Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2017/2253(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0263/2018

Esitatud tekstid :

A8-0263/2018

Arutelud :

PV 10/09/2018 - 26
CRE 10/09/2018 - 26

Hääletused :

PV 11/09/2018 - 6.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0326

Vastuvõetud tekstid
PDF 143kWORD 54k
Teisipäev, 11. september 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
ELi ja kolmandate riikide vahelised suhted seoses finantsteenuste reguleerimise ja järelevalvega
P8_TA(2018)0326A8-0263/2018

Euroopa Parlamendi 11. septembri 2018. aasta resolutsioon ELi ja kolmandate riikide vaheliste suhete kohta seoses finantsteenuste reguleerimise ja järelevalvega (2017/2253(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Jacques de Larosière’i juhitud kõrgetasemelise ELi finantsjärelevalve eksperdirühma 25. veebruari 2009. aasta aruannet,

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi läbivaatamise kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 15. mai 2014. aasta töödokumenti „Finantsalase reguleerimise tegevuskava majanduslik ülevaade“ (SWD(2014)0158),

–  võttes arvesse komisjoni 8. augusti 2014. aasta aruannet Euroopa järelevalveasutuste ja Euroopa Finantsjärelevalve Süsteemi toimimise kohta (COM(2014)0509),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi rolli kohta rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate asutuste ja organite raamistikus(2),

–  võttes arvesse komisjoni 23. novembri 2016. aasta teatist „Üleskutse avaldada arvamust ELi finantsteenuste õigusraamistiku kohta“ (COM(2016)0855),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni ELi finantsteenuste reguleerimise ülevaate ja probleemide kohta: mõju ja edasiliikumine tõhusama ja mõjusama ELi finantsalase õigusraamistiku ja kapitaliturgude liidu suunas(3),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 27. veebruari 2017. aasta töödokumenti „ELi samaväärsusotsused finantsteenuste poliitikas: hindamine“ (SWD(2017)0102),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0263/2018),

A.  arvestades, et alates finantskriisist on vastu võetud üle 40 uue ELi õigusakti, millest 15 sisaldavad nn kolmandate riikide sätteid, mis annavad komisjonile õiguse ELi nimel ühepoolselt otsustada, kas välisriikide jurisdiktsioonide reguleerivaid eeskirju võib käsitleda samaväärsetena;

B.  arvestades, et samaväärsus ja üleeuroopalise tegevusloa andmise õigused on selgelt eristuvad mõisted, mis annavad reguleerivatele asutustele, järelevalveasutustele, finantseerimisasutustele ja turuosalistele erinevad õigused ja kohustused; arvestades, et samaväärsust kinnitavate otsustega ei anta kolmandates riikides asutatud finantseerimisasutustele üleeuroopalisi tegevuslube, sest nimetatud kontseptsioon on lahutamatult seotud siseturu ning selle ühise regulatiivse, järelevalve-, jõustamis- ja kohturaamistikuga;

C.  arvestades, et ükski ELi sõlmitud kaubandusleping ei ole kunagi sisaldanud sätteid, mis käsitleksid vastastikust piiriülest juurdepääsu finantsteenuste valdkonnas;

D.  arvestades, et samaväärsust kinnitavad otsused ei juhindu mingist ühest konkreetsest raamistikust; arvestades, et igas õigusaktis sätestatakse sihipärane samaväärsuse hindamise kord, mis on kohandatud selle õigusakti poliitikaeesmärkidele; arvestades, et kehtivad samaväärsussätted pakuvad erinevaid lähenemisviise, mis võimaldavad mitmesugust võimalikku kasu, sõltuvalt finantsteenuste pakkujast ja turust, kus ta tegutseb;

