Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 26. oktoober 2017 - StrasbourgLõplik väljaanne
Keskkonnavastutuse direktiivi rakendamine
 Lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise raamistik ***I
 Krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavad usaldatavusnõuded ***I
 Võitlus seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastu ELis
 Euroala majanduspoliitika
 Läbirääkimisvolitused kaubandusläbirääkimiste pidamiseks Austraaliaga
 Läbirääkimisvolitused kaubandusläbirääkimiste pidamiseks Uus‑Meremaaga
 ELi õiguse kohaldamise järelevalve 2015

Keskkonnavastutuse direktiivi rakendamine
PDF 275kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta (keskkonnavastutuse direktiiv)) kohaldamise kohta (2016/2251(INI))
P8_TA(2017)0414A8-0297/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta(1) (keskkonnavastutuse direktiiv),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) artikli 18 lõike 2 alusel (COM(2016)0204),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 4 ja 191,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 37,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta(2),

–  võttes arvesse keskkonnavastutuse direktiivi muutmist direktiiviga 2006/21/EÜ kaevandustööstuse jäätmete käitlemise kohta(3), direktiiviga 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist(4), ja direktiiviga 2013/30/EL, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust(5),

–  võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti keskkonnavastutuse direktiivi hindamise kohta REFITi raames (SWD(2016)0121), mis on lisatud komisjoni aruandele (COM(2016)0204),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 6. juuni 2016. aasta märkust „The implementation of the Environmental Liability Directive: a survey of the assessment process carried out by the Commission“(6) (keskkonnavastutuse direktiivi rakendamine: uuring komisjoni läbiviidud hindamise kohta),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 lõike 1 punkti e ja III lisa,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0297/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõike 1 kohaselt peab liidu keskkonnapoliitika aitama kaasa selliste eesmärkide saavutamisele nagu oma kodanike tervise kaitsmine, keskkonna kaitsmine ja selle kvaliteedi parandamine, loodusressursside kaalutletud ja mõistlik kasutamine ning meetmete edendamine rahvusvahelisel tasandil, selleks et tegelda piirkondlike ja ülemaailmsete keskkonnaprobleemidega;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 191 lõikes 2 on sätestatud, et liidu keskkonnapoliitika seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme ning see rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 11 on sätestatud, et liidu poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist;

D.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 192 tehakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule ülesandeks määrata kindlaks meetmed ELi keskkonnaalaste üldiste eesmärkide saavutamiseks(7);

E.  arvestades, et põhiõiguste harta artikli 37 kohaselt tuleb kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine integreerida liidu poliitikasse ja tagada kooskõlas säästva arengu põhimõtetega;

F.  arvestades, et kogu liitu hõlmav koordineeritud keskkonnastrateegia on julgustav koostöövorm ja tagab, et liidu poliitikameetmed on omavahel kooskõlas;

G.  arvestades, et keskkonnavastutuse direktiiv hõlmab praegu üksnes keskkonnakahju, mida bioloogilisele mitmekesisusele (kaitsealustele liikidele ja looduslikele elupaikadele), veekogudele ja pinnasele tekitavad ettevõtjad;

H.  arvestades, et vastutuse katmiseks keskkonnakahjude eest on finantstagatiste turg jõudsalt kasvanud, kuid see ei pruugi siiski olla piisav kahju katmiseks konkreetsetel juhtudel, näiteks VKEde või teatavat liiki tegevuste puhul (avamereplatvormid, tuumarajatised jne);

I.  arvestades, et keskkonnavastutuse direktiivi rakendatakse ebaühtlaselt, mis muude põhjuste hulgas on peamiselt tingitud raskustest hindamisel, kas kahju loodusvarale ületab seatud künnist, ja asjaolust, et paljud liikmesriigid ei ole kehtestanud keskkonnaalaste valitsusväliste organisatsioonide või muude sidusrühmade organisatsioonide kommentaaride või kriitika läbivaatamise korda;

J.  arvestades, et paljudes liikmesriikides teavad paljud sidusrühmad (valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid, kindlustusettevõtjad, ettevõtjad ja eelkõige asjaomased asutused) vähe – või mõnel juhul mitte midagi – keskkonnavastutuse direktiiviga seotud üksikasjadest eeskätt seetõttu, et puuduvad suunisdokumendid, mis aitaksid õigusakte üle võtta;

K.  arvestades, et paljud liikmesriigid on teinud keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise põhieesmärgi täitmisel tulemuslikke edusamme; arvestades, et mõnes liikmesriigis on keskkonnavastutuse direktiivi täitmise tagamine siiski endiselt ebapiisav;

L.  arvestades, et uued teaduslikud avastused näitavad, et tööstuslikest tegevusvaldkondadest tulenev saastatus võib mõjutada nii keskkonda kui ka inimorganismi ootamatul viisil ning et see seab ohtu inimeste tervise, kestlikkuse ning bioloogilise ja bioevolutsioonilise tasakaalu;

1.  tunnistab keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise hindamist käsitlevate komisjoni uuringute ja aruannete tähtsust ja selle mõju liikmesriikidele, samuti komisjoni soovitusi direktiivi tulemusliku ja sidusa rakendamise kohta, seades prioriteediks riiklike lahenduste ja tavade ühtlustamise laiemas õigusliku vastutuse raamistikus; peab sellega seoses tervitatavaks keskkonnavastutuse direktiivi mitmeaastase tööprogrammi (2017–2020) väljatöötamist;

2.  märgib murega, et kõnealuste aruannete tulemused näitavad murettekitavat pilti keskkonnavastutuse direktiivi tegelikust rakendamisest, ja märgib, et direktiiv on paljudes liikmesriikides üle võetud ebaühtlaselt ja pealiskaudselt;

Keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise seis

3.  märgib, et mitmed liikmesriigid ei ole keskkonnavastutuse direktiivi ülevõtmise tähtajast kinni pidanud ning et kõik 27 liikmesriiki on selle üle võtnud alles 2010. aasta keskpaigast;

4.  on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiiviga antud kaalutlusõiguse ning põhimõistete selguse ja ühtse kohaldamise märkimisväärse puudumise ning vähese võimekuse ja teadmistepagasi tõttu ei ole keskkonnavastutuse direktiivi ülevõtmine siseriiklikku õigusesse toonud kaasa võrdseid tingimusi ning, nagu kinnitati komisjoni aruandes, on praegu nii õiguslikult kui ka praktiliselt liikmesriigiti täiesti erinev, seda ka juhtumite arvu seisukohalt; on seetõttu seisukohal, et õigusnormide ühtlustamiseks kogu ELis on vaja täiendavaid jõupingutusi;

5.  märgib, et ühtluse puudumine on tingitud ka sellest, et keskkonnavastutuse direktiiv, mis koostati raamdirektiivi mudeli alusel, on üldise iseloomuga;

6.  peab kahetsusväärseks, et vaatamata komisjoni poolt seoses hilinenud ülevõtmise ja mittevastavuse probleemidega võetud meetmetele ning keskkonnavastutuse direktiivi äärmiselt suurele paindlikkusele, on paljud mittevastavuse juhtumid lahendamata veel seitsmel liikmesriigil;

7.  märgib, et liikmesriikide vahelist ebajärjekindlust selles osas, kuidas nad teatavad keskkonnakahju juhtumitest, mille tõttu kohaldati keskkonnavastutuse direktiivi(8), võib seostada sellega, et keskkonnavastutuse direktiivi asemel kohaldati nende oma siseriiklikku õigust;

Keskkonnavastutuse direktiivi mõjususe piirangud

8.  märgib, et keskkonnavastutuse direktiivi mõjusus on eri liikmesriikides märkimisväärselt erinev;

9.  juhib tähelepanu asjaolule, et mõiste „olulise keskkonnakahju künnis“ erinev tõlgendamine ja kohaldamine on üks peamisi keskkonnavastutuse direktiivi mõjusa ja ühetaolise kohaldamise ees seisvaid tõkkeid, samas kui täpsed andmed avaliku sektori asutuste halduskulude, sealhulgas täiendavate ja kompenseerivate parandusmeetmete rakendamise kohta on piiratud ja üsna erinevad ning puuduvad ettevõtjate kohta täiesti;

10.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et keskkonnavastutuse direktiivi määratluste kohaselt on vahejuhtumid „tõsised“ üksnes juhul, kui need põhjustavad surmajuhtumeid või raskeid vigastusi, kuid keskkonnale tekkivatele tagajärgedele viidatud ei ole; rõhutab seetõttu, et isegi juhul, kui vahejuhtum ei põhjusta surmajuhtumeid või raskeid vigastusi, võib sellel olla tõsine mõju keskkonnale oma ulatuse tõttu või seetõttu, et vahejuhtum mõjutab näiteks kaitsealasid, kaitstud liike või eriti haavatavaid elupaiku;

11.  peab kahetsusväärseks tegevust, millel on võimalik negatiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja keskkonnale, näiteks ohtlike ainete torutransport, mäetööstus ja invasiivsete võõrliikide sissetoomine, mis ei ole praegu otsese vastutuse nõudega hõlmatud; märgib, et eelkõige bioloogilise mitmekesisuse puhul ei hõlma III lisas loetletud tegevused piisavalt sektoreid, mis võivad põhjustada kahjustusi;

12.  on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiivi artiklis 1 tuleks laiendada keskkonnavastutuse raamistikku, et see hõlmaks keskkonna taastamist ja ökoloogilise baasolukorra taastamist pärast kutsealase tegevuse lõppu, isegi kui keskkonnakahjustuse on põhjustanud tegevus või heide, milleks oli saadud pädevate asutuste selgesõnaline luba;

13.  rõhutab, et kõik sidusrühmad on teatanud probleemidest, mis on seotud vastutavate ettevõtjate õigusjärglaste keskkonnavastutuse direktiivi III lisas loetletud ohtlike tegevuste eest rangele vastutusele võtmisega(9);

14.  tuletab meelde praeguste rahaliste tagatiste rakendamise kogemusi, mille puhul on ilmnenud, et nendest ei piisa ettevõtjate vastutuse katmiseks, kui nad on keskkonnakahjustuste eest vastutavad, ning tunneb muret juhtumite pärast, kus ettevõtjatel ei ole olnud võimalik kanda keskkonna parandamise kulusid;

15.  rõhutab, et endiselt tekitab probleeme direktiivi kohaldamine ulatuslike juhtumite puhul, eriti juhul, kui vastutavat saastajat ei ole võimalik kindlaks teha ja/või saastaja muutub maksejõuetuks või läheb pankrotti;

16.  märgib, et vastutavate ettevõtjate keskkonnakahjustuse kulusid on on võimalik vähendada finantstagatisvahendite (mis hõlmavad kindlustust ja muid vahendeid, näiteks pangagarantiid, võlakirjad, raha või väärtpaberid) kasutamisega; on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiivi finantstagatiste turul on nõudlus väike juhtumite väikese arvu tõttu paljudes liikmesriikides, teatavate direktiivis sätestatud mõistete selguse puudumise tõttu ja asjaolu tõttu, et paljudes liikmesriikides tekivad kindlustusmudelid niisuguste vahendite turu küpsuse astmest olenevalt tavaliselt aeglaselt;

17.  märgib, et finantstagatiste pakkumise tõhustamist takistab keskkonnavastutuse direktiivi juhtumitega seotud andmete vähesus ja vastuolulisus ELis;

18.  innustab liikmesriike võtma meetmeid, et asjakohased majandus- ja finantsala ettevõtjad arendaksid finantstagatisi ja -turgusid kiiremini, sealhulgas maksujõuetuse korral kasutatavaid finantsmehhanisme, et ettevõtjad saaksid kasutada finantstagatisi oma kohustuste katteks;

19.  juhib tähelepanu komisjoni teostatavusuuringule üleeuroopalise tööstuskatastroofi riskijagamisrahastu käsituse kohta(10) ning rõhutab vajadust viia läbi lisaanalüüs ja põhjalikum teostatavusuuring, mis käsitleks olulisi õiguslikke ja finantsalaseid probleeme;

20.  väljendab heameelt asjaolu üle, et mis puudutab keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamist kaitsealuste liikide ja looduslike elupaikade suhtes, siis selle kohaldamisala on pooltes liikmesriikides laiem (Belgia, Küpros, Tšehhi Vabariik, Eesti, Kreeka, Ungari, Läti, Leedu, Luksemburg, Poola, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik);

21.  on veendunud, et keskkonnavastutuse direktiivi ebapiisava ühtlustamise põhjuseks on ka see, et ei ole sätestatud standardset haldusmenetlust pädevatele asutustele otsesest keskkonnakahjustuse ohust või tegelikust keskkonnakahjustusest teatamise kohta; peab seetõttu kahetsusväärseks, et puudub kohustus sellised teated või teave selle kohta, kuidas juhtumeid menetleti, avaldada; märgib, et mõned liikmesriigid on oma siseriiklikes õigusaktides seda puudust käsitlenud ja loonud teadete/vahejuhtumite/juhtumite andmebaasid; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et praktika varieerub ulatuslikult liikmesriigiti ja on üsna piiratud;

22.  rõhutab, et hüvitamismehhanismidega peab olema võimalik käsitleda piiriüleseid nõudeid tulemuslikult, kiirelt, mõistliku aja jooksul ning eri Euroopa Majanduspiirkonna riikide hagejaid diskrimineerimata; soovitab, et need hõlmaksid nii esmast kui ka teisest kahju, mis on tekitatud kõigis mõjutatud piirkondades, arvestades et sellised vahejuhtumid mõjutavad suuremaid piirkondi ja neil võib olla pikaajaline mõju; rõhutab, et eelkõige on vaja, et just naabruses asuvad riigid, mis ei ole Euroopa Majanduspiirkonna liikmed, järgiksid keskkonnakaitset ja -vastutust käsitlevat rahvusvahelist õigust;

23.  kordab, et keskkonnavastutuse direktiivi artikli 4 lõike 5 kohaselt kohaldatakse direktiivi hajusaastusest põhjustatud keskkonnakahjustuse või selle otsese ohu suhtes ainult juhul, kui on võimalik tõestada põhjuslikku seost kahjustuse ja mõne konkreetse ettevõtja tegevuse vahel; kordab ka, et juba valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) 2013. aasta aruandes kirjeldati tugevat põhjuslikku seost kasvuhoonegaaside heite ning kliimamuutuste ja keskkonnaga seotud kahju vahel(11);

Soovitused keskkonnavastutuse direktiivi paremaks ühtlustamiseks

24.  nõuab keskkonnavastutuse direktiivi ja selle artikli 2 lõikes 1 sätestatud mõiste „keskkonnakahjustus“ määratluse võimalikult kiiret läbivaatamist, eelkõige mis puudutab kriteeriume, mis on seotud kaitsealustele liikidele ja elupaikadele (I lisa) avalduva kahjuliku mõju kindlakstegemisega, ning veele ja pinnasele tekitatava kahju ohtu, et muuta direktiiv läbivaatamise tulemusena piisavalt mõjusaks, järjepidevaks ja sidusaks, nii et see suudaks tööstustegevusest tulenevate saasteainete kiire arenguga sammu pidada;

25.  palub komisjonil selgitada, määratleda ja üksikasjalikult täpsustada mõistet „olulise keskkonnakahju künnis“ ning hinnata tegevuste diferentseeritud maksimaalse vastutuse künniseid, et muuta keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamine standardseks ja kõikides liikmesriikides ühtseks;

26.  palub komisjonil esitada keskkonnavastutuse direktiivis toodud „soodsa kaitsestaatuse“ geograafilise ulatuse selge ja ühetaoline tõlgendus (ELi territoorium, riigi territoorium, looduslik maastik); on sellega seoses seisukohal, et korrektseks ja tulemuslikuks kohaldamiseks on vaja tegevuskohast lähtuvat käsitust;

27.  palub komisjonil teha kindlaks, milliseid eeskirju on vaja, et eristada selgelt ja ümberlükkamatult juhtumid, kus keskkonnavastutuse direktiiv on kohaldatav, ja need, kus tuleks kohaldada riiklikke norme, kui need on rangemad;

28.  märgib, et õhusaaste kahjustab inimeste tervist ja keskkonda ning Eurostati andmetel kujutab lämmastikdioksiidi ja tahkete osakeste saaste tõsist ohtu tervisele; palub komisjonil sellega seoses lisada artikli 2 määratlustesse „keskkonnakahjustus“ ja „loodusvara“ mõiste „ökosüsteemid“; kutsub ühtlasi komisjoni üles kaaluma võimalust laiendada keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamisala ja kehtestada vastutus inimeste tervise ja keskkonna, sh õhu kahjustamise eest(12);

29.  palub komisjonil kehtestada ettevõtjatele kohustuslik finantstagatis, näiteks kohustuslik keskkonnaalase vastutuse kindlustamine, ja töötada välja ELi ühtlustatud meetodika vastutuse maksimaalse künnise arvutamiseks, võttes arvesse iga tegevuse eripära ja selle ümbrust; palub komisjonil ka kaaluda võimalust luua keskkonnavastutuse direktiiviga reguleeritud tööstuslikest tegevusvaldkondadest tulenevate keskkonnakahjustuste hüvitamise Euroopa fond maksejõuetuse puhuks(13), piiramata sellega „saastaja maksab“ põhimõtet, ja seda ainult juhul, kui finantstagatiste turud ei toimi; on seisukohal, et sama peaks kehtima suurõnnetuste korral, kui kahju eest vastutavat ettevõtjat ei ole võimalik tuvastada;

30.  nõuab, et mis tahes ettevõtja, kes saab tegevuse läbiviimisest kasu, vastutaks ühtlasi ka sellise tegevusega põhjustatud mis tahes keskkonnakahjustuse või reostuse eest;

31.  on seisukohal, et arvestades tööstusega seotud õnnetuste olulisust ja võimalikku mõju ning riski, mis nendega kaasneb inimeste tervisele, keskkonnale ja varale, tuleb lisada täiendavad kaitsemeetmed, et tagada Euroopa kodanikele turvaline ja usaldusväärne katastroofide ennetamise ja ohjamise süsteem, mis põhineb riskide jagamisel, tööstusettevõtjate suuremal vastutusel ning põhimõttel „saastaja maksab“; nõuab, et hinnataks, kas lisada keskkonnavastutuse direktiivi tsiviilvastutuskord inimese tervisele ja keskkonnale tekitatud kahju eest(14);

32.  nõuab teisese vastutuse korra kehtestamist kolmandate isikute suhtes, kes on vastutava isiku õigusjärglased;

33.  soovitab muuta täiendava riigivastutuse nõudmise kohustuslikuks, et tagada õigusakti mõjus ja ennetav rakendamine;

34.  nõuab ka lubadega seotud ja tehnika tasemest tuleneva kaitse andmise võimaluste eemaldamist, et luua võrdsed võimalused ja edendada põhimõtet „saastaja maksab“, parandades ühtlasi õigusakti tulemuslikkust;

35.  palub, et komisjon esitaks viivitamata ettepaneku Euroopa tasandi keskkonnakontrollide kohta;

36.  on seisukohal, et keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisel tuleks eelkõige laiendada ranget vastutust III lisas loetlemata tegevustele mis tahes keskkonnakahjustuste puhul, millel on kahjulik mõju, et parandada õigusakti mõjusust põhimõtte „saastaja maksab“ rakendamisel ning motiveerida ettevõtjaid viima oma tegevuse suhtes läbi nõuetekohast riskijuhtimist; palub komisjonil luua III lisas loetletud ohtlike toimingutega tegelevate ettevõtjate kohustuslik register ning finantsjärelevalve süsteem, millega tagatakse ettevõtjate maksevõime;

37.  palub, et komisjon tagaks keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamise keskkonnakahjustuste suhtes, mille on põhjustanud mis tahes kutsealane tegevus, ja tagaks range tootjavastutuse;

38.  nõuab, et loodaks üldsusele kättesaadav Euroopa andmebaas keskkonnakahju juhtumitest, mille suhtes kohaldatakse keskkonnavastutuse direktiivi, võttes eeskujuks näiteks Iiri teavitussüsteemi, kus keskkonnakahju juhtumist võib teatada internetis, et parandada usaldust keskkonnavastutuse direktiivi vastu ja tagada parem rakendamine; on seisukohal, et selline avalik andmebaas võimaldab sidusrühmadel, ettevõtjatel ja kodanikel olla paremini kursis keskkonnavastutuse direktiivi süsteemi ja selle täitmise tagamisega ning aitaks keskkonnakahju paremini vältida ja heastada;

39.  soovitab keskkonnavastutuse direktiiviga seotud juhtumite avalike andmebaaside hõlpsasti kättesaadavaks ja mõjusaks muutmiseks luua need vastavalt järgmistele kriteeriumidele:

   need peaksid olema kättesaadavad internetis ja täiendavat teavet juhtumite kohta tuleks anda taotluse alusel,
   igal riigil peaks olema pigem keskne andmebaas, mitte eraldi andmebaas iga piirkonna jaoks,
   teated uute juhtumite kohta tuleks kohe internetis avalikustada,
   iga andmebaasis registreeritud juhtumi kohta peaks olema ära toodud saastaja nimi, põhjustatud kahju laad ja ulatus, võetud või võetavad ennetus-/parandusmeetmed, ametivõimude algatatud või koos nendega läbiviidavad menetlused;

40.  nõuab III lisas loetletud ohtlike toimingute liikide loetelu laiendamist, et hõlmata kõik keskkonnale ja inimeste tervisele potentsiaalselt kahjulikud tegevused;

41.  rõhutab keskkonnakahjustuste ennetamise tähtsust süstemaatiliste teavituskampaaniate abil, milles liikmesriigid tagavad, et võimalikke reostajaid ja võimalikke ohvreid teavitatakse kaasnevatest ohtudest ja tagatiste või muude finants- ja õigusvahendite kättesaadavusest, mis neid kõnealuste ohtude puhul kaitsta võiksid, samuti neist tulenevatest eelistest;

42.  on seisukohal, et kõik tõestatud vastutuse juhtumid ning kohaldatud karistuste üksikasjad tuleks avalikustada, et teha keskkonnakahju tegelik maksumus kõikidele nähtavaks;

43.  teeb ettepaneku teabekanali loomiseks, mille kaudu kutsuda valitsusväliseid keskkonnakaitseorganisatsioone ja muude sidusrühmade organisatsioone üles esitama oma märkusi ja kriitikat;

44.  soovitab maksusoodustuste pakkumist või muid soodustussüsteeme ettevõtjatele, kes on edukad keskkonnakahjustuste ennetamisel;

45.  soovitab luua asjakohased sõltumatud asutused, kellele antakse juhtimis- ja kontrollivolitused ning volitused määrata keskkonnavastutuse direktiiviga sätestatud karistusi, sealhulgas võimalus nõuda finantstagatisi potentsiaalselt vastutavatelt isikutelt, võttes arvesse iga võimaliku saastaja konkreetset olukorda, näiteks mis puudutab keskkonnalubasid;

46.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et keskkonnavastutuse direktiiv toetab piisavalt ELi linnudirektiivi ja elupaikade direktiivi eesmärkide saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi; nõuab, et keskkonnajärelevalve eest vastutavad ametiasutused oleksid kaasatud keskkonnavastutust käsitleva õiguse rakendamisse ja selle täitmise tagamisse;

47.  kutsub komisjoni üles edendama oma koolitusprogramme keskkonnavastutuse direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides ning looma praktikutele kasutajatuge, mis pakub teavet, abi ja toetust ohu ja kahju hindamisel; soovitab lisaks võtta vastu suunisdokumendid, et aidata liikmesriikidel õigusakte nõuetekohaselt üle võtta;

48.  kordab, et keskkonnavastutuse direktiivi kohaselt on keskkonnakahjust mõjutatud isikutel õigus paluda, et pädevad asutused võtaksid meetmeid; märgib ka, et liidu õiguses on sätestatud, et Euroopa kodanikele peaks olema tagatud tulemuslik ja õigeaegne juurdepääs õiguskaitsele (Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3, Euroopa Liidu lepingu artikkel 6 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni asjakohased sätted) ning keskkonnakahjude kulud peaks kandma saastaja (ELi toimimise lepingu artikkel 191); kutsub seetõttu komisjoni üles esitama seadusandlikku ettepanekut miinimumnõuete kohta, millega rakendatakse Århusi konventsiooni õiguskaitse kättesaadavust; palub komisjonil hinnata võimalust võtta liidu keskkonnaalaste õigusaktide rikkumise eest kasutusele kollektiivse õiguskaitse mehhanismid;

49.  palub komisjonil seoses keskkonnavastutuse direktiivi läbivaatamisega kaaluda võimalust kehtestada liikmesriikidele kohustus esitada iga kahe aasta tagant aruanded direktiivi kohaldamise kohta;

50.  on seisukohal, et kriminaalkaristused on keskkonnakahjude puhul veel üks oluline hoiatav mehhanism, ja märgib kahetsusega, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiiv 2008/99/EÜ keskkonna kaitsmise kohta kriminaalõiguse kaudu ei ole ajakohane; kutsub komisjoni üles võtma viivitamatult meetmeid, et vaadata läbi selle direktiivi kohaldamisala nii, et see hõlmaks kõiki kohaldatavaid ELi keskkonnaalaseid õigusakte;

o
o   o

51.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1) ELT L 143, 30.4.2004, lk 56.
(2) ELT L 106, 17.4.2001, lk 1.
(3) ELT L 102, 11.4.2006, lk 15.
(4) ELT L 140, 5.6.2009, lk 114.
(5) ELT L 178, 28.6.2013, lk 66.
(6) PE 556.943.
(7) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 9. märts 2010, ERG and Others, C‑378/08, ECLI:EU:C:2010:126, punkt 45. Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 9. märts 2010, ERG and Others, C‑379/08 ja C‑380/08, ECLI:EU:C:2010:127, punkt 38. Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 9. märts 2010, Buzzi Unicem SpA and Others, C‑478/08 ja C‑479/08, ECLI:EU:C:2010:129, punkt 35.
(8) Vastavalt komisjoni aruandele (COM(2016)0204) teatasid liikmesriigid ajavahemikus aprillist 2007 kuni aprillini 2013 ligikaudu 1245 kinnitatud keskkonnakahju juhtumist, mille suhtes kohaldati keskkonnavastutuse direktiivi. Lisaks selgub samast aruandest, et juhtumite arv erineb liikmesriigiti suuresti. Kõikidest teatatud juhtumitst esines 86 % kahes liikmesriigis (Ungari 563 juhtumit, Poola 506 juhtumit ning enamik ülejäänud juhtumitest kuues liikmesriigis (Saksamaa 60, Kreeka 40, Itaalia 17, Läti, Hispaania ja Ühendkuningriik 8). 11 liikmesriiki teatasid, et 2007. aastal sellisid juhtumeid ei esinenud, arvatavasti seetõttu, et nad tegelevad nendega üksnes oma siseriikliku süsteemi alusel.
(9) Euroopa Kohtu 4. märtsi 2015. aasta otsus, Ministero dell’Ambiente e della Tutela del Territorio e del Mare jt vs. Fipa Group srl, kohtuasi C‑534/13, ECLI:EL: C:2015:140.
(10) Uuring, millega kaaluti võimalusi luua rahastu tööstuskatastroofidest põhjustatud (keskkonna)kahju hüvitamiseks, lõpparuanne, Euroopa Komisjon, DG ENV, 17. aprill 2013.
(11) IPCC, 2013: Kliimamuutused 2013: reaalteaduslik alus. I töörühma panus valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma (IPCC) viiendasse hindamisaruandesse. (Stocker, T.F. et al. Cambridge University Press, Cambridge, United Kingdom and New York, NY, USA, 1535 pp, doi:10.1017/CBO9781107415324).
(12) Seda valikut kaaluti komisjoni 19. veebruari 2014. aasta dokumendis „Study on ELD Effectiveness: Scope and Exceptions“ (keskkonnavastutuse direktiivi mõjususe uuring: kohaldamisala ja erandid), lk 84.
(13) Seda võimalust on kirjeldatud komisjoni 17. aprillil 2013. aastal avaldatud dokumendis „Study to explore the feasibility of creating a fund to cover environmental liability and losses occurring from industrial accidents“ (uuring keskkonnavastutuse ja tööstusõnnetuste kahju hüvitamise fondi loomise teostatavuse kohta).
(14) See kord on juba olemas Portugalis ja komisjon andis sellele hinnangu oma 16. mai 2013. aasta uuringus „Implementation challenges and obstacles of the Environmental Liability Directive (ELD)“ (keskkonnavastutuse direktiivi rakendamise probleemid ja takistused), lk 75.


Lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise raamistik ***I
PDF 241kWORD 60k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühised eeskirjad väärtpaberistamise kohta ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise Euroopa raamistik ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ, 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012 (COM(2015)0472 – C8‑0288/2015 – 2015/0226(COD))
P8_TA(2017)0415A8-0387/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0472),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0288/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 11. märtsi 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. jaanuari 2016. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 28. juuni 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0387/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 26. oktoobril 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega kehtestatakse väärtpaberistamise üldnormid ning luuakse lihtsa, läbipaistva ja standarditud väärtpaberistamise erinormid ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ, 2009/138/EÜ ja 2011/61/EL ning määrusi (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 648/2012

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/2402) lõplikule kujule).

(1) ELT C 219, 17.6.2016, lk 2.
(2) ELT C 82, 3.3.2016, lk 1.


Krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavad usaldatavusnõuded ***I
PDF 241kWORD 60k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta (COM(2015)0473 – C8‑0289/2015 – 2015/0225(COD))
P8_TA(2017)0416A8-0388/2016

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2015)0473),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0289/2015),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 11. märtsi 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. jaanuari 2016. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heakskiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 28. juuni 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0388/2016),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 26. oktoobril 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2017/2401) lõplikule kujule).

(1) ELT C 219, 17.6.2016, lk 2.
(2) ELT C 82, 3.3.2016, lk 1.


Võitlus seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamise vastu ELis
PDF 197kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta resolutsioon seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise vastase võitluse kohta ELis (2017/2897(RSP))
P8_TA(2017)0417RC-B8-0576/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 19 ja 157,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, mis jõustus koos Lissaboni lepinguga detsembris 2009, ning eriti selle artikleid 20, 21, 23 ja 31,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2014. aasta aruannet naistevastase vägivalla kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes(2),

–  võttes arvesse nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivi 2004/113/EÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses kaupade ja teenuste kättesaadavuse ja pakkumisega(3), milles määratletakse ja mõistetakse hukka ahistamine ja seksuaalne ahistamine,

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi soolise võrdõiguslikkuse indeksi aruannet,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse ELi eesistujariikide kolmiku Eesti, Bulgaaria ja Austria 2017. aasta juuli deklaratsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO 1993. aasta deklaratsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015), ning konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivprotokolli,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(4) („kuriteoohvrite õiguste direktiiv“),

–  võttes arvesse Euroopa Ametiühingute Keskliidu (ETUC/CES), ühenduse BUSINESSEUROPE, Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliidu (UEAPME) ning Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) 2007. aasta raamkokkulepet, mis käsitleb ahistamist ja vägivalda töökohal,

–  võttes arvesse soolist võrdõiguslikkust edendavate asutuste Euroopa võrgustiku (EQUINET) 2015. aastal avaldatud aruannet „Naiste jätkuv diskrimineerimine, ahistamine ja ebavõrdsus. Võrdõiguslikkust edendavate asutuste teave Euroopa Komisjoni uue soolise võrdõiguslikkuse strateegia jaoks“,

–  võttes arvesse naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni(5), eelkõige selle artikleid 2 ja 40, ning oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(6),

–  võttes arvesse oma 20. septembri 2001. aasta resolutsiooni ahistamise kohta töökohal(7), 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(8), 5. aprilli 2011. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla vastu võitlemise ELi uue poliitilise raamistiku prioriteetide ja põhijoonte kohta(9), 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegia (2007–2012) vahehindamise kohta(10), 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(11) ning sellele lisatud 2013. aasta novembri Euroopa lisaväärtuse hinnangut, ning 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi ühinemise kohta naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooniga(12),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal(13), 10. märtsi 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Liidus 2013. aastal naiste ja meeste võrdõiguslikkuse valdkonnas saavutatud edu kohta(14) ning 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik‑õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks(15),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ning liidu muude teenistujate teenistustingimuste artiklit 12a,

–  võttes arvesse 2017. aasta septembris avaldatud juhendit Euroopa Parlamendi liikmetele „Nulltolerants ahistamise suhtes töökohal“, ning Euroopa Parlamendi administratsiooni tegevuskava selles väga olulises küsimuses,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus, mida tunnustatakse aluslepingutes ja põhiõiguste hartas ning mida EL on kohustunud kogu oma tegevuses järgima;

B.  arvestades, et EL on väärtuste ühendus, mis põhineb demokraatial, õigusriigi põhimõttel ja põhiõigustel, mis on sätestatud liidu põhiväärtuste ja eesmärkidena Euroopa Liidu lepingu esimestes artiklites ning liidu liikmeks saamise kriteeriumides;

C.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on ELi õiguses defineeritud kui „seksuaalse olemusega mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikuse alandamine, eelkõige luues ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna“(16);

D.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vorm ning soolise diskrimineerimise kõige äärmuslikum, kuid püsiv vorm; arvestades, et umbes 90 % seksuaalse ahistamise ohvritest on naised ja 10 % mehed; arvestades, et FRA 2014. aastal tehtud naistevastast vägivalda käsitleva kogu ELi hõlmava uuringu kohaselt on üks naine kolmest kogenud täiskasvanuna füüsilist või seksuaalset vägivalda; arvestades, et kuni 55 % ELi naistest on olnud seksuaalselt ahistatud; arvestades, et 32 % ohvritest ELis nimetas teo toimepanijana oma ülemust, kolleegi või klienti; arvestades, et 75 % naistest, kes töötavad kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel või tippjuhtkonnas, on seksuaalselt ahistatud; arvestades, et 61 % teenindussektoris töötavatest naistest on kogenud seksuaalset ahistamist; arvestades, et 20 % ELi 28 liikmesriigi noortest (18–29 aasta vanustest) naistest on kogenud küberahistamist; arvestades, et iga kümnes naine on kogenud seksuaalset ahistamist uue tehnoloogia vahendite kaudu;

E.  arvestades, et seksuaalse ahistamise ja kiusamise juhtumid jäävad sageli ametiasutustele teatamata ikka veel üsna madala ühiskondliku teadlikkuse tõttu probleemist, ebapiisavate ohvriabi kanalite ning arusaama tõttu, et tegemist on ühiskonna jaoks tundliku teemaga, hoolimata sellest, et on olemas ametlikud menetlused võitluseks seksuaalse ahistamise vastu töökohal ja muudes valdkondades;

F.  arvestades, et seksuaalne vägivald ja ahistamine töökohal on tervise ja ohutuse küsimus ning neid tuleks sellisena käsitleda ja ära hoida;

G.  arvestades, et diskrimineerimine soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel on ELi õigusega keelatud;

H.  arvestades, et seksuaalne vägivald ja ahistamine on vastuolus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega, kujutavad endast soolist diskrimineerimist ja on seetõttu töökohal keelatud, sealhulgas seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega;

I.  arvestades, et soostereotüüpide püsivus, seksism, seksuaalne ahistamine ja väärkohtlemine on struktuurne ja laialt levinud probleem kogu Euroopas ja maailmas ning see nähtus hõlmab igasuguse vanuse, hariduse, sissetuleku ja ühiskondliku positsiooniga ohvreid ja toimepanijaid ning on sellel on ohvrile füüsilised, seksuaalsed, emotsionaalsed ja psühholoogilised tagajärjed; arvestades, et kõigi naistevastase vägivalla vormide algpõhjus on võimu ebavõrdne jaotumine meeste ja naiste vahel, soostereotüübid ja seksism, sh seksistlik vihakõne internetis ja mujal, ning see on viinud meeste domineerimiseni naiste üle ja naiste diskrimineerimiseni ning takistanud naiste täielikku eneseteostust;

J.  arvestades, et Pekingi tegevusprogrammi määratluse kohaselt hõlmab naistevastane vägivald muu hulgas ühiskonnas esinevat füüsilist, seksuaalset ja vaimset vägivalda, sh vägistamist, seksuaalset väärkohtlemist, seksuaalset ahistamist ja ähvardamist töökohal, haridusasutustes ja mujal(17);

K.  arvestades, et kuriteoohvrite õiguste direktiivis on sooline vägivald määratletud kui diskrimineerimise vorm ja ohvri põhivabaduste rikkumine ning see hõlmab vägivalda lähisuhetes, seksuaalvägivalda (sh vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine), inimkaubandust, orjapidamist ning mitmesuguseid kahjulikke tavasid, nagu sundabielud, naiste suguelundite moonutamine ja nn aukuriteod; arvestades, et soolise vägivalla ohvritest naised ja nende lapsed vajavad tihti erilist tuge ja kaitset seoses uue või korduva ohvriks langemise suure ohuga või sellise vägivallaga seotud hirmutamise ja kättemaksuga(18);

L.  arvestades, et ELi õigusaktides on nõutud, et liikmesriigid peavad tagama võrdõiguslikkust edendava asutuse olemasolu, mille eesmärk on osutada ahistamise ja seksuaalse ahistamise ohvritele sõltumatut abi, korraldada sõltumatuid uuringuid, avaldada sõltumatuid aruandeid ning esitada soovitusi seoses töö saamise ja kutseõppega ning kaupade ja teenuste pakkumise ja neile juurdepääsuga, samuti soovitusi füüsilisest isikust ettevõtjatele;

M.  arvestades, et seksuaalne ahistamine ja väärkohtlemine, mida peamiselt kasutavad mehed naiste vastu, on struktuurne ja laialt levinud probleem kogu Euroopas ja maailmas ning see nähtus hõlmab igasuguse vanuse, hariduse, sissetuleku ja ühiskondliku positsiooniga ohvreid ja toimepanijaid ning on seotud võimu ebavõrdse jagunemisega meie ühiskonnas naiste ja meeste vahel;

N.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse eest vastutavad kõik ühiskonnaliikmed ning sellesse peavad aktiivselt panustama nii naised kui ka mehed; arvestades, et ametiasutused peaksid kohustuma välja töötama meestele ja noorematele põlvkondadele suunatud koolitus- ja teabekampaaniaid, mille eesmärk on kaasata mehi ja poisse ning aja jooksul tõkestada ja kaotada igasugune sooline vägivald ja edendada naiste mõjuvõimu;

O.  arvestades, et liikmesriikide erineva poliitika ja õigusaktide tõttu ei ole naised Euroopa Liidus soolise vägivalla, seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise eest võrdselt kaitstud; arvestades, et kohtusüsteemid ei paku naistele piisavat tuge; arvestades, et soolise vägivalla toimepanija on sageli isik, keda ohver juba tunneb, ning paljudel juhtudel on ohver temast sõltuvuses, mistõttu ohver kardab veel rohkem vägivallast teatada;

P.  arvestades, et kõik liikmesriigid on Istanbuli konventsiooni allkirjastanud, kuid vaid 15 neist on selle ratifitseerinud; arvestades, et ELi ühinemine konventsiooniga ei vabasta liikmesriike selle ratifitseerimisest riiklikul tasandil; arvestades, et Istanbuli konventsiooni artiklis 40 on sätestatud, et „konventsiooniosalised võtavad vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid tagamaks, et mis tahes seksuaalse alatooniga soovimatuks peetava verbaalse või füüsiline käitumise suhtes, mille eesmärgiks või tagajärjeks on isiku väärikuse riivamine, eriti hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine, rakendatakse kriminaal- või muid õiguslikke karistusi“;

Q.  arvestades, et vägivald ja ahistamine poliitikaelus on ülekaalukalt suunatud naiste vastu; arvestades, et selline vägivald kujutab endast inimõiguste ja põhivabaduste rikkumist, mis muu hulgas rikub kohustust tagada, et naised saaksid vabalt osaleda poliitilistes esinduskogudes;

R.  arvestades, et seksuaalne ahistamine on määratletud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ning liidu muude teenistujate teenistustingimuste artiklis 12a;

S.  arvestades, et seksuaalne ahistamine ja seksistlik käitumine ei ole kahjutud, ning arvestades, et seksuaalse ahistamise või seksuaalse vägivalla alatähtsustamine keele abil peegeldab seksistlikke hoiakuid naiste suhtes ning edastab kontrolli ja võimuga seotud sõnumeid meeste ja naiste suhetes, mis kahjustab naiste väärikust, iseseisvust ja vabadust;

T.  arvestades, et Euroopa Parlament on kehtestanud konkreetse struktuuri ja sisereeglid, et käsitleda seksuaalset ahistamist parlamendis, nimelt spetsiaalse nõuandekomitee, mis tegeleb parlamendiliikme registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebuste menetlemisega, samal ajal kui töökohal ahistamise ärahoidmisega tegelev nõuandekomitee tegeleb muude ametlike menetlustega, mis on seotud parlamendi administratsiooni ja fraktsioonide töötajatega, et hinnata võimalikke juhtumeid ning vältida seksuaalset ahistamist ja väärkohtlemist;

U.  arvestades, et poliitikutel on kodanike valitud esindajatena väga suur vastutus anda positiivset eeskuju seksuaalse ahistamise vältimisel ja võitluses selle vastu;

Nulltolerants ning võitlus seksuaalse ahistamise ja seksuaalse väärkohtlemise vastu ELis

1.  mõistab teravalt hukka igasuguse seksuaalse vägivalla ja füüsilise või psühholoogilise ahistamise ning peab taunitavaks, et neisse suhtutakse liiga leebelt, kuigi tegelikult on nende puhul tegemist põhiõiguste süstemaatilise rikkumise ja raske kuriteoga, mille eest tuleb sellele vastavalt karistada; rõhutab, et karistamatusele tuleb lõpp teha ja selleks tuleb tagada nende tegude toimepanijate vastutusele võtmine;

2.  nõuab seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise vastase õigusraamistiku efektiivset rakendamist ning kutsub ühtlasi ELi liikmesriike ja avaliku ja erasektori ettevõtteid üles võtma lisameetmeid, et seksuaalset ahistamist töökohtadel tulemuslikult tõkestada ja sellele lõpp teha; rõhutab vajadust järgida spetsiaalseid õigusmenetlusi, mis on kehtestatud töökohal aset leidnud seksuaalse ahistamise juhtumite käsitlemiseks;

3.  tunneb heameelt selliste algatuste üle nagu liikumine #MeToo, mille eesmärk on teatada seksuaalse ahistamise ja naistevastase vägivalla juhtumitest; avaldab tugevat toetust kõigile kampaanias osalenud naistele ja tütarlastele, sealhulgas neile, kes on paljastanud selliste tegude toimepanijaid;

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles asjakohaselt jälgima nende ELi direktiivide korrektset rakendamist, millega keelatakse sooline ja seksuaalne ahistamine, ning tagama, et ELi liikmesriigid tugevdaksid võrdõiguslikkust edendavate, diskrimineerimisjuhtumeid käsitlevate asutuste isikkoosseisu ja annaksid neile täpsed volitused ja piisavad vahendid, mis võimaldaksid hõlmata tööhõive, füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ning kaupade ja teenuste kättesaadavuse valdkonda;

5.  kutsub komisjoni üles hindama, vahetama ja võrdlema töökohal seksuaalse ahistamise vastu võitlemise parimaid tavasid ja levitama oma hindamise tulemusi, et liikmesriigid saaksid võtta mõjusaid meetmeid ergutamaks ettevõtteid, sotsiaalpartnereid ja kutseõppega seotud organisatsioone vältima töökohtadel igasugust soolist diskrimineerimist, eelkõige ahistamist ja seksuaalset ahistamist;

6.  rõhutab, kui tähtis on, et kõik mehed osaleksid aktiivselt muutustes ning igasugusele ahistamisele ja seksuaalsele vägivallale lõpu tegemises ning võitleksid nende asjaolude ja struktuuride vastu, mis kas või passiivselt võimaldavad ahistamiseni viivat käitumist, ja reageeriksid igale üleastumisele või kohatule käitumisele; kutsub liikmesriike üles mehi aktiivselt teadlikkus- ja ennetuskampaaniatesse kaasama;

7.  on veendunud, et tähtsaimate seksuaalse ahistamise vastu võitlemise meetmete hulka kuuluvad vähese teavitamise ja sotsiaalse häbimärgistamise probleemidega tegelemine, töökohtadel vastutuse tagamise menetluste rakendamine, meeste ja poiste aktiivne kaasamine vägivalla ennetamisse ning meetmed, mida võetakse uute, näiteks küberruumis täheldatavate vägivallavormide vastu;

8.  peab ülimalt murettekitavaks, et naiste ahistamine internetis ja eriti sotsiaalmeedias, alates soovimatust kontaktist, trollimisest ja küberkiusamisest kuni seksuaalse ahistamise ja vägistamis- ning tapmisähvardusteni, levib meie digitaalühiskonnas aina laiemalt ning tekitab ühtlasi uusi naiste ja tüdrukute vastase vägivalla vorme, nagu küberkiusamine, küberahistamine, alandavate kujutiste kasutamine internetis ning eraviisiliste fotode ja videote levitamine sotsiaalmeedias ilma asjaosaliste nõusolekuta;

9.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et naistevastase vägivalla vastu võitlemise programmide rahastamismehhanisme oleks võimalik kasutada teadlikkuse suurendamiseks ja nende kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamiseks, kes võitlevad naistevastase vägivalla, sealhulgas seksuaalse ahistamise vastu;

10.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama Istanbuli konventsiooni ratifitseerimist; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama Istanbuli konventsiooni, sealhulgas looma algandmete kogumise süsteemi, mis hõlmab tegude toimepanijate soo ja vanuse lõikes eristatud andmeid ning andmeid toimepanija ja tema ohvri vaheliste suhete, sealhulgas seksuaalse ahistamise kohta;

11.  palub komisjonil esitada direktiivi ettepaneku naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla kõigi vormide vastu võitlemiseks; kordab oma üleskutset komisjonile esitada ELi terviklik strateegia võitluseks soolise vägivalla kõigi vormide, sealhulgas naiste ja tütarlaste seksuaalse ahistamise ja seksuaalse väärkohtlemise vastu;

12.  palub nõukogul kasutada sillaklauslit ja võtta vastu ühehäälse otsuse, millega naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda (ja soolise vägivalla muid vorme) tunnistataks ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

13.  nõuab naiste paremat kaasamist otsustusprotsessidesse, ametiühingutesse ning avaliku ja erasektori organisatsioonide juhtivatele ametikohtadele; palub komisjonil ja liikmesriikidel koos vabaühenduste, sotsiaalpartnerite ja võrdõiguslikkust edendavate asutustega tõhustada seksuaalse ahistamise ja soolise diskrimineerimise ohvrite õiguste selgitamiseks olulisi teadlikkuse suurendamise meetmeid; rõhutab, et liikmesriigid, tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud peavad viivitamata aitama suurendada teadlikkust seksuaalsest ahistamisest ning toetama ja julgustama naisi, et nad sellistest juhtumitest viivitamata teataksid;

14.  rõhutab, kui tähtsad on koolitused ja teadlikkuse tõstmise kampaaniad, kus käsitletakse ametlikke menetlusi, mis puudutavad töökohal toimuvast seksuaalsest ahistamisest teatamist ja ahistamise ohvrite õigusi, kuna sellega tugevdatakse väärikuse kaitset tööelus ja propageeritakse nulltolerantsi kui käitumisnormi;

Seksuaalne ahistamine parlamentides, sh Euroopa Parlamendis

15.  mõistab hukka meedias avalikustatud seksuaalse ahistamise juhtumid ja avaldab kindlat toetust seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise ohvritele; rõhutab, et ELi institutsioonid peavad oma tõsiseltvõetavuse huvides kindlalt vastustama igasugust soolist diskrimineerimist ja kõiki soolist võrdõiguslikkust takistavaid tegusid;

