Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2017/2576(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0436/2017

Esitatud tekstid :

B8-0436/2017

Arutelud :

PV 03/07/2017 - 20
CRE 03/07/2017 - 20

Hääletused :

PV 05/07/2017 - 8.8
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0301

Vastuvõetud tekstid
PDF 195kWORD 57k
Kolmapäev, 5. juuli 2017 - Strasbourg Lõplik väljaanne
HIVi, tuberkuloosi ja C‑hepatiidi epideemiate laienemine Euroopas
P8_TA(2017)0301B8-0436/2017

Euroopa Parlamendi 5. juuli 2017. aasta resolutsioon ELi reageerimise kohta HIVi/AIDSi, tuberkuloosi ja C‑hepatiidi probleemile (2017/2576(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsust nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ(1),

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tegevuskava tervisesektori reageerimiseks HIVi probleemile WHO Euroopa regioonis, milles käsitletakse tervisesektori HIV/AIDSi vastase võitluse ülemaailmset strateegiat aastateks 2016–2021,

–  võttes arvesse Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 2014. aasta epidemioloogilist aruannet sugulisel teel levivate nakkuste, sh HIVi, ja vere kaudu levivate viiruste kohta,

–  võttes arvesse ECDC 2016. aasta korrapärast ülevaadet B‑ ja C‑hepatiidi esinemise kohta ELis/EMPs,

–  võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta kirjalikku deklaratsiooni C‑hepatiidi kohta(2),

–  võttes arvesse ECDC 2016. aasta suuniseid tuberkuloosi tõrje kohta haavatavate ja raskesti ligipääsetavate rahvastikurühmade seas,

–  võttes arvesse WHO Euroopa regiooni tuberkuloosi vastu võitlemise tegevuskava aastateks 2016–2020(3),

–  võttes arvesse Bratislavas 3.–4. oktoobril 2016 toimunud ELi tervishoiuministrite mitteametliku kohtumise tulemust, mille kohaselt liikmesriigid leppisid kokku toetada HIVi, tuberkuloosi ja viirusliku hepatiidi vastase võitluse ELi integreeritud poliitikaraamistiku väljatöötamist,

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ (COM(2016)0739), milles käsitletakse kestliku arengu majanduslikku, sotsiaalset ja keskkonnamõõdet ning juhtimist ELis ja maailmas, ning milles Euroopa Komisjon teatab oma kavatsusest anda panus kestliku arengu eesmärkide suunas liikumise edusammude seiresse, aruandlusse ja läbivaatamisse ELi kontekstis,

–  võttes arvesse Riia ühisdeklaratsiooni tuberkuloosi ja multiresistentse tuberkuloosi kohta, mis võeti vastu 30.–31. märtsil 2015. aastal Riias toimunud idapartnerluse ministrite esimesel samateemalisel konverentsil;

–  võttes arvesse Maailma Terviseassamblee poolt 2016. aasta mais vastu võetud WHO esimest viirusliku hepatiidi vastast ülemaailmset tervishoiustrateegiat aastateks 2016–2021, milles rõhutatakse üldise tervisekindlustuse suurt tähtsust ja mille eesmärk on vähendada kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega 2030. aastaks viirusliku hepatiidi uute juhtumite arvu 90 % võrra ja suremust 65 % võrra, ning lõppkokkuvõttes kaotada viiruslik hepatiit kui oht rahvatervisele,

–  võttes arvesse WHO Euroopa tegevuskava tervishoiusektori reageerimiseks viirusliku hepatiidi probleemile WHO Euroopa piirkonnas, mille üldine eesmärk on kaotada Euroopa piirkonnas 2030. aastaks viiruslik hepatiit kui oht rahvatervisele, vähendades haigestumust ja suremust viirusliku hepatiidi ja selle tüsistuste tagajärjel ning tagades kõigi jaoks võrdse juurdepääsu soovitatud ennetamis-, testimis-, ravi- ja hooldusteenustele,

–  võttes arvesse WHO HIVi/AIDSi vastast Euroopa tegevuskava aastateks 2012–2015,

