Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 6. aprill 2017 - StrasbourgLõplik väljaanne
Venemaa – Aleksei Navalnõi ja teiste meeleavaldajate vahistamine
 Valgevene
 Bangladesh ja lapsabielud
 Rändluse hulgiturge reguleerivad sätted ***I
 Kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (Ukraina) ***I
 Euroopa solidaarsuskorpus
 ELi-USA andmekaitseraamistikuga Privacy Shield ette nähtud kaitse piisavus

Venemaa – Aleksei Navalnõi ja teiste meeleavaldajate vahistamine
PDF 254kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2017. aasta resolutsioon Venemaa kohta ning Aleksei Navalnõi ja teiste meeleavaldajate vahistamise kohta (2017/2646(RSP))
P8_TA(2017)0125RC-B8-0245/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid raporteid ja resolutsioone Venemaa kohta, eelkõige 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni(1), 13. juuni 2013. aasta resolutsiooni õigusriigi põhimõtete järgimise kohta Venemaal(2), 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Venemaa kohta: Bolotnaja väljaku sündmustega seotud meeleavaldajate karistamine(3), oma 2. aprilli 2014. aasta soovitust, 23. oktoobri 2014. aasta resolutsiooni vabaühenduse Memorial (Sahharovi auhinna võitja aastal 2009) tegevuse lõpetamise kohta Venemaal(4), 15. jaanuari 2015. aasta resolutsiooni Venemaa ja eelkõige Aleksei Navalnõi juhtumi kohta(5), 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Venemaa opositsioonijuhi Boriss Nemtsovi mõrvamise ja demokraatia olukorra kohta Venemaal(6), ning 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni Venemaa meelsusvangi Ildar Dadini juhtumi kohta(7),

–  võttes arvesse Venemaa põhiseadust, eelkõige selle artiklit 29, mis kaitseb sõnavabadust, ja artiklit 31, milles on kirjas rahumeelse kogunemise õigus, samuti rahvusvahelisi inimõigusalaseid kohustusi, mida Venemaa kui Euroopa Nõukogu, Euroopa Koostöö- ja Julgeoleku Organisatsioon (OSCE) ja ÜRO liige on kohustunud järgima,

–  võttes arvesse 2010. aastal Doni-äärses Rostovis algatatud moderniseerimispartnerlust ning Venemaa liidrite lubadust võtta õigusriigi põhimõtted Venemaa moderniseerimise aluseks,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 5 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 7, milles mõlemas on sätestatud, et kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust, ning milles Venemaa Föderatsioon on osaline,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 9. detsembril 1998. aastal vastu võetud ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Ukraina vangide kohta Venemaal ja olukorra kohta Krimmis(8),

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni seitsmendat perioodilist aruannet, mida ÜRO inimõiguste komitee arutas 16. ja 17. märtsil 2015 peetud 3136. ja 3137. istungil,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 26. märtsil 2017 toimusid Venemaal enam kui 80 linnas korruptsioonivastased kogunemised, marsid ja meeleavaldused, milles osales 33 000 kuni 93 000 inimest; arvestades, et politsei pidas Venemaa linnades kinni üle 2000 meeleavaldaja, sealhulgas umbes 1000 meeleavaldajat Moskvas; arvestades, et opositsioonipoliitik Aleksei Navalnõi võeti vahi alla ning talle määrati keelatud meeleavalduste korraldamise eest 350 USA dollari suurune trahv ja 15‑päevane vanglakaristus; arvestades, et väidetavalt on tegemist suurimate protestimeeleavaldustega pärast 2011. ja 2012. aastal toimunud Kremli‑vastaseid demonstratsioone;

B.  arvestades, et Kirovi linna Lenini rajooni kohus tegi 8. veebruaril 2017 otsuse Venemaa opositsioonipoliitiku Aleksei Navalnõi suhtes, keda süüdistati vara omastamise katsetes, ning sellega sooviti vaigistada veel ühte sõltumatut poliitikut Venemaa Föderatsioonis; arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, et Navalnõile ei võimaldatud 2013. aasta kohtuprotsessis seoses samade süüdistustega õiglast kohtumenetlust;

C.  arvestades, et Venemaa valitsus on alustanud kriminaaluurimist tundmatute isikute suhtes, kes kutsusid interneti vahendusel üles korraldama Moskvas 2. aprillil 2017 meeleavaldusi, et nõuda peaminister Dmitri Medvedevi tagasiastumist ning Venemaa sõjaliste operatsioonide lõpetamist Ukrainas ja Süürias, Navalnõi vabastamist ja hüvitise maksmist Moskva protestimarssidel 26. märtsil 2017 kinni peetud aktivistidele; arvestades, et 2. aprillil 2017 peeti Moskvas opositsiooni protestimeeleavaldustel kinni ja jäeti vahi alla vähemalt 31 inimest, süüdistatuna avaliku korra rikkumises;

D.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon kui Euroopa Nõukogu täisliige ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni ja piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase ÜRO konventsiooni osaline on võtnud endale kohustuse järgida demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austada põhivabadusi ja inimõigusi; arvestades, et Euroopa Liit on korduvalt pakkunud täiendavat abi ja nõustamist, et aidata Venemaal oma põhiseaduslikku ja õiguskorda kooskõlas Euroopa Nõukogu standarditega ajakohastada ning sellest korrast kinni pidada;

E.  arvestades, et Venemaa Föderatsiooni arengud inimõiguste austamise ja kaitsmise osas ning ühiselt kokkulepitud demokraatia ja õigusriigi põhimõtete järgimise osas tekitavad muret; arvestades, et Venemaa Föderatsioon on ratifitseerinud 18‑st rahvusvahelisest inimõiguste lepingust 11;

F.  arvestades, et Venemaa Föderatsiooni kriminaalõigust muudeti ja sellele lisati uus artikkel 212.1, mille kohaselt võidakse isikut süüdistada avalikke kogunemisi käsitleva seaduse rikkumises, vaatamata sellele, et see muudatus piirab sõnavabadust ja kogunemisvabadust;

G.  arvestades, et inimõiguste keskuse Memorial andmetel on poliitvangide arv riigis viimastel aastatel oluliselt kasvanud, ulatudes 2016. aastal 102‑ni;

1.  mõistab hukka Venemaa Föderatsiooni politseioperatsioonid, millega püütakse ennetada ja laiali ajada rahumeelseid korruptsioonivastaseid meeleavaldusi, ning sadade kodanike, sealhulgas Aleksei Navalnõi vahi alla võtmise, kelle algatusel meeleavaldused korraldati;

2.  kutsub Venemaa ametiasutusi üles viivitamata vabastama Aleksei Navalnõi ja kõik rahumeelsed meeleavaldajad, ajakirjanikud ja aktivistid, kes peeti kinni Moskvas ja teistes Venemaa linnades 26. märtsil ja 2. aprillil 2017 toimunud korruptsioonivastastel meeleavaldustel, ning loobuma süüdistustest nende vastu; rõhutab asjaolu, et Venemaa ametivõimud kannavad täielikku vastutust kinnipeetavate ohutuse ja heaolu eest;

3.  toonitab, et määratud karistused on poliitiliselt motiveeritud ning nõuab tungivalt, et Venemaa kohtusüsteem näitaks oma sõltumatust poliitilisest sekkumisest; kutsub Venemaa ametivõime üles lõpetama ajakirjanike, poliitiliste oponentide ning poliitiliste ja kodanikuühiskonna aktivistide tagakiusamise, austama täielikult rahvusvahelisi inimõigustealaseid kohustusi ning tagama meediavabaduse ja kogunemisvabaduse;

4.  märgib, et pühapäeval, 26. märtsil 2017 osales ulatuslikes korruptsioonivastases protestides kogu Venemaa Föderatsioonis arvukalt osavõtjaid, eelkõige osales palju noori, kes avaldasid meelt korruptsiooni ja üha autoritaarsema võimu vastu Venemaal; tervitab seda algatust kui lootustandvat märki kasvavast huvist avalike ja poliitiliste küsimuste vastu;

5.  väljendab sügavat muret, et Aleksei Navalnõi kinnipidamine näitab, et Venemaa ametivõimud kasutavad avalikke kogunemisi käsitlevat seadust rahumeelsete meeleavaldajate vangistamiseks ning järjekordse süsteemse kuritarvitamise toimepanemiseks;

6.  mõistab hukka pidevad katsed vaigistada Aleksei Navalnõi, ning avaldab toetust tema organisatsiooni jõupingutustele suurendada teadlikkust korruptsioonist avalikes institutsioonides, poliitiliste esindajate ja ametnike seas ning võidelda selle vastu; väljendab sügavat muret seoses 2017. aasta veebruari kohtuotsusega, millega kõrvaldati Aleksei Navalnõi poliitiliselt areenilt, mis piirab poliitilist pluralismi Venemaal veelgi ning tekitab tõsiseid küsimusi seoses demokraatlike protsessidega Venemaal;

7.  tuletab meelde, et rahumeelse kogunemise vabadus on õigus, mitte privileeg, ning et see õigus koos arvamus- ja sõnavabaduse ning ühinemisvabadusega mängib otsustavat rolli tõhusa ja demokraatliku süsteemi tekkimises ja olemasolus; kutsub Venemaa ametivõime üles täielikult järgima võetud rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas Euroopa Nõukogu ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) raames, et austada selliseid põhivabadusi nagu sõna-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadus, mis on põhiseaduses tagatud põhiõigused, ning vabastama viivitamata kinnipeetud rahumeelsed meeleavaldajad;

8.  kutsub Venemaa ametivõime üles lõpetama Venemaa Föderatsioonis poliitiliste oponentide, ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate tagakiusamise, sh kohtu tasandil, ning tagama, et neil oleks alati võimalik takistamatult seaduse piires tegutseda;

9.  on seisukohal, et arvukad kohtuprotsessid ja kohtumenetlused opositsiooni liikmete ja valitsusväliste organisatsioonide vastu on viimaste aastate jooksul seadnud kahtluse alla Venemaa Föderatsiooni kohtuorganite sõltumatuse ja erapooletuse; nõuab tungivalt, et Venemaa kohtu- ja õiguskaitseorganid täidaksid oma ülesandeid erapooletult ja sõltumatult, ilma poliitilise sekkumiseta;

10.  rõhutab, et kogunemisvabadus on Venemaa Föderatsioonis tagatud Venemaa põhiseaduse artikliga 31 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, milles Venemaa on osaline ja mida Venemaa ametivõimud on seetõttu kohustatud järgima; palub Venemaa Föderatsioonil austada õigusriigi põhimõtteid ning sõna- ja kogunemisvabadust;

11.  tuletab meelde, kui oluline on, et Venemaa kui Euroopa Nõukogu ning OSCE liikmesriik täidaks täies ulatuses oma rahvusvahelisi juriidilisi kohustusi ning põhilisi inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis;

12.  kutsub Venemaa Föderatsiooni üles muutma õigusakte, millega põhjendamatult piiratakse ja kriminaliseeritakse kogunemisvabadust; mõistab hukka asjaolu, et Venemaa Föderatsioon andis 2015. aasta detsembris vastu võetud uue seadusega ka konstitutsioonikohtule õiguse Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid tühistada;

13.  märgib, et Venemaa juhtivaid poliitikuid on süüdistatud korruptsioonis; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles võtma süstemaatiliselt meetmeid kõikide rahapesu katsete või ebaseadusliku vara vastu ELis; teeb ka Euroopa Parlamendi Panama dokumentide uurimiskomisjonile ülesandeks pöörata täiendavat tähelepanu mis tahes märkidele Venemaa arvatavatest rahavoogudest ELis asuvate pankade kaudu;

14.  nõuab, et nõukogu ja liikmesriigid töötaks Venemaa suhtes välja ühtse poliitika, millest lähtudes liikmesriigid ja ELi institutsioonid kohustuksid ühiselt rõhutama inimõiguste tähtsust ELi ja Venemaa suhetes ning vajadust lõpetada Venemaal sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse mahasurumine.

15.  palub komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning Euroopa välisteenistusel tagada, et kõikide poliitilistel põhjustel vastutusele võetud isikute juhtumid tõstataks ELi ja Venemaa inimõiguste-teemalistel konsultatsioonidel ning et nendel konsultatsioonidel osalevatel Venemaa esindajatel palutaks ametlikult anda vastus iga juhtumi kohta; palub, et nõukogu eesistuja, komisjoni president ning komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja jälgiksid selliseid juhtumeid jätkuvalt tähelepanelikult, tõstataksid neid küsimusi eri kogudes ja kohtumistel Venemaaga ning annaksid Euroopa Parlamendile aru Venemaa ametivõimudega peetud arutelude kohta;

16.  mõistab hukka terrorirünnaku Peterburis ja palub, et president väljendaks sügavat kaastunnet ja solidaarsust ohvritele, nende peredele ja Venemaa rahvale;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile ning Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile;

(1) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 13.
(2) ELT C 65, 19.2.2016, lk 150.
(3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0253.
(4) ELT C 274, 27.7.2016, lk 21.
(5) ELT C 300, 18.8.2016, lk 2.
(6) ELT C 316, 30.8.2016, lk 126.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0446.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0087.


Valgevene
PDF 177kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2017. aasta resolutsioon olukorra kohta Valgevenes (2017/2647(RSP))
P8_TA(2017)0126RC-B8-0253/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ja soovitusi Valgevene ja Euroopa naabruspoliitika kohta,

–  võttes arvesse oma Valgevenega suhete arendamiseks loodud delegatsiooni 27. märtsi 2017. aasta avaldust, Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 17. märtsi 2017. aasta avaldust, Valgevene inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 14. ja 28. märtsi 2017. aasta avaldusi, OSCE Parlamentaarse Assamblee 24. märtsi 2017. aasta avaldust, OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) direktori 17. ja 26. märtsi 2017. aasta avaldusi, OSCE Parlamentaarse Assamblee inimõiguste komisjoni 27. märtsi 2017. aasta avaldust ning inimõiguslaste kaitse vaatluskeskuse 29. märtsi 2017. aasta avaldust rahumeelsete meeleavaldajate hiljutiste vahistamiste ja ebaseaduslike kinnipidamiste kohta Valgevenes,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi Valgevene kohta, eelkõige 15. veebruari 2016. aasta järeldusi, millega tühistati 170 üksikisiku ja kolme Valgevene äriühingu suhtes kehtestatud piiravad meetmed,

–  võttes arvesse nõukogu 27. veebruari 2017. aasta otsust (ÜJVP) 2017/350(1), millega pikendatakse kuni 28. veebruarini 2018 Valgevene vastu suunatud piiravaid meetmeid, mis hõlmavad relvaembargot ning reisikeeldu ja varade külmutamist nelja isiku suhtes, keda seostatakse kahe opositsioonipoliitiku, ühe ärimehe ja ühe ajakirjaniku senini lahendamata kadumistega 1999. ja 2000. aastal,

–  võttes arvesse 11. septembril 2016 toimunud parlamendivalimisi ja 11. oktoobril 2015 toimunud presidendivalimisi; võttes arvesse Valgevene ametivõimude arvukaid avaldusi, mille kohaselt mõningad 2015. aasta presidendivalimiste järel antud OSCE/ODIHRi soovitused pidi enne 2016. aasta parlamendivalimisi täidetama, ning võttes arvesse OSCE/ODIHRi 28. jaanuari 2016. aasta lõpparuannet Valgevene 11. oktoobri 2015. aasta presidendivalimiste kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni ja inimõiguste keskuse Vjasna aruannet sundtöö ja töötajate õiguste laialt levinud rikkumiste kohta Valgevenes,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, Euroopa inimõiguste konventsiooni ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Valgevene valitsus kehtestas presidendi dekreediga nr 3 („Ühiskonna kulul ülalpeetavuse vältimise kohta“) nn ühiskondlike muidusööjate maksu, mille president Aleksandr Lukašenka allkirjastas 2015. aastal ja mida hakati rakendama 2017. aasta veebruarist; selle dekreediga karistatakse mittetöötavaid isikuid sanktsioonidega alates valitsuse kulutuste rahastamiseks sisse seatud erimaksust suurusega umbes 240 eurot ehk kaks kolmandikku Valgevene keskmisest kuupalgast kuni sundtööni kodanike puhul, kes on töötanud alla 183 päeva aastas; arvestades, et nimetatud dekreeti tabas kodanike, aktivistide ja ajakirjanike laialdane kriitika;

B.  arvestades, et alates 17. veebruarist ja seejärel kogu 2017. aasta märtsikuu jooksul on hoolimata riikliku meedia ja julgeolekujõudude survest, sealhulgas meeleavalduste laialiajamiseks relvastatud politseinike väljatoomisest, kümnetes Valgevene linnades toimunud tuhandete kodanike rahumeelseid massimeeleavaldusi, millel protestitakse presidendi dekreedi nr 3 vastu ning kaubanduskeskuse rajamise vastu Kurapatõs, kus asub stalinismiohvrite memoriaal;

C.  arvestades, et ametivõimud on meeleavaldustele vastanud vägivallaga, eelkõige 25. ja 26. märtsil 2017; arvestades, et 25. märtsil tähistatud vabaduse päeval üritasid rahumeelsed meeleavaldajad marssi piki Minski peatänavat, kuid märulipolitsei tõkestas neil tee; arvestades, et julgeolekujõud on meeleavaldajaid rünnanud ning peksnud naisi, alaealisi ja vanureid; arvestades, et vahistatud on sadu meeleavaldajaid, sealhulgas ka toimunut kajastanud Valgevene ja välisriikide ajakirjanikke; arvestades, et Minskis peeti kinni vähemalt 700 inimest, kellest osa olid juhuslikud pealtvaatajad;

D.  arvestades, et kinni on peetud suur rühm rahumeelseid meeleavaldusi jälginud inimõiguslasi; arvestades, et inimõiguste keskuse Vjasna andmetel olid kohtud 27. märtsi 2017. aasta õhtuks mõistnud ühtekokku 177 inimesele 25. märtsi meeleavaldustel osalemise eest halduskaristused, mille tulemusena 74 isikut karistati haldusarestiga ja 93 isikut rahatrahviga; arvestades, et enne meeleavaldusi vahistati ennetava meetmena enam kui 100 opositsiooniliiget;

E.  arvestades, et 27 inimest, teiste seas ka endine poliitvang ja liikumise Noorterinne juht Zmitser Daškevitš, vahistati väidetava osalemise eest vandenõus eesmärgiga õhutada Ukrainas, Poolas ja Leedus väljaõpetatud gruppide abil mässu; arvestades, et selle süüdistuse alusel võib nad kuni kolmeks aastaks vangi mõista; arvestades, et Riiklik Julgeolekukomitee (KGB) on keeldunud avaldamast nn massirahutuste juhtumiga seoses vahistatud isikute arvu;

F.  arvestades, et väljapaistev opositsioonitegelane ja endine presidendikandidaat Mikalai Statkevitš, kes pidi Minski meeleavaldusi juhtima, vahistati ja teda hoiti kolm päeva KGB kinnipidamiskeskuses, ilma et tema asukoha kohta oleks olnud mingeid teateid; arvestades, et vahistati ka Sergei Kulinitš ja Sergei Kuntsevitš; arvestades, et tuntud Valgevene luuletaja ja 2010. aasta presidendikandidaat Uladzimir Njakljajev vahistati samuti ebaseaduslikult enne 25. märtsi 2017. aasta massimeeleavaldust ning et hiljem tuli ta tervise halvenemise tõttu haiglasse viia; arvestades, et 2017. aasta märtsis vahistati koos mitmete teiste kodanikuaktivistidega ka Pavel Seviarõnets, Vitali Rõmaševski, Anatol Liabedzka ja Juri Hubarevitš; arvestades, et 23. märtsil vahistati Minskis organisatsiooni Vabadusliikumine juhataja asetäitja Aless Lahvinets; arvestades, et ennetavalt vahistati umbes 60 inimõiguste vaatlejat;

G.  arvestades, et 25. märtsil 2017 tungis politsei inimõiguste keskuse Vjasna Minski kontorisse ning vahistas ennetavalt vähemalt 57 samal ajal toimunud rahumeelsete meeleavalduste vaatlemisega seotud isikut; arvestades, et enne seda vahistati ja said lühiajalised vanglakaristused mitmed teised inimõiguslased, näiteks inimõiguste keskuse Elanikkonna Õigusabi juhataja Oleg Voltšek ning inimõiguste keskuse Vjasna Gomeli haru liige Anatoli Poplavni; arvestades, et Vjasna liige Leonid Sudalenka vahistati samuti ja mõisteti süüdi selle eest, et ta esitas enam kui 200 kodaniku kaebused eelnimetatud presidendi dekreedi nr 3 sätete vastu;

H.  arvestades, et Valgevene ajakirjanike ühenduse andmetel on registreeritud 120 ajakirjanike õiguste rikkumise juhtumit; arvestades, et kogu riigis blokeeriti internet ja ajakirjanikke karistati sündmuste kajastamise eest või neile mõisteti vanglakaristused huligaansuse või politsei korralduste eiramise süüdistuste põhjal; arvestades, et mõned neist ootavad ikka veel kohut; arvestades, et alates 12. märtsist 2017 on registreeritud üle 20 telejaama Belsat TV ajakirjanike ahistamise juhtumi ning et 31. märtsil 2017 tungis politsei Belsat TV ruumidesse, otsis need läbi, konfiskeeris osa seadmeid ja viis need minema;

I.  arvestades, et eelnimetatud on kõige tõsisemad vahejuhtumid pärast 2010. aasta meeleavalduste jõhkrat mahasurumist ning neid võib pidada kahetsusväärseks tagasilöögiks; arvestades, et kõnealune uus survemeetmete laine leiab aset täpselt aasta pärast ELi otsust hakata teostama Valgevenega nn suhete taastamise poliitikat;

J.  arvestades, et Valgevene on OSCE liikmesriik ning on lubanud tunnustada rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabadust; arvestades, et eelnimetatud massilised vahistamised, ülemäärase jõu kasutamine meeleavaldajate vastu ning kajastatud operatsioonid kodanikuühenduste vastu tähendavad selgelt nimetatud lubaduste rikkumist;

K.  arvestades, et Valgevene on ainuke Euroopa riik, kus ikka veel viiakse täide surmanuhtlust; arvestades, et 2017. aasta esimene surmaotsus tehti teatavaks 17. märtsil 2017;

