Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 18. mai 2017 - StrasbourgLõplik väljaanne
Sambia, eelkõige Hakainde Hichilema juhtum
 Etioopia, eelkõige dr Merera Gudina juhtum
 Lõuna‑Sudaan
 Lepingu sõlmimine ELi, Islandi, Liechtensteini ja Norra vahel EMP finantsmehhanismi kohta aastateks 2014–2021 ***
 Õige rahastamisvahendite kombinatsioon Euroopa piirkondadele: rahastamisvahendite ja toetuste tasakaalustamine ELi ühtekuuluvuspoliitikas
 Tehnilise abi tulevikuväljavaated ühtekuuluvuspoliitikas
 Veebisisuteenuste piiriülene kaasaskantavus siseturul ***I
 ELi ja Korea vahelise vabakaubanduslepingu rakendamine
 Kahe riigi lahenduse saavutamine Lähis‑Idas
 ELi Süüriat käsitlev strateegia
 Maanteetransport Euroopa Liidus
 Dadaabi pagulaslaager
 Ümberpaigutamise elluviimine
 LGBTI‑inimesi käsitlevate nõukogu suuniste rakendamine, eelkõige seoses (väidetavalt) homoseksuaalsete meeste tagakiusamisega Venemaal Tšetšeenias

Sambia, eelkõige Hakainde Hichilema juhtum
PDF 165kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon Sambia, eelkõige Hakainde Hichilema juhtumi kohta (2017/2681(RSP))
P8_TA(2017)0218RC-B8-0361/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Sambia kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 16. aprilli 2017. aasta avaldust poliitiliste pingete kohta Sambias,

–  võttes arvesse ELi valimisvaatlusmissiooni aruannet 2016. aasta valimiste kohta Sambias,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse Sambia põhiseadust,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Sambia on olnud pikka aega eeskujulik demokraatlik riik ja üleminekud on 25 aasta jooksul toimunud rahulikult; arvestades, et kahjuks rikkusid 2016. aasta valimiste ettevalmistusi vägivaldsed kokkupõrked kahe juhtiva partei, erakonna Patriootlik Rinne ja opositsioonilise Ühendatud Rahvusliku Arengu Partei (United Party for National Development – UPND) toetajate vahel;

B.  arvestades, et 11. mail 2017. aastal möödus üks kuu sellest, kui vangistati UPND juht Hakainde Hichilema, kes vahistati koos tema viie töötajaga relvastatud politseinike poolt Hichilema kodule tehtud haarangu käigus 11. aprillil;

C.  arvestades, et Hichilemat süüdistati presidendi elu ohtu seadmises, kui ta väidetavalt takistas 9. aprillil 2017 Mongus presidendi auto saatekolonni liikumist, ning talle esitati kohe süüdistus riigireetmises, mis on Sambias süütegu, mille puhul ei ole ette nähtud kautsjoni vastu vabastamist, samuti süüdistati teda seadusjärgsete kohustuste ja korralduste täitmata jätmises ning solvavas keelekasutuses; arvestades, et Hichilema on kõik need väited tagasi lükanud;

D.  arvestades tõsiasja, et kuigi Sambias on de facto kaotatud surmanuhtlus ja viimane inimene hukati 1997. aastal, kehtib endiselt riigireetmise puhul karistuse maksimummäärana surmanuhtlus;

E.  arvestades, et Hichilema advokaadid pidasid juhtumit alusetuks ja palusid Lusaka ringkonnakohtul süüdistustest loobuda; arvestades, et kohus toetas esitatud süüdistusi, kuna üksnes riigikohus on pädev arutama riigireetmise juhtumeid;

F.  arvestades, et Hichilema viibib praegu Lusaka keskvanglas, millele erameedial, advokaatidel, toetajatel ja sõpradel on piiratud juurdepääs; arvestades, et Hichilema ja tema advokaadid on andnud teada alandavast kohtlemisest kinnipidamise ajal;

G.  arvestades, et UPND peab süüdistusi poliitiliselt kallutatuteks, ja arvestades, et Hichilema vahistamine on kutsunud riigis esile protestilaine, vägivaldseid kokkupõrkeid ja kasvava poliitilise pinge;

H.  arvestades, et inimõigusorganisatsioonid on kutsunud Sambia ametivõime loobuma süüdistustest, väites, et nende eesmärk on ahistada ja hirmutada Hichilemat ning takistada tema poliitilist tegevust; arvestades, et president Lungu andis 14. aprillil 2017 teada, et ta ei kavatse sekkuda Hichilema juhtumisse;

I.  arvestades, et Sambia Katoliku Kiriku Piiskoppide Kogu on kritiseerinud riigi peamiste opositsioonijuhtide jõhkrat vahistamist ja on mõistnud hukka riigi politsei kasutamist ilmselt selleks, et takistada poliitilise opositsiooni koondumist ja üldist toimimist;

J.  arvestades, et pärast 2016. aasta augustis toimunud presidendivalimisi, mille president Lungu võitis napilt Hichilema ees, on UPND vaidlustanud valimistulemuste seaduslikkuse ja kohtusüsteemi sõltumatuse, kuid kaebus lükati tagasi ilma kohtuliku arutamiseta;

K.  arvestades, et 18. aprillil 2017 esitati Hichilemale ja veel viiele UPND liikmele täiendav süüdistus riigireetmises 5.–8. aprillil toimunud väidetava valitsuse kukutamise katse eest;

L.  arvestades, et ELi valimisvaatlusmissioon esitas 13. novembril 2016 lõpliku aruande, mille kohaselt valmistati 2016. aasta üldvalimised ette valdavalt professionaalselt, ehkki mõlemad suuremad erakonnad esinesid avaldustega, mis tekitasid valimiskampaania ajal pingeid, mis kulmineerusid mitme tõsise vägivallajuhtumiga;

M.  arvestades, et nii EL kui ka USA on väljendanud muret opositsioonijuhi vangistamise pärast ja nõudnud rahumeelse dialoogi pidamist valitsuse ja UPND vahel, et vähendada kahe erakonna vahelisi pingeid;

N.  arvestades, et Sambia president ähvardas kuulutada 20. aprillil 2017 välja erakorralise seisukorra pärast kaupluste ja politseijaoskondade sarisüütamisi, milles süüdistati UPNDd; arvestades, et see võib süvendada olemasolevaid pingeid ja eelistada tuleks poliitilist lahendust;

O.  arvestades, et Hichilema juhtum leidis aset kasvava poliitilise pinge tingimustes pärast möödunud aastal toimunud ja vaidlustatud valimisi; arvestades, et inimõiguste vaatlejad on andnud teada repressioonidest poliitiliste aktivistide ja opositsioonierakondade suhtes, ülemäärasest jõukasutamisest rahulike meeleavaldajate laialiajamisel ning surveavaldustest meediale ja sõltumatutele ajakirjanikele;

P.  arvestades, et valitsus on väljendanud valmidust alustada dialoogi tingimusel, et kõik opositsioonierakonnad aktsepteerivad 2016. aasta valimiste tulemusi;

Q.  arvestades, et Sambia on kirjutanud alla Cotonou lepingule, mille artiklis 9 sätestatakse, et lepinguosalised kohustuvad edendama ja kaitsma kõiki põhivabadusi ja inimõigusi, sealhulgas poliitilisi õigusi;

R.  arvestades, et Sambia valitsus alustas 27. märtsil 2017 avalikku konsulteerimist riigi astumise üle Rahvusvahelise Kriminaalkohtu liikmeks;

1.  peab muret tekitavaks Hakainde Hichilema vahistamist ja vangistamist ning rõhutab, et on vaja tagada õiglus, hoolikus ja läbipaistvus seaduse kohaldamise kõikides järkudes ja kogu kohtumõistmise vältel; võtab murega teadmiseks teated süüdistuste poliitilise motiveerituse kohta ja tuletab seepärast Sambia valitsuse meelde tema kohustust tagada põhiõigused ja õigusriigi põhimõtete järgimine, sealhulgas õiguskaitse kättesaadavus ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, nagu on sätestatud Aafrika hartas ning teistes rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates õigusaktides;

2.  tunneb sügavat muret teadete pärast, mille kohaselt sõna- ja ühinemisvabadust piiratakse üha enam; kutsub valitsust jätkama jõupingutusi täieliku meediavabaduse taastamiseks; rõhutab, et valitsuse kohustus on hoida ära praeguste poliitiliste pingete süvenemist ning austada, kaitsta ja edendada oma kodanike kodaniku- ja poliitilisi õigusi;

3.  palub Sambia ametivõimudel viia kiiresti läbi erapooletu ja põhjaliku uurimise Hichilema väidetava väärkohtlemise asjus kinnipidamise ajal ja võtta süüdlased vastutusele;

4.  julgustab kõiki asjaomaseid poliitilisi sidusrühmi kasutama põhiseaduslikke ja õiguslikke vahendeid kooskõlas rahvusvaheliste normide ja standarditega, et lahendada kõik valimistulemustega seotud vaidlused ja erimeelsused, ning tegema kõik, et säilitada rahu ja tagada kodanikuühiskonna turvalisus;

5.  nõuab, et EL jälgiks edaspidigi Sambia üldist olukorda ja kasutaks olemasolevaid poliitilisi vahendeid, sealhulgas kõrgeimal tasemel dialoogi, et tagada tingimused õigusriigi ja demokraatia, avatud poliitilise ruumi, vabade institutsioonide ja inimõiguste austamise säilimiseks;

6.  soovitab tungivalt Sambia valitsusel võtta arvesse ELi valimisvaatlusmissiooni 2016. aasta valimiste lõplikke soovitusi, pöörates erilist tähelepanu vajadusele kaotada avaliku korra seaduses kogunemisvabaduse piirangud, tagada meediavabadus ja sõltumatus ning võtta kõik asjakohased meetmed poliitilise vägivalla ärahoidmiseks;

7.  rõhutab, et poliitika usaldusväärsuse ja stabiilsuse taastamiseks on vaja kiiresti alustada rahulikku ja konstruktiivset dialoogi Patriootliku Rinde ja UPND vahel; juhib tähelepanu asjaolule, et mõlema erakonna kohustus on hoiduda vägivalla õhutamisest ja provotseerimisest ning luua soodne keskkond avatud demokraatlikuks aruteluks; tunneb sellega seoses heameelt rahvusvaheliste ja piirkondlike partnerite tegevuse ja vahendajarolli võtmise üle, samuti ÜRO inimõiguste komisjoni nõudmise üle alustada dialoogi poliitilise vägivalla ohjamiseks;

8.  toetab Sambia Katoliku Kiriku Piiskoppide Kogu ja teiste kodanikuühiskonna rühmade nõudmist opositsioonierakondade rahumeelse dialoogi järele;

9.  kinnitab veel kord oma kindlat vastuseisu surmanuhtlusele kõikidel juhtudel ja mis tahes asjaoludel; peab tervitatavaks tõsiasja, et 1997. aastast peale ei ole hukkamisi täide viidud; nõuab tungivalt, et Sambia ratifitseeriks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise fakultatiivprotokolli, et kaotada surmanuhtlus;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele, Aafrika Liidu Komisjonile ja Üleaafrikalisele Parlamendile, Sambia valitsusele ja ÜRO peasekretärile.


Etioopia, eelkõige dr Merera Gudina juhtum
PDF 179kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon Etioopia, eelkõige dr Merera Gudina juhtumi kohta (2017/2682(RSP))
P8_TA(2017)0219RC-B8-0369/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Etioopias,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogus toimunud viimast Etioopia inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist 2015. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiteadet, mis avaldati pärast komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini visiiti Etioopia peaministri Hailemariam Desalegni juurde Addis Abebasse 17. märtsil 2017,

–  võttes arvesse Etioopia Demokraatliku Liitvabariigi 8. detsembril 1994. aastal vastu võetud põhiseadust ning eriti selle III peatüki sätteid põhiõiguste ja -vabaduste, inimõiguste ja demokraatlike õiguste kohta,

–  võttes arvesse Etioopia Inimõiguste Komisjoni 18. aprilli 2017. aasta suulist ettekannet Etioopia parlamendi ees,

–  võttes arvesse inimõigusi ja valitsemistava käsitleva ühise strateegia käivitamise puhul Etioopiat külastanud Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidise 10. aprilli 2017. aasta avaldust,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille Etioopia ratifitseeris 1993. aastal,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse 23. detsembri 2015. aasta avaldust hiljutiste kokkupõrgete kohta Etioopias,

–  võttes arvesse kõrge esindaja pressiesindaja 10. oktoobri 2016. aasta avaldust Etioopias välja kuulutatud erakorralise seisukorra kohta,

–  võttes arvesse 11. novembril 2015. aastal allkirjastatud ELi‑Etioopia rände ja liikuvuse ühist kava,

–  võttes arvesse USA välisministeeriumi 18. detsembri 2015. aasta avaldust Etioopias Oromia piirkonnas toimunud kokkupõrgete kohta,

–  võttes arvesse ELi‑Etioopia ühist strateegiat,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini 4. mail 2017. aastal lõppenud visiiti Etioopiasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Etioopia on piirkonnas äärmiselt oluline jõud, keda lääneriikide rahastajad ja suurem osa piirkonnas asuvaid naaberriike poliitiliselt toetavad, kuna Etioopias asub Aafrika Liidu peakorter ning riik osaleb ÜRO rahuvalvetöös ja koos lääneriikidega ka julgeoleku- ja humanitaarabipartnerlustes, et toetada rahvusvahelisi jõupingutusi Somaalia olukorra stabiliseerimisel ja piirkonnas terrorirühmitustega võitlemisel; arvestades, et Etioopia on tihedalt seotud ka Sudaani ja Lõuna‑Sudaani vaheliste suhete lahendamise küsimusega ning ta korraldab Ida-Aafrika Arenguühenduse (IGAD) egiidi all rahuläbirääkimisi;

B.  arvestades, et 100 miljoni elanikuga Etioopia majandus on Aafrikas üks kõige kiirekasvulisemaid, pidades silmas, et viimase kümne aasta keskmine kasv on olnud 10 %, ning sinna on tehtud arvestatavaid välisinvesteeringuid, muu hulgas põllumajandusse, ehitusse ja töötlevasse tööstusse, aga ka ulatuslikesse arendusprojektidesse, nagu hüdroelektrijaama tammi ehitamine ja istanduste rajamine, lisaks iseloomustab Etioopia majandust maa laialdane väljarentimine, sageli välisettevõtetele; arvestades, et sellele vaatamata on see üks vaesemaid riike, mille kogurahvatulu ühe inimese kohta on 632 USA dollarit; arvestades, et 2014. aastal oli Etioopia inimarengu indeksi alusel 187 riigi seas 173. kohal;

C.  arvestades, et praegu Aafrika Sarve piirkonda tabanud humanitaarkriis, mis mõjutab Ogadeni piirkonda ja muid Etioopia alasid, on toonud kaasa koolerapuhangud ja toidunappuse ning on juba põhjustanud arvukate inimeste hukkumise ja seadnud veel tuhanded ohtu, eriti alates 2017. aasta märtsi algusest; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on esitanud oma seni ambitsioonikaima üleskutse, mille eesmärk on koguda Sudaanis, Somaalias, Etioopias ja Kesk‑Aafrika Vabariigis 1,19 miljoni pagulase ja endise pagulase toetamiseks 96,4 miljonit USA dollarit; arvestades, et Etioopia kuulutas 2017. aasta jaanuaris idapiirkondades välja põuast tingitud hädaolukorra, mille tõttu vajab viivitamatut abi 5,6 miljonit inimest, ning palub rahvusvaheliselt kogukonnalt abi; arvestades, et 2016. aastal jäi põua tõttu nälga 10 miljonit inimest ja hukkus sadu tuhandeid kariloomi;

D.  arvestades, et 14. juunil 2016 allkirjastati ELi‑Etioopia ühist strateegiat käsitlev leping; arvestades, et selles tunnistatakse, et Etioopia etendab Aafrikas ja rahvusvahelises kogukonnas äärmiselt olulist rolli ning tema majanduskasv on märkimisväärne, samuti tõdetakse, et riik on teinud edusamme aastatuhande arengueesmärkide täitmise suunas; arvestades, et EL toetab Etioopia konstruktiivset tegevust rahu ja julgeoleku tagamisel Aafrika Sarve piirkonnas;

E.  arvestades, et Etioopia peab toime tulema pideva sisse- ja väljarändajate vooluga ning riigis on ligikaudu 800 000 pagulast, kes on pärit peamiselt Lõuna‑Sudaanist ja Eritreast, aga ka Somaaliast; arvestades, et 11. novembril 2015 allkirjastasid EL ja Etioopia rände ja liikuvuse ühise kava, et poolte koostööd ja dialoogi rände valdkonnas tõhustada;

F.  arvestades, et Etioopia on kirjutanud alla Cotonou lepingule, mille artiklis 96 on sätestatud, et inimõiguste ja põhivabaduste austamine on AKV riikide ja ELi koostöö oluline osa;

G.  arvestades, et Etioopia võimud on korduvalt kasutanud rahumeelsete meeleavaldajate vastu ülemäärast jõudu ning pannud oromode kogukonna ja muude etniliste rühmade liikmete vastu, keda peetakse valitsusvastaselt meelestatuks, toime inimõiguste rikkumisi, sh tagakiusamist meelevaldseid vahistamisi ja tapmisi; arvestades, et Etioopia valitsus süüdistab valitsuse poliitika kritiseerijaid regulaarselt terrorismile kaasaaitamises; arvestades, et riigi 2009. aasta range terrorismivastase võitluse seaduse põhjal on süüdi mõistetud ajakirjanikke, blogijaid, meeleavaldajaid ja aktiviste;

H.  arvestades, et olukord halvenes eriti 2014. aasta aprilli keskel, kui valitsus kuulutas välja Addis Abeba piirkondliku integreeritud arengukava, mis nägi ette linna territooriumi ja rajatiste laiendamise seda ümbritsevatele aladele, mis kuuluvad Oromia piirkonnale – Addis Abebat ümbritsevale suurimale Etioopia piirkonnale;

I.  arvestades, et 14. jaanuaril 2016 otsustas valitsus poleemikat tekitanud suuremahulise linnaarenduskava tühistada; arvestades, et Addis Abeba laienemise tõttu on paljud oromo rahvarühma kuuluvad põlluharijad juba maast ilma jäänud ja vaesunud;

J.  arvestades, et 2015. ja 2016. aastal toimusid Oromias massimeeleavaldused linnapiiri oromo põlluharijate maadele nihutamise vastu, sest nendel aladel elab kaks miljonit inimest ja maa sundvõõrandamist nähti maade hõivamisena; arvestades, et Etioopia Inimõiguste Komisjonil paluti rahutusi uurida ning komisjon teatas 19. aprillil 2017, et 2016. aasta juunist oktoobrini hukkus 462 tsiviilisikut ja 33 julgeolekujõudude töötajat, lisaks sai vigastada 338 tsiviilisikut ja 126 julgeolekujõudude töötajat;

K.  arvestades, et 9. oktoobril 2016 kuulutas Etioopia peaminister Hailemariam Desalegn välja Etioopia põhiseaduses ette nähtud erakorralise seisukorra; arvestades, et erakorraline seisukord annab sõjaväele õiguse rakendada kogu riigis julgeolekumeetmeid ning ühtlasi nähakse ette sõnavabaduse ja teabele juurdepääsu õiguse piirangud; arvestades, et 15. märtsil 2017 andis valitsus teada, et paljud erakorralise seisukorraga seotud piirangud on tühistatud, sõduritel ei ole enam õigust inimesi meelevaldselt vahistada või nende valdusi ilma sellekohase orderita läbi otsida ning et komandanditund ja mõned meediale kehtestatud piirangud kaotatakse; arvestades, et Etioopia parlament pikendas 29. märtsil 2017 ühehäälselt erakorralist seisukorda veel nelja kuu võrra;

L.  arvestades, et 30. novembril 2016 vahistasid Etioopia julgeolekujõud Addis Abebas Etioopia opositsioonierakonna Oromo Föderaalkongressi (Oromo Federalist Congress, OFC) esimehe dr Merera Gudina, kes oli 9. novembril 2016 külastanud Euroopa Parlamenti, kus ta koos teiste opositsioonijuhtidega sõna võttis ja seeläbi väidetavalt rikkus erakorralise seisukorra ajal valitsevat seadust, „seades valitsuse surve alla, ähvardades ühiskonda vägivallaga ning püüdes kõigutada põhiseaduslikku korda“; arvestades, et teda on keeldutud kautsjoni vastu vabastamast ning ta on endiselt vangis ja ootab kohtuotsust; arvestades, et 24. veebruaril 2017 esitati dr Gudinale ja ta kahele kaaskostjale Berhanu Negale ja Jawar Mohammedile neli eraldi süüdistust Etioopia kriminaalkoodeksi sätete rikkumise kohta;

M.  arvestades, et vahistatud või kinni on peetud ka teisi aktiviste, ajakirjanikke ja inimõiguste kaitsjaid, sh Getachew Shiferaw (ajalehe Negere Ethiopia peatoimetaja), Fikadu Mirkana (Oromia raadio- ja teleorganisatsioonist), Eskinder Nega (tuntud ajakirjanik), Bekele Gerba (oromo rahuaktivist) ja Andargachew Tsige (opositsioonijuht); arvestades, et veebiaktivist Yonathan Tesfaye on terrorismivastase võitluse seaduse alusel süüdi mõistetud Facebookis esitatud kommentaaride eest ning teda ähvardab kümne- kuni kahekümneaastane vanglakaristus;

N.  arvestades, et Rootsi-Etioopia taustaga kardioloog dr Fikru Maru juhtis Addis Abebas Etioopia esimest südamehaigustele spetsialiseerunud haiglat; arvestades, et 2013. aastast alates on ta Etioopias äärmiselt kaheldavate süüdistuste alusel vangis; arvestades, et ta on veetnud mitu aastat vangis ilma kohtumõistmiseta; arvestades, et nüüd on talle just enne karistusaja lõppu esitatud süüdistus ka terrorismis;

O.  arvestades, et Etioopiat külastasid hiljuti inimõigustega tegelevad kõrged ametnikud, sh ÜRO inimõiguste ülemvolinik ja Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidis, et tähistada ELi-Etioopia ühise strateegia raames inimõigusi ja valitsemistava puudutava valdkondliku dialoogi alustamist; arvestades, et Etioopia inimõiguste olukorra parandamisel on edusammud olnud aeglased, pidades muu hulgas silmas poliitikategelaste vangistamist, terrorismivastast võitlust ja kodanikuühiskonna organisatsioone käsitlevate seaduste rakendamist ning erakorralise seisukorra jätkamist;

P.  arvestades, et 5. mail 2017 märkis ÜRO inimõiguste ülemvolinik Zeid Ra’ad Al Hussein, et Etioopia heategevusorganisatsioone ja ühinguid käsitlev seadus, terrorismivastase võitluse seadus ja massimeediaseadus „ei ole kooskõlas vastavate rahvusvaheliste õigusnormidega ja neid tuleks reformida“;

1.  kutsub Etioopia valitsust vabastama viivitamatult kautsjoni vastu dr Merera Gudina, dr Fikru Maru ja kõik teised poliitvangid ning võtma tagasi kõik nende vastu esitatud süüdistused ning võtma tagasi praegu eksiilis viibivate Berhanu Nega ja Jawar Mohammedi vastu tagaselja esitatud süüdistused; rõhutab, et selleks, et opositsiooniga peetav dialoog oleks vähegi usaldusväärne, tuleb opositsiooni juhtpoliitikud, sh dr Merera Gudina vabastada; palub ELi kõrgel esindajal kaasata kõik ELi liikmesriigid püüetesse alustada viivitamatult ÜRO juhitud rahvusvahelist uurimist, et viia läbi meeleavaldajate tapmise usaldusväärne, läbipaistev ja sõltumatu uurimine, ning avaldada Etioopia valitsusele survet, et ta sellega nõustuks;

2.  nõuab tungivalt, et Etioopia valitsus jätkaks piirangute tühistamist ja lõpetaks erakorralise seisukorra ning tunnistaks, et ta takistab sõnavabadust ja piirab tõsiselt Etioopia ühiskonda puudutavate legitiimsete seisukohtade mitmekesisust, ehkki need on Etioopia kriisi lahendamise seisukohast äärmiselt vajalikud; rõhutab, et selline dialoogi puudumine võib kõigutada Etioopia stabiilsust;

3.  nõuab, et Etioopia ametivõimud lõpetaksid terrorismivastase võitluse seaduse (nr 652/2009) kasutamise legitiimsete rahumeelsete meeleavalduste või teisitimõtlejate mahasurumiseks; kutsub Etioopia valitsust samuti üles oma terrorismivastase võitluse seadust läbi vaatama;

4.  on seisukohal, et Etioopias tuleb demokraatias osalemist etniliselt mitmekesistada ja laiendada ning poliitilistele, majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele võimalustele juurdepääs peab muutuma eri etniliste ja usuliste rühmade jaoks võrdsemaks;

5.  nõuab tungivalt, et Etioopia valitsus austaks täielikult sõna-, ühinemis- ja ajakirjandusvabadust, mis on ette nähtud Etioopia põhiseadusega, ning vabastaks ebaõiglaselt kinni peetud ajakirjanikud ja blogijad; on kindlalt veendunud, et rahumeelsed meeleavaldused kuuluvad demokraatia juurde ning nende vastu ülemäärase jõu kasutamist tuleks igal juhul vältida; nõuab tungivalt, et valitsus rakendaks nõuetekohaselt Etioopia Inimõiguste Komisjoni soovitusi hiljutiste vägivaldsete meeleavalduste kohta, eelkõige selleks, et võtta vägivalla eest vastutavad eri julgeolekujõudude liikmed vastutusele, vältida sihipäraseid rünnakuid kindlate etniliste kogukondade vastu ning kaitsta kodanike õigust kohtumõistmisele;

6.  tuletab Etioopia valitsusele meelde tema kohustust tagada riigis põhiõigused, sh juurdepääs kohtumõistmisele ja õigus õiglasele kohtumenetlusele, mis on sätestatud Aafrika hartas ning teistes rahvusvahelistes ja piirkondlikes inimõigusi käsitlevates õigusaktides, sh Cotonou lepingus ja täpsemalt selle artiklites 8 ja 96;

7.  kutsub Etioopia valitsust üles andma inimõigusorganisatsioonidele ja vabaühendustele takistamatu juurdepääsu riigi kõikidele osadele ning eelkõige nendele piirkondadele, kus esineb konflikte ja meeleavaldusi;

8.  peab murettekitavaks õigusakte, millega piiratakse tõsiselt sõnavabaduse, ajakirjandusvabaduse, teabele juurdepääsu õiguse, ühinemisvabaduse ja rahumeelse kogunemise õiguse kasutamist ning inimõiguste olukorra jälgimist;

9.  tuletab meelde, et Etioopia on rände oluline siht-, transiidi- ja päritoluriik ning Etioopias on Aafrika riikidest kõige rohkem pagulasi; märgib, et EL ja Etioopia on heaks kiitnud rände ja liikuvuse ühise kava, milles käsitletakse pagulasi, piirikontrolli ja inimkaubanduse vastu võitlemist; palub Euroopa Komisjonil hoolikalt jälgida kõiki hiljuti ELi Aafrika usaldusfondi raames algatatud projekte; tuletab meelde, et Etioopia on Aafrikas rahvaarvu poolest teisel kohal ning tema majandus on üks kiiremini kasvavaid, kuid riik kuulub samas kõige vaesemate sekka; tuletab meelde, et Etioopia piirijoon on 5 328 km pikk ning teda mõjutab naabrite ebakindel olukord ja pidev sisserändajate vool, mistõttu on riigis ligikaudu 800 000 pagulast;

10.  märgib, et Etioopial on kogu piirkonnas äärmiselt tähtis roll ning eriti oluline on tema abi Somaalia stabiliseerimisel, terrorismivastases võitluses ning Sudaani ja Lõuna-Sudaani rahuprotsessis; on veendunud, et Euroopa Liidu jaoks on poliitiline dialoog nii tähtsa riigiga väga oluline;

11.  peab äärmiselt murettekitavaks Etioopias kestvat põuda, mis on humanitaarolukorda riigis veelgi halvendanud; peab kiiduväärseks, et piirkonnale on Lõuna‑Sudaani kriisi ja selle naaberriikide olukorra ning Etioopias, Somaalias ja Keenias valitseva põua leevendamiseks eraldatud veel 165 miljonit eurot abi;

12.  peab kiiduväärseks Etioopia edusamme kiiresti kasvava elanikkonna (sh naaberriikide konfliktide eest põgenenud pagulaste) elutingimuste parandamisel ning on tänulik, et Etioopia on võtnud piirkonnas ja Aafrika Liidus juhtrolli;

13.  on seisukohal, et EL peaks tuginema Etioopiaga tehtavas tulevases koostöös oluliste edusammude saavutamisele inimõiguste olukorra hindamise võrdlusaluste küsimuses;

14.  kutsub Etioopia ametivõime üles vältima igasugust etnilist diskrimineerimist ning võtma meetmeid, et saavutada eri kogukondade rahumeelne ja konstruktiivne dialoog;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele, Aafrika Liidu Komisjonile ja Üleaafrikalisele Parlamendile ning Etioopia valitsusele.


