Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta toetuse maksmiseks Kreekale, Hispaaniale, Prantsusmaale ja Portugalile (COM(2018)0150 – C8‑0039/2018 – 2018/2029(BUD))

P8_TA(2018)0217 A8-0175/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2018)0150 – C8‑0039/2018),

–  võttes arvesse nõukogu 11. novembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta(1),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 10,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3), eriti selle punkti 11,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0175/2018),

1.  tunneb otsuse üle heameelt, sest see näitab liidu solidaarsust looduskatastroofide tagajärjel kannatavate liidu kodanike ja piirkondadega;

2.  peab kahetsusväärseks 2017. aastal liidus looduskatastroofide tõttu hukkunute arvu; kutsub liikmesriike üles investeerima katastroofide ennetamisse ning võtma selleks kasutusele vajalikud vahendid ning kasutama Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde, et inimelude kaotusi tulevikus ära hoida;

3.  toetab liikmesriike, kes kasutavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfonde kahju kannatanud piirkondade ülesehitamiseks; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriikide poolt sel eesmärgil taotletud partnerluslepingute rahaliste vahendite ümberjaotamist ja see kiiresti heaks kiitma;

4.  kutsub liikmesriike üles kasutama Euroopa Liidu solidaarsusfondi (ELSF) rahalist toetust läbipaistvalt ning tagama kõigis kahju kannatanud piirkondades õiglase jaotuse;

5.  väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle luua uus ELi kodanikukaitse mehhanism looduskatastroofide ennetamiseks ja nende olukordade lahendamiseks; on veendunud, et ELi kodanikukaitse mehhanism kujutab endast liidu solidaarsuse realiseerumist, mis on kooskõlas ELSFiga; tuletab sellega seoses meelde, et äärepoolseimatele piirkondadele ELSFi kasutamiseks ette nähtud eritingimused tuleb säilitada, et neil oleks võimalik looduskatastroofide suure ohuga toime tulla; nõuab, et olukorras, kus teavet on raske koguda, ja juhul, kui seda õigustab looduskatastroofi ulatus, oleks ELSFi vahendite kasutamise ja kasutuselevõtmise taotluse esitamise tähtaeg paindlikum;

6.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

7.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS

Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise kohta toetuse maksmiseks Kreekale, Hispaaniale, Prantsusmaale ja Portugalile

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2018/846).

(1) EÜT L 311, 14.11.2002, lk 3. (2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2018. aasta paranduseelarve projekti nr 1/2018 kohta, mis on lisatud ettepanekule võtta kasutusele Euroopa Liidu Solidaarsusfond toetuse maksmiseks Kreekale, Hispaaniale, Prantsusmaale ja Portugalile (08109/2018 – C8-0181/2018 – 2018/2030(BUD))

P8_TA(2018)0218 A8-0176/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(1), eriti selle artiklit 41,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 30. novembril 2017(2),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(3) (mitmeaastase finantsraamistiku määrus),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(5),

–  võttes arvesse paranduseelarve projekti nr 1/2018, mille komisjon võttis vastu 22. veebruaril 2018 (COM(2018)0155),

–  võttes arvesse 14. mail 2018. aastal vastu võetud ja samal päeval Euroopa Parlamendile edastatud nõukogu seisukohta paranduseelarve projekti nr 1/2018 kohta (08109/2018 – C8‑0181/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 88 ja 91,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0176/2018),

A.  arvestades, et paranduseelarve projekt nr 1/2018 hõlmab Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtmist, et anda abi Kreekale seoses maavärinatega Lesbosel, Prantsusmaale seoses orkaanidega Saint-Martinil ja Guadeloupe’il ning Portugalile ja Hispaaniale seoses Centros ja Galicias toimunud metsatulekahjudega, mis kõik leidsid aset 2017. aasta jooksul,

B.  arvestades, et komisjon teeb sellest tulenevalt ettepaneku 2018. aasta liidu eelarve muutmiseks ning eelarverea 13 06 01 „Liikmesriikide toetamine tõsise loodusõnnetuse korral, mis mõjutab oluliselt elutingimusi, looduskeskkonda või rahvamajandust“ kulukohustuste ja maksete assigneeringute suurendamiseks 97 646 105 euro võrra;

C.  arvestades, et Euroopa Liidu Solidaarsusfond on mitmeaastase finantsraamistiku määruses määratletud erivahend ning et vastavad kulukohustuste ja maksete assigneeringud tuleb kanda eelarvesse mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid ületavalt;

1.  kiidab nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 1/2018 kohta heaks;

2.  teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 1/2018 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, kontrollikojale ja liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (2) ELT L 57, 28.2.2018. (3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (4) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1. (5) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, ning määrust (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (05700/1/2018 – C8-0168/2018 – 2013/0103(COD))

P8_TA(2018)0219 A8-0182/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: teine lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu esimese lugemise seisukohta (05700/1/2018 – C8‑0168/2018),

–  võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (COM(2013)0192) suhtes,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 7,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 kohaselt heaks kiidetud esialgset kokkulepet,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 67a,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust teisele lugemisele (A8‑0182/2018),

1.  kiidab nõukogu esimese lugemise seisukoha heaks;

2.  märgib, et seadusandlik akt võetakse vastu kooskõlas nõukogu seisukohaga;

3.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga seadusandlikule aktile alla vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 297 lõikele 1;

4.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist seadusandlikule aktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 443, 22.12.2017, lk 934.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (taotlus EGF/2018/000 TA 2018 – Tehniline abi komisjoni algatusel) (COM(2018)0165 – C8-0131/2018 – 2018/2048(BUD))

P8_TA(2018)0220 A8-0172/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2018)0165 – C8-0131/2018),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1309/2013, mis käsitleb Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (2014–2020) ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1927/2006(1) (edaspidi „EGFi määrus“),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2), eriti selle artiklit 12,

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3) (edaspidi „2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe“), eriti selle punkti 13,

–  võttes arvesse oma 5. aprilli 2017. aasta resolutsiooni, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (EGF/2017/000 TA 2017 – Tehniline abi komisjoni algatusel)(4),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 13 ette nähtud kolmepoolset menetlust,

–  võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni kirja,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni kirja,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0172/2018),

A.  arvestades, et liit on loonud õigusnormid ja eelarvevahendid, et anda töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste või üleilmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel, lisaabi ning aidata neil tööturule tagasi pöörduda;

B.  arvestades, et vastavalt Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisdeklaratsioonile, mis võeti vastu 17. juulil 2008 toimunud lepituskohtumisel, peaks koondatud töötajatele antav liidu abi olema paindlik ning see tuleks teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti ja tõhusalt ning võttes Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (edaspidi „EGF“) kasutuselevõtmise üle otsustamisel arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet;

C.  arvestades, et EGFi määruse vastuvõtmine väljendab Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel saavutatud kokkulepet, mille kohaselt tuleb EGFi kriisi korral kasutamise kriteerium uuesti kasutusele võtta, suurendada liidu rahalist toetust kavandatud meetmete hinnangulisest kogumaksumusest 60 %‑ni, muuta EGFi kasutuselevõtmise taotluste menetlemine komisjonis ning Euroopa Parlamendis ja nõukogus tõhusamaks, lühendades selleks hindamis- ja heakskiitmisaega, laiendada toetuskõlblike tegevuste ja toetusesaajate ringi, et toetada füüsilisest isikust ettevõtjaid ja noori ning rahastada oma ettevõtte loomise stiimuleid;

D.  arvestades, et EGFi iga‑aastane maksimumeelarve on 150 miljonit eurot (2011. aasta hindades), ja arvestades, et EGFi määruse artikli 11 lõike 1 kohaselt võib komisjoni algatusel kasutada 0,5 % nimetatud summast (s.o 2018. aastal 861 515 eurot) tehniliseks abiks, st EGFi määruse rakendamiseks vajalike ettevalmistus-, järelevalve- ja andmekogumismeetmete ja teadmistebaasi loomise ning vajalike haldus- ja tehnilise toe, info- ja teavitamismeetmete ning auditi, kontrolli- ja hindamismeetmete rahastamiseks;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt rõhutanud, et EGFi kui koondatud töötajate toetamiseks ette nähtud liidu instrumendi lisaväärtust, tõhusust ja abisaajate tööalast konkurentsivõimet tuleb parandada;

F.  arvestades, et kavandatav 345 000 euro suurune summa vastab ligikaudu 0,2 %‑le EGFi 2018. aasta maksimumeelarvest;

1.  nõustub, et komisjoni välja töötatud meetmeid tuleb kooskõlas EGFi määruse artikli 11 lõigetega 1 ja 4 ning artikli 12 lõigetega 2, 3 ja 4 rahastada tehnilise abina;

2.  tunnistab järelevalve ja andmete kogumise tähtsust; tuletab meelde, kui olulised on usaldusväärsed statistilised aegread, mis on esitatud asjakohases vormis, et tagada lihtne juurdepääsetavus ja mõistetavus; peab kiiduväärseks, et 2019. aastal kavatsetakse avaldada kahe aasta aruanded, ning nõuab kõnealuste aruannete avalikustamist ja ulatuslikku levitamist kõikjal liidus;

3.  tuletab meelde EGFi veebisaidi tähtsust, millele peaks ligi pääsema kõik liidu kodanikud, ning nõuab suuremat nähtavust; rõhutab, et avalikkusega suhtlemisel on väga tähtis tagada mitmekeelsus; väljendab heameelt seoses komisjoni kavatsusega tõlkida EGFi veebisaidi uued elemendid kõigisse liidu ametlikesse keeltesse; nõuab, et veebikeskkond muudetaks kasutajasõbralikumaks, ning innustab komisjoni muutma väljaanded ja audiovisuaalmeetmed vastavalt EGFi määruse artikli 11 lõikele 4 sisukamaks; soovitab komisjonil parandada oma teabevahetust sotsiaalmeedia ja alternatiivsete platvormide kaudu;

4.  peab kiiduväärseks tööd, mida EGFi taotluste esitamise ja haldamise standardkorra jaoks pidevalt tehakse, kasutades elektroonilist andmevahetussüsteemi (SFC 2014), tänu millele on võimalik taotluste töötlemist lihtsustada ja kiirendada ning aruandlust parandada; nõuab komisjoni ja liikmesriikide ning liikmesriikide endi vahelise menetlustealase teabevahetuse parandamist; märgib, et komisjon on muutnud EGFi finantstoimingute tegemise lihtsamaks, sest SFC ning komisjoni raamatupidamisarvestus- ja finantsteabe süsteemi ABAC vahele on loodud liides; märgib, et vaja on ainult täiendavat peenhäälestamist ja kohandamist võimalike muudatustega, mis tähendab, et EGFi toetused piirduvad tegelikult ainult selliste kuludega;

5.  võtab teadmiseks, et komisjon kavatseb tehnilise abi jaoks ette nähtud eelarvest kasutada 105 000 eurot selleks, et korraldada kolm EGFi kontaktisikute eksperdirühma kohtumist; peab oluliseks korraldada osana järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ettevalmistamisest kontaktisikute eksperdirühma täiendav kohtumine; võtab samuti teadmiseks, et komisjon kavatseb investeerida 120 000 eurot selleks, et edendada kontaktide loomist seminaride kaudu, millel osalevad liikmesriigid, EGFi rakendusasutused ja sotsiaalpartnerid; kordab oma palvet, et komisjon kutsuks parlamenti mõistliku etteteatamisajaga kõigile eksperdirühma koosolekutele ja seminaridele vastavalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe(5) asjaomastele sätetele;

6.  väljendab heameelt seoses komisjoni valmisolekuga kutsuda parlamendi EGFi töörühma liikmeid võimaluse korral EGFi kontaktide loomise seminarile; palub, et komisjon kutsuks ka edaspidi parlamenti sellistele koosolekutele ja seminaridele vastavalt Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe asjaomastele sätetele; väljendab heameelt, et osalema on kutsutud ka sotsiaalpartnerid;

7.  tuletab meelde, kui oluline on kontaktide loomine ja fondi kohta teabe vahetamine, et levitada parimaid tavasid; toetab seetõttu kahe EGFi kasutuselevõtmise teemalise kontaktide loomise seminari korraldamist lisaks kontaktisikute eksperdirühma kohtumistele; loodab, et tänu sellisele teabevahetusele on liikmesriikidel võimalik taotluste tulemuslikkuse määra ja eelkõige tööturule naasnud toetusesaajate määra kohta paremaid ja üksikasjalikumaid aruandeid koostada;

8.  rõhutab, et võimalikult suure koostoime saavutamiseks tuleb kõikide EGFi taotlustega seotud asjaosaliste vahel, sealhulgas eelkõige piirkondliku ja kohaliku tasandi sotsiaalpartnerite ja sidusrühmade vahel suhtlemine veel paremaks muuta; rõhutab, et riikliku kontaktisiku ning juhtumitega piirkondlikul ja kohalikul tasandil tegelevate isikute vahelist suhtlemist tuleks parandada ning teabevahetus, toetuse eraldamise kord ning teabevoog (sisejaotus, ülesanded ja vastutusvaldkonnad) tuleks selgelt kindlaks määrata ja kõikide partnerite vahel kokku leppida;

9.  rõhutab, kui tähtis on suurendada üldist teadlikkust EGFist ja selle nähtavust; tuletab taotluse esitanud liikmesriikidele meelde nende ülesannet anda sihtrühma kuuluvatele toetusesaajatele, kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele, sotsiaalpartneritele, meediale ja üldsusele teavet fondi rahastatavate meetmete kohta, nagu on sätestatud EGFi määruse artiklis 12;

10.  kiidab käesolevale resolutsioonile lisatud otsuse heaks;

11.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga otsusele alla ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos selle lisaga nõukogule ja komisjonile.

LISA

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS,

milles käsitletakse Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutusele võtmist (EGF/2018/000 TA 2018 – tehniline abi komisjoni algatusel)

(Käesoleva lisa teksti siinkohal ei avaldata, kuna see kattub lõpliku õigusaktiga, st otsusega (EL) 2018/845).

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 855. (2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884. (3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0116. (5) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisi GA21 (MON‑ØØØ21‑9) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (D056125‑02 – 2018/2698(RSP))

P8_TA(2018)0221 B8-0232/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni rakendusotsuse eelnõu, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisi GA21 (MON‑ØØØ21‑9) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (D056125‑02),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta(1), eriti selle artikli 11 lõiget 3 ja artikli 23 lõiget 3,

–  võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklis 35 osutatud alalises toiduahela ja loomatervishoiu komitees 23. aprillil 2018 toimunud hääletust, mille tulemusel arvamust ei esitatud,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes)(2) artiklit 11,

–  võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti 21. septembril 2017. aastal vastu võetud ja 24. oktoobril 2017. aastal avaldatud arvamust(3),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (COM(2017)0085, COD(2017)0035),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, milles esitatakse vastuväiteid geneetiliselt muundatud organismide kasutamiseks lubade andmisele(4),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 106 lõikeid 2 ja 3,

A.  arvestades, et komisjoni otsusega 2008/280/EÜ(5) anti luba lasta turule geneetiliselt muundatud maisi GA21 sisaldavat, sellest koosnevat või sellest toodetud toitu ja sööta; arvestades, et luba hõlmas ka maisi GA21 sisaldavate või sellest koosnevate muude toodete kui toidu ja sööda turuleviimist muu maisiga samal otstarbel, välja arvatud viljelemine;

B.  arvestades, et enne otsuse 2008/280/EÜ vastuvõtmist, 13. septembril 2007, võttis Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) kooskõlas määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklitega 6 ja 18 vastu heakskiitva arvamuse, mis avaldati 2. oktoobril 2007(6) (edaspidi „EFSA 2007. aasta arvamus“);

C.  arvestades, et 6. oktoobril 2016 esitas äriühing Syngenta France SAS äriühingu Syngenta Crop Protection AG (Šveits) nimel määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklite 11 ja 23 kohaselt taotluse eespool nimetatud loa uuendamiseks;

D.  arvestades, et 21. septembril 2017 võttis EFSA kooskõlas määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklitega 6 ja 18 vastu heakskiitva arvamuse, mis avaldati 24. oktoobril 2017(7) (edaspidi „EFSA 2017. aasta arvamus“);

E.  arvestades, et mais GA21 on välja töötatud glüfosaaditaluvuse saavutamiseks, mis on saadud valgu EPSPS muudetud versiooni abil;

F.  arvestades, et täiendava herbitsiidi, antud juhul glüfosaadi kasutamine on herbitsiidiresistentsete taimede kasvatamisel tavapärane ning seepärast võib eeldada, et saagis leidub alati pihustamisjääke ja need on selle vältimatu koostisosa; arvestades, et on tõestatud, et geneetiliselt muundatud herbitsiiditolerantsete põllukultuuride kasvatamisega kaasneb tavapäraste kultuuridega võrreldes suurem täiendavate herbitsiidide kasutamine;

G.  arvestades, et seetõttu võib eeldada, et mais GA21 puutub kokku suuremate ja ka korduvate glüfosaadi annustega, mis mitte üksnes ei suurenda jääkaine kogust saagikoristusel, vaid võib mõjutada ka geneetiliselt muundatud maisitaime koostist ning selle põllumajanduslikke näitajaid;

H.  arvestades, et liikmesriigid esitasid kolmekuulise konsulteerimisperioodi jooksul palju kriitilisi märkusi nii EFSA 2007. aasta arvamuse(8) kui ka EFSA 2017. aasta arvamuse(9) kohta; arvestades, et liikmesriigid kritiseerisid näiteks asjaolu, et enne maisi GA21 riskihinnangu kohta järelduste tegemist oli tarvis lisateavet, et ohutu kasutamise kogemust toetavaid andmeid ei olnud esitatud, et maisi GA21 seirearuannetes loa kehtimise ajavahemiku kohta oli põhimõttelisi puuduseid ning et seire puhul kasutatud lähenemisviis ei olnud täielikult kooskõlas direktiiviga 2001/18/EÜ;

I.  arvestades, et EFSA geneetiliselt muundatud organismide komisjon (EFSA GMO Panel) ise leiab, et on vaja jätkata taotlejate ja riskijuhtidega arutelu selle üle, kuidas importimiseks ja töötlemiseks mõeldud geneetiliselt muundatud taimede turustamisjärgset keskkonnaseiret praktiliselt rakendada;

J.  arvestades, et glüfosaadi kantserogeensuse osas on endiselt küsimusi; arvestades, et EFSA järeldas 2015. aasta novembris, et glüfosaat ei ole tõenäoliselt kantserogeenne, ja Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) järeldas 2017. aasta märtsis, et selle klassifitseerimata jätmine oli õigustatud; arvestades, et vastupidiselt sellele liigitas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Rahvusvaheline Vähiuurimiskeskus 2015. aastal glüfosaadi inimeste jaoks tõenäoliselt kantserogeensete ainete hulka;

K.  arvestades, et Euroopa Parlament on asutanud pestitsiididele lubade andmise ELi menetlust käsitleva erikomisjoni, mis aitab teha kindlaks, kas riskihindamismenetluses järgiti asjakohaseid liidu teaduslikke standardeid ja kas tööstuse esindajad avaldasid glüfosaatide kantserogeensuse üle otsustamisel liidu ametitele lubamatut mõju;

L.  arvestades, et EFSA pestitsiidikomisjoni seisukoha järgi ei saa üldiselt teha järeldusi geneetiliselt muundatud põllukultuuridele glüfosaadivalmististe pihustamise jääkide ohutuse kohta(10); arvestades, et lisaained ja nende segud, mida kasutatakse pihustamiseks mõeldud kaubanduslikes glüfosaadivalmististes, võivad olla mürgisemad kui toimeaine eraldi(11);

M.  arvestades, et liit on mürgisuse kartuse tõttu juba kõrvaldanud turult polüetoksüleeritud rasvamiinina tuntud glüfosaadi lisaaine; arvestades, et probleemsed lisaained ja segud võivad olla siiski lubatud riikides, kus maisi GA21 kasvatatakse (Argentinas, Brasiilias, Kanadas, Jaapanis, Paraguays, Filipiinidel, Lõuna-Aafrikas, Ameerika Ühendriikides, Uruguays ja Vietnamis);

N.  arvestades, et teave herbitsiidide ja nende metaboliitide jäägi tasemete kohta on oluline herbitsiiditolerantsete geneetiliselt muundatud taimede põhjaliku riskihindamise jaoks; arvestades, et herbitsiidide pihustamise jäägid ei kuulu EFSA GMO‑komisjoni pädevusse; arvestades, et maisi GA21 glüfosaadiga pihustamise mõju ei ole hinnatud;

O.  arvestades, et liikmesriikidelt ei nõuta imporditavas maisis sisalduva glüfosaadijäägi mõõtmist, et tagada jääkide piirnormidest kinnipidamine aastaid 2018, 2019 ja 2020 hõlmava kooskõlastatud mitmeaastase kontrolliprogrammi raames vastavalt komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2017/660(12), ja nad ei pea seda tegema ka aastatel 2019, 2020 ja 2021(13); arvestades, et seetõttu ei ole teada, kas imporditavas maisis GA21 sisalduv glüfosaadijääk vastab liidus kehtestatud jääkide piirnormidele;

P.  arvestades, et maisi GA21 kasvatatakse muu hulgas Argentinas; arvestades, et glüfosaadi kasutamise laastav tervisemõju on ulatuslikult dokumenteeritud; arvestades, et liit on ühinenud ÜRO kestliku arengu eesmärkidega, mis hõlmavad kohustust vähendada 2030. aastaks oluliselt ohtlikest kemikaalidest ning õhu, vee ja pinnase reostamisest ja saastamisest tingitud surma- ja haigusjuhtumite arvu (eesmärk 3, osaeesmärk 3.9)(14);

Q.  arvestades, et liit on pühendunud poliitikavaldkondade arengusidususele, mille eesmärk on vähendada vastuolusid ja suurendada koostoimet liidu eri poliitikavaldkondade vahel, muu hulgas kaubanduse, keskkonna ja põllumajanduse valdkonnas, et toetada arenguriike ja suurendada arengukoostöö tulemuslikkust;

R.  arvestades, et EFSA jõudis järeldusele, et kõik peale ühe glüfosaadi tavakultuuridel (geneetiliselt muundamata kultuurid) kasutamise viisi kujutasid endast ohtu muudele kui tõrjutavatele vabas looduses elavatele maapealsetele selgroogsetele, ning tegi ka kindlaks, et mõned glüfosaadi peamised tavakultuuridel kasutamise viisid kujutavad endast suurt pikaajalist ohtu imetajatele(15); arvestades, et ECHA on liigitanud glüfosaadi veeorganismidele avalduva pikaajalise mürgise toimega ainete hulka; arvestades, et glüfosaadi kasutamise negatiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja keskkonnale on ulatuslikult dokumenteeritud; arvestades, et näiteks ühes 2017. aastal Ameerika Ühendriikides tehtud uuringus leiti negatiivne seos glüfosaadikasutuse ja täiskasvanud monarhliblikate arvukuse vahel, eriti tiheda põllumajandustegevusega piirkondades(16);

S.  arvestades, et uue loa andmine maisi GA21 turule laskmiseks tekitab jätkuvalt nõudlust selle kultuuri viljelemiseks kolmandates riikides; arvestades, et – nagu eespool nimetatud – geneetiliselt muundatud herbitsiiditolerantsete taimede peal kasutatakse eeldatavalt (tavapäraste kultuuridega võrreldes) suuremaid ja korduvaid herbitsiidiannuseid, kuna need taimed on selleks otstarbeks teadlikult aretatud;

T.  arvestades, et liit on ühinenud ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga, mis kohustab oma osalisi tagama, et nende jurisdiktsioonis toimuv tegevus ei kahjustaks muude riikide keskkonda(17); arvestades, et otsus selle kohta, kas anda maisile GA21 uus luba või mitte, kuulub liidu jurisdiktsiooni;

U.  arvestades, et mitme selektiivse herbitsiidi suhtes tolerantsete geneetiliselt muundatud põllumajanduskultuuride aretamise peamine põhjus on umbrohu glüfosaadiresistentsuse kiire kasv riikides, kus geneetiliselt muundatud põllumajanduskultuuridel on olnud tähtis roll; arvestades, et 2015. aastal oli maailmas vähemalt 29 glüfosaadiresistentset umbrohuliiki(18);

V.  arvestades, et määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklis 35 osutatud alalises toiduahela ja loomatervishoiu komitees 23. aprillil 2018 toimunud hääletuse tulemusel arvamust ei esitatud;

W.  arvestades, et komisjon on korduvalt mõistnud hukka asjaolu, et alates määruse (EÜ) nr 1829/2003 jõustumisest on ta pidanud vastu võtma loa andmise otsuseid ilma alalise toiduahela ja loomatervishoiu komitee toetuseta, ning et toimiku tagasisaatmine komisjonile lõpliku otsuse tegemiseks, mis on menetluse puhul üldiselt väga erandlik, on geneetiliselt muundatud toidu ja söödaga seotud otsuste puhul muutunud tavapäraseks; arvestades, et sellise praktika on hukka mõistnud ka president Juncker, pidades seda ebademokraatlikuks(19);

X.  arvestades, et Euroopa Parlament lükkas 28. oktoobril 2015 esimesel lugemisel tagasi(20) 22. aprilli 2015. aasta seadusandliku ettepaneku, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1829/2003, ning palus komisjonil selle tagasi võtta ja esitada uue ettepaneku;

Y.  arvestades, et määruse (EL) nr 182/2011 põhjenduses 14 kinnitatakse, et komisjon peaks oma tegevuses vältima nii palju kui võimalik vastuollu minemist apellatsioonikomitees valdavaks kujuneda võiva seisukohaga, mille kohaselt rakendusakt ei ole asjakohane, ning seda eelkõige tundlike küsimuste puhul, nagu tarbijate tervis, toiduohutus ja keskkond;

Z.  arvestades, et määruses (EÜ) nr 1829/2003 on sätestatud, et geneetiliselt muundatud toit või sööt ei tohi avaldada kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele ega keskkonnale ning et komisjon võtab oma loa pikendamise otsuse koostamisel arvesse kõiki liidu õigusaktide asjakohaseid sätteid ning teisi kõnesoleva küsimusega seotud õiguspäraseid tegureid;

1.  on seisukohal, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu ületab määruses (EÜ) nr 1829/2003 ette nähtud rakendamisvolitusi;

2.  on seisukohal, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu on vastuolus liidu õigusega, sest see on vastuolus määruse (EÜ) nr 1829/2003 eesmärgiga, milleks on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 178/2002(21) sätestatud üldpõhimõtetega luua alus inimeste elu ja tervise, loomade tervise ja heaolu, keskkonna ja tarbijate huvide kõrge kaitstuseastme tagamiseks seoses geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kasutamisega, tagades samal ajal ka siseturu tõhusa toimimise;

3.  palub komisjonil rakendusotsuse eelnõu tagasi võtta;

4.  kutsub komisjoni üles peatama kõik GMOde loataotluste kohta tehtud rakendusotsused, kuni loa andmise menetlust on muudetud, et kõrvaldada puudused kehtivas menetluses, mis on osutunud sobimatuks;

5.  palub eelkõige komisjonil täita oma kohustusi ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni alusel ja peatada kõigi glüfosaaditolerantsete geneetiliselt muundatud taimede import;

6.  palub komisjonil mitte anda luba ühelegi herbitsiiditolerantsele geneetiliselt muundatud taimele, ilma et oleks antud täielik hinnang täiendavate herbitsiidide ja nende kaubanduslike valmististega pihustamise jääkidele neid kultuure kasvatavates riikides;

7.  palub komisjonil täiel määral integreerida täiendavate herbitsiidide ja nende jääkide riskihindamine herbitsiiditolerantsete geneetiliselt muundatud taimede riskihindamisse, olenemata sellest, kas geneetiliselt muundatud taim on ette nähtud liidus viljelemiseks või impordiks liitu toidu ja söödana;

8.  kordab oma üleskutset jätkata tööd komisjoni ettepanekuga, millega muudetakse määrust (EL) nr 182/2011, eesmärgiga tagada muu hulgas, et kui alalise toiduahela ja loomatervishoiu komitee ei esita arvamust geneetiliselt muundatud organismide heakskiitmise kohta kas kasvatamise või toidus ja söödas kasutamise eesmärgil, võtab komisjon ettepaneku tagasi; palub nõukogul jätkata kiiremas korras komisjoni sama ettepanekuga tehtavat tööd;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 268, 18.10.2003, lk 1. (2) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13. (3) https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/10.2903/j.efsa.2017.5006. (4) ––––––––––––––––––––––– – 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lastakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/18/EÜ viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud ja teatavate liblikaliste maisikahjurite suhtes resistentne maisitoode (Zea mays L., liin 1507) (ELT C 482, 23.12.2016, lk 110);16. detsembri 2015. aasta resolutsioon komisjoni 4. detsembri 2015. aasta rakendusotsuse (EL) 2015/2279 kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud maisi NK603 × T25 sisaldavad, sellest koosnevad või sellest valmistatud tooted (ELT C 399, 24.11.2017, lk 71);3. veebruari 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba MON 87705 × MON 89788 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (ELT C 35, 31.1.2018, lk 19);3. veebruari 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba MON 87708 × MON 89788 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (ELT C 35, 31.1.2018, lk 17);3. veebruari 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba FG72 (MST‑FGØ72‑2) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (ELT C 35, 31.1.2018, lk 15);8. juuni 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud maisi Bt11 × MIR162 × MIR604 × GA21 või neist neljast komponendist kahe või kolme kombinatsioonina esinevat geneetiliselt muundatud maisi sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest valmistatud tooteid (ELT C 86, 6.3.2018, lk 108);8. juuni 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, mis käsitleb geneetiliselt muundatud nelgi (Dianthus caryophyllus L., liin SHD‑27531‑4) turule laskmist (ELT C 86, 6.3.2018, lk 111);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisiliini MON 810 külviseemnete turule laskmise luba (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0388);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi MON 810 toodete turule laskmist (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0389);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lastakse viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud maisi Bt11 seemned (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0386);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lastakse viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud maisi 1507 seemned (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0387);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud puuvilla 281‑24‑236 × 3006‑210‑23 × MON 88913 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0390);5. aprilli 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi Bt11 × 59122 × MIR604 × 1507 × GA21 sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest valmistatud toodete ja samuti geneetiliselt muundatud maisi (milles on kombineeritud kaks, kolm või neli Bt11, 59122, MIR604, 1507 ja GA21 transformatsiooni) turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0123);17. mai 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi DAS‑40278‑9 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0215);17. mai 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud puuvilla GHB119 (BCS‑GHØØ5‑8) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0214);13. septembri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba DAS‑68416‑4 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0341);4. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba FG72 × A5547‑127 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0377);4. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba DAS‑44406‑6 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0378);24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisi 1507 (DAS‑Ø15Ø7‑1) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0396);24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) lasta turule geneetiliselt muundatud sojauba 305423 × 40‑3‑2 (DP‑3Ø5423‑1 × MON‑Ø4Ø32‑6) sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest toodetud tooteid (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0397);24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) lasta turule geneetiliselt muundatud rapsisorte MON 88302 × Ms8 × Rf3 (MON‑883Ø2‑9 × ACSBNØØ5‑8 × ACS-BNØØ3-6), MON 88302 × Ms8 (MON‑883Ø2‑9 × ACSBNØØ5‑8) ja MON 88302 × Rf3 (MON‑883Ø2‑9 × ACS-BNØØ3‑6) sisaldavaid, neist koosnevaid või neist toodetud tooteid (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0398);1. märtsi 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisi 59122 (DAS‑59122‑7) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0051);1. märtsi 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud maisi MON 87427 × MON 89034 × NK603 (MON‑87427‑7 × MON‑89Ø34‑3 × MON‑ØØ6Ø3‑6) sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest toodetud tooteid ja geneetiliselt muundatud maisi, milles on kombineeritud kaks MON 87427, MON 89034 ja NK603 transformatsioonidest, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2010/420/EL (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0052);3. mai 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud suhkrupeedist H7‑1 (KM‑ØØØH71‑4) toodetud toidu ja sööda turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0197). (5) Komisjoni otsus 2008/280/EÜ, 28. märts 2008, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi GA21 (MON‑ØØØ21‑9) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turuleviimist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (ELT L 87, 29.3.2008, lk 19). (6) https://www.efsa.europa.eu/fr/efsajournal/pub/541. (7) https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/10.2903/j.efsa.2017.5006. (8) Lisa G, Liikmesriikide märkused, http://registerofquestions.efsa.europa.eu/roqFrontend/questionLoader?question=EFSA-Q-2005-226. (9) Lisa G, Liikmesriikide märkused, http://registerofquestions.efsa.europa.eu/roqFrontend/questionDocumentsLoader?question=EFSA-Q-2016-00714. (10) EFSA conclusion on the peer review of the pesticide risk assessment of the active substance glyphosate (EFSA järeldused toimeaine glüfosaadi pestitsiidina kasutamise riskihindamist käsitleva vastastikuse hindamise kohta). EFSA Journal 2015, 13 (11):4302, http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.2903/j.efsa.2015.4302/epdf. (11) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3955666. (12) Komisjoni 6. aprilli 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/660 ELi kooskõlastatud mitmeaastase kontrolliprogrammi kohta aastateks 2018, 2019 ja 2020, et tagada vastavus pestitsiidijääkide piirnormidele ja hinnata tarbijate kokkupuudet taimses ja loomses toidus või selle pinnal esinevate pestitsiidijääkidega (ELT L 94, 7.4.2017, lk 12). (13) Komisjoni 9. aprilli 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/555 ELi kooskõlastatud mitmeaastase kontrolliprogrammi kohta aastateks 2019, 2020 ja 2021, et tagada vastavus pestitsiidijääkide piirnormidele ja hinnata tarbijate kokkupuudet taimses ja loomses toidus või selle pinnal esinevate pestitsiidijääkidega (ELT L 92, 10.4.2018, lk 6). (14) https://sustainabledevelopment.un.org/sdg3. (15) https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/epdf/10.2903/j.efsa.2015.4302. (16) https://onlinelibrary.wiley.com/doi/abs/10.1111/ecog.02719. (17) Artikkel 3, https://www.cbd.int/convention/articles/default.shtml?a=cbd-03. (18) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5606642/. (19) Vt näiteks Euroopa Parlamendi täiskogu istungjärgu avakõnes, mis on lisatud järgmisele Euroopa Komisjonile antud poliitikasuunistele (Strasbourg, 15. juuli 2014) ja 2016. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus (Strasbourg, 14. september 2016). (20) ELT C 355, 20.10.2017, lk 165. (21) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse selliste toodete turule laskmist, mis sisaldavad geneetiliselt muundatud maisi 1507 × 59122 × MON 810 × NK603 või geneetiliselt muundatud maisi, milles on kombineeritud kaks või kolm 1507, 59122, MON 810 ja NK603 transformatsiooni, koosnevad sellest või on sellest toodetud, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsused 2009/815/EÜ, 2010/428/EL ja 2010/432/EL vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (D056123‑02 – 2018/2699(RSP))

P8_TA(2018)0222 B8-0233/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni rakendusotsuse eelnõu, millega lubatakse selliste toodete turule laskmist, mis sisaldavad geneetiliselt muundatud maisi 1507 × 59122 × MON 810 × NK603 või geneetiliselt muundatud maisi, milles on kombineeritud kaks või kolm 1507, 59122, MON 810 ja NK603 transformatsiooni, koosnevad sellest või on sellest toodetud, ja millega tunnistatakse kehtetuks otsused 2009/815/EÜ, 2010/428/EL ja 2010/432/EL vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (D056123‑02),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta(1), eriti selle artikli 7 lõiget 3 ja artikli 19 lõiget 3,

–  võttes arvesse määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklis 35 osutatud alalises toiduahela ja loomatervishoiu komitees 23. aprillil 2018 toimunud hääletust, mille tulemusel arvamust ei esitatud,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes)(2) artiklit 11,

–  võttes arvesse Euroopa Toiduohutusameti 14. novembril 2017. aastal vastu võetud ja 28. novembril 2017. aastal avaldatud arvamust(3),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (COM(2017)0085, COD(2017)0035),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, milles esitatakse vastuväiteid geneetiliselt muundatud organismide kasutamiseks lubade andmisele(4),

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 106 lõikeid 2 ja 3,

A.  arvestades, et 3. veebruaril 2011 esitas ettevõte Pioneer Overseas Corporation, kes esindab ettevõtet Pioneer Hi‑Bred International Inc. (Ameerika Ühendriigid), Madalmaade pädevale riiklikule asutusele määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklite 5 ja 17 kohase taotluse geneetiliselt muundatud maisi 1507 × 59122 × MON 810 × NK603 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toidu, toidu koostisosade ja sööda turule laskmiseks; arvestades, et nimetatud taotlus hõlmas ka geneetiliselt muundatud maisi 1507 × 59122 × MON 810 × NK603 (edaspidi „geneetiliselt muundatud mais“) sisaldavate või sellest koosnevate toodete (mis on ette nähtud muudeks kasutusviisideks kui toiduks ja söödaks kasutamine, välja arvatud viljelemiseks) turule laskmist;

B.  arvestades, et taotlus hõlmas geneetiliselt muundatud maisis esinevate ühekordsete transformatsioonide kümmet alakombinatsiooni, millest viis olid juba lubatud; arvestades, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu hõlmab kaheksat neist alakombinatsioonidest; arvestades, et alakombinatsioonid 1507 × NK603 ja NK603 × MON 810 on juba muude komisjoni otsustega lubatud;

C.  arvestades, et Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) võttis 14. novembril 2017 kooskõlas määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklitega 6 ja 18 vastu positiivse arvamuse, mis avaldati 28. novembril 2017(5);

D.  arvestades, et geneetiliselt muundatud mais saadakse nelja geneetiliselt muundatud maisi transformatsiooni ristamisel: 1507 annab tulemuseks insektitsiidse valgu Cr1F ja on resistentne herbitsiid glüfosinaadile; 59122 annab tulemuseks insektitsiidsed valgud Cry34Ab1 ja Cry35Ab1 ning on samuti resistentne herbitsiid glüfosinaadile; MON 810 annab tulemuseks insektitsiidse valgu Cr1Ab; NK603 toodab kaks ensüümi, mis annavad resistentsuse herbitsiid glüfosaadi suhtes;

E.  arvestades, et täiendavate herbitsiidide, antud juhul glüfosaadi ja glüfosinaadi kasutamine on herbitsiidiresistentsete taimede kasvatamisel tavapärane ning seepärast võib eeldada, et saagis leidub alati pihustamisjääke ja need on selle vältimatu koostisosa; arvestades, et on tõestatud, et geneetiliselt muundatud herbitsiiditolerantsete põllukultuuride kasvatamisega kaasneb tavapäraste kultuuridega võrreldes suurem täiendavate herbitsiidide kasutamine;

F.  arvestades, et seetõttu võib eeldada, et geneetiliselt muundatud mais puutub kokku suuremate ja ka korduvate glüfosaadi ja glüfosinaadi annustega, mis mitte üksnes ei suurenda jääkaine kogust saagikoristusel, vaid võib mõjutada ka geneetiliselt muundatud maisitaime koostist ning selle põllumajanduslikke näitajaid;

G.  arvestades, et ühes sõltumatus uuringus jõuti järeldusele, et EFSA riskihindamist ei tohiks vastu võtta, sest näiteks ei nõudnud EFSA empiirilisi andmeid mürgisuse ja immuunsüsteemile avalduva mõju kohta, arvesse ei olnud võetud kombineeritud mõju ja täiendavate herbitsiidide suuremate annuste pihustamise tagajärgi, keskkonnariski hindamine oli vastuvõtmatu ja põhines valedel eeldustel, ning ei olnud ette nähtud lekete ja võimalike tervisemõjude juhtumipõhise seire süsteemi(6);

H.  arvestades, et ühe praegu loata mitmekordse transformatsiooni alakombinatsiooni (59122 × MON 810 × NK603) jaoks loa taotleja ei esitanud katseandmeid; arvestades, et mitmekordsele transformatsioonile loa andmist ei tohiks kaaluda iga alakombinatsiooni katseandmete põhjaliku hindamiseta;

I.  arvestades, et glüfosinaat on klassifitseeritud reproduktiivtoksiliseks ning seetõttu kehtivad selle suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1107/2009(7) sätestatud välistamiskriteeriumid; arvestades, et glüfosinaat on liidus kasutamiseks heaks kiidetud ajavahemikuks, mis lõpeb 31. juulil 2018. aastal(8);

J.  arvestades, et glüfosaadi kantserogeensuse osas on endiselt küsimusi; arvestades, et EFSA järeldas 2015. aasta novembris, et glüfosaat ei ole tõenäoliselt kantserogeenne, ja Euroopa Kemikaaliamet (ECHA) järeldas 2017. aasta märtsis, et selle klassifitseerimata jätmine oli õigustatud; arvestades, et vastupidiselt sellele liigitas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Rahvusvaheline Vähiuurimiskeskus 2015. aastal glüfosaadi inimeste jaoks tõenäoliselt kantserogeensete ainete hulka;

K.  arvestades, et EFSA pestitsiidikomisjoni seisukoha järgi ei saa üldiselt teha järeldusi geneetiliselt muundatud põllukultuuridele glüfosaadivalmististe pihustamise jääkide ohutuse kohta(9); arvestades, et lisaained ja nende segud, mida kasutatakse pihustamiseks mõeldud kaubanduslikes glüfosaadivalmististes, võivad olla mürgisemad kui toimeaine eraldi(10);

L.  arvestades, et liit on mürgisuse kartuse tõttu juba turult kõrvaldanud polüetoksüleeritud rasvamiinina tuntud glüfosaadi lisaaine; arvestades, et probleemsed lisaained ja segud võivad siiski olla lubatud riikides, kus geneetiliselt muundatud maisi kasvatatakse (Kanadas ja Jaapanis);

M.  arvestades, et teave herbitsiidide ja nende metaboliitide jäägi tasemete kohta on vajalik herbitsiiditolerantsete geneetiliselt muundatud taimede põhjaliku riskihindamise jaoks; arvestades, et herbitsiidide pihustamise jäägid ei kuulu EFSA GMO‑komisjoni pädevusse; arvestades, et geneetiliselt muundatud maisi herbitsiididega pihustamise mõju ei ole hinnatud, samuti ei ole hinnatud glüfosaadi ja glüfosinaadiga pihustamise kumulatiivset mõju;

N.  arvestades, et liikmesriikidelt ei nõuta imporditavas maisis sisalduva glüfosaadi- või glüfosinaadijäägi mõõtmist, et tagada jääkide piirnormidest kinnipidamine aastaid 2018, 2019 ja 2020 hõlmava kooskõlastatud mitmeaastase kontrolliprogrammi raames vastavalt komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2017/660(11), ja nad ei pea seda tegema ka aastatel 2019, 2020 ja 2021(12); arvestades, et seetõttu ei ole teada, kas imporditavas geneetiliselt muundatud maisis sisalduv glüfosaadi- või glüfosinaadijääk vastab ELis kehtestatud jääkide piirnormidele;

O.  arvestades, et mitmekordse transformatsiooni tulemuseks on neli insektitsiidi (Cry1F ja Cry1Ab, mis on suunatud liblikaliste (Lepidoptera) vastu, ning Cry34Ab1 ja Cry35Ab1, mis on suunatud mardikaliste (Coleoptera) vastu); arvestades, et 2017. aastal tehtud teaduslikus uuringus Bt‑toksiinide ja täiendavate herbitsiididega pihustamise jääkide võimaliku tervisemõju kohta jõuti järeldusele, et erilist tähelepanu tuleks pöörata herbitsiidide jääkidele ja nende koostoimele Bt‑toksiinidega(13); arvestades, et seda EFSA ei uurinud;

P.  arvestades, et EFSA jõudis järeldusele, et kõik peale ühe glüfosaadi tavakultuuridel (geneetiliselt muundamata kultuuridel) kasutamise viisi kujutasid endast ohtu muudele kui tõrjutavatele vabas looduses elavatele maapealsetele selgroogsetele, ning tegi ka kindlaks, et mõned peamised glüfosaadi tavakultuuridel kasutamise viisid kujutavad endast suurt pikaajalist ohtu imetajatele(14); arvestades, et ECHA on liigitanud glüfosaadi veeorganismidele pikaajalise mürgise toimega ainete hulka; arvestades, et glüfosaadi kasutamise negatiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja keskkonnale on ulatuslikult dokumenteeritud; arvestades, et näiteks ühes 2017. aastal Ameerika Ühendriikides tehtud uuringus leiti negatiivne seos glüfosaadikasutuse ja täiskasvanud monarhliblikate arvukuse vahel, eriti tiheda põllumajandustegevusega piirkondades(15);

Q.  arvestades, et uue loa andmine geneetiliselt muundatud maisi turule laskmiseks tekitab nõudlust selle kultuuri viljelemiseks kolmandates riikides; arvestades, et, nagu eespool nimetatud, kasutatakse geneetiliselt muundatud herbitsiiditolerantsetel taimedel (tavapäraste kultuuridega võrreldes) suuremaid ja korduvaid herbitsiididoose, kuna need taimed on selleks otstarbeks teadlikult aretatud;

R.  arvestades, et liit on ühinenud ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga, mis kohustab oma osalisi tagama, et nende jurisdiktsioonis toimuv tegevus ei kahjustaks muude riikide keskkonda(16); arvestades, et otsus selle kohta, kas anda geneetiliselt muundatud maisile turule laskmise luba või mitte, kuulub liidu jurisdiktsiooni;

S.  arvestades, et mitme selektiivse herbitsiidi suhtes tolerantsete geneetiliselt muundatud põllumajanduskultuuride aretamise peamine põhjus on umbrohu glüfosaadiresistentsuse kiire kasv riikides, kus geneetiliselt muundatud põllumajanduskultuure on laialdaselt kasvatatud; arvestades, et 2015. aastal oli maailmas vähemalt 29 glüfosaadiresistentset umbrohuliiki(17);

T.  arvestades, et määruse (EÜ) nr 1829/2003 artiklis 35 osutatud alalises toiduahela ja loomatervishoiu komitees 23. aprillil 2018 toimunud hääletuse tulemusel arvamust ei esitatud;

U.  arvestades, et komisjon on korduvalt mõistnud hukka asjaolu, et alates määruse (EÜ) nr 1829/2003 jõustumisest on ta pidanud loa andmise otsuseid vastu võtma ilma alalise toiduahela ja loomatervishoiu komitee toetuseta, ning et toimiku tagasisaatmine komisjonile lõpliku otsuse tegemiseks, mis on menetluse puhul üldiselt väga erandlik, on geneetiliselt muundatud toidu ja söödaga seotud otsuste puhul muutunud tavapäraseks; arvestades, et sellise praktika on hukka mõistnud ka president Jean‑Claude Juncker, pidades seda ebademokraatlikuks(18);

V.  arvestades, et Euroopa Parlament lükkas 28. oktoobril 2015 esimesel lugemisel tagasi(19) 22. aprilli 2015. aasta seadusandliku ettepaneku, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1829/2003, ning palus komisjonil selle tagasi võtta ja esitada uue ettepaneku;

W.  arvestades, et määruse (EL) nr 182/2011 põhjenduses 14 kinnitatakse, et komisjon peaks oma tegevuses nii palju kui võimalik vältima vastuollu minekut apellatsioonikomitees valdavaks kujuneda võiva seisukohaga, mille kohaselt rakendusakt ei ole asjakohane, ning seda eelkõige tundlike küsimuste puhul, nagu tarbijate tervis, toiduohutus ja keskkond;

X.  arvestades, et määruses (EÜ) nr 1829/2003 on sätestatud, et geneetiliselt muundatud toit või sööt ei tohi avaldada kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele ega keskkonnale ning et komisjon võtab oma loa pikendamise otsuse koostamisel arvesse kõiki liidu õigusaktide asjakohaseid sätteid ning teisi kõnesoleva küsimusega seotud õiguspäraseid tegureid;

1.  on seisukohal, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu ületab määruses (EÜ) nr 1829/2003 ette nähtud rakendamisvolitusi;

2.  on seisukohal, et komisjoni rakendusotsuse eelnõu on vastuolus liidu õigusega, sest see on vastuolus määruse (EÜ) nr 1829/2003 eesmärgiga, milleks on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 178/2002(20) sätestatud üldpõhimõtetega luua alus inimeste elu ja tervise, loomade tervise ja heaolu, keskkonna ja tarbijate huvide kõrge kaitstuseastme tagamiseks seoses geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kasutamisega, tagades samal ajal ka siseturu tõhusa toimimise;

3.  palub komisjonil rakendusotsuse eelnõu tagasi võtta;

4.  kutsub komisjoni üles peatama kõik GMOde loataotluste kohta tehtud rakendusotsused, kuni loa andmise menetlust on muudetud, et kõrvaldada puudused kehtivas menetluses, mis on osutunud sobimatuks;

5.  palub eelkõige, et komisjon täidaks oma kohustusi ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni alusel ja peataks kõigi glüfosaaditolerantsete geneetiliselt muundatud taimede impordi;

6.  palub eelkõige, et komisjon ei annaks luba importida toidu ja söödana kasutamiseks geneetiliselt muundatud taimi, mis on muudetud tolerantseks herbitsiidi suhtes, mille kasutamine liidus ei ole lubatud (käesoleval juhul on selleks glüfosinaat, mille loa kehtivus lõpeb 31. juulil 2018);

7.  palub komisjonil mitte anda luba ühelegi herbitsiiditolerantsele geneetiliselt muundatud taimele, ilma et oleks täielikult hinnatud täiendavate herbitsiidide ja nende kaubanduslike valmististega pihustamise jääke neid kultuure kasvatavates riikides;

8.  palub komisjonil täielikult integreerida täiendavate herbitsiidide ja nende jääkide riskihindamine herbitsiiditolerantsete geneetiliselt muundatud taimede riskihindamisse, olenemata sellest, kas geneetiliselt muundatud taim on ette nähtud liidus viljelemiseks või impordiks liitu toidu ja söödana;

9.  kordab oma üleskutset jätkata tööd komisjoni ettepanekuga, millega muudetakse määrust (EL) nr 182/2011, eesmärgiga tagada muu hulgas, et kui alalise toiduahela ja loomatervishoiu komitee ei esita arvamust geneetiliselt muundatud organismide heakskiitmise kohta kas kasvatamise või toidus ja söödas kasutamise eesmärgil, võtab komisjon ettepaneku tagasi; palub nõukogul kiiremas korras jätkata komisjoni sama ettepanekuga tehtavat tööd;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 268, 18.10.2003, lk 1. (2) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13. (3) https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/10.2903/j.efsa.2017.5000 (4) ––––––––––––––––––––––– – 16. jaanuari 2014. aasta resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega lastakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/18/EÜ viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud ja teatavate liblikaliste maisikahjurite suhtes resistentne maisitoode (Zea mays L., liin 1507) (ELT C 482, 23.12.2016, lk 110);16. detsembri 2015. aasta resolutsioon komisjoni 4. detsembri 2015. aasta rakendusotsuse (EL) 2015/2279 kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud maisi NK603 × T25 sisaldavad, sellest koosnevad või sellest valmistatud tooted (ELT C 399, 24.11.2017, lk 71);3. veebruari 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba MON 87705 × MON 89788 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (ELT C 35, 31.1.2018, lk 19);3. veebruari 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba MON 87708 × MON 89788 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (ELT C 35, 31.1.2018, lk 17);3. veebruari 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba FG72 (MST‑FGØ72‑2) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (ELT C 35, 31.1.2018, lk 15);8. juuni 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud maisi Bt11 × MIR162 × MIR604 × GA21 või neist neljast komponendist kahe või kolme kombinatsioonina esinevat geneetiliselt muundatud maisi sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest valmistatud tooteid (ELT C 86, 6.3.2018, lk 108);8. juuni 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, mis käsitleb geneetiliselt muundatud nelgi (Dianthus caryophyllus L., liin SHD‑27531‑4) turule laskmist (ELT C 86, 6.3.2018, lk 111);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisiliini MON 810 külviseemnete turule laskmise luba (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0388);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi MON 810 toodete turule laskmist (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0389);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lastakse viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud maisi Bt11 seemned (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0386);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lastakse viljelemise eesmärgil turule geneetiliselt muundatud maisi 1507 seemned (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0387);6. oktoobri 2016. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud puuvilla 281‑24‑236 × 3006‑210‑23 × MON 88913 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest toodetud kaupade turule laskmist (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0390);5. aprilli 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi Bt11 × 59122 × MIR604 × 1507 × GA21 sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest valmistatud toodete ja samuti geneetiliselt muundatud maisi (milles on kombineeritud kaks, kolm või neli Bt11, 59122, MIR604, 1507 ja GA21 transformatsiooni) turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0123);17. mai 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud maisi DAS‑40278‑9 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0215);17. mai 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud puuvilla GHB119 (BCS‑GHØØ5‑8) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0214);13. septembri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba DAS‑68416‑4 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0341);4. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba FG72 × A5547‑127 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0377);4. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse geneetiliselt muundatud sojauba DAS‑44406‑6 sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0378);24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisi 1507 (DAS‑Ø15Ø7‑1) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0396);24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) lasta turule geneetiliselt muundatud sojauba 305423 × 40‑3‑2 (DP‑3Ø5423‑1 × MON‑Ø4Ø32‑6) sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest toodetud tooteid (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0397);24. oktoobri 2017. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) lasta turule geneetiliselt muundatud rapsisorte MON 88302 × Ms8 × Rf3 (MON‑883Ø2‑9 × ACSBNØØ5‑8 × ACS‑BNØØ3‑6), MON 88302 × Ms8 (MON‑883Ø2‑9 × ACSBNØØ5‑8) ja MON 88302 × Rf3 (MON‑883Ø2‑9 × ACS‑BNØØ3‑6) sisaldavaid, neist koosnevaid või neist toodetud tooteid (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0398);1. märtsi 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud maisi 59122 (DAS‑59122‑7) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0051);1. märtsi 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud maisi MON 87427 × MON 89034 × NK603 (MON‑87427‑7 × MON‑89Ø34‑3 × MON‑ØØ6Ø3‑6) sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest toodetud tooteid ja geneetiliselt muundatud maisi, milles on kombineeritud kaks MON 87427, MON 89034 ja NK603 transformatsioonidest, ning millega tunnistatakse kehtetuks otsus 2010/420/EL (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0052);3. mai 2018. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud suhkrupeedist H7‑1 (KM‑ØØØH71‑4) toodetud toidu ja sööda turule laskmise luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0197). (5) https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/10.2903/j.efsa.2017.5000 (6) https://www.testbiotech.org/node/2130 (7) ELT L 309, 24.11.2009, lk 1. (8) Komisjoni rakendusmääruse (EL) 2015/404 lisa punkt 7 (ELT L 67, 12.3.2015, lk 6). (9) EFSA conclusion on the peer review of the pesticide risk assessment of the active substance glyphosate (EFSA järeldused toimeaine glüfosaadi pestitsiidina kasutamise riskihindamist käsitleva vastastikuse hindamise kohta). EFSA Journal 2015, 13 (11):4302, http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.2903/j.efsa.2015.4302/epdf (10) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3955666 (11) Komisjoni 6. aprilli 2017. aasta rakendusmäärus (EL) 2017/660 ELi kooskõlastatud mitmeaastase kontrolliprogrammi kohta aastateks 2018, 2019 ja 2020, et tagada vastavus pestitsiidijääkide piirnormidele ja hinnata tarbijate kokkupuudet taimses ja loomses toidus või selle pinnal esinevate pestitsiidijääkidega (ELT L 94, 7.4.2017, lk 12). (12) Komisjoni 9. aprilli 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/555 ELi kooskõlastatud mitmeaastase kontrolliprogrammi kohta aastateks 2019, 2020 ja 2021, et tagada vastavus pestitsiidijääkide piirnormidele ja hinnata tarbijate kokkupuudet taimses ja loomses toidus või selle pinnal esinevate pestitsiidijääkidega (ELT L 92, 10.4.2018, lk 6). (13) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5236067/ (14) https://efsa.onlinelibrary.wiley.com/doi/epdf/10.2903/j.efsa.2015.4302 (15) https://onlinelibrary.wiley.com/doi/abs/10.1111/ecog.02719 (16) Artikkel 3, https://www.cbd.int/convention/articles/default.shtml?a=cbd-03 (17) https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC5606642/ (18) Näiteks Euroopa Parlamendi täiskogu istungjärgu avakõnes, mis on lisatud järgmisele Euroopa Komisjonile antud poliitikasuunistele (Strasbourg, 15. juuli 2014) ja 2016. aasta kõnes olukorrast Euroopa Liidus (Strasbourg, 14. september 2016). (19) ELT C 355, 20.10.2017, lk 165. (20) EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon kontrollimeetmete rakendamise kohta, et teha kindlaks kalandustoodete vastavus ELi turule juurdepääsu kriteeriumitele (2017/2129(INI))

P8_TA(2018)0223 A8-0156/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1954/2003 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2371/2002 ja (EÜ) nr 639/2004 ning nõukogu otsus 2004/585/EÜ(1),

–  võttes arvesse ühise kalanduspoliitika kontrollisüsteemi, mis koosneb nõukogu määrustest (EÜ) nr 1224/2009(2) ja (EÜ) nr 1005/2008(3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest (EL) 2017/2403(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1379/2013 kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta, millega muudetakse nõukogu määruseid (EÜ) nr 1184/2006 ja (EÜ) nr 1224/2009 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 104/2000(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 854/2004, millega kehtestatakse erieeskirjad inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametlikuks kontrollimiseks(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 1026/2012, milles käsitletakse kalavarude kaitseks võetavaid teatavaid meetmeid seoses mittesäästvat kalapüüki lubavate riikidega(7),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 2017. aasta detsembri eriaruannet nr 19/2017 „Impordiprotseduurid: puudused õigusraamistikus ja ebatõhus rakendamine mõjutavad ELi finantshuve“,

–  võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni kalalaevastike haldamise kohta äärepoolseimates piirkondades(8),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit (A8‑0156/2018),

A.  arvestades, et EL on maailma suurim kala- ja vesiviljelustoodete turg, mis hõlmas 2016. aastal 24 % kogu maailma impordist ning sõltub impordist rohkem kui 60 % ulatuses selliste toodete kogutarbimisest;

B.  arvestades, et oma 8. juuli 2010. aasta resolutsioonis kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi importimise korra kohta ühise kalanduspoliitika reformi silmas pidades(9) rõhutas parlament, et ELi kala- ja vesiviljelustoodete importi käsitleva poliitika üks peamisi eesmärke peab olema selle tagamine, et imporditud tooted vastavad igas mõttes samadele nõuetele kui need, mida kohaldatakse ELi toodangule, ning et ELi jõupingutused kalanduse jätkusuutlikuks muutmiseks ei olnud kooskõlas toodete impordiga riikidest, mille püügitegevuses ei võeta arvesse jätkusuutlikkust;

C.  arvestades, et komisjoni 14. oktoobri 2015. aasta teatises pealkirjaga „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“ (COM(2015)0497) kohustub EL ajama vastutustundlikumat kaubanduspoliitikat kestliku arengu eesmärkide saavutamise vahendina;

D.  arvestades, et on liikmesriikide ülesanne kontrollida, et ELi tootjate kalatooted vastavad sanitaarstandarditele, samal ajal kui imporditud kala puhul lubab komisjon kolmandatel riikidel määrata kindlaks ettevõtjad, kellel on lubatud kalatooteid ELi eksportida, eeldusel et nad suudavad tagada samaväärsed standardid;

E.  arvestades, et Kariibi meres, India ookeanis ja Atlandi ookeanis asuvate ELi äärepoolseimate piirkondade naabrid on kolmandad riigid, kelle püügi-, tootmis- ja turustamistingimused ei vasta alati Euroopa standarditele, mille tulemuseks on kohaliku tootmise suhtes ebaaus kaubandus;

F.  arvestades, et on arvukalt kalureid käsitlevaid rahvusvahelisi õigusakte, mida tuleks ratifitseerida ja rakendada, näiteks Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kalandustöö konventsioon nr 188, Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) 2012. aasta Kaplinna leping ning IMO kalalaevade laevapere liikmete väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsioon (STCW‑F);

G.  arvestades, et 29. novembri 2017. aasta teadusliku arvamuse nr 3/2017 pealkirjaga „Ookeanidest pärit toit“ järeldustes soovitatakse integreerida kestliku arengu eesmärgid kõikidesse liidu poliitikavaldkondadesse ning kohaldada sama lähenemisviisi muudel rahvusvahelistel areenidel ja maailma teiste piirkondade toetamisel, et leida tasakaal majanduslike ja ökoloogiliste eesmärkide vahel, mis hõlmavad toidutootmist ja merekeskkonda;

1.  märgib, et kalandus- ja vesiviljelustoodete turule laskmiseks peavad ELi käitajad täitma mitmesuguseid eeskirju ja rangeid kriteeriume, sealhulgas ühise kalanduspoliitika eeskirju ning sanitaar-, töö-, laevade ohutuse ning keskkonnastandardeid, mida toetavad nõuetele vastavuse tagamise süsteemid; on veendunud, et need loovad ühiselt kõrged standardid toodete kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse kohta, mida ELi tarbijad on harjunud õiguspäraselt ootama;

2.  on seisukohal, et kolmandatest riikidest pärit kalandus- ja vesiviljelustoodete vastavus keskkonna ja sotsiaalse jätkusuutlikkusega seotud ELi standarditele edendaks nendes kolmandates riikides jätkusuutlikkust ja aitaks luua õiglasema konkurentsi ELi toodete ja kolmandatest riikidest pärit toodete vahel;

3.  tunneb muret selle pärast, et nende toodete impordile kohaldatakse vähem kontrolle, seejuures on peamised kontrollivahendid sanitaarstandardid ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrus(10), kuid viimati nimetatud määrus koostati üksnes selle tagamiseks, et kalapüügil järgitaks kehtivaid eeskirju;

4.  rõhutab, et imporditud ja Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete võrdse kohtlemise tagamiseks – mis peaks olema ELi kalanduspoliitika põhieesmärke –, peaks EL nõudma, et kõik imporditud tooted vastaksid ELi kaitse- ja majandamisstandarditele ning ELi õigusaktidega kehtestatud hügieeninõuetele; märgib, et see aitaks luua õiglasemat konkurentsi ja tõsta kolmandate riikide mereressursside kasutamise standardeid;

5.  on seisukohal, et ELi ühise kalanduspoliitika raames varude säilitamise ja säästva kalanduse eesmärgil tehtavad suured jõupingutused ei sobi kokku kalandus- ja vesiviljelustoodete impordiga riikidest, kes suurendavad püügikoormust kalavarude jätkusuutlikkusele mõtlemata ja peavad silmas üksnes lühiajalist tulu;

6.  tunneb muret, et kala turule laskmise erinevad eeskirjad loovad diskrimineeriva turu, mis kahjustab ELi kalureid ja kalakasvandusi, mistõttu tuleks kalandus- ja vesiviljelustoodete kontrolli tõhustada ja parandada;

7.  on seisukohal, et kontrollimääruse(11) kohaldamist tuleks tõhustada kõigis liikmesriikides, nii et seda kohaldatakse ühtsel ja ühtlustatud viisil tarneahela kõikides etappides, sealhulgas jae- ja restoraniteenuste suhtes ning nii ELi kui ka imporditud toodete puhul; märgib, et see kehtib ka märgistamise sätete kohta;

Sanitaarstandardid

8.  on mures selle pärast, et liidu poolt kehtestatud ja kolmandate riikide pädevate asutuste poolt rakendatav liitu eksporditavate kalandustoodete sanitaarnõuete kontrollisüsteem ei anna piisavaid tagatisi, et neid nõudeid alati järgitakse;

9.  kutsub komisjoni üles pakkuma rohkem koolitust, tehnilist abi ja vahendeid institutsioonide suutlikkuse suurendamiseks, et aidata arenguriikidel ELi eeskirju järgida; toetab selliseid algatusi nagu tervishoiu ja toiduohutuse peadirektoraadi (DG SANTE) juhitav programm „Parem koolitus ohutuma toidu nimel“, mis pakub arenguriikide ametlikele kontrollitöötajatele koolitusi kalandus- ja vesiviljelustoodete ELi standardite kohta;

10.  rõhutab, et on oluline kohaldada imporditud kalandus- ja vesiviljelustoodete, sealhulgas loomasööda ja loomasööda tooraine suhtes rangelt ELi õigusakte, mis käsitlevad tervisekaitsestandardite ja -kontrolli kõiki aspekte (sh toiduohutus, jälgitavus, ennetus), mis on tarbijakaitse jaoks olulised aspektid; nõuab sellega seoses tungivalt, et komisjon parandaks oma kontrolliprogrammi kolmandate riikide suhtes Toidu- ja Veterinaarameti missioonide täiustamise teel, suurendades eelkõige igal missioonil kontrollitud asutuste arvu eesmärgiga saada kolmanda riigi tegelikkusele vastavaid tulemusi;

11.  märgib, et isegi DG SANTE läbi viidud auditid näitavad, et mõned kolmandad riigid ei suuda kaugeltki tagada, et tooted vastaksid vajalikele tervishoiustandarditele, seda vähemalt kala-, kalatöötlemis- ja külmveolaevade puhul, ning see ei lase ELi piiril teostatavate sanitaarkontrollide käigus kontrollida, kas õiguslikud sanitaarnõuded on täidetud;

12.  tunneb muret tähelepanekute pärast, et Lääne-Aafrika piirkonnas tegutsevatel kolmandate riikide kalalaevadel esineb probleeme toodete jälgitavuse ja sanitaarnõuete järgimise tagamisel; on veendunud, et kolmandate riikide väljastatud sertifikaatidele laevade ja ettevõtete jaoks, kellel on luba ELi eksportida, ei saa täielikult tugineda;

13.  leiab, et kui kolmandatel riikidel võimaldatakse delegeerida muudele valitud kolmandatele riikidele ja isegi rannikuriikidele õigus selliseid sertifikaate välja anda, on see vastuolus lipuriigi kohustuse põhimõttega, mis on ühise kalanduspoliitika – sealhulgas ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse – alus, eelkõige püügisertifikaati valideeriva lipuriigi kohustustega; on seisukohal, et komisjon peaks loobuma tavast lubada kolmandatel riikidel delegeerida sellised volitused muudele riikidele;

14.  on lisaks veendunud, et pädevad asutused peaksid kalalaevade sanitaarkontrolli tegema vähemalt kord aastas;

Tööõigused

15.  juhib tähelepanu vastuolule laevapere liikmete töökonventsioonid ratifitseerinud liikmesriikide kiiduväärselt suure arvu ja kalurite konventsioonid ratifitseerinud liikmesriikide äärmiselt väikese arvu vahel ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ratifitseeriksid asjaomased aktid (sh ILO konventsiooni nr 188, Kaplinna lepingu ning konventsiooni STCW‑F) viivitamata;

16.  tunneb heameelt sotsiaalpartnerite üle, kes kasutasid edukalt ELi toimimise lepingu artiklit 155, et pidada läbirääkimisi nõukogu direktiivi (EL) 2017/159(12) üle, millega rakendatakse osaliselt ILO konventsiooni nr 188, kuid peab kahetsusväärseks, et see ei hõlma füüsilisest isikust ettevõtjatest kalureid; kutsub komisjoni üles viima protsessi lõpule, tehes ettepaneku täiendavaks direktiiviks, mis hõlmaks jõustamissätteid, nagu tehti laevanduse puhul;

17.  nõuab sellega seoses, et komisjon algataks menetlused ELi toimimise lepingu artikli 155 kasutamiseks konventsiooni STCW‑F suhtes, et suurendada mereohutust kalapüügi puhul, mida peetakse üldiselt maailma üheks kõige ohtlikumaks ametiks;

18.  toetab jätkuvaid jõupingutusi ELi kalanduspoliitika täiustamiseks, et muuta see keskkonnasäästlikumaks, tagades rannikukogukondade pikaajalise ellujäämise ja toitainerikka toiduallika; leiab, et see on vastuolus ELi turgude suureneva avatusega kalandustoodetele, mis on pärit kolmandatest riikidest, mille juhtimissüsteemid ei ole nii ranged; on seisukohal, et see näitab kalanduspoliitika ja kaubanduspoliitika sidususe puudumist;

Kaubanduspoliitika

19.  peab kahetsusväärseks, et komisjon saadab mõnikord kolmandatele riikidele vastuolulisi sõnumeid, näiteks pidades vabakaubanduslepingute läbirääkimisi või laiendades muul viisil juurdepääsu ELi turule riikide jaoks, millele on esitatud hoiatus koostööd mittetegevaks riigiks nimetamise kohta kooskõlas ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse ning mittesäästva kalapüügi määrusega(13);

20.  kutsub komisjoni üles tagama liidu kaubandus- ja kalanduspoliitika tihedat koordineerimist, sealhulgas läbirääkimistel kalandusega seotud küsimusi hõlmavate kaubanduslepingute üle; peab oluliseks analüüsida vabakaubanduslepingute majanduslikku ja sotsiaalset mõju ELi kalandustoodetele, kehtestada vajaduse korral asjakohased kaitsemeetmed ja käsitleda teatavaid kalandustooteid tundlike toodetena;

21.  on seisukohal, et EL kui maailma suurim kalandustoodete importija jagab teiste suuremate kala importivate riikidega poliitilist vastutust selle eest, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) kaubanduseeskirjad oleksid kooskõlas kalavarude kaitse ja majandamise võimalikult kõrgete ülemaailmsete standarditega; kutsub sel eesmärgil komisjoni üles tagama, et ELi kahe- ja mitmepoolsed kaubanduslepingud tugevdaksid õiglast, läbipaistvat ja jätkusuutlikku kalakaubandust;

22.  rõhutab, et komisjoni läbiräägitavad vabakaubanduslepingud ja muud mitmepoolsed lepingud, mis hõlmavad kaubandussätteid, peavad sisaldama tugevamaid kestlikku arengut käsitlevaid peatükke, mis käsitlevad kalanduse konkreetseid muresid ja millega:

23.  nõuab, et jätkusuutlike kalandusalaste partnerluslepingute või kolmandate riikidega sõlmitavate kaubanduslepingute sõlmimisel pöörataks tõsist tähelepanu äärepoolseimate piirkondade huvidele, sätestades vajaduse korral tundlike toodete väljajätmise;

24.  palub komisjonil Brexiti järgse kokkuleppe sõlmimisel seada Ühendkuningriigi juurdepääs ELi kalandus- ja vesiviljelustoodete turule sõltuvusse ELi laevade juurdepääsust Briti vetele ja ühise kalanduspoliitika kohaldamisest;

25.  kutsub komisjoni üles esitama ettepanekut üldiste soodustuste kava määruse(14) muutmiseks, et lisada olulised kalandusalased instrumendid, nagu ÜRO mereõiguse konventsioon, ÜRO kalavarude kokkulepe, FAO eeskirjade järgimise kokkulepe ja FAO sadamariigi meetmeid käsitlev kokkulepe, nende instrumentide hulka, mis tuleb ratifitseerida ja mida tuleb kohaldada, ning lisada sätted, mis lubavad GSP+ staatuse peatada, kui nende instrumentide sätteid ei kohaldata;

26.  rõhutab, et vabakaubanduslepingute kaubandust ja kestlikku arengut käsitlevate peatükkide rakendamisel esinevate puuduste kõrvaldamiseks ja nende sätete jõustamiseks peaksid need sisaldama siduvat vaidluste lahendamise mehhanismi (mis hõlmab valitsustevahelisi konsultatsioone, paneelmenetlust, avalikkuse juurdepääsu dokumentidele ja konsulteerimist kodanikuühiskonnaga) koos võimalusega kohaldada sanktsioone, kui rahvusvahelisi kohustusi ei täideta;

27.  väljendab muret kontrollikoja eriaruandes nr 19/2017 kirjeldatud tollikontrolli nõrkuste ja lünkade pärast ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid eriaruandes sisalduvad soovitused nii kiiresti kui võimalik;

28.  märgib, et lisaks suurettevõtjate mittefinantsandmete avalikustamise üldisele kohustusele on iga suurusega ettevõtjatele (sh VKEdele) kahes probleemses sektoris (puit ja konfliktimineraalid) kehtestatud täiendavad hoolsuskohustuse nõudes, mida tuleb kohaldada kogu järelevalveahela ulatuses; on seisukohal, et kalandustoodete puhul oleks vaja sarnaseid kohustusi, ning nõuab tungivalt, et komisjon uuriks nende toodete hoolsuskohustuse nõuete kehtestamise teostatavust;

Turustamisstandardid

29.  märgib, et samal ajal kui määruse (EL) nr 1379/2013 (kalapüügi- ja vesiviljelustoodete turu ühise korralduse kohta) sätteid kohaldatakse kõikide kalandus- ja vesiviljelustoodete suhtes, siis sätteid, mis käsitlevad märgistamist tarbijate jaoks, kohaldatakse üksnes suhteliselt väikese tooterühma suhtes, millest on välja jäetud toiduks valmistatud, konserveeritud ja töödeldud tooted; on seisukohal, et tarbijatele mõeldud teavet tuleks parandada ka nende toodete puhul, kehtestades kohustuse lisada märgistusele täiendav teave; on seisukohal, et nende toodete märgistamist tuleb parandada, et teavitada tarbijaid ning tagada kalandus- ja vesiviljelustoodete jälgitavus;

30.  kutsub komisjoni üles edendama teavituskampaaniaid ELi kalurite ja kalakasvanduste jätkusuutlikkuse alaste jõupingutuste kohta, rõhutades ELi õigusaktides nõutavaid kõrgeid kvaliteedi- ja keskkonnastandardeid võrreldes kolmandate riikidega;

31.  on seisukohal, et range kooskõla ühise kalanduspoliitika ja muude ELi õigusaktidega tagab kõrgete keskkonna-, hügieeni-, sanitaar- ja sotsiaalnormide järgimise ELi kalalaevadel, ning nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon uuriks viivitamata võimalust luua märgis, mis võimaldaks tuvastada ELi kalatooteid;

32.  on veendunud, et kui Euroopa tarbijad oleksid paremini informeeritud müügil olevate toodete tegelikust iseloomust, geograafilisest päritolust, kvaliteedist ning tootmis- ja püügitingimustest, teeksid nad sageli teistsuguseid valikuid;

33.  on seisukohal, et kohustuslik teave kalandustoodete märgistusel peaks hõlmama ka toote püüdnud laeva lipuriiki;

34.  tunneb heameelt, et komisjon käivitas hiljuti aastakümneid tagasi vastu võetud turustamisstandardite hindamise, et määrata kindlaks, milliseid standardeid tuleks kohaldada, võttes arvesse tänapäeva turustamistavasid ja toodete jälgitavuse valdkonnas kättesaadavaid tehnoloogiaid;

Kontrollisüsteem

35.  leiab, et kolm määrust, millest kontrollisüsteem koosneb, moodustavad tasakaalustatud paketi ning on viinud ELi kalanduse majandamise märkimisväärse paranemiseni;

36.  tunnustab komisjoni selle eest, kuidas ta on jõustanud ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrust kolmandate riikide suhtes, näidates, et ELil võib olla väga suur mõju maailma kalandusele oma vastutustundliku tururiigi rolli tõttu; kutsub komisjoni üles jätkama muude tururiikide survestamist, et nad rakendaksid meetmeid, mille abil takistada ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi abil püütud kala sisenemist nende turule;

37.  juhib tähelepanu kodanikuühiskonna hiljuti avaldatud aruandele, milles analüüsitakse mereandide importi ELi riikidesse alates 2010. aastast, mil jõustus ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määrus, ning mis näitab, kuidas kolmandatest riikidest pärit impordi kontrolli puudujäägid ja ebaühtlased eeskirjad võimaldavad nõuetele mittevastavate toodete sisenemist ELi turule; kutsub seepärast liikmesriike ning transiidi- ja sihtriike üles suurendama kooskõlastamist, et tagada kala impordiks välja antud püügisertifikaatide põhjalikum kontrollimine; peab oluliseks võtta kasutusele ühtlustatud ja kooskõlastatud Euroopa arvutisüsteemi, mis hõlbustab kalaimpordi kontrolli liikmesriikides;

38.  on veendunud, et komisjon ja mõned liikmesriigid ei ole kõiki kolme määrust rangelt rakendanud ja jõustanud, nagu on märgitud mitmes komisjoni, kontrollikoja ja sõltumatute vaatlejate koostatud dokumendis;

39.  on arvamusel, et lisaks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse kohaldamisele tuleb sellist kala rangemini kontrollida turustamisprotsessi järgnevates etappides, eelkõige rangemate audititega liikmesriikides ja ettevõtetes, kelle puhul on kahtlus, et nad tarnivad ebaseadusliku kalapüügi abil saadud tooteid;

40.  palub komisjonil kasutada kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid tagamaks, et kõik kalandus- ja vesiviljelustooteid liitu eksportivad riigid kohaldaksid ranget kalavarude säilitamise poliitikat; ergutab komisjoni tegema nende riikidega koostööd kõigis asjakohastes foorumites ja eelkõige piirkondlikes kalandusorganisatsioonides;

41.  märgib, et rakendamine on ebaõnnestunud mitmes aspektis, näiteks järgmistes:

42.  rõhutab vajadust tagada, et kui imporditud toode lükatakse ühe liikmesriigi sadamas tagasi, ei saa see ELi turule siseneda teise liikmesriigi sadama kaudu;

43.  on nõus, et teatavaid kontrollisüsteemi sätteid on võimalik mitmeti tõlgendada ning need on takistanud ühtlast rakendamist, kuid leiab, et piisava avatuse ja poliitilise tahte korral saaksid komisjon ja liikmesriigid suurendada jõupingutusi, et tagada olemasolevate õigusaktide ühtlustatum rakendamine, näiteks suuniste ja tõlgenduste abil;

44.  märgib, et see oli Euroopa Liidu kalanduskontrollisüsteemi kohaste kohustuste täitmise eksperdirühma (mis loodi ühise kalanduspoliitika reformi raames foorumina, kus pidada otsekoheseid ja erapooletuid arutelusid osalejate puuduste üle) eesmärk, ning peab kahetsusväärseks, et rühm on seni teises suunas arenenud;

45.  on seisukohal, et kontrollisüsteemi täielikuks rakendamiseks on vaja veel palju ära teha, muu hulgas avastatud rikkumiste asjakohased järelmeetmed, liikmesriikide parem teavitamine võetud meetmetest ning teabevahetus liikmesriikide ja komisjoni vahel;

46.  nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et veenda liikmesriike täielikult rakendama kontrollisüsteemi sätteid, kasutades vajaduse korral muu hulgas Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi vahendite kinnipidamist;

47.  kordab oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis(15) kalanduskontrolli ühtlustamise kohta Euroopas tehtud järeldust, et igasugune kontrollimääruse või ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse läbivaatamine peab olema sihipärane ja keskenduma üksnes nendele aspektidele, mis takistavad tõhusaid ja ühtlasi kontrolle liidu igas liikmesriigis;

48.  nõuab, et Euroopa Kalanduskontrolli Ameti (EFCA) volitusi laiendataks kalanduskokkulepetega hõlmatud laevade kontrollimisele, sealhulgas koostöös allakirjutanud riigi pädevate asutustega, ning et EFCA‑le antaks selle töö jaoks vajalikud vahendid;

49.  peab äärmiselt kahetsusväärseks komisjoni otsust käivitada kogu kontrollikorra ulatuslik läbivaatamine ilma nõuetekohaste avalike konsultatsioonideta ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse rakendamise, EFCA volituste või kogu paketi läbivaatamise teemal, nagu on nõutud parema õigusloome suunistes; on seisukohal, et ametlik avalik konsulteerimine kõigi kõnealuste elementide üle enne läbivaatamist käsitleva ettepaneku esitamist võimaldaks kõigil sidusrühmadel anda piisava panuse ühise kalanduspoliitika kõige olulisema samba läbivaatamisse;

50.  rõhutab tungivalt, et läbivaatamine ei tohi viia praeguste meetmete nõrgenemiseni, vaid peaks pigem parandama ja kindlustama võrdseid tingimusi kalanduskontrolli valdkonnas, mis on ainus võimalus, kuidas tagada ühise kalanduspoliitika ühist mõõdet;

51.  nõuab kindlalt, et muudetud kontrollisüsteem hõlmaks järgmisi põhimõtteid:

52.  kutsub komisjoni üles esitama oma ettepanekut kontrollimääruse muutmiseks niipea kui võimalik;

53.  rõhutab, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse sätteid ja põhimõtteid ei tohi mingil viisil muuta ega nõrgestada, võttes arvesse selle määruse tohutut edu ja selle mõju kogu maailma kalandusele;

54.  nõuab kindlalt, et kolmandate riikide lisamisel ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse hoiatamise, määratlemise ja nimekirja lisamise protsessidesse ei tohi olla mingit poliitilist sekkumist ning nimekirjast kustutamine peab põhinema rangelt sellel, kas asjaomane riik on teinud täielikult edusammud, mida komisjon vajalikuks peab;

55.  on seisukohal, et EFCA rolli tuleks tugevdada, et võimaldada tal rohkem osaleda kontrollimääruse ning ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi määruse kohaldamises, sealhulgas andmete kontrollimises ja ristkontrollis kogu järelevalveahela ulatuses, komisjoni ja liikmesriikide kontrollide kavandamises ja kooskõlastamises ning püügisertifikaatide kontrollimises;

o
o   o

56.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 354, 28.12.2013, lk 22. (2) Nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks, muudetakse määrusi (EÜ) nr 847/96, (EÜ) nr 2371/2002, (EÜ) nr 811/2004, (EÜ) nr 768/2005, (EÜ) nr 2115/2005, (EÜ) nr 2166/2005, (EÜ) nr 388/2006, (EÜ) nr 509/2007, (EÜ) nr 676/2007, (EÜ) nr 1098/2007, (EÜ) nr 1300/2008, (EÜ) nr 1342/2008 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1627/94 ja (EÜ) nr 1966/2006 (ELT L 343, 22.12.2009, lk 1). (3) Nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning muudetakse määrusi (EMÜ) nr 2847/93, (EÜ) nr 1936/2001 ja (EÜ) nr 601/2004 ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 1093/94 ja (EÜ) nr 1447/1999 (ELT L 286, 29.10.2008, lk 1). (4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2403, milles käsitletakse välispüügilaevastike jätkusuutlikku majandamist ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1006/2008 (ELT L 347, 28.12.2017, lk 81). (5) ELT L 354, 28.12.2013, lk 1. (6) ELT L 139, 30.4.2004, lk 206. (7) ELT L 316, 14.11.2012, lk 34. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0195. (9) ELT C 351 E, 2.12.2011, lk 119. (10) Nõukogu määrus (EÜ) nr 1005/2008. (11) Nõukogu määrus (EÜ) nr 1224/2009. (12) ELT L 25, 31.1.2017, lk 12. (13) Määrus (EL) nr 1026/2012. (14) Määrus (EL) nr 978/2012 (ELT L 303, 31.10.2012, lk 1). (15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0407.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon toidutootmise ja põllumajanduse tuleviku kohta (2018/2037(INI))

P8_TA(2018)0224 A8-0178/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 29. novembri 2017. aasta teatist „Toidutootmise ja põllumajanduse tulevik“ (COM(2017)0713),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 38 ja 39, milles sätestatakse ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) ja selle eesmärgid,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikleid 40 ja 42, milles nähakse ette põllumajandustoodete ühine turukorraldus ja see, millises ulatuses kohaldatakse konkurentsieeskirju põllumajandustoodete tootmise ja nendega kauplemise suhtes,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 13,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 349, milles määratakse kindlaks äärepoolseimate piirkondade eriseisund ja sätestatakse tingimused aluslepingute kohaldamiseks neis piirkondades,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/2393, millega muudetakse määruseid (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta, (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta, (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad, (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus, ning (EL) nr 652/2014, millega nähakse ette sätted toiduahela, loomade tervise ja heaolu ning taimetervise ja taimse paljundusmaterjaliga seotud kulude haldamise kohta(1) (koondmäärus),

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/58/EÜ, mis käsitleb põllumajandusloomade kaitset(2),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 19. märtsil 2018. aastal avaldatud teabedokumenti ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/128/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks(3), ning komisjoni 10. oktoobri 2017. aasta aruannet liikmesriikide riiklike tegevuskavade ja pestitsiidide säästvat kasutamist käsitleva direktiivi 2009/128/EÜ rakendamisel tehtud edusammude kohta (COM(2017)0587),

–  võttes arvesse oma 6. veebruari 2018. aasta otsust pestitsiididele ELis lubade andmise menetlust käsitleva erikomisjoni moodustamise, vastutusalade, liikmete arvu ja ametiaja kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja eriaruandeid nr 16/2017 „Maaelu arengu programmitöö: vähendada tuleks keerukust ja pöörata suuremat tähelepanu tulemustele“ ja nr 21/2017 „Rohestamistoetus: keerukam sissetulekutoetuste kava, mis ei ole veel keskkonnaalaselt tulemuslik“,

–  võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2017. aasta aruteludokumenti ELi rahanduse tuleviku kohta (COM(2017)0358),

–  võttes arvesse komisjoni 14. veebruari 2018. aasta teatist „Uus tänapäevane mitmeaastane finantsraamistik Euroopa Liidu jaoks, mis võimaldab tõhusalt saavutada tema prioriteete ka pärast 2020. aastat“ (COM(2018)0098),

–  võttes arvesse Corki deklaratsiooni 2016. aasta versiooni 2.0 „Parem elu maapiirkondades“, mis anti välja Euroopa maaelu arengu konverentsil,

–  võttes arvesse oma 3. mai 2018. aasta resolutsiooni ELi lamba- ja kitsekasvatuse sektori praeguse olukorra ja tulevikuväljavaadete kohta(5),

–  võttes arvesse oma 17. aprilli 2018. aasta resolutsiooni valgurikaste kultuuride edendamise Euroopa strateegia kohta – valgurikaste ja liblikõieliste taimede kasvatamise soodustamine Euroopa põllumajandussektoris(6),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta(7),

–  võttes arvesse oma 1. märtsi 2018. aasta resolutsiooni ELi mesindussektori väljavaadete ja probleemide kohta(8),

–  võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni teemal „Põllumajandusmaa koondumise hetkeseis ELis: kuidas soodustada põllumajandustootjate juurdepääsu maale?“(9),

–  võttes arvesse oma 4. aprilli 2017. aasta resolutsiooni naiste ja nende rolli kohta maapiirkondades(10),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni ÜPP vahendite kohta hinnavolatiilsuse vähendamiseks põllumajandusturgudel(11),

–  võttes arvesse oma 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni teemal „Kuidas saab ühise põllumajanduspoliitikaga aidata kaasa töökohtade loomisele maapiirkondades?“(12),

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni innovatsiooni ja majanduse arengu soodustamise kohta Euroopa põllumajandusettevõtete juhtimise tuleviku heaks(13),

–  võttes arvesse oma 7. juuli 2015. aasta resolutsiooni ELi piimasektori väljavaadete ning piimapaketi rakendamise läbivaatamise kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Ühise põllumajanduspoliitika võimalik ümberkujundamine“(15),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee arvamust „2020. aasta järgne ühine põllumajanduspoliitika“(16),

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, millest suurem osa on ÜPP seisukohast asjakohased,

–  võttes arvesse põllumajandusturgude töökonna 2016. aasta novembri aruannet „Improving Market Outcomes - Enhancing the Position of Farmers in the Supply Chain“ (turutulemuste parandamine: põllumajandustootjate positsiooni parandamine tarneahelas) ja selle järeldusi,

–  võttes arvesse 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) sõlmitud Pariisi kokkulepet ja eeskätt Euroopa Liidu võetud kohustusi riiklikult kindlaksmääratud panuste näol, et saavutada kokkuleppe üleilmsed eesmärgid,

–  võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2016. aasta aruannet liidu äärepoolseimate piirkondade põllumajanduse toetamiseks võetavate erimeetmete kava (POSEI) rakendamise kohta (COM(2016)0797),

–  võttes arvesse keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist, mis kuulutati välja 2016. aastal (COM(2016)0316) ja mis on vahend selleks, et aidata tagada ettevõtjate ja kodanike jaoks ELi keskkonnaalaste õigusaktide ja poliitikameetmete tulemuslikkus nende parema rakendamise kaudu,

–  võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni kirja,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit ning arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, eelarvekomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamusi (A8‑0178/2018),

A.  arvestades, et komisjoni teatises „Toidutootmise ja põllumajanduse tulevik“ tunnistatakse, et ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on üks ELi vanimaid ja integreeritumaid poliitikavaldkondi, see on ülemaailmse strateegilise tähtsusega ning peaks olema kavandatud nii, et võimaldada ELi põllumajandus- ja metsandussektoril vastata kodanike õigustatud nõudmistele mitte üksnes toiduga kindlustatuse, toiduohutuse, toidu kvaliteedi ja kestlikkuse seisukohast, vaid ka keskkonnakaitse, bioloogilise mitmekesisuse ja loodusvarade kaitse, kliimamuutuste vastaste meetmete, maaelu arengu, tervishoiu, loomade heaolu kõrgete standardite ja tööhõive seisukohast;

B.  arvestades, et tuleb tõdeda, et ÜPPd tuleb nüüd reformida, et see vastaks paremini nii esmase sihtrühma ehk põllumajandustootjate kui ka kõikide kodanike vajadustele;

C.  arvestades, et ÜPP on äärmiselt oluline ligikaudu 12 miljoni põlumajandusliku majapidamise jaoks kogu Euroopas;

D.  arvestades, et põllumajandusmaa moodustab 47 % Euroopa territooriumist ja ELis on 22 miljonit põllumajandustootjat ja -töötajat;

E.  arvestades, et ÜPP eesmärgid peaksid olema toiduohutuse ja toiduga varustatuse sõltumatuse tagamine ning ELi põllumajandussüsteemide ja territooriumide vastupanuvõime ja kestlikkuse tagamine;

F.  arvestades, et ELi üldine eesmärk, milleks on multifunktsionaalne ja mitmekülgne, töökohti loov ja õiglane põllumajandus- ja metsandussektor, mis tugineb kestlikele põllumajanduslikele tavadele ja võimaldab säilitada põlvest põlve edasiantavaid elujõulisi väike- ja pereettevõtteid, jääb positiivse välismõju ja Euroopa kodanike nõutavate avalike hüvede (toidu- ja tööstuskaubad ning teenused) pakkumisel kõige olulisemaks;

G.  arvestades, et võimu praegune koondumine ulatusliku jaemüügisektori ja suurettevõtete kätte tuleb peatada ja vastupidiseks muuta;

H.  arvestades, et kehtiva ÜPP muudatused peavad põhinema strateegilistel püüdlustel tugevdada konkurentsi ning tagada kindel ja ohutu toit;

I.  arvestades, et ÜPPd on juba rohkem kui 25 aastat regulaarselt reformitud, mis on olnud tingitud Euroopa põllumajanduse avanemisest rahvusvahelistele turgudele ning uute probleemide ilmnemisest sellistes valdkondades nagu keskkonnaküsimused ja kliimamuutused; arvestades, et nüüd on vaja teha selles jätkuvas kohandamisprotsessis järgmine samm, et ÜPPd lihtsustada, ajakohastada ja ümber orienteerida, nii et see tagaks põllumajandustootjate sissetuleku ning vastaks tõhusamalt kogu ühiskonna ootustele, eeskätt toidu kvaliteedi ja toiduga kindlustatuse, kliimamuutuste, rahvatervise ja tööhõive valdkonnas, tagades samal ajal sektori jaoks poliitilise ja rahalise kindluse, eesmärgiga saavutada kestlikud maapiirkonnad, lahendada toiduga kindlustatuse küsimus, tagada, et täidetakse Euroopa kliima- ja keskkonnaeesmärgid, ning suurendada ELi lisaväärtust;

J.  arvestades, et ehkki komisjon pani oma käimasolevat ÜPP reformi käsitleva teatise pealkirjaks „Toidutootmise ja põllumajanduse tulevik“, ei anta selles mingeid tagatisi ÜPP eelarve säilitamise kohta, ning arvestades, et on äärmiselt oluline, et see küsimus lahendataks enne, kui esitatakse eelseisvad seadusandlikud ettepanekud; arvestades, et nendega tuleks tagada, et ei toimuks ÜPP taasriigistamist, et ei kahjustataks ühtse turu nõuetekohast toimimist ning et kasusaajate jaoks toimuks tõeline lihtsustamine mitte üksnes ELi tasandil, vaid ka liikmesriigi, piirkondlikul, kohalikul ja põllumajandusettevõtte tasandil, ning et säiliks paindlikkus ja õiguskindlus põllumajandustootjate ja metsaomanike jaoks, tagades samas nii keskkonnaga seotud ambitsioonikate eesmärkide kui ka uue ÜPP sihtmärkide täitmise, loomata seejuures liikmesriikidele täiendavaid piiranguid ega sellest tulenevat suuremat keerukust, mis tooks kaasa viivitused riiklike strateegiate rakendamisel;

K.  arvestades, et uus rakendamismudel peaks tagama ELi ja Euroopa põllumajandustootjate vahel otsese seose;

L.  arvestades, et ÜPP peab etendama olulist rolli sektori pikaajalise tootlikkuse ja konkurentsivõime tugevdamisel ning vältima stagnatsiooni ja volatiilsust põllumajandustootjate sissetulekutes, mis vaatamata tootmise koondumisele ja intensiivistumisele ning tootlikkuse suurenemisele on endiselt keskmiselt madalamad kui ülejäänud majandussektorites;

M.  arvestades, et otsetoetused moodustavad põllumajandustootjate sissetuleku esmase olulise stabiilsuse tasandi ja turvavõrgu, kuna nende osakaal võib ulatuda alates iga-aastaste põllumajandussissetulekute konkreetsest osast kuni 100 %ni põllumajandusettevõtete tulust teatud piirkondades; arvestades, et otsetoetusi tuleks jätkata, et aidata põllumajandustootjatel konkureerida võrdsetel tingimustel kolmandate riikidega;

N.  arvestades, et uued maapiirkondade väärtusahelad biomajanduses võivad tagada maapiirkondades hea majanduskasvu ja luua töökohti;

O.  arvestades, et otsetoetused peavad olema rohkem suunatud põllumajandustootjatele, kuna nemad on need inimesed, kes aitavad kaasa maapiirkondade stabiilsusele ja tulevikule ning peavad tulema toime majanduslike tururiskidega;

P.  arvestades, et viimastel aastatel on põllumajandustootjatele osaks saanud üha suurem hinnavolatiilsus, mis on tulenenud hindade kõikumisest maailma turgudel ja ebakindlusest, mida on põhjustanud makromajanduslik areng, välispoliitika, sh kaubandus, poliitilised ja diplomaatilised probleemid, tervishoiukriisid, ülemäärased kogused mõnes Euroopa sektoris, kliimamuutused ja sagedased äärmuslikud ilmastikunähtused ELis;

Q.  arvestades, et Vahemere sektoritele ettenähtud erivahendid peaksid jääma I sambasse;

R.  arvestades, et on hädavajalik pakkuda paindlikke ja reageerimisvõimelisi vahendeid, et aidata tundlikel ja strateegilistel sektoritel tulla toime struktuursete muutustega, nagu Brexiti võimalikud mõjud või ELi peamiste partneritega sõlmitavate heakskiidetud kahepoolsete kaubanduslepingute võimalik toime;

S.  arvestades, et puu- ja köögivilja- ning veini- ja mesindussektori valdkondlikud strateegiad peaksid jääma tootjariikide jaoks kohustuslikuks ning säilitada tuleks nendega seotud vahendite ja eeskirjade eripära;

T.  arvestades, et on oluline tagada võrdsed tingimused, õiglased hinnad ja rahuldav elatustase põllumajandustootjatele kõigis piirkondades ja ELi liikmesriikides, millega tagatakse taskukohased hinnad kodanikele ja tarbijatele, ning et põllumajanduslik tegevus toimuks liidu kõikides osades, sealhulgas looduslikust eripärast tingitud piirangutega piirkondades; arvestades, et on oluline edendada tarbimist ja juurdepääsu kvaliteetsele toidule ning tervislikule ja kestlikule toitumisele, täites seejuures sotsiaalse ja keskkonnasäästlikkuse, kliimameetmete ning looma- ja taimetervise ja heaolu ning maapiirkondade tasakaalustatud arendamisega seotud kohustusi;

U.  arvestades, et vesi ja põllumajandus on lahutamatult seotud ning kestlik veemajandus põllumajandussektoris on määrava tähtsusega, et kindlustada kvaliteetse ja piisavas koguses toidu tootmine ja tagada veevarude kaitsmine;

V.  arvestades, et ühine põllumajanduspoliitika vajab asjakohaseid vahendeid, et pöörata tähelepanu põllumajanduse tundlikkusele kliimamuutuste suhtes ja vähendada samas survet, mida põllumajandussektor, kus kasutatakse 50 % ELis tarbitavast mageveest, avaldab mageveevarudele;

W.  arvestades, et suurema võrdsuse ja õiguspärasuse nimel on vaja ajakohastatud, lihtsamat ja õiglasemat toetuste maksmise süsteemi;

X.  arvestades, et praeguses ÜPPs ei ole vajalikke vahendeid, et tagada inimväärsed sissetulekud, mis soodustaksid eakatele põllumajandustootjatele väärika elu pakkumist;

Y.  arvestades, et ei ole sobivaid vahendeid, mille abil soodustada ettevõtete üleminekut vanemalt põllumajandustootjate põlvkonnalt nooremale põlvkonnale;

Z.  arvestades, et Euroopa Kontrollikoja 2018. aasta märtsi teabedokumendis ÜPP tuleviku kohta öeldakse, et 2010. aastal oli iga 100 enam kui 55‑aastase põllumajandusettevõtet juhtiva isiku kohta 14 alla 35‑aastast juhti, ning 2013. aastaks langes see näitaja 10,8 isikuni; arvestades, et aastatel 2004–2013 kasvas ELi põllumajandustootjate keskmine vanus 49,2 aastalt 51,4 aastale; arvestades, et kõige väiksemad põllumajandusettevõtted kuuluvad sageli kõige eakamatele põllumajandustootjatele;

AA.  arvestades, et üha suurenev ülemaailmne kaubandus tekitab nii uusi võimalusi kui ka uusi probleeme, mis on muu hulgas seotud keskkonna, kliimamuutuse, veekaitse, põllumajandusliku maa puudumise ja mulla degradeerumisega, ning seetõttu on vaja kohandada rahvusvahelise kaubanduse eeskirju, et oleks võimalik luua võrdsed tingimused, mille aluseks on õiglased ja kestlikud tingimused kaupade ja teenuste vahetamiseks, ning uuendatud ja tõhusad kaubanduse kaitsemehhanismid kooskõlas ELi olemasolevate sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna-, tervishoiu-, sanitaar- ja fütosanitaarnormide ning loomade heaolu normidega;

AB.  arvestades, et neid kõrgeid norme tuleks säilitada ja edendada kogu maailmas, eelkõige Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) raames, ning kaitsta Euroopa tootjate ja tarbijate huve, tagades Euroopa normide kasutamise importi käsitlevates kaubanduslepingutes;

AC.  arvestades, et ligikaudu 80 % vajalikest proteiinidest imporditakse ELi kolmandatest riikidest ning seni ei ole tehtud piisavalt selleks, et rakendada proteiinistrateegiat ÜPPs;

AD.  arvestades, et kuigi keskendumist toodete ja protsesside ressursisäästliku innovatsiooniga seotud teadus- ja arendustegevusele peab tunnustama, tuleb teha rohkem jõupingutusi, et arendada teadusvõimekust ja taristut, mis on vajalik, et teadustöö tulemused väljenduksid toidutootmises ja põllumajanduses ning kestlikes agrometsandustavades, mida hõlbustab asjakohane toetus, ning et edendada mitme osalejaga lähenemisviisi, mille keskmes on põllumajandustootjad ja mida toetavad sõltumatud, läbipaistvad ja piisavalt rahastatavad ELi põllumajanduslikud nõustamisteenistused (põllumajandusettevõtete nõustamise süsteem) kõikides liikmesriikides ja piirkondades ning teadmiste vahetamise ja koolitusteenused liikmesriikide tasandil;

AE.  arvestades, et otseinvesteeringutoetus peaks olema paremini suunatud majanduse ja keskkonnaga seotud mõju kahetistele nõudmistele ning selles tuleks võtta arvesse põllumajandusettevõtete endi vajadusi;

AF.  arvestades, et Euroopa Liit on välja töötanud mitmeid kosmoseprogramme (EGNOS ja Galileo) ja maa seire programme (Copernicus), mille puhul tuleb maksimaalselt ära kasutada nende suutlikkust ÜPP rakendamise seire valdkonnas ning Euroopa põllumajanduse ülemineku valdkonnas täppispõllumajandusele ning põllumajanduslike majapidamiste kahetisele keskkonna ja majandusega seotud tulemuslikkusele;

AG.  arvestades, et suurem osa biotehnoloogia valdkonna teadusuuringutest toimub nüüd EList väljaspool, kusjuures tavaliselt keskendutakse neis põllumajandusega seotud majandusprobleemidele, mis ei ole ELi põllumajanduse jaoks olulised, mistõttu võivad kaduda investeeringud ja fookus;

AH.  arvestades, et praegustele kogemustele tuginedes vähendab looduslike protsesside ärakasutamine ja soodustamine saagikuse ja vastupanuvõime edendamiseks tõenäoliselt tootmiskulusid;

AI.  arvestades, et konkurentsivõimeline põllumajandus-, toidutootmis- ja metsandussektor peab jätkuvalt etendama jõulist rolli, täites ELi keskkonnahoiu ja kliimaeesmärke, mis on sätestatud rahvusvahelistes lepingutes, nagu COP21 ja ÜRO kestliku arengu eesmärgid, luues seejuures põllumajandusettevõtjatele stiimuleid, tagades tasu antava panuse eest ning toetades neid tarbetu õigusliku ja halduskoormuse vähendamise kaudu nende võetavates meetmetes;

AJ.  arvestades, et 21. sajandiks prognoositava maailma maapinna aastase keskmise temperatuuri tõusu ulatuse ja selle vahetute tagajärgede tõttu kliimatingimustele on vaja keskkonnasäästlikku toidutootmise süsteemi, mis tagab ohutu ja rikkaliku tootmise ega muuda liitu sõltuvaks muudest turgudest;

AK.  arvestades, et on oluline, et tulevane ÜPP oleks kooskõlas kestliku arengu eesmärkide, Pariisi kokkuleppe ja ELi poliitikaga, eelkõige kestliku arengu, keskkonna, kliima, rahvatervise ja toidu valdkonnas;

AL.  arvestades, et põllumajandus on üks majandussektoritest, mis peaks jõupingutuste jagamise määruse kohaselt aitama saavutada eesmärki vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 30 % võrreldes 2005. aasta tasemega;

AM.  arvestades, et väikepõllumajandustootjaid on ELi põllumajandustootjate hulgas umbes 40 %, kuid nad saavad vaid 8 % ÜPP toetustest;

AN.  arvestades, et 17 kestliku arengu eesmärgiga seatakse 2020. aasta järgse ÜPP jaoks uued selged eesmärgid;

AO.  arvestades, et ÜPPsse on järk‑järgult integreeritud keskkonnaeesmärgid, nii et selle eeskirjad oleksid kooskõlas liidu õigusaktides kehtestatud keskkonnanõuetega ja põllumajandustootjad järgiksid neid ning et nendega edendataks kestlikke põllumajandustavasid, millega kaitstakse keskkonda ja bioloogilist mitmekesisust;

AP.  arvestades, et küllastunud rasvade ja punase liha tarbimine on liidus endiselt soovituslikust tarbimisest tunduvalt suurem ning toiduainetööstus on endiselt märkimisväärne kasvuhoonegaaside ja lämmastikuheite tekitaja;

AQ.  arvestades, et suletud tootmisringid – tootmine, töötlemine ja pakendamine toimub samas piirkonnas – hoiavad lisaväärtuse samas piirkonnas ja tagavad seega kohalikul tasandil rohkem töökohti ning omavad seetõttu maapiirkondade elavdamise potentsiaali;

AR.  arvestades, et ÜPP‑l on majanduslikud ja keskkonnaga seotud üksteisest lahutamatud eesmärgid ning seda kahesust tuleb esimese samba reformi ning keskkonnahoidlikumaks muutmise kava raames säilitada ja isegi tugevdada, et minna üle kestlikule ja tõhusale Euroopa põllumajandusmudelile;

AS.  arvestades, et tulevases ÜPPs peab Euroopa Liit püüdma antibiootikumide kasutamist põllumajanduses ja toiduainete sektoris märkimisväärselt piirata, et kestlikku põllumajandust tugevdada;

AT.  arvestades, et põllumajandussüsteemide ja piirkondade pikaajalise vastupidavuse ja kestlikkuse suurendamine toob kasu Euroopa Liidule tervikuna;

AU.  arvestades, et Euroopa Kontrollikoda on rõhutanud asjaolu, et keskkonnahoidlikumaks muutmisega seotud nõuete madala taseme tõttu, mis sageli vastab vaid juba kehtivatele tavadele, suurendavad kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetused, mis kehtestati osana 2013. aasta reformist, keerukust ja bürokraatiat, neid on raske mõista ning kontrollikoja arvates ei tõhusta need oma ülesehituse tõttu märkimisväärselt ÜPP keskkonna ja kliimaga seotud mõju, mida on oluline pidada meeles ÜPP uue keskkonnahoidliku struktuuri kavandamisel;

AV.  arvestades, et Euroopa Kontrollikoda on leidnud II samba rakendamisel märkimisväärseid puudusi, milleks on eeskätt pikk heakskiitmisprotsess ning maaelu arengu programmide keerukus ja bürokraatlikkus;

AW.  arvestades, et teadusuuringute tõenduspõhises toimivuskontrolli metahinnangus leiti, et kliimat ja keskkonda säästvad meetmed ei parandanud märkimisväärselt keskkonnatoimet, mis on suuresti tingitud sellest, et asjaomased nõuded olid juba täidetud;

AX.  arvestades, et Corki deklaratsiooni versiooni 2.0 „Parem elu maapiirkondades“ eesmärgid puudutavad elujõulisi maapiirkondi, arukat multifunktsionaalsust, bioloogilist mitmekesisust põllumajanduses ja metsanduses ning väljaspool neid, haruldasi loomatõugusid ja keskkonda säästvaid põllukultuure ning mahepõllumajandust, toetust vähemsoodsatele piirkondadele ja kohustusi Natura 2000 võrgustiku kontekstis; arvestades, et deklaratsioonis rõhutatakse ka, et on oluline teha jõupingutusi, et vältida maapiirkondade tühjenemist, ning naiste ja noorte rolli selles protsessis, samuti vajadust paremini kasutada maapiirkondade kõiki sisemisi ressursse, viies ellu integreeritud strateegiaid ja valdkonnaüleseid käsitlusviise, tõhustades alt-ülespoole käsitlusviisi ning osalejate koostoimet, mis eeldab investeerimist maapiirkondade kestlikkusse, loodusvarade tõhusamat säilitamist ja haldamist, kliimameetmete soodustamist, teadmiste ja innovatsiooni edendamist, maapiirkondade juhtimise tõhustamist, maapiirkondade poliitika ja selle rakendamise lihtsustamist;

AY.  arvestades, et vähem kasulikke piirkondi, näiteks piirkondi, kus linnaarengu ja põllumajanduse vahel esineb jõuline konkurents, tuleks võtta ÜPPs arvesse maale juurdepääsemist takistavate täiendavate piirangute pärast, et säilitada niisugustes piirkondades põllumajandus;

AZ.  arvestades, et vähem soodsatele piirkondadele, nagu mägi- ja äärepoolseimatele piirkondadele, tuleks ÜPP raames jätkuvalt kompenseerida lisakulud, mis kaasnevad nende eripärast tingitud piirangutega, et säilitada asjaomastes piirkondades põllumajandustegevus;

BA.  arvestades, et ÜPP raames tuleb tunnustada nõuetekohaselt suurt keskkonnaalast kasu, mida pakuvad teatavad sektorid nagu lamba- ja kitsekasvatuse sektor või valgurikaste taimede kasvatus;

BB.  arvestades, et mesindussektor on ELi jaoks ülioluline ja aitab ühiskonnale nii majanduse kui ka keskkonna seisukohast märkimisväärselt kaasa;

BC.  arvestades, et on vaja tugevdada tootjate positsiooni toiduainete tarneahelas ning tagada ühtsel turul aus konkurents õiglaste ja läbipaistvate eeskirjadega, milles võetakse arvesse põllumajanduse eriomadusi suhetes tootjate ja toiduainete tarneahela muude osalejate vahel nii eelnevas kui ka järgnevas etapis, ning pakkuda stiimuleid riskide ja kriiside tulemuslikuks ennetamiseks, sh aktiivseid juhtimisvahendeid, millega on võimalik viia pakkumine ja nõudlus paremini omavahel vastavusse ning mida kasutatakse sektori tasandil avalike asutuste poolt, nagu on märgitud põllumajandusturgude töökonna aruandes; arvestades, et ka ÜPP kohaldamisalast väljapoole jäävaid aspekte, mis mõjutavad konkurentsivõimet ja põllumajandustootjate võrdseid tingimusi, tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta ja jälgida;

