Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/2600(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B8-0238/2018

Esitatud tekstid :

B8-0238/2018

Arutelud :

PV 31/05/2018 - 4
CRE 31/05/2018 - 4

Hääletused :

PV 31/05/2018 - 7.12
CRE 31/05/2018 - 7.12
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0242

Vastuvõetud tekstid
PDF 127kWORD 56k
Neljapäev, 31. mai 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Tähtajaliste lepingutega seotud ebakindluse ja kuritarvituste kaotamist käsitlevatele petitsioonidele vastamine
P8_TA(2018)0242B8-0238/2018

Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon tähtajaliste töölepingutega seotud ebakindluse ja kuritarvituste kaotamist käsitlevatele petitsioonidele vastamise kohta (2018/2600(RSP))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punkte a ja b, artikli 155 lõiget 1 ja artiklit 352,

–   võttes arvesse Euroopa sotsiaalharta artikleid 4 ja 30 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 31 ja 32,

–  võttes arvesse nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ (Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta – Lisa: osalist tööaega käsitlev raamkokkulepe)(1) (osalise tööaja direktiiv) diskrimineerimis- ja kuritarvituste vastaseid meetmeid,

–  võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta(2) (tähtajalise töö direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta(3) (tööaja direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/38/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise korra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides(5) (Euroopa töönõukogu direktiiv),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 98 organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse kohta ning konventsiooni nr 175 osalise tööaja kohta,

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi 2017. aasta novembris avaldatud uuringut „Temporary contracts, precarious employment, employees’ fundamental rights and EU employment law“(7) (Ajutised lepingud, ebakindlad töösuhted, töötajate põhiõigused ja ELi tööõigus),

–  võttes arvesse arvukaid petitsioone, mis käsitlevad tähtajalise töö direktiivi rikkumisi avalikus sektoris(8), nulltunnilepingu alusel töötavate töötajate ebakindlaid töötingimusi erasektoris(9), ametiühingute esindamise ja sotsiaalkindlustussüsteemide vahelisi erinevusi(10) ning vastuseisu ajutiste töölepingute üha sagedasemale kasutamisele(11),

–  võttes arvesse komisjoni uusi ettepanekuid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, millega luuakse Euroopa Tööjõuamet (COM(2018)0131) ning nõukogu soovituse kohta, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele (COM(2018)0132),

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni 22. novembril 2017. aastal korraldatud kuulamise „Ajutises või ebakindlas töösuhtes olevate töötajate õiguste kaitse saadud petitsioonide alusel“ tulemusi,

–  võttes arvesse nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiivi 91/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid lepingu või töösuhte tingimustest(12),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 91/533/EMÜ (COM(2017)0797),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust tähtajaliste töölepingutega seotud ebakindluse ja kuritarvituste kaotamist käsitlevatele petitsioonidele vastamise kohta (O‑000054/2018 – B8‑0022/2018),

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et tähtajalise ja osalise tööajaga töölepingu alusel töötavate isikute arv on ELis kokkuhoiumeetmete ja töötajate õiguste piirangute elluviimise tagajärjel viimase 15 aasta jooksul kasvanud, mis on suurendanud ebakindlust ja tööjõu ebastabiilsust; arvestades, et vaja on tõhusat poliitikat, mis hõlmab erinevaid tööhõivevorme ja tagab töötajate piisava kaitse;

B.  arvestades, et ebakindlad töötingimused tulenevad sellest, et reguleerimise eri tasanditel, sealhulgas ELi esmastes ja teisestes õigusaktides ning liikmesriikide õigusaktides on suuri puudusi seoses töötajate õiguste tulemusliku kaitsmisega; arvestades, et petitsioone, mis on seotud eri liiki töösuhetega, tuleks käsitleda täielikus kooskõlas selle liikmesriigi õigusaktidega, kust need pärit on, ja asjaomase ELi õigusega; arvestades, et ELi sotsiaal- ja tööpoliitika aluseks on subsidiaarsuse põhimõte;

C.  arvestades, et poliitilisi lahendusi tuleb kohandada nii, et need kajastaks tõsiasja, et ebakindlus on kõiki isiklikke töösuhteid mõjutav dünaamiline aspekt; arvestades, et ebakindla töö vastu tuleb võidelda integreeritud ja mitmetasandilise poliitikameetmete paketi abil, millega edendatakse kaasavaid ja tulemuslikke tööstandardeid ning tulemuslikke meetmeid, et tagada võrdsuse põhimõtte järgimine;

D.  arvestades, et tulemuslikus võitluses ebaausate tööhõivetavade vastu, mis põhjustavad ebakindlust, tuleks järgida ka ILO inimväärse töö tagamise suuniseid, milles käsitletakse töökohtade loomist, tööõigusi, sotsiaalset kaitset ja sotsiaalset dialoogi, lähtudes soolisest võrdõiguslikkusest kui valdkonnaülesest eesmärgist;

E.  arvestades, et Eurostati ja Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) andmete kohaselt, mis käsitlevad mittevabatahtlikku ajutist töötamist, soo ja vanuse erinevusi ajutisel töötamisel ning osalise tööajaga töötajate suurt osakaalu vaeghõives, esineb järjest enam mittestandardseid ja ebatüüpilisi tööhõivevorme; arvestades, et soo- ja vanusepõhised andmed tööpuuduse kohta näitavad, et selle määr on alates 2009. aastast madalaimal tasemel;

F.  arvestades, et mitmes liikmesriigis on ebatüüpiliste ja ajutiste töölepingute arv nii avalikus kui ka erasektoris aastate jooksul märkimisväärselt suurenenud, kuna õigusraamistik ei võimalda tulemuslike ja proportsionaalsete parandusmeetmete puudumise tõttu paljude järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist piisavalt ennetada ega selle eest karistada; arvestades, et see on kahjustanud Euroopa tööhõivet käsitlevate õigusaktide usaldusväärsust ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat;

G.  arvestades, et kehtestatud on laiaulatuslik ELi õigusaktide raamistik, mis peaks vähendama teatavat liiki töösuhete ebakindluse ohtu ja mis hõlmab tähtajaliste töölepingute direktiivi, osalise tööaja direktiivi, renditöö direktiivi, tööaja direktiivi, direktiivi, mis käsitleb võrdset kohtlemist töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, direktiivi võrdse kohtlemise põhimõtte kohta sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust ning meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise direktiivi;

H.  arvestades, et komisjon viivitas kaua selliste rikkumismenetluste käsitlemisel, mis on seotud ELi tööõigusaktide rikkumisega teatavates liikmesriikides, võimaldades aastaid kuritarvitada tähtajalisi töölepinguid ja rikkuda töötajate õigusi;

I.  arvestades, et hiljutine teave, mis on seotud avalikus sektoris tähtajaliste töölepingute kuritarvitusi käsitlevate petitsioonidega, on toonud esile mõningate ajutiste töötajate olukorra, kus avaliku sektori asutus, kelle heaks nad töötasid, vabastas nad töölt pärast seda, kui kohtuotsustes tunnistati, et nad olid kannatanud tähtajalise töölepingu kuritarvitusliku kasutuse tõttu, mis on vastuolus direktiiviga 1999/70/EÜ, milles käsitletakse organisatsioonide ETUC, UNICE ja CEEP sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta;

J.  arvestades, et töötingimused on liikmesriigiti erinevad, sest kõigil liikmesriikidel on töölepingute reguleerimiseks oma konkreetsed õigusaktid;

K.  arvestades, et petitsioonikomisjon on saanud kindlat teavet, et ebakindla töö hulk kasvab;

L.  arvestades, et nulltunnilepingu alusel töötavaid isikuid tuleb pidada ELi õiguse kohaselt töötajateks, kuna nad töötavad teise isiku alluvuses ja saavad tasu selle töö eest, mistõttu tuleb kohaldada ELi sotsiaalõigusnorme;

M.  arvestades, et ebakindlad töösuhted, sealhulgas nulltunnilepingud, ei võimalda piisavat sotsiaalkaitset ja kahjustavad kollektiivläbirääkimiste õigust, eriti seoses hüvitiste ja kaitsega ebaõiglase töölt vabastamise eest, mõjutades ka tööalase arengu ja koolitusvõimalusi; arvestades, et ebakindel töösuhe põhjustab üldist ebakindlust elus;

N.  arvestades, et naised töötavad tõenäolisemalt osalise tööajaga või tähtajalise või madala palgaga lepingu alusel ja on seetõttu tööturul esineva diskrimineerimise tõttu suuremas ebakindluse ohus, mis aeglustab edu saavutamist soolise palga- ja pensionilõhe vastu võitlemisel ja nende kaotamisel;

1.  mõistab ebakindla töösuhte all töösuhet, mis tuleneb muu hulgas ajutiste töölepingute kuritarvitamisest, millega rikutakse töötingimusi käsitlevaid rahvusvahelisi standardeid, töötajate õigusi ja ELi õigust; rõhutab, et ebakindel töösuhe tähendab suuremat sotsiaal‑majandusliku kaitsetuse ohtu, ebapiisavaid vahendeid inimväärse elu jaoks ja ebapiisavat sotsiaalkaitset;

2.  rõhutab, et oluline on eristada ebatüüpilist tööd ja ebakindla töösuhte olemasolu; toonitab, et mõisteid „ebatüüpiline“ ja „ebakindel“ ei saa kasutada sünonüümidena;

3.  võtab teadmiseks parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta ja laekunud petitsioonid ning rõhutab, et ebakindluse oht sõltub lepingu liigist, aga ka järgmistest teguritest:

   vähene või puuduv töökohakindlus töö ajutise olemuse tõttu, näiteks mittevabatahtliku ja sageli vähese tähtsusega osalise tööajaga lepingute ning mõnedes liikmesriikides ka määratlemata tööaja ja töökohustuste korral, mis muutuvad vastavalt nõudetööle;
   algeline kaitse töölepingu ülesütlemise vastu ning piisava sotsiaalkaitse puudumine vallandamise korral;
   ebapiisav tasu, mis ei võimalda inimväärset elatustaset;
   puuduvad või piiratud sotsiaalkaitseõigused või hüved;
   puuduv või piiratud kaitse diskrimineerimise kõigi vormide vastu;
   puuduvad või piiratud väljavaated tööturul edasijõudmiseks või karjääri arendamiseks ja koolituseks;
   madal kollektiivsete õiguste tase ja piiratud õigus kollektiivsele esindatusele;
   töökeskkond, mis ei vasta tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuetele;

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema ebakindlate töösuhete, näiteks nulltunnilepingute vastu uute vahendite väljatöötamise ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika järjepideva järgimise, aga ka riiklikul tasandil ELi ja riigisiseste õigusaktide konkreetse jõustamise tagamise abil, et kõrvaldada inimväärse töö nappus ning rakendada õigustel põhinevat lähenemisviisi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd kõigi tööturu osapooltega – eriti ametiühingutega – ja asjaomaste sidusrühmadega, edendades kvaliteetset, kindlat ja hästi tasustatud tööd, et muu hulgas tugevdada tööinspektsioone;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks oma õigusaktides viivitamata meetmeid, millega tulemuslikult käsitleda tööhõivetavasid, mis põhjustavad ebakindlust;

6.  kutsub komisjoni üles pingutama rohkem selle nimel, et kaotada töölepingutes ebaõiglased tingimused kõigi kuritarvituste ja lünkade kõrvaldamise abil; võtab teadmiseks uue ettepaneku võtta vastu direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta, millega tahetakse kehtestada kõigile töötajatele uued õigused, eelkõige selleks, et parandada uutes ja mittestandardsetes tööhõivevormides töötavate isikute töötingimusi, vähendades samal ajal tööandjate koormust ja säilitades tööturu kohanemisvõime;

7.  väljendab iseäranis heameelt sätete üle, mis käsitlevad õigust otsida lisatööd, keelustades ainuõigusklauslid ja piirates kokkusobimatusklauslite kasutamist, ning õigust saada teavet töö alustamise kuupäeva kohta mõistliku aja jooksul enne asjaomast kuupäeva;

8.  rõhutab, et nulltunnilepingu alusel töötavate isikute suhtes saab ja tuleb kohaldada tööaja direktiivi ja et seepärast kehtivad neile nõuded minimaalse puhkeaja ja maksimaalse tööaja kohta;

9.  kutsub liikmesriike üles arvestama töösuhte olemasolu kindlakstegemisel ILO näitajaid, et lahendada ebakindlast töösuhtest tulenev kaitse puudumise probleem;

10.  märgib, et juurdepääs sotsiaalkaitsele on väga oluline selleks, et tagada tööjõu majanduslik ja sotsiaalne turvalisus ning hästi toimivad tööturud, kus luuakse töökohti ja jätkusuutlikku majanduskasvu;

11.  rõhutab, et vaja on tagada kontroll, et ajutiste või paindlike kokkulepete alusel töötajatele kehtiks vähemalt samaväärne kaitse nagu kõigile teistele töötajatele; märgib, et vaja on sihipärast tegevust, et kasutada ILO vahendeid konkreetses ebakindla töö vastu võitlemise kampaanias, ning tõsiselt tuleb kaaluda vajadust uute siduvate vahendite ja õiguslike meetmete järele, mis piiraksid ja vähendaksid ebakindlat tööd ja muudaksid ebakindlad töölepingud tööandjatele vähem huvipakkuvaks;

12.  on kindlalt veendunud, et tuleb teha tähtajalise töölepingu pikendamisega seotud asjaolude üldhindamine, kuna töötajalt nõutavad teenused ei vastanud üksnes ajutistele vajadustele, mis viitab direktiivi 1999/70/EÜ raamkokkuleppe klauslis 5 sätestatud kuritarvituse olemasolule;

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täiel määral tagama samal töökohal võrdse töö eest võrdse tasu maksmise;

14.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid hindaksid ebakindlat tööd käsitlevaid õigusakte nende soolise mõju aspektist; peab vajalikuks keskenduda mitmesugustele olemasolevatele meetmetele ebakindlat tööd tegevate naiste vajadustest lähtuvalt, kuna selle juba niigi üleesindatud rühma kahjustamine jätkub;

15.  tuletab meelde, et tähtajalise töö kohta sõlmitud raamkokkulepet käsitlev direktiiv 1999/70/EÜ tugineb eeldusele, et üldine töösuhte vorm on määramata tähtajaga töölepingud, samal ajal kui tähtajalised töölepingud on tüüpiline töötamise vorm vaid teatavate sektorite või kutse- ja tegevusalade puhul;

16.  mõistab hukka tähtajalise töölepingu pikendamise selleks, et katta vajadusi, mis ei ole olemuselt ajutised, vaid on kindlad ja püsivad, sest see kujutab endast direktiivi 1999/70/EÜ rikkumist;

17.  märgib, et Euroopa Liidu Kohus on sedastanud, et tähtajalise töölepingu muutmine määramata tähtajaga töölepinguks kujutab endast liidu õigusest tulenevate nõuetega kooskõlas olevat meedet, sest see aitab vältida tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist ja viib kuritarvituse tagajärgede lõpliku kõrvaldamiseni(13);

18.  rõhutab, et tähtajalise lepingu muutmist määramata tähtajaga lepinguks tuleb pidada meetmeks, mis aitab tulemuslikult ära hoida tähtajaliste töölepingute kuritarvitamist nii avalikus kui ka erasektoris ja selle eest karistada, ning kõik liikmesriigid peavad lisama selle meetme selgelt ja järjepidevalt oma asjakohasesse tööõiguse õigusraamistikku;

19.  rõhutab, et tähtajalise töölepingu muutmine määramata tähtajaga töölepinguks töötaja puhul, kes on kannatanud tähtajalise töölepingu kuritarvituse tõttu, mis on vastuolus direktiiviga 1999/70/EÜ, ei vabasta liikmesriiki kohustusest karistada selle kuritarvituse eest, tagades muu hulgas mõjutatud töötajale ka võimaluse saada kantud kahju eest hüvitist;

20.  rõhutab, et kui liikmesriik otsustab määrata karistuseks ajutise töötaja suhtes toime pandud ja ELi õigusega vastuolus oleva diskrimineerimise või väärkohtlemise eest mõjutatud töötajale hüvitise, peab see olema igal juhul piisav ja tõhus ning hüvitama täielikult kogu tekitatud kahju;

21.  rõhutab, et liikmesriigi sotsiaalpoliitika valiku aluseks olev eelarveline kaalutlus ei saa õigustada selliste tulemuslike meetmete puudumist, mille eesmärk on ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamist ja selle eest nõuetekohaselt karistada; rõhutab, et tegelikult on selliste tulemuslike, ELi õigusega täielikus kooskõlas olevate meetmete vastuvõtmine vajalik, et heastada töötajate õiguste rikkumise tagajärjed;

22.  mõistab hukka asjaolu, et töötajad, kelle pädevad õigusasutused olid tunnistanud direktiiviga 1999/70/EÜ vastuolus oleva tähtajaliste töölepingute kuritarvituse ohvriks, koondati; on kindlalt veendunud, et järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamise korral saab kuritarvituse nõuetekohaseks karistamiseks ja ELi õiguse rikkumise tagajärgede heastamiseks ning mõjutatud töötajate ametikoha tagamiseks kohaldada meedet, milles on ette nähtud töötajate kaitse tõhusad ja võrdväärsed tagatised;

23.  palub liikmesriikidel parandada ebatraditsiooniliste töökohtade töönorme, tagades vähemalt sotsiaalkaitse, miinimumpalga taseme ning koolitusele ja arenguvõimalustele juurdepääsu miinimumstandardid;

24.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, millega järgitakse, edendatakse ja täpsustatakse mitteametlikus majanduses töötavate inimeste kohta käivaid tööalaseid aluspõhimõtteid ja põhiõigusi, ning kehtestama asjakohased mehhanismid või vaatama kehtivad mehhanismid läbi, et tagada riigisiseste õigusnormide ja eeskirjade järgimine, tunnustada töösuhteid ja tagada neid käsitlevate nõuete järgimine nii, et see hõlbustaks üleminekut ametlikule majandusele;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) EÜT L 14, 20.1.1998, lk 9.
(2) EÜT L 175, 10.7.1999, lk 43.
(3) ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.
(4) ELT L 327, 5.12.2008, lk 9.
(5) ELT L 122, 16.5.2009, lk 28.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0290.
(7) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/596823/IPOL_STU(2017)596823_EN.pdf
(8) 0389/2015, 1328/2015, 0044/2016, 0988/2016, 1108/2016, 1202/2016, 1310/2016, 0188/2017, 0268/2017, 0283/2017, 0640/2017, 0701/2017.
(9) 0019/2016, 0020/2016, 0021/2016, 0099/2017, 1162/2017.
(10) 0019/2016, 0442/2017.
(11) 1043/2017.
(12) EÜT L 288, 18.10.1991, lk 32.
(13) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 26. november 2014, Mascolo, C‑22/13, ECLI:EU:C:2014:2401, punkt 55.

Viimane päevakajastamine: 16. juuli 2019Õigusalane teave