Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2016/0062(NLE)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0266/2017

Esitatud tekstid :

A8-0266/2017

Arutelud :

PV 11/09/2017 - 19
CRE 11/09/2017 - 19

Hääletused :

PV 12/09/2017 - 7.14
CRE 12/09/2017 - 7.14
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0329

Vastuvõetud tekstid
PDF 328kWORD 65k
Teisipäev, 12. september 2017 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ELi ühinemine Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga
P8_TA(2017)0329A8-0266/2017

Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (COM(2016)01092016/0062(NLE))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2016)0109),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Istanbulis 11. mail 2011 (edaspidi „Istanbuli konventsioon“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8, 19, 157, 216 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21, 23, 24, 25 ja 26,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse inimõiguste, eelkõige naiste õiguste alaseid sätteid ÜRO õigusaktides, nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivne protokoll, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon, 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ning selles sätestatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte, ja ÜRO lapse õiguste konventsioon,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille osaline EL on, sealhulgas ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 2015. aasta kokkuvõtlikke märkusi ELile, milles kutsutakse ELi üles ühinema Istanbuli konventsiooniga, et puuetega naisi ja tütarlapsi tõhusamalt vägivalla eest kaitsta,

–  võttes arvesse oma raportit ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta, milles nõutakse, et EL ühineks täiendava sammuna puuetega naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vastu võitlemiseks Istanbuli konventsiooniga,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 26. augusti 2016. aasta üldist märkust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 6 (puuetega naised ja tüdrukud) kohta,

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ELi strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(1),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(2), 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(3) ning 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu ning igasuguse naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla tõkestamise ja likvideerimise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(5) ning Euroopa lisaväärtuse hinnangut,

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooniga(6),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu poolt 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse ELi suuniseid, mis käsitlevad naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda ja nende igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemist,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni hariduse abil tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta ELis(7),

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku (Holland, Slovakkia ja Malta) 7. detsembri 2015. aasta deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(8),

–  võttes arvesse 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(9) ning 12. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta(10),

–  võttes arvesse 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(11), ning 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(12),

–  võttes arvesse direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes ja direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega, milles määratletakse ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted ning mõistetakse need toimingud hukka,

–  võttes arvesse 2015. aasta oktoobris avaldatud komisjoni tegevuskava ELi võimaliku ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 16. novembri 2016. aasta kolmandat kvartaalset tegevusaruannet seoses soopõhise vägivalla määratlusega Istanbuli konventsioonis,

–  võttes arvesse nõukogu eesistuja, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi 3. veebruaril 2017 Maltal vastu võetud ühisavaldust, milles nõutakse ELi kiiret ühinemist Istanbuli konventsiooniga naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastatel 2014–2015(13) ja 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 2016. aasta uuringut „Teadmised ja oskusteave: enesekaitse roll naistevastase vägivalla ennetamises“ (Knowledge and Know-How: The Role of Self-Defence in the Prevention of Violence against Women), eriti seoses enesekaitse õpetamise osatähtsusega Istanbuli konventsiooni artikli 12 rakendamises,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 5,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelu vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A8‑0266/2017),

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus ning seda tuleks täielikult austada, edendada ja kohaldada õigusaktidega, praktikas, kohtupraktikas ja igapäevaelus; arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkust pole soolise võrdõiguslikkuse indeksi kohaselt üheski ELi riigis täielikult saavutatud; arvestades, et sooline vägivald on nii soolise ebavõrdsuse põhjus kui ka tagajärg;

B.  arvestades, et inimkaubandus ja orjuse nüüdisaegsed vormid, mis puudutavad peamiselt naisi, on ELis endiselt olemas;

C.  arvestades, et liikmesriikidel peab olema selge, et ühiskond ei ole hetkest, mil vägivalda kasutati, oma kõige olulisemat kohustust, täpsemalt kaitsmise kohustust, täitnud, ja et siis on võimalik ainult juhtunule reageerida, näiteks pakkuda ohvrile hüvitist ja võtta õigusrikkuja vastutusele;

