Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2017/2280(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0112/2018

Esitatud tekstid :

A8-0112/2018

Arutelud :

PV 17/04/2018 - 21
CRE 17/04/2018 - 21

Hääletused :

PV 18/04/2018 - 12.14
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0119

Vastuvõetud tekstid
PDF 331kWORD 76k
Kolmapäev, 18. aprill 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ELi välisrahastamisvahendite rakendamine: 2017. aasta vahekokkuvõte ja 2020. aasta järgne tulevane struktuur
P8_TA(2018)0119A8-0112/2018

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2018. aasta resolutsioon ELi välisrahastamisvahendite rakendamise kohta: 2017. aasta vahearuanne ja 2020. aasta järgne tulevane struktuur (2017/2280(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 232/2014, millega luuakse Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 231/2014, millega luuakse ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 230/2014, millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/2306, millega muudetakse määrust (EL) nr 230/2014, millega luuakse stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 234/2014, millega luuakse partnerluse rahastamisvahend koostööks kolmandate riikidega(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 235/2014, millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste jaoks kogu maailmas(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 233/2014, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend aastateks 2014–2020(7) (edaspidi „DCI määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 236/2014, milles sätestatakse liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise ühised eeskirjad ja menetlused(8),

–  võttes arvesse nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsust 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. septembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/1601, millega luuakse Euroopa Kestliku Arengu Fond (EFSD), EFSD tagatis ja EFSD tagatisfond(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(11) (finantsmäärus),

–  võttes arvesse väliskomisjoni 18. aprilli 2017. aasta arvamust eelarvekomisjonile ja eelarvekontrollikomisjonile, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2012/2002 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1305/2013, (EL) nr 1306/2013, (EL) nr 1307/2013, (EL) nr 1308/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014, (EL) nr 283/2014 ja (EL) nr 652/2014 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust 541/2014/EL (COM(2016)0605 – C8‑0372/2016 – 2016/0282(COD))(12),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrust (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes(13) (komiteemenetluse määrus),

–  võttes arvesse komisjoni 10. detsembri 2014. aasta otsust C(2014)9615 Süüria kriisile reageerimiseks Euroopa Liidu piirkondliku usaldusfondi (Madadi fondi) loomise kohta ning komisjoni 21. detsembri 2015. aasta otsust C(2015)9691, millega muudetakse otsust C(2014)9615,

–  võttes arvesse komisjoni 20. oktoobri 2015. aasta otsust C(2015)7293 Aafrikas stabiilsuse tagamiseks ning ebaseadusliku rände algpõhjuste ja põgenikega tegelemiseks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi loomise kohta ning komisjoni 8. veebruari 2017. aasta otsust C(2017)0772, millega muudetakse komisjoni otsust C(2015)7293,

–  võttes arvesse komisjoni 24. novembri 2015. aasta otsust C(2015)9500, mis käsitleb liidu ja liikmesriikide tegevuse koordineerimist koordineerimisvahendi – Türgi jaoks mõeldud pagulasrahastu – kaudu(14) ning komisjoni 10. veebruari 2016. aasta otsust C(2016)0855(15) ja 18. aprilli 2017. aasta otsust C(2017)2293(16) Türgi pagulasrahastu kohta, millega muudetakse komisjoni otsust C(2015)9500,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aruandeid ELi välisrahastamise kohta, eelkõige eriaruannet nr 18/2014 EuropeAidi hindamis- ja tulemustele suunatud järelevalve süsteemide kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2017. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule pealkirjaga „Välistegevuse rahastamisvahendi vahearuanne“ (COM(2017)0720) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumente, milles käsitletakse ühise rakendusmääruse hindamist (SWD(2017)0606), Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendit (SWD(2017)0602), ühinemiseelse abi rahastamisvahendit (SWD(2017)0463), stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendid (SWD(2017)0607), partnerluse rahastamisvahendit koostööks kolmandate riikidega (SWD(2017)0608) ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit (EIDHR) (SWD(2017)0604),

–  võttes arvesse välistegevuse rahastamisvahendite välishindamisi(17),

–  võttes arvesse käimasolevaid Euroopa Parlamendi menetlusi 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohta,

–  võttes arvesse Euroopa tasandi rakendamise hinnangut pealkirjaga „The EU external financing instruments and the post‑2020 architecture“ (ELi välistegevuse rahastamisvahendid ja 2020. aasta järgne struktuur), mille viib läbi Euroopa Parlamendi uuringuteenistus;

–  võttes arvesse komisjoni 24. novembri 2015. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „2015. aasta aruanne Euroopa Liidu arengu- ja välisabipoliitika ning selle rakendamise kohta 2014. aastal“ (COM(2015)0578),

–  võttes arvesse komisjoni 19. detsembri 2016. aasta aruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „2016. aasta aruanne Euroopa Liidu välistegevuse rahastamisvahendite rakendamise kohta aastal 2015“ (COM(2016)0810),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 7. juunil 2017. aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud ühisteatist „Vastupanuvõime strateegiline käsitlus ELi välistegevuses“ (JOIN(2017)0021),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta(18),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa arengukonsensuse läbivaatamise kohta(19),

–  võttes arvesse oma 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam(20),

–  võttes arvesse oma 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi tervikliku lähenemisviisi ja selle mõju kohta ELi välistegevuse järjepidevusele(21),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise kohta(22),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel(23),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni komisjoni 2016. aasta Türgi aruande kohta(24),

–  võttes arvesse oma 15. veebruari 2017. aasta resolutsioone komisjoni 2016. aasta Albaania aruande kohta(25) ning komisjoni 2016. aasta Bosnia ja Hertsegoviina aruande kohta(26),

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni komisjoni 2016. aasta Montenegro aruande kohta(27),

–  võttes arvesse oma 14. juuni 2017. aasta resolutsioone komisjoni 2016. aasta Kosovo aruande kohta(28), komisjoni 2016. aasta aruande kohta, milles käsitletakse endist Jugoslaavia Makedoonia vabariiki(29) ning komisjoni 2016. aasta Serbia aruande kohta(30),

–  võttes arvesse komisjoni 6. veebruari 2018. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Lääne‑Balkani riikide reaalne ELiga ühinemise väljavaade ning ELi tõhustatud koostöö nende riikidega“ (COM(2018)0065),

–  võttes arvesse oma 22. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kohalike asutuste ja kodanikuühiskonna rolli kohta Euroopa tegevuses jätkusuutliku arengu toetamisel(31),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarve projekti kohta(32),

–  võttes arvesse 2016. aasta juunis tutvustatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat(33),

–  võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2017. aasta järeldusi ELi koostöö kohta kodanikuühiskonnaga välissuhete valdkonnas,

–  võttes arvesse ELi strateegiat „Kaubandus kõigile“,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 9. novembri 2017. aasta töödokumenti ELi vabakaubanduslepingute rakendamise kohta (SWD(2017)0364),

–  võttes arvesse oma väliskomisjoni pädevust, kelle vastutusalasse kuuluvad Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendit (ENI), ühinemiseelse abi rahastamisvahendit (IPA II), demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendit (EIDHR), partnerluse rahastamisvahendit (PI) ning stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendit (IcSP) käsitlevad õigusaktid ja tööprogrammid ning nende raames võetavate meetmete kontrollimine, nagu ka nende aluseks olev poliitika (kodukorra V lisa I osa),

–  võttes arvesse välistegevuse rahastamisvahendeid käsitlevatele määrustele lisatud Euroopa Komisjoni deklaratsiooni, milles komisjon kohustub pidama parlamendiga strateegilist dialoogi komisjoni programmitöö teemal,

–  võttes arvesse ENI, IPA II, EIDHRi, IcSP, PI ja DCI komitee töökorda,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja eelarvekomisjoni arvamusi ning muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8‑0112/2018),

A.  arvestades, et Euroopa Liit on jätkuvalt maailma suurim välisabi andja;

B.  arvestades, et välisrahastamisvahendid on peamine mehhanism, millega toetatakse ELi tegevust ülemaailmsel tasandil, ning arvestades, et ELi välistegevus on Euroopa kodanike jaoks aina olulisem;

C.  arvestades, et piiratud ressursside tõttu on välisrahastamisvahendite kasutamisel jõutud sageli nende võimaluste piirini;

D.  arvestades, et komisjon leiab oma vahearuandes, et olemasolevate välistegevuse rahastamisvahendite struktuur on üldiselt eesmärgipärane;

E.  arvestades, et rahastamisvahendite ühendamine ei saa olla eesmärk omaette;

F.  arvestades, et EL on pidanud tulema toime mitte ainult oma lähinaabruses, vaid ka ülemaailmsel tasandil ilmnenud arvukate probleemidega;

G.  arvestades, et ELi välistegevuses tuleks seada prioriteediks olulised ülemaailmsed ülesanded, nagu rahu ja kestlik areng, ning tunnistada, et inimõiguste edendamine kõigi jaoks, õigusriigi põhimõte ja demokraatia, mille puhul keskendutakse eeskätt soolisele võrdõiguslikkusele ja sotsiaalsele õiglusele, ning inimõiguste kaitsjate toetamine on nende sihtide saavutamisel hädavajalik;

H.  arvestades, et ELi rahaline välisabi on põhivahend, millega toetada majandusreforme ning demokraatia, poliitika ja institutsioonide tugevdamist partnerriikides;

I.  arvestades, et ei ole kehtestatud kõiki rahastamisvahendeid hõlmavat võrdset ja kindlat parlamentaarset kontrolli;

J.  arvestades, et selleks, et jagada paremini teavet ELi toetusest tuleneva kasu kohta, tuleb vältimatult suurendada nii partnerriikide kui ka Euroopa Liidu kodanike jaoks ELi abi nähtavust; arvestades, et investeerimine konkreetsetesse ja reaalsetesse projektidesse, mis on üldsusele paremini nähtavad, ning samaaegne laiahaardelise, tõhusa ja süstemaatilise teabevahetuse strateegia väljatöötamine iga rahastamisvahendi raames võib sellega seoses olla väga väärtuslik;

K.  arvestades, et strateegilises teabevahetuses tuleb sageli tulla toime välisprobleemidega, sealhulgas ELi ja liikmesriikide vastu suunatud väärteabe kampaaniatega, mis nõuavad täiendavaid jõupingutusi; arvestades, et seepärast on ülimalt oluline edendada objektiivse, sõltumatu ja erapooletu teabe olemasolu ning käsitleda samas ELi rahastamisvahendeid ja meetmeid ümbritseva meediakeskkonna õiguslikke aspekte;

L.  arvestades, et rahvusvaheline kaubandus on peamine vahend, millega EL saab aidata kaasa riikide sotsiaalsele ja majanduslikule arengule ning kaitsta ja edendada inimõigusi, põhiväärtusi ja õigusriigi põhimõtet;

M.  arvestades, et vastavalt aluslepingutele peaks kaubanduspoliitika aitama kaasa liidu välistegevuse eesmärkide, sh kestliku arengu saavutamisele;

N.  arvestades, et ENI (15,4 miljardit eurot), IPA II (11,7 miljardit eurot), IcSP (2,5 miljardit eurot), EIDHRi (1,3 miljardit eurot) ning PI raames (üks miljard eurot) kavandatud abi kogusumma ajavahemikul 2014–2020 on 32 miljardit eurot;

O.  arvestades, et IPA II on kasutatud rände haldamiseks;

P.  arvestades, et EIDHRi ning eeskätt IcSP suhtes kehtivad õigusliku alusena ELi toimimise lepingu artiklid 209 ja 212, milles mõlemas viidatakse ELi toimimise lepingu artiklile 208, kus märgitakse, et „liidu arengukoostöö poliitika põhieesmärgiks on vaesuse vähendamine ja pikemas perspektiivis selle kaotamine“;

Q.  arvestades, et komisjon vastutab nende rahastamisvahendite alusel antava ELi abi kindlaksmääramise, kujundamise, rakendamise, järelevalve ja hindamise eest; arvestades, et Euroopa välisteenistusel on kohustus tagada ELi välispoliitika järjepidevus ja sidusus, muu hulgas rahastamisvahendite kaudu; arvestades, et Euroopa Parlament on vastutav demokraatliku järelevalve ja kontrolli eest ning kaasseadusandjana kaasotsustamismenetluses;

R.  arvestades, et komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ametikoha kahetisest olemusest tuleneb, et selles ametis olijal peab olema keskne roll rahastamisvahendite alusel antava liidu abi poliitilisel koordineerimisel;

S.  arvestades, et praeguste rahastamisvahendite alusel rahastatavaid projekte ja toetusi ei saa täielikult hinnata, sest nende rakendamine on varases etapis; arvestades, et mõned eesmärgid on oma olemuselt kvalitatiivsed ning seotud õigusaktide, tavade ja hoiakutega, mida ei ole lihtne kvantitatiivselt mõõta;

T.  arvestades, et komisjon märgib oma vahekokkuvõttes, et rahastamisvahendite üldist tulemuslikkust nende eesmärkide täitmisel on keeruline mõõta, osalt seetõttu, et rahastamisvahendi tasandil on asjaomase jälgimis- ja hindamissüsteemi kindlaksmääramine keerukas (lk 10); tuletab meelde, et kontrollikoda juhtis oma eriaruandes nr 18/2014 tähelepanu tõsistele puudujääkidele EuropeAidi hindamissüsteemis;

U.  arvestades, et ühine rakendusmäärus sisaldab olulisi sätteid arengu ja abi tõhususe põhimõtete kohta, nagu loobumine abi tingimuslikkusest ning partnerriikide endi institutsioonide, süsteemide ja menetluste kasutamine;

V.  arvestades, et praeguste haldusmenetlustega kaasneb võimalike abisaajate jaoks sageli ülemäärane halduskoormus, mistõttu on väiksematel kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite organisatsioonidel keeruline osaleda projekti väljatöötamises ja rakendamises, kuna neil puudub tihti oskusteave ja haldussuutlikkus, et tulla välja rahastamiskõlblike ja edukate ettepanekutega;

W.  arvestades, et välisrahastamisvahendite loomise määrustes on sätestatud, et komisjonile antakse rakendamisvolitused kooskõlas määrusega (EL) nr 182/2011, ning arvestades, et samades määrustes on samuti sätestatud, et komisjoni abistavad seejuures ENI, IPA II, EIDHRi, IcSP, PI ja DCI komitee;

X.  arvestades, et rakendusaktide eelnõud tuleb saata nõukogule ja parlamendile samal ajal, kui need saadetakse ENI, IPA II, EIDHRi, IcSP, PI ja DCI komitee liikmetele, ning arvestades, et nende komiteede töökorra artiklis 3 on sätestatud, et rakendusaktide eelnõud tuleb saata ENI, IPA II, EIDHRi, IcSP, PI ja DCI komitee liikmetele vähemalt 20 kalendripäeva enne asjaomase komitee koosolekut; arvestades, et rakendusaktide eelnõud tuleks seetõttu saata parlamendile vähemalt 20 kalendripäeva enne nende komiteede koosolekut ning et rakendusaktide eelnõude vastuvõtmiseks võidakse sellest reeglist erandit tehes kasutada kirjalikke menetlusi nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel;

Y.  arvestades, et rakendusaktide koostamisega kaasneb küllaltki pikk komisjonisisene ettevalmistusetapp, mille raames toimub ka talitustevaheline konsulteerimine ja mis kestab tavaliselt mitu kuud;

Vahearuanne

1.  märgib, et komisjoni vahearuandes leiti, et olemasolevad rahastamisvahendid on üldiselt eesmärgipärased;

2.  peab kahetsusväärseks, et see, kui vähe raha EL on kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku rubriigis 4 ette näinud ning kui vähepaindlik ja -sidus see on, näitab, et ELil ei ole suurt soovi üleilmsel tasandil tegutseda; märgib siiski, et paljudes ELi välisrahastamisvahenditega rahastatavates partnerriikides ja valdkondades on toimunud positiivne areng, mis annab tunnistust välisrahastamisvahendite asjakohasusest ja tähtsusest;

3.  on siiski mures mõne leiu pärast, muu hulgas näiteks poliitiliste suuniste ja üldise visiooni puudumine, ELi väärtuste ja partnerluse põhimõtete ebajärjekindel rakendamine, aeglased või puuduvad edusammud sotsiaalse ja õigusreformiga seotud eesmärkide saavutamises laiemas naabruses, tugeva järelevalve ja hindamise puudumine ning vähene paindlikkus;

4.  peab kahetsusväärseks, et puudub üks selge visioonidokument, kus oleks täpsustatud rahastamisvahendite sünergia ja see, kuidas need annavad panuse ELi ülemaailmsesse üldisesse välispoliitika strateegiasse;

5.  on mures selle pärast, et EL ja tema rahastamisvahendid seisavad silmitsi märkimisväärsete probleemidega, milleks muu hulgas on poliitilised kompromissid väärtuste ja õiguste edendamise ning lühiajaliste huvide vahel, uute osalejate esilekerkimine ülemaailmse juhtimise ja ning rahvusvaheliste finantsasutuste valdkonnas, arvukad vägivaldsed üleilmsed konfliktid, sealhulgas ebastabiilsus ELi vahetus naabruses nii idas kui ka lõunas, ning Venemaa aina agressiivsem ja pealetükkivam poliitika;

6.  märgib, et ELi usaldusfondid loodi rände algpõhjustega tegelemiseks; peab kahetsusväärseks, et maksete tõttu, mis ELi eelarvest on tehtud ELi usaldusfondidesse ja Türgi pagulasrahastusse, on liidu tegevuse üldine sidusus, pikaajaline kavandamine ja mõju vähenenud; rõhutab veel kord, et uute prioriteetide rahastamiseks tuleb kasutada uusi assigneeringuid; peab väga kahetsusväärseks, et parlamendiga ei konsulteeritud ametlikult ega palutud heakskiitu nn Türgi avaldusega seotud otsustusprotsessi üheski etapis;

7.  kordab, et rahastamisvahendid peavad olema vastastikku täiendavad ja kohandatavad kohalikele tingimustele ning suutma reageerida uutele ja ettenägematutele probleemidele kiiresti ja tulemuslikult, kaotamata seejuures silmist oma algseid eesmärke;

8.  peab kahetsusväärseks, et rahastamisvahendid ei sisalda ühtegi selget viidet võimalusele peatada abi juhul, kui abisaajariik (eriti kui kasutatud on koos abisaajariigiga toimuvat eelarve kaudset täitmist) ei järgi aluspõhimõtteid, nagu demokraatia, õigusriik ja inimõiguste austamine;

9.  märgib, et ELi arenguabi (ametlik arenguabi) ei ole saavutanud ÜRO eesmärki 0,7 %; kutsub seetõttu üles suurendama arenguabi vahendeid 2030. aasta tegevuskava kohustuste täitmiseks;

Ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)

10.  ergutab püüdlusi muuta IPA II abisaajapõhise kavandamise ja valdkondliku lähenemisviisi kasutamisega pikas perspektiivis strateegiliselt olulisemaks ning jõuda konkreetsete tulemusteni; on veendunud, et selline lähenemisviis aitaks vähendada Türgis IPA I ja II kasutamata vahendite suurt kuhjumist, mis tuleneb toetust saavate riikide poolt kaudselt täidetava eelarve ebatõhususest ja nõrgast kasutussuutlikkusest;

11.  on sügavalt mures Türgi tagasilanguse pärast õigusriigi ja demokraatia valdkonnas, vaatamata praeguse mitmeaastase finantsraamistiku perioodiks IPA II raames kavandatud 4,5 miljardile eurole; tunnistab, et Türgi praegune ühinemisväljavaade aitab kaasa IPA II väärtusega seotud laialdasele kindlusetusele riigis; märgib, et IPA II vahendeid on kasutatud nn Türgi avaldusest tulenevate kohustuste rahastamiseks;

12.  märgib, et mitu IPA II‑st pikaajalist abi saavat Lääne‑Balkani riiki on oma edasiliikumisel jõudnud eri etappidesse; märgib, et mõnel juhul on IPA II abi toonud reformide juhtimises kaasa piiratud tulemused, eeskätt õigusriigi põhimõtte, avaliku halduse ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas;

13.  märgib näitajate taseme ülejäänud nõrkusi riikide programmides ja tegevusdokumentides;

14.  rõhutab, et peab olema võimalus IPA II vahendite eraldamine peatada või need mujale suunata, juhul kui komisjoni põhjalikus analüüsis leitakse, et partnerriigid ei ole süsteemselt täitnud oma kohustusi või neis toimub tõsine poliitiline tagasiminek; on nördinud, et selliseid meetmeid on varem takistanud süsteemne ja poliitiline tegutsemisvõimetus;

15.  märgib ära tulemusraamistiku olemasolu; peab siiski kahetsusväärseks, et tulemuslikkusega seotud preemiaid ei ole veel käsitletud ega määratud; palub sellega seoses teha raamistiku edasisel parandamisel rohkem tööd, võttes arvesse ka negatiivsete tulemuste juhtumeid ja sellest tulenevat rahastuse vähendamist;

16.  kordab, kui oluline on IPA II ELi peamise rahastamisvahendina, millest rahastatakse ühinemiseelselt tähtsaid sotsiaalseid, majanduslikke, poliitilisi ja institutsionaalseid reforme prioriteetsetes valdkondades, et viia riigid ELi õigustikuga vastavusse; märgib, et sellised reformid võivad pikas perspektiivis kaasa aidata ka piirkondlikule julgeolekule; väljendab heameelt IPA II parema strateegilise fookuse üle, kuid rõhutab, et IPA II raames kättesaadav rahastus peab olema laiahaardeline ja tulevikku suunatud ning vastama ühinemisprotsessi ja ELi liikmesusega seotud tegelikele vajadustele, kohustustele ja püüdlustele; tuletab sellega seoses meelde, et rahastamist tuleks kasutada kooskõlas rahastamisvahendi konkreetsete eesmärkidega;

17.  tunnistab, et IPA II kodanikuühiskonna rahastu pakub olulist toetust kohalikele kodanikuühiskonna organisatsioonidele; rõhutab, et kulukohustused ei vasta kohapealsetele tegelikele vajadustele; nõuab sellega seoses suuremat täiendavust IPA II ja muude rahastamisvahendite, konkreetsemalt EIDHRi ning stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi vahel; märgib, et see nõuab rohkem koordineerimist nii kavandamise kui ka programmitöö etapis;

18.  peab valdkondlikku lähenemisviisi põhjendatuks, kuid peab projektide puhul kahetsusväärseks killustatud kohustustest tingitud selge isevastutuse puudumist; märgib, et eelarve kaudne täitmine on parandanud programmidega seotud üldist isevastutust, kuid vähendanud ka mõjusust pikemate viivituste tõttu rakendamisel;

19.  peab kiiduväärseks algatusi eesmärgiga luua süsteemid, millega jälgida ja hinnata paremini tulemuslikkust, sealhulgas sektori järelevalvekomiteede ja sisesuuniste kaudu, ning uue teabehaldussüsteemi (OPSYS) väljatöötamist;

Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend (ENI)

20.  väljendab heameelt struktuurireformidele pakutava kavakohase abi vormis toetuse üle ning toonitab ENI eripära, mis võimaldab ELil kavandada spetsiaalseid poliitikameetmeid, mis on kohandatud partnerriikide konkreetsete vajadustega;

21.  jagab komisjoni hinnangut, mille kohaselt on sihtotstarbeline naabrusele suunatud rahastamisvahend andnud selget tõendust poliitilisest tähtsusest, mida EL omistab suhetele naaberriikidega ning sügavamale poliitilisele koostööle ja majandusintegratsioonile piirkonnaga ja piirkonna sees;

22.  tunnistab, et naabruskonna praegused probleemid ja vajadused ning eesmärkide, huvide ja rahaliste vahendite vahelised lahknevused on avaldanud ENI eelarvele ja inimressurssidele tõsist survet, ning rõhutab vajadust suurema paindlikkuse järele;

23.  on mures selle pärast, et ENI alusel rahastamine ei ole olnud nii tõhus partnerite puhul, kelle pühendumine reformidele on väiksem, ning on jätkuvalt probleemne, kuid vajalik poliitiliselt tundlikes ja konfliktiolukordades, eriti demokraatia ja inimõiguste ühiste väärtuste edendamise osas; peab kahetsusväärseks, et põhimõtet „rohkema eest rohkem“ ja stiimulitel põhinevat lähenemisviisi ei ole tulemuslikult kasutatud ning et riigid, mis ilmselgelt eiravad võetud kohustusi toetada inimõigusi ja demokraatlikke reforme, on saanud viimasel programmitöö perioodil suuremat rahalist abi;

24.  kordab, et naaberriigid on alates 2014. aastast seisnud silmitsi ettenägematute probleemidega, mis on tingitud aina rohkematest pikaajalistest ja äsja esilekerkinud probleemidest, nagu Venemaa toimepandud Krimmi poolsaare ebaseaduslik annekteerimine ja konflikt Ida‑Ukrainas, Süüria kriis, Liibüa olukord, radikaliseerumine ja terrorism, noorte töötus ja rändeprobleem;

25.  on mures selle pärast, et need suundumused ja erinevused eesmärkide ning ELi ja partnerriikide huvide ning olemasolevate rahaliste vahendite vahel on venitanud selle rahastamisvahendi finantssuutlikkust viimase piirini, näidates samal ajal vajadust suurema paindlikkuse järele;

26.  toonitab, et stabiilsuse, julgeoleku ja heaolu seisukohalt teenivad ELi väärtused ja põhimõtted, mis hõlmavad demokraatiat, õigusriiki, inimõigusi ning tõhusaid, usaldusväärseid ja läbipaistvaid riigiasutusi, samavõrd naaberühiskondade kui meie endi huve; väljendab heameelt struktuurireformidele kavakohase abi raames pakutava toetuse üle; leiab, et diferentseerimispõhimõtte rakendamine on võimaldanud ELil kohandada oma toetust partnerriikide vajaduste ja püüdlustega;

27.  võtab teadmiseks ENI raames Madadi fondi ja Aafrika jaoks mõeldud hädaolukorra usaldusfondi tehtud maksed;

28.  toonitab vajadust piirkondlike ja kahepoolsete programmide ja investeerimisrahastute suurema kooskõlastamise järele, et toetada ja edendada paremini erasektori arengut; märgib, et liikmesriikidega ühiselt tehtava programmitöö puudumisega seotud vajakajäämised on veidi paranenud;

29.  tunnustab ENI abi jälgimist tulemuspõhise järelevalvesüsteemi kaudu; peab kahetsusväärseks, et rahastamisvahendi tasandil ei ole ühtegi järjepidevat järelevalve- või hindamissüsteemi;

30.  rõhutab, et Euroopa naabruspoliitika (ENP) raames lõuna- ja idapiiril asuvatele liidu lähedastele partneritele antav kaubandusega seotud tehniline tugi ja majandusabi aitab nendes piirkondades väga palju kaasa demokraatia arengule; märgib, et ENI eraldisi võib kasutada kaubanduse soodustamiseks ja sellisena võivad need täiendada olemasolevaid ELi rahalisi vahendeid, mida eraldatakse kaubanduse lihtsustamise lepingu raames, mis peaks keskmises ja pikas perspektiivis aitama paremini tagada poliitilist stabiilsust;

Stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend (IcSP)

31.  tunnustab, et IcSP peamine lisaväärtus on selle kiirus ja paindlikkus konflikti lahendamisel ning selle paljud tsiviilosalejad, kellega EL saab luua partnerlussuhted; tuletab meelde, et IcSP on ainus tsiviilkonfliktide lahendamiseks (mis hõlmab vahendamist, dialoogi ja lepitamist) ettenähtud ELi rahastamisvahend;

32.  võtab teadmiseks probleemid, mis on ilmnenud IcSP meetmete kohta teabe kogumisel ja tulemuste hindamisel, mis mõlemad võisid osutuda keeruliseks poliitiliste tulemuste hindamisel esinenud raskuste tõttu, tulemuste omistamise tõttu IcSP meetmetele, kui neile järgnesid muude rahastamisvahendite raames samaaegsed meetmed, ning keerulise juurdepääsu tõttu konfliktipiirkondadele;

33.  märgib, et konfliktide ennetamise ja julgeolekualaste probleemidega tegelemise vajadus on viimasel ajal järsult suurenenud; on veendunud, et paljudes sõjajärgsetes kriisiriikides on vajadus lepitus-, vahendus- ja dialoogialgatuste järele; rõhutab vajadust kriiside ja konfliktide kontekstis kiiresti tegutseda; rõhutab vajadust suurendada oluliselt niisuguste algatuste jaoks kättesaadavaid rahalisi vahendeid; märgib, et IcSP 2017. aasta novembris toimunud muutmise eesmärk on kindlustada kolmandate riikide võimekust, et edendada veelgi stabiilsust, julgeolekut ja kestlikku arengut; märgib, et IcSP toimib viimase abinõuna või muudest rahastamisvahenditest rahastatava pikaajalise tegevuse eelkäijana;

34.  märgib, et IcSP on ülemaailmse küberohtude vastase võitluse varases etapis; soovitab tungivalt panna suuremat rõhku küberjulgeolekule, sealhulgas sidusa strateegia kaudu, mis on kohaldatav ELi kõikide välistegevuste puhul; nõuab, et sellega kaasneks IcSPst küberjulgeolekule eraldatud vahendite suurendamine, kuna see on niisuguste ohtudega tegelemiseks sobiv rahastamisvahend;

35.  märgib, et koostöö ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) meetmete ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) operatsioonide ja missioonidega ning ELi humanitaarabi andmisega on suurenenud;

Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR)

36.  rõhutab EIDHRi ülemaailmse tervikliku lähenemisviisi lisaväärtust, hoolimata selle rahastamisvahendi suhteliselt väikesest eelarvest, ning kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsust selle eesmärgi saavutamisel, samuti asjaolu, et see on ainus rahastamisvahend, mille kaudu EL saab toetada kodanikuühiskonna tegevust, olenemata asjaomasest tegevusest mõjutatud riigi ametiasutuste sekkumisest;

37.  märgib, et praegusel perioodil on EIDHRi kasutatud paindlikumalt ja täiendavamalt kui eelmisel perioodil, reageerides kiiremini tekkinud inimõigustealastele ja demokraatia kriisidele; tunnustab selle täiendavust muudest allikatest, näiteks Euroopa demokraatia rahastust pärit rahastusega, mis suurendab EIDHRi rahastuse tõhusust kiireloomuliste juhtumite korral; peab kiiduväärseks suuremat keskendumist inimõiguste kaitsjatele, sealhulgas ELi delegatsioonide tasandil kättesaadava hädaabifondi kaudu, ning ELi inimõiguste kaitsjate mehhanismi ProtectDefenders.eu loomist ja edukat toimimist; rõhutab, et projektikonkurss on aeganõudev, ebamugav ja liialt konkurentsitihe;

38.  märgib lisaks eeliseid, mida annab ProtectDefenders.eu mehhanism, mida rakendab kodanikuühiskond, kes on andnud hädavajalikku abi suurele hulgale inimõiguste kaitsjatele; nõuab tungivalt selliste mehhanismide jätkuvat toetamist;

39.  tunneb muret geograafiliste programmide kaudu toimuva inimõiguste ja demokraatlike väärtuste peavoolustamisega seotud raskuste pärast ning ELi väiksema toetuse pärast kodanikuühiskonna organisatsioonidele, mis suurendab survet EIDHRile ajal, mil kõikjal maailmas aheneb kodanikuühiskonna tegutsemisruum;

40.  on veendunud, et EL peab olema juhtrollis ja näitama ambitsioonikust, rakendades üldist poliitikat demokraatia toetamise peavoolustamiseks kõikides oma välissuhetes; seepärast leiab, et demokraatia toetamiseks eraldatud rahalisi vahendeid tuleb vastavalt suurendada, võttes eriti arvesse praegu kõikjal maailmas toimuvaid demokraatiavastaseid rünnakuid; rõhutab vajadust tagada, et riigipõhise toetuskava esimese eesmärgiga seotud kulutused jõuaksid tõhusalt ja mõjusalt kõige suuremas ohus olevate inimõiguste kaitsjateni; nõuab tungivalt, et ELi delegatsioonid pakuksid selles küsimuses vajalikku toetust;

41.  tunnistab, et strateegiliste ja tegevusnäitajate puudumise tõttu on EIDHRi meetmete hindamine keeruline; märgib, et hindamisprobleemid on tingitud ka asjaolust, et arusaadavalt toetatakse kodanikuühiskonna organisatsioone ja inimõiguste kaitsjaid märkimisväärses ulatuses konfidentsiaalselt, et kaitsta abisaajate identiteeti ja ohutust;

42.  toonitab veel kord ELi valimisvaatlusmissioonide lisaväärtust – see on valdkond, kus EL on maailmas juhtpositsioonil; peab rõõmustavaks asjaolu, et valimisvaatlusmissioonide soovituste täitmise jälgimine ja järelmissioonide arv on suurenenud;

Partnerluse rahastamisvahend (PI)

43.  rõhutab, et PI on nähtud ette spetsiaalselt selleks, et järgida ELi temaatilisi ja kolmandate riikidega ühiseid huve ning luua liite ja edendada koostööd praeguste ja uute strateegiliste partneritega; märgib, et tegelikkuses on PI kasutusel viimase abinõuna, mida rakendatakse juhul, kui seda peetakse ainsaks rahastamisvahendiks, mis võib hõlbustada ELi poliitilise tegevuskava elluviimist ning ülemaailmsete probleemidega võitlemist;

44.  märgib, et võrreldes varasemate rahastamisvahenditega on PI suutnud teha tihedamat koostööd kolmandate riikidega, sealhulgas strateegiliste partneritega, riikidega, mille puhul on lõpetatud kahepoolne arenguabi, ja mitmesuguste rahvusvaheliste foorumitega, kuid on seisukohal, et vahendite pakkumise ja sisendi suurendamine poliitiliste teenistuste poolt on vajalik, et tagada nende täielik kaasatus meetmete väljatöötamisse, kavandamisse ja rakendamisse, nagu ka ELi delegatsioonide aktiivse rolli suurendamine meetmete väljatöötamisel ning teabe jagamine liikmesriikidega;

45.  soovitab parandada PI eesmärkide nähtavust ning teadmisi ja arusaamist nendest, eriti ELi institutsioonides;

46.  märgib kahetsusega, et hindamist on takistanud asjaolu, et tulemusnäitajate raamistiku hilise vastuvõtmise ja enamiku projektide lõpetamatuse tõttu ei ole loodud keskset tegevusdokumentide depositooriumi;

Ühine rakendusmäärus

47.  tuletab meelde, et ELi välisrahastamisvahendid moodustavad keeruka tööriistakomplekti, mille abil EL toetab ja tõhustab oma tegevust rahvusvahelisel areenil, ning et seda keerukat struktuuri koordineeritakse ühise rakendusmäärusega; kordab, et ühine rakendusmäärus peab vastama eelarvekontrolli ja demokraatliku järelevalve kriteeriumidele; peab kahetsusväärseks, et ühise rakendusmääruse keerukus ja piirav olemus on pidurdanud liidu vahendite tõhusat kasutamist ning takistavad õigeaegset reageerimist uutele probleemidele ja partnerite vajadustele; peab kahetsusväärseks, et eeskirjade ühtsus ei ole toonud rahastamisvahendite vahel kaasa abiga seotud ühist programmitööd;

48.  märgib, et ühise rakendusmääruse eesmärk on ühtlustada liidu vahendeid, lihtsustada nende rakendamist, suurendada nende kasutamise paindlikkust, sidusust, järjepidevust ja tõhusust ning tagada sujuv ja täiendav lähenemisviis kõikide rahastamisvahendite rakendamisele;

49.  on seisukohal, et parlamendil on rakendusaktide eelnõude puhul võimalik oma kontrollivolitusi nõuetekohaselt ja õigeaegselt kasutada vaid juhul, kui talle antakse selleks piisavalt aega; on seisukohal, et võttes arvesse, kui palju aega kulub rakendusaktide eelnõude ettevalmistamisele enne seda, kui need ENI, IPA II, EIDHRi, IcSP, PI ja DCI komiteeni jõuavad, ei ole rakendusakti vastuvõtmise viimases etapis dokumentide parlamendile ja nõukogule esitamiseks seatud 20‑päevase tähtaja eiramine põhjendatud; peab seetõttu kahetsusväärseks, et 20 kalendripäeva pikkust tähtaega alati ei järgita, ning on seisukohal, et see piirab parlamendi kontrolliõigust; nõuab kõikide rakendusmeetmete eelnõude esitamist vähemalt 20 päeva ette ning kutsub komisjoni üles muutma ENI, IPA II, EIDHRi, IcSP, PI ja DCI komitee töökorda, et esitamiseks ette nähtud 20 päeva pikkust tähtaega pikendada, mis hõlbustaks parlamendi kontrolliõiguse kasutamist;

50.  peab kahetsusväärseks ELi välisrahastamispoliitika nähtavuse jätkuvat piiratust tingimustes, kus kolmandad osalejad püüavad väärinfo kaudu ELi välispoliitikat kahjustada;

Soovitused ajavahemikuks 2017/2018–2020

51.  nõuab, et ELi ja üldised väärtused ja inimõigused jääksid ELi kogu välistegevuse keskmesse;

52.  nõuab tungivalt suuremat sünergiat ja sidusust kõigi rubriigi 4 rahastamisvahendite vahel ning paremat koordineerimist liikmesriikide kahepoolsete abiprogrammide ja võimaluse korral muude abiandjatega; kutsub sellega seoses komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tugevdama omavahelist koostööd ja koordineerimist, sh kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike osalejatega, ning täitma Euroopa Liidu lepingu artiklist 21 tulenevaid kohustusi;

53.  nõuab usaldusväärsete, järjepidevate ja läbipaistvate järelevalve- ja hindamismehhanismide loomist; kordab, et sellised mehhanismid võimaldavad jälgida käegakatsutavaid edusamme seoses oluliste reformidega naaberriikides, mis on eriti oluline neis riikides, kus reformid on takerdunud või muul viisil hilinenud;

54.  nõuab tõhustatud parlamentaarset kontrolli ning kontrollimenetlusi ja -süsteeme, mis oleksid ühesugused kõigi rahastamisvahendite puhul; soovitab parandada läbipaistvust, luues projektide ja meetmete ühtse ja ühise läbipaistva avaliku andmebaasi;

55.  rõhutab vajadust pakkuda kodanikuühiskonna organisatsioonidele täiendavaid rahalisi vahendeid ja koolitustoetust; rõhutab, et vaja on kiireloomulisi meetmeid, et vähendada veelgi kodanikuühiskonna organisatsioonide, eriti kohalike organisatsioonide bürokraatlikku koormust ja menetluslikke takistusi; nõuab konkreetseid eelarveridu, mis oleksid ette nähtud kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse suurendamiseks, et parandada nende võimalusi rahastusele ligi pääseda; peab kahetsusväärseks, et komisjoni vahearuandes ei ole tähelepanu pööratud asjaolule, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ei osale välisrahastamisvahendite kavandamisel ja rakendamisel; palub komisjonil integreerida kodanikuühiskonna organisatsioonide strateegilisem osalus kõigisse välisrahastamisvahenditesse ja -programmidesse, nagu on nõudnud nii nõukogu kui ka parlament;

56.  pooldab ELi poliitika, rahalise abi ja nähtavuse otsesemat ja aktiivsemat edendamist;

57.  kordab oma seisukohta, et tuleks kehtestada võimalus kanda üle Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi ja ühinemiseelse abi rahastamisvahendi jaotamata vahendeid 10 % ulatuses iga rahastamisvahendi esialgsetest assigneeringutest, et suurendada ettenägematute sündmustega tegelemise suutlikkust, säilitades samal ajal vastavates ENI ja IPA II määrustes seatud eesmärgid;

Ühinemiseelse abi rahastamisvahend (IPA II)

58.  toetab ELi lepingu artiklis 21 loetletud põhimõtteid ning soovitab panna suuremat rõhku demokraatlike institutsioonide tugevdamisele, korruptsioonivastasele võitlusele ja avaliku halduse reformile, õigusriigi põhimõtte ja hea valitsemistava tugevdamisele ning inimõiguste ja vähemuste õiguste järjepideva rakendamise parandamisele; nõuab ühinemisprotsessi seisukohalt oluliste valdkondade reformide suuremat toetamist ning piirkondliku koostöö ergutamist, et täiendada ELi laienemispoliitikat;

59.  soovitab võimaldada rahaliste vahendite ülekandmist kodanikuühiskonnale, kui riigiasutused ei soovi täita ELi seatud eesmärke või ei soovi teha koostööd rahastamisvahendi eesmärkide osas; kutsub komisjoni üles vähendama või peatama rahalisi vahendeid riikidele, kes tõsiselt rikuvad ELi põhiväärtusi, sh peamisi Kopenhaageni kriteeriume; nõuab, et vähendataks ELi rahastamist taotlevate kodanikuühiskonna organisatsioonide halduskoormust;

60.  nõuab parlamendi kaasamist, kui kaalutakse rahaliste vahendite peatamist või soovituslike eraldiste maksimumi olulist muutmist;

61.  nõuab abisaajate suurt isevastutust alates programmitööst kuni järelevalve ja auditeerimiseni; palub komisjonil pakkuda riiklikele auditeerimisasutustele metoodika, planeerimise, värbamiskoolituse ja järelevalvega seotud sihtotstarbelist abi;

62.  soovitab toetada suuremal määral rahastajate koordineerimise eest vastutavaid riikide ametiasutusi, kelle suutlikkus on väike, kuid kes näitavad üles poliitilist valmisolekut täita eesmärke; peab kahetsusväärseks, et nende rahaliste vahendite ärakasutamise suutlikkuse osas puudub läbipaistvus;

63.  nõuab rahaliste vahendite suunamist tõendatud tulemustega valdkondadesse, vältides täiendavaid pikaajalisi viivitusi, mida on esinenud abisaajatega koos toimunud kaudse eelarve täitmise raames, peamiselt Türgis;

64.  nõuab, et piirkonnas parandataks IPA II nähtavust, võttes arvesse laienemispoliitika olulisust ELi jaoks, näiteks sobivate sihipäraste teavitus- ja teabekampaaniate kaudu riiklikes, piirkondlikes ja kohalikes meediaväljaannetes või mis tahes muul viisil, mida võib pidada asjakohaseks, komisjoni poolt kindlaks määratud nõuete ja nende järelevalve raames tihedas koostöös abisaajatega; toetab püüdlusi kasutada sihipärast vastupropagandat ja strateegilist kommunikatsiooni, eriti olukorras, kus ELi mainet ja huvisid rünnatakse ja kahjustatakse;

65.  soovitab kasutada IPA II selleks, et luua nii liikmesriikides kui ka kandidaatriikides ettevõtjate, eelkõige VKEde jaoks teabevahetuskanalid, et tihendada asjaomaste piirkondade vahel kaubandussidemeid, mis oleks väga kasulik, et abi saavaid riike ühtse turuga ühinemiseks ette valmistada;

66.  kordab uuesti, kui kasulik on edusamme tegevate riikide finantstulemuste tunnustamine, nagu on ette nähtud IPA II määruses;

67.  leiab, et rahastuse paindlikkus ja kasutamine konkreetsete kriisiolukordadega tegelemiseks peab olema kooskõlas rahastamisvahendi põhiprioriteetidega ning laienemisstrateegia ja ühinemisprotsessi põhialustega, mis peavad jääma IPA II tähelepanu keskmesse;

68.  nõuab IPA II planeerimis- ja programmitöö etappides paremat kooskõlastamist ja täiendavat sünergiat muude rahastamisvahendite, täpsemalt EIDHRi ning IcSP meetmetega, et tagada sidusus ja tõhustada täiendavust nii sisemiselt enda eesmärkide ja programmide vahel kui ka muude välisrahastamisvahendite suhtes;

Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend (ENI)

69.  rõhutab vajadust ENI rakendamise üldise strateegilise dokumendi järele, et viia abi vastavusse laiema poliitilise raamistikuga ja koordineerida seda rahastamisvahendit paremini teistega; rõhutab, et ENI programmitöö prioriteedid peaksid hõlmama ka sotsiaalmajanduslikku arengut, noorsugu ja energiaressursside säästvat majandamist;

70.  peab kahetsusväärseks, et 2017. aasta jooksul kavandati mitmeaastased programmid juba enamiku abisaajate jaoks, enne kui valmis vahekokkuvõte abi kohta asjaomastes riikides; tuletab meelde, et Euroopa Parlament esitas oma soovitused programmitöö kohta komisjoniga peetud strateegilise dialoogi käigus 2017. aasta aprillis;

71.  rõhutab poliitilist nähtavust ja võimendust, mida ENI kui eraldiseisev rahastamisvahend annab ELile naabruses, nii idas kui ka lõunas;

72.  nõuab, et säilitataks olemasolev finantstasakaal vahendite jaotamisel liidu lõuna- ja idanaabruse vahel;

73.  rõhutab stabiliseerimise, demokratiseerimise toetamise, konfliktide vältimise ja lahendamise ning inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamise, hariduse ja sotsiaal-majandusliku arengu omavahelist seost; rõhutab nende projektide tähtsust, mis toetavad noori nende hariduse ja tööalase konkurentsivõime valdkonnas;

74.  kordab, kui oluline on reageerida probleemidele kiiremini;

75.  rõhutab, et investeerimine naaberriikide stabiliseerimisse ja arendamisse aitab käsitleda ka selliseid probleeme nagu ränne, terrorism, kohalikud konfliktid ja majanduslik ebastabiilsus, mis pikas perspektiivis toob kasu kogu ELile;

76.  toonitab, et probleemide spetsiifilisus naaberriikides nõuab integreeritud ja laiahaardelist lähenemisviisi, mis põhineb abisaajate erinevatel vajadustel ja olukordadel ning hõlmab sünergiat muude välisrahastamisvahenditega ja liidu poliitikavaldkondade lõikes; toonitab, et üks esmaseid ülesandeid on rakendada kiiresti ja tõhusalt assotsieerimislepinguid ning põhjalikke ja laiaulatuslikke vabakaubanduspiirkondi ning kõiki kaasnevaid reforme, mida tuleb toetada ELi-poolsete asjakohaste rahaliste vahenditega;

77.  kordab, kui oluline lisaks suurtele edusammudele ühises analüüsimises, kooskõlastamises ja rahastajate prioriteetide suhtes konsensuse saavutamises ka liikmesriikidega tehtav tihedam ühine programmitöö; nõuab tungivalt paremat koordineerimist abiandjate vahel, eriti ühendades vahendid muudest ELi rahastamisvahenditest, kaasrahastajatelt ja rahvusvahelistelt finantseerimisasutustelt pärit rahaliste vahenditega, et toetada partnerriikides majanduslikku üleminekut ja stabiilsust;

78.  on mures selle pärast, et rahastamisvahendi reageerimis- ja finantssuutlikkus on viidud viimase piirini; peab kahetsusväärseks, et kavandamisetapis ei võetud piisaval määral arvesse poliitilise ja geopoliitilise riskianalüüsi kujul saadud asutusesisest eksperditeavet;

79.  on jõudnud järeldusele, et pidades silmas praeguseid probleeme naaberriikides, võib olla vaja suurendada seadusandliku muudatusega soovituslikke rahaeraldisi;

80.  kordab, et ENI raames kavandatud rahaliste vahendite eesmärkidest tuleb pidada kinni, kui niisugused vahendid paigutatakse ümber teistesse vormidesse, nt usaldusfondidesse, ning et vaja on Euroopa Parlamendi kontrolli ja järelevalvet, millest ei tohi kunagi kõrvale hoida;

81.  nõuab, et kodanikuühiskond kaasataks tõhusamalt vajaduste kindlakstegemisse;

82.  nõuab, et täiel määral kasutataks tingimuslikkust ja stiimulitel põhinevaid mehhanisme, mis toetavad vajaduse korral poliitilisi ja majandusreforme ning mis on seotud reformide ja strateegiliste eesmärkidega; peab kahetsusväärseks, et ENI ei ole suutnud pakkuda piisavaid stiimuleid nendele riikidele, kes ei soovi läbi viia poliitilisi reforme; nõuab ENI tõhusat järelevalvet rahastamisvahendi tasandil;

83.  tunneb muret ELi rahastatud abi hävitamise ja konfiskeerimise pärast kolmandates riikides; nõuab täiendavaid jõupingutusi, et parandada ELi strateegilist teabevahetust ja nähtavust naaberriikides;

Stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend (IcSP)

84.  nõuab suuremat pingutust, et võimendada IcSP mõju partnerite ja rahvusvaheliste organisatsioonidega peetavate korrapäraste strateegiliste dialoogide abil; sellega seoses palub tagada kaasrahastamine muudelt olulistelt abiandjatelt, kel on asjaomaste meetmete tulemustega seoses kaalul oma huvid;

85.  nõuab paremat strateegilist raamistikku ning IcSP ja muude rahastamisvahendite ning teiste osalejate kaudu võetavate järelmeetmete vahelist sünergiat;

86.  nõuab, et võitluses uute ohtude vastu, mis esinevad näiteks hübriidkonfliktide ja küberjulgeoleku valdkonnas, kus võiks rakendada Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) oskusteavet, tehtaks teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, valitsuste ja ELi institutsioonide vahel tihedamat koostööd;

87.  soovitab IcSP strateegilisemat kasutamist mitte ainult seoses kohaliku mõjuga konfliktidega, vaid ka rahuprotsessi ja dialoogi toetamiseks olemasolevates või tekkivates üleilmse tähtsusega konfliktides, ning nõuab paremaid varajase hoiatamise süsteeme ja konfliktide analüüsimise vahendeid, mis võimaldaksid paremat ennetamist ja rahutagamist;

88.  rõhutab, et see rahastamisvahend võimaldab liidul nüüdsest rahastada koolitustegevust ning mittesurmava varustuse (nt arvutisüsteemid, haiglad jne) pakkumist kolmandate riikide relvajõududele, eesmärgiga täita kiireloomulisi, lühikese ja keskmise perspektiivi vajadusi kestliku arengu eesmärkide elluviimise raames;

Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR)

89.  kordab, kui oluline on toetada ja edendada demokraatiat ja inimõigusi kolmandates riikides, sealhulgas inimõiguste kaitsjate kaitsmine, olenemata kolmandate riikide ametivõimude sekkumisest;

90.  märgib EIDHRi tõhusust ja tähtsust selles küsimuses, tegutsedes kodanikuühiskonna ahenevas tegevusruumis; kinnitab jätkuvat vajadust inimõigustele ja demokraatiale suunatud sihtotstarbelise rahastuse järele, mida ei vähendata; nõuab lisaks, et kaalutaks inimõiguste kaitsjatele osutatava kiireloomulise abi suuremat rahastamist ning selliste rahaliste vahendite kättesaadavuse tõhusat edendamist;

91.  kordab, et EIDHRi kohaldamisala ei tohiks piirata ega kasutada EIDHRi rahastamisvahendina, mille abil üksnes täita muudest rahastamisvahenditest jäänud lünki, vaid et demokraatia ja inimõiguste sihipärane edendamine peaks olema omaette selge ja strateegiline eesmärk;

92.  nõuab tungivalt, et komisjon leiaks lahendused kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemise, inimõiguste sagedasemate rikkumiste ja represseerimise probleemidele, näiteks suurendades ülemaailmsetele reageerimisprogrammidele, nagu ELi inimõiguste kaitsjate mehhanismile ProtectDefenders.eu ette nähtud rahastamist; nõuab, et EL jätkaks inimõiguste kaitsjate, eelkõige ohustatud inimõiguste kaitsjate, ning kodanikuühiskonna, aga ka selliste marginaliseerunud rühmade nagu naiste, põlisrahvaste, romade, LGBTI‑inimeste, puuetega inimeste, laste ja eakate rahastamist;

93.  soovitab rohkem strateegilist planeerimist seoses ELi ametiasutuste poliitiliste suunistega ning sidusust muude rahastamisvahenditega, eelkõige riikides, kus esineb tagasiminekut inimõigustes ja demokraatlikes normides, et võidelda autoritaarsuse ülemaailmse suundumusega;

94.  toonitab, kui oluline on keskenduda rahvusvaheliselt olulistele temaatilistele küsimustele, mis võivad lühikeses, keskmises ja/või pikas perspektiivis toetada inimõiguste, rahvusvahelise õiguse ja õigluse üleilmastumist; nõuab, et EIDHRist toetataks suuremal määral mitmesuguseid uusi temaatilisi küsimusi, täpsemalt korruptsioonivastast võitlust, inimõiguste austamist äriühingute poolt, keskkonnaõigusi ja rändajate õigusi;

95.  peab kiiduväärseks rahvusvaheliste ja piirkondlike inimõiguste toetamist ja vastutusmehhanisme, nagu ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus;

96.  soovitab teha jätkuvaid jõupingutusi, et kaotada surmanuhtlus kogu maailmas;

97.  kinnitab uuesti komisjoni võetud kohustusi toetada veelgi kodanikuühiskonda ja edendada partnerriikides kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust soodustavat keskkonda; rõhutab, et vaja on kiiresti tegutseda, et veelgi vähendada kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide ees seisvaid bürokraatlikke takistusi; julgustab ELi delegatsioone aktiivselt otsima inimõiguste kaitsjaid ja kodanikuühiskonna organisatsioone, kes tegelevad tundlike küsimustega, mis vajavad rahastamist, avaldama konkursikutseid kohalikus keeles ja lubama taotlejatel esitada projektiettepanekud selles keeles, tugevdades seeläbi ka kohalikku isevastutust ja projektide pikaajalist integreeritust;

98.  nõuab suuremat keskendumist EIDHRist rahastatud meetmete jätkusuutlikkusele, eelkõige valimisvaatlusmissioonide raames, kui on olemas märkimisväärsed võimalused kiirendada teadmiste ülekandmist kohalikele osalejatele ja parandada soovituste järgimist; nõuab valimisvaatlusmissioonide kavandamise ja Euroopa Parlamendi valimisvaatlustegevuse paremat kooskõlastamist;

99.  palub komisjonil pakkuda eraldi rahastust projektidele, mis on suunatud jälitustehnoloogia kasvava kuritarvitamise ja internetirünnakute vastu, mille taga on repressiivsed valitsused ja valitsusvälised osalejad;

100.  nõuab selliste järelevalve- ja hindamissüsteemide väljatöötamist, millesse annavad panuse inimõiguste kaitsjad;

101.  julgustab inimsusvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja genotsiidi ennetava tegevuse elluviimisel kooskõlastama tegevust IcSPga;

Partnerluse rahastamisvahend (PI)

102.  väljendab heameelt tähelepanu koondumise üle liidu strateegilistele huvidele;

103.  soovitab PI raames kättesaadavate nappide vahendite strateegilisemat ja konsolideeritumat kasutamist, tagades kaasava sisendi ja tehes kindlaks kõikide komisjoni talituste ja Euroopa välisteenistuse meetmed, tihedas koostöös liikmesriikidega, ning rõhutab, kui oluline on hästi rahastatud PI ELi väärtuste ja huvide ennetava kaitse jaoks olukorras, kus väheneb Atlandi-ülene konsensus ning kasvab selliste keskmiste tuludega riikide arv, kelle strateegiline tähtsus kiiresti suureneb, muu hulgas Aasias ja Ladina-Ameerikas;

104.  soovitab vaadata järgmises mitmeaastases sihtprogrammis üle geograafilised eraldised, et kohaneda probleemidega; soovitab sellega seoses teha suuremal määral koostööd mittestrateegiliste kolmandate riikidega, näiteks keskmiste tuludega riikidega, kellega ei tehta seda praegu piisavalt;

105.  soovitab paremat kooskõlastamist ühise rakendusmääruse eesmärkide ja valdkondadevaheliste teemadega;

106.  soovitab viia lõpule selle järelevalve- ja hindamissüsteemi, mis hõlmab asjakohaseid kvalitatiivseid näitajaid;

107.  on seisukohal, et PI võiks olla tähtis vahend, mille kaudu toetada vabakaubanduslepingute rakendamist, toetades eelkõige sisenõuanderühmade tööd; rõhutab, et tuleb hinnata vahendite kasutamist ja jaotamist ning PI ja ELi sisenemisprogrammide (EU Gateway / Business Avenue) tõhusust, sest nendega tuleks täiendada liikmesriikide pädevust väliskaubanduse edendamise valdkonnas;

108.  märgib, et PI üks eesmärke on avalik diplomaatia, millega suurendada kolmandates riikides usaldust ELi poliitika vastu ja parandada sellest arusaamist; rõhutab, et kodanikuühiskonna kaasamine on äärmiselt tähtis, ning tunneb heameelt selle üle, et kodanikuühiskonna organisatsioonidele on eraldatud 3 miljonit eurot, et toetada nende osalemist sisenõuanderühmades;

Ühine rakendusmäärus

109.  soovitab paremini kasutada ühtlustatud eeskirju võimalike ühiste projektikonkursside ning komisjoni talituste ja Euroopa välisteenistuse vahelise tihedama koostöö kaudu;

110.  nõuab, et ühise rakendusmääruse sätetesse lisataks soolise aspekti arvestamine;

111.  nõuab jõupingutuste edasist tõhustamist, et suurendada ELi välispoliitika rahastuse nähtavust laiahaardelise ja sidusa teabevahetuse strateegia kaudu, mis hõlmab väärinfo vastu võitlemise meetmeid; nõuab tingimuslikkuse mehhanismide kehtestamist rakenduspartnerite suhtes, kui ELi nähtavuse suurendamiseks võetavaid meetmeid ei järgita;

112.  tuletab meelde arengu ja abi tõhususe põhimõtete olulisust välistegevuses, nagu on rõhutatud ühises rakendusmääruses, ja kutsub komisjoni üles jälgima neid põhimõtteid kõigi meetmete puhul, mida ta vahearuande tulemusena võtab;

113.  märgib, et ELi VKEdele tuleks lihtsamate õigusaktide abil anda välisrahastamisvahendite kasutamiseks suuremad võimalused, sest see võib soodustada rahaliste vahendite rohkemat kasutamist ning aidata VKEdel saada rahvusvahelisi kogemusi; palub komisjonil hinnata, kas VKEde rahvusvahelistumise edendamiseks mõeldud vahendid on kooskõlas liidu teiste VKEde toetamise vahenditega, sh COSME programm, ning vastavad subsidiaarsuse, kattuvuse vältimise ja liikmesriikide programmide täiendavuse põhimõttele; palub komisjonil esitada aegsasti ettepanekud kõnealuste programmide vahehindamiseks, et parandada nende tõhusust ja tulemuslikkust; rõhutab, et eelkõige liikmesriikide tasandil tuleb parandada teabevahetust ja suurendada VKEde teadlikkust olemasolevatest vahenditest;

2020. aasta järgne struktuur

114.  nõuab, et välisrahastamisvahendite finantseerimine kajastaks ambitsioonikat välistegevust ning et ELi kui ülemaailmse osaleja eelarve oleks suurem, põhinedes samas jätkuvalt väärtustel, põhi- ja inimõigustel ning põhimõtetel; kordab, et ELi välistegevus teenib ka ELi kodanike ühiseid huve;

115.  toonitab, et kui Ühendkuningriik astub Euroopa Liidust välja, tuleks praegust välistegevuseks ettenähtud eelarveosa suurendada või vähemalt säilitada selle senine tase, rakendades samasugust põhimõtet olemasolevate rahastamisvahendite, poliitikameetmete ja prioriteetide suhtes;

116.  kordab, et praeguse rahastamisvahendite struktuuri reform on vajalik suurema aruandekohustuse, läbipaistvuse ja avaliku järelevalve tagamiseks ning see suurendaks ka tõhusust, sidusust ja reageerimisvõimet, samuti mõjusust ja paindlikkust; on seisukohal, et reform võib suurendada ka kulutõhusust, vähendada kattuvusi ja huvide konflikte eri osalejate ja komisjoni talituste vahel ning aidata kaasa strateegia, programmitöö ja rakendamisega seotud praeguste probleemide lahendamisele;

117.  tuletab meelde Euroopa Parlamendi tähtsat rolli kaasseadusandjana järgmise mitmeaastase finantsraamistiku määruse puhul; kordab oma valmisolekut töötada koos komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja nõukoguga, et muuta välisrahastamisvahendite struktuur optimaalseks; rõhutab siiski, et rahastamisvahendite igasuguse ümberstruktureerimise eesmärk peaks olema suurem läbipaistvus, aruandekohustus, mõjusus, sidusus ja paindlikkus; rõhutab, et neid eesmärke ei ole võimalik saavutada ilma juhtimisstruktuurita, mis võimaldab poliitilist kontrolli, on strateegiapõhine, kaasav ja usaldusväärne; rõhutab, et Euroopa Parlament ei nõustu ühegi rahastamisvahendite reformiga, kui puudub korralik juhtimisstruktuur; nõuab, et komisjon ja Euroopa välisteenistus esitaksid reformikava, mille alusel kehtestada nende rahastamisvahendite jaoks just selline juhtimisstruktuur; rõhutab lahknevusi vahekokkuvõtte järelduste ja komisjoni esitatud ettepanekute vahel praeguse struktuuri reformimiseks; toonitab lisaks, et tagatud peab olema liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi poolne tugev demokraatlik ja läbipaistev kontroll;

118.  nõuab, et ELi usaldusfondid ja rahastamisvahendid paremini eelarvesse integreeritaks, et välisrahastamisvahendid oleksid läbipaistvamad ja nende üle saaks paremini demokraatlikku järelevalvet teha; tuletab meelde finantsmääruse viimase läbivaatamise raames sõlmitud kokkulepet Euroopa Parlamendi ja nõukoguga eelneva konsulteerimise kohta enne temaatiliste meetmete jaoks uue usaldusfondi loomist; palub peale selle, et komisjon esitaks parlamendile üksikasjaliku teabe kõigi oluliste ümberpaigutuste ja assigneeringute vabastamiste kohta, mis rubriigis 4 tehakse;

119.  rõhutab, et ELi delegatsioonid võiksid koos liikmesriikidega aidata VKEdel kasutada neid rahastamisvahendeid selleks, et luua keskmises perspektiivis suhteid ELi ettevõtjate ja toetust saavate riikide majandusringkondade vahel;

120.  rõhutab, et iga rahastamisvahendi olemasoluks on tingimata vajalikud selged ja sihtotstarbelised rahastamispaketid ja eraldised, mis on mõeldud ELi välistegevuse eri sihtidele, eesmärkidele ja prioriteetidele, nagu demokraatia, inimõigused, õigusriik, kodanikuühiskonna toetamine, konfliktide lahendamine, nõrgad riigid, arengupoliitika ja vaesuse vähendamine, majanduslik ja sotsiaalne areng ning ELiga ühinemise eri etappides olevate riikide ja ELi naabruses asuvate riikide toetamine;

121.  peab kiiduväärseks, et EL on pühendunud sellistele väärtustele nagu inimõigused, demokraatia ja kodanikuühiskonna toetamine, ning kiidab heaks eri sihid ja eesmärgid ning praeguste rahastamisvahendite spetsiifilise poliitilise ja strateegilise väärtuse; rõhutab, et reformiga ei tohiks kahjustada ühegi rahastamisvahendi poliitilisi eesmärke; mõistab eesmärkide ja rakendamise eripära ENI, IPA II ja EIDHRi puhul ning leiab seetõttu, et need peaksid jääma strateegiliste ja poliitiliste kaalutluste tõttu sõltumatuks;

122.  tuletab meelde, et alates 2006. aastast on EIDHR olnud konkreetne väljendus ELi lubadusele toetada ja edendada demokraatiat ja inimõigusi kolmandates riikides ning on võimaldanud ELil sekkuda ilma valitsuste sekkumiseta registreeritud ja registreerimata valitsusväliste organisatsioonide toetuseks ning valdkondades, mida ELi liikmesriigid alati ei kata;

123.  rõhutab vajadust kehtestada ühised sihid, sealhulgas vajadust tõhustada õigustel põhinevat lähenemisviisi ja süvalaiendada inimõigusi, et anda sisu ELi toimimise lepingu artiklile 21, milles nõutakse, et EL tugevdaks demokraatiat, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet kui välissuhete vajalikku eesmärki;

124.  palub Euroopa välisteenistusel ja komisjonil tagada, et kõikide reformide osas toimub partnerriikidega selge teabevahetus;

125.  nõuab kindlate ja järjepidevate hindamis- ja järelevalvemenetluste kehtestamist, mille abil on võimalik tagada kvalitatiivne ja kvantitatiivne hindamisanalüüs ning jälgida edusamme, mida tehakse seatud eesmärkide saavutamisel ELi rahastamise abil eri rahastamisvahenditest;

126.  rõhutab vajadust pikaajalise rahastamise prognoositavuse järele, kehtestades samal ajal paindlikult kasutatavad summad; kordab, et paindlikkus nõuab võimalust kanda rahalisi vahendeid ühest rahastamispaketist teise; tuletab meelde, et välistegevuse eesmärkide saavutamiseks ettenähtud vahendeid ei saa suunata ümber muudele eesmärkidele, sealhulgas rände haldamisele ja sisejulgeolekule; rõhutab, et võimalus eraldamata vahendeid välistegevuse rahastamisvahendi üldeelarves üle kanda tuleks kehtestada 10 % ulatuses rahastamisvahendi esialgsetest assigneeringutest paindlike ja/või kiireloomuliste meetmete jaoks, säilitades samal ajal rahastamisvahendi poliitilised eesmärgid;

127.  rõhutab, et riigile eraldatav abi ei tohiks sõltuda rändealastest kokkulepetest ELiga ning et rahastamist ei tohiks ümber suunata vaestelt riikidelt ja piirkondadelt Euroopasse rändajate päritoluriikidele või transiidiriikidele üksnes seetõttu, et need asuvad rändeteedel;

128.  tuletab meelde raskuseid, mida abisaajad praegu kogevad rahastamisvahendite raames endale rahastamise kindlustamisel; nõuab menetluste lihtsustamist, halduskoormuse vähendamist ja võimaluse korral ühtlustatud menetluste vastuvõtmist komisjoni ja Euroopa välisteenistuse erinevate kaasatud talituste jaoks, ELi rahastamist taotlevate organisatsioonide jaoks ühtse kontaktpunkti loomist ning võimaluse korral digitaalsete lahenduste kasutamist eesmärgiga lihtsustada ja vähendada halduskoormust, kuid mitte eelarvealase järelevalve, jälgitavuse ja kontrolli arvelt;

129.  rõhutab, et kõik komisjoni talitused ja Euroopa välisteenistus peavad tegema koostööd, võttes ELi välistegevuse rahastamise ajendiks rahastamisvahendi asemel poliitilised põhimõtted, et vältida lahknevusi, sidususe puudumist, tarbetuid kulusid, kattumist ja oskusteabe raiskamist ning saavutada ELi välistegevuse kui terviku jagatud sihid ja eesmärgid;

130.  rõhutab vajadust strateegilisemate poliitiliste suuniste ning üldstrateegia ja kaasnevate dokumentide järele, mille töötavad koos välja ja mida jagavad kõik asjaomased komisjoni talitused ja Euroopa välisteenistus, mida haldab ja jälgib praegu veel loomata juhtimisstruktuur ning milles sätestatakse ELi välistegevuse sihid ja eesmärgid järgmiseks perioodiks ja viis, kuidas rahastamisvahendit nende saavutamiseks kasutatakse; nõuab sihtide ja eesmärkide kehtestamisel nii sise- kui ka välisekspertide kasutamist; soovitab lisada kogu programmitöösse konfliktitundlikkuse analüüsi, poliitilise majandusanalüüsi ja riskihindamise ning leevendusmeetmed, mida võib asjaomaste riskide ilmnemise korral paindlikult uuesti kasutada;

131.  nõuab, et uuritaks võimalusi suurendada kooskõlastatust ja sidusust ELi liikmesriikide välisrahastamispoliitikaga, sealhulgas ühise programmitöö tõhustamise kaudu;

132.  nõuab vabaühenduste rahastamisvõimaluste laiendamist, täpsustades kaasrahastamise nõuet ja pakkudes rohkem võimalusi teha sellest erandeid, pakkudes mitmeaastaseid partnerlusi ja tagades tegevuse jätkusuutlikkuse;

133.  nõuab täiendatud nõudmisi kiiremaks otsuste vastuvõtmiseks, et suurendada ELi suutlikkust reageerida kiiresti arenevatele sündmustele;

134.  toonitab, kui oluline on muuta ELi välistegevus nähtavamaks ja suurendada teadlikkust sellest – sealhulgas ELi strateegilise teabevahetuse töörühma rakendamise abil – ning selle mõjust kogu maailmas; nõuab, et seda peetaks poliitiliseks eesmärgiks; rõhutab seetõttu kiireloomulist vajadust riigi- ja/või piirkonnapõhise strateegilise teabevahetuse järele ELi delegatsioonides ning märkimisväärselt suurema ELi delegatsioonide ja liikmesriikide vahelise kooskõlastamise ja teabe jagamise järele;

135.  rõhutab, et ELi delegatsioonidel on võtmeroll kohalikus programmitöös, programmitöö järelevalves, vahendite väljamaksmisel ja abisaajate tuvastamisel, eelkõige inimõiguste kaitsjate ja tundlikes valdkondades tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide puhul; kordab, ELi delegatsioonid ei saa oma töö ja staatuse tõttu kolmandates riikides üksi rahastamisotsuste eest vastutada;

136.  toonitab, et rahastamisvahenditega seotud programmitöösse tuleb kaasata tihedalt asjaomaste riikide kodanikuühiskond ning et programmide väljatöötamine, kasutuselevõtt ja rakendamine peab põhinema suuremal määral detsentraliseeritud koostööl, et luua kindlad ja kestvad partnerlussuhted, vastata elanikkonna konkreetsetele vajadustele ja võtta arvesse asjaomaste inimeste sotsiaalset tegelikkust;

137.  tuletab meelde, et teatavatel juhtudel täidetakse ELi poliitilisi sihte ja eesmärke, nagu inimõigused, õigusriigi põhimõte ja areng, paremini pigem mitme väiksema toetuse väljamaksmisega rohujuuretasandi organisatsioonidele kui ühele abisaajale suunatud üheainsa suurema rahastamispaketi kaudu;

138.  rõhutab põhimõtte „rohkema eest rohkem“ ja tingimuslikkuse põhimõtte tähtsust; on seisukohal, et tuleks luua rangemad tingimuslikkuse mehhanismid, mille alusel saab riigi- või valitsusasutustele ja valitsusvälistele osalejatele antavat otsest eelarvetoetust peatada või võimaluse korral suunata see ümber kodanikuühiskonnale, juhul kui sellised institutsioonid ei järgi või täida eraldatud rahastamise eesmärke või rikuvad õigusriigi põhimõtet ja inimõigusi;

139.  nõuab arenguabi kasutamisel erasektori investeeringute võimendamiseks läbipaistvust, aruandekohustust, kontrolli, arengualast täiendavust, arengu ja abi tõhususe põhimõtete järgimist ning rangeid keskkonna-, inimõiguste ja sotsiaalseid tagatisi;

140.  kutsub komisjoni üles kaaluma välisrahastamisvahenditest sihtotstarbeliste vahendite eraldamist kolmandate riikide tehnilisele abile ja koostööle nendega, eriti arengumaadega, et edendada nende liikmesust Wassenaari kokkuleppes, Austraalia grupis, raketitehnoloogia kontrollirežiimis ja tuumatarneriikide grupis, ning vältima kahesuguse kasutusega kaupade määruse praegu toimuval uuestisõnastamisel inimõiguste rikkumist;

141.  rõhutab, et tulevase struktuuri puhul on vaja nõuetekohast kontrolli ja tasakaalu, läbipaistvust, rakendamise kontrollimise õigust, sealhulgas parlamendi tõhustatud poliitilist panust strateegia osas ning kontrolli rakendamise üle, delegeeritud õigusaktide kasutamist temaatiliste prioriteetide läbivaatamiseks, kui need sisalduvad seadusandlike aktide lisades, ning oluliste täiendavate elementide, näiteks strateegiliste ja mitmeaastaste programmdokumentide vastuvõtmist;

142.  on veendunud, et 2020. aasta järgne välisrahastamisvahendite põlvkond peab järgima siiruse ja ühtsuse eelarvepõhimõtteid;

143.  on seisukohal, et vahekokkuvõte ja eelarvekontrolli protsessid peaksid olema piisavalt ranged ja läbipaistvad, et tagada vahendite maksimaalne kasutamine ning võimaldada asjakohaseid kohandusi, kui tekib vajadus kasutussuutlikkust suurendada;

o
o   o

144.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning nõukogule.

(1) ELT L 77, 15.3.2014, lk 27.
(2) ELT L 77, 15.3.2014, lk 11.
(3) ELT L 77, 15.3.2014, lk 1.
(4) ELT L 335, 15.12.2017, lk 6.
(5) ELT L 77, 15.3.2014, lk 77.
(6) ELT L 77, 15.3.2014, lk 85.
(7) ELT L 77, 15.3.2014, lk 44.
(8) ELT L 77, 15.3.2014, lk 95.
(9) ELT L 201, 3.8.2010, lk 30.
(10) ELT L 249, 27.9.2017, lk 1.
(11) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(12) Vt raport A8‑0211/2017.
(13) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.
(14) ELT C 407, 8.12.2015, lk 8.
(15) ELT C 60, 16.2.2016, lk 3.
(16) ELT C 122, 19.4.2017, lk 4.
(17) Avaldatud komisjoni veebisaidil: https://ec.europa.eu/europeaid/public-consultation-external-financing-instruments-european-union_en
(18) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493.
(19) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0026.
(20) ELT C 58, 15.2.2018, lk 109.
(21) ELT C 408, 30.11.2017, lk 21.
(22) ELT C 265, 11.8.2017, lk 110.
(23) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0440.
(24) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0306.
(25) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0036.
(26) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0037.
(27) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0094.
(28) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0262.
(29) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0263.
(30) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0261.
(31) ELT C 208, 10.6.2016, lk 25.
(32) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0408.
(33) http://www.eeas.europa.eu/archives/docs/top_stories/pdf/eugs_et_.pdf

Viimane päevakajastamine: 4. detsember 2018Õigusalane teave