Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2016/2224(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0295/2017

Esitatud tekstid :

A8-0295/2017

Arutelud :

PV 23/10/2017 - 19
CRE 23/10/2017 - 19

Hääletused :

PV 24/10/2017 - 5.17
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0402

Vastuvõetud tekstid
PDF 221kWORD 66k
Teisipäev, 24. oktoober 2017 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Õiguspärased meetmed üldsuse huvides teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks
P8_TA(2017)0402A8-0295/2017

Euroopa Parlamendi 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik‑õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks (2016/2224(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 11,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eriti selle artiklit 10,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/943, milles käsitletakse avalikustamata oskusteabe ja äriteabe (ärisaladuste) ebaseadusliku omandamise, kasutamise ja avalikustamise vastast kaitset,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/30/EL, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust ja millega muudetakse direktiivi 2004/35/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 596/2014, mis käsitleb turukuritarvitusi (turukuritarvituse määrus) ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/6/EÜ ja komisjoni direktiivid 2003/124/EÜ, 2003/125/EÜ ja 2004/72/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ,

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2015. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta(1),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta (TAXE 2)(2),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks(3),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni 1729 (2010) rikkumisest teatajate kaitse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee resolutsiooni 2060 (2015) rikkumisest teatajate kaitse parandamise kohta,

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas(4),

–  võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2011. aasta teatist „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus“ (COM(2011)0308),

–  võttes arvesse komisjoni 5. juuli 2016. aasta teatist läbipaistvuse suurendamiseks ning maksudest kõrvalehoidmise ja maksustamise vältimise vastu võitlemiseks võetavate lisameetmete kohta (COM(2016)0451),

–  võttes arvesse G20 korruptsioonivastast tegevuskava ja eelkõige selle suuniseid, mis käsitlevad rikkumisest teatajaid kaitsvaid õigusnorme,

–  võttes arvesse OECD 2016. aasta märtsi aruannet „Rikkumisest teatajate tõhusa kaitse tagamine“,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani otsust rikkumisest teatamist käsitleva omaalgatusliku uurimise OI/1/2014/PMC lõpetamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 30. aprilli 2014. aasta soovitust CM/Rec(2014)7 rikkumisest teatajate kaitse kohta ning 2015. aasta jaanuaris välja antud lühikest juhendit riigisisese raamistiku rakendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu parlamentaarse assamblee 27. juuni 2017. aasta resolutsiooni 2171 (2017), milles nõutakse riikide parlamentidelt rikkumisest teatamise õiguse tunnustamist,

–  võttes arvesse OECD avaliku teenistuse eetilise käitumise parandamise soovituste põhimõtet nr 4,

–  võttes arvesse rahvusvahelistes tehingutes välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsiooni,

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning põhiseaduskomisjoni arvamusi (A8‑0295/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks demokraatia ja õigusriigi põhimõtte austamise ning tagab seda tehes oma kodanikele väljendusvabaduse; arvestades, et rikkumisest teatamine on väljendus- ja teabevabaduse oluline aspekt, mis on mõlemad sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning mille järgimise ja kohaldamise tagab EL; arvestades, et EL edendab töötajate kaitset ja töötingimuste parandamist;

B.  arvestades, et Euroopa Liit aitab tugevdada rahvusvahelist korruptsioonivastast koostööd, järgides täielikult rahvusvahelise õiguse, inimõiguste ja õigusriigi ning iga riigi suveräänsuse põhimõtteid;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 67 lõike 2 kohaselt on Euroopa Liidul pädevus Euroopa ühise varjupaigapoliitika küsimustes;

D.  arvestades, et läbipaistvus ja kodanike osalemine kuuluvad 21. sajandi demokraatia arengusuundade ja eesmärkide hulka;

E.  arvestades, et alates majandus-, võla- ja finantskriisi algusest on võetud rahvusvahelisel tasandil hulgaliselt meetmeid maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; arvestades, et õigusnormide rikkumiste tõkestamiseks on finantsteenuste valdkonnas vajalik suurem läbipaistvus ja mõnedel liikmesriikidel on juba kogemusi keskse teabehoidlaga, mille kaudu antakse teada tegelikest või võimalikest finantsalaste usaldatavusnõuete rikkumistest; arvestades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsioon võttis korruptsioonivastase konventsiooni(6) vastu 2003. aastal; arvestades, et tehtud paljastuste järel on Euroopa Parlament moodustanud kaks erikomisjoni ja ühe uurimiskomisjoni; arvestades, et rikkumisest teatajate kaitset on juba nõutud mitmes resolutsioonis(7); arvestades, et abi on olnud juba kokku lepitud algatustest tugevdada rahvusvahelist teabevahetust maksuküsimustes, ning arvestades, et mitmesugused maksudega seotud lekked on toonud ilmsiks suure hulga olulist teavet kuritarvituste kohta, mis muidu ei oleks välja tulnud;

F.  arvestades, et rikkumisest teatajatel on oluline osa üldsuse huve ja ühiskonna toimimist kahjustavatest õigusvastasest või sobimatust käitumisest teavitamisel ning selleks tuleb neil oma tööandjale, avaliku sektori asutustele või vahetult avalikkusele anda teavet üldsuse huve kahjustavast tegevusest;

G.  arvestades, et sellega aitavad rikkumisest teatajad liikmesriikidel ja asjaomastel institutsioonidel ning ELi organitel hoida ära ausameelsuse põhimõtte rikkumist ja võimu kuritarvitamist, millega ohustatakse või rikutakse rahvatervist või avalikku turvalisust, finantssektori usaldusväärsust, majandust, inimõigusi, keskkonda või õigusriigi põhimõtet või suurendatakse tööpuudust, piiratakse või moonutatakse ausat konkurentsi ning õõnestatakse kodanike usaldust demokraatlike institutsioonide ja protsesside vastu Euroopa ja liikmesriigi tasandil;

H.  arvestades, et korruptsioon on praegu Euroopa Liidus tõsine probleem, kuna see võib kaasa tuua valitsuse suutmatuse kaitsta elanikkonda, töötajaid, õigusriiki ja majandust, avalik-õiguslike asutuste ja avalike teenuste olukorra, majanduskasvu ja konkurentsivõime halvenemise mitmesugustes valdkondades ning usalduse kaotamise avalik‑õiguslike ja eraõiguslike asutuste ja tööstusettevõtete tegevuse läbipaistvuse ja demokraatliku vastutuse vastu; arvestades, et hinnanguliselt läheb korruptsioon ELi majandusele maksma 120 miljardit eurot aastas ehk 1 % ELi SKPst;

