Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 12. september 2017 - StrasbourgLõplik väljaanne
Marie-Christine Boutonnet’ puutumatuse äravõtmise taotluse kohta
 Simon Busuttili nimetamine ELi toimimise lepingu artikli 255 alusel loodud komitee liikmeks
 ELi ja Islandi vaheline põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste kaitset käsitlev leping ***
 ELi ja Islandi vaheline lisasoodustusi põllumajandustoodetega kauplemisel käsitlev leping ***
 Vahendusmenetluse direktiivi kohaldamine
 Frantsiisimise toimimine jaemüügisektoris
 Euroopa kosmosestrateegia
 Akadeemiline täiendusharidus ja kaugõpe kui Euroopa elukestva õppe strateegia osa
 Siseveeteede ja autovedude sektorit käsitlevate aegunud õigusaktide kehtetuks tunnistamine ***I
 Internetiühenduse edendamine kohalikes kogukondades ***I
 Gaasivarustuskindluse tagamise meetmed ***I
 Vaalapüük Norras
 ELi ühinemine Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga
 Rahvusvahelise kaubanduse ja ELi kaubanduspoliitika mõju ülemaailmsetele väärtusahelatele

Marie-Christine Boutonnet’ puutumatuse äravõtmise taotluse kohta
PDF 319kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta otsus Marie-Christine Boutonnet’ puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2017/2063(IMM))
P8_TA(2017)0317A8-0259/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 14. aprillil 2017 Prantsuse Vabariigi justiitsministeeriumi poolt Pariisi apellatsioonikohtu peaprokuröri taotlusel edastatud ja 26. aprillil 2017 täiskogu istungil teatavaks tehtud taotlust Marie-Christine Boutonnet’lt parlamendiliikme puutumatuse äravõtmiseks seoses Pariisi piirkonnakohtu („pôle financier“) eeluurimiskohtunike menetluses oleva kohtuasjaga, mis puudutab kohtulikku uurimist, muuhulgas usalduse kuritarvitamise asjus seoses nimeliselt teada oleva isikuga sõlmitud parlamendiliikme assistendi lepingu alusel saadud rahaliste vahenditega,

–  olles vastavalt kodukorra artikli 9 lõikele 6 Marie-Christine Boutonnet’d asendanud Jean-François Jalkhi ära kuulanud,

–  võttes arvesse protokolli (nr 7) (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) artiklit 9 ning otsestel ja üldistel valimistel Euroopa Parlamendi liikmete valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti artikli 6 lõiget 2,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. mai 1964. aasta, 10. juuli 1986. aasta, 15. ja 21. oktoobri 2008. aasta, 19. märtsi 2010. aasta, 6. septembri 2011. aasta ja 17. jaanuari 2013. aasta otsuseid(1),

–  võttes arvesse Prantsuse Vabariigi põhiseaduse artiklit 26,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 5 lõiget 2, artikli 6 lõiget 1 ja artiklit 9,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0259/2017),

Α.  arvestades, et Pariisi piirkonnakohtu eeluurimiskohtunikud on palunud Marie-Christine Boutonnet’lt parlamendiliikme puutumatuse ära võtta, et kuulata ta ära seoses kahtlustatava kuriteoga;

Β.  arvestades, et vastavalt protokolli (nr 7) (Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta) artiklile 9 on Euroopa Parlamendi liikmetel „oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel“;

C.  arvestades, et Prantsusmaa põhiseaduse artiklis 26 on sätestatud: „Ühtki parlamendiliiget ei saa raske kuriteo või muu süüteo eest vahistada ega muul moel tema vabadust võtta või piirata ilma selle parlamendikoja juhatuse nõusolekuta, mille liige ta on. Selline nõusolek ei ole vajalik raskelt kuriteolt või süüteolt tabamise või lõpliku süüdimõistva kohtuotsuse korral.“;

D.  arvestades, et eeluurimiskohtunikud on seisukohal, et esialgse uurimise ja kohtuliku juurdluse käigus tehtud uurimised näitavad, et Euroopa Parlamendi tõstatatud esialgsed kahtlustused, mis puudutavad teatavat hulka Front Nationali kuuluvate Euroopa Parlamendi liikmete assistente, võivad olla põhjendatud;

E.  arvestades eelkõige, et 2015. aasta veebruaris avaldatud Front Nationali ametikohtade loetelus on ilmselt kirjas 15 Euroopa Parlamendi liiget, 21 parlamendiliikmete kohalikku assistenti ja 5 parlamendiliikmete registreeritud assistenti; arvestades, et mõned parlamendiliikmete assistentidest tunnistasid, et nende töökoht oli Front Nationali peakorteris Nanterre’is, viidates mõnel juhul, et töötasid seal täistööajaga; arvestades, et enamik parlamendiliikmete assistentide töölepingutest kirjeldasid ilma üksikasju esitamata samaseid üldise iseloomuga ülesandeid;

F.  arvestades, et uurimise käigus selgus ka kolm seika, mille põhjal tundub olevat ebatõenäoline, et need assistendid tõepoolest täitsid Euroopa Parlamendiga seotud ülesandeid:

   Euroopa Parlamendi assistentide töölepingud jäid täpselt kahe Front Nationali töölepingu vahele;
   Euroopa Parlamendi assistentide töölepingud Euroopa Parlamendi ja Front Nationaliga kehtisid üheaegselt;
   töölepingud Front Nationaliga sõlmiti ajavahemikeks, mis järgnesid vahetult Euroopa Parlamendi assistentide töölepingutega hõlmatud ajavahemikele;

G.  arvestades, et 2016. aasta veebruaris Front Nationali peakorteris tehtud läbiotsimise käigus konfiskeeriti partei laekuri tööruumist mitu dokumenti, mis annavad tunnistust Front Nationali soovist „raha kokku hoida“ – lasta Euroopa Parlamendil maksta töötasu partei töötajatele, kes esinevad parlamendiliikmete assistentidena;

H.  arvestades, et eeluurimiskohtunikud peavad vajalikuks ära kuulata Marie-Christine Boutonnet’ selgitused teatava nimeliselt teada oleva assistendi lepingu alusel saadud rahaliste vahendite kohta; arvestades, et sellele assistendile esitati 6. märtsil 2017 süüdistus usalduse kuritarvitamise varjamise eest ajavahemikul 2014. aasta septembrist kuni 2015. aasta veebruarini; arvestades, et kui kaks eeluurimiskohtunikku teda küsitlesid, kasutas assistent oma õigust vaikida;

I.  arvestades, et Marie-Christine Boutonnet on keeldunud järgimast uurijate ja eeluurimiskohtunike kutseid, mille need on talle väljastanud, et kindlaks teha, kas talle tuleks esitada süüdistus usalduse kuritarvitamises ajavahemikus september 2014 kuni veebruar 2015;

J.  arvestades, et Pariisi eeluurimiskohtunikud on tänaseks Marie-Christine Boutonnet’ ära kuulanud;

K.  arvestades, et sellegipoolest on asjakohane nimetatud parlamendiliikmelt puutumatus ära võtta, kuna üksnes Euroopa Parlamendil on õigus oma parlamendiliikmelt puutumatus ära võtta;

L.  arvestades, et puutumatuse äravõtmise taotluse osas tuleb kindlasti seisukoht võtta ja ei ole mingeid tõendeid fumus persecutionise kohta, võttes eriti arvesse asjaolu, et käimas on teisigi menetlusi, mis põhinevad samalaadsetel süüdistustel teistesse fraktsioonidesse kuuluvate ja teiste riikide kodakondsusega parlamendiliikmete vastu;

1.  otsustab Marie-Christine Boutonnet’ puutumatuse ära võtta;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus ja vastutava parlamendikomisjoni raport viivitamatult Prantsuse Vabariigi pädevale ametiasutusele ja Marie-Christine Boutonnet’le.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 12. mai 1964, Wagner vs. Fohrmann ja Krier, 101/63, ECLI:EU:C:1964:28; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 10. juuli 1986, Wybot vs. Faure jt, 149/85, ECLI:EU:C:1986:310; kohtuotsus, Üldkohus, 15. oktoober 2008, Mote vs. parlament, T‑345/05, ECLI:EU:T:2008:440; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 21. oktoober 2008, Marra vs. De Gregorio ja Clemente, C‑200/07 ja C‑201/07, ECLI:EU:C:2008:579; kohtuotsus, Üldkohus, 19. märts 2010, Gollnisch vs. parlament, T‑42/06, ECLI:EU:T:2010:102; kohtuotsus, Euroopa Kohus, 6. september 2011, Patriciello, C‑163/10, ECLI:EU:C:2011:543; kohtuotsus, Üldkohus, 17. jaanuar 2013, Gollnisch vs. parlament, T‑346/11 ja T‑347/11, ECLI:EU:T:2013:23.


Simon Busuttili nimetamine ELi toimimise lepingu artikli 255 alusel loodud komitee liikmeks
PDF 142kWORD 46k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada Simon Busuttil Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 alusel loodud komitee liikmeks (2017/2132(INS))
P8_TA(2017)0318B8-0503/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 teist lõiku,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 120,

–  võttes arvesse oma õiguskomisjoni ettepanekut (B8‑0503/2017),

A.  arvestades, et Simon Busuttil vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 255 teises lõigus sätestatud tingimustele;

1.  teeb ettepaneku nimetada Simon Busuttil komitee liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Kohtu presidendile.


ELi ja Islandi vaheline põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste kaitset käsitlev leping ***
PDF 235kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Islandi vahelise põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste kaitset käsitleva lepingu sõlmimise kohta (11782/2016 – C8‑0123/2017 – 2016/0252(NLE))
P8_TA(2017)0319A8-0254/2017

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (11782/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Islandi vahelise põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste kaitset käsitleva lepingu projekti (12124/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v ning lõikele 7 (C8‑0123/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8‑0254/2017),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Islandi valitsusele ja parlamendile.


ELi ja Islandi vaheline lisasoodustusi põllumajandustoodetega kauplemisel käsitlev leping ***
PDF 230kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Islandi vahelise lisasoodustusi põllumajandustoodetega kauplemisel käsitleva kirjavahetuse vormis lepingu sõlmimise kohta (12146/2016 – C8‑0129/2017 – 2016/0293(NLE))
P8_TA(2017)0320A8-0256/2017

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12146/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Islandi vahelise lisasoodustusi põllumajandustoodetega kauplemisel käsitleva kirjavahetuse vormis lepingu eelnõu (12147/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõike 4 esimesele lõigule ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8‑0129/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8‑0256/2017),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Islandi valitsusele ja parlamendile.


Vahendusmenetluse direktiivi kohaldamine
PDF 175kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (vahendusmenetluse direktiiv) rakendamise kohta (2016/2066(INI))
P8_TA(2017)0321A8-0238/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi 2008/52/EÜ vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(1) (vahendusmenetluse direktiiv),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/52/EÜ (vahendusmenetluse teatavate aspektide kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) kohaldamise kohta (COM(2016)0542),

–  võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi süvaanalüüside kogumit „Vahendusmenetluse direktiivi rakendamine – 29. november 2016“(2),

–  võttes arvesse komisjoni 2014. aasta uuringut „Uuring direktiivi 2008/52/EÜ (vahendusmenetluse direktiiv) hindamise ja rakendamise kohta“(3),

–  võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Vahendusmenetluse direktiivi taaskäivitamine: direktiivi rakendamise piiratud mõju hindamine ja meetmete kavandamine vahendusmenetluste arvu suurendamiseks ELis“(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse mõju järelhindamise üksuse hinnangut vahendusmenetluse rakendamisele Euroopas(5),

–  võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi uuringut „Vahendusmenetluse mittekasutamise kulu kvantifitseerimine – andmeanalüüs“(6),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 67 ja artikli 81 lõike 2 punkti g,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0238/2017),

A.  arvestades, et direktiiv 2008/52/EÜ on oluline tähis vahendusmenetluse kasutuselevõtul ja kasutamisel Euroopa Liidus; arvestades, et direktiivi rakendamine on liikmesriigiti siiski väga erinev, sõltuvalt sellest, kas enne olid riigis olemas vahendusmenetluse süsteemid või mitte, kusjuures mõned liikmesriigid on valinud suhteliselt sõnasõnalise direktiivi sätete rakendamise, teised on aga vaadanud põhjalikult läbi vaidluste lahendamise alternatiivsed võimalused (näiteks Itaalia kasutab vahendusmenetlust kuus korda sagedamini kui ülejäänud Euroopa riigid) ja ülejäänud on leidnud, et juba kehtivad õigusaktid on kooskõlas vahendusmenetluse direktiiviga;

B.  arvestades, et enamik liikmesriike laiendas oma ülevõtmismeetmete kohaldamisala ka riigisisestele juhtumitele ja ainult kolm liikmesriiki otsustas direktiivi üle võtta üksnes piiriüleste juhtumite puhul(7), kusjuures ülevõtmine on kindlasti avaldanud soodsat mõju liikmesriikide seadustele ja asjaomastele vaidluste kategooriatele;

C.  arvestades, direktiivi ülevõtmise käigus ilmnenud raskused peegeldavad suuresti õiguskultuuri erinevusi eri liikmesriikide õigussüsteemides; arvestades, et seetõttu tuleks eelistada muudatust õigusmõtlemises, arendades vahendamise kultuuri, mis põhineb vaidluste lahendamisel poolte kokkuleppel – see on küsimus, mille on korduvalt tõstatatud õiguspraktikute Euroopa võrgustikud alates liidu direktiivi läbivaatamisest ja seejärel selle ülevõtmise käigus liikmesriikide poolt;

D.  arvestades, et vahendusmenetluse direktiivi rakendamine on andnud ELile lisaväärtust, sest on suurendanud riikide seadusandjate teadlikkust vahendusmenetluse eelistest ja viinud teataval määral ühtlustanud liikmesriikide menetlusõigust ja erinevaid tavasid;

E.  arvestades, et vahendusmenetlus kui alternatiivne, vabatahtlik ja konfidentsiaalne kohtuväline menetlus võib olla kasulik vahend, mis aitab teatavatel juhtudel ja vajalike tagatiste olemasolu korral vähendada kohtusüsteemi ülekoormust ning võimaldab füüsilistel ja juriidilistel isikutel kiiresti ja odavalt lahendada vaidlusi kohtuväliselt, samuti on liiga pikad kohtumenetlused vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, kuid vahendusmenetlus tagab õiguskaitse parema kättesaadavuse ja aitab kaasa majanduskasvule;

F.  arvestades, et vahendusmenetluse direktiivi artiklis 1 sõnastatud eesmärke, mis on suunatud vahendusmenetluse kasutamise julgustamisele ja eelkõige „tasakaalu vahendus- ja kohtumenetluste vahel“ saavutamisele, ei ole ilmselgelt saavutatud, sest vahendusmenetlust kasutatakse enamikus liikmesriikidest keskmiselt vähem kui 1 % juhtumitest kohtutes(8);

G.  arvestades, et vahendusmenetluse direktiiv ei ole loonud liidu kohtuvälise vaidluste lahendamise süsteemi rangeimas mõttes, kui välja arvata konkreetsete sätete kehtestamine kohtumenetluses aegumistähtaegade möödumise valdkonnas, kui püütakse jõuda vahenduseni, ja konfidentsiaalsuskohustuste valdkonnas vahendajate ja nende halduspersonali jaoks;

Peamised järeldused

1.  väljendab heameelt tõsiasja üle, et paljudes liikmesriikides on vahendussüsteemides hiljuti tehtud muudatusi ja neid on läbi vaadatud ning teistes liikmesriikides kavandatakse kohaldatavate õigusaktide muutmist(9);

2.  mõistab hukka asjaolu, et kolm liikmesriiki on otsustanud direktiivi siseriiklikku õigusse üle võtta üksnes piiriüleste juhtumite suhtes, ning märgib, et riikide vahendussüsteemide toimimisega on teatavaid probleeme, mis tulenevad peamiselt võistleva menetluse traditsioonist ja vahenduskultuuri puudumisest liikmesriikides, samuti vähesest teadlikkusest vahendusmenetlusest enamikus liikmesriikides, puudulikest teadmistest, kuidas lahendada piiriüleseid juhtumeid, ja vahendajate kvaliteedikontrolli mehhanismide toimimisest(10);

3.  rõhutab ühtlasi, et kõik liikmesriigid näevad kohtutele ette võimaluse teha pooltele ettepanek kasutada vahendusmenetlust või võtta vähemalt osa vahendusmenetlust käsitlevast teabeüritusest; märgib, et mõnes liikmesriigis on kõnealustest teabeüritustest osavõtmine kohustuslik kas kohtuniku algatusel(11) või on see seadusega ette nähtud konkreetsete vaidluste puhul, näiteks pereasjades(12); märgib samuti, et mõned liikmesriigid nõuavad advokaatidelt oma kliendi teavitamist vahendusmenetluse võimalusest või kohtule tehtavas avalduses kinnitust selle kohta, et vahendusmenetluse kasutamist on üritatud, või põhjendust selle kohta, mis seda takistab; märgib siiski, et vahendusmenetluse direktiivi artikliga 8 tagatakse, et pooltelt, kes püüavad vaidlust lahendada vahendusmenetluse teel, ei võeta hiljem vahendusmenetlusele kulutatud aja tõttu õigust pöörduda kohtu poole; rõhutab, et liikmesriikidel ei ole selles küsimuses erilisi probleeme tekkinud;

4.  juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et paljud liikmesriigid pakuvad osapooltele vahendusmenetluses osalemiseks rahalisi stiimuleid kas kulude vähendamise, õigusabi või vahendusmenetluse kaalumisest põhjendamatult keeldumise sanktsioneerimise kujul; märgib, et neis riikides saavutatud tulemused tõestavad, et vahendusmenetlus võib toimida kulutõhusa ja kiire kohtuvälise vaidluste lahendamisena menetluste abil, mis on kohandatud osapoolte vajadustega;

5.  on seisukohal, et tegevusjuhendite vastuvõtmine on oluline vahend vahendusmenetluse kvaliteedi tagamiseks; märgib sellega seoses, et sidusrühmad on kasutanud vahendajate Euroopa tegevusjuhendit või koostatud selle eeskujul siseriiklikud või valdkondlikud tegevusjuhendid; märgib ühtlasi, et enamik liikmesriike on kehtestanud vahendajatele kohustuslikud akrediteerimise korra ja/või on loodud vahendajate register;

6.  peab kahetsusväärseks, et raske on saada laiaulatuslikke andmeid vahendusmenetluse kohta, sealhulgas vahendatud juhtumite arvu, keskmine kestuse ja vahendusmenetluste õnnestumise määra kohta; märgib, et ilma usaldusväärse andmebaasita on väga keeruline vahendusmenetlust edasi arendada ja suurendada avalikkuse usaldust selle tõhususe vastu; toob teisalt esile Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku suureneva rolli riikide kohta andmete kogumise parandamisel vahendusmenetluse direktiivi kohaldamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades;

7.  väljendab heameelt selle üle, et vahendusel on eriti oluline perekonnaõiguse valdkonnas (eelkõige menetluste puhul, mis käsitlevad lapse hooldusõigust, suhtlusõigust ja lapseröövi juhtumeid), kus vahendus võib luua soodsa õhkkonna arutelu tekkeks ja tagada vanemate võrdse kohtlemise; märgib ühtlasi, et lahendused poolte kokkuleppel on tõenäoliselt pikaajalised ja lapse huvides, sest need võivad puudutada ka lapse peamist elukohta, külastuskorda ja lapse ülalpidamisega seotud kokkuleppeid; rõhutab sellega seoses tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku olulist rolli soovituste koostamisel eesmärgiga suurendada perelepituse kasutamist piiriüleses kontekstis, eriti lapseröövi juhtumite puhul;

8.  rõhutab vajadust arendada välja ja hallata Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis eraldi osa, mis keskendub piiriülesele vahendusmenetlusele perekonnaküsimustes ja annab teavet riiklike vahendusmenetluse süsteemide kohta;

9.  väljendab heameelt komisjoni pühendumise üle kaasrahastada seetõttu eri projekte, mille eesmärk on edendada vahendusmenetlust ning koolitada liikmesriikides kohtunikke ja erialatöötajaid;

10.  rõhutab, et hoolimata vahendusmenetluse vabatahtlikust laadist, tuleb astuda täiendavaid samme, et tagada vahendatud kokkulepete täidetavus kiirel ja taskukohasel viisil, austades täiel määral põhiõigusi ning liidu ja siseriiklikku õigust; tuletab sellega seoses meelde, et ühes liikmesriigis poolte vahel saavutatud kokkuleppe täidetavaks tunnistamiseks on üldjuhul vaja see kinnitada mõnes riigiasutuses, mis tekitab lisakulusid ja on kokkuleppe pooltele aeganõudev, mistõttu võib sellel olla ebasoodne mõju teises riigis tehtud vahendusmenetluse kokkulepetele, eriti väiksemate kohtuvaidluste puhul;

Soovitused

11.  kutsub liikmesriike suurendama jõupingutusi, et edendada vahendusmenetluse kasutamist tsiviil- ja kaubandusvaidlustes, sealhulgas asjakohaste teabekampaaniate abil, millega antakse kodanikele ja juriidilistele isikutele asjakohast ja põhjalikku teavet menetluse eesmärgi ja eeliste kohta aja ja raha säästmise seisukohast, ning parandada selleks õiguspraktikute vahelist koostööd; rõhutab sellega seoses vajadust vahetada eri riikide jurisdiktsioonide häid tavasid ja toetada seda sobivate meetmetega liidu tasandil, et suurendada teadlikkust vahendusmenetluse kasulikkusest;

12.  palub komisjonil hinnata vajadust töötada välja kogu ELi hõlmavad kvaliteedistandardid vahendusteenuste osutamiseks, eriti järjepidevust tagavate miinimumstandardite kujul, võttes samas arvesse põhiõigust õiguskaitsele juurdepääsuks ja samuti kohalikke erinevusi vahenduskultuuris, et veelgi edendada vahendusmenetluse kasutamist;

13.  palub komisjonil samuti hinnata, kas liikmesriikidel on vaja luua ja pidada siseriiklikke vahendusmenetluse registreid, mis oleksid teabeallikaks mitte ainult komisjonile, vaid neid saaksid kasutada ka riikide vahendajad, et tutvuda heade tavadega üle kogu Euroopa; rõhutab, et kõik sellised registrid peavad olema täielikult kooskõlas isikuandmete kaitse üldmäärusega (määrus (EL) 2016/679)(13);

14.  palub komisjonil teha üksikasjaliku uuringu, mis käsitleb tõkkeid välismaiste vahenduskokkulepete vabale ringlusele liidus ja eri võimalusi, kuidas edendada vahendusmenetluse kasutamist usaldusväärse, taskukohase ja tõhusa viisina konfliktide lahendamiseks siseriiklike ja piiriüleste vaidluste korral liidus, võttes arvesse õigusriigi põhimõtet ja jätkuvaid rahvusvahelisi arengusuundumusi kõnealuses valdkonnas;

15.  kutsub komisjoni leidma õigusnormide läbivaatamise käigus lahendused vahendusmenetluse kohaldamisala tõhusaks laiendamiseks ka muudele tsiviil- ja haldusasjadele, kus see on võimalik; rõhutab siiski, et erilist tähelepanu tuleb pöörata mõjule, mida vahendusmenetlus võib avaldada teatavatele sotsiaalküsimustele, näiteks perekonnaõiguse vallas; soovitab sellega seoses komisjonil ja liikmesriikidel kohaldada ja rakendada asjakohaseid kaitsemeetmeid vahendusprotsessi ohtude vähendamiseks nõrgemate poolte jaoks, kaitsta neid protsessi või tugevama osapoole seisundi võimaliku kuritarvitamise eest ning esitada asjakohased põhjalikud statistilised andmed; rõhutab ühtlasi, et oluline on tagada kulude osas õiglaste kriteeriumide järgimine, eelkõige ebasoodsas olukorras olevate rühmade huvide kaitsmist silmas pidades; märgib siiski, et vahendusmenetlus võib kaotada oma atraktiivsuse ja lisaväärtuse, kui poolte jaoks kehtestatakse liiga ranged standardid;

o
o   o

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 136, 24.5.2008, lk 3.
(2) PE 571.395.
(3) http://bookshop.europa.eu/et/study-for-an-evaluation-and-implementation-of-directive-2008-52-ec-the-mediation-directive--pbDS0114825/
(4) PE 493.042.
(5) PE 593.789.
(6) PE 453.180.
(7) Vt COM(2016)0542, lk 5.
(8) PE 571.395, p.25.
(9) Eesti, Hispaania, Horvaatia, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Leedu, Madalmaad, Poola, Portugal, Slovakkia ja Ungari.
(10) Vt COM(2016)0542, lk 4.
(11) Nt Tšehhi Vabariigis.
(12) Nt Leedus, Luksemburgis, Inglismaal ja Walesis.
(13) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.


