Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2016/2241(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0129/2018

Esitatud tekstid :

A8-0129/2018

Arutelud :

PV 16/04/2018 - 26
CRE 16/04/2018 - 26

Hääletused :

PV 17/04/2018 - 6.13
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0104

Vastuvõetud tekstid
PDF 196kWORD 61k
Teisipäev, 17. aprill 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Arengumaade võla jätkusuutlikkuse suurendamine
P8_TA(2018)0104A8-0129/2018

Euroopa Parlamendi 17. aprilli 2018. aasta resolutsioon arengumaade võla jätkusuutlikkuse suurendamise kohta (2016/2241(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Addis Abeba tegevuskava võlgu ja võla jätkusuutlikkust käsitlevat jaotist(1),

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 22. juuli 2014. aasta, 2. augusti 2016. aasta ja 31. juuli 2017. aasta aruandeid välisvõla jätkusuutlikkuse ja arengu kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) põhimõtteid vastutustundlike riigilaenude andmise ja võtmise kohta,

–  võttes arvesse UNCTADi jätkusuutlikku valitsemissektori võlgade restruktureerimist käsitlevat tegevuskava (Roadmap towards Sustainable Sovereign Debt Workouts) (aprill 2015),

–  võttes arvesse G20 jätkusuutliku rahastamise tegevussuuniseid,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 9. septembri 2014. aasta resolutsiooni 68/304, mis käsitleb riigivõla restruktureerimise mitmepoolset õigusraamistikku („Towards the establishment of a multilateral legal framework for sovereign debt restructuring processes“),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni 69/319 valitsemissektori võla restruktureerimise aluspõhimõtete kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo koostatud välisvõla ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse oma 19. mai 2015. aasta resolutsiooni arengu rahastamise kohta(2), eriti selle punkte 10, 26, 40, 46 ja 47,

–  võttes arvesse analüüsirühma Global Financial Integrity avaldatud uuringuid ebaseaduslike rahavoogude hinnangulise ulatuse ja koosseisu kohta,

–  võttes arvesse Belgia 12. juuli 2015. aasta seadust, milles käsitletakse võitlust raisakotkafondide tegevuse vastu (11. septembri 2015. aasta Moniteur belge),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni raportit (A8‑0129/2018),

A.  arvestades, et arenguriikide valitsemissektori võla probleemi lahendamine on rahvusvahelise koostöö oluline element ning see võib aidata saavutada kestliku arengu eesmärke arenguriikides;

B.  arvestades, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks arenguriikides on vaja teha ulatuslikke investeeringuid ning et praegune rahastamise puudujääk aastas moodustab hinnanguliselt 2,5 triljonit USA dollarit(3);

C.  arvestades, et laenud on üks võimalik arengu rahastamise allikas; arvestades, et laenud peavad olema vastutustundlikud ja prognoositavad; arvestades, et nende kulu tuleb täiel määral tasaarvestada asjaomaste investeeringute tasuvusega ning võlgadega seotud riske tuleb põhjalikult hinnata ja võtta sellekohaseid meetmeid;

D.  arvestades, et 1980. ja 1990. aastatel toimunud arenguriikide võlakriisi ja ulatusliku võlakergenduskampaania tulemusel käivitasid IMF ja Maailmapank suure võlakoormusega vaeste riikide algatuse ja mitmepoolse võlakergendusalgatuse, et nendel riikidel oleks võimalik liikuda aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele lähemale;

E.  arvestades, et suure võlakoormusega vaeste riikide algatusest ja mitmepoolsest võlakergendusalgatusest võlakriisi lõpetamiseks ei piisa;

F.  arvestades, et need algatused ja kaubahindade kasv parandasid paljude arenguriikide rahalist olukorda ning et 2008. aasta finantskriisi järgsed erakordselt madalad intressimäärad on samuti võla jätkusuutlikkust toetanud; arvestades siiski, et kaubahinnad on alates 2008. aastast langenud; arvestades, et vaesunud riikides on alanud uus võlakriis, kusjuures Mosambiik, Tšaad, Kongo ja Gambia ei suuda tasuda;

G.  arvestades, et kaubahindade langusest põhjustatud võlakriisid ja kapitalivoogude volatiilsus kujutavad endast pidevat ohtu võla jätkusuutlikkusele, eriti arengumaades; need sõltuvad jätkuvalt kaupade ekspordist;

H.  arvestades, et nende arenguriikide arv, kellel IMFi ja Maailmapanga liigituse kohaselt lasub üle jõu käiv või kõrge või keskmise riskiga võlakoormus, on kasvanud ning et suurem osa madala sissetulekuga riike kuuluvad nüüdsest ühte nendest kategooriatest;

I.  arvestades, et IMFi andmetel kasvas Sahara-taguses Aafrikas keskmine võlakoormus järsult 34 %‑lt SKPst 2013. aastal 48 %‑ni 2017. aastal;

J.  arvestades, et mitmes riigis, sh Etioopias, Ghanas ja Sambias, on võla tase 50 % SKPst või rohkem, ja arvestades, et see on suur võlakoormus, pidades silmas madalat maksubaasi enamikus Aafrika riikides;

K.  arvestades, et võlateenindus väljendatuna protsendina valitsemissektori kulutustest on alates 2013. aastast märkimisväärselt kasvanud, ja arvestades, et see vähendab oluliselt avaliku sektori investeeringute võimalusi;

L.  arvestades, et riigivõla üldises olukorras on viimaste aastakümnete jooksul toimunud põhjalikke muutusi, sest erainvestorid ja Hiina on muutunud keskseteks osalejateks;

M.  arvestades, et arenguriikide võla koosseis on muutunud, kuna erasektori võlausaldajatel ja kaubandustingimustel on üha suurem tähtsus ning suureneb kokkupuude finantsturgude volatiilsusega, mis mõjutab võla jätkusuutlikkust; arvestades, et omavääringus laenamisega kõrvaldatakse välisvaluutarisk, kuid riikliku kapitalireservi puudumine võib muuta selle olukorra ebasoodsaks või väljakannatamatuks;

N.  arvestades, et võla jätkusuutlikkust ohustavad mitte ainult kaubandustingimuste halvenemine, loodus- ja inimtekkelised katastroofid, rahvusvaheliste finantsturgude ebasoodsad suundumused ja volatiilsus, vaid ka vastutustundetult antud ja võetud laenud, riigi rahanduse halb juhtimine, varade väärkasutus ja korruptsioon; arvestades, et riigi ressursside kasutamise parem toimimine tagab paremad võimalused võla jätkusuutlikkuse suurendamiseks;

O.  arvestades, et on vaja aidata suurendada maksuasutuste suutlikkust ja teadmiste edasiandmist partnerriikides;

P.  arvestades, et UNCTADi põhimõtted vastutustundlike riigilaenude andmise ja võtmise kohta ning G20 jätkusuutliku rahastamise tegevussuunised on kasulikud vahendid, et sõnastada õigusraamistikku käsitlevad sätted, kuid esmalt tuleb kõrvaldada vastutustundetud tavad läbipaistvate põhimõtete, siduvate ja jõustatavate hoiatavate meetmete ning, kui see on põhjendatud, karistuste kasutuselevõtu abil;

Q.  arvestades, et riikide võla jätkusuutlikkus sõltub mitte üksnes nende põhivõlast, vaid ka muudest teguritest, nagu otsesed ja kaudsed finantstagatised (tingimuslikud kohustised), mida nad on saanud anda; arvestades, et avaliku ja erasektori partnerlused hõlmavad sageli seotud tagatisi ja et samuti võib olla suur pankade tulevase päästmise oht;

R.  arvestades, et võla jätkusuutlikkuse analüüs ei peaks keskenduma üksnes majanduslikele kaalutlustele, nagu võlgnikust riigi tulevase majanduskasvu väljavaated ja tema suutlikkus oma võlgu teenindada, vaid arvesse tuleb võtta ka võlakoormuse mõju riigi suutlikkusele austada kõiki inimõigusi;

S.  arvestades, et avaliku ja erasektori partnerluse ulatuslikum kasutamine arenguriikides ELi välisinvesteeringute kava ja G20 kokkulepe Aafrikaga raames võib riigi võlgnevust suurendada; arvestades, et avaliku ja erasektori investorid on kaitstud kahepoolsete investeerimislepingutega, eelkõige nende investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismidega, et võimaldada investoritel algatada kohtumenetlust vastuvõtva riigi vastu;

T.  arvestades, et põlastusväärsed võlad, mida on võtnud valitsuskorrad, et võimaldada korrumpeerunud tehinguid või muid toiminguid, mille ebaseaduslikkusest on võlausaldajad teadlikud, on elanike – eelkõige haavatavaimate elanike – jaoks märkimisväärne koormus;

U.  arvestades, et arenguriikide valitsustele antavate laenude läbipaistvus on hädavajalik, et tagada laenuandmise aruandekohustus; arvestades, et läbipaistvuse puudumine oli peamine tegur vastutustundetute laenude andmisel Mosambiigile, mis korraldati ilma riigi võimet tagasi maksta piisavalt kontrollimata ning mida seejärel varjati finantsturgude ja Mosambiigi rahva eest;

V.  arvestades, et põlastusväärset võlga määratletakse kui valitsuse võetud võlga, mille eesmärk on rahastada riigi kodanike huvide vastast tegevust, millest võlausaldajad olid teadlikud, ja mille puhul on tegemist valitsusrežiimi isikliku võlaga, mis saadi võlausaldajatelt, kes tegutsesid laenuvõtja kavatsustest täielikult teadlikuna; arvestades, et selle mõiste osas puudub konsensus, kuna teatavad võlausaldajad seisavad sellele kindlalt vastu;

W.  arvestades, et riigi ressursside kasutamist takistab eeskätt maksudest kõrvalehoidumine ja piiriüleste ettevõtjate kasumi ümberpaigutamine; arvestades, et OECD maksubaasi kahanemise ja kasumi ümberpaigutamise algatus on teretulnud, kuid ebapiisav lahendus sellele nähtusele; arvestades, et ÜRO egiidi all on vaja luua valitsustevaheline maksualase koostöö organ, et arengumaadel oleks võimalik võrdsetel alustel osaleda kehtivate rahvusvaheliste maksustamiseeskirjade ülemaailmses reformimises, nagu parlament nõudis oma 6. juuli 2016. aasta resolutsioonis maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta(4);

X.  arvestades, et arenguriikide ja tärkava majandusega riikide ebaseaduslike rahavoogude hinnanguline suurus on 1 triljon USA dollarit aastas ja seetõttu vähenevad jätkuvalt nende riikide vahendid, mida on vaja eeskätt kestliku arengu eesmärkide täitmiseks; arvestades, et need rahavood toimivad välislaenamise hoogustajana ning vähendavad võlgade tagasimaksmise suutlikkust;

Y.  arvestades, et kestliku arengu tegevuskava 2030 ja Addis Abeba tegevuskava tähendab, et tuleb kaaluda kestliku arengu eesmärkide rahastamise uusi võimalusi, näiteks finantstehingute maksu ja välisvaluutatehingute maksu kehtestamist; arvestades, et Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) hinnangute kohaselt oleks välisvaluutatehingute 0,1 % maksustamisest lihtne rahastada kestliku arengu eesmärke kõigis madala sissetulekuga riikides ning madalama keskmise sissetulekuga riikides(5);

Z.  arvestades, et on vaja võidelda ebaseaduslike rahavoogude vastu, et need aastaks 2030 lõplikult kaotada, muu hulgas võideldes maksudest kõrvalehoidumise vastu ja tõhustades rahvusvahelist koostööd meetmete abil, mis hõlbustavad maksuandmete avalikustamist pädevatele asutustele ja maksude läbipaistvust nii päritolu- kui ka sihtriikides;

AA.  arvestades, et olemasolevad meetmed võlgade tagasimaksmata jätmise käsitlemiseks riikide poolt erinevad põhjalikult riikide kohtute maksejõuetusmenetlusest äriühingute jaoks, kuna ei ole erapooletut vahendajat kohtu ees; arvestades, et IMF pakub lühiajalisi laene, mis sõltuvad tingimustest ja eraldatakse osamaksetena ning mille eesmärk on tagada rahvusvahelise finantssüsteemi stabiilsus; arvestades, et Pariisi klubi võlausaldajatest riigid teevad ainult võlakoormuse kergendamise otsuseid seoses oma liikmete ametlike kahepoolsete laenudega; arvestades, et Londoni klubi eraõiguslikud võlausaldajad teevad otsuseid vaid oma liikmete kommertspankade laenude kohta; arvestades, et puudub alaline foorum, kus tehtaks kooskõlastatud otsuseid suure võlakoormusega riigi kõigi võlausaldajate võlgade restruktureerimise kohta;

AB.  arvestades, et IMF on jätkuvalt peamine foorum, kus arutada küsimusi, mis on seotud valitsemissektori võla restruktureerimisega, ja millel on märkimisväärne mõju Euroopa Liidule ja selle liikmesriikidele;

AC.  arvestades, et raisakotkafonde, mis võtavad sihile raskustes võlgnikke ja sekkuvad nende võlgade restruktureerimisse, ei tohiks nende kahjuliku tegevuse puhul õiguslikult ega kohtulikult toetada ning arvestades, et selle suhtes tuleb võtta lisameetmeid;

AD.  arvestades, et kuigi võlakergendus on madala sissetulekuga riikidele pakkunud uusi võimalusi, tuleb siiski märkida, et tegemist on ühekordse sekkumisega võla jätkusuutlikkuse taastamiseks, mis ei puuduta jätkusuutmatu võla kogunemise algpõhjusi, ning arvestades, et selliseid probleeme nagu korruptsioon, nõrgad institutsioonid ja väliste vapustuste talumise võime tuleb käsitleda esmatähtsatena;

1.  rõhutab, et vastutustundlikud ja prognoositavad krediidilimiidid on arenguriikide jaoks oluline vahend inimväärse tuleviku tagamiseks; toonitab seepärast, et jätkusuutlik võlg on tegevuskava 2030 saavutamise eeltingimus; märgib siiski, et võla rahastamine peaks olema üksnes täiendav ja paremuselt teine võimalus võrreldes võlga mitte tekitavate vahenditega, nagu maksu- ja tollitulud ning ametlik arenguabi, kuna võla rahastamisega kaasnevad eriomased ja olulised kriisiriskid, mis nõuavad asjakohaste võlakriiside ennetamise ja lahendamise institutsioonide loomist;

2.  rõhutab, et juurdepääs rahvusvahelistele finantsturgudele võimaldab arengumaadel koguda rahalisi vahendeid, et saavutada arengueesmärke;

3.  märgib murega, et laenamine vaesunud riikidele on alates 2008. aastast märkimisväärselt kasvanud; pelgab uue võlakriisi tsüklit; rõhutab, et on vaja suuremat läbipaistvust, laenuandjate ja maksuõiguse paremat reguleerimist ning selliste meetmete võitmist, mis võimaldavad riikidel vähendada sõltuvust kaupade ekspordist;

4.  juhib tähelepanu sellele, et laenamine on oluline investeerimise toetuse viis, mis on äärmiselt tähtis, et saavutada kestlik areng, sealhulgas kestliku arengu eesmärgid;