L.  arvestades, et 2016. aasta veebruaris tühistas EL hea tahte märgina enamiku Valgevene ametiisikute ja juriidiliste isikute vastaseid piiravaid meetmeid, et innustada Valgevenet inimõigusi, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid edendama; arvestades, et Valgevenet käsitlevates 15. veebruari 2016. aasta järeldustes rõhutas nõukogu vajadust tõhustada ELi ja Valgevene koostööd mitmetes majanduse, kaubanduse ja abiga seotud valdkondades, mis võimaldaks Valgevenel taotleda rahastamist EIP‑lt ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangalt;

M.  arvestades, et Valgevene raske majandusolukord võib veelgi halveneda, kusjuures tähtsamad valdkonnad on endiselt riigi omanduses ning neis valitseb administratiivne käsu- ja kontrollisüsteem; arvestades, et kasvab Valgevene sõltuvus Venemaa majandusabist;

N.  arvestades, et Valgevene idapartnerluses ja selle parlamentaarses esinduses Euronestis osalemise üks eesmärke on tugevdada Valgevene ja ELi koostööd; arvestades, et Valgevene parlamendil ei ole Euronesti parlamentaarses assamblees ametlikku staatust;

O.  arvestades, et Valgevene kuulub Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni ja osaleb koos Venemaaga ühistes sõjaväemanöövrites „Zapad“, mille käigus muu hulgas harjutatakse Valgevene läänenaabrite ründamist ja simuleeritakse ka tuumarelva kasutamist ning millel on potentsiaalselt negatiivne mõju Valgevene Vabariigi julgeolekule ja riiklikule suveräänsusele ning kogu piirkonnale;

P.  arvestades, et EL peab tähtsaks Valgevene stabiilset, demokraatlikku ja jõukat tulevikku, mis oleks Valgevene rahva hüvanguks; arvestades, et sõna- ja meediavabaduse tuntav parandamine, tavakodanike ja opositsiooniaktivistide poliitiliste õiguste austamine ning õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste järgimine on ELi ja Valgevene suhete parandamise eeltingimus;

1.  mõistab hukka enne 25. märtsi 2017. aasta meeleavaldusi ja meeleavalduste ajal rahumeelsete meeleavaldajate vastu rakendatud surveabinõud ja repressioonid; rõhutab, et kuigi rahvusvaheline üldsus nõudis vaoshoitust, reageerisid julgeolekuteenistused meelevaldselt ja kohatult; peab viimase aja sündmusi Valgevenes murettekitavaks ning toonitab, et Valgevenes on ilmne vajadus ulatuslikuma demokratiseerimisprotsessi järele;

2.  mõistab hukka rahumeelse kogunemise vabaduse ning sõna- ja ühinemisvabaduse lubamatu piiramise, sealhulgas nende inimeste vabaduste piiramise, kes väljendavad oma seisukohti sotsiaalsetes ja muudes avalikes küsimustes, ning taunib eelkõige sõltumatute ajakirjanike, opositsionääride, inimõiguslaste ja teiste protestijate tagakiusamist ja kinnipidamist;

3.  kutsub Valgevene ametivõime üles vabastama viivitamata ja tingimusteta kõik rahumeelsed protestijad, ajakirjanikud, inimõiguslased, kodanikuühiskonna aktivistid ja opositsionäärid, kes on praeguse meeleavalduste lainega seoses kinni võetud, ning loobuma kõigist nende vastu esitatud süüdistustest; peab ennetavate vahistamiste praktikat täiesti vastuvõetamatuks; nõuab, et ametivõimud teeksid info kõigi vahistatud isikute kohta koheselt teatavaks vahistatute perekondadele ja üldsusele;

4.  kinnitab, et mingil tingimusel ei ole õigustatud jõu kasutamine nende inimeste vastu, kes kasutavad oma õigust rahumeelselt protesti avaldada, ning et repressioonid, millega rikutakse sõna- ja kogunemisvabaduse kasutamise õigust, on vastuolus Valgevene rahvusvaheliste kohustuste ja Valgevene Vabariigi põhiseadusega; nõuab, et Valgevene valitsus alustaks avatud dialoogi oma riigi kodanike, sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sõltumatu meediaga;

5.  nõuab, et Valgevene ametivõimud korraldaksid viivitamata põhjalikud ja erapooletud uurimised kõigi hiljutiste meeleavaldustega seotud väidetavate juhtumite selgitamiseks, mis puudutavad meeleavaldajate kinnipidamist ja muid nende õiguste rikkumisi; hoiatab, et juhul kui neid uurimisi ei korraldata, võib EL kohaldada uusi piiravaid meetmeid nende kõrgete Valgevene ametiisikute suhtes, kes hiljutiste surveavalduste eest vastutavad;

6.  nõuab, et ametivõimud lõpetaksid sõltumatu meedia poliitilistel põhjustel tagakiusamise ning lõpetaksid haldusvastutusele võtmise tava ja halduskoodeksi artikli 22 lõike 9 punkti 2 meelevaldse kasutamise akrediteeringuta vabakutseliste ajakirjanike vastu, kes teevad koostööd välismeediaga, kuna selline sekkumine piirab sõnavabadust ja teabe levitamist;

7.  nõuab, et Valgevene ametivõimud lõpetaksid kodanikuühiskonna tagakiusamise, lubaksid avalikel organisatsioonidel täielikult ja vabalt tegutseda, tühistaksid viivitamata kriminaalkoodeksi artikli 193 lõike 3 (millega loetakse karistatavaks registreerimata avalike ühenduste ja organisatsioonide tegevuse korraldamine ja nende tegevuses osalemine) ning lubaksid avalikel ühendustel ja organisatsioonidel, sealhulgas rahvusvähemustel ja nende sõltumatutel organisatsioonidel, täielikult, vabalt ja takistamatult tegutseda;

8.  nõuab, et OSCE Parlamentaarne Assamblee, kellel on kavas pidada oma 26. iga‑aastane istungjärk 2017. aasta juulis Minskis, võtaks Valgevene hiljutisi sündmusi arvesse ning tagaks vähemalt demokraatlike opositsioonierakondade, sõltumatu meedia ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemise;

9.  kutsub Valgevene valitsust üles alustama konstruktiivset dialoogi opositsiooni ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, tegema täielikult koostööd ÜRO eriraportööriga, kes jälgib inimõiguste olukorda Valgevenes, ning alustama kauaoodatud reforme inimõiguste kaitsmiseks ja demokraatia tugevdamiseks; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles jätkama ja suurendama toetust Valgevenes ja välismaal tegutsevatele kodanikuühiskonna organisatsioonidele; rõhutab sellega seoses vajadust toetada kõiki Valgevene ühiskonnale teavet andvaid sõltumatuid allikaid, sealhulgas valgevenekeelseid ja välismaalt teavet edastavaid meediakanaleid; kutsub ka ELi inimõiguste eriesindajat üles uurima võimalusi ja vahendeid, mis aitaksid Valgevenes inimõigusi täies ulatuses ja tulemuslikult kaitsta;

10.  soovitab tühistada presidendi dekreedi nr 3 kui meelevaldse, karmi ja küsitava vahendi, millega rikutakse rahvusvahelisi inimõigusi ning mis mõjutab hinnanguliselt rohkem kui 470 000 valgevenelast;

11.  nõuab Valgevene inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri volituste pikendamist; kutsub Valgevene valitsust üles tunnustama eriraportööri mandaati ja temaga täielikult koostööd tegema; palub Euroopa välisteenistusel ELi poliitikat Valgevene suhtes paremini kooskõlastada ÜRO eriraportööriga; kutsub ELi ja liidu liikmesriike üles soodustama ja toetama Valgevene küsimustega tegeleva ÜRO eriraportööri mandaadi pikendamist, et inimõiguste olukorra jälgimist Valgevenes oleks võimalik jätkata;

12.  kutsub Valgevene ametivõime üles viivitamata jätkama tööd põhjaliku valimisreformi teostamiseks, mis oleks osa laiemast demokratiseerimisprotsessist ja toimuks koostöös rahvusvaheliste partneritega; rõhutab, et OSCE/ODIHRi asjakohaseid soovitusi on vaja järgida aegsasti enne 2018. aasta märtsiks kavandatud kohalikke valimisi;

13.  nõuab et Valgevene ühineks surmanuhtluse kasutamise ülemaailmse moratooriumiga, mis oleks Valgevene esimene samm surmanuhtluse püsiva kaotamise suunas;

14.  palub komisjonil jätkuvalt toetada haridusprogramme, mis võimaldavad noortel valgevenelastel õppida ELis, ning kiirendada sel eesmärgil viisade ja stipendiumide taotlemise protsessi;

15.  tunnustab nõukogu 27. veebruari 2017. aasta otsust, millega pikendatakse kuni 28. veebruarini 2018 piiravaid meetmeid nelja isiku suhtes ja relvaembargot Valgevene suhtes; palub Euroopa välisteenistusel jätkuvalt tähelepanelikult jälgida ja vaadelda Valgevene olukorda, et hinnata ELi-poolse konstruktiivse suhete taastamise poliitika tulemuslikkust; on veendunud, et EL peaks kasutusele võtma täpsed ja järjekindlad inimõiguste tingimuslikkuse suhtes kohaldatavad kriteeriumid, et tagada reformid põhivabaduste ja inimõiguste kaitseks;

16.  palub komisjonil hinnata, kas ehitatavas Astravetsi tuumaelektrijaamas on tagatud rangeimate tuumaohutusnormide järgimine ning kas tagatist, mille EL on andnud Euroopa Investeerimispangale, kasutatakse lõppkokkuvõttes Valgevene tuumajaama rahastamiseks, ning palub ka hinnata, kas see tagatis on kooskõlas ELi poolt Venemaa Föderatsioonile kehtestatud sanktsioonidega;

17.  kinnitab oma tahet ja valmidust jätkata tegevust Valgevene rahva hüvanguks, toetada valgevenelaste demokraatiapüüdlusi ja -algatusi ning aidata Valgevenel rajada stabiilset, demokraatlikku ja jõukat tulevikku; kinnitab veel kord, et põhivabaduste, õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste järgimine on ELi ja Valgevene edaspidiste suhete kujundamise seisukohast otsustava tähtsusega;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikidele, OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroole (ODHIR), Euroopa Nõukogule, Valgevene ametivõimudele ning OSCE Parlamentaarsele Pssambleele.

(1) ELT L 50, 28.2.2017, lk 81.