Lõuna‑Sudaan
PDF 176kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon Lõuna‑Sudaani kohta (2017/2683(RSP))
P8_TA(2017)0220RC-B8-0358/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Sudaani ja Lõuna‑Sudaani kohta,

–  võttes arvesse troika (Norra, Ühendkuningriik ja USA) ja Euroopa Liidu 8. mai 2017. aasta avaldust julgeolekuolukorra kohta Lõuna‑Sudaanis,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri pressiesindaja 29. aprilli 2017. aasta avaldust Lõuna‑Sudaani kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu eksperdirühma 13. aprilli 2017. aasta lõpparuannet Lõuna‑Sudaani kohta,

–  võttes arvesse Ida‑Aafrika Arenguühenduse 30. erakorralise kohtumise 25. märtsi 2017. aasta kommünikeed Lõuna‑Sudaani kohta,

–  võttes arvesse 27. veebruaril kuni 24. märtsil 2017. aastal Genfis toimunud Inimõiguste Nõukogu 34. istungjärgu tulemusi,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu presidendi 23. märtsi 2017. aasta avaldust Lõuna‑Sudaani kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 1. veebruari 2017. aasta avaldust Euroopa Parlamendile,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 16. detsembri 2016. aasta resolutsiooni 2327 (2016),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 12. detsembri 2016. aasta järeldusi Lõuna‑Sudaani kohta,

–  võttes arvesse ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo 9. mai 2017. aasta humanitaarteemalist aruannet,

–  võttes arvesse Ida‑Aafrika Arenguühenduse 17. augusti 2015. aasta Lõuna‑Sudaani Vabariigis konflikti lahendamist käsitlevat kokkulepet,

–  võttes arvesse 2005. aastal sõlmitud Sudaani üldist rahukokkulepet,

–  võttes arvesse muudetud Cotonou lepingut,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat,

–  võttes arvesse relvakaubanduslepingut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Lõuna‑Sudaanis jätkub juba üle kolme aasta kodusõda, mis sai alguse pärast seda, kui dinka hõimu kuuluv riigi president Salva Kiir süüdistas nueri hõimu kuuluvat ametist vabastatud asepresidenti Riek Macharit temavastase riigipöörde kavandamises; arvestades, et Riek Machar on riigipöörde katset eitanud;

B.  arvestades, et vaatamata Lõuna‑Sudaani Vabariigis konflikti lahendamist käsitleva kokkuleppe allkirjastamisele 2015. aasta augustis eiratakse selles riigis endiselt täielikult rahvusvahelisi inimõigusi ja humanitaarõigust ning puudub vastutus konflikti käigus toime pandud rikkumiste ja kuritarvituste eest;

C.  arvestades, et riiki ähvardab kodusõja tõttu näljahäda ja majanduse kokkuvarisemise, ning enam kui 3,6 miljonit inimest on olnud sunnitud kodust lahkuma ja hinnanguliselt 4,9 miljonit inimest on toiduga kindlustamata; arvestades, et vajadus humanitaarabi järele on kasvanud muret tekitavale tasemele, kusjuures hinnanguliselt 7,5 miljonit inimest vajavad humanitaarabi ja ÜRO annab praegu peavarju rohkem kui miljonile inimesele; arvestades, et ÜRO ametid on suurendanud oma üleskutset humanitaarabi saamiseks ja et nende teatel läheb vaja vähemalt 1,4 miljardit USA dollarit, et aidata leevendada kujuteldamatul tasemel kannatusi; arvestades, et seda üleskutset on siiani rahastatud kõigest 14 % ulatuses;

D.  arvestades, et praeguse tempo juures on 2017. aasta lõpuks pool selle riigi elanikkonnast hukkunud või sunnitud ümber asuma; arvestades, et ei ole teada, kui palju inimesi on vägivalla tõttu tapetud;

E.  arvestades, et ÜRO kõige hiljutisemas ekspertide rühma aruandes leiti, et Lõuna‑Sudaani valitsus on selle riigi üks suurimaid vägivallategude toimepanijaid ja inimõiguste rikkujaid, ja et inimtegevus on kaasa toonud näljahäda, mille üheks peamiseks põhjuseks peetakse Lõuna‑Sudaani valitsuse liigset rahakulutamist relvade ostuks;

F.  arvestades, et viimastel nädalatel on valitsusvägede ulatuslikud rünnakud Yuais, Waatis, Tongas ja Kodokis toonud kaasa traagilisi tagajärgi, sealhulgas 50 000–100 000 inimese ümberasustamise; arvestades, et see toimus pärast 8. aprillil 2017. aastal riigi lääneosas asuvas Wau linnas toimunud paljude tsiviilisikute tapmist, mis kujutas endast kollektiivset karistamist rahvuse ja poliitiliste vaadete alusel; arvestades, et valitsusväed jätkavad tsiviilelanike ründamist, rikkudes relvastatud konflikti käsitlevaid õigusakte, ja on takistanud ÜRO missiooni kaitsmast tsiviilelanikke;

G.  arvestades, et valitsus on hävitanud haiglaid ja kliinikuid, mis kujutab endast sõjakuritegu; arvestades, et haiglate ja kliinikute seadmeid on varastatud, mis tõi kaasa ruumide sulgemise ning selle, et inimesed ei saa elupäästvat arstiabi;

H.  arvestades, et peaaegu on iga kolmas Lõuna‑Sudaani kool on hävitatud, kahjustatud, hõivatud või suletud, mis mõjutab terve põlvkonna laste haridust; arvestades, et eeldatavasti rohkem kui 600 000 alla viieaastast last kannatab akuutse alatoitluse all;

I.  arvestades, et umbes kaks miljonit last on riigist põgenenud, mis moodustab 62 % pagulastest, kes on Lõuna‑Sudaanist lahkunud, kusjuures konflikt põhjustab neile talumatut traumat, stressi ja emotsionaalseid vapustusi; arvestades, et sõjavägi ja sõjalised rühmitused on värvanud või kasutavad sõduritena hinnanguliselt 17 000 last, kellest enamik on poisid; arvestades, et tuhanded lapsed on tapetud, vägistatud, ümber asustatud või orvuks jäänud;

J.  arvestades, et naiste ja tütarlaste süstemaatilist röövimist ja vägistamist kasutatakse sõjarelvana, kusjuures ÜRO uuringu kohaselt on vägistatud 70 % naistest, kes elavad riigisiseselt ümberasustatud isikute laagrites Jubas, enamik neist politseinike või sõdurite poolt;

K.  arvestades, et ebastabiilse olukorra tõttu naaberriikides, on Lõuna‑Sudaan vastu võtnud ka umbes 270 000 põgenikku Sudaanist, Kongo Demokraatlikust Vabariigist, Etioopiast ja Kesk‑Aafrika Vabariigist;

L.  arvestades, et 2016. aasta juunis kuulutas Maailma Terviseorganisatsiooni välja koolerapuhangu, mis on juba mõjutanud tuhandeid inimesi ja mis teadete kohaselt on viimastel nädalatel edasi levinud; arvestades, et paljud surmajuhtumid koolera, malaaria, leetrite, ägeda kõhulahtisuse ja hingamisteede haiguste tagajärjel on äärmise vaesuse ja viletsate elamistingimuste tagajärg, ning et paljusid surmajuhtumeid oleks saanud ära hoida, kui inimestel oleks olnud juurdepääs tervishoiuteenustele;

M.  arvestades, et Lõuna‑Sudaani Vabariigis konflikti lahendamist käsitlevas kokkuleppes on sätestatud, et rahvusliku ühtsuse üleminekuvalitsuse mandaat peaks lõppema pärast valimisi augustis 2018;

N.  arvestades, et ÜRO ja teiste usaldusväärsete allikate aruannete kohaselt on ELi liikmesriikides ja paljudes kolmandates riikides asuvad vahendajad varustanud Lõuna‑Sudaani relvastatud rühmitusi helikopterite ja kuulipildujatega ning andnud neile sõjalist logistilist abi; arvestades, et konflikti venimine on võimaldanud uute relvastatud rühmituste tekkimist ja ühiskonna militariseerimist;

O.  arvestades, et humanitaarkonvoide ja -töötajate vastu suunatud rünnakud on äärmiselt muret tekitavad; arvestades, et alates detsembrist 2013 on tapetud vähemalt 79 abiorganisatsioonide töötajat; arvestades, et viimati tapeti 2017. aasta märtsis kuus abiorganisatsioonide töötajat ja nende autojuhid, mis oli siiani suurima hukkunute arvuga rünnak humanitaarabitöötajate vastu;

P.  arvestades, et pärast näljahäda puhkemist teatas komisjon 21. veebruaril 2017. aastal 82 miljoni euro suuruse erakorralise abipaketi eraldamisest; arvestades, et EL on üks selle riigi suuremaid abiandjaid, kes katab üle 40 % kogu humanitaarabi rahastamisest, millega toetati 2016. aastal elupäästvaid programme, ning kes on alates konflikti puhkemisest 2013. aastal andnud ligikaudu 381 miljonit eurot humanitaarabi;

1.  väljendab sügavat muret jätkuva konflikti pärast Lõuna‑Sudaanis; nõuab, et kõik sõjalised operatsioonid lõpetataks viivitamata ning tuletab president Salva Kiirile ja endisele asepresidendile Riek Macharile meelde nende kohustusi vastavalt konflikti lahendamise kokkuleppele; palub, et president Kiir täidaks kohe oma lubaduse ja kuulutaks ühepoolselt välja relvarahu, nagu ta kinnitas 25. märtsil 2017. aastal Ida‑Aafrika Arenguühenduse (IGAD) riigipeadele;

2.  nõuab, et kõik sõjalise konflikti osapooled lõpetaksid viivitamata ja täielikult kõik seksuaalse vägivalla aktid tsiviilelanike, eriti naiste ja tüdrukute suhtes; tuletab meelde, et vägistamise kasutamine sõjarelvana on rahvusvahelise õiguse alusel karistatav sõjakuritegu; kutsub Lõuna‑Sudaani valitsust üles kaitsma kõiki haavatavaid rühmi, tooma süüdlased kohtu ette ning tegema lõpu politsei ja sõjaväelaste karistamatusele;

3.  mõistab hukka kõik rünnakud tsiviilelanike ja humanitaarabitöötajate vastu, kusjuures viimaste ründamisega takistatakse elupäästva abi ja varustuse pakkumist; rõhutab, et seda konflikti ei saa lahendada sõjalisel teel ning et Lõuna‑Sudaani valitsus peab tagama tegeliku relvarahu, mis näitab tõelist pühendumist rahule ja stabiilsusele; on seisukohal, et rahule pühendumiseks on vaja enamat kui lihtsalt vaenutegevuse peatamist ning et selleks tuleb väed tagasi tõmmata, saata laiali rahvuslikud relvarühmitused, lubada takistamata humanitaarabi andmist ja vabastada poliitvangid;

4.  väljendab sügavat muret raske humanitaarolukorra pärast kogu riigis, mis üha halveneb; nõuab seepärast veel kord, et EL ja liikmesriigid suurendaksid humanitaarabi nälja leevendamiseks ning avaldaksid Lõuna‑Sudaani valitsusele survet tagamaks, et humanitaarabiteed jäävad avatuks;

5.  mõistab hukka laste värbamise relvakonflikti Lõuna‑Sudaanis kõikide osaliste poolt; toonitab, et laste värbamine konfliktiosaliste poolt on sõjakuritegu, mille eest tuleb vägede juhatajad võtta kriminaalvastutusele; hoiatab, et tervet noorte põlvkonda ähvardab praegu oht kogeda tõsiseid traumasid ja emotsionaalseid vapustusi ning jääda ilma hariduseta; nõuab, et EL humanitaar- ja arenguprogrammidega toetataks põhihariduse andmist ning pikaajalist rehabilitatsiooni ja nõustamist; mõistab karmilt hukka haridusasutuste kasutamise sõjalisteks operatsioonideks;

6.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, et kaasata ÜRO, Aafrika Liit ja IGAD uue poliitilise protsessi käivitamisse, et saavutada kestev relvarahu ning viia täielikult ellu rahulepingu peatükid julgeoleku ja juhtimise kohta;

7.  on seisukohal, et Aafrika Liidul peab olema ELi ja liikmesriikide toetusel aktiivne roll poliitilise lahenduse otsimisel, et saavutada Lõuna‑Sudaanis püsiv rahu, ning selleks tuleb Aafrika Liidu Lõuna-Sudaani saadikule Alpha Oumar Konarele eraldada rohkem vahendeid; toetab nõudmisi, et Aafrika Liidu komisjon peaks korraldama koos ÜRO ja Ida‑Aafrika Arenguühendusega rahvusvahelise konverentsi, et ühendada ja kooskõlastada rahvusvahelisi jõupingutusi sõja lõpetamiseks Lõuna-Sudaanis;

8.  kordab oma täielikku toetust ÜRO eriesindajale Lõuna‑Sudaanis ning ÜRO Lõuna‑Sudaani missioonile (UNMISS) ja selle piirkondlikule kaitseüksusele, mille eesmärk on kaitsta tsiviilisikuid ja takistada vägivalda nende vastu, samuti luua vajalikud tingimused humanitaarabi andmiseks; kutsub kõiki osapooli üles aitama kaasa, et ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga aktiivne piirkondlik kaitseüksus asuks võimalikult kiiresti tegutsema ja täitma oma ülesannet kindlustada UNMISSi aktiivset kohalolu, samuti kutsub liikmesriike ja komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles tugevdama kiiresti ja oluliselt UNMISSi Euroopa vahenditega;

9.  rõhutab, et kiiremas korras tuleks luua Lõuna‑Sudaani hübriidkohus, sealhulgas peaks Aafrika Liit võtma vastu põhikirja ning ÜRO ja EL peaksid seda toetama oma ressurssidega; tuletab meelde, et see on juba kirjas 2016. aasta rahulepingus ning seepärast ei tohiks selle üle uuesti läbirääkimisi alustada;

10.  rõhutab, et sisuline ja kaasav riiklik dialoog peaks vastama selgetele nõudmistele, näiteks peab selle juhtimine olema neutraalne ning kaasata tuleb opositsioonirühmad ja väljaspool riiki elavad Lõuna‑Sudaani kodanikud, samuti tuleb kaasata kõikide konfliktipoolte esindajaid ja Lõuna‑Sudaani teiste sidusrühmade, sealhulgas naiste esindajaid, et dialoog oleks õiguspärane ja tulemuslik;

11.  mõistab hukka kõik katsed piirata sõnavabadust, mis on põhiline inimõigus ning osa tõelisest poliitilisest arutelust; mõistab hukka humanitaarabitöötajate, kodanikuühiskonna esindajate ja ajakirjanike tapmised ning nõuab, et selliste kuritegude toimepanijad antaks kohtu alla; nõuab kõikide poliitvangide viivitamatut vabastamist;

12.  mõistab hukka kõik rünnakud haridusasutustele ja avalikele hoonetele, samuti koolide kasutamise sõjalistel eesmärkidel; kutsub osapooli üles järgima suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvastatud konfliktides;

13.  peab kahetsusväärseks, et ÜRO Julgeolekunõukogul ei õnnestunud 23. detsembril 2016 võtta vastu resolutsiooni, mis oleks kehtestanud Lõuna‑Sudaanile relvaembargo ning riigi kolmele kõrgemale juhile reisikeelu ja külmutanud nende varad; nõuab, et EL taotleks jätkuvalt rahvusvahelise relvaembargo kehtestamist Lõuna‑Sudaanile ning selle tulemuslikku jõustamist; tunneb muret teadete pärast relvade tarnimise kohta Lõuna‑Sudaani, mis on vastuolus nõukogu ühise seisukohaga 2008/944/ÜVJP ning mida aitavad korraldada ELi liikmesriikides paiknevad vahendajad; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tagaksid ELi relvakontrolli korra järgimise ja tegeleksid ametlikult mis tahes kolmanda riigiga, kelle kohta on tõestatult teada, et ta ekspordib Lõuna‑Sudaanile relvi ja annab sõjalist logistilist abi;

14.  palub ametivõimudel tagada, et riigisiseste põgenike tagasipöördumine või ümberasumine toimuks ohutult ja inimväärselt; nõuab sihipäraste sanktsioonide kasutamist valitsuse või opositsiooni tähtsaimate poliitiliste või sõjaliste juhtide vastu, kes pikendavad konflikti või panevad toime inimõiguste rikkumisi; sanktsioonid peaksid olema osa ELi strateegiast tagada humanitaarabi andmine, relvarahu säilitamine ning poliitilise protsessi uuendamine rahulepingu elluviimiseks;

15.  on seisukohal, et jätkuva konflikti, ebakindluse ja inimeste massilise ümberasumise tõttu ei ole usaldusväärsed ja rahumeelsed valimised praeguses poliitilises keskkonnas võimalikud; tuletab meelde, et rahvusliku ühtsuse üleminekuvalitsuse mandaat kestab 2018. aasta juunini; toonitab, kui oluline on, et Lõuna‑Sudaani naistel oleks täieõiguslik roll rahukõnelustes ja riigi juhtimises; nõuab, et EL toetaks naisi rohujuure tasandil, kuna naiste osalemine muudab oluliselt rahuläbirääkimiste kvaliteeti – naised aitavad saada jagu valitsevast umbusust, luua usaldust ja edendada leppimist;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Lõuna‑Sudaani valitsusele, Ida-Aafrika Arenguühendusele, Lõuna‑Sudaani inimõiguste volinikule, Lõuna‑Sudaani Seadusandlikule Rahvusassambleele, Aafrika Liidu institutsioonidele, AKV‑ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ja ÜRO peasekretärile.


Lepingu sõlmimine ELi, Islandi, Liechtensteini ja Norra vahel EMP finantsmehhanismi kohta aastateks 2014–2021 ***
PDF 240kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu lepingu sõlmimise kohta Euroopa Liidu, Islandi, Liechtensteini Vürstiriigi ja Norra Kuningriigi vahel EMP finantsmehhanismi kohta aastateks 2014–2021, lepingu sõlmimise kohta Norra Kuningriigi ja Euroopa Liidu vahel Norra finantsmehhanismi kohta aastateks 2014–2021, Euroopa Majandusühenduse ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu lisaprotokolli sõlmimise kohta ning Euroopa Majandusühenduse ja Islandi vahelise lepingu lisaprotokolli sõlmimise kohta (06679/2016 – C8‑0175/2016 – 2016/0052(NLE))
P8_TA(2017)0221A8-0072/2017

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06679/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu, Islandi, Liechtensteini Vürstiriigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu projekti EMP finantsmehhanismi kohta aastateks 2014–2021 (06956/16),

–  võttes arvesse Norra Kuningriigi ja Euroopa Liidu vahelise lepingu projekti Norra finantsmehhanismi kohta aastateks 2014–2021 (06957/16),

–  võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu lisaprotokolli projekti (06960/16),

–  võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse ja Islandi vahelise lepingu lisaprotokolli projekti (06959/16),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 217 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8‑0175/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8‑0072/2017),

1.  annab nõusoleku lepingute ja lisaprotokollide sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Islandi Vabariigi, Liechtensteini Vürstiriigi ja Norra Kuningriigi valitsustele ja parlamentidele.


Õige rahastamisvahendite kombinatsioon Euroopa piirkondadele: rahastamisvahendite ja toetuste tasakaalustamine ELi ühtekuuluvuspoliitikas
PDF 278kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon õige rahastamisvahendite kombinatsiooni kohta Euroopa piirkondadele: rahastamisvahendite ja toetuste tasakaalustamine ELi ühtekuuluvuspoliitikas (2016/2302(INI))
P8_TA(2017)0222A8-0139/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle XVIII jaotist,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 349,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1) (ühissätete määrus), ja võttes arvesse selle määruse asjakohaste artiklitega seotud delegeeritud õigusakte ja rakendusakte,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) nr 2015/1017 , mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond(5),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta(6),

–  võttes arvesse oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus(8),

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni arvamust eelarvekontrollikomisjoni raporti kohta, milles käsitletakse Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2014. aasta aruannet (A8‑0050/2016),

–  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

–  võttes arvesse komisjoni 22. jaanuari 2014. aasta teatist „Suunised riskifinantseerimisinvesteeringute edendamiseks antava riigiabi kohta“(9),

–  võttes arvesse komisjoni 23. juuli 2014. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat kuuendat aruannet „Investeerimine majanduskasvu ja töökohtadesse“ (COM(2014)0473),

–  võttes arvesse komisjoni 2016. aasta augusti kokkuvõtvat aruannet „Ühtekuuluvuspoliitika programmide (2007–2013) järelhindamine, milles keskendutakse Euroopa Regionaalarengu Fondile (ERF), Euroopa Sotsiaalfondile (ESF) ja Ühtekuuluvusfondile“ (Ex post evaluation of Cohesion Policy programmes 2007-2013, focusing on the European Regional Development Fund (ERDF), the European Social Fund (ESF) and the Cohesion Fund (CF)),

–  võttes arvesse komisjoni 30. oktoobri 2014. aasta aruannet üldeelarvest toetatavate rahastamisvahendite kohta vastavalt finantsmääruse artikli 140 lõikele 8 31. detsembri 2013 seisuga (COM(2014)0686),

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2015. aasta dokumenti „Suunised liikmesriikidele ühissätete määruse artikli 42 lõike 1 punkti d kohta – toetuskõlblikud halduskulud ja -tasud“ (Guidance for Member States on Article 42(1)(d) CPR – Eligible management costs and fees),

–  võttes arvesse komisjoni 10. augusti 2015. aasta dokumenti „Suunised liikmesriikidele ühissätete määruse artikli 37 lõigete 7, 8 ja 9 kohta – rahastamisvahendi abil antud toetuse kombineerimine muude toetusvormidega“ (Guidance for Member States on CPR Combination of support from a financial instrument with other forms of support),

–  võttes arvesse komisjoni 27. märtsi 2015. aasta dokumenti „Suunised liikmesriikidele ühissätete määrus artikli 37 lõike 2 kohta – eelhindamine“ (Guidance for Member States on Article 37(2) CPR – Ex-ante assessment),

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2014. aasta lühijuhendit korraldusasutustele „Rahastamisvahendid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmides perioodil 2014–2020“ (Financial instruments in ESIF programmes 2014-2020),

–  võttes arvesse komisjoni 2016. aasta novembri kokkuvõtvat aruannet „Rahastamisvahendite kasutamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames: programmitöö perioodi 2014–2020 rahastamisvahendite rahastamisel ja rakendamisel tehtud edusammude andmete kokkuvõtted vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artiklile 46“ (Financial instruments under the European Structural and Investment Funds. Summaries of the data on the progress made in financing and implementing the financial instruments for the programming period 2014-2020 in accordance with Article 46 of Regulation (EU) No 1303/2013 of the European Parliament and of the Council),

–  võttes arvesse komisjoni 2015. aasta detsembri kokkuvõtvat aruannet „Programmitöö perioodi 2014–2020 rahastamisvahendite rahastamisel ja rakendamisel tehtud edusammude andmete kokkuvõtted vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 artiklile 46“ (Summary of data on the progress made in financing and implementing financial engineering instruments for the programming period 2014-2020 in accordance with Article 46 of Regulation (EU) No 1303/2013 of the European Parliament and of the Council),

–  võttes arvesse komisjoni 2014. aasta septembri kokkuvõtvat aruannet „Korraldusasutuste poolt vastavalt määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 67 lõike 2 punktile j esitatud andmete kokkuvõte finantskorraldusvahendite rahastamise ja rakendamise seisu kohta“ (Summary of data on the progress made in financing and implementing financial engineering instruments reported by the managing authorities in accordance with Article 67(2)(j) of Council Regulation (EC) No 1083/2006),

–  võttes arvesse komisjoni 13. novembri 2015. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Rahastamisvahenditega seotud tegevus. Lisatud komisjoni aruandele Euroopa Parlamendile ja nõukogule üldeelarvest toetatavate rahastamisvahendite kohta vastavalt finantsmääruse artikli 140 lõikele 8 31. detsembri 2014. aasta seisuga“ (Report from the Commission to the European Parliament and the Council on financial instruments supported by the general budget according to Art. 140.8 of the Financial Regulation as at 31 December 2014) (SWD(2015)0206),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 19/2016 „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 5/2015 „Kas rahastamisvahendid on maaelu arengu valdkonnas edukad ja paljulubavad?“,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 16/2014 „ELi välispoliitika toetamise eesmärgil toimuva piirkondlike investeerimisrahastute toetusprogrammide ja finantseerimisasutuste laenude ühendamise mõjusus“,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 2/2012 „Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatud VKEde finantskorraldusvahendid“,

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 14. oktoobri 2015. aasta arvamust „Rahastamisvahendid territoriaalse arengu toetamiseks“,

–  võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga 2013. aasta märtsi lõpparuannet „Rahastamisvahendid: ülevaade programmitöö perioodiks 2014–2020 valmistumisest“ (Financial Instruments: A Stock-taking Exercise in Preparation for the 2014-2020 Programming Period),

–  võttes arvesse 2016. aasta oktoobri uuringut „Rahastamisvahendi programmitöö perioodil 2014–2020: liikmesriikide esimesed kogemused“ (Financial instruments in the 2014-2020 programming period: first experiences of Member States), mille tellis Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika,

–  võttes arvesse 2016. aasta märtsi uuringut „Ülevaade EIP grupi rollist Euroopa ühtekuuluvuspoliitikas“ (Review of the Role of the EIB Group in European Cohesion Policy), mille tellis Euroopa Parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika, märts 2016,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2016. aasta mai ülevaadet „Probleemid ELi ühtekuuluvuspoliitikas: 2020. aasta järgse reformiga seotud küsimused“ (Challenges for EU cohesion policy: Issues in the forthcoming post-2020 reform),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2015. aasta septembri teabelehte „Ühtekuuluvuspoliitika elluviimine ELi 28 riigis“ (Cohesion Policy implementation in the EU28),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A8-0139/2017),

A.  arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine/muutmine ja asjaolu, et programmitöö periood 2014–2020 on jõudmas keskpaika, on tõstatanud arutelu kombineeritud toetuste ja rahastamisvahendite üle, mis investeeritakse ELi eelarve kaudu pärast 2020. aastat;

B.  arvestades, et koondettepanek (COM(2016)0605) on ainus võimalus teha praegust programmitöö perioodi reguleerivas süsteemis erinevaid vaheparandusi;

C.  arvestades, et rahastamisvahendi mõiste hõlmab mitmesuguseid vahendeid ning nende hindamine ja nende kasutamist käsitlevad otsused eeldavad pidevat üksikasjalikku analüüsi igal üksikjuhul eraldi seoses kohaliku ja piirkondliku majanduse või konkreetse sihtrühma konkreetsete vajadustega;

Programmitöö perioodi 2007–2013 usaldusväärsed investeeringud toetuste ja rahastamisvahendite kaudu

1.  tunnistab, et kuigi rahastamisvahendid töötati välja enne finants- ja majanduskriisi ning need ei olnud kriisi majanduslikust vaatepunktist kõige mugavamad, tõestab komisjoni aruanne kindlalt, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetuste ja rahastamisvahendite kaudu tehtud investeeringud ELi piirkondadesse kogusummas 347,6 miljardit eurot (v.a riiklik kaasrahastamine ja lisavõimendusega vahendid) avaldasid tugevat mõju ja andsid nähtavaid tulemusi;

2.  tunnustab Euroopa Investeerimispanga (EIP) aastaaruannetest ja valdkondlikest aruannetest nähtavat ühtekuuluvuspoliitika alast tegevust, mis avaldab mõju VKEdele ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatele, taristule, teadusuuringutele ja innovatsioonile, keskkonnale, energeetikale ja põllumajandusele; järeldab, et perioodil 2007–2013 toetati ühtekuuluvuspoliitikat Euroopa Investeerimispanga laenudega kogusummas hinnanguliselt 147 miljardit eurot, mis moodustab ligikaudu 38 % kõigist laenudest ELis;

Periood 2014–2020: uus lehekülg investeeringute valdkonnas, kasutades Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde

3.  väljendab heameelt asjaolu üle, et eelduste kohaselt investeerib EL perioodil 2014–2020 Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu 454 miljardit eurot ning et koos investeeringute riikliku kaasrahastamisega toetuste ja rahastamisvahendite kaudu on see summa eeldatavasti 637 miljardit eurot;

4.  nendib, et ühtekuuluvuspoliitikas suurenes koostöös liikmesriikidega juhitavate rahastamisvahendite (mikrokrediit, laenud, garantiid, omakapital, riskikapital) maht ja kvaliteet; juhib tähelepanu selle suundumuse kahele peamisele põhjusele: perioodil 2007–2013 saadi väärtuslikke kogemusi ja õppetunde Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamise kohta toetuste ja rahastamisvahendite kaudu ning perioodi 2014–2020 mitmeaastane finantsraamistik kajastab kriisijärgset vajadust suurema hulga rahastamisvahendite järele, tingituna eelarvepiirangutest;

5.  märgib, et prognooside kohaselt suurenevad rahastamisvahenditesse tehtavad assigneeringud Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF), Ühtekuuluvusfondist ja Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) ajavahemikku 2007–2013 (kui assigneeringud moodustasid kokku 11,7 miljardit eurot) ning ajavahemikku 2014–2020 (kui need moodustavad kokku 20,9 miljardit eurot) võrreldes peaaegu kaks korda; märgib, et rahastamisvahendid moodustavad aastatel 2014–2020 üldiselt ühtekuuluvuspoliitika raames ette nähtud 351,8 miljardist eurost 6 %, võrreldes 3,4 %-ga aastatel 2007–2013 eraldatud 347 miljardist;