5.  on seisukohal, et krediidilimiiti ei saa lahutada muudest arengu rahastamise vahenditest, sealhulgas kaubandustulu, maksutulu, rändajate vahendite saatmine arenguriikidesse ning ametlik arenguabi; tuletab eelkõige meelde, et siseriiklike vahendite kasutuselevõtmine maksustamise kaudu on kestliku arengu rahastamisel kõige olulisem tuluallikas; nõuab seepärast tungivalt, et EL suurendaks suutlikkuse suurendamiseks antavat abi arengumaades, et tõkestada ebaseaduslikke rahavooge, toetada tõhusat, edumeelset ja läbipaistvat maksusüsteemi, mis on kooskõlas hea valitsemistava põhimõtetega, ning suurendaks korruptsioonivastaseks võitluseks ja varastatud vara tagasisaamiseks antavat abi;

6.  tunneb muret nii era- kui ka avaliku sektori võla märkimisväärse suurenemise pärast paljudes arenguriikides ja selle negatiivse mõju pärast nende suutlikkusele rahastada investeerimiskulutusi tervishoiu, hariduse, majanduse, taristute ja kliimamuutuste vastase võitluse valdkonnas;

7.  osutab asjaolule, et 1990. aastatel välja töötatud struktuurilise kohandamise kavad, mida kohaldati suurtes võlgades riikidele, on tõsiselt kahjustanud põhiliste sotsiaalteenuste arengut ja vähendanud nende riikide suutlikkust täita oma keskseid kohustusi suveräänsete riikidena, milleks on julgeolek;

8.  rõhutab, et võlakergendusmeetmed ei tohi takistada põhiteenuste osutamist ega kahjustada kõigi inimõiguste, eelkõige majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste austamist ega saajariigi arengut;

9.  on arvamusel, et kui peamiselt vastutavad riigi (välis)võla liigse tekkimise eest seda valitsevad poliitikud, siis jätkusuutmatu võla olukorra ärahoidmise ja lahendamise eest peavad vastutama ka võlgnikud ja võlausaldajad; rõhutab üldisemalt võlgnike ja võlausaldajate kaasvastutust võlakriisi vältimisel ja lahendamisel vastutustundlikuma laenuandmise ja -võtmise kaudu;

10.  märgib lisaks, et segarahastamisvahenditega võib kaasneda võlamull, eriti Sahara-taguse Aafrika ja Kariibi mere riikide puhul, kellel on võla teenindamiseks piiratud rahalised võimalused; kutsub seepärast rahastajaid üles andma vähim arenenud riikidele suurema osa abist toetuste vormis; kordab taas, et kõik otsused avaliku ja erasektori partnerluste kasutamise edendamiseks segarahastamise abil arenguriikides peaksid põhinema nende mehhanismide põhjalikul hindamisel, eelkõige seoses arengu, rahalise täiendavuse, läbipaistvuse ja aruandekohustusega, ning varasemast kogemusest saadud õppetundidel; palub, et Euroopa Kestliku Arengu Fondi (EFSD) läbivaatamine hõlmaks selgeid võla jätkusuutlikkuse kriteeriumeid;

11.  rõhutab, kui oluline on määrata kindlaks kaitsemehhanismid, et vältida olukorda, kus valitsemissektori tingimuslikud kohustised kahjustavad arenguriikide võla jätkusuutlikkust; nõuab eelkõige tungivalt, et mitmepoolsed arengupangad viiksid läbi avaliku ja erasektori partnerluse projektide eelarveriskide eelneva mõjuhindamise (võttes arvesse täielikke eelarveriske avaliku ja erasektori partnerluse projektide kogu kestuse jooksul), et mitte kahjustada arenguriikide võla jätkusuutlikkust; on seisukohal, et IMF ja Maailmapank peaksid oma võla jätkusuutlikkuse analüüsi lisama kõik avaliku ja erasektori partnerluse kulud;

12.  leiab, et praegu kehtivad eeskirjad või kohaldatavad vahendid on kas ebapiisavad või vähesel või ebapiisaval määral siduvad;

13.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võitleksid aktiivselt maksuparadiiside, maksustamise vältimise ja ebaseaduslike rahavoogude vastu, mis üksnes suurendavad arengumaade võlakoormust, teeksid koostööd arengumaadega, et võidelda maksustamise agressiivse vältimise vastu, ning otsiksid viise, kuidas aidata arenguriikidel seista vastu survele osaleda maksukonkurentsis, mis kahjustaks riikliku tulu kasutuselevõtmist arengu eesmärgil;

14.  on seisukohal, et kui asutused teevad kindlaks avaliku sektori vahendite väärkasutamise, peaksid võlausaldajad käivitama hoiatusmeetmed, ja kui need ei ole tõhusad, kehtestama karistused, et laenude andmine peatada või koguni nõuda, et laenud makstaks tagasi, enne kui nende andmise tingimused aeguvad;

15.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama arengumaid riigi võlakohustuste alase teabe avaliku kättesaadavuse edendamisel ning toetama sotsiaalset haridust kõnealuses valdkonnas, sest üksikasjalik teave riigi rahanduse olukorrast on arengumaade kodanikuühiskonnale harva kättesaadav;

16.  nõuab selliste õigusaktide koostamist, mis aitavad vältida laenude andmist silmnähtavalt korrupeerunud valitsustele ning karistada võlausaldajaid, kes neile teadlikult laenu annavad;

17.  nõuab, et komisjon koostaks koostöös kõigi suurte rahvusvaheliste osaliste ja asjaomaste riikidega valge raamatu vormis põhjaliku strateegia, et võidelda arenguriikide liigse võlakoormuse vastu mitmepoolse käsitlusviisi abil, täpsustades kõikide asjaosaliste õigusi, kohustusi ja vastutusalasid, ning kaaluda institutsioonilisi vahendeid, mis aitaksid parimal viisil kaasa võlaprobleemi õiglasele ja jätkusuutlikule käsitlemisele; soovitab koostada institutsiooniliste, poliitiliste ja erasektori sidusrühmade jaoks krediidijuhtimise tegevusjuhendi;

18.  märgib, et suuremat osa kestliku arengu eesmärkidest on võimalik vaadelda inimõiguste seisukohast ning need aitavad seetõttu kaasa vaesuse leevendamisele, erinevalt võla lunastamisest, mis on üksnes vahend, mitte eesmärk;

19.  kiidab heaks ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo välisvõla ja inimõigustega seotud juhtpõhimõtted, mille kohaselt peaks kestliku arengu eesmärkide elluviimine olema võla tagasimaksmise kohustusest prioriteetsem; palub, et Euroopa Liidu liikmesriigid edendaksid inimõiguste mõjuhindamise süstemaatilist kasutamist IMFi ja Maailmapanga teostatava võlgade jätkusuutlikkuse hindamise raames;

20.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid järgiksid neid põhimõtteid oma kahepoolsete laenude ja rahvusvahelistes finantsasutustes tegutsemise puhul;

21.  märgib, et laenuandjad juhinduvad tavaliselt oma laenude andmisel IMFi ja Maailmapanga võla jätkusuutlikkuse hindamistest; rõhutab vajadust tegeleda nende kitsaskohtadega, milleks on eelkõige erasektori välisvõla järelevalve ja puudulik inimõiguste integreerimine;

22.  nõuab tungivalt, et arengupoliitika sidusrühmad hindaksid võla teenindamise mõju väga suurtes võlgades riikide rahastamissuutlikkusele kestliku arengu eesmärkide seisukohast, mis on nende jaoks kohustus, mis tuleb täita 2030. aastaks ja mis peab olema prioriteetsem nende võlausaldajate õigustest, kes annavad teadlikult laenu korrumpeerunud valitsustele;

23.  toetab UNCTADi soovitust luua Aafrika kaubahindade stabiliseerimise fond, et vähendada vajadust kasutada laenamist kaubahindade languse korral;

24.  kutsub liikmesriike ja teisi asjaomaseid võlausaldajatest riike üles andma kestliku arengu eesmärkidesse investeerimiseks rohkem rahastamist ja täitma oma pikaajalist lubadust anda 0,7 % kogurahvatulust ametlikuks arenguabiks; palub, et nad annaksid seda rahastamist pigem toetuse kui laenu vormis, kui hindamisaruannetest ilmneb, et avaliku sektori vahendite vähenemine seab jätkuvalt ohtu kestliku arengu eesmärkide elluviimise; nõuab samuti tungivalt, et võlausaldajatest riigid looksid kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks innovaatilisi ja mitmekesiseid uusi rahastamisallikaid, näiteks välisvaluuta tehingute maksu ja finantstehingute maksu, mis võib aidata kaasa riikide võla jätkusuutlikkusele, eriti finantskriisi ajal;

25.  on mures OECD arenguabi komitee (DAC) ametliku arenguabi aruandluse kriteeriumide läbivaatamise pärast, eelkõige erasektori vahendite puhul, sest laiemad aruandluse kriteeriumid loovad stiimuleid kasutamaks teatavaid abiandmise viise, eelkõige laene ja tagatisi; märgib, et kuigi need arutelud on pooleli, on abiandjatel juba lubatud anda teatavatest laenudest ja tagatistest aru ametliku arenguabina, kuigi kokkulepitud eeskirju veel pole; rõhutab vajadust luua kaitsemeetmeid seoses läbipaistvuse ja võlakoormusega;

26.  rõhutab, et tuleks edendada läbipaistvust, et suurendada asjaosaliste vastutust; rõhutab, kui oluline on jagada valitsemissektori võlgade restruktureerimisega seotud andmeid ja protsesse;

27.  kiidab heaks ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsil kindlaks määratud vastutustundliku laenupoliitika põhimõtted, milles rõhutatakse eeskätt võlausaldajate ja laenuvõtjate ühist vastutust (UNCTADi põhimõtted vastutustundlike riigilaenude andmise ja võtmise kohta) ning avaliku sektori rahastamise toimingute jaoks olulist parlamentaarset kontrolli, ja nõuab, et Euroopa Liit toetaks nende kasutuselevõtmist; on arvamusel, et UNCTADi põhimõtted vastutustundlike riigilaenude andmise ja võtmise kohta tuleks muuta juriidiliselt siduvaks ja täitmisele pööratavaks vahendiks;

28.  leiab, et läbipaistvus ja aruandekohustus on olulised, et toetada riikide vastutustundlikku laenuandmist ja -võtmist; kutsub seepärast liikmesriike üles lähtuma kohustustest, mis on võetud Addis Abeba tegevuskavas ja G20 jätkusuutliku rahastamise tegevussuunistes, et panna laenuandjad nende laenude eest rohkem vastutama, tuginedes olemasolevatele läbipaistvuse ja aruandekohustuse põhimõtetele, mis valitsevad mäetööstuses (mäetööstuse läbipaistvuse algatus, EITI); ning edendama riigi võlakohustuste alaste andmete avalikku kättesaadavust, sealhulgas tingimuslike kohustiste kohta, koondades sellised andmed tsentraliseeritud avalikku registrisse; kutsub liikmesriike üles avaldama järjepidevalt teavet arengumaadele antavate laenude kohta;

29.  rõhutab, et on vaja kokku leppida rahvusvahelised siduvad eeskirjad, mis käsitlevad põlastusväärseid ja ebaseaduslikke võlgu; on seetõttu seisukohal, et võla restruktureerimist tuleks toetada sõltumatu võlaauditiga, et eristada ebaseaduslikke ja põlastusväärseid laene muudest laenudest; rõhutab, et ebaseaduslikud ja põlastusväärsed laenud tuleks tühistada;

30.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2015. aastal keeldusid liikmesriigid pärast nõukogu 7. septembri 2015. aasta ühise seisukoha(6) vastuvõtmist kiitmast heaks ÜRO resolutsiooni 69/319 valitsemissektori võla restruktureerimise aluspõhimõtete kohta, mis võeti siiski häälteenamusega vastu ÜRO Peaassamblees 10. septembril 2015;

31.  rõhutab, kui tähtis on IMFi tasandil ja ÜRO kontekstis toimuva tegevuse kooskõla ja liikmesriikide seisukohtade kooskõlastamine parimal võimalikul viisil;

32.  rõhutab vajadust lahendada võlakriis õiglaselt, kiiresti ja jätkusuutlikult, luues valitsemissektori võlgade restruktureerimise rahvusvahelise mehhanismi, mis tugineb UNCTADi valitsemissektori võlgade restruktureerimise tegevuskavale ja nn Stiglitzi komisjoni ideele luua rahvusvaheline võlgade restruktureerimise kohus (IDRC);

33.  nõuab, et liikmesriigid tegutseksid ÜRO Peaassamblee 10. septembri 2015. aasta resolutsioonis 69/319 vastu võetud volituse alusel, et

   a) luua varajase hoiatamise mehhanisme, mis põhinevad võla jätkusuutlikkuse laiemast halvenemisest teadaandmisel, mis aitaks tuvastada suurtes võlgades olevate riikide riskid ja nõrgad kohad varases etapis;
   b) võimaldada koostöös IMFiga kehtestada mitmepoolne õigusraamistik riikide valitsemissektori võlgade korrakohaseks ja prognoositavaks restruktureerimiseks, et vältida nende muutumist üle jõu käivateks ning parandada investorite jaoks prognoositavust; nõuab arenguriikide õiglast esindatust rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide otsuseid tegevates organites;
   c) tagada, et EL toetaks arenguriike võitluses korruptsiooni, kuritegevuse, maksustamise vältimise ja rahapesu vastu;

34.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid teeksid tööd rahvusvahelistes foorumites ja koos erasektoriga, et töötada välja reguleeriv raamistik, mis tagaks arenguriikidele antavate laenudega seotud tingimuste täieliku läbipaistvuse ja laenude isevastutuse, nagu praegu mõnes finantsasutuses arutatava läbipaistva laenuandmise pakti puhul;

35.  peab kahetsusväärseks survet, mida avaldatakse sellistele riikidele nagu Tuneesia, et nad ei korraldaks oma võlgade päritolu ja tingimuste avalikke auditeid; nõuab, et EL teeks koostööd teiste rahastajate ja rahvusvaheliste institutsioonidega, nagu IMF, et kaitsta riikide õigust viia läbi valitsemissektori võla auditeid ja seda ergutada;

36.  nõuab tungivalt, et võetaks vastu maksejõuetuse ohu korral kohaldatav eeskiri, mille alusel võiksid kohtud jätta võlausaldaja ilma õigusest võlga tagasi nõuda, kui kõnealuse laenu võttis riik selle riigi parlamendi kehtestatud seadust rikkudes;

37.  nõuab, et liikmesriigid võtaksid komisjoni algatusel vastu määruse, milles võetakse eeskuju Belgia seadusest, mis käsitleb võitlust raisakotkafondide võlgadega spekuleerimise vastu;

38.  palub, et institutsioonilised ja erasektori võlausaldajad lepiksid kokku pärast looduskatastroofi või tõsist humanitaarkatastroofi (sh ajutine arvukate sisserändajate saabumine) kohaldatava võlakohustuste moratooriumi, et võimaldada võlgnikust riigil rakendada kõiki vahendeid tavalise elurütmi taastamiseks;

39.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vt lk 27–29.
(2) ELT C 353, 27.9.2016, lk 2.
(3) World Investment Report 2014. Investing in the SDGs: An Action Plan (Maailma investeerimisaruanne 2014. Investeerimine kestliku arengu eesmärkidesse: tegevuskava), UNCTAD 2014, lk 140–145.
(4) ELT C 101, 16.3.2018, lk 79.
(5) Revisiting Debt Sustainability in Africa. UNCTADi 2016. aasta Aafrika majandusarengut käsitleva aruande „Debt Dynamics and Development Finance in Africa“ taustadokument.
(6) Dokument 11705/15.

Viimane päevakajastamine: 3. detsember 2018Õigusalane teave