Bangladesh ja lapsabielud
PDF 165kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2017. aasta resolutsioon Bangladeshi ja lapsabielude kohta (2017/2648(RSP))
P8_TA(2017)0127RC-B8-0252/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bangladeshi kohta, eriti 18. septembri 2014. aasta resolutsiooni inimõiguste rikkumiste kohta Bangladeshis(1),

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ELi prioriteetide kohta ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2017. aasta istungjärguks(2),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee 22. märtsi 2017. aasta lõppjäreldusi Bangladeshi kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2. juuli 2015. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse pingutuste tugevdamist lapsabielu, varajase ja sundabielu ennetamiseks ja likvideerimiseks,

–  võttes arvesse nõukogu poolt 6. märtsil 2017 vastu võetud laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1995. aasta Pekingi deklaratsiooni ja Pekingis toimunud ÜRO 4. naiste maailmakonverentsi tegevusprogrammi, mille Bangladesh on allkirjastanud, samuti selle rakendamist Bangladeshis käsitlevaid korrapäraseid läbivaatamisi, mis toimusid aastatel 2000, 2005, 2009 ja 2014,

–  võttes arvesse naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni artiklit 16,

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduse ja Bangladeshi vahel 2001. aastal sõlmitud partnerlust ja arengut käsitlevat koostöölepingut,

–  võttes arvesse Bangladeshi 11. märtsi 2017. aasta lapsabielu piiravat seadust ning 15. septembri 2014. aasta lapsabielu tõkestavat seadust,

–  võttes arvesse Bangladeshi riiklikku tegevuskava lapsabielude likvideerimiseks (2015–2021),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et ELil on Bangladeshiga pikaajalised suhted, muu hulgas partnerlust ja arengut käsitleva koostöölepingu kaudu; arvestades, et lepinguosaliste sise- ja välispoliitika rajaneb inimõiguste ja demokraatia põhimõtete austamisele ja edendamisele ning see peab olema oluline osa ELi välistegevuses;

B.  arvestades, et viimaste kuude jooksul on valitsusvälised organisatsioonid ja sõltumatu meedia teatanud mitmetest inimõiguste rikkumistest, sealhulgas kadunuks jääma sundimine, kodanikuühiskonna mahasurumine, rünnakud poliitiliste aktivistide vastu ja piinamine;

C.  arvestades, et ÜRO hiljutiste andmete kohaselt on Bangladesh endiselt üks suurima lapsabielude osakaaluga riike maailmas ning Aasias selle poolest esikohal; arvestades, et Bangladeshis on 52 % tütarlastest abielus 18. eluaastaks ja 18 % enne 15. eluaastani jõudmist;

D.  arvestades, et ÜRO käsitab lapsabielu inimõiguste rikkumisena, mille puhul lapsel puudub valik või suutlikkus anda oma nõusolek ja millega kaasnevad sageli psüühilised ja füüsilised ohud;

E.  arvestades, et Bangladesh on üks 12 sihtriigist UNFPA-UNICEFi ülemaailmses programmis, mille abil kiirendada meetmeid lapsabielu likvideerimiseks, ning EL on selle programmi toetaja;

F.  arvestades, et Bangladesh on liitunud Lõuna-Aasia algatusega laste vastu suunatud vägivalla kaotamiseks, mille piirkondliku tegevuskava hulka kuulub lapsabielu kaotamine;

G.  arvestades, et Bangladeshi valitsus lubas 2014. aasta juulis toimunud tütarlaste-teemalisel tippkohtumisel vähendada kolmandiku võrra 15. ja 18. eluaasta vahel abielluvate tütarlaste arvu, likvideerida 2021. aastaks alla 15‑aastaste laste abielu ning 2041. aastaks alla 18‑aastaste laste abielu;

H.  arvestades, et 2015. aastal oli Bangladesh ÜRO Arenguprogrammi soolise ebavõrdsuse indeksi alusel 159 riigi seas 119. kohal;

I.  arvestades, et Bangladeshi valitsus võttis 27. veebruaril 2017 vastu lapsabielu piirava seaduse, millega jäeti vanuse alampiiriks naiste puhul 18. eluaastat ja meeste puhul 21. eluaastat, kuid nähti ette nn erijuhud või erandid nö alaealise parimates huvides kohtu loal, kuid samal ajal ei määratletud vastavaid kriteeriume ega sätestatud selliste abieludega seotud vanuse alampiiri; arvestades, et lapse nõusolekut ei nõuta; arvestades, et seadus jõustus pärast seda, kui president selle 11. märtsil 2017 heaks kiitis;

J.  arvestades, et see seadus võib järsult suurendada nn kaasavaramaksega seotud kuritarvituste, seksuaalse ahistamise juhtumite, vägistamiste ja happerünnakute arvu ning seadustada alaealisega suguühtesse astumise; arvestades, et see seadus võib võimaldada ka vanematel sundida oma tütreid abielluma nende vägistajatega;

K.  arvestades, et laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevates ELi suunistes kinnitatakse taas, et EL on oma inimõigustealases välispoliitikas pühendunud lapse õiguste terviklikule kaitsele ja edendamisele;

1.  kinnitab veel kord, et mõistab hukka sund- ja lapsabielud ning seksuaalse vägivalla naiste ja tüdrukute vastu kogu maailmas;

2.  võtab teadmiseks edusammud, mida Bangladesh on teinud lapsabielude arvu vähendamiseks;

3.  väljendab heameelt asjaolu üle, et viimastel aastatel on Bangladesh vastu võtnud mitmed õigusakte ja institutsioonilisi meetmeid laste kaitseks; väljendab sellegipoolest muret nende meetmete ebapiisava või olematu rakendamise pärast;

4.  peab äärmiselt kahetsusväärseks lapsabielu piirava seaduse vastuvõtmist 2017. aastal ja selles seaduses sisalduvaid lünki, mis võimaldavad seadustada lapsabielu; peab kahetsusväärseks ka kriteeriumide puudumist kõnealuses seaduses, mis tekitab võimaliku ulatuslike kuritarvituste ohu;

5.  kutsub Bangladeshi valitsust üles muutma seda seadust, et likvideerida lüngad ja välistada lapsabielu;

6.  nõuab tungivalt, et kuni lünkade kõrvaldamiseni võtaks Bangladeshi valitsus vastu selged kriteeriumid, mille alusel kohtud koos tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandetöötajatega, sealhulgas tuginedes asjaomase tütarlapsega ilma perekonnaliikmete juuresolekuta tehtud küsitlusele, peavad põhjendama luba alaealise abieluks;

7.  märgib murega, et hiljuti vastu võetud seadus on samm tagasi Bangladeshi pingutustes vältida lapsabielu; tuletab meelde, et selline õigusnormide leevendamine seab kahtluse alla Bangladeshi valitsuse lapsabielu vähendamise alased eesmärgid;

8.  sedastab, et lapsabielu võib piirata juurdepääsu haridusele, soodustada isoleeritust, vaesust, majanduslikku sõltuvust ja sunnitööd, eriti tütarlaste puhul maapiirkondades, ning märgib murega, et lapsabielu korral suureneb vägistamise, vägivalla ja sunnitud raseduse oht;

9.  märgib murega, et lapsabielu on sageli seotud soovimatute ja alaealiste rasedustega; tuletab sellega seoses meelde, kui oluline on tagada naistele ja tütarlastele juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervist käsitlevale teabele ja õigustele, abile ja ohutule ravile, sealhulgas ohutule ja seaduslikule abordile;

10.  kutsub Bangladeshi valitsust üles viima lõpule lapsabielu likvideerimist käsitleva riikliku tegevuskava (2015–2021) väljatöötamise, ning selgitama, kuidas ta kavatseb saavutada oma eesmärgid ja likvideerida lapsabielu kõik vormid;

11.  palub Bangladeshi ametivõimudel hakata aktiivselt täitma hiljuti rahvusvahelisel tasandil vastu võetud kestliku arengu eesmärke, eelkõige selleks, et vähendada ebavõrdsust ja tagada sooline võrdõiguslikkus ja naiste õigused;

12.  on seisukohal, et lapsabielu probleemi saab tõhusalt lahendada inimõiguste ja inimväärikuse edendamisega ning riikliku sotsiaalpoliitika abil; nõuab seetõttu, et Bangladeshi ametivõimud kaasaksid süstemaatiliselt kogukonnad ja kodanikuühiskonna, sealhulgas valitsusvälised organisatsioonid ja lasteorganisatsioonid, et võidelda lapsabielu algpõhjuste vastu Bangladeshis ning suurendada sellealast teadlikkust koolides;

13.  palub sellega seoses Bangladeshi ametivõimudel muuta 2014. aasta välismaiste annetuste (vabatahtliku tegevuse) reguleerimise seadust, tagamaks, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ei ole valitsuse meelevaldse kontrolli all ning et kõigi selle seaduse alusel tehtud otsuste suhtes kohaldataks sõltumatut läbivaatamist;

14.  nõuab tungivalt, et Bangladeshi ametivõimud mõistaksid hukka jätkuvad hirmuteod sõnavabaduse vastu ning võtaksid viivitamata meetmeid, et teha lõpp ajakirjanike, blogipidajate ja kodanikuühiskonna vastu suunatud vägivallale, tagakiusamisele, ähvardustele ja tsensuurile; nõuab tungivalt, et Bangladeshi ametivõimud teostaksid sõltumatud uurimised sunniviisiliste kadumiste, kohtuväliste hukkamiste ning ülemäärase jõu kasutamise osas ning võtaks nende tegude toimepanijad vastutusele vastavalt rahvusvahelistele normidele;

15.  kutsub komisjoni ja ELi delegatsiooni Bangladeshis üles tõstatama neid küsimusi suhtluses Bangladeshi ametivõimudega, ning Euroopa välisteenistust üles tõstatama vastuvõetud seaduse küsimust järgmisel ELi-Bangladeshi ühiskomisjoni kohtumisel;

16.  nõuab, et EL kasutaks kõiki olemasolevaid vahendeid, et toetada Bangladeshi valitsust tema inimõigusalaste rahvusvaheliste kohustuste täitmisel;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, Euroopa Komisjonile, Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajale ning Bangladeshi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 234, 28.6.2016, lk 10.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0089.


Rändluse hulgiturge reguleerivad sätted ***I
PDF 237kWORD 44k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 531/2012 rändluse hulgiturgude eeskirjade osas (COM(2016)0399 – C8-0219/2016 – 2016/0185(COD))
P8_TA(2017)0128A8-0372/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0399),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0219/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 19. oktoobri 2016. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 8. veebruari 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A8‑0372/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. aprillil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega muudetakse määruse (EL) nr 531/2012 rändluse hulgiturge reguleerivaid sätteid

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/920) lõplikule kujule).

(1) ELT C 34, 2.2.2017, lk 162.


Kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (Ukraina) ***I
PDF 238kWORD 47k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (Ukraina) (COM(2016)0236 – C8-0150/2016) – 2016/0125(COD))
P8_TA(2017)0129A8-0274/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0236),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 77 lõike 2 punkti a, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0150/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 2. märtsi 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A8‑0274/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 6. aprillil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud (Ukraina)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/850) lõplikule kujule).