Frantsiisimise toimimine jaemüügisektoris
PDF 182kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsioon frantsiisimise toimimise kohta jaemüügisektoris (2016/2244(INI))
P8_TA(2017)0322A8-0199/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsiooni kõigi osaliste huvides toimiva Euroopa jaekaubanduse tegevuskava kohta(1), eriti selle punkti 29,

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni ebaõiglaste kaubandustavade kohta toiduainete tarneahelas(2),

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud 2016. aasta aprilli uuringut frantsiisimise kohta(3),

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni tellitud 2016. aasta septembri uuringut pealkirjaga „ELi frantsiisimise probleemid ja õigusraamistik õiguslikust vaatenurgast“ (Legal Perspective of the Regulatory Framework and Challenges for Franchising in the EU)(4),

–  võttes arvesse ülevaadet pealkirjaga „ELi tuleviku poliitilised võimalused frantsiisimise valdkonnas: ebaausate kaubandustavadega võitlemine“ (Future Policy Options in Franchising in the EU: Confronting Unfair Trading Practices)(5),

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni korraldatud 12. juuli 2016. aasta õpikoda pealkirjaga „Suhted frantsiisiandjate ja -võtjate vahel: õigusraamistik ja praegused probleemid“ (Relations between franchisors and franchisees: regulatory framework and current challenges),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A8‑0199/2017),

A.  arvestades, et frantsiisimise jaoks ei ole frantsiisilepingute erinevuste tõttu ühist Euroopa määratlust ning frantsiisilepingud on ettevõtete lõikes erinevad, kuid frantsiisilepingute peamine tunnus on vabatahtlikult sõlmitud lepinguline partnerlus selliste ettevõtjate või füüsiliste või juriidiliste isikute vahel, kes on üksteisest õiguslikult ja rahaliselt sõltumatud, kus üks pool (frantsiisiandja) annab teisele poolele (frantsiisivõtjale) õiguse kasutada tema frantsiisimudelit, nime ja kaubamärke ning jagab oskusteavet, mis põhineb frantsiisiandja tehnilisel ja organisatsioonilisel ekspertteabel, ning abi lepingu kestuse jaoks, mille puhul sõltuvad kliendid frantsiisisüsteemi ühtsusest, ning mille puhul nii frantsiisiandja kui ka -võtja eesmärk on omandada kiiresti uusi turge piiratud investeeringute ja suurema eduvõimalusega;

B.  arvestades, et oma 11. detsembri 2013. aasta resolutsioonis pooldas parlament frantsiisimist kui ettevõtlusmudelit, mis toetab uusi ettevõtteid ja väikeettevõtete omandit, kuid võttis teadmiseks teatavatel juhtudel kehtivad ebaõiglased lepingutingimused ning nõudis läbipaistvaid ja õiglasi lepingutingimusi; lisaks juhtis ta komisjoni ja liikmesriikide tähelepanu eeskätt probleemidele, millega puutuvad kokku frantsiisivõtjad, kes tahavad oma ettevõtet müüa või ärimudelit muuta, aga tegutseda edasi samas sektoris, ning palus, et komisjon uuriks frantsiisisüsteemidele kehtestatud hinnakokkuleppemehhanisme käsitleva keelu ja konkurentsivõimet käsitlevate pikaajaliste klauslite, ostuvõimaluste ja mitmekordse frantsiisivõtmise keelu mõju;

C.  arvestades, et frantsiisimisel on täielik potentsiaal ärimudelina, mis võib aidata jaekaubandussektoris täiendada ühtset turgu, sest see võib olla mugavaks vahendiks äriühingu loomiseks frantsiisiandja ja -võtja jagatud investeeringute kaudu; seepärast avaldab kahetsust asjaolu pärast, et praegu ei ole see ELis saavutanud soovitud tulemusi ja moodustab SKPst ainult 1,89 %, kuid näiteks USAs on sama näitaja 5,95 % ja Austraalias 10,83 %, ning 83,5 % frantsiisimise käibest on koondunud vaid seitsmesse liikmesriiki(6), mistõttu on oluline innustada selle ärimudeli laialdasemat levitamist kogu ELis;

D.  arvestades, et frantsiisimisel on märkimisväärne piiriülene mõõde, see on tähtis siseturu toimimise jaoks ja võib seega aidata kaasa töökohtade loomusele, VKEde ja ettevõtluse arendamisele ning uute võimete ja oskuste omandamisele;

E.  arvestades, et frantsiisimist kui ettevõtlusmudelit reguleerivad kehtivad õigusaktid on liikmesriigiti väga erinevad, mis põhjustab tehnilisi tõkkeid ja võib pärssida frantsiisiandjate ja -võtjate huvi oma tegevust piiriüleselt laiendada; arvestades, et see omakorda võib mõjutada lõpptarbijaid nende valiku piiramise kaudu;

F.  arvestades, et leebema ja rangema frantsiisimise vahel on erinevusi, mis sõltuvad frantsiisilepingu tingimustest; lisaks iseloomustavad selliseid alternatiivseid ärimudeleid nagu sõltumatute jaemüüjate rühmi erilised omadused ning frantsiisimist käsitlevad eeskirjad peaksid neid mõjutama ainult niivõrd, kuivõrd nad vastavad frantsiisimise määratlusele;

G.  arvestades, et frantsiisimise toimimise kohta eri sektorites ei ole piisavalt teavet, kuna asjakohast teavet kirjalikul kujul ei ole või seda on käsitletud ainult kaaskirjades, mis on lisatud frantsiisilepingule, mis on konfidentsiaalne ja ei ole seega avalik, ning ELi tasandil puudub mehhanism potentsiaalselt ebaausate lepingutingimuste või lepingute ebaausa rakendamise kohta teabe kogumiseks, mistõttu on sellist olulist teavet sisaldav platvorm vajalik, et suurendada frantsiisivõtjate ja -andjate teadlikkust oma kohustustest ja õigustest;

H.  arvestades, et e-kaubandus laieneb ja tarbijad kasutavad seda üha rohkem ning seetõttu tuleks e-kaubandust frantsiisilepingutes paremini kajastada; arvestades, et digitaalse ühtse turu rakendamisega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata frantsiisiandjate ja -võtjate vahel e-kaubandusega seoses tekkivatele pingetele, näiteks seoses frantsiisivõtja ainuõigusega konkreetsele geograafilisele alale, ja tarbija andmete suurenevale tähtsusele frantsiisi ärimudelite jaoks, eriti kuna praegu ei sisalda frantsiisilepingud neid küsimusi käsitlevaid sätteid, jättes ruumi ebavajalikuks ebakindluseks ja konfliktideks;

I.  arvestades, et komisjon on määratlenud ebaausate kaubandustavadena „üldisemalt tavad, mis kalduvad suurel määral kõrvale heast äritavast ning on vastuolus hea usu ja ausa kauplemise põhimõttega ning kehtestatakse sageli ebavõrdses olukorras tugevama osapoole poolt nõrgema suhtes“(7);

1.  on seisukohal, et jaemüügisektoris ühtse turu lõpuleviimisel võib frantsiisimine täita veelgi olulisemat osa, pidades silmas selle praegust alarakendatust ELis võrreldes teiste arenenud majandustega;

2.  peab oluliseks, et liikmesriigid rakendavad kõigi frantsiisi valdkonnas kasutatavate ebaausate kauplemistavade suhtes tõhusaid meetmeid, kuid märgib, et liikmesriikide vahel valitseb selles vallas endiselt suur lahknevus ja mitmekesisus; peab seepärast oluliseks kehtestada muud kui seadusandlikud ühtsed eeskirjad, mis käsitlevad jaekaubanduse sektoris frantsiisimise toimimise parimaid tavasid;

3.  kutsub komisjoni üles kehtestama suunised frantsiisilepingute kohta, et paremini kujundada frantsiisilepingute normatiivset keskkonda ning tagada tööstandardite järgimine ning asjakohased ja kõrgetasemelised teenused;

4.  on seisukohal, et arvestades frantsiisimise tugevat piiriülest komponenti, on soovitav võtta vastu ühtne lähenemisviis ebaausate kaubandustavade parandamiseks ELi tasandil;

5.  võtab teadmiseks, et riiklikul tasandil on jõustatud õigusakte frantsiisivõtjate kaitsmiseks, kuid rõhk on lepingueelsel etapil, et kehtestada teabe avaldamise kohustus frantsiisiandjale; peab kahetsusväärseks, et riiklike süsteemidega ei ole ette nähtud tõhusaid jõustamismehhanisme frantsiisisuhte jätkumise tagamiseks;

6.  rõhutab, et frantsiisivõtjad on tihti nõrgemad lepinguosalised, eriti siis, kui nad esindavad VKEsid, kuna frantsiisimudeli töötab tavaliselt välja frantsiisiandja ning frantsiisivõtjad on tavaliselt frantsiisiandjast rahaliselt nõrgemas olukorras ja võivad seepärast olla vähem teadlikud kui frantsiisiandja ning sõltuvad seetõttu suurel määral frantsiisiandja oskusteabest; rõhutab asjaolu, et frantsiisisüsteemid sõltuvad suurel määral frantsiisiandja ja -võtjate toimivast koostööst, pidades silmas, et frantsiisisüsteem sõltub kõigi osaliste poolsest heast rakendamisest;

7.  tuletab meelde, et frantsiisimine on kahe õiguslikult iseseisva ettevõtja vaheline lepinguline suhe;

8.  rõhutab, et määrus peaks säilitama ja suurendama turu usaldust frantsiisimise kui ettevõtlusvormi vastu, kuna see innustab ettevõtlust mitte ainult frantsiisiandjatest mikro- ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete, vaid ka inimeste hulgas, kellest saavad frantsiisivõtjad;

9.  nendib, et frantsiisiandjad on oma huvide esindamiseks organiseerunud nii riikide kui Euroopa tasandil, kuid seevastu frantsiisivõtjatel pole tihti sageli vahendite puudumise tõttu selliseid esindusorganisatsioone, kes kaitseksid nende kollektiivseid huve, mistõttu nad tegutsevad jätkuvalt enamasti individuaalsetel alustel;

10.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama frantsiisiandjate ja -võtjate ning poliitikakujundajate vahelist dialoogi, edendama frantsiisivõtjaid esindavate ühenduste loomist ning tagama, et viimaseid võetakse kuulda, kui valmistatakse ette poliitikameetmeid või õigusakte, mis neid mõjutada võivad, et tagada poolte võrdne esindatus, rõhutades samal ajal, et liikmelisus nendes organisatsioonides peaks jääma vabatahtlikuks;

11.  toonitab, et jaemüügisektoris ei ole endiselt piisavalt teavet frantsiisimise toimimise kohta, ning kutsub liikmesriike üles määrama koostöös komisjoniga kontaktpunktid, mille kaudu oleks võimalik saada teavet frantsiisiandjate ja -võtjate kogetud probleemide kohta, kui see on kättesaadav, ning kutsub komisjoni üles parandama muu hulgas nendest kontaktpunktidest saadud teabe põhjal andmete kogumist ELi tasandil, tagades samal ajal sel viisil saadud teabe konfidentsiaalsuse;

12.  kutsub komisjoni üles aktiivselt uurima frantsiisimise toimimist jaemüügisektoris, sealhulgas ebaausate lepingutingimuste või muude ebaausate kaubandustavade olemasolu, ning paluma Eurostatil sektori kohta statistiliste andmete kogumisel sellele mudelile erilist tähelepanu pöörata, ilma et see tooks kaasa täiendavat haldus- või muud koormust ettevõtjate jaoks;

13.  võtab teadmiseks Euroopa frantsiisimise eetikakoodeksi, mille on välja töötanud Euroopa Frantsiiside Föderatsioon (European Franchise Federation), mis võib olla tõhus vahend parimate tavade edendamiseks frantsiisimissektoris eneseregulatsiooni korras, kuid võtab ka teadmiseks, et frantsiisivõtjad on koodeksit olulisel määral kritiseerinud, tuues muu hulgas esile selle, et enne 2016. aasta läbivaatamist olid frantsiisiandja kohustused koodeksis rangemalt sõnastatud; ergutab frantsiisiandjaid ja -võtjaid tagama mõlema poole tasakaalustatud ja õiglase esindatuse, et leida sobiv lahendus;

14.  avaldab siiski kahetsust, et koodeks hõlmab ainult väikest osa ELis tegutsevatest frantsiisidest, sest enamik frantsiise ei kuulu EFFile ega riiklikele ühendustele, kes on koodeksi vastu võtnud, ning mitmes liikmesriigis riiklikud frantsiisiühendused üldse puuduvad;

15.  märgib, et muret tekitab Euroopa eetikakoodeksiga seotud sõltumatu jõustamismehhanismi puudumine, ning märgib, et mõnes liikmesriigis on sõltumatu jõustamise puudumine toonud kaasa selliste õigusaktide vastuvõtmise, mis ennetavad ja käsitlevad ebaausaid kaubandustavasid frantsiisimise valdkonnas;

16.  tuletab meelde, et eetikakoodeks kujutab endast frantsiisiandjate poolt lisaks seadusega nõutud eeskirjadele vastu võetud eeskirjade kogumit; on veendunud, et eetikakoodeks peaks jääma alati lisaväärtuseks kõigile neile, kes soovivad neid eeskirju järgida;

17.  kaalub vajadust hinnata isereguleeriva raamistiku ja ELi tarneahela algatuse tulemuslikkust, sest liikmesus riikide frantsiisiorganisatsioonides on selles algatuses osalemise eeltingimus;

18.  leiab, et frantsiisilepingud peaksid täielikult järgima tasakaalustatud partnerluse põhimõtteid, mille kohaselt peavad frantsiisiandja ja -võtja olema üksteise suhtes mõistlikud ja õiglased ning lahendama kaebused, probleemid ja vaidlused avameelse, läbipaistva, mõistliku ja otsese teabevahetuse kaudu;

19.  kutsub liikmesriike üles edastama kontaktpunkti kaudu või muul viisil saadud kaebused ja muu olulise teabe komisjonile; kutsub komisjoni üles koostama selle teabe alusel mittetäieliku loetelu ebaõiglastest lepingutingimustest ja -tavadest, mis tuleks avalikustada ja teha kõikidele huvitatud osapooltele kättesaadavaks; kutsub lisaks komisjoni üles looma vajaduse korral ekspertide platvormi, et saada lisateavet frantsiisimistavade kohta jaemüügisektoris, eelkõige ebaausate kaubandustavade vormide kohta;

20.  toob eeskätt esile vajaduse kindlate põhimõtete järele, et tagada poolte tasakaalustatud lepingulised õigused ja kohustused, nagu vajaduse selge, õige ja põhjaliku lepingueelse teabe järele, sealhulgas frantsiisimudeli tulemuslikkust käsitleva teabe järele nii üldiselt kui ka frantsiisivõtja kavandatud asukohas, ning selged piirid konfidentsiaalsuse nõuete osas, kusjuures teave peab olema kirjalikul kujul ja piisava etteteatamisega aegsasti kättesaadav enne lepingu sõlmimist, ning vajaduse korral lepingu sõlmimisele järgneva viiepäevase järelemõtlemisaja järele; juhib samuti tähelepanu vajadusele, et frantsiisiandja jätkaks lepingu kestuse ajal jätkuva ärialase ja tehnilise abi osutamist frantsiisivõtjale;

21.  toonitab vajadust spetsialiseeritud kutsealusõppe järele, kus vajalik, ning frantsiisiandja pakutava asjakohase juhendamise järele, mida antakse frantsiisivõtjale lepingu kestuse ajal;

22.  tuletab meelde frantsiisivõtjate kohustust anda endast parim frantsiisialase äri edendamiseks ning frantsiisivõrgustiku ühise identiteedi ja maine säilitamiseks ning teha selleks lojaalselt koostööd kõigi võrgustiku partneritega ning järgida frantsiisimudeliga seotud tööstus- ja intellektuaalomandiõigust ning konkurentsiõigust;

23.  lisab, et mõnikord nõuavad frantsiisiandjad frantsiisivõtjatelt, et viimased ostaksid tooteid ja teenuseid, mis pole seotud frantsiisimudeliga; sellist nõuet ei tohiks käsitleda osana frantsiisivõtja kohustustest, mis on seotud frantsiisivõrgustiku hoolduse ning ühise identiteedi ja mainega, kuid see võib endast kujutada ebaausat kaubandustava;

24.  toonitab, et konkurentsi keelavad klauslid peaksid olema selgelt sõnastatud, põhjendatud ja proportsionaalsed ning neid ei tohiks kohalduda kauem, kui on rangelt vajalik, arvestades eeskätt frantsiisivõtjate võimalikku vajadust muuta oma frantsiisimudelit, kui nende naabrus ja seeläbi kaupade või teenuste nõudlus muutub;

25.  tunneb muret vaidluste pärast, mis tulenevad internetimüügist, kuna see moodustab üha olulisema osa frantsiisi ärimudelist, kuid ei hõlma traditsioonilisi frantsiisilepinguid, mis ei võta arvesse mõju, mis interneti kaudu müümisel võib olla neis lepingutes esitatud sätetele; soovitab seetõttu lisada internetimüüki käsitlevad sätted vajaduse korral frantsiisilepingutesse, eelkõige juhtudel, kui frantsiisiandja ja frantsiisivõtja võim ei ole tasakaalus, eeskätt juhul, kui frantsiisivõtja on VKE;

26.  nõuab, et komisjon algataks avaliku konsultatsiooni, et saada erapooletut teavet tegeliku olukorra kohta frantsiisimises ja koostada muud kui seadusandlikud suunised, milles kajastatakse frantsiisimise jaemüügisektoris toimimise alaseid parimaid tavasid, eelkõige seoses viimaste tehnoloogiliste ja turuarengutega, nagu internetimüük, ja esitada need parlamendile hiljemalt 2018. aasta jaanuaris; kutsub komisjoni üles tegema sellega seoses analüüsi selle kohta, millised on liikmesriikide seadusandlikud tavad ning olemasolevad enesereguleerimise vahendid frantsiisimise valdkonnas jaemüügisektoris ning esitama parlamendile oma tulemused, sealhulgas soovitus frantsiisimissektori edasise arendamise kohta ELis;

27.  rõhutab, et Euroopa Parlament peaks olema aktiivselt kaasatud kogu jaemüügisektori frantsiisimist puudutavasse töösse, sealhulgas ka siis, kui frantsiisimist käsitlevaid määruseid ja direktiive kohandatakse, et saavutada järjekindlam ja sidusam õigusraamistik;

Konkurentsiõigus

28.  rõhutab, et komisjoni 20. aprilli 2010. aasta määrust (EL) nr 330/2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 lõike 3 kohaldamise kohta teatavat liiki vertikaalsete kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse suhtes(8) tuleb ühtselt kohaldada kõigis liikmesriikides ning peab kahetsusväärseks teabe puudumist selle kohaldamise kohta;

29.  on seisukohal, et komisjon peaks uurima, kas määruse ebaühtlane kohaldamine liikmesriikides ei kahjusta selle määruse kasulikku mõju ja kas see on eelkõige lepingujärgse olukorra erandiklauslite ja ostutingimuste osas turu viimaste arengutega kooskõlas;

30.  on seisukohal, et komisjon peaks kontrollima, mil määral oleks võimalik määruse kohaldamist täiustada, kasutades selleks Euroopa konkurentsiasutuste võrgustiku hindamismehhanismi; rõhutab, et komisjoni ebajärjekindlad järelmeetmed takistavad piiriülest jaemüüki ning nendega ei suudeta tagada ühtsel turul võrdseid võimalusi;

31.  on veendunud, et määruse parem rakendamine riiklikul tasandil aitaks parandada levikut, suurendaks teiste liikmesriikide ettevõtete turulepääsu ning tagaks lõppkokkuvõttes parema lahenduse lõpptarbijale;

32.  on veendunud, et komisjon peaks analüüsima ka konkurentsiõiguse soovimatut mõju igas liikmesriigis;

33.  ergutab komisjoni alustama avalikku konsultatsiooni ja teavitama parlamenti selle mudeli sobivusest, millel tulevane grupierandi määrus põhineb;

34.  kutsub komisjoni üles tagama maksusoodustuste abil saadud ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise frantsiisimise valdkonnas ning ilmutama läbiviidavates uurimistes vankumatut suhtumist; rõhutab lisaks, et ELil peavad olema selgemad õigusaktid maksualaste eelotsuste kohta; kutsub komisjoni üles heastama kõik rikkumised frantsiisimise valdkonnas, et tagada õiglane konkurents kogu ühtsel turul;

35.  palub komisjonil aidata korrigeerida turutõrkeid ja tagada tõhus võitlus maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmisega frantsiisimise valdkonnas;

36.  kutsub komisjoni üles uurima, kas oleks vaja määrus läbi vaadata, ning sellega seoses kontrollima (ühtlasi teavitades tulemustest Euroopa Parlamenti), 1) milline on horisontaalse lähenemisviisi mõju frantsiisimise toimimisele; 2) kas määruses vastu võetud frantsiisimismudel kajastab turutegelikkust; 3) millises ulatuses on nn lubatud vertikaalsed piirangud, st tingimused, mille alusel frantsiisivõtjad võivad osta, müüa või edasi müüa teatavaid kaupu või teenuseid, proportsionaalsed, ja millisel määral on neil negatiivne mõju turule ja tarbijatele; 4) millised on uued probleemid, millega frantsiisiandjad ja frantsiisivõtjad peavad silmitsi seisma seoses e-kaubanduse ja digiteerimisega üldiselt; ning 5) koguma turuteavet uute suundumuste, võrgustiku korraldusega seotud turuarengute ja tehnoloogia arengu kohta;

37.  kutsub komisjoni üles vaatama läbi eeskirjad määruse jõustamise kohta liikmesriikides, kohandades määruse eesmärgi saavutamiseks proportsionaalselt selle kohaldamist;

o
o   o

38.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 468, 15.12.2016, lk 140.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0250.
(3) IP/A/IMCO/2015‑05, PE 578.978.
(4) IP/A/IMCO/2016‑08, PE 587.317.
(5) PE 587.325.
(6) IMCO-komisjoni tellitud uuring „ELi frantsiisimise probleemid ja õigusraamistik õiguslikust vaatenurgast“ (Legal Perspective of the Regulatory Framework and Challenges for Franchising in the EU), september 2016, lk 12.
(7) „Ebaausate kauplemistavade vastu võitlemine ettevõtjatevahelises toiduainete tarneahelas“, COM(2014)0472.
(8) ELT L 102, 23.4.2010, lk 1.


Euroopa kosmosestrateegia
PDF 215kWORD 61k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsioon Euroopa kosmosestrateegia kohta (2016/2325(INI))
P8_TA(2017)0323A8-0250/2017

Euroopa Parlament,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 4 ja XIX jaotise artiklit 189,

—  võttes arvesse komisjoni 26. oktoobri 2016. aasta teatist „Euroopa kosmosestrateegia“ (COM(2016)0705),

–  võttes arvesse komisjoni 28. veebruari 2013. aasta teatist „ELi kosmosetööstuse poliitika“ (COM(2013)0108),

–  võttes arvesse komisjoni 4. aprilli 2011. aasta teatist „Kodanike teenistuses oleva Euroopa Liidu kosmosestrateegia väljatöötamine“ (COM(2011)0152),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatist „Ühenduvus konkurentsivõimelise digitaalse ühtse turu jaoks – Euroopa gigabitiühiskonna poole“ (COM(2016)0587) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0300),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatist „5G Euroopa jaoks: tegevuskava“ (COM(2016)0588) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0306),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (COM(2016)0590),

–  võttes arvesse komisjoni 14. juuni 2010. aasta teatist „Globaalse satelliitnavigatsioonisüsteemi (GNSS) rakendusi käsitlev tegevuskava“ (COM(2010)0308),

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste 21. konverentsi (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus Prantsusmaal Pariisis 30. novembrist 11. detsembrini 2015,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 377/2014, millega luuakse Copernicuse programm ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 911/2010(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1285/2013 Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemide rajamise ja kasutamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 876/2002 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 683/2008(2),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta otsust nr 541/2014/EL, millega luuakse kosmose jälgimise ja seire toetusraamistik(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 512/2014, millega muudetakse määrust (EL) nr 912/2010, millega luuakse Euroopa GNSSi Agentuur(4),

–  võttes arvesse nõukogu asjakohaseid järeldusi ja ministrite 14. aprilli 2016. aasta Amsterdami deklaratsiooni ühendatud ja automatiseeritud sõidukite juhtimise valdkonnas tehtava koostöö kohta,

–  võttes arvesse Haagi 2016. aasta juuni manifesti kosmosepoliitika kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Euroopa Kosmoseagentuuri ühisavaldust Euroopa kosmosetuleviku ühtse visiooni ja ühtsete eesmärkide kohta, millele kirjutasid komisjon ja agentuur alla 26. oktoobril 2016,

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2016. aasta resolutsiooni kosmosealase suutlikkuse kohta Euroopa julgeolekus ja kaitses(5),

—  võttes arvesse oma 8. juuni 2016. aasta resolutsiooni kosmoseandmete kasutuselevõtu kohta turul(6),

–  võttes arvesse oma 10. detsembri 2013. aasta resolutsiooni ELi kosmosetööstuse poliitika ja kosmosesektori majanduskasvu potentsiaali avamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2012. aasta resolutsiooni kodanike teenistuses oleva Euroopa Liidu kosmosestrateegia väljatöötamise kohta(8),

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2011. aasta resolutsiooni globaalsete navigatsioonisatelliitide süsteemide transpordirakenduste kohta – ELi poliitika lühikeses ja keskpikas perspektiivis(9),

–  võttes arvesse 2016. aasta jaanuaris avaldatud uuringut „Space Market Uptake in Europe“, mis käsitleb kosmoseandmete turul kasutuselevõttu Euroopas(10),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning väliskomisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi (A8‑0250/2017),

A.  arvestades, et kosmosest tuleneb ühiskonnale mitmesuguseid hüvesid, mis võivad paljude uute toodete ja teenuste väljatöötamise stimuleerimise ning põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja meretranspordi toetamise kaudu aidata muuta Euroopa majandust konkurentsivõimelisemaks; arvestades, et satelliittehnoloogia võib aidata parandada juurdepääsu kommunikatsioonitehnoloogiatele ja kõrglahutusega Maa jälgimise süsteemidele, mis võimaldavad vahetada teavet reaalajas, reageerida kiiresti loodusõnnetustele ning teostada tõhusamat piiri- ja turvakontrolli;

B.  arvestades, et kosmosetehnoloogia, -andmed ja -teenused võivad toetada mitmeid ELi avaliku poliitika valdkondi ja peamisi poliitilisi prioriteete, nagu digitaalse ühtse turu edendamine, Euroopa majanduse elavdamine ja kliimamuutustega tegelemine;

C.  arvestades, et kosmos ei tähenda Euroopa kodanikele mitte kulu, vaid investeeringut, ning et ambitsioonikas kosmosestrateegia võib tagada ELi sõltumatuse ja positsiooni strateegilises kosmosevaldkonnas, edendades samal ajal majanduskasvu, tõstes konkurentsivõimet ja luues kosmosevaldkonnaga seotud tootmises, toimingutes ja järgneval teenusteturul töökohti;

D.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt 2007. aastal tehtud poliitiliste otsuste tulemusena eraldati eelarvevahendid Euroopa satelliitnavigatsiooni programmidele Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem (EGNOS) ja Galileo ning nendes sätestati kokkulepe kõnealuste programmide juhtimisstruktuuri kohta;

1.  väljendab heameelt komisjoni teatise „Euroopa kosmosestrateegia“ puhul ning kiidab heaks komisjoni kindla kavatsuse maksimeerida kosmosest tulenevaid majanduslikke ja sotsiaalseid hüvesid, edendades kosmosetehnoloogia ja -rakenduste kasutamist avaliku poliitika valdkondade toetamiseks, soodustades ülemaailmselt konkurentsivõimelist ja innovaatilist Euroopa kosmosesektorit, suurendades Euroopa sõltumatust kosmosevaldkonnas ning tõhustades nii Euroopa rolli ülemaailmse osalejana kui ka rahvusvahelist kosmosekoostööd;

2.  tuletab komisjonile meelde vajadust tingimata tagada ELi kosmoseprogrammide jätkumine ning arutelu Galileo ja Copernicuse edasise arengu üle, eelkõige selleks, et tekitada väärtusahela järgmistes etappides positiivne ja prognoositav investeerimiskliima; on seisukohal, et seda saab saavutada vaid juhul, kui kosmosealaste juhtprogrammide ja järgmise etapi andmetaristu avalikest vahenditest rahastamine on pikaajaliselt tagatud, tunnistades samas erasektori ulatusliku kaasamise vajadust;

3.  juhib tähelepanu liikmesriikide, Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) ja Euroopa Meteoroloogiliste Satelliitide Kasutamise Organisatsiooni (EUMETSAT) saavutustele kosmoses uute tehnoloogiate, uurimismissioonide ning Maa seire ja meteoroloogia alaste võimekuste valdkonnas;

4.  on veendunud, et enne, kui komisjon esitab järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ühe osana oma uued seadusandlikud ettepanekud, tuleb hinnata Galileo ja Copernicuse programme; leiab, et selle hindamise käigus tuleb käsitleda muu hulgas: Euroopa GNSSi Agentuuri (GSA) tulevast rolli programmis Galileo ja võimalikku rolli Copernicuse programmis; GSA ja ESA vaheliste suhete lihtsamaks muutmise võimalusi; ning ESA põhiülesannete ja talle delegeeritud ülesannete vahel tekkinud vastuolusid; sellega seoses nõuab, et komisjon enne GSA-le uute ülesannete jagamist tagaks tema suutlikkuse neid täita;

5.  rõhutab, et hindamise tulemused peaksid andma ka ainest tulevasteks aruteludeks ELi ja ESA vaheliste suhete üle, võttes arvesse 26. oktoobril 2016. aastal allkirjastatud ELi ja ESA ühisavaldust; kutsub komisjoni üles uurima koostöös ESAga võimalusi Euroopa kosmosevaldkonna juhtimise keerulise institutsioonilise struktuuri lihtsustamiseks, mis parandaks vastutuse jagamist ning suurendaks tulemuslikkust ja kulutõhusust;

6.  rõhutab, et Euroopa GNSSi programmide tõrgeteta toimimiseks ja kasutamiseks peaks GSA-l olema piisavalt töötajaid; palub komisjonil praeguseid ja tulevasi ülesandeid arvestades hinnata, kas GSAle eraldatud vahendid on piisavad; on seisukohal, et personalipoliitika ja -menetlused tuleks kohandada vastavalt 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega agentuurile antud uutele ülesannetele;

7.  rõhutab, et praeguste ja tulevaste probleemide lahendamiseks peaks järgmine ELi eelarve hõlmama praegusest suuremat kosmose-eelarvet, et toetada kogu väärtusahelat (kosmose- ja maapealset segmenti, Maa seiret ning sidet ja navigeerimist), ning et see tuleb tagada mitmeaastase finantsraamistiku tulevase läbivaatamise käigus; kordab, et järgnevate turgude edukas areng sõltub eelkõige Galileo ja Copernicuse programmide õigeaegsest rakendamisest ja pidevast arendamisest, mille puhul peaks olema esmatähtis piisav rahastamine; rõhutab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku eelarve küsimuste otsustamisel tuleb säilitada ja arendada ELi kosmoseprogrammide unikaalset panust ja neist saadavat Euroopa lisaväärtust;

8.  palub komisjonil uurida võimalust kasutada ELi kosmoseprogrammide vahelist sünergiat tulemuslikkuse ja kulutõhususe parandamiseks; on ka veendunud vajaduses tõhustada ELi kosmosepoliitikaga seotud ELi asutuste vahelist teabevahetust täiendava sünergia saavutamiseks; osutab eri tegevusvaldkondade üha suuremale lähenemisele; palub, et komisjon avaldaks igal aastal aruande ELi asutuste vahelise koostöö iseloomu ja ulatuse kohta;

9.  rõhutab, kui tähtis on tuvastada ja vähendada praegu kosmosealaste toodete ja teenuste valdkonnas siseturu toimimist segavaid tõkkeid;

Kosmosevaldkonnast ühiskonnale ja ELi majandusele tulenevate hüvede maksimeerimine

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et kosmoseprogrammid ja nende teenused on suur väärtus sellistes poliitika ja majanduse valdkondades nagu energeetika, kliima, keskkond, kaitse ja julgeolek, tervishoid, põllumajandus, metsandus, kalandus, transport, turism, digitaalne turg ja mobiilside, regionaalpoliitika ja kohalik planeerimistegevus; on veendunud kosmoseprogrammide tohutus potentsiaalis näiteks rände, piirihalduse ja säästva arenguga seotud probleemidega lahendamisel; juhib ka tähelepanu Euroopa kosmosestrateegia tähtsusele igakülgses ELi merenduspoliitikas; märgib, et ühiskond saab olulist kasu kaugseiresatelliitide ja -süsteemide kasutamisest majanduses;

11.  palub, et komisjon kiirendaks programmide EGNOS, Galileo ja Copernicus täiemahulist kasutamist majanduses ning selleks: seaks asjakohased sihid turul kasutuselevõtuks; parandaks Copernicuse programmi andmete kättesaadavust ja töötlemist, nii et ettevõtjad ja eelkõige VKEd ja idufirmad saaksid kosmoseandmete põhjal rakendusi luua; tagaks parema ühildamise muude digitaalteenustega, näiteks arukate transpordisüsteemide, Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi, jõeteabeteenuste, SafeSeaNeti ja tavapäraste navigatsioonisüsteemidega, ning avardaks kosmoselahenduste potentsiaali; rõhutab satelliitnavigatsiooni ja Maa seire andmetest ja teenustest kodanikele ja ettevõtjatele tulenevat kasu;

12.  peab kiiduväärseks komisjoni tegevust pilveplatvormide hankel Maa seire andmete jaoks, et Euroopa saaks oma kosmosealastest juhtprogrammidest täiel määral majanduslikku kasu ning et tagada kasutajatele jätkusuutlik juurdepääs ja pädevuste arendamine; nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks oma tööd selles valdkonnas, nii et esimesed andmeplatvormid oleksid 2018. aastal toimivad; on veendunud, et kõik nende platvormide hankemenetlused peaksid olema avatud ka erasektori osalejatele;

13.  palub komisjonil hinnata Copernicuse volitatud üksuste toimimist, eelkõige selleks, et lihtsustada ja ühtlustada nende hankemenetlusi ja muuta seeläbi nendes osalemine VKEdele lihtsamaks;

14.  rõhutab kosmosevaldkonnaga arvestavate õigusaktide vajalikkust ning kordab eelnimetatud, kosmoseandmete turul kasutuselevõttu käsitlevas resolutsioonis komisjonile esitatud palvet viia enne mis tahes seadusandliku ja muu kui seadusandliku ettepaneku esitamist süstemaatiliselt läbi nn kosmosekontroll; palub komisjonil kõrvaldada tõkked, mis takistavad avalikul sektoril kosmosetehnoloogia kasutamist, nt uute ja kehtivate ELi õigusaktide nõuete täitmise kontrollimisel; usub, et avalikku poliitikat saab kosmosetehnoloogia abil oluliselt täiustada, tuginedes sellistele näidetele nagu eCall ja digitaalne sõidumeerik; palub komisjonil ja liikmesriikidel stimuleerida kosmosetehnoloogia kasutuselevõtmist Euroopa, riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste poolt, näiteks ostes poliitikaeesmärkide täitmiseks Maa seire Euroopa programmi andmeid või teenuseid;

15.  juhib tähelepanu nn puhtama kosmose katseprojektile, milles tegeletakse kosmoseprügi kõrvaldamise ja uuenduslike materjalide kasutamisega kosmoseseadmetes, et katsetada kosmosesektoris kohaldatava tulevase ühise tehnoloogiaalgatuse teostatavust ja tulemuslikkust; tunnistab, et nii avaliku kui ka erasektori piisavad vahendid on olulised selleks, et tagada Euroopa kosmosesektori jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime ning arendada ELi kui üleilmse kosmoses osaleja rolli;

16.  on veendunud, et Copernicuse programmi panust kliimamuutuste leevendamisse tuleks edasi arendada; palub, et komisjon looks viivitamata Copernicuse programmile tugineva kasvuhoonegaaside, sealhulgas CO2 heitkoguste seire võime (praegu tegeletakse sellega programmi „Horisont 2020“ raames(11)), et rahuldada Pariisi kliimakokkuleppes sätestatud vajadused ja see kokkulepe tõhusalt ellu viia; toetab tulevaste, CO2 ja metaani heitkoguste seireks mõeldud satelliitide väljatöötamist;

17.  väljendab heameelt 15. detsembri 2016. aasta avalduse üle programmi Galileo esialgsete teenuste kohta; rõhutab, et Galileo signaali ulatuslik kasutamine on eeltingimus kosmosepõhiste rakenduste ja teenuste tugeva järgneva turu loomiseks ning et tuleks võtta piisavaid, sealhulgas vajaduse korral regulatiivseid meetmeid, et muuta reegliks ELis müüdavate seadmete täielik ühilduvus Galileo ja EGNOSega ning õhutada Galileo ja EGNOSega ühilduvate seadmete kasutuselevõttu maailmaturul; lisaks kutsub komisjoni üles kaaluma meetmeid Euroopa GNSSi järgnevate sektorite konkurentsivõime suurendamiseks;

18.  palub, et komisjon tagaks elutähtsate taristute ülemaailmsel satelliitnavigatsioonisüsteemil põhinevate kellade ühilduvuse Galileo ja EGNOSega, mis on äärmiselt oluline turvalisuse seisukohast;

19.  juhib tähelepanu sellele, et satelliidid saavad pakkuda katkematut ja ülikiiret ühenduvust, eelkõige kõrvalistes ja äärepoolseimates piirkondades, mis on oluline digitaalse lõhe ületamiseks, kiirete võrkude arendamiseks ja asjade interneti laiendamiseks, mis võimaldavad selliseid teenuseid nagu juhita sõidukid, sõidukipargi ja veoste arukas haldamine ning e‑valitsuse, e‑õppe ja e‑tervise rakendused; rõhutab maapealsete ja kosmosetehnoloogiate vastastikust täiendavust ülivõimsate võrkude tagamisel; nõuab, et komisjon seda tunnustaks ja võtaks nõuetekohaselt arvesse satelliitide panust kõnealuses valdkonnas; rõhutab ka vajadust eraldada selliste satelliitteenuste käitamiseks piisavad sagedusalad; nõuab antud küsimuse käsitlemist käimasolevas telekommunikatsioonivõrke puudutavas õigusloometöös ning piisavaid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse; on samas veendunud, et Euroopa kosmosestrateegia rakendamine peaks toimuma kooskõlas komisjoni digitaalstrateegiatega ning liikmesriikide ja tööstuse toetusel, et edendada satelliitside tõhusat ja nõudluspõhist kasutamist ning saavutada kogu ELis kõikjal kättesaadav internetiühendus;

20.  toonitab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide olulist rolli kosmose järelturgude hoogustamisel, eelkõige riigihangete kaudu ning kaasates ka riike, millel ei ole veel suurt kosmosesektorit, ning märgib vajadust seda küsimust käsitleda käimasolevates aruteludes ühtekuuluvuspoliitika tuleviku üle; toetab sihipäraste suutlikkuse tõstmise meetmete kasutuselevõtmist, millega abistatakse kujunemisjärgus kosmosealase suutlikkusega liikmesriike ja piirkondi; juhib tähelepanu asjaolule, et kosmosest tulenevate hüvede kodanikeni toomiseks on oluline piirkondlik mõõde ning et kohalike ja piirkondlike ametiasutuste kaasamine võib luua koostoime aruka spetsialiseerumise strateegiate ja ELi linnade tegevuskavaga; toetab seepärast piirkondlike ja kohalike ametiasutuste, sealhulgas äärepoolseimate piirkondade ning ülemeremaade ja -territooriumite ulatuslikumat kaasamist edukasse ELi kosmosepoliitikasse; rõhutab, et Regioonide Komitee peaks olema Copernicuse kasutajate foorumi liige, et juhtida tähelepanu piirkondlike ja kohalike osalejate tähtsusele Copernicuse andmete kasutajatena;

21.  rõhutab, et sellised kasutajad nagu VKEd ning kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused ei ole veel piisavalt teadlikud Galileo või Copernicuse programmiga seotud projektide rahastamise, sealhulgas EIP pakutava rahastamise võimalustest, ning et teabe sihipärast levitamist nende võimaluste kohta tuleb kiiresti parandada;

22.  tunnistab kosmosetehnoloogiate ja kahe ELi kosmosealase juhtprogrammi osa maa-, mere-, õhu- ja kosmosetranspordi muutmisel arukamaks, ohutumaks, turvalisemaks ja kestlikumaks ning lõimituks selliste tulevikus oluliste valdkondadega nagu juhita ja andmesideühendusega sõidukid ja mehitamata õhusõidukid; on veendunud, et kosmosestrateegia võib aidata rahuldada transpordi valdkonnas selliseid uusi vajadusi nagu turvaline ja tõrgeteta ühenduvus, usaldusväärsem positsioneerimine, ühendveod ja koostalitlusvõime; soovitab komisjonil kaasata transpordi sidusrühmi kosmosesektoriga peetavasse dialoogi, et tagada läbipaistvus ja hõlbustada Euroopa kosmosetehnoloogia kasutuselevõtmist transporditurul ning tõsta ELi transporditeenuste konkurentsivõimet Euroopa ja maailma turgudel; palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata tähelepanu kosmoseturismi arendamisele;

23.  palub komisjonil toetada EGNOSel põhinevate maandumisprotseduuride rakendamist nii väiksemates kui ka suuremates lennujaamades; rõhutab majanduslikke eeliseid ning suuremat täpsust, vastupanuvõimet ja ohutust, mida EGNOS võib pakkuda ohutuse seisukohast oluliste rakenduste kasutamisel, ning rõhutab, et tähtis on hõlmata EGNOSega kõigepealt ka Kagu- ja Ida-Euroopa ning seejärel Aafrika ja Lähis-Ida; on lisaks seisukohal, et Galileol võiks olla keskne koht lennujuhtimises, kus võiks sellele tuginedes minna üle radaripõhiselt satelliidipõhisele seirele;

24.  rõhutab lisaks, kui tähtis on varustada õhusõidukid kosmosepõhise üldsaatega automaatse sõltuva seire (ADS‑B) tehnoloogiaga ning kohustada õhusõidukite käitajaid varustama õhusõidukid ADS‑Bga, et tagada reaalajas õhusõiduki täpne ja usaldusväärne seire ning säästa kütust;

25.  rõhutab ELi kosmoseprogrammide tähtsust mere- ja merendusküsimuste, kalandustegevuse ja meremajanduse jaoks üldiselt, kus need võivad aidata: võidelda ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu; jälgida ja hinnata ookeanide ja kalavarude üldist ja tervislikku seisundit; tõsta kalakasvanduste tootlikkust; toetada mereuuringuid; ning pakkuda pääste- ja otsinguteenuseid ja satelliidiühendust pardal olevate meditsiiniseadmete jaoks; sellega seoses viitab kosmosepõhise ookeaniseire võimekuse ning Galileo, EGNOSe ja Copernicuse teenuste hea kooskõlastamise vajalikkusele;

Ülemaailmselt konkurentsivõimelise ja uuendusliku Euroopa kosmosesektori tugevdamine

26.  rõhutab, et kosmosesektori edu ja konkurentsivõime ning murrangulise tähtsusega tehnoloogiate väljatöötamine sõltub väga suurel määral teadusuuringutest ja innovatsioonist; nõuab üheksanda raamprogrammi eelarves kosmosevaldkonnale eraldatud vahendite suurendamist ja nende kasutusaja pikendamist; juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on ELi, ESA ja liikmesriikide igakülgne koostöö tõhususe tagamiseks ja dubleerimise vältimiseks, eriti valdkondades, kus teadusuuringuid rahastab mitu osalejat; on veendunud, et eripalgeliste kosmosetehnoloogiate tarvis tuleb ergutada ja rahastada teadusuuringuid ja innovatsiooni; nõuab tungivalt, et komisjon pikendaks VKEde rahastamisvahendi kasutamist, et avardada kosmosepõhiste toodete ja teenuste ärivõimalusi nii programmis „Horisont 2020“ kui ka tulevastes raamprogrammides;

27.  palub, et komisjon tagaks riigihangetel ELi ettevõtjate õiglase kohtlemise kolmandate riikide ettevõtjatega võrreldes, arvestades eelkõige, milliseid hindu ettevõtjad küsivad muudelt klientidelt kogu maailmas, ning võrdsete konkurentsitingimuste loomiseks püüaks tagada eeskirjade järgimist ja seda, et turuosalised toimiksid ausalt; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa kosmosetööstus tegutseb üha ägedama rahvusvahelise konkurentsi tingimustes; peab kiiduväärseks komisjoni ettepanekut hoogustada uuenduslike hankemenetluste kasutamist;

28.  toonitab, kui tähtis on tugevdada Euroopa tööstusbaasi ja tagada ELi strateegiline sõltumatus ning selleks mitmekesistada tarneallikaid ja kasutada parimal viisil ELi arvukaid tarnijaid; on seetõttu seisukohal, et tuleb tasakaalustatult edendada tööstuse kaasamist igal tasandil, ning palub, et komisjon toetaks Euroopa kosmosesektorit kogu väärtusahela ulatuses; on veendunud, et kosmosetööstuse strateegias võib olla kasu nn kosmoseklastritest;

29.  kutsub komisjoni üles toetama kogu Euroopas niisuguste kosmosevaldkonna uute ärimudelite ja tehnoloogiate arendamist, mis võivad sektorit pöördeliselt muuta ja kulusid vähendada (nt Euroopa tehnoloogiad, mis võimaldavad saata kosmosesse väikseid satelliite, näiteks taaskasutatavaid õhupalle või kanderakette;

30.  palub, et komisjon kosmoseettevõtetele võrdsete konkurentsitingimuste loomiseks kaaluks kosmosetaristu ja -teenuste valdkonna riigihangete kestuse määratlemisel VKEde olukorda ja vajadusi;

31.  rõhutab vajadust investeerida otsustavamalt Euroopa kodanike harimisse ja koolitamisse kosmose valdkonnas, sealhulgas selleks, et üleminekul digitaalühiskonnale täiel määral ära kasutada kosmose loodavaid võimalusi; juhib tähelepanu kosmosepoliitika saavutuste tähtsusele uute põlvkondade innustamisel ja Euroopa identiteedi tugevdamisel; rõhutab seepärast vajadust jätkata ja laiendada Euroopa kosmosehariduse kooskõlastatud käsitlust, kuna see võib panna noori mõtlema tööalasele karjäärile kosmoseteaduse ja -tehnoloogia valdkonnas;

32.  rõhutab, et osalemine ESA valikprogrammides, st raamistikus, kus Euroopa ettevõtjad ja ülikoolid või uurimisinstituudid saavad osaleda tipptasemel tehnoloogia ettevalmistamisel kosmosemissioonide ja -süsteemide tarbeks, on Euroopa kosmosetööstuse suutlikkuse arendamise peamine ja põhjapanev vahend; rõhutab, et sellistes programmides osalemine avab tee ettevõtlusele selles valdkonnas ning juurdepääsule ülimalt tehnoloogiamahukatele ja teadmuspõhistele teadusprojektidele, millel võib ühtlasi olla soodne mõju transpordisektorile;

Euroopa sõltumatuse kindlustamine kosmosesse pääsemisel ja kosmose kasutamisel ohutus ja turvalises keskkonnas

33.  tuletab meelde, et ELi kosmoseprogrammid on tsiviilsuunitlusega, ning kordab oma eesmärki hoiduda kosmose militariseerimisest; tunnistab sellegipoolest kosmosevaldkonna strateegilist mõõdet Euroopa jaoks ja vajadust parandada tsiviil- ning julgeoleku- ja kaitseaspektide vahelist koostoimet ning kasutada kosmosealast suutlikkust kaitse- ja julgeolekuvajaduste rahuldamiseks, võttes arvesse geopoliitilist olukorda ning ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat; on veendunud, et komisjon peaks analüüsima Euroopa kosmoseprogrammide ja 2016. aasta novembris esitatud Euroopa kaitsealase tegevuskava vahelist koostoimet, et tagada selle strateegilise valdkonna üldine sidusus;

34.  palub komisjonil koondada Euroopa Liidu ja liikmesriikide institutsioonidest klientide nõuded, et tagada sõltumatu, kulutõhus ja kindel pääs kosmosesse Euroopa kanderakettide Ariane ja Vega ning nende edasiarenduste kasutamise teel; on veendunud selle ülimas strateegilises tähtsuses hädaolukorra ja kriisiohjamise funktsioonide täitmisel ning tugeva Euroopa kaitse- ja julgeolekupoliitika huvides;

35.  toetab komisjoni eesmärki hinnata sõltumatuse, julgeoleku ja konkurentsivõime seisukohast eri viise Euroopa kanderaketitaristute toetamiseks, kui see on vajalik ELi poliitiliste eesmärkide ja vajaduste täitmiseks; sellest tulenevalt rõhutab Prantsuse Guajaanas asuva Euroopa kosmodroomi strateegilist tähtsust ja vajadust hoolikalt arvestada, millist majanduslikku ja sotsiaalset kasu see võib anda oma asukohaterritooriumile;

36.  tuletab meelde, et sõltumatut pääsu kosmosesse ei saa käsitleda eraldi Euroopa sõltumatust suutlikkusest kosmosesüsteeme kavandada, arendada, käivitada, käitada ja kasutada;

37.  märgib, et kanderakettide (Ariane 6 ja Vega C) programmi jätkamine Euroopas ei ole järgmise kolme kuni nelja aasta pärast piisavalt prognoositav, seda ka programmi rahalise seisu tõttu; väljendab muret mis tahes keskpika kuni pikaajalise kanderakette käsitleva programmi puudumise pärast; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks Euroopa kanderakettide tööprogrammi järgmiseks 20 aastaks;

38.  kutsub komisjoni edendama alternatiivsete kanderaketitehnoloogiate arengut ja rakendama kõikide kanderakettide ja kosmoseseadmete puhul ökodisaini põhimõtteid;

39.  on seisukohal, et järgmise põlvkonna satelliitsüsteemides tuleks edasi arendada Galileo taristu, sealhulgas selle maapealse segmendi turvalisust, ning Galileo ja Copernicuse kahesuguse kasutuse võimet koos täpsuse ja krüpteerimise parandamisega; tuletab meelde, et Galileo avalik reguleeritud teenus, mida saavad kasutada vaid valitsuse volitatud kasutajad, võiks tulevikus täita olulist osa tekkivatele ohtudele, eriti kriisidele reageerimisel;

40.  juhib tähelepanu kosmosetaristute tundlikkusele riiklikelt ja mitteriiklikelt osalejatelt lähtuvate häiringute või rünnakute suhtes ning reale muudele ohtudele, näiteks kosmoseprügi või teiste satelliitidega kokkupõrkamise võimalusele; kordab taas, kui tähtis on kindlustada elutähtsa taristu ja side turvalisus ning arendada vastupidavaid tehnoloogilisi lahendusi; tunnistab kosmose ja kosmosetehnoloogiate kasvavat tähtsust kahesugusel kasutamisel, eelkõige side, luure, seire ja eelluure, katastroofidele reageerimise ja relvastuskontrolli valdkonnas, ning toonitab kosmosealase suutlikkuse elulist tähtsust terrorismivastases võitluses; ergutab veelgi enam investeerima, et kiirendada uue kosmosealase suutlikkuse ja tehnoloogia arengut; peab vajalikuks parandada võimet tulla toime uute tekkivate ohtudega kosmoses, mis omakorda parandaks Euroopa kosmosesektori suutlikkust reageerida muutuvatele turgudele, osalejatele ja tehnoloogiatele;

41.  palub komisjonil kosmoseprügist tulenevate ohtude leevendamiseks tõhustada praeguseid kosmose jälgimise ja seire (SST) teenuseid eesmärgiga koostada programm sõltumatule süsteemile, mis suudaks tuvastada kosmoseprügist Euroopa kosmosetaristutele põhjustatavaid ohte, rõhutades kokkupõrgete vältimise meetmeid ja hiljem jäätmete aktiivset kõrvaldamist; toetab kava laiendada ELi kosmose jälgimise ja seire ulatust, nii et see võimaldaks anda kosmosevaatlustel põhinevaid ilmaprognoose, ning teeb ettepaneku keskenduda lisaks maalähedastele objektidele, et hoida ära katastroofe, mida võib põhjustada mõne sellise objekti kokkupõrge Maaga; rõhutab vajadust lähtuda ESA praegusest suutlikkusest ja asjatundlikkusest neis valdkondades ja seda edasi arendada; kinnitab vajadust tagada võimalikult palju avatud andmeid, et soodustada teadusuuringuid ja innovatsiooni;

42.  tuletab meelde küberturvalisuse kasvavat tähtsust kosmoseprogrammides ning märgib, et see probleem on eriti tõsine seetõttu, et suur osa meie majandusest vajab kosmosega seotud teenuseid; palub komisjonil leevendada ELi kosmosevarasid ähvardavaid ohtusid ja võtta piisavaid meetmeid kosmosetaristu kaitsmiseks küberohtude eest, kasutades vajaduse korral muu hulgas krüpteerimist; lisaks palub komisjonil tagada, et kõigil asjaomastel asutustel oleksid vastu võetud hädaolukorra lahendamise kavad võimaliku küberrünnaku puhuks;

43.  peab kavandatavat riiklikku satelliitside algatust väga paljutõotavaks abinõuks, mis teeks Euroopa institutsioonilistele osalejatele kättesaadavaks turvalised, tõhusad ja kulutõhusad teenused, rahuldades tarbijate vajadused terves reas valdkondades ning ergutades samal ajal majanduskasvu, konkurentsivõimet ja innovatsiooni kogu Euroopa satelliitside sektoris; palub, et komisjon küllalt positiivse mõjuhinnangu korral kavandaks riikliku satelliitside algatuse kulutõhusal viisil, mis võib hõlmata ka võimekuste jagamist ja ühiskasutust või teenuste ostmist sertifitseeritud äriotstarbelistelt sidesatelliitidelt, ning tagaks selle, et algatusega luuakse olulist lisaväärtust ja ei dubleerita olemasolevaid struktuure;

44.  rõhutab, kui oluline on kõikehõlmav Euroopa kosmosepoliitika, mille eesmärk on aidata tulemuslikult tugevdada ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, tagades asjaomastele institutsioonidele sõltumatu teabe, näiteks ülevaate olukorrast reaalajas;

Euroopa kui ülemaailmse osaleja rolli kindlustamine ja rahvusvahelise koostöö edendamine

45.  palub, et komisjon oma välissuhete kõigis asjaomastes aspektides edendaks ELi kosmosevarasid ja kosmosetööstuse võimekust;

46.  on veendunud, et rahumeelse ja ohutu kosmosekeskkonna tagamiseks on vaja koostööd rahvusvaheliste partneritega, et edendada vastutustundliku käitumise ja kestlikkuse norme, eriti kosmoseuuringute osas, ning palub komisjonil teha selles küsimuses tihedat koostööd Euroopa välisteenistuse ja liikmesriikidega;

47.  rõhutab kosmoseliikluse ja kosmoseprügi haldamise rahvusvahelise kooskõlastamise vajalikkust, kusjuures kosmosejäätmete hulk kasvab satelliitide nn megakogumite kavandatava kasutuselevõtmise ning maalähedaste objektide üha suurema arvu tõttu, mis võib tuleneda satelliitide orbiidile viimise kulude jätkuvast alandamisest;

48.  palub komisjonil jälgida praegusi erasektori eesmärke sellistes valdkondades nagu kosmosekaevandused, ning mõelda, kuidas need võiksid mõjutada praegust õigusraamistikku ja eelkõige avakosmoselepingut; leiab, et nimetatud lepingu aluspõhimõtteid tuleks järgida ning et peab hoiduma võidujooksust kosmoses leiduvate ammenduvate ressursside järele; nõuab, et liikmesriigid püüaksid koostada vastavat üleeuroopalist kooskõlastatud käsitlust, ning palub komisjonil konsensuse saavutamise protsessi juhtida; tunnistab, et kosmos on inimkonna ühispärand;

49.  väljendab suurt heameelt komisjoni kavatsuse üle kasutada majandusdiplomaatiat Euroopa kosmosetööstusele uute ärivõimaluste loomiseks; rõhutab, et komisjon ja vajaduse korral liikmesriikide ametiasutused kas individuaalselt või ESA kaudu, samuti asutused nagu Euroopa Lennundusohutusamet (EASA) peaksid toetama Euroopa osalejaid kolmandate riikide turgudel; soovitab sellise kooskõlastatud toetuse andmise kavad eelnevalt välja töötada;

Tulemusliku elluviimise tagamine

50.  juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlament peaks ELi kosmosepoliitikat aktiivselt arendama ning et ta tuleks kaasata kõikidesse komisjoni, nõukogu, Euroopa välisteenistuse ja ESA kosmosevaldkonnaga seotud teabevahetustesse;

51.  peab tähtsaks demokraatlikku toetus kosmoseinvesteeringutele; palub komisjonil esitada põhjalikult kavandatud ja kõikehõlmav kommunikatsioonistrateegia kosmosetehnoloogia hüvede tutvustamiseks kodanikele ja ettevõtjatele; nõuab, et komisjon selle strateegia elluviimisel tugineks järgmistele kolmele sambale, millest igaühel on üks oluline sihtrühm: a) üldsuse teadlikkuse tõstmine kosmoseinvesteeringute vajalikkusest; b) VKEde ja ettevõtjate teavitamine kosmosealaste juhtprogrammide võimalustest; c) kosmosealase hariduse kaasamine oskuste nappuse leevendamiseks; palub komisjonil esitada esimesel võimalusel Euroopa Parlamendile sellise kommunikatsioonistrateegia koostamise tegevuskava;

52.  palub, et komisjon koostaks ajakava strateegias kavandatud meetmete rakendamiseks, annaks regulaarselt aru selle täitmise kohta, esitaks vajaduse korral seadusandlikke ettepanekuid ning kavandaks täiendavaid konkreetseid ja käegakatsutavaid meetmeid strateegias välja toodud eesmärkide õigeaegseks täitmiseks;

o
o   o

53.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Kosmoseagentuurile.

(1) ELT L 122, 24.4.2014, lk 44.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 1.
(3) ELT L 158, 27.5.2014, lk 227.
(4) ELT L 150, 20.5.2014, lk 72.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0267.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0268.
(7) ELT C 468, 15.12.2016, lk 12.
(8) ELT C 227 E, 6.8.2013, lk 16.
(9) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 1.
(10) Tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni tellimusel koostatud uuring „Space Market Uptake in Europe“, liidu sisepoliitika peadirektoraat, poliitikaosakond A, 2016, ISBN 978‑92‑823‑8537‑1.
(11) https://ec.europa.eu/research/participants/data/ref/h2020/wp/2016_2017/main/h2020-wp1617-leit-space_en.pdf, lk 48.


Akadeemiline täiendusharidus ja kaugõpe kui Euroopa elukestva õppe strateegia osa
PDF 297kWORD 63k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsioon akadeemilise täiendushariduse ja kaugõppe kui Euroopa elukestva õppe strateegia osa kohta (2016/2142(INI))
P8_TA(2017)0324A8-0252/2017

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 8, 165 ja 166,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 14,

–   võttes arvesse 30. novembri 2002. aasta Kopenhaageni deklaratsiooni, milles käsitletakse koostöö tugevdamist Euroopa kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas,

–   võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (ET 2020)(1),

–   võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 2012. aasta ühisaruannet Euroopa hariduse ja koolituse alase koostöö strateegilise raamistiku (ET 2020) rakendamise kohta „Haridus ja koolitus arukas, jätkusuutlikus ja kaasavas Euroopas“(2),

–   võttes arvesse nõukogu 20. mai 2014. aasta järeldusi tõhusa õpetajahariduse kohta,

–   võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruannet hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (ET 2020) rakendamise kohta „Hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö uued prioriteedid“(3),

–   võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2011. aasta resolutsiooni täiskasvanuhariduse uuendatud Euroopa tegevuskava kohta(4),

–   võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2012. aasta teatist „Hariduse ümbermõtestamine: investeerimine oskustesse paremate sotsiaalmajanduslike tulemuste nimel“ (COM(2012)0669),

–   võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2014. aasta järeldusi, mis käsitlevad investeerimist haridusse ja koolitusse – vastus teatisele „Hariduse ümbermõtestamine: investeerimine oskustesse paremate sotsiaalmajanduslike tulemuste nimel“ ning 2013. aasta majanduskasvu analüüsile(5),

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta otsust nr 1720/2006/EÜ, millega luuakse tegevusprogramm elukestva õppe alal(6),

–   võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille EL ratifitseeris 2010. aastal,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust 2006/962/EÜ võtmepädevuste kohta elukestvas õppes(7),

–   võttes arvesse nõukogu 19. novembri 2010. aasta järeldusi säästva arengu alase hariduse kohta(8),

–   võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta(9),

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta soovitust Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas(10),

–   võttes arvesse nõukogu 20. mai 2014. aasta järeldusi, milles käsitletakse kvaliteedi tagamist hariduse ja koolituse toetamiseks(11),

–   võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni Erasmus+ ja teiste vahendite kohta liikuvuse edendamiseks kutsehariduses ja -koolituses: pidevõppe lähenemisviis(12),

–   võttes arvesse oma 23. juuni 2016. aasta resolutsiooni hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (ET 2020) järelmeetmete kohta(13),

–   võttes arvesse Regioonide Komitee 31. jaanuari 2014. aasta arvamust „Avatud haridusruum“(14),

–  võttes arvesse komisjoni uuringut, mis käsitleb 2020. aastani kehtivat hariduse ja koolituse strateegilist raamistikku: täiskasvanuõppe põhimõtete ja pakkumise parandamine Euroopas(15),

–   võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni konkurentsivõimelise ELi tööjõuturu loomise kohta 21. sajandil: oskuste ja kvalifikatsioonide nõudluse ja töövõimalustega vastavusse viimine kui võimalus kriisist väljuda(16),

–   võttes arvesse nõukogu järeldusi Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti kohta ajavahemikuks 2011–2020(17),

–   võttes arvesse nõukogu 20. veebruari 2017. aasta järeldusi „Naiste ja meeste oskuste parandamine ELi tööturul“(18),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2011. aasta soovitust täiskasvanuhariduse uuendatud Euroopa tegevuskava kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni muudatusettepanekute vormis seisukohta (A8‑0252/2017),

A.  arvestades, et haridussüsteemid peavad digitaalse ümberkujundamise tõttu tegelema märkimisväärsete probleemidega, mis mõjutavad õpetamise ja õppimise protsesse, samuti on vaja edendada sotsiaalse kaasatuse ning kodanikuosaluse suutlikkust ja ka isiklikku arengut ning soodustada Euroopa demokraatlikke väärtusi ja sallivust, pidades silmas avatud suhtumise edendamist ja mis tahes sallimatuse ennetamist; arvestades, et digitaalne mõjuvõim ja enesekindlus on tugevate ühiskondade loomise ning ELi sees ühtsuse ja integratsiooniprotsessidele kaasa aitamise oluliseks eeltingimuseks;

B.  arvestades, et Euroopa elukestva õppe strateegiat tuleks tugevdada; arvestades, et igal inimesel peaks igas eluetapis olema elukestva õppimise võimalus, et omandada teadmisi ja oskusi, mida nad vajavad nii oma isiklikuks arenguks kui ka ametialasteks edusammudeks; arvestades, et kodanikuaktiivsust ja tööalast konkurentsivõimet edendav formaalne, mitteformaalne ja informaalne elukestev õpe on oluline hariduse aspekt, mida need muutused mõjutavad;

C.  arvestades, et vaja on teha täiendavaid pingutusi, suurendamaks koostoimet hariduse ja tööhõive vahel, hõlbustades nii tööturule sisenemist kui ka võimaldades üksikisikutel oma oskusi karjääri jooksul pidevalt ajakohastada või omandada uusi oskusi; arvestades, et liikmesriigid peavad leidma võimaluse kaitsta või soodustada pikemaajalisi investeeringuid haridusse, teadustöösse ja innovatsiooni;

D.  arvestades, et akadeemiline täiendus- ja kaugõpe annavad märkimisväärse panuse üksikisikute isiklikku arengusse ja inimkapitali tekkimisele ning see peaks muutuma Euroopa elukestva õppe strateegia lahutamatuks osaks;

E.  arvestades, et akadeemilisel täiendus- ja kaugõppel on üha olulisem roll töötajate majanduslike ja tehnoloogiliste muutustega kohanemise hõlbustamisel kogu nende ametialase elu vältel; arvestades, et 2025. aastaks on ELis 49 % kõigi vabade töökohtade (sealhulgas nii uued kui ka vabanevad töökohad) jaoks vaja kõrget kvalifikatsiooni, 40 % töökohtade puhul keskmise tasemega kvalifikatsiooni ning üksnes 11 % töökohti eeldab madala tasemega kvalifikatsiooni või kvalifikatsiooni puudumist;

F.  arvestades, et kaugõpe ja akadeemiline täiendusharidus on tähtsad vahendid, mille abil pakutakse paindlikke, individuaalseid haridusvõimalusi kõigile, kedagi diskrimineerimata(19); rõhutab sellega seoses juurdepääsustrateegiate laiendamise olulisust;

G.  arvestades, et täiendusharidus ja kaugõpe ning uute tehnoloogiate kasutamine võib aidata suurendada tütarlaste ja naiste teadlikkust uutest karjäärivõimalustest, eelkõige valdkondades, kus nad on alaesindatud; arvestades, et kuigi üha suuremal osal naistest on kõrgema astme keskkooli diplomid ja kõrghariduse kraadid, on siiski vajadus suurendada naiste esindatust kutsehariduses ja loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnaga seotud sektorites;

H.  arvestades, et kaugõpe on akadeemilise täiendushariduse kontekstis üks võimalik lähenemisviis, kuna paindlikkuse tõttu soodustab see eriti suurel määral tasakaalu tagamist õppimise, töö ja eraelu vahel;

I.  arvestades, et kaugõpe(20) viitab õppe korraldamise viisile, mis võimaldab tänu digitaalsetele haridustehnoloogiatele õppimisel suurt paindlikkust, mitte statsionaarse hariduse asendusena, vaid pakkudes alternatiivi õppuritele, kes ei saa statsionaarses õppes osaleda;

J.  arvestades, et kaugõppe näol on tegemist õpetamismeetodiga, mis pakub õppimisel paindlikkust kujunemisjärgus tehnoloogiate kasutamise abil, kuid ei asenda statsionaarset õpet, olles aga samas üheks alternatiiviks neile õppuritele, kes ei saa statsionaarses õppes osaleda, ning töötajatele, kes soovivad ühendada töö ja õppimise; seetõttu võidakse digiteerimist kasutada vahendina, mille abil pakutakse uusi viise kõrgharidusele juurdepääsuks;

K.  arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on ELi üks aluspõhimõtetest, mis on sätestatud liidu aluslepingutes ning on üks liidu eesmärkidest ja ülesannetest; arvestades, et võrdõiguslikkus hariduses pakub naistele rohkem võimalusi ning aitab kaasa ühiskonna sotsiaalsele, kultuurilisele ja majanduslikule arengule; arvestades, et haridus on peamine vahend sooliste stereotüüpide vastu võitlemiseks;

L.  arvestades, et naiste keskmine tööhõive määr on otseselt seotud nende haridustasemega, 25–49‑aastaste kolmanda taseme hariduse omandanud naiste tööhõive määr on 20 % suurem kui algkoolieelse, alghariduse ja madalama kesktaseme haridusega naiste puhul;

M.  arvestades, et kaugõppel võib olla positiivne mõju naiste IKT alastele oskustele; arvestades, et suurema arvu naiste sisenemine IKT‑sektorisse stimuleeriks turgu, kus ennustatakse tööjõu puudust ja kus naiste võrdne osalemine annaks igal aastal ELi SKP‑sse juurde ligikaudu 9 miljardit eurot; arvestades, et naised on endiselt IKT kraadiõppe programmides suures vähemuses, moodustades ainult 20 % nende programmide lõpetajatest, ja et ainult 3 %-l ülikooli lõpetanud naistest on IKT valdkonna kõrgharidus;

N.  arvestades, et kaugõppe vormis programmid jõuavad märkimisväärse arvu naisteni ühiskondades, kus naistel puuduvad võrdsed võimalused osaleda hariduse ja koolituse tavapärastes vormides, kuna naised veedavad ikka veel meestest rohkem aega tasustamata kodust tööd tehes ja perekonna eest hoolitsedes; arvestades, sellised kursused pakuvad neile paindlikkust töö- ja eraelu tasakaalu saavutamisel ning arvestades, et kaugõpe on suunatud eelkõige ebatraditsiooniliste õppurite kategooriale;

O.  arvestades, et akadeemiline täiendusharidus on üks kõrghariduse avaliku teenuse osutamise ülesannetest ning viitab kursustele akadeemilises asutuses, mida on võimalik läbida samaaegselt täisajaga töötamise kõrvalt, enamasti tuginedes tööalastele kogemustele ning tavaliselt eeldusel, et omandatud on akadeemiline kraad;

P.  arvestades, et kiirenevate majanduslike ja tehnoloogiliste muutustega kohanemine on suur probleem vananevale tööjõule ja et selle probleemi lahendamine on üks peamine tegur, millega tagada ELi majanduse pikaajaline konkurentsivõime;

Q.  arvestades, et elukestva õppe ja karjääriarengu poliitikat oleks võimalik hoogustada varasemate õpingute tunnustamise kaudu;

R.  arvestades, et inimestele isikliku arengu ja koolituse jaoks vaba aja võimaldamine tuleb kasuks nii nende endi heaolule kui ka selgemalt määratletud isiklike ja ametialaste oskustega võimestamise kaudu kogu ühiskonnale; arvestades, et akadeemiline kaugõpe pakub paindlikke õppevorme, mis aitavad inimestel saavutada parema töö- ja eraelu tasakaalu; arvestades, et ülikooli elukestev õpe peaks olema osa Euroopa digiteerimise strateegiast;

S.  arvestades, et digiteerimine võimaldab haridusprotsessi paindlikkust ja interaktiivsust ning see on keskne tegur akadeemilise täiendus- ja kaugõppe edasiarendamisel;

T.  arvestades, et tehnilised muutused nõuavad tugevamaid ja järjepidevamaid sidemeid hariduse ja tööhõive vahel;

U.  arvestades, et kuna akadeemilised asutused ei ole tavaliselt altid muutustele, on õppekavade ning kursuseid ja eksameid ning sisseastumisnõudeid reguleerivate eeskirjade reformimine keeruline;

V.  arvestades, et akadeemiline täiendus- ja kaugõpe on kiirelt laienevad sektorid, millel on märkimisväärne potentsiaal majanduskasvu ja töökohtade loomise seisukohast;

W.  arvestades, et endiselt on akadeemilise täiendushariduse ja kaugõppe vallas palju takistusi(21);

Täiendusharidus ja kaugõpe peaksid saatma ühiskondlikke ja majanduslikke muutusi

1.  sedastab, et internetipõhine õpe ja avatud haridus muudavad seda, mil viisil toimub hariduse vahenditega varustamine, pakkumine ja omandamine; rõhutab lisaks sellega seoses, kui tähtsad on avatud õppematerjalid, mis tagavad hariduse kõigile kättesaadavuse ja parandavad tööalast konkurentsivõimet, toetades elukestvat õpet;

2.  märgib, et paljudel haridus- ja koolitusasutustel on raskusi meie ühiskondades ja majandustes asetleidvatele põhjalikele ja keerulistele muutustele reageerimisega ning nad peavad tegema põhjalikke muutusi juhtimise, korraldusliku struktuuri ja toimimisviiside osas; rõhutab, et uued, paindlikud ja juurdepääsetavad elukestva õppe vormid, mis sobivad igas vanuses isikutele, võivad edukalt tegelda mõnede nende probleemidega, nagu sotsiaalne tõrjutus, haridussüsteemist varakult lahkumine ja oskuste vajadustele mittevastavus;

3.  tunnistab, et nende probleemide lahendamisel täidavad tähtsat rolli digiteerumine ning haridusplatvormide loomine koostöö ja parimate tavade vahetamise eesmärgil;

4.  kutsub Euroopa Komisjoni ja liikmesriike üles tegema rohkem, et digitaalsete oskuste riiklike strateegiate osana kõrvaldada eksisteeriv tehnoloogiline lõhe hästi ja kehvemini varustatud haridusasutuste vahel;

5.  rõhutab, et elukestva õppe meetmed on keskse tähtsusega naistele selliste oskuste andmisel, mis võimaldaksid neil uuesti tööle naasta või oma tööd, sissetulekut ja töötingimusi parandada; rõhutab vajadust parandada veelgi naiste esindatust kõrgematel akadeemilistel tasanditel ja nende tasandite kättesaadavust;

6.  rõhutab, kui tähtis on võidelda hariduses soostereotüüpide vastu; kutsub seetõttu komisjoni üles edendama algatusi, mis pakuvad tuge naistele mõeldud ametialaste kaugõppeprogrammide rakendamisel, sealhulgas kõrgharidus teaduse, tehnoloogia ja IT valdkonnas, töötades välja soolise võrdõiguslikkuse alased koolitusprogrammid haridustöötajatele ning ennetades stereotüüpide edasikandumist õppekavade ja pedagoogiliste materjalide kaudu;

7.  rõhutab, et akadeemilised asutused peavad kodanikke ette valmistama teadmistel põhinevateks ühiskondadeks ja pidevalt muutuvateks majandusteks ning andma neile iseseisva õppimise oskused, ettevõtliku meelelaadi ja valdkonnaülesed pädevused, nagu probleemide lahendamise oskus ja kohanemisvalmidus, et nad saaksid ise oma tee leida ja oma võimeid maksimaalselt rakendada;

8.  rõhutab ühtlasi, et akadeemilistel institutsioonidel on oluline roll kodanikuaktiivsuse edendamisel ja nad peavad andma üliõpilastele sellised valdkonnaülesed pädevused nagu kodaniku- ja sotsiaalne pädevus;

9.  sedastab, et õpilasekeskne lähenemine haridusele vähendab koolist väljalangemise määra ning aitab õppuritel oma potentsiaali täies ulatuses realiseerida(22); rõhutab sellega seoses kõigile mõeldud eluaegse karjäärinõustamise olulisust;

10.  sedastab, et teadmiste jagamine võib aidata parandada kodanike aktiivset osalemist ja ka rahvusvahelist mõistmist pidevalt muutuvates ühiskondades;

11.  tunnistab vajadust suurendada tihedat koostööd haridus- ja koolitusasutuste, kohalike kogukondade ja majanduse vahel; rõhutab lisaks vajadust parema koostoime järele formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse pakkujate vahel, et suurendada elukestva õppe võimalusi kõigi jaoks;

12.  on seisukohal, et juurdepääs õppimis- ja koolitusvõimalustele peab olema kõigi õigus igal eluetapil, et omandada valdkonnaüleseid oskusi, nagu arvutusoskus, digikirjaoskus ja meediapädevus, kriitiline mõtlemine, sotsiaalsed oskused ja muud asjakohased eluoskused, et tulevikuga paremini kohaneda;

13.  rõhutab vajadust rakendada kohandatud tuge töökohapõhistele õppuritele, praktikantidele ja töötajatele, et tagada kõikide isikute tööturule kaasatus; on seisukohal, et otsustavalt tähtis on kaasata õpetamis- ja õppimisprotsessidesse uusi tehnoloogiaid, et anda inimestele õige oskuste, pädevuste ja teadmiste kogum, et nad oleksid võimelised kasutama digitaalseid tehnoloogiaid innovaatilisel ja looval viisil;

14.  nõuab inimeste paremat tööturule kaasamist ja nende seal hoidmist, mida toetatakse nende pädevuste parandamisega akadeemilise täiendushariduse ja kaugõppe ning kutsehariduse ja -õppe kaudu; rõhutab vajadust suurendada kutsehariduse ja -õppe atraktiivsust ning juurdepääsu kutsehariduse ja -õppe võimalustega seotud teabele noorte ja nende pereliikmete seas; tuletab sellega seoses meelde, et õpiliikuvuse eesmärk kutsehariduse ja -õppe sektori programmis „Erasmus+“ ei ole kaugeltki saavutatud ja sellele tuleks pöörata rohkem tähelepanu;

15.  toonitab programmide „Erasmus+“ ja „Horisont 2020“ olulisust elukestva õppe tõhustamise kontekstis; kutsub seetõttu liikmesriike üles uurima nende programmide täielikku potentsiaali; rõhutab, et programmid peaksid olema kohandatud kutselise suunitlusega akadeemiliseks täiendushariduseks;

16.  sedastab, et juurdepääs kaasavale ja kvaliteetsele haridusele on keskse tähtsusega ja seetõttu on vaja toetada avatud ja kaugõpet, et vastata nende isikute erivajadustele, kelleni tavapärase haridussüsteemiga ei jõuta – eelkõige ebasoodsas olukorras rühmade puhul; kutsub liikmesriike üles suunama investeeringuid seda eesmärki silmas pidades;

Kvaliteedi ja paindlikkuse tähtsus hariduses

17.  peab nii formaalse kui ka informaalse hariduse pidevalt paranevat kvaliteeti väga oluliseks seoses ELi jõupingutustega tagada sotsiaalne ühtekuuluvus, konkurentsivõime ja püsiv majanduskasv;

18.  rõhutab, et konkurentsivõimelisena püsimiseks ning võrdselt nii madala kui ka kõrge kvalifikatsiooniga töötajatele parimate eduvõimaluste pakkumiseks peavad ettevõtjad koos haridus- ja koolitusasutustega pakkuma koolitust ja karjäärile orienteeritud haridust kogu töötajate tööelus osalemise jooksul;

19.  toonitab, et haridustulemuste kontekstis on eriti tähtis teadmiste ja oskuste edasiandmise meetodite kvaliteet; juhib tähelepanu vajadusele investeerida ja toetada kõikide sektorite õpetajate pidevat oskuste täiendamist ja professionaalset arengut; rõhutab lisaks vajadust tagada hariduse kõrge kvaliteet kaugõppe raames ning uute õpetamis- ja õppimismudelite loomise tähtsust, mis on osa innovatsiooniprotsessist ja järkjärgulisest hariduse digiteerimisest; sedastab sellega seoses, et nõuetekohane taristu ja vahendid on määravalt tähtsad komponendid õpetamise kvaliteedi parandamisel;

20.  märgib, et see eeldab õpetajatega arvestamist ja nende väärtustamist, atraktiivset töötasu ja töötingimusi ning paremat juurdepääsu täiendusharidusele töö käigus, eelkõige digitaalse didaktika valdkonnas;

21.  kutsub ülikoole üles keskenduma üha suuremal määral kaugõppele, laiendades seda, et hõlmata ka tasuta lühiajalised erialakursused;

22.  rõhutab, et kaugõppekursustel osalevatele õppuritele peaks olema tagatud võimalus õpetajatega suhelda ja nende hinnangut saada, et tagada õppuritele õppe jooksul nõuetekohane toetus, juhendamine ja innustus;

23.  tunnistab, et paindlikud õppevormid, nagu kaug- ja kombineeritud õpe, võimaldavad inimestel paremini ühitada tööelu ja/või õppimist pere- ja eraeluga;

24.  tunnistab kaugõppe olulist rolli nende isikute jaoks, kelle füüsiline olukord ei võimalda neil statsionaarses õppes osaleda;

25.  propageerib ideed pakkuda individuaalselt kohandatud õpet ja täienduskursusi neile, kes soovivad omandada kolmanda taseme hariduse, kuid peavad õpingute alustamiseks vajalike nõuete täitmiseks lisakvalifikatsioone omandama;

26.  rõhutab, et on vaja püüda saavutada inimese kogu karjääri ulatuses paindlikum ja isiklikum lähenemisviis karjääri kujundamise ning elukestva hariduse ja koolituse suhtes, ning sedastab, et selle saavutamiseks saavad oma rolli täita peamiselt avaliku, kuid ka erasektori osalejad, tunnistades samas, et varasest etapist alates peab haridus- ja oskuste poliitika põhielement olema individuaalseid vajadusi ja eelistusi arvestav ja individuaalsete oskuste hindamisele ja laiendamisele keskenduv juhendamine ja nõustamine;

27.  rõhutab interaktiivsuse tähtsust kaugõppe kvaliteedi tõstmisel tänapäevaste kommunikatsioonimeetodite abil, mis võimaldavad teha praktilisi ülesandeid, kaasata õppijaid õppeprotsessi ja arendada suhtlusoskusi;

28.  toetab põhimõtet tagada juurdepääs elukestvale õppele, eelkõige et võimaldada tagasipöördumist tööle, sh naiste või hooldajate jaoks;

29.  rõhutab vajadust kaugõppeprotsessi pidavalt jälgida, et jooksvalt uuendada õppemetoodikat ja -vahendeid;

30.  rõhutab vajadust arendada ja stimuleerida noorte hulgas iseseisva õppimise oskusi (sh oma töö korraldamine, andmetöötlus, kriitiline mõtlemine, motivatsiooni säilitamine), et nad oleksid tulevikus võimelised tänapäevaste tehnoloogiate abil ennast tõhusalt kaugõppe vormis täiendama;

Täiendusharidus ja kaugõpe kui arenguvahendid ülikoolidele

31.  sedastab, et täiendusharidus ja kaugõpe loovad ülikoolidele arenguvõimalusi laiendada oma pädevusvaldkondi ja mitmekesistada pakutavaid õppeprogramme, et jõuda uute sihtrühmadeni ja mitmekesistada oma sissetulekuallikaid, arvestades, et kaugõppe kulud on madalamad kui statsionaarse õppe kulud;

32.  leiab, et kaugõpe aitab kaasa interdistsiplinaarsete õppesuundade tekkimisele ja rahvusvaheliste õpingute käivitamisele;

33.  kutsub õppeasutusi üles laiendama akadeemilise hariduse pakkumist kaugõppe vormis;

34.  sedastab, et tööturu vajadustel põhineval piirkondade potentsiaali arendamisel täidab olulist rolli aruka spetsialiseerumise strateegia (RIS3);

Tehnoloogilised väljakutsed

35.  tunnistab vajadust pidada sammu kiirete tehnoloogiliste muutustega, eelkõige kaugõppe puhul, ning leiab, et IKT tähtsust ja sellest sõltuvust ei ole võimalik üle hinnata; on arvamusel, et IKT on vahend, mille kaudu olulisi hariduse ja arenguga seotud probleeme saaks lahendada optimaalsel ja kulutõhusal viisil; on seisukohal, et pingutusi peaksid toetama ka suured investeeringud haridusse, sealhulgas Euroopa Sotsiaalfondi kasutamine, et arendada digitaaloskusi ja meediapädevust kõikidel tasanditel;

36.  peab kahetsusväärseks, et IKT-pädevuse puudulikkus on praegu suur probleem nii haridustöötajate kui ka õppurite hulgas; kordab, et tehniline pädevus on oluline selleks, et suuta kasutada kaugõppe potentsiaali ning hõlbustada uute õpetamis- ja õppimismeetodite rakendamist;

37.  juhib tähelepanu vajadusele lahendada digilõhe probleem ja tagada kõikidele võrdsed võimalused saada juurdepääs digitehnoloogiale ning mõtestatud digitaalse osalemise jaoks vajalikele pädevustele, hoiakutele ja ajenditele;

38.  toonitab asjaolu, et üksnes veerandit Euroopa koolilastest õpetavad digivaldkonnas end kindlalt tundvad õpetajad ning see on oluline tegur, mis takistab uute õpetamismeetodite laialdast kasutuselevõttu; kutsub seetõttu liikmesriike üles aktiivsemalt toetama koole ja oskuste täiendamise võimalusi, sealhulgas haridustöötajatele mõeldud IT ja meediapädevuse alase koolituse ja elukestvate karjäärivõimaluste abil;

39.  rõhutab vajadust investeerida kõigi haridussektorite õpetajate erialasesse arendamisse ja seda toetada ning luua elukestva karjääri alase nõustamise teenused;

40.  tunnistab, et uued digiplatvormid on hariduses olulised, kuid rõhutab samas, et nii akadeemilised asutused kui ka õppurid seisavad selles vallas silmitsi turvalisuse ja eraelu puutumatusega seotud küsimustega;

41.  rõhutab loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonna oskuste olulisust ja väljendab veel kord kahetsust soolise tasakaalustamatuse üle selles valdkonnas;

Finantsprobleemid

42.  tunnistab kvaliteetse hariduse ja individuaalselt kohandatud õppe kulukust ja piisava rahastamise vajalikkust; juhib tähelepanu sellele, et kaugõpe võib pakkuda õppurikeskset, kõrge kvaliteediga haridust väiksemate kuludega; rõhutab, et oluline on tööstuse ja ettevõtete suurem rahaline ja praktiline kaasatus kutseõppesse;

43.  toonitab, et hariduse heaks tehtud kulutusi tuleb käsitada pikaajalise investeeringuna, mis toob kauakestvat kasu;

44.  on seisukohal, et kulud ei tohi takistada õpingute alustamist ja hariduses osalemist, kuid tunnistab samas, et sügavamad probleemid toovad kaasa kõrged kulud ja kodanike suutmatuse maksta immatrikuleerimistasu teatavates liikmesriikides; ergutab seetõttu komisjoni ja liikmesriike rohkem toetama kaugõpet ja edendama seda kui kvaliteetset, taskukohast, paindlikku ja personaalse hariduse võimalust;

Õigusraamistikuga seotud probleemid

45.  tõdeb, et traditsioonilist kutseõpet, akadeemilist täiendusharidust ja kaugõpet reguleerivate õigusraamistike vahel on erinevusi; rõhutab, et kaugõpet tuleks akrediteerida samade eeskirjade kohaselt kui statsionaarset õpet, kuid asjakohaselt kohandatud näitajate ja kriteeriumide alusel;

46.  tõdeb aktiivse juhtimise ja sidusrühmade kaasamise olulisust;

47.  tõdeb kaugõppe kvaliteedi tagamise ja kaugõppe tulemuste akrediteerimise tähtsust;

48.  tuletab meelde, et mitmed olemasolevad Euroopa läbipaistvusvahendid, nagu Euroopa kvalifikatsiooniraamistik ning Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteem, on töötatud välja üksteisest isoleeritult; tõdeb, et selleks, et võimaldada üksikisikul paremini mõõta oma edasijõudmist ja hinnata võimalusi ning saada kasu õppimise tulemustest erinevates kontekstides, tuleb neid paremini koordineerida ja toetada kvaliteedi tagamise süsteemidega ning need tuleb kaasata riiklike kvalifikatsioonide raamistikku eesmärgiga suurendada erinevate sektorite ja osapoolte, sh tööandjate vahelist usaldust;

49.  tunnistab, et jätkuvalt on tähtsad nii kombineeritud kui ka veebipõhine õpe, eelkõige kutsehariduse ja -õppe kontekstis; toonitab, et kõrge kvaliteediga digitehnoloogia ja statsionaarse õppe võimaluste kombineerimine toob kaasa õppurite paremad tulemused, ning soovitab seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel toetada rohkem ja edendada kombineeritud õpet;

50.  kutsub komisjoni üles tugevdama Euroopa elukestva õppe strateegiat ning muutma akadeemilist täiendusharidust ja kaugõpet selle oluliseks osaks, et edendada vananeva tööjõu kohanemist majandus- ja tehnoloogiaalaste muudatustega; kutsub lisaks komisjoni üles uurima võimalust suurendada akadeemilise täiendushariduse ja kaugõppe rahastamist olemasolevate ja tulevaste programmide kaudu;

51.  tunnistab vajadust põhjaliku, mitut sektorit ja valdkonda hõlmava lähenemise järele hariduses ja koolituses, sh elukestvas õppes, ning vajadust sektoritevahelise koostöö järele hariduspoliitika väljatöötamisel ja rakendamisel;

Soovitused Euroopa tasandil

52.  rõhutab vajadust edendada koostööd ja heade tavade vahetamist haridussüsteemide vahel; ergutab lisaks riiklikke kvaliteedi tagamise asutusi jagama omavahel häid tavasid õpetamise ja õppimise uute viiside tunnustamise kriteeriumide väljatöötamisel;

53.  kutsub üles vaatama läbi Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku, et edendada kvalifikatsioonide võrreldavust raamistikku kuuluvate ja muude riikide vahel, eelkõige Euroopa naabruses asuvate riikide ja muude riikide vahel, millel on väljakujunenud kvalifikatsiooniraamistik, et paremini mõista välisriigis saadud kvalifikatsioone ning suunata rändaja taustaga inimesi ja pagulasi tagasi elukestvasse õppesse ja tööhõivesse;

54.  kutsub komisjoni üles märkimisväärselt tugevdama toetust akadeemilisele täiendusharidusele ja kaugõppele programmi „Erasmus+“ kaudu, edendades Euroopa võrgustike arengut ja võimaldades heade tavade vahetamist, mitmes liikmesriigis asuvate asutustega seotud projektide käivitamist ning laiemat juurdepääsu muudest Euroopa ja kolmandatest riikidest pärit õppuritele;

55.  toetab sellise ühtse kontaktpunktina toimiva kasutajasõbraliku internetipõhise platvormi loomist, kus haridustöötajad ja õppurid saavad hõlpsamini vahetada häid tavasid;

56.  kutsub komisjoni üles töötama välja turvalist ja integreeritud õppeplatvormi, mis on tasuta ette nähtud Euroopa haridusasutustele, et selle abil edendada e-õppe kasutamist kogu ELis;

57.  tunnistab vajadust arendada edasi platvorme eTwinning ja School Education Gateway, et toetada konstruktiivset suhtlust õpetajate ja teiste haridustöötajate vahel;

58.  ergutab looma tugevamaid sidemeid pideva akadeemilise täiendushariduse (milles ei keskenduta üksnes teadusuuringutele) ning oskuste omandamisele suunatud kutsehariduse ja -õppe vahel, ning meetmeid tagamaks, et mõlemat on igal ajal võimalik läbida ja taotleda;

59.  soovitab toetada elukestva õppe meetmeid Euroopa digiteerimisstrateegia ja esildatud meetmete soolise mõju hinnanguga;

60.  kiidab heaks edasipüüdliku plaani tagada ülikiire internet alg- ja keskkoolides ning raamatukogudes aastaks 2025, sest kiirem ja parem ühenduvus annab tohutud võimalused tõhustada õpetamismeetodeid, edendada teadusuuringuid ning töötada välja kõrge kvaliteediga veebipõhised haridusteenused; rõhutab, et selliste tehnoloogiate kasutuselevõtmine loob paremad võimalused kaugõppeks, eriti maa- ja äärepoolseimates piirkondades; rõhutab tõsiasja, et sellised võimalused edendavad laste ja õpilaste digitaaloskusi ja meediapädevust;

61.  rõhutab, et haridus- ja koolitussüsteemide kohandamine on ülioluline, et vastata ELis aina suurenevale nõudlusele digitaaloskustega professionaalide järele; rõhutab, et tõelise Euroopa digitaalse ühtse turu saavutamiseks tuleb teha täiendavaid pingutusi kodanike, eriti alaealiste meediapädevuse parandamiseks;

62.  toonitab, kui oluline on hoogustada Euroopa tasandi tegevust, et muuta elukestva õppe strateegia kõigi jaoks tegelikkuseks, koos eesmärgiga pakkuda erinevaid õppevõimalusi, mida on võimalik kasutada eneseteostuse ja isikliku arengu eesmärgil; ergutab komisjoni ja liikmesriike edendama elukestvast õpet ja investeerima sellesse, eelkõige riikides, kus osalejate tase on alla 15 % võrdlusaluse;

63.  kutsub liikmesriike üles edendama koostööd ja sünergiat formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse pakkujate vahel eesmärgiga jõuda suurema hulga inimesteni, et võtta paremini arvesse nende konkreetseid vajadusi;

64.  soovitab, et kaugõppekursusi läbi viivad õpetajad läbiks erikoolituse ja saaksid tunnistuse;

Soovitused liikmesriikide tasandil

65.  kutsub liikmesriike üles tagama tervikliku lähenemise haridusele ja pakkuma õpilastele autentseid, mitmekesiseid ja võrdseid õppimisvõimalusi, mis arendavad nende püüdlusi ja oskusi, mis on vajalikud nii pidevalt muutuvas maailmamajanduses kui ka demokraatlikus ühiskonnas edukaks hakkamasaamiseks;

66.  ergutab liikmesriike tuginema oskuste täiendamise programmide raames omandatud oskuste hindamisel ja kinnitamisel olemasolevale valideerimiskorrale ning tagama nende oskuste tunnustamise kvalifikatsiooni andmise eesmärgil, lähtudes riiklikust kvalifikatsiooniraamistikust ja süsteemidest;

67.  rõhutab, et digitaalse taristu edasine kasutuselevõtt eelkõige hõredamalt asustatud aladel edendab sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, moodsaid haridus- ja teabeprotsesse ning piirkondlikku kultuurimajandust;

68.  kutsub liikmesriike üles tegema igal haridustasemel kättesaadavaks võimalused saada IKT‑alast koolitust ning arendada digitaaloskusi ja meediapädevust;

69.  kordab, et on oluline, et akadeemilised ja koolitusasutused vastaksid paremini muutustele ühiskonnas ja tööturul ning et nad sellest lähtuvalt pidevalt kohandaksid ja uuendaksid oma õpetamisviise ja õpilaste oskuste arendamist; rõhutab, et haridus on elukestev võimestamisprotsess, mis peaks aitama kodanikel saavutada isikliku arengu ja heaolu ning olla loov;

70.  palub akadeemilistel asutustel ennetada muutusi ühiskonnas ja tööturul ning kohandada sellest lähtuvalt oma õpetamisviise; märgib, et selliste tulevikku suunatud sektorite areng nagu keskkonnasäästlik ja ringmajandus mõjutab otsustavalt vajatavaid oskusi;

71.  kutsub ühtlasi akadeemilisi asutusi üles nägema ette rändajate oskustele vastavaid mitmekeelseid koolitusvõimalusi, võimaldades lihtsamat juurdepääsu haridusprogrammidele;

72.  rõhutab vajadust suurema paindlikkuse järele liikmesriikide haridussüsteemides, et võimaldada avatud veebipõhiste õpetamismeetodite tõhusamat kasutamist;

73.  palub liikmesriikidel parandada koolilõpetajate tööhõivet ja sotsiaalset olukorda käsitlevate andmete (lõpetajate karjäärijälgimine) kättesaadavust, sealhulgas kutsehariduse ja -õppe sektori osas;

74.  kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles töötama välja ja rakendama nn hariduskoridore, edendades Euroopa ülikoolidega sõlmitud lepinguid, nagu Vahemere ülikoolide liit (UNIMED) ja haridusasutuste andmesidevõrgustikud, et võtta vastu konfliktipiirkondadest tulevaid pagulastest üliõpilasi, sealhulgas akadeemilise kaugõppe kaudu;

75.  toonitab, et akadeemilise täiendushariduse ja kaugõppe puhul on oluline õpetajate ja õppejõudude erikoolitus, et vastata õppurite vajadustele;

76.  toonitab, et väljaspool formaalharidussüsteemi omandatud pädevusi ja oskusi tuleb tunnustada kvaliteedi tagamise ja akrediteerimise abil, eelkõige pidades silmas selliste inimeste võimestamist nagu haavatavas või ebasoodsas olukorras olevad inimesed, näiteks madala kvalifikatsiooniga täiskasvanud või pagulased; rõhutab, et on oluline valideerida mitteformaalne ja informaalne õppimine, et jõuda õppijateni ning anda neile mõjuvõimu;

o
o   o

77.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 119, 28.5.2009, lk 2.
(2) ELT C 70, 8.3.2012, lk 9.
(3) ELT C 417, 15.12.2015, lk 25.
(4) ELT C 372, 20.12.2011, lk 1.
(5) ELT C 64, 5.3.2013, lk 5.
(6) ELT L 327, 24.11.2006, lk 45.
(7) ELT L 394, 30.12.2006, lk 10.
(8) ELT C 327, 4.12.2010, lk 11.
(9) ELT C 398, 22.12.2012, lk 1.
(10) ELT C 111, 6.5.2008, lk 1.
(11) ELT C 183, 14.6.2014, lk 30.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0107.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0291.
(14) ELT C 126, 26.4.2014, lk 20.
(15) http://ec.europa.eu/dgs/education_culture/repository/education/library/reports/policy-provision-adult-learning_en.pdf
(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0321.
(17) https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/lsa/119628.pdf.
(18) http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-6268-2017-INIT/et/pdf.
(19) Nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21.
(20) Saksakeelsetes riikides näiteks eristatakse kaugõppe puhul akadeemilisi ja mitteakadeemilisi valdkondi.
(21) Lausandmetöötluse kaugõppe õppekava https://www.researchgate.net/publication/312312226_A_distance_learning_curriculum_on_pervasive_computing.
(22) Economics of EducationEditors: Dominic J. Brewer, Patrick J. McEwan Equity and Quality in Education Supporting disadvantaged students and schools https://www.oecd.org/education/school/50293148.pdf.


Siseveeteede ja autovedude sektorit käsitlevate aegunud õigusaktide kehtetuks tunnistamine ***I
PDF 238kWORD 48k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1101/89 ning määrused (EÜ) nr 2888/2000 ja (EÜ) nr 685/2001 (COM(2016)0745 – C8‑0501/2016 – 2016/0368(COD))
P8_TA(2017)0325A8-0228/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0745),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 91, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0501/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. märtsi 2017. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 5. juuli 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A8‑0228/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab parlamendi ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. septembril 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused (EÜ) nr 2888/2000 ja (EÜ) nr 685/2001 ning nõukogu määrus (EMÜ) nr 1101/89

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1952) lõplikule kujule).

(1) ELT C 209, 30.6.2017, lk 58.


Internetiühenduse edendamine kohalikes kogukondades ***I
PDF 249kWORD 49k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrusi (EL) nr 1316/2013 ja (EL) nr 283/2014 seoses internetiühenduse edendamisega maapiirkondades (COM(2016)0589 – C8-0378/2016 – 2016/0287(COD))
P8_TA(2017)0326A8-0181/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0589),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 172, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0378/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Rootsi Riksdagi poolt protokolli (nr 2) (Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. jaanuari 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 8. veebruari 2017. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 7. juuni 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning eelarvekomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi (A8‑0181/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon selle asendab, seda oluliselt muudab või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. septembril 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega muudetakse määrusi (EL) nr 1316/2013 ja (EL) nr 283/2014 seoses internetiühenduse edendamisega kohalikes kogukondades

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1953) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

EUROOPA PARLAMENDI, NÕUKOGU JA KOMISJONI ÜHISAVALDUS

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon nõustuvad, et algatusel „WiFi4EU“ peaks olema märkimisväärne mõju ja laiendatavus. Seetõttu märgivad nad, et kui Euroopa ühendamise rahastu rakendamise rahastamispaketi suurendamist telekommunikatsioonisektoris 25 000 000 euro võrra 50 000 000 euroni ei ole võimalik täiel määral tagada, võiks komisjon esitada ettepanekuid ümberjaotamisteks selle rahastamispaketi raames, et hõlbustada kohalikes kogukondades internetiühenduse edendamise 120 000 000 euro suuruse üldise rahastamise saavutamist.

(1) ELT C 125, 21.4.2017, lk 69.
(2) ELT C 207, 30.6.2017, lk 87.


Gaasivarustuskindluse tagamise meetmed ***I
PDF 320kWORD 59k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse gaasivarustuskindluse tagamise meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 994/2010 (COM(2016)0052 – C8‑0035/2016 – 2016/0030(COD))
P8_TA(2017)0327A8-0310/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0052),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 194, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0035/2016),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ning artikli 194 lõiget 2,

–  võttes arvesse Austria Liidunõukogu ja Bulgaaria parlamendi poolt protokolli (nr 2) (Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 22. septembri 2016. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 10. mai 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 59 ja 39,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning väliskomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A8‑0310/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  võtab teadmiseks komisjoni avalduse, mis on lisatud käesolevale resolutsioonile;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 12. septembril 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, mis käsitleb gaasivarustuskindluse tagamise meetmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 994/2010

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/1938) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Komisjoni avaldus määruse artikli 16 kohta

Komisjon avaldab heameelt kavandatava määruse artiklis 16 sätestatud koostöömehhanismide üle ja leiab, et need on oluline vahend energiaühenduse osalisriikide ennetavate tegevuskavade ja hädaolukorra lahendamise kavade järjepidevuse tagamiseks.

Komisjon rõhutab, et on oluline tõhusalt tagada niisuguste meetodite kehtestamata jätmine energiaühenduse osalisriikide poolt, mis võivad halvendada varustuskindluse olukorda ELis ja selle liikmesriigis ja vastupidi.

Ilma et see piiraks komisjoni esialgses, 16. veebruari 2016. aasta ettepanekus esitatud seisukohti, kaalub komisjon sobival ajal Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 kohaselt nõukogule soovituse esitamist alustada läbirääkimisi ühelt poolt ELi ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt energiaühenduse osalisriikide vahel; kõnealuste läbirääkimiste teemaks on energiaühenduse asutamislepingu muutmine eesmärgiga luua asjakohane õigusraamistik ja mehhanismid, mis võimaldaksid määruse valitud sätteid ja muid liidu õigustiku asjakohaseid osi energeetika valdkonnas kohaldada, millega tagatakse gaasivarustuskindluse tugevdatud raamistiku tulemuslik rakendamine.

(1) ELT C 487, 28.12.2016, lk 70.


Vaalapüük Norras
PDF 170kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsioon vaalapüügi kohta Norras (2017/2712(RSP))
P8_TA(2017)0328B8-0499/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Vaalapüügikomisjoni (IWC) kokkulepet tööndusliku vaalapüügi nullmäärade kohta (nn moratoorium), mis jõustus 1986. aastal,

–  võttes arvesse IWC resolutsiooni 2016‑3 vaalaliste ja nende panuse kohta ökosüsteemi toimimisse,

–  võttes arvesse IWC resolutsiooni 2014‑2 pika rändega vaalaliste kohta,

–  võttes arvesse rahvusvahelise bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni raames kokku lepitud Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärke,

–  võttes arvesse nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 4. mai 2006. aasta määrust (EÜ) nr 865/2006(2) ja komisjoni 23. augusti 2012. aasta määrust (EL) nr 791/2012(3),

–  võttes arvesse komisjoni 23. augusti 2012. aasta rakendusmäärust (EL) nr 792/2012, millega nähakse ette nõukogu määruses (EÜ) nr 338/97 (looduslike looma- ja taimeliikide kaitse kohta nendega kauplemise reguleerimise teel) sätestatud lubade, sertifikaatide ja muude dokumentide kujundust käsitlevad eeskirjad ning muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 865/2006(4),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegiliste eesmärkide kohta ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsi 17. istungil(5),

–  võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni vaalapüügi suhtes kohaldatavate ühenduse meetmete kohta(6),

–  võttes arvesse 2016. aasta ELi tegevuskava looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemiseks,

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust vaalapüügi kohta Norras (O‑000058/2017 – B8‑0324/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et 1982. aastal kehtestas Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon (IWC) igasugusele töönduslikule vaalapüügile moratooriumi, mis jõustus 1986. aastal ja on endiselt kehtiv, eesmärgiga kaitsta liike ja populatsioone väljasuremise eest ja võimaldada neil taastuda;

B.  arvestades, et sellest rahvusvahelisest keelust hoolimata on Norra jätkanud vaalapüüki ja taastas tööndusliku vaalapüügi 1993. aastal täielikult, kasutades ametlikku vastuväidet moratooriumile ning esitades ja säilitades reservatsioonid CITESi loetelude suhtes;

C.  arvestades, et Norrast sai CITESi osaline 19. detsembril 1979 ning seega on Norra üks esimesi riike, kes nõustus konventsiooni täitma;

D.  arvestades, et meediaallikate hinnangul on ligikaudu 90 % Norra tapetud vaaladest emased, kellest enamik on tiined, kuna nad reageerivad aeglasemalt;

E.  arvestades, et alates moratooriumi jõustumisest 1986. aastal on Norra tapnud üle 13 000 vaala(7);

F.  arvestades, et vaalapüügiga põhjustatakse asjaomastele isenditele suuri kannatusi, ohustades nii nende intelligentsete imetajate keerulisi sotsiaalseid struktuure kui ka vaalapopulatsioonide säilimist tervikuna;

G.  arvestades, et kõik suurte vaalade liigid on loetletud nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 A lisas, mis peegeldab asjaolu, et nad on väljasuremisohus ning et igasugune kauplemine ohustaks liigi säilimist; arvestades, et asjaomase määruse artikli 8 lõike 1 kohaselt on keelatud A lisas loetletud liikidest isendite ostmine, ostupakkumine, kommertseesmärkidel omandamine, kommertseesmärkidel üldsusele näitamine, kasutamine tulu saamiseks ning müük, müügiks hoidmine, müügiks pakkumine või müügiks transportimine;

H.  arvestades, et üha arvukamad teaduslikud tõendid viitavad sellele, et vaalad suurendavad ökosüsteemi tootlikkust ja neil võib olla roll atmosfääris oleva süsinikdioksiidi taseme reguleerimises;

I.  arvestades, et Norra kehtestab ühepoolselt enda püügi piirnormid; arvestades, et 2017. aasta vaalapüügi hooajaks suurendas Norra kääbusvaala kvooti 2016. aasta 880 isendilt 999 isendile;

J.  arvestades, et Norra on vaalaliha eksporti viimastel aastatel järsult suurendanud; arvestades, et osa eksporditooteid veetakse ELi sadamate kaudu;

K.  arvestades, et tehti kindlaks, et ainuüksi 2016. aasta oktoobris eksporditi Jaapanisse 2948 kg Norra vaalatooteid, mis läbisid vähemalt kolme ELi sadamat(8);

L.  arvestades, et vaalaliha transiit ELi sadamate kaudu on küll lubatud, ent tingimusel, et saadetisega on kaasas nõukogu määruse (EÜ) nr 338/97 kohased kehtivad CITESi dokumendid;

M.  arvestades, et CITESi esmane eesmärk on bioloogilise mitmekesisuse kaitse ja eelkõige liikide säilimine; arvestades, et ELi elupaikade direktiiv, milles määratakse kindlaks liidu seisukoht vaalade (ja delfiinide) suhtes, keelab taasalustada töönduslikku vaalapüüki ELi vetes asuvatest varudest;

N.  arvestades, et Norra on tihedalt seotud liidu ja selle poliitikaga, kuna ta on Euroopa Majanduspiirkonna liige; arvestades, et see on taganud, et Norra ja ELi kodanikud ja valitsused on säilitanud tihedad kultuurisidemed, head kaubandussuhted ja pühendumuse liikide kaitsmisele;

1.  kutsub Norrat üles lõpetama täielikult tööndusliku vaalapüügi ja järgima IWC moratooriumi;

2.  kutsub Norrat üles loobuma oma reservatsioonidest seoses suurte vaalaliikide loeteludega CITESi I lisas ning lõpetama täielikult vaalaliha ja vaalatoodetega kauplemise;

3.  peab kahetsusväärseks, et Norra toetab vaalatööstust ning edendab vaalapüügist saadavate toodete tarbimist ja kasutamist; nõuab tungivalt, et Norra lõpetaks asjaomaste toetuste maksmise;

4.  toetab kindlalt tööndusliku vaalapüügi ülemaailmse moratooriumi jätkumist ja vaalatoodetega rahvusvahelise kauplemise keelamist;

5.  märgib, et liikmesriigid võtsid kasutusele ELi tegevuskava looduslike liikidega kaubitsemise vastu võitlemiseks; tuletab meelde tegevuskava 9. meedet, millega kutsutakse liikmesriike ja komisjoni üles töötama välja strateegiad, et parandada looduslikke liike käsitlevate kehtivate ELi õigusaktide järgimist liikmesriikide tasandil;

6.  peab kahetsusväärseks, et 6. juulil 2017 parlamendi täiskogu istungil toimunud arutelul ei saanud või ei soovinud komisjon esitada parlamendile andmeid ELi sadamaid läbivate vaalaliha saadetiste kohta; nõuab tungivalt, et komisjon koguks ja esitaks vajalikud andmed;

7.  kutsub komisjoni üles uurima kõiki võimalusi, kuidas tagada, et vaalaliha ei saaks enam seaduslikult läbida ELi sadamaid, ning soovitama sealhulgas erakorralise meetmena sellise transiidi keelata;

8.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et seni ei ole Norra oma otsust muutnud, vaatamata varasematele ja jätkuvatele diplomaatilisele reageeringutele ja ulatuslikele rahvusvahelistele protestidele; palub komisjonil, Euroopa välisteenistusel ja nõukogul kasutada kahepoolseid ja mitmepoolseid kanaleid, et kutsuda Norrat tungivalt üles lõpetama täielikult töönduslik vaalapüük;

9.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon võtaksid eelseisval IWC 67. kohtumisel vaalapüügi suhtes ühise seisukoha, milles lähtutakse ettevaatusprintsiibist vähemalt samal määral nagu praeguses ühises seisukohas, ning teeksid koostööd kolmandate riikidega, et saavutada enamuse toetus vaalakaitsealade loomiseks;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Norra valitsusele ja parlamendile.

(1) EÜT L 206, 22.7.1992, lk 7.
(2) ELT L 166, 19.6.2006, lk 1.
(3) ELT L 242, 7.9.2012, lk 1.
(4) ELT L 242, 7.9.2012, lk 13.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0356.
(6) ELT C 76 E, 25.3.2010, lk 46.
(7) https://iwc.int/table_objection.
(8) http://www.maritime-executive.com/article/norways-whaling-comes-under-fire.


ELi ühinemine Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooniga
PDF 328kWORD 65k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (COM(2016)01092016/0062(NLE))
P8_TA(2017)0329A8-0266/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus (COM(2016)0109),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Istanbulis 11. mail 2011 (edaspidi „Istanbuli konventsioon“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8, 19, 157, 216 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 21, 23, 24, 25 ja 26,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse inimõiguste, eelkõige naiste õiguste alaseid sätteid ÜRO õigusaktides, nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivne protokoll, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon, 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ning selles sätestatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte, ja ÜRO lapse õiguste konventsioon,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille osaline EL on, sealhulgas ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 2015. aasta kokkuvõtlikke märkusi ELile, milles kutsutakse ELi üles ühinema Istanbuli konventsiooniga, et puuetega naisi ja tütarlapsi tõhusamalt vägivalla eest kaitsta,

–  võttes arvesse oma raportit ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise kohta, milles nõutakse, et EL ühineks täiendava sammuna puuetega naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vastu võitlemiseks Istanbuli konventsiooniga,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 26. augusti 2016. aasta üldist märkust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 6 (puuetega naised ja tüdrukud) kohta,

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ELi strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(1),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(2), 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(3) ning 6. veebruari 2013. aasta resolutsiooni ÜRO naiste olukorra komisjoni 57. istungjärgu ning igasuguse naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla tõkestamise ja likvideerimise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(5) ning Euroopa lisaväärtuse hinnangut,

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooniga(6),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu poolt 2011. aasta märtsis vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse ELi suuniseid, mis käsitlevad naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda ja nende igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemist,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni hariduse abil tütarlaste mõjuvõimu suurendamise kohta ELis(7),

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku (Holland, Slovakkia ja Malta) 7. detsembri 2015. aasta deklaratsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(8),

–  võttes arvesse 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(9) ning 12. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta(10),

–  võttes arvesse 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(11), ning 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(12),

–  võttes arvesse direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes ja direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega, milles määratletakse ahistamise ja seksuaalse ahistamise mõisted ning mõistetakse need toimingud hukka,

–  võttes arvesse 2015. aasta oktoobris avaldatud komisjoni tegevuskava ELi võimaliku ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 16. novembri 2016. aasta kolmandat kvartaalset tegevusaruannet seoses soopõhise vägivalla määratlusega Istanbuli konventsioonis,

–  võttes arvesse nõukogu eesistuja, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi 3. veebruaril 2017 Maltal vastu võetud ühisavaldust, milles nõutakse ELi kiiret ühinemist Istanbuli konventsiooniga naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastatel 2014–2015(13) ja 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 2016. aasta uuringut „Teadmised ja oskusteave: enesekaitse roll naistevastase vägivalla ennetamises“ (Knowledge and Know-How: The Role of Self-Defence in the Prevention of Violence against Women), eriti seoses enesekaitse õpetamise osatähtsusega Istanbuli konventsiooni artikli 12 rakendamises,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 5,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelu vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning õiguskomisjoni arvamust (A8‑0266/2017),

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus; arvestades, et õigus võrdsele kohtlemisele ja mittediskrimineerimisele on aluslepingutes ja põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigus ning seda tuleks täielikult austada, edendada ja kohaldada õigusaktidega, praktikas, kohtupraktikas ja igapäevaelus; arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkust pole soolise võrdõiguslikkuse indeksi kohaselt üheski ELi riigis täielikult saavutatud; arvestades, et sooline vägivald on nii soolise ebavõrdsuse põhjus kui ka tagajärg;

B.  arvestades, et inimkaubandus ja orjuse nüüdisaegsed vormid, mis puudutavad peamiselt naisi, on ELis endiselt olemas;

C.  arvestades, et liikmesriikidel peab olema selge, et ühiskond ei ole hetkest, mil vägivalda kasutati, oma kõige olulisemat kohustust, täpsemalt kaitsmise kohustust, täitnud, ja et siis on võimalik ainult juhtunule reageerida, näiteks pakkuda ohvrile hüvitist ja võtta õigusrikkuja vastutusele;

D.  arvestades, et EL peab võtma koostöös liikmesriikidega kõik vajalikud meetmed, et edendada ja kaitsta kõigi naiste ja tütarlaste õigust elada nii avalikus kui ka erasfääris ilma füüsilise ja vaimse vägivallata;

E.  arvestades, et sooline vägivald puudutab ainuüksi ELis 250 miljonit naist ja tüdrukut, ei saa seda küsimust kergelt võtta ega sellele lahenduste otsimist edasi lükata, sest ohustades poole elanikkonna turvalisust mõjutab see ühiskonda olulisel määral, suurendab hirmu ja vastandumist ja põhjustab stressi ja vaimse tervise probleeme; arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi hinnangul on seksuaalse vägivallaga seotud ühiskondlikud kulud ELis igal aastal 226 miljardit eurot;

F.  arvestades, et naistevastane(15) ja sooline – nii kehaline kui ka vaimne – vägivald on ELis laialt levinud ja neid tuleb käsitleda diskrimineerimise kõige äärmuslikemate vormidena ning inimõiguste rikkumisena, mis puudutab kõikide ühiskonnakihtide naisi, olenemata nende vanusest, haridusest, sissetulekust, ühiskondlikust positsioonist ja päritolu- või elukohariigist, ning kujutab endast olulist takistust nii soolise kui ka majandusliku ja poliitilise võrdõiguslikkuse tagamisel; arvestades, et vaja on täiendavaid meetmeid, et julgustada vägivalla ohvriks langenud naisi oma kogemustest teada andma ja abi otsima, ning tagada, et nad saavad oma vajadustele vastavat toetust, neid teavitatakse nende õigustest, et tagada neile õiguskaitse kättesaadavus ning et vägivallateo toimepanijate üle mõistetakse kohut;

G.  võttes arvesse, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta aruandest „Üleeuroopaline naistevastase vägivalla uuring. Peamised tulemused“ (Violence against women: an EU-wide survey) nähtub, et vähemalt kolmandik Euroopa naistest on vähemalt korra täiskasvanuna langenud füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks, 20 % on ahistatud internetis, iga kahekümnes naine on langenud vägistamise ohvriks ja üle kümnendiku naistest on kogenud seksuaalset vägivalda;

H.  arvestades, et iga kümnes naine on puutunud kokku a ahistamise ja jälitamisega uute tehnoloogiate kaasabil ja et 75 % naistest juhtivatel ametikohtadel töötavatest naistest kogeb seksuaalset ahistamist; arvestades, et see teeb selgeks, et ükski naine ja tüdruk, sõltumata oma vanusest ja sotsiaalsest staatusest, ei ole seksuaalse vägivalla eest kaitstud;

I.  arvestades, et tuleb võtta meetmeid, et võidelda soolise vägivallaga internetis, sealhulgas eeskätt noorte naiste ja tüdrukute ning lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja intersooliste inimeste (LGBTI-inimeste), töökiusamise, ahistamise ja hirmutamisega;

J.  arvestades, et liidu kodanikud ja elanikud ei ole soolise vägivalla eest võrdselt kaitstud, kuna puudub Euroopa strateegia, sealhulgas õigusakt, ning asjaolu, et poliitikad ja õigusaktid on liikmesriigiti erinevad, muu hulgas õiguserikkumise määratlus ja õigusaktide kohaldamisala, mistõttu on nad vägivalla ees kaitsetud; arvestades, et teabe kättesaadavus, varjupaikade pakkumine ja juurdepääs nendele ning tugiteenused ja õigused on ELi siseselt erinevad;

K.  arvestades, et naistevastane vägivald on lahutamatult seotud võimu ebavõrdse jaotumisega naiste ja meeste vahel, soolise diskrimineerimise ja sooliste stereotüüpidega, mis on põhjustanud meeste domineerimist naiste üle ja naiste diskrimineerimist nende poolt ning takistanud naiste täielikku eneseteostust;

L.  arvestades, et naistevastane vägivald aitab kaasa soolise ebavõrdsuse püsimisele, piirates ohvrite juurdepääsu tööhõivele, mis mõjub negatiivselt nende rahalisele sõltumatusele ja majandusele tervikuna;

M.  arvestades, et üks oluline põhjus, miks naised seksuaalsest vägivallast ei teata, on nende majanduslik sõltuvus teo toimepanijast;

N.  arvestades, et äärmine vaesus suurendab naiste vastu suunatud vägivalla riski ja muid ärakasutamise vorme, mis takistavad naistel täiel määral osaleda kõigis eluvaldkondades ja saavutada soolist võrdõiguslikkust;

O.  arvestades, et on vaja teha suuremaid pingutusi, et kergendada ja edendada naiste osalemist poliitilises, majandus- ja ühiskondlikus elus ning suurendada juhtivatel ametikohtadel töötavate naiste nähtavust, et astuda vastu naiste käsitlemisele esemetena ja kaotada soolise vägivalla kultuur;

P.  arvestades, et Istanbuli konventsioonis sätestatakse, et kõigi konventsiooni sätete, eriti ohvri õiguste kaitse meetmete rakendamine konventsiooniosaliste poolt tagatakse ilma diskrimineerimiseta mis tahes alusel, nagu bioloogiline sugu, sotsiaalne sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, kuulumine rahvusvähemusse, varanduslik seisund, sünnijärgne päritolu, seksuaalne sättumus, sooline identiteet, vanus, tervislik seisund, puue, perekonnaseis, rändaja või põgeniku staatus või muu staatus;

Q.  arvestades, et puuetega naistel on 1,5–10 korda suurem oht langeda soolise vägivalla ohvriks ja et nendel naistel on oma sõltuvussuhte tõttu eriti raske vägivallast teatada; arvestades, et puudega naised ja tüdrukud ei moodusta homogeenset rühma, vaid pigem rühma, mis koosneb eri staatusega ja erinevas olukorras naistest, kellel on erinevad puuded, nagu füüsiline ja psühhosotsiaalne häire, vaimne mahajäämus või tundlikkushäire, millega võivad kaasneda funktsionaalsed piirangud; arvestades, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon kohustab osalisriike üles võtma meetmeid, et tagada puuetega naistele kõigist inimõigustest ja põhivabadustest täielik ja võrdne kasusaamine;

R.  arvestades, et mõningaid naiste ja tütarlaste rühmi, nagu naisi, kes on rändajad, pagulased või varjupaigataotlejad, puuetega naisi ja tütarlapsi, LGBTI-naisi ja roma naisi ohustab mitmekordne diskrimineerimine ning nad on seetõttu vägivalla ees veel kaitsetumad, mida põhjustab soost ajendatud vägivald koos rassismi, ksenofoobia, homofoobia, transfoobia ja intersoolisust käsitleva foobiaga ning diskrimineerimine vanuse, puude, etnilise päritolu või usutunnistuse alusel; arvestades, et Euroopas seisavad naised silmitsi valdkonnaülese ja mitmekordse diskrimineerimisega, mis takistab nende juurdepääsu õigusemõistmisele ning abi- ja kaitseteenustele ning põhiõiguste teostamist; arvestades, et naistele tuleks kaitsemeetmete rakendamisel tagada spetsiaalsed abiteenused;

S.  arvestades, et naistevastast vägivalda, seahulgas koduvägivalda peetakse liiga sageli eraeluliseks probleemiks ning seda tolereeritakse liiga kergesti; arvestades, et tegelikult on tegemist põhiõiguste süstemaatilise rikkumise ja tõsise kuriteoga, mida tuleb sellisena ka karistada; arvestades, et karistamatus tuleb lõpetada, tagades, et kuriteo toimepanijad võetakse vastutusele ja et vägivalla üle elanud naised ja tüdrukud saavad kohtusüsteemilt nõuetekohast toetust ja tunnustust, et lõpetada vägivalla ohvriks langenud isikute vaikimise ja üksinduse nõiaring, tehes seda sõltumatult nende geograafilisest päritolust või sotsiaalsest klassist;

T.  arvestades, et liikmesriikide vahel eksisteerivad kultuurilised erinevused seoses tõenäosusega, et naised vägistamistest või seksuaalsetest rünnakutest teatavad ja et see suundumus kajastub ametlikus statistikas rohkem kui riigis toime pandud vägistamiste või seksuaalsete rünnakute tegelik arv;

U.  arvestades, et enamike naiste mõrvade toimepanijad on nende abikaasad, endised abikaasad, elukaaslased või endised elukaaslased, kes ei suuda abielu või suhte lõppemist aktsepteerida;

V.  arvestades, et soolise vägivalla toimepanija on sageli isik, keda ohver juba tunneb, ja sageli on ohver temast sõltuvuses, mis suurendab hirmu vägivallast teatamise pärast;

W.  arvestades, et soolised stereotüübid ja sooline diskrimineerimine, sealhulgas seksistlik vihakõne, mida esineb kogu maailmas, nii veebis kui ka mujal, nii avalikus kui ka eraelus, on igasuguse naistevastase vägivalla üks algpõhjusi;

X.  arvestades, et kokkupuude füüsilise, seksuaalse või vaimse vägivalla ja väärkohtlemisega mõjutab ohvreid rängalt ning võib tekitada füüsilist, seksuaalset, emotsionaalset, psühholoogilist või majanduslikku kahju; arvestades, et need tagajärjed mõjutavad ka nende peresid ja sugulasi ning ühiskonda tervikuna; arvestades, et laste pidamiseks vägivalla ohvriks, ei pea nad kogema otsest vägivalda, sest koduvägivalla pealtnägemine on samuti traumeeriv;

Y.  võttes arvesse Istanbuli konventsiooni artiklit 3, milles määratletakse selgelt „sooline vägivald naiste vastu“ kui vägivald, mis on suunatud naise vastu põhjusel, et tegemist on naisega või mis mõjutab naisi ebaproportsionaalselt, ning „sugupool“ määratletakse „sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumise, tegevuste või omadustena, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab“;

Z.  arvestades, et teatamata jäetud juhtumite arvu vähendamiseks peavad liikmesriigid looma piisavalt institutsioone, kus naised end piisavalt turvaliselt tunnevad, et soopõhisest vägivallast teatada;

AA.  arvestades, et naistevastast ja soolist vägivalda ning selle tagajärgi võib märkimisväärselt vähendada üksnes selline poliitika, kus ühendatakse seadusandlikud ja muud kui seadusandlikud meetmed, sealhulgas taristu-, õigus-, kohtu-, kultuuri-, haridus-, sotsiaal- ja tervisealased meetmed, ja meetmed, millega lihtsustatakse ohvritele juurdepääsu andmist eluasemele ja töökohtadele, sealhulgas ohvritele varjupaiga pakkumist, ning naiste võrdväärset osalemist kõikides ühiskonnaelu valdkondades; arvestades, et kodanikuühiskonna ja eelkõige naiste organisatsioonid aitavad oluliselt kaasa igasuguse vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele ning nende tööd tuleks tunnustada, julgustada ja toetada, nii et nad saaksid seda teha parimal võimalikul viisil;

AB.  arvestades, et tütarlaste ja naiste haridus ja koolitamine on oluline Euroopa väärtus, põhiline inimõigus ning keskse tähtsusega tegur tütarlaste ja naiste mõjuvõimu suurendamiseks sotsiaalsel, kultuurilisel ja kutsealasel tasandil ning kõigi muude sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste ja poliitiliste õiguste täielikuks kasutamiseks, samuti naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ärahoidmiseks;

AC.  arvestades, et ainult riik saab tagada soolise võrdõiguslikkuse eeltingimusena tasuta ja kohustusliku hariduse kõigile;

AD.   arvestades, et Istanbuli konventsioonis rõhutatakse, kui tähtis on muuta mõtlemist ja suhtumist, et murda välja soolise vägivalla ringist; arvestades, et sellega seoses on vaja harida kõigil tasanditel ja igas vanuses inimesi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, stereotüüpsete soorollide kaotamise ja isikupuutumatuse austamise teemal; arvestades, et enesekaitsekursused on tõhus vahend ohvristamise ja selle negatiivsete tagajärgede vastu võitlemiseks, sest nendega seatakse kahtluse alla soolised stereotüübid ning tugevdatakse naiste ja tüdrukute õigusi;

AE.  arvestades, et kõikide liikmesriikide viivitamatu liitumine Istanbuli konventsiooniga aitaks kaasa tervikliku poliitika väljatöötamiseni ja rahvusvahelise koostöö edendamiseni igasuguse naistevastase vägivalla vastu võitlemisel;

AF.  arvestades, et Euroopa Liit peab töötama selle nimel, et edendada võitlust soolise vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla sõjarelvana kasutamise likvideerimise nimel oma naabruses ja üle maailma osana üleilmsetest jõupingutustest täita kestliku arengu eesmärgid;

AG.  arvestades, et Istanbuli konventsioon on segaleping, milega saavad ühineda nii EL kui ka liikmesriigid;

AH.  arvestades, et kõik liikmesriigid on konventsiooni allkirjastanud, kuid vaid 14 neist on selle ratifitseerinud; arvestades, et ELi ühinemine konventsiooniga ei vabasta liikmesriike selle ratifitseerimisest riiklikul tasandil;

AI.  arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine eeldab selle nõuetekohast jõustamist, tõhusat rakendamist ning piisavate rahaliste vahendite ja inimressursside eraldamist;

1.  tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjon tegi 4. märtsil 2016. aastal ettepaneku ELi ühinemiseks Istanbuli konventsiooniga, mis on esimene põhjalik õiguslikult siduv vahend naistevastase vägivalla ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla(16) ennetamiseks ja tõkestamiseks rahvusvahelisel tasandil;

2.  väljendab heameelt, et nõukogu allkirjastas 13. juunil 2017 ELi ühinemise Istanbuli konventsiooniga; peab siiski kahetsusväärseks, et piirdumine kahe valdkonnaga, milleks on kriminaalasjades tehtav koostöö ja varjupaigataotlejate tagasi- ja väljasaatmise lubamatus, toob kaasa õigusliku ebakindluse ELi ühinemise ulatuse suhtes ja kahtlused konventsiooni rakendamise suhtes;

3.  mõistab hukka igasuguse naistevastase vägivalla ja taunib asjaolu, et naised ja tütarlapsed kogevad sageli perevägivalda, seksuaalset ahistamist, psühholoogilist ja füüsilist vägivalda, jälitamist, seksuaalset vägivalda, vägistamist, sundabielu, naiste suguelundite moonutamist, sunniviisilist aborti ja sunniviisilist steriliseerimist, seksuaalset ärakasutamist ja inimkaubandust ja muid vägivalla vorme, mis kujutavad endast naiste ja tütarlaste inimõiguste ja väärikuse tõsist rikkumist; rõhutab, et Istanbuli konventsiooniga tagatakse, et kultuur, tava, religioon, traditsioon või nn au ei saa olla naistevastaste vägivallategude õigustuseks; taunib tõsiasja, et aina rohkem naisi langeb soolise vägivalla ohvriks internetis ja sotsiaalmeedias; palub liikmesriikidel võtta vastu konkreetsed meetmed, et käsitleda neid uusi kuritegude vorme, sealhulgas seksi väljapressimine, peibutamine, vuajerism ja kättemaksupornograafia, ning kaitsta ohvreid, kes saavad tõsiseid traumasid, mis mõnikord viivad isegi enesetapuni;

4.  rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ja sellega seotud õiguste ja teenuste, sealhulgas ohutu ja seadusliku abordi võimaldamisest keeldumine on naiste- ja tütarlastevastase vägivalla üks vorm; toonitab veel kord, et naistel ja tütarlastel peab olema kontroll oma keha ja seksuaalsuse üle, palub kõigil liikmesriikidel tagada laiaulatuslik seksuaalharidus, naiste juurdepääs pereplaneerimisele ja reproduktiiv- ja seksuaaltervise teenuste täielikule valikule, sealhulgas tänapäevastele rasestumisvastastele vahenditele ning ohutule ja seaduslikule abordile;

5.  rõhutab, et sundrasedust määratletakse inimsusvastase kuriteona 17. juuli 1998. aasta Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi artiklis 7 ja et see on naistevastane sooline vägivald, mis on naiste ja tütarlaste inimõiguste ning väärikuse tõsine rikkumine;

6.  toonitab, et Istanbuli konventsiooniga järgitakse terviklikku, põhjalikku ja kooskõlastatud lähenemisviisi, mille keskmesse seatakse ohvrite õigused, tegeledes naiste- ja tütarlastevastase ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla probleemiga paljudest erinevatest vaatenurkadest ja nähakse ette meetmed, nagu vägivalla tõkestamine, võitlus diskrimineerimise vastu, kriminaalõigusmeetmed karistamatuse vastu võitlemiseks, ohvrite kaitse ja toetus, laste kaitse, naissoost varjupaigataotlejate ja pagulaste kaitse ning parem andmekogumine ja teadlikkuse suurendamise kampaaniad või programmid, sealhulgas koostöös liikmesriikide inimõiguste institutsioonidega ja võrdõiguslikkust edendavate asutuste, kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonidega;

7.  rõhutab, et Istanbuli konventsiooniga pakutakse kindlat alust selliste sotsiaalsete struktuuride muutmiseks, mis naistevastast vägivalda loovad, seadustavad või muudavad selle kestvaks, ja pakutakse vahendeid sel eesmärgil meetmete kehtestamiseks; rõhutab, et konventsiooniga käsitletakse üheaegselt tõkestamist, kaitsmist ja vastutusele võtmist (kolmetasandiline lähenemisviis) ja selles kasutatakse laiahaardelist ning kooskõlastatud lähenemisviisi, mis tuleneb nõuetekohase hoolsuse põhimõttest, millega kehtestatakse riikide jaoks positiivne kohustus reageerida tõhusalt kõigile vägivallaaktidele (konventsiooni artikkel 5);

8.  rõhutab, et ELi ühinemisega luuakse ühtne Euroopa õigusraamistik, et ennetada naistevastast ja soolist vägivalda ja seda tõkestada ning kaitsta ja toetada ohvreid ELi sise- ja välispoliitika raames, ning et see toob samuti kaasa Istanbuli konventsiooniga seoses oluliste ELi õigusaktide, programmide ja fondide parema järelevalve, tõlgendamise ja rakendamise ning võrreldavate liigitatud andmete parandatud kogumise ELi tasandil; leiab, et konventsiooniga ühinedes saab EList naiste õiguste valdkonnas tõhusam üleilmne osaleja;

9.  palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel võtta arvesse järgmisi soovitusi:

   a) nõuda tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid läbirääkimisi Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise ja rakendamise üle; taunida jõuliselt katseid võtta tagasi samme, mis on juba tehtud Istanbuli konventsiooni rakendamisel ja naistevastase vägivalla tõkestamisel;
   b) paluda komisjonil alustada koostöös Euroopa Nõukoguga viivitamatult ja edasilükkamata konstruktiivset dialoogi nõukogu ja liikmesriikidega, et käsitleda liikmesriikide reservatsioone, vastuväiteid ja kaalutlusi ning eelkõige täpsustada Istanbuli konventsiooni eksitavat tõlgendamist selle soolise vägivalla määratluse ja artikli 3 punktide c ja d määratluste küsimuses kooskõlas Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku üldiste märkustega;
   c) hoida Euroopa Parlamenti täielikult kursis läbirääkimiste asjakohaste aspektidega kõigis etappides, et parlament saaks nõuetekohaselt kasutada talle aluslepingutega antud õigusi kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 218;
   d) tagada, et kuigi EL allkirjastas Istanbuli konventsiooni, ta ka ühineks sellega võimalikult suures ulatuses ja piiranguteta;
   e) tagada, et liikmesriigid jõustaksid konventsiooni nõuetekohaselt ning eraldaksid piisavad rahalised vahendid ja inimressursid naistevastase vägivalla ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks, naistele ja tütarlastele suurema mõjuvõimu andmiseks ja ohvrite kaitsmiseks ning neile hüvitise saamise tagamiseks, eelkõige neile, kes elavad piirkondades, kus ohvrite jaoks ette nähtud tugiteenused puuduvad või neid pakutakse väga piiratud ulatuses;
   f) paluda, et komisjon esitaks tervikliku ELi strateegia naistevastase vägivalla ning soolise vägivalla vastu võitlemise kohta, mis hõlmab laiahaardelist kava kõigi soolise vägivalla vormide tõkestamiseks ja naistevastase vägivalla likvideerimiseks ELis tehtavate jõupingutuste integreerimiseks;
   g) määrata ametisse ELi koordinaator, kes esindab ELi konventsiooniosaliste komisjoni juures Euroopa Nõukogus, kui EL on Istanbuli konventsiooni ratifitseerinud; nimetatud koordinaator vastutab naiste ja tütarlaste vastase mis tahes vägivalla ja soolise vägivalla ennetamise ja selle tõkestamise alaste strateegiate ja meetmete kooskõlastamise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest;
   h) tagada, et Euroopa Parlament on pärast ELi ühinemist Istanbuli konventsiooniga täielikult kaasatud konventsiooniga seotud järelevalveprotsessi; leppida kiiresti kokku käitumisjuhend, milles käsitletakse ELi ja selle liikmesriikide koostööd Istanbuli konventsiooni rakendamisel, millesse tuleks kaasata ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, eelkõige naiste õigustega tegelevad organisatsioonid;
   i) kutsuda komisjoni ja liikmesriike tungivalt üles töötama välja praktilised suunised ja strateegiad Istanbuli konventsiooni rakendamise kohta, et hõlbustada selle nõuetekohast rakendamist ja kohaldamist liikmesriikides, kes on selle juba ratifitseerinud, ja võtta arvesse nende liikmesriikide kaalutlusi, kes ei ole konventsiooni veel ratifitseerinud, ja julgustada neid seda tegema;
   j) tagada asjakohane koolitus, menetlused ja suunised kõikidele spetsialistidele, kes tegelevad konventsiooni kohaldamisalaga hõlmatud vägivallaaktide ohvritega, et vältida diskrimineerimist või uuesti ohvriks langemist kohtu-, meditsiinilise ja politseimenetluse käigus;
   k) tagada ennetusmeetmed, et tegeleda kaitsetute isikute, näiteks puuetega naiste, naissoost pagulaste, alaealiste ohvrite, rasedate naiste, LGBTI-naiste ja täiendavate tugivajadustega inimeste erivajadustega, seahulgas spetsialiseeritud ja hõlpsasti kättesaadavad abiteenused koos nõuetekohase tervishoiuteenustega ning turvaline majutus naistele, kes on olnud soolise vägivalla ohvrid, ja nende lastele;
   l) võtta isikuhooldusõigust ja külastusõigust kindlaks määrates arvesse olulisi naistevastase ja perevägivalla juhtumeid; ka alaealiste tunnistajate õigusi ja vajadusi tuleks võtta arvesse ohvritele kaitse- ja tugiteenuste osutamisel;
   m) aktiivselt edendada hoiakute ja käitumise muutmist ning võidelda seksismi ja sooliste stereotüüpidega, sealhulgas edendades sooneutraalset keelkasutust, tehes ühiseid jõupingutusi, et tegeleda meedia ja reklaami olulise rolliga selles valdkonnas, ja ergutada kõiki – sealhulgas mehi ja poisse – aktiivselt osalema kõigi vägivalla vormide ennetamisel; kutsuda seetõttu liikmesriike üles võtma vastu ja rakendama aktiivset poliitikat sotsiaalse kaasamise, kultuuridevahelise dialoogi, seksuaalsuse ja suhete alase koolituse, inimõiguste alase hariduse ja diskrimineerimisvastase võitluse valdkonnas, samuti viima sisse soolise võrdõiguslikkuse teemalise koolituse ja pakkuma seda isikutele, kes töötavad õiguskaitse valdkonnas ja kohtusüsteemis; soovitada liikmesriikidel lisada oma kohtusüsteemi tõelise võrdõiguslikkuse saavutamise ees seisvate takistuste kõrvaldamine ja seda eesmärki igakülgselt edendada;
   n) ergutada liikmesriike võtma meetmeid, mis on suunatud vägivallast vaba ühiskonna loomisele, ja kasutada Istanbuli konventsiooni selle eesmärgi saavutamiseks;
   o) tagada, et ennetavate meetmetega tunnistatakse vägivalla soopõhist tegelikkust, sest vägivallategude toimepanijate absoluutne enamus on mehed; julgustada liikmesriike töötama tõenditel põhineva vägivalla vähendamise taktikaga selle probleemi käsitlemiseks;
   p) võtta konventsiooni rännet ja varjupaika käsitlevate artiklite 60 ja 61 kohaselt vajalikud meetmed, võttes arvesse asjaolu, et rändajatest naistel ja tüdrukutel, olgu nad nõuetekohaselt dokumenteeritud või dokumenteerimata, ja naissoost varjupaigataotlejatel on õigus elada vägivallavaba elu nii avalikus kui erasfääris, ja et nad on soolise vägivalla suhtes eriti kaitsetud, tuletades meelde, et naistevastast vägivalda, sealhulgas naiste suguelundite moonutamist, võib käsitada tagakiusamise vormina ning et ohvrid saavad seega kasutada 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooniga pakutavat kaitset; tagada, et liikmesriigid järgiksid sootundlikku lähenemist varjupaiga- ja vastuvõtumenetluste käigus ning austaksid tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet;
   q) edendada sooteadlikku eelarvestamist vahendina, mille abil tõkestada asjaomastes poliitikavaldkondades soolist vägivalda ja sellega võidelda, ning tagada ohvritele ja vägivalla üle elanud isikutele vahendid ja rahastamine, et neil oleks juurdepääs õigusemõistmisele;
   r) parandada ja edendada asjakohaste liigitatud andmete kogumist Istanbuli konventsiooniga hõlmatud igat liiki vägivalla juhtumite kohta koostöös Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga, sealhulgas andmed liigitatuna kuriteo toimepanijate vanuse ning toimepanija ja ohvri vahelise suhte järgi, et luua ühine metoodika andmebaaside ja andmete võrdlemiseks ja analüüsiks, mis tagaks probleemi parema mõistmise, ning suurendada teadlikkust, hinnata ja parandada liikmesriikide tegevust naistevastase ja soolise vägivalla tõkestamise ning selle vastu võitlemise vallas;

10.  rõhutab, et selleks, et naistevastase vägivalla vastu võitlemise meetmed oleksid tõhusamad, peaks nendega kaasnema meetmed, millega käsitletakse soolist majanduslikku ebavõrdsust ja edendatakse naiste rahalist sõltumatust;

11.  palub, et komisjon esitaks seadusandliku akti liikmesriikide toetamiseks naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla tõkestamisel ja selle vastu võitlemisel;

12.  palub nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tüdrukutevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

13.  palub, et komisjon vaataks läbi ELi kehtiva raamotsuse (teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega), et lisada sellesse seksism, eelarvamuskuriteod ja viha õhutamine seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sootunnuste alusel;

14.  palub liikmesriike rakendada täies ulatuses direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta, määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta ja direktiivi 2012/29/EL kuriteoohvrite õiguste kohta, ning samuti direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus, ja direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust;

15.  kutsub komisjoni uuesti üles looma soolise vägivalla Euroopa järelevalvekeskus (sarnaselt praegusele Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudile);

16.  kutsub nõukogu eesistujariiki Eestit tungivalt üles kiirendama Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist ELi poolt;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleele.

(1) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2.
(2) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53.
(3) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26.
(4) ELT C 24, 22.1.2016, lk 8.
(5) ELT C 285, 29.8.2017, lk 2.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0451.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0312.
(8) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(9) ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.
(10) ELT L 181, 29.6.2013, lk 4.
(11) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(12) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073.
(14) ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.
(15) Istanbuli konventsiooni tähenduses hõlmab mõiste naised ka alla 18‑aastaseid tütarlapsi (artikkel 3).
(16) Vt Istanbuli konventsiooni artiklis 3 esitatud mõistete määratlusi.


Rahvusvahelise kaubanduse ja ELi kaubanduspoliitika mõju ülemaailmsetele väärtusahelatele
PDF 242kWORD 68k
Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsioon rahvusvahelise kaubanduse ja ELi kaubanduspoliitika mõju kohta ülemaailmsetele väärtusahelatele (2016/2301(INI))
P8_TA(2017)0330A8-0269/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 208,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 5,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni uue kaugelevaatava ja innovaatilise tulevase kaubandus- ja investeerimisstrateegia kohta(1),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2010. aasta soovituste rakendamise kohta seoses sotsiaalsete ja keskkonnastandardite, inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega(2),

–  võttes arvesse oma 16. mai 2017. aasta resolutsiooni tolli tulemuslikkuse ja juhtimise väliste aspektide hindamise kui kaubanduse edendamise ja ebaseadusliku kauplemise vastu võitlemise vahendi kohta(3),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni ettevõtete sotsiaalse vastutuse kohta rahvusvahelistes kaubanduskokkulepetes(4),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides(5),

–  võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni rõivasektorit käsitleva ELi juhtalgatuse kohta(6),

–  võttes arvesse oma 4. aprilli 2017. aasta resolutsiooni palmiõli ja vihmametsade hävitamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi soovitustega komisjonile teenustekaubanduse lepingu läbirääkimisteks(8),

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi soovitustega komisjonile Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimisteks(9),

–  võttes arvesse oma 14. juuni 2017. aasta resolutsiooni Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe rakendamise hetkeseisu kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus(11) (konfliktimineraalide määrus),

–  võttes arvesse metsaõigusnormide täitmise järelevalve, metsahalduse ja puidukaubanduse (FLEGT) tegevuskava (COM(2003)0251) ning FLEGTi vabatahtlikke partnerluslepinguid,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. oktoobri 2010. aasta määrust (EL) nr 995/2010, milles sätestatakse puitu ja puittooteid turule laskvate ettevõtjate kohustused(12) (puidumäärus),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise kohta(13) (GSP määrus),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(14) (Brüsseli I määrus),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiivi 2014/95/EL, millega muudetakse direktiivi 2013/34/EL seoses mitmekesisust käsitleva teabe ja muu kui finantsteabe avalikustamisega teatavate suurettevõtjate ja kontsernide poolt(15) (muud kui finantsaruandlust käsitlev direktiiv),

–  võttes arvesse ELi ja liikmesriikide 2007. aasta ühist strateegiat „ELi kaubandusabistrateegia: ELi toetuse suurendamine kaubandusega seotud vajaduste rahuldamiseks arengumaades“,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 24. aprilli 2017. aasta töödokumenti „Sustainable garment value chains through EU development action“ (Jätkusuutlikud rõivatööstuse väärtusahelad ELi arengumeetmete abil) (SWD(2017)0147),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta,

–  võttes arvesse ILO konverentsi 105. istungjärgu IV aruannet inimväärse töö kohta ülemaailmsetes tarneahelates,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke aastaks 2030,

–  võttes arvesse ILO põhikonventsioone laste töö, sunniviisilise töö, diskrimineerimise ning ühinemisvabaduse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2016. aasta järeldusi ELi ja vastutustundlike ülemaailmsete väärtusahelate kohta,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „ELi uuendatud strateegia aastateks 2011–2014 ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas“ (COM(2011)0681),

–  võttes arvesse Ühendkuningriigi seadust tänapäevase orjuse kohta (2015) ja Prantsusmaa seadust hargmaiste ettevõtjate hoolsuskohustuse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid ning ÜRO algatust Global Compact,

–  võttes arvesse ÜRO rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

–  võttes arvesse uut ILO sunniviisilise töö konventsiooni protokolli,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 26. juuni 2014. aasta resolutsiooni 26/9, millega ta otsustas moodustada valitsustevahelise avatud töörühma, kellel on volitused töötada välja rahvusvaheline õiguslikult siduv vahend rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevuse reguleerimiseks inimõiguste osas,

–  võttes arvesse OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele ja mitmesuguseid valdkondlikke OECD suuniseid (finants-, põllumajandus-, mineraalide, rõivaste ja jalatsite sektor),

–  võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) 2013. ja 2016. aasta aruandeid „Trade and Development Report“ (kaubanduse ja arengu aruanne),

–  võttes arvesse UNCTADi kestliku arengu investeerimispoliitika raamistikku (2015),

–  võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) tehniliste kaubandustõkete lepingut,

–  võttes arvesse WTO üldist tolli- ja kaubanduskokkulepet (GATT),

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ning ÜRO Lastefondi (UNICEF) välja töötatud laste õiguste ja ettevõtluspõhimõtteid – ÜRO algatus Global Compact ja Save the Children(16),

–  võttes arvesse vabatahtlikke riigipõhiseid partnerlusi, näiteks Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepe ja Myanmari töötajate õiguste algatus,

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 2016. aasta järeldusi lapstööjõu kasutamise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja arengukomisjoni arvamusi ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8‑0269/2017),

A.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 207 on sätestatud, et ELi kaubanduspoliitikat tuleb teostada kooskõlas liidu välistegevuse põhimõtete ja eesmärkidega; arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatakse poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte ja seatakse põhieesmärgiks vaesuse kaotamine; arvestades, et komisjoni teatises „Kaubandus kõigile“ on välja toodud ELi kaubanduspoliitika kolm peamist põhimõtet – tulemuslikkus, läbipaistvus ja väärtuspõhisus; arvestades, et asjaomases teatises on eraldi jaotised reageerimise kohta ülemaailmsete väärtusahelate tekkele ning tarneahelate vastutustundliku haldamise kohta, tuletades meelde selle keerukust, tungivat vajadust mõelda tulevikku vaatavalt, kaasata kõikvõimalikud avaliku ja erasektori ning kodanikuühiskonna toimijad ning kasutada hulka leebeid ja uuenduslikke vahendeid ning õigusaktide muudatusi;

B.  arvestades, et viimasel ajal teostatakse vabakaubanduse üle üha suuremat avalikku kontrolli ning mure kaubandustulu ja -kohustuste ebavõrdse jaotuse pärast on toonud esiplaanile suuresti ühise seisukoha, et kaubanduspoliitikas tuleb seada kesksele kohale sotsiaalsed ja keskkonnaalased väärtused ning samuti läbipaistvus ja vastutus;

C.  arvestades, et ülemaailmsete väärtusahelate puhul on tegemist keerulise, tehnoloogiapõhise ja kiiresti muutuva tegelikkusega, millest on saanud tänapäeva maailmamajanduse põhitunnus ja mis võivad aidata arengumaadel sellesse paremini integreeruda ning vähendada vaesust ja luua töökohti, suurendades samas tootmisvõimsust; arvestades, et ühest küljes pakuvad ülemaailmsed väärtusahelad tootmisahela ettevõtjatele uusi väljavaateid majanduskasvuks, kestlikuks arenguks, kodanikuühiskonna, töötajate ja ettevõtjate ühenduste kaasamiseks ning töökohtade loomiseks, kuna need võimaldavad neil keskenduda konkreetsetele ülesannetele, suurendades samas nende omavahelist seotust; arvestades, et teisest küljest võib nende äärmiselt keeruline olemus, läbipaistvuse puudumine ja kohustuste vähenemine suurendada inimõiguste ja tööõiguste rikkumise, keskkonnakuritegude eest tegeliku karistamatuse ning ulatusliku maksustamise vältimise ja maksupettuse ohtu;

D.  arvestades, et kaubanduspoliitika peab aitama tagada läbipaistva tootmisprotsessi terves väärtusahelas ning kooskõla keskkonna-, sotsiaal- ja ohutusalaste põhistandarditega;

E.  arvestades, et ELi kaubandus- ja investeerimispoliitika nurgakiviks peab jääma mitmepoolne süsteem ning see peab tugevdama Euroopa positsiooni õiglastes ülemaailmsetes tarneahelates, kuid peab ette nägema ka vahendid, mille abil kehtestada valitsustele ja ettevõtjatele selged eeskirjad ja ülesanded, et tagada selliste rahvusvaheliste kohustuste täitmine nagu ÜRO kestliku arengu eesmärgid; arvestades, et kestlikkuse ja läbipaistvuse puhul ei ole küsimus üksnes väärtustes, vaid neid tuleks seoses ülemaailmsete väärtusahelatega käsitada ka suurema lisaväärtuse tõeliste soodustajatena maailmakaubanduse ja investeeringute seisukohast;

F.  arvestades, et VKEd(17) moodustavad ülemaailmsete väärtusahelate olulise osa ning neil on tähtis roll selles, et edendada majanduskasvu, kestlikku arengut ja kvaliteetseid töökohti ning hoida ära kohaliku elanikkonna lahkumist oma piirkondadest;

G.  arvestades, et ülemaailmsetes väärtusahelates osalemine on VKEdele kasulik majanduskasvu ja rahvusvahelistumise seisukohast; arvestades, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate rahvusvahelistumist käsitleva 2015. aasta Eurobaromeetri uuringu kohaselt tegeles kolme eelneva aasta jooksul vaid 31 % ELi VKEdest äritegevusega väljaspool siseturgu; arvestades, et paljudel VKEdel on raskusi juurdepääsu kindlustamisega rahvusvahelistele ja ELi-põhistele ülemaailmsetele väärtusahelatele; arvestades, et kaubanduspoliitika ja kaubanduslepingud võivad aidata ületada tõkkeid ja probleeme, millega VKEd praegu silmitsi seisavad seoses juurdepääsuga ülemaailmsetele väärtusahelatele;

H.  arvestades, et majandus- ja sotsiaalpartnerid ning valitsusvälised organisatsioonid kasutavad ja edendavad kogu maailmas vabatahtlikku hoolsuskohustust ja ülemaailmsete väärtusahelate läbipaistvuskavasid ning see annab olulisi positiivseid tulemusi;

I.  arvestades, et oma 2016. aasta mai järeldustes rõhutas nõukogu „vajadust jätkuvalt toetada selliste ettevõtja sotsiaalset vastutust / vastutustundlikku ärikäitumist käsitlevate rahvusvaheliselt kokkulepitud põhimõtete, suuniste ja algatuste järgimist nagu ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted, ÜRO ülemaailmne kokkulepe, ILO kolmepoolne deklaratsioon rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta ning OECD suunised rahvusvahelistele ettevõtetele, sealhulgas riikides, mis ei ole OECD liikmed, andes samuti panuse korruptsioonivastastesse jõupingutustesse, luues avatumaid ja läbipaistvamaid ettevõtluskeskkondi“.

J.  arvestades, et ülemaailmsete väärtusahelate vastutustundlik haldamine kogu maailmas on hädavajalik, et viia kaubanduspoliitika kooskõlla aluslepingutes sätestatud Euroopa väärtustega; arvestades, et nii komisjon kui ka liikmesriigid on olnud üle maailma asjaomaste arutelude esirinnas;

K.  arvestades, et mitmete rahvusvaheliste konventsioonide, suuniste ja eeskirjade eesmärk on hoida ära inimõiguste rikkumisi; arvestades, et eelkõige tootjariigid on kohustatud neid rakendama ning looma asjakohased õiguslikud ja majanduslikud tingimused, mille raames ettevõtjad saavad ülemaailmsetes tarneahelates tegutseda ja neis oma koha leida; arvestades, et tootjariigid peavad ühtlasi suutma rakendada rahvusvahelisi standardeid ja norme, sealhulgas töötades välja, rakendades ja jõustades asjakohased õigusaktid, eelkõige õigusriigi põhimõtete kehtestamise ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas;

L.  arvestades, et EL peaks veelgi tõhusamalt reageerima sotsiaalsele ja keskkonnaalasele dumpingule ning ebaausale konkurentsile ja ebaausatele kaubandustavadele ning tagama võrdsed võimalused;

M.  arvestades, et EL on maailma suurim maailma suurim eksportija ja importija kaupade ja teenuste puhul kokku, kõige suurem välismaiste otseinvesteeringute tegija ja kõige tähtsam välismaiste otseinvesteeringute sihtkoht; arvestades, et EL peaks kasutama seda tugevat külge nii oma kodanike kui ka maailma muude osade, eriti kõige vaesemate riikide elanike hüvanguks;

N.  arvestades, et EL on välja töötanud siduvad õigusnormid ettevõtjate hoolsuskohustuse valdkonnas konkreetsetes sektorites, kus esineb suur inimõiguste rikkumise oht, nagu puidu- ja konfliktimineraalide sektorid; arvestades, et mõned liikmesriigid on samuti välja töötanud õigusaktid, nagu Ühendkuningriigi seadus tänapäevase orjuse kohta, Prantsusmaa seadus hargmaiste ettevõtjate hoolsuskohustuse kohta, mida kohaldatakse üle 5000 töötajaga Prantsusmaa suurettevõtjatele, ning Madalmaade seadus lapstööjõu kasutamise hoolsuskohustuse kohta; arvestades, et EL on välja töötanud hoolsuskohustuse edendamise algatused ning mitmes Euroopa Parlamendi resolutsioonis on nõutud, et EL koostaks asjaomases valdkonnas siduvad eeskirjad;

O.  arvestades, et EL on juba astunud olulisi samme ülemaailmsete väärtusahelate vastutustundlikuma haldamise suunas kogu maailmas, luues konkreetsed partnerlused, nagu Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepe ja töötajate õiguste algatus Myanmariga, ning konkreetsetes küsimustes, nagu konfliktimineraalide algatus, ebaseaduslikku raiet käsitlevad õigusaktid, biokütuste säästlikkuse kriteeriumid, ettevõtjate aruandlus tarneahelatega seotud küsimustes ning mäe- ja raietööstuse ettevõtetelt valitsustele tehtavate maksete läbipaistvus, nagu on rõhutatud teatises „Kaubandus kõigile“;

P.  arvestades, et teatises „Kaubandus kõigile“ märgitakse, et komisjon edendab kõigis kaubandus- ja investeerimislepingutes suurte eesmärkidega kaubandus- ja kestliku arengu peatükke; arvestades, et hiljuti sõlmitud ELi kaubandus- ja investeerimislepingud sisaldavad kaubandus- ja kestliku arengu peatükke, milles kutsutakse lepinguosalisi üles võtma kohustusi inimõiguste kaitse, sotsiaalsete ja keskkonnastandardite ning ettevõtja sotsiaalse vastutuse valdkonnas; arvestades, et ELi järjestikustes kaubanduslepingutes on niisuguste peatükkide ambitsioonikuse tase olnud erinev; arvestades, et töö- ja keskkonnastandardid ei piirdu kaubandus- ja kestliku arengu peatükkidega, vaid peavad kehtima kaubanduslepingute kõigis valdkondades; arvestades, et dialoogikeskne lähenemisviis ei ole ära hoidnud ühinemisvabaduse tõsiseid rikkumisi mõnede vabakaubanduslepingute puhul;

Q.  arvestades, et eksportkauba tootmise eritsoonide konkreetne olukord on selline, et mõnes riigis tehakse nende puhul kohalike tööõigusaktide järgimisest erand, nendes on keelatud või piiratud ametiühingu tegevus ning õiguskaitse ei ole töötajatele kättesaadav, millega rikutakse selgelt ILO standardeid;

R.  arvestades, et vähene eetiline käitumine ettevõtluses on samuti tingitud hea valitsemistava puudumisest ja sellest, et erapooletud avaliku sektori asutused on võimetud tegutsema kodanike üldistes huvides või asjaomaseid asutusi lihtsalt ei ole; arvestades, et korruptsioon, ülemaailmsete väärtusahelate läbipaistmatus ning tööõiguse ja maksustamise erandid eksportkauba tootmise eritsoonides võivad avaldada negatiivset mõju inimõigustele, kahjustades eelkõige inimväärset tööd ja ametiühinguid;

S.  arvestades, et ILO andmetel teeb maailmas sunniviisilist tööd 21 miljonit inimest, kellest paljusid kasutatakse ära ülemaailmsetes väärtusahelates; arvestades, et sunniviisiline töö tekitab erasektoris igal aastal 150 miljardit dollarit ebaseaduslikku kasumit;

T.  arvestades, et ILO on oma ülemaailmsete volituste, eksperditeadmiste ja kogemustega sobiv asutus juhtima koostöös oma liikmetega globaalset tegevust inimväärse töö tagamiseks ülemaailmsetes tarneahelates; arvestades, et ILO komitee ülemaailmsetes tarneahelates inimväärse töö tagamiseks on nõudnud, et hinnataks puudusi, mis põhjustavad puudujääke inimväärse töö tagamisel ülemaailmsetes tarneahelates, ning arutelu nende algatuste ja standardite teemal, mis on vajalikud inimväärse töö edendamiseks ja inimväärse töö tagamise puudujääkide vähendamise soodustamiseks ülemaailmsetes tarneahelates;

U.  arvestades, et maailmakaubanduse ja eelkõige ülemaailmsete väärtusahelatega seoses on vaja mitmepoolset, globaalset ja terviklikku lähenemisviisi juriidilise isiku vastutusele inimõiguste rikkumiste ja keskkonnasäästlikkuse eest; arvestades, et seetõttu on oluline, et EL jätkaks asjaomaste arutelude juhtimist kogu maailmas; arvestades, et EL on asunud juhtpositsioonile investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi reformimisel, eelkõige mitmepoolse kohtusüsteemi arendamise kaudu; arvestades, et samaväärset edu on oodata muudes määrava tähtsusega murettekitavates valdkondades, nagu investorite kohustuste täitmise tagamine inimõiguste valdkonnas;

V.  arvestades, et ülemaailmsete väärtusahelate puhul toimub tootmine eri jurisdiktsioonides, milles inimõiguste kaitse ning sotsiaal-, töö- ja keskkonnaõiguse jõustamise tase on erinev; arvestades, et rahvusvaheliste äriühingutega seotud inimõiguste rikkumiste ohvritel võib olla mitmeid takistusi õiguskaitsevahenditele juurdepääsemisel;

W.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 8 on kindlalt sätestatud soolise võrdõiguslikkuse nõue kõikides ELi poliitikavaldkondades; arvestades, et struktuurse soolise ebavõrdsuse tõttu mõjutavad kaubandus- ja investeerimislepingud tavaliselt naisi ja mehi erinevalt; arvestades, et ülemaailmsete väärtusahelate analüüsimisel jäetakse soolise võrdõiguslikkuse aspekt sageli tähelepanuta; arvestades, et ILO andmetel tegi maailmas 2012. aastal sunniviisilist tööd 21 miljonit inimest (neist 55 % naised ja tüdrukud) ja 90 % juhtudest olid nende ärakasutajaks erasektori ettevõtted või üksikisikud;

X.  arvestades, et teatavates ülemaailmsete tarneahelate rõivatööstuse, aianduse, mobiiltelefonitootmise ja turismi segmentides moodustavad naised töötajate enamiku, kuid meestest sagedamini kalduvad nad töötama madalapalgalistel töökohtadel või madala prestiižiga tööhõivevormides, mis põhjustab soolist segregatsiooni kutse- ja tegevusalade kaupa, soolist palgalõhet ja erinevusi töötingimustes ning soopõhiseid piiranguid juurdepääsul tootmisressurssidele, taristule ja teenustele;

Y.  arvestades, et ELi lepingu artikli 3 lõike 3 kohaselt kaitseb liit lapse õigusi; arvestades, et kõik liikmesriigid ratifitseerisid ÜRO lapse õiguste konventsiooni;

Z.  arvestades, et teenustel on suurem roll ülemaailmsetes väärtusahelates, eelkõige tootmise puhul; arvestades, et teenuste suuremal integreerimisel ülemaailmsetesse väärtusahelatesse on vaja lepinguid, mis toetavad digitaalmajandust, sh andmete vaba liikumist;

AA.  arvestades, et ülemaailmsete väärtusahelate areng aitab veelgi kaasa teenuste integreerimisele kaupade tootmisse; arvestades, et märkimisväärne osa imporditud kaupade väärtusest on lisatud importivate riikide teenuste kaudu;

AB.  arvestades, et ELi liikmesriigid on maailma suurimad finantsteenuste eksportijad ning asjaomane sektor on ELi kaubanduspoliitikas strateegilise tähtsusega; arvestades, et finantsteenuseid käsitlevate sätete lisamine ELi välislepingutesse, sh vabakaubanduslepingutesse on tekitanud teatavat õigustatud muret nende võimaliku negatiivse mõju pärast rahapesu, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise seisukohast, ning rõhutab lisaks, et on oluline kaaluda vahendite kasutamist nende käsitlemiseks; arvestades, et kaubandus- ja investeerimislepingud pakuvad head võimalust suurendada koostööd võitluses korruptsiooni, rahapesu, maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu;

AC.  arvestades, et läbipaistev ja teavitav märgistamine võib olla kasulik vahend, mis võimaldab ELi tarbijatel teha teadlikumaid ja asjakohasemaid valikuid; arvestades, et lisaks toote hinnale ja päritolule tuleks ELi tarbijatele kättesaadavaks teha ka sotsiaalsed ja keskkonnakriteeriumid; arvestades, et asjaomased kriteeriumid saab tehniliselt välja töötada kooskõlas WTO tehniliste kaubandustõkete lepinguga, milles on sätestatud tootmisprotsessi tingimused toote müügi võimaldamiseks;

AD.  arvestades, et nii riigid kui ka ettevõtted peaksid kinni pidama tootmisahelas inimõiguste täielikust järgimisest ja toiduohutuse standardite täiel määral täitmisest Euroopa turule vabasse ringlusse lubatud kaupade puhul; arvestades, et vastutuskoormat ei peaks kandma vaid tarbijad, kelle valikut piiravad nii individuaalsed vahendid (majandus, aeg, teadmised) kui ka välised elemendid (teave, pakkumised);

AE.  arvestades, et päritolureeglid on muutunud üha tähtsamaks seoses ülemaailmsete väärtusahelatega, mille puhul tootmine toimub tavaliselt mitmes riigis; arvestades, et leebed päritolureeglid võivad tekitada täiendavaid takistusi täieliku läbipaistvuse ja vastutuse kehtestamisel tarneahelates;

AF.  arvestades, et nii Euroopa kui ka välisriikide paremad, ühtlustatud ja tõhusamad tolliprotseduurid aitavad hõlbustada kaubandust, täita kaubanduse lihtsustamisega seotud nõudeid ning takistada järeletehtud, ebaseaduslike, dumpinguhinnaga ja võltsitud kaupade ühtsele turule jõudmist, mis õõnestab ELi majanduskasvu ja seab ELi tarbijad tõsiselt halba olukorda; arvestades, et parem juurdepääs ELi siseneva impordi tolliandmetele suurendaks läbipaistvust ja vastutust ülemaailmsetes väärtusahelates;

AG.  arvestades, et maailmas, mida iseloomustavad fragmenteeritud tootmisvõrgustikud, on ekspordi ja impordi vaheline piir hägune, kuna imporditud sisendid moodustavad ühtlasi märkimisväärse osa ekspordist, ning tariifid kumuleeruvad iga kord, kui vahesisenditega kaubeldakse piiriüleselt; arvestades, et sellega seoses on tõhusad tolli- ja piiriprotseduurid eriti tähtsad;

AH.  arvestades, et kaubandusstiimulid GSP ja GSP+ tagavad arengumaadele parema juurdepääsu turule, kui nad austavad töö-, keskkonna- ja sotsiaalstandardeid;

AI.  arvestades, et GSP+ on keskse tähtsusega ELi kaubanduspoliitika vahend, mis annab parema juurdepääsu turule ja millega kaasneb range järelevalvemehhanism, et edendada inimõigusi ja tööõigusi, keskkonnakaitset ja head valitsemistava haavatavates arengumaades;

AJ.  arvestades, et intellektuaalomandiõiguste kaitse ja jõustamine võib soodustada tõhusat täiendavat integreerimist ülemaailmsetesse väärtusahelatesse;

ELi positsioon ülemaailmsetes väärtusahelates

1.  rõhutab, et kaubandus- ja investeerimispoliitika eesmärk peaks olema hoogustada, luua Euroopa ettevõtjatele võrdsed võimalused, soodustada Euroopa konkurentsivõimet ja hõlbustada ühtlustamist kõrgemate standardite suunas; kutsub komisjoni üles tagama ELi keskkonna-, rahvatervise-, kaubandus-, investeerimis- ja tööstuspoliitika sidususe ning edendama Euroopa taasindustrialiseerimise strateegiat ja üleminekut vähese CO2‑heitega majandusele;

2.  on seisukohal, et ELi täiendav integreerimine ülemaailmsetesse väärtusahelatesse ei tohi kahjustada Euroopa sotsiaalset ja regulatiivset mudelit ning jätkusuutliku majanduskasvu edendamist;

3.  kutsub komisjoni üles toetama nii ELi jätkusuutlikkuse kava kui ka Euroopa arengukonsensuse raames teadlikkust olemasolevatest õiglase kaubanduse kavadest ja nende kasutuselevõtmist, nagu on märgitud strateegias „Kaubandus kõigile“;

4.  kordab oma nõudmist, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid vastu tõhustatud kaubanduse kaitsemeetmed, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu, võttes arvesse sotsiaalset ja keskkonnaalast dumpingut;

5.  palub komisjonil hinnata, milline on ELi ja kolmandate riikide poolse kaubanduse kaitsemeetmete kasutamise mõju ELi ettevõtete tõhusale integreerimisele ülemaailmsetesse väärtusahelatesse;

6.  rõhutab, et vaja on ühtlustatud eeskirju ning tõhustatud koordineerimist ja järelevalvet ELi tasandil seoses imporditollimaksude kohaldamisega liikmesriikides (sh kokkuleppelised, dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud) igat liiki kaupade puhul, eeskätt kui tegemist on vale päritoludeklaratsiooniga (nii soodus- kui ka mittesooduskorra puhul) ning kaupade väärtuse alahindamise ja vale kirjeldusega;

Ülemaailmsed väärtusahelad ja mitmepoolsus

7.  kutsub komisjoni üles tegema läbipaistvuse suurendamiseks aktiivselt tööd WTOs ning määrama kindlaks ja edendama mitmepoolseid kaubanduseeskirju, sh seoses ülemaailmsete väärtusahelate jätkusuutliku haldamisega, mis peaks eelkõige hõlmama järgmist:

   kohustuslikud tarneahela hoolsuskohustuse ja läbipaistvuse nõuded, mis tuginevad ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetele;
   tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuded, tunnustades eelkõige töötajate õigust luua ohutuskomiteesid;
   sotsiaalkaitse miinimumtase ja ILO tööstandardite järgimine;
   kollektiivläbirääkimiste õigus;

8.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jätkata aktiivset osalemist kõigil mitmepoolsetel foorumitel ettevõtluse, ülemaailmsete väärtusahelate, inimõiguste ja tööõiguste, majanduskasvu ja kestliku arengu teemal, edendades samas aluslepingutes sätestatud Euroopa väärtusi ja pidades silmas tungivat vajadust kaitsta VKEde spetsiifilisi omadusi;

9.  tunneb heameelt käimasolevate läbirääkimiste üle rahvusvahelisi korporatsioone ja inimõigusi käsitleva siduva ÜRO lepingu teemal; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles osalema nendes läbirääkimistes konstruktiivselt ning täitma aktiivset rolli ja panustama konkreetsete ettepanekute väljatöötamisse, sh seoses juurdepääsuga õiguskaitsevahenditele, tehes kõik endast oleneva, et saavutada positiivne tulemus ja ergutada kaubanduspartnereid samamoodi osalema; palub komisjonil sellega seoses kaaluda kõikehõlmava kohustusliku hoolsuskohustuse võimalust, sh ülemaailmsel tasandil;

10.  kutsub liikmesriike üles kiirendama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid rakendavate riiklike tegevuskavade kohaldamist ja suurendama nende tõhusust; rõhutab, et juba heakskiidetud 13 riiklikust tegevuskavast kaheksa pärinevad ELi liikmesriikidest, ning väljendab heameelt asjaolu üle, et ELis koostatakse täiendavat 11 riiklikku tegevuskava; palub komisjonil toetada ja edendada asjaomaste ÜRO juhtpõhimõtete rakendamist;

11.  väljendab heameelt äritegevust ja inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste standardite ning eelkõige ÜRO juhtpõhimõtete ja rahvusvahelistele ettevõtetele mõeldud OECD suuniste omavahelise ühtlustamise üle;

12.  kiidab heaks inimväärse töö ning ILO inimväärse töö tegevuskava nelja samba tervikliku lisamise ÜRO kestliku arengu eesmärkide hulka; palub komisjonil ja liikmesriikidel asjaomaseid standardeid tõhusalt kohaldada ning teha ILO raames tööd selle nimel, et võtta vastu ülemaailmsete väärtusahelate uus inimväärse töö rahvusvaheline tööstandard, mis näeb eelkõige ette, et kõik ettevõtted tegeleksid pidevalt riskijuhtimisega seoses oma tegevuse mõjuga töötajate ja kogukondade inimõigustele ning võtaksid asjakohaseid meetmeid sellise tegevuse ärahoidmiseks ja leevendamiseks ja tagaksid mõjutatud inimestele õiguskaitsevahendid;

13.  toetab kõiki ülemaailmseid korruptsioonivastaseid algatusi, sealhulgas mäetööstuse läbipaistvuse algatust (EITI), Kimberley protsessi, Ida-Aafrika järvede piirkonna rahvusvahelist konverentsi (ICGLR), ÜRO algatuses Global Compact ettevõtetele sätestatud põhimõtteid, OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele ning konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid; tuletab meelde tootjariikide kohustust eelkõige rakendada ja jõustada asjakohaseid õigusakte, ning seda ka õigusriigi põhimõtte kehtestamise ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas;

14.  juhib tähelepanu asjaolule, et selles valdkonnas on lisaks mineraalide ja metallide impordile-ekspordile käitamisõiguste ja tollimaksude läbipaistev kord äärmiselt oluline konflikti- või kõrge riskiga piirkondade arengu jaoks; rõhutab seetõttu, et on vaja koostada ülevaade olemasolevatest ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmetest, mida rakendavad Euroopa ettevõtted, ning tõhustada teabe ja parimate tavade koordineerimist ja vahetamist, et teha tulemuslikumalt kindlaks head tavad ja aidata kaasa ühise tegevusraamistiku loomisele Euroopa tasandil; palub komisjonil tugevdada ettevõtja sotsiaalse vastutuse ja hoolsuskohustustega seotud algatusi kogu tarneahelas;

15.  juhib tähelepanu sellele, et usaldusväärne juurdepääs toorainetele on oluline ülemaailmse konkurentsivõime jaoks;

16.  rõhutab, kui oluline on rakendada, jõustada ja üle võtta ülemaailmseid väärtusahelaid käsitlevad kehtivad õigusaktid piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil;

Ettevõtja sotsiaalne vastutus

17.  rõhutab, et kaubandus- ja inimõigused tugevdavad üksteist ning äriringkondadel on oluline osa positiivsete ajendite pakkumisel seoses inimõiguste, demokraatia ja vastutustundliku ettevõtluse edendamisega;

18.  tunneb heameelt erasektori tehtud mitmete paljutõotavate algatuste üle, nagu käitumisjuhendid, märgistamine, enesehindamine ja sotsiaalsed auditid, mis on andnud märkimisväärse panuse hiljutistesse edusammudesse inimõiguste ja töötajate õiguste standardite valdkonnas ülemaailmsete tarneahelate puhul;

19.  väljendab suurt seoses muret inimõiguste rikkumise ja keskkonnasäästlikkuse ohustamisega, mis toimub mõnede äriühingute juhtimisotsuste tagajärjel;

20.  tunnistab, kui oluline on ettevõtja sotsiaalset vastutust, ülemaailmseid väärtusahelaid ja hoolsuskohustust käsitlevate selgete rahvusvaheliste eeskirjade olemasolu; kiidab heaks regulatiivse ja vabatahtliku tegevuse aruka ühendamise, mis on viimastel aastatel andnud teatavaid positiivseid tulemusi ning on võimaldanud ettevõtetel leida oma dünaamilised ja uuenduslikud meetmed; rõhutab, et kooskõlastamine, teabevahetus ja parimate tavade vahetamine võivad aidata tõhustada era- ja avaliku sektori väärtusahela algatusi ja saavutada positiivseid tulemusi; tuletab siiski meelde, et vabatahtlik ettevõtja sotsiaalne vastutus võib kaasa tuua ka ebaausa konkurentsi nende tarnijate jaoks, kes on otsustanud järgida rahvusvahelisi töö- ja keskkonnastandardeid, ning ei ole iseenesest piisav, et tagada, et ettevõtted järgiksid täielikult rahvusvahelisi standardeid ja kohustusi hoolsuskohustuse põhimõtete rakendamise teel; rõhutab seetõttu, et on vaja koostada ülevaade olemasolevatest ettevõtja sotsiaalse vastutuse meetmetest, mida rakendavad Euroopa ettevõtted, et teha tulemuslikumalt kindlaks head tavad ja aidata kaasa ühise tegevusraamistiku loomisele Euroopa tasandil; on kindlalt veendunud, et EL peaks kiiresti otsima võimalusi, et töötada välja ülemaailmsete väärtusahelate läbipaistvusstrateegiad ja -eeskirjad, sh võimaluse korral kaaluma koheste meetmete võtmist, et töötada välja siduvad ja jõustatavad eeskirjad, seonduvad õiguskaitsevahendid ja sõltumatud järelevalvemehhanismid, millesse on kaasatud ELi institutsioonid, liikmesriigid ja kodanikuühiskond; rõhutab, et asjaomaste kohustuste puhul tuleks järgida ÜRO juhtpõhimõtetes ja OECD suunistes esitatud nõutavaid samme, mis on seotud inimõigusi kahjustavate ohtude ennetava tuvastamisega, rangete ja tõendatava mõjuga tegevuskavade koostamisega kõnealuste ohtude vältimiseks või leevendamiseks, piisava reageerimisega teadaolevatele rikkumistele ning läbipaistvusega;

21.  kutsub komisjoni üles panema sellistele sätetele suuremat rõhku ning edendama valdkondlike OECD suuniste ning ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete kasutuselevõtmist; rõhutab vajadust kaasata kodanikuühiskond ametlikult rakendamisprotsessi kaubandus- ja kestliku arengu peatükkides kehtestatud struktuuride kaudu; kutsub komisjoni üles toetama rahvusvaheliste standardiorganisatsioonide, nagu Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon, tööd (sh ISO 26000) ja globaalset aruandlusalgatust, et ergutada ettevõtteid esitama aruandeid kestlikkuse ja väärtuse loomise kohta kogu tarneahelas;

22.  palub komisjonil tagada, et Euroopa ja rahvusvahelised ettevõtted järgiksid OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele ning OECD sektoripõhiseid suuniseid, näiteks konfliktipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid; soovitab tugevdada OECD riiklike kontaktpunktide rolli ning nende koostööd inimõigustega tegelevate sõltumatute riiklike ja piirkondlike institutsioonidega, et täiustada ülemaailmsete väärtusahelate juhtimist;

23.  kutsub komisjoni üles ajakohastama oma lähenemisviisi ettevõtja sotsiaalsele vastutusele, et tugevdada töö- ja keskkonnastandardeid ning eelkõige nõuda ettevõtja sotsiaalse vastutuse sätete lisamist kaubandus- ja investeerimislepingutesse, mille üle EL peab läbirääkimisi;

24.  rõhutab, et kooskõlastamine, teabevahetus ja parimate tavade vahetamine võivad aidata tõhustada era- ja avaliku sektori väärtusahela algatusi;

25.  tuletab meelde, et parlament nõudis 2010. aastal, et äriühingud avaldaksid oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse aruanded, ning hoolsuskohustuse nõuete kehtestamist kõikidele ettevõtjatele ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse mõiste kindlustamist, tuginedes emaettevõtjate vaheliste suhete ühtlustatud määratlusele, et määrata kindlaks igaühe juriidiline vastutus; märgib seetõttu rahuloluga, et alates 2017. aastast peavad suurettevõtjad avalikustama muu kui finantsteabe ja mitmekesisust käsitleva teabe vastavalt muud kui finantsaruandlust käsitlevale direktiivile; märgib siiski, et muu kui finantsteabe avalikustamist suurettevõtjate poolt ei ole veel laiendatud kõikidele ülemaailmsetes väärtusahelates tegutsevatele ettevõtjatele;

26.  võtab teadmiseks nn rohelise kaardi algatuse, mille mõned riiklikud parlamendid käivitasid pärast seda, kui Prantsusmaa oli vastu võtnud hargmaiste ettevõtjate hoolsuskohustust käsitleva seaduse; kutsub komisjoni üles kaaluma ettepanekuid selliste ettevõtjate hoolsuskohustuse kohta, kes tegutsevad nii ELis kui ka väljaspool, võttes arvesse Prantsusmaa konstitutsioonikohtu otsust Prantsusmaa seaduse ja täpsemalt karistuste proportsionaalsuse kohta;

27.  tuletab meelde, et ettevõtja sotsiaalse vastutuse poliitikas tuleb võtta arvesse VKEde spetsiifilisi omadusi ning see peab olema piisavalt paindlik, tagamaks, et neile ei kehtestata ebaproportsionaalset koormust; palub seetõttu komisjonil luua VKEdele spetsiaalne tugiteenus, pöörates erilist tähelepanu väikestele ja mikroettevõtjatele, ning toetada neid kohandatud suutlikkuse suurendamise programmidega;

28.  toonitab, et ülemaailmsed väärtusahelad ei lõpe toote jõudmisel tarbijani, vaid hõlmavad jäätmeid ja nende käitlemisviisi; nõuab tungivalt, et võetaks arvesse toodete kogu olelusringi ja laiendataks ülemaailmsete väärtusahelate käsitlust, et see hõlmaks sätteid jäätmete kõrvaldamise kohta inimesi või keskkonda kahjustamata; kutsub ELi üles edendama rahvusvahelist koostööd ja õigusaktide sidusust kasutuselt kõrvaldatud toodete ja materjalide valdkonnas ning aitama partnerriikidel tugevdada riiklikke õigusnorme ja jõustamissuutlikkust; kutsub ELi üles tagama, et toodete olelusringi asjaomasele aspektile kohaldataks jälgitavust;

29.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kiiresti meetmeid seoses üksikasjalike ettepanekutega, mis on esitatud parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides;

Erasektori algatuste tähtsuse suurendamine

30.  juhib tähelepanu erasektori kaasamise tulemustele; rõhutab, et erasektori ettevõtted peavad järgima jätkusuutlikkuse strateegiaid, mitte üksnes selleks, et vältida oma maine kahjustamist, vaid ka seetõttu, et see pakub uusi neile võimalusi ja vähendab nende sõltuvust nappidest ressurssidest;

31.  rõhutab, kui oluline on tarbijate roll (ja negatiivse reklaami mõju); tuletab meelde, et ükski tarbija ei taha jätkata selliste toodete ostmist, mida valmistavad lapsed või naised ja mehed, keda ära kasutatakse, või tooteid, mis on põhjustanud suurt keskkonnakahju;

32.  kutsub komisjoni üles leidma uusi viise, kuidas toetada erasektori jõupingutusi, et muuta ülemaailmsed väärtusahelad säästvamaks ja töötada välja kaasavad ärimudelid ning nendega seotud erasektori mitmeid sidusrühmi hõlmavad partnerlused;

33.  rõhutab, et vaja on era- ja avaliku sektori rahaliste vahendite arukat kombinatsiooni, et edendada säästvaid ülemaailmseid väärtusahelaid; on veendunud, et see peaks tuginema olemasolevatele struktuuridele ja programmidele, mis on osutunud edukaks vastutustundliku ettevõtluse edendamisel;

34.  tunneb heameelt erasektori tehtud mitmete paljutõotavate algatuste üle, nagu käitumisjuhendid, märgistamine, enesehindamine ja sotsiaalsed auditid, ning tunnustab ÜRO algatust Global Compact, ISO standardit 26000 sotsiaalse vastutuse kohta, ILO kolmepoolset deklaratsiooni rahvusvaheliste ettevõtete ja sotsiaalpoliitika põhimõtete kohta ja OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele vahenditena, mis võivad aidata suurendada vastutustundlikkust ettevõtete äritegevuses; kutsub nii Euroopa kui ka muid ettevõtteid üles kohaldama inimõigusi järgivaid hoolsuskohustusi ning lõimima selle tulemusi oma sisepoliitikasse ja -menetlustesse koos vahendite ja volituste asjakohase jaotuse ning nõuetekohase rakendamisega; rõhutab, et see nõuab piisavate vahendite eraldamist; rõhutab, et kolmandates riikides inimõiguste rikkumiste vältimiseks võetud meetmetega seotud läbipaistvus ja teabevahetus on üliolulised, et võimaldada nõuetekohast demokraatlikku järelevalvet ning et tarbijad saaksid teha faktidel põhinevaid valikuid;

ELi vabakaubanduslepingud ja ülemaailmsed väärtusahelad

35.  kiidab heaks Euroopa Liidu uue kaubandus- ja investeerimisstrateegia „Kaubandus kõigile“; palub komisjonil oma kaubandus- ja investeerimispoliitikas ning vabakaubanduslepingutes käsitleda ülemaailmsete väärtusahelate tekkega seotud probleeme, võttes arvesse järgmisi meetmeid:

   a) kaubanduse kestlikkusele avalduva mõju eelhindamiste tugevdamine, lisades hindamisnõuded inimõiguste ja soolise aspekti kohta, ning kaubanduse kestlikkusele avalduva mõju järelhindamiste, mis hõlmavad kodanikuühiskonna panust, kohustuslikuks ja avalikult kättesaadavaks muutmine;
   b) vabakaubanduslepingute kaubandus- ja kestliku arengu peatükke käsitlevate parlamendi 2010. ja 2016. aasta soovituste täielik rakendamine, mis peaks hõlmama terviklikke, jõustatavaid ja suurte eesmärkidega kaubandus- ja kestliku arengu peatükke ning järgmiste aspektide arvestamist:
   i) iga osalise kohustus ratifitseerida kaheksa põhilist ja neli prioriteetset ILO konventsiooni ning rahvusvahelised mitmepoolsed keskkonnalepingud ning neid rakendada;
   ii) inimõiguste klauslite ning kaubandus- ja kestliku arengu peatükkide käsitlemine üldiste vaidluste lahendamise mehhanismide raames võrdsel alusel lepingu teiste osadega;
   iii) sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna puhul edasikaebamise ja õiguskaitse taotlemise võimalus kaebuste esitamise menetluse raames;
   iv) tõhusad hoiatusmeetmed, k.a rahaliste parandusmeetmete vormis, kaubandus- ja kestliku arengu peatüki sätete oluliste ja tõendatud rikkumiste korral;
   c) jõustatavate korruptsioonivastaste ja rikkumisest teatajate kaitset käsitlevate sätete lisamine ELi pädevuse raames kõigisse tulevastesse vabakaubanduslepingutesse ja investeerimislepingutesse; sellega seoses rõhutab, et kaubandus- ja investeerimislepingute osalised peaksid võtma meetmeid, et edendada erasektori, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sisenõuanderühmade aktiivset osalemist korruptsiooni vastu võitlemise programmide ja klauslite rakendamisel rahvusvaheliste kaubandus- ja investeerimislepingute puhul;
   d) kõigisse ELi vabakaubanduslepingutesse sotsiaal-, keskkonna- ja ohutusstandardite miinimumtaseme kehtestamist käsitlevate peatamisklauslite lisamine, sh loomade tervise ja heaolu kohta, takistades seega lepinguosalistel sotsiaal-, keskkonna- ja ohutusnormide alandamist, et edendada eksporti ja meelitada ligi investeeringuid;
   e) vabakaubanduslepingutesse sätete lisamine maksustamise läbipaistvuse (sh OECD kesksete läbipaistvusstandardite) ja koostöö tõhustamise kohta võitluses rahapesu, maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu, kusjuures see peab nõuetekohaselt kajastuma finantsteenustele turu avamise nõuetes;
   f) kõigi eespool nimetatud sätete täiendamine arengumaade jaoks mõeldud toetusmeetmetega ning nende rakendamise hoolikas jälgimine, sh riikide parlamentide ja sidusrühmade (k.a kodanikuühiskond) panuse abil;
   g) kahepoolselt kokkulepitud prioriteetide seoste suurendamine vabakaubanduslepingute kaubandus- ja kestliku arengu peatükkide rakendamiseks ning ELi arengukoostöö programmide raames antava toetuse rahastamine;

36.  tuletab meelde ühest küljest VKEde võimalikku keskset tähtsust ülemaailmsetes väärtusahelates ja teisest küljest VKEde ülemaailmsetesse väärtusahelatesse suurema integreerimise eeliseid; kutsub komisjoni üles lisama VKEsid käsitlevad peatükid kõigisse tulevastesse kaubanduslepingutesse; kutsub sellega seoses lisaks komisjoni üles hindama olemasolevaid toetusstruktuure nende VKEde jaoks, kes soovivad pääseda juurde ülemaailmsetele väärtusahelatele, ning vaatama läbi ja vajaduse korral ajakohastama 2011. aasta strateegiat „Väike ettevõte, suured ideed“, et täiendavalt hõlbustada VKEde osalemist ülemaailmsetes väärtusahelates;

37.  rõhutab, et ülemaailmsed väärtusahelad hõlmavad sageli tootmist ja teenuseid eksportkauba tootmise eritsoonides, kus töö- ja keskkonnastandardid erinevad ülejäänud riigist ning on sageli piiratud; kutsub komisjoni üles tagama, et vabakaubanduslepingutes sätestatud sotsiaal- ja keskkonnastandardeid kohaldatakse kaubanduspartnerite territooriumil tervikuna, kaasa arvatud eksportkauba tootmise eritsoonides;

Märgistamise, jälgitavus ja tolliandmed

38.  kutsub ELi üles tegema tööd asjakohaste ja tõhusate lahenduste väljatöötamise nimel, et võtta kogu tootmisahelas kasutusele läbipaistev ja toimiv kohustuslik n-ö sotsiaalse ja keskkonnaalase jälgitavuse märgistamissüsteem kooskõlas WTO tehniliste kaubandustõkete lepinguga, edendades samal ajal sarnaseid meetmeid rahvusvahelisel tasandil;

39.  kutsub komisjoni üles kaaluma märgistamise eeskirju käsitlevate õigusaktide kehtestamist seoses ELi turule sisenevate toodete päritoluga või esitama ettepanekut selliste eeskirjade kohta, millega tagatakse tõhus jälgitavus;

40.  kutsub komisjoni üles ja ergutab liikmesriike otsima viise, kuidas võimaldada avaliku huviga osalistel pääseda asjakohase põhjenduse ja avaliku huviga seotud põhjustel esitatud taotluse alusel juurde ELi imporditud toodete või kaupadega kauplevatelt osalistelt kogutud tolliandmetele;

Kohtualluvus ja juurdepääs õiguskaitsevahenditele

41.  kinnitab veel kord tungivat vajadust tegeleda tõhusalt rahvusvaheliste korporatsioonide poolt toime pandud inimõiguste rikkumistega, kui need esinevad, ning lahendada ettevõtete eksterritoriaalsest mõõtmest tulenevad õiguslikud probleemid, kehtestades eelkõige ühise õigusliku vastutuse kogu tarneahela ulatuses; kutsub liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid, et võidelda nende finants- ja menetluslike takistuste vastu, millega ohvrid tsiviilkohtumenetluses kokku puutuvad;

42.  kordab oma üleskutset komisjonile kaaluda Brüsseli I määruse kohaste kohtualluvuse eeskirjade laiendamist kolmandate riikide kostjatele kohtuasjades, mis on algatatud selliste ettevõtete vastu, kellel on selge seos ühe liikmesriigiga või kelle jaoks EL on oluline sihtturg, ning palub komisjonil asjakohasel juhul kiiresti esitada ettepaneku parlamendile ja nõukogule;

43.  tuletab meelde, et äriühingud peaksid looma operatiivtasandil kaebuste esitamise mehhanismid selliste töötajate jaoks, keda nende tegevus mõjutab, sealhulgas eksportkauba tootmise eritsoonides; kordab oma nõudmist ELile ja liikmesriikidele võtta asjakohaseid meetmeid, et kõrvaldada õiguslikud, menetluslikud ja institutsioonilised takistused seoses juurdepääsuga tõhusatele õiguskaitsevahenditele;

Sooline võrdõiguslikkus ja laste õigused

44.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 8 kohaselt on soolise võrdõiguslikkuse nõue kindlalt sätestatud kõikides ELi poliitikavaldkondades; peab taunimisväärseks asjaolu, et soolist aspekti ei ole märgitud strateegias „Kaubandus kõigile“, ning kutsub komisjoni üles võtma soolise aspekti ja naiste mõjuvõimu suurendamise küsimust arvesse strateegia vahekokkuvõtte tegemisel; kutsub komisjoni üles tagama, et kaubandus- ja investeerimispoliitika, kaubandusabistrateegia ning kõik tulevased vabakaubanduslepingud ja mõjuhinnangud sisaldavad ja arvestavad soolist aspekti; kutsub komisjoni üles jätkama arutelusid ja läbirääkimisi WTO raames, et võtta soolist aspekti arvesse WTO kaubandus- ja investeerimispoliitikas; kutsub komisjoni üles koguma sooliselt eristatud andmeid seoses ülemaailmsete väärtusahelatega, eriti põllumajandussektoris, pidades silmas naiste mõjuvõimu suurendamist palgaküsimustest laiemalt, tegureid, mis põhjustavad naiste vastu suunatud vägivalda, ja selliseid sotsiaalseid tegureid nagu vanemapuhkus ja tervishoid, eesmärgiga töötada välja õiguslikud vormid ülemaailmsete väärtusahelate negatiivse kõrvalmõju ületamiseks; tunneb heameelt asjaolu üle, et soolist võrdõiguslikkust käsitletakse läbirääkimistel ELi ja Tšiili vahelise lepingu ajakohastamise teemal ning seda küsimust käsitletakse ka tulevases ajakohastatud lepingus;

45.  nõuab, et põhjalikult analüüsitaks ülemaailmsete väärtusahelate raames esinevaid erinevusi ja ebavõrdsust seoses järgmisega: i) ajakasutuse soolised erinevused, mis tulenevad peamiselt naiste esmasest vastutusest reproduktiivküsimustes; ii) soolised erinevused juurdepääsul tootmissisenditele ja -ressurssidele, eelkõige maa, laenud, koolitus ja võrgustikud; ning iii) soolised erinevused, mis tulenevad tõrgetest ja diskrimineerimisest turgude ja institutsioonide tasandil;

46.  rõhutab, et kõige rohkem kannatavad pahatihti naised ning et naiste tööjõuga kaubitsemisega kaasneb sageli naistega kaubitsemine seksuaalsel eesmärgil ja naiste tapmine;

47.  teeb ettepaneku töötada rahvusvahelise kaubanduse ning ülemaailmsete väärtusahelatega seotud ELi kaubanduspoliitika tasandil välja spetsiaalne strateegia, et ametlikult kaitsta naiste tapmisest, tööjõuga kaubitsemisest ja seksuaalsel eesmärgil inimkaubitsemisest teatanud üksikisikuid, samuti selliste tavade ohvreid; rõhutab, et niisuguseid teatajaid tuleks rahvusvahelises ja ELi kaubanduses tunnustada ja kaitsta samal moel nagu rikkumisest teatajaid;

48.  tuletab meelde, et üha rohkem naisi käib tööl, kuid nad on endiselt üleesindatud madalat kvalifikatsiooni nõudvatel ja madala palgaga töökohtadel, neil puudub juurdepääs sotsiaalkaitse meetmetele, sh raseduse ja sünnituse korral pakutavale kaitsele, ning nad langevad liiga sageli diskrimineerimise ja seksuaalse ahistamise ohvriks;

49.  kutsub komisjoni ja liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke ametiasutusi üles edendama säästvaid riigihankeid, kohaldades tarnijate ja nende rahvusvaheliste tarneahelate suhtes konkreetseid inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimise ja läbipaistvuse nõudeid, seda eelkõige soolise võrdõiguslikkuse ja Euroopa konkurentsieeskirjade edendamisel;

50.  rõhutab, kui oluline on, et riigid, kes veel ei ole ratifitseerinud ILO konventsiooni nr 182 lapsele sobimatu töö kohta ning konventsiooni nr 138 töölevõetava isiku vanuse alammäära kohta, teeksid seda; tuletab meelde, et EL on pühendunud lapsele sobimatu töö kaotamisele kogu maailmas kooskõlas oma väärtustega, mille hulka kuuluvad lapstööjõu kasutamise keelustamine ELi välistegevuses, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 21; kordab oma nõudmist ühtlustada ja parandada impordi ja tarneahelate kontrolle, et ELi turule siseneksid ainult tooted, mille valmistamiseks ei ole kasutatud sunniviisilist tööd, lapstööjõudu ega tänapäevast orjust; kinnitab oma toetust olemasolevatele algatustele, millega toetatakse VKEsid ja väikeste põllumajandustootjate organisatsioone, et suureneks nende väärtuse osakaal ülemaailmsetes väärtusahelates, näiteks õiglases kaubanduses; rõhutab, kui oluline on lisada võitlus sunniviisilise töö ja lapstööjõu kasutamise vastu kõigisse ELi vabakaubanduslepingutesse kestlikku arengut käsitlevate peatükkide kaudu, millega tagatakse, et kaubanduspartnerid jagavad seda eesmärki; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kõnealust ettepanekut jõuliselt kaitsma kõikidel rahvusvahelistel foorumitel, sh ILO, OECD, ÜRO ja WTO raames, et teha edusamme võitluses sunniviisilise töö ja lapstööjõu kasutamise vastu; rõhutab sellega seoses, et eesmärki tagada tooted, mille valmistamiseks ei ole kasutatud lapstööjõudu, on võimalik saavutada üksnes juhul, kui see on tihedalt seotud lapse pereliikmetele äraelamist võimaldava töötasu kindlustamisega;

Arengumaad

51.  rõhutab, et ülemaailmsed väärtusahelad pakuvad arengumaade ettevõtetele ja eelkõige VKEdele olulist võimalust arendada välja sidemed maailmamajandusega; rõhutab, et konkreetne poliitika ja kaasnevad meetmed on keskse tähtsusega, et seda saavutada ja laiendada võimalikud eelised kõikidele töötajatele meie kaubanduspartneriteks olevates riikides, ning eelkõige poliitika, mille eesmärk on muuta haldusmenetlused tõhusamaks või aidata asjaomastel ettevõtetel suurendada lisaväärtust ja laiendada oma osalemist ülemaailmsetes väärtusahelates, parandades samal ajal oma sotsiaal- ja keskkonnastandardeid; juhib tähelepanu asjaolule, et GSP ja GSP + läbivaatamine peaks hõlmama siduvaid eeskirju, mis käsitlevad inimõigusi ja tööõigusi ja keskkonnakaitset; märgib, et paljudel arengumaadel on piiratud suutlikkus ja vahendid, et tõhusalt tagada sotsiaal- ja keskkonnalaste standardite ja õigusnormide järgimine; kutsub ELi üles tõhustama suutlikkuse suurendamist ning andma võimaluse ja vajaduse korral partnerriikidest arengumaade valitsustele tehnilist abi;

52.  tuletab meelde aastani 2030 kestvat kestliku arengu tegevuskava ja selle lähenemisviise säästvale tootmisele, säästvale tarbimisele ja inimväärsele tööle ning palub komisjonil avaldada oma aruandes läbipaistval viisil viited kõigile asjaomastele kestliku arengu eesmärkidele; kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele kasutada kaubandust, et edendada kestlikku arengut ja head valitsemistava kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtetega; rõhutab, et arengumaadega sõlmitud ELi kaubandus- ja investeerimislepingud peaksid olema kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega; kinnitab, et arengumaadel on õigus investeeringuid selliselt reguleerida, et tagada kõigile investoritele, sh välisinvestoritele ülesanded ja kohustused inimõiguste kaitse, töö- ja keskkonnastandardite järgimise valdkonnas;

53.  väljendab heameelt kaubanduse lihtsustamise lepingu jõustumise üle, kuna selle nõuetekohane rakendamine aitab lihtsustada ja ajakohastada tolliprotseduure, võimaldades arengumaadel, millel on üldjuhul suuremad piiritõkked, integreeruda hõlpsamini ülemaailmsesse kaubandussüsteemi;

54.  kutsub komisjoni üles toetama VKEde tõhusat osalemist ülemaailmsetes väärtusahelates, toetades arengumaades VKEde ja väikeste põllumajandustootjate rühmade kokku viimist ja partnerlusi, mille eesmärk on kindlustada tootjate suurem väärtuse osakaal, tagades samal ajal kõrgetasemelise sotsiaal-, keskkonna- ja inimõiguste kaitse, nagu õiglase kaubanduse puhul;

55.  palub komisjonil tagada, et üldiste tariifsete soodustuste kava alusel ette nähtud ühepoolsete kaubandussoodustustega seotud inimõiguste alaseid tingimusi täidetakse ja jälgitakse tõhusalt ning et menetlused, mis on ette nähtud nende tingimuste võimaliku täitmata jätmise juhuks, viiakse ellu täielikus kooskõlas GSP määrusega;

56.  ootab, et GSP määruse vahekokkuvõtte tegemisel täpsustatakse määratlusi ja esitatakse põhjalik hinnang praeguse kava kohta; on arvamusel, et kaubanduspoliitika abil tuleb ergutada ELi kaubanduspartnereid võtma vastu kõrgemaid sotsiaal-, töö- ja keskkonnastandardeid, mida võib olla võimalik saavutada selliste stiimulite abil nagu täiendavad tariifsed soodustused säästval viisil toodetud toodetele; on veendunud, et see eesmärk nõuab GSP määruse läbivaatamist, ja teeb sellega seoses ettepaneku lisada määruse kohaldamisalasse ettevõtja sotsiaalse vastutuse tingimused, et tagada rahvusvaheliste korporatsioonide poolne siseriiklike ja rahvusvaheliste õiguslike kohustuste täitmine inimõiguste ning töö- ja keskkonnastandardite valdkonnas; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks tööõiguste ja ametiühingute õiguste olukorrale eksportkauba tootmise eritsoonides, ning nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks selle küsimusega üldiste tariifsete soodustuste kava läbivaatamisel, tehes tihedat koostööd ILOga;

57.  kutsub komisjoni üles tagama, et kõik ELi rahastatud arenguprojektid, sealhulgas segarahastamise projektid, oleksid mitte üksnes täielikult kooskõlas rahvusvaheliselt kokku lepitud arengutõhususe põhimõtetega, vaid järgiksid ka täielikult vabatahtliku, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõtet, nagu on sätestatud ILO konventsioonis nr 169;

Päritolureeglid

58.  märgib, et lihtsustatud, tõhusad ja soodustavad päritolureeglid on ülemaailmsete väärtusahelatega seoses keskse tähtsusega; tunnistab, et päritolureeglite jäikus ja keerukus võib kahjustada kaubandusstruktuuride tõhusust;

59.  kutsub komisjoni üles kasutama vabakaubanduslepingutes võimalikult suures ulatuses sooduspäritolureeglitena mitmepoolseid päritolureegleid; palub komisjonil konkreetsete sooduspäritolureeglite väljatöötamisel vabakaubanduslepingute puhul vähendada lisaväärtuse nõudeid ning võimaldada muuta tariifistiku alamrubriiki ja kasutada nn ühekordset töötlemist päritolureeglina;

60.  palub komisjonil eelkõige juhul, kui peetakse läbirääkimisi vabakaubanduslepingute üle riikidega, kes praegu saavad kasu üldiste tariifsete soodustuste kavast ja „Kõik peale relvade“ kaubandusrežiimi soodustustest, tagada, et päritolureeglite väljatöötamine ei häiriks majandusprotsesse;

61.  on seisukohal, et suuremat kumulatsiooni vabakaubanduslepingutes ei tohiks käsitada varjatud liberaliseerimise vahendina, vaid pigem kui vahendit, mis võimaldab riikidel spetsialiseeruda majandustegevusele suhtelise eelise loogika kohaselt;

Intellektuaalomandi õigused ja andmevood

62.  kiidab heaks komisjoni võetud kohustuse kaitsta kõiki intellektuaalomandi õiguste vorme, sh patente, kaubamärke, autoriõigusi, disainilahendusi, geograafilisi tähiseid, päritolumärgiseid ja ravimeid, tagades samas juurdepääsu taskukohastele ravimitele, nii WTO tasandil kui ka vabakaubanduslepingute kaudu; kutsub komisjoni üles võtma täiendavaid meetmeid geograafilise tähise kaitse võimalikuks laiendamiseks mittepõllumajanduslikele toodetele, nagu seda on juba tehtud mitmetes kolmandates riikides eri õigussüsteemide raames; nõuab avatud ja kaasavat protsessi koostöö parandamiseks kolmandatest riikidest partneritega, et võidelda pettuse ja võltsitud kaupadega, millega kasutatakse ära usaldust kaubamärkide ja marginimede vastu;

63.  tunnistab, et digitaalne innovatsioon ja andmevood on teenustemajanduse tähtis edasiviiv jõud ning on oluline osa traditsiooniliste tootmisettevõtete ülemaailmsest väärtusahelast, ning seetõttu tuleks sundlokaliseerimisnõudeid piirata nii palju kui võimalik nii Euroopas kui ka väljaspool, võimaldades kehtestada vajalikke erandeid, mis põhinevad avalikku huvi pakkuvatel õigustatud eesmärkidel, nagu tarbija- ja põhiõiguste kaitse; tuletab meelde, et andmevoogude kaitse ja õigus eraelu puutumatusele ei ole mitte kaubandustõkked, vaid põhiõigused, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 39 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 ning inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 12;

o
o   o

64.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, Maailma Kaubandusorganisatsioonile ning ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0299.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0298.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0208.
(4) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 101.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0405.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0196.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0098.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0041.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0252.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0265.
(11) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1.
(12) ELT L 295, 12.11.2010, lk 23.
(13) ELT L 303, 31.10.2012, lk 1.
(14) ELT L 351, 20.12.2012, lk 1.
(15) ELT L 330, 15.11.2014, lk 1.
(16) http://childrenandbusiness.org.
(17) Vt VKE määratlust: http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/HTML/?uri=CELEX:32003H0361&from=EN.

Õigusalane teave