Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/2624(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0214/2018

Esitatud tekstid :

B8-0214/2018

Arutelud :

Hääletused :

PV 18/04/2018 - 12.12
CRE 18/04/2018 - 12.12
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0117

Vastuvõetud tekstid
PDF 180kWORD 55k
Kolmapäev, 18. aprill 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Komisjoni usaldusväärsusega seotud poliitika, eelkõige Euroopa Komisjoni peasekretäri ametisse nimetamine
P8_TA(2018)0117B8-0214/2018

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2018. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi resolutsioon komisjoni usaldusväärsusega seotud poliitika ja eelkõige Euroopa Komisjoni peasekretäri ametisse nimetamise kohta (2018/2624(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 12. märtsi 2018. aasta avaldust komisjoni usaldusväärsusega seotud poliitika ja eelkõige Euroopa Komisjoni peasekretäri ametisse nimetamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 25. märtsil 2018. aastal antud vastuseid eelarvekontrollikomisjoni liikmete esitatud kirjalikele küsimustele ja kõnealuse komisjoni poolt 27. märtsil 2018. aastal korraldatud kuulamisel esitatud küsimustele,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõiget 1,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju, eelkõige artikleid 4, 7 ja 29,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et on äärmiselt oluline, et Euroopa Komisjon kui aluslepingute täitmise järelevalvaja toimiks kooskõlas õigusnormide sätte ja mõttega;

B.  arvestades, et usaldus Euroopa projekti ja Euroopa Liidu vastu säilib vaid juhul, kui Euroopa Liidu institutsioonid käituvad eeskuju andvalt sellistes valdkondades nagu õigusriik, läbipaistvus ja hea juhtimistava, ning kui neil on piisav sisemine kontrolli- ja tasakaalustussüsteem, et reageerida asjakohaselt, kui need aluspõhimõtted on ohus;

C.  arvestades, et vastavalt aluslepingutele on kõik ELi institutsioonid autonoomsed oma töökorralduse ja personalipoliitikaga seonduvates küsimustes, sealhulgas juhtivate avalike teenistujate valikul, lähtudes nende saavutustest, kogemustest ja usaldusväärsusest ning kooskõlas personalieeskirjade ja oma töökorraga;

D.  arvestades, et asutuseväliselt teatatud vabale ametikohale osutuvad sageli valituks sisekandidaadid, kes ei vasta sise‑eeskirjade kohaselt kandideerimise nõuetele ja pääsevad mööda tavapärasest edutamisest;

E.  arvestades, et sellistele kõrgetele ametikohtadele nagu peasekretäriks nimetamine peaks toimuma sõltumatult mis tahes muudele ametikohtadele nimetamisest, et vältida läbipaistmatuid kokkuleppeid või siseteabel põhinevaid kompromisse;

F.  arvestades, et Euroopa ombudsman uurib praegu kõnealust ametisse nimetamise menetlust ning Euroopa Parlament on veendunud, et ombudsman teavitab komisjoni ja Euroopa Parlamenti oma seisukohtadest ja võimalikest avastatud haldusomavoli juhtumitest, mille suhtes tuleb järelmeetmeid võtta;

G.  arvestades, et komisjon tunnistas puudujääke ametisse nimetamisega seotud teabevahetuses ja tõdes, et selles valdkonnas on vaja teha suuremaid pingutusi;

H.  arvestades, et personalikomiteed ELi institutsioonide töötajate valitud esindajatena on palunud läbipaistvat ametisse nimetamise menetlust kõigi juhtivate ametikohtade puhul;

1.  peab kahetsusväärseks, et menetlus uue Euroopa Komisjoni peasekretäri ametisse nimetamiseks 21. veebruaril 2018 korraldati viisil, mis tekitas üldsuses, Euroopa Parlamendi liikmete seas ja Euroopa Liidu avalikus teenistuses laialdast meelepaha ja rahulolematust; märgib, et selle menetluse tulemus ohustab mitte üksnes Euroopa Komisjoni, vaid kõigi Euroopa Liidu institutsioonide mainet; kutsub komisjoni üles tunnistama, et kõnealune menetlus ning sellega seotud kommunikatsioon meediale, Euroopa Parlamendile ja üldsusele on kahjustanud komisjoni mainet;