–  võttes arvesse oma 2. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu võimaluste kohta parandada ravimite kättesaadavust(4), milles komisjoni ja liikmesriike kutsutakse üles vastu võtma strateegilised kavad, tagamaks juurdepääsu elupäästvatele ravimitele ning koordineerima C‑hepatiidi likvideerimise kava Euroopa Liidus, kasutades selleks selliseid vahendeid, nagu Euroopa ühised hankemenetlused,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärkide raamistikku, eelkõige kestliku arengu eesmärki nr 3, millega on seatud siht likvideerida 2030. aastaks HIVi ja tuberkuloosi epideemia ja võidelda C‑hepatiidi vastu,

–  võttes arvesse 22. oktoobri 2007. aasta Berliini deklaratsiooni tuberkuloosi kohta (The Berlin Declaration on Tuberculosis – All Against Tuberculosis, EUR/07/5061622/5, WHO Euroopa ministrite foorum, 74415),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust ELi reageerimise kohta HIVile/AIDSile, tuberkuloosile ja C‑hepatiidile (O‑000045/2017 – B8‑0321/2017),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et ECDC andmetel ei ole HIViga nakatunute seas üks inimene seitsmest oma seropositiivsusest teadlik, ning et ajavahemikku HIViga nakatumisest kuni selle diagnoosimiseni hinnatakse keskmiselt neljale aastale; arvestades, et HIVi viiruse leviku oht on diagnoosimata haigete puhul 3,5 korda suurem kui diagnoosiga haigete puhul;

B.  arvestades, et Dublini deklaratsioon partnerluse kohta võitluseks HIV/AIDSi vastu Euroopas ja Kesk-Aasias on oluliselt kaasa aidanud ühtse järelevalveraamistiku loomisele ELis ja naaberriikides, mis võimaldab HIVi vastase võitluse edusammude jälgimist;

C.  arvestades, et on olemas kindlad tõendid selle kohta, et kokkupuute-eelne profülaktika on tõhus nakatumise ennetamise vahend ning et retroviiruse vastase ravi kasutamine kaotab peaaegu täielikult viiruse ülekandumise ohu, vähendades viiruskoormust sel määral, et see ei ole tuvastatav(5);

D.  arvestades, et kuigi HIViga nakatumiste arv uimasteid süstivate inimeste seas on enamikus Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna (EL/EMP) riikides jätkuvalt langenud, võis 2015. aastal neljas riigis uutest ja teatatud HIVi‑juhtumitest neljandikku seostada süstitavate narkootikumide kasutamisega;

E.  arvestades, et HIViga nakatumine leviku kaudu vanematelt lastele või vereülekande teel on ELis/EMPs nüüdseks praktiliselt välistatud;

F.  arvestades, et kuna tuberkuloos ja multiresistentne tuberkuloos levivad õhu kaudu, kujutavad nad endast piiriülest terviseohtu globaliseerunud maailmas, kus elanikkonna liikuvus järjest kasvab;

G.  arvestades, et tuberkuloosi epidemioloogia erineb kogu ELis/EMPs ja oleneb muu hulgas sellest, kui kaugele liikmesriik on jõudnud tuberkuloosi likvideerimise meetmetega;

H.  arvestades, et kui 2050. aastaks võib seostada ravimresistentsusega 10 miljonit surmajuhtumit aastas, siis on neljandik neist tingitud ravimresistentse tuberkuloosi tüvedest, mis läheb maailma majandusele maksma vähemalt 16,7 miljardit USA dollarit ja Euroopale vähemalt 1,1 miljardit USA dollarit;

I.  arvestades, et tähelepanu tuleks pöörata ka liitnakkuse küsimusele, eriti tuberkuloosi ning viirusliku B‑ ja C‑hepatiidi puhul; arvestades, et HIV‑positiivsete isikute seas on tuberkuloos ja viiruslik hepatiit laialt levinud ning kiirema kuluga, põhjustades märkimisväärselt palju haigestumis‑ ja surmajuhtumeid;

J.  arvestades, et nende epideemiatega võitlemisel on äärmiselt vajalik piiriülene ja valdkonnaülene koostöö;

K.  arvestades, et viiruslik hepatiit on üks suurimaid ohte rahvatervisele kogu maailmas, kusjuures kroonilist B‑hepatiiti(6) põeb 240 miljonit inimest ja kroonilist C‑hepatiiti põeb 150 miljonit inimest; arvestades, et WHO Euroopa piirkonnas on kroonilisse B‑hepatiiti haigestunud hinnanguliselt 13,3 miljonit inimest ja hinnanguliselt 15 miljonit inimest põeb C‑hepatiiti; arvestades, et B‑hepatiit põhjustab WHO Euroopa piirkonna liikmesriikides igal aastal ligikaudu 36 000 ja C‑hepatiit umbes 86 000 surmajuhtumit;