D.  arvestades, et EL peab võtma koostöös liikmesriikidega kõik vajalikud meetmed, et edendada ja kaitsta kõigi naiste ja tütarlaste õigust elada nii avalikus kui ka erasfääris ilma füüsilise ja vaimse vägivallata;

E.  arvestades, et sooline vägivald puudutab ainuüksi ELis 250 miljonit naist ja tüdrukut, ei saa seda küsimust kergelt võtta ega sellele lahenduste otsimist edasi lükata, sest ohustades poole elanikkonna turvalisust mõjutab see ühiskonda olulisel määral, suurendab hirmu ja vastandumist ja põhjustab stressi ja vaimse tervise probleeme; arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi hinnangul on seksuaalse vägivallaga seotud ühiskondlikud kulud ELis igal aastal 226 miljardit eurot;

F.  arvestades, et naistevastane(15) ja sooline – nii kehaline kui ka vaimne – vägivald on ELis laialt levinud ja neid tuleb käsitleda diskrimineerimise kõige äärmuslikemate vormidena ning inimõiguste rikkumisena, mis puudutab kõikide ühiskonnakihtide naisi, olenemata nende vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning kujutab endast olulist takistust nii soolise kui ka majandusliku ja poliitilise võrdõiguslikkuse tagamisel; arvestades, et vaja on täiendavaid meetmeid, et julgustada vägivalla ohvriks langenud naisi oma kogemustest teada andma ja abi otsima, ning tagada, et nad saavad oma vajadustele vastavat toetust, neid teavitatakse nende õigustest, et tagada neile õiguskaitse kättesaadavus ning et vägivallateo toimepanijate üle mõistetakse kohut;

G.  võttes arvesse, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta aruandest „Üleeuroopaline naistevastase vägivalla uuring. Peamised tulemused“ (Violence against women: an EU-wide survey) nähtub, et vähemalt kolmandik Euroopa naistest on vähemalt korra täiskasvanuna langenud füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks, 20 % on ahistatud internetis, iga kahekümnes naine on langenud vägistamise ohvriks ja üle kümnendiku naistest on kogenud seksuaalset vägivalda;

H.  arvestades, et iga kümnes naine on puutunud kokku a ahistamise ja jälitamisega uute tehnoloogiate kaasabil ja et 75 % naistest juhtivatel ametikohtadel töötavatest naistest kogeb seksuaalset ahistamist; arvestades, et see teeb selgeks, et ükski naine ja tüdruk, sõltumata oma vanusest ja sotsiaalsest staatusest, ei ole seksuaalse vägivalla eest kaitstud;

I.  arvestades, et tuleb võtta meetmeid, et võidelda soolise vägivallaga internetis, sealhulgas eeskätt noorte naiste ja tüdrukute ning lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste), töökiusamise, ahistamise ja hirmutamisega;

J.  arvestades, et liidu kodanikud ja elanikud ei ole soolise vägivalla eest võrdselt kaitstud, kuna puudub Euroopa strateegia, sealhulgas õigusakt, ning asjaolu, et poliitikad ja õigusaktid on liikmesriigiti erinevad, muu hulgas õiguserikkumise määratlus ja õigusaktide kohaldamisala, mistõttu on nad vägivalla ees kaitsetud; arvestades, et teabe kättesaadavus, varjupaikade pakkumine ja juurdepääs nendele ning tugiteenused ja õigused on ELi siseselt erinevad;

K.  arvestades, et naistevastane vägivald on lahutamatult seotud võimu ebavõrdse jaotumisega naiste ja meeste vahel, soolise diskrimineerimise ja sooliste stereotüüpidega, mis on põhjustanud meeste domineerimist naiste üle ja naiste diskrimineerimist nende poolt ning takistanud naiste täielikku eneseteostust;

L.  arvestades, et naistevastane vägivald aitab kaasa soolise ebavõrdsuse püsimisele, piirates ohvrite juurdepääsu tööhõivele, mis mõjub negatiivselt nende rahalisele sõltumatusele ja majandusele tervikuna;