E.  arvestades, et samaväärsus on muu hulgas vahend rahvusvaheliste õigusnormide lähendamise edendamiseks, mis võib kaasa tuua suurema konkurentsi ELi siseturul võrdsete tingimuste alusel, vältides samal ajal õiguslikku arbitraaži, kaitstes tarbijaid ja investoreid, säilitades ELi finantsstabiilsust ja hoides järjepidevust siseturul; arvestades, et samaväärsus on ka vahend, millega tagada ELi finantseerimisasutuste ja kolmandate riikide finantseerimisasutuste õiglane ja võrdne regulatiivne ja järelevalvealane kohtlemine;

F.  arvestades, et samaväärsust kinnitavad otsused põhinevad ELi ühtsetel eeskirjadel ja need tehakse tehnilise hinnangu põhjal; arvestades, nende suhtes tuleks sellegipoolest kohaldada suuremat parlamendi kontrolli;

G.  arvestades, et komisjon kirjeldab samaväärsust kui põhivahendit turuosaliste piiriülese tegevuse tõhusaks juhtimiseks usaldusväärses ja turvalises järelevalvekeskkonnas kolmandate riikide jurisdiktsioonidega, kus järgitakse, jõustatakse ja rakendatakse sama rangeid usaldatavusnõuete standardeid kui ELis;

H.  arvestades, et Ühendkuningriigi peatsel Euroopa Liidust väljaastumisel võib olla märkimisväärne mõju finantsteenuste reguleerimisele ja järelevalvele, võttes arvesse liikmesriikide praeguseid tihedaid suhteid selles valdkonnas; arvestades, et Ühendkuningriigi EList väljaastumise teemalised läbirääkimised alles kestavad;

I.  arvestades, et kui väljaastumise, sh üleminekuperioodi osas kokkuleppele jõutakse ja vastav leping ratifitseeritakse, on finantseerimisasutustel rohkem aega Brexitiga kohanemiseks; arvestades, et üleminekuperioodi puudumisel peavad komisjon ja Euroopa järelevalveasutused olema valmis kaitsma finantsstabiilsust, siseturu terviklikkust ja otsuste tegemise sõltumatust ELis;

J.  arvestades, et liidu finantsstabiilsust silmas pidades on vaja täielikult arvesse võtta kolmandate riikide turgude ja ELi ühtse turu omavahelist seotust;

K.  arvestades, et oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsioonis ELi finantsteenuste reguleerimise ülevaate ja probleemide kohta kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles esitama ettepaneku „tervikliku, sidusa, läbipaistva ja praktilise raamistiku kohta, mida kohaldatakse menetlustele ja kolmandate riikide samaväärsust kinnitavatele otsustele, võttes arvesse tulemustel põhinevat analüüsi ning rahvusvahelisi standardeid või kokkuleppeid“;

Kriisijärgsed suhted kolmandate riikidega

1.  märgib, et finantskriisist alates on EL oma finantsvaldkonna õigusraamistikku ulatuslike reformidega ja rahvusvaheliste normide rakendamisega edasi arendanud; väljendab heameelt ELi ja kolmandate riikide vahelise tihedama regulatiivse ja järelevalvealase koostöö üle; nendib, et see on aidanud parandada ülemaailmset ühtsust finantsvaldkonna reguleerimisel ja muuta ELi ülemaailmsete finantsvapustuste suhtes vastupanuvõimelisemaks;

2.  on seisukohal, et EL peaks toetama ülemaailmseid finantsvaldkonna õigusraamistiku reforme, mille eesmärk on vähendada süsteemset riski ja parandada finantsstabiilsust, ning tegema tööd selle nimel, et saavutada avatud, terviklik, tõhus ja vastupanuvõimeline finantssüsteem, mis soosib jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu, töökohtade loomist ja investeeringuid; rõhutab, et igasugune rahvusvahelise regulatiivse ja järelevalvekoostöö raamistik peaks kindlustama finantsstabiilsust Euroopa Liidus ning järgima selle õigus- ja järelevalvekorda ning standardeid ja nende kohaldamist;

3.  märgib murelikult, et rahvusvahelise koostöö saavutamine on üha raskem tulenevalt erinevatest riiklikest huvidest ning paratamatust stiimulist kanda riskid üle teiste jurisdiktsioonide alla;

ELi samaväärsuse hindamise kord

4.  märgib, et mitu ELi õigusakti sisaldavad konkreetseid sätteid regulatiivse koostöö tegemiseks kolmandate riikidega, mis on seotud järelevalvealase koostöö ja usaldatavusmeetmetega;

5.  rõhutab, et samaväärsuse kinnitamine on ühepoolne ELi otsus, mis põhineb ELi normidel; on seisukohal, et mõnel konkreetsel juhul saaks rahvusvahelist koostööd edendada ka ELi ja kolmandate riikide vahel kehtestatud koostöökorra abil;

6.  rõhutab, et EL peaks julgustama teisi jurisdiktsioone võimaldama ELi turuosalistele juurdepääsu oma finantsturgudele;

7.  rõhutab, et EL peaks kooskõlas rahvusvaheliste ja ELi standarditega tõhustama maksualast koostööd kolmandate riikidega oma suhete kaudu kolmandate riikidega finantsteenuste reguleerimise ja järelevalve alal; on veendunud, et samaväärsust kinnitavate otsuste eelduseks peaks olema see, et kolmandatel riikidel on rahuldaval tasemel eeskirjad maksudest kõrvalehoidumise, maksupettuste, maksustamise vältimise ja rahapesu vastase võitluse kohta;

8.  tunnistab, et ELi samaväärsuse hindamise kord on mitmete liidu finantsteenuseid reguleerivate ja järelevalvealaste õigusaktide lahutamatu osa ja võib tuua mitmesugust kasu, näiteks suurem konkurents, suuremad kapitalivood ELi, rohkem rahastamisvahendeid ja investeerimisvalikuid ELi ettevõtete ja investorite jaoks, tugevam investorite ja tarbijate kaitse ning finantsstabiilsus;

9.  kordab, et enamikul juhtudel ei anna samaväärsust kinnitavad otsused kolmandates riikides asutatud finantseerimisasutustele õigust osutada finantsteenuseid kogu ELi ulatuses, juhib tähelepanu asjaolule, et need otsused võivad mõnedel juhtudel anda kolmandate riikide asutustele piiratud juurdepääsu ühtsele turule teatavate toodete või teenuste osas;

10.  rõhutab seevastu, et „ELi tegevusluba“ annab ettevõtjatele õiguse osutada finantsteenuseid kogu Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) ulatuses oma päritoluriigi antud loa alusel ja oma päritoluriigi järelevalve all ning sellisel kujul ei ole see kättesaadav EMP-välistes riikides asutatud finantsasutustele, kuna see tugineb ELi õiguse alusel ühtlustatud usaldatavusnõuetele ja litsentside vastastikusele tunnustamisele;

11.  rõhutab, et ELi samaväärsuse hindamise korra eesmärk on edendada rahvusvahelist õigusnormide lähendamist ja tõhustada järelevalvealast koostööd ELi ja rahvusvaheliste standardite alusel ning tagada ELi ja kolmandate riikide finantseerimisasutuste võrdne kohtlemine, säilitades samal ajal ELi finantsstabiilsuse ning kaitstes investoreid ja tarbijaid;

12.  leiab, et oma praegusel kujul tuleks ELi samaväärsuse kinnitamise protsessile kasuks suurem läbipaistvus Euroopa Parlamendi ees; on seisukohal, et läbipaistvust suurendaks struktureeritud, horisontaalne ja praktiline raamistik koos suunistega, mis käsitlevad kolmandate riikide järelevalveraamistike tunnustamist, ning selliste raamistike hindamise üksikasjalikkuse tase;

13.  on seisukohal, et samaväärsust kinnitavad otsused peaksid olema objektiivsed, proportsionaalsed ja riskitundlikud, säilitades samal ajal ELi õigusaktide kõrge taseme; leiab lisaks, et samaväärsust kinnitavaid otsuseid tuleks teha liidu, selle liikmesriikide ja tema kodanike parimates huvides, võttes arvesse liidu või ühe või mitme liikmesriigi finantsstabiilsust, turu terviklikkust, investorite ja tarbijakaitset ning siseturu toimimist;

14.  on seisukohal, et samaväärsuse hindamine on tehnilist laadi, kuid märgib, et samaväärsust kinnitavates otsustes on olemas selge poliitiline mõõde, mis võib tasakaalustada erinevaid poliitilisi eesmärke; on veendunud, et Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid alati nõuetekohaselt kontrollima kolmanda riigi samaväärsuse kinnitamist finantsteenuste valdkonnas ning et suurema läbipaistvuse tagamiseks tuleks need vastu võtta delegeeritud õigusaktidega ning vajaduse korral hõlbustada varase vastuväite esitamise menetlusega;

15.  märgib, et komisjoni 21. detsembri 2017. aasta otsusel kinnitada finantsinstrumentide turgude direktiivi/finantsinstrumentide turgude määruse samaväärsusmenetluse osana Šveitsi aktsiate kauplemiskohtade samaväärsus – 12‑kuulise piiratud kestusega perioodiks, mida on võimalik pikendada, kui ühise institutsioonilise raamistiku loomisel on tehtud piisavaid edusamme – oli selge poliitiline mõõde;

16.  märgib, et komisjonil on õigus samaväärsust kinnitavaid otsuseid tühistada, eelkõige märkimisväärsete õiguslike erinevuste puhul kolmandate riikidega, ja on seisukohal, et Euroopa Parlamendiga tuleks nõuetekohaselt konsulteerida, põhimõtteliselt enne sellise tühistamisotsuse vastuvõtmist; nõuab, et samaväärsust kinnitavate otsuste vastuvõtmiseks, tühistamiseks ja peatamiseks kehtestataks läbipaistev kord;

17.  on seisukohal, et tuleks välja töötada ühtne raamistik pideva järelevalve tegemiseks kolmandates riikides kohaldatava samaväärse korra üle; on seisukohal, et Euroopa järelevalveasutustel peaksid olema volitused komisjoni nõustamiseks ning kolmandate riikide õigusnormide ja järelevalve arengu kontrollimiseks, arvestades selliste arengute võimalikku mõju liidule, mis tuleneb finantssüsteemi vastastikusest seotusest; nõuab, et Euroopa Parlamenti hoitaks kursis õigusnormide ja järelevalve jooksva jälgimise tulemustega kolmandates riikides; märgib sellega seoses finantsjärelevalve Euroopa süsteemi läbivaatamist käsitlevat õigusaktide paketti, millega nähakse ette suurem järelevalve pärast samaväärsust käsitleva otsuse kinnitamist, sealhulgas seoses õigusnormide, järelevalve ja jõustamise ning olukorraga kolmanda riigi turul;

18.  on seisukohal, et ELi tulevase samaväärsusraamistiku kaudu peavad kolmandad riigid Euroopa järelevalveasutusi teavitama oma riiklikest regulatiivsetest arengutest ning et samaväärsust käsitlevas otsuses tuleks nõuda head regulatiivset ja järelevalvealast koostööd ja teabevahetust; on seisukohal, et samuti peaksid kolmandad riigid ELiga tihedat dialoogi pidama;

19.  kutsub komisjoni üles vaatama läbi ja esitama selge raamistiku samaväärsuse hindamise korra läbipaistvaks, terviklikuks ja sidusaks kohaldamiseks, et võtta kasutusele parandatud protsess samaväärsuse kinnitamiseks, läbivaatamiseks, peatamiseks või tühistamiseks; palub komisjonil hinnata, millist kasu võiks anda see, kui kolmandate riikide samavääruse kinnitamiseks võetaks kasutusele taotlusprotsess;

20.  nõuab, et samaväärsust kinnitavad otsused oleksid asjaomase Euroopa järelevalveasutuse pideva järelevalve all ja et sellise järelevalve tulemused avalikustataks; rõhutab, et eelnimetatud järelevalve peaks käsitlema asjaomaseid õigusakte, eeskirjade täitmise tagamise ja järelevalvetavasid, samuti olulisi õigusaktide muudatusi ja turuarenguid asjaomases kolmandas riigis; palub Euroopa järelevalveasutustel koostada ka ad hoc hinnanguid arengutendentside kohta kolmandates riikides, tuginedes Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni põhjendatud taotlustele;

21.  palub komisjonil kaaluda praegust samaväärsuse hindamise korda ja hinnata, kas see aitab kaasa võrdsete tingimuste saavutamisele ELi ja kolmandate riikide finantseerimisasutuste vahel ning säilitada samal ajal liidu või ühe või mitme liikmesriigi finantsstabiilsust, turu terviklikkust, investorite ja tarbijakaitset ning siseturu toimimist; leiab, et selline läbivaatamine koos parandusettepanekutega, kui need on asjakohased, tuleks avalikustada;

22.  palub komisjonil anda Euroopa Parlamendile kord aastas aru kõigi samaväärsust käsitlevate otsuste, sealhulgas samaväärsuse kinnitamise, peatamise ja tühistamise kohta, ning selgitada kõnealuste otsuste põhjuseid;

23.  tuletab meelde Euroopa järelevalveasutuste tähtsust kolmandate riikide järelevalve- ja regulatiivraamistike analüüsimisel ja järelevalvel ning nõuab sellega seoses, et asjaomastel Euroopa järelevalveasutustel oleks suutlikkus ja volitused andmeid koguda, võrrelda ja analüüsida; tuletab meelde liikmesriikide pädevate asutuste rolli nendele finantseerimisasutustele loa andmisel, kes soovivad delegeerida osa oma portfelli valitsemise või riskijuhtimistegevusest teenusepakkujatele kolmandates riikides, kus on ELi korraga võrreldav õiguskord, ning rõhutab järelevalve ühtlustamise olulisust; märgib Euroopa järelevalveasutuste käimasolevat läbivaatamist, eelkõige ettepanekuid, mis käsitlevad tegevuse edasiandmist, delegeerimist, ja riskide ülekandmist finantseerimisasutuste poolt; on seisukohal, et Euroopa järelevalveasutused ja liikmesriikide pädevad asutused peaksid tegema tihedat koostööd, et jagada parimaid tavasid ning tagada kolmandate riikidega tehtavava õigusalase koostöö ja meetmete ühetaoline rakendamine;

ELi roll ülemaailmsete finantsvaldkonna reguleerimise standardite kehtestamisel

24.  rõhutab ELi etendatava rolli olulisust ülemaailmsete standardite kehtestamisel, mille abil töötada finantsvaldkonna õigusraamistiku rahvusvahelise ühtsuse nimel, eesmärgiga saavutada võimalikult suur finantsstabiilsus, vähendada süsteemset riski, kaitsta tarbijaid ja investoreid, vältida jurisdiktsioonidevahelisi õiguslünki ja arendada välja tulemuslik rahvusvaheline finantssüsteem;

25.  nõuab, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid osaleksid aktiivselt ülemaailmsete finantsteenuste standardeid kehtestavate asutuste töös; tuletab meelde taotlusi, mis parlament esitas komisjonile oma resolutsioonis ELi rolli kohta rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate asutuste ja organite raamistikus;

26.  kutsub seepärast üles uuendama ka ELi ja USA finantsturgude reguleerimisvaldkonna ühisfoorumit (Joint Financial Regulatory Forum), korraldades selleks rohkem korralisi kohtumisi, et kooskõlastamine oleks sagedasem ja järjepidevam;

27.  juhib tähelepanu asjaolule, et suhete parandamist kolmandate riikidega finantsteenuste valdkonnas ja ELi kapitaliturgude tugevdamist ei tohi pidada üksteist välistavateks eesmärkideks; rõhutab seepärast vajadust saavutada edu kapitaliturgude liidu projektiga;

o
o   o

28.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2014)0202.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0108.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0006.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0069.

Viimane päevakajastamine: 10. juuli 2019Õigusalane teave