Faktid

2.  märgib, et:

   31. jaanuaril 2018 teatati asepeasekretäri vabast ametikohast ning kandideerimisavaldused tuli esitada tavapäraseks tähtajaks ehk kümne tööpäeva jooksul (13. veebruariks 2018);
   avalduse esitasid ainult kaks kandidaati, üks mees ja üks naine, kes mõlemad kuulusid komisjoni presidendi kabinetti; uus peasekretär oli üks ametikohale kandideerijatest; teine kandidaat esitas kandideerimisavalduse 8. veebruaril 2018, läbis 12. veebruaril 2018 terve päeva kestva hindamise hindamiskeskuses, võttis oma avalduse tagasi enne vestlust ametisse nimetamise küsimustega tegeleva nõuandekomiteega, mis pidi toimuma 20. veebruaril 2018, ja nimetati seejärel uueks komisjoni presidendi kabinetiülemaks;
   uus peasekretär läbis personalieeskirjade artiklis 29 ette nähtud menetluse, mis hõlmas järgmist:
   a) terve päeva kestev hindamine hindamiskeskuses (15. veebruar 2018);
   b) vestlus (16. veebruar 2018), ametisse nimetamise küsimustega tegeleva nõuandekomitee hinnang ja arvamus (20. veebruar 2018);
   c) vestlus Euroopa Komisjoni eelarve ja personali eest vastutava voliniku ning Euroopa Komisjoni presidendiga (20. veebruar 2018);
   nende vestluste kohta ei koostatud protokolle ega märgitud nende kestust;
   volinike kolleegium nimetas ühehäälse otsusega komisjoni presidendi kabinetiülema komisjoni asepeasekretäriks 21. veebruaril 2018;
   seejärel teatas tollane peasekretär samal koosolekul oma pensionile jäämisest, olles sama päeva hommikul saatnud presidendile kirja, milles teatas ametlikult oma kavatsusest minna pensionile 31. märtsil 2018. aastal;
   Euroopa Komisjoni president ja tema kabinetiülem teadsid alates 2015. aastast, et senine peasekretär kavatseb pärast 2018. aasta märtsi peatselt pensionile minna, seda kavatsust kinnitati 2018. aasta alguses; president aga ei avaldanud seda teavet, et mitte kahjustada senise peasekretäri autoriteeti, kuid ta suhtles sel teemal oma kabinetiülemaga;
   pärast korduvaid luhtunud katseid veenda senist peasekretäri oma ametiaega pikendama oleks Euroopa Komisjoni president pidanud peatselt vabanevast ametikohast teavitama vähemalt eelarve ja personali eest vastutavat volinikku, et ametikoha täitmiseks oleks saanud algatada tavapärase, parimatest tavadest lähtuva ja õigeaegse menetluse;
   presidendi ettepanekul, kokkuleppel eelarve ja personali eest vastutava volinikuga ning ilma et uue peasekretäri ametisse nimetamine oleks lisatud koosoleku päevakorda, otsustas volinike kolleegium viia äsja ametisse nimetatud asepeasekretär personalieeskirjade artikli 7 alusel üle Euroopa Komisjoni peasekretäri ametikohale (ümber määramine ilma vabast ametikohast teatamata);

Uue peasekretäri teenistuskäik

3.  märgib, et:

   uus peasekretär asus 2004. aasta novembris Euroopa Komisjonis tööle ametnikuna palgaastmel AD 6, olles läbinud avaliku konkursi COM/A/10/01 (AD); 2007. aastal edutati ta palgaastmele AD 7, 2009. aastal palgaastmele AD 8, 2011. aastal palgaastmele AD 9 ja 2013. aastal palgaastmele AD 10;
   10. veebruaril 2010, kuigi ta oli alles põhilise teenistuskäigu palgaastmel AD 8, lähetati ta asepresident Redingi kabinetiülemaks, kus ta töötas kabinetiülema ametikohal palgaastmel AD 14, direktori tasemel, kooskõlas tollal kehtinud kabinettide koosseisu käsitlevate eeskirjadega (SEC(2010)0104);
   uus peasekretär võttis puhkuse isiklikel põhjustel (CCP) ajavahemikus 1. aprillist 2014 kuni 31. maini 2014, et juhtida Euroopa Rahvapartei esikandidaadi kampaaniat Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale valimiseks;
   tööle naasmisel 1. juunil 2014 määrati ta palgaastme AD 14 ametnikuna majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi peanõunikuks;
   pärast valikumenetluse edukat läbimist määrati uus peasekretär alates 1. juulist 2014 ametisse Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga peanõunikuna; selle ametisse nimetamisega sai ta põhilise teenistuskäigu ametnikuna palgaastmele AD 14;
   alates 1. juulist 2014 kuni 31. oktoobrini 2014 lähetati uus peasekretär palgaastmel AD 14 Euroopa Komisjoni ametisseastuva presidendi üleminekumeeskonna juhiks;
   1. novembril 2014 lähetati ta presidendi kabinetiülemaks palgaastmel AD 15 kooskõlas 2004. aastast kehtinud kabinettide koosseisu käsitlevate eeskirjadega (vt otsused SEC(2004)0185, SEC(2010)0104 ja C(2014)9002);
   1. jaanuaril 2017 edutati ta 10. kõrgemate ametnike edutamise raames põhilise (mitte lähetusega seotud) teenistuskäigu vältel palgaastmele AD 15, otsuse võttis vastu volinike kolleegium (PV(2017)2221); seega, enne 21. veebruari 2018. aasta koosolekut oli ta põhilise teenistuskäigu vältel komisjoni ametnik palgaastmel AD 15, töötades majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraadi peanõunikuna;

4.  juhib tähelepanu uue peasekretäri äärmiselt kiirele karjäärile: veidi rohkem kui 13 aastaga on ta edenenud palgaastmelt AD 6 palgaastmele AD 15, seejuures töötas ta kaheksa aastat eri kabinettides (pärast esimest kabinetti edutati ta palgaastmelt AD 10 palgaastmele AD 14; pärast teist kabinetti palgaastmelt AD 14 palgaastmele AD 15);

Eelmiste peasekretäride teenistuskäigud

5.  rõhutab, et komisjoni sõnul nimetati kolm eelmist peasekretäri enne peasekretäriks nimetamist kõigepealt direktori, peadirektori ja kabinetiülema ametikohale, seevastu uus peasekretär ei ole komisjoni talitustes ühelgi juhtival ametikohal töötanud; juhib tähelepanu eelkõige sellele, et 21. veebruaril 2018 ei olnud ta asepeasekretäri ülesannetes ning ta on töötanud AD 15 põhiastmel vähem kui 14 kuud;

Ametisse nimetamise kord

6.  märgib, et komisjoni hinnangul viidi uus peasekretär üle teenistuse huvides personalieeskirjade artikli 7 alusel ja et vabast ametikohast ei teatatud, sest ametikohta ei peetud vabaks; märgib seega, et ükski ametnik ei saanud kandideerida, kuna menetlus korraldati ametikohal ümber määramise teel, selle asemel, et kasutada üleviimist kitsamas tähenduses ja teatada nõuetekohaselt vabast ametikohast;

7.  märgib, et komisjon kasutas sedasama personalieeskirjade artikli 7 kohast üleviimise menetlust ka kolme eelmise peasekretäri puhul (üleviimine oma ametikohal, mitte üleviimine kitsamas tähenduses); rõhutab siiski, et ühtegi eelmist peasekretäri ei määratud samal volinike kolleegiumi koosolekul järjest asepeasekretäri ja peasekretäri ametikohale; rõhutab samuti, et kõik kolm eelmist peasekretäri esitati kolleegiumile selsamal kolleegiumi koosolekul, kus nende eelkäijad viidi üle teisele ametikohale või teatati nende pensionile jäämisest;