BD.  arvestades, et seoses toiduga kindlustatuse ja toiduga varustamise sõltumatusega seotud uute probleemidega Euroopa põllumajanduses ELi poliitiliste prioriteetide raames, mis on sätestatud komisjoni aruteludokumendis ELi rahanduse tuleviku kohta, on vaja, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tagataks põllumajanduseelarve suurendamine või säilitamine euro püsihindades, et hõlmata nii olemasolevaid kui ka uusi probleeme;

BE.  arvestades, et kuna ühiskond ootab põllumajandustootjatelt tavade muutmist täielikult kestlikuks, tuleks neid sellel üleminekul toetada riiklike vahenditega;

BF.  arvestades, et praeguse ÜPP mis tahes muudatused tuleb sisse viia nii, et piisavate üleminekuperioodide ja -meetmete kaudu oleks tagatud sektori stabiilsus ning õigus- ja planeerimiskindlus põllumajandustootjate ja metsaomanike jaoks;

BG.  arvestades, et Euroopa Parlamendil peab olema ulatuslik osa selge poliitikaraamistiku sätestamises, et säilitada Euroopa tasandil ühised eesmärgid ja demokraatlik arutelu strateegiliste küsimuste üle, mis mõjutavad kõigi kodanike igapäevaelu loodusvarade, sealhulgas vee, mulla ja õhu säästva kasutamise, toidu kvaliteedi, põllumajandustootjate finantsstabiilsuse, toiduohutuse, tervishoiu ning põllumajandus- ja hügieenitavade jätkusuutliku ajakohastamise seisukohast, eesmärgiga sõlmida Euroopa tasandil tootjate ja tarbijate vahel ühiskondlik leping;

BH.  arvestades, et kaalukate tulemuste saavutamiseks on vaja uuesti sõnastatud ühist põllumajanduspoliitikat, et kaasseadusandjatele on vaja anda vahendid nendele seatud ülesannete täitmiseks sätestatud ajaraamistikus ning et ebakindlust esineb ka seoses Brexitiga;

BI.  arvestades, et Euroopa toiduga kindlustatuse tulevik tuleb tagada nii Ühendkuningriigi kui ka 27 ELi liikmesriigi jaoks, tehes kõikvõimalikke jõupingutusi, et minimeerida mõlema osapoole jaoks häireid tootmises ja toidu kättesaadavuses; arvestades, et tuleb teha kõik võimalik, et tagada ühtne vastavusse viimine keskkonna- ja toiduohutusnõuetega, kindlustamaks, et ei Ühendkuningriigi ega ELi kodanikke ei ohusta toidu kvaliteedi halvenemine või toiduohutuse vähenemine;

BJ.  arvestades, et üks kuuest põhiprioriteedist ELi maaelu arengu valdkonnas on põllumajanduse ja metsandusega seotud ökosüsteemide taastamine, säilitamine ja tugevdamine ning seda ka Natura 2000 aladel;

BK.  arvestades, et EL töötab praegu proteiinistrateegia kallal, et soodustada valgurikaste taimedega isemajandamist;

BL.  rõhutab, et terav toidupuudus mõjutas 2017. aastal 124 miljonit inimest 51 riigis, mis on 16 miljoni võrra rohkem kui 2016; arvestades. et enamik neist, keda toiduga kindlustamatus puudutab, elavad maapiirkondades;

BM.  arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on ELi ja selle liikmesriikide üks peamisi eesmärke; arvestades, et paljud naiste täidetavad rollid maapiirkondades aitavad säilitada elujõulisi põllumajandusettevõtteid ja maakogukondi; arvestades, et jõupingutused maapiirkondade tühjenemise vältimiseks on seotud naistele ja noortele pakutavate võimalustega; arvestades, et naised seisavad maapiirkondades endiselt silmitsi mitmete probleemidega, samas kui põllumajanduse ja maaelu arengu poliitika ei hõlma piisaval määral soolist mõõdet; arvestades, et kuigi otsetoetuste või maaelu arengutoetuste saaja sugu ei ole usaldusväärne näitaja programmide mõju kohta, on naised taotlejate ja toetusesaajate hulgas alaesindatud;

BN.  arvestades vajadust põhjendada ÜPP eelarvet Euroopa maksumaksjatele, peab edaspidine rahastus olema seotud nii ohutu ja kvaliteetse toidu tootmisega kui ka selge ühiskondliku lisaväärtusega, mis puudutab kestlikku põllumajandust, ambitsioonikat keskkonna- ja kliimamõju, inimeste ja loomade tervise ja heaolustandardeid ja muid ÜPP ühiskondlikke mõjusid, et luua tõeliselt võrdsed tingimused ELis ja EList väljaspool;

BO.  arvestades, et Eurobaromeetri eriuuringu nr 442 („Eurooplaste suhtumine loomade heaolusse“) kohaselt leiab 82 % Euroopa kodanikest, et põllumajandusloomade heaolu tuleks suurendada;

BP.  arvestades, et pestitsiidide kasutamine, bioloogilise mitmekesisuse kadu ning muutused põllumajanduskeskkonnas võivad avaldada negatiivset mõju tolmeldajate arvukusele ja tolmeldajate liigilisele mitmekesisusele; arvestades, et nii kodustatud kui ka looduslikud tolmeldajad seisavad silmitsi märkimisväärsete probleemidega ning et sellel võib olla kahjulik mõju ELi põllumajandusele ja toiduga kindlustatusele, võttes arvesse suurema osa ELi tootmise sõltuvust tolmeldamisest; arvestades, et 2018. aasta jaanuaris algatati tolmeldajaid käsitleva ELi algatuse raames avalik konsultatsioon, et teha kindlaks parim lähenemisviis ja vajalikud meetmed, et võidelda tolmeldajate arvukuse vähenemisega ELis;

BQ.  arvestades, et maaelu arengu valdkonnas on vaja välja töötada erimeede –ELi integreeritud taimekaitse kaheksa põhimõtte alusel –, et soodustada pestitsiidide kasutamise märgatavat vähendamist ja julgustada rakendama mittekeemilisi alternatiive;

BR.  arvestades, et vähem soodsatele piirkondadele, nagu mägi- ja äärepoolseimatele piirkondadele tuleks ÜPP raames jätkuvalt kompenseerida lisakulud, mis kaasnevad nende eripäradest tingitud piirangutega, et säilitada asjaomastes piirkondades põllumajandustegevus;

BS.  arvestades, et ÜPP raamistiku kohaldamisel äärepoolseimate piirkondade suhtes tuleks uurida põhjalikult ELi toimimise lepingu artikli 349 kohaldamisala, sest need piirkonnad on sotsiaal‑majandusliku arengu, eelkõige elanikkonna vananemise ja rahvastikukao seisukohalt eriti ebasoodsas olukorras; arvestades, et POSEI on tulemuslik vahend, mille eesmärk on arendada ja tõhustada tootmisahelate struktuuri, lahendades äärepoolseimate piirkondade konkreetseid probleeme; tuletab meelde, et oma 15. detsembri 2016. aasta aruandes parlamendile ja nõukogule POSEI rakendamise kohta järeldas komisjon, et võttes arvesse hinnangut kava (POSEI) kohta, ei peeta vajalikuks muuta alusmäärust (EL) nr 228/2013;

BT.  arvestades, et nii metsamajandus kui ka agrometsandus, mis kujutab endast puittaimede kui ülemise tasandi kombineerimist karjamaa või põllumajanduskultuuridega alumisel tasandil, võivad suurendada vastupanuvõimet põllumajandusettevõtte ja maastiku tasandil ja aidata kaasa nõutavatele keskkonna- ja kliimamuutuste leevendamise meetmetele, andes metsandus- või põllumajandustooteid või osutades muid ökosüsteemi teenuseid, tugevdades sellega ÜPP eesmärke ning võimaldades ringmajandusel ja biomajandusel edendada uusi ärimudeleid, mis toovad kasu põllu- ja metsamajandustootjatele ning maapiirkondadele; arvestades, et ELi metsastrateegiaga edendatakse sidusat ja terviklikku nägemust metsamajandamisest ja metsast tulenevatest mitmesugustest hüvedest ning käsitletakse tervet metsa väärtusahelat; rõhutab, et ÜPP etendab olulist rolli selle strateegia eesmärkide täitmisel ning juhib erilist tähelepanu Vahemere piirkonna metsadele, mis kannatavad rohkemal määral kliimamuutuste ja tulekahjude tõttu, seades ohtu bioloogilise mitmekesisuse ning võimaliku põllumajandustoodangu;

Uued suhted Euroopa Liidu, liikmesriikide, piirkondade ja põllumajandustootjate vahel

1.  tunneb heameelt kavatsuse üle ÜPPd lihtsustada ja moderniseerida, nii et see oleks põllumajandusettevõtjatele majanduslikult kasulik ja vastaks kodanike ootustele, kuid rõhutab, et reformides tuleb seada esikohale Rooma lepingus sätestatud põhimõtted, ühtse turu terviklikkus ning tõeline ühine poliitika, mida EL piisavalt rahastab, mis on tänapäevane ja tulemustele suunatud, toetab kestlikku põllumajandust ning tagab ohutu, kvaliteetse ja mitmekesise toidu, tööhõive ja maapiirkondade arengu;

2.  võtab teadmiseks komisjoni teatise „Toidutootmise ja põllumajanduse tulevik“ ja tunneb heameelt kinnituse üle, et üks tulevase ÜPP eesmärkidest on edendada ja tagada loodusvarade säästev majandamine ja aidata kaasa ELi keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamisele;

3.  nõuab, et ÜPP esimene prioriteet on kujundada iga Euroopa põllumajandusettevõte ümber ettevõtteks, milles on ühendatud nii majanduse arengu kui ka keskkonnastandardid;

4.  rõhutab, et ÜPP peab hoidma alal olulist sidet ELi seadusandjate, põllumajandusettevõtjate ja kodanike vahel; ei nõustu ÜPP võimaliku taasriigistamisega, mis suurendaks konkurentsi tasakaalustamatust ühtsel turul;

5.  juhib tähelepanu väikeste ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtete olulisele rollile, mida tuleb tunnustada ja väärtustada;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et paindlikkus, mida liikmesriigid saavad põhireeglites sätestatud valikute osas praegu kasutada, võimaldab reageerida konkreetsetele olukordadele, kuid see näitab samal ajal, et teatud osi ÜPPst ei saa enam pidada ühiseks; toonitab, et ühtsel turul on vaja säilitada konkurentsitingimused ning tagada põllumajandustootjatele võrdsed tingimused toetustele juurdepääsu suhtes eri liikmesriikides ja piirkondades; samuti on vaja asjakohaseid ja tõhusaid lahendusi, et viia miinimumini konkurentsimoonutuse oht ja ohud ühtekuuluvusele;

7.  on seisukohal, et ELi eeskirjade, põhistandardite, sekkumisvahendite, ELi tasandil kokku lepitud kontrolli ja rahaliste eraldiste tugevas ühises raamistikus peab liikmesriikidel olema mõistlikul määral paindlikkust, et tagada põllumajandusettevõtjatele võrdsed tingimused ning eelkõige ELi lähenemisviis 1. samba toetustele, et tagada õiglase konkurentsi tingimuste järgimine;

8.  on seisukohal, et ÜPP tõhusamaks rakendamiseks ja paremaks kohandamiseks Euroopa põllumajanduse eri liikide tegelikkusega tuleks liikmesriikide valikud esimese ja teise samba raames kättesaadavate ELi tasandil kindlaks määratud töövahendite raamistikus ühtlustada, samuti peaksid liikmesriigid koos kõikide asjaomaste sidusrühmadega töötama välja oma sidusad, tõenditel põhinevad strateegiad, lähtudes ELi eesmärkidest ja näitajatest, mis puudutavad peamisi võimalikke sekkumismeetmeid, mis tuleks samuti kindlaks määrata ELi tasandil, ning nende valikukriteeriumid, selges ühises raamistikus, mida kohandatakse kogu liidus, võttes nõuetekohaselt arvesse ühtse turu eeskirju ja põhimõtteid;

9.  rõhutab, et suurema subsidiaarsuse eeltingimuseks peaks olema tugevad ühised ELI eeskirjad, eesmärgid, näitajad ja kontroll;

10.  kutsub komisjoni üles tegema järgmises ÜPPs vajalikud kohandused, et rakendada parlamendi üleskutset mitte kasutada põllumajandustoetusi võitlushärgade tõuaretuseks;

11.  rõhutab ülereguleerimise ohtu riigi ja piirkondlikul tasandil ning märgib, et põllumajandusettevõtjad on ebakindlas olukorra, kuna on võimalik, et liikmesriigid peavad oma riiklikud kavad ise välja töötama ja need otsused vaadatakse igal aastal läbi sõltuvalt ametisoleva valitsuse seisukohtadest; palub seepärast, et komisjon esitaks kaasseadusandjatele koos õigusakti ettepanekutega riikliku strateegilise kava selge ja lihtsa mudeli, et kaasseadusandjad saaksid selliste kavade ulatust, detailsust ja sisu hinnata, kuna tegemist on komisjoni tulevase ettepaneku olulise osaga, ning selgitaksid kriteeriumeid, mille alusel neid riiklikke strateegiaid hindama hakatakse;

12.  kutsub komisjoni üles tagama vahendid, mille eesmärk on kasutada rohkem ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika rahastamise vahelist koostoimet;

13.  tuletab komisjonile meelde, et tulevane ÜPP peab täiel määral austama pädevuste jaotust igas liikmesriigis, mis on sageli sätestatud nende põhiseadustes, eeskätt tuleb poliitika (nt EAFRD) kujundamisel, juhtimisel ja rakendamisel austada ELi piirkondade õiguspädevusi; rõhutab vajadust tagada, et põllumajandustootjad ja toetusesaajad kaasataks nõuetekohaselt kõigisse poliitika väljatöötamise etappidesse;

14.  tunneb heameelt komisjoni jõupingutuste üle kehtestada tulemustel põhineva käsitlusviisi kavandamine, rakendamine ja kontroll, et toetada pigem tulemuslikkust kui nõuetele vastavust, tagades seejuures piisava ja riskipõhise järelevalve selgelt kindlaks määratud, lihtsamate, vähem bürokraatlike (sh ülereguleerimise vältimine), kindlate, läbipaistvate ja mõõdetavate näitajate kaudu ELi tasandil, sealhulgas kontrollides nõuetekohaselt liikmesriikide meetmete ja programmide väljatöötamist, rakendamist ja sanktsioone; peab vajalikuks võtta kasutusele ühtsed põhikriteeriumid sarnaste karistuste määramiseks samaväärsete rikkumiste eest, mida tuvastatakse mitmesuguste meetmete rakendamisel liikmesriikides või piirkondades, et saavutada ELi kehtestatud ühised ja üldiseid eesmärke;

15.  rõhutab, et ainult tulemustel põhineva käsitlusviisiga kaasneks oht liikmesriikidele, kes ei pruugi suuta konkreetse olukorra tõttu kõiki oma riiklikes kavades sätestatud tulemusi saavutada, ja nende riiklikke assigneeringuid võidaks tagantjärele vähendada ning rahastamine peatada;

16.  tunnistab, et uus rakendusmudel nõuab mitme aasta jooksul täpsete kohanduste ja muudatuste tegemist, tagamaks, et põllumajandustootjaid ei karistata tulemustel põhineva mudeli muutmise tagajärjel;

17.  märgib siiski, et võimalik viivitus ühise põllumajanduspoliitika strateegiliste kavade vastuvõtmisel võib põhjustada maksete hilinemist, mida tuleb vältida;

18.  märgib, et esimeses sambas võivad liikmesriigid valida programme ELi koostatud prioriteetsusloetelust;

19.  kutsub üles looma sobivate institutsiooniliste ja õiguslike kohanduste süsteemi, mis soodustaks rakendamismudeli muutmist, et vältida lisakulude tekkimist ja ennetada vahendite kasutamise vähendamist liikmesriikides;

20.  on arvamusel, et teabe kogumisel tuleks tugineda pigem satelliidipiltidele ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi andmebaasidele kui üksikute põllumajandustootjate andmetele;

21.  kutsub komisjoni üles looma asjaomaseid sünergiaid ELi kosmosealaste juhtprogrammide ja ühise põllumajanduspoliitika vahel, eelkõige Copernicuse programmiga, mis pakub põllumajanduskogukonnale seoses kliimamuutuste ja keskkonnaseirega erilist huvi;

22.  kutsub üles võtma meetmeid toitainete ringlussevõtu suurendamiseks; nõuab, et põllumajanduslik struktuuripoliitika oleks näiteks taime- ja loomakasvatuse parema kombineerimise abil viidud vastavusse keskkonnatoetuste kavaga;

23.  nõuab, et väikepõllumajandustootjate kava säilitataks;

24.  leiab, et põllumajandustootjatel, kellel on maad vähem kui 5 hektarit, peaks olema võimalus selle kavaga vabatahtlikult liituda;

25.  palub, et komisjon viiks läbi finants- ja tulemuskontrolli ning auditeid, tagamaks, et ülesandeid täidetakse kõikides liikmesriikides ühesuguste kõrgete standardite ja kriteeriumide kohaselt, olenemata liikmesriikide suuremast paindlikkusest kavandamise ja juhtimise raames, ning eelkõige eesmärgiga tagada vahendite jaotamine õigel ajal kõikides liikmesriikides kõikidele toetuskõlblikele põllumajandustootjatele ja maakogukondadele, vähendades samas toetusesaajate halduskoormust;

26.  tuletab meelde, et eelmise reformi ajal oli „aktiivse põllumajandustootja“ määratluses keeruline kokku leppida; on sellepärast seisukohal, et põllumajandusettevõtte toodang (nt maa heas põllumajanduslikus seisundis hoidmine, heade loomakasvatustavade rakendamine, ringmajandusele kaasaaitamine) aktiivse põllumajandustootja määratlemiseks paremini keskendatud ja mõõdetav;

27.  lükkab tagasi maaelu arengu eelarve 25 % kärpe, nagu on esitatud hiljutises 2. mai 2018. aasta ettepanekus mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) kohta; rõhutab, et eelarvekärped põllumajanduse ja maaelu arengu valdkonnas ei tohi kaasa tuua ambitsioonikuse vähenemist võrreldes kehtiva ÜPPga;

28.  leiab, et liidu rahanduse järelevalveprotsessi kõik osalised, sealhulgas Euroopa Kontrollikoda, peavad tulemustel põhinevast kontrollisüsteemist ühtemoodi aru saama, nii et liikmesriikidele või toetusesaajatele ei tehtaks ootamatuid finantskorrektsioone;

29.  rõhutab, et põllumajandustootjad on ettevõtjad ning seega tuleb neile anda ettevõtlusvabadus, et nad saaksid turul oma toodetega saavutada mõistliku hinnataseme;

30.  rõhutab, et välja ei tohi jätta osalise tööajaga põllumajandustootjaid ja neid põllumajandustootjaid, kelle sissetulek moodustub erinevatest osadest;

31.  tunneb heameelt komisjoni ettepaneku üle anda liikmesriikidele, piirkondadele ja põllumajandusettevõtjatele rohkem paindlikkust põllumajanduse vähese tähtsusega riigiabi kõrgema rahalise künnise raames, säilitades samal ajal siseturu terviklikkuse;

32.  palub ka, et komisjon annaks liikmesriikidele põllumajandusliku riigiabi eeskirjade raamistikus rohkem paindlikkust, et ergutada põllumajandustootjaid seadma sisse vabatahtlikke tagavarasääste, et tulla paremini toime kliimast tulenevate ja terviseriskide suurenemise ja majanduskriisidega;

33.  nõuab siiski, et mikro- ja väikeettevõtjate pakutavaid avalikke hüvesid, sealhulgas nende osalemist ühistöös ja kogukondlikes ettevõtmistes tasustataks õiglaselt;

34.  kutsub liikmesriike üles püüdlema ÜPP ja teiste poliitikasuundade ning fondide (nt ühtekuuluvus-, struktuuri- ja muud investeerimisfondid) parema koostoime poole, et tekitada maapiirkondade jaoks mitmekordistav mõju;

35.  kutsub üles ühist põllumajanduspoliitikat teiste ELi poliitikavaldkondade ja -meetmetega – eelkõige direktiividega 2000/60/EÜ ja 91/676/EMÜ ning määrusega (EÜ) nr 1107/2009 – paremini koordineerima, et saavutada veevarude, mille hulka ja kvaliteeti põllumajandus negatiivselt mõjutab, kestlik kaitsmine; nõuab stiimuleid põllumajandustootjate ja veega varustajate vaheliste kohalike koostööprojektide toetamiseks, et edendada veevarude kaitset;

36.  märgib, et mõnes liikmesriigis jäävad paljud külad ja piirkonnad – kuigi need on olemuselt maapiirkonnad – halduslikel põhjustel maaelu arengukavade kohaldamisalast välja, mis seab need ebasoodsamasse olukorda;

37.  palub, et liikmesriigid kaaluksid paindlikumaid käsitlusviise, et neid piirkondi ja sealseid tootjaid mitte ebaõiglaselt kohelda;

Arukas, tõhus, kestlik ja õiglane ÜPP, mis vastab põllumajandustootjate, kodanike, maapiirkondade ja keskkonna vajadustele

38.  leiab, et praegune kahesambaline struktuur tuleb säilitada ja rõhutab, et sambad peavad olema sidusad ja teineteist täiendavad, sealjuures tuleb esimest sammast rahastada täielikult ELi vahenditest ja seda tuleb kasutada sissetuleku toetamiseks, põhilisteks keskkonnameetmeteks ja kehtivate turumeetmete jätkamiseks, ning teist sammast tuleb kasutada liikmesriikide spetsiifiliste vajaduste jaoks; leiab, et samal ajal tuleks siiski stimuleerida põllumajandusettevõtjaid ja teisi toetusesaajaid võtma ette tegevusi, mis toodavad avalikke keskkonna- ja ühiskonnahüvesid, ilma et turg neid tasustaks, ning austama põllumajanduses nii uusi kui ka vanu tavasid, tuginedes ühistele, ühtsetele ja objektiivsetele kriteeriumitele, jättes samal ajal liikmesriikidele võimaluse kasutada spetsiifilisi lähenemisviise vastavalt kohalikele ja valdkondlikele oludele; peab esmatähtsaks kõigi Euroopa põllumajandusettevõtjate üleminekut kestlikkusele ning kõigi Euroopa põllumajandusettevõtete täielikku integreerimist ringmajandusse, ühendades majandusnäitajad keskkonnastandarditega ning tegemata järeleandmisi sotsiaalsetes või tööhõive standardites;

39.  tuletab komisjonile meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud ÜPP eesmärkide abil soovitakse tõsta põllumajanduse tootlikkust, et kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastikuosa rahuldav elatustase, stabiliseerida turud, tagada varude kättesaadavus ja tarnijate pakutavad mõistlikud tarbijahinnad;

40.  rõhutab tehnoloogiliste uuenduste potentsiaali aruka ja tõhusa sektori jaoks, mis tagab jätkusuutlikkuse, eelkõige seoses ressursside tõhusa kasutamisega, jälgides põllumajanduskultuuride ja loomade tervist ning keskkonna seisundit;

41.  nõuab, et ÜPP lihtsustaks ja toetaks selliste uuenduste kasutuselevõttu;

42.  leiab, et ÜPP tulevane struktuur võimaldab eesmärke täita üksnes siis, kui sellele tagatakse piisav rahastus; kutsub seetõttu üles suurendama või säilitama järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames ühise põllumajanduspoliitika eelarvet, et saavutada läbivaadatud ja tõhusa ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid pärast 2020. aastat;

43.  on arvamusel, et turu edasine liberaliseerimine ja sellega seotud põllumajandustootjate kaitse vähenemine tooks põllumajandussektoris kaasa kompenseerimise vajaduse, eelkõige nendes põllumajandusettevõtetes, mis on ebasoodsas konkurentsiolukorras – eriti põllumajandusmaa kasutamisega või mägipiirkondades paiknemisega seotud raakused –, ja et üksnes selliste meetmetega saab tagada põllumajandusmaa ulatusliku haldamise ja kultuurmaastiku kaitse;

44.  rõhutab, et ÜPP eelarvet tuleks kohandada tulevaste vajaduste ja ülesannetega, näiteks nendega, mis tulenevad Brexiti mõjust ja vabakaubanduslepingutest, mille EL on oma peamiste kaubanduspartneritega sõlminud;

45.  juhib tähelepanu jätkuvatele erinevustele eri piirkondade ja liikmesriikide maapiirkondade arengus ning leiab seetõttu, et ühtekuuluvuse kriteeriumil peaks jätkuvalt olema oluline roll teise samba vahendite jaotamisel liikmesriikide vahel;

46.  rõhutab, kui tähtis on eraldada ÜPP üldeelarves teisele sambale (maaelu areng) suur eelarve;

47.  leiab, et põllumajandustootjaid tuleb täielikule jätkusuutlikkusele üleminekul toetada;

48.  leiab, et uute ELi poliitikasuundade ja eesmärkide väljatöötamine ei tohi edukat ÜPP‑d ja selle vahendeid kahjustada;

49.  tunnistab praegust ebakindlust tulevase ühise põllumajanduspoliitika eelarve ümber;

50.  rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika vahendid on iga liikmesriigi maksumaksjate raha ning et kogu ELi maksumaksjatel on õigus olla kindel, et neid vahendeid kasutatakse üksnes sihtotstarbeliselt ja läbipaistvalt;

51.  leiab, et vältida tuleks uusi maaelu arengu eelarveridasid, mille jaoks ei ole vastavaid lisavahendeid;

52.  leiab, et sihipärasem toetus on vajalik erinevatele põllumajandussüsteemidele, eriti väikestele ja keskmise suurusega põllumajanduslikele pereettevõtetele ning noortele põllumajandusettevõtjatele, et tugevdada piirkondade majandust majanduslikult, keskkonnaalaselt ja sotsiaalselt tulemusliku põllumajanduse kaudu; leiab, et seda saaks saavutada kohustusliku ümberjaotava kõrgema toetusmääraga majapidamise esimeste hektarite eest, arvestades samas ka liikmesriikide põllumajanduslike majapidamiste keskmist suurust, kuna see varieerub ELis suuresti; rõhutab, et toetus suurtele põllumajandusettevõtetele peaks olema kahanev, kajastades mastaabisäästu, kohustusliku piirmääraga (mille üle otsustatakse Euroopa tasandil) ja paindlikkuskriteeriumidega, et võtta arvesse põllumajandusettevõte või ühistu stabiilsete töökohtade loomise võimet, hoidmaks inimesi maapiirkondades; usub, et piirmäära kehtestamise ja toetuste vähendamisega vabanevad vahendid peaksid jääma liikmesriiki või piirkonda, kust need pärinevad;

53.  on veendunud, et peamine on selle tagamine, et toetus on suunatud tegelikele põllumajandustootjatele, keskendudes sellistele tootjatele, kes tegelevad elatise teenimiseks aktiivselt põllumajandusega;

54.  peab vajalikuks säilitada väiketootjate jaoks lihtsustatud kord, et hõlbustada nende jaoks ühise põllumajanduspoliitika otsetoetustele juurdepääsu ja nende haldamist;

55.  rõhutab vajadust tuvastada tasakaalustatud, läbipaistva, lihtsa ja objektiivse trahvide ja stiimulite süsteemi peamised elemendid, et määrata läbipaistvalt ja õigeaegselt kindlaks toetusesaajate toetuskõlblikkus avaliku sektori rahastuse saamiseks avalike hüvede pakkumise eest, mis peaksid hõlmama lihtsaid, vabatahtlikke ja kohustuslikke meetmeid ning olema tulemustele suunatud, viies rõhu nõuetekohasuse asemel tegelikule tulemuslikkusele;

56.  rõhutab, et maaelu mitmekesisust elavdavad osalise tööajaga põllumajandustootjad ja põllumajandustootjaid, kelle sissetulek moodustub erinevatest osadest, tegelevad elatise teenimiseks põllumajandusega ja on komisjoni teatise tähenduses tegelikud põllumajandustootjad;

57.  nõuab, et esimese samba otsetoetuste arvutamise süsteemi muudetaks tänapäevasemaks – eelkõige nendes liikmesriikides, kus toetusi arvestatakse siiani osaliselt võrdluse alusel varasemate perioodidega, ning see asendataks kogu ELi hõlmava ühtse toetuste arvutamise meetodiga, mille põhikomponent oleks teatavates piirides sissetulekutoetus põllumajandustootjatele, mis võiks suureneda sedamööda, kuidas suureneb avalike hüvede pakkumine kooskõlas ELi eesmärkidega aastani 2030, et muuta süsteem lihtsamaks ja läbipaistvamaks;

58.  tunneb heameelt lihtsa, põhjendatud, läbipaistva ja hõlpsasti rakendatava ühtse pindalatoetuse kava üle, mida on paljudes liikmesriikides edukalt kohaldatud; kutsub seetõttu üles jätkama ühtset pindalatoetuse kava pärast 2020. aastat ja soovitab selle kasutamist kõikides liikmesriikides ja kõikide ELi põllumajandustootjate poolt;

59.  rõhutab, et selline kava võimaldaks haldustehniliselt keerulise toetusõiguste süsteemi asendada, millega kaasneks märkimisväärne bürokraatia vähendamine;

60.  on veendunud, et need uued toetused ei tohiks muutuda kaubeldavaks kaubaks, et tagada nende pikaajaline tulemuslikkus;

61.  palub, et komisjon uuriks vajadust esitada maksenõudeid WTO eeskirjade täitmise suhtes;

62.  rõhutab asjaolu, et praeguse ÜPP avaliku sektori vahendite suhtes, mis kulutatakse põllumajandustootjate tegelikule tegevusele, kohaldatakse väga täpseid ja väikese ulatusega kontrolle;

63.  on seisukohal, et toetused peaksid hõlmama ka tugevaid ühiseid tingimusi, sealhulgas keskkonnatulemused ja muud avalikud hüved, nagu kvaliteetsed töökohad;

64.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi resolutsioonis „Põllumajandusmaa koondumise hetkeseis ELis: kuidas soodustada põllumajandustootjate juurdepääsu maale?“ tunnistatakse, et ilma selgete tingimusteta pindalatoetused toovad kaasa maamüügituru moonutused ja mõjutavad seega põllumajandusmaa üha suuremat koondumist väikese ringi kätte;

65.  selgitab, et avalikud hüved on teenused, mis on kõrgemal kohustuslikest keskkonna-, kliima- ja loomade heaolu käsitlevatest õigusaktidest, sealhulgas eelkõige veevarude säilitamine, bioloogilise mitmekesisuse kaitse, mullaviljakuse kaitse, tolmeldajate, huumuse kihi ja loomade heaolu kaitse;

66.  rõhutab, et otsetoetused peavad liikmesriikide vahel jagunema õiglaselt, see on ühtse turu toimimiseks hädavajalik, ning seejuures tuleb võtta arvesse objektiivseid kriteeriumeid, nt summasid, mida liikmesriik on saanud esimese ja teise samba alusel, samuti asjaolu, et looduslikud tingimused, tööhõive ja sotsiaal-majanduslik olukord, üldine elatustase, tootmiskulud, eriti maa kulud ja ostujõud on liikmesriigiti erinevad;

67.  rõhutab, et liikmesriikide vahel on otsetoetuste summasid võimalik ühtlustada üksnes siis, kui eelarvet suurendatakse piisavalt;

68.  rõhutab, et otsetoetused on mõeldud toidutootmises osalevate põllumajandustootjate toetamiseks ning keskkonnaalaste ja loomade heaolu standardite kaitsmiseks;

69.  on seisukohal, et rangelt sel juhul, kui ühtsel turul on tagatud võrdsed võimalused, kui hoitakse ära konkurentsimoonutusi (eriti kaupade osas), kui on tagatud WTO eeskirjade järgimine ning keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamise osas ei tehta kompromisse, tuleks vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus säilitada, kuid seda tuleks kasutada ainult pärast seda, kui komisjon on esitanud hinnangu; leiab, et vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus on vahend, mille abil käsitleda tundlike valdkondade vajadusi ja saavutada spetsiifilisi eesmärke, mis on seotud keskkonnaga, kliimaga või põllumajandustoodete kvaliteedi ja turustamisega, luua stiimuleid kõrgete loomade heaolu ja keskkonnastandardite rakendamiseks põllumajanduses ning lahendada konkreetseid probleeme, eeskätt neid, mis tulenevad struktuuriliselt ebasoodsamast konkurentsiolukorrast vähem soodsates ja mägipiirkondades, ning neid, mis on ajutised ja tulenevad näiteks vana toetusõiguste süsteemi muutmisest; on lisaks seisukohal, et vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus on ka vahend, millega edendada tulevikus strateegilise tähtsusega tootmist, näiteks valgurikaste kultuuride tootmist, või kompenseerida vabakaubanduslepingute mõju; rõhutab lisaks, et vabatahtlik tootmiskohustusega seotud toetus on oluline ELi põllumajandustootmise mitmekesisuse, põllumajanduse tööhõive ja kestlike tootmissüsteemide säilitamiseks;

70.   nõuab, et esimese samba toetused, sealhulgas tootmiskohustusega seotud toetus, oleksid hektari ja toetusesaaja kohta piiratud kahekordse ELi keskmise otsetoetusega hektari kohta, et vältida konkurentsi moonutamist;

71.  tuletab meelde, et paljudes liikmesriikides on probleeme sellega, et tagada põllumajanduses põlvkondade vahetumine ja uued tulijad ning et seepärast tuleb kõikides riiklikes ja piirkondlikes strateegiates seda teemat terviklikult käsitleda, kasutades kõiki ÜPP rahalisi ressursse, sh lisamakseid noortele põllumajandustootjatele esimese samba alusel, samuti teise samba meetmeid, aitamaks noortel põllumajanduses tegevust alustada – mõlemad peaksid olema liikmesriikide jaoks kohustuslikud, samuti tuleb kasutada toetust uutest rahastamisvahenditest, millega tagada piiratud ressursside tingimustes juurdepääs kapitalile; rõhutab lisaks, kui tähtsad on riiklikud meetmed õiguslike ja majanduslike takistuste kõrvaldamiseks, samal ajal aitavad need tagada järelkasvu, pensionipakette ja juurdepääsu maale ning soodustavad ja innustavad kasutama koostöövõimalusi, näiteks eakate ja noorte põllumajandustootjate vahelist partnerlust, loonusrendisuhet, lepingulist loomakasvatust ja liisimist; on seisukohal, et riigiabi eeskirjades tuleks arvesse võtta ka põlvkondade vahetuse tähtsust ja hoida ära põllumajandusliku pereettevõtluse kadumist;

72.  on veendunud, et uute õigusaktidega tuleks eristada selgemalt kriteeriume, mis moodustavad „noorte põllumajandustootjate“ ja „põllumajandustootmist alustavate uute liitujate“ stiimulite aluse (noori põllumajandustootjaid määratletakse vastavalt nende vanusele ja uusi liitujaid vastavalt aastatele, mil nende põllumajandusettevõte asutati), et suurendada kahe rühma potentsiaali tuua kaasa põlvkondade vahetumist ja parandada elu maapiirkondades;

73.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tunnistaksid, et uued ühiskondlikud, tehnoloogilised ja majanduslikud muutused, näiteks puhas energia, digiteerimine ja arukad lahendused, mõjutavad maapiirkondade elu;

74.  palub komisjonil toetada jõupingutusi, parandamaks elukvaliteeti maapiirkondades, et julgustada inimesi, eriti noori, jääma maapiirkondadesse või neisse tagasi pöörduma, ning nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid uute teenuste arendamist ettevõtjate, eriti naiste ja noorte poolt;

75.  märgib murega, et mitme põllumajandussektori tööjõuvaegus toob kaasa põllumajandustegevuse peatumise; nõuab töötajate põllumajandusse meelitamise toetamist;

76.  rõhutab vajadust jagada liikmesriikide edukaid mudeleid, mis toovad kokku noored ja eakad põllumajandustootjad põlvkondade vahetumise eesmärkide täitmiseks;

77.  soovitab parandada juurdepääsu rahastamisele subsideeritud intressimäärade kaudu, mis kehtiksid uutele põllumajandusse tulijatele antavate laenude puhul;

78.  tuletab meelde, et maapiirkonnad ja -asulad vajavad eritähelepanu ja integreeritud jõupingutusi arukate külade väljaarendamiseks;

79.  nõuab Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi vahelise koostöö suurendamist, et soodustada kõigi liikmesriikide noortele põllumajandustootjatele mõeldud rahastamisvahendite loomist;

80.  nõuab, et maapiirkondade keskuste ja võrkude eritehnoloogia areng toimuks võrdsetel tingimustel;

81.  toonitab, kui tähtis on maaelu areng, sealhulgas algatus LEADER, et suurendada sünergiat eri poliitikavaldkondade vahel ja parandada konkurentsivõimet, edendada tõhusat ja kestlikku majandust, toetada kestlikku ja multifunktsionaalset põllumajandust ja metsandust ning toota toitu ja muid kaupu ja teenuseid, mis loovad lisaväärtust ja töökohti; rõhutab maaelu arengu tähtsust põllumajandusettevõtjate, kohalike kogukondade ja kodanikuühiskonna partnerluste edendamisel, ettevõtluse ja võimaluste toetamisel, mida sageli ei saa teise asukohta viia, samuti selliste valdkondade toetamisel nagu põllumajandustööstus, põllumajandusturism, otseturundus, kogukonna toetatud põllumajandus, biomajandus ja kestlik bioenergia ja taastuvenergia tootmine, mis kõik aitavad tagada majandustegevuse jätkumist piirkondades; rõhutab seetõttu, kui oluline on teist sammast rahaliselt tugevdada, suurendades sellega võimalusi luua sissetulekut, lahendada selliseid probleeme nagu rahvastikukadu, töötus ja vaesus ning edendada sotsiaalset kaasatust ja sotsiaalteenuste pakkumist ja tugevdada maapiirkondade sotsiaal‑majanduslikku struktuuri üldise eesmärgiga parandada sealset elu kvaliteeti;

82.  palub komisjonil võtta 2020. aasta järgsel seadusandlikul perioodil kasutusele mitme rahastamisvahendiga investeerimispoliitika, et tagada integreeritud maaelu arengu vahendite, näiteks arukate külade algatuse tõrgeteta rakendamine;

83.  nõuab, et algatuse LEADER ja valdkonna kogemustest lähtuvalt loodaks uus kogukonna juhitud kohaliku arengu fond, mille jaoks nähtaks kõigis struktuurifondides ette 10 % kohaliku kogukonna juhitud strateegiate eesmärkide täitmiseks, kusjuures struktuurifondide kasutamist ei piiritleta ja neid tuleks kasutada detsentraliseeritult;

84.  rõhutab, et maaelu arengu programmid peaksid looma lisaväärtust põllumajandusettevõtete jaoks ja et tuleks säilitada nende tähtis roll pikaajaliste meetmete soodustamisel seoses uuenduslike tavade ja põllumajanduse keskkonnameetmetega;

85.  on veendunud, et algatuses LEADER tuleks täiendavalt tähelepanu pöörata mikrosuurusega põllumajanduslike pereettevõtete vajadustele ja projektidele, lisaks sellele, et neile antakse vajalikku rahalist tuge;

86.  on seisukohal, et on tõestatud, et maapiirkonnad vajavad väikese ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtjate tegevust;

87.  rõhutab, et on oluline säilitada vähem soodsates piirkondades asuvatele põllumajandusettevõtetele konkreetne kompenseeriv toetus liikmesriikide poolt kohalike eripärade põhjal sätestatud tingimuste kohaselt;

88.  ühtlasi toonitab, et maaelu arengu valdkonna rahastamisvahendeid tuleks rakendada vabatahtlikul alusel, kuid et investeeringuid maapiirkondadesse tuleks suurendada;

89.  palub komisjonil välja töötada arukate külade algatuse meetmed ja seada järgmise maaelu arengu poliitika prioriteediks arukate külade loomise;

90.  on veendunud, et mesinduse rahastamist teisest sambast tuleks paremini suunata ja tõhusamaks muuta ning et uue seadusandliku raamistikuga tuleks sätestada uus esimese samba toetuskava mesinikele, sealhulgas otsetoetus mesilaspere kohta;

91.  rõhutab, et põllumajandustegevusega vähem seotud meetmed peavad olema kõrgema kaasrahastamismääraga;

92.  palub, et komisjon võtaks esimeses sambas kasutusele uue, sidusa, tugevdatud ja lihtsustatud nõuetele vastavuse korra, mis võimaldaks integreerida ja rakendada eri liiki olemasolevaid keskkonnameetmeid, nagu praegune nõuetele vastavus ja rohestamismeetmed; rõhutab, et esimese samba lähtetase põllumajanduse kestliku arengu saavutamiseks peaks olema kohustuslik ning näitama selgelt ära meetmed ja tulemused, mida põllumajandusettevõtjatelt oodatakse, et tagada võrdsed tingimused, viies samal ajal bürokraatia põllumajandusettevõtete tasandil miinimumini, ja liikmesriikide poolse nõuetekohase kontrolli, võttes arvesse kohalikke tingimusi; nõuab lisaks uut ja lihtsamat süsteemi, mis peaks olema liikmesriikidele kohustuslik ja põllumajandusettevõtetele vabatahtlik, tuginema ELi eeskirjadele ja ulatuma lähtetasemest kaugemale, et pakkuda põllumajandusettevõtjatele stiimuleid üleminekuks kliima ja keskkonna aspektist kestlikule tehnoloogiale ja tavadele, mis oleks kooskõlas teise samba põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmetega; leiab, et selle kava rakendamine tuleks kindlaks määrata riiklikes strateegilistes kavades ELi raamistikus;

93.  palub komisjonil tagada, et teise samba maaelu arengu keskkonna- ja kliimameetmed kompenseeriksid jätkuvalt lisakulusid ja saamata jäänud tulu, mis on seotud keskkonna- ja kliimahoidlike tavade vabatahtliku kehtestamisega, ja et oleks võimalus lisada stiimul investeerimiseks keskkonna- ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsesse ning ressursitõhususse; on seisukohal, et neid programme tuleks lihtsustada, need peaksid olema paremini suunatud ja tõhusamad, et põllumajandusettevõtjatel oleks võimalik saavutada ambitsioonikaid poliitikaeesmärke keskkonnakaitse, bioloogilise mitmekesisuse, veevarude haldamise, kliimameetmete ja kliimamuutuste leevendamise osas, tagades samal ajal, et bürokraatia oleks põllumajandusettevõtete tasandil minimaalne ning et toimuks liikmesriikide poolne nõuetekohane kontroll, võttes arvesse kohalikke tingimusi;

94.  palub, et peale põllumajandusettevõtete, mis tegelevad ELi määruse (EÜ) nr 834/2007 artikli 11 kohaselt puhtalt mahepõllumajandusliku tootmisega ja mis on ELi määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 43 kohaselt keskkonnasäästlikumaks muutmise kohustusest vabastatud, vabastataks ka need põllumajandusettevõtted, mis rakendavad põllumajanduse keskkonnameetmeid ELi määruse (EL) nr 1305/2013 tähenduses;

95.  rõhutab, et Vahemere-äärsed ELi piirkonnad on kliimamuutuse mõju, näiteks põua, tulekahjude ja kõrbestumise suhtes vastuvõtlikumad, ning et seetõttu peavad põllumajandustootjad tegema kõnealustes piirkondades suuremaid jõupingutusi, et kohandada oma tegevust muutuva keskkonnaga;

96.  on seisukohal, et komisjoni tulevaste seadusandlike ettepanekutega peaks olema võimalik toetada võimalikult suurt arvu põllumajandustootjaid nende jõupingutustes muuta oma põllumajandustegevus kestlikumaks;

97.  kutsub ÜPP lihtsustamise huvides üles säilitama olemasolevat erandit ja mitte koormama alla 15 hektari suuruseid kõige väiksemaid põllumajandusettevõtteid ÜPP kohaste täiendavate keskkonna- ja kliimameetmetega;

98.  teeb ettepaneku täiendada seda rohestamise uut moodust teise samba märkimisväärsete, kooskõlastatud ja tõhusamate vahenditega, mis tulenevad sihipärastest materiaalsetest ja immateriaalsetest investeeringutest (teadmussiire, koolitus, nõustamine, oskusteabe jagamine, võrgustike loomine ja innovatsioon Euroopa innovatsioonipartnerluste kaudu), mis võiks samuti olla edasiviiv jõud;

99.  kutsub komisjoni üles tagama, et ÜPP reformi jaoks tehtud õigusakti ettepanekud hõlmavad asjakohaseid meetmeid ja vahendeid, mille abil integreeritakse valgurikaste kultuuride tootmine parandatud külvikorrasüsteemidesse, et ületada praegune valgupuudujääk, parandada põllumajandustootjate tulusid ja lahendada põhilised probleemid, millega põllumajandus silmitsi seisab, nagu kliimamuutus, bioloogilise mitmekesisuse ja mulla viljakuse vähenemine ning veevarude kaitsmine ja kestlik majandamine;

100.  on seisukohal, et teise samba kogueelarvest tuleks minimaalne osa eraldada põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetmetele, sealhulgas mahepõllumajandusele, CO2 sidumisele, mulla heale seisundile, kestliku metsamajanduse meetmetele, toitainete haldamise kavandamisele bioloogilise mitmekesisuse kaitseks ning tolmeldamisele ja loomade ja taimede geneetilisele mitmekesisusele; rõhutab sellega seoses, kui oluline on säilitada Natura 2000 toetused ning tagada, et need oleks piisavad, et olla põllumajandustootjatele tõeliseks stiimuliks;

101.  toonitab vajadust toetada maaelu arengu raames looduslike piirangutega, keeruliste ilmastikutingimustega, järskude kallakutega või piiratud mullakvaliteediga piirkondade põllumajandustootjaid; nõuab 2020. aasta järgseks perioodiks looduslikust eripärast tingitud piirangutega alade kava lihtsustamist ja paremat lähenemisviisi sellele;

102.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on juba juhtinud tähelepanu sellele, et Natura direktiivi toimivuskontrollis rõhutatakse vajadust suurendada sidusust ÜPPga, ja juhib tähelepanu muret tekitavale põllumajandusega seotud liikide ja elupaikade vähenemisele; palub komisjonil hinnata ÜPP mõju bioloogilisele mitmekesisusele; kutsub üles suurendama Natura 2000 toetusi, et pakkuda paremat stiimulit põllumajanduslike Natura 2000 alade kaitsmiseks, mis on praegu kehvas seisus;

103.  nõuab kliimateadlike põllumajandusmeetmete rakendamist ja tugevdamist, sest tulevikus suureneb kliimamuutuste mõju Euroopa põllumajandusele;

104.  on arvamusel, et kliimamuutuste ja mulla degradeerumisega seotud riske kogu põllumajandusmaastikul tuleb ohjata ÜPPs, investeerides põllumajanduse ökosüsteemide vastupanuvõimesse ja töökindlusse ning keskkonnasäästlikku taristusse pealismulla kvaliteedi parandamiseks, mullaerosiooni ümberpööramiseks, külvikorra loomiseks ja pikendamiseks, puude istutamiseks ning põllumajandusettevõtete bioloogilise ja struktuurilise mitmekesisuse suurendamiseks;

105.  peab vajalikuks toetada ja edendada põllujäätmete suuremat kasutamist maapiirkondade taastuva, tõhusa ja kestliku energiaallikana;

106.  kutsub komisjoni üles edendama uuendustegevust, teadusuuringuid ja moderniseerimist põllumajandus-, agrometsandus- ja toidusektoris, toetades tugevat nõustamissüsteemi ja koolitust, mis on paremini kohandatud ÜPP toetusesaajate vajadustele, arendades nende tavasid suurema kestlikkuse ja ressursside kaitse suunas, ning toetades aruka tehnoloogia rakendamist, et reageerida paremini tervishoiu, keskkonna ja konkurentsivõimega seotud probleemidele; rõhutab, et koolitus ja laiendamine peab olema kõigis liikmesriikides programmide kavandamise ja rakendamise eeltingimus ning et väga oluline on soodustada oskusteabe edasiandmist, parimate tavade mudeleid ning liikmesriikide ülest teabevahetust ühistute ja tootjaorganisatsioonide vahel, näiteks Euroopa põllumajanduslike teadmiste ja infosüsteemi (AKIS) kaudu; leiab, et agroökoloogilised meetodid ja täppispõllumajanduse põhimõtted võivad tuua märkimisväärset kasu keskkonnale, suurendada põllumajandustootjate sissetulekut, ratsionaliseerida põllumajandusmasinate kasutamist ja suurendada märgatavalt ressursitõhusust;

107.  rõhutab, et on oluline ja vajalik, et ÜPP, programmi „Horisont 2020“ ja teiste toetavate rahastamiskavadega julgustatakse põllumajandustootjaid investeerima nende ettevõtte suurusega kohandatud uude tehnoloogiasse, nagu täppis- ja e-põllumajanduse vahendid, mis suurendavad põllumajanduse vastupanuvõimet ja vähendavad selle keskkonnamõju;

108.  palub komisjonil soodustada uuenduslike tehnoloogiate arendamist ja kasutamist igat liiki põllumajandusettevõtetes, olenemata ettevõtte suurusest ja toodangust ning sellest, kas tegemist on tavapärase või mahepõllumajandusega, loomakasvatusega või põllumaaga või väikese- või suuremahulise tootmisega;

109.  palub komisjonil rakendada sellist ÜPPd, millega saavutatakse rohkem uuenduslikkust, mis aitab kaasa biomajanduse edenemisele ning pakub bioloogilise mitmekesisuse, kliima ja keskkonnaga seotud lahendusi;

110.  palub komisjonil keskenduda maapiirkondade elukvaliteedile ja muuta maaelu paeluvaks kõigile, eelkõige noorte põlvkonnale;

111.  on seisukohal, et ÜPPs edendatav digiteerimine ja täppispõllumajandus ei tohiks suurendada põllumajandustootjate sõltuvust sisendist ja välisrahastamisest ega takistada nende juurdepääsu ressurssidele ning peaks olema avatud lähtekoodiga ja välja töötatud põllumajandustootjaid kaasaval viisil;

112.  nõuab, ilma, et see piiraks maaelu arengule ette nähtud ELi toetuse kogusumma uuesti määramist, et praegused määruse (EL) nr 1305/2013 artikli 10 lõike 2 kohaselt vastu võetud maaelu arengu programmid kehtiksid kuni 2024. aastani või uue reformi vastuvõtmiseni;

113.  väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle edendada ELis nn arukate külade kontseptsiooni, mis võimaldab erinevate poliitikasuundade koordineerituma väljatöötamise abil käsitleda terviklikult ebapiisavaid lairibaühendusi, töövõimalusi ja teenuste osutamist maapiirkondades;

114.  nõuab meetmeid, et tegeleda ELi põllumajandusettevõtetes aset leidvate ning vigastuste ja surmaga lõppevate õnnetusjuhtumite tõsise probleemiga teise samba meetmete kaudu, et toetada investeeringuid ohutusmeetmetesse ja -koolitusse;

115.  palub, et ELi valgurikaste põllumajanduskultuuride strateegia raames oleks lubatud ühekordne taimekaitsevahendite kasutamine veidi pärast külvamist kõigil valgurikaste põllumajanduskultuuridega maa-aladel;

116.  on veendunud, et Euroopa põllumajanduse tuleviku jaoks on hädavajalik investeerida innovatsiooni, haridusse ja koolitusse;

117.  rõhutab, et tulevase ÜPP raames tuleks täiendavalt uurida liikmesriigi ja piirkonna tasandi tulemuspõhist lähenemisviisi ning sertifitseerimiskavadega pakutavaid uuenduslikke lahendusi, suurendamata seejuures bürokraatiat ja kohapealset kontrollimist;

118.  soovitab tungivalt võtta teise samba raames kasutusele sihipärased ajakohastamis- ja struktuuride parandamise meetmed, et saavutada prioriteetsed eesmärgid nagu programm „Digital Farming 4.0“;

119.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid kaitseksid ja edendaksid väikepõllumajandustootjate ning tõrjutud rühmade juurdepääsu seemnetele ja põllumajanduslikule sisendile ning edendaksid ja kaitseksid seemnete vahetust ja nende avalikku omandust koos kestlike traditsiooniliste võtetega, mis tagavad inimõiguse piisavale toidule ja toitumisele;

120.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid pööraksid rohkem tähelepanu küladele ja külade poolt osutatavate teenustega seotud ärivõimalustele;

121.  märgib, et iga põllumajandusettevõte on omanäoline ja seepärast on vaja individuaalseid lahendusi;

Põllumajandustootjate tugev positsioon üleilmses toidusüsteemis

122.  palub, et komisjon säilitaks esimeses sambas praeguse ühise turukorralduse raamistiku, sealhulgas konkreetsed poliitikavahendid ja turustamisstandardid, ning parandaks ELi koolipuuvilja ja -köögivilja ning koolipiima kava; rõhutab, kui olulised on olemasolevad tootmise juhtimissüsteemid teatavate toodete jaoks ning kui tähtis on säilitada tootjariikide jaoks kohustuslikud individuaalsed sektoriprogrammid (vein, puu- ja köögiviljad, oliiviõli ja mesindus), mille lõppeesmärk on suurendada iga sektori jätkusuutlikkust ja konkurentsivõimet ning säilitada võrdsed võimalused, võimaldades juurdepääsu kõikidele põllumajandustootjatele;

123.  usub, et positiivne ja turule suunatud kogemus, mis on saadud ühise turukorralduse puu- ja köögiviljasektori rakenduskavadest, mida rakendavad tootjaorganisatsioonid ja mida rahastatakse turustatud toodangu väärtuse alusel, on tõendanud selliste kavade tõhusust sihtsektorite konkurentsivõime ja struktuuri tõhustamisel ning nende jätkusuutlikkuse parandamisel; nõuab seetõttu, et komisjon kaaluks sarnaste rakenduskavade kasutuselevõttu ka muudes sektorites; on seisukohal, et sellest võivad eriti kasu saada tootjaorganisatsioonid, mis esindavad mägipiirkondade ja liidu äärepoolseimate piirkondade piimatootjaid, kes töötlevad kvaliteetseid tooteid ja lasevad need turule ning säilitavad neis rasketes tootmispiirkondades piimatootmise;

124.  tuletab meelde, et ebavõrdne turujõud takistab eriti tootmisega kulude katmist piimasektoris;

125.  juhib tähelepanu võimalusele kehtestada ühise turukorralduse raames vabatahtlik piimatoodangu vähendamise kava;

