Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 19. aprill 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Valgevene
 Filipiinid
 Olukord Gaza sektoris
 Ühine käibemaksusüsteem ja hariliku maksumäära järgimise kohustus *
 Finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine ***I
 Mootorsõidukite ja mootorsõidukite haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnitused ja turujärelevalve ***I
 Mahepõllumajanduslik tootmine ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamine ***I
 Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised *
 2019. aasta tulude ja kulude eelarvestus – I jagu – Euroopa Parlament
 Uurivate ajakirjanike kaitse Euroopas ning Slovaki ajakirjaniku Ján Kuciaki ja Martina Kušnírová juhtum
 Euroopa väärtuste rahastamisvahend, millega toetatakse Euroopa Liidus demokraatiat, õigusriiki ja põhiväärtusi edendavaid kodanikuühiskonna organisatsioone
 Inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete rikkumine kahe Türgis vahistatud ja kinni peetud Kreeka sõduri juhtumi puhul
 Aluslepingute sätete rakendamine, mis käsitlevad liikmesriikide parlamente
 Konkurentsipoliitika aastaaruanne
 Vaktsineerimisest hoidumine ja vaktsineerimise vähenemine Euroopas
 Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva direktiivi rakendamine
 Bologna protsessi rakendamine – ülevaade ja järelmeetmed

Valgevene
PDF 175kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon Valgevene kohta (2018/2661(RSP))
P8_TA(2018)0174RC-B8-0197/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone ja soovitusi Valgevene kohta,

–  võttes arvesse Valgevenes 11. septembril 2016. aastal toimunud parlamendivalimisi, 11. oktoobril 2015. aastal toimunud presidendivalimisi ja 18. veebruaril 2018. aastal toimunud kohalikke valimisi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 20. veebruari 2018. aasta avaldust kohalike valimiste kohta Valgevenes,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 25. märtsi 2018. aasta avaldust arengute kohta vabaduse päeva eel ja selle ajal,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi Valgevene kohta, eriti 15. veebruari 2016. aasta järeldusi, millega tühistati 170 üksikisiku ja kolme Valgevene äriühingu suhtes kohaldatavad sanktsioonid ja sätestati poliitilise dialoogi raamistik ning ELi ja Valgevene suhete tingimused, et arendada välja positiivsem tegevuskava, eelkõige seoses demokraatlike reformidega,

–  võttes arvesse 24. novembri 2017. aasta idapartnerluse tippkohtumise järeldusi ja 2020. aastaks 20 eesmärgi kinnitamist, mille eesmärk on anda kodanike jaoks tulemusi,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni liikme Johannes Hahni visiiti Valgevenesse 2018. aasta jaanuaris ning käimasolevaid läbirääkimisi ELi ja Valgevene partnerluse prioriteetide üle,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu otsust pikendada ühe aasta võrra, kuni veebruarini 2019, järelejäänud piiravaid meetmeid Valgevene vastu, sh relvaembargot, siserepressioonideks kasutada võidavate kaupade ekspordikeeldu ning nelja isiku varade külmutamist ja neile kehtestatud reisikeeldu; nimetatud isikud on loetellu kantud seoses kahe opositsioonipoliitiku, ühe ärimehe ja ühe ajakirjaniku seni lahendamata kadumisega 1999. ja 2000. aastal,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki inimõiguste konventsioone, millega Valgevene on ühinenud,

–  võttes arvesse Valgevene inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri 28. märtsi 2018. aasta avaldust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et pärast 2015. aasta presidendivalimisi ja 2016. aasta parlamendivalimisi korraldati Valgevenes 18. veebruaril 2018. aastal kohalikud valimised; arvestades, et OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) ning Veneetsia komisjoni pikaajalistele soovitustele valimisi käsitlevate õigusaktide ja protsesside valdkonnas ei ole Valgevenes tähelepanu pööratud; arvestades, et 2018. aasta veebruaris toimunud kohalikud valimised vaid kinnitasid välisriikide diplomaatiliste ja Valgevene vaatlejate sõnul neid puudusi;

B.  arvestades, et 2016. aasta veebruaris tühistas EL enamiku Valgevene ametnike ja juriidiliste isikute vastaseid piiravaid meetmeid hea tahte märgina, mille eesmärk oli ergutada Valgevenet parandama oma olukorda inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi valdkonnas;

C.  arvestades, et EL on korduvalt nentinud, et põhivabaduste, õigusriigi ja inimõiguste austamine on Euroopa Liidu ja Valgevene suhete parandamise ja edasise arengu selge eeltingimus; arvestades, et olukord riigis jääb siiski endiselt probleemiks, kuna selles vallas on märgata vaid väga piiratud esialgseid samme;

D.  arvestades, et kauaoodatud põhiseaduslike ja seadusandlike reformide elluviimine, mis võimaldaks tõelise demokraatia arengut, on edenenud oodatust aeglasemalt;

E.  arvestades, et valimisreformi ei ole püütudki läbi viia ning nagu 2018. aasta veebruaris toimunud kohalikud valimised näitasid, esineb endiselt palju tõsiseid puudusi ja menetluslikke eeskirjade eiramisi, mis hõlmavad ka piiravat õigusraamistikku poliitiliste õiguste valdkonnas kõigis valimiskampaania etappides ning probleeme valimiste vaatlemisel, hääletamisel ja häälte lugemisel; arvestades, et alates 1994. aastast ei ole Valgevenes toimunud vabu ja õiglasi valimisi;

F.  arvestades, et rahvusvahelisi vaatlejaid ei kutsutud kohalikke valimisi vaatlema, samal ajal kui Valgevene vaatlejad kogusid omalt poolt konkreetseid tõendeid massiliste püüete kohta suurendada kogu riigis kunstlikult valimisaktiivsust ja nn karussellhääletamise kohta, kusjuures viimast kasutati üle paljude aastate esimest korda;

G.  arvestades, et jätkub hirmutav tegevus, sealhulgas arvukad sõltumatute ja opositsiooni aktivistide, poliitikute ja ajakirjanike kinnipidamised; arvestades, et taas kord ei lastud silmapaistvatel opositsiooniliikmetel ning demokraatia ja inimõiguste kaitsjatel osaleda Minskis 25. märtsil 2018. aastal Valgevene sõltumatuse väljakuulutamise 100. aastapäeva tähistamiseks toimunud sanktsioneerimata meeleavaldusel või vahistati nad meeleavalduse ettevalmistamisel ja käigus, kuigi enamik neist vabastati hiljem süüdistust esitamata;

H.  arvestades, et kaks poliitvangi, Mihhail Žamtšužnõ ja Zmitser Palijenka, viibivad endiselt vahi all;

I.  arvestades, et Euroopa Parlament on toetanud Valgevene kodanikuühiskonda aastaid, andes muu hulgas 2004. aastal Sahharovi auhinna Valgevene Ajakirjanike Liidule ja 2006. aastal Aljaksandr Milinkevitšile;

J.  arvestades, et 2018. aasta vabaduse päeva sündmused näitavad taas kord, et Valgevene valitsus ei kavatse loobuda oma vanast poliitikast represseerida massiliselt kodanikke, kes üritavad kasutada põhiseaduses ja rahvusvahelistes lepingutes sätestatud õigusi;

K.  arvestades, et 24. jaanuaril 2018. aastal blokeeris infoministeerium meelevaldselt juurdepääsu peamisele sõltumatule uudistesaidile Charter97.org Valgevene territooriumil; arvestades, et sõltumatute blogijate suhtes on algatatud kriminaalmenetlusi; arvestades, et meediaseaduse muudatused tekitaksid vastuvõtmise korral uue ja märkimisväärse ohu sõnavabadusele riigis;

L.  arvestades, et Valgevene võttis 25. oktoobril 2016 vastu oma esimese riikliku inimõiguste tegevuskava, mis kiideti heaks Valgevene ministrite nõukogu resolutsiooniga ja milles määratakse põhimõtteliselt kindlaks tegevussuunad riigi inimõigustealaste kohustuste täitmiseks;

M.  arvestades, et Valgevene on ainuke Euroopa riik, kus ikka veel viiakse täide surmanuhtlusi; arvestades, et Valgevene inimõiguste olukorraga tegelev ÜRO eriraportöör on märkinud, et sõltumatu kohtusüsteemi ja õiglase kohtumõistmise puudumise tõttu võib surmanuhtluste määramist Valgevenes pidada väga vaieldavaks;

N.  arvestades, et EL ja Valgevene peavad praegu läbirääkimisi spetsiaalselt väljatöötatud partnerluse prioriteetide üle, mille peamised huvivaldkonnad on majandusareng ja moderniseerimine, institutsioonide ja hea valitsemistava tugevdamine, ühenduvus ja inimestevahelised kontaktid; arvestades, et Valgevene valitsus on korduvalt väitnud, et taotleb suhete normaliseerimist ELiga, järelejäänud sanktsioonide ja viisanõude kaotamist; arvestades siiski, et selles valdkonnas on tingimata vaja Valgevene-poolset poliitilist tahet ja pühendumist demokraatlikele väärtustele, õigusriigi põhimõttele ja põhivabadustele;

1.  toetab ELi kaalutletud poliitikat Valgevene suhtes, tingimusel et selle eelduseks on konkreetsed sammud demokratiseerimise suunas ning põhivabaduste ja inimõiguste täielik austamine Valgevene ametivõimude poolt;

2.  märgib nördimusega, et hoolimata varasematest üleskutsetest ei ole rakendatud pärast 2015. aasta presidendivalimisi ja 2016. aasta parlamendivalimisi antud OSCE ODIHRi ja Veneetsia komisjoni soovitusi, mida tuli rakendada enne 2018. aasta kohalikke valimisi; kutsub Valgevene ametivõime üles jätkama viivitamata ja koostöös rahvusvaheliste partneritega oma tööd põhjalike valimisreformidega laiema demokratiseerimisprotsessi raames;

3.  mõistab hukka ajakirjanike ja sõltumatu meedia ahistamise Valgevenes pärast kohalikke valimisi, muu hulgas Belsat TV ajakirjaniku Andrus Kozeli brutaalse kohtlemise ja seadusevastase kõrvaldamise valimisjaoskonnast ning uudisteportaali Charter97 blokeerimise;

4.  nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud viivitamata ja tingimusi esitamata lõpetaksid peamise sõltumatu uudistesaidi Charter97.org blokeerimise, loobuksid meediaseaduse muudatustest, mis vastuvõtmise korral ohustaksid sõnavabadust, ja lõpetaksid väljendusvabadust kasutavate sõltumatute blogijate tagakiusamise;

5.  märgib, et demokraatliku opositsiooni esindajate arv ringkonna tasandi valimisjaoskondades oli võrreldes esitatud taotluste arvuga ebaproportsionaalselt väike;

6.  väljendab nördimust seoses korduvate keeldumistega registreerida demokraatlikke opositsioonierakondi; nõuab piirangute tühistamist ja registreerimismenetluste lihtsustamist poliitilistele erakondadele Valgevenes; rõhutab, et kõigil erakondadel tuleb lubada poliitiliselt piiranguteta tegutseda, eriti valimiskampaaniate ajal; nõuab, et tunnistataks kehtetuks Valgevene karistusseadustiku artikkel 193/1, millega kriminaliseeritakse osalemine registreerimata organisatsioonide tegevuses;

7.  väljendab kahetsust seoses Valgevene ametivõimude ebaproportsionaalse reaktsiooniga opositsiooni esindajate katsele korraldada 25. märtsil 2018 vabaduse päeva tähistamiseks sanktsioneerimata üritus, mis tõi kaasa kümnete inimeste, sealhulgas opositsiooniliidrite ja endiste presidendikandidaatide Mikalai Statkevitši ja Uladzimir Njakljajevi vahistamise; toonitab veel kord, et kogunemis- ja ühinemisvabadus on põhilised inimõigused; rõhutab, et mis tahes tõsised tagasilöögid demokraatiale ja põhivabaduste austamisele, sealhulgas poliitiliste vangide arvu suurenemine, peaksid alati põhjustama ELi ühemõttelise reaktsiooni suhetes Valgevenega;

8.  nõuab tungivalt, et vabastataks kaks kodanikuühiskonna aktivisti, Mihhail Žamtšužnõ ja Zmitser Palijenka, keda peetakse kinni poliitilistel põhjustel, ning rehabiliteeritaks kõik endised poliitvangid ja taastataks nende kodaniku- ja poliitilised õigused;

9.  kordab oma üleskutset Valgevene ametivõimudele tagada kõikides olukordades demokraatlike põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste järgimine vastavalt inimõiguste ülddeklaratsioonile ning Valgevene poolt ratifitseeritud rahvusvahelistele ja piirkondlikele inimõigusi käsitlevatele õigusaktidele;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et põhivabaduste austamine on üks toimiva demokraatia põhielemente; nõuab tungivalt, et Valgevene ametivõimud osaleksid konstruktiivses ja avatud dialoogis demokraatliku opositsiooni ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, eesmärgiga kindlustada kodanikuvabadused ja -õigused, eelkõige rahumeelse kogunemise, ühinemis- ja sõnavabadus, ning tagada raamistik vaba ja sõltumatu meedia jaoks;

11.  kordab tungivalt oma üleskutset, et esimese sammuna surmanuhtluse täieliku kaotamise teel ühineks Valgevene surmanuhtlusele kuulutatud üldise moratooriumiga; tuletab meelde, et surmanuhtlus on ebainimlik ja alandav karistus, sellel ei ole tõendatud heidutavat mõju ja see muudab õigusemõistmise vead pöördumatuks; märgib kahetsusega, et 2018. aastal on Valgevene kohtud määranud karistuseks uusi surmanuhtlusi;

12.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles jätkama Valgevenes ja väljaspool selle piire tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide toetamist; rõhutab sellega seoses vajadust toetada kõiki Valgevene ühiskonnale teavet andvaid sõltumatuid allikaid, sealhulgas valgevene keeles ja ka välismaalt teavet edastavaid meediakanaleid;

13.  võtab teadmiseks ELi ja Valgevene valdkondliku dialoogi tehnilisel tasandil ning koostöö laiendamise sellistes valdkondades nagu majandusreform, ressursitõhusus, keskkonnasäästlik majandus ja keskkonnakaitse; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles seadma prioriteediks Ostrovetsis asuva Valgevene tuumaelektrijaama ohutuse ning tagama, et ELi ja Valgevene suhete areng oleks sõltuv suuremast avatusest ja koostööst ning rahvusvaheliste keskkonna- ja tuumaohutusstandardite järgimisest Valgevenes;

14.  peab kahetsusväärseks, et praegune inimõiguste alane dialoog ei anna konkreetseid tulemusi ning kutsub ELi inimõiguste eriesindajat üles leidma võimalusi ja vahendeid inimõiguste täieliku ja tõhusa kaitse edendamiseks Valgevenes; nõuab kõigi poliitvangide vabastamist;

15.  võtab teadmiseks käimasolevad läbirääkimised ELi ja Valgevene partnerluse prioriteetide üle ning ootab nende kiiret lõpuleviimist, mis laiendaks kahepoolse koostöö ulatust mõlema poole kodanike hüvanguks ja võimaldaks Valgevenele laiemat juurdepääsu finantsabile ja -koostööle ning mis sõltuks selgest ja konkreetsest arengust demokratiseerimise ja avatuse, sealhulgas põhjaliku valimisreformi suunas; väljendab seoses sellega heameelt komisjoni kavatsuste suhtes suurendada finantsabi eraldamist ajavahemikul 2018–2020; nõuab, et Valgevene valitsus võtaks endale selgemaid reformikohustusi ja soovitab kehtestada ELi-Valgevene tihedamate suhete tegevuskava võrdlusaluste kujul, samuti ajakava selliste kohustuste täitmiseks;

16.  nõuab ELi jätkuvat toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele ja inimõiguste kaitsjatele ning kutsub komisjoni üles tegema tihedat koostööd idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumiga ja järgima nende soovitusi; nõuab tungivalt, et Valgevene valitsus tagaks kodanike osaluse poliitikakujundamise protsessides nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil, lähtudes Euroopa Nõukogu poolt 27. novembril 2017 vastu võetud suunistest; märgib kasvavat vastastikust mõju Valgevene ja kõnealuse organisatsiooni vahel;

17.  kutsub sellega seoses Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles leidma võimalusi, kuidas Valgevene kodanikuühiskonna organisatsioone teavitada ja nendega konsulteerida ELi ja Valgevene dialoogi ja läbirääkimiste teemal;

18.  märgib rahuloluga, et EL ja Valgevene liikuvuspartnerluse rakendamisega on algust tehtud, ning loodab, et peagi viiakse lõpule ELi ja Valgevene läbirääkimised viisalihtsustuse ja tagasivõtulepingute üle, mis kujutaks selget panust ettevõtjate- ja inimestevaheliste kontaktide arengusse;

19.  väljendab heameelt Minski ametivõimude otsuse üle võimaldada alates 2018. aasta veebruarist 80 välisriigi kodanikele lühiajalist viisavaba viibimist Valgevenes;

20.  väljendab heameelt edusammude üle, mida on saavutatud ELi ja Valgevene noortevahetuse ja inimestevaheliste kontaktide edendamisel, muu hulgas ELi MOSTi liikuvusprogrammi, programmide Erasmus+ ja „Horisont 2020“ ning tehnilise abi ja teabevahetuse rahastamisvahendi (TAIEX) abil, samuti tänu Valgevene ühinemisele Bologna protsessiga; nõuab Bologna protsessi rakendamist vastavalt Euroopa kõrgharidusruumi (EHEA) ja Valgevene ühiselt kokku lepitud tegevuskavale, millest saaksid kasu noored valgevenelased ning mis parandaks veelgi teabevahetust ja inimestevahelisi kontakte ELiga;

21.  nõuab Valgevene inimõiguste olukorraga tegeleva ÜRO eriraportööri volituste pikendamist; kutsub Valgevene valitsust üles tegema eriraportööriga täielikku koostööd; kutsub ELi ja liikmesriike üles edendama ja toetama ÜRO eriraportööri volituste pikendamist ning kutsub ELi inimõiguste eriesindajat üles tegema ÜRO eriraportööriga koostööd riigis valitseva olukorra parandamiseks;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroole (OSCE ODIHR), Euroopa Nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Valgevene ametivõimudele.


Filipiinid
PDF 173kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon Filipiinide kohta (2018/2662(RSP))
P8_TA(2018)0175RC-B8-0198/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Filipiinidel, eelkõige 15. septembri 2016. aasta(1) ja 16. märtsi 2017. aasta(2) resolutsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 16. märtsi 2018. aasta avaldust Filipiinide ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta,

–  võttes arvesse ELi delegatsiooni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja avaldusi,

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Filipiini Vabariigi vahelise partnerluse ja koostöö raamlepingut,

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 19. jaanuari 2018. aasta ühist töödokumenti, milles käsitletakse Filipiinide staatust seoses ELi säästvat arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorraga (GSP +) ajavahemikuks 2016–2017 (SWD(2018)0032),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Zeid Ra’ad Al Husseini avaldusi seoses Filipiinide valitsuse süüdistustega, et põlisrahvaste õigustega tegelev ÜRO eriraportöör ja teised inimõiguste kaitsjad on seotud terroristliku tegevusega,

–  võttes arvesse ASEANi ja ELi kahepoolsete suhete alguse aastapäeva tähistamiseks korraldatud tippkohtumise tulemusi ning ASEANi ja ELi tegevuskava (2018–2022),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni esimehe 23. veebruari 2018. aasta avaldust selle kohta, et senaator De Lima vahi all hoidmine süüdistust esitamata on lubamatu,

–  võttes arvesse Filipiinide ja ELi (varem Euroopa Majandusühendus (EMÜ)) vahelisi diplomaatilisi suhteid, mis seati sisse 12. mail 1964. aastal, kui nimetati ametisse Filipiinide suursaadik EMÜ juures,

–  võttes arvesse, et Filipiinid on Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) asutajaliige,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse ELi inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse Rooma statuuti,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Filipiinidel ja ELil on pikaajalised diplomaatilised, majanduslikud, kultuurilised ja poliitilised suhted; arvestades, et partnerlus- ja koostöölepingu ratifitseerimisega on Euroopa Liit ja Filipiinid kinnitanud ühist kohustust kaitsta hea valitsemistava, demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid, inimõigusi, edendada sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning rahu ja julgeolekut selles piirkonnas;

B.  arvestades, et alates 1. juulist 2016 on Filipiinidel uimastitevastase kampaania käigus (rahvusvaheliselt tuntud kui president Duterte nn uimastisõda) väidetavalt tapetud umbes 12 000 inimest, sealhulgas naisi ja lapsi; arvestades, et president Duterte on lubanud jätkata oma uimastitevastast kampaaniat kuni ametiaja lõpuni 2022. aastal; arvestades, et EL on jätkuvalt väga mures Filipiinide uimastitevastase kampaaniaga kaasnevate arvukate tapmiste pärast;

C.  arvestades, et põlisrahvaste õigustega tegelevat ÜRO eriraportööri, Filipiinide kodanikku Victoria Tauli‑Corpuzi süüdistatakse terrorismis ning Filipiinide valitsus kandis ta 2018. aasta märtsis terroriorganisatsioonide nimekirja koos 600 isikuga, kelle hulgas on põlisrahvaste juhte ja inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et ÜRO ekspertidel on kohtulik puutumatus; arvestades, et süüdistused esitati pärast seda, kui Tauli‑Corpuz mõistis hukka sõjaväe rünnakud põlisrahvaste vastu Mindanaos; arvestades, et Tauli‑Corpuz märkis, et rahumeelselt oma vara kaitsnud põlisrahvaste liikmeid ahistati, piinati ja võeti vahi alla;

D.  arvestades, et senaator De Lima – inimõiguste kaitsja ja Filipiinide presidendi Duterte uimastitevastase kampaania tuntuim kriitik – taandati 19. septembril 2016. aastal senati justiitsküsimuste ja inimõiguste komisjoni esimehe ametikohalt ning võeti 23. veebruaril 2017 vahi alla; arvestades, et senaator De Lima juhtimisel uuriti kohtuväliseid hukkamisi, mis pandi toime Davaos sel ajal, kui president Duterte oli linnapea; arvestades, et on põhjust tunda tõsist muret selle üle, et senaator De Limale esitatud süüdistused on peaaegu täielikult väljamõeldud ja poliitiliselt motiveeritud;

E.  arvestades, et Filipiinide ametivõimude rünnakud põlisrahvaste vastu on väga murettekitavad; arvestades, et ÜRO hoiatas detsembri lõpus, et Filipiinide Mindanao saarel rikutakse massiliselt põlisrahvaste inimõigusi; arvestades, et ÜRO ekspertide hinnangul on alates 2017. aasta oktoobrist põgenema sunnitud vähemalt 2500 põlisrahvaste liiget; arvestades, et kardetavalt on mõnede rünnakute aluseks olnud põhjendamatud kahtlused, et põlisrahvad on seotud terrorirühmitustega, või nende vastuseis kaevandamisele esivanemate maal;

F.  arvestades, et Filipiinid allkirjastasid 28. detsembril 2000 Rooma statuudi ja ratifitseerisid selle 30. augustil 2011; arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Prokuratuur on alustanud Filipiinide olukorraga seoses esialgset uurimist ja analüüsib väidetavaid kuritegusid, mis on riigis toime pandud alates 1. juulist 2016 Filipiinide valitsuse algatatud nn uimastisõja kampaania kontekstis;

G.  arvestades, et ÜRO teatas 19. märtsil 2018 ametlikult Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, et Filipiinid esitasid 17. märtsil 2018 kirjaliku teate Rooma statuudist taganemise kohta;

H.  arvestades, et Filipiinide esindajatekoda kiitis 7. märtsil 2017 heaks seaduseelnõu surmanuhtluse taastamise kohta; arvestades, et eelnõu vajab senati heakskiitu, enne kui president saab seaduse välja kuulutada; arvestades, et president Duterte on aktiivselt võidelnud surmanuhtluse taastamise eest; arvestades, et surmanuhtluse taaskehtestamisega rikutaks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teist vabatahtlikku protokolli, mille osaline Filipiinid on 2007. aastast;

I.  arvestades, et korruptsiooni osas on Filipiinid 180 riigi seas 111. kohal vastavalt organisatsiooni Transparency International iga‑aastasele korruptsiooni edetabelile;

J.  arvestades, et kodanikuühiskonna tegevusruum jääb üha ahtamaks; arvestades, et inimõiguste kaitsjad kogevad Filipiinidel väidetavalt üha vaenulikumat keskkonda; arvestades, et president Duterte on oma avaldustega julgustanud politseid ründama inimõiguste kaitsjaid ja nende rühmi;

K.  arvestades, et isikuid, kes on kohtuväliste hukkamiste teemal avalikult sõna võtud, ähvardab keeld Filipiinidele siseneda;

L.  arvestades, et president Duterte on teinud halvustavaid ja alandavaid avaldusi naiste aadressil ning on korduvalt õigustanud vägistamist ja nõudnud naiste pihta tulistamist;

M.  arvestades, et inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja aktivistid kogevad regulaarselt ähvardusi, ahistamist, hirmutamist ja vägivalda, kuna soovivad avalikustada väidetavad kohtuvälised hukkamised ja muud inimõiguste rikkumised Filipiinidel; arvestades, et LGBTI kogukond kogeb jätkuvalt ahistamist;

N.  arvestades, et Filipiinid saavad soodustusi Euroopa Liidu üldiste tariifsete soodustuste kava (GPS+) raames;

O.  arvestades, et ELi–Filipiinide partnerlus- ja koostöölepingus nõutakse sisutiheda inimõigustealase dialoogi alustamist inimõiguste töörühma kujul;

1.  kutsub Filipiinide valitsust üles lõpetama viivitamata nn uimastisõja ettekäändel toimuvad kohtuvälised tapmised; mõistab teravalt hukka relvajõudude ja uimastitevastase kampaaniaga seotud korrakaitserühmituste poolt toime pandud arvukad kohtuvälised hukkamised; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; väljendab sügavat muret usaldusväärsete teadete pärast selle kohta, et Filipiinide politseijõud võltsivad tõendeid, et põhjendada kohtuväliseid hukkamisi, ning et sihikule on võetud valdavalt linnades elavad vaesed;

2.  võtab teadmiseks valitsuse hiljutised algatused, mille eesmärk on tagada uimastivastastes jõupingutustes ühtsem ja integreeritud lähenemisviis, mis põhineb täitmisele pööramisel, õigusemõistmisel, kaitsel ja rehabiliteerimisel ning integratsioonil; väljendab heameelt Filipiinidel 25. septembril 2017 registreeritud senati resolutsiooni 516 üle, milles nõutakse tungivalt, et ametivõimud võtaksid vajalikke meetmeid, et lõpetada järsult sagenenud hukkamised, eriti laste puhul; kutsub valitsust üles seadma võitlust uimastite salakaubavõrgustike ja suurte narkoparunite vastu tähtsamale kohale kui väiketarbijate tabamist; rõhutab, et Filipiinide ametivõimud peavad jätkama võitlust ebaseaduslike uimastite vastu, keskendudes rahvatervisele ning järgides täielikult nõuetekohast menetlust kooskõlas riigi ja rahvusvahelise õigusega; palub valitsusel võtta kasutusele spetsiaalse vägivallavaba poliitika;

3.  kutsub ametivõime üles tegema täielikku koostööd ÜRO erimenetlustega; kutsub Filipiinide ametivõime üles viima viivitamata läbi nende kohtuväliste hukkamiste erapooletud ja sisulised uurimised ning võtma kõik nende toimepanijad vastutusele ja andma kohtu alla; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid ÜRO juhitud uurimisi Filipiinidel toimunud tapmiste puhul ning et nende eest vastutavad isikud antaks kohtu alla;

4.  kordab oma üleskutset Filipiinide ametivõimudele vabastada senaator Leila de Lima ning võimaldada talle kinnipidamise ajal piisav turvalisus ja sanitaartingimused; kordab lisaks oma üleskutset, et ametivõimud tagaksid õiglase kohtumõistmise ja loobuksid kõigist tema vastu esitatud poliitiliselt motiveeritud süüdistustest; nõuab, et EL jälgiks jätkuvalt tähelepanelikult senaator De Lima vastu algatatud kohtuasja;

5.  kutsub Filipiinide ametivõime üles kustutama inimõiguste kaitsjad terroristide nimistust, loobuma kõigist süüdistustest ja võimaldama neil rahus tegutsemist; tuletab Filipiinide ametivõimudele meelde, et Victoria Tauli‑Corpuzil on vastavalt 1946. aasta privileegide ja immuniteetide konventsioonile immuniteet;

6.  avaldab heameelt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu algatuse üle uurida väiteid inimsusevastaste kuritegude kohta seoses nn uimastisõja käigus toimunud tapmistega; kutsub Filipiinide valitsust üles tegema Filipiinide esialgse uurimise käigus Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuratuuriga täielikku koostööd; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et Filipiinide valitsus algatas taganemise Rooma statuudist; kutsub valitsust üles kõnealust otsust tagasi pöörama;

7.  kordab, et on sügavalt mures esindajatekoja otsuse pärast taaskehtestada surmanuhtlus; kutsub uuesti Filipiinide ametivõime üles surmanuhtluse taaskehtestamise käimasolevat menetlust viivitamata peatama; tuletab meelde, et EL peab surmanuhtlust julmaks ja ebainimlikuks karistuseks, mis ei toimi hirmutusvahendina kuritegeliku käitumise ärahoidmiseks; kutsub Filipiinide valitsust üles loobuma kriminaalvastutusele võtmise vanuse alampiiri vähendamisest;

8.  tunneb suurt muret Filipiinide praegustes haldusorganites süveneva korruptsiooni pärast; kutsub Filipiinide ametivõime üles tegema suuremaid jõupingutusi, et korruptsiooniga tõhusalt võidelda; rõhutab, kui oluline on sellega seoses austada demokraatia ja õigusriigi aluspõhimõtteid;

9.  mõistab hukka kõik ähvardused, ahistamise, hirmutamise ja vägivalla nende vastu, kes soovivad avalikustada väidetavad kohtuvälised hukkamised ja muud inimõiguste rikkumised Filipiinidel, sealhulgas inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike ja aktivistide vastu; nõuab tungivalt, et Filipiinide valitsus tagaks, et inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja aktivistid saaksid teha tööd soodustavas keskkonnas ja repressioone kartmata;

10.  nõuab tungivalt, et Filipiinid lõpetaksid riigi territooriumile sisenemise keelamise isikutel, keda peetakse president Duterte poliitika kritiseerijaiks;

11.  nõuab tungivalt, et Filipiinid järgiksid rahvusvahelisest õigusest tulenevalt võetud kohustusi kaitsta põlisrahvaste inimõigusi, sealhulgas relvastatud konflikti korral;

12.  mõistab hukka kõik naistevastase vägivalla vormid ning tuletab meelde, et selline vägivald on tõsine inimõiguste ning naiste ja tütarlaste inimväärikuse rikkumine; mõistab teravalt hukka president Duterte alandavad ja naistevihkajalikud avaldused naisvõitlejate kohta; tuletab presidendile meelde, et riigi julgeolekujõudude ergutamine seksuaalvägivalla kasutamisele relvastatud konfliktide ajal on vastuolus rahvusvahelise humanitaarõigusega; kutsub presidenti üles kohtlema naisi austavalt ning hoiduma naistevastase vägivalla õhutamisest;

13.  soovitab ELil ja selle liikmesriikidel kaaluda nõudmist arvata Filipiini Vabariik ÜRO Inimõiguste Nõukogust välja enne praeguse liikmesuse lõppu 2018. aasta lõpus;

14.  tuletab Filipiinide ametivõimudele meelde nende rahvusvahelisest õigusest, GSP+ kavast ning partnerlus- ja koostöölepingust tulenevaid kohustusi, eelkõige seoses inimõigustega, ja nende mittetäitmise tagajärgi; rõhutab, et kuigi edusammud GSP+ konventsioonide rakendamisel on suures osas positiivsed, esineb jätkuvalt tõsiseid mureküsimusi uimastisõjaga seotud inimõiguste rikkumiste pärast; tuletab sellega seoses meelde oma varasemat, 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Filipiinide kohta ning kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, kaasa arvatud koostöö- ja partnerlusleping, et veenda Filipiine lõpetama kohtuvälised tapmised, mis on seotud uimastitevastase kampaaniaga, ning kui olukord märgatavalt ei parane, algatama menetlust, mis võib viia GSP+ soodustuste ajutise peatamiseni; nõuab tungivalt, et EL kasutaks kõiki olemasolevaid vahendeid, et toetada Filipiinide valitsust tema inimõigusalaste rahvusvaheliste kohustuste täitmisel;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Filipiinide presidendile, valitsusele ja parlamendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ASEANi liikmesriikide valitsustele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0349.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0088.


Olukord Gaza sektoris
PDF 168kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon olukorra kohta Gaza sektoris (2018/2663(RSP))
P8_TA(2018)0176RC-B8-0191/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iisraeli ja Palestiina konflikti ning Lähis‑Ida rahuprotsessi kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini 31. märtsi 2018. aasta avaldust ja tema pressiesindaja 5. ja 7. aprilli ning 19. veebruari 2018. aasta avaldusi,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri António Guterrese 5. aprilli 2018. aasta avaldust ja tema pressiesindaja 30. märtsi 2018. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri Fatou Bensouda 8. aprilli 2018. aasta avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee ja ÜRO Julgeolekunõukogu asjakohaseid resolutsioone,

–  võttes arvesse tsiviilisikute sõjaaegse kaitse 1949. aasta Genfi (IV) konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1990. aasta aluspõhimõtteid jõu ja tulirelvade kasutamise kohta õiguskaitsetöötajate poolt,

–  võttes arvesse ÜRO 2017. aasta juuli aruannet „Gaza kümme aastat hiljem“,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 30. märtsil 2018 algas Gaza sektoris kodanikuühiskonna rühmade korraldatud kuuenädalane kord nädalas toimuv massimeeleavaldus Great March of Return (suur tagasipöördumine); arvestades, et Hamas ja teised Palestiina rühmitused kutsusid elanikke üles selles osalema; arvestades, et Iisraeli ametivõimud on teatanud, et nende kaitsejõudude suunas visati kive ja süütepomme ning mõned meeleavaldajad üritasid Iisraeli territooriumi eraldavat tara lõhkuda ja seda ületada;

B.  arvestades, et Iisraeli kaitsejõud avasid 30. märtsil, 6. aprillil ja 13. aprillil 2018 meeleavaldajate pihta tule, kasutades lahinglaskemoona; arvestades, et peaaegu 30 palestiinlast on tapetud ja üle 2 000 on saanud haavata, nende seas palju lapsi ja naisi;

C.  arvestades, et ÜRO peasekretär António Guterres, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident Federica Mogherini ning paljud rahvusvahelised osalejad on nõudnud nende vägivaldsete sündmuste sõltumatut ja läbipaistvat uurimist, eelkõige mis puudutab lahinglaskemoona kasutamist;

D.  arvestades, et ÜRO aluspõhimõtted jõu ja tulirelvade kasutamise kohta õiguskaitsetöötajate poolt lubavad tulirelvade tahtlikku surmavat kasutamist ainult aluspõhimõtete 9. põhimõttes nimetatud asjaoludel;

E.  arvestades, et Hamas on ELi poolt terroristlikeks peetavate organisatsioonide nimekirjas ja nõuab Iisraeli hävitamist; arvestades, et raketirünnakud Gaza sektorist Iisraeli territooriumile jätkuvad; arvestades, et viimastel nädalatel on terrorirünnakud Iisraeli vastu sagenenud ning sõjaliste kokkupõrgete arv Gaza sektoris ja selle ümbruses on suurenenud;

F.  arvestades, et ÜRO andmetel vajab Gaza sektoris humanitaarabi 1,3 miljonit inimest, 47 % majapidamistest on toiduga kindlustamata või osaliselt kindlustamata, 97 % kraaniveest on inimtarbimiseks kõlbmatu, 80 % energiavajadusest on rahuldamata ja üle 40 % piirkonna elanikkonnast on töötud;

G.  arvestades, et Gaza sektoris, mis on ikka veel rahvusvaheliselt terroristlikeks peetavate organisatsioonide sõlmpunkt, hoiab Hamas elanikkonda jätkuvalt oma kontrolli ja surve all; arvestades, et Hamasi kontrolli all olevad ametivõimud piiravad rängalt põhivabadusi, sealhulgas ühinemis- ja väljendusvabadust; arvestades, et Gaza kohalike asutuste suutlikkust põhiteenuseid pakkuda vähendab lisaks blokaadile tunduvalt ka Palestiina sisemine lõhestatus; arvestades, et Palestiina peaministri Rami Hamdallah hiljutine atentaadikatse tema visiidil sellesse piirkonda on ummikseisu Palestiina lepitusprotsessis veelgi süvendanud;

H.  arvestades, et Avera Mengistu, kes emigreerus Iisraeli Etioopiast, ja Palestiina beduiin Hisham al‑Sayed Iisraelist, kes mõlemad on psühhosotsiaalse puudega, arvatakse olevat Gaza sektoris ebaseaduslikus, suhtlemisvõimaluseta vangistuses; arvestades, et Hamas hoiab Iisraeli sõdurite Hadar Goldini ja Oron Shauli põrmu endiselt Gaza sektoris;

1.  nõuab äärmist vaoshoitust ja rõhutab, et esikohale tuleb seada vägivalla edasise kasvamise ja inimohvrite vältimine;

2.  väljendab sügavat kahetsust inimelude kaotuse pärast; mõistab hukka Gaza sektoris viimase kolme nädala jooksul toime pandud süütute Palestiina meeleavaldajate tapmise ja haavamise ning nõuab tungivalt, et Iisraeli kaitsejõud hoiduksid surmava jõu kasutamisest relvastamata meeleavaldajate vastu; avaldab kaastunnet ohvrite perekondadele; kordab, et on vaja luua võimalused meditsiinivarustuse kiireks toimetamiseks abivajajateni ning patsiente tuleb lubada humanitaarpõhjustel paigutada Gaza sektorist väljaspool asuvatesse haiglatesse;

3.  tunnustab Iisraeli julgeolekualaseid probleeme ja vajadust kaitsta oma territooriumi ja piire, kasutades selleks proportsionaalseid abinõusid; mõistab hukka Hamasi ja teiste sõjaliste rühmituste Gaza sektorist Iisraeli vastu toime pandud terrorirünnakud, kaasa arvatud raketirünnakud, Iisraeli territooriumile salaja sissetungimise ja tunnelite rajamise; väljendab muret asjaolu pärast, et pinge suurendamine tundub olevat Hamasi eesmärk; mõistab teravalt hukka Hamasi järjepideva taktika kasutada tsiviilisikuid terroristliku tegevuse varjamiseks;

4.  rõhutab, et palestiinlaste rahumeelse meeleavaldamise õigus on nende väljendus-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse põhiõiguse seaduspärane väljendus; palub nendel, kes Gaza sektoris meeleavaldustele üles kutsuvad,vältida vägivalla õhutamist ja tagada, et mis tahes meeleavaldused, demonstratsioonid ja kogunemised toimuvad rangelt vägivallata ja neid ei saa ära kasutada muul otstarbel; kutsub Iisraeli üles rahumeelse meeleavalduse põhiõigust austama;

5.  toetab nõudmisi algatada nende vägivaldsete sündmuste sõltumatud ja läbipaistvad uurimised; võtab teadmiseks teabekogumismissiooni hindamise mehhanismi, mille kehtestasid Iisraeli kaitsejõud, et vaadata läbi oma tegevus Iisraeli‑Gaza piiril alates 30. märtsist 2018 ja seal aset leidnud konkreetsed intsidendid; tuletab meelde vastutuse olulisust ja asjaolu, et surmava jõu tahtliku kasutamisega meeleavaldajate vastu, kes ei kujuta endast otsest ohtu inimelule ega tõsiste vigastuste tekitamise ohtu, rikutakse inimõigusi käsitlevat rahvusvahelist õigust ja okupatsiooni kontekstis rängalt ka neljandat Genfi konventsiooni;

6.  võtab sügava murega teadmiseks hoiatuse, et mitmete ÜRO aruannete põhjal võib Gaza sektor muutuda aastaks 2020 elamiskõlbmatuks; peab eriti kahetsusväärseks, et tervishoiusektor on kokku kukkumas, sest haiglates on suur puudus ravimitest, varustusest ja elektrist; nõuab Gaza sektori ülesehitamiseks ja taastamiseks viivitamatuid sisulisi rahvusvahelisi jõupingutusi, et humanitaarkriisi leevendada; peab kiiduväärseks tööd, mida teeb ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioon Lähis-Idas (UNRWA), pakkudes selles piirkonnas 1,3 miljonile Palestiina pagulaskogukonna liikmele toiduabi, juurdepääsu haridusele ja tervishoiule ning muid elutähtsaid teenuseid;

7.  nõuab, et Gaza sektori blokaad ja suletus, mis on piirkonnas põhjustanud enneolematu ja järjest süveneva humanitaarkriisi, viivitamata ja tingimusteta lõpetataks;

8.  nõuab taas Palestiina omavalitsuse naasmist Gaza sektorisse, et ta saaks hakata uuesti täitma valitsuse ülesandeid, mis peab olema prioriteet; kutsub kõiki Palestiina rühmitusi üles jätkama leppimispüüdlusi, mis on otsustava tähtsusega ka Gaza sektoris elavate inimeste olukorra parandamiseks; rõhutab, et palestiinlaste omavaheline leppimine, sealhulgas ammu oodatud presidendi- ja parlamendivalimised, on oluline eeldus, et saavutada kahe riigi kooseksisteerimisel põhinev lahendus, ning EL peaks jätkama uuenduslike meetmete abil nende toetamist; nõuab kõigi Gaza sektori relvastatud rühmituste desarmeerimist;

9.  nõuab Avera Mengistu ja Hisham al-Sayedi vabastamist ja tagasi Iisraeli saatmist; nõuab, et Hadar Goldini ja Oron Shauli põrm tagastataks, ning avaldab kaastunnet nende perekondadele; nõuab tapetud palestiinlaste põrmu tagastamist;

10.  kutsub kõiki konfliktiosalisi täielikult austama kinnipeetavate ja vangide õigusi;

11.  tuletab meelde, et olukorda Gaza sektoris tuleb vaadelda Lähis‑Ida rahuprotsessi laiemas kontekstis; rõhutab, et ELi peamine eesmärk on saavutada Iisraeli‑Palestiina konfliktile kahe riigi kooseksisteerimisel põhinev lahendus, mille aluseks on 1967. aasta piirid ja Jeruusalemma tunnistamine mõlema riigi pealinnana, nii et turvaline Iisraeli riik ning iseseisev, demokraatlik ja elujõuline Palestiina riik eksisteeriksid kõrvuti rahus ja julgeolekus, lähtudes enesemääramisõigusest ja järgides täielikult rahvusvahelist õigust;

12.  rõhutab, et vägivallast hoidumine ning inimõiguste ja humanitaarõiguse austamine nii riigi kui ka valitsusväliste osalejate poolt on ainus viis, kuidas jõuda iisraellaste ja palestiinlaste vahelise püsiva lahenduse ning õiglase ja kestva rahuni; usub, et jätkuv vägivald, terrorirünnakud ja vägivalla õhutamine on rahumeelse kahe riigi kooseksisteerimisel põhineva lahenduse edendamisega põhimõtteliselt kokkusobimatud; märgib, et usalduse taastamiseks ja rahuväljavaateid veelgi halvendava eskaleerumise ärahoidmiseks on väga oluline täita võetud kohustust võtta vägivalla, terrorismi, vihakõne ja vihkamisele õhutamise vastu mõjusaid meetmeid;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi eriesindajale Lähis‑Ida rahuprotsessis, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile, Iisraeli Knessetile, Iisraeli presidendile ja valitsusele, Palestiina seadusandlikule nõukogule ja Palestiina omavalitsuse presidendile.


Ühine käibemaksusüsteem ja hariliku maksumäära järgimise kohustus *
PDF 230kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) hariliku maksumaksumäära järgimise kohustuse osas (COM(2017)0783 – C8-0007/2018 – 2017/0349(CNS))
P8_TA(2018)0177A8-0124/2018

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2017)0783),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 113, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0007/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0124/2018),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.


Finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine ***I
PDF 244kWORD 52k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiivi 2009/101/EÜ (COM(2016)0450 – C8-0265/2016 – 2016/0208(COD))
P8_TA(2018)0178A8-0056/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0450),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artiklit 50 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0265/2016),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artiklit 114,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 12. oktoobri 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 19. oktoobri 2016. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. detsembri 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59 ja artiklit 39,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja õiguskomisjoni arvamusi (A8‑0056/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon selle asendab, seda oluliselt muudab või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. aprilli 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/…, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (direktiiv (EL) 2018/843) lõplikule kujule).

(1) ELT C 459, 9.12.2016, lk 3.
(2) ELT C 34, 2.2.2017, lk 121.


Mootorsõidukite ja mootorsõidukite haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnitused ja turujärelevalve ***I
PDF 242kWORD 63k
Resolutsioon
Tekst
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse ja turujärelevalve kohta (COM(2016)0031 – C8‑0015/2016 – 2016/0014(COD))
P8_TA(2018)0179A8-0048/2017

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0031),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0015/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. mai 2016. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. detsembri 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ja transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A8‑0048/2017),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha(2);

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. aprillil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/… mootorsõidukite ja mootorsõidukite haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike tüübikinnituse ja turujärelevalve kohta, ning millega muudetakse määruseid (EÜ) nr 715/2007 ja (EÜ) nr 595/2009 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2007/46/EÜ

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/858) lõplikule kujule).

(1) ELT C 303, 19.8.2016, lk 86.
(2) Käesolev seisukoht asendab 4. aprillil 2017. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0097).


Mahepõllumajanduslik tootmine ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamine ***I
PDF 122kWORD 63k
Resolutsioon
Tekst
Lisa
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr XXX/XXX [ametlike kontrollide määrus] muutmise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 kehtetuks tunnistamise kohta (COM(2014)0180 – C7‑0109/2014 – 2014/0100(COD))
P8_TA(2018)0180A8-0311/2015

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2014)0180),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2, artiklit 42 ja artikli 43 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C7‑0109/2014),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artikli 43 lõiget 2,

–  võttes arvesse Luksemburgi Saadikutekoja ning Austria Liidunõukogu poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. oktoobri 2014. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 4. detsembri 2014. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. novembri 2017. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 59 ja 39,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust(A8‑0311/2015),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avaldused;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 19. aprillil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, mis käsitleb mahepõllumajanduslikku tootmist ja mahepõllumajanduslike toodete märgistamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 834/2007

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/848) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Komisjoni avaldus mahepõllumajanduslikke sorte hõlmavate ajutiste katsete kohta

Komisjon tunnistab vajadust kehtestada mahepõllumajanduslikuks tootmiseks sobivate mahepõllumajanduslike sortide aretamise tingimused.

Selleks et kehtestada „mahepõllumajanduslikuks tootmiseks sobivate mahepõllumajanduslike sortide“ tunnuste ja omaduste kirjeldamise kriteeriumid ja kindlaks määrata tingimused, mille alusel võib „mahepõllumajanduslikuks tootmiseks sobivaid mahepõllumajanduslikke sorte“ turustuseesmärgil toota, korraldab komisjon hiljemalt kuus kuud pärast käesoleva määruse kohaldamise kuupäeva tähtajalise katse.

Tähtajalise katse käigus selgitatakse välja kriteeriumid, mille alusel kirjeldada mahepõllumajanduslikuks tootmiseks sobivate mahepõllumajanduslike sortide eristatavust, ühtlikkust, püsivust ning asjakohasel juhul ka viljelus- ja/või kasutusväärtust ning muid turustustingimusi, näiteks märgistamist ja pakendamist. Nende tingimuste ja kriteeriumide puhul võetakse arvesse mahepõllumajanduse selliseid erivajadusi ja -eesmärke nagu geneetilise mitmekesisuse suurendamine, haigustele vastupanuvõime parandamine ning mullastiku- ja kliimatingimustega kohanemine. Ajutise katse edenemise jälgimiseks koostatakse iga-aastaseid aruandeid.

Nimetatud suuremahuline katse kestab seitse aastat ning selle toimumise ajal võib liikmesriigid vabastada teatavate kohustuste täitmisest, mis on sätestatud direktiivides 66/401/EMÜ, 66/402/EMÜ, 68/193/EMÜ, 2002/53/EÜ, 2002/54/EÜ, 2002/55/EÜ, 2002/56/EÜ, 2002/57/EÜ, 2008/72/EÜ ja 2008/90/EÜ.

 Komisjon lähtub katsetulemuste hindamisel eesmärgist teha ettepanek muuta seemnete ja muu taimse paljundusmaterjali turustamist käsitlevaid horisontaalsetes õigusaktides sätestatud nõudeid lähtuvalt „mahepõllumajanduslikuks tootmiseks sobivate mahepõllumajanduslike sortide“ tunnustest ja omadustest.

Komisjoni avaldus artikli 55 kohta

Komisjon rõhutab, et süstemaatiline tuginemine artikli 5 lõike 4 teise lõigu punktile b on vastuolus määruse (EL) nr 182/2011 (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13) eesmärgi ja sõnastusega. Seda sätet tohib kasutada vaid siis, kui on vaja teha erand üldpõhimõttest, mille kohaselt võib komisjon rakendusakti eelnõu vastu võtta, kui ei ole esitatud arvamust. Kuna tegemist on artikli 5 lõikes 4 sätestatud üldreeglist kõrvalekalduva erandiga, ei tohi sama artikli teise lõigu punktile b tuginemises näha lihtsalt seadusandja „otsustusõigust“, vaid seda tuleb tõlgendada kitsendavalt ja seega põhjendada.

(1) ELT C 12, 15.1.2015, lk 75.
(2) ELT C 19, 21.1.2015, lk 84.


Liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised *
PDF 434kWORD 67k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (COM(2017)0677 – C8‑0424/2017 – 2017/0305(NLE))
P8_TA(2018)0181A8-0140/2018

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2017)0677),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 148 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0424/2017),

–  võttes arvesse oma 15. septembri 2016. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta(1),

–  võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta(2),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni raportit (A8‑0140/2018),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 1
(1)  Liikmesriigid ja liit püüavad välja arendada kooskõlastatud tööhõivestrateegiat ja eelkõige kujundada välja kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelist tööjõudu ning majanduse arengule reageerivaid tööturge, pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud täieliku tööhõive ja sotsiaalse progressi eesmärkide saavutamist. Liikmesriigid peavad käsitama tööhõive edendamist ühist huvi pakkuva valdkonnana ja kooskõlastama nõukogus oma sellealased meetmed, võttes samas arvesse tööturu osapoolte kohustustega seotud riigisiseseid tavasid.
(1)  Liikmesriigid ja liit arendavad välja ja esitavad tõhusa ja kooskõlastatud tööhõivestrateegia ning eelkõige kujundavad välja kaasavad tööturud, mis suudavad reageerida majanduslikule, sotsiaalsele, tehnoloogilisele ja keskkondlikule tegelikkusele ja muutusele ning hõlmavad kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelist tööjõudu, ning edendavad kõikide töötajate heaolu, pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 sätestatud sotsiaalse turumajanduse, täieliku tööhõive ja sotsiaalse progressi eesmärkide saavutamist. Liikmesriigid peavad käsitama tööhõive edendamist ühist huvi pakkuva valdkonnana ja kooskõlastama nõukogus oma sellealased meetmed, võttes samas arvesse tööturu osapoolte kohustustega seotud riigisiseseid tavasid.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 2
(2)  Liit peab võitlema sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu ning edendama sotsiaalset õiglust ja sotsiaalkaitset ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust. Oma poliitika ja meetmete kindlaks määramisel ja rakendamisel peab liit arvesse võtma nõudeid, mis on seotud kõrge tööhõivemäära edendamise, piisava sotsiaalkaitse tagamise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse ja koolituse kõrge tasemega.
(2)  Liit peab võitlema vaesuse kõigi vormide, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu kõigis eluvaldkondades ning edendama sotsiaalset õiglust ja sotsiaalkaitset ning naiste ja meeste võrdõiguslikkust. Selle üldeesmärgi poole tuleks püüelda ka liidu õigusaktide ja poliitikaga muudes valdkondades. Oma poliitika ja meetmete kindlaks määramisel ja rakendamisel peab liit arvesse võtma nõudeid, mis on seotud kõrge tööhõivemäära edendamise, piisava sotsiaalkaitse tagamise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse ja koolituse kõrge tasemega. Liit peab edendama kõikide kodanike aktiivset osalemist majandus-, ühiskonna- ja kultuurielus.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 3
(3)  Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELi toimimise leping) on liit välja töötanud poliitika koordineerimise vahendid eelarve-, makromajandus- ja struktuuripoliitika jaoks ning neid rakendanud. Nende vahendite hulka kuuluvad käesolevad liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised ning liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuunised (esitatud nõukogu soovituses (EL) 2015/1184), mis üheskoos moodustavad strateegia „Euroopa 2020 rakendamise koondsuunised. Nende alusel suunatakse poliitika elluviimist liikmesriikides ja liidus, võttes arvesse liikmesriikide vahelist vastastikust sõltuvust. Sellest tulenev Euroopa ja liikmesriikide kooskõlastatud poliitikasuundade ja reformide kompleks peaks moodustama sobiva majandus- ja sotsiaalpoliitika üldise kompleksi, millega tuleks saavutada positiivne vastastikune mõju.
(3)  Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepinguga (ELi toimimise leping) on liit välja töötanud poliitika koordineerimise vahendid eelarve-, makromajandus- ja struktuuripoliitika jaoks, mis mõjutavad oluliselt liidu sotsiaalset ja tööhõiveolukorda ning mille võimalik mõju hõlmab ebakindlust, vaesust ja ebavõrdsust, ning neid rakendanud. Nende vahendite hulka kuuluvad käesolevad liikmesriikide tööhõivepoliitika suunised ning liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuunised (esitatud nõukogu soovituses (EL) 2015/1184), mis üheskoos moodustavad strateegia „Euroopa 2020 rakendamise koondsuunised. Nende alusel suunatakse poliitika elluviimist liikmesriikides ja liidus, võttes arvesse liikmesriikide vahelist vastastikust sõltuvust. Sellest tulenev Euroopa ja liikmesriikide kooskõlastatud poliitikasuundade ja reformide kompleks peaks moodustama sobiva majandus- ja sotsiaalpoliitika üldise kompleksi, millega tuleks saavutada kõikidele liikmesriikidele positiivne vastastikune mõju.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 3 a (uus)
(3a)   Et tagada demokraatlikum otsustusprotsess seoses integreeritud suunistega, mis mõjutavad inimesi ja tööturge kogu liidus, on tähtis, et nõukogu võtaks arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 4
(4)  Tööhõivepoliitika suunised on kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga, kehtivate Euroopa Liidu õigusaktidega ja erinevate ELi algatustega, sh nõukogu soovitusega noortegarantii loomise kohta;1 nõukogu soovitusega, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule,2 nõukogu soovitusega oskuste täiendamise meetme kohta3 ning nõukogu soovituse ettepanekuga kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku kohta4.
(4)  Tööhõivepoliitika suunised on kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga, kehtivate Euroopa Liidu õigusaktidega ja erinevate ELi algatustega, sh Euroopa sotsiaalõiguste sambaga, nõukogu soovitusega noortegarantii loomise kohta;1 nõukogu soovitusega, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule,2 nõukogu soovitusega oskuste täiendamise meetme kohta3 ning nõukogu soovituse ettepanekuga kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku kohta4.
__________________
__________________
1 ELT C 120, 26.4.2013, lk 1–6.
1 ELT C 120, 26.4.2013, lk 1.
2 ELT C 67, 20.2.2016, lk 1–5.
2 ELT C 67, 20.2.2016, lk 1.
3 ELT C 484, 24.12.2016, lk 1–6.
3 ELT C 484, 24.12.2016, lk 1.
4 COM(2017)0563 (final) - 2017/0244 (NLE).
4 COM(2017)0563 (final) - 2017/0244 (NLE).
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5
(5)  Euroopa poolaasta koondab need eri vahendid majandus-, eelarve-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika mitmepoolse jälgimise üldiseks raamistikuks ning püüdleb strateegia „Euroopa 2020 eesmärkide, sh nõukogu otsuses 2010/707/EL5 esitatud tööhõive, hariduse ja vaesuse vähendamise eesmärkide saavutamise poole. Alates 2015. aastast on Euroopa poolaasta tegevust jätkuvalt tugevdatud ja ühtlustatud, eelkõige selle tööhõive- ja sotsiaalfookuse tugevdamiseks ning liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega peetava dialoogi elavdamiseks.
(5)  Euroopa poolaasta koondab need eri vahendid majandus-, eelarve-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika mitmepoolse jälgimise üldiseks raamistikuks ning püüdleb strateegia „Euroopa 2020 eesmärkide, sh nõukogu otsuses 2010/707/EL5 esitatud tööhõive, hariduse ja vaesuse vähendamise eesmärkide saavutamise poole. Alates 2015. aastast on Euroopa poolaasta tegevust jätkuvalt tugevdatud ja ühtlustatud, eelkõige selle tööhõive- ja sotsiaalfookuse tugevdamiseks ning liikmesriikide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega peetava dialoogi elavdamiseks, pannes samal ajal tugevat rõhku struktuurireformidele ja konkurentsivõimele.
_________________
_________________
5 ELT L 308, 24.11.2010, lk 46–5.
5 ELT L 308, 24.11.2010, lk 46.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 6
(6)  See, et Euroopa Liit taastub majanduskriisist, on toeks positiivsetele tööturutrendidele, kuid liikmesriikide vahel ja liikmesriikides on endiselt suuri probleeme ja erinevusi majandus- ja sotsiaalvaldkonna tulemustes. Kriis tõi selgelt esile liikmesriikide majanduse ja tööturgude tiheda omavahelise sõltuvuse. Praegu on peamine ülesanne soodustada liidus tugevat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu ning töökohtade loomist. Selleks tuleb nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil võtta kooskõlastatud, ulatuslikke ja tõhusaid poliitilisi meetmeid kooskõlas ELi toimimise lepingu sätetega ja liidu sätetega majandusjuhtimise kohta. Sellised pakkumist ja nõudlust ühendavad poliitilised meetmed peaksid muu hulgas elavdama investeeringuid, kinnitama õiges järjekorras struktuurireformide (millega suurendatakse tootlikkust, elavdatakse majanduskasvu, sotsiaalset ühtekuuluvust ja majanduslikku vastupanuvõimet kriisidele) elluviimise kohustust ning täitma eelarvepoliitilisi kohustusi, võttes samal ajal arvesse tööhõivealast ja sotsiaalset mõju.
(6)  See, et Euroopa Liit taastub majanduskriisist, on toeks positiivsetele tööturutrendidele, kuid liikmesriikide vahel ja liikmesriikides on endiselt suuri probleeme ja erinevusi majandus- ja sotsiaalvaldkonna tulemustes, kuna majanduskasv ei too endaga automaatselt kaasa suuremat tööhõivet. Kriis tõi selgelt esile liikmesriikide majanduse ja tööturgude tiheda omavahelise sõltuvuse. Praegu on peamine ülesanne soodustada liidus tugevat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu, millega kaasneb jätkusuutlike ja kvaliteetsete töökohtade loomine. Selleks tuleb nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil võtta kooskõlastatud, ulatuslikke ja tõhusaid poliitilisi meetmeid kooskõlas ELi toimimise lepingu sätetega ja liidu sätetega majandusjuhtimise kohta. Sellised pakkumist ja nõudlust ühendavad poliitilised meetmed peaksid muu hulgas elavdama investeeringuid, sealhulgas ring- ja rohemajandusse ja sotsiaalseid investeeringuid, kinnitama õiges järjekorras, sotsiaalselt ja majanduslikult tasakaalustatud struktuurireformide (millega suurendatakse tootlikkust, elavdatakse majanduskasvu, sotsiaalset ühtekuuluvust ja majanduslikku vastupanuvõimet kriisidele) elluviimise kohustust ning täitma eelarvepoliitilisi kohustusi, veendudes samal ajal selles, et struktuurireformidel oleks positiivne tööhõivealane ja sotsiaalne mõju.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 7
(7)  Tööturureformide, sealhulgas riikide palgakujundusmehhanismide reformide puhul tuleks järgida riigi sotsiaaldialoogi pidamise tavasid ja võimaldama vajalikku põhjalikku tähelepanu sotsiaal-majanduslikele küsimustele, sh konkurentsivõime parandamisele, töökohtade loomisele, elukestvale õppele ja koolituspoliitikale ning reaaltulule.
(7)  Tööturureformide, sealhulgas riikide palgakujundusmehhanismide reformide puhul tuleks järgida riigi sotsiaaldialoogi pidamise tavasid ja võimaldada vajalikku põhjalikku tähelepanu sotsiaal-majanduslikele küsimustele, sh elatustaseme, võrdsuse, konkurentsivõime ja tootlikkuse parandamisele, jätkusuutlike ja kvaliteetsete töökohtade loomisele, elukestvale õppele ja koolituspoliitikale ning reaaltulule.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 8
(8)  Liikmesriigid ja liit peaksid käsitlema ka majandus- ja finantskriisi sotsiaalset pärandit ning seadma eesmärgiks ehitada üles kaasav ühiskond, mis võimaldab inimestel olla muutusteks valmis ja nendega toime tulla, nii et nad saaksid ühiskonnas ja majanduses aktiivselt osaleda, nagu on märgitud ka komisjoni soovituses tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta6. Tuleks võidelda ebavõrdsusega, kõigile tuleks tagada juurdepääs ja võimalused ning vähendada tuleks vaesust ja (sh laste) sotsiaalset tõrjutust, tagades eelkõige toimiva tööturu ja sotsiaalkaitsesüsteemid ning kõrvaldades hariduse omandamise / koolitumise ja tööturul osalemise takistused. Kui ELi töökohtadel juurduvad uued majandus- ja ärimudelid, muutuvad ka töösuhted. Liikmesriigid peaksid tagama, et uute töösuhete puhul säiliks ja tugevneks Euroopa sotsiaalmudel.
(8)  Liikmesriigid ja liit peaksid käsitlema ka majandus- ja finantskriisi sotsiaalset pärandit ning seadma eesmärgiks ehitada üles kaasav ja sotsiaalselt õiglane ühiskond, mis võimaldab inimestel olla muutusteks valmis ja nendega toime tulla, nii et nad saaksid ühiskonnas ja majanduses aktiivselt osaleda, nagu on märgitud ka komisjoni soovituses tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta6. Tuleks võidelda ebavõrdsuse ja diskrimineerimisega, kõigile tuleks tagada võrdsed võimalused ning kaotada tuleks vaesus ja (eriti laste) sotsiaalne tõrjutus, tagades eelkõige toimiva tööturu ning asjakohased ja tõhusad sotsiaalkaitsesüsteemid ning kõrvaldades hariduse omandamise, koolituse saamise ja tööturul osalemise takistused. Kui ELi töökohtadel juurduvad uued majandus- ja ärimudelid, muutuvad ka töösuhted. Liikmesriigid peaksid tagama, et uute töösuhete puhul säiliks ja tugevneks Euroopa sotsiaalmudel, kindlustades, et tööhõive eeskirjad hõlmavad ja kaitsevad kujunevate töömudelite alusel töötajaid. Liikmesriigid peaksid toetama puuetega inimeste potentsiaali aidata kaasa majanduskasvule ja sotsiaalsele arengule.
__________________
__________________
6 COM(2008)0639 lõplik
6 COM(2008)0639 final.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 8 a (uus)
(8a)   Komisjon ja liikmesriigid peaksid looma spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide ning vaesuses elavate inimeste organisatsioonide toel arutelu- ja dialoogiruumi, tagamaks nendele inimestele võimaluse neid mõjutava poliitika hindamises osaleda.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 11
(11)  Koondsuunised peaksid olema aluseks riigipõhistele soovitustele, mida nõukogu võib liikmesriikidele esitada. Liikmesriigid peaksid täiel määral ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ja muid liidu vahendeid, et edendada tööhõivet, sotsiaalset kaasatust, elukestvat õpet ja haridust ning parandada avalikku haldust. Olgugi et koondsuunised on adresseeritud liikmesriikidele ja liidule, tuleks neid rakendada koostöös kõigi liikmesriigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustega, tehes tihedalt koostööd parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega.
(11)  Koondsuunised ja Euroopa sotsiaalõiguste sammas peaksid olema aluseks sihipärastele riigipõhistele soovitustele, mida nõukogu liikmesriikidele esitab. Liikmesriigid peaksid täiel määral ära kasutama Euroopa Sotsiaalfondi ja muid liidu vahendeid, et edendada tööhõivet, sotsiaalset kaasatust, elukestvat õpet ja haridust ning parandada avalikku haldust. Olgugi et koondsuunised on adresseeritud liikmesriikidele ja liidule, tuleks neid rakendada koostöös kõigi liikmesriigi, piirkondliku ja kohaliku tasandi ametiasutustega, tehes tihedalt koostööd parlamentide, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna esindajatega.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 12
(12)  Tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee peaksid kooskõlas oma vastavate aluslepingust lähtuvate volitustega jälgima, kas tööhõivepoliitika suuniseid võetakse nende vastutusvaldkonna poliitika elluviimisel arvesse. Nimetatud komiteed ning teised majandus- ja sotsiaalpoliitika koordineerimises osalevad nõukogu ettevalmistavad asutused peaksid tegema omavahel tihedat koostööd,
(12)  Tööhõivekomitee ja sotsiaalkaitsekomitee peaksid kooskõlas oma vastavate aluslepingust lähtuvate volitustega jälgima, kas tööhõivepoliitika suuniseid võetakse nende vastutusvaldkonna poliitika elluviimisel arvesse. Nimetatud komiteed ning teised majandus- ja sotsiaalpoliitika koordineerimises osalevad nõukogu ettevalmistavad asutused peaksid tegema tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga, eriti tema tööhõive- ja sotsiaalkomisjoniga, et tagada demokraatlik aruandekohustus,
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 5 – lõik 1
Liikmesriigid peaksid hõlbustama kvaliteetsete töökohtade loomist: vähendama muuhulgas ettevõtjate takistusi inimeste palkamisel, edendama ettevõtlust ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist ning eelkõige soodustama mikro- ja väikeettevõtete loomist ja arendamist. Liikmesriigid peaksid aktiivselt edendama sotsiaalmajandust ja sotsiaalset innovatsiooni.
Liikmesriigid peaksid hõlbustama jätkusuutlike, juurdepääsetavate ja kvaliteetsete töökohtade loomist igal oskustasemel, kõikides tööturusektorites ja piirkondades ning sellesse investeerima, kasutades muu hulgas täielikult ära selliste tulevikku suunatud valdkondade võimalusi nagu rohe- ja ringmajandus, hooldussektor ja digitaalsektor. Liikmesriigid peaksid lihtsustama inimeste jaoks töö- ja eraelu tasakaalustamist, tagama selle, et töökohad oleksid kohandatud puuetega inimestele ja eakamatele töötajatele, aitama ettevõtjatel inimesi palgata ning edendama vastutustundlikku ettevõtlust ja füüsilisest isikust ettevõtjana töötamist, eelkõige soodustades mikro- ja väikeettevõtete loomist ja arendamist. Liikmesriigid peaksid aktiivselt edendama sotsiaalmajandust ja sotsiaalset innovatsiooni.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 5 – lõik 2
Liikmesriigid peaksid toetama uuenduslikke töömudeleid, millega luuakse töövõimalusi kõigile vastutustundlikul viisil.
Liikmesriigid peaksid toetama uuenduslikke töömudeleid, millega luuakse kvaliteetseid töövõimalusi kõigile vastutustundlikul viisil, võttes arvesse uute info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate arendamist ning tagades seejuures täieliku kooskõla liidu õigusega, riiklike õigusaktide ja tööhõivetavadega ning töösuhete süsteemidega. Liikmesriigid ja komisjon peaksid selles valdkonnas edendama häid tavasid.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 5 – lõik 2 a (uus)
Liikmesriigid peaksid vähendama bürokraatiat, et kergendada tarbetut koormust, mis lasub väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel, kes annavad suure panuse töökohtade loomisse.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 5 – lõik 3
Maksukoormuse peaks suunama tööjõu maksustamise asemel muudele maksustamisallikatele, mille mõju on tööhõivele ja majanduskasvule vähem kahjulik, võttes arvesse maksusüsteemi ümberjaotavat mõju, tagades samas tulu säilimise asjakohase sotsiaalkaitse pakkumiseks ja majanduskasvu soodustavate kulutuste tegemiseks.
Liikmesriigid peaksid järk-järgult püüdma vähendada tööjõu maksukoormust ja suunama seda tööjõu maksustamise asemel muudele maksustamisallikatele, mille mõju on tööhõivele ja majanduskasvule vähem kahjulik, võttes arvesse maksusüsteemi ümberjaotavat mõju, tagades samas tulu säilimise asjakohase sotsiaalkaitse pakkumiseks ja majanduskasvu soodustavate kulutuste tegemiseks, sealhulgas sihtotstarbelised investeeringud avalikesse üldhuviteenustesse.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 5 – lõik 4
Liikmesriigid peaksid kooskõlas oma tavadega ja sotsiaalpartnerite sõltumatust austades soodustama läbipaistvaid ja ennustatavaid palgakujundusmehhanisme, mis võimaldavad viia palgad vastavusse tootlikkuse arenguga nii et need oleks samas õiglased ja tagaksid inimväärse elatustaseme. Nende mehhanismide puhul tuleks arvesse võtta kvalifikatsioonide tasemete ja majandustulemuste erinevust piirkondade, majandussektorite ja ettevõtete lõikes. Lähtudes liikmesriikide tavadest, peaksid liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid tagama piisaval tasemel miinimumpalgad, võttes arvesse nende mõju konkurentsivõimele, töökohtade loomisele ja palgavaesusele.
Liikmesriigid peaksid kooskõlas oma tavadega ja sotsiaalpartnerite sõltumatust austades soodustama läbipaistvaid ja ennustatavaid palgakujundusmehhanisme, mis võimaldavad viia palgad vastavusse tootlikkuse arenguga, nii et need oleks samas õiglased ning tagaksid jätkusuutlikul ja vastutustundlikul viisil inimväärse elatustaseme. Nende mehhanismide puhul tuleks arvesse võtta kvalifikatsioonide tasemete ja majandustulemuste erinevust piirkondade, majandussektorite ja ettevõtete lõikes. Lähtudes liikmesriikide tavadest, peaksid liikmesriigid ja sotsiaalpartnerid tagama piisaval tasemel miinimumpalgad, võttes arvesse nende mõju konkurentsivõimele, töökohtade loomisele ja palgavaesusele.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – pealkiri
Suunis 6. Tööjõupakkumise parandamine: juurdepääs tööle, oskustele ja pädevustele
Suunis 6. Tööjõupakkumise parandamine ning parem juurdepääs tööle, oskustele ja pädevustele
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 1
Tehnoloogilise, keskkondliku ja demograafilise muutuse kontekstis peaksid liikmesriigid koostöös sotsiaalpartneritega edendama tööviljakust ja tööalast konkurentsivõimet, pakkudes inimese terve tööelutsükli jooksul piisavalt asjakohaseid teadmisi, oskusi ja pädevusi, reageerimaks tööturu praegustele ja tulevastele vajadustele. Liikmesriigid peaksid tegema vajalikud investeeringud nii kooli- kui ka täiendusharidusse ja -koolitusse. Nad peaksid tegema koostööd sotsiaalpartnerite, haridus- ja koolitusasutuste ning teise sidusrühmadega, et kõrvaldada haridus- ja koolitussüsteemide struktuursed puudused ning pakkuda kvaliteetset ja kaasavat haridust, koolitust ja elukestvat õpet. Liikmesriigid peaksid tagama koolitusõiguste ülekandmise töökoha vahetamisel. See peaks võimaldama kõigil paremini prognoosida tööturu vajadusi ja nendega kohaneda ning edukalt vahetada töökohti, suurendades sellega majanduse üldist vastupanuvõimet vapustustele.
Tehnoloogilise, keskkondliku ja demograafilise muutuse kontekstis peaksid liikmesriigid koostöös sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga edendama jätkusuutlikkust, tööviljakust ja tööalast konkurentsivõimet, pakkudes inimese terve tööelutsükli jooksul piisavalt asjakohaseid teadmisi, oskusi ja pädevusi, reageerimaks tööturu praegustele ja prognoositavatele tulevastele võimalustele, sealhulgas sihipäraselt edendades koolitusi loodusteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika valdkonnas. Liikmesriigid peaksid tegema vajalikud investeeringud nii kooli- kui ka täiendusharidusse ja -koolitusse ning elukestvasse õppesse, mis ei oleks suunatud ainult formaalharidusele, vaid ka mitteformaalsele ja informaalsele õppimisele ning millega tagataks kõigile võrdsed võimalused ja võrdne juurdepääs. Nad peaksid tegema koostööd sotsiaalpartnerite, haridus- ja koolitusasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ning teiste sidusrühmadega, et parandada haridus- ja koolitussüsteemide kvaliteeti ja kõrvaldada nende struktuursed puudused ning pakkuda kvaliteetset ja kaasavat haridust, koolitust ja elukestvat õpet, võttes arvesse ka puuetega inimeste, etnilistesse või rahvusvähemustesse kuuluvate inimeste, sisserändajate ja pagulaste erivajadusi. Liikmesriigid peaksid tagama koolitusõiguste ülekandmise tööelu muutuste korral, kasutades punktisüsteemi ja seotud õiguste kogumist. See peaks võimaldama kõigil paremini prognoosida tööturu vajadusi ja nendega kohaneda, vältida oskuste tööturu nõudlusele mittevastavust ning edukalt vahetada töökohti, suurendades sellega majanduse üldist vastupanuvõimet vapustustele.
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 2
Liikmesriigid peaksid toetama võrdseid võimalusi hariduses ja tõstma üldist haridustaset, eelkõige kõige vähem kvalifitseeritute puhul. Liikmesriigid peaksid tagama kvaliteetsed õppetulemused, parandama põhioskusi, vähendama haridussüsteemist varakult lahkuvate noorte arvu, tõhustama kolmanda tasandi kraadide asjakohasust tööturul, parandama oskuste seiret ja prognoosimist ning suurendama täiskasvanute osalemist täiendushariduses ja -koolituses. Liikmesriigid peaksid oma kutseharidus- ja -koolitussüsteemide puhul tugevdama töölõppimist, sh kvaliteetsete ja tulemuslike praktikate kaudu, muutma oskusi nähtavamaks ja paremini võrreldavaks ning parandama võimalusi väljaspool formaalharidust ja -koolitust omandatud oskuste ja pädevuste tunnustamiseks ja valideerimiseks. Nad peaksid ajakohastama ja suurendama paindliku kutsealase täiendkoolituse pakkumist ja juurutamist. Liikmesriigid peaksid toetama ka piiratud oskustega täiskasvanute pikaajalise tööalase konkurentsivõime säilitamist või arendamist, parandades juurdepääsu kvaliteetsetele õppevõimalustele ja nende kasutamisele, võttes oskuste täiendamise meetmeid, sealhulgas hinnates oskusi, viies kooskõlla hariduse ja koolituse ning valideerides ja tunnustades omandatud oskusi.
Liikmesriigid peaksid toetama võrdseid võimalusi hariduses, sealhulgas alushariduses, ja tõstma üldist haridustaset, eelkõige kõige vähem kvalifitseeritute ja ebasoodsa taustaga õppijate puhul. Liikmesriigid peaksid tagama kvaliteetsed õppetulemused, arendama ja parandama põhioskusi, soodustama ettevõtlusoskuste arendamist, vähendama haridussüsteemist varakult lahkuvate noorte arvu, tõhustama kolmanda tasandi kraadide asjakohasust tööturul, parandama oskuste seiret ja prognoosimist ning suurendama täiskasvanute osalemist täiendushariduses ja -koolituses, sealhulgas poliitikameetmete kaudu, mis võimaldavad võtta haridus- ja koolituspuhkust, samuti kutseõppes töökohal ja elukestvas õppes. Liikmesriigid peaksid oma kutseharidus- ja -koolitussüsteemide puhul tugevdama töölõppimist, sh kvaliteetsete ja tulemuslike praktikate kaudu, muutma oskusi nähtavamaks ja paremini võrreldavaks ning parandama võimalusi väljaspool formaalharidust ja -koolitust omandatud oskuste ja pädevuste tunnustamiseks ja valideerimiseks. Nad peaksid ajakohastama ja suurendama paindliku kutsealase täiendkoolituse pakkumist ja juurutamist. Liikmesriigid peaksid suunama toetuse ka piiratud oskustega täiskasvanute pikaajalise tööalase konkurentsivõime säilitamisele või arendamisele, parandades juurdepääsu kvaliteetsetele õppevõimalustele ja nende kasutamisele, võttes oskuste täiendamise meetmeid, sealhulgas hinnates oskusi, viies hariduse ja koolituse pakkumise kooskõlla võimalustega tööturul ning valideerides ja tunnustades omandatud oskusi.
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 2 a (uus)
Oma tööjõu pikaajalise heaolu ja tööviljakuse edendamiseks peaksid liikmesriigid tagama, et nende haridus- ja koolitussüsteemid on lisaks tööturu vajadustele vastamisele suunatud isikliku arengu, sotsiaalse sidususe, kultuuridevahelise mõistmise ja kodanikuaktiivsuse soodustamisele.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 3
Tuleks võidelda kõrge töötuse ja mitteaktiivsusega, sh pakkudes õigeaegset ja spetsiaalselt kohandatud abi töö otsimisele, koolitusele ja ümberkvalifitseerumisele. Selleks et märkimisväärselt vähendada ja ennetada struktuurset töötust, tuleks rakendada terviklikke strateegiaid, mis hõlmavad individuaalseid süvahinnanguid hiljemalt kaheksateistkümne kuu jooksul pärast töötuks jäämist. Noorte töötusega ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET-noored) kõrge määraga tuleks jätkuvalt tegeleda, parandades struktuurselt üleminekut hariduselust tööellu, mille alla kuulub ka noortegarantii1 täielik rakendamine.
Tuleks võidelda kõrge töötuse, pikaajalise töötuse ja pikaajalise mitteaktiivsusega, sh pakkudes õigeaegset, integreeritud ja spetsiaalselt kohandatud abi töö otsimiseks, koolituseks ja ümberkvalifitseerumiseks ning sobivaid järelmeetmeid. Selleks on vajalik kooskõlastatud lähenemisviis sotsiaal- ja tööturuteenustele, mis tähendab tihedat koostööd tööturuasutuste, sotsiaaltalituste, sotsiaalpartnerite ja kohalike omavalitsuste vahel. Selleks et märkimisväärselt vähendada ja ennetada pikaajalist ja struktuurset töötust, tuleks rakendada terviklikke strateegiaid, mis hõlmavad võimalikult vara individuaalseid süvahinnanguid. Noorte töötusega ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte (NEET‑noored) kõrge määraga tuleks jätkuvalt tegeleda, parandades struktuurselt üleminekut hariduselust tööellu, mille alla kuulub ka noortegarantii1 täielik rakendamine.
__________________
__________________
1 ELT C 120, 26.4.2013, lk 1–6.
1 ELT C 120, 26.4.2013, lk 1.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 4
Selleks et maksureformidega suunata töötajatelt võetavad maksud muudele valdkondadele, tuleks keskenduda tööturul osalemist takistavate asjaolude kõrvaldamisele, seda eelkõige tööturult kõige rohkem kõrvale jäänud isikute puhul. Liikmesriigid peaksid toetama töökeskkonna kohandamist puudega inimestele, sh suunatud rahalisi toetusmeetmeid ja -teenuseid, mis võimaldavad neil osaleda tööturul ja ühiskonnas.
Selleks et maksureformidega järk‑järgult suunata töötajatelt võetavad maksud muudele valdkondadele, tuleks keskenduda tööturul osalemist takistavate põhjendamatute tõkete ja liigse bürokraatia kõrvaldamisele ja tööturul osalemist soodustavate stiimulite loomisele, seda eelkõige tööturult kõige rohkem kõrvale jäänud isikute puhul, tagades seejuures, et maksusüsteemide muudatused ei ohustaks heaoluriigi jätkusuutlikkust. Liikmesriigid peaksid toetama töökeskkonna kohandamist puuetega inimestele ja eakamatele töötajatele, sh suunatud rahalisi toetusmeetmeid ja -teenuseid, mis võimaldavad neil osaleda tööturul ja ühiskonnas tervikuna. Liikmesriigid ja komisjon peaksid edendama toetatud töökohti avatud ja kaasaval tööturul.
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 6 – lõik 5
Selleks et tagada sooline võrdõiguslikkus ja naiste ulatuslikum osalemine tööturul, tuleks kaotada tööturul osalemise ja karjääri edendamise tõkked, sh makstes võrdse töö eest võrdset palka. Tuleks edendada töö ja pereelu ühitamist, eelkõige juurdepääsu kaudu pikaajalisele lapsehooldusele ning taskukohase hinnaga kvaliteetsele alusharidusele ja lapsehoiule. Liikmesriigid peaksid tagama, et vanematel ja teistel lapsehoolduskohustustega inimestel oleks juurdepääs sobilikule perepuhkusele ja paindlikule töökorraldusele, et tasakaalustada töö- ja eraelu ning edendada nende õiguste tasakaalustatud kasutamist naiste ja meeste vahel.
Selleks et tagada sooline võrdõiguslikkus ja naiste ulatuslikum osalemine tööturul, tuleks kaotada tööturul osalemise ja karjääri edendamise tõkked, sh makstes kõigis sektorites ja kõigil kutsealadel võrdse töö eest võrdset palka. Soolise palgalõhe kaotamiseks peaksid liikmesriigid välja töötama palkade läbipaistvust ja palgaauditit käsitleva poliitika ning seda rakendama. Liikmesriigid peavad jõustama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/54/EÜ1a, kehtestades tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused tööandjatele, kes maksavad sama töö eest erinevat palka sõltuvalt sellest, kas seda teeb mees või naine. Kõikidele inimestele tuleks tagada töö, era- ja pereelu ühitamine. Liikmesriigid peaksid tagama, et vanematel ja teistel hoolduskohustustega inimestel oleks juurdepääs sobilikule pere- ja hoolduspuhkusele, taskukohasele ja kvaliteetsele pikaajalisele hooldusele ning alusharidusele ja lastehoiule ja paindlikule töötajatega arvestavale töökorraldusele, nagu kaugtöö ja nutikas töökorraldus, et tasakaalustada töö- ja eraelu ning edendada nende õiguste tasakaalustatud kasutamist naiste ja meeste vahel. Liikmesriigid peaksid tagama toetuse hooldajatele, kes on sunnitud kellegi nõuetekohase hooldamise tõttu oma kutsetegevust piirama või selle lõpetama.
________________
1a Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiv 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT L 204, 26.7.2006, lk 23).
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 – lõik 2
Poliitikasuundade eesmärk peaks olema parandada ja toetada tööjõuturu pakkumise ja nõudluse omavahelist vastavusse viimist ning üleminekuid. Liikmesriigid peaksid tõhusalt „aktiveerima“ inimesi, kes saavad tööturul osaleda ja pakkuma neile võimalusi. Liikmesriigid peaksid tugevdama aktiivse tööturupoliitika tõhusust, parandades selle otstarbekohasust, sihtrühmadega tehtavat tööd, ulatust ning sidudes seda paremini sissetulekutoetusega, millega kaasneb töötute õigus ja kohustus aktiivselt tööd otsida. Liikmesriikide eesmärk peaks olema avalike tööturuasutuste tulemuslikum tegevus, et tagada tööotsijatele nende toetamiseks õigeaegsed ja nende vajadustele kohandatud teenused, toetades tööturu nõudlust ja rakendades tulemuspõhist juhtimist.
Poliitikasuundade eesmärk peaks olema parandada ja toetada tööjõuturu pakkumise ja nõudluse omavahelist vastavusse viimist ning üleminekuid, nii et töötajad saaksid oma karjääris edasi liikuda. Liikmesriigid peaksid tõhusalt „aktiveerima“ inimesi, kes saavad tööturul osaleda ja pakkuma neile võimalusi, tagades neile laiemas aktiivse kaasamise lähenemisviisis individuaalse toe ja integreeritud teenused. Liikmesriigid peaksid tugevdama aktiivse tööturupoliitika tõhusust, parandades selle rahastamist, otstarbekohasust, sihtrühmadega tehtavat tööd, ulatust ning tagades töötutele töö otsimise ajaks piisava sissetulekutoetuse, võttes arvesse töötute õigusi ja kohustusi. See tähendab muu hulgas koostöö tegemist sotsiaalpartnerite ja teiste asjakohaste sidusrühmadega, sh kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et suurendada nende poliitikasuundade tõhusust ja aruandekohustust. Liikmesriikide eesmärk peaks olema omavahel seotud ja kvaliteetsete avalike tööturuasutuste tulemuslikum tegevus, et tagada tööotsijatele nende toetamiseks õigeaegsed ja nende vajadustele kohandatud teenused ja võimaldada neil tööd otsida kogu liidus, toetades tööturu nõudlust ja rakendades tulemuspõhist juhtimist.
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 – lõik 3
Liikmesriigid peaksid kooskõlas töötute sissemaksete ja riiklike toetuskõlblikkuse eeskirjadega tagama töötutele mõistliku kestusega piisavad töötushüvitised. Sellised hüvitised ei tohiks mõjuda stiimulina, mis takistab kiiret tööle naasmist.
Liikmesriigid peaksid kooskõlas töötute sissemaksete ja riiklike toetuskõlblikkuse eeskirjadega tagama töötutele piisavad töötushüvitised piisavalt pikaks ajaks, mida on põhjendatult vaja kvaliteetse töö leidmiseks. Selliste hüvitistega peaks kaasnema aktiivsed tööturupoliitika meetmed, mis motiveerivad kiirelt kvaliteetsele tööle naasma.
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 – lõik 4
Tuleks edendada õppijate ja töötajate liikuvust, et parandada tööalase konkurentsivõimega seotud oskusi ja kasutada täiel määral ära Euroopa tööturu võimalused. Tuleks kõrvaldada liikuvusega seotud haridus- ja koolitusvaldkonna, tööandja- ja personaalpensionide ülekandmise ja kvalifikatsioonide tunnustamise takistused. Liikmesriigid peaksid võtma meetmed selle tagamiseks, et haldusmenetlused ei tõkestaks teistest liikmesriikidest pärit töötajatel alustada aktiivset tööd ega muudaks seda keerukamaks. Liikmesriigid peaksid ka ära hoidma kehtivate reeglite kuritarvitamist ning tegelema võimaliku nn ajude äravooluga teatavatest piirkondadest.
Tuleks tagada õppijate ja töötajate liikuvus kui põhivabadus, et parandada oskusi ja kasutada täiel määral ära Euroopa tööturu võimalused. Samuti tuleks edendada ettevõttesisest liikuvust. Tuleks kõrvaldada liikuvusega seotud haridus- ja koolitusvaldkonna, tööandja- ja personaalpensionide ülekandmise, sotsiaalkaitsele juurdepääsu, kvalifikatsioonide ja oskuste tunnustamise ning ebaproportsionaalsete keelenõuetega seotud takistused. Liikuvaid töötajaid tuleks toetada, muu hulgas parandades nende juurdepääsu õigustele töökohal ja teadlikkust neist. Liikmesriigid peaksid võtma meetmed selle tagamiseks, et haldusmenetlused ei tõkestaks teistest liikmesriikidest pärit töötajatel alustada aktiivset tööd ega muudaks seda keerukamaks. Liikmesriigid peaksid ka ära hoidma kehtivate reeglite kuritarvitamist ning tegelema võimaliku nn ajude äravooluga teatavatest piirkondadest. Seda tuleks teha, suurendades ja toetades investeeringuid sektoritesse, millel on tegelik kvaliteetsete töövõimaluste loomise potentsiaal, näiteks rohe- ja ringmajandus, hooldussektor ja digitaalsektor.
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 7 – lõik 5
Kooskõlas riiklike tavadega ning selleks, et tõhustada sotsiaaldialoogi ja parandada sotsiaalmajanduslikke tulemusi, peaksid liikmesriigid tagama sotsiaalpartnerite õigeaegse ja sisuka kaasamise majandus-, tööhõive- ja sotsiaalreformide ning -poliitika kavandamisse ja rakendamisse, toetades muu hulgas sotsiaalpartnerite sutlikkuse tõstmist. Sotsiaalpartneritel tuleks soovitada pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja sõlmida neid olulistes küsimustes, austades täielikult nende sõltumatust ja kollektiivse tegutsemise õigust.
Kooskõlas riiklike tavade ja partnerluspõhimõtetega ning selleks, et tõhustada sotsiaal- ja kodanikudialoogi ja parandada sotsiaalmajanduslikke tulemusi, peaksid liikmesriigid tagama sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide õigeaegse, tõelise ja sisuka kaasamise majandus-, tööhõive- ja sotsiaalreformide ning -poliitika kavandamisse, rakendamisse ja hindamisse kõikides protsessi etappides, toetades muu hulgas sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkuse tõstmist. Selline kaasamine peaks tähendama enamat kui vaid sidusrühmadega konsulteerimist. Sotsiaalpartneritel tuleks soovitada pidada läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja sõlmida neid olulistes küsimustes, austades täielikult nende sõltumatust ja kollektiivse tegutsemise õigust. Ebatüüpiliste lepingutega töötajatel ja füüsilisest isikust ettevõtjatel tuleks samuti lubada kasutada õigust organiseeruda ja kollektiivläbirääkimisi pidada. Liikmesriigid peaksid võtma meetmeid sotsiaalpartnerite rolli tugevdamiseks.
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – pealkiri
Suunis 8. Kõigi võrdsete võimaluste edendamine, sotsiaalse kaasatuse toetamine ja vaesuse vastu võitlemine
Suunis 8. Kõigi võrdõiguslikkuse, võrdsete võimaluste ja mittediskrimineerimise edendamine, sotsiaalse kaasatuse toetamine ja vaesuse vastu võitlemine
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 1
Liikmesriigid peaksid edendama kõigile avatud kaasavat tööturgu, sätestades tõhusad meetmed, millega edendatakse tööjõuturul alaesindatud rühmade võrdseid võimalusi. Nad peaksid tagama võrdse kohtlemise tööhõive, sotsiaalkaitse, hariduse ning kaupadele ja teenustele juurdepääsu vallas, vaatamata soole, rassile või rahvuslikule päritolule, usule või veendumustele, puudele, vanusele või seksuaalsele sättumusele.
Liikmesriigid peaksid koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega võtma kasutusele tõhusad meetmed diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemiseks ja kõigi võrdsete võimaluste edendamiseks ühiskonnaelus osalemiseks. Nende hulka peaksid kuuluma kõigile avatud kaasavat tööturgu edendavad meetmed, muu hulgas tööturul ja tööturule pääsemisel diskrimineerimise vastased meetmed, et toetada diskrimineeritavaid, alaesindatud või kaitsetus olukorras olevaid inimesi. Liikmesriigid peaksid tagama võrdse kohtlemise ja võitlema igasuguse diskrimineerimise vastu tööhõive, sotsiaalkaitse, hariduse ning kaupadele ja teenustele juurdepääsu vallas, vaatamata soole, rassile või rahvuslikule päritolule, usule või veendumustele, puudele, vanusele, seksuaalsele sättumusele või sotsiaal-majanduslikule taustale. Selleks on vajalikud konkreetsed meetmed kaitsetus olukorras olevate inimeste aitamiseks, mida tuleb toetada piisava rahastusega, et vältida abisaajate vahel võimaliku konkurentsi tekkimist vahendite saamiseks.
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 2
Liikmesriigid peaksid ajakohastama sotsiaalkaitsesüsteeme, et tagada tõhus, tulemuslik ja piisav kaitse inimese kõigis eluetappides, edendades sotsiaalset kaasatust ja sotsiaalset ülesliikuvust, stimuleerides tööturul osalemist ning tegeledes ebavõrdsusega, sealhulgas maksu- ja toetussüsteemide ülesehituse kaudu. Sotsiaalkaitsesüsteemide kaasajastamine peaks parandama juurdepääsu sotsiaalkaitsele, selle jätkusuutlikkust, piisavust ja kvaliteeti.
Liikmesriigid peaksid parandama sotsiaalkaitsesüsteeme, et tagada iga inimese, sh füüsilisest isikust ettevõtja tõhus, tulemuslik ja piisav kaitse tema kõigis eluetappides, edendades sotsiaalset kaasatust ja sotsiaalset ülesliikuvust, stimuleerides tööturul osalemist ning tegeledes ebavõrdsusega, sealhulgas maksu- ja toetussüsteemide ülesehituse kaudu. Sotsiaalkaitsesüsteemides tehtavad parandused ja uuendused peaksid parandama juurdepääsu sotsiaalkaitsele, selle kättesaadavust, jätkusuutlikkust, piisavust ja kvaliteeti.
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 3
Liikmesriigid peaksid arendama ning rakendama ennetavaid ja integreeritud strateegiaid, ühendades aktiivse kaasamise kolm elementi: piisav sissetulekutoetus, kaasavad tööturud ja juurdepääs kvaliteetsetele teenustele. Sotsiaalkaitsesüsteemidega tuleks tagada kõigi piisavate vahenditeta isikute õigus piisavale miinimumsissetuleku toetusele ning edendada sotsiaalset kaasamist, innustades inimesi aktiivselt osalema tööturul ja ühiskonnas.
Liikmesriigid peaksid arendama ning rakendama ennetavaid ja integreeritud strateegiaid, ühendades aktiivse kaasamise kolm elementi: piisav sissetulekutoetus, kaasavad tööturud ja juurdepääs kvaliteetsetele, individuaalsetele vajadustele kohandatud teenustele. Sotsiaalkaitsesüsteemidega tuleks tagada kõigile piisavate vahenditeta isikutele piisav miinimumsissetuleku toetus ning edendada sotsiaalset kaasamist, innustades inimesi aktiivselt osalema tööturul ja ühiskonnas.
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 3 a (uus)
Samuti peaksid liikmesriigid komisjoni toel edendama vaesusevastase võitlusega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide ning vaesuses elavate inimeste organisatsioonide aktiivset osalemist vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse poliitika väljatöötamises.
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 4
Võrdsete võimaluste, sh laste ja noorte võrdsete võimaluste tagamisel on olulised sellised taskukohased, kättesaadavad ja kvaliteetsed teenused nagu lastehoid, koolipäevajärgne lastehoid, haridus-, koolitus-, eluaseme- ja tervishoiuteenused ning pikaajaline hooldus. Erilist tähelepanu tuleks pöörata võitlusele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, sh palgavaesuse vähendamisele. Liikmesriigid peaksid tagama, et kõigil oleks juurdepääs põhiteenustele, sealhulgas veele, kanalisatsioonile, elektrile, transpordile, finantsteenustele ja digitaalsidele. Seda vajavatele ja haavatavatele isikutele peaksid liikmesriigid tagama juurdepääsu piisavale sotsiaalmajutustoetusele ning õigusele sobivale abile ja kaitsele sundväljatõstmise eest. Eraldi tuleks võidelda kodutusega. Tuleks võtta arvesse puudega inimeste erivajadusi.
Võrdsete võimaluste, sh laste, noorte, rahvusvähemuste ja rändajate võrdsete võimaluste tagamisel on olulised kättesaadavus ja juurdepääs sellistele taskukohastele, kättesaadavatele ja kvaliteetsetele teenustele nagu lastehoid, koolipäevajärgne lastehoid, haridus-, koolitus-, eluaseme- ja tervishoiuteenused, taastusravi ning pikaajaline hooldus. Vaesuses elavatel lastel peaks olema juurdepääs tasuta tervishoiule, haridusele ja lastehoiule ning inimväärsele majutusele ja korralikule toitumisele. Erilist tähelepanu tuleks pöörata võitlusele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, sh palgavaesuse vähendamisele, ning võitlusele diskrimineerimise vastu. Liikmesriigid peaksid tagama, et kõigil oleks juurdepääs põhiteenustele ja need oleksid taskukohased, sealhulgas haridus, tervishoid, eluase, puhas vesi, kanalisatsioon, elekter, transport, finantsteenused ja digitaalside. Seda vajavatele või kaitsetus olukorras isikutele peaksid liikmesriigid tagama juurdepääsu piisavale sotsiaalmajutustoetusele ning õigusele sobivale abile ja kaitsele sundväljatõstmise eest. Eraldi tuleks võidelda kodutusega. Tuleks võtta arvesse puuetega inimeste erivajadusi ja potentsiaali. Selleks peaksid liikmesriigid muu hulgas läbi vaatama puude hindamise süsteemid, et vältida takistuste loomist tööturule juurdepääsul.
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 4 a (uus)
Liikmesriigid peaksid tagama, et puuetega inimesi palkavad tööandjad saavad asjakohast tuge ja nõu. Tuleks edendada ja toetada puuetega inimestele isikliku abi pakkumist haridusalal ja tööturuasutuste poolt.
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 5
Liikmesriigid peaksid tagama õiguse õigeaegsele juurdepääsule taskukohasele tervishoiule ja pikaajalisele kvaliteetsele hooldusele, kaitstes pikaajalises perspektiivis jätkusuutlikkust.
Liikmesriigid peaksid tagama õiguse õigeaegsele juurdepääsule taskukohasele ja kättesaadavale tervishoiuteenusele ja pikaajalisele kvaliteetsele hooldusele, kaitstes pikaajalises perspektiivis jätkusuutlikkust.
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu otsus
Lisa – suunis 8 – lõik 6
Pikeneva eluea ja demograafiliste muutuste valguses peaksid liikmesriigid kindlustama meeste ja naiste pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse ning piisavuse, pakkudes mõlemast soost töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele võrdseid võimalusi koguda pensioniõigusi, sh täiendavate kavade kaudu, et tagada inimväärne elu. Pensionireforme tuleks toetada meetmetega, millega pikendatakse tööelu ja tõstetakse tegelikku pensioniiga, näiteks piirates varast väljumist tööturult ning tõstes seadusjärgset pensioniiga, et võtta arvesse pikenevat eluiga. Liikmesriigid peaksid alustama asjaomaste sidusrühmadega konstruktiivset dialoogi ning võimaldama reformide käivitamist etapiviisiliselt.
Liikmesriigid peaksid kiiresti kindlustama meeste ja naiste pensionisüsteemide jätkusuutlikkuse ning piisavuse, pakkudes kõigile töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele võrdseid võimalusi koguda piisavaid seadusjärgseid pensioniõigusi, et tagada inimväärne elu ning püüda tagada eakamatele inimestele piisav sissetulek, mis on vähemalt ülalpool vaesuspiiri. Tuleks tagada mittediskrimineeriv juurdepääs täiendavatele kavadele, mis võivad olla lisaks kindlale kohustuslikule pensionile. Olenevalt liikmesriikide institutsioonide struktuurist ja riiklikust õigusest, peaks ainult esimesel sambal põhinev pension või see koos teise samba pensioniga kindlustama töötaja varasemal palgal põhineva piisava asendussissetuleku. Liikmesriigid peaksid tagama piisavad pensioniosakud isikutele, kes on viibinud tööturult eemal mitteametliku hooldajana. Pensionireforme, sealhulgas tegeliku pensioniea võimalikku tõstmist, tuleks käsitleda aktiivsena ja tervena vananemise strateegiate raamistikus ja toetada meetmetega, millega pikendatakse tööelu nende jaoks, kes soovivad kauem töötada. Pensionieale lähenevatele töötajatele tuleks anda võimalus oma tööaega vabatahtlikult vähendada. Liikmesriigid peaksid alustama sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga konstruktiivset dialoogi ning võimaldama kõikide reformide käivitamist etapiviisiliselt.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0355.
(2) ELT C 265, 11.8.2017, lk 201.


2019. aasta tulude ja kulude eelarvestus – I jagu – Euroopa Parlament
PDF 288kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon Euroopa Parlamendi 2019. aasta tulude ja kulude eelarvestuse kohta (2018/2001(BUD))
P8_TA(2018)0182A8-0146/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(1), eriti selle artiklit 36,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3) (2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1023/2013, millega muudetakse Euroopa Liidu ametnike personalieeskirju ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimusi(4),

–  võttes arvesse oma 5. aprilli 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2018. aasta tulude ja kulude eelarvestuse kohta(5),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarve projekti kohta(6),

–  võttes arvesse oma 30. novembri 2017. aasta resolutsiooni eelarvemenetluse raames lepituskomitees heaks kiidetud Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarve projekti ühise teksti kohta(7),

–  võttes arvesse peasekretäri aruannet juhatusele Euroopa Parlamendi 2019. aasta esialgse eelarvestuse projekti koostamise kohta,

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 25 lõikele 7 ja artikli 96 lõikele 1 juhatuse poolt 16. aprillil 2018. aastal koostatud esialgset eelarvestuse projekti,

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 96 lõikele 2 eelarvekomisjoni poolt koostatud eelarvestuse projekti,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 96,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0146/2018),

A.  arvestades, et kõnealune menetlus on Euroopa Parlamendi uue koosseisu ametiajal neljas ja mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) ajal kuues täispikk eelarvemenetlus;

B.  arvestades, et 2019. aasta eelarve, nii nagu see on esitatud peasekretäri aruandes, on koostatud rubriigi 5 ülemmäära iga-aastast tõusu (seda nii inflatsiooni kui ka tegeliku tõusu mõttes) silmas pidades, mis jätab rohkem ruumi majanduskasvule ja investeeringutele ning võimaldab jätkata sellise poliitika rakendamist, mille eesmärk on saavutada kokkuhoidu ja suurendada tõhusust ning mis on suunatud tulemuspõhise eelarve rakendamisele;

C.  arvestades, et peasekretär tõi 2019. aasta eelarve puhul muu hulgas välja järgmised prioriteetsed eesmärgid: 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste kampaania, julgeolekuprojektid, mitmeaastased kinnisvaraprojektid, infotehnoloogia areng, parlamendiliikmetele pakutavate teenuste parandamine ja transporti keskkonnahoidliku suhtumise ergutamine;

D.  arvestades, et peasekretäri esitatud Euroopa Parlamendi 2019. aasta esialgses eelarvestuse projektis on eelarve mahuks ette nähtud 2 016 644 000 eurot, mis tähendab 2018. aasta eelarvega võrreldes üldist suurenemist 3,38 % (sealhulgas 37,3 miljonit eurot seoses Euroopa Parlamendi koosseisu vahetumisega ning 34,3 miljonit eurot muudeks erakorralisteks kuludeks) ning 18,79 %‑list osakaalu mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) rubriigis 5;

E.  arvestades, et peaaegu kaks kolmandikku eelarvest moodustavad indeksiga seotud kulud, mis on peamiselt seotud teenistuses ja pensionil olevate parlamendiliikmete (23 %) ja töötajate (34 %) töötasude, pensionide, ravikulude ja hüvitistega ning hoonetega (13 %) ja mida kohandatakse vastavalt personalieeskirjadele ja parlamendiliikmete põhimäärusele, sektoripõhisele indekseerimisele või inflatsioonimäärale;

F.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas juba oma 29. aprilli 2015. aasta resolutsioonis Euroopa Parlamendi 2016. aasta tulude ja kulude eelarvestuse kohta(8), et 2016. aasta eelarve peaks põhinema realistlikel alustel ning olema kooskõlas eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega;

G.  arvestades, et Euroopa Parlamendi kui ühe eelarvepädeva institutsiooni usaldusväärsus sõltub teataval määral tema suutlikkusest omaenda kulusid hallata ja arendada demokraatiat liidu tasandil;

H.  arvestades, et vabatahtlik pensionifond asutati 1990. aastal juhatuse eeskirjaga, mis reguleerib täiendavat (vabatahtlikku) pensioniskeemi(9);

Üldraamistik

1.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi eelarve osakaal peaks 2019. aastal jääma rubriigi 5 mahust alla 20 %; märgib, et 2019. aasta eelarvestuses on see osakaal 18,53 %, mis on 2018. aastal saavutatust (18,85 %) väiksem ning kõige väiksem osakaal rubriigis 5 rohkem kui 15 aasta jooksul;

2.  toonitab, et suurim osa Euroopa Parlamendi eelarvest on kindlaks määratud õigusaktide või lepinguliste kohustustega ning kuulub iga‑aastasele indekseerimisele;

3.  märgib, et 2019. aastal toimuvate Euroopa Parlamendi valimiste tõttu on kulutused teatavates valdkondades märkimisväärselt suuremad, eelkõige seoses tagasivalituks mitteosutunud parlamendiliikmete ja nende assistentidega, samas kui teistes valdkondades tekib parlamentaarse tegevuse mahu vähenemise tõttu valimiste aastal kokkuhoid, kuigi väiksemal määral;

4.  kiidab heaks juhatuse ja eelarvekomisjoni lepitusmenetluse raames 26. märtsil 2018. aastal ja 10. aprillil 2018. aastal saavutatud kokkuleppe määrata 2018. aasta eelarve kasvuks 2,48 %, mis vastab selle 2019. aasta eelarvestuse kogumahule, milleks on 1 999 144 000 eurot, vähendada juhatuse poolt 12. märtsil 2018. aastal heaks kiidetud esialgse eelarvestuse projekti kulude kogumahtu 17,5 miljoni euro võrra ja vähendada sellele vastavalt järgmiste eelarveridade kavandatud assigneeringuid: 1004 – tavalised reisikulud; 105 – parlamendiliikmete keele- ja arvutikursused; 1404 – praktika, stipendiumid ja ametnike vahetus; 1612 – täiendusõpe; 1631 – liikuvus; 2000 – üür; 2007 – hoonete ehitus ja ruumide sisustamine; 2022 – hoonete korrashoid, hooldus, käitamine ja puhastus; 2024 – energiatarbimine; 2100 – arvuti- ja telekommunikatsioonisüsteemid; 2101 – arvuti- ja telekommunikatsioonisüsteemid – infrastruktuuriga seotud tavapärased tegevused; 2105 – arvuti- ja telekommunikatsioonisüsteemid – projektidesse tehtavad investeeringud; 212 – mööbel; 214 – tehniline varustus ja sisseseade; 230 – kirja- ja kontoritarbed ning mitmesugused äratarvitatavad kaubad; 238 – muud halduskulud; 300 – töötajate kolme töökoha vaheliste lähetuste ja sõitude kulud; 302 – vastuvõtu- ja esinduskulud; 3040 – mitmesugused sisekoosolekute kulud; 3042 – koosolekud, kongressid, konverentsid ja delegatsioonid; 3049 – kulutused reisibüroo teenustele; 3243 – Euroopa Parlamendi külastajatekeskused; 3248 – audiovisuaalse teabe kulud; 325 – infobüroodega seotud kulud; 101 – ettenägematute kulude reserv; eraldab eelarvepunktile 1400 (muud teenistujad – peasekretariaat ja fraktsioonid) 50 000 euro, eelarveartiklile 320 (eksperdiarvamuste hankimine) 50 000 euro ja eelarvepunktile 3211 (Euroopa teadusmeediakeskuse kulud) 800 000 euro suurused assigneeringud; tunneb heameelt selle üle, et juhatus kiitis need muudatused 16. aprillil 2018. aastal heaks;

5.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi põhiülesanne on olla koos nõukoguga kaasseadusandja, otsustada liidu eelarve üle, esindada kodanikke ja kontrollida teiste institutsioonide tööd;

6.  rõhutab Euroopa Parlamendi rolli Euroopa poliitilise teadlikkuse tõstmisel ja liidu väärtuste edendamisel;

7.  märgib, et esialgne eelarvestuse projekt ja sellele lisatud dokumendid esitati hilja, st alles pärast nende heakskiitmist juhatuse poolt 12. märtsil 2018. aastal; palub, et eelseisvatel aastatel esitataks esialgset eelarvestuse projekti käsitlev, juhatusele esitatav peasekretäri aruanne ja selle lisad õigeaegselt;

Läbipaistvus ja juurdepääsetavus

8.  tunneb heameelt selle üle, et reageeritud on eelarvekomisjoni poolt eelarvet käsitlevates resolutsioonides esitatud taotlustele saada täiendavat teavet keskpika ja pika perioodi planeerimise, investeeringute, õigusjärgsete kohustuste ja tegevuskulude kohta ning metoodika kohta, mis põhineb tegelikel vajadustel, mitte koefitsientidel; märgib, et kindlasummalisi makseid peetakse paindlikkuse ja läbipaistvuse suurendamiseks kasulikuks ja õigustatuks;

9.  märgib, et nagu ka eelnevate aastate eelarvete puhul, tehakse ettepanek näha ette teatav summa investeeringuteks ja kulutusteks, mida käsitletakse „erakorralistena“, st investeeringuteks ja kulutusteks, mis on Euroopa Parlamendi jaoks ebatavalised või ebatüüpilised ning mida tuleb teha harva; märgib, et 2019. aastal moodustavad need investeeringud ja kulutused 71,6 miljonit eurot, millest 37,3 miljonit eurot on ette nähtud Euroopa Parlamendi koosseisu vahetumiseks ning 34,3 miljonit eurot muudeks erakorralisteks kuludeks; tuletab meelde, et korraliste ja erakorraliste kulude eristatust, mida kasutati esmakordselt 2016. aasta eelarves ja mis lisati järgnevatesse eelarvetesse, kohaldati üksnes selleks, et reageerida kiireloomuliste meetmete rakendamisele seoses hoonete turvalisuse ja küberturvalisusega pärast terrorirünnakuid; on seisukohal, et selle eristatuse liigne kasutamine, st see, et erakorralised kulud sisaldavad muid kulusid, annab eelarvevaru muutumisest vale ettekujutuse ja on seega vastuolus Euroopa Parlamendi kulude läbipaistvuse põhimõttega;

10.  ootab, et Euroopa Parlamendi 2019. aasta eelarve oleks vajaduste ja nendega seotud kulude sobitamise seisukohast realistlik ja täpne, et hoida nii palju kui võimalik ära eelarve ülepaisutamine;

Brexit

11.  märgib, et 8. detsembril 2017. aastal saavutasid liidu ja Ühendkuningriigi läbirääkijad Ühendkuningriigi liidust väljaastumisega seonduvate finantsarvelduse põhimõtete osas põhimõttelise kokkuleppe, mis sisaldab sätet, mille kohaselt osaleb Ühendkuningriik liidu 2019. ja 2020. aasta eelarves nii, nagu oleks ta endiselt liidu liikmesriik, ja annab oma osa enne 31. detsembrit 2020 tekkinud liidu kohustuste rahastamisse; märgib, et parlamendiliikmete vabatahtlik pensioniskeem on ELi bilanssi kantud kohustusena ning varem tekkinud, kuid 2020. aastast kauem kehtivate täitmata pensionikohustiste katmiseks vajalikku osamakset käsitletakse läbirääkimistel;

12.  märgib, et põhiseaduskomisjon kiitis 2018. aasta veebruaris täiskogul toimunud hääletusega heaks Euroopa Parlamendi koosseisu käsitleva algatusraporti, eelkõige selle koosseisu vähendamise pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist 705 liikmele; märgib, et pärast 27 riigipea ja valitsusjuhi 23. veebruari 2018. aasta mitteametlikku kohtumist avaldas eesistuja Tusk sellele ettepanekule selget toetust; märgib, et juhul, kui Ühendkuningriik on Euroopa Parlamendi 2019.–2024. aasta ametiaja alguses ikka veel liikmesriik, jääb parlamendiliikmete arvuks 751, kuni Ühendkuningriigi liidust väljaastumine on õiguslikult jõustunud; juhib siiski tähelepanu sellele, et menetlus nõuab Euroopa Ülemkogu ühehäälset otsust pärast seda, kui on saadud Euroopa Parlamendi nõusolek; rõhutab, et Euroopa Parlamendi eelarvestus kajastab praegu olukorda, kus Euroopa Parlamendi koosseisu kuulub 30. märtsist 2019 kuni kaheksanda koosseisu ametiaja lõpuni 678 liiget 27 liikmesriigist ning alates üheksanda koosseisu ametiaja algusest kuni eelarveaasta 2019 lõpuni 705 liiget 27 liikmesriigist; võtab rahuloluga teadmiseks peasekretäri esitatud kohandused, mille juhatus võttis vastu 12. märtsil 2018. aastal;

2019. aasta Euroopa Parlamendi valimised

13.  tervitab teavituskampaaniat kui kasulikku vahendit, millega selgitada kodanikele liidu ja Euroopa Parlamendi mõtet; rõhutab, et selle kampaania eesmärk peaks muu hulgas olema selgitada liidu rolli ning Euroopa Parlamendi pädevust, ülesandeid (nt komisjoni presidendi valimine) ja mõju kodanike elule;

14.  tuletab meelde, et 2018. aasta eelarvemenetluse raames kiideti heaks kampaania kogueelarve, mis on kahe aasta peale 33,3 miljonit eurot ja millest eraldatakse 2018. aastaks 25 miljonit eurot (tingituna hankemenetlustele ja lepingute sõlmimisele kuluvast ajast) ning 2019. aastaks 8,33 miljonit eurot; märgib, et kampaania strateegia, mis põhineb viimastel valimistel saadud õppetundide analüüsil, kiideti juhatuses heaks 2017. aasta novembris;

15.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi valimistega seotud kommunikatsioon toimub kolmel tasandil: kõige nähtavam tasand on riiklikud ja Euroopa tasandi erakonnad ja nende kandidaadid, teine tasand on esikandidaatide (Spitzenkandidaten) protsess, mis võeti esmakordselt kasutusele 2014. aastal, ning kolmas tasand on institutsiooniline kampaania, milles tuletatakse meelde, mis Euroopa Parlament on, mida ta teeb, kuidas ta mõjutab kodanike elu ja miks on valimistel osalemine tähtis;

16.  toonitab, et Euroopa Parlamendil üksi puuduvad vajalikud vahendid 400 miljoni hääleõigusliku valijani jõudmiseks, mistõttu tuleb selleks võimalikult hästi ära kasutada arvamuskujundajate võrgustikku; on arvamusel, et tähtsustada tuleks ka sotsiaalmeedia saitidel toimuvat kommunikatsiooni; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa tasandil korraldatakse 2018. aastal mitmeid kodanike ja sidusrühmade konverentse ning et riiklikul tasandil on väga oluline Euroopa Parlamendi büroode roll; kaasab võrgustikkoostööl põhinevasse lähenemisse jätkuvalt Euroopa Regioonide Komitee ning selle kohalikud ja piirkondlikud esindajad; on seisukohal, et Euroopa ja riigi tasandi erakondadel on vahetult valimiste eel oluline roll, eelkõige esikandidaatide (Spitzenkandidaten) protsessi raames; teeb seetõttu ettepaneku nende rahastamist 2019. aastaks suurendada, et nad saaksid seda ülesannet täita;

Turvalisus, sh küberturvalisus

17.  märgib, et 2019. aasta eelarve sisaldab Euroopa Parlamendi turvalisuse märkimisväärseks parandamiseks juba 2016. aastal alustatud oluliste investeeringute edasisi osamakseid; juhib tähelepanu sellele, et need projektid hõlmavad mitmesuguseid valdkondi, mis puudutavad peamiselt hooneid, st sissepääsude turvauuendusi, seadmeid ja personali (nt iPACSi projekt), aga ka täiustusi küberturvalisuse ja side turvalisuse valdkonnas;

18.  väljendab heameelt Belgia valitsuse ja Euroopa Parlamendi, nõukogu, komisjoni, Euroopa välisteenistuse ning muude Brüsselis asuvate institutsioonide vahelise 2017. aastal jõustunud vastastikuse mõistmise memorandumi üle, mis käsitleb julgeolekukontrolli kõigi välistöövõtjate töötajate suhtes, kes soovivad juurdepääsu liidu institutsioonidele; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi 2018. aasta tulude ja kulude eelarvestuses kutsuti peasekretäri üles kaaluma, kas oleks soovitav laiendada selle vastastikuse mõistmise memorandumi kohaldamisala ka ametnikele, parlamendiliikmete assistentidele ja praktikantidele, et viia enne nende töölevõtmist läbi vajalik julgeolekukontroll; palub seetõttu, et peasekretär esitaks eelarvekomisjonile selle küsimuse kohta ajakohastatud teabe;

19.  on seisukohal, et IT‑vahendid on parlamendiliikmete ja töötajate jaoks olulised töövahendid, kuid neid ohustavad küberrünnakud; tervitab seetõttu kavandatud assigneeringute mõningast suurendamist, mis võimaldab institutsioonil oma vara ja teavet küberturvalisuse tegevuskava järgimise jätkamise kaudu paremini kaitsta;

Kinnisvarapoliitika

20.  kordab oma nõudmist, et kinnisvarapoliitika valdkonnas tuleb otsuseid teha läbipaistvalt ning aegsasti esitatud teabe põhjal, võttes nõuetekohaselt arvesse finantsmääruse artiklit 203;

21.  võtab teadmiseks parlamendiliikmete ja töötajate töökeskkonna täiustamise protsessi, mille kohta tegi juhatus otsuse 2017. aasta detsembris ja mis jätkub 2019. aastal, et tagada parlamendiliikmetele paindlik tööruum ning rahuldada vajadused, mis tulenevad töökorralduse muutumisest, pakkudes neile pärast 2019. aasta valimisi kolme kontorit Brüsselis ja kahte Strasbourgis; rõhutab siiski, et Strasbourgis oleks kasulikum pakkuda koosolekute jaoks paindlikumat ruumilahendust; võtab teadmiseks Euroopa Parlamendi hoonete 2019. aasta käitamiskulud, sealhulgas turva- ja keskkonnanõuete täitmisest tulenevad kulud; seab kahtluse alla teatavate kavandatud uuenduste äärmiselt kõrge maksumuse, nt raamatukogu ja sellega seotud kontoriruumide kolimise, Altiero Spinelli hoone parlamendiliikmete restorani remondi ja Winston Churchilli hoone restorani remondi puhul; palub peasekretäril esitada eelarvekomisjonile enne 2018. aasta sügisel Euroopa Parlamendis toimuvat eelarve lugemist nende otsuste kohta lisateavet, võttes arvesse, et teatavad projektid lükatakse edasi;

22.  ei ole veendunud 1,58 miljoni euro eraldamises Paul‑Henri Spaaki hoone renoveerimise uuringutele, pidades silmas, et 2018. aasta eelarvesse kanti juba 14 miljonit eurot; palub peasekretäril esitada eelarvekomisjonile enne 2018. aasta sügisel Euroopa Parlamendis toimuvat eelarve lugemist selle otsuse kohta lisateavet;

23.  nõuab rohkem üksikasju Brüsseli Altiero Spinelli hoone mööbli seisukorra kohta, millest oli tingitud selle väljavahetamine, ning soovib täiendavat teavet ka uue mööbli valimisel kasutatud menetluse ja eelkõige hinna ja mööbli väljavahetamise vajaduse vahelise suhte kohta;

24.  võtab teadmiseks uued ülesanded, mis on antud infobüroodele, mida vastavalt juhatuse 2017. aasta novembri otsusele nimetatakse nüüd Euroopa Parlamendi büroodeks; märgib, et kõnealuste büroode põhiülesanne on Euroopa Parlamendi nimel kohalikul tasandil poliitiliselt neutraalsel viisil infot edastada ja vahetada, et anda teavet liidu ja selle poliitika kohta kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi sidusrühmade tegevuse abil, millesse on kaasatud ka Euroopa Regioonide Komitee liikmed;

25.  märgib, et uue Konrad Adenaueri hoone idatiiva esimesed osad antakse üle ja võetakse kasutusele 2018. aasta lõpus, samas kui ülejäänud idatiiva kontorid ja konverentsiruumid võetakse kasutusele järk-järgult 2019. aastal; märgib, et kohe pärast seda alustatakse töid läänetiivas;

26.  tuletab meelde kontrollikoja 2014. aasta analüüsi, milles hinnati, et Euroopa Parlamendi mitme eri asukohaga kaasneb igal aastal umbes 114 miljoni euro suurune kulu; märgib peale selle, et Euroopa Parlamendi 20. novembri 2013. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu institutsioonide asukoha kohta(10) tehti kindlaks, et 78 % Euroopa Parlamendi koosseisuliste töötajate kõigist lähetustest on otseselt tingitud Euroopa Parlamendi mitmest asukohast; rõhutab, et raportis on antud hinnang ka mitmest asukohast tingitud keskkonnamõjule, mille maht on umbes 11 000–19 000 tonni CO2‑heidet; juhib tähelepanu sellele, kui palju aitaks Euroopa Parlamendi eelarves kokku hoida see, kui tal oleks üksainus asukoht, ning nõuab seetõttu üheainsale asukohale ülemineku tegevuskava vastuvõtmist;

27.  tuletab Euroopa Parlamendile meelde seoses energiatõhususe direktiiviga 2012/27/EL(11) võetud kohustust kohaldada – ilma et see piiraks kehtivate eelarve- ja hankenõuete kohaldamist – parlamendi omanduses ja kasutuses olevate hoonete suhtes samu nõudeid, mida kohaldatakse liikmesriikide keskvalitsuste hoonete suhtes sama direktiivi artiklite 5 ja 6 alusel, kuna need hooned on suure tähelepanu all, ja tuletab meelde, et parlamendil peaks olema hoonete energiatõhususe küsimuses juhtiv roll; rõhutab, et seda avaldust tuleb tingimata järgida, sest sellest sõltub muu hulgas parlamendi usaldusväärsus hoonete energiatõhususe direktiivi ja energiatõhususe direktiivi käimasoleval läbivaatamisel;

Parlamendiliikmete ja registreeritud assistentidega seotud küsimused

28.  väljendab heameelt Euroopa Parlamendi sekretariaadi, fraktsioonide sekretariaatide ja parlamendiliikmete büroode töö üle, mille eesmärk on võimestada parlamendiliikmeid oma volituste täitmisel; julgustab kõnealuseid teenistusi edasi arendama, arvestades, et need suurendavad parlamendiliikmete suutlikkust kontrollida komisjoni ja nõukogu tööd ja esindada kodanikke;