M.  arvestades, et üks oluline põhjus, miks naised seksuaalsest vägivallast ei teata, on nende majanduslik sõltuvus teo toimepanijast;

N.  arvestades, et äärmine vaesus suurendab naiste vastu suunatud vägivalla riski ja muid ärakasutamise vorme, mis takistavad naistel täiel määral osaleda kõigis eluvaldkondades ja saavutada soolist võrdõiguslikkust;

O.  arvestades, et on vaja teha suuremaid pingutusi, et kergendada ja edendada naiste osalemist poliitilises, majandus- ja ühiskondlikus elus ning suurendada juhtivatel ametikohtadel töötavate naiste nähtavust, et astuda vastu naiste käsitlemisele esemetena ja kaotada soolise vägivalla kultuur;

P.  arvestades, et Istanbuli konventsioonis sätestatakse, et kõigi konventsiooni sätete, eriti ohvri õiguste kaitse meetmete rakendamine konventsiooniosaliste poolt tagatakse ilma diskrimineerimiseta mis tahes alusel, nagu bioloogiline sugu, sotsiaalne sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, kuulumine rahvusvähemusse, varanduslik seisund, sünnijärgne päritolu, seksuaalne sättumus, sooline identiteet, vanus, tervislik seisund, puue, perekonnaseis, rändaja või põgeniku staatus või muu staatus;

Q.  arvestades, et puuetega naistel on 1,5–10 korda suurem oht langeda soolise vägivalla ohvriks ja et nendel naistel on oma sõltuvussuhte tõttu eriti raske vägivallast teatada; arvestades, et puudega naised ja tüdrukud ei moodusta homogeenset rühma, vaid pigem rühma, mis koosneb eri staatusega ja erinevas olukorras naistest, kellel on erinevad puuded, nagu füüsiline ja psühhosotsiaalne häire, vaimne mahajäämus või tundlikkushäire, millega võivad kaasneda funktsionaalsed piirangud; arvestades, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon kohustab osalisriike üles võtma meetmeid, et tagada puuetega naistele kõigist inimõigustest ja põhivabadustest täielik ja võrdne kasusaamine;

R.  arvestades, et mõningaid naiste ja tütarlaste rühmi, nagu naisi, kes on rändajad, pagulased või varjupaigataotlejad, puuetega naisi ja tütarlapsi, LGBTI-naisi ja roma naisi ohustab mitmekordne diskrimineerimine ning nad on seetõttu vägivalla ees veel kaitsetumad, mida põhjustab soost ajendatud vägivald koos rassismi, ksenofoobia, homofoobia, transfoobia ja intersoolisust käsitleva foobiaga ning diskrimineerimine vanuse, puude, etnilise päritolu või usutunnistuse alusel; arvestades, et Euroopas seisavad naised silmitsi valdkonnaülese ja mitmekordse diskrimineerimisega, mis takistab nende juurdepääsu õigusemõistmisele ning abi- ja kaitseteenustele ning põhiõiguste teostamist; arvestades, et naistele tuleks kaitsemeetmete rakendamisel tagada spetsiaalsed abiteenused;

S.  arvestades, et naistevastast vägivalda, seahulgas koduvägivalda peetakse liiga sageli eraeluliseks probleemiks ning seda tolereeritakse liiga kergesti; arvestades, et tegelikult on tegemist põhiõiguste süstemaatilise rikkumise ja tõsise kuriteoga, mida tuleb sellisena ka karistada; arvestades, et karistamatus tuleb lõpetada, tagades, et kuriteo toimepanijad võetakse vastutusele ja et vägivalla üle elanud naised ja tüdrukud saavad kohtusüsteemilt nõuetekohast toetust ja tunnustust, et lõpetada vägivalla ohvriks langenud isikute vaikimise ja üksinduse nõiaring, tehes seda sõltumatult nende geograafilisest päritolust või sotsiaalsest klassist;

T.  arvestades, et liikmesriikide vahel eksisteerivad kultuurilised erinevused seoses tõenäosusega, et naised vägistamistest või seksuaalsetest rünnakutest teatavad ja et see suundumus kajastub ametlikus statistikas rohkem kui riigis toime pandud vägistamiste või seksuaalsete rünnakute tegelik arv;

U.  arvestades, et enamike naiste mõrvade toimepanijad on nende abikaasad, endised abikaasad, elukaaslased või endised elukaaslased, kes ei suuda abielu või suhte lõppemist aktsepteerida;

V.  arvestades, et soolise vägivalla toimepanija on sageli isik, keda ohver juba tunneb, ja sageli on ohver temast sõltuvuses, mis suurendab hirmu vägivallast teatamise pärast;

W.  arvestades, et soolised stereotüübid ja sooline diskrimineerimine, sealhulgas seksistlik vihakõne, mida esineb kogu maailmas, nii veebis kui ka mujal, nii avalikus kui ka eraelus, on igasuguse naistevastase vägivalla üks algpõhjusi;

X.  arvestades, et kokkupuude füüsilise, seksuaalse või vaimse vägivalla ja väärkohtlemisega mõjutab ohvreid rängalt ning võib tekitada füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju; arvestades, et need tagajärjed mõjutavad ka nende peresid ja sugulasi ning ühiskonda tervikuna; arvestades, et laste pidamiseks vägivalla ohvriks, ei pea nad kogema otsest vägivalda, sest koduvägivalla pealtnägemine on samuti traumeeriv;

Y.  võttes arvesse Istanbuli konventsiooni artiklit 3, milles määratletakse selgelt „sooline vägivald naiste vastu“ kui vägivald, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et tegemist on naisega või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt, ning „sugupool“ määratletakse „sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumise, tegevuste või omadustena, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab“;

Z.  arvestades, et teatamata jäetud juhtumite arvu vähendamiseks peavad liikmesriigid looma piisavalt institutsioone, kus naised end piisavalt turvaliselt tunnevad, et soopõhisest vägivallast teatada;

AA.  arvestades, et naistevastast ja soolist vägivalda ning selle tagajärgi võib märkimisväärselt vähendada üksnes selline poliitika, kus ühendatakse seadusandlikud ja muud kui seadusandlikud meetmed, sealhulgas taristu-, õigus-, kohtu-, kultuuri-, haridus-, sotsiaal- ja tervisealased meetmed, ja meetmed, millega lihtsustatakse ohvritele juurdepääsu andmist eluasemele ja töökohtadele, sealhulgas ohvritele varjupaiga pakkumist, ning naiste võrdväärset osalemist kõikides ühiskonnaelu valdkondades; arvestades, et kodanikuühiskonna ja eelkõige naiste organisatsioonid aitavad oluliselt kaasa igasuguse vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele ning nende tööd tuleks tunnustada, julgustada ja toetada, nii et nad saaksid seda teha parimal võimalikul viisil;

AB.  arvestades, et tütarlaste ja naiste haridus ja koolitamine on oluline Euroopa väärtus, põhiline inimõigus ning keskse tähtsusega tegur tütarlaste ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks sotsiaalsel, kultuurilisel ja kutsealasel tasandil ning kõigi muude sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste ja poliitiliste õiguste täielikuks kasutamiseks, samuti naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ärahoidmiseks;

AC.  arvestades, et ainult riik saab tagada soolise võrdõiguslikkuse eeltingimusena tasuta ja kohustusliku hariduse kõigile;

AD.   arvestades, et Istanbuli konventsioonis rõhutatakse, kui tähtis on muuta mõtlemist ja suhtumist, et murda välja soolise vägivalla ringist; arvestades, et sellega seoses on vaja harida kõigil tasanditel ja igas vanuses inimesi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, stereotüüpsete soorollide kaotamise ja isikupuutumatuse austamise teemal; arvestades, et enesekaitsekursused on tõhus vahend ohvristamise ja selle negatiivsete tagajärgede vastu võitlemiseks, sest nendega seatakse kahtluse alla soolised stereotüübid ning tugevdatakse naiste ja tüdrukute õigusi;

AE.  arvestades, et kõikide liikmesriikide viivitamatu liitumine Istanbuli konventsiooniga aitaks kaasa tervikliku poliitika väljatöötamiseni ja rahvusvahelise koostöö edendamiseni igasuguse naistevastase vägivalla vastu võitlemisel;

AF.  arvestades, et Euroopa Liit peab töötama selle nimel, et edendada võitlust soolise vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla sõjarelvana kasutamise likvideerimise nimel oma naabruses ja üle maailma osana üleilmsetest jõupingutustest täita kestliku arengu eesmärgid;

AG.  arvestades, et Istanbuli konventsioon on segaleping, milega saavad ühineda nii EL kui ka liikmesriigid;

AH.  arvestades, et kõik liikmesriigid on konventsiooni allkirjastanud, kuid vaid 14 neist on selle ratifitseerinud; arvestades, et ELi ühinemine konventsiooniga ei vabasta liikmesriike selle ratifitseerimisest riiklikul tasandil;

AI.  arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine eeldab selle nõuetekohast jõustamist, tõhusat rakendamist ning piisavate rahaliste vahendite ja inimressursside eraldamist;

1.  tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon tegi 4. märtsil 2016. aastal ettepaneku ELi ühinemiseks Istanbuli konventsiooniga, mis on esimene põhjalik õiguslikult siduv vahend naistevastase vägivalla ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla(16) ennetamiseks ja tõkestamiseks rahvusvahelisel tasandil;

2.  väljendab heameelt, et nõukogu allkirjastas 13. juunil 2017 ELi ühinemise Istanbuli konventsiooniga; peab siiski kahetsusväärseks, et piirdumine kahe valdkonnaga, milleks on kriminaalasjades tehtav koostöö ja varjupaigataotlejate tagasi- ja väljasaatmise lubamatus, toob kaasa õigusliku ebakindluse ELi ühinemise ulatuse suhtes ja kahtlused konventsiooni rakendamise suhtes;

3.  mõistab hukka igasuguse naistevastase vägivalla ja taunib asjaolu, et naised ja tütarlapsed kogevad sageli perevägivalda, seksuaalset ahistamist, psühholoogilist ja füüsilist vägivalda, jälitamist, seksuaalset vägivalda, vägistamist, sundabielu, naiste suguelundite moonutamist, sunniviisilist aborti ja sunniviisilist steriliseerimist, seksuaalset ärakasutamist ja inimkaubandust ja muid vägivalla vorme, mis kujutavad endast naiste ja tütarlaste inimõiguste ja väärikuse tõsist rikkumist; rõhutab, et Istanbuli konventsiooniga tagatakse, et kultuur, tava, religioon, traditsioon või nn au ei saa olla naistevastaste vägivallategude õigustuseks; taunib tõsiasja, et aina rohkem naisi langeb soolise vägivalla ohvriks internetis ja sotsiaalmeedias; palub liikmesriikidel võtta vastu konkreetsed meetmed, et käsitleda neid uusi kuritegude vorme, sealhulgas seksi väljapressimine, peibutamine, vuajerism ja kättemaksupornograafia, ning kaitsta ohvreid, kes saavad tõsiseid traumasid, mis mõnikord viivad isegi enesetapuni;

4.  rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ja sellega seotud õiguste ja teenuste, sealhulgas ohutu ja seadusliku abordi võimaldamisest keeldumine on naiste- ja tütarlastevastase vägivalla üks vorm; toonitab veel kord, et naistel ja tütarlastel peab olema kontroll oma keha ja seksuaalsuse üle, palub kõigil liikmesriikidel tagada laiaulatuslik seksuaalharidus, naiste juurdepääs pereplaneerimisele ja reproduktiiv- ja seksuaaltervise teenuste täielikule valikule, sealhulgas tänapäevastele rasestumisvastastele vahenditele ning ohutule ja seaduslikule abordile;

5.  rõhutab, et sundrasedust määratletakse inimsusvastase kuriteona 17. juuli 1998. aasta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklis 7 ja et see on naistevastane sooline vägivald, mis on naiste ja tütarlaste inimõiguste ning väärikuse tõsine rikkumine;