126.  nõuab, et oliiviõlisektoris loodaks uus iseseisev juhtimisvahend, mis võimaldab ületootmise aastatel toodangut ladustada ja toodangu turule lasta siis, kui nõudlus ületab tootmist;

127.  rõhutab tungivat vajadust selle järele, et tulevane ÜPP toetaks põllumajandustootjaid tõhusamalt, õiglasemalt ja kiiremini, et nad tuleksid toime kliimast, halbadest ilmastikuoludest ning sanitaar- ja tururiskidest tingitud hinnavolatiilsuse ja sissetulekute kõikumisega, luues täiendavaid stiimuleid ja turutingimusi, mis soodustavad riskijuhtimis- ja stabiliseerimisvahendite (kindlustusskeemide, sissetulekute stabiliseerimise vahendite, individuaalsete teenuseosutamise mehhanismide ja usaldusfondide) väljatöötamist ja vabatahtlikku kasutamist, tagades seejuures juurdepääsu kõikidele põllumajandustootjatele ja ühildatavuse olemasolevate riiklike kavadega;

128.  kutsub üles toetama paremini liblikõieliste taimede tootmise suurendamist ELis ja konkreetset abi ekstensiivsetele lamba- ja kitsekasvatajatele, võttes arvesse kõnealuste sektorite kasu keskkonnale ning vajadust vähendada ELi sõltuvust söödaproteiini impordist;

129.  rõhutab, et tulevikku suunatud ÜPP tuleks kujundada nii, et see käsitleks paremini kriitilisi tervishoiuküsimusi, näiteks neid, mis on seotud antimikroobikumiresistentsuse, õhukvaliteedi ja tervislikuma toitumisega;

130.  toonitab probleeme, mida antimikroobikumiresistentsus inimeste ja loomade tervisele põhjustab; on seisukohal, et uue õigusraamistikuga tuleks aktiivselt edendada loomade paremat tervist ja nende suuremat heaolu kui vahendit antimikroobikumiresistentsusega võitlemiseks ning seeläbi rahvatervise ja põllumajandussektori paremaks kaitsmiseks;

131.  juhib tähelepanu tõsiasjale, et tururiske saab ühtlasi juhtida ELi põllumajandustoodete ja toiduainete parema juurdepääsuga eksporditurgudele;

132.  rõhutab, kui oluline on tugevdada toiduainete tarneahelas esmatootjate positsiooni, eelkõige tagades lisaväärtuse õiglase jagunemise tootjate, töötlejate ja jaemüügisektori vahel, võttes kasutusele rahalised vahendid ja stiimulid, mis on vajalikud selliste vertikaalsete ja horisontaalsete majandusorganisatsioonide nagu tootjaorganisatsioonide, sealhulgas ühistute ning nende ühenduste ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide loomise ja arendamise toetamiseks, kehtestades ühtlustatud miinimumnõuded võitluseks toiduainete tarneahelas esinevate ebaausate ja kuritahtlike kaubandustavade vastu ja suurendades läbipaistvust turgudel ning kasutades kriiside ennetamise vahendeid;

133.  rõhutab, et koondmääruses on kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklis 39 sätestatud eesmärkidega ja ELi toimimise lepingu artiklis 42 osutatud erandiga selgitatud õiguslikku suhet ühise turukorralduse sätete ja ELi konkurentsieeskirjade vahel ning võetud kasutusele uusi kollektiivseid võimalusi, mille abil põllumajandustootjad saavad parandada oma läbirääkimispositsiooni toiduainete tarneahelas; on veendunud, et need sätted on tulevase ÜPP raames olulised ja et neid tuleks veelgi parandada;

134.  leiab, et erinevate ELi turuvaatlusrühmade (piima-, liha-, suhkru- ja viljatoodete turu vaatlusrühmade) toimimisest omandatud õppetundide põhjal tuleks selliseid vahendeid laiendada sektoritele, mida veel ei hõlmata, ja arendada edasi, et pakkuda turuosalistele usaldusväärseid andmeid ja prognoose, mille eesmärk on esitada turuhäirete korral varajane hoiatus ning võimaldada kiirete ja ennetavate meetmete võtmist kriiside ennetamiseks;

135.  nõuab kohalike turgude ja toiduainete lühikeste tarneahelate suuremat toetamist ja edendamist; rõhutab vajadust arendada lühikeste tarneahelatega seotud kohalikke teenuseid;

136.  palub komisjonil selgitada lähemalt ja vajaduse korral ajakohastada tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide eeskirju eriti seoses sellega, mis puudutab konkurentsipoliitikat, pidades sealhulgas silmas tootmisharudevaheliste organisatsioonide meetmeid ja kokkuleppeid, et vastata ühiskonna nõudmistele;

137.  rõhutab, et ÜPP varasematel turukorraldusmeetmetel (st riiklikul sekkumisel ja eraladustamisel) on globaliseerunud majanduse kontekstis piiratud ja ebapiisav mõju ning et riskijuhtimismeetmed ei ole alati piisavad, et tulla toime hindade märkimisväärse volatiilsuse ja tõsiste turuhäiretega;

138.  rõhutab seetõttu, et ühisel turukorraldusel on jätkuvalt vaja täita olulist rolli tulevase ÜPP raames turvavõrguna, mis stabiliseerib kiiresti põllumajandusturgude seisundit ja ennetab kriise, ning rõhutab, kui tähtis on koondmäärus viimaste turukriiside ajal omandatud õppetundidele tuginedes, seda eriti piimasektoris, innovaatilise turu ja kriisijuhtimise vahendite, näiteks vabatahtlike valdkondlike lepingute, vastastikku täiendava kasutamise võimaldamisel ja soodustamisel, et hallata ja vajaduse korral vähendada pakkumist kvantitatiivselt tootjate, tootjaorganisatsioonide, tootjaorganisatsioonide liitude ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide ning töötlejate vahel (nt ELi piimatootmise vähendamise kava);

139.  väljendab heameelt töö üle, mida tehakse ELi kestliku valgustrateegia valdkonnas;

140.  juhib tähelepanu sellele, kui vajalik on luua liblikõieliste taimede kohalikud ja piirkondlikud turud kogu ELis, parandada keskkonnatoimet, kasvatades neid taimi külvikorra alusel, vähendades ühtlasi sõltuvust imporditud söödast, väetisest ja taimekaitsevahenditest, ning suurendada kestlikumatele põllumajandustavadele ülemineku elujõulisust ja selle majanduslikku motiveeritust;

141.  leiab, et kaitstud päritolunimetusega või kaitstud geograafilise tähisega juustude ja singi või veini tarnete haldamise meetmed on tõestanud oma tõhusust sihttoodete kestlikkuse, konkurentsivõime ja kvaliteedi parandamisel ning need tuleks seetõttu säilitada ja neid vajaduse korral laiendada, nii et need hõlmaksid kõiki kvaliteedimärgisega tooteid kooskõlas ÜPP eesmärkidega;

142.  nõuab praeguse kriisireservi mehhanismi põhjalikku läbivaatamist, et luua toimiv ja sõltumatu ELi põllumajanduse kriisifond, mis oleks välja arvatud eelarve aastasuse põhimõttest, et võimaldada eelarvest ümberpaigutusi järgmisesse aastasse, eriti juhul, kui turuhinnad on piisavalt kõrged, hoides samal ajal kriisireservi kogu mitmeaastase finantsraamistiku perioodi jooksul püsival tasemel, võimaldades seeläbi kiiremaid, ühtsemaid ja tõhusamaid ennetusmeetmeid ja reageerimisvahendeid, mis täiendavad turu- ja riskijuhtimisvahendeid tõsistes kriisiolukordades, kaasa arvatud olukordades, millel on põllumajandustootjatele majanduslikud tagajärjed loomade tervisega seotud probleemide, taimehaiguste ja toiduohutuse tõttu, aga ka olukordades, mis tulenevad põllumajandust mõjutanud välistest vapustustest;

143.  on seisukohal, et kuigi kaubanduslepingud on kasulikud mõnele ELi põllumajandussektorile ja vajalikud liidu seisukoha tugevdamiseks ülemaailmsel põllumajandusturul ja toovad kasu kogu ELi majandusele tervikuna, kujutavad nad endast ka mitmeid probleeme, eelkõige väikese ja keskmise ulatusega põllumajandustootmise ja tundlike sektorite puhul, mida on vaja arvesse võtta, näiteks ELi sanitaar-, fütosanitaar-, loomade heaolu, keskkonna- ja sotsiaalsete standardite järgimine, mis eeldab kooskõla kaubanduspoliitika ja ÜPP teatavate eesmärkide vahel ning ei tohi viia Euroopa kõrgete standardite nõrgenemiseni ega ohustada tema maapiirkondi;

144.  rõhutab, et eri standardite järgimine suurendaks ELi sisetoodangu väljapoole ELi eksportimise riski maaelu arengu, keskkonna ja teatud juhtudel toidukvaliteedi arvelt;

145.  rõhutab, et vajadust tõhusamate kaitsemehhanismide järele tuleks ühtlasi käsitleda aruteludel, mis puudutavad tulevasi kaubanduslepinguid (Mercosuri, Uus-Meremaa, Austraaliaga jne) ning nende mõju põllumajandusele Euroopas;

146.  rõhutab, et kuigi on oluline jätkata tööd Euroopa põllumajandustoodete parema turulepääsu nimel, on Euroopa põllumajanduse kaitsmiseks vaja võtta sektoripõhiste probleemidega arvestavaid asjakohaseid meetmeid, nagu kaitsemehhanismid ELi ja kolmandate riikide väikestele ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtjatele avalduva tõsise negatiivse sotsiaal-majandusliku mõju vältimiseks, kõige tundlikumate sektorite võimalik kõrvalejätmine läbirääkimistest ja vastastikkuse põhimõtte kohaldamine tootmistingimustes, et tagada ELi põllumajandustootjate ja nende välismaiste konkurentide vahel võrdsed tingimused; rõhutab, et Euroopa toodangut ei tohi ohustada madalama kvaliteediga ja nõuetele mittevastava impordiga;

147.  kutsub komisjoni üles kaaluma põllumajandust strateegilise tegevusena ning kavandama vabakaubanduslepinguid, käsitlemata põllumajandust enam seejuures muude kaubandusega hõlmatud sektorite kohandamisotstarbelise muutujana ning kaitstes peamisi sektoreid, näiteks toorpiima tootmist;

148.  on arvamusel, et rahvusvahelise kaubanduse ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) nõuded on avaldanud väga märkimisväärset mõju ÜPP läbivaatamistele, mis on järjestikku toimunud alates 1990. aastatest; on seisukohal, et nende läbivaatamistega on suurendatud Euroopa põllumajandustoodete ja Euroopa põllumajandusliku toidutööstuse konkurentsivõimet, kuid on kahjustatud ka põllumajandussektori ulatuslikke valdkondi, seades need maailmaturgude ebastabiilsuse meelevalda; on arvamusel, et nüüd on aeg keskenduda rohkem muudele ÜPP eesmärkidele, näiteks põllumajandustootjate elatustasemele ning tervise, tööhõive, keskkonna ja kliimaga seotud küsimustele, nagu on soovitatud komisjoni teatises Euroopa toidutootmise ja põllumajanduse tuleviku kohta;

149.  rõhutab, et ELi kaubanduspoliitika peab olema ELi muu poliitikaga, näiteks arengu- ja keskkonnapoliitikaga, sidus ning toetama kestliku arengu eesmärkide saavutamist ning et see saab aidata kaasa ÜPP eesmärkide saavutamisele, tagades eelkõige põllumajandusega tegelevale kogukonnale õiglase elatustaseme ja selle, et tarned jõuavad tarbijateni mõistlike hindadega; rõhutab, et ELi põllumajanduslik toidutööstus peaks kasutama ära ekspordist tulenevaid kasvuvõimalusi, arvestades, et järgneval aastakümnel tekib hinnanguliselt 90 % põllumajanduslike toiduainete ülemaailmsest lisanõudlusest väljaspool Euroopat; rõhutab, et ÜPP peab kõigepealt täitma Euroopa ühiskonna toidu-, keskkonna- ja kliimaalased vajadused ning alles siis keskenduma rahvusvahelistel põllumajandusturgudel müügiks mõeldud toodangule; rõhutab, et nn arenguriikidel peaks olema piisavalt võimalusi, et luua ise tugev põllumajanduslik toidutööstus ja seda ülal hoida;

150.  on ühtlasi seisukohal, et kaubad, mille tootmine on seotud raadamise, maa või ressursside hõivamise ja inimõiguste rikkumisega, ei tohiks saada pääsu ELi turule;

151.  tuletab meelde uut Euroopa arengukonsensust, milles EL ja selle liikmesriigid kinnitavad veel kord oma tahet tunnustada ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtte tõhusa jälgimise tähtsust, mis eeldab arengukoostöö eesmärkide arvessevõtmist kõigis ELi poliitikavaldkondades, sh põllumajanduspoliitikas ja rahastamises, mis võivad arengumaid negatiivselt mõjutada; väljendab seoses sellega seisukohta, et ÜPP reform peaks austama arengumaade õigust kujundada oma põllumajandus- ja toidupoliitikat nii, et see ei nõrgendaks nende toiduainetootmise võimekust ja pikaajalist toiduga kindlustatust, eelkõige vähim arenenud riikides;

152.  tuletab meelde ELi ja selle liikmesriikide võetud kohustust täita kestliku arengu eesmärgid ja rõhutab, et ÜPP sidusus kestliku arengu eesmärkidega on ülioluline, eriti eesmärkidega nr 2 (nälja kaotamine), nr 5 (sooline võrdõiguslikkus), nr 12 (vastutustundlik tarbimine ja tootmine), nr 13 (kliimameetmed) ja nr 15 (maa), millega tulevane ÜPP peab kooskõlas olema;

153.  nõuab vastavalt eelarvetõhususe põhimõttele ÜPP ja muude ELi poliitikavaldkondade ja rahvusvaheliste kohustuste vahelist sidusust ja suuremat koostoimet, eelkõige seoses energia, veevarustuse, maakasutuse, bioloogilise mitmekesisuse ja ökosüsteemidega ning äärepoolseimate ja mägipiirkondade arenguga;

154.  palub komisjonil teostada kõigis kaubanduslepingutes põllumajandussektorit puudutavate sätete süstemaatiline mõju hindamine ning pakkuda konkreetseid strateegiaid, tagamaks, et mitte ükski põllumajandussektor ei kannata kolmanda riigiga sõlmitud kaubanduslepingu tagajärjel;

155.  nõuab kindlalt, et protsessid ja tootmismeetodid moodustaksid põllumajandustoodete maailmakaubanduse sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnastandardite olulise osa, ning ergutab komisjoni nõudma tungivalt, et WTO tunnustaks neid protsesse ja tootmismeetodeid sellistena;

156.  rõhutab, et kliimamuutusi käsitleva Pariisi kokkuleppe eesmärkide ja kestliku arengu eesmärkide täitmine peab kuuluma põllumajandustoodetega seotud mis tahes kaubanduspoliitika juhtpõhimõtete hulka; märgib, et komisjon on oma aruteludokumendis üleilmastumise ohjamise kohta tõstnud üleilmastumise muutumistendentsina õigustatult esile nõudlust õiglasema kaubanduse ning kestlike ja kohalike toodete järele; rõhutab, et ELi kaubanduspoliitika saab kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kokkuleppes sätestatud kliimaeesmärkide saavutamisele suurel määral kaasa aidata;

157.  tuletab meelde, et EL on kaotanud omapoolsed eksporditoetused ja et praeguses ELi eelarves ei ole eksporditoetusteks enam ette nähtud ühtegi eelarverida; kutsub sellega seoses ELi kaubanduspartnereid üles võtma endale kohustuseks vähendada kaubandust moonutavaid siseriiklikke toetusi; palub WTO liikmetel, kes jätkuvalt annavad eksporditoetusi, rakendada 19. detsembril 2015. aastal Nairobis vastu võetud ministrite otsust ekspordikonkurentsi kohta;

158.  nõuab, et komisjon oleks jätkuvalt valvel ja suurendaks liidu kaitsemeetmeid, mille eesmärk on kaotada üha suurenevad praegused ja tulevased turulepääsu tõkked kolmandates riikides, austades seejuures keskkonda ja inimõigusi, sealhulgas õigust toidule; rõhutab, et enamik neist tõketest puudutab põllumajandustooteid (komisjoni turulepääsualase andmebaasi kohaselt 27 %), mis on omakorda peamiselt seotud sanitaar- ja fütosanitaarvaldkonna turulepääsu meetmetega;

159.  kutsub komisjoni üles prognoosima ja võtma pakkumiste vahetamise ettevalmistamisel ja kvootide arvutamisel arvesse Brexiti mõju;

160.  kutsub komisjoni üles käivitama selged ja läbipaistvad algatused, et veelgi tugevdada ELi tootmise, ohutuse, loomade heaolu ja keskkonnastandardite ning lühikeste tarneahelate edendamist ja toetada kvaliteetsete toiduainete tootmise kavasid, mida võiks saavutada muu hulgas Euroopa päritolu märgistamise kavade kaudu, ning turustamis- ja edendamistegevust sise- ja kolmandate riikide turgudel ÜPP konkreetsetest poliitikavahenditest kasu saavate sektorite puhul; rõhutab, et on vaja vähendada bürokraatiat ja tarbetuid tingimusi, et võimaldada väiksematel tootjatel nendes kavades osaleda; väljendab heameelt edendamisprogrammide jaoks kättesaadava eelarve pideva kasvu üle ning nõuab tungivalt, et komisjon säilitaks kõnealuste assigneeringute puhul sama kasvutempo, pidades silmas tootjate suurenevat huvi;

161.  toonitab kohalike ja piirkondlike lühikeste tarneahelate olulisust, mis on keskkonna seisukohast säästvamad, kuna väiksema transpordivajaduse tõttu on need vähem saastavad, nende jälgitavus on parem ja nende põllumajandustooted on värskemad;

162.  tuletab meelde, kui tähtis on suurendada kohalike põllumajandustootjate võimalusi liikuda väärtusahelas ülespoole, pakkudes neile abi ja toetust mahetoodete ja lisaväärtusega toodete tootmiseks ning uusi teadmisi ja tehnoloogiaid, kuna kestlikkuse saavutamine nõuab otseseid meetmeid loodusvarade säilitamiseks, kaitsmiseks ja suurendamiseks;

163.  tuletab meelde, et kohalik tootmine toetab kohalikku toidukultuuri ning kohalikku majandust;

164.  rõhutab, et põllumajanduse tulevikku silmas pidades tuleks keskenduda kvaliteetse toidu tootmisele, kuna siin on Euroopal konkurentsieelis; rõhutab, et seal, kus võimalik, tuleb ELi standardeid säilitada ja tugevdada; nõuab meetmeid, millega pikemas perspektiivis jätkuvalt tõsta toiduainetootjate tootlikkust ja konkurentsivõimet, võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid ja kasutada tõhusamalt ressursse, mis kõik tugevdaks ELi ülemaailmset liidrirolli;

165.  peab vastuvõetamatuks, et ühtsel turul sama kaubamärgi all ja sama pakendiga reklaamitavate ja turustatavate toiduainete kvaliteet ei ole ühesugune; väljendab heameelt komisjoni algatuste üle ühtsel turul müüdavate toiduainete kvaliteedierinevuste probleemi lahendamiseks, sealhulgas tema tööd ühtsete kontrollimeetodite väljatöötamiseks;

166.  väljendab heameelt selle üle, et ELi põllumajanduslike huvide edendamisel on hiljutistel kahepoolsetel kaubandusläbirääkimistel saavutatud edusamme, eelkõige kvaliteetsete ELi põllumajanduslike toiduainete turulepääsu ja geograafiliste tähiste kaitse küsimuses kolmandates riikides; usub, et niisugust suundumust on võimalik jätkata ja parandada;

Läbipaistev otsustusprotsess kaalukaks ettepanekuks ÜPP kohta aastatel 2021–2028

167.  rõhutab, et Euroopa Parlament ja nõukogu peaksid kaasotsustamismenetluse kaudu sätestama üldised ühised eesmärgid, põhinõuded, meetmed ja rahaeraldised ning määratlema sobiva paindlikkuse määra, mida on vaja, et liikmesriigid ja nende piirkonnad tuleksid toime oma eripärade ja vajadustega kooskõlas ühtse turuga, vältimaks liikmesriikide valikutest tingitud konkurentsimoonutusi;

168.  tunneb kahetsust asjaolu pärast, et kogu 2020. aasta järgse ÜPP kavandamine – konsulteerimine, teabevahetus, mõjuhinnang ja seadusandlikud ettepanekud – algab taas kord märkimisväärse viivitusega kaheksanda ametiaja lõpu lähenemisel, ohustades sellega, et valimisdebatid varjutavad ÜPP tuleviku üle peetava arutelu, ja seades ohtu võimaluse jõuda lõpliku kokkuleppeni enne Euroopa Parlamendi valimisi;

169.  palub komisjonil võtta vastu üleminekuperioodi õigusaktid, mis tagaksid ÜPP vastuvõtmise viivituse korral põllumajandustootjatele võimaluse säilitada juurdepääs maaelu arengu programmi meetmetele, eeskätt keskkonna- ja investeerimismeetmetele;

170.  palub liikmesriikidel uut reformi rakendades tagada, et põllumajandustootjatele väljamaksete tegemisel ei esine viivitusi ja võtta vastutus ning hüvitada see nõuetekohaselt põllumajandustootjatele viivituste korral;

171.  rõhutab sellegipoolest, et tuleb teha võimalikult palju edusamme enne praeguse ametiaja lõppu ja rõhutada seda teemat Euroopa Parlamendi valimiste kampaania ajal;

172.  tunnistab, et oluline on kaasata ÜPP otsuste tegemise protsessi asutused ja eksperdid, kes vastutavad tervishoiu- ja keskkonnapoliitika eest, mis mõjutavad bioloogilist mitmekesisust, kliimamuutusi ja õhu- ning pinnasesaastet ja veereostust;

173.  palub, et komisjon teeks enne ÜPP ülesehituse ja/või rakendamise mis tahes oluliste muutmiste sisseviimist ettepaneku sellise üleminekuperioodi kehtestamiseks, mis oleks piisavalt pikk, et tagada nn pehme maandumine ja liikmesriikidele uue poliitika nõuetekohaseks ja korrapäraseks rakendamiseks vajaminev aeg, et vältida igasuguseid viivitusi põllumajandustootjate iga‑aastaste toetusmaksete tegemises ja maaelu arengu meetmete rakendamises;

174.  kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tugevdama dialoogi arenguriikidega ning pakkuma oma teadmisi ja rahalist toetust, et edendada väike- ja pereettevõtlusel põhinevat ökoloogiliselt kestlikku põllumajandust, pöörates eelkõige tähelepanu naistele ja noortele, kooskõlas 2017. aasta Aafrika Liidu tippkohtumisel vastuvõetud ühisdeklaratsioonis „Investeerimine noortesse kaasava majanduskasvu ja säästva arengu kiirendamiseks“ võetud kohustusega; rõhutab veel kord naiste panust ettevõtjate ja säästva arengu edendajatena maapiirkondades; rõhutab vajadust suurendada nende potentsiaali kestlikus põllumajanduses ja nende vastupanuvõimet maapiirkondades;

175.  tuletab meelde, et nälg ja alatoitlus arengumaades on suuresti seotud ostujõu puudumisega ja/või maapiirkonna vaeste suutmatusega end ise ära majandada; nõuab seepärast tungivalt, et EL aitaks aktiivselt arengumaadel ületada põllumajandusliku tootmisega seotud takistusi (nt kehv taristu ja halb logistika);

176.  juhib tähelepanu sellele, et rohkem kui pooled vähim arenenud riikide elanikest elavad 2050. aastal endiselt maapiirkondades ning et säästva põllumajanduse arendamine arenguriikides aitab vallandada nende maakogukondade potentsiaali, säilitada maapiirkondade elanikkonda ning vähendada vaeghõivet, vaesust ja toiduga kindlustamatust, mis omakorda aitab lahendada sundrände algpõhjuseid;

177.  tunnistab olulist rolli, mida kosmosetehnoloogiad (nt Euroopa GNSSi Agentuuri hallatavates ELi kosmose- ja satelliitprogrammides (Galileo, EGNOS ja Copernicus) välja arendatud tehnoloogiad) võivad etendada ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisel, pakkudes taskukohaseid lahendusi üleminekuks täppispõllumajandusele, mille abil kaotataks jäätmed, hoitaks kokku aega, vähendataks kurnatust ja optimeeritaks seadmete kasutamist;

178.  kutsub komisjoni üles uurima lähemalt kosmoseteaduse tehnoloogiaid ja rakendusi ning tulemusliku arengukoostöö ülemaailmset partnerlust kui mehhanisme, mis võiksid aidata teostada põllukultuuride, kariloomade, metsanduse, kalanduse ja vesiviljeluse seiret, toetada põllumajandustootjaid, kalureid, metsandustöötajaid ja poliitikakujundajaid jõupingutustes kasutada säästva toidutootmise saavutamiseks mitmekesiseid meetodeid ning reageerida sellega seotud probleemidele;

179.  kutsub komisjoni üles tagama, et liikmesriigid tagaksid oma tegevuskavades naiste ja meeste võrdõiguslikkuse maapiirkondades; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid naiste võrdset esindatust institutsioonide struktuurides kõnealuse sektoriga läbirääkimiste pidamisel ning sektori kutseorganisatsioonide, ühistute ja ühenduste otsustusorganites; on seisukohal, et ELi uued õigusaktid peaksid maapiirkondades tegutsevaid naisi puudutavaid temaatilisi alaprogramme oluliselt parandama;

180.  rõhutab, et komisjon peaks ka edaspidi tagama loomade heaolu käsitlevate ELi õigusaktide range täitmise igal ajal ja kõikides liikmesriikides võrdselt, tagades samal ajal nõuetekohase kontrolli ja sanktsioonid; kutsub komisjoni üles jälgima loomade tervist ja heaolu, sealhulgas loomade transporti, ja selle kohta aru andma; tuletab meelde, et ELi sisenevad tooted peavad järgima Euroopa loomade heaolu, keskkonna- ja sotsiaalseid standardeid; nõuab rahalisi stiimuleid õiguslikest miinimumstandarditest kaugemale minevate loomade heaolu meetmete vabatahtlikuks võtmiseks;

181.  kutsub komisjoni üles rakendama ja jõustama asjaomast ELi õigust, eelkõige nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 1/2005, mis käsitleb loomade kaitset vedamise ajal; peab vajalikuks järgida sellega seoses Euroopa Liidu Kohtu otsust, milles kohus leidis, et loomade heaolu kaitsmine ei lõppe ELi välispiiridel ja et Euroopa Liidust eksporditavate loomade vedajad peavad seetõttu järgima ELi loomade heaolu eeskirju ka väljaspool ELi;

182.  rõhutab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata põllumajandustootjatele, kellel tekib lisakulusid eripiirangute tõttu, mis on seotud väärtuslike loodusaladega, nagu mägipiirkonnad, saared, äärepoolseimad piirkonnad ja muud ebasoodsamad piirkonnad; on veendunud, et nende konkreetsete piirangute tõttu on ÜPP rahastamine selliste piirkondade jaoks eluliselt tähtis ning et mis tahes vähendamine kahjustaks suuresti väga paljusid põllumajandustooteid; nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja kvaliteedikavad ja rakendaksid neid, et anda huvitatud tootjatele võimalus need kiiresti kasutusele võtta;

183.  leiab, et POSEI eelarvet tuleks hoida piisaval tasemel, et tulla toime äärepoolseimate piirkondade põllumajanduse probleemidega, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud; tunneb heameelt komisjoni viimase aruande üle POSEI rakendamise kohta ning on seisukohal, et äärepoolseimatele piirkondadele ja Egeuse mere väikesaartele mõeldud programmid tuleks hoida üldisest ELi otsetoetuste kavast eraldi, et tagada tasakaalustatud territoriaalne areng, ennetades tootmistegevuse lõpetamise ohtu, mis tuleneb kõrvalise asukoha, saarelise asendi, väikese pindala, raskete looduslike olude ja kliimaga või vähesest arvust toodetest sõltuva majandusega seotud probleemidest;

184.  palub komisjonil lisada piimaturu vaatlusrühma sõltumatu üksuse äärepoolseimates piirkondades hindade uurimiseks, et sektoris esinevale kriisile kiiresti reageerida; on veendunud, et kriisi määratlust ja komisjoni järgnevat sekkumist tuleks äärepoolseimate piirkondadega kohandada, võttes arvesse turu suurust, sõltuvust majandustegevuste piiratud arvust ja väiksemat mitmekesistamise võimet;

185.  nõuab ringmajanduse paremat integreerimist, et tagada esmase aine ja kõrvalsaaduste parim ja tõhusaim kasutamine uues biomajanduses, austades samal ajal biomassi ja maa ning muude ökosüsteemi teenuste kättesaadavuse piire, ning usub, et biotoorainel põhinevate tööstusharude arendamine maapiirkondades võib pakkuda uusi ärimudeleid, mis võiksid aidata põllumajandustootjatel ja metsaomanikel leida oma toodetele uusi turge ja luua uusi töökohti; palub seetõttu komisjonil ja liikmesriikidel pakkuda põllumajandus- ja metsandussektorile vajalikku toetust, et anda biomajanduse edasisse arengusse ELis suurema panuse; rõhutab vajadust edendada agrometsandust, mis võib pakkuda mitmeotstarbelisi, vaba aja veetmiseks sobivaid ja tootlikke ökosüsteeme ja mikrokliimat, ning kõrvaldada lüngad, mis võivad selle arengut takistada;

186.  on seisukohal, et põllumajanduse keskkonna- ja kliimameetme toetus, mida täiendavad liikmesriikide tasandil ökokavad, peaks katma põllumajandustootjate kulud seoses üleminekuga uutele säästvatele tavadele, näiteks agrometsandusalaste ja muude selliste kestlike metsandusmeetmete edendamise ja toetamise kaudu, mis toetavad bioloogilist ja geneetilist mitmekesisust looma- ja taimeliikide puhul, ning muutuvate ilmastikutingimustega kohanemise kulud;

187.  kutsub komisjoni üles tagama agrometsanduse ja metsanduse valdkonnas innovatsiooni, teadusuuringud ja moderniseerimise, toetades tugevat ja kohandatud nõustamissüsteemi, sihtotstarbelisi koolitusi ja kohandatud lahendusi, et edendada innovatsiooni ning oskusteabe ja parimate tavade vahetamist liikmesriikide vahel, keskendudes üldiselt asjaomastele uutele tehnoloogiatele ja digiteerimisele; rõhutab samas metsaomanike ühenduste tähtsat rolli teabe- ja innovatsioonisiirde, väikemetsaomanikele koolituse ja täiendõppe pakkumise ning aktiivse multifunktsionaalse metsamajandamise rakendamise puhul;

o
o   o

188.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 350, 29.12.2017, lk 15. (2) EÜT L 221, 8.8.1998, lk 23. (3) ELT L 309, 24.11.2009, lk 71. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0022. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0203. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0095. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0075. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0057. (9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0197. (10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0099. (11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0504. (12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0427. (13) ELT C 86, 6.3.2018, lk 62. (14) ELT C 265, 11.8.2017, lk 7. (15) ELT C 288, 31.8.2017, lk 10. (16) ELT C 342, 12.10.2017, lk 10.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe tõlgendamise ja rakendamise kohta (2016/2018(INI))

P8_TA(2018)0225 A8-0170/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 17 lõiget 1,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 295,

–   võttes arvesse 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet parema õigusloome kohta(1) (edaspidi „uus institutsioonidevaheline kokkulepe“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahelisi suhteid käsitlevat 20. oktoobri 2010. aasta raamkokkulepet(2) (edaspidi „2010. aasta raamkokkulepe“),

–  võttes arvesse 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet parema õigusloome kohta(3) (edaspidi „2003. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe“),

–  võttes arvesse 20. detsembri 1994. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide tekstide ametliku kodifitseerimise kiirendatud töömeetodi kohta(4),

–  võttes arvesse 22. detsembri 1998. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet ühenduse õigusaktide koostamise üldiste kvaliteedisuuniste kohta(5),

–  võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(6),

–  võttes arvesse 13. juuni 2007. aasta kaasotsustamismenetluse praktilist korda käsitlevat ühist deklaratsiooni(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta ühist poliitilist deklaratsiooni selgitavate dokumentide kohta(8),

–  võttes arvesse ühisavaldust ELi 2017. aasta õigusloome prioriteetide kohta(9),

–  võttes arvesse ühisavaldust ELi 2018.–2019. aasta seadusandlike prioriteetide kohta(10),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 18. märtsi 2014. aasta (edaspidi „biotsiidide kohtuasi“), 16. juuli 2015. aasta (edaspidi „vastastikuse viisavabaduse mehhanismi kohtuasi“), 17. märtsi 2016. aasta (edaspidi „Euroopa ühendamise rahastu delegeeritud õigusakti kohtuasi“), 14. juuni 2016. aasta (edaspidi „Tansaania kohtuasi“) ja 24. juuni 2014. aasta (edaspidi „Mauritiuse kohtuasi“) otsuseid(11),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2016. aasta otsust Euroopa Parlamendi kodukorra üldise läbivaatamise kohta(12),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) kohta: hetkeseis ja tulevikuväljavaated(13),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni komisjoni 2017. aasta tööprogrammi strateegiliste prioriteetide kohta(14),

–  võttes arvesse oma 9. märtsi 2016. aasta otsust Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe sõlmimise kohta(15),

–  võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni komisjoni mõjuhindamissuuniste läbivaatamise ja VKE-testi tähtsuse kohta(16),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seadusandlike volituste delegeerimise järelmeetmete ja liikmesriikide kontrolli kohta komisjoni rakendamisvolituste teostamise üle(17),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi õigusloome kvaliteedi ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse kohta seoses 19. aruandega „Parem õigusloome“, mis käsitleb aastat 2011(18),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2012. aasta resolutsiooni subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist (2010) käsitleva 18. aruande „Parem õigusloome“ kohta(19),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni parema õigusloome, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse ning aruka õigusliku reguleerimise kohta(20),

–  võttes arvesse oma 8. juuni 2011. aasta resolutsiooni mõjuhinnangute sõltumatuse tagamise kohta(21),

–  võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2017. aasta teatist „Paremad lahendused parema õigusloome tegevuskava paremaks täitmiseks“ (COM(2017)0651),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 294 kaasotsustamismenetluse kohta,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 24. oktoobri 2017. aasta töödokumenti „Overview of the Union’s Efforts to Simplify and to Reduce Regulatory Burdens“ (Ülevaade liidu jõupingutustest regulatiivse koormuse lihtsustamiseks ja vähendamiseks) (SWD(2017)0675),

–  võttes arvesse komisjoni 21. detsembri 2016. aasta teatist „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“(22),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta teatist „Parem õigusloome: paremad tulemused – tugevam liit“ (COM(2016)0615),

–  võttes arvesse komisjoni 19. mai 2015. aasta teatist „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ (COM(2015)0215),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 7. juuli 2017. aasta töödokumenti parema õigusloome suuniste kohta (SWD(2017)0350),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühiseid arutelusid,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni raportit ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni, majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A8‑0170/2018),

A.  arvestades, et uus institutsioonidevaheline kokkulepe jõustus selle allkirjastamise päeval, 13. aprillil 2016;

B.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe vastuvõtmisel tegid Euroopa Parlament ja komisjon avalduse, milles kinnitasid, et uus kokkulepe „peegeldab Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahelist tasakaalu ja nende vastavat pädevust, nagu on sätestatud aluslepingutes“ ja see „ei piira 20. oktoobri 2010. aasta Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni suhete raamkokkuleppe kohaldamist“(23);

C.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe institutsioonidevahelist programmitööd käsitlevate sätete rakendamiseks vaatas parlament läbi oma kodukorra, et muu hulgas sätestada mitmeaastast programmitööd käsitlevate ühiste järelduste ja iga-aastast institutsioonidevahelist programmitööd käsitlevate ühisavalduste üle läbirääkimiste pidamise ja nende vastuvõtmise sisekord;

D.  arvestades, et iga-aastase institutsioonidevahelise programmitöö raames leppisid kolm institutsiooni kokku kahes ühisavalduses, mis käsitlevad vastavalt ELi 2017. aasta ja 2018.–2019. aasta seadusandlikke prioriteete;

E.  arvestades, et vastupidiselt 2003. aasta institutsioonidevahelisele kokkuleppele ei sisalda uus institutsioonidevaheline kokkulepe enam selliste alternatiivsete reguleerimismeetodite kasutamise õigusraamistikku nagu kaasreguleerimine ja enesereguleerimine ning igasugune viide sellistele meetoditele puudub;

F.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 13 kohaselt peab komisjon mõju hindamise käigus konsulteerima võimalikult laiapõhjaliselt; arvestades, et samamoodi peab komisjon uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 19 kohaselt viima enne ja mitte pärast ettepaneku vastuvõtmist avatud ja läbipaistval viisil läbi avalikud konsultatsioonid, tagades, et avalikkusega konsulteerimise korraldamise viis ja tähtajad võimaldaksid võimalikult laia osalemise, mis ei ole piiratud erahuvide ja nende eest seisvate lobistidega;

G.  arvestades, et komisjon vaatas 2017. aasta juulis läbi oma parema õigusloome suunised, et komisjonis paremini selgitada ja ära kasutada poliitikakujundamise eri etappide vahelisi seoseid, asendades varasemad eraldiseisvad suunised, milles käsitleti mõjuhindamist, hindamist ja rakendamist eraldi, ning lisades uued suunised kavandamise ja sidusrühmadega konsulteerimise kohta;

H.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 16 kohaselt võib komisjon omal algatusel või Euroopa Parlamendi või nõukogu kutsel oma mõjuhinnangut täiendada või teha muid analüüse, mida ta peab vajalikuks;

I.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppega kinnitatakse endise mõjuhindamiskomitee asendamine komisjoni õiguskontrollikomiteega; arvestades, et õiguskontrollikomitee ülesanne on muu hulgas teostada komisjoni mõjuhinnangute objektiivset kvaliteedikontrolli; arvestades, et selleks, et esitada komisjonile vastuvõtmiseks algatus, millele on lisatud mõjuhinnang, on vaja komitee positiivset arvamust; arvestades, et negatiivse arvamuse korral tuleb raporti projekt läbi vaadata ja uuesti komiteele esitada ning teise negatiivse arvamuse korral on algatuse edasiseks menetlemiseks vaja poliitilist otsust; arvestades, et komitee arvamus avaldatakse komisjoni veebisaidil samal ajal kui asjaomast algatust käsitlev raport, ning mõjuhinnangute puhul pärast seda, kui komisjon on asjaomase poliitikaalgatuse vastu võtnud(24);

J.  arvestades, et õiguskontrollikomitee viis 2017. aasta alguses lõpule töötajate töölevõtmise ning nende hulka kuulub kolm liiget väljastpoolt ELi institutsioone; arvestades, et 2016. aastal vaatas komitee läbi 60 eraldi mõjuhinnangut, millest 25 (42 %) said esialgu negatiivse hinnangu, mille tulemusel need läbi vaadati ja uuesti komiteele esitati; arvestades, et komitee andis seejärel positiivse üldhinnangu kõigile talle edastatud läbivaadatud mõjuhinnangutele, välja arvatud ühele; arvestades, et komitee on vahetanud parlamendi teenistustega teavet mõjuhinnangute koostamise parimate tavade ja metoodika kohta;

K.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 25 on sätestatud, et kui kavandatakse õigusliku aluse muutmist nii, et see toob kaasa seadusandliku tavamenetluse asendamise seadusandliku erimenetluse või muu kui seadusandliku menetlusega, vahetavad kolm institutsiooni selles küsimuses arvamusi; arvestades, et parlament muutis selle sätte jõustamiseks kodukorda; arvestades, et seda sätet ei ole veel tulnud kohaldada;

L.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 27 tunnistavad kolm institutsiooni vajadust viia kõik kehtivad õigusaktid vastavusse Lissaboni lepinguga kehtestatud õigusraamistikuga ning eelkõige seavad esikohale kõigi selliste alusaktide kiire vastavusse viimise, mis osutavad endiselt kontrolliga regulatiivmenetlusele; arvestades, et komisjon esitas ettepaneku viimatinimetatud vastavusseviimise kohta 2016. aasta detsembris(25); arvestades, et parlament ja nõukogu vaatavad asjaomast ettepanekut praegu üksikasjalikult läbi;

M.  arvestades, et uuele institutsioonidevahelisele kokkuleppele on lisatud delegeeritud õigusakte ja nendega seonduvaid standardklausleid käsitleva ühisseisukoha uus versioon; arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 28 kohaselt alustavad kolm institutsiooni pärast kokkuleppe jõustumist ilma põhjendamatu viivituseta läbirääkimisi ühisseisukoha täiendamiseks, nähes ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohaldamiseks ette mittesiduvad kriteeriumid; arvestades, et pärast pikaajalist ettevalmistavat tööd algasid asjaomased läbirääkimised viimaks 2017. aasta septembris;

N.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 29 võtsid kolm institutsiooni endale kohustuse luua hiljemalt 2017. aasta lõpuks delegeeritud õigusaktide ühine funktsionaalne register, mis sisaldab hästi struktureeritud ja kasutajasõbralikul viisil esitatud teavet, mille eesmärk on parandada läbipaistvust, hõlbustada kavandamist ja tagada delegeeritud õigusakti kasutusaja kõigi etappide jälgitavus; arvestades, et kõnealune register on nüüd loodud ja see hakkas toimima 2017. aasta detsembris;

O.  arvestades, et institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe punktis 32 on sätestatud, et „[k]omisjonil on vahendajaroll ja ta peab kohtlema mõlemat seadusandjat võrdselt, austades täiel määral aluslepingutega kolmele institutsioonile antud ülesandeid“;

P.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 34 rõhutasid parlament ja nõukogu kaasseadusandjatena, et tihedate kontaktide säilitamine juba enne institutsioonidevahelisi läbirääkimisi on oluline, et jõuda oma vastavates seisukohtades paremale vastastikusele arusaamisele, ning leppisid kokku, et nad hõlbustavad selleks vastastikust arvamuste ja teabe vahetamist, muu hulgas kutsudes mitteametlikele aruteludele regulaarselt ka teiste institutsioonide esindajaid; arvestades, et nende sätete põhjal ei ole loodud uusi konkreetseid menetlusi või struktuure; arvestades, et kuigi institutsioonidevahelisi kontakte on seadusandlikke prioriteete käsitleva ühisavalduse raames süvendatud, näitab parlamendikomisjonide kogemus, et süstemaatiline lähenemisviis sellise vastastikuse arvamuste vahetuse hõlbustamisele puudub ning endiselt on keeruline saada nõukogult teavet ja tagasisidet küsimuste kohta, mille liikmesriigid on nõukogus tõstatanud; arvestades, et parlament ei ole sellise olukorraga üldse rahul;

Q.  arvestades, et õigusloomeprotsessi veelgi läbipaistvamaks muutmiseks vaatas parlament läbi oma kodukorra, et kohandada selle eeskirju, mis käsitlevad institutsioonidevahelisi läbirääkimisi seadusandliku tavamenetluse raames, tuginedes 2012. aastal kehtestatud sätetele; arvestades, et kõik parlamendi läbirääkimisvolitused on avalikud, kuid nõukogu volituste puhul see nii ei ole; arvestades, et parlament ei ole sellise olukorraga üldse rahul;

R.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 39 võtsid kolm institutsiooni õigusloomeprotsessi eri etappide jälgitavuse hõlbustamiseks kohustuse määrata 31. detsembriks 2016 kindlaks viisid, kuidas arendada selleks edasi platvorme ja vahendeid, eesmärgiga luua spetsiaalne ühine andmebaas seadusandlike aktide eelnõude menetlemise seisu kohta; arvestades, et sellist ühist andmebaasi ei ole seni loodud;

S.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 40 lubasid kolm institutsiooni seoses rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimisega kohtuda kuue kuu jooksul alates uue institutsioonidevahelise kokkuleppe jõustumisest, et pidada läbirääkimisi koostöö ja teabevahetuse praktilise korra parandamiseks aluslepingute raamistikus kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu tõlgendusega; arvestades, et nimetatud läbirääkimised algasid 2016. aasta novembris ja on veel pooleli;

T.  arvestades, et rahvusvahelistes kaubanduslepingutes on regulatiivsest koostööst saanud kaubanduspartnerite vahelise regulatiivse dialoogi ja sidususe saavutamise keskse tähtsusega vahend; arvestades, et komisjon peab selles protsessis järgima ka edaspidi kõikidele sidusrühmadele õiglaste ja võrdsete tingimuste tagamise põhimõtteid ning tagama otsustusprotsessi võimalikult suure läbipaistvuse;

U.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 46 kinnitavad kolm institutsiooni oma kavatsust kasutada õigusloomes sagedamini uuesti sõnastamise tehnikat, järgides täiel määral 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta;

V.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 48 kohaselt võtab komisjon kohustuse esitada oma õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) tehtava panusena igal aastal ülevaate, sealhulgas iga-aastase koormusanalüüsi liidu poolt õigusaktide lihtsustamiseks ning ülereguleerimise vältimiseks ja halduskoormuse vähendamiseks tehtud jõupingutuste tulemuste kohta; arvestades, et esimese iga-aastase koormusanalüüsi tulemused esitati 24. oktoobril 2017 komisjoni 2018. aasta tööprogrammi raames;

W.  arvestades, et iga-aastane koormusanalüüs on ainulaadne võimalus teha kindlaks ja jälgida tulemusi, mida annavad ELi pingutused vältida ülereguleerimist ja vähendada halduskoormust; arvestades, et see koormusanalüüs on suurepärane võimalus näidata ELi õigusaktide lisaväärtust ja tagada läbipaistvus ELi kodanike jaoks;

X.  arvestades, et uues institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes nõutakse institutsioonidevahelise koostöö tegemist eesmärgiga lihtsustada kehtivaid liidu õigusakte ning vältida ülereguleerimist ja halduskoormust kodanike, haldusasutuste ja ettevõtjate puhul; arvestades, et Euroopa Parlament rõhutab, et rahvusvaheliste kaubanduslepingute puhul ei tohiks kõnealuste eesmärkidega kaasneda keskkonnakaitse, rahvatervise, töötajate tervise ja ohutuse valdkonna standardite ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni standardite alanemine ega tarbijate õiguste nõrgenemine;

Y.  arvestades, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 50 kohaselt jälgivad kolm institutsiooni ühiselt ja regulaarselt uue institutsioonidevahelise kokkuleppe rakendamist nii poliitilisel tasandil toimuvate iga-aastaste arutelude kaudu kui ka tehnilisel tasandil institutsioonidevahelises koordineerimisrühmas; arvestades, et järelevalve poliitilisel tasandil hõlmab korrapäraseid arutelusid komisjonide esimeeste konverentsi koosolekutel ja iga-aastast kõrgetasemelist kokkuvõtvat kohtumist; arvestades lisaks, et ühisavaldustes, mis käsitlevad vastavalt ELi 2017. aasta ja 2018.–2019. aasta seadusandlikke prioriteete, sätestati konkreetne järelevalvekord; arvestades samuti, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe rakendamise hindamisel on äärmiselt väärtuslik parlamendikomisjonide seni saadud kogemus; arvestades, et õiguskomisjonil on eripädevus parema õigusloome ja liidu õiguse lihtsustamise valdkonnas;

Ühised kohustused ja eesmärgid

1.  peab uut parema õigusloome kokkulepet institutsioonidevaheliseks tegevuseks, mille eesmärk on parandada liidu õigusaktide kvaliteeti; tuletab meelde, et paljudel juhtudel ühtlustatakse või asendatakse ELi õigusaktidega 28 liikmesriigi erinevaid eeskirju, muutes riiklikud turud vastastikku ja võrdselt juurdepääsetavaks ning vähendades üldiseid halduskulusid, et luua täielikult toimiv siseturg;

2.  väljendab heameelt uue institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaldamise esimese pooleteise aasta jooksul saavutatud edusammude ja saadud kogemuste üle ning ergutab institutsioone veelgi rohkem pingutama, et rakendada kokkulepe täielikult, eelkõige seoses institutsioonidevaheliste läbirääkimistega mittesiduvate kriteeriumide üle ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohaldamiseks, kõigi selliste alusaktide vastavusseviimisega, mis osutavad endiselt kontrolliga regulatiivmenetlusele, institutsioonidevaheliste läbirääkimistega, mis käsitlevad rahvusvaheliste lepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimise alase koostöö ja teabevahetuse praktilist korda, ning spetsiaalse ühise andmebaasi loomisega seadusandlike aktide eelnõude menetlemise seisu kohta;

3.  tuletab meelde, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe eesmärk on arendada kolme institutsiooni vahel avatumaid ja läbipaistvamaid suhteid, et tagada õigusaktide kõrge kvaliteet ELi kodanike huvides; on seisukohal, et kuigi institutsioonidevahelise lojaalse koostöö põhimõtet märgitakse vaid punktides 9 ja 32 seoses uues institutsioonidevahelises kokkuleppes käsitletavate konkreetsete valdkondadega, tuleks seda järgida kogu õigusloometsüklis kui ühte ELi lepingu artiklis 13 sätestatud põhimõtetest;

Programmitöö

4.  väljendab heameelt kolme institutsiooni kokkuleppe üle tugevdada liidu ühe- ja mitmeaastast programmitööd kooskõlas ELi lepingu artikli 17 lõikega 1, rakendades struktureeritumat menetlust täpse ajakavaga; märgib rahuloluga, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe kohases esimeses iga-aastases institutsioonidevahelises programmitöös osalesid kolm institutsiooni aktiivselt ja selle tulemusel võeti vastu ELi 2017. aasta seadusandlikke prioriteete käsitlev ühisavaldus, milles seati prioriteediks 59 olulist seadusandlikku ettepanekut, ning seejärel võeti vastu 2018.–2019. aasta seadusandlikke prioriteete käsitlev ühisavaldus, milles seati praeguse ametiaja lõpuni prioriteediks 31 olulist seadusandlikku ettepanekut; väljendab sellega seoses erilist heameelt nõukogu aktiivse osalemise üle ja loodab, et see jätkub ka edaspidi, kaasa arvatud uue ametiaja mitmeaastase programmitöö puhul; on siiski seisukohal, et ühisavaldustes kokku lepitud teatavate seadusandlike aktide eelnõude prioriteetset käsitlemist ei tohiks kasutada selleks, et avaldada kaasseadusandjatele põhjendamatut survet, ning kiiremat menetlemist ei tohiks seada esmatähtsale kohale õigusaktide kvaliteedi arvel; peab oluliseks hinnata, kuidas kohaldatakse ühisdeklaratsioonide heakskiitmise praeguseid tavasid ja eeskirju, ja kas Euroopa Parlamendi kodukorda on võimalik parandada seoses institutsioonidevahelise programmitöö üle peetavate läbirääkimistega, näiteks tugevdada presidendile fraktsioonide poolt antud volitusi;

5.  peab äärmiselt oluliseks, et parlamendikomisjonidega peetaks ühisavalduse ettevalmistamise ja rakendamise kogu protsessi käigus igakülgselt nõu;

6.  juhib tähelepanu asjaolule, et uus institutsioonidevaheline kokkulepe ei piira parlamendi ja komisjoni vahel 2010. aasta raamkokkuleppes kokku lepitud vastastikuseid kohustusi; tuletab eelkõige meelde, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktide 6–11 rakendamisel tuleb järgida 2010. aasta raamkokkuleppe 4. lisas esitatud komisjoni tööprogrammi ajakava käsitlevat korda;

7.  on seisukohal, et komisjon peaks oma tööprogrammi esitamisel lisaks uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 8 osutatud elementidele näitama kavandatavate õigusaktide põhjendatust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete valguses ja tooma välja nende Euroopa lisaväärtuse;

8.  kiidab heaks komisjoni subsidiaarsuse, proportsionaalsuse ja „teeme vähem, aga paremini“ rakkerühma loomise, mis peab toimima kooskõlas uue institutsioonidevahelise kokkuleppega, et suurendada usaldust kodanikes, kes peavad subsidiaarsuse põhimõtet demokraatliku protsessi olulisimaks aspektiks;

9.  kutsub komisjoni üles esitama kaasavamaid, üksikasjalikumaid ja usaldusväärsemaid tööprogramme; nõuab eelkõige, et komisjoni tööprogrammides toodaks selgelt välja iga ettepaneku õiguslik laad ning täpsed ja realistlikud ajakavad; palub komisjonil tagada, et eelseisvad seadusandlikud ettepanekud ja eelkõige olulised seadusandlikud paketid esitataks aegsasti enne praeguse ametiaja lõppu, et anda seeläbi kaasseadusandjatele piisavalt aega oma õiguste täielikuks kasutamiseks;

10.  soovitab välja töötada tõhusad õigusnormid, mis oleksid suunatud tööhõive kaitse tugevdamisele ja Euroopa konkurentsivõime arendamisele kõigis majandusvaldkondades, pöörates erilist tähelepanu väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

11.  väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon vastas parlamendi taotlustele liidu õigusakti vastuvõtmiseks ELi toimimise lepingu artikli 225 kohaselt enamasti uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 10 osutatud kolmekuulise tähtaja jooksul; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et komisjon ei võtnud vastu selles sättes ette nähtud konkreetseid teatisi; palub komisjonil nimetatud teatised vastu võtta, et tagada täielik läbipaistvus ja esitada poliitiline vastus parlamendi resolutsioonides tehtud taotlustele, ning võtta nõuetekohaselt arvesse parlamendi asjaomaseid Euroopa lisaväärtuse ja Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude analüüse;

12.  rõhutab, et heauskne ja läbipaistev koostöö parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel on oluline, ning see peaks väljenduma praktikas komisjoni kindla kohustusena kaasata parlamenti ja nõukogu võrdsel määral oma programmitöö rakendamisse, ja tuletab komisjonile meelde kohustust reageerida viivitamatult seadusandlikele ja muudele kui seadusandlikele algatusraportitele; taunib asjaolu, et mitmele algatusraportile ei ole reageeringut järgnenud, ja kutsub komisjoni üles kaasseadusandjaid kolme kuu jooksul teavitama teksti tagasivõtmise põhjustest ning samuti esitama põhjendatud vastused seadusandlikele või muudele kui seadusandlikele ettepanekutele;

13.  on seisukohal, et uuest institutsioonidevahelisest kokkuleppest kõigi viidete väljajätmine alternatiivsete reguleerimismeetodite kasutamisele ei mõjuta parlamendi seisukohta, et pehme õiguse vahendeid tuleb kasutada üksnes suurima ettevaatlikkusega ja nõuetekohaselt põhjendatud juhul, ilma õiguskindlust või kehtiva õiguse arusaadavust kahjustamata ning olles konsulteerinud Euroopa Parlamendiga(26); on ühtlasi mures, et pehme õiguse kasutamist käsitlevate selgete piiride puudumine võib isegi soodustada selle kohaldamist, kusjuures parlamendi võimalus teostada kontrolli ei ole tagatud;

14.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles nõustuma, et alternatiivsete reguleerimismeetodite kasutamine juhul, kui see on rangelt vajalik, tuleks lisada mitme- ja iga-aastastesse programmdokumentidesse, et võimaldada seadusandjate poolset nõuetekohast tuvastamist ja kontrollimist;

Paremad õigusloomevahendid

15.  rõhutab, et mõju hindamised võivad anda teavet, ent need ei tohi kunagi asendada poliitilisi otsuseid ega tohi põhjustada õigusloomeprotsessis põhjendamatuid viivitusi; rõhutab, et kogu seadusandliku protsessi käigus ja kõigis esildatud õigusaktide mõju hinnangutes tuleb pöörata erilist tähelepanu sellele, milline võib olla mõju nendele sidusrühmadele, kel on kõige vähem võimalik oma muredest otsusetegijatele teada anda, sealhulgas VKEd, kodanikuühiskond, ametiühingud ja teised, kel ei ole institutsioonidele hõlpsa juurdepääsu eelist; on veendunud, et mõjuhinnangutes tuleb võrdselt tähelepanu pöörata eelkõige sotsiaalsete, tervishoiu ja keskkonnaga seotud tagajärgede hindamisele ning et hinnata tuleb mõju kodanike põhiõigustele ja naiste ja meeste võrdõiguslikkusele;

16.  tuletab meelde, et VKEd moodustavad kõigist ELi ettevõtjatest 99 %, toodavad 58 % ELi käibest ja annavad tööd kahele kolmandikule erasektori töötajatele; tuletab samuti meelde, et Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act“ võttis komisjon kohustuse rakendada poliitika kujundamisel põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“ ja et see hõlmab VKE-testi, mille abil hinnatakse tulevaste seadusandlike ja haldusalaste algatuste mõju VKEdele(27); tuletab meelde, et Euroopa Parlament märkis oma 9. märtsi 2016. aasta otsuses uue institutsioonidevahelise kokkuleppe kohta, et uue kokkuleppe sõnastuse kohaselt ei ole kolm institutsiooni piisavalt kohustatud lisama oma mõjuhinnangutesse VKE-teste ja konkurentsivõime teste(28); rõhutab, kui tähtis on arvestada konkurentsivõime ja innovatsiooni mõjuga ning võtta VKEde vajadusi arvesse õigusloometsükli igas etapis ja neile tähelepanu pöörata, ning väljendab rahulolu sellega, et komisjoni parema õigusloome suunistes on ette nähtud, et kõikides mõjuhinnangutes tuleb vajaduse korral võtta arvesse võimalikku mõju VKEdele ja konkurentsivõimele ning selle kohta korrapäraselt aru andma; juhib tähelepanu sellele, et VKE‑testide puhul ei kohaldata sageli kvaliteedi ja ühtsuse nõudeid; palub komisjonil kaaluda, kuidas saaks mõju VKEdele veelgi paremini arvesse võtta, ning kavatseb seda teemat eelseisvatel aastatel hoolikalt jälgida;

17.  nõuab tungivalt, et komisjon hindaks parema õigusloome kontekstis paremini oma poliitika sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid tagajärgi, samuti mõju kodanike põhiõigustele, pidades silmas ka mittereguleerimisest tulenevaid kulusid Euroopa tasandil ning ka tõsiasja, et kulude-tulude analüüs on vaid üks paljudest kriteeriumidest;

18.  kordab oma nõudmist, et kõik mõjuhinnangud sisaldaksid keskpika ja pikaajalise majandusliku, sotsiaalse, keskkonna- ja tervisemõju kohustuslikku tasakaalustatud analüüsi;

19.  palub komisjonil kasutada mõjuhinnanguid ja järelhinnanguid, et uurida algatuste, ettepanekute või olemasolevate õigusaktide kokkusobivust kestliku arengu eesmärkidega, aga ka nende mõju nimetatud eesmärkide täitmisel saavutatud edule ja nende eesmärkide rakendamisele;

20.  tuletab meelde, et komisjoni algses ettepanekus uue institutsioonidevahelise kokkuleppe kohta sisaldus ettepanek moodustada ajutine tehniline sõltumatu töörühm, kuid hiljem seda läbirääkimiste käigus ei arutatud; juhib tähelepanu sellele, et töörühma loomise eesmärk oli suurendada mõjuhinnangute sõltumatust, läbipaistvust ja objektiivsust; tuletab meelde, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 15 kohaselt viivad Euroopa Parlament ja nõukogu läbi mõju hindamise enda esitatud sisuliste ning teadlike, põhjendatud otsuste tegemiseks vajalike muudatuste kohta komisjoni ettepanekule, kui nad leiavad, et seda on vaja; tuletab komisjonidele meelde, kui oluline on seda vahendit vajaduse korral kasutada;

21.  tunneb heameelt, et uues institutsioonidevahelises kokkuleppes on viidatud, et mõjuhinnangutes tuleb arvesse võtta subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet; rõhutab sellega seoses, et mõjuhinnangud peaksid alati hõlmama põhjalikku ja ranget analüüsi selle kohta, kas ettepanek on subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas ja kas sellel on Euroopa lisaväärtus;

22.  märgib, et päris mitmele komisjoni ettepanekule polnud lisatud mõjuhinnanguid, ja et parlamendikomisjonid on väljendanud muret, et mõjuhinnangute kvaliteedi ja üksikasjalikkuse tase varieerub terviklikust suhteliselt pealiskaudseni; märgib, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaldamise esimeses etapis ei olnud 2017. aasta ühisavaldusse kuuluvast 59‑st komisjoni ettepanekust 20‑le mõjuhinnangut lisatud; tuletab sellega seoses meelde, et kuigi igal juhul on nõutav, et ettepanekutega, millel on tõenäoliselt oluline sotsiaalne, majanduslik või keskkonnamõju, kaasneks mõju hindamine, peaks institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 13 kohaselt komisjoni tööprogrammis või ühisavalduses sisalduvate algatustega reeglina samuti kaasnema mõju hindamine;

23.  väljendab heameelt asjaolu üle, et institutsioonidevahelises kokkuleppes sätestatakse, et seadusandliku tegevuskava koostamisel tuleb võtta arvesse mistahes väljapakutud liidu meetme „Euroopa lisaväärtust“ ning liidu tasandil tegevuse puudumise korral Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid; rõhutab, et Euroopa mõõtme puudumisest tulenevad kulud on hinnanguliselt 1,75 triljonit eurot aastas, mis moodustab 12 % ELi SKPst (2016); kiidab selles kontekstis Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse mõjuhinnangute ja Euroopa lisaväärtuse direktoraadi tööd;

24.  palub komisjonil täiendavalt selgitada, kuidas ta kavatseb hinnata Euroopa mõõtme puudumisest tulenevaid kulusid, muu hulgas kulusid tootjatele, tarbijatele, töötajatele, haldusasutustele ja keskkonnale tulenevalt sellest, et ELi tasandil puuduvad ühtlustatud õigusaktid ning et lahknevad siseriiklikud eeskirjad toovad kaasa lisakulusid ja vähendavad poliitika tõhusust (nagu on osutatud uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktides 10 ja 12); juhib tähelepanu asjaolule, et sellist hindamist ei tuleks läbi viia mitte üksnes aegumisklausli korral, kui programm on lõppemas või kui on ette näha tühistamine, vaid seda tuleks kaaluda ka juhul, kui ELi tasandi õigusakt või meede ei ole veel jõustunud või seda vaadatakse läbi;

25.  tuletab meelde, et endine mõjuhindamiskomitee on asendatud uue õiguskontrollikomiteega, mis tugevdab selle komitee sõltumatust; kordab, et õiguskontrollikomitee sõltumatus, läbipaistvus ja objektiivsus ning selle töö peab olema kaitstud ja komitee liikmete suhtes ei tohiks kehtestada mingit poliitilist kontrolli(29); toonitab, et komisjon peaks tagama, et kõik õiguskontrollikomitee arvamused, sealhulgas negatiivsed, tehtaks avalikuks ja kättesaadavaks samal ajal asjaomaste mõjuhinnangute avaldamisega; nõuab, et antaks hinnang õiguskontrollikomitee toimimisele järelevalve tegemisel ja objektiivse nõu andmisel mõjuhinnangute kohta;

26.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi mõjuhinnangute ja Euroopa lisaväärtuse direktoraat, mis loodi parlamendi administratsioonis, abistab parlamendikomisjone ja pakub neile laia valikut teenuseid, mille jaoks peab olema piisavalt vahendeid, et tagada parlamendiliikmetele ja komisjonidele parim võimalik abi; märgib rahuloluga, et komisjonide esimeeste konverents võttis 12. septembril 2017 vastu dokumendi „Mõjuhinnangute käsiraamat – suunised komisjonidele“ ajakohastatud variandi;

27.  palub kõigil parlamendi komisjonidel vaadata läbi komisjoni mõjuhinnangud ja vaadata parlamendi mõju eelhindamise analüüs läbi seadusandliku menetluse võimalikult varajases etapis;

28.  tuletab meelde, et vastavalt uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 14 võtab parlament komisjoni seadusandlike ettepanekute vaagimisel komisjoni mõjuhinnanguid täiel määral arvesse; tuletab sellega seoses meelde, et parlamendikomisjonid võivad paluda komisjonil tutvustada oma mõjuhinnangut ja valitud poliitikavarianti parlamendikomisjoni koosolekul ning kutsub parlamendikomisjone üles seda võimalust sagedamini kasutama, samuti kasutama võimalust saada komisjoni mõjuhinnangule parlamendi enda teenistuste esialgne hinnang; märgib siiski, et see ei tohi tuua kaasa kaasseadusandjate manööverdamisruumi piiramist;

29.  tunneb heameelt, et komisjonil on võimalus oma mõjuhinnanguid õigusloomeprotsessi käigus täiendada; leiab, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 16 tuleks tõlgendada nii, et kui Euroopa Parlament või nõukogu seda taotlevad, peaks komisjon reeglina kohe esitama sellise täiendava mõjuhinnangu;

30.  rõhutab, kui oluline on õigeaegne, avalik ja läbipaistev sidusrühmade kaasamine ja nendega konsulteerimine, andes piisavalt aega sisukate vastuste saamiseks; jääb seisukohale, et on oluline, et komisjon korraldaks ettevalmistavas etapis kõigis ametlikes keeltes avalikud konsultatsioonid;

31.  märgib, et uue institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe punkti 17 kohaselt vastutab iga institutsioon „ise oma mõjuhinnangute korraldamise, sealhulgas sisemiste organisatsiooniliste ressursside valiku ja kvaliteedikontrolli eest“;

32.  tervitab asjaolu, et uue kokkuleppe punktis 17 kohustusid kolm institutsiooni vahetama teavet mõju hindamise parimate tavade ja meetodite kohta; on seisukohal, et see peaks hõlmama komisjoni mõjuhinnangu aluseks olevate töötlemata andmete jagamist alati kui võimalik ning eriti siis, kui parlament otsustab komisjoni mõjuhinnangut omalt poolt täiendada; soovitab kolmel institutsioonil selleks maksimaalselt koostööd teha, sealhulgas korraldada ühiseid koolitusi mõju hindamise metoodika kohta, et jõuda tulevikus ka ühise institutsioonidevahelise metoodikani;

33.  jääb seisukohale, et on ülimalt oluline, et kodanike ja sidusrühmade jaoks läbipaistvuse tagamise nimel avalikustatakse õigusloomeprotsessi lõpuks „[k]omisjoni algne mõjuhinnang ja igasugune täiendav institutsioonide poolt õigusloomeprotsessis tehtud mõju hindamise töö“, nagu sätestatakse uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 18;

34.  kordab oma seisukohta, et sidusrühmadel, sealhulgas ametiühingutel ja kodanikuühiskonnal peaks olema võimalik panustada mõju hindamise protsessi võimalikult varajases konsulteerimisetapis ning ergutab komisjoni kasutama selleks süstemaatilisemalt kavasid ja esialgseid mõjuhinnanguid ning avaldama need õigel ajal mõju hindamise alguses;

35.  tunneb heameelt, et komisjon on võtnud kohustuse enne ettepanekute vastuvõtmist laialdaselt konsulteerida, eelkõige kaasata vahetult konsultatsioonidesse VKEsid, kodanikuühiskonda ja teisi lõppkasutajaid; märgib rahuloluga, et komisjoni läbivaadatud parema õigusloome suunised on samm selles suunas;

36.  rõhutab uusi sätteid, mis käsitlevad avalikke ja sidusrühmadega peetavaid konsultatsioone ning on olulised vahendid nii ettevalmistavas etapis kui ka kogu õigusloomeprotsessis;

37.  nõuab tungivalt, et komisjon peaks kinni rakendamisaruannetele ning direktiivide ja määruste läbivaatamisele seatud kohustuslikest tähtaegadest;

38.  toonitab, kui tähtis on olemasolevate õigusaktide järelhindamine vastavalt põhimõttele „kõigepealt hinda“, ning soovitab, et see toimuks võimalusel alati mõju hindamise kujul pärast õigusakti vastuvõtmist, kohaldades sama metoodikat nagu sama õigusakti mõju hindamisel enne õigusakti vastuvõtmist, nii et selle tulemusi saaks paremini hinnata;

39.  tunneb heameelt uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 22 üle, mille kohaselt lepivad kolm institutsiooni kokku, et kehtivate õigusaktide hindamisprotsessi toetamiseks nähakse asjakohastel juhtudel õigusaktides ette aruandlus-, järelevalve- ja hindamiskord, vältides samal ajal ülereguleerimist ja halduskoormust, eelkõige liikmesriikides; juhib tähelepanu probleemidele liikmesriikides õigusakti toimimise kohta andmete kogumisel ning julgustab komisjoni ja liikmesriike suurendama jõupingutusi selles valdkonnas;

40.  tervitab uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 23, milles kolm institutsiooni lepivad kokku, et kaaluvad süstemaatiliselt õigusaktides läbivaatamisklauslite kasutamist; kutsub komisjoni üles lisama ettepanekutesse võimaluse korral alati läbivaatamisklauslid ning vastasel juhul esitama põhjused, miks seda üldreeglit ei järgitud;

Õigusaktid

41.  tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuste üle, mis puudutavad iga ettepanekuga kaasneva seletuskirja ulatust; tunneb heameelt eriti selle üle, et komisjoni ettepanekutele lisatud seletuskirjas selgitatakse ka kavandatavate meetmete põhjendatust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete valguses; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on tugevdatud ja põhjalik hindamine ja põhjendused seoses nende põhimõtete järgimisega ja esildatud meetme Euroopa lisaväärtusega;

42.  leiab, et tuleb tagada sidusus seletuskirja ja asjaomase ettepanekuga seotud mõjuhinnangu vahel; kutsub seetõttu komisjoni üles tagama järjepidevuse ja selgitama tehtud valikut, kui see erineb mõjuhinnangu järeldustest;

43.  juhib tähelepanu asjaolule, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 25 kohustus komisjon üksnes „võtma nõuetekohaselt arvesse seda, et määruste ja direktiivide olemus ja mõju on erinevad“; kordab palvet, et Mario Monti aruandes esitatud lähenemisviisi järgides tuleks seadusandlikes ettepanekutes suurendada määruste osa(30), vastavalt aluslepingutes nende kasutamise kohta kehtestatud õigusnõuetele, et tagada järjepidevus, lihtsus ja õiguskindlus kogu liidus;

44.  tunneb heameelt, et kolm institutsiooni on võtnud kohustuse õigusliku aluse muudatuste küsimuses arvamusi vahetada, nagu on osutatud uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 25; rõhutab õiguskomisjoni rolli ja eksperditeadmisi õigusliku aluse kontrollimisel(31); tuletab meelde, et parlament on otsustanud astuda vastu igale katsele piirata õigusliku aluse põhjendamatu muutmise abil Euroopa Parlamendi seadusandlikke volitusi; kutsub nõukogu üles täielikult täitma võetud kohustust pidada dialoogi Euroopa Parlamendiga eriarvamuste korral esildatud õigusliku aluse üle, eriti poliitiliselt tundlikes küsimustes;

45.  rõhutab asjaolu, et komisjoni ettepanekute õiguslik alus tuleks valida objektiivsetel põhjustel, mis alluvad kohtulikule kontrollile; rõhutab aga parlamendi õigust teha kaasseadusandjana ettepanekuid õigusliku aluse muudatuste kohta, mis põhinevad parlamendipoolsel aluslepingute tõlgendusel;

Delegeeritud õigusaktid ja rakendusaktid

46.  rõhutab, kui tähtis on uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 26 sätestatud põhimõte, ja kordab, et tegutsedes aluslepingute raames ja arvestades Euroopa Kohtu praktikat, on seadusandja pädev otsustama, kas ja millises ulatuses kasutada delegeeritud õigusakte ning kas ja millises ulatuses kasutada rakendusakte(32);

47.  märgib, et komisjonile volituste delegeerimine ei ole pelgalt tehniline küsimus, vaid sellega võivad seonduda ka poliitiliselt tundlikud küsimused, mis on ELi kodanike, tarbijate ja ettevõtjate jaoks väga olulised;

48.  tunnustab komisjoni jõupingutusi järgida uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 27 osutatud tähtaega ettepaneku esitamiseks kõigi selliste alusaktide vastavusse viimise kohta, mis osutavad endiselt kontrolliga regulatiivmenetlusele; on samuti seisukohal, et kõik juhtumid, mida varem käsitleti kontrolliga regulatiivmenetluse raames, tuleks nüüd üldjuhul viia kooskõlla ELi toimimise lepingu artikliga 290 ja seega muuta delegeeritud õigusaktideks(33);

49.  hoiatab, et komisjoni kohustus kasutada delegeeritud õigusaktide koostamisel regulaarselt liikmesriikide eksperte ei tohiks muuta seda menetlust liiga sarnaseks või lausa identseks rakendusaktide koostamiseks ette nähtud menetlusega, eriti mis puudutab neile ekspertidele antud menetluslikke eelisõigusi; on seisukohal, et see võib ka ähmastada erinevust kahte liiki aktide vahel, kuivõrd see võib tähendada Lissaboni lepingu eelse komiteemenetluse mehhanismi de facto taastamist;

50.  väljendab rahulolematust asjaolu üle, et hoolimata Euroopa Parlamendi järeleandmistest on nõukogu siiani väga tõrges nõustuma delegeeritud õigusaktidega, kui ELi toimimise lepingu artikli 290 kriteeriumid on täidetud; tuletab meelde, et nagu on sätestatud selle põhjenduses 7, peaks uus institutsioonidevaheline kokkulepe hõlbustama läbirääkimisi seadusandliku tavamenetluse raames ja parandama ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohaldamist; juhib tähelepanu asjaolule, et nõukogu on mitmes seadusandliku akti eelnõu puhul siiski nõudnud, et alusaktis kas antaks rakendamisvolitused vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 291 või lisataks abstraktselt kõik volituse delegeerimiseks või rakendamisvolituste andmiseks vajalikud elemendid; väljendab pettumust asjaolu üle, et nendel juhtudel ei kaitsenud komisjon oma esialgseid ettepanekuid;

51.  peab väga murettekitavaks, et nõukogu püüab peaaegu süstemaatiliselt asendada delegeeritud õigusakte rakendusaktidega; peab täiesti vastuvõetamatuks, et nõukogu püüab kasutada Lissaboni lepingu järgset vastavusse viimist ära selleks, et asendada kontrolliga regulatiivmenetlus delegeeritud õigusaktide asemel rakendusaktidega;

52.  tunneb heameelt uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 28 osutatud institutsioonidevaheliste läbirääkimiste alustamise üle; kinnitab oma 25. veebruari 2014. aasta resolutsioonis(34) väljendatud seisukohta, mis puudutab ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohaldamise mittesiduvaid kriteeriumeid; on seisukohal, et need peaksid olema nende läbirääkimiste aluseks;

53.  tuletab meelde, et poliitiliselt olulised elemendid, nagu liidu toodete või ainete loendid või registrid, peaksid jääma alusakti lahutamatuks osaks, mis vajaduse korral esitatakse lisa kujul, ja seepärast tuleks neid muuta ainult delegeeritud õigusaktidega; rõhutab, et õiguskindluse tagamiseks tuleks hoiduda eraldi loendite koostamisest;

54.  on seisukohal, et kriteeriumid ELi toimimise lepingu artiklite 290 ja 291 kohaldamiseks peavad võtma arvesse Euroopa Kohtu otsuseid, näiteks otsust biotsiidide kohtuasjas, Euroopa ühendamise rahastu delegeeritud õigusakti kohtuasjas ning vastastikuse viisavabaduse mehhanismi kohtuasjas(35);

55.  tunneb heameelt komisjoni lubaduse üle, et kui rakendusaktide eelnõude varajases ettevalmistamise etapis on vaja laiemaid eksperditeadmisi, kasutab komisjon vastavalt vajadusele eksperdirühmi, konsulteerib konkreetsete sidusrühmadega või korraldab avaliku konsultatsiooni; on seisukohal, et sellise konsulteerimise alustamise korral tuleks parlamenti alati nõuetekohaselt teavitada;

56.  märgib rahuloluga, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 28 nõustus komisjon tagama, et Euroopa Parlamendil ja nõukogul on võrdne juurdepääs kogu teabele delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide kohta, nii et nad saavad kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal; tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu ekspertidel on süstemaatiline juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millele kutsutakse liikmesriikide eksperte ja mis käsitlevad delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist; kutsub komisjoni üles seda kohustust täielikult ja järjepidevalt täitma; märgib, et selline juurdepääs on juba paranenud;

57.  rõhutab vajadust parandada mitteametlikku koostööd delegeeritud õigusaktide ja rakendusaktide ettevalmistusetapis; hoiatab, et delegeeritud õigusakte ja rakendusakte välja töötades ei tohi silmist kaotada kaasseadusandjate kavatsust, mida on väljendatud seadusandlikus aktis ja mis on selle eesmärgi osa; rõhutab, kui tähtis on juba toimiv delegeeritud õigusaktide register;

58.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et paljudel juhtudel on komisjon seisukohal, et kolme finantsteenuste asutuse (ESAME, EBA ja EIOPA) esildatud teise tasandi meetmed on kinnitatud muudatusteta, mis vähendab parlamendile kontrollimiseks antud aega, kui sisse on viidud oluline või märkimisväärne hulk muudatusi;

59.  tunnustab kiiret tegutsemist institutsioonidevahelisel tasandil delegeeritud õigusaktide ühise funktsionaalse registri loomiseks ja tervitab selle ametlikku käivitamist 12. detsembril 2017. aastal;

60.  ootab, et kasutusele võetaks funktsionaalne, hästi struktureeritud ja kasutajasõbralik delegeeritud õigusaktide register, mis avaldati 12. detsembril 2017 ja mille loomist Euroopa Parlament oli palunud;

61.  märgib, et paremad seadusandlikud menetlused ELi tasandil koos aegsa ja tiheda institutsioonidevahelise koostööga võivad anda tulemuseks ELi õiguse järjepidavama ja ühtlasema kohaldamise;

Õigusloomeprotsessi läbipaistvus ja koordineerimine

62.  peab tervitatavaks asjaolu, et vastavalt uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 32 teostavad Euroopa Parlament ja nõukogu kui kaasseadusandjad oma volitusi võrdsetel alustel, ning komisjon peab täitma vahendaja rolli, koheldes mõlemat seadusandjat võrdselt; tuletab meelde, et see põhimõte on sätestatud juba Lissaboni lepingus; palub seepärast komisjonil teha mõlemale seadusandjale ja võimaluse korral avalikkusele ühel ja samal ajal kättesaadavaks kõik seadusandlike ettepanekutega seotud asjaomased dokumendid, sh mitteametlikud dokumendid;

63.  taunib asjaolu, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktid 33 ja 34 ei ole veel parandanud teabe laekumist nõukogult, eelkõige tundub olevat üldine teabepuudus küsimustes, mida liikmesriigid on nõukogus tõstatanud, ja puudub süstemaatiline lähenemine seisukohtade ja teabe vastastikuse vahetamise hõlbustamiseks; märgib murega, et teabe liikumine on eri eesistujariikide ajal väga erinev ja varieerub ka nõukogu peasekretariaadi teenistuste lõikes; rõhutab, et kaasseadusandjate juurdepääs teabele on erinev, sest nõukogu võib osaleda parlamendikomisjonide koosolekutel, kuid parlamendi esindajaid ei kutsuta nõukogu töörühmade koosolekutele; peab seetõttu soovitavaks järjepidevalt läbipaistvat lähenemisviisi; soovitab, et üldjuhul peaksid kõik nõukogu koosolekud olema avalikud, nagu parlamendi koosolekud;

64.  nõuab uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktide 33 ja 34 täielikku rakendamist; palub nõukogult eeskätt, et liikmesriikide valitsuste alaliste esindajate komitee (COREPERi) ja töörühmade juhatajate ettepanekud, päevakorrad ja töödokumendid edastataks parlamendile regulaarselt ja struktureeritud viisil, nii et kaasseadusandjad oleksid võrdselt informeeritud; leiab, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punkte 33 ja 34 tuleks tõlgendada nii, et lisaks mitteametlikele arvamuste vahetustele võidakse kutsuda parlamendi esindaja ka nõukogu töörühmade ja COREPERi koosolekutele;

65.  rõhutab, et õigusloome protsessi saab uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktide 35 ja 36 tähenduses sünkroniseerida ja kiirendada üksnes siis, kui samal ajal tagatakse täielikult iga institutsiooni õigused; on seetõttu arvamusel, et mingil juhul ei tohi teised institutsioonid kehtestada sünkroniseerimise või kiirendamise huvides Euroopa Parlamendi jaoks ajakava;

66.  nõuab tungivalt, et kiirendataks spetsiaalse ühise andmebaasi loomist seadusandlike dokumentide menetlemise seisu kohta, millele on osutatud uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 39; tuletab meelde, et see andmebaas peaks sisaldama teavet õigusloomeprotsessi kõigi etappide kohta, et see oleks paremini jälgitav; on seisukohal, et see peaks hõlmama ka teavet mõju hindamise protsessi kohta;

67.  tuletab kolmele ELi institutsioonile meelde, et seadusandlike toimikute seisu kajastava konkreetse ühise andmebaasi loomisel on vaja suuremat edasiminekut;

68.  teeb ettepaneku, et nõukogu võiks kohtuda parlamendiga nõuandemenetluse käigus vähemalt korra, et võimaldada parlamendil esitada heakskiidetud muudatused ja neid selgitada ning nõukogul võtta nende suhtes vastu oma seisukoht; igal juhul soovitab nõukogul anda kirjaliku vastuse;

69.  teeb ettepaneku, et parlament teostaks kvantitatiivse uuringu nõuandemenetluse tõhususe kohta;

70.  nõuab tungivalt, et komisjon peaks kinni Euroopa järelevalveasutuste määruses kehtestatud tähtaegadest tehniliste standardite eelnõude heakskiitmiseks, muutmiseks või mitte heakskiitmiseks, ning kui ta erandkorras ei suuda neist tähtaegadest kinni pidada, teavitaks ta vähemalt sellest varakult ametlikult kaasseadusandjaid ning esitaks põhjendused; rõhutab asjaolu, et komisjon jättis selle hiljuti mitmel juhul tegemata; tuletab komisjonile meelde, et menetlused, mille abil parlament kinnitab, et tal ei ole õigusakti suhtes vastuväiteid, ei ole mõeldud komisjonipoolsete viivituste hüvitamiseks, ning et need menetlused mõjutavad märkimisväärselt aega, mis on parlamendile antud oma kontrolliõiguse kasutamiseks;

71.  tunneb heameelt asjaolu üle, et 2016. aasta novembris alustati uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 40 osutatud institutsioonidevahelisi läbirääkimisi; märgib pettumusega, et pärast rohkem kui aasta kestnud arutelusid, kolme läbirääkimiste vooru poliitilisel tasandil ja paljusid kohtumisi tehnilisel tasandil ei ole kokkulepet veel saavutatud hoolimata selgest ja väljakujunenud kohtupraktikast; võtab teadmiseks tehtud edusammud ja nõuab tungivalt, et kõnealused läbirääkimised viidaks lõpule veel Bulgaaria eesistumise ajal;

72.  peab tervitatavaks rahvusvahelistele konverentsidele eelnevaid komisjoni kirjalikke ülevaateid ning nõukogu eesistujariigi ja komisjoni suulisi ülevaateid selliste konverentside ajal;

73.  peab kahetsusväärseks, et Euroopa Parlamendil ei ole lubatud osaleda vaatlejana rahvusvaheliste konverentside ajal korraldatavatel ELi kooskõlastuskoosolekutel;

74.  tuletab nõukogule ja komisjonile meelde, et rahvusvaheliste lepingute praktiline kord peab olema kooskõlas aluslepingutega, eelkõige ELi toimimise lepingu artikli 218 lõikega 10, ning peab arvestama Euroopa Kohtu otsuseid, nt otsust Tansaania kohtuasjas ja Mauritiuse kohtuasjas(36);

75.  kutsub teisi institutsioone üles järgima aluslepinguid ja määrusi ning jälgima asjakohast kohtupraktikat eesmärgiga tagada, et:

76.  usub, et on äärmiselt oluline järgida horisontaalselt pikaajalist tava, mille kohaselt oodatakse enne poliitiliselt oluliste lepingute kaubandus- ja investeerimissätete ajutist kohaldamist ära Euroopa Parlamendi nõusolek, mida lubas teha ka volinik Cecilia Malmström oma kuulamisel, mis toimus 29. septembril 2014. aastal; kutsub nõukogu, komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkama selle tava laiendamist kõikidele rahvusvahelistele lepingutele;

77.  märgib, et Euroopa Parlament on valmis pöörduma Euroopa Parlamendi õiguste austamise tagamiseks uuesti Euroopa Liidu Kohtu poole, kui lähitulevikus ei tehta uue institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe punkti 40 üle peetavatel läbirääkimisel otsustavaid edusamme;

78.  märgib, et kõik institutsioonid peaksid pöörama tähelepanu sellele, et nende vastutus seadusandjatena ei lõpe rahvusvaheliste lepingute sõlmimise hetkel; rõhutab, et lepingute eesmärkide täitmise tagamiseks tuleb rakendamist hoolikalt jälgida ja teha jätkuvaid jõupingutusi; nõuab, et institutsioonid laiendaksid parimat tava ja koostööl põhinevat lähenemisviisi rahvusvaheliste lepingute rakendamise ja hindamise etappidele;

79.  märgib, et mõjuhinnangud, mis hõlmavad ka inimõiguste olukorra analüüsi, võivad kujutada endast kaubandus- ja investeerimislepingute üle läbirääkimiste pidamise olulist vahendit, mis aitab lepinguosalistel pidada kinni oma inimõigustealastest kohustustest, ning tuletab meelde, et niisugused lepingud nagu majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt on oma loomult siduvad;

80.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles pidama läbirääkimisjuhiste vastuvõtmisel, läbirääkimiste pidamisel ning allkirjastamist ja sõlmimist käsitlevate ettepanekute õigusliku aluse üle otsustamisel ning eelkõige nõukogu poolt rahvusvaheliste kaubanduslepingute allkirjastamisel ja nende sõlmimisel täielikult kinni Euroopa Liidu Kohtu 16. mai 2017. aasta arvamuse 2/15 kohasest ELi ja selle liikmesriikide vahelisest pädevuste jaotusest;

81.  kutsub Euroopa esindajaid üles pöörama erilist tähelepanu rahvusvaheliste standardite/nõuete ja vastuvõetud ELi õigusaktide vahelisele järjepidevusele;

82.  kutsub komisjoni üles avaldama dokumente, mis annaksid ülevaate tema seisukohtadest rahvusvahelistes organisatsioonides, kes kehtestavad norme finants-, rahandus- ja reguleerimise valdkondades, eelkõige Baseli pangajärelevalve komitees; nõuab Euroopa Parlamendi täielikku teavitamist kõigis rahvusvaheliste standardite etappides, millel võiks olla mõju ELi õigusele;

83.  nõuab, et seataks sisse ja muudetaks ametlikuks finantsdialoog, et panna paika suunised enne tähtsaid rahvusvahelisi läbirääkimisi ELi seisukohtade vastuvõtmiseks ja nende vahel sidususe tagamiseks kooskõlas Euroopa Parlamendi 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooniga ELi rolli kohta rahvusvaheliste finants-, rahandus- ja reguleerivate asutuste ja organite raamistikus(37); rõhutab, et neid seisukohti tuleks arutada ja need tuleks eelnevalt teada anda üksikasjalike suuniste põhjal, mida võiksid toetada proaktiivsed suunavad resolutsioonid, ning tagada tuleks järelmeetmed, mille puhul annaks komisjon korrapäraselt aru nende suuniste rakendamisest.

84.  tuletab meelde oma 15. märtsil 2018 vastu võetud avaldust Euroopa Ravimiameti asukoha kohta(38), milles parlament avaldas kahetsust, et tema rolli ja õigusi nõukoguga võrdse kaasseadusandjana ei olnud nõuetekohaselt arvesse võetud;

85.  tunnustab 6. detsembril 2017 alaliste esindajate komitees heakskiidetud volitust ja kokkulepet nõukogu seisukoha kohta, mis puudutab kohustuslikku läbipaistvusregistrit käsitlevat komisjoni ettepanekut; kutsub kõiki osalisi üles viima läbirääkimised lõpule hea koostöö vaimus, et parandada õigusloome protsessi läbipaistvust;

86.  võtab teadmiseks kohtuasjas T‑540/15 De Capitani vs Euroopa Parlament langetatud otsuse(39), mis kinnitab, et avalikkuse ja läbipaistvuse põhimõtted on omased liidu seadusandlikule menetlusele ning ühtki avalikustamata jätmise üldist eeldust ei saa lubada selles osas, mis puudutab seadusandlikke dokumente, kaasa arvatud kolmepoolsete läbirääkimiste dokumente;

Liidu õigusaktide rakendamine ja kohaldamine

87.  rõhutab, kui tähtis on uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 43 sätestatud põhimõte, et kui liikmesriigid otsustavad seoses direktiivide oma õigusesse ülevõtmisega lisada elemente, mis ei ole kõnealuse liidu õigusaktiga kuidagi seotud, tuleb sellised lisandused teha äratuntavalt kas liikmesriigi õigusesse ülevõtmise akti(de)ga või seotud dokumentide kaudu; märgib, et see teave on sageli endiselt puudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegutsema ühiselt ja järjekindalt, et lahendada läbipaistvuse puudumise probleem ja teised ülereguleerimisega seotud probleemid(40);

88.  on seisukohal, et ELi õigusaktide rakendamises ja ülevõtmises tuleb selgelt eristada ülereguleerimist, mille puhul liikmesriigid kehtestavad ELi õigusaktidega mitteseotud täiendavad haldusnõuded, ja normide kehtestamist, mis on ELi keskkonna- ja tarbijakaitse-, tervishoiu- ja toiduohutuse alastest miinimumnormidest kõrgemad;

89.  on seisukohal, et ülereguleerimisega seotud probleemide vähendamiseks peaksid kolm institutsiooni kohustuma võtma vastu ELi õigusakte, mis on selged ja kergesti ülevõetavad ning millel on konkreetne Euroopa lisaväärtus; tuletab meelde, et kuigi tuleks vältida täiendavat asjatut halduskoormust, ei tohiks see takistada liikmesriike säilitamast või võtmast ambitsioonikamaid meetmeid ega vastu võtmast rangemaid sotsiaal-, keskkonna- ja tarbijakaitse standardeid juhtudel, kui liidu õigusega on kehtestatud ainult miinimumnõuded;

90.  palub liikmesriikidel nii palju kui võimalik hoiduda täiendavate haldusnõuete kehtestamisest, kui nad ELi õigusakte üle võtavad, ning muuta sellised lisandused vastavalt institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 43 ülevõtmise aktis või seotud dokumentide kaudu äratuntavaks;

91.  tuletab meelde, et uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 44 palutakse, et liikmesriigid teeksid liidu õiguse rakendamise järelevalve ja hindamise jaoks vajaliku teabe ja andmete hankimisel komisjoniga koostööd; palub seega, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et oma kohustusi täita, sh esitaksid vastavustabelid selge ja täpse teabega riiklike meetmete kohta, millega direktiivid siseriiklikku õigusse üle võetakse, nagu lepiti kokku liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühises poliitilises deklaratsioonis selgitavate dokumentide kohta ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 27. oktoobri 2011. aasta ühises poliitilises deklaratsioonis selgitavate dokumentide kohta;

92.  leiab, et komisjoni võetud kohustust vastavalt uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 45 tuleks tõlgendada nii, et Euroopa Parlamendi juurdepääs rikkumiseelsete ja rikkumismenetlustega seotud andmetele paraneb märgatavalt, järgides sealjuures konfidentsiaalsusnõudeid; kordab sellega seoses oma pikaajalisi taotlusi komisjonile seoses andmetega, millele Euroopa Parlamendil on õigus juurde pääseda(41);

93.  avaldab veel kord tunnustust probleemilahenduse mehhanismile EU Pilot, mis on vähem formaalne, kuid sellegipoolest tõhus viis tagada liidu õiguse järgimine liikmesriikide poolt(42); taunib komisjoni teadet, et ta alustab edaspidi reeglina rikkumismenetlusi sellele mehhanismile toetumata(43);

94.  tuletab meelde, et volinikud peavad austama Euroopa Parlamendi liikmete seadusandlikke eelisõigusi; on seisukohal, et nad peavad edastama parlamendile kõik sõltumatult korraldatud uuringud, mille kohaselt otsused tehti, avaldades ka need uuringud, mis on nende järeldustega vastuolus;

95.  peab kahetsusväärseks, et kõiki seadusandlike ettepanekute tõlkeid ei tehta kättesaadavaks ühel ajal, mis põhjustab õigusloomeprotsessis viivitusi;

96.  rõhutab, et toimivate ELi õigusaktide rakendamise osas peab eesmärk olema tagada neis sätestatud menetluste kokkusobivus õigusakti enda eesmärgiga, eriti juhul, kui lõppeesmärk on keskkonnakaitse, mille kõrge kaitse tuleb tagada;

97.  sedastab, kui oluline on petitsioonikomisjonis tehtav töö, sest selle käigus hinnatakse ELi õigusloome kvaliteeti tegeliku rakendamise seisukohast, mis annab aluse õigusaktide ja menetluse parandamiseks; märgib sellega seoses, et petitsioonide nõuetekohase läbivaatamise tagamiseks on oluline Euroopa Komisjoniga tehtav tõeline institutsioonidevaheline koostöö;

Lihtsustamine

98.  tunneb heameelt uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 46 võetud kohustuse üle kasutada õigusloomes sagedamini uuesti sõnastamise tehnikat; kordab, et see peaks olema õigusloome tavapärane tehnika, kuna on lihtsustamiseks hindamatu abivahend(44); leiab siiski, et poliitika täieliku ümberkujundamise korral peaks komisjon ümbersõnastamise asemel pigem esitama ettepaneku täiesti uue õigusakti kohta, millega tunnistatakse kehtiv õigusakt kehtetuks, nii et kaasseadusandjad saaksid pidada ulatuslikke ja tulemuslikke poliitilisi arutelusid ning neil säiliks täielikult võimalus kasutada aluslepingutes sätestatud õigusi;

99.  tuletab meelde, et tarbetu regulatiivse ja halduskoormuse hindamisel vastavalt kolme institutsiooni poolt kokku lepitud uue institutsioonidevahelise kokkuleppe punktidele 47 ja 48 ning võimalike koormuse vähendamise eesmärkide uurimisel, et vähendada kulusid haldusasutustele ja ettevõtjatele, sealhulgas VKEdele, võib parem õigusloome vajaduse korral tähendada ka arvukamaid ELi õigusakte, sealhulgas siseriiklike õigusaktide erinevuste ühtlustamist, võttes arvesse seadusandlike meetmete kasu ning tegevusetuse tagajärgi ELi tasandil seoses sotsiaalsete, keskkonna- ja tarbijakaitse standarditega, ning pidades meeles, et liikmesriikidel on õigus kohaldada rangemaid norme, kui liidu õiguses on kindlaks määratud üksnes miinimumstandardid; tuletab samuti meelde, et ELi toimimise lepingu artiklis 9 sätestatud horisontaalne sotsiaalklausel nõuab, et liit kaaluks hoolikalt ELi õigusaktide mõju sotsiaalsetele standarditele ja tööhõivele, mis eeldab nõuetekohast konsulteerimist sotsiaalsete sidusrühmadega, eelkõige ametiühingute, tarbijate ja kaitsetute rühmade huvide esindajatega, austades sotsiaalpartnerite sõltumatust ning kokkuleppeid, mida nad võivad sõlmida vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 155; rõhutab seepärast, et halduskoormuse vähendamine ei tähenda ilmtingimata dereguleerimist ja et igal juhul ei tohi see ohustada põhiõigusi ning keskkonnanorme, sotsiaal-, töö-, tervishoiu- ja ohutuse, tarbijakaitse, soolise võrdõiguslikkuse või loomade heaolu standardeid, sealhulgas nendega seotud teabenõudeid, ning seega ei tohi see kahjustada töötajate õigusi – sõltumata ettevõtte suurusest –, ega põhjustada ebakindlate töölepingute arvu suurenemist;

100.  tunneb heameelt komisjoni esimese iga-aastase koormusanalüüsi üle, mis tehti ELi õigusaktide lihtsustamise kontekstis ning mille raames viidi läbi Eurobaromeetri kiiruuring selle kohta, kuidas ettevõtjad reguleerimist tajuvad, ja intervjueeriti üle 10 000 ettevõtja 28 liikmesriigis, peamiselt VKEsid, pidades silmas ettevõtete jagunemist ELis; juhib tähelepanu analüüsi tulemustele, mis kinnitavad, et keskendumine tarbetute kulude vähendamisele on endiselt asjakohane ja et ettevõtjate arvamust mõjutavad eri tegurid keerulises koosmõjus, mille põhjuseks võivad ka olla erinevused riikide haldus- ja õiguskorras, mis puudutab õigusaktide rakendamist; juhib tähelepanu asjaolule, et tajumist võib mõjutada ka ülereguleerimine ja isegi ebatäpsed meediakajastused; on seisukohal, et iga-aastase koormusanalüüsi kontseptsioon, mis on küll oluline vahend probleemide kindlakstegemiseks ELi õigusaktide rakendamisel ja kohaldamisel, ei tohi anda alust eeldusele, et reguleerimine põhjustab iseenesest liigset halduskoormust; nõustub komisjoniga, et ainus viis, kuidas teha kindlaks, mida on tegelikult võimalik lihtsustada, sujundada või kaotada, on küsida kõikide sidusrühmade – ka nende, kellel on vähem võimas esindatus – seisukohti konkreetsete õigusaktide või mitmesuguste õigusaktide kohta, mida kohaldatakse konkreetses sektoris; palub, et komisjon täiustaks iga-aastast koormusanalüüsi esimesest analüüsist saadud kogemuste põhjal, kohaldaks läbipaistvaid ja kontrollitavaid andmekogumismeetodeid, pööraks erilist tähelepanu VKEde vajadustele ning käsitleks nii tegelikku kui ka tajutavat koormust;

101.  võtab lisaks teadmiseks komisjoni teostatavuse hindamise tulemused seoses eesmärkide püstitamisega, et vähendada konkreetsetes sektorites koormust, ilma et see kahjustaks õigusaktide eesmärki; julgustab komisjoni kehtestama koormuse vähendamise eesmärgid iga algatuse puhul paindlikult, kuid tõenduspõhiselt ja usaldusväärselt, pidades sidusrühmadega igakülgselt nõu, nagu seda juba REFITi raames tehakse;

102.  rõhutab, et üks ELi standard asendab reeglina 28 riiklikku standardit, tugevdades nii siseturgu ja vähendades bürokraatiat;

103.  rõhutab, kui vajalik on vältida tarbetut bürokraatiat ning võtta arvesse ettevõtja suuruse ja kohustuste täitmiseks vajalike ressursside suhet;

Uue institutsioonidevahelise kokkuleppe rakendamine ja järelevalve

104.  märgib, et esimeeste konverents saab regulaarselt presidendi koostatud aruande rakendamise hetkeseisu kohta nii institutsioonis kui ka institutsioonidevaheliselt; on seisukohal, et selles aruandes tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse komisjonide esimeeste konverentsi hinnangut eri komisjonide, eelkõige õiguskomisjoni kui liidu parema õigusloome ja õiguse lihtsustamise eest vastutava komisjoni kogemuste põhjal(45);

105.  tunneb heameelt esimese iga-aastase institutsioonidevahelise kõrgetasemelise poliitilise kokkuvõtete tegemise koosoleku üle institutsioonidevahelise kokkuleppe rakendamise teemal, mis toimus 12. detsembril 2017; innustab komisjonide esimeeste konverentsi esitama esimeeste konverentsile kõik soovitused uue institutsioonidevahelise kokkuleppe rakendamise kohta, mida ta peab vajalikuks;

o
o   o

106.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 123, 12.5.2016, lk 1. (2) ELT L 304, 20.11.2010, lk 47. (3) ELT C 321, 31.12.2003, lk 1. (4) EÜT C 102, 4.4.1996, lk 2. (5) EÜT C 73, 17.3.1999, lk 1. (6) EÜT C 77, 28.3.2002, lk 1. (7) ELT C 145, 30.6.2007, lk 5. (8) ELT C 369, 17.12.2011, lk 15. (9) ELT C 484, 24.12.2016, lk 7. (10) ELT C 446, 29.12.2017, lk 1. (11) Kohtuotsus (suurkoda), 18. märts 2014, Euroopa Komisjon vs. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, kohtuasi C‑427/12, ECLI:EU:C:2014:170; kohtuotsus (suurkoda), 16. juuli 2015, Euroopa Komisjon vs. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu, kohtuasi C‑88/14, ECLI:EU:C:2015:499; kohtuotsus, 17. märts 2016, Euroopa Parlament vs. Euroopa Komisjon, kohtuasi C‑286/14, ECLI:EU:C:2016:183; kohtuotsus (suurkoda), 14. juuni 2016, parlament vs. nõukogu, kohtuasi C‑263/14, ECLI:EU:C:2016:435; kohtuotsus (suurkoda), 24. juuni 2014, parlament vs. nõukogu, kohtuasi C‑658/11, ECLI:EU:C:2014:2025. (12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0484. (13) ELT C 58, 15.2.2018, lk 39. (14) ELT C 101, 16.3.2018, lk 116. (15) ELT C 50, 9.2.2018, lk 91. (16) ELT C 289, 9.8.2016, lk 53. (17) ELT C 285, 29.8.2017, lk 11. (18) ELT C 93, 24.3.2017, lk 14. (19) ELT C 353 E, 3.12.2013, lk 117. (20) ELT C 51 E, 22.2.2013, lk 87. (21) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 31. (22) ELT C 50, 9.2.2018, lk 91. (23) Vt Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2016. aasta otsuse (Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe sõlmimise kohta) II lisa. (24) 1 Euroopa Komisjoni presidendi 19. mai 2015. aasta otsuse (mis käsitleb sõltumatu õiguskontrollikomitee loomist) artikli 6 lõige 2 (C(2015)3263). (25) Vt COM(2016)0798 ja COM(2016)0799. (26) Vt Euroopa Parlamendi 9. septembri 2010. aasta resolutsiooni parema õigusloome kohta – Euroopa Komisjoni 15. aruanne vastavalt subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist käsitleva protokolli artiklile 9 (ELT C 308 E, 20.10.2011, lk 66), punkt 47. (27) Vt Euroopa Parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni komisjoni mõjuhindamissuuniste läbivaatamise ja VKE‑testi tähtsuse kohta, punkt 16. (28) Vt Euroopa Parlamendi 9. märtsi 2016. aasta otsust Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe sõlmimise kohta, punkt 4. (29) Vt eespool viidatud parlamendi 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni punkti 12 ning eespool viidatud parlamendi 9. märtsi 2016. aasta otsuse punkti 6. (30) Vt Euroopa Parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni parema õigusloome, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse ning aruka õigusliku reguleerimise kohta, punkt 5. (31) Vt Euroopa Parlamendi kodukorra V lisa XVI jaotise punkti 1. (32) Vt eespool viidatud Euroopa Parlamendi 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni (seadusandlike volituste delegeerimise järelmeetmete ja liikmesriikide kontrolli kohta komisjoni rakendamisvolituste teostamise üle) põhjendust D. (33) Vt eespool viidatud Euroopa Parlamendi 25. veebruari 2014. aasta resolutsiooni seadusandlike volituste delegeerimise järelmeetmete ja liikmesriikide kontrolli kohta komisjoni rakendamisvolituste teostamise üle, punkt 6. (34) Samas, punkt 1. (35) Eespool viidatud 18. märtsi 2014. aasta kohtuotsus (suurkoda), Euroopa Komisjon vs. Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu; eespool viidatud 17. märtsi 2016. aasta kohtuotsus, Euroopa Parlament vs. Euroopa Komisjon; eespool viidatud 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus (suurkoda), parlament vs. nõukogu. (36) Eespool viidatud 14. juuni 2016. aasta kohtuotsus (suurkoda), parlament vs. nõukogu; eespool viidatud 24. juuni 2014. aasta kohtuotsus (suurkoda), parlament vs. nõukogu. (37) ELT C 58, 15.2.2018, lk 76. (38) Vt vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0086. (39) Üldkohtu otsus (seitsmes koda laiendatud koosseisus), 22. märts 2018, Emilio De Capitani vs. Euroopa Parlament, kohtuasi T‑540/15, ECLI:EU:T:2018:167. (40) Vt Euroopa Parlamendi 21. novembri 2012. aasta resolutsiooni 28. aastaaruande kohta ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta (2010) (ELT C 419, 16.12.2015, lk 73), punkt 7. (41) Vt Euroopa Parlamendi 4. veebruari 2014. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 29. aastaaruande (2011) kohta, punktid 21 ja 22. (42) Vt Euroopa Parlamendi 6. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva 2014. aasta aruande kohta (Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0385), punkt 16. (43) Vt eespool viidatud komisjoni teatist „ELi õigus: parema kohaldamisega paremad tulemused“ (ELT C 18, 19.1.2017, lk 12). (44) Vt eespool viidatud Euroopa Parlamendi 14. septembri 2011. aasta resolutsiooni, punkt 41. (45) Vt Euroopa Parlamendi kodukorra V lisa XVI jaotise punkti 3.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ja omavahendite kohta (2018/2714(RSP))

P8_TA(2018)0226 B8-0239/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 311, 312 ja 323,

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta teatist „Tänapäevane eelarve liidu jaoks, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi. Uus mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027“ (COM(2018)0321),

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepanekuid 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta,

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises (COM(2018)0324),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta(1) ning Euroopa Liidu omavahendite süsteemi reformimise kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni ja nõukogu 29. mail 2018. aastal 2021.–2027. aasta finantsraamistiku kohta tehtud avaldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

1.  võtab teadmiseks komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepanekud 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja ELi omavahendite süsteemi kohta, mille alusel hakatakse pidama läbirääkimisi; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi seisukoht on selgelt sõnastatud kahes resolutsioonis, mis võeti 14. märtsil 2018. aastal vastu väga suure häälteenamusega ja millel põhinevad parlamendivolitused läbirääkimisteks;

2.  nõuab, et nõukogu kannaks hoolt selle eest, et järgmisest finantsraamistikust oleks selgelt näha liidu tuleviku positiivne väljavaade ning selles võetaks arvesse ELi kodanike vajadusi, muresid ja ootusi; rõhutab, et mitmeaastase finantsraamisiku otsusega tuleb liidule anda vahendid, mida ta järgmise seitsme aasta jooksul vajab suurte probleemide lahendamiseks ning poliitiliste prioriteetide elluviimiseks ja eesmärkide saavutamiseks; loodab seetõttu, et nõukogu peab poliitilistest lubadustest kinni ja näitab finantsraamistiku kindlaksmääramisel üles julgust; on mures selle pärast, et komisjoni ettepanek nõrgendab ELi solidaarsusmeetmeid, ja kavatseb nõukoguga läbi rääkides jõuda võimalusterohkema finantsraamistikuni, millest on kodanikele rohkem kasu;

3.  on hämmastunud ja mures, et võrdlevad andmed, mille komisjon pärast Euroopa Parlamendi tungivat nõudmist 18. mail 2018. aastal ametlikult avaldas, erinevad mõnevõrra andmetest, mis esitati koos mitmeaastase finantsraamistiku paketi ettepanekutega; märgib, et sealjuures on mitme ELi programmi assigneeringuid tegelikult suurendatud palju vähem ja teiste omi kärbitud palju rohkem, kui komisjon algselt oli teatanud; rõhutab, et parlament ja nõukogu peavad kohe alguses selgelt kokku leppima, kuidas nad arvnäitajad käsitlevad; märgib, et parlament kasutab käesolevas resolutsioonis omaenda arvutusi, mis põhinevad püsivhindadel, ja on võtnud arvesse, et Ühendkuningriik astub Euroopa Liidust välja;

4.  on pettunud, et järgmise finantsraamistiku kogusummaks on kavandatud 1,1 triljon eurot, mis ilma Euroopa Arengufondita (praegu ELi eelarves ei sisaldu ja moodustab ELi kogurahvatulust 0,03 %) moodustab ELi 27 liikmesriigi kogurahvatulust 1,08 %; rõhutab, et absoluutarvuna on kogurahvatulu protsendina väljendatud kogumaht kehtiva finantsraamistiku omast väiksem, kuigi raha on liidul uute poliitiliste prioriteetide rahastamiseks ja probleemide lahendamiseks vaja rohkem; tuletab meelde, et praegu kehtiv finantsraamistik on juba väiksem kui sellele eelnenud 2007.–2013. aasta raamistik ja liidu tungivate vajaduste rahastamiseks ei ole sellest piisanud;

5.  peab kahetsusväärseks, et ettepanekuga vähendatakse ühise põllumajanduspoliitika eelarvet 15 % ja ühtekuuluvuspoliitika eelarvet 10 %; on eriti kindlalt vastu kõigile äärmuslikele kärbetele, mis kahjustavad poliitikavaldkondade põhisisu ja eesmärke, näiteks kärbetele, mida tahetakse teha Ühtekuuluvusfondi (–45 %) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi eelarves (rohkem kui –25 %); seab sellega seoses kahtluse alla ettepaneku kärpida Euroopa Sotsiaalfondi eelarvet 6 %, samas kui selle kasutusvaldkonda on suurendatud ja sellest rahastatakse nüüd ka noorte tööhõive algatust;

6.  kinnitab, et Euroopa Parlamendil on kindel seisukoht, kui palju raha on ELi tähtsaimate poliitikavaldkondade rahastamiseks 2021.–2027. aasta finantsraamistikus vaja, et nende eesmärgid saaks täita; rõhutab, et eelkõige tuleb ELi 27 liikmesriigi ühisele põllumajanduspoliitikale ja ühtekuuluvuspoliitikale eraldada vähemalt sama palju raha kui 2014.–2020. aasta raamistikus (absoluutarvudes) ja säilitada nende poliitikavaldkondade üldine struktuur, programmi „Erasmus+“ praegust eelarvet tuleb kolm korda suurendada, VKEdele ja noorte tööpuuduse vastu võitlemiseks mõeldud rahasummasid kahekordistada, teadus- ja uuendustegevuse praegust eelarvet suurendada vähemalt 50 %, nii et see oleks 120 miljardit eurot, programmi „Life+“ eelarvet tuleks kaks korda suurendada, Euroopa ühendamise rahastu kaudu teha palju rohkem investeeringuid ning ka turvalisusele, rändevaldkonnale ja välissuhetele tuleb eraldada rohkem raha; rõhutab, et seetõttu peab 2021.–2027. aasta finantsraamistiku maht olema ELi 27 liikmesriigi kogurahvatulust 1,3 %;

7.  rõhutab, et finantsraamistik ja kõik sellega seotud ELi poliitikavaldkonnad peavad tuginema üldkehtivatele põhimõtetele; kinnitab sellega seoses, et EL peab täitma lubaduse olla esimeste hulgas, kes ÜRO kestliku arengu eesmärgid ellu viivad, ja peab kahetsusväärseks, et finantsraamistiku paketi ettepanekutes ei ole selleks selget ja nähtavat eesmärki seatud; nõuab seetõttu, et kestliku arengu eesmärke tuleb võtta arvesse kõigis järgmise finantsraamistiku kohastes ELi meetmetes ja algatustes; rõhutab ühtlasi, et EList ei saa kaasavat Euroopat, kui diskrimineerimist ei kaotata, ja peab kahetsusväärseks, et finantsraamistiku ettepanekutes esitatud ELi meetmetes ei ole soolist aspekti arvesse võetud ega soolist võrdõiguslikkust eesmärgiks seatud; rõhutab, et Pariisi kokkuleppe tõttu tuleks kliimameetmetele kulutada palju rohkem kui kehtivas finantsraamistikus ning see osakaal peaks võimalikult kiiresti – kuid hiljemalt 2027. aastaks – suurenema 30 %‑ni;

8.  toetab ettepanekuid, mille komisjon on teinud ELi omavahendite süsteemi reformimise kohta, sest 2021.–2027. aasta finantsraamistiku paketi tulude seisukohast on see väga positiivne; tunneb heameelt selle üle, et pakutud on kolm uut ELi omavahendit ja praegust käibemaksupõhist omavahendit on soovitatud muuta lihtsamaks; rõhutab, et samu ideid, mis põhinevad otseselt institutsioonidevahelise kõrgetasemelise omavahendite töörühma tööl, sisaldas ka Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioon; võtab rahuloluga teadmiseks, et uued omavahendid vastavad kahele liidu strateegilisele eesmärgile, millest esimene on hästi toimiv siseturg ning teine keskkonnakaitse ja võitlus kliimamuutustega; loodab, et nõukogu ja komisjon toetavad omavahendite vastuvõtmisel parlamendile suurema rolli andmist; tuletab veel kord meelde, et parlament on seisukohal, et järgmise finantsraamistiku kulu- ja tulupoolt tuleks eesseisvatel läbirääkimistel käsitleda ühtse paketina ning finantsraamistikus on parlamendiga võimalik kokkuleppele jõuda ainult siis, kui vastavaid edusamme tehakse ka omavahendites;

9.  pead kiiduväärseks ka põhimõtet, mille kohaselt peaks tulu, mis tekib otse ELi meetmete tulemusel, laekuma ELi eelarvesse, ja toetab täielikult kõigi tagasimaksete kaotamist ja igasuguse korrigeerimise lõpetamist; soovib teada, kui kiiresti uued omavahendid kasutusele võetakse, et liikmesriikide osamaksu saaks hakata vähendama; ei mõista, miks ei ole komisjon teinud ettepanekut ei selle kohta, et luua ELi eelarves spetsiaalne reserv, millesse kantakse igasugune ettenägemata tulu, sealhulgas äriühingutele konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud trahvid, digitaalsektori suurettevõtetele määratava maksu ega selle kohta, et kehtestada uue ELi omavahendina finantstehingumaks;

10.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on selle poolt, et luua mehhanism nende liikmesriikide trahvimiseks, kes ei austa Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi; võtab teadmiseks, et finantsraamistiku paketis sisaldub komisjoni ettepanek liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises; kavatseb kõiki ettepaneku ideid põhjalikult analüüsida ja lisada sätted, millega oleks tagatud, et liidu eelarve lõplikud toetusesaajad ei kannata kahju eeskirjade rikkumise tõttu, mille eest nad vastutavad ei ole;

11.  on veendunud, et finantsraamistik tuleks enne selle kestuse teise poole algust kohustuslikus korras läbi vaadata ning selle kohta tuleks ettepanek teha ja see kindlaks määrata piisavalt vara, et järgmisel parlamendikoosseisul ja komisjonil oleks võimalik 2021.–2027. aasta finantsraamistikku tähendusrikkalt kohandada; kavatseb sõnastada finantsraamistiku määruse vastava artikli paremini;

12.  on seisukohal, et ettepanekud, mille komisjon on teinud paindlikkuse kohta, on läbirääkimisteks hea lähtekoht; peab eriti kiiduväärseks ettepanekuid, millega muudetakse kehtivaid sätteid paremaks, eriti mis puudutab kulukohustustest vabastatud assigneeringute kandmist liidu reservi, erivahenditele mõeldud eraldiste suurendamist ja maksete koguvarult kõigi piirangute kaotamist, mida parlament on nõudnud; soovib läbi rääkida ka muude vajalike paranduste üle;

13.  võtab teadmiseks, et komisjon on teinud ettepaneku luua Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend, mida saab koos liikmesriikide eelarve stabiliseerimisvahenditega kasutada suurte asümmeetriliste vapustuste korral; kavatseb ettepanekut, eriti selle eesmärke ja mahtu, hoolikalt analüüsida;

14.  rõhutab, et komisjoni ettepanekutega algab ametlikult etapp, mille jooksul toimuvad pingelised läbirääkimised nii nõukogus endas kui ka nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel, et saada mitmeaastase finantsraamistiku määrusele parlamendi nõusolek; rõhutab, et kuni lõpliku kokkuleppe sõlmimiseni peaksid kõik mitmeaastase finantsraamistiku ja omavahendite paketi elemendid, sealhulgas finantsraamistiku arvnäitajad, jääma läbiräägitavaks; on valmis nõukoguga kohe konstruktiivset arutelu alustama, et nõukogu mõistaks paremini, mida parlament ootab, ja et oleks võimalik õigel ajal kokkuleppele jõuda; on seetõttu seisukohal, et järgmise finantsraamistiku menetlemist on hea alustada korrapärastest kohtumistest, mis nõukogu järjestikuste eesistujate ja Euroopa Parlamendi läbirääkijate vahel on nüüd hakanud toimuma;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, teistele asjaomastele institutsioonidele ja organitele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0075. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0076.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Liibüa kohta (2018/2017(INI))

P8_TA(2018)0227 A8-0159/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2259 (2015) ja sellele järgnevaid resolutsioone,

–  võttes arvesse Liibüa poliitilist kokkulepet,

–  võttes arvesse ÜRO peasekretäri 22. augusti 2017. aasta aruannet ÜRO Liibüa toetusmissiooni kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1973 (2011) ja kõiki sellele järgnevaid julgeolekunõukogu resolutsioone Liibüa kohta, sealhulgas 2380 (2017),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2312 (2016) alusel esitatud ÜRO peasekretäri aruannet,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 14. novembri 2017. aasta avaldust rändajate kannatuste kohta Liibüas, mis väärivad inimkonna südametunnistuse hukkamõistu,

–  võttes arvesse ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti 2018. aasta aprilli aruannet „Abuse Behind Bars: Arbitrary and unlawful detention in Libya“ (väärkohtlemine trellide taga: omavoliline ja õigusvastane kinnipidamine Liibüas),

–  võttes arvesse oma 18. septembri 2014. aasta(1), 15. jaanuari 2015. aasta(2) ning 4. veebruari 2016. aasta(3) resolutsioone olukorra kohta Liibüas,

–  võttes arvesse AKV ja ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentide 20. detsembri 2017. aasta deklaratsiooni rändajate olukorra kohta Liibüas,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni,

–  võttes arvesse ELi üldist lähenemisviisi rände ja liikuvuse suhtes,

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 25. jaanuari 2017. aasta ühisteatist „Ränne Vahemere keskosa rändeteel. Rändevoogude haldamine ja inimelude päästmine“ (JOIN(2017)0004),

–  võttes arvesse 3. veebruari 2017. aasta Malta deklaratsiooni,

–  võttes arvesse Aafrika ja ELi ühisstrateegiat ja selle tegevuskava,

–  võttes arvesse Aafrika Liidu ja ELi 2017. aasta tippkohtumisel kokku lepitud ühisavaldust rändajate olukorra kohta Liibüas ja kõrgetasemelise kolmepoolse Aafrika Liidu–ELi–ÜRO töörühma loomist,

–  võttes arvesse nõukogu 17. juuli 2017. aasta järeldusi Liibüa kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 19. oktoobri 2017. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 113,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0159/2018),

A.  arvestades, et olukord Liibüas on äärmiselt habras ning riik seisab mitme keerulise ja omavahel seotud probleemi ees, mis on seotud poliitilise stabiilsuse, majandusarengu ja julgeolekuga;

B.  arvestades, et Liibüa kriisil on tohutu mõju Liibüa rahvale ja see mõjutab kogu ümbritsevat piirkonda ja ELi ning seetõttu on Liibüa rahva ja samuti naaberriikide ning Sahara‑taguse ja Vahemere piirkonna huvides oluline tagada Liibüa stabiilsus, mis on põhieeldus riigi majandusliku ja sotsiaalse olukorra parandamiseks;

C.  arvestades, et stabiilsus Liibüa lõunaosas valmistab erilist muret, arvestades Liibüa naaberriikide habrast olukorda, kusjuures potentsiaalselt džihadistlik mässuliikumine ohustab nõrgenenud valitsusi Saheli–Sahara piirkonnas;

D.  arvestades, et EL peaks teavitama ettevaatavamalt oma diplomaatilistest jõupingutustest ja oma suurest finantspanusest julgeoleku ja sotsiaalmajandusliku olukorra kindlustamisse Liibüas;

E.  arvestades, et konflikti Liibüas on võimalik lahendada ainult sidusa, tervikliku ja kaasava lähenemisviisi abil, millesse on kaasatud kõik rahvusvahelised osapooled ja sidusrühmad, sealhulgas erinevate kohalike kogukondade esindajad, hõimupealikud ja kodanikuühiskonna aktivistid, ning tagades Liibüa isevastutuse ja kaasatuse rahuprotsessis;

F.  arvestades, et Liibüa poliitiline kokkulepe ning ÜRO Liibüa tegevuskava pakuvad hetkel ainsa toimiva raamistiku kriisi lahendamiseks;

G.  arvestades, et EL abistab diplomaatiliste meetmete ja konkreetse toe abil Liibüa poliitilist üleminekut stabiilseks, toimivaks riigiks, ning toetab selles suhtes ÜRO juhitavaid vahendusjõupingutusi;

H.  arvestades, et on äärmiselt oluline, et kõik liikmesriigid väljendaksid ühtset seisukohta, tõhustaksid ELi vahendustegevust ning rõhutaksid ÜRO ja ÜRO tegevuskava keskset rolli; arvestades, et liikmesriikide üksikalgatused on kõikidel juhtudel tervitatavad, kui neid rakendatakse ELi raamistikus ja need on täielikult kooskõlas ELi välispoliitikaga;

I.  arvestades, et ELi meetmed näitavad rände valdkonnas tulemusi, võttes arvesse, et arvud vähenesid 2017. aasta lõpuks 2016. aastaga võrreldes ühe kolmandiku võrra, ja arvestades, et 2018. aasta esimeste kuude näitajad on möödunud aasta sama perioodiga võrreldes vähenenud 50 %;

J.  arvestades, et Liibüa on Euroopasse jõuda soovivate rändajate jaoks oluline transiidi- ja lähtekoht, eeskätt Sahara-tagusest Aafrikast pärit rändajate puhul; arvestades, et tuhanded Liibüa vägivalla eest põgenevad rändajad ja pagulased on hukkunud, üritades ületada Vahemerd, et Euroopasse jõuda;

K.  arvestades, et rändajad on nende seas, kes kannatavad Liibüa julgeolekuprobleemide tagajärjel kõige rohkem, sest nad on tihti valitsusväliste osalejate poolse põhjendamatu vägivalla, vahistamise ja kinnipidamise ohvrid ning kogevad väljapressimist, röövimist, mille eesmärk on lunaraha saamine, ja ekspluateerimist;

L.  arvestades, et erinevad riigis tegutsevad relvarühmitused on paljusid rändajaid, eriti Sahara-tagusest Aafrikast pärit rändajaid meelevaldselt kinni pidanud;

M.  arvestades, et UNHCRilt abi saanud vähemalt 132 sudaanlase sunniviisiline tagasisaatmise Nigerist Liibüasse põhjustab suurt muret;

N.  arvestades, et sisepõgenike probleem on jätkuvalt aktuaalne; arvestades, et sellised isikud peavad tulema toime väga suurte ohtudega, nagu konfliktipiirkondade läbimine, maamiinide ja lõhkemata seadiste olemasolu ja mitmesuguste sõjaliste rühmituste vägivald;

O.  arvestades, et Liibüast on saanud inimkaubanduse transiidiriik; arvestades, et Liibüas viibib endiselt sadu tuhandeid rändajaid ja varjupaigataotlejaid muudest riikidest, kellest paljud elavad kohutavates tingimustes ja on seetõttu inimkaubitsejate sihtrühmaks; arvestades, et on väidetud, et Liibüas esineb orjust;

P.  arvestades, et tavaliste liibüalaste igapäevaelu iseloomustavad aina raskemad elutingimused, mida veelgi raskendavad sularahakriis, veekärped ja sagedased elektrikatkestused ning riigi tervishoiusüsteemi üldiselt katastroofiline olukord;

Q.  arvestades, et poliitilist kliimat Liibüas iseloomustab sügav umbusk eri piirkondade peamiste poliitiliste ja sõjaliste osalejate vahel;

R.  arvestades, et rahvusvaheliselt tunnustatud rahvusliku kokkuleppe valitsus tugineb oma julgeolekus üha enam mitmesugustele relvarühmitusele; arvestades, et need relvarühmitused on saavutanud Tripolis asuvate riigi institutsioonide üle enneolematu mõju, seades sellega ohtu ÜRO käimasolevad püüdlused luua riigis toimivam poliitiline raamistik;

S.  arvestades, et sellistel riikidel nagu Türgi, Katar, Egiptus ja Araabia Ühendemiraadid on märkimisväärne mõju sõdivate fraktsioonide eri rühmitustele;

T.  arvestades, et mitmesuguste Liibüa kogukondade, hõimude ja etniliste rühmade riigi tasandist allapoole jääv identiteet on alati moodustanud Liibüa aluseks oleva sotsiaal-kultuurilise struktuuri ning sellel on oluline osa riigi sotsiaalses ja poliitilises dünaamikas ja julgeolekuküsimustes; arvestades, et Liibüa ühiskonnas eksisteerib linnade, hõimude ja etniliste kogukondade vahel vaidluste lahendamise mitteametlike menetluste tugev traditsioon;

U.  arvestades, et praegu ei ole riigis valimissüsteemiga seoses selget ja laialdaselt tunnustatud õigusraamistikku; arvestades, et põhiseadust ei ole vastu võetud, mistõttu puudub riigil vajalik õigusraamistik uute valimiste korraldamiseks; arvestades, et praegune karistamatuse õhkkond, laialt levinud ebaseaduslikkus ja korruptsioon, relvastatud rühmitused ning hõimude vaheliste ja piirkondlike pingete levik Liibüas aitavad kaasa usalduse edasisele vähenemisele juba niigi nõrga avaliku sektori ja valitsusasutuste suhtes;

V.  arvestades, et Liibüas sagenevad pidevalt kohtuvälised hukkamised, piinamised, meelevaldsed kinnipidamised ning valimatud elupiirkondade ja taristu ründamised, samuti esineb aina enam vihakõnet ja vägivallale õhutamist;

W.  arvestades, et salafistlik madkhalistide äärmusrühmitus on muutumas nii Liibüa ida- kui ka lääneosas tugevamaks ja olulisemaks; arvestades, et madkhalistid on valimiste vastu, soovivad säilitada praeguse olukorra, keelduvad täielikult mis tahes demokraatia mudelist ja on tugevalt relvastatud ning kujutavad endast seega konkreetset ohtu äärmusluse ja vägivalla levikuks riigis;

X.  arvestades, et kriminaalkohtusüsteemi kokkuvarisemine suurendab karistamatust riigis ning vähendab ohvrite võimalusi taotleda kaitset ja hüvitusmeetmeid; arvestades, et mitmes piirkonnas on isegi juhtudel, kui pärast kuritegu on esitatud politseiraport, järgnenud vähe meetmeid, et avada viivitamatu, põhjalik, tõhus, erapooletu ja sõltumatu uurimine ning tuua toimepanijad kohtu ette; arvestades, et alates 2011. aastast ei ole Liibüas süüdi mõistetud mitte ühtegi relvarühmitusse kuuluvat süüteo toimepanijat;

Y.  arvestades, et vägivallatsüklit Liibüas on pidevalt tagant tõuganud üldine karistamatus inimõiguste raskete rikkumiste eest; arvestades, et kui seda küsimust asjakohaselt ei käsitleta, muudab õigusriigi jätkuv puudumine rahuliku kooseksisteerimise ja vägivaldse ekstremismi vastu võitlemise narratiivi elanike jaoks mõttetuks;

Z.  arvestades, et kümned poliitilised aktivistid ja inimõiguslased, meediatöötajad ja muud avaliku elu tegelased on röövitud või neid on ähvardatud; arvestades, et ÜRO on saanud teateid mõlema poole toime pandud meelevaldsetest kinnipidamistest, piinamistest ja väärkohtlemisest;

AA.  arvestades, et eskaleeruvad rünnakud kohtusüsteemi liikmete, kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide, inimõiguste kaitsjate ja meediatöötajate vastu – ning samuti pagulaste ja rändajate vastu – on kiirendanud kõigi tsiviilelanike inimõiguste olukorra halvenemist Liibüa territooriumil; arvestades, et õigusriigi puudumine ja karistamatus inimõiguste ränkade rikkumiste eest, nagu piinamine, meelevaldne kinnipidamine, kohtuväline hukkamine ning tsiviilelanike ja taristu valimatu ründamine, õhutavad jätkuvalt vägivallatsüklit riigis;

AB.  arvestades, et Liibüa piiride nõrk valve soodustab ebaseaduslikku piiriületamist; arvestades, et relvastatud rühmituste levik piirialadel on hiljuti süvendanud konflikti rivaalitsevate smugeldajate vahel, et saada kontroll ja juurdepääs piiriülestele ressurssidele; arvestades, et riiki saabuvad nn välisvõitlejad ja mitmesugused kuritegelikud võrgustikud saavad jätkuvalt kasu relvade kontrollimatust levikust;

AC.  arvestades, et poliitiline ebakindlus ja ebastabiilsus on muutnud Liibüa soodsaks pinnaseks äärmusrühmituste tegevusele; arvestades, et Fezzani piirkond on struktuuriliselt ebastabiilne ja on ajalooliselt olnud Euroopasse liikumise koht pagulaste ja rändajate jaoks ning nafta, kulla, relvade ja narkootikumide smugeldamiseks ja inimkaubanduseks; arvestades, et pärast seda, kui kukutati kolonel Muammar Gaddafi ja algas võitlus riigi ressursside üle kontrolli saavutamise pärast, suurenesid piirkonnas etniliste rühmade ja hõimude vahelised pinged; arvestades, et Fezzani stabiliseerimine on väga oluline kogu riigi stabiliseerimiseks;

AD.  arvestades, et Liibüa kohalikel ametiasutustel on tähtis roll konfliktide ennetamises ja kodanikele oluliste avalike teenuste pakkumises;

AE.  arvestades, et Derna linnas on alates 7. maist 2018 pandud toime üha enam maa-, õhu- ja suurtükirünnakuid; arvestades, et tapetud on palju tsiviilisikuid, samas kui abi- ja meditsiinitöötajate juurdepääs on olnud väga piiratud ja humanitaarolukord on väga raske;

AF.  arvestades, et Euroopa Parlamendi ametlik delegatsioon käis 20.–23. mail 2018 Liibüas lähetusel;

1.  soovitab nõukogul, komisjonil ning komisjoni asepresidendil ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal:

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning teavitamise eesmärgil Liibüa rahvusliku kokkuleppe valitsusele.

(1) ELT C 234, 28.6.2016, lk 30. (2) ELT C 300, 18.8.2016, lk 21. (3) ELT C 35, 31.1.2018, lk 66.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon Schengeni ala toimimist käsitleva aastaaruande kohta (2017/2256(INI))

P8_TA(2018)0228 A8-0160/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 27. septembri 2017. aasta teatist Schengeni ala säilitamise ja tugevdamise kohta (COM(2017)0570),

–  võttes arvesse komisjoni 4. märtsi 2016. aasta teatist „Tegevuskava „Tagasi Schengeni juurde““ (COM(2016)0120),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2016. aasta määrust (EL) 2016/1624, mis käsitleb Euroopa piiri- ja rannikuvalvet(1),

–  võttes arvesse Schengeni piirieeskirju, eriti nende artikleid 14 ja 17,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta määrust (EL) nr 1052/2013, millega luuakse Euroopa piiride valvamise süsteem (Eurosur)(3),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0160/2018),

A.  arvestades, et Schengeni ala kehtiv korraldus on ainulaadne ja üks Euroopa Liidu suurimaid saavutusi, mis võimaldab isikute vaba liikumist Schengeni alal ilma sisepiiridel toimuva piirikontrollita; arvestades, et see on saanud võimalikuks tänu mitmesugustele kompensatsioonimeetmetele, nagu teabevahetuse tõhustamine Schengeni infosüsteemi (SIS) loomise kaudu ja hindamismehhanismi loomine, et kontrollida Schengeni acquis’ rakendamist liikmesriikides ja edendada vastastikust usaldust Schengeni ala toimimise vastu; arvestades, et vastastikune usaldus nõuab ka solidaarsust, julgeolekut, õigus- ja politseikoostööd kriminaalasjades, ELi välispiiride ühist kaitsmist ning ühist arusaama ja ühiseid poliitikameetmeid rände-, viisa- ja varjupaigapoliitika küsimustes ning rahvusvahelise ja ELi õiguse järgimist selles valdkonnas;

B.  arvestades, et viimastel aastatel on Schengeni ala toimimist mõjutanud mitmed tegurid; arvestades, et nende tegurite hulgas on rahvusvaheline ränne ja turismivoogude mõju, mis oli nn e-piire käsitleva õigusakti koostamise esialgne põhjus, ning samuti varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike rändajate suur hulk ning nendega seotud teisene ränne, mille tulemusel taaskehtestasid mõned liikmesriigid alates 2014. aastast piirikontrolli sisepiiridel ja pikendasid seda; arvestades, et sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamine näib olevat seotud pigem isikute liikumise ja terrorismiga seotud tajutavate ohtudega avalikule korrale ja sisejulgeolekule ning rahvusvahelist kaitset taotlevate isikute ja ebaseaduslike rändajate arvukusega kui usaldusväärsete tõenditega tõsise ohu tegeliku olemasolu kohta või saabujate tegeliku arvuga; arvestades, et need tegurid hõlmavad ka terrorismi ning kõrgendatud ohtu avalikule korrale ja liikmesriikide sisejulgeolekule;

C.  arvestades, et ELi välispiiride tugevdamine ning asjaomaste andmebaaside kasutamise alusel toimuvate süstemaatiliste kontrollide kasutuselevõtmine (sh Euroopa kodanike jaoks) olid osa Schengeni ala kaitsmiseks kehtestatud meetmetest;

D.  arvestades, et mõned liikmesriigid on varjupaigataotlejate ja pagulaste saabumisele reageerinud oma sisepiiridel piirikontrolli taastamisega, põhjendades seda rahvusvahelist kaitset taotlevate kolmandate riikide kodanike rände reguleerimisega, isegi kui Schengeni piirieeskirjade artikli 14 lõikes 1 sätestatakse, et tavapärast piirimenetlust ei kohaldata varjupaigataotlejate suhtes; arvestades, et varjupaigataotluste hindamiseks on vaja kasutusele võtta jagatud vastutuse õiglane süsteem;

E.  arvestades, et komisjon on alates 2016. aasta märtsist pakkunud välja mitmeid meetmeid, mille abil Schengeni ala tavapärane toimimine taastada; arvestades, et Schengeni ala nõuetekohane toimimine ei ole veel taastatud ning sõltub peamiselt liikmesriikidest, nende usaldusest üksteise vastu, solidaarsusest toetada esmase saabumise riike, asjakohaste meetmete vastuvõtmisest ja nende rakendamisest, eelkõige liikmesriikide poolt;

F.  arvestades, et liikmesriikide ajend võtta vastu meetmed Schengeni ala nõuetekohase toimimise taastamiseks sõltub peamiselt piirikontrolli taotluste uuendamata jätmisest;

G.  arvestades, et liidu sisepiiridel piirikontrolli säilitamine või selle taaskehtestamine Schengeni alal mõjutab oluliselt Euroopa kodanike ja kõigi nende elu, kes saavad kasu ELi-sisesest vaba liikumise põhimõttest, ja kahjustab tõsiselt nende usaldust Euroopa institutsioonide ja integratsiooni vastu; arvestades, et sisepiiridel piirikontrolli säilitamine või taaskehtestamine toob kaasa otseseid tegevus- ja investeerimiskulusid piiriüleste töötajate, turistide, kaubavedajate ja avaliku sektori asutuste jaoks, mis avaldaks liikmesriikide majandusele halvavat mõju; arvestades, et piirikontrolli taaskehtestamisega seotud kulud jäävad hinnanguliselt vahemikku 0,05–20 miljardit eurot ühekordseid kulusid ja 2 miljardit eurot iga‑aastaseid tegevuskulusid(4); arvestades, et eelkõige puudutab see piiriüleseid piirkondi;

H.  arvestades, et eri liikmesriikide poolt ELi välis- ja sisepiiridel müüride ja tarade rajamine sageneb ning seda kasutatakse varjupaigataotlejate (muu hulgas ELi territooriumile) sisenemise ja läbisõidu takistamiseks; arvestades, et riikidevahelise instituudi (TNI) hinnangul on Euroopa riigid ehitanud üle 1200 kilomeetri ulatuses müüre ja piire ja kulutanud selleks vähemalt 500 miljonit eurot ning et ajavahemikus 2007–2010 aitasid ELi fondid kaasa 545 piiride valvamise süsteemi kasutuselevõtmisele, mis hõlmavad 8279 kilomeetrit ELi välispiire ja 22 347 seireseadet;

I.  arvestades, et Schengeni ala tulevik on teelahkmel ning nõuab otsustavaid ja ühiseid meetmeid, et taastada sellest saadav täielik kasu kodanikele; arvestades, et see nõuab ka liikmesriikidevahelist vastastikust usaldust, koostööd ja solidaarsust; arvestades, et poliitilises arutelus tuleks vältida Schengeni süüdistamist;

J.  arvestades, et Schengeni ala laienemine on jätkuvalt põhiline vahend, millega suurendada inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumise õigusest tulenevat majanduslikku ja sotsiaalset kasu uuematele liikmesriikidele, edendades ühtekuuluvust ja kaotades riikide- ja piirkondadevahelisi lõhesid; arvestades, et Schengeni acquis’ täielik kohaldamine kõikides liikmesriikides, kes on täitnud kriteeriumid Schengeni hindamisprotsessi edukaks lõpuleviimiseks, on hädavajalik, et luua kooskõlastatud ja jõuline õiguskindluse raamistik; arvestades, et komisjoni president on andnud mitmel korral teada Rumeenia ja Bulgaaria valmisolekust ühineda Schengeni alaga ning seda on märgitud ka Euroopa Parlamendi 8. juuni 2011. aasta seisukohas, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Schengeni acquis’ sätete täieliku kohaldamise kohta Bulgaaria Vabariigis ja Rumeenias(5), ning nõukogu järeldustes;

K.  arvestades, et Schengeni kontrolli töörühm on Schengeni acquis’ rakendamist tähelepanelikult jälginud, kasutades selleks Schengeni hindamismehhanismi tulemusi, haavatavuse hindamise metoodikat, parlamendikomisjoni kuulamisi ning liikmesriikidesse ja kolmandatesse riikidesse tehtud lähetusi; arvestades, et töörühm on toonud välja rakendatud või peagi rakendatavad meetmed, Schengeni ala toimimise peamised puudused ja tulevikus võtmist vajavad meetmed;

PÕHIKÜSIMUSED

Tuvastatud puuduste kõrvaldamisel tehtud edusammud

1.  juhib tähelepanu asjaolule, et viimasel kolmel aastal on ELi seadusandja võtnud vastu mitu meedet, millega on püütud tugevdada Schengeni ala terviklikkust ilma piirikontrollita sisepiiridel; tunnustab välispiiridel võetud meetmete tulemuslikkust ja Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti loomist; võtab teadmiseks ameti jõupingutused uute eeskirjade rakendamisel, eelkõige piirivalve ja tagasisaatmise valdkonnas tehtavate ühisoperatsioonide kaudu, ning toetades suurenenud sisserändega liikmesriike, tagades samal ajal põhiõiguste täieliku austamise, nagu on sätestatud Euroopa piiri- ja rannikuvalve määruses; peab oluliseks hiljuti kasutusele võetud haavatavuse hindamise mehhanismi, et avastada puudusi ühistel välispiiridel ja ennetada kriise; rõhutab kooskõlastatud jõupingutusi ja koostööd asutuste ja muude sidusrühmade vahel esmase vastuvõtu süsteemi alase koolituse korraldamisel;

2.  märgib Schengeni piirieeskirjade muutmise ning riiki sisenemise ja riigist lahkumise punktides kolmandate riikide kodanikele ja ELi kodanikele andmebaaside alusel läbi viidava kohustusliku süstemaatilise kontrolli kehtestamise kaudu võetud meetmeid, jäädes samas tähelepanelikuks nende meetmete mõju, vajalikkuse ja proportsionaalsuse suhtes ELi kodanike piiriületusele; rõhutab, et mõnel juhul on kohustuslik süstemaatiline kontroll Schengeni välispiiridel asendatud sihipärasega kontrolliga selle ebaproportsionaalse mõju tõttu liiklusvoogudele; tuletab meelde, et komisjon peaks neid tagajärgi määruses (EL) 2017/458 sätestatud hindamise käigus arvesse võtma;

3.  peab kiiduväärseks käimasolevat SISi reformi ja et 5. märtsil 2018. aastal võttis eu‑LISA kasutusele SIS II sõrmejälgede automaatse tuvastamise süsteemi platvormi, millega lisatakse süsteemi biomeetriliste otsingute tegemise võimekus, mis aitab tugevdada kuritegevuse ja terrorismi vastast võitlust;

4.  rõhutab vajadust paremini ära kasutada olemasolevaid vahendeid, täpsemalt maksimeerida olemasolevatest süsteemidest tulenevat kasu ja vähendada struktuuris esinevaid teabelünki, järgides täielikult õigust eraelu puutumatusele, andmekaitsenõudeid ning mittediskrimineerimise, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

5.  väljendab heameelt piiriülese politsei- ja õiguskoostöö valdkonnas tehtud töö üle ja õiguskaitseasutuste vahelise koostöö üle ning Eurojusti ja Europoli töö üle, et võidelda piiriülese ja organiseeritud kuritegevuse, inimkaubanduse ja terrorismi vastu luureteabe, teabevahetuse ja ühiste uurimiste abil;

6.  väljendab muret komisjoni jõupingutuste pärast töötada välja Euroopa integreeritud piirihalduse kontseptsioon ja strateegia 14. märtsil 2018 avaldatu alusel, et järgida Euroopa piiri- ja rannikuvalve määruse sätteid; väljendab kahtlust selle tulemuslikkuses Euroopa integreeritud piirihalduse valdkonnas soovitud eesmärkide ja sihtide seadmisel ning eriti põhiõiguste ja strateegia muude osade tugevdamisel ja rakendamisel;

7.  peab väga oluliseks uuendatud Schengeni hindamismehhanismi, kuna see edendab liikmesriikide vahel läbipaistvust, vastastikust usaldust ja aruandekohustust, võimaldades kontrollida, kuidas nad rakendavad Schengeni acquis’ eri valdkondi;

Tuvastatud tõsised puudused

8.  väljendab muret Schengeni hindamismehhanismi ja haavatavuse hindamise kaudu avastatud tõsiste puuduste ja vigade pärast;

9.  väljendab sügavat muret tõsiste puudujääkide pärast Schengeni acquis’ rakendamises, mis tulid ilmsiks siis, kui hinnati Schengeni infosüsteemi ajutist kasutamist Ühendkuningriigi poolt, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles alustama selle süsteemi terviklikkuse huvides Euroopa Parlamendiga arutelu kõnealuste järelduste suhtes asjakohaste järelmeetmete võtmiseks;

10.  mõistab hukka sisepiiridel taaskehtestatud piirikontrolli pikendamise, kuna see kahjustab Schengeni ala aluspõhimõtteid; on seisukohal, et paljud pikendamised ei ole oma ulatuse, vajalikkuse või proportsionaalsuse tõttu kooskõlas kehtivate eeskirjadega ja on seega ebaseaduslikud; väljendab kahetsust, et liikmesriigid ei ole võtnud nõuetekohaseid meetmeid, et tagada koostöö teiste mõjutatud liikmesriikidega nende meetmete mõju minimeerimiseks, ning et nad ei ole taolisi kontrolle piisavalt õigustanud ega esitanud piisavalt teavet nende tulemuste kohta, takistades seega komisjoni analüüsi ja parlamendi kontrolli; peab samuti kahetsusväärseks liikmesriikide tava muuta kunstlikult taaskehtestamise õiguslikku alust, et pikendada seda samade faktiliste asjaolude korral maksimaalsest võimalikust ajavahemikust kauemaks; on seisukohal, et kõnealuse tava majanduslik, poliitiline ja sotsiaalne mõju kahjustab Schengeni ala ühtsust ja Euroopa kodanike heaolu ning vaba liikumise põhimõtet; kordab, et viimase kolme aasta jooksul on liidu seadusandja võtnud vastu arvukalt meetmeid, et tugevdada välispiire ja kontrolli välispiiril; toonitab, et sisepiiridel piirikontrolli kaotamise osas ei ole olnud asjakohast reaktsiooni;

11.  toonitab, et sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamine on osutunud palju kergemaks kui sisepiiride kontrolli kaotamine pärast nende taaskehtestamist;

12.  väljendab muret seoses määruse ebapiisava rakendamisega välispiiri kontrolli teatavates valdkondades, näiteks andmebaaside süstemaatiline kasutamine piirikontrolli ajal ja nõutavate sisenemistingimuste põhjalik kontrollimine; on samuti mures selle pärast, et aeg-ajalt puudub teatavates piiriületuspunktides konkreetsetele andmebaasidele (nagu SIS ja VIS) juurdepääs; märgib, et paljudes liikmesriikides ei ole riiklike koordinatsioonikeskuste loomine selgelt kooskõlas Euroopa piiride valvamise süsteemi (Eurosur) käsitleva määrusega; rõhutab veel kord, et sise- ja välispiire käsitlevate õigusaktide tõhususe huvides on hädavajalik, et liikmesriigid rakendaksid nõuetekohaselt liidu tasandil kokku lepitud meetmeid;

13.  tuletab meelde, et liikmesriikidel on olemas muud vahendid kui piirikontroll sisepiiridel, sealhulgas komisjoni soovitatud sihtotstarbeline politseikontroll, tingimusel et sellise kontrolli eesmärk ei ole piirikontroll, see põhineb üldisel politseiteabel või kogemusel, mis on seotud võimalike ohtudega avalikule julgeolekule, ning sellega püütakse eeskätt võidelda piiriülese kuritegevusega ja see on kavandatud ja ellu viidud viisil, mis erineb selgelt isikute süsteemsest kontrollimisest välispiiridel; tuletab meelde, et taoline kontroll võib osutuda tulemuslikumaks kui piirikontroll sisepiiridel, kuna see on paindlikum ja seda on võimalik muutuvate ohtudega lihtsamalt kohandada;

14.  tuletab meelde, et etteteatamata Schengeni kontrollkäike võib teha sisepiiridele ilma asjaomasele liikmesriigile eelnevalt teatamata;

15.  mõistab hukka füüsiliste tõkete, sealhulgas tarade rajamise liikmesriikide vahele ning tuletab meelde oma kahtlusi selliste meetmete ja Schengeni piirieeskirjade kokkusobivuse kohta; palub komisjonil hinnata põhjalikult iga niisugust kavatsust ja anda Euroopa Parlamendile aru;

16.  tunnustab Schengeni ala tavapärase toimimise taastamiseks tehtavate jõupingutuste osana ettepanekut muuta Schengeni piirieeskirju seoses eeskirjadega, mida kohaldatakse sisepiiridel piirikontrolli ajutise taaskehtestamise suhtes; toob esile vajaduse kehtestada selged eeskirjad ning et need muudatused peaksid kajastama üksnes sisejulgeolekuga seotud uusi probleeme ja hajusaid ohte, ilma et need julgustaksid sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamist; tuletab meelde, et igasugused muudatused ei tohiks viia sisepiiridel piirikontrolli pikendamiseni; on mures, et komisjoni ettepanek sisepiiridel piirikontrolli taastamiseks põhineb nn tajutava ohu hinnangul, mitte rangetel ja usaldusväärsetel tõenditel, ning tõsise ohu olemasolu ja nn riski hindamine tuleks usaldada täielikult piirikontrolli taastavale riigile; on seisukohal, et need meetmed tuleks võtta hoolikalt, et mitte tekitada pöördumatut kahju vaba liikumise põhimõttele, kehtestades eelkõige olulised menetluslikud kaitsemeetmed, et säilitada eriti sisepiiridel piirikontrolli taaskehtestamise korral range ajaline piirang;

17.  toonitab, et sisepiiridel piirikontrolli edasine pikendamine või taaskehtestamine tekitaks ühtse turu tõsise kahjustamise tõttu kogu ELi jaoks suuri majanduslikke kulusid;

Võetavad meetmed

18.  rõhutab tungivat vajadust viivitamata tegeleda tuvastatud tõsiste puudustega, et taastada Schengeni ala tavapärane toimimine ilma piirikontrollita sisepiiridel;

19.  kutsub kõiki liikmesriike üles rakendama täielikult kehtivaid eeskirju ning palub komisjonil tegutseda otsustavalt ühiselt kokkulepitud eeskirjade rikkumise küsimustes, kehtestades proportsionaalsed ja vajalikud meetmed kõnealuste liikmesriikide suhtes, sealhulgas rikkumismenetlused, et kaitsta teiste liikmesriikide ja liidu kui terviku huve;

20.  rõhutab, kui oluline on SISi reformimine ja kohandamine, et tulla kiiresti toime uute probleemidega, milleks on ohtu sattunud või kadunud laste kaitse, terrorismi puudutava teabe kohene ja kohustuslik vahetamine, järgides samas ELi kodanike ja kolmandate riikide kodanike põhiõigusi ja säilitades andmekaitse ja eraelu puutumatusega seotud kaitsemeetmed, ning lahkumisettekirjutusi käsitlev kohustuslik teabevahetus; rõhutab, et sellised reformid ei tohi kahjustada vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet; toonitab, et süsteemi nõuetekohaseks toimimiseks peavad hoiatusteated nõudma reageerimist ja õigustama oma süsteemi lisamist; rõhutab riiklike kannete büroost (SIRENE) täiendava teabe taotlemise eeldatavat olulist suurenemist ning kutsub liikmesriike üles tugevdama büroo käsutuses olevaid vahendeid, tagades sellele uute ülesannete täitmiseks piisavad rahalised ja inimressursid;

21.  rõhutab Schengeni hindamismehhanismi tulemuste olulisust ja kutsub liikmesriike üles rakendama vastavalt neile esitatud soovitusi; rõhutab lisaks haavatavuse hindamist ja kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti soovituste alusel;

22.  palub komisjonil esitada igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule määruse (EL) nr 1053/2013 kohaselt korraldatud hindamisi käsitlev põhjalik aruanne;

23.  nõuab kindlalt, et komisjon ei tohi uuendada taotlust teha erandeid Schengeni acquis’st, kui asjaomane liikmesriik ei ole rakendanud Schengeni hindamismehhanismi alusel neile antud soovitusi;

24.  rõhutab, et kõik liikmesriigid, sealhulgas väliste maismaapiirideta liikmesriigid peaksid tegema kõik endast oleneva, et tagada kõrgetasemeline kontroll oma välispiiridel, eraldades piisavad vahendid personali, seadmete ja eksperditeadmiste kujul, tagades samas põhiõiguste täieliku austamise, sh rahvusvahelise kaitse ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatusega seotud juhtumite puhul, luues vajalikud juhtimis- ja kontrollistruktuurid ning koostades Euroopa piiri- ja rannikuvalve määruse kohaselt kõikide käsutasandite ajakohastatud riskianalüüsi, et hõlbustada tõhusat tegevust ning pakkuda ohutuks, nõuetekohaseks ja sujuvaks piiriületusteks asjakohaseid taristuid;

25.  on seisukohal, et kui Schengeni hindamismehhanismi soovitakse läbi vaadata, peaksid kõik ettepanekud käsitlema olulisi viivitusi, mida on täheldatud nii seoses kontrollkäikude kui ka rakendusotsuste ja tegevuskavadega, ning hõlbustama kiiret parandusmeetmete võtmist liikmesriikide poolt; on seisukohal, et etteteatamata kontrollkäike Schengeni hindamismehhanismi raames oleks võimalik tõhustada, kui sellised kontrollkäigud toimuksid tõepoolest ette teatamata (ilma 24‑tunnise etteteatamiseta);

26.  tuletab meelde, et Euroopa Parlamenti tuleks viivitamata ja täielikult teavitada kõikidest ettepanekutest, mille eesmärk on Schengeni hindamismehhanismi muuta või asendada; märgib, et komisjon peaks kuue kuu jooksul alates kõikide esimese mitmeaastase hindamisprogrammiga hõlmatud hindamisaruannete vastuvõtmisest Schengeni hindamismehhanismi toimimise läbi vaatama ja esitama selle tulemused parlamendile;

27.  nõuab Schengeni hindamismehhanismi edasiarendamist koos haavatavuse hindamise vahendiga viisil, mis hoiab ära ettenägematud tagasilöögid välispiiride üldises haldamises ning parandab seda, tõhustab Schengeni acquis’ ja põhiõiguste järgimist, sh kooskõla Genfi konventsiooniga, millele kirjutasid alla kõik liikmesriigid, ning hõlbustab liikmesriikide ja Euroopa institutsioonide, eelkõige Euroopa Parlamendi põhjalikku kontrolli ja läbipaistvust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eraldama Schengeni hindamiste ja haavatavuse hindamiste rakendamise ja järelmeetmete jaoks piisavalt vahendeid; kutsub komisjoni üles korraldama sisepiiridele kontrollkäike, mis on tõepoolest etteteatamata ning millega hinnatakse kehtestatud meetmete laadi ja mõju;

28.  kutsub liikmesriikide pädevaid asutusi üles parandama piirikontrolliga seotud ressursside ja suutlikkuse riigisisest haldamist käsitleva teabe ja statistiliste andmete kogumist; palub liikmesriikidel teha haavatavuse hindamise mehhanismile õigeaegselt kättesaavaks kogu vajalik teave;

29.  kutsub liikmesriike, eelkõige neid, keda see otseselt mõjutab, koostama ja piisavalt testima vajalikke erandolukorra plaane, et leevendada suurenenud rände olukordi, ning tõhustama sellise olukorra tekkimise puhul oma registreerimis- ja majutussuutlikkust; kutsub liikmesriike üles parandama oma suutlikkust avastada võltsitud dokumente ja ebaseaduslikke riiki sisenemisi, järgides samas täiel määral tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ja põhiõigusi; nõuab kooskõlastatud jõupingutuste tegemist, et võidelda inimkaubanduse ja terrorismi vastu, eriti selleks, et tuvastada paremini kuritegelikke organisatsioone ja nende rahastamist;

30.  rõhutab, et ohutu seaduslik juurdepääs ELile, sh Schengeni ala välispiiril, tagab Schengeni ala üldise stabiilsuse;

31.  peab integreeritud piirihalduse strateegia praegust rakendamist ebapiisavaks; nõuab, et komisjon ning Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet toetaksid liikmesriike nende jõupingutustes täita Euroopa piiri- ja rannikuvalve määruses sätestatud nõuded ja alustada liikmesriikides õigeaegselt integreeritud piirihalduse valdkondlikke hindamisi; kutsub liikmesriike üles viima oma piirihaldus kooskõlla integreeritud piirihalduse kontseptsiooniga, rakendades terviklikku lähenemisviisi piirihaldusele, toetudes selle aluspõhimõtetele, ja eelkõige tagades kogu piirihalduses ja tagasisaatmistegevuses põhiõiguste täieliku austamise, sealhulgas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimise, pöörates erilist tähelepanu kaitsetumatele elanikkonnarühmadele ning alaealistele; rõhutab vajadust tagada integreeritud piirihalduse strateegia täielik rakendamine Euroopa ja liikmesriikide tasandil ning rahvusvaheliste konventsioonide järgimine, ning tugevdada seega välispiiride haldamist, austades samas põhiõigusi;

32.  rõhutab, kui oluline on institutsioonide vahel kokku lepitud täieulatusliku integreeritud piirihalduse strateegia, Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti tehnilise ja tegevusstrateegia ning liikmesriikide edasiste strateegiate kiire kasutuselevõtt; on täielikult teadlik vastuoludest integreeritud piirihalduse strateegia rakendamisel liikmesriikides, ning rõhutab, et integreeritud piirihalduse strateegia täielik rakendamine kõigis liikmesriikides on Schengeni ala nõuetekohaseks toimimiseks äärmiselt oluline;

33.  palub komisjonil võtta vastu seadusandliku ettepaneku Eurosuri määruse muutmiseks, võttes arvesse kehtiva määruse rakendamisel täheldatud olulisi puudusi, ning on seisukohal, et niisugune ettepanek peaks ergutama Eurosuri suuremat kasutamist, et osaleda teabevahetuses, riskianalüüsis ning otsingu- ja päästeoperatsioonides ja neile kaasa aidata;

34.  väljendab veel kord Euroopa Parlamendi toetust Bulgaaria ja Rumeenia kohesele Schengeni alaga ühinemisele ning Horvaatia ühinemisele niipea, kui riik täidab ühinemiskriteeriumid; palub nõukogul kiita heaks Bulgaaria ja Rumeenia ühinemine Schengeni ala täieõiguslike liikmetena;

MUUD SCHENGENI ALA MÕJUTAVAD KÜSIMUSED

35.  rõhutab, et praegune Schengeni ala olukord ja sisepiiridel piirikontrolli säilimine ei ole esmajoones tingitud probleemidest Schengeni enda struktuuris ja eeskirjades, vaid pigem probleemidest acquis’ga seotud valdkondades, nagu näiteks puudused Euroopa ühise varjupaigasüsteemi valdkonnas, sealhulgas poliitilise tahte, solidaarsuse ja vastutuse jagamise puudumine, ning puudused Dublini määruses ja välispiiride haldamises;

Tuvastatud puuduste kõrvaldamisel tehtud edusammud

36.  rõhutab päritoluriikides ebaseadusliku rände algpõhjustega tegelemiseks ja elutingimuste parandamiseks võetud toetus- ja suutlikkuse suurendamise meetmeid;

37.  on seisukohal, et koostöö kolmandate riikidega on sund- ja ebaseaduslikku rännet põhjustavate asjaolude leevendamise üks osa; rõhutab soovitud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete kõikehõlmavust;

Tuvastatud tõsised puudused

38.  peab kahetsusväärseks, et viimastel aastatel on teatatud paljudest Vahemerel hukkunud või kadunuks jäänud inimestest; rõhutab lisaks, et otsingu- ja päästetööd on Euroopa integreeritud piirihalduse eraldiseisev komponent, nagu on sätestatud Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti määruses; on seisukohal, et püsiv, otsustav ja tõhus liidu reageerimine merel toimuvate otsingu- ja päästeoperatsioonide raames on ülimalt oluline, et hoida ära surmajuhtumeid merel; peab äärmiselt oluliseks, et kõikide merepiiridel toimuvate piirivalveoperatsioonide kavandamisse ja nende operatsioonide Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti poolsesse rakendamisse kaasataks piisavad mereotsingute ja -päästega seotud aspektid ja suutlikkus, nagu on sätestatud määruses (EL) nr 656/2014;

39.  väljendab suurt muret seoses Euroopa piiri- ja rannikuvalve määruse rakendamisega, ning rõhutab, et liikmesriigid peavad täitma määruses sätestatud nõudeid, eelkõige kohustust anda piisavalt inimressursse ja tehnilisi seadmeid nii ühisoperatsioonide kui ka kiirreageerimise seadmete reservi jaoks ning eraldada piisavalt vahendeid haavatavuse hindamise rakendamisele; on mures Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ameti ressursside ja finantsplaneerimise pärast ning prognooside pärast, millel põhineb operatsioonide rahastamine ja liikmesriikidelt nõutavad toetused; palub liikmesriikidel tagada põhiõigusi käsitleva nõuetekohase koolituse liikmesriikide piirivalvuritele;

40.  on seisukohal, et eri õiguskaitseteenistuste, sõjaväe, piirivalve, tolli ning mereotsingute ja -päästega seotud asutuste vaheline koostöö riiklikul tasandil on sageli ebapiisav, mille tagajärjel on killustunud olukorrateadlikkus ja vähene tulemuslikkus; märgib, et koostööstruktuuride puudumine võib viia ebatõhusate ja/või ebaproportsionaalsete meetmeteni; tuletab meelde, et ükskõik, kui palju ka ei oleks heade kavatsustega koostatud liidu tasandi meetmeid, ei korva need liikmesriikide asjaomaste asutuste vahelise sisemise koostöö puudumist;

41.  märgib muude suuremahuliste infosüsteemide loomist ning eesmärki parandada nende koostalitlusvõimet, säilitades samal ajal vajalikud kaitsemeetmed, sealhulgas andmekaitse ja eraelu puutumatuse osas;

42.  on seisukohal, et infosüsteemide koostalitlusvõime ettepanekutega tehtavat tööd tuleks võtta kui võimalust parandada riiklikke IT‑süsteeme ja riiklikke taristuid piiriületuspunktides ning need osaliselt ühtlustada;

Võetavad meetmed

43.  julgustab ameteid ja liikmesriike jätkama mitmeotstarbelisi operatsioone ning tagama asjakohased sammud, et kaasata sobivate vahendite ja inimressursside kaudu operatsioonidesse mereotsingud ja -pääste; palub ametil tagada kaebuste lahendamise mehhanismi rakendamine ning põhiõiguste ametniku toetuseks sellega seotud vahendid ja töötajad;

44.  palub liikmesriikidel tagada pärast lahkumisettekirjutuse tegemist kiire ja tõhus tagasisaatmismenetlus inimlikul ja väärikal moel ning täiel määral põhiõigusi järgides;

45.  märgib, et liikmesriikidele on direktiiviga 2001/40/EÜ antud võimalus tunnustada ja rakendada teise liikmesriigi tehtud lahkumisettekirjutusi, selle asemel, et teha ise uus lahkumisettekirjutus või saata ebaseaduslik rändaja tagasi esialgsesse lahkumisettekirjutuse väljastanud liikmesriiki;

46.  kutsub liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid, et tagada kõigile varjupaigataotlejatele sobiv taristu, majutus ja elamistingimused, võttes eelkõige arvesse saatjata alaealiste ja alaealistega perede ning kaitsetus olukorras olevate naiste vajadusi; kutsub liikmesriike üles viima oma kinnipidamiskeskused vastavusse rahvusvaheliste parimate tavade ning inimõiguste normide ja konventsioonide nõuetega, et rahuldada mahutavuse nõudlust, pidades meeles, et kinnipidamine on viimane abinõu ja see ei ole lapse parimates huvides, ning suurendama kinnipidamisele alternatiivsete meetmete kasutamist; palub liikmesriikidel täita ümberpaigutamiskohustusi, milles Euroopa Ülemkogu leppis kokku 2015. aasta septembris ja mida Euroopa Liidu Kohus kinnitas uuesti 2017. aasta septembris, et taastada rände haldamise kord ning edendada ELis solidaarsust ja koostööd;

47.  palub liikmesriikidel tagada riiklike andmekaitseasutuste sõltumatus, eelkõige eraldades neile piisavad rahalised vahendid ja töötajad, et nad saaksid täita suurenevaid ülesandeid; kutsub liikmesriikide sõltumatuid järelevalveasutusi üles tagama infosüsteemide ja nende kasutamise vajalikud auditid; kutsub liikmesriike üles rakendama sätteid, et võimaldada andmesubjektidel esitada kaebusi ja nõuda oma isiklikku teavet ning suurendada üldsuse teadlikkust infosüsteemide kohta;

48.  nõuab, et mitmeotstarbelisi operatsioone viiks läbi Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Amet, et tagada mereotsingute ja -päästega seotud vahendite (nagu on sätestatud määruses (EL) nr 656/2014) olemasolu asjaomastes piirkondades; tuletab meelde, et riikide piirivalveasutused peavad samuti eraldama piisavad vahendid selle tegevuse, eelkõige otsingu- ja päästetegevuse jaoks; rõhutab, et piirikontrolli peaks läbi viima koolitatud piirivalveametnik või seda tuleks läbi viia pädeva asutuse range järelevalve all;

49.  märgib, et Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ametile on antud suuremad volitused, mida ta saab kasutada, et toetada liikmesriike koordineeritud tagasisaatmisoperatsioonidel;

50.  kutsub liikmesriike üles arendama edasi vastastikust piiriülest politseikoostööd ühise ohuhindamise, riskianalüüsi ja patrullide kaudu; nõuab Prümi konventsiooni ja nõukogu otsuse 2008/615/JSK täielikku rakendamist ja ühinemist Euroopa teabevahetusmudeli ja Rootsi algatusega; kutsub liikmesriike üles parandama oma riiklikke õiguskaitsealase koostöö ja teabejagamise struktuure ja muutma paremaks praktilist koostööd, eelkõige naaberliikmesriikidega;

51.  tuletab meelde, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi reformi peetakse esmatähtsaks osaks terviklikust lähenemisviisist, millega püütakse lahendada pagulasi, varjupaigataotlejaid ja rändajaid käsitleva poliitika ning komisjoni rände tegevuskava puhul esinevaid probleeme; märgib, et parlament on korduvalt rõhutanud, et rändajatele ja pagulastele seaduslike rändekanalite avamine on parim viis võidelda inimkaubanduse ja samal ajal ka ebaseadusliku rände vastu; palub nõukogul kiiresti järgida parlamendi eeskuju ja võtta vastu volitused läbirääkimiste pidamiseks kõigi sellega seotud ettepanekute üle, eriti seoses Dublini määrusega; rõhutab, et uus Euroopa Liidu Varjupaigaamet tuleb alles heaks kiita, ja nõuab tungivalt, et nõukogu käsitleks seda eelnõu kiiremas korras;

52.  rõhutab vajadust parandada ELi kodanikele liikmesriikide poolt väljastatud isikutunnistuste turvalisust; kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku isikutunnistuste turvaelementide ja biomeetria standardite kohta, mida kasutatakse juba passide puhul;

o
o   o

53.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ja Euroopa Piiri- ja Rannikuvalve Ametile.

(1) ELT L 251, 16.9.2016, lk 1. (2) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53. (3) ELT L 295, 6.11.2013, lk 11. (4) Wouter van Ballegooij, „The Cost of Non-Schengen: Civil Liberties, Justice and Home Affairs aspects – Cost of Non-Europe Report“ (Schengenist loobumise kulud: kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade aspektid – Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude aruanne), Euroopa lisaväärtuse üksus, 2016, lk 32. (5) ELT C 380 E, 11.12.2012, lk 160.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon direktiivi 2012/29/EL (millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded) rakendamise kohta (2016/2328(INI))

P8_TA(2018)0229 A8-0168/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 8, 10, 18, 19, 21, 79 ja 82,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 3, 6, 20, 21, 23, 24, 41 ja 47,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 1948. aastal,

–  võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse deklaratsiooni kuritegude ja võimu kuritarvitamise ohvrite õiguste tagamise aluspõhimõtete kohta, mille ÜRO võttis vastu 29. novembril 1985. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) ning nõukogu 11. mai 2017. aasta otsuseid (EL) 2017/865(1) ja (EL) 2017/866(2) Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel allkirjastamise kohta,

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 14. juuni 2006. aasta soovitust CM/Rec(2006)8 liikmesriikidele kuriteoohvrite abistamise kohta,

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 31. märtsi 2010. aasta soovitust CM/Rec(2010)5 liikmesriikidele seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi alusel toimuva diskrimineerimise vastaste meetmete kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsust 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses(3),

–  võttes arvesse nõukogu 6. detsembri 2013. aasta järeldusi vihakuritegude vastase võitluse kohta Euroopa Liidus ning nõukogu 5. juuni 2014. aasta järeldusi naiste ja tütarlaste vastase vägivalla kõikide vormide, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ennetamise ja selle vastu võitlemise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 606/2013 tsiviilasjades määratud kaitsemeetmete vastastikuse tunnustamise kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta direktiivi 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK(9),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK(10),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 14. detsembri 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/93/EL (mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust) rakendamise kohta(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus(12),

–  võttes arvesse nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/80/EÜ kuriteoohvritele hüvitise maksmise kohta(13),

–  võttes arvesse parlamendi kodanikuõiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 2017. aasta septembris avaldatud uurimust „How can the EU and the Member States better help victims of terrorism?“ (Kuidas saavad EL ja liikmesriigid terrorismiohvreid paremini aidata?),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2017. aasta detsembris avaldatud uuringut „Second European Union minorities and discrimination survey“ (Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teine uuring),

–   võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 27. veebruari 2017. aasta uurimust „Child‑friendly justice: Perspectives and experiences of children involved in judicial proceedings as victims, witnesses or parties in nine EU Member States“ (Lapsesõbralik õigusemõistmine – Euroopa Liidu üheksas liikmesriigis kannatanu, tunnistaja või menetlusosalisena kohtumenetluses osalenud laste seisukohad ja kogemused),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2017. aasta aruannet põhiõiguste kohta, mis avaldati 2017. aasta mais,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2016. aasta aruannet põhiõiguste kohta, mis avaldati 2016. aasta mais,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uurimust „Victims of crime in the EU: the extent and nature of support for victims“ (Kuriteoohvrid ELis: ohvritele pakutava toetuse ulatus ja laad), mis avaldati 2015. aasta jaanuaris,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2015. aasta juunis avaldatud uurimust „Severe labour exploitation: workers moving within or into the European Union“ (Tõsine tööalane ärakasutamine. Euroopa Liidu piires liikuvad või sinna saabuvad töötajad),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti 2014. aasta märtsis avaldatud aruannet „Violence against women: an EU-wide survey“ (Üleeuroopaline naistevastase vägivalla uuring),

–  võttes arvesse projekti IVOR raames 6. mail 2016 avaldatud aruannet „Implementing Victim-oriented reform of the criminal justice system in the EU“ (Kriminaalõigussüsteemi ohvritele suunatud reformi rakendamine ELis),

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) aruannet „An analysis of the Victims’ Rights Directive from a gender perspective“ (Kuriteoohvrite õiguste direktiivi analüüs soolisest vaatenurgast),

–  võttes arvesse 10. novembril 2017 avaldatud Yogyakarta pluss 10 põhimõtteid põhimõtete ja riikide kohustuste kohta seoses rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktide kohaldamisega seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, sooväljenduse ja sootunnuste suhtes;

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta(14),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse koostatud hinnangut direktiivi 2012/29/EL rakendamise kohta Euroopa tasandil,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid vastavalt kodukorra artiklile 55,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A8‑0168/2018),

A.  arvestades, et direktiiviga 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded („kuriteoohvrite õiguste direktiiv“) püütakse seada kuriteoohver kriminaalõigussüsteemi keskmesse ning tugevdada kuriteoohvrite õigusi, et iga ohver saaks tugineda ühesugusel tasemel õigustele, olenemata kuriteo toimumiskohast, ohvri kodakondsusest või elanikustaatusest;

B.  arvestades, et 2017. aasta septembri seisuga on 23 liikmesriiki 27‑st kuriteoohvrite õiguste direktiivi oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtnud; arvestades, et komisjon on algatanud 16 rikkumismenetlust liikmesriikide suhtes, kes tegelikkuses veel täielikult nõuetele ei vasta; arvestades, et direktiiv on võimaldanud teha edusamme muus liikmesriigis kuriteoohvriks langenud inimeste kohtlemises; arvestades, et piiriüleste juhtumite käsitlemisel esineb endiselt puudusi;

C.  arvestades, et kuigi Euroopa Liidu tasandil kehtivad ühtlustatud standardid ja vahendid, et ELi kodanike elu paremaks muuta, koheldakse kuriteoohvreid ikka veel igas riigis erinevalt;

D.  arvestades, et vaatamata liikmesriikides tehtud arvukatele muudatustele ei ole kuriteoohvrid pahatihti oma õigustest teadlikud ja see vähendab kuriteoohvrite õiguste direktiivi tulemuslikkust, eelkõige seoses teabe kättesaadavuse nõudega;

E.  arvestades, et kui õigusabi kõrvale jätta, jagavad ohvriabirühmitused ohvrite vajadused nelja kategooriasse: õigus kohtumõistmisele, väärikusele ja tõe väljaselgitamisele ning õigus mäletada, millest viimane tähendab terrorismi tingimusteta hukkamõistmist;

F.  arvestades, et mõnes liikmesriigis napib ohvriabiteenuseid ja need ei ole kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil kooskõlastatud, mis raskendab juurdepääsu olemasolevatele tugiteenustele;

G.  arvestades, et naiste varjupaigad ja keskused ning naiste abitelefonid on peamine viis vägivallaohvritest naiste ja nende laste abistamiseks; arvestades, et Euroopas ei leidu piisavalt naiste varjupaiku; arvestades, et naiste varjupaiku on kiiresti juurde vaja, sest need pakuvad koduvägivalla ohvritest naistele ja nende lastele turvalisust, peavarju, nõustamist ja tuge; arvestades, et naiste varjupaikade nappus võib naiste elu ohtu seada;

H.   arvestades, et kui ühes liikmesriigis toimub terrorirünnak ja selle ohvriks langeb inimene, kelle elukoht on teises liikmesriigis, peaksid mõlemad liikmesriigid tihedat koostööd tegema, et lihtsustada ohvrite abistamist;

I.  arvestades, et kui valitsusasutused ja institutsioonid ohvreid tulemuslikult abistaksid ja kaitseksid, toetaksid ja usaldaksid kodanikud institutsioone ja see parandaks nende mainet;

J.  arvestades, et suur hulk tervishoiutöötajaid puutub tõenäoliselt kokku ohvritega, eriti soolise vägivalla ohvritega, ning sageli pöördub ohver kuriteost teatamiseks kõigepealt nende poole; arvestades, et tõendid näitavad, et tervishoiutöötajad, näiteks arstid ja teised meditsiinitöötajad, saavad liiga vähe koolitust, et soopõhise vägivalla juhtudel tulemuslikult tegutseda;

K.  arvestades, et soolise vägivalla ohvritest naised vajavad alati erilist abi ja kaitset, sest nad võivad kergesti teistkordse ja korduva vägivalla ohvriks sattuda;

L.  arvestades, et ELis teatatakse koduvägivalla juhtumitest ja nende toimepanijatest endiselt süstemaatiliselt vähe, eriti vähemuste, rändajate, sõltuva või ebakindla elukohastaatusega inimeste, LGBTI‑inimeste, antisemiitlike kuritegude, koduvägivalla ja soolise vägivalla, inimkaubanduse ja sunniviisilise töö ohvritega seotud juhtumite korral; arvestades, et umbes kaks kolmandikku soolise vägivalla ohvriks langenud naistest ei teata juhtunust võimudele, sest nad kardavad kättemaksu, piinlikku olukorda sattumist ja sotsiaalset häbimärgistamist;

M.  arvestades, et LGBTI‑inimeste vastu suunatud vihakuritegusid esineb kõikjal ELis; arvestades, et neist kuritegudest jäetakse sageli teatamata ja seetõttu ei austata ohvrite õigusi;

N.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uurimuses „Making hate crime visible in the European Union: acknowledging victims’ rights“ (Teeme vihakuriteod Euroopa Liidus nähtavaks. Ohvrite õiguste tunnistamine) on öeldud, et sisserändajaseisund suurendab kuriteo ohvriks sattumise ohtu, ilma et see sõltuks muudest tuntud riskiteguritest;

O.  arvestades, et kõigis liikmesriikides on sagenenud rassistlikud vihakuriteod sisserändajate ja varjupaigataotlejate vastu; arvestades, et väga vähesed nende kuritegude toimepanijatest tuuakse kohtu ette;

P.  arvestades, et kuigi direktiivi artikli 1 kohaselt tagatakse kõigile ohvritele võrdsed õigused, kedagi diskrimineerimata, puuduvad enamikus liikmesriikides tegelikult meetmed või menetlused, mis tagaksid, et dokumenteerimata ohvrid saaksid turvaliselt teatada tööjõu ärakasutamisest, soolisest vägivallast ja muudest kuritarvitamise vormidest, kartmata, et see nende kui sisserändajate seisundit kahjustab; arvestades, et selline olukord mõjutab ebaproportsionaalsel määral naisi ja tüdrukuid, kes ühtlasi langevad kergemini ka inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvriks; arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti koostatud Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teise uuringu kohaselt esitas ainult iga kaheksas vastaja kaebuse viimati kogetud diskrimineerimise kohta, mille põhjuseks oli nende etniline päritolu või rändajataust;

Q.  arvestades, et direktiivi artikli 1 kohaselt kehtivad direktiivis sätestatud õigused kõigi ohvrite kohta ilma vahet tegemata, sealhulgas ka seoses nende elanikustaatusega;

R.  arvestades, et nagu näitas #MeToo‑kampaania, ei kaitse õigussüsteem naisi ja tüdrukuid piisavalt ja seetõttu ei saa soolise vägivalla ohvrid vajalikku tuge;

S.  arvestades, et Istanbuli konventsiooni ratifitseerimine ja täielik rakendamine annab ELile ühtse õigusliku raamistiku naistevastase vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning ohvrite kaitsmiseks; arvestades, et soolise vägivalla mõiste peaks põhinema Istanbuli konventsioonil ja selles tuleks arvesse võtta naistevastase vägivalla ja muude soolise vägivalla vormide struktuurset iseloomu ning seoseid naiste ja meeste ebavõrdsusega, mis on ühiskonnas endiselt valdav; arvestades, et lähisuhtevägivalla puhul tuleb arvestada soolist aspekti, sest see mõjutab ebaproportsionaalsel määral naisi;

T.  arvestades, et jälitamine, mis on üldlevinud soolise vägivalla vorm, ohustab kõige rohkem naisi, ja arvestades, et seitsme liikmesriigi kriminaalseadustikus ei ole jälitamist konkreetse õigusrikkumisena arvesse võetud;

U.  arvestades, et erilist tähelepanu tuleb pöörata soolise vägivalla ja koduvägivalla naisohvrite laste ohutusele ja kaitsele;

V.  arvestades, et tihti ei teavitata ohvreid korralikult kohtuprotsessidest ja nende tulemustest; arvestades, et pahatihti saavad ohvrid kurjategija vabastamisest teada ootamatult ja meedia või muude väliste vahendajate kaudu, selle asemel et pädevad asutused neid teavitaksid;

W.  arvestades, et kui kuritegu on toimunud mujal kui selles liikmesriigis, kus ohver elab, ei teavitata ohvreid ja nende perekonnaliikmeid piisavalt nende õigustest; arvestades, et ohvri mõiste on liikmesriikides erinevalt määratletud; arvestades, et selle tulemusel erineb riikide õigusaktide kohaldamisala (näiteks hõlmavad need mõnikord ka pereliikmeid);

X.  arvestades, et kergesti ligipääsetavad ja laialdaselt avalikustatud abitelefoninumbrid on paljudele lähisuhtevägivalda kogenud naistele esimene samm vajaliku abi ja toetuse otsimisel;

Y.  arvestades, et vaid 27 % eurooplastest teab Euroopa ühtset hädaabinumbrit 112; arvestades, et mitte kõigil ei ole veel sellele juurdepääsu;

Z.  arvestades, et märkimisväärselt sageli on ohver ühtlasi kohtumenetluse tähtsaim tunnistaja ja teda tuleb kaitsta õigusrikkuja võimaliku kättemaksu või ähvarduste, sealhulgas teistkordse ohvrikslangemise eest; arvestades, et tunnistajate ütlused on ülimalt tähtsad kriminaalõigussüsteemi nõuetekohaseks toimimiseks ja usalduse suurendamiseks selle vastu ning olulised ka organiseeritud kuritegevuse ja terroristlike rühmituste tegevuse uurimisel, mis võib viia nende rühmituste lammutamiseni; innustab liikmesriike võtma asjakohaseid meetmeid tunnistajate tõhusaks kaitsmiseks ning suurendama selles valdkonnas parimate tavade vahetamist ja rahvusvahelist koostööd;

AA.  arvestades, et on teatatud kuriteoohvrite õiguste direktiivi rakendamisel ilmnenud puudustest, eriti järgmises:

AB.  arvestades, et kuriteoohvrid on korduvalt märkinud, et kohtuprotsessi läbimine on ise üks ohvristamise liikidest – teisene ehk korduv ohvristamine; arvestades, et tegurid, mis mõjutavad seda, kuidas ohvrid süsteemi tajuvad, hõlmavad nende kohtlemist protsessi käigus ning kontrolli- ja osalemisvõimalusi;

AC.  arvestades, et terrorismiohvrid on kannatanud rünnakute all, mille lõppeesmärk on kahjustada ühiskonda või suuremat rühma, mida nad esindavad; arvestades, et seoses nende vastu toime pandud kuriteo eripäraga vajavad nad erilist tähelepanu, tuge ja sotsiaalset tunnustust;

AD.  arvestades, et Brüsseli 2016. aasta terrorirünnakute ohvrite teatavaid õigusi, näiteks õigust rahalisele toetusele ja hüvitusele, ei austatud või ei täidetud kooskõlas kuriteoohvrite direktiivi sätetega;

Direktiivi rakendamise hindamine

1.  kritiseerib asjaolu, et komisjon ei esitanud 2017. aasta novembriks Euroopa Parlamendile ja nõukogule kuriteoohvrite õiguste direktiivi kohaldamise kohta aruannet, nagu direktiivi artiklis 29 on ette nähtud; palub kõigil liikmesriikidel koostööd teha ning saata komisjonile kõik asjakohased andmed ja statistika, et tal oleks hõlpsam direktiivi rakendamist hinnata;

2.  kritiseerib asjaolu, et kaks aastat pärast ülevõtmise tähtaega, 2017. aasta septembriks, oli vaid 23 liikmesriiki 27‑st kuriteoohvrite õiguste direktiivi ametlikult üle võtnud ning mõni neist vastab nõuetele vaid osaliselt ja vaid teatavate sätete piires;

3.  märgib, et mõnes liikmesriigis on edukalt rakendatud kuriteoohvrite õiguste direktiivi teatavaid sätteid, nimelt järgmisi:

4.  taunib siiski ülejäänud olulisi puudujääke, mida esineb direktiivi ülevõtmisel ja rakendamisel paljudes liikmesriikides ning mis on seotud eeskätt järgmiste asjaoludega:

5.  toonitab, kui hädavajalik on, et esimene kokkupuude ohvriga toimuks nõuetekohaselt, eriti soolise vägivalla ohvrite korral; märgib siiski, et mõnel soolise vägivalla ohvril – nt alaealised ja vähese haridusega, puudega või eakad ohvrid ning (keelelistest põhjustest tulenevalt) rändajad ja inimkaubanduse ohvrid – võib olla raske mõista neile edastatavat teavet ning selle tagajärjel ei teostata täiel määral direktiivi artiklis 4 ette nähtud õigust saada teavet, mistõttu on vaja tagada ohvrit abistava kvalifitseeritud õiguseksperdi kohalviibimine; märgib, et direktiivi artikkel 4 on üks direktiivi tugevaid külgi, kuna see aitab ohvritel kasutada oma õigust saadaval olevale toetusele ja kaitsele, nagu direktiivis on sätestatud;

6.  kutsub liikmesriike üles edendama hõlpsat juurdepääsu õigusemõistmisele ning piisavat tasuta õigusabi, kuna see aitab olulisel määral lõpetada vaikides kannatamist ja suurendada ohvri usaldust kriminaalõigussüsteemi vastu, vähendab karistamatuse võimalust ning võimaldab ohvril alustada psühholoogilise taastumise protsessi;

7.  kutsub kõiki liikmesriike üles rakendama ja tõhusalt kohaldama direktiivi artikliga 4 kõigile kuriteoohvritele ja võimalikele kuriteoohvritele tagatud õigust saada teavet; rõhutab vajadust parandada liikmesriikides teavitusmehhanisme, et ohvrid oleksid oma õigustest teadlikud ning teaksid ka, kuhu nende õiguste kasutamiseks pöörduda; tuletab meelde, et need spetsialistid, kes annavad ohvritele esimesena abi, peaksid olema ühtlasi ka nende esimene kontaktpunkt teabe saamiseks nii oma õiguste kui ka programmide kohta, mille eesmärk on lahendada olukordi, mis viivad ohvriks sattumiseni; rõhutab, et kui ohvrile enne kriminaalmenetlust, selle ajal ja pärast seda teavet ei anta, siis ei saa ta kuigivõrd teostada oma õigusi, on õigussüsteemiga rahulolematu ja hoidub kriminaalmenetluses aktiivselt osalemast;

8.  taunib asjaolu, et liiga paljud liikmesriigid ei ole suutnud rakendada oma õigusaktides kuriteoohvrite individuaalset hindamist, mistõttu ei suudeta tõhusalt kindlaks teha ohvrite erivajadusi, ohvreid austuse ja väärikusega kohelda ning neile nende erivajadustele vastavat kaitset tagada;

9.  märgib, et teatavate liikmesriikide suutmatus ohvrite õigusi käsitlevat direktiivi oma õigusse üle võtta tähendab, et nende liikmesriikide kodanikke diskrimineeritakse, kui küsimuse all on nende kui Euroopa kodanike õiguste kaitse;

10.  taunib tõsiasja, et kuriteoohvrite õiguste direktiivis piiratakse ohvrite õigust tasuta õigusabile, kuna selle sätetega kohustatakse liikmesriike pakkuma tasuta õigusabi vaid juhul, kui ohver on kriminaalmenetluse osaline, ning nähakse ette, et tingimused või kord, mille alusel tasuta õigusabi ohvritele kättesaadavaks tehakse, kehtestatakse liikmesriigi õigusega; rõhutab, et need piirangud võivad olla eriti koormavad soolise vägivalla ohvritele, kes ei esita kuriteokaebust ja kelle juhtumid jäävad kriminaalõigussüsteemi raames menetlemata;

11.  märgib, et kuna ohvrite õigusi täiendatakse pidevalt ka muude sarnaste õigusaktidega, muudab see sidususe ohvrite direktiiviga keeruliseks;

12.  tuletab meelde, et kolmanda riigi kodanikel ja ELi kodanikel, kes on teises liikmesriigis kuriteo ohvriks langenud, on käesoleva direktiivi alusel samad õigused, toetus ja kaitse, vaatamata nende elanikustaatusele, ning et muus kui ohvri elukohaliikmesriigis toime pandud kriminaalkuritegude ohvrid võivad esitada kuriteokaebuse elukohaliikmesriigi pädevatele asutustele; märgib siiski, et seda õigust kahjustab sageli liikmesriikide eksterritoriaalsust käsitlevate sätete kindlusetus; kutsub liikmesriike üles tagama, et elamisõiguslik staatus ei tohiks olla kriteerium, mille põhjal tagatakse ohvri õiguste täielik teostamine, ning palub neil oma eksterritoriaalsust käsitlevad sätted selgemaks muuta; kutsub liikmesriike üles tagama mitteresidentidest kuriteoohvrite juurdepääsu tugiteenustele ja teabele oma õiguste kohta ning võtma konkreetseid meetmeid, mis keskenduvad eelkõige kõigi ohvrite õigusele hüvitist saada ja õigustele kriminaalmenetluse kestel; kutsub sellega seoses liikmesriike üles võtma sobivaid meetmeid, et hõlbustada oma pädevate asutuste või spetsialisti abi pakkuvate üksuste omavahelist koostööd, et kuriteoohvritel oleks teabele ja teenustele tõhus juurdepääs;

13.  tuletab liikmesriikidele meelde, et reguleerimata elanikustaatusega ohvritel peaks käesoleva direktiivi alusel samuti olema liikmesriikides juurdepääs õigustele ja teenustele, sealhulgas varjupaigad ja muud eriteenused, nagu õiguskaitse ning psühhosotsiaalne ja rahaline toetus, ilma et nad peaksid kartma väljasaatmist; kutsub liikmesriike üles kehtestama meetmeid, et tagada nende õiguste ja teenuste kättesaadavus ilma diskrimineerimiseta; tervitab samme, mida mõned liikmesriigid on teinud, et anda dokumentideta ohvritele elamisluba humanitaarsetel põhjustel või kriminaalmenetluse ajaks, mis võib julgustada ohvreid kuritegudest teada andma ja vähendada karistamatuse õhkkonda; ergutab liikmesriike kehtestama õigusakte, mis annavad dokumentideta või sõltuva elamisõigusliku staatusega ohvritele võimaluse kuritarvitamisega seotud olukorrast välja tulla, võimaldades neil saada iseseisva elamisõigusliku staatuse; nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon julgustaks ja hõlbustaks heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel ja nende hindamist, lõimides ka ohvrite ja kodanikuühiskonna seisukohad;

Soovitused

Individuaalne hindamine

14.  tuletab meelde, et kuriteoohvrite õiguste direktiivi üks kõige olulisemaid eesmärke on parandada kuriteoohvrite positsiooni kogu ELis ja seada ohver kriminaalõigussüsteemi keskmesse;

15.  kutsub liikmesriike üles tugevdama vihakuritegude ohvrite õigusi, sealhulgas LGBTI‑inimeste vastu suunatud vihakuritegude ning rassistlikel põhjustel sooritatavate vihakuritegude puhul;

16.  toonitab tõsiasja, et individuaalne hindamine on hädavajalik, kuna see suurendab kuriteoohvri mõjuvõimu, teavitades teda tema õigustest ja õigusest temaga seotud kohtumenetluses otsuseid teha ning kui tegemist on lapsega, siis ka õigusest menetluslikele eritagatistele, mida kohtumenetluse algusest alates tema suhtes kohaldatakse; kutsub liikmesriike üles rakendama oma õiguses nõuetekohaselt ohvrite õigeaegset individuaalset hindamist, sh vajadusel alates nende esimest kokkupuutest pädeva asutusega, sest see on oluline menetlustoiming, et tunnistada ja tuvastada ohvri erivajadusi, tagada talle neile vajadustele vastav kaitse ja ennetada teist ja korduvat ohvriks langemist, hirmutamist ning kättemaksu; rõhutab, et individuaalne hindamine tuleb regulaarselt läbi vaadata, et määrata kindlaks jätkuvad toetusvajadused, ning et ohvritele tuleb kuriteo toimumisest teatava aja möödumisel tagada järelkontroll, mille aluseks on olemasolevad teadmised traumajärgse reageeringu kohta; tuletab meelde, et individuaalne hindamine on eriti vajalik inimkaubanduse ohvritele ning seksuaalse kuritarvitamise lapsohvritele, arvestades nende kuritegude sotsiaalseid, füüsilisi ja psühholoogilisi tagajärgi; tuletab meelde, et kõik sätted peaksid olema sootundlikud, sest soolise vägivalla naisohvrid ja LGBTQI‑inimestest ohvrid vajavad korduva ohvristamise ohu tõttu erilist tähelepanu ja kaitset, ning seetõttu tuleks tagada konkreetsed meetmed ja spetsiaalne tugi;

Ohvrite tugiteenused

17.  peab kahetsusväärseks raskusi, mida ohvrid tugiteenustele juurdepääsul kogevad; mõistab hukka asjaolu, et mõnes liikmesriigis ei ole ikka veel ohvriabiteenuseid; rõhutab, et ohvriabiteenused ja vastavad õigused tuleks tagada kõigile ohvritele kogu ELis ja need peaksid olema kättesaadavad ka siis, kui isik ei ole veel tõendanud, et ta on langenud kuriteo ohvriks, või enne ametlikku menetlust või toimingut; kutsub liikmesriike üles ette nägema naiste varjupaiku ja keskusi, suurendama nende arvu ja parandama nende juurdepääsetavust, abistama naissoost ohvreid, kes on kogenud mis tahes liiki soolist vägivalda, ning tagama, et vägivalda kogenud naistele ei keelduta kunagi varjupaigas kohta andmast; rõhutab, et teenuseid on vaja laiendada, et paremini rahuldada kõikide naiste, eriti puudega ja sisserännanud naiste vajadusi, sealhulgas rändajatest naised, kellel ei ole dokumente; rõhutab, et sellised teenused peaksid hõlmama ka elukohastaatusega mitteseotud spetsialiseeritud abiteenuseid, näiteks teave ja nõuanded, tugiisiku määramine kohtus ja laiemad teenused; on seisukohal, et naiste varjupaigad peaksid aitama kõiki lähisuhtevägivalla ohvriks langenud naisi ja peaksid olema ohvritest naistele ja nende lastele kättesaadavad ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas, et naised võiksid end turvaliselt tunda ja suudaksid soolisest vägivallast teada anda;

18.  palub liikmesriikidel pöörata erilist tähelepanu laste ning mis tahes kuritegude, eelkõige inimkaubanduse, sealhulgas seksuaalse kuritarvitamise eesmärgil toimuva inimkaubanduse, soolise vägivalla ning seksuaalse vägivalla ja ärakasutamise lapsohvrite individuaalsele hindamisele; tuletab meelde, et lapsohvreid tuleb alati pidada erilise kaitsevajadusega ohvriteks, kes vajavad oma kaitsetuse tõttu erikaitset, nagu on sätestatud direktiivi artikli 22 lõikes 4; rõhutab vajadust tegeleda laste ja noorte ohvritega viisil, mis võtab nõuetekohaselt arvesse nende kaitsetust;

Koolitus

19.  toonitab, et menetluste ühtlustamiseks ja standardimiseks kõikides liikmesriikides ning Euroopa kodanike võrdse kohtlemise tagamiseks on edasiste koolitusprogrammide tagamine ELi tasandil otsustava tähtsusega;

20.  kutsub liikmesriike üles pakkuma terrorirünnakute ohvrite toetamise eest vastutavatele inimestele erikoolitust ning eraldama selleks vajalikke vahendeid;

21.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma sootundlikke koolitusprogramme ja suuniseid kõigile spetsialistidele, kes tegelevad kuriteoohvritega, näiteks õigustöötajate, politseiametnikud, prokurörid, kohtunikud, tervishoiutöötajad, sotsiaaltöötajad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid; julgustab liikmesriike nendeks koolituseesmärkideks asjakohaselt ELi vahendeid kasutama; kutsub liikmesriike eelkõige üles tagama, et nad täidavad kõiki politseiametnike koolitamisega seotud kohustusi, et nad suudaksid kuriteoohvrite individuaalset hindamist paremini ja õigeaegselt korraldada; kutsub liikmesriike üles ennetama kuriteoohvrite edasist ohvristamist või uuesti ohvriks langemist, andma ohvritele teavet nende õigustest ja teenustest, mida nad võivad saada, ning suurendama nende mõjuvõimu, et ühtlasi vähendada traumajärgset stressi; rõhutab, et selline koolitus peaks kuuluma ka haridusprogrammidesse ning selleks tuleks kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonidega koostööd teha, ning et kohustuslik erikoolitus oleks korrapäraselt kättesaadav kõigile kuriteoohvritega tegelevatele spetsialistidele, et kujundada mõtteviisi, mis sobib iga ohvri eriomaduste ja vajaduste käitlemiseks, et ennetada vägivalda ja pakkuda piisavat toetust kaitsetutele rühmadele, nagu lapsed, soopõhise vägivalla ohvriks langenud naised, inimkaubanduse ohvrid, LGBTI‑inimesed ja puuetega inimesed; tuletab meelde, et direktiivi eesmärkide tõhusaks rakendamiseks on vajalik individuaalne koolitamine; on seisukohal, et niisugune koolitus peaks sisaldama juhiseid selle kohta, kuidas tagada, et ohvrid oleksid kaitstud sundimise, kuritarvitamise ja vägivalla eest, ning et austataks nende füüsilist ja vaimset puutumatust; on lisaks veendunud, et kõik koolitused peaksid rõhutama diskrimineerimiskeelu põhimõtet, mis on direktiivi nurgakivi;

22.  tuletab meelde, et kuriteo ohvriks langenud lapsed on eriti kaitsetud ning et erilist tähelepanu tuleks pöörata töötajate koolitamisele, kes tegelevad lastega seotud kuritegude ohvritega, eelkõige seksuaalse kuritarvitamise ja seksuaalse ärakasutamise korral, võttes arvesse vajadusi, mis on seotud eri vanuserühmadega; rõhutab, et sellised spetsialistid peaksid suhtlema lapsesõbralikul viisil;

23.  innustab komisjoni andma rahvusvahelisele terrorismiohvrite päevale praktilist tähendust, korraldades vähemalt kaks korda aastas rahvusvahelise kohtumise, mis oleks spetsiaalselt ette nähtud kogemuste ja parimate tavade vahetamiseks liikmesriikide kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste vahel ning ohvrite tunnistuste kogumiseks; on seisukohal, et see peaks aitama tagada direktiivi kiire, ühtse ja täieliku ülevõtmise, ühiste kohaldamisprobleemide varajase tuvastamise ning teadlikkuse suurendamise suutlikkuse pideva hindamise protsessi ning ilmutada ohvritele vahetult solidaarsust ja anda institutsioonilist ning sotsiaalset tuge;

24.  rõhutab, et tervishoiutöötajad on koduvägivalla ohvrite tuvastamisel otsustavalt tähtsad, sest naistevastane lähisuhtevägivald mõjutab pikemas perspektiivis nii nende füüsilist kui vaimset tervist; kutsub liikmesriike üles tagama, et teave ohvriabiteenustest ja kuriteoohvrite õigustest on tervishoiutöötajatele juurdepääsetav, ning nägema ette sihipärased koolitused mitmesugustele tervishoiutöötajatele, sealhulgas üldarstid, kiirabispetsialistid, põetajad, meditsiiniline abipersonal, kliinilised sotsiaaltöötajad ja vastuvõtupersonal, et tagada ohvrile tõhus reageerimine, eriti soolise vägivalla juhtumite puhul, võimaldades tervishoiutöötajatel tuvastada võimalikke kuritarvitamise juhtumeid ning julgustada naisohvreid võtma ühendust pädeva asutusega;

Piiriülene mõõde

25.  palub liikmesriikidel osutada pereliikmetele rahalist ja õigusabi raske kuriteo korral – st kui ohver on surnud või raskelt vigastatud – ja kuritegu on toimunud liikmesriigis, mis ei ole ohvri elukohariik, eeskätt juhtudel, kus perel ei ole rahalisi vahendeid, mis võimaldaksid reisida asjaomasesse liikmesriiki, et ilmuda kohtusse, rahastada psühholoogilist abi või kuriteoohvrit kodumaale tagasi tuua;

26.  palub liikmesriikidel muuta menetlused paindlikumaks ja kiirendada soopõhise vägivalla kohta riigis langetatud kohtuotsuste edastamist, eelkõige rahvusvaheliste paaride puhul, et ametivõimud nendes riikides, kust abikaasa on pärit, saaksid võimalikult kiiresti vastavalt toimida ja ära hoida seda, et laste hooldusõigus antakse isale, keda teises riigis süüdistatakse soolises vägivallas;

27.  palub komisjonil ja nõukogul kuriteoohvrite õigusi veelgi suurendada, et EL saaks võtta kuriteoohvrite õiguste kaitsmisel juhtiva rolli;

Menetlusõigused

28.  toonitab, kui oluline on osutada tasuta õigusabi, tagades samas, et bürokraatiakoormus on ohvri jaoks võimalikult väike;

29.  nõuab eelkõige, et liikmesriigid looksid konfidentsiaalse ja anonüümse kuritegudest teatamise korra, eelkõige seksuaalse väärkohtlemise ning alaealiste ja puuetega inimeste väärkohtlemise korral, et jälgida ja hinnata aruannete arvu ja tagada dokumentideta ohvritele võimalus esitada kaebusi ilma sisserändega seotud tagajärgedeta;

30.  kutsub liikmesriike üles suurendama õiguslikke meetmeid, millega tagatakse kogu kriminaalmenetluse jooksul lapsohvrite kaitse, sealhulgas soolise vägivalla ohvrist lapse erivajadustega arvestamine, eelkõige juhul, kui lapse ema on oma partneri poolt mõrvatud, ning tagama, et nad saavad abi ja sotsiaalset ja psühholoogilist tuge, et vältida ohvriks langenud laste teistkordset ohvristamist; kutsub liikmesriike üles võtma rohkem konkreetseid meetmeid riiklike abiliinide rolli suurendamiseks lapsohvrite tõhusamal kaitsmisel, võttes arvesse, et lapsed ise teatavad kuriteost harva;

31.  kutsub liikmesriike üles võtma eestkoste- ja külastusõiguste kindlaksmääramisel arvesse olulisi soolise vägivalla juhtumeid, sh koduvägivalda, ning leiab, et ohvritele kaitse ja toe pakkumisel tuleks arvesse võtta ka alaealiste tunnistajate õigusi ja vajadusi;

32.  tuletab liikmesriikidele meelde nõuet osutada tasuta kirjaliku ja suulise tõlke teenuseid, märkides, et teabe puudumine muudes keeltes võib takistada ohvri tõhusat kaitsmist ja olla üks ohvri diskrimineerimise vorm;

33.  soovitab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid osaleksid aktiivselt ja teeksid tihedalt koostööd teavituskampaaniates, et suurendada üldsuse teadlikkust kuriteoohvritele ELi õigusaktidega ettenähtud õigustest, sealhulgas lapsohvrite erivajadustest; rõhutab, et selliseid teavituskampaaniaid tuleks korraldada ka koolides, et teavitada lapsi nende õigustest ja anda neile teavet, tänu millele nad oskaksid tuvastada kõiki kuriteovorme, mille ohvriks või tunnistajaks nad võivad sattuda; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles algatama kampaaniaid, et julgustada naisi ja LGBTI‑inimesi teatama mis tahes liiki soolisest vägivallast, et neid oleks võimalik kaitsta ning nad saaksid vajalikku toetust;

34.  kutsub liikmesriike üles vahetama parimaid tavasid, mis on seotud politseiametnike igapäevatöös kasutatava ohvrikeskse lähenemisviisiga;

35.  kutsub liikmesriike üles nii piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil aktiivselt osalema kampaaniates soolise vägivalla ja taasohvristamise ennetamiseks kohtusüsteemis ja meedias ning edendama kultuurimuutust avalikus arvamuses, et ennetada ohvrit süüdistavat suhtumist või käitumist, mis võib teatavate kuritegude ohvreid, näiteks soolise vägivalla või seksuaalse kuritarvitamise korral, veelgi traumeerida; kutsub liikmesriike üles ergutama erasektorit, IT‑sektorit ja meediat oma potentsiaali parimal moel kasutama ja osalema naistevastaste vägivalla ja perevägivalla ennetamises;

36.  palub liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid mehhanismide loomiseks, mis julgustaksid ohvreid teatama kuritegudest, mille ohvriks nad on langenud, ning muudaksid selle nende jaoks hõlpsamaks;

37.  palub liikmesriikidel kehtestada suure ohvrite arvuga rünnakute puhuks erimeetmed, et suur hulk ohvreid saaks kriminaalmenetluses osaleda;

38.   tuletab liikmesriikidele meelde, et erilist tähelepanu tuleks pöörata hirmutamise ja kättemaksu ohule ning vajadusele kaitsta kuriteoohvrite väärikust ja füüsilist puutumatust, sealhulgas nende ärakuulamisel ja tunnistuste andmisel, et teha kindlaks, kas ja mil määral need isikud peaksid kriminaalmenetluse käigus saama kasutada kaitsemeetmeid;

39.  rõhutab, kui oluline on kohustus hoida ohvrid kursis nende vastu toime pandud kuriteo asjus algatatud kriminaalmenetlusega, eelkõige juhul, kui kurjategijale on määratud vanglakaristus või ta kannab seda;

Institutsiooniline perspektiiv

40.  palub komisjonil täita direktiivis kehtestatud aruandluskohustusi;

41.  rõhutab, kui tähtsad on asjakohased liigitatud ja võrreldavad andmed kõigi kuritegude puhul, eriti kui need on seotud naistevastase vägivalla ja inimkaubandusega, kuna need võimaldavad probleemi paremini mõista, teadlikkust suurendada ning hinnata ja parandada liikmesriikide poolt kuriteoohvrite toetamiseks võetavaid meetmeid;

42.  palub komisjonil kõrvaldada direktiivi rakendamisel ilmnenud õiguslikud ja praktilised puudused ELi mitmesuguste ohvrikaitset käsitlevate õigusaktide (nt direktiiv 2011/99/EL Euroopa lähenemiskeelu kohta, direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset, direktiiv 2011/93/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust, ning direktiiv 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta) nõuetekohase koosmõju kaudu; kutsub kõiki liikmesriike ja ELi üles ratifitseerima Euroopa Nõukogu Istanbuli konventsiooni(15) ja seda täielikult jõustama, et tõkestada naiste- ja tütarlastevastast vägivalda ja selle vastu võidelda ning ohvreid kaitsta;

43.  kutsub komisjoni üles lisama oma järelevalvesse ja aruandlusse valdkondlikke kontrolle ning palub tagada direktiivi võrdne kohaldamine, et kaitsta kõiki ohvreid sõltumata ohvristamise põhjusest või eriomadustest, nagu rass, nahavärv, usk, sugu, sooidentiteet, sooväljendus, seksuaalne sättumus, sootunnused, puuded, rändajaseisund või mis tahes muu seisund;

44.  tuletab meelde, et määratluse „kuriteoohver“ alla kuuluvad ka ohvri pereliikmed, ning palub liikmesriikidel tõlgendada mõistet „pereliikmed“ ja muid põhimõisteid, nagu „eriti kaitsetu“, laiaulatuslikult, et mitte asjatult piirata võimalike õiguste omajate nimekirja;

45.  palub liikmesriikidel kehtestada meetmed tagamaks, et kirjalik ja suuline teabevahetus on kooskõlas lihtsa keele nõuetega, kohandatud alaealistele ja puuetega inimestele ja keeles, millest kuriteoohver aru saab, et ohvreid oleks võimalik nende õigustest teavitada mõistetaval, asjakohasel ja sihipärasel viisil enne kriminaalmenetlust, menetluse käigus ja pärast menetlust;

46.  kutsub liikmesriike üles tagama, et kui õiguste kasutamine on ajaliselt piiratud, võetakse arvesse viivitusi, mis on tingitud suulise ja kirjaliku tõlkega seotud raskustest;

47.  palub, arvestades, et jälitamise näol on tegemist laialt levinud soolise vägivalla vormiga, et seitse liikmesriiki, kus jälitamist ei loeta veel kuriteoks, selle kuriteoks tunnistaksid, nagu nõutakse Istanbuli konventsiooni artiklis 34 ja võttes aluseks ohvrite õiguste direktiivi asjakohased sätted õiguse kohta eraelu kaitsele, õiguse kohta kaitsele ning eeskätt õiguse kohta vältida kokkupuudet kurjategijaga või vajaduse korral teiste võimalike kuriteo toimepanijate või kaasosalistega;

48.  kutsub liikmesriike üles vältima edasist ohvristamist, mis tuleneb ohvri alandamisest ja tema au riivamisest algsele ründajale lähedal seisvate ühiskonnarühmade poolt; kordab, et sellised teod kujutavad endast täiendavat ohvristamist ning neid ei tohiks kaitsta sõnavabadusega, nagu on sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 10 lõikes 2 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas(16);

49.  palub liikmesriikidel tagada, et rünnakujärgselt on olemas toimiv hädaabitelefon teabe jagamiseks, või eelistatavalt lisada see teenus Euroopa hädaabinumbri 112 pakutavate teenuste sekka, ning et ette on nähtud võõrkeelse abi osutamine; seepärast palub kõikidel liikmesriikidel rakendada oma õigusaktides viivitamata kuriteoohvrite õiguste direktiivi artiklit 22;

50.  kutsub liikmesriike üles tagama, et juhul, kui ohver ei ela selles liikmesriigis, kus terrorismiakt toimus, peaks see liikmesriik tegema koostööd elukohaliikmesriigiga, et lihtsustada ohvrile abi pakkumist;

51.  palub liikmesriikidel pakkuda ööpäevaringselt avatud tasuta riikliku hädaabitelefoni teenuseid naistele ja LGBTQI‑inimestele, kes on soolise vägivalla ohvrid;

52.  palub liikmesriikidel tagada, et enne kriminaalmenetlust, menetluse käigus ja pärast menetlust saavad ohvrid ohvriabiteenistuste kaudu abi, sealhulgas psühholoogilist toetust; rõhutab, kui tähtis on kodanikuühiskonna osa ohvrite toetamisel; on siiski seisukohal, et valitsused ei peaks tuginema ohvritele põhiliste tugiteenuste osutamisel vabaühendustele (vabatahtlikule tööle); nõuab kindlalt, et liikmesriigid tagaksid, et suurendataks nende vabaühenduste rahastamist ja varustamist, kes tegelevad naiste õiguste ja ohvrite õigustega, ja suurendaksid suutlikkust ohvrite toetamise mehhanismide väljatöötamiseks, millesse on kaasatud õiguskaitseorganid, tervishoiu- ja sotsiaalteenused ning kodanikuühiskond;

53.  palub liikmesriikidel näha hädaolukordadele reageerimist kavandades ette spetsialistide toetus terrorismiohvritele, et tagada nõuetekohaste tugiteenuste pakkumine vahetult pärast rünnakut ja pikema aja vältel;

54.  kutsub liikmesriike üles kehtestama erimeetmeid, et tagada nende ohvrite teavitamine, kes ei ela liikmesriigis, kus terrorirünnak toimus; on veendunud, et sellistes meetmetees tuleks eelkõige keskenduda mitteresidendist ohvrite õigustele kriminaalmenetluses ja õigusele saada hüvitist;

55.  palub kõigil liikmesriikidel alati võidelda karistamatuse vastu ja tagada, et toimepanijad antakse kohtu alla, et ohvrid tunneksid end kaitstult; palub ühtlasi kõigil liikmesriikidel tegutseda valdkonnaüleselt, et tuvastada süsteemsed tegurid, mis soodustavad kaitsetus olukorras ja/või tugevasti diskrimineeritud inimeste korduvat ohvristamist, ja selliseid olukordi parandada, kuna tegevusetus võib ohvri psühholoogilist taastumist tõsiselt takistada;

56.  kutsub liikmesriike üles looma õiguslikke mehhanisme, et kriminaliseerida terroriteo ülistamine, kui see alandab ohvreid ja põhjustab nende edasist ohvristamist, kahjustades nende väärikust ja taastumist;

57.  on arvamusel, et terrorismiohvritele tuleb Euroopa ühiskonnas suurt tähelepanu pöörata, sest nad sümboliseerivad demokraatliku pluralismi kaitsmist; nõuab sel eesmärgil konverentside korraldamist, mälestusmärkide püstitamist ja audiovisuaalsete materjalide koostamist, et Euroopa kodanike teadlikkust suurendada ning halduskasutuse eesmärgil Euroopa ohvrite registri loomist;

58.  palub liikmesriikidel tagada soolise vägivalla, sealhulgas seksuaalvägivalla ohvrite tugevam kaitse, et parandada õiguskaitse kättesaadavust ja kriminaalmenetluse tõhusust;

59.  tuletab meelde, et terrorirünnakute ohvrid moodustavad eraldi kategooria ja neil on erivajadused; palub komisjonil koostada eridirektiiv terrorismiohvrite kaitse kohta;

60.  palub liikmesriikidel tagada erivajadustega ohvritele, näiteks lastele, soolise vägivalla ohvritest naistele, inimkaubanduse ohvritele, LGBTI‑inimestele ja puudega inimestele ette nähtud suunatud abiteenuste raames tugiteenused, nt traumaabi ja nõustamine ning juurdepääs vajalikule tervishoiule, kaasa arvatud seksuaal- ja reproduktiivtervishoid;

61.  palub liikmesriikidel kehtestada asjakohased kvaliteedikontrolli mehhanismid, et hinnata, kas nad on täitnud ohvriabiteenistuste esitatud tingimustega seotud nõudeid sootundlike ning naistele ja lastele kohandatud standardite valdkonnas, et julgustada kuritegudest teatama ja ohvreid tõhusalt kaitsta;

62.  palub liikmesriikidel aidata ohvritel lahendada õiguslikke, rahalisi ja praktilisi küsimusi ning vältida edasise ohvristamise ohtu;

63.  palub komisjonil rõhutada ELi rahastatud projekti „Infovictims“ kasutamise võimalust, et ohvreid teavitada ja tutvustada neile kriminaalmenetlust, kasutades eri meetodeid, näiteks brošüürid ja plakatid; leiab, et see projekt tõhustab kuriteoohvrite teavitamise heade tavade vahetamist;

64.  palub liikmesriikidel välja töötada koordineeritud mehhanism, et koguda asjakohast teavet oma territooriumil aset leidnud terrorirünnakute ohvrite kohta, ning luua ühtne kontaktpunkt, mis koondab hädaabitelefoni ja veebiportaali ning muud sidevahendid, nagu e-post või multimeediavahendid sõnumite saatmiseks, andes juurdepääsu turvalisele, individuaalsele, spetsiifilisele ja asjakohasele teabele, mis vastab kasutaja vajadustele, ning võimaldades tugiteenust, mis on konfidentsiaalne, tasuta ja kergesti kättesaadav; rõhutab, et see tugiteenus peab võimaldama pakkuda terrorismiohvritele abi ja toetust vastavalt nende konkreetsetele vajadustele, näiteks emotsionaalne ja psühholoogiline tugi ja nõu ning teave mis tahes õiguslike, praktiliste või finantsküsimuste kohta, peab suutma abistada ohvreid eri haldusüksustega suhtlemisel ja vajadusel korraldama nende esindamise vahetult pärast rünnakut ja kriminaalmenetluse käigus, samuti abistama ohvreid riikliku hüvitise taotlemisel;

65.  palub liikmesriikidel võtta asjakohased meetmed, et vältida niipalju kui võimalik ohvrite ja nende perekonnaliikmete eraellu tungimist, eriti seoses uurimisega ja õigusmenetluste käigus;

66.  palub komisjonil muuta praegune e-õiguskeskkonna portaal kasutajasõbralikumaks platvormiks, mis pakub ohvritele täpset ja mõistetavat teavet nende õiguste ja järgitava korra kohta;

67.  kutsub liikmesriike üles sõnavabadust täielikult austades tegema meedia ja ajakirjanikega koostööd, et võtta vastu terrorirünnakute järgsed eneseregulatsiooni meetmed eesmärgiga tagada ohvrite ja nende perekonnaliikmete eraelu kaitse, samuti palub liikmesriikidel arvesse võtta, et ohvritele abi ja toe pakkumisel on tähtis spetsialiseerunud teenistustega koostööd teha, et aidata ohvritel meediatähelepanuga toime tulla;

68.  palub liikmesriikidel luua kooskõlastusmehhanismid, et tagada ohvriabi tõhus üleminek vahetult kuriteo järel osutatavalt sootundlikult abilt abile, mida ohvrid pikema aja jooksul vajavad; märgib, et kohalikud ja piirkondlikud asutused, kes pakuvad ohvritele enamikku abiteenuseid, peaksid olema kaasatud plaanimise, otsuste tegemise ja elluviimise kõigisse etappidesse; rõhutab, et sellised mehhanismid peaksid eelkõige tagama, et ohvrid suunatakse pikaajaliste teenuste juurde, mida eri etappidel osutavad eri organisatsioonid; rõhutab, et need mehhanismid peaksid funktsioneerima ka piiriüleselt, et osutada ohvriabi teenuseid ning tagada ohvri õigus saada teavet, abi ja hüvitist oma elukohas, kui kuritegu on toimunud muus liikmesriigis kui ohvri elukohariik;

69.  palub liikmesriikidel luua terrorirünnaku korral koordinatsioonikeskus, mis ühendab kõiki neid organisatsioone ja eksperte, kes on pädevad teavet andma ja ohvritele ning nende perekondadele ja sugulastele toetust ja praktilisi teenuseid pakkuma; rõhutab, et need teenused peaksid olema konfidentsiaalsed, tasuta ja kõigile terrorismiohvritele hõlpsasti ligipääsetavad ning peaksid hõlmama eelkõige järgmist:

70.  peab kahetsusväärseks, et Istanbuli konventsiooniga võrreldes on ohvrite õiguste direktiiv piiratum soolise vägivalla ohvrite kaitse osas (sh naiste suguelundite moonutamise ohvrid); peab samal ajal tervitatavaks direktiivi selgemat vastutusmehhanismi ning toonitab, et neid kaht õigusakti tuleks edendada koos, et võimendada soolise vägivalla ohvritele pakutavat kaitset;

71.  ergutab liikmesriike pakkuma kriminaalmenetluses osalevatele terrorismiohvritele piisavat teabematerjali ning tasuta õigusabi hüvitamisotsuse saavutamiseks;

72.  palub komisjonil teha ettepanek terrorismiohvrite abistamise Euroopa fondi loomise kohta;

73.  palub liikmesriikidel teha järgmist:

74.  palub liikmesriikidel luua ohvrite tugiteenuste riiklik võrgustik, et tõhustada nende organisatsioonide koostööd ning käivitada töörühmi heade tavade jagamiseks, koolituse väljatöötamiseks ning ametiasutuste ja kuriteoohvrite teabevahetuse parandamiseks;

75.  kutsub komisjoni üles alustama liikmesriikidega dialoogi, et vähendada suuri erinevusi(17) riiklikus rahalises hüvitises, mida iga liikmesriik terrorirünnakute ohvritele maksab;

76.  rõhutab, kui tähtis on see, et liikmesriigid käituksid kuriteoohvritega austavalt, tundlikult ja professionaalselt, et julgustada kuriteoohvreid õiguskaitseasutustele või meditsiinitöötajatele juhtunust teada andma;

77.  palub, et liikmesriigid tagaksid abitelefoni 112 täieliku ligipääsetavuse puuetega inimestele ja suurendaksid teabekampaaniate abil selle numbri tuntust;

78.  palub, et komisjon esitaks niipea kui võimalik soolise vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks laiahaardelise Euroopa strateegia, mis peaks hõlmama siduvat seadusandlikku akti liikmesriikide toetamiseks naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla tõkestamisel ja selle vastu võitlemisel; kordab oma üleskutset, et nõukogu kasutaks sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega määratletakse naiste- ja tütarlastevastane vägivald (ja soolise vägivalla muud vormid) ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina;

79.  kutsub liikmesriike üles looma mehhanisme õigusrikkujailt piisava hüvitise sissenõudmiseks;

80.  palub liikmesriikidel rakendada nõuetekohaselt, piisavate majanduslike ja finantsressursside toel ning komisjoni ja muude asjaosaliste, sealhulgas kodanikuühiskonnaga täielikku koostööd tehes kõiki kuriteoohvrite õiguste direktiivi sätteid;

81.  palub komisjonil lisada Euroopa julgeoleku tegevuskavasse kõigi inimeste isikliku julgeoleku tagamise ning soopõhise ja isikutevahelise vägivalla eest kaitsmise prioriteet;

o
o   o

82.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 131, 20.5.2017, lk 11. (2) ELT L 131, 20.5.2017, lk 13. (3) ELT L 82, 22.3.2001, lk 1. (4) ELT L 88, 31.3.2017, lk 6. (5) ELT L 132, 21.5.2016, lk 1. (6) ELT L 181, 29.6.2013, lk 4. (7) ELT L 315, 14.11.2012, lk 57. (8) ELT L 338, 21.12.2011, lk 2. (9) ELT L 101, 15.4.2011, lk 1. (10) ELT L 335, 17.12.2011, lk 1. (11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0501. (12) ELT L 127, 29.4.2014, lk 39. (13) ELT L 261, 6.8.2004, lk 15. (14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0329. (15) Vt Euroopa Parlamendi 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni Istanbuli konventsiooni sõlmimise kohta. (16) Kohtu 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas Féret vs. Belgia, C‑573. (17) Riiklik rahaline hüvitis ulatub mõnes liikmesriigis makstavast sümboolsest ühest eurost kuni 250 000 euro või enamani teistes liikmesriikides.

Euroopa Parlamendi 30. mai 2018. aasta resolutsioon ühise kaubanduspoliitika rakendamise aastaaruande kohta (2017/2070(INI))

P8_TA(2018)0230 A8-0166/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni teatist „Kaubandus kõigile: vastutustundlikuma kaubandus- ja investeerimispoliitika poole“,

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni uue kaugelevaatava ja innovaatilise tulevase kaubandus- ja investeerimisstrateegia kohta(1),

–  võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2017. aasta aruannet kaubanduspoliitika strateegia „Kaubandus kõigile“ rakendamise kohta (COM(2017)0491),

–  võttes arvesse komisjoni 9. novembri 2017. aasta aruannet vabakaubanduslepingute rakendamise kohta 1. jaanuar 2016 – 31. detsember 2016 (COM(2017)0654),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembril 2015. aastal vastu võetud resolutsiooni „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““,

–  võttes arvesse komisjoni presidendi Jean‑Claude Junckeri 13. septembri 2017. aasta kõnet liidu olukorra kohta,

–  võttes arvesse oma 15. novembri 2017. aasta resolutsiooni mitmepoolsete läbirääkimiste kohta enne WTO 11. ministrite konverentsi 10.–13. detsembril 2017 Buenos Aireses(2),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2010. aasta soovituste rakendamise kohta seoses sotsiaalsete ja keskkonnastandardite, inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega(3),

–  võttes arvesse oma 3. veebruari 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi soovitustega komisjonile teenustekaubanduse lepingu läbirääkimisteks(4),

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse ja ELi kaubanduspoliitika mõju kohta ülemaailmsetele väärtusahelatele(5),

–  võttes arvesse oma 15. novembril 2017. aastal vastu võetud seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/…, millega muudetakse määrust (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, ja määrust (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed(6)

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta resolutsiooni digitaalkaubanduse strateegia loomise kohta(7),

–  võttes arvesse oma seisukohta, vastu võetud esimesel lugemisel 16. märtsil 2017. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/..., millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus(8),

–  võttes arvesse oma seisukohta, vastu võetud esimesel lugemisel 4. oktoobril 2016. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/…, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks(9),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes(10),

–  võttes arvesse oma 25. novembri 2010. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduspoliitika kohta kliimamuutusega kaasnevate nõudmiste taustal(11),

–  võttes arvesse komisjoni 24. mai 2006. aasta teatist „Inimväärse töö tagamine kõigi jaoks – Ühenduse panus inimväärse töö tagamise suuniste rakendamiseks kogu maailmas“ (COM(2006)0249, SEC(2006)0643),

–  võttes arvesse oma 18. mai 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Korea Vabariigi vahelise vabakaubanduslepingu rakendamise kohta(12),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu 16. mai 2017. aasta arvamust 2/15 liidu pädevuse kohta allkirjastada ja sõlmida vabakaubandusleping Singapuriga,

–  võttes arvesse komisjoni 15. novembri 2016. aasta uuringut tulevaste kaubanduslepingute kumulatiivse mõju kohta ELi põllumajandussektorile,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 21,

–  võttes arvesse komisjoni talituste 14. juuli 2015. aasta töödokumenti ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete rakendamise hetkeseisu kohta (SWD(2015)0144),

–  võttes arvesse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning eriti selle artikli 4 lõiget 1, millega keelatakse orjus ja sundus,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 207, 208 ja 218,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8‑0166/2018),

A.  arvestades, et ühine kaubanduspoliitika hõlmab kaubanduskokkuleppeid ja õigusakte, et kaitsta liidu aktiivseid ja passiivseid kaubandushuve, aidata kaasa kestlikule majanduskasvule ja inimväärsete töökohtade loomisele, tagada Euroopa eeskirjade ja normide järgimine, tagada riikide õigus reguleerida ja kodanike heaolu ning edendada liidu väärtusi; ning arvestades, et nende eesmärkide saavutamine nõuab liidu kaubanduspoliitika õiget suunitlust ja täielikku ja tõhusat rakendamist ning selle õiglasemat ja läbipaistvamat järelevalvet;

B.  arvestades, et 2017. aasta Euroopa arengukonsensuses, mille eesmärk on saavutada kestlik areng ja kiirendada muudatusi, asetades rõhu arengupoliitika sellistele valdkonnaülestele aspektidele nagu sooline võrdõiguslikkus, noored, investeeringud ja kaubandus, kestlikud energia- ja kliimameetmed, hea valitsemistava, demokraatia, õigusriigi põhimõte ja inimõigused ning ränne ja liikuvus, on Euroopa Liit võtnud endale kohustuse tagada poliitikavaldkondade arengusidusus, et aidata kogu oma välispoliitikaga, sealhulgas ühise kaubanduspoliitikaga kaasa eesmärkidele, mis on määratletud ÜRO kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030;

C.  arvestades, et liit on võtnud endale ülesandeks soodustada kõikidele inimväärse töö tagamist, nagu on sätestatud ÜRO 2005. aasta maailma tippkohtumise tulemustes ning ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu 2006. aasta kõrgetasemelise kohtumise ministrite deklaratsioonis, sealhulgas oma kaubandussuhete kaudu; arvestades, et Euroopa Ülemkogu on korduvalt rõhutanud, kui oluline on tugevdada globaliseerumise sotsiaalset mõõdet ning võtta seda arvesse sise- ja välispoliitika eri valdkondades ja rahvusvahelises koostöös;

D.  arvestades, et liit on maailma suurim kaubandusjõud ja suurim ühtne turg maailmas ning ka maailma suurim kaupade ja teenuste eksportija, toetades Euroopas 31 miljonit töökohta, mis on 67 % rohkem kui 1990. aastate keskel;

E.  arvestades, et Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) on ainus rahvusvaheline organisatsioon, mis tegeleb eri piirkondade ja riikide vahelise kaubanduse ülemaailmsete eeskirjadega;

F.  arvestades, et rakendamise ja täitmise tagamise etapp on liidu kaubanduspoliitika tulemuslikkuse tagamisel kriitilise ja põhjapaneva tähtsusega;

G.  arvestades, et liidu kodanikud nõuavad järjest enam, et liidu kaubanduspoliitika tagaks, et ELi turule sisenevad kaubad oleksid toodetud inimväärsetes ja kestlikes tingimustes;

H.  arvestades, et Euroopa ettevõtjad kasutavad kaubanduskokkulepete raames võimaldatavat tollimaksude vähendamist ära umbes 70 % ulatuses oma ekspordist, mille puhul võiks seda eelist kasutada, ning et meie partnerid kasutavad seda ära umbes 90 % juhtudest, ning arvestades, et on väga oluline, et Euroopa ettevõtjad kasutaksid need eelised tööhõive, majanduskasvu ja investeeringute stimuleerimiseks täielikult ära;

I.  arvestades, et VKEd, kes annavad 30 % ELi ekspordist ja 90 % tööhõivest, on osa Euroopa majanduse liikumapanevast jõust, ning arvestades, et on väga oluline, et nad kaasataks täielikult liidu kaubanduspoliitika rakendamisse, tugevdades nii selle rolli ekspordis, innovatsioonis ja rahvusvahelistumises;

J.  arvestades, et liit on maailma suurim teenuste eksportija ning liidu kaubandusbilansi ülejääk teenustesektoris on alates 2000. aastast kümnekordistunud ja ületas 2016. aastal 120 miljardit eurot;

K.  arvestades, et ühise kaubanduspoliitika ja selle rakendamise viiside üle peetavas avalikus arutelus esilekerkinud küsimustele tuleb anda selged ja täpsed vastused;

L.  arvestades, et ühine kaubanduspoliitika, nagu näeb ette strateegia „Kaubandus kõigile“, on väärtustel põhinev poliitika, mille eesmärk on muu hulgas edendada head valitsemistava, läbipaistvust, kestlikku arengut ja õiglase kaubanduse tavasid;

M.  arvestades, et liidu kaubanduspoliitika peab vastama liidu muudele välis- ja sisepoliitika valdkondadele ja olema kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega, et tagada läbipaistvus, stabiilsus ja õiglasemad konkurentsitingimused, pidades muu hulgas silmas strateegia „Euroopa 2020“ aruka, kestliku ja kaasava majanduskasvu eesmärke;

Praegune olukord

1.  tuletab meelde, et rahvusvaheline olukord on pärast strateegia „Kaubandus kõigile“ avaldamist põhjalikult muutunud ning tegeleda tuleb uute kaubandusega seotud probleemide ja konkreetsete ülesannetega; on mures kogu maailmas esilekerkivate teatavate protektsionistlike tavade pärast, mis on WTO eeskirjadega vastuolus, ning kordab oma toetust avatud, õiglasele, tasakaalustatud, kestlikule ja eeskirjadel põhinevale kaubandussüsteemile;

2.  võtab teadmiseks Aasia kasvava majandusliku tähtsuse ja USA järkjärgulise taandumise kaubandusareenil, mis tekitab rahvusvahelises kaubanduses ebakindlust, aga ka rahvusvahelise kaubanduspoliitika kriitikat eri riikides ja nõudmist õiglase kaubanduse järele; palub komisjonil oma kaubanduspoliitikat nende muutustega tegelemiseks kohandada, kiiremini reageerida ja olla vastutustundlikum ning luua samas pikaajalisem strateegia, milles arvestatakse rahvusvahelises olukorras toimunud muutusi; rõhutab, et muutuvas ülemaailmses olukorras muutub ELi roll väärtustepõhise kaubanduspoliitika edendamisel Euroopa kodanike jaoks järjest tähtsamaks;

3.  rõhutab teenuste, eelkõige digitaalsete teenuste, sealhulgas kaubavahetuse kasvava teenustekesksuse (nn 5. tarneviis), andmevoogude ja e-kaubanduse üha suuremat tähtsust rahvusvahelises kaubanduses; toonitab, et vaja on tugevdada nende sektoritega seotud rahvusvahelisi eeskirju, et tagada Euroopa tarbijatele tegelikud eelised, parandada Euroopa ettevõtjate juurdepääsu välisturgudele ja tagada põhiõiguste järgimine, sealhulgas andmekaitse ja eraelu austamine kogu maailmas; märgib, et isikuandmete kaitse ei kuulu kaubanduslepingutes läbiräägitavate teemade hulka, on veendunud, et kodanike digitaalseid õigusi tuleks kaubanduslepingute kaudu edendada, ning tuletab meelde oma seisukohta andmekaitse ja digitaalkaubanduse kohta, mida ta väljendas oma resolutsioonis digitaalkaubanduse strateegia loomise kohta; rõhutab, et ELi kaubanduspoliitika võib digilõhe ületamisel olla olulise tähtsusega; innustab komisjoni edendama digitaalse kaubanduse tegevuskava nii praegustel ja tulevastel vabakaubanduslepingute läbirääkimistel kui ka Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO); nõuab, et digikaubanduse peatükid lisataks kõigisse tulevastesse kaubanduslepingutesse, sealhulgas neisse, mille üle käivad praegu läbirääkimised, ning tuletab meelde, kui oluline on ära hoida põhjendamatuid andmete asukoha nõudeid; palub komisjonil rakendada digitaalkaubanduse strateegiat, milles võetakse arvesse võimalusi, mida see pakub väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele, lihtsustades nende juurdepääsu ülemaailmsetele turgudele;

4.  rõhutab, et Ühendkuningriigi lahkumine EList mõjutab nii liidusisest kui ka -välist kaubandust; palub komisjoni ennetada Brexiti mõju liidu kaubanduspoliitikale ja tagada ELi kaubanduspoliitika rakendamises ja suhetes kolmandate riikidega järjepidevus ning leida viisid, kuidas saavutada lahendus seoses WTOs võetud ühiste kohustustega;

5.  võtab teadmiseks Euroopa Liidu Kohtu 16. mai 2017. aasta arvamuse 2/15, milles sätestatakse, et välja arvatud portfelliinvesteeringute ning investorite ja riikide vaheliste vaidluste lahendamise küsimus, kuulub ELi ja Singapuri vaheline vabakaubandusleping liidu ainupädevusse; palub komisjonil ja nõukogul selgitada võimalikult kiiresti oma otsust tulevikus sõlmitavate kaubanduslepingute ülesehituse kohta ning täielikult austada ELi ja selle liikmesriikide pädevuse jaotust läbirääkimisjuhiste vastuvõtmisel, läbirääkimiste pidamisel ning allkirjastamist ja sõlmimist käsitlevate ettepanekute õigusliku aluse üle otsustamisel ning eelkõige nõukogu poolt rahvusvaheliste kaubanduslepingute allkirjastamisel ja nende sõlmimisel, et kaubanduskokkulepped, mis on kaubanduspartneritega kokku lepitud, kuid mida veel ei ole ratifitseeritud, enam kauem ei viibiks; tuletab meelde, et parlament tuleb kaasata kõigi kaubandusläbirääkimiste algusest alates ja juba enne läbirääkimisjuhiste vastuvõtmist ning teda tuleb kõigist volituste andmise, kaubanduslepingute läbirääkimise ja rakendamise etappidest täielikult ja õigeaegselt teavitada; nõuab, et see korraldataks parema õigusloome kokkuleppe raames institutsioonidevahelise kokkuleppega;

6.  märgib, et kuigi USA läbirääkimistelt taandus, suutsid ülejäänud 11 riiki jõuda 23. jaanuaril 2018 Tokyos Vaikse ookeani ülese partnerluslepingu suhtes kokkuleppele;

Liidu kaubandusläbirääkimiste programmi seis

7.  peab kahetsusväärseks, et Buenos Aireses toimunud WTO ministrite kohtumisel ei suudetud saavutada kokkulepet; rõhutab mitmepoolse süsteemi suurt poliitilist ja majanduslikku tähtsust ning kordab oma toetust sellele süsteemile; palub liidul aktiivselt arendada ettepanekuid, mis käsitlevad ajakohastatud ja mitmepoolseid eeskirju ning milles võetakse arvesse ülemaailmsetest väärtusahelatest tulenevaid uusi probleeme, ning edendada WTO keskset rolli kaubanduse ülemaailmses süsteemis; tunneb heameelt kaubanduse lihtsustamise lepingu jõustumise üle; tunneb heameelt, et ravimite puhul vähim arenenud riikidele kehtivat WTO erandit pikendati kuni aastani 2033; peab kahetsusväärseks, et teatavaid mitmepoolseid kokkuleppeid ei järgita, ja kutsub komisjoni üles tegema WTOs suuremaid pingutusi mitmepoolsete eeskirjade ja kokkulepete tulemuslikuks rakendamiseks; tuletab meelde oma varasemat nõudmist komisjonile osaleda WTO tegevuskava väljatöötamisel, eelkõige seoses ettevõtja sotsiaalse vastutuse ning kaubanduse ja kestliku arenguga; kordab oma muret selle pärast, et USA blokeerib WTO apellatsioonikogusse uute esindajate nimetamist, ning rõhutab, kui oluline on WTOs hästi toimiv vaidluste lahendamise süsteem; kutsub komisjoni üles tugevdama koostööd peamiste kaubanduspartneritega kolmandate riikide ebaausa konkurentsi ja protektsionistlike tavade vastu võitlemisel;

8.  märgib, et teenustekaubanduse lepingu ja keskkonnatoodete lepingu üle peetavad mitmepoolsed läbirääkimised on takerdunud; nõuab, et liit võtaks endale mõlema läbirääkimisprotsessi taaskäivitamisel initsiatiivi ning teeks seda teenustekaubanduse lepingu puhul kooskõlas parlamendi seisukohaga selle lepingu suhtes;

9.  rõhutab, et mitmed vabakaubanduslepingud, näiteks Kanada ja Ecuadoriga sõlmitud lepingud, põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduslepingu sätted ELi-Ukraina assotsieerimislepingus ja mitmed majanduspartnerluslepingud Aafrika riikidega on kas täielikult või ajutiselt jõustunud ning pärast strateegia „Kaubandus kõigile“ avaldamist sõlmiti vabakaubanduslepingud Singapuri, Vietnami ja Jaapaniga; rõhutab, et kaubanduslepingute suhtes kokkuleppele jõudmiseks ja nende ratifitseerimiseks asjakohase ajakava raames on vaja tagada piisav poliitiline ja haldustugi; toetab Tšiili ja Mehhikoga sõlmitud kaubanduslepingute käimasolevat ajakohastamist; tuletab meelde oma nõudmist alustada läbirääkimisi Austraalia ja Uus-Meremaaga, võttes arvesse parlamendi seisukohti;

10.  rõhutab, et vastastikku kasulikke kaubandus- ja investeerimissuhteid ELi strateegiliste partneritega tuleks veelgi rohkem edendada ja tugevdada; nõuab uute pingutuste tegemist, et edendada läbirääkimisi ulatusliku investeerimislepingu üle Hiinaga, eelkõige mis puudutab vastastikkust turulepääsuga seotud kohtlemisel ja edusamme kestlikus arengus;

11.  toonitab, et sõlmitud lepingud ning liidu praegused ja tulevased kahepoolsed läbirääkimised annavad turulepääsu ja kaubandustõkete kõrvaldamise kaudu võimaluse majanduskasvuks; palub komisjonil pidevalt suhelda sidusrühmadega, et hinnata käimasolevate läbirääkimiste prioriteete; tuletab meelde, et esikohal peab olema läbirääkimiste sisu, mitte nende tempo, et läbirääkimisi tuleb pidada vastastikkuse ja ühise kasu vaimus, et ELi eeskirjad ja normid tuleb kindlustada, et vältida liidu sotsiaalmudeli ja keskkonnaohtusattumist, ning et avaliku sektori teenused, sealhulgas üldhuviteenused ja üldist majandushuvi pakkuvad teenused, nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklites 14 ja 106 ja protokollis nr 26, samuti audiovisuaalteenused, tuleb välja jätta; rõhutab, et komisjon peab kõikides kaubandusläbirääkimistes tagama, et ELi ning riiklikele ja kohalikele asutustele jääks täielik õigus kehtestada, võtta vastu, säilitada või tühistada mis tahes meetmeid, mis puudutavad avaliku sektori teenuste tellimist, korraldamist, rahastamist ja osutamist, nagu see on olnud ka eelnevate kaubanduslepingute puhul;

12.  kutsub komisjoni ja liikmesriike käimasolevate läbirääkimiste volitusi iga viie aasta tagant läbi vaatama ja vajaduse korral ajakohastama, et kohandada neid potentsiaalselt muutuva olukorraga ja tekkinud probleemidega, ning lisada kaubanduslepingutesse läbivaatamisklauslid, et tagada, et lepinguid rakendataks võimalikult tulemuslikult ja et neid saaks kohandada vastavalt valitsevale olukorrale, tingimusel et on tagatud parlamentaarne kontroll ja läbipaistvus;

13.  tuletab meelde, et komisjon on mitu korda välja kuulutanud investeerimisläbirääkimiste alustamise Hong Kongi ja Taiwaniga, ning palub komisjonil lõpetada ettevalmistustööd, et alustada läbirääkimisi investeerimislepingute üle nii kiiresti kui võimalik;

14.  rõhutab sise- ja välisinvesteeringute olulisust Euroopa majanduse jaoks ning vajadust tagada Euroopa investorite kaitse välismaal; palub komisjonil jätkata tööd investeeringute valdkonna uue mitmepoolse kohtusüsteemiga, mis peab muu hulgas põhinema riikide reguleerimisõiguse tagamisel ja läbipaistvusel, ning tagada edasikaebamismehhanism, ranged huvide konflikti eeskirjad ja käitumisjuhend; on seisukohal, et selles uues süsteemis tuleb pöörata tähelepanu investorite kohustustele, vältida asjatuid kohtuvaidlusi, kaitsta õigust reguleerida avalikes huvides ja vältida õiguslikku seisakut, tagada investorite võrdne õiguslik kohtlemine (pöörates erilist tähelepanu mikroettevõtetele ja VKEdele), sõltumatus, läbipaistvus ja vastutus; uurida võimalust lisada menetluslikke sätteid, milles käsitletakse muu hulgas vastuhagisid, kui investeeringud, mille kohta on esitatud hagi, on tehtud kohaldatavaid õigusakte rikkudes, ning vältida paralleelsete hagide esitamist eri õiguskanalite kaudu, täpsustades sel moel uue süsteemi seost siseriiklike kohtutega;

15.  palub liikmesriikidel viimaks ometi lõpetada menetluse blokeerimine, mis puudutab lepingul põhinevate investori ja riigi vaheliste vahekohtumenetluste läbipaistvuse Mauritiuse konventsiooni, kuna Euroopa Kohus on nüüd pädevusega seotud küsimustes selgust loonud, ning kutsub komisjoni üles kahekordistama oma sellealaseid jõupingutusi; nõuab ka, et varasemate õigustega arvestamist käsitlev määrus, mida kohaldatakse liikmesriikide kahepoolsete investeerimislepingute suhtes, vaadataks läbi juba alates 2020. aastast;

16.  eeldab, et EL ja selle liikmesriigid osalevad edaspidi aktiivsemalt ÜRO aruteludes ettevõtlust ja inimõigusi käsitleva siduva lepingu üle;

17.  märgib murelikult, et strateegias „Kaubandus kõigile“ väljakuulutatud päritolureeglite reformi ei ole veel rakendatud; rõhutab päritolureeglite keerukust ja kordab oma nõudmist ajakohastatud, kergesti kohaldatavate ja selgemate päritolureeglite järele; rõhutab Euroopa –Vahemere piirkonna kaubandusministrite 10. konverentsil võetud kohustust viia Euroopa – Vahemere piirkonna päritolureeglite konventsiooni läbivaatamine lõpule 2018. aasta lõpuks; kordab oma üleskutset, et komisjon koostaks päritolureeglite olukorra kohta aruande, milles võetakse arvesse kahepoolsete vabakaubanduslepingute kaudu tekkivat päritolureeglite kumulatiivset mõju;

18.  tuletab meelde, et ELi kaubanduspoliitika rakendamises tuleb erilist tähelepanu pöörata põllumajandustoodetele ning Euroopa tootjate ja tarbijate huvidele, arvestades eelkõige kõigi vabakaubanduslepingute kumulatiivset mõju sellele sektorile; rõhutab, et kaubanduslepingud, eelkõige leping Jaapaniga, võivad pakkuda põllumajandusliku toidutootmise sektorile uusi ärivõimalusi; märgib, et liit on suurim põllumajanduslike toiduainete eksportija maailmas; tuletab meelde, kui oluline on saavutada õige tasakaal tundlike põllumajandustoodete kaitsmise ja liidu põllumajanduslike toiduainete ekspordiga seotud aktiivsete huvide edendamise vahel, nähes muu hulgas ette üleminekuperioodid ja sobivad kvoodid ning teatud juhtudel kõige tundlikumate toodete väljajätmise; tuletab meelde, et väga tähtis on tagada ELi ettevaatuspõhimõttele vastav sanitaar- ja fütosanitaarnormide kõrge tase ning võidelda mis tahes diskrimineeriva kohtlemise vastu selles valdkonnas;

Vastastikkuse põhimõte kui liidu kaubanduspoliitika alus ja ausa konkurentsi tagatis

19.  on kindlalt veendunud, et ausa konkurentsi edendamine ja võrdsete võimaluste tagamine peaks olema üks liidu kaubanduspoliitika peamisi eesmärke; tunneb heameelt, et liidu kaubanduspoliitika strateegia rakendamist käsitlevas aruandes osutatakse vastastikkuse põhimõttele; kordab, et vastastikkus peab olema liidu kaubanduspoliitika alus, kuid samas tuleb arvestada, et arenguriikide puhul on vaja asümmeetriat, kui see on asjakohane, ja vähim arenenud riikide puhul sooduskohtlemise sätteid; võtab teadmiseks komisjoni muudetud ettepaneku võtta vastu määrus kolmandate riikide kaupade ja teenuste juurdepääsu kohta liidu riigihangete siseturule, mis võiks olla kolmandate riikide turulepääsul tähtis vahend võrdsete võimaluste tagamiseks; on seisukohal, et Euroopa Liitu tehtavate välismaiste otseinvesteeringute taustauuringute algatuse eesmärk on kaitsta liidu ja liikmesriikide julgeolekut ja avalikku korda ning see võiks anda suurema vastastikuse juurdepääsu turgudele, tagades samal ajal jätkuvalt avatuse välismaistele otseinvesteeringutele;

20.  tuletab meelde, et kaubanduspoliitikat tuleb rakendada nii, et see aitaks tagada ettevõtjate ausa konkurentsi võrdsetes tingimustes; tunneb heameelt dumpinguvastaste tollimaksude uue arvutusmeetodi vastuvõtmise üle kolmandates riikides asetleidvate konkurentsimoonutuste puhuks; võtab teadmiseks kaubanduskaitsevahendite ajakohastamiseks sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe; rõhutab nende pakutavat uut võimalust, eelkõige seoses kahju kõrvaldamist võimaldavast marginaalist suurema tollimaksu kehtestamisega; tuletab meelde, kui oluline on tagada nende uute vahendite nõuetekohane rakendamine sellega, et sekkutakse otsekohe ning likvideeritakse kõik tõrked või kuritarvitamised, tehes seda proportsionaalselt ning täielikus kooskõlas WTO õigusnormide ja liidu muude õiguslike kohustustega; peab tervitatavaks komisjoni ennetavat hoiakut kaubanduse kaitsevahendite kasutamisel 2016. aastal ning nõuab sellega sarnaseid lahendusi ja reageerimist, kui mõni ELi kaubanduspartner kasutab neid vahendeid põhjendamatult ELi ekspordi vastu;

21.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni aruandes kaubanduspoliitika strateegia rakendamise kohta mainitakse kooskõlastamise alast tööd, mida tolliteenistused peavad tegema, üksnes äärmiselt põgusalt; tuletab meelde, et kaubanduspoliitika peab võitlema ebaseadusliku kaubanduse vastu, et tagada ELi ettevõtjate konkurentsivõime ja tarbijakaitse kõrge tase; juhib tähelepanu ka konkurentsipoliitika olulisele rollile selles valdkonnas ning vajadusele pidada sellel eesmärgil kahepoolseid ja mitmepoolseid läbirääkimisi;

Tulemuslike valdkonnaüleste vahendite kasutamine kõikidele kasuliku kaubanduspoliitika rakendamiseks

22.  nõuab, et kaubanduspoliitika rakendamine muutuks liidu kaubandusstrateegia lahutamatuks osaks;

23.  nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks tõrke, takistuse või partneripoolse kohustuse rikkumise korral viivitamata oma käsutuses olevaid vahendeid, eriti vaidluste lahendamise menetlust, aga ka olemasolevaid kaubanduse valdkonna ad hoc protsesse ja liidu vabakaubanduslepingutes sisalduvaid kestliku arengu sätteid;

24.  kutsub komisjoni üles hindama olemasolevaid inimressursse ja rahalisi vahendeid, et parandada kaubanduslepingute vastuvõtmiseks ettevalmistamist kaasseadusandjate poolt ja kaubanduspoliitika rakendamist, ning palub, et komisjonis loodaks kaubanduspoliitika rakendamise järelevalve ja pideva hindamise teenistus, mis annaks aru ka Euroopa Parlamendile;

25.  palub komisjonil ja liikmesriikidel töötada eelkõige digitaalsete vahenditega pingsamalt selle nimel, et kaotada kõik haldustõkked ja kogu liigne halduskoormus, teha tehnilisi lihtsustusi ning aidata ettevõtjatel kasutada kaubanduslepingute ja -meetmete eeliseid;

26.  rõhutab liidu delegatsioonide tähtsat koostööd liikmesriikide saatkondade ja sotsiaalpartneritega, mis võimaldab kiirete ja otseste meetmetega tagada, et kaubandussätteid rakendatakse nõuetekohaselt ning probleemid ja takistused tehakse kiiresti kindlaks ja lahendatakse tõhusalt; on seisukohal, et liidu delegatsioonid vajaksid ühtsetel eeskirjadel põhinevat tõhustatud süsteemi ja suuniseid, et tagada suurem sidusus; palub komisjonil kaasata ELi delegatsioonid kolmandates riikides tihedamalt olemasolevate ja uute vabakaubanduslepingute ülevõtmisse, pöörates erilist tähelepanu kohalikele idufirmadele; julgustab komisjoni ja Euroopa välisteenistust jätkama oma püüdlusi majandusdiplomaatia valdkonnas, kaasates teiste seas Euroopa kaubanduskodasid;

27.  palub komisjonil korraldada sektorite ja riikide kaupa uuring kaubanduslepingute kumulatiivse mõju kohta, et aidata hinnata liidu kaubanduspoliitikat ning ennetada ja kohandada selle mõju;

28.  rõhutab, et teatud sektorites võib tekkida kaubandusega seotud majanduslikke raskusi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama toetavaid poliitikameetmeid, et suurendada kaubanduse liberaliseerimisest saadavat kasu ja vähendada selle võimalikku kahjulikku mõju; palub komisjonil sellega seoses parandada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi mõjusust ja muuta see ennetavamaks;

29.  julgustab komisjoni jätkama ja süvendama koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ja foorumitega, nagu G20, ÜRO, OECD, ILO, Maailmapank, Maailma Tolliorganisatsioon ja Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon, rahvusvaheliste standardite väljatöötamisel ja rakendamisel ning kaubanduse järelevalves, kaasa arvatud sotsiaal- ja keskkonnaaspektidest lähtudes;

Komisjoni esimese vabakaubanduslepingute rakendamist käsitleva aruande analüüs

30.  tunneb heameelt komisjoni esimese vabakaubanduslepingute rakendamist käsitleva aruande avaldamise üle; palub komisjonil jätkata iga-aastaste aruannete avaldamist; nõuab siiski lisaks, et komisjon korraldaks rohkem ja ulatuslikumaid uuringuid liidu sõlmitud vabakaubanduslepingute rakendamise kohta, käsitleks teemat põhjalikumalt ning tagaks, et uuringud hõlmavad andmete asjakohast ökonomeetrilist ja kvalitatiivset analüüsi ja tõlgendamist ning konkreetseid soovitusi, seades avaldatud andmed konteksti ja andes täiendavat kvalitatiivset teavet, sealhulgas eeskirjade rakendamise kohta vabakaubanduslepingute osade, näiteks kaubanduse ja kestliku arengu ning avalike hangete valdkonnas; rõhutab, et see võimaldab paremini ja terviklikumalt hinnata lepingute tõelist kohalikku mõju, et aruanne oleks ELi institutsioonidele liidu kaubandusstrateegia määratlemisel ja elluviimisel tõhusaks abiks; on sellega seoses veendunud, et tuleks välja töötada ühine metoodika, mida nendes uuringutes kasutada;

31.  palub komisjonil esitada aruanne enamsoodustusrežiimi sätete kohta ELi kehtivates kahepoolsetes vabakaubanduslepingutes ja nende praktilise mõju kohta ELi täiendava turulepääsu tagamisel kolmandates riikides ELi vabakaubanduspartnerite läbi räägitud vabakaubanduslepingute kaudu;

32.  rõhutab, et aruandest puuduvad mitmed faktid ja arvud; palub komisjonil teha liikmesriikide ja partnerriikidega rohkem koostööd, et saada lepingute rakendamise kohta rohkem andmeid ja teavet; palub komisjonil anda muu hulgas teavet kõigi vabakaubanduslepingute mõju kohta majanduskasvule ja töökohtadele, vabakaubanduslepingute panuse kohta kaubavoogude kujunemisse ning kaubandus- ja investeerimislepingute mõju kohta investeeringuvoogudele ja teenustekaubandusele;

33.  tunneb muret kaubandussoodustuste vähese kasutamise pärast liidu vabakaubanduslepingutes, eelkõige asjaolu pärast, et Euroopa eksportijad kasutavad neid soodustusi vähem kui partnerriikide eksportijad; palub komisjonil võimalikult kiiresti välja selgitada sellise tasakaalustamatuse põhjused ja nendega tegeleda; palub komisjonil analüüsida, kuidas on keerukad päritolureeglid seotud sooduskaubanduslepingute kasutamisega ettevõtjate poolt; palub komisjonil ja liikmesriikidel kiiresti välja töötada meetmed ettevõtjate paremaks teavitamiseks vabakaubanduslepingutes sätestatud kaubandussoodustustest; on veendunud, et üksikasjalik teave, sealhulgas mikrotasandil, on vajalik, et ELi vabakaubanduslepinguid nõuetekohaselt hinnata;

34.  on seisukohal, et komisjon peaks pöörama vabakaubanduslepingute sätete rakendamisele samavõrd tähelepanu nagu vabakaubanduslepingute läbirääkimisetapile; kutsub komisjoni üles käsitlema rakendamisprobleeme asjaomaste ELi kaubanduspartneritega, et leida lahendusi ja süstematiseerida Euroopa ettevõtjatega suhtlemist;

35.  kutsub komisjoni üles mitmekesistama oma analüüsitavate sektorite käsitlust ja tooma välja kaubanduslepingute rakendamise mõju tundlikuks loetavates sektorites;

36.  tunneb heameelt teate üle, et kasutusele võetakse kõigi kaubanduslepingute rakendamise tegevuskavad, ja palub komisjonil kaasata nende väljatöötamisse kõik huvitatud osalised; palub komisjonil kindlaks määrata täidetavad eesmärgid ja täpsed kriteeriumid, mis võimaldavad anda selge hinnangu, näiteks mittetariifsete kaubandustõkete kõrvaldamise seis, soodustuste ja kvootide kasutamise määr või koostöö seis õigusloome valdkonnas ning edusammud kaubanduses ja kestlikus arengus; ootab, et rakendamise tegevuskavad edastataks parlamendile samaaegselt lepingute ametliku edastamisega, ning palub, et vabakaubanduslepingute rakendamise aastaaruannetes kajastataks ka tegevuskavade seisu;

37.  tuletab meelde, et kaubanduslepingud, sealhulgas assotsieerimislepingute kaubanduspeatükid, ei jõustu enne, kui Euroopa Parlament on need ratifitseerinud; on veendunud, et tuleb järgida pikaajalist tava, mille kohaselt enne poliitiliselt oluliste lepingute ajutist kohaldamist oodatakse ära Euroopa Parlamendi nõusolek, nagu lubas volinik Malmström 29. septembril 2014. aastal toimunud kuulamisel;

Ühise kaubanduspoliitika erisätted VKEde jaoks

38.  kutsub komisjoni üles hindama kõiki VKEdele suunatud meetmeid, et välja töötada integreeritum üldine lähenemisviis ning tõeline VKEde rahvusvahelistumise strateegia, toetades neid eksportijateks saamisel; ergutab komisjoni edendama seda lähenemisviisi rahvusvahelistel foorumitel; toetab VKEdele mõeldud tõhusate teavituskampaaniate korraldamist, et suurendada ELi vabakaubanduslepingutes ette nähtud soodustuste kasutamise määra; rõhutab mitmekeelsuse tähtsust eri liikmesriikidest pärit VKEdega suhtlemisel; palub, et VKEdele, kes kaaluvad välisturgudele eksportimist, antaks täiendavat õiguslikku ja haldusabi, ja seda mitte ainult veebisaitide ajakohastamise näol, vaid ka kaaludes selliste uute vahendite kasutamist nagu veebipõhised tehnilised vestlused, mis võimaldaksid pakkuda kergemini kättesaadavat põhiabi; palub, et ELi delegatsioonid osaleksid teabe jagamises välisturgudele eksportimise kohta, et VKEsid aidata;

39.  peab kahetsusväärseks, et komisjoni vabakaubanduslepingute rakendamist käsitlevas aruandes on VKEde kohta vähe teavet; palub komisjonil käsitleda oma aruande eraldi osas kaubanduslepingute rakendamise tagajärgi VKEde jaoks ja VKEsid puudutavate erisätete kasutamist;

40.  väljendab heameelt selle üle, et praegu läbi räägitavatesse vabakaubanduslepingutesse on võetud VKEdele pühendatud peatükid, ning palub komisjonil jätkata jõupingutusi VKEsid käsitlevate peatükkide ja sätete läbirääkimiseks ja lisamiseks kaubanduslepingutesse ja seadusandlikesse ettepanekutesse, et hõlbustada VKEde kaubandus- ja investeerimistegevust; rõhutab, et keerukate päritolureeglite mõistmine ja nende reeglite uuendamine ning kergemini kohaldatavaks ja selgemaks muutmine on VKEde jaoks väga oluline ning et tuleb läbi rääkida VKEdele suunatud erisätted seoses nende juurdepääsuga välismaistele riigihanketurgudele; palub, et komisjon püüaks koostada eelkõige VKEdele mõeldud päritolureeglite kalkulaatori, mis peaks võimaldama neil kasutada kehtivate lepingute soodustusi, et suurendada soodustuste kasutamise määra;

Riigihanketurgude ligipääsetavuse ja geograafiliste tähiste kaitsmise tähtsus

41.  tuletab meelde, et liit on lepingute läbirääkimistel aktiivselt huvitatud geograafiliste tähiste kaitsmisest; rõhutab, et vabakaubanduslepingute rakendamist käsitlevas aruandes on märgitud, et teatud partnerid ei järgi geograafiliste tähiste kaitset puudutavaid sätteid, ja kutsub komisjoni üles kiiresti tegutsema, et tagada nende kohustuste täitmine;

42.  juhib tähelepanu sellele, et ELi riigihanketurud on maailmas kõige avatumad; tunneb muret selle pärast, et teatavad ELi vabakaubanduspartnerid eiravad lepingute sätteid, mis käsitlevad pääsu riigihanketurule, kahjustades sellega ELi ettevõtteid, samuti selle pärast, et teatavates kolmandates riikides on ligipääs riigihanketurule väga piiratud; palub komisjonil töötada selle nimel, et tagada kolmandate riikide riigihanketurgudele suurem juurdepääs, ja kaaluda kooskõlas riigihankeid käsitleva mõnepoolse lepingu eeskirjadega meetmeid nende kolmandate riikide suhtes, kes eelistavad riigihanketurgudel oma ettevõtjaid; kutsub komisjoni üles koguma ja avaldama ettevõtete andmeid vabakaubanduslepingute riigihankeid puudutavate sätete kasutamise kohta, et paremini mõista raskusi, mida ELi ettevõtted kohtavad;

43.  palub komisjonil anda rohkem teavet riigihanketurgudele juurdepääsu muutumise kohta viimastel aastatel, samuti asjakohast statistikat ning konkreetset teavet eeliste kohta, mida geograafiliste tähiste kaitse annab;

Kaubanduspoliitika tõhus rakendamine aitab edendada ja kaitsta liidu väärtusi

44.  tuletab meelde, et ühtne kaubanduspoliitika peab aitama edendada liidu väärtusi, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 2, ja täita artiklis 21 sätestatud eesmärke, kaasa arvatud demokraatia ja õigusriigi põhimõtte tugevdamine, inimõiguste, põhiõiguste ja -vabaduste austamine, võrdõiguslikkus, inimväärikuse austamine ning keskkonna ja sotsiaalõiguste kaitse; on veendunud, et nende eesmärkide saavutamiseks on vaja komisjoni otsustavaid ja järjepidevaid meetmeid; rõhutab, et ÜRO säästva arengu tegevuskavas 2030 ja Pariisi kliimakokkuleppes sisalduvad peamised võrdlusalused, mille abil saab mõõta ELi kaubanduspoliitika panust ülemaailmse kestliku arengu eesmärkide täitmisse;

45.  palub komisjonil regulaarselt jälgida üldist soodustuste süsteemi (GSP), eelkõige kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleerivat erikorda (GSP+), ning jätkata aruannete avaldamist iga kahe aasta järel; kutsub komisjoni üles tugevdama koostööd abisaajate riikide, Euroopa välisteenistuse, ELi delegatsioonide, liikmesriikide diplomaatiliste esinduste, rahvusvaheliste organisatsioonide, ettevõtjate, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonnaga, et parandada teabe kogumist, ning seiretulemusi põhjalikumalt analüüsima, et kõigi süsteemi aspektide rakendamist oleks võimalik selgelt hinnata; rõhutab, et üldine soodustuste süsteem toetub komisjoni suutlikkusele jälgida ja rakendada õigussätteid juhul, kui rahvusvahelisi töö- või keskkonnaõiguse konventsioone ei järgita;

46.  tuletab meelde, et uue põlvkonna lepingud sisaldavad inimõigusi käsitlevaid klausleid ja kestliku arengu peatükke, mida tuleb terviklikult rakendada, et kaitsta ja edendada inimõigustest, liidu väärtustest ning nõudlikest sotsiaalsetest ja keskkonnastandarditest kinnipidamist; võtab teadmiseks komisjoni vabakaubanduslepingute rakendamist käsitleva aruande kestliku arengu peatükkidele antud hinnangu ning nõuab kehtivate kaubanduse ja kestliku arengu sätete õigeaegset täitmist; palub komisjonil välja töötada täpne ja konkreetne meetod nende peatükkide rakendamise jälgimiseks ja hindamiseks, võttes arvesse, et neid ei ole võimalik hinnata üksnes kvantitatiivsete andmete põhjal; tuletab meelde, et teatavatel juhtudel esineb kaubanduse ja kestliku arengu sätete rakendamisel raskusi, näiteks ELi ja Korea vabakaubanduslepingu puhul, ja kordab seetõttu oma üleskutset tugevdada kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide täitmise tagamist ja järelevalvet, kaasates kodanikuühiskonna organisatsioone, sealhulgas sotsiaalpartnereid, tihedamalt kõigi kaubanduslepingute rakendamisse; kahetseb, et komisjon on enneaegselt lõpetanud arutelu, kus käsitleti kaubanduslepingute kestliku arengu peatüki täitmise kindlamat tagamist ja kus muude võimaluste seas kaaluti ka sanktsioonipõhist lähenemist;

47.  tuletab sellega seoses meelde sisenõuanderühmade tähtsat rolli; rõhutab, kui olulised võivad olla paremini struktureeritud ja läbipaistvad suhted kaubanduspartnerite sisenõuanderühmadega, ja tunnustab nende tähtsat rolli kohalike eesmärkide ja vajaduste paremal mõistmisel; leiab, et sisenõuanderühmad aitavad oluliselt kaasa kaubanduse ja kestliku arengu peatükkide paremale järelevalvele ja rakendamisele;

48.  tunneb heameelt kaubandusabi strateegia läbivaatamise üle ja toetab eesmärki parandada arenguriikide suutlikkust, et nad saaksid ELi kaubanduslepingute pakutavaid võimalusi paremini kasutada; rõhutab samuti, et strateegia peab aitama edendada õiglast ja eetilist kaubandust ning peaks saama oluliseks vahendiks võitluses üleilmse kasvava ebavõrdsuse vastu ja ELi partnerriikide majandusarengu toetamisel; kutsub komisjoni üles aitama arenguriikidel võtta vajalikud meetmed muu hulgas selleks, et säilitada oma ekspordi juurdepääs Euroopa turule ja võidelda kliimamuutuste vastu;

49.  kinnitab oma toetust kõigisse tulevastesse kaubanduslepingutesse ulatuslike sätete lisamisele, mis käsitlevad korruptsioonivastast võitlust liidu ainupädevuse raames; peab kiiduväärseks korruptsioonivastaste sätete lisamist ELi ja Mehhiko vabakaubanduslepingu ning ELi ja Tšiili assotsieerimisslepingu ajakohastamist käsitlevatesse läbirääkimistesse; tuletab meelde, et vabakaubanduslepingud pakuvad head võimalust koostöö suurendamiseks võitluses rahapesu, maksupettuse ja maksudest kõrvalehoidmise vastu;

50.  tunneb heameelt selle üle, et komisjoni aruandes kaubanduspoliitika strateegia rakendamise kohta on arvesse võetud naiste ja meeste võrdõiguslikkust; tuletab meelde eesmärki tagada, et kaubanduse eelistest, sealhulgas kaubandusabi strateegiast, saaksid ühtviisi kasu nii naised kui ka mehed; rõhutab, et see nõuab komisjonilt ennetavat lähenemist ja soolise aspekti paremat arvestamist ELi kaubanduspoliitikas, ning palub komisjonil lisada see aspekt oma tulevastesse rakendamise aastaaruannetesse;

51.  kiidab heaks komisjoni kavatsuse tagada, et tulevased kaubandusläbirääkimised kehtiva ELi-Tšiili assotsieerimislepingu ajakohastamiseks hõlmaksid ELi ajaloos esimest korda eraldi soolise võrdõiguslikkuse ja kaubanduse peatükki; kordab oma üleskutset, et komisjon ja nõukogu edendaksid ja toetaksid eraldi soolise võrdõiguslikkuse peatüki lisamist ELi kaubandus- ja investeerimislepingutesse;

52.  tunneb heameelt piinamisvastase määruse vastuvõtmise üle ning tuletab meelde, kui oluline on tagada selle nõuetekohane rakendamine ja järgimine liidu kaubanduspartnerite poolt; toetab rahvusvahelise piinamisvaba kaubanduse liidu loomist;

53.  kiidab heaks konfliktimineraalide määruse ((EL) 2017/821) vastuvõtmise, mille eesmärk on toetada üleilmse väärtusahela vastutustundlikumat juhtimist; kutsub komisjoni, liikmesriike ja teisi asjaosalisi üles jätkama ettevalmistustööd määruse jõustumiseks; palub komisjonil tagada, et kaasnevad meetmed koostatakse tõhusalt ning et liikmesriigid ja sidusrühmad saavad vajalikku oskusteavet ja abi, pöörates erilist tähelepanu VKEde abistamisele, et nad suudaksid paremini täita oma hoolsuskohustust, nagu määruses on sätestatud;

54.  võtab teadmiseks ülemaailmsete integreeritud tarneahelate kiire levimise rahvusvahelises kaubanduses; kordab oma üleskutset leida viise ülemaailmse väärtusahela läbipaistvuse ja vastutuse strateegiate ja eeskirjade täiustamiseks ning rõhutab, et ühise kaubanduspoliitika rakendamisel tuleb tagada, et ülemaailmset väärtusahelat juhitakse vastutustundlikult; palub komisjonil oma kaubanduspoliitikas edendada ja tugevdada ettevõtja sotsiaalset vastutust, sealhulgas jätkates erieeskirjade ja tavade väljatöötamist, võttes arvesse OECD suuniseid hargmaistele ettevõtjatele, et tagada ettevõtja sotsiaalse vastutuse tulemuslik rakendamine; kordab oma nõudmist, et komisjon lisaks ettevõtja sotsiaalse vastutuse kõikidesse kaubanduslepingutesse ja jälgiks tulemuslikult nende sätete täitmist kaubanduse ja kestliku arengu peatüki täiustatud sõltumatu järelevalve raames, mida parlament nõudis ja kuhu kaasatakse kodanikuühiskond; kordab oma toetust rahvusvahelistele algatustele, näiteks Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppele, ja palub komisjonil keskenduda selle algatuse rakendamisele;

55.  palub komisjonil ja kõigil rahvusvahelistel osalistel järgida uusi OECD hoolsuskohustuse suuniseid vastutustundlike tarneahelate tagamiseks rõiva- ja jalatsisektoris;

56.  tuletab meelde, et ELi kaubandus- ja arengupoliitika peab üleilmselt toetama kestlikku arengut, piirkondlikku integratsiooni ning arengumaade kaasamist piirkondlikesse ja lõpuks ülemaailmsetesse tarneahelatesse majandusliku mitmekesistamise kaudu, mis nõuab õiglasi ja arengut soodustavaid ülemaailmseid kaubanduseeskirju; kutsub komisjoni üles jätkama Aafrika mandri õiglase vabakaubanduspiirkonna arengu toetamist poliitilise ja tehnilise abi kaudu;

57.  tuletab meelde, et EL on pühendunud lapsele sobimatu töö kaotamisele kogu maailmas, sest see tuleneb meie väärtustest, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 21; kutsub komisjoni veel kord üles esitama ettepanekut keelata selliste toodete import, mille puhul on kasutatud lapstööjõudu või mis tahes sunniviisilise töö või kaasaegse orjapidamise vormi; rõhutab sellega seoses, kui tähtis on, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, ratifitseeriksid ILO konventsiooni nr 182 lapsele sobimatu töö kohta ja konventsiooni nr 138 tööle võetava isiku vanuse alammäära kohta;

58.  märgib, et majanduspartnerluslepingute sõlmimisel ja rakendamisel on tehtud edusamme; peab vajalikuks põhjalikku analüüsi nende mõju kohta Aafrika majandusele ja selle allsektoritele, nende vastavatele tööturgudele ja piirkonnasisese kaubanduse edendamisele Aafrikas; kutsub komisjoni üles tõelise partnerluse vaimus dialoogi jätkama, et lahendamata küsimustele vastused leida; tuletab meelde, et majanduspartnerluslepingud on asümmeetrilised lepingud, milles tuleks võrdselt tähtsustada arengu- ja kaubandusaspekte; nõuab sellega seoses kaasnevate meetmete õigeaegset rakendamist, sealhulgas EAFi vahendite väljamaksmist;

59.  tunneb ühtlasi heameelt CARIFORUMi riikidega sõlmitud majanduspartnerluslepingu rakendamise üle; märgib, et teadlikkust on vaja veelgi suurendada, et tagada CARICOMi riikide suutlikkus selle lepinguga pakutavaid võimalusi kasutada; kiidab heaks ühise nõuandekomitee loomise, kuid nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et tulevased kodanikuühiskonna institutsioonid kutsutaks kokku õigeaegselt;

60.  kutsub taas ELi üles välja töötama asjakohaseid ja tõhusaid lahendusi, et võtta kogu tootmisahelas kasutusele läbipaistev ja toimiv sotsiaalse ja keskkonnaalase jälgitavuse märgistussüsteem kooskõlas WTO tehniliste kaubandustõkete lepinguga, edendades samal ajal sarnaseid meetmeid rahvusvahelisel tasandil;

Liidu kaubanduspoliitika rakendamisega peab kaasnema läbipaistvus ja juurdepääs teabele

61.  võtab teadmiseks komisjoni töö läbipaistvuse suurendamiseks ja kutsub komisjoni üles pidama läbirääkimisi võimalikult läbipaistvalt, järgides täielikult varasematel läbirääkimistel kujundatud häid tavasid; usub, et läbipaistvuse saavutamine peab kuuluma komisjoni peamiste eesmärkide hulka; palub komisjonil ja liikmesriikidel avaldada lepingute läbirääkimise ja rakendamisega seotud dokumendid, kahjustamata seejuures liidu läbirääkimispositsiooni;

62.  palub komisjonil ja liikmesriikidel kaubanduspoliitika ja iga kaubanduslepingu kohta välja töötada reaalne kommunikatsioonistrateegia, et edastada võimalikult palju teavet ning kohandada seda eri sidusrühmade jaoks, et nad võiksid lepingutest kasu saada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama meetmeid, mis võimaldaksid suurendada majandustegevuses osalejate teadlikkust sõlmitud lepingutest ja pidada kutseühingute, ettevõtjate ja kodanikuühiskonnaga korrapärast dialoogi;

63.  tunneb heameelt selle üle, et nõukogu avaldas läbirääkimisvolitused seoses Atlandi-ülese kaubandus- ja investeerimispartnerlusega (TTIP), laiaulatusliku majandus- ja kaubanduslepinguga (CETA), teenustekaubanduse lepinguga (TiSA), Jaapani, Tuneesia ja Tšiiliga sõlmitavate lepingutega ning investeerimisvaidluste lahendamisega tegeleva mitmepoolse kohtu konventsiooniga (MIC), samuti selle üle, et komisjon avaldas oma läbirääkimisvolituste ettepanekud seoses Austraalia ja Uus-Meremaaga sõlmitavate lepingutega ning investeerimisvaidluste lahendamise kohtu loomisega kooskõlas parlamendi kauaaegse läbipaistvusnõudmisega; palub nõukogul ja liikmesriikidel avaldada kõik läbirääkimisvolitused ning kutsub komisjoni üles avaldama kõik tulevaste läbirääkimiste avamiseks antavate volituste ettepanekud; palub, et nõukogu ja komisjon võtaksid läbirääkimisvolituste koostamisel ja vastuvõtmisel arvesse parlamendi soovitusi;

64.  kordab oma üleskutset kaasata liikmesriigid, Euroopa Parlament, riikide parlamendid, ettevõtjad, kodanikuühiskonna esindajad ja sotsiaalpartnerid tihedamalt kaubanduspoliitika järelevalvesse, kaasa arvatud, kuid mitte ainult kaubanduse ja kestliku arengu sätted; kutsub komisjoni üles avaldama kaubanduslepingute rakendamise tõhustatud partnerluse mudeli tegevuskava ja üksikasju;

65.  palub komisjonil parandada iga kaubanduslepingu kohta koostatud mõjuhinnangute kvaliteeti ning lisada neisse valdkonnapõhine ja geograafiline analüüs; rõhutab, et väga oluline on kaubanduslepingute mõju eel- ja järelhinnangutes sisalduvast teabest paremini ja õigeaegselt teada anda;

66.  tunneb heameelt teadaande üle, et kaubanduspoliitika järelevalveks luuakse nõuanderühm; toonitab, kui tähtis on, et see uus organ loodaks kiiresti ning läbipaistval, avalikul ja kaasaval viisil; palub komisjonil korrapäraselt avaldada nõuanderühma koosolekute ja töö käigus koostatavad dokumendid; kutsub komisjoni ühtlasi üles kindlaks määrama tegevuse käiku, et tagada nõuetekohane reageerimine nõuanderühma osutatud küsimustele;

o
o   o

67.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

(1) ELT C 101, 16.3.2018, lk 30. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0439. (3) ELT C 101, 16.3.2018, lk 19. (4) ELT C 35, 31.1.2018, lk 21. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0330. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0437. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0488. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0090. (9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0369. (10) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 31. (11) ELT C 99 E, 3.4.2012, lk 94. (12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0225.