29.  tunneb erilist heameelt parlamendiliikmete ja -komisjonide üha kvaliteetsemaks muutuva nõustamise ja uuringute üle, mida neile pakuvad Euroopa Parlamendi uuringuteenistus (EPRS) ja poliitikaosakonnad; võtab teadmiseks peasekretäri poolt 2017. aasta oktoobris kõnealuse kahe teenistuse koostöö kohta esitatud vahehinnangu; palub peasekretäril esitada rohkem teavet selle kohta, kuidas need kaks teenistust oma tööd kooskõlastavad, et vältida dubleerimist ja täita klientide vajadusi; tervitab IT‑rakenduste uusi ja olemasolevaid eriprojekte, mida rakendatakse täielikult või osaliselt 2019. aastal: e‑parlamendi projekt, elektroonilise dokumendihaldussüsteemi projekt, avatud digitaalse raamatukogu programm, uus projekt „Teadus- ja arendustegevus tõlkemäludega masinõppe valdkonnas“ ning konverentsidel ja üritustel osalejate registreerimisvahend;

30.  tuletab meelde eespool nimetatud 5. aprilli 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2018. aasta tulude ja kulude eelarvestuse kohta ning 25. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarve projekti kohta; kordab üleskutset läbipaistvusele parlamendiliikmete üldkulude hüvitise osas; kutsub parlamendi juhatust üles koostama paremad suunised selle kohta, kuidas anda aru kuludest, mida sellest hüvitisest on lubatud katta, suurendamata parlamendi administratsiooni kulusid või halduskoormust; märgib, et parlamendiliikmete mandaadiga seotud hüvitiste kontrollimise põhjalik süsteem tähendaks 40 kuni 75 uue haldustasandi ametikoha loomist(12), mis läheks töötajate arvu vähendamise kavaga vastuollu;

31.  tuletab meelde mandaadi sõltumatuse põhimõtet; rõhutab, et valitud parlamendiliikmetel on kohustus kasutada hüvitisi parlamentaarseks tegevuseks ning soovi korral võivad parlamendiliikmed avaldada üldkulude hüvitisest kaetud kulud oma isiklikul veebilehel; rõhutab, et liikmesriikides kasutatakse palju ja peetakse kasulikuks kindlasummalisi makseid; rõhutab, et kindlasummaliste maksete praegune kasutamine ei nõua lisatöötajaid ega tekita Euroopa Parlamendi administratsioonile lisakulusid ning samuti ei põhjustata sellega parlamendiliikmetele ja nende büroodele kohustuslikke lisakulusid ega suuremat halduskoormust; kordab, et üldkulude hüvitise suurema tõhususe ja läbipaistvuse mõte ei ole kahjustada eraelu puutumatust;

32.  nõuab tungivalt, et Euroopa Parlamendi juhatuses parlamendiliikmete üldkulude hüvitisega tegelev töörühm viiks oma töö lõpule, et võimaldada 2017. aasta oktoobris väljendatud seisukohal põhinevate soovituste arvesse võtmist enne Euroopa Parlamendi üheksanda koosseisu valimisi;

33.  kutsub juhatust taas üles tagama, et parlamendiliikmete ja registreeritud assistentide sotsiaalseid ja pensioniõigusi austatakse ning piisavad rahalised vahendid tehakse kättesaadavaks; kordab sellega seoses oma üleskutset leida toimiv lahendus nendele registreeritud assistentidele, kes praeguse parlamendi koosseisu ametiaja lõpuks on töötanud järjest kahel ametiajal, kuid kellel puudub pensioniikka jõudmisel õigus juurdepääsuks Euroopa pensioniõiguste skeemile, sest nad ei saa täis personalieeskirjades sätestatu kohaselt vajalikku kümneaastast teenistust 2014. aastal korraldatud ennetähtaegsete valimiste ja viivituste tõttu, mis esinesid registreeritud assistentide uute lepingute valideerimisel 2009. aasta valimiste järgsete perioodide suure töökoormuse tõttu; tuletab meelde Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse artikli 27 lõiget 2, milles on sätestatud, et „[o]mandatud õigused ja ooteõigused säilivad täies ulatuses“; märgib siiski, et vabatahtlik pensioniskeem on endiselt probleemne, ning palub juhatusel ja peasekretäril uurida kõiki võimalusi, et vähendada Euroopa Parlamendi eelarve koormamist;

34.  peab eelarverea 422 (parlamendiliikmete assistentide kulud) assigneeringuid piisavaks;

35.  võtab teadmiseks registreeritud assistentide Euroopa Parlamendi kolme töökoha vaheliste ametireisidega seotud hüvitiste määrade läbivaatamise; tuletab meelde, et ta on juhatuselt nõudnud meetmete võtmist, et saavutada alates järgmisest ametiajast ametnike, muude teenistujate ja registreeritud assistentide vahel täielik kooskõla;

36.  kutsub taas esimeeste konverentsi üles vaatama Euroopa Parlamendi koosseisu järgmist ametiaega silmas pidades läbi delegatsioonide tööd ja lähetusi väljapoole liitu reguleerivad rakendussätted; rõhutab, et läbivaatamisel tuleks kaaluda võimalust, et registreeritud assistendid on teatavatel tingimustel parlamendiliikmete saatjad Euroopa Parlamendi ametlikes delegatsioonides ja ametlikel lähetustel;

37.  kutsub Euroopa Parlamendi juhatust üles muutma Euroopa Parlamendi juhatuse 19. aprilli 2010. aasta otsust „Parlamendiliikmete praktikantide eeskiri“, et tagada praktikandi lepingus inimväärne tasustamine; rõhutab, et parlamendiliikme büroodes või fraktsioonides töötavate praktikantide tasustamine peaks tagama vähemalt selle, et nende tasu katab Brüsselis või mõnes muus praktika toimumiskohaks olevas linnas elamise kulud;

38.  on veendunud, et parlamendiliikmete ja nende registreeritud assistentide või muude teenistujate vaheliste konfliktide ja ahistamisjuhtumitega seotud ennetavate ja varajaste toetusmeetmete kohandamise tegevuskava rakendamiseks tuleks teha kättesaadavaks piisav rahastamispakett;

Personaliga seotud küsimused

39.  vähendab peasekretariaadi ametikohtade loetelus esitatud ametikohtade arvu 2019. aastal 59 võrra (eesmärk vähendada töötajate arvu 1 %) vastavalt kokkuleppele, mis saavutati nõukoguga 14. novembril 2015. aastal Euroopa Liidu 2016. aasta üldeelarve kohta ja mille kohaselt jätkab Euroopa Parlament iga-aastase töötajate arvu vähendamise meetmete võtmist kuni 2019. aastani;

40.  on veendunud, et ajal, mil liidu institutsioonidele kättesaadavad finants- ja inimressursid on tõenäoliselt järjest piiratumad, on oluline, et institutsioonid suudaksid ise tööle võtta ja säilitada kõige võimekamaid töötajaid, et täita eesolevaid keerulisi ülesandeid kooskõlas tulemuspõhise eelarvestamise põhimõtetega;

41.  on seisukohal, et kuni valimistega kaasneva parlamenditöö seiskumiseni peab Euroopa Parlament tulema toime ainulaadse olukorraga, kus langevad kokku tavapäraselt ametiaja lõpule omane kiirustamine ning mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevate seadusandlike ettepanekute pakett, Brexit ja kolmepoolsete läbirääkimiste arvu suurenemine; peab logistiliste ja inimressursside piisava taseme jätkuvat tagamist ülimalt oluliseks selleks, et võimaldada Euroopa Parlamendil ja tema komisjonidel tegeleda oma põhitegevusega;

42.  teeb peasekretärile ülesandeks lähtuda Euroopa Parlamendi, Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vahelistest olemasolevatest koostöökokkulepetest, mille puhul EPRS on väga hea näide; palub teha kindlaks valdkonnad (sh lisaks muudele IT‑teenused ja turvalisus), kus oleks võimalik suurendada tugifunktsioonide sünergiat, kasutades Euroopa Parlamendi ja kõnealuse kahe institutsiooni kogemusi ning võttes täielikult arvesse valitsemisraskusi ja erinevusi, mis esinevad nende mastaapsuses, et koostada õiglaseid koostöökokkuleppeid; palub peasekretäril ühtlasi uurida tugifunktsioonide ja -teenuste võimalikku sünergiat, mida oleks võimalik saavutada muude institutsioonidega;

43.  palub hinnata kokkuhoidu ja kasu, mida pakub Euroopa Parlamendi, Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vahel sõlmitud institutsioonidevaheline halduskoostööleping igale lepinguosalisele nii valdkondades, mis kuuluvad ühistalituste pädevusse, kui ka valdkondades, kus tehakse koostööd, ning potentsiaalset kokkuhoidu ja kasu, mida pakuvad muude institutsioonide ja ametitega tulevikus sõlmitavad võimalikud lepingud;

44.  tunneb heameelt Euroopa Parlamendi resolutsiooni üle seksuaalse ahistamise ja väärkohtlemise vastase võitluse kohta ELis(13); on arvamusel, et nimetatud resolutsioon on oluline samm selles suunas, et võidelda tõhusamalt seksuaalse ahistamise ja mis tahes muu sobimatu käitumise vastu liidus ja selle institutsioonides, sealhulgas Euroopa Parlamendis; nõuab, et resolutsioonis esitatud nõudmiste täitmiseks eraldataks piisavad vahendid;

Muud küsimused

45.  märgib, et endiselt kasutatakse praktikat paigutada eelarveaasta lõpus assigneeringujäägid ümber käimasolevatesse kinnisvaraprojektidesse; rõhutab 2014., 2015., 2016. ja 2017. aasta andmete põhjal, et assigneeringujääkide ümberpaigutamine eelarveaasta lõpus toimub alati samades peatükkides ja jaotistes ning (üksikute eranditega) täpselt samadel eelarveridadel; tõstatab seetõttu küsimuse, kas nende peatükkide ja eelarveridade vajadused on tahtlikult üle hinnatud, et tekitada vahendeid eelarvepoliitika rahastamiseks;

46.  peab küsitavaks Brüsselis ja Strasbourgis asuvates büroodes kõikide parlamendiliikmete assistentide jaoks kõrvaklappide ja veebikaamerate paigaldamise vajalikkust, arvestades, et enamik neist seda taotlenud ei ole; peab seetõttu küsitavaks niisuguse otsuse kulusid ja selle tegemise põhjusi; palub, et peasekretär esitaks eelarvekomisjonile kogu teabe, mis on selle otsusega seotud;

47.  märgib, et Euroopa Parlamendi toitlustuskohtadesse pääsu piirangud kaotati 1. jaanuaril 2017. aastal; nõustub tavaga, et kõikidel Euroopa Parlamendi hoonetes töötavatel isikutel ja neil, kes tulevad selle valdustesse institutsioonidevahelisteks kohtumisteks, on võimalik süüa lõunat parlamendi sööklates ja restoranides; märgib siiski, et pääs Brüsselis asuva Altiero Spinelli hoone iseteenindusrestorani ja Strasbourgis asuva Louise Weissi hoone iseteenindusrestorani on muutunud väga raskeks, kuna neid külastavad iga päev külastusrühmad; nõuab seetõttu kõnealuse kahe iseteenindusrestorani sissepääsu juures kontrolli kiiret taastamist – mitte parlamendiliikmete ja muude institutsioonide töötajate kontrollimiseks, vaid selleks, et suunata külastusrühmad taas nende jaoks ette nähtud toitlustuskohtadesse;

48.  märgib jätkuvat dialoogi Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahel; rõhutab vajadust laiendada seda ka väljapoole kehtivat Euroopa parlamentaarse nädala raamistikku, et võimaldada Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide suhete pidevat sünergiat; kutsub üles seda dialoogi süvendama, et parandada liikmesriikides arusaamist Euroopa Parlamendi ja liidu panusest;

49.  palub suurendada vahendeid 2018. aasta eelarves vastu võetud Euroopa teadusmeediakeskusele, mis loodi koostööks telekanalite, sotsiaalmeedia ja teiste partneritega, et luua noortele ajakirjanikele koolitusvõimalusi, eriti seoses uute teaduslike ja tehnoloogiliste arengusuundumustega ning faktidel põhinevate ja vastastikku hinnatavate uudistega;

50.  tunneb heameelt Euroopa Parlamendi jõupingutuste üle säästva liikuvuse edendamisel;

51.  kutsub Euroopa Parlamenti üles võtma vastu keskkonnasäästliku lähenemisviisi ja muutma suurema osa igasugusest Euroopa Parlamendis toimuvast tegevusest keskkonnasõbralikuks;

52.  võtab teadmiseks, et loodud on liikuvuse töörühm, kes peaks töötama kaasamispõhimõtet järgides ja selgete volitustega; rõhutab, et Euroopa Parlament peab oma töökohtades järgima kõiki piirkonnas, sh liikuvuse valdkonnas, kohaldatavaid õigusakte; on selle poolt, et propageerida Brüsselis Euroopa Parlamendi asukoha ja lennujaama vahelise otserongi kasutamist; palub, et vastutatavad teenistused annaksid Euroopa Parlamendi enda sõidukipargi koosseisule ja suurusele seda arvestades uue hinnangu; kutsub juhatust üles koostama viivitamata stimuleeriva kava, millega edendada kodu ja töökoha vahel liikumiseks jalgrataste kasutamist; märgib, et teistes institutsioonides, näiteks Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees, on selline kava juba olemas;

53.  kutsub peasekretäri ja juhatust üles juurutama Euroopa Parlamendi administratsioonis tulemuspõhise eelarvestamise kultuuri ja kulusäästliku juhtimise kontseptsiooni, et suurendada institutsioonisisese tegevuse tõhusust ning vähendada paberimajandust ja bürokraatiat; rõhutab, et kulusäästliku juhtimise kogemus väljendub tööprotsessi pidevas paranemises, mis tuleneb lihtsustamisest ja haldustöötajate kogemusest;

o
o   o

54.  võtab vastu 2019. aasta eelarvestuse;

55.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ning eelarvestus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) ELT L 287, 29.10.2013, lk 15.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0114.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0408.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0458.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0172.
(9) Juhatuse poolt vastu võetud tekstid, PE 113.116/BUR./rev. XXVI/01-04-2009.
(10) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0498.
(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1).
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0150.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0417.


Uurivate ajakirjanike kaitse Euroopas ning Slovaki ajakirjaniku Ján Kuciaki ja Martina Kušnírová juhtum
PDF 272kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon uurivate ajakirjanike kaitse kohta Euroopas: Slovakkia ajakirjaniku Ján Kuciaki ja Martina Kušnírová juhtum (2018/2628(RSP))
P8_TA(2018)0183B8-0186/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 4, 5, 6, 9 ja 10,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 20,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 6, 7, 8, 10, 11, 12 ja 47,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning sellega seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee üldist märkust nr 34 kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 19 (arvamus- ja sõnavabadus) kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 24. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni 2141 (2017) ajakirjanike vastu toimuvate rünnakute ja meediavabaduse kohta Euroopas,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 30. aprilli 2014. aasta deklaratsiooni, mis käsitleb ajakirjanduse kaitset ning ajakirjanike ja muude meediatöötajate ohutust,

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) võetud kohustusi meediavabaduse, sõnavabaduse ja teabe vaba liikumise valdkonnas,

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks(1),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(2),

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni õigusriigi kohta Maltal(3),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni korruptsioonivastase võitluse ning CRIM-erikomisjoni resolutsiooni järelmeetmete kohta(4),

–  võttes arvesse 17 meediavabadusorganisatsiooni 6. märtsi 2018. aasta avalikku kirja Euroopa Komisjoni presidendile Jean-Claude Junckerile,

–  võttes arvesse nõukogu ja komisjoni 14. märtsi 2018. aasta avaldusi uurivate ajakirjanike kaitse kohta Euroopas: Slovakkia ajakirjaniku Ján Kuciaki ja Martina Kušnírová juhtum,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et õigusriik, demokraatia, inimõigused, põhivabadused ning ELi aluslepingutes ja rahvusvahelistes inimõigusi käsitlevates aktides sätestatud väärtused ja põhimõtted on liidu ja liikmesriikide jaoks kohustused, mida tuleb täita;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikes 3 on sätestatud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud ja liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenevad põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted;

C.  arvestades, et EL toimib vastastikusel usaldusel, et liikmesriigid tegutsevad järgides demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning põhiõigusi, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsioonis, põhiõiguste hartas ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis;

D.  arvestades, et vaba, sõltumatu ja takistamatu meedia on üks demokraatliku ühiskonna nurgakive; arvestades, et liikmesriigid on kohustatud tagama oma territooriumil pressivabaduse ja ajakirjanike kaitse;

E.  arvestades, et õigus arvamus- ja sõnavabadusele on hädavajalik eeltingimus läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtete täielikuks rakendamiseks;

F.  arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on võtnud endale kohustuse austada massiteabevahendite vabadust ja mitmekesisust ning teabe- ja sõnavabadust, nagu on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 11, Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 10 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises pakti artiklis 19; arvestades, et meedia funktsioon ühiskonna valvekoerana on nende õiguste kaitsmisel ja kõigi muude põhiõiguste kaitsmisel otsustava tähtsusega;

G.  arvestades, et liidul on võimalus võtta meetmeid, et kaitsta ühiseid väärtusi, millel EL rajaneb; arvestades, et õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi tuleks kohaldada võrdselt kõigi liikmesriikide suhtes;

H.  arvestades, et Slovaki uuriv ajakirjanik Ján Kuciak ja tema elukaaslane Martina Kušnírová leiti 25. veebruaril 2018 mõrvatuna oma kodust Veľká Mača külas;

I.  arvestades, et õigus sõltumatule ja läbipaistvale õigusmõistmisele on õigusriigi keskne osa; arvestades, et nende mõrvade, aga ka varasemate kuritegude toimepanijad tuleb kohtu alla anda ning karistamatuse kultuur on vaja hukka mõista;

J.  arvestades, et tegu on viimase kümne aasta jooksul viienda juhtumiga, kus ühes ELi liikmesriigis on mõrvatud ajakirjanik(5), ja teise Panama dokumentidega töötava uuriva ajakirjaniku mõrvaga ELis pärast Daphne Caruana Galizia tapmist Maltal 2017. aasta oktoobris; arvestades, et rünnakud uuriva ajakirjanduse vastu on kuriteod õigusriigi ja demokraatia vastu;

K.  arvestades, et Ján Kuciak oli spetsialiseerunud suuremahuliste maksudest kõrvalehoidumistega seotud skandaalide, maksupettuste, korruptsiooni ja rahapesu uurimisele ning käsitles oma viimases, postuumselt avaldatud artiklis ELi toetuste võimalikke väljapressimisi Itaalia maffiarühmituse ’Ndrangheta poolt, millesse võis olla kaasatud ka kõrge tasandi poliitikutega seotud riigiametnikke;

L.  arvestades, et see mõrv tõi kaasa suurimad rahumeelsed tänavameeleavaldused alates 1989. aasta sametrevolutsioonist ja neil meeleavaldustel nõutakse õiglust, vastutust, õigusriigi põhimõtte ja meediavabaduse austamist ja meetmeid korruptsiooniga võitlemiseks; arvestades, et meeleavaldajad ja Slovakkia avalikkus on väljendanud tõsist usaldamatust riigi institutsioonide ja ametnike, sh politsei vastu; arvestades, et vaja on taastada usaldus riigi institutsioonide vastu;

M.  arvestades, et Euroopa Nõukogu sõnul avaldavad kuritarvitused ja ajakirjanike vastu suunatud kuriteod pärssivat mõju sõnavabadusele ning võimendavad enesetsensuuri ilminguid;

N.  arvestades, et ühenduse Organised Crime and Corruption Reporting Project andmetel võisid Ján Kuciaki isikuandmed lekkida pärast seda, kui ta oli Slovakkia ametiasutustele esitanud mitu teabevabadusega seotud taotlust; arvestades, et Ján Kuciak esitas prokuratuuri kriminaalkaebuse pärast seda, kui teda oli ähvardanud üks Slovakkia ettevõtja, ning teatas seejärel, et 44 päeva jooksul pärast taotluse esitamist ei määratud seda juhtumit menetlema ühtegi politseiametnikku ning see lõpetati ilma ühtegi tunnistajat ära kuulamata;

O.  arvestades, et ajakirjanike ja ajakirjanduslike allikate, sealhulgas rikkumisest teatajate kaitse on liikmesriigiti erinev, ning enamikes neist ei hõlma see tõhusat kaitset kättemaksu, laimusüüdistuste, ähvarduste, vaenulike hagide või muude negatiivsete tagajärgede eest; arvestades, et ebapiisav kaitse, mida mõnedes riikides ajakirjanikele võimaldatakse, samuti mõnede avaliku elu tegelaste kasvav vaenulikkus nende suhtes kahjustab oluliselt nende põhivabadusi;

P.  arvestades, et meediapluralismi vaatlusvahendi (Media Pluralism Monitor) 2016. aasta aruandes Slovakkia kohta täheldati suurt ohtu poliitilisele sõltumatusele, peamiselt seetõttu, et kohalikud omavalitsused rahastavad ja sageli ka kaudselt omavad kohalikke meediavahendeid ja saavad neid poliitiliselt survestada; arvestades, et aruandes mainitakse ka olemasolevaid ajakirjandusallikate kaitsemeetmeid, nagu kohtulik läbivaatamine ja õiguslikud määratlused;

Q.  arvestades, et Piirideta Ajakirjanike 2017. aasta maailma ajakirjandusvabaduse indeksi andmetel on laim Slovakkias karistatav kuni kaheksa aasta pikkuse vangistusega, mis on selle seaduserikkumise eest kõige rängem karistus Euroopa Liidus; arvestades, et selle indeksi alusel on Slovakkia riikide pingereas siiski 17. kohal,

R.  arvestades, et Piirideta Ajakirjanike peasekretär mõistis oma 2. märtsil 2018 toimunud Bratislava külastuse käigus hukka ajakirjanike suhtes valitseva kohutava õhkkonna, mida mitmed Euroopa poliitikud, sealhulgas valitsusjuhid, on teatavates ELi liikmesriikides aidanud alal hoida või isegi luua;

S.  arvestades, et alates 2007. aastast on Slovakkias teatatud mitmest rünnakust ajakirjanike vastu ja kaks ajakirjanikku on endiselt kadunud;

T.  arvestades, et Maailma Majandusfoorumi andmetel oli Slovakkia 2017. aastal 137 uuritud riigi hulgas korruptsioonitasemelt 117. kohal; arvestades, et korruptsiooniga seotud seadusrikkumiste eest esitatud süüdistuste arv on riigis märkimisväärselt vähenenud; arvestades, et Euroopa poolaasta 2018. aasta riigiaruandes Slovakkia kohta märgitakse, et korruptsioonivastases võitluses ei ole edusamme tehtud;

U.  arvestades, et Euroopa Parlament lähetas 7.–9. märtsil 2018 Slovakkiasse teabekogumismissiooni, mis koosnes kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni (LIBE) ning eelarvekontrollikomisjoni (CONT) liikmetest;

V.  arvestades, et Euroopa Parlamendi delegatsiooni aruandes leidsid kajastamist valitsusväliste organisatsioonide esindajate väljendatud tõsised mured, eelkõige võimalike huvide konfliktide kohta, näiteks peaprokuratuuri ja seda kontrollima pidavate organite ning siseministri ja politsei peadirektori vahel; arvestades, et tipp-prokuröride valikut iseloomustati samuti kui äärmiselt politiseeritut ja kritiseeriti sõltumatu organi puudumist, mis oleks pädev läbi vaatama politsei vastu esitatud kaebusi; arvestades, et kahtluse alla seati meediavabaduse kaitse ja meediaomandi läbipaistvuse piisavus;

W.  arvestades, et Slovakkia riigikontroll korraldas kõigi ELi vahendite korraldus- ja vahendusasutuste auditeerimise, kusjuures probleeme leiti üksnes Slovakkia põllumajanduse makseasutuses (APA); arvestades, et riigikontroll edastas oma järeldused Slovakkia prokuratuurile ja kriminaalametile;

1.  mõistab karmilt hukka Slovaki uuriva ajakirjaniku Ján Kuciaki ja tema elukaaslase Martina Kušnírová mõrvamise;

2.  on šokeeritud asjaolust, et tegu on viimase kuue kuu jooksul teise surmava rünnakuga ajakirjaniku vastu ELis pärast Daphne Caruana Galizia tapmist Maltal 16. oktoobril 2017;

3.  kutsub Slovakkia ametiasutusi üles võtma kasutusele kõik vajalikud vahendid, et tagada Ján Kuciaki ja Martina Kušnírová mõrvade täielik, põhjalik ja sõltumatu uurimine, mille tulemusel võetaks süüdlased vastutusele; väljendab rahulolu Slovakkia ametiasutuste kavatsuse üle teha uurimise ajal täielikku koostööd rahvusvaheliste õiguskaitseasutuste ja Itaalia maffiavastase uurimise direktoraadiga (DIA); soovitab tungivalt luua ühise uurimisrühma Europoli juhtimisel ja võimaldada sellele täielik juurdepääs juhtumi toimikule;

4.  kutsub Slovakkia peaprokuröri üles vaatama uuesti läbi kriminaalkaebuse, mille Ján Kuciak esitas pärast seda, kui teda oli ähvardatud, ning uurima väiteid, et Ján Kuciaki isikuandmed lekkisid pärast seda, kui ta oli esitanud Slovakkia ametiasutustele mitu teabevabadusega seotud taotlust;

5.  nõuab tungivalt, et Slovakkia ametiasutused tagaksid uurivate ajakirjanike kaitse mis tahes vormis hirmutamise, laimusüüdistuste, ähvarduste või füüsiliste rünnakute eest ning võtaksid tõhusaid meetmeid sõnavabaduse õiguse kasutajate kaitsmiseks rünnakute eest, mille eesmärk on neid vaikima sundida;

6.  tunnustab uurivate ajakirjanike olulist rolli, mida nad võivad etendada demokraatia ja õigusriigi valvuritena; mõistab hukka ELi poliitikute solvavad märkused ajakirjanike suhtes; märgib, et uurivate ajakirjanike ja rikkumisest teatajate kõrgeima taseme kaitse on ühiskonna kui terviku eluliselt tähtsates huvides; julgustab nii ELi komisjoni kui ka liikmesriike esitama seadusandlikke või muid kui seadusandlikke ettepanekuid, et kaitsta ELi ajakirjanikke, kelle suhtes algatatakse korrapäraselt kohtuasju, mille eesmärk on nende töö tsenseerimine või nende hirmutamine, sealhulgas ettepaneku üleeuroopaliste eeskirjade kohta, mis oleksid suunatud üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (SLAPP) vastu;

7.  kutsub Euroopa Komisjoni üles kaitsma, edendama ja kohaldama Euroopa Liidu lepingus, Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis sätestatud väärtusi ning sellega seoses jälgima ja lahendama meedia ja pluralismi probleeme kogu ELis, järgides samas subsidiaarsuse põhimõtet; palub, et komisjon hoiaks Euroopa Parlamenti võetud meetmetega üksikasjalikult kursis;

8.  juhib tähelepanu asjaolule, et rikkumisest teatajad on osutunud oluliseks allikaks uuriva ajakirjanduse ja sõltumatu ajakirjanduse jaoks ning et allikate konfidentsiaalsuse tagamine on ajakirjandusvabaduse seisukohast äärmiselt oluline; rõhutab seetõttu asjaolu, et rikkumisest teatajad edendavad demokraatiat, poliitika ja majanduse läbipaistvust ning avalikkuse informeeritust; kutsub Slovakkia ametiasutusi ja kõiki ELi liikmesriike üles tagama uurivate ajakirjanike ja rikkumisest teatajate isikliku julgeoleku ja elatusvahendite kaitse; palub komisjonil esitada tõhusa, igakülgse ja horisontaalse Euroopa direktiivi rikkumisest teatajate kaitse kohta, toetades täielikult Euroopa Nõukogu soovitusi ja Euroopa Parlamendi 14. veebruari 2017. aasta(6) ja 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioone;

9.  kutsub komisjoni üles looma alalise rahalise toetuse kava koos eraldi sihtotstarbelise eelarvega, jagades olemasolevaid vahendeid ümber, et toetada sõltumatut uurivat ajakirjandust;

10.  kutsub esimeeste konverentsi üles esitama ettepaneku selle kohta, kuidas Euroopa Parlament saaks avaldada austust Daphne Caruana Galizia ja Ján Kuciaki tehtud tööle, ning kaaluma võimalust anda Euroopa Parlamendi ajakirjanduspraktikale Ján Kuciaki nimi;

11.  märgib, et meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse keskuse (CMPF) 2016. aasta meedia mitmekesisuse aruandes on märgitud, et Slovakkias on keskmine kuni kõrge risk meedia omandi horisontaalseks koondumiseks; on seisukohal, et meedia mitmekesisust ohustab mitmes ELi liikmesriigis poliitiliste organite või isikute ja teatavate äriorganisatsioonide kontroll meedia üle; rõhutab, et üldise põhimõttena ei tohiks valitsused kuritarvitada oma seisundit meedia mõjutamiseks; soovitab meediapluralismi vaatlusvahendi (Media Pluralism Monitor) iga-aastasesse aruandesse lisada üksikasjalikumat teavet meediaomandi kohta;

12.  väljendab heameelt seoses IJ4EU algatusega, mille eesmärk on edendada ja tugevdada uurivate ajakirjanike piiriülest koostööd Euroopa Liidus;

13.  väljendab muret väidetava korruptsiooni, ELi vahendite väärkasutamise, võimu kuritarvitamise ja huvide konflikti pärast Slovakkias, mis võib põhjustada demokraatia olukorra halvenemise; palub Slovakkia järelevalve- ja ametiasutustel ning Euroopa Pettustevastasel Ametil (OLAF) uurida kõiki väidetavaid eeskirjade eiramisi ja pettusi, sealhulgas käibemaksu nn karussellpettusi, samuti rikkumisi, mis on seotud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ja muude struktuurifondidega;

14.  väljendab sügavat muret seoses organiseeritud kuritegevuse võimaliku osalusega mõrvas ning selle imbumise ohuga poliitikasse, kõigi tasandite valitsussektoritesse, majandusse ja rahandusse; rõhutab, et seda nähtust ei tohi alahinnata; tuletab meelde, et rahvusvahelised kuritegelikud võrgustikud on väga aktiivsed ning et organiseeritud kuritegevuse ulatus ja keerukus on kasvuteel; kutsub Slovakkiat ja kõiki liikmesriike üles parandama omavahelist koostööd ja koordineerimist, et töötada välja ühised standardmenetlused, mis põhineksid organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses kõige kaugemale arenenud õigussüsteemide parimatel kogemustel;

15.  märgib, et Slovakkia riigikontroll on esitanud kolm kriitilist aruannet põllumajanduse makseasutuse kohta; kutsub Slovakkia ametiasutusi üles tagama riigikontrolli järelduste põhjaliku uurimise; palub Euroopa Kontrollikojal viia läbi uurimise ja avaldada eriaruanne põllumajandustoetuste väljamaksmise kohta Slovakkias;

16.  julgustab finantskuritegusid, maksudest kõrvalehoidumist ja maksustamise vältimist käsitlevat Euroopa Parlamendi erikomisjoni hindama väiteid käibemaksupettuste, rahapesu, Euroopa vahendite väärkasutamise kohta, samuti kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara arestimist reguleerivate riiklike eeskirjade piisavust, pöörates erilist tähelepanu Ján Kuciaki jt uurivate ajakirjanike töödele;

17.  kutsub nõukogu üles tegema koostööd osalevate liikmesriikidega Euroopa Prokuratuuri võimalikult kiireks loomiseks, et oleks võimalik võtta koordineeritud meetmeid ELi finantshuve kahjustavate pettuste ja muude kuritegude vastu võitlemisel;

18.  väljendab muret seoses kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning eelarvekontrollikomisjoni koostatud aruande järeldustega pärast Slovakkiasse korraldatud teabekogumismissiooni, märkides et tipp-prokuröride valik on ilmselt väga politiseeritud ning et kõrgete ametnike vastu on esitatud arvukalt süüdistusi, mis ei ole toonud kaasa nõuetekohast uurimist; kutsub Slovakkia ametiasutusi üles tugevdama õiguskaitse erapooletust ning võtma arvesse Euroopa Parlamendi teabekogumismissiooni aruande peamisi järeldusi ja soovitusi; palub Slovakkia valitsusel ja parlamendil võtta kõik vajalikud meetmed avalikkuse usalduse taastamiseks riigi institutsioonide, sh politsei vastu;

19.  väljendab veel kord kahetsust, et komisjon otsustas mitte avaldada ELi korruptsioonivastase võitluse 2017. aasta aruannet, ning kutsub komisjoni üles viivitamata taasalustama oma iga-aastast korruptsioonivastast seiret kõigis liikmesriikides; kutsub komisjoni üles töötama välja rangete näitajate süsteemi ja kergesti kohaldatavad ühtsed kriteeriumid korruptsiooni taseme mõõtmiseks liikmesriikides ning hindama liikmesriikide korruptsioonivastast poliitikat, nagu on märgitud Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2016. aasta resolutsioonis ELi finantshuvide kaitset ja pettusevastast võitlust käsitleva 2014. aasta aruande kohta(7);

20.  rõhutab, et on oluline tagada, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 loetletud ühiseid Euroopa väärtusi järgitaks täies ulatuses ning oleksid tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigused;

21.  nõuab tungivalt kõiki liikmesriike hõlmavat korrapärast järelevalveprotsessi ja dialoogi, et kaitsta ELi põhiväärtusi ehk demokraatiat, põhiõigusi ja õigusriiki, kaasates nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi, nagu soovitati parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta (demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste pakt);

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Slovakkia Vabariigi presidendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0402.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0438.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0403.
(5) Vt: https://rsf.org/en/journalists-killed.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0022.
(7) ELT C 50, 9.2.2018, lk 2.


Euroopa väärtuste rahastamisvahend, millega toetatakse Euroopa Liidus demokraatiat, õigusriiki ja põhiväärtusi edendavaid kodanikuühiskonna organisatsioone
PDF 159kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon vajaduse kohta luua Euroopa väärtuste rahastamisvahend, millega toetatakse Euroopa Liidus kohalikul ja riiklikul tasandil põhiväärtusi edendavaid kodanikuühiskonna organisatsioone (2018/2619(RSP))
P8_TA(2018)0184B8-0189/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Liidu toimimise lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, ministrite komitee, inimõiguste voliniku ja Veneetsia komisjoni konventsioone, soovitusi, resolutsioone ja aruandeid,

–  võttes arvesse komisjoni 24. jaanuaril 2017. aastal avaldatud aruannet „Kodanike õiguste tugevdamine demokraatlike muutuste liidus. 2017. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta“ (COM(2017)0030),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2018. aasta jaanuaris avaldatud aruannet ELis inimõiguste alal töötavate kodanikuühiskonna organisatsioonide probleemide kohta,

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 19. oktoobril 2017. aastal vastu võetud arvamust „Kodanikuühiskonna organisatsioonide ELi-poolne rahastamine“(3),

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud ühiseid Euroopa põhiväärtusi, milleks on inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine ning pluralismi, mittediskrimineerimise, sallivuse, õigluse, solidaarsuse ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtete austamine, ei saa võtta enesestmõistetavana ning neid tuleb pidevalt arendada ja kaitsta, sest nende halvenemine ükskõik millises liikmesriigis võib kahjustada kogu ELi huve;

B.  arvestades, et aktiivse ja hästi arenenud kodanikuühiskonna olemasolu kõigis ELi liikmesriikides on parim kaitse nende väärtuste nõrgenemise eest;

C.  arvestades, et paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid jätkavad nende väärtuste edendamist hoolimata sellest, et neil on üha raskem leida vajalikke vahendeid oma tegevuse arendamiseks ning sõltumatuks ja tõhusaks elluviimiseks;

D.  arvestades, et EL rahastab otse kolmandates riikides tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone, kes neid väärtusi edendavad, kuid võimalused rahastada kodanikuühiskonna organisatsioone, kes ELis selle eesmärgi poole püüdlevad, on väga piiratud, eelkõige kohalikul ja riiklikul tasandil tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide puhul;

1.  kordab, et kodanikuühiskonna organisatsioonid on väga olulised ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste, st inimväärikuse austamise, vabaduse, demokraatia, võrdsuse, õigusriigi ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamise kaitsmisel ja edendamisel, aga ka kodanikuaktiivsuse arendamisel ELis ning teadliku avaliku arutelu hõlbustamisel mitmeparteilise demokraatia raames;

2.  rõhutab, et ELil tuleb välja töötada uusi ja tõhusaid viise nende väärtuste kaitsmiseks ja edendamiseks liidus;

3.  on sellega seoses veendunud, et EL peaks pakkuma sihipärast rahalist toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes tegutsevad kohalikul ja riiklikul tasandil nende väärtuste edendamiseks ja kaitsmiseks;

4.  nõuab, et EL looks ELi eelarve raames järgmise, 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku alusel sihtotstarbelise rahastamisvahendi, mida võiks nimetada Euroopa väärtuste rahastamisvahendiks, et edendada ja kaitsta ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi, eelkõige demokraatiat, õigusriiki ja põhiõigusi, ning et selle rahastamise määr oleks vähemalt võrdne demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi määraga, mis teenib sarnaseid eesmärke väljaspool liitu; soovitab seada selle rahastamisvahendi struktuurseks prioriteediks riiklikul ja kohalikul tasandil sellise tugeva ja jätkusuutliku kodanikuühiskonna organisatsioonide sektori loomise, mis suudaks täita oma ülesandeid nende väärtuste kaitsmisel;

5.  on seisukohal, et selle rahastamisvahendi raames tuleks pakkuda kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes tegelevad ELis nende väärtuste edendamise ja kaitsmisega, tegevustoetusi (põhirahastamist ning toetusi projektidele ja algatustele);

6.  rõhutab, et rahastamisvahendit peaks haldama komisjon ning et see peaks tagama kiired ja paindlikud toetuse andmise menetlused; soovitab eelkõige tagada, et taotlemiskord oleks kasutajasõbralik ning kohaliku ja riikliku tasandi kodanikuühiskonna organisatsioonidele kergesti ligipääsetav;

7.  on seisukohal, et rahastamisvahend peaks olema suunatud konkreetselt projektidele ja algatustele, millega edendatakse Euroopa väärtusi kohalikul ja riiklikul tasandil, nagu kodanikuaktiivsuse projektid ja õiguste kaitsmine ning muu järelevalvetegevus, ja et riikidevahelised projektid ja algatused peaksid täitma üksnes täiendavat osa; on veendunud, et eelkõige tuleks arendada kodanikuühiskonna organisatsioonide suutlikkust üldsust paremini teavitada, et parandada üldsuse arusaamist mitmeparteilisest ja osalusdemokraatiast, õigusriigist ja põhiõigustest;

8.  rõhutab, et rahastamisvahend peaks täiendama olemasolevaid Euroopa ja riikliku tasandi rahastamisvahendeid ja meetmeid, millega kõnealuseid väärtusi edendatakse ja kaitstakse, ega tohiks seetõttu tulla muude Euroopa või riikliku tasandi vahendite ja meetmete arvelt selles valdkonnas;

9.  rõhutab, et uue rahastamisvahendi haldamisel tuleb tagada finantsmääruses sätestatud finantsvastutus, eelkõige seoses juriidiliste kohustuste täitmise, ressursside kasutamise täieliku läbipaistvuse, usaldusväärse finantsjuhtimise ja ressursside mõistliku kasutamisega;

10.  soovitab komisjonil koostada igal aastal aruande rahastamisvahendi toimimise kohta ja avaldada selle raames rahastatud organisatsioonide ja meetmete loetelu;

11.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile,

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0075.
(3) ELT C 81, 2.3.2018, lk 9.


Inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete rikkumine kahe Türgis vahistatud ja kinni peetud Kreeka sõduri juhtumi puhul
PDF 151kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete rikkumise kohta kahe Türgis vahistatud ja kinni peetud Kreeka sõjaväelase puhul (2018/2670(RSP))
P8_TA(2018)0185B8-0194/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse, et 1. märtsil 2018 vahistasid Türgi ametivõimud kaks Kreeka sõjaväelast, kes enda väitel eksisid halbade ilmaolude tõttu, ning peavad neid jätkuvat kinni,

–  võttes arvesse asjaolu, et see piki Maritsa jõge kulgeva piiri lõik, mis jääb Kastaniési metsapiirkonda, on suur migrantide, pagulastele ja smugeldajate piiriületuskoht, ning et nimetatud kaks sõjaväelast, leitnant ja seersant, olid piiril korralisel patrullkäigul;

–  võttes arvesse ELi ja NATO ametnike üleskutseid sõdurite vabastamiseks, eriti Euroopa Ülemkogu 22. märtsi 2018. aasta järeldusi ning üleskutset ELi ja Türgi juhtide kohtumisel 26. märtsil 2018,

–  võttes arvesse Kreeka valitsuse pingutusi sõjaväelaste vabastamiseks ja tagasisaamiseks,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 5 lõiget 2, milles on sätestatud, et igale vahistatule teatatakse talle arusaadavas keeles viivitamata tema vahistamise põhjused ja kõik tema vastu esitatud süüdistused,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et 4. märtsil 2018 otsustas Türgi kohus Edirnes, et need kaks sõjaväelast, keda hoitakse praegu kinnises vanglas ja keda süüdistatakse ebaseaduslikult Türgisse sisenemises, jäävad vahi alla;

B.  arvestades, et kahte Kreeka sõjaväelast on hoitud Türgi vanglas enam kui kuu aega, ilma et neile oleks esitatud süüdistust, mistõttu nad ei tea, millises kuriteos neid süüdistatakse;

C.  arvestades, et varem on sarnased juhtumid, kus Kreeka või Türgi sõdurid on kogemata piiri ületanud, lahendatud kohapeal mõlema poole sõjaväeasutuste tasandil;

1.  kutsub Türgi ametivõime üles kohtumenetluse kiiresti lõpule viima ning need kaks Kreeka sõjaväelast vabastama ja Kreekasse tagasi saatma;

2.  kutsub nõukogu, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja kõiki liikmesriike üles väljendama solidaarsust Kreekaga ning rahvusvahelise õiguse ja heanaaberlike suhete vaimus nõudma kõigis kokkupuudetes ja igasuguses suhtluses Türgi juhtide ja ametivõimudega, et Kreeka sõjaväelased viivitamata vabastataks;

3.  kutsub Türgi ametiasutusi kohtumenetlusi rangelt täitma ja austama täiel määral kõigi asjaomaste isikute inimõigusi, mis on sätestatud rahvusvahelises õiguses, sealhulgas Genfi konventsioonis;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Türgi ja Kreeka presidentidele, valitsustele ja parlamentidele, Euroopa välisteenistusele, komisjonile, liikmesriikide pädevatele asutustele ja NATO‑le.


Aluslepingute sätete rakendamine, mis käsitlevad liikmesriikide parlamente
PDF 270kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon aluslepingute nende sätete rakendamise kohta, mis käsitlevad liikmesriikide parlamente (2016/2149(INI))
P8_TA(2018)0186A8-0127/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 5 pädevuste andmise ja subsidiaarsuse kohta, artikli 10 lõiget 1 esindusdemokraatia kohta, artikli 10 lõiget 2 ELi kodanike esindatuse kohta, artikli 10 lõiget 3 kodanike õiguse kohta osaleda liidu demokraatias, artiklit 11 osalusdemokraatia kohta, artiklit 12 liikmesriikide parlamentide rolli kohta, artikli 48 lõiget 3 lihtläbivaatamismenetluse kohta ja artikli 48 lõiget 7 (sillaklausel),

–  võttes arvesse protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) ning protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 15 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 41 ja 42,

–  võttes arvesse oma 12. juuni 1997. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheliste suhete kohta(1), 7. veebruari 2002. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheliste suhete kohta Euroopa integratsioonis(2), 7. mai 2009. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete arendamise kohta vastavalt Lissaboni lepingule(3) ja 16. aprilli 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepinguvõimalusi kasutades(5), resolutsiooni euroala eelarvesuutlikkuse kohta(6) ja resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses(7),

–  võttes arvesse komisjoni aastaaruandeid Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide parlamentide suhete kohta, eriti 2. juuli 2015. aasta aruannet 2014. aasta kohta (COM(2015)0316) ja 15. juuli 2016. aasta aruannet 2015. aasta kohta (COM(2016)0471), ning komisjoni aastaaruandeid subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta, eriti 15. juuli 2016. aasta aruannet 2015. aasta kohta (COM(2016)0469) ja 30. juuni 2017. aasta aruannet 2016. aasta kohta (COM(2017)0600),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi riikide parlamentidega suhtlemise direktoraadi aastaaruandeid, eriti 2016. aasta vahearuannet Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheliste suhete kohta,

–  võttes arvesse oma 26. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalve 2015 kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut Euroopa tuleviku kohta ja Euroopa Komisjoni presidendi Jean‑Claude Junckeri 13. septembri 2017. aasta kõnet olukorrast Euroopa Liidus, milles esitleti tegevuskava,

–  võttes arvesse deklaratsiooni „Suurem Euroopa integratsioon – edasiviiv tee“, mille 14. septembril 2015. aastal allkirjastasid Itaalia Saadikutekoja, Prantsusmaa Rahvuskogu, Saksamaa Liidupäeva ja Luksemburgi Saadikutekoja presidendid ning mida praegu toetavad 15 ELi liikmesriikide parlamendikoda,

–  võttes arvesse alates Lissaboni lepingu jõustumisest toimunud Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentside järeldusi, eriti 2016. aastal Luxembourgis ja 2017. aastal Bratislavas toimunud konverentside järeldusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSAC) kohtumiste panuseid ja järeldusi alates Lissaboni lepingu jõustumisest, eriti 2017. aastal Vallettas ja Tallinnas toimunud kohtumiste järeldusi, samuti COSACi poolaastaaruandeid,

–  võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artiklit 13, milles sätestati parlamentidevaheliste konverentside korraldamine eesmärgiga arutada eelarvepoliitikat ja teisi lepinguga hõlmatud küsimusi;

–  võttes arvesse Tšehhi Senati 30. novembri 2016. aasta resolutsiooni (11. koosseisu 26. resolutsioon), Itaalia Senati 19. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni (dokument XVIII nr 164) ja selle Euroopa Liidu poliitikakomitee 2. mai 2017. aasta panust (protokoll 573) ning Prantsusmaa Rahvuskogu ELi asjade komisjoni 31. mai 2017. aasta panust (viide 2017/058) ja Madalmaade Parlamendi Teise Koja Euroopa asjade alalise komisjoni 22. detsembri 2017. aasta panust (kiri A(2018)1067);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A8‑0127/2018),

A.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid aitavad aktiivselt kaasa Euroopa Liidu heale põhiseaduslikule toimimisele (ELi lepingu artikkel 12), täites seeläbi keskseid ülesandeid liidu demokraatlikus õiguspärasuses ja viies seda täiel määral ellu;

B.  arvestades, et liikmesriikide valitsuste aruandekohustus oma parlamentide ees Euroopa asjade raamistikus, mis sõltub iga liikmesriigi tavadest, on liikmesriikide parlamentide rolli nurgakivi praegustes Euroopa aluslepingutes;

C.  arvestades, et isevastutuse parandamiseks peaksid liikmesriikide parlamendid kontrollima liikmesriikide valitsusi, samamoodi nagu Euroopa Parlament kontrollib Euroopa täidesaatvat asutust; arvestades siiski, et liikmesriikide parlamentide mõjuvõim liikmesriikide valitsuste üle varieerub liikmesriigiti märkimisväärselt;

D.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid kurdavad sageli oma piiratud kaasatuse üle liidu asjades ja soovivad olla tihedamalt seotud Euroopa integratsiooniprotsessi arenguga;

E.  arvestades, et läbipaistvuse puudumine ELi seadusandlikes ja otsustusprotsessides võib õõnestada liikmesriikide parlamentide aluslepingutest ja asjaomastest protokollidest tulenevaid eelisõigusi ning eriti parlamentide osa oma valitsuse kontrolliasutusena;

F.  arvestades, et liikmesriikide parlamentide pluralism on liidule märkimisväärselt kasulik, kuna erinevate poliitiliste seisukohtade ühildumine kõikide liikmesriikide ulatuses võib tugevdada valdkondadeüleseid arutelusid Euroopa tasandil ja muuta need laiahaardelisemaks;

G.  arvestades, et parlamendisiseste vähemuste alaesindatust Euroopa asjades tuleks tasakaalustada, austades samas täielikult iga liikmesriigi parlamendi enamust ning tegutsedes vastavalt proportsionaalse esindatuse põhimõttele;

H.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid täidavad osa Euroopa aluslepingute mis tahes läbivaatamises ning et neid kutsuti hiljuti üles lööma kaasa mitmetel ELi demokraatlikel foorumitel;

I.  arvestades, et Euroopa avalikku sfääri võiks edendada Euroopa tulevikku käsitleva foorumite sarjaga, mille korraldaksid liikmesriikide parlamendid ja Euroopa Parlament kui Euroopa demos’e loomulikud esindajad; arvestades, et selliseid foorumeid võiks toetada ühise Euroopa nädalaga, kus liikmesriikide parlamendikojad arutaksid Euroopa Komisjoni volinike ja Euroopa Parlamendi liikmetega samaaegselt Euroopa teemadel;

J.  arvestades, et – nagu on näidanud hiljutised valimistrendid – majandus-, finants- ja sotsiaalkriis on nii Euroopa kui ka liikmesriikide tasandil kasvatanud ELi kodanike usaldamatust ja pettumistunnet praeguse demokraatliku esindusmudeli suhtes;

K.  arvestades, et liikmesriikide parlamentide õiguse rakendamine kontrollida subsidiaarsuse põhimõtte järgimist nn varajase hoiatamise süsteemi alusel on osaliselt parandanud suhteid ELi institutsioonide ja liikmesriikide parlamentide vahel;

L.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid on vahel varajase hoiatamise süsteemi suhtes kriitilised, väites, et selle sätteid ei ole lihtne rakendada ja sel puudub lai kohaldamisala;

M.  arvestades, et varajase hoiatamise süsteemi rakendamisel on tehtud edusamme, nagu on näidanud poliitilise dialoogi raames liikmesriikide parlamentide esitatud arvamuste koguarvu viimased andmed; arvestades, et nn kollase kaardi menetluse vähene kasutamine ja oranži kaardi menetluse ebatõhusus näitab arenguruumi olemasolu ning seda, et parem kooskõlastamine liikmesriikide parlamentide vahel on sellega seoses võimalik;

N.  arvestades, et kaheksanädalane periood, mis on sätestatud protokolli nr 1 artiklis 4, on osutunud ebapiisavaks, et subsidiaarsuse põhimõtte järgimist õigeaegselt kontrollida;

O.  arvestades, et varajase hoiatamise süsteemi saab täiendada süsteemiga, mis praegu võimaldab liikmesriikide parlamentidel esitada komisjonile arutamiseks edasiviivaid ettepanekuid, võttes nõuetekohaselt arvesse komisjoni algatusõigust;

P.  arvestades, et mitme liikmesriigi parlamendid on väljendanud huvi poliitilise dialoogi parandamise vahendi vastu, mis annaks neile võimaluse teha komisjonile arutamiseks edasiviivaid ettepanekuid, võttes arvesse komisjoni algatusõigust;

Q.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid saavad igal ajal anda välja arvamusi poliitilise dialoogi raamistikus, volitada oma valitsusi nõudma nõukogu kaudu seadusandlike ettepanekute koostamist või, vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225, lihtsalt kutsuda Euroopa Parlamenti üles esitama Euroopa Komisjonile ettepanekuid;

R.  arvestades, et punase kaardi menetluse rakendamine ei ole praeguses Euroopa integratsiooni arenguprotsessi etapis mõeldav;

S.  arvestades, et Lissaboni lepinguga tagatud ulatuslikke teabeõigusi oleks võimalik edendada, kui liikmesriikide parlamentidele antaks rohkem ressursse ja aega Euroopa institutsioonide edastatud dokumentidega tegelemiseks;

T.  arvestades, et vastavalt IPEXi digitaalsele strateegiale, milles Euroopa Parlamendil on oluline toetav roll, peaks IPEXi – liikmesriikide parlamentide vahelise ning liikmesriikide parlamentide ja Euroopa institutsioonide vahelise pideva teabevahetuse platvormi – arendamine jätkuma;

U.  arvestades, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist ja nn Barroso algatust – komisjoni 2006. aasta septembris algatatud poliitiline dialoog, millega antakse liikmesriikide parlamentidele võimalus esitada komisjoni ettepanekute kohta kommentaare, positiivset tagasisidet ja kriitikat – on institutsioonidevaheline koostöö paranenud;

V.  arvestades, et liikmesriikide parlamendid väljendavad aeg-ajalt rahulolematust oma suhete üle Euroopa Liiduga, väites, et need on liiga keerulised;

W.  arvestades, et liikmesriikide parlamentidel on asjakohased pädevused vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevatel aladel vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele nr 70, 88 ja 85 ning et neil peaks seepärast olema liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika tulevikus oluline roll;

X.  arvestades, et eelarve- ja majanduspoliitika, vastu võetud otsused ja ELi tasandi juhtimine peaksid olema liikmesriikide ja Euroopa tasandil suurema parlamentaarse kontrolli all;

Y.  arvestades, et Euroopa Kohtu 16. mai 2017. aasta otsus ELi ja Singapuri vahelise kaubanduslepingu segatüübi kohta on muutnud viisi, kuidas liikmesriikide parlamendid kaasatakse edaspidi kaubanduslepingutesse;

Z.  arvestades, et parem suhtlus ja suurem teabevahetus Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmete ning ka liikmesriikide parlamentide ametnike vahel võib aidata parandada kontrolli Euroopa tasandi arutelu üle siseriiklikul tasandil ning seega edendada tõelist euroopalikku parlamentaarset ja poliitilist kultuuri;

Kontrolli teostamine valitsuste tegevuse üle Euroopa asjades

1.  leiab, et Lissaboni lepingust tulenevate liikmesriikide parlamentide õiguste ja kohustuste rakendamine on tõhustanud nende rolli Euroopa põhiseaduslikus raamistikus, tagades seeläbi suurema mitmekesisuse, rohkem demokraatlikku legitiimsust ja liidu parema toimimise;

2.  tunnistab, et liikmesriikide valitsused annavad vastavalt liikmesriikide põhiseaduslikule korrale demokraatlikult aru liikmesriikide parlamentidele, nagu on osutatud Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikes 2; on seisukohal, et selline aruandekohustus on liikmesriikide parlamendikodade rolli alus Euroopa Liidus; julgustab liikmesriikide parlamente täitma täiel määral oma Euroopa tasandi ülesandeid, et kontrollida ja mõjutada otseselt Euroopa poliitika sisu, eeskätt jälgides oma valitsusi, mis kuuluvad Euroopa Ülemkogusse ja nõukogusse;

3.  palub liikmesriikidel tagada, et nende parlamentidele võimaldatakse piisavalt aega, võimekust ja vajalik juurdepääs teabele, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet kontrollida liikmesriikide valitsuste tegevust ja tunnistada see seaduspäraseks, kui need valitsused tegutsevad Euroopa tasandil kas siis nõukogus või Euroopa Ülemkogus; tunnistab, et seda Euroopa tasandi ülesannet tuleks täita täielikus kooskõlas liikmesriikide põhiseaduslike tavadega; arvab, et selle rolli kaitsmiseks ja tugevdamiseks tuleks võimestada ja edendada olemasolevate parimate tavade vahetamist ning suhtlust liikmesriikide vahel;

4.  leiab, et ELi institutsioonide töömeetodite ja otsustamisprotsesside läbipaistvus on eeltingimus, mis võimaldab liikmesriikide parlamentidel täita tõhusalt oma aluslepingutest tulenevat institutsioonilist rolli; lisaks nõuab, et liikmesriikide parlamendid kasutaksid täiel määral ära oma vastavaid pädevusi, et kontrollida valitsuste tegevust Euroopa tasandil, muu hulgas kohandades selle võimaldamiseks oma sisekorraldust, ajakavasid ja töökordasid; peale selle soovitab parimate tavade vahetamist parlamendikodade vahel, korrapäraseid arutelusid asjakohaste ministrite ja liikmesriikide parlamentide erikomisjonide vahel enne ja pärast nõukogu ja Euroopa Ülemkogu kohtumisi ning korrapäraseid kohtumisi liikmesriikide parlamentide, Euroopa Komisjoni volinike ja Euroopa Parlamendi liikmete vahel;

5.  leiab, et vältida tuleb igasugust ELi õigusaktide ülereguleerimist liikmesriikides ning et riikide parlamentidel on siinkohal keskne roll; tuletab samal ajal meelde, et see ei piira liikmesriikide õigust kohaldada kaitse taseme säilitamise klausleid ning kehtestada riigi tasandil näiteks kõrgemaid sotsiaalseid ja keskkonnastandardeid;

6.  tuletab meelde, et otsused tuleb teha kooskõlas põhiseaduslike pädevustega ning võttes arvesse liikmesriikide ja Euroopa Liidu asutuste vastavate otsustuspädevuste selget piiritletust, ergutades samal ajal jõulisemat ja poliitilist dialoogi liikmesriikide parlamentidega ning tunnistades selget vajadust tugevdada parlamentide osalust;

7.  märgib, et Euroopa Parlament ja liikmesriikide parlamendid peaksid olema Euroopa poolaastasse rohkem kaasatud ning arvab, et eelarvekalendreid liikmesriikide ja Euroopa tasandil tuleks kogu protsessi käigus paremini kooskõlastada, et soodustada selle vahendi tõhusamat kasutamist; tuletab lisaks meelde, et Euroopa poolaasta vastavusse viimine liikmesriikide parlamentide tegevuskavadega võiks aidata majanduspoliitikat veelgi enam omavahel koordineerida, toonitades samas, et sellise vastavusse viimise juures ei tohiks eirata omavalitsemise volitusi ja iga parlamendikoja konkreetset töökorda;

8.  teeb ettepaneku rakendada liikmesriikide eelarvedialoogi perioodi, mille jooksul liikmesriikide parlamendid saaksid arutada Euroopa poolaastat ja aidata sellele kaasa, andes oma valitsustele volitused nende suhtluseks komisjoni ja nõukoguga;

9.  toonitab, et Tallinnas toimunud Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSAC) viimasel täiskogu istungil tunnistati, et enamik liikmesriikide parlamente osaleb ELi küsimuste arutamiseks aktiivselt täiskogu istungitel kas siis korrapäraste ajavahemike järel või vajaduse korral ning et arvukamad täiskogu arutelud ELi küsimustes suurendavad liidu nähtavust ja annavad kodanikele võimaluse saada rohkem teada ELi tegevuskavast ja erakondade seisukohtadest neis küsimustes;

Euroopa avaliku sfääri loomine

10.  märgib, et eri poliitiliste seisukohtade ühildamine kõikide liikmesriikide ulatuses võib tugevdada valdkondadeüleseid arutelusid Euroopa tasandil ja muuta need laiahaardelisemaks; seetõttu arvab, et liikmesriikide delegatsioonid Euroopa institutsioonide juures peaksid kajastama poliitilist mitmekesisust; rõhutab, kui oluline on sellega seoses eri erakondade liikmete proportsionaalse esindatuse põhimõte;

11.  märgib ära asjaolu, et varajase hoiatamise süsteemi raames või sellest väljaspool avaldatud liikmesriikide parlamentide arvamustes võiks olla esitatud parlamendienamuse siduv tahe; toetab sellegipoolest ideed anda liikmesriikide parlamentide poliitilistele vähemustele võimalus väljendada lahknevaid seisukohti, mis kajastuksid avaldatud arvamuste lisades; arvab, et asjaomaste arvamuste avaldamisel tuleks järgida täiel määral proportsionaalsuse põhimõtet ja tegutseda vastavalt iga parlamendikoja konkreetsele töökorrale;

12.  võtab igati teadmiseks hiljutise üleskutse mitmete ELi demokraatlike konventsioonide korraldamiseks kõikjal Euroopas; arvab sellega seoses, et iga-aastase Euroopa nädala korraldamine võimaldaks Euroopa Parlamendi liikmetel ja Euroopa Komisjoni volinikel, eriti klastrite eest vastutavatel asepresidentidel külastada kõiki liikmesriikide parlamente, et arutada ja selgitada Euroopa tegevuskava koos parlamendiliikmete ja kodanikuühiskonna esindajatega; soovitab algatuse toetamiseks vaadata läbi enda kodukorra ning julgustab liikmesriikide parlamente tegema sama; lisaks arvab, et liikmesriikide erakondade ja Euroopa fraktsioonide kohtumised ELi parlamentidevahelise koostöö raames võivad pakkuda lisaväärtust tõelise Euroopa poliitilise arutelu kujul;

Varajase hoiatamise süsteemi reformi toetamine

13.   rõhutab asjaolu, et varajase hoiatamise süsteemi on pärast Lissaboni lepingu jõustumist harva kasutatud, ja leiab, et seda võiks praeguses põhiseaduslikus raamistikus reformida;

14.  märgib, et sellised näited, nagu kollase kaardi menetluse käivitamine 2016. aastal komisjoni ettepaneku vastu vaadata läbi töötajate lähetamist käsitlev direktiiv, osutavad tõsiasjale, et varajase hoiatamise süsteem toimib; toonitab, et nn kollase kaardi menetluse vähene kasutamine võib näidata, et kõike arvesse võttes järgitakse ELis subsidiaarsuse põhimõtet; seepärast arvab, et varajase hoiatamise süsteemi menetluslikke puudujääke ei tohiks pidada veenvaks tõendiks suutmatuse kohta järgida subsidiaarsust; tuletab lisaks meelde, et liikmesriikide parlamendid võivad sekkuda ja uurida subsidiaarsuse põhimõttele vastamist enne, kui komisjon esitab seadusandliku ettepaneku rohelise või valge raamatu vormis, või enne komisjoni tööprogrammi iga-aastast tutvustamist;

15.  tuletab meelde, et iga uue seadusandliku algatuse korral on komisjon kohustatud uurima, kas ELil on õigus võtta meetmeid ja kas meetmed on põhjendatud; toonitab lisaks, et varasemad kogemused on tõestanud, et piiri tõmbamine subsidiaarsuse põhimõtte poliitilise mõõtme ja proportsionaalsuse põhimõtte õigusliku mõõtme vahele on kohati keerukas ja probleemne; seepärast palub, et varajase hoiatamise süsteemi raames või sellest väljaspool avaldatud põhjendatud arvamustele vastates käsitleks komisjon lisaks oma subsidiaarsuse põhimõtte tõlgendusele ka proportsionaalsust ja vajaduse korral kõiki soovitatud poliitikavalikutega seotud probleeme;

16.  võtab teadmiseks liikmesriikide parlamentide esitatud taotluse pikendada protokolli nr 1 artiklis 3 põhjendatud arvamuste esitamiseks ette nähtud kaheksanädalast perioodi; toonitab sellegipoolest, et praeguses aluslepingu raamistikus ei nähta sellist pikendamist ette; seepärast on seisukohal, et komisjon peaks kehtestama varajase hoiatamise süsteemi raames tehnilise teavitamisperioodi, et võimaldada lisaaega, mis kulub sellest kuupäevast, kui liikmesriikide parlamendikojad saavad õigusakti eelnõu tegelikult kätte, selle kuupäevani, millest algab kaheksanädalane periood; tuletab sellega seoses meelde, et 2009. aastal võttis komisjon täiendava kontrollimehhanismi rakendamiseks kasutusele muud praktilised meetmed;

17.  võtab teadmiseks teatavate liikmesriikide parlamentide taotluse pikendada kaheksanädalast perioodi, mis on ette nähtud põhjendatud arvamuse esitamiseks protokolli nr 2 artikli 6 kohaselt;

18.  soovitab kooskõlas komisjoni 2016. aastal algatatud poliitilise dialoogiga sellise süsteemi täielikku kasutamist, millega liikmesriikide parlamendid saaksid esitada komisjonile edasiviivaid ettepanekuid eesmärgiga mõjutada positiivselt Euroopa tasandi arutelu ja komisjoni algatusõigust; soovitab sellega seoses, et komisjonil võiks olla kaalutlusõigus küsimuses, kas võtta selliseid ettepanekuid arvesse või esitada ametlik vastus, tuues välja arvesse võtmata jätmise põhjused; juhib tähelepanu asjaolule, et kirjeldatud kord ei saa sisaldada algatusõigust ega õigust võtta õigusakte tagasi või neid muuta, kuna see õõnestaks liidu meetodit ja pädevuste jaotust riikide ning Euroopa tasandil, rikkudes seega aluslepinguid; leiab samal ajal, et aluslepingute edaspidise läbivaatamise korral tuleks algatusõigus anda Euroopa Parlamendile kui ELi kodanike otsesele esindajale;

Teabeõiguse täitmine

19.  kinnitab, et Euroopa Liidu lepingu artikliga 12 ja protokolliga nr 1 antakse liikmesriikide parlamentidele õigus saada teavet otse Euroopa institutsioonidelt;

20.  rõhutab, et liikmesriikide parlamendid võiksid saada varajase hoiatamise süsteemi raames või nende teabeõigusest tulenevalt neile saadetud teabega paremini hakkama, kui IPEXi platvormile omistataks nn agoraa või foorumi tähtsus, et luua mitteametlik püsiv dialoog liikmesriikide parlamentide vahel ning liikmesriikide parlamentide suhtluses Euroopa institutsioonidega; otsustab seetõttu edendada platvormi kasutamist poliitilise dialoogi tõhustamiseks; soovitab liikmesriikide parlamentidel kasutada IPEXi platvormi õigeaegselt, et tagada siseriikliku kontrollimehhanismi varane käivitamine; soovitab kasutada IPEXi platvormi kanalina, mille kaudu jagada süsteemselt teavet ja tõsta varakult esile subsidiaarsusega seotud probleemid; näeb võimalust arendada IPEXit kui peamist kanalit, mille kaudu toimub teabevahetus ja mille kaudu ELi institutsioonid edastavad asjakohaseid dokumente liikmesriikide parlamentidele ja vastupidi, ning võtab sellega seoses endale ülesandeks pakkuda liikmesriikide parlamendikodade haldusasutustele platvormi kasutamise küsimuses abi; ergutab lisaks institutsioonide ja fraktsioonide ametnike laialdasemat vahetamist Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide administratsioonide vahel;

Parema institutsioonidevahelise koostöö kavandamine

21.  võtab igati teadmiseks Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide koostöö Euroopa Liidu parlamentide Euroopa Liidu asjade komisjonide konverentsi (COSAC) ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika parlamentidevahelise konverentsi (CFSP‑IPC) raames ning majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artikli 13 raamistikus; rõhutab, et sellist koostööd tuleks arendada, tuginedes konsensuse, teabevahetuse ja konsulteerimise põhimõtetele, et liikmesriikide parlamendid teostaksid kontrolli oma valitsuste ja haldusasutuste üle;

22.  kordab uuesti, et praegust liidu ja liikmesriikide vaheliste suhete raamistikku võiks lihtsustada ja ühtlustada, et muuta see tõhusamaks ja tulemuslikumaks; nõuab sellega seoses, et vaadataks läbi liidu ja liikmesriikide parlamentide sidemed olemasolevate platvormide ja foorumite lõikes, et neid suhteid tugevdada ja praeguste vajadustega kohandada; nõuab siiski kindlalt liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi otsustuspädevuste selget piiritlemist, mille korral esimesed peaksid täitma oma Euroopa küsimustega seotud ülesandeid oma riikide põhiseaduste alusel, kontrollides eelkõige oma riikide valitsuste liikmeid, kes kuuluvad Euroopa Ülemkogusse ja nõukogusse, kuna see on nende jaoks kõige sobivam tasand Euroopa seadusandliku protsessi jälgimiseks; lükkab seepärast läbipaistvusest, vastutusest ja tegutsemissuutlikkusest lähtuvatel põhjustel tagasi ühiste parlamentaarsete otsustusorganite loomise;

23.  juhib tähelepanu asjaolule, et poliitilise ja tehnilise dialoogi tugevdamine parlamendikomisjonide vahel nii liikmesriikide kui ka Euroopa tasandil oleks ülimalt tulemuslik samm täieliku parlamentidevahelise koostöö suunas; kaalub võimalust eraldada selle eesmärgi saavutamiseks lisaressursse ja kasutada võimaluse korral videokonverentse;

24.  tunnistab protokolli nr 1 artiklites 9 ja 10 kehtestatud parlamentidevaheliste komisjonide kohtumiste asjakohasust; leiab, et oleks võimalik saavutada parem institutsioonidevaheline koostöö, kui Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmed omistaksid parlamentidevaheliste komisjonide kohtumistele suuremat tähtsust ja kui kohtumisi valmistataks ette tihedamas koostöös;

25.  soovitab kaasata liikmesriikide parlamendid täielikult ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika jätkuvasse arendamisse; usub, et sellist kaasamist tuleks edendada tihedas koostöös Euroopa Parlamendiga ning austades täiel määral liikmesriikide põhiseaduse sätteid julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, sealhulgas parlamentidevaheliste ühiskohtumiste raames liikmesriikide parlamentide esindajate ja Euroopa Parlamendi liikmete vahel ning poliitilise dialoogi kaudu Euroopa Parlamendi täieõigusliku julgeoleku- ja kaitsekomisjoni ja liikmesriikide vastavate parlamendikomisjonide vahel; võtab teadmiseks võimalused, mida see pakub neutraalsetele ELi liikmesriikidele konstruktiivse kontrolli teostamiseks asjaomases valdkonnas;

26.  leiab, et süvendatud poliitiline ja seadusandlik dialoog liikmesriikide parlamentidega ja nende vahel soosiks institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud eesmärkide järgimist;

o
o   o

27.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT C 200, 30.6.1997, lk 153.
(2) EÜT C 284 E, 21.11.2002, lk 322.
(3) ELT C 212 E, 5.8.2010, lk 94.
(4) ELT C 443, 22.12.2017, lk 40.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0049.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0050.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0048.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0421.


Konkurentsipoliitika aastaaruanne
PDF 290kWORD 66k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon konkurentsipoliitika aastaaruande kohta (2017/2191(INI))
P8_TA(2018)0187A8-0049/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (edaspidi „ELi toimimise leping“), eriti selle artikleid 39, 42, 101–109 ja 174,

–  võttes arvesse komisjoni 31. mai 2017. aasta aruannet 2016. aasta konkurentsipoliitika kohta (COM(2017)0285) ning selle täienduseks samal kuupäeval avaldatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2017)0175),

–  võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2014. aasta määrust (EL) nr 651/2014 ELi aluslepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks(1),

–  võttes arvesse 9. juuli 2014. aasta valget raamatut „ELi ettevõtjate ühinemise kontrolli tõhustamine“ (COM(2014)0449),

–  võttes arvesse komisjoni 14. juuni 2017. aasta määrust (EL) 2017/1084, millega muudetakse määrust (EL) nr 651/2014 sadama- ja lennujaamataristule antava abi, kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks antavast abist teavitamise künnise, spordi- ja mitmeotstarbelise vaba aja veetmise taristule antava abi ja äärepoolseimaid piirkondi käsitlevate regionaalse tegevusabi kavade osas ning millega muudetakse määrust (EL) nr 702/2014 abikõlblike kulude arvutamise osas(2),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine (COM(2017)0142),

–  võttes arvesse komisjoni 19. juuli 2016. aasta teatist riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses(3),

–  võttes arvesse oma 5. veebruari 2014. aasta resolutsiooni konkurentsipoliitika jõustamist käsitlevate ELi koostöölepingute ja edasiste arengusuundade kohta(4),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni saarte erilise olukorra kohta(5),

–   võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni jaefinantsteenuseid käsitleva rohelise raamatu kohta(6),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni ELi konkurentsipoliitika aastaaruande kohta(7) ja oma varasemate aastate resolutsioone sellel teemal,

–  võttes arvesse oma 14. novembri 2017. aasta resolutsiooni jaefinantsteenuste tegevuskava kohta(8),

–  võttes arvesse asjakohaseid komisjoni eeskirju, suuniseid, otsuseid, resolutsioone, teatisi ja dokumente konkurentsi teemal,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust 2016. aasta konkurentsipoliitika aruande kohta,

–  võttes arvesse 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelist parema õigusloome kokkulepet(9),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamusi (A8‑0049/2018),

1.  tunneb heameelt 31. mai 2017. aasta komisjoni 2016. aasta konkurentsipoliitika aruande üle, milles näidatakse, et õiglane konkurentsikeskkond, investeeringud ja innovatsioon on Euroopa tuleviku jaoks keskse tähtsusega;

2.  toetab kindlalt komisjoni ja riiklike konkurentsiasutuste sõltumatust, kui nad täidavad oma ülesannet kujundada ja jõustada tulemuslikult ELi konkurentsieeskirju kõigi ELi kodanike ja ELis tegutsevate ettevõtjate hüvanguks;

3.  tervitab ja julgustab veelgi komisjoni püüdlusi pidada lisaks struktureeritud dialoogile konkurentsivoliniku Margrethe Vestageriga korrapäraselt ühendust Euroopa Parlamendi pädeva komisjoni ja selle konkurentsipoliitika töörühma liikmetega; on veendunud, et komisjoni koostatav konkurentsipoliitika aastaaruanne on üks keskseid demokraatliku kontrolli teostamise menetlusi, ja tunneb heameelt komisjoni tagasiside üle kõigi parlamendis vastu võetud konkreetsete nõudmiste kohta;

4.  palub komisjonil tagada korrapärane teavitamine ja arutelud parlamendiga konkurentsipoliitikat käsitlevate ELi õigusaktide, rahvusvaheliste lepingute ja muude soovituslike õigusnormide koostamise ja rakendamise teemal, nagu on sätestatud komisjoni ja parlamendi vahel sõlmitud institutsioonidevahelises kokkuleppes; märgib, et see ei toimu rahuldaval moel, näiteks konsulteerimisel ELi ja Kanada vahelise lepingu üle teabevahetuse kohta konkurentsimenetlustes; kutsub nõukogu üles ratifitseerima ELi ja Kanada vahelist lepingut võimalikult kiiresti; kavatseb edendada korrapärast arvamuste vahetust vastutavas komisjonis Euroopa konkurentsivõrgustiku ja riiklike konkurentsiasutustega;

5.  palub komisjonil jälgida ühtse turu väljakujundamisega seotud õigusaktide rakendamist, nt energia- (sh omatarbeks toodetud energia tarbimine) ja transpordisektoris, digitaalsel turul ja jaefinantsteenuste valdkonnas, et edendada ELi konkurentsieeskirjade jõustamist ja saavutada nende järjepidev kohaldamine liikmesriikides;

6.  märgib, et riigiabi võib olla asendamatu vahend vajaliku taristu ning varustuse tagamiseks nii energia- kui ka transpordisektoris, eriti Euroopas, kus toimub üleminek puhtamale ja kliimasõbralikumale energiavarustusele ja transpordisüsteemidele;

7.  märgib, et riigiabi võib olla vajalik selleks, et tagada üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, sealhulgas energeetikas, transpordis ja telekommunikatsioonis; rõhutab, et riigi sekkumine on sageli parim poliitikavahend teenuste osutamiseks, mis on keskse tähtsusega liidu isoleeritud, kaugete ja perifeersete alade ning saarte toetamiseks;

8.  peab oluliseks tagada konkurents, mis hõlmab piiriüleste omandamistehingute võimaldamist Euroopa-sisese finantsteenuste, sealhulgas kindlustusteenuste turul;

9.  rõhutab, et perifeersete alade ja saarte ühendatavus on väga vajalik, et hoida elutähtsate ärisidemete säilitamise abil majanduslikku ja sotsiaalset ettevõtlikkust vastuvõetaval tasemel ja seda arendada;

10.  rõhutab, et võimalus võtta sularahaautomaadist raha on oluline avalik teenus, mille osutamisel ei tohi esineda diskrimineerimist ega konkurentsi kahjustavaid või ebaausaid võtteid ning seetõttu ei tohi see olla liiga kulukas;

11.  tunnustab konkurentsi peadirektoraadi pingutusi kujundada kogu 2016. aasta jooksul välja stabiilne ja tasakaalustatud töötajaskond; väljendab ühtlasi heameelt paranenud personalijuhtimise üle konkurentsi peadirektoraadis ning asjaolu üle, et tööjõu voolavus vähenes madalaimale tasemele alates statistika koostamise algusest (13,9 %‑lt 2015. aastal 10,8 %‑le 2016. aastal(10)); palub komisjonil suunata piisavad rahalised ja inimressursid ümber konkurentsi peadirektoraati ning tagada direktoraadi elektrooniliste ja informaatikavahendite kaasajastamise stabiilne rahastamine, et tulla toime suureneva töökoormuse ning tehnoloogia arenguga; nõuab veel kord suuniseid koostavate osakondade ja nende kohaldamise eest vastutavate osakondade ranget eraldamist;

12.  tunneb heameelt konkurentsi peadirektoraadi edusammude üle võrdsete võimaluste alal, sealhulgas selle üle, et keskastme juhtidest 36 % on naised;

13.  rõhutab veel kord, et korruptsioon riigihangete valdkonnas avaldab Euroopa konkurentsivõimele tugevat turgu moonutavat mõju; kinnitab, et riigihanked on korruptsiooni suhtes kõige tundlikum riigihalduse valdkond; toonitab, et teatavates liikmesriikides kätkevad ELi rahastatavad avalikud hanked endas suuremat korruptsiooniriski kui riiklikult rahastatavad riigihanked; kutsub komisjoni üles jätkama tööd, et takistada ELi rahaliste vahendite väärkasutamist ja stimuleerida vastutustundlikku käitumist avalike hangete valdkonnas; väljendab ka heameelt Euroopa Prokuratuuri asutamise üle;

14.  võtab teadmiseks, et ELi eeskirjadega ei ole kehtestatud tähtaegu konkurentsieeskirjade rikkumiste uurimiseks, mis tähendab seda, et otsused tehakse mõnikord liiga hilja ning alles siis, kui konkurendid on juba olnud sunnitud turult lahkuma;

15.  palub komisjonil kiita heaks soovituslikud suunised konkurentsieeskirjade rikkumise uurimiste ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamise menetluste kestuse lühendamiseks, et vältida ettevõtjate ebakindlust ja liigset koormust ning kujundada välja tarbijale soodne konkurentsimaastik; hoiatab, et paindlikum ajakava peaks olema lubatud ainult keeruliste juhtumite puhul, kus uurimist tuleb pikendada muude ettevõtjatega seoses;

16.  rõhutab, et ehkki uurimiste kiirus peab olema tasakaalus vajadusega säilitada nõuetekohaselt kaitseõigus ja uurimiste kvaliteet, võivad soovituslikud ajakavad aidata konkurentsiasutustel oma ressursse tõhusamalt kasutada; märgib, et ulatuslike konkurentsieeskirjade rikkumise uurimiste kiiruse parandamiseks võiksid komisjon ja sidusrühmad suurendada ühtlustatud konkurentsieeskirjade rikkumise menetluste kasutamist ja parandada juurdepääsu asjakohastele dokumentidele;

17.  võtab teadmiseks, et enamik konkurentsiõiguse rikkumisega seotud otsuseid tehakse riigi tasandil; kutsub seetõttu komisjoni üles jälgima Euroopa konkurentsivõrgustiku toel konkurentsipoliitika ja selle siseturul elluviimise üldist järjepidevust ja sõltumatust, võttes seejuures arvesse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid; rõhutab, et riiklike konkurentsiasutuste sõltumatus on väga oluline, ja tunneb seetõttu heameelt komisjoni ettepaneku üle Euroopa konkurentsivõrgustiku kohta (ECN +), mille eesmärk on tugevdada riiklike konkurentsiasutuste suutlikkust tagada ELi konkurentsiõiguse mõjusam täitmine;

18.  usub, et komisjon peaks kontrollima, et riiklikel konkurentsiasutustel oleksid piisavad rahalised, inim- ja tehnilised ressursid ning et nende juhatuse liikmete ja kõrgema juhtkonna valimine või ametisse nimetamine oleks läbipaistev ja poliitiliselt sõltumatu, et neil oleks võimalik teha oma tööd täiesti sõltumatult; rõhutab, et riiklike konkurentsiasutuste sõltumatus, sealhulgas eelarve osas, on hädavajalik, et tagada ELi konkurentsiõiguse mõjus jõustamine; kutsub liikmesriike üles tagama, et riiklikud konkurentsisutused avalikustaksid statistikat ja oma tegevuse läbimõeldud kokkuvõtet sisaldavad aastaaruanded, ja palub, et komisjon esitaks igal aastal Euroopa Parlamendile aruande nende peamiste punktide kohta; usub, et riiklikel konkurentsiasutustel peavad olema kehtestatud menetlused, millega tagatakse, et nende töötajad ja juhid hoiduksid mõistliku aja jooksul pärast ametist lahkumist asumast ametikohale, mis võib põhjustada huvide konflikti seoses konkreetse juhtumiga, millesse nad olid riiklikus konkurentsiasutuses kaasatud; rõhutab Euroopa konkurentsivõrgustiku tähtsust, kuna see toimib platvormina korrapärase arvamuste vahetuse võimaldamiseks komisjoni ja riiklike konkurentsiasutuste vahel, et tagada konkurentsieeskirjade mõjus ja järjepidev kohaldamine; kutsub komisjoni üles võtma riiklike konkurentsiasutuste arvamusi arvesse;

19.  on seisukohal, et uuring ELi konkurentsiõiguse ja riigiabi eeskirjade mõistmise ja sellealase teadlikkuse kohta ettevõtjate, eriti VKEde hulgas, võiks olla kasulik selleks, et tõhustada ELi konkurentsiõiguse jõustamist, ka võiks sellest olla abi suuniste andmisel;

20.  on seisukohal, et ajutised meetmed võivad olla oluline vahend eelkõige digitaalmajanduses, millega tagatakse, et uurimise käigus toimuvad rikkumised ei kahjusta konkurentsi tõsiselt ja korvamatult; kutsub komisjoni üles uurima kasutatavaid võimalusi kas selleks, et kiirendada konkurentsiasutuste menetlusi ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks või selleks, et lihtsustada ajutiste meetmete vastuvõtmist; kutsub sellega seoses komisjoni üles uurima ja esitama oma järeldused ning vajaduse korral esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule õigusakti ettepaneku;

21.  kutsub komisjoni üles uurima ühinemismääruse võimaliku reformimisega seoses hoolikalt, kas praegused hindamismenetlused võtavad digitaalsetel turgudel valitsevat olukorda piisavalt arvesse; on seisukohal, et hindamiskriteeriumide kohandamine digitaalmajanduses toimuvatele ühinemistele võib olla vajalik; rõhutab ühtlasi, et riiklike konkurentsiasutuste sõltumatus peaks olema tagatud mitte ainult ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel, vaid ka Euroopa ühinemiseeskirjade jõustamisel; rõhutab seetõttu, et vaja on samaväärseid ELi tasandi eeskirju selles valdkonnas;

22.  väljendab heameelt komisjoni jätkuvate pingutuste üle riigiabi mõiste eri aspektide selgitamisel, nagu nähtub komisjoni teatisest riigiabi mõiste kohta ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, mis on riigiabi ajakohastamise algatuse oluline osa; võtab eelkõige teatavaks komisjoni püüdlused selgitada mõisteid „ettevõtja“ ja „majandustegevus“; märgib siiski, et endiselt on keeruline teha selget vahet majandustegevusel ja muul kui majandustegevusel, eelkõige sotsiaalküsimuste valdkonnas; juhib tähelepanu ka asjaolule, et aluslepingu nõuetekohase tõlgendamise tagamine on Euroopa Kohtu ülesanne;

23.  kordab, et õiglane maksukonkurents on siseturu usaldusväärsuse seisukohalt oluline ja kõik turuosalised, sealhulgas digitaalettevõtted, peaksid tasuma õiglase osa maksudest kohas, kus kasum teenitakse, ning konkureerima võrdsetel tingimustel; tunneb heameelt komisjoni põhjaliku uurimise üle selles küsimuses ja toonitab, et võitlus maksupettuse ja agressiivse maksuplaneerimise vastu on vajalik, et tagada ühtsel turul võrdsed tingimused ning tugevdada avaliku sektori eelarveid; rõhutab, et riigiabi eeskirjad kehtivad ka maksuvabastuste suhtes ja väga oluline on kaotada konkurentsi moonutavad tavad, näiteks valikulised maksusoodustused; kutsub liikmesriike üles tagama komisjonile juurdepääs riiklike maksuasutuste vahel vahetatavale kogu asjaomasele teabele, et hinnata, kas nende maksualased eelotsused ja kokkulepped on kooskõlas ELi konkurentsieeskirjadega;

24.  väljendab muret konkurentsiasutuste suutmatuse üle võtta meetmeid taastuvenergia toetuskavade tagasiulatuva tühistamise suhtes; rõhutab, et see tegevusetus on veelgi moonutanud konkurentsi, kuna rahvusvahelistel investoritel on olnud võimalik saada õiguskaitset, kohalikel investoritel aga mitte; kutsub komisjoni üles uurima olemasolevate võimsustasude ja tuumaprogrammi peatamise tasude moonutavat mõju elektriturgudel;

25.  nõuab, et maksustamisega seotud riigiabi suunised vaadataks läbi, et tegeleda ebaõiglase konkurentsi juhtumitega, mis väljuvad maksualaste eelotsuste ja siirdehindade raamidest;

26.  rõhutab vajadust lihtsate ja läbipaistvate maksualaste meetmete ja õigusaktide järele;

27.  väljendab suurt heameelt Amazonile antud ebaseaduslikke maksusoodustusi vastustava komisjoni otsuse üle ja komisjoni varasemate märgiliste otsuste üle ebaseaduslike valikuliste maksusoodustuste kohta ning rõhutab, et ebaseadusliku abi õigeaegne tagasinõudmise on väga tähtis; märgib, et Luksemburg teatas oma kavatsusest Amazoni puudutav otsus edasi kaevata, nii nagu Iirimaa tegi Apple’i juhtumi puhul; kutsub komisjoni üles jätkama olukorra jälgimist kõigis liikmesriikides ja võtma vastu otsused igasuguse ebaseadusliku riigiabi vastu kõigi võrreldavate juhtumite korral, et tagada võrdne kohtlemine ning taastada võrdsed tingimused;

28.  rõhutab, et digitaalettevõtteid tuleb maksustada nende tegeliku tegevuse alusel liikmesriikides, võttes aluseks digitaalsete platvormide kaudu saadud käibe, hoides seeläbi ära nende ettevõtjate ebasoodsasse konkurentsiolukorda panemise, kelle äritegevus toimub alalise füüsilise kohaloleku kaudu;

29.  on seisukohal, et maksuplaneerimine võib kahjustada õiglast konkurentsi siseturul, kuna uusi turuletulijaid ja vaid ühes riigis äri tegevaid VKEsid karistatakse võrreldes hargmaiste ettevõtjatega, kes võivad kasumit ümber paigutada või kohaldada muud liiki agressiivset maksuplaneerimist, kasutades selleks mitmesuguseid ainult neile kättesaadavaid otsuseid ja vahendeid; märgib murega, et sellest tulenevate väiksemate maksukohustuste tõttu jääb hargmaistele ettevõtjatele suurem maksujärgne kasum ning see paneb ühtsel turul ebavõrdsesse olukorda nende konkurendid, kellel ei ole võimalik agressiivset maksuplaneerimist kasutada ja kelle puhul säilib seos kasumi teenimise koha ja maksustamise koha vahel;

30.  palub komisjonil alustada läbirääkimisi kõigi riikide ja territooriumidega, millel on hea juurdepääs ühisturule ja kus puudub mõjus riigiabi kontroll ebaõiglase maksukonkurentsi vastu;

31.  võtab teadmiseks avaliku sektori vahendite kasutamise võimaluse piirkonna jaoks oluliste pankade päästmiseks; palub komisjonil selgitada, millistel tingimustel see on võimalik, eelkõige seoses ELi riigiabi eeskirjade ning kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise normidega; usub, et praegune õigusraamistik on ebaselge, ja kutsub komisjoni üles seda parandama;

32.  tuletab meelde, et vastavalt hoiuste tagamise skeemi direktiivile tuleks hoiuste tagamise skeeme kasutada krediidiasutuse maksejõuetuse ärahoidmiseks selgelt määratletud raamistikus ja igal juhul tuleks järgida riigiabi eeskirju;

33.  palub komisjonil igal aastal uuesti hinnata, kas ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b finantssektoris kohaldamise nõuded on jätkuvalt täidetud;

34.  usub, et finantskriisi järel on kontsentratsioon pangandussektoris suurenenud ning mõnel juhul on Euroopa ja riiklikud järelevalveasutused seda ergutanud; palub komisjonil seda nähtust jälgida ning teha Euroopa tasandil riigipõhine uuring, et uurida selle mõju konkurentsile;

35.  tunneb heameelt volinik Vestageri poolt struktureeritud dialoogi käigus majandus- ja rahanduskomisjoniga 21. novembril 2017 võetud kohustuste üle arutada võimalikke konkurentsimoonutusi, mis tulenevad Euroopa Keskpanga ettevõtlussektori varaostukavast, ning esitada kvalitatiivset vastust sisaldav aruanne; rõhutab sellega seoses, et riigiabi valikulisuse mõiste on väga oluline kriteerium, mida tuleb põhjalikult uurida; juhib sellega seoses ühtlasi tähelepanu Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikele 3, mis sisaldab nn lojaalsuse põhimõtet;

36.  palub komisjonil jälgida tähelepanelikult tegevust jaepangandussektoris ja finantsteenuste sektoris konkurentsieeskirjade võimaliku rikkumise ja kartellitegevusega seoses ja teha tihedat koostööd riiklike konkurentsiasutustega, et jõustada ELi konkurentsieeskirju;

37.  peab esmatähtsaks tagada riigiabi eeskirjade range ja erapooletu järgimine tulevaste panganduskriiside lahendamisel, et kaitsta maksumaksjaid pankade päästmisest tuleneva koormuse eest;

38.  toetab komisjoni e‑kaubanduse sektori uuringu järeldust, et piiriülene e-kaubandus saab aidata kaasa ühtse turu edasisele integreerimisele ning võib anda äriühingutele konkurentsieeliseid ja suurendada tarbijate valikuvõimalusi, kuid et asukohapõhise piiramise meetmed kujutavad endast olulist takistust; kordab, et see võib olla teatavatel asjaoludel vastuolus artikliga 101; tervitab komisjoni võetud kohustust keskenduda ELi nende konkurentsieeskirjade jõustamisele, mis kas kehtestati või levisid laiemalt digitaalmajanduse esilekerkimise ja kasvava tähtsuse tulemusel; tunneb võrdset heameelt komisjoni eesmärgi üle laiendada dialoogi riiklike konkurentsiasutustega, et tagada ELi konkurentsieeskirjade järjepidev kohaldamine e-kaubanduse suhtes;

39.  kutsub ELi Brexiti pealäbirääkijat üles algatama koostöös volinik Vestageriga võimalikult kiiresti õiglane ja läbipaistev arutelu ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete üles konkurentsi küsimuses;

40.  usub, et Brexiti tegevuskava ei tohiks ohustada kõiki käimasolevaid uurimisi(11) seoses ELi konkurentsiõiguse võimaliku rikkumisega Ühendkuningriigi või Ühendkuningriigis asuvate äriühingute poolt, ning et iga lõplik otsus, mille komisjon teeb pärast 29. märtsi 2019, peaks olema jätkuvalt siduv;

41.  võtab teadmiseks komisjoni vastuväited ja esialgse järelduse, et Google on kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit otsingumootorina, andes ebaseadusliku eelise oma teisele tootele – hinnavõrdlusteenusele; kutsub komisjoni üles tagama, et äriühing rakendaks parandusmeedet tõhusalt ja kiiresti, et hoida ära turgu valitseva seisundi edasine kuritarvitamine; rõhutab, et komisjon peab põhjalikult analüüsima ja jälgima, kuidas Google’i ettepanek praktikas toimiks, et taastada võrdsed tingimused, mis on nõutavad konkurentsi ja innovatsiooni edenemiseks; nendib, et ilma Google’i üldiste ja spetsialiseeritud otsinguteenuste täieliku struktuurilise eraldamiseta ei pruugi oksjonipõhise lähenemisviisiga olla võimalik tagada võrdset kohtlemist; kutsub komisjoni ja Google’i tegevjuhti osalema majandus- ja rahanduskomisjoni ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ühisel avalikul kuulamisel; on arvamusel, et kõik äriühingud, sealhulgas digitaalsed, peaksid tegema tihedat koostööd Euroopa Parlamendiga, sealhulgas avalikel kuulamistel osalemise kaudu;

42.  kutsub komisjoni üles astuma jõulisemaid samme ebaseaduslike takistuste kõrvaldamiseks veebikonkurentsis, et tagada takistusteta veebikaubandus ELi tarbijatele, kes ostavad kaupu/teenuseid teises liikmesriigis asuvalt müüjalt, tekitamata samas tarbijaõiguse senistest erinevustest tulenevaid uusi takistusi;

43.  kutsub komisjoni üles menetlema hoolikalt ja viima võimalikult kiiresti lõpuni kõik muud pooleliolevad konkurentsieeskirjade rikkumise uurimised, nt Androidi ja AdSense’i puudutavad uurimised ning uurimised reisiotsingu ja kohalik otsingu valdkondades, kus Google väidetavalt kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit olemasolevate ja potentsiaalsete konkurentide arvelt, kellel on takistatud selles valdkonnas turule sisenemast ning arenemast; rõhutab, et komisjonil tuleb olla hästi valmis esimeseks suurandmeid puudutavaks juhtumiks, mis puudutab ligikaudu 5,2 terabaiti andmeid; rõhutab sellega seoses, et isikuandmete kasutamine suurte tehnoloogiaettevõtjate poolt on pretsedenditu ja tarbijad ei ole tihti teadlikud või informeeritud sellest, millisel määral nende andmeid kasutatakse, näiteks profiilianalüüsiks või suunatud reklaamiks; usub, et digitaalettevõtted kujutavad endast konkurentsi- ja maksuasutuste jaoks erilist probleemi, eelkõige seoses algoritmide, tehisintellekti või andmete väärtusega; julgustab komisjoni töötama välja digitaalmajanduse esilekerkimise haldamise poliitika ja jõustamisinstrumendid ning tagama, et komisjoni käsutuses oleksid kõrgtehnoloogia oskustega koosseisulised insenerid ja spetsialistid tipptehnoloogia vallas, et jälgida ja võtta meetmeid digitaal- ja platvormimajandusega seotud konkurentsivastastes olukordades;

44.  rõhutab, kui tähtsad on käimasolevad uurimised farmaatsiasektoris, arvestades tõendite kogunemist selle sektori turumoonutuste kohta, mis hõlmab kogusepiiranguid, hinnamanipulatsiooni ja geneeriliste ravimite kättesaadavuse takistusi;

45.  väljendab heameelt komisjoni 6. oktoobri 2017. aasta teabelehe üle, millega kinnitatakse ette teatamata kontrollide tegemist seoses pangakonto teabele juurdepääsuga konkureerivate teenuseosutajate poolt; kutsub komisjoni üles jääma selles küsimuses valvsaks, eriti kui jõustuvad tugevdatud kliendiautentimise ja turvalise teabevahetuse regulatiivsed tehnilised standardid;

46.  väljendab heameelt komisjoni uurimise üle veokite kartelliasjas ja selle järelduste üle;

47.  palub komisjonil selgitada Euroopa ja muudele kui Euroopa lennuettevõtjatele antava riigiabi eeskirju eesmärgiga luua võrdsed tingimused nende tegevuseks Euroopa ja kolmandate riikide turgudel; usub, et ümberkorraldusabi võib teatavatel juhtudel olla moonutava mõjuga; usub, et samu konkurentsieeskirju tuleks kohaldada kõigi lennuettevõtjate suhtes ELi või sealt välja lendamisel ning nii riiklike kui ka odavlennuettevõtjate suhtes, võttes samas arvesse nende lennuettevõtjate olukorda, kelle tegevus ei avalda turule märkimisväärset mõju; märgib, et komisjon kiitis heaks Air Berlini tütarettevõtte LGW ostu Lufthansa poolt tingimusel, et järgitakse teatavaid kohustusi, et hoida ära konkurentsimoonutused; kutsub komisjoni üles jälgima olukorda keskpikas perspektiivis ning võtma lennundussektoris meetmeid kõigi konkurentsivastaste tavade suhtes, mis kahjustavad tarbijate kaitset käsitlevaid õigusakte;

48.  palub komisjonil uurida odavlennuettevõtjate hegemooniat Euroopa eri lennuliinidel ning nende liinide hinnakujunduse mudeleid; märgib, et selline seisund saavutatakse sageli agressiivse või koguni turuvallutusliku käitumisega, mille abil kõrvaldatakse konkurendid ning jäetakse tarbijate kanda kõrgemate tasude ja kulude koormus;

49.  nõuab, et komisjon hindaks vastavalt ühinemiste kontrollimise ELi menetlusele hoolikalt kõiki lennuettevõtjate ühinemisleppeid, sealhulgas nende mõju konkurentsile turul ja võimalikku kahju, mida nad võivad põhjustada tarbijatele, eelkõige kõrgemate hindade ja sihtkohtadesse otsese juurdepääsu piiramise läbi;

50.  nõuab tungivalt, et komisjon viiks lõpule Euroopa ühtse raudteepiirkonna rakendamise, tagaks täieliku läbipaistvuse taristuettevõtete ja raudtee-ettevõtete vahelistes rahavoogudes ning kontrolliks, kas kõigil liikmesriikidel on tugev ja sõltumatu riiklik konkurentsieeskirjade rikkumisi käsitlev reguleeriv asutus;

51.  tunneb muret suurte institutsiooniliste investorite ühise omandi konkurentsivastase mõju pärast; usub, et asjaolu, et nimetatud investoritele kuulub märkimisväärne osa samas valdkonnas otseselt konkureerivate ettevõtjate – nt lennuettevõtjate – aktsiatest, tekitab oligopolilaadse olukorra ja avaldab konkurentsi piiramise kaudu kahjulikku mõju tarbijatele ja majandusele tervikuna; kutsub komisjoni üles võtma kõik vajalikud meetmed, et tegeleda ühise omandi võimalike konkurentsivastaste mõjudega; kutsub komisjoni ühtlasi üles uurima ühist omandit ning koostama aruande ühise omandi mõju kohta Euroopa turgudele, eelkõige hindadele ja innovatsioonile, ning esitama selle Euroopa Parlamendile;

52.  kiidab heaks määruse (EÜ) nr 868/2004 muutmise, et kaitsta ausat konkurentsi, tagada vastastikkus ning kaotada ebaausad tavad, sh väidetav riigiabi teatavate kolmandate riikide lennuettevõtjatele, ning käsitleda reguleerimisega seotud küsimusi, sh töötingimusi ja keskkonnaküsimusi; nõustub komisjoniga, et parim lahendus oleks võtta vastu uus terviklik õigusakt, et käsitleda turumoonutusi rahvusvahelises transpordis, Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) piirkondlike lennuettevõtjate konkurentsiküsimustesse kaasamise julgustamist ja lennunduslepingute põhist ausat konkurentsi; on seisukohal, et läbipaistvus ausa konkurentsi klauslis on võrdsete tingimuste tagamiseks ülioluline; on arvamusel, et kõnealuse määruse või muude asjakohaste õigusvahenditega tuleks hoida ära konkurentsivastane käitumine piletimüügi puhul, nt lisatasude kehtestamine teatavate lennuettevõtjate poolt või piiratud juurdepääs teabele nendele, kes kasutavad muid broneerimiskanaleid kui nende ettevõtjate omad;

53.  kordab, et lennundussektor annab olulise panuse transpordiühenduste tagamiseks nii ELi liikmesriikide vahel kui ka kolmandate riikidega, mängib ELi integratsiooni ja konkurentsivõime tagamisel märkimisväärset rolli ning annab olulise panuse majanduskasvu ja tööhõivesse; märgib, et ELi üldine ühendatus sõltub suurel määral ELi lennuettevõtjate osutatavatest lennuteenustest;

54.  väljendab heameelt, et komisjon on lihtsustanud eeskirju avaliku sektori investeeringute tegemiseks sadamatesse ja lennujaamadesse, kultuuri ning äärepoolseimatesse piirkondadesse; rõhutab, et äärepoolseimate ja perifeersete piirkondade ühenduvusvajadusi arvestades ja kooskõlas komisjoni kehtivate suunistega peavad kõik lennujaamad, mida rahastatakse ELi eelarvest või Euroopa Investeerimispanga poolt, olema saanud tulude-kulude analüüsis positiivse tulemuse ja olema keskmises kuni pikas perspektiivis toimivad ja majanduslikult elujõulised, et hoida ära nn kummituslennujaamade rahastamine Euroopas;

55.  rõhutab, kui tähtis on kaitsta lennuinfo läbipaistvust ja neutraalsust, tagada turul võrdsed tingimused ning lõppkokkuvõttes kaitsta Euroopa tarbijate võimet teha teadlikke valikuid; kutsub seetõttu komisjoni üles järgima arvutipõhiste ettetellimissüsteemide toimimisjuhendi ja lennuteenuste määruse läbivaatamisel neid põhimõtteid;

56.  kutsub komisjoni üles tagama aus konkurents transpordisektoris, et ühtne turg lõplikult välja kujundada, võttes arvesse avalikku huvi ja keskkonnakaalutlusi ning kaitstes saarte ja perifeersete piirkondade ühenduvust; kutsub komisjoni üles jälgima juhtumeid, mille puhul avalikke sadama- ja lennujaamavõrgustikke hallatakse läbi monopoli;

57.  toonitab, et rahvusvaheline koostöö on globaliseerumise ajastul konkurentsiõiguse põhimõtete tulemusliku jõustamise seisukohalt ülimalt tähtis; toetab sellega seoses komisjoni ja riiklike konkurentsiasutuste alalist kaasamiste mitmepoolsetesse foorumitesse, nagu rahvusvaheline konkurentsivõrgustik, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) konkurentsikomitee, Maailmapank ja ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverents (UNCTAD); palub komisjonil lisada rahvusvahelistesse kaubandus- ja investeerimislepingutesse konkurentsi käsitlevad jaod; kutsub komisjoni üles jätkuvalt edendama konkurentsipoliitika vahendite ja tavade lähenemist, sh kolmandate riikidega tehtava kahepoolse koostöö kaudu, võttes eeskujuks ELi ja Šveitsi vahelise 2013. aasta teise põlvkonna koostöölepingu; kiidab heaks dialoogi alustamise komisjoni ja Hiina vahel riigiabi kontrollimise küsimuses ja jälgib tähelepanelikult, kuidas Hiina võtab kasutusele õiglase konkurentsi läbivaatamise süsteemi, mis on kavandatud tagama, et riiklikud meetmed ei kahjustaks turule sisenemist ja sealt väljumist ja kaupade vaba liikumist; kordab volinik Vestagerile esitatud nõudmist tagada tulemuslikult see, et komisjon teavitaks pädevat parlamendikomisjoni oma välistegevusest konkurentsipoliitika valdkonnas ja hoiaks teda sellega korrapäraselt kursis;

58.  toonitab, et just tarbija saab peamist kasu toimivast konkurentsist Euroopa ühtsel turul; usub, et konkurentsipoliitika range ja erapooletu jõustamine võib aidata märkimisväärselt kaasa peamiste poliitiliste prioriteetide, nt näiteks sügavama ja õiglasema siseturu, ühendatud digitaalse ühtse turu ning integreeritud ja kliimasõbraliku energialiidu saavutamisele; kordab, et traditsioonilise turu jaoks mõeldud konkurentsipoliitika mudelid ei pruugi alati olla sobivad platvormipõhiste ärimudelite või mitmetahuliste turgudega digitaalse turu jaoks;

59.  juhib tähelepanu, et ühtsed eeskirjad äriühingu tulumaksu maksubaasi arvutamiseks võiksid kaotada ebaausa maksukonkurentsi, nagu lepingute sõlmimine teatavate hargmaiste ettevõtjate ja liikmesriikide vahel; võtab teadmiseks käimasolevad läbirääkimised äriühingu tulumaksu ühtse maksubaasi üle;

60.  märgib, et soodne õigusraamistik on tähtis selleks, et lennujaamad saaksid kaasata ja kasutusele võtta erainvesteeringuid; on seisukohal, et lennujaamatasude direktiivi hindamine komisjoni poolt koos mõjusa konsulteerimisega lennujaamade/lennuettevõtjatega peaks aitama selgitada, kas kehtivad õigusnormid aitavad tulemuslikult edendada konkurentsi ning Euroopa tarbijate huve või on vaja reformi;

61.  tunneb heameelt asjaolu üle, et Hispaania valitsus on valmis avama Hispaania ja Venemaa vahelise lennunduslepingu, mis võimaldab teha otselende Barcelona ja Tokyo vahel;

62.  kutsub komisjoni üles analüüsima kahepoolseid lennunduslepinguid liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, et tagada aus konkurents;

63.  kutsub komisjoni üles kaaluma Brexiti võimalikku mõju konkurentsile lennundussektoris ja võtma vastavaid meetmeid, eriti juhul, kui see mõjutab Ühendkuningriigi liikmelisust Euroopa ühise lennunduspiirkonna lepingus, mis piiraks juurdepääsu kõigisse ELi sihtkohtadesse ja vastupidi;

64.  on seisukohal, et äriühingutele siseturul võrdsete tingimuste tagamine sõltub ka pingutustest võidelda otsustavalt sotsiaalse dumpingu vastu;

65.  kutsub komisjoni üles analüüsima ka pikaajalist mõju, mida avaldab arutelude katkemine uute õigusaktide üle ELi lennundusstrateegia raames;

66.  avaldab heameelt komisjoni esialgse mõjuhinnangu ja avaliku konsultatsiooni üle toidutarneahela küsimuses; juhib tähelepanu, et Euroopa Parlament on juba kutsunud komisjoni ja riiklikke konkurentsiasutusi üles reageerima mureküsimustele, mis on tekkinud seoses kogumõjuga, mida ühelt poolt turustamissektori kiire koondumine riigi tasandil ning teiselt poolt suurte turustajate liitude tekkimine Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil avaldab nii toiduainete tarneahela varasemale etapile kui ka turustajatele ja tarbijatele; usub, et selline struktuurne muutus annab alust muretseda võimaliku strateegilise kooskõlastamise, konkurentsi vähenemise ning kahanevate võimaluste üle investeeringute tegemiseks innovatsiooni edendamiseks toiduainete tarneahelas, tootjaorganisatsioonide, eriti väikepõllumajandustootjate nõuetekohase toimimise ning agro-ökoloogilistele tingimustele kohandatud sortide arvu vähenemise üle; kutsub komisjoni üles kehtestama ELi tasandil siduva õigusraamistiku, et võidelda ebaausate kaubandustavade vastu toiduainete tarneahelas, mis kahjustavad põllumajandustootjaid;

67.  tunneb heameelt, et komisjoni uuris põhjalikult Monsanto-Bayeri ühinemist; on sügavalt mures asjaolu pärast, et juhul kui Monsanto-Bayeri ühinemine heaks kiidetakse, omab ja müüb kolm äriühingut (ChemChina-Syngenta, Du Pont-Dow and Bayer-Monsanto) kuni 60 % patenteeritud seemnetest maailmas ja 64 % pestitsiididest ja herbitsiididest maailmas; juhib tähelepanu asjaolule, et koondumise niisugune tase toob kahtlemata kaasa hinnatõusu, suurendab põllumajandustootjate tehnoloogilist ja majanduslikku sõltuvust mõnest üksikust ülemaailmselt integreeritud ühtse kontaktpunkti platvormist, piirab seemnete mitmekesisust ja suunab innovatsioonialase tegevuse ümber mujale keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust austava tootmismudeli kasutuselevõtmise arvel ning lõppkokkuvõttes väheneb konkurentsi vähenemise tõttu ka innovatsioon; palub seetõttu komisjonil – kui ta analüüsib koondumise taset ja ühinemise mõju konkurentsile sellest mõjutatud eri turgudel – kaaluda hoolikalt asjaolu, et selles sektoris toimub üheaegselt mitu ühinemist;

68.  on sügavalt mures Bayeri ja Monsanto ühinemise komisjonipoolse heakskiitmise üle, kuna vaatamata Bayeri varade kavandatud võõrandamisele süvendab see ühinemine juba niigi ulatuslikku agrotööstussektori koondumist ja takistab reaalselt üleminekut kemikaalidest sõltuvalt põllumajanduselt tõeliselt säästvale põllumajandusele; nõuab konkurentsiõiguse läbivaatamist, et võimaldada tõhusat vastuseisu sellistele ühinemistele tulevikus; nõuab tungivalt, et komisjon hindaks seetõttu, kas põllumajandussektoris toimuvad ühinemised võivad põhjustada tõhusale konkurentsile märkimisväärseid takistusi, tehes seda mitte piiratud ulatusega testi abil, milles keskendutakse üksnes ühinemise mõjule hindadele, toodangule ja innovatsioonile, vaid hinnates selliste ühinemiste sotsiaalset kogukulu, võttes arvesse nende laiemat mõju keskkonnakaitsele ja bioloogilise mitmekesisusega seotud kohustuste täitmisele, nagu on nõutud ELi toimimise lepingu artiklis 11;

69.  on seisukohal, et kaubandustoetusi ja -soodustusi, nagu GSP ja GSP +, mida antakse kolmandatele riikidele, et edendada inimõigusi ja töötajate õigusi, kuid mis on osutunud väga oluliseks ka ELi konkurentsivõime edendamisel rahvusvahelisel tasandil, tuleb asjakohaselt kontrollida ja kohaldada, pöörates tähelepanu sellele, millist mõju nad avaldavad ELi majandusharudele; palub seepärast komisjonil peatada toetuse või soodustuse andmine, kui kolmas riik seda kuritarvitab;

70.  tuletab meelde, et komisjon on uurinud alates 2014. aasta juunist McDonald’si maksukohtlemist Luksemburgis ning et 2015. aasta detsembris tegi komisjon otsuse algatada ametlik uurimismenetlus, kuid lõplikku otsust ei ole siiani veel tehtud; palub komisjonil teha kõik endast olenev, et jõuda selles küsimuses peatselt lõpliku otsuseni;

71.  kutsub komisjoni üles hindama korrapäraselt intellektuaalomandi õiguste kaitse mõjusust liikmesriikides, kuna see on tervise valdkonna konkurentsipoliitika oluline osa; rõhutab, et kaubamärgi kaitse on väga oluline, et tooteid turul ära tunda ja eristada; ilma kaubamärkideta ja selleta, et inimestel oleks võimalik tooteid turul eristada, on tootjatel väga keeruline, kui mitte võimatu, uutele turgudele siseneda; on ka seisukohal, et konkurentsi puhul hinnale keskendumine teeb väikese turuosaga tootjatele turuseisundi tugevdamise raskeks; rõhutab seepärast, et kaubamärkide kaotamine või nende kasutamise piiramine tekitab olulise turule sisenemise takistuse ja kahjustab vaba ja ausa konkurentsi olulist aspekti ELis;

72.  toetab kindlalt komisjoni väidet 2016. aasta konkurentsipoliitika aruandes, et „kui ettevõtjad tegutsevad üleilmselt, peavad seda tegema ka konkurentsieeskirjade täitmise tagajad“; usub, et ülemaailmsed konkurentsieeskirjad, läbipaistvus ja kõrgeimal tasemel kooskõlastamine konkurentsiasutuste vahel, sealhulgas teabevahetus konkurentsimenetluste käigus, on ülemaailmse õiglase kaubanduse arengu eeltingimus; juhib tähelepanu, et võitlus ebaausate kaubandustavade vastu, sealhulgas konkurentsipoliitika abil, on vajalik ülemaailmselt võrdsete tingimuste loomiseks, mis tuleb kasuks töötajatele, tarbijatele ja äriühingutele ning on üks ELi kaubandusstrateegia prioriteete; rõhutab, et aruteludokumendis üleilmastumise ohjamise kohta on märgitud, et liit peab võtma meetmeid ausa konkurentsi tingimuste taastamiseks, ning palub komisjonil esitada selles valdkonnas konkreetsed poliitikameetmed;

73.  nõuab kaubanduse kaitsevahendite ajakohastamist, et teha need tugevamaks, kiiremaks ja mõjusamaks; väljendab heameelt dumpinguvastaste tollimaksude arvutamise uue meetodi üle, millega hinnatakse turumoonutusi kolmandates riikides ja millega peab olema võimalik tagada vähemalt samal tasemel mõjusus mis varem kehtestatud dumpinguvastaste meetmetega täielikus kooskõlas ELi WTOga seotud kohustustega; tuletab meelde, kui tähtis on jälgida meetodi mõjusat rakendamist; rõhutab ka subsiidiumidevastase vahendi erilist tähtsust ebaausa üleilmse konkurentsi vastu võitlemisel ning võrdsete tingimuste loomist ELi riigiabi eeskirjade abil;

74.  rõhutab, et liidu kaubanduspoliitika üheks juhtpõhimõtteks peab olema vastastikkus, et tagada ELi ettevõtjatele võrdsed tingimused, eelkõige avalike hangete valdkonnas; rõhutab, et pingutused, mille eesmärk on tagada parem juurdepääs välismaistele riigihanketurgudele, ei tohi kahjustada ELi eeskirjade väljatöötamist sotsiaalsete ja keskkonnakriteeriumide valdkonnas; rõhutab, kui tähtis oleks liidul omada avalike hangete rahvusvahelist instrumenti, millega tagatakse vajalik vastastikkus juhtudel, kus kaubanduspartnerid piiravad juurdepääsu oma riigihanketurgudele; tuletab meelde välismaistest otseinvesteeringutest saadavat kasu ning on seisukohal, et komisjoni ettepanek välismaiste investeeringute kontrollimise kohta peaks võimaldama turulepääsul suuremat vastastikkust;

75.  kutsub komisjoni üles arvestama läbirääkimistel ja kaubavahetuses VKEde vajadusi, et tagada parem turulepääs ja muuta kõnealused ettevõtjad konkurentsivõimelisemaks; tunnustab sellega seoses komisjoni pingutusi võitluses ebaausa konkurentsi vastu laia kõlapinnaga juhtumite puhul, kuid rõhutab, et ausa konkurentsi eeskirjade jõustamine VKEde puhul on samuti äärmiselt oluline;

76.  rõhutab, et ELi kaubanduspoliitika ja kaubanduslepingud võivad mängida olulist rolli korruptsioonivastases võitluses;

77.  tuletab meelde, kui tähtis on mõjus ja ühtlustatud ELi tollikontroll ebaausa konkurentsi vastu võitlemisel;

78.  palub komisjonilt lisaselgitusi selle kohta, kuidas saaks ebaausaid kaubandustavasid käsitleda kehtiva konkurentsipoliitika raames;

79.  väljendab seetõttu heameelt Euroopa konkurentsivõrgustikku (ECN +) käsitleva komisjoni ettepaneku üle, milles muu hulgas nähakse ette olulised hoiatavad trahvid konkurentsipoliitika rikkumise eest; rõhutab ühtlasi, et taotluse saanud asutuse keeldumine trahvide määramise otsuse jõustamisest peaks olema alati nõuetekohaselt põhjendatud, ning et tuleks luua süsteem, mille abil saaks sellistel juhtudel lahendada võimalikke asutustevahelisi vaidlusi;

80.  võtab teadmiseks e-kaubanduse valdkonda käsitleva uuringu ja vastava lõpparuande, milles kinnitatakse, et e-kaubanduse valdkonnas on äritavasid, mis kahjustavad ausat konkurentsi ja piiravad tarbija valikut; usub, et uuring peaks digitaalse ühtse turu strateegia raames moodustama osa komisjonipoolsetest suurematest pingutusest jõustamise valdkonnas, et kohaldada konkurentsipoliitikat täieulatuslikult ka internetipõhiste jaemüüjate suhtes;

81.  toetab komisjoni kavatsust võtta ELi konkurentsieeskirjade täitmise tagamisel sihikule laialt levinud äritavad, mis on esile kerkinud või arenenud e-kaubanduse laienemise tulemusel, ning rõhutab, et komisjon peab rohkem pingutama, et tagada ELi konkurentsieeskirjade järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides ja ka e-kaubandusega seotud äritavade osas; rõhutab, et arvestades suurte internetipõhiste jaemüüjate ja nende tarnijate vahelist asümmeetrilist suhet, peaksid komisjon ja riiklikud konkurentsiasutused aktiivselt jõustama konkurentsieeskirju, kuna tarnijatel, eelkõige VKEdel, ei pruugi olla võimalusi selliste turuosaliste vastu kulutõhusalt õiguskaitsevahendeid kasutada;

82.  nõuab tarbijate valikuvabaduse suurendamist digitaalsel ühtsel turul; on seisukohal, et isikuandmete kaitse üldmääruses (määrus (EL) 2016/679) sätestatud õigus andmete ülekantavusele on hea lähenemisviis, et tugevdada tarbijaõigusi ja konkurentsi;

83.  on arvamusel, et mõjus konkurentsipoliitika võib täiendada seadusandlikke algatusi digitaalse ühtse turu valdkonnas, ja on seisukohal, et kui regulatiivsed meetmed on peamiselt ajendatud reaktsioonist mõne turuosalise tegevusele turul, võiks kahju käsitleda konkurentsivastase tegevuse vastu võitlemiseks mõeldud konkurentsimeetmetega, takistamata neid, kes soovivad konkureerida;

84.  tunneb muret, et e-kaubandust käsitleva uuringu kohaselt kasutavad tootjad internetimüügi korral järjest rohkem lepingulisi piiranguid, ning palub komisjonil jätkata selliste sätete läbivaatamist, tagamaks, et nendega ei piirata põhjendamatult konkurentsi; palub ühtlasi komisjonil vaadata neid muutusi silmas pidades läbi suunised vertikaalsete piirangute kohta ja komisjoni määrus (EL) nr 330/2010;

85.  võtab teadmiseks kohtujurist Wahli 26. juuli 2017. aasta arvamuse kohtuasjas C‑230/16 Coty Germany GmbH versus Parfümerie Akzente GmbH, mille kohaselt ei tuleks lugeda turustuslepingus sisalduvaid piiranguid internetipõhise müügi kohta põhiliseks piiranguks komisjoni määruse (EL) nr 330/2010 tähenduses;

86.  rõhutab, et õiguskaitse kättesaadavus, mis võib hõlmata ka kollektiivset õiguskaitset, on ELi konkurentsipoliitika eesmärkide saavutamiseks äärmiselt oluline; toonitab, et selliste võimaluste puudumine nõrgendab konkurentsi, siseturu toimimist ja tarbijaõigusi;

87.  tuletab meelde, et tõhusaks võitluseks konkurentsivastase tegevuse vastu peavad liikmesriigid kehtestama majanduspoliitika, mis on kooskõlas ausal konkurentsil rajaneva avatud turu põhimõtetega, kuna üksnes protektsionistlikud meetmed kahjustavad ühtse turu toimimist; toonitab, et kõrvaldada tuleb kõik ebaausa konkurentsi aspektid, sealhulgas mitteametliku tööjõu kasutamine ja töötajate lähetamise eeskirjade täitmisest kõrvalehoidumine, piiramata seejuures tööjõu vaba liikumist, mis on üks siseturu põhivabadusi;

88.  peab väga oluliseks komisjonipoolset konsulteerimist ELi ettevõtjate ühinemise kontrolli võimaliku täiustamise küsimuses; usub, et tuleb võtta meetmeid, eelkõige digitaalvaldkonnas, tagamaks seda, et ühinemised ei piiraks konkurentsi ELi siseturul; palub seetõttu veel kord komisjonil hoolikalt uurida, kas praegused hindamismenetlused võtavad piisavalt arvesse digitaalsetel turgudel valitsevat olukorda ja turgude rahvusvahelistumist; palub komisjonil ühtlasi võtta turuvõimu hindamisel arvesse juurdepääsu andmetele ja teabele ning seda, kas ühinemise käigus toimuv andmete ja klienditeabe ühendamine moonutab konkurentsi, samuti seda, kas ettevõtja juurdepääs ainuõiguslikele analüüsimeetoditele ja patentidele välistab konkurendid; nõuab veel kord, et komisjon selgitaks, kuidas ta määratleb ELis ausa konkurentsi tagamiseks vajaliku turuosaliste miinimumarvu ning kuidas ta hoiab alal uute ettevõtjate, eelkõige idufirmade võimaluse pääseda väga kontsentreeritud turgudele,

89.  palub liikmesriikidel tagada ELi riigihanke-eeskirjade nõuetekohase jõustamise, et kõrvaldada konkurentsimoonutused, sealhulgas vajaduse korral sotsiaal-, keskkonna- ja tarbijakaitse kriteeriumide abil, ning edendada häid tavasid avaliku sektori asutuste menetlustes; on seisukohal, et elektrooniliste hankemenetluste väljaarendamine lihtsustab VKEde juurdepääsu avalikele hangetele, suurendab läbipaistvust ja tagab tõhusama järelevalve konkurentsieeskirjade rikkumise üle; palub komisjonil ühtlasi edendada VKEde turulepääsu võimalusi väiksemate lepingute abil, kui see on kooskõlas peamiste hankealaste eesmärkidega, ning palub komisjonil hoolikalt jälgida eeskirjade jõustamist seoses ostude tsentraliseerimisega avalike hangete turgudel;

90.  väljendab heameelt seoses ettemakstud teenuste kaasaskantavust käsitlevate eeskirjade vastuvõtmisega ühtse digitaalse turustrateegia raames, mis parandab konkurentsi siseturul ja tagab tarbijatele suuremad õigused;

91.  on seisukohal, et valikulise turustussüsteemi või frantsiisivõrgustikuga liitumise kriteeriumid peaksid olema läbipaistvad, tagamaks, et nende kriteeriumidega ei rikuta konkurentsipoliitikat ja ühtse turu vaba toimimist; toonitab, et sellised kriteeriumid peavad olema objektiivsed, kvalitatiivsed ja mittediskrimineerivad ning piirduma rangelt vajalikuga; palub komisjonil võtta sellise läbipaistvuse tagamiseks meetmeid;

92.  võtab teadmiseks konkurentidevahelise kokkumängu kasvava ohu, mis tuleneb muu hulgas hindade jälgimise tarkvara kasutamisest; leiab, et kooskõlastatud tegevus võib ilmneda vaatamata sellele, et konkurentidevahelised kontaktid on nõrgemad kui praegu kehtivates normides sätestatud, kuna kontakt võib olla isegi automatiseeritud, sest algoritmid suhtlevad üksteisega ühe või mitme turuosalise juhistest sõltumatult; palub, et komisjon säilitaks selliste vaba konkurentsi ohustavate uute probleemide suhtes valvsuse;

93.  avaldab heameelt komisjoni pingutuste üle teha rahvusvaheliste partneritega ja mitmepoolsetel foorumitel konkurentsipoliitika valdkonnas koostööd; on seisukohal, et rahvusvaheline koostöö on järjest olulisem juhul, kui äriühingud, mille suhtes kohaldatakse täitemenetlust, tegutsevad mitmes jurisdiktsioonis;

94.  usub, et Euroopa Liidu vabakaubanduslepingute võrgustiku laiendamine aitab kaasa konkurentsiõiguse tõhusamale jõustamisele kogu maailmas; ergutab komisjoni sellega seoses otsima edasisi võimalusi kaubanduslepingute sõlmimiseks ning lisama sellistesse tulevastesse lepingutesse tugevad konkurentsieeskirjad ja riigiabi eeskirjad;

95.  on arvamusel, et konkurentsipoliitikas tuleb arvesse võtta põllumajandussektori eripära; tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikkel 42 annab põllumajandusele konkurentsiõiguse mõttes eriseisundi, mis veelgi kinnistus ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) viimase reformiga, kuna põllumajandussektorile lubatakse mitmeid erandeid ELi toimimise lepingu artikli 101 sätetest; märgib, et ÜPP eesmärk on tagada põllumajandusega tegelevale rahvastikuosale rahuldav elatustase pidevate majanduse ja kliimaga seotud ohtudega keskkonnas; tuletab meelde, et konkurentsipoliitikaga kaitstakse peamiselt tarbijate huve ning selles ei võeta piisavalt arvesse põllumajandustootjate konkreetseid huve ja raskusi; rõhutab, et konkurentsipoliitikaga tuleb kaitsta põllumajandustootjate ja tarbijate huve samaväärselt, tagades õiglased konkurentsi- ja siseturule juurdepääsu tingimused, et soodustada investeerimist ja innovatsiooni, tööhõivet, põllumajandusettevõtete elujõulisust ja maapiirkondade tasakaalustatud arengut ELis, edendades seejuures turuosaliste jaoks läbipaistvust;

96.  rõhutab, et õiglaseks hinnaks ei tuleks lugeda mitte võimalikult madalat tarbijahinda, vaid mõistlikku hinda, mis võimaldab õiglaselt tasustada iga toiduainete tarneahelas osalejat;

97.  on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artiklis 39 määratletud ÜPP eesmärkide saavutamiseks on vaja tootjaorganisatsioonide ja nende liitude ühistegevust (sealhulgas tootmise planeerimine ning läbirääkimised müügi ja lepingutingimuste üle) ning seetõttu tuleks neile teha erand ELi toimimise lepingu artikli 101 kohaldamisest, kui nimetatud ühistegevus reaalselt toimub, aidates seeläbi kaasa põllumajandustootjate konkurentsivõime parandamisele; märgib, et määruse (EL) nr 1308/2013 (põllumajandustoodete ühise turukorralduse määrus) kohaseid erandeid ei ole kasutatud täiel määral ning selguse puudumine nende erandite kohta, rakendamisraskused ning ühtse kohaldamise puudumine riiklike konkurentsiasutuste poolt ei ole taganud põllumajandustootjatele ega nende organisatsioonidele piisavalt õiguskindlust; tunneb heameelt selle üle, et määrusega (EL) 2017/2393(12) lihtsustatakse põllumajandustootjate organisatsioonideks ühinemise eeskirju ning täpsustatakse majandustegevusega tegelevate tootjaorganisatsioonide rolli ja volitusi seoses konkurentsiõigusega, et tugevdada nende läbirääkimisvõimet, kaitstes samal ajal ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud põhimõtteid;

98.  väljendab heameelt selle üle, et 2012. aasta piimapaketti kohaldamisaega pikendatakse määruse (EL) 2017/2393 alusel, arvestades positiivseid rakendamisaruandeid(13) ja viisi, kuidas see aitab tugevdada piimatootjate positsiooni toiduainete tarneahelas; palub komisjonil siiski teha mõjuhinnangu, et teha kindlaks, kas piima- ja piimatoodete sektori lepingute läbirääkimisi käsitlevaid sätteid tuleks laiendada ka teistele põllumajandussektoritele, kuna põllumajandustootjatel ja tootjaorganisatsioonidel oleks siis suurem vabadus kavandada tootmist, kollektiivläbirääkimiste õigus ja õigus pidada läbirääkimisi müügi ning lepingutingimuste üle, millega kehtestatakse selged hinnad ja mahud;

99.  nõuab, et vajaduse ja proportsionaalsuse põhimõtteid kohaldades kehtestataks põllumajanduslike tootmisharudevaheliste organisatsioonide jaoks selge ja automaatne erand ELi toimimise lepingu artiklist 101, et neil oleks võimalik ellu viia neile põllumajandustoodete ühise turukorralduse määrusega antud ülesandeid ning aidata kaasa ELi toimimise lepingu artikli 39 eesmärkide saavutamisele;

100.  teeb ettepaneku, et põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruses sätestatud võimalusi kehtestada meetmed kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega juustu (artikkel 150), kaitstud päritolunimetuse või kaitstud geograafilise tähisega singi (artikkel 172) ja veini (artikkel 167) pakkumise reguleerimiseks laiendataks kvaliteedimärgisega toodetele, et tagada suurem suutlikkus kohandada pakkumine nõudlusega;

101.  väljendab heameelt selle üle, et määrusega (EL) 2017/2393 sätestatakse menetlus, mille kohaselt võib põllumajandustootjate rühm taotleda komisjonilt mittesiduva arvamuse esitamist, et teha kindlaks, kas kollektiivne meede vastab konkurentsieeskirjadest üldise erandi tegemise nõuetele põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruse artikli 209 alusel; kutsub põllumajandusturgude töökonna soovitust arvesse võttes komisjoni siiski üles täpsustama põllumajanduse üldise erandi kohaldamisala, et täpsustada erandit nii, et ELi toimimise lepingu artikli 101 kohaldamata jätmine oleks ettenähtud juhtudel rakendatav ja elluviidav;

102.  juhib tähelepanu sellele, et turu tõsise tasakaalustamatuse ajal, kui põllumajandussektor on ohus ja põhiliste toiduainetega varustamisele avalduv võimalik kahju mõjutab kõiki kodanikke, peab turule orienteeritud ÜPP pakkuma põllumajandustootjatele toetust ning võimaldama täiendavaid, ajaliselt piiratud ja täielikult põhjendatud erandeid konkurentsieeskirjadest; väljendab heameelt asjaolu üle, et määruse (EL) 2017/2393 raames tehtud muudatuste tulemusena on lihtsam kohaldada põllumajandustoodete ühise turukorralduse määruse artikli 222 sätteid, mis võimaldavad teha selliseid ajutisi erandeid konkurentsiõigusest;

103.  nõuab Euroopa toiduainehindade jälgimise vahendi edasist arendamist, et paremate ja üksikasjalikumate andmete toel põllumajandusliku toidutööstuse kriise paremini tuvastada; rõhutab sellega seoses vajadust kaasata andmete määratlemisse ja kogumisse põllumajandustootjate organisatsioonid;

104.  osutab komisjoni sedastusele, et põllumajandustootjad on toiduainete tarneahelas kõige vähem koondunud, samal ajal kui nende sisendite tarnijad ja kliendid on sageli palju suuremad ja rohkem koondunud, mille tulemuseks on mõne suure turustusahela, töötleja ja jaemüüja poolt peale sunnitud tasakaalustamata suhted ning negatiivsed ja ebaõiglased tavad, mida ei saa lahendada üksnes konkurentsipoliitikaga, ning seetõttu on vajalik sidusus muude poliitikavaldkondadega; palub seetõttu komisjonil määratleda selgemalt turgu valitseva seisundi mõiste ja sellise seisundi kuritarvitamise, võttes arvesse koondumise ulatust ning sisendi-, töötlemis- ja jaemüügisektori läbirääkimisvõimet; märgib ühtlasi, et määruses (EL) 2017/2393 kehtestatakse teatavad sätted õiguse kohta sõlmida kirjalikke lepinguid ja pidada läbirääkimisi lepingutingimuste üle, et parandada väärtuse jaotamist tarneahelas, aidata kaasa sidusrühmade suhete paranemisele, võidelda ebaausate kaubandustavade vastu, parandada põllumajandustootjate turusignaalidele reageerimise võimet, parandada hinnaaruandlust ja hindade ülekandumist ning viia pakkumine nõudlusega paremini kooskõlla; kutsub komisjoni ja riiklikke konkurentsiasutusi ühtlasi üles tagama, et põhitarbeained oleksid nõuetekohaselt klassifitseeritud ja hinnatud ning et põllumajandustootjaid mõjutavate kuritarvituste ja ebaausate kaubandustavade üle teostatakse järelevalvet, et neid käsitletakse siduvate meetmete abil ning et nende eest karistatakse; on veendunud, et uurida tuleks olemasolevaid riiklikke kavasid, et teha kindlaks, milliseid parimaid tavasid kohaldada;

105.  tunnistab, et seni ei ole ei Euroopa ega riiklikul tasandil kohaldatud konkurentsiõigust ebaausate kaubandustavadega tegelemiseks toiduainete tarneahelas; märgib, et selles kontekstis on rakendatud konkreetseid riiklikke eeskirju, ent need ei ole osutunud täiel määral tulemuslikeks, et lahendada ebaausate kaubandustavade ja võimu tasakaalustamatuse sügavalt juurdunud probleemi toiduainete tarneahelas; palub komisjonil avaldada ja viivitamatult heaks kiita väljakuulutatud ELi seadusandlik ettepanek ebaausate kaubandustavade kohta, tagada ühtlustatud õigusraamistik, mis kaitseb tootjaid ja põllumajandusettevõtjaid paremini ebaausate kaubandustavade eest, ning tagada siseturu edasine konsolideerimine;

106.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on juba kutsunud komisjoni ja riiklikke konkurentsiasutusi üles reageerima mõjusalt mureküsimustele, mis on tekkinud seoses kogumõjuga, mida ühelt poolt turustamissektori kiire koondumine riigi tasandil ning teiselt poolt suurte turustajate liitude tekkimine Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil avaldab nii toiduainete tarneahela varasemale etapile kui ka turustajatele ja tarbijatele; on seisukohal, et selline struktuurne muutus annab alust muretseda võimaliku strateegilise kooskõlastamise, konkurentsi vähenemise ning innovatsiooni suunatavate investeerimisvõimaluste kahanemise üle toiduainete tarneahelas;

107.  kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone üles seadma esikohale Brexiti‑järgse ühtse turu tugevdamise, tagades selleks täieliku kooskõla ELi konkurentsialaste õigusaktide ja nende eranditega ning muude standarditega, et tagada õiguskindlus ja võrdsed tingimused liikmesriikide vahel;

108.  tuletab meelde, et põllumajandussektori vähese tähtsusega abi ülemmäära kahekordistati 2013. aastal (7500 eurolt 15 000 eurole), et tulla toime sagenenud kliimast tingitud, tervishoiu- ja majanduskriisidega; märgib, et samal ajal kohandati vähese tähtsusega abi riiklikku ülemmäära üksnes vähesel määral (0,75 %st kuni 1 %ni riikliku põllumajandustootmise väärtusest), mis vähendas riikide tegutsemisvabadust raskustes põllumajandustootjate aitamisel; nõuab seetõttu, et vähese tähtsusega abi riiklikku ülemmäära tõstetaks 1,25 %ni riikliku põllumajandustootmise väärtusest, et leevendada põllumajandustootjate rasket majanduslikku olukorda; märgib, et vähese tähtsusega abi käsitlevate ühtsete eeskirjade eesmärk on parandada põllumajandustootjate olukorda ilma põllumajanduspoliitikat taasriigistamata;

109.  rõhutab kiiretele lairibavõrkudele juurdepääsu võimaldamiseks ette nähtud rahaliste vahendite olulisust, et käia kaasas tehnoloogia arenguga ja hoogustada konkurentsi, eeskätt maa- ja äärepoolseimates piirkondades;

110.  toonitab, et ELi turu avamine eri norme järgivatele väga konkurentsivõimelistele kaubanduspartneritele ja põllumajandustoodete suureksportijatele võib seada ohtu ELi kõige tundlikumad põllumajandusvaldkonnad; palub komisjonil võtta täiel määral arvesse kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepingutest ELi põllumajandustootjate jaoks tuleneda võivaid turumoonutusi, arvestades ELi tootjate keerukat rahalist seisu ja nende otsustavalt tähtsat rolli meie ühiskonnas;

111.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide ja vajaduse korral piirkondade konkurentsiasutustele.

(1) ELT L 187, 26.6.2014, lk 1.
(2) ELT L 156, 20.6.2017, lk 1.
(3) ELT C 262, 19.7.2016, lk 1.
(4) ELT C 93, 24.3.2017, lk 71.
(5) ELT C 35, 31.1.2018, lk 71.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0434.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0027.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0428.
(9) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1.
(10) https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/file_import/aar-comp-2016_en_0.pdf.
(11) Näiteks komisjoni põhjalik uurimine võimaliku riigiabi kava osas seoses Ühendkuningriigis kehtiva välismaiste kontrollitavate äriühingute kontsernisisese rahastamise erandiga (SA.44896).
(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2393, millega muudetakse määruseid (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta, (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta, (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad, (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus, ning (EL) nr 652/2014, millega nähakse ette sätted toiduahela, loomade tervise ja heaolu ning taimetervise ja taimse paljundusmaterjaliga seotud kulude haldamise kohta (ELT L 350, 29.12.2017, lk 15).
(13) Aruanded piimaturu olukorra arengu ja piimasektori meetmepaketi (nn piimapakett) sätete toimimise kohta (COM(2016)0724 final ja COM(2014)0354 final).


Vaktsineerimisest hoidumine ja vaktsineerimise vähenemine Euroopas
PDF 183kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon vaktsineerimisest hoidumise ja vaktsineeritute arvu vähenemise kohta Euroopas (2017/2951(RSP))
P8_TA(2018)0188B8-0188/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 168,

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi „Laste vaktsineerimine: Euroopa laste vaktsineerimise edusammud ja väljakutsed ning edasine tegevus“(1), mille võtsid 6. juunil 2011. aastal vastu ELi liikmesriikide tervishoiuministrid,

–  võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2014. aasta järeldusi vaktsineerimise kui tõhusa rahvatervisealase vahendi kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2017. aasta teatist „Euroopa terviseühtsuse tegevuskava antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks“ (COM(2017)0339),

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) ülemaailmset vaktsineerimise tegevuskava, mille 194 liikmesriiki 2012. aasta mais maailma terviseassambleel heaks kiitsid,

–  võttes arvesse WHO resolutsiooni 68.6, mille 194 liikmesriiki 26. mail 2015. aastal maailma terviseassambleel heaks kiitsid,

–  võttes arvesse WHO Euroopa vaktsineerimise tegevuskava aastateks 2015–2020, mis võeti vastu 18. septembril 2014. aastal,

–  võttes arvesse Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) 27. aprilli 2017. aasta tehnilist aruannet „Vaktsineerimise infosüsteemid ELis ja EMPs“,

–  võttes arvesse ECDC 14. juuni 2017. aasta tehnilist aruannet „Vaktsineerimisega välditavad haigused ja vaktsineerimine: põhipädevus“,

–  võttes arvesse USAs New Yorgis 21. septembril 2016. aastal toimunud ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelisel kohtumisel vastu võetud poliitilist deklaratsiooni antimikroobikumiresistentsuse kohta,

–  võttes arvesse Maailmapanga 2017. aasta märtsi aruannet „Drug-Resistant Infections: A Threat to Our Economic Future“ (Ravimiresistentsed infektsioonid, mis ohustavad meie majanduslikku tulevikku),

–  võttes arvesse nõukogu 22. detsembri 2009. aasta soovitust 2009/1019/EL hooajalise gripi vastase vaktsineerimise kohta(3),

–  võttes arvesse üha suuremat mandritevaheliste reisijate arvu;

–  võttes arvesse nõukogule ja komisjonile vaktsineerimisest hoidumise ja vaktsineeritute arvu vähenemise kohta esitatud küsimusi (O‑000008/2018 – B8‑0011/2018 ja O‑000009/2018 – B8‑0012/2018),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et 2010. aasta detsembris võtsid maailma tervishoiuvaldkonna juhid kohustuse tagada elupäästvate vaktsiinide avastamine, arendamine ja ülemaailmne tarnimine, eelkõige kõige vaesematele riikidele, kuulutades järgmised 10 aastat (2011–2020) nn vaktsiinide dekaadiks;

B.  arvestades, et ühe lapse täieliku vaktsiinipaketi hind, isegi kõige madalamate maailmaturu hindade korral, on ajavahemikul 2001–2014 kasvanud 68 korda; arvestades, et see hinnatõus on õigustamatu ja vastuolus kestliku arengu eesmärgiga tagada tervislik elu ja edendada igas vanuses inimeste heaolu;

C.  arvestades, et ELis ja Euroopa Majanduspiirkonnas on soovitatavate vaktsiinide loetelu ja tervishoiuteenuste korraldus riigiti väga erinev;

D.  arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on kinnitanud WHO Euroopa vaktsineerimise tegevuskava aastateks 2015–2020;

E.  arvestades, et suure vaktsineeritute osakaalu poole püüdlemine kaitseb kodanikke nendesse vaktsineerimisega välditavatesse haigustesse nakatumise eest, mis madala vaktsineerituse ja immuunsustasemega riikides on muutunud pandeemiliseks;

F.  arvestades, et uurimisrühma Vaccine Confidence Project teostatud ülemaailmse uuringu kohaselt saadi Euroopa piirkonnas vaktsiinide tähtsuse, ohutuse ja tõhususe tajumise kohta kõige rohkem negatiivseid vastuseid ja vaktsineerimisest hoidujate määr elanikkonna seas on Euroopas kõrgeim(4);

G.  arvestades, et vaktsineerimise vähenemine Euroopas on põhjustanud mitmes Euroopa riigis märkimisväärseid leetrite puhanguid ja sellest tingitud surmajuhtumeid;

H.  arvestades, et terviseühtsuse põhimõttest lähtudes käsitavad paljud liikmesriigid põllumajanduslike ja koduloomade vaktsineerimist olulise meetmena nii piiriüleste loomataudide puhangute vältimiseks kui ka nakkuste levimise riski ohjamiseks ning on selle kasutusele võtnud, sealhulgas Coxiella burnetii ja muude bakteriaalsete ja viiruslike nakkuste vastu, mis kujutavad ka ohtu rahvatervisele;

I.  arvestades, et ajavahemikul 2008–2015 esines Euroopas 215 000 vaktsineerimisega välditavate nakkushaiguste juhtu, gripp välja arvatud(5);

1.  tõdeb, et vaktsiinidel võib olla antimikroobikumiresistentsuse vastases võitluses oluline roll, mida tuleks edasi uurida;

2.  tõdeb, et vaktsiinid võivad vähendada vajadust antibiootikumide järele, mis aitab piirata antimikroobikumiresistentsuse levikut, ja seda asjaolu tuleks edasi uurida; rõhutab samas, et antibiootikumide liig- või väärkasutamise ning antibiootikumidega tahtmatu kokkupuute kiire vähendamine peab jääma peamiseks prioriteediks;

3.  märgib, et vaktsineerimine hoiab maailmas ära hinnanguliselt 2,5 miljonit surmajuhtumit aastas ja vähendab teatavate haiguste ravi, sealhulgas antimikroobse ravi kulusid;

4.  väljendab heameelt selle üle, et ennetava vaktsineerimise laialdane kasutuselevõtt Euroopas on oluliselt kaasa aidanud paljude nakkushaiguste likvideerimisele või vähenemisele; väljendab sellegipoolest muret vaktsineerimisest hoidumise murettekitava nähtuse pärast, samuti riiklike soovituste puudumise pärast, milles võetakse arvesse elanikkonna vananemist, ning nõuab suuremat läbipaistvust vaktsiinide tootmisel ja meetmeid Euroopa kodanike veenmiseks;

5.  juhib tähelepanu sellele, et vaktsiine kontrollitakse rangelt mitmes etapis toimuvate uuringutega, enne kui WHO need eelkvalifitseerib ja Euroopa Ravimiamet (EMA) heaks kiidab, samuti hinnatakse vaktsiine korrapäraselt uuesti; juhib tähelepanu sellele, et teadlased peavad teatama mis tahes huvide konfliktist;

6.  teeb ettepaneku, et huvide konfliktiga teadlased jäetaks hindamiskomisjonidest välja; nõuab EMA hindamiskomisjoni arutelude konfidentsiaalsuse tühistamist; teeb ettepaneku, et avalikustataks teadus- ja kliinilised andmed, mis on hindamiskomisjoni järelduste aluseks ja mille anonüümsus on ette tagatud;

7.  arvestades, et Euroopa terviseühtsuse tegevuskavas antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks on märgitud, et vaktsineerimise teel immuunsuse kujundamine on kulutõhus rahvatervisemeede võitluses antimikroobikumiresistentsuse vastu(6);

8.  väljendab heameelt komisjoni aktiivse osalemise üle vaktsineerimise küsimustes ja vaktsineerimisalase algatuse lisamise üle komisjoni 2018. aasta tööprogrammi; väljendab heameelt tegevuskava avaldamise üle seoses nõukogu soovitusega vaktsineerimisega välditavate haiguste valdkonnas koostöö tugevdamise kohta;

9.  toetab asjaolu, et oma tegevuskavas antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks teatab komisjon, et võtab kasutusele stiimulid diagnostika, antimikroobikumide alternatiivide ja vaktsiinide kasutamise suurendamiseks(7);

10.  väljendab heameelt selle üle, et peatselt käivitatakse ELi tervishoiuprogrammist kaasrahastatav ühismeede, mille eesmärk on suurendada vaktsineerituse taset;

11.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tugevdama vaktsineerituse taseme õiguslikku alust; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa vaktsineerimise tegevuskava 2015–2020 eesmärgi 1 kohaselt on asjakohase õigusraamistiku väljatöötamine ja rakendamine äärmiselt oluline, et seada riikide prioriteedid ja teha konkreetseid samme kestlike vaktsineerimisega seotud kohustuste võtmise suunas;

12.  toetab kindlalt ühishanke kokkulepet, mis annab liikmesriikidele ja komisjonile raamistiku vaktsiinide ühiseks hankimiseks ning mille abil saab ühendada liikmesriikide ostujõu ja tagada, et pandeemiavaktsiinid ja muud vaktsiinid on kättesaadavad piisavas koguses, et juurdepääs vaktsiinidele on tagatud ning et kõiki osalevaid liikmesriike koheldakse võrdselt;

13.  väljendab heameelt selle üle, et 24 liikmesriiki on allkirjastanud ühishanke kokkuleppe, mis tähendab, et kokkulepe hõlmab 447,8 miljonit ELi kodanikku 508,2 miljonist; kutsub neid liikmesriike, kes ei ole veel kokkuleppele alla kirjutanud, seda tegema, tagamaks, et kõik ELi kodanikud on hõlmatud;

14.  tuletab meelde, et üldsuse usalduse suurendamisel ravimite vastu ja selle usalduse säilitamisel on oluline läbipaistvus;

15.  tuletab meelde kliiniliste uuringute määruse(8) tähtsust uute vaktsiinidega seotud teadusuuringute ergutamisel ja hõlbustamisel ning kliiniliste uuringute tulemuste läbipaistvuse tagamisel; kutsub komisjoni ja EMAd üles kliiniliste uuringute määrust viivitamata rakendama, eelkõige luues Euroopa portaali ja andmebaasi, mille rakendamisel on esinenud märkimisväärseid viivitusi rohkem kui kaks aastat; kutsub kõiki osapooli üles tagama, et käimasolev EMA Londonist ümberpaigutamise protsess ei põhjusta ameti töös lisahäireid või -viivitusi;

16.  kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik tervishoiutöötajad on ise piisavalt vaktsineeritud; kutsub komisjoni üles käsitlema tervishoiutöötajate vaktsineerituse taset oma ettepanekus võtta vastu nõukogu soovitus vaktsineerimisega välditavate haiguste valdkonnas koostöö tugevdamise kohta;

17.  on veendunud, et komisjoni ettepanek võtta vastu nõukogu soovitus vaktsineerimisega välditavate haiguste valdkonnas koostöö tugevdamise kohta, mis avaldatakse kavakohaselt 2018. aasta teises kvartalis ja mille eesmärk on toetada liikmesriike vaktsineerimisprogrammide rakendamisel, vähendades vaktsineerimisest hoidumist, parandades vaktsiinide tarnet ja suurendades üldist vaktsineerituse taset, on õige samm; kutsub komisjoni ja nõukogu üles võtma soovituste koostamisel arvesse Euroopa Parlamendi seisukohta;

18.  märgib murega, et epidemioloogilistest andmetest vaktsineerimise hetkeolukorra kohta liikmesriikides ilmnevad olulised lüngad vaktsiinide kasutamises ja piisava kaitse tagamiseks ebapiisav vaktsineerituse tase; väljendab muret selle pärast, et üha leviv vaktsineerimisest hoidumine on võtnud murettekitavad mõõtmed mitmesuguste tervisega seonduvate tagajärgede tõttu, mis liikmesriikides tekivad; kutsub liikmesriike üles tagama, arvestades vaktsiinide kasulikkust ennetavat vahendina, et vaktsineerituse taset laiendatakse väljapoole varast lapsepõlve ning et kõik elanikkonnarühmad saavad olla kaasatud elukestva vaktsineerituse lähenemisviisi;

19.  rõhutab, et avalikkuse usalduse vähenemine vaktsineerimise suhtes kogu maailmas on murettekitav nähtus ja suur väljakutse rahvatervise ekspertidele; märgib, et Euroopa seisab vaktsineerimisest hoidumise tõttu praegu silmitsi leetrite puhanguga mitmes liikmesriigis, kuid see on välditav nakkushaigus; kutsub komisjoni üles jätkuvalt toetama riikide pingutusi, mille eesmärk on suurendada vaktsineerituse ulatust;

20.  rõhutab, et vaktsiinide ja nende adjuvantide hindamise suurem läbipaistvus ning nende võimalike kõrvalmõjude uurimise sõltumatute programmide rahastamine aitaks taastada usaldust vaktsineerimise vastu;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama andmete kogumise taristut nakkushaiguste tunnuste ja vaktsiinide tegeliku mõju jälgimiseks, et toetada vaktsineerimisprogrammide täitmist;

22.  on mures suure varieeruvuse pärast vaktsiinide osas, mida eri liikmesriigid soovitavad, on kättesaadavaks teinud ja/või kohustuslikuna kehtestanud; on mures, et selline lahknevus vaktsineerimise ulatuses süvendab liikmesriikidevahelist tervisealast ebavõrdsust ja õõnestab jõupingutusi ennetatavate haiguste vähendamiseks ja likvideerimiseks;

23.  mõistab hukka vaktsineerimist käsitleva ebausaldusväärse, eksitava ja ebateadusliku teabe levitamise, mida süvendab veelgi vastuoluline teave meediaväljaannetes, meedia sensatsioonijanu ja kehv ajakirjandus; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma tõhusaid meetmeid niisuguse eksitava teabe leviku vastu, töötama välja täiendavaid teadlikkuse tõstmise ja teabekampaaniaid, mille eesmärk on taastada usaldus vaktsiinide vastu, ning edendama haridust ja dialoogi, eriti vanemate jaoks, muu hulgas luues Euroopa platvormi, mille eesmärk on suurendada vaktsineerituse taset ja vältida eksitava teabe mõjukaks osutumist;

24.  rõhutab vajadust anda kodanikele kõikehõlmavat, faktilist ja teaduspõhist teavet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama dialoogi sidusrühmadega kodanikuühiskonnast, rohujuuretasandi liikumistest, akadeemilistest ringkondadest, meediaväljaannetest ja riiklikest tervishoiuasutustest, et võidelda ebausaldusväärse, eksitava ja ebateadusliku vaktsineerimisalase teabe vastu;

25.  tunneb muret piiratud eelarve pärast, mida mõnedes liikmesriikides konkreetselt vaktsineerimisele eraldatakse, ning mõnede elupäästvate vaktsiinide kõrge hinna ja hindade suure erinevuse pärast, mis võib veelgi halvendada olemasolevat tervisealast ebavõrdsust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama võimalikult kiiresti meetmeid, mida parlament nõudis oma 2. märtsi 2017. aasta resolutsioonis ELi võimaluste kohta parandada ravimite kättesaadavust(9), rõhutades samas, et vaktsineerimine on üks kulutõhusamaid rahvatervise valdkonna meetmeid tervishoiusüsteemide jaoks pikas perspektiivis;

26.  on mures selle pärast, et vaktsiinide kõrge hind mõjutab ebaproportsionaalselt palju madala ja keskmise sissetulekuga riike, sealhulgas neid riike, kes kaotavad ülemaailmse vaktsineerimise ja immuniseerimise liidu (GAVI) toetuse, mida nad varem said; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma meetmeid, et parandada nendes riikides vaktsiinide kättesaadavust;

27.  väljendab heameelt julgustavalt mõjuvate edusammude üle võitluses inimese papilloomiviiruse (HPV) põhjustatud haiguste ja vähi vastu, mis on saavutatud tänu HPV viiruse vastase vaktsineerimise programmidele; kutsub liikmesriike üles neid programme edasi arendama ja uurima võimalusi, kuidas suurendada vaktsineerituse taset ja ennetada muid vähivorme, näiteks kaasates vaktsineerimisprogrammi poisid;

28.  on seisukohal, et vaktsineerimisalaste sõeluuringute ja vaktsineerimisteenuste osutamine ELi liikmesriikidesse saabuvatele rändajatele ja pagulastele on äärmiselt oluline; palub komisjonil ja liikmesriikidel kaardistada konkreetseid vaktsineerimistoiminguid, mida rakendatakse ELi liikmesriikidesse sisenevate rändajate ja pagulaste suhtes, ning võtta energiliselt meetmeid kindlakstehtud puudujääkide kõrvaldamiseks;

29.  on mures vaktsiinide puuduse pärast ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja lahendusi vaktsiinide varu ja kättesaadavuse suurendamiseks, sealhulgas vaktsiinide ladustamise kord;

30.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles edendama vaktsineerimisega tegelevate tervishoiutöötajate teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis rõhutavad nende moraalset ja eetilist kohustust kaitsta rahvatervist, andes patsientidele (või patsientide eestkostjatele) vaktsiinide kohta piisavalt teavet, et viimastel oleks võimalik teha teadlikke valikuid;

31.  juhib tähelepanu sellele, et tervishoiutöötajad on üliolulised üldsuse poolt vaktsineerimise aktsepteerimiseks ja nende soovitustele viidatakse järjepidevalt kui vaktsineerimise esmasele põhjusele(10);

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostama vaktsineerimisest hoidumise probleemiga seoses kõikehõlmava ja tervikliku ELi tegevuskava, tugevdades liikmesriikide kohustusi vaktsineerimise kui rahvatervise prioriteetse meetme suhtes, sealhulgas prioriteetseid ja piirkondlikke meetmeid, ning võttes arvesse liikmesriikide erinevaid asjaolusid ja konkreetseid probleeme;

33.  kutsub komisjoni üles võimaldama ühtlustatuma ja paremini koordineeritud vaktsineerimise ajakava koostamist kogu ELis, et jagada parimaid tavasid, uurida koos liikmesriikidega võimalusi luua ELi platvorm vaktsiinide ohutuse ja tõhususe jälgimiseks, tagada ühtlane vaktsineerituse tase kogu Euroopas, vähendada tervisealast ebavõrdsust ning aidata suurendada usaldust vaktsineerimisprogrammide ja vaktsiinide vastu; kutsub komisjoni üles tegema sihipäraseid vaktsineerimisalgatusi, näiteks „Euroopa gripivastase vaktsineerimise päev“, mida saaks kasutada igal aastal vaktsineerimiskampaania alustamiseks kooskõlas nõukogu soovituses hooajalise gripi kohta kehtestatud 75 % vaktsineerimismäära eesmärgiga;

34.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma terviseühtsuse põhimõttest lähtudes konkreetseid meetmeid, kasutades rahalisi ja poliitilisi stiimuleid, et suurendada nii inimeste kui vajaduse korral ka loomade vaktsineerituse taset ning võidelda seega nakkushaiguste ja antibiootikumiresistentsuse vastu kulutõhusamalt, sealhulgas tulevase ühise põllumajanduspoliitika raames pärast 2020. aastat;

35.  kutsub liikmesriike üles esitama komisjonile, ECDC-le ja WHO-le õigeaegselt vaktsineerimist ja vaktsiinide abil ennetatavaid haigusi käsitlevad andmed;

36.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Maailma Terviseorganisatsioonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT C 202, 8.7.2011, lk 4.
(2) ELT C 438, 6.12.2014, lk 3.
(3) ELT L 348, 29.12.2009, lk 71.
(4) Larson, Heidi J. et al. (2016), „The State of Vaccine Confidence 2016: Global Insights Through a 67‑Country Survey“, EBioMedicine; kd 12, 2016, lk 295‑301.
(5) Council on Foreign Relations, „Vaccine-Preventable Outbreak Maps“, 2015.
(6) Vt. tegevuskava, lk 10.
(7) Vt. tegevuskava, lk 12.
(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 536/2014, milles käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi uuringuid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/20/EÜ (ELT L 158, 27.5.2014, lk 1).
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0061.
(10) Leask J., Kinnersley P., Jackson C., Cheater F., Bedford H., Rowles G., „Communicating with parents about vaccination: a framework for health professionals“, BMC Pediatrics, 2012, kd 12, lk 12‑154.


Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva direktiivi rakendamine
PDF 157kWORD 63k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva direktiivi 2011/99/EL rakendamise kohta (2016/2329(INI))
P8_TA(2018)0189A8-0065/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 18, 19, 21, 79 ja 82,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 6, 20, 21, 23, 24, 41 ja 47,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta, mis võeti vastu 20. detsembril 1993,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mis võeti New Yorgis vastu 20. novembril 1989,

–  võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal neljandal naiste maailmakonverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusprogrammi ning nendest tulenevaid dokumente, mis võeti vastu ÜRO erakorralistel istungjärkudel „Peking +5“ (2000), „Peking +10“ (2005), „Peking +15“ (2010) ja „Peking +20“ (2015),

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee 26. augusti 2016. aasta üldist märkust ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artikli 6 (puuetega naised ja tüdrukud) kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ning nõukogu 11. mai 2017. aasta otsuseid (EL) 2017/865(1) ja (EL) 2017/866(2) Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel allkirjastamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) allkirjastamist kõigis liikmesriikides,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(4),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise maksmist(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(6), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(7),

–  võttes arvesse komisjoni 19. juuni 2012. aasta teatist „Inimkaubanduse kaotamist käsitlev ELi strateegia aastateks 2012–2016“ (COM(2012)0286),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrust EL nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta(9),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/947/JSK vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet(10),

–  võttes arvesse nõukogu 23. oktoobri 2009. aasta raamotsust 2009/829/JSK Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes(11),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(12),

–  võttes arvesse nõukogu 10. juuni 2011. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse tegevuskava ohvrite õiguste tugevdamiseks ja kaitseks, eriti kriminaalmenetluses(13),

–  võttes arvesse dokumenti „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel(14)“,

–  võttes arvesse õiguste, võrdõiguslikkuse ja kodakondsuse programmi (2014–2020),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 3. detsembri 2015. aasta töödokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“ (SWD(2015)0278),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet „Violence against women – an EU-wide survey“ (naistevastane vägivald – üleeuroopaline uuring),

–  võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(15),

–  võttes arvesse oma 10. veebruari 2010. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009(16),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile naistevastase vägivalla vastase võitluse kohta(17),

–  võttes arvesse oma 9. juuni 2015. aasta resolutsiooni ELi naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia kohta 2015. aasta järgseks perioodiks(18),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse järelhindamisüksuse koostatud hinnangut (PE 603.272) direktiivi 2011/99/EL rakendamise kohta Euroopas,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8‑0065/2018),

A.  arvestades, et mis tahes vägivald inimese vastu kahjustab otseselt inimväärikust, mis on kõigi põhiliste inimõiguste alus ja mida tuleb seepärast austada ja kaitsta; arvestades, et naistevastane vägivald on jõhker diskrimineerimise vorm ning inimõiguste ja põhiõiguste rikkumine;

B.  arvestades, et vägivalla- ja väärkohtlemise ohvreid ohustab teisene ja korduv ohvristamine, kättemaks ja hirmutamine; arvestades, et seepärast sõltub neile vajaliku kaitse, sealhulgas piiriülese kaitse pakkumine suurel määral ohvrite, laiema ühiskonna ja kõigi ohvritega kokkupuutuvate töötajate teadlikkusest, kaasa arvatud asjaomased asutused, näiteks varjupaigad;

C.  arvestades, et asjakohase kaitse puudumine soolise vägivalla eest kahjustab kogu ühiskonda;

D.  arvestades, et iga ühiskonna kõige olulisemaid julgeolekualaseid aspekte on isikupuutumatuse ja üksikisiku vabaduse kaitse; arvestades, et Euroopa julgeoleku tegevuskava prioriteetide hulka peaks kuuluma isikliku turvalisuse tagamine ja kõigi üksikisikute kaitsmine soolise vägivalla eest;

E.  arvestades, et vägivald ning kehaline, vaimne ja seksuaalne väärkohtlemine mõjutab ebaproportsionaalsel määral naisi(19); arvestades, et iga kolmas naine ELis on alates 15. eluaastast kehalist ja/või seksuaalvägivalda kogenud; arvestades, et mõneski liikmesriigis jäetakse naistevastase vägivalla ulatus ja tõsidus pahatihti tähelepanuta ja seda alahinnatakse ning ikka veel esineb häirivalt sageli ohvrite süüdistamist; arvestades, et vaid kolmandik naisi, keda nende partnerid kehaliselt või seksuaalselt väärkohtlevad, võtab ühendust ametiasutustega;

F.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse tagamine kõigis poliitikavaldkondades on Euroopa Liidu aluspõhimõte ning soolise vägivallaga võitlemise oluline element;

G.  arvestades, et Istanbuli konventsioonis, mille EL ja kõik liikmesriigid on allkirjastanud, kuid mida kõik ei ole veel ratifitseerinud(20), nähakse ette, et kõik selle sätted, eeskätt ohvrite õiguste kaitsmiseks ette nähtud meetmed, tagatakse igasuguse diskrimineerimiseta, samuti kutsutakse konventsioonile allakirjutanuid selgesõnaliselt üles ebaseaduslikku jälitamist kriminaalkuriteoks tunnistama; arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ja täielik rakendamine aitab lahendada Euroopa lähenemiskeeluga seotud probleeme, pakkudes sidusat Euroopa õigusraamistikku naistevastase vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks;

H.  arvestades, et teatamata vägivallajuhtumite hinnangulise arvu vähendamiseks peavad liikmesriigid kindlalt kehtestama varajase hoiatamise ja kaitsevahendid, et naised tunneksid end turvaliselt ja saaksid soolisest vägivallast teada anda; arvestades, et registreerimata soolise vägivalla juhtumite väga suurt arvu võib seostada riiklike vahendite nappusega; arvestades, et asjaomastel asutustel peavad olema struktuurid, nagu varjupaigad, mis pakuvad meditsiinilist ja kohtumeditsiinilist tuge, psühholoogilist nõustamist ja õigusabi, et luua turvaline pelgupaik naistele, kes on soolise vägivalla ohvrid;

I.  arvestades, et kuna ELis kehtib liikumisvabadus, liiguvad inimesed sageli ühest riigist teise; arvestades, et Euroopa lähenemiskeeld toetub vajadusele kaitsta kannatanute õigusi ja vabadusi ning eelkõige ohvrite ja potentsiaalsete ohvrite õigust kasutada liikumisvabadust, säilitades seejuures jätkuva kaitse;

J.  arvestades, et võitluses soolise vägivalla vastu on otsustavalt tähtis vägivalda ennetada, investeerides teadlikkuse suurendamise ja teavituskampaaniatesse, mida meedias tulemuslikult kajastatakse, haridusse ja spetsialistide koolitamisse; arvestades, et Istanbuli konventsioon kohustab osalisi ennetama soolist vägivalda ja stereotüüpe, pöörates tähelepanu meedia rollile selles; arvestades, et riiklike kaitsemeetmetega kaitstavad ohvrid üldiselt ei tea Euroopa lähenemiskeelu olemasolust, ja see takistab keelu rakendamist; arvestades, et kodu- ja soolise vägivalla alahindamise vastu võitlemiseks ette nähtud teadlikkuse suurendamise kampaaniad ja selgitusprogrammid suurendavad ohvrite valmisolekut väärkohtlemisest teatada ning riiklikke ja Euroopa lähenemiskeelde taotleda, samuti tugevdavad need ohvrite usaldust asjaomaste asutuste vastu;

K.  arvestades, et 2010. aastal, mil Euroopa Ülemkogu tegi Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva ettepaneku, rakendati soolise vägivallaga seotud kaitsemeetmeid 118 000 ELis elava naise heaks; arvestades, et hinnangute kohaselt vajas ELis 2011. aastal keskmiselt 1 180 isikut järjepidevaid piiriüleseid kaitsemeetmeid;

L.  arvestades, et paljudes liikmesriikides on vabaühendustel ohvrite toetamisel sageli oluline roll;

M.  arvestades, et Euroopa lähenemiskeelud on vastastikust tunnustamist ja koostööd nõudvad vahendid, mis ei saa korralikult toimida ega ohvreid kaitsta niikaua, kuni kõik liikmesriigid neid täiel määral ei rakenda;

N.  arvestades, et eriti vägivallajuhtumite korral kehtestab osa liikmesriike kaitsemeetmed kriminaalmenetluse alusel, samas kui teine osa annab lähenemiskeelu välja tsiviilmenetluse alusel;

O.  arvestades, et ELi liikmesriikides kehtib arvukalt mitmesuguseid kaitsemeetmeid ja liikmesriikide kohtusüsteemide erinevuste tõttu esineb Euroopa lähenemiskeelu rakendamisel arvukalt probleeme, mis võib takistada Euroopa lähenemiskeeldude nõuetekohast kohaldamist ohvrite heaks ja vähendada lähenemiskeeldude andmist;

P.  arvestades, et enamikus liikmesriikides puudub registrisüsteem Euroopa lähenemiskeelde käsitleva teabe kogumiseks, samuti puudub keskne Euroopa registrisüsteem kõigi asjakohaste andmete kogumiseks kogu liidu ulatuses; arvestades, et puudulike andmete tõttu on raske Euroopa lähenemiskeeldude rakendamist hinnata ning õigusaktides või rakendamises esinevaid puudusi kõrvaldada;

Q.  arvestades, et Euroopa lähenemiskeeldu kohaldatakse iga liiki kuritegude ohvrite heaks, kaasa arvatud terrorismi, inimkaubanduse, soolise vägivalla ja organiseeritud kuritegevuse ohvrid; arvestades, et kaitsetus olukorras inimesi, kes on langenud kuriteo ohvriks, tuleb kohelda erilise tähelepanuga, kui nad Euroopa lähenemiskeeldu taotlevad;

R.  arvestades, et Euroopa lähenemiskeelu toimimise ning direktiiviga 2012/29/EL sätestatud kuriteoohvrite õiguste ja neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuete vahel on selge seos;

1.  kutsub liikmesriike üles kõiki soolise vägivalla ja naistevastase vägivalla vorme selgelt hukka mõistma ning võtma kohustuseks need kaotada ja tagada nende suhtes täisleppimatus;

2.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles integreerima soolist aspekti kõigisse poliitikavaldkondadesse, eeskätt neisse, kus teadlikkuse suurendamine naistevastasest vägivallast võib aidata sellist vägivalda tuvastada ning ohvrite puutumatust kaitsta ja tagada;

Direktiivi rakendamise üldine hindamine ja soovitused rakendamise seisu ning Euroopa lähenemiskeelu toimimise parandamiseks

3.  tunnistab, et kõik Euroopa lähenemiskeeldu käsitlevat direktiivi kohaldavad liikmesriigid on komisjonile teatanud direktiivi ülevõtmisest siseriiklikku õigusesse;

4.  on teadlik vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomise võimalikust positiivsest mõjust ohvrite piiriülesele kaitsele; on seisukohal, et Euroopa lähenemiskeeld võib olla tõhus vahend ohvrite kaitsmiseks tänapäeva maailmas, mida iseloomustab suur liikuvus ja sisepiiride puudumine; märgib aga murega, et alates Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva direktiivi ülevõtmisest on liikmesriikides antud vaid seitse Euroopa lähenemiskeeldu, kuigi samas on viimastel aastatel taotletud ja välja antud tuhandeid riiklikke lähenemiskeelde(21);

5.  taunib asjaolu, et komisjon ei esitanud 11. jaanuariks 2016 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruannet Euroopa lähenemiskeeldu käsitleva direktiivi kohaldamise kohta; palub komisjonil täita direktiivis sätestatud aruandekohustusi ning esitada oma aruandes ülevaade siseriiklikest kaitsemeetmetest ja koolitustegevusest, analüüsida, kuidas liikmesriigid täidavad ohvrite õigust saada tasuta õigusabi, sealhulgas teavet selle kohta, kas ohvritel tuleb kanda lähenemiskeeluga seotud kulusid, ning ülevaade liikmesriikides toimuvatest teadlikkuse suurendamise kampaaniatest;

6.  tuletab meelde täidesaatva riigi kohustust tunnustada Euroopa lähenemiskeeldu sama prioriteetsena kui otsuse teinud riik, olenemata mitmesugustest keerukatest aspektidest ja kaasnevatest õiguslikest probleemidest;

7.  tunneb muret selle pärast, et Euroopa lähenemiskeelu täitmisel esineb liikmesriikide vahelises kooskõlastamises ja teabevahetuses märkimisväärseid puudusi; palub liikmesriikidel parandada ja ühiselt tõhustada Euroopa lähenemiskeeluga seotud koostööd ja teabevahetust, kuna see muudaks menetlused palju tulemuslikumaks ja käivitaks liikmesriikide üheaegse piiriülese tegevuse;

8.  rõhutab, et statistiliste andmete kogumist tuleb parandada, et hinnata probleemi ulatust ja soolise vägivalla vähendamise meetmete tulemusi; palub liikmesriikidel standardiseerida ja digiteerida Euroopa lähenemiskeelu vormid ja menetlused ning luua Euroopa lähenemiskeeldude riiklik registrisüsteem eesmärgiga koguda andmeid ja parandada teabevahetust komisjoni ja liikmesriikidega; kutsub liikmesriike üles koguma ning komisjonile korrapäraselt edastama sooliselt eristatud andmeid ja andmeid taotletud, väljastatud ja jõustatud Euroopa lähenemiskeeldude arvu kohta, samuti teavet kuriteoliikide kohta;

9.  palub komisjonil luua Euroopa registrisüsteem, et kõigist liikmesriikidest Euroopa lähenemiskeeldude kohta teavet koguda;

10.  nõuab ühe standardvormi kehtestamist, mis kehtiks nii kriminaal- kui ka tsiviilasjade puhul kõigis liikmesriikides ning mida kasutataks lähenemiskeelu taotlemisel ja tunnustamisel; palub ühtlasi kasutusele võtta digitaalse haldussüsteemi, et hõlbustada koordineerimist, standardida kogutud andmeid ja kiirendada nii keeldude haldamist kui ka operatiivstatistika ettevalmistamist ELi tasandil;

11.  palub komisjonil ja liikmesriikidel avaldada täielik nimekiri, kuhu on kantud Euroopa lähenemiskeeldude väljaandmise ja tunnustamise eest vastutavad pädevad asutused ning Euroopa lähenemiskeelde edastavad ja vastuvõtvad kesksed asutused liikmesriikides, ning teha see nimekiri kergesti kättesaadavaks, et kaitstavatel isikutel ja ohvriabiorganisatsioonidel oleks võimalik Euroopa lähenemiskeeldu taotleda või sellega seotud küsimusi lahendada; palub liikmesriikidel tugevdada Euroopa lähenemiskeeldude väljaandmist soodustaval viisil oma riiklikke ja kohalikke institutsioone ja pädevaid asutusi, et tõhustada Euroopa lähenemiskeelu kättesaadavust ja kohaldatavust;

12.  palub komisjonil edendada heade tavade vahetamist ja koostööd liikmesriikide vahel ning liikmesriikide ja kodanikuühiskonna vahel, et tagada Euroopa lähenemiskeeldude asjakohane toimimine;

13.  rõhutab, et spetsiaalne vastutav ametiasutus peaks kuriteoohvreid, kes on kaalunud või kaaluksid riikliku lähenemiskeelu hankimist, kriminaalmenetluse käigus automaatselt ja nõuetekohaselt teavitama võimalusest Euroopa lähenemiskeeldu taotleda ja neile seda võimalust meelde tuletama; rõhutab, et kaitstav isik ei peaks Euroopa lähenemiskeelu taotlemisel rahalisi kulusid kandma;

14.  palub liikmesriikidel Euroopa lähenemiskeelu taotlemise korral abi andmist ja toetusmeetmete võtmist individuaalselt hinnata, järgides sootundlikku käsitlusviisi;

15.  taunib asjaolu, et mõnes liikmesriigis ei ole õiguskaitse ega õigusabi iga liiki kuritegude ohvritele kättesaadav, mistõttu ohvrile antakse Euroopa lähenemiskeelu taotlemise võimaluse kohta puudulikku teavet; on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tagama kaitstavatele isikutele tasuta õigusabi, haldustoe ja piisava teabe Euroopa lähenemiskeelu kohta, sest see on vahendi kasutamise ja tõhususe seisukohast väga oluline, seda nii väljastamise kui ka jõustamise etapis; kutsub liikmesriike üles suurendama vahendeid naistevastase vägivalla jälgimiseks ja ennetamiseks maapiirkondades;

16.  ergutab liikmesriike teavitama kaitstavaid isikuid vastuvõtvas riigis kehtivatest sotsiaalabivahenditest, nagu peretoetused, majutus jms, kuna need meetmed jäävad Euroopa lähenemiskeelu kohaldamisalast välja;

17.  juhib tähelepanu sellele, et kaitse ja täiendava sotsiaaltöö osana tuleks erilist tähelepanu pöörata lapsohvritele ja kuriteoohvrite lastele, eelkõige seksuaalse väärkohtlemise ohu korral;

18.  taunib asjaolu, et liikmesriigid ei taga enne Euroopa lähenemiskeelu väljaandmist, selle ajal ega pärast seda kirjalikku ja suulist tõlget ohvrile arusaadavasse keelde;

19.  toonitab, et ohvritel peaks Euroopa lähenemiskeelu menetluse käigus alati olema õigus olla ära kuulatud; toonitab, et suulise ja kirjaliku tõlke teenused peavad olema kättesaadavad kogu Euroopa lähenemiskeelu protsessi jooksul; rõhutab seetõttu, et kõik asjaomased dokumendid tuleks tõlkida keelde, mida ohver mõistab;

20.  taunib asjaolu, et napib erimeetmeid, mida liikmesriigid võiksid rakendada kaitsetus olukorras ohvrite või erivajadustega ohvrite heaks; on seisukohal, et avaliku sektori kulude kärped vähendavad sageli nende erimeetmete jaoks kättesaadavaid vahendeid; palub seetõttu liikmesriikidel koostöös komisjoni ning ohvrite kaitsmisega tegelevate asjakohaste organisatsioonidega vastu võtta erisuunised ja -meetmed, mis hõlbustaksid Euroopa lähenemiskeelu hankimist kaitsetus olukorras või erivajadustega ohvrite heaks;

21.  toonitab, et kuna inimkaubanduse ulatus ja ohtlikkus üha suureneb, võib Euroopa lähenemiskeeld osutuda inimkaubanduse ohvritele vägagi kasulikuks abivahendiks; palub seetõttu komisjonil lisada Euroopa lähenemiskeeld ELi inimkaubandusega võitlemise strateegiasse;

22.  on seisukohal, et lähenemiskeelu võimaluste rakendamiseks ja võrdväärsete kaitsemeetmete tagamiseks nii väljaandvas kui ka täidesaatvas riigis tuleb keeld väljastada võimalikult kiiresti, tulemuslikult, tõhusalt ja automaatselt ning võimalikult vähese bürokraatiaga; palub komisjonil ja liikmesriikidel määrata liikmesriikide pädevatele asutustele Euroopa lähenemiskeelu väljaandmiseks ja sellest teatamiseks selge ja lühike kahenädalane tähtaeg, et mitte suurendada kaitstavate isikute ebakindlust ja neid mitte veelgi suurema surve alla seada, ning sama eesmärgi nimel anda pädevatele asutustele korraldus jagada ohvritele nende Euroopa lähenemiskeelu taotlusega seotud otsustamisprotsessi käigus piisavat teavet, sealhulgas teatada neile mis tahes intsidentidest, mis selle menetluse käigus aset leiavad; nõuab sellega seoses tungivalt, et liikmesriigid eraldaksid Euroopa lähenemiskeelde menetlevatele ametiasutustele piisavalt vahendeid, et kujundada tõhus süsteem, kus arvestatakse ohvri olukorraga;

23.  palub liikmesriikidel võtta nõuetekohaselt arvesse kaitstavate isikute huve ja olla vägivallast teatanud inimestele turvapaigaks, järgides täiel määral kohustust mitte teatada ohustavale isikule kaitstava isiku asukohta ega kontaktandmeid, välja arvatud juhul, kui see on lähenemiskeelu eesmärkide täitmiseks tingimata vajalik; rõhutab, et alati, kui olukord nõuab süüteo täideviija teavitamist mis tahes Euroopa lähenemiskeeluga seotud asjaoludest, tuleb sellest otsusest ohvrile teada anda;

24.  kutsub liikmesriike üles hõlbustama Euroopa lähenemiskeelu väljastamist pereliikmete kaitseks, kes elavad koos ohvriga, keda Euroopa lähenemiskeelu abil juba kaitstakse;

25.  toonitab otsese ohu korral häiresignaali andva uue tehnoloogia, näiteks GPS‑seiresüsteemide ja nutitelefonirakenduste üha suuremat tõhusust; nende abil võib suurendada Euroopa lähenemiskeelu tõhusust ja kohandatavust nii otsust tegevas kui ka täidesaatvas riigis; on mures selle pärast, et sellist uut tehnoloogiat kasutavad ainult üksikud liikmesriigid;

26.  toonitab, kui oluline on seoses ohvrit ähvardava ohuga jälgida Euroopa lähenemiskeelu kohaldamist täidesaatvas riigis, et otsustada, kas vastu võetud kaitsemeetmeid on nõuetekohaselt rakendatud ja kas neid tuleb muuta;

27.  palub komisjonil jälgida lähenemiskeelu direktiivi rakendamist ja algatada viivitamatult rikkumismenetlus kõigi liikmesriikide vastu, kes seda rikuvad;

28.  julgustab kooskõlas soolise vägivalla ohvrite ühenduste sageli korratud seisukohtadega katsetama menetlusi, mis muudavad enamiku liikmesriikide tavapärast hoiakut kaitse suhtes; rõhutab, et ohvritele keskendumise asemel, nagu sagedasti toimitakse, peaksid riskivältimise tehnikad hõlmama ennetamist ning kahju tekitavate isikute järelevalvet, kontrolli ja seiret ja kasutatavad ennetusmeetmed peaksid esmajärgus hõlmama süüdlaste kohustuslikku ümberkoolitamist;

29.  palub komisjonil ja liikmesriikidel põhjalikult uurida Euroopa lähenemiskeeluga seotud õigusaktide parandamise ja lähenemiskeelu tulemusliku rakendamise ning praktilise toetuse võimalusi, et tagada riigi tasandil kaitstavate vägivallaohvrite õigused rahvusvahelisele kaitsele ning abile ja toetusele;

30.  palub ELi asutustel, näiteks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametil ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudil korrapäraselt jälgida direktiivi rakendamist;

31.  palub komisjonil algatada kodanikuühiskonna järelevalvet ja teatamist käsitlev projektikonkurss, et parandada Euroopa lähenemiskeelu toimimist liikmesriikides, tehes sel eesmärgil vabaühendustele kättesaadavaks ELi vahendid;

32.  palub komisjonil algatada projektikonkursse, millega edendatakse riiklike ja Euroopa lähenemiskeeldude kasutamise uurimist, ning koordineerida programme, et algatada liikmesriikides teadlikkuse suurendamise kampaaniaid eesmärgiga teavitada kuriteoohvreid võimalusest taotleda Euroopa lähenemiskeeldu ning suurendada nende teadlikkust piiriülestest kaitsemeetmetest;

33.  palub liikmesriikidel tõhustada koostööd vabaühendustega ning pakkuda kohustuslikke inimõigustel põhinevaid, teenustele suunatud, praktilisi ja valdkonnaüleseid Euroopa lähenemiskeeluga seotud koolitusi kõigile ametiisikutele, kes oma töös ohvritega tegelevad ning kellel on asjaomase direktiivi korralikul rakendamisel määrav roll; rõhutab, et kõikides liikmesriikides tuleks politseinikele, pädevate riigiasutuste töötajatele, õiguspraktikutele, sotsiaaltöötajatele ning vägivallaohvritega tegelevatele liitudele ja vabaühendustele ette näha spetsiifilised ja korrapärased Euroopa lähenemiskeeldu käsitlevad koolitused ja kursused; nõuab, et soolise vägivalla juhtumeid käsitlev personal saaks asjakohast väljaõpet, et arvestada vägivallaohvritest naiste erivajadusi, ning et eraldataks piisavalt vahendeid soolise vägivalla prioriteediks seadmiseks;

34.  palub liikmesriikidel, võttes arvesse meie ühiskondades sügavalt juurdunud misogüüniat ja seksismi ning laste ja teismeliste üha suuremat kokkupuudet internetivägivallaga, lisada soolise võrdõiguslikkuse ja vägivallatuse õpe põhi- ja keskkoolide õppekavadesse, kaasates õpilasi aruteludesse ja kasutades kõiki võimalikke õpivõimalusi;

35.  juhib tähelepanu sellele, et uusi kommunikatsioonivahendeid, näiteks digitaalseid platvorme, kasutatakse uute soolise vägivalla vormidena, muu hulgas ähvardusteks ja ahistamiseks; palub seetõttu, et liikmesriigid neid aspekte Euroopa lähenemiskeelu andmisel ja/või jõustamisel arvesse võtaksid;

Soolise vägivallaga seotud üldised soovitused

36.  palub komisjonil lisada Euroopa julgeoleku tegevuskavasse kõigi kodanike, eeskätt kõige kaitsetumas olukorras viibijate kaitse, pöörates eriti tähelepanu inimkaubanduse ja soolise vägivalla, samuti terrorismi ohvritele, kes vajavad ka eritähelepanu, toetust ja ühiskondlikku tunnustamist;

37.  palub komisjonil korraldada kampaaniaid, et julgustada naisi kõigist soolise vägivalla vormidest teada andma, et oleks võimalik neid kaitsta ja suurendada soolist vägivalda käsitlevate andmete täpsust;

38.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse hindamisaruande kohaselt erineb riiklike ja Euroopa lähenemiskeeldude kasutamise määr esmajoones seetõttu, et ohvrid ja paljud spetsialistid ei ole direktiiviga pakutavatest võimalustest teadlikud; palub seetõttu liikmesriikidel võtta täielik vastutus oma kodanike eest ja algatada asjaomaseid vabaühendusi kaasates kehtivate kaitsevahendite ja nende kasutamise teemalisi pikaajalisi ja sektoritevahelisi teavituskampaaniaid, mis on suunatud a) kogu ühiskonnale, b) võimalikele ohvritele, eriti naistele, kelle kaitseks on antud riiklik lähenemiskeeld, ja c) spetsialistidele, näiteks õiguskaitse- ja kohtuametnikele, õigusabi osutajate ning sotsiaal- ja päästeteenistustele, kes ohvritega esimesena kokku puutuvad; kutsub seetõttu komisjoni üles programmide käivitamiseks rahalisi vahendeid andma;

39.  võtab teadmiseks komisjoni juhitava e-õiguskeskkonna portaali olemasolu, mida toetavad ka liikmesriigid; peab tervitatavaks komisjoni algatust laiendada e-õiguskeskkonna portaali kuriteoohvrite alamlehekülge ning koondada sinna kogu ohvrite õigustega seotud asjakohane teave, kaasa arvatud riigipõhised suunised vägivallajuhtudest teatamiseks; rõhutab vajadust kujundada kuriteoohvrite alamlehekülg lihtsalt kasutatavaks praktiliseks tööriistaks ja teabeallikaks, mis peaks olema kättesaadav kõigis ELi ametlikes keeltes; ergutab liikmesriike looma kasutajasõbralikku ohvrite õigustele pühendatud veebilehte, mis hõlmaks ka Euroopa lähenemiskeeldu ja digitaalset teatamisplatvormi soolise vägivalla hõlpsamaks tuvastamiseks ning mis oleks näiteks riiklike õigusteabeportaalide kaudu kergesti juurdepääsetav;

40.  soovitab liikmesriikidel tungivalt tõhustada koostööd vägivallaohvreid kaitsvate vabaühendustega, et välja töötada strateegiad, mis sisaldavad nii ennetavaid kui ka reageerivaid meetmeid seoses soolise vägivalla, Euroopa lähenemiskeelu toimimise ning õigusaktide ja toetuse vajalike muudatustega;

41.  palub, et komisjon esitaks õigusakti ettepaneku, et toetada liikmesriike naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla kõigi vormide ennetamisel ja selle vastu võitlemisel;

42.  palub nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tütarlastevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

43.  nõuab, et kiiremas korras võetaks meetmeid, mis aitaksid lähenemiskeeldude põhjuseks olevat vägivaldset käitumist käsitlevaid õigusakte järk-järgult lähendada; rõhutab, et eriti naiste vastu suunatud rünnakud on tõsine probleem ning neid tuleks kõigis liikmesriikides kuriteona karistada, lisaks peaksid kohtud soolise vägivalla juhtumite korral kehtestama kaitsemeetmed;

Ohvreid kaitsva sidusa ELi õigusraamistiku nimel

44.  peab kiiduväärseks, et 13. juunil 2017 allkirjastati ELi ühinemine Istanbuli konventsiooniga, milles järgitakse holistilist, laiahaardelist ja koordineeritud lähenemist, seades tähelepanu keskmesse ohvri õigused, ning mis peaks olema täielikult seotud Euroopa lähenemiskeeluga; palub ELil lõpule viia üldine ühinemine konventsiooniga, et ennetada naistevastast vägivalda, võidelda karistamatuse vastu ning kaitsta ohvreid; toonitab, kui oluline on see õigusakt Euroopa lähenemiskeeldude kohaldamist takistava olulise asjaolu ületamiseks – nimelt ei tunnistata kõikides liikmesriikides ebaseaduslikku jälitamist kuriteoks; palub komisjonil kooskõlas 12. septembri 2017. aasta resolutsiooniga ELi ühinemise kohta Istanbuli konventsiooniga määrata ametisse naistevastase vägivalla ELi koordinaator, kes vastutaks ELi poliitikameetmete, instrumentide ja vahendite koordineerimise, rakendamise, seire ja hindamise eest, et võidelda kõigi naiste ja tütarlaste vastase vägivalla vormide vastu ja neid ennetada ning esindada ELi konventsiooniosaliste komitees;

45.  palub kõigil liikmesriikidel, kes seda veel teinud ei ole, Istanbuli konventsioon ratifitseerida ja täielikult jõustada ning eraldada naistevastase ja soolise vägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks piisavad rahalised ja inimressursid, muu hulgas suurendades naiste ja tütarlaste mõjuvõimu, kaitstes ohvreid ja võimaldades neil hüvitist saada;

46.  palub liikmesriikidel tagada kõigile spetsialistidele, kes tegelevad Istanbuli konventsiooni kohaldamisalasse kuuluvate vägivallaaktide ohvritega, asjakohane koolitus, menetlused ja suunised, et vältida ohvrite diskrimineerimist või kohtu-, meditsiinilise ja politseimenetluse käigus uuesti ohvriks langemist;

47.  kiidab heaks Istanbuli konventsioonis sätestatud kohustuse luua riigiülesed ja iga päev kogu ööpäeva töötavad tasuta abitelefoniliinid, kus helistajaid nõustatakse mis tahes vägivallajuhtumite korral, mis kuuluvad konventsiooni kohaldamisalasse; ergutab liikmesriike seda vahendit asjakohastel juhtudel kasutama ning ohvritele Euroopa lähenemiskeelu kohta teavet andma;

48.  toonitab, et õiguslikke ja praktilisi vigu asjaomase direktiivi rakendamisel saab parandada mitmesuguste ELi ohvrikaitset käsitlevate õigusaktide sobiva koosmõju ja kooskõlastamise abil, nagu nõukogu raamotsus 2009/829/JHA järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse kohta ja raamotsus tingimuslike meetmete kohta, määrus (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta ja 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning milles sätestatakse õigus saada teavet ning selle tasuta kirjalikku ja suulist tõlget ning milles võetakse kõikehõlmav lähenemisviis erivajadustega ohvritele, muu hulgas soolise vägivalla ohvritele;

49.  kutsub liikmesriike üles teavitama ohvreid muudest kaitsemeetmetest, juhul kui täidesaatev riik ei kuulu enam lähenemiskeelu direktiivi kohaldamisalasse;

50.  palub komisjonil võtta meetmeid eesmärgiga läbi vaadata kehtivad kuriteoohvrite õiguskaitset käsitlevad õigusaktid ning kehtestada selles valdkonnas sidus ELi õigusraamistik;

51.  palub komisjonil hinnata, kuidas asjaomast direktiivi rakendatakse seoses tsiviilasjades kohaldatava õigusaktiga – täpsemalt määrusega (EL) nr 606/2013 –, ning teha ettepanek võtta vastu suunised selle kohta, kuidas liikmesriigid võiksid tõhusamalt kohaldada neid kahte ELi õigusvahendit, millega püütakse riiklikke tsiviil- või kriminaalmenetlustes määratud kaitsemeetmeid tunnustades ohvreid kaitsta;

o
o   o

52.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile ning Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudile.

(1) ELT L 131, 20.5.2017, lk 11.
(2) ELT L 131, 20.5.2017, lk 13.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0329.
(4) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57.
(5) ELT L 261, 6.8.2004, lk 15.
(6) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.
(7) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1.
(8) ELT L 338, 21.12.2011, lk 2.
(9) ELT L 181, 29.6.2013, lk 4.
(10) ELT L 337, 16.12.2008, lk 102.
(11) ELT L 294, 11.11.2009, lk 20.
(12) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(13) ELT C 187, 28.6.2011, lk 1.
(14) ELT C 115, 4.5.2010, lk 1.
(15) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 53.
(16) ELT C 341 E, 16.12.2010, lk 35.
(17) ELT C 285, 29.8.2017, lk 2.
(18) ELT C 407, 4.11.2016, lk 2.
(19) Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruanne „Violence against women – an EU‑wide survey. Main results“ (naistevastane vägivald – üleeuroopaline uuring: peamised tulemused) näitab, et iga kolmas naine (33 %) on alates 15. eluaastast kogenud kehalist ja/või seksuaalvägivalda, iga viiendat naist (18 %) on ebaseaduslikult jälitatud ja iga teine naine (55 %) on puutunud kokku üht või mitut liiki seksuaalse ahistamisega. Seda arvesse võttes ei saa naistevastast vägivalda käsitleda marginaalse probleemina, mis puudutab vaid mõningate naiste elu.
(20) https://www.coe.int/en/web/conventions/full-list/-/conventions/treaty/210/signatures?desktop=true.
(21) Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse uuringus „European Protection Order Directive 2011/99/EU – European Implementation Assessment“ (Euroopa lähenemiskeeldu käsitlev direktiiv 2011/99/EL – hinnang rakendamise kohta Euroopas) märgitakse, et „hinnangute kohaselt rakendati 2010. aastal soolise vägivallaga seotud kaitsemeetmeid enam kui 100 000 ELis elava naise heaks“.


Bologna protsessi rakendamine – ülevaade ja järelmeetmed
PDF 254kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioon Bologna protsessi rakendamise seisu ja järelmeetmete kohta (2018/2571(RSP))
P8_TA(2018)0190B8-0190/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 14,

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2012. aasta resolutsiooni Euroopa institutsioonide panuse kohta Bologna protsessi tugevdamisse ja arengusse(1),

–  võttes arvesse nõukogu 25. ja 26. novembri 2013. aasta järeldusi Euroopa kõrghariduse globaalse mõõtme kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2011. aasta teatist „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava“ (COM(2011)0567),

–  võttes arvesse nõukogu 28. ja 29. novembri 2011. aasta järeldusi kõrghariduse ajakohastamise kohta(3),

–  võttes arvesse komisjoni 20. novembri 2012. aasta teatist „Hariduse ümbermõtestamine: investeerimine oskustesse paremate sotsiaalmajanduslike tulemuste nimel“ (COM(2012)0669),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. veebruari 2006. aasta soovitust 2006/143/EÜ edasise Euroopa koostöö kohta kõrghariduse kvaliteedi tagamisel(4),

–  võttes arvesse Bolognas 19. juunil 1999. aastal 29 Euroopa riigi haridusministrite poolt allkirjastatud ühisdeklaratsiooni (Bologna deklaratsioon),

–  võttes arvesse oma 28. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Bologna protsessi rakendamise järelmeetmete kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 14. novembri 2017. aasta teatist „Euroopa identiteedi tugevdamine hariduse ja kultuuri kaudu“ (COM(2017)0673),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust „Bologna protsessi rakendamine – ülevaade ja järelmeetmed“ (O‑000020/2018 – B8‑0014/2018),

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et Bologna protsess on valitsustevaheline algatus, millega riigid soovivad avatud ja koostööl põhinevat dialoogi kasutades rahvusvaheliselt kokku lepitud kohustuste kaudu saavutada ühiseid eesmärke, aidates seeläbi üles ehitada Euroopa kõrgharidusruumi; arvestades, et kvaliteetne kõrgharidus on laiapõhjalise ja edasijõudnud teadmusühiskonna kujundamise oluline osa, mis lõppkokkuvõttes toetab stabiilse, rahumeelse ja salliva kogukonna loomist, tagades võrdsed võimalused ja kõigile juurdepääsetava kvaliteetse hariduse;

B.  arvestades, et Bologna protsess on edendanud liikuvust, aidates kaasa kõrghariduse rahvusvahelistumisele ning parandades eri kõrgharidussüsteemide standardite ühilduvust ja võrreldavust, järgides samal ajal akadeemilise vabaduse ja institutsioonilise autonoomia põhimõtteid ning keskendudes kõrghariduse kvaliteedi tõstmisele ja kodanikele võrdsete võimaluste pakkumisele;

C.  arvestades, et Euroopa kõrgharidusruum loodi eesmärgiga võtta kasutusele kolmeastmeline süsteem (bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe) ning muuta Euroopa kõrgharidussüsteemid paremini võrreldavaks ja atraktiivsemaks kogu maailmas;

D.  arvestades, et haridus on üks meie ühiskonna peamistest sammastest, ning arvestades, et kõrgharidusel on oluline roll isikliku arengu ja oskuste arendamise soodustamisel, töölesobivuse ja konkurentsivõime parandamisel, kodanikuosaluse, kodanikuaktiivsuse ja kultuuridevahelise mõistmise suurendamisel, ühiste väärtuste edendamisel ja kiiresti muutuva maailma probleemide käsitlemisel;

E.  arvestades, et komisjon on algatanud ELi uue kõrghariduse tegevuskava, et toetada kõrgharidusasutusi ja kõrghariduse eest vastutavaid riikide ametiasutusi; arvestades, et teised Euroopa kõrgharidusruumi riigid võidakse konsultatsioonide ja parimate tavade vahetamise kaudu sellesse protsessi järk-järgult kaasata;

F.  arvestades, et püüe saavutada avatud ja kaasav Euroopa kõrgharidusruum, mis põhineb kvaliteedil ja vastastikusel usaldusel, on Bologna protsessi alus;

G.  arvestades, et Bologna protsessis ja Euroopa kõrgharidusruumis osaleb 48 riiki, kelle hulka kuulub palju ELi olulisi naabreid ja partnereid; arvestades, et Bologna protsess muudab tõhusamaks kõrghariduse valdkonna partnerlused ELi mittekuuluvate riikidega ning pakub stiimuleid hariduse ja muude valdkondade reformimiseks asjaomastes riikides;

H.  arvestades, et õppijate suurem ja hõlpsam liikuvus ning ühised diplomid on seni Bologna protsessi kaks suurt saavutust, pidades silmas Bologna protsessi rakendamise ebaühtlaseid edusamme Euroopa kõrgharidusruumis ja raskusi kokkulepitud struktuurireformide rakendamisel paljudel juhtudel;

I.  arvestades, et 2015. aastal võeti Valgevene Euroopa kõrgharidusruumi tingimusel, et riik täidab Valgevene kõrgharidusreformi tegevuskavas sätestatud nõuded; arvestades, et Valgevene ametiasutused ei täitnud oma kohustusi 2017. aasta lõpuks ning peaksid reformidele uut hoogu andma;

1.  kutsub osalevaid riike üles suurendama poliitilist pühendumust ja edendama vastastikust koostööd ühiselt kokku lepitud eesmärkide elluviimisel kogu Euroopa kõrgharidusruumis, töötades vajaduse korral välja asjakohased õigusraamistikud, et kindlustada Euroopa kõrgharidusruumi areng, suurendada selle usaldusväärsust ja muuta see akadeemilise tipptaseme etaloniks kogu maailmas, parandades ühtlasi liikuvusvõimalusi, et tagada võimalikult suure arvu õppijate kaasamine;

2.  palub osalevatel riikidel tagada läbipaistvad, juurdepääsetavad ja õiglased liikuvusstipendiumite ja -toetuste eraldamise mehhanismid; nõuab, et EL ja liikmesriigid suurendaksid oma hariduseelarveid, et tagada kõigile juurdepääs tasuta avalik-õiguslikule kõrgharidusele, eesmärgiga edendada elukestvat õpet;

3.  palub, et komisjon ja osalevad riigid hõlbustaksid välismaal läbitud akadeemiliste õppeperioodide ja saadud ainepunktide ning akadeemiliste ja kutsekvalifikatsioonide ja varasemate õpingute tunnustamist ning töötaksid välja kvaliteedi tagamise süsteemid; toonitab, et liit, liikmesriigid ja ülikoolid peaksid kehtestama korra, mille alusel asjakohaste rahaliste vahendite kaudu antakse rahalist toetust ja pakutakse haldustuge ebasoodsa taustaga õppijatele, teadus- ja muudele töötajatele, et muu hulgas osaleda liikuvuskavades, ja muutma kõrghariduse veelgi juurdepääsetavamaks, laiendades elukestva õppe võimalusi akadeemilisel tasandil, soodustama selliseid täiendavaid õppevorme nagu mitteformaalne haridus ja informaalne õppimine ning looma avatumaid õppevõimalusi, kõrvaldades hariduse eri tasandite vahel olevad takistused;

4.  kutsub asjaomaseid sidusrühmi ja asutusi üles pakkuma lahendust lühikeste tsüklite probleemile, mille puhul bakalaureusekraadi programmile juurdepääsuks ja sinna vastuvõtuks on vajalik ülikooli sissepääsemise kvalifikatsioonieksami sooritamine;

5.  palub Euroopa kõrgharidusruumi riikidel edendada õppijate, õpetajate, teadlaste ja haldustöötajate kaasavamat liikuvust, sest liikuvus toetab nii isiklikku kui ka kutsealast arengut ning parandab õppimise, õpetamise, teadustöö ja haldusjuhtimise kvaliteeti; pooldab liikuvuse lisamist haridusprogrammidesse ja võõrkeeleõppe parandamist; palub liikmesriikidel näha ette piisav avalik rahastamine ja kasutada asjaomast rahastust tõhusamalt, eesmärgiga tagada, et õppijatel ja teadlastel on välismaal õppimiseks piisavad vahendid ning et nende sotsiaalne ja majanduslik taust ei kujuta endast takistust;

6.  rõhutab, et teadmiste, teadusuuringute ja teaduse soodustamine kõigis Euroopa kõrgharidusruumi riikides on oluline osa ELi 2020. aasta järgsest strateegiast ning aitab suuresti edendada Euroopa kodakondsust;

7.  kutsub komisjoni üles hindama 2015. aastal Jerevanis toimunud ministrite konverentsi eesmärkide elluviimist seoses õpetamise ja õppimise kvaliteedi ning kõrgkooli lõpetanute tööalase konkurentsivõime toetamisega kogu nende tööelu jooksul;

8.  rõhutab, kui tähtis on parandada kõrghariduse sotsiaalset mõõdet; kutsub Euroopa kõrgharidusruumi riike üles viima tulemuslikult ellu Euroopa kõrgharidusruumi sotsiaalse mõõtme strateegia ning pakkuma puudega ja ebasoodsa taustaga õppijatele konkreetseid võimalusi kõrgharidusele juurdepääsuks ja selle omandamiseks;

9.  kutsub Euroopa kõrgharidusruumi riike üles tagama, et konsultatsioonid ja kõrgharidusasutuste kriitilised hindamised viidaks läbi rahvusvahelisel tasandil, ning tegema tööd paremini koordineeritud lähenemisviisi saavutamiseks, et viia ellu ühiselt kokku lepitud reformid Bologna protsessi eesmärkide täitmiseks, ning mitteformaalse hariduse ja informaalse õppimise tegelikuks tunnustamiseks, et suurendada õppijate tööalast konkurentsivõimet ja kodanikuosalust;

10.  toonitab, et alaesindatud rühmade juurdepääsu tuleb parandada, seades kindlaksmääratud kvantitatiivsed eesmärgid, mis on seotud juurdepääsu ja õpingute lõpuleviimise määradega; rõhutab, et oluline on tagada pagulastele ja varjupaigataotlejatele juurdepääs kõigile Euroopa kõrgharidusruumi asutustele ja seda edendada, ning tuletab meelde, et Euroopa kõrghariduse n-ö atraktiivsus seisneb ka suutlikkuses pakkuda õppimisvõimalusi ilma diskrimineerimiseta;

11.  kutsub komisjoni üles jälgima edusamme Bologna protsessi sotsiaalse mõõtme eesmärkide ja ka laiemate kaasamise eesmärkide valdkonnas;

12.  nõuab, et käesoleval aastal Pariisis toimuv ministrite konverents annaks aru 2015. aasta mais Jerevanis toimunud viimase ministrite konverentsi seatud eesmärgi – viia lõpule Euroopa kõrgharidusruumi loomine – elluviimisest;

13.  nõuab, et 2018. aastal Pariisis toimuval järgmisel Euroopa kõrgharidusruumi ministrite konverentsil antaks Bologna protsessile kriitiline hinnang, et a) teha kindlaks järelejäänud takistused ja võimalikud lahendused ning tagada kohustuste nõuetekohane täitmine, b) toetada mahajäänud riike Bologna protsessi peamiste kohustuste täitmisel, tõhustades suutlikkuse suurendamist, ja töötada välja konkreetsed mehhanismid ja menetlused nõuetele mittevastavuse juhtumite käsitlemiseks ning c) uurida Euroopa kõrgharidusruumi uusi eesmärke pärast 2020. aastat ja edendada dialoogi valitsuste, kõrgharidusasutuste ja uurimisinstituutide vahel, aidates seeläbi luua integreeritumat, kvaliteetsemat, kaasavamat, atraktiivsemat ja konkurentsivõimelisemat Euroopa kõrgharidusruumi;

14.  palub Euroopa kõrgharidusruumi riikidel jätkata Valgevene küsimuse käsitlemist; palub, et komisjon eraldaks vahendid tegevusteks, mis on vajalikud Valgevene kõrgharidusreformi tegevuskava elluviimiseks;

15.  kutsub Bologna järelmeetmete rühma sekretariaati üles jälgima teateid selle kohta, et samu suuniseid rakendati Euroopa kõrgharidusruumi eri riikides erinevalt ning et tausta ja vahendite taseme erinevused tõid kaasa märkimisväärseid lahknevusi Euroopa kõrgharidusruumi asutuste vahel;

16.  rõhutab, kui oluline on kõrgharidussektorit ja sidusrühmade ees seisvaid probleeme käsitlevaks ühiskondlikuks aruteluks võimalusi luua ja seda tugevdada; toonitab, et on tähtis edendada õppijate, teadlaste, õpetajate ja muude töötajate osalemist kõrghariduse juhtimises;

17.  rõhutab vajadust suurendada avaliku sektori vahendeid hariduses ja järgida ELi peamist eesmärki eraldada 2020. aastaks 3 % liidu SKPst teadus- ja arendustegevuseks;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 24.
(2) ELT C 28, 31.1.2014, lk 2.
(3) ELT C 372, 20.12.2011, lk 36.
(4) ELT L 64, 4.3.2006, lk 60.
(5) ELT C 346, 21.9.2016, lk 2.

Õigusalane teave