L.  arvestades, et WHO on teinud kindlaks, et narkootikumide süstimine on Euroopa piirkonna C‑hepatiidi epideemia peamine soodustaja, kusjuures enamik uutest haigestunutest on süstivad narkomaanid;

M.  arvestades, et kuna kogurahvatulu üldiselt kasvab ja abikõlblikkuse tingimusi välisrahastuse saamiseks muudetakse, väheneb Euroopa piirkonnas kiiresti juurdepääs terviseprogrammide jaoks ette nähtud rahvusvahelisele rahalisele toetusele; arvestades, et see mõjutab eelkõige Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riike, kus HIVi, tuberkuloosi ja C‑hepatiidi esinemise määr on kõige kõrgem, mis seab tõsiselt ohtu tõhusa reageerimise nendele haigustele; arvestades, et paljud riigid WHO Euroopa piirkonnas sõltuvad oma terviseprogrammide rahastamisel ikka veel suurel määral välisrahastusest, eeskätt kõige haavatavamate ja peamiselt mõjutatud rahvastikurühmade abistamisel;

N.  arvestades, et komisjonil on keeruline jälgida kestliku arengu eesmärkide saavutamisel viirusliku hepatiidi vallas tehtud edusamme, kuna liikmesriikide seireandmed tihti puuduvad või on ebapiisavad;

O.  arvestades, et lähenemisviisid viirusliku hepatiidi vastasele võitlusele ei ole kogu ELis ikka veel järjepidevad, kusjuures mõnel liikmesriigil puudub riiklik kava täielikult, samas kui teised riigid on seadnud endale märkimisväärseid rahastamiskohustusi, võtnud kasutusele strateegiad ja välja töötanud riiklikud kavad terviklikuks reageerimiseks viirusliku hepatiidi probleemile;

P.  arvestades, et maailmas on 130–150 miljonit inimest nakatunud kroonilisse C‑hepatiiti; arvestades, et ligikaudu 700 000 inimest sureb igal aastal C‑hepatiidiga seotud maksahaigustesse;

Q.  arvestades, et 2014. aasta andmetel oli 28 ELi/EMP liikmesriigis C‑hepatiiti haigestunute arv 35 321, mis tähendab, et 100 000 elaniku kohta põeb C‑hepatiiti ligilähedaselt 8,8 inimest(7);

R.  arvestades, et aastatel 2006–2014 kasvas C‑hepatiidi diagnoositud ja teatatud juhtumite arv kõigis ELi/EMP liikmesriikides kokku 28,7 % ning suurem osa sellest kasvust leidis aset pärast 2010. aastat(8);

S.  arvestades, et C‑hepatiidi andmete tõlgendamist eri riikides takistavad erinevused järelevalvesüsteemides, testimistavades ja programmides, ning raskused selle määratlemisel, kas juhtum on äge või krooniline(9);

Terviklik ja integreeritud ELi poliitikaraamistik

1.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama välja HIVi/AIDSi, tuberkuloosi ja viirusliku hepatiidi vastu võitlemise tervikliku ELi poliitikaraamistiku, võttes arvesse erinevat olukorda ja konkreetseid probleeme ELi liikmesriikides ja nende naaberriikides, kus HIVi ja multiresistentse tuberkuloosi esinemissagedus on kõrgeim;

2.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama piisavaid vahendeid ja ressursside kasutuselevõtmist, et saavutada kestliku arengu eesmärk nr 3;

3.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama kogukondade ja haavatavate isikutega tehtavat tööd, kasutades selleks mitut valdkonda hõlmavat koostööd, tagades valitsusväliste organisatsioonide kaasamise ja teenuste osutamise mõjutatud elanikkonnale;

4.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles täitma tugevat poliitilist rolli dialoogis Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia naaberriikidega ning tagama kavade olemasolu jätkusuutlikuks üleminekuks siseriiklikule rahastamisele, nii et HIVi, viirusliku hepatiidi ja tuberkuloosi programmid oleksid pärast rahvusvaheliste rahastajate toetuse lõppemist tõhusad, järjepidevad ning nende vahendeid oleks suurendatud; kutsub komisjoni ja nõukogu üles jätkama nende riikidega tihedat koostööd selle tagamiseks, et nad võtaksid HIVi, viirusliku hepatiidi ja tuberkuloosi probleemidele reageerimise suhtes kohustused ja omavastutuse;

5.  palub, et komisjon arutaks liikmesriikide ja tulevaste nõukogu eesistujariikidega võimalust Dublini deklaratsiooni ajakohastamiseks, et tagada HIVi/AIDSi, viirusliku hepatiidi ja tuberkuloosi käsitlemine võrdsetel alustel;

HIV/AIDS

6.  rõhutab, et HIV on jätkuvalt selline nakkushaigus, millega kaasneb suurim sotsiaalne häbimärgistamine, millel võib olla tõsine mõju sellest puudutatud inimeste elukvaliteedile; rõhutab, et 2015. aastal teatasid 31 ELi/EMP riiki peaaegu 30 000 uuest HIVi nakatumise juhust, kusjuures puudusid selged märgid selle arvu üldisest vähenemisest;

7.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama juurdepääsu innovaatilistele raviviisidele, kaasa arvatud kõige haavatavamate rühmade jaoks, ning võitlema HIV‑nakkusega seotud ühiskondliku häbimärgistamise vastu;

8.  toonitab, et ELis/EMPs on suguline vahekord endiselt peamine HIVi levikuviis, millele järgneb narkootikumide süstimine; rõhutab, et naised ja lapsed on nakkuse ees kaitsetud;

9.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles mitte üksnes suurendama investeeringuid teadustegevusse tulemusliku ravi leidmiseks ning uute vahendite ja innovaatiliste ja patsiendikesksete lähenemisviiside väljatöötamiseks kõnealuste haiguste vastu, vaid tagama ka nende vahendite kättesaadavuse ja taskukohasuse ning tegelema tõhusamalt kaasnevate nakkustega, eriti tuberkuloosi, viirusliku B‑ ja C‑hepatiidi ja nende tüsistustega;

10.  rõhutab, et ennetamine on endiselt peamine vahend võitluses HIV/AIDSi vastu, kuid et igast kolmest ELi/EMP riigist kaks on teatanud, et ennetamistegevuseks kättesaadavad vahendid ei ole uute HIVi nakatumiste arvu vähendamiseks piisavad;

11.  kutsub liikmesriike, komisjoni ja nõukogu üles jätkuvalt toetama HIV/AIDSi ennetamist ja raviga ühendamist ühismeetmete ja projektide kaudu ELi rahvatervise programmi raames ning edendama tõendatult tulemuslikke rahvatervisealaseid meetmeid HIVi ennetamiseks, sealhulgas terviklikke kahjude vähendamise teenuseid narkootikumide tarvitajatele, ravi kui ennetustegevust, kondoomi kasutamist, kokkupuute-eelset profülaktikat ja tõhusat seksuaalkasvatust;

12.  kutsub liikmesriike üles koondama HIVi testimise teenuseid peamistele sihtrühmadele piirkondades, kus HIVi esinemissagedus on kõige suurem, järgides WHO soovitusi;

13.  kutsub liikmesriike üles tõhusalt võitlema seksuaalsel teel levivate nakkustega, mis suurendavad HIViga nakatumise ohtu;

14.  ergutab liikmesriike tegema HIV-testid tasuta kättesaadavaks, eelkõige haavatavate rühmade jaoks, et tagada varane avastamine ja parandada aruandlust nakatumiste arvu kohta, mis on oluline haiguse kohta asjakohase teabe ja hoiatuste jagamiseks;

Tuberkuloos

15.  rõhutab, et Euroopa Liidus on tuberkuloosi esinemissagedus üks madalamaid kogu maailmas; toonitab siiski, et ligikaudu 95 % tuberkuloosi põhjustatud surmajuhtumitest leiab aset väikse ja keskmise sissetulekuga riikides; rõhutab lisaks, et WHO Euroopa piirkonnas ning eelkõige Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riikides esineb palju multiresistentset tuberkuloosi, mis moodustab ligikaudu veerandi multiresistentse tuberkuloosi juhtudest kogu maailmas; arvestades, et WHO poolt nimetatud 27‑st multiresistentse tuberkuloosi kõrge esinemissagedusega riigist asub 15 riiki WHO Euroopa piirkonnas;

16.  juhib tähelepanu sellele, et tuberkuloos on HIV-viirusega inimeste peamine surma põhjustaja ja ligikaudu üks igast kolmest surmajuhtumist on HIV-viirusega inimeste puhul tingitud tuberkuloosist(10); rõhutab, et 2014. aastal suurenes kolmandat aastat järjest tuberkuloosi haigestunud inimeste arv, mis kasvas 9 miljonilt 2013. aastal 9,6 miljonile 2014. aastal; rõhutab, et diagnoositakse ainult üks neljast multiresistentse tuberkuloosi juhtumist, mis toob esile asjaolu, et haiguse avastamisel ja diagnoosimisel esineb suuri lünki;

17.  rõhutab, et antimikroobikumiresistentsus kujutab endast nakkuste ning haiguste, sealhulgas tuberkuloosi ravimisel üha tõsisemat meditsiinilist probleemi;

18.  tuletab meelde, et ravi katkestamine on üks põhjustest, mis toob kaasa ravimiresistentsuse väljakujunemise, tuberkuloosi leviku ja patsientide halvad ravitulemused;

19.  rõhutab, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peavad tuberkuloosi ennetamise, avastamise ja raviskeemi järgimise parandamiseks välja töötama tuberkuloosiprogrammid ja nägema ette rahalise toetuse, et tugevdada koostööd kogukondade ja haavatavate isikutega mitut valdkonda hõlmava koostöö kaudu, millesse tuleks eelkõige arenguriikides kaasata valitsusvälised organisatsioonid; toonitab lisaks, et tuberkuloosi ravi järjepidevuse tagamiseks on oluline selle ravi toetamisse rahaliselt kaasata kõik osalised, sest tuberkuloosi ravi võib olla üle jõu käivalt kulukas;

20.  rõhutab, et oluline on tegeleda kujuneva antimikroobikumiresistentsuse kriisiga, sealhulgas rahastades teadus- ja arendustegevust uute vaktsiinide, innovaatiliste patsiendikesksete lähenemisviiside ning tuberkuloosi diagnostika ja ravi väljatöötamiseks;

21.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles täitma tugevat poliitilist rolli tagamaks, et antimikroobikumiresistentsuse ja multiresistentse tuberkuloosi vaheline seos kajastuks 2017. aasta juulis Saksamaal toimuva G20 tippkohtumise tulemustes ning uues ELi antimikroobikumiresistentsuse tegevuskavas, mis avaldatakse 2017. aastal;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd, et võtta riikidevaheliste kahepoolsete kokkulepete ja ühismeetmete abil piiriüleseid meetmeid tuberkuloosi leviku tõkestamiseks;

23.  kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles tugevdama kõrgeimal poliitilisel tasandil ja eri sektorites tuberkuloosi ja multiresistentse tuberkuloosi alast piirkondlikku koostööd ning muutma selle ametlikuks, ja samuti seadma tulevaste ELi eesistujariikidega sisse partnerlussuhted selle töö jätkamiseks;

C‑hepatiit

24.  rõhutab, et Euroopa Liidus levib C‑hepatiit peamiselt narkootikumide süstimise teel saastunud süstlanõelte jagamise ja mittesteriilsete süstimisvahendite kasutamise tõttu; rõhutab, et tervishoiutöötajate C‑hepatiidi viirusega nakatumise tase süstlatorkevigastuste tagajärjel on keskmisest suurem; rõhutab, et kahjude vähendamise teenuste osutamine, sealhulgas asendusravi opioididega ning nõela- ja süstlavahetuse programmid kujutab endast viirusliku hepatiidi ennetamise kriitilise tähtsusega strateegiat, mis peaks sisaldama ka häbimärgistamisest ja diskrimineerimisest ülesaamise meetmeid; rõhutab, et hüvitatud tervisekontrollid ei hõlma sageli C‑hepatiidi (anti‑HCV) ja B‑hepatiidi viiruse pinnaantigeeni (HBsAg) analüüse; toonitab, et viirus võib harvadel juhtudel levida sugulisel teel, või ravi- ja iluraviasutustes kasutatud ebapiisavate nakkustõrjetavade tõttu, või perinataalselt, st nakatunud emalt lootele;

25.  rõhutab, et üle 90 %‑l patsientidest puuduvad haigestumisel sümptomid ja tavaliselt avastatakse haigus juhuslikult analüüsi käigus või alles sümptomite ilmnemisel, mistõttu põhjustab see 55 % – 85 %‑l juhtudest kroonilise hepatiidi; arvestades, et 15– 30 %-st inimestest, kes põevad kroonilist hepatiiti, on 20 aasta jooksul risk haigestuda maksatsirroosi, mis on hepatotsellulaarse kartsinoomi peamine põhjus;

26.  rõhutab, et 75 %‑l hepatotsellulaarse kartsinoomi juhtudest annab patsiendi C‑hepatiidi seroloogiline test positiivse tulemuse;

27.  rõhutab, et liikmesriikides ei ole ühtset metoodikat C‑hepatiidi sõeluuringute jaoks ning andmed mõjutatud inimeste arvu kohta võivad olla alahinnatud;

28.  rõhutab, et aprillis 2016 ajakohastas WHO oma suuniseid kroonilise C‑hepatiidi nakkusega isikute sõeluuringute, ravi ja hoolduse kohta, ning et need täiendavad olemasolevaid WHO suunised vere kaudu levivate viiruste, sealhulgas C‑hepatiidi leviku vältimise kohta; juhib tähelepanu sellele, et nimetatud suunistes antakse selle valdkonna kohta olulisi soovitusi ning juhitakse tähelepanu asjaoludele, mida tuleks nende rakendamisel silmas pidada;

29.  rõhutab, et C‑hepatiidi nakkust saab ravida, eriti kui see on avastatud ja seda ravitakse viirusevastaste ravimite asjakohaste kombinatsioonidega; juhib tähelepanu sellele, et üle 90 % C‑hepatiidi nakkusega inimestest tervenevad viirusevastase ravi tulemusel; rõhutab, et viiruslikku B‑hepatiiti saab ära hoida vaktsineerimisega ja seda on võimalik kontrolli all hoida, kuid toonitab, et vähem kui 50 % viirusliku B‑hepatiidi juhtudest diagnoositakse alles aastakümneid pärast nakatumist;

30.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama viirusliku hepatiidi likvideerimise siseriiklike kavade jätkusuutliku rahastamise ning kasutama selleks ELi struktuurifonde ja ELi muid kättesaadavaid rahalisi vahendeid;

31.  kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kehtestama kogu ELi hõlmava nakkuste ühtlustatud seire programmi, mille abil saaks õigeaegselt tuvastada viirusliku hepatiidi, tuberkuloosi ja HIVi puhanguid, hinnata esinemissageduse suundumusi, ette näha haiguskoormust ja tõhusalt jälgida diagnostika, ravi ja hoolduse etappe reaalajas, sealhulgas konkreetsetes haavatavates rühmades;

32.  kutsub komisjoni üles arutama liikmesriikidega, kuidas anda esmatasandi arstiabi valdkonna töötajatele parimad vahendid (näiteks C‑hepatiidi (anti‑HCV) ja B‑hepatiidi viiruse pinnaantigeeni (HBsAg) analüüside lisamisega tervisekontrolli, haiguslugudesse, järeltestidesse ja ravile suunamisse), et suurendada diagnoosimise määra ja tagada suunistekohane ravi;

33.  peab kahetsusväärseks, et praegu puudub C‑hepatiidi vastane vaktsiin, mistõttu on otsustava tähtsusega esmane ja teisene ennetus; rõhutab siiski, et paljudel juhtudel takistavad testimist C‑hepatiidi viirusega nakatumise eripära ning sõeluuringute metoodika puudumine;

34.  kutsub komisjoni, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse juhtimisel võtma liikmesriikidega kooskõlastatult kasutusele valdkondadevaheline kava, et standardida sõeluuringute, testimise ja ravi metoodikat ning tagada 2030. aastaks C‑hepatiidi likvideerimine;

o
o   o

35.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Maailma Terviseorganisatsioonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 293, 5.11.2013, lk 1.
(2) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 247.
(3) http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0007/283804/65wd17e_Rev1_TBActionPlan_150588_withCover.pdf
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0061.
(5) https://thinkprogress.org/massive-hiv-treatment-study-found-zero-transmissions-between-mixed-status-couples-73d4a497f77b
(6) http://www.euro.who.int/en/health-topics/communicable-diseases/hepatitis/data-and-statistics
(7) Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) epidemioloogiline aruanne. http://ecdc.europa.eu/en/healthtopics/hepatitis_C/Documents/aer2016/AER-hepatitis-C.pdf
(8) Samas.
(9) Samas.
(10) WHO ülemaailmne aruanne tuberkuloosi kohta 2015.

Õigusalane teave