Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 4. juuli 2017 - StrasbourgLõplik väljaanne
Uue voliniku ametissenimetamine
 ELi ja Kosovo vaheline Kosovo liidu programmides osalemise üldpõhimõtteid käsitlev raamleping ***
 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine – Hispaania taotlus EGF/2017/001 ES/Castilla y León mining
 Euroopa standardid 21. sajandil
 Liikumine üleeuroopalise pandikirjade raamistiku suunas
 Kalastusturismi roll kalapüügi mitmekesistamises
 Liiklusõnnetuste aegumistähtajad
 Tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded
 Makromajanduslik finantsabi Moldova Vabariigile ***I
 Tulumaksualase teabe avalikustamine teatavate äriühingute ja filiaalide poolt ***I
 Ukraina suhtes ajutiste ühepoolsete kaubandusmeetmete kehtestamine ***I
 Paranduseelarve projekt nr 2/2017: 2016. aasta ülejäägi kandmine eelarvesse
 Toodete eluea pikendamine: kasu tarbijatele ja äriühingutele
 Inimõiguste rikkumisega tegelemine, pidades silmas sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid, sealhulgas genotsiidi
 Eraturvafirmad
 Töötingimused ja ebakindlad töösuhted

Uue voliniku ametissenimetamine
PDF 230kWORD 42k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta otsus Mariya Gabriel’i komisjoni liikmeks nimetamise heakskiitmise kohta (C8‑0166/2017 - 2017/0805(NLE))
P8_TA(2017)0275

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 246 teist lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe(1) punkti 6,

–  võttes arvesse Kristalina Georgieva lahkumist komisjoni liikme ametist,

–  võttes arvesse, et 29. mai 2017. aasta kirjas konsulteeris nõukogu Euroopa Parlamendiga Mariya Gabriel’i komisjoni liikmeks nimetamise otsuse asjus, mis võetakse vastu ühisel kokkuleppel komisjoni presidendiga (C8‑0166/2017),

–  võttes arvesse 20. juunil 2017. aastal toimunud Mariya Gabriel’i kuulamist tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon ning kultuuri‑ ja hariduskomisjoni juhtimisel ja siseturu‑ ja tarbijakaitsekomisjoni, õiguskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni osavõtul ning kõnealuse kuulamise põhjal antud hinnangut,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 118 ja VI lisa,

1.  kiidab heaks Mariya Gabriel’i nimetamise komisjoni liikmeks komisjoni koosseisu järelejäänud ametiajaks 31. oktoobrini 2019;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.


ELi ja Kosovo vaheline Kosovo liidu programmides osalemise üldpõhimõtteid käsitlev raamleping ***
PDF 234kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Kosovo(1) vahelise Kosovo liidu programmides osalemise üldpõhimõtteid käsitleva raamlepingu sõlmimise kohta (13391/2016 – C8‑0491/2016 – 2013/0115(NLE))
P8_TA(2017)0276A8-0207/2017

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (13391/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Kosovo(2) vahelise Kosovo liidu programmides osalemise üldpõhimõtteid käsitleva raamlepingu eelnõu (13393/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 212, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ning artikli 218 lõikele 7 (C8‑0491/2016),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8‑0207/2017),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Kosovo valitsusele ja parlamendile.

(1)* Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244(1999) ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.
(2)* Kõnealune nimetus ei piira seisukohti staatuse suhtes ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244(1999) ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta.


Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmine – Hispaania taotlus EGF/2017/001 ES/Castilla y León mining
PDF 259kWORD 47k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Hispaania taotlus – EGF/2017/001 ES/Castilla y León mining) (COM(2017)0266 – C8‑0174/2017 – 2017/2079(BUD))
P8_TA(2017)0277A8-0248/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0266 – C8‑0174/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1309/2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006(1) (edaspidi „EGFi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 12,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3) (edaspidi „2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe“), eriti selle punkti 13,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 13 ette nähtud kolmepoolset menetlust,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0248/2017),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, millega osutada täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste või üleilmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel, ning aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.  arvestades, et koondatud töötajatele antav liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008. aastal toimunud lepituskohtumisel, ning võttes Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „EGF“) kasutuselevõtmise üle otsustamisel nõuetekohaselt arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

C.  arvestades, et EGFi määruse vastuvõtmine väljendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel saavutatud kokkulepet, mille kohaselt tuleb EGFi kriisi korral kasutamise kriteerium uuesti kasutusele võtta, suurendada liidu rahalist toetust kavandatud meetmete hinnangulisest kogumaksumusest 60 %‑ni, teha EGFi kasutuselevõtmise taotluste menetlemine komisjonis ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt tõhusamaks, lühendades selleks hindamis- ja heakskiitmisaega, lisada toetuskõlblike tegevuste alla ja toetusesaajate ringi ka füüsilisest isikust ettevõtjad ja noored ning rahastada oma ettevõtte loomise stiimuleid;

D.  arvestades, et Hispaania esitas taotluse EGF/2017/001 ES/Castilla y León mining, et saada EGFist rahalist toetust seoses koondamistega NACE Revision 2 osa 5 (kivi‑ ja pruunsöe kaevandamine) alla kuuluvas majandussektoris NUTS 2. tasandi piirkonnas Castilla‑Leónis (ES41), ning arvestades, et eeldatavalt osaleb meetmetes 339 koondatud töötajat ning 125 alla 30‑aastast mittetöötavat ja mitteõppivat noort; arvestades, et koondamised viisid läbi ettevõtjad Hullera Vasco Leonesa SA, Centro de Investigación y Desarrollo SA, Hijos de Baldomero García SA, Minas del Bierzo Alto SL ja Unión Minera del Norte SA;

E.  arvestades, et taotlus esitati EGFi määruse artikli 4 lõike 2 kohase sekkumiskriteeriumi alusel, millega tehakse erand artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud kriteeriumist, mille kohaselt on toetuse saamise tingimuseks vähemalt 500 töötaja koondamine üheksakuulise vaatlusperioodi jooksul ettevõtjate juures, kes tegutsevad samas NACE Revision 2 osa tasandil määratletud majandussektoris ja asuvad ühe liikmesriigi NUTS 2. tasandi piirkonnas või kahes külgnevas piirkonnas;

1.  nõustub komisjoniga, et EGFi määruse artikli 4 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud ja seetõttu on Hispaanial õigus saada nimetatud määruse alusel 1 002 264 eurot rahalist toetust, mis moodustab 60 % 1 670 440 euro suurustest kogukuludest;

2.  märgib, et Hispaania ametiasutused esitasid taotluse EGFist rahalise toetuse saamiseks 20. jaanuaril 2017 ning komisjon lõpetas taotluse hindamise 2. juunil 2017 ja tegi selle samal päeval Euroopa Parlamendile teatavaks;

3.  tuletab meelde, et viimase kümne aasta jooksul on söe tootmine liidus järsult vähenenud ja söe ülemaailmne hind järsult langenud ning see on toonud kaasa kivisöeimpordi suurenemise kolmandatest riikidest ja mitme liidu söekaevanduse muutumise kahjumlikuks, mistõttu need tuleb sulgeda; juhib tähelepanu, et need suundumused on veelgi märgatavamad Hispaanias ning on toonud kaasa söekaevandussektori reorganiseerimise ja ümberkujundamise; rõhutab, et tööhõivet Castilla‑Leóni piirkonnas on tõsiselt mõjutanud kriis kaevandussektoris, ning juhib tähelepanu, et ainuüksi Castilla‑Leóni piirkonnas tuli ajavahemikul 2010–2016 sulgeda kümme söekaevandusettevõtet;

4.  märgib, et Hispaania taotles erandi tegemist artikli 4 lõike 1 punktist b, sest koondamistest mõjutatud piirkond koosneb kõrvalises ja hõredalt asustatud Kantaabria mägedevahelises orus asuvast mitmest väikesest isoleeritud linnast, millest enamus sõltub suurel määral söe kaevandamisest ning mis kannatavad piiratud ühenduvuse all, mistõttu neid võib käsitleda väikese tööturuna artikli 4 lõike 2 kohaselt;

5.  toob eelkõige esile väga madala rahvastikutiheduse, mägise pinnavormiga seotud probleemid ja keeruka tööhõiveolukorra Leóni ja Palencia provintside põhjaosas; väljendab muret rahvastiku järsu vähenemise pärast, mis on olnud kõige suurem alla 25‑aastaste seas;

6.  juhib tähelepanu, et rahaline toetus on suunatud 339 koondatud töötajale, kellest 97 % on mehed;

7.  pooldab Hispaania otsust osutada kuni 125 mittetöötavale ja mitteõppivale alla 30‑aastasele noorele EGFist kaasrahastatavaid individuaalseid teenuseid; on arusaamisel, et need teenused sisaldavad toetust neile, kes soovivad oma ettevõtet luua;

8.  märgib, et meetmed lähtuvad Castilla‑Leóni piirkonnas töökohtade loomist ja tootmistegevust käsitlevast uuringust eesmärgiga paketis nimetatud algatusi paremini määratleda;

9.  märgib, et Hispaanial on kavas võtta kõnealuses taotluses käsitletud koondatud töötajate ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte jaoks kasutusele kuut tüüpi meetmeid: i) tutvustav kohtumine ja teabetunnid, ii) kutsenõustamine ja nõustamine, iii) aktiivse tööotsimise toetamine, iv) valdkonnaüleste oskuste ja pädevuste alane koolitus ning kutseõpe, v) ettevõtluse edendamine ja vi) ettevõtluse alustamise toetus ning stiimulite programm;

10.  märgib, et stiimulid moodustavad 19,53 % kogu individuaalsete teenuste meetmepaketist, mis on tunduvalt väiksem suhtarv kui EGFi määruses sätestatud maksimaalselt 35 %, ning nende meetmete puhul nõutakse sihtrühma kuuluvate toetusesaajate aktiivset osalemist tööotsingus või koolitusmeetmetes;

11.  märgib, et pakutav koolitus hõlmab tööotsingutehnikaid käsitlevaid seminare, koolitust isiklike ja sotsiaalsete oskuste ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) valdkonnas ja võõrkeelte õpetamist, kutseõppes aga keskendutakse kas kaevandamisega seotud oskuste täiendamisele, mis võivad olla olulised teiste majandussektorite töökohtadel, või arendatakse oskusi sellistes valdkondades nagu turism ja hotellindus maapiirkondades, kaevanduspiirkondade keskkonna taastamine, taasmetsastamine ja maastikukujundus;

12.  peab tervitatavaks konsulteerimist sidusrühmadega, sealhulgas ametiühingute, ettevõtjate ühenduste, piirkonna majandusarengu, innovatsiooni, rahastamise ja äriühingute rahvusvahelistumise ameti ja piirkondliku avaliku tööturuasutuse juurde kuuluva riikliku fondiga, mis toimusid piirkonna tasandil eesmärgiga koostada kooskõlastatud individuaalsete teenuste pakett, ning et EGFi vahenditest rahastatavate meetmete kättesaadavaks tegemisel ja fondi rakendamisel kohaldatakse soolise võrdsuse poliitikat ja mittediskrimineerimise põhimõtet;

13.  tuletab meelde, et vastavalt EGFi määruse artiklile 7 tuleks kooskõlastatud individuaalse teenuste paketi koostamisel prognoosida tööturu väljavaateid ja seal vajatavaid oskusi ning kooskõlastatud pakett peaks olema kooskõlas ressursitõhusa ja jätkusuutliku majanduse suunas liikumise eesmärgiga;

14.  väljendab heameelt selle üle, et toetused ülalpeetavate isikute hooldajatele on arvatud pakutavate stiimulite hulka, sest sellel võib olla soodne mõju soolisele tasakaalule; palub komisjonil esitada üksikasjalikku teavet selle kohta, kuidas seda võimalust on kasutatud;

15.  tuletab meelde vajadust kujundada kiiresti ümber liidu majandus ja edendada vajalikke töökohti vastavalt Pariisi COP 21 kokkuleppele;

16.  võtab teadmiseks, kui tähtis on algatada teabekampaania, et jõuda nende mittetöötavate ja mitteõppivate noorteni, kes on kõnealuste meetmete raames toetuskõlblikud, tagades võimaluse korral soolise tasakaalu;

17.  kutsub komisjoni üles käsitlema tulevastes ettepanekutes põhjalikumalt kasvuväljavaadetega sektoreid, mis seetõttu võtavad tõenäoliselt inimesi tööle, ning koguma tõendatud andmeid EGFi rahastamise mõju kohta, muu hulgas töökohtade kvaliteedi ja EGFi toetuse abil tööturule tagasi pöördumise kohta;

18.  märgib, et Hispaania ametiasutused on kinnitanud, et toetuskõlblikeks meetmeteks ei anta toetust liidu muudest rahastamisvahenditest, et välistatud on topeltrahastamine ning toetuskõlblikud meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid;

19.  kordab, et EGFi abi ei tohi asendada meetmeid, mille võtmine on siseriikliku õiguse või kollektiivlepingute kohaselt äriühingute kohustus, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

20.  väljendab heameelt asjaolu üle, et sekkumiskava sisaldab järelevalvealgatust, milles sotsiaalpartneritel peaks olema võimalik osaleda ning mille eesmärk on tagada, et ettepanekut rakendatakse kooskõlas algatuses hõlmatud meetmete hulka kuuluvas uuringus esitatud soovitustega kutseõppevajaduste ja tööhõivevõimaluste kohta, ning lisaks tagada eelarve usaldusväärne haldamine;

21.  kordab oma üleskutset komisjonile tagada üldsuse juurdepääs kõigile EGFi juhtumitega seotud dokumentidele;

22.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

23.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Hispaania taotlus – EGF/2017/001 ES/Castilla y León mining)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2017/1372).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 855.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.


Euroopa standardid 21. sajandil
PDF 312kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon Euroopa standardite kohta 21. sajandil (2016/2274(INI))
P8_TA(2017)0278A8-0213/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 1025/2012, mis käsitleb Euroopa standardimist ning millega muudetakse nõukogu direktiive 89/686/EMÜ ja 93/15/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/9/EÜ, 94/25/EÜ, 95/16/EÜ, 97/23/EÜ, 98/34/EÜ, 2004/22/EÜ, 2007/23/EÜ, 2009/23/EÜ ja 2009/105/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 87/95/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 1673/2006/EÜ,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus (küberjulgeoleku direktiiv),

–  võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse (EL) nr 1025/2012 rakendamise kohta aastatel 2013–2015 (COM(2016)0212),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 1. juuni 2016. aasta töödokumenti „Analysis of the implementation of the Regulation No 1025/2012 from 2013 to 2015 and factsheets“ (Analüüs määruse (EL) nr 1025/2012 rakendamise kohta aastatel 2013–2015 ja teabelehed) (SWD(2016)0126),

–  võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa standardid 21. sajandiks“ (COM(2016)0358),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 1. juuni 2016. aasta töödokumenti „Tapping the potential of European service standards to help Europe’s consumers and businesses“ (Euroopa teenusestandardite potentsiaali ärakasutamine, et aidata Euroopa tarbijaid ja ettevõtjaid) (SWD(2016)0186),

–  võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa standardimist käsitlev liidu 2017. aasta töökava“ (COM(2016)0357),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 1. juuni 2016. aasta töödokumenti „The implementation of the actions foreseen in the 2016 Union work programme for European standardisation, including the implementing acts and mandates sent to the European standardisation organisations“ (Euroopa standardimist käsitlevas liidu 2016. aasta töökavas ettenähtud meetmete, sealhulgas Euroopa standardiorganisatsioonidele saadetud rakendusaktide ja volituste rakendamine) (SWD(2016)0185),

–  võttes arvesse komisjoni 19. aprilli 2016. aasta teatist „IKT standardimise prioriteedid digitaalsel ühtsel turul“ (COM(2016)0176),

–  võttes arvesse ühtse turu strateegia raames loodud standardimise ühisalgatust, millele on osutatud komisjoni 28. oktoobri 2015. aasta teatises „Ühtse turu täiustamine: rohkem võimalusi inimestele ja ettevõtetele“ (COM(2015)0550),

–  võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni Euroopa standardimise tuleviku kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Euroopa standardid 21. sajandiks“,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust Euroopa standardimise 2016. aasta töökava kohta,

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni avatud lähtekoodiga tarkvara strateegiat 2014–2017(2),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A8–0213/2017),

A.  arvestades, et Euroopa standardimissüsteemil on ühtse turu saavutamisel keskne roll; arvestades, et komisjoni tegevus Euroopa standardimise ühise nägemuse loomisel tuleneb otseselt president Junckeri komisjoni kümnest prioriteedist, eelkõige ühendatud digitaalse ühtse turu ja ühtse turu strateegia prioriteetidest;

B.  arvestades, et avatud, kaasaval, läbipaistval ja peamiselt turupõhisel Euroopa standardimissüsteemil, mis põhineb usaldusel ja nõuetele vastavusel, on oluline osa positiivses reageerimises Euroopa tööstus-, majandus-, sotsiaal- ja keskkonnapoliitika ja nende valdkondade õiguse kasvavale vajadusele standardite järele, mille abil saavutada tooteohutust, innovatsiooni, koostalitlusvõimet, jätkusuutlikkust ja puudega inimeste juurdepääsu ning parandada kodanike, tarbijate ja töötajate elukvaliteeti;

C.  arvestades, et tõhus Euroopa standardimissüsteem peaks põhinema tööstuse, avaliku sektori asutuste, standardiorganisatsioonide ja teiste huvitatud isikute, näiteks määruse (EL) nr 1025/2012 III lisas loetletud organisatsioonide tihedal partnerlusel ja koostööl;

D.  arvestades, et Euroopa standardid tuleb välja töötada avatud, kaasavas ja läbipaistvas süsteemis, mis põhineb kõigi sidusrühmade konsensusel ja mille eesmärk on määratleda strateegilised tehnilised või kvaliteedinõuded, millega oleksid kooskõlas praegused või tulevased tooted, tootmisprotsessid, teenused või meetodid;

E.  arvestades, et komisjoni teatises IKT standardimise prioriteetide kohta digitaalsel ühtsel turul tunnistatakse avatud standardite väärtust, kuid ei määratleta avatud standardit; arvestades, et avatud standardid on osutunud oluliseks interneti ja internetiteenuste loomisel ja arendamisel, mis on omakorda tugevdanud innovatsiooni, ühiskondlikke ja majanduslikke väljavaateid;

F.  arvestades, et avatud lähtekoodiga tarkvara ja riistvara litsentsimislahendused peaksid ja võivad aidata Euroopa ettevõtetel ja haldusasutustel tagada parem juurdepääs digitaalsetele kaupadele ja teenustele;

G.  arvestades, et moodne ja paindlik Euroopa standardimissüsteem on edasipüüdliku ja uuendatud Euroopa tööstuspoliitika ning ühtse turu toimimise kasulik koostisosa; arvestades, et standardid võivad suurendada ELi ülemaailmset konkurentsivõimet, majanduskasvu, õiglast konkurentsi ja innovatsiooni, toetada kvaliteeti ja ettevõtjaid, sealjuures eelkõige VKEde tegevust ning kaitsta tarbijaid, töötajaid ja keskkonda;

H.  arvestades, et Euroopas eksisteerivad koos kaks eri standardite koostamise süsteemi, nimelt Euroopa Standardikomitee (CEN) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) rakendataval siseriikliku delegeerimise põhimõttel põhinev süsteem ning Euroopa Telekommunikatsioonistandardite Instituudi (ETSI) väljatöötatud tasulise liikmelisusega sidusrühmadel põhinev süsteem; arvestades, et on vaja hinnata määruse (EL) nr 1025/2012 kohaseid standardite väljatöötamise süsteeme, et teha kindlaks olemasolevad probleemid ja head tavad;

I.  arvestades, et määrusega (EL) nr 1025/2012 on standardimisprotsessi täiustatud, sest esimest korda on Euroopa standardimissüsteemi õigusliku aluse kohaselt protsessi kaasatud ühiskondlikud sidusrühmad ja VKEd;

J.  arvestades, et IKT standardid, mis on koostatud valdavalt ülemaailmsel tasandil, võimaldavad välja töötada koostalitlevaid lahendusi täiendavate toodete ja teatavate toodete eri osade jaoks, mis on iseäranis tähtis asjade interneti väljaarendamiseks; arvestades, et standardite killustamine ja omandiõigusega kaitstud või osaliselt suletud lahendused takistavad majanduskasvu ja asjade interneti kasutuselevõttu ning seetõttu on vaja välja töötada strateegiline lähenemine IKT standardimisele, et tagada edukas reageerimine järgmise kümnendi vajadustele, mis võimaldaks ELil säilitada juhtiv roll ülemaailmses standardimissüsteemis;

K.  arvestades, et dokumentide ja andmete avaldamisega täidetakse valitsuse kohustusi ja läbipaistvuse eesmärke, kaasa arvatud valitsuse tegevuse aruandekohuslus, korratavus, jätkusuutlikkus ja usaldatavus; arvestades, et dokumente või andmeid tuleb avaldada avatud ja standarditud vormingus, et vältida ummikseisu, kui tarkvara või müüja ei pruugi enam olla turul kättesaadav, ning et sõltumatud üksused suudaksid kasutada neid vorminguid mitmekesiste, sealhulgas avatud lähtekoodiga arengu- ja ärimudelites, et tagada valitsus- ja haldusprotsesside jätkumine;

L.  arvestades, et transpordisektor on olnud Euroopa ühtse transpordipiirkonna loomiseks vajalike standardite väljatöötamise ja rakendamise esirinnas;

Üldised seisukohad

1.  pooldab komisjoni üldist standardimispaketti, mille eesmärk on koos IKT standardeid käsitleva teatise ja standardimise ühisalgatusega luua sidus ja lihtne Euroopa standardimispoliitika, säilitades selle mitmed edukad elemendid, kaotades puudused ning leides sobiva tasakaalu Euroopa, riikliku ja rahvusvahelise mõõtme vahel; toonitab, et Euroopa standardimissüsteemi iga tulevane läbivaatamine peaks põhinema praeguse süsteemi tugevatel külgedel, mis on kindel alus selle edasiarendamiseks, ja läbivaatamise käigus tuleks hoiduda äärmuslikest muudatustest, mis võivad kahjustada süsteemi põhiväärtusi;

2.  tunnistab Euroopa standardimissüsteemi spetsiifilisust ja olulisust kõigi sidusrühmade, sealhulgas tööstuse, VKEde, tarbijate ja töötajate seisukohast, ning kutsub komisjoni üles tagama Euroopa süsteemi edasikestmist ja piisavat vahendite hulka süsteemis, et täita määruse (EL) nr 1025/2012 eesmärgid, aidates seega muu hulgas kaasa ettevõtete ja tarbijate huvides ning infotehnoloogia vaba liikumise huvides olevale koostalitlusvõimele, õiguskindlusele ja asjakohaste kaitsemeetmete rakendamisele; kutsub komisjoni üles tagama mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel Euroopa standardimissüsteemi jätkusuutlik eelarve;

3.  avaldab heameelt standardimise ühisalgatuse raames loodud standardite asjakohasust turul käsitleva ümarlaua (SMARRT) üle, mis võimaldab komisjoni ja tööstuse vahelist dialoogi, milles käsitletakse sidusrühmadele täiesti läbipaistvalt standardite komitee päevakorrapunkte;

4.  märgib, et standardid on vabatahtlik, turupõhine vahend tehniliste nõuete ja suuniste kehtestamiseks, mille kasutamine hõlbustab kaupade ja teenuste vastavusse viimist Euroopa õigusaktidega ja toetab Euroopa poliitikasuundi, kui need standardid on välja töötatud vastutustundlikul, läbipaistval ja kaasaval viisil; rõhutab siiski, et standardeid ei saa pidada ELi õigusaktideks, kuna õigusaktide ja poliitiliste meetmete üle, mis käsitlevad ohutuse ja tarbija-, tervise-, keskkonna- ja andmekaitse taset ning sotsiaalse kaasatuse taset, otsustab seadusandja;

5.  tunnustab avatud, standarditud vormingute osa valitsuste, haldusasutuste ja Euroopa institutsioonide läbipaistvusega seotud kohustustes; kutsub liikmesriike üles püüdma kohaldada ühtseid standardeid digitaalse halduse valdkonnas, keskendudes eelkõige õigusasutustele ja kohalikele asutustele; rõhutab, et avatud standardid on olulised riiklike avatud andmete ja arukate linnade poliitikasuundade edasi arendamiseks ning et seetõttu tuleb dokumendid ja andmed avaldada avatud, standarditud vormingus, mida saab hõlpsasti rakendada, et hõlbustada andmete taaskasutamist; toonitab avalike hangete ja avatud standardite rolli ühe pakkujaga seotuse vältimisel;

6.  on veendunud, et avatud andmed on endiselt oluline element, eelkõige transpordisektoris, et kasutada ära kõiki digitaalse ühtse turu eeliseid, näiteks mitmeliigilise transpordi edendamist ja arendamist; rõhutab seetõttu, et on vaja rohkem õiguskindlust, eelkõige seoses omandiõiguse ja vastutusega; kutsub komisjoni seega üles avaldama viivitamata standardite väljatöötamise tegevuskava, mille eesmärk on ühtlustada riigi rahastatud transpordiandmed ja programmeerimisliidesed, et edendada andmemahukat innovatsiooni ja uute transporditeenuste osutamist;

7.  rõhutab, et praegune katseasutuste akrediteerimise süsteem ei taga alati, et vabatahtlikult Euroopa standardeid kohaldavad turul olevad tooted ja teenused neile standarditele vastavad; peab kahetsusväärseks, et standardimise ühisalgatuses ja Euroopa standardimist käsitlevas liidu iga-aastases töökavas ei pöörata tähelepanu katseasutuste ja standardite akrediteerimisele, ning kutsub komisjoni üles võtma seda aspekti arvesse uute algatuste esitamisel;

8.  on seisukohal, et avatud standardid peavad põhinema standardimisprotsessi ja standardite väljatöötamise avatusel ning standardite kättesaadavusel rakendamiseks ja kasutamiseks, kooskõlas määrusega (EL) nr 1025/2012 ja WTO põhimõtetega; tunnustab standardi rakendamiseks oluliste patentide tegevuskavas väljendatud komisjoni kavatsust selgitada küsimusi, mis puudutavad õiglasi, mõistlikke ja mittediskrimineerivaid tingimusi (FRAND) ja standardi rakendamiseks oluliste patentide litsentsimist; ergutab komisjoni koos Euroopa standardiorganisatsioonide ja avatud lähtekoodi kogukondadega uurima sobivaid koostööviise;

9.  rõhutab, et Euroopa standardimissüsteem peab toetama Euroopa innovatsiooni ja suurendama liidu konkurentsivõimet, parandama Euroopa positsiooni rahvusvahelises kaubanduses ning suurendama kodanike heaolu; peab seepärast oluliseks, et Euroopa kaitseks oma keskset rolli rahvusvahelises standardimissüsteemis, ja rõhutab, kui oluline on edendada Euroopa standardeid ülemaailmsel tasandil kolmandate riikidega kaubanduslepingute üle peetavatel läbirääkimistel; rõhutab, et Euroopa standardimissüsteemile tuleksid kasuks ka Euroopa standardiorganisatsioonide poolt sõlmitud partnerluslepingud kolmandate riikide standardiorganisatsioonidega, ja märgib, et määruse (EL) nr 1025/2012 artiklites 13 ja 14 nähakse juba ette paljude standardite väljatöötamisega tegelevate organisatsioonide kaasamist IKT valdkonna riigihangetes; soovitab, et Euroopa standardiorganisatsioonid kaaluksid tihedamat koostööd kolmandate riikide riiklike standardiorganisatsioonidega, sealhulgas partnerstandardiorganisatsioonidega, et kasutada tiheda kooskõlastamise pakutavaid võimalusi; ergutab komisjoni, liikmesriike ja Euroopa standardiorganisatsioone jätkama tööd ülemaailmsete standardite loomise nimel, pöörates standardimistöös osaledes tähelepanu ka piirkondlikule kontekstile ja standardi asjakohasusele;

10.  rõhutab, et rahvusvaheline koostöö standardimise valdkonnas aitab tagada läbipaistvust, tõhusust ja sidusust ning loob tööstussektori jaoks konkurentsi soodustava keskkonna – hea näide on IKT valdkonna jaoks loodud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) sõidukeid käsitlevate eeskirjade ühtlustamise ülemaailmne foorum (WP.29);

11.  rõhutab, et rahvusvaheliste organisatsioonide poolt vastu võetud standardid ei kuulu enamasti määruse (EL) nr 1025/2012 kohaldamisalasse, ning soovitab Euroopa standardiorganisatsioonidel toetada neid alles pärast liidusisest heakskiitmisprotsessi, millesse on kaasatud sidusrühmade esindajad, näiteks III lisas loetletud organisatsioonid – see kehtib eelkõige Euroopa õigusaktide rakendamist toetavate ühtlustatud standardite puhul;

12.  on arvamusel, et Euroopa standardiorganisatsioonide välja töötatavad standardid peaksid igal juhul olema kaasavad, jätkusuutlikud, ohutud ja kvaliteetsed, kõik sidusrühmad peaksid neile õiglaselt ligi pääsema ja neis peaks kõiki sidusrühmi õiglaselt kohtlema, nende keskkonnamõju peaks olema minimaalne ning nad peaksid tagama isikuandmete ja eraelu puutumatuse piisava kaitse;

13.  peab hädavajalikuks, et komisjon ja liikmesriigid teeksid ELi tööstusega koostööd, et hõlbustada Euroopa pitseriga rahvusvaheliste standardite vastuvõtmist 5G-tehnoloogiate määratlemisel ja kasutuselevõtul;

14.  peab kahetsusväärseks, et erinevad siseriiklikud standardid näiteks kaubaveo- ja logistikasektoris takistavad endiselt siseturu toimimist, ning kutsub seetõttu komisjoni ja Euroopa standardiorganisatsioone üles töötama välja asjakohased standardid, et vajadusel ühtlustada riigitasandi tingimused ja kõrvaldada sellega kõik võimalikud tõkked siseturu loomise teel; rõhutab, et sellega seoses on vaja püüda ühtlustada kõik transpordiliike hõlmavad standardid;

15.  juhib tähelepanu ka sellele, et lisaks turu killustumise ärahoidmisele võib standardimine aidata märkimisväärselt vähendada halduskoormust ja transpordikulusid kõikide ettevõtete jaoks (nt e-dokumentide kasutamisega), kuid eriti VKEde puhul, ning lihtsustada ELi õigusaktide nõuetekohast jõustamist (nt digitaalsete sõidumeerikute või elektrooniliste teemaksusüsteemide abil);

16.  märgib, et määrus (EL) nr 1025/2012 on parandanud Euroopa standardimissüsteemi kaasavust, võimaldades VKEde, tarbijate, töötajate ja keskkonnakaitseorganisatsioonide aktiivset osalemist standardimisprotsessis, ning julgustab jätkama tööd selles suunas, et kõik oleksid piisavalt esindatud ning saaksid osaleda Euroopa standardimissüsteemis ja kasutada seega täielikult ära standardimise eeliseid; palub komisjonil, Euroopa ja riiklikel standardiorganisatsioonidel leida parimad moodused selle eesmärgi saavutamiseks ja ulatuslikuma kaasamisega seotud probleemide, muu hulgas vähese teadlikkuse, lahendamiseks;

17.  väljendab heameelt ETSI püüdluste üle tagada Euroopa VKEdele hõlbus juurdepääs ning ETSI pikaajalise strateegia üle (aastateks 2016–2021), milles käsitletakse just sektoritevahelist koostööd;

18.  tõdeb, et standardeid on hakatud kiiremini kehtestama, ning tuletab meelde, et tähtis on leida hea tasakaal õigeaegse väljatöötamise ja standardite kvaliteedi vahel;

19.  on arvamusel, et lisaks standardimiskogukondades leiduvatele olemasolevatele headele tavadele võivad avalikkuse teadlikkuse suurendamine kavandatud standarditest, kõigi asjakohaste sidusrühmade nõuetekohane ja varajane kaasamine ning standardimise kvaliteedi parandamise taotlused veelgi suurendada standardimissüsteemi läbipaistvust ja usaldusväärsust;

20.  kutsub komisjoni lisaks üles pöörama tähelepanu ja andma toetust kandidaatriikide jõupingutustele ühtlustada oma standardid Euroopa standarditega, et vähendada olemasolevaid kitsaskohti;

IKT standardid

21.  pooldab IKT standardimise prioriteete käsitlevat teatist, milles sätestatakse strateegiline lähenemisviis IKT-tehnoloogia standardimisele, kuid palub komisjonil selgelt määratleda teatise, IKT standardimise töökava, paketi „Standardid 21. sajandiks“ ja iga-aastase töökava kooskõlastamine;

22.  märgib, et hiljutine tehnoloogiate lähendamine ning ühiskonna, ettevõtete ja avalike teenuste digitaliseerimine muudab hägusamaks üldise ja IKT standardimise traditsioonilist vahet; leiab, et IKT standardimine peaks olema Euroopa digitaalse strateegia osa, et luua mastaabisäästu, säästa eelarvevahendeid ja suurendada Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet ja innovaatilisust ning kaupade ja teenuste sektori- ja piiriülest koostalitlusvõimet vabatahtlike standardite kiirema määratlemise kaudu, mis peaks toimuma avatult ja konkurentsivõimeliselt, et VKEdel oleks neid standardeid lihtne rakendada;

23.  rõhutab vajadust tihedama koostöö järele IKT standardijate, eriti Euroopa standardiorganisatsioonide vahel ning kutsub Euroopa standardiorganisatsioone üles välja töötama ühist iga-aastast töökava, milles on kindlaks tehtud ühist huvi pakkuvad sektoriülesed valdkonnad;

24.  rõhutab, et avatud, vabatahtlikud, kaasavad ja konsensusel põhinevad standardimisprotsessid on siiani olnud tõhusad, sest nad soodustavad innovatsiooni, vastastikust seotust ja tehnoloogia kasutuselevõttu, ning tuletab meelde, et sama tähtis on tagada asjakohased investeeringud tipptasemel tehnoloogiasse, vastav oskusteave ja tipptasemel tehnoloogia väljatöötamine ning toetada VKEsid;

25.  nõuab tungivalt, et komisjon teeks Euroopa standardiorganisatsioonidele ülesandeks anda oma panus kvaliteetsete, koostalitlevate ja avatud standardite koostamisse eesmärgiga võidelda nende killustumise vastu ja toetada nende laiemat kehtestamist, ning tunnustaks olemasolevaid ökosüsteeme ja erinevaid ärimudeleid, mis toetavad digitehnoloogia arengut, sest see suurendaks IKT väärtusahelate sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnaalast jätkusuutlikkust ning kinnitaks avalikes huvides võetud kohustust tagada eraelu puutumatus ja andmekaitse;

26.  rõhutab tungivat vajadust kohandada IKT standardimise poliitikat turu ja poliitiliste arengutega, sest see tooks kaasa oluliste, koostalitlusvõimet nõudvate Euroopa poliitiliste eesmärkide saavutamise (nt kättesaadavus, turvalisus, e-äri, e-valitsus, e-tervis ja transport); soovitab, et komisjon ja Euroopa standardiorganisatsioonid peaksid prioriteetseks standardeid 5G, pilvandmetöötluse, asjade interneti, andmete ja küberjulgeoleku valdkondades ning vertikaalsetes valdkondades nagu „ühendatud ja automaatne juhtimine ja intelligentsed transpordisüsteemid“, „arukad linnad“, „arukas energeetika“, „kõrgtehnoloogiline tootmine“ ja „arukad elukeskkonnad“;

27.  rõhutab, et tuleb rajada avatud, koostoimiv IKT ökosüsteem, mis tugineb viiele IKT prioriteetsele standardile, ergutades konkurentsi väärtuste loomisel, mis paneks lokkama innovatsiooni; on seisukohal, et

   5G valdkonna standardid peaksid võimaldama mahu, usaldusväärsuse ja latentsusaja osas tõelist põlvkonnavahetust, võimaldades tulla toime liikluse eeldatava kasvuga ja sellel rajanevate teenuste mitmesuguste vajadustega;
   küberjulgeoleku standardid peaksid võimaldama sisseprojekteeritud turvet ning vastama lõimprivaatsuse põhimõtetele, toetama võrkude paindlikkust ja riskijuhtimist, samuti tulema toime kiiresti kasvavate küberohtudega kõikide IKT tehnoloogiate arengule;
   pilvandmetöötluse standardid peaksid üksteisele lähenema, et võimaldada koostalitlusvõimet pilve kõikides aspektides, mis omakorda tagaks ülekantavuse;
   andmestandardid peaksid toetama valdkondadevahelisi sektoriüleseid andmevoogusid, millega saavutada andmete ja metaandmete parem koostalitlusvõime, sealhulgas semantifitseerimine, ning aitama arendada suurandmete etalonarhitektuuri;
   asjade interneti standardid peaksid kaotama praeguse killustatuse, ilma et see pidurdaks väga kiiresti areneva sektori innovatsiooni;

28.  tunnistab, et tõhusad 5G-sidevõrgud sõltuvad täielikult ühistest standarditest, mis aitavad tagada koostalitlusvõime ja turvalisuse, ent tuletab meelde, et usaldusväärse 5G-võrgu peamine tugisammas on kõrgjõudlusega võrgu väljaarendamine;

29.  märgib, et andmepõhise majanduse edu sõltub ulatuslikumast IKT ökosüsteemist, sealhulgas kõrgelt haritud ekspertidest ja vajaliku oskusteabega töötajatest, et kaotada digitaalne lõhe ja tõrjutus;

30.  kutsub komisjoni üles koguma statistilisi andmeid, et paremini hinnata digitaliseerimise ja IKT mõju transpordile ja turismile;

31.  on teadlik IKT standarditega seotud platvormide, rühmade, koosolekute ja kanalite kasvavast hulgast; kutsub komisjoni üles muutma standardimisega tegelevate platvormide ja kooskõlastamismehhanismide hulka otstarbekohasemaks ning kaasama standardiorganisatsioone uutesse algatustesse, et vältida sidusrühmade jõupingutuste dubleerimist; rõhutab vajadust IKT standardeid ja standardimise prioriteete eri organisatsioonide vahel paremini kooskõlastada, ja nõuab tungivalt, et komisjon teavitaks viivitamata sidusrühmi IKT standarditega seotud käimasolevate algatuste praegusest etapist;

32.  rõhutab, et digitaliseerimine toimub kiiresti ning on üks oluline majandust edasi viiv jõud; rõhutab vertikaalsete tööstusharude tõhusa digitaliseerimise tähtsust, sest sellest saavad kasu VKEd ning eeskätt tarbijad nii Euroopa, riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, ja toonitab vajadust esindada asjakohaselt nende huvisid rahvusvahelise IKT standardimise protsessi raamistikus;

33.  toetab komisjoni kavatsust uurida selliseid algatusi nagu usaldusväärse asjade interneti märgis ja sertifitseerimissüsteem, mis võivad aidata suurendada usaldust asjade interneti seadme privaatsuse ja otsast lõpuni turvalisuse taseme vastu, andes mõõdetavaid ja võrreldavaid hinnanguid võimalike riskide kohta, mis seonduvad asjade interneti seadme või teenuse käitlemise ja kasutamisega; on seisukohal, et need tuleks välja töötada vajaduse korral ja juhul, kui asjade interneti seadmetel võib olla mõju asjaomasele taristule, tehes seda nõuete alusel, mis on kehtestatud küberjulgeoleku direktiivis, mis tuleks võtta aluseks turvanõuete määratlemisel; märgib, et mis tahes selline märgis peab olema vajadusel kohandatav tehnoloogia muutustega ja võtma arvesse ülemaailmseid standardeid;

34.  palub komisjonil asuda juhtrolli sektoritevaheliste, keeleüleste standardite edendamisel ning eraelu puutumatust austavate, usaldusväärsete ja turvaliste teenuste toetamisel;

35.  toetab sel eesmärgil konkreetsete ja mõõdetavate miinimumnõuete määratlemist, milles võetakse arvesse asjade interneti seadmete või teenuste pikaajalist jätkusuutlikkust ja usaldusväärsust, samuti tööstusstandardile vastavaid arvutite turvalisuse ja jätkusuutlikkuse standardeid; selline loetelu peaks sisaldama näiteks kohustust teha minimaalse ajavahemiku jooksul pärast ostmist kättesaadavaks ajakohastatud versioonid ning tootja või tarnija kohustust anda teatud ajavahemiku vältel pärast haavatavuse avastamist ja sellest teavitamist välja ajakohastatud versioon; sel eesmärgil peaks komisjon hindama tööstusharu enesereguleerimise võimalust, arvestades kiirust, millega standardid ja tehnoloogia IKT valdkonnas arenevad, ning mitmekesisust, mis valitseb arendus- ja ärimudelite seas, sealhulgas avatud lähtekoodiga tarkvara, idufirmad ja VKEd;

36.  võtab teadmiseks transpordisektoris esinevate küberjulgeoleku probleemide ja ohtude iseärasused; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks neid iseärasusi arvesse, kui ta 2017. aasta lõpuks võtab vastu soovitused küberjulgeoleku standardite osas, mis on transpordisektori ühtse küberjulgeoleku strateegia loomise esimene etapp;

37.  märgib, et IKT standardimine on kasulik transpordi ja turismiga seotud teenuste ning mitmeliigiliste transpordilahenduste arendamiseks; palub, et komisjon koos Euroopa standardiorganisatsioonidega pööraksid sellele arengule suuremat tähelepanu, kui nad viivad ellu komisjoni IKT standardimise prioriteetset tegevuskava, ning uuriksid eelkõige standardimise võimalikku rolli turismisektoris esilekerkivate tehnoloogiamuutuste ja uute ettevõtlusmudelite toetamisel; kutsub komisjoni üles võtma kiiresti meetmeid integreeritud ja arukate piletimüügi- ja teabeteenuste ning uute liikuvuskontseptsioonide arendamiseks, näiteks liikuvus kui teenus (Mobility-as-a-Service);

38.  märgib, et interneti, internetipanga, suhtlusvõrgustike ja e-tervishoiu algatuste suurenenud kasutamisega suurenevad inimestel turvalisuse ja privaatsuse probleemid, ning et IKT standardid peavad kajastama isikuandmete töötlemise ja selliste andmete vaba liikumisega seotud üksikisikute kaitse põhimõtteid;

39.  kutsub komisjoni üles seadma üheks IKT standardimise prioriteediks tootmise digitaalset integratsiooni ning julgustab sideprotokolli ja andmevormingute avatud standardite väljatöötamist tootmisseadmete digitaalse integratsiooni huvides, et tagada masinate ja seadmete täielik koostalitlusvõime;

40.  võtab teadmiseks mõned eelkõige IKT ja standardi rakendamiseks oluliste patentide asjus tekkinud mureküsimused ja tunnistab, et kindel, õiglane ja põhjendatud intellektuaalomandi õiguste poliitika soodustab investeeringuid ja innovatsiooni ning hõlbustab digitaalse ühtse turu ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtmist, eriti seoses 5G ja asjade interneti seadmete kasutusele võtmisega, sest nad sõltuvad väga standardimisest; rõhutab, et on oluline säilitada standardi rakendamiseks oluliste patentide jaoks tasakaalustatud standardimisraamistik ja tõhusad litsentsimistavad, mis põhinevad õiglaste, mõistlike ja mittediskrimineerivate tavade (FRAND) metoodikal ja lahendavad nii standardi rakendamiseks olulise patendi litsentsiandjate kui -saajate õigustatud muresid, tagades samas, et standardimisprotsess pakub võrdseid võimalusi igas suuruses ettevõtjatele, sealhulgas VKEdele, et nad saaksid teha koostööd vastastikku kasulikul viisil; toetab komisjoni püüdlusi tagada digitaalsete komponentide koostalitlusvõime saavutamine erinevate litsentsimislahenduste ja ärimudelitega;

41.  nõuab tungivalt, et komisjon täpsustaks viivitamata õiglase, tõhusa ja jõustatava FRAND-tingimustel (s.o õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel) põhineva litsentsimismeetodi põhielemente, võttes arvesse nii standardi rakendamiseks olulisi patente sisaldavate standardite õiguste omajate kui nende rakendajate huve, õiglast tulu investeeringutelt ning avatud jätkusuutliku standardimisprotsessi käigus välja töötatud tehnoloogia laialdast kättesaadavust; palub komisjonil võtta arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C-170/13 (Huawei vs. ZTE) vahel, kuna sellega luuakse tasakaal standardi rakendamiseks oluliste patentide omanike ja standardi rakendajate vahel eesmärgiga teha lõpp patendirikkumistele ja tagada tõhus vaidluste lahendamine; kutsub komisjoni samuti üles parandama patendi kohaldamisalaga seotud teabe määratlust ja käsitlema VKEde ja suurte ettevõtjate vahel esinevast teabe ebaühtlusest tulenevaid küsimusi, suurendama standardi rakendamiseks olulise patendi deklaratsiooni läbipaistvust ning parandama selle teabe kvaliteeti, mida antakse standardi rakendamiseks olulise patendi seose kohta toodetega; on arvamusel, et standardi rakendamiseks oluliste patentide arendajate hüvitamise aluseks peavad olema õiglased, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad tingimused ning läbipaistvad, mõistlikud, prognoositavad ja jätkusuutlikud autoritasu määrad, välja arvatud juhul, kui arendajad otsustavad teha standardi kättesaadavaks ilma rahalise hüvitiseta; tunnistab siiski, et on olemas erinevaid ärimudeleid, näiteks litsentsitasuta õigused ja avatud lähtekoodiga tarkvara rakendamine, ja seega tuleks õigusaktides ja aruteludes jätkuvalt tunnustada kõikide mudelite kasutamist, sealhulgas kõigi turusektorite ja intellektuaalomandi õiguste omajate õiguste alusel;

42.  märgib vajadust tõenditel põhineva lähenemisviisi järele litsentsimisraamistiku järelevalves ja edasiarendamises, et tagada dünaamiline ökosüsteem, mis looks lisaväärtust ja töökohti;

43.  kutsub komisjoni üles avaldama iga kahe aasta tagant koostatavaid aruandeid, mis tõendavad tegelikke juhtumeid, mille puhul a) standardi rakendamiseks olulise patendi litsentsimata kasutamine (st rikkumine) kestis 18 kuud või kauem ning b) esines standarditega seotud juurdepääsuprobleeme, mille põhjuseks oli õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel alustel litsentsimise kohustuse süsteemne mittetäitmine;

44.  kutsub komisjoni üles viima lõpule arutelu teaduse pilve „tajutava vajaduse“ kohta ja võtma tihedas kooskõlas liikmesriikidega viivitamatult meetmeid seoses Euroopa avatud teaduse pilvega, mis peaks sujuvalt integreerima olemasolevaid võrgustikke, andmeid ja suure jõudlusega arvutisüsteeme ning e-taristu teenuseid kõigis teadusvaldkondades ühise poliitika ja IKT standardite raamistikus;

Euroopa standardid 21. sajandiks

45.  tunneb heameelt komisjoni standardimispaketi „Standardid 21. sajandiks“ üle ja on seisukohal, et standardimissüsteem tuleks muuta läbipaistvamaks, avatumaks ja kaasavamaks, et võtta täiel määral arvesse kodanike, tarbijate ja VKEde probleeme;

46.  peab kahetsusväärseks, et Euroopa Parlamendiga ei konsulteeritud enne paketi vastuvõtmist, ja nõuab, et Euroopa institutsioonid koondaksid eri algatused ühte terviklikku strateegilisse töökavasse, vältides meetmete ja poliitika dubleerimist; rõhutab, et Euroopa Parlamendi asjaomane komisjon võib etendada tähtsat rolli Euroopa Komisjoni volitatud ühtlustatud standardite avalikus kontrollis;

47.  nõuab liidu iga-aastase töökava paremat jõustamist, suuremat sidusust ja täpsust;

48.  rõhutab, et liidu järgmises iga-aastases töökavas tuleb eraldi käsitleda meetmeid, millega parandatakse kooskõlastamist IKT standardite korra ja muude standardite korra vahel, aidatakse parandada erinevate riiklike standardiorganisatsioonide eeskirju ning suurendatakse Euroopa standardiorganisatsioonide kaasatust, pöörates rohkem tähelepanu artiklis 5 loetletud sidusrühmade rollile;

49.  rõhutab, et institutsioonidevaheline dialoog on tähtis iga-aastase töökava ettevalmistamiseks, ja ergutab püüdlusi kaasata kõik asjaomased sidusrühmad enne iga-aastase töökava vastuvõtmist iga-aastasesse standardimisfoorumisse, et arutada uusi valdkondi, olemasolevaid probleeme ja standardimisprotsessi vajalikke täiendusi;

50.  julgustab liikmesriike investeerima riiklikesse standardimisstrateegiatesse, mis aitavad ja ergutavad ka avalikku sektorit, standardiorganisatsioone, ühiskondlikke sidusrühmi, VKEsid ja riikliku tasandi teadusasutusi töötama välja ja rakendama individuaalseid standardimise tegevuskavasid;

51.  tunneb heameelt standardimise ühisalgatuse üle, soovitab kutsuda ka Euroopa Parlamendi algatuses osalema ja sellesse oma panust andma ning rõhutab, et selliste avaliku ja erasektori partnerluste eeskirju peavad järgima kõik sidusrühmad, sealhulgas ELi institutsioonid; kutsub komisjoni üles võtma endale juhtrolli standardimise ühisalgatuse peamiste meetmete ja soovituste rakendamisel ning andma Euroopa Parlamendile saavutatud edusammudest aru 2017. aasta lõpuks;

52.  tervitab standardimise ühisalgatuse raames võetud kohustust töötada välja uuring standardite ja nende kasutamise majandusliku ja sotsiaalse mõju kohta, sealhulgas teave elukvaliteedi, sotsiaalsete ja töötajatega seotud aspektide poliitikameetmete, riskide ja tulemuste kohta; palub komisjonil võtta uuringu aluseks kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed andmed ja analüüsida nii standardimisprotsessi ärimudeleid kui ka eri finantsmudeleid, sealhulgas võimalusi ja probleeme, et teha ühtlustatud standardid hõlpsalt kättesaadavaks;

53.  rõhutab, et standardimist tunnustatakse üha rohkem teadus- ja arendustegevuse olulise edendajana ja et standardimine aitab ületada lõhet teadusuuringute ja turu vahel, edendab uurimistulemuste levitamist ja kasutamist ning paneb aluse edasisele innovatsioonile;

54.  palub komisjonil võtta vastu poliitikameetmed, millega kaotatakse liigsed piirangud uuenduslikes sektorites, et ergutada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning standardimisse Euroopa Liidus; märgib, et vertikaalsed tööstusharud peaksid standardimiseks välja töötama oma tegevuskava, tuginedes tööstuse juhitavatele protsessidele, ning ühiste standardite saavutamise kindla soovi olemasolu korral võiksid need standardid saada ülemaailmseteks; usub, et ELi standardiorganisatsioonidel peaks selles protsessis olema eriroll;

55.  nõuab tungivalt, et standardimise ühisalgatuses osalejad tagaksid, et teadusuuringud ja innovatsioon on standardite loomise prioriteetidega paremini kooskõlas;

56.  on seisukohal, et avatud teadmised ja litsentsid on parimad vahendid innovatsiooni ja tehnoloogia arengu kannustamiseks; ergutab ELi rahastamisvahendeid kasutavaid teadusasutusi kasutama avatud patente ja litsentse, et suurendada oma rolli standardite kehtestamisel;

57.  toetab standardimise ja teaduskogukondade vahelise sünergia parandamisele suunatud meetmeid ja standardite edendamist teaduprojektide varases etapis; julgustab riiklikke standardiorganisatsioone tutvustama standardimist teadlastele ja innovaatikakogukonnale, sealhulgas asjaomastele valitsusorganisatsioonidele ja rahastamisasutustele, ning soovitab programmi „Horisont 2020“ raames töötada välja konkreetse standardimise peatüki;

58.  nõuab tungivalt, et komisjon ergutaks Euroopa standardiorganisatsioone tagama, et turgu arvesse võtvad teenusestandardid kajastaksid majanduse suundumust teenusekomponendi suurenemisele ja need standardid töötatakse välja eesmärgiga tagada teenuste ohutus ja kvaliteet ning käsitleda esmatähtsana valdkondi, kus kahju tarbijale on suurim, piiramata seejuures olemasolevaid riiklikke regulatiivseid nõudeid, eelkõige tööõiguse, kollektiivlepingute ja läbirääkimistel kokku lepitud sätteid; tunnistab lisaks, et teenuste standardid on sageli kooskõlas riikide eripäradega ning nende väljatöötamine sõltub turu vajadustest ja tarbijate ning avalikust huvist; rõhutab, et Euroopa teenusestandardite väljatöötamine peaks kaasa aitama teenuste siseturu toimimisele, parandades samal ajal läbipaistvust, kvaliteeti ja konkurentsivõimet ning edendades konkurentsi, innovatsiooni ja tarbijakaitset;

59.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa standardimisprotsessiga tuleb hõlmata standardid, mis parandavad eakate ja puudega inimeste takistusteta juurdepääsu transpordile ja transporditeenustele;

60.  on seisukohal, et tänapäeva kiiresti muutuv ja tehniliselt aina keerukam maailm toob kaasa üha suurema hulga standardeid ja spetsifikatsioonide koostamise platvorme, mis ei vasta määruse (EL) nr 1025/2012 alusel tunnustatud standardiorganisatsioonidele, ning et nüüd on VKEde ja mikroettevõtjate osalemise puhul suuremad nõudmised; rõhutab, et toetusmeetmed on tähtsad, et parandada VKEde juurdepääsu standardite väljatöötamis- ja kasutusviisidele;

61.  rõhutab platvormide ja andmebaaside ühendamise tähtsust Euroopa tasandil, mis võimaldaks võrkude ja süsteemide paremat koostalitlust;

62.  usub, et IKT standardimine ei too kaasa mitte ainult nõuete kehtestamist toodetele, vaid ka uuenduslike tehnoloogiate arendamise;

63.  rõhutab, et ühtsed (tehnilised) eeskirjad aitavad kaasa arendus-, tootmis- ja sertifitseerimiskulude vähendamisele ning dubleerimise vältimisele;

64.  rõhutab, et rahvastiku vananemine Euroopas nõuab eakate ja puudega isikute ning teiste haavatavate ühiskonnaliikmete vajaduste süsteemset hõlmamist standardite väljatöötamisel, mis on sobiv vahend selleks, et aidata saavutada aktiivne ja terve ühiskond Euroopas ning suurendada toodete ja teenuste kättesaadavust inimestele;

65.  juhib tähelepanu asjaolule, et transpordi- ja turismisektori innovatsioon pakub suuri võimalusi ja sellel on positiivne mõju nii ühiskonnale kui ka ELi ettevõtjatele, eelkõige VKEdele ja idufirmadele, ning rõhutab vajadust töötada välja uued standardid, lähenedes võimaluse korral küsimusele valdkonnaüleselt, ja toetada standardimist, et tagada ELi algatuste nõuetekohane rakendamine digitaliseerimise vallas, näiteks koostoimelised intelligentsed transpordisüsteemid (C-ITS), ja tagada transpordirakenduste väljatöötamine ELi satelliitnavigatsioonisüsteemide (Galileo ja EGNOS) raames;

Euroopa standardiorganisatsioonid

66.  tunneb heameelt Euroopa standardiorganisatsioonide rolli üle, kuid ergutab looma veel algatusi, et suurendada nende avatust, kättesaadavust ja läbipaistvust, ning soovitab neil juhinduda oma töös Euroopa huvidest;

67.  tunnistab, et riikliku delegeerimise põhimõte on Euroopa süsteemi jaoks äärmiselt tähtis, kuid hoiatab, et vahendid, tehniline oskusteave ja sidusrühmade kaasatus riiklikul tasandil on erinev, ning soovitab täiendada riikide delegatsioonide tööd;

68.  tunnistab standardite õigeaegse väljatöötamise olulisust, samuti Euroopa Liidu Teatajas avaldatud viidete tähtsust harmoneeritud standardite puhul; on teadlik sellest, et Euroopa Liidu Teatajas viidatakse vähem standarditele, ning palub komisjonil selle põhjuseid uurida ja nendega tegeleda ning vähendada tarbetuid takistusi; soovitab sellega seoses komisjoni ekspertide ja uue lähenemisviisi konsultantide suuremat osalemist standardimisprotsessis ning palub komisjonil töötada koos Euroopa standardiorganisatsioonidega välja standardimise hindamise suunised, et aidata komisjoni eri osakondadel, Euroopa standardiorganisatsioonidel ja uue lähenemisviisi konsultantidel hinnata standardeid ühtsel viisil;

69.  kordab, et läbipaistev ja kättesaadav kaebemehhanism suurendab Euroopa standardiorganisatsioonide ja standardimisprotsesside usaldusväärsust;

70.  julgustab uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendite, näiteks CEN-CENELECi VKEde e-õppevahendi kasutamist, et parandada standardimisprotsesside kättesaadavust ja läbipaistvust; on seisukohal, et digivahendite kasutamine võib hõlbustada sidusrühmade osalemist standardite väljatöötamisel ning pakkuda teavet eelseisva, käimasoleva ja lõpetatud standardimistöö kohta;

Strateegilised soovitused

71.  palub komisjonil suurendada Euroopa institutsioonide, Euroopa ja riiklike standardiorganisatsioonide ja kõigi asjaomaste sidusrühmade organisatsioonide koostoimet ja nendevahelist kooskõlastamist iga-aastase standardifoorumi kaudu, tunnistades samal ajal standardite rahvusvahelist konteksti; tunnistab, et valdav enamus standardeid on välja töötatud vabatahtlikult vastusena turu ja tarbijate vajadustele ning toetab seda;

72.  nõuab määruse (EL) nr 1025/2012 ranget kohaldamist seoses III lisa organisatsioonide tunnustamisega ning määruse artiklis 24 ettenähtud aruannete avaldamist;

73.  nõuab tungivalt, et komisjon ühtlustaks täielikult III lisa organisatsioonide tingimused ja tagaks nende de facto takistuste eemaldamise, mis ei võimalda organisatsioone standardimisse tõhusalt kaasata;

74.  soovitab Euroopa standardiorganisatsioonides läbi vaadata III lisas nimetatud organisatsioonide liikmestaatus, õigused ja kohustused, nagu kaebeõigus, nõuandev pädevus, õigus arvamusele enne standardi vastuvõtmist ning juurdepääs tehnilistele komiteede ja töörühmadele, et hinnata, kas need vastavad määruse (EL) nr 1025/2012 nõuetele;

75.  palub Euroopa standardiorganisatsioonidel tagada, et Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) ja Euroopa Standardikomitee (CEN) vahel sõlmitud Viini leping ja Rahvusvahelise Elektrotehnikakomisjoni (IEC) ja Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (CENELEC) vahel sõlmitud Frankfurdi leping ei takista ega ohusta III lisa organisatsioonide ega riiklike standardiorganisatsioonide osalemist standardimisprotsessis;

76.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ja kiirendama Euroopa standarditele toetuvate uute tehnoloogiate turuleviimiseks vajaliku taristu (nt alternatiivkütuste taristu) kasutuselevõttu ja hõlbustama selle rahastamist, muu hulgas moderniseerimise, ümberkujundamise ja lisaseadmetega varustamise teel ning kooskõlas ohutus-, tervishoiu- ja keskkonnanõuetega; rõhutab, et taristu on pikaajaline investeering ja selle standardimine peaks seetõttu tagama maksimaalse koostalitlusvõime ning võimaldama tulevasi tehnoloogilisi arenguid ja nende rakendamist;

77.  kutsub komisjoni üles tegema koostööd Euroopa ja riiklike standardiorganisatsioonidega, et edendada kasutajasõbralike standarditele juurdepääsupunktide loomist, mis annaksid standardite kasutajatele abi ja teavet olemasolevate standardite ja nende üldspetsifikatsioonide kohta ja mis suudaksid aidata neil leida nende vajadustele kõige paremini vastavaid standardeid ja suuniseid standardite kasutuselevõtmise kohta; soovitab lisaks viia riiklikul ja ELi tasandil läbi teabe- ja koolituskampaaniaid, et standardite rolli edendada, ning julgustab liikmesriike lisama asjakohaseid standarditega seotud kutsealaseid kursusi riiklikesse haridussüsteemidesse;

78.  palub komisjonil töötada välja tehnoloogia järelevalvemeetmed, et tunda ära tulevased arengud IKT valdkonnas, millel võiks standardimisest kasu olla, hõlbustada nende tehnoloogiavahendite turule tungimiseks ja käitamiseks vajaliku teabe liikumist ja läbipaistvust ning sellega seoses edendada internetist kergesti kättesaadavaid ja kasutajasõbralikke hindamismehhanisme;

79.  soovitab, et riiklikud standardiorganisatsioonid uuriksid, kas on võimalik tagada juurdepääs standarditele sel määral, et standardi kasutaja saaks hinnata standardi asjakohasust; soovitab tungivalt, et riiklikud ja Euroopa standardiorganisatsioonid võtaksid standarditega seotud tasu määramisel arvesse VKEde ja mittekaubanduslikul eesmärgil kasutavate sidusrühmade vajadusi;

80.  kutsub komisjoni üles koostama Euroopa registrit, milles loetletakse olemasolevaid Euroopa standardeid kõikides ELi ametlikes keeltes, mis sisaldaks ka teavet käimasoleva standardimise kohta Euroopa standardiorganisatsioonides, olemasolevaid standardimisvolitusi, edusamme ja otsuseid ametlike vastuväidete kohta;

81.  palub komisjonil jälgida IKT standardimisega seotud rahvusvahelisi suundumusi ning vajaduse korral toetada juhtivate Euroopa sidusrühmade osalemist ja nende tegevuse kooskõlastamist asjaomastes standardiorganisatsioonides ja strateegiliselt tähtsates standardimisprojektides, et edendada Euroopa regulatiivset mudelit ja huve; julgustab kasutama IKT standardimist käsitlevat Euroopa sidusrühmade platvormi, et viia kokku Euroopa standardiorganisatsioonid ja rahvusvahelised IKT standardiorganisatsioonid;

82.  soovitab, et EL võtaks vastu tööstuse etalonarhitektuuri mudeli nr 4.0 (Reference Architecture Model for Industry 4.0) Euroopa tööstuse digitaliseerimiseks;

83.  kutsub liikmesriike üles kasutama Euroopa IKT standardeid riigihangemenetlustes, et parandada avalike teenuste kvaliteeti ja toetada uuenduslikke tehnoloogiaid; rõhutab siiski, et standardite kasutamine ei tohiks põhjustada täiendavaid tõkkeid, eelkõige väikeettevõtjate jaoks, kes soovivad osaleda riigihankemenetlustes;

84.  palub ELi institutsioonidel, riikide valitsustel ja Euroopa standardiorganisatsioonidel välja töötada suunised poliitikakujundajate koolitamiseks, et aidata neil kaotada ebajärjepidevused, mis tulenevad erinevate töömeetodite kasutamisest eri osakondades ja institutsioonides, ning luua standardimiskultuur ja arusaamad sellest, kuidas standardimisprotsessid töötavad ja millal neid kasutada;

o
o   o

85.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 56.
(2) https://ec.europa.eu/info/european-commissions-open-source-strategy_en


Liikumine üleeuroopalise pandikirjade raamistiku suunas
PDF 194kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon üleeuroopsalise pandikirjade raamistiku kohta (2017/2005(INI))
P8_TA(2017)0279A8-0235/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA) 20. detsembri 2016. aasta aruannet „Covered Bonds: recommendations on harmonisation of covered bond frameworks in the EU“ („Pandikirjad: soovitused pandikirjade raamistike ühtlustamise kohta ELis“) (EBA-Op-2016-23),

–  võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2015. aasta konsultatsioonidokumenti „Covered Bonds in the European Union“ („Pandikirjad Euroopa Liidus“) ja dateerimata komisjoni dokumenti „Summary of contributions to the public consultation on ‘Covered Bonds’“ („Kokkuvõte pandikirjade teemalisse avalikku konsultatsiooni antud panustest“),

–  võttes arvesse komisjoni 20. oktoobri 2015. aasta aruannet määruse (EL) nr 575/2013 artikli 503 alusel: Kapitalinõuded pandikirjade puhul (COM(2015)0509),

–  võttes arvesse EBA 1. juuli 2014. aasta arvamust „Opinion of the European Banking Authority on the preferential capital treatment of covered bonds“ („Euroopa Pangandusjärelevalve arvamus pandikirjade suhtes kohaldatava kapitali sooduskäsitlemise kohta“) (EBA/Op/2014/04),

–  võttes arvesse EBA 1. juuli 2014. aasta aruannet „EBA report on EU covered bond frameworks and capital treatment: response to the Commission’s call for advice of December 2013 related to Article 503 of the Regulation (EU) No 575/2013 and to the ESRB Recommendation E on the funding of credit institutions of December 2012 („EBA aruanne ELi pandikirjade raamistike ja kapitalikäsitluse kohta: vastus komisjoni 2013. aasta detsembri nõuandetaotlusele seoses määruse (EL) nr 575/2013 artikliga 503 ning Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 2012. aasta detsembri soovitusele E, mis käsitleb krediidiasutuste rahastamist (ESRB/12/2)“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/91/EL, millega muudetakse direktiivi 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta seoses depositooriumi ülesannete, tasustamispoliitika ja karistustega(1) (edaspidi „eurofondide direktiiv“), eriti selle artikli 52 lõiget 4,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta(2) (edaspidi „kapitalinõuete määrus“), eriti selle artiklit 129,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012(3), eriti selle artikli 44 lõiget 2,

–  võttes arvesse komisjoni 6. augusti 2015. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/2205 (millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 kliiringukohustust käsitlevate regulatiivsete tehniliste standarditega)(4) artikli 1 lõiget 2,

–  võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta delegeeritud määruse (EL) 2016/1178 (millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 kliiringukohustust käsitlevate regulatiivsete tehniliste standarditega)(5) artikli 1 lõiget 2,

–  võttes arvesse komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrust (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega(6) (edaspidi „likviidsuskatte nõuet käsitlev delegeeritud õigusakt“),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus‑ ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0235/2017),

A.  arvestades, et pandikirjad on instrumendid, millel on juba pikka aega olnud madalad makseviivituse määrad ja usaldusväärsed maksed, mis aitavad rahastada umbes 20 % Euroopa hüpoteeklaenudest ja mille arvele langes Euroopas 2015. aastal rohkem kui 2 triljoni euro eest kohustusi; arvestades, et ligikaudu 90 % kogu maailma pandikirjadest emiteeritakse üheksas Euroopa riigis;

B.  arvestades, et pandikirjadel on olnud tähtis roll krediidiasutuste rahastamisel, eelkõige finantskriisi ajal; arvestades, et pandikirjad säilitasid kriisi ajal kõrge turvalisuse ja likviidsuse taseme, mis tuleneb siseriiklike õigusnormide kvaliteedist; arvestades, et aastatel 2008–2014 suurenenud pandikirjade intressivahed liikmesriikide vahel ei anna veenvaid tõendeid turu killustumise kohta, kuna intressivahed olid tugevalt korrelatsioonis riigivõlakirjade intressivahedega ja pelgalt tagatiste kogumite alusvaraga seotud riskide peegeldus; arvestades, et pandikirjade hindade asjakohane riskitundlikkus liikmesriigiti tõendab, et turud toimivad hästi ja on integreeritud;

C.  arvestades, et Euroopa pandikirjade turgudel toimub märkimisväärne piiriülene investeerimine; arvestades, et pandikirjadel on väga mitmekesine investorite baas, milles on tugevalt esindatud pangad, mille turuosa oli ajavahemikul 2009–2015 ligikaudu 35 %; arvestades, et varahaldurite, kindlustusandjate ja pensionifondide turuosa on vähenenud peaaegu 20 protsendipunkti võrra ja asendati põhimõtteliselt keskpanga suuremate investeeringutega pandikirjadesse;

D.  arvestades, et pandikirjad on atraktiivsed võlainstrumendid, kuna nad on – tagatud osa ulatuses tagatiste kogumis – jäetud välja pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi artiklis 44 sätestatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kohaldamisalast; arvestades, et pandikirjade suhtes, mis vastavad kapitalinõuete määruse artiklile 129, kohaldatakse riskikaalu sooduskohtlemist;

E.  arvestades, et üks tegur pankade nõudluses pandikirjade järele on pandikirjade regulatiivne sooduskohtlemine likviidsuskatte nõuet käsitlevas delegeeritud õigusaktis, millega lubatakse pankadel lisada pandikirjad likviidsuspuhvrisse, isegi kui need ei tohiks Baseli eeskirjade alusel likviidsuspuhvrisse kuuluda;

F.  arvestades, et teatavatel tingimustel on pandikirjade programmid tuletisinstrumentidega tehtavate tehingute puhul vastaspoole krediidiriski katmiseks kohaldatavast alustamise tagatise nõudest vabastatud;

G.  arvestades, et liikmesriigid võivad oma äranägemisel vabastada pandikirju ELi nõuetest, mis käsitlevad riskide kontsentreerumist;

H.  arvestades, et panga tagatiseta võlausaldajate positsioone kahjustavad vara koormatised, mis on tekkinud ületagatuse nõuetest, kuid mitte põhimõte rahastada laene tagatiste kogumitega, kus varad on eraldatud; arvestades, et sellised toimingud, kui tegemist on laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvuga, mis jääb tugevalt alla 100 %, parandavad üldiselt panga tagatiseta võlausaldajate positsioone, kuivõrd neid reserve ei ole vaja tagatiste kogumi vastu esitatud nõuete rahuldamiseks;

I.  arvestades, et pandikirjad on olulisel kohal paljude pankade bilansi varade poolel; arvestades, et finantsstabiilsuse jaoks on oluline, et kõnealused varad säilitaksid maksimaalse turvalisuse ja likviidsuse; arvestades, et selle eesmärgi saavutamist ei tohiks kahjustada pandikirjade uuendused, mis võimaldavad emitentidel omal äranägemisel riski investoritele üle kanda;

J.  arvestades, et pandikirjade emissioonid tingimusliku lõpptähtaja pikendamisega (edasilükatava tagasimaksega (soft‑bullet) ja tingimuslikud pass‑through struktuurid) suurenesid 12 kuu jooksul 8 % ja saavutasid 2016. aasta aprillis 45 %‑se turuosa; arvestades, et sellised valikuvõimalused leevendavad likviidsusriski erisuguste tagatiste kogumis, vähendavad ületagatuse nõudeid ja aitavad vältida kiirmüüki; arvestades siiski, et lõpptähtaegade pikendamine nihutab emitendi riski investoritele; arvestades, et regulatiivse sooduskohtlemise võiks ette näha üksnes võlainstrumentidele, mis on eriti turvalised;

K.  arvestades, et ELi õiguses ei ole pandikirju täpselt määratletud;

L.  arvestades, et pandikirjade turud on vähem arenenud nendes liikmesriikides, kus puudub selliste võlakirjade emiteerimise tava või mille majanduskasvu takistavad riigi maksejõuetusrisk või rasked makromajanduslikud tingimused;

M.  arvestades, et on üldteada, et riiklikud pandikirjade raamistikud on väga erinevad, eelkõige mis puudutab tehnilisi aspekte, näiteks avaliku järelevalve tase;

N.  arvestades, et kogu ELis kehtiv pandikirjade raamistik peab vastama kõrgeimatele standarditele;

O.  arvestades, et liikmesriikides on pandikirjade jaoks mitmeid väga edukaid raamistikke, mis põhinevad ajaloolistel ja õiguslikel alustel ja on osaliselt reguleeritud riiklike õigusaktidega; arvestades, et nendel riiklikel raamistikel on ühised põhiomadused, eelkõige kahekordne regressiõigus, madala riskiga varadega tagatiste kogumi varade eraldatus ning spetsiaalne avalik järelevalve; arvestades, et nende põhimõtete laiendamine muud liiki võlainstrumentidele võib osutuda kasulikuks;

P.  arvestades, et ühtlustamine ei tohiks põhineda ühelainsal lähenemisviisil, kuna see võib viia toodete mitmekesisuse järsu vähenemiseni ja negatiivselt mõjutada riikide turge, mis on toiminud edukalt; arvestades, et ühtlustamisel tuleks järgida subsidiaarsuse põhimõtet;

Q.  arvestades, et turuosalised on teinud algatusi, et edendada pandikirjade turgude arengut, näiteks 2013. aastal loodud pandikirjade märgis (Covered Bond Label) ja ühtlustatud läbipaistvuse vorm (Harmonised Transparency Template);

R.  arvestades, et EBA on määranud järelevalve käigus kindlaks pandikirjade emiteerimise ja järelevalve parimad tavad ja hinnanud riiklike raamistike vastavusse viimist nimetatud tavadega;

S.  arvestades, et vastusena komisjoni avalikule konsultatsioonile oli sidusrühmade suur enamus täieliku ühtlustamise vastu ning investorid rõhutasid toodete mitmekesisuse väärtust; arvestades, et sidusrühmad on väljendanud ettevaatlikku toetust ELi õigusaktidele, tingimusel et need rajanevad kindlatel põhimõtetel, tuginevad olemasolevatele raamistikele ja järgivad eelkõige riiklike raamistike iseloomulikke jooni;

Üldised märkused ja seisukohad

1.  rõhutab, et riigisisesed ja piiriülesed investeeringud pandikirjadesse on toiminud ELi turgudel praeguse õigusraamistiku alusel hästi; rõhutab, et usaldusväärsete ning turvaliste toodete mitmekesisust tuleks säilitada;

2.  märgib, et riiklike mudelite kohustuslik ühtlustamine või nende asendamine ELi mudeliga võib tuua kaasa soovimatuid negatiivseid tagajärgi turgudele, mille praegune edu tuleneb sellest, et pandikirjad on reguleeritud siseriikliku õigusega; nõuab, et ühtlustatum liidu raamistik piirduks põhimõtetel rajaneva lähenemisviisiga, millega seatakse eesmärgid, kuid jäetakse viisid ja vahendid täpsustamiseks siseriiklikku õigusesse ülevõtmisel; rõhutab, et see raamistik peaks põhinema kvaliteetsetel standarditel ja võtma arvesse parimaid tavasid, võttes aluseks hästi töötavad riiklikud süsteemid ilma nende toimimist häirimata; rõhutab, et potentsiaalne uus Euroopa pandikirjade raamistik, mis on ühtlustatud parimaid tavasid järgides, peaks olema arenevatele turgudele võrdlusaluseks ja parandama pandikirjade kvaliteeti;

3.  nõuab ELi direktiivi, milles tehtaks selget vahet praegu olemasolevate kaht liiki pandikirjade vahel, nimelt:

   a) pandikirjad (edaspidi „kõrge kvaliteediga pandikirjad“ (Premium Covered Bonds)), mis ei lange alla kapitalinõuete määruse artiklis 129 sätestatud standardeid, ja
   b) pandikirjad (edaspidi „tavalised pandikirjad“), mis ei vasta kõrge kvaliteediga pandikirjadele kehtestatud nõuetele, kuid ei lange alla eurofondide direktiivi artikli 52 lõikes 4 sätestatud standardeid;

rõhutab, et kõrge kvaliteediga pandikirjade suhtes peaks jätkuma regulatiivne sooduskohtlemine võrreldes tavaliste pandikirjadega ning tavaliste pandikirjade suhtes peaks kehtima sooduskohtlemine võrreldes muude tagatisega võlakohustuse vormidega; tunnistab, et kõikidel eurofondide direktiivi nõuetele vastavatel võlainstrumentidel on võimalus täita kapitaliturgude liidu eesmärgid;

4.  kutsub liikmesriike üles kaitsma pandikirja (nii kõrge kvaliteediga kui ka tavalise pandikirja) nimetust, tagades siseriiklikes õigusaktides, et pandikirjad on väga likviidsed ja lähedased riskivabadele võlainstrumentidele; soovitab tungivalt, et võlainstrumentidele, mis on tagatud varaga, mis on tunduvalt suurema riskiga kui valitsemissektori võlg ja hüpoteeklaenud (nt muud kui riigi poolt tagatud taristuinvesteeringud või laenud väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd)) ei tohiks omistada nimetust „pandikirjad“, vaid need võiksid ehk olla „Euroopa tagatud võlakirjad“; toetab põhimõtet, et kõrge kvaliteediga ja tavaliste pandikirjade tagatiste kogumid peaksid olema täielikult tagatud pikaajalise varaga, mille väärtust saab hinnata ja mida saab võõrandada;

5.  kutsub komisjoni üles lisama direktiivi Euroopa tagatud võlakirjade õigusliku raamistiku põhimõtteid, näiteks kahekordne regressiõigus, pankrotivarast väljajätmine ja läbipaistvuse nõuded; palub liikmesriikidel lisada kõnealused põhimõtted ja menetlused oma siseriiklikesse õigusaktidesse ja maksejõuetusmenetlustesse; rõhutab, et Euroopa tagatud võlakirjade tugev õiguslik raamistik võiks muuta Euroopa tagatud võlakirjad läbipaistvamaks, likviidsemaks ja kulutasuvamaks kui väärtpaberid, mille puhul kasutatakse lepingulisi suhteid; juhib tähelepanu asjaolule, et see võib aidata Euroopa tagatud võlakirjadega rahastada suurema riskiga tegevusi, nt VKEde laene, tarbijalaene või taristuinvesteeringuid, millel puuduvad riiklikud tagatised; märgib, et Euroopa tagatud võlakirjad tuleks jätta välja pankade finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse direktiivi artiklis 44 sätestatud kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi kohaldamisalast;

6.  julgustab lisama direktiivi järelevalve miinimumstandardeid, mis kajastavad pandikirjade kindlaks määratud parimaid tavasid; julgustab järelevalvealase tegevuse lähendamist kogu ELis;

7.  nõuab, et direktiiviga suurendataks läbipaistvust seoses teabega tagatiste kogumi varade ja õigusliku raamistiku kohta, mis on kavandatud selleks, et tagada kahekordne regressiõigus ja selliste varade eraldatus emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral; nõuab sellega seoses ka seda, et direktiiv rajaneks põhimõtetel ja keskenduks üksnes teavitamisega seotud nõuetele;

Kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade mõiste määratlemine ning nende õigusraamistik

8.  palub komisjonil esitada ettepaneku Euroopa pandikirjade raamistiku (direktiivi) kohta, milles määratletakse kõrge kvaliteediga pandikirjad, tavalised pandikirjad ja Euroopa tagatud võlakirjad, et vältida üleminekuetappide jooksul turuhäireid; kutsub komisjoni üles lisama sellesse määratlusse kõik emiteeritud instrumendi kogu eksisteerimise jooksul järgitavad ühised põhimõtted, sõltumata võimalikust sooduskohtlemisest:

   a) kõrge kvaliteediga pandikirjad, tavalised pandikirjad ja Euroopa tagatud võlakirjad peaksid olema tagatiste kogumi varadega täielikult tagatud;
   b) siseriikliku õigusega peaks olema tagatud kahekordne regressiõigus, st et investoril on:
   i) võlainstrumendi emitendi vastu nõue, mis on võrdne täieliku maksekohustusega;
   ii) samaväärne eelisjärjekorras rahuldatav nõue tagatiste kogumi varadele (sh asendusvarad ja tuletisinstrumendid) emitendi lepinguliste kohustuste täitmatajätmise korral;

kui nendest nõuetest ei peaks emitendi maksekohustuste täielikuks täitmiseks piisama, peavad investori jääknõuded kuuluma samasse nõudeõiguse järku kui emitendi tagamata nõuetega eelisvõlausaldajate nõuded;

   c) tagatiste kogumi kõigi varade tõhus eraldatus tagatakse õiguslikult siduvates kokkulepetes, mida on emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral lihtne jõustada; sama kehtib tagatiste kogumi kõigi riske maandavate asendusvarade ja tuletisinstrumentide suhtes;
   d) kõrge kvaliteediga pandikirjad, tavalised pandikirjad ja Euroopa tagatud võlakirjad jäetakse pankrotivarast välja, st tagatakse, et emitendi maksejõuetus või kriisilahendus ei tähenda automaatselt emitendi maksekohustuste kiiremat täitmist;
   e) ületagatust, mis kajastab kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade konkreetseid riske, kohaldatakse siseriiklikus õiguses kindlaks määratud ulatuses. Tagatiste kogumi kõigi varade väärtus peab alati olema suurem kui täitmata maksekohustuste väärtus. Tagatiste kogumi varade hindamise meetodid ja arvutamise sagedus peaksid olema siseriiklikus õiguses selgelt määratletud ning selles tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse kõiki langusriske;
   f) tagatiste kogumi varade laenusumma ja tagatisvara väärtuse maksimaalse suhtarvu parameetrid määratakse kindlaks Euroopa või siseriikliku õigusega. Tagatiste kogumi varade eemaldamine laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu piiri rikkudes ei tohiks olla kohustuslik, vaid pigem tuleb tagada, et selline eemaldamine toimub ainult juhul, kui need varad asendatakse vähemalt sama turuväärtusega aktsepteeritavate varadega;
   g) üks osa tagatiste kogumi varadest või likviidsusvahenditest on piisavalt likviidne, nii et pandikirja või Euroopa tagatud võlakirjade programmiga seotud maksekohustused on võimalik täita järgmise kuue kuu jooksul, välja arvatud juhul, kui tegemist on kombineeritult rahastatavate või edasilükatava tagasimaksega (soft‑bullet) või tingimuslike pass‑through pandikirjadega;
   h) tuletisinstrumendid on lubatud üksnes riskide maandamiseks ja tuletislepinguid, mille emitent on sõlminud tuletisinstrumendi vastaspoolega ja registreerinud tagatiste kogumis, ei saa lõpetada emitendi maksejõuetuse korral;
   i) siseriiklikus õiguses nähakse ette spetsiaalne töökindel avaliku järelevalve raamistik, milles täpsustatakse pädev asutus, tagatiste kogumi järelevalvaja ja erihaldur, samuti pädeva asutuse kohustuste ja järelevalvevolituste selge määratlus, eesmärgiga tagada järgmine:
   i) emitentidel on kvalifitseeritud töötajad ja asjakohane tegevuskord tagatiste kogumite haldamiseks, sh stressiolukorras, maksejõuetuse või kriisilahenduse korral,
   ii) tagatiste kogumite tunnused vastavad kohaldatavatele nõuetele juba enne võlainstrumendi emiteerimist ja kuni selle lõpptähtajani;
   iii) kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade vastavust asjaomastele nõuetele (sh seoses tagatisvara ja kattevara aktsepteeritavusega) kontrollitakse jätkuvalt, regulaarselt ja sõltumatult;
   iv) emitendid teevad korrapäraselt stressiteste kattevara nõuete arvutamiseks, võttes arvesse peamisi võlainstrumenti mõjutavaid riskitegureid, nt krediidi-, intressimäära-, vääringu- ja likviidsusriskid;

pädeva asutuse ja erihalduri ülesanded ja volitused emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral peavad olema selgelt määratletud;

   j) emitent peab vähemalt iga kuue kuu tagant avalikustama koondandmed tagatiste kogumite kohta, tehes seda nii üksikasjalikult, et investoritel on võimalik teostada põhjalik riskianalüüs. Tuleks esitada teave kattevarade krediidiriski, tururiski ja likviidsusriski tunnuste kohta, tagatiste kogumis osalevate vastaspoolte kohta ning õigusliku, lepingulise ja vabatahtliku ületagatuse tasemete kohta, aga ka tagatiste kogumi varade ja kohustustega seotud tuletisinstrumentide kohta;
   k) lõpptähtaega võib pikendada ainult emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral ja pädeva järelevalveasutuse heakskiidul või objektiivsetel finantspõhjustel, mis on kehtestatud siseriikliku õigusega ja mille on heaks kiitnud pädev Euroopa asutus; pikendamise täpsed tingimused ja võimalikud muutused kupongimäära, lõpptähtaja ja muude omaduste kohta tuleks kehtestada iga pandikirja tingimustes;

9.  kutsub komisjoni üles lisama direktiivi kõrge kvaliteediga pandikirjade määratlusse järgmisi täiendavaid põhimõtteid:

   a) võlainstrument on täielikult tagatud kapitalinõuete määruse artikli 129 lõikes 1 määratletud varadega ning vastab nimetatud määruse artikli 129 lõigetes 3 ja 7 sätestatud lisanõuetele; eluasemelaenude puhul, mis on tagatud tagatistega, nagu on sätestatud kapitalinõuete määruse artikli 129 lõike 1 punktis e, ei tohi olla mingeid õiguslikke takistusi, mis ei lase pandikirjade programmi halduril kehtestada laenudele eelisjärjekorras rahuldatavaid hüpoteeke, kui pandikirja emitent on maksejõuetu või kuulub kriisilahenduse alla ja tagatist mingil põhjusel ei kasutata. Laevade aktsepteeritavus tagatiste kogumi varana (kapitalinõuete määruse artikli 129 lõike 1 punkt g) vaadatakse läbi;
   b) tagatiste kogumis olevate hüpoteeklaenude laenusumma ja tagatisvara väärtuse maksimaalse suhtarvu parameetrid on ELi õiguses kehtestatud nii, et need ei ületa kapitalinõuete määruse artiklis 129 praeguseid laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarve, kuid need vaadatakse regulaarselt läbi ja neid kohandatakse vastavalt stressitestidele, mis põhinevad asjakohastel kinnisvaraturgudel stressiolukorras domineerida võivate turuhindade kohta läbiviidavate sõltumatute hindamiste tulemustel; laenusumma puhul tuleks julgustada laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvu kasutamist laenusumma ja turuväärtuse suhtarvu asemel;

10.  rõhutab, et pandikirjadele ELi õiguses määratud riskikaalud peavad kajastama alusvaraga seotud riskide turuhinnanguid; märgib, et sama põhimõte ei kehti kõigi muud liiki võlainstrumentide puhul, mille suhtes teatavate omaduste tõttu kohaldatakse sooduskohtlemist;

11.  kutsub komisjoni üles volitama Euroopa järelevalveasutusi hindama kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade vastavust kriteeriumidele, et täiendada või isegi asendada eurofondide direktiivi artikli 52 lõikes 4 toodud loetelud kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade Euroopa tasandi süsteemide usaldusväärsete loeteluga;

12.  palub EBA‑l anda kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade süsteemide kohta soovitusi aktsepteeritavuse kriteeriumide (sealhulgas asendusvarade), eri varaliikide laenusumma ja tagatisvara väärtuse suhtarvude ning ületagatuse tulemuslikkuse miinimumtasemete kohta ning kapitalinõuete määruse võimaliku läbivaatamise kohta; kutsub EBA‑t üles esitama vajalikke suuniseid spetsiaalse avaliku järelevalve- ja haldusraamistiku kehtestamise kohta;

13.  soovitab kõrvaldada väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda asuvatel arenevatel pandikirjade turgudel tegutsevate emitentide turulepääsu tõkked, tagades kolmandate riikide emitentide pandikirjade võrdse kohtlemise, tingimusel et pädev Euroopa institutsioon tunnistab nende riikide õigusliku, institutsioonilise ja järelevalvekeskkonna põhjaliku hindamise alusel võrdväärseks; soovitab edendada Euroopa õigusaktide keskseid põhimõtteid, et luua pandikirjade turgudele kogu maailmas võimalik võrdlusalus;

14.  kutsub komisjoni üles tegema ettepanekut läbi vaadata Euroopa finantsteenuste alased õigusaktid, milles täpsustatakse kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade regulatiivne kohtlemine;

15.  palub komisjonil finantsteenuseid käsitlevaid olemasolevaid ELi õigusakte hinnates võtta arvesse kõrge kvaliteediga pandikirjade, tavaliste pandikirjade ja Euroopa tagatud võlakirjade potentsiaali kapitaliturgude liidu eesmärkide saavutamisel;

16.  palub komisjonil teha kindlaks pandikirjade arengu võimalikud takistused riiklikul tasandil ja avaldada suunised, et need takistused kõrvaldada, ilma et see piiraks pankade usaldusväärset ja kaalutletud äritegevust;

17.  palub komisjonil ja EBA‑l hinnata uuesti (näiteks mõjuhindamise raames) laevade merivõla aktsepteeritavust tagatiste kogumi varana, nagu on sätestatud kapitalinõuete määruse artikli 129 lõike 1 punktis g; on mures, et laevade sooduskohtlemine moonutab konkurentsi teiste transpordivahenditega; palub komisjonil ja EBA‑l uurida, kas laevade pandikirjad on muude kapitalinõuete määrusele vastavate pandikirjadega võrdsed oma likviidsuse ja sõltumatute reitinguagentuuride teostatavate riskihinnangute poolest ning kas selliste pandikirjade sooduskohtlemine kapitalinõuete määruses likviidsuskatte nõude täitmise alusel ja madalama riskikaalu tõttu on seepärast õigustatud;

18.  palub liikmesriikidel näha siseriiklikus õiguses ette võimalus luua eraldi tagatiste kogumid, millest igaüks hõlmaks homogeenset varaklassi (nt eluasemelaenud); palub liikmesriikidel lubada, et kõiki tagatisvarasid, mis on sätestatud kapitalinõuete määruse artikli 129 lõike 1 punktides a, b ja c, võiks kasutada kattenõude rahuldamiseks, ja selgelt sätestada asendusvarade kattena kasutamise piirid krediidikvaliteedi, riskipositsiooni suuruse ja kattena kasutamise ulatuse aspektist;

Turu läbipaistvuse ja vabatahtliku lähendamise toetamine

19.  väljendab heameelt pandikirjade reitingumeetodites tehtud paranduste ja pandikirjade reitinguturgude laienemise üle;

20.  rõhutab, kui tähtsad on võrdsed tingimused finantsturgudel õiglase konkurentsi tagamise seisukohast; rõhutab, et Euroopa õigusnormides ei tohi teha vahet eri liiki tagatud võlainstrumentide vahel, välja arvatud juhul, kui on alust arvata, et need erinevad kas oma turvalisuse või likviidsuse poolest;

21.  väljendab heameelt turualgatuste üle, mille eesmärk on töötada välja avalikustamise ühtlustatud standardid ja vormid (nt ühtlustatud läbipaistvuse vorm (Harmonised Transparency Template, HTT)), et hõlbustada kasutatavate pandikirjade võrdlemist ja nendevaheliste erinevuste analüüsi kogu ELis;

22.  toetab turustandardeid käsitlevate soovituste ja parimaid tavasid käsitlevate suuniste väljatöötamist EBA poolt; innustab vabatahtlikku lähendamist nendest põhimõtetest lähtuvalt;

23.  innustab stressitestide korrapärast läbiviimist tagatiste kogumite puhul ja stressitestide tulemuste avaldamist;

o
o   o

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Euroopa Pangandusjärelevalvele.

(1) ELT L 257, 28.8.2014, lk 186.
(2) ELT L 176, 27.6.2013, lk 1.
(3) ELT L 173, 12.6.2014, lk 190.
(4) ELT L 314, 1.12.2015, lk 13.
(5) ELT L 195, 20.7.2016, lk 3.
(6) ELT L 11, 17.1.2015, lk 1.


Kalastusturismi roll kalapüügi mitmekesistamises
PDF 216kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon kalastusturismi rolli kohta kalapüügi mitmekesistamises (2016/2035(INI))
P8_TA(2017)0280A8-0221/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määrusi (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrust (EL) nr 508/2014 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2328/2003, (EÜ) nr 861/2006, (EÜ) nr 1198/2006 ja (EÜ) nr 791/2007 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1255/2011(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik(3) (veepoliitika raamdirektiiv),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni väikesemahulise rannapüügi, rannalähedase kalapüügi ja ühise kalanduspoliitika reformi kohta(4),

–  võttes arvesse oma 2. juuli 2013. aasta resolutsiooni sinise majanduskasvu – jätkusuutliku majanduskasvu soodustamise kohta ELi merendussektoris, meretranspordis ja turismisektoris(5),

–  võttes arvesse komisjoni 13. mai 2014. aasta teatist „Innovatsioon meremajanduses: merede ja ookeanide potentsiaali kasutamine töökohtade loomiseks ja majanduskasvu edendamiseks“ (COM(2014)0254),

–  võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatist „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava“ (COM(2010)0352),

–  võttes arvesse ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiat aastani 2020 ja eriti 4. eesmärki kalapüügi säästvamaks muutmise ja merede keskkonnaseisundi parandamise kohta, milles EL lubab muu hulgas kõrvaldada kahjuliku mõju kalavarudele, liikidele, elupaikadele ja ökosüsteemidele, muu hulgas seeläbi, et pakutakse finantsstiimuleid selliste rahastamisvahendite kaudu, mis on tulevikus ette nähtud kalandus- ja merenduspoliitika merekaitsealade (sh Natura 2000 alad ning rahvusvaheliste või piirkondlike lepingutega loodud kaitsealad) rahastamiseks. See võib hõlmata mereökosüsteemide taastamist, püügitegevuse kohandamist ning kalastussektori kaasamise soodustamist alternatiivsetesse tegevustesse, nt ökoturism, merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse seire ja haldamine ning mereprahi kõrvaldamine,

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2012. aasta teatist „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas“ (COM(2012)0494),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2014. aasta teatist Euroopa ranniku- ja mereturismi majanduskasvu ja töökohtade strateegia kohta (COM(2014)0086),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamust (A8-0221/2017),

A.  arvestades, et traditsioonilise kalapüügi sektori olukord on järk-järgult halvenenud;

B.  arvestades, et mitmekesisus on muutunud paljudele väikekaluritele oma sissetuleku lisaallikana hädavajalikuks, kuna nende sissetulek on sageli ebapiisav;

C.  arvestades, et kalanduse mitmekesistamiseks on vaja arvestada asjaoluga, et suur osa kalandussektorist sõltub peaaegu täielikult traditsioonilistest püügiviisidest;

D.  arvestades, et enamik ranniku- ja saarepiirkondi kannatab tõsise majanduslanguse all, mille tagajärjeks on rahvastikukadu, sest elanikud lahkuvad piirkondadesse, kus on rohkem tööd ja koolitusvõimalusi;

E.  arvestades, et kuigi mõned rannapüügipiirkonnad paiknevad turismisihtkohtade läheduses, ei ole nad suutnud korralikku majanduskasvu saavutada olenemata asjaolust, et nende kalandus- ja turismisektor on omavahel ühitatavad;

F.  arvestades, et kalastusturism võib aidata kaasa töökohtade loomisele, sotsiaalsele kaasatusele, samuti kalandusest sõltuvate kogukondade elukvaliteedi parandamisele ja nende kogukondade taaselustamisele, eriti piirkondades, kus muud majandustegevust napib; arvestades, et see potentsiaal on piirkondade lõikes väga erinev ja sõltub asjaomaste kalandusettevõtete liigist ja laevade suurusest;

G.  arvestades, et kalastusturism võib aidata vähendada mõju kalavarudele ja keskkonnale ning suurendada teadmisi ja teadlikkust vajadusest kaitsta keskkonda ja kultuuri; arvestades, et kalurite pakutavate kalastusretkede ja kaldal pakutavate turismiteenuste näol võib paljudes Euroopa piirkondades olla eelkõige tegemist nende põhitegevuse täiendamise ja mitmekesistamise reaalse vormiga;

H.  arvestades, et kalastusturism aitab suurendada kalurite nähtavust ning väärtustada ja mõista nende keerulist tegevusala; arvestades, et kalastusretked ja muud turismiga seotud kalastustegevused (kalurite poolt kaldal pakutavad turismiteenused, harrastuskalapüük jne) on üldsusele veel vähe tuntud ning tarbijate teadlikkust sellest, kui oluline on tarbida lühikesest tootmisahelast pärinevate kohalike kalatoodete tarbimist, tuleb suurendada;

I.  arvestades, et kalastusturism võib olla võimalus turistide ligimeelitamiseks laiaulatusliku pakkumise kaudu, mis hõlmab nii kohalikke tooteid kui ka keskkonnasõbralikke ettevõtlusvorme;

J.  arvestades, et kalatoodetega seonduv traditsiooniline gastronoomia ning traditsiooniline konservi- ja töötlev tööstus võiks kalandussektoriga seotud turismi arendamisele suurel määral kaasa aidata;

K.  arvestades, et õngitsemine toob mitmel moel sotsiaalset kasu ning avaldab positiivset mõju inimeste tervisele ja heaolule;

L.  arvestades, et kalastusturismi sotsiaal-majanduslik kasu sõltub väga suurel määral hooajast, koondudes peamiselt suvekuudesse; arvestades, et kasu, mida saadakse klientide suuremast lojaalsusest (millele sageli viidatakse), on saavutatav terve aasta jooksul;

M.  arvestades, et aasta 2018 on Euroopa kultuuripärandiaasta ning selle eesmärk on parandada elanikkonna teadlikkust Euroopa ajaloost ja oma kultuuripärandi väärtusest kui ühisest ressursist; arvestades, et traditsiooniline kalapüük moodustab osa Euroopa rikkast kultuuripärandist ja aitab kaasa kohalike kogukondade identiteedile, kuna see on aidanud kujundada maitset, toitu, traditsioone, ajalugu ja maastikku; arvestades, et kontaktid turistidega tugevdavad seda aspekti tunduvalt;

N.  arvestades, et Euroopa Merendus- ja Kalandusfond toetab investeeringuid, mis aitavad kaasa kalurite sissetulekute mitmekesistamisele täiendavate tegevuste arendamise kaudu, sealhulgas investeeringuid, mis tehakse veesõidukite pardal oleva ohutusvarustuse täiendamisse, kalastusretkedesse, kaldal pakutavatesse turismiteenustesse, toitlustamisse, harrastus- ja sportkalapüügiga seotud teenustesse ning kalapüügiga seotud haridustegevusse;

O.  arvestades, et kalastusturismil puudub ühtne määratlus ja õiguslik alus; arvestades, et kui näiteks Itaalias peetakse seda turismiliiki kutsetegevuseks, siis Prantsusmaal käsitletakse seda lisategevusena; arvestades, et sõltuvalt selle tegevuse õiguslikust seisundist võib esineda märkimisväärseid erinevusi maksukorralduses, lubade andmise korras, kutsekvalifikatsiooni omamise kohustuses, turvavarustuse nõuetes jms;

P.  arvestades, et Euroopa Liidu veepoliitika ja merekeskkonna raamdirektiivid kohustavad liikmesriike tagama ranniku- ja merevee hea seisundi; arvestades, et elupaikade direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid määrama mere- ja rannaelupaigad ja need säilitama, luues selleks Natura 2000 alad ja hallates neid;

Q.  arvestades, et enamikul merekaitsealadel ja Natura 2000 mere- ja rannikualadel on turismisektor eriti oluline; arvestades, et merekaitsealade juhtorganite ja väikesemahulise püügiga tegelevate kalurite ühise haldamise ja partnerluste kohta, mille kaudu turismi ja kultuuri eesmärgil edendatakse kalastusturismi ja muid traditsioonilist kalapüüki tutvustavat tegevust, võib tuua palju positiivseid näiteid;

R.  arvestades, et andmeid kalastusturismi kohta Euroopas ja sellest väljaspool on vähe ja need ei ole järjepidevad ega võimalda võrdlemist;

S.  arvestades, et 2012. aasta meremajanduse kasvu strateegia raames määratles EL ranniku- ja mereturismi jätkusuutliku ja kaasava majanduse arendamise olulise valdkonnana;

T.  arvestades, et komisjon väljendas oma 2010. aastal teatise „Euroopa kui maailma soosituim turismisihtkoht – uus Euroopa turismi tegevuskava“ raames vajadust töötada välja säästev ranniku- ja mereturismi strateegia;

U.  arvestades, et komisjon algatas 2012. aastal avaliku arutelu Euroopa ranniku- ja mereturismi ülesannete ja võimaluste kohta ning avaldas 20. veebruaril 2014 järelmeetmena teatise „Euroopa ranniku- ja mereturismi majanduskasvu ja töökohtade strateegia“;

V.  arvestades, et kalastusturismiga tegelevad elukutselised kalurid, et mitmekesistada oma tegevust, edendada ja väärtustada oma elukutset ja sotsiaal-majanduslikku pärandit ning parandada veeökosüsteemi säästvat kasutamist, milleks nad veavad mõnel juhul turiste kalalaevadega; arvestades, et kuigi need kalastustegevused hõlmavad ilmselgelt turismi- ja vaba aja veetmise aspekte, puudub nende selge õiguslik määratlus;

W.  arvestades, et mõiste „kalastusretked“ tähistab turistidele / vaba aja veetmiseks mõeldud harrastuskalapüüki, mida pakuvad elukutselised kalurid, kes võtavad oma laeva pardale turiste, et tutvustada neile kalapüüki;

X.  arvestades, et kalurite poolt rannikul pakutavad turismiteenused hõlmavad toitlustust ja majutust, millega tegelevad elukutselised kalurid; arvestades, et üks peamisi erinevusi eespool nimetatud kahe turismiliigi vahel on see, et viimast ei saa teostada kalalaeva pardal;

Y.  arvestades, et harrastuskalapüük toimub üksnes vaba aja veetmise ja/või võistlusspordi eesmärgil, kus kasutatakse vee-elusressursse ning keelatud on igasugune püütud kala müük; arvestades, et kuigi harrastuskalapüüki ei harrastata tulu teenimiseks, kuulub see turismitegevuste alla, mis loovad paralleelmajanduse, mida tuleks elukutseliste kalurite poolt harrastuskalastajatele pakutavate teenuste, rajatiste ja taristute kaudu ära kasutada; arvestades, et kontrollimatu ja intensiivne harrastuspüük võib siiski mõjuda kahjulikult mõne piirkonna kalavarudele;

Z.  arvestades, et puuduvad usaldusväärsed sotsiaal-majanduslikud ja keskkonna-alased statistilised andmed harrastuskalapüügi mõju kohta kalavarudele, eriti piirkondades, kus harrastuskalapüük on intensiivne, ning arvestades, et puuduvad selged eeskirjad ja põhjalik kontroll püügi kohta ning veel vähem on andmeid harrastuspüügi abil saadud saagi ebaseadusliku müügi kohta mitteametlikke kanaleid pidi, mis üldiselt on seotud restoranidega;

Kalastusturism ELi liikmesriikides

AA.  arvestades, et uuringust kodanike harjumuste ja arvamuste kohta, mille viis 2015. aastal läbi Alpide-äärse mere ranniku rakkerühm (GAC)(6) GACi piirkonnas, nähtub, et üks kolmandik vastanutest tarbib kala mitu korda nädalas, kuid ainult nelja kalaliiki, millest kaks on mageveekalad ja ülejäänud merekalad (sinikala, lõhe, tursk ja forell); arvestades, et kalastusturism suurendab teadlikkust erinevate liikide ja toidutavade kohta, mis on sageli jäänud paljude tarbijate poolt tähelepanuta; arvestades, et püügikoormuse mitmekesistamise mõju on ilmne;

AB.  arvestades, et Itaalias on pidevalt kasvanud kalastusturismiga tegelemise loa taotluste arv; arvestades, et hiljuti läbi viidud uuringu kohaselt on kõige enam lube saanud maakonnad Liguuria (290), Emilia-Romagna (229), Sardiinia (218), Calabria (203), Campania (200) ja Sitsiilia (136); arvestades, et aastatel 2002–2012 registreeriti kokku 1600 luba; arvestades, et 2003. aastal olid kõige rohkem lube saanud maakonnad Campania (63), Liguuria (62), Sitsiilia (60) ja Sardiinia (59), millele järgnesid Apuulia (46), Calabria (39) ja Toscana (37)(7);

AC.  arvestades, et kolmandik laevadest, mis omavad kalastusturismiga tegelemise luba, ei tohi pardale võtta üle nelja reisija, 29 % laevadest saavad võtta pardale viis kuni kaheksa reisijat ning ülejäänud 37 % üheksa kuni kaksteist reisijat(8);

AD.  arvestades, et suurim arv turiste koondub peaaegu täielikult juulisse ja augustisse, mis tähendab, et kalastusturism on väga hooajalise iseloomuga ning oluline on julgustada mitmekesistamist;

AE.  arvestades, et haridustase jaotub sarnaselt vanusekategooriatele ning kalastusretkede korraldajatel on kõrgem haridustase võrreldes nendega, kes tegelevad üksnes elukutselise kalapüügiga; arvestades, et üle 30 %-l kipritest on diplom või kutsekvalifikatsioon ning vähemalt algeline inglise (64 %), prantsuse (34 %), hispaania (16 %) või saksa keele (7 %) oskus(9);

AF.  arvestades, et uuringust kalastusretkede korraldajate kohta Itaalias ilmnes, et kalastusretked võivad osutuda kasulikuks kalavarude ja mere ökosüsteemide kaitsmisel, eriti kuna püük väheneb, ning olla kasulikud ka kalurite ja nende perede sotsiaalse, füüsilise ja vaimse heaolu seisukohast, kuna merel töötatavate tundide arv väheneb(10);

AG.  arvestades, et naised on hakanud rohkem tegelema mitte üksnes kalanduse kõrvaltegevuste, vaid ka oma kalastusturismi alase tegevuse arendamisega;

AH.  arvestades, et ka noori võib pidada kalastusturismi sihtkohtade arendamise sihtrühmaks,

AI.  arvestades, et traditsiooniline kalapüük on praegu kõige vähem tuntud primaarsektori tegevus, mida on ka kõige vähem uuritud ja õppevahendina alg- ja keskastmes kõige vähem kasutatud;

AJ.  arvestades, et traditsioonilise kalapüügiga seotud hariduslike tegevuste (nt talukooli mudeli põhjal) lisamiseks on palju võimalusi;

AK.  arvestades, et kalastusturismi arendamine sõltub väga suurel määral partnerlussuhetest, kalandussektori kohalikest tegevusrühmadest, milles kalandussektori töötajad ja muud avaliku ja erasektori huvirühmad kavandavad ja rakendavad koos alt-üles strateegiat, mis on kohandatud ja vastab asjaomase piirkonna majanduslikele, sotsiaalsetele ja keskkonna-alastele vajadustele; arvestades, et kuigi kalandussektori kohalikud tegevusrühmad tegutsevad Euroopas väga erinevates tingimustes ja rakendavad väga erinevaid strateegiaid, on valdav enamus neist veendunud, et turismil on arengu tagamisel väga oluline roll;

AL.  arvestades, et komisjon on loonud Euroopa kalanduspiirkondade võrgustiku (FARNET) tugiüksuse, et aidata rakendada Euroopa Kalandusfondi 4. telge; arvestades, et FARNET on püügipiirkondade võrgustike platvorm ning toetab kalandussektori kohalikke tegevusrühmi kohalike strateegiate, algatuste ja projektide väljatöötamisel;

AM.  arvestades, et kohalikud huvirühmad on tänu kalandussektori kohalikele tegevusrühmadele teada saanud, kuidas turismiteenuste osutamisest püügipiirkonnas võib areneda välja kompaktne tegevuspakett, mis säilitab oma atraktiivsuse ka tiheda konkurentsiga turismivaldkonnas; arvestades, et turism võib sel viisil muutuda kalastuskogukondadele tähtsaks täiendavaks sissetulekuallikaks, mis lõppkokkuvõttes aitab kaasa ranniku- ja saarepiirkondade üldisele arengule;

AN.  arvestades, et edulood annavad tunnistust kalandussektori kohalike tegevusrühmade hindamatust abist Kreeka, Itaalia ja Hispaania väikesemahulise kalapüügi kogukondadele; arvestades, et FARNETi võrgustik on häid tavu esile toonud ka Prantsusmaal, Belgias, Hispaanias, Horvaatias ja Itaalias(11);

AO.  arvestades, et Soomes võeti vastu kalastusturismi mõju hindamise mudel, mille aluseks on külastuse kestus, viibimiskoht ja külastajate arv; arvestades, et hindamistulemused tõid ilmsiks probleemid, mis on seotud mõiste „kalastusturist“ määratlemisega ning sellega, kuidas külastuste arvu arvutada(12);

AP.  arvestades, et liikmesriikide paljudes rannakülades toimuvad festivalid, mille puhul on oluline integreerida muid viise nende atraktiivsuse suurendamiseks turistide jaoks, näiteks kombineerides neid teiste kvaliteetsete primaarsektori pakkumistega: levitada teadmisi väikesemahulise kalapüügi ja kalurielu kohta, pakkuda osasaamist kohalikust kultuurist, sh piirkondliku toidu ja veini abil, ning töötleva ja konservitööstuse kvaliteetseid tooteid, mis kajastavad ELi mitmekesisust,

AQ.  arvestades, et Hispaanias on loodud spetsiaalsed asutused, nagu Turismo marinero – Costa del Sol, mille eesmärk on edendada traditsioonilist kalatööstust ning aidata kohalikel inimestel arendada ja reklaamida kalastussektoriga seotud turismitegevust; arvestades, et Costa del Sol korraldab kokanduskursusi kohalike kalurite poolt kasutatavatel laevadel, kalaliikide vaatlusreise ning harrastuskalapüüki; arvestades, et korraldatakse ka ekskursioone bioparki, mille puhul on tegemist spetsiaalselt lastele loodud vabaõhumuuseumiga, kus nad saavad teadmisi merebioloogia, traditsioonilise kalapüügi (traditsioonilised kalapüügivahendid ja -meetodid) ja kohaliku kultuuri kohta; märgib, et selliste algatuste edendamine ja liikmesriikide vaheline kogemuste vahetamine selles valdkonnas tooks ranniku- ja maakogukondadele kasu, eelkõige äärealadel(13);

AR.  arvestades, et komisjon, parlament ja liikmesriigid ei tohi seetõttu keelata traditsioonilise väikesemahulise pereettevõtete poolt harrastatava kalapüügi võtteid valimatult, vaid peavad eelnevalt teostama nõuetekohase mõjuhinnangu, et mitte muuta kestliku, väikesemahulise ja traditsioonilise kalastusturismi uute vormide kasutamist traditsiooniliste püügivahenditega võimatuks;

AS.  arvestades, et Horvaatias suvekuudel ranniku- ja saarte turismikeskustes toimuvate kalafestivalidega edendatakse kalapüügi traditsioone, kultuuri- ja ajaloopärandit, kohalikku kokakunsti ja traditsioonilist eluviisi;

1.  peab oluliseks kalalaevade ümberkujundamist ja kohandamist turismitegevuse läbiviimiseks, kuna laevu tuleb turistide ohutuse tagamiseks uuendada, ning selle tagamist, et kalapüügile ei tehtaks takistusi ja samal ajal tagataks külastajatele mugavused meeldiva elamuse saamiseks, kuid et püügivõimsus ei suureneks; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et seda laadi muudatustega, eriti kui see toimub turismi madalhooajal, ei tohi kaasneda tööndusliku kalapüügi piiranguid;

2.  rõhutab kalastusturismi veel kasutamata potentsiaali, mis võib tuua märkimisväärset kasu rannikualadel elavatele kogukondadele, mitmekesistades nende kohalikke sissetulekuallikaid; on sellega seoses seisukohal, et kalastusturism merel ja kalurite poolt pakutavad turismiteenused rannikul võivad täiendada kutselist kalapüüki ja anda kalapüügiga tegelevatele kogukondadele lisasissetuleku;

3.  leiab, et komisjoni algatuse strateegiline eesmärk peaks olema kalastusretkede, kalurite pakutavate rannikuturismiteenuste ja sportkalapüügiga seotud turismi edendamine ning nende igakülgse arendamise võimaldamine kõikjal ELis selleks loodud ühisvõrgustiku ja raamistiku kaudu;

4.  palub komisjonil edendada Euroopa Reisikomisjoni ja selle portaali visiteurope.com kaudu säästvat harrastuskalapüüki pakkuvaid turismisihtkohti Euroopas ning teavitada sihtotstarbelise teabekampaania kaudu kalandussektori ettevõtteid nende uute ja jätkusuutlike ärimudelite potentsiaalist ning nende pakutavatest majanduskasvu võimalustest;

5.  kutsub komisjoni soodustama kalapüügiturismi käivitamist ja arendamist, et rakendada selle valdkonna potentsiaaliga sobivat mitmekesist äristrateegiat ja tulemuslikumalt rahuldada tema vajadusi, arendades uut turismiliiki, mille juures omavad muu hulgas suurt tähtsust kvaliteet, paindlikkus, uuenduslikkus ning püügipiirkondade ajaloo- ja kultuuripärandi säilitamine ning keskkonna ja inimeste tervise kaitse; kutsub komisjoni ühtlasi üles edendama ja toetama investeeringuid turismivaldkonna kalapüüki, et luua erinevaid turismivorme – edendada mittetöönduslike kalatoodetega seotud kokakunsti, õngitsemisturismi, veealust ja sukeldumisturismi jms, kasutades nii jätkusuutlikult ära kalastuspärandit ja konkreetse kalanduspiirkonna eripära;

6.  kutsub komisjoni üles kalastusturismi käivitamise ja arengu ergutamiseks julgustama ja aktiivselt edendama investeerimist, et suurendada kalandussektori mitmekesisust kultuurilisest ja kunstilisest aspektist osana traditsioonilisest pärandist (käsitöö, muusika ja tants), ning toetama investeerimist püügitraditsioonide, -ajaloo ja üldise kalastuspärandi (kalapüügivahendid, -võtted, ajaloolised dokumendid jms) edendamisse muuseumide avamise ja rannapüügiga tihedalt seotud näituste korraldamise kaudu;

7.  kutsub komisjoni üles uurima võimalust kasutada püügilaevu mitmeks otstarbeks, nii et need saaksid püügifunktsiooni säilitades tegeleda ka muu, puhke- ja turismimajandusega seonduvaga (näiteks mereteabepäevad ning töötlemise, koolituse või kokakunstiga seotud tegevused jne), sarnaselt maapiirkondades toimivate talukoolide või põllumajandusturismiga;

8.  peab seetõttu vajalikuks luua Euroopa kalastusturismi võrgustik ning Euroopa sport- ja harrastuskalapüügiga seotud turismiteenuste võrgustik FARNETi äärmiselt eduka näite põhjal, mis pakub kalandussektori kohalikele tegevusrühmadele märkimisväärset abi;

9.  peab äärmiselt vajalikuks suunata hoolikalt toetavaid poliitikameetmeid ja hinnata nõuetekohaselt nende tulemusi ning süstematiseerida, ühtlustada ja parandada statistika kogumist selle kohta, mida tegevuse mitmekesistamine on Euroopa püügipiirkondade sissetulekule andnud; rõhutab ka, kui tähtis on jälgida harrastuskalapüügi kui majandustegevuse tegelikku mõju, selle mõju kalavarudele ja mitteametlikest müügikanalitest tulenevat võimalikku konkurentsi töönduslikule kalapüügile; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kalatööstus osaleb selliste järelevalvemeetmete väljatöötamises;

10.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama ja toetama kalastusturismisektoriga loodavaid partnerlussuhteid, mida edendavad merekaitsealade haldusasutused merekaitsealadel ja Natura 2000 aladel, et ühendada loodusvarade kaitse kultuuri edendamise ja arendamisega nii, et selle nautimine oleks vastutustundlik;

11.  arvab, et väga tähtis on luua kalastusturismi tegevuse määratlus liidu tasandil, pöörates erilist tähelepanu kalastusretkedele, kalurite pakutavatele rannikuturismiteenustele, vesiviljelusturismile ning sport- ja harrastuskalapüügiga seotud turismile; selles määratluses tuleks arvesse võtta nende tegevuste väga erinevaid vorme, tagada konsulteerimine kõigi huvirühmadega ning kindlustada, et kalastusturismi käsitataks kõrvaltegevusena, mis võimaldab kaluritel täiendada oma põhilist püügitegevust, ilma et nad peaksid kalandusest mingisse muusse sektorisse minema;

12.  toonitab seda, kui tähtis on teha vahet erinevatel kalandusega seotud turismivormidel, mis hõlmavad kalastusturismi (kalastusturism, mille raames saab jälgida kalurite tööd, ja kalastusega seotud elamusturism), veega seotud tegevusi merel ja rannikul, harrastuskalapüüki (ka õngitsusturismi), sisevetekalandust ning pärandi- ja kultuuripõhiseid tegevusi, mis on suunatud sünergia loomisele kvaliteetsete esmatoodete turundamise algatustega, austades samal ajal looduspärandit ning vajadust kaitsta loomi ja bioloogilist mitmekesisust;

13.  palub komisjonil, arvestades suuri erinevusi liidu kalastusturismis osalevate kalandusettevõtjate vahel, võtta vastu ühised eeskirjad meresõiduohutuse, kalastusturismiks kasutatavate laevade tervise- ja hügieeninõuete ning võimalike maksesoodustuste kohta, tingimusel et nimetatud meetmed on piisavalt paindlikud, et võtta arvesse eri kalandusettevõtete ja kalapüügilaevade suuri erinevusi ning märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi;

14.  soovitab lisada mootorlaevade CO2-heite vähendamise ja energiatõhususe põhimõtte kohanduste hulka, mida tuleb sellistel laevadel teha, kui nad nimetatud tegevuste jaoks ümber kujundatakse;

15.  on veendunud, et kõnealustele turistidele tuleks tagada sobiv transport ja majutus ning kindlustada avaliku ruumi hooldamine ja korrashoid vastavalt vajadusele, et tagada turismitegevuse pikaajaline edu;

16.  palub liikmesriikidel täita oma ELi veepoliitika ja merekeskkonna raamdirektiividest tulenevad kohustused, et tagada ranniku- ja merevee hea seisund, parandades eelkõige ressursitõhusust ning vältides tulemuslikult reostust ja jäätmeid ning võideldes nende vastu;

17.  palub, et liikmesriigid vähendaksid halduskoormust, lihtsustades lubade taotlemist ja muid bürokraatlikke menetlusi;

18.  rõhutab, et need tegevused peavad olema bioloogilise mitmekesisuse, Natura 2000 alade ja merekaitsealade kaitsega kooskõlas (ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia, linnudirektiiv ja elupaikade direktiiv), mistõttu on vaja edendada dialoogi ja sünergiat teiste asjaomaste liikmesriikidega;

19.  peab vajalikuks korraldada kaluritele ja kalandusettevõtjatele, nende peredele ja kõigile asjaomastele kohalikele elanikele koolituskursusi, et tagada, et neil oleks turistide vastuvõtmiseks vajalik keeleoskus ja suutlikkus tagada nende ohutus, ning levitada teavet merebioloogia, kohalike kalaliikide, keskkonna ja kultuuritraditsioonide kohta; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tunnustama naiste rolli kalandusturismi sektoris ja kalandusest sõltuvate piirkondade kestlikus arengus, et tagada nende osalemine võrdsetel tingimustel;

20.  kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles levitama ulatuslikult teavet komisjoni Euroopa tööalase liikuvuse portaali (EURES) kohta, mis pakub tööotsijatele ja tööandjatele teavet töövõimalustest, oskustest ja koolitusvajadustest merendussektori töökohtade osas, ning edendama avatud veebipõhiseid kursusi, mille eesmärk on täiendada turismi juhtimise ja uuendusliku kalastusturismiga seotud oskusi või pakkuda nendega seotud ümberõpet;

21.  kutsub komisjoni üles lisama Euroopa väikeettevõtete portaali eraldi osa, mis aitaks ettevõtjatel/kaluritel leida rahastamist kalapüügiga seotud turismivaldkonna tegevustele;

22.  on seisukohal, et kutseoskuste omandamine sellistes valdkondades nagu digitaalturundus, sotsiaalmeediasuhtluse haldamine ja hooldus, sotsiaal-kultuuriline juhtimine ja keeleoskus on kalanduspiirkondades prioriteediks, et edendada kalastusturismi poolt pakutavate võimaluste loomist ja levitamist;

23.  peab tähtsaks, et iga turismiteenuse pakkumisel säilitataks selle eripära, mis tuleneb kohalikel oludel ja nendega seotud spetsialiseerumisel põhinevast strateegiast ja olemasolevatest ressurssidest; kutsub komisjoni ja liikmesriike sel eesmärgil üles edendama jätkusuutliku ja ökoturismi liike uuenduslike turustrateegiate abil, mis peaksid eelkõige olema suunatud traditsioonilistele ja kestlikele omadustele ning mida tuleks pidevalt jälgida, et tagada pakkumise ja nõudluse tasakaal;

24.  nõuab integreeritud pakkumiste väljatöötamist, et võimaldada tarbijatele täielikku elamust, mis tugineb kõige selle struktureeritud ja sünergilisel kogumil, mida piirkonnal on pakkuda, ning partnerluste loomist, et tuua tarbijad turismidünaamika kaudu traditsiooniliste püügipiirkondadega külgnevatelt aladelt, kus turism (nt konverentsi- või karjääriturism) on juba levinud, traditsioonilise kalapüügi aladele;

25.  palub, et komisjon toetaks ja edendaks kalandusettevõtete ja -töötajate kaasamist ka projektidesse, mis on seotud kultuuri- ja pärimusturismiga, nagu meresõidu taasavastamine ning traditsioonilised kaluripiirkonnad ja -tegevused;

26.  märgib, kui oluline on turismisektori ettevõtjate ja kalurite koostöö kalastusturismi potentsiaali suurendamiseks;

27.  rõhutab, kui oluline on eluslooduse jälgimisega seotud turism, eelkõige vaalavaatlus, millega peab kaasas käima looduslike elupaikade ja bioloogiliste vajaduste austamine; arvestades, et see võib tuua suurt hariduslikku, keskkonna-alast, teaduslikku ja muud sotsiaal-majanduslikku kasu ning aidata tõsta teadlikkust nendest kordumatutest liikidest ja nende väärtuslikust elukeskkonnast ning suurendada austust nende vastu;

28.  kutsub liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles pakkuma uuenduslikku ja kestlikku taristut, muu hulgas internetiühendust ja infotehnoloogiat, et ergutada kalastusturismi arendamist ning olemasolevate mere-, jõe- ja järvetaristute uuendamist;

29.  palub komisjonil, liikmesriikidel ning piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel tõhustada reklaami- ja teavituskampaaniaid, näiteks algatuste „Euroopa parimad sihtkohad“ ja „Euroopa kultuuripärandiaasta 2018“ raames, ning algatusi, mis samuti on suunatud traditsioonilise kalapüügi- ja vesiviljeluskultuuri alaste teadmiste ja teadlikkuse suurendamisele; julgustab huvirühmi kasutama ära nii turistide kui ka selliste inimeste potentsiaali, kellel on võimalik reisida väljaspool hooaega;

30.  on veendunud, et kalanduse mitmekesistamise vastutustundlikud ja kestlikud ärimudelid peavad hõlmama kohalike kalandusega tegelevate kogukondade kultuuri austamist ja aitama säilitada nende identiteeti; rõhutab eelkõige, et turismiga seotud harrastuskalapüük peaks olema kooskõlas väikesemahulise kalapüügiga tegelevate kohalike väikeettevõtete huvidega;

31.  peab oluliseks arendada kalastusturismi, mille raames saab jälgida kalurite tööd, ja kalastusega seotud elamusturismi kui aktiivpuhkuse vorme, millel on suured eelised, näiteks merekultuuri ja kalandustraditsioonide edendamine ning keskkonnaalase teadlikkuse ja liikide kaitse alane harimine;

32.  juhib tähelepanu vajadusele uurida viise ümberehitatud laevadega seotud potentsiaalse nõudluse suurendamiseks, laiendades pakkumist nii, et huvi tekiks ka näiteks haridusringkondades, kellel on kogemusi põllumajandussektori õppe-eesmärgil kasutamises (nt „talukooli“ projektid);

33.  rõhutab, et toodete mitmekesistamine nõuab asjakohast reklaami ning kalurite sihtrühma jaoks on vaja nähtavusstrateegiat, sh piiriüleseid tutvustusalgatusi;

34.  on seetõttu veendunud, et kalanduspiirkonnad peaksid kaaluma sama piirkonna muude sihtkohtadega koos ühiste turunduskampaaniate algatamist – nagu seda soovitati Euroopa Parlamendi 29. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis uute ülesannete ja strateegiate kohta turismi edendamiseks Euroopas(14) – ja ühiste turundusplatvormide edendamist, keskendudes rahvusvahelises koostöös eriti reklaamile ja veebimüügile;

35.  on arvamusel, et sellise turundusstrateegia raames tuleks luua sünergia kvaliteetsete värskete või töödeldud toodete, gastronoomia ja turismiga seotud turundusalgatuste vahel ning need tuleks rühmitada territoriaalsetesse piirkondadesse, mis on kultuuri, tootmise või keskkonna seisukohast ühtsed ja/või sünergiapõhised;

36.  peab vajalikuks kaitsta traditsiooniliste tavade ja meetodite kasutamist, näiteks almadraba-lõkspüünis ja xeito-triivvõrk, arvestades et need on tihedalt seotud rannikuäärsete piirkondade identiteedi ja eluviisiga, mistõttu neid tuleks käsitada kultuuripärandi osana;

37.  rõhutab, kui oluline on investeerida kalanduse mitmekesistamisse, et edendada piirkonna traditsioone, ajalugu ja kultuuripärandit kui tervikut (sealhulgas traditsioonilisi püügivahendeid ja -võtteid);

38.  rõhutab, kui oluline on kalandussektori mitmekesistamisse investeerimine kohalike kalatoodete töötlemise edendamiseks;

39.  kutsub liikmesriike üles kiitma heaks strateegiaid turismitegevusega seotud hooajalisuse probleemi lahendamiseks, mille üks võimalus on toidufestivalide ja -ürituste, sadama- ja külalaatade/-turgude korraldamine(15), teemakülade ja muuseumide rajamine (vt Hispaania ja Cetara), kus üritused võiksid toimuda aastaringselt sõltumata ilmastiku- ja meretingimustest;

40.  on veendunud, et alternatiivsete ja sihtotstarbeliste turismitoodete tasakaalustatud kombinatsioon ning nende toodete asjakohane edendamine ja turustamine võib aidata hooajalisusest tulenevaid probleeme tasakaalustada;

41.  peab oluliseks, et liikmesriigid, piirkonnad ja huvirühmad jagaksid parimaid tavasid, kuna ELi merepiirkondades puudub ettevõtete vaheline sünergia, mis tekitab killustatust ja vähendab majanduslikke eeliseid; märgib, et uurimisinstituute, muuseume, turismiettevõtjaid, Natura 2000 alade ja merekaitsealade haldajaid, traditsioonilist konservi- ja kalatöötlemistööstust ja muid huvirühmi tuleks julgustada tegema koostööd, et arendada välja kestlikud uuenduslikud tooted, mis lisaks majandusliku lisaväärtuse andmisele vastaksid ka külastajate ootustele; rõhutab, et kõnealused tegevused tuleks koondada järjepidevasse üldisesse raamistikku, mille abil edendada kestlikku ja vastutustundlikku turismi nimetatud aladel; on seisukohal, et kalandussektori kohalikud tegevusrühmad võivad sellega seoses olulist rolli etendada ning seetõttu tuleb neile eraldada piisavad rahalised vahendid;

42.  palub liikmesriikidel ja komisjonil tugevdada sidemeid kohalike, piirkondlike, riiklike ja ELi asutuste vahel, et edendada selliseid juhtimisvorme, mis hõlbustavad valdkondadevahelise poliitika rakendamist, et aidata saavutada eri poliitikavaldkondade eesmärke, sealhulgas kestlik ja kaasav majanduskasv;

43.  palub komisjonil edendada FARNETi ning kalandussektori kohalike tegevusrühmade raames üleeuroopalist dialoogi sadamate, turismivaldkonna huvirühmade ja keskkonnaekspertidega;

44.  kutsub liikmesriikide ametivõime ja asutusi üles tegema tihedamat koostööd turismiametitega ning omistama suurt tähtsust meremajanduse mitmekesistamisele, pidades eeskätt silmas mereturismi ja seda täiendavaid sektoreid; märgib, et see peaks hõlmama ka õngepüügi lisamist turismipakettidesse ja turustuskampaaniatesse, kui see on asjakohane, eriti saartel ja rannikualadel; rõhutab, et kahesuguse kasutuse loa andmist kalalaevadele – nii tööndlusliku, väikesemahulise ja rannalähedase püügi kui ka mereturismi laevadele, sh õngitsemisturismile – tuleks pidada prioriteediks ja laevade ümberehitamiseks tuleks anda toetust;

45.  palub komisjonil, liikmesriikidel, piirkondlikel ja kohalikel asutustel, asjaomasel sektoril ning teistel huvirühmadel tegutseda eesmärgipäraselt ja kooskõlas ELi kalandus- ja vesiviljelussektorit mõjutava poliitikaga; märgib, et seoses sellega on vaja heaks kiita parimate tavade käsiraamat, kus esitatakse valdkonna tegevuse kõige väljapaistvamad näited, millest teised ettevõtjad saaksid eeskuju võtta; tuletab meelde, et tuleb kaasata ka kohalik teadlaskond, et vältida keskkonnaprobleeme;

46.  rõhutab keskkonnahoidlike ärimudelite tähtsust ja soovitab seetõttu, et keskkonnaeksperdid peaksid alati olema kohalike tegevusrühmadega (nt kalandussektori kohalikud tegevusrühmad ja maapiirkondade kohalikud tegevusrühmad) tihedalt seotud;

47.  nõuab tungivalt sihtotstarbeliste rahaliste vahendite eraldamist sellise parimate tavade vahetamise ja kalapüügiga seotud tegevuste kaardistamise Euroopa võrgustiku loomiseks, millest saaks teavet iga kalandusega tegeleva kogukonna huvipakkuvate aspektide ja eripärade kohta;

48.  loodab, et kasutatakse sektoripõhiseid toetusmehhanisme (seoses Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi ja/või muude vahenditega), mida saab aktiveerida hädaolukordades (nt loodusõnnetus) piirkondades, kus kalapüük ja kalastusturism on ainus sissetulekuallikas;

49.  on seisukohal, et vaja on edendada sedalaadi meetmete rahastamist EMKFist, Euroopa Regionaalarengu Fondist (ERF), Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) ja Ühtekuuluvusfondist, teadusuuringute raamprogrammidest ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondist (EFSI) tihedas koostöös Euroopa Investeerimispangaga (EIP), ning lihtsustada sooduslaenude andmist, mis võimaldavad ületada spetsiifilisi raskusi, millega seisavad silmitsi naised, kui nad otsivad rahastamist toetuskõlblikele projektidele, mida võiks lisada riiklikesse programmidesse;

50.  rõhutab, et programmitöö perioodiks 2007–2013 oli kalandussektori kohalike tegevusrühmade käsutuses 486 miljonit eurot Euroopa Kalandusfondist ning et selle ajavahemiku jooksul toetati ligikaudu 12 000 kohalikku projekti;

51.  ergutab liikmesriike ning kalandussektori kohalikke tegevusrühmi olemasolevaid rahalisi vahendeid parimal viisil ära kasutama ja võimaluse korral mitmeid rahastamisallikaid kasutama (ühiselt Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF), Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) või Euroopa Sotsiaalfondiga (ESF));

52.  kutsub liikmesriike üles looma piirkondlikul tasandil kontaktpunkte, et anda piisavat teavet ja tuge;

53.  soovitab kalandussektori kohalikel tegevusrühmadel teha tihedat koostööd turismiekspertidega, et leida kalastuspiirkondade mitmekesistamiseks EMKFi 4. telje raames projekte ja asjakohast rahastamist;

54.  juhib tähelepanu sellele, et EMKF annab konkreetset rahalist toetust kalanduskogukondade algatustele, mida edendavad naised;

55.  palub liikmesriikidel tagada EMKFist rahastatava tegevuse jaoks valikukriteeriumide kehtestamisel, et rahastatavate meetmete kaudu tagatakse soolise võrdõiguslikkuse edukas süvalaiendamine ja edendamine (nt eelistades konkreetselt naistele suunatud või nende poolt võetavaid meetmeid);

56.  palub komisjonil läbi viia uuring kõnealusest tegevusest tuleneva sotsiaal-majandusliku ja keskkonnaalase mõju kohta;

57.  kutsub komisjoni üles analüüsima harrastuskalapüügi sotsiaal-majanduslikku mõju sisemaaturismile, eelkõige maapiirkondades, ja töötama välja meetmeid nende piirkondade jaoks, kus sellise kalapüügi potentsiaal on alakasutatud;

58.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles parandama kalastusturismiga seotud andmete kogumist ja nende haldamist;

59.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Regioonide Komiteele, samuti liikmesriikide valitsustele ja nõuandekomisjonidele.

(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22.
(2) ELT L 149, 20.5.2014, lk 1.
(3) EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1.
(4) ELT C 419, 16.12.2015, lk 167.
(5) ELT C 75, 26.2.2016, lk 24.
(6) ‘Indagine sulle abitudini e opinioni dei cittadini nel comprensorio del GAC “il mare delle Alpi” – Analisi della pescaturismo in Italia come strumento di sviluppo sostenibile’ (2015).
(7) ‘L’integrazione della pesca con altre attività produttive – La pescaturismo come modello sociale e culturale’, Cenasca Cisl et al., (2005).
(8) ‘Indagine sulle abitudini e opinioni dei cittadini nel comprensorio del GAC “il mare delle Alpi” – Analisi della pescaturismo in Italia come strumento di sviluppo sostenibile’ (2015).
(9) ‘L’integrazione della pesca con altre attività produttive – La pescaturismo come modello sociale e culturale’, Cenasca Cisl et al., (2005).
(10) ‘Indagine sulle abitudini e opinioni dei cittadini nel comprensorio del GAC “il mare delle Alpi” – Analisi della pescaturismo in Italia come strumento di sviluppo sostenibile’ (2015).
(11) Socio-economic analysis on fisheries-related tourism in EUSAIR – Nemo project 1M-MED14-11, WP2, Action 2.3. (ELi Aadria ja Joonia mere piirkonna strateegia kalandusturismi sotsiaalmajanduslik analüüs – Nemo projekt 1M-MED14-11, WP2, meede 2.3).
(12) ‘Perspectives for the development of tourism activities related to fishing’, European Parliament, IP/B/PECH/IC/2013-103 (2014) („Kalapüügiga seonduva turismi arendamise perspektiivid“, Euroopa Parlament, IP/B/PECH/IC/2013-103 (2014)).
(13) ‘Perspectives for the development of tourism activities related to fishing’, European Parliament, IP/B/PECH/IC/2013-103 (2014) („Kalapüügiga seonduva turismi arendamise perspektiivid“, Euroopa Parlament, IP/B/PECH/IC/2013-103 (2014)).
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0391.
(15) Nt heeringapäevad ja sadamapäevad Madalmaades.


Liiklusõnnetuste aegumistähtajad
PDF 295kWORD 61k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile liiklusõnnetuste aegumistähtaegade kohta (2015/2087(INL))
P8_TA(2017)0281A8-0206/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47,

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 ja sellega seotud kohtupraktikat,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtete ning tulemusliku õiguskaitse küsimustes(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrust (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“)(2) (edaspidi „Rooma II määrus“),

–  võttes arvesse 4. mai 1971. aasta Haagi konventsiooni liiklusõnnetuste suhtes kohaldatava õiguse kohta (edaspidi „1971. aasta Haagi konventsioon liiklusõnnetuste kohta“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiivi 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta(3) (edaspidi „liikluskindlustuse direktiiv“),

–  võttes arvesse Euroopa konventsiooni tähtaegade arvutamise kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Euroopa lisaväärtuse üksuse poolt tehtud Euroopa lisaväärtuse hinnangu uuringut „Liiklusõnnetuste aegumistähtajad“ (Limitation periods for road traffic accidents), mis on lisatud Euroopa Parlamendi seadusandlikule algatusraportile(5),

–  võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi uuringut teemal „Piiriülesed liiklusõnnetused ELis – juhita sõidukite võimalik mõju“ (Cros‑-border traffic accidents in the EU – the potential impact of driverless cars)(6),

–  võttes arvesse komisjoni uuringut teemal „Hüvitis piiriüleste liiklusõnnetuste ohvritele ELis: riiklike tavade võrdlemine, probleemide analüüs ja teisest riigist pärinevate kannatanute olukorra parandamise võimaluste hindamine“ (Compensation of victims of cross‑border road traffic accidents in the EU: Comparison of national practices, analysis of problems and evaluation of options for improving the position of cross‑border victims)(7),

–  võttes arvesse komisjoni 20. aprilli 2010. aasta teatist „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele – Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava“(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 1. veebruari 2007. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile kehavigastuste ja surmaga lõppenud õnnetusjuhtumite aegumistähtaegade kohta piiriülestes kohtuvaidlustes(9),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2003. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 72/166/EMÜ, 84/5/EMÜ, 88/357/EMÜ ja 90/232/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/26/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kohta(10),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0206/2017),

A.  arvestades, et liidus on kahjunõuete aegumist käsitlevad õigusnormid liikmesriigiti väga erinevad, seega ei ole olemas kahte täpselt samu peamisi aegumist käsitlevaid õigusnorme kohaldavat liikmesriiki; arvestades samuti, et aegumine määratakse kindlaks mitmete tegurite alusel, sealhulgas selle põhjal, kas on olemas seonduvaid kriminaalmenetlusi ja kas nõuet loetakse lepinguväliseks või lepinguliseks;

B.  arvestades, et siseriiklikud aegumist käsitlevad süsteemid on seega väga keerukad ja sageli võib olla raske aru saada, milline on kohaldatav üldine aegumistähtaeg, millal ja kuidas aegumistähtaja arvestamine algab ja kuidas seda peatada, katkestada või pikendada;

C.  arvestades, et välisriigi aegumistähtaegade mittetundmine võib põhjustada nõude esitamise õigusest ilmajäämise või raskendada lisakulude ja viivituste tõttu kannatanute juurdepääsu õigusemõistmisele;

D.  arvestades, et praegu on saadaval vähe statistilisi andmeid piiriülestes liiklusõnnetustes tekkinud kahjuga seotud nõuete tagasilükkamise kohta nende esitamise aegumistähtaja möödumise tõttu;

E.  arvestades, et piiriüleste liiklusõnnetuste valdkonnas on hagi ainsaks juba liidu tasandil ühtlustatud aluseks liikluskindlustuse direktiivi artikli 18 säte, mis võimaldab kannatanutel taotleda hüvitist oma elukohariigis ning esitada selleks kahju hüvitamise nõude otse asjaomasele mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse kindlustusseltsile või asjaomasele hüvitisfondile(11);

F.  arvestades, et aegumistähtajad moodustavad liiklusõnnetuste puhul kohaldatavatest liikmesriikide tsiviilvastutuse süsteemidest olulise ja lahutamatu osa, kuna lühikene aegumistähtaeg võib tasakaalustada ranget kahjutasuõigust või suuri kahjutasusid;

G.  arvestades, et nõuete aegumistähtajad on äärmiselt olulised õiguskindluse ja vaidluste lahenduse lõplikkuse tagamiseks; arvestades siiski, et kostja õigused õiguskindlusele ja vaidluste lahenduse lõplikkusele peaks olema tasakaalus nõude esitaja põhiõigustega, milleks on juurdepääs õigusemõistmisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, ning põhjendamatult lühikesed aegumistähtajad võivad takistada tõhusat juurdepääsu õiguskaitsele kogu liidus;

H.  arvestades, et pidades silmas aegumist käsitlevates õigusnormides praegu esinevaid lahknevusi ja probleeme, mis on otseselt seotud väga erinevate siseriiklike sätetega, millega reguleeritakse riikidevahelise isikukahju ja varakahju juhtumeid, on teatav ühtlustamine ainus viis tagada piisav kindlus, prognoositavus ja lihtsus aegumist käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamisel piiriüleste liiklusõnnetuste korral;

I.  arvestades, et selline seadusandlik algatus peaks tagama poolte vahel õiglase tasakaalu küsimustes, mis puudutavad aegumist käsitlevaid õigusnorme, ning lihtsustama tähtaegade arvestamist ja peatamist; arvestades, et seepärast on käesolevaga kavandatud sihipärane käsitlus, milles võetakse arvesse aina suurenevat piiriülest liiklust liidu piires, kujundamata seejuures ümber kogu liikmesriikide õigusraamistikku;

1.  tunnistab, et liiklusõnnetuses kannatanute olukord on viimaste aastakümnete jooksul märkimisväärselt paranenud, seda ka rahvusvahelise eraõiguse jurisdiktsiooni puhul, mille alusel saavad teises liikmesriigis toimunud õnnetuses kannatanud menetleda asja oma elukohaliikmesriigis ja esitada otsese nõude auto kindlustaja või hüvitisfondide vastu;

2.  märgib siiski, et asjaolu, et liidus on jätkuvalt kaks paralleelset korda, mis reguleerivad liiklusõnnetuse puhul kohaldatavat õigust olenevalt riigist, kus nõue esitatakse, nimelt 1971. aasta Haagi konventsioon liiklusõnnetuste kohta ja Rooma II määrus, tekitab koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012(12) kohase kohtu valiku võimalusega õiguslikku ebakindlust ja keerukust ning meelepärase kohtualluvuse valimise võimalusi;

3.  kordab, et piiriüleste vaidluste puhul kestavad uurimistoimingud ja läbirääkimised sageli palju kauem kui siseriiklike nõuete puhul; rõhutab sellega seoses, et uute tehnoloogiate, näiteks juhita autode puhul võivad sellised takistused veelgi suureneda;

4.  tuletab sellega seoses meelde, et aegumist käsitlevate õigusnormide teemat tuleks käsitada osana meetmetest tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 lõike 4 ja artikli 81 tähenduses;

5.  märgib, et piiriülestes vaidlustes kehtivate aegumistähtaegade puhul on väga tähtis ühiste miinimumnormide olemasolu, et tagada piiriüleste liiklusõnnetuste ohvrite kaitseks tõhusad õiguslikud vahendid ja õiguskindlus;

6.  rõhutab, et ebaproportsionaalselt lühikesed aegumistähtajad siseriiklikes õigussüsteemides takistavad liikmesriikides juurdepääsu õiguskaitsele, mis võib olla vastuolus õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on sätestatud harta artiklis 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6;

7.  toonitab, et piiriüleste liiklusõnnetuste aegumistähtaegade kohta kehtivate liikmesriikide õigusnormide vaheline märkimisväärne erinevus loob lisaks takistusi kannatanutele, kes esitavad teistes liikmesriikides tekkinud isiku‑ ja varakahju hüvitamise nõudeid;

8.  kutsub komisjoni üles tagama, et Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis tehakse kättesaadavaks üldine teave, mis käsitleb liikmesriikide õigusnorme piiriüleste liiklusõnnetuste korral kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegade kohta, ja et seda teavet pidevalt ajakohastatakse;

9.  kutsub samuti komisjoni üles tegema uuringu, mis käsitleb liikmesriikides alaealistele ja puudega inimestele pakutavat kaitset seoses aegumistähtaja kestusega ning vajadust kehtestada miinimumnormid liidu tasandil, millega tagatakse, et sellised isikud ei kaota oma õigust nõuda hüvitist, kui nad satuvad teises liikmesriigis liiklusõnnetusse, ja et neile on liidus tagatud tõhus juurdepääs õigusemõistmisele;

10.  palub komisjonil esitada vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõikele 2 ettepaneku võtta vastu õigusakt isikukahju ja varakahjuga seotud aegumistähtaegade kohta piiriüleste liiklusõnnetuste korral, järgides lisas toodud soovitusi;

11.  on seisukohal, et taotletaval ettepanekul puudub finantsmõju;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

RESOLUTSIOONI LISA:

SOOVITUSED EESMÄRGIGA TÖÖTADA VÄLJA EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV ÜHISTE AEGUMISTÄHTAEGADE KOHTA PIIRIÜLESTE LIIKLUSÕNNETUSTE KORRAL

A.  TAOTLETAVA ETTEPANEKU PÕHIMÕTTED JA EESMÄRGID

1.  Euroopa Liidus toimub õiguse jõustamine kohtutes endiselt suuresti riikliku menetlusõiguse ja -praktika alusel. Liikmesriikide kohtud on ka liidu kohtud. Seetõttu on nende kohtute ülesanne tagada menetletavate kohtuasjade käigus õiglane kohtlemine, õiglus ja tõhusus ning samuti liidu õigusaktide tulemuslik rakendamine, jälgides, et Euroopa kodanike õigused oleksid kaitstud kõikjal Euroopa Liidus.

2.  Liit on seadnud endale eesmärgi säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Kooskõlas Euroopa Ülemkogu 15.–16. oktoobri 1999. aasta Tampere kohtumise eesistujariigi järeldustega ja eelkõige nende punktiga 38 tuleks valmistada ette uusi õigusakte piiriülese menetlusõiguse valdkonnas, eelkõige ladusa õigusalase koostöö ja õiguskaitsele tõhusama juurdepääsu seisukohalt vältimatutes küsimustes, nt ajutised meetmed, tõendite kogumine, maksekäsud ja tähtajad.

3.  Ühiseid minimaalse aegumistähtaja õigusnorme, mida kohaldatakse liiklusõnnetusest tuleneva riikidevahelise isikukahju ja varakahju vaidluste korral, peetakse vajalikuks selleks, et vähendada nõude esitajale tema õiguste kasutamisel teistes liikmesriikides tekkivaid takistusi.

4.  Ühised minimaalse aegumistähtaja õigusnormid suurendaksid kindlust ja prognoositavust ning vähendaksid alahüvitamise riske piiriüleste liiklusõnnetuste ohvrite jaoks.

5.  Sellisena on kavandatud direktiivi eesmärk luua piiriüleste kohtuasjade jaoks spetsiaalne aegumiskord, mis tagaks tõhusa juurdepääsu õiguskaitsele ja hõlbustaks siseturu nõuetekohast toimimist, kõrvaldades kodanike vaba liikumist liikmesriikide territooriumil piiravad takistused.

6.  Kavandatud direktiivi eesmärk ei ole asendada riiklikke tsiviilvastutuse süsteeme tervikuna, vaid kehtestada riikide eripära austades ühised miinimumnormid aegumistähtaegade kohta nõuete puhul, mis kuuluvad direktiivi 2009/103/EÜ kohaldamisalasse ning millel on piiriülene mõju.

7.  Käesolev ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, kuna liikmesriigid ei saa minimaalse aegumistähtaja õigusnormide koostamiseks tegutseda iseseisvalt ning ettepanek ei lähe kaugemale kui liidus õiguskaitse tõhusa kättesaadavuse ja õiguskindluse tagamiseks tingimata vaja.

B.  TAOTLETAVA ETTEPANEKU TEKST

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv ühiste aegumistähtaegade kohta piiriüleste liiklusõnnetuste korral

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi taotlust Euroopa Komisjonile,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Liit on seadnud eesmärgiks säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks peab liit piiriülese toimega tsiviilasjade osas tehtava õigusalase koostöö raames võtma meetmeid, eelkõige kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)  Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõikele 2 peavad need meetmed hõlmama meetmeid, mille eesmärk on tagada muu hulgas õiguskaitse tõhus kättesaadavus ja tsiviilkohtumenetluse head toimimist takistavate tegurite kõrvaldamine, vajaduse korral edendades liikmesriikides kohaldatavate tsiviilkohtumenetlusnormide kokkusobivust.

(3)  Komisjoni 20. aprilli 2010. aasta teatise „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa kodanikele – Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava“(13) kohaselt peab kodanikel, kes sõidavad teise liikmesriiki ja satuvad seal liiklusõnnetusse, olema õiguskindlus seoses kindlustusnõuete esitamise aegumistähtaegadega. Sel eesmärgil tehti teatavaks, et koostatakse piiriüleste liiklusõnnetuste aegumistähtaegu käsitlev uus määrus, mille vastuvõtmine oli kavandatud 2011. aastaks.

(4)  Aegumist käsitlevatel õigusnormidel on märkimisväärne mõju mitte ainult kannatanud isikute õigusele saada juurdepääs õiguskaitsele, vaid ka nende materiaalõigustele, kuna ei saa olla tegelikku õigust ilma selle asjakohase ja piisava kaitseta. Käesoleva direktiivi eesmärk on edendada piiriüleste liiklusõnnetuste suhtes ühiste aegumistähtaegade kohaldamist, et tagada liidus õiguskaitse tõhus kättesaadavus. Õiguskaitse kättesaadavuse üldtunnustatud õigust kinnitab taas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 47.

(5)  Õiguskindluse nõue ja üksikjuhtumite õiglase kohtlemise vajadus on iga õiguse valdkonna olulised osad. Ühised aegumistähtajad, mis suurendavad õiguskindlust, tagavad vaidluste lõppemise ja aitavad kaasa tõhusale jõustamiskorrale, on seega vajalikud selle põhimõtte kohaldamise tagamiseks.

(6)  Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada piiriülese iseloomuga nõuete suhtes, mis kuuluvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ(14) kohaldamisalasse.

(7)  Miski ei tohiks takistada liikmesriike kohaldamast käesoleva direktiivi sätteid ka üksnes riigisiseste liiklusõnnetuse korral, kui see on asjakohane.

(8)  Kõik liikmesriigid on 4. novembri 1950. aasta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalised. Käesoleva direktiivi teemasid ning eriti õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile tuleks käsitleda selle konventsiooniga kooskõlas.

(9)  Lex loci damni põhimõte on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 864/2007(15) kehtestatud üldreegel seoses isikukahju ja varakahju juhtumite puhul kohaldatava õigusega, mis tuleks seega määrata kindlaks lähtuvalt kahju tekkimise kohast, olenemata sellest, millises riigis või riikides võivad ilmneda kaudsed tagajärjed. Nimetatud määruse artikli 15 punkti h kohaselt reguleeritakse lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õigusega eelkõige kohustuse lõppemise, aegumise ja tähtaja möödumisest tulenevate õiguste kaotamise tingimusi, sealhulgas tähtaja kulgemise alguse, katkemise ja peatumise tingimusi.

(10)  Liiklusõnnetuste valdkonnas võib teisest riigist pärit kannatanul olla väga keeruline saada suhteliselt lühikese aja jooksul põhiteavet välisriigi kohtualluvuse alla kuuluva õnnetusjuhtumi kohta, näiteks kostja isiku ja võimalike kaasnevate kohustuste kohta. Samuti võib võtta märkimisväärselt aega selle kindlakstegemine, milline nõuete lahendamise eest vastutav esindaja või kindlustusandja peaks juhtumiga tegelema, õnnetuse kohta tõendite kogumine ja mis tahes vajalike dokumentide tõlkimine.

(11)  Piiriülese liiklusega seotud kohtuasjades on tavaline, et nõude esitaja saab alustada läbirääkimisi kostjaga alles vahetult enne tähtaja möödumist. Nii juhtub kõige sagedamini siis, kui üldine tähtaeg on eriti lühike või kui on ebaselge, kuidas saab tähtaja kulgemist peatada või katkestada. Teabe kogumine selles riigis toimunud õnnetuse kohta, mis ei ole kostja elukohariik, võib olla märkimisväärselt ajamahukas töö. Seetõttu tuleks direktiivis kehtestatud üldise tähtaja kulgemine peatada niipea, kui nõue on esitatud kindlustusandjale või hüvitisfondile, et anda kostjale võimalus pidada läbirääkimisi asjaomase nõude rahuldamiseks.

(12)  Käesoleva direktiiviga tuleks kehtestada miinimumnormid. Liikmesriigid peaks suutma ette näha kõrgema kaitsetaseme. Selline kõrgem kaitsetase ei tohiks olla takistuseks õiguskaitse tõhusale kättesaadavusele, mille hõlbustamiseks on need miinimumnormid kavandatud. Seeläbi ei tohiks ohustada hartaga tagatud kaitse taset, nagu seda tõlgendab kohus, ning liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust.

(13)  Käesolev direktiiv ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 864/2007 ja määruse (EL) nr 1215/2012(16) kohaldamist.

(14)  Käesoleva direktiivi eesmärk on soodustada põhiõigusi ning selles võetakse arvesse eelkõige hartas tunnustatud põhimõtteid ja väärtusi, ühtlasi soovitakse saavutada liidu eesmärk säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala.

(15)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on ühiste miinimumnõuete kehtestamine seoses aegumistähtaegadega piiriüleste liiklusõnnetuste korral, ei suuda liikmesriigid üksi piisavalt saavutada ning meetme ulatuse või mõju tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(16)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 21) (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt [on Ühendkuningriik ja Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel] / [ja ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav].

(17)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 22) (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK:

REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada miinimumnõuded, mis käsitlevad direktiivi 2009/103/EÜ kohaste isikukahju ja varakahju hüvitisnõuete suhtes kohaldatavate aegumistähtaegade kogupikkust, algust, peatamist ja arvutamist piiriüleste liiklusõnnetuste korral.

Artikkel 2

Kohaldamisala

Käesolevat direktiivi kohaldatakse hüvitisnõuete suhtes, mis esitatakse kindlustusega kaetud sõiduki põhjustatud õnnetusest tuleneva kaotuse või kahju eest:

a)  kindlustusseltsi vastu, kes kindlustab vastutava isiku tsiviilvastutuse, direktiivi 2009/103/EÜ artikli 18 kohaselt; või

b)  direktiivi 2009/103/EÜ artiklite 24 ja 25 kohase hüvitisfondi vastu.

Artikkel 3

Piiriülene liiklusõnnetus

1.  Käesoleva direktiivi kohaldamisel on piiriülene liiklusõnnetus ühes liikmesriigis kindlustatud ja seal põhiasukohta omavate sõidukite kasutamisest tingitud mis tahes liiklusõnnetus, mis toimub liikmesriigis, mis ei ole kannatanu harilik elukohaliikmesriik, või kolmandas riigis, mille direktiivi 2009/103/EÜ artiklis 6 määratletud riiklik liikluskindlustuse büroo on ühinenud rohelise kaardi süsteemiga.

2.  Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „liikmesriik“ liikmesriike, välja arvatud [Ühendkuningriik, Iirimaa ja] Taani.

II PEATÜKK:

AEGUMISTÄHTAEGA KÄSITLEVAD MIINIMUMNÕUDED

Artikkel 4

Aegumistähtaeg

1.  Liikmesriigid tagavad, et artikli 2 kohaldamisalasse kuuluvate isikukahju ja varakahju hüvitisnõuete suhtes piiriülese liiklusõnnetuse korral kohaldatakse vähemalt nelja-aastast aegumistähtaega. Aegumistähtaega hakatakse arvestama päevast, mil nõude esitaja sai või pidi saama teadlikuks vigastuse, vara hävimise või rikkumise ulatusest ja põhjusest, kahju hüvitama kohustatud isikust ning kindlustusseltsist, kes kindlustab selle isiku tsiviilvastutuse, või nõuete lahendamise eest vastutavast esindajast või hüvitise maksmise eest vastutavast hüvitusfondist ning kelle vastu nõue tuleb esitada.

2.  Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui nõude suhtes kohaldatav õigus näeb ette aegumistähtaja, mis on pikem kui neli aastat, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega.

3.  Liikmesriigid tagavad, et nad edastavad komisjonile ajakohase teabe, mis käsitleb siseriiklikke õigusnorme liiklusõnnetustega seotud kahjunõuete aegumistähtaegade kohta.

Artikkel 5

Aegumise peatamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi artiklis 4 sätestatud aegumistähtaja kulgemine peatatakse ajavahemikuks, mis algab nõude esitaja nõude esitamisest

a)  õnnetuse põhjustanud isiku kindlustusseltsile või tema nõuete lahendamise eest vastutavale esindajale kooskõlas direktiivi 2009/103/EÜ artiklitega 21 ja 22 või

b)  direktiivi 2009/103/EÜ artiklite 24 ja 25 kohasele hüvitisfondile

ning lõppeb tema nõude tagasilükkamisega kostja poolt.

2.  Kui allesjäänud osa aegumistähtajast pärast peatamise lõppu on vähem kui kuus kuud, tagavad liikmesriigid, et nõude esitajale antakse veel vähemalt kuus lisakuud kohtumenetluse algatamiseks.

Artikkel 6

Tähtaja automaatne pikendamine

Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui tähtaeg lõpeb laupäeval, pühapäeval või riigipühal, pikendatakse seda kuni esimese järgmise tööpäeva lõpuni.

Artikkel 7

Tähtaja arvutamine

Liikmesriigid tagavad, et kõik käesoleva direktiiviga ette nähtud ajavahemikud arvutatakse järgmiselt:

a)  tähtaja arvutamine algab asjaomasele sündmusele järgnevast päevast;

b)  kui tähtajaks on määratud üks aasta või teatav arv aastaid, lõpeb tähtaeg vastava aasta kuus ja kuupäeval, mis kannavad sama nime ja kuupäevanumbrit kui kuu ja kuupäev, mil sündmus toimus. Kui asjaomases kuus ei ole vastavat kuupäeva, lõpeb tähtaeg kõnealuse kuu viimasel päeval;

c)  tähtaegade kulgemine ei peatu kohtu puhkuse ajal.

Artikkel 8

Nõuete lahendamine

Liikmesriigid tagavad, et kui kannatanud kasutavad kindlustusega kaetud sõidukite põhjustatud õnnetusest tulenevate nõuete lahendamiseks direktiivi 2009/103/EÜ artiklis 22 osutatud korda, ei võta see asjaolu neilt käesoleva direktiivi kohase aegumistähtaja lõppemise tõttu õigust algatada oma nõude menetlemise ajal kohtumenetlust või vahekohtumenetlust kõnealuste nõuete suhtes.

III PEATÜKK:

MUUD SÄTTED

Artikkel 9

Üldteave aegumist käsitlevate õigusnormide kohta

Komisjon teeb asjakohasel viisil ja kõikides liidu keeltes üldsusele kergesti kättesaadavaks üldteabe liiklusõnnetustega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegu käsitlevate liikmesriigi õigusnormide kohta, mille liikmesriigid esitavad käesoleva direktiivi artikli 4 lõike 3 kohaselt.

Artikkel 10

Seos liikmesriigi õigusega

Käesolev direktiiv ei takista liikmesriikidel laiendada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi, et tagada kõrgem kaitsetase.

Artikkel 11

Seos liidu muude õigusnormidega

Käesolev direktiiv ei piira määruse (EÜ) nr 864/2007 ja määruse (EL) nr 1215/2012 kohaldamist.

IV PEATÜKK:

LÕPPSÄTTED

Artikkel 12

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid [ühe aasta möödumisel käesoleva direktiivi jõustumisest]. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

2.  Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud õigus- ja haldusnormide teksti.

Artikkel 13

Läbivaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2025 ning seejärel iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus‑ ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta, tuginedes nii kvalitatiivsele kui ka kvantitatiivsele teabele. Sellega seoses peaks komisjon eelkõige hindama käesoleva direktiivi mõju õiguskaitse kättesaadavusele, õiguskindlusele ja isikute vabale liikumisele. Vajaduse korral lisatakse aruandele seadusandlikud ettepanekud käesoleva direktiivi kohandamiseks ja tugevdamiseks.

Artikkel 14

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 15

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

Brüssel, [kuupäev]

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) Vt muu hulgas: 18. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas Pflücke, Peter vs. Bundesanstalt für Arbeit, C‑125/01, ECLI:EU:C:2003:477, 25. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas Theresa Emmott vs. Minister for Social Welfare ja Attorney General, C‑208/90, ECLI:EU:C:1991:333 ning 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades Vincenzo Manfredi ja teised vs. Lloyd Adriatico Assicurazioni SpA ja teised, C‑295/04 – C‑298/04, ECLI:EU:C:2006:461.
(2) ELT L 199, 31.7.2007, lk 40.
(3) ELT L 263, 7.10.2009, lk 11.
(4) CETS nr 076.
(5) PE 581.386, 2016. aasta juuli.
(6) PE 571.362, 2016. aasta juuni.
(7) Kättesaadav internetis: http://ec.europa.eu/civiljustice/news/docs/study_compensation_road_victims_en.pdf (30. november 2008).
(8) ELT C 121, 19.4.2011, lk 41.
(9) ELT C 250 E, 25.10.2007, lk 99.
(10) Vastuvõetud tekstid, P5_TA(2003)0446.
(11) Vt ka: 13. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas FBTO Schadeverzekeringen NV vs. Jack Odenbreit, C‑463/06, ECLI:EU:C:2007:792.
(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).
(13) COM(2010)0171.
(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/103/EÜ mootorsõidukite kasutamise tsiviilvastutuskindlustuse ja sellise vastutuse kindlustamise kohustuse täitmise kohta (ELT L 263, 7.10.2009, lk 11).
(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta („Rooma II“) (ELT L 199, 31.7.2007, lk 40).
(16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).


Tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded
PDF 365kWORD 82k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta Euroopa Liidus (2015/2084(INL))
P8_TA(2017)0282A8-0210/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 67 lõiget 4 ja artikli 81 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõiget 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47,

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6 ja sellega seotud asjakohast kohtupraktikat,

–  võttes arvesse töödokumenti Euroopa Liidus tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumstandardite kehtestamise ja selle õigusliku aluse kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse Euroopa lisaväärtuse üksuse Euroopa lisaväärtuse hinnangu uuringut „Tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded“ (Common minimum standards of civil procedure)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse liikmete analüüsi „Tsiviilkohtumenetluse euroopastamine – ühiste miinimumnõuete poole?“ (Europeanisation of civil procedure: towards common minimum standards?)(3),

–  võttes arvesse sisepoliitika peadirektoraadi analüüsi „Ühtlustatud normid ja miinimumnõuded Euroopa tsiviilkohtumenetlusõiguses“ (Harmonised rules and minimum standards in the European law of civil procedure)(4),

–  võttes arvesse Euroopa Õigusinstituudi (ELI) / Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituudi (UNIDROIT) projekti „Riikidevahelistest põhimõtetest Euroopa tsiviilkohtumenetluse normideni“ (From Transnational Principles to European Rules of Civil Procedure),

–  võttes arvesse Ameerika Õigusinstituudi (ALI) / UNIDROITi dokumenti „Riikidevahelise tsiviilkohtumenetluse põhimõtted“ (Principles of Transnational Civil Procedure)(5),

–  võttes arvesse uuringut liikmesriikide seaduste ja õigusnormide lähendamise kohta seoses tsiviilkohtumenetluse teatavate aspektidega, nn Storme’i aruannet(6),

–  võttes arvesse ühtse patendikohtu kodukorra esialgsete sätete kogumit,

–  võttes arvesse liidu õigustikku õigusalase koostöö kohta tsiviilasjade valdkonnas,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtete ning tulemusliku õiguskaitse kohta(7),

–  võttes arvesse 2016. aasta ELi õigusemõistmise tulemustabelit,

–  võttes arvesse 2016. aasta Euroopa Nõukogu kohtute efektiivsust hindava komisjoni (CEPEJ) uuringut nr 23 „Euroopa kohtusüsteemid: õiguskaitse tõhusus ja kvaliteet“ (European judicial systems: efficiency and quality of justice),

–  võttes arvesse 2016. aasta Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku dokumenti „Kohtunike koolituse põhimõtted“(8),

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Stockholmi programmi vahehindamise kohta(9),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0210/2017),

Euroopa Liidu Kohtu praktika liikmesriikide menetlusautonoomia ja tõhusa kohtuliku kaitse kohta

A.  arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale menetlusautonoomia põhimõtete kohta, kui puuduvad liidu õigusnormid liidu õigusega seotud vaidluse menetluslike aspektide kohta, vastutavad liikmesriigid pädevate kohtute nimetamise ja üksikasjaliku korra eest, mida tuleb järgida kohtuasjade puhul, mis algatatakse liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse tagamiseks;

B.  arvestades, et vastavalt samale kohtupraktikale sõltub menetlusnormide riiklik prioriteet kahest järgmisest olulisest tingimusest: siseriiklik menetlusõigus ei või olla liidu õigusega seotud vaidluste suhtes kohaldamisel vähem soodne kui kohaldamisel sarnaste riigisiseste hagide suhtes (võrdväärsuse põhimõte) ning see ei tohiks olla sõnastatud viisil, mis muudab liidu õiguste ja kohustuste jõustamise praktikas võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte);

C.  arvestades, et menetlusnorme ühtlustavate liidu sätete puudumisel ei laiene liikmesriikide ülimuslikkus tagada liidu õigusega antud õiguste jõustamiseks menetlusnormid uute õiguskaitsevahendite kasutuselevõtule riigi õiguskorras, et tagada liidu õiguse kohaldatavus;(10)

D.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika hõlbustab koostööd kohtutega liikmesriikide tasandil ja parandab samas kodanike ja liikmesriikide kohtute arusaamist liidu õigusest;

Harta

E.  arvestades, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, nagu see on ette nähtud harta artiklis 47 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni artiklis 6, on demokraatia ja õigusriigi põhimõtte järgimise üks põhitagatisi ning on lahutamatult seotud tsiviilkohtumenetlusega tervikuna;

F.  arvestades, et vaatamata asjaolule, et harta artikkel 47 on siduv ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni artikkel 6 kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, ei ole õiglase kohtuliku arutamise õiguse kaitse tase tsiviilkohtumenetluses ning eelkõige tasakaal hageja õiguskaitse kättesaadavuse õiguse ja kostja õiguse kaitsele vahel liiduüleselt ühtlustatud;

G.  arvestades, et õigust õiglasele kohtulikule arutamisele põhiõigusena on siiski täiendatud mitme menetlusõigust käsitleva liidu teisese õiguse aktiga, sh väiksemaid kohtuvaidlusi käsitlev määrus(11), õigusabidirektiiv(12), kollektiivse hüvitamise soovitus(13), tarbijate ettekirjutuste direktiiv(14) ning konkurentsiõiguse rikkumise korral kahju hüvitamise direktiiv(15);

Liidu õigustik tsiviilasjades tehtava koostöö vallas

H.  arvestades, et liidu kodanikud, eriti need, kes liiguvad üle piiride, puutuvad praegu palju suurema tõenäosusega kokku teise liikmesriigi tsiviilkohtumenetluse süsteemidega;

I.  arvestades, et tsiviilkohtumenetluse miinimumstandardid liidu tasandil võivad aidata kaasa siseriiklike menetluste ajakohastamisele, võrdsete võimaluste tagamisele ettevõtjate jaoks ja suuremale majanduskasvule, muutes kohtusüsteemid tulemuslikumaks ja tõhusamaks, lihtsustades samas kodanike juurdepääsu õiguskaitsele liidus ja aidates kaitsta liidu põhivabadusi;

J.  arvestades, et üha enam käsitleb liidu seadusandja tsiviilkohtumenetluse küsimusi mitte üksnes horisontaalselt, nt vabatahtlike õigusaktide puhul(16), vaid samuti valdkondlikult, erinevate poliitikavaldkondade raames, nagu intellektuaalomand(17), tarbijakaitse(18) või hiljuti lisandus ka konkurentsiõigus(19);

K.  arvestades, et menetlusnormide ühtlustamise killustatust liidu tasandil on korduvalt kritiseeritud ning valdkondliku liidu tsiviilkohtumenetluse õiguse esilekerkimine on proovikiviks nii liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse süsteemide kui ka erinevate liidu õigusaktide ühtsusele;

L.  arvestades, et kavandatava direktiivi eesmärk on võtta kasutusele tsiviilkohtumenetlusliku õigusemõistmise raamistik, süstematiseerides liidu praeguste tsiviilkohtumenetluse norme ning laiendades nende kohaldamisala kõigile küsimustele, mis kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse;

M.  arvestades, et kavandatava direktiivi eesmärk on aidata saavutada kooskõlastatum, sidusam ja süstemaatilisem lähenemisviis tsiviilõigussüsteemidele, mis ei piirdu ühe konkreetse riigi piiride, huvide ja ressurssidega;

Ettepaneku õiguslik alus

N.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõike 1 ja artikli 5 lõike 1 (pädevuse andmise põhimõte) kohaselt võib liit võtta kõnesolevas valdkonnas vastu õigusakte ainult juhul, kui tal on selleks selge pädevus ning järgitakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

O.  arvestades, et kehtivate aluslepingute raames nähakse tsiviilkohtumenetluse ühtlustamise õiguslik alus ette Euroopa Liidu toimimise lepingu V jaotises, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala;

P.  arvestades, liidu pädevuse olemasoluks vajalik piiriülesuse nõue jäi kehtima ka Lissaboni lepinguga, mistõttu on liidu tegevus tsiviilõiguse valdkonnas võimalik ainult siis, kui juhtumis on tegurid (nt elukoht, tegevuskoht jne), mis hõlmavad vähemalt kahte liikmesriiki;

Q.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 114 üldisi sätteid siseturu rajamist ja selle toimimist käsitlevate liikmesriikide seaduste, määruste ja haldusaktide ühtlustamise kohta on kasutatud ja kasutatakse praegugi õigusliku alusena mitmesuguste sektoripõhiste direktiivide puhul, millega ühtlustatakse tsiviilkohtumenetluse teatavaid aspekte, näiteks intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiiv (IPRED) ja hiljuti vastu võetud direktiiv konkurentsireeglite rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta;

R.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 67 lõike 4 kohaselt peaks liit hõlbustama õiguskaitse kättesaadavust eelkõige tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste ja kohtuväliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kaudu, nagu on näidatud ELi toimimise lepingu artiklis 81;

Vastastikune usaldus Euroopa õigusruumis

S.  arvestades, et kohtuotsuste vaba liikumine on seotud vajadusega luua eri liikmesriikide õigusasutuste vahel piisav vastastikune usaldus, eelkõige seoses menetlusõiguste kaitse tasemega;

T.  arvestades, et vastastikuse usalduse all mõistetakse selles kontekstis, et liikmesriikidel on usaldus üksteise õigus- ja kohtusüsteemide vastu ja sellest tulenevalt nad ei tohi läbi vaadata teiste riikide ja nende kohtute kohtuasju;

U.  arvestades, et vastastikuse usalduse põhimõte loob suurema õiguskindluse, tagades liidu kodanikele ja ettevõtjatele piisava stabiilsuse ja prognoositavuse;

V.  arvestades, et kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte koos õigusaktide ühtlustamisega lihtsustab ametiasutuste koostööd ja üksikisiku õiguste õiguskaitset;

W.  arvestades, et liidu ühiste miinimumnõuete süsteem põhimõtete ja õigusnormide kujul oleks esimene samm riigisiseste tsiviilkohtumenetlust käsitlevate õigusnormide lähendamiseks nii, et protsessi poolte põhiõigused oleksid võrdselt tagatud ja see teeniks liikmesriikide õigussüsteemide täieliku vastastikuse usalduse huve;

X.  arvestades, et tsiviilkohtumenetluse tulemuslikkuse ja tõhususe jaoks menetluslike tagatiste olemasolu ja järgimine ning vaidluspoolte võrdne kohtlemine on vastastikuse usalduse tagamiseks soovitav ja tegelikult ka vajalik;

Y.  arvestades, et sellise ühiste miinimumnõuete süsteemi jõustamine kehtestaks samuti tsiviilkohtumenetluste kvaliteedi üleliidulise miinimumtaseme, andes seega panuse mitte üksnes kohtute vahelise vastastikuse usalduse suurendamisse, vaid ka siseturu sujuvamasse toimimisse, kuna ollakse seisukohal, et liikmesriikide vahelised menetluslikud erinevused võivad muu hulgas tekitada häireid kaubanduses ja takistada ettevõtetel ning tarbijatel oma siseturu õigusi kasutada;

Muud kaalutlused

Z.  arvestades, et menetluskordade ühtlustamine liidus on vajalik; arvestades, et kavandatava direktiivi eesmärk on astuda esimene samm täiendava ühtlustamise ja liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide lähendamise protsessis ning pikemas perspektiivis liidu tsiviilmenetlusseadustiku loomise protsessis;

AA.  arvestades, et kavandatav direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohtukorraldust ega tsiviilkohtumenetluse toimumisviisi peamisi tunnuseid, vaid aitab kujundada tõhusamaid siseriiklikke menetlusnorme;

AB.  arvestades, et seetõttu on äärmiselt oluline võtta vastu ja nõuetekohaselt rakendada õigusaktid, millega nähakse ette liidu tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete vastuvõtmine;

Euroopa Liidu Kohtu praktika liikmesriikide menetlusautonoomia ja tõhusa kohtuliku kaitse kohta

1.  võtab teadmiseks Euroopa Liidu Kohtu otsustava rolli liidu tsiviilkohtumenetluse aluse rajamisel, sest ta on kujundanud arusaama sellest, mida tähendab tsiviilkohtumenetlus liidu õigussüsteemile;

2.  rõhutab siiski, et kuigi mõned tsiviilkohtumenetluse standardid, mida aktsepteeritakse tänapäeval liidu menetluskorra osana, on leidnud kinnitust Euroopa Liidu Kohtu praktikas, tuleks Euroopa Liidu Kohtu panust lõpuks vaadelda pigem standardite tõlgendamisena kui standardite kehtestamisena;

3.  rõhutab seetõttu, et Euroopa Liidu Kohtu rikkalik kogemus parandusmeetmete ja menetlusnormide läbivaatamisel ning samuti Euroopa Liidu Kohtu kompromissid ja konkureerivad väärtused, mida Euroopa Liidu Kohus järgib, on väga õpetlikud ning neid tuleks arvestada tsiviilkohtumenetluse ühiseid standardeid sisaldava seadusandliku horisontaalse koondõigusakti kasutuselevõtul;

Harta

4.  rõhutab, et seoses õiglase kohtuliku arutamise ja õiguskaitse kättesaadavusega tuleb säilitada ning edasi arendada õigusalast koostööd soodustavaid ja teabevahetust tõhustavaid koostöövõrgustikke ja andmebaase;

5.  avaldab seepärast suurt poolehoidu e-õiguskeskkonna arengule ning eelkõige Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku ja Euroopa e-õiguskeskkonna portaali loomisele, millest saab liidu õiguse valdkonnas ühtne kontaktpunkt;

Liidu õigustik tsiviilasjades tehtava koostöö vallas

6.  palub komisjonil samuti hinnata, kas tuleks teha ettepanek võtta täiendavaid meetmeid liidu õigusest tulenevate õiguste eraldi jõustamise horisontaalse lähenemisviisi konsolideerimiseks ja tugevdamiseks ning kas käesolevaga kavandatud tsiviilkohtumenetluse ühiseid miinimumnõudeid võib näha sellist horisontaalset paradigmat edendavana ja tagavana;

7.  kordab, et tsiviilasjade valdkonnas kehtivate õigusalase koostöö kohaste liidu õigusaktide kohaldamist ja toimimist käsitlevate statistiliste andmete süstemaatiline kogumine on äärmiselt oluline;

8.  kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama, kas liikmesriikide poolt võetavad täiendavad rakendusmeetmed võiksid aidata kaasa eraldiseisvate liidu menetluste tõhusale kohaldamisele ning leiab, et sel eesmärgil tuleks luua komisjoni poolt läbiviidav jõuline ja süstemaatiline järelevalvemenetlus;

Ettepaneku õiguslik alus

9.  märgib, et ELi toimimise lepingu artiklit 114 (siseturu ühtlustamine) on kasutatud mitme menetlusliku toimega liidu õigusakti vastuvõtmiseks; artikli 114 üldisi sätteid siseturu rajamist ja selle toimimist käsitlevate liikmesriikide seaduste, määruste ja haldusaktide ühtlustamise kohta on kasutatud ja kasutatakse praegugi õigusliku alusena mitmesuguste sektoripõhiste direktiivide puhul, millega ühtlustatakse tsiviilkohtumenetluse teatavaid aspekte, näiteks intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiiv (IPR);

10.  märgib siiski, et ELi toimimise lepingu artiklis 81 on sätestatud meetmete vastuvõtmine õigusalase koostöö piiriülese toimega tsiviilasjades, sh meetmed liikmesriikide seaduste ja õigusnormide lähendamiseks, eriti kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks; leiab seetõttu, et ELi toimimise lepingu artikli 81 näol on tegemist sobiva õigusliku alusega kavandatava õigusakti jaoks;

11.  leiab, et mõistet „piiriülene toime“ ELi toimimise lepingu artikli 81 lõikes 1, milles käsitletakse õigusalase koostöö kohaste meetmete vastuvõtmist tsiviilkohtu valdkonnas, tuleks tõlgendada laiemas tähenduses, mitte võtta kui mõiste „piiriülene kohtumenetlus“ sünonüümi;

12.  toonitab, et mõiste „piiriülese toimega tsiviilasjade valdkond“ praegune tõlgendus on küllaltki kitsas ning selle tulemusel luuakse kaks reeglistikku ning kaks vaidluspoolte kategooriat, millega võivad kaasneda täiendavad probleemid ja tarbetu keerukus; rõhutab, et seetõttu tuleks vastu võtta laiem tõlgendus;

13.  rõhutab sellega seoses, et käesolevaga kavandatud tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuetega kaasneks suurem tõhusus, kui liikmesriigid laiendaksid oma kohaldamisala mitte üksnes küsimustele, mis kuuluvad liidu õiguse kohaldamisalasse, vaid üldiselt nii piiriülestele kui ka puhtalt siseriiklikele juhtumitele;

Vastastikune usaldus Euroopa õigusruumis

14.  märgib, et liidu peamised tegevused tsiviilasju käsitleva Euroopa õiguskeskkonna valdkonnas on seotud kohtualluvust, menetluses olekut ja kohtuotsuste piiriülest jõustamist käsitlevate õigusaktide kasutuselevõtuga;

15.  kordab ja rõhutab, et kohtuotsuste vaba ringlus on suurendanud liikmesriikide kohtunike vastastikust usaldust, suurendades nii õiguskindlust ja tagades piisava stabiilsuse ja prognoositavuse nii liidu kodanike kui ka ettevõtjate jaoks;

16.  rõhutab sellega seoses, et vastastikune usaldus on keeruline mõiste ning usalduse saavutamisel on oma roll paljudel faktoritel, nagu näiteks õigusalane haridus, piiriülene õiguskoostöö ning kohtunike vaheline kogemuste ja heade tavade vahetamine;

17.  märgib, et vastastikust usaldust on võimalik soodustada muude kui seadusandlike meetoditega, näiteks kohtunike koostöö Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku raames või osalemine koolitustel;

18.  väljendab seetõttu heameelt Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku üheksa õigusalase koolituse põhimõtte üle, mis võeti vastu võrgustiku 2016. aasta üldkogul ning millega tagatakse ühine alus ja raamistik nii Euroopa kohtuasutusele kui ka õigusalase koolituse asutustele;

19.  leiab sellegipoolest, et rangelt õiguslikust seisukohast eeldab vastastikune usaldus kõige põhilisemal tasandil, et liikmesriikide kohtud näevad üksteise menetluskordi – nii õigusteooria kui ka kohaldatava õiguse tasandil – õiglaste tsiviilkohtumenetluste tagajana;

20.  märgib seetõttu, et süstemaatiliste liidu tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete väljatöötamisega kõikehõlmava horisontaalse direktiivi vormis kaasneks suurem vastastikune usaldus liikmesriikide kohtute vahel ning tagatakse terves liidus tsiviilasjade puhul menetluslike põhiõiguste tasakaalustamise, millega suurendatakse õiguse, kindluse ja prognoositavuse tunnet kogu liidu territooriumil;

Tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded

21.  rõhutab, et tõhusatel tsiviilkohtumenetluse süsteemidel on õigusriigi ja liidu põhiväärtuste säilitamisel oluline roll. Need on samuti jätkusuutlike investeeringute ning ettevõtja- ja tarbijasõbraliku keskkonna eeltingimuseks;

22.  on seisukohal, et selguse puudumine aegumistähtaegades võib takistada õiguskaitse kättesaadavust kodanike, tarbijate ja äriühingute jaoks, kellel on kohtuvaidlusi piiriülese toimega asjades. Palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel hinnata, kas on võimalik ja soovitav ühtlustada selliseid aegumistähtaegu tsiviilkohtumenetluse puhul;

23.  leiab, et on selge vajadus õigusaktide järele, milles sätestatakse tsiviilkohtumenetluses kohaldatavate menetluslike nõuete kogum, ning palub komisjonil jätkata Euroopa Ülemkogu poolt vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas vastu võetud Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava elluviimist;

24.  kutsub seetõttu ELi toimimise lepingu artikli 225 kohaselt komisjoni üles esitama 30. juuniks 2018 ELi toimimise lepingu artikli 81 lõike 2 alusel ettepaneku võtta vastu õigusakt tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta, järgides käesoleva resolutsiooni ettepaneku lisas esitatud soovitusi;

25.  kinnitab, et käesolevale resolutsioonile lisatud soovitused järgivad põhiõigusi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

26.  on seisukohal, et taotletaval ettepanekul ei ole finantsmõju, kuna tsiviilkohtumenetluse miinimumnõuete kehtestamisega kaasneb mastaabisääst seoses väiksemate kuludega vaidluspooltele ja nende esindajatele, kes ei pea end kurssi viima teise riigi tsiviilkohtumenetluse korraga;

o
o   o

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

RESOLUTSIOONI LISA

SOOVITUSED EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIVIKS TSIVIILKOHTUMENETLUSE ÜHISTE MIINIMUMNÕUETE KOHTA ELis

A.  TAOTLETAVA ETTEPANEKU PÕHIMÕTTED JA EESMÄRGID

1.  Liidus toimub õiguse jõustamine kohtutes suurelt siseriikliku menetlusõiguse ja -praktika alusel. Liikmesriikide kohtud on ka liidu kohtud. Seetõttu on nende menetluste eesmärk tagada õiglus, õiguskaitse ja tõhusus ning samuti liidu õiguse tõhus kohaldamine.

2.  Tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte on suurendada liikmesriikide usaldust üksteise tsiviilõigussüsteemide vastu ning liikmesriikide seaduste ja määruste lähendamise meetmed võivad hõlbustada liikmesriikide ametiasutuste vahelist koostööd ja üksikisiku õiguste kohtulikku kaitset. Vastastikuse usalduse ulatus sõltub suuresti mitmest näitajast, mille hulka kuuluvad muu hulgas hageja ja kostja õiguste kaitse mehhanismid, tagades samas juurdepääsu kohtutele ja õiguskaitsele.

3.  Kuigi liikmesriigid on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalised, näitavad kogemused, et see iseenesest ei tekita piisavat usaldust teiste liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide vastu. Liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse normid erinevad märkimisväärselt, sageli mõne menetlusliku aluspõhimõtte ja tagatise osas, mistõttu võib tekkida oht, et õigusasutuste vaheline vastastikune usaldus võib olla pärsitud.

4.  Seepärast on liidu kodanike põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmiseks vaja võtta vastu direktiiv, et aidata ajakohastada riigisisest menetluskorda, tagada võrdsed tingimused äriühingutele, soodustada kasvu tänu tõhusale ja tulemuslikule õigussüsteemile ja arendada edasi hartas ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud miinimumnõudeid. Selle ettepaneku jaoks sobiv õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 81 lõige 2, milles käsitletakse meetmeid tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö vallas. Direktiiv võetakse vastu seadusandlikku tavamenetlust kohaldades.

5.  Tsiviilkohtumenetluse ühiseid miinimumnõudeid peetakse vajalikuks, et luua kindel alus riigisiseste seaduste lähendamisele ja parandamisele, pidades silmas paindlikkust, mida see annab liikmesriikidele uute tsiviilkohtumenetluse seaduste koostamisel, peegeldades samas üldist konsensust tsiviilkohtutavade põhimõtete osas.

6.  Ühised miinimumnõuded suurendaksid usaldust kõikide liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide vastu, mis omakorda peaks viima tõhusama, kiirema ja paindlikuma õigusalase koostööni vastastikuse usalduse õhkkonnas. Sellised ühised miinimumnormid peaksid kõrvaldama ka takistused kodanike vabalt liikumiselt liikmesriikide territooriumil, tagades seeläbi, et eelkõige välismaal reisivatel kodanikel ei oleks enam kahtlusi teiste liikmesriikide tsiviilkohtusüsteemide suhtes.

7.  Kavandatava direktiivi eesmärk ei ole asendada siseriiklikke tsiviilmenetluskordi tervikuna. Direktiivis võetakse arvesse riikide eripära ning põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja õiglasele kohtulikule arutamisele, mille tagab tõhusa ja tulemusliku õiguskaitse kättesaadavus, samas on direktiivi eesmärk kehtestada ühised miinimumnõuded liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse korraldamisele ja läbiviimisele kõigis liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvates küsimustes. Samuti on selle eesmärk tagada alus liikmesriikide tsiviilkohtumenetluse süsteemide lähendamise järkjärguliseks süvenemiseks.

8.  Ettepanek ei mõjuta liikmesriikide õigusnorme, mis käsitlevad nende kohtute töökorraldust ja kohtunike ametisse nimetamise reegleid.

9.  Käesolev ettepanek on kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, kuna liikmesriigid ei saa tegutseda iseseisvalt, et koostada tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kogum, ning ettepaneku haare ei ulatu kaugemale kui vaja, et tagada liidus õiguskaitse tõhus kättesaadavus ja vastastikune usaldus.

B.  TAOTLETAVA ETTEPANEKU TEKST

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete kohta Euroopa Liidus

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 81 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi taotlust Euroopa Komisjonile,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Liit on seadnud eesmärgi säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks tuleb liidul piiriülese toimega tsiviilasjade puhul tehtava õigusalase koostöö raames võtta meetmeid, eelkõige kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)  Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõike 2 kohaselt peaks nende meetmete eesmärk olema tagada muu hulgas kohtuotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide vahel, dokumentide piiriülene kättetoimetamine, koostöö tõendite kogumisel, õiguskaitse tõhus kättesaadavus ja tsiviilkohtumenetluse head toimimist takistavate tegurite kõrvaldamine, vajaduse korral edendades liikmesriikides kohaldatavate tsiviilkohtumenetlusnormide kokkusobivust.

(3)  15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujariigi järelduste, eriti järelduste punkti 33 kohaselt soodustaks kohtuotsuste ja kriminaalmenetluses tehtud muude otsuste ulatuslikum vastastikune tunnustamine ning õigusaktide vajalik ühtlustamine koostööd pädevate asutuste vahel ja üksikisiku õiguste kohtulikku kaitset. Vastastikuse tunnustamise põhimõte peaks seetõttu saama tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks liidus.

(4)  Komisjoni Euroopa Ülemkogu poolt vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala valdkonnas vastu võetud Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava kohaselt on Euroopa õigusruum ja ühtse turu nõuetekohane toimimine rajatud vastastikuse tunnustamise põhimõttele, mille eelduseks on omakorda idee, et liikmesriigid usaldavad üksteise õigussüsteeme. See põhimõte saab tõhusalt toimida üksnes kohtunike, õiguspraktikute, ettevõtjate ja kodanike vahelise vastastikuse usalduse alusel. Selle usalduse ulatus sõltub mitmest parameetrist, mille hulka kuuluvad vaidluspoolte menetlusõiguste kaitse mehhanismid tsiviilkohtumenetluses. Ühised miinimumnõuded, mis täiendavad õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja parandavad kohtusüsteemi tõhusust ning aitavad tagada tõhusa jõustamiskorra, on seetõttu vajalikud, et tagada kõnealuse põhimõtte rakendamine.

(5)  Vaidluspoolte menetlusõiguste kaitse miinimumnormide kehtestamisega ja kodanikele õiguskaitse parema kättesaadavuse tagamisega peaks käesolev direktiiv suurendama liikmesriikide usaldust teiste liikmesriikide tsiviilõigussüsteemide suhtes ja see võib aidata edendada põhiõiguste kultuuri liidus ja muuta siseturgu tõhusamaks, kaitstes samas liidu põhivabadusi ning suurendades õiglus- ja kindlustunnet ja prognoositavust kogu liidu territooriumil.

(6)  Käesoleva direktiivi sätteid tuleks kohaldada piiriülese toimega tsiviilasjade puhul, sh asjade puhul, mis on tingitud liidu õigusega tagatud õiguste ja vabaduste rikkumisest. Kui käesolevas direktiivis viidatakse ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumisele, mõeldakse selle all mis tahes olukorda, kus liidu tasandil kehtestatud õigusnormide rikkumisega on kahjustatud või tõenäoliselt kahjustatakse füüsiliste või juriidiliste isikute huve. Miski ei tohiks liikmesriikidel takistada käesoleva direktiivi sätteid kohaldamast ka puhtalt liikmesriigi tsiviilasjade puhul.

(7)  Kõik liikmesriigid on 4. novembri 1950. aasta inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni osalised. Käesoleva direktiivi teemasid ning eriti õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile tuleks käsitleda selle konventsiooniga kooskõlas.

(8)  Käesolevas direktiivis püütakse edendada tsiviilkohtumenetluse ühiste miinimumnõuete rakendamist, et tagada liidus õiguskaitse tõhus kättesaadavus. Õiguskaitse kättesaadavuse üldtunnustatud õigust kinnitab taas ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 47.

(9)  Tsiviilkohtumenetlusi tuleks veelgi täiustada, kasutades ära tehnoloogia arengut õigusemõistmise vallas ning kohtute käsutuses olevaid uusi vahendeid, mis võivad aidata ületada geograafilisi kaugusi ning sellest tulenevaid suuri kulusid ja menetluse venimist. Selleks et veelgi vähendada kohtumenetluse kulusid ja lühendada menetluse kestust, tuleks julgustada pooli ja kohtuid rohkem kasutama tänapäevaseid sidevahendeid.

(10)  Selleks et võimaldada isikute ärakuulamist ilma, et nad peaksid kohtusse ilmuma, peaksid liikmesriigid tagama, et kohtuistungid ja tõendite kogumine, nagu tunnistajate, ekspertide või poolte ärakuulamine, toimuma asjakohaste sidevahendite abil, välja arvatud juhul, kui sellise tehnoloogia kasutamine oleks kohtuasja konkreetsete asjaolude tõttu selle õiglaseks menetlemiseks sobimatu. See säte ei piira nõukogu määruse (EÜ) nr 1206/2001(20) kohaldamist.

(11)  Liikmesriikide kohtutel peaks olema võimalik toetuda eksperdi hinnangutele tehnilistes, õigusalastes või muudes tõenduslikes küsimustes. Välja arvatud juhul, kui on vaja võtta sunnimeetmeid ja kooskõlas teenuste osutamise vabadusega ning Euroopa Kohtu praktikaga, peaksid ühe liikmesriigi kohtunikud olema võimelised määrama eksperte viima läbi uurimisi teises liikmesriigis ilma, et selleks oleks vaja eelnevat luba. Selleks et hõlbustada kohtuekspertiisi ja võttes arvesse piiranguid piisava kvalifikatsiooniga ekspertide määramisel ühe liikmesriigi kohtualluvuses, näiteks kohtuasja tehnilise keerukuse või otseste või kaudsete seoste tõttu eksperdi ja osapoolte vahel, tuleks Euroopa e-õiguskeskkonna portaali osana luua kõigi riiklike ekspertide nimekirjade Euroopa register ning hoida seda ajakohastatuna.

(12)  Ajutised meetmed ja kaitsemeetmed peaksid looma asjakohase tasakaalu hagejale ajutise kaitse tagamise huvi ja kostjapoolse sellise kaitse kuritarvitamise vältimise huvi vahel. Kui enne kohtuotsuse saamist nõutakse ajutisi meetmeid, peaks kohus, kellele taotlus esitatakse, olema hageja esitatud tõendite põhjal veendunud, et tema nõue kostja vastu tõenäoliselt rahuldatakse. Lisaks peaks hagejalt igas olukorras nõudma tõendamist ja kohtu veenmist selles, et tema nõue vajab kiiresti kohtulikku kaitset ning ilma ajutiste meetmeteta võib olemasoleva või tulevase kohtuotsuse täitmine olla takistatud või oluliselt keerukam.

(13)  Käesoleva direktiivi sätted ei tohiks mõjutada konkreetsete sätete kohaldamist intellektuaalomandi õiguste kaitset vallas, mida reguleerivad liidu õigusaktid ning eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48/EÜ(21). See ei tohiks mõjutada ka spetsiifiliste sätete kohaldamist seoses võlgade piiriülese sissenõudmisega, mis on sätestatud pangakontode Euroopa arestimismääruses.(22)

(14)  Kõigi osapoolte õiguste ja huvide kaitsemisel ning tsiviilkohtumenetluste tõhusal ja tulemuslikul korraldamisel tuleks kohtutele anda võtmeroll.

(15)  Õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele, õiguskaitse parema kättesaadavuse ja vastastikuse usalduse tagamise eesmärk, mis on osa vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisega seotud liidu poliitikast, peaks hõlmama nii kohtulike kui ka kohtuväliste vaidluste lahendamise meetodite kättesaadavust. Selleks et julgustada pooli vahendusmenetlust kasutama, peaksid liikmesriigid tagama, et nende õigusnormid aegumistähtaegade kohta ei takistaks pooli pöördumast kohtu või vahekohtu poole, kui nende vahendusmenetluse kasutamise katse ebaõnnestub.

(16)  Liikmesriikide vaheliste erinevuste tõttu tsiviilkohtumenetluse normides ning eriti dokumentide kättetoimetamist reguleerivates õigusnormides on vaja määrata kindlaks liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvatele tsiviilkohtumenetlustele kohaldatavad miinimumnõuded. Eelkõige tuleks prioriteediks seada kättetoimetamise meetodid, mis tagavad kättetoimetatavate dokumentidee kiire ja turvalise kättesaamise, mida kinnitab tõend kättetoimetamise kohta. Seetõttu tuleks laialdaselt soodustada tänapäevaste kommunikatsioonitehnoloogiate kasutamist. Pooltele dokumentide kättetoimetamisel peaks elektrooniline kättetoimetamine olema võrdsustatud kättetoimetamisega posti teel. Kättesaadavad elektroonilised vahendid peaksid tagatama, et kättetoimetatud dokumentide ja muu kirjaliku suhtluse sisu vastab täpselt edastatud dokumentide ja muu kirjaliku suhtluse sisule ning et vastuvõtuteatise puhul kasutatava meetodiga tõendatakse dokumendi kättesaamist adressaadi poolt ja dokumendi kättesaamise kuupäeva.

(17)  Liikmesriigid peaksid tagama, et tsiviilkohtumenetluste osapooltel on õigus oma valitud kaitsjale. Piiriüleste vaidluste korral peaks osapooltel olema õigus kaitsjale oma koduriigis eelnõustamiseks ning teine vastuvõtjariigis kohtuvaidluse läbiviimiseks. Osapoolte ja nende kaitsjate vahelise suhtluse konfidentsiaalsus on õiglase kohtuliku arutamise õiguse tõhusa teostamise seisukohast määrava tähtsusega. Seetõttu peaksid liikmesriigid seoses käesoleva direktiivi kohaselt sätestatud õigusega kaitsjale austama kaitsja ja osapoolte kohtumiste ja muude suhtlusvormide konfidentsiaalsust. Kohtuasja osapooltel peaks olema võimalik loobuda käesoleva direktiivi alusel antud õigusest, tingimusel et neile on antud teavet õigusest loobumise võimalikest tagajärgedest.

(18)  Kohtulõivu tasumiseks ei peaks hagejal olema vajadust reisida kohtu asukoha liikmesriiki või palgata selleks advokaat. Selleks et tagada hageja tulemuslik juurdepääs menetlusele, peaksid liikmesriigid võimaldama vähemalt ühte käesolevas direktiivis sätestatud kaugmakse viisi. Teave kohtulõivu ja selle tasumise võimaluste ning selle kohta, millised asutused või organisatsioonid on pädevad pakkuma liikmesriikides praktilist abi, peaks olema selge ja internetis asjakohaste liikmesriikide veebisaitide kaudu hõlpsasti kättesaadav.

(19)  Liikmesriigid peaksid tagama, et järgivad põhiõigust tasuta õigusabile, nagu on sätestatud harta artikli 47 kolmandas lõigus. Kõikidel käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluva tsiviilvaidlusega seotud füüsilistel või juriidilistel isikutel peab olema võimalus kaitsta oma õigusi kohtu ees isegi siis, kui nende varanduslik seisund ei võimalda kanda menetluse kulusid. Tasuta õigusabi peaks hõlmama kohtumenetluse eelset nõustamist, mille eesmärk on saavutada kohtuväline kokkulepe menetlust alustamata, anda õigusabi menetluse algatamisel ja kohtus esindamisel ning abi menetluskulude katmisel. Käesoleva sätte kohaldamine ei mõjuta nõukogu direktiivi 2003/8/EÜ(23) kohaldamist.

(20)  Euroopa õiguskultuuri loomine, mis austab täielikult subsidiaarsust, proportsionaalsust ja kohtulikku sõltumatust, on keskse tähtsusega Euroopa õigusruumi tõhusaks toimimiseks. Õiguskoolitusel on selles protsessis äärmiselt oluline osa, sest sellega suurendatakse vastastikust usaldust liikmesriikide, õiguspraktikute ja kodanike vahel. Sellega seoses peaksid liikmesriigid tegema koostööd ning toetama kutseõppe ja parimate tavade vahetamist õiguspraktikute vahel.

(21)  Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumnormid. Liikmesriigid võivad käesolevas direktiivis sätestatud õigusi laiendada, et tagada kõrgem kaitse tase. Kaitse kõrgem tase ei tohiks olla takistuseks vastastikusele usaldusele ja õiguskaitse tõhusale kättesaadavusele, mille hõlbustamiseks on kõnealused miinimumnõuded kavandatud. Hartaga tagatud kaitse taset, nagu seda tõlgendab kohus, ning liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust ei tohiks seeläbi ohustada.

(22)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, st kehtestada tsiviilkohtumenetluse ühised miinimumnõuded, ei suuda liikmesriigid piisavas ulatuses saavutada, küll aga saab seda kavandatava meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 21) (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) [artikli 3] / [artiklite 1 ja 2 kohaselt] [on kõnealused liikmesriigid teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel] või [ja ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale kõnealused liikmesriigid käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav].

(24)  Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 22) (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

SISU, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva direktiivi eesmärk on tsiviilmenetluse süsteemide ühtlustamine, et tagada harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 tunnustatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele täielik austamine, kehtestades miinimumnõuded seoses tsiviilkohtumenetluse alustamise, läbiviimise ja lõpetamisega liikmesriikide kohtutes.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1.  Ilma et see mõjutaks tsiviilkohtumenetluse standardeid, mis on või võivad olla sätestatud liidu või siseriiklikes õigusaktides ja kui need standardid on vaidluspooltele soodsamad, kohaldatakse seda direktiivi piiriülese toimega vaidlustele tsiviil‑ ja kaubandusasjas igat liiki kohtutes, v.a seoses õiguste ja kohustustega, mis ei ole osapoolte kokkuleppel asjaomase kohaldatava õiguse kohaselt võimalik muuta. Direktiiv ei laiene eelkõige maksu‑, tolli‑ ja haldusasjadele ega ka riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2.  Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „liikmesriik“ liikmesriike, välja arvatud [Ühendkuningriik, Iirimaa ja] Taani.

Artikkel 3

Piiriülese toimega vaidlused

1.  Käesoleva direktiivi mõistes on piiriülese toimega vaidlus järgmine:

a)  vähemalt ühe poole elu‑ või asukoht või alaline elukoht on liikmesriigis, mis ei ole liikmesriik, kus asub hagiavaldusega tegelev kohus, või

b)  mõlema poole elu‑ või asukoht on samas liikmesriigis, kus asub hagiavaldusega tegelev kohus, ja lepingu täitmise koht, kahju tekitanud sündmuse toimumise koht või kohtuotsuse täitmise koht on teises liikmesriigis või

c)  mõlema poole elu‑ või asukoht on sama liikmesriik, kus asub hagiavaldust menetlev kohus, tingimusel, et vaidlustatav teema kuulub Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalasse.

2.  Lõike 1 kohaldamise eesmärgil määratakse elu‑ või asukoht kindlaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012(24) artiklitele 62 ja 63.

II PEATÜKK

TSIVIILKOHTUMENETLUSE MIINIMUMNÕUDED

Esimene jagu

Õiglased ja tõhusad tulemused

Artikkel 4

Üldine tõhusa õiguskaitse tagamise kohustus

Liikmesriigid näevad ette vajalikud meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid liidu tsiviilõigusega antud õiguste jõustamise tagamiseks. Need meetmed, menetlused ja parandusmeetmed peavad olema õiglased ja erapooletud; need ei tohi olla ülemäära keerukad või kulukad ega sisaldada sobimatuid tähtaegu või põhjendamatuid viivitusi, kuid nende puhul võetakse arvesse riikide eripära ja põhiõigusi.

Meetmed, menetlused ja õiguskaitsevahendid peavad samuti olema tõhusad ja proportsionaalsed ning neid rakendatakse viisil, mis võimaldab vältida takistuste loomist õiguskaitse tõhusale kättesaadavusele ja ette näha kaitsemeetmeid nende kuritarvitamise vastu.

Artikkel 5

Kohtuistungid

1.  Liikmesriigid tagavad õiglase menetlemise. Kui poolte füüsiline kohalolek ei ole võimalik või kui pooled on kohtu nõusolekul kokku leppinud, et kasutatakse kiireid kommunikatsioonivahendeid, tagavad liikmesriigid, et kohtuistungit on võimalik pidada kohtule kättesaadava asjakohase kommunikatsioonitehnoloogia, näiteks video‑ või telekonverentsi vahendusel.

2.  Kui ärakuulatava isiku elu‑ või asukoht või alaline elukoht on liikmesriigis, mis ei ole liikmesriik, kus asub hagiavaldust menetlev kohus, korraldatakse kõnealuse isiku osalemine kohtuistungil video‑ või telekonverentsi või muu asjakohase kommunikatsioonitehnoloogia abil, kasutades määruses (EÜ) nr 1206/2001 sätestatud menetlusi. Videokonverentside puhul peab arvesse võtma nõukogu poolt 15. ja 16. juunil 2015 vastu võetud nõukogu soovitusi piiriüleste videokonverentside kohta(25) ning Euroopa e-õiguskeskkonna portaali raames tehtud tööd.

Artikkel 6

Ajutised meetmed ja kaitsemeetmed

1.  Liikmesriigid tagavad, et olemas on ajutised meetmed faktilise või õigusliku olukorra säilitamiseks selleks, et tagada hilisema sisulise kohtuotsuse täitmine enne sisulise kohtumenetluse alustamist ja sellise menetluse mis tahes etapis.

Esimeses lõigus osutatud meetmed hõlmavad ka meetmeid, mis on mõeldud mis tahes võimaliku rikkumise ärahoidmiseks või väidetava rikkumise viivitamatuks lõpetamiseks, aga ka varade arestimiseks, mis on vajalik tagamaks, et selle nõude hilisem täitmine ei ole takistatud või oluliselt keerukam.

2.  Sellised meetmed peavad järgima kaitse õigusi ning olema proportsionaalsed vastavalt väidetava rikkumise iseärasustele ja tõsidusele, võimaldades vajaduse korral vajalike garantiide andmist kostjale põhjendamatu kahjunõudega tekitatud kulude ja kahju hüvitamiseks. Kohtutel on volitused nõuda hagejalt kättesaadava tõendusmaterjali esitamist piisava kinnituse saamiseks, et soovitud ajutine meede on vajalik ja proportsionaalne.

3.  Liikmesriigid tagavad, et põhjendatud juhtudel võidakse ajutisi meetmeid kasutusele võtta ilma kostjat ära kuulamata, kui mis tahes viivitus võib hagejale põhjustada korvamatut kahju või on tõendusmaterjali hävitamise põhjendatud oht. Sellisel juhul teavitatakse osapooli ilma põhjendamatu viivituseta hiljemalt pärast meetmete jõustumist.

Asja uuesti läbivaatamine, mille käigus on õigus anda seletusi, toimub kostja nõudmisel, et otsustada mõistliku ajavahemiku jooksul pärast meetmetest teatamist, kas nimetatud meetmeid tuleb muuta, need tühistada või kinnitada.

Kui esimeses lõigus osutatud meetmed tühistatakse või kui hiljem on leitud, et õigusi ei ole rikutud ega neid ei ole ähvardanud rikkumise oht, on kohtul õigus kostja nõudel kohustada hagejat maksma kostjale kohast hüvitist nimetatud meetmetega tekitatud mis tahes kahju eest.

4.  Käesolev artikkel ei mõjuta direktiivi 2004/48/EÜ ja määruse (EL) nr 655/2014 kohaldamist.

Teine jagu

Menetluse tõhusus

Artikkel 7

Menetlustõhusus

1.  Liikmesriikide kohtud peavad kinni õigusest õiglasele kohtumõistmisele, mis tagab õiguskaitse tõhusa kättesaadavuse, ning järgivad kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, eriti otsustades kohtuistungi vajalikkuse või tõendamisvahendite ja tõendamise ulatuse üle.

2.  Liikmesriikide kohtud tegutsevad võimalikult kiiresti, olenemata sellest, et menetluse eri etappides on konkreetsetel tegevustel aegumistähtaeg.

Artikkel 8

Põhjendatud otsused

Liikmesriigid tagavad, et kohtud võtavad mõistliku ajavahemiku jooksul vastu piisavalt üksikasjalikke põhjendatud otsuseid, et pooled saaksid kasutada oma õigusi otsust läbi vaadata või kaebust esitada.

Artikkel 9

Menetluse korraldamise üldised põhimõtted

1.  Liikmesriigid tagavad, et kohtud tegeleksid aktiivselt neile saadetud kohtuasjadega, et tagada vaidluste puhul õiglane, tõhus ja mõistlik ajajaotus, ilma et see piiraks poolte vabadust oma kohtuasja sisu ja toetavate tõendite kindlaksmääramisel.

2.  Kohtud peavad nii palju kui võimalik menetlema kohtuasja poolte läbirääkimiste teel. Täpsemalt öeldes võib aktiivne kohtuasjade menetlemine hõlmata järgmist:

a)  poolte julgustamine tegema menetluse ajal koostööd;

b)  probleemide varajane tuvastamine;

c)  viivitamatu otsuste tegemine selle kohta, milliseid probleeme tuleb põhjalikult uurida, ning teiste probleemide kiire lahendamine;

d)  probleemide lahendamise järjekorra kindlaksmääramine;

e)  pooltele hagi täielikule või osalisele lahendamisele kaasa aitamine;

f)  ajakavade kindlaks määramine hagi edenemise kontrollimiseks;

g)  sama juhtumi raames nii paljude hagi aspektidega tegelemine, kui kohtul on võimalik;

h)  hagi käsitlemine, ilma et pooled peaksid isiklikult kohale tulema;

i)  olemasolevate tehniliste vahendite ärakasutamine.

Artikkel 10

Tõendite kogumine

1.  Liikmesriigid tagavad tõhusate meetmete kättesaadavuse tõendusmaterjali esitamiseks, omandamiseks ning säilitamiseks, võttes arvesse kaitseõigusi ja konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust.

2.  Tõendite kogumise kontekstis soodustavad liikmesriigid kaasaegse sidetehnoloogia kasutamist. Hagiavaldust menetlev kohus peab tõendite kogumisel kasutama lihtsaimaid ja kõige vähem kulukaid meetodeid.

Artikkel 11

Kohtu eksperdid

1.  Ilma et see piiraks poolte võimalust esitada ekspertide tõendeid, tagavad liikmesriigid, et kohus võib igal ajal määrata kohtueksperdid, et saada kohtuasja konkreetsete aspektide osas eksperditeadmisi. Kohus annab eksperdile kogu teabe, mida ekspert oma nõuannete andmiseks vajab.

2.  Piiriüleste vaidluste korral, välja arvatud juhul, kui on vaja kasutada sunnimeetmeid või kui uurimist viiakse läbi liikmesriigi volituste teostamisega seotud kohtades või kohtades, mille puhul juurdepääs või muu tegevus on selle liikmesriigi õiguse kohaselt, kus uurimine läbi viiakse, keelatud või teatud isikutele piiratud, peavad liikmesriigid tagama, et kohus võib määrata kohtueksperdi, kes viiks läbi uurimisi kohtualluvusest väljaspool, ilma et selleks oleks vaja eelnevalt teise liikmesriigi asjaomasele asutusele taotlust esitada.

3.  Seoses lõigetega 1 ja 2 koostab Euroopa Komisjon Euroopa ekspertide andmebaasi, ühendades olemasolevad riiklikud ekspertide nimekirjad ja see tehakse kättesaadavaks Euroopa e-õiguskeskkonna portaali kaudu.

4.  Kohtueksperdid tagavad sõltumatuse ja erapooletuse vastavalt artiklis 22 sätestatud kohtunikele kohaldatavatele sätetele.

5.  Pooli teavitatakse kohtu ekspertide poolt kohtule antud nõuannetest ning neil on võimalik esitada nõuannete kohta märkusi.

Kolmas jagu

Juurdepääs kohtutele ja õiguskaitsele

Artikkel 12

Vaidluste lahendamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et kui kohtumenetluse mis tahes etapis ja kõiki kohtuasja asjaolusid arvesse võttes on kohus arvamusel, et vaidlust on võimalik lahendada, võib ta teha ettepaneku, et pooled kasutaksid kokkuleppele jõudmiseks vahendamist või vaidluse osas kokkuleppele jõudmise võimaluste uurimist.

2.  Lõige 1 ei piira vahendamismenetluse valinud poole õigust algatada kõnealuse vaidlusega seoses kohtumenetlusi või vahekohtumenetlust enne aegumistähtaegade lõppemist vahendusmenetluse jooksul.

Artikkel 13

Kohtumenetluse kulud

1.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikides tsiviilkohtumenetluses tasumisele kuuluvad kohtulõivud ei oleks nõude väärtust arvestades ebaproportsionaalsed ega muudaks kohtumenetlust võimatuks või ülemäära keeruliseks.

2.  Liikmesriikide tsiviilvaidluste kohtulõivud ei tohi takistada kodanikel andmast asja kohtusse ega õiguskaitse kättesaadavust.

3.  Pooled peavad saama kohtukulusid tasuda kaugmakse teel, kaasa arvatud muust liikmesriigist kui kohtu asukoha liikmesriik, kasutades selleks pangaülekannet või krediit- või deebetkaardi makset.

4.  Liikmesriigid tagavad, et teave kohtulõivude ja nende tasumise võimaluste ning selle kohta, millised asutused või organisatsioonid on pädevad pakkuma liikmesriikides praktilist abi, muudetakse läbipaistvamaks ja internetis hõlpsasti leitavaks. Selleks edastavad liikmesriigid selle teabe Euroopa Komisjonile, kes omakorda tagab, et see tehakse üldsusele kättesaadavaks ja et seda levitatakse asjakohaste vahendite abil, eelkõige Euroopa e‑õiguskeskkonna portaali kaudu.

Artikkel 14

Põhimõte „kaotaja maksab“

1.  Liikmesriigid tagavad, et kaotaja pool kannaks menetluse kulud, sealhulgas (kuid mitte üksnes) mis tahes kulud, mis tulenevad asjaolust, et teist poolt esindas advokaat või mõni muu õiguspraktik, või mis tahes kulud, mis tekivad dokumentide kättetoimetamisel või tõlkimisel, tingimusel et need on proportsionaalsed nõude väärtusega ja tekkisid põhjendatult.

2.  Juhul kui pool võidab menetluse vaid osaliselt või erakorralistel asjaoludel, võib kohus teha korralduse, et kulud kantakse võrdselt või et kumbki pool kannab enda kulud.

3.  Pool peab kandma kohtule või teisele poolele tekitatud mis tahes ebavajalikud kulud, mis tekkisid kas ebavajalike probleemide tõstatamise kaudu või muidu põhjendamatult vaidluslik olles.

4.  Artikli 20 kohaselt võib kohus kohandada kulude määramist, et kajastada põhjendamatut koostööst keeldumist või pahatahtlikku osalust kokkuleppele jõudmise püüdlustes.

Artikkel 15

Tasuta õigusabi

1.  Selleks, et tagada õiguskaitse tõhus kättesaadavus, peavad liikmesriigid tagama, et kohtud võivad anda poolele tasuta õigusabi.

2.  Tasuta õigusabi võib hõlmata tervikuna või osaliselt järgnevaid kulusid:

a)  kohtulõivud, osaline või täielik hinna alandamine või tasumine ajakava muutmine;

b)  õigusabi ja esindamise kulud, mis on seotud

i)  kohtumenetluse eelse nõustamisega, mille eesmärk on saavutada lahendus kohtumenetlust alustamata vastavalt artikli 12 lõikele 1;

ii)  kohtus menetluste alustamise ja jätkamisega;

iii)  kõigi menetlusega seotud kuludega, sealhulgas tasuta õigusabi taotlemine;

iv)  otsuste täitmine;

c)  muud vajalikud kulud, mis on seotud poole kantavate menetluskuludega, sealhulgas tunnistajate, ekspertide, tõlkide ja tõlkijatega seotud kulud ning selle poole ja tema esindaja vajalikud sõidu‑, majutus- ja elamiskulud;

d)  võitnud poolele määratud kulud, juhul kui taotleja kaotab hagi vastavalt artiklile 14.

3.  Liikmesriigid tagavad, et mis tahes füüsilisel isikul, kes on Euroopa Liidu kodanik või kolmanda riigi kodanik, kes elab seaduslikult mõne Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumil, on õigus taotleda tasuta õigusabi, kui

a)  ta on oma majandusliku olukorra tõttu osaliselt või täielikult võimetu kandma artikli lõikes 2 osutatud menetluskulusid ning

b)  hagil, mille puhul tasuta õigusabi taotlus on tehtud, on mõistlik edu saavutamise võimalus, võttes arvesse taotleja menetluslikku seisundit, ning

c)  tasuta õigusabi taotleval hagejal on õigus esitada hagisid asjaomaste siseriiklike sätete alusel.

4.  Juriidilistel isikutel peab olema õigus taotleda tasuta õigusabi menetluskulude ettemaksust vabastamise ja/või kaitsja abi kasutamise kujul. Sellise abi andmise osas otsuse tegemisel võivad kohtud võtta arvesse muu hulgas järgmist:

a)  asjaomase juriidilise isiku vormi ja tulunduslikku või mittetulunduslikku eesmärki;

b)  partnerite või sidusrühmade finantssuutlikkust;

c)  nende partnerite või sidusrühmade võimet saada kokku kohtumenetluse algatamiseks vajalik summa.

5.  Liikmesriigid tagavad, et liidu kodanikud ja juriidilised isikud oleksid teadlikud lõigete 1–4 kohase tasuta õigusabi taotlemise korrast eesmärgiga muuta see tõhusaks ja kättesaadavaks.

6.  Käesolev artikkel ei mõjuta direktiivi 2003/8/EÜ kohaldamist.

Artikkel 16

Rahastamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et juhtumite puhul, kus kohtuasja rahastab eraõiguslik kolmas pool, ei tohi eraõiguslik kolmas pool teha järgmist:

a)  üritada mõjutada hageja otsuseid menetlusküsimustes, sealhulgas otsuseid, mis puudutavad kokkuleppeid;

b)  rahastada hagi kostja vastu, kes on rahastaja konkurent, või kostja vastu, kellest rahastaja sõltub;

c)  nõuda pakutud rahaliste vahendite kasutamise eest ülemäärast intressi.

2.  Liikmesriigid tagavad, et kui õigushagisid rahastab eraõiguslik kolmas isik, ei põhine rahastajale makstav tasu või intress saavutatud kokkuleppe või makstud hüvitise summal, välja arvatud juhul, rahastamise korda reguleerib poolte huve tagav avaliku sektori asutus.

Neljas jagu

Menetluse õiglus

Artikkel 17

Dokumentide kättetoimetamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et aluspõhimõttena kasutatakse kättetoimetatud dokumentide kättesaamise tagamise meetodeid.

2.  Liikmesriigid tagavad, et menetluse algatusdokumendid või nendega samaväärsed dokumendid või mis tahes kohtukutse kohtuistungile võib kooskõlas riikliku õigusega kätte toimetada ühel järgmistest viisidest:

a)  isiklik kättetoimetamine;

b)  postiteenus;

c)  kättetoimetamine elektrooniliste vahendite, näiteks faksi või e‑posti teel.

Isiklikku kättetoimetamist tõendatakse kättesaamistõendiga, mida tõendab adressaadi allkiri kuupäeva kandval kättesaamistõendil.

Käesoleva lõike esimese lõigu punktis c nimetatud elektrooniliste vahendite teel kättetoimetamise puhul kasutatakse piisavalt kõrgeid tehnilisi standardeid, et tagada saatja isiku ja kättetoimetatavate dokumentide turvaline edastamine.

Kõnealused dokumendid võib kätte toimetada ka isiklikult, mida tõendab kätte toimetanud volitatud isiku allkirjaga teatis, et adressaat on dokumendid kätte saanud või keeldunud neid vastu võtmast, ilma et tal oleks selleks mis tahes õiguslik alus, ning dokumentide kättetoimetamise kuupäev.

3.  Kui lõike 2 kohane kättetoimetamine ei ole võimalik ja kui kostja aadress on täpselt teada, võib dokumendid kätte toimetada ka ühel järgmistest viisidest:

a)  isiklik kättetoimetamine kostja kodusel aadressil isikutele, kes elavad kostjaga samas leibkonnas või töötavad seal;

b)  füüsilisest isikust ettevõtja või juriidilise isiku korral isiklik kättetoimetamine kostja äriruumides isikutele, kes on kostjaga seotud töölepingu või mõne muu sarnase lepingu alusel;

c)  dokumentide toimetamine kostja postkasti;

d)  dokumentide toimetamine postkontorisse või pädevasse ametiasutusse ning kostja postkasti vastava kirjaliku teate jätmine, eeldusel et kirjalik teade sedastab selgelt dokumentide kohtuliku iseloomu või viitab sellele, et kättetoimetamine loetakse toimunuks teate jätmisega ning seades jooksvad tähtajad;

e)  kättetoimetamine posti teel ilma kättesaamistõendita vastavalt lõikele 4, kui kostja aadress on päritoluliikmesriigis;

f)  elektrooniliste vahendite abil, mida tõendab automaatne väljastusteade, eeldusel et kostja on eelnevalt sõnaselgelt vastava kättetoimetamisviisiga nõustunud.

Kättetoimetamine käesoleva lõike esimese lõigu punktide a–d põhjal tõendatakse järgmiselt:

a)  kätte toimetanud pädeva isiku allakirjutatud dokumendiga, millel on kõik järgmised andmed:

i)  teatise või teate kätte toimetanud isiku täielik nimi;

ii)  kättetoimetamise viis;

iii)  kättetoimetamise kuupäev;

iv)  kui dokumendid on kätte toimetatud muule isikule kui kostjale, siis kõnealuse isiku nimi ja seos kostjaga ja

v)  muu kohustuslik teave vastavalt siseriiklikule õigusele;

b)  käesoleva lõike esimese lõigu punktide a ja b mõistes kättesaamiskinnitus isikult, kellele dokumendid kätte toimetati.

4.  Vastavalt käesoleva artikli lõigetele 2 ja 3 võib dokumendid kätte toimetada ka kostja seaduslikule või volitatud esindajale.

5.  Kui menetluse algatusdokumendid või nendega samaväärsed dokumendid või mis tahes kohtukutse kohtuistungile tuleb toimetada kätte väljaspool liikmesriike, võib need kätte toimetada mis tahes viisil, mis on sätestatud järgmistes õigusaktides:

a)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1393/2007(26), kui see on kohaldatav vastuvõtja määrusega sätestatud õiguste suhtes, või

b)  15. novembri 1965. aasta Haagi konventsioon tsiviil‑ ja kaubandusasjade kohtu‑ ja kohtuväliste dokumentide välismaal kättetoimetamise kohta või mis tahes muu konventsioon või leping, kui see on kohaldatav.

6.  Käesolev direktiiv ei mõjuta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohaldamist ega piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 805/2004(27) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1896/2006(28) kohaldamist.

Artikkel 18

Õigus kaitsjale tsiviilmenetluses

1.  Liikmesriigid tagavad, et tsiviilmenetluse pooltel on õigus kasutada kaitsjat omal valikul sellisel viisil, mis annab neile võimaluse kasutada oma õigusi otstarbekalt ja tõhusalt.

Piiriülestes vaidlustes tagavad liikmesriigid, et tsiviilmenetluse pooltel on õigus kasutada kaitsjat nende oma liikmesriigis, et saada esialgset nõu, ja kaitsjat vastuvõtvas liikmesriigis kohtuvaidluse läbiviimiseks.

2.  Liikmesriigid austavad kohtuasja osapoolte ja nende kaitsjate vahelise suhtluse konfidentsiaalsust. Selline suhtlus hõlmab kohtumisi, kirjavahetust, telefonivestlusi ja siseriikliku õigusega lubatud mis tahes muid suhtlusvorme.

3.  Ilma et see piiraks siseriiklikku õigust, mis nõuab kaitsja kohustuslikku olemasolu või abi, võivad tsiviilmenetluse osalised loobuda käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud õigusest, kui

a)  pooltele on antud sellest õigusest loobumise võimalike tagajärgede kohta kas suuliselt või kirjalikult selget ja piisavat teavet lihtsas ja arusaadavas keeles ning

b)  loobumine on olnud vabatahtlik ja ühemõtteline.

Liikmesriigid tagavad, et pooled võivad loobumisotsuse tühistada igal ajal tsiviilmenetluse käigus ning et neid teavitatakse sellest võimalusest.

4.  See säte ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 861/2007(29), määruses (EÜ) nr 1896/2006 ja määruses (EL) nr 655/2014 kehtestatud erisätteid seadusliku esindamise kohta.

Artikkel 19

Juurdepääs teabele

Liikmesriigid püüavad anda kodanikele läbipaistvat ja kergesti kättesaadavat teavet erinevate menetluste alustamise, aegumistähtaegade, erinevate vaidluste arutamiseks pädevate kohtute ning vajalike vormide kohta, mis tuleb selleks täita. Käesoleva artikliga ei kehtestata nõuet, mille kohaselt peaksid liikmesriigid andma tasuta õigusabi konkreetse kohtuasja õigusliku hindamise kujul.

Artikkel 20

Suuline tõlge ja oluliste dokumentide tõlkimine

Liikmesriigid püüavad tagada, et kõik vaidluse pooled mõistavad täielikult kohtumenetlust. Kõnealune eesmärk hõlmab suulist tõlget tsiviilkohtumenetluse ajal ja kõikide oluliste dokumentide kirjalikku tõlkimist, et tagada õiglane kohtulik arutamine vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 15.

Artikkel 21

Poolte ja nende esindajate kohustused

Liikmesriigid tagavad, et kohtuasja pooled ja nende esindajad toimivad kohtu ja teiste osapooltega suhtlemisel heas usus ja austusega ega esita kohtule moonutatud juhtumeid või fakte kas teadlikult või kui teadmist on põhjust uskuda.

Artikkel 22

Avalik menetlus

Liikmesriigid tagavad, et menetlus on avalik, välja arvatud juhul, kui kohus otsustab selle ühe poole või muude mõjutatud isikute huvides või õigusemõistmise või avaliku korra üldistes huvides vajalikus ulatuses konfidentsiaalseks muuta.

Artikkel 23

Kohtulik sõltumatus ja erapooletus

1.  Liikmesriigid tagavad kohtute ja nende kohtunike õigusliku sõltumatuse. Kohtute koosseis pakub piisavaid tagatisi, et välistada mis tahes õigustatud kahtlused erapooletuse suhtes.

2.  Tööülesannete täitmisel ei seo kohtunikke mingid juhised ja nad on vabad mõjust või survest ning mis tahes isiklikest eelarvamustest või erapoolikusest igal konkreetsel juhul.

Artikkel 24

Koolitus

1.  Ilma et see piiraks kohtulikku sõltumatust ja kohtusüsteemi korralduse erinevusi liidus, tagavad liikmesriigid, et kohtud, õiguskoolid ja juriidilised kutsealad edendavad oma õigusõppe kavu, tagamaks, et liidu õigus ja kord on integreeritud riiklikku koolitustegevusse.

2.  Koolituskavad on praktilist laadi ja õigusala töötajate igapäevatööks vajalikud, koolitused toimuvad lühikese aja jooksul ja nendes kasutatakse nüüdisaegseid õppemeetodeid ning need hõlmavad alg‑ ja täiendõppe võimalusi. Koolituskavad keskenduvad eelkõige

a)  piisavate teadmiste omandamisele liidu õigusalase koostöö vahendite kohta ja korrapäraselt liidu kohtupraktikale tuginemise harjumuse väljaarendamisele, siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kontrollimisele ja Euroopa Liidu Kohtu eelotsuse menetluse kasutamisele;

b)  liidu ja muude õigussüsteemide õiguse ja menetluste kohta teadmiste ja kogemuste levitamisele;

c)  uute kohtunike lühiajaliste vahetuste soodustamisele;

d)  võõrkeele ja selle õigusterminoloogia valdamisele.

III PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 25

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt ... [üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva]. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

2.  Kui liikmesriigid kõnealused sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetud siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 26

Läbivaatamine

Komisjon esitab hiljemalt 31. detsembriks 2025 ning seejärel iga viie aasta tagant Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta, tuginedes nii kvalitatiivsele kui ka kvantitatiivsele teabele. Sellega seoses hindab komisjon eelkõige selle mõju kohtutele, õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, koostööle tsiviilasjades ja ühtsele turule, VKEdele, Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõimele ja tarbijate usaldusele. Vajaduse korral lisatakse aruandele seadusandlikud ettepanekud käesoleva direktiivi kohandamiseks ja tugevdamiseks.

Artikkel 27

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 28

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

(koht), (kuupäev)

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) PE 572.853, 2015. aasta detsember.
(2) PE 581.385, 2016. aasta juuni.
(3) PE 559.499, 2015. aasta juuni.
(4) PE 556.971, 2016. aasta juuni.
(5) Väljaanne Uniform Law Review, 2004(4).
(6) M. Storme, „Study on the approximation of the laws and rules of the Member States concerning certain aspects of the procedure for civil litigation“(lõpparuanne, Dordrecht, 1994).
(7) Vt muu hulgas: 16. detsembri 1976. aasta kohtuotsus, Comet BV vs. Produktschap voor Siergewassen, (kohtuasi 45/76, ECLI:EU:C:1976:191) ja 15. mai 1986. aasta kohtuotsus, Marguerite Johnston vs. Chief Constable of the Royal Ulster Constabulary, (kohtuasi 222/84, ECLI:EU:C:1986:206).
(8) Kättesaadav internetis aadressil http://www.ejtn.eu/PageFiles/15756/Judicial%20Training%20Principles_ET.pdf
(9) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0276.
(10) Vt muu hulgas: 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus, Unibet (London) Ltd and Unibet (International) Ltd vs. Justitiekanslern, (C-432/05, ECLI:EU:C:2007:163).
(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT L 199, 31.7.2007, lk 1).
(12) Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (EÜT L 26, 31.1.2003, lk 41).
(13) Komisjoni 11. juuni 2013. aasta soovitus ühiste põhimõtete kohta, mida kohaldatakse liikmesriikide keelava iseloomuga ja kahju hüvitamisele suunatud kollektiivsete õiguskaitsevahendite suhtes ELi õigusest tulenevate õiguste rikkumise puhul (ELT L 201, 26.7.2013, lk 60).
(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/22/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (ELT L 110, 1.5.2009, lk 30).
(15) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiiv 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT L 349, 5.12.2014, lk 1).
(16) Vt näiteks Euroopa väiksemate nõuete menetluse määrust (vt põhjenduse G teine joonealune märkus) ning pangakontode Euroopa arestimismäärust (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 189, 27.6.2014, lk 59)).
(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).
(18) Vt põhjenduse G neljas joonealune märkus.
(19) Vt põhjenduse G viies joonealune märkus.
(20) Nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, 27.6.2001, lk 1).
(21) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/48/EÜ intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta (ELT L 157, 30.4.2004, lk 45).
(22) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta määrus (EL) nr 655/2014, millega luuakse pangakontode Euroopa arestimismääruse menetlus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 189, 27.6.2014, lk 59).
(23) Nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiiv 2003/8/EÜ, millega parandatakse õiguskaitse kättesaadavust piiriüleste vaidluste korral, kehtestades sellistes vaidlustes antava tasuta õigusabi kohta ühised miinimumeeskirjad (EÜT L 26, 31.1.2003, lk 41).
(24) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (ELT L 351, 20.12.2012, lk 1).
(25) Nõukogu soovitused „Piiriüleste videokonverentside kasutamise ja nendega seotud parimate tavade jagamise edendamine õigusvaldkonnas liikmesriikide ja ELi tasandil“ (ELT C 250, 31.7.2015, lk 1).
(26) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1393/2007 kohtu‑ ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 (ELT L 324, 10.12.2007, lk 79);
(27) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004, millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta (ELT L 143, 30.4.2004, lk 15).
(28) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT L 399, 30.12.2006, lk 1).
(29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 861/2007, millega luuakse Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus (ELT L 199, 31.7.2007, lk 1).


Makromajanduslik finantsabi Moldova Vabariigile ***I
PDF 248kWORD 49k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega antakse Moldova Vabariigile makromajanduslikku finantsabi (COM(2017)0014 – C8‑0016/2017 – 2017/0007(COD))
P8_TA(2017)0283A8-0185/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0014),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 212, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0016/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisdeklaratsiooni, mis võeti vastu koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. augusti 2013. aasta otsusega nr 778/2013/EL täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale(1),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 15. juuni 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi (A8‑0185/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 4. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2017/… makromajandusliku finantsabi andmise kohta Moldova Vabariigile

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus (EL) 2017/1565) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ÜHISAVALDUS

Moldova Vabariigi valimissüsteemi muutmisega seotud algatusi arvestades toonitavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon, et makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimus on see, et abi saav riik järgib mõjusaid demokraatlikke mehhanisme (nagu parlamentaarne mitmeparteisüsteem) ja õigusriigi põhimõtet ning tagab inimõiguste austamise. Komisjon ja Euroopa välisteenistus jälgivad kõnealuse eeltingimuse täitmist kogu makromajandusliku finantsabi andmise perioodi jooksul ning pööravad seejuures erilist tähelepanu sellele, kuidas Moldova Vabariigi ametiasutused arvestavad asjaomaste rahvusvaheliste partnerite (eriti Veneetsia komisjoni ja OSCE/ODIHRi) soovitusi.

(1) ELT L 218, 14.8.2013, lk 15.


Tulumaksualase teabe avalikustamine teatavate äriühingute ja filiaalide poolt ***I
PDF 471kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 4. juulil 2017. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses tulumaksualase teabe avalikustamisega teatavate äriühingute ja filiaalide poolt (COM(2016)0198 – C8‑0146/2016 – 2016/0107(COD))(1)
P8_TA(2017)0284A8-0227/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus -1 (uus)
(-1)   Kõigi, ja eeskätt kõigi ettevõtjate võrdne kohtlemine maksundusküsimustes on ühtse turu vältimatu eeltingimus. Riiklike maksusüsteemide rakendamise kooskõlastatud ja ühtlustatud käsitlusviis on ühtse turu nõuetekohaseks toimimiseks eluliselt tähtis ning aitab tõkestada maksustamise vältimist ja kasumite ümberpaigutamist.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus -1 a (uus)
(-1a)   Maksude vältimine ja maksudest kõrvalehoidumine koos kasumi ümberpaigutamise skeemidega on võtnud valitsustelt ja elanikelt vahendid, millega tagada muu hulgas riikliku hariduse ja tervishoiuteenuste ning riiklike sotsiaalteenuste üldkättesaadavus, ning võtnud riikidelt võimaluse pakkuda taskukohaseid eluasemeid ja ühistransporti ning rajada sotsiaalse arengu ja majanduskasvu jaoks vajalikke taristuid. Lühidalt öeldes on sellised skeemid süvendanud ebaõiglust, ebavõrdsust ning majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset lahknemist.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus -1 b (uus)
(-1b)   Õiglane ja tulemuslik äriühingute maksustamise süsteem peaks rahuldama pakilise vajaduse progressiivse ja õiglase üldise maksupoliitika järele, edendama rikkuse ümberjaotamist ja leevendama ebavõrdsust.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 1
(1)  Viimastel aastatel on äriühingu tulumaksust kõrvalehoidumise probleem märgatavalt suurenenud ja see on muutunud suureks mureküsimuseks nii liidus kui ka kogu maailmas. Euroopa Ülemkogu tunnistas oma 18. detsembri 2014. aasta järeldustes pakilist vajadust suurendada jõupingutusi võitluses maksudest kõrvalehoidumisega nii üleilmsel kui ka ELi tasandil. Oma teatistes „Komisjoni 2016. aasta tööprogramm – Vanamoodi edasi minna ei saa”16 ja „Komisjoni 2015. aasta tööprogramm – Uus algus”17 on komisjon seadnud prioriteediks vajaduse minna üle süsteemile, mille puhul on riik, kus kasum luuakse, ühtlasi ka maksustamisriik. Samuti on komisjon seadnud prioriteediks vajaduse reageerida meie ühiskondade vajadusele õigluse ja maksude läbipaistvuse järele.
(1)  Läbipaistvus on siseturu tõrgeteta toimimiseks hädavajalik. Viimastel aastatel on äriühingu tulumaksust kõrvalehoidumise probleem märgatavalt suurenenud ja see on muutunud suureks mureküsimuseks nii liidus kui ka kogu maailmas. Euroopa Ülemkogu tunnistas oma 18. detsembri 2014. aasta järeldustes pakilist vajadust suurendada jõupingutusi võitluses maksudest kõrvalehoidumisega nii üleilmsel kui ka ELi tasandil. Oma teatistes „Komisjoni 2016. aasta tööprogramm – Vanamoodi edasi minna ei saa”16 ja „Komisjoni 2015. aasta tööprogramm – Uus algus”17 on komisjon seadnud prioriteediks vajaduse minna üle süsteemile, mille puhul on riik, kus kasum luuakse, ühtlasi ka maksustamisriik. Samuti on komisjon seadnud prioriteediks vajaduse reageerida Euroopa kodanike nõudmisele läbipaistvuse järele ja vajaduse toimida nii, et olla teistele riikidele eeskujuks. Läbipaistvuse juures tuleb kindlasti arvestada konkurentidevahelise vastastikkuse küsimusega.
__________________
__________________
16 COM(2015)0610, 27. oktoober 2015.
16 COM(2015)0610, 27. oktoober 2015.
17 COM(2014)0910, 16. detsember 2014.
17 COM(2014)0910, 16. detsember 2014.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 2
(2)  Euroopa Parlament tunnistas oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsioonis „Läbipaistvuse, kooskõlastatuse ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingute tulumaksu poliitikas,18” et suurem läbipaistvus äriühingute maksustamise valdkonnas võib parandada maksukogumist, muuta maksuhaldurite töö tõhusamaks ning suurendada üldsuse usaldust maksusüsteemide ja valitsuste vastu.
(2)  Euroopa Parlament tunnistas oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsioonis „Läbipaistvuse, kooskõlastatuse ning lähenemise tagamise kohta liidu äriühingute tulumaksu poliitikas”18, et suurem läbipaistvus, koostöö ja lähenemine liidu äriühingute maksustamise poliitikas võib parandada maksukogumist, tõhustada maksuametite tööd, aidata poliitikakujundajatel uute õigusaktide väljatöötamiseks praegust maksusüsteemi hinnata, suurendada üldsuse usaldust maksusüsteemide ja valitsuste vastu ning tänu äriühingute täpsematele riskiprofiilidele parandada investeerimisotsuste tegemist.
__________________
__________________
18 2015/2010(INL).
18 2015/2010(INL).
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 2 a (uus)
(2a)  Riikide lõikes koostatav avalik aruandlus on sobiv ja tõhus vahend, mis aitab muuta rahvusvaheliste ettevõtete tegevust läbipaistvamaks ja laseb üldsusel hinnata selle mõju reaalmajandusele. Lisaks aitab see aktsionäridel õigemini hinnata ettevõtete võetud riske ja seega koostada täpsel teabel põhinevad investeerimisstrateegiad, ning aitab otsustajatel paremini hinnata riiklike seaduste mõju ja tõhusust.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 2 b (uus)
(2b)  Samuti tugevdab riikide lõikes koostatav aruandlus direktiivis 2002/14/EÜ sätestatud töötajate õigust teabele ja nendega konsulteerimisele ning parandab, tänu teadmistele ettevõtte tegevuse kohta, firmasisese dialoogi kvaliteeti.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4
(4)  Novembris 2015 nõudis G20 ülemaailmselt õiglase ja kaasaegse rahvusvahelise maksusüsteemi kehtestamist ja kiitis heaks OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise tegevuskava (BEPS), mille eesmärk on pakkuda valitsustele selged rahvusvahelised lahendused, et kõrvaldada kehtivates eeskirjades esinevad lüngad ja ebakõlad, mis võimaldavad suunata äriühingu kasumi asukohtadesse, kus tegevust ei maksustata või kohaldatakse äärmiselt madalat maksumäära, ning kus tegelikku väärtust võib-olla ei looda. Eelkõige nähakse BEPSi tegevuskava 13. meetmega ette, et teatavatel rahvusvahelistel ettevõtjatel tuleb riigi maksuhaldurile konfidentsiaalselt esitada aruandlust riikide lõikes. 27. jaanuaril 2016 võttis komisjon vastu maksustamise vältimise vastase paketi. Selle üks eesmärk on võtta üle liidu õigusesse BEPSi tegevuskava 13. meede, muutes nõukogu direktiivi 2011/16/EL20.
(4)  Novembris 2015 nõudis G20 ülemaailmselt õiglase ja kaasaegse rahvusvahelise maksusüsteemi kehtestamist ja kiitis heaks OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise (BEPS) tegevuskava, mille eesmärk on pakkuda valitsustele selged rahvusvahelised lahendused, et kõrvaldada kehtivates eeskirjades esinevad lüngad ja ebakõlad, mis võimaldavad suunata äriühingu kasumi asukohtadesse, kus tegevust ei maksustata või kohaldatakse äärmiselt madalat maksumäära, ning kus tegelikku väärtust võib-olla ei looda. Eelkõige nähakse BEPSi tegevuskava 13. meetmega ette, et teatavatel rahvusvahelistel ettevõtetel tuleb riigi maksuhaldurile konfidentsiaalselt esitada aruandlus riikide lõikes. 27. jaanuaril 2016 võttis komisjon vastu maksustamise vältimise vastase paketi. Selle üks eesmärk on võtta üle liidu õigusesse BEPSi tegevuskava 13. meede, muutes nõukogu direktiivi 2011/16/EL20. Kuid kasumi maksustamiseks väärtuse loomise kohas on vaja avalikul aruandlusel põhineva riikide lõikes koostatava aruandluse põhjalikumat käsitlust.
__________________
__________________
20 Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta ((ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).
20 Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 a (uus)
(4a)  Riikide lõikes koostatava avaliku aruandluse kehtestamise hõlbustamiseks peaks Rahvusvaheliste Raamatupidamisstandardite Nõukogu (IASB) ajakohastama asjaomased rahvusvahelised finantsaruandlusstandardid ja rahvusvahelised raamatupidamisstandardid (IAS).
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 b (uus)
(4b)  Riikide lõikes koostatav avalik aruandlus on liidus juba juurutatud pangandussektoris (direktiiviga 2013/36/EL) ning mäe- ja raietööstuses (direktiiviga 2013/34/EL).
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 c (uus)
(4c)  Riikide lõikes koostatava avaliku aruandluse juurutamine näitab, et liit on saavutanud maksude vältimise vastases võitluses liidrirolli.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 d (uus)
(4d)  Kuna maksude vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastases võitluses võib edu saavutada üksnes ühise tegevusega rahvusvahelisel tasandil, on tähtis, et liit, olles jätkuvalt selle võitluse eestvedaja, kooskõlastaks oma tegevust rahvusvaheliste osapooltega, näiteks OECD raames. Kui tahes ambitsioonikatel ühepoolsetel meetmetel puudub realistlik eduvõimalus ning pealegi ohustavad need Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet ja kahjustavad liidus investeerimiskliimat.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4 e (uus)
(4e)  Suuremast läbipaistvusest finantsandmete avalikustamisel võidavad kõik – maksuametid töötavad tõhusamalt, kodanikuühiskond kaasatakse ulatuslikumalt, töötajaid teavitatakse paremini ja investorite riskivalmidus kasvab. Lisaks saavad äriühingud kasu paranenud suhetest sidusrühmadega, mis suurendab stabiilsust ja muudab kättesaadavamaks rahastamise – tänu ettevõtete paranenud mainele ja selgematele riskiprofiilidele.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 5
(5)  Suurem avalik kontroll liidu territooriumil tegutsevate rahvusvaheliste äriühingute tulumaksu üle on oluline, et edendada ettevõtjate vastutust, aidata maksude kaudu kaasa heaolu suurendamisele, edendada paremini informeeritud avaliku arutelu kaudu ausamat maksukonkurentsi liidus ja taastada üldsuse usaldus riiklike maksusüsteemide vastu. Selline kontroll võib toimuda tulumaksualast teavet käsitleva aruande vormis, olenemata sellest, kus on asutatud rahvusvahelise kontserni põhiemaettevõtja.
(5)  Lisaks maksuametitele riikide lõikes esitatavast aruandlusest tingitud suuremale läbipaistvusele on põhjalikum avalik kontroll liidu territooriumil tegutsevate rahvusvaheliste äriühingute tulumaksu üle oluline, et edendada ettevõtjate vastutust, tugevdada veelgi ettevõtjate sotsiaalset vastutust, aidata maksude kaudu kaasa heaolu suurendamisele, edendada paremini informeeritud avaliku arutelu kaudu ausamat maksukonkurentsi liidus ja taastada üldsuse usaldus riiklike maksusüsteemide vastu. Selline kontroll võib toimuda tulumaksualast teavet käsitleva aruande vormis, olenemata sellest, kus on asutatud rahvusvahelise kontserni põhiemaettevõtja. Avalik kontroll ei tohi aga kahjustada liidu investeerimiskliimat ega liidu ettevõtete, eelkõige käesolevas direktiivis määratletud VKEde ja määruses (EL) 2015/10171a määratletud keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtete konkurentsivõimet, mistõttu mõlemad nimetatud tuleks käesoleva direktiiviga kehtestatud aruandluskohustusest vabastada.
__________________
1a Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrus (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.)
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 5 a (uus)
(5a)   Komisjon on määratlenud ettevõtja sotsiaalset vastutust kui ettevõtjate vastutust mõju eest, mida nad ühiskonnale avaldavad. Sellekohane algatus peab tulema ettevõtjatelt. Avaliku sektori asutused võivad toetada vabatahtlike poliitikameetmete aruka valikuga ja vajaduse korral täiendavate õigusnormidega. Ettevõtjad võivad muutuda sotsiaalselt vastutustundlikuks kas seadusi järgides või lõimides oma äritegevusse ja äristrateegiasse sotsiaalsed, ökoloogilised, eetilised ning tarbijate või inimõigustega seotud kaalutlused, või siis tehes nii ühte kui teist.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 6
(6)  Avalikkusel peaks olema võimalik kogu kontserni tegevust kontrollida, kui kontsernil on liidus teatavaid üksuseid. Kontsernide puhul, mis tegutsevad liidus ainult tütarettevõtjate või filiaalide kaudu, peavad tütarettevõtjad ja filiaalid avaldama põhiemaettevõtja aruande ja tegema selle kättesaadavaks. Ent proportsionaalsuse ja tõhususe põhjustel peaks aruande avaldamise ja kättesaadavaks tegemise kohustus piirduma liidus asutatud keskmise suuruse ja suurte tütarettevõtjatega või liikmesriigis avatud võrreldava suurusega filiaalidega. Seepärast tuleks direktiivi 2013/34/EL kohaldamisala laiendada nii, et see hõlmaks ka liikmesriigi filiaale, mille on avanud väljaspool liitu asutatud äriühing.
(6)  Üldsusel peaks olema võimalik kogu kontserni tegevust kontrollida, kui kontsernil on liidus ja väljaspool liitu teatavaid üksusi. Liidus asuvaid üksusi omavad kontsernid peaksid järgima liidu hea maksuhaldustava põhimõtteid. Rahvusvahelised äriühingud tegutsevad ülemaailmselt ja äriühingute käitumine avaldab arenguriikidele olulist mõju. Kui teha selliste riikide kodanikele riikide lõikes esitatav teave kättesaadavaks, saaksid nende maade kodanikud ja maksuametid rahvusvahelisi äriühinguid jälgida, nende tegevust hinnata ja neid vastutusele võtta. Kõnealuse teabe avaldamine kõigis maksujurisdiktsioonides, kus rahvusvaheline ettevõte tegutseb, suurendaks liidu poliitikavaldkondade arengusidusust ning tõkestaks võimalikke maksustamise vältimise skeeme riikides, kus kohalike ressursside mobiliseerimist loetakse liidu arengupoliitika keskseks komponendiks.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 8
(8)  Tulumaksualast teavet käsitlevas aruandes tuleks esitada teave äriühingu või põhiemaettevõtja kontrolli alla kuuluva kontserni kõigi sidusettevõtjate kogu tegevuse kohta. Kõnealune teave peaks põhinema BEPSi tegevuskava 13. meetme aruandlust käsitlevatel üksikasjadel ja piirduma tõhusa avaliku kontrolli jaoks vajalikuga, et tagada, et avalikustamine ei tekita ebaproportsionaalseid riske ega puudusi. Aruanne peaks sisaldama ka lühikest kirjeldust tegevuse iseloomu kohta. Selline kirjeldus võib põhineda OECD siirdehindade dokumenteerimise suuniste V peatüki III lisa tabelis 2 ette nähtud kategooriatel. Aruanne peaks sisaldama üldist kirjeldust, millele on lisatud oluliste lahknevuste korral selgitused kontserni tasandil kogunenud maksusummade ja tasutud maksusummade vahel, võttes arvesse eelmiste majandusaastate vastavaid andmeid.
(8)  Tulumaksualast teavet käsitlevas aruandes tuleks esitada teave äriühingu või põhiemaettevõtja kontrolli alla kuuluva kontserni kõigi sidusettevõtjate kogu tegevuse kohta. Kõnealuse teabe juures tuleks võtta arvesse BEPSi tegevuskava 13. meetme aruandlust käsitlevaid üksikasju ja see peaks piirduma tõhusa avaliku kontrolli jaoks vajalikuga, et tagada, et avalikustamine ei tekita asjaomastele ettevõtjatele ebaproportsionaalseid riske ega puudusi kas konkurentsivõime osas või seoses väärtõlgendustega. Aruanne peaks sisaldama ka lühikest kirjeldust tegevuse iseloomu kohta. Selline kirjeldus võib põhineda OECD siirdehindade dokumenteerimise suuniste V peatüki III lisa tabelis 2 ette nähtud kategooriatel. Aruanne peaks sisaldama üldist kirjeldust, millele on lisatud selgitused, muu hulgas oluliste lahknevuste korral kontserni tasandil kogunenud maksusummade ja tasutud maksusummade vahel, võttes arvesse eelmiste majandusaastate vastavaid andmeid.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 9
(9)  Et kodanikud saaksid paremini hinnata rahvusvaheliste äriühingute panust iga liikmesriigi heaolusse, tuleks vajaliku üksikasjalikkuse tagamiseks teave esitada liikmesriikide lõikes. Lisaks tuleb rahvusvaheliste äriühingute tegevust käsitlev teave esitada samuti väga üksikasjalikult, eriti seoses teatavate maksujurisdiktsioonidega, mis tekitavad spetsiifilisi probleeme. Kõigi muude kolmandate riikide tegevuse puhul tuleks see teave esitada koondatult.
(9)  Et kodanikud saaksid paremini hinnata rahvusvaheliste äriühingute panust iga sellise nii ELis kui ka sellest väljaspool asuva jurisdiktsiooni heaolusse, kus nad tegutsevad, tuleks vajaliku üksikasjalikkuse tagamiseks teave esitada jurisdiktsioonide lõikes, kahjustamata seejuures äriühingute konkurentsivõimet. Tulumaksualast teavet käsitlevaid aruandeid saab sisuliselt mõista ja kasutada vaid juhul, kui esitatakse üksikasjalikud andmed iga maksujurisdiktsiooni kohta.
Muudatusettepanek 82
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 9 a (uus)
(9a)  Kui äriühing võib pidada avalikustatavat teavet tundlikuks äriteabeks, peaks tal olema võimalik taotleda oma asukohariigi pädevalt asutuselt luba mitte avaldada teavet täies ulatuses. Kui riigi pädev asutus ei ole maksuhaldur, peaks olema otsuse tegemisse kaasatud pädev maksuhaldur.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 11
(11)  Rikkumise juhtudest üldsuse teavitamiseks tuleb vannutatud audiitori(te)l või audiitorühingu(te)l kontrollida, kas tulumaksuteavet käsitlev aruanne on koostatud ja esitatud kooskõlas käesoleva direktiivi nõuetega ja tehtud kättesaadavaks asjaomase ettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil.
(11)  Üldsuse rikkumisjuhtudest teavitamiseks tuleb vannutatud audiitori(te)l või audiitorühingu(te)l kontrollida, kas tulumaksuteavet käsitlev aruanne on koostatud ja esitatud kooskõlas käesoleva direktiivi nõuetega ja tehtud kättesaadavaks asjaomase ettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil, ning kas käesolevas direktiivis sätestatud ajavahemiku kohta avaldatud teave langeb kokku ettevõtja auditeeritud finantsalase teabega.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 11 a (uus)
(11a)  Direktiivi 2013/34/EL kohaselt karistatavad tulumaksualase teabe esitamise nõuete ettevõtete ja nende filiaalide poolse rikkumise juhtumid tuleb kanda komisjoni hallatavasse avalikku registrisse. Nimetatud karistusteks peavad olema muu hulgas haldustrahvid või avalikel hankemenetlustel osalemise ja liidu struktuurifondidest rahastamise keeld.
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 13
(13)  Selliste maksujurisdiktsioonide kindlaksmääramiseks, mille puhul tuleb tagada kõrge üksikasjalikkuse tase, tuleks komisjonile delegeerida õigus võtta vastu õigusakte kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290, et koostada sellistest maksujurisdiktsioonidest liidu ühine loetelu. Kõnealune loetelu tuleb koostada teatavate kriteeriumide alusel, mis on kindlaks määratud komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja nõukogule (tõhusa maksustamise välisstrateegia kohta) 1. lisas (COM(2016) 24 final). On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus ja enne ametlikku allakirjutamist läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ning et need konsultatsioonid toimuksid kooskõlas põhimõtetega, mis on ette nähtud paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes, mille on heaks kiitnud Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon. Võrdse osalemise tagamiseks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning ekspertidel on süstemaatiline juurdepääs delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisega tegelevatele komisjoni eksperdirühmade koosolekutele.
välja jäetud
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 13 a (uus)
(13a)   Et tagada direktiivi 2013/34/EL artikli 48b lõigete 1, 3, 4 ja 6 ning artikli 48c lõike 5 ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda ka rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/20111a.
________________
1a Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 14
(14)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
(14)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. ELi tasandi meede on põhjendatud agressiivse maksuplaneerimise või siirdehindade kokkulepetega seotud piiriülese mõõtme korral. Käesolev algatus on vastuseks huvitatud isikute soovile vähendada ühtsel turul esinevaid moonutusi, kahjustamata seejuures ELi konkurentsivõimet. See ei tohiks põhjustada ettevõtjatele asjatut halduskoormust, tekitada täiendavaid maksukonflikte ega topeltmaksustamise ohtu. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv vähemalt läbipaistvuse suurendamise küsimuses nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 15
(15)  Käesoleva direktiiviga austatakse põhiõigusi ja järgitakse põhimõtteid, mis on eelkõige tunnustatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.
(15)  Käesoleva direktiivi raames avalikustatav teave on üldjuhul proportsionaalne suurema läbipaistvuse ja üldsuse kontrolli eesmärkidega. Seepärast loetakse, et käesolev direktiiv on põhiõigustega kooskõlas ja selles järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 16
(16)  Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta24 on liikmesriigid kohustunud põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.
(16)  Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta24 on liikmesriigid kohustunud põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, näiteks võrdlustabelite kujul, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud direktiivi eesmärgi saavutamiseks ja selleks, et direktiivi siseriiklike seaduste kohasel rakendamisel liikmesriikides vältida võimalikke väljajätmisi ja järjekindlusetust.
__________________
__________________
24 ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.
24 ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48b – lõige 1 – lõik 1
Liikmesriigid näevad ette, et põhiemaettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ning kelle konsolideeritud käive on üle 750 000 000 euro, aga ka äriühingud, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ning kelle netokäive on üle 750 000 000 euro, peavad igal aastal koostama tulumaksuteavet käsitleva aruande ja selle avaldama.
Liikmesriigid näevad ette, et põhiemaettevõtjad, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust ning kelle konsolideeritud käive on vähemalt 750 000 000 eurot, aga ka äriühingud, kelle suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust, kes ei ole sidusettevõtjad ning kelle netokäive on vähemalt 750 000 000 eurot, peavad igal aastal koostama tulumaksuteavet käsitleva aruande ja tegema selle üldsusele tasuta kättesaadavaks.
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48b – lõige 1 – lõik 2
Tulumaksuteavet käsitlev aruanne tehakse üldsusele kättesaadavaks äriühingu veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval.
Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ühist vormi järgides, tasuta ning avatud andmete vormingus kättesaadaval kujul, ning tehakse üldsusele kättesaadavaks äriühingu veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval vähemalt ühes liidu ametlikus keeles. Samal päeval esitab äriühing ühtlasi aruande komisjoni hallatavas avalikus registris.
Liikmesriigid ei kohalda käesolevas lõikes sätestatud eeskirju äriühingute suhtes, mis asuvad eranditult vaid ühe liikmesriigi territooriumil.
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48b – lõige 3 – lõik 1
Liikmesriigid kohustavad artikli 3 lõigetes 3 ja 4 osutatud keskmise suurusega ja suuri tütarettevõtjaid, kelle suhtes kohaldatakse nende siseriiklikku õigust ja kelle üle omab kontrolli põhiemaettevõtja, kelle konsolideeritud netokäive on üle 750 000 000 euro ja kelle suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust, igal aastal avaldama põhiemaettevõtja tulumaksuteavet käsitleva aruande.
Liikmesriigid kohustavad tütarettevõtjaid, kelle suhtes kohaldatakse nende siseriiklikku õigust ja kelle üle omab kontrolli põhiemaettevõtja, kelle majandusaasta konsolideeritud netokäive on kasumiaruande kohaselt vähemalt 750 000 000 eurot ja kelle suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust, igal aastal avaldama põhiemaettevõtja tulumaksuteavet käsitleva aruande.
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48b – lõige 3 – lõik 2
Tulumaksuteavet käsitlev aruanne tehakse üldsusele kättesaadavaks tütarettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval.
Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ühist vormi järgides, tasuta ning avatud andmete vormingus kättesaadaval kujul, ja tehakse üldsusele kättesaadavaks tütarettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval vähemalt ühes liidu ametlikus keeles. Samal päeval esitab äriühing ühtlasi aruande komisjoni hallatavas avalikus registris.
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48b – lõige 4 – lõik 1
Liikmesriigid kohustavad filiaale, mille on avanud nende territooriumil äriühing, kelle suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust, avaldama igal aastal põhiemaettevõtja tulumaksuteavet käsitleva aruande, nagu osutatud käesoleva artikli lõike 5 punktis a.
Liikmesriigid kohustavad filiaale, mille on avanud nende territooriumil äriühing, kelle suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust, igal aastal avaldama ja tegema üldsusele tasuta kättesaadavaks põhiemaettevõtja tulumaksuteavet käsitleva aruande, nagu osutatud käesoleva artikli lõike 5 punktis a.
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48b – lõige 4 – lõik 2
Tulumaksuteavet käsitlev aruanne tehakse üldsusele kättesaadavaks filiaali või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval.
Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ühist vormi järgides, tasuta ning avatud andmete vormingus kättesaadaval kujul filiaali või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval vähemalt ühes liidu ametlikus keeles. Samal päeval esitab äriühing ühtlasi aruande komisjoni hallatavas avalikus registris.
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48b – lõige 5 – punkt a
(a)  filiaali avanud äriühing on kas sidusettevõtja kontsernis, mida kontrollib põhiemaettevõtja, mille suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust ning mille konsolideeritud netokäive on üle 750 000 000 euro, või äriühing, kes ei ole sidusettevõtja, ning mille netokäive on üle 750 000 000 euro;
(a)  filiaali avanud äriühing on kas sidusettevõtja kontsernis, mida kontrollib põhiemaettevõtja, mille suhtes ei kohaldata liikmesriigi õigust ning mille kasumiaruandes näidatud konsolideeritud netokäive on vähemalt 750 000 000 eurot, või äriühing, mis ei ole sidusettevõtja, ning mille netokäive on vähemalt 750 000 000 eurot;
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48b – lõige 5 – punkt b
(b)  punktis a osutatud põhiemaettevõtjal ei ole keskmise suurusega ega suurt tütarettevõtjat, nagu osutatud lõikes 3.
(b)  punktis a osutatud põhiemaettevõtjal ei ole lõikes 3 osutatud keskmise suurusega ega suurt tütarettevõtjat, kellele on juba kehtestatud aruandekohustus.
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48b – lõige 7a (uus)
7a.  Nendes liikmesriikides, kus ei ole eurot kasutusele võetud, arvutatakse lõigetes 1, 3 ja 5 esitatud summad omavääringusse ümber Euroopa Liidu Teatajas avaldatud ja käesoleva peatüki jõustumise päeval kehtinud vahetuskursi alusel.
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 2 – sissejuhatav osa
2.  Lõikes 1 osutatud teave sisaldab järgmist:
2.  Lõikes 1 osutatud teave esitatakse ühtses vormingus ning see peab sisaldama maksujurisdiktsioonide lõikes järgmisi andmeid:
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 2 – punkt a
(a)  tegevuse iseloomu lühikirjeldus;
(a)   emaettevõtja nimi ja vajadusel kõigi tema tütarettevõtjate nimed, nende tegevuste iseloomu lühikirjeldus ja nende geograafilised asukohad;
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 2 – punkt b
(b)  töötajate arv;
(b)   töötajate arv täistööaja ekvivalendi alusel;
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 2 – punkt b a (uus)
(ba)  materiaalne vara, v.a raha või raha ekvivalendid;
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 2 – punkt c
(c)  netokäive, sealhulgas käive seotud osapooltega;
(c)  netokäive, eristades seotud käibe tehingutest seotud isikutega ja käibe tehingutest mitteseotud isikutega;
Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 2 – punkt g a (uus)
(ga)  deklareeritud kapital;
Muudatusettepanek 65
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõige 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 2 – punkt g b (uus)
(gb)   andmed saadud riiklike toetuste ning poliitikutele, poliitilistele organisatsioonidele või poliitilistele sihtasutustele tehtud mis tahes annetuste kohta.
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 2 – punkt g c (uus)
(gc)  teave, kas tütar‑ või sidusettevõtjad või filiaalid kasutavad patentidega seotud või muid nendega võrdväärseid maksusoodustusi;
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 1
Aruandes esitatakse lõikes 2 osutatud teave iga liikmesriigi kohta eraldi. Kui liikmesriigil on mitu maksujurisdiktsiooni, ühendatakse teave liikmesriigi tasandil.
Aruandes esitatakse lõikes 2 osutatud teave iga liikmesriigi kohta eraldi. Kui liikmesriigil on mitu maksujurisdiktsiooni, esitatakse teave eraldi iga maksujurisdiktsiooni kohta.
Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 2
Aruandes esitatakse ka käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teave eraldi iga maksujurisdiktsiooni kohta, mis eelmise majandusaasta lõpus kuulus artikli 48g alusel koostatud teatavate maksujurisdiktsioonide liidu ühisesse loetellu, välja arvatud juhul, kui aruandes kinnitatakse selgesõnaliselt, lähtudes artiklis 48e osutatud vastutusest, et sellise maksujurisdiktsiooni õigusaktidega hõlmatud kontserni sidusettevõtjad ei osale otse tehingutes samasse kontserni kuuluvate mis tahes sidusettevõtjatega, mille suhtes kohaldatakse mis tahes liikmesriigi õigusakte.
Aruandes esitatakse ka käesoleva artikli lõikes 2 osutatud teave eraldi iga väljaspool liitu asuva maksujurisdiktsiooni kohta.
Muudatusettepanek 44
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3
Aruandes esitatakse lõikes 2 osutatud teave muude maksjurisdiktsioonide kohta koondatult.
välja jäetud
Muudatusettepanek 83
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõige 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 a (uus)
Tundliku äriteabe kaitsmiseks ja ausa konkurentsi tagamiseks võivad liikmesriigid lubada jätta ühe või mitu punkti käesolevas artiklis loetletud teabest ajutiselt aruandes esitamata, kui need seonduvad ühes või mitmes maksujurisdiktsioonis toimuva sellise iseloomuga tegevusega, mille avalikustamine kahjustaks tõsiselt artikli 48b lõigetes 1 ja 3 osutatud ja antud tegevustega seotud äriühingute ärialast seisundit. Väljajätmine ei tohi takistada õiglase ja tasakaalustatud ülevaate saamist äriühingu maksuandmetest. Väljajätmisest teatatakse aruandes koos nõuetekohaselt põhjendatud selgitusega iga maksujurisdiktsiooni kohta ning märgitakse, millist maksujurisdiktsiooni või milliseid maksujurisdiktsioone see puudutab.
Muudatusettepanek 69/rev
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 b (uus)
Liikmesriigid näevad ette, et selliseks väljajätmiseks on eelnevalt vaja riikliku pädeva asutuse luba. Äriühing taotleb igal aastal uut luba pädevalt asutuselt, kes hindab olukorda uuesti ja teeb seejärel otsuse. Teave avalikustatakse otsekohe, kui selle väljajätmine ei ole enam lõigus 3a sätestatud nõudega kooskõlas. Kui avalikustamata jätmise periood on lõppenud, avalikustab äriühing ka tagasiulatuvalt avalikustamata jätmise perioodiga hõlmatud eelnevate aastate kohta aritmeetilise keskmise kujul teabe, mida nõutakse käesoleva artikli kohaselt.
Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 c (uus)
Liikmesriigid teatavad kõnealusest ajutisest erandist komisjonile ning edastavad talle konfidentsiaalselt välja jäetud teabe ja selle väljajätmise üksikasjaliku põhjenduse. Komisjon avaldab igal aastal oma veebisaidil liikmesriikidelt saadud teatised ja lõigu 3a kohaselt esitatud põhjendused.
Muudatusettepanek 48
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 d (uus)
Komisjon kontrollib, kas lõigus 3a sätestatud nõue on korrakohaselt täidetud, ning jälgib liikmesriigi asutuste poolt lubatud ajutise erandi kasutamist.
Muudatusettepanek 70/rev
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 e (uus)
Kui komisjon lõigu 3c kohaselt saadud teabe hindamise järel leiab, et lõigus 3a sätestatud nõuet ei ole täidetud, teeb asjaomane äriühing vastava teabe viivitamata üldsusele kättesaadavaks. Kui avalikustamata jätmise periood on lõppenud, avalikustab äriühing ka tagasiulatuvalt avalikustamata jätmise perioodiga hõlmatud eelnevate aastate kohta aritmeetilise keskmise kujul teabe, mida nõutakse käesoleva artikli kohaselt.
Muudatusettepanek 50
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 3 – lõik 3 f (uus)
Komisjon võtab delegeeritud õigusaktiga vastu suunised, mis aitavad liikmesriikidel otsustada, millistel juhtudel lugeda teabe avaldamine äriühingu ärialast seisundit tõsiselt kahjustavaks.
Muudatusettepanek 51
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48c – lõige 5
5.  Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ja tehakse veebisaidil kättesaadavaks vähemalt ühes Euroopa Liidu ametlikus keeles.
5.  Tulumaksuteavet käsitlev aruanne avaldatakse ühist vormi järgides, tasuta ning avatud andmete vormingus kättesaadaval kujul, ja tehakse üldsusele kättesaadavaks tütarettevõtja või sidusettevõtja veebisaidil kõnealuse aruande avaldamise päeval vähemalt ühes liidu ametlikus keeles. Samal päeval esitab äriühing ühtlasi aruande komisjoni hallatavas avalikus registris.
Muudatusettepanek 52
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48e – lõige 1
1.  Liikmesriigid tagavad, et artikli 48b lõikes 1 osutatud põhiemaettevõtja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmed, kes tegutsevad siseriiklike õigusaktidega antud pädevuste piires, vastutavad ühiselt tulumaksuteavet käsitleva aruande koostamise, avaldamise ja selle kättesaadavaks tegemise eest kooskõlas artiklitega 48b, 48c ja 48d.
1.  Selleks et tugevdada vastutust kolmandate isikute ees ja tagada nõuetekohane juhtimine, tagavad liikmesriigid, et artikli 48b lõikes 1 osutatud põhiemaettevõtja haldus-, juhtimis- või järelevalveorgani liikmed, kes tegutsevad siseriiklike õigusaktidega antud pädevuste piires, vastutavad ühiselt tulumaksuteavet käsitleva aruande koostamise, avaldamise ja selle kättesaadavaks tegemise eest kooskõlas artiklitega 48b, 48c ja 48d.
Muudatusettepanek 53
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48g
Artikkel 48g
välja jäetud
Liidu ühine loetelu teatavate maksujurisdiktsioonide kohta
Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte kooskõlas artikliga 49 seoses liidu ühise loetelu koostamisega teatavate maksujurisdiktsioonide kohta. Kõnealune loetelu peab põhinema maksujurisdiktsioonide hindamisele, mis ei vasta järgmistele kriteeriumidele:
(1)  läbipaistvus ja teabevahetus, sealhulgas teabevahetus taotluse alusel ja finantskontode andmete automaatne vahetamine;
(2)  õiglane maksukonkurents;
(3)  G20 ja/või OECD kehtestatud standardid;
(4)  muud asjakohased standardid, sealhulgas rahapesuvastase töökonna kehtestatud standardid.
Komisjon vaatab loetelu korrapäraselt läbi ja vajaduse korral muudab seda, et võtta arvesse uusi asjaolusid.
Muudatusettepanek 54
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48i – lõige 1
Komisjon annab aru artiklites 48a–48f sätestatud aruandlusnõuete järgimise ja mõju kohta. Aruanne sisaldab hinnangut selle kohta, kas tulumaksuteavet käsitlevas aruandes esitatud tulemused on asjakohased ja proportsionaalsed, võttes arvesse vajadust tagada piisav läbipaistvus ja konkurentsivõimeline keskkond äriühingute jaoks.
Komisjon annab aru artiklites 48a–48f sätestatud aruandlusnõuete järgimise ja mõju kohta. Aruanne sisaldab hinnangut selle kohta, kas tulumaksuteavet käsitlevas aruandes esitatud tulemused on asjakohased ja proportsionaalsed, samuti hinnatakse, millist kasu ja milliseid kulusid tooks kaasa see, kui alandada konsolideeritud netokäibe piirmäära, mille ületamisel peavad ettevõtted ja nende filiaalid tulumaksuteabe aruande esitama. Veel hinnatakse aruandes täiendavate lisameetmete võtmise vajalikkust, arvestades vajadust tagada piisav läbipaistvus ning tagada ja säilitada äriühingute ja erainvesteeringute jaoks konkurentsivõimeline keskkond.
Muudatusettepanek 55
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2 a (uus)
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48i a (uus)
(2a)  Lisatakse järgmine artikkel:
„Artikkel 48ia
Hiljemalt neli aastat pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist viib komisjon, OECD tasandil valitsevat olukorda arvestades, läbi käesoleva peatüki läbivaatamise ja hindamise ning koostab hindamisaruande, käsitledes eelkõige järgmisi küsimusi:
–  millised äriühingud ja filiaalid peavad esitama tulumaksuteavet käsitleva aruande ja eelkõige, kas oleks asjakohane käesoleva peatüki kohaldamisala laiendada nii, et see hõlmaks ka käesoleva direktiivi artikli 3 lõikes 4 määratletud suurettevõtteid ja artikli 3 lõikes 7 määratletud suurkorporatsioone;
–  artiklis 48c sätestatud tulumaksuteavet käsitleva aruande sisu;
–  artikli 48c lõike 3 lõikudes 3a–3f sätestatud ajutine erand.
Komisjon esitab nimetatud aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule, lisades sellele vajaduse korral seadusandliku ettepaneku.“
Muudatusettepanek 56
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2 b (uus)
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 48i b (uus)
(2b)  Lisatakse järgmine artikkel:
„Artikkel 48ib
Ühine aruandevorm
Komisjon sätestab rakendusaktidega ühise vormi, millele osutatakse artikli 48b lõigetes 1, 3, 4 ja 6 ning artikli 48c lõikes 5. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 50 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.“
Muudatusettepanek 57
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 – alapunkt b
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 49 – lõige 3 a
3 a.  Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon liikmesriikide määratud ekspertidega kooskõlas [kuupäev] institutsioonidevahelise kokkuleppega parema õigusloome kohta.
3a.  Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonivahelises parema õigusloome kokkuleppes* sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega, pöörates erilist tähelepanu aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatule.
________________
* ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.
Muudatusettepanek 58
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 a (uus)
Direktiiv 2013/34/EL
Artikkel 51 – lõik 1
(3a)  Artikli 51 lõik 1 asendatakse järgmisega:
Liikmesriigid sätestavad karistused, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste karistuste rakendamine. Kehtestatud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
„Liikmesriigid sätestavad eeskirjad, mis käsitlevad karistusi käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike sätete rikkumise eest, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
Liikmesriigid näevad äriühingutele ette haldusmeetmed ja karistused vähemalt käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise eest
Liikmesriigid teevad kõnealused sätted komisjonile teatavaks hiljemalt … [üks aasta pärast jõustumist] ja teavitavad teda viivitamatult kõigist hilisematest neid sätteid mõjutavatest muudatustest.
… [kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] koostab komisjon loetelu liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatud meetmetest ja karistustest.“

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavatele komisjonidele institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A8‑0227/2017).


Ukraina suhtes ajutiste ühepoolsete kaubandusmeetmete kehtestamine ***I
PDF 243kWORD 50k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ajutiselt Ukraina suhtes ühepoolsed kaubandusmeetmed, mis täiendavad assotsieerimislepingu raames kättesaadavaks tehtud kaubanduskontsessioone (COM(2016)0631 – C8‑0392/2016 – 2016/0308(COD))
P8_TA(2017)0285A8-0193/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0631),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 207 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0392/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 29. juuni 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8‑0193/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(1);

2.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse, mis avaldatakse koos lõpliku õigusaktiga Euroopa Liidu Teataja L‑seerias;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab parlamendi ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 4. juulil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega kehtestatakse ajutiselt Ukraina suhtes ühepoolsed kaubandusmeetmed, mis täiendavad assotsieerimislepingu raames kättesaadavaks tehtud kaubanduskontsessioone

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1566) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Komisjoni avaldus seoses Ukraina suhtes ajutiselt kehtestatud ühepoolseid kaubandusmeetmeid käsitleva määruse artikliga 3

Komisjon märgib, et kui sooduskorda ei peaks saama ajutiselt peatada enne, kui põllumajandustoodete suhtes võetakse täielikult kasutusele iga‑aastased nulltariifiga kvoodid, püüab komisjon teha ettepaneku kõnealuste kontsessioonide vähendamise või peatamise kohta järgmistel aastatel.

(1) Käesolev seisukoht asendab 1. juunil 2017. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0236).


Paranduseelarve projekt nr 2/2017: 2016. aasta ülejäägi kandmine eelarvesse
PDF 246kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2017. aasta paranduseelarve projekti nr 2/2017 kohta – eelarveaasta 2016 ülejäägi kandmine eelarvesse (09437/2017 – C8‑0190/2017 – 2017/2061(BUD))
P8_TA(2017)0286A8-0229/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(1), eriti selle artiklit 41,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2017. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 1. detsembril 2016. aastal,(2)

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020,(3)

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta,(4)

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta,(5)

–  võttes arvesse paranduseelarve projekti nr 2/2017, mille komisjon võttis vastu 12. aprillil 2017 (COM(2017)0188),

–  võttes arvesse 8. juunil 2017 vastu võetud ja 9. juunil 2017 Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu seisukohta paranduseelarve projekti nr 2/2017 kohta (09437/2017 – C8‑0190/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 88 ja 91,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0229/2017),

A.  arvestades, et paranduseelarve projekti nr 2/2017 eesmärk on kanda 2017. aasta eelarvesse üle 2016. aasta eelarve ülejääk summas 6,405 miljardit eurot;

B.  arvestades, et ülejääk moodustub peamiselt positiivsest tulude saldost (1,688 miljardit eurot), kavandatust väiksematest kuludest (4,889 miljardit eurot) ja vahetuskursi erinevustest (‑173 miljonit eurot);

C.  arvestades, et tulude poolel on kaks peamist komponenti – hilinenud maksete eest sissenõutud intressid ja trahvid (3,052 miljardit eurot) ning omavahendite negatiivne saldo (1,511 miljardit eurot);

D.  arvestades, et kulude poolel oli eelarve alakasutus III jaos (komisjon) 2016. aasta osas 4,825 miljardit eurot ja 2015. aastast üle kantud assigneeringute osas 28 miljonit eurot ning muude institutsioonide osas 35 miljonit eurot;

1.  võtab teadmiseks komisjoni esitatud paranduseelarve projekti nr 2/2017, mis käsitleb üksnes 2016. aasta ülejäägi eelarvesse kandmist 6,405 miljardi euro suuruses summas vastavalt finantsmääruse artiklile 18, ja nõukogu seisukoha selle kohta;

2.  võtab murega teadmiseks eelarve märkimisväärse alakasutuse (4,889 miljardit eurot) 2016. aastal vaatamata asjaolule, et paranduseelarvega nr 4/2016 juba vähendati maksete assigneeringuid 7,2843 miljardi euro võrra; juhib tähelepanu asjaolule, et maksete assigneeringute väga madal kasutusmäär ühtekuuluvuse valdkonnas (rubriik 1b) tuleneb osaliselt liikmesriikide ebatäpsetest prognoosidest ja viivitustest korraldus- ja sertifitseerimisasutuste määramisel riiklikul tasandil;

3.  juhib tähelepanu negatiivsele mõjule, mida avaldas naelsterlingu kursilangus euro suhtes, mis on peamine põhjus, miks omavahenditest saadavate tulude puudujääk oli 1,511 miljardit eurot; juhib tähelepanu asjaolule, et see puudujääk oleks võinud põhjustada liidu eelarve rahastamisel tõsiseid probleeme; märgib, et tulude puudujääk tulenes Ühendkuningriigi ühepoolsest otsusest liidust lahkuda, kuid korrigeerimisega kaasnevad kulud peab kandma liit tervikuna; rõhutab, et Ühendkuningriigi ja liidu vahelistel rahaliste kohustuste arveldamist käsitlevatel läbirääkimistel tuleb neid kulusid arvesse võtta;

4.  juhib tähelepanu trahvide suhteliselt suurele summale 2016. aastal (4,159 miljardit eurot), millest 2,851 miljardit eurot läks arvesse 2016. aasta eelarveülejäägina;

5.  rõhutab, et kogurahvatulul põhinevate osamaksete kohandamise asemel peaks liidu rahastamisvajadustega tegelemiseks olema võimalik taaskasutada liidu eelarves assigneeringute alakasutusest või ettevõtetele liidu konkurentsiõiguse rikkumise eest tehtud trahvidest tulenevat ülejääki;

6.  märgib, et paranduseelarve projekti nr 2/2017 vastuvõtmisega vähendatakse 2017. aastal liikmesriikide kogurahvatulul põhinevaid osamakseid liidu eelarvesse 6,405 miljardi euro võrra; nõuab veel kord tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid seda vahendite tagasisaamise võimalust, et täita pagulaskriisiga seotud lubadusi ning panustada liidu panusele vastavalt liidu usaldusfondidesse ja uude Euroopa Jätkusuutliku Arengu Fondi(6);

7.  palub liidu institutsioonidel juba esitatud ja järgmisena esitatavaid paranduseelarve projekte noorte tööhõive algatuse ja Euroopa Jätkusuutliku Arengu Fondi kohta kooskõlas 2017. aasta eelarve lepitusmenetluse tulemuse raames võetud kohustustega kiiresti menetleda;

8.  kahetseb käesoleva paranduseelarve projektiga seoses, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmise heakskiitmine oli nõukogus mitu kuud blokeeritud; tunneb kergendust, et Ühendkuningriigi valitsus pidas sõna ja lõpetas mitmeaastase finantsraamistiku muutmise blokeerimise kiiresti pärast valimisi Ühendkuningriigis; väljendab lootust, et kui liikmesriigid saavad oma raha tagasi, on eelseisvaid Ühendkuningriigi ja liidu vahelisi finantskohustuste tasaarvestuse läbirääkimisi kergem pidada;

9.  kiidab nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 2/2017 kohta heaks;

10.  teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 2/2017 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, teistele asjaomastele institutsioonidele ja asutustele ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(2) ELT L 51, 28.2.2017, lk 1.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(4) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(5) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.
(6) Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse Euroopa Jätkusuutliku Arengu Fondi (EFSD) ning millega luuakse EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond (COM(2016)0586).


Toodete eluea pikendamine: kasu tarbijatele ja äriühingutele
PDF 199kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon toodete kasutusea pikendamise ning sellega tarbijatele ja ettevõtetele kaasnevate eeliste kohta (2016/2272(INI))
P8_TA(2017)0287A8-0214/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 191, 192 ja 193, ning viidet eesmärgile kasutada loodusvarasid heaperemehelikult ja mõistlikult,

–  võttes arvesse komisjoni 16. juuli 2008. aasta teatist säästva tarbimise ja tootmise ning säästva tööstuspoliitika kohta. Tegevuskava (COM(2008)0397),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks(1),

–  võttes arvesse komisjoni ökodisaini tööplaani aastateks 2016–2019 (COM(2016)0773), eeskätt eesmärki sätestada tootepõhisemad ja horisontaalsemad nõuded sellistes valdkondades, nagu vastupidavus, parandatavus, ajakohastatavus, demonteerimisega arvestav disain ning korduskasutuse ja ringlussevõtu lihtsus,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiivi 2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsust nr 1386/2013/EL, milles käsitletakse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“(3) (seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. oktoobri 2013. aasta arvamust „Säästvama tarbimise poole: tööstuskauba kasutusiga ja usalduse taastamine tarbijate teavitamise teel”(4),

–  võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2011. aasta teatist „Ressursitõhus Euroopa – Euroopa 2020. aasta strateegia kohane juhtalgatus“ (COM(2011)0021),

–  võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava“ (COM(2011)0571),

–  võttes arvesse komisjoni 9. aprilli 2013. aasta teatist „Keskkonnasäästlike toodete ühtse turu väljakujundamine. Parem teavitamine toodete ja organisatsioonide keskkonnatoimest“ (COM(2013)0196),

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2014. aasta teatist „Ringmajanduse suunas: jäätmevaba Euroopa kava“ (COM(2014)0398),

–  võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2015. aasta teatist „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015)0614) ning ringmajanduse paketti, milles nähakse eeskätt ette jäätmete direktiivi („jäätmete raamdirektiiv“ 2008/98/EÜ), pakendite ja pakendijäätmete direktiivi (94/62/EÜ), prügilate direktiivi (1999/31/EÜ), kasutuselt kõrvaldatud sõidukite direktiivi (2000/53/EÜ), patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid käsitleva direktiivi (direktiiv 2006/66/EÜ) ning elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete direktiivi (2012/19/EL) läbivaatamine,

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ (COM(2016)0739),

–  võttes arvesse komisjoni 9. detsembri 2015. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kaupade internetimüügi ja muu kaugmüügi lepingutega seonduvate teatavate aspektide kohta (COM(2015)0635),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul(6),

–  võttes arvesse Euroopa Tarbijaliitude Ameti 18. augusti 2015. aasta aruannet „Durable goods: More sustainable products, better consumer rights. Consumer expectations from the EU’s resource efficiency and circular economy agenda“,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. märtsi 2016. aasta uuringut „Toodete kasutusea esitamise mõju tarbijatele“,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellimusel 2016. aasta juulis teostatud uuringut „Toodete kasutusea pikendamisega tarbijatele ja ettevõtetele kaasnevad eelised“,

–  võttes arvesse Euroopa tarbijakeskuse 18. aprilli 2016. aasta kokkuvõtet „Kavandatud aegumine – tarbimisühiskonna kõrvalnähud“,

–  võttes arvesse Austria standardit ONR 192102 „Label of excellence for durable, repair-friendly designed electrical and electronic appliances“,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8-0214/2017),

A.  arvestades, et komisjoni ökodisaini tööplaan aastateks 2016–2019 sisaldab viidet ringmajandusele ning vajadusele lahendada vastupidavuse ja ringlussevõetavuse probleemid;

B.  arvestades, et arvamus, mille Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis vastu toodete kasutusea kohta, osutab majandustegevuses osalejate ja kodanikuühiskonna huvile selle teema vastu;

C.  arvestades, et tuleb saavutada tasakaal toodete kasutusea pikendamise ning innovatsiooni ja teadus- ja arendustegevuse vahel;

D.  arvestades, et siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud uurimus näitab, et toodete pikema kasutusea edendamiseks on vaja laiapõhjalisi poliitilisi meetmeid;

E.  arvestades, et erinevad kõrvuti eksisteerivad majandus- ja ärimudelid, sealhulgas kasutamisel põhinev majandusmudel, võimaldavad vähendada negatiivset välismõju keskkonnale;

F.  arvestades, et tuleb edendada pikemat toote kasutusiga, eelkõige kavandatud aegumise probleemiga tegelemise abil;

G.  arvestades, et tuleb toetada Euroopa parandussektorit, mis hõlmab peamiselt mikro- ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid;

H.  arvestades, et toodete korduskasutamise suurem ühtlustamine tugevaks kohalikku majandust ja siseturgu, luues uusi töökohti ja ergutades nõudlust kasutatud toodete järele;

I.  arvestades, et nii majanduslikust kui ka keskkondlikust aspektist on vaja tooraineid kokku hoida ning piirata jäätmete tootmist – asjaolu, mida on püütud arvesse võtta laiendatud tootjavastutuse mõistega;

J.  arvestades, et Eurobaromeetri 2014. aasta juuni uuringu kohaselt eelistab 77 % tarbijatest Euroopa Liidus uute kaupade ostmise asemel lasta katkisi kaupu parandada; arvestades, et endiselt tuleb parandada tarbijatele toodete vastupidavuse ja parandatavuse kohta antavat teavet;

K.  arvestades, et usaldusväärsete ja vastupidavate toodetega tagatakse tarbijatele hea hinna ja kvaliteedi suhe ning hoitakse ära ressursside liigne kasutamine ja jäätmete teke; arvestades, et seetõttu on oluline tagada, et tarbekaupade kasulikku tööiga pikendatakse toodete vastupidavama disaini ning parandamise, ajakohastamise, lammutamise ja ringlussevõtu võimaluste abil;

L.  arvestades, et tarbijate usalduse kahanemine toodete kvaliteedi vastu on Euroopa ettevõtetele kahjulik; arvestades, et 24-kuuline õiguslik garantii on hetkel kogu ELis kehtiv miinimumaeg ning mõnes liikmesriigis on kehtestatud tarbijatele ulatuslikumat kaitset pakkuvad sätted kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiiviga 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta;

M.  arvestades, et tuleb austada tarbijate õigust teha valikuid, mis vastavad nende vajadustele, ootustele ja eelistustele;

N.  arvestades, et tarbijaid ei teavitata siiani nõuetekohaselt toodete kasutuseast, ehkki Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 2016. aasta märtsi uuringust nähtub positiivne seos toodete kasutusea esitamise ja tarbijakäitumise vahel;

O.  arvestades, et toodete kasutusiga ja vananemine on tingitud erinevatest loomulikest või kunstlikest teguritest, milleks on koostis, funktsionaalsus, parandamiskulud ja tarbimismudelid;

P.  arvestades, et parandamisvõimalused ja varuosad tuleks teha kergesti kättesaadavaks;

Q.  arvestades, et lisaks pikale kasutuseale on ressursside kaitse seisukohalt keskne tähtsus toote kvaliteedil kogu olelusringi jooksul;

R.  arvestades, et käivitatud on mitmeid riikliku tasandi algatusi kaupade ja tarkvara enneaegse aegumise probleemi leevendamiseks; arvestades, et selles valdkonnas tuleb ühtse turu jaoks välja töötada ühine strateegia;

S.  arvestades, et digitaalsete andmekandjate kasutusiga on elektrooniliste seadmete tööea puhul määrava tähtsusega; arvestades, et kuna tarkvara aegub järjest kiiremini, on elektrooniliste seadmete kohandatavus vajalik selleks, et säiliks nende konkurentsivõime turul;

T.  arvestades, et tooted, millele on ehitatud sisse defekt toote kasutusea lühendamiseks, nii et toode lõpetaks töötamise teatud arvu kasutuskordade järel, tekitavad tarbijates usaldamatust ning neid ei tohiks turule lubada;

U.  arvestades, et Eurobaromeetri andmeil arvab 90 % Euroopa kodanikest, et tooted tuleks selgelt märgistada ja tuua välja nende kasulik tööiga;

V.  arvestades, et pikema kasutuseaga tooted võivad olla kasulikud kõigile majandustegevuses osalejatele, sh VKEdele;

W.  arvestades, et seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis kutsutakse üles võtma konkreetseid meetmeid, et parandada vastupidavust, parandatavust ja korduskasutust ning pikendada toodete kasutusiga;

X.  arvestades, et laiendatud tootjavastutusel on selles osas oluline roll;

Y.  arvestades, et ringmajanduse mudeli kasutuselevõtmine nõuab poliitikakujundajate, kodanike ja ettevõtete kaasamist ning eeldab muudatusi mitte ainult toodete ja teenuste kavandamises ja müügis, vaid ka tarbijate mõttemallides ja ootustes ning äritegevuses uute turgude loomise kaudu, mis reageerivad muutuvatele tarbimismudelitele, arenevad toodete kasutamise, korduskasutuse ja jagamise suunas, mis aitab pikendada nende kasulikku tööiga ning luua konkurentsivõimelisi, kestlikke ja jätkusuutlikke tooteid;

Z.  arvestades, et paljudes lampides ei ole pirne võimalik vahetada, mis võib tekitada probleeme, kui pirn enam ei tööta, kui turule tulevad uuemad ja tõhusamad pirnid või kui kliendi eelistus valguse värvuse osas muutub, sest siis tuleb välja vahetada kogu lamp;

AA.  arvestades, et valgusdioodlambid peaksid ideaaljuhul olema vahetatavad, mitte eemaldamatud;

AB.  arvestades, et ringmajanduse arenedes tuleb võtta täiendavaid meetmeid, et soodustada toodete parandatavust, kohandatavust, ajakohastatavust, vastupidavust ja ringlussevõetavust, et pikendada toodete ja/või tooteosade kasutusiga ja kasulikku tööiga;

AC.  arvestades, et üha suurem toodete mitmekesisus, aina lühenevad innovatsioonitsüklid ja pidevalt muutuv mood suurendavad uute toodete ostmise sagedust, lühendades seeläbi toodete kasutusaega;

AD.  arvestades, et parandus-, kasutatud kaupade ja kaupade vahetamise sektoril, mille eesmärk on pikendada toodete kasutusiga, on suur potentsiaal;

AE.  arvestades, et tuleb leida tasakaal toodete kasutusea pikendamise eesmärgi ja sellise keskkonna kaitsmise vahel, mis pakub endiselt stiimuleid innovatsiooniks ja edasiseks arenguks;

Usaldusväärsete, vastupidavate ja kvaliteetsete toodete disainimine

1.  palub komisjonil võimaluse korral kehtestada minimaalsed vastupidavuskriteeriumid, mis hõlmavad muu hulgas töökindlust, parandatavust ja ajakohastatavust, iga tootekategooria kaupa alates nende disainimisest, mille loomist lihtsustavad kõigi Euroopa standardimisorganisatsioonide (CEN, Cenelec ja ETSI) välja töötatud standardid;

2.  rõhutab, et tuleb leida tasakaal toodete kasutusea pikendamise ning jäätmete ressursiks (teiseseks toormeks) muutmise, tööstussümbioosi, innovatsiooni, tarbijanõudluse, keskkonnakaitse ja tootetsükli kõigi etappide kasvupoliitika vahel, ning on arvamusel, et üha ressursitõhusamate toodete väljatöötamine ei tohi ergutada nende lühemat kasutusiga või enneaegset äraviskamist;

3.  tuletab meelde, et sellised küsimused nagu toodete vastupidavus, pikendatud garantii, varuosade kättesaadavus, kergesti parandatavus ja komponentide vahetatavus peaksid moodustama osa tootja kaubanduslikust pakkumisest, mis vastaks tarbijate mitmesugustele vajadustele, ootustele ja eelistustele, ning need on turumajanduse konkurentsi oluline aspekt;

4.  võtab teadmiseks rolli, mis vastupidavate toodete kavandamisel on uutel äristrateegiatel, nt toodete liisimine, mille puhul liisingufirmad jäävad liisitavate esemete omanikuks ja neil on stiimul toodete uuesti turustamiseks ning vastupidavamate toodete disainimisse investeerimiseks, mille tulemuseks on väiksem hulk uut toodangut ja vähem toodete kõrvaldamist;

5.  tuletab meelde parlamendi seisukohta läbivaadatud ringmajanduse paketi kohta, millega muudetakse jäätmete direktiivi, millega tõhustati laiendatud tootjavastutuse põhimõtet ja seega loodi stiimulid säästvama tootedisaini jaoks;

6.  palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada kergesti lahtimonteeritavate ja omavahel vahetatavate mooduldisainilahenduste tootjaid;

7.  märgib, et toote vastupidavuse ja parandatavuse taotlemisega peaks kaasnema säästlikkuse eesmärgi järgimine, näiteks keskkonnasõbralike materjalide kasutamise teel;

8.  märgib murega, et kui tarbijad vahetavad telekommunikatsiooniteenuse pakkujat, tekib selle tulemusel palju elektroonikaromusid (modemid, ruuterid, TV dekoodrid / digimuundurid); tuletab tarbijatele ja telekommunikatsiooniteenuse pakkujatele meelde, et määruse (EL) 2015/2120 kohaselt on tarbijatel juba praegu õigus kasutada enda valitud lõppseadmeid, kui nad vahetavad telekommunikatsiooniteenuse pakkujat;

Toodete parandatavuse ja pikaealisuse edendamine

9.  kutsub komisjoni üles edendama toodete parandatavust

   ergutades ja lihtsustades meetmeid, mis teevad toodete parandamise valimise tarbija jaoks huvipakkuvaks;
   kasutades selliseid ehitustehnoloogiaid ja materjale, mis muudavad toote parandamise või selle osade asendamise lihtsamaks ja odavamaks; vältides seda, et tarbijad satuvad lõputusse defektsete toodete parandamise ja hooldamise nõiaringi;
   ergutades korduva nõuetele mittevastavuse või üle ühekuulise parandusaja korral garantii pikendamist parandamisele kuluva aja võrra;
   kehtestades kohustuse, et toote toimimiseks hädavajalikud osad peavad olema asendatavad ja parandatavad, lisades toote parandatavuse toote põhiomaduste hulka, kui see on otstarbekas, ja pärssides, välja arvatud juhul, kui see on põhjendatud ohutusega seotud kaalutlustel, oluliste osade, nt patareide ja akude ning valgusdioodide toodetesse kinnitamist;
   kohustades tootjaid andma ostu hetkel juhiseid hoolduse ja paranduse kohta, eelkõige toodete puhul, mille hooldus ja parandus on oluline kasutusea pikendamiseks;
   tagades võimaluse kasutada originaalosade asemel sama kvaliteedi ja näitajatega asendusosi eesmärgiga tagada kõikide toodete parandatavus vastavalt kohaldatavatele õigusaktidele;
   tegeledes võimaluse korral varuosade ja parandamise jaoks vajalike vahendite standardiseerimisega, et parandada parandusteenuste osutamist;
   ergutades tootjaid andma remonditöökodadele taotluse korral erinevates keeltes juhiseid hoolduse ja paranduse kohta;
   ergutades tootjaid töötama välja akutehnoloogiat, millega tagatakse, et patarei või aku tööiga oleks paremas kooskõlas toote eeldatava kasutuseaga, või tehes patareide/akude väljavahetamise kergemini kättesaadavaks toote hinnaga proportsionaalse hinna eest;

10.  on seisukohal, et otstarbekas on tagada kaupade hea ja ohutu toimimise seisukohast oluliste varuosade kättesaadavus;

   ergutades lisaks moodultoodetele varuosade kättesaadavust;
   ergutades ettevõtjaid tagama valmistatavate või imporditavate tarbekaupade puhul asjakohase tehnilise teenistuse ning tarnides kaupade nõuetekohaseks ja ohutuks toimimiseks vajalikke varuosi hinnaga, mis on proportsionaalne toote omaduse ja kasutuseaga;
   märkides selgelt, kas kaupade varuosad on kättesaadavad või mitte ning millistel tingimustel ja kui kaua, luues selleks võimaluse korral digitaalse platvormi;

11.  ergutab liikmesriike kaaluma asjakohaste stiimulite pakkumist vastupidavate, kvaliteetsete ja parandatavate toodete edendamiseks, et stimuleerida parandamist ja kasutatud kaupade müüki ning luua parandusealaseid õppekavasid;

12.  rõhutab, et peab olema võimalik pöörduda sõltumatu parandaja poole, eeskätt keelates tehnilised, ohutusalased või tarkvaralahendused, mis takistavad parandamist väljaspool volitatud kanaleid;

13.  innustab taaskasutama varuosi järelturul;

14.  tunnistab võimalust kasutada 3D-printimist, et luua osi professionaalide ja tarbijate jaoks; nõuab tungivalt, et sellega seoses peavad olema tagatud tooteohutus, võltsimise vastane võitlus ja autoriõiguse kaitse;

15.  tuletab meelde, et standardsete ja moodulkomponentide kättesaadavus, demonteerimise planeerimine, kauakestvate toodete disainimine ja tõhusad tootmisprotsessid on ringmajanduse eduka elluviimise seisukohalt suure tähtsusega;

Kasutamisele suunatud majandusmudeli toimimine ning VKEde ja tööhõive toetamine ELis

16.  rõhutab, et üleminek sellistele ärimudelitele nagu „toode kui teenus“ võib parandada tootmise ja tarbimisharjumuste jätkusuutlikkust, tingimusel et toote-teenuse süsteemid ei põhjusta toodete kasutusea lühenemist, ning toonitab, et sellised ärimudelid ei tohiks anda võimalust maksustamise vältimiseks;

17.  rõhutab, et uute ärimudelite, näiteks internetipõhiste teenuste väljatöötamine, uued turundusviisid, ainult kasutatud kaupu müüvate kaubamajade ja mitteametlike parandustöökodade (nn paranduskohvikud ja töötoad, kus inimesed saavad ise parandustööd teha) laialdasem kättesaadavus võib aidata pikendada toodete kasutusiga ning suurendada samas tarbijate teadlikkust pika kasutuseaga toodetest ja usaldust selliste toodete vastu;

18.  kutsub liikmesriike üles

   konsulteerima kõikide asjaomaste sidusrühmadega, et ergutada kõigile kasutoova kasutamispõhise müügimudeli väljatöötamist;
   suurendama oma jõupingutusi meetmete võtmisel, et edendada funktsionaalse majanduse arengut ning ergutada esemete rentimist, vahetamist ja laenutamist;
   ergutada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi aktiivselt edendama selliste majandusmudelite väljatöötamist nagu jagamis- ja ringmajandus, mis soodustavad ressursside tõhusamat kasutamist ja kaupade vastupidavust ning mille puhul peetakse oluliseks parandamist, korduskasutamist ja ringlussevõttu;

19.  kutsub liikmesriike üles tagama, et avalikes hangetes võetakse arvesse direktiivi 2014/24/EL sätet olelusringi kogumaksumuse hindamise kohta, ning suurendama avaliku sektori asutuste hangitud seadmete taaskasutamise määra;

20.  innustab liikmesriike ja komisjoni toetama oma avalikus poliitikas koostöömajandust, pidades silmas, millist kasu toob see varuressursse ja -võimsust kasutades näiteks transpordi- ja majutussektorile;

21.  palub komisjonil ringmajanduse edendamise raames rõhutada toodete vastupidavuse tähtsust;

22.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult järgima ELi õigusaktides kehtestatud jäätmehierarhiat (jäätmete raamdirektiiv 2008/98/EÜ) ning eelkõige säilitama elektri- ja elektroonikaseadmete võimalikult suure kasuteguri ja väärtuse, mitte käsitama neid jäätmetena, näiteks võimaldades elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kogumiskohtadele juurdepääsu korduskasutuskeskuste töötajatele, kes võiksid selliseid kaupu ja nende osasid kasutada;

23.  on seisukohal, et käesolevas resolutsioonis käsitletud meetmeid tuleks kohaldada eelkõige VKEde ja mikroettevõtjate suhtes, nagu on osutatud komisjoni soovituses 2003/361/EÜ, viisil, mis on asjakohane ja proportsionaalne VKEde või mikroettevõtete suuruse ja suutlikkusega, et tagada nimetatud ettevõtete areng ning ergutada ELis tööhõivet ja koolitust uute kutsealade puhul;

24.  kutsub komisjoni üles hindama, kuidas oleks võimalik soodustada ja lihtsustada valgusdioodlampide vahetatavust, ning kaaluma lisaks ökodisaini meetmetele vähem ranget lähenemisviisi, näiteks seoses märgiste, stiimulite, riigihangete või pikendatud garantiidega, kui pirne ei saa eemaldada;

25.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid mõjusat turujärelevalvet, et tagada, et nii Euroopa kui ka imporditud tooted vastaksid tootepoliitika ja ökodisaini nõuetele;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi ning austama nende pädevust;

Tarbija parema teavitamise tagamine

27.  kutsub komisjoni üles tõhustama toodete vastupidavust käsitleva teabe esitamist järgmise kaudu:

   kaaludes, kas oleks asjakohane kasutusele võtta vabatahtlik Euroopa märgis, mis hõlmab eelkõige järgmist: toote vastupidavus, ökodisain, ajakohastatavus tehnika arenguga kaasas käimiseks, ja parandatavus;
   korraldades ELi tasandil vabatahtlikke katseid ettevõtete ja teiste sidusrühmadega, eesmärgiga töötada standarditud kriteeriumide alusel välja toote eeldatava kasutusea tähis, mida saaks kasutada kõikides liikmesriikides;
   luues kõige levinumate tarbekaupade, eelkõige suurte kodumasinate jaoks kasutusarvesti;
   hinnates kasutusea esitamise kooskõlastamise mõju õigusliku garantii kestusele;
   kasutades digirakendusi või sotsiaalmeediat;
   standardides kasutusjuhendites toote vastupidavuse, ajakohastatavuse ja parandatavuse kohta esitatavat teavet, tagamaks, et teave on selge, arusaadav ja kergesti mõistetav;
   esitades standarditud kriteeriumidel põhinevat teavet, milles oleks märgitud toote eeldatav kasutusiga;

28.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon

   aitaksid kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, ettevõtetel ja ühendustel korraldada toodete kasutusea pikendamist käsitlevaid tarbijate teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, jagades eeskätt teavet hoolduse, parandamise, taaskasutuse jms kohta;
   suurendada tarbijate teadlikkust sellistest toodetest, mis lähevad katki väga ruttu või mida ei ole võimalik parandada, töötades selleks välja tarbijate teavitamise platvormid, kui see on asjakohane;

29.  palub komisjonil ergutada korrapärast ja struktureeritud teabevahetust ning parimate tavade jagamist kogu liidus, komisjoni ja liikmesriikide vahel, sealhulgas piirkondlike ja kohalike ametiasutustega;

Kavandatud aegumist käsitlevad meetmed

30.  kutsub komisjoni üles konsulteerima materiaalsete kaupade ja tarkvara kavandatud aegumise ELi tasandi määratluse väljatöötamisel tarbijaorganisatsioonide, tootjate ja muude sidusrühmadega; kutsub komisjoni lisaks üles uurima koostöös turujärelevalveasutustega võimalust võtta kasutusele sõltumatu süsteem, mille abil oleks võimalik toodete kavandatud aegumist testida ja tuvastada; kutsub sellega seoses üles tagama rikkumisest teatajatele tõhusama õiguskaitse ja kehtestama tootjatele asjakohaseid hoiatavaid meetmeid;

31.  viitab sellega seoses mõne liikmesriigi teedrajavale rollile, mille näiteks on Beneluxi riikide algatus kavandatud aegumise vastu võitlemiseks ja (elektriliste) kodumasinate kasutusaja pikendamiseks; rõhutab, kui oluline on jagada parimaid tavasid selles valdkonnas;

32.  märgib, et toodete ajakohastatavus võib aeglustada toote aegumist ning vähendada keskkonnamõju ja kasutajate kulusid;

Nõuetele vastavuse õigusliku garantii õiguse tõhustamine

33.  peab väga oluliseks, et tarbijad oleksid paremini teavitatud seadusest tuleneva nõuetele vastavuse garantii toimimisest; nõuab, et toote ostuarvel oleks selgelt kirjas viide garantiile;

34.  kutsub komisjoni üles rakendama algatusi ja meetmeid, et suurendada tarbijate usaldust järgmise abil:

   tugevdades tarbijakaitset, eelkõige nende toodete puhul, mille mõistlikult eeldatav kasutusaeg on pikem, ning võttes arvesse mõnes liikmesriigis juba võetud rangeid tarbijakaitse meetmeid;
   võttes arvesse nii ökodisaini reguleerivate õigusaktide kui ka lepinguõiguse mõju energiamõjuga toodetele, et töötada välja toodete reguleerimise terviklik lähenemisviis;
   tagades, et müügilepingus teavitatakse tarbijat ametlikult tema õigusest õiguslikule garantiile, ning edendades seda õigust käsitlevaid teavitusprogramme;
   lihtsustades tarbija jaoks ostutehingu tõendamist, sidudes garantii eseme ja mitte ostjaga ning tehes seda ka e-kviitungite ja digitaalse garantii süsteemide üldiseks muutmise teel;

35.  nõuab, et ELi tasandil võetaks kasutusele kaebuste menetlemise mehhanism garantiiõiguste mitterakendamise juhtudeks, et hõlbustada asjaomastel asutustel Euroopa õigusnormide rakendamise järelevalvet;

36.  juhib tähelepanu asjaolule, et säästvamat tootedisaini oleks võimalik ergutada laiendatud tootjavastutuse põhimõtte tõhustamise ja miinimumnõuete kehtestamise abil;

Tarbijate kaitsmine tarkvara aegumise eest

37.  nõuab suuremat läbipaistvust seoses ajakohastatavuse, turvavärskenduste ja vastupidavusega, mida on vaja nii tarkvara kui ka riistvara nõuetekohaseks toimimiseks; kutsub komisjoni üles analüüsima vajadust hõlbustada ettevõtete suuremat koostööd;

38.  kutsub tarnijaid ja tootjaid üles läbipaistvusele, täpsustades tootelepingutes minimaalse ajavahemiku, mille jooksul on tagatud operatsioonisüsteemide turvavärskendused; teeb ettepaneku võtta kasutusele mõistliku kasutusaja mõiste; rõhutab lisaks, et manussüsteemides kasutatavate operatsioonisüsteemide puhul peab toote tarnija tagama nende turvavärskenduste tarne; kutsub tootjaid üles andma selget teavet tarkvarauuenduste ja ajakohastamiste ühilduvuse kohta tarbijatele pakutavate manussüsteemides kasutatavate operatsioonisüsteemidega;

39.  nõuab võimalust ajakohastamiste tagasipööramiseks ning teavitamist selle kohta, millised on ajakohastamise tagajärjed seadme toimimisele, samuti uue hädavajaliku tarkvara ühildumist eelmise põlvkonna tarkvaraga;

40.  pooldab osade, kaasa arvatud protsessori moodulipõhisust standardiseerimise abil, mis võimaldab tagada kauba kvaliteeditaseme säilimise;

o
o   o

41.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 285, 31.10.2009, lk 10.
(2) ELT L 153, 18.6.2010, lk 1.
(3) ELT L 354, 28.12.2013, lk 171.
(4) ELT C 67, 6.3.2014, lk 23.
(5) ELT L 304, 22.11.2011, lk 64.
(6) ELT L 149, 11.6.2005, lk 22.


Inimõiguste rikkumisega tegelemine, pidades silmas sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid, sealhulgas genotsiidi
PDF 217kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon inimõiguste rikkumistega tegelemise kohta sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kontekstis (2016/2239(INI))
P8_TA(2017)0288A8-0222/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO 9. detsembri 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO põhikirja VII peatükki (tegevus rahu ohustamise, rahu rikkumise ja agressiooniaktide puhul),

–  võttes arvesse ÜRO 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18, deklaratsiooni usust või veendumustest tingitud sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta ning ELi suuniseid usu‑ ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni nr 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 17. juuli 1998. aasta Rooma statuuti, mis jõustus 1. juulil 2002. aastal,

–  võttes arvesse Rooma statuudi Kampala muudatusi, mis võeti vastu 2010. aasta juunis Ugandas Kampalas läbivaatamiskonverentsil,

–  võttes arvesse jõhkraid massikuritegusid käsitlevat ÜRO analüüsiraamistikku, mille on koostanud genotsiidi vältimise ja kaitsmise kohustuse ÜRO erinõunike amet,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 15. märtsi 2015. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Iraagis seoses niinimetatud Iraagi ja Levandi Islamiriigi ning sellega seotud rühmituste poolt toime pandud kuritarvitustega,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2016. aasta detsembris vastu võetud resolutsiooni A/71/L.48, millega luuakse rahvusvaheline, erapooletu ja sõltumatu mehhanism, mis aitab uurida rahvusvahelise õiguse alusel kõige raskemaid Süüria Araabia Vabariigis alates 2011. aasta märtsist toime pandud kuritegusid ja anda kohtu alla nende eest vastutavaid isikuid (IIIM),

–  võttes arvesse Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni 1. märtsil 2017. aastal avaldatud aruannet Aleppo sündmuste eriuurimise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 11. juuni 2001. aasta ühist seisukohta 2001/443/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta otsust 2002/494/JSK, millega luuakse kontaktpunktide Euroopa võrk seoses genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavate isikutega(2),

–  võttes arvesse nõukogu 8. mai 2003. aasta otsust 2003/335/JSK genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutuselevõtmise kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühist seisukohta 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta(4),

–  võttes arvesse ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaariõiguse järgimise edendamiseks,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelist koostöö ja abistamise lepingut(5),

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta(6),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühist töödokumenti täiendavuse põhimõtte edendamise kohta (SWD(2013)0026),

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2014. aasta järeldusi ELi tervikliku lähenemisviisi kohta,

–  võttes arvesse ELi genotsiidivastase võrgustiku strateegiat võitluseks karistamatuse vastu genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest Euroopa Liidus ja selle liikmesriikides, mis võeti vastu 30. oktoobril 2014,

–  võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2015. aasta järeldusi ELi toetuse kohta üleminekuperioodi õigusemõistmisele,

–  võttes arvesse nõukogu 23. mai 2016. aasta järeldusi Süüriat ja Iraaki ning Daeshi ohtu käsitleva uue ELi piirkondliku strateegia kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 9. detsembri 2016. aasta avaldust genotsiidi ohvrite mälestamise ja väärikuse ning selle kuriteo vältimise rahvusvahelise päeva puhul,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019),

–  võttes arvesse oma 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toetuse kohta Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule probleemide lahendamiseks ja raskuste ületamiseks(7),

–  võttes arvesse oma 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni agressioonikuritegude kohta(8),

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni laste massilise põgenemise kohta Nigeerias Boko Harami rünnakute tagajärjel(9) ning 17. juuli 2014. aasta resolutsiooni Nigeeria ja Boko Harami hiljutiste rünnakute kohta(10),

–  võttes arvesse oma 16. detsembri 2015. aasta resolutsiooni ülemaailmseks humanitaarabiteemaliseks tippkohtumiseks valmistumise, humanitaarabiga seonduvate probleemide ja võimaluste kohta(11),

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias(12), 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Põhja-Iraagis ja Mosulis(13), 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt(14) ning 11. juuni 2015. aasta resolutsiooni Süüria kohta, olukorra kohta Palmyras ja Mazen Darwishi juhtumi kohta(15),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8‑0222/2017),

A.  arvestades, et genotsiid, inimsusvastased kuriteod ja sõjakuriteod, mida nimetatakse ka jõhkrateks massikuritegudeks, on kõige raskemad inimkonna vastased kuriteod, mis annavad kogu rahvusvahelisele kogukonnale põhjust muretsemiseks; arvestades, et sellised kuriteod vapustavad inimkonda;

B.  arvestades, et rahvusvahelisel kogukonnal on kohustus vältida jõhkrate massikuritegude toimumist; arvestades, et kui selliseid kuritegusid toime pannakse, ei tohi need jääda karistamata ning tuleb tagada tulemuslik, õiglane ja kiire vastutusele võtmine riiklikul või rahvusvahelisel tasandil vastavalt täiendavuse põhimõttele;

C.  arvestades, et vastutus, õigus, õigusriigi põhimõte ja võitlus karistamatuse vastu on rahu kindlustamise ja konflikti lahendamise, leppimise ja ülesehitamise püüdluste jaoks hädavajalikud;

D.  arvestades, et tõeline leppimine saab põhineda ainult tõel ja õigusel;

E.  arvestades, et selliste kuritegude ohvritel on õigus õiguskaitsevahendile ja hüvitisele, ning arvestades, et pagulased, kes on kannatanud jõhkrate massikuritegude tõttu, peaksid pälvima rahvusvahelise üldsuse täieliku toetuse; arvestades, et sellega seoses oluline arvestada soolist perspektiivi, võttes arvesse naiste ja tütarlaste erivajadusi pagulaslaagrites, repatrieerimisel ja ümberasumisel, rehabilitatsiooni käigus ja konfliktijärgses ülesehitustöös;

F.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus etendab olulist osa karistamatuse vastu võitlemisel, rahu taastamisel ja ohvrite õiguste tagamisel;

G.  arvestades, et kuriteoohvrite hüvitiste süsteem, mis kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevusse, teeb sellest rahvusvahelisel tasandil ainulaadse kohtuinstitutsiooni;

H.  arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu igakülgselt tõhusa toimimise tagamiseks on väga oluline üldine ühinemine Rooma statuudiga; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi on ratifitseerinud 124 riiki, nende seas kõik ELi liikmesriigid;

I.  arvestades, et 2010. aastal tehtud Rooma statuudi Kampala muudatused agressioonikuritegude kohta, mida peetakse ebaseadusliku jõukasutuse kõige raskemaks ja ohtlikumaks vormiks, on ratifitseerinud 34 riiki, mis tähendab, et aktiveerimiseks vajalikud 30 nõusolekut on olemas, ning osalisriikide assambleel avaneb võimalus aktiveerida pärast 1. jaanuari 2017 kohtu aluslepingupõhine pädevus agressioonikuritegude valdkonnas;

J.  arvestades, et 2016. aasta novembris otsustas Venemaa võtta tagasi oma allkirja Rooma statuudilt; arvestades, et 2016. aasta oktoobris teatasid ka Lõuna‑Aafrika, Gambia ja Burundi statuudist taganemisest; arvestades, et 31. jaanuaril 2017. aastal võttis Aafrika Liit vastu mittesiduva resolutsiooni, mis hõlmab Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust väljaastumise strateegiat ja milles kutsutakse Aafrika Liidu liikmesriike üles kaaluma resolutsioonis esitatud soovituste rakendamist; arvestades, et Gambia ja Lõuna‑Aafrika Vabariik teatasid vastavalt veebruaris ja märtsis 2017 oma otsusest tühistada Rooma statuudist taganemise otsus;

K.  arvestades, et ülimalt tähtis on koostöö Rooma statuudi osalisriikide vahel ja piirkondlike organisatsioonidega, eriti olukordades, kus vaidlustatakse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsioon;

L.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus viib praegu ellu kümmet uurimist üheksas riigis (Gruusias, Malis, Côte d’Ivoire’is, Liibüas, Keenias, Sudaanis (Darfuris), Ugandas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja (kaks uurimist) Kesk‑Aafrika Vabariigis);

M.  arvestades, et kooskõlas Rooma statuudis sätestatud täiendavuse põhimõttega sekkub Rahvusvaheline Kriminaalkohus ainult juhul, kui riigi kohtud ei saa või ei soovi jõhkraid massikuritegusid tõeliselt uurida ja nende eest vastutusele võtta, mistõttu jääb osalisriikidele esmane vastutus kõige raskemate kuritegude väidetavate toimepanijate vastutusele võtmisel;

N.  arvestades, et liikmesriigid on nõukogu 11. juuni 2001. aasta ühises seisukohas 2001/443/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta teatanud, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kuriteod puudutavad kõiki liikmesriike, kes on otsustanud teha koostööd nende kuritegude ärahoidmiseks ja nende toimepanijate karistamatuse lõpetamiseks;

O.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ustavad liitlased alates kohtu loomisest ja pakkunud talle järjepidevat poliitilist, diplomaatilist, rahalist ja logistilist tuge, muu hulgas edendanud Rooma statuudi süsteemi universaalsust ja kaitsnud selle terviklikkust;

P.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on lubanud Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele, et nad toetavad kindlalt tõhusa mehhanismi loomist rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise suurendamiseks; arvestades, et Euroopa Parlament on nõudnud, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja teavitaks parlamenti selle lubaduse täitmiseks välja töötatud eesmärkidest ja strateegiast;

Q.  arvestades, et arvukaid jõhkraid massikuritegusid pandi toime endise Jugoslaavia osaks olnud riikide territooriumil aastatel 1991–1995 toimunud sõdades;

R.  arvestades, et 1991.–1995. aasta sõdades endise Jugoslaavia osaks olnud riikide territooriumil toime pandud jõhkrate massikuritegude kohtumenetlused edenevad väga aeglaselt;

S.  arvestades, et Süüria ühines 1955. aastal genotsiidi vältimise konventsiooniga ja 2004. aastal piinamisvastase konventsiooniga;

T.  arvestades, et oma 27. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis tuletas Euroopa Parlament meelde, et ISISe/Daeshi poolt toime pandud inimõiguste rikkumised hõlmavad genotsiidi;

U.  arvestades, et mitmes ÜRO aruandes – nende seas Süüria Araabia Vabariigi küsimustega tegeleva sõltumatu rahvusvahelise uurimiskomisjoni, ÜRO peasekretäri genotsiidi vältimise erinõuniku, ÜRO peasekretäri kaitsmise kohustuse erinõuniku, vähemusküsimuste eriraportööri ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo aruandes – ja ka valitsusväliste organisatsioonide poolt on märgitud, et kõikide osapoolte toimepandud teod võivad endast kujutada jõhkraid massikuritegusid ning et kõik osapooled panid toime sõjakuritegusid 2016. aasta detsembris Aleppo pärast toimunud lahingutes;

V.  arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on teatanud, et on alust uskuda, et Nigeerias on Boko Haram pannud toime statuudi artikli 7 kohaseid inimsusvastaseid kuritegusid, sealhulgas mõrvu ja tagakiusamisi;

W.  arvestades, et sadade hukkamiste tõttu Burundis alates 2015. aasta aprillist järeldatakse ÜRO Burundi sõltumatu uurimise aruandes, et Burundis tuleks mitu isikut võtta vastutusele inimsusvastaste kuritegude väidetava toimepanemise eest;

X.  arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonid, rahvusvahelised juristid ja valitsusvälised organisatsioonid hoiatavad, et Burundis 2016. aasta lõpus toimunud sündmused võivad tähendada genotsiidi;

Y.  arvestades, et rahvusvahelised eeskirjad sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude kohta on siduvad ka valitsusvälistele osalejatele ja valitsusväliste organisatsioonide nimel või raames tegutsevatele isikutele; arvestades, et seda on veelgi vajalikum kinnitada praegu, kui sõjaolukordades viibivaid ning raskeid kuritegusid toetavaid ja neid toime panevaid valitsusväliseid osalejaid on aina rohkem;

Z.  arvestades, et teatud tingimustel võib ka riike võtta vastutusele selliste kohustuste rikkumise eest, mis on sätestatud Rahvusvahelise Kohtu kohtualluvusse kuuluvates rahvusvahelistes lepingutes ja konventsioonides, sh 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastases konventsioonis ning 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsioonis;

AA.  arvestades, et Rahvusvahelisel Kohtul on võimalus kehtestada riigivastutus;

AB.  arvestades, et vaenlase hirmutamise ja alandamise eesmärgil kasutavad kõik konflikti osapooled sõjataktikana vägistamist ja seksuaalvägivalda; arvestades, et konflikti ajal suurenevad hüppeliselt ka sooline vägivald ja seksuaalne väärkohtlemine;

AC.  arvestades, et naistevastast vägivalda konfliktide ajal ja järel võib pidada jätkuks diskrimineerimisele, mida naised peavad taluma ajal, mil konflikte ei ole; arvestades, et konfliktid teravdavad olemasolevat soolist diskrimineerimist ja ajalooliselt ebavõrdseid võimusuhteid sugude vahel ning suurendavad naiste ja tütarlaste vastase seksuaalse, füüsilise ja vaimse vägivalla ohtu;

1.  tuletab meelde ELi kohustust tegutseda rahvusvahelisel tasandil liidu loomise aluseks olnud põhimõtete kohaselt, nagu demokraatia, õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine, ning ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete heaks; kordab sellega seoses, et on ülimalt oluline, et EL käsitleks inimõiguste raskeid rikkumisi, mis annavad raskusastmelt välja inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi mõõdu, ning rahvusvahelise humanitaarõiguse raskeid rikkumisi, mis annavad välja sõjakuritegude mõõdu, ning võtaks süüdlased vastutusele;

2.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid kogu oma poliitilist kaalu, et vältida mis tahes teo toimepanemist, mida võib pidada jõhkraks massikuriteoks, et reageerida tõhusalt ja kooskõlastatult selliste kuritegude toimepanemise korral ning rakendada kõik vajalikud vahendid, et võtta nende toimepanijad vastutusele, samuti selleks, et aidata ohvreid ning toetada stabiliseerimis‑ ja lepitusprotsesse;

Vajadus keskenduda jõhkrate massikuritegude vältimisele

3.  nõuab tungivalt, et ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni, 1949. aasta nelja Genfi konventsiooni, 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning teiste asjassepuutuvate rahvusvaheliste lepingute osalised, sealhulgas ELi liikmesriigid, võtaksid kõik vajalikud meetmed, et vältida jõhkraid massikuritegusid oma territooriumil, oma jurisdiktsioonis ja oma kodanike poolt, nagu nad on endale kohustuseks võtnud; kutsub üles kõiki riike, kes ei ole neid konventsioone veel ratifitseerinud, seda tegema;

4.  rõhutab, et rahvusvaheline kogukond peab kiiresti suurendama jõupingutusi, et jälgida mis tahes konflikte või potentsiaalseid konflikte, mis võivad viia jõhkraks massikuriteoks peetava teoni, ning neile reageerida;

5.  palub rahvusvahelisel kogukonnal luua vägivaldsete konfliktide tekke, taaspuhkemise ja süvenemise ennetamiseks vahendid, mis võivad lühendada hoiatuse ja reageerimise vahelist aega, sarnaselt ELi varajase hoiatamise süsteemile;

6.  nõuab, et EL suurendaks jõupingutusi, et töötada välja sidus ja tõhus lähenemisviis, mille abil teha kindlaks kriisi- või konfliktiolukorrad, mille tagajärjel võidakse toime panna jõhkraid massikuritegusid, ning reageerida nendele olukordadele õigel ajal; rõhutab eelkõige, kui oluline ja vajalik on tõhus teabevahetus ja ennetusmeetmete kooskõlastamine ELi institutsioonide vahel, sealhulgas ELi delegatsioonide, ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonide ja operatsioonide ning liikmesriikide vahel ühes nende diplomaatiliste esindustega; kiidab sellega seoses heaks komisjoni uue valge raamatu, mis tooks kaasa ELi tõhusama välistegevuse; rõhutab, kui olulised on ÜJKP konfliktijärgsed tsiviilmissioonid ja -operatsioonid, et toetada lepitusprotsessi kolmandates riikides, eelkõige nendes riikides, kus pandi toime inimsusvastaseid kuritegusid;

7.  on seisukohal, et EL peaks integreerima oma terviklikku lähenemisviisi väliskonfliktidele ja -kriisidele vahendid, mida on vaja mis tahes jõhkra massikuriteo tuvastamiseks ja vältimiseks varases etapis; juhib sellega seoses tähelepanu jõhkraid massikuritegusid käsitlevale analüüsiraamistikule, mille on koostanud genotsiidi vältimise ja kaitsmise kohustuse ÜRO erinõunike amet; on arvamusel, et EL ja liikmesriigid peaksid alati asuma kindlale seisukohale olukorras, kus kuritegu näib ähvardavalt lähedal, ning kasutama kõiki nende käsutuses olevaid rahumeelseid vahendeid, näiteks kahepoolseid suhteid, mitmepoolseid foorumeid ja avalikku diplomaatiat;

8.  nõuab, et asepresident ning kõrge esindaja: jätkaks koostööd ELi delegatsioonide, liikmesriikide saatkondade ning tsiviil- ja sõjaliste missioonide töötajatega ning edendaks nende koolitamist rahvusvaheliste inimõiguste ning humanitaar- ja kriminaalõiguse valdkonnas, k.a suurendades muu hulgas kodanikuühiskonnaga regulaarse suhtlemise abil nende suutlikkust avastada olukordi, mis võivad hõlmata sõjakuritegusid, inimsusvastaseid kuritegusid, genotsiidi ja rahvusvahelise humanitaarõiguse raskeid rikkumisi; tagaks, et ELi eriesindajad järgivad vajaduse korral alati kaitsekohustust, ning laiendaks ELi inimõiguste eriesindaja volitusi, et need hõlmaksid ka kaitsekohustuse küsimusi; toetaks täiendavalt Euroopa välisteenistuse olemasolevate struktuuride ning vahendite raames kaitsekohustusega tegelevat ELi kontaktpunkti, mille ülesanne on eelkõige teadvustada kaitsekohustuse tähendust ning tagada kõikide asjaosaliste vahel õigeaegne teavitamine murettekitavate olukordade kohta, ning ühtlasi ergutaks liikmesriikides riiklike kaitsekohustusega tegelevate kontaktpunktide loomist; ning muudaks ennetava diplomaatia ja vahendamise veel professionaalsemaks ja tugevamaks;

9.  rõhutab, et konfliktiohus riikide ja piirkondade julgeolekujõud peavad olema kvalifitseeritud ja usaldusväärsed; nõuab ELilt ja liikmesriikidelt lisapingutust, et töötada julgeolekusektoris välja suutlikkuse suurendamise programmid ja platvormid, et edendada kohalikes julgeolekujõududes ja sõjaväes inimõiguste ja põhiseaduse austamise, väärikuse ja avaliku teenistuse kultuuri;

10.  rõhutab, et konfliktide ja vägivalla algpõhjuste käsitlemine, rahumeelse ja demokraatliku õhkkonna loomisele kaasa aitamine, inimõiguste austamise tagamine, sealhulgas naiste, noorte ja alaealiste, vähemuste ja LGBTI kogukonna kaitsmine ning usundite‑ ja kultuuridevahelise dialoogi edendamine on hädavajalikud selleks, et vältida genotsiidi ja inimsusvastaseid kuritegusid;

11.  nõuab, et rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil töötataks välja haridus- ja kultuuriprogrammid, millega edendada arusaamist jõhkrate massikuritegude põhjustest ja tagajärgedest inimkonnale ning suurendada teadlikkust vajadusest hoida rahu, edendada inimõigusi ja religioonidevahelist sallivust ning uurida kõiki selliseid kuritegusid ja esitada nende eest süüdistused; tervitab sellega seoses esimese iga-aastase genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude karistamatuse vastase ELi päeva korraldamist;

Genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutusele võtmise toetamine

12.  kinnitab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Rooma statuudile, prokuratuurile, prokuröri õigusele algatada uurimisi omal algatusel ja edusammudele uute uurimiste algatamisel, mis on olulised vahendid, et võidelda karistamatuse vastu jõhkrate massikuritegude puhul;

13.  tunneb heameelt ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu teise ümarlaua ettevalmistuste raames 6. juulil 2016. aastal Brüsselis toimunud ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esindajate kohtumise üle, mille eesmärk oli võimaldada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu institutsioonide asjaomastel töötajatel leida ühist huvi pakkuvad valdkonnad, vahetada teavet asjakohase tegevuse kohta ning tagada ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahel parem koostöö;

14.  kinnitab veel kord, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatuse säilitamine ei ole oluline ainult selle täieliku tõhususe tagamiseks, vaid ka selleks, et edendada Rooma statuudi üldkehtivust;

15.  hoiatab, et õigusemõistmine ei tohi tugineda tasakaalu leidmisele õiguse ja poliitiliste kaalutluste vahel, sest selline tasakaal ei toetaks lepitamispüüdlusi, vaid hoopis kahjustaks neid;

16.  kinnitab, et väga oluline on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi üldine järgimine; palub riikidel, kes ei ole Rooma statuuti, kohtu privileegide ja immuniteetide kokkulepet ja Rooma statuudi Kampala muudatusi veel ratifitseerinud, seda teha, et toetada vastutust ja lepitust kui tulevaste julmuste vältimise põhielemente; kinnitab samamoodi Rooma statuudi terviklikkuse suurt tähtsust;

17.  märgib äärmise kahetsusega hiljutisi teadaandeid Rooma statuudis osalemise lõpetamise kohta, mis seab eelkõige ohtu õigusabi kättesaadavuse ohvrite jaoks ning tuleks kindlalt hukka mõista; tunneb heameelt, et nii Gambia kui ka Lõuna‑Aafrika Vabariik on oma osalemise lõpetamise teate juba tagasi võtnud; kutsub viimast asjaomast riiki tungivalt üles oma otsust läbi vaatama; kutsub lisaks ELi üles tegema kõik vajalikud jõupingutused tagamaks, et keegi ei lõpetaks osalemist, muu hulgas koostöö kaudu Aafrika Liiduga; tunneb heameelt asjaolu üle, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assamblee nõustus kaaluma Rooma statuudi kohta esitatud muudatusettepanekuid, et käsitleda erikohtumisel tõstatatud Aafrika Liidu muresid;

18.  palub neljal allakirjutanud riigil, kes on andnud ÜRO peasekretärile teada, et nad ei kavatse enam ühineda Rooma statuudiga, oma otsust muuta; märgib lisaks, et kolm ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget ei ole Rooma statuudi osalisriigid;

19.  kutsub lisaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kõiki osalisriike üles suurendama jõupingutusi, et edendada üldist ühinemist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppega; on seisukohal, et komisjon ja Euroopa välisteenistus koos liikmesriikidega peaksid jätkuvalt julgustama kolmandaid riike ratifitseerima ja rakendama Rooma statuuti ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileegide ja immuniteetide kokkulepet ning nad peaksid samuti hindama ELi saavutusi sellega seoses;

20.  rõhutab, et oluline on tagada kohtu tõhusaks toimimiseks piisav rahaline toetus kas osalisriikide osamaksude või ELi rahastamismehhanismide, näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) või Euroopa Arengufondi (EAF) kaudu, pöörates erilist tähelepanu selliste kodanikuühiskonna osalejate rahastamisele, kes edendavad rahvusvahelist kriminaalkohtusüsteemi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimusi;

21.  tunneb heameelt kodanikuühiskonna organisatsioonide hindamatu abi üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; peab murettekitavaks teateid selle kohta, et teatavaid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööd tegevaid kodanikuühiskonna organisatsioone on ähvardatud ja hirmutatud; nõuab kõigi vajalike meetmete võtmist, et tagada ohutu keskkond kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevuseks ja koostööks Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ning käsitleda sellega seoses kõiki nende ähvardamise ja hirmutamise juhtumeid;

22.  võtab teadmiseks edusammud, mida on tehtud Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsuse suhtes järelmeetmete võtmiseks 12. juuli 2011. aasta tegevuskava rakendamisel; nõuab hinnangut tegevuskava rakendamisele, et teha kindlaks võimalikud valdkonnad, kus ELi meetmete tõhusust oleks võimalik parandada, muu hulgas seoses Rahvusvahelise Kriminaalkohtu usaldusväärsuse ja sõltumatuse edendamisega;

23.  nõuab tungivalt, et kõik Rooma statuudi ratifitseerinud riigid teeksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga täielikult koostööd tema püüdlustes uurida raskeid rahvusvahelisi kuritegusid ja võtta toimepanijad vastutusele, austaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu autoriteeti ja rakendaksid täielikult tema otsuseid;

24.  soovitab tungivalt ELil ja selle liikmesriikidel kasutada kõiki nende käsutuses olevaid poliitilisi ja diplomaatilisi vahendeid selleks, et toetada tõhusat koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eelkõige seoses tunnistajakaitse programmidega ja veel täide viimata vahistamismääruste täitmisega, pöörates erilist tähelepanu tagaotsitavatena vabaduses viibivale 13 kahtlusalusele; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles leppima kokku lisaks poliitilistele avaldustele konkreetsete meetmete võtmises, et reageerida Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga koostööst keeldumisele;

25.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kasutaksid kõiki vahendeid – muu hulgas kaaluksid sanktsioone – kolmandate riikide suhtes – eelkõige riikide suhtes, kelle olukord on Rahvusvahelises Kriminaalkohtus uurimisel, ning riikide suhtes, kes on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eeluurimise all –, et tugevdada nende poliitilist tahet teha täielikku koostööd ja toetada nende suutlikkust algatada jõhkrate massikuritegude suhtes riiklikke menetlusi; palub ELil ja liikmesriikidel samuti pakkuda nendele riikidele täielikku toetust, et aidata neil täita Rahvusvahelise Kriminaalkohtu nõudeid; kutsub liikmesriike üles täielikult järgima nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP;

26.  on seisukohal, et jõhkrate massikuritegude ohvritele peaks tagama juurdepääsu tõhusatele ja jõustatavatele õiguskaitsevahenditele ja hüvitistele; rõhutab ohvrite ja tunnistajate tähtsat rolli Rahvusvahelise Kriminaalkohtu menetlustes ning vajadust võtta erimeetmeid nende turvalisuse ja tõhusa osalemise tagamiseks kooskõlas Rooma statuudiga; kutsub ELi ja liikmesriike üles seadma ohvrite õigused karistamatuse vastu võitlemisel kõigi meetmete keskmesse ning vabatahtlikult osalema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ohvrite sihtfondis;

27.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et vastutus jõhkrate massikuritegude eest ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetamine integreeritaks kõikidesse ELi välispoliitika prioriteetidesse, muu hulgas laienemisprotsessi kaudu, võttes süstemaatiliselt arvesse võitlust karistamatuse vastu; rõhutab sellega seoses parlamendiliikmete tähtsat rolli Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuse ja karistamatuse vastase võitluse edendamisel, muu hulgas parlamentidevahelise koostöö kaudu;

28.  kutsub liikmesriike üles tagama, et koordineerimine ja koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kuuluks asjaomaste piirkondlike ELi eriesindajate volituste hulka; kordab oma üleskutset asepresidendile ja kõrgele esindajale nimetada rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, süvalaiendada ja esindada ELi kohustust võidelda karistamatuse vastu ja toetada Rahvusvahelist Kriminaalkohut ELi välispoliitikas;

29.  rõhutab Euroopa Parlamendi olulist rolli ELi tegevuse kontrollimises selles küsimuses; tunneb heameelt karistamatuse vastu võitlemist ja Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva jaotise lisamise üle Euroopa Parlamendi aastaaruandesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas ning soovitab, et Euroopa Parlament oleks aktiivsem karistamatuse vastu võitlemise ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu edendamisel ja nende integreerimisel kõikidesse ELi poliitikavaldkondadesse ja institutsioonide tegevusse, eelkõige liidu välispoliitika eest vastutavate parlamendikomisjonide ja kolmandate riikidega suhtlemiseks loodud delegatsioonide töös;

30.  rõhutab, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu täiendavuse põhimõte tähendab tema osalisriikide esmast vastutust uurida jõhkraid massikuritegusid ja esitada nende eest süüdistused; väljendab muret asjaolu pärast, et kõigil ELi liikmesriikidel ei ole õigusakte, mis määratleksid kõnealused kuriteod siseriikliku õiguse alusel ja mille põhjal nende kohtud saaksid õigust mõista; nõuab, et EL ja liikmesriigid kasutaksid täiel määral täiendavuse põhimõtte edendamise vahendeid;

31.  ergutab liikmesriike muutma Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 83, et lisada jõhkrad massikuriteod nende kuritegude nimekirja, mille käsitlemine on ELi pädevuses;

32.  soovitab tungivalt genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude riiklike uurimiste ja kohtumenetluste tugevdamiseks ELil koostada rahvusvahelise õiguse kohaldamisalasse kuuluvate kuritegude karistamatuse vastase võitluse Euroopa tegevuskava ning näha selleks ette vahendid ja selged võrdlusalused ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele;

33.  tuletab meelde, et riigid, sh ELi liikmesriigid, võivad üksikult algatada Rahvusvahelises Kohtus rikkumismenetluse teiste riikide vastu seoses riigi rahvusvahelistest lepingutest ja konventsioonidest – sh 1984. aasta piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastasest konventsioonist ning 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsioonist – tulenevate kohustuste rikkumisega;

34.  tuletab meelde, et mõistab karmilt hukka Assadi režiimi toime pandud hirmuteod, mida võib pidada rasketeks sõjakuritegudeks ja inimsusvastasteks kuritegudeks, ning taunib selliste kuritegude toimepanijate karistamatuse õhkkonda Süürias;

35.   mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse laialdase rikkumise ning tsiviilkodanike surmajuhtumite ja tsiviiltaristu vastaste rünnakute murettekitavalt suure arvu relvakonfliktides kogu maailmas; nõuab, et rahvusvaheline kogukond korraldaks rahvusvahelise konverentsi, et luua uus rahvusvaheline mehhanism andmete jälgimiseks ja kogumiseks ning teavitada üldsust relvakonfliktide käigus toime pandud rikkumistest; palub veel kord, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitaks igal aastal avaliku loetelu koolidele ja haiglatele korraldatud rünnakute väidetavatest toimepanijatest, et kindlaks määrata asjakohased ELi meetmed selliste rünnakute peatamiseks;

36.  palub, et liikmesriigid ratifitseeriksid peamised rahvusvahelise humanitaarõiguse õigusaktid ja muud asjakohased õigusaktid; tunnistab rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise ELi suuniste tähtsust ja kordab oma üleskutset, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa välisteenistus kiirendaksid nende rakendamist, eelkõige seoses sõjakuritegudega Lähis-Idas; palub ELil toetada rahvusvahelisest humanitaarõigusest ja selle kohaldamise headest tavadest teavitamist ning kutsub liitu üles kasutama kõiki tema käsutuses olevaid kahepoolseid vahendeid, et tulemuslikult ergutada oma partnereid rahvusvahelisest humanitaarõigusest kinni pidama, sealhulgas poliitilise dialoogi kaudu;

37.  rõhutab, et liikmesriigid peaksid keelduma andmast relvi, varustust või rahalist või poliitilist tuge valitsustele ja valitsusvälistele osalejatele, kes rikuvad rahvusvahelist humanitaarõigust, sealhulgas pannes naiste ja laste vastu toime vägistamisi või muid seksuaalvägivalla akte;

38.  nõuab lisaks, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid vastavalt ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskavas (2015–2019) võetud kohustusele reformiprotsesse ja riikide suutlikkuse suurendamise alaseid jõupingutusi, mille eesmärk on kohtusüsteemi sõltumatuse, õiguskaitsesektori, hüvitisprogrammide ja karistusasutuste süsteemi tugevdamine kolmandates riikides, milles on väidetavalt toime pandud selliseid kuritegusid; tervitab sellega seoses ELi 2015. aasta raamistikku toetuse kohta üleminekuperioodi õigusemõistmisele ning jääb ootama selle tulemuslikku rakendamist;

Võitlus valitsusväliste osalejate karistamatuse vastu

39.  märgib, et rahvusvahelises kriminaalõiguses ja eelkõige rahvusvaheliste kriminaalkohtute mandaadi ja kohtupraktikaga on selgelt määratletud valitsusvälistesse rühmitustesse kuuluvate üksikisikute vastutus rahvusvaheliste kuritegude puhul; rõhutab, et see kohustus ei puuduta mitte ainult selliseid isikuid, vaid ka rahvusvahelistes kuritegudes kaudseid osalejaid; ergutab kõiki ELi liikmesriike tooma kohtu ette riiklikud ja valitsusvälised osalejad ning isikud, kes vastutavad sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi eest;

40.  toonitab, et asjaomased rahvusvahelised organid on esitanud palju teateid naiste ja tütarlaste vastu suunatud vägivaldsete kuritegude toimepanemise kohta ISISe/Daeshi poolt, ning märgib, et rahvusvaheline õiguskogukond on näinud vaeva, et asetada need kuriteod rahvusvahelise kriminaalõiguse raamistikku;

41.  mõistab sellega seoses veel kord teravalt hukka kohutavad kuriteod ja inimõiguste rikkumised, mida on toime pannud selliseid valitsusvälised osalejad nagu Boko Haram Nigeerias ning ISIS/Daesh Süürias ja Iraagis; tunneb õudust tohutu hulga sooritatud kuritegude pärast, kaasa arvatud tapmised, piinamine, vägistamine, orjastamine ja seksuaalne orjastamine, lapssõdurite värbamine, sunniviisiline usuvahetus ning usuvähemuste esindajate, sh kristlaste, jeziidide ja teiste süstemaatiline tapmine; tuletab meelde, et seksuaalvägivalla võib Rahvusvahelise Kriminaalkohtu hinnangul lugeda samaväärseks sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegudega; on veendunud, et kuritegude toimepanijate vastutusele võtmine peaks olema rahvusvahelise kogukonna prioriteet;

42.  ergutab ELi ja selle liikmesriike võitlema karistamatuse vastu ning aktiivselt toetama rahvusvahelisi jõupingutusi valitsusväliste rühmituste, nt Boko Harami, ISISe/Daeshi ja muude inimsusvastaseid kuritegusid toime panevate osalejate vastutusele võtmiseks; nõuab selge lähenemisviisi väljatöötamist ISISe/Daeshi võitlejate ja neile kaasaaitajate vastutusele võtmiseks, kasutades muu hulgas genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutusele võtmise ELi võrgustiku eksperditeadmisi;

43.  rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peaksid toetama selliste valitsusväliste rühmituste nagu ISISe/Daeshi liikmete vastutusele võtmist, püüeldes konsensuse poole ÜRO Julgeolekunõukogus, et anda Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule selles küsimuses jurisdiktsioon, kuna Süüria ja Iraak ei ole Rooma statuudi osalisriigid; toonitab, et EL peaks uurima ja toetama rahvusvahelisel tasandil ja kõikide vahenditega võimalusi, et uurida kõigi Süüria konflikti osaliste, teiste seas ISISe/Daeshi poolt toime pandud kuritegusid ja nende eest süüdistused esitada, muu hulgas Iraagi ja Süüria asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu loomise võimalust;

44.  taunib asjaolu, et Venemaa ja Hiina kui ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed on vetostanud Süüria olukorra suunamise Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörile ÜRO põhikirja VII peatüki alusel ning meetmete võtmise, et karistada Süüriat keemiarelvade kasutamise eest; nõuab, et EL toetaks kiireid meetmeid, et reformida ÜRO Julgeolekunõukogu toimimist, eelkõige seoses vetoõiguse kasutamise ja Prantsusmaa algatusega hoiduda selle õiguse kasutamisest, kui on tõendeid genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude kohta;

45.  julgustab lõpuks nõudma ÜRO harta VII peatükis määratletud põhimõtete rakendamist, et järgida põhimõtet „kohustus kaitsta“, sealjuures alati rahvusvahelise kogukonna egiidi all ja ÜRO Julgeolekunõukogu loal;

46.  tervitab Inimõiguste Nõukogu moodustatud Süüria küsimustega tegelevat uurimiskomisjoni ning ÜRO Peaassamblee loodud rahvusvahelist erapooletut ja sõltumatut mehhanismi, et aidata kaasa Süürias toime pandud raskete kuritegude uurimisele; rõhutab vajadust luua sarnane sõltumatu mehhanism Iraagis ning kutsub üles kõiki ELi liikmesriike, kõiki Süüria konflikti osalisi, kodanikuühiskonda ja ÜRO süsteemi tervikuna tegema täiel määral koostööd rahvusvahelise erapooletu ja sõltumatu mehhanismiga ning edastama sellele kogu nende käsutuses oleva teabe ja dokumendid, et abistada mehhanismi tema ülesannete täitmisel; tänab neid ELi liikmesriike, kes on erapooletut ja sõltumatut mehhanismi rahaliselt toetanud, ja kutsub teisi üles sedasama tegema;

47.  nõuab, et EL rahastaks piisavalt organisatsioone, kes tegelevad avalikel allikatel põhineva uurimisega ning sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude tõendusmaterjali digitaalse kogumisega, et tagada vastutus ja võtta toimepanijad vastutusele;

48.  tervitab ELi jõupingutusi toetada rahvusvahelise õiguse ja vastutuse komisjoni ning muude jõhkraid massikuritegusid dokumenteerivate valitsusväliste organisatsioonide tööd; nõuab, et EL toetaks otse Iraagi ja Süüria kodanikuühiskonda mis tahes konfliktipoole, sh ISISe/Daeshi poolt Iraagis ja Süürias toime pandud kuritegude kohta tõendite kogumisel ning nende tõendite säilitamisel ja kaitsmisel; nõuab digitaalsete ja muude tõendite kogumist ja säilitamist sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja genotsiidi kohta, mida on toime pannud kõik konflikti osapooled, sest see on oluline samm karistamatuse vastu võitlemisel ning väga tähtis prioriteet; tunneb heameelt Suurbritannia, Belgia ja Iraagi ÜRO tasandi algatuse („Daeshi vastutusele võtmise koalitsioon“) üle, mille eesmärk on koguda tõendeid ISISe/Daeshi poolt Süürias ja Iraagis toime pandud kuritegude kohta, et hõlbustada nende rahvusvahelist menetlemist, ning kutsub ELi liikmesriike üles koalitsiooniga ühinema ja seda toetama; toetab lisaks kultuuripärandi algatuse tegevust ja selle teabekogumismeetmeid Süürias ja Iraagis seoses arheoloogilise ja kultuuripärandi hävitamisega;

49.  julgustab ELi ja selle liikmesriike rakendama kõiki vajalikke meetmeid, et tõhusalt ära lõigata ISISe/Daeshini jõudev ressursivoog alates relvadest, sõidukitest ja sularahast kuni paljude muud liiki varadeni;

50.  nõuab tungivalt, et EL kehtestaks sanktsioonid nendele riikidele või ametivõimudele, kes soodustavad otseselt või kaudselt ressursivoogu ISISele/Daeshile ja aitavad nii kaasa selle terroristliku kuritegevuse arengule;

51.  rõhutab, et ELi liikmesriigid peaksid uurima kõiki väiteid ja võtma vastutusele need oma kodanikud või nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad isikud, kes on Iraagis ja Süürias jõhkraid massikuritegusid toime pannud, toime panna üritanud või neile kaasa aidanud, või andma need isikud Rooma statuudi kohasekt üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; tuletab siiski meelde, et ISISe/Daeshi liikmetele süüdistuse esitamine liikmesriikides saab olla üksnes rahvusvahelist õigusemõistmist täiendav meede;

52.  rõhutab ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahelise koostöö ja abi kokkuleppe tähtsust; palub liikmesriikidel rakendada üldkehtiva jurisdiktsiooni põhimõtet võitluses karistamatuse vastu ning tuletab meelde selle tähtsust rahvusvahelise kriminaalõigussüsteemi tõhususe ja hea toimimise seisukohast; kutsub lisaks liikmesriike üles võtma vastutusele sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude eest oma jurisdiktsioonis, muu hulgas juhul, kui need kuriteod on toime pandud kolmandates riikides või kolmandate riikide kodanike poolt;

53.  nõuab tungivalt, et kõik rahvusvahelise kogukonna riigid, sh ELi liikmesriigid, töötaksid aktiivselt radikaliseerumise ärahoidmise ja selle vastu võitlemise nimel ning täiustaksid oma õigus‑ ja kohtusüsteeme, et ennetada oma kodanike ja elanike ühinemist ISISe/Daeshiga;

Sooline mõõde inimõiguste rikkumise käsitlemisel sõjakuritegude raames

54.  rõhutab, et hädavajalik on teha lõpp seksuaalsele ja soolisele vägivallale, käsitledes nende laialdast ja süstemaatilist kasutamist sõjarelvana naiste ja tütarlaste vastu; nõuab tungivalt, et kõik riigid töötaksid kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 1325 välja riiklikud tegevuskavad ja strateegiad naistevastase vägivalla vastu võitlemiseks, ning nõuab terviklike kohustuste võtmist selle resolutsiooni rakendamise tagamiseks; nõuab, et kogu maailmas võetaks kohustus tagada naiste ja tütarlaste turvalisus kõikide hädaolukordade ja kriiside algusest peale ja konfliktijärgsetes olukordades kõikide vahenditega, nagu juurdepääs kõigile seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenustele, kaasa arvatud seaduslik ja ohutu abort vägistamisohvritele sõjaolukorras; rõhutab lisaks, et naised kannatavad tihti isegi pärast konflikti lõppu jätkuvalt füüsiliste, psühholoogiliste ja sotsiaal-majanduslike tagajärgede tõttu;

55.  on arvamusel, et naised peaksid täitma suuremat rolli konfliktide ennetamisel, inimõiguste edendamisel ja demokraatlike reformide teostamisel, ning rõhutab, kui tähtis on naiste järjepidev osalemine kui rahuprotsessi ja konfliktijärgse ülesehitustöö oluline osa; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles soodustama naiste kaasamist rahuprotsessi ja rahvusliku leppimise protsessi;

56.  palub, et komisjon, liikmesriigid ja pädevad rahvusvahelised asutused võtaksid asjakohaseid meetmeid, nagu sõjaväeliste distsiplinaarmeetmete jõustamine, käsuliinist tuleneva vastutuse põhimõtte järgimine ning sõjaväe, rahuvalve- ja humanitaarabitöötajate koolitamine igat liiki seksuaalvägivalla keelu teemal;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee presidendile ning ÜRO liikmesriikide valitsustele.

(1) EÜT L 155, 12.6.2001, lk 19.
(2) EÜT L 167, 26.6.2002, lk 1.
(3) ELT L 118, 14.5.2003, lk 12.
(4) ELT L 150, 18.6.2003, lk 67.
(5) ELT L 115, 28.4.2006, lk 49.
(6) ELT L 76, 22.3.2011, lk 56.
(7) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 115.
(8) ELT C 224, 21.6.2016, lk 31.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0344.
(10) ELT C 224, 21.6.2016, lk 10.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0459.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0449.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0422.
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0051.
(15) ELT C 407, 4.11.2016, lk 61.


Eraturvafirmad
PDF 267kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon eraturvafirmade kohta (2016/2238(INI))
P8_TA(2017)0289A8-0191/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Montreux’ dokumenti riikide asjaomaste rahvusvaheliste õiguslike kohustuste ja heade tavade kohta seoses eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade tegevusega relvakonfliktide käigus,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu resolutsioone 15/26, 22/33, 28/7 ja 30/6,

–  võttes arvesse 2005. aasta juulis loodud ÜRO töörühma, mis tegeleb küsimusega palgasõdurite kasutamisest inimõiguste rikkumiseks ja rahvaste enesemääramisõiguse teostamise takistamiseks,

–  võttes arvesse aruandeid tähtajata valitsustevaheliselt töörühmalt, kes peab kaaluma võimalust töötada välja rahvusvaheline reguleeriv raamistik eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade tegevuse reguleerimiseks, jälgimiseks ja järelevalveks,

–  võttes arvesse ÜRO suuniseid eraturvafirmade relvastatud julgeolekuteenuste kasutamise kohta, mida hiljuti laiendati relvastamata julgeolekuteenustele,

–  võttes arvesse ÜRO õiguskaitseametnike tegevusjuhendit,

–  võttes arvesse võimalust koostada eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade konventsioon, mida Inimõiguste Nõukogu saaks kaaluda ja vastavaid meetmeid võtta,

–  võttes arvesse eraturvateenuste osutajate rahvusvahelist tegevusjuhendit, mille on koostanud rahvusvaheline tegevusjuhendiühendus (International Code of Conduct Association), mis on valdkonna isereguleerimise mehhanism ja mille nõuete täitmine on vabatahtlik,

–  võttes arvesse stabiilsuse tagamise operatsioonide rahvusvahelise ühenduse (International Stability Operations Association) tegevusjuhendit, mis on valdkonnale kuuluv isereguleerimise mehhanism,

–  võttes arvesse Euroopa turvateenuste konföderatsiooni (Confederation of European Security Services) ja Euroopa teenindustöötajate liidu (UNI Europa) eraturvateenuste sektori eetika- ja tegevusjuhendit,

–  võttes arvesse eraturvaoperatsioonide haldussüsteemi ISO 18788, milles kehtestatakse eraturvafirmade haldamise parameetrid;

–  võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta soovitust eraturvateenuste sektori eest vastutavate liikmesriikide pädevate riigiasutuste vahelise koostöö kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ(2),

–  võttes arvesse ELi kontseptsiooni ELi juhitud sõjaliste operatsioonide logistilise toe kohta ning ELi kontseptsiooni ELi juhitud sõjalistele operatsioonidele töövõtjate poolt antava abi kohta,

–  võttes arvesse projekti Priv-War soovitusi ELi regulatiivseteks meetmeteks eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade ja nende teenuste valdkonnas,

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides(3) ja oma 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ettevõtja sotsiaalse vastutuse, ühiskonna huvide edendamise ning suuna kohta säästvale ja kaasavale taastumisele(4),

–  võttes arvesse mitmeid erinevaid riske, probleeme ja ohte Euroopa Liidus ja sellest väljaspool,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 2012. aasta mai vahesuuniseid relvastatud kaitsemeeskondade kohta laevade pardal,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0191/2017),

A.  arvestades, et kaitse ja julgeolek on avalikud hüved, mida haldavad avalikud asutused vastavalt tõhususe, tulemuslikkuse, vastutuse ja õigusriigi põhimõtte kriteeriumitele ning mis lisaks piisavate rahaliste vahendite olemasolule sõltuvad ka teadmistest; arvestades, et teatavates valdkondades võib avaliku sektori asutustel puududa vajalik suutlikkus ja võimekus;

B.   arvestades, et kaitset ja julgeolekut peaksid pakkuma eelkõige ametivõimud;

C.  arvestades, et Eurobaromeetri küsitlustest nähtub, et ELi kodanikud ootavad ELilt suuremat aktiivsust kaitse ja julgeoleku valdkonnas;

D.  arvestades, et 2013. aastal töötas ligikaudu 40 000 Euroopa eraturvafirmas enam kui 1,5 miljonit eraõiguslikku turvateenuste pakkujat; arvestades, et need arvud kasvavad pidevalt; arvestades, et nende firmade käive oli kõnealusel aastal ligikaudu 35 miljardit eurot; arvestades, et 2016. aastal hinnati kogu maailma eraturvateenuste valdkonna mahtu 200 miljardile USA dollarile ning seal tegutses umbes 100 000 eraturvafirmat ja 3,5 miljonit töötajat;

E.  arvestades, et viimaste kümnendite jooksul on valitsused ning sõjaväelised ja tsiviilametkonnad üha enam kasutanud eraturvafirmade (käesoleva resolutsiooni kohaldamisel hõlmab see mõiste ka sõjalisi erafirmasid) teenuseid nii riigisiseste teenuste osutamisel kui ka välisoperatsioonide toetamise eesmärgil;

F.  arvestades, et eraturvafirmade osutatavate teenuste valik on äärmiselt lai, ulatudes logistikateenustest kuni tegeliku lahingutoetuseni, sõjatehnika pakkumiseni ja osalemiseni konfliktijärgses ülesehitustöös; arvestades, et eraturvafirmad pakuvad elutähtsaid teenuseid ka liikmesriikides, näiteks haldavad vanglaid ja pakuvad taristutele valvepatrulle; arvestades, et eraturvafirmasid on kasutatud nii ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjalistel kui ka tsiviilmissioonidel ELi delegatsioonide kaitsmisel, välilaagrite ehitamisel, koolitamisel, õhutranspordis ja humanitaarabitegevuste toetamisel;

G.  arvestades, et liikmesriikide eraturvafirmade kasutamise tavades, nende palkamise menetlustes ja reguleerimissüsteemide kvaliteedis esineb ELis suuri erinevusi, kusjuures paljud riigid kasutavad neid oma väekontingentide toetamiseks mitmepoolsetes operatsioonides;

H.  arvestades, et varem relvajõudude tegevuse lahutamatuks osaks olnud sõjaväeliste tegevuste allhange toimub muu hulgas selleks, et pakkuda teenuseid kulutõhusamal viisil, samuti selleks, et kompenseerida kahanevate relvajõudude suutlikkuse vähenemist olukorras, kus välisriikides toimuvate mitmepoolsete missioonide arv kasvab, kuid eelarveid kärbitakse, kuna otsusetegijad ei taha nende jaoks piisavaid vahendeid eraldada; arvestades, et selline tegevus peaks olema erandlik; arvestades vajadusega puudujäägid likvideerida; arvestades, et lisaks saavad eraturvafirmad pakkuda riikide relvajõududel puuduvaid võimekusi, sageli lühikese etteteatamisajaga ja täiendaval moel; arvestades, et eraturvafirmasid on kasutatud ka poliitilise otstarbekuse tõttu, et vältida sõjaväe kasutamisele seatavaid piiranguid, ja iseäranis selleks, et mitte lasta ennast segada võimalusest, et üldsus ei toeta riigi relvajõudude kasutamist; arvestades, et eraturvafirmade kasutamine välispoliitika tööriistana peab toimuma tegeliku parlamentaarse kontrolli all;

I.  arvestades, et eraturvafirmasid on süüdistatud segatuses mitmetesse inimõiguste rikkumistesse ja inimohvritega lõppenud vahejuhtumitesse; arvestades, et sellised vahejuhtumid on olnud eri aegadel ja eri riikides erinevad ning mõnel juhul küündinud rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiste rikkumiste ja ka sõjakuritegudeni; arvestades, et mõned sellised juhtumid on kohtusse jõudnud; arvestades, et niisugused juhtumid ja nende läbipaistmatus on olnud tagasilöögiks rahvusvahelise kogukonna tegevusele kõnealustes riikides ning paljastanud olulised puudused aruandlusmehhanismides, mis on muu hulgas tingitud eeskätt kohalike filiaalide või töövõtjate paljukihiliste võrgustike loomisest eri riikides ning mille tagajärjeks on mõnel juhul suutmatus tagada vastuvõtjariikide tsiviilelanike elementaarset turvalisust;

J.  arvestades, et EL ja liikmesriigid peaksid edaspidi püüdma selliseid olukordi vältida ja hoiduda selliste jõu ja relvade kasutamist eeldavate sõjaliste operatsioonide allhankest, mille puhul osaletakse vaenutegevuses või ollakse muul viisil seotud sõjapiirkonnas toimuva, õiguspärasest enesekaitsest ulatuslikuma lahingutegevusega; arvestades, et konfliktipiirkondades eraturvafirmadele allhanke korras üle antud operatsioonid ja tegevused peaksid piirduma logistilise toega ja rajatiste kaitsmisega ning eraturvafirmad ei tohiks viibida lahingutegevuse piirkondades; arvestades, et mitte mingil juhul ei saa eraturvafirmade kasutamine asendada riigi relvajõudude sõjaväelasi; arvestades, et kaitsepoliitika rakendamisel tuleks kõige tähtsamaks lugeda selle tagamist, et liikmesriikide relvajõududel oleks nende ülesannete täielikuks täitmiseks piisavalt ressursse, instrumente, teadmisi ja vahendeid ning piisav väljaõpe;

K.  arvestades, et selleks, et riigid saaksid kasutada eraturvafirmade eeliseid, ja selleks, et tagada nende vastutuselevõtmise võimalus, tuleks rahvusvahelisel tasandil luua siduvate reguleerimis- ja järelevalvemehhanismidega õigusraamistik, mille abil nende kasutamist reguleerida ja nende tegevust piisavalt kontrollida; arvestades, et eraturvafirmad on osa oma olemuselt äärmiselt rahvusvahelisest ning valitsuste ja valitsustevaheliste tegutsejatega tihedalt seotud valdkonnast, mistõttu selle reguleerimine nõuab globaalset käsitlust; arvestades, et seda valdkonda reguleerib praegu hulk omavahel seostamata ja eri liikmesriikides äärmiselt erinevaid eeskirju; arvestades, et karistuste puudumisel pakuvad ühtlustamata riiklikud õigusaktid ja mõningate eraturvafirmade vastu võetud eneseregulatsiooni meetmed vähe kaitset kuritarvituste eest ning selline olukord võib oluliselt mõjutada eraturvafirmade tegutsemist mitmepoolsete sekkumiste korral ja konfliktipiirkondades;

L.  arvestades, et eraturvafirmade, sõjaliste erafirmade ja nende teenuste määratlustes ei ole kokku lepitud; arvestades, et ÜRO töörühma ettevalmistatud palgasõdurite konventsiooni eelnõus sätestatud määratluse kohaselt on eraturvafirma äriühing, mis pakub tasu eest füüsiliste ja/või juriidiliste isikute osutatavaid sõjalisi ja/või turvateenuseid; arvestades, et siinses kontekstis määratletakse sõjalisi teenuseid kui niisuguseid sõjalise tegevusega seotud eriteenuseid nagu strateegiline planeerimine, luure, teave, maa-, mere- või õhureke, igasugune (mehitatud või mehitamata) lennutegevus, satelliitseire ja -luure, igasugune sõjalisel otstarbel kasutatav teadmussiire, materiaalne ja tehniline tugi relvajõududele ja muud seonduvad tegevused; arvestades, et turvateenuseid määratletakse järgmiste tegevustena: hoonete, rajatiste, vara ja isikute relvastatud turvamine või kaitse, igat laadi teadmussiire turva- või politseitegevuse otstarbel, andmeturbe meetmete arendamine ja rakendamine ja muud seonduvad tegevused;

M.  arvestades, et Montreux’ dokument on esimene oluline dokument, milles sätestatakse rahvusvahelise õiguse eraturvafirmade suhtes kohaldamise viisid; arvestades, et eraturvateenuste osutajate rahvusvahelises tegevusjuhendis määratletakse valdkondlikud normid ning see dokument kujuneb üha enam aluseks, mis tagab antud valdkonna ühised alusnormid kogu maailmas; arvestades, et eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendi järgijate ühenduse ehk rahvusvahelise tegevusjuhendiühenduse (International Code of Conduct for Private Security Providers’ Association – ICoCA) eesmärk on edendada, juhtida ja kontrollida eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendi rakendamist ning soodustada vastutustundlikku turvateenuste osutamist, inimõiguste austamist ning riikliku ja rahvusvahelise õiguse järgimist; arvestades, et ICoCA liikmeks astumine on vabatahtlik ja tasuline ning kõrge liikmemaks ei võimalda kõigil eraturvafirmadel selle liikmeks saada;

N.  arvestades, et töö eraturvafirmade tegevuse reguleerimiseks toimub paljude rahvusvaheliste foorumite, sealhulgas rahvusvahelise tegevusjuhendiühenduse töörühma ning Montreux’ dokumendi foorumi raames, kus EL valiti tähtajatu valitsustevahelise töörühma, nn eesistuja toetajate rühma liikmeks, milline rühm peaks uurima võimalust töötada välja rahvusvaheline reguleeriv raamistik eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade tegevuse reguleerimiseks, jälgimiseks ja järelevalveks;

O.  arvestades, et EL ja 23 liikmesriiki on ühinenud Montreux’ dokumendiga, ning EL on rahvusvahelise tegevusjuhendiühenduse töörühma liige; arvestades, et EL aitab Inimõiguste Nõukogu kontekstis kaasa rahvusvahelise reguleeriva raamistiku võimalikule väljatöötamisele; arvestades, et ELil on väga tähtis osa mitmesuguste sõjaliste ja turvateenuste osutamise ja ekspordi riikliku ja piirkondliku kontrollimise edendamisel;

P.  arvestades, et ehkki Euroopa päritolu ja/või ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika või ELi delegatsioonide missioonidel ja operatsioonidel osalevate eraturvafirmade arv on suur, puudub Euroopa Liidul oma õigusraamistik; arvestades, et kehtivad õigusraamistikud on pea eranditult loodud Ameerika eeskuju põhjal ja kehtestatud Iraagi sõja ajal lahingumissioonidel osalevate sõjaliste ettevõtete huvides; arvestades, et need näited ei sobi ei Euroopa eraturvafirmade formaadi ega missioonidega;

Q.  arvestades, et väga oluline on seada prioriteediks õiguskaitseasutuste ja eraturvafirmade vahelist vastastikust mõju, koostööd ja abistamist reguleerivate selgete eeskirjade koostamine;

R.  arvestades, et eraturvafirmadel võiks koostöös ametiasutustega ja nende järelevalve all olla kaalukam osa võitluses piraatluse vastu ja meresõiduohutuse parandamisel, koeri kasutavatel missioonidel, küberkaitses, turvavahendite teadus- ja arendustegevuses, segaseiremissioonidel ning koolitustegevuses; arvestades, et relvastatud eraturvafirmade kasutamine on merendusvaldkonnas tekitanud spetsiifilisi probleeme ning põhjustanud arvukalt inimeste hukkumise ja diplomaatiliste tülidega lõppenud vahejuhtumeid;

Eraturvafirmade kasutamine sõjajõudude toetamiseks välisriikides

1.  märgib, et eraturvafirmadel on tähtis funktsioon riiklike tsiviil- ja sõjaväeasutuste abistamisel, kus nad täidavad võimekuslüngad, mida põhjustab üha kasvav vajadus kasutada sõjajõude välisriikides, ning kui olud lubavad, võivad nad teinekord ka lühikese etteteatamisajaga tegevusse astuda; rõhutab, et erakorralistel juhtudel täidavad eraturvafirmad tekkinud võimekuslüngad, kuid liikmesriigid peaksid siiski püüdma selleks kasutada eeskätt riiklikke relva- ja politseijõudusid; toonitab, et eraturvafirmasid kasutatakse nende riikide välispoliitika elluviimise vahendina;

2.  toonitab, et eraturvafirmad peavad vastuvõtvates riikides ning eeskätt oluliselt erineva kultuuri ja religiooniga riikides tegutsedes pöörama tähelepanu kohalikele tavadele ja harjumustele, et mitte ohustada oma missiooni tulemuslikkust ega võõrduda kohalikust elanikkonnast;

3.  märgib, et riiklike relvajõududega võrreldes võivad eraturvafirmad, eriti kui nad paiknevad asukohariikides, tunda kohalikke olusid ja olla tihtipeale ka odavamad, kuid tuleb tagada, et seda ei saavutataks kvaliteedi arvel; rõhutab seejuures, et kohalike eraturvafirmade teenuste kasutamine nõrkades riikides ja kriisiohtlikes piirkondades võib kahjustada ELi välispoliitika eesmärke, kui see tugevdab teatavaid kohalikke relvarühmitusi, kes võivad konflikti sekkuda; märgib, et tähtis on õiguslikult selgelt eristada eraturvafirmade ning vahetult sõjategevuses osalevate eraviisiliste osapoolte tegevust;

4.  rõhutab, et eraturvafirmadelt ei tohi tellida selliseid teenuseid, mis nõuavad jõu kasutamist ja/või aktiivset osalemist vaenutegevuses, kui see ei toimu enesekaitseks, ning et eraturvafirmadel ei tohiks mitte mingil juhul olla lubatud ülekuulamistest osa võtta või neid läbi viia; rõhutab, et ELi kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas tuleks esmatähtsaks lugeda riiklike relvajõudude tugevdamist, kellele eraturvafirmad võivad olla ainult täienduseks, ilma et neil oleks mingit õigust teha strateegilisi otsuseid; tõstab esile asjaolu, et igasugune eraturvafirmade osalemine sõjalistes operatsioonides peab olema põhjendatud selgelt määratletud eesmärkidega, mida saab mõõdetavate näitajate põhjal kontrollida, sellel peab olema üksikasjalik eelarve ja kindel algus- ja lõppkuupäev ning see peab toimuma range eetikakoodeksi alusel; juhib tähelepanu sellele, et relvajõudude ja turvaüksuste tegevus välisriikides on väga väärtuslik rahu tagamisel ja konfliktide ennetamisel ning samuti sellele järgneva sotsiaalse ülesehitamise ja rahvusliku leppimise jaoks;

5.  rõhutab, et eraturvafirmade kasutamise kulutõhususe põhimõte toob peamiselt lühiajalist kasu, eriti kui ei arvestata mitmete sotsiaal‑majanduslike muutujatega, mistõttu see ei peaks seetõttu muutuma julgeolekuküsimuste puhul peamiseks kriteeriumiks; tuletab meelde, et vastutuse ja järelevalve mehhanismid on väga olulised, kui tahetakse seaduslikkust tagada ning eraturvafirmade kasulikku potentsiaali täielikult realiseerida;

6.  rõhutab, kui tähtis on liikmesriikide parlamentaarne järelevalve eraturvafirmade riikliku kasutamise üle;

Eraturvafirmade kasutamine Euroopa Liidu poolt

7.  märgib, et EL kasutab välisriikides eraturvafirmasid oma delegatsioonide ja töötajate turvamiseks ning oma ühise julgeoleku ja kaitsepoliitika tsiviil- ja sõjaliste missioonide toetamiseks; märgib, et seetõttu mõjutab nende kasutamine vahetult ELi mainet ja kuvandit kolmandate osapoolte silmis, mis teeb neist ELi kohalolu tähtsad komponendid ja mõjutab seda, kuivõrd ELi usaldatakse; nõuab, et komisjon ja nõukogu koostaksid ülevaate selle kohta, kus, millal ja millisel otstarbel on eraturvafirmasid ELi missioonide toetamiseks kasutatud; leiab, et oleks loogiline, kui EL eelistaks oma delegatsioonide julgeolekuga seotud pakkumiskutsetes tegelikult Euroopas asuvaid eraturvafirmasid, kes järgivad Euroopa õigusraamistikku ja maksavad ELis kehtivaid makse;

8.  rõhutab aga, et eelkõige konfliktiohtlikes piirkondades võib eraturvafirmade kasutamisega kaasneda ELi ja eelkõige tema õiguspärasuse seisukohalt negatiivne kõrvalmõju, kui ELi juhuslikult seostatakse konfliktipiirkonna relvarühmitustega, ning relvaintsidentide korral võimendub see mõju veelgi, samuti võib selline mõju kohalikke osapooli tahtmatult tugevdades ohustada desarmeerimist, demobiliseerimist ja taasintegreerimist ning julgeolekusektori reformimist; toob eelkõige esile ohtusid tulenevalt kontrollimatust alltöövõtust, kui näiteks palgatakse kohalikke eraturvafirmasid;

9.  juhib tähelepanu erinevatele tõsistele õiguslikele ja poliitilistele probleemidele seoses sõjaliste ja julgeolekuteenuste praeguste allhanketavadega, eelkõige teenuste ostmisega kohalikelt ettevõtjatelt kolmandates riikides; on veendunud, et liikmesriigid, Euroopa välisteenistus ja komisjon peaksid jõudma kokkuleppele, järgima NATO eeskuju ja sõlmima lepinguid ainult ELi liikmesriikides asuvate eraturvafirmadega;

10.  soovitab seetõttu, et komisjon koostaks sõja- ja julgeolekuvaldkonna teenuseosutajate palkamise, kasutamise ja haldamise jaoks ühtsed eraturvafirmade palkamist käsitlevad suunised, milles selgelt näidatakse, millistele nõuetele peavad eraturvafirmad ELi lepingute saamiseks vastama, ning see peaks asendama praeguse käsitluste paljususe; nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus kasutaksid ühesuguseid suuniseid sõja- ja julgeolekuvaldkonna töövõtjate palkamisel, kasutamisel ja haldamisel kõigis välistegevustes, missioonidel ja operatsioonidel, ELi delegatsioonide tarbeks kõigis riikides ja piirkondades ning läbivaadatud sõjaliste kaupade Euroopa Liidu ühise nimekirja kõigi teenuste jaoks; on seisukohal, et need suunised peaksid põhinema eraturvafirmade tegevuse ja haldamise parimatel rahvusvahelistel tavadel, eeskätt Montreux’ dokumendil ja eraturvateenuste osutajate rahvusvahelisel tegevusjuhendil, ning neis tuleks arvestada, et keerulises kriisijärgses olukorras tuleb kohalikke eraturvafirmasid valida äärmiselt hoolikalt; nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus kasutaksid üksnes eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendi kohaselt sertifitseeritud teenusepakkujaid, nagu seda juba teeb ÜRO, kelle jaoks nimetatud tegevusjuhend on kohustuslik; juhib tähelepanu USA ametiasutuste käsitlusele, mille kohaselt on igale üksikule lepingule kehtestatud täpsed normid ja nõuded, ning kutsub ELi üles seda eeskuju järgima; toonitab, et eraturvafirmadega sõlmitavad lepingud peaksid muu hulgas sisaldama sätteid litsentside ja lubade omamise, töötajaid ja vara käsitlevate andmete, koolituse, relvade seadusliku omandamise ja kasutamise ning firma sisestruktuuri kohta;

11.  nõuab, et ELi rahastatud objektidel ja ELi delegatsioonides oleks kohal mõne ELi turvafirma ELi julgeolekuinspektor, kelle ülesanne oleks tagada osutatavate turvateenuste kvaliteet, kontrollida ja koolitada kohapeal palgatud turvatöötajaid, luua ja pidada häid suhteid kohalike julgeolekujõududega, koostada riskihinnanguid ja olla julgeolekuküsimustes delegatsiooni jaoks esimene kontaktpunkt;

12.  soovitab komisjonil koostada avatud nimekirja töövõtjatest, kes vastavad ELi normidele sellistes küsimustes nagu karistusregistri kannete puudumine, finants- ja majandussuutlikkus, litsentside ja lubade olemasolu ning töötajate kontrollimine; märgib, et ELis eraturvafirmadele kehtestatud normid on väga erinevad, ning on veendunud, et liikmesriigid peaksid püüdma norme ühtlustada; on seisukohal, et kõnealust nimekirja tuleks ajakohastada vähemalt kord kahe aasta jooksul;

13.  rõhutab, et juhul kui EL kasutab eraturvafirmasid kolmandas riigis, millega ta on sõlminud vägede staatuse lepingu, tuleb sellises lepingus alati ära näidata palgatud eraturvafirmad ning konkreetselt selgitada, et asjaomased firmad on vastutavad ELi õiguse alusel;

14.  rõhutab, et ELi kontseptsiooni töövõtjatega seotud abi kohta tuleks tugevdada ja see tuleks muuta liikmesriikide ja ELi institutsioonide jaoks siduvaks; on veendunud, et eelkõige tuleks selles täpsustada lepingutesse lisatavad rangemad normid, näiteks Ameerika Ühendriikide standardite alusel, ning lisada nõue, et konfliktipiirkondades ei tohiks palgata ega alltöövõtjana kasutada ühtegi kohalikku eraturvafirmat; rõhutab, et rahvusvahelistel eraturvafirmadel peaks olema võimalik palgata kohalikke töötajaid, kuid seda vaid üksikisikutena ja ilma vahendajateta, et tagada mõjus kontroll ja mitte lasta konfliktipiirkondades kujuneda kohalikul turvasektoril;

Eraturvafirmade tegevuse reguleerimine

15.  soovitab komisjonil koostada roheline raamat eesmärgiga kaasata kõik era- ja avalike turvateenuste sektori sidusrühmad laialdasse konsultatsiooni ja arutelusse selliste menetluste üle, mille abil tuvastada tõhusama vahetu koostöö võimalused ning sätestada põhilised tegevuseeskirjad ja head tavad; soovitab luua sektoripõhised ELi kvaliteedinormid; soovitab seetõttu enne eraturvafirmade tegevuse mõjusat reguleerimist jõuda selgusele eraturvafirma mõiste osas, kuna sellise mõiste puudumine võib tekitada õiguslünki;

16.  on veendunud, et EL peaks kõigepealt täpselt määratlema asjaomased sõjalised ja turvateenused; nõuab sellega seoses tungivalt, et nõukogu lisaks viivitamatult eraturvafirmade sõjalised ja turvateenused sõjaliste kaupade ühisesse Euroopa Liidu nimekirja;

17.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja tulemusliku ELi reguleerimismudeli, mis võimaldaks:

   vastava direktiiviga ühtlustada liikmesriikide vahelised õiguslikud erinevused;
   ümber hinnata ja seega ka uuesti määratleda nüüdisaegsed avaliku ja erasektori koostöö strateegiad;
   kaardistada ühe või mitme lõppkasutusega ettevõtted;
   tuvastada eraõiguslike sõjaliste ja turvafirmade täpse olemuse ja rolli;
   kehtestada ELis või välisriikides tegutsevatele eraturvateenuste osutajatele ranged normid, kaasa arvatud töötajate nõuetekohane julgeolekualane kontroll ja õiglane tasustamine;
   tagada eraturvafirmade toime pandud nõuete või seaduste rikkumisest teatamine ning muuta võimalikuks nende vastutuselevõtmine välisriikides tegutsemise ajal toime pandud rikkumiste, sealhulgas inimõiguste rikkumiste eest;
   lõimida mudelisse merendusvaldkond, võttes seejuures arvesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) juhtrolli;

18.  märgib, et uued ülemaailmsed reguleerivad raamistikud, näiteks Montreux’ dokument, eraturvateenuste osutajate rahvusvaheline tegevusjuhend ja teised ÜRO raamistikus tehtud reguleerivad algatused näitavad selget edasiminekut, võrreldes vaid kümne aasta taguse reguleerimatusega;

19.  tunnustab ka seda, mida paljud ELi liikmesriigid on, pärast heade tavade sätestamist Montreux’ dokumendis, ära teinud eraturvafirmade tegevuse tulemuslikuks riiklikuks reguleerimiseks;

20.  märgib siiski, et eraturvafirmade tulemuslikkuse hindamist takistab asjaolu, et puudub järjepidev aruandlus nende kasutamise kohta ELi institutsioonide ja liikmesriikide valitsuste poolt; õhutab liikmesriike ja ELi institutsioone esitama sellist teavet järjepidevamalt ja läbipaistvalt, et võimaldada vastavatel eelarveasutustel ja sõltumatutel audiitoritel eraturvafirmade kasutamist nõuetekohaselt hinnata; soovitab, et parlamendid ja vabaühendused peaksid aktiivselt osalema vajalikes hindamisprotsessides, mis on selle valdkonna reguleerimise ja järelevalve jaoks väga olulised;

21.  soovitab komisjonil ja nõukogul luua õigusraamistik, mis kohustaks riiklike õigusaktidega kontrollima sõjaliste ja turvateenuste eksporti, ning anda relvastusalast eksporti käsitlevas ELi aastaaruandes aru liikmesriikide antud sõjaliste ja turvateenuste ekspordilitsentsidest, et suurendada avalikku läbipaistvust ja vastutust;

22.  rõhutab, et eraturvafirmade rahvusvaheline iseloom ning eelkõige nende tegevus maailma kriisipiirkondades võib mõnikord, eriti nõrga kohaliku õigusstruktuuri tingimustes, põhjustada pädevuslünki, mis võivad raskendada ettevõtete ja nende töötajate vastutuselevõtmist nende tegude eest; märgib, et tihtipeale ei laiene eraturvafirmade riiklik reguleerimine välisriikide territooriumile; juhib tähelepanu asjaolule, et eraturvafirmad peavad alati juhinduma seadustest ning alluma nii asukohaliikmesriigi kui ka lepingut sõlmiva liikmesriigi järelevalvele; märgib, et ohutsoonis tekkida võivate, eraturvafirmasid ja ELi teenistujaid puudutavate vaidluste või vahejuhtumite puhul esineb tihtipeale õiguslik vaakum; soovitab seepärast kehtestada ELi töötajate kaitseks eraturvafirmasid kasutavatele ELi institutsioonidele ühtsed ja selged eeskirjad, mis loovad selguse vastutuse küsimustes, kuna see aitaks vältida kaitse puudumist ja karistamatust ning arvestada asukohariigi õigusraamistikuga; lisaks nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus, komisjon ja liikmesriigid palkaksid ainult ELis asuvaid eraturvafirmasid ning kohustaksid neid vahetult ise teenuseid osutama ja mitte kasutama sageli ebakindlate kolmandate riikide kohalikke töövõtjaid;

23.  nõuab seepärast, et ELi ja liikmesriigid kasutaksid oma staatust Montreux’ dokumendi foorumis, et nõuda korrapäraseid ülevaateid selle kohta, kuidas Montreux’ dokumendi osapooled täidavad dokumendis esitatud heade tavade soovitusi; kutsub liikmesriike, kes ei ole veel Montreux’ dokumendiga ühinenud, seda viivitamata tegema; õhutab liikmesriike jagama parimaid tavasid;

24.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid avaldaksid survet rahvusvahelise õiguslikult siduva õigusakti koostamiseks, mis läheks Montreux’ dokumendist kaugemale, reguleerides eraturvafirmade tegevust ja luues võrdsed konkurentsitingimused, et tagada asukohariikidele õigus eraturvafirmade tegevust reguleerida ning võimaldada lepinguosalistel riikidel kaitsta inimõigusi ja vältida korruptsiooni; rõhutab, et selline raamistik peab hõlmama hoiatavaid karistusi rikkumiste eest, rikkujate vastutusele võtmist ja ohvrite tegelikku juurdepääsu õiguskaitsele, samuti loa- ja järelevalvesüsteemi, millega kohustatakse kõiki eraturvafirmasid korraldama sõltumatuid auditeid ning nende töötajaid osalema kohustuslikel inimõigusalastel koolitustel;

25.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, liikmesriigid, Euroopa välisteenistus ja komisjon toetaksid jõuliselt sellise rahvusvahelise konventsiooni koostamist, mille eesmärk oleks luua rahvusvaheline õiguskord eraturvafirmade osutatavate asjaomaste teenuste reguleerimiseks;

26.  avaldab tunnustust Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile (IMO) tema suuniste eest eraõiguslike relvastatud kaitsemeeskondade kasutamise kohta; soovitab komisjonil ja liikmesriikidel jätkata IMOga koostööd nimetatud suuniste kohaldamiseks kogu maailmas;

27.  rõhutab, et üks kõige tõhusamaid eraturvafirmade mõjutamise viise on mõjutamine riigihankeotsuste kaudu; rõhutab seepärast, kui tähtis on teha eraturvafirmadega lepingute sõlmimise tingimuseks parimate tavade (nt läbipaistvus) ülevõtmine ja nende ühinemine eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendiga, mida mõned liikmesriigid on juba rakendanud; märgib seejuures vajadust tõhustada eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendi järgimise mehhanismi ja tagada selle täielik sõltumatus – ainult nii saab see kujuneda usutavaks stiimuliks; märgib, et liikmesriikidest on ainult Rootsi ja Ühendkuningriik eraturvateenuste osutajate rahvusvahelise tegevusjuhendiga ühinenud, ning on veendunud, et EL peaks püüdma panna ka teisi liikmesriike sellega kiiresti ühinema;

28.  märgib, et eraturvafirmadel peaks olema vastutuskindlustus, kuna see muudaks turvateenuste turu stabiilsemaks ja usaldusväärsemaks ning tooks turule ka väiksemad ja keskmise suurusega eraturvafirmad;

29.  rõhutab, et eraturvafirmadega lepingute sõlmimisel tuleks arvesse võtta ja hinnata mitte niivõrd sellega sarnase lepingu käivet, vaid pigem firmade kogemusi ja vaenulikus keskkonnas töötatud aega;

30.  juhib tähelepanu asjaolule, et eraturvafirmad tegelevad lisaks julgeolekuteenuste pakkumisele ka luuretegevusega, mida tuleks selle võimalike mõjude tõttu tõhusalt reguleerida ja kontrollida;

31.  märgib, et ELil ja selle liikmesriikidel on maailma turvateenuste sektoris märkimisväärne mõju tänu sellele, et paljude oluliste osalejate peakorterid asuvad ELis; peab seetõttu eriti oluliseks sõjaliste kaupade ühise Euroopa Liidu nimekirja eelseisvat läbivaatamist, mis võimaldab lisada sinna eraturvafirmade teatavad teenused, mille tulemusena kohaldataks nende firmade välisriikides toimuva tegevuse suhtes ekspordieeskirju ja põhistandardeid;

o
o   o

32.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 94, 28.3.2014, lk 65.
(2) ELT L 216, 20.8.2009, lk 76.
(3) ELT C 181, 19.5.2016, lk 2.
(4) ELT C 24, 22.1.2016, lk 33.


Töötingimused ja ebakindlad töösuhted
PDF 294kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsioon töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta (2016/2221(INI))
P8_TA(2017)0290A8-0224/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti artikleid 151 ja 153,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 5,

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat, eelkõige selle IV jaotist (Solidaarsus),

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuni 1994. aasta direktiivi 94/33/EÜ noorte kaitse kohta tööl(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta(3) (renditöö direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta direktiivi 96/71/EÜ töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega(4) (töötajate lähetamise direktiiv) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist(5) (jõustamisdirektiiv) osalist läbivaatamist,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrust (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I)(6),

–  võttes arvesse oma 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta(7),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda(8),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2016. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta(9),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2016. aasta resolutsiooni sotsiaalse dumpingu kohta Euroopa Liidus(10),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2016. aasta resolutsiooni nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) kohaldamise kohta(11),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(12),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus‑ ja Sotsiaalkomitee arvamust „Töösuhete olemuse muutus ja mõju äraelamist võimaldava töötasu säilitamisele“(13),

–  võttes arvesse deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendavat Euroopa platvormi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi tööhõive‑ ja sotsiaalkomisjoni palvel koostatud 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“(14),

–  võttes arvesse 14. detsembril 2011. aastal avaldatud Euroopa ametipraktika ja õpipoisiõppe kvaliteedihartat,

–  võttes arvesse komisjoni Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2016. aasta sügise kvartaliaruannet (Employment and Social Developments in Europe (ESDE) Quarterly Review for autumn 2016),

–  võttes arvesse komisjoni strateegilist kohustust soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2020,

–  võttes arvesse Eurofoundi 2010. aasta aruannet „Paindlikud töövormid: väga ebatüüpilised töölepingud“,

–  võttes arvesse Eurofoundi 2014. aasta aruannet „Kriisi mõju tööstussuhetele ja töötingimustele Euroopas“(15),

–  võttes arvesse Eurofoundi 2015. aasta aruannet „Uued töövormid“(16),

–  võttes arvesse Eurofoundi 2016. aasta aruannet „Töölepingupettused Euroopa Liidus“(17),

–  võttes arvesse Eurofoundi Euroopa töötingimuste uuringut ja kuuendat Euroopa töötingimuste uuringut – ülevaatearuannet(18),

–  võttes arvesse Eurofoundi koostatud Euroopa töösuhete sõnaraamatut(19),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kehtestatud peamisi tööstandardeid ning selle konventsioone ja soovitusi töötingimuste kohta,

–  võttes arvesse ILO 2006. aasta soovitust R198 töösuhete kohta(20) ning selle sätteid töösuhte olemasolu kindlaksmääramise kohta,

–  võttes arvesse ILO 2011. aasta aruannet ebakindlate töösuhete vastu võitlemise meetmete ja normide kohta(21),

–  võttes arvesse ILO 2016. aasta aruannet mittestandardsete töösuhete kohta maailmas(22),

–  võttes arvesse ILO 2016. aasta aruannet, mis käsitleb sotsiaalse samba loomist suurema lähenemise saavutamiseks Euroopas(23),

–  võttes arvesse ÜRO 2010. aasta üldist soovitust nr 28 osalisriikide põhikohustuste kohta, mis tulenevad ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni artiklist 2,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu soolise võrdõiguslikkuse strateegiat 2014–2017,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A8‑0224/2017),

A.  arvestades, et tekkinud on mittestandardsed, ebatüüpilised tööhõivevormid; arvestades, et viimasel 15 aastal on ELis suurenenud nende inimeste arv, kes töötavad tähtajalise ja osalise tööajaga lepingu alusel; arvestades vajadust tõhusa poliitika järele, mis hõlmaks erinevaid tööhõivevorme ja tagaks töötajate piisava kaitse;

B.  arvestades, et standardsete töösuhete arv on viimase kümne aastaga langenud 62 %‑lt 59 %‑le(24); arvestades, et kui see suundumus jätkub, siis võib juhtuda, et tüüplepinguid kohaldatakse edaspidi ainult väheste töötajate suhtes;

C.  arvestades, et tähtajatud täistööajalepingud moodustavad jätkuvalt ELi töölepingutest suurema osa ning et mõnedes sektorites on standardsete töösuhete kõrval ka ebatüüpilisi tööhõivevorme; arvestades, et ebatüüpiline töö võib avaldada ka negatiivset mõju töö ja eraelu vahelisele tasakaalule tulenevalt mittestandardsest tööajast ning ebaregulaarsetest sissetulekutest ja pensioni sissemaksetest;

D.  arvestades, et eelkõige seoses digiteerimise ja uute tehnoloogiatega tekkivad uued tööhõivevormid hägustavad töösuhte ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise vahelist piiri(25), mis võib põhjustada tööhõive kvaliteedi vähenemist;

E.  arvestades, et mõned uued tööhõivevormid erinevad traditsioonilisest standardsest töösuhtest mitmel eri moel; arvestades, et mõned neist muudavad tööandja ja töötaja vahelist suhet, teised tööstruktuuri ja ‑korraldust ning mõned teevad nii üht kui teist; arvestades, et selle tagajärjel võib suureneda näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, see võib põhjustada töötingimuste halvenemist ja sotsiaalkindlustuse vähenemist, kuid see võib luua ka mitmeid eeliseid; arvestades, et seetõttu on olemasolevate õigusaktide rakendamine äärmiselt oluline;

F.  arvestades, et tuleb tervitada tööhõivemäära tõusu liidus pärast majanduskriisi, kuid et see võib olla osaliselt tingitud ebatüüpiliste lepinguvormide arvu suurenemisest, mis põhjustab suuremat ebakindluse ohtu kui standardne töösuhe; arvestades, et suuremat rõhku tuleks panna töökohtade loomise kvaliteedile;

G.  arvestades, et osalise tööajaga töö määr ei ole kriisist alates kordagi vähenenud ja et täistööajaga töö määr liidu tasandil on endiselt allpool kriisieelset 2008. aasta taset; arvestades, et hoolimata viimaste aastate kasvust jääb tööhõive määr endiselt alla strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgile (75 %) ning liikmesriikide vahel esineb suuri erinevusi;

H.  arvestades, et on oluline eristada uusi tekkivaid tööhõivevorme ning olemasolevaid ebakindlaid töösuhteid;

I.  arvestades, et Euroopa Liit ja liikmesriigid jagavad sotsiaalpoliitika alast pädevust; arvestades, et EL saab selles valdkonnas liikmesriike vaid täiendada ja toetada;

J.  arvestades, et EL saab vastu võtta vaid töötingimuste miinimumnõuded, ilma õiguseta liikmesriikide õigusnorme ühtlustada;

K.  arvestades, et juba on loodud deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendav Euroopa platvorm, mis võimaldab tihedamat piiriülest koostööd ja ühismeetmeid liikmesriikide pädevate asutuste ja muude majandustegevuses osalejate vahel, et võidelda tõhusalt ja tulemuslikult deklareerimata töö vastu;

L.  arvestades, et ebakindlad töösuhted põhjustavad turu killustumist ja suurendavad sissetulekute ebavõrdsust;

M.  arvestades, et siiani puudub ebakindla töösuhte ühtne määratlus; arvestades, et selline määratlus tuleks töötada välja tihedas koostöös sotsiaalpartneritega; arvestades, et töölepingu liik iseenesest ei ennusta ebakindla töösuhte ohtu, vaid vastupidi – selline oht sõltub paljudest eri teguritest;

N.  arvestades, et standardne töösuhe võib tähendada regulaarset täistööajaga või vabatahtliku osalise tööajaga tööd tähtajatu töölepingu alusel; arvestades, et igal liikmesriigil on omad seadused ja tavad, millega sätestatakse töötingimused, mida kohaldatakse erinevat liiki töölepingute ja praktika suhtes; arvestades, et puudub üldtunnustatud standardse töösuhte määratlus;

O.  arvestades, et hiljutised esindatusega seotud probleemid, mis on tingitud sotsiaalpartnerite organisatsioonide nõrkustest teatavates sektorites või mõnedest sotsiaalpartnerite rolli piiravatest reformidest eri Euroopa riikides, avaldavad tugevat mõju kõigile töösuhetele;

P.  arvestades, et ebakindlad töösuhted avaldavad mõnes sektoris, näiteks põllumajanduses, ehituses ja kunsti valdkonnas, ebaproportsionaalselt suurt mõju; arvestades, et ebakindlad töösuhted on viimastel aastatel levinud ka teistesse sektoritesse, nagu lennundus ja hotellimajandus(26);

Q.  arvestades, et hiljutiste uuringute andmetel on keskmise kvalifikatsiooniga füüsilise töö tegijatel ja madala kvalifikatsiooniga töötajatel vähem sissetulekuid, väljavaateid ja madalam töökvaliteet; arvestades, et nad puutuvad sagedamini kokku keskkonna- ja tööalaste ohtudega ning neil on kehvem füüsiline ja vaimne tervis(27);

R.  arvestades, et naised moodustavad ELi tööjõust 46 % ning nad on eriti haavatavad tööga seotud ebakindluse suhtes tulenevalt diskrimineerimisest, sh palga valdkonnas, ning arvestades, et naised teenivad ELis umbes 16 % vähem kui mehed; arvestades, et naised töötavad tõenäolisemalt kui mehed osalise tööajaga, tähtajaliste või madala sissetulekuga lepingute alusel ning seetõttu varitseb neid suurem ebakindluse oht; arvestades, et sellised töötingimused vähendavad sissetulekut ja kaitset nii palkade, pensionide kui ka sotsiaaltoetuste vallas kogu elu jooksul; arvestades, et mehed töötavad tõenäolisemalt kui naised tähtajatu ja täiskohaga lepingu alusel; arvestades, et mittevabatahtlik osalise tööajaga töö, näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine ja deklareerimata töö puudutab eriti naisi(28);

S.  arvestades, et tööhõive määr ELis on meeste puhul kõrgem kui naistel; arvestades, et peamised põhjused, miks naised lahkuvad tööturult, on vajadus hoolitseda laste või eakate eest, nende enda haigus või töövõimetus või muud isiklikud ja perekondlikud kohustused; arvestades, et naised puutuvad sageli kokku diskrimineerimise ja takistustega, mis on seotud nende olemasoleva või potentsiaalse emadusega; arvestades, et ülalpeetavate lastega üksikemadel on eriti suur ebakindluse oht;

T.  arvestades, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on põhiõigus, mis eeldab võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise tagamist kõigis eluvaldkondades, ja arvestades, et poliitika, mille eesmärk on tagada selline võrdsus, aitab kaasa arukale ja jätkusuutlikule majanduskasvule;

U.  arvestades, et paljudel töötajatel, kellel on ebakindlad töösuhted või kes on töötud, ei ole õigust vanemapuhkusele;

V.  arvestades, et noori töötajaid ähvardab suurem oht sattuda ebakindlasse töösuhtesse; arvestades, et tõenäosus olla mitmekordselt ebasoodsas olukorras on alla 25 aasta vanustel töötajatel kaks korda suurem kui töötajatel, kes on 50‑aastased või vanemad(29);

I.Inimväärse töö nimel töötingimuste ja ebakindlate töösuhetega tegelemine

1.  palub liikmesriikidel töösuhte olemasolu kindlakstegemisel võtta arvesse järgmisi ILO näitajaid:

   tööd tehakse vastavalt juhistele ja teise osapoole kontrolli all;
   see hõlmab töötaja integreerimist ettevõtte korraldusse;
   seda tehakse üksnes või peamiselt teise isiku huvides;
   seda peab töötaja tegema isiklikult;
   seda tehakse konkreetse tööaja jooksul või töökohas, mille on kindlaks määranud või milles on kokku leppinud töö tellinud osapool;
   see on teatava kestusega ja sel on teatav järjepidevus;
   see nõuab töötaja kättesaadavust või tähendab seda, et töö tellinud osapool tagab töötamiseks vahendid, materjalid ja seadmed;
   töötajale makstakse perioodiliselt tasu, mis kujutab tema ainust või peamist sissetulekuallikat, ning võib esineda ka mitterahalise tasu (nt söök, eluase või transport) maksmist;
   töötajale on ette nähtud hüvitised, näiteks iganädalased puhkepäevad ja iga‑aastane puhkus;

2.  võtab teadmiseks Eurofoundi ebatüüpilise tööhõive määratluse, mis viitab töösuhetele, mis ei vasta ühe tööandjaga pikaks ajaks sõlmitud täiskohaga, regulaarse ja tähtajatu töölepingu standardsele või tüüpilise mudelile(30); toonitab, et mõisteid „ebatüüpiline“ ja „ebakindel“ ei saa kasutada sünonüümidena;

3.  mõistab ebakindla töösuhte all sellist tööhõivevormi, mille puhul ei järgita ELi, rahvusvahelisi ja riiklikke standardeid ning seadusakte ja/või mis ei paku piisavaid vahendeid inimväärseks eluks või piisavaks sotsiaalkaitseks;

4.  märgib, et mõnede ebatüüpiliste tööhõivevormidega võib kaasneda suurem ebakindluse ja kindlustamatuse oht, näiteks mittevabatahtliku osalise tööajaga töö, tähtajalise töölepinguga töö, nulltunnilepingute ning tasustamata praktika ja tööalase väljaõppe puhul;

5.  usub kindlalt, et tööturu paindlikkus ei tähenda töötajate õiguste kahjustamist tootlikkuse ja konkurentsivõime nimel, vaid seda, et leitakse õige tasakaal töötajate kaitse ning üksikisikutele ja tööandjatele antud võimaluse vahel leppida kokku tööviisides, mis sobivad mõlema poole vajadustega;

6.  märgib, et ebakindluse oht sõltub lepingu liigist, aga ka järgmistest teguritest:

   vähene või puuduv töökohakindlus töö ajutise olemuse tõttu, näiteks mittevabatahtliku ja sageli vähese tähtsusega osalise tööajaga lepingute ning mõnedes liikmesriikides ka määratlemata tööaja ja töökohustuste korral, mis muutuvad vastavalt nõudetööle;
   algeline kaitse töölepingu ülesütlemise vastu ning piisava sotsiaalkaitse puudumine vallandamise korral;
   ebapiisav tasu, mis ei võimalda inimväärset äraelamist;
   puuduvad või piiratud sotsiaalkaitseõigused või hüved;
   puuduv või piiratud kaitse diskrimineerimise kõigi vormide vastu;
   puuduvad või piiratud väljavaated tööturul edasijõudmiseks või karjääri arendamiseks ja koolituseks;
   madal kollektiivsete õiguste tase ja piiratud õigus kollektiivsele esindatusele;
   töökeskkond, mis ei vasta tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuetele(31);

7.  tuletab meelde ILO inimväärse töö määratlust, milles on märgitud, et „inimväärne töö on töö, mis on tootlik ja tagab rahuldava sissetuleku ja turvalisuse töökohal ning sotsiaalkaitse, paremad väljavaated isikuarenguks ja sotsiaalseks lõimumiseks, inimestele vabaduse väljendada oma huvisid, organiseeruda ja osaleda otsustes, mis mõjutavad nende elu, ja kõigile naistele ja meestele võimaluste ning kohtlemise võrdsuse“(32); soovitab ILO‑l lisada kõnealusesse määratlusse ka „äraelamist võimaldava sissetuleku“; julgustab komisjoni ja liikmesriike tööhõivealaste õigusaktide läbivaatamisel või koostamisel tuginema sellele määratlusele;

8.  tuletab meelde, et ebakindla töö vastaste heade tavade eduteguriteks on tugev õiguslik alus, sotsiaalpartnerite ja töönõukogude kaasamine töökohal, koostöö asjaomaste sidusrühmadega, paindlikkuse ja julgeoleku tasakaalustamine, valdkondlik lähenemine, madal halduskoormus tööandjate jaoks, tööinspektsioonidepoolne jõustamine ning teadlikkuse parandamise kampaaniad;

9.  märgib, et ILO inimväärse töö tegevuskava konkreetne eesmärk on tagada töökohtade loomine, õiguste järgimine töökohal, sotsiaalkaitse, sotsiaalne dialoog ja sooline võrdõiguslikkus; rõhutab, et inimväärne töö peaks konkreetselt hõlmama järgmist:

   äraelamist võimaldav töötasu, tagades ka õiguse ühinemisvabadusele;
   kollektiivlepingud vastavalt liikmesriikide tavadele;
   töötajate osalemine ettevõtet puudutavates küsimustes vastavalt liikmesriikide tavadele;
   austus kollektiivläbirääkimiste vastu;
   töötajate võrdne kohtlemine samas töökohas;
   töötervishoid ja tööohutus;
   sotsiaalkindlustus töötajale ja tema ülalpeetavatele;
   sätted töö- ja puhkeaja kohta;
   kaitse vallandamise vastu;
   juurdepääs koolitusele ja elukestvale õppele;
   kõigi töötajate töö- ja eraelu tasakaalu toetamine; rõhutab, et nende õiguste tagamiseks on ülioluline parandada ka töö‑ ja sotsiaalõiguse rakendamist;

10.  märgib, et paljud tegurid, näiteks digiteerimine ja automatiseerimine, põhjustavad töö laadi muutumist, sh uute tööhõivevormide laiemat levikut; märgib sellega seoses, et uued töövormid võivad nõuda uusi, reageerivaid ja proportsionaalseid norme, tagamaks, et kõik tööhõivevormid oleksid kaetud;

11.  kordab seoses digitöökohtadega, et digitaalsete platvormide töötajatele ja muudele vahendajatele peavad olema tagatud piisav tervise- ja sotsiaalkindlustus ning ‑kaitse;

12.  rõhutab, et digiteerimist ei tohi käsitleda üksnes töökohtade kadumist soodustava tegurina, ja toob pigem esile selle pakutavaid võimalusi isiklike oskuste arendamise ja parandamise valdkonnas;

13.  rõhutab, et IKT sektoris on 2020.  aastal eeldatavalt 756 000 vaba töökohta, mis osutab vajadusele parandada Euroopa tööjõu digioskusi;

14.  rõhutab, et majanduskriis on põhjustanud ELis rändevooge, mis on toonud esile olemasolevad takistused isikute vabale liikumisele liikmesriikide vahel ning diskrimineerimise kodakondsuse alusel, põhjustades ELi kodanikele tööga seotud ebakindlust;

15.  rõhutab, et ebakindlad töötingimused, sh deklareerimata töö ja näiline füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, avaldavad pikaajalist mõju vaimsele ja füüsilisele tervisele ning võivad seada töötajad suuremasse vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja põhiõiguste halvenemise ohtu;

16.  rõhutab, et väga lühikeste töölepingutega töötajad puutuvad oma töö füüsilistes aspektides kõige enam kokku ebasoodsate tingimustega; toonitab, et kombinatsioon töökohaga seotud ebakindlusest ja tööaja üle kontrolli puudumisest seostub sageli stressiga seotud kutseohtudega;

17.  rõhutab, et teatavates majandussektorites kasutatakse paindlikke või ebatüüpilisi töösuhteid nii sageli, et seda võib pidada väärkasutamiseks;

18.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama meetmeid, millega suurendatakse töötajate, praktikantide ja õpipoiste mõjuvõimu sotsiaalse dialoogi tugevdamise ja kollektiivläbirääkimiste edendamise kaudu, kindlustades, et kõigile töötajatele sõltumata nende staatusest on tagatud ühinemis- ja kollektiivläbirääkimiste õigus ning et nad saavad neid kasutada vabalt ja kartmata otseseid või kaudseid tööandjapoolseid karistusi;

19.  rõhutab sotsiaalpartnerite tähtsust töötajate õiguste tagamisel, inimväärsete töötingimuste, inimväärse palga ja sissetuleku kindlaksmääramisel kooskõlas liikmesriikide õigusaktide ja tavadega ning tööandjate ja töötajate konsulteerimisel ja juhendamisel;

20.  nõuab, et liikmesriigid tihedas koostöös sotsiaalpartneritega toetaksid ametialast arengut, hõlbustades kohanemist uute olukordadega, millesse üksikisik võib oma elu jooksul sattuda, eelkõige elukestva kutseõppe, piisavate töötushüvitiste, sotsiaalõiguste ülekantavuse ning aktiivse ja tõhusa tööturupoliitika abil;

21.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada tõhus kaitse ning kindlustada võrdne sissetulek mees‑ ja naistöötajatele, kes teevad tööd töösuhte alusel, kasutades selleks terviklikku poliitilist lahendust, mille eesmärk on piirata ebakindlat tööhõivet ning tagada kutsealane areng ja nõuetekohane sotsiaalkindlustus;

22.  toonitab liikmesriikide tööinspektsioonide tähtsust ning rõhutab, et need peaksid oma tegevuses keskenduma töötingimuste, töötervishoiu ja tööohutuse järelevalve, nõuetele vastavuse kontrollimise ja nende parandamise eesmärgile ning võitlusele ebaseadusliku või deklareerimata töö vastu, samuti et neid ei tohiks mingil juhul kuritarvitada rände kontrollimise vahendina; juhib tähelepanu kõige haavatavamas olukorras olevate töötajate diskrimineerimise ohule ning mõistab rangelt hukka ettevõtjad, kes võtavad rändajaid tööle ilma neile täielikke õigusi ja hüvitisi tagamata ning nendest teavitamata; kutsub seetõttu liikmesriike üles eraldama tööinspektsioonidele piisavad vahendid, mis võimaldaks neil tagada tõhusa järelevalve;

II.Ettepanekud

23.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tegeleda ebakindla tööhõive, sh deklareerimata töö ja näilise füüsilisest isikust ettevõtjana töötamisega, tagamaks, et kõik töölepingute liigid pakuksid inimväärseid töötingimusi ja nõuetekohast sotsiaalkaitset vastavalt ILO inimväärse töö tegevuskavale, ELi lepingu artiklile 9, ELi põhiõiguste hartale ning Euroopa sotsiaalhartale;

24.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võitlema kõigi ebakindlat tööhõivet suurendavate tavadega, aidates seeläbi saavutada strateegia „Euroopa 2020“ vaesuse vähendamise eesmärki;

25.  palub liikmesriikidel parandada töö kvaliteeti mittestandardsetel töökohtadel, tagades sotsiaalkaitse, miinimumpalga taseme ning koolitusele ja arenguvõimalustele juurdepääsu osas vähemalt miinimumstandardid; rõhutab, et samal ajal tuleks säilitada sisenemisvõimalused tööturule;

26.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et riiklikud sotsiaalkindlustussüsteemid täidaksid oma eesmärki ka siis, kui tegemist on uute tööhõivevormidega;

27.  palub komisjonil hinnata digiteerimise kontekstis loodavaid uusi tööhõivevorme; nõuab eelkõige hinnangut tööturu vahendajate ning internetiplatvormide õiguslikule staatusele ja nende vastutusele; palub komisjonil vaadata läbi nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiiv 91/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhte tingimustest(33) (kirjaliku tõendi direktiiv), et võtta arvesse uusi tööhõivevorme;

28.  rõhutab võimalusi, mida pakub jagamismajandus eelkõige seoses uute töökohtadega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama jagamismajanduse tulemusel loodavaid uusi võimalikke tööhõivenorme; rõhutab, et on vaja töötajate tõhusamat kaitset selles sektoris nende staatuse läbipaistvuse suurendamise, nendele tagatava teabe ja diskrimineerimiskeelu kaudu;

29.  palub komisjonil jätkata töötajate lähetamise direktiivi sihipärast läbivaatamist ning vaadata läbi ajutiste töötajate direktiiv, et tagada sotsiaalsed põhiõigused kõigile töötajatele, sh võrdne töötasu samaväärse töö eest samas kohas;

30.  rõhutab vajadust avaliku ja erasektori investeeringute järele, et edendada eelkõige neid majandussektoreid, mis tõotavad suurimat mitmekordistavat mõju, et edendada normide ühtlustamist rangemate suunas, liidu sotsiaalset ühtekuuluvust ja inimväärsete töökohtade loomist; rõhutab sellega seoses vajadust toetada VKEsid ja idufirmasid;

31.  rõhutab vajadust võidelda deklareerimata töö vastu, sest see vähendab maksu- ja sotsiaalkindlustustulu ning tekitab ebakindlaid ja viletsaid töötingimusi ning ebaõiglast konkurentsi töötajate vahel; väljendab heameelt deklareerimata tööga tegelemise alast koostööd edendava Euroopa platvormi loomise üle;

32.  märgib, et arvestades nende töötajate ja eriti noorte suurt arvu, kes tööd otsides lahkuvad oma päritoluriigist mõnda teise liikmesriiki, tuleb kiiresti välja töötada asjakohased meetmed, et tagada kõigile sotsiaalkaitse ja tööõiguste kaitse; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles parandama veelgi ELi tööjõu liikuvust, kaitstes samal ajal võrdse kohtlemise põhimõtet, palgataset ja sotsiaalseid norme ning tagades sotsiaalõiguste täieliku ülekantavuse; kutsub iga liikmesriiki üles kujundama sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat selliselt, et ühesuguse töö eest oleksid kõigile tagatud võrdsed õigused ja võrdne tasu;

33.  märgib murelikult kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivlepingute ulatuse vähenemist; palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada strateegilisi meetmeid, mis käsitlevad kõigi töötajate hõlmamist kollektiivlepingutega, kindlustades ja suurendades samal ajal ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide rolli;

34.  tunnistab sotsiaalpartnerite etendatud olulist rolli seoses liidu direktiividega osalise tööajaga töö, tähtajaliste töölepingute ja ajutise töö kohta ning julgustab komisjoni koostöös sotsiaalpartneritega reguleerima uusi tööhõivevorme, kui see osutub vajalikuks; palub Eurofoundil uurida, kuidas sotsiaalpartnerid arendavad strateegiaid töö kvaliteedi tagamiseks ja ebakindla tööhõive piiramiseks;

35.  palub komisjonil ja liikmesriikidel oma vastavate pädevuste raames tagada, et füüsilisest isikust ettevõtjatele, keda peetakse juriidilises mõttes ühe töötajaga ettevõteteks, oleks tagatud kollektiivläbirääkimiste õigus ja ühinemisõigus;

36.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivile 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta(34) (tööaja direktiiv) on igal töötajal õigus maksimaalse tööaja piirangule, igapäevastele ja -nädalastele puhkeaegadele ja iga-aastasele palgalisele puhkusele; rõhutab vajadust tagada, et neid õigusi kohaldatakse kõigi töötajate, sh nõudetööd tegevate töötajate, vähese tähtsusega osalise tööajaga tööd tegevate töötajate ning rahvatöö tegijate suhtes; tuletab meelde, et tööaja direktiiv kujutab endast tervishoiu ja ohutuse meedet; nõuab nende Euroopa Kohtu otsuste jõustamist, mis kinnitavad, et töökohal valves oldud aeg on tööaeg ning sellele peab järgnema korvav puhkeaeg;

37.  tuletab meelde, et vähese tähtsusega osalise tööajaga tööd iseloomustavad väiksem töökohakindlus, vähem karjäärivõimalusi, vähem tööandjate tehtavaid investeeringuid koolitusse ning madala töötasu suurem osakaal; palub komisjonil ja liikmesriikidel julgustada meetmete võtmist, mis toetaksid pikemaid tööpäevi nende jaoks, kes soovivad rohkem töötada;

38.  tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale on igaühel õigus juurdepääsuks kutseharidusele ja elukestvale õppele; palub liikmesriikidel tagada, et kutse- ja täiendõpe on ka ebatüüpilistes töösuhetes töötajatele kättesaadavad; tuletab meelde, et oskuste täiendamise meetmed on kiirelt muutuvas digitaalmajanduses eriti olulised; tuletab meelde, et oskuste puudused ja nõudlusele mittevastavus etendavad oma rolli tööpuuduse kõrges tasemes; väljendab heameelt hiljutiste algatuste üle võidelda oskuste puuduste vastu;

39.  nõuab oskuste garantiid kui uut õigust igaühele omandada mis tahes eluetapis 21. sajandi jaoks hädavajalikke oskusi, sealhulgas kirja‑ ja arvutusoskust, digi‑ ja meediakirjaoskust, kriitilist mõtlemist, sotsiaalseid oskusi ning rohelise ja ringmajanduse jaoks vajalikke oskusi, võttes arvesse tekkivaid tööstusharusid ja peamise majanduskasvu sektoreid; see garantii pakub abikätt ebasoodsas olukorras inimestele, kaasa arvatud puudega inimestele, varjupaigataotlejatele, pikaajalistele töötutele ja muudele alaesindatud rühmadele; rõhutab, et haridussüsteemid peaksid olema kaasavad, tagama kvaliteetse hariduse õiglaselt kogu rahvale, vastama tööturu vajadustele, võimaldama inimestel olla aktiivsed Euroopa kodanikud ja valmistama neid ette, et nad oleksid võimelised õppima ja kohanema kogu elu vältel, vastates ühiskonna ja tööturu vajadustele;

40.  rõhutab, et liikmesriikide meetmed tuleks välja töötada ja neid tuleks rakendada kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavadega, konsulteerides ja tihedas koostöös tööandjate ja töötajate organisatsioonidega;

41.  tuletab meelde, et ebakindel tööhõive mitte ainult ei kahjusta üksikisikut, vaid toob ka ühiskonnale kaasa märkimisväärseid kulusid saamata maksutulu ja pikemas perspektiivis suuremate avalike kulutustena, samuti toetusena neile, kes kannatavad sissetuleku kaotuse ja raskete töötingimuste pikaajalise mõju tõttu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama tähtajatute töölepingute kasutamist ning parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, et piirata ebakindlat tööhõivet;

42.  tuletab meelde, et varimajanduses töötajaid ähvardab eriti suur ebakindla töö oht; palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta vastu selle rühma jaoks kohandatud poliitikameetmeid, mis neid kaitseksid, lahendades nende probleeme sõltumata nende elanikustaatusest;

43.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võidelda deklareerimata töö, näiliselt füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ja mis tahes vormis ebaseaduslike tööhõivetavade vastu, mis õõnestavad töötajate õigusi ja sotsiaalkindlustussüsteeme; kordab oma seisukohta, et nulltunnilepingute vältimist tuleks arvestada kõigis edaspidistes tööhõivepoliitikates;

44.  rõhutab, et ebakindla tööhõive all kannatavad peamiselt kõige haavatavamad töötajaid, keda ähvardab diskrimineerimise, vaesuse ja tõrjutuse oht; tuletab eriti meelde, et puude, teistsuguse etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste omamine või naiseks olemine suurendab ebakindlate töötingimustega kokkupuutumise ohtu; mõistab hukka kõik ebakindla tööhõive vormid, sõltumata nende lepingulisest seisundist;

45.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada tõhus kaitse kaitsetumatele töötajatele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tõhusaid meetmeid, et võidelda naiste diskrimineerimise vastu tööturul, pöörates eelkõige tähelepanu töö- ja eraelu tasakaalule ning soolise palgalõhe kaotamisele; palub, et komisjon hindaks, kas direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes sobib ka uutele tööhõivevormidele;

46.  palub komisjonil ja liikmesriikidel hinnata kõiki ebakindla töö aspekte käsitlevaid õigusakte seoses nende soolise mõjuga; peab vajalikuks käsitleda seadusandlikke ja muid kui seadusandlikke meetmeid ebakindlat tööd tegevate naiste vajaduste seisukohast, kuna vastasel juhul jätkub juba niigi üleesindatud rühma liigne kahjustamine;

47.  leiab, et mitte mingil juhul ei tohi tööturu paindlikkuse nõue viia selleni, et naised oleksid jätkuvalt üleesindatud ebatüüpilistel töökohtadel ja ebakindla tööhõiveseisundiga inimeste hulgas;

48.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jälgida töökiusamist ja tegeleda selle küsimusega, sh rasedate töötajate ahistamist või mistahes ebasoodsat olukorda pärast rasedus- ja sünnituspuhkuselt naasmist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid rasedus- ja lapsehooldusõigusi käsitlevaid õigusakte, et naiste emadus tööelu jooksul ei kahjustaks nende pensioniõigusi, ja nõuaksid nende järgimist; rõhutab, et sünnituspuhkusega peavad kaasnema tõhusad meetmed, mis kaitsevad rasedate ja vastsete emade, rinnaga toitvate emade ja üksikemade õigusi, kajastades ILO ja Maailma Terviseorganisatsiooni soovitusi;

49.  kordab oma nõudmist, et kõik inimesed kõigis töösuhetes ja kõik füüsilisest isikust ettevõtjad peaksid saama koguda hüvitisi, mis tagavad sissetulekukindluse sellistes olukordades nagu töötus, terviseprobleemid, vanadus, karjäärikatkestused lapsehoolduseks ja muudel hooldusest tingitud põhjustel või koolituseks;

50.  palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada kõigile noortele inimväärsetel töötingimustel esimese töökogemuse omandamise võimalused, nagu nt praktika, õpipoisiõpe või noortegarantii pakutavad võimalused; julgustab liikmesriike võtma vastu ja rakendama praktika, väljaõppe ja õpipoisiõppe puhul kvaliteediraamistikku, mis tagab töötajate õigused ja noortele mõeldud töökogemuse omandamise võimaluste haridusliku eesmärgi;

51.  kutsub eeskätt komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et võidelda ebakindla tööhõive vastu noorte hulgas; rõhutab, kui oluline on see, et komisjon rakendaks seoses sellega noortegarantiid;

52.  soovitab liikmesriikidel tagada, et kõigi vanuserühmade noortel oleks juurdepääs tasuta kvaliteetsele riiklikule haridusele, eelkõige kõrgematele haridus- ja koolitustasemetele, sest on leitud, et väljaõppe taseme tõstmine aitab vähendada naiste ja meeste tööalast ebavõrdsust;

53.  rõhutab, et kui komisjon ja liikmesriigid kasutaksid kitsamalt määratletud „töövõtja“ mõiste asemel ILO kohast „töötaja“ mõistet, võiks see aidata paremini mõista ja kohaldada aluspõhimõtteid ja -õigusi töökohal;

54.  palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada ettevõtlust ja ühistuliikumist mitme teenuse ettevõtete ning tekkiva jagamismajanduse ja digitaalplatvormide sektori töötajate hulgas, et vähendada ohtu, mida need ärimudelid võivad põhjustada töötajate õigustele ja töötingimustele;

55.  rõhutab, et põllumajanduses on lühiajalised lepingud seotud põllumajandustegevuse hooajalisusega; nõuab austust selle olulise loodusliku piirangu vastu, säilitades põllumajandustootjate jaoks võimaluse värvata töötajaid hooajapõhiselt ning säästes neid tööjõu värbamise ja haldamisega seotud täiendavast halduskoormusest;

56.  kutsub komisjoni üles edendama ja suurendama teadlikkust hooajatöötajate õigustest ning kutsub liikmesriike üles reguleerima hooajatööliste sotsiaalset ja õiguslikku positsiooni, et kaitsta nende töötervishoiu-, tööohutuse- ja hügieenitingimusi, ning tagama neile sotsiaalkindlustuse, järgides Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/36/EL (kolmandate riikide kodanike hooajatöötajatena riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste kohta)(35) artikli 23 sätteid, sealhulgas neid, mis käsitlevad võrdset tasu ja võrdset sotsiaalset kaitset; rõhutab vajadust anda kõigile hooajatöötajatele põhjalikku teavet nende töö- ja sotsiaalkindlustusõiguste, sealhulgas pensioniõiguste kohta, võttes samuti arvesse hooajatöö piiriülest mõõdet;

o
o   o

57.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) EÜT L 216, 20.8.1994, lk 12.
(2) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.
(3) ELT L 327, 5.12.2008, lk 9.
(4) EÜT L 18, 21.1.1997, lk 1.
(5) ELT L 159, 28.5.2014, lk 11.
(6) ELT L 177, 4.7.2008, lk 6.
(7) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 1.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0321.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0059.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0346.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0360.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.
(13) ELT C 303, 19.8.2016, lk 54.
(14) www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/.../IPOL_STU(2016)587285_EN.pdf.
(15) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1398en.pdf
(16) https://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1461en.pdf
(17) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1639en.pdf
(18) http://www.eurofound.europa.eu/sites/default/files/ef_publication/field_ef_document/ef1634en.pdf
(19) https://www.eurofound.europa.eu/observatories/eurwork/industrial-relations-dictionary
(20) http://www.ilo.org/dyn/normlex/en/f?p=NORMLEXPUB:12100:0::NO::P12100_INSTRUMENT_ID:312535.
(21) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---ed_dialogue/---actrav/documents/meetingdocument/wcms_164286.pdf.
(22) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---dcomm/---publ/documents/publication/wcms_534496.pdf.
(23) http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/---dgreports/---dcomm/---publ/documents/publication/wcms_490959.pdf.
(24) Täistööajaga alaline töö moodustab kogu Euroopa Liidu tööhõivest 59 %, füüsilisest isikust ettevõtja töö palgalise tööjõuga 4 %, vabakutseline töö 11 %, ajutine töö 1 %, tähtajaline töö 7 %, väljaõpe ja praktika 2 %, vähese tähtsusega osalise tööajaga töö (vähem kui 20 tundi nädalas) 9 % ja osalise tööajaga alaline töö 7 %.
(25) Vt ILO 2016. aasta aruannet, mis käsitleb sotsiaalse samba loomist suurema lähenemise saavutamiseks Euroopas.
(26) Vt 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“.
(27) Eurofoundi 2014. aasta uuring „Kutseprofiilid töötingimuste uuringus: mitmeti ebasoodsas seisus kutsealade kindlakstegemine“
(28) Vt 2016. aasta uuringut „Ebakindlad töökohad Euroopas: mustrid, suundumused ja poliitilised strateegiad“.
(29) Eurofoundi 2014. aasta uuring „Kutseprofiilid töötingimuste uuringus: mitmeti ebasoodsas seisus kutsealade kindlakstegemine“
(30) Vt: https://www.eurofound.europa.eu/observatories/eurwork/industrial-relations-dictionary/atypical-work
(31) Vt Euroopa Parlamendi 19. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni ebakindlates töösuhetes naiste kohta.
(32) ILO 14. novembri 2016. aasta aruanne mittestandardsete töösuhete kohta maailmas.
(33) EÜT L 288, 18.10.1991, lk 32.
(34) ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.
(35) ELT L 94, 28.3.2014, lk 375.

Õigusalane teave