Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 3. mai 2018 - BrüsselLõplik väljaanne
ELi ja Usbekistani partnerlus- ja koostöölepingu protokoll (Horvaatia ühinemine) ***
 ELi ja Korea raamleping (Horvaatia ühinemine) ***
 Uue psühhoaktiivse aine ADB-CHMINACA suhtes kontrollimeetmete kehtestamine *
 Uue psühhoaktiivse aine CUMYL-4CN-BINACA suhtes kontrollimeetmete kehtestamine *
 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendite kasutuselevõtmine (Belgia taotlus – EGF/2017/010 BE/Caterpillar)
 ELi finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitlev 2016. aasta aruanne
 Geneetiliselt muundatud suhkrupeet H7‑1 (KM‑ØØØH71‑4)
 Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse kontrolli aastaaruanne (2016)
 Presidendivalimised Venezuelas
 Ühtekuuluvuspoliitika ja valdkondlik eesmärk „säästva transpordi ja tähtsate võrgutaristute kitsaskohtade kõrvaldamise edendamine“
 Lapsrändajate kaitse
 Loomkatsete üldine keelustamine kosmeetikatööstuses
 ELi lamba- ja kitsekasvatuse sektori praegune olukord ja tulevikuväljavaated
 Meedia mitmekesisus ja meediavabadus Euroopa Liidus

ELi ja Usbekistani partnerlus- ja koostöölepingu protokoll (Horvaatia ühinemine) ***
PDF 232kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Usbekistani Vabariigi vahelisele partnerlus- ja koostöölepingule Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise arvesse võtmiseks lisatud protokolli liidu ja liikmesriikide nimel sõlmimise kohta (09021/2017 – C8‑0243/2017 – 2017/0083(NLE))
P8_TA(2018)0191A8-0104/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (09021/2017),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning teiselt poolt Usbekistani Vabariigi vahelisele partnerlus- ja koostöölepingule Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise arvesse võtmiseks lisatud protokolli eelnõu (09079/2017),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 91, artikli 100 lõikele 2, artiklitele 207 ja 209 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8‑0243/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8‑0104/2018),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Usbekistani Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


ELi ja Korea raamleping (Horvaatia ühinemine) ***
PDF 232kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Korea Vabariigi vahelisele raamlepingule Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise arvesse võtmiseks lisatud protokolli Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide nimel sõlmimise kohta (07817/2016 – C8‑0218/2017 – 2015/0138(NLE))
P8_TA(2018)0192A8-0120/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (07817/2016),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Korea Vabariigi vahelisele raamlepingule Horvaatia Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise arvesse võtmiseks lisatud protokolli eelnõu (07730/2016),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 207 ja 212 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8‑0218/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8‑0120/2018),

1.  annab nõusoleku protokolli sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Korea Vabariigi valitsusele ja parlamendile.


Uue psühhoaktiivse aine ADB-CHMINACA suhtes kontrollimeetmete kehtestamine *
PDF 236kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu rakendusotsuse eelnõu uue psühhoaktiivse aine N-(1-amino-3,3-dimetüül-1-oksobutaan-2-üül)-1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiidi (ADB-CHMINACA) suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta (05387/2018 – C8-0028/2018 – 2017/0340(NLE))
P8_TA(2018)0193A8-0133/2018

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (05387/2018),

–  võttes arvesse Amsterdami lepinguga muudetud Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõiget 1 ja protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 9, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0028/2018),

–  võttes arvesse nõukogu 10. mai 2005. aasta otsust 2005/387/JSK uusi psühhoaktiivseid aineid käsitleva teabe vahetuse, riski hindamise ja kontrolli kohta(1), eriti selle artikli 8 lõiget 3,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0133/2018),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 127, 20.5.2005, lk 32.


Uue psühhoaktiivse aine CUMYL-4CN-BINACA suhtes kontrollimeetmete kehtestamine *
PDF 238kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu rakendusotsuse eelnõu uue psühhoaktiivse aine 1-(4-tsüanobutüül)-N-(2-fenüülpropaan-2-üül)-1H-indasool-3-karboksamiidi (CUMYL-4CN-BINACA) suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta (05392/2018 – C8-0025/2018 – 2017/0344(NLE))
P8_TA(2018)0194A8-0134/2018

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (05392/2018),

–  võttes arvesse Amsterdami lepinguga muudetud Euroopa Liidu lepingu artikli 39 lõiget 1 ja protokolli nr 36 (üleminekusätete kohta) artiklit 9, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0025/2018),

–  võttes arvesse nõukogu 10. mai 2005. aasta otsust 2005/387/JSK uusi psühhoaktiivseid aineid käsitleva teabe vahetuse, riski hindamise ja kontrolli kohta(1), eriti selle artikli 8 lõiget 3,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0134/2018),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 127, 20.5.2005, lk 32.


Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi vahendite kasutuselevõtmine (Belgia taotlus – EGF/2017/010 BE/Caterpillar)
PDF 264kWORD 54k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Belgia taotlus – EGF/2017/010 BE/Caterpillar) (COM(2018)0156 – C8‑0125/2018 – 2018/2043(BUD))
P8_TA(2018)0195A8-0148/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2018)0156 – C8‑0125/2018),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1309/2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006(1) (edaspidi „EGFi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 12,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3) (2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe), eriti selle punkti 13,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 13 ette nähtud kolmepoolset menetlust,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0148/2018),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, et osutada täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste või üleilmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel, ning aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.  arvestades, et koondatud töötajatele antav liidu finantsabi peaks olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt;

C.  arvestades, et Belgia esitas taotluse EGF/2017/010 BE/Caterpillar EGFist rahalise toetuse saamiseks pärast 2 287 töötaja koondamist NACE Revision 2 osa 28 (mujal liigitamata masinate ja seadmete tootmine) alla kuuluvas majandussektoris Belgias NUTS 2. tasandi piirkonnas Hainaut’ provints (BE32);

D.  arvestades, et taotlus põhineb EGFi määruse artikli 4 lõike 1 punkti a kohastel sekkumiskriteeriumidel, mille kohaselt on toetuse saamise tingimuseks vähemalt 500 töötaja koondamine neljakuulise vaatlusperioodi jooksul liikmesriigi ettevõttes, hõlmates töötajaid, kelle on koondanud tarnijad ja tootmisahela järgmise etapi tootjad, ja/või füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on oma tegevuse lõpetanud;

1.  nõustub komisjoniga, et EGFi määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud ja et Belgial on õigus saada nimetatud määruse alusel rahalist toetust summas 4 621 616 eurot, mis moodustab 7 702 694 euro suurustest kogukuludest 60 %;

2.  märgib, et Belgia ametiasutused esitasid taotluse 18. detsembril 2017 ning pärast Belgia poolt lisateabe esitamist viis komisjon taotluse hindamise lõpule 23. märtsil 2018 ja andis sellest samal päeval Euroopa Parlamendile teada;

3.  tuletab meelde, et see on pärast 2014. aasta juulis esitatud taotlust EGF/2014/011 BE/Caterpillar ja sellega seotud positiivset otsust(4) Belgia teine taotlus EGFist rahalise toetuse saamiseks seoses koondamistega Caterpillaris; märgib, et töötajad, keda toetati nimetatud juhtumi puhul, ei kattu käesolevas taotluses käsitletud töötajatega;

4.  märgib, et Belgia väidab, et koondamised on seotud maailmakaubanduses globaliseerumise tagajärjel toimunud suurte struktuurimuutustega, ehitus- ja kaevandusmasinate tööstuses valitseva üleilmse konkurentsiga ning Caterpillar Groupi turuosa sellest tingitud vähenemisega masinate turul; märgib, et koondamised on seotud üldise ümberkorraldamise ja kulude vähendamise kavaga, mille Caterpillar 2015. aasta septembris välja kuulutas;

5.  väljendab muret, et vähem piiravate keskkonnaeeskirjade ja madalamate tööjõukulude tõttu võivad kolmandates riikides tegutsevad äriühingud olla konkurentsivõimelisemad kui liidus tegutsevad äriühingud;

6.  on teadlik tootmise vähenemisest Euroopa kaevandussektoris ning EL 28 ekspordi järsust vähenemisest selles sektoris alates 2014. aastast, Euroopa terasehinna tõusust ja sellest tulenevatest suurtest masinate tootmiskuludest, eriti võrreldes Hiinaga; peab siiski kahetsusväärseks, et Caterpillar Group otsustas eraldada Gosselies’ tehases toodetud mahud teistele tootmisüksustele Prantsusmaal (Grenoble) ja teistele tehastele väljaspool Euroopat, sealhulgas Hiinas ja Lõuna-Koreas; see tõi kaasa Gosselies’ tehase äkilise sulgemise ja 2 300 töötaja koondamise, põhjustades tuhandetele peredele sotsiaalse ja inimliku draama, kuigi Gosselies’ tehas tõi kasumit, eelkõige pärast eelnevatel aastatel tehtud investeeringuid;

7.  taunib, et Gosselies’ tehase töötajaid teavitati tehase sulgemisest lihtsa teatisega; taunib tõsiasja, et selle julma otsuse puhul ei konsulteeritud kohalike ja piirkondlike ametivõimudega; taunib täielikku teabe puudumist ning töötajate ja ametiühinguesindajate mitteaustamist, kuna enne äriühingu sulgemist ei antud neile mingit teavet; toonitab seetõttu, kui oluline on töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise tugevdamine liidus;

8.  nõuab kindlalt Charleroi piirkonnale avalduvate sotsiaal-majanduslike tagajärgede leevendamist ning jätkuvate jõupingutuste tegemist piirkonna majanduse elavdamiseks, eelkõige Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide abil;

9.  tuletab meelde, et koondamised äriühingus Caterpillar avaldavad kohalikule majandusele ilmselt märkimisväärset negatiivset mõju; rõhutab selle otsuse mõju paljudele töötajatele tarnijate ja tootmisahela järgmise etapi tootjate juures;

10.  märgib, et taotlus puudutab 2 287 koondatud töötajat ettevõtja Caterpillar ja tema viie tarnija juures ning et enamik neist on vanuses 30–54 aastat; juhib tähelepanu ka asjaolule, et üle 11 % koondatud töötajatest on 55–64‑aastased ja nende oskused on seotud konkreetse tootmissektoriga; rõhutab, et Charleroi tööotsijad on enamjaolt väheste oskustega (50,6 %‑l pole keskharidust) ja 40 % neist on pikaajalised töötud (enam kui 24 kuud); peab kahetsusväärseks tõsiasja, et Valloonia avaliku tööturuasutuse (FOREM) andmetel tõuseb kõnealuste koondamiste järel töötuse määr Hainaut’ piirkonnas eeldatavalt 6,1 %; tunnistab sellega seoses, kui olulised on EGFist kaasrahastatavad aktiivsed tööturumeetmed, et parandada nende rühmade tööturule naasmise võimalusi;

11.  väljendab heameelt tõsiasja üle, et EGFist kaasrahastatavaid individuaalseid teenuseid hakatakse osutatama ka kuni 300 mittetöötavale ja mitteõppivale alla 30‑aastasele noorele;

12.  märgib, et Belgial on kavas võtta kõnealuses taotluses käsitletud koondatud töötajate ning mittetöötavate ja mitteõppivate noorte jaoks viit tüüpi meetmeid: i) abi üksikisikule tööotsingul, juhtumikorraldus ning üldine teabeteenus, ii) koolitus ja ümberõpe, iii) ettevõtluse edendamine, iv) ettevõtluse asutamise toetamine, v) toetused; rõhutab, et tuleb tagada, et finantsabi oleks tõhus ja sihipärane;

13.  tervitab otsust korraldada koolitusi, mis on kavandatud vastavalt Charleroi arenguprioriteetidele, mis on esitatud kavas CATCH(5);

14.  on rahul, et sissetulekut toetavad meetmed moodustavad individuaalsete teenuste kogupaketist 13,68 %, mis on palju madalam kui EGFi määruses sätestatud maksimummäär (35 %), ning et nende meetmete puhul nõutakse sihtrühma kuuluvate toetusesaajate aktiivset osalemist tööotsingul või koolitusmeetmetes;

15.  väljendab heameelt tõsiasja üle, et kooskõlastatud individuaalse teenustepaketi koostamisel konsulteeriti töörühmaga, kuhu kuulusid Valloonia avalik tööturuasutus, investeerimisfond SOGEPA, ametiühingute esindajad ja muud sotsiaalpartnerid; kutsub Belgia ja Valloonia ametivõime üles protsessis aktiivselt osalema;

16.  tuletab meelde oma suure häälteenamusega heaks kiidetud 5. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa taasindustrialiseerimise poliitika vajalikkuse kohta hiljutiste Caterpillari ja Alstomi juhtumite valguses, kus nõuti, et Euroopa võtaks kasutusele tõelise tööstuspoliitika, mis põhineb eelkõige teadus- ja arendustegevusel ning innovatsioonil, kuid rõhutab samuti, et oluline on kaitsta liidu tööstust kolmandate riikide ebaausate kaubandustavade eest;

17.  märgib, et Belgia ametiasutused on kinnitanud, et kavandatavateks meetmeteks ei anta rahalist toetust liidu muudest fondidest või rahastamisvahenditest, välistatud on topeltrahastamine ning need meetmed täiendavad struktuurifondidest rahastatavaid meetmeid;

18.  kordab, et EGFi abi ei tohi asendada meetmeid, mille võtmine on riigisisese õiguse või kollektiivlepingute kohaselt äriühingute kohustus, ega äriühingute või sektorite ümberkorraldamise meetmeid;

19.  rõhutab, et 15. märtsi 2018. aasta seisuga oli leidnud töökoha üksnes 591 koondatud töötajat; nõuab seetõttu, et EGFi sekkumisperioodi lõpus viidaks läbi analüüs, et hinnata, kas anda tuleks täiendavat ühiskonda taasintegreerumise abi; peab kahetsusväärseks, et eelmise selle äriühinguga seotud EGFi kasutuselevõtmise otsuse (EGF/2014/011) järel asus suhteliselt väike osa abisaajatest uuesti tööle; loodab, et käesolevas ettepanekus arvestatakse seda kogemust;

20.  tuletab meelde, et vastavalt EGFi määruse artiklile 7 tuleks kooskõlastatud individuaalse teenustepaketi koostamisel prognoosida tööturu väljavaateid ja seal vajatavaid oskusi ning pakett peaks olema kooskõlas ressursitõhusa ja jätkusuutliku majanduse eesmärgiga;

21.  palub komisjonil nõuda, et riikide ametiasutused esitaksid tulevastes ettepanekutes rohkem üksikasju sektorite kohta, mis eeldatavasti kasvavad ja kuhu seetõttu võetakse tõenäoliselt inimesi tööle, ning koguksid EGFi rahaeraldiste mõju kohta tõendatud andmeid, sh andmeid töökohtade kvaliteedi ja EGFi toetuse abil tööturule tagasi pöördunute osakaalu kohta;

22.  kutsub komisjoni uuesti üles tagama, et kõik EGFi juhtumitega seotud dokumendid oleksid üldsusele kättesaadavad;

23.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

24.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Belgia taotlus – EGF/2017/010 BE/Caterpillar)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2018/847).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 855.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2015. aasta otsus (EL) 2015/471 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Belgia taotlus EGF/2014/011 BE/Caterpillar) (ELT L 76, 20.3.2015, lk 58).
(5) Plan Catalysts for Charleroi (CATCH), Accélérer la Croissance de l'Emploi dans la Région de Charleroi, september 2017, http://www.catch-charleroi.be/.


ELi finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitlev 2016. aasta aruanne
PDF 282kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon ELi finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitleva 2016. aasta aruande kohta (2017/2216(INI))
P8_TA(2018)0196A8-0135/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõiget 5,

–  võttes arvesse protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse protokolli nr 2 subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta,

–  võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 20. juuli 2017. aasta aruannet „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettusevastane võitlus – 2016. aasta aruanne“ (COM(2017)0383) ja selle juurde kuuluvaid komisjoni talituste töödokumente (SWD(2017)0266, SWD(2017)0267, SWD(2017)0268, SWD(2017)0269 ja SWD(2017)0270),

–  võttes arvesse Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 2016. aasta aruannet ja OLAFi järelevalvekomitee 2016. aasta tegevusaruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet 2016. eelarveaasta eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999(2), ning komisjoni 2. oktoobri 2017. aasta vahehindamist (COM(2017)0589 ja SWD(2017)0332),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil(3) (finantshuvide kaitse direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(4),

–  võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni tellitud 2015. aasta aruannet käibemaksu alalaekumise kohta ja komisjoni 7. aprilli 2016. aasta teatist käibemaksu tegevuskava kohta (COM(2016)0148),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C‑105/14, Taricco jt(6),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel(7),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A8‑0135/2018),

A.  arvestades, et liikmesriigid ja komisjon vastutavad ühiselt umbes 74 % liidu 2016. aasta eelarve täitmise eest; arvestades, et peamiselt vastutavad omavahendite kogumise eest liikmesriigid, muu hulgas käibemaksu ja tollimaksude näol;

B.  arvestades, et avaliku sektori kulutuste nõuetekohane haldamine ja liidu finantshuvide kaitse peaksid olema liidu poliitika põhielemendid, et suurendada kodanike usaldust, tagades nende raha nõuetekohase ja tõhusa kasutamise;

C.  arvestades, et heade tulemuste saavutamine tänu lihtsustamisprotsessile hõlmab tulude, kulude, tulemuste ja mõju regulaarset hindamist tulemusauditite abil;

D.  arvestades, et liikmesriikide õigus- ja haldussüsteemide mitmekesisust tuleb piisavalt käsitleda, et võidelda õigusnormide rikkumiste ja pettusega; arvestades, et komisjon peaks seepärast suurendama jõupingutusi, et tagada pettusevastase võitluse tulemuslik elluviimine ning selle käegakatsutavamad ja rahuldavamad tulemused;

E.  arvestades, et vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 325 lõikele 2 võtavad liikmesriigid liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu samu meetmeid, mida nad kasutavad omaenda finantshuve kahjustavate pettuste vastu;

F.  arvestades, et õigusnormide rikkumiste arvu kõikumine võib olla seotud mitmeaastase programmitöö tsüklite edenemisega (rikkumiste parem avastamine toimub tsüklite lõpus programmide sulgemise tõttu) ning hilinemisega aruannete esitamisel teatavate liikmesriikide puhul, kes annavad enamikust eelmiste mitmeaastaste programmide raames toimunud õigusnormide rikkumistest teada ühekorraga;

G.  arvestades, et käibemaks on liikmesriikide jaoks peamine ja kasvav tuluallikas, mis tõi 2015. aastal sisse peaaegu 1 035,3 miljardit eurot ning lisas liidu omavahenditesse kokku 18,3 miljardi eurot ehk 13,9 % liidu sama aasta kogutulust;

H.  arvestades, et käibemaksusüsteemid, eelkõige sellistena nagu neid kohaldatakse piiriülestele tehingutele, on haavatavad pettuse ja maksustamise vältimise strateegiate suhtes ning et 2015. aastal põhjustas üksnes varifirmadega seotud ühendusesisene pettus (nn karussellpettus) käibemaksutulu saamata jäämise umbes 50 miljardi euro ulatuses;

I.  arvestades, et korruptsioon mõjutab kõiki liikmesriike, eelkõige organiseeritud kuritegevuse näol, mis mitte ainult ei koorma ELi majandust, vaid kahjustab ka demokraatiat ja õigusriigi põhimõtteid kogu Euroopas; arvestades aga, et täpsed arvud on teadmata, sest komisjon on otsustanud mitte avaldada ELi korruptsioonivastast poliitikat käsitlevas aruandes esitatud andmeid;

J.  arvestades, et pettus on tahtliku väärteo näide ja kuritegu, samas kui õigusnormide rikkumine kujutab endast eeskirjade täitmata jätmist;

K.  arvestades, et 2015. aastal oli käibemaksu alalaekumine umbes 151,5 miljardit eurot ning olenevalt riigist varieerub see vähem kui 3,5 % ja rohkem kui 37,2 % vahel;

L.  arvestades, et Euroopa Prokuratuuri asutamiseni ja Eurojusti reformimiseni on OLAF ainuke Euroopa organ, kes on spetsialiseerunud liidu finantshuvide kaitsele; arvestades, et mitmes liikmesriigis jääb OLAF isegi pärast Euroopa Prokuratuuri asutamist ainukeseks ELi finantshuvide kaitsmisega tegelevaks organiks;

Õigusnormide rikkumiste avastamine ja nendest teatamine

1.  tunneb heameelt selle üle, et 2016. aastal teatatud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste koguarv (19 080 juhtumit) langes 2015. aastaga (22 349 juhtumit) võrreldes 15 % ning et nende maksumus langes 8 % (3,21 miljardilt eurolt 2015. aastal 2,97 miljardi euroni 2016. aastal);

2.  märgib, et pettusena teatatud rikkumiste arv langes veidi – 3,5 % võrra, mis oli jätkuks 2014. aastal alanud langussuundumusele; loodab, et kõnealuste summade vähenemine 637,6 miljonilt eurolt 2015. aastal 391 miljoni euroni 2016. aastal kajastab pettuste tegelikku vähenemist ja mitte puudusi nende tuvastamises;

3.  tuletab meelde, et mitte kõik õigusnormide rikkumised ei ole seotud pettusega ning et tehtud vigu tuleb selgelt eristada;

4.  on seisukohal, et komisjoni ja liikmesriikide koostöö pettuse tuvastamise valdkonnas ei ole piisavalt tõhus; nõuab sellele vastavalt tungivalt, et tihedama, tulemuslikuma ja tõhusama koostöö tagamiseks võetaks eri meetmeid;

5.  peab kahetsusväärseks, et kõik liikmesriigid ei ole võtnud kasutusele riiklikke pettusevastaseid strateegiaid; kutsub komisjoni üles tegema aktiivset tööd, et aidata liikmesriike riiklike pettusevastaste strateegiate koostamisel, eelkõige seetõttu, et nad haldavad umbes 74 % ELi eelarvest;

6.  kutsub veel kord komisjoni üles looma ühtse süsteemi võrreldavate andmete kogumiseks liikmesriikide õigusnormide rikkumiste ja pettusejuhtumite kohta, et ühtlustada aruandlust ning tagada edastatud andmete kvaliteet ja võrreldavus;

7.  väljendab muret asjaolu pärast, et teatamise protsessis esineb liikmesriikide vahel jätkuvalt erinevusi, mis võivad tekitada eksliku mulje kontrollide tulemuslikkusest; kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi, mille eesmärk on aidata liikmesriikidel tõsta kontrollide taset ja kvaliteeti ning vahetada pettusevastase võitluse parimaid tavasid;

Finantshuvide kaitse direktiiv ja Euroopa Prokuratuuri määrus(8)

8.  tunneb heameelt selle üle, et võeti vastu finantshuvide kaitse direktiiv, millega kehtestatakse miinimumnormid seoses kuritegude määratlemisega ja karistuste määramisega võitluses liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu, mis hõlmab vähemalt 10 miljoni euro suurust kogukahju põhjustavaid piiriüleseid käibemaksupettusi; tuletab aga meelde, et komisjon koostab selle künnise kohta 6. juuliks 2022 hinnangu; tunneb heameelt selle üle, et liidu finantshuvide kaitse direktiivi kohaldamisala hõlmab käibemaksupettusi, mis on eriti oluline tõhustamaks võitlust piiriüleste käibemaksupettuste vastu; peab seda direktiivi esimeseks sammuks Euroopa kriminaalõiguse ühtlustamisel; märgib, et direktiivis on esitatud korruptsiooni määratlus ja määratud kindlaks kriminaliseeritavad pettuse liigid;

9.  tunneb heameelt 20 liikmesriigi otsuse üle luua Euroopa Prokuratuur tõhustatud koostöö raames; nõuab tulemuslikku OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri vahelist koostööd, mis rajaneks täiendavusel, tõhusal teabevahetusel ja OLAFi‑poolsel Euroopa Prokuratuuri tegevuse toetamisel, ning topeltstruktuuride, vastuoluliste pädevuste ja pädevuste puudumisest tingitud õiguslünkade vältimist; tunneb seejuures kahetsust, et kõik liidu liikmesriigid ei soovinud selles algatuses osaleda, ning rõhutab, et oluline on säilitada kõikides liikmesriikides võrdne pettuste tuvastamise tase; kutsub komisjoni üles ergutama seni tõrkunud liikmesriike Euroopa Prokuratuuriga ühinema;

10.  palub osalevatel liikmesriikidel ja komisjonil alustada ettevalmistusi, et Euroopa Prokuratuur alustaks tööd nii kiiresti kui võimalik, ja võimaldada parlamendil olla menetlustega, eelkõige peaprokuröri ametisse nimetamisega, tihedalt seotud; palub komisjonil nimetada Euroopa Prokuratuuri määruse artikli 20 kohaselt võimalikult kiiresti ametisse ajutise haldusdirektori; nõuab, et Euroopa Prokuratuurile eraldataks juba enne selle ametlikku tööle hakkamist piisavalt palju töötajaid ja vahendeid; kordab, et Euroopa Prokuratuur peab olema sõltumatu;

11.  nõuab, et liikmesriigid, Euroopa Prokuratuur, OLAF ja Eurojust teeksid tulemuslikku koostööd; tuletab meelde, et Eurojusti määruse üle peetakse läbirääkimisi; rõhutab, et Eurojusti, OLAFi ja Euroopa Prokuratuuri pädevused tuleb selgelt kindlaks määrata; rõhutab, et pettusevastane võitlus saab EL tasandil olla tõeliselt tõhus ainult siis, kui Euroopa Prokuratuur, Eurojust ja OLAF teevad üksteisega nii poliitilises kui ka korralduslikus mõttes sujuvalt koostööd, et nende ülesanded ei kattuks; kordab sellega seoses, et Euroopa Prokuratuuri määruse artiklite 99–101 kohaselt tuleks võimalikult kiiresti koostada ja vastu võtta kolme ameti vaheline töökord; rõhutab, et Euroopa Prokuratuuril peaks olema õigus lahendada pädevusvaidlusi, kui see on tema ülesannete täitmiseks vajalik;

Tulud – omavahendid

12.  tunneb kahetsust käibemaksu alalaekumise ja ühenduse käibemaksuga seotud pettuste põhjustatud kahjumi pärast, mis ulatus 2015. aastal 159,5 miljardi euroni;

13.  tunneb heameelt lühiajaliste meetmete vastuvõtmise üle, mille eesmärk on võidelda käibemaksutulu saamata jäämise vastu ning mida nimetatakse komisjoni 7. aprillil 2016. aastal avaldatud tegevuskavas „Ühtse ELi käibemaksuala suunas“; rõhutab, et probleemid, mis on seotud piiriülese käibemaksupettusega, nõuavad kindlaid, koordineeritud ja kiireid meetmeid; nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks menetlusi, mille eesmärk on esitada oma ettepanekud tegevuskavas ette nähtud lõpliku käibemaksusüsteemi kohta, et vältida ELis ja liikmesriikides maksutulude saamata jäämist;

14.  tunneb kahetsust, et ehkki traditsiooniliste omavahenditega seotud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste koguarv vähenes 5 514 juhtumilt 2015. aastal 4 647 juhtumini 2016. aastal, siis suurenes asjaomane kogusumma 445 miljonilt eurolt 537 miljoni euroni ning oli 13 % suurem kui aastate 2012–2016 keskmine;

15.  tunneb suurt muret asjaolu pärast, et tubakatoodete salakaubavedu Euroopa Liitu on viimastel aastatel sagenenud ning hinnangute kohaselt põhjustab see igal aastal liidu ja liikmesriikide eelarvetes 10 miljardit eurot saamata jäänud avaliku sektori tulu ning on samal ajal oluline organiseeritud kuritegevust, sealhulgas terrorismi soodustav tegur; on seisukohal, et liikmesriigid peavad suurendama niisuguse ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemise alaseid jõupingutusi ning tegema seda näiteks liikmesriikide koostöö ja teabevahetuse menetluste parandamisega;

16.  võtab teadmiseks OLAFi ja liikmesriikide ühiselt ellu viidud 12 tollioperatsiooni koostöös kolmandate riikide eri talituste ja Maailma Tolliorganisatsiooniga, mis võimaldasid arestida 11 miljonit sigaretti, 287 000 sigarit, 250 tonni muid tubakatooteid, 8 tonni kanepit ja 400 kg kokaiini;

17.  märgib, et kaupade tollivormistuse ajal tehtud tollikontrollid ja pettusevastaste talituste kontrollid olid kõige edukamad meetodid liidu eelarve tulude poole pettusejuhtumite avastamiseks;

18.  tunneb muret tollikontrollide ja nendega seotud tollimaksude kogumise pärast, mis on üks liidu eelarve omavahendeid; tuletab meelde, et liikmesriikide tolliasutuste ülesanne on kontrollida, kas importijad täidavad tariifide ja impordiga seotud eeskirju;

19.  peab kahetsusväärseks erinevusi, mis esinevad ELis teostatavates tollikontrollides, ja suuresummalisi pettusi, mis mõjutavad omavahendite kogumise süsteemi; kutsub komisjoni üles tugevdama ühist tollikontrolli poliitikat selle tõelise ühtlustamise tagamisega, et parandada traditsiooniliste omavahendite kogumist ning tagada ELi julgeolek ja majandushuvide kaitse, ning keskenduma eelkõige jõupingutustele, mille eesmärk on võidelda ebaseaduslike ja võltsitud kaupadega kauplemise vastu;

20.  tunneb kahetsust, et ajavahemikul 2013–2016 alahinnati Hiinast pärit rõivaste ja jalanõude importi selle sisenemisel mitmesse Euroopa riiki ja eeskätt Ühendkuningriiki;

21.  tuletab meelde, et OLAF soovitas komisjonil nõuda Ühendkuningriigi valitsuselt sisse 1,987 miljardi euro suurune puudujääk, mis oleks tavatingimustes pidanud jõudma liidu eelarvesse;

22.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et komisjon ei suuda välja arvutada OLAFi sissenõudmisalaste soovituste alusel sisse nõutud vahendite kogusummat; nõuab tungivalt, et komisjon annaks igal aastal aru liidu omavahendite summast, mis saadi OLAFi sõnastatud soovituste järgimise tulemusel, ja teavet veel sissenõudmata summade kohta ning avaldaks OLAFi aastaaruannetes andmed soovituste osas tehtud koostöö ja tegelikult sisse nõutud summade kohta;

23.  on seisukohal, et komisjon peaks esitama igal aastal andmed oodatava ja tegelikult kogutud käibemaksu- ja tollimaksutulu erinevuse kohta;

Kulud

24.  tunneb kahetsust, et muud kui pettusena teatatud rikkumised, mis kuuluvad otseste kulude hulka, on suurenenud eelmise aastaga võrreldes 16 %, erinevalt kõikidest muudest eelarvesektoritest, kus on selles valdkonnas registreeritud vähenemine;

25.  tunneb kahetsust, et juba neljandat aastat suurenevad pettused otsese eelarve täitmise valdkonnas nii arvult (16 juhtumit 2015. aastal ja 49 juhtumit 2016. aastal) kui ka maksumuselt (0,78 miljonit eurot 2015. aastal ja 6,25 miljonit eurot 2016. aastal); palub komisjonil esitada 2018. aasta lõpuks konkreetse kava selles valdkonnas esinevate pettuste vähendamiseks;

26.  märgib, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondiga (EAFRD) seotud teatatud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste arv, isegi kui see on vähenenud 3 250 juhtumilt 2015. aastal 2 676 juhtumini 2016. aastal, on jäänud sellegipoolest kaks korda suuremaks kui 2012. aastal, kuid soovib rõhutada, et asjaomased 2016. aasta summad on vaid 8 % suuremad kui 2012. aastal; märgib lisaks, et isegi kui selle fondiga seotud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste koguarv vähenes ajavahemikus 2015–2016 16 %, siis pettuste arv suurenes 17 %, tunneb aga heameelt asjaolu üle, et pettustest mõjutatud rahasummad vähenesid rohkem kui 50 %; märgib lisaks, et viimasel viiel aastal on EAFRDga seotud pettustest olnud mõjutatud umbes 0,5 % maksetest;

27.  märgib, et ühtekuuluvus- ja kalanduspoliitikaga seotud pettuste ja muude õigusnormide rikkumiste 8 497 juhtumit 2016. aastal on 22 % väiksem arv kui 2015. aastal, kuid 25 % suurem kui viie viimase aasta keskmine; märgib lisaks, et õigusnormide rikkumistest mõjutatud rahasummad olid 5 % väiksemad kui 2015. aastal; võtab teadmiseks, et programmitöö perioodil 2007–2013 oli 0,42 % kulukohustuste assigneeringutest mõjutatud pettustest ja 2,08 % muudest õigusnormide rikkumistest;

28.  tunneb heameelt, et pettusena teatatud rikkumistega seotud rahasummad ühtekuuluvus- ja kalanduspoliitika valdkonnas on langenud peaaegu 50 %, vähenedes 469 miljonilt eurolt 2015. aastal 235 miljoni euroni 2016. aastal;

29.  tunneb kahetsust, et Ühtekuuluvusfondiga seotud õigusnormide rikkumiste summa programmitöö perioodil 2007–2013 kasvab jätkuvalt (277 miljonit eurolt 2015. aastal 480 miljoni euroni 2016. aastal) erinevalt muudest fondidest (ERF, ESF ja EKF), mille puhul on täheldatav suundumus stabiliseerimise ja isegi vähenemise suunas;

30.  väljendab imestust, et peaaegu kolmandiku 2016. aastal ühtekuuluvuspoliitika raames teatatud pettuste korral ei antud mingit teavet asjaomase prioriteetse valdkonna kohta, kuna teabe puudumine moonutab võrdlust eelnevate aastatega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles see olukord lahendama;

31.  väljendab muret kontrollide pärast, mis on seotud vahendajate hallatavate rahastamisvahenditega, ja nõrkuste pärast, mis on ilmnenud toetusesaajate registrijärgsete asukohtade kontrollimisel; rõhutab, et otseste ja kaudsete laenude andmise tingimuseks tuleb seada maksu- ja raamatupidamisandmete avaldamine riikide lõikes ning tegelikke tulusaajaid käsitlevate andmete avalikustamine rahastamistehingutega seotud toetusesaajate ja finantsvahendajate poolt;

32.  loodab, et halduseeskirjade lihtsustamine, mis on sätestatud aastaid 2014–2020 käsitlevates ühissätetes, võimaldab vähendada muude kui pettusena teatatud rikkumiste arvu, tuvastada pettusejuhtumeid ja parandada toetusesaajate jaoks juurdepääsu liidu fondidele;

33.  võtab teadmiseks eesmärgi vähendada ühinemiseelsete programmide järkjärgulisest peatamisest tingitud õigusnormide rikkumiste arvu ühinemiseelse abi raames; märgib seejuures, et Türgi on endiselt riik, kus toimub kõige rohkem rikkumisi (pettuseid ja ka muid kui pettusena teatatud rikkumisi), mis moodustavad rohkem kui 50 % teatatud juhtumitest;

34.  ootab huviga komisjoni 1. jaanuarist 2016 rakendatava varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemi tulemusi;

35.  on seisukohal, et liikmesriigid peaksid tegema teabevahetuse valdkonnas tihedamat koostööd; juhib tähelepanu asjaolule, et paljudes liikmesriikides puuduvad konkreetsed organiseeritud kuritegevuse vastased õigusaktid, kuigi see on üha rohkem seotud piiriülese tegevuse ja sektoritega, mis mõjutavad ELi finantshuve, näiteks raha võltsimine või ebaseaduslik üle piiri toimetamine; peab ülimalt oluliseks, et liikmesriigid kasutaksid pettuste üha suureneva rahvusvahelistumise takistamiseks tulemuslikke vahendeid, ning palub komisjonil kehtestada pettusevastase võitluse toetamise meetmete ühised standardid;

Riigihanked

36.  tuletab meelde, et riigihanked olid viimasel programmitöö perioodil üheks suurimaks vigade allikaks; märgib, et mittevastavus riigihanke-eeskirjadele on jätkuvalt suur; kordab oma üleskutset komisjonile töötada välja õigusnormide rikkumiste andmebaas, mille alusel saaks terviklikult ja sisukalt analüüsida riigihangetega seotud vigade sagedust, tõsidust ja põhjusi; kutsub liikmesriikide asjaomaseid asutusi üles arendama ja analüüsima oma õigusnormide rikkumiste, sealhulgas riigihangete valdkonnas esinevate õigusnormide rikkumiste alaseid andmebaase ning tegema komisjoniga koostööd, et esitada niisuguseid andmeid sellisel kujul ja ajal, mis hõlbustab komisjoni tööd; kutsub komisjoni üles jälgima ja hindama riigihankeid käsitlevate direktiivide 2014/24/EL ja 2014/25/EL ülevõtmist siseriiklikku õigusesse nii kiiresti kui võimalik;

37.  kutsub komisjoni ja liikmesriike veel kord üles täitma sätteid, milles esitatakse ühtekuuluvuspoliitika ja eelkõige riigihangete valdkonna eeltingimused; kutsub liikmesriike üles tegema suuremaid jõupingutusi komisjoni aastaaruandes välja toodud valdkondades, eriti seoses riigihangete, finantskuritegude, huvide konflikti, korruptsiooni ja rikkumisest teatamisega ning pettuse määratlusega;

Tuvastatud probleemid ja vajalikud meetmed

Parem kontroll

38.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid pettuste vastu rangemaid meetmeid; leiab, et muud kui pettusena teatatud rikkumised tuleb kõrvaldada haldusmeetmete abil, eelkõige läbipaistvamate ja lihtsamate nõuete kehtestamise teel;

39.  rõhutab, et ametiasutuste teabevahetust võimaldav süsteem hõlbustaks kahe või enama liikmesriigi vaheliste tehingutega seotud raamatupidamiskirjete ristvõrdlust, et ennetada rahvusvahelist pettust struktuuri- ja investeerimisfondide valdkonnas, tagades seeläbi liikmesriikide finantshuvide kaitse suhtes horisontaalse ja tervikliku lähenemisviisi rakendamise; palub taas komisjonil esitada seadusandliku ettepaneku vastastikuse haldusabi kohta Euroopa nendes rahastusvaldkondades, kus niisugune tava veel ette nähtud ei ole;

40.  toetab programmi Herakles III, mis on hea näide sellest, kuidas iga eurot parimal viisil ära kasutada; rõhutab, kui tähtis on see programm ning selle panus tolliasutuste suutlikkuse tugevdamisse organiseeritud piiriülese kuritegevuse vastu võitlemisel ning võltsitud ja salakauba liikmesriikidesse jõudmise takistamisel;

