Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2017/2276(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0188/2018

Esitatud tekstid :

A8-0188/2018

Arutelud :

PV 12/06/2018 - 16
CRE 12/06/2018 - 16

Hääletused :

PV 13/06/2018 - 8.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0257

Vastuvõetud tekstid
PDF 200kWORD 61k
Kolmapäev, 13. juuni 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ELi ja NATO suhted
P8_TA(2018)0257A8-0188/2018

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta resolutsioon ELi ja NATO suhete kohta (2017/2276(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Lissaboni lepingut,

–  võttes arvesse Põhja-Atlandi lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta, 26. juuni 2015. aasta, 28. juuni ja 15. detsembri 2016. aasta ning 9. märtsi, 22. juuni ja 15. detsembri 2017. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 18. mai 2015. aasta ja 14. novembri 2016. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, 6. detsembri 2016. aasta järeldusi ELi ja NATO koostöö kohta, 6. märtsi, 18. mai ja 17. juuli 2017. aasta järeldusi Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta ning 19. juuni ja 5. detsembri 2017. aasta järeldusi ELi Nõukogu ja Põhja-Atlandi Nõukogu poolt 6. detsembril 2016 heaks kiidetud ühiste ettepanekute rakendamise kohta,

–  võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ühisdeklaratsiooni, ELi Nõukogu ja Põhja‑Atlandi Nõukogu poolt 6. detsembril 2016 heaks kiidetud 42 ühist ettepanekut ning 14. juuni ja 5. detsembri 2017. aasta eduaruandeid nende rakendamise kohta ning mõlema nõukogu poolt 5. detsembril 2017. aastal heaks kiidetud 32 uut ettepanekut,

–  võttes arvesse välisasjade (sealhulgas kaitseküsimuste) nõukogu 13. novembri 2017. aasta ja 6. märtsi 2018. aasta kohtumisel, millel arutati konkreetselt ELi ja NATO koostööd, saavutatud tulemusi,

–  võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2016. aasta teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa kaitsealane tegevuskava“ (COM(2016)0950),

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. novembri 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule sõjaväelise liikuvuse parandamise kohta Euroopa Liidus (JOIN(2017)0041) ja sellega seotud tegevuskava, mida esitleti 2018. aasta märtsis (JOIN(2018)0005),

–  võttes arvesse komisjoni poolt 7. juunil 2017 esitletud kaitsepaketti,

–  võttes arvesse NATO peasekretäri 2017. aasta aruannet, mis avaldati 15. märtsil 2018,

–  võttes arvesse NATO parlamentaarse assamblee 9. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni 439 NATO ja ELi tihedama koostöö kohta,

–  võttes arvesse NATO parlamentaarse assamblee 9. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni 440 Euroopa kaitsesektori tööstusliku baasi kohta,

–  võttes arvesse NATO parlamentaarse assamblee kaitse- ja julgeolekukomitee 8. oktoobri 2017. aasta aruannet Varssavi tippkohtumise järgse NATO ja ELi koostöö kohta, sealhulgas selle lisa, mille koostas Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam(1),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa kaitseliidu kohta(2),

–  võttes arvesse oma 23. novembri 2016. aasta ja 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta ja 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseadusliku, õigusliku ja institutsioonilise mõju ning Lissaboni lepingust tulenevate võimaluste kohta(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0188/2018),

A.  arvestades, et meie väärtused – liberaalne demokraatia, mitmepoolsus, inimõigused, rahu, areng ja õigusriigi põhimõtted, millele EL ja Atlandi-ülesed sidemed rajanevad, samuti eeskirjadel põhinev rahvusvaheline süsteem ning Euroopa ühtsus ja ühtekuuluvus on geopoliitiliselt ebastabiilsel ajal ja kiiresti halvenevas strateegilises keskkonnas ohtu sattunud;

B.  arvestades, et kaks suuremat lääneriikide organisatsiooni – nii EL kui ka NATO, suurendavad edukalt omavahelist koostööd sellistele keerukatele väljakutsetele, riskidele ning konventsionaalsetele ja hübriidohtudele reageerimises, mis on peaasjalikult pärit idast ja lõunast; arvestades, et Euroopa naabruskonda destabiliseerivate kriiside kuhjumine toob endaga kaasa nii sisemisi kui ka väliseid julgeolekuohte; arvestades, et kummalgi organisatsioonil ei ole kõiki vahendeid nende julgeolekuprobleemidega omal käel tegelemiseks ning kumbki neist suudaks nendega paremini tegeleda koostöös teisega; arvestades, et EL ja NATO on Euroopa ja selle kodanike julgeoleku tagamiseks hädavajalikud;

C.  arvestades, et ELi ja NATO koostööd ei tuleks pidada eesmärgiks iseenesest, vaid abinõuks, millega saavutada ühised julgeolekuprioriteedid ja eesmärgid üksteist täiendavate missioonide ja olemasolevate vahenditega; arvestades, et ELi liikmesriikidel ja NATO liitlastel on ühised relvajõud; arvestades, et koos suudavad nad ressursse tõhusalt kasutada ja mobiliseerida tulemuslikumalt olemasolevaid eri vahendeid, et reageerida julgeolekuprobleemidele;

D.  arvestades, et NATO on sõjaline liit ja EL ei ole; arvestades, et EL on ülemaailmne osaleja ja julgeoleku tagaja, kelle käsutuses on ainulaadne ja laialdane valik instrumente ja vahendeid, et tegeleda oma eri poliitikasuundade abil terviklikult aktuaalsete probleemidega; arvestades, et EL võtab alates üldise strateegia kasutuselevõtmisest ja kooskõlas strateegia eesmärkidega suurema vastutuse oma julgeoleku ja kaitse ning rolli eest partnerina rahu ja julgeoleku tagamisel maailmas ning tõhustab võimet tegutseda iseseisvalt, suurendades samal ajal oma panust NATO tegevusse ja edendades tihedamat koostööd;

E.  arvestades, et NATO peamine vastutus on oma liikmete kollektiivkaitse tagamine; arvestades, et NATO suunise kohaselt peavad liitlased asjakohase kaitsevõime säilitamiseks kulutama kaitsele kümne aasta jooksul 2 % oma SKPst; arvestades, et NATO on ELi peamise julgeolekupartnerina endiselt oluline liitlasvägede koostalitlusvõime ja hangete sidususe tagaja;

F.  arvestades, et ELi ja NATO julgeolekualane tegevus peaks teineteist täiendama, et tegeleda paremini uute, enneolematute ja mitmepalgeliste julgeolekuprobleemidega; arvestades, et kahe organisatsiooni ühised tegevusvaldkonnad eeldavad ka tihedamat ja tõhusamat koostööd;

G.  arvestades, et EL ja NATO oleksid mõlemad kriisiohjes tõhusamad, kui nad tegutseksid tõelises kooskõlas ning kasutaksid ära kogu oma oskusteavet ja kõiki ressursse; arvestades, et ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia järelmeetmena tugevdab EL oma ühendatud lähenemisviisi väliskonfliktidele ja kriisidele ning tegeleb sise- ja välisjulgeoleku tasakaalu järgides ohtude ja probleemidega, kasutades selleks tsiviil- ja sõjaväelisi meetmeid;

H.  arvestades, et NATO tippkohtumisel Varssavis 2016. aastal tõid allianss ja EL esile tugevdatud koostöö valdkonnad, arvestades ühiseid probleeme idas ja lõunas, sealhulgas hübriidohtudega võitlemine, vastupidavus ja kaitsevõime suurendamine ning õppused; arvestades, et NATO välisministrid leppisid 2016. aasta detsembris kokku 42 meetmes NATO ja ELi koostöö edendamiseks kokkulepitud valdkondades ning 2017. aasta detsembris lepiti kokku täiendavates koostöövaldkondades;

I.  arvestades, et hübriidohtude, sealhulgas eksitava ja väärinfo vastu võitlemiseks ja vastupanujõu tugevdamiseks on vaja ELi ja NATO partnerlust; arvestades, et kummagi institutsiooni pädevusvaldkondi ja poliitikameetmeid tuleb selgelt eristada;

J.  arvestades Venemaa aktiivsuse suurenemist; arvestades, et ehkki endiselt on oht, et Atlandi-ülesed sidemed ja ELi liikmesriikide vaheline solidaarsus nõrgenevad, tuleb tõhustada ühist strateegilist lähenemisviisi Venemaa suhtes; arvestades, et nii EL kui ka NATO tunnevad muret Venemaa aktiivsema sõjalise käitumise pärast; arvestades, et muret tekitavad ka poliitiline manipuleerimine ja küberrünnakud; arvestades, et EL on reageerinud Venemaa poolsele Euroopa siseasjadesse sekkumisele, millega Venemaa rikub rahvusvahelist õigust ja norme; arvestades, et vastupanuvõime on ja jääb kollektiivkaitse otsustavaks teguriks;

K.  arvestades, et lõunanaabrus seisab silmitsi enneolematu ebastabiilsusega ja kujutab endast strateegiliselt olulist väljakutset nii ELi liikmesriikide kui ka NATO liikmesriikide jaoks, eriti nende jaoks, kes asuvad välispiiridel;

L.  arvestades, et küberrünnakud muutuvad aina sagedamaks ja keerukamaks; arvestades, et NATO arvas 2014. aastal küberkaitse alliansi kollektiivkaitse põhiülesannete hulka ning tunnistas 2016. aastal küberruumi operatiivtegevuse valdkonnaks maa, õhu ja mere kõrval; arvestades, et EL ja NATO saavad teineteise jõupingutusi täiendada; arvestades, et edendada tuleb ELi liikmesriikide tõhustatud koostööd küberjulgeoleku valdkonnas ja kõikides ELi liikmesriikides on selles valdkonnas vaja kooskõlastatud lähenemisviisi;

M.  arvestades, et 2017. aasta detsembris otsustasid NATO ja EL suurendada oma koostööd võitluses terrorismi vastu, peamiselt suurendades teabevahetust ja riikide vastupanuvõimet;

N.  arvestades, et EL ja NATO kasutavad Euroopas sama transporditaristut, mis on võtmetähtsusega tegur sõjaliste jõudude kiirel paigutamisel, ning arvestades, et hiljuti nimetati sõjaväeline liikuvus kahe organisatsiooni vahelise koostöö tähtsaimate valdkondade hulka;

O.  arvestades, et organisatsiooni Pew Research Center viimaste küsitluste kohaselt on avalikkuse toetus NATO‑le tugev ja kasvab enamikus NATO liikmesriikides;

Sisukam partnerlus

1.  on veendunud, et EL ja NATO jagavad rahvusvahelise rahu ja julgeoleku poole püüdlemisel samasid väärtusi ning nad seisavad silmitsi sarnaste strateegiliste probleemidega ja kuna 22 riiki kuuluvad samaaegselt mõlemasse organisatsiooni, on neil sarnased julgeoleku- ja kaitsehuvid, mille hulka kuulub oma kodanike kaitse mistahes ohtude eest; on seisukohal, et nimetatud julgeolekuprobleemidega tegelemisel on äärmiselt oluline ELi ja NATO strateegiline partnerlus; rõhutab, et ELi ja NATO peaksid koostöö tegemisel teineteist täiendama ning võtma arvesse teineteise eripära ja ülesandeid;

2.  rõhutab, et ELi ja NATO strateegilise partnerluse tähtsad põhimõtted on avatus ja läbipaistvus, seejuures tuleb täiel määral austada kummagi organisatsiooni sõltumatust otsuste tegemisel ja menetlusi, samuti on sellisteks põhimõteteks kaasavus ja vastastikkus, ilma et see piiraks mis tahes liikmesriigi julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära; rõhutab, et ELi ja NATO koostöö lahutamatu osa on koostöö NATOsse mittekuuluvate ELi liikmesriikidega ja ELi mittekuuluvate NATO liikmesriikidega;

3.  on veendumusel, et NATO on oma liikmete jaoks kollektiivkaitse ja heidutustegevuse alus Euroopas; on samuti veendunud, et tugevam EL tõhusama ÜJKPga, mille avalduseks on arvukad liikmesriikide vahelised projektid, ja kes on suuteline täitma Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 sätteid, mille kohaselt liikmesriigid saavad taotleda abi, annab panuse tugevama NATO kujundamisse; rõhutab, et ELi ja NATO koostöö puhul tuleb arvesse võtta ka nende kuue ELi liikmesriigi julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, kes ei ole NATO liikmed, ja nende seitsme NATO liikme julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, kes ei ole ELi liikmed;

4.  on sügavalt veendunud, et tõhus reageerimine kõigile julgeolekuprobleemidele eeldab nii ELilt kui ka NATO‑lt strateegilist visiooni, struktuuride täiendavat kohandamist ning tugeva ja pehme jõu vahendite kombineerimist; rõhutab, et ELi ja NATO partnerluse tugevdamisel on tähtis tegur aeg, võttes arvesse kummagi organisatsiooni erinevusi;

5.  märgib, et Euroopa ühise strateegilise kultuuri edasiarendamisel tuleb kasuks, kui ohtudest valitseb ühine arusaam; on seisukohal, et liit peab püüdma suurendada oma strateegilist sõltumatust; ergutab seetõttu ELi liikmesriike kujundama koostöös ELi institutsioonidega välja ühise arusaama muutuvast ohukeskkonnast ja jätkama jõupingutusi, korraldades näiteks ühiseid infotunde, kodanikukaitse õppusi ning koostades ühiseid ohuhinnanguid; väljendab heameelt hiljutiste jõupingutuste üle selles suunas;

6.  rõhutab, et Euroopa kodanikud, kes saavad aru, et üksnes riigi tasandi meetmetest ei piisa terrorismi ja ebakindlusega võitlemiseks, ootavad, et EL kaitseks neid nimetatud ohtude eest, ja toonitab, et ELi ja NATO tihe koostöö võimaldaks liikmesriikidel üksteise tegevust paremini täiendada ja olla tõhusam;

7.  rõhutab vajadust tugevdada ELi ja NATO koostööd missioonide ja operatsioonide valdkonnas nii strateegilisel kui ka taktikalisel tasandil;

8.  rõhutab, et ELi ja NATO strateegiline partnerlus on ühevõrra tähtis nii ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise, alliansi tuleviku kui ka ELi ja Ühendkuningriigi Brexiti‑järgsete suhete seisukohast;

9.  leiab, et ELi ja NATO suhetest tulenevaid võimalusi saab suuremal määral ära kasutada ning et partnerluse edasine areng ja süvenemine ei tohiks ainult tähendada ühist reageerimist Euroopa-välistele, eelkõige naaberpiirkondade kriisidele, vaid ka Euroopa kriisidele;

10.  rõhutab, et uute ohtudega ühiselt võitlemiseks tuleb teha koostööd ennetuse, analüüsi ja varajase hoiatamise valdkonnas, jagades tõhusalt teavet;

11.  leiab, et ELi ja NATO ühisdeklaratsioon ning sellest tulenevad meetmed selle rakendamiseks tähistavad uut ja olulist strateegilise partnerluse etappi; tunneb heameelt ühisdeklaratsiooni rakendamise reaalsete tulemuste üle, eelkõige hübriidohtudega võitlemise, strateegilise kommunikatsiooni, asjaomaste kaitseplaneerimise protsesside väljundite sidususe ja merendusalase koostöö valdkonnas; ergutab täiendavate edusammude tegemist ja tunneb heameelt 5. detsembril 2017. aastal lisatud uue meetmete paketi üle, eriti terrorismivastast võitlust, sõjaväelist liikuvust ning naisi, rahu ja julgeolekut puudutavate meetmete üle; pooldab muutust kaasamiskultuuris ja tunnustab kahe organisatsiooni töötajate vahelise koostöö sujuvat toimimist iga meetme rakendamisel; kordab, et kuigi protsessi ennast juhivad institutsioonid, sõltub kokkulepitud ühiste eesmärkide ja meetmete rakendamise edu kõikide liikmesriikide kestvast poliitilisest tahtest; tunneb sellega seoses heameelt nii ELi liikmesriikide kui ka NATO liikmete kaasamise üle ja rõhutab, et ühisdeklaratsiooni edukas rakendamine sõltub eranditult kõigi liikmesriikide poliitilisest tahtest; on arvamusel, et oluline on tõhustada ELi ja NATO koostööd ja dialoogi ning tagada poliitiline tahe ja asjakohased vahendid koostöö jätkamiseks ja parandamiseks; ootab uue ELi ja NATO deklaratsiooni vastuvõtmist NATO tippkohtumisel Brüsselis 11.–12. juulil 2018;

12.  võtab teadmiseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja NATO peasekretäri korrapärased ühised infotunnid ELi välisasjade nõukogus ja NATO Põhja‑Atlandi Nõukogus ning ELi poliitika- ja julgeolekukomitee ja Põhja-Atlandi Nõukogu jätkuvad korrapärased kohtumised;

13.  tunneb heameelt, et USA kinnitas uuesti oma pühendumust NATO‑le ja Euroopa julgeolekule; tuletab meelde, et EL ja Ameerika Ühendriigid on teineteise peamised rahvusvahelised partnerid ja et selle partnerluse üheks kinnituseks on NATO; rõhutab ELi liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikide vaheliste kahepoolsete suhete väärtust; on sügavalt veendunud, et ELi ja NATO tugevam koostöö tugevdab Atlandi‑ülest suhet ning et NATO suutlikkus missioonide elluviimisel on seotud Atlandi‑üleste suhetega; märgib seetõttu, et hiljutine poliitiline areng võib mõjutada Atlandi‑ülese suhte tugevust; märgib, et Ameerika Ühendriigid, kes on üldiselt kiitnud ja pooldanud ELi kaitsesektori olulisimaid edusamme, peaksid jätkuvalt üritama paremini mõista Euroopa strateegilisi huve, sealhulgas Euroopa kaitsevõime arendamise valdkonnas; rõhutab, et ELi jõupingutused strateegilise autonoomia saavutamiseks tugevdavad alliansi julgeolekukeskkonda;

14.  peab kiiduväärseks NATO tugevdatud kohalolekut NATO idapiiril; tunneb heameelt NATO nelja mitmerahvuselise lahingurühma paigutamise üle Eestisse, Lätisse, Leedusse ja Poola, mida vastavalt juhivad Ühendkuningriik, Kanada, Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid; peab mõlema organisatsiooni julgeoleku seisukohast vajalikuks ELi ja NATO koostöö tugevdamist ELi ida- ja lõunapiiril ning leiab, et Venemaa kas hübriidset või konventsionaalset laadi sissetungi ka idapiiri äärsetesse riikidesse tuleb ära hoida ja seda asjakohaselt tõrjuda; rõhutab, et Euroopa praegust peamiselt lääne-idasuunalist taristut tuleks täiendada uue põhja-lõuna mõõtme väljatöötamisega, et reageerida sõjaväelise liikuvuse suurendamise nõuetele; rõhutab, et sõjaväelise liikuvuse meetmetega tuleks kaasa aidata ÜJKP missioonide ja operatsioonide elluviimise tõhususele ja alliansi kaitsepositsioonile; leiab, et maanteid, sildu ja raudteid tuleks täiustada, et võimaldada sõjaväepersonali ja -varustuse kiiret paigutamist;

15.  rõhutab sellega seoses, kui oluline on parandada NATO kiirreageerimise suutlikkust ELi ja riikliku taristu parandamise abil, kõrvaldada vägede kiiret liikumist takistavad bürokraatlikud ja taristualased tõkked ning paigutada sõjaline varustus ja varud eelnevalt sobivasse kohta, mis suurendab meie ühist julgeolekut;

16.  väljendab heameelt alalise struktureeritud koostöö (PESCO) sisseseadmise üle; rõhutab PESCO potentsiaali tõhustada Euroopa panust NATOs; on seisukohal, et see võib suurendada koostoimet ja tõhusust ning on oluline samm, mis aitab parandada ELi julgeoleku- ja kaitsevõimet ning NATO Euroopa liikmete potentsiaalset tõhusust, ja on veendunud, et tugevam EL ja NATO tugevdavad teineteist;

17.  rõhutab, et PESCO täiendab NATOt ning peaks edendama ELi ja NATO koostööd võimete arendamisel, kuna PESCO eesmärk on tugevdada ELi kaitsevõimet ning üldiselt muuta ÜJKP tõhusamaks ja asjakohasemaks tänapäevaste sõja- ja julgeolekuvaldkonna probleemidega tegelemisel; rõhutab, kui oluline on PESCO läbipaistvus ning Ameerika Ühendriikide ja teiste NATO liikmete teavitamine alalisest struktureeritud koostööst, et vältida mis tahes vääriti mõistmist;

18.  rõhutab, et järgmises ELi ja NATO ühisdeklaratsioonis tuleks nõuda, et ELi liikmesriikide ja NATO liikmete poolt rahvusvaheliselt arendatud suutlikkus, sealhulgas alalise struktureeritud koostöö raames, oleks kättesaadav nii ELi kui ka NATO operatsioonide jaoks; rõhutab, et ELi hiljutised otsused (kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine, alaline struktureeritud koostöö, Euroopa Kaitsefond), mille eesmärk on tagada, et eurooplased võtavad suurema vastutuse enda julgeoleku tagamise eest, aitavad kaasa NATO tugevdamisele ja Atlandi‑ülese koormuse õiglasele jaotamisele, pidades samas silmas eesmärki tegeleda koos ühiste julgeolekuprobleemidega, vältides tarbetut dubleerimist ja arendades sidusat, vastastikku täiendavat ja koostoimivat kaitsevõimet; leiab, et ühiste standardite, menetluste, koolituste ja õppuste arendamist tuleks pidada tõhusama ELi ja NATO koostöö oluliseks võimaldajaks;

19.  märgib, et Brexiti järel hakkab 80 % NATO kaitsekuludest tulema väljastpoolt ELi ja neljast pataljonist kolme hakkavad idas juhtima ELi mittekuuluvad riigid;

20.  nõuab tungivalt, et EL ja NATO korraldaksid korrapäraseid strateegilise tasandi õppusi, kus osaleks mõlema organisatsiooni poliitiline tippjuhtkond; tunneb sellega seoses heameelt Eesti õppuse EU CYBRID 2017 ja asjaolu üle, et see oli esimene kord, kui NATO peasekretär osales ELi õppusel;

Peamised koostöövaldkonnad

21.  märgib, et julgeolekuohud on muutunud kombineerituks ja vähem konventsionaalseks ning nendega tuleb võidelda rahvusvahelise koostöö abil; nõuab, et EL ja NATO suurendaksid veelgi vastupanuvõimet ja töötaksid välja ühise hübriidohtude olukorrateadlikkuse; soovitab ELil ja NATO‑l kooskõlastada oma kriisidele reageerimise mehhanismid, et reageerida hübriidohtudele sidusalt; tunneb heameelt selle üle, et Helsingis asuva Euroopa Hübriidohutõrje Oivakeskuse hiljutisel avamisel osalesid nii NATO peasekretär kui ka komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning ergutab ELi liikmesriike looma Helsinkis asuva keskuse eeskujul oma hübriidohutõrje oivakeskusi; tunneb sellega seoses heameelt eraldiseisvate, kuid paralleelsete õppuste PACE17 ja CMX17 üle, mis toimusid 2017. aastal ning mille käigus katsetasid ELi ja NATO töötajad oma teabevahetuse ja teabe jagamise korda puhkeva fiktiivse hübriidohu ajal; väljendab heameelt lääneliitlaste kooskõlastatud tegevuse üle vastusena kahtlustatavale Venemaa keemiarünnakule Ühendkuningriigis;

22.  leiab, et järgmises ELi ja NATO ühisdeklaratsioonis tuleks tunnustada tehtud edusamme ning nõuda mõlema institutsiooni vastu võetud kõikide ettepanekute konkreetset elluviimist; on veendunud, et paljude juba võetud kohustuste täitmisel tuleb teha rohkem jõupingutusi;

23.  on sellega seoses veendunud, et algatused, millega tõhustada kaitsele suunatud Euroopat, peavad olema kasulikud mõlemale organisatsioonile, võimaldades nii ELi liikmesriikidel suurendada oma strateegilist autonoomiat kui ka koos tulemuslikul viisil sõjaliselt sekkuda; tuletab meelde, et need algatused täiendavad NATO algatusi;

24.  peab samuti oluliseks tagada, et järgitakse selliseid põhimõtteid, nagu kaasamine, vastastikkus ja mõlema organisatsiooni otsuste tegemise sõltumatuse täielik austamine, nagu on sätestatud nõukogu 5. detsembri 2017. aasta järeldustes;

25.  väljendab heameelt 2017. aasta edukalt kulgenud paralleelse ja koordineeritud kriisiohjeõppuse üle, mis pakkus kasuliku väljundi parimate tavade jagamiseks; jääb ootama võimalust analüüsida omandatud kogemusi ning jätkata koostööd ELi ja NATO ühisõppuste, sealhulgas 2018. aastaks kavandatud ELi eestvedamisel toimuva õppuse korraldamisel;

26.  märgib, et praegune kahe organisatsiooni vaheline salastatud teabe jagamise kord on jätkuvalt tülikas ja ebatõhus; arvab, et mõlemal organisatsioonil on samad strateegilised probleemid ja kaudselt tegelevad nad tagajärgedega koos; leiab, et vastastikuse usalduse suurendamisega tuleb edendada salastatud teabe ja luureandmete analüüside vahetamise alast koostööd, ka terrorismivastase võitluse valdkonnas; rõhutab, et EL peab suurendama oma suutlikkust, tagades enamatele ELi töötajatele julgeolekukontrolli, erikoolituse salastatud teabega töötamiseks ja investeerides turvalisse teabevahetusse; arvab, et ka mõlema organisatsiooni missioonide ja operatsioonide seisukohast oleks kasulik, kui asjakohast teavet vahetataks vastastikku ja vajaduspõhiselt; on seisukohal, et hübriidohtudega oleks võimalik koos tõhusamalt võidelda, kasutades luureteabe paralleelset ja koordineeritud hindamist;

27.  kutsub ELi ja NATOt üles suurendama strateegilise kommunikatsiooni valdkonna koostööd, sealhulgas tugevdades NATO strateegilise kommunikatsiooni tippkeskuse ja Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni osakonna vahelist partnerlust;

28.  väljendab heameelt uue ELi hübriidohtude ühisüksuse loomise ja selle koostöö üle NATO hübriidohtude analüüsiüksusega olukorrateadlikkuse jagamise ja võimalike hübriidohtude analüüside vahetamise valdkonnas;

29.  on veendunud, et koostöö ning teabe vahetamine ja jagamine küberjulgeoleku valdkonnas on väga tähtsad ning tunnustab selles vallas tehtud edusamme; rõhutab vajadust parandada küberintsidentide ennetust, tuvastamist ja neile reageerimist; palub mõlemal organisatsioonil kooskõlastada oma seiretegevust ja vahetada vajaduse korral küberkaitsega seotud andmeid, aidates nii kaasa ELi ja NATO luuretegevusele; soovitab ELil ja NATO‑l suurendada operatiivkoostööd ja kooskõlastamist ning edendada koostegutsemisvõimet, jagades parimaid tavasid küberrünnakute päritolu kindlakstegemisel kasutatavate vahendite, meetodite ja protsesside kohta; peab teabe suuremal määral jagamist ELi ja NATO vahel prioriteediks, et oleks võimalik kindlaks teha kõik küberrünnakute eest vastutajad ja võtta sellest tulenevalt õiguslikke meetmeid; peab samuti tähtsaks ühtlustada koolitustegevust ja teha kübervaldkonnas teaduse ja tehnika alast koostööd; toetab ELi infoturbeintsidentidega tegeleva rühma ja NATO küberturbeintsidentidele reageerimise üksuse vahelist kokkulepet; on seisukohal, et Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) uues tegevusraamistikus võivad NATO‑le huvi pakkuda uued ülesanded küberkaitsekoostöö valdkonnas;

30.  peab tähtsaks tagada merendusalaste võimete tugevdamisega seotud jõupingutuste vastastikune täiendavus ja vältida tarbetut dubleerimist, et kaitsta tõhusamalt meresõidu turvalisust; tunneb heameelt ELi ja NATO operatiivkoostöö ja kooskõlastamise suurendamise, kaasa arvatud olukorrateadlikkuse jagamise üle, tuginedes Vahemere ja Aafrika Sarve piirkonnas omandatud kogemusele, püüdes seega leida täiendavaid võimalusi operatiivtegevuses, kaasa arvatud ebaseadusliku rändega seotud tegevuses vastastikuseks logistilise abi andmiseks ja mõlema organisatsiooni töötajate vahel teabe vahetamiseks;

31.  peab kiiduväärseks taktikalise ja operatiivkoostöö suurendamist, sealhulgas NATO mereväe juhatuse ja Frontexi ning operatsioonide Sea Guardian ja EUNAVFOR MED Sophia vaheliste otseste sidemete kaudu, mis aitab ELil ja selle missioonidel vähendada ebaseaduslikku rännet ja võidelda ebaseaduslike kaubitsemisvõrgustikega, kaasa arvatud ebaseaduslike relvakaubandusvõrgustikega; märgib, et NATO võib taotluse korral pakkuda logistilist abi ja muid vahendeid, näiteks merel tankimist ja meditsiinilist abi; märgib, et see järgneb edukale ELi ja NATO koostööle operatsioonide Ocean Shield ja EUNAVFOR Atalanta vahel Aafrika Sarve piirkonnas piraatlusega võitlemisel;

32.  kannustab suurendama ELi ja NATO koostoimet kohapeal ja tegema muid parendusi, eelkõige luure, seire ja rekke kooskõlastamise valdkonnas;

33.  kordab, et Euroopa julgeoleku- ja kaitsesektori tugevdamiseks tehtavad ELi algatused peaksid ühtlasi aitama tagada, et NATO liikmetest ELi liikmesriigid täidavad neile NATO raames pandud kohustused; on seisukohal, et korraga nii ELi liikmesriigiks kui ka NATO liikmeks olemine ei tohiks ühtegi riiki ebasoodsasse olukorda asetada; rõhutab ühtlasi, et kui teatavad ELi liikmesriigid ei kuulu NATOsse, peaksid neil Euroopa kaitsekoostöö liidu osas teised kohustused olema; rõhutab, et ELi liikmesriigid peaksid suutma korraldada iseseisvaid sõjalisi missioone ka seal, kus NATO ei ole nõus tegutsema või kus ELi tegevus on asjakohasem;

34.  peab kiiduväärseks endiselt jõus olevat suundumust, mille kohaselt NATO liikmed suurendavad oma kaitsekulutusi; ergutab kõiki ELi liikmesriike, kes on ühtlasi NATO liikmed, tegema suuri edusamme, et saavutada eesmärk eraldada kaitsekulutustele 2 % SKPst, kusjuures 20 % sellest tuleks kulutada uuele suuremahulisele varustusele; leiab, et NATO kaitsekulutuste suuniseid järgima kohustatud ELi liikmesriigid peaksid vastavalt suunisele, mille kohaselt hangetele nähakse ette 20 % kulutustest, kaaluma konkreetse summa eraldamist teadusuuringutele ja arendustegevusele, tagamaks miinimumsumma investeerimise innovatsiooni, millel omakorda võib olla tehnoloogiline ülekanduv mõju tsiviilsektorile;

35.  tuletab meelde, et ELi ja NATO Varssavi ühisdeklaratsiooni üleskutset soodustada tugevamat kaitsetööstust ja enamaid kaitsealaseid teadusuuringuid; on sügavalt veendunud, et ELi liikmesriigid ja NATO liikmed peavad võimetealaste prioriteetide saavutamiseks oma tehnoloogilise ja tööstusliku baasi tugevdamisel ja arendamisel koostööd tegema ja taotlema koostoimet, eelkõige kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise ja NATO kaitseplaneerimise protsessi kaudu; leiab, et tõhus ja tasakaalustatud Atlandi‑ülene kaitsevaldkonna tehnoloogiline ja tööstusalane koostöö peaks kindlasti olema mõlema organisatsiooni strateegiline prioriteet; pooldab Euroopa Kaitsefondi raames ette nähtud meetmeid, millega ergutatakse Euroopa kaitsevõimete alast ühist teadus- ja arendustegevust; leiab, et suurem keskendumine teadusuuringutele ja suutlikkuse planeerimisele võib kaasa tuua suurema tõhususe;

36.  kordab, et tagada tuleb ELi kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise, võimearendusplaani ja NATO asjakohaste protsesside (nt NATO kaitseplaneerimine) väljundite ja ajakavade sidusus; rõhutab vajadust tagada, et nii ELi kui ka NATO rahvusvahelised algatused võimete arendamisel täiendavad ja tõhustavad üksteist; toonitab, et ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas rakendatav ja alalise struktureeritud koostöö raames arendatav suutlikkus jääb liikmesriikide omandusse ning liikmesriigid võivad teha selle ka teistele raamistikele kättesaadavaks;

37.  rõhutab, et füüsilised ja õiguslikud tõkked, mis ei lase sõjaväepersonalil ja varustusel ELi piires ja väljaspool ELi kiiresti liikuda, tuleb kaotada ELi ja NATO tihedas koostöös, tagamaks vajaduse korral varustuse ja vägede takistusteta liikumine mis tahes vajalikku kohta Euroopas, see hõlmab ka elutähtsa taristu, nagu maanteede, sildade ja raudteede kasutatavust, seda saab saavutada eelkõige juhul, kui viia ellu komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni esitatud töökava, mis põhineb ELi liikmesriikide poolt Euroopa Kaitseagentuuri raames välja töötatud tegevuskaval; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kiiresti järelmeetmeid praeguseks väljakujunenud dünaamika ärakasutamiseks; rõhutab, vajadust tagada ühildatav kaitsevõime, et hõlbustada kogu ELi ja NATOt hõlmavat vägede paigutamist ja koostööd; soovitab ELil ja NATO‑l tegeleda ühtlasi ELi mittekuuluvate NATO riikide jõudude Euroopa territooriumil liikumise küsimusega;

38.  leiab, et EL ja NATO peaksid rohkem ühiselt tegutsema, et suurendada mõlema organisatsiooni naabrite ja partnerite vastupanuvõimet, kaitset ja julgeolekut; pooldab kindlalt seisukohta, et abi naaber- ja partnerriikidele nende suutlikkuse ja vastupanuvõime suurendamiseks, sealhulgas terrorismivastase võitluse, strateegilise kommunikatsiooni, küberkaitse, laskemoonaladude kaitse ja julgeolekusektori reformi valdkonnas, on ühine eesmärk, eelkõige kolmes katseprojektis osalevas riigis (Bosnia ja Hertsegoviina, Moldova ja Tuneesia);

39.  tuletab meelde, et nii ELi kui ka NATO huvides on tegeleda julgeolekuküsimustega nii Lääne-Balkanil kui ka ELi naabruses ja teha koostööd teatavates kindlates valdkondades; väljendab heameelt ELi ja NATO jõupingutuste üle poliitilise ja praktilise toe osutamisel Lääne‑Balkani, Ida‑Euroopa ja Lõuna‑Kaukaasia riikides; soovitab ELi liikmesriikidel jätkata neid jõupingutusi, et tagada demokraatliku arengu jätkumine ja julgeolekusektori reformimine; rõhutab, et koostöö ELi ja NATO ning Lääne‑Balkani riikide vahel on keskse tähtsusega kogu maailmajao julgeolekuohtudega tegelemisel;

40.  rõhutab, kui olulised on Viini dokumendis kinnitatud põhimõtted, eelkõige avatuse ja läbipaistvuse põhimõte; tunneb sellega seoses heameelt selle üle, et ELi ja NATO sõjalised õppused ja ühisõppused on avatud rahvusvahelistele vaatlejatele;

41.  kordab naiste olulist rolli ÜJKP ja NATO missioonidel, eelkõige konfliktipiirkondades naiste ja lastega tegelemisel; tunneb heameelt tõsiasja üle, et nii EL kui ka NATO on tunnistanud seda olulist rolli; soovitab ELil ja NATO-l edendada ennetavalt soolist mitmekesisust oma struktuurides ja operatsioonidel;

42.  rõhutab, kui oluline on, et EL tagaks Brexiti järel tihedad julgeoleku- ja kaitsealased suhted Ühendkuningriigiga, tunnistades, et Ühendkuningriik jääb peamiseks Euroopa kaitsesse panustajaks nii NATO liikme kui ka Euroopa riigina, isegi kui ta enam ELi ei kuulu;

o
o   o

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, NATO peasekretärile, ELi julgeoleku- ja kaitsevaldkonna ametitele, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning NATO parlamentaarsele assambleele.

(1) ELT C 58, 15.2.2018, lk 109.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0435.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0440 ja P8_TA(2017)0492.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0503 ja P8_TA(2017)0493.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0092.

Viimane päevakajastamine: 8. jaanuar 2019Õigusalane teave