16.  märgib, et Euroopa Parlament võttis juhatuse 14. aprilli 2014. aasta otsusega vastu uued eeskirjad, mis hõlmavad selliste eriotstarbeliste organite loomist nagu nõuandekomitee, mis tegeleb parlamendiliikmete registreeritud assistentide ja Euroopa Parlamendi liikmete vaheliste ahistamiskaebustega ning töökohal ahistamise ärahoidmisega, ning varem moodustatud nõuandekomitee, mis tegeleb Euroopa Parlamendi töötajate ahistamist käsitlevate kaebustega ja töökohal ahistamise ärahoidmisega; väljendab rahulolu konfidentsiaalse teatamisvõimaluse loomise üle ning teadlikkuse tõstmise kampaania käivitamise üle, mille eesmärk on võidelda seksuaalse ahistamise vastu Euroopa Parlamendis; märgib, et teised ELi institutsioonid on loonud samalaadsed organid;

17.  kutsub parlamendi presidenti ja administratsiooni üles

   kiiresti ja põhjalikult, kuid samas kannatanute privaatsust austades uurima hiljutisi meediateateid seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise juhtumite kohta Euroopa Parlamendis, teavitama parlamendiliikmeid uurimistulemustest ja soovitama asjakohaseid meetmeid uute juhtumite ärahoidmiseks;
   hindama ja vajadusel muutma pädevate asutuste isikkooseisu, et tagada nende sõltumatus ja sooline tasakaalustatus, ning veelgi tugevdama ja edendama nõuandekomiteed, mis tegeleb parlamendiliikmete registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebuste menetlemisega ja ahistamise ärahoidmisega töökohal, samuti ahistamise ennetamisega tegelevat personali nõuandekomiteed, tunnistades nende töö tähtsust;
   muutma kodukorda, et kõigisse ahistamise ennetamise nõuandekomiteedesse oleksid kaasatud ka praktikandid, ning suurendama huvi nõuandekomiteede positiivsete meetmete vastu ja vältima nende oluliste komiteestruktuuride liikmete puhul huvide konflikti; uurima ametlikke juhtumeid, pidama aja jooksul ilmnenud juhtumite kohta konfidentsiaalset registrit ning võtma kasutusele parimad vahendid nulltolerantsi tagamiseks institutsiooni kõigil tasanditel;
   moodustama sõltumatutest ekspertidest töörühma, kelle ülesanne oleks uurida seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise juhtumitega seotud olukorda parlamendis, kes hindaks nõuandekomiteed, mis tegeleb parlamendiliikme registreeritud assistentide poolt Euroopa Parlamendi liikmete vastu esitatud ahistamiskaebuste menetlemisega ja ahistamise ärahoidmisega töökohal, samuti ahistamise ennetamisega tegelevat personali nõuandekomiteed, ning kes esitaks ettepanekud asjakohaste muudatuste tegemiseks;
   parlamendi ja/või kohaliku politsei menetlustes täielikult toetama kannatanuid; võtma vajaduse korral kasutusele hädakaitse- või kaitsemeetmed ning täielikult rakendama personalieeskirjade artiklit 12a, tagamaks, et juhtumeid uuritakse põhjalikult ja kohaldatakse distsiplinaarmeetmeid;
   tagama ennetamise ja toetamise huvides seksuaalse ahistamise vastase kindla ja tulemusliku tegevuskava rakendamise ning korraldama kõigile parlamenditöötajatele ja -liikmetele kohustusliku koolituse, mille teemaks on austus ja väärikus töökohal, et kindlustada nulltolerantsi muutumine normiks; täielikult osalema kõigile parlamendiliikmetele ning administratsiooni talitustele teadlikkuse tõstmise kampaaniate korraldamises, pöörates erilist tähelepanu kõige nõrgemas olukorras olevatele rühmadele, nagu praktikandid, parlamendiliikmete registreeritud assistendid ja lepingulised töötajad;
   looma kannatanute toetuseks, nõustamiseks ja vajaduse korral nende nimel esinemiseks parlamendi struktuuridele kohandatud konfidentsiaalsete nõustajate institutsioonilise võrgustiku, nagu see juba toimib Euroopa Komisjoni töötajate puhul;

18.  kutsub kõiki kolleege üles toetama kannatanuid ning julgustama neid rääkima ja seksuaalse ahistamise juhtumitest teatama, kasutades parlamendi administratsiooni parandatud ametlikke menetlusi ja/või teavitades politseid;

19.  kavatseb võtta vastu sisereeglid rikkumisest teatamise kohta, et kaitsta rikkumisest teatajate õigusi ja huve ning tagada kohased õiguskaitsevahendid, kui neid seoses rikkumistest teatamisega õigesti ja õiglaselt ei kohelda;

20.  on väga mures, et parlamendiliikmete registreeritud assistendid kardavad väga sageli seksuaalse ahistamise juhtumitest teatada, sest parlamendiliikme registreeritud assistentide põhikirja „usalduse kaotuse“ klausel tähendab, et neid võib vallandada väga lühikese etteteatamisega; nõuab sõltumatute ekspertide osalemist vallandamismenetlustes koos administratsiooni esindajatega, et langetataks erapooletu otsus;

21.  soovitab Euroopa Ombudsmanil esitada aastas korra parlamendi soolise võrdõiguslikkuse ja mitmekesisuse kõrgetasemelisele töörühmale andmed kaebuste kohta, mis on laekunud soolise võrdõiguslikkusega seotud haldusomavoli kohta parlamendis, võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi otsust ombudsmani ülesannete täitmist reguleeriva korra ja üldtingimuste kohta;

22.  kutsub liikmesriike üles uurima seksuaalse ahistamise ja kuritarvitamisega seonduvat olukorda oma parlamentides, võtma aktiivseid meetmeid ahistamise vastu võitlemiseks ning rakendama ja asjakohaselt ellu viima poliitikat, mis tagaks valitud parlamendiliikmetele ja parlamendi töötajatele nende töökohas austuse ja väärikuse; nõuab, et sellise poliitika rakendamist kontrollitaks;

23.  kutsub liikmesriike üles pakkuma kaitset ja tuge avalikkusega suhtlevatele parlamendiliikmetele, eelkõige nendele, kes kogevad seksuaalset väärkohtlemist ja soolise vägivallaga ähvardamist, sealhulgas internetis;

24.  nõuab parimate tavade vahetamise korraldamist kõigil tasanditel selliste teiste institutsioonide ja organisatsioonidega nagu ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuur, Euroopa Nõukogu, ELi institutsioonid ja soolise võrdõiguslikkuse edendamises osalevad huvirühmad;

25.  kutsub kõiki poliitikuid üles andma parlamentides ja mujal vastutustundlikku eeskuju seksuaalse ahistamise ennetamisel ja selle vastu võitlemisel;

o
o   o

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarsele Assambleele.

(1) http://fra.europa.eu/en/publication/2014/violence-against-women-eu-wide-survey-main-results-report
(2) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23.
(3) ELT L 373, 21.12.2004, lk 37.
(4) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(5) https://rm.coe.int/168008482e
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0329.
(7) EÜT C 77 E, 28.3.2002, lk 138.
(8) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53.
(9) ELT C 296 E, 2.10.2012, lk 26.
(10) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 102.
(11) ELT C 285, 29.8.2017, lk 2.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0451.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073.
(14) ELT C 316, 30.8.2016, lk 2.
(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0402.
(16) http://ec.europa.eu/justice/gender-equality/files/your_rights/final_harassement_en.pdf
(17) http://www.un.org/womenwatch/daw/beijing/platform/violence.htm
(18) Vt kuriteoohvrite õiguste direktiivi põhjendust 17.


Euroala majanduspoliitika
PDF 218kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta resolutsioon euroala majanduspoliitika kohta (2017/2114(INI))
P8_TA(2017)0418A8-0310/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikli 121 lõiget 2 ja artiklit 136, ning protokolle (nr 1) ja (nr 2),

–  võttes arvesse komisjoni 22. mai 2017. aasta teatist 2017. aasta riigipõhiste soovituste kohta (COM(2017)0500),

–  võttes arvesse oma 15. veebruari 2017. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2017. aasta majanduskasvu analüüsi kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 22. veebruari 2017. aasta teatist „Euroopa poolaasta 2017: struktuurireformide elluviimisel ning makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamisel ja korrigeerimisel tehtud edusammude hindamine ning määruse (EL) nr 1176/2011 kohase põhjaliku analüüsi tulemused“ (COM(2017)0090),

–  võttes arvesse komisjoni teatist „2017. aasta majanduskasvu analüüs“ (COM(2016)0725), aruandeid „Häiremehhanismi aruanne 2017“ (COM(2016)0728) ja „Projekt: komisjoni ja nõukogu ühine tööhõivearuanne 2017“ (COM(2016)0729) ning komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu soovitus euroala majanduspoliitika kohta (COM(2015)0692),

–  võttes arvesse komisjoni 16. novembri 2016. aasta teatist „Euroala positiivse eelarvepoliitika poole“ (COM(2016)0727),

–  võttes arvesse Euroopa Eelarvenõukogu 20. juuni 2017. aasta aruannet „Euroala jaoks kohase tulevase eelarvepoliitika hindamine“,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 2017. aasta jaanuari üldtoimetist nr 182 „Euroala eelarvepoliitika“,

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2017. aasta soovitust euroala majanduspoliitika kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 23. mai 2017. aasta järeldusi põhjalike analüüside ja 2016. aasta riigipõhiste soovituste rakendamise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2017. aasta järeldusi ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluste lõpetamise kohta kahe liikmesriigi suhtes ja majandus- ja eelarvepoliitika kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 2017. aasta mai Euroopa 2017. aasta kevade majandusprognoosi,

–  võttes arvesse Eurostati andmestikus esitatud reaalset SKPd elaniku kohta, kasvumäära ja koondandmeid 31. mai 2017. aasta seisuga,

–  võttes arvesse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) 30. novembri 2016. aasta statistilisi andmeid maksude kogutulu kohta,

–  võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut,

–  võttes arvesse COP21 kokkulepet, mis võeti vastu Pariisi kliimakonverentsil 12. detsembril 2015,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1175/2011 (millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1174/2011 euroalal esineva ülemäärase makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimiseks võetavate täitemeetmete kohta(5),

–  võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1177/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 473/2013 euroala liikmesriikide eelarvekavade seire ja hindamise ning nende ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade kohta(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 472/2013, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, millel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel(10),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ja regionaalarengukomisjoni arvamusi (A8‑0310/2017),

A.  arvestades, et komisjoni prognooside kohaselt oli 2016. aastal euroala SKP kasvumäär 1,8 % ja 2017. aastal peaks selleks jääma stabiilselt 1,7 % ning kogu ELis 1,9 %, ületades kriisieelse taseme, kuid jäädes siiski ebapiisavaks, kusjuures ELis on kasvumäärade vahel märkimisväärsed erinevused; arvestades, et viimastel aastatel on peamine kasvumootor olnud erasektori tarbimine, mis võib küll käesoleval aastal väheneda tarbijahindade inflatsiooni ajutise kasvu tõttu; sellegipoolest eeldatakse, et sisenõudlus parandab kasvuväljavaadet keskpikas perspektiivis; arvestades, et majanduskasv ELis on endiselt liiga väike, et liikmesriikides uusi töökohti luua, ja palju väiksem kogu maailmas prognoositavast majanduskasvust;

B.  arvestades, et 2017. aasta aprillis oli euroala ja ELi 28 liikmesriigi töötuse määr vastavalt 9,3 % ja 7,8 % ehk kõige madalamal tasemel 2009. aasta märtsist ja 2008. aasta detsembrist alates, kuid ikkagi kõrgemal kriisieelsest tasemest; arvestades, et ELis on töötuse määr jätkuvalt väga erinev, olles vahemikus 3,2–23,2 %; arvestades, et 2017. aasta aprillis oli euroala ja ELi 28 liikmesriigi noorte töötuse määr ikka veel kõrge, täpsemalt 18,7 % ja 16,7 %;

C.  arvestades, et euroala valitsemissektori puudujääk peaks 2017. aastal olema 1,4 % ja 2018. aastal 1,3 % ning see peaks olema liikmesriigiti erinev; arvestades, et valitsemissektori võla suhe SKPsse on 2017. aastal eeldatavalt 90,3 % ja 2018. aastal 89,0 %;

D.  arvestades, et üleilmne majanduskasv on jätkuvalt habras ning euroala majandust mõjutab suurenev ebakindlus ja olulised sise- ja välispoliitilised probleemid;

E.  arvestades, et ELi liiga väikese tootlikkuse ja ülemaailmse konkurentsivõime tõttu on vaja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireforme, eelarve järjepidevat kohandamist ja investeeringuid liikmesriikides, et muuta majanduskasv ja tööhõive jätkusuutlikuks ja kaasavaks ning saavutada ülespoole suunatud lähenemine teiste maailma majandustega ja ELis;

F.  arvestades, et tööhõive määr euroalal kasvas 2016. aastal 1,4 %; arvestades, et 2017. aasta märtsis oli töötuse määr 9,5 % võrreldes 10,2 %-ga 2016. aasta märtsis; arvestades, et hoolimata hiljutistest edusammudest pole töötuse määr langenud veel kriisieelsele tasemele;

G.  arvestades, et tööhõive määr ELi 28 liikmesriigis kasvas 2016. aastal 1,2 % ning et 2017. aasta esimeses kvartalis oli tööga hõivatud 234,2 miljonit inimest, mis on läbi aegade kõrgeim näitaja(11); arvestades aga, et seoses majanduskasvuga loodud töökohtade suur arv varjab ka probleeme, näiteks töötundide arv ei ole täielikult taastunud ning tootlikkuse kasv on jäänud tagasihoidlikuks; arvestades, et kui need tegurid on püsivad, võivad need avaldada lisasurvet pikaajalise majanduskasvu väljavaadetele ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele ELis(12);

H.  arvestades, et tööhõive määr on naiste hulgas üldiselt madalam: 2015. aastal oli 20–64‑aastaste meeste tööhõive määr ELi 28 liikmesriigis 75,9 %, kuid naiste puhul 64,3 %;

I.  arvestades, et 2017. aasta märtsis oli noorte töötuse määr 19,4 % võrreldes 21,3 %‑ga 2016. aasta märtsis; arvestades, et noorte töötuse määr on endiselt lubamatult kõrge; arvestades, et 2015. aastal oli mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET‑noored) osakaal endiselt suur ja moodustas 14,8 % 15–29aastastest noortest (s.o 14 miljonit inimest); arvestades, et NEET‑noortega seotud kulud liidus on hinnanguliselt 153 miljardit eurot aastas (1,21 % SKPst) – toetuste ning saamata jäänud tulu ja maksudena(13), samas kui noortegarantii kasutuselevõtu hinnanguline kogukulu euroalal on 21 miljardit eurot aastas (0,22 % SKPst); arvestades, et praegu on noorte tööhõive algatusele eraldatud 1 miljard eurot, millele lisandub veel 1 miljard eurot Euroopa Sotsiaalfondist ajavahemikus 2017–2020;

J.  arvestades, et kuigi pikaajaline töötus ELi 28 liikmesriigis on langenud 5 %‑lt 2014. aastal 4 %‑le 2016. aastal, on tegemist probleemiga, mis moodustab ligi poole kogu töötusest; märgib murega, et 2016. aasta väga pikaajalise töötuse määr 2,5 % on siiski 1 % võrra kõrgem kui 2008. aasta vastav näitaja; arvestades, et liikmesriikide vahel on endiselt suured erinevused;

K.  arvestades, et paljudes liikmesriikides väheneb tööealise elanikkonna ja tööjõu hulk endiselt, eelkõige madala sündimuse tagajärjel; arvestades, et naiste tööalase konkurentsivõime parandamine ning rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate jätkuv saabumine on liikmesriikide võimalus selle probleemiga toime tulla ja tugevdada tööjõulist elanikkonda ELis;

L.  arvestades, et üks strateegia „Euroopa 2020“ viiest eesmärgist on vähendada vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate või sellisesse olukorda sattumise ohus olevate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra; arvestades, et vaesus väheneb, kuna 2015. aastal oli vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohus 4,8 miljonit inimest vähem kui 2012. aastal; arvestades, et 2015. aasta näitaja ületab 2008. aasta vastavat näitajat siiski veel 1,6 miljoni inimese võrra; arvestades, et 2012. aastal oli ELis vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohus 32,2 miljonit puudega inimest; arvestades, et 2013. aastal elas ELi 28 liikmesriigis 26,5 miljonit last vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohus; arvestades, et vaesusse ja sotsiaalsesse tõrjutusse sattumise ohu määr 23,7 % on endiselt lubamatult kõrge ning et see näitaja on teatavates liikmesriikides pidevalt väga kõrge; arvestades, et lisaks on kütteostuvõimetus ikka veel nii suur, et 11 % ELi elanikkonnast, kes on sellest mõjutatud, võib sattuda majanduslikult ebasoodsate olude nõiaringi;

M.  arvestades, et olukord ja tingimused tööturul on liikmesriigiti väga erinevad, kuigi need erinevused on vähenemas;

N.  arvestades, et tööhõive ja töö uued vormid levivad tänu tööturu digipöördele üha laialdasemalt;

1.  tunnustab asjaolu, et on näha paremaid tulemusi Euroopa majanduses, mis on üha laiapõhjalisem ja mida toetavad mõõdukas, kriisieelset taset ületav SKP kasv ja langev, kuigi endiselt kõrge töötuse määr; on seisukohal, et positiivse suundumuse aluseks on viimaste aastate poliitilised meetmed; märgib, et majanduse tagasihoidlik elavnemine on siiski habras ja ühiskonna ja piirkondade lõikes ebaühtlane ning SKP elaniku kohta ei suurene peaaegu üldse; avaldab kahetsust, et majandusarengut pärsivad ikka veel kriisi tagajärjed; märgib, et vaatamata olulistele edusammudele on paljude liikmesriikide võlakoormus jätkuvalt kõrgem stabiilsuse ja kasvu paktis kehtestatud künnisest;

2.  võtab murega teadmiseks, et SKP ja tootlikkuse kasvumäärad ei ole oma täielikku potentsiaali saavutanud, ning rõhutab, et seepärast ei ole põhjust enesega rahuloluks ja et see tagasihoidlik taastumine eeldab püsivaid jõupingutusi suurema vastupanuvõime ning keskpika perioodi ja pikaajalise jätkusuutlikkuse saavutamiseks suurema majanduskasvu ja tööhõive kaudu;

3.  märgib, et Euroopal on kasutamata majanduslikku potentsiaali, sest majanduskasv ja tööhõive suurenevad ebaühtlaselt; rõhutab, et see on tingitud liikmesriikide majanduse ebaühtlastest tulemustest; toonitab, et sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformide elluviimine ja suuremad avaliku sektori ja erainvesteeringud nii liikmesriikides kui ka ELi tasandil võivad aidata kaasa majanduskasvu suurenemisele vähemalt 1 % võrra; tuletab meelde, et Euroopa poolaasta prioriteetseimaks teemaks peaks jääma majandus- ja eelarvepoliitika koordineerimine eesmärgiga aidata kaasa lähenemise ja stabiilsuse tagamisele ELis;

4.  on seisukohal, et ELi ja euroala elavdamise jätkamiseks pikemas perspektiivis on vaja rohkem ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist ja üldist konkurentsivõimet; on seisukohal, et jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu tagamiseks on väga olulised olemasolevad majandus- ja tööhõivenäitajad;

5.  on seisukohal, et selleni jõudmiseks on vaja täiustada majanduskasvu struktuurilisi tingimusi; on seisukohal, et kõikide liikmesriikide potentsiaalne majanduskasv peaks pikas perspektiivis suurenema vähemalt 3 %‑ni; selle tagamiseks tuleb rohkem keskenduda majanduslikule lähenemisele, kus võib liikmesriikide potentsiaalse majanduskasvu suurendamise selgete võrdlusaluste kehtestamisega luua vajalikud suunised poliitikameetmete võtmiseks; juhib tähelepanu, et sellistes korrapärastes võrdlusuuringutes tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta liikmesriikide individuaalseid struktuurilisi tugevaid ja nõrku külgi ning püüelda kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu poole; see peaks hõlmama selliseid valdkondi nagu digitaalmajandus, teenustesektor, energiaturg, kuid ka avalike teenuste kvaliteet, investeerimistingimused ning haridussüsteemide kaasavus ja valmisolek;

6.  rõhutab, et see täiendaks praegu riikide eelarve kvaliteedi ja haldamise parendamiseks tehtavaid jõupingutusi, käsitledes majanduskasvu käivitajaid kooskõlas liidu eelarve-eeskirjadega ja austades täielikult kehtivaid paindlikkuse klausleid;

Struktuuripoliitika

7.  on seisukohal, et euroalal valitseva ebaühtlase majanduskasvu ja tööhõive tõttu tuleb majanduspoliitikat paremini koordineerida, eelkõige riikide suurema ja ühtse isevastutuse ning riigipõhiste soovituste usaldusväärse rakendamise kaudu, et muu hulgas edendada ka ülespoole suunatud lähenemist, sealhulgas ELi õiguse parema rakendamise ja täitmise kaudu; rõhutab, et reformides tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta iga liikmesriigi konkreetset olukorda ja eriprobleeme; palub komisjonil tagada struktuurireformide ja ELi kulude kooskõla; tuletab sellega seoses meelde ka tehnilise abi tähtsust selleks, et aidata liikmesriikidel suurendada suutlikkust ja hakata kasutama ühtset partnerlusel põhinevat lähenemisviisi, mis võimaldab tagada riigipõhiste soovituste rakendamise tulemuste eest suurema aruandekohustuse ja isevastutuse;

8.   märgib, et noorte töötus on euroala riikides endiselt liiga suur, ja juhib tähelepanu sellele, et püsivalt suur noorte töötus kujutab endast pikaajalist struktuurset riski; nõustub sellega, et kriisi tagajärgedega (alates pikaajalisest töötusest, tööhõivest, mille puhul ei kasutata täielikult ära oskusi ja võimeid, ning vananevatest ühiskondadest kuni era- ja valitsemissektori võla kõrge tasemeni) tegelemine on jätkuvalt kiireloomuline prioriteet, mis eeldab jätkusuutlike ja kaasavate reformide rakendamist;

9.  on arvamusel, et kriisi tagajärjed, nagu võlgnevuse ja töötuse kõrge tase teatavates majandussektorites, pärsivad jätkuvalt jätkusuutlikku majanduskasvu ja kujutavad endast võimalikke langusriske; kutsub liikmesriike üles võlgnevuse ülemäärast taset alandama; tunneb sellega seoses muret asjaolu pärast, et teatavates liikmesriikides esineval viivislaenude püsivalt kõrgel tasemel võib olla märkimisväärne ülekanduv mõju ühest liikmesriigist teise ning pankade ja riikide vahel, mis kujutab endast ohtu finantsstabiilsusele Euroopas; märgib, et finantssektori kapitalipuhvreid on suurendatud, kuid probleemid on tingitud madalast tulususest, millele lisandub viivislaenude kõrge tase; on veendunud, et viivislaenudega tegelemise ELi strateegia pakuks terviklikuma lahenduse, mis hõlmaks mitmesuguseid vastastikku täiendavaid poliitikameetmeid, mida võetakse vajaduse korral nii riigi kui ka Euroopa tasandil;

10.  on arvamusel, et reformid ja algatused, mille eesmärk on parandada ettevõtluskeskkonda, on vajalikud selleks, et suurendada euroalal tootlikkust, hinnapõhist ja hinnavälist konkurentsivõimet, investeeringuid ja tööhõivet; on veendunud, et tuleb teha täiendavaid pingutusi selleks, et soodustada VKEde juurdepääsu rahastamisele, mis on ettevõtjate jaoks ülimalt oluline innovatsiooni ja laienemist võimaldav tegur; rõhutab sellega seoses, kui tähtsad on tulevikku suunatud ning pakkumise ja nõudluse poolele kohandatud reformid;

11.  on seisukohal, et hästi toimivad ja tootlikud tööturud koos piisava sotsiaalkaitse ja -dialoogiga aitavad suurendada tööhõivet ja tagada jätkusuutlikku majanduskasvu; rõhutab, kui tähtis on säilitada kõrged tööhõive määrad, kui need on juba kord saavutatud; märgib, et tööhõive edasist suurenemist ja töötuse määrade alandamist liikmesriikides piiravad ka oskuste nappus, vananevad ühiskonnad ja arvukad muud probleemid;

12.  rõhutab, kui tähtis on vastutustundlik ja majanduskasvu soodustav palkade areng, mis võimaldab head elatustaset, vastab tootlikkusele ja milles võetakse arvesse konkurentsivõimet; võtab teadmiseks asjaolu, et prognooside kohaselt saab palkade kasv olema suhteliselt mõõdukas; on seisukohal, et struktuurireformide esmatähtis eesmärk peaks olema tootlikkuse kasv; nõustub komisjoni seisukohaga, et palku on võimalik tõsta ja et sellel võib olla positiivne mõju üldisele tarbimisele;

13.  rõhutab, et maksumäärad peaksid samuti toetama konkurentsivõimet, investeeringuid ja töökohtade loomist; nõuab maksureforme, et parandada maksude kogumist, ennetada maksustamise vältimist, maksudest kõrvalehoidumist ja agressiivset maksuplaneerimist ning võidelda tööjõu suure maksukoormuse vastu Euroopas, tagades samal ajal sotsiaalkaitsesüsteemide jätkusuutlikkuse; on veendunud, et tööjõu maksukoormuse vähendamine suurendaks tööhõivet ja soodustaks majanduskasvu; rõhutab, et fiskaalstiimulid võivad võimaluse korral ka madalamate maksude kaudu toetada sisenõudlust, sotsiaalkaitset ning investeeringute ja tööjõu pakkumist;

Investeeringud

14.  nõustub, et majanduse elavnemist tuleb toetada avaliku ja erasektori eelkõige innovatsioonialaste investeeringutega, ning märgib, et investeerimislõhe ei ole euroalal veel kadunud; tunneb heameelt asjaolu üle, et teatavates liikmesriikides on investeeringud ületanud juba kriisieelse taseme, ning peab kahetsusväärseks, et teistes liikmesriikides esineb ikka veel investeeringutealane mahajäämus või nende tegemine ei ole veel saavutanud vajalikku kiirust; rõhutab, et lisameetmeid tuleb võtta ka selleks, et tegeleda pärast kriisi algust tekkinud investeerimislõhe probleemiga;

15.  on seisukohal, et reformid, millega kõrvaldatakse era- ja avaliku sektori investeeringute kitsaskohad, võimaldaksid majandustegevuse kohest toetamist ja aitaksid samal ajal luua tingimused pikaajaliseks jätkusuutlikuks majanduskasvuks; juhib tähelepanu asjaolule, et investeeringute tegemine haridusse, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevusse võimaldaks paremini kohaneda teadmistepõhise majandusega; rõhutab ühtlasi, et investeeringute ligimeelitamisel ja suurendamisel ning majanduskasvu ja töökohtade rahastamise tõhustamisel on otsustava tähtsusega tegur kapitaliturgude liidu väljakujundamine;

16.  peab teadusuuringuid, tehnoloogiat ja haridust euroala pikaajalise majandusliku arengu jaoks ülimalt oluliseks; rõhutab erinevusi, mis esinevad liikmesriikide vahel kõnealustesse valdkondadesse tehtavates investeeringutes, ning juhib tähelepanu asjaolule, et investeeringute tegemine aitaks kaasa innovatsiooni arengule ja võimaldaks paremini kohaneda teadmistepõhise majandusega vastavalt strateegiale „Euroopa 2020“;

17.  tunneb heameelt asjaolu üle, et õigeaegselt saavutatud kokkulepe läbivaadatud Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi üle aitab parandada kõnealuse vahendi tulemuslikkust ja tegeleda selle rakendamisel seni esinenud puudustega, hõlbustades arvukamate suure potentsiaaliga projektide rahastamist ja tagades täiendavuse põhimõtte range järgimise, ning suurendada fondi geograafilist ulatust ja kasutamist, toetades investeeringuid, mida muidu ei tehtaks;

18.  märgib Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eesmärkide erinevust Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi omadest ning seetõttu ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide jätkuvat tähtsust, muu hulgas jätkusuutlike struktuurireformide toetamisel;

19.  rõhutab, et täielikult toimiv kapitaliturgude liit võib pikemas perspektiivis pakkuda VKEdele uusi rahastamisvõimalusi, mis on täienduseks sellele, mida pakub pangandussektor; rõhutab, et VKEd moodustavad Euroopa majanduse selgroo, ning on seetõttu seisukohal, et nende puhul rahastamisele juurdepääsu suurendamine ja nende tegevusega seotud ettevõtlusalase ebakindluse vastu võitlemine peaks olema üks peamine prioriteet, mille eesmärk on parandada konkurentsivõimet euroalal; toonitab vajadust vähendada bürokraatiat, ratsionaliseerida valitsemissektori teenuseid ja muuta need tõhusamaks;

Eelarvepoliitika

20.  on seisukohal, et euroala ja kogu liidu stabiilsuse jaoks on kõige tähtsam hoolikalt läbi mõeldud ja ettenägelik eelarvepoliitika; rõhutab, et selles valdkonnas on õigusaktidega ette nähtud ning majandus- ja rahaliidu korrektse toimimise jaoks peamine, et eelarvepoliitikat kooskõlastataks tihedalt ning täidetaks ja järgitaks liidu eeskirju, mis tähendab ka kehtivatest paindlikkuse klauslitest täielikku kinnipidamist;

21.  tunneb sellega seoses heameelt selle üle, et riikide rahandusolukord on paranemas, sest euroalas peaks valitsemissektori eelarvepuudujääk prognooside kohaselt vähenema; et liikmesriigid oleksid väliste šokkide eest kaitstud, tuleb aga püüda riigivõlga veel rohkem vähendada, kuid soodustada samal ajal majanduskasvu;

22.  nõustub komisjoniga, et valitsemissektori võlg on teatavates liikmesriikides endiselt suur ja nende riikide rahandus tuleb muuta jätkusuutlikuks, soodustades samal ajal majanduskasvu ja töökohtade loomist; juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et madala intressimääraga maksed, leebe rahapoliitika, ühekordsed meetmed ja muud võlakoormust leevendavad tegurid on vaid ajutised, ning rõhutab seetõttu, et riikide rahandus tuleb muuta jätkusuutlikuks, arvesse tuleb võtta ka tulevasi kohustusi ja tegutseda pikaajalise majanduskasvu nimel; juhib tähelepanu sellele, et võlateeninduskulud võivad suureneda; rõhutab, et üldine võlasumma peab vähenema;

23.  rõhutab, et riikide ja euroala tasandi eelarvepoliitikas tuleb tasakaalustada riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus, mis peab olema täielikult kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga ja vastama pakti paindlikkussätetele, ja lühiajaline makromajanduslik stabiliseerimine;

24.  juhib tähelepanu sellele, et eurot puudutav üldine eelarvepoliitika oli 2016. aastal valdavalt neutraalne ja peab selliseks jääma ka 2017. aastal; tuletab meelde, et oma 2016. aasta teatises nõudis komisjon positiivset eelarvepoliitikat, kuid eurorühm jõudis järeldusele, et üldiselt neutraalne eelarvepoliitika on 2017. aastal asjakohases tasakaalus, ja otsustas seetõttu rõhutada, kui tähtis on luua asjakohane tasakaal jätkusuutlikkuse tagamise vajaduse ja elavnemise tugevdamiseks tehtavate investeeringute toetamise vajaduse vahel, millega aidatakse saavutada tasakaalustatum poliitikameetmete kombinatsioon; võtab sellega seoses teadmiseks esimese, 20. juuni 2017. aasta aruande, mis käsitleb euroala jaoks kohase tulevase eelarvepoliitika hindamist ja mille koostas sõltumatu Euroopa Eelarvenõukogu; palub komisjonil ja liikmesriikidel näha ette eelarvepoliitika, mis on vastavaid olusid arvestades kohane;

25.  rõhutab aga, et üldises käsitluses tuleks võtta arvesse, et olukord on liikmesriigiti erinev ja iga liikmesriigi jaoks on vaja erinevat eelarvepoliitikat; rõhutab, et üldine eelarvepoliitika ei tähenda seda, et eri liikmesriikide eelarveülejääki ja -puudujääki saab üksteisega tasaarvestada;

Riigipõhised soovitused

26.  märgib, et liikmesriigid on 2016. aasta soovitustest kahe kolmandiku rakendamisel teinud aja jooksul vähemalt mingeidki edusamme; on aga seisukohal, et riigipõhiseid soovitusi rakendatakse ikka veel liiga aeglaselt ja see takistab euroalas lähenemist; on arvamusel, et liikmesriigid vastutavad tagajärgede eest, mis riigipõhiste soovituste täitmata jäämisega kaasnevad, ja loodab seetõttu, et liikmesriigid teevad kokkulepitud riigipõhiste soovitustel alusel vajalike poliitikameetmete võtmiseks rohkem pingutusi;

27.  möönab, et eelarvepoliitika ja aktiivse tööturupoliitika valdkonnas on liikmesriigid riigipõhiste soovituste rakendamisel edusamme teinud, aga näiteks teenuste konkurentsi ja ettevõtluskeskkonna puhul ei ole rakendamine olnud piisav; loodab, et liikmesriigid, kellele antud soovituste täitmine on euroalas valitseva tasakaalustamatuse kõrvaldamiseks väga tähtis, pingutavad rohkem, et võtta riigipõhiste soovituste alusel vajalikke poliitikameetmeid;

28.  peab kiiduväärseks komisjoni soovitust mitmes liikmesriigis ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus lõpetada; peab kiiduväärseks varasemaid ja praegusi eelarve- ja reformimeetmeid, tänu millele on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus nende liikmesriikide jaoks lõppenud, kuid rõhutab, et pingutusi tuleb jätkata, et tagada jätkusuutlik riigi rahandus ka pikas perspektiivis, toetades samal ajal majanduskasvu ja töökohtade loomist; palub, et komisjon kohaldaks oma eeskirju järjekindlalt, et tagada stabiilsuse ja kasvu pakti korrektne rakendamine;

29.  märgib, et 12 liikmesriigis valitseb eri laadi ja raskusastmega makromajanduslik tasakaalustamatus ning kuues liikmesriigis on tasakaalustamatus ülemäärane; võtab teadmiseks, et komisjon jõudis järeldusele, et praegu ei ole üheski liikmesriigis põhjust makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse karmistamiseks;

30.  rõhutab, et makromajandusliku tasakaalustamatuse menetluse eesmärk on vältida liikmesriikides tasakaalustamatust, et negatiivne mõju ei kanduks üle teistele liikmesriikidele;

31.  peab seepärast väga tähtsaks, et kõik liikmesriigid võtaksid makromajandusliku tasakaalustamatuse ja eelkõige suure võla, jooksevkonto ülejäägi ja konkurentsivõime tasakaalustamatuse vähendamiseks vajalikud poliitikameetmed ning keskenduksid sotsiaalselt tasakaalustatud ja kaasavatele struktuurireformidele, mis tagab iga üksiku liikmesriigi majanduse jätkusuutlikkuse ja tänu sellele Euroopa majanduse üldise konkurentsivõime ja vastupidavuse;

Euroala majanduspoliitika raporti sektoreid käsitlev osa

Tööhõive- ja sotsiaalpoliitika

32.  on seisukohal, et vaja on jätkuvaid jõupingutusi, et saavutada tasakaal Euroopa poolaasta protsessi majandusliku ja sotsiaalse mõõtme vahel ning edendada sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud struktuurireforme, mis vähendavad ebavõrdsust ning edendavad inimväärsete töökohtade loomist, mis toob kaasa kvaliteetse tööhõive, jätkusuutliku majanduskasvu ja sotsiaalsed investeeringud; toetab Euroopa poolaasta raames sotsiaalnäitajate tulemustabeli kasutamist; nõuab, et riigipõhistes soovitustes pöörataks rohkem tähelepanu tööturu struktuurilisele tasakaalustamatusele;

33.  kordab nõudmist käsitleda kolme uut peamist tööhõivenäitajat võrdsetel alustel olemasolevate majandusnäitajatega, tagades seega sisemise tasakaalustamatuse parema hindamise ning muutes struktuurireformid tõhusamaks; teeb ettepaneku lisada riigipõhiste soovituste struktuuri mittekaristuslik sotsiaalse tasakaalustamatuse menetlus, et hoida ära võistlus madalaimate sotsiaalsete normide nimel, tuginedes sotsiaalsete ja tööhõivenäitajate tulemuslikule kasutamisele makromajanduslikus järelevalves; märgib, et ebavõrdsus on suurenenud ligikaudu kümnes liikmesriigis ning see on ELis üks peamisi sotsiaal‑majanduslikke probleeme(14);

34.  rõhutab, et sotsiaalselt ja majanduslikult vastutustundlikud reformid peavad põhinema solidaarsusel, integratsioonil ja sotsiaalsel õiglusel; rõhutab, et reformidega peaks arvesse võtma ka jätkusuutlikku toetust sotsiaalsele ja majanduslikule taastumisele, looma kvaliteetseid töökohti, suurendama sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, kaitsma haavatavaid ühiskonnarühmi ja parandama kõigi kodanike elutingimusi;

35.  on veendunud, et Euroopa poolaasta protsess peaks aitama lahendada mitte ainult olemasolevaid, vaid ka alles tekkivaid ühiskondlikke probleeme, et tagada suurem majanduslik tõhusus koos sotsiaalselt ühtekuuluvama Euroopa Liiduga; tunnistab sellega seoses vajadust hinnata ELi poliitika sotsiaalset mõju;

36.  palub komisjonil tagada piisav rahastamine võitluseks noorte töötusega, mis on ELis endiselt lubamatult kõrge, ning jätkata noorte tööhõive algatusega ka pärast praeguse mitmeaastase finantsraamistiku lõppu, parandades samal ajal algatuse toimimist ja elluviimist, ning võtta arvesse Euroopa Kontrollikoja hiljutise noorte töötust ja noorte tööhõive algatust käsitleva eriaruande järeldusi; kutsub liikmesriike üles viima Euroopa Kontrollikoja soovitused ellu ja tagama noortegarantii täieliku kättesaadavuse; peab kahetsusväärseks eelarvelisi ümberpaigutusi Euroopa Sotsiaalfondist, sh noorte tööhõive algatusest, Euroopa solidaarsuskorpusele, mida tuleks rahastada hoopis kõigi rahastamisvahendite abil, mida on võimalik kasutada kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku määruse kohaselt; rõhutab vajadust loodud töökohtade kvalitatiivse ja kvantitatiivse hindamise järele; rõhutab, et ELi vahendeid ei tohiks kasutada riiklike sotsiaalhüvitiste asendamiseks;

37.  rõhutab, et noortegarantii rakendamist tuleks tõhustada nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil ning toonitab selle tähtsust üleminekul koolist tööle; märgib, et erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele naistele ja tütarlastele, kellele võidakse hea kvaliteediga tööpakkumiste, jätkuõppe, praktika- või õpipoisiõppe koha saamisel teha soolisi takistusi; rõhutab vajadust tagada, et noortegarantii jõuaks noorte inimesteni, kes on tõrjutuse ja äärmise vaesuse mitmekordses ohus;

38.  kutsub liikmesriike üles rakendama ettepanekuid, mis sisalduvad nõukogu 15. veebruari 2016. aasta soovituses pikaajaliste töötute integreerimise kohta tööturule(15);

39.  on arvamusel, et aktiivse ja jätkusuutliku tööjõuturupoliitika ulatust, tõhusust ja tulemuslikkust tuleb suurendada piisava ja asjakohase rahastamisega, keskendudes keskkonna-, tööandja-, töötaja-, tervise- ja tarbijakaitsele; on seisukohal, et tõsiselt tuleb tegeleda palgavaesuse nähtusega;

40.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole oma hinnangute/soovituste paketis pööranud piisavalt tähelepanu sotsiaalmajandusele; juhib tähelepanu, et selles sektoris tegutseb 2 miljonit äriühingut, mis annavad tööd rohkem kui 14 miljonile inimesele ning aitavad saavutada 2020. aastaks seatud eesmärke; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles sotsiaalseid ettevõtteid rohkem tunnustama ja suurendama Euroopa sotsiaalmajanduse tegevuskava abil nende nähtavust; on seisukohal, et ebapiisav tunnustamine teeb rahastamise saamise nende jaoks raskemaks; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut Euroopa põhikirja loomiseks ühistutele, ühingutele, sihtasutustele ja vastastikustele ühingutele;

41.  tuletab meelde vajadust toetada ja tugevdada sotsiaaldialoogi, kollektiivläbirääkimisi ja töötajate seisukohta palgakujundussüsteemides, millel on otsustava tähtsusega roll töötingimuste kõrge taseme saavutamises; rõhutab, et tööõigus ja ranged sotsiaalnormid täidavad sotsiaalses turumajanduses olulist rolli, toetades sissetulekuid ja julgustades investeerimist võimekusse; rõhutab, et kõigis ELi õigusaktides tuleb austada ametiühingute õigusi ja vabadusi, järgida kollektiivlepinguid vastavalt liikmesriikide tavadele ning toetada töö saamisel ja kutsealale pääsemisel võrdset kohtlemist;

42.  kutsub komisjoni üles lähtuma Euroopa Parlamendi resolutsioonist, esitades ambitsioonikaid ettepanekuid tugeva Euroopa sotsiaalõiguste samba loomiseks ning aluslepingute sotsiaalsete eesmärkide täielikuks saavutamiseks, et parandada kõigi elu- ja töötingimusi ning pakkuda igaühele häid võimalusi;

43.  hoiatab väheneva palgatulu osakaalu, töötasu ja sissetulekute kasvava ebavõrdsuse ning suureneva palgavaesuse eest ELis; tuletab meelde, et nii Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülddeklaratsioonis (1948) kui ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni põhikirjas (1919) tunnistatakse, et töötajad peavad saama äraelamist võimaldavat töötasu, ning et kõik inimõiguste deklaratsioonid väljendavad sama seisukohta, et tasu peaks olema perekonna toetamiseks piisav;

44.  rõhutab, et töötasu peab võimaldama töötajatel rahuldada nii enda kui ka oma perekonna vajadusi ning et iga töötaja peaks Euroopa Liidus saama äraelamist võimaldavat töötasu, mis ei taga pelgalt niisuguseid hädavajalikke asju nagu põhitoiduained, peavari ja rõivad, vaid millest piisab ka tervishoiu, hariduse, transpordi, meelelahutuse ja mõningate säästude jaoks, mis aitavad toime tulla ettenägematute sündmuste nagu haiguste või õnnetusjuhtumitega; toonitab, et just selline on inimväärne elatustase, mille peaks ELis töötajatele ja nende perekondadele tagama äraelamist võimaldav töötasu;

45.  palub komisjonil uurida, kuidas määrata kindlaks, mida võiks äraelamist võimaldav töötasu hõlmata ja kuidas seda tuleks mõõta, et varustada sotsiaalpartnerid võrdlusvahendiga ning aidata vahetada parimaid tavasid selles valdkonnas;

46.  tuletab meelde, et inimväärne töötasu on oluline mitte üksnes sotsiaalse ühtekuuluvuse, vaid ka tugeva majanduse ja tootliku tööjõu säilitamise jaoks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama meetmeid, mille eesmärk on parandada töökohtade kvaliteeti ja vähendada palgaerinevusi;

47.  juhib tähelepanu sellele, et sotsiaalkindlustussüsteeme, mille eest vastutavad liikmesriigid, tuleb Euroopa tasandil ka edaspidi paremini koordineerida; rõhutab, et esmatähtis on tagada sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkus ja õiglus, mis on Euroopa sotsiaalse mudeli kesksed sambad; toonitab, et piisav, jätkusuutlik pension on universaalne õigus; palub liikmesriikidel tagada jätkuvate demograafiliste muutuste olukorras piisavad ja jätkusuutlikud pensionid; rõhutab, et pensionisüsteemid peaksid tagama piisava pensionisissetuleku, mis ületab vaesuspiiri ja võimaldab pensionäridel säilitada korraliku elatustaseme; on veendunud, et parim viis naistele ja meestele jätkusuutlike, turvaliste ja piisavate pensionide tagamiseks on tõsta üldist tööhõive määra ja suurendada kvaliteetsete töökohtade arvu kõigis vanuserühmades ning parandada töö- ja tööhõivetingimusi; juhib tähelepanu asjaolule, et sooline pensionilõhe on endiselt märkimisväärne ning sellel on negatiivsed sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on integreerida naised tööturule ja võtta muid asjakohaseid meetmeid, et võidelda naiste ja meeste palgaerinevuse ja eakate inimeste vaesusega; on veendunud, et pensionisüsteemide ja eelkõige pensioniea reformid peaksid kajastama ka tööturu suundumusi, sündimust, tervise ja jõukuse olukorda, töötingimusi ja majandusliku sõltuvuse määra;

48.  on seisukohal, et nendes reformides tuleb arvesse võtta ka miljonite niisuguste töötajate, eelkõige naiste, noorukite ja füüsilisest isikust ettevõtjate olukorda Euroopas, kes seisavad silmitsi ebakindlate töösuhete, sunnitud töötuse perioodide ja tööaja vähendamisega;

49.  palub komisjonil ka edaspidi pöörata erilist tähelepanu lastehoiuteenuste parandamisele ja paindlikule tööajale, vananevate meeste ja naiste ning teiste ülalpeetavate isikute pikaajalise hoolduse vajadusele;

50.  rõhutab, et mittepiisavad ja puudulikult eesmärgistatud investeeringud oskuste arendamisse ja elukestvasse õppesse, eelkõige digitaaloskuste ja programmeerimise, aga ka kasvavates sektorites, nagu rohemajanduses vajalike oskuste arendamisse, võivad vähendada liidu konkurentsivõimet; kutsub liikmesriike üles tagama paremat teadmiste ja parimate tavade vahetamist ja koostööd ELi tasandil, et aidata kaasa oskuste arendamisele kvalifikatsioonide ning vastavate haridus- ja koolitusprogrammide ja -õppekavade uuendamise kaudu; märgib, kui tähtsad on mitteformaalses ja informaalses õpikeskkonnas omandatud oskused; rõhutab seetõttu, et tähtis on mitteformaalse ja informaalse õppimise vormis omandatud teadmiste valideerimissüsteem, eelkõige kui need teadmised ja kogemused on omandatud vabatahtliku tegevuse kaudu;

51.  on seisukohal, et parem oskuste nõudlusega vastavusse viimine ja kvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise parandamine on oluline selleks, et vähendada oskuste puudujääki ja nõudlusele mittevastavust, rõhutab sellega seoses kutsehariduse ja -õppe ning õpipoisiõppe potentsiaalset tähtsust; palub komisjonil töötada välja üleeuroopaline oskuste vajaduste prognoosimise vahend, mis hõlmaks ka kasvavates sektorites vajalikke oskusi; on veendunud, et tulevaste vajalike oskuste prognoosimiseks on vaja kõigil tasanditel igati kaasata kõik tööturu sidusrühmad;

52.  nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks kõik sobivad noorte liikuvuse suurendamise mehhanismid, sealhulgas õpipoisiõpe; palub liikmesriikidel toetada õpipoisiõpet ja kasutada täiel määral ära programmis „ERASMUS+“ õpipoiste jaoks eraldatud vahendeid, et tagada selle koolitusliigi kvaliteet ja atraktiivsus; nõuab EURESe määruse paremat rakendamist; rõhutab, et riiklike ametiasutuste ja sidusrühmade vahelise koostöö parandamine kohalikul tasandil ning sünergia parandamine valitsuste tasandil suurendaks programmide ulatust ja mõju;