41.  tunneb heameelt programmi Herakles III sõltumatu vahehindamise üle, mis esitati Euroopa Parlamendile ja nõukogule 11. jaanuaril 2018;

42.  peab murettekitavaks, et käibemaksupettusi ja eelkõige nn karussellpettusi esineb järjest sagedamini; võtab komisjoni ettepanekust võtta vastu nõukogu direktiiv teadmiseks, et sellega oleks liikmesriikidel võimalik teatavate rangete tingimuste kohaselt kohaldada üldise pöördmaksustamise mehhanismi; võtab teadmiseks, et komisjon on esitanud ettepaneku käibemaksusüsteemi lihtsustamise paketi ja VKEde käibemaksukulude vähendamise kohta, mille eesmärk on luua keskkond, mis soodustab VKEde arengut ja piiriülest kaubandust; palub komisjoni esitada käibemaksupettuse probleemile kõikehõlmav, pikaajaline ja kogu ELis kehtiv lahendus; palub kõigil liikmesriikidel osaleda kõigis Eurofisci tegevusvaldkondades, et hõlbustada teabevahetust ja koordineerida meetmeid, mis aitavad võidelda seda laadi pettustega, mis tekitavad ELi ja liikmesriikide eelarves kahju;

43.  palub komisjonil avaldada iga-aastase avaliku aruande, milles käsitletakse ELi rahaliste vahendite kasutamist ning Euroopa Investeerimispanga (EIP) ja Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) rahasiirdeid offshore‑struktuuridesse ning mis sisaldab blokeeritud projektide arvu ja laadi, selgitavaid märkusi projektide blokeerimise põhjuste kohta ja võetud järelmeetmeid, millega tagatakse, et ELi vahendid ei aita otseselt ega kaudselt kaasa ELi finantshuvide kahjustamisele;

44.  juhib tähelepanu kuluarvestuse täieliku läbipaistvuse suurele tähtsusele, eriti seoses taristutöödega, mida rahastatakse otse ELi fondidest või rahastamisvahenditest; palub komisjonil tagada, et ELi kodanikel oleks täielik juurdepääs kaasrahastatud projekte käsitlevale teabele;

Ennetus

45.  on seisukohal, et ennetustegevusel on suur tähtsus ELi raha kulutamisega seotud pettuse taseme alandamisel;

46.  tunneb heameelt komisjoni ja OLAFi ennetustegevuse üle ning palub tõhustada varajase avastamise ja kõrvalejätmise süsteemide ning pettustevastase infosüsteemi rakendamist ja töötada lõplikult välja riiklikud pettusevastased strateegiad;

47.  kutsub komisjoni üles jätkama finantsmääruse ja kõigi muude halduseeskirjade lihtsustamist; palub komisjonil väga hoolikalt hinnata liikmesriikide rakenduskavade rahastamissuuniste selgust ja lisaväärtust;

48.  palub komisjonil töötada välja raamistiku, mille eesmärk on digiteerida ELi poliitikameetmete rakendamise kogu protsess (konkursikutsed, taotlemine, hindamine, rakendamine, maksed) ja mida hakkavad kohaldama kõik liikmesriigid;

49.  peab läbipaistvust pettusevastase võitluse oluliseks vahendiks; palub komisjonil töötada välja raamistiku, mida hakkavad liikmesriigid kasutama selleks, et teha avalikuks kõik Euroopa fondidest rahastatavate projektide rakendamise etapid, kaasa arvatud maksed;

Rikkumisest teatajad

50.  rõhutab, et rikkumisest teatajatel on oluline osa pettuste ennetamisel, avastamisel ja nendest teatamisel, ning rõhutab vajadust rikkumisest teatajaid kaitsta; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada rikkumisest teatajatele liidus minimaalne kaitsetase;

51.  tuletab meelde oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni ja 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni(9) rikkumisest teatajate kaitse kohta ning kutsub liikmesriike ja komisjoni tungivalt üles kohaldama viivitamata nendes sisalduvaid soovitusi;

52.  kordab üleskutset, et komisjon esitaks viivitamata horisontaalse seadusandliku ettepaneku rikkumisest teatajate kaitse kohta, et liidu finantshuve kahjustavat pettust tõhusalt ennetada ja selle vastu võidelda;

53.  võtab teadmiseks, et komisjon korraldas 2017. aasta märtsist maini avatud avaliku konsultatsiooni, et koguda arvamusi selle kohta, kuidas peaks rikkumisest teatajaid liikmesriikide ja ELi tasandil kaitsma; loodab, et järgmiste kuude jooksul esitab komisjon ELis rikkumisest teatajate kaitse kohta kavandatud ettepaneku; tuletab meelde oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel;

54.  innustab komisjoni ja liikmesriike võtma meetmeid, millega kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust, et vältida diskrimineerimist või ähvardusi;

Korruptsioon

55.  tunneb kahetsust, et komisjon ei pea enam vajalikuks avaldada ELi korruptsioonivastase võitluse aruannet, mis takistas korruptsiooni ulatuse nõuetekohast hindamist; tuletab meelde oma 13. detsembri 2017. aasta soovitust nõukogule ja komisjonile rahapesu, maksustamise vältimist ja maksudest kõrvalehoidumist käsitleva uurimise järel(10), milles ta võttis teadmiseks, et edaspidi teostab komisjon korruptsioonivastase võitluse järelevalvet Euroopa poolaasta protsessi kaudu, oli arvamusel, et selles protsessis võib korruptsioonivastane võitlus jääda muude majandus- ja rahandusküsimuste varju, ja palus komisjonil olla eeskujuks ja jätkata aruande avaldamist ning võtta kasutusele palju tõsiseltvõetavam ja terviklikum korruptsioonivastane strateegia; juhib tähelepanu sellele, et korruptsioonivastane võitlus kuulub politsei- ja õigusalase koostöö valdkonda ning et tegemist on poliitikavaldkonnaga, kus Euroopa Parlament on kaasseadusandja ja tal on täielikud kontrollivolitused;

56.  rõhutab, et korruptsioon on liidu ja liikmesriikide jaoks suur probleem ja et kui selle vastu võitlemiseks ei võeta tõhusaid meetmeid, pärsib see ELi majanduslikke näitajaid, õigusriigi põhimõtte rakendamist ning demokraatlike institutsioonide usaldusväärsust ja usaldust kõnealuste institutsioonide vastu liidus; tuletab meelde oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(11), milles nõuti konkreetselt, et koostataks iga-aastane aruanne demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste kohta koos riigipõhiste soovitustega ja et selles keskendutaks eelkõige ka korruptsioonile;

57.  peab kahetsusväärseks, et uue riigihankedirektiiviga ei ole seni kaasnenud mingit märkimisväärset paranemist ELi korruptsioonitaseme tuvastamisel, ning palub komisjonil tagada tulemuslikud hanke- ja allhankemenetluste läbipaistvuse parandamise vahendid;

58.  kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama ELi rahapesuvastast direktiivi, kehtestades avaliku registri äriühingute ja usaldusfondide kasusaavate omanike kohta;

59.  kordab komisjonile esitatud üleskutset töötada välja rangete näitajate ja kergesti kohaldatavate ühtsete kriteeriumide süsteem, mis põhineb Stockholmi programmis sätestatud nõuetel, et mõõta korruptsiooni taset liikmesriikides ja hinnata liikmesriikide korruptsioonivastast poliitikat; palub komisjonil töötada liikmesriikide pingeritta seadmiseks välja korruptsiooniindeksi; on arvamusel, et korruptsiooniindeks võib olla usaldusväärne alus, mille põhjal saaks komisjon luua ELi vahendite kasutamise kontrollimiseks riigipõhise kontrollimehhanismi;

60.  kordab, et ennetustegevus peaks hõlmama pädevates asutustes rahaliste vahendite haldamise ja kontrolli eest vastutavate töötajate pidevat koolitamist ja toetamist ning teabe ja parimate tavade vahetust liikmesriikide vahel; juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sidusrühmade otsustavale rollile pettusevastases võitluses;

61.  tuletab meelde, et komisjonil puudub juurdepääs teabele, mida liikmesriigid vahetavad omavahel varifirmadega seotud ühendusesisese pettuse (mida nimetatakse tavaliselt karussellpettuseks) ennetamise ja selle vastu võitlemise eesmärgil; on arvamusel, et komisjonil peaks olema juurdepääs Eurofiscile, et paremini kontrollida, hinnata ja parandada liikmesriikidevahelist andmevahetust; kutsub kõiki liikmesriike üles osalema Eurofisci kõikides tegevusvaldkondades, et lihtsustada ja kiirendada teabevahetust õigus- ja õiguskaitseasutustega, näiteks Europoli ja OLAFiga, nagu on soovitanud kontrollikoda; kutsub liikmesriike ja nõukogu üles andma komisjonile juurdepääsu kõnealustele andmetele, et soodustada koostööd, suurendada andmete usaldusväärsust ja võidelda piiriülese kuritegevuse vastu;

Uuriv ajakirjandus

62.  leiab, et uurival ajakirjandusel on oluline osa vajaliku läbipaistvuse suurendamisel liidus ja liikmesriikides ning et seda tuleb soodustada ja toetada õiguslike vahendite abil nii liikmesriikides kui ka liidus;

Tubakatooted

63.  tuletab meelde komisjoni otsust mitte pikendada tubakatootjatega sõlmitud kokkulepet (PMI kokkulepet), mis lõppes 9. juulil 2016; tuletab meelde, et Euroopa Parlament palus 9. märtsil 2016. aastal(12), et komisjon PMI kokkulepet pärast selle kehtivusaja lõppemist ei uuendaks, pikendaks ega peaks selle üle uusi läbirääkimisi; leiab, et ka kolm muud kokkulepet (British American Tobacco, BAT; Japan Tobacco International, JTI, ja Imperial Tobacco Limited, ITL) tuleks lõpetada alates 20. maist 2019; palub komisjonil esitada 2018. aasta lõpuks aruande kolme ülejäänud kokkuleppe lõpetamise teostatavuse kohta;

64.  nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks ELi tasandil kõik vajalikud meetmed PMI kokkuleppega hõlmatud tubakatoodete tuvastamiseks ja jälgimiseks ning algataks kohtumenetlused kõnealuste tootjate toodete ebaseadusliku arestimise korral seni, kuni tubakatoodete direktiivi kõik sätted on täielikult jõustatavad, et ei tekiks õiguslikku lünka PMI kokkuleppe kehtivuse lõppemise ning tubakatoodete direktiivi ja tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni protokolli jõustumise vahel;

65.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon toetab WHO tubakatoodete ebaseadusliku kaubanduse kõrvaldamise protokolli kiiret ratifitseerimist, arvestades, et see protokoll on esimene mitmepoolne õigusakt, milles käsitletakse põhjalikult ja maailma tasandil tubakatoodete salakaubavedu;

66.  tuletab meelde, et siiani on WHO tubakatoodete ebaseadusliku kaubanduse kõrvaldamise protokolli ratifitseerinud 32 osalist ning et nende hulgas on üksnes kaheksa liidu liikmesriiki; nõuab tungivalt, et kümme liikmesriiki (Saksamaa, Belgia, Taani, Soome, Kreeka, Iirimaa, Madalmaad, Sloveenia, Rootsi ja Ühendkuningriik) ning Norra, kes on tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise protokolli küll allkirjastanud, ent ei ole seda veel ratifitseerinud, seda teeksid;

67.  loodab, et komisjon esitab pärast oma 2013. aasta teatist „Sigarettide salakaubanduse ja tubakatoodete ebaseadusliku kaubanduse muude vormide vastase võitluse hoogustamine – terviklik ELi strateegia“ (COM(2013)0324) peatselt lõpliku eduaruande, mis on kavas 2018. aastaks;

68.  tunneb heameelt, et alates sellest, kui 2016. aasta aprillis hakkas Belgias Geelis asuvas Teadusuuringute Ühiskeskuses tegutsema liidu labor, milles tegeletakse tubakatoodete järelevalvega, on see labor pädev määrama arestitud tubaka keemilised ja eriomadused, mis võimaldavad kontrollida selle ehtsust;

OLAFi uurimised ja roll

69.  märgib, et siiani on OLAFi õiguslikke soovitusi liikmesriikides rakendatud üksnes piiratud määral; on seisukohal, et selline olukord ei ole vastuvõetav, ning palub komisjonil tagada OLAFi soovituste täielik rakendamine liikmesriikides;

70.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et OLAFi arvukatest soovitustest ja juurdlustest hoolimata on süüdistuste esitamise määr liikmesriikides vaid 30 % ja teatavate liikmesriikide õigusasutused ei pea OLAFi ELi vahendite väärkasutamisega seotud soovitusi prioriteediks ning ka OLAF ise ei võta oma soovituste suhtes nõuetekohaseid järelmeetmeid; palub komisjonil kehtestada eeskirjad OLAFi soovituste suhtes järelmeetmete võtmise kohta;

71.  peab kahetsusväärseks, et OLAFi juhtumite puhul lõpetatakse riigi õigusasutustes menetlus umbes 50 % juhtudel; palub liikmesriikidel, komisjonil ja OLAFil määrata kindlaks OLAFi esitatavate tõendite lubatavuse tingimused; palub OLAFil parandada oma lõpparuannete kvaliteeti, et suurendada nende kasulikkust riigi ametiasutuste jaoks;

72.  palub OLAFil kohaldada sissenõudmist käsitlevate soovituste suhtes realistlikumat lähenemisviisi ja anda ka aru tegelikult sisse nõutud summadest;

73.  tuletab meelde, et OLAFi määruses on peadirektorile antud juurdlusi käsitlevate kaebuste lahendamise menetlustes oluline roll; tuletab meelde, et peadirektori otsene osalemine OLAFi juurdlustes õõnestab tema rolli ja seeläbi ka määrust;

74.  palub komisjonil määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 läbivaatamisel tagada Euroopa Prokuratuuri ja OLAFi pädevuste nõuetekohase tasakaalu, tugevdada menetluslikke tagatisi, selgitada ja tugevdada OLAFi juurdlusvolitusi ning kehtestada OLAFi soovituste ja aruannete läbipaistvuse teatav tase ning muuta selgemaks eeskirjad, mis käsitlevad OLAFi ja tema järelevalvekomitee vahelist koostööd ja juurdepääsu andmetele;

o
o   o

75.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, Euroopa Liidu Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) ja OLAFi järelevalvekomiteele.

(1) ELT C 322, 28.9.2017, lk 1.
(2) ELT L 248, 18.9.2013, lk 1.
(3) ELT L 198, 28.7.2017, lk 29.
(4) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(5) EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1.
(6) Euroopa Kohtu (suurkoja) 8. septembri 2015. aasta otsus kohtuasjas Taricco jt, C‑105/14, ECLI:EU:C:2015:555.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0022.
(8) Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1).
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0402.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0491.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.
(12) Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2016. aasta resolutsioon tubakatootjatega sõlmitud lepingu (PMI leping) kohta (ELT C 50, 9.2.2018, lk 35).


Geneetiliselt muundatud suhkrupeet H7‑1 (KM‑ØØØH71‑4)
PDF 289kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud suhkrupeedist H7-1 (KM‑ØØØH71‑4) toodetud toidu ja sööda turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (D055630–01 – 2018/2651(RSP))
P8_TA(2018)0197B8-0220/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni rakendusotsuse eelnõu, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud suhkrupeedist H7‑1 (KM‑ØØØH71‑4) toodetud toidu ja sööda turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (D055630‑01),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta(1), eriti selle artikli 11 lõiget 3 ja artikli 23 lõiget 3,

–  võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklis 35 osutatud alalises toiduahela ja loomatervishoiu komitees 19. märtsil 2018 toimunud hääletust, mille tulemusel arvamust ei esitatud,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes)(2) artiklit 11,

–  võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti 26. oktoobril 2017. aastal vastu võetud ja 16. novembril 2017. aastal avaldatud arvamust(3),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (COM(2017)0085, COD(2017)0035),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, milles esitatakse vastuväiteid geneetiliselt muundatud organismide kasutamiseks lubade andmisele(4),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 106 lõikeid 2 ja 3,

A.  arvestades, et äriühingud KWS SAAT AG ja Monsanto Europe S.A. esitasid 12. novembril 2004 Ühendkuningriigi pädevatele asutustele vastavalt määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklitele 5 ja 17 taotluse suhkrupeedist H7‑1 (edaspidi „geneetiliselt muundatud suhkrupeet H7‑1“) toodetud toidu, toidu koostisosade ja sööda turule laskmiseks;

B.  arvestades, et komisjoni otsusega 2007/692/EÜ(5) anti luba lasta turule geneetiliselt muundatud suhkrupeedist H7‑1 toodetud toitu, toidu koostisosi ja sööta; arvestades, et enne kõnealust komisjoni otsust võttis Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) 5. detsembril 2006 kooskõlas määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklitega 6 ja 18 vastu heakskiitva arvamuse, mis avaldati 14. detsembril 2006(6) (edaspidi „EFSA 2006. aasta arvamus“);

C.  arvestades, et äriühingud KWS SAAT SE ja Monsanto Europe S.A./N.V. esitasid 20. oktoobril 2016 ühiselt taotluse otsuse 2007/692/EÜ kohaselt antud loa pikendamiseks;

D.  arvestades, et 26. oktoobril 2017 võttis EFSA kooskõlas määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklitega 6 ja 18 vastu heakskiitva arvamuse, mis avaldati 16. novembril 2017(7) (edaspidi „EFSA 2017. aasta arvamus“);

E.  arvestades, et pikendamise taotlus käsitleb geneetiliselt muundatud suhkrupeedist H7‑1 toodetud toitu ja sööta ja sellest toodetud koostisosi sisaldavat toitu, mis on ette nähtud impordiks ja töötlemiseks(8); arvestades, et need tooted on näiteks suhkur, siirup, kuivatatud viljaliha ja melass, mis kõik on saadud suhkrupeedi juurest; arvestades, et suhkrupeedi viljaliha ja melassi kasutatakse muu hulgas söödas(9);

F.  arvestades, et määruses (EÜ) nr 1829/2003 on sätestatud, et geneetiliselt muundatud toit või sööt ei tohi avaldada kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele ega keskkonnale ning et komisjon võtab oma otsuse koostamisel arvesse kõiki liidu õigusaktide asjakohaseid sätteid ning teisi kõnesoleva küsimusega seotud õiguspäraseid tegureid;

G.  arvestades, et liikmesriigid esitasid kolmekuulise konsulteerimisperioodi jooksul palju kriitilisi märkusi nii EFSA 2006. aasta arvamuse(10) kui ka EFSA 2017. aasta arvamuse(11) kohta; arvestades, et liikmesriigid kritiseerivad muu hulgas järgmisi asjaolusid: ei ole tehtud katseid juurte osadega, mis segatakse sageli melassiga ja mida kasutatakse graanulitena söödaks; kolmenädalast sööda toimivusuuringut lammastega ei saa pidada representatiivseks, kuna ei ole selge, kas hinnati mürgisuse seisukohast olulisi parameetreid; ei ole esitatud teaduslikke tõendeid, mis toetaksid väidet, et inimese kokkupuude valguga on vähene; allergeensuse suhtes ei ole tehtud katseid geneetiliselt muundatud organismi endaga; isoleeritud valguga tehtud uuringud ei ole veenev tõend ohutuse kohta ja koostise analüüsis puuduvad andmed fosfori ja magneesiumi kohta, mida on soovitanud Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon;

H.  arvestades, et geneetiliselt muundatud suhkrupeedis H7‑1 avaldub valk CP4 EPSPS, mis annab vastupidavuse glüfosaadi suhtes; arvestades, et seetõttu võib eeldada, et geneetiliselt muundatud suhkrupeet H7‑1 puutub kokku suuremate ja ka korduvate glüfosaadidoosidega, mis mitte üksnes ei suurenda jääkaine kogust saagikoristusel, vaid võib mõjutada ka taimede koostist ning nende põllumajanduslikke näitajaid;

I.  arvestades, et kuigi glüfosaati pihustatakse tavaliselt taime lehtedele, võib see taimesisese liikumise kaudu või mullast imendumise tagajärjel ladestuda taime juurtesse; arvestades, et glüfosaadi imendumist juurte kaudu on näidatud mitme põllumajanduskultuuri liigi, sealhulgas peedi puhul; arvestades, et see kokkupuuteviis on oluline, kuna pinnasest äravoolu käigus puutuvad glüfosaadiga kokku eelkõige juured(12);

J.  arvestades, et teave herbitsiidide ja nende metaboliitide jääkide tasemete ning nende leviku kohta kogu taimes on oluline herbitsiiditolerantsete geneetiliselt muundatud taimede põhjaliku riskihindamise jaoks; arvestades, et EFSA geneetiliselt muundatud organismide komisjoni sõnul ei kuulu glüfosaadijäägi tasemete käsitlemine tema pädevusvaldkonda; arvestades, et EFSA ei hinnanud glüfosaadijääki geneetiliselt muundatud suhkrupeedis H7‑1 ega võimalikke muutusi selle koostises ja põllumajanduslikes näitajates glüfosaadiga kokkupuute tagajärjel;

K.  arvestades, et EFSA pestitsiidikomisjoni seisukoha järgi ei saa üldiselt teha järeldusi geneetiliselt muundatud põllukultuuridele glüfosaadivalmististe pihustamise jääkide ohutuse kohta(13); arvestades, et lisandid ja nende segud, mida kasutatakse pihustamiseks mõeldud kaubanduslikes glüfosaadivalmististes, võivad olla mürgisemad kui toimeaine eraldi(14); arvestades, et liit on mürgisuse kartuse tõttu juba kõrvaldanud turult polüetoksüleeritud rasvamiinina tuntud lisandi; arvestades, et probleemsed lisandid ja segud võivad olla siiski lubatud riikides, kus geneetiliselt muundatud suhkrupeeti H7‑1 kasvatatakse (Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Jaapanis);

L.  arvestades, et glüfosaadi kantserogeensuse osas on endiselt küsimusi; arvestades, et EFSA järeldas 2015. aasta novembris, et glüfosaat ei ole tõenäoliselt kantserogeenne, ja Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) järeldas 2017. aasta märtsis, et selle klassifitseerimata jätmine oli õigustatud; arvestades, et vastupidiselt sellele liigitas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Rahvusvaheline Vähiuurimiskeskus 2015. aastal glüfosaadi inimeste jaoks tõenäoliselt kantserogeensete ainete hulka; arvestades, et Euroopa Parlament on asutanud pestitsiididele lubade andmise ELi menetlust käsitleva erikomisjoni, mis aitab teha kindlaks, kas EFSA ja ECHA järgisid asjakohaseid rahvusvahelisi teaduslikke standardeid ja kas tööstuse esindajad avaldasid glüfosaatide kantserogeensuse üle otsustamisel liidu ametitele lubamatut mõju;

M.  arvestades, et komisjon ei nõua praegu liikmesriikidelt suhkrupeedis sisalduva glüfosaadijäägi hindamist, et tagada jääkide piirnormidest kinnipidamine aastaid 2018, 2019 ja 2020 hõlmava kooskõlastatud mitmeaastase kontrolliprogrammi raames vastavalt komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2017/660(15); arvestades ka seda, et liikmesriigid ei hinda suhkrupeedis sisalduvat glüfosaadijääki, et tagada vastavus komisjoni rakendusmääruse (EL) 2018/555 kohaste piirmääradega(16); arvestades, et seetõttu ei ole teada, kas imporditavas geneetiliselt muundatud suhkrupeedis H7‑1 sisalduv glüfosaadijääk vastab liidus kehtestatud jääkide piirnormidele;

N.  arvestades, et EFSA on jõudnud järeldusele, et kõik peale ühe glüfosaadi tavakultuuride (geneetiliselt muundamata kultuurid) peal kasutamise viisi kujutasid endast ohtu muudele kui tõrjutavatele vabas looduses elavatele maapealsetele selgroogsetele, ning tegi ka kindlaks, et mõned glüfosaadi peamised tavakultuuride peal kasutamise viisid avaldavad suurt pikaajalist ohtu imetajatele(17); arvestades, et ECHA on liigitanud glüfosaadi veeorganismidele pikaajalise mürgise toimega ainete hulka; arvestades, et glüfosaadi kasutamise negatiivsed mõjud bioloogilisele mitmekesisusele ja keskkonnale on ulatuslikult dokumenteerinud; arvestades, et näiteks ühes 2017. aastal Ameerika Ühendriikides tehtud uuringus leiti negatiivne seos glüfosaadikasutuse ja täiskasvanud monarhliblikate arvukuse vahel, eriti tiheda põllumajandustegevusega piirkondades(18);

O.  arvestades, et uue loa andmine geneetiliselt muundatud suhkrupeedi H7‑1 turule laskmiseks tekitab jätkuvalt nõudlust selle kultuuri viljelemiseks kolmandates riikides; arvestades, et – nagu eespool nimetatud – geneetiliselt muundatud herbitsiiditolerantsete taimede peal kasutatakse (tavapäraste kultuuridega võrreldes) suuremaid ja korduvaid herbitsiididoose, kuna need taimed on selleks otstarbeks teadlikult aretatud;

P.  arvestades, et liit on ühinenud ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga, mille osalised peavad tagama, et nende jurisdiktsioonis või nende kontrolli all toimuv tegevus ei kahjustaks muude riikide või väljaspool nende jurisdiktsiooni olevate piirkondade keskkonda(19); arvestades, et otsus selle kohta, kas pikendada geneetiliselt muundatud suhkrupeedi H7‑1 turule laskmise luba või mitte, kuulub liidu jurisdiktsiooni;

Q.  arvestades, et mitme selektiivse herbitsiidi suhtes tolerantsete geneetiliselt muundatud põllumajanduskultuuride aretamise peamine põhjus on umbrohu glüfosaadiresistentsuse kiire kasv riikides, kus geneetiliselt muundatud põllumajanduskultuuridel on olnud tähtis roll; arvestades, et 2015. aastal oli maailmas vähemalt 29 glüfosaadiresistentset umbrohuliiki(20);

R.  arvestades, et määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklis 35 osutatud alalises toiduahela ja loomatervishoiu komitees 19. märtsil 2018 toimunud hääletuse tulemusel otsustati arvamust mitte esitada;

S.  arvestades, et komisjon on korduvalt avaldanud pahameelt asjaolu üle, et alates määruse (EÜ) nr 1829/2003 jõustumisest on ta võtnud loa andmise otsuseid vastu ilma alalise toiduahela ja loomatervishoiu komitee toetuseta, ning et toimiku tagasisaatmine komisjonile lõpliku otsuse tegemiseks, mis on selle menetluse puhul üldiselt väga erandlik, on geneetiliselt muundatud toidule ja söödale loa andmise otsuste puhul muutunud tavapäraseks; arvestades, et sellise praktika on hukka mõistnud ka president Juncker, pidades seda ebademokraatlikuks(21);

T.  arvestades, et Euroopa Parlament lükkas 28. oktoobril 2015 esimesel lugemisel tagasi 22. aprilli 2015. aasta seadusandliku ettepaneku, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1829/2003(22), ning palus komisjonil selle tagasi võtta ja esitada uue ettepaneku;

U.  arvestades, et määruse (EL) nr 182/2011 põhjenduses 14 sedastatakse, et komisjon peaks oma tegevuses vältima nii palju kui võimalik vastuollu minemist apellatsioonikomitees valdavaks kujuneda võiva seisukohaga, mille kohaselt rakendusakt ei ole asjakohane, ning seda eelkõige tundlike küsimuste puhul, nagu tarbijate tervis, toiduohutus ja keskkond;

1.  on seisukohal, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu ületab määruses (EÜ) nr 1829/2003 ette nähtud rakendamisvolitusi;

2.  on seisukohal, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu on vastuolus liidu õigusega, sest see on vastuolus määruse (EÜ) nr 1829/2003 eesmärgiga, milleks on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 178/2002(23) sätestatud üldpõhimõtetega luua alus inimeste elu ja tervise, loomade tervise ja heaolu, keskkonna ja tarbijate huvide kõrge kaitstuseastme tagamiseks seoses geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kasutamisega, tagades samal ajal ka siseturu tõhusa toimimise;

3.  palub komisjonil rakendusotsuse eelnõu tagasi võtta;

4.  kutsub komisjoni üles peatama kõik GMOde loataotluste kohta tehtud rakendusotsused, kuni loa andmise korda on muudetud, et kõrvaldada puudused kehtivas korras, mis on osutunud ebasobilikuks;

5.  palub eelkõige komisjonil täita oma kohustusi ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni alusel ja peatada kõigi glüfosaaditolerantsete geneetiliselt muundatud taimede import;

6.  palub komisjonil mitte anda luba ühelegi herbitsiiditolerantsele geneetiliselt muundatud taimele, ilma et oleks antud täielik hinnang täiendavate herbitsiidide ja nende kaubanduslike valmististega pihustamise jääkidele neid kultuure kasvatavates riikides;

7.  palub komisjonil integreerida täiel määral täiendavate herbitsiidide ja nende jääkide riskihindamine herbitsiiditolerantsete geneetiliselt muundatud taimede riskihindamisse, olenemata sellest, kas geneetiliselt muundatud taim on ette nähtud liidus viljelemiseks või impordiks toidu ja söödana;

8.  kordab oma pühendumust jätkata tööd komisjoni ettepanekuga, millega muudetakse määrust (EL) nr 182/2011, et tagada muu hulgas, et kui alalise toiduahela ja loomatervishoiu komitee ei esita arvamust geneetiliselt muundatud organismide heakskiitmise kohta kas kasvatamise või toidus ja söödas kasutamise eesmärgil, võtab komisjon ettepaneku tagasi; palub nõukogul liikuda kiiremas korras edasi komisjoni sama ettepanekuga tehtava tööga;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 268, 18.10.2003, lk 1.
(2) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.
(3) http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/pub/5065.
(4)–––––––––––––––––––––– – 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lastakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/18/EÜ viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud ja teatavate liblikaliste maisikahjurite suhtes resistentne maisitoode (Zea mays L., liin 1507) (ELT C 482, 23.12.2016, lk 110);16. detsembri 2015. aasta resolutsioon komisjoni 4. detsembri 2015. aasta rakendusotsuse (EL) 2015/2279 kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud maisi NK603 × T25 sisaldavad, sellest koosnevad või sellest valmistatud tooted (ELT C 399, 24.11.2017, lk 71);3. veebruari 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba MON 87705 × MON 89788 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (ELT C 35, 31.1.2018, lk 19);3. veebruari 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba MON 87708 × MON 89788 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (ELT C 35, 31.1.2018, lk 17);3. veebruari 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba FG72 (MST‑FGØ72‑2) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (ELT C 35, 31.1.2018, lk 15);8. juuni 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud maisi Bt11 × MIR162 × MIR604 × GA21 või neist neljast komponendist kahe või kolme kombinatsioonina esinevat geneetiliselt muundatud maisi sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest valmistatud tooteid (ELT C 86, 6.3.2018, lk 108);8. juuni 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, mis käsitleb geneetiliselt muundatud nelgi (Dianthus caryophyllus L., liin SHD‑27531‑4) turule laskmist (ELT C 86, 6.3.2018, lk 111);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisiliini MON 810 külviseemnete turule laskmise luba (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0388);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi MON 810 toodete turule laskmist (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0389);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lastakse viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud maisi Bt11 seemned (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0386);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lastakse viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud maisi 1507 seemned (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0387);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud puuvilla 281‑24‑236 × 3006‑210‑23 × MON 88913 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0390);5. aprilli 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi Bt11 × 59122 × MIR604 × 1507 × GA21 sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest valmistatud toodete ja samuti geneetiliselt muundatud maisi (milles on kombineeritud kaks, kolm või neli Bt11, 59122, MIR604, 1507 ja GA21 transformatsiooni) turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0123);17. mai 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi DAS‑40278‑9 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0215);17. mai 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud puuvilla GHB119 (BCS‑GHØØ5‑8) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0214);13. septembri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba DAS‑68416‑4 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0341);4. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba FG72 × A5547‑127 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0377);4. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba DAS‑44406‑6 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0378);24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisi 1507 (DAS‑Ø15Ø7‑1) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0396);24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) lasta turule geneetiliselt muundatud sojauba 305423 × 40‑3‑2 (DP‑3Ø5423‑1 × MON‑Ø4Ø32‑6) sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest toodetud tooteid (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0397);24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) lasta turule geneetiliselt muundatud rapsisorte MON 88302 × Ms8 × Rf3 (MON‑883Ø2‑9 × ACSBNØØ5‑8 × ACS‑BNØØ3‑6), MON 88302 × Ms8 (MON‑883Ø2‑9 × ACSBNØØ5‑8) ja MON 88302 × Rf3 (MON‑883Ø2‑9 × ACS-BNØØ3‑6) sisaldavaid, neist koosnevaid või neist toodetud tooteid (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0398);1. märtsi 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisi 59122 (DAS‑59122‑7) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0051);1. märtsi 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud maisi MON 87427 × MON 89034 × NK603 (MON‑87427‑7 × MON‑89Ø34‑3 × MON‑ØØ6Ø3‑6) sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest toodetud tooteid ja geneetiliselt muundatud maisi, milles on kombineeritud kaks MON 87427, MON 89034 ja NK603 transformatsioonidest, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2010/420/EL (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0052).
(5) Komisjoni 24. oktoobri 2007. aasta otsus 2007/692/EÜ, millega lubatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1829/2003 kohaselt turule viia geneetiliselt muundatud suhkrupeedist H7‑1 (KM‑ØØØH71‑4) toodetud toitu ja sööta (ELT L 283, 27.10.2007, lk 69).
(6) http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/pub/431.
(7) http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/pub/5065.
(8) EFSA 2017. aasta arvamus, lk 3: http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/pub/5065.
(9) EFSA 2006. aasta arvamus, lk 1 ja 7: http://www.efsa.europa.eu/en/efsajournal/pub/431.
(10) Lisa G – Liikmesriikide märkused: http://registerofquestions.efsa.europa.eu/roqFrontend/questionLoader?question=EFSA-Q-2004-164.
(11) Lisa E – Liikmesriikide märkused: http://registerofquestions.efsa.europa.eu/roqFrontend/questionLoader?question=EFSA-Q-2017-00026.
(12) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5606642/.
(13) EFSA conclusion on the peer review of the pesticide risk assessment of the active substance glyphosate (EFSA järeldused toimeaine glüfosaadi pestitsiidina kasutamise riskihindamist käsitleva vastastikuse hindamise kohta), EFSA Journal 2015; 13(11):4302: http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.2903/j.efsa.2015.4302/epdf.
(14) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3955666.
(15) Komisjoni 6. aprilli 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/660 ELi kooskõlastatud mitmeaastase kontrolliprogrammi kohta aastateks 2018, 2019 ja 2020, et tagada vastavus pestitsiidijääkide piirnormidele ja hinnata tarbijate kokkupuudet taimses ja loomses toidus või selle pinnal esinevate pestitsiidijääkidega (ELT L 94, 7.4.2017, lk 12).
(16) Komisjoni 9. aprilli 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/555 ELi kooskõlastatud mitmeaastase kontrolliprogrammi kohta aastateks 2019, 2020 ja 2021, et tagada vastavus pestitsiidijääkide piirnormidele ja hinnata tarbijate kokkupuudet taimses ja loomses toidus või selle pinnal esinevate pestitsiidijääkidega (ELT L 92, 10.4.2018, lk 6).
(17) https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/epdf/10.2903/j.efsa.2015.4302.
(18) https://onlinelibrary.wiley.com/doi/abs/10.1111/ecog.02719.
(19) ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, artikkel 3: https://www.cbd.int/convention/articles/default.shtml?a=cbd-03.
(20) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5606642/.
(21) Näiteks Euroopa Parlamendi täiskogu istungjärgu avakõnes, mis on lisatud järgmisele Euroopa Komisjonile antud poliitikasuunistele (Strasbourg, 15. juuli 2014) ja 2016. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus (Strasbourg, 14. september 2016).
(22) ELT C 355, 20.10.2017, lk 165.
(23) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.


Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse kontrolli aastaaruanne (2016)
PDF 240kWORD 73k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse kontrolli aastaaruande (2016) kohta (2017/2190(INI))
P8_TA(2018)0198A8-0139/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2016. aasta tegevusaruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2016. aasta finantsaruannet ja 2016. aasta statistilist aruannet,

–  võttes arvesse 2016. aasta jätkusuutlikkuse aruannet, 2016. aasta aruannet EIP ELi‑sisese tegevuse kolme samba alusel hindamise kohta ja 2016. aasta aruannet EIP tulemuste kohta väljaspool ELi,

–  võttes arvesse auditikomisjoni 2016. aasta aruandeid,

–  võttes arvesse EIP grupi aastaaruannet pettusevastase tegevuse kohta 2016. aastal,

–  võttes arvesse aruannet EIP läbipaistvuspoliitika rakendamise kohta 2016. aastal ning äriühingu juhtimise 2016. aasta aruannet,

–  võttes arvesse EIP kõrgeima järelevalveametniku büroo 2016. aasta tegevusaruannet,

–  võttes arvesse EIP grupi tegevuskavasid aastateks 2015–2017 ja 2016–2018,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3 ja 9,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 15, 126, 174, 175, 208, 209, 271, 308 ja 309, protokolli nr 5 (Euroopa Investeerimispanga põhikirja kohta) ning protokolli nr 28 (majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse kohta),

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus),

–  võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga kodukorda,

–  võttes arvesse oma 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2012. aasta aruande kohta(1), 30. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga 2013. aasta aruande kohta(2), 28. aprilli 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga (EIP) 2014. aasta aruande kohta(3) ning 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse kontrolli aastaaruande (2015) kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta otsust nr 1080/2011/EL(5) EIP välisvolituse kohta aastateks 2007–2013 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta otsust nr 466/2014/EL, millega antakse Euroopa Investeerimispangale ELi tagatis liiduväliste investeerimisprojektide toetamiseks sõlmitud finantseerimistehingutest tekkida võiva kahjumi puhuks(6),

–  võttes arvesse komisjoni 26. novembri 2014. aasta teatist „Investeerimiskava Euroopa jaoks“ (COM(2014)0903),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. juuni 2015. aasta määrust (EL) 2015/1017, mis käsitleb Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi, Euroopa investeerimisnõustamise keskust ja Euroopa investeerimisprojektide portaali ning millega muudetakse määrusi (EL) nr 1291/2013 ja (EL) nr 1316/2013 – Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond(7),

–  võttes arvesse komisjoni 22. juuli 2015. aasta teatist „Koostöö töökohtade loomise ja majanduskasvu nimel: riiklike tugipankade roll Euroopa investeerimiskava toetamisel“ (COM(2015)0361),

–  võttes arvesse komisjoni 1. juuni 2016. aasta teatist „Euroopa investeerib taas: Euroopa investeerimiskava täitmise ülevaade“ (COM(2016)0359),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatist ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumente Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) kestuse pikendamise ning kõnealuse fondi ja Euroopa investeerimisnõustamise keskuse tehnilise täiustamise osas (COM(2016)0597, SWD(2016)0297 ja SWD(2016)0298),

–  võttes arvesse EIP tegevuse hindamise üksuse 2016. aasta septembri hinnangut EFSI toimimise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja arvamust nr 2/2016 EFSI kestuse pikendamise ja mahu suurendamise ettepaneku kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruannet nr 19/2016 „ELi eelarve täitmine rahastamisvahendite kaudu: programmitöö perioodil 2007–2013 saadud õppetunnid“,

–  võttes arvesse Ernst & Youngi 8. novembri 2016. aasta sihtotstarbelist auditit määruse (EL) nr 2015/1017 (EFSI määrus) rakendamise kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 16. juuni 2017. aasta aruannet Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi tagatisfondi valitsemise kohta 2016. aastal (COM(2017)0326) ja (SWD(2017)0235),

–  võttes arvesse 2016. aasta septembris sõlmitud kolmepoolset lepingut Euroopa Komisjoni, Euroopa Kontrollikoja ja Euroopa Investeerimispanga vahel,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani 22. juuli 2016. aasta kirja Euroopa Investeerimispanga presidendile,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A8‑0139/2018),

A.  arvestades, et EIP on ELi toimimise lepingu artiklite 308 ja 309 kohaselt ELi pank ning maailma suurim rahvusvahelistel kapitaliturgudel tegutsev mitmepoolne pank ja avaliku sektori laenuandja;

B.  arvestades, et EIP on aluslepingu kohaselt kohustatud aitama sihtotstarbeliste investeerimisvahendite, nt laenude, omakapitali, tagatiste, riskijagamisrahastu ja nõustamisteenustega kaasa ELi integratsioonile, majanduslikule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele ning piirkondlikule arengule;

C.  arvestades, et jätkusuutlikkusega seotud probleemid suurenevad, eriti arvestades kestliku arengu tegevuskava 2030, mis tuleb üle võtta mitmetesse EIP dokumentidesse;

D.  arvestades, et EIP täidab olulist rolli, rakendades üha suuremal arvul rahastamisvahendeid, mis võimendavad ELi eelarvevahendeid;

E.  arvestades, et investeerimine innovatsiooni ja oskustesse on esmatähtis Euroopa teadmistepõhise majanduse arendamiseks ja strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamiseks;

F.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 309 kohaselt on üks EIP peamistest ülesannetest aidata kaasa siseturu tasakaalustatud ja kindlale arengule seeläbi, et rahastatakse vähem arenenud piirkondade toetamiseks mõeldud projekte ja projekte, mida liikmesriigid ei saa täies ulatuses ise rahastada;

G.  arvestades, et nüüdisaegne ja kestlik taristu on esmatähtis võitluses kliimamuutuste vastu ning siseturu ja Euroopa majanduse ühendamises; arvestades, et kõik EIP tehtavad seonduvad investeeringud peaksid aitama tagada, et ELil on kestlik, tõhus, keskkonnahoidlik ja hästi integreeritud taristu, mida on vaja, et luua arukas Euroopa ja toetada tõeliselt jätkusuutlikku ja kaasavat pikaajalist majanduskasvu;

H.  arvestades, et EIP on viitepank, mille eesmärk on soodustada idufirmade ja innovatiivsete ettevõtete kasvu;

I.  arvestades, et EIP kliimameetmetega seotud laenuandmisega tuleks toetada üleminekut CO2‑heite vabale, keskkonnahoidlikule ja kliimamuutuste suhtes vastupanuvõimelisele majandusele, eeskätt tänu projektidele, millega edendatakse loodusvarade tõhusat kasutamist, taastuvenergiat ja energiatõhusust;

J.  arvestades, et Euroopa investeerimiskaval on kolm sammast: rahastamisvahendite kasutuselevõtt investeerimiseks; tagamine, et investeeringud jõuavad reaalmajanduseni, ning liidu investeerimiskeskkonna parandamine;

K.  arvestades, et EIP investeeringud ei tohiks olla üksnes pangale tasuvad tehingud, vaid need peaksid vastama ka jätkusuutlikkuse kriteeriumidele ja juhtimisstandarditele, kooskõlas aluslepingu nõudega tegutseda liidu huvides kasumit taotlemata;

L.  arvestades, et EIPs väljatöötatud läbipaistvuspoliitika puhul on probleemiks panga kahetine olemus, ühelt poolt on see avalik asutus, st ELi pank, ja teiselt poolt kommertspank, mis haldab ja säilitab teavet EIP klientide kohta;

M.  arvestades, et EIP peaks säilitama oma AAA‑reitingu, mis on oluline väärtus panga ärimudeli raames, mis põhineb vahendite kogumisel ja laenamisel soodsate intressimääradega ning kindlatel varaportfellidel;

N.  arvestades, et ehkki EIP peab oma olemuse tõttu aeg-ajalt tegema tehinguid kasumit taotlevate eraettevõtetega, on EIP põhiülesanne teenida ELi kodanike huve, mis on ülimuslikud mis tahes eraettevõtte huvide suhtes;

Rahaliselt jätkusuutlike tegevuste edendamine, et saavutada EIP investeeringute stabiilne pikaajaline mõju

1.  märgib, et EIP grupi kogu rahastus 2016. aastaks oli 83,8 miljardit eurot, millega mobiliseeriti sel aastal kokku 280 miljardi euro väärtuses investeeringuid;

2.  võtab arvesse EIP 2016. aasta aruandeid, milles käsitleti erinevat liiki investeerimistegevust ja selle eeldatavat mõju; kordab oma nõudmist, et EIP esitaks põhjalikuma, üksikasjalikuma ja ühtlustatuma aasta tegevusaruande ning parandaks märkimisväärselt andmete esitamist, lisades esitatavatele andmetele ka üksikasjaliku ja usaldusväärse ülevaate heaks kiidetud, allkirjastatud ja eraldatud investeeringute kohta asjaomasel aastal ning tuues välja kasutatud rahastamisallikad (omavahendid, EFSI, ELi tsentraalselt juhitavad programmid jne), teabe toetusesaajate (liikmesriigid, avalik ja erasektor ning vahendajad või otsesed vahendite saajad) ja toetatavate sektorite kohta ning järelhindamiste tulemused;

3.  kutsub EIPd tegema selle nimel jõupingutusi, tagades poliitikakujundajatele täieliku ja põhjaliku teabe oma tehingute konkreetse ja saavutatud majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaga seotud mõju ja lisaväärtuse ning saavutatud tulemuste kohta liikmesriikides ja väljaspool ELi vastavalt kolme samba alusel hindamise ja tulemuste mõõtmise aruannete kujul; rõhutab, et iga projekti puhul on oluline teostada sõltumatu eel- ja järelhindamine; kutsub EIPd üles esitama oma investeeringute mõju käsitlevas aruandluses üksikasjalikke näiteid riigiülesest lisaväärtusest ning valdkondlike ja valdkonnaüleste saavutuste põhinäitajatest; kutsub EIPd üles edastama järelhindamiste tulemused Euroopa Parlamendile;

4.  tuletab meelde, et EIP toetust saavad tegevused peavad olema kooskõlas EIP põhiülesandega vastavalt ELi toimimise lepingule ning strateegias „Euroopa 2020“ ja Pariisi kokkuleppes sätestatud ELi poliitikaeesmärkide põhimõtetega; rõhutab seetõttu, et EIP ülesanne on anda uut hoogu Euroopa majandusele, et soodustada liidus kvaliteetsete töökohtade loomist, toetada arukat, kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu ning anda tagasikäik suurenevale ebavõrdsusele nii liikmesriikides kui ka nende vahel; loodab sellega seoses, et saavutatakse tihedam koostöö EIP, komisjoni ja ELi liikmesriikide vahel, et parandada eesmärkide kavandamist ja määratlemist, mille tulemusel muudetakse rahastamiseesmärkidega seonduvaid prioriteete;

5.  rõhutab asjaolu, et investeerimine VKEdesse, idufirmadesse, teadusesse, innovatsiooni, digitaalmajandusse ja energiatõhususse on nii kohalikule kui ka riikliku majandusele avaldatava mõju ja tähtsuse tõttu kõige olulisem tegur ELi majanduse taastumise edendamiseks ning kvaliteetsete töökohtade loomiseks;

6.  rõhutab pidevat vajadust selle järele, et EIP aitaks kaasa püsiva investeeringute puudujäägi vähendamisele, tuginedes usaldusväärsetele majanduskriteeriumidele; rõhutab, et rahastatavate projektide hindamisel tuleks samuti arvesse võtta sotsiaalset, majanduslikku ja keskkonnaga seotud välismõju (nii positiivset kui ka negatiivset), eeskätt võttes arvesse seda, kuidas see mõjutab kohalikke kogukondi, et mõista, kas ELi kodanikele pakutakse ka tegelikult lisaväärtust;

7.  leiab, et investeerimisprojektide heakskiitmisel tuleks tugineda põhjalikule ja sõltumatule analüüsile, milles hinnatakse rahanduslikku jätkusuutlikkust ja projektidega seotud riske, et vältida kahjumi ühiskondlikule vastutusele jätmise ja kasumi erastamise ohtu, kui on tegu avaliku sektori vahenditega; rõhutab, et avaliku sektori toetuste andmist tuleks kaaluda üksnes üldist huvi pakkuvate ülesannete täitmiseks ja siis, kui turg ei suuda tagada vajalike avaliku poliitika tulemuste täitmist;

8.  tuletab meelde Euroopa Parlamendi soovi, et määrataks kindlaks tasakaalustatud strateegia, nii et projektid ja investeeringud jaguneksid liikmesriikide vahel geograafiliselt dünaamiliselt, õiglaselt ja läbipaistvalt, pöörates seejuures erilist tähelepanu vähem arenenud riikidele ja piirkondadele; märgib, et 70 % kõigist 2016. aastal antud EIP laenudest (46,8 miljardit eurot) koondub vaid vähestesse enim arenenud finantsturgudega riikidesse, mis näitab, et kõik liikmesriigid või piirkonnad ei suuda nendega sammu pidada ega saa investeerimisvõimalustest võrdselt kasu;

9.  väljendab toetust EIP neljale avaliku sektori poliitika eesmärgile ja neid eesmärke läbivale kahele horisontaalsele sihile (majanduslik ja sotsiaalne ühtekuuluvus ning kliimameetmed), mis hõlmavad mitmesuguseid küsimusi alates piirkondliku tasakaalustamatuse lahendamisest kuni nõrgemate piirkondade aitamiseni, et neid atraktiivsemaks muuta, luues soodsa keskkonna jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu edendamiseks; kordab siiski üleskutset EIPle seada majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus esmatähtsaks avaliku poliitika eesmärgiks;

10.  kutsub EIPd üles võtma ulatuslike taristuprojektide puhul arvesse kõiki ohtusid, mis võivad keskkonda mõjutada, ja rahastama prioriteedina neid, mis annavad tõendatult tõelist lisaväärtust keskkonna, majanduse või kohaliku elanikkonna jaoks; rõhutab, et võimalike korruptsiooni ja pettusega seotud ohtude range järelevalve on väga oluline, ning nõuab, et EIP külmutaks kõik laenud projektidele, kui OLAFi või riiklik ametlik uurimine seda nõuab;

11.  peab kahetsusväärseks, et paljud liikmesriigid ei ole suutelised rahastamisvahendeid rakendama, looma avaliku ja erasektori partnerlusi ning saavutama sünergiat eri liiki rahastamisvahendite vahel, mis mõjub negatiivselt üldistele investeerimisalastele edusammudele;

12.  rõhutab vajadust optimeerida ELi vahendite ja toetuste kasutamist lisaks EIP käsitlusviisile liikmesriikidele tehnilise abi ja finantsnõustamise pakkumise kohta hõlpsasti kättesaadaval viisil, tuginedes kombinatsioonile laenamisest (projektilaenud, vahendatud laenud, mikrorahastamine, riskikapital, omakapitaliosalus ja fondiinvesteeringud), segarahastamisest (otsene rahastamine, mida toetatakse täiendavatest investeerimisallikatest, nt garantiid, projektivõlakirjad) ja nõustamisest (finants- ja tehniline nõustamine); kutsub seetõttu EIPd üles pakkuma koostöös komisjoniga nõustamis- ja analüüsiteenuste, projektihalduse ning suutlikkuse suurendamise valdkonnas rohkem tehnilist nõustamist nendele liikmesriikidele, kes saavad vähem EIP rahastust; tuletab meelde, et rahastamisvahendeid, näiteks projektivõlakirju, tuleb tõsiselt hinnata nende finants-, sotsiaalse ja keskkonnamõju seisukohast, et vältida kogu riskikoormuse ülekandmist üldsusele;

13.  tõdeb, et võib esineda erinevusi selles, kuidas pangad hindavad projektide elluviidavust, ja struktuurifondide puhul kasutatavas traditsioonilises valdkondlikus hindamises; leiab lisaks, et sekkumise tõhusust tuleks hinnata, tuginedes rahastamisvahendite potentsiaalile ja jätkusuutlikkusele, võttes seejuures ka arvesse võimalike mõõdetavaid tulemusi;

14.  palub, et EIP pööraks tähelepanu oma tegevuste kulutõhususele, jälgides tähelepanelikult halduskulusid ja -tasusid ning andes nende kohta aru, võttes arvesse EIP hallatavate volituste suurt arvu; leiab, et on oluline, et tegevusi arendataks proportsionaalsete kuludega; nõuab, et EIP kaasaks oma aruandlusesse põhjaliku teabe halduskulude ja -tasude struktuuri kohta (otsesed, kaudsed, kumulatiivsed) kooskõlas hallatavate volituste olemuse, projektide suuruse ja kasutatud rahastamisvahenditega, st laenud, tagatised või omakapital;

15.  leiab, et AAA‑reiting on EIP investeerimisstrateegia arendamise ja pikaajaliste laenamisprioriteetide jaoks ülioluline vahend; tuletab aga seejuures meelde, et ELi majandusarengu soodustamise nimel ei saa EIP vahendid ja sekkumised, eeskätt need, mis põhinevad riskide ülekandmisel, olla riskivabad;

16.  märgib, et Ühendkuningriigilt pärines 16,1 % EIP kapitalist, mis moodustas 3,5 miljardit eurot panga sissemakstud kapitalist ja 35,7 miljardit eurot panga sissenõutavast kapitalist; palub, et EIP juhtkond tuvastaks Brexiti mõju EIP‑le ja teavitaks sellest viivitamata Euroopa Parlamenti, et säilitada EIP võime saavutada oma poliitilised eesmärgid;

17.  arvestades, et EIP vahetu väljakutse on seotud Ühendkuningriigi otsusega kohaldada Euroopa Liidu lepingu artiklit 50 ning tõdedes, et liidust väljaastumise üksikasjalikke tingimusi ei ole võimalik ette näha, kutsub EIPd üles esitama Euroopa Parlamendile üksikasjaliku ülevaate projektide ja rakendamise hetkeseisu kohta kuni 2017. aasta lõpuni, koos võimalike kaasnevate riskide eelhinnanguga;

Lisaväärtuse ja täiendavuse järelevalve tõhustamine EIP finantsjuhtimise raames

18.  märgib, et 2016. aastal mobiliseeriti EIP laenude, tagatiste ja investeeringute portfelli kaudu 280 miljardit euro väärtuses koguinvesteeringuid; märgib, et 67,7 miljardi euro väärtuses investeeringuid olid seotud EFSI 2016. aasta heakskiidetud eraldistega, mis olid suunatud peamiselt väikeettevõtjatele (31 %), energiasektorile (22 %) ning teadus- ja arendustegevusele ja innovatsioonile (22 %); peab seejuures kahetsusväärseks, et suur osa investeeringutest EFSI portfelli raames eraldati fossiilkütustega seotud projektidele; kordab vajadust korraldada põhjalik analüüs ja hinnang iga projekti keskkonnamõju kohta;

19.  leiab, et väga tähtis on mõju võimendamine ja täiendavuse tagamine; võtab teadmiseks modelleerimise ja hinnangulise mõju EIP tegevuse kohta, mis peaks aitama täiendavalt kaasa SKP kasvule 1,1 % võrra ja 1,4 miljoni töökoha loomisele 2030. aastaks; väljendab heameelt asjaolu üle, et 385 000 VKEd saavad kasu Euroopa Investeerimisfondi poolsest rahastamisest, tuletades meelde, et VKEd on ELi majanduse selgroog ning tööhõive ja jätkusuutliku majanduskasvu tekitajad; palub, et EIP annaks korrapäraselt aru ajakohastatud võimendava mõju kohta; tõdeb siiski, et finantsvõimendus on sektoriti erinev ning väiksema finantsvõimendusega projekt ei tähenda tingimata kesist lisaväärtust;

20.  rõhutab, et EIP tegevus praegusel aeglase taastumise perioodil peab olema hoolikalt suunatud kvaliteetsetele projektidele, tagades suurema täiendavuse muude olemasolevate liidu instrumentide ja EIP peamiste tegevustega; loodab sellega seoses, et EIP, komisjoni ja liikmesriikide vahel saavutatakse tihedam koostöö, et soodustada paindlikumat turgu ning parandada transpordi- ja digitaaltaristut, mille puudumist käsitatakse sageli takistusena investeerimisel;

21.  on seisukohal, et asjakohane kvalitatiivne teave juhtimise kohta peaks olema tagatud iga hõlmatud projekti puhul, tuginedes järelevalvele või täiendavuse näitajatele koos riskipositsiooniga, et oleks võimalik nõuetekohaselt hinnata projekti lisaväärtust, võimalikku rolli tõhususe suurendamisel või ELi majandusele kaasa aitamisel;

22.  nõuab, et juhul, kui on kaalul ELi finantsvõimendus avaliku sektori vahenditele, esitaks EIP täpse teabe minimaalse ja keskmise saavutatud ja kasusaajatele või projektidele suunatud võimenduse kohta ning teabe, mis näitaks ligi meelitatud erasektori rahastuse ulatust; nõuab, et selgelt tuvastataks avaliku sektori rahastusele ja erakapitali võimendusele vastav osakaal; leiab, et on oht, et mitmekordistavat mõju hinnatakse üle ning et määratletud eesmärgid ja tulemused on üksnes prognoosid, mille tõendamiseks puudub käegakatsutav, täpne, selge ja ajakohane statistika;

EFSI saavutused siiani

23.  märgib, et 2016. aasta lõpuks prognoosis EFSI mobiliseerida kõlblikke koguinvesteeringuid 163,9 miljardi euro väärtuses; märgib siiski lisaks, et EIP grupi 2018. aasta tegevuskava kohaselt on taristu- ja innovatsioonikomponendi ning VKEde komponendi raames mobiliseeritud investeeringute maht hetkel kõigest 85,5 miljardit eurot, mis koos 2015. aastaks ettenähtud 37 miljardi euroga teeb EFSI mobiliseeritud investeeringute kogusummaks 122,5 miljardit eurot;

24.  peab küsitavaks, kas püstitatud 500 miljardi euro eesmärki saab täita EFSI 2.0 rakendamisel ning kutsub EIPd üles tõestama EFSI lisaväärtust erasektori investeeringuid stimuleeriva rahastamisvahendina;

25.  tuletab meelde, et EFSI puhul, mida toetatakse erinevalt muudest praegustest EIP finantsinstrumentidest ELi eelarvest, on aluspõhimõte täiendavuse tagamine, tuvastades tõeliselt täiendavad ja innovatiivsed tulevikku suunatud sektorid ja kõrgema riskitasemega projektid koos uute partneritega erasektorist;

26.  täheldab, et täiendavus erinevate Euroopa investeerimiskava sammaste vahel on endiselt algstaadiumis; tunnistab, et kuigi EIP grupp mõjutab teise samba alla kuuluvat Euroopa investeerimisnõustamise keskust ulatuslikul määral, on grupil väga piiratud mõju ülejäänud teisele sambale (selle tagamine, et investeeringute rahastamine jõuab reaalmajanduseni) ja kolmandale sambale (investeerimiskeskkonna parandamine);

27.  rõhutab täiendavuse kriteeriumi tähtsust, mis hõlmab vajadust toetada tehinguid, mis on EFSI toetuse jaoks kõlblikud üksnes siis, kui need on suunatud selgelt määratletud turutõrgetele või mitteoptimaalsetele investeerimisolukordadele, mida ei ole ilma EFSI‑ta võimalik ellu viia samas ulatuses või sama aja jooksul; nõuab, et EIP grupp kasutaks igati ära oma riskivõtmisvõimet, et valida innovatiivsed ettevõtted, ent samal ajal rakendaks oma potentsiaali anda tõelist lisaväärtust, nt stabiilsete ja kvaliteetsete töökohtade näol;

28.  tuletab meelde, et kõikide EFSI‑st toetust saavate projektide täiendavuse hindamist tuleb nõuetekohaselt dokumentidega tõendada; peab kahetsusväärseks, et EFSI 1.0 raames ei avaldata heakskiidetud tehingute tulemustabeleid; tuletab meelde, et avaldamata jätmine tekitab nii vastutuse kui ka läbipaistvusega seotud probleeme; rõhutab, kui oluline on EFSI näitajate tulemustabeliga seotud läbipaistvus, võttes arvesse ka vajadust tagada EFSI investeeringute komitee vastutus, ning väljendab seetõttu heameelt selle üle, et EFSI 2.0 raames avalikustatakse EFSI näitajate tulemustabel; rõhutab ka vajadust määratleda täpsemalt täiendavuse põhimõtet EIP tavapärasest tegevusest kõrgema riskitasemega tegevuste puhul, et tagada suurem sidusus ja läbipaistvus projektide valimisel;

29.  palub, et EIP tagaks täieliku ja asjakohase kvalitatiivse juhtimisteabe EFSI sätestatud eesmärkide rakendamise kohta, näidates nende tegelikku täiendavust ja mõju võrdlusalustega võrreldes;

30.  kutsub EIPd tagama selguse nende EFSI projektide osas, mis võivad hõlmata taristurajatisi, millel on tõsine keskkonnamõju ja mille täiendavus on kaheldav, näiteks biokütuste rafineerimistehased, terasetehased, taasgaasistamistehased ja gaasihoidlad ning kiirteed; kutsub EIPd oma hoolsuskohustuse menetlusi järgides kohalike asutuste, sidusrühmade kogukondade ja kodanikuühiskonna rühmade avaldusi tõsiselt arvesse võtma; soovitab, et EIP, viidates ettevaatuspõhimõttele, külmutaks ja vajaduse korral lõpetaks rahastuse, kui on teaduslikke tõendeid või tõsine oht, et pannakse toime keskkonnaga seotud rikkumisi ning kahjustatakse ühiskonda või kohalikke kogukondi;

31.  nõuab vastutuse eesmärgil, et investeeringute komitee hindaks näitajate tulemustabeli abil korrapäraselt tulemustele suunatud investeeringute arendamist, et selgitada välja projektid, mis on oma tõhusa makromajandusliku mõju või majanduskasvule ja töökohtade loomisele avaldatava stimuleeriva mõju mõttes hästi eesmärgistatud; kutsub üles vaatama objektiivselt üle nende projektide täiendavus ja lisaväärtus ning nende järjepidevus liidu poliitikasuundade ja muude tavapäraste EIP tehingutega;

32.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et üksnes 20 % EFSI rahastusest on läinud selliste projektide toetamiseks, millega aidatakse kaasa kliimamuutuste leevendamisele ja nendega kohanemisele, samal ajal kui EIP standardportfelliga on saavutatud 25 % künnis; palub, et EIP tagaks maksimaalsete standardite austamise igas olukorras, et kaitsta keskkonda ja täita COP21 kriteeriumid;

33.  väljendab muret selle üle, et 2016. aasta lõpus oli sotsiaaltaristusse (inimkapital, kultuur ja tervishoid) tehtavate EFSI investeeringute maht kõigest 4 % (vähem kui 900 miljonit eurot), mis on kõige väiksema EFSI toetuse määraga sektor nii tervikuna kui ka kahe komponendi – taristu- ja innovatsioonikomponendi ning VKEde komponendi lõikes; rõhutab, et on selge vajadus suurendada viivitamata märkimisväärselt selliste investeeringute osakaalu ja mahtu;

34.  peab kahetsusväärseks, et olemasolevad tugiteenused ei ole kohapeal igas liikmesriigis kättesaadavad, et tegeleda suutlikkusprobleemidega; leiab, et kohalikele ja piirkondlikele osalejatele tuleks anda piisavalt selgitusi või strateegilisi suuniseid, eriti seoses EFSI eesmärkide, vahendite paigutamise ja võimaliku kombineerimisega muude liidu või EIP rahaliste vahenditega; märgib, et EFSI ja teiste ELi rahastamisallikate (COSME, Horisont 2020) koostööd tuleb parandada, et võimaldada suuremat sünergiat; juhib tähelepanu sellele, et EFSI‑t ei tuleks käsitada lihtsalt veel ühe täiendava rahastamisallikana ja et nõuetekohase hoolsusega tuleks püüda vältida sihtvaldkondade dubleerimist või topeltrahastamist;

35.  võtab teadmiseks EIP eritegevuse suurenenud mahu EFSI esimese pooleteise tegevusaasta tulemusel; leiab, et EFSI‑st toetust saavad EIP eritegevused peaksid tagama täiendavuse võrreldes muude EIP, Euroopa Investeerimisfondi või liidu rahastamisvahenditega;

36.  kutsub üles parandama tehingute valimise protsessi läbipaistvust ja avaldama kogu teabe sõlmitud tehingute kohta näitajate tulemustabeli abil ning samuti tehingutega seotud vastutusega seotud teabe;

37.  palub ühtlustada juhtimiskorda, et määratleda paremini komisjoni ja EIP vastavad vastutusalad, tagada sõltumatus ja vältida huvide konflikte otsuste tegemise protsessis osalevate erinevate osalejate vahel, eeskätt EFSI investeeringute komitee liikmete puhul;

38.  väljendab heameelt EFSI 2.0 raames sätestatud suurema aruandekohustuse üle Euroopa Parlamendi ees (muu hulgas regulaarsete aruannete esitamise ja parlamendi esindaja kaudu EFSI juhatuses) ning EFSI näitajate tulemustabeli suurema läbipaistvuse üle; loodab seetõttu, et avaldatakse näitajate tulemustabeli kohased projektihinnangud kooskõlas EFSI 2.0 määrusega, et tagada ELi eelarve vahendite kasutamine üksnes selliste projektide tagatisena, mille olemuse tõttu on selline täiendav avaliku sektori toetus õigustatud; peab aga kahetsusväärseks asjaolu, et EFSI pikendamise ettepanekuga ei kaasnenud mõjuhinnangut, nagu on ette nähtud parema õigusloome suunistes, ega eelhindamist, nagu nõutakse kuluprogrammide ja rahastamisvahendite puhul finantsmääruse artiklites 30 ja 140;

39.  soovitab aastaaruannetes välja tuua, kuidas EIP on täitnud Euroopa Parlamendi resolutsioonides esitatud soovitusi, kusjuures selline aruandluskohustus tuleks ametlikuks muuta;

Muudatusi ja väärtuse loomist hoogustavate tegurite kaardistamine ELi avaliku sektori poliitika eesmärkide rakendamises

40.  võtab teadmiseks 2016. aasta aruande EIP ELi-sisese tegevuse kohta, milles antakse ülevaade rahastusest, mida anti nelja peamise poliitikavaldkonna raames, nimelt innovatsioon ja oskused (19,6 % EIP allkirjastatud lepingutest 2016. aastal – 13,1 miljardit eurot), VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate rahastamine (31,7 % – 21,3 miljardit eurot), taristu (27,1 % – 18,1 miljardit eurot) ja keskkond (21,6 % – 14,5 miljardit eurot);

41.  peab kahetsusväärseks, et 2016. aasta aruandes EIP ELi-sisese tegevuse kohta ei antud struktuurset teavet panga ühe valdkonnaülese poliitikasuuna, st majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta; väljendab muret selle üle, et 2016. aastal ei saavutanud EIP teist aastat järjest kavandatud ühtekuuluvusinvesteeringute taset, milleks oli 30 % (ELis saavutati 2016. aastal 26,8 % ja 2015. aastal 25,2 %);

42.  rõhutab vajadust lisada EIP aastaaruannetesse üksikasjalikum analüüs ELi investeerimisvajaduste kohta sektorite kaupa, et oleks võimalik tuvastada valdkonnad, kus ei tehta ELi prioriteetide saavutamiseks piisavalt investeeringuid; leiab, et EIP peaks hindama oma investeerimisvahendite suutlikkust selliste puudujääkide kõrvaldamiseks;

43.  on arvamusel, et EIP laenutegevust on võimalik suurendada vahendite tõhusama ja strateegilisema eraldamise, tootlikumate ja jätkusuutlikumate ning tõendatud lisaväärtusega investeerimisprojektide käsitlemise ning parema koostoime teel avaliku sektori vahenditega, eesmärgiga hoogustada avaliku sektori investeerimist ja soodustada sisenõudlust; rõhutab, et sellise suurenemisega peaks kaasnema EIP tootevaliku vastav mitmekesistamine, sealhulgas avaliku ja erasektori partnerluste tõhusam ja läbipaistvam kasutamine, tagades seejuures tasakaalu avaliku ja erasektori kasumi vahel, ning muud innovatiivsed lahendused, et täita paremini reaalmajanduse vajadusi;

44.  juhib tähelepanu EIP‑le tehtud korduvatele üleskutsetele kiirendada ja hõlbustada heade tavade levitamist kõigis liikmesriikides, tehes seda eelkõige asjaomaste riiklike tugipankade, investeerimisplatvormide ja asutuste kaudu, mis on oluline vahend kooskõlastatud ELi lahenduse pakkumiseks investeeringute madalale tasemele;

45.  peab kahetsusväärseks, et sotsiaalsete investeeringute maht on EIP aastaportfellist vähem kui 6 %; rõhutab, et sotsiaalne ühtekuuluvus on EIP prioriteetne horisontaalne eesmärk ning rõhutab, et EIP peaks võtma arvesse vajadust vähendada ebavõrdsust ja erinevusi ELis ning investeerima sotsiaalvaldkonda, tehes seda laiema geograafilise mõõtme alusel;

VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate toetamine

46.  tõdeb, et suundumus töötada välja rohkem VKEde toetamiseks mõeldud rahastamisvahendeid võrreldes tavapäraste toetustega on poliitiline küsimus ning muutus tehingute järelevalve, vahendite juhtimise ja VKEdele tehtavate väljamaksete taseme või kiiruse seisukohast; juhib tähelepanu sellele, et VKEdel ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjatel on Euroopa majanduses oluline osa, nad loovad töökohti ja jõukust ning edendavad innovatsiooni; rõhutab, et VKEd moodustavad rohkem kui 90 % ELi ettevõtetest ja annavad tööd kahele kolmandikule aktiivsest töötavast elanikkonnast ning et seetõttu peab VKEde ja keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtjate rahastusele juurdepääsu toetamine jääma EIP prioriteediks; tuletab meelde, et EIP peaks olema üks asutustest, mis aitavad VKEde rahastamispuudujääki vähendada;

47.  märgib, et EIP toetus VKEdele moodustas 2016. aastal selle Euroopa Investeerimisfondi kaudu antavast rahastusest ligikaudu 33,6 %, mobiliseerides finantsvahendajate kaudu 36,2 miljardi euro väärtuses investeeringuid, eesmärgiga säilitada 3,8 miljonit töökohta;

48.  märgib, et InnovFini vahendite valik on laienenud, kuna loodi kaks uut rahastamisvahendit, mis on suunatud näidisprojektidele taastuvenergia ja nakkushaiguste valdkonnas; väljendab heameelt uudse 140 miljoni euro suuruse tehingu üle, mis hõlmab vastastikuse laenuandmise platvormi, mis ühendab investoreid ja rahastust otsivaid VKEsid;

49.  palub, et EIP teeks tihedamat koostööd oma finantsvahendajatega liikmesriikides, et levitada võimalikele toetusesaajatele asjaomast teavet eesmärgiga luua ettevõtjasõbralik keskkond, mis võimaldab VKEdele hõlpsamat juurdepääsu rahastusele; rõhutab EIP olulist osa partnerluste hõlbustamisel ja toetavate vahendite tugevdamisel mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning innovatiivsete idufirmade tegevuse rahastamiseks; lisaks kutsub EIPd üles tegema tihedamat koostööd piirkondlike avaliku sektori asutustega, et optimeerida VKEde rahastamisvõimalusi;

50.  rõhutab, et EIP peab arendama veelgi oma riskijuhtimise kultuuri, et parandada selle tulemuslikkust ning täiendavust oma sekkumismeetmete ja ELi eri poliitikavaldkondade vahel, eelkõige majanduslikult ebasoodsates piirkondades, kus puudub stabiilsus, kooskõlas korduva ja pikaajalise eesmärgiga lihtsustada VKEde juurdepääsu rahastamisele, kuid kahjustamata usaldusväärse juhtimise põhimõtteid;

51.  rõhutab vajadust kohandada investeerimisprogramme väikese ulatusega projektidele, et võimaldada VKEde osalemist; leiab, et EIP peaks aitama kaasa mikroettevõtjate võimalike rahastamispuudujääkide ületamisele tänu rahastamisvahendite ja muude vahendite, näiteks mikrokrediidirahastute ja tagatiste ulatuslikumale kasutamisele;

52.  rõhutab, et juurdepääs rahastamisele ja rahvusvahelistumine on olulised takistused, millega VKEd silmitsi seisavad; rõhutab, et VKEd on Euroopa majanduse selgroog; usub, et hoolimata sellest, et EIP on valinud õige suuna, peab ta tegema rohkem, et tagada VKEdele lihtsam ja tõhusam juurdepääs rahastamisele, et nad saaksid integreeruda üleilmsetesse väärtusahelatesse; on seisukohal, et EIP peab toetama ELi ettevõtjaid, kes soovivad tegeleda ettevõtlusega välisriikides, sealhulgas kaubanduse rahastamisvahendi kaudu;

Innovatsioon ja oskused

53.  rõhutab, et investeerimine innovatsiooni ja oskustesse on oluline Euroopa teadmistepõhise majanduse arendamiseks ja strateegia „Euroopa 2020“ eesmärkide saavutamiseks, sealhulgas SKPst 3 % eraldamine teadus- ja arendustegevusele; loodab eelkõige, et EIP koostöös komisjoni ja liikmesriikidega rahastab projekte, millega oleks lühikeses või keskpikas perspektiivis võimalik katta oskustööliste nappust, mis on suureks takistuseks investeerimisele;

54.  märgib, et laenamise kogumaht innovatiivsetele projektidele ulatus 2016. aastal 13,5 miljardi euroni, millest 12,2 miljardit eurot oli seotud esmakordselt allkirjastatud lepingutega, samal ajal kui uutele tegevustele vastavate projektide investeerimiskulud kokku olid 50,2 miljardit eurot;

55.  kutsub EIPd üles tagama innovatiivsetele ettevõtetele toetuse nende uute toodete, protsesside ja teenuste arendamises ja turustamises, kuna neil on raskusi kommertspankadelt finantsabi saamises; rõhutab EIP osa Euroopa digitaalvõrgu (nt kiire lairibaühenduse) väljakujundamises ja ühtse digitaalturu loomises, sealhulgas digitaalteenused; ergutab EIPd looma stiimuleid, et edendada avaliku ja erasektori investeeringuid teadus- ja arendustegevusse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, bioteaduste, toidu, säästva põllumajanduse, metsanduse ja vähese CO2‑heitega tehnoloogia valdkonnas;

56.  väljendab heameelt teadmistepõhise majanduse laenuprogrammi läbivaatamise üle hariduse valdkonnas, mis on viinud rahastamise laiendamiseni, minnes kaugemale noortele suunatud algatustest, et hõlmata kutseõpet ja elukestvat õpet kõikide vanuserühmade jaoks;

Taristuinvesteeringud

57.  leiab, et liidu prioriteediks peaks olema tõelise Euroopa lisaväärtusega projektide rakendamine; on veendunud, et innovatiivse ja tõhusa majanduse jaoks on vaja arenenud, keskkonnahoidlikku ja kvaliteetset transpordisüsteemi ja -taristut ning et need peaksid olema liidu prioriteetide hulgas, pöörates erilist tähelepanu innovatiivsele mitmeliigilisele taristule ja transpordilahendustele hõreda asustusega piirkondades;

58.  kutsub EIPd üles pöörama suuremat tähelepanu taristuprojektide rakendamisele, eelkõige nõrgemates piirkondades, et vältida majandusliku lähenemise protsessi aeglustumist; nõuab seetõttu ELi tasandil arutelu meetmete riikliku rahastamise teemal, ka juhul, kui tegu on ajutiste meetmetega, mis võimaldaksid anda uue hoo taristusse avaliku sektori investeeringute tegemisele;

59.  rõhutab vajadust, et Euroopa investeerimispoliitikas pöörataks rohkem tähelepanu horisontaalsetele küsimustele, eeskätt tulevastele säästva transpordi lahendustele ja teenustele, mille jaoks on vaja alternatiivsete energia- ja telekommunikatsioonivõrkude üheaegset ja sidusat arendamist; rõhutab seetõttu EIP olulist osa pikaajalise rahastuse pakkumisel, mida on vaja seda laadi projektidele konkurentsivõime seisukohast;

60.  võtab teadmiseks EIP rahastamistegevuse taristu ja transpordi valdkonnas, mille väärtus oli 2016. aastal kokku 18,1 miljardit eurot, ning tuletab meelde, et oluline on anda ELi kodanikele tõelist majanduslikku, keskkonnaga seotud ja sotsiaalset lisaväärtust ning teostada nii valitud projektide üksikasjalik eelhindamine kui ka saavutatud tulemuste järelhindamine;

61.  kutsub EIPd üles ELi siseste taristuga seonduvate tehingute puhul investeerima oluliselt rohkem vahendeid, et pakkuda kohalikele ametiasutustele ja väiksematele kohalikele omavalitsustele konsultatsiooniabi projektide väljaselgitamise ja eelhindamise varajasemas etapis;

62.  väljendab muret EIP 1,5 miljardi euro suuruse laenu pärast Aadria mere torujuhtme projektile, mis ei ole transiidiriikides (st Albaanias, Kreekas ja Itaalias) erineval määral kooskõlas minimaalsete keskkonna- ja sotsiaalstandarditega, mis on sätestatud nn ekvaatori põhimõtetes; peab kahetsusväärseks seda, et Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank on juba eraldanud rahastust 500 miljoni euro ulatuses, ning on seisukohal, et see projekt ei ole EIP investeeringute jaoks sobilik ning seda ei tohiks kaaluda rahastuse eraldamise eesmärgil ükski pank, mille eesmärk on teha sotsiaalselt ja keskkonnaalaselt vastutustundlikke investeeringuid;

Keskkond ja kliimameetmed

63.  võtab teadmiseks EIP kohustuse eraldada vähemalt 25 % ELi laenuportfellist vähese CO2‑heitega ja kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majanduskasvule; märgib, et 2016. aastal oli keskkonnaga seotud tehingute koguväärtus 14,4 miljardit eurot, millest moodustasid säästva transpordi tehingud 4,9 miljardit eurot, keskkonnakaitse ja loodusvarade tõhususega seotud tehingud 5 miljardit eurot ning taastuvenergia ja energiatõhususega seotud tehingud 4,6 miljardit eurot; märgib lisaks, et valdkonnaülese kliimameetmete eesmärgi raames allkirjastatud lepingud moodustasid 17,5 miljardit eurot;

64.  rõhutab transpordiga seoses COP21 raames sätestatud eesmärkide tähtsust kliimamuutustevastase võitluse raames; väljendab muret, et transpordis tekib peaaegu neljandik Euroopa kasvuhoonegaaside heitest ning see on peamine õhusaaste allikas linnades, samal ajal kui selles sektoris tekkiva heite määr on kõrgem kui 1990. aastal; võtab teadmiseks, et aastatel 2014–2016 rahastas EIP fossiilenergiaprojekte liikmesriikides kokku 5,3 miljardi euro väärtuses, nimelt kaht naftaprojekti, üht süsinikuprojekti ja 27 gaasiga seotud projekti, lisaks välisgarantii kaudu eraldatud 976 miljonile eurole, et rahastada kuut liiduvälist projekti, millest üks projekt hõlmas süsinikku ja viis hõlmasid fossiilgaasi; rõhutab, et rahastamisel tuleks soodustada üleminekut maanteetranspordilt säästvamatele transpordiliikidele;

65.  rõhutab, kui oluline on, et projektid, mida kavatsetakse rahastada või kaasrahastada EIP vahenditest, oleksid kooskõlas liikmesriikide kliimaeesmärkidega, mis on seotud COP21 rakendamisega;

66.  kutsub EIPd üles edendama projektide rahastamist kooskõlas oma kliimastrateegia ja Pariisi kokkuleppega, kaotades järk-järgult toetuse fossiilkütustele, et saada ELi peamiseks vahendiks ühises võitluses kliimamuutuste vastu, ning toetama kestlikku arengut ning konkurentsivõimelisema, turvalisema ja jätkusuutlikuma energiasüsteemi saavutamist kooskõlas 2030. aasta energiastrateegiaga; kutsub sel eesmärgil EIPd hoiduma selliste projektide rahastamisest, mis hõlmavad väga saastavaid ja iganenud tehnoloogiaid, eriti kui soodustatakse investeerimist energiasektorisse; kutsub EIPd üles suurendama laenuandmist avaliku taristu projektidele, mille eesmärk on leevendada kliimamuutuste tagajärgi (nt üleujutused), ning väiksemahulistele taastuvenergiaprojektidele.

67.  kutsub EIPd üles suurendama toetust taastuvenergia sektorile, eelkõige detsentraliseeritud ja väikesemahulistele projektidele;

Ülemaailmsete probleemide lahendamine

68.  tuletab meelde, et 10 % Euroopa Investeerimispanga (EIP) laenudest on pühendatud tehingutele väljaspool liitu, ning märgib, et EIP poolt väljaspool ELi projektide elluviijatele pakutav kogusumma on alates 2015. aastast kasvanud; rõhutab seepärast, et on oluline, et EIP esitab aastaaruande oma tegevuse kohta väljaspool liitu, pidades silmas liidu välistegevust suunavate üldpõhimõtete järgimist, ning et EIP täidab asjakohast rolli seoses ELi uue pühendumusega poliitikavaldkondade arengusidususele ja kooskõlas ELi muude poliitikavaldkondade, ÜRO 2030. aasta tegevuskava ja Pariisi kokkuleppega, toetades haridust ja inimväärsete töökohtade loomist, tagades inimõiguste, töö- ja keskkonnaõiguste täieliku austamise ning soolise võrdõiguslikkuse edendamine; rõhutab, et EIP peaks nõuetekohaselt arvesse võtma ELi kaubandusstrateegiat, sealhulgas olemasolevaid ja tulevasi kaubanduslepinguid, et toetada ELi ettevõtjaid välismaal;

69.  kutsub EIPd üles töötama koostöös Euroopa välisteenistuse ning komisjoni rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadiga välja metoodikat, et mõõta oma väljaspool ELi toimuva laenutegevuse mõju ELi arengukoostööle üldiselt, eelkõige seoses 2030. aasta tegevuskavaga ja mõjuga inimõigustele;

70.  võtab teadmiseks EIP algatused, mille eesmärk on tugevdada majanduslikku vastupanuvõimet rände lähteriikides, ning eeskätt jõupingutused töötada välja ELi välispoliitika mõju tugev mitmekordistaja Aafrikas;

71.  on seisukohal, et EIP peab suurendama oma suutlikkust võtta riske ja pakkuda tagatisi, eelkõige erasektori arendamise ja tugevdamise projektide ning majandusliku vastupanuvõime algatuse raamesse kuuluvate projektide puhul;

72.  kordab vajadust selle järele, et kontrollikoda kiirendaks oma hinnangute andmist EIP tehingute kohta, millele eraldatakse vahendeid ELi eelarvest, ning kontrolliks rangemalt EIP välislaenude andmise volituse raames tehtavaid tehinguid;

73.  rõhutab asjaolu, et EIP välistehingutega tuleks toetada ELi jaoks olulisi poliitikavaldkondi;

74.  võtab teadmiseks, et EIP suurendab AKV piirkonna tulemusliku rahastamise vahendi suutlikkust ning muudab selle käibefondiks, mille raames eraldatakse 300 miljonit eurot otse rändega tegelemisele, toetades era- ja avaliku sektori algatusi; märgib, et EIP teeb lisaks AKV investeerimisrahastu raames kättesaadavaks 500 miljonit eurot, et suunata need avaliku sektori projektidele, milles keskendutakse rändele; rõhutab, et on oluline, et EIP rahalisi vahendeid ei kasutataks julgeoleku või piirikontrolli eesmärgil; leiab seejuures, et keskenduda tuleks pigem kolmandate riikide kestlikule arengule; kordab, et on oluline korraldada inimõigustega seotud nõuetekohase hoolsuse üksikasjalikke kontrolle rakendatud projektide suhtes; palub, et EIP võtaks oma projektide rakendamisel arvesse kõiki inimõiguste rikkumisi ja lõpetaks vastavalt vajaduse korral laenamise; soovitab EIP‑l nõustuda 2018. aasta lõpuks järgima asjakohaseid ÜRO inimõiguste konventsioone, et integreerida inimõigustega seotud nõuetekohane hoolsus projektitsükli kõikidesse tasanditesse; nõuab, et töötataks välja kõikide põhiliste inimõiguste ja mõjutatud rühmadega seotud aspektide hindamise praktiline juhend, mida hakatakse kasutama projektipõhiselt eelhindamiste tegemisel ja pideva seire käigus; nõuab, et komisjon koostaks hinnangu, milles juhitakse tähelepanu ELi tagatise raames inimõiguste rikkumiste ohule;

75.  juhib tähelepanu investeerimisrahastu tulemuslikkusele, mis käivitati 2003. aastal Cotonou lepingu alusel, ning nõuab sellise vahendi säilitamist pärast seda, kui 2020. aastal räägitakse uuesti läbi lepingute üle, mis on ELi jaoks tema AKV partnerite suhtes siduvad;

76.  palub EIPd, et ta oma uut välislaenude andmise volitust arvesse võttes tagaks eelmistele prioriteetidele (st kliima, VKEd ja sotsiaal‑majanduslik taristu) uue, rändega seotud prioriteedi lisamisega tõelise lisaväärtuse ja täiendavuse; rõhutab seetõttu vajadust rakendada uut majandusliku vastupanuvõime algatust nõuetekohasel viisil, toetades projekte, mis erinevad eelnevalt rahastatud projektidest;

77.  väljendab heameelt seoses EIP rolliga kohaliku erasektori arengus ja seoses toetusega mikrofinantseerimisasutustele, ning tõdeb, et EIP tegevus loob uusi majanduslikke ja kaubanduslikke võimalusi; rõhutab vajadust kohandada EIP tegevust asjakohaselt ja tõhusalt praeguste rahvusvaheliste ülesannetega; nõuab EIP välislaenude andmise volituse laiendamist, et EIP saaks suurendada oma rolli säästva arengu saavutamisel ning rände algpõhjustega tegelemiseks strateegilise lahenduse leidmisel, samuti osaleda aktiivsemalt uues erasektori strateegias; kutsub sellega seoses EIPd üles suurendama oma osalust taristu-, transpordi- ja digiteerimisprojektides, mida on vaja kohalike ja piirkondlike kaubateede edendamiseks, ning edendama VKEde rahvusvahelistumist, aidates sellega aktiivselt kaasa WTO kaubanduse lihtsustamise lepingu rakendamisele; kordab, et EIP peab viima oma tegevuse kooskõlla ÜRO kestliku arengu eesmärkidega;

78.  märgib, et 2016. aastal kiitis EIP heaks uued mikrofinantseerimise rahastud: ühe Kariibi mere piirkonna, üks Vaikse ookeani piirkonna ja kaks Aafrika jaoks, kogusummas 110 miljonit eurot, ning ühe lõunanaabruse jaoks summas 75 miljonit eurot; tuletab meelde, et EIP mikrofinantseerimise rahastud ja tehniline abi on toonud 300 miljonit eurot rohkem kui 1,5 miljonile abisaajale; palub EIP‑l lisada oma järgmisse aruandesse nende vahendite võimendava mõju koos välistegevuse rahastamisvahendite kaudu eraldatud vahenditega;

79.  märgib, et 2016. aastal suunati pool kõigist välislaenude andmise mandaadiga hõlmatud EIP laenudest kohalikele finantsvahendajatele eesmärgiga suurendada mikrokrediiti; kutsub EIPd üles hindama finantsvahendajate edasilaenamist soolisest aspektist, võttes arvesse, et mikrokrediit on suunatud peamiselt naisettevõtjatele;

80.  võtab teadmiseks, et EIP kavatseb EIP grupis asutada arenguvaldkonnaga tegeleva tütarettevõtte, eesmärgiga saada ELi arengupangaks; kutsub EIPd ja komisjoni üles tegema sellekohaseid ettevalmistusi võimalikult läbipaistvalt ja kaasavalt, nähes ette avaliku konsultatsiooniprotsessi;

81.  märgib, et oma rahastamisvahendite kaudu võib EIP olla ELi uue majandusdiplomaatia jaoks oluline võimendav tegur; rõhutab, et sellega seoses peab EIP oma tegevuses võtma arvesse majandusdiplomaatilisi kaalutlusi;

82.  toetab EIP ja liikmesriikide arenguasutuste partnerluste ning EIP ja muude mitmepoolsete arengupankade poolt ühiselt elluviidavate projektide tugevdamist, eelkõige juhul, kui nende projektide eesmärk on aidata täita ÜRO 2030. aasta kestliku arengu eesmärke;

83.  märgib, et viimastel aastatel on nappinud toetustegevust Aasia riikidesse suunatud välismaistele otseinvesteeringutele; rõhutab, et ELi investorid ja eelkõige VKEd peaksid olema Hiina, India ja Kagu‑Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN) turgudel rohkem esindatud ja saama seal kasutada võrdseid tingimusi; kutsub EIPd üles võimaldama ELi ettevõtetele otserahastamist välisinvesteeringute toetuseks, sealhulgas välislaenude andmise volituse abil;

EIP äriühingute juhtimise, äritavade, läbipaistvuse ja aruandekohuslusega seotud standardite tõhustamine

84.  leiab, et tuleks suurendada seost ühelt poolt mõju ja tulemuslikkuse kontrollimise ning teiselt poolt suurema aruandekohusluse ja nähtavuse vahel, tuginedes kinnitamisprotsessile, mis oleks siduv kõikide sidusrühmade jaoks (finantsvahendajad, edendajad ja lõplikud toetusesaajad täieliku aususe ja põhimõtte „tunne oma klienti“ kontrolli kaudu); kutsub EIPd üles avaldama teavet kõrge riskiga allprojektide kohta ning jagama õppetunde, mida saadi muude rahvusvaheliste mitmepoolsete arengupankadega, eeskätt teabe vahetamisest nõuetekohase hoolsuse kontrollide tulemuste kohta ettevõtlus- ja maksuküsimustes või klienditundmise kontrollide tulemuste kohta;

85.  rõhutab, kui oluline on suurendada kohaliku ja piirkondliku tasandi osalejate teadlikkust rahastamise ja tehnilise abi kättesaadavusest kogu ELis; tõdeb, et pealegi on nõuetekohane teadlikkus EIP osalemise kohta erinevate sidusrühmade projektide rahastamises oluline selleks, et kodanikud kohalikul tasandil oleksid teadlikud oma edasikaebamise ja kaebuste esitamise õigusest kaebuste esitamise mehhanismi büroole ja Euroopa Ombudsmanile; märgib, et 2016. aastal registreeriti 89 kaebust, millest 84 olid vastuvõetavad, võrreldes 2015. aastal saadud 56 kaebusega;

86.  väljendab muret EIP kaebuste lahendamise osakonna tegevuse kavandatud läbivaatamise pärast ning kutsub EIPd üles tagama eelkõige, et EIP kaebuste lahendamise osakonna juhataja registreerib nõuetekohaselt kõik kaebused ning teavitab kaebuse esitajaid nende kaebuse kättesaamisest enne vastuvõetavuse kohta otsuse tegemist; tagama, et EIP kaebuste lahendamise osakonna juhataja oleks sõltumatu teistest EIP juhtimisstruktuuridest ja võimeline tegema kõiki otsuseid kaebuse vastuvõetavuse kohta, ilma et oleks vaja konsulteerida EIP grupi teenistustega, samuti peaks juhataja tegema otsuseid selle kohta, kas kaebuse alusel alustatakse uurimine, nõuetele vastavuse hindamine või vahendamine, isegi kui puudub kokkulepe EIP teenistuste, peainspektori või halduskomiteega; lähtuma Euroopa Ombudsmani näidetest haldusomavoli määratlemise kohta, et haldusomavoli hõlmaks puudulikku või vigast haldust, nagu haldusvead, ebaõiglus, diskrimineerimine, võimu kuritarvitamine, vastamata jätmine, teabe andmisest keeldumine ja tarbetud viivitused; ning tagama, et menetlus oleks võimalikult läbipaistev ning kaebuste lahendamise osakond avalikustaks ennetavalt teavet oma menetluste, toimingute ja juhtumite kohta, samuti tagama, et kaebuste lahendamise osakonna juhataja ja töötajate ametisse nimetamise menetlused muutuvad läbipaistvamaks;

87.  juhib tähelepanu avaliku konsultatsiooni käigus esilekerkinud mureküsimustele seoses mõningate ettepanekutega EIP kaebuste lahendamise büroo tegevuse läbivaatamise kohta, milleks on kaebuste lahendamise mehhanismi kohaldamise välistamine avalike hangetega seotud juhtumite ja EIP tegevuse õiguspärasusega seotud küsimuste puhul ning kaebuste lahendamise büroo sõltumatuse piiramine, nähes ette kohustuse konsulteerida teiste teenistustega enne kaebuse vastuvõetavuse hindamist ning piirates büroo soovituste tegemise volitusi; kutsub halduskomiteed tungivalt üles neid mureküsimusi arvesse võtma;

88.  rõhutab, kui oluline on, et Euroopa Ombudsman viiks ellu avalikku kontrolli EIP üle;

89.  väljendab heameelt EIP direktorite nõukogu koosolekute protokollide avaldamise üle ning soovitab EIP‑l kaaluda ka võimalust avalikustada halduskomitee koosolekute protokollides sisalduv mittekonfidentsiaalne teave; kordab projekti tasandil oma taotlust EIP ELi‑välist tegevust käsitlevate lõplike aruannete ning kolme samba alusel hindamise ja tulemuste mõõtmise dokumentide süstemaatiliseks avaldamiseks; leiab, et näitajate tulemustabeli avaldamise tava, nagu on ette nähtud EFSI 2.0 jaoks, tuleks kohaldada kõikide EIP rakendatud projektide suhtes; märgib, et niisugune avaldamine oleks EIP tehingute läbipaistvuse valdkonnas suur läbimurre;

90.  väljendab sügavat muret selle pärast, et EIP juhtkond ei ole siiani mingil määral reageerinud Euroopa Parlamendi 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni (Euroopa Investeerimispanga finantstegevuse kontrolli aastaaruande (2015) kohta) punktide 75 ja 76 erisätetele ning tuletab meelde vajadust rangemate eeskirjade järele huvide konfliktide kohta ning selgete, rangete ja läbipaistvate kriteeriumide järele kõikide korruptsiooni vormide ennetamiseks; kordab asjaolu, et EIP peab läbi vaatama oma tegevusjuhendi, tagamaks, et EIP asepresidendid ei vastutaks tehingute eest oma päritoluliikmesriigis, kuna see ohustab asutuse sõltumatust; on sügavalt mures puudujääkide pärast EIP olemasolevates mehhanismides, mille eesmärk on vältida võimalikke huvide konflikte selle juhtorganites; palub, et EIP võtaks arvesse ombudsmani soovitusi, et vältida paremini huvide konflikte oma juhtorganites ja võimalikke nn pöördukse probleeme, ning vaataks viivitamata läbi oma tegevusjuhendi; kutsub EIPd üles ühinema ELi läbipaistvusregistrit käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppega niipea, kui komisjoni, parlamendi ja nõukogu vahelised läbirääkimised on lõpule viidud;

91.  rõhutab, et kahjulike maksutavade kõikide vormide vastu võitlemine peaks jääma EIP jaoks oluliseks prioriteediks; palub, et EIP kohaldaks viivitamata asjaomaseid ELi õigusakte ja standardeid maksustamise vältimise, maksuparadiiside ja muude seonduvate küsimuste kohta ning nõuaks oma klientidelt kooskõla nende eeskirjadega; väljendab oma muret selle pärast, et EIP ei ole avaldanud teavet lõplike tegelike kasusaajate kohta, eriti siis, kui rahastamine sõltub börsivälistesse ettevõtetesse investeerivatest fondidest; kutsub EIPd üles võtma ennetavaid meetmeid ja viima ellu ulatuslikumaid nõuetekohase hoolsuse meetmeid, kui EIP projektide kohta täheldatakse, et neil on sidemeid maksuvaldkonnas problemaatiliste jurisdiktsioonidega;

92.  rõhutab vajadust, et EIP koostaks põhjaliku avaliku nimekirja finantsvahendajate valimise kriteeriumide kohta, et tõhustada ELi eesmärki võidelda maksude kuritarvitamise vastu ja ennetada tõhusamalt korruptsiooniohtu ning organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi osalemist; rõhutab vajadust parandada projektide hindamise kriteeriume eesmärgiga tagada, et ELi vahendeid ei investeerita kolmandate riikide üksuste kaudu, mis ei järgi rahvusvahelisi maksustandardeid;

93.  rõhutab, et maksualase läbipaistvuse ja maksude hea haldamise valdkonna standardeid tuleks tõhustada, eeskätt seoses maksustamise vältimist käsitlevate sätetega; märgib, et 2017. aasta lõpus võeti vastu ELi nimekiri koostööst keelduvate maksujurisdiktsioonide kohta; palub, et EIP tõhustaks seetõttu pideva läbivaatamise raames oma läbipaistmatute ja koostööst keelduvate jurisdiktsioonide poliitikat, töötades välja laiema vastutustundliku maksustamise poliitika; palub, et EIP tõendaks kõrgemate maksualaste läbipaistvusstandardite võimalikkust, võttes vastu poliitika, mis läheb kaugemale õigusnõuetest ja mille raames nimetatakse EIP õiglase maksustamise valdkonnas suunanäitajaks; rõhutab eeskätt vajadust muuta otseste ja kaudsete laenude eraldamine sõltuvaks maksu- ja finantsandmete avaldamisest riigiti ning tegelike kasusaajate andmete jagamisest finantstehingutes osalevate toetusesaajate ja finantsvahendajatega ilma eranditeta;

94.  märgib positiivsena, et EIP peab oluliseks oma poliitikat, mis seisneb täisleppimatuses pettuse, korruptsiooni ja salajaste kokkulepete suhtes; kutsub EIPd üles võtma kõik asjakohased meetmed, sh peatama maksed ja laenude andmise, et kaitsta EIP ja ELi finantshuve, kui see osutub vajalikuks OLAFi või kriminaaluurimise käigus ning kutsub EIP samuti üles kohaldama vastavalt oma sise-eeskirju; rõhutab vajadust avaldada teavet lepingute ja alltöövõtulepingute süsteemi kohta, et vältida igasugust pettuse ja korruptsiooni ohtu; rõhutab asjaolu, et EIP veebisait peaks sisaldama sihtotstarbelist ja nähtavat osa, kus on avalikult kirjas keelatud üksused, et tagada heidutav mõju; rõhutab, et on oluline, et EIP kuuluks välistamisvõrgustikesse koos muude mitmepoolsete laenuandjatega; palub, et EIP ühtlustaks oma välistamispoliitikat muude mitmepoolsete laenuandjatega, näiteks Maailmapank, millel on nimekiri rohkem kui 800 välistatud üksikisikust ja ettevõtjast, vaatamata sellele, et selle rahastamismaht on ligikaudu pool EIP omast;

95.  loodab, et EIP jätkab kooskõlas komisjoni 2016. aasta teatisega tõhusa maksustamise välisstrateegia rakendamist ja täiustamist ning tagab kooskõla maksude läbipaistvust käsitlevate rahvusvaheliste nõuetega ja ergutab riigipõhist aruandlust; kutsub EIPd üles tagama lõplikke toetusesaajaid puudutava teabe kõrge kvaliteedi ning vältima tõhusalt tehinguid selliste finantsvahendajatega, kellel on varasemalt olnud probleeme läbipaistvuse, pettuste, korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse ja rahapesuga või kelle tegevusel on olnud kahjulik sotsiaalne või keskkonnamõju;

96.  peab kahetsusväärseks, et nn Dieselgate’i juhtumid tõstatasid küsimused asjaolu kohta, et Volkswagen sai EIP‑lt laene pettuse ja eksitava käitumise teel; nõuab, et EIP järgiks OLAFi soovitusi aktiivsete meetmete võtmise kohta pettusevastase poliitika rakendamiseks; rõhutab, et EIP käsitleb juhtumit salastatult, ja nõuab tungivalt, et pank avalikustaks OLAFi aruande, mis käsitleb panga Volkswagenile antud laenu, ning avaldaks vähemalt kõnealuse aruande sisulise kokkuvõtte;

97.  juhib tähelepanu sellele, et ulatuslikud korruptsiooniga seotud uurimised MOSE‑süsteemi skandaali kohta viidi lõpule 14. septembril 2017 Veneetsia kohtu otsusega, millega mõisteti kaks otse skandaalis osalenud juhtisikut neljaks aastaks vangistusse ja millega otsustati konfiskeerida 9 575 000 eurot; peab kahetsusväärseks, et aastatel 2011–2013 maksis EIP MOSE‑projekti rakendamiseks välja kolm laenu 1,2 miljardi euro väärtuses ning neist viimane eraldati pärast seda, kui riikide ametiasutused olid alustanud uurimisi korruptsiooni kohta; palub, et EIP tagaks, et täisleppimatuse poliitikat pettuse suhtes rakendataks võimalikult rangelt ning et MOSE‑projektilt ja sellega Veneto piirkonnas projektide rakendamises osalevate ettevõtjate ja toetusesaajate süsteemi kaudu seotud projektidelt võetaks ära kogu rahastus, eeskätt viidates kiirtee A4 lõigule, mida teatakse Passante di Mestre nime all ning mille suhtes on endiselt käimas uurimised maksupettuse, korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse osalemise kohta, ning kiirtee A4 kolmandale reale Veneetsia ja Trieste vahel; kutsub EIPd üles korraldama nõuetekohased siseuurimised toetusesaajate valimise ning vahendite eraldamise ja juhtimise kohta ning avaldama tulemused;

98.  väljendab heameelt parima pangandusraamistiku ja EIP grupi tavade regulaarse läbivaatamise üle, mida tehakse, et tuvastada vastavusega seotud puudujäägid; leiab, et EIP ja Euroopa Investeerimisfondi volituste tõttu on vaja EIP grupi tasandil põhjalikku ja regulaarset riskihindamise ja järelevalve süsteemi, mistõttu on peamiste äriprotsesside kohandamine ja volituste haldamisega seotud teabe jagamine EIP üldise aruandekohusluse jaoks oluline;

99.  väljendab heameelt EIP eetika- ja vastavuskomisjoni ettepanekute üle äriühingute juhtimise ja läbipaistvuse valdkonnas, näiteks eetikaküsimuste hõlmamine selle pädevusalasse lisaks mehhanismidele huvide konfliktide paremaks ennetamiseks juhtorganites ja võimalike nn pöörduste tekkimise vältimiseks, halduskomitee liikmete ametiaja peatamise menetluse kehtestamine ning uue nõuandva komitee loomine, millel on õigus koostada arvamusi enne halduskomitee liikmete ametlikku ametisse nimetamist;

100.  rõhutab, et on oluline tugevdada töösuhte lõppemise järgseid aususega seotud kohustusi ning kehtestada konkreetsed karistused võimalike nn pöördukse juhtumite jaoks EIP kõrgema juhtkonna ja erasektori vahel; leiab seetõttu, et ooteaeg, mille jooksul ei tohi endised direktorite nõukogu liikmed teha lobitööd EIP juhtorganites ega töötajate hulgas, peab olema vähemalt 12 kuud;

101.  väljendab heameelt algatuse üle vaadata läbi EIP rikkumisest teatamise poliitika ning rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse raamistiku rakendamise uuendused alates raamistiku vastuvõtmisest EIP poolt 2014. aastal tihedas seoses põhimõtte „tunne oma klienti“ nõuetega olemasolevate portfellide ja uute äritegevuste kohta;

Euroopa Parlamendi soovituste suhtes võetud järelmeetmed

102.  kordab oma üleskutset EIP‑le anda aru parlamendi iga-aastastes resolutsioonides sätestatud eelnevate soovituste olukorra ja staatuse kohta, eeskätt laenamistegevuse mõju seisukohast;

o
o   o

103.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Investeerimispangale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 378, 9.11.2017, lk 2.
(2) ELT C 346, 21.9.2016, lk 77.
(3) ELT C 66, 21.2.2018, lk 6.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0138.
(5) ELT L 280, 27.10.2011, lk 1.
(6) ELT L 135, 8.5.2014, lk 1.
(7) ELT L 169, 1.7.2015, lk 1.


Presidendivalimised Venezuelas
PDF 160kWORD 49k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon valimiste kohta Venezuelas (2018/2695(RSP))
P8_TA(2018)0199RC-B8-0225/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma arvukaid resolutsioone Venezuela kohta, eriti 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(1), 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni demokraatliku opositsiooni tagakiusamise kohta Venezuelas(2) ning 12. märtsi 2015. aasta(3), 8. juuni 2016. aasta(4), 27. aprilli 2017. aasta(5) ja 8. veebruari 2018. aasta(6) resolutsioone olukorra kohta Venezuelas,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

–  võttes arvesse Lima rühma (El Grupo de Lima) 23. jaanuari 2018. aasta ja 14. veebruari 2018. aasta deklaratsioone,

–  võttes arvesse nõukogu 13. novembri 2017. aasta ja 22. jaanuari 2018. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 26. jaanuari 2018. aasta deklaratsiooni viimaste arengute kohta Venezuelas,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri Fatou Bensouda 8. veebruari 2018. aasta avaldust,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 19. aprilli 2018. aasta deklaratsiooni olukorra kohta Venezuelas,

–  võttes arvesse Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) 20. aprilli 2018. aasta deklaratsiooni humanitaarolukorra halvenemise kohta Venezuelas,

–  võttes arvesse oma demokraatia toetamise ja valimiste koordineerimise rühma 23. aprilli 2018. aasta avaldust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et ennetähtaegsed presidendivalimised, mille kuulutas välja rahvusvaheliselt mittetunnustatud Venezuela põhiseaduslik kogu ja kiitis heaks riiklik valimisnõukogu, peaksid praeguse seisuga toimuma 20. mail 2018; arvestades, et riiklik valimisnõukogu otsustas piirata presidendivalimisteks kandidaate esitavate erakondade osalemist samal ajal toimuvatel kohalikel ja piirkondlikel valimistel;

B.  arvestades, et 25. jaanuaril 2018 otsustas Venezuela ülemkohus presidendivalimistest kõrvale jätta opositsioonierakondade koalitsiooni MUD (Mesa de la Unidad Democrática), mis kujutab tõsist õiglaste valimiste põhimõtte rikkumist ning võtab opositsioonikandidaatidelt võimaluse osaleda valimistel vabalt ja võrdsetel tingimustel;

C.  arvestades, et valimiste usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja kaasavusega seotud tingimused ei ole täidetud, nagu ilmnes Santo Domingos peetud kõnelustel, kus Venezuela valitsus ja opositsioon ei suutnud kokkuleppele jõuda; arvestades, et rahvusvahelised demokraatlikud organid, sealhulgas Euroopa Liit, lükkasid tagasi kutse vaadelda sellist ebaseaduslikku valimisprotsessi;

D.  arvestades, et 13. novembril 2017 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu kehtestada Venezuelale embargo relvade ja nendega seotud materjalide suhtes, mida võidakse kasutada siserepressioonideks; arvestades, et 22. jaanuaril 2018 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu ühehäälselt kehtestada seitsmele Venezuela ametiisikule demokraatia põhimõtete rikkumise eest sanktsioonid, rakendades piiravaid meetmeid, nagu reisikeeld ja varade külmutamine;

E.  arvestades, et viimased arengud Venezuelas põhjustavad veelgi suuremat polariseerumist ning inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi olukorra halvenemist; arvestades, et Venezuelat on tabanud enneolematu poliitiline, sotsiaalne, majandus- ja humanitaarkriis, mis on toonud kaasa palju surmajuhtumeid;

1.  lükkab kindlalt tagasi rahvusvaheliselt mittetunnustatud Venezuela põhiseadusliku kogu otsuse, mille kiitis heaks riiklik valimisnõukogu, korraldada ennetähtaegsed presidendivalimised, mis praegu on kavandatud 20. maile 2018; nõuab valimiste viivitamatut edasilükkamist, kuni valimiste usaldusväärsuse, läbipaistvuse ja kaasavusega seotud vajalikud tingimused on täidetud;

2.  rõhutab, et EL tunnustab valimisi üksnes siis, kui need põhinevad teostataval ajakaval, mille suhtes on üleriigilise dialoogi raames kokku leppinud kõik asjaomased osalejad ja erakonnad, kui valimistel osalemise tingimused on võrdsed, õiglased ja läbipaistvad, kui kaotatakse opositsioonipoliitikutele kehtestatud keelud, vabastatakse poliitvangid, tagatakse riikliku valimisnõukogu erapooletus ja tasakaalustatud koosseis ning hoolitsetakse piisavate tagatiste, sealhulgas sõltumatute rahvusvaheliste vaatlejate olemasolu eest;

3.  nõuab, et viivitamata kuulutataks välja valimised, mis vastavad kõigile rahvusvahelistele standarditele ja on täielikult kooskõlas ARO kriteeriumidega; rõhutab, et selliste valimiste tulemusel sündiv seaduslik valitsus peab kiiresti lahendama praeguse majandus- ja sotsiaalkriisi Venezuelas ning tegutsema riigi rahvusliku leppimise nimel;

4.  kutsub nii valitsust kui ka opositsiooni üles võtma koos rahvusvaheliste finantseerimisasutustega viivitamatult vastu makromajandusliku stabiliseerimiskava, et lahendada riigi arvukad probleemid, nagu hüperinflatsioonist ning esmatarbekaupade ja ravimite nappusest tingitud humanitaarkriis; kordab Venezuela valitsusele esitatud üleskutset lubada toimetada riiki humanitaarabi;

5.  tuletab meelde, et praeguses olukorras ei ole Euroopa Parlamendil võimalik tunnustada sellise ebaseadusliku protsessi abil korraldatud valimisi; nõuab sellega seoses, et Euroopa Liit, ARO ja Lima rühm tegutseksid ühiselt ja kooskõlastatult;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Venezuela Bolívari Vabariigi valitsusele ja rahvuskogule, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele ning Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile.

(1) ELT C 285, 29.8.2017, lk 145.
(2) ELT C 294, 12.8.2016, lk 21.
(3) ELT C 316, 30.8.2016, lk 190.
(4) ELT C 86, 6.3.2018, lk 101.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0200.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0041.


