Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/2063(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0237/2018

Esitatud tekstid :

A8-0237/2018

Arutelud :

Hääletused :

PV 04/07/2018 - 9.7

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0298

Vastuvõetud tekstid
PDF 124kWORD 53k
Kolmapäev, 4. juuli 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Läbirääkimiste alustamine ELi ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
P8_TA(2018)0298A8-0237/2018

Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus lubada alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)08072018/2063(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni soovitust üle võtta vastu nõukogu otsus lubada alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0807),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(6),

–  võttes arvesse, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0237/2018),

A.  arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui andmete edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

B.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis järgida eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas selgelt sätestatud, ning olema Europoli ülesannete täitmiseks vajalikud ja proportsionaalsed;

C.  arvestades, et isikuandmete edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks ette piisavad turvameetmed;

D.  arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis(7) rõhutatakse, et parem valdkondadeülene käsitlusviis muutub järjest tähtsamaks ning sealhulgas tuleb koondada eksperdiarvamused ja teave, mida Europoli ülesannete täitmiseks saadakse üha rohkematelt partneritelt;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

F.  arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid selliste kolmandate riikidega nagu Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

G.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

1.  on seisukohal, et seda, kas Tuneesiaga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu (mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga) läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

2.  on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täiendada komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

3.  võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud mõjuhinnangut, milles oleks põhjalikult analüüsitud, milliseid ohte Tuneesiale isikuandmete edastamine üksikisikute õigusele eraelu puutumatusele ja andmekaitsele ning teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele tekitab; palub komisjonil mõju põhjalikult hinnata, et teha kindlaks, millised turvameetmed tuleb lepingusse lisada;

4.  rõhutab, et lepinguga antav kaitse peaks suures osas olema samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitsega; rõhutab, et kui samaväärset kaitset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

5.  nõuab, et leping sisaldaks selgesõnalisi rangeid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja edastatud isikuandmete töötlemise selged tingimused, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

6.  nõuab, et juhisesse B lisataks selgesõnaline viide kokkuleppele, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama Tuneesiale edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsu puhul kõiki piiranguid, mis liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele on kehtestatud;

7.  nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et andmete edasiseks töötlemiseks on igal juhul vaja Europoli kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks load registreerima ja need tuleks taotluse korral Euroopa Andmekaitseinspektorile kättesaadavaks teha; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Tuneesia pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja sätestama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

8.  nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, milles määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamise aeg ja nõutakse, et pärast selle aja lõppemist tuleb edastatud isikuandmed kustutada; nõuab, et lepingus sätestataks täitmise tagamiseks vajalikud menetlustoimingud; nõuab, et kui esineb erandjuhte, kus andmete säilitamine ettenähtud ajast kauem on põhjendatud, edastataks Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile põhjendused ja seotud dokumendid;

9.  eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, st isikuandmete edastamisel peavad Europolilt isikuandmeid saavad Tuneesia pädevad asutused täitma konfidentsiaalsuskohustust ja tuleb järgida sihtotstarbelisuse põhimõtet, ning et isikuandmeid ei kasutata mingil juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.  on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peaksid olema kooskõlas ELi kuritegude määratlusega; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale koos Tuneesia valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus harta artikli 8 lõike 3 tähenduses vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et see asutus tuleks kokku leppida ja kindlaks määrata enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi nimetataks lepingu lisas;

12.  on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et ka sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kuidas pooled lepingut täidavad;

13.  on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratluses tuleks osutada tegelikele kriminaaluurimistele;

14.  on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratluses tuleks osutada tegelikele kriminaaluurimistele;

15.  rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi mingil juhul töödelda muud asutused ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Tuneesia pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas asutuste pädevuste kirjeldus; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.  rõhutab, et tuleb selgesõnaliselt märkida, et Tuneesia pädevad asutused tohivad teabe muudele Tuneesia ametiasutustele edasi saata ainult selsamal algsel eesmärgil, miks Europol andmed edastas, ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile igal juhul teada anda;

17.  rõhutab, et tuleb selgesõnaliselt märkida, et Tuneesia pädevatel asutustel on keelatud saata teave edasi teistele riikidele ja, kui seda tehakse, lõpetatakse rahvusvaheline leping viivitamata;

18.  on seisukohal, et rahvusvaheline leping Tuneesiaga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.  juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt delikaatne ja tekitab tõsist muret, arvestades Tuneesia ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab, et kuriteo määratlus liidus ja Tuneesias on erinev; on arvamusel, et andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata turvameetmed, mida Tuneesia peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ja mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.  on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus see korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ning on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

21.  palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Tuneesia valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1
(3) ELT L 201, 31.7.2002, lk 37.
(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.
(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

Viimane päevakajastamine: 7. november 2019Õigusalane teave