53.  on seisukohal, et tuleb parandada juurdepääsetavust haridusele ja selle kvaliteeti; tuletab meelde, et liikmesriikide ülesanne on tagada taskukohane juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja koolitusele kogu ELis, sõltumata tööturu vajadustest; märgib, et paljudes liikmesriikides on vaja teha suuremaid jõupingutusi tööealise elanikkonna harimiseks, sealhulgas pakkudes rohkem võimalusi täiskasvanute hariduseks ja kutseõppeks; rõhutab eelkõige elukestvat õpet, sealhulgas naiste õpet, sest see annab võimaluse pidevalt muutuval tööturul ümber õppida; nõuab ka edaspidi loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduse ja matemaatika õppeainete tütarlastele suunatud propageerimist, et muuta olemasolevaid haridusstereotüüpe ning võidelda pikaajalise soolise tööhõive-, palga- ja pensionilõhega;

54.  rõhutab vajadust investeerida inimestesse elutsükli võimalikult varases etapis, et vähendada ebavõrdsust ja toetada sotsiaalset kaasamist noores eas; nõuab seetõttu juurdepääsu kvaliteetsetele, kaasavatele ja taskukohastele alushariduse ja lastehoiuteenustele kõigi liikmesriikide kõigi laste jaoks; rõhutab ka vajadust võidelda koolis stereotüüpide vastu alates noorimast east, edendades soolist võrdõiguslikkust hariduse kõigil tasanditel; ergutab komisjoni ja liikmesriike täielikult rakendama lastesse investeerimist käsitlevat soovitust ja jälgima hoolikalt selles osas tehtavaid edusamme; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja ja võtma kasutusele selliseid algatusi nagu lastegarantii, millega seataks lapsed praeguste vaesuse leevendamise meetmete keskmesse;

55.  rõhutab tulevasel tööturul toimuvaid põhjalikke muutusi pärast tehisintellekti kasutuselevõttu; palub liikmesriikidel ja komisjonil töötada välja vahendid ning koostööalgatused, kaasates tööturu osapooli, et parandada selles sektoris oskusi sissejuhatava, esmase ja pideva koolituse abil;

56.  nõuab sel eesmärgil ning ka töö- ja eraelu ühitamiseks, et tööturu osapooltega konsulteerides kaalutaks turvalise paindlikkuse korraldust, sealhulgas kaugtööd ja paindlikku tööaega;

57.  rõhutab investeeringute tähtsust inimkapitali, mis on arengu, konkurentsivõime ja majanduskasvu tõukejõuks;

58.  rõhutab, et parem töö- ja eraelu tasakaal ning tugevam sooline võrdõiguslikkus on olulised naiste tööturul osalemise toetamiseks; toonitab asjaolu, et naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamise seisukohast on otsustava tähtsusega tööturu ja sotsiaalhoolekande süsteemide muutmine ja kohandamine, et võtta arvesse naiste elutsüklit;

59.  väljendab heameelt seoses ettepanekuga võtta vastu direktiiv, mis käsitleb töö- ja eraelu tasakaalu, ja peab seda esimeseks positiivseks sammuks oma laste ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsevate meeste ja naiste töö- ja eraelu ühitamise suunas ning naiste tööturul osalemise suurendamiseks; rõhutab, et piisava tasu, tugeva sotsiaalkindlustuse ja -kaitse tagamine on otsustava tähtsusega nende eesmärkide saavutamisel;

60.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kujundama muutustele viivat poliitikat ja investeerima teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse, et ületada soolised stereotüübid ning edendada hoolduskohustuste ja majapidamistööde võrdsemat jaotust, pöörates samuti tähelepanu meeste õigusele ja vajadusele hoolduskohustusi täita, ilma et neid halvustataks või karistataks;

61.  kutsub liikmesriike üles kehtestama ennetavat poliitikat ja tegema sobivaid investeeringuid, mis on kujundatud nii, et need toetaksid naiste ja meeste sisenemist jätkusuutlikule ja kvaliteetseid töökohti pakkuvale tööturule, sinna naasmist ja seal püsimist pärast perekonna või hooldamisega seotud puhkust, kooskõlas Euroopa sotsiaalharta artikliga 27;

62.  kutsub liikmesriike üles suurendama kaitset diskrimineerimise ja seadusevastase vallandamise eest seoses töö ja eraelu ühitamisega; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles esitama ettepanekuid poliitika kohta, mille abil parandada diskrimineerimisvastaste meetmete jõustamist töökohal, muu hulgas suurendades teavituskampaaniate kaudu teadlikkust õigusest võrdsele kohtlemisele, pöörates ümber tõendamiskoormise ning volitades riiklikke võrdõiguslikkust edendavaid asutusi omal algatusel läbi viima ametlikke uurimisi seoses võrdõiguslikkuse küsimustega ja aitama võimalikke diskrimineerimise ohvreid;

63.  rõhutab, et võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu on üks olulisematest teguritest pikaajaliste töötute integreerimine individuaalselt väljatöötatud meetmete abil, mis aitab ka suurendada riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust; peab sellist integratsiooni vajalikuks, võttes arvesse nende kodanike sotsiaalset olukorda ning nende vajadusi seoses piisava sissetuleku, sobiva elamispinna, ühistranspordi, tervishoiu ja lastehoiuga; rõhutab, et on vaja riiklikul tasandil rakendatud poliitikate paremat järelevalvet Euroopa tasandil;

64.  rõhutab, kui tähtis on aru saada tööhõive ja töö uutest vormidest ning koguda võrreldavaid andmeid selle teema kohta, et suurendada tööturgu käsitlevate õigusaktide tõhusust, suurendades lõpptulemusena tööhõivet ja jätkusuutlikku majanduskasvu;

65.  nõuab integreeritud vaesusevastase võitluse strateegia loomist selleks, et saavutada Euroopa 2020. aasta vaesuse vähendamise eesmärk; rõhutab liikmesriikide miinimumsissetuleku kavade rolli vaesuse vähendamisel, eelkõige siis, kui need ühendada abisaajaid hõlmavate sotsiaalse kaasatuse meetmetega; nõuab, et liikmesriigid töötaksid järk-järgult välja miinimumsissetuleku kehtestamise kavad, mis ei oleks mitte ainult asjakohased, vaid tagaksid ka piisava katvuse ja kasutuselevõtu; on seisukohal, et piisav miinimumsissetulek tähendab sissetulekut, mis on hädavajalik inimväärse elu elamiseks ja ühiskonnas täiel määral osalemiseks kogu eluea jooksul; juhib tähelepanu, et miinimumsissetulek saab olla piisav vaid juhul, kui ületab vaesuspiiri, et rahuldada inimeste põhivajadused, sealhulgas ka muud kui rahalised aspektid, nagu juurdepääs haridusele ja elukestvale õppele, inimväärsele eluasemele, kvaliteetsetele tervishoiuteenustele, ühiskondlikule tegevusele ja kodanikuosalusele;

66.  nõuab, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused kasutaksid Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde tõhusamalt, eesmärgipäraselt ning jälgiksid nende kasutamist hoolikamalt, et edendada investeeringuid kvaliteetsetesse sotsiaal-, tervishoiu-, haridus- ja tööhõiveteenustesse ning võidelda kütteostuvõimetuse, kasvavate elamiskulude, sotsiaalse tõrjutuse, halbade elutingimuste ja olemasolevate eluruumide ebapiisava kvaliteedi vastu;

67.  palub, et komisjon toetaks liikmesriike konkreetsete investeerimisprogrammide loomisel piirkondade tarbeks, kus töötuse, sh noorte töötuse ja pikaajalise töötuse määrad ületavad 30 %;

68.  palub komisjonil pühendada järgmine kevadine ülemkogu sotsiaalsetele investeeringutele sektoritesse, mille puhul on olemas kindlad tõendid, et need edendavad ühiskondlikku ja majanduslikku kasu (näiteks alusharidus ja lastehoid, põhi- ja keskharidus, koolitus ja aktiivne tööturupoliitika, taskukohane eluase ja sotsiaalmajutus ning tervishoid);

69.  nõuab, et päevakorras keskendutaks rohkem parlamendi seisukohale ja et seda võetaks arvesse enne otsuse tegemist; nõuab Euroopa poolaasta raames tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu rolli suurendamist;

70.  nõuab, et tehtaks rohkem ühiseid jõupingutusi rändajate ja sisserändetaustaga inimeste tööturule integreerimise parandamiseks;

Regionaalpoliitika

71.  väljendab heameelt selle üle, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite suurus ajavahemikul 2014–2020 on jooksevhindades 454 miljardit eurot; rõhutab aga, et ELi ühtekuuluvuspoliitika ei ole ainult vahend, vaid pikaajaline struktuuripoliitika, mis on suunatud piirkondlike arenguerinevuste vähendamisele ning investeeringute, tööhõive, konkurentsivõime, kestliku arengu ja majanduskasvu edendamisele, ning see on kõige tähtsam ja ulatuslikum poliitikasuund majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks kõigis liikmesriikides, ilma et tehtaks vahet euroalasse kuuluvatel ja mittekuuluvatel riikidel; tuletab meelde, et ELi eelarve on 50 korda väiksem kui ELi 28 liikmesriigi valitsemissektori kulutused kokku, moodustades umbes 1 % ELi 28 liikmesriigi SKPst; rõhutab seetõttu, et ELi ja liikmesriikide eelarvete, poliitiliste prioriteetide ning meetmete ja projektide vahel tuleb saavutada koostoime, mille sihiks peab olema ELi eesmärkide täitmine, hoides samas ELi poliitilise raamistiku majandusliku ja sotsiaalse mõõtme tasakaalus; juhib tähelepanu, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde puudutavad kaasrahastamise nõuded on koostoime saavutamise oluline mehhanism; on arvamusel, et ELi eelarve ühtsus tuleks säilitada; väljendab heameelt praegusel programmitöö perioodil võetud meetmete üle, et ühitada ühtekuuluvuspoliitika paremini aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegiaga „Euroopa 2020“;

o
o   o

72.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Keskpangale.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0038.
(2) ELT C 92, 24.3.2017, lk 1.
(3) ELT L 306, 23.11.2011, lk 12.
(4) ELT L 306, 23.11.2011, lk 41.
(5) ELT L 306, 23.11.2011, lk 8.
(6) ELT L 306, 23.11.2011, lk 33.
(7) ELT L 306, 23.11.2011, lk 25.
(8) ELT L 306, 23.11.2011, lk 1.
(9) ELT L 140, 27.5.2013, lk 11.
(10) ELT L 140, 27.5.2013, lk 1.
(11) Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aastaaruanne (2017), lk 11.
(12) Samas, lk 46.
(13) Eurofoundi aruanne noorte töötuse kohta.
(14) Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aastaaruanne (2017), lk 47.
(15) ELT C 67, 20.2.2016, lk 1.


Läbirääkimisvolitused kaubandusläbirääkimiste pidamiseks Austraaliaga
PDF 187kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta resolutsioon parlamendi soovitusega nõukogule kavandatavate läbirääkimisvolituste andmiseks kaubandusläbirääkimiste pidamiseks Austraaliaga (2017/2192(INI))
P8_TA(2017)0419A8-0311/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse komisjoni presidendi Jean‑Claude Junckeri, Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuski ja Austraalia peaministri Malcolm Turnbulli 15. novembril 2015 tehtud ühisavaldust,

–  võttes arvesse ELi ja Austraalia 29. oktoobril 2008 sõlmitud partnerlusraamistikku ning ELi ja Austraalia 5. märtsil 2015 sõlmitud raamlepingut,

–  võttes arvesse muid ELi ja Austraalia kahepoolseid lepinguid, eelkõige vastavushindamise, sertifikaatide ja märgiste vastastikuse tunnustamise lepingut ning veinikaubanduse lepingut,

–  võttes arvesse 14. septembril 2017 avaldatud komisjoni kaubanduspaketti, milles komisjon võttis kohustuse avalikustada kõik tulevased kaubandusläbirääkimiste volitused,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ning eelkõige 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Austraalia ja Uus‑Meremaaga vabakaubanduslepingu läbirääkimiste avamise kohta(1) ja 12. septembri 2012. aasta seadusandlikku resolutsiooni nõukogu otsuse eelnõu kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu ja Austraalia vahelise lepingu sõlmimist, millega muudetakse lepingut vastastikuse tunnustamise kohta(2),

–  võttes arvesse G20 rühma riikide riigipeade ja valitsusjuhtide kommünikeed, mis avaldati pärast 15. ja 16. novembril 2014 Brisbane’is toimunud kohtumist,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Austraalia välisministri 22. aprillil 2015 tehtud ühisavaldust ELi ja Austraalia partnerluse tihendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 16. mail 2017 esitatud arvamust 2/15, mis käsitleb liidu pädevust allkirjastada ja sõlmida vabakaubandusleping Singapuriga(3),

–  võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2016. aasta uuringut tulevaste kaubanduslepingute kumulatiivse mõju kohta ELi põllumajandusele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõiget 3 ja artiklit 218,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 3,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8‑0311/2017),

A.  arvestades, et EL ja Austraalia teevad ühiste probleemide lahendamiseks koostööd paljudes eri valdkondades ja mitmel rahvusvahelisel foorumil, sealhulgas mitmepoolsel areenil kaubanduspoliitilistes küsimustes;

B.  arvestades, et EL on Austraalia suuruselt kolmas kaubanduspartner, kellega kahepoolse kaubavahetuse maht oli 2015. aastal üle 45,5 miljardi euro, kusjuures ELil oli rohkem kui 19 miljardi euroga positiivne kaubandusbilanss;

C.  arvestades, et ELi välismaiste otseinvesteeringute maht Austraalias oli 2015. aastal 145,8 miljardit eurot;

D.  arvestades, et Austraalia on ühinemas riigihankeid käsitleva lepinguga;

E.  arvestades, et EL viis 22. aprillil 2015 lõpule läbirääkimised ELi ja Austraalia raamlepingu üle;

F.  arvestades, et Euroopa põllumajandussektor ja kindlad põllumajandustooted, nagu veise- ja lambaliha, piimatooted, teravili ja suhkur – sealhulgas teatavad suhkrusordid – on nendel läbirääkimistel eriti tundlikud küsimused;

G.  arvestades, et Austraalia on maailma suuruselt kolmas veiseliha ja suhkru eksportija ning on tähtsal kohal piimatoodete ja teravilja ülemaailmsel eksporditurul;

H.  arvestades, et EL ja Austraalia peavad mõnepoolseid läbirääkimisi, et veelgi liberaliseerida keskkonnatoodetega ja teenustega kauplemist (vastavalt keskkonnatoodete lepingu ja teenustekaubanduse lepinguga);

I.  arvestades, et Austraalia on osaline Vaikse ookeani ülese partnerluse (TPP) läbirääkimistes, mis on lõpule viidud, kuid mille tulevik on veel ebakindel, ning käimasolevates Aasia ja Vaikse ookeani piirkondliku laiaulatusliku majanduspartnerluse läbirääkimistes, milles osalevad Austraalia tähtsaimad kaubanduspartnerid; arvestades, et Austraalial on alates 2015. aastast vabakaubandusleping Hiinaga;

J.  arvestades, et Austraalia võttis TPPs olulisi kohustusi edendada teatavate liikide pikaajalist kaitset ja võidelda ebaseadusliku looduslike liikidega kaubitsemisega tõhustatud kaitsemeetmete abil, ning arvestades, et Austraalia sätestas ka nõuded keskkonnakaitse tulemuslikuks jõustamiseks ja võttis kohustuse teha tõhustatud piirkondlikku koostööd; arvestades, et selliseid kohustusi tuleks kasutada ELi ja Austraalia vabakaubanduslepingu sätete võrdlusalusena;

K.  arvestades, et Austraalia on üks ELi vanimaid ja lähimaid partnereid, tal on liiduga ühised väärtused ning siht edendada üleilmse eeskirjadepõhise süsteemi raames heaolu ja julgeolekut;

L.  arvestades, et Austraalia on ratifitseerinud ja rakendanud peamised sotsiaalseid, töötajate ja inimõigusi ning keskkonnakaitset käsitlevad rahvusvahelised paktid ja järgib täielikult õigusriigi põhimõtteid;

M.  arvestades, et Austraalia on üks ainult kuuest WTO liikmest, kellel veel ei ole sooduspääsu ELi turule ja kellega ei toimu sellealaseid läbirääkimisi;

N.  arvestades, et pärast 15. novembri 2015. aasta ühisavaldust tehti algust analüüsiga, et uurida ELi ja Austraalia vabakaubanduslepingu läbirääkimiste alustamise teostatavust ja ühiseid eesmärke; arvestades, et analüüs on lõpule viidud;

O.  arvestades, et Euroopa Parlamendil palutakse otsustada, kas anda nõusolek võimaliku ELi ja Austraalia vabakaubanduslepingu sõlmimiseks;

Strateegiline, poliitiline ja majanduslik taust

1.  toonitab ELi ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna vaheliste suhete süvendamise tähtsust, muu hulgas selleks, et tugevdada Euroopas majanduskasvu, ning rõhutab, et see kajastub ELi kaubanduspoliitikas; tunnistab, et Austraalial on selles strateegias keskne osa ning et kaubandussuhete laiendamine ja süvendamine võib aidata nimetatud sihti saavutada;

2.  tunnustab Austraaliat tema tugeva ja järjepideva pühendumuse eest mitmepoolse kaubanduse küsimustele;

3.  on seisukohal, et liidu kahepoolse ja piirkondliku koostöö strateegiate kõiki võimalusi saab kasutada vaid siis, kui järgitakse eeskirjade- ja väärtustepõhist kaubavahetust, ning et nende strateegiate oluline osa on Austraaliaga kvaliteetse, kõrgete eesmärkidega, tasakaalustatud ja õiglase vabakaubanduslepingu sõlmimine vastastikkuse ja vastastikuse kasu vaimus, samas mingil juhul kahjustamata mitmepoolsete edusammude saavutamise püüdlusi või juba sõlmitud mitme- ja kahepoolsete lepingute rakendamist; on veendunud, et süvendatud kahepoolsest koostööst võib saada vaheaste liikumisel edasise mitmepoolse koostöö suunas;

4.  on veendunud, et kaasaegse, süvitsi mineva, kõrgete eesmärkidega, tasakaalustatud, õiglase ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu sõlmimiseks peetavad läbirääkimised on sobiv vahend kahepoolse partnerluse süvendamiseks ning olemasolevate, juba küpsete kaubandus- ja investeerimissuhete edasiseks tugevdamiseks; on seisukohal, et neist läbirääkimistest võib saada näide uue põlvkonna vabakaubanduslepingutest, milles Austraalia kõrgelt arenenud majandust ja õiguskeskkonda arvesse võttes rõhutatakse suuremate sihtide seadmise tähtsust ja kaasaegsete vabakaubanduslepingute toimeala laiendamist;

Analüüs

5.  märgib, et 6. aprillil 2017 viidi lõpule ELi ja Austraalia analüüs, mis pälvis nii komisjoni kui ka Austraalia valitsuse heakskiidu;

6.  tunnustab komisjoni mõjuhindamise õigeaegse lõpuleviimise ja avaldamise eest, et põhjalikult hinnata ELi ja Austraalia tõhustatud kaubandus- ja investeerimissuhetest tulenevat võimalikku kasu ja kahju mõlema poole elanikele ja ettevõtjatele, sealhulgas äärepoolseimatele piirkondadele ning ülemeremaadele ja -territooriumitele, pöörates samas erilist tähelepanu sotsiaalsele ja keskkonnamõjule, k.a ELi tööturule avaldatavale mõjule, ning prognoosida ja võtta arvesse Brexiti võimalikku mõju Austraaliast ELi suunduvatele kauba- ja investeeringuvoogudele, eelkõige pakkumiste vahetamise ettevalmistamisel ja kvootide arvutamisel;

Läbirääkimisvolitused

7.  kutsub nõukogu üles andma komisjonile volitused alustada Austraaliaga läbirääkimisi kaubandus- ja investeerimislepingu sõlmimiseks, võttes seejuures arvesse analüüsi tulemusi, käesolevas resolutsioonis antud soovitusi, mõjuhinnangut ja selgeid eesmärke;

8.  kiidab heaks komisjoni otsuse rõhutada, et rohelise kasti maksed ei moonuta kaubandust ning neid ei peaks käsitlema dumpinguvastaste või tasakaalustusmeetmetega;

9.  kutsub nõukogu üles läbirääkimisjuhiste vastuvõtmise otsust tehes täielikult austama ELi ja liikmesriikide pädevuse jagunemist, nagu võib järeldada Euroopa Liidu Kohtu 16. mai 2017. aasta arvamusest 2/15;

10.  palub komisjonil ja nõukogul esitada võimalikult kiiresti ettepanek kaubanduslepingute tulevase üldise ülesehituse kohta, võttes arvesse ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingut käsitlevat Euroopa Liidu Kohtu arvamust 2/15, ning teha selgelt vahet üksnes ELi ainupädevusse kuuluvaid küsimusi käsitleval kaubandus- ja välismaiste otseinvesteeringute liberaliseerimise lepingul ning võimalikul teisel lepingul, mis hõlmab ELi ja liikmesriikide jagatud pädevusse kuuluvaid küsimusi; rõhutab, et selline vahetegemine mõjutaks parlamentaarset ratifitseerimisprotsessi ning selle mõte ei ole mitte liikmesriikide demokraatlike menetluste eiramine, vaid ELi aluslepingutel põhinev kohustuste demokraatlik delegeerimine; nõuab Euroopa Parlamendi tihedat kaasamist kõigisse praegustesse ja tulevastesse vabakaubanduslepingute läbirääkimistesse nende kõigil etappidel;

11.  palub komisjonil (lõplikult vormistatud lepingute esitamisel allkirjastamiseks ja sõlmimiseks) ja nõukogul (lepingute allkirjastamise ja sõlmimise kohta otsuse tegemisel) täielikult austada pädevuse jagunemist ELi ja selle liikmesriikide vahel;

12.  kutsub komisjoni üles, seejuures liidu läbirääkimispositsiooni nõrgestamata, korraldama läbirääkimisi võimalikult läbipaistvalt, tagades vähemalt samal tasemel läbipaistvuse ja üldsusega konsulteerimise nagu Atlandi‑ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimistel USAga, pidama selleks pidevat dialoogi sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga ning täiel määral järgima muudel läbirääkimistel kujunenud parimaid tavasid; väljendab rahulolu komisjoni algatusega avaldada kõik oma kaubanduslepingute läbirääkimisjuhiseid käsitlevad soovitused ning peab seda soodsaks pretsedendiks; nõuab tungivalt, et nõukogu seda eeskuju järgiks ning avaldaks läbirääkimisjuhised kohe, kui need on vastu võetud;

13.  rõhutab, et vabakaubandusleping peab parandama turulepääsu ja soodustama kaubavahetust kohapeal, looma inimväärseid töökohti, tagama mõlema poole kodanike hüvanguks soolise võrdõiguslikkuse, toetama kestlikku arengut ja ELi norme, kaitsma üldhuviteenuseid ja järgima demokraatlikke menetlusi ning kõige selle juures parandama ELi ekspordivõimalusi;

14.  rõhutab, et kõrgete eesmärkidega lepingus tuleb sisukalt käsitleda investeerimist, kaubavahetust ja teenustekaubandust (lähtudes Euroopa Parlamendi hiljutistest soovitustest, mis puudutavad reservatsioone poliitilise tegevusruumi ja tundlike sektorite puhul), tolliprotseduuride ja kaubanduse lihtsustamist, digiteerimist, e-kaubandust ja andmekaitset, tehnoloogiauuringuid ja innovatsiooni toetamist, riigihankeid, energeetikat, riigiettevõtteid, konkurentsi, kestlikku arengut, regulatiivsed küsimusi, nagu kõrged sanitaar- ja fütosanitaarnormid ning muud põllumajandus- ja toiduainetetööstuse toodete normid, tegemata sealjuures järeleandmisi ELi kõrgetes standardites, töö- ja keskkonnastandardite alaseid kindlaid ja jõustatavaid kohustusi ning maksustamise vältimise ja korruptsiooni vastast võitlust, mis peab samas jääma liidu ainupädevusse, pöörates selle kõige juures erilist tähelepanu mikroettevõtetele ja VKEdele;

15.  kutsub nõukogu üles läbirääkimisjuhistes selgesõnaliselt tunnustama teise poole kohustusi põlisrahvaste küsimuses ning lubama sellega seoses reservatsioonide tegemist siseriiklikes soodustuste kavades; rõhutab, et lepingus tuleks korrata mõlema poole kohustust järgida ILO konventsiooni nr 169 põlisrahvaste õiguste kohta;

16.  rõhutab, et kalavarude puudulik majandamine ja ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük võib kaubandust, arengut ja keskkonda oluliselt kahjustada ning et osapooled peavad võtma endale sisulisi kohustusi haide, raide, kilpkonnade ja mereimetajate kaitsmiseks ning ülepüügi, ülemäärase püügivõimsuse ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tõkestamiseks;

17.  rõhutab, et asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtted loomade teaduslikel eesmärkidel kasutamise osas on ELi õigusaktides tugevalt juurdunud; toonitab, kui oluline on, et loomkatseid ja -uuringuid käsitlevaid olemasolevaid ELi meetmeid ei kaotataks ega nõrgendataks, ei piirataks loomade kasutamist käsitlevate tulevaste õigusnormide kehtestamist ning et ELi teadusasutusi ei seataks ebasoodsasse konkurentsiolukorda; on seisukohal, et osapooled peavad püüdlema asendamise, vähendamise ja täiustamise põhimõtteid käsitlevate parimate tavade valdkonnas õigusnormide ühtlustamise poole, et suurendada katsete tulemuslikkust ning vähendada kulusid ja vajadust loomi kasutada;

18.  rõhutab, et tuleb lisada meetmed põllumajandusliku toidutööstuse toodete võltsimise kaotamiseks;

19.  rõhutab, et selleks, et vabakaubandusleping kujuneks ELi majanduse jaoks tõeliselt kasulikuks, tuleks läbirääkimisjuhistesse lisada järgmised aspektid:

   a) kaubavahetuse ja teenustekaubanduse liberaliseerimine ja mõlemale poolele tegeliku juurdepääsu võimaldamine teineteise kauba- ja teenuseturgudele, milleks tuleb kaotada mittevajalikud õiguslikud tõkked ja samas tagada, et leping kuidagi ei takistaks kummagi poole proportsionaalset reguleerimistegevust, mis on suunatud õiguspäraste poliitikaeesmärkide täitmisele; leping i) ei tohi takistada osapooltel üldhuviteenuste määratlemist, reguleerimist, pakkumist ja toetamist ning peab sisaldama sellekohaseid selgeid sätteid; ii) ei tohi kohustada valitsusi mingeid teenuseid erastama ega takistada neid üldsusele osutatavate teenuste ulatust laiendamast; iii) ei tohi takistada valitsustel taastada riiklikku kontrolli selliste varasemalt erastatud teenuste üle nagu veevarustus, haridus, tervishoiu- ja sotsiaalteenused, ei tohi alandada ELi kõrgeid norme tervishoiu, toidu, tarbijakaitse, keskkonna, tööõiguse ja -ohutuse valdkonnas ega tohi, erinevalt varasematest kaubanduslepingutest, piirata kunsti ja kultuuri, hariduse ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste riiklikku rahastamist; kohustuste võtmisel tuleks tugineda teenuskaubanduse üldlepingule (GATS); sellega seoses juhib tähelepanu vajadusele säilitada Euroopa tootjatele praegu esitatavad nõuded;
   b) niivõrd kui leping võib sisaldada siseriiklike regulatsioonide peatükki, ei tohi läbirääkijad tugineda vajalikkuse kriteeriumitele;
   c) kohustused, mis käsitlevad WTO eeskirjadest ulatuslikumaid dumpinguvastaseid ja tasakaalustusmeetmeid, jättes piisavate ühiste konkurentsinormide ja koostöö korral nende kohaldamise võimaluse korral välja;
   d) tarbetute mittetariifsete tõkete vähendamine ning reguleerimisalase koostöö dialoogide süvendamine ja laiendamine peab selle praktilisuse ja vastastikuse kasulikkuse korral toimuma vabatahtlikkuse alusel ega tohi takistada kumbagi osapoolt võtmast regulatiivseid, õiguslikke ja poliitilisi meetmeid, arvestades et reguleerimisalase koostöö eesmärk on soodustada maailmamajanduse juhtimist rahvusvaheliste normide ulatuslikuma ühtlustamise ja nendealase koostöö kaudu, mille üheks näiteks on ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) normide vastuvõtmine ja rakendamine, tagades seejuures tarbijakaitse (nt toiduohutuse valdkonnas), keskkonnakaitse (nt looma- ja taimetervise ja loomade heaolu valdkonnas) ning sotsiaal- ja töötajate kaitse kõrgeima taseme;
   e) olulised järeleandmised riigihangete valdkonnas kõigil valitsemistasanditel, sh riigiettevõtete ja eri- või ainuõigustega ettevõtete puhul, tagades Euroopa ettevõtetele turulepääsu strateegilise tähtsusega sektorites ning ELi riigihanketurgudega võrdväärse avatuse, arvestades, et menetluste lihtsustamine ja läbipaistvus (ka välisriikidest pärit) pakkumuste esitajate osas võib ka tulemuslikult aidata tõkestada korruptsiooni ja tugevdada avaliku halduse usaldusväärsust ning tõhustada maksumaksjate raha kasutamist tarnete kvaliteedi, tõhususe, tulemuslikkuse ja aruandekohustuse mõttes; riigihankelepingute sõlmimisel tuleb tagada ökoloogiliste ja sotsiaalsete kriteeriumite kohaldamine;
   f) eraldi peatükk, et võtta arvesse VKEde ja mikroettevõtete huvisid ja vajadusi turulepääsu lihtsustamise küsimustes, milles käsitletaks muu hulgas tehniliste standardite ühilduvuse suurendamist ja tolliprotseduuride sujuvamaks muutmist, kusjuures eesmärk oleks konkreetsete ärivõimaluste loomine ja ettevõtete rahvusvahelisemaks muutmine;
   g) arvestades Euroopa Liidu Kohtu arvamust 2/15 ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingu kohta, mille kohaselt kaubandus ja kestlik areng kuuluvad ELi ainupädevusse ning kestlik areng on ELi ühise kaubanduspoliitika lahutamatu osa, peab iga tulevane leping sisaldama jõulist ja kõrgete eesmärkidega kestliku arengu peatükki; tulemuslikke dialoogi-, järelevalve- ja koostöövahendeid käsitlevad sätted, sealhulgas siduvad ja jõustatavad sätted, mille suhtes kohaldatakse asjakohaseid ja tõhusaid vaidluste lahendamise mehhanisme ning mille puhul võetakse mitmesuguste jõustamismeetodite seas muu hulgas arvesse ka sanktsioonidel põhinevat mehhanismi ja mis võimaldavad sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna nõuetekohast osalemist ning tihedat koostööd asjaomaste mitmepoolsete organisatsioonide ekspertidega; kaubandusega seotud tööturu- ja keskkonnaküsimusi ning kestliku arengu tähtsust kaubanduse ja investeeringute jaoks käsitleva peatüki sätted, sealhulgas sellised, millega edendatakse asjaomaste rahvusvaheliselt kokku lepitud eeskirjade ja põhimõtete (nt tööõiguse põhireeglid, ILO neli peamist valitsemistava käsitlevat konventsiooni ja mitmepoolsed, sh kliimamuutusi käsitlevad keskkonnakonventsioonid) järgimist ja tulemuslikku rakendamist;
   h) nõue, et osapooled peavad edendama ettevõtjate sotsiaalset vastutust, kaasa arvatud rahvusvaheliselt tunnustatud õigusaktide osas, ning valdkondlike OECD suuniste ja ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete järgimist;
   i) liidu pädevusse kuuluvat investeeringute liberaliseerimist käsitlevad põhjalikud sätted, mille juures võetakse arvesse viimaseid poliitilisi arenguid, näiteks Euroopa Liidu Kohtu 16. mai 2017. aasta arvamust 2/15 ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingu kohta;
   j) jõulised ja täitmisele pööratavad meetmed, mis hõlmavad intellektuaalomandi õiguste, sealhulgas veinide, piiritusjookide ning muude põllumajandus- ja toiduainetetööstuse toodete geograafiliste tähiste tunnustamist ja kaitset, kasutades võrdlusalusena ELi ja Austraalia lepingu sätteid veinisektori kohta ja püüdes samas olemasolevat õigusraamistikku täiustada ning tagada kõigi geograafiliste tähiste kõrgetasemelise kaitse; üleilmsete väärtusahelate keerukale keskkonnale sobivad lihtsustatud tolliprotseduurid ning lihtsad ja paindlikud päritolureeglid, mis muu hulgas suurendavad läbipaistvust ja aruandekohustust ning mille puhul võimalikult sageli kasutatakse mitmepoolseid päritolureegleid või muudel puhkudel selliseid mittekoormavaid päritolureegleid nagu tariifistiku alamrubriigi muutmine;
   k) ambitsioonikad ja tasakaalustatud põllumajanduse ja kalanduse peatükid, mis võivad konkurentsivõimet tõsta ning tootjatele ja tarbijatele kasu tuua vaid juhul, kui neis nõuetekohaselt arvestatakse kõigi Euroopa tootjate ja tarbijate huve ning võetakse arvesse asjaolu, et mitmete tundlike põllumajandustoodete suhtes tuleks kohaldada sobivaid meetmeid, näiteks rakendada neile tariifikvoote või piisavaid üleminekuperioode, võetakse vajalikul määral arvesse kaubanduslepingute kumuleeruvat mõju põllumajandusele ning ühe võimalusena jäetakse kõige tundlikumad sektorid läbirääkimiste temaatikast välja; lisatakse kasutatav, sobiv, tulemuslik ja kiire kahepoolne kaitseklausel, millega saab sooduskohtlemise ajutiselt peatada juhul, kui kaubanduslepingu jõustumisel kasvanud import tundlikke sektoreid tõsiselt kahjustab või võib neid tõsiselt kahjustada;
   l) ambitsioonikad sätted, mis võimaldavad digitaalse ökosüsteemi täielikku toimimist ning edendavad piiriüleseid andmevoogusid, sh sellised põhimõtted nagu aus konkurents ja ulatuslikud piiriülese andmeedastuse eeskirjad, mis on ELi praeguste ja tulevaste andmekaitse ja eraelu puutumatuse eeskirjadega igati kooskõlas ega piira nende kohaldamist, arvestades, et andmevood on teenustemajanduse olulised tõukejõud ja tavapäraste tootmisettevõtete üleilmsete väärtusahelate kesksed komponendid, mistõttu põhjendamatuid lokaliseerimisnõudeid tuleks võimalikult piirata; andmekaitse ja eraelu puutumatus ei ole kaubandustõkked, vaid Euroopa Liidu lepingu artiklis 39 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõigused;
   m) ülemeremaade ja -territooriumite ning äärepoolseimate piirkondade kohtlemist käsitlevad konkreetsed ja ühemõttelised sätted, millega tagatakse läbirääkimistel nende erihuvide arvessevõtmine;

Euroopa Parlamendi roll

20.  rõhutab, et pärast ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingut käsitleva Euroopa Liidu Kohtu arvamuse 2/15 avaldamist peaks Euroopa Parlamendi tähtsus suurenema ELi vabakaubanduslepingute läbirääkimiste kõigil etappidel, alates läbirääkimisvolituste vastuvõtmisest kuni lepingu lõpliku sõlmimiseni; ootab Austraaliaga läbirääkimiste alustamist ning kavatseb neid hoolikalt jälgida ja nende edukale lõpuleviimisele kaasa aidata; tuletab komisjonile meelde tema kohustust läbirääkimiste kõigil etappidel (nii läbirääkimisvoorude eel kui ka nende järel) Euroopa Parlamenti kiiresti ja täielikult teavitada; kavatseb läbirääkimiste ja tulevase lepinguga seotud õiguslikke ja regulatiivseid küsimusi uurida nii, et see ei piira tema kui kaasseadusandja eelisõigusi; kinnitab oma peamist kohustust – esindada ELi kodanikke – ning loodab aidata kaasa läbirääkimiste käigus toimuvatele kaasavatele ja avatud aruteludele;

21.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendil palutakse anda nõusolek tulevasele lepingule, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus, ja seepärast tuleks parlamendi seisukohti kõikides etappides arvesse võtta; palub komisjonil ja nõukogul taotleda enne lepingu kohaldamist Euroopa Parlamendi nõusolekut ning lisada nimetatud tava institutsioonidevahelisse kokkuleppesse;

22.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament hakkab tulevase lepingu rakendamist jälgima;

o
o   o

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Austraalia valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0064.
(2) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 210.
(3) ECLI:EU:C:2017:376.


Läbirääkimisvolitused kaubandusläbirääkimiste pidamiseks Uus‑Meremaaga
PDF 191kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta resolutsioon parlamendi soovitusega nõukogule kavandatavate läbirääkimisvolituste andmiseks kaubandusläbirääkimiste pidamiseks Uus‑Meremaaga (2017/2193(INI))
P8_TA(2017)0420A8-0312/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse komisjoni presidendi Jean‑Claude Junckeri, Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tuski ja Uus‑Meremaa peaministri John Key 29. oktoobri 2015. aasta ühisavaldust,

–  võttes arvesse ELi ja Uus‑Meremaa 21. septembri 2007. aasta suhteid ja koostööd käsitlevat ühisdeklaratsiooni ning ELi ja Uus‑Meremaa 5. oktoobri 2016. aasta suhteid ja koostööd käsitlevat partnerluslepingut,

–  võttes arvesse 14. septembril 2017 avaldatud komisjoni kaubanduspaketti, milles komisjon võttis kohustuse avalikustada kõik tulevased kaubandusläbirääkimiste volitused,

–  võttes arvesse 3. juulil 2017 allkirjastatud ELi ja Uus‑Meremaa tolliküsimustes tehtavat koostööd ja vastastikust haldusabi käsitlevat lepingut,

–  võttes arvesse Uus‑Meremaa muid kahepoolseid lepinguid, eelkõige lepingut elusloomade ja loomsete toodetega kauplemisel kohaldatavate sanitaarmeetmete kohta ning vastavushindamiste vastastikuse tunnustamise lepingut,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, eelkõige 25. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Austraalia ja Uus‑Meremaaga vabakaubanduslepingu läbirääkimiste avamise kohta(1) ja 12. septembri 2012. aasta seadusandlikku resolutsiooni nõukogu otsuse eelnõu kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu ja Uus‑Meremaa vahelise lepingu sõlmimist, millega muudetakse lepingut vastastikuse tunnustamise kohta(2),

–  võttes arvesse G20 rühma riikide riigipeade ja valitsusjuhtide kommünikeed, mis avaldati pärast 15. ja 16. novembril 2014 Brisbane’is toimunud kohtumist,

–  võttes arvesse president Herman Van Rompuy, president José Manuel Barroso ja peaminister John Key 25. märtsi 2014. aasta ühisdeklaratsiooni Uus‑Meremaa ja Euroopa Liidu vahelise partnerluse süvendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 16. mai 2017. aasta arvamust 2/15 liidu pädevuse kohta allkirjastada ja sõlmida vabakaubandusleping Singapuriga(3),

–  võttes arvesse komisjoni 15. novembril 2016 avaldatud uuringut tulevaste kaubanduslepingute kumuleeruva mõju kohta ELi põllumajandusele,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni digitaalse kaubanduse strateegiat käsitleva raporti projekti (2017/2065(INI)),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõiget 3 ja artiklit 218,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 3,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust (A8‑0312/2017),

A.  arvestades, et EL ja Uus‑Meremaa teevad koostööd väga erinevate ühiste probleemide lahendamiseks ning mitmetel rahvusvahelistel foorumitel, muu hulgas kaubanduspoliitika küsimuste lahendamiseks mitmepoolses kontekstis;

B.  arvestades, et 2015. aastal oli EL Uus‑Meremaa suuruselt teine kaubanduspartner Austraalia järel ning et ELi ja Uus‑Meremaa vahelise kaupadega kauplemise maht oli 8,1 miljardit eurot ja nendevahelise teenustekaubanduse maht 4,3 miljardit eurot;

C.  arvestades, et ELi välismaiste otseinvesteeringute maht Uus-Meremaal oli 2015. aastal ligi 10 miljardit eurot;

D.  arvestades, et Uus‑Meremaa on ühinenud riigihankeid käsitleva lepinguga;

E.  arvestades, et 30. juulil 2014 viis EL lõpule läbirääkimised ELi ja Uus‑Meremaa suhteid ja koostööd käsitleva partnerluslepingu sõlmimiseks;

F.  arvestades, et Euroopa põllumajandussektor ning sellised põllumajandustooted nagu veise-, vasika- ja lambaliha, piimatooted, teraviljad ja suhkur, sealhulgas teatavad suhkrusordid, on neil läbirääkimistel eriti tundlikud teemad;

G.  arvestades, et Uus‑Meremaa on maailma juhtiv võieksportija, suuruselt teine piimapulbri eksportija ning oluline osaleja ka muude piimatoodete ning veise-, vasika- ja lambaliha ülemaailmsetel eksporditurgudel;

H.  arvestades, et EL ja Uus‑Meremaa osalevad mitmepoolsetel läbirääkimistel keskkonnatoodetega ja teenustega kauplemise edasiseks liberaliseerimiseks (vastavalt keskkonnatoodete leping ja teenustekaubanduse leping);

I.  arvestades, et EL tunnistab Uus‑Meremaal toimiva isikuandmete kaitse piisavaks;

J.  arvestades, et Uus-Meremaa osales lõpulejõudnud läbirääkimistel ebaselge tulevikuga Vaikse ookeani ülese partnerluse teemal ning osaleb käimasolevatel piirkondliku laiaulatusliku majanduspartnerluse läbirääkimistel Ida-Aasias, mis hõlmavad tema peamisi kaubanduspartnereid; arvestades, et Uus-Meremaal on alates 2008. aastast vabakaubandusleping Hiinaga;

K.  arvestades, et Uus‑Meremaa panustas oluliselt Vaikse ookeani ülesesse partnerlusse, et pikas perspektiivis edendada teatavate liikide kaitset ning tõhusamate kaitsemeetmete abil tõkestada ebaseaduslikku looduslike liikidega kaubitsemist, ning arvestades, et lisaks on ta kehtestanud nõuded keskkonnakaitsemeetmete tulemuslikuks jõustamiseks ja tõhustatud piirkondlikus koostöös osalemiseks; arvestades, et selliselt võetud kohustused peaksid toimima ELi ja Uus‑Meremaa vabakaubanduslepingu võrdlusnäitajatena;

L.  arvestades, et Uus‑Meremaa on üks ELi vanimaid ja lähimaid partnereid, kellega me jagame ühiseid väärtusi ning kohustust edendada üleilmses reeglitepõhises süsteemis jõukust ja julgeolekut;

M.  arvestades, et Uus‑Meremaa on ratifitseerinud ja rakendanud peamised sotsiaalseid õigusi, tööõigust ja inimõigusi ning keskkonnakaitset käsitlevad rahvusvahelised konventsioonid ja järgib täielikult õigusriigi põhimõtteid;

N.  arvestades, et Uus-Meremaa on üks ainult kuuest WTO liikmest, kellel veel ei ole sooduspääsu ELi turule ja kellega ei toimu sellealaseid läbirääkimisi;

O.  arvestades, et 29. oktoobri 2015. aasta ühisavalduse järel käivitati ettevalmistav analüüs, et uurida ELi ja Uus‑Meremaa vaheliste vabakaubanduslepingu läbirääkimiste teostatavust ja mõlema poole soovi nende alustamiseks; arvestades, et see analüüs on lõpule viidud;

P.  arvestades, et tulevikus palutakse Euroopa Parlamendil otsustada, kas anda nõusolek võimaliku ELi ja Uus-Meremaa vabakaubanduslepingu sõlmimiseks;

Strateegiline, poliitiline ja majanduslik taust

1.  toonitab ELi ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna vaheliste suhete süvendamise tähtsust, muu hulgas selleks, et tugevdada Euroopas majanduskasvu, ning rõhutab, et see kajastub ELi kaubanduspoliitikas; tunnistab, et Uus‑Meremaal on selles strateegias keskne osa ning et kaubandussuhete laiendamine ja süvendamine võib aidata nimetatud sihti saavutada;

2.  tunnustab Uus‑Meremaad tema tugeva ja järjepideva pühendumuse eest mitmepoolse kaubanduse küsimustele;

3.  on seisukohal, et liidu kahe- ja mitmepoolse koostöö strateegiad on realiseeritavad vaid reeglite- ja väärtustepõhise kaubavahetuse raames ning et Uus‑Meremaaga heatasemelise, auahne, tasakaalustatud ja õiglase vabakaubanduslepingu sõlmimine vastastikkuse ja vastastikuse kasu vaimus ei kahjusta kuidagi ei mitmepoolsel tasandil edenemise püüdlusi ega ka juba sõlmitud kahe- ja mitmepoolsete lepingute täitmist, ning et see on nimetatud strateegiate keskne osa; on veendunud, et süvendatud kahepoolsest koostööst võib saada vaheaste liikumisel edasise mitmepoolse koostöö suunas;

4.  on veendunud, et kaasaegse, süvitsi mineva, auahne, tasakaalustatud, õiglase ja põhjaliku vabakaubanduslepingu sõlmimiseks peetavad läbirääkimised on sobiv vahend kahepoolse partnerluse süvendamiseks ning seniste, küpsete kaubandus- ja investeerimissuhete edasiseks tugevdamiseks; on seisukohal, et neist läbirääkimistest võib saada näide uue põlvkonna vabakaubanduslepingutest, milles Uus‑Meremaa kõrgelt arenenud majandust ja õiguskeskkonda arvesse võttes rõhutatakse suuremate sihtide seadmise tähtsust ja kaasaegsete vabakaubanduslepingute toimeala laiendamist;

5.  rõhutab, et EL ja Uus‑Meremaa on säästva keskkonnapoliitika osas maailmas juhtpositsioonil ning et seetõttu on neil võimalus vägagi kaugeleulatuvas säästva arengu peatükis kokku leppida ja see ellu viia;

6.  hoiatab ohu eest, et kokkuleppe põllumajandust puudutavad sätted võivad osutuda tugevalt tasakaalustamatuks Euroopa kahjuks, ja kiusatuse eest kasutada põllumajandust survevahendina, et saavutada tööstustoodete ja teenuste ulatuslikum pääs Uus‑Meremaa turule;

Analüüs

7.  märgib, et 7. märtsil 2017 viidi lõpule ELi ja Uus‑Meremaa ettevalmistav analüüs, mis pälvis nii komisjoni kui ka Uus‑Meremaa valitsuse heakskiidu;

8.  väljendab rahulolu komisjoni poolt õigeaegselt lõpule viidud ja avaldatud mõjuhinnangu üle, millega püütakse põhjalikult hinnata ELi ja Uus‑Meremaa vaheliste kaubandus- ja investeeringusuhete süvendamisest mõlema poole, sealhulgas äärepoolseimate piirkondade ja ülemereterritooriumite elanikele ja ettevõtjatele tulenevaid võimalikke kasusid ja kahjusid ning seejuures pöörata erilist tähelepanu selle sotsiaalsetele ja keskkonnamõjudele, k.a mõju ELi tööturule; ühtlasi püütakse ette näha ja arvesse võtta Brexiti võimalikku mõju Uus‑Meremaalt ELi suunduvatele kauba- ja investeeringuvoogudele, eelkõige vastastikusel pakkumiste esitamisel ja kvootide arvutamisel;

Läbirääkimisvolitused

9.  palub, et nõukogu volitaks komisjoni alustama Uus‑Meremaaga läbirääkimisi kaubandus- ja investeerimislepingu sõlmimiseks, võttes seejuures arvesse analüüsi tulemusi, käesolevas resolutsioonis antud soovitusi, mõjuhinnangut ja selgeid eesmärke;

10.  palub, et nõukogu oma otsuses läbirääkimissuuniste vastuvõtmise kohta täiel määral järgiks ELi ja selle liikmesriikide vahelist pädevuste jagunemist, nagu see on väljendatud Euroopa Liidu Kohtu 16. mai 2017. aasta arvamuses 2/15;

11.  palub komisjonil ja nõukogul esitada võimalikult kiiresti ettepanek tulevaste kaubanduslepingute üldise ülesehituse kohta, võttes arvesse ELi ja Singapuri vahelist vabakaubanduslepingut käsitlevat Euroopa Liidu Kohtu arvamust 2/15, ning teha selgelt vahet üksnes ELi ainupädevusse kuuluvaid küsimusi käsitleval kaubandus- ja välismaiste otseinvesteeringute lepingul, ning võimalikul teisel lepingul, mis hõlmab ka küsimusi, mis kuuluvad samaaegselt nii ELi kui ka liikmesriikide pädevusse; rõhutab, et selline vahetegemine mõjutaks parlamentaarset ratifitseerimismenetlust ning selle mõte ei ole mitte liikmesriikide demokraatlike menetluste eiramine, vaid Euroopa lepingutel põhinev kohustuste demokraatlik delegeerimine; nõuab Euroopa Parlamendi tihedat kaasamist kõigisse praegustesse ja tulevastesse vabakaubanduslepingute läbirääkimistesse nende kõigil etappidel;

12.  palub komisjonil lepingute lõppversioone allkirjastamiseks ja sõlmimiseks esitades, ning nõukogul nende allkirjastamise ja sõlmimise küsimuste otsustamisel täiel määral järgida pädevuste jagunemist ELi ja liikmesriikide vahel;

13.  kutsub komisjoni üles, seejuures liidu läbirääkimispositsiooni nõrgestamata, korraldama läbirääkimisi võimalikult läbipaistvalt, tagades vähemalt samal tasemel läbipaistvuse ja üldsusega konsulteerimise nagu Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP) läbirääkimistel USAga, pidama selleks pidevat dialoogi sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga ning täiel määral järgima muudel läbirääkimistel kujunenud parimaid tavasid; väljendab rahulolu komisjoni algatusega avaldada kõik oma kaubanduslepingute läbirääkimissuuniseid käsitlevad soovitused, ning peab seda soodsaks pretsedendiks; nõuab, et nõukogu seda eeskuju järgiks ning avaldaks läbirääkimissuunised kohe, kui need on vastu võetud;

14.  rõhutab, et vabakaubandusleping peab kohtadel parandama turulepääsu ja soodustama kaubavahetust, looma inimväärseid töökohti, tagama mõlema poole kodanike hüvanguks soolise võrdõiguslikkuse, toetama säästvat arengut ja ELi norme, kaitsma üldhuviteenuseid ja järgima demokraatlikke menetlusi, ning kõige selle juures parandama ELi ekspordivõimalusi;

15.  rõhutab, et ambitsioonikas lepingus tuleb sisukalt käsitleda investeeringuid, kaupade ja teenustega kauplemist (järgides Euroopa Parlamendi hiljutisi soovitusi poliitilise manööverdamisruumi ja tundlike sektorite kohta), tolliküsimusi ja kaubanduse hõlbustamist, digiteerimist, e‑kaubandust ja andmekaitset, tehnoloogilisi uuringuid ja innovatsiooni toetamist, riigihankeid, energeetikat, riigiettevõtteid, konkurentsi ja säästva arengu küsimusi, selliseid regulatiivseid küsimusi nagu kõrged sanitaar- ja fütosanitaarnormid ning muud põllumajandustooteid ja toiduaineid puudutavad normid, lõdvendamata seejuures ELi kõrgeid nõudeid, jõulisi ja jõustatavaid tööõigus- ja keskkonnanorme ning maksude vältimise ja korruptsiooni vastast võitlust, jäädes kõige selle juures liide ainupädevuse piiresse ning pöörates erilist tähelepanu VKEde ja mikroettevõtete vajadustele;

16.  palub, et nõukogu sõnaselgelt tunnistaks vastaspoole kohustusi põlisrahvaste suhtes;

17.  toonitab, et ELil on üleilmne juhtpositsioon loomade heaolu küsimustes ning et kuna ELi ja Uus‑Meremaa vabakaubandusleping mõjutab miljoneid põllumajandusloomi, tuleb komisjonil tagada, et osapooled võtaksid endale ulatuslikud kohustused põllumajandusloomade kaitse ja heaolu parandamiseks;

18.  rõhutab, et looduslike liikidega ebaseaduslikul kaubitsemisel on märkimisväärne ökoloogiline, majanduslik ja sotsiaalne mõju ning et kaugeleulatuv leping peab edendama kõigi looduslike liikide ja nende elupaikade kaitset ning aitama otsustavalt võidelda looduslike liikide ebaseadusliku püüdmise/korjamise, nendega kaubitsemise ja nende ümberpaigutamise vastu;

19.  rõhutab, et kalanduse puudulik haldamine ja ebaseaduslik, teatamata ja reguleerimata kalapüük võib kaubandust, arengut ja keskkonda oluliselt kahjustada, ning et osapooled peavad võtma endale sisulisi kohustusi haide, raide, kilpkonnade ja mereimetajate kaitsmiseks ning ülepüügi, ülemäärase püügivõimsuse ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi tõkestamiseks;

20.  rõhutab, et selleks, et vabakaubanduslepingul oleks tõepoolest ELi majandusele soodne mõju, tuleks läbirääkimissuunistesse lisada järgmised punktid:

   a) kaupade ja teenustega kauplemise liberaliseerimine ja mõlemale poolele tegeliku juurdepääsu võimaldamine teineteise kauba- ja teenuseturgudele, milleks tuleb kaotada mittevajalikud õiguslikud tõkked ja samas tagada, et leping kuidagi ei takistaks kummagi poole proportsionaalset reguleerimistegevust, mis on suunatud õiguspäraste poliitikaeesmärkide täitmisele; leping i) ei tohi takistada osapooltel üldhuviteenuste määratlemist, reguleerimist, pakkumist ja toetamist ning peab sisaldama sellekohaseid selgeid sätteid; ii) ei tohi kohustada valitsusi mingeid teenuseid erastama ega takistada neid üldsusele osutatavate teenuste ulatust laiendamast; iii) ei tohi takistada valitsustel taastada riiklikku kontrolli selliste varasemalt erastatud teenuste üle nagu veevarustus, haridus, tervishoiu- ja sotsiaalteenused, ei tohi alandada ELi kõrgeid norme tervishoiu, toidu, tarbijakaitse, keskkonna, tööõiguse ja -ohutuse valdkonnas ega tohi, erinevalt varasematest kaubanduslepingutest, piirata kunsti ja kultuuri, hariduse ning sotsiaal- ja tervishoiuteenuste riiklikku rahastamist; kohustuste võtmisel tuleks tugineda teenuskaubanduse üldlepingule (GATS); sellega seoses juhib tähelepanu vajadusele säilitada Euroopa tootjatele praegu esitatavad nõuded;
   b) niivõrd kui leping võib sisaldada siseriiklike regulatsioonide peatükki, ei tohi läbirääkijad tugineda vajalikkuse kriteeriumitele;
   c) piisavate ühiste konkurentsinormide ja koostöö korral tõenäoliselt ei kohaldata antud valdkonnas WTO eeskirjadest ulatuslikumaid dumpinguvastaseid ja tasakaalustavaid meetmeid;
   d) asjatute mittetariifsete tõkete alandamine ning reguleerimisalase koostöö dialoogide süvendamine ja laiendamine peab selle praktilisuse ja vastastikuse kasulikkuse korral toimuma vabatahtlikkuse alusel ega tohi takistada kumbagi osapoolt võtmast regulatiivseid, õiguslikke ja poliitilisi meetmeid, arvestades et reguleerimisalase koostöö eesmärk on soodustada maailmamajanduse juhtimist rahvusvaheliste normide ulatuslikuma ühtlustamise ja koostöö kaudu, mille üheks näiteks on ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni normide vastuvõtmine ja rakendamine; seejuures tuleb tagada tarbijakaitse (nt toiduohutuse valdkonnas), keskkonnakaitse (nt looma- ja taimetervise ja loomade heaolu valdkonnas), sotsiaalkaitse ja töötajate kaitse kõrgeim tase;
   e) olulised järeleandmised riigihangete valdkonnas kõigil valitsustasanditel, sh riigiettevõtete ja eri- või ainuõigustega ettevõtete puhul, tagades Euroopa ettevõtetele turulepääsu strateegilise tähtsusega sektorites ning ELi riigihanketurgudega võrdväärse avatuse, arvestades, et menetluste lihtsustamine ja läbipaistvus (ka välisriikidest pärit) pakkumuste esitajate osas võib ka tulemuslikult aidata tõkestada korruptsiooni ja tugevdada avaliku halduse usaldusväärsust ning tõhustada maksumaksjate raha kasutamist tarnete kvaliteedi, tõhususe, tulemuslikkuse ja aruandekohustuse mõttes; tagada riigihankelepingute sõlmimisel ökoloogiliste ja sotsiaalsete kriteeriumite kohaldamine;
   f) eraldi peatükk, et võtta arvesse VKEde ja mikroettevõtete huvisid ja vajadusi turulepääsu lihtsustamise küsimustes, milles käsitletaks muu hulgas tehniliste standardite vastastikuse sobivuse suurendamist ja tolliprotseduuride sujuvamaks muutmist, kusjuures eesmärk oleks konkreetsete ärivõimaluste loomine ja ettevõtete rahvusvahelisemaks muutmine;
   g) arvestades Euroopa Liidu Kohtu arvamust 2/15 ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingu kohta, mille kohaselt kaubandus ja säästev areng kuuluvad ELi ainupädevusse ning säästev areng on ELi ühtse kaubanduspoliitika lahutamatu osa, peab iga tulevane leping sisaldama jõulist ja ambitsioonikat säästva arengu peatükki; tulemuslikud dialoogi-, järelevalve- ja koostöövahendid, sealhulgas siduvad ja jõustatavad sätted, mille suhtes kohaldatakse asjakohaseid ja tõhusaid vaidluste lahendamise mehhanisme, mille puhul võetakse mitmesuguste jõustamismeetodite seas muu hulgas arvesse ka sanktsioonidel põhinevat mehhanismi ja mis võimaldavad sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna nõuetekohast osalemist ning tihedat koostööd asjaomaste mitmepoolsete organisatsioonide ekspertidega; kaubandusega seotud tööturu- ja keskkonnaküsimusi ning säästva arengu tähtsust kaubanduse ja investeeringute jaoks käsitleva peatüki sätted, sealhulgas sellised, millega edendatakse asjaomaste rahvusvaheliselt kokku lepitud eeskirjade ja põhimõtete (nt tööõiguse põhireeglid, ILO neli peamist juhtkonventsiooni ja mitmepoolsed, sh kliimamuutusi käsitlevad keskkonnakonventsioonid) edendamist ja tulemuslikku rakendamist;
   h) nõue, et osapooled peavad edendama ettevõtjate sotsiaalset vastutust, sealhulgas rahvusvaheliselt tunnustatud abivahendite osas, ning valdkondlike OECD suuniste ja ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete järgimist;
   i) liidu pädevusse kuuluvat investeeringute liberaliseerimist käsitlevad põhjalikud sätted, mille juures võetakse arvesse viimaseid poliitilisi arenguid, näiteks Euroopa Liidu Kohtu 16. mai 2017. aasta arvamust 2/15 ELi ja Singapuri vabakaubanduslepingu kohta;
   j) jõulised ja jõustatavad meetmed, mis hõlmavad intellektuaalomandi õiguste, sealhulgas veinide, piiritusjookide ning muude põllumajandus- ja toiduainetetööstuse toodete geograafiliste tähiste tunnustamist ja kaitset; üleilmsete väärtusahelate keerukale maailmale sobivad lihtsustatud tolliprotseduurid ning lihtsad ja paindlikud päritolureeglid, mis muu hulgas suurendavad läbipaistvust ja aruandekohustust ning mille puhul võimalikult sageli kasutatakse mitmepoolseid päritolureegleid või muudel puhkudel selliseid mittekoormavaid päritolureegleid nagu tariifistiku alamrubriigi muutmine;
   k) ambitsioonikad ja tasakaalustatud põllumajanduse ja kalanduse peatükid, mis võivad konkurentsivõimet tõsta ning tootjatele ja tarbijatele kasu tuua vaid juhul, kui neis nõuetekohaselt arvestatakse kõigi Euroopa tootjate ja tarbijate huvidega ning võetakse arvesse asjaolu, et mitmete tundlike põllumajandustoodete suhtes tuleks kohaldada sobivaid meetmeid, näiteks rakendada neile tariifikvoote või piisavaid üleminekuperioode, võetakse vajalikul määral arvesse kaubanduslepingute kumuleeruvat mõju põllumajandusele ning ühe võimalusena jäetakse kõige haavatavamad sektorid läbirääkimiste temaatikast välja; lisatakse kasutatav, sobiv, tulemuslik ja kiire kahepoolne kaitseklausel, millega saab sooduskohtlemise ajutiselt peatada juhul, kui kaubanduslepingu jõustumisel kasvanud import haavatavaid sektoreid tõsiselt kahjustab või võib neid tõsiselt kahjustada;
   l) ambitsioonikad sätted, mis võimaldavad digitaalse ökosüsteemi täielikku toimimist ning edendavad piiriüleseid andmevoogusid, sh sellised põhimõtted nagu aus konkurents ja ambitsioonikad piiriülese andmeside eeskirjad, mis on ELi praeguste ja tulevaste andmekaitse ja eraelu puutumatuse eeskirjadega igati kooskõlas ega piira nende kohaldamist, arvestades, et andmevood on teenusmajanduse olulised tõukejõud ja tavapäraste töötleva tööstuse ettevõtete ülemaailmsete väärtusahelate kesksed komponendid, mistõttu põhjendamatuid lokaliseerimisnõudeid tuleks võimalikult piirata; andmekaitse ja eraelu puutumatus on mitte kaubandustõkked, vaid Euroopa Liidu lepingu artiklis 39 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 7 ja 8 sätestatud põhiõigused;
   m) ülemeremaade ja -territooriumite ning äärepoolseimate piirkondade kohtlemist käsitlevad konkreetsed ja ühemõttelised sätted, millega tagatakse läbirääkimistel nende erihuvide arvessevõtmine;

21.  kutsub komisjoni üles kindlustama tasakaalustatud kokkuleppe olulise osana põllumajandustoodete märgistamise, jälgitavuse ja tegeliku päritoluga seotud kaitse, et vältida tarbijatele väära või eksitava mulje jätmist;

22.  rõhutab ELi ühtse turu ja Uus‑Meremaa turu mastaapide erinevust, mida tuleb nende kahe vahel sõlmitavas võimalikus vabakaubanduslepingus arvesse võtta;

Euroopa Parlamendi roll

23.  rõhutab, et pärast ELi ja Singapuri vahelist vabakaubanduslepingut käsitleva Euroopa Liidu Kohtu arvamuse 2/15 avaldamist peaks Euroopa Parlament nägema, et tema tähtsus on suurenenud ELi vabakaubanduslepingute läbirääkimiste kõigil etappidel, läbirääkimisvolituste vastuvõtmisest alates ja lepingu lõpliku sõlmimisega lõpetades; ootab Uus‑Meremaaga peetavate läbirääkimiste käivitumist ning kavatseb neid hoolikalt jälgida ja nende edukale lõpuleviimisele kaasa aidata; tuletab komisjonile meelde tema kohustust läbirääkimiste kõigil etappidel (nii läbirääkimisvoorude eel kui ka nende järel) Euroopa Parlamenti kiiresti ja täielikult teavitada; kavatseb läbirääkimiste ja tulevase lepinguga seotud õiguslikke ja regulatiivseid küsimusi uurida nii, et see ei piira tema kui kaasseadusandja eelisõigusi; rõhutab oma keskset kohustust toimida ELi kodanike esindajana ning on valmis läbirääkimiste käigus kaasavaid ja avatud arutelusid hõlbustama;

24.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu kohaselt küsitakse tulevase lepingu sõlmimiseks Euroopa Parlamendi nõusolekut, mistõttu tema seisukohti tuleks igas läbirääkimiste järgus nõuetekohaselt arvesse võtta; palub komisjonil ja nõukogul taotleda enne lepingu ajutist kohaldamist Euroopa Parlamendi nõusolekut ning lisada nimetatud tava institutsioonidevahelisse kokkuleppesse;

25.  tuletab meelde, et parlament hakkab tulevase lepingu rakendamist jälgima;

o
o   o

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ning teavitamise eesmärgil komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uus‑Meremaa valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid: P8_TA(2016)0064.
(2) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 210.
(3) ECLI:EU:C:2017:376.


ELi õiguse kohaldamise järelevalve 2015
PDF 201kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 26. oktoobri 2017. aasta resolutsioon ELi õiguse kohaldamise järelevalve 2015 kohta (2017/2011(INI))
P8_TA(2017)0421A8-0265/2017

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ELi õiguse kohaldamise järelevalve 32. aastaaruannet (2014) (COM(2015)0329),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu õiguse kohaldamise järelevalve 33. aastaaruannet (2015) (COM(2016)0463),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot“ hindamise aruanne“ (COM(2010)0070),

–  võttes arvesse oma 6. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 2014. aasta aruande kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni aruannet „Katseprojekti „EU Pilot“ teine hindamisaruanne“ (COM(2011)0930),

–  võttes arvesse komisjoni 20. märtsi 2002. aasta teatist, milles käsitletakse suhtlemist ühenduse õiguse rikkumiste kohta kaebuse esitanuga (COM(2002)0141),

–  võttes arvesse komisjoni 2. aprilli 2012. aasta teatist „Liidu õiguse kohaldamise kohta kaebuse esitanuga suhtlemise ajakohastamine“ (COM(2012)0154),

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2014. aasta teatist „ELi uus õigusriigi tugevdamise raamistik“ (COM(2014)0158),

–  võttes arvesse komisjoni 19. mai 2015. aasta teatist „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015)0215),

–  võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2016. aasta teatist „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkulepet(3),

–  võttes arvesse nõukogu 28. mai 2001. aasta otsust 2001/470/EÜ, millega luuakse tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk(4),

–  võttes arvesse 13. aprilli 2016. aasta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet(5),

–  võttes arvesse oma 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 30. ja 31. aastaaruande (2012–2013) kohta(6),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 267 ja 288,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning põhiseaduskomisjoni ja petitsioonikomisjoni arvamusi (A8‑0265/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 17 on komisjoni peamise ülesandena sätestatud aluslepingute täitmise järelevalve;

B.  arvestades, et ELi lepingu artikli 4 lõike 3, ELi toimimise lepingu artikli 288 lõike 3 ja artikli 291 lõike 1 kohaselt on liikmesriikidel esmane vastutus ELi õigusaktide nõuetekohase ja kindlaksmääratud aja jooksul ülevõtmise, kohaldamise ja rakendamise eest, samuti piisavate õiguskaitsevahendite rakendamise eest, et tagada ELi õigusega hõlmatud valdkondades tulemuslik õiguskaitse;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriik andma komisjonile selget ja täpset teavet selle kohta, kuidas ELi direktiivid võetakse üle siseriiklikku õigusesse(9);

D.  arvestades, et kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga komisjoni selgitavate dokumentide kohta(10) ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta(11) võib liikmesriikidel, kui nad komisjoni siseriiklikest ülevõtmismeetmetest teavitavad, põhjendatud juhtudel olla kohustus anda ka lisateavet nn selgitavate dokumentide näol, milles selgitatakse, kuidas direktiivid on siseriiklikesse õigusaktidesse üle võetud(12);

E.  arvestades, et vastavalt ELi lepingu artikli 6 lõikele 1 on Euroopa Liidu põhiõiguste hartal aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud ning see on ette nähtud liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele ning liikmesriikidele liidu õiguse kohaldamise korral (harta artikli 51 lõige 1);

F.  arvestades, et liidul on mitmeid vahendeid ja protsesse, mille abil tagada aluslepingutes sisalduvate põhimõtete ja väärtuste täielik ja korrektne järgimine, põhimõtteid ja väärtusi, mis on sätestatud aluslepingutes, kuid tegelikkuses tunduvad need vahendid olevat piiratud ulatusega, ebakohased või ebatõhusad;

G.  arvestades, et seetõttu on vaja luua uus mehhanism, mis annaks ühtse ja sidusa raamistiku, toetudes olemasolevatele vahenditele ja mehhanismidele, mida tuleks kohaldada ühetaoliselt kõigis ELi institutsioonides ja kõigis liikmesriikides;

H.  arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 258 esimesele ja teisele lõigule esitab komisjon liikmesriigile põhjendatud arvamuse, kui ta on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust, ning komisjon võib anda asja Euroopa Liidu Kohtusse, kui asjaomane riik ei järgi seda arvamust komisjoni seatud tähtaja jooksul;

I.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppes nähakse ette kõiki ametliku teatamise kirjal põhinevaid rikkumismenetlusi käsitleva teabe jagamine, kuid see ei hõlma mitteametlikku menetlust EU Pilot, mis eelneb ametlike rikkumismenetluste algatamisele;

J.  arvestades, et EU Pilot‑menetluste eesmärk on soodustada tihedamat ja sidusamat koostööd komisjoni ja liikmesriikide vahel, et kõrvaldada ELi õiguse rikkumised varajases etapis kahepoolse dialoogi abil, et võimaluse korral vältida vajadust kasutada ametlikke rikkumismenetlusi;

K.  arvestades, et 2015. aastal sai komisjon 3450 kaebust võimalike ELi õiguse rikkumiste kohta, kusjuures liikmesriikidest esitati kõige rohkem kaebusi Itaalia (637), Hispaania (342) ja Saksamaa (274) vastu;

L.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 määratletakse õigus heale haldusele kui igaühe õigus sellele, et liidu institutsioonid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul, ning ELi toimimise lepingu artiklis 298 sätestatakse, et liidu institutsioone, organeid ja asutusi abistab nende ülesannete täitmisel avatud, tõhus ja sõltumatu Euroopa halduskorraldus;

1.  tunnustab komisjoni 2015. aasta aruannet ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta, milles keskendutakse ELi acquis’ rakendamisele, ning märgib, et aruande kohaselt olid 2015. aastal kolm valdkonda, kus liikmesriikide suhtes kõige rohkem ülevõtmisega seotud rikkumismenetlusi kohaldati, liikuvus ja transport, energeetika ning keskkond; märgib, et nimetatud kolme valdkonna kohta algatati 2015. aastal kõige rohkem uurimisi ka süsteemi EU Pilot raames, ning peamised asjaomased liikmesriigid olid Itaalia, Portugal ja Saksamaa; palub komisjonil anda põhjuste kohta üksikasjalikuma selgituse;

2.  märgib, et Euroopa Komisjon tegeleb Euroopa halva õhukvaliteedi probleemiga ning on algatanud mitu rikkumismenetlust seoses direktiivi 2008/50/EÜ rikkumise ja NO2 piirnormide pideva ületamisega; peab aga kahetsusväärseks, et 2015. aastal ei olnud Euroopa Komisjonil samaväärseid kontrollivolitusi, et hoida ära saastet tekitavate diiselmootoriga autode ühtsele turule viimine, mis suurendavad märkimisväärselt NO2 keskkonda eraldumist, põhjustades vastavate piirnormide ületamist, ja mis ei vasta ELi eeskirjadele, mis käsitlevad mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite heidetega;