Euroopa solidaarsuskorpus
PDF 257kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2017. aasta resolutsioon Euroopa solidaarsuskorpuse kohta (2017/2629(RSP))
P8_TA(2017)0130B8-0238/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse komisjoni 7. detsembri 2016. aasta teatist Euroopa solidaarsuskorpuse kohta (COM(2016)0942),

–  võttes arvesse oma 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa vabatahtliku teenistuse ja Euroopas vabatahtliku tegevuse edendamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni kultuuridevahelise dialoogi, kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse rolli kohta ELi põhiväärtuste edendamisel(2),

–  võttes arvesse oma 22. aprilli 2008. aasta resolutsiooni vabatahtliku tegevuse osatähtsuse kohta majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse toetamisel(3),

–  võttes arvesse oma 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni noorte tööhõive kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni noortegarantii kohta(5),

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa vabatahtliku tegevuse poliitilist tegevuskava (PAVE) ning vabatahtlike õiguste ja kohustuste Euroopa harta eelnõu(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1288/2013, millega luuakse „Erasmus+“: liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1719/2006/EÜ, nr 1720/2006/EÜ ja nr 1298/2008/EÜ(9),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust vabatahtliku tegevuse ja Euroopa vabatahtliku teenistuse kohta (O‑000107/2016 – B8‑1803/2016),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust Euroopa solidaarsuskorpuse kohta (O‑000020/2017 – B8‑0210/2017) ja O‑000022/2017 – B8‑0211/2017),

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liidu aluseks on peamised ideed, väärtused ja põhimõtted, milles liikmesriigid on kokku leppinud ja mida nad toetavad;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu solidaarsuse põhimõte on üks peamistest põhimõtetest ja selle aluseks on nii eeliste kui ka raskuste jagamine;

C.  arvestades, et solidaarsuse põhimõte on olnud Euroopa vabatahtliku teenistuse arengu liikumapanevaks jõuks, ja et see teenistus on 20 aastaga saavutanud suurepäraseid tulemusi, mida ei tohiks lasta kaotsi;

D.  arvestades, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid peavad asuma kindlale seisukohale, et aktiivselt toetada kodanike osalemist ning tunnistada, et vabatahtlik tegevus aitab tugevdada solidaarsust, sotsiaalset vastutust ning ühiseid kodanikuväärtusi ja kogemusi;

E.  arvestades, et Euroopa solidaarsuskorpuse loomine peab põhinema ELi ühistel väärtustel, nagu see on sätestatud aluslepingutes ja põhiõiguste hartas; arvestades, et Euroopa solidaarsuskorpuse eesmärk peaks olema luua Euroopas kogukonnatunnet, solidaarsust ja sotsiaalset vastutust, pakkudes samal ajal sisulist ja võimestavat vabatahtliku tegevuse, töö, praktika või õpipoisiõppe kogemust;

F.  arvestades, et kvaliteetne vabatahtlik tegevus võib luua töö leidmise ja sotsiaalse kaasatuse võimalusi;

G.  arvestades, et enamik vabatahtliku tegevuse algatusi toimub väljaspool ELi programme ning neid tuleb toetada soodsa õigus- ja finantskeskkonnaga;

H.  arvestades, et Euroopa vabatahtlik teenistus on ELi vabatahtliku tegevuse olemasolev võrdlusraamistik, olles 20 aastaga tõestanud oma tõhusust, oskusteavet ja õpitulemusi; arvestades, et iga uue üleliidulise vabatahtliku töö programm peaks tuginema Euroopa vabatahtliku teenistuse kogemusele ja muudele edukatele ELi vabatahtliku tegevuse programmidele (nt Euroopa vabatahtlik humanitaarabikorpus) ning neid täiendama;

I.  arvestades, et Euroopa solidaarsuskorpus võib kujutada endast võimalust noortele, kes on selle peamine sihtrühm (eelkõige tõrjutud kogukondadest ja viletsast sotsiaal-majanduslikust keskkonnast pärit noored), andmaks väärtuslikku panust ühiskonda ja suurendamaks ELi tegevuse nähtavust ning taaselavdamaks laiemat arutelu vabatahtlikust tegevusest Euroopas ning selle kasust ühiskonnale;

J.  arvestades, et kodanikuühiskonnal ja noorteorganisatsioonidel on oluline osa kvaliteetse kohaliku, riikliku ja piiriülese vabatahtliku tegevuse kogemuste pakkujatena; arvestades, et selles osas on vaja pidevat toetust koos soodsa õigus- ja finantskeskkonnaga;

K.  arvestades, et pärast komisjoni veebipõhise platvormi käivitamist 2016. aasta detsembris on Euroopa solidaarsuskorpusesse ennast juba registreerinud enam kui 20 000 inimest;

L.  arvestades, et komisjonilt nõutakse tungivalt Euroopa solidaarsuskorpuse selge ja üksikasjaliku õigusraamistiku koostamist, võttes arvesse Euroopa Parlamendi järgnevaid soovitusi;

Euroopa solidaarsus

1.  on seisukohal, et äärmiselt vajalik on määratleda solidaarsed meetmed ELi tasandil; palub komisjonil määrata kindlaks Euroopa solidaarsuskorpuse eesmärgid ja muuta selle tegevus mõõdetavaks ja tõhusaks, võttes arvesse solidaarsete meetmete olulist positiivset mõju nii üksikutele osalejatele kui ka kogukonnale; rõhutab, et mõisted, mida peetakse vajalikuks selle soodustamiseks, tuleks töötada välja tihedas koostöös liikmesriikide ning asjaomaste vabatahtliku tegevuse, kodanikuteenistuse ja noorte tegevuse sidusrühmade organisatsioonidega kooskõlas ELi põhiväärtustega, mis on määratletud aluslepingutes ja põhiõiguste hartas;

2.  rõhutab vajadust tagada võrdne juurdepääs Euroopa solidaarsuskorpusele kõigile ELi kodanikele; soovitab rohkem edendada erivajadustega inimestele ja ebasoodsatest oludest pärit inimestele kättesaadavaid võimalusi selles algatuses osaleda;

3.  on kindlalt veendunud, et kuigi õppe tahk – kaasa arvatud mitteformaalse ja informaalse õppe kogemus – ja mõju igale vabatahtlikule, noorele töötajale, praktikandile või õpipoisile on tähtsad elemendid, peaks Euroopa solidaarsuskorpuse peamine eesmärk olema siiski positiivse mõju avaldamine projektide ja tegevustega abistatavatele ja kogukonnale laiemalt, mis väljendaks selgelt solidaarsust ja sotsiaalset vastutust;

4.  usub samuti, et Euroopa solidaarsuskorpuse algatuse kaudu kättesaadavaks tehtud praktikakohad võimaldaksid aidata arendada osalejate eluks vajalikke oskusi, vastutust, omaluse ja jagamise tunnet, ning aitaksid ületada erinevusi keelte, kultuuride, usutunnistuste, veendumuste või majanduslike asjaolude vahel ning ka vääritimõistmisi ja eelarvamusi; on seisukohal, et Euroopa solidaarsuskorpuse algatus aitaks samuti edendada kodanikuaktiivsust ning aitaks osalejatel õppida kriitiliselt analüüsima tegelikkust ja ühiskondlikke probleeme, millega nad kokku puutuvad; kutsub komisjoni üles peavoolustama soolist võrdõiguslikkust Euroopa solidaarsuskorpuse rakendamisel;

5.  rõhutab, et kodanikukaitse ja humanitaarabi ei saa sõltuda noortest, kes kuuluvad Euroopa solidaarsuskorpuse koosseisu; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles tagama jätkuvad investeeringud struktureeritud kodanikukaitsesse ja humanitaarabisse;

Euroopa solidaarsuskorpuse rahastamine

6.  väljendab sügavat muret komisjoni kavatsuse pärast rakendada Euroopa solidaarsuskorpust selle algetapis, lisades selle olemasolevatesse programmidesse ja algatustesse, eriti niisugustesse haridus- ja kultuuriprogrammidesse nagu „Erasmus+“, „Kodanike Euroopa“, noortegarantii ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm, selgitamata piisavalt konkreetseid rahalisi vahendeid ja inimressursse, mis nähakse Euroopa solidaarsuskorpuse jaoks ette; tuletab meelde, et parlament on ELi programmide kaasseadusandjana ja eelarvepädeva institutsioonina vastu igasugusele vahendite ümberpaigutamisele prioriteetsetest programmidest, ning tihti ei ole tal piisavalt vahendeid selleks, et rahastada peamisi meetmeid ja uusi poliitilisi algatusi;

7.  kutsub komisjoni üles lisama oma tulevasse Euroopa solidaarsuskorpust käsitlevasse seadusandlikku ettepanekusse rahastamiskorra selge kirjelduse, mis võimaldab Euroopa solidaarsuskorpuse tõhusat toimimist; rõhutab, et Euroopa solidaarsuskorpus ei tohi avaldada negatiivset mõju olemasolevatele noortele suunatud algatustele ja programmidele, näiteks programmidele „Erasmus+“, „Kodanike Euroopa“ ning tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm, ning noortegarantii algatusele, ega moonutada selliste olemasolevate edukate vahendite nagu Euroopa vabatahtliku teenistuse toimimist;

8.  palub komisjonil luua Euroopa solidaarsuskorpuse jaoks tõhusa järelevalve- ja hindamismehhanismi, et tagada selle nõuetekohast rakendamist, kvaliteetseid võimalusi ja tulemuste jätkusuutlikkust;

Euroopa solidaarsuskorpuse lõimimine vabatahtliku tegevuse laiema strateegiaga

9.  teeb ettepaneku, et Euroopa solidaarsuskorpuse edu tagamiseks peaks komisjon selle lõimima üldisema poliitilise strateegiaga, mille eesmärk on luua Euroopas vabatahtliku tegevuse jaoks soodsat keskkonda, kuid mis ei kattuks selliste edukate olemasolevate algatuste nagu Euroopa vabatahtliku teenistusega, vaid pigem tugevdaks neid;

10.  rõhutab, et suurim osa vabatahtlikust tegevusest leiab aset kohalikul tasandil ja vastab kohalikele vajadustele, ja seetõttu peaks Euroopa solidaarsuskorpus esialgu keskenduma pigem kohalikule vabatahtlikule tegevusele, mitte piiriülestele võimalustele, mis vajavad rahvusvahelist liikuvust ja võivad ebasoodsatest oludest pärit isikud kõrvale jätta;

11.  toonitab, et Euroopa solidaarsuskorpus ei tohiks põhjustada täiendavat halduskoormust üksikisikutele või osalevatele organisatsioonidele ning see peaks toimima võimalikult tihedas koostöös olemasolevate ja juba juurdunud vabatahtliku tegevuse võimalustega, mida pakuvad kodanikuühiskonna organisatsioonid;

12.  nõuab tungivalt, et komisjon püüaks tagada tasakaalu Euroopa solidaarsuskorpuse veebiplatvormi kaudu toimunud arvukate registreerimiste ja vabatahtliku tegevuse kohtade arvu vahel, et mitte tekitada frustratsiooni noortes, kes soovivad Euroopa solidaarsuskorpuse töös osaleda;

13.  kutsub komisjoni üles peavoolustama vabatahtlikku tegevust Euroopa programmides ja fondides, nagu näiteks struktuurifondides, Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondis, programmis LIFE ning ELi välistegevuse programmides ja fondides; rõhutab sellega seoses, kui oluline on võtta ELi vabatahtliku tegevuse poliitika ja programmide koordineerimiseks kasutusele ühtne kontaktpunkt;

14.  teeb ettepaneku, et haridusasutused peaksid võtma õppekavva koolituse vabatahtliku tegevuse valdkonnas, keskendudes solidaarsetele meetmetele, et toetada Euroopa solidaarsuskorpuse rakendamist;

Selge vahe vabatahtliku tegevuse ja tööhõive vahel ning kvaliteetsed võimalused kutsealase suunaga noortele

15.  kutsub komisjoni üles tegema Euroopa solidaarsuskorpuse rakendamisel selget vahet vabatahtliku tegevuse ja tööle suunamise vahel, et säilitada põhimõtteline eristus sellise vabatahtliku tegevuse ja töö puhul, mille keskmes on eeskätt abistatavate vajadused või osalejate koolitus- ja arenguvajadused, ning vältida võimalike kvaliteetsete töökohtade asendamist; rõhutab sellega seoses, et vabatahtliku tegevuse võimalused ei tohiks olla kõlblikud rahastamiseks vahenditest, mis on nähtud ette konkreetselt selleks, et võidelda noorte töötuse vastu – näiteks noorte tööhõive algatus;

16.  rõhutab, et vabatahtliku tegevuse suund peaks toetuma selgele arusaamale kvaliteetse vabatahtliku tegevuse põhimõtetest, nagu need, mis on sätestatud vabatahtlike õiguste ja kohustuste Euroopa hartas; rõhutab samuti, et vabatahtlik tegevus peaks alati toimuma mittetulunduslike solidaarsete meetmete toetuseks, et rahuldada kogukonna tuvastatud vajadusi;

17.  rõhutab, et kutsealane suund peaks keskenduma kvaliteetsete töökohtade, väljaõppe- ja praktikakohtade pakkumisele solidaarse mittetulundusliku ja solidaarsussektori sotsiaalse ettevõtmisega;

18.  toonitab, kui tähtis on pakkuda mõlema suuna vastuvõtvatele organisatsioonidele ja asutustele asjakohast haldus- ja rahalist toetust ning tagada vajalikud teadmised ja oskused, et Euroopa solidaarsuskorpuses osalejaid oleks võimalik nõuetekohaselt vastu võtta;

19.  palub, et vastuvõtvad organisatsioonid peaksid kinni kvaliteedihartast, mis hõlmab kokkulepitud eesmärke, põhimõtteid ja standardeid, nagu need, mis on sätestatud Euroopa ametipraktika ja õpipoisiõppe kvaliteedihartas(10); ergutab vastuvõtvaid organisatsioone kirjeldama eelnevalt oskusi ja pädevusi, mis kogemuse käigus omandatakse; nõuab kogemuse käigus omandatud oskuste ja pädevuste võrreldavust, tunnustamist ja valideerimist, nagu nõutakse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovituses mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta, et need aitaksid kaasa noorte inimeste jätkusuutlikule tööturule kaasamisele; toonitab, et selged standardid aitavad jälgida Euroopa solidaarsuskorpuse rakendamist;

20.  rõhutab vajadust anda noortele vabatahtlikele piisav rahaline hüvitis ja noortele töötajatele piisav töötasu, samuti tervisekindlustus, koolitus ja mentorlus; rõhutab, et nende töökoormust ja keskkonda tuleb jälgida, pidades silmas konkreetseid ülesandeid, mida nad peaksid täitma Euroopa solidaarsuskorpuse raames toimuva vabatahtliku tegevuse käigus;

21.  kutsub veelkord liikmesriike üles siduma noorte tööhõive poliitikat kvaliteetsete ja püsivate töölepingutega, et võidelda suureneva struktuurse ebakindluse ja vaegtööhõive vastu;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama ebasoodsatest oludest pärit või erivajadustega noortele täielikku juurdepääsu Euroopa solidaarsuskorpusele; rõhutab sellega seoses, et asjaomastele noortele mõeldud isikliku abi või lisatugiteenustega seotud kulude katteks tuleks ette näha eraldi eelarvevahendid; on seisukohal, et Euroopa vabatahtlik teenistus võiks olla kõnealusel juhul heaks tavaks;

Talitustevaheline koordineerimine ja konsulteerimine sidusrühmadega

23.  kutsub komisjoni üles asjakohaselt kooskõlastama ja peavoolustama Euroopa solidaarsuskorpuse algatuse kõigi oma talituste ja kõigi teiste Euroopa ja riiklike institutsioonide seas, et tagada sidus ja järjepidev rakendamine; soovitab, et komisjoni hariduse, noorte, spordi ja kultuuri peadirektoraat võiks vastutada Euroopa solidaarsuskorpuse koordineerimise ja peavoolustamise eest;

24.  tuletab komisjonile meelde vajadust tagada, et enne seadusandliku ettepaneku koostamist nähtaks ette vajalikud tingimused piisavaks konsulteerimiseks peamiste sidusrühmadega, näiteks noorteorganisatsioonide, Euroopa sotsiaalpartnerite, vabatahtlikul tegevusel põhinevate organisatsioonide, ametiühingute ja liikmesriikidega; rõhutab, et need sidusrühmad peavad olema kaasatud algatuse rakendamisse ja vajaduse korral ka selle järelevalvesse korrapäraselt, et tagada selle nõuetekohane rakendamine, kvaliteetne töölesuunamine ja tulemuste kestlikkus;

o
o   o

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0425.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0005.
(3) ELT C 259 E, 29.10.2009, lk 9.
(4) ELT C 224, 21.6.2016, lk 19.
(5) ELT C 440, 30.12.2015, lk 67.
(6) ELT C 398, 22.12.2012, lk 1.
(7) http://ec.europa.eu/citizenship/pdf/volunteering_charter_en.pdf
(8) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.
(9) ELT L 347, 20.12.2013, lk 50.
(10) http://www.youthforum.org/assets/2014/04/internship_charter_EN.pdf


ELi-USA andmekaitseraamistikuga Privacy Shield ette nähtud kaitse piisavus
PDF 195kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 6. aprilli 2017. aasta resolutsioon ELi-USA andmekaitseraamistikuga Privacy Shield ette nähtud kaitse piisavuse kohta (2016/3018(RSP))
P8_TA(2017)0131B8-0235/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Liidu toimimise lepingut ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 6, 7, 8, 11, 16, 47 ja 52,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta(1) (andmekaitsedirektiiv),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680 (mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK)(4),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 6. oktoobri 2015. aasta otsust kohtuasjas C‑362/14: Maximillian Schrems vs. Data Protection Commissioner (andmekaitsevolinik)(5),

–  võttes arvesse komisjoni 6. novembri 2015. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule isikuandmete edastamise kohta EList Ameerika Ühendriikidesse direktiivi 95/46/EÜ alusel pärast Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C‑362/14 (Schrems) (COM(2015)0566),

–  võttes arvesse komisjoni 10. jaanuari 2017. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Isikuandmete vahetamine ja kaitsmine globaliseerunud maailmas“ (COM(2017)0007),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 21. detsembri 2016. aasta otsust kohtuasjades C‑203/15: Tele2 Sverige AB vs. Post- och telestyrelsen ning C‑698/15: Secretary of State for the Home Department (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi siseminister) vs. Tom Watson jt(6),

–  võttes arvesse komisjoni 12. juuli 2016. aasta rakendusotsust (EL) 2016/1250 (isikuandmete kaitse piisavuse kohta ELi-USA andmekaitseraamistikus Privacy Shield vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 95/46/EÜ)(7),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 4/2016 ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield piisavusotsuse eelnõu kohta(8),

–  võttes arvesse artikli 29 töörühma 13. aprilli 2016. aasta arvamust ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield piisavusotsuse eelnõu kohta(9) ja artikli 29 töörühma 26. juuli 2016. aasta avaldust(10),

–  võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni Atlandi-üleste andmevoogude kohta(11),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohus tunnistas oma 6. oktoobri 2015. aasta otsuses kohtuasjas C‑362/14: Maximillian Schrems vs. Data Protection Commissioner (andmekaitsevolinik) programmi Safe Harbour käsitleva otsuse kehtetuks ja selgitas, et piisavat kaitsetaset kolmandas riigis tuleb mõista „sisuliselt samaväärse“ tasemena, mis on Euroopa Liidus tagatud vastavalt direktiivile 95/46/EÜ koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „ELi harta“), mistõttu tuleb lõpule viia läbirääkimised uue raamistiku üle, et tagada õiguskindlus selle suhtes, kuidas tuleks isikuandmeid EList USAsse edastada;

B.  arvestades, et kolmanda riigi pakutavat kaitsetaset uurides on komisjon kohustatud hindama selles riigis kohaldatavate ning siseriiklikust õigusest või rahvusvahelistest kohustustest tulenevate eeskirjade sisu, samuti tavasid, mille eesmärk on tagada nende eeskirjade täitmine, sest komisjon on direktiivi 95/46/EÜ artikli 25 lõike 2 alusel kohustatud arvesse võtma kõiki asjaolusid, mis on seotud isikuandmete edastamisega kolmandasse riiki; arvestades, et see hinnang peab lisaks ärilisel ja eraotstarbel kogutavate isikuandmete kaitset käsitlevate õigusaktide ja tavade arvesse võtmisele hõlmama ka selles riigis või sektoris kohaldatava raamistiku kõiki aspekte, eelkõige, aga mitte ainult õiguskaitset, riiklikku julgeolekut ja põhiõiguste austamist;

C.  arvestades, et isikuandmete edastamine ELi ja USA äriliste organisatsioonide vahel moodustab olulise osa Atlandi-ülestest suhetest; arvestades, et sellisel edastamisel tuleks täielikult austada õigust isikuandmete kaitsele ja õigust eraelu puutumatusele; arvestades, et ELi hartas sätestatud põhiõiguste kaitse on üks ELi peamine eesmärk;

D.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor osutas oma arvamuses 4/2016 mitmele probleemile andmekaitseraamistiku Privacy Shield eelnõus; arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor väljendas samas arvamuses heameelt jõupingutuste üle, mida kõik osalised on teinud põhimõtete järgimise kinnitamise süsteemi raames ärilistel eesmärkidel isikuandmete EList USAsse edastamisele lahenduse leidmiseks;

E.  arvestades, et artikli 29 töörühm väljendas oma arvamuses 01/2016 ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield piisavusotsuse eelnõu kohta heameelt andmekaitseraamistikus Privacy Shield leiduvate oluliste paranduste üle programmi Safe Harbour käsitleva otsusega võrreldes, kuid samas väljendas töörühm ka tõsist muret nii andmekaitseraamistiku Privacy Shield alusel edastatavate andmete kaubandusaspektide kui ka avaliku sektori asutuste juurdepääsu pärast niisugustele andmetele;

F.  arvestades, et 12. juulil 2016. aastal võttis komisjon pärast täiendavaid arutelusid USA administratsiooniga vastu oma rakendusotsuse (EL) 2016/1250, milles tunnistati ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield raames liidust USA organisatsioonidele edastatavate isikuandmete kaitse tase piisavaks;

G.  arvestades, et ELi-USA andmekaitseraamistikule Privacy Shield on lisatud mitu USA administratsiooni kirja ja ühepoolset avaldust, milles selgitatakse muu hulgas andmekaitsepõhimõtteid, järelevalve toimimist, jõustamist ja õiguskaitset ning kaitset ja kaitsemeetmeid, mille alusel julgeolekuagentuurid võivad isikuandmetele juurde pääseda ja neid töödelda;

H.  arvestades, et artikli 29 töörühm väljendas oma 26. juuli 2016. aasta avalduses heameelt ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield mehhanismi täiustuste üle programmi Safe Harbour mehhanismiga võrreldes ning kiitis komisjoni ja USA ametivõime töörühma väljendatud murede arvessevõtmise eest; arvestades, et sellegipoolest osutab artikli 29 töörühm mitmele lahendamata probleemile nii seoses kaubandusaspektide kui ka USA avaliku sektori asutuste juurdepääsuga EList edastatud andmetele, näiteks automatiseeritud otsuseid käsitlevate konkreetsete eeskirjade ja üldise vastuväidete esitamise õiguse puudumine, rangemate tagatiste vajadus ombudsmani mehhanismi sõltumatuse ja volituste osas ning konkreetsete kinnituste puudumine selle kohta, et ei toimu isikuandmete massilist ja valimatut kogumist (masskogumine);

1.  kiidab heaks nii komisjoni kui ka USA administratsiooni pingutused Euroopa Liidu Kohtu, liikmesriikide, Euroopa Parlamendi, andmekaitseasutuste ja sidusrühmade tõstatatud mureküsimuste lahendamisel, et võimaldada komisjonil võtta vastu rakendusotsus, milles tunnistatakse ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield piisavust;

2.  möönab, et ELi-USA andmekaitseraamistik Privacy Shield sisaldab olulisi standardite selguse alaseid täiustusi varasema ELi-USA programmiga Safe Harbour võrreldes ning et USA organisatsioonid, kes kinnitavad ise ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield põhimõtete järgimist, peavad järgima selgemaid andmekaitsestandardeid kui programmi Safe Harbour raames;

3.  võtab teadmiseks, et 23. märtsil 2017. aastal oli ELi-USA andmekaitseraamistikuga Privacy Shield ühinenud 1893 USA organisatsiooni; peab kahetsusväärseks, et andmekaitseraamistik Privacy Shield põhineb vabatahtlikul põhimõtete järgimise kinnitamisel, mistõttu kohaldatakse seda üksnes USA organisatsioonide suhtes, kes on sellega vabatahtlikult ühinenud, ning seetõttu ei osale selles süsteemis paljud äriühingud;

4.  märgib, et ELi-USA andmekaitseraamistik Privacy Shield hõlbustab andmete edastamist liidu VKEdelt ja äriühingutelt USAsse;

5.  märgib, et kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu otsusega Schremsi kohtuasjas ei mõjuta piisavusotsus Euroopa andmekaitseasutuste volitusi ja seega saavad nad endiselt oma volitusi kasutada, muu hulgas peatada või keelata andmete edastamise ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield raames registreeritud organisatsioonile; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et raamistikus Privacy Shield on liikmesriikide andmekaitseasutustele antud tähtis ülesanne analüüsida ja uurida ELi hartas sätestatud era- ja pereelu puutumatuse õiguste kaitsega seotud kaebusi ning peatada andmete edastamine, ning tunneb heameelt USA kaubandusministeeriumile seatud kohustuse üle niisuguseid kaebusi lahendada;

6.  märgib, et raamistikus Privacy Shield on ELi andmesubjektidel USAs õiguskaitsevahendite kasutamiseks mitu võimalust: esiteks saab kaebusi esitada kas otse äriühingule või kaubandusministeeriumi vahendusel, kellele on kaebuse eelnevalt edastanud andmekaitseasutus, või sõltumatule vaidluste lahendamise organile, teiseks võib riikliku julgeoleku huvides põhiõigustesse sekkumise korral esitada tsiviilhagi USA kohtule ja samalaadseid kaebusi võib esitada ka hiljuti loodud sõltumatule ombudsmanile ning viimaks võib õiguskaitse eesmärgil või avalikes huvides põhiõigustesse sekkumisi käsitlevaid kaebusi käsitleda korralduste vaidlustamiseks esitatavate ettepanekute raames; kutsub komisjoni ja andmekaitseasutusi üles andma täiendavaid suuniseid, et muuta kõik need õiguskaitsevahendid hõlpsamini juurdepääsetavaks ja kättesaadavaks;

7.  võtab teadmiseks USA kaubandusministeeriumi selge lubaduse hoolikalt jälgida USA organisatsioonide poolset ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield põhimõtete järgimist ning kavatsuse võtta neid põhimõtteid mittejärgivate üksuste suhtes täitemeetmeid;

8.  kutsub taas komisjoni üles püüdma saavutada selgust USA esitatavate nn kirjalike kinnituste staatuse osas ning tagama raamistikus Privacy Shield ette nähtud kohustuste ja korralduste säilimise pärast uue administratsiooni ametisse astumist Ameerika Ühendriikides;

9.  on seisukohal, et vaatamata USA valitsuse võetud kohustustele ja antud kinnitustele, mis on esitatud raamistikule Privacy Shield lisatud kirjades, on endiselt lahendamata olulised küsimused seoses teatavate kaubandusaspektide, riikliku julgeoleku ja õiguskaitsega;

10.  märgib eelkõige märkimisväärseid erinevusi kaitses, mis on ette nähtud direktiivi 95/46/EÜ artikliga 7 ning raamistiku Privacy Shield „teate ja valikuvõimaluse“ põhimõttega, ning olulisi erinevusi direktiivi 95/46/EÜ artikli 6 ning raamistiku Privacy Shield „andmete terviklikkuse ja eesmärgi piiramise“ põhimõtte vahel; juhib tähelepanu asjaolule, et kõikide töötlemistoimingute suhtes kehtiva õigusliku aluse (nt nõusolek või leping) vajalikkuse asemel kohaldatakse raamistiku Privacy Shield põhimõtete kohaselt andmesubjekti õigusi üksnes väga väheste töötlemistoimingute suhtes (eesmärgi muutmine ja avalikustamine) ning andmesubjektidele on antud vaid õigus esitada vastuväiteid (opt-out);

11.  on arvamusel, et need arvukad mureküsimused võivad anda tulevikus ajendi kaitse piisavust käsitleva otsuse uueks kohtulikuks vaidlustamiseks; rõhutab kahjulikke tagajärgi nii põhiõiguste austamisele kui ka vajalikule õiguskindlusele sidusrühmade jaoks;

12.  märgib, et muu hulgas puuduvad konkreetsed eeskirjad automatiseeritud otsustusprotsessi ja üldise vastuväidete esitamise õiguse kohta ning selged põhimõtted raamistiku Privacy Shield põhimõtete kohaldamiseks volitatud töötlejatele (esindajatele);

13.  märgib, et kuigi üksikisikutel on võimalus esitada ELi vastutavale töötlejale vastuväide oma isikuandmete USA-le edastamise suhtes ja nende andmete USAs edasi töötlemise suhtes, kui raamistiku Privacy Shield alusel tegutsev äriühing tegutseb töötlejana ELi vastutava töötleja nimel, puuduvad raamistikus Privacy Shield konkreetsed eeskirjad üldise õiguse kohta esitada vastuväiteid põhimõtete järgimist kinnitanud USA äriühingute suhtes;

14.  märgib, et üksnes murdosa raamistikuga Privacy Shield liitunud USA organisatsioonidest on otsustanud kasutada ELi andmekaitseasutust vaidluste lahendamise mehhanismina; tunneb muret asjaolu pärast, et see seab ELi kodanikud oma õiguste jõustamise alastes püüdlustes ebasoodsasse olukorda;

15.  märgib asjaolu, et puuduvad selgesõnalised põhimõtted selle kohta, kuidas kohaldatakse raamistiku Privacy Shield põhimõtteid volitatud töötlejatele (esindajatele), kuid tunnistab samal ajal, et kõik põhimõtted on kohaldatavad põhimõtete järgimist kinnitanud USA äriühingute poolse isikuandmete töötlemise suhtes, „kui ei ole sätestatud teisiti“, ning et töötlemise eesmärgil toimuv edastamine eeldab alati lepingut ELi vastutava töötlejaga, kes määrab kindlaks töötlemise eesmärgid ja vahendid, sealhulgas selle, kas vastutaval töötlejal on lubatud andmeid edasi saata (nt edasiseks töötlemiseks / alltöötlemiseks);

16.  rõhutab, et vaatamata selgitustele, mille on USA riigi luuredirektori büroo (Office of the Director of National Intelligence – ODNI) esitanud raamitikule Privacy Shield lisatud kirjades, on riikliku julgeoleku ja jälgimise valdkonnas „massiline jälgimine“ endiselt võimalik, kuigi USA ametivõimud kasutavad selle kohta teistsugust terminoloogiat; peab kahetsusväärseks massilise jälgimise mõiste ühtse määratluse puudumist ja USA terminoloogia ülevõtmist ning nõuab seetõttu massilise jälgimise ühtset määratlust, mis oleks seotud selle termini euroopaliku arusaamaga, mille puhul ei sõltu hindamine valikust; rõhutab, et mis tahes massiline jälgimine on vastuolus ELi hartaga;

17.  tuletab meelde, et VI lisas (ODNI esindaja Robert S. Litti kiri) täpsustatakse, et presidendi poliitikasuunise nr 28 (Presidential Policy Directive 28 – PPD‑28) kohaselt on muude kui USA kodanike isikuandmete ja teabevahetuse masskogumine endiselt lubatud kuuel juhul; juhib tähelepanu asjaolule, et selline masskogumine peab üksnes olema „teostatud nii kohandataval kujul kui võimalik“ ja „mõistlik“, mis ei vasta ELi hartas sätestatud vajalikkuse ja proportsionaalsuse rangematele kriteeriumidele;

18.  märgib tõsise murega, et eraelu puutumatuse ja kodanikuvabaduste järelevalve komisjon (Privacy and Civil Liberties Oversight Board – PCLOB), millele viidatakse VI lisas (USA riigi luuredirektori büroo (ODNI) esindaja Robert S. Litti kiri), mis on seaduslikult asutatud sõltumatu organ, kelle ülesanne on analüüsida ja läbi vaadata terrorismivastase võitluse programme ja poliitikat, sealhulgas signaaliluure kasutamist, tagamaks, et need kaitsevad adekvaatselt eraelu puutumatust ja kodanikuvabadusi, kaotas 7. jaanuaril 2017 kvoorumi ja jääb sellesse olukorda, kuni USA president uued juhatuse liikmed nimetab ja Senat nad ametisse kinnitab; rõhutab, et kvoorumita on PCLOB volitused piiratumad ning ta ei saa võtta teatavaid meetmeid, milleks on vaja juhatuse heakskiidu, näiteks algatada järelevalveprojekte või esitada järelevalvesoovitusi, mis kahjustab tõsiselt täitmis- ja järelevalvetagatisi, mida USA ametiasutused on selles valdkonnas andnud;

19.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et ELi-USA andmekaitseraamistikus Privacy Shield ei ole keelatud massandmete kogumine õiguskaitse eesmärgil;

20.  rõhutab, et Euroopa Liidu Kohus täpsustas oma 21. detsembri 2016. aasta otsuses, et ELi hartat tuleb „tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad kuritegevuse vastu võitlemise eesmärgil ette kõiki elektroonilise side vahendeid puudutava kohustuse säilitada üldiselt ja vahet tegemata kõikide abonentide ja registreeritud kasutajate kõik liiklusandmed ja asukohaandmed“; juhib tähelepanu asjaolule, et seetõttu ei taga USAs teostatav massiline jälgimine sisuliselt võrdväärset isikuandmete ja teabevahetuse kaitse taset;

21.  tunneb muret hiljutiste paljastuste pärast, mis on seotud jälgimistegevusega, mida teostas USA Riikliku Julgeolekuagentuuri (National Security Agency – NSA) ja Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) taotluse alusel üks USA elektroonilise side teenuste pakkuja kõikide tema serveritesse saabuvate e-kirjade suhtes isegi veel 2015. aastal, st aasta pärast presidendi poliitikasuunise nr 28 vastuvõtmist ning ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield läbirääkimiste ajal; nõuab kindlalt, et komisjon nõuaks USA ametivõimudelt täielikke selgitusi ning teeks antavad vastused nõukogule, Euroopa Parlamendile ja riiklikele andmekaitseasutustele kättesaadavaks; näeb selles alust kahelda tõsiselt ODNI esitatud kinnitustes; on teadlik asjaolust, et ELi-USA andmekaitseraamistik Privacy Shield tugineb presidendi poliitikasuunisel nr 28, mille esitas president ja mille võib USA Kongressi nõusolekuta iga tulevane president kehtetuks tunnistada;

22.  märgib murelikult, et USA Senat ja Esindajatekoda hääletasid vastavalt 23. ja 28. märtsil 2017 föderaalse sideameti (Federal Communications Commission) esitatud eeskirja vastu, mis oli seotud „lairibaühenduse ja muude telekommunikatsiooniteenuste klientide eraelu puutumatuse kaitsmisega”, millega tegelikkuses kõrvaldatakse lairibaühenduses eraelu puutumatuse sätted, mille kohaselt internetiteenuse pakkujatel oleks tulnud taotleda tarbijate selgesõnalist nõusolekut, et veebi sirvimise andmeid ja muid eraviisilisi andmeid reklaamiettevõtjatele ja muudele ettevõtetele müüa või neid andmeid nendega jagada; on seisukohal, et see kujutab endast eraelu puutumatuse kaitsemeetmete järjekordset ohtuseadmist Ameerika Ühendriikides;

23.  väljendab sügavat muret USA Riikliku Julgeolekuagentuuri poolt vastavalt korralduse 12333 jaole 2.3 signaaliluure teabe toorandmete kättesaadavaks tegemise ja levitamise korra (Procedures for the Availability or Dissemination of Raw Signals Intelligence Information by the National Security Agency under Section 2.3 of Executive Order 12333) väljaandmise pärast, mille kiitis 3. jaanuaril 2017. aastal heaks justiitsminister ning millega võimaldati NSA-l jagada ilma määruste, kohtukorralduste või kongressi loata kogutud suuremahulisi isikuandmeid 16 muu agentuuriga, sealhulgas FBI, Narkootikumidevastase Võitluse Ameti (Drug Enforcement Agency) ja USA Sisejulgeolekuministeeriumiga; kutsub komisjoni üles hindama viivitamata kõnealuse uue korra vastavust USA ametivõimude poolt raamistikus Privacy Shield võetud kohustustele ning selle mõju isikuandmete kaitse tasemele Ameerika Ühendriikides;

24.  tuletab meelde, et kuigi isikutel, sealhulgas ELi andmesubjektidel, keda on USAs riikliku julgeoleku huvides ebaseaduslikult (elektrooniliselt) jälgitud, on erinevaid õiguskaitsevõimalusi, on samas selge, et vähemalt mõnesid õiguslikke aluseid, mida USA luureametkonnad võivad kasutada (nt korraldust 12333) need ei hõlma; rõhutab, et isegi kui USA-välistele isikutele on õiguskaitse võimalused põhimõtteliselt olemas, näiteks välisluure jälitustegevuse seaduse (FISA) alusel toimuva jälgimise puhul, on õiguskaitsevahendite kasutamine piiratud ja üksikisikute (sh USA isikute) esitatavaid nõudeid ei võeta menetlusse, kui nad ei suuda tõendada „õigustatud huvi“, ning see piirab nende juurdepääsu tavakohtutele;

25.  kutsub komisjoni üles hindama, millist mõju avaldab 25. jaanuaril 2017. aastal vastu võetud korraldus avaliku ohutuse parandamise kohta Ameerika Ühendriikides, eriti selle 14. jagu, mis käsitleb välisriigi kodanike väljajätmist eraelu kaitset käsitleva seaduse kaitse alt isiku tuvastamist võimaldava teabe osas ja mis on vastuolus kirjaliku kinnitusega, et üksikisikutel on olemas õiguskaitsemehhanismid juhuks, kui USA ametivõimud on nende andmeid kasutanud; palub komisjonil esitada üksikasjalik õiguslik analüüs selle korralduse tagajärgede kohta seoses Euroopa kodanike õiguskaitsevahendite ning edasikaebamise õigusega USAs;

26.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et ei raamistiku Privacy Shield põhimõtted ega ka USA administratsiooni selgitus- ja kinnituskirjad ei näita, et niisugustele isikutele ELis, kelle isikuandmeid raamistiku Privacy Shield põhimõtete alusel mõnele USA organisatsioonile edastatakse ning seejärel USA avaliku sektori asutustes õiguskaitse ja avaliku huvi tagamise eesmärgil vaadatakse ja töödeldakse, oleksid tagatud tõhusa kohtuliku kaitse õigused, mida Euroopa Liidu Kohus rõhutas oma 6. oktoobri 2015. aasta otsuses ELi harta artiklis 47 sätestatud põhiõiguse põhisisuna;

27.  tuletab meelde oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni, kus tõdetakse, et USA välisministeeriumi loodud ombudsmani mehhanism ei ole piisavalt sõltumatu ja sellele ei ole antud piisavalt tõhusaid volitusi oma kohustuste täitmiseks ja ELi kodanikele tõhusa õiguskaitse tagamiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et pärast seda, kui 2016. aasta juulis ombudsmani ülesannetesse nimetatud majanduskasvu, energeetika ja keskkonna aseriigisekretäri ametiaeg lõppes, ei ole USA uus administratsioon veel uut ombudsmani ametisse nimetanud; on seisukohal, et kuni sõltumatut ja piisavate volitustega ombudsmani ei ole ametisse nimetatud, on USA tagatised ELi kodanikele tõhusa õiguskaitse võimaldamise kohta õigustühised; on üldiselt mures asjaolu pärast, et isikul, keda eeskirjade rikkumine puudutab, on võimalik taotleda üksnes teavet ja andmete kustutamist ja/või edasise töötlemise peatamist, kuid tal ei ole õigust saada hüvitist;

28.  märgib murelikult, et 30. märtsi 2017. aasta seisuga on föderaalses kaubanduskomisjonis (FTC), mille ülesandeks on andmekaitseraamistiku Privacy Shield jõustamine, viiest ametikohast kolm täitmata;

29.  peab kahetsusväärseks, et piisavusotsuse vastuvõtmise korras ei ole ette nähtud ametlikku konsulteerimist asjaomaste sidusrühmadega, nt äriühingutega ja eelkõige VKEde esindusorganisatsioonidega;

30.  peab kahetsusväärseks, et komisjon järgis oma rakendusotsuse vastuvõtmise korda sellisel praktilisel viisil, mis ei võimaldanud Euroopa Parlamendil tegelikkuses rakendusakti eelnõu kontrollimise õigust tulemuslikult kasutada;

31.  palub komisjonil võtta kõik vajalikud meetmed, et tagada raamistiku Privacy Shield täielik vastavus määrusele (EL) 2016/679, mida hakatakse kohaldama alates 16. maist 2018, ning ELi hartale;

32.  kutsub komisjoni üles tagama eelkõige, et USA-le raamistiku Privacy Shield alusel edastatud isikuandmeid tohib muule kolmandale riigile edastada üksnes siis, kui niisugune edastamine vastab eesmärgile, milleks andmed algselt koguti, või kui kolmandas riigis kohaldatakse samu eeskirju, mis käsitlevad konkreetse ja sihipärase juurdepääsu saamist õiguskaitse eesmärgil;

33.  kutsub komisjoni üles jälgima, kas isikuandmed, mida ei vajata enam eesmärgil, milleks need algselt koguti, kustutatakse, k.a õiguskaitseasutustes;

34.  kutsub komisjoni üles jälgima põhjalikult, kas raamistik Privacy Shield võimaldab andmekaitseasutustel kasutada täielikult kõiki nende volitusi ja vastasel juhul teha kindlaks sätted, mis takistavad andmekaitseasutustel volitusi kasutada;

35.  palub komisjonil esimese ühise iga-aastase läbivaatamise käigus põhjalikult ja igakülgselt uurida kõiki puudusi ja nõrkusi, millele viidatakse käesolevas resolutsioonis ning Euroopa Parlamendi 26. mai 2016. aasta resolutsioonis Atlandi-üleste andmevoogude kohta, ning artikli 29 töörühma, Euroopa Andmekaitseinspektori ja sidusrühmade tuvastatud puudusi ja nõrkusi ning näidata, kuidas neid on parandatud, et tagada vastavus ELi hartale ja liidu õigusele, ning palub komisjonil hoolikalt hinnata, kas USA administratsiooni kinnitustes ja selgitustes osutatud mehhanismid ja kaitsemeetmed on tulemuslikud ja teostatavad;

36.  palub komisjonil tagada, et ühise iga-aastase läbivaatamise tegemiseks oleks kõigil selle töörühma liikmetel täielik ja piiramatu juurdepääs kõigile dokumentidele ja valdustele, mis on vajalikud nende ülesannete täitmiseks, sh elementidele, mis võimaldavad nõuetekohaselt hinnata kas õiguskaitse või riikliku julgeoleku eesmärgil avaliku sektori asutuste edastatud andmete kogumise ja juurdepääsu vajalikkust ja proportsionaalsust;

37.  rõhutab, et kõikide ühise läbivaatamise töörühma liikmete puhul tuleb tagada sõltumatus nende ülesannete täitmisel ja neile tuleb anda õigus väljendada ühise läbivaatamise lõpparuandes oma eriarvamusi, mis avalikustatakse ja lisatakse ühisele aruandele;

38.  palub liidu andmekaitseasutustel jälgida ELi-USA andmekaitseraamistiku Privacy Shield toimimist ja kasutada oma volitusi, kaasa arvatud volitust peatada või keelata alaliselt isikuandmete edastamine ELi-USA andmekaitseraamistikku Privacy Shield kuuluvale organisatsioonile, kui nad on seisukohal, et liidu andmesubjektide põhiõigused eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele ei ole tagatud;

39.  rõhutab, et Euroopa Parlamendil peaks olema täielik juurdepääs kõigile asjakohastele dokumentidele, mis on seotud ühise iga-aastase läbivaatamisega;

40.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning USA valitsusele ja Kongressile.

(1) EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.
(2) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(3) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(4) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(5) ECLI:EU:C:2015:650.
(6) ECLI:EU:C:2016:970.
(7) ELT L 207, 1.8.2016, lk 1.
(8) ELT C 257, 15.7.2016, lk 8.
(9) http://ec.europa.eu/justice/data-protection/article-29/documentation/opinion-recommendation/files/2016/wp238_en.pdf.
(10) http://ec.europa.eu/justice/data-protection/article-29/press-material/press-release/art29_press_material/2016/20160726_wp29_wp_statement_eu_us_privacy_shield_en.pdf.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0233.

Õigusalane teave