6.  toonitab, et Istanbuli konventsiooniga järgitakse terviklikku, põhjalikku ja kooskõlastatud lähenemisviisi, mille keskmesse seatakse ohvrite õigused, tegeledes naiste- ja tütarlastevastase ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla probleemiga paljudest erinevatest vaatenurkadest ja nähakse ette meetmed, nagu vägivalla tõkestamine, võitlus diskrimineerimise vastu, kriminaalõigusmeetmed karistamatuse vastu võitlemiseks, ohvrite kaitse ja toetus, laste kaitse, naissoost varjupaigataotlejate ja pagulaste kaitse ning parem andmekogumine ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad või programmid, sealhulgas koostöös liikmesriikide inimõiguste institutsioonidega ja võrdõiguslikkust edendavate asutuste, kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonidega;

7.  rõhutab, et Istanbuli konventsiooniga pakutakse kindlat alust selliste sotsiaalsete struktuuride muutmiseks, mis naistevastast vägivalda loovad, seadustavad või muudavad selle kestvaks, ja pakutakse vahendeid sel eesmärgil meetmete kehtestamiseks; rõhutab, et konventsiooniga käsitletakse üheaegselt tõkestamist, kaitsmist ja vastutusele võtmist (kolmetasandiline lähenemisviis) ja selles kasutatakse laiahaardelist ning kooskõlastatud lähenemisviisi, mis tuleneb nõuetekohase hoolsuse põhimõttest, millega kehtestatakse riikide jaoks positiivne kohustus reageerida tõhusalt kõigile vägivallaaktidele (konventsiooni artikkel 5);

8.  rõhutab, et ELi ühinemisega luuakse ühtne Euroopa õigusraamistik, et ennetada naistevastast ja soolist vägivalda ja seda tõkestada ning kaitsta ja toetada ohvreid ELi sise- ja välispoliitika raames, ning et see toob samuti kaasa Istanbuli konventsiooniga seoses oluliste ELi õigusaktide, programmide ja fondide parema järelevalve, tõlgendamise ja rakendamise ning võrreldavate liigitatud andmete parandatud kogumise ELi tasandil; leiab, et konventsiooniga ühinedes saab EList naiste õiguste valdkonnas tõhusam üleilmne osaleja;

9.  palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel võtta arvesse järgmisi soovitusi:

   a) nõuda tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid läbirääkimisi Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise ja rakendamise üle; taunida jõuliselt katseid võtta tagasi samme, mis on juba tehtud Istanbuli konventsiooni rakendamisel ja naistevastase vägivalla tõkestamisel;
   b) paluda komisjonil alustada koostöös Euroopa Nõukoguga viivitamatult ja edasilükkamata konstruktiivset dialoogi nõukogu ja liikmesriikidega, et käsitleda liikmesriikide reservatsioone, vastuväiteid ja kaalutlusi ning eelkõige täpsustada Istanbuli konventsiooni eksitavat tõlgendamist selle soolise vägivalla määratluse ja artikli 3 punktide c ja d määratluste küsimuses kooskõlas Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku üldiste märkustega;
   c) hoida Euroopa Parlamenti täielikult kursis läbirääkimiste asjakohaste aspektidega kõigis etappides, et parlament saaks nõuetekohaselt kasutada talle aluslepingutega antud õigusi kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 218;
   d) tagada, et kuigi EL allkirjastas Istanbuli konventsiooni, ta ka ühineks sellega võimalikult suures ulatuses ja piiranguteta;
   e) tagada, et liikmesriigid jõustaksid konventsiooni nõuetekohaselt ning eraldaksid piisavad rahalised vahendid ja inimressursid naistevastase vägivalla ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks, naistele ja tütarlastele suurema mõjuvõimu andmiseks ja ohvrite kaitsmiseks ning neile hüvitise saamise tagamiseks, eelkõige neile, kes elavad piirkondades, kus ohvrite jaoks ette nähtud tugiteenused puuduvad või neid pakutakse väga piiratud ulatuses;
   f) paluda, et komisjon esitaks tervikliku ELi strateegia naistevastase vägivalla ning soolise vägivalla vastu võitlemise kohta, mis hõlmab laiahaardelist kava kõigi soolise vägivalla vormide tõkestamiseks ja naistevastase vägivalla likvideerimiseks ELis tehtavate jõupingutuste integreerimiseks;
   g) määrata ametisse ELi koordinaator, kes esindab ELi konventsiooniosaliste komisjoni juures Euroopa Nõukogus, kui EL on Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud; nimetatud koordinaator vastutab naiste ja tütarlaste vastase mis tahes vägivalla ja soolise vägivalla ennetamise ja selle tõkestamise alaste strateegiate ja meetmete kooskõlastamise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest;
   h) tagada, et Euroopa Parlament on pärast ELi ühinemist Istanbuli konventsiooniga täielikult kaasatud konventsiooniga seotud järelevalveprotsessi; leppida kiiresti kokku käitumisjuhend, milles käsitletakse ELi ja selle liikmesriikide koostööd Istanbuli konventsiooni rakendamisel, millesse tuleks kaasata ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, eelkõige naiste õigustega tegelevad organisatsioonid;
   i) kutsuda komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles töötama välja praktilised suunised ja strateegiad Istanbuli konventsiooni rakendamise kohta, et hõlbustada selle nõuetekohast rakendamist ja kohaldamist liikmesriikides, kes on selle juba ratifitseerinud, ja võtta arvesse nende liikmesriikide kaalutlusi, kes ei ole konventsiooni veel ratifitseerinud, ja julgustada neid seda tegema;
   j) tagada asjakohane koolitus, menetlused ja suunised kõikidele spetsialistidele, kes tegelevad konventsiooni kohaldamisalaga hõlmatud vägivallaaktide ohvritega, et vältida diskrimineerimist või uuesti ohvriks langemist kohtu-, meditsiinilise ja politseimenetluse käigus;
   k) tagada ennetusmeetmed, et tegeleda kaitsetute isikute, näiteks puuetega naiste, naissoost pagulaste, alaealiste ohvrite, rasedate naiste, LGBTI-naiste ja täiendavate tugivajadustega inimeste erivajadustega, seahulgas spetsialiseeritud ja hõlpsasti kättesaadavad abiteenused koos nõuetekohase tervishoiuteenustega ning turvaline majutus naistele, kes on olnud soolise vägivalla ohvrid, ja nende lastele;
   l) võtta isikuhooldusõigust ja külastusõigust kindlaks määrates arvesse olulisi naistevastase ja perevägivalla juhtumeid; ka alaealiste tunnistajate õigusi ja vajadusi tuleks võtta arvesse ohvritele kaitse- ja tugiteenuste osutamisel;
   m) aktiivselt edendada hoiakute ja käitumise muutmist ning võidelda seksismi ja sooliste stereotüüpidega, sealhulgas edendades sooneutraalset keelkasutust, tehes ühiseid jõupingutusi, et tegeleda meedia ja reklaami olulise rolliga selles valdkonnas, ja ergutada kõiki – sealhulgas mehi ja poisse – aktiivselt osalema kõigi vägivalla vormide ennetamisel; kutsuda seetõttu liikmesriike üles võtma vastu ja rakendama aktiivset poliitikat sotsiaalse kaasamise, kultuuridevahelise dialoogi, seksuaalsuse ja suhete alase koolituse, inimõiguste alase hariduse ja diskrimineerimisvastase võitluse valdkonnas, samuti viima sisse soolise võrdõiguslikkuse teemalise koolituse ja pakkuma seda isikutele, kes töötavad õiguskaitse valdkonnas ja kohtusüsteemis; soovitada liikmesriikidel lisada oma kohtusüsteemi tõelise võrdõiguslikkuse saavutamise ees seisvate takistuste kõrvaldamine ja seda eesmärki igakülgselt edendada;
   n) ergutada liikmesriike võtma meetmeid, mis on suunatud vägivallast vaba ühiskonna loomisele, ja kasutada Istanbuli konventsiooni selle eesmärgi saavutamiseks;
   o) tagada, et ennetavate meetmetega tunnistatakse vägivalla soopõhist tegelikkust, sest vägivallategude toimepanijate absoluutne enamus on mehed; julgustada liikmesriike töötama tõenditel põhineva vägivalla vähendamise taktikaga selle probleemi käsitlemiseks;
   p) võtta konventsiooni rännet ja varjupaika käsitlevate artiklite 60 ja 61 kohaselt vajalikud meetmed, võttes arvesse asjaolu, et rändajatest naistel ja tüdrukutel, olgu nad nõuetekohaselt dokumenteeritud või dokumenteerimata, ja naissoost varjupaigataotlejatel on õigus elada vägivallavaba elu nii avalikus kui erasfääris, ja et nad on soolise vägivalla suhtes eriti kaitsetud, tuletades meelde, et naistevastast vägivalda, sealhulgas naiste suguelundite moonutamist, võib käsitada tagakiusamise vormina ning et ohvrid saavad seega kasutada 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga pakutavat kaitset; tagada, et liikmesriigid järgiksid sootundlikku lähenemist varjupaiga- ja vastuvõtumenetluste käigus ning austaksid tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet;
   q) edendada sooteadlikku eelarvestamist vahendina, mille abil tõkestada asjaomastes poliitikavaldkondades soolist vägivalda ja sellega võidelda, ning tagada ohvritele ja vägivalla üle elanud isikutele vahendid ja rahastamine, et neil oleks juurdepääs õigusemõistmisele;
   r) parandada ja edendada asjakohaste liigitatud andmete kogumist Istanbuli konventsiooniga hõlmatud igat liiki vägivalla juhtumite kohta koostöös Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga, sealhulgas andmed liigitatuna kuriteo toimepanijate vanuse ning toimepanija ja ohvri vahelise suhte järgi, et luua ühine metoodika andmebaaside ja andmete võrdlemiseks ja analüüsiks, mis tagaks probleemi parema mõistmise, ning suurendada teadlikkust, hinnata ja parandada liikmesriikide tegevust naistevastase ja soolise vägivalla tõkestamise ning selle vastu võitlemise vallas;

10.  rõhutab, et selleks, et naistevastase vägivalla vastu võitlemise meetmed oleksid tõhusamad, peaks nendega kaasnema meetmed, millega käsitletakse soolist majanduslikku ebavõrdsust ja edendatakse naiste rahalist sõltumatust;

11.  palub, et komisjon esitaks seadusandliku akti liikmesriikide toetamiseks naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla tõkestamisel ja selle vastu võitlemisel;

12.  palub nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tüdrukutevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

13.  palub, et komisjon vaataks läbi ELi kehtiva raamotsuse (teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega), et lisada sellesse seksism, eelarvamuskuriteod ja viha õhutamine seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel;

14.  palub liikmesriike rakendada täies ulatuses direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta, määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta ja direktiivi 2012/29/EL kuriteoohvrite õiguste kohta, ning samuti direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus, ja direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust;

15.  kutsub komisjoni uuesti üles looma soolise vägivalla Euroopa järelevalvekeskus (sarnaselt praegusele Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudile);

16.  kutsub nõukogu eesistujariiki Eestit tungivalt üles kiirendama Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist ELi poolt;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleele.

(1) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2.
(2) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53.
(3) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26.
(4) ELT C 24, 22.1.2016, lk 8.
(5) ELT C 285, 29.8.2017, lk 2.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0451.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0312.
(8) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(9) ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.
(10) ELT L 181, 29.6.2013, lk 4.
(11) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(12) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073.
(14) ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.
(15) Istanbuli konventsiooni tähenduses hõlmab mõiste naised ka alla 18‑aastaseid tütarlapsi (artikkel 3).
(16) Vt Istanbuli konventsiooni artiklis 3 esitatud mõistete määratlusi.

Õigusalane teave