Ühtekuuluvuspoliitika ja valdkondlik eesmärk „säästva transpordi ja tähtsate võrgutaristute kitsaskohtade kõrvaldamise edendamine“
PDF 277kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika ja valdkondliku eesmärgi „säästva transpordi ja tähtsate võrgutaristute kitsaskohtade kõrvaldamise edendamine“ elluviimise kohta – ühissätete määruse artikli 9 punkt 7 (2017/2285(INI))
P8_TA(2018)0200A8-0136/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ühtekuuluvuspoliitikat ja valdkondlikku eesmärki „säästva transpordi ja tähtsate võrgutaristute kitsaskohtade kõrvaldamise edendamine“ – ühissätete määruse (EL) nr 1303/2013 artikli 9 punkt 7(1),

–  võttes arvesse ühissätete määruse artiklit 37 Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetatavate rahastamisvahendite kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Regionaalarengu Fondi määruse (EL) nr 1301/2013 artikli 5 punkti 7 säästva transpordi edendamise ning oluliste võrgutaristute kitsaskohtade kõrvaldamise kohta(2),

–  võttes arvesse Ühtekuuluvusfondi määruse (EL) nr 1300/2013 artikli 4 punkti d säästva transpordi edendamise ja oluliste võrgutaristute nn pudelikaelade kõrvaldamise kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1315/2013 üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate liidu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 661/2010/EL(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsust nr 1386/2013/EL, milles käsitletakse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“(6),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2018. aasta resolutsiooni ELi mahajäänud piirkondade kohta(7),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni ühtekuuluvuse ja arengu edendamise kohta Euroopa Liidu äärepoolseimates piirkondades ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 349 kohaldamise kohta(8),

–  võttes arvesse oma 18. mai 2017. aasta resolutsiooni õige rahastamisvahendite kombinatsiooni kohta Euroopa piirkondadele: rahastamisvahendite ja toetuste tasakaalustamine ELi ühtekuuluvuspoliitikas(9),

–  võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni 2011. aasta transpordipoliitika valge raamatu rakendamise kohta: vahekokkuvõte ja edasised sammud säästva liikuvuse suunas(10),

–  võttes arvesse oma 22. aprilli 2009. aasta resolutsiooni üleeuroopalise transpordivõrgu tulevast poliitikat käsitleva rohelise raamatu kohta(11);

–  võttes arvesse komisjoni 9. oktoobri 2017. aasta majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevat seitsmendat aruannet „Minu piirkond, minu Euroopa, meie tulevik“ (COM(2017)0583),

–  võttes arvesse komisjoni 6. veebruari 2018. aasta teatist „Lääne-Balkani riikide reaalne ELiga ühinemise väljavaade ning ELi tõhustatud koostöö nende riikidega“ (COM(2018)0065),

–  võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2017. aasta teatist „Tugevam uuendatud strateegiline partnerlus ELi äärepoolseimate piirkondadega“ (COM(2017)0623),

–  võttes arvesse komisjoni 20. septembri 2017. aasta teatist „Majanduskasvu ja ühtekuuluvuse edendamine ELi piirialadel“ (COM(2017)0534),

–  võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2013. aasta teatist „Ühiselt konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa linnalise liikumiskeskkonna suunas“ (COM(2013)0913),

–  võttes arvesse komisjoni 8. märtsi 2011. aasta teatist „Konkurentsivõimeline vähese CO2‑heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava“ (COM(2011)0112),

–  võttes arvesse komisjoni 28. märtsi 2011. aasta valget raamatut „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas“ (COM(2011)0144),

–  võttes arvesse komisjoni 4. veebruari 2009. aasta rohelist raamatut „Üleeuroopaline transpordivõrk: poliitika läbivaatamine – Paremini integreeritud üleeuroopaline transpordivõrk ühise transpordipoliitika teenistuses“ (COM(2009)0044),

–  võttes arvesse komisjoni 2016. aasta augusti kokkuvõtvat aruannet „Tööpakett 1: perioodi 2007–2013 hõlmavate ühtekuuluvuspoliitika programmide järelhindamine, milles keskenduti Euroopa Regionaalarengu Fondile ja Ühtekuuluvusfondile“,

–  võttes arvesse komisjoni 2016. aasta juuni kokkuvõtvat aruannet „ELi piirkondliku arengu suunad – Tööpakett 1: perioodi 2007–2013 hõlmavate ühtekuuluvuspoliitika programmide järelhindamine, milles keskenduti Euroopa Regionaalarengu Fondile ja Ühtekuuluvusfondile“,

–  võttes arvesse komisjoni 2016. aasta mai lõpparuannet „Tööpakett 5: perioodi 2007–2013 hõlmavate ühtekuuluvuspoliitika programmide järelhindamine, milles keskenduti Euroopa Regionaalarengu Fondile ja Ühtekuuluvusfondile“,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 10. aprilli 2017. aasta töödokumenti „Konkurentsivõime väikse sissetuleku ja aeglase majanduskasvuga piirkondades: mahajäänud piirkondi käsitlev aruanne“ (SWD(2017)0132),

–  võttes arvesse komisjoni 4. mai 2010. aasta töödokumenti „Arutelu üleeuroopalise transpordivõrgu tulevikupoliitika üle“ (COM(2010)0212),

–  võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti kasvuhoonegaaside ligikaudsete inventuuriandmete aruannet „Approximated European Union greenhouse gas inventory: Proxy GHG emission estimates for 2016“,

–  võttes arvesse parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna B (struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) tellitud uuringut „The world is changing, transport, too“ (maailm muutub, transport samuti), märts 2016,

–  võttes arvesse parlamendi sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakonna B (struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika) tellitud uuringut „The future of the EU’s transport infrastructure“ (ELi transporditaristu tulevik), jaanuar 2010,

–  võttes arvesse Eurostati 2016. aasta statistikaraamatut „Energeetika-, transpordi- ja keskkonnanäitajad – 2016. aasta väljaanne“,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamust (A8‑0136/2018),

A.  arvestades, et valdkondliku kontsentreerumise raames, mille eesmärk on suurendada Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide tulemuslikkust ning toetada piirkondade jõupingutusi strateegia „Euroopa 2020“ rakendamisel, suunati seitsmenda valdkondliku eesmärgi alla kuuluvad investeeringud sihilikult transporditaristu kvaliteedi parandamisse, mis hõlmab ka olemasoleva taristu tõhusat kasutamist;

B.  arvestades, et Ühtekuuluvusfondist ja ERFist antakse toetust nii TEN‑T võrgu arendamiseks kui ka TEN‑T välise piirkondliku ja kohaliku transporditaristu arendamiseks, eelkõige vähem arenenud liikmesriikides ja piirkondades, kus tuleb veel teha märkimisväärseid jõupingutusi puuduvate ühenduslülide loomiseks, kitsaskohtade kaotamiseks ning veeremi ajakohastamiseks;

C.  arvestades, et transpordisektor ja selle sektori taristu on iga riigi arengu keskmes ning arenguks ja liikmesriigi elanikkonna heaoluks hädavajalikud ning et just seetõttu jääb transpordisektor investeeringute põhivaldkonnaks, mis edendab majanduskasvu, konkurentsivõimet ja arengut iga ELi piirkonna majanduspotentsiaali suurendamise abil, soodustades seejuures majanduslikku ja sotsiaalset sidusust, toetades siseturgu ja hõlbustades sellega sidusust, integratsiooni ning sotsiaalset ja majanduslikku kaasamist, võideldes piirkondade vahelise ebavõrdsuse vastu, soodustades teenuste ja koolituse kättesaadavust kõige äärepoolsemates piirkondades, mida praegu ähvardab elanikkonna väljavoolu oht, ning tugevdades ettevõtlusega alustamise ja selle arendamise võrgustikke;

D.  arvestades, et aastatel 2007–2013 investeeriti transporditaristusse 81 miljardit eurot ehk peaaegu kolmandik (31 %) Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest; arvestades, et ELi transporditaristu investeeringute väga suur positiivne mõju on eriti ja konkreetsemalt nähtav Kesk- ja Ida-Euroopas, kuhu eraldati 69 % kogu transpordi rahastamisvahenditest;

E.  arvestades, et aastate 2014–2020 mitmeaastases finantsraamistikus suurenes Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja Euroopa ühendamise rahastu eelarve; arvestades, et hiljutise majandus- ja finantskriisi kahjulikust mõjust ning programmiperioodi rakendamise edasilükkumisest hoolimata ei ole ilmnenud olulist mõju transpordiinvesteeringutele; arvestades, et ELi transporditaristu investeeringud kuuluvad selliste meetmete hulka, mis annavad kõrgeima Euroopa lisaväärtuse ülekanduva mõju tõttu, muu hulgas ühisturul, mis muudab tegelikult kõik liikmesriigid investeeringu netosaajateks;

F.  arvestades, et ELi eelarvest toetust saavaid maantee-, raudtee- ja sadamaprojekte hõlmavad edulood aitavad kaasa majandusele, majanduskasvule, tööstusele, ekspordile, turismile, kaubandusele, töökohtade loomisele, piirkondade elavnemisele ja rahvastikukao suundumuse vastupidiseks pööramisele; arvestades, et on näiteid ELi lisaväärtuse kohta, nagu raudteeliini E30/C‑E30 moderniseerimine Krakówi ja Rzeszówi vahel Poolas, Sofia ja Plovdivi vahelise raudtee moderniseerimine Bulgaarias, Leipzigi raudteetunnel (moodulid 5 ja 6) Saksamaal, Votice ja Benešov u Prahy vahelise lõigu moderniseerimine Tšehhi Vabariigis, Tallinna Ülemiste liiklussõlme rekonstrueerimine Eestis, riigimaantee DN6 taastamine Alexandria ja Craiova vahel Rumeenias, Madridi ning Valencia ja Murcia vaheline kiirraudtee Hispaanias, Trakia kiirtee väljaehitamine Sofiast Musta mere Burgase sadamani, Budapesti 4. metrooliin Ungaris, Sofia metrooliinid Bulgaarias ja paljud teised;

G.  arvestades, et investeeringud TEN‑T ja transporditaristusse, nagu maantee-, (kiir)raudtee-, sisevee- ja õhutransport, on ELi prioriteedid ning Euroopa investeeringute mahajäämuse korral võib välismaiste otseinvesteeringute suurenemine täita puudujäägi, suunates kasumi, maksud ja töövõimalused väljapoole ELi ning suurendades võib-olla piirkondade sõltuvust ja makromajanduslikku ebastabiilsust; arvestades, et selline protsess kahjustaks liidu piirkondlikku esindatust ja poliitikat pikas perspektiivis ning tooks kaasa killustatuse ja lahknevused;

H.  arvestades, et põhivõrgu koridoride arendamine hõlmab tervet rida lahutamatuid komponente, nagu alternatiivkütuste taristu (laadimisseadmed) ning intelligentsed ja uuenduslikud transpordisüsteemid, ning see etendab olulist rolli, võimaldades vähendada süsinikdioksiidi heidet transpordisüsteemis tervikuna;

I.  arvestades, et arukad, tulevikukindlad, jätkusuutlikud ja omavahel täielikult ühendatud transpordi-, energia- ja digitaalvõrgud on Euroopa ühtse turu väljakujundamise ja tõrgeteta toimimise ning Euroopa maailmaturuga ühendamise vajalik tingimus; arvestades, et need on Euroopa majandusliku tootlikkuse kasvu, territoriaalse ühtekuuluvuse ja kodanike heaolu tõelised tuiksooned;

J.  arvestades, et transporditaristusse tehtavate investeeringute lõimitum käsitusviis kaotab kitsaskohad, parandab eri transpordiliikide ühenduvust ja suurendab investeeringuid vedude maanteedelt raudteele ümbersuunamisse ning keskkonnasäästlikesse sõidukitesse, näiteks elektrisõidukitesse, samuti raudteetransporti ja veeteedesse; arvestades, et see toob kaasa transpordi energiaallikate mitmekesistamise ja keskkonnasäästlikumad transpordivõrgud, vähendades nii kasvuhoonegaaside heitkoguseid, parandades õhukvaliteeti ning pakkudes stiimuleid täiendavateks kliimamuutustega võitlemise meetmeteks;

K.  arvestades, et transport on ELi energia- ja kliimapoliitika tähtis osa, ja arvestades, et ELi taastuvenergia minimaalse osakaalu ning kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke ei ole võimalik saavutada ilma transpordi märkimisväärse osaluseta;

1.  rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu, Ühtekuuluvusfond ja ERF peaksid jääma valdkondliku eesmärgi „säästva transpordi ja tähtsate võrgutaristute kitsaskohtade kõrvaldamise edendamine“ raames järgmisel programmitöö perioodil ELi peamisteks transporditaristu investeeringute rahastamisallikateks; teeb ettepaneku, et suure Euroopa lisaväärtuse ja ulatusliku ülekanduva mõju tõttu peaksid need rahastamisallikad olema jätkuvalt kättesaadavad ning pakkuma rahastamist tasakaalustatult kõigile ELi liikmesriikidele ja piirkondadele, et aidata kaasa ELi ühtekuuluvuspoliitika elluviimisele;

2.  märgib, et ELi transporditaristu investeeringute sekkumisloogika peaks olema jätkuvalt keskselt juhitud ja koostöös liikmesriikidega eelarve täitmise tasakaalustatud süsteem, et rahuldada poliitika ja rahastamise vajadusi; tuletab meelde, et Euroopa ühendamise rahastu eesmärk on käsitleda keskselt kogu ELi hõlmavat TEN‑T põhikoridoride prioriteeti, sealhulgas ohutuse ja tehnoloogilise uuendamise alaseid ning keskkonnaaspekte; tuletab samuti meelde, et ERFil ja Ühtekuuluvusfondil on tugev piirkondlik mõõde, mis vastab kohalikule nõudlusele (linna- ja linnalähipiirkondades) ja piirkondlikele erijoontele; juhib tähelepanu, et nad toetavad ühenduvust TEN‑T võrku ja liikuvust teise ja kolmanda astme liiklussõlmede ning mitmeliigiliste terminalide kaudu (TEN‑T üldvõrk); rõhutab sellega seoses, et kolme rahastamisallika asjakohaseid eelarvelisi vahendeid tuleb suurendada tasakaalustatult, et vältida investeeringute ebaühtlast jaotumist tasemete vahel; kutsub komisjoni üles aitama töötada välja lihtsustatud, õigeaegseid ja paindlikke menetlusi ressursside ülekandmiseks piirkondade, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide rakenduskavade ja programmi tegevussuundade vahel, et reageerida asjakohaselt muutuvale majanduslikule olukorrale ja piirkondlikule nõudlusele;

3.  on seisukohal, et täiendavate allikate, nagu Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) ja rahastamisvahendite roll tuleb kindlaks määrata, pidades silmas nende vastastikust täiendavust ERFi ja Ühtekuuluvusfondiga ning nende täiendavust EIP laenutehingutele; märgib, et Euroopa ühendamise rahastu 2017. aasta transpordi segarahastamise projektikonkursi eesmärk on ka sellise koostoime tugevdamine, kuid samuti on vaja, et liikmesriigid vahetaksid parimaid tavasid, ja rohkem on vaja toetada suutlikkust; rõhutab sellega seoses, et EFSI peaks olema avaliku ja erasektori partnerluste platvorm finantsinstrumentide sobitamisel erainvesteeringutega ning riikliku või piirkondliku rahastamisega projekti tasandil; märgib, et lisaks ERFi, Ühtekuuluvusfondi või Euroopa ühendamise rahastu rahastamisele tuleks laenukõlblikke taristuprojekte toetada peamiselt laenude, ELi tagatiste või segarahastamisega; on siiski veendunud, et toetused peaksid olema jätkuvalt säästva ühistranspordi rahastamiseks tehtavate investeeringute peamine rahastamisallikas;

4.  märgib, et taristu puhul tuleb enne eelarve ja eraldamise meetodite kehtestamist objektiivselt hinnata nõudluse ja tulevaste vajaduste suurust; rõhutab, et nende tähtsa võrgutaristuga seotud eesmärkide raames peaks ERFi ja Ühtekuuluvusfondi toetuskõlblikkuse kriteeriumide puhul olema võimalik võtta arvesse praegust nõudlust asjakohasel territoriaalsel tasandil; märgib samuti, et üleeuroopalise, piirkondliku ja kohaliku transpordivõrgu modelleerimine võib mõjusalt näidata, kus looks investeering kõige paremini Euroopa lisaväärtust;

5.  kutsub komisjoni üles koostama säästva transpordi edendamise ja tähtsate võrgutaristute kitsaskohtade kõrvaldamise eesmärgil toetuskõlblikkuse kriteeriumide kontrollnimekirja, mis väljendab paremini kohalikke ja piirkondlikke transporditaristuga seotud vajadusi, et aidata määrata kindlaks transpordile ettenähtud vahendite kogusumma, vajalikud investeeringud ja seatavad prioriteedid; märgib, et oluline on võtta aluseks ELi transpordi tulemustabeli andmed, mis on kvaliteetsed, usaldusväärsed, ajakohased, struktureeritud ja kättesaadavad; märgib lisaks, et see kontrollnimekiri võib sisaldada selliseid elemente nagu eri transpordiliikide ühenduvus, kohalikud ja piirkondlikud eripärad, alternatiivsete transpordiliikide kättesaadavus, liiklus- ja raudteeohutus ning keskkonnamõju;

6.  märgib, et vaja on rohkem integreeritud investeeringuid transpordi põhitaristutesse vähem arenenud piirkondades, et mägistesse, kaugetesse, hõreda asustusega või raskesti ligipääsetavatesse äärepoolseimatesse piirkondadesse tuleks intensiivsemalt suunata ERFi, Euroopa ühendamise rahastu ja Ühtekuuluvusfondi transporditaristu investeeringuid, kui piisava kulude-tulude analüüsiga on kindlaks tehtud ELi lisaväärtus, ning et eri transpordiliikide ühenduvuse alast tööd on vaja tõhustada; rõhutab, et juurdepääsetavuse parandamine nendes piirkondades on majandusliku arengu eeltingimus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama projekti elluviimisele eelneva avaliku konsultatsiooni kaudu avaliku sektori aktiivsemat osalemist transpordilahendustes riigi, piirkonna, aga ka kohalikul või linna- ja maapiirkonna tasandil, eesmärgiga töötada välja optimaalsed transpordiinvesteeringud;

7.  märgib, et transpordi puhul eeldavad jätkusuutlikud uuendused kolme peamise vahendi – Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, Euroopa ühendamise rahastu ja programmi „Horisont 2020“ ning selle jätkuprogrammi – koostoimet ja vastastikust täiendavust;

8.  nõuab, et ERFi toetust Euroopa territoriaalsele koostööle suurendataks lisaressursside kaudu, keskendudes investeeringutele esmatähtsasse säästvasse transporditaristusse (näiteks piiriülesed veeteed, sadamad, sillad, raudteed, transpordiliikide ja terminalide omavaheline ühendamine jne); mõistab, et keskenduda tuleks ühenduvusele piiriülestes piirkondades, sealhulgas ELi välispiiridel, ning projekti tasandil nõustamisele ja suutlikkuse suurendamisele; nõuab takistuste kaotamist, et hõlbustada investeeringuid, eelkõige piiriüleseid investeeringuid (sisevee-, raudtee- ja maanteetransporti), ning juurdepääsu välisturgudele;

9.  nõuab seoses integreeritud transpordiprojektidega lünkade kaotamist transporditaristus Lääne-Balkani riikidega, keskendudes ühenduvusse täiendavate investeeringute tegemisele ja transpordi kitsaskohtadega tegelemisele, pidades eelkõige silmas komisjoni teatist Lääne-Balkani riikide ELiga ühinemise väljavaadete kohta; tuletab sellega seoses meelde Euroopa territoriaalse koostöö ja makropiirkondlike strateegiate olulisust integreeritud transpordiprojektide jaoks, võttes samal ajal teadmiseks vajaduse transpordikavu ja -projekte paremini koordineerida, eesmärgiga kaotada transpordialased lüngad, näiteks Lääne-Balkani riikidega; tuletab sellega seoses lisaks meelde, et meresadamad ja veeteed on väga sageli piiriülesed üksused ning nende suhtes tuleks kohaldada sama kaasrahastamise määra nagu piiriüleste raudtee- ja maanteeprojektide puhul;

10.  rõhutab vajadust integreerida ühtekuuluvuspoliitikasse seoses säästva transpordi eesmärgiga kliimakaitse, et täita nii ELi eesmärki vähendada CO2 heitkoguseid; kutsub komisjoni üles nõudma liikmesriikidelt, et nad integreeriksid rahastamiskõlblike projektide heakskiitmise ja kavandamise protsessi ELi keskkonnaalased õigusaktid, eelkõige Natura 2000, keskkonnamõju strateegilise hindamise, keskkonnamõju hindamise, õhukvaliteedi direktiivi, veepoliitika raamdirektiivi, elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi ning Euroopa Keskkonnaameti transporti ja keskkonda käsitleva aruandluse mehhanismi;

11.  rõhutab, et aruka liikluskorralduse edendamist tuleks rohkem toetada, muu hulgas digiteerimise kaudu, kasutades olemasolevat taristut tõhusamalt ja suunates liikluse ümber tipptunnivälisele ajale;

12.  nõuab piisavat ja ambitsioonikat ühist Euroopa transpordipoliitikat, mis põhineb integreeritud ja ELi transpordialaste vahenditega koordineeritud rahastamisraamistikul; peab vajalikuks säilitada temaatiline keskendumine, et võimaldada lihtsustamist ja koostoimet erinevate rahastamisallikate vahel projekti tasandil; teeb ettepaneku kehtestada ühtsed eeskirjad kõigi rahastamisallikate jaoks, mis on seotud kõigi valdkondlike eesmärkidega; peab vajalikuks ühtlustada, standardida ja kiirendada avalike hangete ja riigiabi vastavuskontrolli;

13.  palub komisjonil ja liikmesriikidel jätkata järgmisel programmitöö perioodil projektide kaasrahastamist kohustusliku kasutamise põhimõtte alusel;

14.  väljendab heameelt algatuse „Ühisabi Euroopa piirkondade projektide toetamiseks“ (JASPERS), Euroopa avaliku ja erasektori partnerluse eksperdikeskuse (EPEC) ja Euroopa investeerimisnõustamise keskuse töö üle; loodab siiski, et EIP grupi transporditaristu alaste toimingutega ELis eraldatakse oluliselt rohkem vahendeid kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning riikide ametiasutustele põhjaliku nõustamise pakkumiseks ELi lisaväärtusega projektide kindlakstegemise ja eelhindamise varajases etapis;

15.  palub, et komisjon esitaks 2020. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitika uu(t)e määrus(t)e raamistikus ettepaneku linnadele olemasolevatest rahastamisvahenditest suuremate summade eraldamiseks, et korraldada ühiseid pakkumisi niisuguse taristu või tehnoloogia valdkonnas, mis aitaks kaasa linnatranspordi CO2‑heite ning maanteesõidukitest tuleneva õhusaaste vähendamisele;

16.  toetab piisavate vahendite eraldamist teadusuuringutele, programmidele ja projektidele, millega edendatakse Euroopas liiklusohutust vastavalt Valletta deklaratsioonile liiklusohutuse kohta;

17.  rõhutab vajadust tagada vahendite kättesaadavaks tegemine selleks, et toetada säästvat linnalist liikumiskeskkonda, intelligentsete transpordisüsteemide arendamist, projekte jalgratturite ja jalakäijate jaoks ning transpordi juurdepääsetavuse parandamist puudega inimeste jaoks;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Regioonide Komiteele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning liikmesriikide valitsustele ja riiklikele ja piirkondlikele parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281.
(4) ELT L 348, 20.12.2013, lk 1.
(5) ELT L 348, 20.12.2013, lk 129.
(6) ELT L 354, 28.12.2013, lk 171.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0067.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0316.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0222.
(10) ELT C 316, 22.9.2017, lk 155.
(11) ELT C 184 E, 8.7.2010, lk 35.


Lapsrändajate kaitse
PDF 178kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon lapsrändajate kaitse kohta (2018/2666(RSP))
P8_TA(2018)0201B8-0218/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 12. aprilli 2017. aasta teatist lapsrändajate kaitse kohta (COM(2017)0211),

–  võttes arvesse nõukogu 8. juuni 2017. aasta järeldusi lapsrändajate kaitse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. septembri 2016. aasta resolutsiooni „Pagulasi ja rändajaid käsitlev New Yorgi deklaratsioon“(1),

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste komitee 21. juuni 2017. aasta üldise märkuse nr 21 (2017)(2) punkti 44 tänavalaste kohta,

–  võttes arvesse laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi 6. märtsi 2017. aasta suuniseid „Ühtegi last ei hüljata“ (Leave no child behind),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(3),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus(4),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(5),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 12. aprilli 2018. aasta otsust kohtuasjas C‑550‑16 A ja S vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie(6),

–  võttes arvesse komisjonile lapsrändajate kaitse kohta esitatud küsimust (O‑000031/2018 – B8‑0016/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et UNICEFi arvestuste kohaselt elab Euroopas 5,4 miljonit lapsrändajat(7); arvestades, et ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti viimaste andmete kohaselt saabus 2017. aastal Kreekasse, Itaaliasse, Hispaaniasse ja Bulgaariasse 32 039 last; arvestades, et nendest 46 % moodustasid saatjata või vanematest eraldatud lapsed ning ülejäänud 54 % saatsid nende vanemad või teised hooldajad; arvestades, et 1. septembri 2016. aasta seisuga viibis üheksa liikmesriigi kinnipidamiskohtades 821 last; arvestades, et enamik liikmesriike ei esita ega ka kogu korrapäraselt andmeid sisserändega seoses kinnipeetavate laste kohta(8);

B.  arvestades, et aasta pärast seda, kui avaldati komisjoni 12. aprilli 2017. aasta teatis lapsrändajate kaitse kohta, esineb liikmesriikidel endiselt raskusi selles esitatud soovituste järgimisel;

C.  arvestades, et usaldusväärse teabe puudumine, perede ühinemise ja eestkostja määramise menetluste venimine ning hirm kinnipidamise, tagasisaatmise või mujale üleviimise ees sunnib lapsi põgenema, mistõttu nad võivad langeda inimkaubanduse, vägivalla ja ärakasutamise ohvriks;

D.  arvestades, et laste vaimset tervist kahjustab see, et vastuvõtukeskustes pole laste jaoks tegevust ja puuduvad lastekaitseteenused;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja ÜRO lapse õiguste konventsioonis nõutakse, et kõikides lastega seotud toimingutes tuleb esikohale seada lapse parimad huvid;

F.  arvestades, et hiljutise võrdlusuuringu(9) andmetel toimub lapsvarjupaigataotlejate koolidesse lõimimine eri liikmesriikides eri kiirusega, mõnel puhul võtab see pärast varjupaigataotluse esitamist aega üle kolme kuu ning eriti palju probleeme on vanemate lastega;

G.  arvestades, et varjupaigateabe andmebaasi (AIDA) 2016. aasta aruannete kohaselt on varjupaigamenetlused tihtipeale raskesti kättesaadavad, mis võib kogu protsessi veel oluliselt aeglustada(10);

H.  arvestades, et mõningatel liikmesriikidel on endiselt raskusi laste vanuse hindamisega ning selliste laste kaitsmisega, kes varjupaika ei taotle;

I.  arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni värskes aruandes (seksuaalselt ärakasutatud migrantide saabumise kohta) toodud hinnangu kohaselt võib 80 % Nigeeriast üle Vahemere keskosa saabuvatest tütarlastest (2014. aastal 1454 ja 2016. aastal juba 11 009 isikut) langeda seksuaalsele ärakasutamisele suunatud inimkaubanduse ohvriks; arvestades, et liikmesriikidel on raskusi inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvriks langenud tütarlaste väljaselgitamise ja abistamisega;

J.  arvestades, et kodakondsuseta lapse seisundist tuleneb tõsiseid inimõiguste alaseid probleeme, see aeglustab laste staatuse määratlemist Euroopa Liidus ning jätab nad ilma põhiteenustest ja -õigustest;

1.  toonitab asjaolu, et kõigil lastel sõltumata nende rändaja- või pagulasestaatusest on eelkõige õigus kõigile ÜRO lapse õiguste konventsioonis sätestatud õigustele;

2.  on kindlalt veendunud, et komisjon peaks aitama liikmesriikidel vastu võtta ja nõuetekohaselt rakendada kõigi lastega seotud meetmete terviklikku ja õigustepõhist käsitlust;

3.  rõhutab, kuivõrd tähtsad on iga lapse vajadustele ja konkreetsetele ohuteguritele tuginevad individuaalsed kavad, arvestades asjaolu, et lapse elukvaliteet ja heaolu eeldab tema kiiret lõimimist, kogukondlikku tugisüsteemi ja võimalusi tema võimete täielikuks realiseerimiseks; on seisukohal, et selline käsitlus on aidanud ka laste kadumisi ära hoida;

4.  kutsub liikmesriike üles rakendama lapse parimate huvide põhimõtet kõigi mis tahes staatusega lapsi puudutavate otsuste juures;

5.  rõhutab, et lastele peab neile arusaadavas keeles ning lapsesõbralikul ja sootundlikul viisil olema kättesaadav kogu vajalik teave laste õiguste, menetluste ja kaitsevõimaluste kohta; palub Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametil abistada liikmesriike laste teavitamiseks vajalike piisavate vastuvõtumaterjalide koostamisel;

6.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kiirendaksid saatjata laste riiki saabumisel neile eestkostja või ajutise eestkostja määramise menetlust;

7.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid igale lapsele riiki saabumisel võimaluse kohtuda lastekaitsetöötajaga, sealhulgas esmase vastuvõtu keskustes, lastele mõeldud hoonetes ja piiriületuspunktides;

8.  kutsub liikmesriike üles tagama, et kõik lapsed, ja eelkõige saatjata lapsed, saaksid kasutada inimväärset eluaset ja tervishoiuteenuseid, ning tagama täieliku juurdepääsu kaasavale kooliharidusele samadel tingimustel ELi vastuvõtvatest liikmesriikidest pärit lastega, võttes muu hulgas ettevalmistavaid meetmeid, mille näiteks on keeletunnid, et tagada laste lõimumine vastuvõtvasse ühiskonda kogu aja vältel, mis nad liikmesriigi territooriumil viibivad;

9.  tuletab meelde, et saatjata lapsi tuleks majutada täiskasvanutest eraldi, et vältida vägivalla ja seksuaalse kuritarvitamise ohtu;

10.  nõuab, et esmajoones paigutataks ümber need Kreekas ja Itaalias viibivad saatjata lapsed, kes on selleks kõlblikud ELi ümberpaigutamisotsuste kohaselt; nõuab struktuuride loomist selleks, et jätkata laste ümberpaigutamist esmase saabumise liikmesriigist, kui see on nende huvides;

11.  tunnistab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli, kes tegelevad vahetult lapsrändajate vastuvõtmise ja lõimimisega, vaatamata piiratud vahenditele; kutsub liikmesriike üles suurendama suutlikkust ja eraldama piisavalt vahendeid lapsrändajate ja eelkõige saatjata laste vastuvõtmiseks;

12.  kutsub liikmesriike üles eraldama kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele pikema aja vältel piisavalt rahalisi vahendeid ja pakkuma toetust ning tagama juurdepääsu Euroopa rahastamisele, näiteks Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondist;

13.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid jätkaksid viivitamata tööd kõigi käimasolevate perekonna taasühinemise menetluste lõpuleviimiseks;

14.  rõhutab, et lapsi ei tohi sisserändega seoses kinni pidada, ning palub liikmesriikidel majutada kõik lapsed ja lastega pered nende sisserändaja seisundi menetlemise ajaks kogukondlikesse majutuskohtadesse, mis ei ole kinnipidamiskohad;

15.  on seisukohal, et komisjon peaks laste põhiõigustest kinnipidamise huvides algatama rikkumismenetluse liikmesriigi vastu juhul, kui seal esineb sisserändajatest laste ja nende perekondade pikaajalist ja süstemaatilist kinnipidamist;

16.  rõhutab, et liikmesriigid peavad viivitamata panustama psühholoogilisse ja psühhiaatrilisse toetusse ja rehabilitatsiooni, et tegeleda laste vaimse tervise küsimustega;

17.  toonitab, kui oluline on luua töökindel identifitseerimis- ja registreerimissüsteem, milles arvestatakse lapse parimate huvidega, et nad saaksid jäävalt hõlmatud riikliku kaitsesüsteemiga, ning et kogu menetluse käigus kasutataks lapsekeskset lähenemist, tehes seda täielikus kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga; rõhutab, et liikmesriigid ei tohi kasutada laste biomeetriliste andmete võtmisel sunnimeetmeid;

18.  kutsub liikmesriike üles jagama vanuse hindamise puhul kasutatavaid parimaid tavasid, et kehtestada kõrged standardid vanuse hindamise protsessile kogu ELis; rõhutab, et laste arstlik läbivaatus tuleb teostada viisil, mis ei ole pealetükkiv ja austab laste väärikust;

19.  kutsub liikmesriike lisaks üles suurendama jõupingutusi ja tihendama õiguskaitseasutuste ja lastekaitseasutuste vahelist piiriülest koostööd, et leida ja kaitsta kadunud lapsi, tagades samas, et lapse parimad huvid seatakse alati esikohale;

20.  mõistab hukka jätkuva ja laialt levinud laste kodakondsusetuse; nõuab, et EL ja liikmesriigid tagaksid, et laste kodakondsusetust käsitletakse siseriiklikes õigusaktides nõuetekohaselt ja täielikus kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikliga 7;

21.  võtab teadmiseks edusammud, mida liikmesriigid ja komisjon on ELi eestkostevõrgustiku alal teinud, ja kutsub liikmesriike üles seda toetama;

22.  rõhutab, et ükski lastega töötav isik ei tohi olla karistusregistris arvele võetud, eelkõige lastega seotud mis tahes kuritegude või väärtegude eest; kutsub liikmesriike üles pakkuma pidevat ja asjakohast saatjata alaealiste õiguste ja vajaduste alast väljaõpet, sealhulgas kohaldatavate lastekaitsenõuete alal;

23.  kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, sealhulgas piiriülest koostööd, et teha kindlaks inimkaubanduse, väärkohtlemise ja ärakasutamise mis tahes vormide lapsohvrid ning tagada kõigile lapsohvritele võrdne võimalus kasutada ohvriabiteenuseid; tunnistab, et tütarlaste ärakasutamine prostitutsiooniks on eriti terav probleem;

24.  rõhutab, et uute turvaliste ja seaduslike rändeteede tekitamine võimaldaks liidul ja liikmesriikidel paremini rahuldada eelkõige laste kaitse vajadusi ja kahjustada inimsmugeldajate ärimudelit;

25.  tunnustab mitmete riiklike ja Euroopa valitsusväliste organisatsioonide, kaasa arvatud otsingu- ja päästeoperatsioonide läbiviijate panust humanitaarabi alal laste parimate huvide kaitseks;

26.  kutsub liikmesriike üles viivitamata suurendama pingutusi, et ühiselt astuda vastu organiseeritud kuritegevuse eri vormidele, sealhulgas lastega kaubitsemisele, võidelda karistamatuse vastu ning tagada, et nende kuritegude toimepanijad antakse kiiresti kohtu alla, olenemata sellest, kas nad on ELi või kolmandate riikide kodanikud;

27.  on veendunud, et 2020. aastale järgneval eelarveperioodil tuleks lapsrändajate õigusi eelistada, lähtudes komisjoni 2017. aasta teatisest lapsrändajate kaitse kohta, säästva arengu eesmärkidest ning komisjoni juhistest ELi vahendite kasutamise kohta rändetaustaga inimeste lõimimiseks;

28.  kutsub liikmesriike üles tihendama piiriülest koostööd, teabevahetust ja koordineerimist liikmesriikide eri teenistuste vahel, et täita lüngad ja tagada piisavad ja killustamata lastekaitse süsteemid;

29.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.

(1) ÜRO resolutsioon A/RES/71/1, http://www.un.org/en/ga/search/view_doc.asp?symbol=A/RES/71/1.
(2) https://www.streetchildrenresources.org/resources/general-comment-no-21-2017-on-children-in-street-situations/.
(3) ELT C 289, 9.8.2016, lk 57.
(4) ELT C 58, 15.2.2018, lk 9.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0329.
(6) ECLI:EU:C:2018:248.
(7) https://www.unicef.org/publications/files/Uprooted_growing_crisis_for_refugee_and_migrant_children.pdf.
(8) http://fra.europa.eu/en/publication/2017/child-migrant-detention.
(9) Algatuste Global Progressive Forum, Migration Policy Group ja SIRIUS European Policy network uuring „#Backtoschool“, www.globalprogressiveforum.org/backtoschool.
(10) AIDA 2016. aasta aruanne (lk 3).


Loomkatsete üldine keelustamine kosmeetikatööstuses
PDF 176kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon loomkatsete üldise keelustamise kohta kosmeetikatööstuses (2017/2922(RSP))
P8_TA(2018)0202B8-0217/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1223/2009 kosmeetikatoodete kohta(1) (edaspidi „kosmeetikatoodete määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 13,

–  võttes arvesse komisjoni 11. märtsi 2013. aasta teatist loomkatsetest ja turustamiskeelust ning olukorrast seoses alternatiivsete meetoditega kosmeetikavaldkonnas (COM(2013)0135),

–  võttes arvesse komisjoni 19. septembri 2016. aasta aruannet kosmeetikatoodete valdkonnas tehtavaid loomkatseid asendavate alternatiivsete meetodite väljatöötamise, valideerimise ja õigusliku heakskiitmise kohta (2013–2015) (COM(2016)0599),

–  võttes arvesse komisjoni 3. juuni 2015. aasta teatist, milles käsitletakse Euroopa kodanikualgatust „Lõpp loomkatsetele“ (C(2015)3773),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 21. septembri 2016. aasta otsust kohtuasjas C‑592/14(2),

–  võttes arvesse 2016. aasta märtsi Eurobaromeetri eriuuringut 442 „Attitudes of Europeans towards Animal Welfare“ (Eurooplaste suhtumine loomade heaolusse),

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni taotlusel tellitud 2017. aasta jaanuari uuringut „Animal Welfare in the European Union“ (Loomade heaolu Euroopa Liidus),

–  võttes arvesse nõukogule esitatud küsimust loomkatsete üldise keelu kehtestamise kohta kosmeetikatööstuses (O‑000040/2018 – B8‑0017/2018),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust loomkatsete üldise keelu kehtestamise kohta kosmeetikatööstuses (O‑000041/2018 – B8‑0018/2018),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et kosmeetikatoodete määruses on sätestatud kosmeetikatoodete ja nende koostisainete turustamise tingimused ELis ning määruse eesmärk on saavutada kosmeetikatoodete siseturg ja tagada samal ajal inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 13 on sätestatud, et liidu poliitika, eriti siseturupoliitika kavandamisel ning rakendamisel tuleks pöörata täit tähelepanu loomade kui aistimisvõimeliste olendite heaolu nõuetele;

C.  arvestades, et kosmeetikatooted moodustavad lahutamatu osa ELi kodanike igapäevaelust ja hõlmavad mitmesuguseid tooteid alates jumestustoodetest ja deodorantidest kuni vanni- ja dušitoodete, päevitustoodete, juukse-, naha- ja küünehooldusvahendite ning habemeajamis- ja suuhügieenivahenditeni;

D.  arvestades, et EL on võtnud kohustuse edendada loomade heaolu ning kaitsta samal ajal inimeste tervist ja keskkonda;

E.  arvestades, et kosmeetikatoodete ohutuse tagamiseks on kosmeetikatoodete määruse artiklis 10 sätestatud, et iga kosmeetikatoote ohutust tuleb hinnata ja koostada selle kohta ohutusaruanne;

F.  arvestades, et kosmeetikatoodete määruse artikli 11 kohaselt tuleb iga turule lastud kosmeetikatoote kohta pidada toote andmikku, mis sisaldab andmeid läbiviidud loomkatsete kohta seoses kosmeetikatoote või selle koostisainete väljatöötamise või ohutushinnanguga;

G.  arvestades, et valmis kosmeetikatoodete katsetamine loomadel on ELis keelatud alates 2004. aasta septembrist ning kosmeetikavahendite koostisainete loomkatsed on keelatud alates 2009. aasta märtsist (loomkatsete keeld);

H.  arvestades, et alates 2009. aasta märtsist on ELis keelatud niisuguste valmis kosmeetikatoodete ja kosmeetikavahendite koostisainete turustamine, mille puhul on kasutatud loomkatseid, välja arvatud korduvdoosi toksilisuse, reproduktiivtoksilisuse ja toksikokineetika katsed; arvestades, et selliste spetsiifiliste ja keeruliste tervisemõjude puhul on turustamiskeeld kehtinud alates 2013. aasta märtsist, sõltumata loomkatseid asendavate alternatiivsete meetodite kättesaadavusest (turustamiskeeld);

I.  arvestades, et enamikku kosmeetikatoodetes sisalduvaid koostisaineid kasutatakse ka paljudes teistes tarbekaupades ja tööstustoodetes, nagu ravimid, detergendid ja muud kemikaalid, ning toidus; arvestades, et neid koostisaineid võidi asjakohase õigusraamistiku (nagu kemikaalimäärus REACH(3)) kohaselt katsetada loomade peal, kui alternatiivsed meetodid puudusid;

J.  arvestades, et 2016. aasta märtsi Eurobaromeetri eriuuringu 442 andmetel on 89 % ELi kodanikest seisukohal, et EL peaks tegema rohkem, et rahvusvaheliselt edendada teadlikkuse suurendamist loomade heaolu tähtsusest, ning 90 % ELi kodanikest leiab, et on oluline kehtestada loomade heaolu kõrged standardid, mida tunnustatakse kogu maailmas;

K.  arvestades, et Euroopa Parlament saab arvukalt petitsioone Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 24 ja 227 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 44 tulenevat õigust kasutavatelt kodanikelt, kes nõuavad loomkatsete lõpetamist Euroopas ja kogu maailmas ning loomade heaolu käsitlevate rahvusvaheliste standardite kehtestamist;

L.  arvestades, et üldsus nõuab uue õigusraamistiku vastuvõtmist, et loomkatsed järk‑järgult kaotada;

M.  arvestades, et Euroopa Liidu Kohus kinnitas 21. septembril 2016. aastal kohtuasjas C‑592/14 tehtud otsuses, et niisuguste kosmeetikatoodete laskmise liidu turule, mis sisaldavad koostisaineid, mida on katsetatud loomadel väljaspool ELi, et neid tooteid oleks võimalik turustada kolmandates riikides, võib keelata juhul, kui selliste katsete tulemusi kasutatakse nende toodete ohutuse tõendamiseks eesmärgiga lasta need ELi turule;

N.  arvestades, et õiguslüngad võimaldavad väljaspool ELi loomadel katsetatud kosmeetikatooteid lasta ELi turule ja katsetada asjaomaseid tooteid ELis uuesti, kasutades loomkatseid asendavaid alternatiivseid meetodeid, aga see ei ole kooskõlas ELi õigusaktide mõttega;

O.  arvestades, et ELil on ÜROs juhtiv roll; arvestades, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid peavad jääma kindlaks rahvusvahelisel õigusel ja mitmepoolsel koostööl põhinevale maailmakorrale;

P.  arvestades, et EL peaks tegema rohkem, et edendada oma välissuhetes loomade heaolu kõrgeid standardeid;

Õppetunnid ELi poolt märgilise tähtsusega keelu kehtestamisest loomkatsetele kosmeetikatööstuses

1.  märgib, et Euroopal on edukas ja uuenduslik kosmeetikasektor, mis pakub tööd umbes kahele miljonile inimesele, ning EL on maailma suurim kosmeetikatoodete turg; rõhutab, et loomkatsete keelustamine ELis ei ole kosmeetikasektori arengut ohtu seadnud;