3.  on seisukohal, et rikkumismenetluste suur arv 2015. aastal näitab, et ELi õigusaktide õigeaegse ja nõuetekohase rakendamise tagamine liikmesriikides on endiselt tõsine probleem ja üks ELi prioriteete; leiab, et kui ELi õigust liikmesriikides tulemuslikult rakendatakse, usaldavad liidu kodanikud seda rohkem; kutsub liikmesriike üles suurendama pingutusi, et ELi õiguse ülevõtmine ja rakendamine toimuks õigeaegselt ja tulemuslikult;

4.  märgib, et 2015. aasta lõpus oli pooleli 1368 rikkumismenetlust – natuke rohkem kui 2014. aastal, kuid siiski vähem, kui oli olnud 2011. aastal;

5.  möönab, et esmane vastutus ELi õiguse nõuetekohase rakendamise ja kohaldamise eest on liikmesriikidel, kuid rõhutab, et see ei vabasta ELi institutsioone kohustusest järgida ELi teisese õiguse loomisel ELi esmast õigust; rõhutab aga, et komisjon pakub liikmesriikidele mitmeid vahendeid, mis peaksid neil aitama leida ühiseid lahendusi, näiteks käsiraamatud, eksperdirühmad ja spetsiaalsed veebisaidid – alates dialoogist ülevõtmiskavade teemal kuni dokumentideni, milles selgitatakse, kuidas ülevõtmisega seotud probleeme varakult tuvastada ja lahendada; palub, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et täita oma kohustusi, mis lepiti kokku liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühises poliitilises deklaratsioonis selgitavate dokumentide kohta, ning muu hulgas esitaksid vastavustabelid selge ja täpse teabega riiklike meetmete kohta, millega direktiivid siseriiklikku õigusse üle võetakse;

6.  kutsub veel kord komisjoni üles ühendama kõik erinevad portaalid, juurdepääsupunktid ja teabesaidid üheks väravaks, mis annab kodanikele hõlpsa juurdepääsu veebipõhisele kaebuste esitamise vormile ja kasutajasõbralikule teabele rikkumismenetluste kohta;

7.  võtab teadmiseks, et komisjon nõuab liikmesriikidelt – kui need otsustavad direktiivide ülevõtmisel riigi õigusaktidesse lisada teatavaid elemente –, et liikmesriigid selgitaksid, milliste sätete eest vastutab EL ja milliste eest liikmesriik; juhib samal ajal tähelepanu sellele, et see ei piira liikmesriikide õigust kehtestada riigi tasandil näiteks kõrgemaid sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid;

8.  rõhutab, et Euroopa Parlament peaks saama jälgida ka seda, kuidas komisjon rakendab määrusi – sarnaselt sellega kuidas ta jälgib direktiivide rakendamist komisjoni poolt; palub komisjonil tagada, et edaspidi sisaldaksid aastaaruanded ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta ka andmeid määruste rakendamise kohta; kutsub liikmesriike üles esitama komisjonile riigi õigusaktid, millega määrused üle võetakse või millega neid rakendatakse, et tagada nende nõuetekohane täitmine ja täpsustada, millised osad tulenevad ELi õigusaktist ja millised on riigipoolsed lisandused;

9.  rõhutab, et ülevõtmise tähtaegadest tuleb kinni pidada; nõuab, et ELi institutsioonid seaksid realistlikud rakendamistähtajad;

10.  toonitab, et EL on loodud kui õigusriigil ja inimõiguste austamisel rajanev liit (ELi lepingu artikkel 2); rõhutab, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 nimetatud väärtused kujutavad endast liidu alusmüüri ja seetõttu tuleks pidevalt hinnata, kuidas liikmesriigid neid väärtusi järgivad; kordab, et liikmesriikide ja ELi institutsioonide tegevuse ja tegevusetuse hoolikas järelevalve on äärmiselt tähtis, ja väljendab muret selle pärast, kui palju esitatakse parlamendile petitsioone ja komisjonile kaebusi;

11.  rõhutab, et rikkumisest teatajad võivad olla abiks ELi institutsioonide ja liikmesriikide ametiasutuste teavitamisel liidu õiguse väära kohaldamise juhtumitest; kordab, et nende tegevust tuleb soodustada, mitte takistada;

12.  tunnistab, et petitsioonid annavad otsesest allikast olulist teavet – ning mitte ainult ELi õiguse kohaldamisel esinevate rikkumiste ja puuduste kohta liikmesriikides, vaid ka võimalike lünkade kohta ELi õigusaktides ning kodanike ettepanekute kohta seoses uute võimalike õigusaktidega või seoses kehtivate õigusaktide täiustamisega; kinnitab, et petitsioonide tulemuslik menetlemine paneb proovile komisjoni ja parlamendi suutlikkuse õigusaktide ülevõtmise ja väära rakendamisega seotud probleemidele reageerida ja neid lahendada, kuid lõppkokkuvõttes ka suurendab nende suutlikkust; märgib, et komisjon peab ELi õiguse rakendamist esmatähtsaks, et kodanikud saaksid sellest kasu oma igapäevaelus; tõstab esile vajadust tagada, et otsustamisprotsessid ja juhtimine oleksid täielikult läbipaistvad, erapooletud ja sõltumatud;

13.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et puudub täpne statistika selle kohta, kui palju oli neid petitsioone, mille põhjal menetlust EU Pilot või rikkumismenetlust alustati; kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni üles edastama korrapäraselt kohtuasjade ja/või käimasolevate menetlustega seotud aruandeid, et lihtsustada struktureeritud dialoogi ja vähendada vaidluste lahendamisele kuluvat aega; palub komisjonil konsulteerida nende aruannete teemal petitsioonikomisjoniga, kaasates ennetavalt asepresidendi, kes vastutab õiguse kohaldamise ja lihtsustamise eest; palub komisjonil kaasata petitsioonide esitajad nende põhjal alustatud menetlustesse EU Pilot, et hõlbustada muu hulgas dialoogi petitsioonide esitajate ja asjaomaste riiklike ametiasutuste vahel;

14.  peab kahetsusväärseks üha suuremaid viivitusi loomade kaitset ja heaolu käsitleva Euroopa Liidu strateegia 2012‒2015 rakendamisel, kuna need takistavad uue üleliidulise strateegia käivitamist loomade heaolu täieliku ja tõhusa kaitse tagamiseks sellise ajakohastatud, kõikehõlmava ja selge õigusraamistiku kaudu, mis vastaks täielikult ELi toimimise lepingu artikli 13 nõuetele;

15.  märgib, et petitsioonikomisjonile on esitatud arvukalt petitsioone laste huvidega seonduvat juhtumite kohta, ning loodab, et Brüsseli IIa määruse käimasolev läbivaatamine aitab määruse lüngad ja selle elluviimisega seotud puudujäägid kõrvaldada;

16.  rõhutab, et viimastel aastatel on täheldatud puudujääke pettuse ja rahapesu vastaste meetmete kohaldamises; kutsub komisjoni üles suurendama pingutusi, et tagada neid küsimusi käsitlevate Euroopa õigusaktide range kohaldamine;

17.  märgib, et ELi õiguse õigeaegne ja nõuetekohane ülevõtmine riiklikku õigusse ja rakendamine ning selge siseriiklik õigusraamistik, milles täielikult järgitakse aluslepingutes ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sisalduvaid väärtusi, põhimõtteid ja õigusi, peaksid olema liikmesriikide prioriteedid, et vältida ELi õiguse rikkumisi ning saavutada kogu kavandatud kasu, mida ELi õiguse tõhus ja tulemuslik kohaldamine võimaldab; rõhutab sellega seoses, et kõik ELi institutsioonid on oma tegevuses või tegevusetuses seotud ELi aluslepingute ja ELi põhiõiguste hartaga(13);

18.  kutsub komisjoni üles liikmesriikidelt nõudma, et nad tagaksid isikute vaba liikumist käsitlevate ELi eeskirjade range täitmise ning eelkõige sellega seotud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste täieliku kaitse; tuletab meelde, et põhiõiguste täieliku kaitsmise kontekstis on isikute vaba liikumine lisaks sellele, et see on ELis üks põhivabadustest ja lahutamatu osa ELi kodakondsusest, ka ELi kodanike ja nende perekondade, aga ka ELi kuvandi jaoks väga oluline küsimus, mis on sageli petitsioonide teema, eelkõige seoses juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele;

19.  tuletab meelde oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ja palub komisjonil tegutseda vastavalt resolutsioonis esitatud soovitustele;

20.  tunnistab, et ka Euroopa Parlamendil on tähtis roll, kui ta teostab poliitilist kontrolli komisjoni täitemeetmete üle, kontrollib ELi õiguse rakendamise järelevalve aastaaruandeid ja võtab vastu asjakohaseid resolutsioone; leiab, et parlament saaks ELi õigusaktide õigeaegsele ja nõuetekohasele ülevõtmisele veelgi rohkem kaasa aidata, jagades riikide parlamentidega varem loodud ühenduste kaudu seadusandlikku otsustusprotsessiga seotud ekspertteadmisi;

21.  rõhutab, et sotsiaalpartneritel, kodanikuühiskonna organisatsioonidel, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel, Regioonide Komiteel ja muudel sidusrühmadel on oluline roll õigusaktide loomisel ning järelevalvel liikmesriikides ELi õiguse ülevõtmise ja kohaldamisega seotud puudujääkide üle ja nendest teatamisel; rõhutab sellega seoses läbipaistvuse põhimõtet, mis sisaldub ELi aluslepingutes, ja ELi kodanike õigust õiguskaitsele ja heale haldusele, nagu on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 41 ja 47; tuletab meelde, et muu hulgas peaksid need õigused ja põhimõtted olema väga tähtsad ka liikmesriikidele, kui nad esitavad eelnõusid ELi õigusaktide rakendamiseks;

22.  tunneb heameelt selle üle, et 2015. aastal avatud uute EU Piloti toimikute arv kahanes 2014. aastaga võrreldes umbes 30 % (2015. aastal 881, 2014. aastal 1208); märgib siiski, et keskmine lahendamise määr püsis stabiilsena ning jäi 2015. aastal 2014. aastaga võrreldes täpselt samaks (75 %);

23.  väljendab heameelt asjaolu üle, et esimest korda alates 2011. aastast on uute kaebuste arv 2014. aastaga võrreldes vähenenud ligikaudu 9 %, kusjuures kokku esitati 3450 uut kaebust; peab aga äärmiselt murettekitavaks, et kõige rohkem uusi kaebusi on tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas; märgib, et tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalse kaasatus, siseturg, tööstus, ettevõtlus ja VKEd, õigusküsimused ja tarbijad, maksusüsteem ja tolliliit ning keskkonnaküsimused olid need teemad, mis 2015. aastal andsid kokku 72 % kõikidest liikmesriikide vastu esitatud kaebustest;

24.  peab kahetsusväärseks, et 2015. aastal ei täitnud liikmesriigid mitte kõikidel juhtudel oma kohustust esitada koos riiklike meetmetega, millega direktiivid riigi õiguskorda üle võeti, ka selgitavad dokumendid; on seisukohal, et komisjon peaks andma liikmesriikidele rohkem tuge nende selgitavate dokumentide ja vastavustabelite koostamiseks; kutsub komisjoni üles jätkama ELi õiguse rakendamist käsitlevates aastaaruannetes Euroopa Parlamendi ja nõukogu teavitamist selgitavate dokumentide kohta;

25.  on seisukohal, et ELi õiguse täitmata jätmise eest määratavad rahalised karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, võtma arvesse korduvaid rikkumisi samas valdkonnas ning austama liikmesriikide seaduslikke õigusi;

26.  toonitab, et kõiki ELi institutsioone seovad ELi aluslepingud ja ELi põhiõiguste harta(14);

27.  kordab, et komisjonile või muudele ELi institutsioonidele ESMi asutamislepinguga (või muude asjakohaste lepingutega) antud ülesanded kohustavad neid vastavalt lepingu artikli 13 lõigetele 3 ja 4 tagama, et eespool nimetatud lepingute alusel sõlmitud vastastikuse mõistmise memorandumid oleksid kooskõlas ELi õigusega; rõhutab, et seepärast peaksid ELi institutsioonid hoiduma vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimisest, mille vastavuses ELi õigusele nad kahtlevad(15);

28.  rõhutab ELi tasandi varjupaiganormide siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise ja praktilise rakendamise tähtsust (näiteks seoses vastuvõtutingimuste direktiivi (direktiiv 2013/33/EL(16)) rakendamisega liikmesriikides)(17); peab kahetsusväärseks komisjoni poolt pagulaskriisiga toimetulekuks välja pakutud ümberpaigutamismehhanismi puudulikku rakendamist ja kasutamist; kutsub seetõttu komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu varjupaiga ja rände valdkonnas võetud meetmete rakendamisele, et tagada, et neis järgitaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta põhimõtteid, ja algatada vajaduse korral rikkumismenetlusi;

29.  tõdeb murega, et teatavad liikmesriigid eiravad oma varjupaiga ja rändega seotud kohustusi; kiidab heaks komisjoni poolt liikmesriikide suhtes võetud kindla seisukoha ELi õiguse kohaldamise kohta varjupaiga ja rände valdkonnas; tuletab meelde, et Euroopasse suunduvate rändevoogude tõttu on EL silmitsi enneolematu õigusliku, poliitilise ja humanitaarprobleemiga; kutsub liikmesriike üles võtma pagulaste vastuvõtmisel ja jaotamisel arvesse ka rahvusvahelisi inimõiguste konventsioone; väljendab lootust, et komisjon jälgib süstemaatiliselt Euroopa rände tegevuskava rakendamist liikmesriikide poolt; tuletab meelde, et efektiivne ELi rändepoliitika peab tuginema liikmesriikidevahelisele tasakaalule vastutuse ja solidaarsuse küsimuses;

30.  peab kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis esineb ELi keskkonnaalaste õigusaktide rakendamisel ja järgimisel endiselt märkimisväärseid puudusi; märgib, et nii on see eelkõige jäätmekäitluse, reovee töötlemise taristu ja õhu kvaliteedi piirväärtuste järgimise puhul; on sellega seoses seisukohal, et komisjon peaks püüdma välja selgitada, millised on selle olukorra põhjused liikmesriikides;

31.  innustab ELi institutsioone täitma nende ülesannet järgida ELi esmaseid õigusakte, kui koostatakse ELi teisese õiguse eeskirju, otsustatakse mitmesuguste valdkondade poliitikameetmeid või allkirjastatakse kokkuleppeid või lepinguid ELi-väliste institutsioonidega, ning lisaks täitma nende ülesannet aidata kõikide olemasolevate vahendite abil kaasa ELi liikmesriikide pingutustele võtta ELi õigusaktid üle kõigis valdkondades ning järgida liidu väärtusi ja põhimõtteid, eelkõige võttes arvesse viimasel ajal liikmesriikides toimunut;

32.  peab kahetsusväärseks, et Euroopa Parlament ei saa veel läbipaistvat ja õigeaegset teavet ELi õigusaktide rakendamise kohta; tuletab meelde, et muudetud raamkokkuleppes Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete kohta kohustub komisjon tegema parlamendile kättesaadavaks koondteabe kõigi rikkumismenetluste kohta alates ametlikust teavitamiskirjast, sealhulgas taotluse korral [...] rikkumismenetluste sisu kohta, ning eeldab, et seda klauslit hakatakse tegelikkuses heauskselt kohaldama;

33.  kutsub komisjoni üles muutma ELi õiguse järgimine tõeliseks poliitiliseks prioriteediks ja püüdlema selle poole tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga, kelle kohustus on nõuda komisjonilt vastutust ning kaasseadusandjana ja oma seadusandliku tegevuse pidevaks parandamiseks kindlustada enda täielik teavitamine; nõuab, et komisjon tagaks järelmeetmete võtmise igale Euroopa Parlamendi resolutsioonile, mis käsitleb ELi õiguse rakendamise järelevalvet;

34.  tuletab meelde, et oma 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioonis(18) ja 9. juuni 2016. aasta resolutsioonis nõudis parlament määruse vastuvõtmist Euroopa Liidu avatud, tõhusa ja sõltumatu halduse kohta vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 298, ja palub komisjonil jätkata teisena nimetatud resolutsioonile lisatud määruse ettepaneku kaalumist;

35.  õhutab, et kuna liidus puuduvad hea halduse ühtsed ja terviklikud kodifitseeritud reeglid, on kodanikel raske hõlpsasti ja täielikult mõista oma liidu õigusest tulenevaid haldusõigusi ning see halvendab ka kodanike õiguskaitset; rõhutab seetõttu, et hea halduse reeglite kodifitseerimine määrusena, milles sätestatakse haldusmenetluse eri aspektid, sealhulgas teavitamine, siduvad tähtajad, õigus ärakuulamisele ja iga isiku õigus oma toimikuga tutvuda, võrdub kodanike õiguste tugevdamise ja läbipaistvuse suurendamisega; täpsustab, et need reeglid täiendavad kehtivaid liidu õigusakte, kui tekib õiguslikke lünki ja tõlgenduslikke probleeme, ning suurendavad nende kättesaadavust; kordab seetõttu oma üleskutset, et komisjon esitaks tervikliku seadusandliku ettepaneku Euroopa Liidu haldusmenetluse õigusnormide kohta, võttes arvesse kõiki selles vallas parlamendi poolt astutud samme ning liidus ja selle liikmesriikides toimuvat;

36.  tuletab meelde, et eelotsused aitavad täpsustada, mil viisil tuleb Euroopa Liidu õigust kohaldada; on seisukohal, et selle menetluse kasutamine võimaldab Euroopa õigusakte ühtselt tõlgendada ja rakendada; soovitab seetõttu liikmesriikide kohtutel pöörduda kahtluse korral küsimustega Euroopa Liidu Kohtu poole ja sellega vältida rikkumismenetlusi;

37.  on seisukohal, et selleks, et ELi poliitika tooks kasu nii üksikisikutele kui ettevõtjatele, on ülimalt tähtis ELi õigustikku nõuetekohaselt kohaldada; palub seetõttu komisjonil tugevdada ELi õiguse rakendamist, tuginedes struktureeritud ja süsteemsele õigusaktide ülevõtmisele ning siseriiklike õigusaktide vastavuse kontrollimisele täielikus kooskõlas ELi aluslepingute ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga; juhib tähelepanu sellele, et ELi õigusaktid on vaba ja demokraatliku protsessi tulemus; väljendab rahulolu selle üle, et jälgides ELi õiguse kohaldamist liikmesriikides, võtab komisjon nõuetekohaselt arvesse parema õigusloome põhimõtteid;

38.  rõhutab, et õigusaktide väljatöötamisel ja kohaldamisel ELi institutsioonide ja liikmesriikide poolt on väga olulisel kohal läbipaistvus; juhib tähelepanu sellele, et nii ELi õiguse rakendamise lihtsustamiseks liikmesriikide poolt ja selle kättesaadavaks tegemiseks ELi kodanikele peavad ELi õigusaktid olema selged, arusaadavad, järjepidevad ja täpsed, võttes samas arvesse ka Euroopa Liidu Kohtu praktikat, mis rõhutab, et ELi normid peavad olema prognoositavad(19);

39.  on veendunud, et riikide parlamentide kaasamine seadusandlike ettepanekute sisu käsitlevasse dialoogi, kui see on asjakohane, aitab edendada ELi õiguse tulemuslikku rakendamist; juhib tähelepanu sellele, et riikide parlamentide järelevalve oma valitsuste üle, kui viimased on kaasatud õigusloomeprotsessi, aitab tulemuslikumalt kohaldada ELi õigusakte, nagu on sätestatud aluslepingutes; rõhutab, et seetõttu peaks liikmesriikide parlamentidel olema sõnaõigus Euroopa seadusandlike menetluste varajases etapis ning kutsub Euroopa institutsioone ja liikmesriike üles algatama arutelu protokolli (nr 1) üle, mis käsitleb riikide parlamentide rolli Euroopa Liidus ning protokolli (nr 2) üle, mis käsitleb subsidiaarsust ja proportsionaalsust, vaadates võimaluse korral läbi varajase hoiatamise süsteemi ja parandades sellega seega nn kollase kaardi menetluse kohaldamist;

40.  kutsub Euroopa Parlamenti ja liikmesriikide parlamente üles tihendama omavahelist koostööd ja tugevdama sidemeid; tuletab meelde, et riikide parlamentidel on järelevalvefunktsioon oma valitsuste osalemise üle Euroopa Liidu Nõukogu otsustusprotsessis ja rõhutab, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel peaksid toimuma regulaarsed konsultatsioonid ja arvamuste vahetused, eelkõige õigusloome protsessi algusjärgus;

41.  tuletab meelde, et riikide parlamentidel on oluline roll selles, et kontrollida ELi õiguse nõuetekohast rakendamist liikmesriikide poolt; kutsub neid üles täitma seda rolli aktiivselt ja ennetavalt; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikide parlamendid peaksid aitama vältida ELi õigusaktide ülereguleerivat rakendamist liikmesriikide tasandil, hoidmaks ära liigsete nõuete kehtestamist ja tarbetut halduskoormust; loodab, et liikmesriigid märgivad selgelt ära ja dokumenteerivad riiklikud kohustused, mis lisatakse ELi õigusaktidele rakendamise käigus; on mures, et ELi õigusaktidele lisatakse liiga palju riiklikke meetmeid ja see suurendab tarbetult euroskepsist;

42.  märgib, et teabevahetus ja koostöö ELiga töötavate riiklike parlamendikomisjonide vahel võib aidata saavutada tõhusamaid õigusakte ja seda tuleks kasutada ka selleks, et toetada ELi õigusaktide tulemuslikumalt kohaldamist liikmesriikides; soovitab kasutada IPEXi platvormi kui vahendit teabevahetuseks riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahel; kutsub liikmesriikide parlamente üles aktiivselt osalema regulaarsetel parlamentidevahelistel komisjonide kohtumistel, mida korraldab Euroopa Parlament;

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0385.
(2)ELT C 18, 19.1.2017, lk 10.
(3)ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.
(4)EÜT L 174, 27.6.2001, lk 25.
(5)ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.
(6)ELT C 316, 22.9.2017, lk 246.
(7)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.
(8)Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0279.
(9)Kohtuasi C‑427/07, komisjon vs. Iirimaa, punkt 107.
(10)ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.
(11)ELT C 369, 17.12.2011, lk 15.
(12)Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel.
(13)Vt muu hulgas: Euroopa Liidu Kohtu 20. septembri 2016. aasta otsus – Ledra Advertising Ltd (C‑8/15 P), (C‑9/15 P), Andreas Eleftheriou (C‑9/15 P), Eleni Eleftheriou (C‑9/15 P), Lilia Papachristofi (C‑9/15 P), Christos Theophilou (C‑10/15 P), Eleni Theophilou (C‑10/15 P) vs. Euroopa Komisjon ja Euroopa Keskpank (liidetud kohtuasjad C‑8/15 P ja C‑10/15 P), ECLI:EU:C:2016:701, punkt 67 jj;
(14)Euroopa Kohtu 20. septembri 2016. aasta otsus, liidetud kohtuasjad C‑8/15 P kuni C‑10/15 P, punkt 67 ff.
(15)Ibid., punkt 58 jj; vt selle kohta 27. novembri 2012. aasta otsust kohtuasjas Pringle C‑370/12, punkt 164.
(16)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96).
(17)Vt muu hulgas: S. Carrera/S. Blockmans/D. Gross/E. Guild, „The EU’s Response to the Refugee Crisis – Taking Stock and Setting Policy Priorities“, Centre for European Policy Studies (CEPS), essee nr 20, 16. detsember 2015 – https://www.ceps.eu/system/files/EU%20Response%20to%20the%202015%20Refugee%20Crisis_0.pdf.
(18)Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2013. aasta resolutsioon soovitustega Euroopa Komisjonile Euroopa Liidu haldusmenetlusõiguse kohta (ELT C 440, 30.12.2015, lk 17).
(19)Euroopa Liidu Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas Plantanol GmbH & Co.KG vs. Hauptzollamt Darmstadt, C‑201/08, ECLI:EU:C:2009:539, punkt 46.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika