Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Teisipäev, 13. märts 2018 - Strasbourg
ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgi ning söe ja terase teadusfondi käsitleva protokolli rakendamine ***
 Euroopa Liidu ja Uus‑Meremaa vaheline tollikoostöö ja vastastikuse haldusabi leping ***
 Koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia
 Postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenused ***I
 Teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõpe ning juhiload ***I
 Sooline võrdõiguslikkus ELi kaubanduslepingutes
 ELi mahajäänud piirkonnad
 ELi piirkondade ja linnade roll COP21 Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel

ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgi ning söe ja terase teadusfondi käsitleva protokolli rakendamine ***
PDF 237kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega muudetakse otsust 2003/76/EÜ, millega kehtestatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgi ning söe ja terase teadusfondi käsitleva protokolli rakendamiseks vajalikud meetmed (14532/2017– C8-0444/2017 – 2017/0213(APP))
P8_TA(2018)0061A8-0034/2018

(Seadusandlik erimenetlus – nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (14532/2017),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 37 (ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgede ning söe ja terase teadusfondi kohta) artikli 2 esimesele lõigule (C8‑0444/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni soovitust (A8‑0034/2018),

1.  annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


Euroopa Liidu ja Uus‑Meremaa vaheline tollikoostöö ja vastastikuse haldusabi leping ***
PDF 229kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Uus‑Meremaa vahelise tollikoostöö ja vastastikuse haldusabi lepingu Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (07712/2016 – C8‑0237/2017 – 2016/0006(NLE))
P8_TA(2018)0062A8-0029/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (07712/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Uus‑Meremaa vahelise tollikoostöö ja vastastikuse haldusabi lepingu eelnõu (07682/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 207 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8‑0237/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8‑0029/2018),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uus‑Meremaa valitsusele ja parlamendile.


Koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia
PDF 193kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitleva Euroopa strateegia kohta (2017/2067(INI))
P8_TA(2018)0063A8-0036/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2016. aasta teatist „Koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia – samm koostoimelise, ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse tagamise suunas“ (COM(2016)0766),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/40/EL, mis käsitleb raamistikku intelligentsete transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks maanteetranspordis ja liideste jaoks teiste transpordiliikidega(1), ning delegeeritud õigusaktide vastuvõtmise õiguse kehtivuse pikendamist,

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 11. oktoobri 2017. aasta arvamust koostoimeliste intelligentsete transpordisüsteemide kohta (CDR 2552/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2017. aasta arvamust teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia – samm koostoimelise, ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse tagamise suunas““(2),

–  võttes arvesse koostoimeliste intelligentsete transpordisüsteemide (C‑ITS) kasutuselevõtu platvormi aruandeid, eelkõige C‑ITS‑alase sertifikaadi- ja turvapoliitika kohta,

–  võttes arvesse oma 14. novembri 2017. aasta resolutsiooni elude säästmise kohta autode turvalisuse suurendamise abil ELis(3),

–  võttes arvesse 14. aprilli 2016. aasta Amsterdami deklaratsiooni koostöö kohta ühendatud ja automatiseeritud juhtimise valdkonnas,

–  võttes arvesse oma 1. juuni 2017. aasta resolutsiooni internetiühenduse kohta kasvu, konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse suurendamiseks: Euroopa gigabitiühiskond ja 5G(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ja kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A8‑0036/2018),

A.  arvestades, et koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitlev Euroopa strateegia (edaspidi „strateegia“) on tihedalt seotud komisjoni poliitiliste prioriteetidega, eelkõige töökohtade, majanduskasvu ja investeerimise tegevuskavaga, Euroopa ühtse transpordipiirkonna loomisega, Euroopa digitaalse ühtse turu, kliimakaitse ja energialiidu strateegiaga;

B.  arvestades, et liikmesriikide ametiasutused ja tööstussektor peavad vastama tungivale vajadusele muuta transport ohutumaks, keskkonnahoidlikumaks, tõhusamaks, kestlikumaks, mitmeliigilisemaks ja juurdepääsetavaks kõigi, sealhulgas kõige vähem kaitstud ning piiratud liikumisvõimega liiklejate jaoks;

C.  arvestades, et liiklusohutuse positiivne suundumus, mida on viimasel kümnendil ELis täheldatud, on aeglustunud, arvestades, et 92 % liiklusõnnetustest on põhjustatud inimlikest eksimustest ja arvestades, et C‑ITS‑tehnoloogiate kasutamine on oluline teatavate juhiabisüsteemide tõhusaks toimimiseks; arvestades, et maanteetransport põhjustab endiselt suure hulga ruumikasutusest linnades, õnnetustest ning transpordisektori heitkogustest müra, kasvuhoonegaaside ja õhusaasteainetena;

D.  arvestades, et C‑ITS võimaldab liiklejatel ja liikluse korraldajatel teavet jagada ja kasutada ning oma tegevust tulemuslikumalt kooskõlastada;

E.  arvestades, et C‑ITSi küberturvalisus on selle rakendamise üks olulisemaid elemente, arvestades, et killustatud turvalahendused kahjustaksid koostalitlust ja lõppkasutaja ohutust ning arvestades, et seetõttu on olemas selge vajadus ELi tasandi meetmete järele;

F.  arvestades, et algoritmidega seotud vastutus ja läbipaistvus nõuavad selliste tehniliste ja talitlusmeetmete võtmist, mis tagavad automatiseeritud otsustusprotsessi ning üksikisiku käitumise tõenäosuse arvutamise protsessi läbipaistvuse ja mittediskrimineeriva olemuse; arvestades, et läbipaistvus peaks tagama üksikisikutele kasutatud loogika, protsessi tähtsuse ja selle tagajärgede kohta sisulise teabe; arvestades, et see peaks hõlmama teavet selle kohta, milliseid andmeid analüüsi treenimisel kasutati, ja andma inimestele võimaluse neid puudutavaid otsuseid mõista ja jälgida;

G.  arvestades, et EL peaks soodustama ja edasi arendama digitaaltehnoloogiaid, et mitte üksnes vähendada inimlikke eksimusi ja muud ebatõhusust, vaid vähendada ka kulusid ja optimeerida taristu kasutust liiklusummikuid leevendades, vähendades nii CO2‑heidet;

H.  arvestades, et see koostoimega seotud aspekt parandab tänu digitaalsele ühenduvusele ja mobiilsidele märkimisväärselt liiklusohutust, liikluse tõhusust, kestlikkust ja mitmeliigilisust; arvestades, et samal ajal loob see tohutu majandusliku potentsiaali ning vähendab liiklusõnnetuste arvu ja energiatarbimist; arvestades, et C‑ITS on põhjapaneva tähtsusega autonoomsete sõidukite ja juhtimissüsteemide arendamise jaoks;

I.  arvestades, et ühendatud ja automatiseeritud sõidukite juhtimine on sektoris oluline digitaalne areng ning arvestades, et kooskõlastamine kõigi sektoris kasutatavate uute tehnoloogiatega, nagu Euroopa globaalsed satelliitnavigatsioonisüsteemid GALILEO ja EGNOS, on praeguseks saavutanud kõrge tehnoloogilise suutlikkuse taseme;

J.  arvestades, et EL on kohustatud järgima Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eelkõige selle artikleid 7 ja 8 õiguse kohta eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele;

K.  arvestades, et paljudes maailma eri riikides (nt USAs, Austraalias, Jaapanis, Koreas ja Hiinas) võetakse praegu kiiresti kasutusele uusi digitehnoloogialahendusi ning arvestades, et C‑ITSi kasutavad sõidukid ja teenused on juba turule toodud;

Üldine raamistik

1.  avaldab heameelt komisjoni teatise üle koostoimelisi intelligentseid transpordisüsteeme käsitleva Euroopa strateegia kohta ja põhjaliku töö üle, mida komisjon on teinud nii avaliku kui ka erasektori ekspertidega ja millega pandi teatisele alus; avaldab toetust saavutatud tulemustele ja nõuab seetõttu koostalitlusvõimeliste C‑ITS‑teenuste viivitamatut kasutuselevõttu kogu Euroopas;

2.  toonitab vajadust selge õigusraamistiku järele, mis toetaks C‑ITSi kasutuselevõtmist, ning peab tervitatavaks ITS‑direktiivi (direktiiv 2010/40/EL) alusel tulevase delegeeritud õigusakti vastuvõtmist, et tagada teenuste katkematus ja koostalitlusvõime ning toetada tagasiühilduvust;

3.  märgib C‑ITSi potentsiaali suurendada kütusesäästlikkust, vähendada eratranspordi kulusid ning vähendada liikluse kahjulikku mõju keskkonnale;

4.  tõstab esile digitaaltehnoloogiate ja nendega seotud ärimudelite potentsiaali maanteetranspordis ning tunnustab strateegiat kui olulist teetähist liikumisel C‑ITSi väljatöötamise ning lõppkokkuvõttes täielikult ühendatud ja automatiseeritud liikuvuse suunas; märgib, et koostoimelised, ühendatud ja automatiseeritud sõidukid võivad suurendada Euroopa tööstuse konkurentsivõimet, muuta transpordi sujuvamaks ja ohutumaks, vähendada ummikuid, energiatarbimist ja heitkoguseid ning parandada eri transpordiliikide koostalitlusvõimet; juhib seda silmas pidades tähelepanu, et kõnealuste süsteemide turvalise ja tulemusliku toimimise tagamiseks tuleb kehtestada taristule esitatavad nõuded;

5.  märgib, et ELi tööstusharud peaksid kasutama ülemaailmsel tasandil ära oma eelisseisundit C‑ITS‑tehnoloogiate arendamise ja rakendamise alal; rõhutab pakilist vajadust luua ambitsioonikas ELi strateegia, millega koordineeritakse riikide ja piirkondlikke jõupingutusi, hoitakse ära killustatus, kiirendatakse tõendatud turvaeelistega C‑ITS‑tehnoloogiate kasutuselevõttu ja maksimeeritakse koostöö eri sektorite vahel, nagu transport, energeetika ja telekommunikatsioon; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks konkreetse ajakava koos selgete eesmärkidega, mille EL peab ajavahemikul 2019–2029 saavutama, et muuta prioriteetseks C‑ITS‑platvormi tegevuse II etapi aruandes esitatud teenuste loetelus sätestatud kõige suurema turvapotentsiaaliga C‑ITS‑teenuste kasutuselevõtt 2019. aastaks ja tagada, et need uued teenused on saadavad kõigi uute sõidukite puhul kogu Euroopas;

6.  rõhutab vajadust võtta kasutusele sidus sotsiaalõigusnormide ning keskkonnaalaste ja ohutuseeskirjade raamistik, et tagada töötajate ja tarbijate õiguste järgimine ning tagada sektoris aus konkurents;

7.  väljendab heameelt C‑ITS‑platvormi tegevuse II etapi tulemuste üle ja rõhutab nende tulemuste olulisust(5);

8.  rõhutab, et kuigi teatis kujutab endast olulist vaheetappi koostoimelisi, ühendatud ja automatiseeritud sõidukeid käsitleva Euroopa strateegia suunas, ei tohiks C‑ITSi ja nimetatud eri mõisteid omavahel segi ajada;

9.  toonitab vajadust tagada, et ühendatud ja automatiseeritud sõidukite ning C‑ITSi arendamine ja kasutuselevõtmine on täielikult kooskõlas transpordisüsteemi CO2‑heite vähendamise ning liikluses hukkunute arvu nullini viimise eesmärgiga ja toetab neid eesmärke;

10.  tuletab meelde, et C‑ITSid on süsteemid, mis võimaldavad erinevatel intelligentsete transpordisüsteemide jaamadel (sõidukid, teeäärsed seadmed, liikluskorralduskeskused ja teisaldatavad seadmed) sidet pidada ja teavet vahetada, kasutades standarditud sidestruktuuri, ning et seetõttu on individuaalsete süsteemide koostalitlusvõime väga oluline;

11.  tuletab meelde, et ühendatud sõidukid on sõidukid, mis kasutavad C‑ITS‑tehnoloogiat, mis võimaldab kõigil maanteesõidukitel pidada sidet teiste sõidukite, valgusfooride ning teeäärse ja horisontaalse püsitaristuga – mida tuleb täiustada ja kohandada, kuid mis võib pakkuda ka innovatiivseid jooksva laadimise süsteeme ja sõidukitega turvaliselt sidet pidada – ning teiste liiklejatega; tuletab meelde, et 92 % liiklusõnnetustest on põhjustatud inimlikest eksimustest ja et C‑ITS‑tehnoloogiate kasutamine on oluline teatavate juhiabisüsteemide tõhusaks toimimiseks;

12.  tuletab meelde, et automatiseeritud sõidukid on sõidukid, mis on võimelised tegelikes liiklusolukordades iseseisvalt töötama ja manööverdama ning mille puhul üks või mitu esmast juhtimisseadist (roolimine, kiirendamine, pidurdamine) on pikema aja jooksul automatiseeritud;

13.  rõhutab vajadust kasutada üleminekuetapis – kus samal ajal liiklevad ühendatud ja automatiseeritud sõidukid ning traditsioonilised ühendamata sõidukid – kaitsesüsteeme, et mitte kahjustada liiklusohutust; juhib tähelepanu sellele, et teatavaid juhiabisüsteeme tuleks edasi arendada ja need kohustuslikult paigaldada;

14.  kutsub komisjoni üles kaaluma, kuidas tegeleda koostoimeliste, ühendatud ja automatiseeritud sõidukite ning ühendamata sõidukite ja juhtide kooseksisteerimisega teedel, võttes arvesse, et sõidukipargi vanuse ja järelejääva ühendamata inimeste osakaalu tõttu tuleb ette näha sätted olukorraks, kus suur arv sõidukeid jääb süsteemist püsivalt välja;

15.  peab kahetsusväärseks, et puudub soovitatud vaheloetelu (Day 1.5) ja hilisemate teenuste selge ajakava ning et C‑ITS‑teenuste ja võimalike laiendatud teenuste väljatöötamisel ei ole koostatud täielikku mõjuhinnangut ning puudub täpne teave kasutuselevõtu algatuste kohta;

16.  kutsub komisjoni üles eelistama C‑ITS‑teenuseid, millel on suurim ohutuspotentsiaal, ning koostama vajalikke määratlusi ja nõudeid, samuti ajakohastama ilma edasise viivituseta Euroopa põhimõtteid sõidukisiseste info- ja sidesüsteemide inimene-masin-liidese (HMI) kohta, sest inimesest juhi ja masina vaheline suhtlus on oluline(6);

17.  rõhutab ühendatud ja automatiseeritud sõidukite, C‑ITSi ja uue tehnoloogia keskset rolli kliimaeesmärkide saavutamises ning vajadust tagada, et nende arendamine ja kasutuselevõtmine on transpordisüsteemi CO2‑heite vähendamise eesmärgiga täielikult kooskõlas ja toetab seda; peab tervitatavaks C‑ITSi kasutamist liikluse tõhustamise, kütusekulu ja maanteetranspordi keskkonnamõju (nt CO2‑heite seisukohast) vähendamise ning linnataristu kasutamise optimeerimise vahendina;

18.  juhib tähelepanu sellise uuendusliku tehnoloogia potentsiaalile nagu automatiseeritud juhtimine ja konvois sõitmine (eri sõidukite rühmitamine) autokaubavedude puhul, kuna see võimaldab paremini kasutada õhukeeriseid ning vähendada seeläbi kütusekulu ja heitkoguseid; nõuab, et selles valdkonnas toetataks rohkem teadus- ja arendustegevust, eelkõige seoses vajaliku digitaalse taristuga;

19.  toonitab vajadust pakkuda liiklejatele rohkem valikuvõimalusi, rohkem kasutajasõbralikke, taskukohaseid ja kohandatud tooteid ning rohkem teavet; ergutab komisjoni sellega seoses lihtsustama parimate tavade vahetamist, mille eesmärk on saavutada muu hulgas majanduslik tasuvus; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid ühineksid platvormiga C‑Roads, kuna sellele on ette nähtud oluline koordineeriv roll strateegia elluviimisel, eeldusel et see järgib tehnoloogianeutraalsust, mis on vajalik innovatsiooni ergutamiseks; rõhutab vajadust tagada, et liikmesriikides võetakse laialdaselt ja kooskõlastatult kasutusele kõrgetasemelised digitaalsed vahendid ning et need hõlmavad ka ühistransporti; kutsub autotootjaid üles algatama strateegia rakendamiseks C‑ITSi kasutuselevõttu;

20.  nõuab tungivalt, et komisjon koostaks olemasolevat täiendava statistika, et hinnata paremini edusamme maanteetranspordisektori eri valdkondade digiteerimisel; rõhutab sensorsüsteemide alastesse teadusuuringutesse täiendavate investeeringute tegemise olulisust ning rõhutab, et C‑ITSi arendamisel tuleks pöörata erilist tähelepanu linnasõidule, mis on väga erinev väljaspool linna sõitmisest; märgib, et eelkõige linnasõit nõuab ulatuslikumalt suhtlust mootorratturite, jalgratturite, jalakäijate ja teiste vähekaitstud liiklejatega, sealhulgas puuetega isikutega;

21.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid kõik võimaliku, et tagada kutseõppe ja ülikoolikursuste vastavus intelligentsete transpordisüsteemide strateegiat välja töötama hakkava tööstuse teadmusvajadustele; nõuab liikuvuse uue käsitlusega seotud uute teenistuskäikude ja töökohtade tulevikku suunatud hindamisi ning parimate tavade vahetust äriühingute ja haridussüsteemi vaheliste selliste koostöömudelite väljatöötamisel, mis oleks suunatud koolituse, innovatsiooni ja tootmise integreeritud valdkondade loomisele;

22.  usub, et C‑ITS‑teenused tuleks integreerida Euroopa kosmosestrateegiasse, kuna C‑ITSi kasutuselevõtt põhineb asukohatuvastuse tehnoloogiatel, nagu satelliitpositsioneerimine;

23.  juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid peaksid vaatlema C‑ITS‑teenuste kasutuselevõttu laiemas liikuvuse kui teenuse ja teiste transpordiliikidega ühitamise perspektiivis, eelkõige selleks, et vältida mis tahes tagasilööke, nagu maanteetranspordi osakaalu suurenemine;

Eraelu puutumatus ja andmekaitse

24.  juhib tähelepanu eraelu puutumatust ja andmekaitset käsitlevate ELi õigusaktide kohaldamise olulisusele C‑ITSi ja seotud ökosüsteemi andmete puhul, mistõttu tuleks neid andmeid kasutada esmajärjekorras ainult C‑ITSi eesmärkidel ja neid ei tohiks säilitada ega kasutada muudel eesmärkidel; rõhutab, et arukad sõidukid peaksid olema täiel määral vastavuses isikuandmete kaitse üldmääruse ja sellega seotud eeskirjadega ning et C‑ITS‑teenuse osutajad peavad pakkuma juhtidele hõlpsasti juurdepääsetavat teavet ja selgeid tingimusi, võimaldades neil anda oma vaba ja teadlik nõusolek kooskõlas isikuandmete kaitse üldmääruse sätete ja seal sätestatud piirangutega;

25.  rõhutab vajadust ettevõtete palju suurema läbipaistvuse ja algoritmidega seotud vastutuse järele seoses nende teostatud andmetöötluse ja analüüsidega; tuletab meelde, et isikuandmete kaitse üldmääruses nähakse juba ette õigus saada teavet andmetöötluse loogika kohta; rõhutab lisaks vajadust vältida nn sõidutakistusi, mis tähendab seda, et kasutaja ei saa oma arukat autot juhtida, kui ta keeldub nõusoleku andmisest; nõuab, et arukaid autosid oleks võimalik kasutada ka võrguühenduseta režiimis, mis võimaldab kasutajatel isikuandmete edastamise teistele seadmetele välja lülitada, ilma et see piiraks autojuhtimise võimalust;

26.  juhib tähelepanu asjaolule, et andmekaitset ja konfidentsiaalsust tuleb arvesse võtta kogu andmete töötlemise jooksul; rõhutab, et eraelu puutumatuse ja isikuandmete lõimitud ja vaikimisi kaitse peaks olema intelligentsete transpordisüsteemide rakenduste ja süsteemide kavandamise lähtekoht; tuletab meelde, et anonüümimistehnikad võivad suurendada kasutajate usaldust kasutatavate teenuste vastu;

Küberturvalisus

27.  juhib tähelepanu kõrgete küberturvalisuse standardite kohaldamise tähtsusele häkkimise ja küberrünnakute ennetamisel kõikides liikmesriikides, arvestades eelkõige C‑ITS‑sideseadmete turvalisuse ülimat olulisust; märgib, et küberturvalisus on tähtis probleem, mis tuleb lahendada, kuna transpordisüsteem muutub digiteeritumaks ja ühendatumaks; rõhutab, et automatiseeritud ja ühendatud sõidukid ning andmebaasid, kus andmeid töödeldakse ja/või säilitatakse, kätkevad endas küberrünnaku riski, ning rõhutab seetõttu, et kõik saavutatud arengustaadiumis kindlaks tehtavad ja ettekujutatavad nõrgad kohad ja riskid tuleks välistada ühise turvapoliitika, sealhulgas rangete turvastandardite, ja sertifikaadipoliitika väljaarendamisega C‑ITSi kasutuselevõtmiseks;

28.  rõhutab, et ELis ja kõigis liikmesriikides ning kõigis võimalikes koostöökokkulepetes kolmandate riikidega tuleks kohaldada võrdselt kõrgeid ja harmoneeritud turvastandardeid; juhib tähelepanu, et need standardid ei tohiks siiski takistada kolmandatest isikutest remonditöökodade juurdepääsu pardasüsteemidele, et tagada sõidukiomanike sõltumatus sõidukitootjatest pardatarkvara vajaliku kontrollimise ja/või remondi korral;

Kommunikatsioonitehnoloogiad ja sagedusalad

29.  on veendunud, et tehnoloogianeutraalne hübriidne kommunikatsioonilahendus, millega tagatakse koostalitlusvõime ja tagasiühilduvus ning milles kombineeritakse omavahel vastastikku täiendavad kommunikatsioonitehnoloogiad, on asjakohane lähenemisviis ja et kõige paljulubavam hübriidne kommunikatsioonilahenduste kombinatsioon paistab olevat traadita lähitoimeside ning mobiilside- ja satelliiditehnoloogiate kombinatsioon, mis tagab C‑ITS‑põhiteenuste kasutuselevõtuks parima võimaliku toe;

30.  võtab teadmiseks nimetatud seose ühendatud autode ning Euroopa satelliitnavigatsioonisüsteemide EGNOS ja GALILEO vahel; soovitab seetõttu, et ühendatud autodega seonduvad tehnoloogiad tuleks lisada kosmosetehnoloogiatesse; on seisukohal, et koostalitlusvõime on oluline nii ohutuse kui ka tarbijate valikuvõimaluste seisukohast ning rõhutab, et sõidukite 5G‑ühenduse ja satelliitnavigatsioonisüsteemidega sidepidamise suutlikkus tuleb tulevikus lisada hübriidsete kommunikatsioonilahenduste kombinatsiooni, nagu märgiti komisjoni 5G tegevuskavas;

31.  ergutab autotootjaid ja C‑ITS‑teenuseid toetavaid telekommunikatsioonivõrgu operaatoreid tegema koostööd muu hulgas C‑ITS‑kommunikatsioonitehnoloogiate, teemaksu- ja aruka digitaalse sõidumeeriku teenuste sujuvaks kasutuselevõtmiseks, ilma et need teenused üksteist häiriksid;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamist (Horisont‑2020), eelkõige sillutama teed pikas perspektiivis sellise taristu väljaarendamisele, mis on suuteline toetama C‑ITSi kasutuselevõttu;

33.  rõhutab sensorsüsteemide tähtsust näiteks sõidukite liikumise, ummikute ja õhukvaliteedi kohta andmete esitamisel; nõuab suuremaid ja asjakohaselt koordineeritud investeeringuid liikmesriikides, et tagada kasutatavate sensorite täielik koostalitlusvõime ja nende võimalik kasutus rakendustes väljaspool ohutusvaldkonda, näiteks heitkoguste kaugseires;

34.  nõuab, et komisjon esitaks ettepanekud, millega tagatakse sõidukitesse paigaldatud sensorite kaudu kättesaadava saasteainete heitkoguseid puudutava teabe kogumine ja pädevatele asutustele kättesaadavaks tegemine;

Ühtne Euroopa lähenemisviis

35.  ergutab liikmesriike ja kohalikke ametiasutusi, sõidukitootjaid, teehaldajaid ja intelligentsete transpordisüsteemide tööstust rakendama C‑ITS‑süsteeme 2019. aastaks ning soovitab, et komisjon, kohalikud ametiasutused ja liikmesriigid näeksid Euroopa ühendamise rahastu, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ning Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi raames valdkondadeülese temaatilise lähenemisviisi abil ette piisavad vahendid tulevase maanteetaristu uuendamiseks ja hooldamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamist (Horisont 2020), pidades täielikult kinni läbipaistvuse põhimõttest ning andes korrapäraselt teavet ELi kaasrahastamise kohta;

36.  ergutab liikmesriike ja komisjoni toetama algatusi ja meetmeid, millega edendatakse ulatuslikumaid teadusuuringuid ja andmete kogumist C‑ITSi arendamise ja mõju kohta ELi transpordipoliitikale; on seisukohal, et kui 2022. aastaks ei ole suuremat edasiminekut toimunud, võib vaja minna seadusandlikke meetmeid, et kehtestada sellekohased miinimumeeskirjad ja tagada integreerimine;

37.  rõhutab, kui oluline on füüsilise maanteetaristu (mida tuleks järk-järgult täiendada digitaalse taristuga) kvaliteet; nõuab tulevase maanteetaristu uuendamist ja hooldamist;

38.  rõhutab, et tuleks luua tõeliselt mitmeliigiline transpordisüsteem, integreerides kõik transpordiliigid ühtsesse liikuvusteenusesse, mis kasutab reaalajas teavet, võttes arvesse integreeritud piletimüügi ja ühisliikuvuse teenuseid ning jalgsi käimist ja jalgrattaga sõitmist, mis võimaldab inimestel ja kaubal liikuda sujuvalt uksest ukseni ja parandab transpordi üldist tõhusust, kestlikkust ja vastupidavust; kutsub komisjoni sellega seoses üles tagama ja edendama olemasolevate ja uute fondide kaudu ELi tasandil koostööd ja investeeringuid transporditööstuse digiteerimise valdkonnas, et integreerida arukad transpordisüsteemid eri transpordiliikidesse (C‑ITS, ERTMS, SESAR, RIS(7)); rõhutab teabe-, broneeringu- ja piletimüügivahenditele integreeritud lähenemise olulisust atraktiivsete uksest ukseni liikuvusahelate loomisel;

39.  nõuab, et selles kavandamisprotsessis kasutataks põhilise teabeallikana kasutajate nägemust reisijate- ja kaubaveost, et laiendada C‑ITSi rakenduste kohaldamisala ja luua selle uue kestliku ja integreeritud liikuvuse kontseptsiooniga seotud ärimudelid;

40.  ergutab ELi ja liikmesriike jõustama nõuetekohaselt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja tulevast toodete ja teenuste ligipääsetavusnõuete direktiivi, et saavutada kõigi kodanike takistusteta juurdepääs C‑ITSile;

41.  soovitab komisjonil luua kiiresti piisava õigusraamistiku, et saavutada kogu ELi hõlmav piiriülene koostalitlusvõime, ja raamistiku, millega kehtestatakse eeskirjad vastutuse kohta ühendatud transpordi eri liikide kasutamisel; palub komisjonil avaldada aasta lõpuks seadusandliku ettepaneku sõidukisisestele andmetele ja vahenditele juurdepääsu kohta; soovitab, et kõnealune ettepanek peaks võimaldama kogu autotööstuse väärtusahelal ja lõppkasutajatel saada kasu digiteerimisest ning tagama kõikidele kolmandatele isikutele võrdsed võimalused ja maksimaalse turvalisuse seoses sõidukisiseste andmete säilitamise ja neile juurdepääsuga, mis peaks olema õiglane, õigeaegne ja piiramatu, et kaitsta tarbijate õigusi, edendada innovatsiooni ja tagada aus mittediskrimineeriv konkurents sellel turul kooskõlas tehnoloogianeutraalsuse põhimõttega; rõhutab vajadust aidata kaasajastada kõik linna- ja maapiirkondade taristud, mis on seotud ühistransporditeenustega; kutsub komisjoni üles garanteerima, et ta tagab igal juhul täieliku vastavuse isikuandmete kaitse üldmäärusele, esitades parlamendile kord aastas aruande oma järelevalvetegevuse kohta;

42.  palub komisjonil rakendada üldist käsitlust tehnilise ühtlustamise ja andmete standardimise suhtes, et tagada C‑ITSi ühilduvus, tootjatele mastaabisääst ja tarbijatele suurem mugavus;

43.  rõhutab, et on oluline alustada varakult dialoogi sotsiaalpartnerite ja tarbijate esindajatega, et luua läbipaistvusel ja usaldusel põhinev õhkkond eesmärgiga leida kohane tasakaal sotsiaalsetele ja töötingimustele ning tarbijaõigustele avalduvate positiivsete ja negatiivsete mõjude vahel; märgib, et e-ohutuse foorum peab koostama C‑ITSi kasutuselevõtmise teekava samamoodi, nagu eCall‑süsteemi puhul;

44.  rõhutab, et rahvusvaheliste kliimakohustuste ja ELi sise‑eesmärkide täitmiseks tuleb võtta kindel suund vähese CO2‑heitega majandusele; toonitab seetõttu vajadust uuendada ELi eri vahendite eraldamiskriteeriume, et toetada CO2‑heite vähendamise ja energiatõhususe meetmeid, sealhulgas C‑ITSi puhul; on seisukohal, et EL ei tohiks mingil juhul rahastada projekte, mis ei vasta CO2‑heite vähendamise eesmärkidele ja poliitikale;

45.  palub autotootjatel anda tarbijatele piisavat ja selget teavet nende õigustest ning uue C‑ITS‑tehnoloogia eelistest ja piirangutest ohutuse seisukohast; ergutab teabekampaaniate kasutamist, et tutvustada praegustele autojuhtidele uut C‑ITS‑tehnoloogiat, luua vajalik usaldus lõppkasutajate hulgas ning saavutada üldsuse heakskiit; on seisukohal, et C‑ITSi kasutamise abil on võimalik muuta transpordisüsteem ohutumaks ja tõhusamaks ning samal ajal tagada vastavus andmekaitset ja eraelu puutumatust reguleerivatele normidele;

o
o   o

46.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 207, 6.8.2010, lk 1.
(2) ELT C 288, 31.8.2017, lk 85.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0423.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0234.
(5) C-ITS-platvormi tegevuse II etapi lõpparuanne: https://ec.europa.eu/transport/sites/transport/files/2017-09-c-its-platform-final-report.pdf.
(6) Komisjoni 26. mai 2008. aasta soovitus 2008/653/EÜ turvaliste ja tõhusate sõidukisiseste info- ja sidesüsteemide kohta: Euroopa põhimõtete uuendatud versioon inimene-masin-liidese kohta (ELT L 216, 12.8.2008, lk 1).
(7) Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteem (ERTMS); Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteem (SESAR); Jõeteabeteenused (RIS).


Postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenused ***I
PDF 239kWORD 50k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste kohta (COM(2016)0285 – C8‑0195/2016 – 2016/0149(COD))
P8_TA(2018)0064A8-0315/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0285),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0195/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 19. oktoobri 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. detsembri 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A8‑0315/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. märtsil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/… postipakkide piiriülese kättetoimetamise teenuste kohta

P8_TC1-COD(2016)0149


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/644) lõplikule kujule).

(1) ELT C 34, 2.2.2017, lk 106.


Teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõpe ning juhiload ***I
PDF 241kWORD 52k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/59/EÜ reisijate- või kaubaveol kasutatavate teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta ning direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta (COM(2017)0047 – C8‑0025/2017 – 2017/0015(COD))
P8_TA(2018)0065A8-0321/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0047),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 91, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0025/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 31. mai 2017. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. detsembri 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A8‑0321/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab parlamendi ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. märtsil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/…millega muudetakse direktiivi 2003/59/EÜ reisijate- või kaubaveol kasutatavate teatavate maanteesõidukite juhtide alus- ja jätkuõppe kohta ning direktiivi 2006/126/EÜ juhilubade kohta

P8_TC1-COD(2017)0015


(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2018/645) lõplikule kujule).

(1) ELT C 288, 31.8.2017, lk 115.


Sooline võrdõiguslikkus ELi kaubanduslepingutes
PDF 259kWORD 72k
Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi kaubanduslepingutes (2017/2015(INI))
P8_TA(2018)0066A8-0023/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 8 ja 10, artikli 153 lõikeid 1 ja 2 ning artikleid 157 ja 207,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 23 ja 33,

–  võttes arvesse 2015. aasta ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava,

–  võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2016. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse kohta (00337/2016),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 14. juuli 2015. aasta töödokumenti ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise hetkeseisu kohta (SWD(2015)0144),

–  võttes arvesse nõukogu 7. märtsi 2011. aasta järeldustele lisatud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti ajavahemikuks 2011–2020 (07166/2011),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti strateegilise kohustuse kohta soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019 (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse komisjoni 2017. aasta aruannet naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse komisjoni 2015. aasta teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497),

–  võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2017. aasta teatist „Aruanne kaubanduspoliitika strateegia „Kaubandus kõigile“ rakendamise kohta. Edumeelse kaubanduspoliitika kujundamine üleilmastumise ohjamiseks“ (COM(2017)0491),

–  võttes arvesse üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) määrust (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 732/2008 kehtetuks tunnistamise kohta(1)),

–  võttes arvesse konfliktimineraalide määrust (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrus (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus(2)),

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, eelkõige selle artikli 4 lõiget 1, millega keelatakse orjus ja sundus, ning artiklit 14, millega keelatakse diskrimineerimine,

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking+5“ (2000), „Peking+10“ (2005) ja „Peking+15“ (2010),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ja selle artiklit 3, milles sugupool on määratletud sotsiaalselt konstrueeritud rollide, käitumise, tegevuste või omadustena, mida antud ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab, ning 1994. aasta üleameerikalist konventsiooni naiste vastu suunatud vägivalla ennetamise, kõrvaldamise ja selle eest karistamise kohta (Belém do Pará konventsioon),

–  võttes arvesse ELi ja liikmesriikide 2007. aasta ühist strateegiat „ELi kaubandusabistrateegia: ELi toetuse suurendamine kaubandusega seotud vajaduste rahuldamiseks arengumaades“ ning komisjoni 13. novembri 2017. aasta teatist „Heaolu saavutamine kaubanduse ja investeeringute kaudu. 2007. aasta ühise ELi kaubandusabi strateegia ajakohastamine“ (COM(2017)0667),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud resolutsiooni „Transforming our world: the 2030 Agenda for Sustainable Development“ (Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“),

–  võttes arvesse OECD suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele,

–  võttes arvesse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit mineraalide vastutustundlikke tarneahelaid käsitlevaid OECD hoolsuskohustuse suuniseid,

–  võttes arvesse ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) kestliku arengu investeerimispoliitika raamistikku (2015),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) soolise võrdõiguslikkuse alaseid peamisi konventsioone, sh võrdse tasustamise konventsiooni (nr 100), tööhõives ja töökohtadel diskrimineerimise vastast konventsiooni (nr 111), perekondlike kohustustega töötajate konventsiooni (nr 156) ja emaduse kaitse konventsiooni (nr 183),

–  võttes arvesse ELi ning Ladina-Ameerika ja Kariibi Riikide Ühenduse riigipeade tippkohtumisel 2015. aasta juunis Brüsselis vastu võetud 2015.–2017. aasta tegevuskava 7. peatükki,

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes(3),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(4),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal(5),

–  võttes arvesse oma 11. septembri 2012. aasta resolutsiooni naiste rolli kohta rohelises majanduses(6),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(7),

–  võttes arvesse oma 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni naissoost koduabiliste ja hooldajate kohta ELis(8),

–  võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni vaesuse sooliste aspektide kohta(9),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal(10),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2010. aasta soovituste rakendamise kohta seoses sotsiaalsete ja keskkonnastandardite, inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega(11),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse ja ELi kaubanduspoliitika mõju kohta ülemaailmsetele väärtusahelatele(12),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele ELi–Tšiili assotsieerimislepingu kaubandussamba ajakohastamist käsitlevateks läbirääkimisteks(13),

–  võttes arvesse eesistujariikide kolmiku deklaratsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta, mille 19. juulil 2017. aastal esitasid Eesti, Bulgaaria ja Austria, kes on 2017. aasta juulist kuni 2018. aasta detsembrini kestval 18‑kuulisel ajavahemikul Euroopa Liidu Nõukogu eesistujaks olevad liikmesriigid,

–  võttes arvesse uuringukeskuse International Center for Research on Women uuringut „Trade liberalisation & women’s reproductive health: linkages and pathways“ (Kaubanduse liberaliseerimine ja naiste reproduktiivtervis: seosed ja arengusuunad),

–  võttes arvesse 2016. aasta Aafrika inimarengu aruannet „Accelerating Gender Equality and Women’s Empowerment in Africa“ (Soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise edusammude kiirendamine Aafrikas)(14),

–  võttes arvesse OECD 2014. aasta aruannet „Enhancing Women’s Economic Empowerment through Entrepreneurship and Business Leadership in OECD Countries“ (Naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamine ettevõtluse ja ärijuhtimise kaudu OECD riikides)(15),

–  võttes arvesse sooküsimusi ja kaubandust käsitlevate viimaste kõrgetasemeliste rahvusvaheliste arutelude tulemusi, pöörates erilist tähelepanu ELi ja WTO/UNCTADi/ITC egiidi all korraldatud aruteludele, sealhulgas (alates hilisemast) Euroopa Komisjoni ja Rahvusvahelise Kaubanduskeskuse ühiselt korraldatud rahvusvaheline foorum „Naised ja kaubandus“ (Brüssel, juuni 2017)(16), WTO parlamentaarse konverentsi iga-aastane istungjärk teemal „Trade as a vehicle of social progress: The gender perspective“ (Kaubandus kui sotsiaalse progressi edasiviija: sooline perspektiiv) (Genf, juuni 2016)(17) ja WTO istungjärk „What future for the WTO? Trade and Gender: Empowering Women through Inclusive Supply Chains“ (Milline on WTO tulevik? Kaubandus ja sugu: naiste mõjuvõimu suurendamine kaasavate tarneahelate kaudu) (Genf, juuli 2015)(18),

–  võttes arvesse üha suuremaid rahvusvahelisi jõupingutusi soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks kaubanduspoliitika kaudu, näiteks UNCTADi soolise võrdõiguslikkuse ja arengu programm(19) (mis hõlmab uuringuid kaubanduse mõju kohta naistele, kaubanduse ja soolise võrdõiguslikkuse õppepaketti ning veebikoolitust staatuse „soolise võrdõiguslikkuse valdkonna liidrid“ loomise kohta) ning Maailmapanga 14 töövaldkonda, mis kõik hõlmavad alates 2016. aastast soolise võrdõiguslikkuse strateegiat,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kaubanduse ja Säästva Arengu Keskuse (ICTSD) 2016. aasta septembri aruteludokumenti „The Gender Dimensions of Global Value Chains“ (Üleilmsete väärtusahelate soolised mõõtmed)(20),

–  võttes arvesse ICTSD 2016. aasta septembri aruteludokumenti „The Gender Dimensions of Services“ (Teenuste soolised mõõtmed)(21),

–  võttes arvesse ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri 2015. aasta aruannet „Progress of the world’s women 2015-2016. Transforming economies, realising rights“ (Naiste õiguste areng maailmas aastatel 2015–2016 ning majanduse muutmine ja õiguste kasutamine)(22),

–  võttes arvesse võrgustiku WIDE+ 2017. aasta dokumenti soo ja ELi kaubanduspositsiooni kohta „How to transform EU trade policy to protect women’s rights“ (Kuidas naiste õiguste kaitsmiseks ELi kaubanduspoliitikat muuta)(23),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komiskoni palvel koostatud 2016. aasta uuringut „Gender Equality in Trade Agreements“ (Sooline võrdõiguslikkus kaubanduslepingutes)(24),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjoni palvel koostatud 2015. aasta uuringut „The EU’s Trade Policy: from gender-blind to gender-sensitive?“ (ELi kaubanduspoliitika: soolisi erinevusi eiravast sootundlikuks?)(25),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid kodukorra artikli 55 alusel,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ning arengukomisjoni arvamust (A8‑0023/2018),

A.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 8 on sätestatud, et oma poliitika ja meetmete kindlaksmääramisel ja rakendamisel on Euroopa Liidu kõigi liidusiseste ja -väliste meetmete eesmärk kaotada meeste ja naiste ebavõrdsus, edendada võrdõiguslikkust ja võidelda diskrimineerimise, sealhulgas soolise diskrimineerimise vastu;

B.  arvestades, et kaubanduspoliitika võib olla vahend ülemaailmsete ja Euroopa väärtuste, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks; arvestades, et ELi kaubandus- ja investeerimislepingud ning -poliitika ei ole sooneutraalsed, mis tähendab seda, et need avaldavad struktuurilise ebavõrdsuse tõttu naistele ja meestele erinevat mõju; arvestades, et naised puutuvad kokku soopõhiste piirangutega, nagu piiratud juurdepääs ressurssidele ja piiratud kontroll nende üle, õiguslik diskrimineerimine ning tasustamata hooldustöö koormav kohustus, mis tuleneb traditsioonilistest soorollidest;

C.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse küsimusega peaksid tegelema võrdselt nii naised kui mehed; arvestades, et avaliku ja erasektori sidusrühmade vaheline koostöö ja partnerlus rahvusvahelisel ja kohalikul tasandil on väga oluline, et edendada vajalikku koostoimet soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise saavutamiseks ning teadlikkuse suurendamiseks sellistest küsimustest nagu omandiõigused, juurdepääs rahastamisele, haridusele ja kutseõppele, ettevõtlustavad, riigihanked, digitaalne lõhe ja kultuurilised eelarvamused;

D.  arvestades, et kaubanduspoliitika eesmärk on saavutada muu hulgas jätkusuutlik ja õiglane majanduskasv ning areng, mis on vajalik, et tagada vaesuse vähendamine, sotsiaalne õiglus ning inimväärne töö ja paremad elamistingimused nii naistele kui meestele ning kaitsta naiste õigusi; arvestades, et soolist võrdõiguslikkust ning naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist ei tule arvestada mitte üksnes kõigi ÜRO kestliku arengu eesmärkide puhul, vaid see on ka eraldiseisev eesmärk; arvestades, et kestliku arengu eesmärkide tegevuskavas tunnistatakse, et kaubandus aitab edendada kestlikku ja õiglast arengut ning võib kaasa aidata võimalikult kõrgete rahvusvaheliste töö- ja keskkonnastandardite ning inimõiguste edendamisele; arvestades, et ELi kaubanduspoliitika on kestliku arengu eesmärkide raamistiku oluline osa ning ulatuslik sooline mõõde on keskne element selles raamistikus, mille eesmärk on tagada kõigi jaoks õiglasemad ja kasulikumad tulemused; arvestades, et kaubanduspoliitika võib suurendada ka naiste ettevõtlusvõimalusi ning juurdepääsu praktikale ja tööhõivele;

E.  arvestades, et rahvusvahelise kaubanduse ja soolise võrdõiguslikkuse vaheline keeruline seos nõuab põhjalikke teadmisi toimivatest jõududest, hõlmates sellise majandusliku ja sotsiaalse dünaamika kindlakstegemist, analüüsi ja jälgimist, mis on vajalik, et töötada välja tõhus kaubanduspoliitika, mille eesmärk on saavutada ka naiste mõjuvõimu suurendamist ja soolist võrdõiguslikkust edendav majandusareng; arvestades, et kaubanduspoliitikas tuleb seetõttu arvesse võta selle otsest ja kaudset mõju soolisele võrdõiguslikkusele ning konkreetset kohalikku konteksti, et vältida olemasolevate sooliste lõhede ja stereotüüpide taastekitamist või süvendamist ning tugevdada soolist võrdõiguslikkust ettevaatavalt; arvestades, et kaubanduspoliitika edukust tuleks hinnata ka selle põhjal, kas see avaldab naistele ja meestele võrdselt positiivset mõju;

F.  arvestades, et majandusareng ja sooline võrdõiguslikkus käivad sageli käsikäes; arvestades, et valitseb üldine arusaam, et väiksema soolise ebavõrdsusega ühiskonnad on tavaliselt kiirema kasvuga;

G.  arvestades, et kaubanduse liberaliseerimise mõju üksikisikutele sõltub ka nende geograafilisest asukohast ja majandussektorist, milles nad tegutsevad; arvestades, et nii riikide sees kui ka nende vahel esineb suuri erinevusi tootmisstruktuurides, naiste tööjõus osalemise määrades ja hoolekandesüsteemides; arvestades, et naised moodustavad töötajate enamiku sellistes sektorites nagu rõiva- ja tekstiilitootmine, telekommunikatsioon, turism, hoolekanne ja põllumajandus, kus nad töötavad üldjuhul meestest madalama palga või madalama prestiižiga ametlikes ja mitteametlikes tööhõivevormides; arvestades, et see võib põhjustada töökohal asetleidvaid kuritarvitamisi ja diskrimineerimist, soolist segregatsiooni teatavatel kutse- ja tegevusaladel, soolist ebavõrdsust palga- ja töötingimustes ning soopõhiseid piiranguid juurdepääsul tootmisressurssidele, taristule ja teenustele; arvestades, et vabakaubanduslepingud võivad kaasa tuua muutusi tööhõives ja töökohtade kaotusi, eelkõige ekspordiga seotud sektorites, kus naised moodustavad sageli suurema osa tööjõust; arvestades, et seetõttu annavad riigi- ja sektoripõhised soolise mõju hindamised kaubanduslepingute kavandamisel suurt lisaväärtust;

H.  arvestades, et 2011. aastal sõltus ELis ekspordist ligikaudu iga üheksas naiste töökoht (11 %);

I.  arvestades, et komisjoni 2017. aasta uuringu kohaselt sõltub ELis peaaegu 12 miljoni naise töökoht kaupade ja teenuste ekspordist ülejäänud maailma(26);

J.  arvestades, et UNCTAD nõuab faktipõhiste uuringute alusel, et toodaks välja piirangud, millega naised puutuvad kokku kaubanduse pakutavate võimaluste ärakasutamisel ja mis tulenevad sellistest teguritest nagu tehnilise väljaõppe puudumine paremate töökohtade puhul, avalike teenuste puudumine majapidamiskohustuste vähendamiseks ning piiratud juurdepääs vahenditele, sealhulgas laenudele, maale, teabele ja võrgustikele, ja piiratud kontroll nende üle; arvestades, et sellest tulenevalt soovitab UNCTAD käsitleda hindamistes kaubanduspoliitika võimalikku mõju soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste mõjuvõimu suurendamisele sellistes valdkondades nagu tööhõive, väikeettevõtlus, hinnad, põllumajandustootlikkus, elatuspõllumajandus ja ränne(27);

K.  arvestades, et ELi praegune kaubanduspoliitika ja strateegia „Kaubandus kõigile“ rajanevad kolmel peamisel põhimõttel, milleks on tõhusus, läbipaistvus ja väärtused, kuid nendes puudub soolise võrdõiguslikkuse aspekt; arvestades, et oma kaubandusabistrateegia läbivaatamise käigus kinnitas ja laiendas komisjon oma kohustusi seoses soolise võrdõiguslikkuse ja naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamisega ning märkis, et sooline võrdõiguslikkus ei ole üksnes põhiline inimõigus, vaid see on ka hädavajalik majandusarengu jaoks, kasutades maksimaalselt ära suurt hulka olemasolevaid ELi poliitikavahendeid, et suurendada nende üldist mõju majanduskasvule ja vaesuse vähendamisele; arvestades, et lähtuvalt naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni sätetest peaks EL looma aluse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse elluviimiseks, tagades naiste võrdse juurdepääsu poliitilisele, majanduslikule ja avalikule elule, haridusele, tervishoiule ja tööhõivele ning võrdväärsed võimalused nendes valdkondades;

L.  arvestades, et kaubandus ja kaubanduslepingud mõjutavad naisi kui võimalikke ettevõtjaid, tarbijaid, töötajaid ja mitteametlikke töötajaid; arvestades, et asjakohaste poliitikameetmete väljatöötamiseks on hädavajalik tunnistada ja paremini mõista kaubanduspoliitika soopõhist mõju; arvestades, et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja välja töötada sobiv metoodika, millega tagatakse, et ELi kaubanduspoliitika ja -lepingute võimalikku mõju soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste õigustele hinnatakse alati; arvestades, et komisjon peaks läbi viima kvantitatiivseid sooliselt eristatud uuringuid sektorite kaupa, näiteks muu hulgas ettevõtluse, teaduse ja tehnoloogia valdkonnas; arvestades, et EL ei ole seni enne kaubanduslepingute sõlmimist hinnanud nende mõju naistele ja soolisele võrdõiguslikkusele; arvestades, et komisjon on teatanud, et Tšiili ja ELi ajakohastatud assotsieerimisleping sisaldab esimest korda ELi ajaloos eraldi peatükki soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduse kohta;

M.  arvestades, et kaubanduslepingute jätkusuutlikkuse mõjuhinnangutes ei ole soolise võrdõiguslikkuse küsimusi ja naiste õigusi piisavalt arvesse võetud;

N.  arvestades, et kaubanduspoliitikaga soolisele võrdõiguslikkusele kaasneva mõju eelhindamine võib aidata suurendada naiste mõjuvõimu ja heaolu ning samal ajal vähendada olemasolevat ebavõrdsust ja hoida ära soolise ebavõrdsuse suurendamist;

O.  arvestades, et praeguste ELi mitme- ja kahepoolsete lepingute ülevaade näitab, et 20 % ELi‑väliste kaubanduspartneritega sõlmitud lepingutest viitab naiste õigustele ning 40 % neist lepingutest sisaldab viiteid soolise võrdõiguslikkuse edendamisele; arvestades, et nendes lepingutes sisalduvad viited naiste mõjuvõimu suurendamise edendamise kohta on valdavalt vabatahtlikud ning siduvad viited ei ole praktikas jõustatavad; arvestades, et komisjoni hiljutise uuringu kohaselt on meeste ja naiste töökohtadele juurdepääsemise võimalused endiselt ebavõrdsed; arvestades, et uuringu kohaselt võib naiste mõjuvõimu suurendamine kaasa tuua maailma SKP kasvu 28 miljardi USA dollari võrra 2025. aastaks ning et see on hädavajalik nii majanduslikust kui ka sotsiaalsest ja vaesuse kaotamise seisukohast, võttes arvesse naiste rolli kogukondades;

P.  arvestades, et nii arenenud kui ka arenguriikides moodustavad mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted suurima osa erasektorist ja valdava osa tööhõivest; arvestades, et Rahvusvahelise Kaubanduskeskuse (ITC) andmetel moodustavad mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted kokku 95 % kõigist maailma ettevõtetest ja üle 70 % kogu tööhõivest ning nad annavad ligikaudu 50 % maailma SKPst; arvestades, et kuni 40 % kõigist mikro-, väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest kuulub naisomanikele, kuid naised juhivad kõigest 15 % ekspordiettevõtetest; arvestades siiski, et OECD andmetel teenivad naissoost ettevõtjad sageli endiselt 30–40 % vähem kui meessoost ettevõtjad(28);

Q.  arvestades, et kogu Euroopas on avalik arutelu kaubandusläbirääkimiste, nagu Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerluse (TTIP), ELi ja Kanada laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepingu (CETA) ning teenustekaubanduse lepingu (TiSA) üle ja reageeringud nendele viidanud sellele, et vaja on läbipaistvaid ja kaasavaid läbirääkimisi, milles võetakse arvesse paljude Euroopa riikide kodanike väljendatud suurt muret; arvestades, et ELi kaubanduspoliitika raames ei tohi järeleandmisi teha üheski ELi standardis, ning arvestades, et avalikud teenused tuleb alati kaubandusläbirääkimistest välja jätta; arvestades, et vaidluste lahendamise mehhanism peaks olema kavandatud selleks, et tagada üksikute valitsuste suutlikkus avalikes huvides reguleerida ja teenida avaliku poliitika eesmärke; arvestades, et edu tuleb oodata muudes määrava tähtsusega murettekitavates valdkondades, nagu ettevõtja sotsiaalse vastutuse kohustuste täitmise tagamine inimõiguste valdkonnas; arvestades, et ülemaailmsete väärtusahelatega seoses on vaja globaalset ja terviklikku lähenemisviisi juriidilise isiku vastutusele inimõiguste rikkumiste eest;

R.  arvestades, et ÜRO äritegevuse, kaubanduse ja inimõiguste juhtpõhimõtted on siduvad kõigile riikidele ja ettevõtetele, sõltumata ettevõtte suurusest, sektorist, asukohast, omandiõigusest või struktuurist;

S.  arvestades, et Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias, mille nõukogu võttis vastu 2016. aastal, kinnitatakse, et inimõigusi tuleb järjepidevalt arvestada kõigis poliitikavaldkondades ja institutsioonides, sealhulgas rahvusvahelises kaubanduses ja kaubanduspoliitikas;

T.  arvestades, et üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) eesmärk on muu hulgas aidata kaasa vaesuse kaotamisele ning edendada kestlikku arengut ja head valitsemistava; arvestades, et GSP+ hõlmab tingimusi, mille eesmärk on tagada, et abikõlblikud arenguriigid ratifitseeriksid ja rakendaksid 27 rahvusvahelist konventsiooni inim- ja tööõiguste, keskkonnakaitse ja hea valitsemistava valdkonnas; arvestades, et on väga oluline teostada korrapärast järelevalvet nende rakendamise üle, võtta vajaduse korral meetmeid ja pöörata erilist tähelepanu soolisele võrdõiguslikkusele; arvestades, et konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta on üks asjakohastest konventsioonidest GSP+ kohaselt;

U.  arvestades, et rohkem kui 40 % maailma lõunapoolsete riikide põllumajanduslikust tööst teevad naised;

V.  arvestades, et maailmakaubanduse laienemise ja arenguriikide kaasamisega ülemaailmsetesse väärtusahelatesse võib kaasneda soolise ebavõrdsuse tekitamise oht, kui seda kasutatakse ära majanduslikult konkurentsivõimelisemate toodete tootmiseks; arvestades, et see on ühtlasi võimaldanud paljudel naistöötajatel liikuda mitteametlikust sektorist ametlikku sektorisse; arvestades, et päritolureeglid on muutunud aina tähtsamaks ülemaailmsetes väärtusahelates, kus tootmine hõlmab mitut riiki; arvestades, et selgemad ja paremini kindlaksmääratud päritolureeglid võivad luua raamistiku täieliku läbipaistvuse ja aruandekohustuse saavutamiseks tarneahela kõigis osades ning see võib avaldada positiivset mõju naistele ja eriti rõivasektoris töötavatele naistele;

W.  arvestades, et need uued kaubandusega seotud töövõimalused arenguriikide naistele aitavad märkimisväärselt kaasa leibkondade sissetuleku suurendamisele ja vaesuse vähendamisele;

X.  arvestades, et rõivasektoris töötavad peamiselt naised; arvestades, et on tähtis meelde tuletada, et 2012. aasta septembris hukkus Pakistanis Karāchis tulekahjus 289 inimest, samal aastal sai Bangladeshis tehases Tazreen Fashions aset leidnud tulekahju tagajärjel surma 117 inimest ja vigastada üle 200 töötaja ning 2013. aastal suri samuti Bangladeshis Rana Plaza konstruktsioonivea tõttu 1 129 inimest ja ligikaudu 2 500 sai vigastada; arvestades, et kõik need olid rõivatehased;

Y.  arvestades, et enamik eksportkauba tootmise eritsoonide töötajatest on naised; arvestades, et mõne riigi eksportkauba tootmise eritsoonides ei kehti kohalikud tööseadused, on keelatud ametiühingud või piiratakse nende tegevust ning töötajatel puudub juurdepääs õiguskaitsele, millega rikutakse selgelt ILO põhistandardeid;

Z.  arvestades, et avalikul ja erasektoril, kodanikuühiskonnal (eriti naiste õigusi kaitsvatel organisatsioonidel), sotsiaalpartneritel ja ametiühingutel on vajalikud teadmised ja potentsiaal, et täita keskset rolli kaubanduspoliitika kujundamisel ja jälgimisel ning selliste andmete kogumisel, mis võivad anda teavet probleemidest, millega naised kaubanduse liberaliseerimise puhul kokku puutuvad, eesmärgiga suurendada naiste õigusi ja nende majanduslikku mõjuvõimu ning edendada naiste ettevõtlust;

AA.  arvestades, et sellised üritused nagu rahvusvaheline foorum „Naised ja kaubandus“, mille komisjon korraldas 20. juunil 2017. aastal, võimaldavad paljudel majandustegevuses osalejatel ja kodanikuühiskonna esindajatel mõtteid vahetada ja teha algatusi seoses kaubanduse mõjuga soolisele võrdõiguslikkusele;

AB.  arvestades, et mitmepoolsed platvormid ja valitsustevahelised foorumid, nagu ÜRO kestliku arengu eesmärgid ja Women20 (W20), on hädavajalikud soolise võrdõiguslikkusega seotud arutelu ja ekspertide tegevuse soodustamiseks ning loovad hea aluse konsensuse saavutamisele;

AC.  arvestades, et avalikud teenused ning praegused või tulevased üldhuviteenused ja üldist majandushuvi pakkuvad teenused tuleb ELi sõlmitavate kaubanduslepingute üle peetavatest läbirääkimistest ja asjaomaste lepingute kohaldamisalast välja jätta (sealhulgas, ent mitte üksnes, vesi, kanalisatsioon, tervishoid, hooldus, sotsiaalteenused, sotsiaalkindlussüsteemid, haridus, jäätmekäitlus ja avalik transport); arvestades, et komisjon on võtnud endale kohustuse tagada, et need teenused jäävad liikmesriikide pädevusse ning et valitsustelt ei saa nõuda ühegi teenuse erastamist ega takistada neil üldhuviteenuste määratlemist, reguleerimist, pakkumist ja toetamist mis tahes ajal;

AD.  arvestades, et teenustekaubandus ja riigihanked võivad avaldada naistele ebaproportsionaalset mõju, ning arvestades, et riigihanked on jätkuvalt vahend, mis võimaldab valitsustel positiivselt mõjutada ebasoodsas olukorras olevaid elanikerühmi, eelkõige naisi; arvestades, et tervise- ja hooldusteenuste erastamine võib ebavõrdsust suurendada ning avaldada negatiivset mõju paljude naiste töötingimustele; arvestades, et keskmisest suurem arv naisi töötab avalike teenuste sektoris ja nende teenuste kasutajatena sõltuvad nad meestest rohkem kvaliteetsetest, taskukohastest, kättesaadavatest ja nõudluspõhistest avalikest teenustest, eelkõige sotsiaalteenustest, nagu lapsehoid ja ülalpeetavate hooldus; arvestades, et riigi leibkondadele ja avalikele teenustele kehtestatud kärped ning hinnatõus kipuvad nihutama hoolduskoormuse peaaegu täielikult naiste õlule, mis omakorda pärsib soolist võrdõiguslikkust;

AE.  arvestades, et intellektuaalomandi õiguste süsteem soodustab ELi teadmistepõhist majandust; arvestades, et geneeriliste ravimite tootmist keelavate patentidega seotud intellektuaalomandi õiguste sätetel võib olla oluline mõju naiste spetsiifilistele tervishoiuvajadustele; arvestades, et naised sõltuvad meestest rohkem taskukohaste tervishoiuteenuste ja ravimite kättesaadavusest, eelkõige seoses seksuaal- ja reproduktiivtervise ja vastavate õigustega; arvestades, et ravimite kättesaadavust ELi mittekuuluvates riikides ei tohiks raskendada intellektuaalomandi õiguste kaitsmise alusel;

AF.  arvestades, et naised teevad väga vähe kaubandust ja kaubanduslepinguid puudutavaid otsuseid, sest läbirääkimismeeskonnad, parlamendid ja valitsused on endiselt kaugel soolisest tasakaalust; arvestades, et sooline tasakaal nendes institutsioonides võib lisaks soolise võrdõiguslikkuse küsimuste paremale kaasamisele ka suurendada otsustamise demokraatlikku legitiimsust;

AG.  arvestades, et komisjonis ja Euroopa välisteenistuses ei ole eraldatud piisavalt inimressursse soolise aspekti arvestamiseks ELi kaubanduspoliitikas ja eelkõige terves kaubandusläbirääkimiste protsessis;

AH.  arvestades, et suhteliselt uute kaubanduspoliitika valdkondade, nagu e-kaubanduse õigusraamistiku loomisel peaks komisjon algusest peale arvesse võtma nende mõju soorollidele, töö- ja eraelu tasakaalule ning tasustamata töö mahule;

AI.  arvestades, et on ilmnenud, et konfliktimineraalidega kauplemine on otseselt seotud laialdaste inimõiguste rikkumistega, sealhulgas naiste ja tütarlaste vägistamise ja nendevastase seksuaalvägivallaga, laps- ja orjatööjõu kasutamise ning massilise sundrändega;

I.Soolise võrdõiguslikkuse suurendamine kaubanduses: üldised kaalutlused ja eesmärgid

1.  rõhutab, et EL on kohustatud viima ellu väärtustepõhist kaubanduspoliitikat, mis hõlmab töö- ja keskkonnaõiguste kõrgetasemelise kaitse tagamist ning põhivabaduste ja inimõiguste, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse austamist; tuletab meelde, et kõik ELi kaubanduslepingud peavad sisaldama kaugelevaatavat ja jõustatavat kaubanduse ja kestliku arengu peatükki; rõhutab, et ELi lepingutes sätestatud kaubandusalased kohustused ei tohiks mitte kunagi kaaluda üles inimõigusi, naiste õigusi või keskkonnakaitset ning nendes tuleks arvesse võtta kohalikku, sotsiaalset ja majanduslikku keskkonda;

2.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikli 8 kohaselt on soolise võrdõiguslikkuse nõue kindlalt sätestatud kõikides ELi poliitikavaldkondades; märgib, et selles artiklis on sätestatud, et kõigi oma asjaomaste meetmete puhul on liidu eesmärk meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine ja võrdõiguslikkuse edendamine; palub komisjonil suurendada erinevate poliitikavaldkondade, nagu kaubanduse, arengu, põllumajanduse, tööhõive, rände ja soolise võrdõiguslikkuse sidusust;

3.  rõhutab, et õiglane ja kaasav rahvusvahelise kaubanduse poliitika nõuab selget raamistikku, mis aitab kaasa naiste mõjuvõimu suurendamisele ning nende elamis- ja töötingimuste parandamisele, soolise võrdõiguslikkuse suurendamisele, keskkonnakaitsele ning sotsiaalse õigluse, rahvusvahelise solidaarsuse ja rahvusvahelise majandusarengu tugevdamisele;

4.  rõhutab, et kaubanduspoliitika üldeesmärk peab olema vastastikku kasuliku majanduskasvu edendamine; tuletab meelde, et kuigi kaubanduspoliitika võib toetada muid väärtusi, mida Euroopa Liit mitmepoolsetes suhetes propageerib, on kaubanduspoliitika ja kaubanduslepingute võimalused globaalsete probleemide lahendamiseks siiski piiratud;

5.  rõhutab, et uue põlvkonna kaubanduslepingud peaksid edendama asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid ja õigusakte, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, nagu konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, Pekingi tegevusprogramm, peamised ILO konventsioonid ja kestliku arengu eesmärgid;

6.  rõhutab, et ELi lepingutes sätestatud kaubanduskohustused ei tohiks mingil juhul olla inimõiguste suhtes ülimuslikud; tunneb heameelt ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete üle ning kutsub liikmesriike üles vastu võtma ja välja töötama neile juhtpõhimõtetele vastavaid riiklikke tegevuskavasid, võttes arvesse naiste õigusi ja vajadust võidelda soolise vägivalla vastu; kutsub komisjoni üles kasutama läbirääkimisi selleks, et ergutada ELi partnereid omaenda riiklikke tegevuskavasid vastu võtma; toetab käimasolevaid läbirääkimisi, mille siht on luua inimõiguste valdkonnas rahvusvaheliste ettevõtete ja muude ettevõtjate jaoks siduv ÜRO instrument; rõhutab, kui oluline on, et EL selles valitsustevahelises protsessis aktiivselt osaleks, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel ergutada kaubanduspartnereid läbirääkimistes konstruktiivselt osalema;

7.  palub komisjonil tagada, et ELi kaubanduspartnerid järgiksid täielikult inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 16 ja 17, et võidelda soolise ebavõrdsuse vastu sotsiaalsete ja majanduslike õiguste valdkonnas;

8.  tuletab meelde, et ainult liikmesriigid on pädevad üldist huvi pakkuvaid teenuseid reguleerima ja nende liberaliseerimist tagasi pöörama, ning seepärast kutsub neid üles kaitsma põhieesmärke, nagu sooline võrdõiguslikkus, inimõigused ja põhivabadused, rahvatervis ning sotsiaalsed ja keskkonnastandardid;

9.  rõhutab, et valitsused peavad säilitama võimaluse eraldada vahendeid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks, et tagada ühiskonna kaasav ja kestlik tulevik; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga 17.15 austada partnerriikide demokraatlikku poliitilist ruumi, et iga riik saaks seadusi vastu võtta ja oma riigi kontekstis sobivaid otsuseid teha, vastata oma elanike nõudmistele ning täita inimõigustega seotud ja muid rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse vallas;

10.  tuletab meelde, et on kutsunud komisjoni üles lõpetama investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise süsteemi, ning rõhutab, et vaidluste lahendamise mehhanism peaks olema kavandatud nii, et see tagaks üksikute valitsuste suutlikkuse avalikes huvides reguleerida ja teenida avaliku poliitika eesmärke, kaasa arvatud soolise võrdõiguslikkuse edendamise meetmed ja tugevamad tööjõu-, keskkonna- ja tarbijaõigused;

11.  märgib, et kaubanduslepingutes sisalduvad intellektuaalomandiõigustega seotud sätted mõjutavad sageli rahvatervist, sealhulgas naiste tervishoidu; palub komisjonil ja nõukogul tagada, et kaubanduslepingutes sisalduvates intellektuaalomandiõigustega seotud sätetes võetaks nõuetekohaselt arvesse naiste õigusi, eelkõige nende sätete mõju naiste tervishoiule, sealhulgas taskukohase tervishoiu ja ravimite kättesaadavusele; kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama geograafiliste tähiste kaitset, mis on eriti oluline vahend maapiirkondade naiste mõjuvõimu suurendamiseks; nõuab lisaks, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid kaaluksid uuesti kaitse laiendamist mittepõllumajanduslikele toodetele, pidades silmas, et EL on juba kokku leppinud geograafilist tähist kandvate mittepõllumajandustoodete kaitsmises vabakaubanduslepingutes;

12.  tuletab meelde, et kõigi kestliku arengu eesmärkide, sealhulgas soolist võrdõiguslikkust käsitleva eesmärgi nr 5 täitmisel tehtud edusammude jälgimiseks on vaja sooliselt eristatud andmeid; rõhutab, et puuduvad piisavad andmed kaubanduse mõju kohta soolisele võrdõiguslikkusele, ning nõuab selleks piisavate ja asjakohaste sooliselt eristatud andmete kogumist; rõhutab, et sellised andmed võimaldaksid kehtestada selgete ja mõõdetavate piirkondliku, riikliku ja valdkondliku tasandi näitajatega metoodika, parandada analüüsi ja määratleda eesmärgid ning meetmed, millega tagatakse, et naised ja mehed saaksid kaubandusest võrdselt kasu; rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata kvantitatiivselt ja kvalitatiivselt sooliselt liigendatud analüüsile tööjõu arengu, varade omamise ja rahandusliku kaasamise kohta sektorites, mida kaubandus on mõjutanud; ergutab komisjoni koostööle Euroopa ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu Maailmapank, ÜRO, OECD ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE), kuid ka riikide statistikaametitega, et parandada selliste andmete kogumist ja kättesaadavust; kutsub ELi ja liikmesriike üles hindama mõju eel- ja järelhindamiste raames ka ELi kaubanduspoliitika ja -kokkulepete riigi- ja sektoripõhist soolist mõju; rõhutab, et kaubandusläbirääkimistel tuleks arvesse võtta soolise analüüsi tulemusi, arvestades nii positiivset kui ka negatiivset mõju kogu protsessi jooksul alates läbirääkimiste etapist kuni rakendamiseni, ning sellele peaksid lisanduma meetmed võimaliku negatiivse mõju vältimiseks või kompenseerimiseks;

II.Soolise võrdõiguslikkuse suurendamine kaubanduses. Valdkonnapõhised kaalutlused ja eesmärgid

13.  rõhutab, et üldist huvi pakkuvad teenused ja üldist majandushuvi pakkuvad teenused – muu hulgas vee-, sotsiaal-, sotsiaalkindlustus-, haridus-, jäätmekäitlus-, ühistranspordi- ja tervishoiuteenused – tuleb ka edaspidi kaubandusläbirääkimistest välja jätta ja need peavad kuuluma liikmesriikide valitsuste pädevusse; palub tungivalt, et EL tagaks, et kaubandus- ja investeerimislepingud ei vii avalike teenuste erastamisele, mis võib mõjutada naisi nii teenuseosutajate kui ka -kasutajatena ja põhjustada soolist ebavõrdsust; rõhutab, et sotsiaalteenuste avaliku pakkumise küsimus on soolise võrdõiguslikkuse seisukohast eriti tähtis, kuna sellistele teenustele juurdepääsu, kasutustasude ja kvaliteedi muutused võivad põhjustada tasustamata hooldustöö sooliselt ebaühtlast jaotumist; tuletab meelde, et Euroopa, riiklikele ja kohalikele ametiasutustele peab jääma täielik õigus kehtestada, reguleerida, vastu võtta, alal hoida või tühistada mis tahes meetmeid, mis on seotud üldhuviteenuste ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste tellimise, korraldamise, rahastamise ja neile üldise juurdepääsu tagamisega;

14.  rõhutab, et kaubanduspoliitika võib mõjutada juurdepääsu põhilistele terviseteenustele ja seega võib see mõjutada ka reproduktiiv- ja seksuaaltervise ja seonduvate õigustega seotud eesmärkide saavutatavust ja edendamist poliitikas, programmides ja teenustes; rõhutab seetõttu, et põhilised terviseteenused – eelkõige juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise ja seonduvate õigustega seotud teenustele – on läbirääkimistest välja jäetud, ja märgib, et need kuuluvad liikmesriikide pädevusse;

15.  nõuab siduvaid, täidetavaid ja tõhusaid meetmeid, et võidelda naiste ekspluateerimise vastu ning parandada nende töö- ja elutingimusi ekspordile orienteeritud tööstusharudes, pidades silmas eesmärki parandada naiste elu- ja töötingimusi riikides ja sektorites, kus need muret tekitavad, eelkõige rõiva-, tekstiili- ja põllumajandussektoris, et vältida olukorda, kus kaubanduse liberaliseerimine soodustab töösuhete ebakindlust ja suurendab soolist palgalõhet; on veendunud, et sellised meetmed ja ühiste määratluste kehtestamine peaksid võimaldama selgemat ja paremini koordineeritud tegevust koostöös rahvusvahelise organisatsiooniga, nagu ÜRO, WTO, ILO ja OECD; tõstab hea näitena esile Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepet, mis kujutab endast edusammu järelevalvemehhanismi loomisel, ning nõuab kokkuleppe tingimuste täielikku täitmist; palub sellega seoses komisjonil, kõigil rahvusvahelistel osalistel ja asjaomastel ettevõtetel tunnustada ja järgida OECD uusi hoolsuskohustuste suuniseid rõiva- ja jalatsitööstuse tarneahelate vastutustundlikkuse tagamiseks;

16.  nõuab suuremat tähelepanu mitteametlikus sektoris töötavatele naistele, tunnistades vajadust kindlustada selle sektori naistöötajatele inimväärsed tööstandardeid;

17.  toonitab, et kõige enam kannatavad enamasti naised ja tütarlapsed, sest tööjõuga kauplemine on tihedalt seotud seksuaalse ärakasutamise eesmärgil kauplemisega;

18.  rõhutab, et põllumajandustoodete ekspordi kasv on naistele üldiselt vähem soodus kui meestele, kuna suundumused näitavad, et väikepõllumajandustootjad, kellest paljud on naised, ei suuda tihti välisturgudel konkureerida, sest neid takistavad pärimisseadused, neil puudub juurdepääs laenudele, teabele, maale ja võrgustikele ning võimalused uute eeskirjade ja standardite järgimiseks; märgib, et tuleb teha erilisi jõupingutusi, et parandada kaubanduse positiivset mõju naistele põllumajandussektoris, kus neid loetakse eriti haavatavaks, kuid kus neil on ka selged võimalused oma mõjuvõimu suurendada; rõhutab, et naisomanikega ettevõtetel oleks kasu soostereotüüpide kaotamisest, turulepääsu laiendamisest, hõlpsamast juurdepääsust rahastamisele, turustamisele ja võrgustikele ja suutlikkuse suurendamisest ning koolitusvõimaluste parandamisest; märgib, et kaubanduse liberaliseerimine võib naistele ebasoodsalt mõjuda sellistes sektorites nagu põllumajandus ja toiduainetööstus; rõhutab, et kuigi maailma toiduainetööstuses on rohkem naisi (50–80 % kogu tööjõust), kuulub neile vähem kui 20 % maast ning maaga seotud kaubanduslike nõudmiste ja nõudluse suurenemine muudab maale turvalise ja õiglase juurdepääsu saavutamise või säilitamise vaesemate naiste jaoks raskeks; tuletab meelde vajadust vältida kaubanduslepingute intellektuaalomandiõigustega seotud, näiteks seemnete erastamist puudutavate sätete võimalikku negatiivset mõju toiduainetega varustamise sõltumatusele;

19.  rõhutab, et elatuspõllumajanduses töötavad naised kogevad toiduga varustamise sõltumatuse säilitamisel lisatakistusi, mis tulenevad uute taimesortide tugevast kaitsest kaubanduslepingutes vastavalt rahvusvahelisele uute taimesortide kaitse konventsioonile;

20.  rõhutab, et ELi põllumajandustoodete import võib kahjustada traditsioonilisi väikepõllumajandustootjaid ja seega ohustada naiste elatusvahendeid;

21.  tuletab meelde VKEde tähtsust Euroopa Liidu majandusstruktuuris; kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi VKEde toetamiseks, keskendudes eelkõige naiste juhitud ettevõtetele ja neid toetavatele meetmetele; kutsub ELi ja liikmesriike üles pöörama ekspordiettevõtete tugiliini loomisel erilist tähelepanu naiste juhitud VKEdega seotud konkreetsetele asjaoludele, kasutama vabakaubanduslepingute loodud võimalusi ning tugevdama teenuseid, tehnoloogiat ja taristuid (näiteks juurdepääs internetile), mis on naiste ja naiste juhitud VKEde majandusliku mõjuvõimu suurendamiseks eriti olulised; nõuab, et komisjon aitaks luua partnerlusi ELi ja arenguriikide naisettevõtjate vahel;

III.Soolise võrdõiguslikkuse tugevdamine kaubanduses. ELi tasandil nõutavad meetmed

22.  rõhutab, et teatavad ELi kaubanduspoliitika elemendid, näiteks kestliku arengu peatükk ja GSP+ süsteemid ning nende jälgimine, võivad edendada inimõigusi ja nendest kinnipidamist, sealhulgas sooline võrdõiguslikkus, töötajate õigused ja keskkonnakaitse; rõhutab, et ELi kaubanduslepingutes on vaja kohustuslikke ja jõustatavaid sätteid, et tagada inimõigustest kinnipidamine, kaasa arvatud sooline võrdõiguslikkus ning keskkonna- ja töökaitse, samuti tagada, et ELi kaubanduspoliitika oleks kooskõlas liidu kestliku arengu, vaesuse vähendamise ja soolise võrdõiguslikkuse üldeesmärkidega;

23.  kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama, et ELi kaubanduspoliitikas oleksid täielikult kajastatud kestliku arengu eesmärgid, eelkõige eesmärk nr 5 soolise võrdõiguslikkuse kohta, samuti strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019;

24.  peab kahetsusväärseks, et ELi kaubanduspoliitika strateegias „Kaubandus kõigile“ ei mainita soolist võrdõiguslikkust; peab rõõmustavaks, et 13. septembri 2017. aasta aruandes kaubanduspoliitika strateegia „Kaubandus kõigile“ rakendamise kohta käsitletakse soolise võrdõiguslikkuse küsimust kaubanduses ning täpsustatakse, kui oluline on, et ELi otsusetegijad paremini mõistaksid kaubandusmeetmete mõju soolisele võrdõiguslikkusele; kutsub komisjoni üles seda mõõdet strateegia „Kaubandus kõigile” vahekokkuvõttes arvesse võtma ning tagama, et sooline mõõde kaasatakse süvendatult ELi kaubandus- ja investeerimispoliitikasse, sest see suurendaks kõigi inimeste üldist kasu kaubandusvõimalustest; tuletab meelde, et kaubanduspoliitika võiks aidata rahvusvahelisel tasandil soolist võrdõiguslikkust edendada ning seda tuleks kasutada naiste elu- ja töötingimuste parandamiseks võrdsetel tingimustel meestega, toetades näiteks soolise palgalõhe vähendamist naistele paremate töökohtade loomise teel;

25.  kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles tagama, et kui ELi kaubanduslepingud sisaldavad riigihankeid käsitlevaid sätteid, oleks neil muuhulgas ka soolist aspekti arvestades positiivne mõju; kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi, et toetada VKEde juurdepääsu riigihangetele ning välja töötada erimeetmed naistele kuuluvate VKEde jaoks; kutsub üles lisama sätteid, mille eesmärk on lihtsustada menetlusi ja suurendada nende läbipaistvust pakkujate, sealhulgas ELi mittekuuluvate riikide pakkujate jaoks; nõuab sotsiaalselt ja keskkonnakaitse seisukohast vastutustundlike riigihangete edendamist, võttes arvesse eesmärki tagada naiste ja meeste võrdne kohtlemine, nais- ja meestöötajate võrdne tasustamine ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine, tuginedes „Chile Compra“ kestliku riigihanke eeskirjade rakendamisel saadud kogemustele;

26.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama kaubanduslepingutes kohustust tulemuslikult vastu võtta, säilitada ja rakendada soolise võrdõiguslikkuse seadusi, eeskirju ja meetmeid, kaasa arvatud vajalikud aktiivsed meetmed soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu edendamiseks kõigil tasanditel;

27.  kiidab heaks komisjoni kavatsuse tagada, et tulevased kaubandusläbirääkimised kehtiva ELi-Tšiili assotsieerimislepingu ajakohastamiseks hõlmavad ELi ajaloos esimest korda eraldi soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduse peatükki; rõhutab, et soovib selle peatüki sisuga kursis olla; kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama ja toetama eraldi soolisi küsimusi käsitleva peatüki lisamist ELi kaubandus- ja investeerimislepingutesse, tuginedes olemasolevatele näidetele, nagu Tšiili-Uruguay ja Tšiili-Kanada vabakaubanduslepingud, ning tagama, et sellega nähtaks konkreetselt ette kohustus edendada soolist võrdõiguslikkust ja suurendada naiste mõjuvõimu; nõuab naiste õiguste, soolise võrdõiguslikkuse, soolise aspekti arvessevõtmise ja naiste mõjuvõimu suurendamise rahvusvaheliste kohustuste edendamist kõigis ELi kaubanduslepingutes, tuginedes Pekingi tegevusprogrammile ja säästva arengu eesmärkidele; kutsub üles lisama neisse kaubanduslepingutesse ka sätteid, millega tagatakse, et nende institutsiooniline struktuur hõlmab korrapärast vastavuskontrolli, sisulisi arutelusid ning teabe ja parimate tavade vahetamist soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduse valdkonnas, muu hulgas kaasates naisi ja soolise võrdõiguslikkuse eksperte kõigil asjaomastel haldustasanditel, kaasa arvatud kaubandusteemalised läbirääkimisrühmad, ühiskomiteed, eksperdirühmad, riiklikud nõuanderühmad, ühised nõuandekomiteed ja vaidluste lahendamise organid;

28.  palub, et komisjon, nõukogu ja liikmesriigid edendaksid mitmepoolsel tasandil kokkuleppeid laiendada kaitset, mis on tagatud sootundlike ELi õigusaktidega, näiteks konfliktimineraalide määrusega;

29.  palub Euroopa Investeerimispangal (EIP) tagada, et EIP kaasrahastatavates projektides osalevatelt ettevõtjatelt nõutakse võrdse tasustamise ja töötasude läbipaistvuse põhimõtte ning soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte järgimist, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2006/54/EÜ(29);

30.  on veendunud, et konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta on väga tähtis kõigis poliitikavaldkondades, sh kaubanduses; rõhutab, et kõik ELi liikmesriigid on selle konventsiooniga ühinenud; kutsub seetõttu komisjoni üles lisama kaubanduslepingutesse viiteid sellele konventsioonile ning astuma samme ELi ühinemiseks konventsiooniga ja konventsiooni ratifitseerimiseks; palub liikmesriike lisada soolise võrdõiguslikkuse põhimõte oma õigussüsteemi, kaotada diskrimineerivad seadused ja võtta vastu asjakohased seadused, millega keelatakse naiste diskrimineerimine;

31.  palub ELil tagada, et kaubanduslepingutes sisalduksid peamistel tööstandarditel ja ILO konventsioonidel põhinevad sätted; kutsub komisjoni üles liikmesriikidega koostööd tegema, et ratifitseerida ja rakendada kõnealused konventsioonid, eelkõige konventsioon nr 189 koduabiliste inimväärse töö kohta ja konventsioon nr 156 perekondlike kohustustega töötajate kohta, sest need käsitlevad töötajate vajadusi kõikjal maailmas, ning kutsub üles tagama, et kaubanduslepingud sisaldaksid sätteid sotsiaalsete õiguste, mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise kohta; palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel jätkata ILO raames tööd nende konventsioonide rakendamiseks ning inimväärset tööd käsitlevate rahvusvaheliste tööstandardite tugevdamiseks ülemaailmsetes väärtusahelates, pöörates tähelepanu eelkõige naistele; tuletab meelde, et nende standardite ja konventsioonide tulemuslik rakendamine parandab naiste töötingimusi ELis ja kolmandates riikides; palub komisjonil tagada, et ELi ja selle partnerite kaubanduslepingud aitaksid kaotada selliseid tavasid nagu töötajate, eelkõige naistöötajate ekspluateerimine;

32.  palub komisjonil tagada, et vabakaubanduslepingutes ja autonoomset korda käsitlevates kokkulepetes ette nähtud sotsiaal- ja keskkonnastandardid kehtiksid kogu kaubanduspartnerite territooriumil ja eelkõige eksportkauba tootmise eritsoonides;

33.  rõhutab, et oluline on jälgida liidu üldise soodustuste süsteemi (GSP) ja GSP+ süsteemi elluviimist, eeskätt peamiste konventsioonide rakendamise seisukohast; täpsustab, et GSP+ konventsioonid on muu hulgas 1979. aasta konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon nr 111 ning konventsioon nr 100 mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise kohta võrdväärse töö eest; rõhutab, et seda laadi konventsioonide järgimine ja elluviimine aitab soolist võrdõiguslikkust edendada; võtab teadmiseks, et GSP ja GSP+ süsteemid on väärtuslik vahend inimõiguste edendamiseks; õhutab komisjoni otsima viise, kuidas neid süsteeme parandada, näiteks tugevdades neis sisalduvaid tingimusi naiste õigusliku diskrimineerimise lõpetamise kohta, ja palub jätkata majanduslike stiimulite sidumist põhiliste inimõiguste ning naiste seisukohast eriti oluliste keskkonna- ja tööõiguskonventsioonide tulemusliku omaksvõtmise, rakendamise ja asjakohase järelevalvega; väljendab siinjuures heameelt, et komisjon korraldas üldise soodustuste süsteemi vahehindamise;

34.  palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel tagada WTO tasandi läbirääkimistel, et soolist võrdõiguslikkust võetakse nõuetekohaselt arvesse uute eeskirjade ja kokkulepete ettevalmistamisel ning kehtivate lepingute rakendamisel ja läbivaatamisel WTO kaubanduspoliitika läbivaatamismehhanismi raames, et suurendatakse kogu WTO läbirääkimisprotsessi läbipaistvust ja et soolise võrdõiguslikkuse küsimusi võetakse arvesse kõigil praegustel ja tulevastel läbirääkimistel valdkondades nagu põllumajandus, kalandus, teenused ja e-kaubandus; kutsub ühtlasi komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kaitsma ja edendama naiste paremat positsiooni ülemaailmsetes väärtusahelates (kasutades parimal viisil WTO vahendeid, nagu kaubanduse lihtsustamise leping), koostama suutlikkuse suurendamise programme ning korraldama regulaarseid ekspertide arutelusid ja heade tavade vahetamist, toetama soolise võrdõiguslikkusega seotud meetmete vastuvõtmist WTO haldusstruktuuris ning konkreetsemalt tagama, et WTO sekretariaat oleks tehniliselt suuteline kaubanduseeskirju soolisest seisukohast analüüsima (kaasa arvatud vahendid soolise mõju hindamiseks kõigis oma töö etappides, näiteks kvantitatiivsed uuringud tehnilist abi saavate naiste kohta); kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kasutama WTO vahendeid soolise võrdõiguslikkuse küsimuste käsitlemiseks nii oma õiguspraktikas kui ka käimasolevatel kaubandusläbirääkimistel, samuti toetama WTO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi, ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Agentuuri ja ILO paremat koostööd kaasava rahvusvahelise kaubanduse ning naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse edendamiseks;

35.  kutsub komisjoni üles toetama rahvusvahelisi jõupingutusi, et edendada soolise aspekti kaasamist kaubanduspoliitikasse ja programmidesse, nagu Rahvusvahelise Kaubanduskeskuse algatus She Trades, mille eesmärk on aidata 2020. aastaks miljonil naisettevõtjal turule pääseda(30), ning ergutab sellega seoses rahvusvahelist parimate tavade vahetamist soolist võrdõiguslikkust arvestava poliitika ja programmide kohta WTO, ITC ja ÜRO taolistes organisatsioonides ja organites;

36.  kutsub komisjoni üles tugevdama ettevõtja sotsiaalset vastutust ja hoolsuskohustuse täitmist vabakaubanduslepingutes kooskõlas ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtete ning OECD hoolsuskohustuse suunistega; nõuab, et EL tugevdaks vabakaubanduslepingutes ettevõtja sotsiaalset vastutust ja võtaks arvesse hoolsuskohustust, ja ergutab WTOd soolist võrdõiguslikkust oma kaubanduspoliitikas arvesse võtma; rõhutab ühtlasi, kui oluline on käsitleda seda küsimust teistes rahvusvahelistes ja mitmepoolsetes organisatsioonides ning foorumitel, nagu ÜRO, Maailmapank ja OECD; tuletab meelde, et parlament nõudis 2010. aastal, et äriühingud avaldaksid oma ettevõtja sotsiaalse vastutuse aruanded, ning nõudis hoolsuskohustuse nõuete kehtestamist kõikidele ettevõtjatele ja ettevõtja sotsiaalse vastutuse mõiste kindlustamist; peab seetõttu rõõmustavaks, et muud kui finantsaruandlust käsitleva direktiivi kohaselt peavad suured äriühingud alates 2017. aastast avalikustama muu kui finantsteabe ja mitmekesisust käsitleva teabe;

37.  toonitab vajadust täiustada tegevusjuhendeid, märgistusi ja õiglase kaubanduse süsteeme ning tagada kooskõla rahvusvaheliste standarditega, näiteks ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete, ÜRO ülemaailmse kokkuleppe (Global Compact) ja OECD suunistega rahvusvahelistele ettevõtjatele;

38.  palub ELil tagada, et ELi institutsioonide kaubanduspoliitika ja -läbirääkimiste eest vastutavatel sekretariaatidel oleksid vahendid ja tehniline suutlikkus kaasata soolised aspektid kogu läbirääkimisprotsessi selle algusest kuni kohaldamise ja hindamiseni; tervitab soolise võrdõiguslikkuse peadirektoraadi struktuuris soolise võrdõiguslikkuse kontaktisiku ametissenimetamist, kelle ülesanne on jälgida, kas ELi kaubanduslepingutes võetakse soolist aspekti arvesse, ning tagada soolise aspekti arvestamine ELi kaubanduspoliitikas; palub komisjonil pakkuda soolise võrdõiguslikkuse teemalisi koolitusi või kasutada näiteks UNCTADi pakutavaid koolitusi, et tagada ametnike ja läbirääkijate teadlikkus soolise võrdõiguslikkuse ja kaubandusega seotud küsimustest; kutsub liikmesriike üles oma kaubandusministeeriumide kõigil ametiastmetel naisi tööle võtma; palub rahvusvahelistel organisatsioonidel, nagu WTO, Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ja ILO, edendada naiste võrdset esindatust oma sisestruktuurides, eelkõige juhtivatel ametikohtadel; kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles aktiivselt osalema korrapäraste soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduse teemaliste arutelude ja meetmete organiseerimisel ning vastavaid jõupingutusi toetama;

39.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles edendama kaubanduslepingute raames kohustuste võtmist, et tagada naiste parem osalemine juhtivatel ametikohtadel nii avalikus kui ka erasektoris;

40.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles pidama läbirääkimisi läbipaistvalt, täielikult austama varasemate läbirääkimiste käigus omaks võetud parimaid tavasid ning tagama, et parlamenti läbirääkimiste kõigis etappides õigeaegselt ja korrapäraselt teavitatakse; nõuab, et läbirääkimismeeskonnad oleksid sooliselt tasakaalus, et suuta kaubanduslepingute kõiki soolisi aspekte täielikult arvesse võtta; palub ELi ja liikmesriike tagada teiste seas naiste õiguste organisatsioonide, ametiühingute, ettevõtjate, kodanikuühiskonna ja arenguorganisatsioonide kaasav osalemine kaubanduskonsultatsioonides nii ELi kui ka WTO tasandil ning suurendada nende arutelude läbipaistvust Euroopa kodanike jaoks, tehes algatusi ja avaldades läbirääkimistega seotud teavet;

41.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et nende arengukoostöös pöörataks soolise võrdõiguslikkuse eesmärgile erilist tähelepanu ning et seda arvestataks kõigis abiprogrammides, eelkõige kaubandusabi strateegiaga seotud programmides; palub Euroopa Liidul eraldada soolise võrdõiguslikkuse ja naiste erialase koolitusega seotud koostööprogrammide jaoks rohkem vahendeid; kutsub komisjoni üles toetama vähim arenenud riike rahaliselt ja suutlikkuse suurendamise kaudu, et suurendada kaubanduse ning arengu ja inimõiguste, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse ühtsust; rõhutab, et säästva arengu tegevuskava raames ja selle rahastamisel tuleb arvesse võtta tariifide vähendamisest tulenevat maksutulu vähenemist;

42.  palub komisjonil edendada naiste ettevõtlust arenguriikides, keskendudes eeskätt riikidele, kus naistel on laenule, taristule ja tootmisvahenditele juurdepääsul meestega võrreldes suuremad piirangud;

43.  palub komisjonil hinnata võimalust luua teenuseosutajatele, tööandjatele, töötajatele ja teistele sidusrühmadele mõeldud praktikaeelseid koolitusprogramme, et neil oleks võimalik luua kogu ELis kontakte oma kolleegidega ja mitmesugustest edukatest programmimudelitest õppust võtta, lõppsihiga kujundada naistele soodsad tingimused vabakaubanduslepingutega kaasnevatest võimalustest osasaamiseks;

44.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles oma jõupingutusi ühendama, et kohandada hariduse ja kutseõppe ning muude taoliste valdkondade poliitikat nii, et see suurendaks soolist võrdõiguslikkust ekspordist tulenevate töövõimaluste jagunemisel;

45.  palub komisjonil ja nõukogul edendada kaubanduslepingutes kahepoolse koostöö kohustuste võtmist, et suurendada naiste suutlikkust ja tingimusi nende lepingute võimaluste täielikuks ärakasutamiseks, ning palub luua sel eesmärgil kaubanduse ja soolise võrdõiguslikkuse ühiskomitee, et koostöö käivitada, sellele kaasa aidata ja seirata selle elluviimist, tagades erasektori sidusrühmade, sealhulgas ekspertide ja soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide asjakohase osalemise ning kogukondade ja sektorite laialdase esindatuse struktuurset dialoogi täiendavate kättesaadavate konsulteerimisvahendite (näiteks e‑arutelude) kaudu;

46.  palub komisjonil põhjalikumalt uurida, kuidas ELi poliitika ja kaubanduslepingutega suurendada naiste majanduslikku mõjuvõimu ja osalemist sellistes valdkondades nagu teadus, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika, samuti uurida, kuidas kaotada sooline ebavõrdsus uue tehnoloogia kättesaadavuse ja kasutamise valdkonnas;

o
o   o

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 303, 31.10.2012, lk 1.
(2) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1.
(3) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107.
(4) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31.
(5) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 94.
(6) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 38.
(7) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2.
(8) ELT C 66, 21.2.2018, lk 30.
(9) ELT C 76, 28.2.2018, lk 93.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0298.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0330.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0354.
(14) ÜRO Arenguprogramm (UNDP), Aafrika inimarengu aruanne 2016, http://www.undp.org/content/dam/undp/library/corporate/HDR/Africa%20HDR/AfHDR_2016_lowres_EN.pdf?download.
(15) OECD tehniline aruanne http://www.oecd.org/gender/Enhancing%20Women%20Economic%20Empowerment_Fin_1_Oct_2014.pdf.
(16) http://trade.ec.europa.eu/doclib/press/index.cfm?id=1632.
(17) https://www.wto.org/english/forums_e/parliamentarians_e/ipuconf2016_e.htm.
(18) https://www.wto.org/english/tratop_e/devel_e/a4t_e/global_review15prog_e/global_review15prog_e.htm.
(19) http://unctad.org/en/Pages/DITC/Gender-and-Trade/Trade,-Gender-and-Development.aspx.
(20) https://www.ictsd.org/sites/default/files/research/the_gender_dimensions_of_global_value_chains_0.pdf.
(21) https://www.ictsd.org/sites/default/files/research/the_gender_dimensions_of_services.pdf.
(22) http://progress.unwomen.org/en/2015/pdf/unw_progressreport.pdf.
(23) https://wideplus.org/2017/06/25/wide-gender-and-trade-position-paper-is-available/.
(24) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2016/571388/IPOL_STU(2016)571388_EN.pdf.
(25) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/IDAN/2015/549058/EXPO_IDA(2015)549058_EN.pdf.
(26) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2017/june/tradoc_155632.pdf.
(27) „Implementing gender-aware ex ante evaluations to maximize the benefits of trade reforms for women“ (Sooteadlike eelhindamiste läbiviimine, et naised saaksid kaubandusreformidest võimalikult palju kasu), http://unctad.org/en/PublicationsLibrary/presspb2016d7_en.pdf.
(28) OECD 2014. aasta taustaaruanne „Enhancing Women’s Economic Empowerment through Entrepreneurship and Business Leadership in OECD Countries“ (Naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamine ettevõtluse ja ärijuhtimise kaudu OECD riikides), http://www.oecd.org/gender/Enhancing%20Women%20Economic%20Empowerment_Fin_1_Oct_2014.pdf.
(29) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT L 204, 26.7.2006, lk 23).
(30) http://www.intracen.org/itc/women-and-trade/SheTrades/


ELi mahajäänud piirkonnad
PDF 260kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon ELi mahajäänud piirkondade kohta (2017/2208(INI))
P8_TA(2018)0067A8-0046/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 174, 175 ja 176,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1),

—  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(2),

—  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

—  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni eelarvepiirangute mõju kohta piirkondlikele ja kohalikele asutustele seoses ELi struktuurifondide kulutustega liikmesriikides(3),

—  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist(4),

–   võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: hinnang ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 kohasele aruandele(5),

—  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni partnerite osaluse ja nähtavuse suurendamise kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toimimises(6),

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2017. aasta resolutsiooni ELi ühtekuuluvuspoliitika põhielementide kohta pärast 2020. aastat(7),

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta(8),

–  võttes arvesse komisjoni 10. aprilli 2017. aasta töödokumenti „Väikese sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondade konkurentsivõime: mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne“ (SWD(2017)0132),

–  võttes arvesse aruka spetsialiseerumise strateegiate eeltingimusi,

–  võttes arvesse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat seitsmendat aruannet, mille komisjon avaldas 9. oktoobril 2017,

—  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi (A8‑0046/2018),

A.  arvestades, et ELis pikalt vindunud majandus- ja finantskriis on pidurdanud piirkondliku tasandi majanduskasvu, kuigi ühtekuuluvuspoliitikaga on ligikaudu kolmandik ELi eelarvest eraldatud majanduskasvu ja tööhõive tugevdamisele ning ELi piirkondade vahelise ebavõrdsuse vähendamisele; palub komisjonil sellega seoses ja Euroopa poolaasta raames uurida Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega (ESI) seotud piirkondlikku ja riiklikku kaasrahastamist ja selle mõju riikide eelarvepuudujäägile;

B.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika, mida viivad ellu Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond, on ELi peamine investeerimis-, majanduskasvu- ja arengupoliitika, mis on kooskõlas aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidega ning suunatud piirkondade majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste vähendamisele ja nende lähendamisele ning seeläbi Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamisele;

C.  arvestades, et Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi peamised eesmärgid perioodiks 2014–2020 on majanduskasvu ja tööhõivet soodustavad investeeringud, mis aitaksid tugevdada tööturgu, piirkondlikku majandust ja Euroopa piirkondlikku koostööd, parandada liidusisest piiriülest, riikide- ja piirkondadevahelist koostööd ning lõpptulemusena vähendada Euroopa eri piirkondade arenguerinevusi;

D.  arvestades, et mahajäänud piirkondi käsitleva komisjoni aruande kohaselt on mahajäänud piirkondi 47 ja need asuvad kaheksas liikmesriigis; arvestades, et see aruanne võib anda parema ülevaate mahajäänud piirkondade probleemide keerukusest ja peaks seetõttu olema avalikult kättesaadav kõigis ELi ametlikes keeltes;

E.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitikal on kõigis mahajäänud piirkondades tähtis roll ja selle kaudu tehakse enamikus piirkondades väga suur osa avalikest investeeringutest;

F.  arvestades, et mahajäänud piirkondades on võrreldes sama liikmesriigi teiste piirkondadega madalam tootlikkuse, tööhõive ja kooliskäimise määr;

G.  arvestades, et komisjoni aruandes jagatakse mahajäänud piirkonnad kaheks: „aeglase majanduskasvuga piirkonnad“ – vähem arenenud ja üleminekupiirkonnad, mis ei lähenenud aastatel 2000–2013 ELi keskmisele ning asuvad liikmesriikides, kus SKP elaniku kohta oli ostujõu standardi alusel 2013. aastal alla ELi keskmise; siia kuuluvad peaaegu kõik vähem arenenud ja üleminekupiirkonnad Kreekas, Hispaanias, Itaalias ja Portugalis; ja „väikese sissetulekuga piirkonnad“ – kõik piirkonnad, mille SKP elaniku kohta oli ostujõu standardi alusel 2013. aastal väiksem kui 50 % ELi keskmisest; siia kuulub mitu vähem arenenud piirkonda Bulgaarias, Ungaris, Poolas ja Rumeenias;

H.  arvestades, et aeglase majanduskasvuga piirkondades valitseb majandusseisak, mis tuleneb eelkõige avaliku ja erasektori investeeringute vähenemisest, samas kui väikese sissetulekuga piirkonnad üldiselt säilitavad oma arengupotentsiaali;

I.  arvestades, et mahajäänud piirkonnad kannatavad teistest enam avaliku ja erasektori investeeringute nappuse all, mis on tingitud ka stabiilsuspaktis kehtestatud valitsemissektori võla tagasimaksmise kohustuste järgimise vajadusest;

J.  arvestades, et mahajäänud piirkondi iseloomustab tihti struktuurireformide puudumine, mis vähendab niigi kasinate avaliku sektori investeeringute mõju;

K.  arvestades, et mahajäänud piirkondades on tõsiseid puudujääke ühistranspordi ning majandusliku ja energiataristu osas, mistõttu vajavad need piirkonnad tõhusamaid ja tulemuslikumaid investeeringuid;

L.  arvestades, et komisjoni arvates tuleb ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta raames esitatavate riigipõhiste soovituste vahelist seost tihendada;

M.  arvestades, et mahajäänud piirkonnad ja eriti väikese sissetulekuga piirkonnad seisavad sageli silmitsi noorte inimeste ja kvalifitseeritud tööjõu lahkumisega, mis mõlemad on vajalikud nende piirkondade majanduslikuks ja sotsiaalseks taaselustamiseks, kuid mis muudab need piirkonnad tööhõive ja investeeringute seisukohalt vähem atraktiivseks;

N.  arvestades, et väikese sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondade määratlust tuleks täpsustada;

O.  arvestades, et oluline on suurendada lõppkasutajate teadlikkust ELi rahastatavatest piirkondlikest ja kohalikest programmidest ja saavutatud tulemustest, sõltumata konkreetse piirkonna rahastuse tasemest;

P.  arvestades, et mahajäänud piirkondades on vaja head valitsemistava ja tõhusat avalikku haldust, kuna need annavad suure panuse majanduskasvuks vajalike tingimuste loomiseks; arvestades, et ülereguleerimise ja liigse kontrolli vähendamine, menetluste lihtsustamine ja lühendamine ning IKT vahendite parem kasutamine aitaks mahajäänud piirkondades tõhusust suurendada ja valitsemistava parandada;

Q.  arvestades, et majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva seitsmenda aruande kohaselt on mahajäänud piirkonnad valitsemise kvaliteedi Euroopa indeksis madalaimatel kohtadel, mis viitab avaliku sektori investeeringute vähesele mõjule;

R.  arvestades, et läbimõeldud, läbipaistvamate, erapooletumate ja õiglasemate poliitiliste otsuste tegemiseks on oluline, et näitajad ja statistika oleksid usaldusväärsed, ajakohased ja eristatud;

S.  arvestades, et mahajäänud piirkondades tuleks kõrvaldada majanduskasvu takistused ja vähendada taristu puudujääke;

T.  arvestades, et mahajäänud piirkondade VKEsid rahastatakse palju kõrgemate intressimääradega ja neil on raskem saada pangandussektorilt laenu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide alla kuuluvate projektide kaasrahastamiseks;

U.  arvestades, et viiest mahajäänud piirkonnast nelja elanikest vähemalt 25 % elab linnas ja pendelrändamise piirkonnas (funktsionaalne linnapiirkond) ja viiest mahajäänud piirkonnast ühe elanikest elab funktsionaalses linnapiirkonnas üle 50 %;

V.  arvestades, et traditsioonilised tegevused, nagu väikesemahuline kalapüük või põllumajandus, moodustavad olulise osa enamiku mahajäänud piirkondade ranniku- ja maapiirkondade identiteedist ja eluviisist ning on majanduslikult, territoriaalselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt olulisel kohal; arvestades, et andekate inimeste kohaletoomiseks ja kohapeal hoidmiseks ning uute tehnoloogiate kasutuselevõtmiseks ja uute investeeringute kaasamiseks on vaja arengustrateegiaid;

1.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon on esitanud talituste töödokumendi „Väikese sissetulekuga ja aeglase majanduskasvuga piirkondade konkurentsivõime: mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne“; märgib, et aruandes pakutakse välja mitu head lahendust nende piirkondade majanduskasvu, säästva arengu ja töökohtade loomise toetamiseks; rõhutab ka seda, et nende konkurentsivõime analüüsis annab olulise panuse edasisse ühtekuuluvuspoliitikat käsitlevasse arutellu;

2.  tunneb heameelt mahajäänud piirkondade katsealgatuste tegemise üle kahes Rumeenia piirkonnas ja Maailmapanga toetusel ka kahes Poola piirkonnas ning eelkõige strateegiliste prioriteetide ja konkreetsete, kiiresti elluviidavate meetmete kindlaksmääramise üle; ootab huviga nende algatuste tulemuste avaldamist;

3.  rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikal on kõigi ELi piirkondade jaoks avaliku ja erasektori investeeringute tagamises ja edendamises keskne roll nii otseselt kui ka investeerimiseks soodsa keskkonna loomise abil; on seisukohal, et igakülgse harmoonilise arengu edendamiseks tuleks ELis tervikuna võtta meetmeid, mis tugevdavad liidu majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning vähendavad erinevusi eri piirkondade arengus ja mahajäänud piirkondade mahajäämust;

4.  kutsub komisjoni üles määrama kindlaks mahajäänud piirkonnad NUTS III tasandil, lähtudes üldistest majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest, ning juhtida nende piirkondade rahastamist sihipärasemalt kooskõlas Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide programmitsüklitega;

5.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma mahajäänud piirkondade jaoks nende vajadustele vastavad strateegiad, programmid ja meetmed, võttes arvesse suundumusi ja piirkonnasiseseid erinevusi, kuna väikese sissetulekuga ja aeglase majanduskasvuga piirkondade tehtud valikud ja probleemid on väga erinevad, ning lähtudes nende iseärasustest ja kasutades aruka spetsialiseerumise strateegiaid, et kiirendada nende lähenemist ja leida parimad lahendused töökohtade loomise, majanduskasvu ja säästva arengu saavutamiseks; on seisukohal, et need strateegiad, programmid ja meetmed tuleks kooskõlastada linnade tegevuskavaga, kuna mahajäänud piirkonnad ei ole üksnes maapiirkonnad;

6.  rõhutab, et lisaks VKEde vähesele arengule ja nendesse tehtavate investeeringute nappusele on töötus eelkõige noorte seas jätkuvalt väga suur ja enamiku mahajäänud piirkondade jaoks on see üks tõsisemaid ja pakilisemaid probleeme; rõhutab kesk- ja kõrghariduse, kutsekoolituse, täiendõppe ja teadmussiirde olulist rolli kõnealustes piirkondades valitseva ülisuure noorte töötuse ja väljarände vastu võitlemisel; rõhutab hariduse ja koolituse ning suuremate investeeringute tähtsust VKEde ja pereettevõtete arengu seisukohalt; on arvamusel, et noorte kaasamisest on kasu, kuna nad pakuvad sageli uuenduslikke lahendusi;

7.  märgib, et haritud ja koolitatud ning piirkonna majanduse vajadustele vastava tööjõu olemasolu mõjutab oluliselt konkurentsivõimet, tootlikkust ja tööturu ligitõmbavust, mis omakorda muutub elujõulisemaks tänu kasvu soodustavale keskkonnale ning avalikele ja erainvesteeringutele avatusele; leiab, et selles kontekstis tuleks arvesse võtta mahajäänud piirkondade praegust olukorda, eelkõige negatiivset rändesaldot ja selle halba mõju tööhõivele; rõhutab põllumajanduse ja kalanduse olulist rolli mahajäänud piirkondades, kuna pereettevõtteid ja tööhõivet edendades ning sotsiaalset kaasatust soodustades tagavad nad toiduainete pakkumise ja toiduga kindlustatuse;

8.  märgib, et põllumajandustootjatele ja kaluritele, eriti mahajäänud piirkondades, on mitmekesistamine muutunud möödapääsmatuks, sest see tagab lisasissetuleku ning soodustab majanduslikult jätkusuutlikke ja keskkonnasäästlikke tegevusi; märgib, et mitmekesistamine ei tohi mingil juhul asendada traditsioonilisemat tegevust, näiteks säästvat kalapüüki; ergutab liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke asutusi toetama sinist majandust ja muid sarnaseid projekte, et aidata mahajäänud piirkondade elanikel leida keskkonnasäästlikke sissetulekuallikaid;

9.  loodab, et strateegia „Euroopa 2020“ tööhõive, hariduse ja koolituse osas ning tulevases ELi pikaajalises strateegias ja selle eesmärkides võetakse ka edaspidi arvesse mahajäänud piirkondade erivajadusi, eelkõige püsivaid taristulünki ja inimkapitali arengut, keskendudes iseäranis varase koolist väljalangemise määrale ja selle kurbadele tagajärgedele tööhõive seisukohalt; kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastamise määra võimaliku suurendamise mõju järgmisel finantsperioodil;

10.  peab vajalikuks saavutada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kavandamisel ja rakendamisel õige tasakaal struktuurimeetmete, sotsiaalpoliitika ja tööstuspoliitika vahel, et ergutada majanduskasvu, säästvat arengut ja töökohtade loomist toetuste ja rahastamisvahendite kombineerimise teel ning meelitada ligi täiendavat rahalist tuge, aidates seega allesjäänud puudustest üle saada; rõhutab sellega seoses, et väiksema riskiga rahastamisvahendeid võiks eelistada suurema riskiga vahenditele alati, kui majandusväljavaated seda võimaldavad;

11.  märgib, et ühtekuuluvuspoliitika võib toimida vahendina, mis aitab kaotada piirkondade vahel konkurentsivõime erinevused, tasakaalustamatuse ja makromajandusliku asümmeetria, soodustades ettevõtjate ja kodanike jaoks ligitõmbava ja jätkusuutliku keskkonna loomist; rõhutab, et aeglase majanduskasvuga piirkondade peamiseks probleemiks on juurdepääs krediidile, lepingute jõustamine ja vähemusinvesteeringute kaitsmine, samas kui väikese sissetulekuga piirkondades on raskusi maksejõuetusmenetluste, elektrivarustuse ja lepingute jõustamisega;

12.  märgib, et mahajäänud piirkonnad on suure rändesurve all; on veendunud, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panus selle väljakutsega toimetulekuks saab kanda vilja ainult siis, kui ka solidaarsuse põhimõtet tõhusalt rakendatakse; on seisukohal, et rahvusvahelise kaitse all olevad rändajad ja pagulased peavad saama asjakohast koolitust ja haridust, et neid oleks võimalik tööturule kaasata;

13.  märgib, et paljud mahajäänud piirkondade probleemid sarnanevad äärepoolseimate piirkondade probleemidega; tunneb seetõttu heameelt strateegia üle, mille komisjon pakkus välja oma teatises „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“(9);

14.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika raames võiks lisaks SKP-le arvesse võtta ka demograafilisi ja sotsiaalse arengu kriteeriumeid, näiteks piirkondliku sotsiaalarengu indeksit, ja keskkonna- või muid näitajaid, mille võiks edaspidi lisada mahajäänud piirkondi käsitlevatesse komisjoni aruannetesse, tagamaks mahajäänud piirkondade potentsiaali saavutamise;

15.  toonitab majandus- ja finantskriisi negatiivseid tagajärgi – eelkõige aeglase majanduskasvuga piirkondadele –, mis on piiranud eelarvepoliitika võimalusi, tuues kaasa avaliku sektori investeeringute kärped; rõhutab teisalt võlgade vähendamise tähtsust eelarvepuudujäägi kõrvaldamise seisukohalt ja vajadust viia avaliku sektori investeeringud kooskõlla majanduskasvu nõuetega;

16.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitikal on positiivne mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele; rõhutab vajadust kohaldada stabiilsuse ja kasvu pakti käsitlevat kokkulepitud seisukohta tsükliliste tingimuste, struktuurireformide ning suurte struktuurireformide ja muude sarnaste projektide elluviimiseks tehtavate valitsemissektori investeeringute jaoks vajaliku paindlikkuse kohta, et saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid; tunnistab vajadust täpsustada ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate struktuurireformide konteksti ja kohaldamisala; märgib siiski, et sellised abiprogrammide toel tehtavad struktuurireformid liikmesriikides ja piirkondades võivad aidata saavutada paremaid tulemusi ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate investeeringute puhul;

17.  nõuab jõulisemaid meetmeid kõigi piirkondade suuremaks lähendamiseks, sealhulgas meetmeid, mis tagaksid nende vastupidamise olude järsu muutumise korral;

18.  märgib, et mahajäänud ja eelkõige väikese sissetulekuga piirkondades on juurdepääs krediidile raskendatud nii kõrgemate intressimäärade kui teataval määral ka krediidisüsteemi vähese riskivalmiduse tõttu; rõhutab, et VKEde toetamiseks on oluline tagada lihtsam juurdepääs krediidile, kuna see võimaldaks ergutada uute ärimudelite kasutuselevõttu ja mahajäänud piirkondade majanduskasvu;

19.  rõhutab ELi vahendite tähtsust nende piirkondade majandusliku vastupanuvõime, territoriaalse ühtekuuluvuse, konkurentsivõime, investeeringute ja koostöövõimaluste suurendamisel; peab seetõttu oluliseks kohalike algatusrühmade panust kohalike strateegiate väljatöötamisel; soovitab komisjonil kaaluda võimalust teha ettepanek eraldada suurem osa toetusest kogukonna juhitud kohaliku arengu tarbeks, mis aitaks probleeme lahendada ja suutlikkust suurendada; tuletab meelde, et mahajäänud piirkondadel esineb sageli raskusi juurdepääsul rahastamisele ning bürokraatlikke ja haldusalaseid viivitusi, mis takistavad ELi fondide tegevust;

20.  on seisukohal, et kõnealuste piirkondade jaoks võiks püüda leida positiivseid stiimuleid Euroopa poolaastaga seoses kehtestatud makromajanduslike tingimuste raamistiku raames;

21.  võtab arvesse usaldusväärse majandusjuhtimise olulisust Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide üldise tulemuslikkuse tagamisel, lõppeesmärgiga kõrvaldada puudused ja vältida viivitusi; toetab sellega seoses vajadust analüüsida Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika vahelise seose aluspõhimõtteid ja need seejärel läbi vaadata;

22.  on seisukohal, et solidaarsus, tugevam institutsiooniline suutlikkus, hea halduse põhimõtte järgimine, parem ühenduvus ja digiteerimine mõjutavad märkimisväärselt nende piirkondade majanduskasvu ning olemasolevate vahendite tulemuslikumat ja tõhusamat kasutamist; juhib seetõttu tähelepanu vajadusele toetada ja parandada asjaomastes piirkondades halduse kvaliteeti ja institutsioonide toimimist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles levitama näiteid parimatest tavadest avaliku halduse tõhustamisel, sest tõhus juhtimine peaks olema mahajäänud piirkondadele peamine soovitus;

23.  rõhutab sellega seoses partnerluse põhimõtte ja mitmetasandilise juhtimise olulisust ning vajadust seda tugevdada, ilma et see piiraks subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamist; leiab, et kodanike jaoks tegeliku Euroopa lisaväärtuse loomiseks on tähtis, et nendele piirkondadele suunatud strateegiate ning eriprogrammide ja -meetmete kavandamises ja elluviimises osaleksid kõik valitsustasandid ja huvirühmad;

24.  rõhutab innovatsiooni, digiteerimise ning kohalike (tervishoiu-, sotsiaal-, posti-) teenuste ja taristu parandamise tähtsust soodsa keskkonna ja tugeva aluse loomisel mahajäänud piirkondade majanduskasvu ergutamiseks ja ühtekuuluvuse suurendamiseks; on seisukohal, et maa- ja mägipiirkondade elujõulisuse eeltingimuseks on kiire internetiühenduse pakkumine; rõhutab mitut valdkonda hõlmavate projektide potentsiaali edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset arengut, saades kasu Euroopa vahendite koostoimest;

25.  märgib, et liidu ühiste eesmärkide saavutamisele kaasaaitamiseks tuleks Euroopa poolaasta raames esitatavad riigipõhised soovitused koostada mitmeks aastaks koos keskpika perioodi järelevalve ja vahehindamistega ning neid tuleks näha pigem positiivsete stiimulitena struktuurireformide käivitamiseks kui võimaliku takistusena ühtekuuluvuspoliitika raames tehtavate investeeringute kaasamisel;

26.  on seisukohal, et meetmeid, mis seovad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkuse usaldusväärse majandusjuhtimisega, nagu on kirjeldatud määruses (EL) nr 1303/2013, tuleks põhjalikult analüüsida, kaasates sellesse kõik sidusrühmad; on ühtlasi arvamusel, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja usaldusväärse majandusjuhtimise vahelise seose aluspõhimõtted tuleks järgmist programmitöö perioodi silmas pidades uuesti läbi mõelda, võttes arvesse nende rakendamist ajavahemikul 2014–2020; on seisukohal, et komisjon peaks kaaluma Euroopa poolaasta ja ühtekuuluvuspoliitika vahelise seose kohandamist; soovitab sellega seoses luua positiivsete stiimulite süsteemi, mille jaoks võiks luua varu uues mitmeaastases finantsraamistikus ja mis võiks toimida vahendina, mida võib kasutada juhul, kui liikmesriigid täidavad riigipõhiseid soovitusi ja muid Euroopa poolaastast tulenevaid nõudeid;

27.  peab eriti vajalikuks toetada mahajäänud piirkondadele omast tootmistegevust ja põliseid kohalikke ettevõtlusvaldkondi, sealhulgas säästvat turismi, ringmajandust, kohaliku energiasüsteemi ümberkujundamist, põllumajandust, tööstustooteid ja VKEdele keskendunud innovatsiooni; on seisukohal, et piirkondlike ja riigiasutuste ning ELi rahaliste vahendite tõhusast kombineerimisest saadav sünergia koos integreeritud territoriaalsete investeeringutega peaks aitama luua uusi majanduslikke võimalusi, eriti noortele;

28.  peab väga tähtsaks, et nendes piirkondades kasutataks ära kõik ELi pakutavad võimalused säästva arengu ja kasvu toetamiseks; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid pöörama mahajäänud piirkondadele erilist tähelepanu rakendusprogrammide ja piiriülese koostöö programmide ettevalmistamisel; tuletab seetõttu meelde, et on tähtis hoogustada rahastamisvahendite kasutamist otsese eelarve täitmise raames ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamist koos ühtekuuluvuspoliitika pakutavate võimalustega ja nendega kooskõlas;

29.  rõhutab usaldusväärse, ajakohase ja eristatud statistika olulisust; nõuab seetõttu, et komisjon ja Eurostat esitaksid statistikat võimalikult üksikasjalikult ja geograafiliste alade kaupa eristatuna, et neid andmeid oleks võimalik kasutada asjakohase ühtekuuluvuspoliitika väljatöötamiseks, sealhulgas mahajäänud piirkondades; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni aruandes esitatud teabe üle;

30.  kutsub komisjoni üles kaaluma ühtekuuluvuspoliitika ja makromajanduse juhtimise vahelise seose läbivaatamist, tuletades meelde, et ühtekuuluvuspoliitika legitiimsus tuleneb otseselt aluslepingutest ning et tegemist on ühe kõige nähtavama Euroopa poliitikaga ning Euroopa solidaarsuse ja lisaväärtuse tähtsaima väljendusega kõigis Euroopa piirkondades; leiab, et ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa poolaasta raames toimuva majanduse juhtimise protsesside vaheline suhe peab olema tasakaalus ja vastastikune ning selle keskmes peab olema positiivsete stiimulite süsteem; toetab suurema tähelepanu pööramist territoriaalsele mõõtmele, sest sellest võiks Euroopa poolaasta jaoks kasu olla; peab seetõttu vajalikuks tasakaalustatud lähenemist majanduse juhtimisele ja aluslepingutes sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkidele ning jätkusuutlikule majanduskasvule, tööhõivele ja keskkonnakaitsele;

31.  tuletab meelde vajadust, et kõik poliitilised osalejad tunnustaksid ühtekuuluvuspoliitika rolli Euroopa majanduspoliitika peamise vahendina, mis aitab edendada piirkondade territoriaalseid, sotsiaalseid ja majanduslikke eripärasid arvesse võtvaid avaliku ja erasektori investeeringuid;

32.  palub liikmesriikidel vastavalt komisjoni aruandes tehtud ettepanekule koostada riiklikud ja piirkondlikud arengustrateegiad ja programmid, mille eesmärk on toetada mahajäänud piirkondi ja parandada nende haldussuutlikkust, juhtimist ja muid peamisi majanduskasvu tegureid; kutsub komisjoni sellega seoses üles pakkuma liikmesriikidele, piirkondadele ja kohalikele omavalitsustele professionaalset ja praktilist tehnilist abi, et kasutada parimaid tavasid ja toetada avalike teenuste digiteerimist;

33.  nõuab, et ühtekuuluvuspoliitika jääks ka edaspidi ELi üheks prioriteediks, millele tuleb eraldada piisav rahastus ka vaatamata ELi eelarve pingelisele olukorrale, ning et suurendataks koostoimet teiste ELi vahenditega ja püütaks kaasata täiendavat rahalist toetust 2020. aasta järgse mitmeaastase programmitöö raamistikus ette nähtud rahastamisvahendite kaudu; rõhutab, et selliseid väärtusi nagu Euroopa solidaarsus, mida kehastab ühtekuuluvuspoliitika, ei tohiks eirata;

34.  tuletab meelde, et parlamendi ülesanne on kavandada ja heaks kiita asjakohane õigusraamistik tulevase ühtekuuluvuspoliitika jaoks; rõhutab vajadust säilitada ühtekuuluvuspoliitika põhiline roll ja eesmärk kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 174 mitte ainult selleks, et saavutada lähenemine, vaid ka selleks, et vältida piirkondade mahajäämist; rõhutab vajadust ühtlustada eeskirju ning tagada asjakohane tasakaal poliitika lihtsustamise ja piisava kontrolli vahel, vähendades samas liigset halduskoormust; on seisukohal, et komisjon ja liikmesriigid peaksid kaaluma võimalust laiendada Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitleva määruse (EL) nr 1301/2013 artikli 7 kohaldamisala, rahastades linnade ühendamist neid ümbritsevatel aladel asuvate mahajäänud piirkondadega;

35.  palub komisjonil rohkem toetada innovatsioonisüsteemide väljatöötamist, nagu aruka spetsialiseerumise innovatsioonistrateegia, ning edendada mahajäänud piirkondade ettevõtjate, ülikoolide ja teaduskeskuste vahelisi suhteid; rõhutab ka seda, et hästi ühendatud territooriumid on väga olulised teaduspartnerluste tegevuse, sh Euroopa innovatsioonipartnerluse algatuste jaoks, ning et uuenduslikud meetodid võiksid aidata edendada mahajäänud maapiirkondade põllumajanduse ja sellega seotud äritegevuse säästvat arengut;

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja valitsustele ning liikmesriikide riiklikele ja piirkondlikele parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259.
(3) ELT C 181, 19.5.2016, lk 29.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0245.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0254.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.
(9) Komisjoni 24. oktoobri 2017. aasta teatis (COM(2017)0623).


ELi piirkondade ja linnade roll COP21 Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel
PDF 208kWORD 63k
Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2018. aasta resolutsioon ELi piirkondade ja linnade rolli kohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul vastu võetud Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel (2017/2006(INI))
P8_TA(2018)0068A8-0045/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus Prantsusmaal Pariisis 30. novembrist 11. detsembrini 2015,

–  võttes arvesse kliimamuutuste ja kliimameetmete kohalikke ja piirkondlikke mõõtmeid tunnistava Pariisi kokkuleppe artikli 7 lõiget 2 ja artikli 11 lõiget 2,

–  võttes arvesse oma 4. oktoobri 2016. aasta seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkuleppe Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 6. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Pariisi kokkuleppe rakendamise ja Marokos Marrakechis toimuva 2016. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP22) kohta(2),

–  võttes arvesse oma 4. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni Saksamaal Bonnis toimuva 2017. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP23) kohta(3),

–  võttes arvesse ÜRO säästva arengu eesmärke, eelkõige 11. eesmärki „Muuta linnad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja säästvaks“,

–  võttes arvesse ELi linnade tegevuskava sätestava Amsterdami pakti sätteid,

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti aruandeid nr 12/2016 „Kliimamuutustega kohanemine Euroopa linnades 2016. aastal“ ja nr 1/2017 „Kliimamuutused, mõjud ja haavatavus Euroopas 2016. aastal“,

–  võttes arvesse komisjoni 2. märtsi 2016. aasta teatist „Pariisi kliimakonverentsi tulemused: Pariisi kokkuleppe tagajärgede hinnang“ (COM(2016)0110),

–  võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2013. aasta teatist „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia“ (COM(2013)0216),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 8. veebruari 2017. aasta arvamust „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva uue ELi strateegia suunas – integreeritud lähenemisviis“(5),

–  võttes arvesse komisjoni 18. juuli 2014. aasta teatist „ELi poliitika linnamõõde – ELi linnade tegevuskava põhijooned“ (COM(2014)0490),

–  võttes arvesse ühissätete määruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1303/2013(6)) artiklit 8, milles sätestatakse, et „Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide eesmärke tuleb ellu viia kooskõlas säästva arengu põhimõttega“,

–  võttes arvesse ühissätete määrusest tulenevaid partnerluslepinguid ja programme, mille raames tuleb vastavalt määruse artiklile 8 edendada „ressursitõhusust, kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist“,

–  võttes arvesse kõigi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide toetatud konkreetseid temaatilisi eesmärke, sealhulgas tehnoloogilist arengut ja innovatsiooni, üleminekut vähese CO2-heitega majandusele, kohanemist kliimamuutustega ja ressursitõhususe edendamist,

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viiendat hindamisaruannet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0045/2018),

A.  arvestades, et äärmuslike ilmastikunähtuste sagenemine on inimtegevusest põhjustatud kliimamuutuste otsene tagajärg ning et see kahjustab edaspidi üha sagedamini paljusid Euroopa piirkondi, muutes selle asustatud ökosüsteemid haavatavamaks; arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma stsenaariumide kohaselt võib Maa temperatuur tõusta 2100. aastaks 0,9–5,8 ºC võrra;

B.  arvestades, et seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis, millega juhitakse Euroopa keskkonnapoliitikat 2020. aastani, on liidu linnade jätkusuutlikkuse parandamine esitatud prioriteetse eesmärgina lisaks kolmele horisontaalsele eesmärgile – kaitsta, säilitada ja tugevdada liidu looduskapitali, muuta liit ressursitõhusaks, keskkonnahoidlikuks ja konkurentsivõimeliseks vähese CO2‑heitega majanduseks ning kaitsta liidu kodanikke keskkonnaga seotud surve ning tervist ja heaolu mõjutavate ohtude eest;

C.  arvestades, et kui midagi ette ei võeta, võivad kliimamuutused ühiskondlikke muutusi süvendada; arvestades, et nimetatud üleilmsete kliimamuutuste tõttu tuleks arvestada oluliste rändevoogudega, millele viitavad linnataristutele uusi nõudmisi esitava rahvastikurände tagajärjed;

D.  arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti aruande nr 12/2016 olulisematest järeldustest nähtub, et kliimamuutuste tegelikkus avaldub juba praegu ELis selliste äärmuslike ilmastikunähtuste ja järkjärguliselt ilmnevate pikaajaliste mõjudena nagu tormid, orkaanid, kõrbestumine, põuad, mulla ja rannajoonte minemauhtumine, paduvihmad, kuumalained, üleujutused, meretaseme tõus, veepuudus, metsatulekahjud ja troopiliste haiguste levimine;

E.  arvestades, et kliimamuutuste tõttu suureneb mõnede taime- ja loomaliikide kadumise ning kliimategurite põhjustatud nakkushaiguste esinemise oht; arvestades, et kliimamuutuste mõjud avalduvad eriti teravalt näiteks äärepoolseimates piirkondades ja teistes sellistes ELi piirkondades, mille topograafia võib saada kahjustatud;

F.  arvestades, et lisaks näitavad uuemad uuringud, et mitmeid keskkonnas ja ühiskonnas täheldatud muutusi, nagu metsade liigilise koosseisu muutumine, invasiivsete võõrliikide kinnistumine ja haiguspuhangud, on põhjustanud või süvendanud ülemaailmsed kliimamuutused, mis, juhul kui midagi ette ei võeta, muudavad inimesed, looduse ja asustatud ökosüsteemid senisest haavatavamaks; arvestades, et lõimitud ELi toetus, mis aitab suurendada liikmesriikidevahelist solidaarsust ja parimate tavade vahetamist, võimaldaks tagada, et kliimamuutustest enim mõjutatud piirkondades saab võtta kohanemiseks vajalikke meetmeid;

G.  arvestades, et kliimamuutused süvendavad ELis viimasel kümnendil juba niigi kasvanud sotsiaalset ebavõrdsust, kuna need muudavad kaitsetumaks nõrgemad ühiskonnagrupid, kellel on vähem suutlikkust ja vahendeid nende tagajärgedega toimetulekuks; arvestades, et selle, kuivõrd kliimamuutused üksikisikuid kahjustavad, määrab suurel määral ära nende juurdepääs põhilistele ressurssidele, ning et ametivõimud peaksid sellise juurdepääsu tagama;

H.  arvestades, et ligi 72,5 % ELi kodanikest ehk ligikaudu 359 miljonit inimest elab linnades; arvestades, et EL annab 9 % kogu maailma heitkogustest ning 60–80 % maailma energiatarbimisest ja umbes sama suur osa CO2 heitkogustest langeb linnapiirkondade arvele;

I.  arvestades, et linnataristute valik hakkab mõjutama linnade suutlikkust kliimamuutustega toime tulla; arvestades, et 2020. aastaks on linnade, ettevõtjate ja teiste valitsusväliste osalejate kliimamuutuste leevendamise potentsiaal ligikaudu 2,5–4 miljardit tonni CO2; arvestades, et linnad ja piirkonnad suudavad Pariisi kokkuleppe eesmärkide täitmiseks piirata ülemaailmseid heitkoguseid 5 % võrra ning nad võivad neid koguseid oluliselt vähendada;

J.  arvestades, et säästva arengu 11. eesmärgiga (muuta linnad ja asulad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja säästvaks) tahetakse 2020. aastaks märgatavalt suurendada nende linnade ja asulate arvu, kes võtavad vastu ja rakendavad lõimitud meetmeid ja kavasid, mis on suunatud kaasamisele, ressursitõhususele, kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele ning katastroofide talumise võime suurendamisele, ning arendada ja rakendada kõigil tasanditel terviklikku katastroofiohu juhtimist kooskõlas Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikuga aastateks 2015–2030;

K.  arvestades, et omavalitsused kuuluvad peamiste ELi rahastamise saajate hulka;

L.  arvestades, et Pariisi kokkuleppe artikli 7 lõikes 2 tunnistatakse, et „kliimamuutuste mõjudega kohanemine on ülemaailmne väljakutse, millega seisavad silmitsi kõik ja millel on nii kohalik, riiklik, regionaalne kui ka rahvusvaheline mõõde“; arvestades, et kohalike ametiasutuste ja mitteriiklike osalejate tegevus on otsustava tähtsusega, et valitsused saaksid täita oma ülemaailmsete kliimameetmete raames võetud kohustusi;

M.  arvestades, et nii kliimamuutustega kohanemist käsitlevas ELi strateegias (COM(2013)0216) kui ka Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde käsitlevates vastavates ELi määrustes tuuakse välja peamised eesmärgid ja neile vastavad poliitikameetmed, mis eeskätt hõlmavad selliste mehhanismide juurutamist nagu eeltingimused ja 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika kliimaga seotud valdkondlikud eesmärgid, näiteks temaatilised eesmärgid nr 4 („Vähese CO2‑heitega majandusele ülemineku toetamine kõigis sektorites“), nr 5 („Kliimamuutustega kohanemise ning riskiennetuse ja -ohje toetamine“) ja nr 6 („Keskkonna säilitamine ja kaitsmine ning ressursitõhususe edendamine“), tänu millele on vähemalt mõningate Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames võetud rohkem ja paremini suunitletud kliimameetmeid;

N.  arvestades, et linnad ja piirkonnad on ilmutanud pühendumust ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessile oma osalemisega Lima-Pariisi tegevuskavas ja valitsusväliste osalejate kliimateemalise platvormi algatustes;

Üldraamistik

1.  väljendab heameelt ELi rolli üle Pariisi kokkuleppes ja ELi ülemaailmse liidrirolli üle võitluses kliimamuutuste vastu; juhib tähelepanu sellele, et Euroopal on ühed maailma kõige ulatuslikumad kliimamuutustega seotud eesmärgid; nõuab tungivalt kliimamuutuste leevendamise lugemist ELi ühtekuuluvuspoliitika oluliseks prioriteediks, et täita ja säilitada Pariisi kokkuleppe/COP 21 põhjal võetud kohustusi, milleks tuleb edendada puhta energia alast innovatsiooni, ringmajandust, taastuvenergiat ja energiatõhusust, ilma et see piiraks vajalike kohanemismeetmete võtmist, samas kui säilitada tuleks ühtekuuluvuspoliitika põhiroll ja -eesmärgid vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 174;

2.  kiidab heaks ÜRO säästva arengu eesmärkides ja Amsterdami kokkuleppes (ELi linnade tegevuskava) esitatud lähenemisviisi kliimamuutuste leevendamisele; rõhutab, et Euroopast peab vastavalt komisjoni ettepanekule saama taastuvenergia valdkonnas tõeline ülemaailmne liider ning tuletab meelde, et ELi linnade tegevuskava kaasavate, ohutute ja jätkusuutlike linnade eesmärgi abil aidatakse viia ellu ÜRO säästva arengu tegevuskava aastani 2030; sellega seoses võtab arvesse Euroopa kohalike omavalitsuste arvukaid erinevusi ja erinevaid võimalusi; nõuab linnade tegevuskava rakendamise paindlikku ja kohandatud käsitlust, mis pakuks stiimuleid ja suuniseid linnade potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks;

3.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi 14. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis eesmärgi kohta sõlmida Pariisis uus rahvusvaheline kliimakokkulepe(7) palutakse liikmesriikidel kaaluda täiendavate kohustuste võtmist kasvuhoonegaaside heite piiramiseks; rõhutab COP21 protsessi maksimaalse läbipaistvuse ja kontrollimise vajalikkust;

4.  palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada nõudlikke kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eesmärke vastavalt kehtivatele ELi kliimameetmete alastele õigusaktidele ja Regioonide Komitee 9. veebruari 2017. aasta arvamuses „Kliimamuutustega kohanemist käsitleva uue ELi strateegia suunas – integreeritud lähenemisviis“ esitatud taotlust järgides;

5.  kritiseerib selliseid vastutustundetuid ja keskkonda ohustavaid strateegiaid nagu teatavad rängalt saastavad majandustegevused ja tööstusharud, ning rõhutab kõigi ühiskonna osade vastutust panustamisel meetmetesse, mis on vajalikud meie planeedi elustikku ohustavate suundumuste vääramiseks; rõhutab tõsiasja, et puudub teave meetmete kohta, mida mõned tööstusharud on võtnud saastamise tagajärgede vastu võitlemiseks ning vähem saastavate lahenduste leidmiseks; kahetseb aga seda, et teatavad teadus-, meedia- ja poliitikavaldkonna arvamusliidrid eitavad ikka veel kliimamuutusi tõendavate andmete ehtsust;

6.  väljendab kahetsust USA kavatsuse pärast Pariisi kokkuleppest taganeda ning rahulolu selle üle, et paljud keskvalitsusest madalama tasandi üksused (eriti USA osariigid ja linnad) on kinnitanud, et kavatsevad Pariisi kokkuleppega seatud eesmärgid täita; soovitab Ameerika Ühendriikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes soovivad kliimamuutuste vastases võitluses osaleda, oma projektide teiste avaliku ja erasektori partneritega partnerlust ja koostööd arendada ja kogemusi vahetada; nõuab uut valitsemisviisi, mis aitaks tagada kliimameetmete rahastamise, ning linnade ja piirkondade ja nende esindusorganite paremat kaasamist;

7.  rõhutab, et linnad peavad omama võitluses kliimamuutustega otsustavat rolli vastastikuses koostöös riiklike ametiasutuste ja oma asukohapiirkondadega; õhutab piirkondlikke liidreid ja liikmesriikide valitsusi tihedamale rahvusvahelisele koostööle selliste platvormide kaudu nagu „Linnade sõbrad“; on veendunud, et lõimitud säästva linnaarenduse puhul peaksid kohalikud võimud saama lisaks projektide valimisele ka kohalikke arengukavasid koostada, kavandada ja ellu viia; rõhutab selle võimalikku positiivset mõju majanduskasvule ja keskkonnahoidlikele töökohtadele;

8.  märgib, et enamiku kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmete ja enamiku ELi asjaomaste õigusaktide rakendamine on kohalike ametiasutuste ülesanne; rõhutab, et Pariisi kokkuleppe rakendamiseks tuleb võtta meetmeid linnaplaneerimise, liikuvuse, ühistranspordi ja taristute, hoonete energiatõhususe, koolituskampaaniate, arukate linnade, nutivõrkude ja piirkondlike toetuste vallas;

9.  märgib, et linnapead on valijate ees oma otsuste eest vahetult vastutavad, saavad tegutseda kiiremini ja tulemuslikumalt ning saavutavad tihtipeale vahetuid ja mõjusamaid tulemusi;

10.  palub liikmesriikide valitsustel aidata linnadel ja piirkondadel täita rahvusvahelisi kohustusi toetada kohaliku ja piirkondliku tasandi kliima- ja energiaalaseid algatusi;

11.  juhib tähelepanu sellele, et kliimamuutused on seotud sotsiaalsete ja majanduslike teguritega ning seetõttu on vaja kohalikul ja piirkondlikul tasandil tulemusi andvat terviklikku nägemust;

12.  hoiatab kasvuhoonegaaside heite majanduslike mõjude ja nende põhjustatud sotsiaalsete kulude eest – praegu mõjutavad need linnataristuid ning tervishoiu- ja sotsiaalhooldussüsteeme, mis on teatud aegadel ning teatavates linnades ja piirkondades üle koormatud ja raskes majandusseisus; märgib, et nimetatud süsteemidele langeb nüüd veel täiendav koormus ning need peavad rahuldama kasvavaid ja üha keerukamaid vajadusi; väljendab heameelt selle üle, et linnad, kes investeerivad vähese CO2‑heitega taristutesse ja on selle osas esirinnas, võivad sellest saada majanduslikku kasu, näiteks väiksemate kuludena elektrienergiale, hooldustöödele ja rahvatervisele (viimane paraneb tänu saastamise vähendamisele);

13.  tunnistab, et valimistsüklite ning kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustega võrreldes on kliimamuutuste leevendamine ja nendega kohanemine pikaajalised protsessid, ning kutsub üles käsitama leevendamist ja kohanemist võimalusena lahendada muid probleeme, näiteks tööhõive, tervishoiu, elukvaliteedi ja avalike teenuste vallas; märgib, et Pariisi kokkuleppega nähakse ette kokkuleppe osapoolte hulka mittekuuluvate sidusrühmade aktiivne kaasamine kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise tehnilise uurimise menetluste kaudu;

14.  tunnistab piirkondade ja linnade tähtsust energiasüsteemi ümberkujundamise käigus omavastutuse edendamisel ning kliima- ja energiaeesmärkide osas surve avaldamisel; märgib, et piirkonnad ja linnapiirkonnad sobivad kõige paremini lõimitud energialahenduste katsetamiseks ja rakendamiseks vahetus koostöös kodanikega; rõhutab vajadust stimuleerida energiasüsteemi ümberkujundamist ning kohalikke investeeringuid kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise meetmetesse; osutab sellele, et puhta energia alastel uuendustel ja väikestel taastuvenergiaprojektidel võib olla Pariisi kokkuleppe täitmisel oluline osa; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid teeksid kättesaadavaks finantsmeetmed, mille puhul võetakse arvesse kohalike energiakogukondade erisusi ja pikaajalist väärtust energiaturu, keskkonna ja ühiskonna jaoks, ning edendaksid seoses taastuvate energiaallikatega tootvate üksiktarbijate rolli, et saavutada ulatuslikum isevarustamine ja omatootmine; kutsub linnu ja piirkondi üles juhtima energiatõhususe ja taastuvenergia tootmise edendamist, et piirata kasvuhoonegaaside heidet ja õhusaastet;

15.  kordab, et piirkonnad peavad rakendama direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta ning nõuab struktuurifondide suunamist või suurendamist, et edendada üldkasutatavate hoonete energiatõhusust ja omavalitsuste energiasõltumatust taastuvate energiaallikate toel; ning nõuab kodanike koostööl põhinevate energiaprojektide toetamist struktuurifondidest ja halduskoormuse vähendamisega riiklikul ja piirkondlikul tasandil;

16.  märgib, et värskeima statistika kohaselt annab EL umbes 10% maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest ning et seetõttu saab kahjulikke kliimamuutusi väärata ainult ülemaailmsete meetmetega; märgib siiski, et EL saaks siin etendada liidrirolli, eeskätt puhta energia lahendusi ja tehnoloogiaid edendades;

17.  tuletab meelde, et ELi linnade tegevuskavaga edendatakse uut töömeetodit, mille kohaselt kasutatakse linnade potentsiaali täiel määral ülemaailmsete kliimamuutuste probleemide lahendamiseks, pöörates erilist tähelepanu paremale reguleerimisele, rahastamise kättesaadavusele ja teadmiste vahetamisele;

EL ja ühtekuuluvuspoliitika

18.  on seisukohal, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks vajaduse korral seada ambitsioonikamad kliimaeesmärgid ning suurendada nende täitmiseks ettenähtud kulutuste osakaalu;

19.  tuletab meelde kohustust eraldada ELi aastate 2014–2020 eelarvest vähemalt 20 % (ligikaudu 212 miljardit eurot) kliimameetmete rahastamiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata tähelepanu Euroopa Kontrollikoja 2016. aasta eriaruandele nr 31, milles hoiatatakse tõsise ohu eest, et 20 % eesmärk jääb täitmata, kui ei võeta lisameetmeid, ning nõutakse, et komisjon hoiaks Euroopa Parlamenti selles tähtsas valdkonnas toimuvaga kursis; rõhutab, et ei Euroopa Sotsiaalfondis ega ka põllumajandus-, maaelu- ega kalanduspoliitikas ei ole toimunud märgatavat nihet kliimameetmete kasuks ning et kaugeltki mitte kõiki kliimavaldkonna meetmete rahastamise võimalusi ei ole põhjalikult uuritud;

20.  rõhutab ühtekuuluvuspoliitika keskset tähtsust kliimamuutustega seotud probleemide lahendamisel piirkondlikul ja kohalikul tasandil; kordab vajadust suurendada pärast aastat 2020 ühtekuuluvuspoliitika eelarvet; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitikas tuleks pöörata erilist tähelepanu linnade investeeringutele õhukvaliteeti, ringmajandusse, kliimamuutustega kohanemisse, keskkonnahoidliku taristu arendamisse ning energia- ja digiüleminekusse;

21.  toetab kulude-tulude arvestamise vahendi loomist, mis aitaks kohalikel omavalitsustel mõista projektide mõju CO2‑heite vähendamisele ning kasutada täiel määral ära ELi tasandil kättesaadavaid rahastamisvõimalusi;

22.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika peab hõlmama nii leevendamise kui ka kohanemise käsitlust, ning neid tuleb eristada, kuid seejuures nende kooskõlastamise vajadust silmas pidades ning kehtestades selge rahastamismehhanismi mõlema valdkonna meetmete ja tegevuspoliitikate stimuleerimiseks; on seisukohal, et nimetatud mehhanisme saaks rakendada selgete ja mõõdetavate investeeringukavade abil, milles peavad osalema linnad ja piirkonnad (nii ametiasutused, ettevõtjad, sidusrühmad kui ka kodanikuühiskond) ning selline osalemine peab toimuma ka rakendamise ja hindamise faasis;

23.  märgib, et vaid 15 liikmesriiki on vastu võtnud tegevuskava ja kohanemisstrateegia ning kohapeal on võetud vähe konkreetseid meetmeid; on veendunud, et tulevikus peaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kavandamine olema paremini lõimitud riiklike energia- ja kliimakavadega aastani 2030; rõhutab, et tulevasse mitmeaastasesse finantsraamistikku tuleb paremini lõimida kliimaeesmärgid, näiteks sidudes ühtekuuluvuspoliitika investeeringud tihedamalt liikmesriikide üldkavadega 2030. aasta eesmärkide saavutamiseks; juhib tähelepanu vajadusele võtta seetõttu ELi kliimaeesmärke arvesse partnerluslepingute hindamisel, samas kui tööprogrammid peavad jääma tihedalt seotuks iga liikmesriigi kohanemisstrateegiate ja -kavadega, et saavutada kõigi planeerimis- ja juhtimistasandite sidusus ja kooskõla, seda eelkõige juhtudel, kui ELi vahendid moodustavad suure osa avaliku sektori kulutustest; märgib, et seetõttu tuleb tööprogrammide hindamisel arvestada nende tulemuslikkust kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramisel, ning püüda nn rohepesu vältimiseks kasutada ühtset jälgimismetoodikat järelevalvemenetlust;

24.  nõuab tungivalt, et keskkonnasäästlikkuse tagamiseks peavad ühtekuuluvuspoliitika investeeringud olema kooskõlas tulemusliku kliimapoliitikaga;

25.  rõhutab, et innovatsioonipoliitika ja linnamõõde on sobivad valdkonnad kliimaeesmärkide ja ühtekuuluvuspoliitika laiemate majanduslike eesmärkide vahelise koostoime saavutamiseks; nõuab seepärast linnade kestliku arengu ja innovatsiooni jaoks eraldi õigusnorme, nii et neid valdkondi rahastataks 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika raames senisest oluliselt paremini;

26.  palub kliimamuutuste leevendamisega seotud küsimuste valdkonnas ELi linnade tegevuskava raames tegutsevatel mitmesugustel partnerlustel võtta kiiresti vastu ja esitada oma tegevuskavad; lisaks palub komisjonil võtta tulevastes seadusandlikes ettepanekutes arvesse tegevuskavas sisalduvaid ettepanekuid, eriti parema õigusloome, rahastamise ja teadmiste küsimustes;

27.  rõhutab, et Pariisi kokkuleppe pikemaajaliste eesmärkide täitmiseks tuleb investeeringud paremini siduda piirkonna, liikmesriigi või kogu ELi turu CO2‑heite vähendamise pikaajalise trajektooriga, ning nõuab meetmeid rahastamise kättesaadavuse parandamiseks, millest oleks abi väiksematel linnadel ja piirkondadel; lisaks rõhutab, et esmajoones tuleks rahastamist võimaldada kivisöest sõltuvatele piirkondadele, et nad saaksid sujuvalt üle minna väheste heitmetega majandusele, ning esmatähtsaks tuleks lugeda söel põhinevate tööstusharude töölistele alternatiivse tööhõive leidmist; palub komisjonil teha ettepanek, et 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitika raamistikus oleks tööprogrammide tulemuslikkuse hindamise oluline element heite vähendamise saavutamine (muude selliste meetmete kõrval nagu taastamistööd või mahajäetud söekaevanduspiirkondade taastamine ja saastest puhastamine);

28.  rõhutab, kui oluline on kasutada täiendavaid rahastamisvahendeid ja poliitikasuundi, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, Euroopa ühendamise rahastu ning Horisont 2020, et rahastada projekte, millega aidatakse kliimamuutusi leevendada või nendega kohaneda;

29.  rõhutab, et linnadele ja piirkondadele antavad toetused on jätkuvalt ELi ühtekuuluvuspoliitika kohase rahastamise põhivorm, eelkõige kliimameetmete puhul; rõhutab siiski, et hoolimata kliimaga seotud mõju- ja tulemusnäitajate sidususe ja täpsuse paranemisest ei piisa neist, et teha kindlaks, kui suur on ühtekuuluvuspoliitika panus ELi üldiste kliimaeesmärkide saavutamisse, ning leiab, et kliimaga seotud kulutuste jälgimise ja järelevalve süsteemi tuleb parandada, tagamaks et ELi kulutused annaksid ELi eesmärkide täitmisse konkreetse ja mõõdetava panuse; nõuab kohanemise tegevuskava koostamist, mille põhjal saaks jälgida piirkondlikke ja kohalikke kliimameetmeid, ning palub komisjonil hinnata, kui suure osa vahenditest kasutavad liikmesriigid kohalikul tasandil kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ja kliimamuutustega ruumilise kohanemise tagamiseks;

30.  tunnistab selliste integreeritud territoriaalse arengu vahendite nagu integreeritud territoriaalsete investeeringute ja kogukonna juhitud kohaliku arengu tähtsust, kusjuures need võivad olla linnade jaoks lisaabinõud kestliku linnaarengu strateegiate või funktsionaalsete valdkondade rahastamisel; nõuab lõimitud kohalikke alt üles suunatud käsitlusi ja strateegiaid, millega tagada ressursside tõhusam kasutamine ning parandada enim mõjutatud piirkondade vastupanuvõimet ja kohanemist kliimamuutuste mõjuga;

31.  tunnistab, et ELi linnades toimub ülekaalukalt enamik kliimamuutustele keskendunud Euroopa teadus- ja arendustegevusest; palub, et komisjon rohkem abistaks linnu ja piirkondi koolituse ja teadlikkuse tõstmise, rahastamissuuniste, oskusteabe, teabevahetuse, teadus- ja arendustegevuse ning kliimakaitsealase hariduse valdkonnas ja nõustaks neid leevendamise ja kohanemise küsimustes, ning selleks eeskätt tugevdaks selliseid juba olemasolevaid abivahendeid nagu linnainvesteeringute nõuandeplatvorm URBIS, URBACT ja linnadega seotud uuendusmeetmete algatus; palub komisjonil tagada, et neis valdkondades kasutataks täiel määral ülemaailmse teaduskoostöö võimalusi, ning tugevdada kõnealuseid vahendeid, et aidata kohalikel omavalitsustel viia ellu otstarbe järgi kohandatud projekte ja pääseda ligi rahastamisvalikutele, et nad saaksid katsetada linnaarengu strateegiates uuenduslikke lahendusi; nõuab, et kollektiivsete eesmärkide täitmiseks peab kolmandate riikide piirkondlikel ametiasutustel olema võimalus vabatahtlikult nii ametlikult kui ka mitteametlikult osaleda Euroopa teadus-, uurimistöö ja tehnoloogiaalgatustes (nagu Horisont 2020); on veendunud, et kohalikel ametiasutustel peaks olema vahetu juurdepääs rahastamisvahenditele, näiteks ülemaailmsetele kliimafondidele; on veendunud vajaduses tugevdada ühtekuuluvuspoliitika ning teadus- ja innovatsioonipoliitika vahelist koostoimet, et tagada uute vähese CO2‑heitega tehnoloogiate kiire kasutuselevõtmine;

32.  palub komisjonil tagada, et programmis „Horisont 2020“ pöörataks suuremat tähelepanu ja eraldataks rohkem vahendeid ringmajanduse ja säästvate linnade valdkonna innovatsiooni- ja teadusprojektidele; soovitab liikmesriikidel komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga abiga tugevdada piirkondade ja linnade haldussuutlikkust, et nad saaksid täielikult ära kasutada ELi tasandil pakutavaid avaliku ja erasektori rahastamisvõimalusi;

33.  palub pädevatel asutustel ringmajanduse toimivaks muutmiseks tegeleda jäätmete probleemiga ja edendada selliste jäätmete puhul, mida ei ole võimalik korduvalt kasutada või ringlusse võtta, muid kõrvaldamise viise peale põletamise;

34.  on veendunud, et eelseisval programmitöö perioodil tuleb kliimamuutused lõimida territoriaalse koostöö programmitöösse; rõhutab territoriaalse koostöö, piiriülese koostöö ja makropiirkondlike strateegiate tähtsust linnade ja piirkondade tegevuses nii ELi sees kui ka väljaspool, ning kordab, et seda tuleb poliitiliselt ja rahaliselt tugevdada nii kliimamuutuste leevendamise kui ka nendega kohanemise puhul; rõhutab, et eri liikmesriikidest pärit riiklike, piirkondlike ning kohalike osalejate vaheliste ühismeetmete ja poliitikaalaste kogemuste vahetuse rakendamise raamistik (näiteks Interreg) on eriti kohane kliimamuutuste käsitlemiseks ning nende mõju leevendamisele suunatud sobivate meetmete elluviimiseks; väljendab sellega seoses heameelt tõsiasja üle, et 15 rahvusvahelisest Interregi programmist seitsme raames rahastatakse kogu Euroopa ulatuses strateegiaid, katsemeetmeid, koolitusi ja töövahendeid, mis ELi eesmärke silmas pidades aitavad linnadel luua CO2‑heite vähendamise ja kliimamuutuste leevendamise suutlikkust;

Linnad ja piirkonnad

35.  väljendab heameelt selliste algatuste üle nagu ülemaailmne linnapeade kliima- ja energiapakt, ning paljude linnade ja piirkondade tegevuse üle keskkonnakaitses ja kliimamuutuste vastases võitluses; nõuab, et linnad ja piirkonnad teeksid omavahel koostööd ning lõimiksid kliimamuutuste vastase võitluse viivitamatult ja senisest veelgi ulatuslikumalt oma tegevuskavadesse; soovitab linnavõimudel rakendada ja korrapäraselt ajakohastada linnade aruka planeerimise pikaajalisi strateegiaid ja uuenduslikke käsitlusi, näiteks arukate linnade algatust; rõhutab, et vaja on kestlikke ja energiatõhusaid majutusprojekte ja energiat säästvaid arukaid hooneid, investeeringuid taastuvenergiasse, keskkonnasõbralikke ühistranspordisüsteeme, suuremat toetust vähese CO2‑heitega linnade ja piirkondade projektidele ning linnade ja kohalike ning piirkondlike omavalitsuste koostööle võitluses ülemaailmse soojenemise vastu;

36.  märgib, kui tähtis on rakendada objektiivsetel mõõdikutel ja läbiproovitud metoodikatel põhinevat aruanderaamistikku ning seirata linnade ja piirkondade võetud kliimameetmeid, et kliimaeesmärkide täitmise nimel jagada andmeid kliimaalaste kohustuste kohta ja suurendada osalejate seas läbipaistvust;

37.  tuletab meelde, et ka transpordisektor tekitab kasvuhoonegaaside ja tervist kahjustavate õhusaasteainete heidet, mille kontsentratsiooni linnaõhus reguleeritakse direktiiviga (EL) 2016/2284, mis käsitleb teatavate õhusaasteainete riiklike heitkoguste vähendamist; on seisukohal, et linnadel ja piirkondadel on määratud võimalused transpordisektori kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, ning juhib tähelepanu vajadusele rahastada algatusi, mis hõlbustavad kohalikku ja piirkondlikku vähese CO2‑heitega liikuvust; rõhutab, kui tähtis on, et linnad veaksid ühistranspordi kasutamise ning ühis- ja eratranspordi elektrifitseerimise edendamist, ning nõuab rea näidispiirkondade edendamist, selleks et uurida linna- ja maapiirkondade vahelisi arukaid ja omavahel ühendatud transpordisüsteeme;

38.  väljendab heameelt linnade selliste algatuste üle nagu arukad linnad ja nutivõrgud, mille eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja tõsta ressursitõhusust; rõhutab, et piirkonnad peavad täiustama roheliste linnade korraldust ning selleks edendama energeetilist ja digiüleminekut, ning et sellised lahendused nagu nutivõrgud aitavad energiat tõhusamalt kodudesse ja hoonetesse tuua; tunnistab, et ettevõtjate ja linnade koostöö aitab luua uuenduslikke ja kaasavaid lahendusi, ning nõuab nende edendamist; rõhutab vajadust suurendada investeeringuid teistesse sellistesse kestlikesse lahendustesse nagu keskkonnahoidlikud taristud, ning eelkõige laiendada linnapuistute pinda; tuletab meelde, et lisaks heitkoguste vähendamisele tuleb ka parandada mulla CO2 neeldamise võimet, ning nõuab ELi piirkondade vanade ja uute linnametsade senisest paremat kaitset;

39.  rõhutab, et kohapeal toodetud hooajaline toit aitab vähendada transpordist tulenevat kasvuhoonegaaside heidet ja seega ka toidu üldist süsinikujalajälge; kutsub komisjoni üles tegelema toidusektoriga kohaliku ja piirkondliku jätkusuutliku toidutoodangu suurendamiseks, ning väljendab rahulolu seoses selliste vabatahtlike meetmetega nagu nn valgusfoorimärgistus, millega tagatakse toiduainete ja muude toodete kliimamõju ja süsinikujalajälje nähtavus; nõuab kogu ELi hõlmavaid ühtseid näitajaid, mis võimaldaksid vabatahtlikku, kuid võrreldavat märgistamist, ning palub kohalikel ametivõimudel korraldada teabekampaaniaid, et tõsta teadlikkust toidu süsinikujalajäljest;

40.  juhib tähelepanu asjaolule, et leevendamismeetmeid tuleb kavandada lähtuvalt panuse ja kasu õiglasest jaotusest eri osapoolte vahel ning et kohanemismeetmed peavad keskenduma haavatavamate elanikkonnarühmade kaitsele;

41.  tunnistab piirkondade nõrkuste ja võimaluste erisusi ja mitmekesisust ning rõhutab, et probleemid, vahendid ja kõige tulemuslikumad meetmed võivad olla igas piirkonnas erinevad; kinnitab seetõttu oma pühendumust subsidiaarsuse põhimõttele ning rõhutab, et linnadel ja piirkondadel peab olema vajalik pädevus ja piisav poliitiline, halduslik ja rahaline sõltumatus, et meetmeid kavandada ja rakendada; rõhutab, et Pariisi kokkuleppes sätestatud eesmärkide täitmiseks peavad linnad saama ise oma linnaplaneerimist kohandada ning investeerida keskkonnahoidlikesse taristutesse, liikuvusse, ühistransporti ja nutivõrkudesse; kordab veel kord, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel kui igale kodanikule lähimatel ja kliimamuutuste mõjusid kõige selgemalt tunnetavatel valitsustasanditel on paljudest probleemidest kõige parem ülevaade, ning rõhutab seetõttu vajadust anda neile haldusvõimekus ja rahalised vahendid, et nad saaksid välja töötada kohandatud lahendused kliimamuutuste mõju leevendamiseks;

42.  nõuab tulemuslikumat mitmetasandilist ja täiesti läbipaistvat valitsemiskorraldust, mis võimaldaks paremini kaasata kohalikud omavalitsused, linnad ja piirkonnad ning nende esindusorganid ELi otsustusprotsessi ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni protsessi; nõuab kõigi avaliku sektori asutuste vahelise kooskõlastamise edendamist ja tagamist ning üldsuse ja sotsiaalsete ja majanduslike sidusrühmade tihedamat kaasamist, ning palub komisjonil edendada liikmesriikide, piirkondade, linnade ja kohalike kogukondade vahelist kooskõlastamist ning teabe ja kogemuste vahetamist; juhib tähelapanu vajadusele toetada kaasavaid kohaliku valitsemistava mudeleid;

43.  väljendab heameelt valitsustevahelise kliimamuutuste rühma otsuse üle koostada eriaruanne linnade ja kliima kohta 2023. aastal, kuna see kohustus ajendab põhjalikumalt uurima linnade tähtsust kliimamuutuste vastases võitluses; on veendunud, et linnad peaksid osalema 2018. aasta ülemaailmse kliimaaruande koostamisel; lisaks leiab, et linnad ja piirkonnad võivad mõjutada Pariisi kokkuleppe järgse poliitika kujundamist, rakendades ülemaailmse soojenemise vastase võitluse strateegilist käsitlust ning toetades leevendamis- ja kohanemismeetmeid linnades, kus elab üle poole maakera rahvastikust; kutsub komisjoni üles propageerima kõnealuses protsessis kliimameetmete mitmetasandilist nägemust, et edendada kaasavat kliimakorda, mille puhul tunnustatakse kohalike ja piirkondlike ametiasutuste võetud meetmeid;

44.  palub riikide ametiasutustel saavutada detsentraliseerimine ja rakendada tulemuslikumalt subsidiaarsuse põhimõtet, mis lubaks kohalikel ja piirkondlikel ametiasutustel osaleda jõulisemalt kliimamuutuste vastases võitluses;

45.  märgib, et paljud ettevõtlusringkonnad investeerivad keskkonnahoidlikku üleminekusse ja on pühendunud CO2‑heite vähendamise poliitikale; tunnistab, et ettevõtjate ja linnade koostöö loob uuenduslikke ja kaasavaid lahendusi kliimameetmetele ja aitab ELil täita oma eesmärgid; tuletab meelde, et ettevõtlusel on tähtis osa linnapiirkondades kujunenud investeeringute puudujäägi katmisel ja rahastamisel; nõuab linnade ja ettevõtjate vaheliste partnerluste edendamist;

46.  rõhutab, et aruka planeerimisega ja investeeringutega vähese CO2‑heitega, kliimamuutustele vastupanuvõimelisse linnataristusse saab parandada keskkonda ja kodanike elukvaliteeti, luua töökohti ning stimuleerida kohalikku ja piirkondlikku majandust;

47.  kutsub linnu ja piirkondi üles kasutama ära selliseid ELi algatusi nagu linnadega seotud uuenduslikud meetmed, linnade kestliku arengu valdkonna katseprojektide käivitamiseks;

48.  väljendab heameelt algatuse Women4Climate üle ja erasektori sellesse algatusse kaasamise üle, mis peaks aitama juhtivaid naisi ulatuslikumalt kliimamuutuste vastasesse võitlusse kaasata, et tugevdada nende juhtimisoskusi ja julgustada juhtivate naiste järgmist põlvkonda kliimamuutuste vastases võitluses osalema;

49.  tunnistab linnade erilist vastutust kliimamuutuste mõjude leevendamisel, arvestades et nende arvele langeb 70 % maailma CO2 heitkogustest, ning kinnitab Euroopa Parlamendi pühendumust ülemaailmse linnapeade kliima- ja energiapakti, sealhulgas kliimamuutustega kohanemise algatuse Mayors Adapt, vastastikuse mõistmise memorandumi Under 2 Degrees ja algatuse Regions Adapt edukale käivitamisele kogu maailmas; on veendunud, et 2015. aastal Pariisi raekojas vastu võetud deklaratsiooniga võetud kohustusi saab täita ainult ülemaailmses linnapeade kliima- ja energiapaktis osalemise teel, ning õhutab kõiki ELi ja kolmandate riikide linnu linnapeade paktiga ühinema (ilma et see piiraks nende osalemist muudes sama eesmärki taotlevates valdkondlikes või institutsioonilistes võrgustikes), pühenduma ulatuslikele kliimameetmetele ning korraldama vastastikust kogemustevahetust; märgib, et paljud linnade esitatud tegevuskavad sisaldavad kohustusi kuni aastani 2020, ja seetõttu nõuab tungivalt, et kõnealused linnad koostaksid täiendavad kavad kuni 2030. aastani; on veendunud, et EL peaks andma linnadele jätkuvalt vabaduse kavandada oma kliimamuutuste leevendamise strateegiad, sest neis seatakse sageli kõrgemad eesmärgid;

50.  rõhutab, et pikemaajaliste kliimameetmete tagamiseks tuleb Pariisi kokkuleppes selgemalt viidata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile; toonitab, et ELil tuleb teha linnade ja piirkondadega kohapeal tööd, et neid paremini ühendada ja kestlikumaks muuta, luua energiatõhusaid omavalitsusi ja kujundada arukamaid linnatranspordivõrke;

51.  on veendunud, et teadmiste ja kogemuste siiret tuleks julgustada kohalikul ja piirkondlikul tasandil, arvestades rikkalikke kogemusi, mille on omandanud üksikud piirkonnad ja linnad ning samuti teatavad piirkondlikud keskkonnakaitse- või energiaametid;

52.  on veendunud, et rakendada tuleks Euroopa ja rahvusvahelisi või ülemaailmseid organisatsioone ja ühendusi või linnade, omavalitsuste ja piirkondade võrgustikke, et tagada parem koostöö kliimamuutuste probleemide lahendamisel kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

53.  märgib, et ÜRO kliimamuutuste 22. konverentsil Marrakechis töötasid kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused välja Marrakechi tegevuskava, milles rõhutatakse, et kohalikud ametiasutused tuleks vahetumalt protsessi kaasata ning neid tuleks ametlikult tunnustada kliimamuutuste ametlikus arutelus osalejatena, mitte omistada neile sama staatust nagu teistele valitsusvälistele osalejatele (näiteks vabaühendused ja erasektor);

o
o   o

54.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Regioonide Komiteele ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, liikmesriikidele ning liikmesriikide piirkondlikele ja rahvusparlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0363.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0383.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0380.
(4) ELT C 316, 22.9.2017, lk 124.
(5) ELT C 207, 30.6.2017, lk 51.
(6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(7) ELT C 349, 17.10.2017, lk 67.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika