Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2015/2129(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0368/2017

Esitatud tekstid :

A8-0368/2017

Arutelud :

PV 13/12/2017 - 24
CRE 13/12/2017 - 24

Hääletused :

PV 14/12/2017 - 8.7
CRE 14/12/2017 - 8.7
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2017)0501

Vastuvõetud tekstid
PDF 204kWORD 61k
Neljapäev, 14. detsember 2017 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Laste seksuaalset kuritarvitamist ja ärakasutamist ning lasteporno vastast võitlust käsitleva direktiivi rakendamine
P8_TA(2017)0501A8-0368/2017

Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta (2015/2129(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3 ja 6 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõiget 2 ja artikli 83 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 7, 8, 24, 47, 48 ja 52,

–  võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle protokolle,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 25. oktoobri 2007. aasta konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 23. novembri 2001. aasta küberkuritegevuse konventsiooni,

–  võttes arvesse, et Euroopa Nõukogu võttis vastu lapse õiguste strateegia (2016–2021),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(2),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(3),

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2015. aasta resolutsiooni laste seksuaalse kuritarvitamise kohta internetis(4),

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2012. aasta teatist „Lastele parema interneti loomise Euroopa strateegia” (COM(2012) 0196) ning võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2016. aasta aruannet „Internetti ja teisi kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutavate laste kaitseks loodud mitmeaastase liidu programmi („Turvalisem Internet“) lõpphindamine“ (COM(2016) 0364),

–  võttes arvesse komisjoni 16. detsembri 2016. aasta aruannet, milles hinnatakse, kui suures osas on liikmesriigid võtnud vajalikke meetmeid, et täita direktiivi 2011/93/EL (COM(2016)0871), ning komisjoni 16. detsembri 2016. aasta aruannet direktiivi 2011/93/EL artiklis 25 osutatud meetmete rakendamise hindamise kohta (COM(2016)0872),

–  võttes arvesse Europoli 2016. aasta aruannet internetipõhise organiseeritud kuritegevuse põhjustatud ohtude hinnangu (iOCTA) kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Põhiõiguste Ameti 27. veebruari 2017. aasta aruannet „Child‑friendly justice: Perspectives and experiences of children involved in judicial proceedings as victims, witnesses or parties in nine EU Member States“ („Lapsesõbralik õigusemõistmine – Euroopa Liidu üheksas liikmesriigis kohtumenetluses kannatanu, tunnistaja või menetlusosalisena osalenud laste seisukohad ja kogemused“),

–  võttes arvesse komisjoni 12. aprilli 2017. aasta teatist „Lapsrändajate kaitse“ (COM(2017)0211),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8‑0368/2017),

A.  arvestades, et laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine rikub raskelt põhiõigusi, eelkõige lapse õigust heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele, nagu see on sätestatud 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsioonis ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas;

B.  arvestades, et kõnealuste süütegude vastase võitlusega seotud meetmete rakendamisel tuleb esikohale seada lapse parimad huvid, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis;

C.  arvestades, et direktiiv 2011/93/EL on terviklik õigusakt, mis sisaldab sätteid kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluste kohta, meetmeid ohvrite abistamiseks ja kaitsmiseks ning ennetamiseks, sealhulgas haldusmeetmeid, ning selle rakendamiseks on vaja tihedalt kaasata erinevatest sektoritest pärit osalejad, näiteks õiguskaitseasutused, kohtuasutused, alaealiste kaitsmisel aktiivselt tegevad lapsevanemate ja perekonnaühendused, valitsusvälised organisatsioonid, internetiteenuse osutajad ja teised;

D.  arvestades, et komisjoni rakendamisaruandes ei ole esitatud statistilisi andmeid selliste veebisaitide kõrvaldamise ja tõkestamise kohta, mis sisaldavad või levitavad visuaalseid materjale laste seksuaalsest kuritarvitamisest, eelkõige statistilisi andmeid sisu kõrvaldamise kiiruse kohta, õiguskaitseasutuste poolse teadete kontrollimise sageduse kohta, viivituste kohta, mis on tekkinud sisu kõrvaldamises seetõttu, et on olnud vaja vältida sekkumist pooleliolevasse uurimisse, või selle kohta, kui tihti kohtu- või õiguskaitseasutused selliseid salvestatud andmeid tegelikult kasutavad;

E.  arvestades, et üks peamine probleem laste seksuaalse kuritarvitamise uurimisel ja süüteo toimepanijate vastutusele võtmisel on see, et ohvrid jätavad sellest teatamata; arvestades, et poisid teatavad väärkohtlemisest väiksema tõenäosusega;

F.  arvestades, et lapsed, kes satuvad seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise ohvriks, kannatavad paljude pikaajaliste füüsiliste ja/või psühholoogiliste traumade all, mis võivad kesta ka täiskasvanuna;

G.  arvestades, et laste seksuaalne kuritarvitamine ja ärakasutamine internetis on süvenev nähtus ning internetis on tekkinud uued kuriteoliigid, näiteks nn kättemaksupornograafia ja seksuaalne väljapressimine, millega liikmesriigid peavad konkreetsete meetmete abil tegelema;

H.  arvestades, et õiguskaitseasutused kohtavad probleeme, mille põhjuseks on laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vahetamine partnervõrkudes ja privaatvõrgus; arvestades, et digiajastul on vaja suurendada varakult tüdrukute ja poiste teadlikkust ohtudest ning teiste inimeste inimväärikuse ja eraelu puutumatuse austamise tähtsusest;

I.  arvestades, et inimkaubitsejate, inimeste ebaseaduslikult üle piiri toimetajate, uimastikauplejate, prostitutsiooniärikate ning muude laste haavatavust ärakasutavate isikute või kaubitsejate kaudu Euroopasse teel olles ja sinna jõudes on laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ohus eeskätt lapsrändajad ja eelkõige tüdrukud, kuid ka suur osa poisse(5);

J.  arvestades, et seksiturismi tööstus mõjutab märkimisväärset arvu lapsi ja eeskätt tüdrukuid, kuid ka olulist osa poistest;

K.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale peavad direktiivi 2011/93/EL põhjenduse 47 kohaselt võetud meetmed, mis puudutavad veebisaitide tõkestamist ja internetist kõrvaldamist, järgima sama direktiivi artiklis 25 loetletud kaitsemeetmeid;

L.  arvestades, et süstemaatilise kontrolli ja metaanalüüsi tulemusena on leitud, et puuetega lapsed kannatavad võrreldes puudeta eakaaslastega umbes kolm korda tõenäolisemalt füüsilise või seksuaalse vägivalla all;

M.  arvestades, et termini „lapsporno“ kasutamine ei sobi selleks, et määratleda direktiivi 2011/93/EL artiklis 5 ja artikli 2 punktis c sätestatud kuriteod ning võib lapsohvreid kahjustada;

Peamised järeldused ja soovitused

1.  mõistab ühemõtteliselt hukka kõik laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vormid, sealhulgas laste vägivaldse ja kuritahtliku ohvristamise kõikidel tasanditel; väljendab heameelt, et Euroopa Nõukogu võttis vastu lapse õiguste strateegia (2016–2021); kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et ennetada kõiki lastevastase füüsilise ja vaimse vägivalla vorme, sealhulgas füüsilist ja seksuaalset kuritarvitamist ja seksuaalset ärakasutamist, ning kaitsta lapsi nende eest; kutsub kõiki ELi institutsioone ja liikmesriike üles võtma ühiseid tõhusaid meetmeid laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning üldisemalt kõigi lastevastaste seksuaalsete kuritegude likvideerimiseks; nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid käsitleksid laste kaitsmist selge prioriteedina lapsi negatiivselt mõjutada võiva poliitika kavandamisel ja rakendamisel;

2.  on seisukohal, et direktiiv 2011/93/EL on kindel ja terviklik õigusraamistik, mille ülesandeks on võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ärakasutamise vastu; taunib asjaolu, et liikmesriikidel on direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel esinenud suuri probleeme, eeskätt ennetamist, uurimist ja süüdistuse esitamist ning ohvrite kaitsmist ja abistamist käsitlevate sätete seisukohast, ja seda, et direktiivi täielikku potentsiaali ei ole seni ära kasutatud; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid oma jõupingutusi, et see direktiiv täielikult ja korrektselt üle võtta; palub liikmesriikidel tagada, et õigusaktide ülevõtmisele järgneb tõhus rakendamine, et tagada lapsohvrite kaitse ja abistamine ning täisleppimatus laste seksuaalse kuritarvitamise suhtes;

3.  taunib asjaolu, et komisjon ei suutnud esitada oma rakendamisaruandeid direktiivi 2011/93/EL artiklis 28 sätestatud tähtpäevaks ning et komisjoni esitatud kahes hindamisaruandes on dokumenteeritud üksnes direktiivi ülevõtmine liikmesriikide siseriiklikku õigusesse, kuid ei hinnata täielikult direktiivi järgimist; taotleb, et liikmesriigid teeksid koostööd ning esitaksid komisjonile kogu asjakohase teabe käesoleva direktiivi rakendamise kohta, sealhulgas statistika;

4.  toonitab, et termin „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“ on selliste lastevastaste kuritegude puhul asjakohasem kui „lapsporno“; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma termini „lapsporno“ asemel kasutusele termini „laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal“; rõhutab siiski, et uus terminoloogia ei piira mingil viisil direktiivi 2011/93/EL artiklis 5 lastepornona loetletud kuritegude käsitlemist koostoimes artikli 2 punktiga c;

5.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni rakendamisaruandes ei ole mainitud, kas selles on hinnatud süsteemi INHOPE tõhusust teadete edastamisel kolmandate riikide kolleegidele;

6.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole kogunud andmeid kasutatud tõkestamise liikide kohta; peab kahetsusväärseks, et ei ole avaldatud andmeid igas riigis tõkestamisnimekirja kantud veebisaitide arvu kohta; peab kahetsusväärseks, et ei ole hinnatud tõkestamisnimekirjade lekkimise ja tõsiselt kahjutoovaks muutumise ärahoidmiseks võetud turvameetmete, näiteks krüptimise kasutamist; tunneb heameelt tõsiasja üle, et kuigi komisjon toetas 2011. aastal kohustuslikku tõkestamist, on ta sellest seisukohast sõnaselgelt loobunud;

Kriminaalõigus (direktiivi artiklid 3, 4 ja 5)

7.  võtab teadmiseks asjaolu, et liikmesriigid on üle võtnud direktiivi 2011/93/EL kriminaalõiguse sätted; tunneb sellegipoolest muret asjaolu pärast, et mõned liikmesriigid ei ole täiel määral üle võtnud sätteid seksuaalse ärakasutamisega seotud süütegude kohta (artikkel 4), seksuaalse kuritarvitamisega seotud süütegude kohta, kui selleks on kuritarvitatud lapse suhtes saavutatud usaldust, võimu või mõju (artikli 3 lõike 5 punkt i) või lapse eriti kaitsetut olukorda (artikli 3 lõike 5 punkt ii), ning juriidilise isiku vastutuse kohta (artikkel 12);

8.  on eelkõige arvamusel, et liikmesriigid peaksid tegema kõik võimalikud jõupingutused, et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise toimepanejate ning mis tahes füüsiliste või juriidiliste isikute karistamatuse vastu, kes osalevad lapse seksuaalses ärakasutamises, aitavad seksuaalsele kuritarvitamisele kaasa või sellele kihutavad; leiab, et on väga oluline, et liikmesriigid tagaksid nii füüsiliste kui ka juriidiliste isikute vastutuse, kui selle juriidilise üksuse liikmest isiku kontrolli või järelevalve puudumise tõttu on võimaldatud või hõlbustatud kuritegude toimepanemist;

9.  on eriti mures lastele interneti tõttu osaks saavate ohtude ja riskide pärast, eelkõige laste interneti kaudu värbamise, seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise ja muude kihutamise vormide osas; on seisukohal, et seetõttu tuleks leida viise selliste ohtlike tegevuste kindlakstegemiseks ja uurimiseks ning neist teatamiseks; rõhutab vajadust suurendada internetis laste kaitsmise taset ning käivitada samal ajal teadlikkuse suurendamise ja teavitusprogramme veebis varitsevate ohtude kohta;

10.  tuletab komisjonile meelde, et veebisisu piirangud peaksid olema õiguslikult põhjendatud, täpselt määratletud, proportsionaalsed, seaduslikud ja selge eesmärgiga;

11.  on mures laste seksuaalse kuritarvitamise otseülekandmise sagenemise pärast, kusjuures kuritegude toimepanejad on arenenuma tehnoloogia kasutamises oskuslikud ja innovatiivsed; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid seetõttu sellise sisu leidmiseks ja sellele juurdepääsu tõkestamiseks püüdma välja töötada uuenduslikke tehnilisi rakendusi, kehtestades samas piiranguid selliste teenuste eest maksmisele;

12.  rõhutab vajadust tegeleda veebipõhise kuritegevuse uute vormidega, milleks on näiteks kättemaksupornograafia ja seksuaalne väljapressimine, mis mõjutavad paljusid noori ja eelkõige teismelisi tüdrukuid; kutsub liikmesriikide õiguskaitseasutusi ja kohtuid üles võtma konkreetseid meetmeid, et võidelda sellise uut liiki kuritegevuse vastu, ning kutsub internetisektorit, vihjeliine, valitsusväliseid organisatsioone ja kõiki asjaomaseid asutusi üles võtma oma osa vastutusest, püüdes samal ajal leida lahendusi, et võidelda nende kuritegudega, sealhulgas paremini kasutada olemasolevaid tehnoloogiaid ja töötada välja uusi tehnoloogiaid, et hõlbustada internetis kuritegusid toime panevate isikute tuvastamist;

13.  kordab, et igal inimesel on õigus otsustada oma isikuandmete saatuse üle, eelkõige ainuõigus kontrollida isikuandmete kasutamist ja avaldamist, ning õigus olla unustatud, mida määratletakse kui võimalust nõuda enda väärikust kahjustada võiva sisu kõrvaldamist;

14.  rõhutab, et liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, peavad kriminaliseerima mitte üksnes seksuaalsuhte eesmärgil interneti teel lapsega kontakti otsimise, vaid ka küberahistamise ja laste internetis ahvatlemise; tuletab meelde, et termin „küberahistamine“ viitab olukorrale, kus täiskasvanu võtab veebis ühendust alaealise või alaealiseks peetud isikuga, et panna seejärel selle isiku suhtes toime kuritegu;

15.  peab kahetsusväärseks, et ei ole esitatud statistilisi andmeid kriminaalõiguslike menetluste kasutamise kohta varustuse konfiskeerimiseks asjaomastes juhtumites;

Uurimine ja süüdistuse esitamine

16.  märgib, et mitu liikmesriiki ei ole rakendanud nõuet esitada süütegude eest süüdistus piisava aja jooksul pärast seda, kui ohver on saanud täisealiseks; innustab seetõttu liikmesriike tagama, et aegumistähtajad, mille jooksul võib nendest kuritegudest teada anda ja nende eest süüdistust esitada, on piisavalt pikad ning algavad vähemalt lapsohvri täisealiseks saamisest, et tagada kuriteo eest süüdistuse esitamise võimalus;

17.  rõhutab, et on väga oluline rakendada artiklit 17, et tagada, et liikmesriikidel oleks jurisdiktsioon süütegude puhul, mis on toime pandud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kaudu, millele pääseti juurde nende territooriumilt, olenemata sellest, kas selline tehnoloogia asub nende territooriumil; rõhutab vajadust töötada välja praktilised alused ELi ühtseks lähenemisviisiks kohtualluvusele küberruumis, millele osutati tähelepanu ka justiits- ja siseministrite 26. jaanuaril 2016 toimunud mitteametlikul kohtumisel;

18.  mõistab hukka asjaolu, et mitte kõik direktiivis 2011/93/EL loetletud süüteod ei ole hõlmatud liikmesriikide siseriiklike õigusaktidega, kui asi on seotud eksterritoriaalse jurisdiktsiooniga; peab kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid tagavad, et välismaal toimepandud seksuaalse kuritarvitamise süütegude üle mõistetakse kohut ilma ohvri kaebuseta; kutsub liikmesriike üles neid puudujääke tõhusalt kõrvaldama;

19.  kutsub kõiki liikmesriike üles eraldama õiguskaitse- ja kohtuasutustele piisavaid rahalisi vahendeid ja inimressursse, sealhulgas pakkuma politseile ja uurijatele erikoolitust, et võidelda laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vastu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama ohvrite tuvastamiseks eraldatavaid vahendeid ning nõuab tungivalt, et üheksa liikmesriiki, kes ei ole veel üle võtnud ohvrite tuvastamist käsitleva direktiivi 2011/93/EL artikli 15 lõiget 4, teeksid seda viivitamata ning rakendaksid seda sätet, luues asjakohaste vahendite ja ressurssidega varustatud spetsiaalsed uurimisrühmad;

20.  peab kahetsusväärseks, et jätkuvalt puudub konkreetselt laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise valdkonnas sooritatud kuritegude arvu täpne statistika ja vastavad andmed, mis on tingitud teatamata jäetud kuritarvitamisjuhtude suurest osakaalust, kuritegude uudsusest ning eri liikmesriikides kasutatavate määratluste ja metoodika erinevustest;

21.  rõhutab, et mõned peamised õiguskaitse- ja kohtuasutuste ees seisvad probleemid laste internetis toime pandud seksuaalse kuritarvitamise süütegude uurimise ja nende eest süüdistuse esitamise puhul tulenevad eelkõige paljude uurimiste piiriülesest iseloomust ja sõltuvusest elektroonilistest tõenditest; märgib eelkõige vajadust täiustada digitaalseid uurimismeetodeid, et pidada sammu tehnoloogilise arengu kiire tempoga;

22.  kutsub liikmesriike üles tugevdama õiguskaitseasutuste koostööd, sealhulgas ühiste uurimisrühmade laialdasema kasutamise abil; nõuab tungivalt, et ametiasutused tunnistaksid, et liigne sõltumine vihjeliinidest ja sektorist võib olla kahjulik, kuna sellega antakse võitlus laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastu üksnes edasi kolmandatele isikutele;

23.  kutsub liikmesriike üles kohaldama direktiivi 2011/93/EL sätteid tulevikukindlal viisil; nõuab tungivalt, et sektor ja internetiteenuse osutajad kasutaksid ajakohast tehnoloogiat ja investeeriksid innovatiivsetesse lahendustesse, et suurendada võimalusi süütegude toimepanijaid tuvastada ja vastutusele võtta, lõhkuda kuritegelikud internetivõrgustikud ning ohvreid kaitsta;

24.  väljendab muret, et internetiteenuse osutajad kasutavad võrguaadresside teisendamise tehnoloogiaid operaatori tasandil (CGN), mis võimaldab samal ajahetkel jagada ühte IP-aadressi paljude kasutajate vahel ning ohustab seega võrgukeskkonna turvalisust ja vastutuse kindlakstegemist; kutsub liikmesriike üles ergutama internetiteenuse osutajaid ja võrguoperaatoreid võtma vajalikke meetmeid, et vähendada kasutajate arvu ühe IP-aadressi kohta, kaotama järk-järgult võrguaadresside teisendamise tehnoloogiate kasutamise operaatori tasandil ja tegema vajalikke investeeringuid aktiveerimaks kiiresti järgmise põlvkonna IP-aadressid (versioon 6 – IPv6);

25.  palub, et liikmesriigid tõhustaksid politsei- ja õigusalast koostööd ning kasutaksid täiel määral ära ELi olemasolevaid koostöövahendeid, mida pakuvad Europol (eelkõige analüüsiprojekti AP Twins ja küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse raames) ja Eurojust, et tagada kuritegude toimepanijate ja neist võimalike osavõtjate edukas uurimine ja neile süüdistuse esitamine; rõhutab, et Europolile ja Eurojustile tuleks tagada piisavad vahendid nende ülesande täitmiseks ja innustab liikmesriike jagama parimaid tavasid;

26.  palub, et liikmesriigid tõhustaksid koostööd politsei- ja õigusvaldkonnas, et võidelda lapsrändajatega seotud inimkaubanduse ja nende ebaseadusliku üle piiri toimetamise vastu, kuna lapsrändajad ja peamiselt tüdrukud – aga ka poisid – on kuritarvitamise, inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise suhtes eriti haavatavad; nõuab tõhustatud koostööd ja kiiret teabevahetust ametiasutuste vahel kadunud laste otsimise ja andmebaaside koostalitlusvõime eesmärgil; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele kõiki asjaosalisi hõlmava tervikliku lähenemisviisi ning tihendama koostööd õiguskaitseasutuste, sotsiaalteenistuste ja kodanikuühiskonnaga; tunnustab kodanikuühiskonna tähtsat rolli haavatavate laste tuvastamises, võttes arvesse asjaolu, et lapsrändajad ei ole näidanud välja usaldust õiguskaitseasutuste suhtes;

27.  innustab liikmesriike tõhustama oma jõupingutusi, et võidelda lastega seotud seksiturismi vastu ning esitada süüdistus kuritegude toimepanijatele ja kaasosalistele, võttes arvesse kõikide asjaomaste osaliste vastutust;

28.  on seisukohal, et liikmesriike tuleks ergutada töötama välja rahvusvahelise erivõrgustiku seksiturismi vastu võitlemiseks ja kehtestama valitsuse juhitavad poliitikameetmed, näiteks võtma kasutusele rahastamisprogrammid ohupiirkondades elavate perekondade ja laste abistamiseks;

Ennetamine (direktiivi artiklid 22, 23 ja 24)

29.  palub, et liikmesriigid kehtestaksid tõhusad ennetamise ja sekkumise programmid, sealhulgas korralised koolitusprogrammid kõikidele ametnikele, haridustöötajatele, lapsevanemate ühendustele ja sidusrühmadele, kes lastega kokku puutuvad, et hinnata kuritegude toimepanemise ohtu;

30.  nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid rakendaksid asjakohaseid meetmeid, näiteks avalikkuse teadlikkuse parandamine, ennetuskampaaniad, ametiasutuste, vanemate, õpetajate, laste ja alaealiste koolitus ja sihtotstarbelised haridusprogrammid koostöös laste ja alaealiste kaitsmisega aktiivselt tegelevate lapsevanemate ühenduste ja asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et edendada meediaoskust ja ohutut internetikäitumist ning rõhutada pereväärtuste tähtsust (nt vastastikune vastutus, austamine ja hoolimine), inimväärikus, enesehinnang, vägivallast hoidumine ning üldisemalt laste õigused olla kaitstud kõikide seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise vormide eest;

31.  nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid looksid lastekaitse valdkonnas mitmeastmelise süsteemi, mis põhineks lapse parimatel huvidel ja tema põhiõiguste täielikul austamisel, et saata selge signaal, et laste füüsilise, seksuaalse ja emotsionaalse kuritarvitamise kõik vormid on vastuvõetamatud ja seadusega karistatavad;

32.  innustab liikmesriike jagama parimaid tavasid õppematerjalide ja koolitusprogrammide kohta, mis on suunatud kõikidele asjaomastele osalejatele, näiteks õpetajad, lapsevanemad, haridustöötajad ning õiguskaitseasutused, et tõsta teadlikkust seksuaalsuhte eesmärgil kontakti otsimise ja teiste ohtude suhtes, mis ähvardavad internetis lapsi; ergutab liikmesriike looma ambitsioonikaid, nii vanematele kui ka lastele suunatud haridusprogramme, mille eesmärk on neid võimestada ja interneti ohte teadvustada ning julgustada neid teatama juhtumitest, mida nad on näinud pealt või mille ohvriks nad on langenud, kasutades selleks eelkõige spetsiaalselt laste jaoks loodud vihjetelefone; peab väga oluliseks anda vanematele suuniseid nende lapsi ohustada võivate riskide hindamiseks ja võimaliku veebipõhise seksuaalse kuritarvitamise varaste märkide äratundmiseks; kutsub teenuste osutajaid üles toetama interaktiivsete vahendite ning teabematerjalide väljatöötamise kaudu teadlikkuse suurendamist võrgus varitsevatest ohtudest, eelkõige laste puhul;

33.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid lisaksid oma õigusaktidesse sätted kohustusliku karistusregistri taustakontrolli kohta isikute puhul, kes kandideerivad või pakuvad end vabatahtlikult tegevustele või töökohtadele, mis annab neile ligipääsu lastele või nende üle võimu, ning vahetaksid süstemaatiliselt teavet isikute kohta, kes on lastele ohtlikud;

34.  palub liikmesriikidel vahetada teavet laste suhtes seksuaalkuritegusid toime pannud isikute kohta, et hoida ära nende märkamatu kolimise ühest liikmesriigist teise, et asuda seal tööle lastega või lasteasutustes või tegeleda nendega vabatahtlikult; ergutab liikmesriike tõhustama süüdimõistvaid kohtuotsuseid ja õiguste äravõtmist käsitleva teabe vahetamist ning tagama andmete süstemaatilise ja järjepideva kogumise riiklikesse süütegude toimepanijate registritesse; nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid oma kohustusi, mis tulenevad direktiivi 2011/93/EL artiklist 22, ning pakuksid tõhusaid, teaduslikult läbi vaadatud sekkumisprogramme ja -meetmeid isikutele, kes pelgavad, et nad võivad toime panna laste seksuaalset kuritarvitamist ja muid süütegusid, millele on osutatud kõnealuse direktiivi artiklites 3–7;

35.  märgib, et mõned liikmesriigid on välja töötanud spetsiaalsed operatsioonisüsteemid ja kohtuekspertiisi suutlikkuse, mille eesmärk on laste seksuaalset kuritarvitamist uurida; märgib siiski, et enamikus liikmesriikides ei ole spetsialiseeritud uurimisasutusi ega rahalisi vahendeid, et omandada kohtuekspertiisi tulemusena saadud materjale, näiteks teatavat tarkvara, mis võimaldab internetis juurdlusi läbi viia; soovitab seetõttu, et EL neid asutusi toetaks ja pakuks vajaduse korral vastavaid rahalisi vahendeid;

36.  märgib, et õiguskaitse eest vastutavaid asutusi ei teavitata enamikust laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise juhtumitest; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, mis võimaldaksid lastel paremini ja rohkem väärkohtlemisest teatada, ning kaaluma süsteemsete otseteatamismehhanismide väljatöötamist;

37.  kutsub liikmesriike üles töötama välja või täiustama laste abiliine, mis annavad seksuaalse kuritarvitamise või ärakasutamise ohvriks langenud lastele abi ja tuge ning tagavad laste põhiõiguse olla ära kuulatud; palub liikmesriikidel tagada nende abiliinide ööpäevase kättesaadavuse erinevate sidevahendite kaudu, nende konfidentsiaalsuse, selle, et need oleksid lastele tasuta, kuid ka abiliinide jaoks selge koha riiklikes lastekaitsesüsteemides, ning palub kindlustada asjaomastele abiliinidele struktuurse ja pikaajalise rahastuse;

Ohvrite abistamine ja kaitsmine (direktiivi artiklid 18, 19 ja 20)

38.  palub liikmesriikidel rakendada täielikult direktiivi 2012/29/EL kuriteoohvrite õiguste kohta, võtta vastu konkreetsed meetmed lapsohvrite kaitsmiseks ning jagada parimaid tavasid tagamaks, et lastele pakutaks nõuetekohast abi ja tuge kogu kriminaalmenetluse ajal ja pärast seda;

39.  tunneb heameelt mõnes liikmesriigis – teiste seas näiteks Rootsis Barnhusetis – kasutusele võetud lastekaitse parimate tavade üle; palub liikmesriikidel keskenduda õigusabi ning psühholoogilise toe ja abi andmisele ning vältida laste sekundaarset ohvristamist; ergutab liikmesriike käivitama teadlikkuse suurendamise kampaaniaid nii piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil, et edendada avaliku arvamuse kultuurilist muutumist, hoidmaks ära ohvrit süüdistavat suhtumist, mis võib kuritarvitamise ohvriks langenud lapsi veel rohkem traumeerida;

Kõrvaldamine ja juurdepääsu tõkestamine (artikkel 25)

40.  tunneb heameelt asjaolu üle, et liikmesriigid on kehtestanud õigusakte ja haldusmeetmeid, et kõrvaldada oma territooriumil asuvad veebisaidid, mis sisaldavad laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama direktiivi 2011/93/EL artiklit 25 ning seadma esmatähtsaks laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali kiire kõrvaldamise allikast ja asjakohaste kaitsemeetmete olemasolu; peab kahetsusväärseks asjaolu, et üksnes pooled liikmesriikidest on oma õigusaktidesse lisanud sätted, mis võimaldavad tõkestada nende territooriumil asuvate kasutajate jaoks juurdepääsu sellistele veebisaitidele; tuletab meelde, et võitluses laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali levitamise vastu on kõrvaldamismeetmed tõhusamad kui tõkestamine, kuna tõkestamine ei kustuta sisu;

41.  peab kahetsusväärseks asjaolu ja väljendab sellega seotud muret, et kuigi komisjon on maininud, et mõni liikmesriik ei ole 16 aastat pärast direktiivi 2000/31/EÜ (e‑kaubanduse direktiiv) jõustumist kehtestanud tõhusaid teavitamis- ja kõrvaldamismenetlusi, ei ole ta teada andnud, et võetakse meetmeid, et kohustada neid liikmesriike ELi õigust järgima;

42.  kutsub komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi selleks, et koguda vajalikku teavet, mis võimaldaks kindlaks teha, milliseid menetlusi kasutatakse liikmesriikides, kus ei ole kehtestatud tõhusaid teavitamis- ja kõrvaldamismenetlusi ega kriminaalõiguslikke karistusi, ning juhul, kui ilmneb, et liikmesriik ei täida direktiivis 2000/31/EÜ sätestatud kohustusi, algatama tema vastu rikkumismenetluse;

43.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei ole hinnanud tõkestamisnimekirjade turvalisust, meetmeid rakendanud riikides tõkestamiseks kasutatavaid tehnoloogiaid, turvameetmete, näiteks krüptimise rakendamist tõkestamisnimekirjade säilitamisel ja edastamisel, ega sisukalt analüüsinud selle meetme tõhusust;

44.  märgib, et direktiivis 2011/93/EL ei nõuta kohustuslikku tõkestamist; tunnistab, et tõkestamine ei ole üksainus ega usaldusväärne tehnoloogia; soovitab tõhusaid kohtu- ja õiguskaitsemeetmeid rakendades kõrvaldada laste kuritarvitamist, laste ärakasutamist ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal otse selle allikast;

45.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tõhustaksid koostöös internetisektoriga teavitamis- ja kõrvaldamismenetlusi, mis kestavad endiselt liiga kaua, ning looksid internetisektori, Europoli ja Eurojustiga partnerlusi, et ennetada võrkude ja süsteemide häkkimist ja väärkasutamist laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali levitamiseks;

46.  palub liikmesriikidel juhul, kui sisu on tehtud kättesaadavaks kolmandatest riikidest, tõhustada koostööd asjaomaste kolmandate riikide ja Interpoliga, et tagada kõnealuse infosisu viivitamatu kõrvaldamine;

47.  soovitab, et asjakohased ametiasutused ajakohastaksid regulaarselt musti nimekirju laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali sisaldavatest veebisaitidest ja edastaksid need internetiteenuse osutajatele, et vältida näiteks liigset tõkestamist ja tagada proportsionaalsus; soovitab jagada selliseid veebisaitide musti nimekirju liikmesriikide vahel, Europoli ja selle küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskuse ning Interpoliga; leiab, et selles osas võiks kohaldada äsja välja töötatud räsimistehnoloogiat, mis hõlmab automaatset kujutise tuvastamist ja äratundmist; rõhutab, et mis tahes kasutatavat tehnoloogiat tuleks väga hoolikalt testida, et kõrvaldada või vähemalt vähendada häkkimise ja kuritarvitamise võimalust või kahjulikku mõju;

48.  julgustab võrgustikku INHOPE töötama koos oma liikmetega välja turvalise anonüümse teavitusmehhanismi süvaveebide, näiteks TORi võrgustikus leiduvate pimevõrkude kohta, mis tagab sama kõrge tasemega anonüümsuse kui pressiorganisatsioonid tagavad rikkumisest teatajatele, et nende võrgustike kasutajatel oleks võimalik esitada teavet või anda laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavast materjalist teada;

49.  nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad kohustaksid internetiteenuse osutajaid teatama ennetavalt õiguskaitseasutustele ja riiklikele vihjeliinidele laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali avastamisest oma taristus; kutsub komisjoni üles jätkama rahastamist Euroopa ühendamise rahastu kaudu, et tagada vihjeliinidele piisavad vahendid ebaseadusliku veebisisu kõrvaldamise ülesande täitmiseks;

50.  tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide, näiteks vihjeliinide võrgustiku INHOPE ning sealhulgas Ühendkuningriigis asuva sihtasutuse Internet Watch Foundation aktiivset ja toetavat osa internetis laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali vastu võitlemises; nõuab tungivalt, et komisjon teeks koostöös võrgustikuga INHOPE kindlaks parimad tavad ja rakendaks neid, eeskätt mis puudutab statistilist aruandlust ja tõhusat suhtlemist õiguskaitseasutustega; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, sellised vihjeliinid looksid, ning on seisukohal, et neil peaks olema lubatud otsida ennetavalt internetis laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali;

51.  nõuab tungivalt, et need liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, võtaksid viivitamata kasutusele turvalised ja laste vajadustega arvestavad teatamis- ja nõustamismehhanismid, nagu telefoni ja interneti vihjeliinid koos e-posti aadressiga või tahvelarvuti või nutitelefoni rakendused, kuhu interneti kasutajad saaksid ka anonüümselt teatada laste seksuaalset kuritarvitamist kujutava materjali leidmisest veebist ning mis suudaksid kiiresti hinnata teatatud sisu, et rakendada viivitamata teatamise ja kõrvaldamise korda ning kõrvaldada väljaspool liikmesriigi territooriumi talletatav sisu; palub nende vihjeliinide selget tunnustamist ja täiustamist ning innustab liikmesriike tagama neile nõuetekohased vahendid, sealhulgas piisava eelarve ning koolitatud ja kogemustega professionaalsed töötajad; on seisukohal, et sellistel vihjeliinidel peaks lisaks avalikkuselt teadete saamisele olema lubatud aktiivselt otsida laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali veebis;

52.  rõhutab, et vaja on edendada ja toetada ELi teavitusprogramme, mis võimaldavad ühiskonnaliikmetel juhtida ametiasutuste tähelepanu ebaseaduslikule või laste jaoks kahjulikule veebisisule;

53.  palub komisjonil jätkata parlamendi korrapärast teavitamist sellest, kuidas liikmesriigid täidavad direktiivi nõudeid, ning esitada selleks struktureeritud ja võrreldavad andmed liikmesriikide edusammude kohta seoses veebis ja sellest väljaspool toime pandud laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ennetamise ja selle vastu võitlemisega; kutsub komisjoni üles esitama põhjalikuma aruande direktiivi rakendamise kohta, mis peaks sisaldama lisateavet ja statistikat laste seksuaalset kuritarvitamist kujutavat materjali sisaldavate veebilehtede kõrvaldamise ja tõkestamise kohta, statistikat ebaseadusliku infosisu kõrvaldamise kiiruse kohta, milleks kulus kauem kui 72 tundi, ja õiguskaitseasutuste järelmeetmete kohta seoses teatatud rikkumistega, viivituste kohta kõrvaldamisel, mis tuleneb vajadusest vältida sekkumist käimasolevatesse juurdlustesse, teavet säilitatavate andmete kasutamise kohta kohtu- ja õiguskaitseasutustes ning vihjeliinide võetud meetmete kohta pärast õiguskaitseasutuste teavitamist, et nad võtaksid ühendust talletamisteenuse osutajatega; soovitab asjaomasel komisjonil korraldada direktiivi rakendamise olukorra kohta kuulamise ning kaaluda võimaluse korral veel ühe raporti vastuvõtmist direktiivi rakendamise järelmeetmete kohta;

o
o   o

54.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.
(2) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(3) ELT C 289, 9.8.2016, lk 57.
(4) ELT C 316, 30.8.2016, lk 109.
(5) Uuringud näitavad, et poisid võivad suhtuda eriti tõrksalt seksuaalsest kuritarvitamisest teada andmisesse, muu hulgas meestega seotud sotsiaalsete arusaamade tõttu. Vt näiteks Euroopa Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi mõju järelhindamise üksuse uuringut PE 598.614, lk 16 ning Schaefer, G.A., Mundt, I.A., Ahlers, C.J., and Bahls, C, „Child sexual abuse and psychological impairment in victims: results of an online study initiated by victims“ („Laste seksuaalne kuritarvitamine ja ohvrite psühholoogilised kahjustused: ohvrite algatatud veebipõhise uuringu tulemused“), Journal of Child Sex Abuse, kd 21, nr 3, 2012, lk 343–360.

Õigusalane teave