2.  märgib, et Euroopas on turustamis- ja loomkatsete keelust kinnipidamise määr väga kõrge; rõhutab siiski, et tervikliku ja usaldusväärse dokumentatsiooni puudumine toote andmikus nende kosmeetikatoodete puhul, mis on Euroopa Liitu imporditud loomkatseid lubavatest kolmandatest riikidest, on jätkuvalt tõsine probleem, millega tuleb tegeleda eelisjärjekorras;

3.  usub, et ELi poolt märgilise tähtsusega keelu kehtestamine loomkatsetele kosmeetikatööstuses on saatnud kogu maailmale selge signaali, et EL väärtustab loomakaitset, ning on edukalt näidanud, et loomkatsete järkjärguline kaotamine kosmeetikatööstuses on võimalik;

4.  tuletab meelde, et Euroopa poliitiline valik on seda keeldu rakendada olenemata loomkatseid asendavate alternatiivsete meetodite täielikust kättesaadavusest; usub, et Euroopa eeskuju näitab, et loomkatseid asendavate alternatiivsete meetodite puudumine mõne näitaja puhul ei ole piisav argument loomkatsete üldise keelustamise vastu kosmeetikatööstuses;

5.  kordab, et kosmeetikatoodete katsetamine loomadel ei ole enam õigustatud, ning palub ELi ja liikmesriikide ametiasutustel toetada üldsuse vastuseisu kosmeetikatoodete katsetamisele ning soodustada uuenduslike ja humaansete katsemeetodite arendamist;

6.  palub reguleerivatel asutustel ja ettevõtjatel luua järelevalvesüsteemi, mis võimaldab korrapäraseid sõltumatuid auditeid, millega tagatakse, et sektori tarnijad järgivad täielikku keeldu;

Loomkatsete keelu mõju alternatiivsete meetodite arengule

7.  tuletab meelde, et loomkatsete keelustamine on kaasa toonud ulatuslikumad teadusuuringud alternatiivsete katsemeetodite väljatöötamiseks ning nende mõju ulatub kosmeetikasektorist palju kaugemale; märgib, et ka alternatiivsete meetodite valideerimise ja õigusliku heakskiitmise valdkonnas on tehtud märkimisväärseid edusamme;

8.  palub komisjonil, nõukogul ja liikmesriikidel eraldada keskpikas ja pikas perspektiivis piisavalt rahalisi vahendeid alternatiivsete katsemeetodite kiireks väljatöötamiseks, valideerimiseks ja kasutuselevõtmiseks, et täielikult asendada loomkatsed peamiste toksikoloogiliste näitajate puhul, nagu kantserogeensus, reproduktiivtoksilisus ja korduvdoosi toksilisus(4);

9.  rõhutab, et vaja on pidevaid jõupingutusi koolituse ja hariduse valdkonnas, et tagada laborite ja pädevate asutuste asjakohased teadmised alternatiivsetest meetoditest ja protsessidest;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et akadeemilistel asutustel on oluline roll loomkatseid asendavate alternatiivsete meetodite edendamisel eri teadusvaldkondades ning selliste uute teadmiste ja tavade levitamisel, mis on olemas, kuid ei ole alati laialdaselt kasutusel;

11.  rõhutab vajadust teha tööd rahvusvahelistes struktuurides, et kiirendada alternatiivsete meetodite valideerimist ja heakskiitmist ning anda teadmisi edasi ja pakkuda rahalist toetust kolmandatele riikidele, kus teadlased ei pruugi olla alternatiivsetest meetoditest teadlikud ja katseasutustel võib puududa vajalik teadustaristu;

12.  juhib tähelepanu sellele, et EL on alternatiivseid meetodeid käsitlevat rahvusvahelist koostööd edendanud loomkatseid asendavate alternatiivsete meetodite alase Euroopa partnerluse (EPAA) raames ning on osalenud mitmes muus asjakohases rahvusvahelises protsessis, nagu kosmeetikatoodetealaseid õigusakte käsitlev rahvusvaheline koostöö (ICCR) ja alternatiivsete katsemeetodite alane rahvusvaheline koostöö (ICATM); märgib, et selline koostöö on ülimalt tähtis;

Rahvusvaheline olukord

13.  toonitab, et Guatemalas, Islandil, Indias, Iisraelis, Uus‑Meremaal, Norras, Serbias, Šveitsis ja Türgis on loomkatsed kosmeetikatööstuses keelatud; märgib, et ka teised riigid, nagu Lõuna‑Korea ja Austraalia, on sellise keelu kehtestamiseks teinud olulisi edusamme;

14.  märgib, et vaatamata kogu maailmas tehtud teatavatele märkimisväärsetele õigusloomealastele edusammudele lubab ligikaudu 80 % maailma riikidest siiani loomkatseid ja loomadel katsetatud kosmeetikatoodete turustamist;

Loomkatsete üldise keelu kehtestamine kosmeetikatööstuses

15.  nõuab, et ELi kosmeetikatoodete määrus võetaks eeskujuks, et kehtestada rahvusvahelisel tasandil loomkatsete keeld kosmeetikatööstuses ning loomadel katsetatud kosmeetikavahendite koostisainete ja kosmeetikatoodetega rahvusvahelise kauplemise keeld, ning et need jõustuksid enne 2023. aastat;

16.  nõuab, et ELi institutsioonid näeksid ette võrdsed tingimused kõigile toodetele, mis on lastud ELi turule, ning tagaksid, et ühtegi neist ei ole kolmandas riigis loomade peal katsetatud;

17.  palub ELi institutsioonide juhtidel kohtumistel teiste osapooltega, eriti ÜRO peasekretäriga, edendada, toetada ja hõlbustada loomkatsete üldise keelu kehtestamist kosmeetikatööstuses;

18.  kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles kasutama diplomaatilisi võrgustikke ja tegutsema kindlameelselt igal võimalikul kahepoolsel ja mitmepoolsel läbirääkimisfoorumil selle nimel, et luua tugev ja laiapõhjaline koalitsioon, mis toetab loomkatsete üldist keelustamist kosmeetikatööstuses;

19.  kutsub komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles hõlbustama, edendama ja toetama ÜRO raamistikus rahvusvahelise konventsiooni sõlmimist loomade kasutamise vastu kosmeetikatoodete katsetamisel; nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid lisaksid loomkatsete üldise keelustamise kosmeetikatööstuses ÜRO Peaassamblee järgmise istungi päevakorda;

20.  kutsub komisjoni üles tegema proaktiivset koostööd kõigi sidusrühmadega, alustades nendest, kes on kosmeetikatööstuses loomkatsete üldise keelustamise kampaania algatajad, valitsusvälistest organisatsioonidest ja kodanikuühiskonna esindajatest, et edendada järgmisel ÜRO Peaassambleel kõrvalüritusi ja hõlbustada dialoogi kosmeetikatööstuses loomkatsete kasutamise vastase rahvusvahelise konventsioon kasu ja väärtuse üle;

21.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama, et käimasolevad kaubandusläbirääkimised ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjad ei nõrgendaks ELi poolset loomkatsete keeldu kosmeetikatööstuses; palub komisjonil jätta loomadel katsetatud kosmeetikatooted välja kõigi juba jõustunud või praegu läbiräägitavate vabakaubanduslepingute kohaldamisalast;

o
o   o

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO peasekretärile.

(1) ELT L 342, 22.12.2009, lk 59.
(2) ECLI:EU:C:2016:703.
(3) ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.
(4) Tarbijaohutuse komitee suunavad märkused kosmeetikatoodete koostisainete katsetamise ja nende ohutuse hindamise kohta, 9. läbivaadatud versioon („Notes of Guidance for the Testing of Cosmetic Ingredients and their Safety Evaluation, 9th revision“), SCCS/1564/15.


ELi lamba- ja kitsekasvatuse sektori praegune olukord ja tulevikuväljavaated
PDF 233kWORD 68k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon ELi lamba- ja kitsekasvatussektori praeguse olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta (2017/2117(INI))
P8_TA(2018)0203A8-0064/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 2015. ja 2016. aastal komisjoni egiidi all toimunud Euroopa lambalihafoorumil esitatud soovitusi,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni taotlusel Euroopa Parlamendi poliitikaosakonna B tellitud uuringut Euroopa lamba- ja kitselihasektori tuleviku kohta,

–  võttes arvesse oma 19. juuni 2008. aasta resolutsiooni lamba- ja kitsekasvatussektori tuleviku kohta Euroopas(1),

–  võttes arvesse 2011. aastal läbiviidud komisjoni uuringu „ÜPP meetmete hindamine lamba- ja kitsekasvatussektoris“ järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2017. aasta järeldusi loodust, rahvast ja majandust käsitleva ELi tegevuskava kohta,

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni loodust, rahvast ja majandust käsitleva tegevuskava kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2017. aasta teatist „Euroopa terviseühtsuse tegevuskava antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks“ (COM(2017)0339),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1069/2009, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste ja nendest saadud toodete tervise‑eeskirjad,

–  võttes arvesse Madalmaade ombudsmani järeldusi tema 2012. aasta aruandest Q‑palaviku probleemi valitsuse poolt käsitlemise kohta(3) ja tema 2017. uuringust õppetundide kohta, mille Madalmaade valitsus on saanud Q‑palaviku epideemiast(4),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A8‑0064/2018),

A.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatussektori kasumlikkus on ELis valdavalt väike ja et nende sektorite tulud on liidu madalaimate hulgas, seda peamiselt suurte tegevus- ja reguleerimiskulude tõttu, mis on mõnikord müügihinnast suuremad ja mis sunnib paljud ja üha arvukamad tootjad sektorist lahkuma;

B.  arvestades, et toiduainete tarneahela tasakaaluhäired süvendavad nimetatud sektorite haavatavust ning et komisjon ei ole siiani võtnud Euroopa Parlamendi nõutud vajalikke reguleerivaid meetmeid;

C.  arvestades, et võimatu on rajada ja säilitada lamba- ja kitseliha tootmist, kui põllumajandustootjatele ei tagata stabiilset sissetulekut;

D.  arvestades, et Euroopas on lammaste ja kitsede tõuaretus hooajaline, erinevalt mõnest teisest maailma piirkonnast, kus täismahus aretus- ja tootmistegevus saab toimuda aastaringselt; arvestades, et suured hooajalised kõikumised võivad panna tootjad ja loomakasvatajad majanduslikult ebakindlasse olukorda;

E.  arvestades, et mõlemad sektorid võivad luua ja säilitada töökohti ebasoodsates, näiteks kaugetes ja mägipiirkondades;

F.  arvestades, et lamba- ja kitseliha tootmine pakub olulist arengu- ja tööhõivepotentsiaali paljudes ebakindlates linnalähedastes ja maapiirkondades, eelkõige tänu lamba- ja kitseliha ja kvaliteetsete piimatoodete müügile, mida saab turule tuua kohalike lühikeste tarneahelate kaudu;

G.  arvestades, et lambakasvatajatel on raske leida kvalifitseeritud ja mõnikord isegi oskusteta tööjõudu;

H.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatus on osa paljude liikmesriikide kultuuripärandist ning pakub kvaliteetseid traditsioonilisi tooteid;

I.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatussektor peab tagama maailma kõrgeimad toiduohutuse, loomade tervishoiu ja heaolu ning keskkonnasäästlikkuse standardid;

J.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatusel on suur tähtsus keskkonnasäästlikkuse seisukohast, eriti seal, kus see põhineb karjatamisel, kuna see hõlmab 70 % ebasoodsate looduslike tingimustega, sealhulgas eraldatud ja raskesti ligipääsetavatest piirkondadest, aitab säilitada maastikke ja bioloogilist mitmekesisust (sealhulgas kohalikke tõuge) ning võidelda erosiooni, soovimatu biomassi kuhjumise, kaitsetammide purunemise ning laviinide ja metsatulekahjude vastu;

K.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatusel on Euroopa maapiirkondades tähtis sotsiaal‑majanduslik ülesanne säilitada ebasoodsamas olukorras olevates piirkondades põllumajandustootmist ja töökohti ning pakkuda kvaliteetseid traditsioonilisi tooteid;

L.  arvestades, et tuleb soodustada põllumajandustootjate põlvkondade vaheldumist, et tagada sedalaadi karjakasvatuse säilimine ja aidata pidurdada kiiret rahvastikukadu paljudes maapiirkondades, kus napib põhilisi ja perede tugiteenuseid, mis mõjutab eriti naisi, kes teevad selles sektoris tähtsat ja tihtipeale nähtamatut tööd;

M.  arvestades, et sellised sektorid pakuvad soodsat keskkonda ja võimalusi noortele, kes soovivad kas hakata tegelema inimmõõtmelise põllumajandusega (mida iseloomustab näiteks madal turukapitalisatsiooni tase, arenenud kollektiivne elukorraldus, üksteise abistamine ja ühistute tehnika ühiskasutus) või luua oma ettevõtted;

N.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatajate keskmine vanus tõuseb pidevalt, teadmisi ei anta järelpõlvedele edasi ning see takistab mõlema sektori tõrgeteta toimimist ja muudab nad edaspidi teadmiste ja oskuste puudumise tõttu haavatavaks; arvestades, et tõuaretajatel ja kvaliteettoodete, näiteks käsitööjuustude tootjatel puuduvad sageli vajalikud turundus- ja müügioskused, et oma tooteid turul ligitõmbaval viisil pakkuda;

O.  arvestades, et ELis on enamasti levinud ekstensiivne kitse- ja lambakasvatus, näiteks loomade pidamine karjamaal; arvestades, et mõnedes liikmesriikides harrastatakse intensiivset kitse- ja lambakasvatust;

P.  arvestades, et mõlemad sektorid aitavad kaitsta suure ökoloogilise või loodusväärtusega alasid, näiteks karjamaid, puisniite, looduslikke rohumaid ning muud tüüpi metsakarjamaid (dehesa) ja vähemviljakaid alasid, ning neil on suur tähtsus ka võsarinde hävitamisel;

Q.  arvestades, et enne määruse (EL) 2017/2393(5) jõustumist ei hõlmanud püsirohumaa määratlus piisavalt selliseid Vahemere piirkonna puisniite nagu dehesa‑tammikud ja muud agrometsandusega seotud ökosüsteemid, mis vähendas otsetoetuskõlblike alade pinda ja oli kahjulik nimetatud piirkondade põllumeestele;

R.  arvestades, et karjapidamise näol on tegemist tavapärase ekstensiivse loomakasvatusega, mida harrastatakse peamiselt mägipiirkondades ning mis võimaldab arendada keerukate juurdepääsu- või mehhaniseerimistingimustega või põllumajanduse jaoks väheväärtuslikke alasid ja seeläbi säilitada seal majandustegevust;

S.  arvestades, et mõnedes liikmesriikides harrastatakse rändkarjakasvatust;

T.  arvestades, et praegune ühine põllumajanduspoliitika näeb ette toetused kohalike põliste lamba- ja kitsetõugude kasvatajatele;

U.  arvestades, et need tõud on kohalike tingimustega hästi kohanenud ja neil on suur tähtsus oma elupaikade elurikkuse ja loodusliku tasakaalu säilitamisel;

V.  arvestades, et kohalikud tõud on kohalike tingimuste ja eripäradega palju paremini kohanenud;

W.  arvestades, et 1980. aastatest saadik on lammaste arv vähenenud 25 miljoni võrra ning viimase 17 aastaga on tootmine langenud enam kui 20 %;

X.  arvestades, et lamba- ja kitseliha tarbimine on viimastel aastatel oluliselt vähenenud, lambaliha puhul 3,5 kilolt inimese kohta 2001. aastal nüüdseks 2 kilole inimese kohta, ning arvestades, et 2017. aastal langustrend jätkus, seda eelkõige noorte seas;

Y.  arvestades, et Euroopa kitseliha turg on ainulaadne selle poolest, et tootmine on peamiselt koondunud Kreekasse, Hispaaniasse ja Prantsusmaale, samas kui tarbimine on kõige suurem Portugalis, Itaalias ja Kreekas;

Z.  arvestades, et talledest või täiskasvanud praakloomadest saadud kitseliha tootmine on hooajaline ning on väheste ettevõtjate kontrolli all oleva piimatootmise kõrvalsaadus, kusjuures piima hind on tootjate jaoks liiga madal;

AA.  arvestades, et kitseliha nappus müügipunktides kaotab selle tarbijate vaateväljalt, mistõttu tarbimine väheneb;

AB.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatus annavad 3 % Euroopa piima- ja 9 % Euroopa juustutoodangust, ning et neis töötab Euroopa Liidus ühtekokku 1,5 miljonit inimest;

AC.  arvestades, et kitsepiima ja kitsejuustu tarbimine on mitmes liikmesriigis viimastel aastatel oluliselt kasvanud;

AD.  arvestades, et ELis toodetav lambaliha katab umbes 87 % turunõudlusest ja et import kolmandatest riikidest, eeskätt Uus-Meremaalt, õõnestab ELi toodangu konkurentsivõimet kõige tundlikumatel aastaaegadel (lihavõttepühad ja jõulud), aga ka ülejäänud aasta jooksul, kuna Uus-Meremaa ja Austraalia on suured lambaliha eksportijad;

AE.  arvestades, et viimastel aastatel on Uus‑Meremaa suurendanud värske ja jahutatud liha eksporti ja vähendanud traditsioonilist külmutatud liha eksporti, mis mõjutab senisest rohkem ELi värske liha turgu ja toob kaasa Euroopa tootjatele makstavate hindade alanemise; on veendunud, et eelseisvatel vabakaubanduslepingu läbirääkimistel Uus-Meremaaga tuleb seda arvesse võtta;

AF.  arvestades, et paljudel juhtudel ei konkureeri ELi tootjad kolmandatest riikidest pärit impordiga võrdsetel tingimustel, kuna kolmandate riikide regulatiivsed ning kvaliteedi- ja keskkonnanõuded on tihtipeale vähem ranged;

AG.  arvestades, et tundlikke lamba- ja kitsekasvatussektoreid tuleks Euroopa Liidu praegu Uus-Meremaa ja Austraaliaga peetavatel vabakaubanduslepingu läbirääkimistel kaitsta või siis need nimetatud kaubanduslepingutest üldse välja jätta;

AH.  arvestades, et mõned ELi naabruspiirkonnad on ilmutanud huvi ELi lamba- ja kitsekasvatustoodete vastu ning see pakub ELi tootjatele võimalusi, mida ei ole aga kahjuks täielikult ära kasutatud;

AI.  arvestades, et Brexit võib põhjustada liidusiseses lambalihakaubanduses suuri muutusi, kuna Ühendkuningriik on kõige suurem lambaliha tootja ja peamine kolmandate riikide toodangu ELi importimise kanal;

AJ.  arvestades, et Ühendkuningriik impordib umbes poole Uus-Meremaalt pärit lambaliha impordikvoodist ja ligi kaks kolmandikku Austraaliast pärit lambaliha kvoodist ja et Euroopa Liit ei saa oma rahvusvahelistest kohustustest üleöö taganeda, mis süvendab Brexitiga kaasnevat ebakindlust;

AK.  arvestades, et lamba- ja kitsevill on jätkusuutlik, taastuv ja biolagunev tekstiilitööstuse tooraine;

AL.  arvestades, et lambavilla ei tunnustata ELi toimimise lepingu I lisas põllumajandustootena ning et määruses (EL) nr 142/2011 on see liigitatud vaid loomsete kõrvalsaaduste alla;

AM.  arvestades, et selline tunnustuse puudumine seab lambakasvatajad teiste põllumajandustootjatega võrreldes ebasoodsasse olukorda, sest esiteks kehtivad villa transportimisel tunnustatud põllumajandustoodetega võrreldes kõrgemad nõuded ning teiseks ei saa villa puhul ühise turukorralduse kaudu turgu mõjutada;

AN.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatus on oma laadilt suuresti ekstensiivne ja seal võib vahetult kokku puutuda metsloomadega, kelle terviseseisundit ei saa garanteerida;

AO.  arvestades, et määruse (EÜ) nr 999/2001 kohaselt kehtestati skreipi vastu võitlemise kavaga 100 %‑line tõuloomade vahetamise piirang ning et skreipi genotüpiseerimise tulemusena vähenes väikeste kohalike põlistõugude isaste tõuloomade arv karjades kuni 50 %;

AP.  arvestades, et hiljutised loomahaiguste puhangud on näidanud, et haiguse puhkemine ühes liikmesriigis võib ohustada kogu Euroopa põllumajandusturgu, kui meenutada mitmeid Euroopa Liitu tabanud epideemiaid, millest mõned, näiteks aastatel 2007–2011 kitsefarme tabanud Q‑palaviku epideemia, võivad kahjustada ka inimeste tervist;

AQ.  arvestades, et lammaste ja kitsede vaktsineerimine kaitseb liikmesriikide karju piiriüleste haiguste eest, piirab nakkuste ühest riigist teise levimise ohtu ja aitab leevendada antimikroobikumiresistentsuse mõju;

AR.  arvestades, et vastavalt Euroopa terviseühtsuse tegevuskavale antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks on vaktsineerimise teel immuunsuse kujundamine antimikroobikumiresistentsuse vastane kulutõhus rahvatervisemeede (olgugi antibiootikumide kasutamine lähiperspektiivis odavam), ning lisaks nähakse tegevuskavas ette stimuleerida diagnostikameetmete, alternatiivsete antimikroobikumide ja vaktsiinide kasutamist;

AS.  arvestades, et lammaste ja kitsede elektrooniline märgistamine tagab tõhusalt loomade jälgitavuse, kuid kõrvamärkide kaotamine või eksikombel lugemata jätmine võib kaasa tuua teinekord ebaproportsionaalseid karistusi;

AT.  arvestades, et põllumajandustootjatel on raskusi ka tallede praeguste märgistamisnõuete täitmisel;

AU.  arvestades, et teatavate loomaliikide, eriti suurkiskjate kaitsmine elupaikade direktiiviga (92/43/EMÜ), nende looduslike elupaikade seisundi halvenemine ning nende looduslike saakloomade arvukuse ja kvaliteedi kahanemine koos maapiirkondade rahvastikukao ja liikmesriikide ennetavate investeeringute puudumisega on põhjused, mille tõttu kõigis piirkondades on oluliselt sagenenud kiskjate rünnakud kitse- ja lambakarjadele, mis veelgi halvendab mõningate põllumajandusettevõtete juba niigi rasket olukorda ning ohustab mitmel pool traditsioonilist põllumajandust ja loomade karjatamist;

AV.  arvestades, et kiskjad ja suured lihasööjad on mõnedes Euroopa Liidu piirkondades saavutanud hea kaitsetaseme;

AW.  arvestades, et niipea, kui soovitud kaitsetase on saavutatud, tuleks teatavates piirkondades arvestada võimalusega muuta liikide kaitsestaatust;

AX.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatajad peavad toime tulema mahuka bürokraatia ja halduskoormusega, mis tuleneb ÜPP kõrval ka muudest ELi eeskirjadest, näiteks neist, mis reguleerivad muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste käitlemist;

AY.  arvestades, et lamba- ja kitselihaturg on väga killustunud ja turuhindade edastamine ei ole läbipaistev;

AZ.  arvestades, et mõnedes liikmesriikides on väga vähe tapamaju, mis takistab neis riikides kõnealuste sektorite arengut;

BA.  arvestades, et tapamajatööstuse ümberkorraldamine, tervishoiueeskirjade järgimine ja tapaloomade arvu vähenemine põllumajandustootmise kahanemise tõttu on mitmes piirkonnas kaotanud majanduslikud vahendid, mida on vaja lisaväärtuse loomiseks ja kohalike tarneahelate säilitamiseks;

BB.  arvestades, et muu hulgas tapamajatööstuse ümberkorraldamine ning nn hullu lehma tõve kriisi ja hügieeni- ja tervishoiupaketi tõttu kohaldatud meetmed on mitmetest liikmesriikidest kaotanud kohaliku otsemüügi säilitamiseks vajalikud vahendid ja kergitanud loomade tapmise kulusid;

BC.  arvestades, et lamba- ja kitsekasvatuse tootlikkuse tõstmiseks on tähtsad ja vajalikud teisaldatavad lüpsiseadmed ja tapamajad või meetmed selliste seadmete kohapeal kättesaadavaks tegemiseks;

BD.  arvestades, et lamba- ja kitselihast lõpptooted ei ole tihtipeale nii mitmekesised kui teiste lihaliikide puhul, mis kahandab nende atraktiivsust ja tarbijate huvi nende vastu;

BE.  arvestades, et lihatootmisel tuleb suurendada lisaväärtust ja võtta kasutusele uuenduslikud, noorte tarbimisharjumustele paremini vastavad retseptid;

BF.  arvestades, et lisaks ELi tarbijate varustamisele mitmekesiste liha-, piima- ja villatoodetega on kitse- ja lambakasvatusel paljudes kogukondades väga suur kultuuriline tähtsus, mida muu hulgas tõendavad Bulgaaria kukeri ja Rumeenia capra traditsioonid;

BG.  arvestades, et paljudes liikmesriikides kasvab kohalike ja mahepõllumajandustoodete turg, mis rahuldab tarbijate nõudlust läbipaistvuse ja kvaliteedi järele;

BH.  arvestades, et vastavalt määrusele (EL) nr 1151/2012 ja delegeeritud määrusele (EL) nr 665/2014 võivad liikmesriigid mägipiirkondadest pärit lamba- ja kitsekasvatustoodete paremaks tutvustamiseks kasutada vabatahtlikku „mägipiirkonna toote“ mõistet;

BI.  arvestades, et ELi kvaliteedikavad, eriti kaitstud geograafiline tähis ja kaitstud päritolunimetus on vahendid, mis aitavad suurendada lamba- ja kitsekasvatustoodete nähtavust ning sellega parandada nende turustamisvõimalusi;

BJ.  arvestades, et mõnedes liikmesriikides takistab arengut asjaolu, et puudub struktuuripoliitika kas ühe või mõlema kõnealuse sektori arendamiseks;

BK.  arvestades, et selline poliitika võiks hõlmata soovitusi eri tootmisjärkudeks, näiteks tõuaretuseks (paaritusloomade valik, jäärade kasvatamine jne) ja turustamiseks;

Toetuste suurendamine

1.  toetab komisjoni algatusel toimunud Euroopa lambalihafoorumi poolt 2016. aastal avaldatud soovitusi, eelkõige mõtet seada sisse keskkonnamakse, et tunnustada lamba- ja kitsekasvatussektori tähtsust avalike hüvede pakkumisel, eriti ekstensiivse karjatamise korral, seoses: maade seisundi parandamise ning elurikkuse, ökosüsteemide, ökoloogiliselt väärtuslike alade ja vee kvaliteedi säilitamisega; kliimamuutuste, üleujutuste, laviinide, metsatulekahjude ja neile järgneva erosiooni tõkestamisega; ning maaelu ja tööhõive säilitamisega; rõhutab, et nimetatud soovitused peaksid kehtima ka kitseliha- ning lamba- ja kitsepiimatoodete tootmise suhtes;

2.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda stiimulite pakkumist rändkarjakasvatusega tegelevatele põllumajandusettevõtjatele;

3.  toetab järgmise ÜPP reformi raames lamba- ja kitsekasvatussektori toodanguga seotud vabatahtlike toetuste ning mõlemale sektorile suunatud muude asjaomaste meetmete säilitamist ja võimaluse korral nende suurendamist ning loomade karjatamise diferentseeritud subsideerimist, et pidurdada ELis neist tegevusaladest loobumist, ning arvestades paljude lamba- ja kitsekasvatajate suurt sõltuvust otsetoetustest;

4.  toonitab, et määruse (EL) 2017/2393 üle peetavatel läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe kohaselt vabatahtlikku tootmiskohustusega seotud toetuskava lihtsustatakse ja muudetakse selgemaks, loobudes viitamast kogusepiirangutele ja tootmise säilitamisele ning lubades liikmesriikidel teatavad abikõlblikkuskriteeriumid ja üldeelarve igal aastal läbi vaadata;

5.  kutsub kõiki liikmesriike üles laiendama põllumajanduse keskkonnatoetuse makseid lamba- ja kitsekarjamaadele ning toetama põllumajandustootjaid, kes eriliselt hoolitsevad loomade heaolu eest;

6.  avaldab heameelt määruse (EL) 2017/2393 läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe üle, millega tunnistatakse Vahemere piirkonna rohumaade, näiteks dehesa‑tammikute eripära ning püütakse kehtestada õiglasem kord otsetoetusi saavate pindade väljavalimiseks ning looduslikele ja metsakarjamaadele osaks saava diskrimineerimise hüvitamiseks;

7.  rõhutab selliste karjamaade tulekaitselist tähtsust, kuid märgib, et nimetatud korrektiivid on siiski liikmesriikide jaoks vabatahtlikud;

8.  on veendunud, et teisi agrometsandusliku karjatamisega seotud ökosüsteeme ei tohiks samuti diskrimineerida, ning nõuab, et lamba- ja kitsekasvatajate puhul tuleb loobuda metsastunud alade pindalapõhiste otsetoetuste puhul kasutatud nõudest, et rohumaa peab moodustama metsastunud alast 50 %;

9.  toetab sobiva karjatamise lubamist ökoloogilise kasutuseesmärgiga aladel, muu hulgas mõningate ebasoodsamate piirkondade kuivadel ja kehvadel rohumaadel;

10.  rõhutab, et karjatamist ei tohiks lubada seal, kus see võib kahjustada õrnu looduslikke alasid; rõhutab sellega seoses mäletsejate suurt tähtsust toorkiu ärakasutamise seisukohast;

11.  peab vajalikuks toetada rohkem noori põllumajandustootjaid ja kutsealale sisenejaid nii otsetoetuste kui ka maaelu arengu poliitika meetmete kaudu, et stimuleerida lamba- ja kitsekasvatusmajandite rajamist või ülevõtmist, kuna nende sektorite madalast tulukusest tingitud karjakasvatajate kõrge keskmine vanus (selgelt suurem kui teistes põllumajandusharudes) on üks peamisi probleeme maapiirkondades elu säilitamisel ja liidu toiduga kindlustatuse tagamisel;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma arvesse konkreetseid probleeme, mida on tõstatanud kõnealustes sektorites töötavate naiste esindusorganisatsioonid, rakendades muu hulgas meetmeid naiste nähtavuse parandamiseks, nende omaniku- ja kaasomanikustaatuse edendamiseks ning vajalike peretoetusteenuste juurutamiseks;

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama eriprogramme, mis võimaldaksid naistel leida neis sektorites oma koht, kuna see võiks siin oluliselt soodustada hädavajalikku põlvkonnavahetust ning aidata säilitada lamba- ja kitsekasvatust kui pere-ettevõtlust;

14.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu geneetiliste ressursside mitmekesisusele lamba- ja kitsekasvatussektoris, arvestades nende ressursside tähtsust tootlikkuse (fertiilsus, viljakus jne), tootekvaliteedi ja loomade nende keskkonnaga kohanemise seisukohalt;

15.  hindab selliseid kohalike tõugude ja diferentseeritud kvaliteedi edendamise praegu toimivaid tugiliine nagu näiteks mahetoodangu sertifitseerimine;

16.  rõhutab, et sellega seoses tuleks tõuaretuskavades arvestada selliste küsimustega nagu kohalike vastupidavate tõugude säilitamine;

17.  rõhutab kohalike lamba- ja kitsetõugude tähtsust karjakasvatusel Alpide piirkonnas, kus teiste tõugude kasvatamine on ebapraktiline;

18.  palub komisjonil võtta ulatuslikumaid meetmeid selliste lamba- ja kitsetõugude pidamise toetamiseks;

19.  nõuab suuremat toetust lamba- ja kitsekasvatussektori tootjaorganisatsioonidele;

20.  võtab teadmiseks arengud nende sektorite subsideerimisel, mis on väga tähtis selleks, et suurendada tootmise tõhusust ja konkurentsivõimet, parandada toodete kvaliteeti ja võimaldada ELi isevarustamist lambalihaga, kusjuures kõik need eesmärgid on kooskõlas ELi tõhususe tõstmise ja kvaliteedi parandamise eesmärkidega;

Reklaam ja innovatsioon

21.  kutsub komisjoni üles suurendama toetusi innovaatilistele tootmismeetoditele ja -tehnoloogiatele, et tõsta lamba- ja kitsekasvatussektori konkurentsivõimet ning reklaamida siseturul liha-, piima- ja villatooteid, tõstes esile mitte ainult traditsioonilisi tooteid (näiteks juust), vaid ka uuemat lihatoodangut, et pakkuda tarbijate ootustele ja turunõudlusele vastavaid tooteid; palub ka komisjonil õhutada korrapärasemat tarbimist teabekampaaniatega, kus tutvustatakse uutele tarbijatele sobivaid valmistamisviise, seda ka uutes naabruskonna riikides ja idapoolsetel turgudel, ning rõhutatakse kitse- ja lambaliha tervislikkust ja toiteväärtust;

22.  peab vajalikuks väärata arusaam, nagu oleks lambalihatoite raske valmistada, ning püüda muuta punasest lihast loobumise suundumust;

23.  rõhutab, et ELis lamba- ja kitseliha tootmise suurendamiseks tuleb püüda suurendada nende tarbimist;

24.  tunnustab komisjoni tema kavatsuse eest eraldada järgmiste liidu kaasrahastamisega müügiedenduskampaaniate ajal lamba- ja kitseliha- ja -piimatoodetele omaette eelarverida;

25.  juhib tähelepanu vajadusele tagada piisav rahastamine reklaamikampaaniatele, millega tahetakse suurendada ELis lamba- ja kitsekasvatustoodete tarbimist;

26.  nõuab, et nahad ja vill tuleb lugeda soodustust saavate toodete hulka;

27.  palub komisjonil kooskõlastada reklaamikampaaniaid lamba- ja kitsekasvatustoodete märgistamiseks kaitstud geograafiliste tähiste ja kaitstud päritolunimetustega, et need tarbijale ahvatlevamaks muuta; nõuab villa turuväljundite põhjalikku uurimist, et tagada tootjatele suurem majanduslik kasu;

28.  ergutab suuremat arvu liikmesriike võtma kasutusele kehtivates ELi õigusaktides sätestatud vabatahtliku kvaliteedimõiste „mägipiirkonna toode“, mis aitab tagada toodete parema nähtavuse ja aitab tarbijatel langetada teadlikumaid otsuseid;

29.  rõhutab vajadust, et nii üksiktootjad kui ka tootjate ühendused, kes mõlemad võivad diferentseeritud kvaliteedist kasu saada, võtaksid kasutusele lamba- ja talleliha garantiimärgised; rõhutab, et need märgised peavad heaks kiitma pädevad kohalikud asutused kooskõlas nende kasutamist reguleerivate asjaomaste õigusnormidega;

30.  nõuab toetust sellistele lamba- ja kitsekasvatussektorile pühendatud ja kogu ELi hõlmavatele reklaamüritustele nagu festivalid ja muud taolised iga-aastased sündmused, kuna need aitavad tõsta üldsuse teadlikkust nende sektorite kasulikkusest ELi ning tema keskkonna ja kodanike jaoks;

31.  palub, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid traditsioonilise lamba- ja kitsekasvatuse suure potentsiaali ärakasutamist põllumajandusturismis;

Head tavad

32.  kutsub komisjoni looma tingimusi lamba- ja kitsepiimasektori arenguks, võimaldades põllumajandusettevõtetes võimalikult suurt lisaväärtust kvaliteetsete poliitikasuundade abil, millega soodustatakse põllumajandusettevõtetes selliste piimatoodete tootmist, mida turustatakse peamiselt lühikeste või kohalike tarneahelate kaudu; rõhutab seejuures, kui oluline on, et komisjon tagaks hügieenieeskirjade parema rakendamise kõigis liikmesriikides, eelkõige järgides dokumenti „Käsitööndusliku juustutootmise hea hügieeni tavade juhis“, mille on koostanud talu- ja käsitööjuustu- ja piimatootjate Euroopa võrgustikku (FACE) kuuluvad põllumajandustootjad koostöös komisjoniga;

33.  palub komisjonil luua lamba- ja kitsekasvatussektorile suunatud veebiplatvorm, mille peamine eesmärk oleks liikmesriikide asjaomaste heade tavade ja teabe vahetamine;

34.  nõuab tungivalt, et komisjon koostaks lamba- ja kitsekasvatussektori toodete turustamise heade tavade suunised, mida saaks liikmesriikidele ja kutseorganisatsioonidele jagada;

35.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama rohkem tähelepanu villatootmise ja -töötlemise sektorile, toetades villatöötlemisahela osalejate vahel teabe ja heade tavade vahetamiseks käivitatud programmide elluviimist;

36.  nõuab tungivalt, et komisjon uuriks võimalust teha loomseid kõrvalsaadusi käsitlevate määruste (EÜ) nr 1069/2009 ja (EL) nr 142/2011 kohaldamisel erandeid villa suhtes, kuna see on toode, mis ei ole ette nähtud inimtoiduks;

Turgude täiustamine

37.  kutsub komisjoni üles tegema ettepanekuid hindade läbipaistvuse kohta kõnealustes sektorites, et anda tarbijatele ja tootjatele teavet tootehindade kohta;

38.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima võimalust ühtlustada rümpade suhtes kehtivaid eeskirju, nii et need kajastaksid tegelikke kulusid, ohustamata seejuures kohalike tõugudega tagatud elurikkust, ning uurima võimalust luua Euroopa vaatluskeskus, mis jälgiks lamba- ja kitseliha hindu ja tootmiskulusid; märgib, kui tähtis on jälgida marginaale kogu toiduainete tarneahela ulatuses, sealhulgas hulgihindade osas;

39.  hoiatab, et muutumatu või langev nõudlus koos toodangumahu kasvuga võib tootjahinnad alla viia;

40.  tuletab meelde, et vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 149 võivad tootjaorganisatsiooni koondunud lamba- või kitsepiimatootjad pidada ühiseid läbirääkimisi lepingute sõlmimiseks kuni 33 % üle ühe riigi toodangust ja kuni 3,5 % üle kogu Euroopa toodangust; rõhutab, et kõnealused künnised kehtestati eeskätt lehmatoorpiimale ning on seetõttu piiravad ja ebasobivad väikemäletsejaliste toodangu jaoks, eriti kui põllumajandustootjad soovivad koonduda kohalike tootjaorganisatsioonide ühendustesse või mitme ostjaga tootjaorganisatsioonide ühendustesse või kui neil tuleb tegemist teha suurkontsernidega;

41.  nõuab täpsete näitajate kehtestamist, et suuta täpsemalt jälgida kitseliha tootmist, tarbimist ja kaubastamist, eristades vanaloomi ja tallesid;

