Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 13. juuni 2017 - StrasbourgLõplik väljaanne
Partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises
 Teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi kulutasuvus
 Kodakondsusetus Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias
 Piiriülesed ühinemised ja jagunemised
 Liidu osalemine teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna partnerluses Vahemere piirkonna riikidega (PRIMA) ***I
 Erimeetmed loodusõnnetustest mõjutatud liikmesriikide täiendavaks abistamiseks ***I
 Energiamärgistus ***I
 Euroopa kultuuripealinnad aastatel 2020−2033 ***I
 Programmi „Horisont 2020“ rakendamise hindamine
 ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielemendid pärast 2020. aastat
 Kalavarude seisund ja kalandussektori sotsiaal-majanduslik olukord Vahemerel

Partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises
PDF 280kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises (2016/2304(INI))
P8_TA(2017)0245A8-0201/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 174, 175 ja 177,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

–  võttes arvesse komisjoni 7. jaanuari 2014. aasta delegeeritud määrust (EL) nr 240/2014, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend(2),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohase aruande hindamine(3),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakenduskavade täitmisega hilinemise ning sellest ühtekuuluvuspoliitikale ja edasiliikumisele tuleneva mõju kohta(4),

–  võttes arvesse oma 10. mai 2016. aasta resolutsiooni uute territoriaalsete arengu vahendite kohta ühtekuuluvuspoliitikas 2014–2020: integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohalik areng(5),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta(6),

–  võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2016. aasta järeldusi ühtekuuluvuspoliitika ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuste ja uute elementide kohta(7),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtekuuluvuspoliitika nähtavuse tagamine: Teavitamis- ja kommunikatsioonieeskirjad 2014–2020“(8),

–  võttes arvesse komisjoni poolt tellitud 2015. aasta septembri Eurobaromeetri kiiruuringut 423 „Citizens’ awareness and perceptions of EU: Regional Policy“ („Kodanike teadlikkus ja arusaam ELi regionaalpoliitikast“)(9),

–  võttes arvesse 2014. aasta oktoobri Van den Brande aruannet „Multilevel Governance and Partnership“ („Mitmetasandiline valitsemine ja partnerlus“), mis koostati regionaal- ja linnapoliitika voliniku Johannes Hahni palvel(10),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 2016. aasta teabevahetuskava „Piirkondade ja linnade ühendamine tugevama Euroopa nimel“(11),

–  võttes arvesse komisjoni tellitud 2016. aasta juuli uuringut „Implementation of the partnership principle and multi-level governance in the 2014-2020 ESI Funds“ („Partnerluse põhimõtte ja mitmetasandilise valitsemise rakendamine 2014.–2020. aasta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondides“)(12),

–  võttes arvesse Interreg Europe’i sekretariaadi ettekannet „Designing a project communication strategy“ („Projekti kommunikatsioonistrateegia väljatöötamine“)(13),

–  võttes arvesse Poola majandusarenguministeeriumi tellitud aruannet „How do EU-15 Member States benefit from the Cohesion Policy in the V4?“(14) („Kuidas saavad EL-15 liikmesriigid kasu ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides“), mis koostati ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides EL-15 riikidele tuleneva kasu järelhindamise ja prognoosi raames,

–  võttes arvesse Euroopa vaesusevastase võrgustiku (EAPN) 2014. aasta käsiraamatut „Giving a voice to citizens: Building stakeholder engagement for effective decision-making – Guidelines for Decision-Makers at EU and national levels“ („Anda kodanikele sõna: sidusrühmade kaasatuse suurendamine tulemusliku otsustusprotsessi nimel – Suunised ELi ja riigi tasandi otsusetegijatele“)(15),

–  võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2014. aasta novembri uuringut „Euroopa kodanike teavitamine Euroopa küsimustest: praegune olukord ja tulevikuväljavaated“,

–  võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi (poliitikaosakond B: struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) 2016. aasta aprilli ülevaadet „Research for REGI Committee: Mid-term review of the MFF and Cohesion Policy“ („Uuring regionaalarengukomisjoni jaoks: mitmeaastase finantsraamistiku ja ühtekuuluvuspoliitika läbivaatamine“),

–  võttes arvesse komisjoni 19. septembri 2016. aasta töödokumenti ERFi ja Ühtekuuluvusfondi 2007.–2013. aasta tegevuse järelhindamise kohta (SWD(2016)0318),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni ja tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamusi (A8-0201/2017),

A.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika on aidanud märkimisväärselt edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist ning vähendada erinevusi ELi piirkondade vahel;

B.  arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika rahastamine avaldab positiivset mõju nii majandusele kui ka kodanike elukvaliteedile, nagu on näidanud mitmed aruanded ja sõltumatud hindamised, kuid tulemustest ei teavitata alati piisavalt ning teadlikkus selle positiivsest mõjust on üsna väike; arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtus ulatub kaugemale tõendatud positiivsest majanduslikust, sotsiaalsest ja territoriaalsest mõjust, sest see tähendab ka liikmesriikide ja piirkondade pühendumist Euroopa integratsiooni tugevdamisele;

C.  arvestades, et teadlikkus ELi rahastatud kohalikest programmidest lõppkasutajate ja kodanikuühiskonna seas on otsustava tähtsusega, olenemata rahastamistasemest konkreetses piirkonnas;

D.  arvestades, et partnerluse põhimõte ja mitmetasandilise valitsemise mudel, mis põhinevad tõhustatud koordineerimisel avaliku sektori asutuste, majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonna vahel, võivad aidata tulemuslikult parandada teavitamist ELi poliitika eesmärkidest ja tulemustest;

E.  arvestades, et pidev dialoog ja kodanikuühiskonna kaasamine on väga oluline avaliku sektori poliitika vastutuse ja legitiimsuse tagamiseks, kuna see loob otsustusprotsessis jagatud vastutuse ja läbipaistvuse tunde;

F.  arvestades, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nähtavuse suurendamine võib aidata parandada arusaama ühtekuuluvuspoliitika tõhususest ning võita tagasi kodanike usaldust ja huvi Euroopa projekti vastu;

G.  arvestades, et oluline on sidus teavitamine, mitte üksnes lõppetapis seoses Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide konkreetsete tulemustega, vaid ka algusetapis, et anda projekti algatajatele teada rahastamisvõimalustest ja suurendada üldsuse kaasamist rakendamisprotsessi;

H.  arvestades, et tuleks suurendada teabe andmise ja teavitamiskanalite mitmekesistamise meetodite arvukust ja neid täiustada;

Üldised kaalutlused

1.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika on üks peamisi avaliku sektori vahendeid majanduskasvu elavdamiseks ning tagab viie Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondi kaudu investeeringud kõikidesse ELi piirkondadesse ja aitab vähendada erinevusi, toetada konkurentsivõimet ja arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning parandada Euroopa kodanike elukvaliteeti;

2.  märgib murelikult, et avalikkuse üldine teadlikkus ja arusaam ELi regionaalpoliitika tõhususest on aastate jooksul vähenenud; viitab 2015. aasta septembri Eurobaromeetri uuringule 423, mille kohaselt vaid veidi üle kolmandiku (34 %) eurooplastest väitsid, et nad on kuulnud ELi kaasrahastatavatest projektidest, millega parandatakse elukvaliteeti piirkonnas, kus nad elavad; märgib, et enamik vastanutest nimetas oluliste valdkondadena haridus-, tervishoiu-, sotsiaaltaristu- ja keskkonnapoliitikat; on seisukohal, et positiivse teavitamise eeltingimus on mitte ainult Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide alusel rahastatavate projektide hulk, vaid eelkõige nende kvaliteet ja lisaväärtus käegakatsutavate tulemuste näol; rõhutab seetõttu, et projektide hindamisel, väljavalimisel, rakendamisel ja lõpuleviimisel tuleb keskenduda oodatud tulemuste saavutamisele, et vältida ebatõhusat kulutamist, mis võib ühtekuuluvuspoliitika jaoks kaasa tuua negatiivse reklaami; juhib tähelepanu asjaolule, et teavitamismeetmete valimisel tuleb võtta eriti arvesse nende sisu ja kohaldamisala, korrates seejuures, et parim reklaamivorm on selgitada elluviidud projektide tähtsust ja kasulikkust;

3.  märgib, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringute nähtavuse tagamine peaks jääma komisjoni ja liikmesriikide ühiseks kohustuseks, et sõnastada tulemuslikud Euroopa teavitamisstrateegiad, millega püütakse tagada ühtekuuluvuspoliitika investeeringute nähtavus; märgib sellega seoses ära eriti korraldusasutuste ning pädevate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli institutsioonilise teavitamise ja toetusesaajate kaudu, kuna nad on kõige tõhusam liides suhtlemisel kodanikega ning annavad teavet kohapeal ja toovad Euroopa neile lähemale; tuletab lisaks meelde, et need asutused tunnevad kõige paremini kohalikke ja piirkondlikke olusid ja vajadusi ning nähtavuse parandamine nõuab rohkem jõupingutusi parema teabe ja läbipaistvuse saavutamiseks rohujuure tasandil;

4.  rõhutab, et poliitika nähtavuse tagamiseks on vaja kaheosalist protsessi: teavitamist ja suhtlust partneritega; toonitab lisaks, et keerukate väljakutsete kontekstis ning selleks, et tagada legitiimsus ja tõhusad pikaajalised lahendused, peavad avaliku sektori asutused kooskõlas partnerluse põhimõttega kaasama asjakohased sidusrühmad kõigil partnerluslepingu ja rakenduskavade läbirääkimise ja rakendamise etappidel; rõhutab lisaks vajadust suurendada avaliku sektori asutuste ja partnerite institutsioonilist suutlikkust ning tõstab esile rolli, mida Euroopa Sotsiaalfond (ESF) saab sellega seoses täita;

5.  toonitab sellega seoses, et haldusmenetluste ühtlustamine piirkondike ja kohalike partnerite, sealhulgas majandus- ja sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonda esindavate organite ulatuslikumaks mobiliseerimiseks ja kaasamiseks edeneb liikmesriikides ebaühtlaselt; tuletab sellega seoses meelde sotsiaalse dialoogi tähtsust;

Lahendamist vajavad probleemid

6.  juhib tähelepanu euroskeptitsismi ja Euroopa-vastase populistliku propaganda kasvule, mis moonutab teavet liidu poliitikameetmete kohta, ning palub komisjonil ja nõukogul analüüsida selle algpõhjuseid ja nendega tegeleda; rõhutab seetõttu tungivat vajadust töötada välja tõhusamad teavitamisstrateegiad, millega tagatakse kodanikulähedane keelekasutus ja püütakse ületada lõhe ELi ja tema kodanike (sealhulgas töötud ja need, keda ohustab sotsiaalne tõrjutus) vahel, kasutades erinevaid meediaplatvorme kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, millega suudetakse edastada kodanikele tõepärane ja sidus sõnum Euroopa projekti lisaväärtusest nende elukvaliteedi ja heaolu jaoks;

7.  palub komisjonil ja nõukogul analüüsida nii ühtekuuluvuspoliitika praeguse raamistiku kui ka 2020. aasta järgse reformi mõju sellele, kuidas tajutakse ELi poliitikameetmeid, mille eesmärk on tugevdada sidet Euroopa poolaastaga ning viia ellu struktuurireforme Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavate programmide abil;

8.  tunnistab õigusraamistiku piiranguid ühtekuuluvuspoliitika piisava nähtavuse tagamisel; rõhutab, et seetõttu ei ole teavitamine selle käegakatsutavatest saavutustest olnud alati eri sidusrühmade jaoks prioriteet; on arvamusel, et käegakatsutavate saavutuste alaseid soovitatud teavitamismeetmeid tuleks pidevalt ajakohastada; märgib sellega seoses ära asjaolu, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tehniline abi ei hõlma eriotstarbelist teavitamise rahastamispaketti ei liidu ega liikmesriigi tasandil; rõhutab siiski korraldusasutuste ja toetusesaajate kohustust kontrollida korrapäraselt vastavust teabe- ja teavitamistegevusele, nagu on sätestatud ühissätete määruse artiklis 115 ja XII lisas;

9.  kordab, et tingimata on vaja leida sobiv tasakaal ühtekuuluvuspoliitika rakendamise eeskirjade lihtsustamise vajaduse ning vajaduse vahel säilitada usaldusväärne ja läbipaistev finantsjuhtimine ning võidelda pettusega, teavitades samal ajal sellest nõuetekohaselt üldsust; tuletab sellega seoses meelde vajadust teha selget vahet eeskirjade eiramise ja pettuse vahel, et mitte tekitada üldsuses umbusaldust korraldusasutuste ja kohalike omavalitsuste vastu; rõhutab lisaks vajadust lihtsustada ja vähendada toetusesaajate halduskoormust, ilma et see mõjutaks vajalikke kontrolle ja auditeid;

10.  rõhutab, et oluline on suurendada isevastutust poliitikas kohapeal nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil, tagamaks tõhusa tulemuste saavutamise ja nendest teavitamise; märgib tunnustavalt, et partnerluse põhimõte annab lisaväärtust Euroopa avaliku poliitika rakendamisele, nagu kinnitas hiljutine komisjoni uuring; juhib siiski tähelepanu sellele, et partnerite kaasamine on mõnel juhul ikka veel üsna raske, kuna partnerluse põhimõtet ametlikult küll rakendatakse, kuid see ei võimalda tegelikku osalemist juhtimisprotsessis; tuletab meelde, et rohkem jõupingutusi ja vahendeid tuleb investeerida partnerite kaasamisse ja kogemuste vahetamisse partnerite dialoogiplatvormide kaudu, et muuta nad lisaks ELi rahastamisvõimaluste ja edulugude levitajateks;

11.  tuletab peale selle meelde, et ühtekuuluvuspoliitika investeeringute pikaajalise strateegilise laadi tõttu ei ole mõnikord tulemused vahetud – olukord, mis vähendab ühtekuuluvuspoliitika vahendite nähtavust, eelkõige võrreldes liidu muude vahenditega, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI); nõuab seetõttu tungivalt, et teavitamistegevus jätkuks vajaduse korral veel neli aastat pärast projekti lõpetamist; rõhutab, et teatavate investeeringute (eelkõige inimkapitali tehtud investeeringute) tulemused on vähem nähtavad ja neid on raskem kvantifitseerida kui nn füüsiliste investeeringute puhul, ning nõuab, et üksikasjalikumalt ja eristavalt hinnataks ühtekuuluvuspoliitika pikaajalist mõju kodanike elule; on lisaks arvamusel, et erilist tähelepanu tuleks pöörata järelhindamisele ja teavitamistegevusele, mis käsitleb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panust liidu aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegiasse kui pikaajalisse Euroopa arengustrateegiasse;

12.  märgib ära meedia olulise rolli kodanike teavitamisel ELi eri poliitikavaldkondadest ja ELi asjadest üldiselt; tunneb siiski kahetsust ELi ühtekuuluvuspoliitika investeeringute üsna piiratud kajastamise pärast meedias; rõhutab vajadust töötada välja teabekampaaniad ja teavitamisstrateegiad, mis on suunatud meediale, milles võetakse arvesse praeguseid teabealaseid probleeme ning antakse teavet juurdepääsetavas ja atraktiivses vormis; rõhutab vajadust kasutada sotsiaalmeedia kasvavat mõju ja digitaalse arengu pakutavaid eeliseid ning kättesaadavaid eri liiki teavitamiskanaleid, et kasutada neid paremini ära Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide pakutavate võimaluste ja saavutatud tulemuste reklaamimisel;

Teavitamise parandamine ja partnerite kaasamine perioodi 2014–2020 teisel poolel

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama ELi tasandil olemasolevate teavitamisvahendite ja -instrumentide koordineerimist ja kättesaadavust, et tegeleda küsimustega, millel on mõju ELi tegevusele; rõhutab sellega seoses, et oluline on anda juhiseid, milles määratakse kindlaks tehnika ja meetodid tulemuslikuks teavitamiseks sellest, kuidas ühtekuuluvuspoliitika annab käegakatsutavaid tulemusi ELi kodanike igapäevaelus; kutsub korraldusasutusi ja toetusesaajaid üles teavitama aktiivselt ja süstemaatiliselt poliitika tulemustest, kasust ja pikaajalisest mõjust, võttes seejuures arvesse projektide arendamise eri etappe;

14.  märgib, et võttes arvesse traditsioonilistes ja tänapäevastes meediakanalites edastatava teabe hulka ja kvaliteeti, ei piisa enam lihtsalt komisjoni logo projekti kirjeldusse paigutamisest; kutsub komisjoni üles töötama välja tõhusamaid tuvastusvahendeid;

15.  tervitab käimasolevaid konkreetseid teavitustegevusi, nagu kampaania „Euroopa minu piirkonnas“, tulemuskeskset ELi eelarvet käsitlevat komisjoni veebirakendust „EU Budget for Results“, koostöö regionaalvõrguga CIRCOM Regional(16), programm „Kodanike Euroopa“ ning võimalused, mida pakub vastloodud Euroopa solidaarsuskorpus; rõhutab lisaks Europe Directi teabekeskuste tähtsat rolli detsentraliseeritud teavitamises, et suurendada teadlikkust ühtekuuluvuspoliitika mõjust kohapeal nii kohalikul kui ka piirkondlikul tasandil; rõhutab lisaks vajadust suunata jõupingutused suhtlemisele õpilaste ja ajakirjanikega kui potentsiaalsete teabe vahendajatega, samuti teavitamiskampaaniate geograafilise tasakaalu tagamisele;

16.  rõhutab vajadust kohandada ühissätete määruses sätestatud teavitamiskorda; kutsub komisjoni üles kaaluma võimalikku lisaväärtust, mida pakub tehnilise abi raames spetsiaalse teavitamise rahastamispaketi ettenägemine ning vajaduse korral ühtekuuluvuspoliitika projektide siduvate avalikustamis- ja teabenõuete arvu suurendamine; kutsub komisjoni üles andma 2017. aastal selgeid juhiseid selle kohta, kuidas saaks praegusel rahastamisperioodil tehnilist abi kasutada teavitamiseks, et tagada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning muudele toetusesaajatele õiguskindlus; kordab lisaks, et tavapärased teavitamis- ja reklaamistandardid, mis on küll sobivad struktuuriliste ja tehnoloogiliste investeeringute puhul, ei ole sama tõhusad inimkapitali tehtavate immateriaalsete investeeringute puhul;

17.  rõhutab vajadust seada teavitamine ELi ühtekuuluvuspoliitika prioriteetide hierarhias selgemalt esikohale, eriti haldustöötajate seas, kes ei vastuta otseselt teavitamise eest, ning integreerida teavitamine Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tavamenetlusse; nõuab rohkem professionaalsust teavitamise valdkonnas, eeskätt kohalikule tasandile suundumise ja ELi žargooni vältimise teel;

18.  väljendab heameelt 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika programmide järelhindamise üle komisjoni poolt, kuna need on suurepärased allikad saavutatud tulemustest ja elluviidud mõjust teavitamiseks; võtab teatavaks Visegrádi riikide algatuse, mis käsitleb ühtekuuluvuspoliitika mõjusid EL-15 riikides(17), ning kutsub komisjoni üles koostama laiema objektiivse uuringu EL-28 tasandil; kutsub lisaks komisjoni tungivalt üles eristama oma teavitamisstrateegiates netomaksjatest ja netotoetusesaajatest liikmesriike ning rõhutama ühtekuuluvuspoliitika konkreetset kasu: reaalmajanduse toetamine, ettevõtluse ja innovatsiooni edendamine, majanduskasvu ja töökohtade loomine kõigis ELi piirkondades ning kogukonna- ja majandustaristu parandamine nii otseinvesteeringute kui ka otsese ja kaudse ekspordi (välismõjud) kaudu;

19.  kutsub komisjoni ja korraldusasutusi üles selgitama välja viise, kuidas hõlbustada ja standardida juurdepääsu teabele, vahetada teadmisi ja häid tavasid teavitamisstrateegiate teemal, et kasutada paremini ära olemasolevaid kogemusi ning suurendada rahastamisvõimaluste läbipaistvust ja nähtavust;

20.  peab tervitatavaks, et käimasoleval programmitöö perioodil võetakse kasutusele e-ühtekuuluvuse vahend, mille eesmärk on lihtsustada ja ühtlustada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakendamist; rõhutab selle suutlikkust aidata tõhusalt parandada teabele juurdepääsu, programmide arengu jälgimist ning kasulike sidemete loomist sidusrühmade vahel;

21.  on arvamusel, et on vajadus tõhustatud teavitamise järele uute meediakanalite kaudu, mis eeldab sellise digitaal- ja sotsiaalmeediaplatvormide jaoks mõeldud strateegia väljatöötamist, mille eesmärk on teavitada kodanikke ja anda neile võimalus väljendada oma vajadusi, keskendudes lõppkasutajateni jõudmisele erinevate vahendite nagu interaktiivsete veebipõhiste vahendite kaudu, töötades välja juurdepääsetavamad mobiilsidepõhised sisu ja rakendused ning tagades teabe kohandamise eri vanuserühmadele ja kättesaadavuse eri keeltes, kui see on asjakohane; kutsub korraldusasutusi üles esitama asjaomastele peadirektoraatidele ajakohast teavet finantsandmete ja saavutuste ning investeeringute kohta, selleks et pakkuda ajakirjanikele Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide avatud andmete platvormil kergesti loetavat andmeid ja graafikuid; nõuab, et RegioStarsi eeskujul käivitataks algatused parimatele projektidele piirkondlike auhindade andmiseks;

22.  soovitab lisaks parandada käimasolevate teavitamistegevuste jälgimist ja hindamist ning teeb ettepaneku luua mitme tasandi osalejaid hõlmavad piirkondlikud teavitamise rakkerühmad;

23.  rõhutab, kui oluline on Euroopa partnerluse käitumisjuhend ja partnerluse põhimõtte roll ühtekuuluvuspoliitikale ühise pühendumise ning selle isevastutuse suurendamisel; nõuab, et tugevdataks avaliku sektori asutuste, võimalike toetusesaajate, erasektori, kodanikuühiskonna ja kodanike vahelisi sidemeid avatud dialoogi kaudu ning rakendamise ajal muudetaks vajaduse korral partnerluste koosseisu, et tagada kogukonna huve esindavate partnerite õige tasakaal protsessi igas etapis;

24.  väljendab heameelt ELi linnaarengu tegevuskavas välja pakutud mitmetasandilise ja paljusid sidusrühmi hõlmava koostöö uuendusliku mudeli üle ning soovitab kasutada seda võimaluse korral ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel;

25.  rõhutab vajadust tugevdada piiriülese ja piirkondadevahelise koostöö (sealhulgas käimasolevate makropiirkondlike strateegiate – mis tuleks muuta ELi kodanikele nähtavamaks – tasandil) teavitamismõõdet heade tavade ja investeeringutega seotud edulugude ja võimaluste levitamise abil;

2020. aasta järgse teavitamise edendamine ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama ELi ühtekuuluvuspoliitika rahastamisvahendite atraktiivsust täiendava lihtsustamise ja ülemääraste nõuete kehtestamise piiramise teel ning kaaluma eeskirjade ja juhiste keerukuse ja vajaduse korral nende arvu vähendamist, arvestades Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetusesaajate huvides toimuva lihtsustamise jälgimiseks loodud kõrgetasemelise sõltumatute ekspertide rühma hiljutist soovitust;

27.  võttes arvesse seda, kuidas ELi ühtekuuluvuspoliitika aitab kaasa Euroopa integratsiooni projekti positiivsele omaksvõtmisele, palub komisjonil kaaluda kohustusliku teavitamisvälja lisamist projektide taotlusvormidesse teavitamiseks eraldatud rahastamispaketi kaudu tehnilise abi laialdasema kasutamise raames programmi tasandil, vältides seejuures piirangute suurendamist ja tagades vajaliku paindlikkuse; kutsub lisaks korraldusasutusi ning kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi üles parandama projektide lõpptulemustest teavitamise kvaliteeti;

28.  rõhutab, et tingimata tuleb laiendada liidu dialoogi kodanikega, kujundada ümber teavitamiskanalid ja -strateegiad ning – võttes arvesse sotsiaalvõrgustike ja uute digitaaltehnoloogiate pakutavaid võimalusi – kohandada sõnumid kohaliku ja piirkondliku taustaga; rõhutab lisaks kodanikuühiskonna sidusrühmade võimalikku rolli teavitajatena; kordab siiski, et haridussisu on sama tähtis kui meediastrateegiad ja edendamine eri platvormide abil;

29.  rõhutab teavitamise ja nähtavuse kontekstis vajadust poliitika edasise lihtsustamise järele pärast 2020. aastat, muu hulgas seoses ühise halduse ja auditisüsteemidega, et leida õige tasakaal poliitika tulemustele suunatuse ja kontrollide sobiva arvu ning lihtsustatud menetluste vahel;

30.  nõuab partnerluse põhimõtte edasist tugevdamist 2020. aasta järgse programmitöö perioodi raamistikus; on veendunud, et sidusrühmade, nende seas kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonide aktiivne kaasamine partnerluslepingu ja rakenduskavade üle läbirääkimiste pidamise ning nende rakendamise protsessi võib aidata suurendada isevastutust ja läbipaistvust poliitika rakendamisel ning samuti tuua kaasa poliitika parema elluviimise ELi eelarve seisukohast; kutsub liikmesriike seetõttu üles kaaluma olemasolevate kaasava juhtimise mudelite rakendamist, millega tuuakse kokku kõik asjaomased sotsiaalpartnerid ja hõlmatakse sidusrühmi kaasavasse eelarvestusprotsessi, et määrata kindlaks eraldatud vahendid riikliku, piirkondliku ja kohaliku kaasrahastamise jaoks juhtudel, kui see on asjakohane, et suurendada vastastikust usaldust ja kodanike kaasamist avaliku sektori kulutusi käsitlevatesse otsustesse; soovitab lisaks kaasata tulemuste hindamisse toetusesaajad ja eri sidusrühmad, et koguda asjakohaseid andmeid, mis võivad aidata edendada aktiivset osalust tulevastes meetmetes ja nende nähtavust;

31.  nõuab lisaks linna- ja maapiirkondade koostöö tihendamist, et töötada välja territoriaalsed partnerlused linnade ja maapiirkondade vahel, kasutades täiel määral ära ELi rahaliste vahendite koostoime potentsiaali ning tuginedes linnapiirkondade eksperditeadmistele ja nende suuremale suutlikkusele rahaliste vahendite haldamisel;

32.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid keskenduksid lisaks oma teavitamise tegevuskavades eri peadirektoraatide, ministeeriumide ja eri tasandite teabeedastajate vahelise koostöö tugevdamisele ning sihtrühmadest ülevaate koostamisele, et töötada välja kohandatud sõnumid eri sihtrühmade jaoks ja need edastada eesmärgiga jõuda vahetumalt kodanikeni kohapeal ja teavitada neid paremini;

33.  rõhutab sellega seoses kultuurilise muutuse tähtsust, kuna teavitamine on kõigi asjaomaste osalejate kohustus ning toetusesaajad ise on muutumas peamisteks teabeedastajateks;

34.  palub lisaks komisjonil ja liikmesriikidel tugevdada juba olemasolevate teavitamis- ja teabevõrgustike rolli ja positsiooni ning kasutada ühtekuuluvuspoliitika rakendamise valdkonnas ELi e-side platvormi, et koguda kõik asjakohased andmed Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide projektide kohta, mis võimaldab lõppkasutajatel anda rakendamisprotsessi ja saavutatud tulemuste kohta tagasisidet, mis ei piirduks projekti ja tehtud kulutuste napi kirjeldusega; on seisukohal, et selline platvorm lihtsustaks ka ühtekuuluvuspoliitikast teavitamise tõhususe hindamist;

o
o   o

35.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele ning liikmesriikide rahvus- ja piirkondlikele parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 74, 14.3.2014, lk 1.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0055.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0211.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0419.
(7) http://www.consilium.europa.eu/press-releases-pdf/2016/11/47244650399_et.pdf
(8) http://ec.europa.eu/regional_policy/et/information/publications/brochures/2014/ensuring-the-visibility-of-cohesion-policy-information-and-communication-rules-2014-2020.
(9) http://ec.europa.eu/COMMFrontOffice/publicopinion/index.cfm/ResultDoc/download/DocumentKy/67400.
(10) http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/informing/dialog/2014/5_vandenbrande_report.pdf.
(11) http://cor.europa.eu/en/about/Documents/CoR-communication-plan-2016.pdf.
(12) http://ec.europa.eu/regional_policy/sources/policy/how/studies_integration/impl_partner_report_en.pdf.
(13) http://www.interregeurope.eu/fileadmin/user_upload/events/Rotterdam/pdf/Designing_communication_strategy.pdf.
(14) https://www.strukturalni-fondy.cz/getmedia/fdc8a04e-590d-47ac-9213-760d4ac76f75/V4_EU15_manazerske-shrnuti.pdf?ext=.pdf.
(15) http://www.eapn.eu/images/stories/docs/EAPN-position-papers-and-reports/2014-eapn-handbook-Give-a-voice-to-citizens-Guidelines-for-Stakeholder-Engagement.pdf.
(16) Euroopa piirkondlike avalik-õiguslike telekanalite kutseliit.
(17) Poola majandusarenguministeeriumi tellitud aruanne „How do EU-15 Member States benefit from the Cohesion Policy in the V4?“ („Kuidas saavad EL-15 liikmesriigid kasu ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides“), mis koostati ühtekuuluvuspoliitika rakendamisest Visegrádi riikides EL-15 riikidele tuleneva kasu järelhindamise ja prognoosi raames.


Teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi kulutasuvus
PDF 291kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi kulutasuvuse kohta (2015/2318(INI))
P8_TA(2017)0246A8-0194/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) XIX jaotist,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust nr 1982/2006/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendat raamprogrammi (2007–2013)(1),

–  võttes arvesse protokolli (nr 1) riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse protokolli (nr 2) subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju(3) (finantsmäärus),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet eelarveaasta 2014 eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(4),

–  võttes arvesse kontrollikoja eriaruannet nr 2/2013 „Kas komisjon on taganud teadustegevuse seitsmenda raamprogrammi tõhusa rakendamise?“,

–  võttes arvesse Ühendkuningriigi alamkoja teaduse ja tehnika komisjoni 16. novembri 2016. aasta aruannet „Leaving the EU: implications and opportunities for science and research“ (EList lahkumise mõju teadus- ja uurimistegevusele ning sellega kaasnevad võimalused)(5),

–  võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta otsust Euroopa Liidu 2014. aasta üldeelarve täitmisele heakskiidu andmise kohta, III jagu – komisjon(6),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit (A8-0194/2017),

A.  arvestades, et mitmeaastane finantsraamistik (2007–2013) on lõppenud, kuid teadusuuringute ja innovatsiooni seitsmenda raamprogrammi rakendamine kestab veel;

B.  arvestades, et mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) teadusuuringute ja innovatsiooni projektide suhtes kehtib programmi „Horisont 2020“ määrus;

C.  arvestades, et parlamendi andmetel ei ole põhjalikku analüüsi seitsmenda raamprogrammi kulutasuvuse kohta koostatud;

D.  arvestades, et ideaalsel juhul oleks seitsmenda raamprogrammi põhjalik hindamine pidanud eelnema programmi „Horisont 2020“ jõustumisele;

E.  arvestades, et programmi veamäärad ja järelhindamine ei anna ammendavat teavet kulutasuvuse kohta;

Seitsmes raamprogramm

1.  toob esile asjaolu, et seitsmenda raamprogrammi raames vastu võetud eelarve on 55 miljardit eurot, mis moodustab hinnanguliselt 3 % kogu teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kuludest Euroopas või 25 % konkurentsipõhisest rahastamisest; seitsmenda raamprogrammi seitsme aasta pikkuse kestuse jooksul esitati üle 139 000 teadusuuringutega seotud taotluse, mille seast valiti välja ja sai rahastuse 25 000 kvaliteetseimat projekti; seitsmendas raamprogrammis osalenud 29 000 organisatsioonist olid peamised toetusesaajad muu hulgas ülikoolid (44 % seitsmenda raamprogrammi vahenditest), teadus- ja tehnoloogiaasutused (27 %), suured eraettevõtjad (11 %) ning väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) (13 %), samal ajal kui avaliku sektori (3 %) ja kodanikuühiskonna organisatsioonide (2 %) osa jäi vähemtähtsaks;

2.  on teadlik, et seitsmenda raamprogrammi raames on toetusesaajaid kõigist ELi liikmesriikidest, assotsieerunud ja kandidaatriikidest, nagu Šveits, Iisrael, Norra, Island, Liechtenstein, Türgi, Horvaatia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Serbia, Albaania, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Fääri saared ja Moldova, ning rahvusvahelise koostöö partnerriikidest;

3.  juhib tähelepanu sellele, et kõrgetasemeline eksperdirühm pidas seitsmendat raamprogrammi oma asjaomases järelhindamises(7) edukaks; kõrgetasemeline eksperdirühm rõhutas eelkõige, et seitsmenda raamprogrammiga

   soodustati teaduse tipptaseme arengut üksikisikute ja institutsioonide tasandil,
   edendati murrangulisi teadusuuringuid seitsmenda raamprogrammi uudse programmi „Ideed“ (Euroopa Teadusnõukogu) kaudu,
   kaasati strateegiliselt tööstussektor ja VKEd,
   tugevdati uut koostööviisi ja avatud innovatsiooniraamistikku;
   edendati Euroopa teadusruumi koostöökultuuri toetamise ja kõikehõlmavate võrgustike loomise kaudu valdkondlike probleemide lahendamiseks;
   seitsmenda raamprogrammi programmi „Koostöö“ abil käsitleti teatavaid sotsiaalseid probleeme teadusuuringute, tehnoloogia ja innovatsiooni kaudu,
   toetati riikide teadus- ja innovatsioonisüsteemide ning -poliitika ühtlustamist,
   soodustati teadlaste liikuvust kogu Euroopas – seitsmenda raamprogrammi programmiga „Inimesed“ loodi teadustöötajate avatud tööturu jaoks vajalikud tingimused,
   suurendati investeerimist Euroopa teadustaristusse,
   tagati teadustegevuse kriitiline mass Euroopas ja kogu maailmas;

4.  märgib, et 2015. aasta veebruaris ja märtsis seitsmenda raamprogrammi hindamise raames sidusrühmadega toimunud avalikus konsultatsioonis osutati järgmistele nõrkadele külgedele:

   suur halduskoormus ning koormavad õigusnormid ja finantseeskirjad,
   kõrge ületaotlemise määr,
   ühiskondliku mõju ebapiisav käsitlemine,
   liialt kitsas teemade ja projektikonkursside ulatus,
   tööstussektori ebapiisav kaasamine,
   kõrge künnis uutele osalejatele; madal keskmine edumäär taotluste ja taotlejate puhul (vastavalt 19 % ja 22 %),
   nõrk teabevahetus;

5.  väljendab muret seoses asjaoluga, et Euroopa Komisjoni voliniku väite kohaselt ei täideta ega hinnata seitsmendat raamprogrammi täies ulatuses enne 2020. aastat, mis võib põhjustada viivitusi tulevastes jätkuprogrammides; nõuab tungivalt, et komisjon avaldaks hindamisaruande nii kiiresti kui võimalik ning hiljemalt enne programmile „Horisont -2020“ järgneva teadusprogrammi esitamist;

Euroopa Kontrollikoja auditi järeldused

6.  rõhutab murega, et kontrollikoja hinnangul on teadustegevuse ja muu sisepoliitika valdkondade järelevalve- ja kontrollisüsteemid „osaliselt tõhusad“;

7.  kutsub komisjoni üles teavitama parlamendi pädevat komisjoni üksikasjalikult 10 tehingust, mis moodustasid 77 % vigadest 2015. aastal, ja võetud parandusmeetmetest;

8.  märgib murega, et teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni veamäär on viimaste aastate eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetlustes pidevalt ületanud 5 %;

9.  märgib, et 2015. aastal oli kontrollikoja auditeeritud 150 tehingust 72 (48 %) mõjutatud vigadest; kontrollikoja kvantifitseeritud 38 vea alusel on hinnanguline veamäär 4,4 %; peale selle oli 16 kvantifitseeritud vea puhul komisjonil, liikmesriikide ametiasutustel või sõltumatutel audiitoritel piisavalt teavet nende vigade vältimiseks või avastamiseks ja parandamiseks enne kulude heakskiitmist; kui kogu teavet oleks kasutatud vigade parandamiseks, oleks asjaomase peatüki hinnanguline veamäär olnud 0,6 % väiksem;

10.  peab taunimisväärseks, et kümne puhul neist 38 tehingust, mille puhul esines kvantifitseeritud vigu, olid kontrollikoja hinnangul vigased enam kui 20 % uuritud elementidest; need 10 tehingut (üheksa teadusuuringute seitsmendas raamprogrammis ning üks perioodi 2007–2013 konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammis) moodustavad 77 % alamrubriigi „Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks“ 2015. aasta üldisest hinnangulisest veamäärast;

11.  peab kahetsusväärseks, et suurem osa kontrollikoja leitud kvantifitseeritud vigadest (33 viga 38st) oli seotud toetusesaajate deklareeritud rahastamiskõlbmatute personali- ja kaudsete kulude hüvitamisega ning peaaegu kõik kontrollikoja poolt kuluaruannetes leitud vead olid tingitud sellest, et toetusesaajad tõlgendasid valesti keerulisi rahastamiskõlblikkuse eeskirju või arvestasid oma rahastamiskõlblikke kulusid valesti, mis tähendab, et ilmselgelt on neid eeskirju vaja lihtsustada;

12.  tunnistab, et komisjoni arvutuste kohaselt oli 2014. aastal jääkvigade määr (programmi lõpus ja pärast paranduste tegemist) 3 % (2015. aastal 2,88 %);

13.  tuletab meelde oma seisukohta, mille ta esitas komisjoni 2012. ja 2014. aasta eelarvete täitmisele heakskiidu andmisel: „on endiselt veendunud, et komisjonil tuleb püüda viia õigesse tasakaalu programmide atraktiivsus osalejate jaoks ning õigustatud vajadus vastutuse ja finantskontrolli järele; tuletab siinkohal meelde peadirektori 2012. aastal tehtud avaldust selle kohta, et menetlus, mille kohaselt tuleb igal juhul saavutada jääkvigade määr 2 %, ei ole elujõuline“;

14.  väljendab kahetsust, et vigade allikad on peamiselt ebakorrektselt arvutatud personalikulud ning rahastamiskõlbmatud otsesed ja kaudsed kulud;

15.  juhib tähelepanu kontrollikoja eriaruandele nr 2/2013, milles kontrollikoda järeldab, et komisjoni protsesside eesmärk on tagada, et rahalisi vahendeid investeeritakse kvaliteetsetesse teadusuuringutesse, kuid vähem on pööratud tähelepanu tõhususele, ning on mures nende järelduste pärast;

   olemasolevad infotehnoloogiavahendid ei võimaldanud projekte tõhusalt rakendada ja kaheksas komisjoni talituses on seitsmenda raamprogrammi rakendamiseks tööle võetud rohkem kui 2500 töötajat, kellest 1500 (60 %) on otseselt määratud juhtima eriprogrammi „Koostöö“ rakendamist;
   toetuse määramiseni kuluvat aega tuleks veelgi lühendada, ja
   seitsmenda raamprogrammi finantskontrolli mudelis ei võeta vigade tekkimise riski piisaval määral arvesse;

16.  viitab komisjoni kontrollikoja järeldustele antud vastustele, milles komisjon märgib, et allkirjastati siiski 4324 toetust, mis hõlmab peaaegu 20 000 osalejat, et toetuse määramiseni kuluvat aega on juba lühendatud ja et kontrollisüsteem on kavandatud nii, et toetutakse enim järelkontrollidele;

Seitsmenda raamprogrammi kulutasuvus

17.  rõhutab, et kulutasuvust poliitikaeesmärkide täitmisel tuleks mõõta säästlikkuse, tõhususe ja tulemuslikkuse (usaldusväärse finantsjuhtimise)(8) alusel;

18.  märgib, et teadusuuringute raamprogrammide rakendamise eest vastutasid eri peadirektoraadid, rakendusametid, ühisettevõtted, nn artiklis 185 viidatud asutused, Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut;

19.  juhib tähelepanu asjaolule, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat kiitis 2015. aastal heaks 3,8 miljardi euro ulatuses makseid, millest 67,4 % tehti peadirektoraadi otsesel vastutusel, 12,6 % tegid ühisettevõtted, 10,7 % tegid Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond ning 2,4 % rakendusametid;

20.  märgib, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi 2015. aasta tegevusaruande kohaselt oli Euroopa Liidu osa seitsmendas raamprogrammis 44,56 miljardit eurot, millest 58 % said Saksamaa (16 %), Ühendkuningriik (16 %), Prantsusmaa (11 %), Itaalia (8 %) ja Hispaania (7 %);

21.  märgib, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat on kehtestanud kontrolliraamistiku, mille eesmärk on maandada toetuste otsese ja kaudse haldamise protsessi eri etappidega kaasnevaid riske; peale selle on teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat kehtestanud järelevalvestrateegia rahastamisvahendite suhtes, mida rakendavad Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond;

22.  märgib seoses seitsmenda raamprogrammiga (2007–2013), et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat oli 2015. aasta lõpuks viinud lõpule ja sulgenud 3035 toetuslepingut 4950st ja 1915 projekti ning maksta tuleb veel 1,6 miljardit eurot; teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat tegi 2015. aastal 826 lõppmakset; julgustab peadirektoraati tegema põhjalikuma statistilise ülevaate kõnealuse valdkonna kohta järgnevatel eelarveaastatel;

23.  juhib eriti tähelepanu asjaolule, et sellised näitajad nagu toetuse määramiseni, toetusest teatamiseni ja toetuse maksmiseni kuluv aeg on näidanud positiivset suundumust ning neid peeti rahuldavaks (vastavus 93–100 %);

24.  võtab teadmiseks, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat tegi 1550 auditit, mis hõlmasid 1404 toetusesaajat ja 58,7 % seitsmenda raamprogrammi programmitöö perioodi eelarvest;

25.  märgib, et vastavalt teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi seisukohale tegeles 9,4 täistööajale taandatud töötajat rakendusametitega seotud tegevuse järelevalve ja koordineerimisega; see kulu moodustab 1,26 miljonit eurot ehk 1,35 % kõigist halduskuludest; lisaks täitsid Teadusuuringute Rakendusamet ja Euroopa Teadusnõukogu Rakendusamet 2015. aastal 1,94 miljardi euro suurust tegevuseelarvet ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Rakendusamet ja Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusamet tegi 480,5 miljoni euro ulatuses maksete assigneeringuid;

26.  märgib, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi kulud moodustasid 1,67 miljonit eurot ehk 0,35 % ühisettevõtetele nende tegevuse järelevalve eest makstavast 479,9 miljonist eurost; märgib, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi kulud moodustasid 0,7 miljonit eurot ehk 0,78 % artiklis 185 viidatud asutustele nende tegevuse järelevalve eest makstud summast;

27.  rõhutab, et ühisettevõtted ja artiklis 185 viidatud asutused on kohustatud oma auditeid ise läbi viima, mille tulemused teatatakse teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadile;

28.  märgib murega, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi hinnangul on tuvastatud vigade üldine määr 4,35 %; samal ajal oli peadirektoraat veendunud, et jääkvigade määr (pärast programmi lõppu ja paranduste tegemist) on 2,88 %;

29.  märgib, et 2016. aasta lõpus oli sissenõutav summa 68 miljonit eurot, millest 49,7 miljonit eurot tegelikult sisse nõuti;

30.  märgib siiski, et seitsmenda raamprogrammi eeskirjad ei olnud üldise äritavaga piisavalt vastavuses, et kontrollisüsteem vajas paremat riski ja kontrolli vahelist tasakaalustatust, et toetusesaajad vajasid kava keerukusega toimetulemiseks paremaid suuniseid ning et hüvitamismeetodeid oli vaja muuta tõhusamaks;

31.  peab murettekitavaks, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi iga-aastasest tegevusaruandest nähtus, et 2015. aasta lõpuks oli ikka veel lõpule viimata 1915 teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi projekti, mille koguväärtus oli 1,63 miljardit eurot, ja see võib põhjustada programmi „Horisont 2020“ rakendamisel viivitusi;

32.  märgib, et koostoime tagamine teadusuuringute ja innovatsiooni sektori ning struktuurifondide vahel on Euroopa Liidu huvides;

33.  märgib, et komisjon peaks tagama, et seitsmenda raamprogrammi ja liikmesriikide teadusuuringute rahastamine on kooskõlas ELi riigiabi eeskirjadega, et vältida nii ebajärjepidevust rahastamises kui ka topeltrahastamist; rõhutab, et arvesse tuleks võtta konkreetseid riiklikke eripärasid;

34.  rõhutab rahastamisvahendite tähtsust teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas; rõhutab teadusuuringute konkurentsivõimet silmas pidades, et rahastamisvahendite kasutamine kõrgema tehnoloogilise valmiduse astme projektide puhul võib tagada piisava avaliku investeeringu tasuvuse; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et „riskijagamisrahastu (2007–2013) pakub laene ja hübriid- või vahefinantseerimist, et parandada riskikapitali kättesaadavust teadusuuringute ja innovatsiooniprojektide jaoks. Liidu 961 miljoni euro suuruse panusega 2007.–2015. aasta riskijagamisrahastusse toetati tegevust, mille maksumus moodustas enam kui 10,22 miljardit eurot kavandatud 11,31 miljardist eurost; märgib, et VKEdele ette nähtud riskijagamisvahendi alusel tagati vahendeid rohkem kui 2,3 miljardi euro ulatuses, millest liidu vahendid olid 270 miljonit eurot(9); on arvamusel, et need arvud näitavad ettevõtjate ja muude toetusesaajate suur huvi riskifinantseerimise vastu;

35.  täheldab seitsmenda raamprogrammi rahastamisvahendite parema suunamise vajadust tagamaks rahastamisele piiratud juurdepääsuga uute osalejate toetamist teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas;

36.  märgib, et teatavaid välisaudiitori ja/või komisjoni siseauditi talituse soovitatud meetmeid, nimelt kahte meedet seoses väliste asutuste järelevalve kontrollisüsteemiga ja kolme meedet seoses osalejate tagatisfondiga, ei ole kaasatud;

37.  soovitab liikmesriikides tulemustest paremini teavitamist ning paremaid programmi teabekampaaniaid;

Tulevikuväljavaated programmi „Horisont 2020“ raames

38.  rõhutab asjaolu, et 2015. aasta lõpuks oli programmi „Horisont 2020“ raames avalikustatud 198 projektikonkurssi, mille taotluste esitamise tähtaeg oli hiljemalt nimetatud kuupäev; nendel projektikonkurssidel esitati kokku 78 268 taotlust, millest 10 658 lisati põhi- või varunimekirja; selle kohaselt on edukuse määr ligikaudu 14 %, arvestades vaid rahastamiskõlblikke taotlusi; samal perioodil allkirjastati toetusesaajatega 8832 toetuslepingut, millest 528 allkirjastas teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat;

39.  tunnistab, et võrreldes kuuenda raamprogrammiga moodustas seitsmendas raamprogrammis kulude kokkuhoid 551 miljonit eurot ning et komisjon püüdis programmi „Horisont 2020“ rakendamist võrreldes seitsmenda raamprogrammiga lihtsustada; rõhutab kõigi lihtsustamisest kasu saavate poliitikavaldkondade, sealhulgas struktuurifondide olulisust, et tagada kõigi Euroopa rahalise abi saajate võrdne kohtlemine;

40.  märgib rahuloluga, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat püüab vähendada üldkulusid lepingu haldamise teenuse ostmisega rakendusametitelt ja muudelt asutustelt; rõhutab sellega seoses, et 55 % programmi „Horisont 2020“ eelarvest haldavad rakendusametid;

41.  rõhutab, et kuna poliitilisi osalejaid on palju – sealhulgas komisjoni peadirektoraadid, rakendusametid, ühisettevõtted ja artiklis 185 viidatud asutused –, siis see eeldab märkimisväärset koordineerimist, mille tõhusus on esmatähtis;

42.  toob esile ühelt poolt Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi ja komisjoni ning teiselt poolt kontrollikoja eri arvamused maksete seaduslikkuse suhtes; on seisukohal, et seda vaidlust ei tohi lahendada toetusesaajate kahjuks, sest nad tegutsesid heas usus;

43.  peab seoses programmiga „Horisont 2020“ kiiduväärseks järgmisi asjaolusid:

   programmi struktuur on lihtsam ja aitab tagada eri osade koostalitlusvõime,
   kehtivad ühtsed eeskirjad,
   kehtestatud on üks rahastamismäär projekti kohta,
   kaudseid kulusid käsitletakse kindla määra alusel (25 %),
   kontrollitakse vaid projekti koordinaatorite rahalist elujõulisust,
   tulemuste suhtes on kehtestatud paremini mõõdetav lähenemisviis,
   teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas kohaldatakse ühtset auditistrateegiat,
   toetuste ja ekspertide haldamiseks on loodud ühtne osalejate portaal,
   toetusi, ekspertidega sõlmitud lepinguid ja arhiveerimist hallatakse elektrooniliselt;

44.  väljendab heameelt ühise tugikeskuse loomise üle, sest see aitab programmi Euroopa Komisjoni seitsme peadirektoraadi, nelja rakendusameti ja kuue ühisettevõtte vahel tõhusalt ja ühtsel viisil koordineerida ja ellu viia; märgib, et alates 1. jaanuarist 2014 osutab ühine tugikeskus programmi „Horisont 2020” rakendamises osalevatele teadusuuringutega seotud peadirektoraatidele, rakendusametitele ja ühisettevõtetele õigusabi-, järelauditi-, IT-süsteemide ja käitamis-, äriprotsesside alaseid ja programmist teavitamise teenuseid ning edastab andmeid;

45.  teeb ettepaneku, et siseriiklike kontaktpunktide rolli tuleks suurendada, et tagada kohapeal kvaliteetne tehniline tugi; iga-aastane tulemuste hindamine, koolitused ja tõhusalt tegutsevate siseriiklike kontaktpunktide premeerimine parandab programmi „Horisont 2020“ edumäära;

46.  väljendab heameelt selle üle, et programmist „Horisont 2020“ väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele eraldatud rahaliste vahendite osakaal kasvas 19,4 %-lt 2014. aastal 23,4 %-ni 2015. aastal, ning soovitab seda suundumust aktiivselt toetada;

47.  peab vastuvõetamatuks, et teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraat ei ole järginud parlamendi taotlust, et komisjoni peadirektoraadid peaksid avaldama kõik oma riigipõhised soovitused oma aasta tegevusaruannetes;

48.  palub komisjonil võtta meetmeid tagamaks sama tasu teadlastele, kes teevad sama projekti raames sama tööd, ning esitada riikide lõikes nimekirja kõigist ettevõtetest, mis on noteeritud börsil ja/või mille iga-aastasest raamatupidamisaruandest nähtub kasum ning mida rahastatakse programmi „Horisont 2020“ raames;

49.  tunnistab, et uued programmi „Horisont 2020“ raames kasutusele võetud elemendid peegeldavad ka kontrollikoja tähelepanekuid;

50.  tuletab meelde, et koostamisel on üheksas teadusuuringute raamprogramm; rõhutab vajadust tagada, et programmi määratlemisel kasutataks programmi „Horisont 2020“ parimaid tavasid; soovitab rohkem rahastada innovatsiooni, mis on ettevõtlussektori jaoks majanduslikult tõhus, ning suuremat paindlikkust erinevate allprogrammide eelarvete vahel, et vältida rahastamise vähesusest „suurepärase“ määratlusega programmide puhul;

Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumisest tingitud tagajärjed seitsmendale raamprogrammile

51.  tunnustab 23. juunil 2016. aastal toimunud Ühendkuningriigi kodanike hääletuse tulemust, millega nad väljendasid poliitilist tahet Euroopa Liidust lahkuda;

52.  väljendab heameelt Ühendkuningriigi alamkoja töö üle, mida ta on teinud selle hääletuse tulemuste tagajärgede hindamisel teadustegevuse valdkonnale(10) ja püüdlustes minimeerida negatiivset mõju Euroopa konkurentsivõimele;

53.  juhib tähelepanu sellele, et Ühendkuningriigis asuvad organisatsioonid said 2014. aastal projektikonkursside kaudu toetusena 1,27 miljardit eurot, mis moodustab kogusummast 15 %, ja 2015. aastal projektikonkursside kaudu 1,18 miljardit eurot, mis moodustab kogusummast 15,9 % – see oli sellel aastal suurim ELi rahastamise osakaal liikmesriikide seas(11);

Järeldused

54.  järeldab, et komisjon haldas seitsmendat raamprogrammi üldiselt kulutasuvalt; märgib, et vaatamata korduvate vigade esinemisele ning viivitustele programmi rakendamises paranes ka selle tõhusus;

55.  väljendab heameelt asjaolu üle, et kontrollikoja tähelepanekuid on arvesse võetud;

56.  kutsub komisjoni üles tagama, et programmi „Horisont 2020“ ajakohastamiseks kehtestatud tegureid, nagu kindel määr kaudsete kulude suhtes, ühtne auditistrateegia, ühtne osalejate portaal jms, kohaldataks samamoodi ka teistes poliitikavaldkondades, näiteks struktuurifondides; rõhutab, et kõiki toetusesaajaid tuleks kohelda õiglaselt ja võrdselt;

57.  kutsub liikmesriike üles tegema täiendavaid jõupingutusi, et saavutada eesmärk investeerida 3 % SKPst teadusuuringutesse; leiab, et see suurendaks tipptaseme arengut ja innovatsiooni; kutsub seetõttu komisjoni üles hindama võimalust kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil teaduspakti ettepaneku tegemiseks, tuginedes juba linnapeade paktiga loodud dünaamikale;

58.  väljendab muret asjaolu pärast, et nii Teadusuuringute Rakendusamet kui ka Euroopa Teadusnõukogu Rakendusamet on oma hindamisaruandes juhtinud tähelepanu sellele, et puudulikku tagasisidet ning komisjoni ja rakendusametite vahelist suhtlust tuleks parandada;

o
o   o

59.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Kontrollikojale ja komisjonile.

(1) ELT L 412, 30.12.2006, lk 1.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 104.
(3) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(4) ELT C 373, 10.11.2015, lk 1.
(5) http://www.parliament.uk/business/committees/committees-a-z/commons-select/science-and-technology-committee/inquiries/parliament-2015/leaving-the-eu-inquiry-16-17/publications/
(6) ELT L 246, 14.9.2016, lk 25.
(7) „Commitment and Coherence, ex-post evaluation of the 7th EU Framework Programme“ (Kohustuste võtmine ja sidusus: ELi seitsmenda raamprogrammi järelhindamine), november 2015. https://ec.europa.eu/research/evaluations/pdf/fp7_final_evaluation_expert_group_report.pdf
(8) Finantsmääruse 7. peatükk, II osa.
(9) COM(2016)0675, lk 18 ja 19.
(10) Vt Ühendkuningriigi alamkoja teaduse ja tehnika komisjoni 16. novembri 2016. aasta aruannet.
(11) Programmi „Horisont 2020“ 2015. aasta seirearuanne, lk 21 jj.


Kodakondsusetus Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias
PDF 276kWORD 62k
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon kodakondsusetuse kohta Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias (2016/2220(INI))
P8_TA(2017)0247A8-0182/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõigusi käsitlevate ÜRO õigusaktide – nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioon, 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivprotokoll, puuetega inimeste õiguste konventsioon, konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning lapse õiguste konventsioon – sätteid, sh sätteid, mis puudutavad õigust kodakondsusele,

–  võttes arvesse ÜRO muid kodakondsusetust ja õigust kodakondsusele käsitlevaid õigusakte, nagu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti järeldus nr 106 kodakondsusetuse kindlakstegemise, ärahoidmise ja vähendamise ning kodakondsuseta isikute kaitsmise kohta(1), mis kiideti heaks ÜRO Peaassamblee 2006. aasta resolutsiooniga 61/137,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kampaaniat kodakondsusetuse likvideerimiseks 2024. aastaks(2) ja ülemaailmset kampaaniat võrdsete õiguste kohta kodakondsusele, mida toetavad ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuur ja teised ning mille on heaks kiitnud ÜRO Inimõiguste Nõukogu,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 15. juuli 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste kohta ja meelevaldse kodakondsuse äravõtmise kohta (A/HRC/RES/32/5),

–   võttes arvesse 25. juunil 1993 ÜRO inimõiguste ülemaailmsel konverentsil vastu võetud Viini deklaratsiooni ja tegevuskava(3),

–   võttes arvesse naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee üldsoovitust nr 32 pagulasseisundi, varjupaiga, kodakondsuse soolise mõõtme ja naiste kodakondsusetuse teemal(4),

–   võttes arvesse Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) inimõiguste deklaratsiooni(5),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 5, mille kohaselt peab liit „suhetes maailmaga“ toetama „vaesuse kaotamist ning inimõiguste, eriti lapse õiguste kaitset, samuti rahvusvahelise õiguse ranget järgimist ja arendamist, sealhulgas ÜRO põhikirja põhimõtete austamist“,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 2015. aasta järeldusi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) kohta(6),

–   võttes arvesse 25. juunil 2012. aastal vastu võetud ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava(7),

–  võttes arvesse nõukogu 4. detsembri 2015. aasta järeldusi kodakondsusetuse kohta(8),

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 2016  aasta järeldusi ELi Myanmari/Birma‑strateegia kohta(9),

–   võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste ja rände kohta kolmandates riikides(10),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2016. aasta resolutsiooni Myanmari/Birma, eriti rohingjade olukorra kohta(11),

–   võttes arvesse oma 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2013. aastal käsitleva aruande ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(12),

–   võttes arvesse välispoliitika peadirektoraadi 2014. aasta novembris avaldatud uuringut kodakondsusetuse inimõigustele avalduva mõjuga tegelemise kohta ELi välistegevuses,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8‑0182/2017),

A.  arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia hõlmab järgmisi riike: Afganistan, Bangladesh, Bhutan, Brunei, Filipiinid, India, Indoneesia, Kambodža, Laos, Malaisia, Maldiivid, Myanmar, Nepal, Pakistan, Singapur, Sri Lanka, Tai, Ida‑Timor ja Vietnam, kes kõik on Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) või Lõuna‑Aasia Piirkondliku Koostöö Assotsiatsiooni (SAARC) liikmed või omavad seal vaatleja staatust;

B.  arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsioonis kinnitatakse, et kõik inimesed „sünnivad võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt“; arvestades, et sama deklaratsiooni artiklis 15 ning teistes rahvusvahelistes inimõiguseid käsitlevates õigusaktides ja konventsioonides on sätestatud õigus kodakondsusele ning õigus mitte olla meelevaldselt kodakondsusest ilma jäetud; arvestades aga, et rahvusvahelised õigusaktid ei ole veel saavutanud oma peamist eesmärki: tagada igale inimesele õigus kodakondsusele;

C.  arvestades, et inimõigused on universaalsed, jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud; arvestades, et inimõigused ja põhivabadused on kõigi inimeste sünnipärased õigused ning nende kaitsmine ja edendamine on valitsuste tähtsaim ülesanne;

D.  arvestades, et lapse õiguste konventsioonis, mille on ratifitseerinud kõik Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riigid, sätestatakse, et laps tuleb registreerida kohe pärast sündi ning tal on õigus saada kodakondsus; arvestades, et hinnanguliselt pool maailma kodakondsuseta isikutest on lapsed ning et paljud neist on kodakondsuseta sünnist saadik;

E.  arvestades, et Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni inimõiguste deklaratsioonis kinnitatakse, et igal inimesel on õigus kodakondsusele, nagu see on seadusega ette nähtud, ja kelleltki ei tohi kodakondsust ega õigust seda vahetada meelevaldselt ära võtta;

F.  arvestades, et kodakondsuseta isik on 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioonis määratletud kui isik, keda ükski riik ei pea oma õiguse kohaselt oma kodanikuks; arvestades, et kodakondsusetusel võivad olla mitmesugused põhjused, sealhulgas (kuid mitte ainult) riikide õigusjärglus ja riikide likvideerimine, teatavatel juhtudel põgenemisega seotud sündmused, ränne ja inimkaubandus, samuti muudatused ja lüngad kodakondsusseadustes, kodakondsuse kehtivuse lõppemine pikaajalise välismaal elamise tõttu, meelevaldne kodakondsuse äravõtmine, diskrimineerimine soo, rassi, rahvuse tõttu või muul põhjusel, haldus‑ ja bürokraatlikud takistused, sh takistused sünnitunnistuse saamisel või registreerimisel; arvestades, et enamikku neist põhjustest või koguni neid kõiki võib täheldada Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias esinevate kodakondsusetuse juhtumite puhul;

G.  arvestades, et oluline on märkida, et kodakondsuseta isiku puhul on küsimus teistsugune kui pagulase puhul; arvestades, et enamik kodakondsuseta inimestest ei ole oma sünnipaigast kunagi lahkunud ega rahvusvahelist piiri ületanud;

H.  arvestades, et kodakondsusetus on mitmetahuline probleem, mis toob kaasa mitmesuguseid inimõiguste rikkumisi, muu hulgas (kuid mitte ainult) probleeme, mis on seotud sünnitunniste ja muude perekonnaseisuaktidega, ja muid probleeme, mis on seotud omandiõigustega, laste väljajätmisega tervishoiuprogrammidest ja riiklikest koolisüsteemidest, ettevõtete omamisega, poliitilise esindatusega ja hääletamisel osalemisega ning juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele ja avalikele teenustele; arvestades, et kodakondsusetus võib aidata kaasa inimkaubandusele, meelevaldsele kinnipidamisele, liikumisvabaduse rikkumisele, laste ärakasutamisele ja väärkohtlemisele ning naiste diskrimineerimisele;

I.  arvestades, et kodakondsusetus pälvib jätkuvalt vähe rahvusvahelist tähelepanu, hoolimata selle probleemi murettekitavatest üleilmsetest ja piirkondlikest mõjudest inimõigustele, ning seda nähakse endiselt riikide siseküsimusena; arvestades, et kodakondsusetuse vähendamine ja seejärel kaotamine peaks saama rahvusvahelise tasandi inimõigustealaseks prioriteediks;

J.  arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riikides, nagu Nepal, Malaisia ja Brunei, esineb endiselt seadusandlusest tulenevat soolist diskrimineerimist, näiteks kodakondsuse omandamisel või kodakondsuse lastele või abikaasale edasiandmisel;

K.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti hinnangul on piirkonnas 135 miljonit alla viieaastast last, kelle sünd on registreerimata ning keda ohustab kodakondsusetuks jäämine;

L.  arvestades, et kodakondsusetuse kaotamine suurendab ka demokraatiat, kuna endised kodakondsuseta isikud kaasatakse ning neil on võimalik anda oma panus demokraatlikku protsessi;

M.  arvestades, et kodakondsusetuse keeruline probleem jääb sageli rahvusvahelise õiguse ja poliitika äärealadele, kuigi see ei ole marginaalne teema;

N.  arvestades, et kodakondsusetus pärsib sellest mõjutatud elanikkonna arenguvõimalusi ja kestliku arengu tegevuskava (aastani 2030) tulemuslikku rakendamist;

O.  arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kodakondsusetuse likvideerimise ülemaailmse tegevuskava (aastateks 2014–2024) eesmärk on toetada valitsusi peamiste olemasolevate kodakondsusetuse olukordade lahendamisel, hoida ära uute juhtumite tekkimist ning teha paremini kindlaks kodakondsusetud inimrühmad; arvestades, et tegevuskava 10. meetmes osutatakse ka sellele, et kodakondsusetuse kohta on vaja paremaid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid; arvestades, et EL on otsustanud tegevuskava aktiivselt toetada;

P.  arvestades, et nõukogu järeldustes inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (aastateks 2015–2019) kohta kinnitatakse, et tähtis on käsitleda kodakondsusetuse küsimust suhetes prioriteetsete riikidega ning keskenduda sellele, et välditaks kodakondsuseta rahvarühmade tekkimist konflikti, sundrände ja riikide lagunemise tagajärjel;

Q.  arvestades, et 20. septembri 2016. aasta dokumendis „ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2015. aastal – Konkreetsete riikide ja piirkondadega seotud küsimused“ kinnitatakse ELi eesmärki suurendada inimõiguste sidusust, tõhusust ja nähtavust ELi välispoliitikas ning eesmärki laiendada ELi koostööprofiili ÜRO ja piirkondlike inimõiguste mehhanismidega, et soodustada piirkondlikku isevastutust ning edendada inimõiguste universaalsust, ning mainitakse konkreetselt, et see hõlmab esimese inimõigustealase poliitikadialoogi alustamist Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni inimõiguste mehhanismidega;

R.  arvestades, et EL on otsustanud muuta inimõigused keskseks teemaks suhetes kolmandate riikidega;

S.  arvestades, et kodakondsusetus soodustab elanikkonna liikumist, väljarännet ja inimeste ebaseaduslikku üle piiri toimetamist, muutes ebastabiilseks terveid allpiirkondi;

T.  arvestades, et suur osa maailma 10 miljonist kodakondsuseta isikust elab Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias ning Myanmari rohingjad on maailma suurim kodakondsuseta rahvusrühm, kellest üle ühe miljoni inimese kuulub ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kodakondsusetuse mandaadi alla, kuid suured kodakondsuseta isikute kogukonnad paiknevad ka Tais, Malaisias, Bruneis, Vietnamis, Filipiinidel ja mujal; arvestades, et tiibetlasi elab sellistes riikides nagu India ja Nepal; arvestades, et osa neist rühmadest kuulub ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kodakondsusetuse mandaadi alla, osa aga mitte; et kogu maailma ulatuses on statistika ja aruandlus kodakondsuseta elanikerühmade kohta mittetäielik, kuna mitte kõik riigid ei tee selleteemalist statistikat; arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias on nii pikaleveninud ja lahendamata juhtumeid kui ka juhtumeid, mille puhul on edu saavutatud;

U.  arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias on viimastel aastatel edu saavutatud riikide kodakondsusseaduste muutmisega, kuna neisse seadustesse on võetud sätted kodakondsusetuse ärahoidmiseks ja kodakondsuseta isikutele kodakondsuse saamise võimaldamiseks; arvestades, et neid meetmeid tuleb tugevdada ning vastuvõetud õigusnorme tuleb ka tegelikult järgida;

V.  arvestades, et rohingjad on maailma üks tagakiusatumaid rahvusvähemusi, nad moodustavad maailma kõige suurema kodakondsusetute rühma ja on olnud ametlikult kodakondsusetud alates 1982. aasta Birma kodakondsusseaduse vastuvõtmisest; arvestades, et rohingjad on Myanmari ametivõimude ja naaberriikide jaoks soovimatud isikud, kuigi mõned naaberriigid on vastu võtnud suurel hulgal pagulaste kogukondi; arvestades, et Arakani osariigis jätkuvad kokkupõrked; arvestades, et tuhanded pagulased, kes on jõudnud üle piiri Bangladeshi ning vajavad hädasti humanitaarabi, saadetakse rahvusvahelist õigust rikkudes jõuga tagasi; arvestades, et rohingjad põgenevad kollektiivse karistamise poliitika eest Arakani osariigis, kus julgeolekujõud sooritavad valimatult kättemaksurünnakuid, teadete kohaselt tulistavad külaelanikke rünnakuhelikopteritelt, süütavad kodusid, teevad meelavaldseid kinnipidamisi ning vägistavad naisi ja tütarlapsi; arvestades, et seniajani on siseriiklikud ja rahvusvahelised reaktsioonid rohingjade üha halvenevale inimõiguste olukorrale ja humanitaarkriisile olnud suuresti ebapiisavad ning et mitmeid probleemi lahendamise vahendeid ei ole veel uuritud;

W.  arvestades, et sadu tuhandeid nn bihaare ei koheldud pärast Bangladeshi iseseisvussõda, kui Pakistan keeldus neid repatrieerimast, Bangladeshi kodanikena; arvestades siiski, et mitmed alates 2003. aastast tehtud kohtuotsused on kinnitanud, et bihaarid on Bangladeshi kodanikud; arvestades, et suur osa bihaaridest ei ole endiselt Bangladeshi ühiskonda ega arenguprogrammidesse täielikult integreeritud ning paljudel ei ole olnud võimalik oma uuesti kinnitatud õigusi täielikult kasutada;

X.  arvestades, et Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias on palju muid kodakondsusetuid elanikerühmi; arvestades, et viimastel aastatel on siiski toimunud positiivseid muutusi, näiteks Indoneesias, kus kaotati sooline diskrimineerimine kodakondsuse omandamise menetluses ja kus 2006. aastal reformiti kodakondsusseadust nii, et rohkem kui viis aastat välismaal viibinud indoneeslastest migrantidelt ei saa enam kodakondsust ära võtta, kui nad selle tulemusena muutuvad kodakondsuseta isikuteks; samuti Kambodžas, kus sünni registreerimine on 30 päeva jooksul pärast lapse sündi tasuta; Vietnamis, kus 2008. aastal lihtsustati naturalisatsiooni kõikidele Vietnamis üle 20 aasta elanud kodakondsuseta isikutele; ning Tais, kus alates 2011. aastast on kodakondsust ja elanike registreerimist reguleerivate seaduste reformi tulemusena kodakondsuse saanud 23 000 kodakondsuseta isikut;

Y.  arvestades, et ülimalt tähtis on, et kõigi selle piirkonna riikide valitsused ja asjaomased asutused järgiksid täielikult mittetagasisaatmise põhimõtet ning kaitseksid pagulasi kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustuste ja rahvusvaheliste inimõiguste standarditega;

Z.  arvestades, et kodakondsuseta rühmadel peaks olema juurdepääs humanitaarprogrammidele, millega antakse tervishoiuabi, teadmisi toiduainete kohta ja toitumisalast abi;

1.  on mures miljonite kodakondsusetuse juhtumite pärast kogu maailmas, eelkõige Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias, ja väljendab oma solidaarsust kodakondsuseta inimestega;

2.  on äärmiselt mures rohingja vähemuse olukorra pärast Myanmaris; on vapustatud teadetest massiliste inimõiguste rikkumiste ning rohingjade jätkuva rõhumise, diskrimineerimise ja Myanmari ühiskonna osana mittetunnustamise kohta, mis jätab mulje koordineeritud etnilise puhastamise kampaaniast; rõhutab, et rohingjad on elanud Myanmari territooriumil mitme põlvkonna jooksul ja neil on täielik õigus Myanmari kodakondsusele, sest neil oli see minevikus, ning kõigile õigustele ja kohustustele, mida see hõlmab; nõuab tungivalt, et Myanmari valitsus ja ametiasutused taastaksid rohingja vähemusele Myanmari kodakondsuse; lisaks nõuab tungivalt Arakani osariigi viivitamatut avamist humanitaarorganisatsioonidele, rahvusvahelistele vaatlejatele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja ajakirjanikele; on veendunud, et on vaja korraldada erapooletud uurimised, eesmärgiga võtta inimõiguste rikkujad vastutusele; on ühtlasi veendunud, et tuleb võtta kiireloomulisi meetmeid, et hoida edaspidi ära vähemuste vastu suunatud diskrimineerimine, vaenulikkus ja vägivald või sellele õhutamine; loodab, et Nobeli rahupreemia ja Sahharovi auhinna laureaat Aung San Suu Kyi kasutab oma erinevaid ametiposte Myanmari valitsuses selleks, et jõuda lahendusele lähemale;

3.  väljendab kahetsust selle üle, et kodakondsusetuse seisundit kasutatakse mõnel juhul selleks, et marginaliseerida konkreetseid kogukondi ja võtta neilt võimalus kasutada oma õigusi; on veendunud, et vähemuste juriidiline, poliitiline ja sotsiaalne kaasamine on demokraatliku ülemineku põhielement ja et kodakondsusetuse probleemide lahendamine aitaks kaasa paremale sotsiaalsele sidususele ja poliitilise stabiilsusele;

4.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et kodakondsusetus võib põhjustada märkimisväärseid humanitaarkriise, ja rõhutab veel kord, et kodakondsuseta inimestel peaks olema juurdepääs humanitaarprogrammidele; rõhutab asjaolu, et kodakondsusetuse tagajärjeks on sageli juurdepääsu puudumine haridusele, terviseteenustele, tööle, liikumisvabadusele ja julgeolekule;

5.  väljendab muret puudulike andmete pärast kodakondsusetuse kohta Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riikides, näiteks ei ole üldse andmeid või on neid väga vähe Bhutani, India, Nepali ja Ida‑Timori kohta; väljendab lisaks muret selle pärast, et isegi kui on olemas üldine statistika, puuduvad eristatud andmed näiteks naiste, laste ja teiste haavatavate rühmade kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et sellise puudujäägi tõttu on raske kavandada sihipäraseid meetmeid, sealhulgas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti kampaania raames kodakondsusetuse kaotamiseks 2024. aastaks; julgustab jõuliselt Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riike esitama usaldusväärseid ja avalikke eristatud andmeid kodakondsusetuse kohta;

6.  juhib tähelepanu ka positiivsetele eeskujudele, nagu Filipiinide 2016. aasta mai algatus võtta meetmeid selliste andmete saamiseks, mis käsitlevad kodakondsuseta laste arvu ja olukorda piirkonnas; kutsub ELi üles pakkuma omapoolset koostööd ja toetust, et kaardistada laiahaardeliselt kodakondsusetus ja selgitada välja projektid kodakondsusetuse likvideerimiseks piirkonnas;

7.  väljendab sügavat muret selle üle, et Bruneis, Malaisias ja Nepalis kehtivad diskrimineerivad soopõhised õigusaktid; rõhutab vajadust vaadata läbi kodakondsusseadustega seotud sätted, eriti lapse õiguste konventsioonis ja konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

8.  väljendab heameelt positiivsete arengusuundumuste üle piirkonnas ja jõupingutuste üle Filipiinidel, Vietnamis ja Tais ning julgustab piirkonna riike tegema koostööd ja jagama häid tavasid ja jõupingutusi, et likvideerida kodakondsusetus kogu piirkonnas;

9.  tuletab meelde kodakondsusetusejärgset olukorda piirkonnas ja inimõiguste hulka kuuluvat osaluspõhimõtet; pooldab kodakondsusetusest mõjutatud kogukondade ja endiste kodakondsuseta inimeste kaasamist arenguprojektidesse ja arengu kavandamisse; julgustab valitsusi ja arenguprojekte käsitlema kodakondsusetusejärgset diskrimineerimist, lähtudes naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artikli 4 lõikest 1, mille eesmärk on kiirendada faktilise võrdsuse saavutamist;

10.  tunnistades riikide suveräänsust sellistes küsimustes nagu kodakondsus, kutsub samas kodakondsuseta elanikerühmi hõlmavaid riike üles võtma selle probleemi lahendamiseks konkreetseid meetmeid kooskõlas rahvusvahelistes konventsioonides (mille nad on kõik ratifitseerinud) ja eelkõige lapse õiguste konventsioonis sätestatud põhimõtetega; märgib mitmeid piirkonnas toimunud positiivseid arenguid;

11.  nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus võtaks endale kohustuse viia ellu konkreetne tegevuskava 1997. aasta Chittagongi mägipiirkonna rahulepingu täielikuks rakendamiseks, mis võimaldaks praegu Indias elava ja kodakondsuseta ümberasustatud džumma rahva rehabiliteerimist;

12.  julgustab jõuliselt riike rakendama garantiid, mis on sätestatud ka 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioonis, et riigis sündinud inimesele antakse kodakondsus, kui see inimene oleks muidu kodakondsusetu;

13.  rõhutab, et kodakondsusetus ning sotsiaalne ja majanduslik haavatavus on omavahel seotud; nõuab tungivalt, et arenguriikide valitsused väldiksid kodakondsuse andmisest keeldumist, selle kaotamist või äravõtmist diskrimineerivatel alustel, võtaksid vastu õiglased kodakondsusseadused ning rakendaksid kergesti kättesaadavaid, taskukohaseid ja mittediskrimineerivaid kodakondsusdokumentide käsitlemise menetlusi;

14.  väljendab heameelt nõukogu inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) järeldustes võetud kohustuse üle käsitleda kodakondsusetuse küsimust suhetes prioriteetsete riikidega ning väljendab lisaks heameelt ka nõukogu soovi üle tihendada suhteid Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooniga; soovitab laiendada jõupingutuste fookust konfliktide, sundrände ja riikide lagunemise tagajärjel tekkinud kodakondsusetutelt elanikerühmadelt nii, et need hõlmaksid ka muid asjakohaseid tahke, nagu kodakondsusetus diskrimineerimise tagajärjel ning sünni mitteregistreerimise ja kodanikuregistri puudumise tõttu;

15.  tuletab meelde ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas (2015–2019) lubatud meedet töötada välja komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ühisraamistik kodakondsusetuse küsimuste tõstatamiseks suhetes kolmandate riikidega; rõhutab, et ametliku raamistiku väljatöötamine ja levitamine oleks väga oluline osa Euroopa Liidu toetusest ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti eesmärgile likvideerida maailmas kodakondsusetus 2024. aastaks;

16.  kutsub ELi üles edendama kodakondsusetusele ülemaailmsete lahenduste väljatöötamist koos konkreetsete piirkondlike või kohalike strateegiatega, sest kõigile ühe mõõdupuuga lähenemine ei ole kodakondsusetuse probleemi lahendamiseks piisavalt tõhus;

17.  on veendunud, et EL peaks tugevamalt rõhutama kodakondsusetuse olulist mõju ülemaailmsetele küsimustele, nagu vaesuse kaotamine, kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärkide rakendamine, lapse õiguste edendamine ning vajadus tegeleda ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse probleemidega;

18.  väljendab heameelt kestliku arengu eesmärgi nr 16.9 vastuvõtmise üle, mille kohaselt tuleb kõigile inimestele tagada õiguslikult määratletud identiteet ja registreerida kõik sünnid; peab siiski kahetsusväärseks, et kodakondsusetust ei ole kestliku arengu tegevuskavas 2030 eraldi välja toodud diskrimineerimise põhjusena ega ka seoses vaesuse vähendamise eesmärgiga; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaaluksid kodakondsusetuse näitajate arvessevõtmist kestliku arengu eesmärkide täitmise üle teostatavas järelevalves ja aruandluses;

19.  rõhutab, kui oluline on tulemuslik teabevahetusstrateegia teadlikkuse suurendamiseks kodakondsusetuse küsimusest; kutsub ELi üles rohkem ja paremini teavitama kodakondsusetuse probleemidest koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametiga ja oma asjaomastes kolmandates riikides asuvate delegatsioonide kaudu ning keskenduma inimõiguste rikkumisele, mis on leidnud aset kodakondsusetuse tagajärjel;

20.  nõuab, et EL töötaks välja tervikliku kodakondsusetuse strateegia, mis põhineb kahel meetmete paketil; leiab, et esimeses paketis tuleks käsitleda kiireloomulisi olukordi ja teises tuleks määratleda pikaajalised meetmed kodakondsusetuse likvideerimiseks; on veendunud, et see strateegia peaks keskenduma piiratud arvule prioriteetidele ja et EL peaks võtma juhtrolli kiireloomuliste olukordade puhul, et suurendada teadlikkust kodakondsusetusest rahvusvahelisel tasandil;

21.  rõhutab, et ELi terviklikku kodakondsusetuse strateegiat peaks saama kohandada konkreetsetele olukordadele, millega kodakondsusetud inimesed silmitsi seisavad; rõhutab, et asjakohaste meetmete kindlaksmääramiseks tuleb eristada kodakondsusetust haldussuutlikkuse puudumise tagajärjel ja kodakondsusetust teatavate kogukondade või vähemuste vastu suunatud diskrimineeriva riikliku poliitika tagajärjel;

22.  soovitab, et liikmesriigid võiksid Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia kodakondsusetuse probleemiga tegeledes seada endale esmatähtsaks ülesandeks positiivsete arengute toetamise, ning teeb ettepaneku võtta kasutusele uus terviklik poliitiline lähenemisviis, mis hõlmab järgmist:

   julgustada riike ühinema kodakondsusetust käsitlevate konventsioonidega, rõhutades sellest saadavat kasu kahepoolsetel kohtumistel parlamentide, ministeeriumide jm tasanditel;
   aidata Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni valdkondlikke asutusi ja Lõuna‑Aasia Piirkondliku Koostöö Assotsiatsiooni toetada oma vastavaid liikmesriike kodakondsuse õiguse edasisel teostamisel ja kodakondsusetuse likvideerimisel;
   rõhutada kodakondsusetust käsitlevate konventsioonide väärtust mitmepoolsetel foorumitel;
   juhtida koostöös riikidega tähelepanu sellele, kuidas on kodakondsuseta ja määratlemata kodakondsusega isikute kohta valdkonnaüleste, liigitatud ja kontrollitavate riiklike andmete kogumine kasulik, sest kodakondsuseta isikute tuvastamine on asjaomaste riikide jaoks esimene samm kodakondsusetuse lõpetamiseks vajalike meetmete võtmiseks; kogutud andmeid kasutatakse seejärel registreerimise, dokumenteerimise, avalike teenuste pakkumise, avaliku korra säilitamise ja arengu kavandamise jaoks;
   pidevalt toonitada, et sündide registreerimine peab olema tasuta, kergesti kättesaadav ja toimuma diskrimineerimiskeelu põhimõttel;
   pidevalt toonitada, et riiklikud identiteedi haldamise korrad peavad hõlmama ja tagama identiteedi tõendamise kõigile inimestele oma territooriumil, sealhulgas raskesti ligipääsetavatele ja tõrjutud rühmadele, keda võib ohustada kodakondsusetus või kellel puudub kodakondsus;
   toetada Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riike haridusele juurdepääsu tagamisel kõigile, sealhulgas kodakondsuseta lastele, sest kodakondsusetus on märkimisväärne takistus, mis ei võimalda lastele juurdepääsu võrdsetele haridusvõimalustele;
   ergutada innovatiivse tehnoloogia olulist rolli, kasutades digitaalseid sündide registreerimise programme, et parandada andmete registreerimist ja arhiveerimist;
   käsitleda kodakondsusseaduste sisu ja kohaldamise küsimust ja kodakondsuse saamise õiguse meelevaldset äravõtmist või sellest ilmajätmist etnilise kuuluvuse põhjal, mis on piirkonnas peamine kodakondsusetuse põhjus;
   julgustada piirkonna riike käsitlema naiste vajadusi ja küsimusi, mis on seotud seksuaalse ja soopõhise vägivallaga, inimõiguste ja kogukonnapõhiste lähenemisviiside abil, eelkõige inimkaubanduse ohvrite jaoks;
   tegeleda probleemiga „kodakondsusseadused ja sooline diskrimineerimine“, kuna mõned riigid raskendavad emal oma kodakondsuse edasiandmist lastele või muudavad selle koguni võimatuks;
   tagada, et kõik arenguprojektid ja kogu humanitaarabi, mida EL rahastab, kujundataks nii, et kodakondsusetuse küsimused oleks igal asjaomasel juhul hõlmatud;
   parandada asjaomaste ELi institutsioonide ja toimijate suutlikkust, et nad suudaksid kodakondsusetuse probleeme mõista, hinnata ja kavandada ning neist aru anda, kehtestades korrapärase aruandluse ELi saavutuste kohta võitluses kodakondsusetuse vastu, sealhulgas lisades „ELi aastaaruandesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas“ eraldi jaotise kodakondsusetuse kohta;
   tagada, et kodakondsusetus ja kodakondsus oleks asjakohaselt hõlmatud riikide inimõiguste ja demokraatia strateegiates ning et viimased tugineksid põhimõttele, et igaühel, sõltumata soost, rassist, nahavärvist, usust või usutunnistusest, rahvuslikust päritolust või rahvus- või etnilisse vähemusse kuulumisest, on õigus kodakondsusele; käsitleda kodakondsusetuse küsimust iga poliitilise ja inimõiguste alase dialoogi ajal asjaomaste riikidega;
   kehtestada ELi inimõiguste suunised kodakondsusetuse kohta, et tagada konkreetsed mõõdetavad eesmärgid ELi jõupingutustele likvideerida kodakondsusetus kogu maailmas;
   tõhustada asjaomaste piirkondlike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega ning Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia riikide naabrite ning teiste piirkonnas aktiivsete riikidega dialoogi kodakondsusetuse üle Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias;
   tagada, et valimisvaatlusmissioonidel osalejad oleksid teadlikud kodakondsusetusega seotud probleemidest, kui see on asjakohane;
   toonitada vajadust suurendada piirkondlikke inimõigustega tegelevate organite volitusi, et neil oleks võimalik etendada aktiivsemat rolli kodakondsusetuse tuvastamisel ja likvideerimisel;
   eraldada arengukoostöö rahastamisvahendi, Euroopa Arengufondi ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi eelarvetest piisavad vahendeid vabaühendustele ja muudele organisatsioonidele, kes töötavad kodakondsuseta kogukondadeni jõudmise nimel; edendada partnerlusi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kodakondsuseta inimeste kogukondadega, et võimestada neid, nii et nad saaksid oma õiguste eest võidelda;
   julgustada riikidevahelist koordineerimist võitluses kodakondsusetuse vastu, eelkõige juhul, kui sellel on piiriülene mõju, sealhulgas kodakondsusetuse vastase võitluse rahvusvaheliste standardite rakendamise parimate tavade vahetamise abil;
   tagada järelmeetmed, näiteks teadlikkuse tõstmine ja tehniline toetus avalikele haldusasutustele suutlikkuse suurendamise vahendina, sealhulgas kohalikul tasandil, kui on toimunud positiivseid arenguid, mis tuleb praktikasse rakendada, näiteks Tais, Filipiinidel, Vietnamis ja Bangladeshis, kus taastati bihaaride kodakondsus, sealhulgas nende hääleõigus;

23.  kutsub Brunei, Malaisia ja Nepali valitsusi üles kaotama oma kodakondsust käsitlevates õigusaktides sisalduvad soolise diskrimineerimise vormid ja edendama laste õigust kodakondsusele;

24.  märgib, et kodakondsusetus ja sundränne on omavahel seotud, eriti konfliktipiirkondades; tuletab meelde, et vähemalt 1,5 miljonit maailma kodakondsuseta isikut on pagulased või endised pagulased, kelle seas on palju noori naisi ja tütarlapsi;

25.  tuletab meelde, et kodakondsusetus on maailmas suures osas kaardistamata ja sellest ei ole piisavalt teavitatud ning et olemasolevad andmed põhinevad erinevatel määratlustel; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline kogukond võtaks vastu ühtse määratluse ja lahendaks andmete kogumise puudulikkuse probleemi, et määrata kindlaks kodakondsusetuse ulatus arengumaades, eelkõige aidates kohalikel ametiasutustel võtta kasutusele asjakohased meetodid kodakondsuseta isikute arvu kindlakstegemiseks, nende isiku tuvastamiseks ja registreerimiseks ning suurendades kõnealuste asutuste statistikaalast võimekust;

26.  kutsub komisjoni üles algatama liikmesriikide seas heade tavade vahetamise, ergutab riiklike kodakondsusetuse kontaktpunktide aktiivset koordineerimist ning peab tervitatavaks kampaaniat #IBelong;

27.  toonitab, kui olulist rolli etendavad 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsioon ja 1961. aasta kodakondsusetuse vähendamise konventsioon, mis nõuavad õigusraamistiku kehtestamist kodakondsuseta isikute kindlakstegemiseks ja kaitsmiseks ning kodakondsusetuse ärahoidmiseks ning mis võivad olla tähtsaks lähtepunktiks riikidele, kes soovivad kodakondsusetuse probleemi lahendamisel edu saavutada;

28.  peab tervitatavaks ELi poolt eri vahendite abil antud toetust Lõuna‑ ja Kagu‑Aasia kodakondsuseta isikutele ning palub ELil jätkata oma arengukoostöö programmide ja laiemalt liidu välistegevuse lahutamatu osana tegelemist kodakondsusetuse mõjuga arengule, rahule ja stabiilsusele;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

(1) http://www.unhcr.org/excom/exconc/453497302/conclusion-identification-prevention-reduction-statelessness-protection.html
(2) http://www.unhcr.org/protection/statelessness/54621bf49/global-action-plan-end-statelessness-2014-2024.html
(3) http://www.ohchr.org/Documents/ProfessionalInterest/vienna.pdf
(4) http://www.refworld.org/docid/54620fb54.html
(5) http://www.asean.org/wp-content/uploads/images/ASEAN_RTK_2014/6_AHRD_Booklet.pdf
(6) https://ec.europa.eu/anti-trafficking/sites/antitrafficking/files/council_conclusions_on_the_action_plan_on_human_rights_and_democracy_2015_-_2019.pdf
(7) https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/131181.pdf
(8) http://www.consilium.europa.eu/en/press/press-releases/2015/12/04-council-adopts-conclusions-on-statelessness/
(9) http://www.consilium.europa.eu/en/press/press-releases/2016/06/20-fac-conclusions-myanmar-burma/
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0404.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0316.
(12) ELT C 316, 30.8.2016, lk 141.


Piiriülesed ühinemised ja jagunemised
PDF 271kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon piiriülese ühinemise ja jagunemise rakendamise kohta (2016/2065(INI))
P8_TA(2017)0248A8-0190/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 49, 54 ja 153,

–  võttes arvesse nõukogu 17. detsembri 1982. aasta kuuendat direktiivi 82/891/EMÜ, mis käsitleb aktsiaseltside jagunemist lähtuvalt asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktist g(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/56/EÜ piiratud vastutusega äriühingute piiriülese ühinemise kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta direktiivi 2001/86/EÜ, millega täiendatakse Euroopa äriühingu põhikirja töötajate kaasamise suhtes(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/14/EÜ, millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik Euroopa Ühenduses(5),

–  võttes arvesse komisjoni 12. detsembri 2012. aasta teatist „Tegevuskava: Euroopa äriühinguõigus ja äriühingu üldjuhtimine – ajakohane õigusraamistik kaasatumate aktsionäride ja jätkusuutlike äriühingute jaoks“ (COM(2012)0740),

–  võttes arvesse oma 14. juuni 2012. aasta resolutsiooni Euroopa äriühinguõiguse tuleviku kohta(6),

–  võttes arvesse oma 10. märtsi 2009. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile äriühingu registrijärgse asukoha piiriülese muutmise kohta(7),

–  võttes arvesse komisjoni 25. oktoobri 2016. aasta teatist „Õiglase, konkurentsivõimelise ja stabiilse äriühingute tulumaksu süsteemi loomine ELis“ (COM(2016)0682),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsuseid, mis käsitlevad asutamisvabadust, eelkõige kohtuasjades SEVIC Systems AG(8), Cadbury Schweppes plc ja Cadbury Schweppes Overseas Ltd vs. Commissioners of Inland Revenue(9), CARTESIO Oktató és Szolgáltató bt.(10), VALE Építési kft.(11), KA Finanz AG vs. Sparkassen Versicherung AG Vienna Insurance Group(12), Kamer van Koophandel en Fabrieken voor Amsterdam vs. Inspire Art Ltd.(13), Überseering BV vs. Nordic Construction Company Baumanagement GmbH (NCC)(14), Centros Ltd vs. Erhvervs- og Selskabsstyrelsen(15) ning The Queen vs. H. M. Treasury and Commissioners of Inland Revenue, ex parte Daily Mail and General Trust plc.(16),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 2015. aasta oktoobri tagasiside aruannet, milles tehakse kokkuvõte ajavahemikus 8. septembrist 2014 kuni 2. veebruarini 2015 toimunud piiriülest ühinemist ja jagunemist käsitlenud avaliku konsultatsiooni käigus saadud vastustest(17),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna C: kodanike õigused ja põhiseadusküsimused 2016. aasta juunis tehtud uurimust pealkirjaga „Cross-border mergers and divisions, transfers of seat: is there a need to legislate?“ (Piiriülesed ühinemised ja jagunemised, asukoha üleviimine – kas on vajadust õigusloomeks?)(18);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2016. aasta detsembri uurimust „Ex-post analysis of the EU framework in the area of Cross‑border mergers and divisions“ (Piiriülest ühinemist ja jagunemist käsitleva ELi raamistiku järelanalüüs)(19),

–  võttes arvesse komisjoni 2017. aasta tööprogrammi „Luues Euroopat, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi“ ja selle II peatüki punkti 4 (COM(2016)0710),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0190/2017),

A.  arvestades äriühinguõiguse laiaulatusliku reformi olulist mõju Euroopa konkurentsivõimele ning tõkkeid, mis takistavad piiriülese ühinemise direktiivi täielikku rakendamist;

B.  arvestades, et äriühingute piiriülest jagunemist ei ole seni veel reguleeritud Euroopa Liidu õigusaktidega; arvestades, et praegune olukord toob asjaomastele äriühingutele kaasa selged menetluslikud, haldus- ja rahalised raskused ning kuritarvitamise ja dumpinguga seotud ohud;

C.  arvestades, et Euroopa Parlament on kindlalt ja pidevalt nõudnud Euroopa õigusakti kehtestamist äriühingute registrijärgse või tegeliku asukoha piiriülese muutmise kohta; arvestades, et suurem osa sidusrühmadest toetavad üldiselt Euroopa Parlamendi nõudmisi;

D.  arvestades, et ettevõtjate liikuvuse suurendamiseks ELis on oluline, et äriühingute ühinemiste, jagunemiste ja üleviimiste jaoks oleks ühtne õigusraamistik;

E.  arvestades, et mitte kõikides liikmesriikides, kus tehakse piiriüleseid ühinemis- ja jagunemistoiminguid või registrijärgse või tegeliku asukoha muutmise toiminguid, ei ole olemas eeskirju, millega tagatakse töötajatele õigus teavitamisele ja nendega konsulteerimisele ning osalemisele ühises otsustamises;

F.  arvestades, et registrijärgse asukoha üleviimine ei tohiks võimaldada Euroopa Liidu ja päritoluliikmesriigi õigusaktidega ette nähtud õiguslikest, sotsiaalsetest ja rahanduslikest nõuetest kõrvale hoida, vaid selle eesmärk peaks olema kehtestada ühtne õigusraamistik, mis tagab maksimaalse läbipaistvuse ja menetluste lihtsustamise ning mille abil saab võidelda maksupettuste vastu;

G.  arvestades, et asjakohases ELi õigustikus on töötajatele ette nähtud mitmesugused teavitamis-, konsulteerimis- ja osalemisõigused; arvestades, et direktiiviga 2009/38/EÜ(20) ja direktiiviga 2005/56/EÜ tagatakse piiriüleste töötajate osalemine ja kehtestatakse olemasolevate õiguste põhimõte; arvestades, et eeldatakse nende töötajate õiguste kaitset ka asukoha üleviimise korral;

H.  arvestades, et kõik uued algatused Euroopa äriühinguõiguses peaksid põhinema kehtivate äriühinguõiguse vormide põhjalikul hindamisel, Euroopa Liidu Kohtu asjakohastel otsustel äriühingute piiriülese liikuvuse kohta ning mõjuhinnangutel, mis kajastavad kõikide sidusrühmade huve, kelle hulka kuuluvad aktsionärid, võlausaldajad, investorid ja töötajad, eesmärgiga tagada subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimine;

Horisontaalsed küsimused

1.  juhib tähelepanu sellele, kui oluline on kehtestada raamistik, millega reguleeritakse põhjalikult äriühingute liikuvust Euroopa tasandil, et lihtsustada üleviimis-, jagunemis- ja ühinemismenetlusi ja -nõudeid ning vältida kuritarvitamist ja sotsiaalse või maksudumpingu eesmärgil toimuvat fiktiivset üleviimist;

2.  kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu ajavahemikus 8. septembrist 2014 kuni 2. veebruarini 2015 toimunud avaliku konsultatsiooni tulemustele seoses direktiivi 2005/56/EÜ võimaliku läbivaatamisega ja piiriülest jagunemist reguleeriva õigusraamistiku võimaliku kehtestamisega; tuletab meelde, et konsultatsiooni tulemused näitasid piiriülese ühinemise ja jagunemisega seotud õigusloome prioriteetide suhtes valitsevat teatavat üksmeelt selles osas, mis puudutab siseturu tugevdamise ja töötajate õiguste edendamise eesmärke;

3.  peab oluliseks, et tulevastes õigusakti ettepanekutes äriühingute liikuvuse kohta nähakse ette sätted maksimaalseks ühtlustamiseks eelkõige menetlusnõuete alal, äriühingu üldjuhtimises osalejate ja eriti väiksemate osalejate õiguste alal ning kohaldamise kõigile ELi toimimise lepingu artikli 54 mõistes määratletud äriühingutele laiendamise alal, millele järgnevad muud valdkonnaspetsiifilised eeskirjad, näiteks töötajate õiguste kohta;

4.  on arvamusel, et uued eeskirjad ühinemise, jagunemise ja asukoha üleviimise kohta peaksid hõlbustama ettevõtjate liikuvust liidus, võttes arvesse nende ärialaseid vajadusi restruktureerimise järele, et kasutada paremini ära siseturu võimalusi, ning selleks, et pakkuda ettevõtetele suuremat tegevuse korraldamise vabadust, austades samas töötajate esindusõigust; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, kui oluline on kõrvaldada tõkked, mille põhjuseks on õigusaktide konflikt, et määrata kindlaks kohaldatav siseriiklik õigus; on seisukohal, et töötajate õiguste kaitset tuleks käsitleda erinevates ELi õigusaktides, eelkõige ettepanekus direktiivi kohta, mis käsitleb miinimumnõudeid töötajatele ning töötajate osalemist Euroopa äriühinguõiguse vormides ja Euroopa õiguse alusel loodud nõukogudes;

Piiriülene ühinemine

5.  rõhutab positiivset mõju, mida avaldab piiratud vastutusega äriühingute piiriülest ühinemist käsitlev direktiiv 2005/56/EÜ, mis on aidanud hõlbustada piiratud vastutusega äriühingute piiriülest ühinemist Euroopa Liidus – nagu nähtub ametlikest andmetest, mille kohaselt on viimastel aastatel piiriüleste ühinemist arv märgatavalt kasvanud – ning vähendada seotud halduskulusid ja -menetlusi;

6.  peab vajalikuks direktiivi 2005/56/EÜ läbivaatamist, et parandada selle rakendamist ja võtta arvesse äriühingute asutamisvabadust käsitlevas Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikas ja Euroopa äriühinguõiguses toimunud hiljutist arengut; on seisukohal, et tulevane seadusandlik ettepanek, millega muudetakse direktiivi 2005/56/EÜ, peaks sisaldama uusi eeskirju äriühingute jagunemise kohta ja kehtestama suunised ettevõtjate liikuvust käsitlevate täiendavate õigusaktide väljatöötamiseks;

7.  kutsub komisjoni üles võtma arvesse 2015. aasta oktoobri konsultatsiooni tulemusi, milles eelkõige ilmneb vajadus ühtlustada maksimaalselt kriteeriume, mis määravad ühinemise mõju äriühingu eri sidusrühmadele;

8.  peab esmatähtsaks, et sätestatakse äriühingute üldjuhtimises osalejate ja selle kategooriate rühmi käsitlevad täpsemad eeskirjad ning et neid eeskirju saaks kasutada ka piiriülese jagunemise ja registrijärgse või tegeliku asukoha muutmise tulevaste ühiste mudelite jaoks; peab ülioluliseks lihtsustada piiriülese ühinemise toiminguid juriidiliste dokumentide normide parema määratlemise abil – alustades aktsionäre puudutava teabe teemast ja ühinemisdokumentide kogumisest – ning uute digiteerimistavade kasutuselevõtmisega, tingimusel et peetakse kinni direktiivis 2005/56/EÜ sätestatud põhilistest menetluslikest normidest ja nõuetest (kaasa arvatud ühinemiseelse tõendi väljastamine ja ühinemise õiguspärasuse kontrollimine kooskõlas direktiivi artiklitega 10 ja 11) ning et säilitatakse avalikku huvi pakkuvad nõuded, nagu õiguskindlus ja äriregistrite usaldusväärsus;

9.  eeldab, et töötajate õiguste sätted määratletakse nii, et on võimalik vältida piiriülese ühinemise direktiivi kasutamist teatavate äriühingute poolt üksnes eesmärgiga viia registrijärgne või tegelik asukoht üle vääratel maksualastel, sotsiaalsetel või õiguslikel põhjustel; rõhutab vajadust vältida ebamäärasust riiklike karistuste kohaldamisel töötajate õiguste alaste õigusaktide mittejärgimise korral;

10.  peab tähtsaks paranduste tegemist teatavates olulistes aspektides:

   varade ja kohustuste haldamine;
   varade hindamismeetod;
   võlausaldajate kaitse eeskirjad;
   võlausaldajate kaitse ajavahemiku alguskuupäev ja kestus kooskõlas üldkoosolekule vastutuse panemise põhimõttega;
   äriühinguteabe edastamine liikmesriikide ühendatud ja standarditud registrite kaudu;
   vähemusaktsionäride õigused;
   miinimumnõuete kehtestamine töötajate teavitamisele, nendega konsulteerimisele ja töötajate osalemisele ühises otsustamises;
   teatavad konkreetsed erandid menetlusnõuetest;

11.  peab väga oluliseks kaitsta vähemusaktsionäride teatavaid õigusi, nagu õigust uurida ühinemist, aktsionäri õigust hüvitisele äriühingust lahkumise korral ühinemisele vastuseisu tõttu ning õigust vaidlustada vahetuskursi täpsust;

12.  toetab võimalust kehtestada kiirendatud piiriülesed menetlused kõigi aktsionäride nõusoleku, töötajate puudumise või võlausaldajatele kaduvväikese mõju korral;

Piiriülene jagunemine

13.  tuletab meelde, et direktiiviga 82/891/EMÜ reguleeritakse ainult äriühingute jagunemist ühe liikmesriigi piires; märgib, et kuigi äriühingute jagunemised eri liikmesriikide vahel on haruldasemad, nagu ilmneb komisjoni 2015. aasta konsulteerimises, näitavad riigisiseste jagunemiste andmed tõelist vajadust kehtestada eraldi ELi raamistik piiriülese jagunemise kohta; rõhutab, et ühtki uut direktiivi ei tohiks kasutada ametliku vahendina äriühingu jagunemiseks meelepärase kohtualluvuse valimise eesmärgil, et vältida siseriiklike õigusaktide kohaseid juriidilisi kohustusi;

14.  kutsub komisjoni üles kaaluma piiriülese jagunemise reguleerimisest tulenevat märkimisväärset majanduslikku mõju, nagu organisatsiooni struktuuri lihtsustumine, kohanemisvõime paranemine ja uued võimalused siseturul;

15.  võtab teadmiseks pikad ja keerukad menetlused, mida on praegu vaja piiriüleseks jagunemiseks, mida tavaliselt rakendatakse kahes etapis: esialgne riigisisene jagunemine ja sellele järgnev piiriülene ühinemine; on veendunud, et ELi tasandil ühtlustatud standardite kehtestamine piiriülese jagunemise valdkonnas lihtsustaks toiminguid ja vähendaks menetluste kestust ja kulusid;

16.  juhib tähelepanu asjaolule, kui oluline on kõrvaldada tõkked, mille põhjuseks on õigusaktide konflikt, et määrata kindlaks kohaldatav siseriiklik õigus;

17.  tuletab meelde, et mõnes liikmesriigis puuduvad siseriiklikud eriõigusaktid selle kohta, kuidas piiriülene jagunemine peaks toimuma;

18.  on seisukohal, et tulevases piiriülest jagunemist käsitlevas seadusandlikus algatuses tuleks toetuda põhimõtetele ja nõuetele, mis on esitatud piiriülese ühinemise direktiivi kontekstis:

   menetlus küsimused ja lihtsustamisega seotud aspektid, sealhulgas kõik tänapäeval kasutatavad äriühingute jagunemise vormid („split-up“ (äriühingu jagumine üheks või mitmeks eraldi äriühinguks), „spin-off“ (äriühingust eraldumine võrsefirmana) ja „hive-down“ (äriühingu äritegevuse täielik või osaline suunamine tütarettevõtjasse või uude äriühingusse);
   võlausaldajate ja vähemusaktsionäride õigused, rõhutades kaitsmise ja tõhususe põhimõtet;
   töötajate osaluse ja esindatuse ning nende kaitse nõuete järgimine eesmärgiga tõhustada töötajate kaitset, eelkõige kaitset sotsiaalse dumpingu vastu;
   raamatupidamisküsimused;
   varad ja kohustused;
   eeskirjade ja menetluste ühtlustamine näiteks järgmistes küsimustes: aktsiatega seotud õigused, registreerimisnõuded ja äriregistrite vahelise teabevahetuse nõuded, tehingu lõpetamise kuupäev, jagunemise tingimuste minimaalne sisu, enamusnõuded ning tehingu seaduslikkuse ja korrektsuse järelevalve eest vastutav asutus;

o
o   o

19.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteele.

(1) EÜT L 378, 31.12.1982, lk 47.
(2) ELT L 310, 25.11.2005, lk 1.
(3) EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1.
(4) EÜT L 294, 10.11.2001, lk 22.
(5) EÜT L 80, 23.3.2002, lk 29.
(6) ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 78.
(7) ELT C 87 E, 1.4.2010, lk 5.
(8) Kohtuasi C‑411/03, SEVIC Systems AG, 13.12.2005, ECLI:EU:C:2005:762.
(9) Kohtuasi C‑196/04, Cadbury Schweppes plc ja Cadbury Schweppes Overseas Ltd vs. Commissioners of Inland Revenue, 12.9.2006, ECLI:EU:C:2006:544.
(10) Kohtuasi C‑210/06, CARTESIO Oktató és Szolgáltató bt., 16.12.2008, ECLI:EU:C:2008:723.
(11) Kohtuasi C‑378/10, VALE Építési kft., 12.7.2012, ECLI:EU:C:2012:440.
(12) Kohtuasi C‑483/14, KA Finanz AG vs. Sparkassen Versicherung AG Vienna Insurance Group, 7.4.2016, ECLI:EU:C:2016:205.
(13) Kohtuasi C‑167/01, Kamer van Koophandel en Fabrieken voor Amsterdam vs. Inspire Art Ltd., 30.9.2003, ECLI:EU:C:2003:512.
(14) Kohtuasi C‑208/00, Überseering BV vs. Nordic Construction Company Baumanagement GmbH (NCC), 5.11.2002, ECLI:EU:C:2002:632.
(15) Kohtuasi C‑212/97, Centros Ltd vs. Erhvervs- og Selskabsstyrelsen, 9.3.1999, ECLI:EU:C:1999:126.
(16) Kohtuasi 81/87, The Queen vs. H. M. Treasury and Commissioners of Inland Revenue, ex parte Daily Mail and General Trust plc., 27.09.1988, ECLI:EU:C:1988:456.
(17) http://ec.europa.eu/internal_market/consultations/2014/cross-border-mergers-divisions/docs/summary-of-responses_en.pdf
(18) PE 556.960, http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/556960/IPOL_STU(2016)556960_EN.pdf
(19) PE 593.796,
(20) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiiv 2009/38/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise korra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides (ELT L 122, 16.5.2009, lk 28).


Liidu osalemine teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonna partnerluses Vahemere piirkonna riikidega (PRIMA) ***I
PDF 246kWORD 45k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus liidu osalemise kohta mitme liikmesriigi ühiselt algatatud partnerluses Vahemere piirkonna riikidega teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas (PRIMA) (COM(2016)0662 – C8‑0421/2016 – 2016/0325(COD))
P8_TA(2017)0249A8-0112/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0662),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artiklit 185 ja artiklit 188, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0421/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. jaanuari 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 26. aprilli 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0112/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab parlamendi ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2017/..., mis käsitleb liidu osalemist mitme liikmesriigi ühiselt algatatud partnerluses Vahemere piirkonna riikidega teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas (PRIMA)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus (EL) 2017/1324) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Komisjoni avaldus finantstagatiste kohta seoses PRIMA rakendusstruktuuriga

1.  ELi finantsmääruse artikli 58 lõike 1 punkt c alapunktis vi on seoses PRIMA algatusega ette nähtud, et komisjon võib teha liidu eelarve täitmise ülesandeks avalikke teenuseid osutavale eraõiguslikule isikule (rakendusstruktuur – IS). Selline isik peab esitama piisavad finantstagatised.

2.  ELi fondide usaldusväärse finantsjuhtimise tagamiseks peaksid need tagatised ilma nende ulatust või summasid piiramata katma kõik ISi võlad liidu ees, mis on seotud kõigi delegeerimislepingus ette nähtud rakendusülesannetega. Komisjon eeldab, et tagatise andjad vastutavad ISi võlgade eest solidaarselt

3.  Üksikasjalikust riskianalüüsist lähtudes, eelkõige kui kooskõlas finantsmääruse artikliga 61 tehtud sambapõhise eelhindamise tulemust peetakse piisavaks, näeb PRIMA eest vastutav komisjoni volitatud eelarvevahendite käsutaja siiski ette järgmist.

–  Võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet, võib ISilt nõutavate finantstagatiste puhul piirduda liidu rahalise toetuse maksimaalse summaga.

–  Vastavalt võib iga tagatise andja vastutus olla proportsionaalne tema sissemaksega PRIMAsse.

Tagatise andjad võivad vastutuse deklareerimise kirjades leppida kokku selles, kuidas nad oma vastutust kannavad.

(1) ELT C 125, 21.4.2017, lk 80.


Erimeetmed loodusõnnetustest mõjutatud liikmesriikide täiendavaks abistamiseks ***I
PDF 237kWORD 43k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses erimeetmetega loodusõnnetustest mõjutatud liikmesriikide täiendavaks abistamiseks (COM(2016)0778 – C8-0489/2016 – 2016/0384(COD))
P8_TA(2017)0250A8-0070/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0778),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 177, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0489/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. veebruari 2017. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 24. mai 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A8‑0070/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon selle asendab, seda oluliselt muudab või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/..., millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses erimeetmetega loodusõnnetustest mõjutatud liikmesriikide täiendavaks abistamiseks

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1199) lõplikule kujule).

(1) ELT C 173, 31.5.2017, lk 38.


Energiamärgistus ***I
PDF 247kWORD 60k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (COM(2015)0341 – C8‑0189/2015 – 2015/0149(COD))
P8_TA(2017)0251A8-0213/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0341),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 194 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0189/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. jaanuari 2016. aasta arvamust(1),

–  olles konsulteerinud Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 5. aprilli 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0213/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(2);

2.  kiidab heaks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.  võtab teadmiseks komisjoni avalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

4.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1369) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni avaldus Euroopa Liidu toimimise lepingu

artiklite 290 ja 291 kohta

„Tuletades meelde 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet, eriti selle punkti 26, deklareerivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon, et käesoleva määruse sätted ei piira institutsioonide mis tahes tulevikus võetavat seisukohta seoses ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohaldamisega muude seadusandlike menetluste raames.“

Komisjoni avaldus tarbijatele rahalise hüvitise andmise kohta

„Pidades silmas eesmärki tagada tooteid käsitlevate liidu ühtlustamisõigusaktide järgimise parandamine, peaks komisjon uurima, kas saaks ette näha hüvitise maksmise tarbijatele juhul, kui on tegemist toote mittevastavusega märgisel esitatud energiaklassile, et lahendada võimalikke olukordi, kus tarbijad kannavad rahalist kahju seetõttu, et tooted on valesti märgistatud või nende energia- ja keskkonnatõhusus on märgisel näidatust väiksem.“

(1) ELT C 82, 3.3.2016, lk 6.
(2) Käesolev seisukoht asendab 6. juulil 2016. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0304).


Euroopa kultuuripealinnad aastatel 2020−2033 ***I
PDF 235kWORD 42k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse otsust nr 445/2014/EL, millega kehtestatakse liidu meede „Euroopa kultuuripealinnad“ aastateks 2020−2033 (COM(2016)0400 – C8-0223/2016 – 2016/0186(COD))
P8_TA(2017)0252A8-0061/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0400),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 167 lõiget 5, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0223/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 24. mai 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit (A8‑0061/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon selle asendab, seda oluliselt muudab või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2017/..., millega muudetakse otsust nr 445/2014/EL, millega kehtestatakse liidu meede „Euroopa kultuuripealinnad“ aastateks 2020−2033

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus (EL) 2017/1545) lõplikule kujule).


Programmi „Horisont 2020“ rakendamise hindamine
PDF 383kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon programmi „Horisont 2020“ rakendamise hindamise kohta seoses selle vahehindamise ja 9. raamprogrammi ettepanekuga (2016/2147(INI))
P8_TA(2017)0253A8-0209/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1291/2013, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020(1),

–  võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2013. aasta määrust (Euratom) nr 1314/2013 Euroopa Aatomienergiaühenduse teadus- ja koolitusprogrammi (2014–2018) kohta, millega täiendatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1290/2013, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horisont 2020“ aastateks 2014–2020 osalemis- ja levitamiseeskirjad(3),

–  võttes arvesse nõukogu 3. detsembri 2013. aasta otsust 2013/743/EL, millega kehtestatakse teadusuuringute ja innovatsiooni 2014.–2020. aasta raamprogrammi „Horisont 2020“ rakendamise eriprogramm(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1292/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 294/2008, millega asutatakse Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta otsust nr 1312/2013/EL Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) strateegilise innovatsioonikava kohta: EIT panus innovaatilisemasse Euroopasse(6),

–  võttes arvesse nõukogu 6. mai 2014. aasta määrusi (EL) nr 557/2014, 558/2014, 559/2014, 560/2014 ja 561/2014(7) ning nõukogu 16. juuni 2014. aasta määrusi (EL) nr 642/2014(8) ja 721/2014(9), millega luuakse programmi „Horisont 2020“ raames rahastatavad ühisettevõtted,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta(10) otsuseid nr 553/2014/EL, 554/2014/EL, 555/2014/EL ja 556/2014/EL, millega rajatakse artiklil 185 põhinevad avaliku sektori partnerlused, mida rahastatakse programmi „Horisont 2020“ raames,

–  võttes arvesse ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammide mõju maksimeerimise kõrgetasemelise töörühma jaoks koostatud 3. veebruari 2017. aasta aruteludokumente(11),

–  võttes arvesse komisjoni 2014. ja 2015. aasta seirearuandeid programmi „Horisont 2020“ kohta,

–  võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa teadusruumi elluviimine ja edusammude seire“ (COM(2017)0035),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa kaitsealane tegevuskava“ (COM(2016)0950),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Rahvusvahelise teadus- ja innovatsioonikoostöö strateegia rakendamine“ (COM(2016)0657),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa pilvandmetöötluse algatus. Konkurentsivõimelise andme- ja teadmuspõhise majanduse ülesehitamine Euroopas“ (COM(2016)0178) ja sellega seotud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0106),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Vastuste kohta aruandele, mille kõrgetasemeline eksperdirühm esitas seitsmenda raamprogrammi järelhindamise kohta“ (COM(2016)0005),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Euroopa Liidu teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse 2014. aasta aruanne“ (COM(2015)0401),

–  võttes arvesse komisjoni 2014. ja 2015. aasta aruandeid „Integration of Social Sciences and the Humanities in Horizon 2020; participants, budgets and disciplines“ (Sotsiaal- ja humanitaarteaduste integreerimise kohta programmis „Horisont 2020“: osalejad, eelarved ja teadusharud),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Parem õigusloome innovatsioonipõhisteks investeeringuteks ELi tasandil“ (SWD(2015)0298),

–  võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa teadusruum: 2014. aasta eduaruanne“ (COM(2014)0575),

–  võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Teadusuuringud ja innovatsioon kui tulevase majanduskasvu allikad“ (COM(2014)0339),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Teine aruanne tuumaenergia valdkonna hariduse ja koolituse olukorra kohta Euroopa Liidus“ (SWD(2014)0299),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti „Tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate juhtalgatused: uus partnerlustel põhinev lähenemisviis suurte teaduslike väljakutsete ületamiseks ja innovatsiooni edendamiseks Euroopas“ (SWD(2014)0283),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühiste tehnoloogiaalgatuste raames asutatud ühisettevõtte Clean Sky, kütuseelementide ja vesiniku valdkonna ühisettevõtte ning innovatiivsete ravimite algatuse ühisettevõtte teine vahehindamine“ (COM(2014)0252),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Ühiste tehnoloogiaalgatuste ning avaliku ja erasektori partnerluste rolli ja mõju programmi „Horisont 2020“ rakendamisel jätkusuutlike tööstuse muutuste nimel“(12),

–   võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa pilvandmetöötluse algatuse kohta(13),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ELi vahendite kohta soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks(14),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni innovatsioonile suunatud koostoime kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning muude Euroopa innovatsioonifondide ja ELi programmide vahel(15),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ning aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) kohta(16),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, regionaalarengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8-0209/2017),

A.  arvestades, et „Horisont 2020“ on ELi suurim tsentraalselt juhitav ja maailma suurim avalikest vahenditest rahastatav teadus- ja innovatsiooniprogramm;

B.  arvestades, et läbirääkimiste käigus programmi „Horisont 2020“ ja praeguse mitmeaastase finantsraamistiku teemal palus Euroopa Parlament 100 miljardit eurot, mitte 77 miljardit eurot, nagu kokku lepiti; arvestades, et eelarve näib olevat väga piiratud selleks, et programmis „Horisont 2020” täielikult ära kasutada tipptaseme teaduspotentsiaali ning käsitleda asjakohaselt probleeme, millega Euroopa ja maailma ühiskond praegu kokku puutuvad;

C.  arvestades, et ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammide mõju maksimeerimise kõrgetasemelise töörühma aruande ja 2017. aasta kolmandaks veerandiks kavandatud vahehindamisega seatakse 9. raamprogrammi ülesehituse ja sisu alused, mille kohta avaldatakse ettepanek 2018. aasta esimesel poolel;

D.  arvestades, et finants- ja majanduskriis oli programmi „Horisont 2020“ kujundamisel üks määravaid tegureid; arvestades, et uued probleemid, uued poliitilised ja sotsiaalmajanduslikud paradigmad ja jätkuvad ülemaailmsed suundumused kujundavad tõenäoliselt järgmise raamprogrammi;

E.  arvestades, et raamprogramm peab põhinema Euroopa väärtustel, teaduslikul sõltumatusel, avatusel, mitmekesisusel, Euroopa kõrgetel eetikastandarditel, sotsiaalsel ühtekuuluvusel ning kodanike võrdsel ligipääsul programmi pakutavatele lahendustele ja vastustele;

F.  arvestades, et investeeringud teadus- ja arendustegevusse on Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu ja ülemaailmse konkurentsivõimelisuse jaoks otsustavalt tähtsad; arvestades, et tipptasemel teaduse olulisus innovatsiooni ja pikaajaliste konkurentsieeliste jaoks peab kajastuma 9. raamprogrammi rahastamises;

Programmi „Horisont 2020“ ülesehitus, põhimõtted ja rakendamine

1.  on seisukohal, pärast kolme aasta möödumist programmi „Horisont 2020“ käivitamisest on Euroopa Parlamendil aeg kujundada seisukoht programmi vahehindamise kohta ja nägemus tulevasest 9. raamprogrammist;

2.  meenutab, et programmi „Horisont 2020“ eesmärk on aidata rajada teadmus- ja innovatsioonipõhine ühiskond ja majandus ning tugevdada teadus- ja tehnoloogiabaasi ja kokkuvõttes Euroopa konkurentsivõimet, võimendades teadus- ja arendustegevuse täiendavat rahastamist riiklikest ja erasektori vahenditest ning aidates saavutada eesmärki, et investeeringud teadus- ja arendustegevusse moodustaksid 2020. aastaks 3 % SKPst; peab kahetsusväärseks, et EL investeeris 2015. aastal teadus- ja arendustegevusse ainult 2,03 % SKPst, kusjuures eri riikide konkreetsed näitajad jäid vahemikku 0,46–3,26 %(17), samas kui peamised rahvusvahelised konkurendid kulutavad teadus- ja arendustegevusele EList rohkem;

3.  tuletab meelde, et Euroopa teadusruum konkureerib otseselt parimate tulemustega teaduspiirkondadega maailmas ja et Euroopa teadusruumi tugevdamine on seetõttu Euroopa ühine kohustus; ergutab asjaomaseid liikmesriike piisavalt panustama, et täita eesmärk eraldada 3 % ELi SKPst teadus- ja arendustegevusele; juhib tähelepanu asjaolule, et üldine suurendamine 3 % võrra annaks Euroopas teadus- ja innovatsioonivaldkonnale aastas lisaks üle 100 miljardi euro;

4.  rõhutab, et 7. raamprogrammi hindamise ja programmi „Horisont 2020“ seire põhjal on ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm olnud väga edukas ning loob ELile selget lisaväärtust(18); sedastab, et endiselt on võimalusi raamprogrammi ja tulevaste programmide parendamiseks;

5.  on seisukohal, et edu aluseks on valdkondadevaheline ja koostööpõhine keskkond ning tipptasemele ja mõjule seatud nõuded;

6.  tõdeb, et raamprogrammi eesmärk on ergutada tööstussektorit osalema, et suurendada tööstuse investeeringuid teadus- ja arendustegevusse(19); märgib, et tööstuse, sealhulgas VKEde osalus, on oluliselt suurem kui 7. raamprogrammi puhul; tuletab sellegipoolest meelde, et töötus ei ole üldiselt piisavalt suurendanud oma osalust teadus ja arendustegevuses, nagu Barcelonas Euroopa Ülemkogu järeldustes kokku lepiti(20); palub komisjonil hinnata Euroopa lisaväärtust ja mõju üldsusele selliste tööstuspõhiste rahastamisvahendite puhul nagu ühised tehnoloogiaalgatused(21), mis moodustavad suure osa eelarvest, ning kõigi ühisalgatuste(22) sidusust, avatust ja läbipaistvust;

7.  nendib, et programmi eelarve, juhtimine ja rakendamine on hajutatud üle 20 erineva ELi asutuse vahel; tõstatab küsimuse, kas see toob kaasa liigsed raskused kooskõlastamisel, keerulise halduskorra ja dubleerimise; palub komisjonil töötada selle lihtsustamise nimel;

8.  nendib, et teine ja kolmas sammas keskenduvad liialt kõrgematele tehnoloogilise valmisoleku tasemetele ja see võib piirata suutlikkust võtta vastu murrangulisi uuendusi, mis on madalama tehnoloogilise valmisoleku tasemega teadusprojektide jaoks alles ees; nõuab hoolikat tasakaalustatust tehnoloogilise valmisoleku tasemete vahel, et edendada kogu väärtusahelat; on seisukohal, et tehnoloogilise valmisoleku tasemed võivad välistada mittetehnoloogilised innovatsioonivormid, mis luuakse alus- ja rakendusuuringute käigus, eelkõige sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnas;

9.  palub komisjonil pakkuda tasakaalustatud kombinatsiooni väikestest, keskmise suurusega ja suurtest projektidest; märgib, et programmi „Horisont 2020“ projektide keskmine eelarve on suurenenud ning et suuremate projektide puhul on ettepaneku koostamine ja projektijuhtimine koormavam, see aga soosib osalejaid, kellel on raamprogrammide valdkonnas suurem kogemus, tekitab takistusi uute osalejate jaoks ning koondab rahastuse piiratud arvu institutsioonide kätte;

Eelarve

10.  rõhutab, et praegune madal edukuse määr, alla 14 %(23), tähendab 7. raamprogrammiga võrreldes negatiivset suundumust; rõhutab, et taotluste kuhjumine ei võimalda rahastada suurt arvu väga kvaliteetseid projekte, ning peab kahetsusväärseks, et Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kärpimine on seda probleemi süvendanud; kutsub komisjoni üles vältima täiendavate kärbete tegemist programmi „Horisont 2020“ eelarves;

11.  rõhutab, et liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammide eelarve on surve all; avaldab kahetsust negatiivse mõju pärast, mida ELi eelarve maksekriis avaldas programmi rakendamisele praeguse mitmeaastase finantsraamistiku esimeste aastate jooksul; märgib muu hulgas, et 2014. aastal toimus seoses konkursikutsetega kunstlik viivitamine 1 miljardi euro ulatuses, ning et uute programmide eelmaksete tase on oluliselt vähenenud; toonitab sellega seoses, et kooskõlas mitmeaastase finantsraamistiku määruse artikliga 15 rakendati programmi „Horisont 2020“ (2014–2015) puhul rahaliste vahendite varasemat eraldamist; rõhutab, et varem eraldatud rahalised vahendid on programmis täielikult ära kasutatud, mis näitab kõrget tulemuslikkust ja valmisolekut kasutada ära isegi suuremaid summasid; rõhutab, et selline vahendite varasem eraldamine ei muuda programmide üldist rahastamispaketti, mistõttu eraldatakse mitmeaastase finantsraamistiku kestuse teises pooles vastavalt vähem assigneeringuid; kutsub eelarvepädevat institutsiooni ja komisjoni üles tagama tulevateks aastateks piisaval tasemel maksete assigneeringuid ja tegema kõik endast oleneva, et hoida kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku viimastel aastatel ära uue maksekriisi tekkimist;

12.  rõhutab, et programm „Horisont 2020“ peab olema esmajoones toetuspõhine ja suunatud eelkõige alusuuringute ja teadusalaste koostööprojektide rahastamisele; toonitab, et teadusuuringud võivad olla erainvestorite jaoks riskantne investeering ja et teadusuuringute rahastamine toetuste kaudu on vajalik; rõhutab sellega seoses, et paljud avalikud asutused ei ole sageli õiguslikult võimelised laenu võtma; peab kahetsusväärseks suundumust, et mõnel juhul kasutatakse toetuste asemel pigem laenusid; tõdeb, et rahastamisvahendid peaksid olema kättesaadavad kõrge tehnoloogilise valmisoleku tasemega turulähedaste tegevuste jaoks InnovFini rahastamisvahendite raames ja väljaspool raamprogrammi (nt Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi kavade raames);

13.  rõhutab, et mitmed liikmesriigid ei pea kinni oma teadus- ja arendustegevuse investeeringutega seotud kohustustest; rõhutab, et eesmärk 3 % SKPst tuleb täita, ning loodab, et see eesmärk tõstetakse nii kiiresti kui võimalik samale tasemele, kui on ELi suurimatel konkurentidel maailmas; kutsub komisjoni ja liikmesriike seetõttu üles juhtima riiklikke strateegiaid selle eesmärgi saavutamiseks ning nõuab struktuurifondide konkreetsete osade määramist teadus- ja arendustegevusele ja programmidele, eelkõige investeeringuteks suutlikkuse suurendamisse, teadustaristusse ja palkadesse ning raamprogrammi ettepanekute ettevalmistamist ja projektide haldamist toetavasse tegevusse;

Hindamine

14.  kinnitab, et tipptase peaks jääma oluliseks hindamiskriteeriumiks raamprogrammi kõigis kolmes sambas, kuid samal ajal tuleks tähelepanu pöörata olemasolevatele „mõju“ ja „rakendamise kvaliteedi ja tõhususe“ kriteeriumidele, mis võivad aidata kindlaks määrata projekti ELi lisaväärtust; kutsub komisjoni seetõttu üles kaaluma viise, kuidas võtta „mõju“ ja „rakendamise kvaliteedi ja tõhususe“ kriteeriumide puhul arvesse ELi alaesindatud piirkondade vähest kaasatust, selliste alaesindatud teadusvaldkondade nagu sotsiaal- ja humanitaarteaduste kaasamist ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatud teadustaristu kasutamist, mis on oluline Euroopa teadusruumi edukaks rakendamiseks ning raamprogrammide ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahelise sünergia loomiseks;

15.  nõuab hindajatelt paremat ja läbipaistvat hindamist ja kvaliteedikontrolli; rõhutab vajadust parandada kogu hindamisprotsessi vältel osalejatele antavat tagasisidet ning asjaolu, et arvesse tuleb võtta mitteedukate taotlejate kaebuseid selle kohta, et hindamiskokkuvõtted ei ole piisavalt põhjalikud ja neis pole selgelt öeldud, mida peaks edu saavutamiseks teisiti tegema; kutsub seetõttu komisjoni üles avaldama koos konkursikutsega üksikasjalikke hindamiskriteeriume, esitama osalejatele üksikasjalikumaid ja informatiivsemaid hindamiskokkuvõtteid ning korraldama projektikonkursse ülemäärast taotlemist vältival viisil, kuna see mõjub negatiivselt teadlaste motivatsioonile ja programmi mainele;

16.  kutsub komisjoni üles mõistet „mõju“ laiemalt määratlema, võttes arvesse nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid tagajärgi; rõhutab, et alusuuringute projektide mõju hindamine peaks jääma paindlikuks; palub komisjonil säilitada alt üles ja ülalt alla konkursside tasakaal ning analüüsida, milline hindamismenetlus (ühe- või kaheastmeline) on taotluste liiga suure arvu vältimiseks ja kvaliteetsete teadusuuringute teostamiseks kasulikum;

17.  palub komisjonil jätkusuutlikkuse kontekstis hinnata, millises ulatuses oleks mõistlik suurem keskendumine konkreetsele valdkonnale;

18.  palub komisjonil muuta osalejate portaal lihtsamini kättesaadavaks ja laiendada siseriiklike kontaktpunktide võrgustikku, eraldades selle tarbeks rohkem vahendeid, et tagada projekti ettepanekute esitamise ja hindamise etapis tõhusalt toimiv tugiteenus eelkõige mikro- ja väikestele ettevõtjatele;

19.  on seisukohal, et Euroopa Teadusnõukogu peaks osalema enam koostööprojektides kõikjal Euroopas ning eelkõige kaasama väikese suutlikkusega piirkondi ja asutusi, et levitada ELi teadusuuringute ja innovatsiooni poliitikat ja oskusteavet kogu ELis;

Valdkonnaülesed küsimused

20.  märgib, et sidusrühmad kiidavad laialdaselt heaks programmi „Horisont 2020“ struktuuri ja konkreetselt ühiskondlike probleemide lahendamise käsituse; palub komisjonil jätkuvalt edendada ühiskondlike probleemide lahendamise käsitust ja rõhutab ülikoolide, teadusorganisatsioonide, tööstusharude (eriti VKEde) ja muude osalejate vaheliste teadusalaste koostööprojektide tähtsust; palub komisjonil hinnata ühiskonnaprobleemide asjakohasust ja individuaalseid eelarveid raamprogrammi rakendamise ajal valitsevas majandus-, sotsiaal- ja poliitilises kontekstis ja tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga;

21.  tunnustab komisjoni jõupingutusi halduskorra lihtsustamisel ning konkursikutse avaldamise ja toetuse eraldamise vahelise aja vähendamisel; palub komisjonil jätkata jõupingutusi bürokraatia vähendamiseks ja halduskorra lihtsustamiseks; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta kasutusele kindlasummalised maksed, et lihtsustada haldus- ja auditeerimiskorda;

22.  palub komisjonil hinnata, kas programmi „Horisont 2020“ jaoks kasutusele võetud uue, lihtsustatud toetusmudeliga on kaasnenud ettenähtud viisil tööstusharude suurem osalemine; nõuab sellega seoses rahastamismudeli tõhususe hindamist;

23.  kutsub komisjoni üles kontrollima, millises ulatuses võib osalemiseeskirjades kindlaksmääratud süsteemi asemel riiklike ja omaarveldussüsteemide kasutamisega kaasneda oluliselt lihtsam kontrollimenetlus ning seega Euroopa toetusprojektide puhul väljamaksete tegemisel veamäära alanemine; kutsub seetõttu üles tegema Euroopa Kontrollikojaga tihedamat koostööd ning viima võimaluse korral läbi ühtse auditi;

24.  tõdeb, et koostoime fondide vahel on investeeringute tõhustamiseks ülioluline; rõhutab, et aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiad on oluline vahend koostoime suurendamiseks, et luua riiklikke ja piirkondlikke raamistikke investeeringuteks teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, ning neid tuleb seetõttu edendada ja tugevdada; peab kahetsusväärseks, et koostoime täielikule optimeerimisele on olulisi takistusi(24); soovib seetõttu struktuuri- ja investeerimisfondidest ja raamprogrammist rahastatavate teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooniprojektide eeskirjade ja menetluste ühtlustamist ning märgib, et kvaliteedimärgise kava tõhus kasutamine on võimalik ainult juhul, kui eespool nimetatud tingimused on täidetud; kutsub komisjoni üles eraldama osa Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate koostoimeks programmiga „Horisont 2020“; palub komisjonil riigiabi eeskirjad läbi vaadata ja tagada, et struktuurifondidest rahastatavad teadus- ja arendustegevuse projektid oleksid raamprogrammi korra kohaselt õigustatud, kindlustades samal ajal läbipaistvad menetlused; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada täiendavuse põhimõtte korrektne kohaldamine, mis praktikas tähendab, et ELi vahendid ei tohiks asendada riiklikke või samaväärseid kulutusi liikmesriigi piirkondades, kus see põhimõte kehtib;

25.  märgib, et Euroopa teadusruumi edukaks rakendamiseks on vaja ära kasutada kõigi liikmesriikide teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni kogu potentsiaali; tunnistab programmiga „Horisont 2020“ seoses osalemislõhet, millega tuleb tegeleda nii ELi kui ka riiklikul tasandil, sealhulgas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kohandama olemasolevaid vahendeid või võtma vastu uusi meetmeid selle lõhe kõrvaldamiseks, näiteks looma teadustöötajate võrgustikke; kiidab heaks tipptasemel teadmiste levitamise ja osalemise laiendamise poliitika; kutsub komisjoni üles hindama, kas kolm laiendamisvahendit on saavutanud oma konkreetsed eesmärgid: tagada piisav eelarve ja tasakaalustatud vahendid, et kõrvaldada olemasolev ebavõrdsus ELi teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja selged eeskirjad, mis võimaldavad kvaliteedimärgise kava täielikult rakendada ja uurima koostoime loomise rahastamist; kutsub komisjoni üles looma mehhanisme, mis võimaldaksid kaasata teadusuuringute raamprogrammi projektidesse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu rahastatud teadustaristut; nõuab, et vaadataks läbi näitajad, millega määratletakse „alaesindatud“ riigid ja piirkonnad, ning nende riikide ja piirkondade loetelu korrapärast kontrollimist raamprogrammi rakendamise ajal;

26.  märgib, et komisjoni programmi „Horisont 2020“ rakendamist 2014. ja 2015. aastal käsitlevate aastaaruannete kohaselt eraldati EL 15-le kokku 88,6 % rahalistest vahenditest ning rahastus EL 13-le oli kõigest 4,5 %, st isegi väiksem kui assotsieerunud riikidele eraldatud vahendid (6,4 %);

27.  tunneb heameelt jõupingutuste üle kindlustada paremad sidemed Euroopa teadusruumi ja Euroopa kõrgharidusruumi vahel, et lihtsustada teadlaste uue põlvkonna koolitamist; tõdeb, kui tähtis on kaasata loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkond ning teadustöö ja ettevõtluse alased oskused liikmesriikide põhi- ja keskkoolihariduse süsteemidesse, et julgustada noori neid oskusi arendama, kuna teadus- ja arendustegevust tuleks käsitleda pigem struktuurselt, mitte tsükliliselt ega ajaliselt; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles suurendama noorte teadlaste tööhõive stabiilsust ja atraktiivsust;

28.  rõhutab tööstuse ning ülikooli- ja teadusasutuste vahelise tihedama koostöö olulisust, et edendada ülikoolides ja teaduskeskustes eristruktuuride moodustamist, mille ülesandeks on luua tihedamad suhted tootmissektoriga;

29.  rõhutab, et üleilmne koostöö on oluline vahend Euroopa teadustegevuse tugevdamiseks; kinnitab, et 7. raamprogrammi käigus saavutatud 5 %-line rahvusvahelise osaluse määr langes programmi „Horisont 2020“ puhul 2,8 %-le; meenutab, et raamprogramm peaks aitama tagada, et Euroopa jääb üleilmses ulatuses oluliseks toimijaks, ning rõhutab ühtlasi teadusliku diplomaatia tähtsust; palub komisjonil raamprogrammis läbi vaadata rahvusvahelise koostöö tingimused ja võtta kasutusele konkreetsed ja viivitamatud meetmed ning pikaajaline strateegiline visioon ja struktuur selle eesmärgi toetamiseks; tunnustab sellega seoses selliseid algatusi nagu BONUS ja PRIMA;

30.  rõhutab vajadust tugevdada 9. raamprogrammi raames rahvusvahelist koostööd ja levitada teadusdiplomaatiat;

31.  tuletab meelde, et sotsiaal- ja humanitaarteaduste integreerimine tähendab sotsiaal- ja humanitaarteadusuuringuid valdkondadevahelistes projektides, mitte tagantjärele lisandusi muus osas tehnoloogilistele projektidele, ning et ELi kõige pakilisemate probleemide lahendamiseks on tarvis metoodilisi teadusuuringuid, mis keskenduksid sotsiaal- ja humanitaarteadustele sisulisemalt; märgib, et sotsiaal- ja humanitaarteadused on praeguses raamprogrammis alaesindatud; kutsub komisjoni üles tugevdama sotsiaal- ja humanitaarteadlaste võimalusi osaleda raamprogrammi valdkondadevahelistes projektides ning tagama sotsiaal- ja humanitaarteaduslike teemade piisava rahastamise;

32.  tõstab programmi „Horisont 2020“ puhul esile teadusuuringute ja innovatsiooni tasakaalustatust ja nõuab samalaadse lähenemisviisi rakendamist järgmises raamprogrammis; tunnustab Euroopa innovatsiooninõukogu loomist(25), kuid toonitab, et see ei tohiks põhjustada teadusuuringute lahutamist innovatsioonist ega rahastamise edasist killustumist; rõhutab asjaolu, et programm „Horisont 2020“ ei keskendu vajalikul määral madalseisust – nn surmaorust ülesaamisele ja see on peamine takistus prototüüpide masstootmisse viimisel;

33.  palub komisjonil täpsustada Euroopa innovatsiooninõukogu eesmärke, instrumente ja toimimist ning rõhutab innovatsiooninõukogu katseprojektide tulemuste hindamise vajadust; palub komisjonil Euroopa innovatsiooninõukogu vastutusvaldkonna jaoks välja pakkuda tasakaalustatud instrumentide kombinatsiooni; rõhutab, et innovatsiooninõukogu ei tohiks mingil juhul asendada teist sammast ning et teist sammast ei tohiks välja arendada eraldiseisvaks toetusvahendiks, vaid see peaks jätkuvalt keskenduma teaduskoostööle; rõhutab vajadust säilitada ja tugevdada VKEde vahendit ja vahendit „Innovatsiooni kiirtee“; kutsub komisjoni üles kavandama mehhanisme VKEde paremaks kaasamiseks 9. raamprogrammi suurematesse valdkondadevahelistesse projektidesse, et nende potentsiaali täies ulatuses rakendada; palub komisjonil jätta teadmis- ja innovaatikakogukonnad Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi olemasolevasse struktuuri, rõhutades sellega läbipaistvuse ja sidusrühmade ulatusliku kaasamise tähtsust, ning palub analüüsida, kuidas Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut ning teadmis- ja innovaatikakogukonnad võiksid suhestuda Euroopa innovatsiooninõukoguga; palub komisjonil koostöös Euroopa innovatsiooninõukoguga kavandada erariskikapitali investeeringute raamistiku, et soodustada Euroopas riskikapitali investeeringuid;

34.  tunnustab algatusi, mis ühendavad era- ja avalikku sektorit teadusuuringute ja innovatsiooni stimuleerimise eesmärgil; rõhutab vajadust tõhustada ELi-poolset juhtimist avaliku sektori teadusuuringute vajaduste prioriseerimiseks ja vajadust tagada programmi „Horisont 2020“ investeeringute piisav läbipaistvus, jälgitavus ja õiglane tasuvus avaliku sektori jaoks, pidades silmas lõpptoodete vastuvõetavat hinda, kättesaadavust ja sobivust eelkõige teatavates tundlikes valdkondades, nagu tervishoid, ning kaitstes avalikke huve ja õiglast sotsiaalset mõju; kutsub komisjoni üles jätkama mehhanismide uurimist, jälgides eelkõige kõigi raamprogrammist toetatavate projektide pikaajalist ärakasutamist, kus oleks ühendatud õiglane tasuvus avaliku sektori jaoks ja tööstuse osalust soodustavad stiimulid;

35.  on rahul, et avatud juurdepääs on nüüd programmi „Horisont 2020“ üldpõhimõte; toonitab, et programmi „Horisont 2020“ projektidega seotud väljaannete arv kuni 2016. aasta detsembrini(26) näitab, et vaja on uusi andmete ja teadmiste levitamise meetmeid, et võimalikult palju uurimistulemusi ja teaduslikku informatsiooni kättesaadavaks teha; palub komisjonil läbi vaadata paindlikkuskriteeriumid, mis võivad selle eesmärgi saavutamist takistada, ning tõhustada teadmisi ja arengut;

36.  kiidab heaks avatud teadusandmete katseprojekti rahastuse kui esimese sammu nn avatud teaduse pilve suunas; tunnustab e-taristu ja superarvutite asjakohasust ja potentsiaali, avaliku ja erasektori sidusrühmade ning kodanikuühiskonna kaasatuse vajadust ja kodanike teadusalgatuste tähtsust selle tagamisel, et ühiskond etendaks probleemide määratlemisel ja käsitlemisel ning ühiselt lahenduste leidmisel aktiivsemat osa; kutsub komisjoni ning avaliku ja erasektori teaduskogukonda üles uurima uusi mudeleid, mis ühendavad erasektori pilve- ja võrguressursse ja avaliku sektori e-taristuid, ning kodanikukesksete tegevuskavade käivitamist teaduse ja innovatsiooni valdkonnas;

37.  tunnustab komisjoni hiljuti kasutusele võetud innovatsioonikeskuste kava, kuna need tugevdavad veelgi Euroopa innovatsioonimaastikku, aidates ettevõtetel, eelkõige VKEdel, parandada oma ärimudelit ja tootmisprotsessi;

38.  kutsub riiklikke kontaktpunkte üles aktiivsemalt osalema kvaliteedimärgise saanud projektide edendamises ja aitama nende jaoks leida teisi avaliku- ja erasektori rahastamisallikaid, milleks tuleks tugevdada riiklike kontaktpunktide võrgustiku sisest koostööd selles valdkonnas;

Soovitused 9. raamprogrammi kohta

39.  on veendunud, et ELil on potentsiaali saada maailma juhtivaks üleilmseks teadusuuringute ja teaduse keskuseks; on ka veendunud, et majanduskasvu, töökohtade loomise ja innovatsiooni soodustamiseks tuleks 9. raamprogramm võtta üheks Euroopa prioriteediks;

40.  tunnustab programmi „Horisont 2020“ edu ja võimendustegurit 1:11; palub komisjonil teha ettepaneku suurendada 9. raamprogrammi eelarvet 120 miljardi euroni; leiab, et peale eelarve suurendamise on vaja innovatsiooni siduvat raamistikku, ja kutsub seoses sellega komisjoni üles täpsustama innovatsiooni ja selle eri liikide mõistet;

41.  märgib, et ELi ees on palju olulisi ja dünaamilisi ülesandeid, ja kutsub komisjoni üles tagama koos Euroopa Parlamendiga kolmanda samba jaoks tasakaalustatud ja paindlik vahendite kogum, mis vastaks esilekerkivate probleemide dünaamilisele olemusele; juhib tähelepanu vajadusele tagada piisav eelarve konkreetsete ülesannete jaoks 3. samba raames, samuti vajadusele hinnata korrapäraselt nende ülesannete asjakohasust;

42.  kutsub komisjoni üles säilitama 9. raamprogrammis piisava tasakaalu alusuuringute ja innovatsiooni vahel; juhib tähelepanu vajadusele tugevdada teaduskoostööd; rõhutab, et oluline on koostööprojektidesse ja innovatsiooni paremini kaasata VKEd;

43.  soovitab komisjonil tugevdada 9. raamprogrammi ning teiste Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni toetamise vahendite koostoimet ning nende vahendite puhul nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil ja tihedas koostöös liikmesriikidega kasutusele võtta ühtlustatud instrumendid ja reeglid; palub komisjonil võtta ka tulevastes raamprogrammides arvesse standardimise olulist osa innovatsiooni valdkonnas;

44.  märgib, et 9. raamprogrammiga tuleks lahendada võimalik taotluste kuhjumise ja väikese edukuse määraga seonduv probleem, millega puututi kokku programmi „Horisont 2020“ puhul; soovitab kaaluda kahest etapist koosneva hindamissüsteemi taastamist, mille esimene etapp on ühtne ja teine etapp individuaalne, keskendunud konkreetsetele taotlejatele; kutsub komisjoni üles tagama piisavalt täielikud hindamiskokkuvõtted, kus näidatakse ka, kuidas saaks ettepanekut parandada;

45.  rõhutab, et Euroopa lisaväärtus peab jääma teadusuuringute raamprogrammi üheks vaieldamatuks põhielemendiks;

46.  palub komisjonil järgmises mitmeaastases finantsraamistikus kaitse- ja tsiviilotstarbelised teadusuuringuid lahus hoida, et tagada kaks eraldiseisvat programmi, millel mõlemal on omaette eelarve, nii et see ei mõjutaks 9. raamprogrammi tsiviilotstarbeliste uuringute eelarvelisi eesmärke; palub komisjonil sellega seoses esitada parlamendile võimalikud moodused, kuidas kooskõlas aluslepingutega rahastada tulevast kaitseuuringute programmi, millel peaks olema eraldi eelarve uute vahenditega ja erireeglitega; rõhutab sellega seoses parlamentaarse järelevalve tähtsust;

47.  leiab, et tulevaste ja kujunemisjärgus tehnoloogiate programmil on suurepärased tulevikuväljavaated ja see on hea vahend uuenduslike ideede ja oskusteabe levitamiseks riikide ja piirkondade tasandil;

48.  rõhutab seoses Pariisi kokkuleppe ja ELi kliimaeesmärkidega vajadust seada prioriteediks kliimamuutusi käsitlevate teadusuuringute ja kliimaandmete kogumise süsteemi rahastamine, eelkõige seetõttu, et USAs vähendatakse märkimisväärselt keskkonnauuringutega tegelevate teadusasutuste eelarvet;

49.  rõhutab, et teadusuuringute ja innovatsiooni 9. raamprogramm peaks aitama tugevdada ELi ühiskonna arengut ja konkurentsivõimet, edendada majanduskasvu ja töökohtade loomist ning genereerida uusi teadmisi ja innovatsiooni, et leida lahendusi Euroopa peamistele probleemidele ja liikuda edasi Euroopa kestliku teadusruumi väljaarendamise suunas; hindab sellega seoses positiivselt raamprogrammi praegust sammastest koosnevat struktuuri ja kutsub komisjoni üles seda struktuuri järjepidevuse ja prognoositavuse tagamiseks säilitama; palub komisjonil seetõttu jätkata tööd, et suurendada programmi sidusust, lihtsust, läbipaistvust ja selgust, täiustada hindamisprotsessi, vähendada killustatust, dubleerimist ja vältida tarbetut halduskoormust;

50.  tunnistab, et haldusülesanded ja teadusuuringud on suures osas teineteist välistavad; rõhutab seetõttu, et oluline on hoida aruandekohustused minimaalses mahus, et liigne bürokraatia ei takistaks innovatsiooni ning oleks tagatud 9. raamprogrammi vahendite tulemuslik kasutamine ja samal ajal ka teadusuuringute sõltumatus; kutsub komisjoni üles võtma tõhusamaid meetmeid lihtsustamiseks;

51.  märgib, et komisjon räägib üha sagedamini toodangupõhisest toetusest; palub komisjonil täpsemalt määratleda mõiste „toodang“;

52.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama sünergiat raamprogrammi ja muude fondide vahel ning tegelema teadusuuringute puudujääkide probleemiga teatavate liikmesriikide lähenemispiirkondades, rakendades täiendavuse põhimõtet; peab kahetsusväärseks, et rahaeraldised struktuuri- ja investeerimisfondidest võivad viia teadus- ja arendustegevuse riiklike kulutuste vähendamiseni piirkondades, kus neid fonde rakendatakse, ja rõhutab, et fondidest eraldatavad vahendid peavad olema täienduseks riiklikele kulutustele; palub ka komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et teadusuuringute ja innovatsiooni riiklikku rahastamist käsitataks investeeringuna tulevikku ja mitte kuluna;

53.  märgib, et tulemuslik investeerimine teadusuuringutesse ja innovatsiooni struktuurifondide raames on võimalik üksnes siis, kui liikmesriikides on ettevalmistused korralikult tehtud; nõuab seetõttu riigipõhiste struktuurireformide soovituste ning teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavate investeeringute tihedamat seostamist;

54.  rõhutab vajadust uute tippkeskuste ja -piirkondade järele ning Euroopa teadusruumi jätkuva arendamise tähtsust; rõhutab, et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja tagada raamprogrammi, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide parem koostoime; nõuab poliitikat, mis aitaks kõrvaldada selliseid takistusi nagu madalamad palgad ida- ja lõunapoolsetes liikmesriikides, et vältida ajude äravoolu; nõuab, et projekti tipptaset peetaks tähtsamaks kui juhtivate nn eliitkeskuste tipptaset;

55.  on seisukohal, et on tarvis tugevamaid stiimuleid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamiseks investeeringuteks teadusuuringutesse ja innovatsiooni, kui selle kohta on tehtud riigipõhised soovitused või on välja selgitatud puudused; märgib, et aastatel 2014–2020 suunatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu teadusuuringutesse ja innovatsiooni 65 miljardit eurot; teeb seetõttu ettepaneku, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemusreservi liikmesriikides kasutataks nii, et oluline osa struktuurifondidest saadavast tulust investeeritakse teadusuuringutesse ja innovatsiooni;

56.  tunnustab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning programmi „Horisont 2020“ heatasemelist koostoimet tõendava kvaliteedimärgise põhimõtet ja potentsiaali, kuid märgib, et ebapiisavate rahaliste vahendite tõttu liikmesriikides ei rakendata seda praktikas piisavalt; on seisukohal, et programmi „Horisont 2020” kaudu rahastamiseks esitatud projekte, mis on hinnatud rangetele valiku- ja hindamiskriteeriumidele vastavaks, kuid mida ei olnud võimalik rahastada eelarvepiirangute tõttu, tuleks rahastada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahenditest, kui need vahendid on selleks kättesaadavad; rõhutab, et selline mehhanism tuleks luua ka ühiste teadusprojektide jaoks;

57.  kutsub komisjoni üles pakkuma 9. raamprogrammi kaudu noortele teadlastele rohkem toetust, näiteks üleeuroopaliste suhtlusvõrgustike loomise vahendeid, ja tugevdama rahastamiskavasid karjääri alustavatele teadlastele, kellel on pärast doktorikraadi saamist töökogemust alla kolme aasta;

58.  märgib, et Marie Skłodowska-Curie meetmed on teadlaste hulgas laialt tuntud rahastamisallikas, mis soodustab teadlaste liikuvust ja noorte teadlaste arengut; on seisukohal, et järjepidevuse huvides oleks soovitatav jätkata Marie Skłodowska-Curie meetmete rahastamist 9. raamprogrammi kaudu;

59.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles veelgi soodustama erasektori investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, kusjuures need peavad avaliku sektori investeeringuid täiendama, mitte asendama; tuletab meelde, et kaks kolmandikku SKP 3 %-st, mis on kavas rakendada teadus- ja arendustegevuse vajadusteks, peaks tulema erasektorist(27); tunnustab tööstuse senist panust ning kutsub erasektorit üles – võttes arvesse üldiselt nappe ressursse avaliku sektori investeeringuteks teadus- ja arendustegevusse – suurendama investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning avatud juurdepääsu ja avatud teadusse, palub komisjonil kindlaks määrata suurtööstuse osalemise määr (laenude või toetuste kaudu või omal kulul), sõltuvalt konkreetse projekti Euroopa lisaväärtuse ulatusest ja projekti potentsiaalist toimida VKEsid hoogustava jõuna, ning võttes samal ajal arvesse iga sektori iseärasusi ja vajadusi; palub komisjonil jälgida mitterahalisi makseid, tagamaks, et tegemist on tegelike ja uute investeeringutega;

60.  kutsub komisjoni üles parandama 9. raamprogrammi projektide puhul era- ja avaliku sektori koostööreeglite läbipaistvust ja selgust, järgides hindamise tulemusi ja sellel põhinevaid soovitusi; palub komisjonil kontrollida ja hinnata praeguseid avaliku ja erasektori partnerluse tarbeks mõeldud vahendeid;

61.  rõhutab asjaolu, et vaatamata VKE instrumendile tuleks tööstuse kaasamist jätkuvalt toetada, kuna tööstusel on vajalikud teadmised paljudes valdkondades ja tööstuse rahaline panus on suur;

62.  peab kahetsusväärseks programmi „Horisont 2020“ soolise võrdõiguslikkuse mõõtme vallas saavutatud vahelduvaid tulemusi, kuna ainsa eesmärgina suudeti kindlustada naiste osakaal nõuanderühmades, samas kui naiste osa projekti hindamiskomisjonides ja koordinaatorite hulgas ning teadus- ja innovatsioonitegevuse sisu sooline mõõde jäävad allapoole eesmärgiks seatud taset; rõhutab vajadust parandada 9. raamprogrammis naiste osalemist ja soolise aspekti arvestamist ja saavutada programmi „Horisont 2020“ käsitlevas määruses sätestatud sihttasemed ning palub komisjonil teha uuringu tõkete või raskuste kohta, mis võivad tingida naissoo alaesindatuse programmis; kutsub liikmesriike üles looma Euroopa teadusruumi eesmärkidele vastavalt sooliselt tasakaalustatud õiguskeskkonda ja poliitilist keskkonda ning pakkuma muutusteks stiimuleid; tunnustab komisjoni soolise võrdõiguslikkuse suuniseid seoses programmiga „Horisont 2020“(28); tuletab meelde, et vastavalt nendele suunistele on sooline tasakaalustatus üks määrav tegur, et teha eelistus võrdse tulemusega künnise ületanud ettepanekute hulgast;

63.  märgib, et järgmises raamprogrammis tuleb arvesse võtta Ühendkuningriigi EList väljaastumist ja selle mõju; nendib, et teadusuuringute ja innovatsiooni edendamisele tulevad kasuks selged ja stabiilsed pikaajalised raamistikud ning et Ühendkuningriik on teaduse valdkonnas ühel juhtival kohal; soovib, et Ühendkuningriigi ja ELi vahelised võrgustikud ja koostöö teadusuuringute vallas jätkuksid ning et teatavatest tingimustest sõltuvalt leitaks kiiresti stabiilne ja rahuldav lahendus, millega tagataks, et EL ei kaota programmiga „Horisont 2020“ ja 9. raamprogrammiga saadud teaduslikke tulemusi;

o
o   o

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 104.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 948.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 81.
(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 965.
(5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 174.
(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 892.
(7) ELT L 169, 7.6.2014, lk 54-178.
(8) ELT L 177, 17.6.2014, lk 9.
(9) ELT L 192, 1.7.2014, lk 1.
(10) ELT L 169, 7.6.2014, lk 1-53.
(11) http://ec.europa.eu/research/evaluations/pdf/hlg_issue_papers.pdf.
(12) ELT C 34, 2.2.2017, lk 24.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0052.
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0075.
(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0311.
(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0320.
(17) Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2017. aasta veebruari uuring „Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“. Hinnang rakendamisele Euroopas.“
(18) Vastu võeti üle 130 000 projektitaotluse, kinnitati 9 000 toetust, osalejaid oli 50 000 ja ELi rahastus 15,9 miljardit eurot.
(19) Kaks kolmandikku SKP 3 % osast, mis on ette nähtud teadus- ja arendustegevuseks, peaks tulema tööstuselt. Vt Eurostati erasektori teadus- ja arendustegevuse kulud: http://ec.europa.eu/eurostat/tgm/table.do?tab=table&init=1&language=en&pcode=tsc00031&plugin=1
(20) http://ec.europa.eu/invest-in-research/pdf/download_en/barcelona_european_council.pdf
(21) Kokku hõlmavad seitse ühist tehnoloogiaalgatust programmi „Horisont 2020“ rahalistest vahenditest üle 7 miljardi euro suuruse osa, mis on ligikaudu 10 % kogu „Horisont 2020“ eelarvest ja enam kui 13 % raamprogrammi taotlusvoorude jaoks tegelikult saadaolevatest rahalistest vahenditest (seitsme aasta jooksul u 8 miljardit eurot aastas).
(22) Vt nõukogu 29. mai 2015. aasta järeldusi.
(23) Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2017. aasta veebruari uuring „Teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“. Hinnang rakendamisele Euroopas.“
(24) Suur teadustaristu kuulub Euroopa Regionaalarengu Fondi kohaldamisalasse ja vastab fondi eesmärkidele, kuid riiklikult jaotatavaid ERFi rahalisi vahendeid ei saa selle kaasrahastamiseks kasutada; uue teadustaristu rajamise kulud on ERFist rahastatavad, kuid tegevus- ja personalikulud mitte.
(25) Komisjoni teatis „Euroopa uued liidrid: idu- ja kasvufirmade algatus“ (COM(2016)0733).
(26) OpenAIRE aruanne: programmi „Horisont 2020“ kokku 10 684 projektist on lõpetatud 2017 (19 %) ja pooleli 8667. OpenAIRE on tuvastanud 6133 väljaannet, mis on seotud programmi „Horisont 2020“ 1375 projektiga.
(27) Vt nõukogu 29. mai 2015. aasta järeldusi.
(28) Vt soolise võrdõiguslikkuse suuniseid seoses programmiga „Horisont 2020“.http://eige.europa.eu/sites/default/files/h2020-hi-guide-gender_en.pdf


ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielemendid pärast 2020. aastat
PDF 276kWORD 61k
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat (2016/2326(INI))
P8_TA(2017)0254A8-0202/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping), eriti artiklit 3, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti artikleid 4, 162, 174–178 ja 349,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013 aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(6),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(8),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatist „Mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbivaatamine/muutmine – Tulemustele keskenduv ELi eelarve“ (COM(2016)0603),

–  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele(9),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta(10),

–  võttes arvesse oma 11. mai 2016. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika kiirema rakendamise kohta(11),

–  võttes arvesse oma 21. jaanuari 2010. aasta resolutsiooni ELi Doonau piirkonna strateegia kohta(12), 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni ELi Läänemere piirkonna strateegia ja makropiirkondade osa kohta tulevases ühtekuuluvuspoliitikas(13), 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kohta(14), 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi Alpi piirkonna strateegia kohta(15),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni innovatsioonile suunatud koostoime kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning muude Euroopa innovatsioonifondide ja ELi programmide vahel(16),

–  võttes arvesse oma 10. mai 2016. aasta resolutsiooni uute territoriaalsete arengu vahendite kohta ühtekuuluvuspoliitikas 2014–2020: integreeritud territoriaalsed investeeringud ning kogukonna juhitud kohalik areng(17),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2015. aasta resolutsiooni 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika lihtsustamise ja tulemuslikkuse suurendamise kohta(18),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni töökohtadesse ja majanduskasvu investeerimise ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamise kohta liidus(19),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta(20),

–  võttes arvesse komisjoni teatisi ja oma resolutsioone äärepoolseimate piirkondade kohta, eelkõige 18. aprilli 2012. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika rolli kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades strateegia „Euroopa 2020“ kontekstis(21) ja 26. veebruari 2014. aasta resolutsiooni äärepoolseimate piirkondade potentsiaali optimeerimise kohta struktuurifondide ja muude Euroopa Liidu programmide koostoimimise abil(22),

–  võttes arvesse oma 28. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020“ läbivaatamise kohta(23),

–  võttes arvesse toetusesaajate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma järeldusi ja soovitusi,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi 2016. aasta Euroopa Kontrollikoja eriaruande nr 31 kohta „Vähemalt iga viies euro ELi eelarvest kliimameetmetele: plaanid on kõrgelennulised, kuid ebaõnnestumise oht suur“, mis võeti vastu 21. märtsil 2017,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 15. detsembri 2015. aasta otsust(24) ELi toimimise lepingu artikli 349 tõlgendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 19/2016 „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“,

–  võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2016. aasta aruannet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja Euroopa strateegiliste investeeringute fondi kombineerimise kohta, mis tagab koordineerimise, koostoime ja vastastikuse täiendavuse,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ja eelarvekomisjoni arvamust (A8-0202/2017),

A.  arvestades, et ELi ühtekuuluvuspoliitika loodi ELi lepingu ja ELi toimimise lepingu alusel ning väljendab ELi solidaarsust kui üht liidu aluspõhimõtet, järgides aluslepingul põhinevat eesmärki vähendada piirkondade ebavõrdsust ja edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust kõigis ELi piirkondades;

B.  arvestades, et pärast 2008. aastat on ELi kui „lähendamismasina“ toimimine seiskunud, mis on põhjustanud piirkondade ja liikmesriikide vaheliste erinevuste suurenemist ning sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse süvenemist kogu ELis, tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika on eelkõige territoriaalse koostöö erinevate vormide edendamise osas Euroopa tasandil väga tõhus ja on seepärast jätkuvalt oma majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse mõõtme tõttu hädavajalik poliitika, mis ühendab territooriumi konkreetsed vajadused ELi prioriteetidega ja toob kohapeal käegakatsutavad tulemused kõigi kodanike jaoks;

C.  arvestades, et pärast 2020. aastat jääb ühtekuuluvuspoliitika peamiseks väga tulemuslikuks ja väärtuslikuks kogu ELi hõlmavaks investeerimispoliitikaks jätkusuutlike töökohtade loomisel ja aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu ning konkurentsivõime saavutamisel, pidades eelkõige silmas avaliku ja erasektori investeeringute järsku vähenemist paljudes liikmesriikides ning üleilmastumise tagajärgi; tuletab meelde, et ühtekuuluvuspoliitika on etendanud olulist rolli ning näidanud üles märkimisväärset vastuvõtlikkust makromajanduslike piirangute suhtes;

D.  arvestades, et viimane ühtekuuluvuspoliitika reform 2013. aastal oli põhjalik ja ulatuslik ning sellega seati poliitikas kesksele kohale ühelt poolt tulemustele suunatud lähenemisviis, temaatiline keskendumine, tulemuslikkus ja tõhusus ning teiselt poolt põhimõtted, mis hõlmavad partnerlust, mitmetasandilist valitsemist, arukat spetsialiseerumist ja kohapõhist lähenemist;

E.  arvestades, et uuendatud ühtekuuluvuspoliitika tulemusena nihkus kese peamistelt taristuga seotud projektidelt järk-järgult teadmistepõhise majanduse ja innovatsiooni edendamisel põhinevate projektide suunas;

F.  arvestades, et neid põhimõtteid tuleks järgida ka pärast 2020. aastat, et tagada järjepidevus, nähtavus, õiguskindlus, juurdepääsetavus ja poliitika rakendamise läbipaistvus;

G.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika edu jaoks pärast 2020. aastat on hädavajalik vähendada toetusesaajate ja korraldusasutuste halduskoormust, leida õige tasakaal poliitika tulemustele orienteerituse ja kontrollide vahel, suurendada proportsionaalsust, viia sisse eristamine programmide rakendamisel ja lihtsustada eeskirju ja menetlusi, sest neid peetakse praegu liiga keeruliseks;

H.  arvestades, et need elemendid, kombineerituna integreeritud poliitilise lähenemisviisi ja partnerluse põhimõttega, näitavad ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtust;

I.  arvestades, et ELi ja liikmesriikide suurenevad eelarvepiirangud ega Brexiti tagajärjed ei tohi nõrgendada ELi ühtekuuluvuspoliitikat; nõuab sellega seoses, et ELi/UK läbirääkijaid kaaluksid eeliseid ja puudusi seoses Ühendkuningriigi jätkuva osalemisega Euroopa territoriaalse koostöö programmides;

J.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika raames käsitletakse juba praegu paljusid erinevaid probleeme, mis on seotud aluslepingus sätestatud eesmärkidega, ning ei tohiks eeldada, et selle kaudu hakatakse käsitlema kõiki uusi probleeme, millega EL silmitsi seisab 2020. aasta järel sama või isegi väiksema eelarve juures, kuigi tulemus võib olla parem, kui liikmesriikidele, piirkondadele ja linnadele võimaldatakse suuremat paindlikkust, et toetada uusi poliitilisi väljakutseid;

ELi ühtekuuluvuspoliitika lisaväärtus

1.  on tugevalt vastu mis tahes 27 ELi liikmesriigi stsenaariumile 2025. aastaks, mida sisaldab valge raamat tuleviku Euroopa kohta, mis piiraks ELi jõupingutusi seoses ühtekuuluvuspoliitikaga; kutsub komisjoni sellele vastupidiselt üles esitama kõikehõlmavat seadusandlikku ettepanekut tugeva ja tõhusa 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika jaoks;

2.  rõhutab, et majanduskasvu ja piirkondlikku, majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist ei saavutata ilma hea valitsemistava, koostöö, kõikide sidusrühmade vahel valitseva vastastikuse usalduse ja tõhusa kaasamiseta riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, nagu on sätestatud partnerluse põhimõttes (ühissätete määruse artikkel 5); kordab taas, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ühise juhtimise korraldus annab ELile ainulaadse vahendi tegeleda otse kodanike probleemidega, mis on seotud sise- ja välisprobleemidega; on seisukohal, et ühine juhtimine, mis põhineb partnerluse põhimõttel, mitmetasandilisel valitsemisel ja eri haldustasandite kooskõlastamisel, on märkimisväärse väärtusega suurema isevastutuse ning vastutustunde tagamiseks poliitika rakendamise eest kõikide sidusrühmade seas;

3.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika katalüütilist mõju ja õppetunde, mida ametiasutused, toetusesaajad ja sidusrühmad saavad õppida; rõhutab ühtekuuluvuspoliitika kui aruka, jätkusuutliku ja kaasava poliitika horisontaalset ja valdkondadevahelist lähenemisviisi, mis loob raamistiku riiklike ja piirkondlike osalejate mobiliseerimiseks ja koordineerimiseks ning kaasab neid töötama koos ELi prioriteetide saavutamise nimel kaasrahastatavate projektide kaudu; nõuab sellega seoses optimaalset koordineerimist ja koostööd ühtekuuluvuspoliitika eest vastutava komisjoni peadirektoraadi ja teiste peadirektoraatide vahel ning riiklike, piirkondlike ja kohalike asutustega;

4.  väljendab kahetsust mitmete rakenduskavade hilise vastuvõtmise ja korraldusasutuste hilise määramise üle mõnes liikmesriigis kehtiva programmitöö perioodi raames; tunneb heameelt rakenduskavade kiirendatud rakendamise esimeste märkide üle, mida täheldati 2016. aasta jooksul; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks parema rakendamise rakkerühmaga, et toetada rakendamist ja teha kindlaks viivituste põhjused ning pakkuda praktilisi viise ja meetmeid selliste probleemide vältimiseks järgmise programmitöö perioodi alguses; julgustab tugevalt kõiki kaasatud osalisi jätkama rakendamise parandamist ja kiirendamist ilma kitsaskohti tekitamata;

5.  märgib puudusi finantsplaneeringus ja eelarve täitmise süsteemis, mis tõid kaasa maksmata arvete kuhjumise ja maksete enneolematu hilinemise, mis kandus eelmisest mitmeaastasest finantsraamistikust praegusesse üle; kutsub komisjoni üles leidma struktuurset lahendust, mis lahendaks sellised probleemid enne praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõppu ja hoiaks ära nende ülekandumise järgmise finantsraamistiku aega; toonitab, et maksete assigneeringute tase peab vastama varem võetud kohustustele, eriti perioodi lõpupoole, kui liikmesriikide maksenõuete hulk oluliselt kasvab;

6.  tunnistab, et mõnes liikmesriigis on partnerluse põhimõte suurendanud koostööd piirkondlike ja kohalike ametiasutuste vahel, kuid on veel palju arenguruumi, selleks et tagada kõigi sidusrühmade, sealhulgas kodanikuühiskonna sidusrühmade tegelik ja õigeaegne kaasamine, et tagada ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel suurem vastutustunne ja nähtavus, seejuures suurendamata halduskoormust ja põhjustamata viivitusi poliitika rakendamisel; toonitab, et sidusrühmade kaasamine peaks ka edaspidi toimuma kooskõlas mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisiga; on arvamusel, et partnerluse põhimõtet ja tegevusjuhendit tuleks tulevikus veelgi tugevdada, näiteks kehtestades selged miinimumnõuded partnerluse kaasamiseks;

7.  rõhutab, et kuigi ühtekuuluvuspoliitika on hiljutise majandus- ja finantskriisi ja kasinusmeetmete mõju ELis leevendanud, on piirkondlik ning konkurentsialane ja sotsiaalne ebavõrdsus endiselt suur; nõuab tugevamaid meetmeid nende erinevuste vähendamiseks ja uue ebavõrdsuse tekkimiseks igat liiki piirkonnas, säilitades ja tugevdades piirkondade toetamist, et hõlbustada omavastutust poliitika eest igat liiki piirkonnas ja saavutada ELi eesmärgid kogu ELis; on sellega seoses seisukohal, et rohkem tähelepanu tuleb pöörata piirkondade vastupidavuse suurendamisele ootamatute šokkide suhtes;

8.  juhib tähelepanu sellele, et kõik territoriaalse koostöö vormid, sh makropiirkondlikud strateegiad, mille kõiki võimalusi ei ole veel täielikult ära kasutatud, muudavad kogu ELi piirkondade ja kodanike vahelise poliitilise koostöö ja kooskõlastamise mõistet; rõhutab ühtekuuluvuspoliitika väärtust selliste probleemide lahendamisel, mis on iseloomulikud saartele, piiriülestele piirkondadele ja põhjapoolseimate hõredalt asustatud piirkondadele, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 174, äärepoolseimatele piirkondadele, mis on määratletud ELi toimimise lepingu artiklis 349 ja 355, millel on eriline seisund ja mille konkreetsed vahendid ja rahastamine tuleks säilitada pärast 2020. aastat, ning äärealadele;

9.  märgib, et Euroopa territoriaalne koostöö (ETK) on ühtekuuluvuspoliitika 2014–2020 üks oluline eesmärk, mis lisab olulise lisaväärtuse ELi eesmärkidele, edendab solidaarsust ELi piirkondade vahel ja naaberriikidega ning hõlbustab kogemuste vahetamist ja heade tavade ülekandmist, nt standardsete dokumentide abil; rõhutab vajadust edendada jätkuvalt piiriülest, riikidevahelist ja piirkondadevahelist koostööd osana territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamise eesmärgist kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174; on seisukohal, et see peaks pärast 2020. aastat jääma oluliseks vahendiks, rõhutab siiski, et praegune Euroopa territoriaalse koostöö eelarve ei suuda lahendada suuri probleeme, millega Interregi programmid kokku puutuvad, ning ei toeta tõhusalt piiriülest koostööd; nõuab palju suuremat eelarvet Euroopa territoriaalse koostöö jaoks järgmisel programmitöö perioodil;

10.  rõhutab, et Euroopa avaliku sektori asutustele on oluline praegune Euroopa piirkondade vahelise koostöö programm Interreg Europe, et lihtsustada kogemuste vahetamist ja heade tavade ülekandmist; soovitab laiendada rahastamisvõimalusi järgmises programmis Interreg pärast 2020. aastat, et võimaldada investeeringute tegemist füüsilistesse katseprojektidesse ja näidisprojektidesse, võttes arvesse ka neisse kaasatud sidusrühmi kogu Euroopas;

Ühtekuuluvuspoliitika struktuur pärast 2020. aastat – järjepidevus ja täiustamist vajavad valdkonnad

11.  toonitab, et praegune piirkondade kategoriseerimine, läbi viidud reformid, näiteks temaatiline keskendumine, ja tulemusraamistik on tõestanud ühtekuuluvuspoliitika väärtust; palub komisjonil esitada ideid suurema paindlikkuse saavutamiseks ELi eelarve kui terviku rakendamisel; peab reservi loomist sellega seoses huvitavaks võimaluseks, et lahendada programmitöö perioodi jooksul suuri ettenägematuid asjaolusid ja soodustada rakenduskavade ümberprogrammeerimist, et kohandada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide investeerinuid iga piirkonna muutuvate vajadustega ning samuti tegelda globaliseerumise mõjuga piirkondlikul ja kohalikul tasandil ilma, et see mõjutaks negatiivselt investeeringuid ühtekuuluvuspoliitikasse või avaldaks mõju strateegilisele suunitlusele, pikaajalistele eesmärkidele ja kavandamiskindlusele ja mitmeaastaste programmide stabiilsusele piirkondlike ja kohalike asutuste jaoks;

12.  tunnustab eeltingimuste, eelkõige aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) väärtust, mis võimaldavad toetada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide strateegilist programmitööd ning on aidanud suurendada tulemustele suunatust kohapeal; märgib, et eeltingimused võimaldavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide abil tõhusalt toetada Euroopa eesmärke pärast 2020. aastat, ilma et see piiraks aluslepingus sätestatud ühtekuuluvuseesmärke;

13.  on vastu makromajanduslikele tingimustele ja rõhutab, et seos ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta majanduse juhtimise protsesside vahel peab olema tasakaalustatud, vastastikune ja mittekaristav kõigi huvitatud isikute jaoks; toetab territoriaalse mõõtme suurem tunnustamist, mis võiks olla Euroopa poolaasta, st majanduse juhtimise ja ühtekuuluvuspoliitika majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide ning jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja keskkonnakaitse jaoks kasulik ning seda tuleks kaaluda tasakaalustatud lähenemisviisi abil;

14.  leiab, et kuna ühtekuuluvuspoliitika vahendite eesmärk on hoogustada investeerimist, majanduskasvu ja tööhõivet liidu tasandil, peaks komisjon uurima seitsmendas ühtekuuluvusaruandes ja tihedas koostöös liikmesriikide valitsustega seda, kuidas tegeleda nende investeeringute mõjuga nende valitsemissektorite eelarvepuudujäägile;

15.  juhib tähelepanu, et haldus- ja institutsioonilise suutlikkuse suurendamine ja seepärast siseriiklike ja piirkondlike asutuste tugevdamine, et toetada investeeringuid rakenduskavade kavandamise, rakendamise ja hindamise ning ametialase koolituse kvaliteedi valdkonnas liikmesriikides ja piirkondades on esmatähtis ühtekuuluvuspoliitika eduka toimimise jaoks ja lähenemise saavutamiseks kõrgemate normide nimel; rõhutab sellega seoses algatuse TAIEX REGIO PEER 2 PEER tähtsust, mis parandab haldus- ja institutsioonilist suutlikkust ja annab ELi investeeringute jaoks paremaid tulemusi;

16.  rõhutab vajadust lihtsustada ühtekuuluvuspoliitika üldist juhtimissüsteemi kõigil valitsemistasanditel, lihtsustades rakenduskavade planeerimist, juhtimist ja hindamist, et muuta see juurdepääsetavamaks ja tõhusamaks; rõhutab sellega seoses, kui oluline on võidelda ülemääraste nõuete kehtestamise vastu liikmesriikides; palub komisjonil suurendada võimalusi e-ühtekuuluvuse ja kulude eriliikide jaoks, nagu ühissätete määruses kehtestatud ühikukulude astmestik ja kindla suurusega summad ning kehtestada taotlejatele ja toetusesaajatele teabe andmiseks digitaalne platvorm või ühtne kontaktpunkt; toetab toetusesaajate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele juurdepääsu lihtsustamisega tegeleva kõrgetasemelise töörühma järeldusi ja soovitusi ning ergutab liikmesriike neid soovitusi rakendama;

17.  palub komisjonil kaaluda lahendusi vastavalt proportsionaalsusele ja eristamisele programmide rakendamises, lähtudes riskist, objektiivsetest kriteeriumitest ja positiivsetest stiimulitest programmide jaoks, nende ulatusest ja haldussuutlikkusest, eelkõige seoses mitmekordse auditiga, mis peaks keskenduma eeskirjade eiramisele, eelkõige pettuse ja korruptsiooniga võitlemisele, ja kontrollide arvule, et saavutada suurem ühtlustamine ühtekuuluvuspoliitika, konkurentsipoliitika ja muude liidu poliitikavaldkondade, eelkõige riigiabi eeskirjade vahel, mida kohaldatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, kuid mitte EFSI ega programmi „Horisont 2020“ suhtes, seda ka seoses võimalusega kehtestada kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide suhtes ühtsed eeskirjad, et muuta rahastamine tulemuslikumaks ja võtta samal ajal arvesse iga fondi eripära;

18.  palub komisjonil, pidades silmas tegelikku lihtsustamist ja koordineerimist riiklike ja piirkondlike programmide haldusasutustega, koostada teostatav lihtsustatud kulude laiendamise kava Euroopa Regionaalarengu Fondile kooskõlas määruse eelnõu sätetega, millega muudetakse finantseeskirju, mis on kohandatavad eelarvele (koonddirektiiv);

19.  usub, et rahalised toetused tuleks ka edaspidi jagada ühtekuuluvuspoliitika alusel; võtab siiski teadmiseks finantsinstrumentide üha suureneva kasutamise; rõhutab, et laenud, omakapital või tagatised võivad etendada täiendavat rolli, kuid neid tuleb kasutada ettevaatlikult ja asjakohase eelhindamise alusel ning toetusi tuleks täiendada ainult seal, kus sellised rahastamisvahendid on lisaväärtus ja need võivad avaldada soodustavat mõju, meelitades ligi täiendavat rahalist toetust, võttes seejuures arvesse piirkondade ebavõrdsust ning erinevaid tavasid ja kogemusi;

20.  rõhutab, et on tähtis, et komisjon, Euroopa Investeerimispank ja liikmesriigid aitavad kohalikke ja piirkondlikke asutusi innovaatiliste rahastamisvahendite puhul selliste platvormide abil nagu fi-compass või nähes toetusesaajatele ette stiimuleid; tuletab meelde, et need vahendid ei sobi igasuguseks sekkumiseks ühtekuuluvuspoliitika raames; on arvamusel, et kõigil piirkondadel peaks olema vabatahtlikkuse alusel võimalik teha otsuseid rahastamisvahendite rakendamise kohta vastavalt oma vajadustele; on siiski vastu siduvatele kvantitatiivsetele sihtidele rahastamisvahendite kasutamiseks ning rõhutab, et rahastamisvahendite suurem kasutamine ei tohi kaasa tuua ELi eelarve üldist vähendamist;

21.  kutsub komisjoni üles tagama paremat koostoimet ja teabevahetust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning muude liidu fondide ja programmide, sealhulgas EFSI vahel ja nende suhtes, ning lihtsustama mitme rahastajaga meetmete rakendamist; rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ei tohi õõnestada ühtekuuluvuspoliitika programmitöö strateegilist sidusust, territoriaalset koondumist ega pikaajalisi väljavaateid ning nendega ei tohi asendada ega välja tõrjuda toetusi ning asendada või vähendada ESIFi eelarvet; rõhutab selle vahendite tõelist täiendavust; nõuab, et võetaks kasutusele selged piirangud EFSI ja ühtekuuluvuspoliitika vahel, mille kõrval pakutaks võimalusi nende ühendamiseks ja lihtsamaks kasutamiseks ilma neid ühendamata, mis võib muuta rahastamisstruktuuri atraktiivsemaks, et kasutada tulemuslikult ELi nappe vahendeid; on veendunud, et on vaja mitme rahastajaga toiminguid käsitlevate eeskirjade ühtlustamist ning selge kommunikatsioonistrateegiat olemasolevate rahastamisvõimaluste kohta; julgustab komisjoni seoses sellega välja töötama toetusesaajate töövahendid;

22.  kutsub komisjoni üles kaaluma täiendava näitajate kogumi väljatöötamist, mis täiendab SKP-näitajat, mis jääb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide võrdse jagamise peamiseks õiguslikuks ja usaldusväärseks meetodiks; usub, et selles kontekstis tuleks hinnata ja võtta arvesse sotsiaalse arengu indeksit või demograafilisi näitajaid, et saada piirkondlikust arengust terviklikku ülevaadet; on seisukohal, et sellised näitajad võiksid paremini vastata esile kerkivale uut liiki ebavõrdsusele ELi piirkondade vahel; rõhutab peale selle tulemusnäitaja asjakohasust, et tugevdada poliitika tulemusi ja tulemustele suunatust;

23.  kutsub komisjoni üles kaaluma meetmeid, mille eesmärk on lahendada ühtekuuluvuspoliitika projektide riikliku rahastamise küsimus, pidades silmas probleemi, mida kohtavad kohalikud ja piirkondlikud asutused kõrgelt tsentraliseeritud liikmesriikides, kellel ei ole piisavalt eelarve- ja finantssuutlikkust ning kes kogevad suuri raskusi projektide kaasrahastamisel ja sageli isegi projekti dokumentatsiooni koostamisel, mis viib ühtekuuluvuspoliitika vähesema kasutamiseni;

24.  ergutab komisjoni kaaluma võimalust kasutada Euroopa piirkondliku klassifikaatori NUTS III taset piirkondade liigitamiseks ühtekuuluvuspoliitikas mõnede valitud prioriteetide jaoks;

Ajakohastatud ühtekuuluvuspoliitika peamised poliitikavaldkonnad pärast 2020. aastat

25.  rõhutab Euroopa Sotsiaalfondi, noortegarantii ja noorte tööhõive algatuse tähtsust, eelkõige võitluses pikaajalise ja noorte töötuse vastu liidus, mis on enneolematult kõrgel tasemel, eelkõige vähem arenenud piirkondades, äärepoolseimates piirkondades ja neis piirkondades, mida on kriis kõige enam mõjutanud; rõhutab VKE-de põhirolli töökohtade loomisel – nad loovad 80 % liidu töökohtadest – ja innovatiivsete valdkondade, nagu digitaalsed ja vähese CO2-heitega majandusharud, edendamisel;

26.  on veendunud, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks jätkama haavatavate ja marginaliseeritud rühmade eest hoolitsemist, tegelema suureneva ebavõrdsusega ja suurendama solidaarsust; märgib samuti haridusse, koolitusse ja kultuuri tehtud investeeringute positiivset mõju sotsiaalse ja tööhõivealase lisaväärtuse näol; rõhutab lisaks vajadust säilitada sotsiaalne kaasatus, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi kulutused, mida täiendavad Euroopa Regionaalarengu Fondi investeeringud selles valdkonnas;

27.  teeb ettepaneku kasutada paremini Euroopa struktuuri ja investeerimisfonde, et tegeleda demograafilise muutusega ja selle tagajärgedega piirkondlikul ja kohalikul tasandil; on arvamusel, et piirkondades, mis seisavad silmitsi selliste probleemidega nagu rahvastikukadu, tuleks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendeid paremini suunata, et luua töökohti ja majanduskasvu;

28.  juhib tähelepanu sellele, et järjest tähtsamaks muutub territoriaalne tegevuskava ja edukas maa- ja linnapiirkondade partnerlus, nagu ka arukate linnade eeskuju mikrokosmide ja katalüsaatoritena, et leida innovaatilisi lahendusi piirkondlikele ja kohalikele probleemidele;

29.  tunneb heameelt Amsterdami pakti üle ja selle üle, et teadvustatakse paremini linnade ja linnapiirkondade rolli Euroopa poliitika väljatöötamisel ja nõuab paktiga sätestatud koostöömeetodi tõhusat rakendamist partnerluse kaudu; eeldab, et tulemused liidetakse tulevasse ELi 2020. aasta järgsetesse poliitikasse;

30.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika tõhustatud linnamõõdet jätkusuutliku linnaarengu erisätete ja linna innovaatiliste meetmete kujul; on seisukohal, et seda tuleks ka tulevikus arendada ja 2020. aasta järel rahaliselt kindlustada ning et tuleks tugevdada pädevuste edasidelegeerimist madalamatele valitsemistasanditele; kutsub komisjoni suurendama linnadele suunatud eri meetmete kooskõlastamist, et tugevdada ühtekuuluvuspoliitika rahastamise raames kohalike omavalitsuste otsest toetamist, pakkudes rahastamist ja eesmärgipäraseid vahendid territoriaalseks arenguks; rõhutab selliste uute territoriaalse arengu vahendite tulevast rolli nagu kohalikel vajadustel põhinev kohalik areng ja integreeritud territoriaalsed investeeringud;

31.  toetab ELi kohustusi Pariisi kliimakokkuleppe raames; tuletab sellega seoses meelde kõigi ELi institutsioonide võetud kohustuse kulutada vähemalt 20 % ELi eelarvest kliimamuutustega seotud tegevusele ning rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidel on selles oluline osa ja neid tuleks ka edaspidi kasutada nii tõhusalt kui võimalik kliimamuutuste mõju leevendamiseks ja nendega kohanemiseks, samuti keskkonnahoidliku majanduse ja taastuvenergia jaoks; peab vajalikuks parandada kliimamuutustega seotud kulutuste järelevalve- ja jälgimissüsteemi; rõhutab sellega seoses Euroopa territoriaalse koostöö pakutavaid võimalusi ning linnade ja piirkondade rolli linnade tegevuskava raames;

32.  märgib, et RIS3 tugevdab piirkondliku innovatsiooni ökosüsteeme; rõhutab, et ka teadusuuringud, innovatsioon ja tehnoloogia arendamine peavad olema tulevases ühtekuuluvuspoliitikas jätkuvalt tähtsal kohal, nii et EL oleks nendes valdkondades üleilmselt konkurentsivõimeline; on seisukohal, et aruka spetsialiseerumise strateegia peaks saama 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika peamiseks juhtpõhimõtteks, ergutades koostööd eri piirkondade, linna- ja maapiirkondade vahel ja tugevdades ELi majandusarengut ning tekitades koostoimet riigiüleste aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate (RIS3) ja maailmatasemel klastrite vahel; tuletab meelde ELi eelarve katseprojekti „Teaduse tipptaseme saavutamine“ (S2E), millega jätkuvalt toetatakse piirkondi 13 liikmesriigis Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ja ELi muude rahastamisprogrammide vahelise koostoime arendamisel ja kasutamisel; on seisukohal, et tuleb teha täiendavaid jõupingutusi koostoime maksimeerimiseks, et jätkata arukat spetsialiseerumise ja innovatsiooni tugevdamist pärast 2020. aastat;

33.   rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika suurem nähtavus on esmatähtis, et võidelda euroskeptitsismi vastu ja aidata taastada kodanike kindlustunne ja usaldus; rõhutab tõsiasja, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide nähtavuse parandamiseks tuleb pöörata rohkem tähelepanu nende programmide sisule ja tulemustele, kasutades ülalt alla ja alt üles lähenemisviisi, mis võimaldab sidusrühmade ja lõplike vahendite saajate kaasamist, kes võivad olla ühtekuuluvuspoliitika tulemuste levitamise tõhusaks vahendiks; nõuab tungivalt, et komisjoni, liikmesriigid, piirkonnad ja linnad annaksid tõhusamalt teavet ühtekuuluvuspoliitika saavutuste kohta, mis pakuvad lisaväärtust ELi kodanike igapäevaelule; nõuab tungivalt, et vajaduse korral tuleks tehnilise abi all konkreetse eelarvereaga hõlmatud kommunikatsioonimeetmetega jätkata kuni projekt on lõppenud, mil selle tulemused muutuvad nähtavaks;

Väljavaade

34.  teeb ettepaneku seada ELi päevakorras esikohale majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse edendamise ELis ning ELi vahendite suunamise majanduskasvule, tööhõivele ja konkurentsivõimele; nõuab samuti, et jätkataks võitlust piirkondliku ebavõrdsuse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega ning diskrimineerimisega; on seisukohal, et peale aluslepingutes sisalduvate eesmärkide peaks ühtekuuluvuspoliitika olema jätkuvalt vahend, mille abil saavutada ELi poliitilisi eesmärke, edendades sellega suuremat teadlikkust tema saavutustest, ja hoides seda Euroopa Liidu peamise investeerimispoliitikana, mis on kättesaadav kõikidele piirkondadele;

35.  kordab veel, et on viimane aeg valmistada ette 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika, et käivitada see tõhusalt kohe uue programmitöö perioodi alguses; nõuab seepärast, et komisjon alustaks uue õigusraamistiku ettevalmistamisega piisavalt vara, täpsemalt viivitamata pärast järgmise mitmeaastase finantsraamistiku esitamist ja komisjoni ettepaneku ametlikesse keeltesse tõlkimist; nõuab lisaks kõikide tulevast ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevate seadusandlike ettepanekute ajakohast vastuvõtmist ning selliseid haldus- ja kontrollisuuniseid enne uue programmitöö perioodi algamist, millel ei ole tagasiulatuvat mõju; rõhutab, et rakenduskavade rakendamise edasilükkumine võib mõjutada ühtekuuluvuspoliitika tõhusust;

36.  märgib, et praeguse ühtekuuluvuspoliitika õigusraamistiku tuum tuleks pärast 2020. aastat säilitada koos täiustatud, tõhustatud, hõlpsalt juurdepääsetava ja tulemustele orienteeritud poliitika ja lisaväärtusega, mida selgitatakse kodanikele paremini;

37.  rõhutab seoses komisjoni ettepanekuga 2016/0282(COD), et rahvusvahelise kaitse all olevate rändajate ja pagulaste vastuvõtmine ja nende sotsiaalne ja majanduslik integreerimine nõuab ühtset riikidevahelist lähenemisviisi, mida tuleb samuti käsitleda praeguse ja tulevase ELi ühtekuuluvuspoliitika kaudu;

38.  juhib tähelepanu eeskirjade stabiilsuse tähtsusele; palub komisjonil teha järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ühtekuuluvuspoliitikat puudutavate rakendussätete koostamisel võimalikult vähe muudatusi; on veendunud vajaduses piisava ühtekuuluvuspoliitika eelarve järele pärast 2020. aastat nõuetekohasel tasemel, kui mitte kõrgemal, mis võtab arvesse keerukaid sise- ja välisprobleeme, millega poliitika peab oma eesmärke silmas pidades tegelema; on seisukohal, et seda poliitikat ei või mingil juhul, ka mitte Brexiti tingimustes nõrgestada, ning et selle osakaalu ELi kogueelarves ei tohiks vähendada, suunates vahendeid uute probleemide lahendamisele; toonitab lisaks ühtekuuluvuspoliitika mitmeaastast iseloomu, ja kutsub üles säilitama 7-aastast programmitöö perioodi või kehtestama 5+5 aastase programmitöö perioodi koos kohustusliku vahekokkuvõttega;

39.  nõuab tulemusreservi kiiret eraldamist; märgib, et reservi avamise ja kasutamise vaheline aeg on liiga pikk, mis vähendab selle reservi tõhusust; soovitab seetõttu komisjonile, et see lubaks liikmesriikidel käivitada tulemusreservi kasutamine kohe, kui läbivaatamine on lõpetatud;

40.  juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et digitaalne tegevuskava, sealhulgas vajaliku taristu ja kõrgetasemeliste tehnoloogiliste lahenduste pakkumine, peab olema ühtekuuluvuspoliitika raamistikus, eelkõige järgmisel rahastamisperioodil prioriteet; märgib, et arenguga telekommunikatsiooni sektoris peab igal juhul kaasnema asjakohane koolitamine, mida peaks ühtlasi toetama ühtekuuluvuspoliitika;

o
o   o

41.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikidele, nende parlamentidele ja Regioonide Komiteele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470.
(4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
(5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303.
(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.
(7) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(8) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0321.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0217.
(12) ELT C 305 E, 11.11.2010, lk 14.
(13) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 1.
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0383.
(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0336.
(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0311.
(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0211.
(18) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0419.
(19) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0308.
(20) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0307.
(21) ELT C 258 E, 7.9.2013, lk 1.
(22) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0133.
(23) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0384.
(24) ECLI:EU:C:2015:813.


Kalavarude seisund ja kalandussektori sotsiaal-majanduslik olukord Vahemerel
PDF 207kWORD 62k
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2017. aasta resolutsioon kalavarude seisundi ja kalandussektori sotsiaal-majandusliku olukorra kohta Vahemerel (2016/2079(INI))
P8_TA(2017)0255A8-0179/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ(1) (Ühine kalanduspoliitikat käsitlev määrus),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv)(2),

–  võttes arvesse nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1967/2006, mis käsitleb Vahemere kalavarude säästva kasutamise majandamismeetmeid, muudetakse määrust (EMÜ) nr 2847/93 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1626/94(3),

–  võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999(4) (ETR-kalapüügi määrus),

–  võttes arvesse Vahemere üldise kalanduskomisjoni vahestrateegiat (2017-2020), mille eesmärk on säästlik kalapüük Vahemerel ja Mustal merel,

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega rakendatakse 21. mai 2012. aasta (muudetud 8. mail 2013) kokkulepet, mille sõlmisid Euroopa Liidu põllumajandusühistute üldine liit (COGECA), Euroopa Transporditöötajate Föderatsioon (ETF) ja Euroopa Liidu kalandusettevõtete riiklike organisatsioonide ühendus (EUROPÊCHE) ning mis käsitleb Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni rakendamist(5),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud resolutsiooni „Transforming our World: the 2030 agenda for sustainable development“ (Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“),

–  võttes arvesse piirkondlikku konverentsi „Building a future for sustainable small-scale fisheries in the Mediterranean and the Black Sea“ (Kavandades säästva väikesemahulise kalapüügi tulevikku Vahemerel ja Mustal merel), mis toimus Alžiiris (Alžeeria) 7.–9. märtsil 2016,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8-0179/2017),

A.  arvestades, et Vahemeri on oma 17 000 mereliigiga üks peamisi bioloogilise mitmekesisuse paiku maailmas, mistõttu peetakse vajalikuks mitme liigi põhist lähenemisviisi majandamise määratlemisel;

B.  arvestades, et oma teatises „Arutelu 2017. aasta kalapüügivõimaluste üle ühise kalanduspoliitika raames“ (COM(2016)0396) on komisjon seisukohal, et ülepüük Vahemerel on endiselt laialt levinud ja et olukorra muutmiseks on vaja võtta kiireloomulisi meetmeid; arvestades, et kõnealuses dokumendis väljendab komisjon muret selle pärast, et paljusid hinnatavaid liike püütakse märkimisväärselt rohkem, kui maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärgiga seotud prognoosides ette nähtud;

C.  arvestades, et hiljemalt 2020. aastaks tuleb Vahemerel lahendada oluline probleem, milleks on saavutada eesmärk järk-järgult taastada ja säilitada kalaliikide populatsioonide selline biomassi tase, mille puhul on võimalik saavutada maksimaalne jätkusuutlik saagikus kõikide liikide puhul; arvestades, et selleks on vajalik ka ELi mittekuuluvate riikide osalemine ja pühendumus; arvestades, et Vahemere piirkonnas ületab ülepüügi üldine tase ligikaudu kaks kuni kolm korda maksimaalse jätkusuutliku saagikuse eesmärke; arvestades, et vaatamata märkimisväärsetele jõupingutustele, mida on tehtud nii ELi tasandil kui ka liidust väljaspool, et tagada õigusaktide rakendamine ja järgimine kalandussektori poolt, on üle 93 % hinnatavatest liikidest Vahemeres endiselt ülepüütud;

D.  arvestades, et kalandusel on selle piirkonna rannikuelanikkonna jaoks suur sotsiaal-majanduslik tähtsus; arvestades, et selles sektoris, sh teisese töötlemise sektoris, töötab sadu tuhandeid inimesi ja eelkõige väga paljude naiste tööhõive sõltub kalandusest; arvestades, et Vahemeri annab olulise panuse toiduga kindlustatuse tagamisse, eelkõige seoses piirkonna kõige haavatavamate inimestega; arvestades, et kalandus pakub võimaluse täiendada sissetulekuid ja toiduvarusid, mis aitab kaasa piirkonna stabiilsusele;

E.  arvestades, et Vahemerd mõjutavad mitmesugused tegurid – näiteks meretranspordi põhjustatud reostus –, mis koos kalapüügiga võivad mõjutada kalavarude olukorda;

F.  arvestades, et Vahemere piirkonnas on väikesemahulise kalapüügiga seotud 80 % kalalaevadest ja 60 % töökohtadest; arvestades, et on väga kahetsusväärne, et Euroopa tasandil pole kokku lepitud termini „väikesemahuline kalapüük“ ühtset määratlust, kuigi seda on väga raske saavutada, arvestades mere ökosüsteemi ja kalandussektori mitmekülgseid eripärasid ja omadusi; arvestades, et vaid „väikesemahuline rannapüük“ on ametlikult määratletud Euroopa Kalandusfondi jaoks (nõukogu määrus (EÜ) nr 1198/2006) kui kalapüük kalalaevadega, mille üldpikkus on alla 12 meetri ja mis ei kasuta veetavaid püügivahendeid (nt traale); arvestades, et väikesemahulise kalapüügi määratlemisel tuleks arvesse võtta riiklikke ja piirkondlikke eripärasid;

G.  arvestades, et Vahemere kalavarude seisundit käsitleval kõrgetasemelisel kohtumisel, mis toimus 2016. aasta veebruaris Catanias, jõuti kokkuleppele, et selliseid negatiivseid suundumusi tuleb kiiremas korras muuta, ning tunnistati olulist ülesannet hiljemalt 2020. aastaks taastada ja säilitada kalaliikide populatsioonide selline biomassi tase, mille puhul on võimalik ühise kalanduspoliitika kohustustest kinni pidades saavutada kõigi liikide puhul maksimaalne jätkusuutlik saagikus;

H.  arvestades, et peale ülepüügi seisab Vahemeri silmitsi veel mitmete teiste probleemidega, millest suurem osa on põhjustatud rannikuala tihedast asustusest (liigsed toitained, saasteained, elupaikade ja rannajoone muutused), kuid ka meretranspordist ja ressursside (muu hulgas õli- ja gaasivarude) üleekspluateerimisest; arvestades, et ühtlasi on Vahemeri väga tundlik kliimamuutuste suhtes, mis koos intensiivse mereliiklusega soodustavad invasiivsete võõrliikide sissetungi ja kohandumist;

I.  arvestades, et võimatus kasutada spetsiaalseid püügivahendeid ja -meetodeid (mis oleksid vastuvõetavamad ja avaldaksid vähem mõju ohustatud kalavarude olukorrale) kahjustab tõsiselt juba niigi kõrvalejäetud ranniku- ja saarekogukondi, takistab arengut ja põhjustab ühe suuremat rahvastiku vähenemist;

J.  arvestades, et kõigi Vahemere-äärsete liikmesriikide rannikukogukonnad sõltuvad suurel määral kalandusest, eelkõige väikesemahulisest kalapüügist, ja seega on kalavarude jätkusuutlikkuse puudumine neile ohuks;

K.  arvestades, et paljud ELi rannikukogukonnad on suurel määral sõltuvad traditsioonilisest, käsitöönduslikust ja väikesemahulisest kalapüügist Vahemerel;

L.  arvestades harrastuskalapüügi sotsiaal-majanduslikku väärtust paljudes Vahemere piirkondades ning selle otsest ja kaudset mõju tööhõivele;

M.  arvestades, et ei tohiks unustada harrastuskalapüügi osatähtsust seoses kalavarude seisundiga Vahemere piirkonnas;

1.  rõhutab, kui oluline on jõustada ühise kalanduspoliitika eesmärgid ja meetmed terviklikult ja võimalikult kiiresti ning koostada õigeaegselt mitmeaastased majandamiskavad ja rakendada neid tõhusalt kooskõlas piirkondadeks jaotamisele ja liikide mitmekesisusele keskenduva lähenemisviisiga; rõhutab eelkõige vajadust saavutada hea keskkonnaseisundi eesmärk, mis on sätestatud ELi merestrateegia raamdirektiivis 2008/56/EÜ, pidades silmas, et kalavarude majandamise meetmete üle tuleks otsustada üksnes ühise kalanduspoliitika raames;

2.  on seisukohal, et ühise kalanduspoliitika raames tuleks Vahemerd jätkuvalt käsitleda teistest merepiirkondadest erinevalt, kuna suure osa sellest moodustavad rahvusvahelised veed, kus asuvate kalavarude seisundi puhul on kolmandatel riikidel otsustav roll;

3.  peab äärmiselt vajalikuks kollektiivset lähenemist, mis põhineb erinevate tasandite, st rahvusvahelise, Euroopa, riikliku ja piirkondliku tasandi koostööl; on veendunud, et kõik sidusrühmad, sh elukutselised ja harrastuskalurid, kalatööstus, traditsiooniline ja käsitöönduslik väikesemahuline kalapüük, teadlased, piirkondlikud organisatsioonid, merekaitsealade haldajad, ametiühingud ja vabaühendused, tuleks hõlmata kaasavasse ja altpoolt üles suunatud protsessi; rõhutab Vahemere nõuandekomisjoni strateegilist rolli selles küsimuses;

4.  rõhutab, et rannikukogukondi tuleb teavitada, kuidas kalavarude ja -liikide vähenemine ohustab nende sotsiaal-majanduslikku tulevikku, sest ilma nende teadlikkuse, täie toetuse ja osaluseta ei saavuta majandamismeetmed ja eeskirjad oma täit potentsiaali;

5.  märgib, et puuduvad ühtsed üksikasjalikud määratlused väikesemahulise ja käsitööndusliku kalapüügi kohta; rõhutab, et edasiseks poliitikakujundamiseks on viivitamata vaja selliseid määratlusi ELi tasandil;

6.  on seisukohal, et kalandusvaldkonna poliitikakujundamisel tuleks otsustusprotsessi kaasata ja integreerida kalurid ja nende ühendused ja tootjate organisatsioonid, ametiühingud, rannikualade algatusrühmad ja kohalikud kogukonnad vastavalt ühtse kalanduspoliitika piirkondadeks jaotamise põhimõttele, kusjuures kaasata tuleks ka kolmandad riigid Vahemere ida- ja lõunarannikult; rõhutab, et kalavarude hea seisundi ning jätkusuutliku ja kasumliku kalapüügi tagamine ning seega ka kalapüügisektoris praeguse tööhõivetaseme säilitamine ja ideaaljuhul uute töökohtade loomine on võimalik vaid juhul, kui kõigile asjaomastele Vahemere piirkonna riikidele ja kalandusettevõtjatele luuakse õiglased, tasakaalustatud ja võrdsed tingimused; rõhutab, et kalandussektoris on oluline roll tugevatel ja sõltumatutel sotsiaalpartneritel, institutsionaliseeritud sotsiaaldialoogil ja töötajate osalemisel ettevõtet puudutavates küsimustes;

7.  märgib, et ühise kalanduspoliitikaga nähakse ette stiimulid, sealhulgas püügivõimalused, selektiivsele kalapüügile, millel on väiksem mõju mereökosüsteemile ja selle ressurssidele; rõhutab, et sellega seoses peaksid liikmesriigid kasutama läbipaistvaid ja objektiivseid kriteeriume, sealhulgas keskkonna-, sotsiaal- ja majanduskriteeriume (ühist kalanduspoliitikat käsitleva määruse artikkel 17); nõuab tungivalt, et kõnealuses suunas tuleb teha jõupingutusi, tagamaks, et stiimulid ja eelisjuurdepääs rannapüügipiirkondadele oleksid tagatud väikesemahulise (käsitööndusliku ja traditsioonilise) kalapüügiga tegelevatele laevadele, mis kasutatavad selektiivseid püügimeetodeid ja mille mõju on piiratud; rõhutab, et on oluline konsulteerida asjaomaste rannikukogukondadega;

8.  märgib, et harrastuskalapüügi mõju kalavarudele ja selle sotsiaal-majanduslikku potentsiaali Vahemere piirkonnas ei ole piisavalt uuritud; on seisukohal, et edaspidi tuleks koguda andmeid harrastuskalurite arvu, nende püügimahu ja loodud lisandväärtuse kohta rannakogukondades;

9.  märgib, et harrastuskalapüük annab kohalike kogukondade jaoks suurt majanduslikku tulu, näiteks seoses turismiga, harrastuskalapüügi mõju keskkonnale on väike ja seega tuleb seda soodustada;

10.  peab äärmiselt vajalikuks määratleda rannapüük, väikesemahuline rannapüük ja traditsioonilised kalapüügimeetodid lähtuvalt sotsiaal-majanduslikest omadustest, rakendades samal ajal piirkondlikku lähenemisviisi;

11.  rõhutab, et rannapüügis kasutatakse peamiselt traditsioonilisi püügivahendeid ja võtteid, mis oma eripärade tõttu määratlevad rannikupiirkondade identiteedi ja eluviisi, ning et seetõttu on ülioluline säilitada nende kasutamine ja kaitsta neid kultuuri-, ajaloo- ja traditsioonide pärandi osana;

12.  arvab, et piirkondadeks jaotamise kontekstis ja iga kalastusliigi eripära arvesse võttes võiks teha teatavaid õigustatud mööndusi spetsiifilise kalapüügivarustuse ja meetodite kasutamise vallas;

13.  rõhutab, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel tuleb mereressursside säilitamisel, majandamisel ja kasutamisel rakendada ettevaatusprintsiipi, milles võetakse arvesse sotsiaal-majanduslikke kaalutlusi, et saavutada säästev kalapüük, kaitstes ja säilitades merekeskkonda kui tervikut; rõhutab, et teaduslike andmete puudumine ei tohiks olla vabandus, et jätta rakendamata merekeskkonna hoidmise ja majandamise meetmeid; leiab, et on oluline lahendada viivitamata kalavarude seisundit käsitlevate konkreetsete andmete ja teaduslike tõendite puudumise küsimus; rõhutab, et selles protsessis tuleb konsulteerida kõikide sidusrühmadega ning kõik nad sellesse protsessi kaasata;

14.  on seisukohal, et selleks, et kaitsta Vahemere kalavarusid ja loodusressursse, peavad tõhusat kalavarude majandamise poliitikat toetama resoluutsed, laiaulatuslikud ja kiireloomulised poliitikameetmed ning vastumeetmed võitluseks nendele ressurssidele negatiivset mõju avaldavate teguritega, nagu kliimamuutused (globaalne soojenemine, hapestumine, sademed), saaste (keemiline, orgaaniline, makro- ja mikroskoopiline), kontrollimatu gaasi- ja naftavarude otsimine ja kaevandamine, laevaliiklus, invasiivsed liigid, looduslike elupaikade hävitamine või muutmine, eelkõige rannikualadel; peab seetõttu oluliseks mõista paremini nende tegurite mõju kalavarudele; nõuab, et seoses sellega kasutataks jõulisemalt olemasolevaid Vahemere vaatlemise ja jälgimise Euroopa vahendeid, nagu Euroopa merevaatlus- ja andmevõrk (EMODnet) ning programm Copernicus ja selle merekomponent;

15.  leiab, et Vahemere piirkonna kalavarude ja mereressursside kaitse ja säilitamine ei tohiks tugineda üksnes kalandussektori meetmetele, vaid peab hõlmama ka teisi tegevusvaldkondi, mis merekeskkonda mõjutavad;

16.  peab vajalikuks suurendada jõupingutusi merekeskkonna ja eelkõige ärieesmärgil kasutatavate kalavarude alaste teadmiste valdkonnas ning kavandada asjaomaste teadmiste põhjal nende säästev kasutamine;

17.  rõhutab tungivalt, et Vahemerel, sealhulgas ELi riikides, on endiselt probleemiks ulatuslik ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük (ETR-kalapüük); leiab, et ükski meede ressursside ning eriti väikesemahulise kalapüügi sektori kaitsmiseks ei ole tõhus, kui ei võidelda kindlalt ja otsustavalt ETR-kalapüügi vastu; on seisukohal, et ETR-kalapüügi vastu võitlemisel peab EL tagama ka Vahemerega piirnevate kolmandate riikide toetuse; on ka seisukohal, et vastavalt sellele tuleks ühtlustada kontrollimenetlused kogu Vahemere piirkonnas, võttes arvesse suuri erinevusi kontrolli- ja karistusmenetluste kohaldamisel,

18.  rõhutab veel kord, et rannikukogukonnad mõjutavad suurel määral seda, kui tõhusad on ETR-kalapüügi ennetamis-, avastamis- ja tuvastamismeetmed;

19.  peab esmatähtsaks kontrollitegevuse tõhustamist nii maismaal, kogu turustusahela (turud ja toitlustusettevõtted) ulatuses, kui ka merel, eelkõige piirkondades, kus kalapüük on ajutiselt peatatud või keelatud;

20.  on seisukohal, et sotsiaalse ebavõrdsuse vältimiseks tuleb püügivõimalused eraldada objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide, sh keskkondlike, sotsiaalsete ja majanduslike kriteeriumite alusel, pöörates nõuetekohast tähelepanu väiksema mõjuga püügimeetoditele; leiab, et püügivõimalused tuleks õiglaselt jaotada ka eri kalandussektorite vahel (sh traditsiooniline ja väikesemahuline kalapüük); on ka seisukohal, et tuleks pakkuda stiimuleid kalalaevadele, mis kasutavad selektiivsemaid püügivahendeid või keskkonda vähem mõjutavaid püügimeetodeid kooskõlas ühist kalanduspoliitikat käsitleva määruse artikliga 17;

21.  on seisukohal, et Vahemere kalavarude ammendumise probleem tuleks lahendada tööndus- ja harrastuskalapüügile kehtestatud kalavarude majandamise ning kaitsemeetmete abil, mis hõlmavad peamiselt kalapüügile kehtestatud ala- ja ajapõhiseid piiranguid ning päeva ja nädala piirnorme, samuti vastavalt vajadusele kvoote; leiab, et see tagaks võrdsed tingimused kolmandate riikidega ühiste kalavarude osas; on seisukohal, et nimetatud meetmed tuleks kavandada tihedas koostöös asjaomase sektoriga, et tagada nende tõhus rakendamine;

22.  väljendab heameelt, et Euroopa Kalanduskontrolli Ameti kontrollkäikude hulk on suurenenud, ja rõhutab vajadust tugevdada jõupingutusi võitluses kahe suure probleemiga, mis ilmnesid 2016. aastal seoses nõuetele vastavusega: valeandmete esitamine dokumentides (logiraamatud, lossimis- ja ümberlaadimisdeklaratsioonid, müügiarved jne) ning keelatud või nõuetele mittevastavate püügivahendite kasutamine;

23.  rõhutab, et reformitud ühises kalanduspoliitikas kehtestatud lossimiskohustusest tulenev vastutus ei tohi mingil juhul langeda kaluritele;

24.  palub uurida, millised on saagi tagasiheite lõpetamise tagajärjed mereorganismide ja teiste liikide, näiteks kajakate toitainete puuduse seisukohast;

25.  märgib, et Vahemere merekaitsealade süsteem ei hõlma piisavalt suurt pindala ning et eri merepiirkondade hõlmatus on väga erinev; juhib tähelepanu majandusressursside üldisele nappusele; leiab, et on oluline tunnustada ja tugevdada merekaitsealade rolli teadusuuringute, konkreetsete meetmete rakendamise ning kaluritega koostöö ja jagatud haldamise tipptasemel laboritena, ning optimeerida merekaitsealade kasutamist, võttes arvesse teaduslikke arvamusi ja kaitse-eesmärke; peab seoses sellega oluliseks kindlustada süsteemi rahastamise stabiilne kasv; peab ülimalt tähtsaks teha tõhusamat koostööd Vahemere üldise kalanduskomisjoni ja kolmandate riikidega, et määrata kindlaks piirkonnad, mille suhtes kohandada kaitsemeetmeid, ning luua merekaitsealade tõhususe kontrollimiseks efektiivne järelevalve- ja kontrollisüsteem;

26.  rõhutab, kui tähtis on tagada, et kooskõlas ÜRO kestliku arengu eesmärgiga nr 14.5 hõlmaksid merekaitsealad 2020. aastaks vähemalt 10 % Vahemerest; teeb selle eesmärgi saavutamiseks Vahemere üldisele kalanduskomisjonile ettepaneku võtta oma 2018. aasta istungjärgul vastu järkjärguline ajakava koos vastavate eesmärkidega; rõhutab, et olemasolevaid merekaitsealasid ei majandata sageli nõuetekohaselt; on seetõttu veendunud, et lisaks tõhusa järelevalve- ja kontrollisüsteemi kasutuselevõtmisele on vajalik välja töötada ja kohaldada majandamismeetmeid, mis oleksid kooskõlas ökosüsteemipõhise lähenemisviisiga, et saaks kontrollida kaitsemeetmete tõhusust;

27.  rõhutab eriti vajadust kaitsta koostööd selliste tundlike piirkondade majandamises, mis kujutavad endast majanduse seisukohast kõige tähtsamate liikide olulisi kudemispaiku (nt Jabuka Pomo süvik Aadria meres);

28.  rõhutab, et Vahemerele on iseloomulik bioloogiliselt ainulaadne liikide populatsioon, mida kasutavad eri riikide kalalaevastikud, ja seega on äärmiselt tähtis kõigi sidusrühmade vaheline tihe koostöö ja kalapüüki reguleerivate meetmete kooskõlastamine igal tasandil;

29.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid mereprügi ja merre sattunud plasti probleemiga tegelemiseks, sest see põhjustab tõsiseid keskkonna-, ökoloogilisi, majanduslikke ja tervisekahjustusi;

30.  peab majandamiskavade puhul oluliseks mitmekesist ja diferentseeritud lähenemisviisi koos erinevate kriteeriumitega, mis põhinevad liikide bioloogilistel tunnustel ja kalapüügimeetodite tehnilistel näitajatel; on samuti veendunud, et iga mitmeaastase majandamiskava osaks peaks olema asjakohane ruumiline (roteeruvad kalastuskeelu piirkonnad ning teatavate kalapüügimeetodite täielik või osaline keelustamine) ja ajaline (bioloogilise taastumise periood) kavandamine, samuti tehniliste meetmete edendamine, mille eesmärk on saavutada püügivahendite võimalikult suur selektiivsus; rõhutab vajadust näha ette piisavad rahalised hüvitised;

31.  väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuste üle Vahemere mitmeaastase majandamiskava koostamiseks; rõhutab ühise kalanduspoliitika põhise piirkondadeks jaotamise olulisust Vahemerel toimuva kalapüügi haldamiseks; nõuab, et Vahemere nõuandekomisjon (MEDAC) oleks kaasatud mitmeaastase majandamiskava ja piirkondlike meetmete koostamise ja kasutuselevõtmise protsessi kõikidel etappidel;

32.  rõhutab, et kalavarude bioloogilise taastumise perioodidel tuleb kaluritele tagada piisav sissetulek;

33.  toonitab, et Vahemere piirkonnas tuleks iga kaubandusliku ja harrastuskalapüügi sihtmärgiks oleva liigi puhul kehtestada lubatud alammõõt vastavalt suguküpsusele, tuginedes parimatele teaduslikult põhjendatud teadmistele; juhib tähelepanu vajadusele võtta meetmeid nende lubatud alammõõtude rangemaks jõustamiseks;

34.  peab vajalikuks soodustada koordineeritud meetmete rakendamist ELi mittekuuluvate Vahemere riikidega, tugevdades eri osapoolte vahelist poliitilist ja tehnilist koostööd piirkonnas tegutsevate rahvusvaheliste institutsioonide egiidi all; väljendab heameelt seoses hiljuti käivitatud komisjoni programmiga MedFish4Ever, milles kutsutakse üles tegutsema, et peatada Vahemere kalavarude seisundi halvenemine; rõhutab vajadust teha selle programmi raames kõik võimalik, et edendada Vahemere-äärsetes riikides säästvat kalapüüki;

35.  rõhutab vajadust töötada välja ja kehtestada ruumilisi ja ajalisi keelde käsitlev kokkulepe, millega kehtestatakse ajutised piirangud teatavate liikide kudemisaladel kogu aasta vältel; juhib tähelepanu asjaolule, et selline püügikoormuse periodiseerimine ja täpsustamine on äärmiselt kasulik ning et selle kavandamine tuleb kooskõlastada kalastuskogukondade ja teadlastega;

Meetmed seoses kolmandate riikidega

36.  kutsub komisjoni üles toetama Vahemere üldise kalanduskomisjoni kaudu meetmeid nende kalavarude olukorra parandamiseks, mida jagatakse kolmandate riikidega, toetudes loodud koostööle kalandusvaldkonna esindusorganisatsioonide, kalandussektoris tegutsevate ettevõtjate ning asjaomaste kolmandate riikide vastavate asutuste või organisatsioonide vahel;

37.  märgib, et Vahemerel tegutsevate ELi ja kolmandate riikide laevu käsitleva ühise reguleeriva raamistiku puudumine põhjustab ebaausat konkurentsi kalurite vahel ning samal ajal seab ohtu jagatud liikide püügi pikaajalise jätkusuutlikkuse;

38.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on koostöö ja vajadus edendada nõuetele vastavust ja võrdseid tingimusi kolmandate riikide ja piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonidega, samuti on vaja tugevdada merepiirkondade ja kalavarude majandamise horisontaalset koordineerimist väljaspool riiklikke jurisdiktsioone;

39.  kutsub komisjoni üles aitama ELi mittekuuluvatel riikidel saavutada säästvat kalandust, toetades väikesemahulist rannapüüki, jagades parimaid tavasid ja hoides suhtluskanaleid avatuna, ning seada sisse vajalik dialoog asjaomaste eri riikide valitsustega, et nõuetekohaselt toetada üldise kalanduskomisjoni vahestrateegia (2017-2020) rakendamist ja pöörata Vahemere kalavarude seisundi murettekitav suundumus vastupidiseks; kutsub komisjoni üles korraldama Vahemere-äärsete kolmandate riikidega tõhusa teabevahetuse nende riikide Vahemerel tegutsevate püügilaevastike tegevuse üle;

40.  nõuab piirkondliku kava kehtestamist üldise kalanduskomisjoni egiidi all, et tagada võrdsed tingimused kõigile Vahemere piirkonnas kalastavatele alustele ning kindlustada tasakaal kalavarude ja kõigi rannikuriikide laevastike püügivõimsuse vahel; nõuab ka piirkondliku keskuse loomist laevaseire satelliitsüsteemi (VMS) ja ühiste inspekteerimistoimingute jaoks;

41.  soovitab, et komisjon katkestaks impordi sellistest kolmandatest riikidest, kes ei võta vajalikke meetmeid ETR-kalapüügi ennetamiseks, takistamiseks või kaotamiseks, mis on vastavalt rahvusvahelisele õigusele nende kui lipuriikide, sadamariikide, rannikuriikide või kaubandusriikide kohus;

42.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama ja igal viisil abistama kolmandaid riike ning tegema nendega koostööd, et võidelda paremini ETR-kalapüügiga kogu Vahemere piirkonnas;

43.  kutsub rannikupiirkonna riike tungivalt üles tegema koostööd, et luua kalapüügipiiranguga alad ja merekaitsealad, sh rahvusvahelistes vetes;

44.  juhib tähelepanu vajadusele kehtestada kogu Vahemere piirkonnas harrastuskalapüügi majandamise põhireeglid;

Sotsiaal-majanduslikud aspektid

45.  juhib tähelepanu sellele, et 250 000 inimest töötab otseselt laevade pardal ja et kalandussektorist sõltuvate inimeste arv on kordades suurem, kui arvestada perekondi, kelle elatis tuleneb piirkondlikust kalapüügist ja kes töötavad kalandusega seotud tööstusharudes, nagu töötlemine, laevade hooldamine ning turism, sh harrastuskalapüügiga seotud turism; märgib, et 60 % kalandusega seotud töökohtadest asuvad Vahemere lõuna- ja idapiirkonna arengumaades, mis näitab, kui oluline on väikesemahulise (käsitööndusliku ja traditsioonilise) ja harrastuskalapüügi roll nende piirkondade ja eriti kõige haavatavamate rannikukogukondade jätkusuutlikus arengus;

46.  peab oluliseks kalurite töötingimuste parandamist, alustades väärikast töötasust ja ausast konkurentsist, pöörates erilist tähelepanu õnnetusjuhtumite kõrgele määrale selles sektoris ning suurele kutsehaigustesse haigestumise ohule; teeb liikmesriikidele ettepaneku luua sissetulekutoetuse vahendid vastavalt iga liikmesriigi seadustele ja tavadele; lõpuks soovitab liikmesriikidel luua stabiilse tulu hüvitusfondi, millest kaetakse ajavahemikud, kui kalapüüki ei toimu seda võimatuks muutvate ebasoodsate ilmastikuolude, püütavate liikide kaitseks kehtestatud keeluaegade (bioloogilise taastumise aeg), keskkonnakatastroofide, pikaajalise keskkonnasaaste või mereliste biotoksiinidega saaste tõttu;

47.  märgib, et ELi kalandussektoris kestab juba mitmeid aastaid raske periood, mille põhjuseks on tootmiskulude suurenemine ning kalavarude, saagikuse ning sissetuleku pidev vähenemine;

48.  märgib, et sektori sotsiaal-majanduslik olukord on halvenenud mitmesugustel põhjustel, näiteks kalavarude kahanemise, kalade esmamüügihinna languse (mis ei kajastu jaehinnas, kuna enamiku vahendajate puhul jaguneb lisaväärtus sektori väärtusahelas ebaõiglaselt ja mõnes piirkonnas valitsevad turustamist monopolid) ning kütusehinna tõusu tõttu; märgib, et need raskused on soodustanud püügikoormuse kasvu, mis tekitab eriti suuri probleeme väikesemahulisele kalapüügile ning võib tõesti ohustada selle traditsioonilise eluviisi tulevikku ning kalapüügist suurel määral sõltuvate kohalike kogukondade püsimajäämist;

49.  rõhutab, kui tähtis on töötada välja algatusi, millel võiks olla soodne mõju tööhõivele ja mis haakuvad püügikoormuse vähendamisega, nagu näiteks kalastusturism või teadustegevus;

50.  kutsub komisjoni ja liikmesriike tegema kõigile kalandussektori töötajatele kättesaadavaks inimväärsed töötingimused ja piisava sotsiaalkaitse, sõltumata nende tööandjaks oleva äriühingu liigist ja suurusest, töötamise kohast või selle aluseks olevast töölepingust, kasutades ka piirkonnas sõlmitud säästva kalapüügi partnerluslepinguid selleks, et võidelda sotsiaalse dumpingu vastu ning parandada juurdepääsu turgudele ja rahastamisele, parandada koostööd ametiasutuste ja institutsioonidega ning mitmekesistada elatise teenimise võimalusi; toonitab tulemusliku tööinspektsiooni ja -kontrollide tähtsust;

51.  rõhutab vajadust parandada kalurite töötingimusi, võttes arvesse õnnetusjuhtumite kõrget määra selles sektoris ja ebaproportsionaalselt suurt nii füüsilist kui ka vaimset laadi kutsehaigustesse haigestumise ohtu; rõhutab vajadust tagada kaluritele nõuetekohane töö- ja eraelu tasakaal; rõhutab, et nii laevadel kui ka maal on tähtis tagada piisavad sanitaartingimused, inimväärne majutus ja vaba aja veetmise võimalused; rõhutab vajadust tagada sadamate ja veeteede pidev laevatatavus ja kasutamisohutus;

52.  rõhutab vajadust tagada, et kõik ELi imporditavad kalad ja kalasaadused oleksid kooskõlas rahvusvaheliste keskkonna-, tööõiguse ja inimõiguste nõuetega; kutsub komisjoni ja liikmesriike töökohtade ja majanduskasvu kaitsmiseks tagama kalandussektoris ausa konkurentsi ja jätkusuutlikkuse; rõhutab, et see ei ole oluline mitte ainult liidusisese konkurentsi seisukohast, vaid samuti ja eelkõige kolmandates riikides asuvate konkurentide suhtes;

53.  leiab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid edendama Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi (EMKF) ja Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendist eraldatavate rahaliste vahendite täielikku ärakasutamist; on seisukohal, et komisjon peaks tegema kõik endast oleneva, et aidata nii liikmesriikidel kui ka ELi mittekuuluvatel riikidel kasutada kõiki olemasolevaid rahalisi vahendeid tõhusaimal viisil, eelkõige selleks et:

   parandada töötingimusi ja -ohutust laevadel;
   tõsta noorte töölevõtmise, hariduse ja multidistsiplinaarse koolituse kaudu töö ja kutseõppe staatust ning toetada uute majandustegevuse vormide tekkimist ja arengut sektoris;
   väärtustada naiste rolli kalanduses ja sellega otseselt seotud tootmissektorites, arvestades, et naised moodustavad 12 % kogu sektori töötajatest;

54.  tuletab meelde, et EMKFi ülesanne on aidata väikesemahulise kalapüügi valdkonnas püügiseadmeid uuendada, et täita eelkõige lossimiskohustusega seotud märkimisväärseid piiranguid;

55.  kutsub komisjoni üles julgustama kalanduse kohalike algatusrühmade moodustamist ja tegevust, mis toetab säästva kalanduse mudelit;

56.  leiab, et oluline on edendada, väärtustada ja soodustada sama piirkonna kalurite, eelkõige väikekalurite koostööd, et ühiselt kavandada ja majandada kohalikke kalavarusid, pidades silmas tõhusate ja konkreetsete kriteeriumite alusel piirkondadeks jaotamist kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega; leiab, et kutsealade, eesmärkide, tehniliste näitajate ja kasutatavate püügivahendite tohutu killustatus ja diferentseeritus on Vahemere kalanduse eripära ning et seetõttu ei pöörataks valdkonnaülese ja ühtse lähenemisviisiga sellistele kohalikele eripäradele tähelepanu;

57.  märgib, et hoolimata hiljutistest edusammudest on endiselt palju kalavarusid, mille seisundi kohta puudub usaldusväärne hinnang, ning et kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) kurdab, et hindamiste arv on koguni vähenenud 44-lt 2012. aastal kõigest 15-le 2014. aastal; rõhutab, et kalavarude säästva majandamise saavutamiseks on oluline tagada kiire ja nõuetekohane andmete kogumine ning julgustada ja toetada suurema hulga uuringute algatamist, mis käsitleksid rohkem kalaliike, mis võimaldaks saada rohkem teadmisi kalavarude kohta ja selle kohta, millist mõju avaldavad harrastuskalapüük ja välised tegurid, nagu reostus;

58.  arvab, et ressursside mõistlik ja säästev majandamine sõltub selliste tegurite kohta, nagu püügivõimsus, toimunud püügitegevus, kalanduse sotsiaal-majanduslik olukord ja püütud kalavarude bioloogiline seisund, kogutud andmete mahust ja nende teaduslikust kasutamisest;

59.  märgib, et Vahemere üldise kalanduskomisjoni kohaldamisalal lossitud kalast pärineb vaid 40 % kalavarudest, mille kohta on komisjonile esitatud teaduslik hindamine, ning et kalavarude puhul, mille kohta on koostatud majandamiskava, on see protsent veelgi väiksem; juhib tähelepanu vajadusele parandada kalavarude olukorda käsitlevate teaduslike hindamiste ulatust ning suurendada sellise lossitud kala osakaalu, mis pärineb mitmeaastase majandamiskavaga reguleeritud kalastustegevuse liikidest;

60.  peab oluliseks harrastuskalapüügi püügikoormuse hindamist ning püügiandmete registreerimist igal merealal eraldi ja Vahemere piirkonnas tervikuna;

61.  rõhutab, kui oluline on integreeritud lähenemisviis, millega võetakse samaaegselt arvesse merekeskkonna mitmekesisust, nii püütavate kui ka mittepüütavate mereliikide komplekssust, kalapüügi eripärasid ja eri teostusviise, kala hinna langust esmamüügi korral ja mõnede piirkondade turustusmonopole ning kõiki muid tegureid, mis mõjutavad kalavarude olukorda;

62.  tunnistab, et olemasolevaid andmeid väikesemahulise kalapüügitegevuse ulatuse ja mõju mõõtmiseks on vähe ja need võivad riigiti erineda; tunnistab, et selliste andmete puudumise tõttu kiputakse mittetööstuslikku kalapüüki alahindama;

63.  juhib tähelepanu sellele, et parimate majandamismeetmete kindlaksmääramiseks tuleks paremini mõista eri liiki kalapüügi, eelkõige väikesemahulise ja harrastuskalapüügi majanduslikku ja sotsiaalset mõju;

64.  toetab kindlalt Vahemere üldise kalanduskomisjoni ettepanekut luua püügitegevuse kataloog, kuhu lisatakse teave püügivahendite ja -tegevuse kohta, püügipiirkondade kirjeldus ning teave sihtliikide ja juhupüügi kohta, et anda täielik ülevaade piirkonna püügitegevusest ning koostoimest teiste valdkondadega, nagu harrastuspüük;

65.  leiab, et harrastuskalapüügi suhtes tuleks kohaldada uusi eeskirju ja et lisaks tuleks koostada harrastuskalapüügiga seotud tegevuste kataloog, mis hõlmaks teavet kalapüügivahendite ja -tegevuse kohta ning kalapüügipiirkondade, sihtliikide ja juhupüügi kirjeldust;

66.  kutsub komisjoni üles edendama intensiivset teaduskoostööd ja parandama andmete kogumist kõige olulisemate kalavarude kohta, lühendades andmete kogumise ja lõpphindamise vahele jäävat aega, ning taotlema kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomiteelt uute kalavarude hindamisi; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et suurema osa Vahemerel lossitud saagi puhul on tegu liikidega, mille kohta on vähe andmeid (nn data deficient fisheries);

67.  rõhutab tungivat vajadust jagada andmeid ning võidelda nende kättesaamatuse ja hajumise vastu, võttes kasutusele ühise andmebaasi, mis sisaldab põhjalikke ja usaldusväärseid andmeid kalavarude kohta, ning luues ekspertide ja teadusasutuste võrgustiku, mis tegeleb eri kalandusvaldkondadega; rõhutab, et see ELi vahenditest rahastatav andmebaas peaks sisaldama kõiki andmeid kalaliikide ja kalanduse, sealhulgas harrastuskalapüügi kohta, geograafiliste alapiirkondade lõikes, et hõlbustada kvaliteedikontrolli, koguda sõltumatuid ja põhjalikke andmeid ja seega hinnata paremini varusid;

68.  märgib, et ETR-kalapüügi mõju, omadusi ja ulatust ei hinnata praegu piisavalt, nende suhtes rakendatakse Vahemere piirkonda kuuluvates riikides erinevaid hinnanguid ning seetõttu ei ole need riigid kalapüügi hetkeseisu ja suundumusi käsitlevates andmetes korrektselt esindatud; rõhutab, et neid riike tuleks kalavarude majandamise eesmärgil teostatavate teaduslike hindamiste väljatöötamisel asjakohaselt arvesse võtta;

69.  kutsub liikmesriike üles toodete märgistamise ja jälgitavuse abil võitlema mereandide võltsimise vastu ning tõhustama ebaseadusliku kalapüügi vastaseid jõupingutusi; väljendab kahetsust seoses puuduliku teabega enamiku kalavarude seisundi kohta (nn puudulike andmetega kalavarud) ning asjaoluga, et umbes 50 % püügist jääb ametlikult deklareerimata ja lossitud saagist pärineb umbes 80 % puudulike andmetega kalavarudest;

70.  kutsub liikmesriike üles ratifitseerima ja täielikult rakendama kõiki asjaomaseid ILO konventsioone, mis puudutavad kalandussektori töötajaid, eesmärgiga tagada neile head töötingimused, ning tugevdama kollektiivläbirääkimiste institutsioone, et merendusvaldkonna töötajad, sh füüsilisest isikust ettevõtjad, saaksid kasutada oma õigusi;

71.  kutsub komisjoni üles julgustama ja toetama investeeringuid kalandussektori mitmekesistamisse ja innovatsiooni, arendades vastastikku täiendavaid tegevusi;

Teadlikkus

72.  rõhutab, et olulisi tulemusi ja täielikku elluviimist on võimalik saavutada kalandussektori ettevõtjate vastutustundliku tegevuse ja teadlikkuse abil, arendades kõikide kalurite (nii elukutseliste kui ka harrastuskalurite) oskusi, koolitades neid ning kaasates nad otsustusprotsessi, kasutades lisaks erimeetmeid heade tavade levitamiseks;

73.  peab oluliseks edendada tarbijate asjakohast teavitamist, et võimaldada täpselt teada pakutava toote päritolu ning püügimeetodit ja -kuupäeva iseärasusi, kusjuures asjaomase teabe esitamine tarbijale peab olema kohustuslik; samuti on vaja analüüsida ja hinnata, kas uues ühises turukorralduses ette nähtud meetmed on aidanud kaasa tarbijatele esitatava teabe parandamisele;

74.  peab oluliseks suurendada ka tarbijate teadlikkust ja harida neid vastutustundlikult kala tarbima, et eelistataks kohalikke kalaliike, mis on püütud säästvaid tehnikaid kasutades ning mis võimaluse korral ei pärineks ülepüütud ega laialdaselt turustatud kalavarudest; peab seetõttu vajalikuks luua koostöös asjaomaste sidusrühmadega tõhus ja usaldusväärne jälgitavuse ning märgistamise süsteem, et teavitada tarbijaid ja võidelda muu hulgas toidupettuste vastu;

75.  on veendunud, et ausa konkurentsi, tarbijate nõudmiste, kalapüügisektori jätkusuutlikkuse ja töökohtade säilitamise vahel tuleb leida õige tasakaal; rõhutab, et probleemide lahendamiseks ja Vahemere seisundi parandamiseks on vaja terviklikku lähenemisviisi ja kõigi Vahemeremaade tugevat poliitilist tahet;

76.  väljendab heameelt seoses kampaaniaga MedFish4Ever, mille komisjon algatas eesmärgiga suurendada üldsuse teadlikkust Vahemere olukorra kohta;

77.  on seisukohal, et koolidesse ja haiglatesse ning muudesse avalikesse keskustesse tuleb tarnida kohalikku kala;

78.  rõhutab asjaolu, et uue olukorra ning kõigi uute omavahel läbipõimunud tegurite tõttu Vahemere piirkonnas tuleks määrus (EÜ) nr 1967/2006 Vahemere osas läbi vaadata, et viia see vastavusse hetkeolukorraga;

79.  juhib tähelepanu sellele, et määrus (EÜ) nr 1967/2006 tuleb läbi vaadata, eelkõige see osa, mis käsitleb teatavate traditsiooniliste kalapüügivahendite kasutamise keeldu (nt nakkevõrgu kasutamise keeld väljaspool töönduskalapüügi kategooriat), ja sätted, mis on seotud kalapüügivahendite konkreetsete omadustega, nt kalavõrkude kõrgus ja võrgusilma suurus, ja sellega, kui sügaval ning kui kaugel kaldast võib neid püügivahendeid kasutada;

o
o   o

80.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.
(2) ELT L 164, 25.6.2008, lk 19.
(3) ELT L 409, 30.12.2006, lk 11.
(4) ELT L 286, 29.10.2008, lk 1.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0343.

Õigusalane teave