Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 31. mai 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Iraanis vangistatud ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute olukord
 Naiste õiguste kaitsjad Saudi Araabias
 Sudaan ja eelkõige Noura Hussein Hammadi juhtum
 Euroopa Prokuratuuri valikukomisjoni liikme määramine
 Mootorsõidukite läbisõidumõõdikuga manipuleerimine: ELi õigusraamistiku läbivaatamine
 Liidu kodanikukaitse mehhanism ***I
 Euroopa ühendamise rahastu pärast 2020. aastat
 Olukord Nicaraguas
 Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020
 ELi noortestrateegia rakendamine
 Ökodisaini direktiivi rakendamine
 Tähtajaliste lepingutega seotud ebakindluse ja kuritarvituste kaotamist käsitlevatele petitsioonidele vastamine

Iraanis vangistatud ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute olukord
PDF 120kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon Iraanis vangistatud ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute olukorra kohta (2018/2717(RSP))
P8_TA(2018)0231RC-B8-0254/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eelkõige 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist(1), 3. aprilli 2014. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes(2), 17. novembri 2011. aasta resolutsiooni Iraani kohta – hiljutised inimõiguste rikkumiste juhtumid(3) ning 10. märtsi 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu suhtumise kohta Iraani(4),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone seoses ELi aastaaruannetega inimõiguste kohta,

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse, piinamise, väljendusvabaduse ja inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ELi uut inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille eesmärk on seada inimõiguste kaitse ja seire kõigi ELi poliitikavaldkondade keskmesse,

–  võttes arvesse nõukogu 12. aprilli 2018. aasta otsust (ÜVJP) 2018/568(5), millega pikendatakse Iraanis inimõiguste tõsise rikkumisega seotud piiravaid meetmeid ühe aasta võrra, kuni 13. aprillini 2019,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini ning Iraani Islamivabariigi välisministri Javad Zarifi 16. aprillil 2016 Teheranis tehtud ühisavaldust, milles lepiti kokku alustada inimõigustealast dialoogi ning korraldada ELi ja Iraani vahel vahetuskülastusi inimõigustega seotud küsimustes,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aastaaruannet ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ja ÜRO peasekretäri 23. märtsi 2018. aasta aruandeid inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Iraan on ühinenud,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Iraani vanglates peetakse kinni mitut ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikut, sealhulgas Rootsi‑Iraani teadustöötajat Ahmadreza Djalalit, keda süüdistati spioneerimises ja kes mõisteti pärast ebaõiglast kohtuprotsessi surma, kellel puudub juurdepääs advokaadile ja vajalikule arstiabile ning keda samal ajal ähvardab surmanuhtluse täideviimine ja kes kannatab kehva tervise käes;

B.  arvestades, et Austria‑Iraani kodanik Kamran Ghaderi viibis Iraanis ärireisil, kui ta vahistati ja mõisteti 10 aastaks vangi pärast seda, kui prokurör kasutas sunniviisiliselt saadud ülestunnistust; arvestades, et praegu hoitakse Iraanis vahi all ka Briti‑Iraani kodanikku Nazanin Zaghari‑Ratcliffe’i, kes töötas heategevusorganisatsioonis ja kellel on diagnoositud sügav depressioon; arvestades, et Briti‑Iraani kodakondsusega akadeemik Abbas Edalat vahistati 2018. aasta aprillis ning talle esitatud süüdistustest ei ole seni veel teada antud;

C.  arvestades, et jätkuvale tavale ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikuid vahistada järgnevad pikaajalised üksikvangistused ja ülekuulamised, nõuetekohase menetluse puudumine, konsulaarabi või ÜRO või humanitaarorganisatsioonide külastuste keelamine, salajased kohtuistungid, kus kinnipeetaval on piiratud juurdepääs õigusnõustamisele, pikad vanglakaristused, mis põhinevad ebamäärastel või täpsustamata „riikliku julgeoleku“ ja „spionaaži“ süüdistustel, ning riigi ametivõimude toetusel korraldatud kampaaniad, mis vangistatuid mustavad;

D.  arvestades, et Iraan kui kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti osalisriik peaks mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust ning väljendus-, ühinemis- ja rahumeelse kogunemise vabadust kooskõlas võetud kohustustega austama;

E.  arvestades, et Iraan jätkab endiselt kodanikuühiskonna aktivistide, inimõiguste kaitsjate, keskkonnaaktivistide ja poliitiliste aktivistide vangistamist ning on hiljuti nende vahistamist sagendanud; arvestades, et inimõiguste kaitsjatele, ajakirjanikele ja poliitilistele aktivistidele esitatakse nende rahumeelse tegevuse eest aktiivselt süüdistusi;