42.  kõnealuste sektorite konkurentsivõime ja praeguse madala tootlikkuse parandamiseks peab vajalikuks parandada tootjate läbirääkimispositsiooni ja turujõudu toiduainete tarneahelas, laiendades selleks lamba- ja kitsekasvatuse ning liha- ja piimatoodete osas kehtivate lepinguliste suhete korda, milleks tuleb luua tootja- ja tootmisharudevahelised organisatsioonid sarnaselt muude maaviljelus- ja karjakasvatussektoritega ning kooskõlas määruse (EL) 2017/2393 raames saavutatud kokkuleppega;

43.  tootmise ja pakkumise paremat ühildamist võimaldava nõudluse juhtimise meetmena nõuab lambaliha jaoks kaitstud päritolunimetuste ja kaitstud geograafiliste tähiste kasutuselevõtmist, nii nagu see määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 172 põhjal on ette nähtud singi puhul;

44.  märgib, et lamba- või kitsepiima tootjate organisatsioonid või tootjaorganisatsioonide ühendused võivad jätta tähelepanuta määruse (EL) nr 1308/2013 artikli 149 kohased siduvad ülemmäärad, kui nad teostavad ühiselt majandustegevust (reklaam, kvaliteedikontroll, pakendamine, märgistamine või töötlemine) vastavalt määrusega (EL) 2017/2393 muudetud artiklile 152;

45.  soovitab kõigil liikmesriikidel, kes seda veel ei ole teinud, laiendada piimapaketiga ette nähtud rahaline toetus ka lamba- ja kitsepiimasektoritele;

46.  on veendunud, et lamba- ja kitsekasvatustooteid ei tohi lasta müüa tootjahinnast odavamalt;

47.  palub komisjonil koostöös liikmesriikidega uurida lamba- ja kitseliha tarneahelat (eristades näiteks vanaloomade ja tallede liha), tagamaks et põllumajandustootjad saaksid turult õiglast tulu;

48.  rõhutab sellega seoses lamba- ja kitsekasvatustoodete otseturunduse tähtsust;

49.  palub komisjonil kunstlike juurdehindluste piiramiseks edendada tootjate ja tootjaorganisatsioonide otsemüüki soodustavat õhkkonda;

50.  toetab kohalike tarneahelate arendamist lambakasvatussektoris kui võimalust suurendada lambakasvatusmajandite tulusid ning pakkumist ja nõudlust paremini ühitada, ning kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu kõnealuste kohalike tarneahelate arengu jaoks olulistele kohalikele tapamajadele suunatud avaliku poliitika suundadele;

51.  tuletab meelde, et tootjad saavad vastavalt määruse (EL) nr 1308/2013 artiklile 150 kehtestada meetmeid juustu, sealhulgas lamba- ja kitsejuustu pakkumise reguleerimiseks kaitstud päritolunimetuste või kaitstud geograafiliste tähistega;

52.  väljendab heameelt tõsiasja üle, et neid vahendeid on laiendatud 2020. aasta järgsele perioodile osana kokkuleppest, milleni jõuti läbirääkimistel määruse (EL) 2017/2393 üle;

53.  peab vajalikuks edendada põllumajandustootjate seas pakkumise koondumist sellistesse ettevõtetesse nagu ühistud, mis tugevdavad nende läbirääkimispositsiooni toiduainete tarneahelas, annavad liikmeks olevate põllumajandustootjate toodangule lisaväärtust ja viivad ellu kulusäästu andvaid või üksikettevõtjate jaoks raskesti teostatavaid meetmeid, mille näiteks on innovatsioon ja karjakonsultantide tegevus;

54.  soovitab ametiasutustel neis liikmesriikides, kus lamba- ja kitsekasvatussektori ametiorganisatsioonid on tõendatult oma huvi ilmutanud, koostada nende sektorite keskpika tähtajaga ja pikaajalised arengukavad koos soovitustega tõuaretuse ja toodangu turustamise parandamiseks;

55.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles algatama programme, millega julgustatakse tootjaid asutama tootmis- ja turustuskontserne, tegelema otseturundusega ning tootma ja märgistama eriomadustega lamba- ja kitseliha- ja -piimatooteid (näiteks piirkondlikke või mahetooteid);

56.  kutsub komisjoni üles kergendama lamba- ja kitsekasvatusmajandites endas väikeste juustutööstuste loomist, mis võimaldaks põllumajandustootjatel suurendada oma ettevõtete lisaväärtust;

57.  nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks täiendavaid vahendeid ja instrumente, mis võivad aidata sektoritel kriiside ja globaalprobleemidega toime tulla ning tagada nende jätkusuutliku arengu;

58.  peab lamba- ja kitsekasvatussektoris vajalikuks kasutusvalmis kriisiennetus- ja -ohjamisvahendeid, mis aitaksid tasandada hinnakõikumisi ning tagada tootjatele õiglase tasu, hea investeerimiskliima ja majandite ülemineku noorte kätte;

59.  märgib, et lamba- ja kitseliha kvaliteet sõltub suuresti loomasöödast ning et ELi lamba- ja kitsekasvatussektoris on seetõttu konkurentsitingimused piirkonniti väga erinevad;

60.  palub liikmesriikide asutustel tagada tootjate pääs turgudele ja spetsialiseeritud turustuskanalite rajamine;

Brexit ja kaubanduslepingud

61.  palub komisjonil välja selgitada, mis toimub lambalihaturul pärast Brexitit, ning rakendada vajalikke meetmeid suurte turutõrgete ärahoidmiseks, muu hulgas luua tõhusam hindade ja turgude turvavõrk, et kaitsta sektoreid Brexiti mõju eest;

62.  nõuab tungivalt, et komisjon ilmutaks Uus‑Meremaa ja Austraaliaga uute vabakaubanduslepingute sõlmimiseks peetavatel läbirääkimistel ettevaatust ning kõigepealt analüüsiks Brexiti mõju lamba- ja kitsekasvatusele, eriti seda, mis saab ELi poolt Uus-Meremaale antud 287 000 tonni rümpade massiekvivalendina väljendatud lambalihakvoodist, millest keskmiselt kasutatakse ära 75 %, kusjuures umbes 48 % läheb Ühendkuningriigile, ning ELi poolt Austraaliale antud 19 200 tonni rümpade massiekvivalendina väljendatud lambalihakvoodist, millest kasutatakse ära keskmiselt ligi 100 % ning umbes 75 % läheb Ühendkuningriigile;

63.  on seisukohal, et uute vabakaubanduslepingutega tuleks Uus-Meremaale ja Austraaliale Euroopa Liitu lambaliha eksportimiseks antud kvoodid jagada kaheks – värske ja jahutatud liha kvoodiks ja külmutatud liha kvoodiks; tuletab meelde, et kui ELis turustatakse lambad väga sageli kuue kuni üheksa kuu vanusena, siis Uus‑Meremaal turustatakse nad tihtipeale 12 kuu vanuselt; juhib tähelepanu sellele, et turulepääsu sooduskorda ei tohiks kohaldada praegusi tariifikvoote ületavate koguste suhtes;

64.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament luges lambaliha Uus‑Meremaaga peetavatel vabakaubanduslepingute sõlmimise läbirääkimistel eriti tundlikuks küsimuseks oma 26. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis, mis sisaldab Euroopa Parlamendi soovitust nõukogule seoses kavandatud volitustega kaubandusläbirääkimiste pidamiseks Uus-Meremaaga(6);

65.  kinnitab, et kõigis vabakaubanduslepingutes tuleb täielikult järgida ELi kõrgeid loomade heaolu, keskkonna- ja toiduohutuse nõudeid; märgib, et praegu Uus‑Meremaale kehtivad tariifikvoodid mõjutavad lambaliha tootmist ELis;

66.  tunneb muret kirja pärast, mille Ameerika Ühendriigid ja veel kuus suurt põllumajandustoodangu eksportijat (Argentiina, Brasiilia, Kanada, Uus-Meremaa, Tai ja Uruguay) saatsid 26. septembril 2017 Ühendkuningriigi ja ELi esindajatele Maailma Kaubandusorganisatsiooni juures ja milles käsitleti institutsioonisiseseid arutelusid tariifikvootide võimalikuks ümberjaotamiseks Ühendkuningriigi ja ülejäänud ELi liikmesriikide vahel;

67.  rõhutab, et kui tähtis on, et Ühendkuningriik säilitaks EList lahkumise järel oma praeguse osakaalu tariifkvootidest ning et saavutataks kokkulepe, mis ei laseks ei Ühendkuningriigi ega ka ELi turgu imporditud lambalihaga üle ujutada, nii et välditaks kahjulikku mõju Ühendkuningriigi ja ELi tootjatele;

68.  mõistab, et Ühendkuningriigi lambalihasektor sõltub suuresti ELi turust, kuid leiab, et see olukord kätkeb endas nii probleeme kui ka võimalusi;

69.  on seisukohal, et Ühendkuningriigi lahkumine EList peaks olema võimalus arendada edasi Euroopa lamba- ja kitsekasvatussektorit, et muuta EL vähem sõltuvaks lamba- ja kitseliha impordist Uus‑Meremaalt;

70.  väljendab kahetsust selle üle, et enam kui 1400 kaitstud geograafilise tähisega Euroopa põllumajandustoote suhtes ei kohaldata automaatselt võrdväärset kaitset kolmandate riikide turgudel, mida hõlmavad ELi poolt sõlmitud rahvusvahelised kaubanduslepped;

71.  palub, et edaspidi kolmandate riikidega kaubanduslepinguid sõlmides võetaks arvesse lamba- ja kitsekasvatajate ebakindlat olukorda, konkreetsemalt loetaks need sektorid tundlikeks sektoriteks või jäetaks need läbirääkimiste temaatikast kõrvale, et vältida lepingusätteid, mis võiksid kuidagi kahjustada Euroopa tootmismudelit ja kohalikku ja piirkondlikku majandust;

72.  rõhutab, et peamiste lamba- ja kitseliha eksportivate riikide tootmiskulud ja nõuded on oluliselt madalamad kui Euroopas;

73.  rõhutab, et neid sektoreid tuleks käsitleda asjakohaselt, näiteks seada sisse tariifikvoodid või piisavad üleminekuperioodid, võttes nõuetekohaselt arvesse kaubanduslepete kumulatiivset mõju põllumajandusele või koguni jättes need sektorid läbirääkimiste temaatikast kõrvale;

74.  sellega seoses rõhutab eriti tõsiseid loomakaitseprobleeme ja keskkonnamõjusid, mis kaasnevad loomade veoga üksteisest kaugel asuvate riikide vahel;

75.  palub komisjonil kehtestada ELis kohustuslik lambaliha märgistamise reguleerimise süsteem, võibolla koos kogu ELis kasutatava logoga, et tarbijad saaksid ELi ja kolmandate riikide toodetel vahet teha; soovitab selline märgis sertifitseerida rea kriteeriumide põhjal, mille hulgas oleks näiteks põllumajandusettevõtete kvaliteedi tagamise kord ja päritoluriigi tähistamine, nii et tarbijatel oleks täielik teave toote päritolust;

76.  on seisukohal, et sellise süsteemi kavandamisel tuleb hoiduda kahjustamast liikmesriikides ja piirkondlikul tasandil kasutatavaid tootearenduse märgistussüsteeme;

77.  palub, et komisjon aitaks avada ELi lambaliha ja -rupsi eksporditurgusid riikides, kus praegu kehtivad tarbetud piirangud;

78.  palub komisjonil kaaluda ekspordi suurendamist Põhja-Aafrikasse kui kasvavale turule, kus hinnatakse ELi toodangu kvaliteeti ja tagatud toiduohutust;

79.  palub komisjonil koostada aruanded ELi kitse- ja lambaliha- ning -piimatoodete võimalike sihtturgude kohta;

80.  kutsub komisjoni üles edendama Euroopa Liidust eksporditavate toodete kvaliteeti, eelkõige rangete sanitaarnõuete ja jälgitavuse abil, millega tagatakse kõrgema kvaliteediga lamba- ja kitseliha võrreldes sellega, mida ekspordivad Uus‑Meremaa ja Austraalia; juhib tähelepanu sellele, et ELi eriline rõhuasetus kvaliteedile on miski, mida tuleks Euroopa lamba- ja kitseliha tarbimise stimuleerimiseks rõhutada;

Elektrooniline märgistamine

81.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid kaaluksid piirnormide ühtlustamist seoses loomakasvatajate karistamisega tahtmatute vigade eest lammaste märgistamisel ja elektroonilise märgistamissüsteemi kasutamisel, seades rangelt tingimuseks, et see ei tohi viia suurema veamäära aktsepteerimiseni kui ennetava loomatervishoiu puhul ja et see on põhjendatud terviseühtsuse lähenemisviisi valguses;

82.  tunnistab, kui oluline on ELis ennetava loomatervishoiu parandamine ja selle ühtne käsitlus;

83.  rõhutab, et eranditult kõik liikmesriigid peavad õigusakte rakendama;

84.  juhib tähelepanu asjaolule, et kõrvamärke läheb rohkem kaduma nendel lammastel, keda karjatatakse ekstensiivselt looduslikult ebasoodsamates piirkondades, võrreldes tasandikel peetavate loomadega, ning palub komisjonil seda tunnistada;

85.  palub liikmesriikidel ja komisjonil uurida võimalust töötada ekstensiivselt kasvatatavate väikeste karjade jaoks välja kohalike ahelate jaoks mõeldud lihtsustatud märgistussüsteem, mis ei kahjusta toodete tõhusat jälgitavust, ning kehtestada elektrooniliste kõrvamärkide kasutamisele paindlikumad ja kasvusuunitlusega eeskirjad;

86.  märgib, et märgistussüsteemide väljatöötamisel tuleks võimalikult vähendada bürokraatiat; rõhutab, et väikeste sissetulekutega tootjad vajavad kulukate kohustuslike elektrooniliste märgistussüsteemide kasutuselevõtmiseks finantsabi;

Tervis

87.  märgib, et loomahaiguste puhangutel on katastroofilised tagajärjed loomade, põllumajandustootjate ja kohalike elanike heaolule;

88.  rõhutab, et inimeste ja loomade tervis peab olema alati esmatähtis küsimus;

89.  on seisukohal, et lambaid ja kitsi tabavate nakkushaiguste leviku piiramiseks tuleb teha rohkem piiriüleste loomahaiguse puhangute tõkestamiseks, antibiootikumiresistentsuse mõju vähendamiseks ning vaktsineerimise edendamiseks;

90.  palub komisjonil kooskõlas Euroopa terviseühtsuse tegevuskavaga antimikroobikumiresistentsuse vastu võitlemiseks stimuleerida ja toetada lamba- ja kitsekasvatajaid, kes suudavad näidata, et on ülekaalukalt enamiku oma loomi vaktsineerinud, kuna muidu oleks neil vaktsineerimiseks liiga vähe turustiimuleid;

91.  palub komisjonil parandada oma võimet reageerida loomahaiguste, näiteks lammaste katarraalse palaviku puhangutele ELi uue loomatervisestrateegia, teadustöö rahastamise, kahjude hüvitamise, ettemaksete jne abil;

92.  kutsub komisjoni üles koostama kava isastallede haiguste ja suremuse tõkestamiseks, tuginedes looma tegelikule väärtusele ja seades prioriteediks nii isastallede kui ka kitsede heaolu;

93.  kutsub komisjoni üles hõlbustama immuunpretsiissete vaktsiinide kasutamist kui esmast meedet võitluses sektoris puhkeda võivate haiguste vastu;

94.  rõhutab vajadust parandada ELi tasandil ravimiuuringute toetamise ja müügilubade andmise hõlbustamise kaudu ravimite ja veterinaariatoodete kättesaadavust lamba- ja kitsekasvatussektoris;

95.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ümber hindama metsloomade tervise seire taset, eriti ekstensiivse karjakasvatuse piirkondades;

Kiskjad

96.  tuletab meelde, et kiskjate arvukus kasvab muu hulgas ka kohalike metsloomaliikide kaitseks kehtestatud ELi õigusaktide tulemusena;

97.  toetab elupaikade direktiivi asjaomaste lisade läbivaatamist eesmärgiga kontrollida ja ohjata kiskjate levikut teatavates karjatamispiirkondades;

98.  palub komisjonil võtta arvesse nimetatud direktiiviga võimaldatud paindlikkust ning tegeleda nende probleemidega, nii et maapiirkondade kestlik areng ei satuks ohtu;

99.  rõhutab vajadust objektiivse teaduspõhise käsitluse järele, millega kõigi ettepanekute juures võetaks arvesse loomade käitumist, kiskja-saaklooma suhet, elupaikade direktiivis loetletud liikide röövlusohu arvulist määratlemist, ristandite teket, levialade muutumist ja muid ökoloogilisi küsimusi;

100.  rõhutab, et huntide ja kaitse alla mittekuuluvate hundi ja koera ristandite rünnakud karjadele sagenevad üha suuremate ressursside koondamisele vaatamata ning lähevad põllumajandustootjatele ja kogukondadele üha kallimaks maksma;

101.  märgib, et nüüd, kus kaotatud loomade arv on oluliselt kasvanud, saavad selgeks karjade kaitsmiseks soovitatavate ja rakendatavate meetmete piirangud;

102.  juhib tähelepanu sellele, et selline ebaefektiivsus tekitab nüüd küsimusi selliste keskkonnasõbralike põllumajandusviiside nagu karjakasvatuse tuleviku suhtes, sest osa põllumajandustootjaid hakkab oma loomi laudas pidama, mis aja jooksul viib mitte ainult väga suurte alade hülgamiseni ja tekitab tohutu tulekahju- ja laviiniohu, vaid ka paneb põllumajandusettevõtted minema üle intensiivsematele tootmisviisidele;

103.  kutsub komisjoni, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke ametivõime üles koostöös põllumajandusettevõtjate ja teiste sidusrühmadega kaaluma karjade kaitsmiseks maaelu arengu meetmeid, maksma suurkiskjate (sealhulgas selliste, kes ei kuulu elupaikade direktiivi põhjal kaitse alla) rünnakute kahjude eest nõuetekohast hüvitist ning andma toetust karjade taastamiseks;

104.  peab vajalikuks astuda samme kiskjate Berni konventsiooni kohase kaitsestaatuse läbivaatamiseks;

105.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid Berni konventsiooni soovitusi, et ennetada hundi ja koera ristandite levikut, kuna need ohustavad hundi (Canis lupus) säilimist ja panevad toime väga suure osa rünnakutest lamba- ja kitsekarjadele;

106.  võtab teadmiseks mõningase edu, mis on saavutatud teatavate lambakoeraliinide taastamise kavadega, et aidata hunte või vähemalt hundi ja koera ristandeid eemale peletada;

107.  teeb ettepaneku nimetada ametisse hundiküsimuste ombudsmanid, kes oleksid vahendajaks eri huvirühmade vahel ja aruteludel seoses kaitsestaatusega ja vajadusega hüvitada huntide murtud loomade tõttu tekkinud kahjud, võttes eeskujuks mõnes liikmesriigis juba tegutseva karude teemaga tegeleva ombudsmani eduka eeskuju;

108.  palub komisjonil võtta arvesse Euroopa Parlamendi soovitusi tema 15. novembri 2017. aasta resolutsioonist loodust, rahvast ja majandust käsitleva tegevuskava kohta;

109.  palub, et komisjon ja liikmesriigid kõnealuste sektorite tööhõiveolukorra parandamiseks töötaksid välja programme valve- ja lambakoerte paremaks väljaõpetamiseks ja nende koolitamiseks tegelikes töötingimustes (loomakasvatusmajandites) ning selleks kiiresti parandaksid suurkiskjaid puudutavates küsimustes piiriülest koostööd ning ideede ja edukate käsitlusviiside vahetamist haldusasutuste, karjakasvatajate ja looduskaitsjate vahel;

110.  nõuab selliste kaitstud karjatamispiirkondade loomist, kus võib suurte röövloomade arvukust reguleerida, et nende tagasitulek ei põhjustaks tagasilööke loomade heaolu arvestavates loomakasvatustavades (lammaste rändkarjatamine, vabapidamise varjualused jms) ning traditsioonilises põllumajanduses ja karjakasvatuses (suvine karjatamine mägedes);

Tapamajad

111.  võtab teadmiseks tapamajade üha suurema koondumise, mida kajastab asjaolu, et lihatöötlemiskontsernid kontrollivad kogu lihatööstuse ahelat alates elusloomadest kuni pakendatud värske lihani, mis lisaks elusloomade vedamisele pikemate vahemaade taha tõstab ka tootjate kulusid ja kärbib nende kasumeid;

112.  kutsub komisjoni üles selgitama välja tugimeetmed tapapunktide rajamiseks ja loamenetluste lihtsustamiseks;

113.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma kohalikke võrgustikke, mis toimiksid tulude tõstmise hoobadena, hõlbustades kõnealuste sektorite struktureerimise jaoks oluliste kohalike ja mobiilsete tapamajade rajamist;

Koolitus

114.  kutsub liikmesriike üles töötama sektori esindajatele välja koolituskavasid, millega õpetatakse tooteid väärindama nii, et need suudaksid teiste liha- ja piimatoodetega konkureerida;

115.  peab eluliselt tähtsaks luua rändkarjakasvatusele suunatud lambakasvatajate koolid liikmesriikides, kus selline karjakasvatus on rohkem levinud, eesmärgiga pakkuda karjakasvatuses alternatiivset tööhõiveallikat, mis soodustab põlvkondade vahetumist, ning aidata ühtlasi tõsta karjapidamise kui traditsioonilise kutseala väärikust ja ühiskondlikku tunnustatust;

116.  peab vajalikuks hõlbustada lamba- ja kitsekasvatussektoris lisaks innovatsioonile (põllumajandustavad, uued tooted jne) ka nõustamist ning esialgset ja jätkukoolitust;

Muud küsimused

117.  kutsub komisjoni üles rakendama ja jõustama asjaomast ELi õigust, eelkõige nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ja sellega seonduvate toimingute ajal;

118.  peab vajalikuks järgida Euroopa Liidu Kohtu otsust, milles kohus leidis, et loomade heaolu kaitsmine ei lõppe ELi välispiiridel ja et Euroopa Liidust eksporditavate loomade vedajad peavad seetõttu järgima ELi loomade heaolu eeskirju ka väljaspool ELi;

119.  juhib tähelepanu veepuudusele mitmetes lamba- ja kitsekasvatuspiirkondades, eriti Vahemere piirkonnas, millist olukorda ülemaailmne kliimasoojenemine veelgi halvendab;

120.  rõhutab seetõttu vajadust tagada veeressursside parem haldamine vastavalt kohandatud rajatiste abil, võttes arvesse sademete aastaringset jaotumist ja jätkusuutlikkust;

o
o   o

121.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 286 E, 27.11.2009, lk 41.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0441.
(3) https://www.nationaleombudsman.nl/onderzoeken/2012/100.
(4) https://www.nationaleombudsman.nl/onderzoeken/2017030-onderzoek-naar-de-lessen-die-de-overheid-uit-de-qkoorts-epidemie-heeft.
(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2393, millega muudetakse määruseid (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta, (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta, (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad, (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus, ning (EL) nr 652/2014, millega nähakse ette sätted toiduahela, loomade tervise ja heaolu ning taimetervise ja taimse paljundusmaterjaliga seotud kulude haldamise kohta (ELT L 350, 29.12.2017, lk 15).
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0420.


Meedia mitmekesisus ja meediavabadus Euroopa Liidus
PDF 334kWORD 67k
Euroopa Parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsioon meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse kohta Euroopa Liidus (2017/2209(INI))
P8_TA(2018)0204A8-0144/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 6, 7, 9, 10, 11 ja 49 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 10 ja 16,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 11,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 10, Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat ja Euroopa sotsiaalhartat,

–  võttes arvesse rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelist konventsiooni, mis võeti vastu ning avati allkirjastamiseks ja ratifitseerimiseks ÜRO Peaassamblee 21. detsembri 1965. aasta resolutsiooniga 2106,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele(1),

–  võttes arvesse protokolli nr 29 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta,

–  võttes arvesse Euroopa meediavabaduse hartat,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee ja Parlamentaarse Assamblee deklaratsioone, soovitusi ja resolutsioone ning Veneetsia komisjoni arvamusi ja õigusriigi kriteeriumide nimekirja,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu uuringut „Journalists under pressure – Unwarranted interference, fear and self‑censorship in Europe“ (Survestatud ajakirjanikud – põhjendamatu sekkumine, hirm ja enesetsensuur Euroopas),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, ÜRO korruptsioonivastast konventsiooni ning UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste komitee üldist märkust nr 34,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee, ÜRO Inimõiguste Nõukogu asjakohaseid resolutsioone ning arvamus- ja väljendusvabaduse edendamise ja kaitsmisega tegeleva ÜRO eriraportööri aruandeid,

–  võttes arvesse ÜRO tegevuskava, mis käsitleb ajakirjanike turvalisust ning karistamatuse probleemi,

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) tehtavat tööd meediavabaduse valdkonnas, eriti OSCE meediavabaduse esindaja tööd,

–  võttes arvesse tööd, mida tehakse ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse edendamiseks ette nähtud Euroopa Nõukogu platvormi kaudu,

–  võttes arvesse väljendusvabadust, libauudiseid, väärinfot ja propagandat käsitlevat ühisdeklaratsiooni, mille avaldasid 3. märtsil 2017 arvamus- ja väljendusvabaduse edendamise ja kaitsmisega tegelev ÜRO eriraportöör, OSCE meediavabaduse esindaja, Ameerika Riikide Organisatsiooni väljendusvabaduse eriraportöör ning inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni väljendusvabaduse ja teabele juurdepääsuga tegelev eriraportöör,

–  võttes arvesse Piirideta Reporterite avaldatud maailma ajakirjandusvabaduse indeksi tulemusi ning Euroopa Ülikool-Instituudi meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse keskuse meedia mitmekesisuse vaatlusvahendi (Media Pluralism Monitor) tulemusi,

–  võttes arvesse organisatsiooni ARTICLE 19 avaldatud poliitikaülevaadet „Defining Defamation – Principles on Freedom of Expression and Protection of Reputation“ (Laimamise määratlemine – väljendusvabaduse ja mainekaitse põhimõtted),

–  võttes arvesse oma 21. mai 2013. aasta resolutsiooni ELi harta ja ühesuguste tingimuste kohta meediavabaduse tagamiseks kõikjal ELis(2),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2014. aasta resolutsiooni USA Riikliku Julgeolekuagentuuri jälgimisprogrammi ja ELi liikmesriikide jälgimisasutuste ning nende mõju kohta ELi kodanike põhiõigustele ja Atlandi-ülesele koostööle justiits- ja siseküsimustes(3) ning oma 29. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2014. aasta ELi kodanike massilist elektroonilist jälgimist käsitleva resolutsiooni järelmeetmete kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni e‑demokraatia võimaluste ja probleemide kohta Euroopa Liidus(5),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(6),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni rikkumisest teatajate rolli kohta ELi finantshuvide kaitsmisel(7) ning 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik‑õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks(8),

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisuse kohta digitaalses keskkonnas(9),

–  võttes arvesse ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal ning komisjoni suuniseid ELi toetuse osutamiseks meediavabadusele ja meedia integreerimisele kandidaatriikides ja potentsiaalsetes kandidaatriikides aastatel 2014–2020,

–  võttes arvesse komisjoni 2016. aasta iga‑aastast põhiõiguste kollokviumi meedia mitmekesisuse ja demokraatia teemal ning Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti avaldatud asjakohaseid kaastöid;

–  võttes arvesse komisjoni nimetatud libauudiste ja veebis leviva väärinfo küsimustega tegelevat kõrgetasemelist eksperdirühma, kes nõustab libauudiste nähtuse ulatuse osas ning määrab kindlaks asjakohaste sidusrühmade rollid ja vastutusvaldkonnad,

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 5/2016 e‑privaatsuse direktiivi (2002/58/EÜ) läbivaatamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK(10),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 22. juuni 2017. aasta järeldusi julgeoleku ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit ning kultuuri- ja hariduskomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A8‑0144/2018),

A.  arvestades, et õigus väljendus- ja arvamusvabadusele on põhiline inimõigus ning inimeste täieliku arengu ja nende demokraatlikus ühiskonnas aktiivse osalemise, läbipaistvuse ja vastutuse põhimõtete ning muude inimõiguste ja põhivabaduste teostamise vältimatu tingimus;

B.  arvestades, et mitmekesisus on vabaduse, demokraatia ja õigusriigiga lahutamatult seotud;

C.  arvestades, et õigus teavitada ja õigus olla teavitatud on osa põhilistest demokraatlikest väärtustest, millele Euroopa Liit on rajatud;

D.  arvestades, et mitmekesise, sõltumatu ja usaldusväärse meedia tähtsust demokraatia ja õigusriigi järelevalvaja ja eestkostjana ei tohi alahinnata;

E.  arvestades, et meediavabadus, meedia mitmekesisus ja sõltumatus on väljendusvabadusõiguse olulised osad; arvestades, et meedia täidab demokraatlikus ühiskonnas olulist rolli, toimides n-ö ühiskondliku valvekoerana, aidates samas kodanikke teavitada ja võimestada, avardades nende arusaama praegusest poliitilisest ja sotsiaalsest maastikust ning soodustades nende teadlikku osalemist demokraatlikus elus; arvestades, et tänapäeva põhjalikult muutunud meediareaalsuse kajastamiseks tuleks meedia rolli ulatust laiendada nii, et see hõlmaks internetipõhist ja kodanikuajakirjandust, samuti blogipidajate, internetikasutajate, sotsiaalmeedia aktivistide ja inimõiguste kaitsjate tööd, austades samal ajal õigust eraelu puutumatusele; arvestades, et võrgu neutraalsus on avatud interneti tähtis põhimõte;

F.  arvestades, et libauudised, küberkiusamine ja kättemaksuporno tekitavad meie ühiskonnas üha rohkem muret, eriti noorte seas;

G.  arvestades, et libauudiste ja väärinfo levik sotsiaalmeedias või otsingusaitidel on tõsiselt kahjustanud traditsioonilise meedia usaldusväärsust, mis omakorda takistab nende suutlikkust toimida n-ö valvekoerana;

H.  arvestades, et avaliku sektori asutuste ülesanne ei ole üksnes hoiduda piirangute rakendamisest väljendusvabadusele, vaid neil on ka positiivne kohustus võtta vastu õigusraamistik, millega edendatakse vaba, sõltumatu ja mitmekesise meedia arengut;

I.  arvestades, et vastavalt rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni artiklitele 2 ja 4 ning inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 30 ei tohi inimõiguste ja sõnavabaduse kaitsmist kunagi kasutada konventsiooni ja deklaratsiooni rikkuvate väljendite kaitseks, nagu vihakõne ja propaganda, mis põhinevad ideedel või teooriatel ühte rassi või ühte värvi või etnilisse rühma kuuluvate isikute rühma paremusest, või mis püüavad õigustada või edendada rassilist vihkamist ja diskrimineerimist mis tahes kujul;

J.  arvestades, et avaliku sektori asutustel on kohustus kaitsta avalik-õigusliku meedia kui demokraatlikku ühiskonda teeniva osalise sõltumatust ja erapooletust, erinevalt võimul oleva valitsuste huvidele vastamisest;

K.  arvestades, et ametiasutused peavad samuti tagama, et meedia järgib kehtivaid seadusi ja eeskirju;

L.  arvestades, et hiljutised poliitilised arengud eri liikmesriikides, kus toimub natsionalismi ja populismi kasv, on toonud kaasa suurema surve ajakirjanikele ja nende ähvardamise, mis näitavad, et Euroopa Liit peab meediavabadust ja meedia mitmekesisust tagama, edendama ja kaitsma;

M.  arvestades, et Euroopa Nõukogu arvamuse kohaselt avaldavad ajakirjanike vastu suunatud väärkohtlemine ja kuriteod, mille on toime pannud nii riigipoolsed kui ka valitsusvälised osalejad, väljendusvabadusele sügavat ja pärssivat mõju; arvestades, et põhjendamatu sekkumise oht ja sagedus suurendavad ajakirjanike, kodanikuajakirjanike, blogipidajate ja muude teabevaldkonnas osalejate seas hirmutunnet, mis võib tuua kaasa suure enesetsensuuri, kahjustades samas kodanike õigust saada teavet ja osaleda;

N.  arvestades, et arvamus- ja sõnavabaduse kaitse ja edendamisega tegelev ÜRO eriraportöör tuletas septembris 2016 meelde, et valitsustel on kohustus mitte ainult ajakirjandust austada, vaid ka tagada, et ajakirjanikke ja nende allikaid kaitsevad tugevad õigusaktid, kuriteo toimepanijate vastutusele võtmine ning piisav turve, kui see on vajalik;

O.  arvestades, et ajakirjanikud ja muud meediaosalised seisavad Euroopa Liidus endiselt silmitsi vägivalla, ähvarduste, ahistamise või avaliku häbistamisega peamiselt oma uuriva tegevuse tõttu, mille eesmärk on kaitsta avalikku huvi võimu kuritarvitamise, korruptsiooni, inimõiguste rikkumiste ja kriminaalse tegevuse eest;

P.  arvestades, et ajakirjanike ja muude meediategelaste ohutuse ja turvalisuse tagamine on eeltingimus, et nad saaksid oma rolli täielikult täita ja kasutada oma suutlikkust teavitada kodanikke nõuetekohaselt ning osaleda tulemuslikult avalikus arutelus;

Q.  arvestades, et Euroopa Nõukogu ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse platvormi andmetel panevad üle poole meedia kuritarvitamise juhtumitest toime riigivõimu esindajad;

R.  arvestades, et uurivat ajakirjandust tuleks edendada kodanikuühiskonna kaasamise vahendina ja kodanikuosaluse aktina, mida toetavad teabevahetus, õppimine, haridus ja koolitus;

S.  arvestades, et meediasüsteemi äärmuslik areng, meedia mitmekesisuse internetimõõtme kiire kasv ning otsingumootorite ja sotsiaalmeediaplatvormide esilekerkimine uudiste allikatena on ühtaegu nii probleem kui ka võimalus edendada sõnavabadust, demokratiseerida uudiste tootmist kodanike kaasamise abil avalikku arutellu ning muuta üha rohkem teabekasutajaid teabetootjateks; arvestades siiski, et meediakontsernide, platvormide operaatorite ja interneti vahendajate võimu koondumine ning meedia kontroll majandusettevõtjate ja poliitiliste osalejate poolt võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi avaliku arutelu mitmekesisusele ja teabele juurdepääsule ning mõjutada ajakirjanduse ja ringhäälingumeedia vabadust, usaldusväärsust, kvaliteeti ja toimetuste sõltumatust; arvestades, et võrdsed tingimused Euroopa tasandil on vajalikud tagamaks, et otsingumootorid, sotsiaalmeediaplatvormid ja muud kõrgtehnoloogiahiiud järgivad ELi digitaalse ühtse turu eeskirju sellistes valdkondades nagu eraelu puutumatus ja konkurents;

T.  arvestades, et ajakirjanikud vajavad otsest, vahetut ja takistusteta juurdepääsu avaliku sektori asutuste teabele, et neilt asutustelt nõuetekohaselt aru pärida;

U.  arvestades, et nii uurimisõiguse alusel kui ka rikkumisest teatajate käest saadud teave täiendab üksteist ning on oluline selleks, et ajakirjanikud saaksid täita oma ülesannet tegutseda avalikes huvides;

V.  arvestades, et ajakirjanikud vajavad täielikku õiguskaitset, et kasutada ja levitada avalikku huvi pakkuvat teavet oma töös;

W.  arvestades, et õigus nõuda ja saada teavet avalikelt haldusasutustelt on endiselt ebaühtlane ja puudulik kogu Euroopa Liidus;

X.  arvestades, et meediasektor etendab keskset rolli igas demokraatlikus ühiskonnas; arvestades, et majanduskriisi mõju koos sotsiaalmeedia platvormide ja muude kõrgtehnoloogiahiidude samaaegse kasvamise ja ülimalt selektiivse reklaamituluga on suurendanud märkimisväärselt meediakeskkonna osalejate, sealhulgas sõltumatute ajakirjanike töötingimuste ebakindlust ja sotsiaalset ebakindlust, mis on toonud ajakirjanduses kaasa ametialaste, sotsiaalsete ja kvaliteedistandardite järsu langemise, mis võib negatiivselt mõjutada nende toimetuste sõltumatust;

Y.  arvestades, et Euroopa Nõukogu Euroopa Audiovisuaalvaldkonna Vaatluskeskus on mõistnud hukka digitaalse duopoli tekkimise, mille puhul Google ja Facebook moodustavad kuni 85 % kogu digitaalse reklaamituru kasvust 2016. aastal, seades ohtu traditsiooniliste, reklaamituludest rahastatud meediaettevõtete tuleviku, nagu ärilised telekanalid, ajalehed ja ajakirjad, mille publikuni jõudmine on palju piiratum;

Z.  arvestades, et laienemispoliitika raames on komisjonil kohustus nõuda täielikku kinnipidamist Kopenhaageni kriteeriumidest, sealhulgas väljendus- ja meediavabadusest, ja et EL peaks seepärast andma selles valdkonnas kõrgeimate standardite osas eeskuju; arvestades, et kui riigid on juba kord ELi liikmed, on nad vastavalt ELi aluslepingutele ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale jätkuvalt ja ühemõtteliselt kohustatud järgima seal sätestatud inimõiguste alaseid kohustusi, ning arvestades, et sõna- ja meediavabaduse austamine liikmesriikides peaks olema allutatud regulaarsele kontrollile; arvestades, et EL säilitab ülemaailmsel tasandil usaldusväärsuse vaid siis, kui ajakirjandus- ja meediavabadust kaitstakse ja austatakse ka liidus endas;

AA.  arvestades, et teadusuuringutes leitakse järjepidevalt tõendeid, et meediasektorites on naised vähemuses, eriti loovates rollides, ja tugevalt alaesindatud juhtivatel otsustustasanditel; arvestades, et uuringud naiste osalemisest ajakirjanduses näitavad, et kuigi ajakirjandusega alustajate seas on võrdlemisi hea sooline tasakaal, iseloomustab otsustuspädevuse vastutuste jaotust märkimisväärne sooline ebavõrdsus;

AB.  arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa Liidu lepingu sätteid, millega tagatakse nende põhimõtete austamine, viiakse ellu positiivsete meetmete võtmisega, et edendada meediavabadust ja mitmekesisust, kvaliteeti, juurdepääsu ja teabe kättesaadavust (positiivne vabadus), kuid nendega nõutakse ka riigiasutuste tegevusetust kahjuliku agressiooni vältimiseks (negatiivne vabadus);

AC.  arvestades, et ebaseaduslik ja meelevaldne jälgimine, eriti kui see toimub massiliselt, on vastuolus inimõiguste ja põhivabadustega, muu hulgas väljendusvabadusega – mis hõlmab meediavabadust ja ajakirjandusallikate konfidentsiaalsuse kaitset – ning õigusega privaatsusele ja andmekaitsele; arvestades, et internet ja sotsiaalmeedia etendavad rolli vihakõne levikus ja radikaliseerumise soodustamisel, mis viib vägivaldse äärmusluseni, levitades ebaseaduslikku sisu, mis toob kahju eelkõige noortele; arvestades, et selliste nähtuste vastu võitlemine nõuab tihedat ja kooskõlastatud koostööd kõigi asjaosaliste vahel kõigil valitsustasanditel (kohalik, piirkondlik ja riiklik), aga ka kodanikuühiskonna ja erasektoriga; arvestades, et tõhusates julgeoleku- ja terrorismivastastes seadustes ja tegevuses ning vihakõne ja vägivaldse äärmusluse vastu võitlemiseks ja selle ennetamiseks võetavates meetmetes tuleks alati järgida põhiõigustega seotud kohustusi, et vältida mis tahes vastuolu sõnavabaduse kaitsega;

AD.  arvestades, et Euroopa Nõukogu arvamuse kohaselt on rikkumisest teatamine väljendusvabaduse põhiaspekt ning täidab rikkumiste tuvastamises ja neist teatamises ning demokraatliku vastutuse ja läbipaistvuse tugevdamises keskset rolli; arvestades, et rikkumisest teatamine on oluline teabeallikas võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu, avalikus ja erasektoris esinevate korruptsioonijuhtumite uurimisel, tuvastamisel ja avalikustamisel ning eraettevõtete maksustamise vältimise skeemide avastamisel; arvestades, et rikkumisest teatajate piisav kaitse ELi, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil, samuti rikkumisest teatajate olulist rolli ühiskonnas tunnustava kultuuri edendamine on sellise rolli tõhususe tagamise eeltingimused;

AE.  arvestades, et seoses võitlusega korruptsiooni ja haldusomavoli vastu ELis peaks uuriv ajakirjandus pälvima erilist tähelepanu ja rahalist toetust kui üldist hüve teeniv vahend;

AF.  arvestades, et meedia mitmekesisuse vaatlusvahendi andmetel on meediaomand jätkuvalt väga kontsentreeritud ja see kujutab endast märkimisväärset ohtu meediasisus esindatud teabe ja seisukohtade mitmekesisusele;

AG.  arvestades, et ELi asjade ning ELi institutsioonide ja ametite töö kajastamise suhtes tuleks kohaldada meedia mitmekesisuse ja -vabaduse kriteeriume võrdsetel alustel liikmesriikide uudiste katmisega, ja sel peaks olema mitmekeelne tugi, et jõuda võimalikult paljude ELi kodanikeni;

1.  palub liikmesriikidel võtta asjakohased meetmed, sealhulgas tagada piisav avaliku sektori rahastamine, et kaitsta ja edendada mitmekesist, sõltumatut ja vaba, demokraatliku ühiskonna teenistuses olevat meediat, sealhulgas väljendus- ja teabevabaduse põhiõiguse tagamiseks soodsa keskkonna ülioluliseks komponendiks oleva avalik-õigusliku meedia, kogukonnameedia ja rohujuures tasandi meedia sõltumatust ja kestlikkust;

2.  rõhutab seadusandjate, ajakirjanike, kirjastajate ja internetivahendajate jagatud vastutust, kuid ka kodanike kui teabe tarbijate vastutust;

3.  palub ELi institutsioonidel tagada, et kõigis nende otsustes, meetmetes ja poliitikasuundades rakendatakse täiel määral ELi põhiõiguste hartat – sel viisil toetatakse põhjalikult meedia mitmekesisust ja meediavabadust ning kaitstakse seda riigivõimude sobimatu mõjutamise eest; sellega seoses palub komisjonil näha oma seadusandlike ettepanekute hindamiseks ette inimõigusalased mõjuhindamised ning teha kooskõlas Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta asjakohase resolutsiooniga ettepanek ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta;

4.  rõhutab vajadust kehtestada sõltumatud seiremehhanismid, et hinnata meediavabaduse ja meedia mitmekesisuse olukorda ELis, et edendada ja kaitsta Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 11 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10 sätestatud õigusi ja vabadusi, ning viivitamata reageerida nende võimalikele ohtu sattumistele ja rikkumistele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täielikult toetama ja tugevdama selleks juba välja töötatud vahendeid, näiteks meedia mitmekesisuse vaatlusvahendit ning Euroopa Nõukogu ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse platvormi;

5.  palub komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal käsitleda liikmesriikide valitsuste katseid kahjustada meediavabadust ja meedia mitmekesisust kui võimu tõsist ja süsteemset kuritarvitamist ning rünnakut Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud Euroopa Liidu põhiväärtuste vastu, mida need endast ka kujutavad, pidades silmas asjaolu, et sõna- ja arvamusvabadus on põhiõigused ning et meediavabadus, mitmekesisus ja sõltumatus etendavad demokraatlikus ühiskonnas olulist rolli, sealhulgas tegutsedes valitsuse ja riigivõimu kontrollijana;

6.  kutsub liikmesriike üles vaatama sõltumatult läbi oma asjaomased õigusaktid ja tavad, et kaitsta sõnavabadust ning meediavabadust ja mitmekesisust;

7.  väljendab sügavat muret liikmesriikides ikka veel ajakirjanike ja meediatöötajate vastu nende tegevuse tõttu suunatud väärkohtlemise, kuritegude ja surmaga lõppenud rünnakute pärast; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid kõik endast oleneva, et hoida selline vägivald ära, tagada vastutus ja vältida karistamatust ning kindlustada ohvritele ja nende perekondadele juurdepääs asjakohastele õiguskaitsevahenditele; kutsub liikmesriike üles looma koostöös ajakirjanike organisatsioonidega sõltumatut ja erapooletut reguleerivat asutust, et jälgida, dokumenteerida ja anda aru ajakirjanike vastu suunatud ähvardustest ja vägivallast ning tegeleda ajakirjanike kaitse ja turvalisusega riigi tasandil; lisaks palub liikmesriikidel rakendada täies ulatuses Euroopa Nõukogu soovitust CM/Rec(2016)4 ajakirjanduse kaitse ning ajakirjanike ja muude meediakeskkonna osalejate turvalisuse kohta;

8.  väljendab muret ajakirjanike töötingimuste halvenemise ja psühholoogilise vägivalla pärast, mille tunnistajaks nad on; kutsub seetõttu liikmesriike üles koostama riiklikke tegevuskavasid tihedas koostöös ajakirjanike organisatsioonidega, et parandada ajakirjanike töötingimusi ning tagada, et ajakirjanikest ei saaks ka psühholoogilise vägivalla ohvreid;

9.  on mures meediavabaduse olukorra pärast Maltal pärast korruptsioonivastase ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia mõrva oktoobris 2017, keda ka ahistati – sealhulgas arestiti tema pangakontod õiguskaitse määrusega – ja keda ähvardasid hargmaised ettevõtjad;

10.  mõistab karmilt hukka Slovaki uuriva ajakirjaniku Ján Kuciaki ja tema elukaaslase Martina Kušnírová mõrvamise;

11.  peab tervitatavaks otsust anda Euroopa Parlamendi pressisaalile mõrvatud ajakirjaniku Daphne Caruana Galizia nimi; kordab sellega seoses oma nõudmist, et Euroopa Parlament annaks välja temanimelise iga-aastase uuriva ajakirjanduse auhinna;

12.  kutsub esimeeste konverentsi üles esitama ettepaneku selle kohta, kuidas Euroopa Parlament saaks avaldada austust Ján Kuciaki tehtud tööle, ning kaaluma võimalust anda Euroopa Parlamendi ajakirjanduspraktikale tema nimi;

13.  kutsub liikmesriike üles täielikult toetama Piirideta Reporterite algatust luua ÜRO peasekretäri eriesindaja, kes hakkaks tegelema ajakirjanike turvalisusega;

14.  palub liikmesriikidel luua ja säilitada nii õigusaktides kui ka tegelikkuses ajakirjanikele ja muudele meediaosalistele – sealhulgas välisajakirjanikele, kes tegelevad ajakirjandustööga liikmesriikides – ohutu ja turvalise keskkonna, mis võimaldab neil töötada täiesti sõltumatult ja ilma põhjendamatu sekkumiseta, nagu vägivallaga ähvardamine, ahistamine, rahaline, majanduslik ja poliitiline survestamine, konfidentsiaalsete allikate ja materjalide avalikustamisele sundimine ning sihipärane jälgimine; rõhutab, et liikmesriigid peavad seoses eespool nimetatud tegudega tagama tõhusad õiguskaitsevahendid ajakirjanikele, kelle töötamisvabadus on ohus, et vältida enesetsensuuri; toonitab, et kui kaalumisel on ajakirjanike turvalisuse nimel võetavad meetmed, on oluline rakendada sootundlikku käsitlusviisi;

15.  rõhutab, kui oluline on, et täielikus kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa Sotsiaalharta nõuetega tagataks ajakirjanikele ja meediatöötajatele asjakohased töötingimused, mis aitaks hoida ära liigse sisemise ja välise surve, sõltuvuse, haavatavuse ja ebastabiilsuse ja seega ka enesetsensuuri ohu; toonitab, et turg üksinda ei saa sõltumatut ajakirjandust tagada ega edendada; palub seepärast komisjonil ja liikmesriikidel edendada ja töötada välja uusi sotsiaalselt kestlikke majandusmudeleid, mille eesmärk on rahastada ja toetada kvaliteetset ja sõltumatut ajakirjandust, ning tagada üldsuse tõene teavitamine; kutsub liikmesriike üles tugevdama rahalist tuge avalike teenuste pakkujatele ja uurivale ajakirjandusele, kuid hoiduma osalemast toimetuse otsustes;

16.  mõistab hukka valitsuste katsed vaigistada kriitilist meediat ning lammutada meediavabadus ja meedia mitmekesisus, sealhulgas läbimõeldumatel viisidel, mis harilikult Euroopa Nõukogu ajakirjanduse kaitse ja ajakirjanike turvalisuse platvormil hoiatusteadet ei tekita, näiteks see, kui valitsuse liikmed ja nende semud ostavad kokku kommertsmeedia väljaandeid ja kaaperdavad avalik-õigusliku meedia, et see vastaks nende erihuvidele;

17.  rõhutab vajadust toetada ja laiendada ajakirjanduse ja meediavabaduse Euroopa keskuse tegevuse ulatust, eriti selle antavat õigusabi ohus olevatele ajakirjanikele;

18.  toonitab, et meediatöötajad töötavad tihti ebakindlates töötingimustes, mis puudutab nende lepinguid, palkasid ja sotsiaalseid tagatisi, ning see ohustab nende võimet korralikult töötada ja takistab seega meediavabadust;

19.  tunnistab, et sõnavabadusele võib seada muu hulgas teiste inimeste õiguste ja maine kaitse huvides piiranguid, tingimusel et need on ette nähtud seadusega, neil on õiguspärane eesmärk ja need on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud; väljendab siiski muret selle pärast, et kuritegelikku laimu käsitlevad seadused võivad avaldada negatiivset ja halvavat mõju sõnavabadusele, ajakirjandusvabadusele ja avalikule arutelule; kutsub liikmesriike üles hoiduma kuritegelikku laimu käsitlevate seaduste mis tahes väärkasutamisest, luues õiglase tasakaalu sõnavabadusõiguse ja õiguse vahel era- ja perekonnaelu austamisele, k.a maine, tagades samal ajal õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ning vältides ülemäära suuri ja ebaproportsionaalseid trahve ja karistusi kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtus kehtestatud kriteeriumidega;

20.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut direktiivi kohta, mis oleks suunatud üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide (SLAPP) vastu, et kaitsta ELi sõltumatut meediat pahatahtlike kohtuasjade eest, mille eesmärk on sundida neid vaikima või neid hirmutada;

21.  on seisukohal, et demokraatlikes protsessides osalemise aluseks on esmajoones tõhus ja mittediskrimineeriv juurdepääs teabele ja teadmistele; nõuab, et EL ja liikmesriigid töötaksid välja asjakohased poliitikameetmed, et saavutada interneti üldine kättesaadavus ja tunnustada internetile juurdepääsu – sealhulgas võrgu neutraalsust – põhiõigusena;

22.  taunib USA föderaalse sideameti (Federal Communications Commission) otsust tühistada 2015. aasta võrgu neutraalsust käsitlevad eeskirjad, ja rõhutab, et otsusel võivad olla ülemaailmselt ühendatud digitaalses maailmas negatiivsed tagajärjed teabele juurdepääsu õigusele ilma diskrimineerimiseta; palub, et EL ja liikmesriigid jätkaksid võrgu neutraalsuse põhimõtte tugevdamist, tuginedes Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Ameti (BEREC) suunistele riikide reguleerivate asutustele Euroopa võrgu neutraalsuse eeskirjade rakendamiseks ja arendades neid edasi;

23.  toonitab, kui olulist rolli täidab sõltumatu ja mitmekesine meedia poliitilises mõttevahetuses ning õiguses mitmekesisele teabele nii valimisperioodidel kui ka vahepealsel ajal; rõhutab vajadust tagada täielik sõnavabadus kõikidele poliitilistele osalejatele kooskõlas rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni sätetega, ning lähtuda eetriaja andmisel avalik-õigusliku ringhäälingu kanalitel ajakirjanduslikest ja kutsealastest kriteeriumidest, mitte nende institutsioonilisest esindatusest või poliitilistest vaadetest;

24.  palub liikmesriikidel ja komisjonil hoiduda võtmast tarbetuid meetmeid, mille eesmärk on piirata meelevaldselt juurdepääsu internetile ja põhiliste inimõiguste kasutamist või kontrollida üldkasutatavaid sidesüsteeme, nagu meediaväljaannete ja/või veebisaitide asutamist ja käigushoidmist käsitlevate repressiivsete eeskirjade vastuvõtmine, erakorraliste seisukordade meelevaldne kehtestamine, tehniline kontroll digitaaltehnoloogia üle – st digitaalruumide blokeerimine, filtreerimine, segamine ja sulgemine – või kontrollimeetmete faktiline privatiseerimine, survestades vahendajaid võtma meetmeid internetisisu piiramiseks või kustutamiseks; nõuab, et EL ja liikmesriigid ennetaksid ka olukorda, kus niisuguseid meetmeid võtavad eraettevõtjad;

25.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama täieliku läbipaistvuse selles osas, kuidas eraettevõtjad ja valitsused kasutavad algoritme, tehisintellekti ja automatiseeritud otsuseid, mida ei tohiks rakendada ja arendada selliselt, et see võib põhjustada internetisisu meelevaldse blokeerimise, filtreerimise ja kõrvaldamise (või kavatsusega seda saavutada), ning tagama, et mis tahes ELi digitaalvaldkonna poliitika ja strateegia tuleb koostada lähtuvalt inimõigustel põhinevast lähenemisviisist, selles nähakse ette sobivad abinõud ja kaitsemeetmed ning järgitakse täielikult Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni asjakohaseid sätteid;

26.  kordab, et küberkiusamine, kättemaksuporno ja laste seksuaalset kuritarvitamist kujutav materjal on meie ühiskonnas üha suurem probleem ja sel võib olla äärmiselt tõsine mõju, eriti noortele ja lastele, ning rõhutab, et alaealiste huve ja õigusi tuleb massiteabevahendite kontekstis täielikult austada; soovitab kõikidel liikmesriikidel koostada kõnealuse nähtuse käsitlemiseks tulevikku suunatud õigusaktid, sealhulgas sätted, mis puudutavad sotsiaalmeedias sellise sisu tuvastamist, märgistamist ja kõrvaldamist, mis inimväärikust ilmselgelt kahjustab; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama jõupingutusi, et suurendada tõhusa vastupropaganda narratiivide loomist ja anda selged suunised, mis tagavad õiguskindluse ja prognoositavuse kasutajatele, teenuseosutajatele ja internetisektorile tervikuna, tagades samal ajal võimaluse saada õiguskaitset kooskõlas siseriikliku õigusega, et reageerida sotsiaalmeedia terroristlikel eesmärkidel väärkasutusele; rõhutab aga, et internetisisu piiravaid või kõrvaldavaid meetmeid tuleks võtta üksnes selgesõnaliselt täpsustatud legitiimsete asjaolude korral ja range õigusliku järelevalve all kooskõlas rahvusvaheliste standardite, Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 52;

27.  võtab teadmiseks komisjoni edendatava internetis leviva vihakõne vastase võitluse tegevusjuhendi; juhib tähelepanu sellele, et eraettevõtetele on jäetud ulatuslik kaalutlusruum selle kindlaksmääramisel, mida kujutab endast „õigusvastasus“, ning nõuab sellise kaalutlusruumi piiramist, et vältida mis tahes tsensuuri ohtu ja sõnavabaduse meelevaldset kitsendamist;

28.  kinnitab, et anonüümsus ja krüpteerimine on olulised vahendid, millega kasutada demokraatlikke õigusi ja vabadusi, suurendada digitaalses taristus ja sidesüsteemis usaldust ning kaitsta ajakirjanduses allikate konfidentsiaalsust; teadvustab, et krüpteerimine ja anonüümsus tagavad eraelu puutumatuse ja ohutuse, mis on vajalikud arvamus- ja sõnavabadusõiguse kasutamiseks digitaalajastul, ja tuletab meelde, et vaba juurdepääs teabele tähendab tingimata ka nende isikuandmete kaitsmist, mida internetis tegutsevad kodanikud sinna jätavad; võtab teadmiseks asjaolu, et krüpteerimine ja anonüümsus võivad ühtlasi põhjustada ka kuritarvitamist ja väärkäitumist ning raskendada kuritegevuse ennetamist ja uurimiste läbiviimist, millele osutavad õiguskaitse ja terrorismivastase võitluse ametnikud; tuletab meelde, et krüpteerimis- ja anonüümsusalased piirangud peavad olema kooskõlas seaduslikkuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles täielikult toetama ja rakendama soovitusi, mis on esitatud arvamus- ja sõnavabaduse kaitse ja edendamisega tegeleva ÜRO eriraportööri 22. mai 2015. aasta aruandes, mis käsitleb krüpteerimise ja anonüümsuse kasutamist digitaalside puhul;

29.  kutsub üles koostama eetikakoodekseid nii ajakirjanikele kui ka meediaväljaannete juhtimises osalejatele, et tagada ajakirjanike ja meediaorganisatsioonide täielik sõltumatus;

30.  rõhutab, et õiguskaitse- ja kohtuasutused seisavad võrgus toimepandavate kuritegude uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel silmitsi paljude takistustega ka erinevuste tõttu liikmesriikide seadustes;

31.  märgib, et arenevas digitaalmeedia ökosüsteemis on kerkinud esile uued vahendajad, kellel on võimalus mõjutada ja kontrollida teavet ja ideid internetis, omandades n-ö valvekoera ülesanded ja volitused; rõhutab, et on vaja piisavat hulka sõltumatuid ja iseseisvaid internetikanaleid, -teenuseid ja -allikaid, mis suudavad esitada avalikkusele üldist huvi pakkuvates küsimustes mitmekesiseid arvamusi ja demokraatlikke ideid; kutsub liikmesriike üles arendama selles valdkonnas uusi või olemasolevaid riiklikke poliitikaid ja meetmeid;

32.  tunnistab, et uus digitaalne keskkond on süvendanud väärinfo ehk nn võlts- või libauudiste leviku probleemi; tuletab sellegipoolest meelde, et tegemist ei ole uue nähtusega ning samuti ei piirdu see internetiga; rõhutab, kui oluline on tagada õigus kvaliteetsele teabele, suurendades kodanike juurdepääsu usaldusväärsele teabele ja vältides väärteabe levikut internetis ja väljaspool internetti; tuletab meelde, et terminit „libauudised“ ei tohiks kunagi kasutada selleks, et õõnestada rahva usaldust meedia vastu ning diskrediteerida või kriminaliseerida kriitiliste seisukohtade väljendajaid; väljendab muret võimaliku ohu pärast, mida libauudiste mõiste võib endast kujutada sõna- ja väljendusvabadusele ning meedia sõltumatusele, rõhutades samas libauudiste leviku negatiivset mõju poliitilise arutelu kvaliteedile ning kodanike teadlikule osalemisele demokraatlikus ühiskonnas; rõhutab, kui oluline on tagada tõhusad isereguleerivad mehhanismid, mis põhinevad täpsuse ja läbipaistvuse põhimõtetel, ja näha ette nõuetekohased kohustused ja vahendid allika kontrollimiseks, ning faktide kontroll kolmandast isikust sõltumatu ja erapooletu faktide kontrollimise organisatsioonide poolt, et tagada teabe objektiivsus ja selle kaitse;

33.  soovitab sotsiaalmeedia ettevõtjatel ja veebipõhistel platvormidel töötada välja vahendeid, mis võimaldavad kasutajatel anda võimalikest libauudistest teada ja neid märgistada, et hõlbustada kiiret vigade parandust ning võimaldada need läbi vaadata sõltumatul ja erapooletul kolmandast isikust asjaolude kontrollimise organisatsioonil, kelle ülesanne on tagada libauudiste ja väärinfo täpsed määratlused, et kahandada erasektori osalejatele jäetud kaalutlusruumi, ning jätkata libauudistena kindlaks tehtud teabe esitamist ja märgistamist, et ergutada avalikku arutelu ja ennetada uuesti sama väärinfo esilekerkimist teistsugusel kujul;

34.  tunneb heameelt komisjoni otsuse üle luua võltsuudiste ja veebis leviva väärinfo küsimustega tegelev kõrgetasemeline eksperdirühm, mis koosneb kodanikuühiskonna, sotsiaalmeedia platvormide, uudiseid tootvate meediaorganisatsioonide, ajakirjanike ning teadlaste esindajatest, et analüüsida neid tärkavaid ohte ja teha ettepanekuid meetmete võtmiseks nii ELi kui ka riiklikul tasandil;

35.  rõhutab veebikeskkonnas tegutsevate osalejate vastutust kontrollimata või tegelikkusele mittevastava teabe levitamisest hoidumise eest üksnes selle nimel, et suurendada võrguliiklust näiteks nn clickbaiti kasutamisega;

36.  tunnistab, et kirjastajate roll ning pühendumine uurivale, professionaalsele ja sõltumatule ajakirjandusele on hädavajalik, et võidelda libauudiste leviku vastu, ja rõhutab vajadust tagada mitmekesise toimetusliku meediasisu kestlikkus; ergutab nii komisjoni kui ka liikmesriike investeerima piisavaid rahalisi vahendeid meediaalasesse ja digitaalsesse kirjaoskusesse ning kommunikatsioonistrateegiate väljatöötamisse koos rahvusvaheliste ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et kodanikke ja internetikasutajaid võimestada kahtlasi teabeallikaid ära tundma ja neist teadlikud olema ning avastama ja paljastama tahtlikku valesisu ja propagandat; ergutab sel eesmärgil liikmesriike integreerima meedia- ja infoalase kirjaoskuse riiklikesse haridussüsteemidesse; kutsub komisjoni üles kaaluma parimaid tavasid riiklikul tasandil, et tagada ajakirjanduse kvaliteet ja avaldatud teabe usaldusväärsus;

37.  kordab, et igal inimesel on õigus otsustada oma isikuandmete saatuse üle, eelkõige ainuõigus kontrollida isikuandmete kasutamist ja avaldamist, ning õigus olla unustatud, mida määratletakse kui võimalust nõuda enda väärikust kahjustada võiva sisu kõrvaldamist sotsiaalmeediast ja otsingusaitidelt;

38.  teadvustab asjaolu, et internet ja üldisemalt digitaalkeskkonna areng on avardanud mitme inimõiguse kohaldamisala, mis ilmneb näiteks Euroopa Liidu Kohtu 13. mai 2014. aasta otsusest kohtuasjas C‑131/12 Google Spain SL ja Google Inc. vs. Agencia Española de Protección de Datos (AEPD) ja Mario Costeja González(11); kutsub sellega seoses ELi institutsioone üles käivitama kaasava protsessi, et koostada Euroopa internetikasutajate õiguste harta, võttes arvesse liikmesriikides välja kujunenud parimaid tavasid – eriti Itaalia deklaratsiooni internetiõiguste kohta – ning kasutada neid viitealusena koos asjaomaste Euroopa ja rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega digitaalvaldkonna reguleerimiseks;

39.  rõhutab rikkumisest teatajate tähtsat rolli avaliku huvi kaitsel ning avaliku aruandekohustuse täitmise ja ausa käitumise soodustamisel nii avalikus kui ka erasektoris; kordab oma üleskutset komisjonile ja liikmesriikidele luua ja rakendada Euroopa ühiste õigusaktide piisav, täiustatud ja terviklik raamistik rikkumisest teatajate kaitsmiseks, toetades täielikult Euroopa Nõukogu soovitusi ning parlamendi 14. veebruari ja 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioone; peab vajalikuks tagada, et teatamismehhanismid oleksid kättesaadavad, ohutud ja turvalised, ning et rikkumisest teatajate ja uurivate ajakirjanike väiteid uuritaks professionaalselt;

40.  rõhutab, et rikkumisest teatajate õiguslik kaitse tugineb teabe avalikustamise korral eelkõige üldsuse õigusele seda saada; rõhutab, et rikkumisest teataja ei tohiks kaotada kaitset üksnes seetõttu, et ta on teinud vea faktiliste asjaolude hindamisel või et tema tajutud oht üldsuse huvidele ei realiseerunud, kui rikkumisest teatajal oli teavitamise hetkel põhjendatud alus uskuda oma teate õigsusesse; tuletab meelde, et isikuid, kes teadlikult edastavad pädevatele asutustele valet või eksitavat teavet, ei tuleks pidada rikkumisest teatajaks ja seega ei peaks nad kaitsemehhanismidest kasu saama; rõhutab samuti, et igaühel, kes on otseselt või kaudselt kandnud kahju ebatäpse või eksitava teabe avalikustamise tõttu, peaks olema õigus kasutada tõhusaid õiguskaitsevahendeid;

41.  innustab nii komisjoni kui ka liikmesriike võtma meetmeid, millega kaitsta teabeallikate konfidentsiaalsust, et vältida diskrimineerimist või ähvardusi;

42.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ajakirjanikele antakse sobivad vahendid, et nõuda ja saada teavet ELi ja liikmesriikide haldusasutustelt vastavalt määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta dokumentidele, ilma et nad puutuksid kokku meelevaldsete juurdepääsuõiguse andmisest keeldumise otsustega; märgib, et teave, mis on saadud uurimisõiguse abil ajakirjanike või kodanike poolt, sealhulgas teave, mis on saadud rikkumisest teatajatelt, on nii täiendav kui ka oluline selleks, et ajakirjanikud saaksid avalikes huvides oma ülesandeid täita; kordab, et juurdepääs avalikele allikatele ja sündmustele peaks sõltuma objektiivsetest, mittediskrimineerivatest ja läbipaistvatest kriteeriumidest;

43.  rõhutab, et ajakirjandusvabaduseks on vaja sõltumatust poliitilisest ja majanduslikust võimust, mis tähendab võrdset kohtlemist sõltumata toimetuse suunitlusest; kordab, kui oluline on säilitada ja kaitsta ajakirjandust, mis saab kasu mehhanismidest, mille abil välditakse koondumist ühteainsasse, monopolistlikusse või kvaasi-monopolistlikusse rühma, tagades vaba konkurentsi ja toimetuste mitmekesisuse; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele meediaomandi reguleerimise ja seda rakendama, et vältida meediasektori omandi horisontaalset koondumist ning kaudset ja meediapiire ületavat omandit, ning tagama läbipaistvuse, avalikustamise ja kodanike jaoks hõlpsa juurdepääsu teabele meedia omandisuhete, rahastamisallikate ja juhtimise kohta; rõhutab, kui tähtis on rakendada asjakohaseid piiranguid meediaomandile seoses isikutega, kes on avaliku sektori teenistuses, ning tagada sõltumatu järelevalve ja vastavuse tagamise mehhanismid, et vältida huvide konflikti ja nn pöördukse efekti; on seisukohal, et audiovisuaalmeedia sektori tõhusa järelevalve tagamiseks on hädavajalikud sõltumatud ja erapooletud riiklikud ametiasutused;

44.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja oma strateegilise võimekuse ja kaasaksid kohalikke kogukondi ELis ja ELi naaberriikides, et edendada mitmekesist meediakeskkonda ja tutvustada ELi poliitikat sidusalt ja tõhusalt;

45.  kutsub liikmesriike üles täielikult toetama Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovitust liikmesriikidele meedia mitmekesisuse ja meediaomandi läbipaistvuse kohta, mis võeti vastu 7. märtsil 2018;

46.  tuletab meelde olulist osa, mida täidab avalik-õigusliku meedia mitmekesisuse säilitamisel, nagu on toonitatud aluslepingute protokollis nr 29; kutsub liikmesriike üles andma neile piisavad rahalised ja tehnilised vahendid, mis on vajalikud nende sotsiaalse ülesande täitmiseks ja avalike huvide teenimiseks; kutsub liikmesriike selleks üles tagama nende toimetuste sõltumatuse, kaitstes neid selgelt määratletud reguleerivate raamistike abil mis tahes valitsuse, poliitilise või äriga seotud sekkumise ja mõju eest, kindlustades samal ajal kõikidele avaliku sektori asutustele ja üksustele, kes teostavad oma volitusi sellistes valdkondades nagu ringhääling ja telekommunikatsioon, täieliku haldusliku iseseisvuse ja sõltumatuse;

47.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid kohandaksid riiklikele ringhäälinguettevõtetele litsentside andmise poliitikat kooskõlas meedia mitmekesisuse austamise põhimõttega; rõhutab, et makstavaid tasusid ja litsentside väljastamisega seotud kohustuste rangust tuleks kontrollida ning see ei tohiks kahjustada meediavabadust;

48.  kutsub komisjoni üles kontrollima, kas liikmesriigid väljastavad oma ringhäälingulube objektiivsete, läbipaistvate, erapooletute ja proportsionaalsete kriteeriumide alusel;

49.  osutab, et meediavabaduse ja mitmekesisuse tõhusaks kaitsmiseks tuleks keelustada või muuta vähemalt täiesti läbipaistvaks selliste äriühingute osalemine riigihangetes, mille lõplikule omanikule kuulub ka meediafirma; teeb ettepaneku, et liikmesriikidel peaks olema kohustus esitada korrapäraselt aruandeid meediaettevõtjate riikliku rahastamise kohta ning et kõiki meediaomanikele eraldatud riiklikke vahendeid tuleks korrapäraselt kontrollida; rõhutab, et meediaomanikke ei oleks tohtinud süüdi mõista üheski kuriteos;

50.  rõhutab, et meediaorganisatsioonidele antav riiklik toetus tuleks anda mittediskrimineerivate, objektiivsete ja läbipaistvate kriteeriumide alusel, mis tuleks teha eelnevalt teatavaks kõikidele kogu meediale;

51.  tuletab meelde, et liikmesriigid peaksid otsima võimalusi meedia toetamiseks, tagades näiteks käibemaksu neutraalsuse, nagu parlament soovitas oma 13. oktoobri 2011. aasta resolutsioonis käibemaksu tuleviku kohta(12), ning toetades meediaga seotud algatusi;

52.  kutsub komisjoni üles eraldama ELi eelarves alalised ja piisavad rahalised vahendid, et toetada meedia mitmekesisuse ja meediavabaduse keskuse juures toimivat meedia mitmekesisuse vaatlusvahendit, ning looma iga‑aastase mehhanismi ohtude hindamiseks meedia mitmekesisusele liikmesriikides; rõhutab, et sama mehhanismi tuleks kohaldada selleks, et mõõta meedia mitmekesisust kandidaatriikides, ja et meedia mitmekesisuse vaatlusvahendi tulemustel peaks olema läbirääkimiste edenemisele tegelik mõju;

53.  kutsub komisjoni üles jälgima meediavabadust ja mitmekesisust kõigis liikmesriikides, koguma selle kohta teavet ja statistikat ning analüüsima põhjalikult juhtumeid, kus rikutakse ajakirjanike põhiõigusi, austades sealjuures subsidiaarsuse põhimõtet;

54.  rõhutab vajadust tõhustada parimate tavade jagamist liikmesriikide audiovisuaalsektori reguleerivate asutuste vahel;

55.  palub komisjonil võtta arvesse Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis (ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta) sisalduvaid soovitusi, kutsub sellega seoses komisjoni üles lisama meedia mitmekesisuse vaatlusvahendi tulemused ja soovitused ohtude kohta meedia mitmekesisusele ja meediavabadusele ELis iga-aastasesse aruandesse demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste kohta;

56.  kutsub liikmesriike üles suurendama jõupingutusi, et tugevdada kõigi kodanike meediapädevust ja edendada nendele mõeldud koolitus- ja haridusalgatusi formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse kaudu, lähtudes elukestva õppe perspektiivist, ning samuti pöörates erilist tähelepanu õpetajate esialgsele ja jätkuvale koolitamisele ja toetamisele, ning soodustades dialoogi ja koostööd haridus- ja koolitussektori ning kõigi asjaomaste sidusrühmade, kaasa arvatud meediatöötajate, kodanikuühiskonna ja noorteorganisatsioonide vahel; kinnitab veel kord vajadust toetada eakohaste uudsete vahendite kasutamist võimestamise ja veebiturvalisuse edendamiseks kooliprogrammide kohustusliku osana ning vajadust kaotada digitaalne lõhe nii konkreetsete tehnoloogilise kirjaoskuse projektide kaudu kui ka piisavate investeeringute tegemisega taristusse, et tagada üldine juurdepääs teabele;

57.  rõhutab, et meediasisu kasutamise ja loomise suhtes kriitilise hindamis- ja analüüsioskuse väljaarendamine on väga oluline, et inimesed mõistaksid päevakajalisi teemasid ja panust ühiskondlikku ellu ning oleksid kursis üha keerulisemast ja omavahel ühendatud meediakeskkonnast tulenevate pöördeliste võimaluste ja ohtudega; rõhutab, et meediapädevus on väga oluline kodanike võimestav demokraatlik oskus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja konkreetsed meetmed, et edendada ja toetada meediapädevust käsitlevaid projekte, nagu katseprojekt „Meediaoskus kõigile“, ning töötama Euroopa Liidu hariduspoliitika lahutamatu osana välja tervikliku meediapädevuse poliitika, mis on suunatud kõikidele vanuserühmadele ja igat liiki meediale ning mida asjakohaselt toetatakse, kasutades ELi vastavaid rahastamisvõimalusi, nagu Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning programm „Horisont 2020“;

58.  märgib murega, et nagu osutati 2016. aasta meedia mitmekesisuse vaatlusvahendis, on ohus vähemuste, kohalike ja piirkondlike kogukondade, naiste ja puuetega inimeste juurdepääs meediale; rõhutab, et kaasav meedia on avatud, vaba ja mitmekesise meediamaastiku jaoks äärmiselt oluline ning kõigil kodanikel on õigus saada sõltumatut teavet oma emakeeles, olgu see siis riigi- või vähemuskeel; rõhutab, et oluline on pakkuda Euroopa ajakirjanikele, eriti vähemkasutatavates ja vähemuskeeltes töötavatele ajakirjanikele piisava väljaõppe ja ümberõppe võimalusi; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles soodustama ja toetama teadusuuringuid, projekte ja poliitikat, mis parandavad juurdepääsu meediale, ja asjaomaseid haavatavatele vähemusrühmadele mõeldud algatusi (nt katseprojekt praktikavõimaluste pakkumiseks vähemuskeelsele meediale) ning tagama kõigile kodanikele osalemise ja eneseväljenduse võimalused;

59.  julgustab meediasektorit kaasreguleerimise mehhanismide, asutusesiseste tegevusjuhiste ja muude vabatahtlike meetmetega kaitsma soolist võrdõiguslikkust meediapoliitikas ja -praktikas;

60.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tegeleksid sotsiaalsete kampaaniate, haridusprogrammide ning sihipärasema koolitus- ja teadlikkuse suurendamise meetmetega (sealhulgas suunatult sektori otsuste tegijatele), et toetada võrdsuse väärtusi ja tavasid rahastamise ja edendamise kaudu nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil, käsitlemaks tõhusalt soolist ebavõrdsust meediasektoris;

61.  soovitab komisjonil töötada välja Euroopa meedia valdkondliku strateegia, mis põhineb innovatsioonil ja kestlikkusel; on seisukohal, et selline strateegia peaks tihendama ELi meediavaldkonnas tegutsejate piiriülest koostööd ja ühistegevust, et juhtida tähelepanu nende mitmekesisusele ja edendada kultuuridevahelist dialoogi, tihendada kõikide Euroopa institutsioonide üksikute uudistekeskuste ja audiovisuaalsete teenistuste koostööd eriti Euroopa Parlamendi teenistustega ning parandada ELi küsimuste meediakajastust ja nähtavust;

62.  rõhutab, et oluline on arendada edasi mudeleid Euroopa avalik-õigusliku ringhäälingu platvormi loomiseks, millega soodustatakse kogu ELi hõlmavaid poliitilisi arutelusid, mis põhinevad faktidel, õigusel erimeelsusele ja austusel, antakse panus arvamuste paljususele uues ühtesulandunud meediakeskkonnas ning suurendatakse ELi nähtavust välissuhetes;

63.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaitsma ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust nüüdiskunstis, edendades selliste teoste loomist, milles kajastatakse ühiskonna muresid ning mis soodustavad kriitilist arvamuste vahetust ja tekitavad vastukaja;

64.  rõhutab vajadust kaotada meediasisu asukohapõhine tõkestus, mis võimaldaks ELi kodanikele internetis juurdepääsu teiste liikmesriikide telekanalitele, nende tellitavale voogedastusele ja taasesitusele;

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele ning Euroopa Nõukogu peasekretärile.

(1) EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43.
(2) ELT C 55, 12.2.2016, lk 33.
(3) ELT C 378, 9.11.2017, lk 104.
(4) ELT C 355, 20.10.2017, lk 51.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0095.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0409.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0022.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0402.
(9) ELT C 32, 4.2.2014, lk 6.
(10) ELT L 88, 31.3.2017, lk 6.
(11) ECLI EU:C:2014:317.
(12) ELT C 94 E, 3.4.2013, lk 5.

Õigusalane teave