Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 14. märts 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Suunised ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta
 Raudteeveo statistika ***I
 Euroopa Keskpanga asepresidendi ametisse nimetamine
 Meetmed Newcastle’i haiguse tõrjeks ***I
 Täiendav makromajanduslik finantsabi Gruusiale ***I
 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendite kasutuselevõtmine Saksamaa taotluse (EGF/2017/008 DE/Goodyear) alusel
 Järgmine mitmeaastane finantsraamistik ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamine
 Euroopa Liidu omavahendite süsteemi reformimine
 Majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta: 2018. aasta majanduskasvu analüüs
 Majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2018. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektid

Suunised ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta
PDF 211kWORD 63k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta (2018/2573(RSP))
P8_TA(2018)0069B8-0135/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

–  võttes arvesse 7. detsembri 2000. aasta Euroopa Liidu põhiõiguste hartat (ELi harta), mis kuulutati välja 12. detsembril 2007 Strasbourgis ja jõustus koos Lissaboni lepinguga 2009. aasta detsembris,

–  võttes arvesse oma 5. aprilli 2017. aasta resolutsiooni läbirääkimiste kohta, mida alustatakse Ühendkuningriigiga tulenevalt Ühendkuningriigi teatest kavatsuse kohta Euroopa Liidust välja astuda(1), ning 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni(2) ja 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni(3) Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu (artikkel 50) 29. aprilli 2017. aasta suuniseid pärast Ühendkuningriigilt ELi lepingu artikli 50 kohase teate saamist ning nõukogu 22. mai 2017. aasta otsuse lisa, millega kehtestatakse juhised läbirääkimiste pidamiseks Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigiga sõlmitava lepingu üle, milles sätestatakse Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise kord,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi valitsuse läbirääkijate 8. detsembri 2017. aasta ühisaruannet, milles käsitletakse Euroopa Liidu lepingu artikli 50 alusel peetavate, Ühendkuningriigi Euroopa Liidust korrakohast väljaastumist käsitlevate läbirääkimiste esimese etapi edusamme, ning Euroopa Komisjoni 28. veebruari 2018. aasta väljaastumislepingu projekti,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu (artikkel 50) 15. detsembri 2017. aasta suuniseid ja lisa nõukogu 29. jaanuari 2018. aasta otsusele, millega täiendatakse nõukogu 22. mai 2017. aasta otsust, millega anti luba alustada Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigiga läbirääkimisi lepingu üle, milles sätestatakse Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise kord,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liidu (EL) ja Ühendkuningriigi vaheliste läbirääkimiste eesmärk on tagada Ühendkuningriigi korrakohane väljaastumine EList vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 50;

B.  arvestades, et ELi lepingu artiklis 50 on sätestatud, et Ühendkuningriigi väljaastumise korras tuleks võtta arvesse ka tema ja liidu tulevaste suhete raamistikku;

C.  arvestades, et kuna 2017. aasta detsembris saavutati läbirääkimistes EList lahkumisega seotud küsimustes piisavat edu, on nüüd asjakohane tegeleda läbirääkimistes ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistikuga, tingimusel et komisjoni koostatud väljaastumislepingu projekti läbirääkimistes on tehtud vastaval määral edusamme;

D.  arvestades, et need läbirääkimised võivad alata alles siis, kui ELi institutsioonid on andnud ELi pealäbirääkijale volitused nende alustamiseks;

E.  arvestades, et kõiki tulevaste suhete raamistikku käsitlevaid kokkuleppeid käsitletakse üldise väljaastumiskorra lahutamatu osana ja Euroopa Parlament arvestab neid oma nõusolekumenetluse käigus peetavates aruteludes;

F.  arvestades, et kõikide osaliste huvides on, et tulevaste suhete raamistik oleks võimalikult üksikasjalik;

G.  arvestades, et Ühendkuningriigist saab pärast väljaastumist kolmas riik olenemata sellest, millises raamistikus tema tulevaste suhete kohta ELiga kokku lepitakse;

H.  arvestades, et lisaks üksikasjadele, mis sisalduvad Ühendkuningriigi 29. märtsi 2017. aasta teates, et ta kavatseb Euroopa Liidust välja astuda, on Ühendkuningriigi peaminister pidanud mitu kõnet – 17. jaanuaril 2017 Lancaster House’is, 22. septembril 2017 Firenzes, 17. veebruaril 2018 Münchenis ja viimati 2. märtsil 2018 Mansion House’is; arvestades, et ta ei ole veel ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete kohta järjekindlat seisukohta esitanud;

I.  arvestades, et Ühendkuningriik ja EL jäävad lähedasteks naabriteks ja neil on ka edaspidi palju ühiseid huve; arvestades, et sobivaks tulevaste suhete raamistikuks, millega neid ühiseid huve, sealhulgas uusi kaubandussuhteid saaks kaitsta ja edendada, võiks olla ELi ja Ühendkuningriigi tihedaid suhteid kajastav assotsieerimisleping;

J.  arvestades, et tulevasi suhteid silmas pidades on assotsieerimislepingul see eelis, et see annab paindliku raamistiku, mis võimaldab teha erineval määral koostööd paljudes poliitikavaldkondades; arvestades, et nimetatud koostöö jaoks on vaja, et mõlemad pooled säilitaksid paljudes poliitikavaldkondades ranged standardid ja oma rahvusvahelised kohustused;

K.  arvestades, et ELi lepinguid kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, sealhulgas Euroopa Majanduspiirkonna lepingut (EMP leping), tuleb ilmtingimata kaitsta;

L.  arvestades, et ELi ja Ühendkuningriigi kui väljaastuva liikmesriigi esmane kohustus on tagada igakülgne ja vastastikune kord Ühendkuningriigis elavate ELi kodanike ja ELis elavate Ühendkuningriigi kodanike õiguste kaitsmiseks;

M.  arvestades, et selleks, et säilitada 1998. aasta suure reede kokkulepe kõigis selle osades ja Põhja‑Iirimaal elavate inimeste õigused, peab Ühendkuningriik kinni pidama oma kohustusest tagada, et Iiri saarel ei kehtestata ranget piirikontrolli, ning tegema selleks kas ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku üle peetavate läbirääkimiste käigus üksikasjalikke ettepanekuid konkreetsete Põhja‑Iirimaad käsitlevate lahenduste kohta või jätkama õigusaktide vastavusseviimist ELi õigustikuga;

N.  arvestades, et selleks, et vältida Ühendkuningriigi EList lahkumisel nn kokkuleppeta stsenaariumi ning anda ELi ja Ühendkuningriigi läbirääkijatele võimalus pidada läbirääkimisi tulevasi suhteid käsitleva kokkuleppe üle, on vaja kogu ELi õigustiku kehtivuse pikendamist hõlmavat üleminekukorda;

O.  arvestades, et on asjakohane, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid koos avaliku ja erasektori asutustega teevad ettevalmistusi, et olla valmis igasugusteks olukordadeks, mis läbirääkimiste tulemusena võivad ette tulla;

P.  arvestades, et äärmiselt oluline on tagada ELi institutsioonide ja liikmesriikide ühtsus, et kaitsta liidu ja selle kodanike huve läbirääkimiste järgmistes etappides, eelkõige seoses tulevaste suhete raamistikuga, aga ka läbirääkimiste eduka ja õigeaegse lõpuleviimise tagamiseks;

1.  tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 50 lõike 2 kohaselt tuleb lepingus, milles sätestatakse liikmesriigi väljaastumise kord, võtta arvesse tema ja liidu tulevaste suhete raamistikku;

2.  märgib, et selline tulevaste suhete raamistik peaks olema väljaastumislepinguga seotud poliitiline deklaratsioon; rõhutab, et Euroopa Parlament hindab väljaastumislepingule nõusoleku andmisel selle deklaratsiooni sisu;

3.  kordab, et läbirääkimisi rahvusvahelise lepingu üle, millega määratakse kindlaks ELi ja Ühendkuningriigi uued suhted, saab ametlikult pidada alles siis, kui Ühendkuningriik on EList lahkunud ja on kolmas riik; tuletab meelde, et kõnealuse lepingu saab sõlmida ainult juhul, kui Euroopa Parlament on täielikult kaasatud ja on andnud oma lõpliku nõusoleku;

4.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament kiidab ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku heaks üksnes juhul, kui see on ranges vastavuses järgmiste põhimõtetega:

   kolmandal riigil ei tohi olla samu õigusi ja hüvesid, mis on Euroopa Liidu liikmesriigil või Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) või EMP liikmel,
   siseturu terviklikkuse ja nõuetekohase toimimise, tolliliidu ja nelja vabaduse kaitsmine, võimaldamata sektoripõhist lähenemisviisi,
   ELi otsuste tegemise sõltumatuse säilitamine,
   sellega seotud ELi õiguskorra ja Euroopa Liidu Kohtu rolli kaitsmine,
   selliste demokraatlike põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste jätkuv järgimine, mis on kindlaks määratud eelkõige ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja selle protokollides, Euroopa sotsiaalhartas, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudis ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ja Euroopa Nõukogu muudes rahvusvahelistes inimõiguste lepingutes, ning õigusriigi põhimõtte austamine,
   võrdsed tingimused, eelkõige seoses sellega, et Ühendkuningriik järgib jätkuvalt rahvusvahelistest kohustustest ning liidu õigusaktidest ja poliitikast tulenevaid norme ausa ja eeskirjadel põhineva konkurentsi valdkonnas, sealhulgas riigiabi, sotsiaal- ja töötajate õiguste, eelkõige samaväärse sotsiaalkaitse taseme ja sotsiaalse dumpingu vastaste kaitsemeetmete vallas, keskkonna, kliimamuutuste, tarbijakaitse, rahvatervise, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmete, loomade tervise ja heaolu, maksustamise, sealhulgas maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitluse, rahapesu, andmekaitse ja eraelu puutumatuse valdkonnas, ning tagab selge mehhanismi, millega tagatakse nõuete täitmine,
   kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega sõlmitud ELi lepingute, sealhulgas Euroopa Majanduspiirkonna lepingu kaitsmine, ning nende suhete üldise tasakaalu säilitamine,
   ELi finantsstabiilsuse tagamine ning tema õigus- ja järelevalvekorra ning -normide järgimine ja kohaldamine,
   õiguste ja kohustuste sobiv tasakaal, sealhulgas vajaduse korral proportsionaalne rahaline panus;

5.  kordab, et tulevaste suhete jaoks võiks anda sobiva raamistiku ja tagada järjepideva juhtimisraamistiku ELi lepingu artikli 8 ja ELi toimimise lepingu artikli 217 kohane ELi ja Ühendkuningriigi vaheline assotsieerimisleping, mille üle räägitakse läbi ja mis sõlmitakse pärast Ühendkuningriigi väljaastumist, kusjuures see leping peaks hõlmama tugevat vaidluste lahendamise mehhanismi – nii välditakse kahepoolsete lepingute rohkust ja puudusi, mis iseloomustavad ELi suhteid Šveitsiga;

6.  teeb ettepaneku, et see tulevane suhe põhineks järgmisel neljal sambal:

   kaubandus- ja majandussuhted,
   välispoliitika, julgeoleku- ja arengukoostöö;
   sisejulgeolek,
   temaatiline koostöö;

Tulevaste suhete raamistik

7.  märgib, et võttes arvesse ELi ja Ühendkuningriigi ühiseid väärtusi, nende lähedasi sidemeid ja praegust õigusaktide vastavust peaaegu kõigis valdkondades, nende geograafilist lähedust ja ühist ajalugu, sealhulgas Ühendkuningriigi kuulumist ELi üle 40 aasta, ning samuti Ühendkuningriigi rolli ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmena ja NATO liikmena, jääb Ühendkuningriik ELi jaoks oluliseks partneriks kõigis eespool nimetatud neljas sambas ning mõlema poole huvides on luua partnerlus, mis tagab jätkuva koostöö;

8.  märgib, et selline koostöö Ühendkuningriigi kui kolmanda riigiga saab siiski toimuda ainult vastavalt käesoleva resolutsiooni punktis 4 esitatud põhimõtetele; tuletab meelde, et ELil on siduvad ühised eeskirjad, ühised institutsioonid ning ühised järelevalve-, täite- ja õigusemõistmismehhanismid ning et kolmandad riigid, isegi need, kellel on identsed õigusaktid või kes on oma õigusaktid täielikult vastavusse viinud, ei saa samasuguseid hüvesid või turulepääsu nagu ELi liikmesriigid, näiteks seoses nelja vabaduse ja rahalise toetusega ELi eelarvest;

9.  on seisukohal, et tulevaste suhete leping peaks sisaldama erisätteid, mis käsitlevad kodanike liikumist EList Ühendkuningriiki ja Ühendkuningriigist ELi pärast üleminekuperioodi ja mis peaks olema vähemalt proportsionaalne koostöö tasemega neljas sambas;

10.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament peab ELi ja Ühendkuningriigi vahelise tulevase lepingu heaks kiitma; rõhutab, et parlamenti tuleb vastavalt ELi toimimise lepingu artiklitele 207, 217 ja 218 ning asjakohasele kohtupraktikale menetluse kõikides etappides viivitamata ja täielikult teavitada;

   i) Kaubandus- ja majandussuhted

11.  kordab, et Ühendkuningriigi kuulumine siseturgu ja tolliliitu oleks nii Ühendkuningriigi kui ka ELi 27 liikmesriigi jaoks parim lahendus ja ainus variant, mis suudab tagada kaubanduse sujuva jätkumise ja täielikult säilitada meie majandussuhetest tõusva kasu; tuletab meelde, et siseturul osalemine eeldab nelja vabaduse täielikku järgimist ja vastavate ELi eeskirjade lisamist oma õigusnormidesse ning võrdsete võimaluste tagamist, muu hulgas konkurentsi- ja riigiabisüsteemi, Euroopa Liidu Kohtu siduva praktika ja ELi eelarvesse tehtavate osamaksude kaudu; märgib, et tolliliit kõrvaldab tariifsed tõkked ja osa tollikontrollist, kuid nõuab ELi kaubanduspoliitika järgimist ja ühist välispiiri; võtab teadmiseks, et Ühendkuningriigi valitsus välistab endiselt nii siseturu kui ka tolliliidu;

12.  märgib, et põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna loomine nõuab siduvat mehhanismi, et tagada lähenemine ELi õigustikule, ning seda, et Euroopa Liidu Kohtu roll liidu õiguse tõlgendamisel oleks siduv, ega võimalda meeldivamate valdkondade siseturult väljavalimist;

13.  leiab, et Ühendkuningriigi praegune seisukoht on kooskõlas üksnes ELi toimimise lepingu artikli 207 kohase kaubanduslepinguga, mis võiks moodustada assotsieerimislepingu kaubandus- ja majandussamba; on valmis tegema Ühendkuningriigiga koostööd teiste eespool nimetatud mudelite alusel, tingimusel et Ühendkuningriik muudab oma praeguseid jäiku seisukohti;

14.  tuletab meelde, et kõik hiljutised vabakaubanduslepingud põhinevad kolmel peamisel osal: turulepääs, regulatiivne koostöö ja eeskirjad; rõhutab lisaks eespool punktis 4 sätestatud põhimõtetele järgmist:

   ELi turule juurdepääsu määr peab vastama sellele, kuivõrd jätkub lähenemine ELi tehnilistele standarditele ja eeskirjadele ning nendega vastavusse viimine, kusjuures mingit valdkonnapõhist käsitlust ette ei nähta ja säilitatakse ühtse turu terviklikkus,
   ELi õiguse ja normide kehtestamisel tuleb tagada ELi sõltumatus ning Euroopa Liidu Kohtu roll ELi õiguse ainutõlgendajana,
   tagatud on võrdsed tingimused ja ELi normide kaitse, et vältida võidujooksu järeleandmiste tegemisel ja õiguslikku arbitraaži turuosaliste poolt,
   päritolureeglid peavad põhinema ELi standardsetel sooduspäritolureeglitel ja ELi tootjate huvidel,
   vastastikuse turulepääsu üle tuleb pidada läbirääkimisi täielikus kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) eeskirjadega, sealhulgas kaupade, teenuste, riigihangete ja vajaduse korral välismaiste otseinvesteeringute ning teenuste osutamise kõikide viiside osas, sealhulgas füüsiliste isikute piiriülese liikumisega seotud kohustused (4. viis), ning neid tuleb täielikult reguleerida, järgides ELi eeskirju võrdse kohtlemise põhimõtete kohta, eelkõige töötajate puhul;
   tuleks pidada läbirääkimisi regulatiivse koostöö üle, pöörates erilist tähelepanu VKEdele, ent võttes arvesse regulatiivse koostöö vabatahtlikku laadi ja õigust avalikes huvides reguleerida, pidades samas meeles, et kaubanduslepingu regulatiivse koostöö sätted ei saa täielikult tagada sellist sujuvat kaubandust, mida annab siseturu liikmesus;

15.  rõhutab, et kõnealune ELi ja Ühendkuningriigi leping peaks kaitsma ELi ja kolmandate riikide vaheliste olemasolevate kaubandussuhete raamistikku ning ära hoidma igasuguse enda huvides ärakasutamise, tagades selleks kolmandate riikide suhtes kohaldatava ühtlustatud tariifi- ja kvoodisüsteemi ning toodete päritolureeglite järjepidevuse;

16.  rõhutab, et vabakaubanduslepingu raames on teenuste turulepääs piiratud ja selle suhtes kohaldatakse alati väljajätmisi, reservatsioone ja erandeid;

17.  rõhutab, et siseturult lahkumine viiks selleni, et Ühendkuningriik kaotab nii finantsteenuste tegevusloa kui ka võimaluse avada ELis filiaale, mis on Ühendkuningriigi järelevalve all; tuletab meelde, et ELi õigusaktidega nähakse mõnes valdkonnas ette võimalus pidada kolmandate riikide eeskirju proportsionaalsel ja riskil põhineva analüüsi kohaselt samaväärseks, ning võtab teadmiseks käimasoleva seadusandliku töö ja komisjoni peagi esitatavad ettepanekud selles valdkonnas; rõhutab, et samaväärsust käsitlevad otsused on alati ühepoolse iseloomuga; rõhutab ka, et usaldatavusnõuetega seotud erand ja piirangud on finantsteenuste piiriülest osutamist käsitlevates vabakaubanduslepingute sätetes selleks, et kaitsta finantsstabiilsust ning tagada ELi õiguskorra ja normide täielik järgimine ja nende kohaldamine, nende lepingute tavapärane tunnus;

18.  rõhutab, et ELi ja Ühendkuningriigi vaheline leping peaks sisaldama tugevat vaidluste lahendamise mehhanismi ja juhtimisstruktuure; rõhutab sellega seoses Euroopa Liidu Kohtu pädevust ELi õigusega seotud küsimuste tõlgendamisel;

19.  tuletab meelde, et Ühendkuningriigi praegune positsioon ja jäigad seisukohad toovad kaasa tollikontrolli ja kontrolli, mis hakkab mõjutama ülemaailmseid tarneahelaid ja tootmisprotsesse, isegi kui tariifikvoote on võimalik vältida; rõhutab ELi ühtse käibemaksuala ja Ühendkuningriigi vahelise ulatusliku ühtlustamise tähtsust; on veendunud, et Ühendkuningriigi ja ELi vahelisse mis tahes uude lepingusse tuleks lisada ka maksuküsimused, et tagada ELi ning Ühendkuningriigi ning tema sõltlasterritooriumide maksimaalne koostöö äriühingute maksustamise valdkonnas;

20.  kordab, et toidu- ja põllumajandustoodete osas sõltub ELi turule juurdepääs rangelt kogu ELi õiguse ja normide järgimisest, eelkõige toiduohutuse, geneetiliselt muundatud organismide, pestitsiidide, geograafiliste tähiste, loomade heaolu, märgistamise ja jälgitavuse, sanitaar- ja fütosanitaarnõuete ning inimeste, loomade ja taimede tervise valdkonnas;

   ii) Välispoliitika, julgeoleku- ja arengukoostöö;

21.  märgib, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika puhul ei saa Ühendkuningriik kolmanda riigina osaleda ELi otsustusprotsessis ning ELi ühiseid seisukohti ja meetmeid võivad vastu võtta ainult ELi liikmesriigid; juhib siiski tähelepanu sellele, et see ei välista konsultatsioonimehhanisme, mis võimaldaksid Ühendkuningriigil end ELi välispoliitika seisukohtadega vastavusse viia, ühismeetmeid, eelkõige inimõiguste valdkonnas, ega mitmepoolset koostööd, eelkõige ÜRO, OSCE ja Euroopa Nõukogu raamistikus; toetab sanktsioonipoliitika ja selle rakendamise koordineerimist, sealhulgas relvaembargode ja relvaeksporti käsitleva ühise seisukoha vallas;

22.  rõhutab, et sellise partnerluse võiks luua osalemise raamlepingu alusel, millega hallatakse kolmandate riikide rolli ja mis võimaldaks Ühendkuningriigil osaleda ELi tsiviil- ja sõjalistes missioonides (ilma Ühendkuningriigi juhtrollita) ning operatsioonides, programmides ja projektides, luureteabe jagamises, sõjaväelaste koolituses ja vahetuses ning koostöös relvastuspoliitika alal, sealhulgas alalise struktureeritud koostöö raames väljatöötatud projektides; rõhutab, et selline osalemine ei tohiks piirata asjakohaste ELi seisukohtade, otsuste ja õigusaktide kohaldamist, sealhulgas kaitsevaldkonna riigihangete ja üleviimiste valdkonnas, ning peaks olema nendega kooskõlas; kinnitab, et sellise koostöö tingimuseks on rahvusvahelise inimõigustealase õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse ning ELi põhiõiguste täielik järgimine;

23.  märgib, et igasugune koostöö eespool nimetatud valdkondades, mis hõlmab ELi salastatud teabe, sealhulgas luureteabe jagamist, sõltub ELi salastatud teabe kaitsmiseks sõlmitavast julgeolekuteabe lepingust;

24.  märgib, et Ühendkuningriik võiks liidu kaitse- ja välisjulgeolekualastes programmides (nt Euroopa Kaitsefond, Galileo ja küberturvalisuse programmid) osaleda muude kolmandate riikidega kokkulepitud sarnase korra alusel; jätab avatuks võimaluse, et Ühendkuningriik jätkab ühiste eesmärkide saavutamise nimel, eelkõige ühises naabruses, ELi välistegevuse rahastamisvahendite toetamist;

25.  märgib, et Ühendkuningriik on oluline osaline arengukoostöö ja humanitaarabi vallas ning et ELi ja Ühendkuningriigi Brexiti‑järgne koostöö nendes valdkondades oleks vastastikku kasulik;

   iii) Sisejulgeolek

26.  rõhutab, et sellise partnerluse loomine, millega tagatakse jätkuv julgeolekukoostöö, et tulla toime ühiste ohtude, eelkõige terrorismi ja organiseeritud kuritegevusega ning vältida teabevoogude katkemist selles valdkonnas, on ELi ja Ühendkuningriigi ühistes huvides; märgib, et kolmandad riigid (väljaspool Schengeni ala) ei saa ELi selle valdkonna vahenditele, sealhulgas andmebaasidele eelisjuurdepääsu ega osaleda prioriteetide seadmisel ning mitmeaastaste strateegiliste eesmärkide ja operatiivsete tegevuskavade väljatöötamisel ELi poliitikatsükli raames;

27.  märgib ka, et lisaks vajadusele kaitsta käimasolevaid menetlusi ja uurimisi, milles Ühendkuningriik osaleb üleminekukorra alusel, tuleb seoses Ühendkuningriigi kui kolmanda riigiga leida praeguse korra asemel (näiteks Euroopa vahistamismäärus) eraldi kord õigusalase koostöö tegemiseks kriminaalasjades, sealhulgas seoses väljaandmise ja vastastikuse õigusabiga;

28.  on seisukohal, et tulevast koostööd saab arendada Schengeni alasse mittekuuluvate kolmandate riikide korra alusel, mis võimaldab julgeolekuga seotud andmete vahetamist ja operatiivkoostööd ELi asutuste ja mehhanismidega (nt Europol ja Eurojust);

29.  rõhutab, et selline koostöö peaks tagama õiguskindluse, tuginema tagatistele, mis on seotud Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud põhiõigustega, ning tagama kaitse taseme, mis on põhimõtteliselt samaväärne hartas sätestatuga; rõhutab lisaks, et selles tuleks täielikult järgida ELi andmekaitsenorme ning see peaks tuginema tegelikule täitmise tagamisele ja vaidluste lahendamisele; peab vajalikuks leida lahendus ELi ja Ühendkuningriigi tulevase andmevahetuse reguleerimiseks õiguskaitse, luureandmete ja terrorismivastase võitluse valdkonnas; rõhutab, et Euroopa Komisjoni piisavusotsus oleks eelistatuim ja kõige kindlam valik; tuletab meelde, et Ühendkuningriik peab igal juhul tagama andmekaitse taseme, mis on sama tugev kui liidu andmekaitse-eeskirjad;

   iv) Temaatiline koostöö

30.  rõhutab, et punktis 4 sätestatud põhimõtteid tuleks täielikult ja tingimusteta kohaldada ka Ühendkuningriigiga paljudes ühist huvi pakkuvates valdkondades tehtava tulevase koostöö suhtes; rõhutab, et selliste lepingute õigused ja kohustused peaksid olema tasakaalus muude kolmandate riikidega sõlmitud samalaadsete lepingute õiguste ja kohustustega, võttes sealjuures arvesse geograafilist lähedust ning ELi ja Ühendkuningriigi vahelisi tihedaid sidemeid;

31.  usub, et arvestades eespool nimetatud põhimõtteid ja tingimusi ning reisijate, lennuettevõtjate, tootjate ja töötajate ametiühingute huve, tuleb ühendatus tagada lennutranspordilepingu ja lennundusohutuslepingu abil; rõhutab siiski, et turulepääsu määr sõltub sellest, mil määral lähendatakse ja ühtlustatakse õigusnorme liidu õigustikuga, ning usaldusväärse vaidluste lahendamise ja vahekohtu mehhanismi loomisest; ei välista tulevast koostööd Ühendkuningriigiga ka transpordisektori ühist huvi pakkuvate projektide toetamisel;

32.  kaalub seoses kalandusega läbirääkimiste pidamist uut tüüpi kahepoolse partnerluslepingu üle, nagu neid sõlmitakse kolmandate riikidega, et säilitada tihe koostöö, sidusus ja lähenemine ning tagada stabiilne ja jätkuv vastastikune juurdepääs vetele ja varudele kooskõlas ühise kalanduspoliitika põhimõtete ja juhtimist käsitlevate sätetega ning ühiste kalavarude säästev majandamine, et taastada ja hoida nende varude populatsioonid kõrgemal tasemel, kui on lubatud maksimaalse jätkusuutliku saagikuse saavutamiseks; rõhutab, et ühiste kalavarude ühine majandamine eeldab Ühendkuningriigi jätkuvat panustamist kõnealuste varude teaduslikku hindamisse; toonitab siiski, et kalandustoodete vastastikune turulepääs tuleb kokku leppida tulevase lepingu raames ning et ELi siseturule juurdepääs peab sõltuma ELi laevade juurdepääsust Ühendkuningriigi püügipiirkondadele ja nende varudele ning mil määral tehakse koostööd ühiste kalavarude majandamisel;

33.  rõhutab kultuuri- ja haridusalase koostöö väärtust, sealhulgas õppimise ja noorte liikuvuse vallas, ning kultuuri- ja loomemajanduse tähtsust, kuna need aitavad ELil tihendada sidemeid naaberriikidega, ning peaks tervitatavaks ELi ja Ühendkuningriigi koostöö jätkumist neis valdkondades, kaasa arvatud asjakohaste programmide, näiteks Erasmuse programmi või programmi „Loov Euroopa“ kaudu;

34.  võib seoses teadusuuringute ja innovatsiooni alase koostööga kaaluda Ühendkuningriigi osalemist ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammis ning ELi kosmoseprogrammides kolmanda riigina, ilma et Ühendkuningriigile oleks lubatud teha ELi eelarvest netomakseid või anda talle otsuste tegemise rolli;

35.  usub, et keskkonna, kliimamuutuste vastu võitlemise ning rahvatervise ja toiduohutuse valdkonna jaoks oleks parim see, kui Ühendkuningriigi õigusnormid oleksid jätkuvalt täielikult kooskõlas ELi praeguste ja tulevaste õigusaktidega, sealhulgas ELi puhta õhu paketi ja puhta energia paketi raames 2030. aastaks juba kokku lepitud kohustuste ja eesmärkidega; kui see siiski nii ei ole, nõuab ELi ja Ühendkuningriigi vahelisi kokkuleppeid, et tagada nendes küsimustes tihe koostöö ja ranged normid ning lahendada piiriülesed keskkonnaprobleemid; rõhutab, et koostöö ELi ametitega nendes valdkondades peab põhinema kahepoolsetel lepingutel;

36.  võib kaaluda samalaadsete, kolmandate riikide kokkulepete sõlmimist energeetika, elektroonilise side, küberturvalisuse ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas; on arvamusel, et energeetikas peaks sellised kokkulepped olema kooskõlas energia siseturu terviklikkuse põhimõttega, aitama kaasa energiajulgeolekule, säästvusele ja konkurentsivõimele ning võtma arvesse ELi ja Ühendkuningriigi võrkudevahelisi ühendusi; ootab, et Ühendkuningriik järgiks rangeimaid tuumaohutuse, julgeoleku ja kiirguskaitse norme, sealhulgas jäätmesaadetiste ja dekomisjoneerimise puhul;

37.  usub, et ELi programmi PEACE, mille eesmärk on tugevdada rahumeelset ja stabiilset ühiskonda, edendades leppimist Põhja‑Iirimaal ja Iirimaa piirialadel, tuleks Ühendkuningriigi jätkuval osalusel jätkata;

   v) Tulevase lepingu haldamine

38.  juhib tähelepanu sellele, et ELi ja Ühendkuningriigi tulevane leping, mis on sõlmitud Ühendkuningriigi kui kolmanda riigiga, peaks hõlmama sellise sidusa ja tugeva juhtimissüsteemi kehtestamist, mis moodustab nelja samba üldraamistiku ning hõlmab lepingu tõlgendamise ja kohaldamisega seoses lepingu ning vaidluste lahendamise ja täitmise tagamise mehhanismide ühist pidevat järelevalvet ja haldamist;

39.  rõhutab, et kõnealune juhtimissüsteem on hädavajalik, et säilitada täielikult ELi otsuste tegemise ja õiguskorra sõltumatus, sealhulgas Euroopa Liidu Kohtu roll ELi õiguse ainutõlgendajana;

40.  rõhutab, et juhtimiskorra struktuur peaks vastama tulevaste suhete olemusele, ulatusele ja põhjalikkusele ning võtma arvesse vastastikuse seotuse, koostöö ja läheduse määra;

41.  nõustub mõttega luua ühiskomitee, mis vastutab lepingu rakendamise järelevalve eest, käsitleb tõlgendamise erinevusi ja rakendab heas usus kokkulepitud parandusmeetmeid ning tagab täielikult ELi regulatiivse sõltumatuse, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandlikud volitused; rõhutab, et selle komitee ELi esindajate suhtes tuleks kohaldada asjakohaseid vastutusmehhanisme, milles osaleb ka Euroopa Parlament;

42.  on seisukohal, et ELi õiguse mõistetel põhinevate õigusnormide suhtes tuleks juhtimiskorras ette näha võimalus pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse; kordab, et lepingu selliste sätete kohaldamiseks ja tõlgendamiseks, mis ei ole seotud liidu õigusega, tuleks ette näha alternatiivne vaidluste lahendamise mehhanism üksnes juhul, kui selle sõltumatus ja erapooletus on tagatud Euroopa Liidu Kohtuga samal tasemel;

   vi) Võrdsed võimalused

43.  tuletab meelde, et Ühendkuningriik ja tema sõltlasterritooriumid peaksid jätkuvalt järgima ja rakendama oma rahvusvaheliste kohustuste ning liidu õigusaktide ja poliitika kohaseid norme, eelkõige punktis 4 osutatud valdkondades, tehes seda viisil, mis peegeldab tulevaste suhete ulatust ja põhjalikkust; märgib, kui kasulik on säilitada õigusnormide vastavus liidu õigusaktidele;

44.  märgib, et võrdsete võimaluste kokkuleppe ulatus ja põhjalikkus on ELi ja Ühendkuningriigi üldiste tulevaste suhete ulatuse kindlaksmääramisel väga olulised; tuletab meelde, et selles on keskse tähtsusega asjaolu, et Ühendkuningriik järgiks jätkuvalt Euroopa sotsiaalmudelit;

45.  on kindlalt veendunud, et Ühendkuningriik peaks järgima liidu õigustikus sätestatud maksunduse ja rahapesuvastaste õigusaktide muutuvaid norme, sealhulgas maksude läbipaistvuse, maksualase teabevahetuse ja maksustamise vältimise vastaseid meetmeid, ning tegelema oma sõltlasterritooriumide olukorra ning nendepoolse ELi hea valitsemistava kriteeriumide ja läbipaistvuse nõuete eiramisega; nõuab kindlalt, et juurdepääs tolliliidule seataks rangelt sõltuvusse sellest, kas Ühendkuningriik viib oma õigusnormid vastavusse eespool nimetatud normidega;

46.  kordab vajadust kehtestada kaitsemeetmed, millega tagatakse nii rangete normide säilitamine kui ka võrdsed võimalused keskkonnakaitse, kliimamuutuste vastu võitlemise, toiduohutuse ja rahvatervise valdkonnas; rõhutab, et kodanikele ja valitsusvälistele organisatsioonidele tuleb tagada seoses töö- ja keskkonnaalaste normide täitmise tagamisega õiguskaitse kättesaadavus ja nõuetekohane kaebuste lahendamise mehhanism;

47.  märgib, et sarnaselt lepingu ülejäänud osadega on võrdseid tingimusi käsitlevate sätete jaoks vaja tugevaid juhtimisstruktuure, mis hõlmavad asjakohaseid haldamis-, järelevalve-, vaidluste lahendamise ja täitmise tagamise mehhanisme ning sanktsioone ja ajutisi meetmeid, kui see on vajalik, ning nõuet, et kumbki pool peab looma või vajaduse korral säilitama sõltumatud institutsioonid, mis suudavad tõhusalt rakendamist kontrollida ja tagada;

   vii) Võimalik osalemine ELi programmides

48.  rõhutab, et Ühendkuningriigi ELi meetmetes ja programmides osalemise korra aluseks on eeskirjad, mida kohaldatakse Euroopa Majanduspiirkonda mittekuuluvate kolmandate riikide suhtes; rõhutab, et EL peab Ühendkuningriigi osalemise ühiselt heaks kiitma, järgides kõiki asjakohaseid eeskirju ja mehhanisme ning osalemise tingimusi, sealhulgas seoses rahastamise, rakendamise, kontrolli ja täitmise heakskiitmisega, ilma et Ühendkuningriigile oleks lubatud teha ELi eelarvest netomakseid;

49.  tuletab meelde, et üldjuhul ei saa Ühendkuningriik kolmanda riigina osaleda ELi ametites või neile juurdepääsu; märgib siiski, et see ei välista teatavatel juhtudel koostööd rangelt reguleeritud viisil, mille kohaselt tuleb täita kõiki asjakohaseid eeskirju ja rahaliste maksetega seotud kohustusi; juhib tähelepanu sellele, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peab kajastama ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete tagajärgi;

Väljaastumisleping

50.  peab kiiduväärseks komisjoni 28. veebruaril 2018. aastal avaldatud väljaastumislepingu projekti, mis kajastab suures osas parlamendi seisukohti; märgib, et selle aluseks on 8. detsembril 2017. aastal vastastikku kokku lepitud ühisaruanne ja ELi seisukohad muudes liidust lahkumisega seotud küsimustes;

51.  peab kiiduväärseks väljaastumislepingu projektis esitatud institutsioonilisi sätteid ja vaidluste lahendamise mehhanisme, sealhulgas soodustuste kohaldamise peatamist üleminekuperioodil vastavalt väljaastumislepingu projekti artiklile 165 väljaastumislepinguga seotud kohustuste ja sätete täitmata jätmise korral;

   i) Kodanike õigused

52.  peab kiiduväärseks komisjoni väljaastumislepingu projekti teises osas kodanike õiguste suhtes võetud üldist lähenemisviisi, kuid kordab, et Euroopa Parlamendi nõusoleku andmise keskseteks küsimusteks on muu hulgas kodanike õigusi käsitlevate kõikide veel lahendamata probleemide lahendamine ja vajadus tagada, et Brexit ei mõjuta Ühendkuningriigis õiguspäraselt elavate ELi kodanike ja ELi 27 liikmesriigis õiguspäraselt elavate Ühendkuningriigi kodanike õigusi; toetab tulevasi abikaasasid käsitleva viite lisamist; võtab teadmiseks sätted, mis käsitlevad alalise elaniku staatuse saamise haldusmenetlusi, ja nõuab kindlalt, et perekondadel võimaldataks algatada menetlust ühtse vormi abil, mis on olemuselt deklaratiivne ja seab tõendamiskohustuse Ühendkuningriigi ametiasutustele; rõhutab, et Euroopa Parlament jälgib, et neid menetlusi rakendataks tõhusalt ning et need oleksid lihtsad, selged ja tasuta; nõuab kindlalt, et praegu ELi 27 liikmesriigis elavatele Ühendkuningriigi kodanikele oleks tulevikus tagatud vaba liikumise õigused kogu ELis ning kõigile väljaastumislepinguga hõlmatud kodanikele oleks tagatud õigus hääletada kohalikel valimistel; nõuab ka seda, et väljaastumislepinguga hõlmatud ELi kodanikel oleks püsiv õigus Ühendkuningriiki naasta, samuti kaitset puudega isikute ja nende hooldajate väljasaatmise eest ning direktiivis 2004/38/EÜ osutatud väljasaatmisega seotud menetlusõiguste kaitset ja ELi õiguses sätestatud kolmandate riikide kodanike õiguste kaitset;

53.  nõuab kindlalt, et kõigil üleminekuperioodil Ühendkuningriiki saabunud ELi kodanikel oleksid samad õigused kui neil, kes saabusid enne üleminekuperioodi algust; lükkab sellega seoses tagasi Ühendkuningriigi valitsuse hiljuti avaldatud poliitikadokumendis esitatud ettepaneku, mille kohaselt koheldaks enne ja pärast üleminekuperioodi saabunud ELi kodanikke ebavõrdselt;

54.  kordab, et paljud Ühendkuningriigi kodanikud on väljendanud tugevat vastuseisu sellele, et nad kaotavad õigused, mis neil praegu ELi toimimise lepingu artikli 20 kohaselt on; soovitab 27 liikmesriigiga ELil uurida, kuidas seda olukorda ELi esmase õiguse raames leevendada, järgides samal ajal täiel määral vastastikkuse, võrdsuse, sümmeetria ja mittediskrimineerimise põhimõtteid; märgib, et hiljuti pöördus Euroopa Liidu Kohtusse Madalmaade kohus seoses juhtumiga, mis käsitleb Ühendkuningriigi kodanikele ELi kodakondsuse allesjätmist pärast Brexitit;

   ii) Iirimaa ja Põhja‑Iirimaa

55.  peab kiiduväärseks komisjoni väljaastumislepingu projektis esitatud protokolli Iirimaa ja Põhja‑Iirimaa kohta, millega muudetakse võimalikuks 8. detsembri 2017. aasta ühisaruandes esitatud kaitsemeetme rakendamine; rõhutab, et selles on esitatud konkreetne lahendus, mis võimaldab säilitada põhja‑lõunasuunalise koostöö ning hoida ära Põhja‑Iirimaa ja Iirimaa vahelise range piirikontrolli kehtestamise ning mis on vajalik juhul, kui ei leita muud võimalust ELi ja Ühendkuningriigi üldiste suhete või Ühendkuningriigi poolt esitatud konkreetsete lahenduste kaudu, nagu on märgitud ühisaruande punktis 49;

56.  tuletab meelde, kui oluline on Ühendkuningriigi võetud kohustus tagada, et suure reede kokkuleppes sätestatud õigusi, sealhulgas sotsiaalseid ja demokraatlikke õigusi, kaitsemeetmeid ja võrdseid võimalusi ei vähendata, arvestades ühisaruandes võetud kohustusi; nõuab kindlalt kõigi ühise reisipiirkonna ja ELi kodanike vaba liikumise õiguste tagamist, nagu on ette nähtud ELi õiguses ja suure reede kokkuleppes;

   iii) Üleminekuperiood

57.  kordab oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni põhimõtteid, mille kohaselt ei osale Ühendkuningriik pärast väljaastumiskuupäeva enam ELi institutsioonide ja asutuste töös ega otsuste tegemises ning mille kohaselt võib üleminek hõlmata üksnes ELi õigustiku ning olemasolevate ELi õigus-, eelarve-, järelevalve-, kohtu- ja jõustamisinstrumentide ning -vahendite jätkuvat kohaldamist Ühendkuningriigi suhtes; toetab täielikult läbirääkimisvolitusi, mis on sätestatud Euroopa Ülemkogu läbirääkimissuunistes, nõukogu läbirääkimisjuhistes ja hiljutises komisjoni seisukohta käsitlevas dokumendis selle küsimuse kohta;

58.  peab kiiduväärseks ja toetab väljaastumislepingu projekti neljandas osas esitatud üleminekukorda; kordab, et kõik liidu õigusega kodanikele antud õigused peavad kehtima kogu üleminekuperioodil; rõhutab, et see kehtib ka üleminekuperioodil Ühendkuningriiki saabuvate ELi kodanike kohta, kes peaksid saama kasutada täpselt samu õigusi, eelkõige seoses lapsetoetuste, perekonna taasühinemise ja juurdepääsuga Euroopa Liidu Kohtu õiguskaitsevahenditele;

59.  tuletab meelde, et kõik üleminekumeetmed peavad olema täielikult kooskõlas WTO ees võetud kohustustega, et mitte mõjutada kaubandussuhteid kolmandate riikidega;

60.  nõuab kindlalt, et kõik tulevased väljaastumise järgsed kaubanduslepingud, mille Ühendkuningriik kolmandate riikidega sõlmib, jõustuksid alles pärast üleminekukorra kehtimise lõppu;

61.  tuletab meelde, et Ühendkuningriik ei saa alates EList väljaastumise päevast enam kasu ELi või selle nimel tegutsevate liikmesriikide või ELi ja liikmesriikide ühiselt sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest; võtab teadmiseks, et kõnealustest lepingutest tulenevad kohustused on Ühendkuningriigile üleminekuperioodil endiselt siduvad; rõhutab, et Ühendkuningriik ei saa osaleda kõnealustes lepingutes ette nähtud juhtimisstruktuurides ja otsustusmenetlustes;

62.  juhib tähelepanu sellele, et väljaastumislepingus ette nähtud üleminekukorda saab rakendada alles pärast lepingu jõustumist;

   iv) Muud liidust lahkumisega seotud küsimused

63.  nõuab viivitamata kokkuleppe saavutamist kõikides liidust väljaastumisega seotud sätetes, mis on esitatud väljaastumislepingu projekti kolmandas osas, ning nõuab tungivalt, et Ühendkuningriik esitaks kõigi selliste oma nõuetekohase väljaastumisega seotud lahendamata küsimuste kohta, mille suhtes ta ei ole veel seisukohta esitanud, selge seisukoha;

Valmisolek

64.  rõhutab, kui tähtis on töö, mida komisjon ja liikmesriigid on teinud erinevatel tasanditel seoses teadlikkuse suurendamise ja valmisolekuga; rõhutab, et Brexiti tekitatud ebakindlust arvestades tuleb lisaks ELi institutsioonidele hoiatada ka liikmesriikide ametiasutusi, ettevõtjaid ja eriti kodanikke ning anda neile asjakohast teavet, et nad saaksid piisavalt valmistuda kõigiks võimalikeks juhtudeks, sealhulgas juhuks, et kokkuleppele ei jõuta; nõuab eelkõige selliste meetmete algatamist, mis on suunatud võimalikult paljudele asjaomastele sektoritele ja inimestele, sealhulgas järgmistes valdkondades:

   patsientide pidev ja ohutu juurdepääs inimkasutuseks ette nähtud ja veterinaarravimitele ning meditsiiniseadmetele, sealhulgas radioisotoopide ohutu ja järjepidev tarnimine;
   finantsteenused ettevõtjatele;
   Ühendkuningriigiga kauplevate VKEde ja väikeettevõtjate, näiteks põllumajanduslike toiduainete ja kalandustoodete tootjate valmisolek – nad võivad puutuda esimest korda kokku ekspordimenetluste ja teatavat liiki nõuetega, sealhulgas sanitaar- ja fütosanitaarnõuetega;
   piirangud, mis võivad tuleneda uuest sõitjate- ja kaubaveo õigusraamistikust, ning nende võimalik mõju toiduainete tarneahela, töötlemise ja turustusahela täppisajastatud osadele;
   põllumajandus- ja kalandustoodete õige märgistamise, jälgitavuse ning tegeliku päritoluga seotud suutlikkus, et tagada vastavus toiduohutuse ja loomade heaolu normidele ning anda tarbijatele täpset teavet toiduainete kohta;
   andmekaitse õigusraamistik;
   Brexiti tõttu muutmist vajavate ELi õigusaktide täielik kindlaksmääramine komisjoni poolt;

o
o   o

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, Euroopa Liidu Nõukogule, Euroopa Komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ning Ühendkuningriigi valitsusele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0102.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0361.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0490.


Raudteeveo statistika ***I
PDF 240kWORD 49k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus raudteeveo statistika kohta (uuesti sõnastatud) (COM(2017)0353 – C8‑0223/2017 – 2017/0146(COD))
P8_TA(2018)0070A8-0038/2018

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0353),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 338 lõiget 1, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0223/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 6. detsembri 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 23. veebruari 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(2),

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 104 lõikele 3 saadetud õiguskomisjoni 13. oktoobri 2017. aasta kirja transpordi- ja turismikomisjonile,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 104 ja 59,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A8‑0038/2018),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda komisjoni ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha, võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. märtsil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/… raudteeveo statistika kohta (uuesti sõnastatud)

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/643) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.
(2) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1.


Euroopa Keskpanga asepresidendi ametisse nimetamine
PDF 237kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta otsus nõukogu soovituse kohta nimetada ametisse Euroopa Keskpanga asepresident (N8-0053/2018 – C8-0040/2018 – 2018/0804(NLE))
P8_TA(2018)0071A8-0056/2018

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 20. veebruari 2018. aasta soovitust (N8‑0053/2018)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0040/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 122,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0056/2018),

A.  arvestades, et 22. veebruari 2018. aasta kirjas konsulteeris Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendiga Luis de Guindosi Euroopa Keskpanga asepresidendiks nimetamise küsimuses kaheksa‑aastase ametiajaga alates 1. juunist 2018;

B.  arvestades, et majandus- ja rahanduskomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud tingimusi ja artiklis 130 sätestatud EKP täieliku sõltumatuse nõuet; arvestades, et hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ning vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C.  arvestades, et seejärel korraldas parlamendikomisjon 26. veebruaril 2018. aastal kandidaadi ühe- ja veerandtunnise kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele;

D.  arvestades, et parlament väljendab muret seoses soolise tasakaalustatuse, valikumenetluse, ametissenimetamise ajastuse ja poliitilise sõltumatusega ning palub nõukogul alustada parlamendiga dialoogi selle üle, kuidas tulevaste ametissenimetamiste korraldust parandada;

1.  toetab nõukogu soovitust nimetada Luis de Guindos Euroopa Keskpanga asepresidendiks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 67, 22.2.2018, lk 1.


Meetmed Newcastle’i haiguse tõrjeks ***I
PDF 236kWORD 49k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/66/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse meetmed Newcastle’i haiguse tõrjeks (COM(2017)0742 – C8-0431/2017 – 2017/0329(COD))
P8_TA(2018)0072A8-0026/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0742),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0431/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. veebruari 2018. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A8‑0026/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. märtsil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/…, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/66/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse meetmed Newcastle’i haiguse tõrjeks

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2018/597) lõplikule kujule).

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.


Täiendav makromajanduslik finantsabi Gruusiale ***I
PDF 241kWORD 49k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale (COM(2017)0559 – C8-0335/2017 – 2017/0242(COD))
P8_TA(2018)0073A8-0028/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0559),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 212 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0335/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisdeklaratsiooni, mis võeti vastu koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. augusti 2013. aasta otsusega nr 778/2013/EL täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 21. veebruari 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A8‑0028/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. märtsil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2018/… täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus (EL) 2018/598) lõplikule kujule).

(1) ELT L 218, 14.8.2013, lk 15.


Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendite kasutuselevõtmine Saksamaa taotluse (EGF/2017/008 DE/Goodyear) alusel
PDF 259kWORD 52k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendite kasutuselevõtmise kohta (Saksamaa taotlus – EGF/2017/008 DE/Goodyear) (COM(2018)0061 – C8-0031/2018 – 2018/2025(BUD))
P8_TA(2018)0074A8-0061/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2018)0061 – C8‑0031/2018),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1309/2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006(1) (edaspidi „EGFi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 12,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3) (2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe), eriti selle punkti 13,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 13 ette nähtud kolmepoolsete läbirääkimiste menetlust,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0061/2018),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste või üleilmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel, ning aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.  arvestades, et koondatud töötajatele antav liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt;

C.  arvestades, et Saksamaa esitas taotluse EGF/2017/008 DE/Goodyear, et saada EGFist rahalist toetust seoses 646 koondamisega NACE Revision 2 osa 22 (kummi- ja plasttoodete tootmine) alla kuuluvas majandussektoris Saksamaal NUTS 2. tasandi piirkonnas Karlsruhe ringkond (DE12);

D.  arvestades, et taotlus põhineb EGFi määruse artikli 4 lõike 1 punkti a kohastel sekkumiskriteeriumidel, mille kohaselt on toetuse saamise tingimuseks vähemalt 500 töötaja koondamine neljakuulise vaatlusperioodi jooksul liikmesriigi ettevõttes, hõlmates töötajaid, kelle on koondanud tarnijad ja tootmisahela järgmise etapi tootjad, ja/või füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on oma tegevuse lõpetanud;

1.  nõustub komisjoniga, et EGFi määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud ja et Saksamaal on õigus saada nimetatud määruse alusel rahalist toetust summas 2 165 231 eurot, mis moodustab 3 608 719 euro suurustest kogukuludest 60 %;

2.  märgib, et Saksamaa ametiasutused esitasid taotluse 6. oktoobril 2017 ning pärast Saksamaa poolt lisateabe esitamist viis komisjon taotluse hindamise lõpule 9. veebruaril 2018 ja andis sellest samal päeval Euroopa Parlamendile teada;

3.  märgib, et Aasia tootjate (Hiina, Taiwan ja Singapur) turuosa maailma rehviturul kasvas 4 %‑lt 2001. aastal 20 %‑le 2013. aastaks;

4.  märgib, et Saksamaa hakkas sihtrühma kuuluvatele toetusesaajatele individuaalseid teenuseid osutama 1. jaanuaril 2018; seega võib nende meetmete kulude katteks saada EGFist toetust;

5.  märgib, et Saksamaa väitel on koondamised seotud maailmakaubanduses üleilmastumise tõttu toimunud oluliste struktuurimuutustega ning selle negatiivse mõjuga B‑segmendi autorehvide tootmisele liidus;

6.  tuletab meelde, et äriühingus Goodyear toimunud koondamised avaldavad kohalikule majandusele ilmselt märkimisväärset negatiivset mõju ja koondamiste tagajärjed on seda rängemad, et uut tööd on raske leida, sest töökohti napib, koondatud töötajate haridustase on madal, nad on omandanud kutseoskused nüüdseks langusjoonel asuvas sektoris ja tööotsijaid on palju;

7.  on teadlik globaliseerumise kontekstis toimuvast langusest liidu autotööstuse toodangus ja turuosas; võtab teadmiseks, et selle tulemusena on äriühingus Goodyear tekkinud märkimisväärne ülevõimsus B‑segmendis, mis sundis teda sulgema ühe oma Euroopa tehastest, mis oli piirkonna suurim tööandja; märgib, et EGF võiks soodustada ka töötajate piiriülest liikumist teatavate liikmesriikide kahanevatest sektoritest teiste liikmesriikide kasvavatesse sektoritesse;

8.  märgib, et taotlus puudutab 646 koondatud töötajat äriühingus Goodyear ning et enamik neist on vanuses 30–54 aastat; juhib tähelepanu ka asjaolule, et märkimisväärne osa koondatud töötajatest on 55–64‑aastased ja nende oskused on seotud konkreetse tootmissektoriga; märgib lisaks, et koondatud töötajatest ligikaudu 300 on rändetaustaga lihttöölised ning neil puudub ametlik kvalifikatsioon, näiteks kutseõpe, mis asetab nad piirkondlikul tööturul ebasoodsasse olukorda; rõhutab, et Waghäuseli piirkonnas, kus Philippsburgi tehas asub, toimuvad struktuurilised muutused; tunnistab sellega seoses, kui olulised on EGFist kaasrahastatavad aktiivsed tööturumeetmed, et parandada nende elanikkonna rühmade tööturule naasmise võimalusi;

9.  märgib, et Saksamaal on kavas võtta kõnealuses taotluses käsitletud koondatud töötajate jaoks kuut tüüpi meetmeid: i) oskuste täiendamine, ii) sarnases olukorras olevate töötajate rühmad/õpikojad, iii) nõustamine äri alustamiseks, iv) töö otsimine, v) hilisem juhendamine/tööhõive tagamine, vi) koolitustoetus;

10.  märgib, et sissetulekut toetavad meetmed moodustavad kogu individuaalsest teenustepaketist EGFi määruses sätestatud maksimummäära 35 % ning et selliste meetmete tingimuseks on sihtrühma kuuluvate toetusesaajate aktiivne osalemine tööotsimis- või koolitusmeetmetes;

11.  väljendab heameelt, et kooskõlastatud individuaalse teenustepaketi koostamisel peeti konsultatsioone sidusrühmadega, sealhulgas koondatud töötajate esindajatega, sotsiaalpartneritega ja piirkondlike ametiasutustega ning töötajate nõukogu, ametiühingu ja juhtkonnaga;

12.  väljendab heameelt tööhõiveameti otsuse üle võtta kvalifikatsiooni ja oskuste strateegia koostamisel arvesse nii tööturu tulevasi vajadusi kui ka asjaomaste töötajate kvalifikatsiooni;

13.  tuletab meelde, et EGFi määruse artikli 7 kohaselt tuleks kooskõlastatud individuaalse teenustepaketi koostamisel lähtuda tööturu edasistest väljavaadetest ja seal vajatavatest oskustest ning kooskõlastatud pakett peaks olema kooskõlas ressursitõhusale ja jätkusuutlikule majandusele ülemineku eesmärgiga; väljendab heameelt kinnituse üle, et kavandatavad meetmed on kooskõlas Saksamaa jätkusuutlikkuse strateegiaga ning et kahte üleminekuäriühingut looval ettevõtjal on jätkusuutlikkuse sertifikaat;

14.  märgib, et Saksamaa ametiasutused on kinnitanud, et kavandatavateks meetmeteks ei anta rahalist toetust liidu muudest fondidest või rahastamisvahenditest, välistatud on topeltrahastamine ning need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid;

15.  võtab teadmiseks Saksamaalt saadud kinnituse, et EGFi rahaline toetus ei asenda meetmeid, mida asjaomane ettevõtja peab võtma riigisiseste õigusaktide või kollektiivlepingute kohaselt, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

16.  palub komisjonil nõuda, et riikide ametiasutused esitaksid tulevastes ettepanekutes rohkem üksikasju sektorite kohta, mis eeldatavasti kasvavad ja kuhu seetõttu võetakse tõenäoliselt inimesi tööle, ning koguksid EGFi rahaeraldiste mõju kohta tõendatud andmeid, sh andmeid uute töökohtade kvaliteedi, kestuse ja jätkusuutlikkuse, füüsilisest isikust ettevõtjate ja idufirmade arvu ja osakaalu ning EGFi toetuse abil tööturule tagasi pöördunute osakaalu kohta;

17.  kutsub komisjoni uuesti üles tagama, et kõik EGFi juhtumitega seotud dokumendid oleksid üldsusele kättesaadavad;

18.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

19.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendite kasutuselevõtmise kohta (Saksamaa taotlus – EGF/2017/008 DE/Goodyear)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2018/513).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 855.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.


Järgmine mitmeaastane finantsraamistik ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamine
PDF 285kWORD 84k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta (2017/2052(INI))
P8_TA(2018)0075A8-0048/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 311, 312 ja 323,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(1), ja selle hilisemat muutmist nõukogu 20. juuni 2017. aasta määrusega (EL, Euratom) 2017/1123(2),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist(4),

–  võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2017. aasta ELi rahanduse tulevikku käsitlevat aruteludokumenti (COM(2017)0358),

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta(5),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 70/1 „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““,

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(6),

–  võttes arvesse Pariisi kokkuleppe ratifitseerimist Euroopa Parlamendi poolt 4. oktoobril 2016(7) ja nõukogu poolt 5. oktoobril 2016(8),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet ELis inimõiguste alal töötavate kodanikuühiskonna organisatsioonide probleemide kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslikku arvamust kodanikuühiskonna organisatsioonide rahastamise kohta ELi poolt,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit, väliskomisjoni, arengukomisjoni ja eelarvekontrollikomisjoni arvamust, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kalanduskomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8‑0048/2018),

A.  arvestades, et kehtiv mitmeaastane finantsraamistik lepiti kokku 2013. aastal ning see on esimene, mille kulukohustuste ja maksete assigneeringud on eelmise finantsplaneerimise perioodi omadest tegelikult (st püsihindades) väiksemad, kuigi ELi pädevus ja eesmärgid on Lissaboni lepingus ja strateegias „Euroopa 2020“ sätestatu kohaselt suurenenud; arvestades, et ühtlasi oli selles kulukohustuste ja maksete assigneeringute summa vahel suur erinevus, mis oli üks põhjus, miks maksmata arved finantsraamistiku kahel esimesel aastal kuhjusid; arvestades, et kuna finantsraamistik ja sellega seotud õiguslikud alused võeti vastu hilja, tekkisid rakendamisel viivitused, mille mõju on tunda veel praegugi ja mille tagajärjel võivad maksetaotlused kuhjuda kehtiva finantsraamistiku viimastele aastatele ning mõjutada nii veel ka järgmist perioodi; arvestades, et parlamendi nõudmisel lisati finantsraamistikku uued sätted, et kasutada selle üldisi ülemmäärasid võimalikult ulatuslikult ja näha ette paindlikkusmehhanismid;

B.  arvestades, et 2014.–2020. finantsraamistiku puhul sai kiiresti selgeks, et sellest tegelike vajaduste ja poliitiliste eesmärkide täitmiseks ei piisa, sest raha tuli kohe hakata kasutama mitmete kriiside ja uute probleemide lahendamiseks, mis puudutasid investeeringuid, sotsiaalset tõrjutust, rännet ja pagulasi, noorte tööhõivet, julgeolekut, põllumajandust, keskkonda ja kliimamuutusi ning mida finantsraamistiku vastuvõtmise ajal ei osatud ette näha; arvestades, et seetõttu jõuti kehtiva finantsraamistikuga juba kaks aastat pärast selle rakendamise algust viimase piirini, sest kasutatavad varud ammendusid, paindlikkussätted ja erivahendid olid suures ulatuses kasutusele võetud, kehtivate poliitikameetmete ja programmide vahendid sattusid surve alla või neid isegi vähendati ning, kuna ELi eelarve oli liiga väike ja jäik, loodi kompenseerimiseks eelarveväliseid mehhanisme;

C.  arvestades, et need puudused ilmnesid juba siis, kui 2016. aasta lõpus alustati finantsraamistiku läbivaatamist ja muutmist, ning nende likvideerimiseks oleks tulnud kohe midagi ette võtta, nagu parlament oma 6. juuli 2016. aasta resolutsioonis märkis; arvestades, et kokkulepitud muutmisega õnnestus mõnevõrra laiendada kehtivate paindlikkussätete rakendamise võimalusi, kuid finantsraamistiku ülemmäärad jäid muutmata;

D.  arvestades, et komisjon kavatseb 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku puudutavate ettepanekute paketi (sh tulevased omavahendid) esitada 2018. aasta mais, kuigi nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013 kohaselt oleks need pidanud esitatama enne 1. jaanuari 2018; arvestades, et veidi peale seda peaks komisjon esitama seadusandlike ettepanekute eelnõud rahastamisprogrammide ja -vahendite kohta;

1.  võtab vastu käesoleva resolutsiooni, et esitada 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku puudutav parlamendi seisukoht, mille puhul on eritähelepanu pööratud finantsraamistiku eeldatavatele prioriteetidele, suurusele, struktuurile, kestusele, paindlikkusele ja muudele horisontaalsetele põhimõtetele, ning juhtida tähelepanu järgmise finantsraamistikuga hõlmatud ELi poliitikavaldkondade eelarvesuunitlustele; loodab, et komisjon esitab koos järgmist finantsraamistikku käsitleva seadusandliku ettepanekuga ka uue institutsioonidevahelise kokkuleppe eelnõu, milles võetakse parlamendi seisukohti ja soovitusi arvesse; rõhutab, et käesoleva resolutsiooni alusel hakkab parlament ühtlasi osalema menetluses, mille tulemusel järgmine finantsraamistik vastu võetakse;

2.  võtab samal ajal vastu eraldi resolutsiooni(9), milles esitab kooskõlas omavahendite kõrgetasemelise töörühma soovitustega seisukoha ELi omavahendite süsteemi reformi kohta; palub komisjonil võtta ELi omavahendeid käsitlevate seadusandlike ettepanekute koostamisel parlamendi seisukohta arvesse ning on seisukohal, et ettepanekud peaksid olema kaugeleulatuvad ja tuleks esitada koos finantsraamistikku käsitletavate ettepanekutega; rõhutab, et järgmise finantsraamistiku kulu- ja tulupoolt käsitletakse eesseisvatel läbirääkimistel ühtse paketina ning finantsraamistikus on võimalik kokku leppida ainult siis, kui vastavaid edusamme tehakse ka omavahendite puhul;

I.Järgmise mitmeaastase finantsraamistiku prioriteedid ja eesmärgid

3.  peab järgmise finantsraamistiku üle toimuvat arutelu kiiduväärseks, sest nii on võimalik panna liidu eelarvega – mis on Euroopa Liidu jaoks käegakatsutavamaid vahendeid – alus tugevamale ja jätkusuutlikumale Euroopale; on arvamusel, et järgmine finantsraamistik peaks moodustama osa Euroopa tulevikku käsitlevast laiemast strateegiast ja arusaamast; on seisukohal, et finantsraamistikuga tuleb näidata, kuidas kajastuvad ELi poliitilised eesmärgid ja prioriteedid eelarves;

4.  on veendunud, et järgmine finantsraamistik peaks tuginema liidu väljakujunenud meetmetele ja prioriteetidele, mille eesmärk on kaitsta rahu, demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, inimõigusi ja soolist võrdõiguslikkust, edendada heaolu, pikaajalist ja jätkusuutlikku majanduskasvu ning teadus- ja uuendustegevust ning tagada inimväärsete töökohtadega kvaliteetne tööhõive, võidelda kliimamuutustega ning soodustada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikide ja kodanike vahelist solidaarsust; on seisukohal, et need on sambad, mida on vaja ühtse turu ning majandus- ja rahaliidu korrektseks toimimiseks ning maailmas Euroopa positsiooni tugevdamiseks; on kindel, et need on Euroopa edasiste püüdluste jaoks olulisemad kui kunagi varem;

5.  on arvamusel, et järgmise finantsraamistiku abil peaks liidul olema võimalik viimase aastakümne kriisidele lahendused leida ja kriisidest tugevamana välja tulla, pidades kriiside all silmas näiteks majanduslangust ja finantskriisi, noorte tööpuudust, püsivat vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, rände ja pagulastega seotud probleeme, kliimamuutusi ja loodusõnnetusi, keskkonnaseisundi halvenemist ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemist, terrorismi ja ebastabiilsust; rõhutab, et nende piiriüleste ja üleilmsete, kuid riigisisese mõjuga probleemide tõttu on selge, et meie riikide majandus ja ühiskond on vastastikku sõltuvad ning meetmeid tuleb võtta üheskoos;

6.  juhib tähelepanu sellele, et EL peab täitma lubaduse olla esimene, kes saavutab ÜRO kestliku arengu eesmärgid, mille alusel pingutavad kõik riigid selle nimel, et luua säästlikumate, võrdsemate ja jõukamate ühiskondadega maailm; rõhutab, et järgmine finantsraamistik peab kestliku arengu eesmärkidega kooskõlas olema; peab kiiduväärseks, et komisjon on otsustanud võtta kestliku arengu eesmärke arvesse kõikides ELi meetmetes ja algatustes; loodab, et EL täidab kohustused, mille ta on nende eesmärkide saavutamiseks võtnud; rõhutab peale selle, et piisavalt suure rahasummaga tuleks toetada väljakuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammast ning ELi ja liikmesriikide võetud kohustust tagada sotsiaalsem Euroopa; on seisukohal, et Pariisi kokkuleppe tõttu tuleks kliimameetmetele kulutada palju rohkem kui kehtivas finantsraamistikus ning see osakaal peaks võimalikult kiiresti – hiljemalt 2027. aastaks – suurenema 30 %ni;

7.  rõhutab, et järgmise finantsraamistikuga saab liit näidata, et ta on ühtne ja suudab tulla toime selliste poliitiliste sündmustega nagu Brexit ning populistlike ja marurahvuslike liikumiste teke ja üleilmses juhtimises toimuvad muutused; rõhutab, et lõhestatuse ja enesekesksusega üleilmseid probleeme ja kodanike muresid lahendada ei saa; on seisukohal, et just Brexiti läbirääkimised näitavad, et liidu liikmeks olemise eelised kaaluvad liidu eelarvesse makstavad summad kindlalt üles; nõuab sellega seoses, et varem võetud kohustuste raamistikust, nt õigusriigi põhimõtet ja demokraatiat puudutavast suure reede kokkuleppest, peetaks täielikult kinni;

8.  nõuab seetõttu, et endiselt toetataks kehtivat poliitikat, eelkõige aluslepingutes sätestatud ELi kauaaegseid poliitikavaldkondi, nagu ühine põllumajandus- ja kalanduspoliitika ning ühtekuuluvuspoliitika, sest need toovad Euroopa projekti käegakatsutavad eelised ELi kodanikeni; lükkab tagasi kõik püüdlused nimetatud poliitikavaldkondi taasriigistada, sest see ei vähendaks maksumaksjate ja tarbijate finantskoormust ega annaks paremaid tulemusi, vaid takistaks hoopis majanduskasvu, solidaarsust ja ühtse turu toimimist ning muudaks piirkondade ja majandussektorite vahelise ebavõrdsuse ja erinevused veel suuremaks; kavatseb järgmise programmitöö perioodi jooksul tagada ELi 27 liikmesriigile nimetatud poliitikavaldkondade puhul samaväärse rahastamise ning parandada seejuures nende tõhusust ja lihtsustada nendega seotud menetlusi;

9.  on arvamusel, et Euroopa peaks pakkuma väljavaateid nooremale põlvkonnale ja tulevikule orienteeritud ettevõtjatele, tänu kellele on ELi üleilmsel areenil edukam; on otsustanud oluliselt suurendada kaht juhtprogrammi, nimelt teadusuuringute raamprogrammi ja programmi „Erasmus+“, mille praeguste vahenditega ei suudeta rahuldada väga suurt taotluste hulka, sh väga kvaliteetseid taotlusi; on kindlalt selle poolt, et eraldada noorte töötuse vastu võitlemiseks palju rohkem raha ning toetada väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid noorte tööhõive algatuse ning ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) jätkuprogrammide kaudu; pooldab ühtlasi Euroopa ühendamise rahastu 2.0 suurendamist;

10.  nõuab, et kolmes uues poliitikavaldkonnas, millel on nii sise- kui ka välismõõde ja mis on esile kerkinud kehtiva finantsraamistiku kestuse ajal, täidaks liit oma rolli järgmisega:

   töötaks välja ammendava varjupaiga-, rände- ja integratsioonipoliitika ja rahastaks seda ning otsiks lahendusi probleemidele, mis kolmandates riikides rännet ja ümberasumist põhjustavad;
   tugevdaks välispiiride kaitset ja suurendaks stabiilsust, kaitstes välisriikides inimõigusi ning tagades konfliktiennetuse ja välisarengupoliitika;
   tagaks Euroopa kodanikele ühtse sisejulgeoleku ning koondaks kaitsevaldkonnas uurimistegevuse ja võimekuse, kuid rõhutab, et nendes valdkondades ei tohiks meetmeid võtta ELi arengupoliitika kulul;

11.  rõhutab, et tulevane raamistik peaks hõlmama kaht uut tüüpi rahalist toetust, mis oleks liidu majanduskavas nähtaval kohal: esiteks tuleks jätkata investeerimistoetuse kavade (nt Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond) elluviimist ja teiseks tuleks välja töötada vahend, millega stabiliseerida euroala liikmesriikide majandust (nt kavandatava Euroopa Valuutafondi kaudu), ja lähenemisvahend, mis on mõeldud euroalaga ühinevatele liikmesriikidele;

12.  rõhutab, et kõigepealt tuleks liidu eelarvesse lisada euroala jaoks mõeldud eelarvereserv, mida ei arvestata finantsraamistiku ülemmäärade sisse ja mis ei tohi piirata teiste finantsraamistiku programmide elluviimist, ning seda peaksid rahastama euroala ja teised osalevad liikmed, kasutades selleks osalevate liikmesriikide vahel kokku lepitavat tuluallikat, ning seda tuleks käsitada sihtotstarbeliste tulu ja tagatisena; on seisukohal, et kui eelarvereserv on muutunud stabiilseks, võiks seda hakata rahastama päris omavahenditest, järgides ELi tulevast rahastamist käsitlevas Monti aruandes toodud soovitusi;

13.  kordab põhimõtet, et uute poliitiliste prioriteetide jaoks tuleks ette näha ka uued rahasummad, olenemata sellest, kas prioriteedid on teada juba uue finantsraamistiku vastuvõtmise ajal või tekivad alles selle rakendamise käigus, ning rõhutab, et uusi vajadusi ei tohiks rahastada olemasolevate meetmete ega programmide kulul; loodab peale selle, et kehtestatakse piisavad paindlikkussätted, mille abil on võimalik arvesse võtta finantsraamistiku kestuse ajal tekkida võivaid ettenägematuid asjaolusid;

14.  on seisukohal, et Euroopa saab tugevamaks ja sihikindlamaks ainult siis, kui talle eraldatakse rohkem raha; nõuab nimetatud eesmärke ja prioriteete ning Ühendkuningriigi liidust väljaastumist arvesse võttes, et liidu eelarve peab olema palju suurem; on arvamusel, et finantsraamistiku jaoks on vaja kulude ülemmäära, mis moodustab 27 ELi liikmesriigi kogurahvatulust 1,3 %, võtmata seejuures arvesse kõiki neid vahendeid, mida ülemmäärade sisse ei arvestata;

15.  on veendunud, et kui nõukogu ei nõustu liikmesriikide makseid ELi eelarvesse järsult suurendama, saab järgmist finantsraamistikku piisavas summas rahastada ainult siis, kui võetakse kasutusele uued, päriselt ELi-le kuuluvad omavahendid;

II.Horisontaalsed küsimused

ELi eelarve põhimõtted ja eelarve tõepärasus

16.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu eelarve koostamisel ja täitmisel tuleb järgida ühtsuse, õigsuse, aastasuse, tasakaalu, kõikehõlmavuse, sihtotstarbelisuse, täiendavuse, subsidiaarsuse, usaldusväärse finantsjuhtimise ja läbipaistvuse põhimõtet;

17.  kordab, et on alati olnud seisukohal, et liidu poliitiliste eesmärkide jaoks tuleb eraldada ka piisavad rahasummad, ning tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 311 on sätestatud, et liit varustab end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega;

18.  juhib sellega seoses tähelepanu sellele, et Euroopa Ülemkogu poliitilisi otsuseid ja algatusi saab täielikult ellu viia ainult siis, kui nendeks on tagatud vajalik raha, ning rõhutab, et vastasel korral väheneb liidu eelarve tõepärasus ja kodanike usaldus;

19.  on seisukohal, et kuna finantsraamistikus saavad ELi poliitilistest prioriteetidest konkreetsed investeeringud, on see suurepärane vahend, mille abil ELi kulusid pikaajaliselt planeerida ja tagada liikmesriikides teatavad stabiilsed avaliku sektori investeeringud; peab aga kahetsusväärseks, et järgmise finantsraamistiku vastuvõtmiseks ei ole ühiselt kokku lepitud pikaajalist strateegiat; tuletab peale selle meelde, et ELi eelarve on ennekõike investeerimiseelarve, mille vahenditega täiendatakse riigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetavate meetmete rahastamist;

Kestus

20.  on seisukohal, et finantsraamistiku kestuse üle otsustamisel tuleks leida kesktee kahe vastuolulise nõudmise vahel: ühelt poolt on paljude ELi meetmete – eelkõige sellise poliitika korral, mille eelarve täitmine toimub koostöös liikmesriikidega, nagu põllumajandus ja ühtekuuluvus – jaoks vaja stabiilsust ja prognoositavust, mille tagavad kulukohustused, mis on võetud vähemalt seitsmeks aastaks, ning teiselt poolt on vaja demokraatlikku legitiimsust ja vastutust, mis on tagatud, kui finantsraamistik on kooskõlas parlamendi ja komisjoni viieaastase poliitilise tsükliga;

21.  rõhutab, et poliitiliselt on hädavajalik, et igal uuel parlamendikoosseisul oleks võimalik oma ametiaja jooksul märkimisväärselt mõjutada nii finantsraamistiku summasid kui ka poliitilisi prioriteete; rõhutab, et Euroopa Parlamendi valimised annavad ELi kodanikele vahetu võimaluse väljendada liidu eelarveprioriteetide suhtes oma seisukohta, mida tuleks finantsraamistiku kohustuslikus valimistejärgses kohandamises arvesse võtta; on seetõttu veendunud, et iga poliitilise tsükli jooksul peab komisjon tegema ettepaneku ning nii parlament kui ka nõukogu peavad otsustama, kas kehtestada järgmine, uus finantsraamistik või muuta kohustuslikus korras kehtivat finantsraamistikku;

22.  rõhutab, et finantsraamistiku kestusena peaks järk‑järgult kasutusele võtma kaks järjestikust viieaastast perioodi, mille keskel tuleb raamistikku kohustuslikus korras muuta; palub komisjonil koostada selge ettepaneku, milles sätestatakse 5 + 5 aasta pikkuse finantsraamistiku praktilise rakendamise meetodid; on veendunud, et finantsraamistiku pikkuseks ei saa valida ühtainust viieaastast perioodi, sest see tekitaks paljude ELi meetmete kavandamisel ja rakendamisel suuri takistusi;

23.  mõistab aga, et kuna kehtiv finantsraamistik kestab kuni 2020. aasta detsembrini, siis ei ole 2019. aasta kevadel toimuvate Euroopa Parlamendi järgmiste valimiste tõttu võimalik hakata 5 + 5 lahendust kohe rakendama, sest erinevaid tsükleid ei oleks võimalik rahuldavalt kooskõlastada; on seetõttu seisukohal, et järgmine finantsraamistik tuleks üleminekulahendusena kehtestada veel viimast korda seitsmeks aastaks (2021–2027) ja see peaks hõlmama kohustuslikku vahepealset muutmist;

Vahepealne muutmine

24.  on veendunud, et finantsraamistiku õiguslikult siduva ja kohustusliku läbivaatamise ja muutmise nõue, mis on sätestatud uues mitmeaastase finantsraamistiku määruses, tuleks alles jätta; tuletab meelde, et 2016. aastal toimunud muutmine oli esimene kord, mil finantsraamistiku määrust ka tegelikult muudeti, ning et nii nõukogu kui ka parlament pidasid seda kasulikuks, eelkõige finantsraamistiku paindlikkussätete tugevdamise tõttu;

25.  on seisukohal, et 2021.–2027. aasta finantsraamistiku muutmise kohta tuleks ettepanek ja otsus teha piisavalt vara, et järgmine parlamendikoosseis ja komisjon saaksid finantsraamistikku vastavalt kohandada; rõhutab, et finantsraamistiku tegelikult muutmisel tuleks alati kaasata parlament ja kaitsta õigusi, mis parlamendi on võrdse eelarvepädeva institutsioonina; rõhutab peale selle, et finantsraamistiku muutmisel tuleb muuta ka finantsraamistiku ülemmäärasid, kui on selgunud, et neist ülejäänud perioodiks ei jätku;

Paindlikkus

26.  rõhutab, et kehtiva finantsraamistiku ajal on eelarvepädevad institutsioonid kiitnud heaks finantsraamistiku määruses sisalduvate paindlikkusmehhanismide ja erivahendite ulatusliku kasutuselevõtmise, et tagada lisaassigneeringud, mida on olnud vaja ränkade kriiside korral tegutsemiseks või uute poliitiliste prioriteetide rahastamiseks;

27.  on seetõttu seisukohal, et kehtiva finantsraamistiku paindlikkussätted on hästi toiminud ja tänu nendele on olnud võimalik eraldada suuri rahasummasid, mida on olnud vaja eelkõige rände- ja pagulasprobleemidega toimetulemiseks ning investeerimislõhe vähendamiseks; tuletab meelde, et neist mitmete sätete algataja oli parlament, kes neid eelmise finantsraamistiku üle peetud läbirääkimistel kindlameelselt kaitses;

28.  on seisukohal, et neid sätteid on vaja veel rohkem tugevdada, et sellise pikaajalise kava nagu finantsraamistik rakendamisel tekkivate uute ülesannete, ettenägematute sündmuste ja uute poliitiliste prioriteetidega paremini toime tulla; nõuab, et järgmine finantsraamistik oleks paindlikum, et finantsraamistiku kulukohustuste ja maksete üldisi ülemmäärasid saaks maksimaalselt ära kasutada;

Finantsraamistikus ette nähtud paindlikkusmehhanismid

29.  on seisukohal, et järgmise finantsraamistiku ülemmäärad tuleks kehtestada selliselt, et oleks võimalik mitte ainult rahastada ELi meetmeid, vaid luua ka igas rubriigis piisav kulukohustuste varu;

30.  on veendunud, et kõik mittesihtotstarbelised varud tuleks ilma piiranguteta järgnevatesse eelarveaastatesse üle kanda ja eelarvepädevad institutsioonid peaksid saama neid iga-aastase eelarvemenetluse käigus vajalikuks peetaval eesmärgil kasutada; nõuab seetõttu, et kulukohustuste koguvaru säilitataks, piiramata selle kohaldamisala ja kasutusaega;

31.  tuletab meelde, et kulukohustuste koguvarust saab kasutada vaid kuni aasta N-1 mittesihtotstarbelisi varusid, mis on eelarveprojekti esitamisele eelneva tehnilise kohanduse kaudu heaks kiidetud; on aga seisukohal, et tuleb uurida, kuidas saaks kasutada ka aasta N mittesihtotstarbelisi varusid, et oleks võimalik rahastada lisavajadusi, mis vastaval aastal võivad tekkida;

32.  on kindlalt veendunud, et eelarvepädevate institutsioonide poolt heakskiidetud kulukohustusi tuleks kasutada nende esialgsel eesmärgil ning tuleks teha kõik tagamaks, et see oleks nii kõigis poliitikavaldkondades; palub eelkõige komisjonil selle nimel aktiivselt tööd teha; on samas veendunud, et kui assigneeringud vabastatakse kulukohustustest seetõttu, et meetmed, milleks need olid ette nähtud, jäid täielikult või osaliselt ellu viimata, tuleks need ELi eelarves uuesti kättesaadavaks teha ja eelarvepädevad institutsioonid peaksid need iga-aastase eelarvemenetluse raames kasutusele võtma; on seisukohal, et vabastatud assigneeringud tuleks kanda otse kulukohustuste koguvarusse, mitte eraldada mõnele erivahendile ega paigutada reservi;

33.  tuletab meelde, et kulukohustustest vabastatakse sellised kulukohustuste assigneeringud, mille eelarvepädevad institutsioonid on juba heaks kiitnud ning mille alusel oleks tehtud makseid, kui meetmed, mille rahastamiseks need olid mõeldud, oleks plaanipäraselt ellu viidud; rõhutab seetõttu, et vabastatud assigneeringute uuesti kasutamine ELi eelarves on igati õigustatud, kuid seejuures ei tohiks eirata valdkondlikes õigusaktides sätestatud kulukohustustest vabastamise eeskirju;

34.  juhib tähelepanu sellele, et tuleb tagada, et kogu mitmeaastase finantsraamistiku raames kantakse maksete varud maksete koguvaru kaudu täissummas üle järgmisse eelarveaastasse; on selle vastu, et seada ülekantavate varude suurusele piiranguid või ülemmäärasid, nagu see on kehtivas finantsraamistikus, ning tuletab meelde, et neid varusid saab kasutada ainult siis, kui eelarvepädevad institutsioonid niimoodi otsustavad, ja nende poolt kindlaks määratud ulatuses; rõhutab, et maksete koguvaru võib olla vaja, et tulla toime võimalike uute maksekriisidega;

35.  rõhutab, et finantsraamistiku määruses tuleks ka edaspidi ette näha võimalus ülemmäärasid ettenägematute asjaolude korral muuta, kui rahastamisvajadused on nii suured, et kasutada olevad varud ja erivahendid ammenduksid, või isegi suuremad; nõuab, et finantsraamistiku määruses nähtaks ette lihtsustatud menetlus, mille kohaselt saaks kokkulepitud künnise piires teha kindlaid muudatusi;

36.  on selle poolt, et ka edaspidi oleks võimalik koondada ELi programmide rahastamisvahendid varasematele või hilisematele aastatele, sest tänu sellele saab võtta vastutsüklilisi meetmeid, mis vastavad tegeliku rakendamise tempole, ning võtta suurte kriiside korral mõistlikke vastumeetmeid; nõuab peale selle seadusandlikku paindlikkust – praegu on see sätestatud institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 17 –, mis võimaldab kohandada seadusandliku tavamenetluse alusel vastu võetud programmide kogueelarvet +/- 10 % asemel +/- 15 %;

37.  juhib tähelepanu paindlikkusele, mida on võimalik saavutada, kui paigutada assigneeringuid ümber finantsraamistiku ühe ja sama rubriigi piires, st paigutada rahalised vahendid just sinna, kus neid on vaja, ja tagada ELi eelarve parem täitmine; leiab, et rubriikide väiksem arv muudab finantsraamistiku paindlikumaks; palub aga, et komisjon annaks eelarvepädevatele institutsioonidele ette teada ja konsulteeriks nendega, kui ta kavatseb teha suuri omaette ümberpaigutusi;

Finantsraamistiku erivahendid

38.  kiidab heaks finantsraamistiku erivahendite üldise koosseisu, eelkõige paindlikkusinstrumendi, hädaabireservi, ELi Solidaarsusfondi, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF), ning juhib tähelepanu sellele, et kehtiva finantsraamistiku puhul on neid kasutatud väga palju; nõuab, et nende rahastamispakette suurendataks ja rakendussätteid parandataks;

39.  nõuab eelkõige, et paindlikkusinstrumendi rahastamispaketti suurendataks märkimisväärselt, nii et iga-aastane eraldis oleks vähemalt 2 miljardit eurot; tuletab meelde, et paindlikkusinstrument ei ole seotud ühegi konkreetse poliitikavaldkonnaga ja selle võib seetõttu kasutusele võtta igal vajalikuks peetaval eesmärgil; on seetõttu seisukohal, et sellest vahendist võib katta kõiki uusi rahastamisvajadusi, mis finantsraamistiku kestuse ajal tekivad;

40.  juhib tähelepanu sellele, et hädaabireservist on võimalik anda kolmandatele riikidele ettenägematute sündmuste korral kiiresti spetsiifilist abi, ning rõhutab, et praegustes oludes on see eriti tähtis; nõuab, et sellele nähtaks ette palju suurem rahastamispakett: igal aastal kuni 1 miljard eurot;

41.  märgib eelkõige, et ELi Solidaarsusfondist on antud suures summas abi paljude suurte loodusõnnetuste korral, mille mõju eelarvele on olnud väga suur; rõhutab ühtlasi, et see vahend on avalikku arvamust parandanud; teeb ettepaneku suurendada selle vahendi rahastamispaketti nii, et igal aastal võiks sellest eraldada kuni 1 miljard eurot;

42.  on seisukohal, et EGFi puhul, millega väljendatakse ELi solidaarsust ja toetatakse töötajaid, kes on kaotanud töö maailmakaubanduses globaliseerumise või üleilmse majandus- ja finantskriisi tõttu toimunud suurte struktuurimuutuste tagajärjel, ei ole kõiki võimalusi ära kasutatud ja seda vahendit saaks parandada ja selle saaks integreerida pikaajalisse strateegiasse, et jõuda kõigis liikmesriikides koondatud töötajateni ja aidata nad uuesti tööturule; on seisukohal, et kui EGFi hakatakse läbi vaatama, tuleks analüüsida selle kohaldusala ja seda muude vahenditega paremini koordineerida; on seisukohal, et läbivaadatud EGFile tuleks uues finantsraamistikus tagada vähemalt praegusega samaväärne iga-aastane eraldis;

43.  teeb ettepaneku luua finantsraamistikku erireserv, kuhu paigutatakse kõikide erivahendite rahastamispakettidest kasutamata jäänud assigneeringud; on seisukohal, et seda reservi peaks olema võimalik kasutada ajaliste piiranguteta; nõuab, et seda reservi kasutataks eelarvepädevate institutsioonide otsuse alusel ükskõik millise finantsraamistiku erivahendi jaoks, millest tuleb vahendeid eraldada rohkem, kui vastava erivahendi rahastamispaketis on raha ette nähtud;

44.  märgib, et praegu kohaldatakse tähtaja suhtes, mille jooksul võib kasutamata jäänud assigneeringuid üle kanda, iga finantsraamistiku erivahendi puhul erinevaid eeskirju; on seisukohal, et neid tuleks ühtlustada, et kõigi vahendite suhtes saaks kohaldada ühte N+1 reeglit;

45.  on seisukohal, et ettenägemata kulude varu peaks viimase abinõuna alles jääma; rõhutab, et see on erivahend, mida saab kasutusele võtta samuti üksnes maksete assigneeringute jaoks, ja selle kasutuselevõtmine oli 2014. aasta maksekriisi lahendamiseks väga vajalik; nõuab seetõttu, et selle vahendi iga‑aastast maksimaalset eraldist suurendataks 0,05 %ni ELi kogurahvatulust;

46.  rõhutab, et finantsraamistiku erivahendeid ei tohiks arvestada ei finantsraamistiku kulukohustuste ega ka maksete assigneeringute ülemmäärade sisse; on seisukohal, et sellele, kuidas nende vahendite maksed eelarvesse kanda, leiti 2014.–2020. aasta finantsraamistiku muutmisel ühemõtteline lahendus, millega tehti lõpp pikka aega kestnud konfliktile, mis nõukoguga oli erineva tõlgendamise tõttu tekkinud; pooldab seda, et lisada finantsraamistiku määrusesse selge säte, mille kohaselt ei tohiks makseid, mis tulenevad finantsraamistiku erivahendite kulukohustuste kasutuselevõtmisest, arvestada finantsraamistikus maksete jaoks seatud iga-aastaste ülemmäärade sisse;

47.  märgib, et kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt on kolme finantsraamistiku erivahendi kasutuselevõtuks vaja parlamendi koosseisu häälteenamust; on seisukohal, et see säte on aegunud, sest sellega nõutakse erihäälteenamust, mida oli ELi eelarve vastuvõtmiseks vaja enne Lissaboni lepingut; nõuab, et nende rahastamisvahendite kasutuselevõtuks kehtestataks ühtsed hääletusnõuded, mis peaksid olema samad nagu ELi eelarve vastuvõtmisel;

Tulureserv

48.  kordab, et on alati olnud seisukohal, et kogu tulu, mis laekub ELi konkurentsiõiguse rikkumise eest äriühingutele määratud trahvidest või seetõttu, et liikmesriigid jäävad ELi eelarvesse kantavate osamaksude tasumisega hiljaks, peaks olema ELi eelarve jaoks lisatulu, mille võrra ei vähendata osamaksu, mille liikmesriigid peavad tasuma kogurahvatulu alusel;

49.  nõuab seetõttu, et ELi eelarves loodaks erireserv, kuhu hakatakse järjest kandma kõikvõimalikke ettenägematuid tulusid, mis kantakse nõuetekohaselt üle, et tagada vajaduse tekkimise korral kulutuste tegemiseks lisavahendid; on seisukohal, et see reserv tuleks sihtotstarbeliselt ette näha mitmeaastase finantsraamistiku erivahendite jaoks ja sellest tuleks vastavalt eelarvepädevate institutsioonide otsusele eraldada täiendavaid lisatoetusi nii kulukohustuste kui ka maksetena;

ELi vahendite tõhus ja tulemuslik kasutamine

50.  märgib, et üks peamisi põhimõtteid, mille alusel ELi institutsioonid otsustavad, milliseid kulutusi järgmise finantsraamistiku kohaselt teha, peaks olema Euroopa lisaväärtuse loomine; juhib aga tähelepanu sellele, et Euroopa lisaväärtusel on arvukaid tõlgendusi, ja nõuab, et selle kriteeriumide jaoks kehtestataks ühene, selge ja kergesti arusaadav määratlus, mille puhul tuleks võtta arvesse piirkondlikke iseärasusi ja mis peaksid võimaluse korral sisaldama mõõdetavaid tulemusnäitajaid; hoiatab, et määratlust ei tohi kasutada ettekäändena, et seada ELi poliitika ja programmide tähtsus puhtalt kvantitatiivsetel kaalutlustel või lühiajalise majandusliku kasu nimel kahtluse alla;

51.  märgib, et Euroopa lisaväärtust on nimetatud mitmes komisjoni dokumendis; kordab, et parlament koostas selleks oma eespool nimetatud 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis näitajate loetelu; tuletab meelde, et ELi vahendeid tuleks kasutada selleks, et rahastada ELi avalikke hüvesid ja kiirendada arengut, innustades kõiki liikmesriike võtma kõigil haldustasanditel meetmeid, et täita asutamislepingu eesmärgid ja saavutada ELi ühised sihid, mis muidu jääksid täitmata; nõustub, et ELi eelarvest tuleks rahastada meetmeid, millest võib olla kasu ELile tervikuna, mida ükski liikmesriik ei saa üksi tulemuslikult võtta ning millega kaasnevad väiksemad kulud kui üksnes riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil võetavate meetmete puhul; on peale selle veendunud, et ELi eelarve abil tuleks aidata luua ja toetada ELi naabruses ja kaugemalgi rahu ja stabiilsust; on seisukohal, et Euroopa lisaväärtust luuakse nii nende programmidega, mille eelarvet täidetakse koostöös liikmesriikidega, kui ka nendega, mille eelarve täitmine toimub otse – ELi eesmärke aitavad saavutada need mõlemad üksteist täiendavad meetodid; loodab seetõttu, et liikmesriigid hoiduvad järgimast järgmise finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel n-ö õiglase vastutasu põhimõtet, mille puhul võetakse arvesse ainult netosaldot, st ainult riigi enda huve;

52.  on seisukohal, et raha saab paremini kasutada, st iga ELi eelarves olevat eurot tulemuslikult ja diskrimineerimata kulutada mitte ainult sellega, et eraldada ELi vahendeid meetmetele, mille lisaväärtus on suurim ning mis aitavad ELi poliitikavaldkondade ja programmide tulemuslikkust suurendada kõige rohkem (vastavalt jooksvate kulude põhjalikule hinnangule), vaid ka sellega, et luua ELi ja liikmesriikide eelarve vahel suurem koostoime ning teha kulutuste struktuuris selgesti nähtavaid parandusi; toetab Euroopa Kontrollikoja 2016. aasta aruandes toodud soovitusi, mis käsitlevad näitajatest koosnevat tõhusat mõõtmisraamistikku, tulemuslikkusest ühtsemat ja tasakaalustatumat aru andmist ning hindamistulemuste lihtsamat kättesaamist;

53.  nõuab, et järgmises finantsraamistikus muudetaks ELi eelarvesüsteem päriselt lihtsamaks, et eelarvevahendeid oleks hõlpsam kasutada; rõhutab, et eelkõige tuleb vähendada tarbetut kattuvust vahendite vahel, millest rahastatakse ühesuguseid meetmeid, näiteks innovatsiooni-, VKEde või transpordivaldkonnas, kuid seejuures ei tohi ära kaotada eri programmide tähtsaid osi, ning eri rahastamisvormide ja -allikate vahel tuleb lõpetada konkurents, et täiendavus oleks suurim ja finantsraamistik sidus; on veendunud, et nii saaks kodanikud ELi prioriteetidest paremini aru;

54.  rõhutab, et ELi kulude mõistlikkuse kontrollimine ei tohi viia selleni, et EL teeb püüdlustes järeleandmisi või ELi meetmeid ja programme hakatakse reguleerima valdkondlikult, samuti ei tohiks see põhjustada seda, et toetuste asemel hakatakse mõningase kokkuhoiu nimel kasutama rahastamisvahendeid, sest suurem osa ELi eelarvest toetatavast meetmetest ei sobi selleks, et neid rahastataks rahastamisvahenditest; on seisukohal, et kulude sellise kontrollimise käigus tuleks hoopis kindlaks teha, kuidas saaks ELi kuluprogramme paremini täita;

55.  nõuab, et eeskirju ühtlustataks põhjalikult, et luua kõigi ELi eelarvevahendite jaoks ühtsed eeskirjad, mille puhul on arvesse võetud eelarvevahendite ja sektorite eripärasid; innustab komisjoni käsitlema eri rahastamisallikate kombineerimist ning esitama selle kohta selged suunised ja tagama, et kõigis liikmesriikides on kõikide rahastamisvahendite kasutamiseks võrdsed võimalused;

56.  on ühtlasi selle poolt, et muuta sektoripõhised rakenduseeskirjad toetusesaajate jaoks lihtsamaks ja vähendada halduskoormust, muutes menetlused ja programmitöö dokumendid veel ühtlasemaks ja lihtsamaks; juhib peale selle tähelepanu sellele, et toetusesaajate suutlikkust tuleb suurendada ja neile tuleb anda rohkem tehnilist abi; nõuab, et hakataks kasutama riskipõhist hindamist;

Eelarve ühtsus, õigsus ja läbipaistvus

57.  tuletab meelde, et ühtsuse põhimõte, mille kohaselt tuleb eelarves esitada kõik liidu tulud ja kulud, on aluslepingu nõue ja ka peamine demokraatlik tingimus, mis peab olema täidetud, et eelarve oleks läbipaistev, legitiimne ja et selle eest oleks võimalik vastutus võtta; peab kahetsusväärseks, et seda põhimõtet on järgitud üha vähem, kuigi rahandussüsteem on muutunud keerulisemaks: alates Euroopa Arengufondi ajaloolisest pärandist ja Euroopa stabiilsusmehhanismi loomisest kuni hiljuti loodud arvukate spetsiifiliste eelarveväliste mehhanismideni, mille puhul on tegemist uuenduslike rahastamisvahendite ja välistegevuse usaldusfondide või rahastamisvahenditega, mis ei sisaldu liidu bilansis;

58.  kahtleb, kas vahendite loomine liidu eelarvest väljaspool on põhjendatud ja loob lisaväärtust; on seisukohal, et selliste vahendite loomise või säilitamisega soovitakse varjata tegelikku rahavajadust ning vältida finantsraamistiku ja omavahendite ülemmääradest tulenevaid piiranguid; peab kahetsusväärseks, et seetõttu minnakse sageli mööda ka parlamendist, kellel on seadusandliku, eelarvepädeva ja kontrolliorganina kolmekordne vastutus, ning tegutsetakse vastupidiselt eesmärgile tagada üldsuse ja toetusesaajate jaoks suurem läbipaistvus;

59.  kordab seetõttu oma pikaajalist seisukohta, et Euroopa Arengufond ja teised väljaspool finantsraamistikku loodud rahastamisvahendid tuleks integreerida liidu eelarvesse, et suurendada selle legitiimsust ning liidu arengupoliitika tõhusust ja tulemuslikkust; rõhutab aga, et vastavad rahastamispaketid tuleks finantsraamistiku lisada nii, et need liidetakse kokkulepitud ülemmääradele, sest nii ei kahjusta nende vahendite kandmine eelarvesse ei nende enda rahastamist ega muid ELi meetmeid ja programme; kiidab üldjoontes heaks ettepaneku integreerida Euroopa stabiilsusmehhanism liidu rahandussüsteemi Euroopa Valuutafondina, ilma et sellega piirataks fondi tulevast ülesehitust;

60.  on seisukohal, et ELi usaldusfondidel võib olla lisaväärtus, kui nendesse koondada spetsiaalsete olukordade jaoks eri rahastajatelt saadud vahendid, kuid nende kasutamine ei tohiks tähendada seda, et kavandatud ELi vahendid nimetatakse lihtsalt ümber või ELi rahastamisvahendite algseid eesmärke muudetakse; rõhutab, et parlament peab nende loomist ja rakendamist rohkem kontrollima; rõhutab, et ELi usaldusfondidest tuleks toetada üksnes väljaspool liitu võetavaid meetmeid;

61.  on ühtlasi seisukohal, et kui leitakse, et teatavate eesmärkide saavutamiseks tuleb toiminguid teha ka väljaspool eelarvet, näiteks rahastamisvahendite või usaldusfondide kasutamise abil, tuleks toimingute mahtu ja kestust piirata ning need peaksid olema täiesti läbipaistvad, nende täiendavus ja lisaväärtus peab olema tõendatud ning need peavad tuginema rangetele otsustusprotsessidele ja vastutust käsitlevatele sätetele;

62.  on seisukohal, et järgmise finantsraamistiku kohaselt tuleks liidu eelarves täpsemini esile tuua, kui suur on sihtotstarbeline tulu ja kuidas see mõjutab tegelikke kulusid, eelkõige tulude puhul, mis laekuvad kolmandate riikide osamaksudest; rõhutab, et see on veelgi olulisem, kui arvestada, et Ühendkuningriik on liidust väljaastumist käsitlevatel läbirääkimistel teada andnud, et ta soovib liitu mittekuuluva riigina osaleda teatavates 2020. aasta järgse finantsraamistiku alla kuuluvates liidu eelarveprogrammides;

Maksete maht

63.  tuletab meelde, et maksete assigneeringud on kulukohustuste assigneeringute loogiline ja seaduspärane jätk, ning nõuab, et maksete ülemmäärad kehtestataks asjakohaselt, jättes kulukohustuste ja maksete vahele minimaalse ja realistliku vahe; loodab, et maksete jaoks uute ülemmäärade kehtestamisel võetakse arvesse, et ühelt poolt tuleb täita kulukohustused, mis on küll võetud praegusel rahastamisperioodil, kuid millega seotud maksed tuleb teha alles pärast 2020. aastat, ja et teiselt poolt tuleb täita 2020. aasta järgsete programmide ja vahendite kulukohustused;

64.  tuletab meelde, et eelmise finantsraamistiku lõpus tekkis suur summa maksmata arveid, mis on mõjutanud kehtivat finantsraamistikku, ja hoiatab, et järgmisele finantsraamistikule üleminekul võib tekkida samasugune maksekriis, millel oleksid toetusesaajate jaoks, nagu üliõpilased, ülikoolid, VKEd ja teadlased, rängad tagajärjed; juhib tähelepanu sellele, et kuna 2014.–2020. aasta programmide rakendamisel on tekkinud viivitusi, on maksed praegu pigem alakasutatud, mille tagajärjel tekib rohkem täitmata kulukohustusi, mille eest tuleb arveid tasuda järgmise finantsraamistiku ülemmäärade piires; palub, et komisjon ja liikmesriigid analüüsiksid muu hulgas rahandusministrite tasandil, miks viivitused tekivad, ja esitaksid meetmed, millega muuta rakendamine edaspidi lihtsamaks;

65.  võtab teadmiseks esialgsed tulemused, mis on saavutatud Ühendkuningriigi liidust väljaastumise rahalist korraldust puudutavatel läbirääkimistel ja mille kohaselt seadustatakse Ühendkuningriigi täielik osalemine 2014.–2020. aasta programmide rahastamises ja elluviimises koos kõigi rahaliste tagajärgedega;

Rahastamisvahendid

66.  rõhutab, et ELi eelarves on kasutada palju eri vahendeid, millega rahastatakse ELi tasandil toetatavaid meetmeid ja mille võib rühmitada kahte kategooriasse: ühelt poolt toetused ja teiselt poolt rahastamisvahendid, st tagatised, laenud, riskijagamis- või omakapitalivahendid; juhib ühtlasi tähelepanu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondile, mille eesmärk on kaasata kogu ELi era- ja avalikust sektorist kapitali, et täiendada piiratud rahasummasid ja toetada niimoodi ELi majanduse jaoks olulisimate valdkondade projekte;

67.  tunnistab, et rahastamisvahendite kaudu on võimalik liidu eelarve majanduslikku ja poliitilist mõju suurendada; rõhutab aga, et neid saab kasutada ainult selliste tulutoovate projektide jaoks, mis viiakse ellu ebaoptimaalsetes investeerimisoludes või turutõrgete korral, ja seega on nende eesmärk ainult täiendada, kuid mitte asendada toetusi; rõhutab, et rahastamisvahenditega ei tohiks püüda asendada olemasolevaid avaliku ega erasektori rahastamisprogramme ning need peaksid olema kooskõlas nii riigisiseste kui ka rahvusvaheliste kohustustega;

68.  tuletab meelde, et komisjon peab kindlaks tegema, milliste valdkondade puhul on kõige parem kasutada toetusi, milliste puhul rahastamisvahendeid ja milliste puhul oleks võimalik toetusi rahastamisvahenditega kombineerida ja milline on nende vahel õige tasakaal; on veendunud, et ka järgmise finantsraamistiku kohaselt tuleks ELi projekte rahastada peamiselt toetustest; rõhutab, et laene, tagatisi, riskijagamis- ja omakapitalivahendeid tuleks kasutada ettevaatlikult, tuginedes eelhinnangutele ja tehes seda üksnes siis, kui nende kasutamisel on näha selge lisaväärtus ja võimendav mõju; märgib, et finantsinstrumentide kasutamist ja koos toetustega tekkivat toimet on võimalik parandada; nõuab suuri pingutusi, millega muuta rahastamisvahenditest raha saamine toetusesaajate jaoks lihtsamaks ning eri rahastamisvahendite kasutamine sektorite vahel paindlikumaks, et kaotada piiravatest õigusaktidest tingitud takistused, mis ei võimalda vahendite saajatel kasutada ühesuguste eesmärkidega projektide jaoks korraga mitut programmi;

69.  palub komisjonil lihtsustada ja ühtlustada eeskirju, millega reguleeritakse rahastamisvahendite kasutamist järgmise finantsraamistiku kestuse ajal, et luua eri rahastamisvahendite vahel koostoimet ja neid võimalikult tõhusalt kohaldada; võtab teadmiseks võimaliku ettepaneku, mida tuleb põhjalikult arutada, kuid millega loodaks ühtne fond, mis koondaks ELi tasandil tsentraalselt hallatavaid rahastamisvahendeid; on seisukohal, et eri poliitikavaldkondade ja meetmete jaoks sobiva rahastamisvahendi valimiseks on vaja selget süsteemi ning rahastamisvahendid peaksid ka edaspidi olema eelarves eraldi ridadel, et investeeringute puhul valitseks selgus; rõhutab aga, et eeskirjade ühtlustamine ei tohi mõjutada rahastamisvahendeid, mida liikmesriigid kasutavad ühtekuuluvuspoliitikas või välistegevuses;

70.  tuletab meelde, et on korduvalt nõudnud, et liidu eelarvest toetatavate rahastamisvahendite kasutamine peab olema läbipaistvam ja selle üle peab tegema hoolikamat demokraatliku kontrolli;

Ülesehitus

71.  on seisukohal, et finantsraamistiku ülesehitus peaks olema selline, et ELi poliitilised ja eelarveprioriteedid on kodanikele paremini näha, ja nõuab kõigi ELi kuluvaldkondade selgemat esitust; on veendunud, et käesolevas resolutsioonis esitatud ELi tulevaste kulutuste põhisambaid tuleks vastavalt arvesse võtta;

72.  usub seetõttu, et rubriikide senist esitust tuleb küll mõneti parandada, kuid ei poolda põhjendamatuid radikaalseid muudatusi; teeb seetõttu ettepaneku kasutada 2020. aasta järgses finantsraamistikus järgmist liigendust;

Rubriik 1. Tugevam ja jätkusuutlik majandus

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

otsese eelarve täitmise raames

–  teadus- ja uuendustegevust

–  tööstust, ettevõtlust ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid

–  majanduse ja ühiskonna digiüleminekut

–  suuri taristuprojekte

–  transporti, energiat, kosmost

–  keskkonda ja kliimamuutuste leevendamist ning nendega kohanemist

Rubriik 2. Ühtekuuluvam ja solidaarsem Euroopa

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

–  majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust (koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise raames):

–  investeeringud uuendus- ja teadustegevusse, digiteerimisse, tööstussektori ümberkujundamisse, VKEdesse, transporti, kliimamuutustega kohanemisse ja nende leevendamisse, energiasse ja keskkonda

–  tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalne kaasamine, sooline võrdõiguslikkus, vaesuse vähendamise ja demograafiliste probleemide lahendamine

–  haridust, noori ja pidevõpet

–  kultuuri, kodakondsust, meediat ja teabevahetust

–  demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi

–  tervist ja toiduohutust

–  varjupaiga andmist, rännet ja integratsiooni, õiguskaitset ja tarbijaid

–  haldusasutusi ja nendevahelist koordineerimist

Rubriik 3. Tugevam ja jätkusuutlik põllumajandus ja kalandus

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

–  põllumajandust ja maaelu arengut

–  merendust ja kalandust

Rubriik 4. Maailmas toimuva eest suurema vastutuse võtmine

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

–  rahvusvahelist koostööd ja arengut

–  naaberriike

–  laienemist

–  humanitaarabi

–  demokraatiat, õigusriiki, põhiõigusi ja soolist võrdõiguslikkust

–  kaubandust

Rubriik 5. Kõigile julgeoleku, rahu ja stabiilsuse tagamine

Sisaldab programme ja vahendeid, millega toetatakse

–  julgeolekut, sealhulgas küberturvalisust

–  kriiside korral tegutsemist ja stabiilsust, sealhulgas kodanikukaitset

–  ühist välis- ja julgeolekupoliitikat

–  kaitsevaldkonda, sealhulgas teadus- ja uuendustegevust

Rubriik 6. Eurooplaste huve teeniv tõhus haldus

–  ELi institutsioonide töötajatega seotud kulud

–  ELi institutsioonide hoonete ja sisseseadega seotud kulud

73.  nõuab tungivalt, et komisjon esitaks ELi eelarve lisas kõik ELiga seotud kulud, mis tekivad väljaspool ELi eelarvet valitsustevaheliste kokkulepete ja menetluste alusel; usub, et selline teave, mis tuleb esitada igal aastal, annaks parema ülevaate kõigist investeeringutest, milleks liikmesriigid on ELi tasandil kohustunud;

III.Tegevussuunad

Tugevam ja jätkusuutlik majandus

74.  rõhutab, kui tähtis on Euroopa teadusruumi, energialiidu, Euroopa ühtse transpordipiirkonna ja digitaalse ühtse turu kui Euroopa ühtse turu põhielementide väljakujundamine;

75.  on seisukohal, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal tuleks koondada rohkem eelarveressursse valdkondadesse, millel on selge Euroopa lisaväärtus ning mis ergutavad majanduskasvu, konkurentsivõimet, jätkusuutlikkust ja tööhõivet kõikides ELi piirkondades; rõhutab sellega seoses, kui olulised on teadusuuringud ja innovatsioon maailmas juhtpositsiooni omava ja teadmistepõhise kestliku majanduse loomisel, ning peab kahetsusväärseks, et piisavate rahaliste vahendite puudumise tõttu eraldati kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku raames ELi rahalisi vahendeid vaid väikesele osale selle valdkonna kõrgetasemelistest projektidest;

76.  nõuab seepärast järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames 9. raamprogrammi jaoks eraldatava üldise eelarve olulist suurendamist, nii et see oleks vähemalt 120 miljardit eurot; peab seda summat Euroopa ülemaailmse konkurentsivõime ning teadusliku, tehnoloogilise ja tööstusliku juhtpositsiooni, ühiskondlikele probleemidele reageerimise, aga ka ELi kliimaeesmärkide ja kestliku arengu eesmärkide saavutamise seisukohalt asjakohaseks; nõuab eelkõige jõupingutuste tegemist, et ergutada murrangulist ja turgu loovat innovatsiooni, eelkõige VKEde jaoks;

77.  nõuab lisaks suurema tähelepanu pööramist teadusuuringute ja innovatsiooni kasutamisele ühisettevõtete ja muude vahendite kaudu ning põhitehnoloogiatesse investeerimise ergutamisele, et vähendada innovatsiooni investeerimispuudujääki; toonitab, et rahaliste vahendite suurendamine peab käima käsikäes rahastamismenetluste lihtsustamisega; tunneb heameelt komisjoni sellealaste pingutuste üle ja rõhutab, et neid tuleks järgmisel programmitöö perioodil jätkata, et tagada taotlejatele taotluste hindamise uue süsteemi abil parem juurdepääs ja võrdsed võimalused; rõhutab vajadust töötada välja meetmed, mille abil stimuleerida tasakaalustatud osalemist kõikidest ELi liikmesriikidest;

78.  tunneb heameelt komisjoni hiljutise ettepaneku üle, mis tagaks eelseisvatel aastatel söe ja terase teadusfondi rahastamise; rõhutab, kui oluline on see fond kõnealuse tööstussektori teadusuuringute rahastamiseks; usub seepärast, et vaja on pikaajalist lahendust, mis tagaks rahastamise ka pärast 2020. aastat ja mille kohaselt kuuluks fond liidu eelarvesse, et võimaldada parlamendil täita eelarvekontrolli ülesannet;

79.  rõhutab, et VKEd ja mikroettevõtjad on majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõive peamiseks tõukejõuks ning nemad loovad 85 % kõigist uutest töökohtadest; tunnustab nende olulisust majanduse elavdamise tagamisel ja ELi kestliku majanduse ergutamisel; tuletab meelde, et ELis on üle 20 miljoni VKE ning need moodustavad kõigist ettevõtetest 99 %; on seisukohal, et VKEde rahastamisvõimaluste parandamine kõikides liikmesriikides peaks jääma järgmises mitmeaastases finantsraamistikus endiselt oluliseks poliitiliseks eesmärgiks, et suurendada veelgi nende konkurentsivõimet ja jätkusuutlikkust; rõhutab seetõttu vajadust edendada ettevõtlust ja parandada VKEde jaoks ettevõtluskeskkonda, et võimaldada neil realiseerida praeguses maailmamajanduses oma täielik potentsiaal;

80.  tunneb heameelt kehtivasse mitmeaastasesse finantsraamistikku kuuluva sihipärase ELi ettevõtete konkurentsivõime ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate programmi (COSME) edu üle; tõstab esile selle programmi rakendamise kõrget määra ja märgib, et seda suudetaks täita veel suuremas mahus; nõuab seetõttu COSME programmi rahastamise kahekordistamist, et see vastaks ELi majanduse tegelikele vajadustele ja märkimisväärsele nõudlusele programmis osaleda;

81.  kordab oma kindlat toetust Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondile (EFSI), mille eesmärk on kaasata praeguse mitmeaastase finantsraamistiku raames reaalmajandusse uute investeeringutena 500 miljardit eurot; usub, et EFSI on juba andnud tugeva ja sihipärase tõuke majandussektoritele, mis soodustavad kestlikku majanduskasvu ja töökohtade loomist; rõhutab, et EFSI mõju VKEde rahastamisele on olnud kogu liidus positiivne; väljendab seetõttu heameelt selle üle, et komisjon kavatseb esitada seadusandliku ettepaneku kõnealuse investeerimiskava jätkamiseks ja parandamiseks uue mitmeaastase finantsraamistiku raames koos sihipärase eelarvega, mida ei tohiks rahastada olemasolevate poliitikavaldkondade ega programmide arvelt; rõhutab, et mis tahes seadusandlik ettepanek peaks põhinema komisjonipoolse läbivaatamise ja sõltumatu hindamise järeldustel; ootab, et uues ettepanekus tegeletakse tulemuslikult ka kõikide EFSI rakendamise probleemidega ja suurendatakse muu hulgas fondi geograafilist hõlmavust, et sellest saadav kasu oleks tuntav kogu liidus;

82.  rõhutab mitmeaastase finantsraamistiku tähtsust pikaajalistest investeeringutest sõltuvate sektorite, näiteks säästva transpordi jaoks; rõhutab, et transporditaristu on ühtse turu selgroog ning kestliku majanduskasvu ja töökohtade loomise alus; märgib, et naaberriikidega ühendatud Euroopa ühtse transpordipiirkonna saavutamiseks on vaja laialdast transporditaristut ja seda tuleb pidada ELi konkurentsivõime ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse keskseks prioriteediks, sh äärepoolseimate piirkondade ja saarte jaoks; on seetõttu seisukohal, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks eelkõige tagama piisava rahastamise projektidele, mis aitavad viia lõpule TEN‑T põhivõrgu ja selle koridoride loomise, kusjuures neid tuleks veelgi pikendada; tuletab meelde ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) transpordi valdkonnale kehtestatud eesmärke, mille abil kavatsetakse võidelda kliimamuutuste vastu, ning ergutab liikmesriike investeerima arukasse, säästvasse ja integreeritud ühistransporti;

83.  rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu ajakohastatud ja tõhusam programm peaks hõlmama kõiki transpordiliike, sealhulgas maantee- ja raudteetaristut ning siseveeteid; on seisukohal, et selle raames tuleb tähtsustada suurte võrkude paremaid omavahelisi ühendusi ja transpordiliike, mis aitavad vähendada CO2‑heidet, ning leiab, et keskenduda tuleks ühendustele ja võrgu väljakujundamisele äärepoolseimatel aladel; kordab, kui tähtis on suurendada koostalitlusvõimet (Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi kaudu) ja võimaldada kasutada täielikult ära ühtse Euroopa taeva algatust; nõuab Euroopa lennuliikluse korraldamise digitaalse süsteemi lõplikku väljatöötamist;

84.  nõuab järgmises finantsraamistikus konkreetse eelarverea loomist turismi jaoks, et jõuda lähemale Euroopa tõelise turismipoliitika väljatöötamisele, mis võib majanduskasvule ja töökohtade loomisele arvestatavalt kaasa aidata;

85.  kutsub komisjoni üles ergutama investeerimist järgmise põlvkonna tehnoloogiate väljatöötamisse ning nende kasutuselevõtmise edendamisse; rõhutab, kui oluline on tagada rahastamine digitaalse ühtse turu lõpuleviimiseks, mis tähendab spektri täielikku ärakasutamist, püsivõrkude ajakohastamise ja mobiilsidevõrkude tihendamise tagamist, 5G kasutuselevõtu ja gigabitiühenduvuse edendamist ning täiendavate edusammude tegemist ELi telekommunikatsioonieeskirjade ühtlustamisel, et luua kogu liidus internetiühenduse parandamiseks vajalik reguleeriv raamistik; rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu telekommunikatsiooniharust peaks jätkama digitaalteenuste taristu ja kiire lairibaühenduse võrkude toetamist, et muuta need kättesaadavaks, sealhulgas äärepoolseimates ja maapiirkondades, ning parandada digitaalset kirjaoskust, omavahelist ühendatust ja koostalitlusvõimet; toonitab vajadust toetada Euroopa majanduse ja ühiskonna digiüleminekut ning investeerida olulistesse tehnoloogiatesse, nagu suurandmed, tehisintellekt või kõrgjõudlusega andmetöötlus, aga ka infrastruktuuri ja digitaalsetesse oskustesse, et suurendada ELi konkurentsivõimet ja parandada eurooplaste elukvaliteeti;

86.  on seisukohal, et Euroopas on ülioluline tagada kestlik ja taskukohane energiavarustus; nõuab seetõttu jätkuvat toetust, sealhulgas Euroopa ühendamise rahastu energiavahenditest, investeeringutele, mille abil tagada energiaallikate ja tarneteede mitmekesistamine, energiajulgeoleku ja -sõltumatuse tugevdamine ning energiatõhususe suurendamine ja taastuvenergia suurem kasutamine; rõhutab eelkõige, kui oluline on pakkuda eeskätt suurt CO2‑heidet tekitavatele piirkondadele mitmekülgset toetust energiasüsteemi ümberkujundamiseks, üleminekuks vähese CO2‑heitega majandusele, energiatootmise moderniseerimiseks, piiriüleste ühenduste parandamiseks, arukate võrkude kasutuselevõtuks, süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise ning kasutamise tehnoloogiate arendamiseks ning kaugküttesüsteemide ajakohastamiseks; on seisukohal, et vajalikku toetust tuleks anda ka energeetikasektori kujundamisele kliimaeesmärkidele vastavaks, eelkõige söest sõltuvates piirkondades ja riikides, et vähese heitega majandusele üleminekule reaalselt kaasa aidata, kuna see on strateegiliselt oluline; kutsub üles looma laiahaardelist fondi, mille abil toetada õiglast üleminekut, eelkõige arendades ja kasutades taastuvaid energiaallikaid, energiatõhususe lahendusi, energia salvestamist, elektromobiilsuse lahendusi ja taristut, elektri tootmise ja -võrkude ajakohastamist, täiustatud elektritootmistehnoloogiaid, sh süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, süsinikdioksiidi kogumine ja kasutamine ning söe gaasistamine, kaugküttesüsteemide ajakohastamist, sh suure tõhususega koostootmist, varajast kohandamist tulevaste keskkonnastandarditega, energiamahukate sektorite restruktureerimist ning samuti ühiskondliku, majandusliku ja keskkonnaalase mõjuga tegelemist;

87.  rõhutab, kui suur strateegiline tähtsus on ELi tulevase konkurentsivõime, julgeoleku ja poliitilise mõjuvõimu jaoks sellistel suuremahulistel taristuprojektidel nagu rahvusvaheline katsetermotuumareaktor (ITER), Euroopa Geostatsionaarne Navigatsioonilisasüsteem (EGNOS), ülemaailmne satelliitnavigatsioonisüsteem (Galileo), Maa seire programm (Copernicus) ja tulevane riiklik satelliitside programm (Govsatcom); juhib tähelepanu sellele, et nende suuremahuliste projektide rahastamine on vaja ELi eelarves küll tagada, kuid samas tuleks see valdkond hoida muudest vahenditest lahus, et võimalik kulude ületamine ei seaks ohtu muude liidu poliitikavaldkondade rahastamist ja projektide edukat teostamist, nagu tuli mõnel juhul ette eelmises mitmeaastases finantsraamistikus; tuletab meelde, et nende projektide maksimaalne toetus on seetõttu praeguses mitmeaastase finantsraamistiku määruses kindlaks määratud, ja nõuab uues määruses sarnaseid sätteid;

88.  rõhutab, et oluline on säilitada, kaitsta ja parandada keskkonnakvaliteeti ning võidelda kliimamuutuste, ökosüsteemide hävimise ja bioloogilise mitmekesisuse kadumise vastu, ja toonitab, kui tähtis on, et EL oleks neis protsessides juhtrollis; on seisukohal, et stabiilne ja piisav rahastamine on esmatähtis, et täita ELi rahvusvahelised kohustused, pidades silmas näiteks Pariisi kokkulepet; tuletab meelde, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik peaks aitama liidul need eesmärgid saavutada ning see peaks aitama kaasa ka üleminekule vähese CO2‑heitega majandusele aastaks 2050; rõhutab, et EL ei tohiks rahastada projekte ja investeeringuid, mis on nende eesmärkide saavutamisega vastuolus; nõuab ELi tulevastes kulutustes põhjalikku kliimaküsimustega arvestamist; nõuab sellega seoses, et asjaomaseid programme, nagu „LIFE+“, sobivalt rahastataks ja nende rahalisi vahendeid kahekordistataks ning et bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks ja Natura 2000 võrgustiku haldamiseks nähtaks ette omaette rahastamispaketid;

Ühtekuuluvam ja solidaarsem Euroopa

89.  rõhutab, et 2020. aasta järgne ühtekuuluvuspoliitika peaks jääma kõiki ELi piirkondi hõlmavaks Euroopa Liidu peamiseks investeerimispoliitika valdkonnaks, et tegeleda keeruliste sotsiaal-majanduslike probleemidega, suunates seejuures suurema osa ressursse kõige kaitsetumatele piirkondadele; usub, et lisaks eesmärgile vähendada erinevusi arengutasemete vahel ja edendada lähenemist, nagu on sätestatud aluslepingus, peaks ühtekuuluvuspoliitikas tegelema eelkõige ELi üldiste poliitiliste eesmärkide saavutamisega, ning teeb seetõttu ettepaneku, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames keskendutaks ühtekuuluvuspoliitika kolme fondi (Euroopa Regionaalarengu Fond (ERF), Euroopa Sotsiaalfond (ESF) ja Ühtekuuluvusfond) puhul peamiselt kasvu ja konkurentsivõime, teadusuuringute ja innovatsiooni, digiülemineku, tööstussektori ümberkujundamise, VKEde, transpordi, kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise, keskkonnasäästlikkuse ja energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise, tööhõive, sotsiaalse kaasamise, soolise võrdõiguslikkuse, vaesuse vähendamise ja demograafiliste probleemide lahendamise toetamisele; rõhutab, et need kolm fondi on ELi ühtekuuluvuspoliitika lahutamatuks osaks ja need saavad toimida ainult üheskoos ning nimetatud poliitika ühtses raamistikus; nõuab selles poliitikavaldkonnas lisaks ka suuremat territoriaalset koostööd ning piiriülese ja linnaliku mõõtme arvestamist, aga ka konkreetseid sätteid maa-, mägi- ja äärepoolseimate piirkondade ning saarte jaoks;

90.  on seisukohal, et 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika rahastamise säilitamine ELi 27 liikmesriigis vähemalt aastate 2014–2020 eelarve tasemel (püsivhindades) on äärmiselt oluline; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite eraldamise üheks parameetriks peaks jääma SKP, kuid on arvamusel, et seda tuleks täiendada sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja demograafiliste lisanäitajatega, et võtta kõikides liikmesriikides paremini arvesse uut liiki ebavõrdsust ELi piirkondade vahel ja nende sees; toetab uuel programmitöö perioodil ka selliste elementide säilitamist, mis on muutnud ühtekuuluvuspoliitika praeguse mitmeaastase finantsraamistiku raames tänapäevasemaks ja rohkem tulemustele orienteerituks (nt temaatiline suunitlus, eeltingimused, tulemusraamistik ja seotus majanduse juhtimisega);

91.  on kindlalt pühendunud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 9 tulenevale kohustusele saavutada sotsiaalne Euroopa ja rakendada Euroopa sotsiaalõiguste sammast, mis põhineb väga konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse jätkusuutlikul kasvul ning mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, edendades samas naiste ja meeste võrdõiguslikkust, põlvkondadevahelist solidaarsust ja laste õiguste kaitset, mis on sätestatud aluslepingus; toonitab, et selliseks rakendamiseks tuleb sotsiaalpoliitikat piisavalt rahastada, ja rõhutab, et sellest tulenevalt tuleb suuremal määral rahastada olemasolevaid vahendeid, mis nende eesmärkide saavutamisele kaasa aitavad, nagu Euroopa Sotsiaalfond, noorte tööhõive algatus, Euroopa abifond enim puudust kannatavate isikute jaoks, Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond ning Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programm; nõuab, et need järgmises mitmeaastases finantsraamistikus säilitataks ja et neid rakendataks jätkuvalt peamiselt toetuste kaudu;

92.  kordab oma nõudmist, et komisjon ja kõik liikmesriigid looksid spetsiaalse lastegarantii fondi, mis asetab lapsed vaesuse leevendamise poliitika laiendamise keskmesse ja tagab vastavad vahendid vajalike poliitikameetmete täielikuks rakendamiseks, sh vanemate sotsiaalsest tõrjutusest ja töötusest välja aitamiseks sihtotstarbeliste sekkumiste abil;

93.  rõhutab, et eelkõige peaks Euroopa Sotsiaalfond suurendama toetust sotsiaaldialoogi kujundamisele, parandades selleks sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamist, sh Euroopa valdkondlikel ja valdkonnaülestel tasanditel, ning see peaks olema kohustuslik kõigi ELi piirkondade liikmesriikidele;

94.  tõstab üleliidulise tervikliku noorsoopoliitika seisukohast esile eelkõige pidevat vajadust võidelda noorte töötuse ja tõrjutuse vastu, eriti mittetöötavate ja mitteõppivate noorte puhul; nõuab sellega seoses järgmisel programmitöö perioodil noorte tööhõive algatuse vahendite kahekordistamist ning ELi noortegarantii täielikku rakendamist, samuti vahendite kiire ja lihtsa kasutuselevõtu tagamist ning püsivat ja stabiilset rahastamist; rõhutab vajadust parandada reguleerimist, et tagada ebasoodsa sotsiaal-majandusliku taustaga noortele programmis võrdväärne osalemine; on seisukohal, et hariduse ja koolituse edendamisse tehtavad investeeringud, eelkõige digitaalse kirjaoskuse arendamiseks, on endiselt üks ELi peamisi prioriteete; kordab, et selle programmiga ei tohi asendada kulutusi, mis varemalt kaeti riikide eelarvest;

95.  avaldab toetust kultuuri-, haridus-, meedia-, noorsoo-, spordi-, demokraatia-, kodakondsus- ja kodanikuühiskonna programmidele, mis on selgelt tõestanud oma Euroopa lisaväärtust ja on toetusesaajate hulgas jätkuvalt populaarsed; soovitab seetõttu jätkata hariduse ja koolituse valdkonna 2020. aasta raamistikku investeerimist selliste programmide kaudu nagu „Erasmus+“, „Loov Euroopa“ ja „Kodanike Euroopa“, et püüda jõuda igas vanuses inimeste ja eelkõige noorteni; kordab oma toetust programmide „Erasmus+“ ja „Loov Euroopa“ välismõõtme tugevdamisele; soovitab lisaks jätkata Euroopa solidaarsuskorpusega, millele tuleks anda piisavad vahendid, mis ei tuleks teiste ELi programmide arvelt; tõstab samuti esile kultuuri- ja loomemajanduse arvestatavat osatähtsust ELis majanduskasvu ja töökohtade loomise jaoks;

96.  soovitab luua komisjoni hallatava liidusisese Euroopa Demokraatia Fondi, et kodanikuühiskonda ning demokraatia ja inimõiguste valdkonnas töötavaid vabaühendusi rohkem toetada;

97.  nõuab eelkõige programmi „Erasmus+“ eelarve vähemalt kolmekordistamist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus, et jõuda kogu Euroopas rohkemate noorte, noorteorganisatsioonide, kooliõpilaste ja praktikantideni ning pakkuda neile pidevõppe, õppijakeskse ja mitteformaalse hariduse ning informaalse õppimise võimaluste, eelkõige vabatahtliku töö ja noorsootöö kaudu väärtuslikke teadmisi ja eluks vajalikke oskusi; nõuab, et erilist tähelepanu pöörataks ebasoodsa sotsiaal-majandusliku taustaga ja puudega inimestele, et võimaldada neil programmis osaleda;

98.  palub komisjonilt projekti „Interraili Euroopa sõidukaart 18. sünnipäevaks“ kohta järelmeetmeid ja järgmises mitmeaastases finantsraamistikus spetsiaalse programmi loomist, millest eraldada igaks aastaks piisavalt assigneeringuid, et katta kõigi konkreetsel aastal 18. aastaseks saavate noorte eurooplaste taotlused tasuta rongikaardi saamiseks; rõhutab, et selline projekt on eurooplaste ühtsustunde ja identiteedi tugevdamisel keskse tähtsusega, seda eelkõige selliste ohtude tõttu nagu populism ja valeinfo levitamine; kordab, et sellise programmi eesmärgi saavutamiseks oodatakse komisjonilt ettepanekut asjakohase õigusliku aluse kohta;

99.  eeldab, et Euroopa Liit läheb pärast 2020. aastat kriisiohjamise režiimilt üle alalisele ühisele Euroopa varjupaiga- ja rändepoliitikale; rõhutab, et selle valdkonna meetmed peaksid olema tagatud eriotstarbelise rahastamisvahendiga, milleks on Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond; rõhutab, et sellele tulevasele fondile ning asjaomastele justiits- ja siseküsimustega tegelevatele asutustele tuleb selle valdkonna ulatuslikele probleemidele reageerimiseks tagada kogu järgmise mitmeaastase finantsraamistiku vältel piisaval tasemel rahastamine; on ühtlasi veendunud, et Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi tuleks täiendada lisakomponentidega, eelkõige ELi struktuuri- ja investeerimisfondide ja välismeetmete rahastamise vahenditega, et tegeleda valdkonna probleemidega ka muudes poliitikavaldkondades, sest vajaduste ulatust ja keerukust arvestades ei saa jääda lootma üheleainsale vahendile; tunnistab ka kultuuri-, haridus-, noorte- ja spordiprogrammide tähtsust pagulaste ja rändajate integreerimisel Euroopa ühiskonda; palub komisjonil hinnata, kas Euroopa linnade rolli saaks Euroopa varjupaigapoliitikas tugevdada, luues stiimulite skeemi, mis pakub pagulaste ja varjupaigataotlejate vastuvõtmise eest otse linnadele pagulaste majutamiseks ja majanduslikuks arenguks rahalist toetust;

100.  tunnistab rahvatervist ähvardavate ühiste ohtudega võitlemisel tehtava koostöö Euroopa lisaväärtust; märgib, et ükski liikmesriik ei suuda võidelda piiriüleste terviseohtude vastu üksi, ning nõuab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik kajastaks ELi kohustust täita rahvatervist, tervishoiusüsteeme ja keskkonnaga seotud terviseprobleeme puudutavat kestliku arengu eesmärki ning toetada liikmesriike tervisealase ebavõrdsuse kaotamisel; on seisukohal, et selle valdkonna pooleliolevate meetmete esimestest positiivsetest tulemustest lähtuvalt peaks järgmine mitmeaastane finantsraamistik sisaldama jõulist järgmise põlvkonna terviseprogrammi, mille raames tegeletakse nende küsimustega piiriüleselt, luues eelkõige tervishoiuteenuste osutamiseks innovaatilisi lahendusi (nt Euroopa tugivõrgustikud), sh digitervishoiu vallas, ning toetatakse liikmesriike eriteabe ning andmete, tõendusmaterjalide ja heade tavade jagamise abil; tuletab meelde, et hea tervis on muude ELi seatud eesmärkide saavutamise eeltingimus ning et eurooplaste tervist mõjutavad ka põllumajandus-, keskkonna-, tööhõive-, sotsiaal- ja kaasamispoliitika; nõuab seetõttu, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus nähtaks ette tervisemõju hindamise tugevdamine ja sellealane valdkondadevaheline koostöö;

Tugevam ja jätkusuutlik põllumajandus ja kalandus

101.  kinnitab, et ajakohastatud ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on toiduga kindlustatuse ja toiduga varustamise sõltumatuse, maapiirkondade elanikkonna ja tööhõive säilitamise, kestliku arengu, keskkonna, põllumajanduse ja metsanduse jätkusuutlikkuse ning eurooplastele tervislike, kvaliteetsete ja taskukohaste toiduainete pakkumise alus; juhib tähelepanu sellele, et vajadus toiduainete järele on kasvanud ja tervishoiunõuded on karmistunud, samamoodi nagu on kasvanud vajadus toetada põllumajandustootjate üleminekut keskkonnahoidlikumatele põllumajandustavadele ja võidelda kliimamuutuste vastu; toonitab vajadust tagada põllumajandustootjate sissetulekute kindlus ning tugevdada ÜPP ja avalike hüvede pakkumise vahelisi seoseid; rõhutab, et ÜPP on üks kõige integreeritumaid poliitikaharusid ja seda rahastatakse peamiselt ELi tasandil, mistõttu asendab see riiklikke kulutusi;

102.  toonitab, et ELi 27 liikmesriigi jaoks ette nähtud ÜPP eelarve tuleks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus jätta vähemalt praegusele tasemele (püsivhindades); rõhutab, et järgmise ÜPP ees seisvad uued probleemid nõuavad vastavalt praeguse poliitika ja tulevaste vajaduste analüüsile piisavate rahaliste vahendite eraldamist; rõhutab, et otsetoetused loovad selget ELi lisaväärtust ja tugevdavad ühtset turgu, hoides ära liikmesriikidevahelised konkurentsimoonutused; on vastu igasugusele taasriigistamisele ja sellega seoses ka igasugusele otsetoetuste riiklikule kaasrahastamisele; rõhutab vajadust jätkata meetmeid, mille abil säilitada tootmine kaitsetute piirkondade jaoks üliolulistes sektorites, reformida põllumajanduse kriisireservi, suurendada rahastamist kooskõlas tundlike sektorite mitmesuguste tsükliliste kriiside lahendamisega, luua uusi vahendeid, mis võiksid vähendada hindade volatiilsust, ning suurendada kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmide (POSEI) rahastamist; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks otsetoetuste ühtlustamist ja tagaks toiduainete tarneahela jaoks vajaliku finants- ja õigusraamistiku, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi maapiirkondades on suured probleemid ja need vajavad seetõttu konkreetset toetust;

103.  rõhutab kalandussektori, merekeskkonna ja sinise majanduse sotsiaal-majanduslikku ja ökoloogilist tähtsust ning nende osatähtsust ELi säästva toiduga varustatuse sõltumatuse jaoks, pidades silmas, et need aitavad tagada Euroopa vesiviljeluse ja kalanduse jätkusuutlikkust ja leevendada keskkonnamõju; juhib tähelepanu sellele, et ühine kalanduspoliitika kuulub ELi ainupädevusse; rõhutab sellega seoses vajadust säilitada selle poliitika elluviimiseks eraldiseisev, suure mahuga, sõltumatu ja kättesaadav kalandusfond; kutsub üles taastama kalanduspoliitikas kõrvalisele asukohale ja saarelisele asendile vastavate valikmeetmete programmi, kuna see on Euroopa äärepoolseimate piirkondade jaoks väga oluline; nõuab, et rahalised eraldised kalandussektorile säilitataks vähemalt praeguse mitmeaastase finantsraamistiku tasemel ja et assigneeringuid merendusele suurendataks, kui kerkivad esile uued vajadused; hoiatab nn karmi Brexiti võimaliku kahjuliku mõju eest sellele sektorile; märgib, et täiendavaid rahastamisvõimalusi võivad lisaks tagastamatule abile pakkuda ka muud rahastamisvahendid;

Maailmas toimuva eest suurema vastutuse võtmine

104.  rõhutab, et maailm seisab silmitsi arvukate probleemidega, mille hulka kuuluvad konfliktid, küberrünnakud, terrorism ja radikaliseerumine, valeinformatsiooni levitamine, loodusõnnetused, kliimamuutused, keskkonnaseisundi halvenemine, inimõiguste rikkumine ja sooline ebavõrdsus; on veendunud, et liidul on eriline poliitiline ja rahaline vastutus, mis põhineb päriselt euroopalikul ning kindlatel reeglitel ja väärtustel põhineval välispoliitikal, aga ka partnerriikide stabiilsuse, julgeoleku, demokraatliku juhtimise ja säästva arengu toetamisel ning vaesuse kaotamisel ja kriisidele reageerimisel;

105.  rõhutab, et välistegevusele eraldatud vahendeid tuleb märkimisväärselt suurendada, kui liit kavatseb täita ülesandeid, mille ta on endale võtnud üldise strateegia ning laienemis-, naabrus- ja arengupoliitika raames ja reageerida ka hädaolukordadele; eeldab, et järgmine mitmeaastane finantsraamistik kajastab lõuna- ja idanaabruse riikide enneolematuid vajadusi, pidades silmas, et nad seisavad vastamisi konfliktidega ning rände ja pagulastega seotud probleemidega; nõuab suuremate vahendite eraldamist humanitaarabile, mille järele on loodusõnnetuste ja inimese põhjustatud katastroofide tõttu üha suurem vajadus, kusjuures vältida tuleks kulukohustuste ja maksete assigneeringute summade lahknevusi; on veendunud, et liit peab suurendama eraldisi ka ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioonile Lähis‑Idas; rõhutab ühtlasi vajadust eraldada lisavahendeid Aafrika investeeringute kavale, et toetada kaasavat majanduskasvu ja kestlikku arengut ning tegeleda niiviisi mõnede ebaseadusliku rände algpõhjustega;

106.  tuletab meelde, et ELi arengupoliitika aluseks on eri kohustused, st eelkõige kestliku arengu eesmärgid, arengu rahastamist käsitlev Addis Abeba tegevuskava, Pariisi kliimakokkulepe ning Euroopa arengukonsensus, aga ka poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte ja abi tõhususe printsiip; juhib tähelepanu sellele, et EL ja selle liikmesriigid on lubanud suurendada ametlikku arenguabi 2030. aastaks 0,7 %-ni SKPst, kusjuures 20 % ELi ametlikust arenguabist peab minema sotsiaalse kaasatuse ja inimarengu edendamiseks ja 0,2 % ELi kogurahvatulust tuleb ametliku arenguabi raames eraldada vähim arenenud riikidele;

107.  märgib, et arenguabi võib mängida olulist rolli rände algpõhjuste kõrvaldamisel ja aidata kaasa stabiilsuse tagamisele, kuid on seisukohal, et ametlikku arenguabi ei tohiks kasutada pagulaste kulude katmiseks doonorriigis; tõstab esile ametliku arenguabi võimalikku osatähtsust muudest allikatest pärinevate rahaliste vahendite kaasamise hõlbustamisel ning rõhutab, et erasektorit on vaja rohkem kaasata välisinvesteeringute kava võimaliku jätkamise kaudu, võttes aluseks selle hindamise;

108.  toetab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate otsest rahastamist, eelkõige kolmandates riikides, kus demokraatia ja õigusriigi põhimõte on ohus; rõhutab sellega seoses, et välistegevuse rahastamisvahendite abil peab olema võimalik poliitilistele arengutele kiiresti reageerida ja tugevdada põhimõtte „rohkem rohkema eest“ järgimist;

109.  on valmis kaaluma välistegevuse rahastamisvahendite jaoks lihtsustatud ja ühtse struktuuri kasutamist, tingimusel et seeläbi suurendatakse läbipaistvust, vastutust, tõhusust, sidusust ja paindlikkust ning järgitakse aluseks olevaid poliitikaeesmärke; nõuab, et ühinemiseelse abi, naabruspoliitika, arengupoliitika ja humanitaarabi jaoks säilitataks eraldiseisvad ja sihipärased rahastamisvahendid, sest neil on kindlad poliitilised eesmärgid ja rahastamisnõuded; märgib, et sellisesse struktuuri peaks kuuluma ka eelarvesse kantud ja kokkulepitud ülemmääradest väljaspool asuv Euroopa Arengufond (ilma Aafrika rahutagamisrahastuta) ning läbipaistvamalt esitatud asjaomased usaldusfondid ja rahastamisvahendid;

110.  rõhutab, et väga tähtis on suurem paindlikkus, mis võimaldab võtta kasutusele lisavahendeid ja kasutada raha kiiresti; on nõus kaaluma – välistegevuse rahastamisvahenditele eraldatava rahasumma üldise suurendamise tõttu – võimalust luua paindlikkuse parandamiseks suurem jaotamata reserv; rõhutab siiski, et paindlikkus ei tohiks tulla pikaajaliste poliitikaeesmärkide või geograafiliste ja temaatiliste prioriteetide arvelt ega ka pikaajalise rahastamise prognoositavuse, parlamentaarse kontrolli või partnerriikide ja kodanikuühiskonnaga konsulteerimise arvelt;

Kõigile julgeoleku, rahu ja stabiilsuse tagamine

111.  usub, et kui luua uus rubriik „Kõigile julgeoleku, rahu ja stabiilsuse tagamine“, tõestaks liit, et ta peab seda uut poliitilist ülesannet väga tähtsaks ja mõistab selle eripära, ning sellega loodaks ka sise- ja välismõõtme vahel sidusus;

112.  rõhutab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks sisejulgeolekule eraldatavaid rahasummasid suurendada ja rahastamismehhanisme tugevdada kohe algusest peale ning kogu raamistiku kestuse ajaks, et vältida olukorda, kus igal aastal on pidevalt vaja kasutada raamistiku paindlikkussätteid; nõuab, et õiguskaitseasutustele (Europol, Eurojust ja CEPOL) eraldataks piisavad vahendid ning Suuremahuliste IT‑süsteemide Operatiivjuhtimise Euroopa Ametile (eu‑LISA) antaks vahendid uute ülesannete täitmiseks ja korraldamiseks; tõstab esile Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti rolli selliste nähtuste mõistmisel nagu radikaliseerumine, tõrjumine, vaenu õhutamine ja vihakuriteod, ja nende vastu võitlemisel;

113.  on veendunud, et järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga tuleb toetada Euroopa kaitsekoostöö liidu loomist; ootab komisjoni avalduste põhjal selles valdkonnas asjaomaseid seadusandlikke ettepanekuid, muu hulgas ka ELi kaitseuuringute programmi ja tööstusliku arendamise programmi kohta, mida täiendaksid liikmesriikide investeeringud ühisesse varustusse; kinnitab sellega seoses oma kindlat veendumust, et uute poliitiliste prioriteetide jaoks tuleks ette näha ka uued rahasummad; tuletab meelde, et kui teha tihedamat kaitsekoostööd, ühendada teadusuuringud, kasutada varustust ühiselt ja lõpetada kattuv tegevus, parandab see Euroopa kaitsetööstuse strateegilist autonoomsust ja konkurentsivõimet ning aitab oluliselt säästa, sagedaste hinnangute kohaselt koguni ligikaudu 26 miljardit eurot aastas;

114.  nõuab kõigi välisjulgeolekuga seotud kulude uuesti hindamist, kuna liidus pööratakse julgeolekule ja kaitsele üha suuremat tähelepanu; ootab pärast Euroopa Arengufondi kandmist eelarvesse eelkõige Athena mehhanismi ja Aafrika rahutagamisrahastu reformi; tunneb heameelt lubaduste üle, mis liikmesriigid on hiljuti alalise struktureeritud koostöö raames andnud, ning palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning komisjonil selgitada, kuidas seda koostööd edaspidi rahastatakse; nõuab, et stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendile töötataks välja jätkuprogramm, milles pööratakse põhitähelepanu kriisidele reageerimisele ning julgeoleku ja arengu toetamiseks vajaliku suutlikkuse suurendamisele, ning sõjalise suutlikkuse suurendamiseks leitaks juriidiliselt korrektne lahendus;

115.  rõhutab, kui ääretult oluline on ELi kodanikukaitse mehhanism, mis on võimaldanud anda loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud katastroofide korral nii liidus kui ka väljaspool liitu koordineeritult ELi abi; juhib tähelepanu kodanikukaitse operatsioonide vaieldamatule lisaväärtusele, pidades silmas, et need aitavad tõhusalt võidelda järjest sagedasemaks ja keerulisemaks muutuvate katastroofide vastu, suurendades samal ajal rasketel aegadel ELi kodanike seas Euroopa solidaarsustunnet; tervitab hiljutisi komisjoni ettepanekuid edendada ELi kodanikukaitset, tugevdades ennetus- ja valmisolekumeetmeid ning luues muu hulgas liidu tasandil sihtotstarbelise operatiivvõime reservi; nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus lisataks selles valdkonnas tugevdatud meetmetele piisav rahastus;

Eurooplaste huve teeniv tõhus haldus

116.  on seisukohal, et liidu poliitikat on võimalik ellu viia ning usaldus taastada ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kodanikega kõigil tasanditel sisukamat arutelu pidada ainult siis, kui avalik haldus on tugev, tõhus ja kvaliteetne; rõhutab, kui suur roll on selles institutsioonidel, mille liikmed on demokraatlikult valitud; tuletab meelde, et kontrollikoja hinnangul on ELi institutsioonid, organid ja ametid töötajate arvu 5 % suuruse vähendamise eesmärgi täitnud, nagu nähtub ametikohtade loeteludest; on seisukohal, et nende suhtes ei tohiks sellist horisontaalset vähendamist enam kohaldada; väljendab ägedat vastuseisu nn ametite ümberpaigutamisreservi süsteemi uuesti kasutuselevõtmisele;

117.  tunneb heameelt algatuste üle, millega institutsioonid, organid ja ametid soovivad teha veel suurema tõhususe nimel tihedamat halduskoostööd ja ühendada teatavad funktsioonid, et hoida liidu eelarves raha kokku; rõhutab, et teatavate ametite tegevust saaks veelgi tõhustada, kui sarnaste ülesannetega ametid (näiteks finantsturgude järelevalvega tegelevad ametid ja mitme asukohaga ametid) teeksid rohkem koostööd; nõuab üldisemalt põhjalikku hinnangut võimaluse kohta rühmitada ametid vastavalt nende ülesannete strateegilisele olemusele ja saavutatavatele tulemustele, et luua ametitevahelist sünergiat, näiteks Euroopa Pangandusjärelevalve ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve vahel Pariisis;

118.  leiab, et ELi institutsioonid ja ametid peaksid austama nii geograafilist kui ka soolist tasakaalu;

119.  palub, et komisjon esitaks ettepaneku mehhanismi kohta, mis võimaldaks trahvida liikmesriike, kes ei austa Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi; hoiatab siiski, et liidu eelarvevahendite lõplikke saajaid ei tohi mõjutada rikkumised, mille eest nemad vastutavad ei ole; on seega veendunud, et liidu eelarve ei ole õige vahend Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste mittejärgimise eest karistamiseks, ning on seisukohal, et võimalikud rahatrahvid tuleks liikmesriigile määrata eelarve täitmise menetlusest eraldiseisvalt;

120.  toonitab, et diskrimineerimise, soolise ebavõrdsuse ja soolise vägivalla kaotamine on ülitähtis, et täita ELi eesmärk luua kaasav Euroopa; toetab seega soolise aspekti arvestamist ja soolise võrdõiguslikkuse alaste kohustuste võtmist kõikides ELi poliitikavaldkondades järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kehtivuse ajal ning eelarvevõimaluste suurendamist, et võidelda igasuguse diskrimineerimise vastu, pöörates erilist tähelepanu soolistele aspektidele rände- ja varjupaigapoliitikas ning ELi välispoliitikas;

121.  rõhutab vajadust tagada naiste juurdepääs seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele ja pöörata tähelepanu selliste kaitsetute isikute erivajadustele nagu alaealised ja muud rühmad, sh LGBTI kogukond;

122.  pooldab sihipärase toetuse andmist ebasoodsas olukorras sihtrühmadele, välistades kindlalt igasuguse segregatsiooni, ning eelkõige puudega inimestele ja romadele, ja leiab, et romad peavad jääma ESFi ja ERFi toetusesaajate hulka;

123.  märgib, et kuna äärepoolseimad piirkonnad ning ülemeremaad ja -territooriumid on Euroopa maismaast isoleeritud, peavad nad võitlema eriliste looduslike, majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega; on seisukohal, et nende jaoks tuleks välja töötada neile kohandatud meetmed ja põhjendatud juhtudel tuleks neile teha erandeid; nõuab, et ELi rahaline toetus äärepoolseimatele piirkondadele ning ülemeremaadele ja -territooriumitele jätkuks ka uue mitmeaastase finantsraamistiku jooksul, äärepoolseimate piirkondade puhul eelkõige ühtekuuluvuspoliitika raames ning ülemeremaade ja -territooriumide puhul konkreetsete instrumentide raames, et võimaldada neil osaleda uurimisprogrammides ja võidelda just neid ohustavate kliimamuutustest tingitud probleemidega;

124.  nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks Euroopa Liidu eelarve usaldusväärse finantsjuhtimise ja läbipaistvuse huvides sobivate tingimuste kehtestamist, et ennetada ELi rahaliste vahenditega seotud korruptsiooni ja finantspettust; väljendab muret eelkõige seoses tollipettustega, mis on põhjustanud liidu eelarvele märkimisväärset kahju; palub liikmesriikidel, kes olid tollieeskirjade rikkumist ja asjaomaseid karistusi käsitleva liidu õigusraamistiku vastu, oma seisukohta muuta, et nimetatud probleem kiiresti lahendada;

IV.Menetlus ja otsustusprotsess

125.  tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastuvõtmiseks on vaja Euroopa Parlamendi nõusolekut; rõhutab peale selle, et iga‑aastase ELi eelarve vastuvõtmisel on Euroopa Parlament ja nõukogu kaks võrdset eelarvepädevat institutsiooni ning valdkondlikud õigusaktid, millega kehtestatakse valdav osa ELi programmidest, sealhulgas nende rahastamispaketid, võetakse vastu seadusandliku tavamenetluse kohaselt; loodab seetõttu, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle otsustamisel on Euroopa Parlamendile tagatud võimalus kasutada aluslepingutes sätestatud rolli ja õigusi; toonitab, et mitmeaastase finantsraamistiku määrus ei ole see koht, kus hakata muutma ELi finantsmäärust; nõuab tungivalt, et kui tekib vajadus muuta ELi finantsmäärust, esitaks komisjon selle läbivaatamise kohta eraldi ettepaneku;

126.  väljendab valmisolekut alustada komisjoni ja nõukoguga viivitamata 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku üle struktuurset arutelu, et hõlbustada edasisi läbirääkimisi ja jõuda kokkuleppele enne Euroopa Parlamendi praeguse koosseisu ametiaja lõppu; on valmis käesolevas resolutsioonis esitatud seisukohti nõukoguga arutama, et nõukogu mõistaks paremini, mida parlament järgmiselt mitmeaastaselt finantsraamistikult ootab;

127.  rõhutab, et kuna komisjon lubas esitada oma ettepanekud 2018. aasta maiks, siis tuleks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta teha ametlik otsus ühe aasta jooksul; on seisukohal, et kuigi komisjon esitab ettepanekud hiljem, kui tegelikult ette nähtud, tuleks 2020. aasta järgset raamistikku käsitlev kokkulepe saavutada õigeaegselt, et näidata, et liit on jätkuvalt suuteline jõudma ELi tuleviku ja vastavate rahaliste vahendite osas üksmeelele, pidades silmas, et see on poliitiliselt oluline sõnum; rõhutab, et selline ajakava võimaldaks muu hulgas kiiresti vastu võtta kõik valdkondlikud õigusaktid, et hakata uusi programme ellu viima kohe 1. jaanuarist 2021; tuletab meelde, et varasemate finantsraamistike ajal alustati uute programmide elluviimist alles mitu aastat pärast perioodi algust;

128.  on seisukohal, et järgmine parlamendikoosseis võib kuue kuu jooksul pärast Euroopa Parlamendi valimisi nõuda parlamendiliikmete absoluutse häälteenamusega, et komisjon esitaks ettepaneku vaadata läbi valdkondlikud õigusaktid, millega luuakse järgmise mitmeaastase finantsraamistiku jaoks ELi jätkuprogrammid ja mille võttis vastu eelmine parlamendikoosseis;

129.  rõhutab seetõttu, et kolme institutsiooni vahel tuleb viivitamata alustada sisukaid arutelusid; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistel hakatakse arutama kõiki raamistiku määruse elemente, sealhulgas ülemmäärasid, ja neid peaks saama muuta seni, kuni jõutakse lõpliku kokkuleppeni; tuletab sellega seoses meelde, et parlament on kriitiline nii selles suhtes, kuidas võeti vastu kehtiv mitmeaastase finantsraamistiku määrus, kui ka domineeriva rolli suhtes, mille selles protsessis võttis Euroopa Ülemkogu, kes tegi paljude elementide, sealhulgas ülemmäärade ja mitme valdkondliku poliitikaga seotud meetme kohta pöördumatu otsuse;

130.  on seisukohal, et Bulgaaria eesistumise ajal ja enne mitmeaastase finantsraamistikuga seotud ettepanekute esitamist tuleks kokku leppida, millised menetlused on eesseisvate mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimistega seotud ja kuidas Euroopa Parlament protsessi eri etappides osaleb; loodab sellega seoses, et komisjon annab parlamendile aegsasti sama palju teavet kui nõukogule; on seisukohal, et vastav kord tuleks ette näha institutsioonidevahelises kokkuleppes, nagu tehakse iga-aastase eelarvemenetluse puhul;

131.  leiab, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse ühehäälselt vastuvõtmise nõue on protsessis tõeliseks takistuseks; palub sellega seoses Euroopa Ülemkogul võtta kasutusele Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõikes 2 sätestatud sillaklausel, et mitmeaastase finantsraamistiku määruse saaks vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega; tuletab ühtlasi meelde, et kasutusele saab võtta ka ELi lepingu artikli 48 lõikes 7 sätestatud üldise sillaklausli, mis võimaldab kohaldada seadusandlikku tavamenetlust; rõhutab, et kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamine mitmeaastase finantsraamistiku määruse vastuvõtmiseks oleks kooskõlas peaaegu kõigi ELi mitmeaastaste programmide otsustusprotsessidega ja ka ELi eelarve vastuvõtmise iga‑aastase menetlusega;

o
o   o

132.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, muudele asjaomastele institutsioonidele ja organitele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(2) ELT L 163, 24.6.2017, lk 1.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0363.
(8) ELT L 282, 19.10.2016, lk 1.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0076.


Euroopa Liidu omavahendite süsteemi reformimine
PDF 381kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon Euroopa Liidu omavahendite süsteemi reformimise kohta (2017/2053(INI))
P8_TA(2018)0076A8-0041/2018

Euroopa Parlament,

—  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 311 ja artikli 332 lõiget 2,

—  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artikleid 106a ja 171,

—  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(1),

—  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta määrust (EL, Euratom) nr 608/2014, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed(2),

—  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta määrust (EL, Euratom) nr 609/2014 meetodite ja menetluse kohta, millega tehakse kättesaadavaks traditsioonilised, käibemaksupõhised ja kogurahvatulul põhinevad omavahendid, ning muude sularahavajaduste rahuldamiseks vajalike meetmete kohta(3),

—  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2017. aasta teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Õiglane ja tõhus maksusüsteem Euroopa Liidu digitaalse ühtse turu jaoks“ (COM(2017)0547),

—  võttes arvesse oma 29. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite tuleviku kohta(4),

—  võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni tulevikku investeerimise ning uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta konkurentsivõimelise, jätkusuutliku ja kaasava Euroopa nimel(5),

—  võttes arvesse oma 15. aprilli 2014. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) läbirääkimiste kohta: saadud kogemused ja edasised sammud(6),

—  võttes arvesse oma 16. aprilli 2014. aasta seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(7),

—  võttes arvesse oma 17. detsembri 2014. aasta seisukohta(8) ühenduste omavahendite süsteemi kohta,

—  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni(9) mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise kohta,

—  võttes arvesse kõrgetasemelise omavahendite töörühma 2016. aasta detsembri lõpparuannet ja soovitusi teemal „Euroopa Liidu rahastamine tulevikus“,

—  võttes arvesse esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artiklit 1,

—  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekontrollikomisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamust (A8‑0041/2018),

A.  arvestades, et 25. märtsi 1957. aasta Rooma lepingus oli ette nähtud, et Euroopa Majandusühendust rahastatakse liikmesriikide osamaksudest vaid üleminekuperioodil, misjärel hakkab kehtima omavahendite süsteem;

B.  arvestades, et 1970. aasta aprillis Luxembourgis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel otsustati kehtestada omavahendite süsteem, millega lõpetatakse liikmesriikidelt osamaksu kogumine ja võetakse kasutusele kaks päris oma vahendit – põllumajandusmaks ja tollimaks –, mida täiendab kolmas, käibemaksupõhine vahend;

C.  arvestades, et kuna juba loodud omavahendite tulust ei piisanud, et katta kõik ELi eelarves ette nähtud kulud, otsustas Euroopa Ülemkogu oma 1988. aasta juuni kohtumisel, et kasutusele võetakse omavahend, mis põhineb kogurahvatulul;

D.  arvestades, et kogurahvatulul põhineva osamaksu osakaal on kasvanud väga palju (umbes 11 %‑lt 1988. aastal 69 %‑le 2014. aastal) ning seetõttu on esialgu täiendama ja tasakaalustama pidanud tuluallikast saanud praeguseks ELi eelarve jaoks tegelikult suurim tuluallikas; arvestades, et käibemaksupõhine omavahend moodustab ELi eelarvest praegu umbes 12 %, traditsioonilised omavahendid (tollimaksud, põllumajandusmaksud ning suhkru- ja isoglükoosimaksud) ligikaudu 13 % ning ülejäänud osa kaetakse muudest tuludest, sh maksudest, mida maksavad ELi institutsioonide ja asutuste töötajad, ja trahvidest, mis määratakse ettevõtjatele konkurentsiõiguse rikkumise eest;

E.  arvestades, et sestsaadik, kui Euroopa Ülemkogu kehtestas 1984. aasta Fontainebleau kohtumisel Ühendkuningriigi tagasimakse (mis tähendab, et Ühendkuningriik saab 66 % oma netomaksest tagasi), on aja jooksul kehtestatud mitmeid muidki tagasimakseid ja korrigeerimismehhanisme, mille mõte on parandada teatavate liikmesriikide eelarvemaksete ja -laekumiste jooksevsaldot; arvestades, et korrigeerimine tähendab praegu seda, et riigi jaoks vähendatakse kas summat, millega riik peab osalema Ühendkuningriigi tagasimakse rahastamises, või kogurahvatulul või käibemaksul põhinevat iga-aastast brutomakset;

F.  arvestades, et Euroopa Parlament on paljudes viimase kümnendi resolutsioonides esile toonud, millised probleemid ELi omavahendite süsteemis valitsevad ja kui keeruline see on, ning on korduvalt nõudnud põhjalikku reformi, millega muuta süsteem lihtsamaks, läbipaistvamaks ja demokraatlikumaks ning võtta kasutusele uued ja päris oma vahendid, mis peaksid järk-järgult ja niivõrd, kui see on võimalik, kogurahvatulul põhinevad vahendid välja vahetama;

G.  arvestades, et 2011. aastal koostas komisjon omavahendite kohta mahuka seadusandlike aktide paketi (COM(2011)0510), mis esitati koos 2014.–2020. aasta finantsraamistiku ettepanekutega ja millega sooviti liikmesriikide osamaksusid lihtsustada, kehtestada uued omavahendid – reformitud käibemaksuvahend ja finantstehingute maks – ning reformida korrigeerimismehhanisme; arvestades, et nõukogu jättis need ettepanekud tähelepanuta;

H.  arvestades, et 2014.–2020. aasta finantsraamistiku läbirääkimiste tulemusel moodustati kõrgetasemeline omavahendite töörühm, kuhu muu hulgas kuuluvad kõigi kolme peamise ELi institutsiooni esindajad ja mida juhib Mario Monti; arvestades, et töörühm esitas 2016. aasta detsembris oma lõpparuande ja soovitused, mille alusel töötas Euroopa Parlament välja käesolevas resolutsioonis esitatud seisukoha; rõhutab, et see aruanne võeti kõigi töörühma liikmete poolt vastu ühehäälselt, sealhulgas nõukogu nimetatud liikmete poolt;

1.  märgib, et komisjon esitab 2018. aasta maiks 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku; nõuab, et ettepanek, mille komisjon järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta koostab, sisaldaks ammendavaid ettepanekuid selle kohta, kuidas omavahendite otsust ja kõiki sellega seotud seadusandlikke akte muuta ning millised uued omavahendid luua; rõhutab, et läbirääkimistel, mida nõukogu ja Euroopa Parlament hakkavad järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle pidama, käsitletakse kulu- ja tulupoolt ühtse küsimusena; märgib, et mitmeaastase finantsraamistiku suhtes ei lepita ilma edasiminekuta omavahendite osas mitte midagi kokku;

2.  esitab käesoleva resolutsiooni, et anda teada oma seisukoht ELi omavahendite süsteemi reformi peamiste elementide kohta, sh selle kohta, milliseid uusi omavahendeid on vaja ja millised praeguse süsteemi elemendid tuleks alles jätta; palub komisjonil võtta ELi omavahendeid käsitlevate seadusandlike ettepanekute koostamisel parlamendi seisukohta arvesse ning on seisukohal, et ettepanekud peaksid olema kaugeleulatuvad ja tuleks esitada koos 2020. aasta järgset mitmeaastast finantsraamistikku käsitletavate ettepanekutega; on veendunud, et ELi eelarve tulupoolel tuleb kindlasti märkimisväärseid edusamme teha, sest siis on järgmises mitmeaastases finantsraamistikus lihtsam kokku leppida;

I.Õigusraamistik ja otsustusprotsess

3.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 311 on sätestatud, et „liit varustab end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega. Eelarvet rahastatakse täielikult omavahenditest, ilma et see piiraks muid tulusid.“; rõhutab sellega seoses, et juriidiline nõue näha ELi eelarve jaoks ette päris omavahendid tuleneb otse aluslepingust;

4.  tuletab meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 310 on sätestatud, et „eelarve tulud ja kulud peavad olema tasakaalus“; märgib, et tulud peaksid seega katma kõik kulud, mille eelarvepädevad institutsioonid igal aastal heaks kiidavad; rõhutab, et ELi eelarves ei tohi ühelgi aastal puudujääki tekkida ja seda ei tohi rahastada finantsturgudelt laenatud rahaga;

5.  märgib, et peamine seadusandlik akt, mis sisaldab omavahendite süsteemiga seotud sätteid, on omavahendeid käsitlev otsus, mille nõukogu võtab pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist vastu ühehäälselt, ja selle otsuse peavad ratifitseerima kõik liikmesriigid; rõhutab, et see on üks keerulisimaid seadusandlikke menetlusi, mis aluslepinguga on ette nähtud;

6.  märgib, et selles seadusandlikus aktis kehtestab nõukogu muu hulgas omavahendite ülemmäära ja ta võib ette näha uusi omavahendeid või tunnistada mõne olemasoleva kehtetuks; rõhutab, et omavahendeid käsitleval otsusel ei ole küll kehtivuse lõppemise kuupäeva, kuid see on otseselt seotud vastava mitmeaastase finantsraamistikuga, milles on sama perioodi jaoks, mida otsus hõlmab, sätestatud ülemmäär kulutustele;

7.  tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga kehtestati uued sätted, mis puudutavad omavahendeid käsitlevaid rakendusakte ja mille kohaselt on nõukogul õigus võtta kvalifitseeritud häälteenamusega vastu määrus, kui Euroopa Parlament on selleks nõusoleku andnud; peab siiski kahetsusväärseks, et mitu rakendussätet, eelkõige need, mis puudutavad kogurahvatulul põhinevate maksete arvutamist, sisalduvad endiselt omavahendeid käsitlevas otsuses; nõuab seetõttu omavahendeid käsitleva otsuse vastuvõtmiseks sujuvamat menetlust; kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama aluslepingu tulevase läbivaatamise raames Euroopa Parlamendi nõuet muuta ELi toimimise lepingu artiklit 311, et tugevdada parlamendi rolli omavahendite vastuvõtmise menetluses;

8.  tuletab meelde, et oma fiskaalpoliitika eest vastutavad liikmesriigid ise, ja rõhutab, et maksude kehtestamise õigus on liikmesriikide suveräänsuse põhielemente; rõhutab, et ELi omavahendite reform ei tähenda seda, et riigid peavad selles valdkonnas suveräänsuse liidule andma, vaid viib pigem praeguse süsteemi kooskõlla ELi aluslepingute mõtte ja sätetega;

II.Praeguse omavahendite süsteemi reformimise põhjused

i.Süsteemi puudused tuleb kõrvaldada

9.  rõhutab, et praegune omavahendite süsteem on väga keeruline, ebaõiglane, läbipaistmatu ja ELi kodanikele täiesti arusaamatu; rõhutab eelkõige, et riikide tagasimaksete arvutamise süsteem ja korrigeerimismehhanismid, mida omavahendite süsteemi suhtes kohaldatakse, ning statistika alusel arvutatav käibemaksupõhine makse on segased; rõhutab peale selle, et Euroopa Parlament ei saa süsteemi ELi tasandil tõhusalt kontrollida ning üldiselt ei ole süsteem demokraatlikult legitiimne ja selles eest ei võeta demokraatlikku vastutust;

10.  rõhutab, et see, kuidas omavahendite süsteem on kujunenud – päris omavahendite asemele on aegamööda tulnud liikmesriikide maksed –, on viinud selleni, et liiga palju tähtsustatakse liikmesriikidevahelist netosaldot, jättes suuresti tähelepanuta ELi eelarve tegeliku panuse ühiste Euroopa eesmärkide saavutamisse kõikide ELi kodanike hüvanguks; peab seetõttu kahetsusväärseks, et kokku annavad liikmesriikide poolt ELi eelarvesse tehtavad maksed, mis arvutatakse kas kogurahvatulu alusel või moodustavad teatava protsendimäära statistilisest käibemaksubaasist, ELi tuludest umbes 83 %;

11.  on veendunud, et kuna suurim tuluallikas on kogurahvatulul põhinev vahend, on eelarvekaalutlustes hakanud domineerima nn õiglase vastutasu põhimõte, mida nõukogus nii ELi eelarve tulu- kui ka kulupoole üle peetud aruteludes liigagi sageli rõhutatakse; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et ühelt poolt on tulupoolel kehtestatud Ühendkuningriigi tagasimakse, mitme riigi jaoks on tagasimakse rahastamise osa vähendatud ning loodud on muud korrigeerimismehhanismid, kuid teiselt poolt ei suudeta iga-aastases eelarvemenetluses kokku leppida ELi eelarve jaoks piisavas assigneeringute summas; on seisukohal, et EL peab loobuma maksete ja laekumiste saldo arvestamisest, sest tegelikult saavad ELi eelarvest kasu kõik liikmesriigid;

12.  on eelkõige seisukohal, et ELi aastaeelarve suuruse üle otsustamist mõjutavad sageli liikmesriikide enda poliitilised ja rahalised kaalutlused ning see asetab piirangud eelarveläbirääkimistele, mis lõpevad nõukogus sageli sellega, et ühed (netosaajad) võidavad ja teised (netomaksjad) kaotavad, eirates liidu võetud kohustusi, sealhulgas nõukogu poolt võetud kohustusi; on seisukohal, et selle tagajärjel soovitakse sageli kulusid kokku hoida paljude selliste ELi meetmete arvel, mille Euroopa lisaväärtus on suurim, ja nõrgestatakse nii ELi projekti tervikuna;

13.  märgib et, maksed, mida liikmesriigid ELi eelarvesse teevad, on riikide eelarves selgelt kantud kulupoolele ja nendes maksetes nähakse tihti kulu, mis ületab kasu, kuna kasu saadakse sellistes ELi kuluvaldkondades, mida on sageli vähem näha; rõhutab sellega seoses, et üldsusele tuleb ELi eelarve kasulikkusest rohkem teada anda;

14.  on seetõttu veendunud, et praegune omavahendite süsteem on aluslepingu sätete ja mõttega suuresti vastuolus; kordab, et on pikka aega olnud seisukohal, et ELi vahendeid tuleb tingimata põhjalikult reformida, rahastamaks ELi eelarvet nii, et see vastab aluslepingu nõuetele ja kogu liidu vajadustele;

ii. Liidul peab olema võimalik rahastada oma poliitikameetmeid ja lahendada uusi probleeme

15.  rõhutab, et 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistikuga tuleb tagada, et selge Euroopa lisaväärtusega ELi meetmetele ja programmidele eraldatakse piisavalt raha, kuid ette tuleb näha ka lisaraha, mida on vaja juba kindlaks tehtud probleemide lahendamiseks sellistes valdkondades nagu majanduskasv ja tööhõive, kliimamuutused, keskkonnakaitse, konkurentsivõime, ühtekuuluvus, innovatsioon, ränne, ELi välispiiride kontroll, julgeolek ja kaitse;

16.  rõhutab peale selle, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku puudusi tuleb vältida ja algusest peale tuleb ette näha sellised rahasummad, mille abil on liidul võimalik täita oma poliitilised eesmärgid piisavate vahenditega ning reageerida järgmise finantsraamistiku kestuse ajal võimalikele ettenägematutele sündmustele või kriisidele tulemuslikult; rõhutab vajadust lahendada iga-aastases eelarvemenetluses pidevalt korduv probleem, et maksete assigneeringud on ebapiisavad; tuletab meelde, et mitmeaastase finantsraamistiku paindlikkussätteid on juba ainuüksi rände- ja pagulaskriisi tõttu olnud vaja kasutada väga suures summas;

17.  arvab, et Ühendkuningriigi lahkumine EList on suur probleem ka järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja kõigi sellega seotud eelarveotsuste seisukohast, olenemata sellest, kuidas see rahaliselt korraldatakse; on veendunud, et enne 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmist tuleks katta Brexiti tõttu tekkiv rahapuudus, tagades samas, et ELi vahendid ei väheneks ja et see ei mõjuks kahjulikult ELi programmidele;

18.  peab tervitatavaks ettepanekut, mille kohaselt tuleks ELi eelarves luua spetsiaalne euroalale mõeldud eelarverida ja mille komisjoni president Jean‑Claude Juncker tegi Euroopa Parlamendis peetud, liidu olukorda käsitlenud kõnes ning mida komisjon arendas edasi oma 6. detsembri 2017. aasta teatises „Uued liidu raamistikku kuuluvad stabiilse euroala eelarvelised toetusvahendid“ (COM(2017)0822); nõuab seepärast, et ELi eelarves loodaks reserv, mida ei arvestata praeguste ülemmäärade sisse;

III.Kuidas luua vastuvõetav ja tasakaalustatud omavahendite süsteem?

i. Uue omavahendite süsteemi loomise põhimõtted ja eeldused

19.  on selle poolt, et luua ELi tasandil stabiilsema rahanduse tagamiseks läbipaistvam, lihtsam ja õiglasem uus omavahendite süsteem, mis põhineb praeguse süsteemi tulemuslikel elementidel; on seisukohal, et omavahendite süsteemi reform peab põhinema mitmel juhtpõhimõttel;

20.  rõhutab, et tulud peavad olema seotud poliitiliste eesmärkidega, milleks on eelkõige ühtne turg ja energialiit, ning keskkonna-, kliima- ja transpordipoliitikaga; on sellega seoses veendunud, et ELi eelarve peaks keskenduma poliitikavaldkondadele, mis annavad Euroopa lisaväärtust, nagu Euroopa Parlament on määratletud oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta(10);

21.  rõhutab, et korralduslikust seisukohast lähtudes ei saa kõiki uusi omavahendeid kasutusele võtta korraga, vaid seda tuleb teha järk-järgult; peab seetõttu omavahendite süsteemi reformi saavutatavaks kaheastmelise lähenemisviisiga: kõigepealt tuleks võtta kasutusele tehniliselt lihtsamad omavahendid, mille kogumist on mõistlike kuludega lihtne korraldada, ning teiseks hakata ükshaaval kasutusele võtma kõiki muid uusi omavahendeid, võttes aluseks kindla ajakava, mis kehtib seni, kuni kõik omavahendid on tõrgeteta kasutusel;

22.  on seisukohal, et uute omavahendite kasutuselevõtmisel peaks olema kaks eesmärki: esiteks peaks tänu nendele jääma kogurahvatulul põhinevate maksete osa palju (eesmärk on 40 %) väiksemaks, mis aitab liikmesriikide raha kokku hoida; teiseks peaks see võimaldama ELil teha 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku kohaselt rohkem kulutusi ja katta muu hulgas Ühendkuningriigi lahkumise tagajärjel tekkiva puudujäägi; tuletab sellega seoses meelde, et uute omavahendite mõte ei ole suurendada ELi maksumaksjate üldist maksukoormust, keda uute omavahendite kasutuselevõtmine ei tohiks mõjutada;

23.  nõuab, et kõik tagasimaksed ja korrigeerimismehhanismid kaotataks ning tagataks liikmesriikide õiglane kohtlemine; rõhutab sellega seoses, et Brexiti tõttu muutuvad kehtetuks ja kaovad nii Ühendkuningriigi tagasimakse kui ka sätted, millega teatavate liikmesriikide osa selle tagasimakse rahastamises vähendatakse, ja samas muutub statistilise käibemaksupõhise omavahendi reform möödapääsmatuks;

24.  on seisukohal, et traditsioonilised omavahendid, st tollimaksud, põllumajandusmaksud ning suhkru- ja isoglükoosimaksud on ELi tuluallikana usaldusväärsed ja ehtsad, sest need tulenevad otseselt sellest, et EL on tolliliit, ning sellega seotud õiguspädevusest ja ühisest kaubanduspoliitikast; on seetõttu seisukohal, et traditsioonilised omavahendid tuleks ELi eelarve tuluallikana alles jätta; on seisukohal, et kui vähendada seda osa maksude kogumise kuludest, mille liikmesriigid jätavad endale, saab maksutulust ELi eelarvesse kanda suurema osa;

25.  tunnistab, et kogurahvatulul põhinevad maksed on ELi eelarve jaoks usaldusväärne, stabiilne ja õiglane tuluallikas ning suur enamik liikmesriikidest pooldab seda vahendit igati; on seetõttu veendunud, et see vahend tuleks alles jätta, kuid üksnes ELi eelarvet tasakaalustava ja täiendava vahendina – sellega kaotataks eelarvekaalutlustest õiglase vastutasu põhimõte; rõhutab, et sellega seoses tuleb tagada, et kogurahvatulul põhinevad maksed oleksid kõigi liikmesriikide eelarves liigitatud ühtmoodi: ELile mõeldud tulu (mitte liikmesriikide valitsuse kulu);

ii. Kriteeriumid, mida uute omavahendite kindlaksmääramisel kasutada

26.  pooldab kõrgetasemelise omavahendite töörühma aruandes esitatud arvamust, mille kohaselt tuleks võimalike uute omavahendite kindlaksmääramisel arvesse võtta järgmisi kriteeriume: võrdsus/õiglus, tõhusus, piisavus ja stabiilsus, läbipaistvus ja lihtsus, demokraatlik vastutus ja eelarvedistsipliin, põhitähelepanu pööramine Euroopa lisaväärtusele, subsidiaarsuse põhimõte ja liikmesriikide maksusuveräänsus ning poliitilise kokkuleppe saavutamise kulude piiramine;

27.  palub komisjonil analüüsida ülaltoodu põhjal järgmiste uute omavahendite kasutuselevõtmist;

iii. Võimalikud uued omavahendid

a. eesmärk: tugevdada ühtset turgu, muuta see läbipaistvamaks ja võimalused võrdsemaks

 käibemaks

28.  tuletab meelde, et sestsaadik, kui käibemaks peaaegu 50 aasta eest kehtestati, on selle alusel arvutatud üht ELi eelarve omavahendit, ja praegu moodustab see tulu ELi tuludest umbes 12 %;

29.  märgib, et praegusel süsteemil on siiski suuri puudusi: eelarvetulu arvutatakse statistilisel alusel; see on tarbetult keerukas ja kodanike jaoks puudub sel otsene seos; see tähendab seda, et liikmesriikidele laekunud tulust kantakse lihtsalt teatav osa ELi eelarvesse, ilma et sel oleks kogurahvatulul põhineva vahendiga võrreldes mingi lisaväärtus; ning makse arvutamise alus ei ole läbipaistev ja maksumaksjaid ei kohelda võrdselt;

30.  peab kahetsusväärseks tõsiasja, et Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) on liikmesriikides korduvalt avastanud suure tollipettuse juhtumeid, mis on olulisel määral vähendanud liidu eelarvetulu; juhib tähelepanu Euroopa Kontrollikoja eriaruandele nr 19/2017 pealkirjaga „Impordiprotseduurid: puudused õigusraamistikus ja ebatõhus rakendamine mõjutavad ELi finantshuve“ ning väljendab muret selle pärast, et petturid võivad jätkata liikmesriikide seast selle nn nõrgima lüli otsimist, kelle kaudu tolliliitu siseneda, ning et tulu võib jääda liidu eelarvesse saamata ka järgmise mitmeaastase finantsraamistiku perioodil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vajalikke meetmeid võtma, et nendele liidu eelarvet kahjustavatele tegevustele lõpp teha;

31.  tuletab meelde, et uue käibemaksupõhise vahendi kohta tehti 2011. aastal seadusandlik ettepanek, mille tulemusel oleks hakatud kogu ELis kohaldama kindla määraga maksu, mis oleks põhinenud selliste tarnitud kaupade ja osutatud teenuste või imporditud kaupade netohinnal, mida oleks maksustatud ühtse standardse käibemaksumääraga; märgib, et kuigi see ettepanek ei läinud läbi, soovitas 2013. aastal veebruaris kohtunud Euroopa Ülemkogu, et nõukogu peaks selle ettepanekuga tööd jätkama; usub, et praeguses olukorras on võib olla võimalik saavutada selles küsimuses läbimurre;

32.  tunnustab kõrgetasemelise töörühma ettepanekut käibemaksupõhise omavahendi kohta, mille eesmärk on muuta see lihtsamaks, vähendada selle halduskulusid ning tugevdada seost ELi käibemaksupoliitika ja tegelike käibemaksutulude vahel;

33.  võtab teadmiseks komisjoni käibemaksu tegevuskava „Ühtse ELi käibemaksuala suunas – On aeg otsustada”), mis avaldati 7. aprillil 2016 (COM(2016)0148), ning sellele järgnenud 4. oktoobri 2017. aasta ettepaneku ELi käibemaksuala mitme aluspõhimõtte ja peamiste reformide kohta; toetab ELi käibemaksusüsteemi põhjalikku reformimist, mille eesmärk peaks olema laiendada maksubaasi, vähendada pettusvõimalusi ja eeskirjade täitmise kulusid ning luua uut tulu; on seisukohal, et teatav väike osa sellest uuest tulust tuleks kanda ELi eelarvesse;

34.  on seisukohal, et lihtsustatud käibemaksuvahend peaks põhinema ELi käibemaksusüsteemide ühisel nimetajal, ja märgib, et tänu sellele ei kaotataks kõiki riikide erikordi, mida on eri põhjustel vaja;

35.  on selle poolt, et kehtestada reformitud käibemaksust laekunud tulule ühtne maksumäär (1–2 %), mille kogumine liidu omavahendina oleks täielikult liikmesriikide ametiasutuste ülesanne; on veendunud, et sellise süsteemiga tagataks ELi jaoks üsna suur ja stabiilne tulu, ilma et tekiks liiga suur halduskulu;

36.  rõhutab, et komisjon on juba esitanud ELi käibemaksueeskirjade põhjalikuks reformimiseks seadusandlikud ettepanekud ning 2018. aastal on oodata uusi algatusi; rõhutab, et käibemaksusüsteemi reform on vaja viia lõpule võimalikult kiiresti – igal juhul enne järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kehtivusaja algust;

37.  palub, et seni kuni käibemaksu käsitlevad õigusaktid vastu võetakse, teeks komisjon peagi esitatavas ELi omavahendeid käsitlevas seadusandlikus paketis ettepaneku uue reformitud käibemaksupõhise omavahendi kohta; on seisukohal, et selles ettepanekus tuleks arvesse võtta peamisi tulemusi, mida praegu arutatav käibemaksusüsteemi reform annab;

 äriühingu tulumaks

38.  tuletab meelde, et oma 6. juuli 2016. aasta resolutsioonis maksualaste siduvate eelotsuste ja samasuguse iseloomuga või mõjuga meetmete kohta(11) nõudis Euroopa Parlament, et komisjon esitaks äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta ettepaneku „koos asjakohaste ja õiglaste jaotamispõhimõtetega, et luua terviklik lahendus liidus kahjulike maksutavadega võitlemiseks, muuta olukord ettevõtete jaoks selgemaks ja lihtsamaks ning hõlbustada piiriülest majandustegevust liidus“;

39.  võtab teadmiseks ettepanekud, mille komisjon on äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kohta teinud, ja tuletab meelde oma nõudmist, et konsolideeritud maksubaasi tuleks üleminekuperioodi lõppedes kohaldada kõikide äriühingute suhtes; rõhutab, et praegustes konsolideeritud maksubaasi ettepanekutes tuleks käsitleda ka digitaalsektori ettevõtteid; soovitab nende ettepanekute põhjal suhtuda äriühingu digitaalsesse majandustegevusse samamoodi nagu füüsilisse ning seetõttu tuleb määratleda ja teha kindlaks digitaalne püsiv tegevuskoht;

40.  nõustub kõrgetasemelise omavahendite töörühma hinnanguga, mille kohaselt sobib konsolideeritud maksubaas uue omavahendi aluseks, sest see vastab kõigile töörühma kehtestatud kriteeriumidele; rõhutab, et konsolideeritud maksubaas on väga oluline ühtse turu arenguks, mis on Euroopa avalik hüve, sest see aitab liikmesriikide vahel vältida kõlvatut maksukonkurentsi ja maksude optimeerimist, mille tagajärjel ei kehti enam kõigile võrdsed võimalused;

41.  tuletab meelde, et maksudest kõrvalehoidumise tõttu kõigis selle vormides jääb ELil komisjoni hinnangul saamata 1 triljon eurot aastas; rõhutab, et saamata jäänud maksutulu on vaja pettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase kooskõlastatud poliitika ning läbipaistvusel, koostööl ja kooskõlastamisel põhineva raamistiku kaudu tagasi saada;

42.  palub komisjonil võtta arvesse äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi direktiivi läbivaatamise järeldusi ja teha nende põhjal ettepanek luua liidu eelarve jaoks uus omavahend, mis arvutatakse liikmesriikide äriühingu tulumaksu ühtsest konsolideeritud maksubaasist saadava tulu põhjal; pooldab äriühingu tulumaksu ühtsest konsolideeritud maksubaasist saadavale tulule ühtse määra kehtestamist ja omavahendina kogumist; on veendunud, et sellise süsteemiga tagataks ELi jaoks üsna suur ja stabiilne tulu, ilma et tekiks liiga suur halduskulu;

 emissioonitulud

43.  on arvamusel, et Euroopa Keskpanga kasumist saadavat tulu (raha käibelelaskmisega teenitud EKP tulu), mis on otseselt seotud Euroopa rahaliiduga, ei tuleks mitte riigikassadele välja maksta, vaid see peaks hoopis olema uue omavahendi aluseks; on arvamusel, et see ressurss peaks olema otseselt seotud spetsiaalselt euroalale mõeldud reaga ELi eelarves;

b. eesmärk: vähendada finantsspekulatsioone ja suurendada maksumaksjatevahelist õiglust sektorites, kus kasutatakse agressiivset maksuplaneerimist või agressiivset maksuoptimeerimist

 Euroopa tasandi finantstehingute maks

44.  julgustab jätkama pingutusi, mida 11 liikmesriigist koosnev rühm on pärast komisjoni 2011. aasta ettepanekut tihedas koostöös finantstehingute maksu kehtestamiseks teinud; nõuab tungivalt, et kõik teised liikmesriigid ühineksid eespool nimetatud rühmaga, et vältida häireid finantsturgudel ja tagada ühtse turu sujuv toimimine;

45.  nõustub kõrgetasemelise omavahendite töörühma hinnanguga, mille kohaselt sobib finantstehingute maks liidu eelarve uue omavahendi aluseks, kuid märgib, et finantstehingute maksustamiseks tuleks uurida ka muid võimalusi;

46.  nõuab seetõttu, et liidu eelarve jaoks loodaks uus omavahend, mis arvutatakse vastavalt finantstehingute maksustamiseks valitud meetodile;

 digitaalsektori ettevõtete maksustamine

47.  kiidab heaks järeldused, milleni jõuti rahandusministrite nõukogu 16. septembri 2017. aasta mitteametlikul kohtumisel ja milles nõuti, et vastavalt nelja rahandusministri kirjale (milles sooviti, et komisjon analüüsiks tulemuslikke lahendusi, mis põhinevad ideel kehtestada digitaalettevõtete poolt ELis loodud käibele nn tasandusmaks) koostataks digitaalmajanduse jaoks uued maksustamiseeskirjad; rõhutab, et oma 21. septembri 2017. aasta teatises „Õiglane ja tõhus maksusüsteem Euroopa Liidu digitaalse ühtse turu jaoks“ kinnitab komisjon veel kord, et äriühingu tulumaksu ühtne konsolideeritud maksubaas annab raamistiku, mis soodustab eeskirjade läbivaatamist, et korraldada digitaalsete ettevõtete maksustamine tänapäevaselt ja stabiilselt ning tegeleda digitaalmajandusest tingitud maksustamisprobleemidega; nõuab, et isegi lühiajalisi lahendusi kooskõlastataks ELi tasandil, et vältida ühepoolsest tegevusest põhjustatud ühtse turu moonutamist ning hoida ära digitaalsete ettevõtete maksuparadiiside teke;

48.  nõustub, et digitaalmajanduse jaoks peaks kehtima tänapäevane ja stabiilne maksuraamistik, millega soodustada innovatsiooni, võidelda turu killustumise ja ebaausa konkurentsi vastu ning anda kõigile asjaosalistele võimalus kasutada ära uusi võrdseid ja tasakaalustatud tingimusi, tagades samal ajal, et digitaalplatvormid ja -ettevõtjad maksavad nõuetekohase osa maksudest seal, kus nad oma kasumi saavad; juhib ühtlasi tähelepanu sellele, et ettevõtete investeeringutele tuleb kindlasti tagada maksukindlus, et kaotada praegused puudused ja vältida ühtsel turul maksusüsteemide vaheliste uute lünkade tekkimist;

49.  peab väga tähtsaks, et digitaalse turu suhtes võetaks meetmeid, millega piirata maksudest kõrvalehoidumist, maksumoonutusi, agressiivse maksuplaneerimise või maksude optimeerimise süsteeme ning Euroopa mehhanismide kuritarvitamist maksude maksmise vältimiseks; on seisukohal, et selliste tavade tagajärjel tekivad ühtsel turul konkurentsimoonutused ja liikmesriikidel jääb ettenähtud maksutulu saamata;

50.  nõuab, et liidu eelarve jaoks loodaks uus omavahend, millega maksustatakse digitaalmajanduses tehtud tehinguid; on aga seisukohal, et kuna nii ELi kui ka Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) tasandil on tähtsad läbirääkimised pooleli, on praegu liiga vara otsustada, kuidas sellise vahendi loomine täpselt peaks toimuma;

51.  usub aga vaatamata sellele, et kõikide mehhanismide abil, mille ELi ametid on loonud, nagu registreerimis- või seiresüsteemid või reguleerivad mehhanismid, peaks olema võimalik hakata koguma liidu eelarvesse makse ja lõive otse selle alusel, milline on nende Euroopa lisaväärtus; on seisukohal, et need on ELi avalikud hüved, mille alusel on kõrgetasemelise omavahendite töörühma sõnul võimalik kehtestada maks, mis kuulub tänu liidu meetmetele saadavate muude tulude hulka;

c. eesmärk: toetada energiasüsteemi ümberkujundamist ja võitlust globaalse soojenemise vastu

 keskkonnamaksud

52.  kinnitab, et kliimamuutustevastane võitlus, aga ka säästvale, ring- ja vähese CO2‑heitega majandusele üleminek ning ühiselt kokkulepitud energialiidu eesmärgid on ELi meetmete hulgas väga olulisel kohal;

53.  kordab oma veendumust, et õiglast konkurentsi ettevõtete vahel ja ühtse turu tõrgeteta toimimist saab tagada ainult siis, kui ELi tasandil kehtivad ühtsed energia- või keskkonnamaksud, mis annavad tõuke progressiivsema ja säästvama arengumudeli suunas liikumiseks;

54.  rõhutab, et keskkonnahoidlik maksustamine on Euroopa omavahendite suurendamiseks eriti sobilik mehhanism; palub, et komisjon teeks ettepanekuid muudegi keskkonnahoidlike omavahendite kohta, nagu on osutatud kõrgetasemelise omavahendite töörühma aruandes ja nagu on osutanud ELi eelarvevolinik, ning märgib, et need peavad olema kooskõlas liidu teatavate poliitikameetmetega, näiteks meetmed energeetika (energiamaks), keskkonna ja kliima (mehhanism, millega korrigeeritakse imporditavate kaupadega seotud süsinikdioksiidiheite maksustamist, plastimaks ja heitkogustega kauplemise süsteem) ning transpordi valdkonnas (maanteeveo kütusemaks ja lennupiletite maks), et toetada liidu uusi täiendavaid omavahendeid;

55.  nõuab, et heitkogustega kauplemise süsteemi enampakkumisel saadavast tulust arvestataks alates 4. etapist (aastast 2021) suur osa ELi uue omavahendi hulka; tuletab meelde, et seda võimalust arutas kõrgetasemeline omavahendite töörühm ja soovitas selgesõnaliselt komisjon oma 14. veebruari 2018. aasta teatises „Uus tänapäevane mitmeaastane finantsraamistik Euroopa Liidu jaoks, mis võimaldab tõhusalt saavutada tema prioriteete ka pärast 2020. aastat“ (COM(2018)0098); nõuab, et paralleelselt kehtestataks mehhanism, millega korrigeeritakse imporditavate kaupadega seotud süsinikdioksiidiheite maksustamist, mis oleks ELi eelarves uus omavahend ja peaks ühtlasi aitama tagada rahvusvahelises kaubanduses võrdseid tingimusi ja vähendada tootmise viimist liidust välja, samas kui imporditavate kaupade hinnas võetakse arvesse kliimamuutuste kulusid;

56.  palub komisjonil uurida võimalust võtta ELi tasandil kasutusele plastimaks ja ühekordselt kasutatavate esemete maks, et julgustada kasutama säästvamaid alternatiive;

57.  on kindel, et elektrienergiamaksul põhinevad omavahendid kattuksid ELi heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) kohaldamisalaga ning tekitaksid mure investeerimistingimuste stabiilsuse ja kodumajapidamistele langeva finantskoormuse pärast;

58.  on seisukohal, et juhul, kui mingi omavahend tekitab ühele liikmesriigile liigse koormuse, võiks seda leevendada ELi programmide kaudu antava lisatoetusega, mille kasutamisaeg ja summa on piiratud ja mis on kooskõlas liidu eesmärkide ja sihtidega; rõhutab, et sellist toetust ei saa anda ELi eelarve tulupoolel uute tagasimaksete või korrektsioonide kehtestamise kaudu;

59.  rõhutab, et keskkonnaga seotud maksude või tasude kehtestamine ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigust otsustada oma energiavarude kasutamise tingimuste, erinevate energiaallikate valiku ja oma energiavarustuse üldise struktuuri üle;

iv. Muud tuluallikad

60.  tuletab meelde, et kuigi ELi eelarve tulud peaksid peamiselt koosnema omavahenditest, tuleb neile lisaks koguda ka Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 311 nimetatud muid tulusid, mille hulka kuuluvad: maks, mida ELi institutsioonide ja ELi asutuste töötajad maksavad oma töötasult; institutsioonide haldustegevusest saadav tulu, nt kaupade müügist saadav tulu, üüritulu, osutatud teenustest laekuv tulu ja pangainstressid; summad, millega ELi mittekuuluvad riigid osalevad teatavates ELi programmides; viivised; trahvid, mida ettevõtted maksavad enamasti ELi konkurentsiõiguse rikkumise tõttu; ja tulu, mis laekub ELi laenuvõtmis- ja laenuandmistehingutest;

61.  märgib, et iga eelarveaasta saldo kantakse järgneva aasta eelarvesse ja kui saldo puhul on tegemist ülejäägiga, siis kantakse see eelarvesse tuluna, ning et muud tulud, saldod ja tehnilised kohandused, sh eelnenud aasta ülejääk, moodustavad kogutulust umbes 6 %; rõhutab, et viimastel aastatel on suurem osa muudest tuludest laekunud trahvidest, mis moodustavad kogutulust lausa 2,5 % (v.a sihtotstarbeline tulu);

62.  peab kahetsusväärseks, et sedalaadi muude tulude potentsiaali ei ole ELi kulude rahastamist puudutanud aruteludel seni käsitletud; usub, et isegi kui seda tuluallikat ei saa mahu, ebastabiilsuse ja prognoosimatuse tõttu kasutada teiste omavahendite alternatiivina, on see ometi üks võimalikke allikaid, millest katta järgmise mitmeaastase finantsraamistiku suuremat rahavajadust;

63.  tuletab meelde, et sellise tulu ja võimalike muudatusettepanekute menetlemisel rakendatavad õigusmenetlused on paindlikumad kui omavahendite omad, sest need tuluallikad ei ole loodud omavahendeid käsitleva otsusega, vaid teiseste õigusaktidega ja seetõttu ei kehti nende puhul ühehäälsusnõue;

64.  kordab, et on juba pikka aega olnud seisukohal, et tulu, mis saadakse trahvidest, mis on äriühingutele määratud ELi konkurentsiõiguse rikkumise eest, või mis on seotud sellega, et liikmesriigid on ELi eelarvesse maksete tegemisega hiljaks jäänud, peaks ELi eelarve jaoks olema lisatulu, mille arvelt kogurahvatulul põhinevaid osamakse vastavalt vähendada ei saa;

65.  nõuab seetõttu, et ELi eelarves loodaks erireserv, millesse kantakse vastavalt laekumisele kõik võimalikud ettenägematud muud tulud, mis kantakse nõuetekohaselt üle, et tagada vajaduse tekkimise korral kulutuste tegemiseks lisavahendid; on seisukohal, et see reserv tuleks määrata sihtotstarbeliselt mitmeaastase finantsraamistiku erivahendite jaoks ja sellest tuleks vastavalt eelarvepädevate institutsioonide otsusele tagada täiendavad lisatoetused nii kulukohustuste kui ka maksete osas;

66.  rõhutab, kui suured võimalused peituvad ELi eelarve jaoks tasudes, mida nõutakse Euroopa poliitikameetmete ja eelkõige Euroopa süsteemide (nt tulevane kolmandate riikide kodanikele mõeldud ELi reisiinfo ja -lubade süsteem (ETIAS)) rakendamise eest; on seisukohal, et teatavatel juhtudel võiks selle tulu eraldada samale poliitikale või eesmärgile; on seisukohal, et pärast 2020. aastat välja töötatavate ELi programmide ja poliitikameetmete huvides tuleks põhjalikumalt analüüsida, kas selle võimaliku tulu võiks võtta ELi eelarve jaoks kasutusele lisatuluallikana;

67.  rõhutab, et 2016. aastal küündisid ELi detsentraliseeritud asutuste sihtotstarbelised tulud, nagu ettevõtjatelt laekunud maksud ja tasud ning riikide eelarvetest tehtud maksed, ligikaudu 1 miljardi euroni; palub, et komisjon esitaks järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga seoses ettepaneku ühtse meetodi kohta, mille alusel rahastada ameteid tasudest;

o
o   o

68.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.
(2) ELT L 168, 7.6.2014, lk 29.
(3) ELT L 168, 7.6.2014, lk 39.
(4) ELT C 27 E, 31.1.2008, lk 214.
(5) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 89.
(6) ELT C 443, 22.12.2017, lk 11.
(7) ELT C 443, 22.12.2017, lk 994.
(8) ELT C 294, 12.8.2016, lk 82.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0309.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0310.


Majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta: 2018. aasta majanduskasvu analüüs
PDF 264kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2018. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (2017/2226(INI))
P8_TA(2018)0077A8-0047/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 121 lõiget 2 ning artikleid 136 ja 148,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1175/2011 (millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta)(1),

–  võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta direktiivi 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku nõuete kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1174/2011 euroalal esineva ülemäärase makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimiseks võetavate täitemeetmete kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 8. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1177/2011 (millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta)(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1176/2011 makromajandusliku tasakaalustamatuse ennetamise ja korrigeerimise kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1173/2011 eelarvejärelevalve tõhusa rakendamise kohta euroalal(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 473/2013 euroala liikmesriikide eelarvekavade seire ja hindamise ning nende ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tagamise ühiste eeskirjade kohta(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrust (EL) nr 472/2013, millega tugevdatakse majanduse ja eelarve järelevalvet euroala liikmesriikide üle, millel on või võivad tekkida tõsised raskused finantsstabiilsuse tagamisel(8),

–  võttes arvesse Euroopa Eelarvenõukogu 20. juuni 2017. aasta aruannet „Euroala jaoks kohase tulevase eelarvepoliitika hindamine“,

–  võttes arvesse 25.–26. märtsi 2010. aasta ja 17. juuni 2010. aasta Euroopa Ülemkogu järeldusi ning samuti komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse nõukogu 14. juuli 2015. aasta soovitust (EL) 2015/1184 liikmesriikide ja Euroopa Liidu majanduspoliitika üldsuuniste kohta(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017 (mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond)(10),

–  võttes arvesse komisjoni 13. jaanuari 2015. aasta teatist „Stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikum kasutamine“ (COM(2015)0012),

–  võttes arvesse oma 24. juuni 2015. aasta resolutsiooni majanduse juhtimise raamistiku läbivaatamise kohta: ülevaade ja probleemid(11),

–  võttes arvesse aruannet „Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimine“ (edaspidi „viie juhi aruanne“),

–  võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut,

–  võttes arvesse komisjoni 21. oktoobri 2015. aasta teatist majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks võetavate meetmete kohta (COM(2015)0600),

–  võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2017. aasta teatist majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise edasiste sammude ja tegevuskava kohta (COM(2017)0821),

–  võttes arvesse komisjoni 2017. aasta sügise Euroopa majandusprognoosi,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni jaoks koostatud uuringuid ja analüüse euroala majanduspoliitika koordineerimise kohta Euroopa poolaasta raames (november 2015),

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2015. aasta teatist 2016. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (COM(2015)0690), häiremehhanismi aruannet 2016 (COM(2015)0691) ja ühise tööhõivearuande projekti (COM(2015)0700),

–  võttes arvesse ELi institutsioonide ühist teadaannet Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta, mis allkirjastati ja kuulutati välja 17. novembril 2017 Göteborgis,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/825, millega luuakse struktuurireformi tugiprogramm ajavahemikuks 2017–2020 ning muudetakse määrusi (EL) nr 1303/2013 ja (EL) nr 1305/2013,

–  võttes arvesse oma 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta(12),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta soovitust nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel(13),

–  võttes arvesse 22. novembri 2017. aasta komisjoni soovitust nõukogu soovituse kohta, mis käsitleb euroala majanduspoliitikat (COM(2017)0770),

–  võttes arvesse liikmesriikide parlamentide esindajatega peetud arutelu 2018. aasta Euroopa poolaasta prioriteetide üle,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendis toimunud arutelu komisjoniga Euroopa poolaasta paketi ja 2018. aasta majanduskasvu analüüsi üle,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit, eelarvekomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning regionaalarengukomisjoni arvamusi ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8‑0047/2018),

A.  arvestades, et komisjoni prognooside kohaselt Euroopa majanduse laienemine eeldatavasti jätkub, ehkki töökohtade loomise ja leibkondade ostujõu suurenemise tempo järgmise kahe aasta jooksul tõenäoliselt veidi aeglustub, seejuures on ELi majanduskasv 2017. aastal 2,4 % ning aeglustub seejärel 2018. aastal veidi (2,2 %‑ni) ning 2019. aastal veel mõnevõrra (2,0 %‑ni); arvestades, et täiendavaid poliitilisi meetmeid on siiski vaja, et tegeleda ülemaailmse majanduskriisi veel lahendamata tagajärgedega;

B.  arvestades, et praegune olukord ELi majanduses nõuab kaugeleulatuvaid ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireforme ja investeeringuid liikmesriikides, et saavutada kestlik majanduskasv, tööhõive ja konkurentsivõimelisus ning jõuda suurema lähenemiseni;

C.  arvestades, et eratarbimise kasv peaks prognooside kohaselt sel aastal mõnevõrra vähenema, enne kui see 2019. aastal taastub, kuna inflatsioon on 2017. aastaga võrreldes suurem, see jääb alla EKP eesmärgiks seatud 2 %, kuid on selle lähedal;

D.  arvestades, et Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond (EFSI) on lisaks Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele pakkunud olulist toetust ELi investeerimisel; arvestades aga, et erasektori investeeringud on ikka veel alla 2008. aasta taseme ning see mõjutab negatiivselt potentsiaalset majanduskasvu, töökohtade loomist ja tootlikkust;

E.  arvestades, et eelduste kohaselt suureneb tööhõive jätkuvalt ja jõuab rekordilise 235,4 miljoni töötava inimeseni 2017. aasta teises kvartalis; kuigi osa tööturu näitajaid viitavad püsivatele probleemidele, nagu suurenev tööturu killustatus, mis suurendab ebavõrdsust, eelkõige noorte ja madala haridustasemega inimeste seas; arvestades, et tööpuudus on ELis 7,5 % ja euroalal 8,9 %, mis, kuigi see on vastavalt üheksa ja kaheksa aasta madalaim tase, on endiselt liiga kõrge, eelkõige noorte seas; arvestades, et paljude liikmesriikide vahel valitsevad endiselt väga suured lahknevused ning tööhõive määrad peavad veel tõusma, et kriisist taastuda ja ühtlasi täita strateegia „Euroopa 2020“ riiklikud eesmärgid; arvestades, et varjatud tööpuuduse (töötud, kes sooviksid töötada, kuid kes ei otsi aktiivselt tööd) määr oli 2016. aastal 20 %;

F.  arvestades, et teatavatele suurtele korporatsioonidele ja üksikisikutele kasuliku maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja maksupettuse tulemusel on mitmetel liikmesriikidel jäänud saamata miljardite eurode ulatuses tulu riigi rahanduse juhtimiseks, ning seda VKEde ja teiste maksumaksjate arvelt;

G.  arvestades, et paranenud majandusolukord pakub võimalusi kaugeleulatuvate ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformide, eelkõige selliste meetmete rakendamiseks, millega soodustatakse investeeringuid, kuna investeeringute määr osakaaluna SKPst on endiselt väiksem kui vahetult finantskriisile eelnenud perioodil, ning parandatakse riikide rahanduse olukorda, võttes arvesse survet, mida demograafilised muutused nende võla jätkusuutlikkusele avaldavad;

1.  võtab teadmiseks 2018. aasta majanduskasvu analüüsi paketi avaldamise ja kavandatud poliitikameetmete kombinatsiooni, mis hõlmab investeerimist, kaugeleulatuvaid ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireforme ja vastutustundlikku riigi rahandust ning mille eesmärk on veelgi edendada suuremat majanduskasvu ja tõhustada Euroopa majanduse elavdamist, suuremat lähenemist ja konkurentsivõimet; nõustub, et struktuursete reformide elluviimisel on vaja teha täiendavaid edusamme, et saavutada majanduskasv ja töökohtade loomine ning jätkata võitlust ebavõrdsusega, mis majanduskasvu pidurdab;

1.peatükk – Investeeringud ja majanduskasv

2.  rõhutab potentsiaalsete majandustulemuste, tootlikkuse ja konkurentsivõime ebapiisava kasvuga seotud püsivat struktuurset probleemi, millele lisandub avaliku ja erasektori investeeringute madal tase ning kaugeleulatuvate ja sotsiaalselt tasakaalustatud struktuurireformide puudumine mõnes liikmesriigis;

3.  tuletab meelde, et mõnedes liikmesriikides on endiselt suur jooksevkonto ülejääk, mida võiks kasutada selleks, et toetada avaliku ja erasektori investeeringuid ja edendada majanduskasvu;

4.  tuletab meelde, kui oluline on avaliku ja erasektori investeeringute ühendamine struktuurireformidega, et hoogustada ja võimendada majanduskasvu;

5.  rõhutab, kui tähtis on edendada avaliku sektori investeeringuid ELis, et leevendada praegust avaliku sektori investeeringute vähenemist; nõuab lisaks kapitaliturgude liidu väljakujundamist, et suurendada erasektori investeeringuid kogu ühtsel turul; on seisukohal, et erainvesteeringute reguleerivat raamistikku tuleks veelgi parendada;

6.  rõhutab vajadust suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, samuti tehnoloogilisse kaasajastamisse, et suurendada tootlikkust; tuletab meelde, et investeerimine sellistesse valdkondadesse nagu taristud, lapsehoid, sotsiaalkorterid, haridus, koolitus, tervishoid, teadusuuringud, digitaalne innovatsioon ja ringmajandus võib suurendada tootlikkust ja/või tööhõivet; kutsub komisjoni üles käsitlema riigipõhistes soovitustes energiatõhusust ja ressursside tarbimist, ning tagama, et riigipõhised soovitused on täielikult kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppega;

7.  palub komisjonil hinnata praeguseid takistusi märkimisväärselt majanduskasvu soodustavatele taristuprojektidele selliste investeeringute eluiga arvestades ning arutada Euroopa Parlamendi ja nõukoguga võimalusi selliste takistuste kõrvaldamiseks kehtivas õigusraamistikus;

2.peatükk – Vastutustundlik riigi rahandus

8.  võtab teadmiseks euroala käsitlevates soovitustes esitatud üldiselt neutraalse eelarvepoliitika, märkides, et 2018. aastal on eelarvepoliitika paljudes liikmesriikides eelduste kohaselt veidi ekspansiivsem; tuletab meelde, et liidu eelarve-eeskirjade järjepidev rakendamine ja järgimine, sh austades täielikult kehtivaid paindlikkusklausleid, on majandus- ja rahaliidu nõuetekohaseks toimimiseks otsustavalt tähtis;

9.  rõhutab, et riikide ja euroala tasandi eelarvepoliitikas peavad riigi rahanduse ja investeeringute pikaajaline jätkusuutlikkus ning lühiajaline makromajanduslik stabiliseerimine olema tasakaalus, vastates täielikult stabiilsuse ja kasvu paktile;

10.  väljendab heameelt riigi rahanduse olukorra paranemise üle, mis on äärmiselt tähtis kindlama, kestlikuma ja tõhusama majanduskasvu saavutamiseks ning eelkõige selleks, et vähendada valitsemissektori võla suhet SKPsse ELis ja euroalal ning nominaalset eelarvepuudujääki, rõhutades samas, et valitsemissektori võla suhe SKPsse on euroalal endiselt ligikaudu 90 %, kusjuures mitmes liikmesriigis on see tunduvalt kõrgem; rõhutab, et need liikmesriigid peaksid vähendama oma suurt valitsemissektori võla suhet SKPsse kiiresti, sest seda on majanduse elavnemise ajal tunduvalt lihtsam teha; tuletab meelde, et vananev elanikkond ja muud demograafilised muutused seavad riigi rahanduse jätkusuutlikkuse suure surve alla; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma tulevaste põlvkondade ees vastutust;

11.  rõhutab vajadust keskenduda rohkem riigieelarvete sisule ja juhtimisele; väljendab seetõttu heameelt kulutuste hindamise tava levimise üle ja ergutab liikmesriike oma eelarve kvaliteeti hindama;

3.peatükk – Struktuurireformid

12.  tuletab meelde, et mõned liikmesriigid peavad jätkama sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt jätkusuutlike ning majanduskasvu toetavate struktuurireformide rakendamist, eriti arvestades paranenud majanduslikku olukorda kogu ELis, kus SKP on kasvanud peaaegu kõigis liikmesriikides, eesmärgiga suurendada konkurentsivõimet, töökohtade loomist, majanduskasvu ja suuremat lähenemist;

13.  nõuab kindlalt teadus- ja arendustegevuse kulude paremini kooskõlla viimist strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkidega; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele asjakohase poliitika ja tegema investeeringud, et tagada või säilitada võrdne juurdepääs elukestvale õppele ja koolitusele, võttes arvesse muutusi tööturul, sealhulgas uute kutsealade tekkimist;

14.  rõhutab, et digiteerimine, globaliseerumine ja tehnoloogilised muutused muudavad radikaalselt meie tööturgu, nt toimuvad suured muutused tööhõive vormis ja staatuses, millega on vaja kohanduda; rõhutab seetõttu, kui tähtis on kujundada dünaamiline tööturg koos kättesaadavate ja kvaliteetsete sotsiaalkindlustussüsteemidega, mis võimaldab reageerida uutele olukordadele tööturul;

15.  leiab, et investeerimisega seotud kitsaskohti kaotavad reformid võimaldaksid kohe toetada majandustegevust ja samal ajal luua tingimused pikaajaliseks majanduskasvuks;

16.  nõuab maksustamise läbivaatamist, et saavutada kapitali, tööjõu ja tarbimise maksustamisel õiglane tasakaal;

4.peatükk – Lähenemine ja kaasatus

17.  toonitab, et Euroopa poolaasta ja riigipõhised soovitused peaksid aitama saavutada strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgid, sealhulgas need, mis on sätestatud Euroopa sotsiaalõiguste sambas, ning edendama majanduskasvu ja töökohtade loomist; pooldab seetõttu nn sotsiaalse tulemustabeli kasutamist vahendina, mille abil jälgida Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamist;

18.  rõhutab asjaolu, et reaalpalga kasv on viimasel ajal tootlikkuse kasvust maha jäänud, samal ajal on olukord tööturul paranenud; rõhutab selles kontekstis, et teatavates sektorites ja valdkondades on paralleelselt tootlikkuse eesmärkidega olemas võimalus palgakasvuks, et tagada hea elatustase, võttes seejuures arvesse konkurentsivõimet ja vajadust võidelda ebavõrdsuse vastu;

19.  rõhutab, et eelarvepoliitikas tuleb võtta arvesse rahapoliitikat, austades EKP sõltumatust;

20.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja kõikehõlmava strateegia, et toetada keskkonnasäästlikkust suurendavaid investeeringuid ning tagada asjakohane seos ÜRO kestliku arengu eesmärkide ja Euroopa poolaasta vahel;

21.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 2018. aasta majanduskasvu analüüsis tõdetakse vajadust tõhusate ja õiglaste maksusüsteemide järele, mis annavad majandustegevusele adekvaatsed stiimulid; toetab komisjoni algatusi suurema läbipaistvuse ja reformitud käibemaksusüsteemi kujundamiseks ning võtab teadmiseks äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi saavutamiseks tehtud töö; tunnustab jõupingutusi rahvusvahelisel tasandil võitluses maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu; märgib, et riiklike maksusüsteemide tõhusamaks muutmine aitab märkimisväärselt suurendada valitsemissektori tulusid;

22.  kutsub liikmesriike üles võtma asjakohased meetmed, et aidata mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori (NEET-noored) ja pagulasi ning nad integreerida, nähes varases etapis ette nõuded nende sujuva tööturule siirdumise hõlbustamiseks, et takistada nende varimajandusse suundumist, samuti tagama, et avalikeks teenusteks oleks piisavalt vahendeid; rõhutab, et sotsiaalpartneritel peaks olema keskne roll NEET-noorte ja pagulaste integreerimise hõlbustamisel ja tagamisel, et neid tööturul ei diskrimineerita;

23.  on mures selle pärast, et mõnedes liikmesriikides esineb tööturul endiselt ebavõrdsust ja diskrimineerimist, mis süvendab meeste ja naiste erinevat töötasu, pensioni ja osalemist otsuste tegemisel;

5.peatükk – Euroopa poolaasta raamistik: isevastutus ja rakendamine

24.  kiidab heaks suurema tähelepanu pööramise euroala üldisele eelarvepoliitikale, juhtides samas tähelepanu iga liikmesriigi kohustusele järgida stabiilsuse ja kasvu pakti, sealhulgas austades täielikult kehtivaid paindlikkusklausleid; rõhutab, et üldine eelarvepoliitika ei tähenda seda, et eri liikmesriikide eelarveülejääki ja -puudujääki saab üksteisega tasaarvestada;

25.  peab murettekitavaks riigipõhiste soovituste vähest täitmise määra, sealhulgas soovitused, mille eesmärk on edendada lähenemist, suurendada konkurentsivõimet ja vähendada makromajanduslikku tasakaalustamatust; on arvamusel, et suurem riikide isevastutus tõelise avaliku arutelu kaudu riigi tasandil tooks kaasa riigipõhiste soovituste parema rakendamise; peab oluliseks tagada, et liikmesriikide parlamendid arutaksid riigiaruandeid ja riigipõhiseid soovitusi; on seisukohal, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peaksid olema Euroopa poolaasta protsessi paremini kaasatud; kutsub komisjoni üles kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, et tõhustada riigipõhiste soovituste täitmist, mille eesmärk on lahendada need probleemid, mis kujutavad ohtu rahaliidu kestlikkusele;

26.  rõhutab, et kõikide täiendavate majandus- ja rahaliidu süvendamise meetmetega peab kaasnema tugevam demokraatlik kontroll; rõhutab, et selleks tuleb kooskõlas vastutuse põhimõttega tugevdada nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide parlamentide rolli; kutsub üles kaasama sotsiaalpartnereid läbirääkimistesse nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil;

27.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon tõdeb, et mõnes liikmesriigis takistab investeeringuid endiselt korruptsioon ning et tõelise majandusliku arengu tagamiseks tuleb järgida õigusriigi põhimõtet ja austada kohtusüsteemi ja õiguskaitseasutuste sõltumatust; taunib aga seda, et komisjon lõpetas iga-aastase korruptsioonivastase aruande koostamise ning kutsub komisjoni üles alustama uuesti iga-aastase analüüsi koostamist korruptsiooni kohta liikmesriikides ning esitama mehhanismid sellega võitlemiseks;

2018. aasta majanduskasvu analüüsi aruande sektoripõhine jaotus

Eelarve

28.  on seisukohal, et ELi eelarve peab stimuleerima kestlikku majanduskasvu, lähenemist, investeeringuid ja reforme riikide eelarvelahenduste ja koostoime abil; on seetõttu veendunud, et iga‑aastasest majanduskasvu analüüsist tuleb juhinduda nii liikmesriikidel kui ka riiklike ja ELi eelarvete koostamisel, eelkõige arvestades 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamist;

29.  kordab sellega seoses, et liikmesriikide eelarvete ja ELi eelarve vahel peaks olema suurem sünergia; rõhutab, et Euroopa Komisjonil, arvestades tema seotust Euroopa poolaastaga ning osalust ELi eelarve ettevalmistamisel ja täitmisel, on selles kontekstis täita oluline roll;

30.  väljendab heameelt kõrgetasemelise omavahendite töörühma 2016. aasta detsembri lõpparuande „Euroopa Liidu rahastamine tulevikus“ soovitustes esitatud ettepaneku üle suurendada ELi eelarve sünergiat ja vähendada selle killustatust;

Keskkond, rahvatervis ja toiduohutus

31.  kiidab heaks komisjoni algatuse luua tervise edendamise ja haiguste ennetamise alane veebiportaal, mis pakub ajakohast teavet tervise ja heaolu edendamist käsitlevatel teemadel ning on kodanikele oluline selge ja usaldusväärse teabe allikas; rõhutab, et portaal peaks olema täielikult juurdepääsetav kõigile ELi kodanikele, sealhulgas neile, kellel on düsleksia või muud sarnased probleemid;

32.  nõuab suuremat sidusust muude ELi poliitikameetmetega, mis käsitlevad katastroofide ennetamist ja nendeks valmisolekut, nagu kliimamuutustega kohanemise ELi strateegia, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid, Euroopa Liidu Solidaarsusfond, keskkonnaalased õigusaktid, teadusuuringud või innovatsioonipoliitika;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Keskpangale.

(1) ELT L 306, 23.11.2011, lk 12.
(2) ELT L 306, 23.11.2011, lk 41.
(3) ELT L 306, 23.11.2011, lk 8.
(4) ELT L 306, 23.11.2011, lk 33.
(5) ELT L 306, 23.11.2011, lk 25.
(6) ELT L 306, 23.11.2011, lk 1.
(7) ELT L 140, 27.5.2013, lk 11.
(8) ELT L 140, 27.5.2013, lk 1.
(9) ELT L 192, 18.7.2015, lk 27.
(10) ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.
(11) ELT C 407, 4.11.2016, lk 86.
(12) ELT C 399, 24.11.2017, lk 149.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0491.


Majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2018. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektid
PDF 247kWORD 74k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2018. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta (2017/2260(INI))
P8_TA(2018)0078A8-0052/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3 ja 5,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 145, 148, 152, 153, 174 ja 349;

–  võttes arvesse 13. aprillil 2016. aastal Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet(1),

–  võttes arvesse ELi põhiõiguste hartat, eelkõige selle IV jaotist (Solidaarsus),

–  võttes arvesse muudetud Euroopa sotsiaalhartat,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eriti 1., 3., 4., 5., 8. ja 10. eesmärki,

–  võttes arvesse 17. novembril 2017. aastal Göteborgis vastu võetud institutsioonide ühist teadaannet Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta teatist „2018. aasta majanduskasvu analüüs“ (COM(2017)0690),

–  võttes arvesse komisjoni ja nõukogu 22. novembri 2017. aasta ühise tööhõivearuande projekti, mis on lisatud komisjoni teatisele 2018. aasta majanduskasvu analüüsi kohta (COM(2017)0674),

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (COM(2017)0677),

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta soovitust võtta vastu nõukogu soovitus euroala majanduspoliitika kohta (COM(2017)0770),

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta teatist „Häiremehhanismi aruanne 2018“ (COM(2017)0771),

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2017. aasta teatist „2018. aasta eelarvekavad: üldine hinnang“ (COM(2017)0800),

–  võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2017. aasta teatist „Euroopa sotsiaalõiguste samba loomine“ (COM(2017)0250),

–  võttes arvesse komisjoni 26. aprilli 2017. aasta teatist „Algatus lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalustamiseks“ (COM(2017)0252),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 26. aprilli 2017. aasta töödokumenti, milles tehakse kokkuvõte 2013. aasta soovituse „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist“ tulemustest (SWD(2017)0258),

–  võttes arvesse komisjoni avaldatud Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu seitsmendat aastaaruannet (2017), milles keskendutakse põlvkondadevahelisele õiglusele ja solidaarsusele Euroopas,

–  võttes arvesse komisjoni 4. oktoobri 2016. aasta teatist „Noortegarantii ja noorte tööhõive algatus kolm aastat hiljem“ (COM(2016)0646),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2016)0604),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatist „Euroopa investeeringute tugevdamine töökohtade loomiseks ja majanduskasvu saavutamiseks: Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi teine etapp ning uus Euroopa välisinvesteeringute kava“ (COM(2016)0581),

–  võttes arvesse komisjoni 10. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa uus oskuste tegevuskava. Koostöö inimkapitali tugevdamiseks ning töölesobivuse ja konkurentsivõime suurendamiseks“ (COM(2016)0381),

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa jagamismajanduse tegevuskava“ (COM(2016)0356),

–  võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa investeerib taas: Euroopa investeerimiskava täitmise ülevaade“ (COM(2016)0359),

–  võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2016. aasta teatist „Euroopa sotsiaalõiguste teemalise arutelu käivitamine“ (COM(2016)0127) ja selle lisasid,

–  võttes arvesse komisjoni 15. veebruari 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (COM(2016)0071) ja Euroopa Parlamendi 15. septembri 2016. aasta sellekohast seisukohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2013. aasta sotsiaalsete investeeringute paketti, kaasa arvatud soovitust 2013/112/EL „Investeerides lastesse aitame neil välja rabeleda ebasoodsate olude ringist”(3),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020) ning Euroopa Parlamendi 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni ELi 2020. aasta strateegia kohta(4),

–  võttes arvesse viie juhi 22. juuni 2015. aasta aruannet Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2015. aasta järeldusi sotsiaalmajanduse kui Euroopa majandusliku ja sotsiaalse arengu olulise teguri edendamise kohta,

–  võttes arvesse oma 16. novembri 2017. aasta resolutsiooni ebavõrdsusevastase võitluse kohta töökohtade loomise ja majanduskasvu hoogustamiseks(5),

–  võttes arvesse oma 26. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni euroala majanduspoliitika kohta(6),

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni miinimumsissetuleku poliitika kui vaesuse vastu võitlemise vahendi kohta(7),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni Euroopa uue oskuste tegevuskava kohta(8),

–  võttes arvesse oma 14. juuni 2017. aasta resolutsiooni vajaduse kohta koostada ELi strateegia soolise pensionilõhe kaotamiseks ja ärahoidmiseks(9),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus 2014.–2015. aastal(10),

–  võttes arvesse oma 15. veebruari 2017. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ning 2017. aasta majanduskasvu analüüsi tööhõive- ja sotsiaalaspektide kohta(11),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(12),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni töö- ja eraelu tasakaalu soodustavate tingimuste loomise kohta tööturul(13),

–  võttes arvesse oma 2. veebruari 2016. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus deklareerimata töö ennetamise ja tõkestamise alast koostööd edendava Euroopa platvormi loomise kohta(14),

–  võttes arvesse oma 24. novembri 2015. aasta resolutsiooni ebavõrdsuse ja eelkõige laste vaesuse vähendamise kohta(15),

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta resolutsiooni keskkonnasäästliku tööhõive algatuse kohta. Keskkonnasäästliku majanduse tööhõivepotentsiaali vallandamine(16),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni kriisi mõju kohta ebasoodsas olukorras elanikerühmade tervishoiuteenuste kättesaadavusele(17),

–  võttes arvesse oma 11. juuni 2013. aasta resolutsiooni sotsiaalelamute kohta Euroopa Liidus(18),

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee lõppjäreldusi seoses Euroopa Liidu esialgse aruandega (september 2015),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2017. aasta märtsi eriaruannet nr 5/2017 „Noorte töötus: kas ELi poliitika on midagi muutnud? Hinnang noortegarantiile ja noorte tööhõive algatusele“,

–  võttes arvesse Eurofoundi 25. septembri 2017. aasta aruannet „Developments in working life in Europe: EurWORK annual review 2016“ (Suundumused Euroopa tööelus: EurWORKi 2016. aasta aruanne), eriti selle palgalõhet käsitlevat peatükki „Pay inequalities: Evidence, debate and policies“,

–  võttes arvesse Eurofoundi 18. juuli 2017. aasta päevakajalist aruannet „Pay inequalities experienced by posted workers: Challenges to the „equal treatment” principle“ (Lähetatud töötajate erinev tasustamine: võrdse kohtlemise põhimõtte kahtluse alla seadmine), milles antakse üksikasjalik ülevaade valitsuste ja sotsiaalpartnerite seisukohtadest kogu Euroopas seoses võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõttega,

–  võttes arvesse Eurofoundi 26. juuni 2017. aasta aruannet „Occupational change and wage inequality: European Jobs Monitor 2017“ (Kutsealased muutused ja palkade ebavõrdsus: Euroopa töökohtade uuring 2017),

–  võttes arvesse Eurofoundi 19. aprilli 2017. aasta aruannet „Social mobility in the EU“ (Sotsiaalne liikuvus ELis),

–  võttes arvesse Eurofoundi 13. märtsi 2017. aasta aruannet „Income inequalities and employment patterns in Europe before and after the Great Recession“ (Sissetulekute ebavõrdsus ja tööhõiveolud Euroopas enne ja pärast suurt majanduslangust),

–  võttes arvesse Eurofoundi 24. veebruari 2017. aasta aruannet sotsiaalpartnerite Euroopa poolaasta protsessi kaasamise ja 2016. aasta andmete kohta ning 16. veebruari 2016. aasta aruannet sotsiaalpartnerite rolli kohta Euroopa poolaasta protsessis, milles käsitletakse ajavahemikku 2011–2014,

–  võttes arvesse Eurofoundi 17. novembri 2016. aasta aruannet kuuenda Euroopa töötingimuste uuringu kohta,

–  võttes arvesse Eurofoundi 12. märtsi 2015. aasta aruannet uute töövormide kohta,

–  võttes arvesse Eurofoundi 29. oktoobri 2013. aasta aruannet naiste, meeste ja töötingimuste kohta Euroopas,

–  võttes arvesse liikmesriikide parlamentide esindajatega peetud arutelu 2018. aasta Euroopa poolaasta prioriteetide üle,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni arvamust (A8‑0052/2018),

A.  arvestades, et tööhõive määr ELis kasvab ja jõudis 2017. aasta teises kvartalis 72,3 %ni, mis tähendab, et 235,4 miljonil inimesel on töökoht, ning see on edasiminek strateegias „Euroopa 2020“ seatud eesmärgi ehk 75 % tööhõivemäära saavutamisel; arvestades, et väga paljudes riikides on endiselt märkimisväärseid erinevusi tööhõive määras, alustades 65 %st Kreekas, Horvaatias, Itaalias ja Hispaanias, mis on tublisti alla ELi keskmise, ja ulatudes üle 75 % Madalmaades, Taanis, Ühendkuningriigis, Saksamaal ja Rootsis, ehkki see jääb veidi alla kriisieelse taseme ja allapoole eeskätt strateegias „Euroopa 2020“ liikmesriikidele seatud eesmärkidest; arvestades, et tööhõive on jõudsamalt kasvanud eakamate töötajate, kõrge kvalifikatsiooniga töötajate ja meeste hulgas ning vähem on kasvanud noorte, madala kvalifikatsiooniga töötajate ja naiste tööhõive; arvestades, et ühe töötaja töötatud tundides arvestatud tööhõive näitaja on ELis endiselt 3 % ja euroalal 4 % väiksem kriisieelsest tasemest, mis on tingitud osaajaga töötamise suurenemisest ja täisajaga töötajate töötundide arvu vähenemisest; arvestades, et praegu on ELis tööta 18,9 miljonit inimest, investeeritakse ikka veel vähe, palgakasv on aeglane ja palgavaesus suureneb endiselt; tuletab meelde, et ELi lepingu artiklis 3 on sätestatud, et liidu eesmärk on saavutada täielik tööhõive;

B.  arvestades, et 18,9 miljonit inimest on ELis endiselt töötud, kuigi ELi ja euroala töötuse määrad on üheksa aasta madalaimal tasemel ehk vastavalt 7,5 % ja 8,9 %; arvestades ühtlasi, et taastumine on liikmesriigiti endiselt väga erinev ning töötuse määr ulatub ligikaudu 4 %st Saksamaal kuni peaaegu 20 %ni Hispaanias ja 23,6 %ni Kreekas; arvestades, et varjatud töötus (töötud, kes soovivad töötada, kuid ei otsi aktiivselt tööd) oli 2016. aastal 20 %, samas kui pikaajalise töötuse määr on ELis endiselt muret tekitavalt kõrge – üle 46,4 % (vastav euroala näitaja on 49,7 %); arvestades, et mõnes liikmesriigis on töötuse määr endiselt kõrge majanduskasvu puudumise ja struktuurse nõrkuse tõttu; arvestades, et üks suure tööpuuduse põhjusi on ebapiisavad tööturu reformid; arvestades, et pikaajaliste töötute toetamine on hädavajalik, sest vastasel juhul hakkab see olukord mõjutama nende enesekindlust, heaolu ja edasist arengut, seades nad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu ning vähendades sotsiaalkindlustussüsteemide ja Euroopa sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkust;

C.  arvestades, et osaajaga töötamine on alates 2008. aastast suurenenud 11 % ja täisajaga töötamine on samal perioodil vähenenud 2 % ning sunnitud osaajaga töötamine on vähenenud 29,3 %‑lt 2013. aastal 27,7 %‑le 2016. aastal, kuid moodustab ikkagi ühe neljandiku seda liiki lepingutest;

D.  arvestades, et tööturu killustumine alalisteks ja ebatüüpilisteks töökohtadeks on endiselt muret tekitav, kusjuures mõnes liikmesriigis on ajutiste töölepingute osakaal vahemikus 10–20 % ning alalistele töölepingutele ülemineku määr on iseäranis madal ja ajutised töökohad on olemuselt tupiktee, mitte alalise töökohani viiv vaheetapp; arvestades, et selline suundumus takistab suure arvu töötajate juurdepääsu kindlale ja suhteliselt hästi tasustatud tööhõivele ja headele väljavaadetele ning tekitab alaliste ja ajutiste töötajate vahel palgalõhe;

E.  arvestades, et kuigi noorte töötuse puhul võib täheldada mõningast paranemist, on see määr endiselt muret tekitavalt kõrge 16,6 % (euroalal 18,7 %); arvestades, et ühise tööhõivearuande projekti kohaselt töötavad noored sagedamini mittestandardse töölepingu alusel ja ebatüüpilise tööhõivevormiga, näiteks tähtajaline tööleping, sunnitud osalise tööajaga töösuhe ja madalapalgaline töö; arvestades, et 2016. aastal oli 6,3 miljonit noort vanuses 15–24 ikka veel ilma tööta ega õppinud (NEET‑noored); arvestades, et liikmesriigid saavad võidelda noorte tööpuuduse vastu, töötades välja ja rakendades tööturgu reguleerivaid raamistikke, haridus- ja koolitussüsteeme ning aktiivseid tööturupoliitika meetmeid, mis põhinevad diskrimineerimise lubamatusel vanuse tõttu vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 19 ja tööhõivealast võrdõiguslikkust käsitlevale nõukogu direktiivile 2000/78/EÜ;

F.  arvestades, et kuigi töötuse määra erinevused liikmesriikide vahel on väiksemad, on need endiselt kriisieelsest tasemest kõrgemad; arvestades, et pikaajaline töötus moodustab mõnes liikmesriigis kogutöötusest endiselt enam kui 50 %, ELis 46,6 % ja euroalal keskmiselt 49,7 %; arvestades, et töötuse määr hõlmab ainult inimesi, kellel ei ole töökohta ja kes on otsinud aktiivselt tööd viimase nelja nädala jooksul, ning pikaajalise töötuse määra puhul võetakse arvesse ainult majanduslikult aktiivseid 15–74aastaseid inimesi, kes on olnud töötud 12 kuud või kauem;

G.  arvestades, et ELis on endisel olemas sooline tööhõivelõhe ja see on ELis 11,6 %, kuna meeste soospetsiifilise tööhõive määr on 76,9 % ja naistel 65,3 % ning lõhe on veelgi suurem EList väljaspool sündinud ja roma naiste puhul; arvestades, et osaajaga töö puhul on sooline tööhõivelõhe veelgi suurem: 2016. aastal oli erinevus 23 protsendipunkti, neljas liikmesriigis ületas see 30 protsendipunkti ja naiste sunnitud osaajaga töö moodustas 23,5 %; arvestades, et vähemalt ühe alla kuueaastase lapsega naiste tööhõive määr on 9 protsendipunkti väiksem kui lasteta naiste vastav näitaja ning 2016. aastal oli 19 % ELi potentsiaalsest naissoost tööjõust mitteaktiivsed, sest nad hoolitsesid laste või töövõimetute täiskasvanute eest; arvestades, et täistööajale taandatud tööhõive madalama määra tõttu oli 2015. aastal ELi keskmine palgalõhe naiste kahjuks 16,3 %, ulatudes 26,9 %st Eestis 5,5 %ni Itaalias ja Luksemburgis;

H.  arvestades, et mõnesid liikmesriike kimbutavad tööturul sellised struktuurilised probleemid nagu osalejate vähesus ning oskuste ja kvalifikatsiooni nõudlusele mittevastavus; arvestades, et aina rohkem on vaja konkreetseid meetmeid mitteaktiivse tööjõu integreerimiseks ja taasintegreerimiseks, et vastata tööturu nõudlusele;

I.  arvestades, et Euroopa Liidu ühiskond vananeb (peaaegu 20 % Euroopa elanikest on üle 65 aasta vana ja hinnangute kohaselt jõuab see 2050. aastaks 25 %ni) ning ülalpeetavate eakate inimeste suhtarv suureneb, mis tekitab liikmesriikidele lisaprobleeme ja võib vajada kohanduste tegemist, et tagada hästi rahastatud ja tugevad sotsiaalkindlustus-, tervishoiu- ja pikaajalise hoolduse süsteemid ning vastata ametliku ja mitteametliku hoolduse vajadusele; arvestades, et mitteametlikud hooldajad on ühiskonnas äärmiselt vajalikud; arvestades, et eeldatav eluiga sünnil vähenes veidi 28 ELi liikmesriigis 2015. aastal, kui hinnangute kohaselt oli see keskmiselt 80,6 aastat (0,3 aastat vähem kui 2014. aastal), sealhulgas naistel 83,3 aastat (0,3 aastat vähem kui 2014. aastal) ja meestel 77,9 aastat (0,2 aastat vähem kui 2014. aastal); arvestades, et see oli 28 ELi liikmesriigi eeldatava eluea esimene langus alates 2002. aastast, mil said kättesaadavaks kõigi ELi liikmesriikide eeldatava eluea andmed, ning seda on täheldatud valdava osa liikmesriikide puhul; arvestades, et Eurostati andmetel ei ole veel võimalik öelda, kas ajavahemikus 2014–2015 täheldatud eeldatava eluea langus on vaid ajutine või jätkub järgnevatel aastatel;

J.  arvestades, et demograafilised probleemid hõlmavad selliseid tegureid nagu rahvastikukadu ja elanikkonna hajutatus, mis piiravad nendest mõjutatud piirkondades majanduskasvu ning seavad ohtu ELi majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse sidususe;

K.  arvestades, et madala haridustasemega noorte osakaal on ligikaudu 20 % mitmes liikmesriigis, sealhulgas Maltas, Hispaanias ja Rumeenias, ning endiselt üle ELi 10 % eesmärgi Portugalis, Bulgaarias, Itaalias, Ungaris, Ühendkuningriigis ja Kreekas; arvestades, et haridussüsteemist varakult lahkumine on keeruline probleem üksikisiku, riigi ja Euroopa tasandil; arvestades, et kehvade õpitulemuste ja varakult haridussüsteemist lahkumisega seostatakse kõige rohkem õpilaste ebasoodsat sotsiaal-majanduslikku olukorda, sisserändaja tausta ja erivajadusi, võttes arvesse, et kehvade loodusteadusalaste oskustega õpilaste osakaalu keskmine näitaja 2015. aasta PISA uuringus osalenud ELi õpilaste alumises sotsiaal-majanduslikus kvartiilis oli 34 %, mis on 26 protsendipunkti rohkem kui kõrgeimas sotsiaal-majanduslikus kvartiilis;

L.  arvestades, et sotsiaalmajandussektor hõlmab 2 miljonit ettevõtet (ligikaudu 10 % ELi kõikidest ettevõtetest) ja annab tööd rohkem kui 14 miljonile inimesele (ligikaudu 6,5 % ELi töötajatest); arvestades, et sellel sektoril on oluline osa tänapäeva ühiskonna ees seisvate arvukate küsimuste, eeskätt elanikkonna vananemise probleemi lahendamisel;

M.  arvestades, et 80 miljonit eurooplast on puudega; arvestades, et neile suunatud juurdepääsetavuse meetmete rakendamine on ikka ajakavast maas;

N.  arvestades, et kuigi võib täheldada teatavaid edusamme vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel, on ühiskonnas endiselt ebasoodsas olukorras elanikkonnarühmi ja ELis on lubamatult palju vaesusriskis või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavaid inimesi, nimelt 119 miljonit, kellest üle 25 miljoni on lapsed (rohkem kui üks neljast lapsest ELis), samuti püsib piirkondlik ebavõrdsus nii liikmesriikides kui ka kogu liidus, mistõttu jääb EL kaugele maha ELi 2020. aasta eesmärgi saavutamisest; arvestades, et sissetulekute ebavõrdsus on kasvanud kahes kolmandikus ELi liikmesriikides; arvestades, et kogu ELis oli 20 % kõige rikkama leibkonna sissetulek 5,1 korda suurem kui 20 %‑l kõige vaesemal leibkonnal, kusjuures erinevus võib olla 6,5 ja üle selle mõnes Ida- ja Lõuna-Euroopa riigis, mis on peaaegu kaks korda rohkem kui mõnes parimate tulemustega Kesk-Euroopa riigis ja Põhjamaades; arvestades, et suur ebavõrdsus takistab endiselt võrdsete võimaluste tagamist juurdepääsul haridusele, koolitusele ja sotsiaalkaitsele ning on seetõttu kahjulik sotsiaalse õigluse, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kestliku majandusarengu seisukohast;

O.  arvestades, et komisjoni koostatud Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu 2017. aasta aruande kohaselt oli 2015. aastal suhtelise vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus 118,8 miljonit inimest ehk 1,7 miljonit inimest rohkem kui 2008. aastal, mis on kaugel strateegia „Euroopa 2020“ eesmärgist vähendada suhtelise vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse määra 20 miljoni võrra, ning arvestades, et liikmesriikide näitajad on väga erinevad, alustades 5 %st või väiksemast näitajast Tšehhis ja Saksamaal ning lõpetades ligikaudu 20 %ga Kreekas ja Hispaanias; arvestades, et 2016. aastal oli laste (0–17aastased) suhtelise vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohu määr 26,4 %, mis on täiskasvanute (16–64aastased) 24,2 %st kõrgem ja peaaegu 10 protsendipunkti kõrgem kui eakatel (65aastased ja vanemad – 18,3 %); arvestades, et Euroopas vaesuses elavate laste arv – praegu üle 25 miljoni – on muret tekitavalt suur, ning arvestades, et vaesus lapsepõlves võib mõjutada inimest terve elu ja suurendab võimalust, et ebasoodne olukord kandub eelmiselt põlvkonnalt järgmisele; arvestades, et sotsiaalpoliitika on oluline, et saavutada ühtekuuluvus ja tuua EL kodanikele lähemale;

P.  arvestades, et palgavaesus püsib kogu Euroopas ning kõrgeim määr on tuvastatud Hispaanias (13,1 %), Kreekas (14 %) ja Rumeenias (18,6 %), mis näitab, et inimeste vaesusest päästmiseks ei piisa alati ainult tööhõivest ning seda põhjustavad mitmesugused tööturu suundumused, sealhulgas osaajaga ja/või ajutised töökohad, palgatase, leibkondade tööhõive ja halvad töötingimused; arvestades, et ELis on palgakasv jätkuvalt tagasihoidlik ja oli viimase kahe aasta jooksul väiksem kui 1 % ning töötasu on ELis üsna erinev, alates 4,6 eurost tunnis Bulgaarias ja lõpetades 43,3 euroga Luksemburgis; arvestades, et 28 liikmesriigist 18 riigis jäi tegelik palgakasv alla keskmisele tootlikkuse kasvule ja on väiksem isegi töötuse vähenemise määrast; arvestades, et palgakujundus kuulub liikmesriikide pädevusse;

Q.  arvestades, et haridus on otsustav tegur noorte tööturule integreerimisel ja on eelkõige liikmesriikide vastutusalas, ehkki komisjon seda toetab; arvestades, et kvaliteetne haridus ja koolitus peab olema kättesaadav kõigile, võttes arvesse tõsiasja, et ELis on kõrgharidusega noorte (20–34aastased) tööhõive määr 82,8 %, mis on üle 10 protsendipunkti võrra suurem kui keskharidusega noortel; arvestades, et kutseõpe on muutumas usaldusväärsemaks nii noorte eurooplaste kui ka ettevõtjate jaoks, kes nende oskusi tunnustavad; arvestades, et mitteametlikult läbitud koolitus pakub eurooplastele samuti esmatähtsaid vahendeid tööturu jaoks;

R.  arvestades, et kuigi digiüleminek eeldab töötajatelt vähemalt algtasemel digitaaloskusi, puuduvad hinnanguliselt 44 % ELi elanikest need oskused(19);

S.  arvestades, et kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 168 tuleks tagada kogu liidu asjaomase poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse; arvestades, et see aitab kaasa sotsiaalse kaasatuse, sotsiaalse õigluse ja võrdsuse tagamisele; arvestades, et teaduse ja tehnika areng, mida 2018. aasta majanduskasvu analüüsis tunnustatakse, võimaldab välja töötada paremaid, tõhusamaid ja sobivama hinnaga ravimeetodeid ja ravimeid; arvestades, et see areng aitab tagada, et teatavaid kroonilisi haigusi põdevatel inimestel on võimalik tööturule siseneda või töötamist kauem jätkata; arvestades, et selle eesmärgi saavutamist takistab praegu mõnede ravimite kõrge hind;

T.  arvestades, et liikmesriikide eelarvepoliitika on tähtis makromajandusliku keskkonna stabiliseerimisel, kuid sellel on ka teisi eesmärke, nagu rahanduse jätkusuutlikkuse ja ümberjagamise tagamine;

U.  arvestades, et sotsiaalkindlustussüsteemide tagamine ja haldamine on liikmesriikide pädevuses ning liit küll koordineerib, kuid ei ühtlusta neid süsteeme;

V.  arvestades, et eri liikmesriikide leibkonna reaalne kasutada olev kogutulu (GDHI) elaniku kohta ei ole ikka veel taastunud kriisieelse tasemeni ja mitu liikmesriiki on täheldanud 2008. aasta tasemest 20–30 protsendipunkti võrra väiksemat taset;

W.  arvestades, et ELi majandus ei suuda tagada pikaajaliselt sama suurt majanduskasvu kui tema suurimad konkurendid; arvestades, et komisjoni hinnangul on ELi potentsiaalne majanduskasv ligikaudu 1,4 % võrreldes USA 2 %ga;

X.  arvestades, et deklareerimata töö jätab töötajad ilma nende õigustest ning soodustab sotsiaalset dumpingut, tuues kaasa tõsist eelarvemõju, ning avaldab ebasoodsat mõju tööhõivele, tootlikkusele, töö kvaliteedile ja oskuste arendamisele ning pensioniõiguste süsteemide tõhususele ja tulemuslikkusele; arvestades, et jätkuvalt tuleb teha jõupingutusi, et muuta deklareerimata töö deklareeritud tööks;

Y.  arvestades, et äärepoolseimatel piirkondadel on suuri raskusi eripära tõttu, mis piirab nende kasvupotentsiaali; arvestades, et nende piirkondade töötuse määr jääb 11,2 % ja 27,1 % vahele ning pikaajalise töötuse määr 54,5 % ja 80,9 % vahele; arvestades, et nendes piirkondades on noorte töötuse määr üle 40 %;

Z.  arvestades, et Eurofoundi uuringute kohaselt suureneb enamikus liikmesriikides sotsiaalpartnerite kaasatus riiklike reformikavade väljatöötamisse, kuigi liikmesriikide sotsiaalpartnerite osalemist Euroopa poolaasta protsessis iseloomustavad endiselt märkimisväärsed erinevused kvaliteedis ja tulemuslikkuses;

AA.  arvestades, et Eurofoundi peatselt avaldatavas uuringus, milles käsitletakse sotsiaalpartnerite kaasamist Euroopa poolaasta protsessi, antakse ülevaade kaasamise ja teadlikkuse suurendamise protsessist kooskõlas tööturgude toimimise parandamist käsitleva tööhõivesuunisega nr 7; arvestades siiski, et sotsiaalpartnerid toonitavad vajadust tagada nõuetekohane kaasatus, aidates korraldada sisukat ja õigeaegset arutelu ja arvamuste ja tagasiside vahetamist ning muutes nende seisukohad nähtavamaks;

1.  tunneb heameelt 2018. aasta majanduskasvu analüüsi ja integreeritud Euroopa sotsiaalõiguste samba üle, sest need on oluline osa üldisest kvaliteetsete töökohtade, jätkusuutliku majanduskasvu ja investeeringute tagamise poliitikast, mille eesmärk on suurendada tootlikkust ja palku, luua töökohti, vähendada ebavõrdsust ja vaesust ning parandada sotsiaalkaitset ja avalike teenuste kättesaadavust ning kvaliteeti; märgib, et iga-aastane majanduskasvu analüüs põhineb investeeringute, struktuurireformide ja vastutustundlikul riigi rahanduse strateegial, millega peaksid kaasnema vastav poliitika ja meetmete võtmine, et täita Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid ja eesmärke; rõhutab, et komisjon peaks Euroopa poolaasta raames edendama poliitika koordineerimise protsessi, et paremini seirata, ennetada ja korrigeerida ebasoodsaid suundumusi, mis võivad suurendada ebavõrdsust ja nõrgestada sotsiaalset arengut; märgib, et nii on võimalik seostada majanduse koordineerimist ning tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna arengut; kutsub liikmesriike järgima analüüsis ja sellele lisatud ühises tööhõivearuandes kindlaks määratud prioriteete ja võtma neid arvesse oma riigi poliitikas ja strateegiates, millega edendatakse majanduskasvu, kestlikku majandusarengut, kvaliteetset tööhõivet, sotsiaalset ühtekuuluvust, sotsiaalkaitset ja sotsiaalset kaasatust; märgib, et oluline on kaitsta töötajate õigusi ja parandada töötajate läbirääkimispositsiooni;

2.  rõhutab vajadust sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud struktuurireformide järele, mille eesmärk on saavutada sotsiaalvaldkonna AAA‑reiting ja edendada kaasavat tööturgu ning töötajate ja haavatavate rühmade vajadusi arvestavat sotsiaalpoliitikat, et suurendada investeeringuid, luua kvaliteetseid töökohti, aidata töötajatel omandada vajalikke oskusi, edendada võrdseid võimalusi tööturul ja õiglasi töötingimusi, suuremat tööjõu tootlikkust, toetada palgakasvu ja jätkusuutlikke ja piisavaid sotsiaalkaitsesüsteeme ning tõsta kõigi inimeste elatustaset; rõhutab vajadust tugevdada nii ettevõtjatele kui ka töötajatele soodsat keskkonda, et suurendada stabiilsemat tööhõivet, samas tasakaalustades sotsiaalset ja majanduslikku mõõdet ning tehes otsuseid ühiselt ja üksteist täiendades; palub liikmesriikidel nihutada maksukoormus järk-järgult tööjõult muudele allikatele, kuid seadmata ohtu sotsiaalkindlustust; kutsub liikmesriike võtma meetmeid, et parandada sotsiaalseid standardeid ja vähendada ebavõrdsust;

3.  rõhutab, et sotsiaaldialoog ja kollektiivläbirääkimised on tööandjate ja ametiühingute jaoks tähtsad vahendid, et kehtestada õiglased palgad ja töötingimused, ning et tugev kollektiivläbirääkimiste süsteem suurendab liikmesriikide vastupanuvõimet majanduskriisi ajal; tuletab meelde, et kollektiivläbirääkimiste õigus on teema, mis puudutab kõiki Euroopa töötajaid ning sellel on oluline mõju demokraatiale ja õigusriigile, sealhulgas põhiliste sotsiaalsete õiguste austamisele, ning et kollektiivläbirääkimised on Euroopa põhiõigus, mida Euroopa Liidu institutsioonid on kohustatud järgima vastavalt põhiõiguste harta artiklile 28; nõuab sellega seoses poliitikat, millega austatakse, edendatakse ja tugevdatakse kollektiivläbirääkimisi ja töötajate seisukohta palgakujundussüsteemides, millel on otsustava tähtsusega roll töötingimuste kõrge standardi saavutamises; on veendunud, et seda kõike tuleb teha, et toetada kogunõudlust ja majanduse elavdamist, vähendada palkade ebavõrdsust ja võidelda palgavaesusega;

4.  nõuab suuremate jõupingutuste tegemist, et võidelda vaesuse ja süveneva ebavõrdsuse vastu ning suurendada sotsiaalseid investeeringuid, arvestades nende majanduslikku tulusust ja sotsiaalset kasu; tuletab meelde, et riigid, mille majanduses tehakse rohkem sotsiaalseid investeeringuid, on kriiside suhtes vastupidavamad; kutsub liikmesriike ja komisjoni kehtivate stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade raames jätma ruumi avaliku sektori sotsiaalsetele investeeringutele ning vajaduse korral investeerima rohkem sotsiaalsesse infrastruktuuri ja toetama kõige raskemas olukorras olijaid, et nõuetekohaselt võidelda ebavõrdsuse vastu eeskätt sotsiaalkaitsesüsteemide kaudu, et tagada piisav ja hästi suunatud sissetulekutoetuse andmine; kutsub komisjoni vajaduse korral põhjalikumalt hindama, mis liiki kulutusi võib kindlalt lugeda sotsiaalseks investeeringuks;

5.  on veendunud, et kultuuridevahelise dialoogi edendamine on tähtis, et muuta rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate jaoks tööturule sisenemine ja ühiskonda lõimumine lihtsamaks; väljendab muret etniliste vähemuste vähese osaluse pärast tööturul; kutsub sellega seoses liikmesriike üles nõuetekohaselt rakendanud direktiive 2000/78/EÜ ja 2000/43/EÜ; tuletab meelde, et uued tulijad toovad kaasa uusi oskusi ja teadmisi, ning nõuab, et arendataks ja edendataks vahendeid, millega pakkuda mitmekeelset teavet olemasolevate võimaluste kohta formaalse ja informaalse õppimise, kutseõppe, praktika ja vabatahtliku töö valdkonnas;

6.  kutsub komisjoni üles tegema jõupingutusi, et aidata teatavate haiguste, näiteks kroonilise valu all kannatavatel isikutel tööturule siseneda või seal püsida; väidab, et tööturgu tuleb selliste olukordadega kohandada ning et seda tuleb muuta paindlikumaks ja mittediskrimineerivamaks, et ka asjaomased isikud saaksid ELi majandusarengule kaasa aidata, leevendades seeläbi survet sotsiaalkindlustussüsteemidele;

7.  tunneb heameelt, et komisjon toetab investeerimist keskkonnasäästlikkuse edendamisse ja tunnistab selle potentsiaali kogu majanduses; nõustub, et ring- ja rohemajandusele ülemineku toetamisel on suur tööhõivepotentsiaal;

8.  väljendab heameelt institutsioonide ühise teadaande üle Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta ning on veendunud, et Euroopa poolaasta peaks toetama selle 20 põhimõtte arendamist, mis käsitlevad võrdseid võimalusi ja juurdepääsu tööturule, õiglaseid töötingimusi ning sotsiaalset kaitset ja sotsiaalset kaasatust, peaksid olema lähtepunktiks ja soovituseks Euroopa poolaasta poliitika koordineerimise tsükli rakendamisel, et saavutada tõeline sotsiaalvaldkonna AAA‑reiting ning luua majanduskasvu ning prognoositav ja jätkusuutlik rahaline olukord, mis aitab saavutada majandus- ja tööhõivepoliitika eesmärke ning seeläbi ka strateegia „Euroopa 2020“ peamisi ja prioriteetseid eesmärke; märgib, et Euroopa poolaasta koordineerimise protsess on peamine vahend, mille abil konsolideerida Euroopa sotsiaalset mõõdet, millele Euroopa sotsiaalõiguste sammas tugineb; rõhutab, et Euroopa sotsiaalõiguste sammas on esimene samm ühise lähenemisviisi suunas sotsiaalõiguste kaitsele ja arendamisele kogu ELis, mida tuleks kajastada liikmesriikide võetavates meetmetes; kutsub komisjoni seetõttu üles esitama konkreetseid ettepanekuid, et tugevdada sotsiaalõigusi konkreetsete ja spetsiifiliste vahendite abil (õigusaktid, poliitika kujundamise mehhanismid ja finantsinstrumendid) ning saavutada konkreetseid tulemusi; rõhutab põhiõiguste ülimuslikkust;

9.  tunnustab jõupingutusi Euroopa poolaasta sotsiaalse mõõtme tugevdamiseks; nõuab lisameetmeid, et tasakaalustada sotsiaalseid ja majanduslikke prioriteete ning parandada sotsiaalvaldkonna järelevalve ja soovituste kvaliteeti;

10.  väljendab heameelt uue tulemustabeli üle, milles nähakse ette 14 põhinäitajat tööhõive- ja sotsiaalvaldkonna tulemuste jälgimiseks liikmesriikides koos kolme ulatusliku mõõtmega, mis on kindlaks määratud Euroopa sotsiaalõiguste samba raames;

11.  rõhutab asjaolu, et 14 põhinäitajast 11 puhul täheldati ELis keskmiselt viimase olemasolevate andmetega aasta jooksul paranemist, mis kinnitab, et majanduse taastumisega on tööturu ja sotsiaalne olukord paranenud; märgib siiski, et nagu komisjon on öelnud, on sotsiaalses sambas määratletud mõõtmetes tugevama majandusliku ja sotsiaalse lähenemisviisi saavutamiseks vaja võtta meetmeid ning et põhinäitajate analüüs näitab 28st liikmesriigis 17s vähemalt ühte „kriitilist olukorda“;

12.  tunnistab, et hoolimata sellest, et majanduslik ja tööhõive olukord on kogu ELis viimaste aastate jooksul paranenud, ei ole loodud tulu alati jaotunud ühtlaselt ning vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arv on endiselt liiga suur; on mures selle pärast, et ebavõrdsus ELis ja selle liikmesriikides kasvab ning vaesuse ohus olevate töötajate osakaal suureneb, mitte üksnes osaajaga töötajate, vaid ka täisajaga töötajate puhul; palub komisjonil ja liikmesriikidel jätkata jõupingutusi nende inimeste elutingimuste parandamiseks ning tunnustada rohkem valitsusväliste organisatsioonide, vaesusevastase võitluse organisatsioonide ja vaesuses elavate üksikisikute tööd ja teadmisi, toetades nende osalemist heade tavade vahetamises; juhib tähelepanu asjaolule, et suur ebavõrdsus vähendab majanduse tootlikkust ja jätkusuutliku majanduskasvu võimalusi; rõhutab tõsiasja, et pikaajaliste töötute integreerimine individuaalselt väljatöötatud meetmete abil on üks olulisematest teguritest võitluses vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu ning see aitab suurendada riiklike sotsiaalkindlustussüsteemide jätkusuutlikkust; nõuab, et loodaks ja arendataks partnerlusi, mis hõlmavad kõiki asjaomaseid sidusrühmi, et anda vajalikud vahendid tõhusamaks reageerimiseks tööturu vajadustele, pakkuda tõhusaid lahendusi ja vältida pikaajalist töötust; rõhutab, et on vaja viia ellu tulemuslikku tööturupoliitikat, vähendamaks pikaajalist töötust; leiab, et liikmesriigid peaksid veelgi abistama neid, kes on tööta, pakkudes töö otsimise, koolituse ja ümberkvalifitseerumise taskukohaseid, juurdepääsetavaid ja kvaliteetseid tugiteenuseid, kaitstes samas neid, kes ei ole võimelised osalema;

13.  palub, et Euroopa poolaasta raames poliitiliste soovituste tegemisel võtaks komisjon arvesse sotsiaalseid arengueesmärke;

14.  kordab, et on mures tööhõive ja töötuse määrade erinevuste pärast eri liikmesriikides ning hoiatab eriti vaeghõive ja varjatud töötuse murettekitava taseme eest; on eriti mures noorte töötuse kõrge taseme pärast ELis – see on üle 11 % –, seejuures on erandiks mõned liikmesriigid (Austria, Tšehhi Vabariik, Madalmaad, Ungari, Malta ja Saksamaa); leiab, et mittetöötavate ja mitteõppivate ning haridussüsteemist varakult lahkunud noorte suur osakaal mitmes riigis on eriti murettekitav; tunneb sellega seoses heameelt, et ajavahemikuks 2017–2020 suurendati noorte tööhõive algatuse rahastamist 2,4 miljardi euro võrra; rõhutab, et vajaduse korral tuleks kaaluda ELi tasandil lisavahendite eraldamist sellele algatusele ning et liikmesriigid peaksid tagama, et noortegarantii oleks täielikult avatud kõikidele rühmadele, kaasa arvatud haavatavatele isikutele; tuletab meelde Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 5/2017 „Noorte töötus: kas ELi poliitika on midagi muutnud?“;

15.  nõustub komisjoni seisukohaga, et „sotsiaalkaitsesüsteemid peaksid tagama õiguse saada miinimumsissetulekut“; palub liikmesriikidel kehtestada piisav miinimumsissetulek ülevalpool vaesuspiiri, kooskõlas riiklike õigusaktide ja tavadega ning kaasates sotsiaalpartnereid, ja tagada, et see oleks kättesaadav kõigile inimestele ja suunatud neile, kes seda kõige rohkem vajavad; leiab, et selleks, et vaesusevastane võitlus oleks tulemuslik, peaks miinimumsissetuleku kavadega kaasnema juurdepääs kvaliteetsetele ja taskukohastele avalikele teenustele ja meetmetele, mis edendavad võrdseid võimalusi ja lihtsustavad haavatavas olukorras olevate inimeste jaoks sisenemist või taassisenemist tööturule, kui nad suudavad töötada;

16.  palub komisjonil luua Euroopa sotsiaalkindlustusnumber, et lihtsustada teabevahetust ning anda inimestele andmeid nende praeguste ja varasemate õiguste kohta ning vältida kuritarvitamist;

17.  tuletab komisjonile meelde, et sotsiaalkaitse kättesaadavus on õiglaste töötingimuste loomiseks ülioluline ja et pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist tuleb esitada konkreetseid ettepanekuid selleks, et tagada kõikidele inimestele sõltumata töövormist sotsiaalkindlustusõigused, sealhulgas õigus piisavale pensionile;

18.  palub komisjonil tugevdada Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa poolaasta kaudu jõupingutusi, et toetada liikmesriikides terviklikku avalikku poliitikat, keskendudes sujuvama ülemineku tagamisele haridussüsteemist ja (pikaajalisest) töötusest tööle, ning nõuab konkreetsemalt pikaajaliste töötute tööturule integreerimist käsitlevas nõukogu soovituses esitatud riigi tasandi meetmete täielikule rakendamist(20); palub liikmesriikidel ja komisjonil edendada elukestvat õpet, eeskätt eakamate töötajate jaoks, et aidata neil oskusi kohandada ja suurendada nende tööalast konkurentsivõimet;

19.  tunneb muret, et peaaegu kümme aastat pärast kriisi puhkemist püsib vaesus Euroopas kõrgel tasemel ja sellest on tekkinud põlvkondadevaheline lõhe, kaasa arvatud nendes liikmesriikides, kus vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus elavate inimeste osakaal on väiksem; on eriti mures, et vaatamata makromajanduslikule taastumisele viimastel aastatel on laste vaesus ja palgavaesus mitmes liikmesriigis suurenenud; märgib, et alushariduses ja lapsehoius osalevate laste osakaal on rohkem kui kolmandikus liikmesriikidest kriitiline; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike struktuurireformide väljatöötamisel ja elluviimisel ning hindama nende sotsiaalset ja jaotuslikku mõju;

20.  palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta kõik vajalikud meetmed, et oluliselt vähendada Euroopas vaesust, eriti laste vaesust, ning esitada konkreetseid ettepanekuid, kuidas seada lapsed praeguses vaesuse leevendamise poliitikas kesksele kohale, vastavalt komisjoni soovitusele lastesse investeerimise kohta ning võttes nõuetekohaselt arvesse ELi 2017. ja 2018. aasta eelarves kehtestatud ettevalmistavaid meetmeid ja Euroopa Parlamendi asjaomaseid resolutsioone, tagades meetmed, et iga vaesuse ohus olev laps saaks juurdepääsu tasuta tervishoiule, haridusele ja lapsehoiule ning inimväärsele eluasemele ja piisavale toidule; rõhutab, et liikmesriigid peavad võtma vastu riiklikud kavad laste vaesuse vähendamiseks, pöörates erilist tähelepanu sotsiaalsete siirete piiratud mõjule vaesusriski vähendamisel;

21.  väljendab heameelt, et iga-aastases majanduskasvu analüüsis keskendutakse asjakohasele sotsiaalmajutusele ja muule majutusabile kui olulistele teenustele, sealhulgas haavatavas olukorras olevate inimeste kaitsmine põhjendamatu sundväljatõstmise ja sundvõõrandamise eest, ning võitlusele kodutuse vastu; nõuab, et Euroopa poolaasta raames jälgitaks tõhusamalt kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutust ja vajaduse korral esitataks soovitusi;

22.  tervitab komisjoni direktiivi ettepanekut läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus, mis asendaks praegust kirjaliku teavitamise direktiivi;

23.  rõhutab, et noorte ja madala kvalifikatsiooniga töötajate töötuse määr on suurem kui kõrge kvalifikatsiooniga täiskasvanud töötajatel; palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada kiiremini Euroopa uus oskuste tegevuskava, mille eesmärk on tõsta konkreetsete kvalifikatsiooniprobleemidega inimeste kvalifikatsiooni, aitamaks neil naasta tööturule;

24.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama jõupingutusi investeerimisel taskukohasesse, kättesaadavasse ja kvaliteetsesse haridusse ja koolitusse, innovatsiooni, mis toetab tootlikkuse kasvu, aktiivsesse tööturupoliitikasse ja sotsiaalsesse kaasamisse ja tööturule integreerimisse, tõhusamatesse ja kohandatud avaliku ja erasektori tööturuasutustesse – võttes arvesse demograafilisi, geograafilisi ja sissetulekute erinevusi piirkondade ja riikide vahel, – tagamaks, et omandatud oskused vastaksid tööturu nõudlusele, et julgustada inimesi ja integreerida neid tööturule ning vähendada koolist väljalangejate arvu; rõhutab sellega seoses, et nõudlus digitaalsete ja muude ülekantavate oskuste järele kasvab ning seega on nende arendamine eriti vajalik ja kiireloomuline ning see peaks hõlmama kõiki ühiskonnarühmi, erilise tähelepanuga madala kvalifikatsiooniga töötajatele ja noortele; rõhutab, et üliõpilaste ja õppeasutuse või kutsekooli lõpetanute pikaajalise liikuvuse toetamise algatused on olulised, tehes võimalikuks kvalifitseeritud ja liikuva tööjõu arendamise heade väljavaadetega sektorites;

25.  on seisukohal, et kvalifikatsioonide vastastikune tunnustamine aitaks kõrvaldada Euroopa tööturul ja tööotsijate, eelkõige noorte hulgas valitsevat oskuste puudujääki; juhib tähelepanu sellele, et mitteformaalse ja informaalse õppe kontekstis omandatud kvalifikatsioonid ja oskused on olulised, kuna need parandavad tööalast konkurentsivõimet noorte ja nende isikute jaoks, kes on tööturult eemal olnud, kuna neil on tulnud tegutseda hooldajana; rõhutab seetõttu, et on oluline luua mitteformaalse ja informaalse õppe vormis omandatud teadmiste ja kogemuste valideerimissüsteem, eelkõige kui need teadmised ja kogemused on omandatud vabatahtliku tegevuse kaudu; tunneb heameelt asjaolu pärast, et komisjon on iga-aastases majanduskasvu analüüsis arvesse võtnud nende oskuste tunnustamise tähtsust Euroopa uue oskuste tegevuskava eesmärgil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama kutseõpet ja tõhustama töökohal toimuvat väljaõpet, sealhulgas kvaliteetsete praktikakohtadega;

26.  palub liikmesriikidel toetada õpipoisiõppe kavasid ja kasutada täiel määral ära praktikantide jaoks eraldatud programmi „Erasmus+“ vahendeid, et tagada selle koolitusliigi kvaliteet ja atraktiivsus; juhib komisjoni tähelepanu vajadusele suurendada selle programmi kasutamist äärepoolseimate piirkondade noorte poolt, nagu on rõhutatud komisjoni teatises „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“;

27.  soovitab liikmesriikidel suurendada jõupingutusi hariduse ja noorsoo valdkonnas antud riigipõhiste soovituste järgimisel ning soodustada heade tavade vahetamist;

28.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama algatustega, mille eesmärk on parandada juurdepääsu paremale haridusele, oskustele ja tööhõivele, ning tagada tugevam keskendumine rohelisele ja ringmajandusele kogu nende oskustealases töös;

29.  on arvamusel, et tulevikukindel oskuste tegevuskava peaks hõlmama jätkusuutlikkust käsitlevat õppimist ja olema osa ametialase kirjaoskuse laiemast käsitlusest Euroopa ühiskondade suureneva digiteerimise ja robotiseerimise tingimustes, keskendudes mitte ainult majanduskasvule, vaid ka õppijate isiklikule arengule, paremale tervisele ja heaolule;

30.  tervitab komisjoni 14. novembri 2017. aasta teatist Euroopa identiteedi tugevdamise kohta hariduse ja kultuuri kaudu (COM(2017)0673), mis sisaldab julgeid eesmärke hariduse valdkonnas, eelkõige seoses Euroopa haridusruumi loomisega ja keeleõppe parandamisega Euroopas;

31.  tuletab meelde, et loomemajandus on üks ettevõtlikumaid sektoreid ja et loomevaldkonnas omandatud haridus aitab arendada valdkonnaüleseid oskusi, nagu loovmõtlemist, probleemide lahendamise oskust, meeskonnatööd ja leidlikkust; nõuab, et loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika alasesse haridusse lisataks kunsti- ja loovõpe, arvestades tihedat sidet loovuse ja innovatsiooni vahel; rõhutab lisaks kultuuri- ja loomesektori potentsiaali Euroopa kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse säilitamisel ja edendamisel ning majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõive, eelkõige noorte tööhõive suurendamisel; rõhutab, et kultuuri- ja loomesektori edendamine ja sellesse investeerimine võib aidata märkimisväärselt suurendada investeeringuid, majanduskasvu, innovatsiooni ja tööhõivet; seetõttu kutsub komisjoni üles võtma arvesse kogu kultuuri- ja loomesektori, sh eelkõige valitsusväliste organisatsioonide ja väikeste ühenduste pakutavaid võimalusi, näiteks noorte tööhõive algatuse raames;

32.  tuletab meelde, et tüdrukuid ja noori naisi on vaja julgustada läbima IKT õpingud ja kutsub liikmesriike üles ergutama tüdrukuid ja noori naisi õppima STEM‑õppeaineid, kaasates sellesse ka kunsti- ja humanitaarteadused, ja suurendama naiste esindatust STEM‑valdkondades;

33.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega kõik vajalikud meetmed, et parandada teenuseid ja õigusakte, mis on olulised töö- ja eraelu nõuetekohase tasakaalu ja soolise võrdõiguslikkuse jaoks; nõuab kättesaadava, kvaliteetse ja taskukohase lastehoiu, ülalpeetavate isikute hoolduse ja alushariduse arendamist ning soodsate tingimuste loomist vanematele ja hooldajatele, mis võimaldavad soodsat perepuhkust ja paindlikku töökorraldust, kasutades ära uute tehnoloogiate potentsiaali, tagades sotsiaalse kaitse ja vajadusel piisava koolituse; rõhutab siiski, et on vaja leevendada pereliikmete kohustusliku hooldamise koormat ja palub luua koduabiliste ja hooldajate reguleeritud valdkonna, mis lihtsustab töö- ja eraelu tasakaalustamist, soodustades samas töökohtade loomist; rõhutab sellega seoses avaliku ja erasektori partnerluste potentsiaali ning sotsiaalteenuste osutajate ja sotsiaalsete ettevõtete olulist rolli; rõhutab tungivalt vajadust jälgida sotsiaalse ja soolise võrdõiguslikkuse edenemist, arvestada soolist aspekti ning võtta arvesse reformide mõju pikema aja jooksul;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kehtestama eakate, puuetega inimeste ja teiste ülalpeetavate eest hoolitsemisega seotud eesmärke, mis sarnanevad Barcelona eesmärkidega, koos seirevahenditega, et tagada nende eesmärkide täitmine; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles liikuma kõigi hooldusteenuste kvalitatiivsete standardite suunas, sealhulgas nende kättesaadavuse, juurdepääsetavuse ja taskukohasuse valdkonnas; palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu (EPSCO) järeldusi iseseisva elu kogukonnapõhise toetamise ja hoolduse edendamise kohta ning töötada välja selge strateegia ja tugevad investeeringud, et arendada nüüdisaegseid kvaliteetseid kogukonnapõhiseid teenuseid ning suurendada toetust hooldajatele, eriti perekonnaliikmest hooldajatele;

35.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles parandama töö kvaliteeti nii töötingimuste, tervishoiu ja ohutuse osas kui ka palkade osas, mis võimaldaks inimväärset elu ja pere planeerimist; rõhutab, kui tähtis on tulemuslikult tõkestada deklareerimata tööd, kaasates sotsiaalpartnereid ja kehtestades asjakohased trahvid; kutsub liikmesriike üles kahekordistama oma jõupingutusi, et muuta deklareerimata töö deklareeritud tööks, toetades oma tööjärelevalvemehhanisme ja kehtestades meetmeid, mis võimaldavad töötajatel mitteametlikult majanduselt ametlikule majandusele üle minna; tuletab liikmesriikidele meelde, et on olemas deklareerimata tööga tegelev platvorm, milles nad peaksid aktiivselt osalema, kasutades seda parimate tavade vahetamiseks ja eesmärgiga võidelda deklareerimata töö, varifirmade ja näiliste füüsilisest isikust ettevõtjatega, sest need ohustavad nii töö kvaliteeti kui ka töötajate juurdepääsu sotsiaalkaitsesüsteemidele ning riigi rahandust, tekitades Euroopa ettevõtete vahel ebaõiglast konkurentsi; avaldab heameelt komisjoni esitatud uute algatuste, näiteks Euroopa tööhõiveameti teemal avaliku konsulteerimise käivitamise ja Euroopa sotsiaalkindlustusnumbri üle; palub, et liikmesriigid eraldaksid tööinspektsioonidele või muudele asjaomastele riiklikele asutustele piisavad vahendid, et tegeleda deklareerimata töö probleemiga, kavandaksid meetmeid, varimajanduses osalevate töötajate üleminekut ametlikku majandusse ja parandaksid ka piiriülest koostööd kontrolliteenistuste vahel ning teabe ja andmete elektroonilist vahetamist, et parandada sotsiaalpettuste ja deklareerimata töö vastu võitlemiseks ja ennetamiseks ette nähtud kontrollide tõhusust, ning vähendaksid halduskoormust;

36.  palub liikmesriikidel tagada, et aktiivne tööturupoliitika on tõhus ja tulemuslik ning on töötatud välja sektoritevahelise liikuvuse toetamiseks ja töötajate ümberõppeks, mis muutub üha olulisemaks, sest meie tööturud kohanduvad majanduse digitaalse ümberkujundamise järgi;

37.  rõhutab VKEde ja sotsiaalsete ettevõtete potentsiaali töökohtade loomise ja majanduse jaoks tervikuna; peab oluliseks hinnata idufirmade ebaõnnestumise kõrget määra, et teha järeldusi edaspidiseks, ning toetada ettevõtlust, sh ka sotsiaal- ja ringmajanduse mudelite väljatöötamise ja toetamise abil; peab lisaks hädavajalikuks parandada ettevõtluskeskkonda halduskoormuse vähendamise abil, parandades juurdepääsu rahastamisele ning toetades selliste maksustamismudelite väljatöötamist ja maksumenetluste lihtsustamist, mis soosivad VKEsid, ettevõtjaid, FIEsid, mikroettevõtteid, idufirmasid ja sotsiaalseid ettevõtteid, samuti vältida maksudest kõrvalehoidumist ja usaldusväärse teabe puudumist maksubaasi ja tegelike omanike kindlaksmääramiseks; palub liikmesriikidel töötada välja poliitika, mis soodustab vastutustundliku ja tulemusliku ettevõtluskultuuri tekkimist noorte hulgas alates varasest east, pakkudes neile praktika- ja äriühingute külastamise võimalusi ning teadmisi selle kohta, kuidas hoida ära ebaõnnestumisi; kutsub sellega seoses komisjoni üles jätkama programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“; palub, et liikmesriigid toetaksid ühendusi ja algatusi, mis aitavad noori ettevõtjaid uuenduslike projektide väljatöötamisel;

38.  rõhutab, et sotsiaalne ettevõtlus on kasvav valdkond, mis võib ühtaegu edendada majandust ning vähendada puudust, sotsiaalset tõrjutust ja muid sotsiaalseid probleeme; on seepärast seisukohal, et ettevõtlusharidus peaks hõlmama sotsiaalset mõõdet ja selle raames tuleks käsitleda selliseid teemasid nagu õiglane kaubandus, sotsiaalne ettevõtlus ja alternatiivsed ärimudelid, sh ühistud, et püüelda sotsiaalsema, kaasavama ja jätkusuutlikuma majanduse poole;

39.  juhib tähelepanu asjaolule, et sotsiaalmajanduse ettevõtted aitasid oluliselt kaasa kriisi mõju vähendamisele; rõhutab seetõttu vajadust neid ettevõtteid rohkem toetada, eeskätt erinevatele rahastamisvormidele, sealhulgas Euroopa fondidele juurdepääsemise seisukohast, ning vähendada nende halduskoormust; rõhutab, et neile on vaja tagada õigusraamistik, milles tunnustatakse nende tegevust ELis ja ennetatakse ebaausat konkurentsi; tunneb kahetsust asjaolu pärast, et nende tegevuste hindamist ei kajastata iga-aastases majanduskasvu analüüsis, nagu Euroopa Parlament on palunud;

40.  tunnistab, et naised on tööturul jätkuvalt alaesindatud; on sellega seoses veendunud, et paindlikud töölepingud, sealhulgas vabatahtlikud ajutised ja osalise tööajaga lepingud, võivad täita olulist rolli nende rühmade osalemise suurendamisel, kes oleksid muidu tööturult kõrvale jäetud, sealhulgas naised;

41.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima teadusuuringutesse ning edendama uute tootmistehnoloogiate ja teenuste arendamist õiglase ülemineku raamistikus; rõhutab, et neil on potentsiaal suurendada tootlikkust jätkusuutlikkust, luua uusi kvaliteetseid töökohti ja stimuleerida pikaajalist arengut;

42.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020“ teadus- ja arendustegevusse; on seisukohal, et sellesse sektorisse investeerimine aitab muuta majandust konkurentsivõimelisemaks ja suurendada tootlikkust, mis omakorda toetab stabiilsete töökohtade loomist ja töötasude tõusu;

43.  toonitab, et on tähtis tagada lairibaühendus kõigile piirkondadele, sealhulgas maapiirkondadele ning raskete ja püsivate looduslike või demograafiliste probleemidega piirkondadele, et toetada ühtset arengut kogu ELis;

44.  on arvamusel, et elanikkonna kahanemine, mis mõjutab ELi piirkondi erineval määral, on üks nendest tõsistest takistustest, mis pidurdavad arengut ning mille puhul on vaja erinevaid lähenemisviise ja kohustusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid selle probleemiga tegelemiseks; rõhutab asjaolu, et elanikkonna kahanemine nõuab terviklikku lähenemisviisi, mis peaks hõlmama vajaliku taristu kohandamist, inimväärsete palkadega kvaliteetseid töökohti ning avalike teenuste ja paindliku töökorralduse edendamist, millega peaks kaasnema piisav töökohakindlus ning kättesaadav sotsiaalkaitse;

45.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon lisas oma Euroopa statistikaprogrammi vajaduse pakkuda statistilisi andmeid selliste demograafiliste probleemide kohta nagu rahvastikukadu ja elanikkonna hajutatus; leiab, et need andmed annavad usaldusväärse ülevaate nende piirkondade probleemidest, võimaldades nii leida paremaid lahendusi; palub, et komisjon võtaks seda statistikat tulevase mitmeaastase finantsraamistiku väljatöötamisel arvesse;

46.  tuletab meelde, et eluea pikenemine nõuab pensionisüsteemide kohandamist, et tagada nende jätkusuutlikkus ja eakate elukvaliteet; rõhutab, et seda on võimalik saavutada, vähendades majandusliku sõltuvuse määra, sealhulgas pakkudes sobivaid töötingimusi, nii et need, kes soovivad, saaksid kauem töötada, ning hinnates – liikmesriikide tasandil ja koos tööturu osapooltega – vajadust siduda nii kohustuslik kui ka tegelik pensioniiga jätkusuutlikult oodatava eluea pikenemisega ja sotsiaalkindlustusmaksete aastatega ning vältides varajast lahkumist tööturult, samuti noorte, pagulaste ja rändajate vastuvõtmisega tööturule; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike riigi- ja tööandjapensioni süsteemide tugevdamisel ja hooldusosakute kasutuselevõtmisel, et hüvitada meeste ja naiste lapsehoolduse ja pikaajaliste hoolduskohustuste tõttu kaotatud sissemakseid soolise pensionilõhe vähendamiseks ning tagada pensionieaks piisav sissetulek, mis oleks ülalpool vaesuspiiri ning võimaldaks elada väärikalt ja iseseisvalt;

47.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama aktiivsena vananemise poliitikat, eakate inimeste sotsiaalset kaasamist ja põlvkondadevahelist solidaarsust; tuletab meelde, et tootlikkuse jaoks on ülimalt tähtsad ka kulutõhusamad tervishoiusüsteemid ja pikaajaline hooldus, mis tagab õigeaegse juurdepääsu taskukohasele ja kvaliteetsele ennetusele ja ravile;

48.  on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika kui Euroopa Liidu peamine investeerimispoliitika on tõestanud oma tõhusust ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamisel ning kaasamise edendamisel, mistõttu tuleks selle rahastamist tulevases mitmeaastases finantsraamistikus suurendada; leiab, et Euroopa Sotsiaalfond peaks ka edaspidi olema peamine ELi vahend töötajate integreerimiseks ja taasintegreerimiseks tööturule, samuti sotsiaalse kaasamise, vaesuse ja ebavõrdsuse vastu võitlemise meetmete toetamiseks ning Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise toetamiseks; kutsub komisjoni üles suurendama Euroopa Sotsiaalfondi, et järgmises mitmeaastases finantsraamisikus toetada Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamist;

49.  rõhutab, et EFSI vahenditega tuleb toetada majanduskasvu ja tööhõivet kõrge riskitasemega investeerimisprojektides ning lahendada noorte ja pikaajalise töötuse probleemi; tunneb siiski muret selle pärast, et fondi kasutamises on ülisuur erinevus EL15 ja EL13 vahel; rõhutab lisaks Euroopa tööhõive ja sotsiaalse innovatsiooni programmi rolli tööhõive kõrge taseme ja kvaliteedi edendamisel, piisava ja inimväärse sotsiaalkaitse tagamisel ning sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemisel;

50.  kutsub liikmesriike üles hindama, kas neil oleks võimalik vähendada makse hädavajalike elementide, eeskätt toidu puhul, mis on üks põhilistest sotsiaalse õigluse meetmetest;

51.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama jõupingutusi puudega inimeste kaasamiseks tööturule, kõrvaldades seadusandlikud takistused, võideldes diskrimineerimise vastu ja kohandades töökohti ning luues stiimuleid nende tööhõiveks; tuletab meelde, et väga olulised meetmed on puudega inimeste jaoks kohandatud töökeskkond, integreerimine haridusse kõikidel tasanditel ning sihtotstarbeline rahaline toetus, et aidata neil täiel määral osaleda tööturul ja ühiskonnas tervikuna; kutsub komisjoni üles lisama sotsiaalvaldkonna tulemustabelisse puudega inimeste tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse näitajaid;

52.  tunneb heameelt, et 2018. aasta majanduskasvu analüüsile lisatud liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste ettepanekus on arvestatud puuetega inimeste õigusi; nõuab siiski, et need sätted sisaldaksid konkreetseid meetmeid, et saavutada seatud eesmärgid, mis on kooskõlas ELi ja liikmesriikide kohustustega tulenevalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist;

53.  julgustab liikmesriike rakendama vajalikke meetmeid pagulaste ning etnilise vähemuse või rändaja taustaga inimeste sotsiaalseks kaasamiseks;

54.  rõhutab asjaolu, et tööjõu nõudluse ja pakkumise ebakõla on probleem, mis puudutab töötajaid kõikides ELi piirkondades, kaasa arvatud kõige rohkem arenenud piirkondades, ning seda ei saa lahendada ebakindla või ebastabiilse tööhõivega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama meetmeid, et hõlbustada töötajate liikuvust töökohtade, sektorite ja asukohtade vahel, et vastata tööturu nõudlusele nii vähemarenenud kui ka arenenud piirkondades, tagades samal ajal stabiilsuse ja korralikud töötingimused ning võimaldades kutsealast arengut ja edendamist; tunnistab, et ELi-sisene tööjõu liikuvus liikmesriikide vahel aitab rahuldada pakkumist ja nõudlust; kutsub komisjoni ja liikmesriike samuti üles pöörama erilist tähelepanu piiriüleste töötajate ja äärealade ja äärepoolseimate piirkondade töötajate eriolukorrale;

55.  mõistab hukka asjaolu, et vaatamata Euroopa Parlamendi arvukatele taotlustele ei ole äärepoolseimad piirkonnad endiselt iga-aastasesse majanduskasvu analüüsi kaasatud; selleks et tagada võrdsus piirkondade vahel ja edendada ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist, mida on palju arutatud, kutsub komisjoni üles kiirendama Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamist, et hoogustada äärepoolseimate piirkondade ELi integreerimist; rõhutab, et jätkuvalt on vaja pöörata erilist tähelepanu äärepoolseimatele piirkondadele mitte üksnes vahendite eraldamise seisukohast, vaid arvestades ka Euroopa poliitika võimalikku mõju nende sotsiaalsele olukorrale ja tööhõivele;

56.  rõhutab asjaolu, et reaalpalga kasv on aastatel 2014–2016 tootlikkuse kasvust maha jäänud, kuigi olukord tööturul on paranenud; tuletab meelde, et ebavõrdsuse kaotamiseks on väga oluline reaalpalkade kasv suurenenud tootlikkuse tulemusena;

57.  rõhutab sotsiaalpartnerite kui oluliste sidusrühmade, riikide sotsiaaldialoogi tavade ja kodanikuühiskonna rolli reformiprotsessis ja nende aktiivsest kaasamisest tulenevat lisandväärtust reformide väljatöötamisel, järjestamisel ja elluviimisel; rõhutab, et tegelik osalemine poliitika kujundamises võimaldab sotsiaalpartneritel tunda end rohkem kaasatuna riiklikesse reformidesse, mis on võetud vastu Euroopa poolaasta riigipõhiste soovituste tulemusena, ja seetõttu suureneb nende vastutustunnet tulemuste suhtes; kutsub seepärast komisjoni üles esitama suuniseid kõigi asjaomaste sidusrühmade asjakohaseks kaasamiseks; toetab arvamust, et globaliseerunud turu uued tööhõivevormid nõuavad uusi sotsiaalse ja kodanikega peetava dialoogi vorme, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama nende uute sotsiaaldialoogi vormide loomist ning nende uute tööhõivevormide kaitsmist; rõhutab, et töötajaid tuleb nende õigustest teavitada ja neid kaitsta, kui nad teavitavad kuritarvituslike tavade kasutamisest; leiab, et kui soovime edendada ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist, tuleks jätkata sotsiaalset dialoogi Euroopa poolaasta protsessi igas etapis; kinnitab, et liikmesriigid peavad aitama inimestel arendada tööturul nõutavaid oskusi;

58.  rõhutab, et Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) ja ELi 2020. aasta tulemustabeli kohaselt vastas 2016. aastal oskuste jaotus tööjõu hulgas üldiselt tööturu kvalifikatsiooninõuetele ning et tööjõu pakkumine ületas nõudluse kõigis kvalifikatsiooni liikides ja oli eriti suur madala ja keskmise taseme kvalifikatsioonide puhul; rõhutab, et Cedefopi prognoosid näitavad kuni 2025. aastani paralleelset oskuste suurenemist nii nõudluse kui ka pakkumise poolel ning et oskuste tase muutub eeldatavasti kiiremini tööjõu kui tööturul nõutava puhul; seetõttu kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tööturule juurdepääsul esinevaid raskusi hoolikalt ümber hindama; on mures ülekvalifitseerituse määra tõusu pärast (2014. aastal 25 %);

59.  rõhutab, et selline sooline diskrimineerimine nagu sooline palgalõhe või meeste ja naiste tööhõive määra erinevus on endiselt väga suur, sest meestöötajate keskmine brutotunnitasu on umbes 16 % suurem kui naistöötajate tasu; rõhutab, et need erinevused on tingitud asjaolust, et naisi töötab hästi tasustatud sektorites vähem, samuti diskrimineerimisest tööturul ja naiste suurest arvust osalise tööajaga töötajate hulgas; rõhutab, et nende erinevuste vähendamiseks on vaja täiendavaid edusamme; tuletab sellega seoses komisjonile meelde võtta kasutusele strateegia „Euroopa 2020“ soolise võrdõiguslikkuse sammas ja kehtestada soolise võrdõiguslikkuse üldeesmärk;

60.  palub liikmesriikidel lisada oma riiklikesse reformikavadesse ning stabiilsus- ja lähenemisprogrammidesse sooline mõõde ja soolise võrdõiguslikkuse põhimõte, kehtestades selleks kvalitatiivsed eesmärgid ja kavandades meetmed, mis käsitlevad püsivat soolist ebavõrdsust;

61.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0355.
(3) ELT L 59, 2.3.2013, lk 5.
(4) ELT C 236 E, 12.8.2011, lk 57.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0451.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0418.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0403.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0360.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0260.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0073.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0039.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0010.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0338.
(14) ELT C 35, 31.1.2018, lk 157.
(15) ELT C 366, 27.10.2017, lk 19.
(16) ELT C 265, 11.8.2017, lk 48.
(17) ELT C 75, 26.2.2016, lk 130.
(18) ELT C 65, 19.2.2016, lk 40.
(19) Digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeks, Euroopa Komisjon.
(20) ELT C 67, 20.2.2016, lk 1.

Õigusalane teave