6.  märgib, et Ühtekuuluvusfondist tehtavad eraldised ulatuvad ligikaudu 75 miljardi euroni, mis moodustab 11,8 % kõigist rahastamisvahendite eraldistest aastatel 2014–2020; tunneb heameelt eraldiste suurendamise üle 70 miljardilt eurolt aastatel 2007–2013 kuni 75 miljardi euroni aastatel 2014–2020; juhib tähelepanu asjaolule, et Ühtekuuluvusfondile ette nähtud vahendeid ei tohiks vähendada, arvestades, et ligikaudu 34 % ELi elanikkonnast elab piirkonnas, mis saab Ühtekuuluvusfondist abi;

7.  võtab teadmiseks, et 21 liikmesriiki suunas kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku raames 31. detsembriks 2015 rahastamisvahenditele kokku 5571,63 miljonit eurot rakenduskavade vahendeid, neist 5005,25 miljonit ERFist ja Ühtekuuluvusfondist;

8.  väljendab heameelt asjaolu üle, et rahastamisvahendite atraktiivsusele ja nende rakendamise kiirusele avaldavad otsustavat mõju olulised regulatiivsed muudatused seoses rahastamisvahendite kavandamise, rakendamise ja haldamisega, näiteks otsesed seosed kõigi 11 valdkondliku eesmärgiga ja see, et käsitletakse neid kõiki, kohustuslik eelhindamine, mis võimaldab tuvastada turu puudujääke, kohandatud ja lihtsustatud kasutusvalmis finantsinstrumendid ning aruandlusmehhanismid, et tegeleda õigusliku ebakindlusega, mis tekkis ajavahemikul 2007–2013; kutsub siiski üles tegema jõupingutusi tagamaks, et kõnealused muudatused ei mõjutaks rahastamisvahendite atraktiivsust ja nende rakendamise kiirust;

Toetuste ja rahastamisvahendite kombinatsiooni määrab sekkumisloogika

9.  rõhutab, et kuigi koostöös liikmesriikidega juhitavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetused ja rahastamisvahendid teenivad samu ühtekuuluvuspoliitika eesmärke ja ei piirdu nendega, kasutatakse nende puhul erinevat sekkumisloogikat ja rakendusala, nimelt neid rakendatakse kas territoriaalse arengu vajaduste, sihtvaldkondade vajaduste või turu vajaduste rahuldamiseks;

10.  mõistab, et sõltuvalt projekti laadist on toetustel rahastamisvahendite ees erinevaid eeliseid: nendega toetatakse projekte, mis ei teeni ilmtingimata tulu, rahastatakse projekte, mida avalik ega erasektor ei soovi eri põhjustel rahastada, neil on kindlad sihtrühmad, sihtprobleemid ja piirkondlikud prioriteedid ning neid on lihtsam kasutada tänu kogemustele ja suutlikkusele; möönab, et toetustel on ka teatavaid piiranguid: raskused projektide kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse tagamisel, oht, et toetused asendatakse pikemas plaanis avaliku rahastamisega ja et need tõrjuvad eemale võimalikud erainvesteeringud, isegi kui projekte rahastatakse ringlevate vahenditega, ning võime luua tulu laenupõhise rahastamise tagasimaksmiseks;

11.  tunnistab, et rahastamisvahenditel on eeliseid, nagu finantsvõimendus ja kapitaliringlus, erakapitali ligimeelitamine, samuti konkreetsete investeerimislünkade täitmine pankade nõudmistele vastavate kvaliteetsete projektide puhul, mis aitab maksimeerida regionaalpoliitika tõhusust ja tulemuslikkust; tunnistab, et rahastamisvahenditel on ka teatavad puudusi, mis võivad põhjustada nende vastuolu atraktiivsemate riiklike või piirkondlike vahenditega, näiteks: nende rakendamine on mõnes piirkonnas aeglasem, nad on keerukamad, nende Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetatavate rahastamisvahendite võimendamise määr on oodatust madalam ning neil on mõnel juhul kõrgemad rakendamiskulud ja haldustasud; nendib, et teatavates poliitikavaldkondades, näiteks teatud tüüpi avalike taristute, sotsiaalteenuste, teadusuuringute ja innovatsioonipoliitika või, laiemalt, tulu mitte teenivate projektide puhul, on toetused eelistatud investeerimisvorm;

12.  rõhutab, et sekkumisloogika ei ole eraldusjoon, vaid toetuste ja rahastamisvahenditele võrdsete võimaluste tekitamiseks loodud kohtumispunkt, et ühtekuuluvuspoliitika eri meetmed hõlmaksid rohkem toetusesaajaid ja tegeleksid paremini investeerimislünkadega; juhib tähelepanu asjaolule, et sekkumisloogika on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide alt üles suunatud lähenemisviis ning et kõik liikmesriigid ja piirkonnad peaksid jätkuvalt võtma arvesse kõige sobivamat võimalust, kui nad vabalt kehtestavad rahastamisvahendite või toetuste osakaalu kui otstarbekohaseid vahendeid, et aidata valida oma rakenduskavade prioriteedid, pidades silmas, et kaasatakse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja neil on oluline roll; tuletab meelde, et just korraldusasutused peavad vabatahtlikult otsustama rakendamiseks kõige sobivama rahastamisvahendi liigi üle;

Probleemid rahastamisvahendite tulemuslikkusega

13.  tunnistab rahastamisvahendite kasutamise tähtsust ühtekuuluvuspoliitika toimingutes; väljendab heameelt asjaolu üle, et rahastamisvahendite rakendamise 2015. aasta aruandlus osutab edusammudele, hoolimata praeguse programmitöö perioodi alguse viibimisest; märgib, siiski, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel tehtud edusammud erinevad tugevalt mitte ainult liikmesriikide vahel, vaid ka üksikute liikmesriikide sees; tuletab meelde, et lisaks programmitöö perioodil 2007–2013 rahastamisvahendite kasutamisel saadud positiivsele kogemusele ja mõjule ilmnes ka mitu probleemi: tegevuse alguse viibimine, ebatäpsed turuhindamised, piirkonniti erinev kasutamine, üldiselt madal väljamaksete määr, väike finantsvõimenduse mõju, probleemid ringlusega, suured halduskulud ja -tasud ning liiga suured eraldised; tuletab meelde, et 2015. aastaks, pärast seda, kui komisjon pikendas rahastamisvahendite konkreetseid rakendamistähtaegu, leevendati mitmeid täheldatud puudusi sihipäraste meetmete abil;

14.  märgib, et viivitused Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisel võivad mõjutada väljamaksete määra, ringlust ja finantsvõimendust, millest viimatimainitu peaks põhinema selliste rahvusvaheliste organisatsioonide nagu OECD kasutataval mõistel ja metoodikal, mille puhul tehakse selget vahet avaliku ja erasektori panuse vahel ning esitatakse iga rahastamisvahendi võimalikult täpne finantsvõimenduse määr riikide ja piirkondade kaupa; tuletab meelde, et viivitused programmitöö perioodil 2007–2013 olid üks põhjus, miks Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi rahastamisvahendid ei olnud ega saanudki olla piisavalt tulemuslikud; toonitab, et programmitöö perioodi hilisest algusest tulenevad rakendamisviivitused võivad kahjustada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamisvahendite tulemuslikkust, mis võib põhjustada perioodi lõpus ebakorrektseid hindamisjäreldusi; kutsub seetõttu üles võtma rakendamisviivituste kahjuliku mõju leevendamiseks ja eelkõige rahastamisvahendite piiratud kasutamise ja mõju ohu vähendamiseks kõik vajalikud meetmed;

15.  on väga mures suure tõenäosuse pärast, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku teises pooles kuhjuvad järjekordselt maksmata arved, mis võib tõsiselt mõjutada ka muud ELi rahastatud poliitikat;

16.  võtab teadmiseks, et ELis on märkimisväärseid erinevusi rahastamisvahendite, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kasutamises, nende fondide algsetes tulemustes ning lisavahendite oodatavas finantsvõimenduses, nagu ka muudes ELi rahastatavates rahastamisvahendites liidu kõige paremini toimivates majandustes, mis aitavad kaasa ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide õõnestamisele; rõhutab, et selliste vahendite üldine edu sõltub nende kasutamise lihtsusest ja liikmesriikide suutlikkusest nende kaudu investeeringuid hallata, mille jaoks on vaja täpseid ja diferentseeritud näitajaid, mis võimaldavad hinnata nende tegelikku mõju ühtekuuluvuspoliitikale;

Lahendused: lihtsustamine, koostoime ja tehniline abi

17.  tunnustab komisjoni tegevust eeskirjade optimeerimisel ja liigse bürokraatia vähendamisel; toonitab, et hoolimata parendustest on keerukust ikkagi palju ja rahastamisvahendite kasutamist takistavad sellised probleemid nagu pikk kavandamisaeg ja toetusesaajate halduskoormus; palub komisjonil teha tihedat koostööd Euroopa Investeerimispanga, Euroopa Investeerimisfondi ja korraldusasutustega, et muuta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide mikrokrediidi, laenude, garantiide, omakapitali ja riskikapitali kasutamine sama lihtsaks kui toetuste kasutamine, tagades samal tasemel läbipaistvuse, demokraatliku järelevalve, aruandluse ja kontrolli;

18.  märgib, et erisätted piiravad rahastamisvahenditega toimingutes paindlikkust; juhib tähelepanu sellele, et riigiabi eeskirjad näivad olevat eriti koormavad, eeskätt toetuste kombineerimisel rahastamisvahenditega; kutsub komisjoni üles uurima täiendavaid võimalusi riigiabi keerukuse lihtsustamiseks kõigil kolmel tasandil – korraldusasutused, fondifondid ja finantsvahendajad; nõuab riigiabi eeskirjades võrdseid tingimusi seoses kõigi rahastamisvahenditega, et vältida teatavate rahastamisallikate sooduskohtlemist võrreldes teistega, eeskätt VKEdele antava toetuse valdkonnas;

19.  juhib tähelepanu finantsvahendite auditeerimise, sealhulgas Euroopa Investeerimispanga grupi ühtekuuluvuspoliitika alase tegevuse auditi tähtsusele; märgib, et auditeerimistegevused hõlmavad juurdepääsu kogu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rahastamistsüklile; palub komisjonil ja liikmesriikide asutustel tuvastada auditeerimisprotsessi kaudu lihtsustamise ja koostoime võimalused; kutsub komisjoni seepärast üles keskenduma toetuste ja rahastamisvahendite võrdlevale analüüsile ning suutlikkuse suurendamisele, auditeerimismetoodikale ja auditeerimismenetluse suunistele, mis ei tohiks suurendada toetusesaajate finants- ja halduskoormust;

20.  juhib tähelepanu asjaolule, et toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimise potentsiaali ei ole veel piisavalt uuritud; rõhutab, et lisaks ametiasutuste jaoks koostatud suunistele tuleb veelgi lihtsustada ja ühtlustada erinevate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kombineerimist käsitlevaid eeskirju ning eeskirju, mis puudutavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kombineerimist teiste vahenditega, nagu programm „Horisont 2020“ ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond; nõuab paremat õigusloomet selgete, järjepidevate ja sihipäraste eeskirjade kujul, mis vähendaks regulatiivset koormust, soodustades eelnimetatud ühe rahastamisvahendi rohkem kui ühe programmi eraldiste ühendamist, samuti võimaldades mikrorahastamisvahendite kombineerimist Euroopa Sotsiaalfondi toimingutes ja lihtsustades jätkuvalt avalikke hankeid finantsvahendajate valimiseks ning avaliku ja erasektori partnerluste jaoks; nõuab parema kooskõla saavutamist erinevate strateegiate vahel; rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimine teiste rahastamisallikatega võib tulenevalt paranenud riskijagamisest muuta rahastamisstruktuuri toetusesaajatele ja erasektori investoritele atraktiivsemaks ning aidata seeläbi vahenditel pakkuda pikaajalisi majanduskasvu võimalusi;

21.  märgib, et rahastamisvahendite kasutuselevõttu saab parandada investeerimispartnerluste abil ning et avaliku ja erasektori partnerlused parandavad rahastamisallikate vahelist koostoime ning säilitavad vajaliku tasakaal era- ja avalike huvide vahel; rõhutab, et samuti tuleb ergutada rahastamisvahendite kasutamist kogukonna juhitud kohaliku arengu ning integreeritud territoriaalsete investeeringute algatuste raames;

22.  väljendab heameelt olemasolevate tehnilise abi tavade üle, mille komisjon ja Euroopa Investeerimispanga grupp on avaldanud platvormi fi-compass kaudu; peab kahetsusväärseks, et kohapealsed tugiteenused ametiasutustele ja eelkõige rahastamisvahendite, sealhulgas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi vahendite saajatele on piiratud, samal ajal kui paljud kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on tekkinud tehnilisi raskusi ning neil puudub vajalik suutlikkus ja oskusteave rahaliste vahendite tõhusaks kasutamiseks; nõuab tehnilist abi, mis on suunatud peamiselt kohalikele või piirkondlikele sidusrühmadele ning kõikidele kaasatud partneritele, kuid mida ei tohiks kasutada riigi ametiasutuste tegevuse rahastamiseks; nõuab, et komisjon ja Euroopa Investeerimispank töötaksid välja ühise tehnilise abi kava, mis hõlmab nii riigiasutustele kui ka fondivalitsejatele suunatud finants- ja muid nõuandetegevust eelkõige suurte projektide jaoks, ning suutlikkuse suurendamist, koolitust, toetust ning teadmiste ja kogemuste vahetamist; nõuab lisaks ekspertteadmiste (sealhulgas õigusnõu) ühendamist ühtekuuluvuspoliitika eeskirjade, finantstoodete, riigiabi ja avalike hangete kohta, mis on suunatud riigi ametiasutustele, fondivalitsejatele ja toetusesaajatele, rõhutades samal ajal struktuuride dubleerimise vältimise tähtsust;

23.  kutsub komisjoni üles suurendama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rolli ja täpsustada, et ELi rahastamine on kaasatud; nõuab täiendavalt asjakohast ja põhjalikku teavet ja teabevahetust ELi rahastamisvõimaluste kohta, millega ergutataks selliste võimaluste kasutamist avalikus ja erasektoris ning oleks suunatud potentsiaalsetele toetusesaajatele ja eelkõige noortele;

Sobivaim rahastamiskombinatsioon 2020. aasta järgseks perioodiks ja ühtekuuluvuspoliitika tulevik

24.  mõistab, et probleemid, nagu ränne ja julgeolek, või praegused ja tulevased poliitilised suundumused ELis ei tohiks kahjustada ühtekuuluvuspoliitika investeeringuid, eesmärke ega oodatavaid tulemusi, eriti käesoleva programmitöö perioodi järel;

25.  mõistab, et nii toetustel kui ka rahastamisvahenditel on ühtekuuluvuspoliitikas oma kindel roll, kuid et neil on ühine siht, mida järgivad 11 valdkondlikku eesmärki, mis on suunatud aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ viie peamise eesmärgi saavutamisele; rõhutab vajadust tagada, et rahastamisvahendid ei asenda toetusi, mis on ühtekuuluvuspoliitika peamine vahend, rõhutades samas vajadust säilitada vahendite taastuv olemus, mis tuleb uuesti investeerimise kaudu kättesaadavaks teha sektorite ja meetmete alusel, mida nad saavad toetada;

26.  rõhutab, et rahastamisvahendid toimivad paremini hästi arenenud piirkondades ja linnastutes, kus finantsturud on paremini välja arenenud, arvestades, et äärepoolseimad piirkonnad ja piirkonnad, kus on kõrge ühtlustunud töötuse määr ja madal asustustihedus, kogevad raskusi investeeringute ligitõmbamisel, samal ajal, kui toetused on suunatud piirkondlike struktuuriliste probleemide lahendamisele ja piirkonna tasakaalustatud rahastamisele; märgib, et rahastamisvahendite edu sõltub paljudest teguritest ja ühe kriteeriumi alusel ei ole võimalik teha üldiseid järeldusi; märgib, et siduvaid eesmärke rahastamisvahendite kasutamiseks ühtekuuluvuspoliitikas pärast 2020. aastat ei saa pidada arvestatavaks võimaluseks; leiab, et rahastamisvahendite osakaalu suurendamine ei tohiks mõjutada toetuseraldisi, sest see seaks ohtu nende tasakaalu; leiab, et mitmes avaliku sektori poliitika valdkonnas võib kasutada toetusi, rahastamisvahenditel võib aga olla täiendav roll, täielikus kooskõlas asjakohase eelhindamise ja turuanalüüsiga; kutsub üles edendama senisest enam Interregi programmide rahastamisvahendeid, eesmärgiga viia need Euroopa territoriaalse koostöö eesmärkidega rohkem kooskõlla;

27.  tuletab meelde, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamise senised kogemused näitavad, et toetuste ja rahastamisvahendite rahastamiskombinatsiooniga tegeletakse riikide tegeliku olukorraga ning lünkadega sotsiaalses, majanduslikus ja territoriaalses ühtekuuluvuses; rõhutab, et rahastamiskombinatsiooni kasutamine ei tohi muutuda tüüplahenduseks selliste tegurite nagu geograafilise piirkonna, poliitikavaldkonna, toetusesaaja liigi ja suuruse, haldussuutlikkuse, turutingimuste, konkureerivate vahendite olemasolu, ettevõtluskeskkonna ning eelarve- ja majandusseisundi alusel;

o
o   o

28.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.
(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.
(5) ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0321.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0384.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.
(9) ELT C 19, 22.1.2014, lk 4.


Tehnilise abi tulevikuväljavaated ühtekuuluvuspoliitikas
PDF 184kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon tehnilise abi tulevikuväljavaadete kohta ühtekuuluvuspoliitikas (2016/2303(INI))
P8_TA(2017)0223A8-0180/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle XVIII jaotist,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(5),

–  võttes arvesse komisjoni 7. jaanuari 2014. aasta delegeeritud määrust (EL) nr 240/2014, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend(6),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus struktuurireformi tugiprogrammi kehtestamise kohta ajavahemikuks 2017–2020 ning määruste (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1305/2013 muutmise kohta (COM(2015)0701),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele(7),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus(8),

–  võttes arvesse oma 10. mai 2016. aasta resolutsiooni uute territoriaalsete arengu vahendite kohta ühtekuuluvuspoliitikas 2014–2020: integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohalik areng(9),

–  võttes arvesse kontrollikoja 16. veebruari 2016. aasta eriaruannet „Kreekale tehnilise abi andmise parandamiseks tuleb tulemustele rohkem tähelepanu pöörata“,

–  võttes arvesse põhjalikku analüüsi „Tehniline abi komisjoni algatusel“, mille sisepoliitika peadirektoraat (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) avaldas septembris 2016,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni kirja,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8-0180/2017),

A.  arvestades, et tehnilisel abil, kas komisjoni või liikmesriikide algatusel, on oluline koht kõigis ühtekuuluvuspoliitika rakendamise etappides ning see on oluline vahend, mille abil saada ja hoida tööl pädevaid haldustöötajaid, luues Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide haldamiseks ja kasutamiseks stabiilse süsteemi ning kõrvaldades kitsaskohad rakendamisel ja kasutajate abistamisel kvaliteetsete projektide väljatöötamisel; arvestades, et tuleks uurida tehnilise abi kasutamise võimalusi programmide ettevalmistusetapis;

B.  arvestades, et kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel ametiasutustel puudub sageli vajalik suutlikkus Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tõhusalt ja tulemuslikult rakendada ning organiseerida partnerlust muude avaliku sektori asutustega, kaasa arvatud linnade avaliku sektori asutused, majandus- ja sotsiaalpartnerid ning kodanikuühiskonna esindajad, kooskõlas ühissätete määruse artikliga 5; arvestades, et haldussuutlikkus on liikmesriigiti ja piirkonniti väga erinev;

C.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika ettevalmistamisel ja rakendamisel osalevatele partneritele tuleks suunata ka tehnilise abi meetmeid, eelkõige suutlikkuse suurendamise, võrkude loomise ja ühtekuuluvuspoliitikat puudutava teabevahetuse valdkonnas;

D.  arvestades, et kohalikel, piirkondlikel ja riiklikel ametiasutustel on raske hoida kvalifitseeritud töötajaid, kes lahkuvad sageli paremini tasustatud töökohtadele erasektoris või riigiasutustes; arvestades, et see kahandab olulisel määral ametiasutuste suutlikkust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde edukalt rakendada ja ühtekuuluvuse eesmärke saavutada;

E.  arvestades, et tehnilise abi järelevalvet ja hindamist saab veelgi paremaks muuta, hoolimata sellest, et programmitöö periood 2014–2020 on rohkem tulemustele suunatud ja et peaaegu pool sellest ajast on juba möödas;

F.  arvestades, et on vaja optimeerida seost komisjoni algatusel antava tehnilise abi ning riigi ja piirkonna tasemel võetavate tehnilise abi meetmete vahel;

Tehniline abi komisjoni algatusel (ühissätete määruse artikkel 58)

1.  märgib, et komisjoni algatusel antava tehnilise abi olemasolevad vahendid on eelmise programmitöö perioodiga võrreldes suurenenud 0,35 %-ni Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi iga-aastasest toetusest pärast mahaarvamisi Euroopa ühendamise rahastule ja Euroopa abifondile enim puudust kannatavate isikute jaoks;

2.  väljendab heameelt komisjoni tegevuse üle, mida rahastatakse tehnilisest abist, eriti seoses TAIEX REGIO PEER 2 PEER vahendi, oskuste raamistiku ja enesehindamisvahendi ning ausameelsuse kokkulepetega, samuti seoses praktilise käsiraamatuga avaliku hanke valdkonna 25 levinuima vea vältimise kohta ning kõigi liikmesriikide avaliku hanke valdkonna haldussuutlikkust käsitleva uuringuga; palub liikmesriikidel kasutada selliseid algatusi; rõhutab, et sellised vahendid peaksid olema 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas tähtsamal kohal, ja kutsub seepärast komisjoni suurendama kohalikul ja piirkondlikul tasandil, sealhulgas saartel, teadlikkust nende kasutamisest; soovitab, et TAIEX REGIO PEER 2 PEER vahendi kohaldamisala laiendataks kõigile partneritele kooskõlas ühissätete määruse artikliga 5, et tagada ulatuslik kogemuste vahetamine, aidata kaasa suutlikkuse suurendamisele ja hõlbustada heade tavade ülevõtmist;

3.  peab vajalikuks, et komisjon algataks katseprojekti "Ausameelsuse kokkulepped - tsiviilkontrolli mehhanism ELi fondide kaitsmiseks" tulemuslikkuse ja lisaväärtuse hindamise;

4.  võtab teadmiseks Kreeka töörühma ja Küprose toetusrühma tegevuse positiivse mõju Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamisele neis kahes riigis, eriti vastuvõtmismääradele, pidades meeles, et see on vaid üks näitajatest, mille põhjal anda ühtekuuluvuspoliitikale soodne hinnang; märgib aga, et Euroopa Kontrollikoja eriaruande „Kreekale tehnilise abi andmise parandamiseks tuleb tulemustele rohkem tähelepanu pöörata“ kohaselt on tõhusa ja kestliku reformi eesmärkide täitmine olnud ebaühtlane; palub seetõttu komisjonil aru anda struktuurireformi tugiteenistuse tegevuse tulemustest Kreekas; rõhutab vajadust jätkata ja parandada parema rakendamise rakkerühma tööd 2007.–2013. aasta programmitöö perioodi kogemuste põhjal, et toetada teisi liikmesriike, kellel on raskusi ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel;

5.  võtab teadmiseks struktuurireformi tugiprogrammi loomise ning tunnistab selle võimalikku kasu ühtekuuluvuspoliitikale ja muudele valdkondadele; nõuab, et see oleks sidus ja kooskõlas riigipõhiste soovitustega ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas; on siiski seisukohal, et programmi võimalik pikendamine ei tohiks mõjutada ühtekuuluvuspoliitika valdkondlikke eesmärke ega tohiks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tehnilise abi vahendeid vähendada; palub komisjonil koostöös liikmesriikidega tagada võimalikult suur kooskõla ja vastastikune täiendavus struktuurireformi tugiprogrammist rahastatavate meetmete ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames antava tehnilise abi vahel, et koondada jõupingutused ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamisele;

6.  võtab teadmiseks komisjoni regionaal- ja linnapoliitika peadirektoraadi koostatud tehnilise abi strateegia; soovitab välja töötada laiaulatuslikuma tehnilise abi strateegia, millega tagatakse parem koordineerimine ja mis hõlmab kõiki peadirektoraate, mis tegelevad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega, samuti ühtekuuluvuspoliitikaga seotud struktuurireformi tugiteenistuse tegevust, et ühtlustada toetusi, vältida kordamist ning suurendada koostoimet ja täiendavust;

7.  rõhutab, kui tähtis on tehniline abi finantsinstrumentide puhul, mille kasutamine on hüppeliselt kasvanud, vaatamata sellele, et need on oma olemuselt üsna keerulised; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga vahelise partnerluse üle ühiste finantsinstrumentide tehnilise nõustamisplatvormi (Fi-compass) koostamisel; kutsub komisjoni üles tehnilist abi paremini suunama, et hõlmata valdkondi, kus haldusasutustel ja abisaajatel on kõige rohkem raskusi; kiidab heaks Euroopa investeerimisnõustamise keskuse tehnilise täiustamise Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ühendamiseks; rõhutab siiski, et suurema võimekuse ja lihtsustamise ilmnemisel selles konkreetses valdkonnas peaks lõppkokkuvõttes tehniline abi finantsinstrumentide puhul vähenema; rõhutab ühtlasi, et on vaja, et see täiendaks tehnilise abi meetmeid, mida võetakse madalamal, st riigi ja piirkonna tasandil;

8.  tunneb heameelt abi üle, mida pakutakse liikmesriikidele JASPERSi (ühisabi Euroopa piirkondade projektide toetamiseks) tehnilise abi rahastu raames, mis pakub liikmesriikidele teadmisi, et aidata neil valmistada ette suuri projekte, mida kaasrahastavad ERF ja ühtekuuluvusfond; ootab huviga kontrollikoja 2017. aastaks kavandatud eriaruannet, mille eesmärk on kontrollida, kas JASPERS on parandanud abisaavate suurte projektide arengut, mida EL kaasrahastab, ning seeläbi aidanud kaasa projektide kvaliteedi parandamisele ning liikmesriikide haldussuutlikkuse suurendamisele; rõhutab sellega seoses, et vaja on tähelepanelikult analüüsida seda, kuidas JASPERSi tegevus perioodil 2007–2013 on sõltumatu kvaliteedikontrolli abil parandanud projekti kvaliteeti ja vähendanud suuremate projektide kinnitamisele kuluvat aega komisjonis;

9.  märgib, et kuna tehnilist abi kasutati esmakordselt ühtekuuluvuspoliitika vallas, ei ole üldisemalt analüüsitud selle tegelikku panust; samuti on seepärast raske anda põhjalikku hinnangut selle tähtsusele ja panusele haldussuutlikkuse suurendamisesse ja institutsioonide tugevdamisesse eesmärgiga tagada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tõhus haldamine; nõuab seepärast rohkem teavet tehnilise abi meetmete kohta ja nende suuremat läbipaistvust, Euroopa Parlamendile olulisemat rolli järelevalve ja kontrolli vallas ning põhjaliku uuringu läbiviimist tehnilise abi panuse kohta ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas;

10.  tuletab meelde, kui tähtsad on asjakohased ja sihipärased näitajad, mis võimaldavad mõõta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kulutuste tulemusi ja mõju, ning kui tähtis on tehnilise abi kättesaadavus vastavaks järelevalveks; leiab, et ühiste näitajate kasutuselevõtmine oli esimene samm selles suunas, kuid sellega kaasnes rida puudusi, nagu liigne keskendumine tulemustele, kaugema perspektiivi puudumine ja kohandatud teabevajaduste kokkusobimatus; nõuab tungivalt, et komisjon teeks jõupingutusi aruandlus- ja hindamissüsteemi parandamiseks, töötades järgmiseks programmiperioodiks välja asjakohasemad näitajad;

11.  palub komisjonil valmistada ette meetmed ja vahendid, et anda tehnilist abi ELi makropiirkondlike strateegiate elluviimiseks, võttes arvesse selliste strateegiate rakendamisel saadud mitmesuguseid kogemusi ja nende edukuse määra, samuti asjaolu, et strateegia hõlmab osalejaid, kes ei ole liikmesriigid, ning väheste rahaliste vahendite ja ebapiisava inimressursiga riike; on seisukohal, et tulemuslikum oleks aidata välja töötada olulisemaid projekte makropiirkondlikul tasandil, mida saaks rahastada ühtekuuluvuspoliitikast;

12.  rõhutab, et oluline on võtta konkreetseid tehnilise abi meetmeid mahajäänud piirkondade reindustrialiseerimise edendamiseks, et meelitada sinna tööstusinvesteeringuid kõrgtehnoloogia ja innovatsiooni sektoritesse, millel on vähene keskkonnamõju;

13.  palub komisjonil näha ette tehnilist abi, täpsemalt liikmesriikide töörühmad, et hoida ära viivitusi selliste organite moodustamisel ja rakenduskavade koostamisel, mida on liikmesriikidel vaja ühtekuuluvuspoliitika raames pärast 2020. aastat;

Tehniline abi liikmesriikide algatusel (ühissätete määruse artikkel 59)

14.  rõhutab, et EL kaasrahastab liikmesriikidele antavat tehnilist abi viie Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi raames programmitöö perioodil 2014–2020 ligikaudu 13,4 miljardi euro väärtuses;

15.  rõhutab, et tehniline abi erineb sisuliselt teistest meetmetest, mida rahastatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest, ning et seetõttu on selle tulemusi eriti raske ja keeruline mõõta; on siiski arvamusel, et arvestades selle vajalikkust, sellest eraldatavate vahendite hulka ja selle potentsiaali, on strateegiline, läbipaistev ja koordineeritud lähenemisviis eri juhtimistasanditel ja paindlikkus väga vajalik selleks, et võtta arvesse liikmesriikides haldusasutuste tuvastatud vajadusi;

16.  rõhutab, et 2019. aasta tulemuslikkuse hindamine annab teavet tehnilise abi kasutamise tulemuste kohta programmitöö perioodil 2014–2020 ja tagab, et need ei saabu 2020. aasta järgse perioodi arutelu jaoks liiga hilja; nõuab seetõttu laiemat arutelu tehnilise abi tõhususe ja tulemuste kohta ning vaheanalüüsi tegemist;

17.  väljendab muret selle pärast, et teatavates liikmesriikides ei jõua tehniline abi tõhusalt ja tulemuslikult kohalike ja piirkondlike omavalitsusteni, kelle haldussuutlikkus on tavaliselt kõige väiksem; rõhutab, et väga oluline on luua usaldusväärsed ja läbipaistvad teabevahetuskanalid valitsuse eri tasandite vahel Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide edukaks rakendamiseks ja ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide saavutamiseks, taastades usalduse ELi ja tema tegevuse tõhusa toimimise suhtes; on seisukohal, et kõigil ühtekuuluvuspoliitika partneritel on selles tähtis osa ning teeb ettepaneku, et komisjon osaleks järgmisel programmitöö perioodil otseselt partnerite mõjuvõimu suurendamises; kutsub liikmesriike üles märkimisväärselt suurendama jõupingutusi, et lihtsustada ühtekuuluvuspoliitika eeskirjade, sealhulgas eelkõige tehnilist abi käsitlevate sätete rakendamist; peab seetõttu näitena kiiduväärseks Poolas ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel kasutusele võetud mitmeastmelist süsteemi (tehnilise abi kolm sammast), mis võimaldab toimida rohkem tulemuspõhiselt, koordineeritult, strateegiliselt ja läbipaistvalt ning loob suuremat lisaväärtust; palub avaliku sektori asutustele tehnilist abi andvate erafirmade tegevuse tulemusi rangemalt kontrollida, et vältida võimalikke huvikonflikte;

18.  rõhutab, et inimressursside arengule suunatud tehnilist abi tuleb kasutada selleks, et täita vajadusi, mis on töötajate arengukavades ja erikoolituste käigus eelnevalt kindlaks tehtud;

19.  rõhutab, et valitsuse madalamate tasandite võimekus on samuti oluline, et uued territoriaalse arengu vahendid, nagu kogukonna juhitud kohalik areng ja integreeritud territoriaalsed investeeringud, oleksid edukad; nõuab kogukonna juhitud kohaliku arengu edasist detsentraliseerimist; märgib, et kuigi tehnilise abi tulemusi võib olla raske mõõta, ei ole see sugugi võimatu, eriti selle kulutasuvuse osas; rõhutab, et mõnedes liikmesriikides ei ole kulutasuv tehniline abi, mida antakse Euroopa Regionaalarengu Fondi rakendamise täieliku süsteemi loomiseks ja integreeritud territoriaalsete investeeringute rakendamise süsteemi loomiseks; märgib siiski, et suuremaid kulusid võivad osaliselt selgitada konkreetsed asjaolud, mis nõuavad suuremaid jõupingutusi, nt uue süsteemi loomine; nõuab seepärast selgete kontrollimehhanismide kehtestamist, eelkõige tehnilise abi läbirääkimiste vähese läbipaistvuse osas; tuletab meelde kohalike algatusrühmade tähtsat rolli, eelkõige kogukonna juhitud kohalikus arengus, ja on seisukohal, et liikmesriigid peaksid andma tehnilist abi, et toetada algatusrühmade väärtuslikku panust liidu kestlikku kohalikku arengusse;

20.  juhib tähelepanu vajadusele hõlmata tehnilise abi meetmetega tehniliselt ja majanduslikult teostatavate projektide rahastamist, mis võimaldab liikmesriikidel esildada ühtekuuluvuspoliitika raames rahastamiskõlblikke strateegilisi projekte;

21.  märgib murega, et kestliku linnaarengu integreeritud meetmete rakendamisel, kui ülesanded delegeeritakse linnavõimudele, kes tegutsevad vahendusasutustena, ei saada sageli vajalikku tehnilist abi suutlikkuse tagamiseks; on sellega seoses seisukohal, et tehnilist abi tuleks linnapiirkondade tasandil tugevdada, võttes arvesse linnavõimude rolli ühtekuuluvuspoliitikas ja vajadust luua tugev suutlikkus Euroopa linnade tegevuskava ja Amsterdami pakti edasiseks rakendamiseks;

22.  märgib, et 2014.–2020. aasta programmitöö perioodil nähakse ette kohalike omavalitsuste suurem kaasamine; rõhutab, et see eeldab paremaid tehnilisi ja haldusoskusi; palub komisjonil uurida algatusi ja mehhanisme, mis võimaldavad kohalikel osalejatel kasutada täiel määral ära Euroopa investeerimis- ja struktuurifondide määrustega ette nähtud programmitöö võimalusi;

23.  juhib tähelepanu Euroopa partnerluse käitumisjuhendile, kus määratakse kindlaks vajadus aidata asjaomastel partneritel tugevdada institutsioonilist suutlikkust, et ette valmistada ja rakendada programme; rõhutab, et paljud liikmesriigid ei kohalda Euroopa partnerluse käitumisjuhendit; on ühtlasi seisukohal, et eespool nimetatud käitumisjuhendi artiklis 5 kindlaks määratud peamisi põhimõtteid ja häid tavasid seoses asjaomaste partnerite kaasamisega partnerluslepingu ja programmide ettevalmistamisse tuleks ka tegelikult rakendada, pöörates eelkõige tähelepanu asjaomase teabe õigeaegsele avaldamisele ja lihtsale ligipääsetavusele; rõhutab, et järjepidevuse parandamiseks ja õigusliku ebakindluse kaotamiseks on vaja selgeid ELi suuniseid;

24.  rõhutab, et tehnilise abi andmine ja rahastamine tuleb teha ülesandeks pädevatele isikutele, kes on võimelised andma pidevat abi; rõhutab, et selline rahastamine ei tohiks mingil juhul asendada riiklikku rahastamist selles valdkonnas ja et tuleks järk-järgult strateegiliselt üle minna meetmetele, nagu suutlikkuse suurendamine, teabevahetus või kogemuste vahetamine, mis loovad suuremat lisaväärtust ühtekuuluvuspoliitikas üldiselt;

25.  rõhutab, et oluline on kaasata institutsioone, kes ei kuulu juhtimissüsteemi, kuid millel on otsene mõju ühtekuuluvuspoliitika elluviimisele; tuletab meelde, et neil institutsioonidel tuleb aidata suurendada oma haldussuutlikkust ja standardeid koolituse, teadmiste vahetamise, suutlikkuse suurendamise, võrgustikutöö ja projektide juhtimiseks vajalike IT-süsteemide loomise kaudu; rõhutab, et parem teavitamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toel saavutatud tulemustest ja edust ning nende parem nähtavus võib aidata taastada kodanike usaldust Euroopa eesmärkide vastu; nõuab seetõttu eraldi teabevahetuse eelarvepunkti loomist liikmesriigi algatusel antava tehnilise abi raames; kutsub komisjoni edendama tehnilise abi meetmete asendatavust, et võimaldada mastaabisäästu ja mitmesuguste Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ühiste meetmete rahastamist;

26.  rõhutab, et liigsete menetluslike probleemide vähendamiseks peaks tulevikus antav tehniline abi olema üha rohkem suunatud abisaajale/projektile, sõltumata sellest, kas see on seotud avalik-õigusliku, era- või kodanikuühiskonna sektoriga, et tagada uuenduslike ja hästi kavandatud projektide esitamine, mis sobivad juba kasutusel olevate strateegiatega ja mille puhul välditakse tüüplahenduste kasutamist; palub liikmesriikidel välja töötada mehhanismid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest abisaajate kaasamiseks tehnilise abi rakendamisse ja järelevalvesse; soovitab, et liikmesriigid looksid infopunktide võrgustiku, mille vahendusel saaksid võimalikud abisaajad teavet olemasolevate rahastamisallikate, rakenduskavade ja projektikonkursside, samuti taotlusvormide täitmise ja projektide elluviimise kohta;

27.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et tehnilist abi võib pidada lihtsaks ja paindlikuks vahendiks, mida on võimalik kohandada muutuvatele oludele; on seisukohal, et tehniline abi peab aitama kaasa projektide jätkusuutlikkusele, st nende kestmisele, keskendudes ühtekuuluvuspoliitika peamistele valdkondadele ja soodustades pikaajaliste tulemuste saavutamist, näiteks projektid, millega luuakse püsivaid töökohti; rõhutab sellega seoses, et tehnilist abi võib kasutada uuenduslike lahenduste katseprojektideks;

28.  nõuab liikmesriikidelt paremat aruandlust nende meetmete kohta, mida rahastatakse tehnilisest abist 2020. aasta järgsel programmitöö perioodil, ning samuti saadud tulemuste kohta; rõhutab, et parem läbipaistvus on vajalik selleks, et suurendada tehnilise abi nähtavust ja jälgida, kuidas ja kus seda kulutatakse, eesmärgiga saavutada suurem vastutus, kaasa arvatud selge kontrolljälg; leiab, et sel puhul tuleks kaaluda korrapäraselt uuendatavate ja avalikkusele kättesaadavate andmebaaside loomist liikmesriikide kavandatavate ja võetud meetmete kohta, kasutades komisjonis Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide jaoks loodud avatud andmete portaali kaudu saadud kogemusi;

29.  märgib, et praeguse programmitöö perioodi puhul tuli liikmesriikidel valida, kas lisada tehniline abi rakenduskavasse peamise suunana või kasutada konkreetset tehnilise abi rakenduskava; palub komisjonil analüüsida, millise valikuga on saavutatud paremaid tulemusi ning mis võimaldab paremat järelevalvet ja hindamist, arvestades liikmesriikide erinevat institutsioonilist tausta;

30.  nõuab tehnilise abi suuremat kasutamist Euroopa territoriaalse koostöö vallas ja sellega seotud programmides ning eriti piiriüleses koostöös, sest neil valdkondadel on oma eripära ja need vajavad tuge rakendamise kõikides etappides, et sel viisil soodustada koostööd ja asjaomaste programmide sidusust;

31.  palub komisjonil kaaluda kõiki neid elemente seadusandliku ettepaneku ettevalmistamisel 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika kohta, võttes arvesse praegusel ja eelmisel programmitöö perioodil saadud kogemusi;

32.  palub komisjonil korraldada nii keskselt kui ka koostöös liikmesriikidega hallatava tehnilise abi järelhindamine;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.
(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.
(6) ELT L 74, 14.3.2014, lk 1.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0211.


Veebisisuteenuste piiriülene kaasaskantavus siseturul ***I
PDF 237kWORD 48k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus veebisisuteenuste piiriülese kaasaskantavuse tagamise kohta siseturul (COM(2015)0627 – C8-0392/2015 – 2015/0284(COD))
P8_TA(2017)0224A8-0378/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0627),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0392/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 27. aprilli 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 8. aprilli 2016. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 15. veebruari 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamusi (A8-0378/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 18. mail 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/… võrgusisuteenuste piiriülese kaasaskantavuse kohta siseturul

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1128) lõplikule kujule).

(1) ELT C 264, 20.7.2016, lk 86.
(2) ELT C 240, 1.7.2016, lk 72.


ELi ja Korea vahelise vabakaubanduslepingu rakendamine
PDF 230kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon Euroopa Liidu ja Korea Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu rakendamise kohta (2015/2059(INI))
P8_TA(2017)0225A8-0123/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Korea Vabariigi vahel 6. oktoobril 2010. aastal sõlmitud vabakaubanduslepingut(1),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduse ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt Korea Vabariigi vahel 28. oktoobril 1996. aastal sõlmitud kaubanduse ja koostöö raamlepingut(2) ning nõukogu 19. märtsi 2001. aasta otsust 2001/248/EÜ(3) kõnealuse raamlepingu sõlmimise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2015. aasta resolutsiooni ELi kaubandus- ja investeerimispoliitika välismõju kohta avaliku ja erasektori algatustele väljaspool ELi asuvates riikides(4),

–  võttes arvesse oma 27. septembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa uue kaubanduspoliitika kohta Euroopa 2020. aasta strateegia raames(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2011. aasta määrust (EL) nr 511/2011, millega rakendatakse Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Korea Vabariigi vabakaubanduslepingu kahepoolne kaitseklausel(6),

–  võttes arvesse nõukogu 16. septembri 2010. aasta otsust ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Korea Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu Euroopa Liidu nimel allkirjastamise ja selle ajutise kohaldamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 17. veebruari 2011. aasta seadusandlikku resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Korea Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu sõlmimise kohta(8),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal(9),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(10),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(11),

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingut (Marrakechi leping),

–   võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni uue kaugelevaatava ja innovaatilise tulevase kaubandus- ja investeerimisstrateegia kohta(12),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 21,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 207, 208 ja 218,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8‑0123/2017),

A.  arvestades, et 1. juulil 2016 täitus Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning Korea Vabariigi (edaspidi „Korea“) vabakaubanduslepingu jõustumisest viis aastat;

B.  arvestades, et komisjoni uues kaubandusstrateegias „Kaubandus kõigile“ rõhutatakse, kui oluline on tagada ELi vabakaubanduslepingute tõhus rakendamine, kasutades selleks muu hulgas ka lepingutes sätestatud kaubandusvaidluste lahendamise mehhanismi;

C.  arvestades, et ELi ja Korea vaheline vabakaubandusleping (edaspidi „leping“) jõustus ametlikult 13. detsembril 2015, kui ELi liikmesriigid olid selle ratifitseerinud;

D.  arvestades, et leping on esimene uue põlvkonna vabakaubandusleping, mille EL on ühe Aasia partneriga sõlminud ning mis lisaks tollimaksude kaotamisele sisaldab eeskirju ka mittetariifsete kaubandustõkete kaotamiseks, luues sellega uusi võimalusi turulepääsuks teenuste ja investeeringute jaoks, samuti intellektuaalomandi, avalike hangete ja konkurentsipoliitika valdkonnas, mistõttu see on tulevaste vabakaubanduslepingute aluseks;

E.  arvestades, et lepingu kehtimise ajal on toimunud järgmised arengud:

   ELi kaubandusbilansi puudujäägist, mis oli lepingu jõustumisele eelnenud 12 kuu jooksul 7,6 miljardit eurot, sai kaubanduse ülejääk, mis ulatus lepingu kehtimise viiendal aastal 2,5 miljardi euroni;
   ELi eksport Koreasse, mis oli lepingu kehtimisele eelnenud 12 kuu jooksul 30,6 miljardit eurot, kasvas lepingu kehtimise viiendaks aastaks 47 % ja ulatus 44,9 miljardi euroni, sealhulgas kasvas nende ELi toodete eksport Koreasse, mis olid lepinguga täielikult või osaliselt tollimaksust vabastatud, vastavalt 57 % ja 71 %, ning enamsoodustusrežiimi klausli alusel toolimaksust vabastatud ELi kaupade eksport Koreasse kasvas 25 % (1,9 miljardit eurot);
   import Koreast ELi ulatus lepingu kehtimise viiendal aastal 42,3 miljardi euroni, mis tähendas 11 % kasvu võrreldes lepingueelse 12 kuuga, sealhulgas kasvas lepinguga täielikult või osaliselt tollimaksust vabastatud kaupade eksport ELi vastavalt 35 % ja 64 % (5 miljardit eurot ja 0,5 miljardit eurot), ning enamsoodustusrežiimi klausli alusel tollimaksust vabastatud Korea kaupade eksport ELi kasvas 29 % (5,8 miljardit eurot);
   ELi osakaal kogu Korea impordis oli enne lepingu jõustumist 9 %, lepingu kehtimise neljandal aastal aga 13 %; samal ajal vähenes ELi osakaal kogu Korea ekspordis 11 %‑lt veidi alla 9 %;
   ELi sõiduautode eksport Koreasse kasvas 246 %, moodustades 12 kuu jooksul enne lepingut 2 miljardit eurot, kuid lepingu viiendal aastal 6,9 miljardit eurot;
   Korea sõiduautode import ELi kasvas 71 %, moodustades 12 kuu jooksul enne lepingut 2,6 miljardit eurot, kuid lepingu viiendal aastal 4,5 miljardit eurot;
   ELi teenuste eksport moodustas 2014. aastal 11,9 miljardit eurot, mis on 11 % rohkem kui aasta varem, ning ELi kaubandusülejääk teenusteesektoris suhetes Koreaga ulatus 2014. aastal 6 miljardi euroni; samal ajal ulatus Korea teenuste import ELi 6 miljardi euroni, mis on 4 % rohkem kui 2013. aastal;
   ELi välismaised otseinvesteeringud Koreasse ulatusid 2014. aastal 43,7 miljardi euroni, seega oli ELi Korea suurim investor; Korea välismaised otseinvesteeringud ELi ulatusid omakorda 20,3 miljardi euroni, mida oli 35 % rohkem kui aasta varem;
   Korea turul ELile tehtud soodustuste kasutamise üldine määr kasvas 68,5 %, ELi turul Koreale tehtud soodustuste kasutamise üldine määr ulatus umbes 85 %‑ni;
   moodustatud on seitse erikomisjoni, seitse töörühma ja on alustatud dialoogi intellektuaalomandi teemal;
   tegutseb kaubanduse ja säästva arengu komitee, mis on ELi ja Korea lepingu kaubandust ja säästvat arengut käsitleva peatüki rakendamisele keskendunud organ;

1.  tuletab meelde, et leping on protsess, mitte ühekordne toiming, ning seepärast tuleb sellega seotud tegevust vastavalt lepingu sätetele regulaarselt analüüsida ja hinnata seoses kaubanduse mõjuga ELi ja iga liikmesriigi konkreetsetele majandussektoritele; rõhutab sellega seoses, kui oluline on tagada lepingu nõuetekohane kohaldamine ja selle sätete järgimine;

2.  tunneb heameelt selle üle, et leping on toonud kaasa kaubanduse märkimisväärse kasvu ELi ja Korea vahel; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid analüüsiksid täiendavalt, millised on lepingu tagajärjed ja otsene mõju tarbijate ja ettevõtjate heaolule ja Euroopa majanduse käekäigule ning teavitama üldsust tõhusamalt nimetatud mõjust;

3.  rõhutab, et lepingu sõlmimine oli pretsedenditu nii lepingu ulatuse poolest kui ka kiiruse poolest, millega kaubandustõkked kaotati, näiteks on viis aastat pärast lepingu jõustumist praktiliselt kaotatud kõik impordimaksud mõlemal poolel;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et nii nagu teistel vabakaubanduse, teenuste ja investeeringute lepingutel, on ka lepingul positiivne mõju lepingupoolte sotsiaalmajanduslikule arengule, majandusintegratsioonile, säästvale arengule ning riikide ja nende kodanike lähendamisele;

5.  võtab teadmiseks jõupingutused, mida on teinud kodanikuühenduste foorum ja riiklikud nõuanderühmad, mis on moodustatud vabakaubanduslepingu üldpaketi lahutamatuks osaks oleva kaubanduse ja säästva arengu peatüki sätete alusel; tuletab meelde, et mõlemad pooled on lepingu artikli 13.4 alusel võtnud kohustuse järgida, edendada ja rakendada oma õigusaktides ja tavades põhimõtteid, mis tulenevad ILO liikmesusega ning ILO tööalaste aluspõhimõtete ja põhiõiguste deklaratsiooniga ühinemisega seotud kohustustest, eelkõige ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse osas; rõhutab siiski, et Korea edusammud kaubanduse ja säästva arengu peatüki eesmärkide saavutamisel ei ole rahuldavad ning endiselt esineb ühinemisvabaduse rikkumisi, sealhulgas murettekitavaid näiteid ametiühingujuhtide vangistamisest ja läbirääkimistesse sekkumisest, kuigi läbirääkimiste partnerid peaksid saama läbirääkimisi pidada autonoomselt; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon alustaks lepingu artikli 13.14 kohaselt Korea valitsusega ametlikke konsultatsioone ning juhul, kui sellised konsultatsioonid ei peaks tulemusi andma, kutsub lepingu artiklis 13.15 osutatud eksperdirühma üles võtma meetmeid ja jätkama dialoogi seoses asjaoluga, et Korea valitsus ei täida mõningaid võetud kohustusi, eelkõige tegema järjepidevaid ja kestvaid jõupingutusi kooskõlas lepingus sätestatud kohustustega, tagamaks, et Korea ratifitseerib peamised ILO konventsioonid, mida see riik ei ole veel ratifitseerinud;

6.  rõhutab, et kaubandussoodustuste kasutamise määras on liikmesriikide vahel olulisi erinevusi, see ulatub 16 %‑st 92 %‑ni; juhib tähelepanu asjaolule, et kehtivate soodustuste suurem kasutamine võiks tuua ELi eksportijatele täiendavat kasu, mis ulatuks rohkem kui 900 miljoni euroni; teeb ettepaneku analüüsida soodustuste kasutamist kõnealuses ja muudes kaubanduslepingutes, et kaubandussoodustusi optimaalselt ära kasutada;

7.  tunnistab, et ehkki leping vastab poolte ootustele kahepoolse kaubanduse suurema mahu ja tihedamate kaubandussuhete osas, tuleks lepingu raames ja Koreaga peetavatel läbirääkimistel analüüsida, nõuetekohaselt jõustada ja lepingu sätteid järgides rakendada järgmisi küsimusi, mida tuleks olemasolevate probleemide lahendamiseks läbi vaadata:

   a) tehnilised kaubandustõkked, nt: otsetransporti käsitlev klausel, mis ei luba ettevõtetel majanduslikult optimeerida konteinervedu, parandatud kaupade klausel, haagisveokite lisamine lepingu kohaldamisalasse ning – sama olulisena – Koreasse eksporditavate masinate tunnistusi käsitlevate eeskirjade küsimus;
   b) tõkked sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete valdkonnas, sh: ELi veise- ja sealiha ning piimatoodete eksporti piiravad tõkked;
   c) intellektuaalomandi õigused, nt geograafiliste tähiste tunnustamine ja kaitse ning muusikateoste, fonogrammide ning autoriõiguse või sellega kaasnevate õigustega kaitstud esituste avaliku esitamise kaubandusõigused;
   d) kaubanduse ja säästva arengu peatükk: Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni peamiste konventsioonide ratifitseerimine ja rakendamine Korea poolt;
   e) päritolureeglite sõnastus ja nende mõju soodustuste kasutamise määrale;
   f) tolliküsimused, sh päritolu kontrollimise menetlused;

8.  märgib, et hiljuti on esinenud juhtumeid, kus on kehtestatud uusi mittetariifseid tõkkeid, nagu masinate, seadmete või sõidukite tehnilised normid, mida varem ei olnud olemas; rõhutab, et eriti lubamatu on mitme Euroopa autotootja puhul sõidukitüübikinnituse kehtetuks tunnistamine ilma, et seda oleks põhjendatud; kutsub komisjoni üles alustama kahepoolseid kõnelusi selle negatiivse ilmingu likvideerimiseks;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted (VKEd) ei ole lepingu pakutavatest võimalustest teadlikud; palub seepärast, et komisjon ja ELi liikmesriigid uuriksid eelkõige, mil määral on soodustusi kasutanud VKEd, ning võtaksid meetmeid, et suurendada VKEde teadlikkust lepinguga loodud võimalustest;

10.  toetab kaubandus- ja investeerimissuhete süvendamist ELi ja Korea vahel, eelkõige lepingu investeerimispeatükki; loodab, et kaubanduse ja säästva arengu peatükiga seotud probleemid lahendatakse enne investeerimispeatüki läbirääkimiste algust; toetab lepingupoolte kaasamist majanduskasvu ja säästva arengu edendamisse nii ELi kui ka Korea kodanike hüvanguks; kutsub komisjoni ja Korea Vabariigi valitsust üles loobuma investeerimispeatüki alastel läbirääkimistel investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise meetodi kasutamisest, vaid rajama selle asemel komisjoni ettepanekul uue investeerimiskohtu süsteemi ning kutsub komisjoni pikas perspektiivis üles arendama välja mitmepoolse investeerimiskohtu süsteemi, mis asendaks võimaluse korral kõiki investeerimisvaidluste lahendamise mehhanisme käesolevas lepingus ja tulevastes vabakaubanduslepingutes;

11.  rõhutab, kui oluline on edendada rahvusvahelist koostööd WTO raames mitme- ja mõnepoolses ning piirkondlikus rahvusvahelises raamistikus, nt seoses keskkonnatoodete lepingu ja teenustekaubanduse lepinguga;

12.  rõhutab, et epingu väärtus ulatub puhtalt kaubandusvaldkonnast kaugemale, kuna sellega pannakse kindel alus tihedamatele suhetele, seades seejuures pikaaegseid eesmärke, ning see aitab ELi ja Korea vahel sisse seada strateegilise partnerluse;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Korea Vabariigi valitsusele ja Rahvusassambleele.

(1) ELT L 127, 14.5.2011, lk 6.
(2) EÜT L 90, 30.3.2001, lk 46.
(3) ELT L 90, 30.3.2001, lk 45.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0250.
(5) ELT C 56 E, 26.2.2013, lk 87.
(6) ELT L 145, 31.5.2011, lk 19.
(7) ELT L 127, 14.5.2011, lk 1.
(8) ELT C 188 E, 28.6.2012, lk 113.
(9) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 94.
(10) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31.
(11) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0299.


Kahe riigi lahenduse saavutamine Lähis‑Idas
PDF 170kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse saavutamise kohta Lähis‑Idas (2016/2998(RSP))
P8_TA(2017)0226RC-B8-0345/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Lähis‑Ida rahuprotsessi kohta,

–  võttes arvesse varasemaid ÜRO resolutsioone,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste konventsioone, mille osalisriigid Iisrael ja Palestiina on,

–  võttes arvesse Lähis‑Ida neliku 1. juuli 2016. aasta aruannet ja 23. septembri 2016. aasta avaldust,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi Lähis‑Ida rahuprotsessi kohta, eriti 18. jaanuari 2016. aasta ja 20. juuni 2016. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa – Vahemere piirkonna lepingut assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Iisraeli Riigi vahel,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et rahu saavutamine Lähis‑Idas jääb rahvusvahelise üldsuse üheks peamiseks prioriteediks ning on selle piirkonna ja ülemaailmse stabiilsuse ja julgeoleku seisukohast vältimatu;

B.  arvestades, et komisjoni asepresident ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on korduvalt väljendanud oma valmidust liidu rolli uuendamiseks ja suurendamiseks rahuprotsessis; arvestades, et 2015. aasta aprillis nimetas komisjoni asepresident ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja uue ELi eriesindaja Lähis-Ida rahuprotsessis (edaspidi „ELi eriesindaja“); arvestades, et ELi eriesindaja ei ole oodatud tulemusi veel saavutanud;

C.  arvestades, et nelikul ja piirkondlikel partneritel, nagu Egiptusel, Jordaanial ja Saudi Araabial, on tähtis roll Araabia‑Iisraeli konfliktile lahenduse otsimisel;

D.  arvestades, et jätkuv vägivald, tsiviilisikute vastu suunatud terrorirünnakud ja vägivalla õhutamine süvendavad suuresti usaldamatust ning on põhimõtteliselt kokkusobimatud rahumeelse lahendusega;

E.  arvestades, et resolutsioonis 2334 (2016) ÜRO Julgeolekunõukogu

   a) kinnitab taas, et Iisraeli-poolsel asunduste rajamisel alates 1967. aastast okupeeritud Palestiina aladel, sealhulgas Ida‑Jeruusalemmas, ei ole õiguslikku kehtivust ning see kujutab endast rahvusvahelise õiguse jämedat rikkumist ja takistab tõsiselt kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse saavutamist;
   b) kutsub pooli üles oma asjaomastes toimingutes eristama Iisraeli riigi territooriumi ja alates 1967. aastast okupeeritud alasid;
   c) tuletab meelde neliku teekaardist tulenevat kohustust, et Palestiina omavalitsuse julgeolekujõud jätkaksid tõhusaid operatsioone, mille eesmärk on võidelda kõigi terrorismis osalejate vastu ja lõhkuda nende võimekust, sealhulgas ebaseaduslike relvade konfiskeerimise teel;

F.  arvestades, et Palestiinas asuva ELi esindaja büroo teatel on viimaste kuude jooksul lammutatud palju palestiinlaste rajatisi;

G.  arvestades, et on arvukalt teateid inimõiguste rikkumiste kohta Gaza sektoris;

H.  arvestades, et valitseb mure vangide olukorra pärast mõlemal poolel, eriti seoses jätkuvalt näljastreiki pidavate Palestiina vangidega; arvestades, et mõlemad pooled peaksid täitma rahvusvahelisi kohustusi seoses kinnipeetavate õiguste järgimisega;

I.  arvestades, et kõik osalised peaksid toetama dialoogi ja praktilist koostööd, eriti sellistes valdkondades nagu julgeolek ning vee, kanalisatsiooni ja energiaressursside kättesaadavus, ning edendama Palestiina majanduse kasvu ja andma sellega lootuse, rahu ja leppimise visiooni, mida piirkond nii hädasti vajab;

J.  arvestades, et ELi ja mõlema poole suhete aluseks peaks olema inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete järgimine, millest nad juhinduvad oma siseriiklikus ja rahvusvahelises poliitikas ning mis on nende suhete tähtsaks koostisosaks;

1.  kordab, et toetab Iisraeli-Palestiina konflikti puhul kindlalt kahe riigi kooseksisteerimisel põhinevat lahendust, mille aluseks on 1967. aasta piirid ja mille kohaselt Jeruusalemm on mõlema riigi pealinn ning turvaline Iisraeli riik ja iseseisev, demokraatlik ja elujõuline naaberriik Palestiina eksisteerivad kõrvuti rahus ja julgeolekus, lähtudes enesemääramise õigusest ja järgides täielikult rahvusvahelist õigust;

2.  rõhutab, et on tähtis, et pooled jätkaksid sisulisi läbirääkimisi nii kiiresti kui võimalik, et saavutada õiglane, püsiv ja üldine rahu; kutsub mõlemaid pooli üles hoiduma sammudest, mis võiksid olukorda veelgi pingestada, sealhulgas ühepoolsetest meetmetest, mis võiksid läbirääkimiste tulemusi kahjustada, seada ohtu kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse elujõulisuse ning süvendada usaldamatust; kutsub mõlemat poolt üles kinnitama uuesti oma kindlat toetust kahe riigi kooseksisteerimisel põhinevale lahendusele ja ütlema lahti arvamustest, mis selle lahenduse välistavad;

3.  on kindlalt vastu igasugusele tegevusele, mis ohustab kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse elujõulisust, ning kutsub mõlemat poolt tungivalt üles tõendama nii poliitika kui ka tegevuse kaudu tõelist toetust kahe riigi kooseksisteerimisel põhinevale lahendusele, et taastada usaldus; väljendab heameelt Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu ja Palestiina presidendi Mahmoud Abbasi tehtud hiljutise USA-visiidi ajal antud lubaduse üle töötada üheskoos rahu nimel;

4.  rõhutab, et kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse elujõulisuse kaitse ja säilitamine peab olema Iisraeli‑Palestiina konflikti ning Lähis-Ida rahuprotsessiga seotud Euroopa Liidu poliitika ja meetmete esmane prioriteet;

5.  mõistab hukka kõik vägivallaaktid, iisraellaste vastu suunatud terroriaktid ja vägivalla õhutamise, mis on põhimõtteliselt kokkusobimatud rahumeelse kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse edendamisega; märgib, et kõik osalised peaksid võtma mõjusaid meetmeid vägivalla, terrorismi, vihakõne ja õhutamise vastu, kuna see on oluline usalduse taastamiseks ja rahuväljavaateid veelgi halvendava eskaleerumise ärahoidmiseks;

6.  tuletab meelde, et rahvusvahelise õiguse kohaselt on asundused ebaseaduslikud, ja toonitab, et hiljutised otsused rajada uus asundus sügavale Läänekalda territooriumile, kuulutada välja hanked peaaegu 2000 asundusüksusele ja tunnistada järjekordne sügaval Läänekalda territooriumil asuv maa-ala „riigimaaks“ kahjustavad veelgi väljavaateid jõuda elujõulise kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduseni; mõistab asunduspoliitika jätkamise hukka ning kutsub Iisraeli ametivõime üles selle viivitamata peatama ja tagasi pöörama; peab kahetsusväärseks eelkõige seda, et Knesset kiitis 6. veebruaril 2017 heaks nn seadustamisseaduse, mis võimaldab tagasiulatuvalt legaliseerida palestiinlaste omandis olevale maale rajatud asundused ilma õiguspärase eraisikust omaniku nõusolekuta; ootab ülemkohtu otsust selle uue õigusakti kohta;

7.  võtab rahuloluga teadmiseks nõukogu 18. jaanuari 2016. aasta järelduste punkti 8 ELi ja selle liikmesriikide võetud kohustuse kohta tagada olemasolevate ELi õigusaktide ning ELi‑Iisraeli kahepoolsete kokkulepete täielik rakendamine;

8.  nõuab, et kooskõlas neliku aruandega lõpetataks palestiinlaste kodude ning ELi rahastatud rajatiste ja projektide lammutamine, palestiinlaste perekondade sundümberasustamine ja palestiinlaste vara konfiskeerimine Läänekaldal; rõhutab, et asjaomastel ELi asutustel on endiselt kohustus tagada, et ELi antavaid rahalisi vahendeid ei saaks suunata otseselt ega kaudselt terroriorganisatsioonidele või tegevustele, mis neid tegusid õhutavad;

9.  tuletab meelde, et rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õiguse järgimine riikide ja valitsusväliste toimijate poolt, kaasa arvatud vastutus oma tegude eest, on selle piirkonna rahu ja julgeoleku nurgakivi;

10.  rõhutab, et Palestiina-sisene leppimine on oluline tegur kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduseni jõudmiseks, ja taunib Palestiina jätkuvat killustatust; toetab ELi üleskutset Palestiina rühmitustele seada leppimine ja Palestiina omavalitsuse naasmine Gaza sektorisse esimeseks prioriteediks; nõuab tungivalt, et kõik Palestiina jõud jätkaksid viivitamata pingutusi leppimise saavutamiseks ning korraldaksid eelkõige ammu toimuma pidanud presidendi- ja parlamendivalimised; rõhutab, et Palestiina omavalitsus peab võtma üle valitsuse ülesanded Gaza sektoris, sealhulgas julgeoleku ja tsiviilhalduse valdkonnas ning piiripunktides kohalviibimise teel;

11.  rõhutab, et sõjaline tegevus ja ebaseaduslik relvastumine suurendab ebastabiilsust ja lõpptulemusena takistab jõupingutusi saavutada lahendus läbirääkimiste teel; kutsub Palestiina omavalitsuse julgeolekujõude üles viima läbi täiesti tulemuslikke ja õigeaegseid operatsioone, et tõrjuda nende võitlejarühmade sellist tegevust nagu raketirünnakud Iisraeli vastu; rõhutab tungivat vajadust vältida terrorirühmituste relvastumist ning relvade salakaubavedu, rakettide valmistamist ja tunnelite rajamist nende poolt;

12.  kordab nõudmist lõpetada Gaza sektori blokaad ja taastada see piirkond kiiresti;

13.  tuletab liikmesriikidele meelde 1980. aasta juuni Veneetsia deklaratsiooni, millega ELi liikmesriigid võtsid rahuprotsessis vastutuse; nõuab, et käesoleva aasta juunis võetaks vastu uus ELi deklaratsioon; palub komisjoni asepresidendil ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal kasutada seda uut deklaratsiooni julge ja kõikehõlmava Euroopa rahualgatuse loomiseks piirkonnas;

14.  nõuab, et see Euroopa Liidu rahualgatus käsitleks Iisraeli‑Palestiina konflikti eesmärgiga saavutada kindlaksmääratud aja jooksul ning rahvusvahelise järelevalve- ja rakendusmehhanismiga kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse raames käegakatsutavaid tulemusi; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on kaasata muud rahvusvahelised toimijad, eelkõige Lähis‑Ida neliku raames ja pidades silmas Araabia rahualgatust; nõuab, et mõlema poolega suheldes kasutataks tulemuslikult ära olemasolev Euroopa Liidu finantsvõimendus ja vahendid rahu saavutamiseks tehtavate pingutuste toetamiseks, sest ELi kooskõlastatud meetmetega on võimalik saavutada tulemusi;

15.  rõhutab, et selleks, et toetada tõelist Euroopa rahualgatust, on liikmesriikide esmane kohustus aidata aktiivselt kaasa ühtse Euroopa seisukoha kujundamisele ja hoiduda ühepoolsetest algatustest, mis nõrgestavad Euroopa meetmeid; rõhutab, et Euroopa riigipead ja valitsusjuhid ei saa nõuda, et liit käituks piirkonnas proaktiivselt, kui nende lahknevad seisukohad ei võimalda liidul komisjoni asepresidendi ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kaudu ühtsena esineda;

16.  märgib, et Iisraelis asuval Palestiina araabia kogukonnal on tähtis roll iisraellaste ja palestiinlaste vahelise püsiva rahu saavutamisel ning selle kogukonna kaasamine ja panus rahuprotsessi on oluline; nõuab kõigile Iisraeli kodanikele võrdseid õigusi, mis on selle rolli täitmise peamine eeltingimus;

17.  nõuab Euroopa Liidu toetust ja kaitset kodanikuühiskonna esindajatele, sealhulgas inimõigusorganisatsioonidele, kes aitavad mõlemal poolel kaasa rahupüüdlustele ja usalduse loomisele iisraellaste ja palestiinlaste vahel, ning peab tervitatavaks kodanikuühiskonna panust rahuprotsessi uute uuenduslike ideede ja algatuste kaudu;

18.  teeb ettepaneku käivitada algatus „Parlamendiliikmed rahu eest“, mille eesmärk on koondada Euroopa, Iisraeli ja Palestiina parlamendiliikmeid, et aidata edendada rahu tegevuskava ja täiendada ELi diplomaatilisi jõupingutusi;

19.  toonitab, et EL peab soodustama algatusi, mis võiksid aidata taastada usalduse poliitiliste, valitsusväliste ja majandustegevuses osalejate vahel ning luua koostöömudeli konkreetsetes küsimustes; toonitab sellega seoses, kui olulised on poliitikavaldkonnad, kus koostöö on hädavajalik kodanike igapäevaelu seisukohalt, eriti julgeolek ning vee, kanalisatsiooni ja energiaressursside kättesaadavus ning Palestiina majanduse kasv;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi eriesindajale Lähis-Ida rahuprotsessis, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, neliku esindajale, Araabia Riikide Liiga peasekretärile, Knessetile ja Iisraeli valitsusele, Palestiina omavalitsuse presidendile ja Palestiina Seadusandlikule Nõukogule.


ELi Süüriat käsitlev strateegia
PDF 187kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon ELi Süüria strateegia kohta (2017/2654(RSP))
P8_TA(2017)0227RC-B8-0331/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Süüria kohta,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 14. märtsi 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi Süüria strateegia alused“ (JOIN(2017)0011) ja nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi Süüria kohta, mis koos moodustavad ELi uue Süüria strateegia,

–  võttes arvesse konverentsi „Süüria ja piirkonna tuleviku toetamine“ kaasjuhatajate 5. aprilli 2017. aasta deklaratsiooni,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 30. detsembri 2016. aasta avaldust Süürias vaenutegevuse lõpetamise väljakuulutamise kohta ja 23. märtsi 2017. aasta avaldust Süüria kohta ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt Euroopa Liidu nimel tehtud 9. detsembri 2016. aasta avaldust olukorra kohta Aleppos,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 6. aprilli 2017. aasta avaldust väidetava keemiarünnaku kohta Süürias Idlibis ning 7. aprilli 2017. aasta avaldust USA raketirünnaku kohta Süürias,

–  võttes arvesse nõukogu otsuseid ELi piiravate meetmete kohta, mida kohaldatakse Süüria vägivaldsete repressioonide eest vastutavate isikute suhtes, kaasa arvatud 14. novembri 2016. aasta otsust ja 20. märtsi 2017. aasta otsust,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu loodud Süüria küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni aruandeid ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioone Süüria Araabia Vabariigi kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone ISILi/Daeshi ja Al-Nusra rinde kohta ning asjassepuutuvaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone konflikti kohta Süüria Araabia Vabariigis, eelkõige resolutsioone 2218 (2013), 2139 (2014), 2165 (2014), 2191 (2014), 2199 (2015), 2254 (2015), 2258 (2015), 2268 (2016), 2328 (2016), 2332 (2016) ja 2336 (2016),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325 (2000) naiste ning rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni A/71/L.48, millega loodi rahvusvaheline, erapooletu ja sõltumatu mehhanism, et aidata uurida Süüria Araabia Vabariigis alates 2011. aasta märtsist toime pandud rahvusvahelise õiguse kohaselt kõige raskemaid kuritegusid ja võtta nende eest vastutavad isikud vastutusele,

–  võttes arvesse 2012. aasta Genfi kommünikeed,

–  võttes arvesse ÜRO põhikirja ja kõiki ÜRO konventsioone, millega Süüria on ühinenud,

–  võttes arvesse Rooma statuuti ja Rahvusvahelise Kohtu asutamisdokumente,

–  võttes arvesse ajutisi kohtuid, sh endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelist kriminaalkohut (ICTY), Rwanda asjade rahvusvahelist kriminaalkohut (ICTR) ning Liibanoni asjade erikohut (STL),

–  võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et sõda Süürias on muutunud üheks kõige tõsisematest humanitaarkriisidest maailmas pärast Teist maailmasõda ning sellel on jätkuvalt laastavad ja traagilised tagajärjed Süüria inimestele; arvestades, et rünnatud on arvukalt tsiviilisikuid, sealhulgas lapsi, ja nad kannatavad jätkuvalt selle julma kodusõja all ning alates Süüria konflikti puhkemisest 2011. aastal on selles elu kaotanud üle 400 000 inimese; arvestades, et enam kui 13,5 miljonit inimest Süürias ehk peaaegu kolm neljandikku allesjäänud elanikkonnast vajavad viivitamata hädaabi, nagu arstiabi ja toit, vesi ja peavari; arvestades, et 6,3 miljonit inimest on riigisisesed põgenikud, 4,7 miljonit elab raskesti ligipääsetavates ja piiramisrõngas aladel ning 5 miljonit elab pagulastena naaberriikides ja ümbritsevas piirkonnas laiemalt; arvestades, et Süüria kriisil on üha enam destabiliseeriv mõju piirkonnale laiemalt;

B.  arvestades, et 2017. aasta jaanuari seisuga on EL koos oma liikmesriikidega võtnud alates sõja puhkemisest 2011. aastal kollektiivselt kasutusele rohkem kui 9,4 miljardit eurot Süüria kriisile reageerimiseks nii Süürias kui ka kõnealuses piirkonnas ning see on teinud temast suurima rahastaja; arvestades, et EL on märkimisväärselt toetanud ka naaberriike, kes pagulasi vastu võtavad;

C.  arvestades, et Süüria konflikti käigus on toime pandud sihipäraseid ja valimatuid rünnakuid tsiviilelanike vastu, kohtuväliseid tapmisi, piinamisi ja väärkohtlemisi, kadunuks jääma sundimisi, massilisi ja meelevaldseid vahistamisi, kollektiivseid karistamisi, meditsiinitöötajate vastu suunatud rünnakuid ning toidust ja veest ilmajätmist; arvestades, et Assadi režiim kannab väidetavalt vastutust oma kinnipidamisasutustes toime pandud massiliste poomiste, piinamiste ja kohtuväliste tapmiste eest; arvestades, et Süüria valitsus on lõiganud tsiviilisikud tahtlikult ära hädavajalikest kaupadest ja teenustest, nagu toit, vesi ja arstiabi; arvestades, et rünnakud ja tsiviilisikute näljutamine asustatud alade piiramise teel kujutavad endast sõjataktikana rahvusvahelise humanitaarõiguse selget rikkumist; arvestades, et need kuriteod on siiani jäänud karistuseta;

D.  arvestades, et ISIS/Daesh ja muud džihaadirühmitused on pannud toime julmusi, sealhulgas jõhkraid hukkamisi ja mahavaikitud seksuaalset vägivalda, röövimisi, piinamisi, usuvahetusele sundimist ning naiste ja tütarlaste orjastamist; arvestades, et lapsi on värvatud ja kasutatud terrorirünnakutes; arvestades, et suurt muret tekitab praegu ISISe/Daeshi kontrolli all asuva elanikkonna heaolu ja nende võimalik kasutamine inimkilbina vabastamiskampaania käigus; arvestades, et sellised kuriteod võivad kujutada endast sõjakuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid ja genotsiidi;

E.  arvestades, et relvarahu, mis jõustus 30. detsembril 2016, ei ole järgitud, kuna kogu Süürias on teadete kohaselt toimunud mitmeid rikkumisi ja tõsiseid intsidente, nagu näiteks keemiarünnak Khan Sheikhounis, mille pani eeldatavasti toime režiim, ning pommirünnak bussidele, millega evakueeriti inimesi piiramisrõngas asuvatest Foah ja Kefraya linnast valitsuse kontrolli all olevatele aladele; arvestades, et surma on saanud kümneid inimesi, sh lapsi, ning vigastatuid on veel palju rohkem;

F.  arvestades, et mitmete uurimiste käigus on leitud, et Assadi relvajõud on kasutanud tsiviilisikute kahjustamiseks ja tapmiseks mõeldud keemilisi mõjureid, rikkudes 2013. aasta kokkulepet nende kõrvaldamiseks; arvestades, et viimane massihävitusrelvade kasutamise juhtum tsiviilisikute vastu toimus 4. aprillil 2017 Idlibi provintsis Khan Sheikhounis, kus tapeti vähemalt 70 tsiviilelanikku, kellest paljud olid lapsed, ning sajad inimesed said vigastada; arvestades, et 12. aprillil 2017 pani Venemaa veto ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile, milles oleks mõistetud hukka keelatud keemiarelvade väidetav kasutamine Süürias ja oleks kutsutud Süüria valitsust üles tegema koostööd selle vahejuhtumi uurimisel; arvestades, et USA teatas ELile, et tuginedes oma hinnangule, mille kohaselt oli Süüria režiim kasutanud keemiarelvi, korraldas USA Süürias Homsi kubermangus asuvale Al‑Shayrati lennuväebaasile raketirünnaku kavatsusega ennetada ja tõkestada keemiarelvade levikut ja kasutamist;

G.  arvestades, et EL lisas kooskõlas ELi keemiarelvade leviku ja kasutamise vastase võitluse poliitikaga 2017. aasta märtsis neli Süüria kõrget sõjaväelast sanktsioonide objektiks olevate isikute loetellu seoses nende rolliga keemiarelvade kasutamisel tsiviilelanike vastu;

H.  arvestades, et komisjoni president Jean‑Claude Junkcer mainis liidu olukorda käsitlevas kõnes 2016. aasta septembris, et on vaja ELi Süüria strateegiat; arvestades, et oktoobris kutsus Euroopa Parlament komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat Federica Mogherinit üles tagama, et uus Süüria strateegia aitaks kaasa poliitilise lahenduse saavutamisele Süürias, sealhulgas järelevalve- ja jõustamisvahenditega, et parandada rahvusvahelises Süüria toetamise rühmas võetud kohustuste täitmist;

I.  arvestades, et ELi Süüria strateegia eesmärk on määrata kindlaks, kuidas saaks EL aidata nähtavamalt ja tõhusamalt kaasa püsiva poliitilise lahenduse leidmisele Süürias ÜROs kokku lepitud kehtiva raamistiku alusel, ning toetada kokkuleppejärgset ülesehitust pärast usaldusväärse ülemineku toimumist; arvestades, et nimetatud strateegias tuuakse välja kuus peamist põhivaldkonda, nimelt: sõja lõpetamine tõelise poliitilise üleminekuprotsessi kaudu; asjakohase ja kaasava ülemineku toetamine; kõige haavatavamate süürlaste humanitaarvajaduste rahuldamine; demokraatia ja inimõiguste edendamine; sõjakuritegude eest vastutusele võtmise edendamine; ning Süüria elanikkonna ja ühiskonna vastupanuvõime toetamine;

J.  arvestades, et 5. aprillil 2017. aastal kaasjuhatas EL Süüria ja piirkonna tuleviku toetamise konverentsi, mis tõi kokku rohkem kui 70 riigi ja rahvusvahelise organisatsiooni ning rahvusvahelise ja Süüria kodanikuühiskonna esindajad; arvestades, et Brüsselis peetud konverentsil lepiti kokku terviklikus lähenemisviisis Süüria kriisi lahendamisele ning otsustati eraldada aastatel 2018–2020 humanitaarolukorrale reageerimiseks 3,47 miljardit eurot täiendavat rahalist abi, sealhulgas 1,3 miljardit eurot ELilt, kes on kriisiabi suurim rahastaja; arvestades, et lisaks on teatavad rahvusvahelised finantseerimisasutused ja rahastajad andnud teada umbes 27,9 miljardi euro ulatuses laenude andmisest; arvestades, et Süüria ülesehitamise kulud on hinnanguliselt ligikaudu 200 miljardit USA dollarit;

K.  arvestades, et EL tunnustab kõige rohkem pagulasi vastu võtnud Süüria naaberriikide Türgi, Liibanoni ja Jordaania jõupingutusi ning toetab neid riike;

L.  arvestades, et 4. mail 2017 jõudsid Venemaa, Iraan ja Türgi Kasahstanis Astanas kokkuleppele luua neli pingelõdvenduspiirkonda; arvestades, et kolm allakirjutanud riiki peavad tagama olukorra, et relvarahu vältaks kuus kuud (aega võib ka pikendada) ning tagama seejuures relvastatud vaatlejate kohalolu piirkonnas; arvestades, et kokkuleppes nõutakse Assadi režiimilt igasuguse lennutegevuse lõpetamist nende alade kohal olevas õhuruumis ja humanitaarabile takistamatu juurdepääsu võimaldamist mässuliste käes olevatele piirkondadele; arvestades, et sel nädalal algab Genfis ÜRO juhitavate läbirääkimiste uus voor ja juuli keskel on kavas korraldada veel üks Venemaa juhitavate kõneluste voor Kasahstanis;

M.  arvestades, et EL on korduvalt teatanud, et Süüria konflikti ei saa lahendada sõjaliselt ning et Süüria rahva lubamatutele kannatustele saab lõpu teha ainult Süüria juhitud kaasava üleminekuga; arvestades, et kuigi on selge, et taastamistööd võivad alata alles pärast poliitilise kokkuleppe sõlmimist, tuleks lepitamispüüdlusi alustada niipea kui võimalik ning EL peaks neid toetama eesmärgiga tagada pikaajaline stabiilsus; arvestades, et tõe jaluleseadmine, vastutuse ja üleminekuperioodi õigusemõistmise edendamine, samuti amnestia on selles kontekstis väga olulised;

1.  väljendab heameelt ELi Süüria strateegia üle, sealhulgas ELi Süüriat käsitlevate strateegiliste eesmärkide ja ELi Süüria jaoks seatud eesmärkide üle ning Brüsseli konverentsi tulemuste üle, mille raames anti mitmeaastased lubadused; nõuab tungivalt, et kõik osalenud ja rahvusvahelised rahastajad täidaksid võetud kohustused ning säilitaksid oma toetuse ka tulevikus;

2.  mõistab taas kord kõige karmimalt hukka julmused ning laialt levinud inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised, mida on toime pannud kõik konflikti osalised, eelkõige Assadi režiimi jõud oma liitlaste Venemaa ja Iraani toel, ning valitsusvälised relvarühmitused, eelkõige ISIS/Daesh ja Jabhat Fatah al Sham; rõhutab oma seisukohta, et kõik, kes vastutavad rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigustealase õiguse rikkumiste eest, tuleb vastutusele võtta; julgustab kõiki riike kohaldama üldkehtiva jurisdiktsiooni põhimõtet võitluses karistamatuse vastu ja tervitab mitme ELi liikmesriigi samme selles suunas, sealhulgas Hispaania siseriikliku kohtu hiljutist otsust kuulata ära kriminaalhagi üheksa Süüria luureametniku suhtes seoses piinamise ja muude inimõiguste rikkumistega; kordab oma nõudmist, et EL ja tema liikmesriigid uuriksid tihedas koostöös sama meelt riikidega võimalust luua Süüria sõjakuritegude tribunal, kuni küsimus õnnestub anda Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse; rõhutab, et vastutusele tuleks võtta ka need, kes panevad toime kuritegusid usuliste ja etniliste vähemuste ning muude rühmade vastu; on jätkuvalt veendunud, et ei konflikti tulemuslik lahendamine ega püsiv rahu Süürias ole võimalik ilma toime pandud kuritegude eest vastutusele võtmiseta;

3.  mõistab kõige karmimalt hukka 4. aprillil 2017 toimunud kohutava keemiarünnaku Idlibi provintsis asuvale Khan Sheikhouni linnale, milles hukkus vähemalt 70 tsiviilelanikku, sealhulgas lapsi ja humanitaartöötajaid, ning kus paljudel ohvritel olid gaasimürgituse sümptomid; märgib, et Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni teabekogumismissiooni esialgse hinnangu kohaselt on väited keemiarelvade kasutamise kohta usaldusväärsed; rõhutab, et Süüria on kohustatud täitma Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooni teabekogumismissiooni ning nimetatud organisatsiooni ja ÜRO ühise uurimismehhanismi soovitusi ning selleks tuleb koheselt tagada takistamatu juurdepääs ja tunnustada õigust kõikjal kontrolle läbi viia; rõhutab, et selliste rünnakute eest vastutavad isikud tuuakse kohtu ette; mõistab hukka Venemaa korduvad vetod ÜRO Julgeolekunõukogus, sealhulgas veto Julgeolekunõukogu resolutsioonile, milles mõistetakse hukka viimatine keemiarünnak ja nõutakse selle rahvusvahelist uurimist;

4.  väljendab heameelt rahvusvahelise, erapooletu ja sõltumatu mehhanismi loomise üle, mis aitab uurida Süüria Araabia Vabariigis alates 2011. aasta märtsist toime pandud rahvusvahelise õiguse kohaselt kõige raskemaid kuritegusid ja võtta nende toimepanijad vastutusele; taunib asjaolu, et kõnealune mehhanism ei ole ikka veel täielikult rahastatud; kutsub kõiki liikmesriike üles täitma oma vastavad lubadused;

5.  toetab jätkuvalt Süüria ühtsust, suveräänsust, territoriaalset terviklikkust ja sõltumatust, jõulist kogu Süüriat ühe tervikuna hõlmavat käsitlust ja Süüria rahva demokraatlikku tulevikku; rõhutab, et riigis võimaldab rahu taastada üksnes Süüria juhitud poliitiline protsess, mille tulemuseks on ÜRO toetatud ja kontrollitavad, uue põhiseaduse kohaselt korraldatavad vabad ja õiglased valimised; tuletab kõigile osapooltele meelde, et üleriigilise kaasava relvarahu ning Süüria kriisi rahumeelse ja kõigile vastuvõetava lahenduse saab saavutada ÜRO egiidi all, nagu on sätestatud 2012. aasta Genfi kommünikees ja ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis 2254 (2015), ning ÜRO peasekretäri Süüria erisaadiku Staffan de Mistura ja peamiste rahvusvaheliste ja piirkondlike osalejate toel;

6.  võtab teadmiseks hiljutise memorandumi pingelõdvenduspiirkondade rajamise kohta Süürias ning toetab kavatsust taaskehtestada relvarahu, teha lõpp režiimi õhujõudude lendudele pingelõdvenduspiirkondade kohal ning luua tingimused humanitaarabi juurdepääsuks, meditsiiniabi andmiseks, lahkuma sunnitud tsiviilelanike kodudesse tagasipöördumiseks ja rikutud taristute taastamiseks; juhib samas tähelepanu opositsiooni väljendatud murele, et selle ettevõtmise tulemuseks võib olla mõjupiirkondade tekkimine ja Süüria mitmeks osaks jagunemine; kutsub kõiki osapooli üles Astana kokkuleppeid täitma ning nende kolme garanti tagama relvarahust kinnipidamise; juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on hoiduda igasugusest mitmetimõistetavusest relvarahuga hõlmamata rühmituste osas, ning kutsub kõiki osapooli ja teiste seas ka Türgit tagama, et memorandum ei muudaks lihtsamaks rünnata mõõduka opositsiooniga liitunud või ISISe/Daeshi vastase rahvusvahelise koalitsiooni poolel võitlevaid rühmitusi; toonitab vajadust tagada memorandumi täitmise rahvusvaheline järelevalve ja toetab ÜRO jõulist sekkumist;

7.  nõuab, et Venemaa Föderatsioon ja Iraani Islamivabariik kasutaksid oma mõju Süüria režiimile selleks, et panna teda nõustuma mõistliku kompromissiga ja aktiivselt püüdma seda saavutada, et teha lõpp kodusõjale ning rajada teed kaasavale ja sisulisele üleminekuprotsessile; kutsub ELi ja liikmesriike jätkuvalt toetama mõõdukat opositsiooni, kindlaks tegema ja isoleerima radikaliseerunud elemente ning edendama lepitusprotsessi; soovitab kõrgetasemelise läbirääkimiste komitee liikmetel ÜRO vahendatud Genfi kõnelustel jätkuvalt osaleda;

8.  on kindlalt veendunud, et EL peab aktiivsemalt sekkuma ja kasutama oma konfliktijärgset olulist rahalist panust selleks, et olla mõjukas jõud praeguses, ÜROs kokkulepitud raamistikus peetavatel läbirääkimistel ja tagada poliitiline üleminek, töötades selleks välja selgekujulise poliitika, mille eesmärk on osapooli üksteisele lähendada ja intensiivistada tegevust valdkondades, kus liit võib anda lisaväärtust; toetab komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja praeguseid püüdlusi suhelda piirkonna tähtsamate osapooltega, selleks et tagada poliitiline üleminek ning konfliktijärgne lepitamine ja taastamistööd; nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja hakkaks koostama konkreetset kava ELi osalemiseks Süüria taasülesehitamisel ning püüaks saavutada kaasavat ühistegevust tähtsamate rahvusvaheliste organisatsioonide ja finantseerimisasutuste ning piirkondlike ja kohalike osapooltega; märgib aga seejuures, kuivõrd tähtis on, et süürlased ise võtaksid vastutuse riigi konfliktijärgse taastamise eest;

9.  rõhutab kohalike ja rahvusvaheliste kodanikuühiskonna organisatsioonide ja vabaühenduste töö ülimat tähtsust sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja muude rikkumiste, sh kultuuripärandi hävitamise tõendusmaterjalide registreerimisel; nõuab, et EL ja liikmesriigid pakuksid sellistele osalejatele täiendavat ja täielikku abi; kutsub ELi ja liikmesriike üles piisavalt rahastama organisatsioone, kes tegelevad avalikel allikatel põhineva uurimisega ning sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude tõendusmaterjalide digitaalse kogumisega, et tagada vastutus ja tuua kuritegude toimepanijad kohtu ette;

10.  väljendab heameelt selle üle, et ELi Süüria strateegias pööratakse suurt tähelepanu Süüria elanike ja ühiskonna vastupanuvõime tugevdamisele; kutsub liikmesriike üles kahekordistama oma pingutusi Süüria rahva ja kodanikuühiskonna suutlikkuse suurendamiseks, sealhulgas koos selliste osalejatega ja selliste osalejate abil, kes edendavad inimõigusi, võrdõiguslikkust (sh soolist võrdõiguslikkust ja vähemuste õigusi), demokraatiat ja mõjuvõimu suurendamist, ning tegema seda tööd võimaluse korral Süürias ja ka piirkonnas või Euroopas elavate Süüria pagulaste seas; rõhutab, et sellise võimekuse suurendamisega tuleks toetada süürlasi üleminekuperioodi suunamisel (sellistes valdkondades nagu meedia reguleerimine, detsentraliseerimine, munitsipaalhaldus ja põhiseaduse koostamine), võttes seejuures piisavalt arvesse naiste rolli ja vajadusi;

11.  väljendab rahulolu selle üle, et tunnustati kodanikuühiskonna ja sealhulgas naisorganisatsioonide kui püsiva lahenduse ühe keskse elemendi tähtsust; tuletab meelde asjaolu, et EL peab edendama ja hõlbustama kodanikuühiskonna ja naiste piisavat kaasamist rahuprotsessi ja nendega konsulteerimist kooskõlas naisi ning rahu ja julgeolekut käsitlevate ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonide 1325 (2000) ja 1820 (2008) ELi-poolse täitmise põhjaliku käsitlusega; nõuab, et naiste õigused peavad kajastuma Süüria uues põhiseaduses;

12.  kinnitab oma toetust ISISe/Daeshi vastase ülemaailmse koalitsiooni tegevusele ning on seejuures veendunud, et ELi strateegias oleks tulnud ka läbi vaadata ISISe/Daeshi ja teiste ÜRO loetletud terroriorganisatsioonide vastase võitluse küsimused, juhtida tähelepanu ja keskenduda terrorismi levikut soodustanud poliitilistele ja sotsiaalmajanduslikele algpõhjustele ning sõnastada konkreetsed tegevusmeetmed; on lisaks seisukohal, et oleks tulnud välja töötada viisid, millega aidata säilitada Süürias paljurahvuseline, paljusid religioone ja usutunnistusi järgiv ühiskond;

13.  rõhutab, kui oluline on kaitsta Süüria rahvus- ja usuvähemusi ning on kindlalt veendunud, et mis tahes poliitiline protsess peab olema kaasav ja suunatud salliva ja eri usutunnistusi järgiva Süüria riigi taastamisele;

14.  tuletab meelde usaldust suurendavate meetmete (sealhulgas humanitaarabi takistusteta kohaletoimetamine kogu Süürias, põhiliste avalike teenuste (elekter, vesi, tervishoid) osutamine, kõigi linnade piiramise lõpetamine ning vangide ja pantvangide vabastamine) õigeaegse rakendamise keskset tähtsust; tunneb heameelt Süüria valitsuse ja mässuliste rühmituste vahel saavutatud kokkuleppe üle, millega võimaldatakse evakueerida nelja ümberpiiratud linna elanikud; nõuab, et kõik osapooled toetaksid ja hõlbustaksid usaldust suurendavaid meetmeid käsitleva ulatusliku kokkuleppe sõlmimist;

15.  märgib kahetsusega, et laastav kodusõda on paisanud riigi sotsiaalse ja majandusarengu mõttes mitukümmend aastat tagasi, teinud miljonitest inimestest vaesed ja töötud, hävitanud suure osa haridus- ja tervishoiuteenustest ning põhjustanud süürlaste massilise ümberasumise ja ajude äravoolu; viitab sellepärast asjaolule, kui tähtis on ulatuslikum muu kui humanitaarabi, mis on suunatud Süürias asuvate inimeste vastupanuvõime suurendamisele ja majanduse taaskäivitamisele; kutsub lisaks ELi liikmesriike üles võtma endale vastutuse jagamisel suuremad kohustused ning võimaldama Süüria konfliktipiirkondadest põgenejatele kaitset ka kaugemal kui vahetult naaberpiirkondades, muu hulgas ümberasustamise ja humanitaarpõhjustel vastuvõtmise kavade abil; on samas seisukohal, et kohe pärast konflikti lõppemist tuleks stimuleerida kutseoskustega Süüria pagulaste koju tagasipöördumist ja osalemist oma riigi taastamisel;

16.  väljendab heameelt ELi poolt Jordaania ja Liibanoniga sõlmitud uue partnerluse prioriteetide üle ning ELi päritolueeskirjade lihtsustamise üle Jordaania ekspordi puhul; peab kahetsusväärseks, et suur hulk pagulasi elab Jordaanias, Liibanonis ja Türgis endiselt ebakindlates sotsiaalsetes ja majandusoludes ega suuda tihti (seaduslikku) tööd leida; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal nõuda, et Jordaania ja Liibanoni ametiasutused teeksid tööd säilinud (mitteametlike) tõkete kõrvaldamiseks, toetaksid füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise võimaluste laiendamist ning täidaksid naistele ja noortele töökohtade loomise lubadused;

17.  toetab igati Süürias ja piirkonnas algatust „Ei ainsatki kaotatud laste põlvkonda“ ning nõuab, et tehtaks rohkem selleks, et kõik pagulaste lapsed ja vastuvõtvate kogukondade kaitsetud lapsed saaksid kvaliteetse hariduse, mis oleks poistele ja tütarlastele võrdselt kättesaadav; juhib tähelepanu vajadusele tunnustada pagulaslaagrites sageli antavat vabaharidust ning toetada traumeeritud lastele psühholoogilise abi osutamist;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO‑le, rahvusvahelise Süüria toetusrühma liikmetele ning kõigile konfliktiosalistele ja tagada selle teksti tõlkimine araabia keelde.


Maanteetransport Euroopa Liidus
PDF 194kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon Euroopa Liidu maanteetranspordi kohta (2017/2545(RSP))
P8_TA(2017)0228B8-0290/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 91,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/62/EÜ raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/15/EÜ autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1071/2009, millega kehtestatakse ühiseeskirjad autoveo-ettevõtja tegevusalal tegutsemise tingimuste kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1072/2009 rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1073/2009 rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määrust (EL) nr 165/2014 autovedudel kasutatavate sõidumeerikute kohta(7),

–  võttes arvesse komisjoni valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ (COM(2011)0144),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni 2011. aasta transpordipoliitika valge raamatu rakendamise kohta: vahekokkuvõte ja edasised sammud säästva liikuvuse suunas(8),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni ELi logistika ja mitmeliigilise transpordi kohta uutes üleeuroopalise transpordivõrgu koridorides(9),

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni väikeste transpordiettevõtjate uute võimaluste ja koostööl põhinevate ärimudelite kohta(10),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu autoveoturu olukorra kohta (COM(2014)0222),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/413, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusnõuete rikkumise kohta(11),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa vähese heitega liikuvuse strateegia“ (COM(2016)0501) ning komisjoni teatist „Transport ja süsinikdioksiid“ (COM(1998)0204),

–  võttes arves Pariisi kokkulepet ja sellega võetud kohustust hoida globaalne soojenemine tunduvalt alla 2 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega ja teha jõupingutusi selle nimel, et temperatuuri tõus ei oleks suurem kui 1,5 °C,

–  võttes arvesse 14. aprilli 2016. aasta Amsterdami deklaratsiooni ühendatud ja automatiseeritud sõidukite juhtimise valdkonnas tehtava koostöö kohta – navigeerimine ühendatud ja automatiseeritud sõidukite suunas Euroopa teedel,

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus(12),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia – samm koostoimelise, ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse tagamise suunas“ (COM(2016)0766),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et komisjon peaks kiiremas korras esitama seadusandlikud ettepanekud, mis käsitlevad autoveoturgu (edaspidi „maanteealgatused“), eesmärgiga määrata kindlaks ja lahendada probleemid, millega sektor silmitsi seisab;

B.  arvestades, et maanteetranspordisektor annab ELis otseselt tööd 5 miljonile inimesele ja selle panuseks on ligi 2 % ELi SKPst, kusjuures sinna kuulub 344 000 maanteedel reisijaid vedavat ettevõtjat ja üle 560 000 maanteekaubaveo ettevõtja(13);

C.  arvestades, et 2013. aastal ulatus maantee-reisijateveo maht ELis 5 323 miljardi reisijakilomeetrini, mille puhul reisijateveoga seotud tegevusest ELi 28 liikmesriigis 72,3 % moodustasid sõiduautod ja 8,1 % bussid(14);

D.  arvestades, et liiklusohutuse küsimus on ELi jaoks endiselt aktuaalne ja et 2015. aastal hukkus liikluses 26 100 ja sai raskeid vigastusi 135 000 inimest;

E.  arvestades, et maanteetransport on ELi majanduse liikumapanevaid jõude, mis peaks jääma täiendava majanduskasvu ja töökohtade loomisel ning konkurentsivõime ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel esirinda, ning arvestades, et samal ajal on oluline, et see sektor muutuks jätkusuutlikumaks ning austaks inimväärseid töötingimusi ja sotsiaalseid õigusi;

F.  arvestades, et maanteetransport on valdkond, kus Euroopa on maailma liider nii tootmis- kui ka transporditegevuses, ning arvestades, et on otsustava tähtsusega, et Euroopa transpordisektoris jätkuks areng, et seal tehtaks investeeringuid ja seda uuendataks jätkusuutlikul ja ökoloogilisel viisil, et säilitada selle valdkonna tehnoloogiline juhtpositsioon üleilmsel tasandil maailma majanduse seisukohast, mida iseloomustab varasemast rohkem üha uute mõjuvõimsate osaliste ja uute ärimudelite esilekerkimine;

G.  arvestades, et maanteetranspordis loobutakse järk-järgult fossiilkütuste kasutamisest, võttes arvesse tungivat vajadust parandada energiatõhusust ja sektori jätkusuutlikkust, eelkõige alternatiivkütuste, alternatiivsete jõuseadmete ja digiteerimise abil kulutasuval viisil, ilma et seataks ohtu selle konkurentsivõimet;

H.  arvestades, et transpordil on oluline osa kliimamuutustes, sest see tekitab kokku ligikaudu 23,2 % ELi kasvuhoonegaaside heitest, ja arvestades, et maanteetransport tekitas 2014. aastal 72,8 % ELi transpordisektori kasvuhoonegaaside heitest;

I.  arvestades, et ummikud lähevad ELi majandusele maksma hinnanguliselt 1 % ELi SKPst ajakaotuse, täiendava kütusekulu ja õhusaaste tõttu;

J.  arvestades, et rahvusvaheliste maanteevedude sektor seisab silmitsi liikmesriikide poolt üha arvukamalt tekitatavate õiguslike tõketega;

K.  arvestades, et mitmeliigilised transpordivõrgud ning erinevate transpordiliikide ja -teenuste integreerimine võivad olla kasulikud reisijate ja kaubaveo ühenduste ja tõhususe täiustamiseks, aidates sel viisil vähendada süsinikdioksiidi ja muid kahjulikke heiteid;

L.  arvestades, et liikmesriikides jõustatakse kabotaaži käsitlevaid ELi õigusakte puudulikult;

M.  arvestades, et kogu liidus esineb märkimisväärseid erinevusi kehtivate õigusaktide jõustamisel, mis käsitlevad töötingimusi, sotsiaalseid õigusi ja liiklusohutust;

Maanteesektori konkurentsivõime ja innovaatilisuse suurendamine

1.  on seisukohal, et maanteealgatused peaksid andma äärmiselt vajaliku tõuke säästvama, ohutuma, innovaatilisema ja konkurentsivõimelisema Euroopa maanteetranspordi sektori arenguks, arendama edasi Euroopa maanteetaristut, et tõhustada maanteetransporti ja logistikat, tagama ettevõtjatele võrdsed võimalused ülemaailmsel turul ning siseturu väljakujundamise ja parema toimimise maanteedel toimuva reisijate- ja kaubaveo sektoris, ning nendega tuleks kehtestada Euroopa maanteetranspordi sektori pikaajaline strateegia;

2.  on samuti seisukohal, et maanteealgatused peaksid soodustama sõidukite tehnoloogilist arengut, edendama alternatiivkütuste kasutamist, suurendama transpordisüsteemide ja -liikide koostalitlusvõimet ning tagama transpordisektori VKEdele turulepääsu;

3.  kutsub komisjoni üles võtma maanteealgatuste koostamisel arvesse Euroopa Parlamendi 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni 2011. aasta transpordipoliitika valge raamatu rakendamise kohta; rõhutab, et maanteetransporti tuleb käsitleda ELi mitmeliigilise ja säästliku transpordipoliitikaga hõlmatud tervikliku ja pikaajalise lähenemise raames;

4.  kutsub komisjoni üles võtma liikuvust maanteedel käsitlevate algatuste paketi koostamisel arvesse ka Euroopa Parlamendi 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus;

5.  toonitab, et maanteetranspordi sektor aitab suurel määral kaasa ELi majanduskasvule ja töökohtade loomisele ning et majanduse olukord on tihedalt seotud ELi maanteetranspordi sektori konkurentsivõimega; nõuab seepärast ennetavat poliitikat, mille eesmärk on toetada ja arendada ausa konkurentsiga säästva maanteetranspordi sektorit, eriti VKEde jaoks, pidades eelkõige silmas digitaal-, tehnoloogia ja keskkonna valdkonna tulevast arengut kõnealuses sektoris, ergutades samal ajal tööjõu oskuste täiustamist;

6.  kutsub Euroopa maanteetranspordi sektorit üles kasutama digiteerimise pakutavaid võimalusi; kutsub komisjoni üles töötama välja sidetaristut nii, et see toimiks sõidukilt sõidukile ning sõidukilt taristule toimuva kommunikatsiooni korral, et suurendada liiklusohutust ja tõhusust ning valmistuda maanteeliikuvuse tulevikuks; rõhutab vajadust töötada välja tehnosiire sõidukite jaoks, suurendada nende logistilist toetust ning luua selles valdkonnas asjakohased määratlused ja koostada eeskirjad; kutsub komisjoni üles nägema ette sobiva õigusraamistiku sõidukite ühendatud ja automatiseeritud juhtimise jaoks ning ka uute koostööl põhinevate ärimudelite jaoks;

7.  nõuab tungivalt, et komisjon suurendaks ühtlustamist reisijate- ja kaubaveo valdkonnas, eelkõige ELi elektrooniliste teemaksusüsteemide puhul, kuna praeguse vähese ühtlustamisega kaasnevad transpordi lisakulud; ergutab sellega seoses digitaalsete tehnoloogiate kasutamist (paberivabad ja standarditud dokumendid, e-CMR arukas sõidumeerik jne), et tagada täielikult toimiv siseturg;

Piiriülese liikuvuse hõlbustamine teedel

8.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid põhjalikumalt ELi asjakohaseid eeskirju ja komisjon jälgiks hoolikamalt rakendamist, sh piiriülese koostöö, kehtivate õigusaktide tõlgendamise ning nõuetekohase ja mittediskrimineeriva jõustamise puhul, ning et liikmesriigid tegeleksid riiklike õigusaktide ühtlustamisega; on veendunud, et alati, kui see on õigustatud, peaks komisjon algatama rikkumismenetlused seaduste ja meetmete suhtes, mis tekitavad turumoonutusi;

9.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid tihedamat koostööd Euro Contrôle Route’i ja Euroopa liikluspolitseinike võrgustikuga (TISPOL), et parandada maanteetransporti käsitlevate õigusaktide jõustamist Euroopas ning luua tõhus mehhanism, mis tagab kehtiva õigustiku võrdse ja asjakohase rakendamise, s.t toetada liikmesriike sertifitseerimise, standardimise, tehniliste teadmiste, andmete kogumise, koolituse ja kontrolli ülesannete puhul ning hallata platvorme teabe vahetamiseks riiklike ekspertide ja asutuste vahel;

10.  palub liikmesriikidel tugevdada kontrolli, eelkõige seoses sõidu- ja puhkeaja nõuete ning kabotaaži suhtes kohaldatavate eeskirjade järgimisega, ning kasutada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi; nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks sõidukites selliste digitaalsete seadmete kohustuslikku kasutamist nagu arukad sõidumeerikud ja elektrooniliste saatelehtede (e-CMR) kasutamist, et parandada järelevalvet asjakohaste ELi eeskirjade järgimise üle, vähendades samal ajal halduskulusid;

11.  nõuab tungivalt, et komisjon ühtlustaks veelgi kehtivaid kerge- ja raskeveokite kohustusliku turvavarustuse (nt ohukolmnurgad, helkurvestid, varulambid või alkomeetrid) eeskirju;

12.  kutsub komisjoni üles uurima võimalusi, kuidas vähendada erinevate riikide õigusnormidega kaasnevat haldus- ja finantskoormust, et hõlbustada transporditeenuste osutamise vabadust kogu ELis;

13.  rõhutab, et sidusa, õiglase, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja bürokraatiavaba teetasude süsteemi rakendamine ELis, mis oleks proportsionaalne maanteede kasutamise ning veoautode, busside ja sõiduautode tekitatud väliskuludega (põhimõtted „kasutaja maksab“ ja „saastaja maksab“), soodustaks maanteetaristu seisukorra parandamist ning vähendaks liiklusummikuid ja saastet; kutsub komisjoni üles looma raamistikku, mis tagaks võrdse kohtlemise ja väldiks sõiduautode maksustamiskavade killustatust kogu ELis;

14.  palub komisjonil teha ettepanek Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse direktiivi läbivaatamiseks, nii et see hõlmaks ka väliskulude elementi tulenevalt põhimõttest, et saastaja maksab, ja oleks täielikult koostalitlusvõimeline, et soodustada ELi teemaksu kogumise ühtlustatud tehniliste standardite teket, ning mille aluseks oleks läbipaistvus, sõidukitesse sisseehitatud aruka transpordisüsteemi seadmete parem arendamine ja lõimimine ning õigusaktide põhjalikum selgitamine, mis aitaks Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse osutajate õigusi paremini sõnastada ja kaitsta ning muuta nende kohustused vähem koormavaks;

15.  on seisukohal, et ELi siseturu südapiirkondadesse on raskem pääseda liikmesriikidel, kes paiknevad liidu äärealadel ja kellel pole tegelikku alternatiivi maanteetranspordile; palub komisjonil lisada oma maanteealgatustesse mehhanismi, mille abil vähendada äärepoolsetest piirkondadest korraldatavatelt maanteevedudelt võetavaid tasusid;

16.  toonitab, et harilikult on rendisõidukid turul olevates sõidukitest kõige uuemad ja puhtamad ning tõstavad maanteetranspordisektori tõhusust; palub seepärast, et komisjon vaataks läbi rendisõidukitele kehtestatud eeskirjad, mis praegu võimaldavad liikmesriikidel keelata selliste sõidukite kasutamise rahvusvahelistel vedudel;

17.  väljendab muret selle pärast, et riigiasutused ei tõkesta sõidumeerikute ja kabotaažvedudega seotud pettusi ning palub seepärast komisjonil nende küsimustega tegeleda muu hulgas uute tehnoloogiate kasutamise, kabotaaži reguleerivate õigusnormide lihtsamaks ja selgemaks muutmise ning asutustevahelise teabevahetuse parandamisega, mille kõige eesmärk oleks eeskirjade parem jõustamine ja kabotaažvedude parem järelevalve kogu ELis;

18.  on seisukohal, et õigusaktide nõuded peaksid olema proportsionaalsed äriühingute laadi ja suurusega; väljendab siiski muret selle üle, kas väikestele tarbesõidukitele mitmete ELi eeskirjade kohaldamisel tehtavad erandid on endiselt õigustatud, arvestades nende sõidukite järjest ulatuslikumat kasutamist rahvusvahelisteks kaubavedudeks, ning palub komisjonil esitada põhjaliku analüüsi sellisest laienevast kasutusest majandusele, keskkonnale ja ohutusele tuleneva mõju kohta;

19.  rõhutab, et naabruses asuvate läbirääkijariikidega toimuva piiriülese maanteeliikluse hõlbustamiseks tuleks maanteetaristute, liiklusmärkide ja elektroonikasüsteemide standardeid rohkem ühtlustada, mis aitaks kõrvaldada kitsaskohti, eelkõige TEN-T põhivõrgustikus;

Sotsiaalsete tingimuste ja ohutuseeskirjade parandamine

20.  toonitab, et põhiõigus osutada kogu ELis transporditeenuseid ei tohiks olla õigustuseks mis tahes töötajate põhiõiguste rikkumisele või kehtivate töötingimusi (puhkeajad, töögraafikud, kodubaasist eemaloleku kestus, kutseoskuste omandamine, täienduskoolitus ja tööalane karjäär, ohutus ja tervishoid, hooldus ja sotsiaaltoetus, miinimumpalk) reguleerivate õigusaktide nõuete lõdvendamisele;

21.  peab äärmiselt oluliseks tuletada komisjonile meelde tema Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta tehtud ettepanekus võetud kohustusi, eelkõige seoses järgmisega:

   kindel ja paindlik tööhõive, põhimõte 5d: „Hoidutakse töösuhetest, mille tulemuseks on ebakindlad töötingimused, sealhulgas keelatakse ebatüüpiliste töölepingute kuritarvitamine. Katseaeg peaks olema mõistliku kestusega“;
   õiglane palk, põhimõte 6a: „Töötajatel on õigus õiglasele palgale, mis võimaldab inimväärse elatustaseme“;

tuletab meelde, et kõik komisjoni maanteealgatused peavad olema kooskõlas selle põhimõttega ega tohi ohustada kõnealuse sektori töötajate õigusi;

22.  väljendab muret selliste sotsiaalselt problemaatiliste äritavade pärast, mis ohustavad ka liiklusohutust ning seonduvad valdavalt kabotaažvedude eeskirjade ja nn riiulifirmadega (eelkõige küsimused seoses varjatult FIEna tegutsemise ning tahtlikult kahjulike tegevustavade või kehtivate ELi ja siseriiklike õigusaktide nõuete eiramisega, mis võimaldab kõlvatut konkurentsi tööjõu- ja tegevuskulude ebaseadusliku alandamise tõttu ning toob kaasa töötajate õiguste rikkumise ning tuleneb üleeuroopaliste eeskirjade ebaselgusest ja nende erinevast tõlgendamisest ja jõustamisest riiklikul tasandil);

23.  kutsub komisjoni üles muutma asutamisõiguse suhtes kehtivaid nõudeid, et kaotada maanteetranspordisektorist riiulifirmad;

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiiremas korras tegelema sõiduväsimuse küsimustega, muu hulgas tagama, et maanteetaristutesse investeerimisel alati täiustataks sõidukijuhtidele ja eriti pikamaa-autojuhtidele mõeldud rajatisi, ning et täiel määral täidetaks puhkeaegu reguleerivaid õigusakte;

25.  palub komisjonil pettuste ja rikkumiste tulemuslikuks ärahoidmiseks muuta selgemaks eeskirjad, mis reguleerivad kabotaažvedusid ja maanteetranspordi kutsealadel tööle asumist, ning parandada nende rakendamist;

26.  Ei nõustu kabotaaži edasise liberaliseerimisega, eelkõige piiramatute kabotaažvedudega teatava arvu päevade jooksul;

27.  palub, et komisjon selgitaks töötajate lähetamise direktiivi sätete kohaldamist maanteetranspordisektoris ning parandaks nende rakendamist ja jõustamist;

28.  rõhutab, et kasvanud nõudluse tõttu transporditeenuste järele, rahvusvahelise kaubanduse kiire arengu ja demograafilise olukorra tõttu on Euroopas tekkinud puudus kutselistest sõidukijuhtidest; palub seepärast, et komisjon lihtsustaks noorte meeste ja naiste pääsu sellele kutsealale ning tegeleks juhtide kehvade töötingimuste ja heade teeäärsete taristute puudumise küsimustega;

29.  juhib tähelepanu asjaolule, et maanteetranspordisektoris kehtivaid sotsiaalseid tingimusi ja õigusi reguleerivate siseriiklike seaduste erinevused tekitavad ettevõtjate ja eriti VKEde jaoks märkimisväärseid ja ebaproportsionaalseid haldustõkkeid, muudavad õigusraamistiku keerulisemaks, raskendavad liidus maanteetranspordisektori siseturu loomist ning takistavad kaupade ja teenuste vaba liikumist;

30.  palub komisjonil koostada eelseisvate maanteealgatuste jaoks ettepanekud, mis võimaldaksid teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust paremini eristada, tagamaks, et liikmesriigis, kus ettevõte ei ole asutatud, oleks äritegevus ajutise iseloomuga ning et töötajatele kohaldataks selle riigi seadusi, kus on nende tavapärane töökoht või kus toimub suurem osa nende erialasest tegevusest;

31.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tegeleda maanteetranspordisektori töö kvaliteedi küsimustega, pöörates erilist tähelepanu koolitusele, sertifitseerimisele, töötingimustele ja tööalasele karjäärile, et luua kvaliteetseid töökohti, arendada vajalikke oskusi ja tugevdada ELi maanteeveoettevõtjate konkurentsivõimet, mis tooks sellesse valdkonda rohkem noori, ning kõige selle juures keskenduda sõidukijuhtide töö ja eraelu sobivale ühitamisele;

32.  palub komisjonil muuta kombineeritud vedu käsitlevat direktiivi 92/106/EMÜ, et laiendada mitmeliigilise transpordi kasutamist, kaotada ebaõiglased tavad ning tagada kombineeritud vedudega seotud sotsiaalõigusnormide järgimine;

33.  palub, et komisjon hindaks võimalust koostada kõigi ühenduse loa alusel tegutsevate ettevõtjate kohta elektrooniline ja terviklik ettevõtjafail, et koondada kokku kõik liikluskontrollide käigus registreeritud olulised andmed veoettevõtjate, sõidukite ja sõidukijuhtide kohta;

34.  rõhutab, et ELi puhkerajatiste süsteem on puudulik ja ebapiisav; palub sellepärast, et liikmesriigid komisjoniga konsulteerides koostaksid kavad kasutajasõbralike, turvaliste ja ohutute puhkealade rajamiseks või pakkumiseks, kus oleks piisavalt parklakohti, sanitaarrajatisi ja ööbimisvõimalusi, kusjuures eelkõige tuleks hoolitseda strateegilise tähtsuse ja suure liiklusvooga sõlmpunktide eest;

35.  palub komisjonil ja liikmesriikidel lahendada sõidu- ja puhkeaegadega seotud kehtivate ebapraktiliste nõuete probleemid, s.t tavalised on olukorrad, kus juhilt nõutakse mitme tunni pikkust puhkamist, kuigi ta on oma kodubaasist või elukohast veel vaid mõne kilomeetri kaugusel; palub komisjonil määruse (EÜ) nr 561/2006 (mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist) läbivaatamisel seda arvesse võtta;

36.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama kogu ELi hõlmavat sihteesmärki maanteeliikluses saadud raskete vigastuste arvu vähendamiseks;

37.  kutsub komisjoni üles korraldama kogu ELi hõlmavat teadusuuringut juhtide väsimuse tagajärgede kohta bussitranspordis ning veo- ja furgoonautodega toimuval kaubaveol;

38.  palub, et komisjon viivitamata algataks üldise ohutuse määruse (EÜ) nr 661/2009 läbivaatamise ning võtaks arvesse uute tehnoloogiate ja standardite, sealhulgas vähemalt hädaolukorra andmete salvestite, otsese nägemisvälja standardite, arukate kiirusregulaatorite ja rehvirõhuandurite tähtsust;

39.  rõhutab vajadust muuta ELi maanteed ohutumaks ning täita eesmärk vähendada aastaks 2020 surma või raskete vigastustega lõppenud õnnetuste arvu poole võrra; toetab komisjoni poolt maanteetaristute ohutuse korraldamise õigusraamistiku läbivaatamisel kasutatud mõjuhinnangut;

Väheste heitkogustega maanteetranspordi edendamine

40.  väidab, et tuleb parandada maanteetranspordi ressursitõhusust ja rolli kaasaegses sünkromodaalses transpordivõrgus, kui tahetakse olemasolevaid võimsusi tõhusamalt kasutada, suurendada sõidukite kasutamise määra, edendada väiksemate ja kergemate sõidukite kasutamist, ühisautode kasutamist ja koossõitu ning üleminekut neljarattalistelt sõidukitelt kaherattalistele; peab digiteerimist ressursitõhususe tõstmise keskseks küsimuseks;

41.  rõhutab, et 2015. aasta Pariisi kliimakokkuleppe (COP21) eesmärkide täitmiseks tuleks saavutada transpordisektori CO2-heite vähendamine ja õhukvaliteedi parandamine tänu elektritranspordi, kütuseelementide ja muude arenenud jõuseadmete, eriti selliste, mille osas Euroopal on suur tehnoloogiline edumaa, arendamisele;

42.  maanteetranspordi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks palub komisjonil esitada kaugeleulatuvad ettepanekud veokite ja busside CO2 normide osas; palub komisjonil lähemalt uurida, kuidas renoveerimise stimuleerimise teel kiirendada üleminekut väheste heitkogustega transpordile;

43.  nõuab võrdsete konkurentsitingimuste tagamist kõigis ELi piirkondades ning konkreetseid meetmeid, sealhulgas suuniseid ja parimaid tavasid, mille abil tagada maanteetranspordis põhimõtete „kasutaja maksab“ ja „saastaja maksab“ rakendamine;

44.  toonitab, et Euroopa elektroonilise maksukogumisteenuse direktiivi läbivaatamine võib aidata edendada vähem saastavaid sõidukeid ja sõidukite ühiskasutust;

45.  rõhutab, kuivõrd tähtis on maanteetranspordis alternatiivkütuste kasutamise edendamiseks asjakohane taristu ning palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel luua stiimulite mudeleid, mis kiirendaksid alternatiivkütuste tarnevõrgustiku väljaehitamist;

46.  nõuab mõjusaid riiklikke poliitikaraamistikke, mis stimuleeriksid alternatiivkütustel (näiteks elektrienergia, vesinik, surumaagaas, hübriidmootorid) töötavaid sõidukeid ulatuslikumalt kasutusele võtma, ning nõuab vajalike tankimis/laadimistaristute kiiret väljaehitamist;

47.  tunnistab, et uuenduslikud ja madalate heitkogustega maanteesõidukid ja taristud aitavad hõlbustada maanteede, raudteede ja sadamate vahelisi üleminekuid ja transpordiühendusi, mis soodustab üldist nihet keskkonnahoidlikumate transpordiviiside suunas nii üksikisikute, reisijate kui ka kaupade veol;

48.  on veendunud, et koossõit ja ühisauto kasutamine on oluline ressurss transpordiühenduste säästvaks arendamiseks, muu hulgas äärepoolseimates ning maa- ja mägipiirkondades; kutsub komisjoni, liikmesriike ja kohalikke ametivõime üles hõlbustama koostööl põhinevate ärimudelite kujunemist selles valdkonnas;

49.  palub komisjonil uurida mitmetes liikmesriikides vähese saastega piirkondade rajamise küsimust ning võimalust kehtestada selliste piirkondade moodustamise/toimimise ühtsed kriteeriumid/eeskirjad;

50.  märgib, et sellised arukad transpordisüsteemid nagu koostoimelised intelligentsed transpordisüsteemid ning niisugused uuendused nagu e-kiirtee (trollitehnoloogial põhinevad elektriveokid) ja veokikaravanid võivad etendada transpordisüsteemide tõhususe, ohutuse ja keskkonnanäitajate parandamisel olulist osa; kutsub seepärast komisjoni üles stimuleerima arukate transpordisüsteemide arendamist ja kasutamist ning edendama innovatsiooni;

51.  märgib, et maanteetranspordis tehakse endiselt palju tühisõite ja see kahjustab keskkonda; tuletab meelde, et 2012. aastal moodustasid tühisõidud peaaegu veerandi (23,2 %) kõigi ELi raskete kaubaveokite läbitud kilometraažist ning et tühisõitude suurt mahtu põhjustavad kabotaažvedude praegused piirangud, mis ei lase vedajatel suuremaid kaubakoormaid komplekteerida ja halvendavad sellega nende tegevuse keskkonnanäitajaid; rõhutab seepärast turu avanemise soodsat mõju maanteetranspordi keskkonnatõhususele;

52.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid maanteetranspordi sektori CO2-heite vähendamiseks kiirendaksid üleminekut tavapärastelt fossiilkütusel töötavatelt maanteesõidukitelt säästvatele elektrisõidukitele, nt vesinikkütuseelemendiga sõidukitele;

53.  soovitab komisjonil ajakohastada oma transpordi väliskulude käsiraamatut ja lisada sinna uusi andmeid, mis kajastavad tegelikes sõidutingimustes tekkivaid heitkoguseid ning kliimamuutustest põhjustatud majanduslikku ja sotsiaalset kahju;

54.  rõhutab asjaolu, et maanteetranspordis alternatiivsetele ja taastuvatele energiaallikatele ülemineku eesmärkide täitmiseks tuleks kasutada mitmesuguseid energiaallikaid ja praegusi energiasäästuviise; juhib tähelepanu sellele, et üleminekuks on vaja stiimuleid ning et saaste piiramise eesmärgid tuleks sõnastada tehnoloogianeutraalsel kujul;

55.  märgib, et nimetatud ülemineku hõlbustamiseks saab kasutada alternatiivkütuseid, näiteks surumaagaasi, veeldatud maagaasi ja teise põlvkonna biokütuseid;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 187, 20.7.1999, lk 42.
(2) EÜT L 80, 23.3.2002, lk 35.
(3) ELT L 102, 11.4.2006, lk 1.
(4) ELT L 300, 14.11.2009, lk 51.
(5) ELT L 300, 14.11.2009, lk 72.
(6) ELT L 300, 14.11.2009, lk 88.
(7) ELT L 60, 28.2.2014, lk 1.
(8) Vastuvõetud tekstid: P8_TA(2015)0310.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0009.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0455.
(11) ELT L 68, 13.3.2015, lk 9.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0346.
(13) Allikas: ELi transport arvudes 2016, mis põhineb Eurostati andmetel.
(14) Allikas: ELi transport arvudes 2016, mis põhineb Eurostati andmetel.


Dadaabi pagulaslaager
PDF 188kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon Dadaabi pagulaslaagri kohta (2017/2687(RSP))
P8_TA(2017)0229RC-B8-0300/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Ida-Aafrika Arenguühenduse (IGAD) 25. märtsi 2017. aasta Nairobi deklaratsiooni Somaalia pagulaste jaoks püsivate lahenduste leidmise ja tagasipöördujate taasintegreerimise kohta Somaalias,

–  võttes arvesse 19. septembril 2016. aastal vastu võetud pagulasi ja rändajaid käsitlevat ÜRO New Yorgi deklaratsiooni,

–  võttes arvesse Keenias elavate Somaalia pagulaste vabatahtlikku kodumaale tagasipöördumist käsitleva kolmepoolse ministrite komisjoni 25. juuni 2016. aasta ühiskommünikeed,

–  võttes arvesse 11.–12. novembril 2015 Vallettas toimunud ELi rändeteemalise tippkohtumise tulemust,

–  võttes arvesse Hartumi protsessi (ELi – Aafrika Sarve piirkonna rändeteede algatus) ministrite konverentsi deklaratsiooni, mis võeti vastu 28. novembril 2014 Roomas,

–  võttes arvesse Somaalia ja Keenia valitsuste ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 10. novembril 2013 allkirjastatud kolmepoolset lepingut vabatahtliku repatrieerimise kohta,

–  võttes arvesse Keenia kõrgema kohtu 9. veebruari 2017. aasta eitavat otsust Dadaabi pagulaslaagri sulgemise kohta,

–  võttes arvesse Keenia valitsuse otsust kõrgema kohtu 9. veebruari 2017. aasta otsus edasi kaevata,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini, Euroopa Komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu voliniku Neven Mimica ning Euroopa Komisjoni humanitaarabi ja kriisiohjamise voliniku Christos Stylianidese pressiesindajate avaldust Keenia valitsuse 20. mai 2016. aasta otsuse kohta sulgeda Dadaabi pagulaslaager,

–  võttes arvesse ELi hädaolukorra usaldusfondi Aafrika jaoks,

–  võttes arvesse ÜRO algatust Global Compact pagulastega seotud vastutuse jagamise kohta,

–  võttes arvesse 11. Euroopa Arengufondi (EAF) riiklikku soovituskava Somaalia ja Ida-Aafrika jaoks,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Aafrika Sarve piirkond, kus elab peaaegu 250 miljonit inimest ja mille elanikkond kasvab kiiresti, on võtnud vastu suurima arvu riigisiseseid põgenikke ja pagulasi Aafrikas ja kogu maailmas; arvestades, et selle piirkonna probleemideks on ebaseaduslik ränne, sundümberasumine, inimkaubandus, inimeste ebaseaduslik üle piiri toimetamine, terrorism ja vägivaldsed konfliktid;

B.  arvestades, et neid probleeme põhjustavad mitmed tegurid, mis varieeruvad sõltuvalt kohalikest oludest, kuid mis üldiselt johtuvad hea valitsemistava ja sotsiaal-majanduslike võimaluste puudumisest, äärmisest vaesusest, ebastabiilsusest ja kliimamuutustest;

C.  arvestades, et Dadaabi pagulaskompleks loodi 1991. aastal ajutise lahendusena neile, kes otsivad varjupaika ja põgenevad tagakiusamise, vägivalla ja ebastabiilsuse eest Ida‑Aafrika piirkonnas ja eelkõige Somaalia kodusõja eest; arvestades, et praegu koosneb see kompleks kogupindalaga 50 ruutkilomeetrit eri piirkondadest pärit inimestele mõeldud viiest eri laagrist, millest Hagadera, Dagahaley ja Ifo laagrid on kõige vanemad ja kõige tihedamini asustatud;

D.  arvestades, et Dadaabi kompleksis, mis oli algselt ette nähtud ligikaudu 90 000 inimese jaoks, elab ÜRO hinnangute kohaselt praegu umbes 260 000 inimest, kellest 95 % pärineb Somaaliast ja 60 % on nooremad kui 18 aastat; arvestades, et 2016. aasta mais saatis Keenia laiali oma pagulasküsimuste ministeeriumi, mis vastutas pagulaste registreerimise eest, ning see tähendab, et kümneid tuhanded inimesi ei ole registreeritud, mis võib neid arve veelgi suurendada;

E.  arvestades, et laagris elavaid pagulasi ohustab vägivald, mille puhul on naised ja lapsed eriti kaitsetus olukorras;

F.  arvestades, et rohkem kui kahe aastakümne jooksul on Somaalia kannatanud suure ebastabiilsuse ja riigistruktuuride puudumise all, mille tagajärgi on veelgi süvendanud kliimamuutustega seotud korduvad loodusõnnetused; arvestades, et need probleemid on seadnud surve alla Somaalia kõige kaitsetumate kogukondade vastupidavuse ja toimetulekuvõime ning neist on saanud inimeste Somaalia-sisese ja naaberriikidesse ümberasumise peamine ajend;

G.  arvestades, et Somaalia kolm aastakümmet kestnud pagulasprobleem on üks maailma pikaajalisemaid ning eksiilis on sündinud juba kolmas põlvkond pagulasi; arvestades, et sellesse piirkonda on ümber asunud peaaegu miljon somaallast, millele lisaks on 1,1 miljonit inimest ümber asunud Somaalias endas;

H.  arvestades, et Somaalia on üks viiest maailma riigist, kust on viimase 15 aasta jooksul põgenenud kõige rohkem inimesi, kuna praeguseks on registreeritud 1,1 miljonit Somaalia pagulast, kellest enam kui 80 % asuvad Aafrika Sarve ja Jeemeni piirkonnas; arvestades, et Somaalia valitsus on korduvalt avaldanud valmisolekut oma kodanikud vastu võtta; arvestades, et Keenias on praegu ligikaudu 500 000 põgenikku, kelle arv kasvab pidevalt piirkonnas, eelkõige Lõuna-Sudaanis suureneva ebastabiilsuse tõttu;

I.  arvestades, et Somaalia julgeolekuolukord jääb endiselt ohtlikuks ja ettearvamatuks ning al‑Shabaabi ja teiste terroristlike ja relvarühmituste rünnakud jätkuvad; arvestades, et 6. aprillil 2017 kuulutas president Mohamed Abdullahi „Farmajo“ Mohamed Somaalia sõjapiirkonnaks ning pakkus islamistliku sissirühmituse al‑Shabaab liikmetele amnestiat, koolitust, tööd ja haridust, kui nad 60 päeva jooksul relvad maha panevad;

J.  arvestades, et kogu Ida-Aafrika piirkonda on tabanud ulatuslik põud ja mõnedes Lõuna-Sudaani osades on välja kuulutatud näljahäda, mis ohustab kuni miljonit inimest; arvestades, et viimase 25 aasta jooksul kolmanda näljahädaga silmitsi seisvas Somaalias on antud näljahäda eelhoiatus ja valitsuse andmetel vajab erakorralist toiduabi 6,2 miljonit inimest; arvestades, et Keenia president Uhuru Kenyatta on kuulutanud Keenias valitseva põua riiklikuks katastroofiks, mis on seadnud 2,7 miljonit inimest silmitsi tõsise näljaga; arvestades, et prognooside kohaselt halveneb olukord Etioopias, Keenias, Somaalias ja Jeemenis ilmselt veelgi, mis võib kaasa tuua laialdase näljahäda;

K.  arvestades, et ÜRO andmetel on põud Somaalias põhjustanud täiendavat riigisisest ümberasumist ja alates 2016. aasta novembrist on üle 683 000 inimese olnud sunnitud oma kodudest lahkuma; arvestades, et viimase, 2011. aasta näljahäda ajal suri ligi 250 000 inimest;

L.  arvestades, et Keenia valitsus tegi 6. mail 2016 teatavaks otsuse, et Dadaabi laager suletakse nii kiiresti kui võimalik, viidates julgeolekuprobleemidele ja vajadusele lõpetada pikaleveninud pagulasolukord selles piirkonnas; arvestades, et 2016. aasta 30. novembril teatas Keenia valitsus siiski, et laager suletakse 2017. aasta maiks; arvestades, et alates 25. märtsil 2017 toimunud IGADi tippkohtumisest on kõik jõupingutused nüüd suunatud Somaalia pagulaste jaoks piirkondliku ja jätkusuutliku lahenduse leidmisele;

M.  arvestades, et rahvusvaheline üldsus, sealhulgas EL, on väljendanud arusaamist Keenia valitsuse muredest ja laagri sulgemise põhjustest, kuid on samuti rõhutanud, et inimeste tagasipöördumine Somaaliasse peab toimuma rahvusvaheliste normide kohaselt, see peab olema vabatahtlik ja teadlik, tagasipöördujatel peab olema juurdepääs objektiivsele, neutraalsele ja asjakohasele teabele ning tagasipöördumine peab olema korraldatud turvaliselt, inimväärikust austavalt ja kestlikult ning tagasipöördujad peavad olema teadlikud sellest, mis juhtub, kui nad otsustavad, et ei lahku vabatahtlikult;

N.  arvestades, et 9. veebruaril 2017 otsustas Keenia kõrgem kohus kahe Keenia inimõiguste organisatsiooni (Keenia inimõiguste komisjoni ja Kituo Cha Sheria) kaebuse alusel, et Keenia valitsuse korraldused Dadaabi pagulaslaagri sulgemise kohta olid diskrimineerivad ja kujutasid endast kollektiivset karistamist ning olid lisaks liialdatud, meelevaldsed ja ebaproportsionaalsed;

O.  arvestades, et Dadaabi sulgemise ümber käiv arutelu on toonud tähelepanu keskmesse kolmepoolse lepingu aeglase rakendamise, mida Keenia valitsus ja teised sidusrühmad on avalikult kritiseerinud (ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ning Somaalia ja Keenia valitsus allkirjastasid selle 2013. aastal ja selle eesmärk oli korraldada somaallaste vabatahtlikku tagasipöördumist Somaalia turvalistesse piirkondadesse);

P.  arvestades, et pärast seda, kui ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet hakkas 2014. aastal Somaalia pagulaste vabatahtlikku tagasipöördumist toetama, on umbes 65 000 inimest tagasi pöördunud, kuid eesmärk kiirendada püsiva tagasipöördumise tempot sõltub olukorrast Somaalias;

Q.  arvestades, et 2016. aasta augusti lõpus peatasid Somaalia ametivõimud Jubalandis pagulaste suure voo tõttu nende tagasipöördumise piirkonna pealinna Kismaayosse; arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti andmeil on ligi 70 % tagasipöördujatest lapsed;

R.  arvestades, et Dadaabi sulgemine avaldab mõju teistele naaberriikidele, näiteks Etioopiale, kus praegu viibib umbes 245 000 Somaalia pagulast, ja võib esile kutsuda uue pagulaste sissevoolu; arvestades, et see näitab, et pagulaste, piirihalduse ja stabiilsuse küsimused on olemuslikult omavahel seotud ning nende lahendamiseks on vaja tugevdada piirkondlikku koostööd, eriti võttes arvesse Dadaabi sulgemise otsust;

S.  arvestades, et paljude pagulaste, eelkõige maapiirkondadest pärit pagulaste jaoks sõltuvad tagasipöördumise väljavaated sellest, kas neil on võimalik saada tagasi oma maa riigis, kus maavalduse süsteem on nõrk ja sunniviisilised väljatõstmised väga levinud;

T.  arvestades, et laiema Dadaabi piirkonna vastuvõttev kogukond on näidanud üles suurt inimlikkust, lahkust ja sallivust laagri olemasolu suhtes, kuid sel kogukonnal endal on väga suuri majanduslikke, arengu- ja keskkonnaprobleeme;

U.  arvestades, et Dadaabi olukorra pikalevenimine on toonud kaasa selle, et rahastajad on pidanud oma tähelepanu suunama muudele konfliktidele ja vähendama oma kulutusi, mis tähendab, et pagulased seisavad laagris silmitsi paljude probleemidega;

V.  arvestades, et kliimamuutus mõjub eriti hävitavalt karjakasvatajate rändavale eluviisile, mis annab elatist suurele osale selle piirkonna inimestest, keda üha enam ohustavad ka põud, haigused, sõda, kariloomade arvu vähenemine ja muud probleemid;

W.  arvestades, et aastateks 2014–2020 on EL eraldanud Euroopa Arengufondi kaudu 286 miljonit eurot, pöörates põhitähelepanu Somaalia kokkuleppe (Compact) rakendamisele ning eelkõige riigi ülesehitamisele ja rahu kindlustamisele, toiduga kindlustatusele, toimetulekuvõime suurendamisele ja haridusele; arvestades, et 12. novembril 2015 allkirjastati Valetta tippkohtumisel otsus luua ELi hädaolukorra usaldusfond Aafrika jaoks (EUTF), mille eesmärk on tegelda destabiliseerimise, sundümberasumise ja ebaseadusliku rände algpõhjustega, edendades vastupanuvõimet, majanduslikke võimalusi, võrdseid võimalusi, julgeolekut ja arengut; arvestades, et EL hoolitseb Keenia pagulaslaagrites viibivate pagulaste ellujäämiseks vajalike põhivajaduste eest;

X.  arvestades, et EL on võtnud kohustuse toetada Aafrika Liidu missiooni Somaalias (AMISOM), rahastades julgeoleku tagamist ja al‑Shabaabist ja teistest relvastatud opositsioonirühmitustest tingitud ohtude vähendamist; arvestades, et 23. märtsil 2017 korraldas Aafrika Liidu Komisjon ELi ja ÜRO esindajate osavõtul kõrgetasemelise konsulteerimise, millel käsitleti AMISOMi tulevikku ning Somaalia julgeolekuvaldkonna institutsioonide ja reformide toetamist; arvestades, et 11. mail 2017 teatas EL Londonis toimunud Somaalia-teemalisel konverentsil riigile antavast uuest, 200 miljoni euro suurusest abipaketist;

Y.  arvestades, et pärast USA presidendi Trumpi 27. jaanuari 2017. aasta korraldust ootab ebakindel tulevik umbes 3 000 pagulast, kes kavatseti 2017. aastal Keeniast, valdavalt Dadaabist, USAsse ümber asustada ning kellest enamikku on USA ja ÜRO ametnikud juba põhjalikult kontrollinud ja kes on kuni kümme aastat ümberasustamist oodanud;

Z.  arvestades, et ELi ümberasutamise alaseid jõupingutusi tuleks suurendada, et jõuda samale tasemele selliste ELi mittekuuluvate riikidega nagu Austraalia või Kanada ning saavutada eesmärgid, mida ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet peab vajalikuks, et tagada pagulaste õiglane jaotus kogu maailmas;

AA.  arvestades, et 25. märtsil 2017 IGADi tippkohtumisel vastu võetud Nairobi üleilmses tegevuskavas rõhutatakse inimeste ümberasumise põhjustena selles piirkonnas eelkõige põuda ja relvakonflikte;

AB.  arvestades, et pärast ELi valimiste hindamismissiooni viibimist Keenias antud soovituse kohaselt oleks kasulik ja tulemuslik saata ELi valimisvaatlusmissioon 2017. aasta augustis toimuvatele üldvalimistele;

1.  avaldab tunnustust Keeniale ja Dadaabi piirkonnale rolli eest, mida need on täitnud enneolematu arvu pagulaste vastuvõtmisel sellise pika ajavahemiku jooksul; rõhutab siiski, et praegune olukord piirkonnas ei ole jätkusuutlik ning nõuab piirkonna valitsuste ja kogu rahvusvahelise üldsuse, sealhulgas ELi tõhusat ja koordineeritud reageerimist, et tagada jätkusuutlik lahendus Somaalia pagulasküsimusele ja suurendada jõupingutusi julgeoleku suurendamiseks ja pikaajalise sotsiaal-majandusliku arengu saavutamiseks piirkonnas;

2.  võtab teadmiseks IGADi Nairobi deklaratsiooni Somaalia pagulaste jaoks püsivate lahenduste leidmise ja tagasipöördujate taasintegreerimise kohta Somaalias; väljendab heameelt võetud kohustuse üle saavutada terviklik piirkondlik lähenemine, säilitades samal ajal kaitse ja soodustades varjupaigariikide iseseisvat toimetulekut, mida tuleks rakendada rahvusvahelise üldsuse toetusel ja kooskõlas rahvusvahelise vastutuse jagamisega, nagu on sätestatud New Yorgi deklaratsiooni põhjalikus pagulaste probleemi lahendamise raamistikus;

3.  peab kahetsusväärseks ELi liikmesriikide äärmiselt tagasihoidlikku rolli jõupingutuste tegemisel pagulaste ümberasustamiseks Dadaabist ja kutsub ELi üles täitma oma kohustust tagada õiglane koormuse jagamine;

4.  rõhutab, et seni kuni püsib ebastabiilsus piirkonnas laiemalt ja näljahäda oht taas esile kerkib, ei saa pagulased koju tagasi pöörduda; nõuab seetõttu, et EL säilitaks oma põhieesmärgina pikaajalise arengu ning kahekordistaks oma jõupingutusi piirkonnas tegutsemiseks ja vahendajarolli täitmiseks, et lahendada majanduslikud, poliitilised, keskkonna- ja julgeolekualased süvaprobleemid, mis on äärmusliku vaesuse, kuritegevuse, radikaliseerumise ja terrorismi algpõhjused ning lõppkokkuvõttes pagulasolukorra põhjustajad;

5.  rõhutab tõsiasja, et jätkuva kaitse andmiseks 260 000 Somaalia pagulasele on lõppkokkuvõttes vaja piirkondlikku lahendust; tuletab meelde, et tagasipöördujate püsivaks taasintegreerimiseks on vaja kogukonnapõhist terviklikku lähenemisviisi, et parandada vastuvõtuvõimet ja muuta teenused tagasipöördujatele, riigisiseselt ümberasustatud isikutele ja kohalikele kogukondadele Somaalias paremini kättesaadavaks;

6.  väljendab heameelt Nairobi üleilmse ja piirkondliku tegevuskava vastuvõtmise üle, milles nähakse ette laagrite järkjärguline sulgemine, et võimaldada pagulastel siseneda vastuvõtva riigi tööturule ja kasutada teenuseid ning vabalt ringi liikuda; peab siiski kahetsusväärseks konkreetsete meetmete puudumist Dadaabi küsimuses; toetab piirkondliku rahastajate fondi loomist;

7.  on seisukohal, et Somaalia praeguseid julgeolekuprobleeme ja suurt näljaohtu silmas pidades peaks tagasipöördumine igal juhul olema alati vabatahtlik; nõuab suuremat vastutuse jagamist pagulaste vastuvõtmisel ja täiendavate meetmete kehtestamist, et aidata pagulastel jõuda kolmandatesse riikidesse, sealhulgas ELi;

8.  kinnitab oma toetust EUTFi eesmärkidele kontrollimatu rände ja ümberasumise algpõhjustega tegelemisel Ida-Aafrika piirkonnas; nõuab, et liikmesriigid täidaksid oma kohustusi fondi ees; nõuab siiski, et komisjon kiirendaks konsulteerimist piirkonna osalistega, sealhulgas kohaliku elanikkonnaga, piirkondlike valitsuste ja vabaühendustega, et keskenduda kohapeal tuvastatud probleemidele ja vajadustele ning edendada soodsat suhtumist ja suurendada suutlikkust seoses pagulaste tagasipöördumisega oma kodumaale; rõhutab asjaolu, et Dadaabis on loodud ligikaudu 10 000 töökohta, mis on peamiselt seotud humanitaartegevusega;

9.  rõhutab inim- ja kogukonnakeskse lähenemisviisi tähtsust EUTFi vahendite kasutuselevõtmisel, abistamaks Dadaabi asukaid nende tagasipöördumisel, ning arengu ja vastupanuvõime meetmete kehtestamiseks kogu piirkonnas; on kindlalt veendunud, et usaldusfond peaks keskenduma mitte ainult majandusarengule, vaid ka sellistele rohujuuretasandi projektidele piirkonnas, mille eesmärk on konkreetselt parandada põhiteenuste kvaliteeti, õigluspärasust ja nende üldist kättesaadavust ning kohaliku pädevuse arendamisele suunatud koolitust ja reageerida kaitsetumate kogukondade, sealhulgas vähemuste vajadustele;

10.  on veendunud, et EUTF peaks keskenduma rohkem säästva arengu edendamisele piirkonnas, tugevdades sel eesmärgil majanduslikke ja tööhõivevõimalusi ning vastupanuvõimet; nõuab, et need vahendid võetaks kasutusele säästva arengu edendamiseks ja päikeseenergia kasutamise laiendamiseks energiaallikana, näiteks puhta vee pumpamisel, mis on osutunud Dadaabi laagri mõnes osas edukaks projektiks;

11.  juhib tähelepanu asjaolule, et üle 60 % pagulaslaagri elanikest on naised ja lapsed ning neid võib pidada laagri kõige kaitsetumateks ja tõrjutumateks inimrühmadeks; kutsub Keenia valitsust, piirkondlikke institutsioone, rahvusvahelisi abiorganisatsioone ja rahvusvahelist üldsust, sealhulgas ELi, üles võtma seoses abimeetmetega kasutusele erilise lähenemisviisi, et tõrjuda laagris naiste ja laste haavatavust mõjutavaid tegureid, nagu sooline tagakiusamine, naistevastane vägivald, seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine, äärmine vaesus ja tõrjutus;

12.  avaldab Somaalia ametivõimudele tunnustust viimastel kuudel tehtud edusammude, muu hulgas valimiste korraldamise eest; rõhutab siiski tõsiasja, et julgeoleku- ja sotsiaal-majanduslikud tingimused on paljudes Somaalia osades laiaulatusliku tagasipöördumise jaoks endiselt äärmiselt keerulised; kutsub seepärast ELi ja tema liikmesriike üles tegema Somaalia ametivõimudega koostööd jõupingutuste suurendamiseks, et saavutada enne laiaulatuslikku repatrieerimist riigis stabiilsus;

13.  nõuab, et EL ja rahvusvahelised partnerid täidaksid Somaalia ees võetud kohustused, tehes jõupingutusi toiduga kindlustatuse tagamiseks, et vältida ähvardavat näljahäda, suurendada julgeolekut ja leida lahendus kogukonna probleemidele, parandada riigi rahanduse juhtimist ja abistada põhiseaduse läbivaatamise lõpuleviimisel, eesmärgiga saavutada pikaajaline stabiilsus;

14.  kutsub ELi üles tagama, et piirkonna ümberpaigutamisprogrammides kantaks hoolt eelkõige selle eest, et kaitsetute inimeste rühmad paigutataks vastutustundlikul viisil ümber ohututesse piirkondadesse ja järgitaks pagulaste õigusi; kutsub ELi ja rahvusvahelisi partnereid üles abistama taristu rajamisel kogu riigis, et tagasipöörduvad pagulased saaksid turvaliselt ja alaliselt Somaalia kogukonda taasintegreeruda, ilma et neid ohustaksid sellised terroriorganisatsioonid nagu al‑Shabaab;

15.  rõhutab vajadust hallata paremini Somaalia ja selle naaberriikide vahelisi piire, mida peetakse inimkaubanduse ning relvade, uimastite ja muude ebaseaduslike kaupade üle piiri toimetamisega tegelevate võrgustike mängumaaks ja mille kaudu seega rahastatakse kuritegevust ja terrorismi; loodab, et ELi Somaalia väljaõppemissioon teeb Aafrika Liidu missiooniga Somaalias (AMISOM) ja Somaalia ametivõimudega tihedat koostööd, et jagada parema piirihalduse alaseid parimaid tavasid inimkaubitsejate ja salakaubavedajate tabamiseks;

16.  märgib, et piirkonnas ei saa olla arengut ilma suurema julgeolekuta; rõhutab kindlalt asjaolu, et EAFi ja ametliku arenguabi allikatest pärit vahendid tuleb eraldada majanduslikule, humanitaar- ja sotsiaalsele arengule piirkonnas, pöörates erilist tähelepanu usaldusfondi otsuses välja toodud arenguprobleemidele; tuletab meelde, et EAFi ja ametliku arenguabi vahendeid tuleks kasutada üksnes ja eranditult arengueesmärkideks, mis tegelevad rände algpõhjustega;

17.  juhib tähelepanu vajadusele tugevdada Keenia Dadaabi piirkonna vastuvõtvate kogukondade vastupanuvõimet ja arengut, pöörates tähelepanu sellele, et Dadaabi laagris ja linnas pakutavate avalike teenuste järkjärguline vähendamine ei avaldaks ebasoodsat mõju inimeste elatusvahenditele ja et välditaks sellest tuleneda võivat majanduslikku šokki elanikkonnale; rõhutab tõsiasja, et Dadaabi paigutatud inimesed on tekitanud piirkonnale suure keskkonnakoormuse, mis mõjutab kohalike elanike juurdepääsu loodusvaradele; rõhutab, et seda küsimust tuleks käsitleda ühiselt koos Keenia valitsusega ja Keenia jaoks mõeldud ELi riikliku soovituskava kaudu; loodab, et Keenia valitsus ja EL tunnistavad selle hapra piirkonna erivajadusi;

18.  väljendab kahetsust seoses USA valitsuse otsusega kärpida oma makseid ÜRO asutustele 640 miljoni USA dollari võrra; väljendab oma muret selle pärast, kuidas nimetatud otsus mõjutab otseselt olukorda kogu piirkonnas; rõhutab, et ELi vabatahtlikud maksed ÜRO fondidele ja asutustele, mis moodustavad poole nende fondide ja asutuste kogueelarvest, on maailmas rahu ja julgeoleku säilitamise seisukohast ülimalt tähtsad;

19.  rõhutab, et eelarvepuudujääk selliste ÜRO asutuste nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti puhul, kes aitavad pakkuda kaitset, varjupaika ja humanitaarabi rasketes ja keerulistes tingimustes, üksnes suurendab julgeolekuprobleeme;

20.  märgib suure murega, et kliimamuutused avaldavad piirkonnale tõsist mõju, mis tuletab ELile, selle liikmesriikidele ja kogu rahvusvahelisele üldsusele selgelt meelde, et on vaja rakendada Pariisi kokkuleppe tingimusi, võttes samal ajal teadmiseks sellise tegevuse otsest mõju sõjale ja näljahädale piirkonnas;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Keenia valitsusele, Garissa piirkonna kubernerile, Keenia parlamendi esimehele, Somaalia valitsusele, Somaalia parlamendi esimehele, IGADile, IGADi liikmesriikide valitsustele, ÜRO peasekretärile ja ÜRO pagulaste ülemvolinikule.


Ümberpaigutamise elluviimine
PDF 166kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon ümberpaigutamise toimimise kohta (2017/2685(RSP))
P8_TA(2017)0230B8-0340/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 14. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1523, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks(1),

–  võttes arvesse nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks(2),

–  võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2016. aasta otsust (EL) 2016/1754, millega muudetakse otsust (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks(3),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks(4),

–  võttes arvesse oma 17. septembri 2015. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia, Kreeka ja Ungari toetamiseks(5),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2016. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse nõukogu 22. septembri 2015. aasta otsust (EL) 2015/1601, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks(6),

–  võttes arvesse komisjoni 11 aruannet ümberpaigutamise ja ümberasustamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 16. mai 2017. aasta avaldusi ümberpaigutamise toimimise kohta,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni taotlusel läbi viidud ja 2017. aasta märtsis avaldatud uuringut nende nõukogu 2015. aasta otsuste rakendamise kohta, millega kehtestati rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 78 lõikes 3 sätestatud nõuandemenetluse kohaselt võttis Euroopa Parlament suure häälteenamusega vastu seisukoha toetada ümberpaigutamisotsuseid;

B.  arvestades, et ümberpaigutamisotsused võeti vastu kiireloomulise solidaarsusmeetmena, kuna puudus vastutuse jagamisel põhinev Euroopa varjupaigasüsteem, mida ei ole ikka veel loodud;

C.  arvestades, et liikmesriigid on võtnud kohustuse paigutada ümber 160 000 varjupaigataotlejat Itaaliast ja Kreekast; arvestades, et nõukogu otsuse (EL) 2016/1754 kohaselt võib 54 000 nendest kohtadest kasutada Süüria pagulaste vastuvõtmiseks Türgist;

D.  arvestades, et Ühendkuningriik on otsustanud kõnealuses mehhanismis mitte osaleda, samal ajal kui Iirimaa on otsustanud osaleda; arvestades, et Taani on otsustanud vabatahtlikult mitte osaleda, samal ajal kui kolm assotsieerunud riiki on otsustanud osaleda;

E.  arvestades, et 27. aprilli 2017. aasta seisuga oli ainult 17 903 varjupaigataotlejat ümber paigutatud, neist 12 490 Kreekast ja 5 413 Itaaliast; arvestades, et see moodustab vaid 11 % kogu võetud kohustusest;

F.  arvestades, et Itaalias ja Kreekas olevate inimeste arv, kellel on õigus ümberpaigutamisele, on praegu nõukogu otsustega ette nähtud arvust väiksem; arvestades, et seni on Kreekas registreeritud 26 997 ümberpaigutamistingimustele vastavat taotlejat, sellal kui liikmesriigid on ametlikult lubanud anda 19 603 ümberpaigutamiskohta; arvestades, et seni on Itaalias registreeritud 8 000 ümberpaigutamistingimustele vastavat taotlejat, sellal kui liikmesriigid on ametlikult lubanud anda 10 659 ümberpaigutamiskohta; arvestades, et lubatud kohtade arv on üldiselt palju kõrgem kui tegelikult ümber paigutatud isikute arv;

G.  arvestades, et tegelikult loetakse ümberpaigutamistingimustele vastavaks ainult need varjupaigataotlejad, kes olid Kreekas juba enne 20. märtsi 2016; arvestades, et ümberpaigutamisotsused ei sisalda sellist ümberpaigutamistingimustele vastavuse lõppkuupäeva ning ka nende muudatustes ei ole seda kehtestatud;

H.  arvestades, et ümberpaigutamisele on õigus üksnes neil varjupaigataotlejatel, kelle kodakondsuse puhul on Eurostati uusimatel kättesaadavatel, kord kvartalis avaldatavatel andmetel keskmine taotluste rahuldamise määr 75 % või kõrgem; arvestades, et iraaklastel ei ole enam õigust ümberpaigutamisele, sest nende keskmine taotluste rahuldamise määr on langenud alla 75 %; arvestades, et Euroopa Parlament nõudis oma 15. septembri 2016. aasta seisukohas komisjoni ettepaneku kohta, millega muudetakse nõukogu otsust (EL) 2015/1601, et afgaanidel peaks samuti olema õigus ümberpaigutamisele; arvestades, et afgaanid moodustasid suuruselt teise varjupaigataotlejate rühma, kellega liit pidi 2016. aastal tegelema; arvestades, et neist 56,7 %‑le anti varjupaik; arvestades, et selgelt kõige rohkem afgaane saabub Kreekasse; arvestades, et paljud neist on saatjata alaealised;

I.  arvestades, et 62 300 varjupaigataotlejat ja rändajat on endiselt Kreekas;

J.  arvestades, et Itaaliasse saabujate arv saavutas 2016. aastal uue rekordi – 181 436 (18 % rohkem kui 2015. aastal), kellest 14 % olid saatjata alaealised; arvestades, et 2016. aastal saabus 20 700 eritrealast, kes vastavad ümberpaigutamistingimustele, kuid Itaalia on seni registreerinud neist ümberpaigutamiseks ainult umbes neljandiku;

K.  arvestades, et Itaaliast 2016. aastal teistesse liikmesriikidesse ümber paigutatud varjupaigataotlejate arv oli oluliselt väiksem kui Dublini määruse alusel teistest liikmesriikidest Itaaliasse üle viidud varjupaigataotlejate arv;

L.  arvestades, et komisjon kehtestas oma 8. aruandes ümberpaigutamise ja ümberasustamise kohta igakuise ümberpaigutamise sihtarvu, mida korrati järgmistes aruannetes ja milleks on 3 000 varjupaigataotlejat Kreekast ja 1 500 Itaaliast (alates 1. aprillist 2017), et tõhusalt ja sujuvalt hõlbustada ja kiirendada ümberpaigutamist nõukogu otsustega ette nähtud ajaraamistikus;

M.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu kiitis oma 15. detsembri 2016. aasta kohtumisel heaks ELi‑Türgi avalduse rakendamise ühise tegevuskava, mis sisaldas Kreekast ümberpaigutamise eesmärki; arvestades, et Euroopa Ülemkogu kordas oma nõudmist veelgi intensiivistada jõupingutusi, et kiirendada ümberpaigutamist, eelkõige saatjata alaealiste puhul;

N.  arvestades, et ümberpaigutamise toimimiseks vajalikud eeltingimused ja tegevustaristu on täielikult paigas;

O.  arvestades, et hoolimata teatavast edust on ainult kaks liikmesriiki, Soome ja Malta, siiani oma ümberpaigutamiskohustused kavakohaselt täitnud; arvestades, et enamik liikmesriike on nende täitmisega kaugele maha jäänud; arvestades, et neli liikmesriiki paigutavad ümber äärmiselt piiratud arvul; arvestades, et kaks liikmesriiki ei osale endiselt;

P.  arvestades, et ainult Soome võtab süstemaatiliselt vastu saatjata alaealisi; arvestades, et Itaalias on neile vaja umbes 5 000 ümberpaigutamiskohta, samal ajal kui siiani on ümber paigutatud ainult üks saatjata alaealine; arvestades, et Kreekas on 12. aprilli 2017. aasta seisuga vaja 163 lisakohta;

Q.  arvestades, et mõned liikmesriigid kasutavad väga piiravaid ja diskrimineerivaid eelistusi, näiteks paigutades ümber üksnes üksikemasid või välistades teatud kodakondsusega taotlejad, näiteks eritrealased, ning kohaldavad väga põhjalikku turvakontrolli; arvestades, et 7. mai 2017. aasta seisuga on liikmesriigid 961 Kreekas oleva isiku ümberpaigutamisest keeldunud;

R.  arvestades, et nõukogu otsusega (EL) 2015/1523 sätestatakse selgelt, et ümberpaigutamismeetmed ei vabasta liikmesriike määruse (EL) nr 604/2013 (Dublin) täielikust kohaldamisest, mis puudutab perekonna taasühinemist ja saatjata alaealiste erikaitset ning humanitaarsetel põhjustel kaalutlusõigust käsitlevate sätete kohaldamist;

1.  tunnistab, et teatavaid edusamme on tehtud, kuid väljendab pettumust liikmesriikide täitmata solidaarsus- ja vastutuse jagamise kohustuste üle;

2.  kiidab heaks Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti poolt automaatse eelistuste vastavusse viimise süsteemi loomise; kutsub liikmesriike üles mitte võtma vastu meelevaldseid otsuseid ümberpaigutamistaotluste heaks kiitmise kohta; nõuab tungivalt, et liikmesriigid lükkaksid taotluseid tagasi üksnes nõukogu otsustes ümberpaigutamise kohta viidatud konkreetsete põhjuste alusel;

3.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid nõukogu otsustest tulenevaid kohustusi ja paigutaksid Kreekast ja Itaaliast süstemaatiliselt ümber varjupaigataotlejaid, sealhulgas neid, kes saabusid pärast 20. märtsi 2016, kuni kõik ümberpaigutamistingimustele vastavad isikud on ümber paigutatud tõhusalt ja sujuvalt nõukogu otsustega ette nähtud ajaraamistikus; kutsub liikmesriike üles andma ümberpaigutamislubadusi ja viima isikuid üle stabiilselt iga kuu;

4.  kutsub liikmesriike üles pidama esmatähtsaks saatjata alaealiste ja teiste haavatavate taotlejate ümberpaigutamist;

5.  tervitab komisjoni 2. märtsi 2017. aasta kümnendas ümberpaigutamise ja ümberasustamise kohta koostatud aruandes väljendatud seisukohta, et komisjon kavatseb kasutada kõhklemata talle aluslepingutega antud volitusi, kui liikmesriigid ei suurenda varsti oma ümberpaigutamiste arvu; saab sellest nii aru, et see hõlmaks rikkumismenetlusi;

6.  nõuab, et liikmesriikide õiguslikud kohustused ei lõpeks pärast 26. septembrit 2017, ja et pärast seda kuupäeva peaksid nad ikkagi paigutama ümber kõik tingimustele vastavad taotlejad, kes on selleks kuupäevaks saabunud;

7.  rõhutab asjaolu, et nõukogu on seadnud endale eesmärgiks 160 000 ümberpaigutamist; märgib, et inimeste arv, kellel on õigus ümberpaigutamisele, erineb sellest arvust; kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut pikendada ümberpaigutamismeetmete kehtivust seni, kuni võetakse vastu uuesti sõnastatud Dublini määrus kooskõlas komisjoni 4. mai 2016. aasta ettepanekuga (COM(2016)0270);

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 239, 15.9.2015, lk 146.
(2) ELT L 248, 24.9.2015, lk 80.
(3) ELT L 268, 1.10.2016, lk 82.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0306.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0324.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0354.


LGBTI‑inimesi käsitlevate nõukogu suuniste rakendamine, eelkõige seoses (väidetavalt) homoseksuaalsete meeste tagakiusamisega Venemaal Tšetšeenias
PDF 261kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 18. mai 2017. aasta resolutsioon lesbisid, geisid, biseksuaale, trans- ja intersoolisi inimesi (LGBTI‑inimesi) käsitlevate nõukogu suuniste rakendamise kohta, eelkõige seoses (väidetavalt) homoseksuaalsete meeste tagakiusamisega Venemaal Tšetšeenias (2017/2688(RSP))
P8_TA(2017)0231RC-B8-0349/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle protokolle,

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni põhiseadust, eriti selle 2. peatükki inimese ja kodaniku õiguste ja vabaduste kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 24. juunil 2013 vastu võetud suuniseid lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI‑inimesed) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldusi, milles käsitletakse LGBTI‑inimeste võrdõiguslikkust,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ning piinamise ja väärkohtlemise kohta,

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni homofoobia ning seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastu võitlemise ELi tegevuskava kohta(1),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ekspertide 13. aprilli 2017. aasta avaldust homoseksuaalsete meeste väärkohtlemise ja kinnipidamise kohta Tšetšeenias,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019,

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini pressiesindaja 6. aprilli 2017. aasta avaldust homoseksuaalsete meeste inimõiguste rikkumiste kohta Tšetšeenias,

–  võttes arvesse ELi 19. aprillil 2017 kohapeal tehtud avaldust homoseksuaalsete meeste inimõiguste rikkumiste kohta Tšetšeenias,

–  võttes arvesse ELi 27. aprillil 2017 OSCE alalises nõukogus tehtud avaldust, mis puudutab jätkuvaid teateid homoseksuaalsete meeste vahistamise ja tapmise kohta Tšetšeenia valitsuse poolt,

–  võttes arvesse USA välisministeeriumi pressiesindaja 7. aprilli 2017. aasta avaldust,

–  võttes arvesse OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) direktori 13. aprilli 2017. aasta avaldust,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ja Venemaa välisministri Sergei Lavrovi 24. aprillil 2017 Moskvas toimunud ühist pressikonverentsi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 1. aprillil 2017 avaldati sõltumatus Vene ajalehes Novaja Gazeta artikkel selle kohta, et Venemaa Föderatsiooni Tšetšeenia autonoomses vabariigis on rohkem kui sada homoseksuaalset või homoseksuaalseks peetud meest röövitud ja kinni peetud koordineeritud kampaania käigus, mille väidetavalt korraldasid vabariigi ametivõimud ja julgeolekujõud Tšetšeenia presidendi Ramzan Kadõrovi otsesel korraldusel;

B.  arvestades, et Novaja Gazeta teatel röövituid väärkoheldi ja piinati ning sunniti avaldama andmeid teiste LGBTI‑inimeste kohta; arvestades, et teatati ka, et tapetud on vähemalt kolm meest, kellest kaks surid vangistuses kohtlemise tõttu ja ühe tappis tema perekond, sooritades nn aumõrva;

C.  arvestades, et esialgseid teateid on eraldi kinnitanud organisatsioonid Human Rights Watch ja International Crisis Group (Rahvusvaheline Kriisirühm), kes mõlemad toetuvad kohalike allikate kinnitustele, et politsei ja julgeolekujõud on hakanud kinni pidama homoseksuaalseks peetud mehi;

D.  arvestades, et teadete kohaselt on Tšetšeenia ametivõimud need väited tagasi lükanud ja näidanud soovimatust neid uurida ja toimepanijaid vastutusele võtta;

E.  arvestades, et ohvrid hoiduvad valdavalt õigust nõudmast, kuna kardavad kohalike võimude kättemaksu; arvestades, et geid ja lesbid ning geiks või lesbiks peetavad inimesed on tugevalt homofoobse ühiskonna tõttu eriti kaitsetud, ning arvestades, et sugulased võivad nad tappa, pannes toime nn aumõrva;

F.  arvestades, et pärast aastaid kestnud ähvardusi ja repressioone ning inimõiguste olukorra järsku halvenemist Põhja‑Kaukaasias ei suuda õieti ükski sõltumatu ajakirjanik ega inimõiguste aktivist enam selles piirkonnas töötada; arvestades, et repressioonidest kirjutanud ajalehe Novaja Gazeta ajakirjanikud on oma tööga seoses väidetavalt saanud tapmisähvardusi; arvestades, et Tšetšeenia võimud eitavad kõiki süüdistusi ja nõuavad, et ajakirjanikud avaldaksid küsitletud ohvrite nimed;

G.  arvestades, et Peterburis ja Moskvas on politsei kinni pidanud LGBTI‑aktiviste, kes püüdsid inimesi Tšetšeenias toimuvast homoseksuaalsete meeste tagakiusamisest teavitada ja nõudsid juhtunu uurimist;

H.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon on allkirjastanud mitmed rahvusvahelised inimõigusi käsitlevad lepingud ning Euroopa Nõukogu liikmena ja Euroopa inimõiguste konventsiooni osalisena on Venemaa kohustatud tagama kõigi isikute turvalisuse, kes võivad olla ohustatud, muu hulgas oma seksuaalse sättumuse tõttu; arvestades, et Venemaal on kohustus ja vahendid, et uurida Tšetšeenia ametivõimude toimepandud kuritegusid; arvestades, et alates 1993. aastast ei loeta homoseksuaalsust Venemaa Föderatsioonis enam kuriteoks;

I.  arvestades, et president Putin on teinud Venemaa inimõiguste ombudsmanile Tatjana Moskalkovale ülesandeks moodustada väidete uurimiseks töörühm;

J.  arvestades, et LGBTI‑inimesed on kaitstud kehtiva rahvusvahelise inimõigustealase õigusega ja Venemaa siseriiklike õigusnormidega; arvestades aga, et sageli on vaja võtta konkreetseid meetmeid, et tagada LGBTI‑inimestele kõik inimõigused, kuna seksuaalne sättumus ja sooline identiteet võib tekitada täiendava diskrimineerimise, türanniseerimise ja tagakiusamise ohu koolis, töökohal ja laiemalt ühiskonnas, aga ka perekonnasiseselt; arvestades, et politsei-, kohtu- ja ametiasutuste ülesanne ja vastutus on võidelda nende diskrimineerimisvormide ja negatiivsete sotsiaalsete hoiakutega;

K.  arvestades, et nõukogu suunistes LGBTI‑inimeste õiguste kohta tehakse ELi delegatsioonidele ja liikmesriikide suursaatkondadele ülesandeks võtta LGBTI‑inimeste õiguste edendamise küsimustes ennetav hoiak; arvestades, et vastavalt suunistele on LGBTI‑inimeste vastase vägivalla vastu võitlemine ning LGBTI‑inimeste inimõiguste kaitsjate toetamine prioriteetsed valdkonnad;

L.  arvestades, et 7. märtsil 2017 võttis Venemaa vastu õigusakti, mille kohaselt koduvägivalda ei käsitata enam kuriteona ja „peresisene peks“ ei ole enam kriminaalkuritegu, vaid väärtegu, mille toimepanijatele on ette nähtud leebemad karistused; arvestades, et Euroopa Parlament arutas seda küsimust 13.–16. märtsi 2017. aasta osaistungjärgul Strasbourgis;

1.  väljendab sügavat muret seoses teadetega homoseksuaalseks peetud meeste meelevaldse kinnipidamise ja piinamise kohta Venemaa Föderatsiooni Tšetšeenia vabariigis; kutsub ametivõime üles lõpetama tagakiusamiskampaania, viivitamata vabastama need, keda veel ebaseaduslikult kinni peetakse, tagama õigusliku ja füüsilise kaitse ohvritele ning seda juhtumit käsitlenud inimõiguste kaitsjatele ja ajakirjanikele ning võimaldama rahvusvahelistel inimõigusorganisatsioonidel korraldada väidetavate kuritegude usaldusväärne uurimine;

2.  mõistab hukka kõik Tšetšeenia ametivõimude avaldused, millega õigustatakse ja õhutatakse LGBTI‑inimeste vastast vägivalda Tšetšeenias, sealhulgas Tšetšeenia valitsuse pressiesindaja avalduse, milles eitatakse homoseksuaalide olemasolu Tšetšeenias ning tembeldatakse nende kohta avaldatud teave valeks ja täielikuks väärinfoks; peab taunitavaks kohalike ametivõimude soovimatust inimeste vastu nende seksuaalse sättumuse tõttu toime pandud tõsiseid rikkumisi uurida ja toimepanijaid vastutusele võtta, ning tuletab ametivõimudele meelde, et kogunemis-, ühinemis- ja sõnavabadus on universaalsed ja kehtivad kõikide kohta; nõuab, et ikka veel ebaseaduslikult kinnipeetavad isikud vabastataks viivitamata; nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud tagaksid õigusliku ja füüsilise kaitse kannatanutele ning inimõiguste kaitsjatele ja ajakirjanikele, kes on seda juhtumit käsitlenud;

3.  märgib, et Venemaa president Putin on andnud Venemaa siseministeeriumile ja peaprokurörile korralduse Tšetšeenia sündmusi uurida, ning kutsub komisjoni, liikmesriike ja Euroopa Nõukogu üles pakkuma Venemaa ametivõimudele selle uurimisega seoses materiaalset ja nõuandvat tuge;

4.  kutsub Tšetšeenia ja Venemaa Föderatsiooni ametivõime üles järgima siseriiklikke õigusakte ja rahvusvahelisi kohustusi ning õigusriigi põhimõtteid ja universaalseid inimõigusnorme, ning edendama võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist, sh LGBTI‑inimeste puhul, ning toetama seda selliste meetmetega nagu teadlikkuse suurendamise kampaaniad, mis aitaksid edendada sallivust ning võrdsusel ja mittediskrimineerimisel põhinevat austust ja kaasamist; nõuab viivitamata meetmete võtmist haavatavate isikute kaitseks, kes võivad löögi alla sattuda, ning kõigi piinamisohvrite täielikku rehabiliteerimist;

5.  taunib piirkonnas ulatuslikult levinud inimõiguste rikkumisi ja karistamatuse õhkkonda, mis kõnealuseid tegusid võimaldab, ning nõuab õiguslike ja muude meetmete väljatöötamist, et sellist vägivalda ennetada ning selle toimepanijaid koostöös kodanikuühiskonnaga jälgida ja tulemuslikult vastutusele võtta; rõhutab, et Venemaal ja Venemaa valitsusel on lõplik vastutus nimetatud tegude uurimisel, toimepanijate vastutusele võtmisel ja kõikide Venemaa kodanike kaitsmisel ebaseadusliku kohtlemise eest;

6.  nõuab tungivalt vangistamis-, piinamis- ja mõrvajuhtumite viivitamatut, sõltumatut, objektiivset ja põhjalikku uurimist, et anda nende kavandajad ja toimepanijad kohtu alla ning teha lõpp karistamatusele; väljendab sellega seoses rahulolu töörühma loomise üle, mida juhib Venemaa inimõiguste ombudsman, kes seda teemat uurib; kutsub Venemaa ametivõime üles tegema peaprokurörile ülesandeks tagada Tšetšeenia homoseksuaalide vastase kampaania ohvritele ja tunnistajatele ning nende perekondadele tõeline anonüümsus ja muu kaitse, et nad saaksid uurimises osaleda; palub ELi Venemaa delegatsioonil ning liikmesriikide suursaatkondadel ja konsulaatidel seda uurimist aktiivselt jälgida ning veelgi tõhustada meetmeid ohvrite ning ohus olevate LGBTI‑inimeste, ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate abistamiseks;

7.  kutsub komisjoni üles tegema koostööd rahvusvaheliste inimõigusorganisatsioonide ja Venemaa kodanikuühiskonnaga, et aidata Tšetšeeniast põgenenuid ja paljastada seal toimunud väärkohtlemiskampaania; kutsub lisaks liikmesriike üles lihtsustama nende kannatanute jaoks varjupaiga taotlemise korda kooskõlas Euroopa Liidu ja siseriikliku õigusega;

8.  tervitab ja tunnustab jõupingutusi, mida on teinud paljud ELi delegatsioonide juhid ja töötajad ning liikmesriikide suursaadikud ja suursaatkondade töötajad, et toetada LGBTI‑inimeste inimõiguste kaitsjaid ja astuda välja mittediskrimineerimise ja võrdsete õiguste eest; kutsub ELi delegatsioonide juhte ja teisi Euroopa välisteenistuse töötajaid konsulteerima Euroopa Parlamendi ja asjaomaste parlamendiliikmetega, kui neil on küsimusi või kui nad soovivad parlamendile teavet anda, kasutades selleks muu hulgas septembris toimuvat iga-aastast suursaadikute konverentsi; toonitab, et ELi delegatsioonidel ja liikmesriikide esindustel on oluline tunda ja järgida suuniseid LGBTI‑inimeste õiguste kohta; kutsub sellega seoses Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles nõudma suuniste strateegilisemat ja süstemaatilisemat rakendamist, kasutades muu hulgas teadlikkuse suurendamise meetmeid ja kolmandates riikides töötava ELi personali koolitamist, et tulemuslikult tõstatada LGBTI‑õiguste küsimus poliitilistes ja inimõigustealastes dialoogides kolmandate riikidega ja mitmepoolsetel foorumitel ning toetada kodanikuühiskonna sellekohast tegevust;

9.  rõhutab, et tähtis on suuniste rakendamist pidevalt hinnata, kasutades selgeid võrdlusaluseid; nõuab, et komisjon korraldaks põhjaliku hindamise ja avaldaks hinnangu selle kohta, kuidas ELi delegatsioonid ja liikmesriikide diplomaatilised esindused suuniseid kõigis kolmandates riikides rakendavad, et avastada võimalikud rakendamise erinevused ja puudujäägid ning need kõrvaldada;

10.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Venemaa Föderatsioon hääletas 2016. aasta juunis ÜRO Inimõiguste Nõukogus resolutsiooni vastu, mis käsitleb seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi pärast toimuva vägivalla ja diskrimineerimise vastast kaitset;

11.  tuletab Venemaa ja Tšetšeenia ametivõimudele meelde, et piirkondlikke, kultuurilisi ja usulisi väärtussüsteeme ei tohiks kasutada ettekäändena, millega õigustada diskrimineerimist, vägivalda, piinamist ja/või üksikisikute või rühmade kinnipidamist, sealhulgas seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi alusel;

12.  märgib murelikult, et Venemaal on vastu võetud uus seadus perevägivalla, sh lastevastase perevägivalla kohta, ning peab seda seadust sammuks tagasi; rõhutab, et perevägivalda lubavad õigusaktid võivad tekitada raskeid tagajärgi nii vägivalla ohvritele kui ka ühiskonnale tervikuna; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkuvalt toetama igasuguse soolise vägivalla, sealhulgas koduvägivalla kaotamist, kaitsma neid, kes on haavatavad, ning toetama kannatanuid nii Euroopas kui ka väljaspool;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogu peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule, Venemaa Föderatsiooni valitsusele ja parlamendile ning Tšetšeenia ametivõimudele.

(1) ELT C 93, 24.3.2017, lk 21.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0502.

Õigusalane teave