I.  arvestades, et kuigi ülemaailmsete korruptsioonivastaste jõupingutuste keskmes on seni peamiselt olnud väärteod avalikus sektoris, on hiljutised lekked esile toonud finantsasutuste, nõustajate ja teiste eraettevõtjate rolli korruptsiooni soodustamises;

J.  arvestades, et paljud meediatähelepanu pälvinud rikkumisest teatamise juhtumid on näidanud, et rikkumisest teatajate tegevus võimaldab anda üldsusele ja ametivõimudele avalikku huvi pakkuvat teavet õigusvastase või sobimatu käitumise ja muude tõsiste väärtegude kohta era- ja avalikus sektoris; arvestades, et mõne sellise teo suhtes on seejärel võetud parandusmeetmeid;

K.  arvestades, et konfidentsiaalsuse kaitse aitab luua mõjusamad kanalid, mille abil teatada pettustest, korruptsioonist või muudest rikkumistest, ning arvestades, et kuna see teave on tundlik, võib konfidentsiaalsuse puudulik haldamine tuua kaasa soovimatuid teabelekkeid ja kahju liidu ja liikmesriikide avalikule huvile;

L.  arvestades, et usaldusfondidest ja sarnastest õiguslikest üksustest tegelikult kasusaavate omanike avalikud registrid ja muud investeerimisvahendite läbipaistvusmeetmed võivad mõjuda heidutavalt selliste rikkumiste puhul, millest rikkumisest teatajad tavaliselt teada annavad;

M.  arvestades, et rikkumisest teatajate isikuandmete ja nende poolt avaldatud teabe konfidentsiaalsuse kaitsmine aitab luua mõjusamad kanalid, mille abil teatada pettusest, korruptsioonist, väärteost, väärkäitumisest ja muudest rasketest rikkumistest, ning kuna see teave on tundlik, võib konfidentsiaalsuse puudulik haldamine tuua kaasa soovimatuid teabelekkeid ja kahjustada Euroopa Liidus avalikku huvi; arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse võib avalikus sektoris aidata tuvastada riiklike vahendite väärkasutamist, pettust ja muud liiki piiriülest korruptsiooni, mis on seotud riiklike või ELi huvidega;

N.  arvestades, et kahjuks on olemasolevate kanalite kaudu tehtud ametlikud kaebused hargmaiste ettevõtete rikkumiste kohta toonud nende eest harva kaasa konkreetseid karistusi;

O.  arvestades, et rikkumisest teatajate tegevusest on olnud kasu paljudes avaliku ja erasektori valdkondades, nagu rahvatervis, maksustamine, keskkond, tarbijakaitse, korruptsioonivastane võitlus, diskrimineerimine ja sotsiaalsete õiguste austamine;

P.  arvestades, et juhtumid peavad olema täpselt määratletud, võttes arvesse täidetavate ülesannete iseloomu, asjaolude tõsidust ja kindlakstehtud riske;

Q.  arvestades, et tähtis on mitte ületada piiri kuritahtliku teavitamise ja rikkumisest teatamise vahel; arvestades, et eesmärk ei ole teada kõigist kõike, vaid ära tunda olukord, kui tegemata jätmine seab ohtu demokraatia;

R.  arvestades, et paljudel juhtudel ähvardavad rikkumistest teatajaid vastumeetmed, hirmutamine või survestamiskatsed, millega püütakse neid takistada või veenda, et teade jääks edastamata, või karistada teate edastamise eest; arvestades, et sellist survestamist esineb eriti sageli töökohal, kus üldsuse huvides rikkumisest teatajad võivad olla töösuhtes tööandjast nõrgemal positsioonil;

S.  arvestades, et sageli on väljendatud tõsist muret selle pärast, et üldsuse huvides rikkumisest teatajad võivad töökohal seista silmitsi vaenulikkuse, ahistamise, hirmutamise ja tõrjutusega, neil võib esineda takistusi tulevase tööhõive seisukohast, elatusvahendite kaotust ning tihti ka tõsiseid ähvardusi nende pereliikmete ja kolleegide suhtes; arvestades, et hirm survestamise ees võib rikkumisest teatajaid tagasi hoida, mis seab aga ohtu üldsuse huvid;

T.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse peaks olema seadusega tagatud ja seda tuleks tugevdada kogu ELis nii avalikus kui ka erasektoris tingimusel, et rikkumisest teatajad tegutsevad mõistlikel alustel; arvestades, et selline kaitsemehhanism peaks olema tasakaalus ja tagama täieliku kinnipidamise põhiõigustest ja nende isikute õigustest, kelle suhtes avaldus tehakse; arvestades, et sellised kaitsemehhanismid peaksid kehtima uurivatele ajakirjanikele, kes on kaitsetud tundliku teabe avalikustamise tõttu, ja kaitsma rikkumisest teatajaid oma allikate konfidentsiaalsuse huvides;

U.  arvestades, et mitmes liikmesriigis ei ole rikkumisest teatajate kaitse piisavalt tagatud, samas on aga paljud teised riigid võtnud nende kaitseks kasutusele põhjalikke programme, mis siiski ei ole järjepidevad ega taga seepärast piisaval tasemel kaitset; arvestades, et see põhjustab Euroopas rikkumisest teatajate kaitse killustatust, mis tekitab raskusi, kui nad soovivad välja selgitada oma õigusi ja teavitamise korda, ning õiguslikku ebakindlust eeskätt piiriülestes olukordades;

V.  arvestades, et Euroopa Ombudsmanil on selge pädevus uurida liidu kodanike kaebusi haldusomavoli kohta ELi institutsioonides, kuid rikkumisest teatajate kaitse ei kuulu tema ülesannete hulka;

W.  arvestades, et väga sageli ei piirdu rikkumistest teatamine majandus- ja rahandusküsimustega; arvestades, et piisava kaitse puudumine võib sundida võimalikke rikkumisest teatajaid teatamisest loobuma, et vältida survestamist ja/või vastumeetmeid; arvestades, et OECD andmetel oli 2015. aastal 86 % ettevõtjatel kasutusel mehhanism ettevõttes võimalikest tõsistest rikkumistest teatamiseks, kuid üle ühel kolmandikul neist ei olnud kirjalikku strateegiat rikkumisest teatajate kaitsmiseks survestamise eest või nad ei teadnud, kas selline poliitika on olemas; arvestades, et paljusid rikkumisest teatajaid, kes on andnud teada majandus- ja finantsalastest väärtegudest või õigusvastasest tegevusest, on taga kiusatud; arvestades, et isikud, kes üldsuse huvides rikkumisest teatavad või teavet avaldavad, samuti nende pereliikmed ja kolleegid kannatavad sageli survestamise all, millele võib järgneda näiteks karjäärivõimaluste kaotamine; arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohtus on väljakujunenud kohtupraktika seoses rikkumisest teatajatega, kuid nende kaitse peaks olema seadusega tagatud; arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta tagab väljendusvabaduse ja õiguse heale haldusele;

X.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitse Euroopa Liidus ei peaks piirduma üksnes Euroopa juhtumitega, vaid kehtima ka rahvusvaheliste juhtumite suhtes;

Y.  arvestades, et töökohtades tuleb püüda luua töökeskkond, kus inimesed tunnevad end võimalike väärtegude, nagu puuduste, üleastumiste, väärjuhtimise, pettuse või õigusvastase tegevuse kohta muret väljendades kindlalt; arvestades, et väga tähtis on edendada sellist õiguskultuuri, mis võimaldab inimestel tunda, et nad saavad tõstatada probleeme ja ei pea kartma survestamist, mis võib mõjutada nende praegust ja tulevast tööhõiveolukorda;

Z.  arvestades, et paljudes riikides ja eelkõige erasektoris kehtivad töötajate suhtes konfidentsiaalsuskohustused seoses teatava teabega, mis tähendab, et rikkumisest teatajate suhtes võidakse kohaldada väljaspool oma töökohta teatamise eest distsiplinaarmeetmeid;

AA.  arvestades, et OECD andmetel ei olnud rohkem kui ühel kolmandikul teatamismehhanismiga organisatsioonidest teatanute survestamise eest kaitsmise alast kirjalikku strateegiat või ei teatud selle olemasolust;

AB.  arvestades, et ELi õigusaktides on juba sätestatud teatavad normid rikkumisest teatajate kaitseks teatavat liiki vastumeetmete eest eri valdkondades, kuid komisjon ei ole seni esitanud piisavate õiguslike meetmete ettepanekut rikkumisest teatajate ja nende õiguste tõhusaks ja ühetaoliseks kaitseks ELis;

AC.  arvestades, et alates 1. jaanuarist 2014 on kõik ELi institutsioonid kohustatud kehtestama sise‑eeskirja ELi institutsioonide ametnikena töötavate rikkumisest teatajate kaitseks vastavalt personalieeskirjade artiklitele 22a, 22b ja 22c;

AD.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt kutsunud üles võtma liidus rikkumisest teatajate horisontaalseid kaitsemeetmeid;

AE.  arvestades, et oma 23. oktoobri 2013. aasta resolutsioonis organiseeritud kuritegevuse, korruptsiooni ja rahapesu ning soovituste kohta meetmete võtmiseks ja algatuste tegemiseks, 25. novembri 2015. aasta resolutsioonis maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta, 16. detsembri 2015. aasta resolutsioonis soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas ja 14. veebruari 2017. aasta resolutsioonis rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel kutsub Euroopa Parlament komisjoni esitama seadusandliku ettepaneku, millega kehtestatakse rikkumisest teatajate tõhus ja terviklik Euroopa kaitseprogramm, et kaitsta neid, kes teavitavad arvatavast pettusest või õigusvastasest tegevusest, mis kahjustab avalikke huve või Euroopa Liidu finantshuve;

AF.  arvestades, et kõikidel kolmandate riikide isikutel, keda Euroopa Liit või üks liikmesriikidest on tunnustanud rikkumisest teatajana, on õigus kõigile kohaldatavatele kaitsemeetmetele, kui nad oma kohustuste tõttu on saanud ja avalikustanud teavet õigusvastase tegevuse või spionaaži kohta, mille on toime pannud kolmas riik või rahvusvaheline või mõne riigi äriühing ja mis kahjustab riiki, rahvast või liidu kodanikke, seades nende teadmata ohtu valitsuse terviklikkuse, riigi julgeoleku või kollektiivsed või üksikisiku vabadused;

AG.  arvestades, et alates 1. juulist 2014 on peaaegu kõik ELi institutsioonid ja asutused vastavalt personalieeskirjade artiklitele 22b ja 22c võtnud kohustuslikus korras oma kodukorda meetmed rikkumisest teatajate kaitseks;

AH.  arvestades, et olemas on rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Euroopa Nõukogu ja OECD nüüdseks hästi juurdunud põhimõtted ning ka Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud kohtupraktika;

AI.  arvestades, et rikkumisest teatajate kaitsmise tähtsust tunnustatakse kõigis olulistes korruptsiooni käsitlevates rahvusvahelistes õigusaktides ning rikkumisest teatamise eeskiri on sätestatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastases konventsioonis, Euroopa Nõukogu soovituses CM/Rec(2014)7 ja OECD 2009. aasta altkäemaksuvastases soovituses;

AJ.  arvestades, et on äärmiselt vajalik kehtestada kiiresti üldine horisontaalne raamistik, millega kehtestatud õigused ja kohustused kaitsevad tõhusalt rikkumisest teatajaid ELi liikmesriikides ning liidu institutsioonides, asutustes ja organites;

Rikkumisest teatajate roll ja nende kaitsmise vajadus

1.  palub komisjonil pärast hinnangu andmist asjakohasele õiguslikule alusele, mis võimaldab ELil võtta edasisi meetmeid, esitada enne käesoleva aasta lõppu seadusandliku ettepaneku, millega kehtestatakse horisontaalne kõikehõlmav ühine õigusraamistik, mis tagab rikkumisest teatajate kõrge kaitsetaseme kõikjal liidus nii avalikus kui ka erasektoris, samuti liikmesriikide ja ELi institutsioonides, sealhulgas liimesriikide ja ELi organites ja asutustes, võttes arvesse liikmesriikide olusid ja piiramata nende võimalust võtta täiendavaid meetmeid; juhib tähelepanu asjaolule, et õigusliku aluse valikuks on praegu mitu võimalust, mis lubavad liidul selles valdkonnas tegutseda; palub komisjonil neid võimalusi kaaluda, et koostada ulatuslik, sidus ja tõhus vahend; tuletab komisjonile meelde Euroopa Liidu Kohtu pikaajalise kohtupraktika käigus kujunenud kontseptsiooni liidu kaudse pädevuse kohta, mis võimaldab mitme õigusliku aluse kasutamist;

2.  rõhutab põhjendamatut ja muret tekitavat tõsiasja, et kodanikel ja ajakirjanikel on õiguskaitse asemel pigem oodata tagakiusamist, kui nad avalikustavad üldsuse huvides teavet, sealhulgas oletatava rikkumise, väärteo, pettuse või õigusvastase tegevuse kohta, eriti kui tegemist on teoga, mis on vastuolus ELi aluspõhimõtetega, nt maksustamise vältimine, maksudest kõrvalehoidumine ja rahapesu;

3.  soovitab lisada finants-, maksundus- ja konkurentsialastesse rahvusvahelistesse lepingutesse sätted rikkumisest teatajate kaitse kohta;

4.  rõhutab, et seoses rikkumistest teatajatele võimaldatavate kaitsesätetega on vaja tagada õiguskindlus, sest jätkuv selguse puudumine ja killustatud lähenemisviis sunnib võimalikke rikkumistest teatajaid teatamisest loobuma; juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et asjaomastes ELi õigusaktides tuleks kehtestada avalikustamiste käsitlemise ja rikkumisest teatajate tõhusa kaitse selge kord;

5.  tuletab meelde, et mis tahes tulevases õigusraamistikus tuleks arvesse võtta reegleid, õigusi ja kohustusi, millega reguleeritakse ja mis mõjutavad tööhõivet; rõhutab lisaks, et see peaks toimuma sotsiaalpartneritega konsulteerides ja kooskõlas kollektiivlepingutega;

6.  nõuab õigusaktidega selle tagamist, et ettevõtted, mis on täiesti kontrollitud andmetel võtnud rikkumisest teatajate suhtes vastumeetmeid, ei tohi saada ELi vahendeid ega sõlmida hankelepinguid avaliku sektori asutustega;

7.  kutsub liikmesriike üles töötama välja rikkumisest teatamise alase poliitika võrdlusaluseid ja näitajaid nii avalikule kui ka erasektorile;

8.  kutsub liikmesriike võtma arvesse ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni artiklit 33, rõhutades rikkumisest teatajate rolli korruptsiooni ennetamisel ja selle vastu võitlemisel;

9.  taunib asjaolu, et ainult mõned liikmesriigid on kehtestanud piisavalt kõrgetasemelised rikkumisest teatajate kaitse süsteemid; kutsub neid liikmesriike, kes ei ole veel selliseid kaitsesüsteeme või põhimõtteid siseriiklikusse õigusesse lisanud, seda võimalikult kiiresti tegema;

10.  rõhutab vajadust pöörata ärijuhtimise ja sellega seotud valdkondade õppekavades rohkem tähelepanu ärieetikale;

11.  innustab liikmesriike ja ELi institutsioone edendama tunnustavat suhtumist rikkumisest teatajate olulisse rolli ühiskonnas, sealhulgas teadlikkuse suurendamise kampaaniate abil; kutsub eelkõige komisjoni üles koostama selles küsimuses tervikliku tegevuskava; peab vajalikuks tugevdada koostöös ametiühinguorganisatsioonidega avalikus sektoris ja töökohtades eetilist kultuuri, et rõhutada, kui oluline on töötajate teadlikkuse suurendamine kehtivatest õigusraamistikest seoses rikkumisest teatamisega;

12.  nõuab, et komisjon jälgiks rikkumisest teatajaid käsitlevaid sätteid liikmesriikide õigusaktides, et hõlbustada parimate tavade vahetamist ja aidata sellega rikkumisest teatajatele riigi tasandil tõhusamat kaitset tagada;

13.  palub komisjonil esitada tervikliku kava, et takistada varade ülekandmist väljapoole ELi, kus korrumpeerunud isikutel on võimalik jääda anonüümseks;

14.  peab rikkumisest teataja all silmas isikut, kes esitab või avalikustab avalikes huvides, sealhulgas ELi avalikes huvides teabe näiteks õigusvastase või süülise tegevuse või ohustava või kahjustava tegevuse kohta, mis õõnestab või ohustab avalikku huvi, tavaliselt, kuid mitte tingimata oma töökeskkonnas, mis võib olla nii avalikus kui ka erasektoris, lepingulise töösuhte raames või seoses tema tegevusega ametiühingus või ühendustes; rõhutab, et see hõlmab ka isikuid, kellel ei ole traditsioonilist tööandja ja töötaja suhet, nt nõustajad, töövõtjad, praktikandid, vabatahtlikud, töötavad õppijad, ajutised töötajad ja endised töötajad, kellel on andmeid sellisest tegevusest ja piisavat alust pidada sellist teavet tõeseks;

15.  on seisukohal, et rikkumisest teatamise kanalid ja asjakohane kaitse peaksid olema kättesaadavad ka isikutele, kellel ei ole traditsioonilist tööandja ja töötaja suhet, nt nõustajad, töövõtjad, praktikandid, vabatahtlikud, üliõpilased, ajutised töötajad, endised töötajad ja kodanikud, kui nad avalikustavad teabe õigusvastase või süülise tegevuse või üldsuse huve kahjustava tegevuse kohta;

16.  märgib, et selget lahendust on vaja nendele rikkumisest teatajatele, kes töötavad ELis registreeritud, kuid väljaspool ELi asuvas ettevõttes;

17.  leiab, et üldsuse huvide kahjustamist käsitlev teave võib muu hulgas hõlmata korruptsioonijuhtumeid, kuritegusid, õiguslike kohustuste rikkumisi, eksimusi õigusemõistmises, võimu kuritarvitamist, huvide konflikte, avalike vahendite ebaseaduslikku kasutamist, võimu väärkasutamist, ebaseaduslikke rahavooge, ohtu keskkonnale, tervisele, avalikule julgeolekule, riigi ja ülemaailmsele julgeolekule ning eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele, maksustamise vältimist, tarbijate õiguste, töötajate õiguste ja muude sotsiaalsete õiguste rikkumisi, inimõiguste ja põhivabaduste ning õigusriigi põhimõtte rikkumisi, samuti tegevust nende rikkumiste varjamiseks;

18.  on seisukohal, et avalikku huvi tuleks eelistada avaldatud teabe eraelulisele olemusele või majanduslikule väärtusele, ning et peaks olema võimalik avaldada teavet üldsuse huve ähvardavate tõsiste ohtude kohta isegi siis, kui see on seadusega kaitstud; on sellele vaatamata seisukohal, et kutse-eetika järgimist hõlmava teabe ning riikliku julgeoleku ja riigikaitsega seotud salastatud teabe korral tuleks kohaldada erimenetlust; leiab, et sellistel juhtudel tuleks aru anda pädevale asutusele;

19.  rõhutab vajadust tagada alati rikkumistest teatajate tõhus kaitse juhtudel, kui teabe avaldamise eesmärk on ära hoida üldsuse huvide kahjustamine, isegi kui avaldatud teave ei puuduta õigusvastast tegevust;

20.  rõhutab, et liikmesriigid peavad järgima Euroopa Nõukogu soovitusi rikkumisest teatajate kaitse kohta;

21.  rõhutab, et rikkumisest teatajate roll üldsuse huvide raske kahjustamise paljastamisel on juba mitme aasta jooksul jätkuvalt osutunud õigustatuks ning et rikkumisest teatajad aitavad kaasa demokraatiale, poliitika läbipaistvusele, majandusele ja üldsuse teavitamisele, mistõttu neid tuleks tunnustada vajalikena õigusvastase tegevuse ärahoidmisel; rõhutab, et rikkumisest teatajad on osutunud uuriva ja sõltumatu ajakirjanduse jaoks määravalt tähtsaks ressursiks; juhib tähelepanu sellele, et allikate konfidentsiaalsuse tagamine on ajakirjandusvabaduse jaoks otsustavalt tähtis; kutsub liikmesriike üles tagama, et ajakirjanike õigus mitte paljastada allikat oleks tõhusalt kaitstud; on seisukohal, et ka ajakirjanikud on haavatavad ja peaksid seega saama õiguskaitse;

22.  märgib, et viimastel aastatel on mõned liikmesriigid astunud samme, et tugevdada rikkumisest teatajate õigusi; taunib siiski asjaolu, et rikkumisest teatajate suhtes kohaldatakse mitmes liikmesriigis jätkuvalt tsiviil- ja kriminaalmenetlusi, nende kaitseks, toetuseks ja turvalisuse tagamiseks mõeldud vahendid aga kas puuduvad või on vähetõhusad; märgib lisaks, et erinevused liikmesriikides põhjustavad õiguskindlusetust, meelepärase kohtualluvuse valimist ja ebaõiglase kohtlemise ohtu;

23.  on seisukohal, et rikkumisest teatajate ebapiisav kaitse mõjub ebasoodsalt ELi finantshuvide kaitsele;

24.  leiab, et rikkumistest teatajate kaitset käsitlevate igakülgsete õigusnormide rakendamine edendab probleemidest rääkimise kultuuri ja rikkumistest teatamist tuleks julgustada kui korraliku kodaniku teguviisi; palub seepärast tungivalt, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid propageeriksid positiivset rolli, mida rikkumistest teatajad täidavad, ning tegeleksid ühtlasi nende sageli haavatavat ja kaitsetut olukorda puudutavate mureküsimustega, kasutades selleks teadlikkuse suurendamise ja kaitsekampaaniaid ning teavitamist ja koolitust; soovitab eelkõige komisjonil esitada selle teema kohta terviklik kava; nõuab sellega seoses veebisaidi käivitamist, kus antakse kasulikku teavet rikkumistest teatajate kaitse kohta ning kus saaks ka kaebusi esitada; rõhutab, et see veebileht peaks olema üldsusele hõlpsasti juurdepääsetav ja hoidma selle kasutajate andmed anonüümsena;

25.  nõuab meetmete võtmist, et muuta üldsuse, eelkõige poliitikute, tööandjate ja meedia suhtumist rikkumisest teatajatesse, rõhutades nende positiivset rolli varajase hoiatamise mehhanismi ja tõkestajana, et avastada ja ennetada kuritarvitamist ja korruptsiooni, ning aruandlusmehhanismina võimaldamaks avalikku järelevalvet valitsuste ja ettevõtete üle;

26.  palub liikmesriikidel näidata üles ennetavat aktiivsust seoses avatud kultuuri edendamisega töökohtadel nii avalik-õiguslikus kui ka eraõiguslikus sektoris, et võimaldada organisatsioonidel tegutseda kõrgete eetiliste standardite kohaselt, anda töötajatele kindlust arvamust avaldada ning seeläbi võimaldada võtta meetmeid, et vältida mis tahes ohtusid või kahju või need kõrvaldada;

27.  soovitab liikmesriikidel regulaarselt hinnata nende poolt rakendatavate meetmete tõhusust, võttes arvesse avalikku arvamust seoses suhtumisega rikkumistest teatamisse ja rikkumistest teatajatesse, valdkondadeüleseid uuringuid kõrgema juhtkonna liikmete kohta, kelle ülesanne on võtta vastu ja käsitleda rikkumisest teatamisi ning sõltumatuid uuringuid rikkumistest teatamise kohta töökohtadel;

28.  ärgitab liikmesriike, kes ei ole veel rikkumistest teatamise alaseid õigusakte vastu võtnud, tegema seda lähitulevikus, ning palub komisjonil kaaluda võimalust luua platvorm selle valdkonna parimate tavade vahetamiseks liikmesriikide vahel ja ka kolmandate riikidega;

29.  rõhutab, et tähtsad on uuringud ja heade tavade vahetamine, et saavutada rikkumisest teatajate parem kaitse Euroopa tasandil;

30.  nõuab tungivalt, et Euroopa Kontrollikoda ja Euroopa Ombudsmani büroo avaldaksid kumbki 2017. aasta lõpuks: 1) eriaruanded, mis sisaldavad statistikat ja selgeid andmeid rikkumisest teatamise juhtude kohta, mis on kindlaks tehtud ELi institutsioonides, ettevõtetes, ühingutes, organisatsioonides ja muudes asutustes, mis on liidus registreeritud; 2) asjaomaste institutsioonide järelmeetmed seoses paljastatud juhtumitega, tuginedes komisjoni praegustele suunistele ja reeglitele; 3) iga rikkumisest teatajatelt saadud teabe tulemusel algatatud uurimise tulemuse; 4) iga juhtumi puhul rikkumisest teatajate kaitseks kavandatud meetmed;

Teavitusmehhanism

31.  märgib, et selgete kaitsevahendite ja turvaliste teatamiskanalite puudumine, samuti järelmeetmete võimalik puudumine takistab rikkumisest teatajate tegevust ning võib panna nad rikkumise teatamisest loobuma ja vaikima; on mures vastumeetmete ja survestamise pärast, mis ähvardab rikkumisest teatajaid, kui nad pöörduvad oma organisatsioonis vale isiku või üksuse poole;

32.  on seisukohal, et tuleb kehtestada ühtne, usutav ja usaldusväärne süsteem, mis võimaldab nii organisatsioonisisest teadete edastamist pädevatele ametivõimudele kui ka organisatsioonivälist teadete edastamist; on arvamusel, et selline süsteem lihtsustaks selle raames esitatud teate usutavuse ja kehtivuse hindamist;

33.  kutsub komisjoni üles uurima süsteemi, mis võimaldab rikkumisest teatada organisatsiooni sees ja sellest väljaspool; rõhutab, et selleks tuleks ette näha selged, õiglased ja erapooletud menetlused, millega tagatakse nii rikkumisest teataja kui ka väidetava õigusrikkuja põhiõiguste ja juriidiliste õiguste täielik järgimine; on seisukohal, et tööandjaid tuleks ergutada kehtestama organisatsioonisiseseid teatamise menetlusi ja et igas organisatsioonis peaks olema teadete vastuvõtmise eest vastutav sõltumatu ja erapooletu isik; on arvamusel, et töötajate esindajad tuleks kaasata selle vastutava isiku nimetamisse; rõhutab, et teate saaja peaks võtma iga saadud teate kohta asjakohaseid järelmeetmeid ning teavitama neist rikkumisest teatajat mõistliku aja jooksul;

34.  on seisukohal, et iga organisatsioon peaks kasutusele võtma selged rikkumistest teatamise kanalid, mis võimaldavad rikkumistest teatada organisatsiooni sees; rõhutab, et iga töötaja peaks olema informeeritud asjaomasest rikkumistest teatamise menetlusest, mis peaks tagama konfidentsiaalsuse ja teate käsitlemise mõistliku aja jooksul; rõhutab, et rikkumisest teatajale peab jääma võimalus pöörduda asjakohaste avaliku sektori asutuste, valitsusväliste organisatsioonide või meedia poole, eriti juhul, kui organisatsioonist ei saadud positiivset vastust, kui teatamine organisatsiooni siseselt või pädevatele asutustele ilmselgelt kahjustaks rikkumisest teatamise tõhusust või kui rikkumisest teataja on ohus või peab teate kiiresti edastama;

35.  tuletab meelde üldsuse õigust olla informeeritud tegevusest, mis võib kahjustada üldsuse huve, ning rõhutab sellega seoses, et rikkumisest teatajatel peaks alati olema võimalik avaldada teavet õigusvastase või süülise teo või üldsuse huve kahjustava tegevuse kohta;

36.  tuletab meelde, et oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsioonis rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel nõuab parlament veel, et ELi institutsioonid rakendaksid koostöös kõigi asjaomaste riiklike asutustega kõiki vajalikke meetmeid, et kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust, ning nõuab seetõttu kontrollitud veebisaidi loomist, mille kaudu saaks kaebusi esitada täiesti konfidentsiaalselt;

37.  leiab, et rikkumisest teatamine väljaspool organisatsiooni, sealhulgas otse üldsusele, ilma et enne oleks läbitud organisatsioonisisest etappi, ei saa olla põhjus rikkumisteate tühistamiseks, süüdistuse esitamiseks või kaitse saamise õigusest keeldumiseks; on seisukohal, et sõltumata valitud teatamiskanalist peaks niisugune kaitse olema tagatud avaldatud teabe alusel ja arvestades asjaolu, et rikkumisest teatajal oli põhjendatud alus arvata, et see on tõsi;

Teavitamise korral antav kaitse

38.  tunneb muret rikkumisest teatajaid nende töökohas ähvardavate ohtude pärast ja eelkõige tööandja ja tema heaks töötavate või tema nimel tegutsevate isikute otseste või kaudsete vastumeetmete pärast; rõhutab, et sellised vastumeetmed on kõige sagedamini kõrvalejätmine, karjääri edenemise aeglustumine või peatumine või isegi vallandamine ning ka töökiusamine; rõhutab, et vastumeetmed takistavad rikkumisest teatajate tegevust; on seisukohal, et survemeetmete võtmise vastu on vaja rakendada kaitsemeetmeid; on arvamusel, et vastumeetmete eest tuleks karistada ja näha ette tõhusad sanktsioonid; rõhutab, et kui keegi on tunnistatud rikkumisest teatajaks, tuleb võtta meetmed tema kaitsmiseks, et lõpetada mis tahes tema suhtes võetud vastumeetmed ning näha rikkumisest teatajale kantud kahju eest ette täielik kompensatsioon; on arvamusel, et need sätted tuleks lisada komisjoni ettepanekusse võtta vastu horisontaalne rikkumisest teatajate kaitset käsitlev direktiiv;

39.  on seisukohal, et rikkumistest teatajatel peaks olema võimalus esitada ajutiste meetmete kohaldamise taotlus, et vältida vastumeetmeid, nagu töölt vallandamine enne mis tahes kohtu-, haldus- või muu menetluse ametlikku lõpptulemust;

40.  rõhutab, et ükski töösuhe ei tohiks piirata isiku õigust väljendusvabadusele ja et kedagi ei tohiks selle õiguse kasutamise tõttu diskrimineerida;

41.  tuletab meelde, et mis tahes tulevane õigusraamistik peaks võtma arvesse reegleid, õigusi ja kohustusi, millega reguleeritakse ja mis mõjutavad tööhõivet; rõhutab lisaks, et see peaks toimuma sotsiaalpartnereid kaasates ja kooskõlas kollektiivlepingutega;

42.  rõhutab, et rikkumisest teatajatele, nende pereliikmetele ning kõigile isikutele, kes neid abistavad ja kelle elu või turvalisus võib olla ohus, tuleb tagada asjakohane ja tõhus füüsilise, moraalse ja sotsiaalse puutumatuse ning elatusvahendite kaitse kõrgeima võimaliku konfidentsiaalsuse tasemega;

43.  rõhutab, et selliseid kaitsemeetmeid tuleb kohaldada ka juhul, kui rikkumisest teataja juhib tähelepanu tegevusele, milles osalevad liikmesriigid;

44.  märgib, et uurivad ajakirjanikud ja sõltumatu ajakirjandus tegutsevad kutsealal sageli üksi ja nad võivad kokku puutuda mitmesuguste surveavaldustega, ning seetõttu on äärmiselt oluline kaitsta neid mis tahes hirmutamiskatsete eest;

45.  teeb ettepaneku, et kuni tsiviilmenetluste lõpptulemuseni peaks olema võimalik kohalda ajutisi meetmeid isikute suhtes, kes on langenud pärast üldsuse huvides teabe andmist või avaldamist vastumeetmete ohvriks;

46.  mõistab hukka vaigistamiseks kasutatava kohtumenetluse tava, mille puhul algatatakse või ähvardatakse algatada rikkumisest teataja suhtes kohtumenetlus, mille eesmärk ei ole õigluse jalule seadmine, vaid rikkumisest teataja viimine enesetsensuurini või rahalise, vaimse ja emotsionaalse kurnatuseni; usub, et sellise menetluse kuritarvitamise suhtes tuleks kohaldada kriminaalkaristusi ja sanktsioone;

47.  juhib tähelepanu sellele, et rikkumisest teatajaid ähvardab oht, et nende suhtes võidakse algatada kriminaal- ja tsiviilmenetlusi; rõhutab, et rikkumisest teatajad on menetlustes sageli nõrgem pool; on seetõttu seisukohal, et rikkumisest teataja suhtes võetud väidetavate vastumeetmete korral peab tööandja tõendama, et kõnealused meetmed ei ole seotud rikkumisest teatamisega; on seisukohal, et rikkumisest teataja kaitse peaks olema antud teabe põhjal, mitte rikkumisest teataja kavatsuste alusel; rõhutab siiski, et rikkumisest teataja peab olema esitanud teavet, mida ta arvas olevat tõsi; on seisukohal, et konfidentsiaalsus peab olema tagatud kogu menetluse vältel ja et rikkumisest teataja isikut ei avalikustata ilma tema nõusolekuta; rõhutab, et rikkumisest teataja isiku avalikustamisel ilma tema nõusolekuta tuleks kohaldada kriminaalkaristusi ja sanktsioone;

48.  on seisukohal, et rikkumistest teatajate suhtes ei tohiks teabe esitamise tõttu algatada kriminaal- või tsiviilmenetlust ega kohaldada halduskaristusi või distsiplinaarmeetmeid;

49.   on arvamusel, et rikkumisest teatajale antav võimalus jääda anonüümseks võib soodustada sellise teabe edastamist, millest muudel tingimustel ei oleks teada antud; rõhutab sellega seoses, et kasutusele tuleks võtta selgelt reguleeritud anonüümselt teatamise võimalus riiklikule või ELi sõltumatule asutusele, kes vastutab teadete kogumise, nende usaldusväärsuse kontrollimise, järelmeetmete võtmise ja rikkumisest teatajatele suuniste andmise eest, ühtlasi ka digikeskkonnas, ning tuleks konkreetselt täpsustada, millistel juhtudel kohaldatakse anonüümselt teatamise võimalust; rõhutab, et rikkumisest teataja isikuandmeid, samuti tema tuvastamist võimaldavat teavet ei tohi avaldada ilma tema nõusolekuta; on seisukohal, et anonüümsuse mis tahes rikkumise korral tuleks kohaldada sanktsioone;

50.  rõhutab, et rikkumisest teataja ei tohiks kaotada kaitset üksnes seetõttu, et ta on teinud vea faktiliste asjaolude hindamisel või et tema tajutud üldsuse huvide ohustamine ei olnud reaalne, kui rikkumisest teatajal oli teavitamise hetkel põhjendatud alus uskuda oma teate õigsusesse; tuletab meelde, et valesüüdistuste korral tuleks vastutavad isikud vastutusele võtta ja nad ei peaks saama rikkumisest teatajatele ette nähtud kaitset; rõhutab, et igaühel, kes on otseselt või kaudselt kandnud kahju ebatäpse või eksitava teabe avalikustamise tõttu, peaks olema õigus kasutada tõhusaid õiguskaitsevahendeid paha- või kuritahtlike teatamiste vastu;

51.  tuletab meelde, kui tähtis on töötada välja vahendid, et keelustada mis tahes vastumeetmed, olgu see vallandamine või passiivsed meetmed; palub tungivalt liikmesriikidel hoiduda kriminaliseerimast rikkumisest teatajate tegevust, mille eesmärk on avaldada teavet õigusvastase või süülise teo või üldsuse huve kahjustava tegevuse kohta;

52.  tuletab meelde, et nii ELi institutsioonid kui ka liikmesriigid peaksid igal juhul nõuetekohaselt kohaldama kehtivaid ELi õigusakte ja neid tuleks tõlgendada viisil, mis pakub avaliku huvi nimel rikkumisest teatajatele kõige tõhusamat kaitset; rõhutab, et rikkumisest teatajate kaitse on oluline mehhanism, millega tagatakse ELi õigusaktide tõhus kohaldamine; palub seetõttu liikmesriikidel hoiduda selliste rikkumisest teatajate tegevuse kriminaliseerimisest, kes avalikustavad teavet üldsuse huvides;

Rikkumisest teatajate toetamine

53.  rõhutab avaliku sektori asutuste, ametiühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonide osa rikkumistest teatajate toetamisel ja abistamisel oma organisatsiooniga suhtlemisel;

54.  rõhutab, et lisaks tööga seotud ohtudele ähvardavad rikkumisest teatajaid ja nende abistajaid ka füüsilised, psühholoogilised, sotsiaalsed ja finantsriskid; on seisukohal, et vajaduse korral tuleb ette näha psühholoogiline nõustamine, et eriõigusabi tuleks anda kõikidele rikkumisest teatajatele, kes seda taotlevad ja kellel puuduvad piisavad vahendid, et sotsiaal- ja finantsabi tuleks anda nendele rikkumisest teatajatele, kellel on selleks nõuetekohaselt põhjendatud vajadus ning kaitsemeetmena, kui rikkumisest teataja suhtes on algatatud tsiviil- või kriminaalmenetlus, järgides siseriiklikku õigust ja tavasid; lisab, et kompensatsioon peab olema tagatud olenemata sellest, mis laadi kahju rikkumisest teataja oma tegevuse tõttu kannatas;

55.  märgib sellega seoses, et Euroopa Ombudsman on parlamendile teatanud, et on valmis uurima võimalust luua selline asutus ombudsmani büroo raames, ning palub komisjonil uurida, kas nende ülesannete andmine ombudsmanile, kellel on juba pädevus uurida kaebusi ELi institutsioonide siseste kuritarvituste kohta, on teostatav;

56.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone koostöös kõigi asjaomaste asutustega võtma kasutusele kõik vajalikud meetmed, et kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust ja vältida mis tahes diskrimineerimist või ohtu, samuti tegema kättesaadavaks läbipaistvad rikkumisest teatamise kanalid, looma sõltumatud riiklikud ja ELi asutused rikkumisest teatajate kaitseks ning kaaluma nimetatud asutustele konkreetsete toetusvahendite eraldamist; nõuab juba olemasoleva andmekaitseasutuste süsteemi põhjal Euroopa keskasutuse loomist rikkumisest teatajate ja neid selles tegevuses abistavate isikute kaitseks;

57.  kutsub komisjoni selleks, et need meetmed oleksid tõhusad, töötama välja vahendid, mis pakuvad kaitset põhjendamatute süüdistuste, majandussanktsioonide ja diskrimineerimise eest;

58.  kutsub liikmesriike üles asutama sõltumatud organid piisavate eelarvevahendite, piisava pädevuse ja asjakohaste spetsialistidega, kes vastutavad teadete kogumise, nende usaldusväärsuse kontrollimise, järelmeetmete võtmise ja rikkumisest teatajatele suuniste andmise eest, eriti kui nende oma organisatsioon ei anna positiivset vastust, ning kes soovitavad rikkumisest teatajatele asjakohast finantsabi, eelkõige piiriülestel juhtudel või juhtudel, millesse on otseselt kaasatud liikmesriigid või ELi institutsioonid; teeb ettepaneku, et need organid avaldaksid igal aastal aruande saadud teadete ja nende käsitlemise kohta, järgides samal ajal võimalike käimasolevate uurimistega seotud konfidentsiaalsuse nõuet;

59.  rõhutab vajadust võimaldada juurdepääs teabele ning anda tasuta ja konfidentsiaalset nõu isikutele, kes kavatsevad üldsuse huvides teatada rikkumisest või avaldada teabe õigusvastase või süülise teo või üldsuse huve kahjustava tegevuse kohta; märgib, et tuleks kindlaks määrata struktuurid, kes sellist teavet ja nõu annavad, ning nende kontaktandmed tuleks teha üldsusele kättesaadavaks;

60.  rõhutab asjaolu, et lisaks kaitsemeetmetele, mis on ette nähtud kõigile rikkumisest teatajatele, on vältimatult vajalik tagada rikkumisest teatajate vastuvõtt, majutus ja turvalisus liikmesriigis, millel ei ole väljaandmislepingut riigiga, kes kõnealused teod toime pani; palub komisjonil, juhul kui Euroopa Liidu ja süüdistatava kolmanda riigi vahel kehtib väljaandmisleping, kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõiguga 2 (Euroopa varjupaigapoliitika kohta) tegutseda oma volituste raames ning võtta kõik vajalikud meetmed rikkumistest teatajate suhtes, keda ähvardavad karmid vastumeetmed riigis, mille õigusvastase tegevuse või pettused nad on avalikustanud;

61.  kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku sarnase organi loomiseks ELi tasandil, koos piisavate eelarvevahendite, piisava pädevuse ja asjakohaste spetsialistidega, et koordineerida liikmesriikide tegevust, eelkõige piiriüleste juhtumite korral; on seisukohal, et sellisel ELi organil peaks olema samuti võimalik koguda teateid, kontrollida nende usaldusväärsust, esitada siduvaid soovitusi ja suunata rikkumisest teatajaid edasi, kui rikkumisest teataja liikmesriigi või siseriikliku asutuse vastus ei ole ilmselgelt asjakohane; teeb ettepaneku, et ELi organ avaldaks igal aastal aruande saadud teadete ja nende käsitlemise kohta, järgides samal ajal võimalike käimasolevate uurimistega seotud konfidentsiaalsuse nõuet; on seisukohal, et Euroopa Ombudsmani volitusi võiks nende ülesannete täitmiseks laiendada;

62.  on veendunud, et kui teade on tunnistatud olemuselt raskeks rikkumiseks, peaks järgnema nõuetekohane uurimine ja asjakohaste meetmete võtmine; rõhutab, et rikkumisest teatajal peaks olema võimalik oma kaebust täpsustada ning esitada täiendavat teavet või tõendeid;

63.  ergutab liikmesriike töötama välja andmed, kriteeriumid ja näitajad rikkumisest teatamise alase poliitika kohta nii avalikus kui ka erasektoris;

64.  palub ELi institutsioonidel vastavalt uute personalieeskirjade artiklile 22c käsitleda ombudsmani 24. juuli 2014. aasta algatusraportit, kutsudes kõiki ELi organeid üles võtma kasutusele eetilisi hoiatusmehhanisme ja rikkumisest teatamise õigusraamistikke, mis põhinevad otseselt ombudsmani büroo kodukorral; kordab oma kindlat otsust nii toimida;

65.  on seisukohal, et ka rikkumisest teatajatel peaks olema õigus tutvuda nende avaldatud teabe alusel teostatud uurimise tulemustega ja neid kommenteerida;

66.  kutsub ELi institutsioone ja teisi ELi asutusi andma eeskuju ja rakendama viivitamata Euroopa Ombudsmani suunised; kutsub komisjoni rakendama täiel määral nii enda kui ka ELi ametite jaoks rikkumisest teatajate kaitseks mõeldud suuniseid vastavalt 2012. aasta personalieeskirjadele; kutsub komisjoni tegema tulemuslikku koostööd ja kooskõlastama jõupingutusi teiste institutsioonidega, sealhulgas Euroopa Prokuratuuriga, et kaitsta rikkumisest teatajaid;

67.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et vaja on paremat äriühingute kuritarvitustest teatamise süsteemi, mis täiendaks ja tõhustaks rahvusvahelistele ettevõtjatele mõeldud OECD suuniste kohaseid siseriiklikke kontaktpunkte;

68.  rõhutab, et rikkumisest teatajate tõstatatud küsimusi tuleks uurida sõltumatult ja võimalikult kiiresti ning seejuures tuleb kaitsta ka avalikustamisega seotud olla võivate üksikisikute õigusi; rõhutab, et nii rikkumisest teataja kui kas avalikustamisega seotud isik peaks olema kogu uurimise jooksul võimeline esitama täiendavaid argumente ja tõendeid ning neile tuleks anda avalikustamisega seotud menetluse kohta jooksvalt teavet;

69.  väljendab rahulolu selle üle, et komisjon on lõpuks kasutusele võtnud kanali, mille kaudu rikkumisest teatajad saavad edastada või avalikustada teavet konkurentsi- ja kartellikokkulepete kohta, kuid rõhutab, et selle kasutamise korda on vaja lihtsustada ja selliseid kanaleid ei tohiks olla ülemäära palju;

o
o   o

70.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0408.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310.
(3) ELT C 208, 10.6.2016, lk 89.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0457.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0022.
(6) https://www.unodc.org/documents/treaties/UNCAC/Publications/Convention/08-50027_F.pdf
(7) Vt nt Euroopa Parlamendi 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta ja 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile läbipaistvuse, kooskõlastamise ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingu tulumaksu poliitikas.

Õigusalane teave