8.  rõhutab, et ametisse nimetamise algatas Euroopa Komisjoni president kokkuleppel eelarve ja personali eest vastutava volinikuga ning pärast konsulteerimist esimese asepresidendiga (kellega konsulteeriti kandidaadi nime, kuid kindlasti mitte menetluse suhtes);

9.  tunnistab, et komisjonil ei ole tavaks viia palgaastmel AD 15 olevaid direktoreid üle peadirektori ametikohale, kuid märgib, et komisjon on seisukohal, et õiguslikult oleks kolleegium võinud otsustada viia peasekretäri ametikohale peanõuniku;

10.  tahab teada, miks kasutas komisjon erinevaid menetlusi ühe ja sellesama kandidaadi asepeasekretäri ja peasekretäri ametisse nimetamisel ühel ja selsamal kolleegiumi koosolekul;

Tuvastatud asjaolud

11.  rõhutab, et komisjoni vastused näitavad, et president ja tema kabinetiülem olid alates 2015. aastast teadlikud endise peasekretäri kavatsusest jääda pensionile varsti pärast 1. märtsi 2018 ning ta kinnitas seda kavatsust uuesti 2018. aasta alguses; rõhutab, et see teadmine oleks võimaldanud tema järglase tavapärasel viisil ametisse nimetada, kasutades selleks ühte kahest personalieeskirjadega ette nähtud avalikust menetlusest: 1) ametisse nimetamine pärast vabast ametikohast teatamist ja valikumenetlust vastavalt personalieeskirjade artiklile 29; või 2) üleviimine teenistuse huvides vastavalt personalieeskirjade artiklile 7, samuti pärast vabast ametikohast teatamist, et iga huvitatud ametnik saaks üleviimist taotleda;

12.  võtab teadmiseks komisjoni arvamuse, et vabast ametikohast teatamist ei pea personalieeskirjade kohaselt käsitlema reeglina, eelkõige peasekretäri ametikoha puhul, mis ei nõua mitte ainult erilisi kogemusi, vaid ka komisjoni presidendi ja volinike kolleegiumi usaldust;

13.  rõhutab, et valides personalieeskirjade artikli 7 kohase üleviimismenetluse äsja ametisse nimetatud asepeasekretäri ametikohal ümber määramisega peasekretäri ametikohale, ei olnud endise peasekretäri pensionile jäämise järel vaja teatada vabast ametikohast; märgib, et kuigi sedasama menetlust kasutati ka eelmiste peasekretäride ametisse nimetamisel, olid need isikud varem töötanud suure haldus- ja eelarvealase vastutusega peadirektori ametikohtadel; rõhutab siiski, et selline vabast ametkohast teatamata jätmise tava on jõudnud viimase piirini, kuivõrd see ei vasta kaasaegsetele läbipaistvusstandarditele, mida komisjon, Euroopa Parlament ja teised ELi institutsioonid peaksid järgima;

14.  võtab teadmiseks komisjonis levinud tava täita ametikohti sisemiste üleviimiste abil oma ametikohal ümber määramisega, mida kasutatakse ka kõrgemate ametikohtade puhul; tunnistades selles küsimuses küll institutsioonide suurt kaalutlusruumi, on mures, et see võib kahjustada võrdsete võimaluste põhimõtet ja parima kvalifikatsiooniga kandidaatide leidmist; kutsub kõiki liidu institutsioone üles täitma ametikohti selliste üleviimiste abil ainult sel juhul, kui sellest töötajaid nõuetekohaselt teavitatakse, ja kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikaga, ning eelistama avatud ja läbipaistvaid menetlusi, mille eesmärk on valida kõige paremini kvalifitseeritud kandidaadid;

15.  rõhutab, et ainult president, eelarve ja personali eest vastutav volinik, esimene asepresident ning endine ja uus peasekretär teadsid enne 21. veebruari 2018. aasta volinike kolleegiumi kohtumist, et tehakse ettepanek uue peasekretäri kohese ametisse nimetamise kohta;

16.  märgib, et see menetlus tundus olevat üllatus kõigile teistele volinike kolleegiumi liikmetele ning sellega hoiti ära arutelu volinike vahel, sest uue peasekretäri ametisse nimetamine ei olnud 21. veebruari 2018. aasta volinike kolleegiumi koosoleku päevakorras;

17.  on sügavalt mures selle pärast, et uue peasekretäri selline ametisse nimetamise viis võib seada kahtluse alla sellele eelneva asepeasekretäri ametisse nimetamise menetluse, kuivõrd see menetlus ei olnud mõeldud selle ametikoha täitmiseks, vaid selleks, et võimaldada viia see ametikoht üle peasekretäri ametikohale vastavalt personalieeskirjade artiklile 7, ilma vabast ametikohast teatamata; on seisukohal, et kuigi selline menetlus võib vastata puhtalt formaalsetele nõuetele, on see siiski vastuolus personalieeskirjade mõttega ja takistab teiste sobivate töötajate kandideerimist ametikohale;

Järeldused

18.  on pettunud, et ükski volinik ei tundu olevat seadnud seda üllatavat ametisse nimetamist kahtluse alla, palunud ametisse nimetamise otsust edasi lükata ega nõudnud arutelu tulevase peasekretäri rolli üle komisjonis ja selle üle, kuidas seda rolli mõistetakse, märkides, et see punkt ei olnud päevakorras;

19.  tuletab meelde, et Euroopa institutsioonide peadirektorid vastutavad sadade töötajate eest ja suure eelarve täitmise eest eelarvevahendite käsutajatena ning on kohustatud iga eelarveaasta lõpus allkirjastama kinnitava avalduse oma iga-aastases tegevusaruandes; seab seetõttu kahtluse alla komisjoni väite, et presidendi kabinetiülema ametikohta võib pidada haldus- ja eelarvevastutuse seisukohast samaväärseks peadirektori ametikohaga, kuigi kõnealune isik ei ole sellisel ametikohal töötanud, erinevalt komisjoni eelmistest peasekretäridest; juhib tähelepanu sellele, et presidendi 1. novembri 2014. aasta siseteatis komisjonile, millega reguleeritakse komisjoni liikmete ja pressiesindaja talituse kabinettide koosseisu, ei asenda ega muuda personalieeskirju;

20.  märgib, et peasekretäri sellist kaheastmelist ametisse nimetamist võib käsitleda võimu haaramist meenutava tegevusena, mis toimus seaduse piirimail või isegi seaduse piire ületades;

21.  rõhutab parlamendi õigusteenistuse selgitusele tuginedes, et parlament ei näe siin „tõsist ja kiireloomulist olukorda“, millega põhjendada personalieeskirjade artikli 7 kohase menetluse kasutamist ilma vabast ametikohast teatamata;

Vajalikud meetmed

22.  on teadlik, et soodsa haldusakti tühistamine ei ole õiguslike piirangute tõttu üldiselt võimalik, kuid palub komisjonil siiski uuesti hinnata uue peasekretäri ametisse nimetamise menetlust, et anda teistele Euroopa avalikus teenistuses töötavatele võimalikele kandidaatidele võimalus kandideerida ja seega pakkuda suuremat kandidaatide valikut samast tegevusüksusest ja samalt palgaastmelt; kutsub komisjoni üles kasutama edaspidi avatud ja läbipaistvaid kandideerimismenetlusi;

23.  juhib tähelepanu sellele, et suurepärase ja sõltumatu, lojaalse ja motiveeritud Euroopa avaliku teenistuse säilitamiseks tuleb järgida nii personalieeskirja sätet kui ka mõtet; rõhutab, et see nõuab eelkõige, et personalieeskirjade artikleid 4, 7 ja 29 tuleb täielikult järgida, nii et „institutsioon teatab vabast ametikohast oma töötajatele pärast seda, kui ametisse nimetav asutus või ametiisik on otsustanud, et koht tuleb täita“, ning et see läbipaistvuse nõue peab olema täidetud ka personalieeskirjade artikli 7 kohaste üleviimiste puhul, välja arvatud väga erandlikel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mida tunnustab Euroopa Kohus;

24.  tuletab meelde, et ainult vabadest ametikohtadest nõuetekohase teatamise teel on võimalik tagada kõige kvalifitseeritumate kandidaatide lai ja sooliselt tasakaalustatud valik, mis võimaldab teha teadlikke ja optimaalseid ametisse nimetamise otsuseid; rõhutab, et kõik Euroopa institutsioonid ja asutused peavad vältima vabast ametikohast teatamist ainsa eesmärgiga täita ametlikku teatamise nõuet;

25.  soovitab volinike kolleegiumi otsuste tegemise protsesse ja menetlusi tugevdada, et vältida läbimõtlemata ametisse nimetamise või muid olulisi otsuseid, ning peab seetõttu vajalikuks, et kõik sellised punktid sisalduksid päevakorra projektis;

26.  palub sellega seoses kõigil Euroopa Liidu institutsioonidel ja asutustel lõpetada ametikohtade täitmine „pehme maandumise“ praktikaga, mis võib kahjustada menetlusi ja seega ka ELi usaldusväärsust; rõhutab, et poliitiline mõju ei tohi õõnestada personalieeskirjade kohaldamist; on arvamusel, et läbipaistvuse, usaldusväärsuse ja võrdsete võimaluste huvides tuleks kõigist vabadest ametikohtadest teatada; rõhutab, et kui institutsioonid otsustavad siiski sellest põhimõttest kõrvale kalduda, peaksid nad seda tegema üksnes Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikaga kehtestatud kitsastes piirides;

27.  teeb ettepaneku, et töötajaid esindavate organite ametnikud osaleksid parlamendi tippjuhtide valimiskomisjonides;

28.  palub komisjonil ja kõigil teistel asjaomastel ELi institutsioonidel tühistada otsused, mille kohaselt nad peavad presidendi kabinetiülema ametikohta samaväärseks peadirektori ametikohaga ning voliniku kabinetiülema ametikohta samaväärseks direktori ametikohaga; palub komisjonil tagada, et personalieeskirjade järgmine läbivaatamine seadusandliku tavamenetluse kohaselt pakuks väärtuslikke karjäärivõimalusi nii ametnikele, kelle karjäär on kulgenud tavapärast rada, kui ka kabinetiliikmetele:

   täpsustades seoses artikliga 7 oma ametikohal ümber määramise menetlust, mida on kujundatud üksnes kohtupraktika alusel,
   integreerides asjakohased kabinetiliikmete sisereeglid ning
   kehtestades peasekretäride ametisse nimetamiseks täiesti läbipaistvad menetlused;

29.  kutsub komisjoni üles vaatama enne 2018. aasta lõppu läbi oma haldusmenetluse kõrgemate ametnike ametisse nimetamiseks, et tagada parimate kandidaatide valimine maksimaalse läbipaistvuse ja võrdsete võimaluste tingimustes, olles sellega eeskujuks ka teistele Euroopa institutsioonidele;

30.  tunnistab, et komisjoni kodukorra artikliga 17 on peasekretärile määratud erilised juhtimisülesanded, nii et peasekretäril peaks olema ulatuslik juhtimiskogemus ja presidendi usaldus; tunneb vajadust neid eeskirju ajakohastada ja täpsustada, et tagada peasekretäri rolli erapooletus (partei)poliitilises keskkonnas; ootab sellisest ajakohastamisest teavitamist 2018. aasta septembriks;

o
o   o

31.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon kõigile ELi institutsioonidele.

Viimane päevakajastamine: 4. detsember 2018Õigusalane teave