F.  arvestades, et Iraanis kinnipeetud topeltkodakondsusega isikutele ei ole alati võimaldatud advokaati ega õiglast kohtulikku arutamist; arvestades, et tegelikkuses koheldakse Iraanis topeltkodakondsusega isikuid vaid Iraani kodanikena, mis piirab välissaatkondade juurdepääsu riigis kinnipeetavatele kaasmaalastele ning kinnipeetavate juurdepääsu konsulaarkaitsele;

G.  arvestades, et mitmel poliitvangil ja riiklikku julgeolekut ohustavates kuritegudes süüdistatud isikul polnud piisavat juurdepääsu arstiabile, millel olid tõsised tagajärjed;

1.  mõistab hukka asjaolu, et Iraani ametivõimud vangistavad jätkuvalt ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikuid pärast ebaõiglasi kohtuprotsesse; nõuab nende viivitamatut ja tingimusteta vabastamist või rahvusvahelistele standarditele vastavat uut kohtumenetlust ning seda, et ametnikud, kes vastutavad nende õiguste rikkumise eest, võetaks vastutusele;

2.  väljendab sügavat muret ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute vahistamise pärast Iraani saabumisel ilma prima facie tõenditeta kuriteo toimepanemise kohta; rõhutab, et need vahistamised takistavad inimestevaheliste kontaktide võimalusi;

3.  taunib asjaolu, et ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikuid peetakse Iraani vanglates kinni halbades tingimustes ja et neid sunnitakse sageli pärast piinamist ja ebainimlikku kohtlemist tegema ülestunnistusi;

4.  kutsub Iraani ametivõime üles tagama Ahmadreza Djalalile täieliku juurdepääsu advokaadile ja ravile, kui ta seda soovib; nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud tühistaksid tema surmanuhtluse ning ta viivitamatult vabastaksid, nagu seda nõuab rahvusvaheline kogukond;

5.  kutsub Iraani ametivõime üles tagama, et Kamran Ghaderi kohtuasi vaadataks uuesti läbi, kindlustamaks et austatakse tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, et viivitamata vabastataks Nazanin Zaghari-Ratcliffe, kellel on juba õigus ennetähtaegsele vabastamisele, ning tehtaks viivitamata teatavaks süüdistused Abbas Edalati vastu;

6.  kutsub Iraani ametivõime üles austama süüdistatavate põhiõigust saada juurdepääs vabalt valitud advokaadile ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, arvestades Iraani rahvusvahelisi kohustusi, mis on sätestatud inimõiguste ülddeklaratsioonis;

7.  mõistab usaldusväärsete teadete põhjal hukka piinamise ja muu julma kohtlemise, mis toimub eelkõige ülekuulamiste ajal, ning kutsub Iraani ametivõime üles austama vangide inimväärikust; mõistab hukka julmad ja ebainimlikud kinnipidamistingimused ning kutsub Iraani üles tagama, et kõik vangid saaksid nõuetekohast arstiabi;

8.  palub kohtutel järgida õiglase kohtupidamise ja nõuetekohase menetluse põhimõtteid ning võimaldada kahtlustatavatel kasutada õigusnõustajat, anda neile juurdepääs konsulaarvisiitidele ning ÜRO ja humanitaarorganisatsioonide külastustele, samuti täielik juurdepääs ravile ja tervishoiuteenustele kooskõlas Iraani rahvusvaheliste kohustustega; kutsub Iraani üles astuma vajalikke samme õigusaktide muutmiseks, et tagada õiglane kohtumõistmine ja õigus advokaadile uurimisetapis ning lõpetada piinamise tagajärjel saadavad sunniviisilised ülestunnistused;

9.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles looma sisemise rakkerühma, et toetada ELi kodanikke, kes on kolmandates riikides surma mõistetud või osalevad ilmselgelt ebaõiglastes kohtuprotsessides, et suurendada nende riigi konsulaar- või diplomaatilistest teenistustest saadavat toetust;

10.  kutsub Iraani ametivõime üles tegema koostööd ELi liikmesriikide saatkondadega Teheranis, et koostada nimekiri ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikutest, keda praegu peetakse Iraani vanglates kinni, ning jälgida tähelepanelikult iga konkreetset juhtumit, arvestades, et kodanike turvalisus ja nende põhiõiguste kaitse on ELi jaoks äärmiselt tähtis;

11.  nõuab, et vabastataks kõik Iraanis vangistatud inimõiguste kaitsjad ning lõpetataks nende hirmutamine;

12.  tunneb heameelt asjaolu üle, et uimastitega seotud kuritegude puhul, mille eest karistatakse surmanuhtlusega, on nõudmisi süüdimõistvate kohtuotsuste osas karmistatud, mis on esimene samm Iraanis surmanuhtlusele moratooriumi kehtestamise suunas;

13.  kutsub Iraani üles osalema suuremal määral rahvusvahelistes inimõigustealastes mehhanismides, tehes koostööd eriraportööridega ja erimenetluste raames, muu hulgas kiites heaks volitatud esindajate taotlused riiki sisenemiseks; nõuab tungivalt, et Iraani ametivõimud tagaksid eelkõige selle, et tulevasel ÜRO eriraportööril, kes tegeleb inimõiguste olukorra küsimustega Iraanis, oleks lubatud riiki siseneda;

14.  toetab inimõigusi käsitlevaid arutelusid ELi‑Iraani kõrgetasemelise dialoogi raames, mis käivitati pärast ühise laiaulatusliku tegevuskava sõlmimist; rõhutab, et EL peaks jätkuvalt kindlameelselt tõstatama Iraaniga inimõigustega seotud mureküsimusi nii kahepoolsetel kui ka mitmepoolsetel foorumitel;

15.  kordab, et Iraan osaleb inimõigustealases dialoogis ning väljendab heameelt Iraani ametivõimude avatuse üle kõnealuse dialoogi pidamisel;

16.  kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat üles tõstatama ametivõimudega küsimusi kinnipidamistingimuste ja inimõiguste rikkumiste kohta, ning eelkõige Iraanis vangistatud ELi ja Iraani topeltkodakondsusega isikute juhtumite kohta, et lõpetada julm ja ebainimlik kohtlemine Iraani vanglates; kutsub komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat ning liikmesriike üles tõstatama Iraani ametivõimudega järjekindlalt inimõigustega seotud mureküsimusi, sealhulgas poliitvangide ja inimõiguste kaitsjate olukorra ning väljendus- ja ühinemisvabaduse kohta;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ning Iraani valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0402.
(2) ELT C 408, 30.11.2017, lk 39.
(3) ELT C 153 E, 31.5.2013, lk 157.
(4) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 163.
(5) ELT L 95, 13.4.2018, lk 14.


Naiste õiguste kaitsjad Saudi Araabias
PDF 126kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon naiste õiguste kaitsjate olukorra kohta Saudi Araabias (2018/2712(RSP))
P8_TA(2018)0232RC-B8-0259/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Saudi Araabia kohta, eelkõige 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Saudi Araabia ja selle suhete kohta ELiga ning rolli kohta Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas(1), 12. veebruari 2015. aasta resolutsiooni Raif Badawi juhtumi kohta Saudi Araabias(2) ning 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni Ali Mohammed al-Nimri juhtumi kohta(3),

–  võttes arvesse 2015. aasta Sahharovi mõtte- ja sõnavabaduse auhinna andmist Saudi Araabia blogijale Raif Badawile,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku pressiesindaja 29. mai 2018. aasta avaldust hiljutiste vahistamiste kohta Saudi Araabias, sh seoses Al-Rashidi dünastia printsi ja hiljuti lahkunud luuletaja Nawaf Talal bin Abdul Aziz Al‑Rashidi poja Nawaf Talal Rasheedi meelevaldse, ilma nõuetekohase menetluseta kinnipidamise ja kadumisega,

–  võttes arvesse Saudi Araabia riikliku julgeolekuteenistuse 18. mai 2018. aasta avaldust seitsme kahtlusaluse kinnipidamise kohta,

–  võttes arvesse Saudi Araabia šuuranõukogu poolt 28. mail 2018. aastal heaks kiidetud uut seaduseelnõu, millega kuulutatakse ahistamine seadusevastaseks,

–  võttes arvesse Saudi Araabia ja teiste riikide poolt Katari vastu kehtestatud sanktsioonide mõju inimõigustele nii siseriiklikul kui piirkondlikul tasandil ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo poolt detsembris 2017 avaldatud aruannet Pärsia lahe kriisi mõju kohta inimõigustele,

–  võttes arvesse Saudi Araabia liikmesust ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO naiste staatuse komisjonis ning 2019. aasta jaanuaris algavat liikmesust ÜRO naiste staatuse komisjoni täitevnõukogus,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni voliniku Christos Stylianidese poolt komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja nimel peetud kõnet Euroopa Parlamendis 4. juulil 2017 toimunud arutelul, mis puudutas Saudi Araabia valimist ÜRO naiste staatuse komisjoni liikmeks,

–  võttes arvesse ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee Saudi Araabiat puudutava korrapärase kolmanda ja neljanda ühendaruande 9. märtsi 2018. aasta lõppjäreldusi(4),

–  võttes arvesse, et valitsusväline organisatsioon ALQST, Pärsia lahe inimõiguste keskus (GCHR) ja Rahvusvaheline Inimõiguste Föderatsioon (FIDH) esitasid 7. märtsil 2018 ühiselt Saudi Araabia küsimuse arutamiseks ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee 69. istungjärgule,

–  võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (CEDAW),

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1966. aasta majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ELi inimõigustealaseid suuniseid,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et alates 15. maist 2018 on Saudi Araabia võimud vahistanud naiste õiguste alase tegevuse eest seitse naist – Loujain al‑Hathloul, Aisha al‑Mana, Madeha al-Ajroush, Eman al‑Nafjan, Aziza al-Youssef, Hessah al‑Sheikh, Walaa al‑Shubbar – ja neli meest – Ibrahim Fahad Al-Nafjan, Ibrahim al-Modeimigh, Mohammed al‑Rabiah ja Abdulaziz al‑Meshaal; arvestades, et vahistatud inimõiguste kaitsjatele on seejärel esitatud süüdistus välismaiste ringkondade tegevuse toetamises, tähtsates valitsusametites töötavate isikute värbamises ning välismaistele ringkondadele raha andmises, eesmärgiga destabiliseerida olukorda kuningriigis; arvestades, et eelnimetatud aktivistid on tuntud tänu oma kampaaniale, mis on suunatud naiste sõidukijuhtimiskeelu ja meeste eestkoste süsteemi kaotamisele; arvestades, et nad vahistati enne naiste sõidukijuhtimise keelu oodatavat kaotamist 24. juunil 2018;

B.  arvestades, et väidetavalt vabastati Madeha al‑Ajroush, Walaa al‑Shubbar, Aisha al‑Mana ja Hessah al‑Sheikh 24. mail 2018;

C.  arvestades, et Loujain al‑Hathlouli juhtum on eriti murettekitav, kuna ta toimetati märtsis 2018 oma tahte vastaselt Abu Dhabist Saudi Araabiasse pärast seda, kui ta oli osalenud ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee istungil, kus arutati olukorda Saudi Araabias; arvestades, et tema suhtes kehtis kuni hiljutise vahistamiseni reisikeeld ning väidetavalt hoitakse teda praegu koos teiste aktivistidega isolatsioonis;

D.  arvestades, et hoolimata valitsuse hiljutistest reformidest, mille eesmärk on suurendada naiste õigusi tööhõivesektoris, kehtivad Saudi Araabias naiste suhtes ühed rangeimad piirangud maailmas; arvestades, et Saudi Araabias valitsev poliitiline ja ühiskondlik süsteem on jätkuvalt ebademokraatlik ja diskrimineeriv, muudab naised teisejärgulisteks kodanikeks, ei võimalda usu- ega veendumusvabadust, diskrimineerib riigi arvukat võõrtööliste kogukonda ja represseerib karmilt kõiki teisitimõtlejaid;

E.  arvestades, et juurdlus ja töö kohtuasja kallal on alles pooleli ning et vahistamiste kohta on raske infot saada, kuna Saudi Araabia ametivõimude antav teave on väga napp;

F.  arvestades, et Saudi ametivõimud vahistasid 25. mail 2018 tuntud inimõiguste kaitsja Mohammed al‑Bajadi, keelustatud kodaniku- ja poliitiliste õiguste ühenduse asutajaliikme, kes on süüdistanud julgeolekujõude kuritarvitustes;

G.  arvestades, et vaid mõni päev pärast inimõiguste kaitsjate vahistamist käivitasid valitsusmeelsed meediaväljaanded ja sotsiaalmeedia platvormid nende vastu õela laimukampaania, mõistes nad hukka kui „reeturid“, kes ohustavad riigi julgeolekut; arvestades, et ekspertide arvates annab käimasolev inimõiguslaste vastu suunatud laimukampaania tunnistust kavatsusest mõista neile võimalikult karmid karistused;

H.  arvestades, et Saudi Araabia ühiskond on järk‑järgult, kuid pidevalt muutumas, ning arvestades, et Saudi Araabia ametivõimud on võtnud mitmeid meetmeid, et parandada naiste tunnustamist võrdsete kodanikena, näiteks andes neile õiguse hääletada kohalikel valimistel, võimaldades neile juurdepääsu šuuranõukogusse ja riiklikusse inimõiguste nõukogusse, tühistades naiste sõidukijuhtimiskeelu ning tagades neile juurdepääsu avalikele spordiüritustele;

I.  arvestades, et reformikava Vision 2030, mis toob tänu naiste mõjuvõimu suurendamisele kaasa majanduslikud ja ühiskondlikud muutused riigis, peaks Saudi Araabia naistele andma reaalse võimaluse kaitsta oma seaduslikku emantsipatsiooni, mis on möödapääsmatu selleks, et täiel määral kasutada oma õigusi vastavalt CEDAWi konventsioonile; arvestades siiski, et hiljutine naiste õiguste kaitsjate vahistamislaine näib olevat selle eesmärgiga vastuolus ja võib tähendada eemaldumist reformikavast;

J.  arvestades, et Saudi Araabia kroonprints Mohammad bin Salman Al Saud on sõnades toetanud naiste õiguste reforme, eelkõige oma Euroopa- ja USA-reisi ajal, kuid need reformid on seni olnud piiratud ulatusega ja meeste eestkoste süsteem, mis on kõige tõsisem takistus naiste õigustele, on suures osas muutumatuks jäänud; arvestades lisaks, et kroonprintsi juhtimisel on toimunud väljapaistvate aktivistide, juristide ja inimõiguste kaitsjate ulatuslik mahasurumine, mis on veelgi tugevnenud pärast seda, kui ta hakkas tugevdama kontrolli riigi julgeolekujõudude üle;

K.  arvestades, et Saudi Araabias on mitmeid diskrimineerivaid seadusi, eelkõige õigusnormid, mis puudutavad isikustaatust, naisvõõrtöötajate olukorda, perekonnaseisukoodeksit, tööseadustikku, kodakondsusseadust ja meeste eestkoste süsteemi, mis muudab naiste jaoks enamiku neile CEDAWi konventsiooni alusel kuuluvate õiguste kasutamise sõltuvaks oma meessoost eestkostja loast;

L.  arvestades, et Saudi Araabias on elav inimõiguslaste internetikogukond ja suurim arv Twitteri kasutajaid Lähis-Idas; arvestades, et Saudi Araabia on organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud internetivaenlaste nimekirjas meedia ja interneti tsenseerimise ning valitsuse või religiooni kritiseerijate karistamise tõttu; arvestades, et sõnavabadus ning ajakirjandus- ja meediavabadus nii internetis kui ka internetiväliselt on demokratiseerimise ja reformide tähtsad eeltingimused ja katalüsaatorid ning vajalikud võimu kontrollimise meetodid; arvestades, et 2015. aasta Sahharovi auhinna laureaat Raif Badawi viibib oma arvamuste rahumeelse väljendamise eest endiselt vangistuses;

M.  arvestades, et Saudi Araabia inimarengu indeks 0,847 on ÜRO inimarengu indeksi 2015. aasta pingereas 188 riigi ja territooriumi hulgas 38. kohal; arvestades, et Saudi Araabia soolise ebavõrdsuse indeks 0,257 on ÜRO soolise ebavõrdsuse indeksi 2015. aasta pingereas 159 riigi hulgas 50. kohal; arvestades, et Maailma Majandusfoorumi avaldatud 2017. aasta ülemaailmse soolise ebavõrdsuse aruandes jäi Saudi Araabia 144 riigi seas 138. kohale;

N.  arvestades, et ÜRO naistevastase diskrimineerimise lõpetamise komitee sõnul ei ole Saudi Araabia üldine reserveeritus CEDAWi konventsiooni suhtes kooskõlas konventsiooni eesmärgi ja otstarbega ning on selle artikli 28 alusel lubamatu; arvestades, et kandideerides 2013. aastal edukalt ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks, andis Saudi Araabia lubaduse „järgida inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel kõige kõrgemaid standardeid“;

1.  kutsub Saudi Araabia ametivõime üles lõpetama Eman al‑Nafjani, Aziza al‑Youssefi, Loujain al‑Hathlouli, Aisha al‑Mana, Madeha al‑Ajroushi, Hessah al‑Sheikhi, Walaa al‑Shubbari, Mohammed al‑Rabiah’ ja Ibrahim al‑Modeimighi ning kõigi teiste riigi inimõiguste kaitsjate ahistamise, sealhulgas kohtu tasandil, nii et nad saaksid oma tööd teha ilma põhjendamatute takistusteta ja repressioone kartmata;

2.  mõistab hukka jätkuvad repressioonid inimõiguste kaitsjate, sealhulgas naiste õiguste kaitsjate vastu Saudi Araabias, mis õõnestavad riigi reformiprotsessi usaldusväärsust; kutsub Saudi Araabia valitsust üles vabastama viivitamata ja tingimusteta kõik inimõiguste kaitsjad ja muud meelsusvangid, kes on kinni peetud ja süüdi mõistetud ainult oma sõnavabaduse õiguse kasutamise ja rahumeelse inimõiguste alase tegevuse eest; mõistab hukka naiste ja tütarlaste jätkuva süstemaatilise diskrimineerimise Saudi Araabias;

3.  tunnustab Saudi Araabia naisi ja naiste õiguste kaitsjad, kes püüavad võidelda ebaõiglase ja diskrimineeriva kohtlemise vastu, ning neid, kes kaitsevad inimõigusi vaatamata raskustele, millega nad kokku puutuvad;

4.  väljendab heameelt lubaduse üle kaotada kuningriigis naiste sõidukijuhtimise keeld osana Vision 2030 tegevuskavast;

5.  rõhutab, et kõikide kinnipeetavate, sealhulgas inimõiguste kaitsjate kohtlemine kinnipidamise ajal peab vastama tingimustele, mis on sätestatud ÜRO põhimõtetes mis tahes viisil kinnipeetavate või vangistatud isikute kaitsmise kohta, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 9. detsembri 1988. aasta resolutsiooniga 43/173;

6.  märgib, et rahvusvahelised autotootjad, eriti ELis asuvad tootjad, on juba naiste sõidukijuhtimise keelu kaotamist ennetades võtnud kasutusele soopõhised reklaamid;

7.  väljendab sügavat muret soopõhise vägivalla leviku pärast Saudi Araabias, mis on jätkuvalt suuresti teatamata ja registreerimata ja mida õigustatakse selliste põhjustega, nagu vajadus meeste eestkoste all olevaid naisi distsiplineerida; kutsub Saudi Araabia ametivõime võtma kasutusele terviklikud õigusaktid, et konkreetselt määratleda ja kriminaliseerida kõik soopõhise vägivalla vormid, eelkõige vägistamine, sealhulgas abielusisene vägistamine, seksuaalne väärkohtlemine ja seksuaalne ahistamine, ning kõrvaldada kõik takistused naiste juurdepääsult õigusemõistmisele;

8.  peab šokeerivaks meeste eestkoste süsteemi, mille kohaselt endiselt eeldatakse meessoost eestkostja luba mitmes valdkonnas, sealhulgas rahvusvahelised reisid, juurdepääs tervishoiuteenustele, elukoha valik, abielu, hagi esitamine kohtusse, lahkumine riiklikest väärkoheldud naiste varjupaikadest ja lahkumine kinnipidamiskeskustest; rõhutab, et kõnealune süsteem peegeldab sügavalt juurdunud patriarhaalset süsteemi, mis riigis valitseb;

9.  kutsub Saudi Araabia ametivõime üles vaatama läbi 2015. aasta detsembri ühenduste ja sihtasutuste seaduse, et võimaldada naisaktivistidel organiseeruda ja tegutseda vabalt ja sõltumatult, ilma ametivõimude põhjendamatu sekkumiseta; nõuab tungivalt, et vaadataks läbi ka terrorismivastast võitlust käsitlev seadus, küberkuritegevust käsitlev seadus ning ajakirjanduse ja väljaannete seadus, mida kasutatakse pidevalt inimõiguste kaitsjatele süüdistuste esitamiseks, samuti tuleks läbi vaadata kõik õigussüsteemis leiduvad diskrimineerivad sätted;

10.  kutsub Saudi Araabia ametivõime üles ratifitseerima kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti, loobuma CEDAWi konventsiooni suhtes tehtud reservatsioonidest ja ratifitseerima selle konventsiooni fakultatiivprotokolli, et Saudi Araabia naised saaksid täielikult kasutada konventsioonis sätestatud õigusi, samuti kaotama varajased abielud, sundabielud ja naiste kohustuslikud riietumisnõuded; kutsub Saudi Araabiat üles pikendama ÜRO Inimõiguste Nõukogu erimenetluste esindajate alalist kutset;

11.  kutsub Saudi Araabia ametivõime üles võimaldama kõigile Saudi Araabia elanikele sõltumatu ajakirjanduse ja meedia ning tagama rahumeelse kogunemise, sõna- ja ühinemisvabaduse; mõistab hukka rahumeelselt meelt avaldavate inimõiguste kaitsjate ja protestijate represseerimise; rõhutab, et seaduslike põhiõiguste nimel rahumeelsete kampaaniate korraldamine ja kriitiliste märkuste tegemine sotsiaalmeedias on vältimatult vajalik õigus; kutsub Saudi Araabia ametivõime üles kõrvaldama inimõiguste kaitsjatelt piirangud, mis ei lase neil sotsiaalmeedias ja rahvusvahelises meedias sõna võtta;

12.  tuletab meelde, et Saudi Araabia valiti mõnede ELi liikmesriikide toel ÜRO naiste staatuse komisjoni;

13.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tagama inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste täieliku rakendamise ning laiendama inimõiguste kaitsjate, eelkõige naissoost inimõiguste kaitsjate kaitset ja toetamist;

14.  nõuab, et EL esitaks järgmisel ÜRO Inimõiguste Nõukogu istungjärgul resolutsiooni inimõiguste kaitsjate olukorra kohta Saudi Araabias; nõuab, et EL tõstataks järgmisel Inimõiguste Nõukogu istungjärgul ja ÜRO naiste staatuse komisjonis inimõiguste, sealhulgas naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas kaheldavate tulemustega riikide liikmesuse teema; nõuab, et EL teeks ÜRO Inimõiguste Nõukogus ettepaneku nimetada ametisse Saudi Araabia inimõiguste olukorraga tegelev eriraportöör;

15.  nõuab, et EL lisaks arutelu inimõiguste, eriti naiste inimõiguste kaitsjate olukorra üle alalise päevakorrapunktina ELi ja Pärsia lahe koostöönõukogu iga-aastase tippkohtumise päevakorda ning muudesse kahe- ja mitmepoolsetesse foorumitesse; kutsub nõukogu üles kaaluma sihipäraste meetmete võtmist isikute suhtes, kes vastutavad inimõiguste ränga rikkumise eest; märgib, et Pärsia lahe koostöönõukogu riikides inimõiguste edendamise eest antava Chaillot’ auhinna eeskirjade kohaselt võivad kandideerida vaid isikud, kes on seaduslikult registreeritud ja teevad ametivõimudega aktiivselt „konstruktiivset koostööd“;

16.  kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles aktiivselt toetama Saudi Araabias inimõigusi kaitsvaid kodanikuühiskonna rühmi ja isikuid, sealhulgas korraldades vanglakülastusi, vaadeldes kohtuprotsesse ja tehes avalikke avaldusi;

17.  nõuab tungivalt, et asepresident ja kõrge esindaja, Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid jätkaksid dialoogi Saudi Araabiaga inimõiguste, põhivabaduste ja riigi murettekitava rolli üle kõnealuses piirkonnas; väljendab oma valmisolekut pidada konstruktiivset ja avatud dialoogi Saudi Araabia ametivõimudega, sealhulgas parlamendiliikmetega nende rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustuste rakendamise üle; nõuab eksperditeadmiste vahetamist justiits- ja õigusküsimustes, et tugevdada üksikisiku õiguste kaitset Saudi Araabias;

18.  kutsub Saudi Araabia ametivõime üles lõpetama Raif Badawi suhtes kohaldatava ihunuhtluse ning teda viivitamata ja tingimusteta vabastama, kuna teda saab käsitleda kui meelsusvangi, kes on kinni peetud ja süüdi mõistetud üksnes sõnavabaduse õiguse kasutamise eest; nõuab, et ELi tõstataks jätkuvalt Raif Badawi küsimuse igal kõrgetasemelisel kohtumisel;

19.  kutsub Saudi Araabia ametivõime üles kehtestama kohe moratooriumi surmanuhtluse kasutamisele, mis oleks esimene samm surmanuhtluse kaotamise suunas; nõuab kõikide surmanuhtluse määramise otsuste läbivaatamist, tagamaks et nendel kohtuprotsessidel järgiti rahvusvahelisi standardeid;

20.  kutsub Saudi Araabia ametivõime üles lõpetama vaenu õhutamise usuvähemuste vastu ja nende diskrimineerimise, samuti kõigi teiste isikute ja rühmade diskrimineerimise, kelle inimõigusi Saudi Araabias rikutakse, sealhulgas teistest piirkondadest pärit välisriikide kodanikud;

21.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule, ÜRO naiste staatuse komisjonile, ÜRO Inimõiguste Nõukogule, Tema Majesteedile Saudi Araabia kuningale Salman bin Abdulaziz Al Saudile ja kroonprintsile Mohammad bin Salman Al Saudile, Saudi Araabia Kuningriigi valitsusele ning Saudi Araabia Kuningriigi Üleriigilise Dialoogi Keskuse peasekretärile.

(1) ELT C 378, 9.11.2017, lk 64.
(2) ELT C 310, 25.8.2016, lk 29.
(3) ELT C 349, 17.10.2017, lk 34.
(4) CEDAW/C/SAU/CO/3-4.


Sudaan ja eelkõige Noura Hussein Hammadi juhtum
PDF 120kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon Sudaani ja eelkõige Hammad Noura Husseini juhtumi kohta (2018/2713(RSP))
P8_TA(2018)0233RC-B8-0265/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Sudaani kohta,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, mille osaline Sudaani Vabariik on alates 1986. aastast,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mille osaline Sudaan on alates 1990. aastast,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni lastega sõlmitud, varajaste ja sundabielude kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 1979. aastal vastu võetud konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja ÜRO Peaassamblee 1993. aastal vastu võetud deklaratsiooni naistevastase vägivalla likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149, mille esitas EL ja mida kinnitati 2008., 2010., 2012., 2014. ja 2016. aastal ning milles nõutakse surmanuhtlusele moratooriumi,

–  võttes arvesse 1981. aastal vastu võetud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta esimest protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas,

–  võttes arvesse 29. novembril 1999. aastal jõustunud lapse õiguste ja heaolu Aafrika harta artikleid 16 ja 21,

–  võttes arvesse lapse õiguste ja heaolu Aafrika ekspertide komitee poolt 17. mail 2018. aastal Sudaani Vabariigile saadetud kiireloomulist apellatsioonkaebust Noura Hussein Hammadi kohtuasjas,

–  võttes arvesse Sudaani 2005. aasta põhiseadust,

–  võttes arvesse Cotonou lepingu (mille Sudaani valitsus allkirjastas 2005. aastal) artiklit 96 (inimõiguste klausel),

–  võttes arvesse kestliku arengu tegevuskava aastani 2030,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Noura Hussein Hammadi perekond sundis teda 16‑aastase lapsena abielluma Abdulrahman Hammadiga; arvestades, et Noura väitis, et esimest korda vägistas tema abikaasa teda oma pereliikmete kaasabil; arvestades, et Noura Husseini tunnistuse kohaselt hoidsid kolm meest teda 2. mail 2017. aastal kinni, kui Abdulrahman teda vägistas; arvestades, et kui mees üritas Nourat järgmisel päeval uuesti vägistada, pussitas ta mehe enesekaitseks surnuks; arvestades, et järgnenud meditsiinilise läbivaatuse käigus tuvastati, et ka Noura ise oli võitluses mehe vastu viga saanud;

B.  arvestades, et Noura Hussein Hammadi hoiti Omdurmani vanglas kuni 29. aprillini 2018, mil ta mõisteti süüdi ettekavatsetud tapmises; arvestades, et Omdurmani keskkriminaalkohus mõistis Noura Hussein Hammadi, kes nüüd on 19‑aastane, surma mehe tapmise eest, kellega ta isa oli sundinud teda abielluma; arvestades, et karistuse määramisel valis mehe perekond Husseinile sobivaks „karistuseks“ surmanuhtluse; arvestades, et selle otsuse vastu on esitatud apellatsioonkaebus;

C.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole on teatavaks saanud, et kohus ei võtnud Husseini sundabielu, vägistamist ja temavastaseid soolise vägivalla muid vorme kui tõendeid karistuse leevendamiseks arvesse; arvestades, et ÜRO kohtuvälise hukkamise ekspert on väitnud, et surmanuhtluse mõistmine juhul, kui on selgeid tõendeid enesekaitse kohta, on meelevaldne tapmine;

D.  arvestades, et Sudaan on 188 riigi seas nii inimarengu indeksi (HDI) kui ka ÜRO soolise ebavõrdsuse indeksi poolest 165. kohal; arvestades, et ÜRO lapse õiguste komitee ja ÜRO inimõiguste komitee on väljendanud tõsist muret naiste inimõiguste olukorra pärast Sudaanis; arvestades, et Sudaani õigussüsteem põhineb islami šariaadil; arvestades, et tõendid näitavad, et kui naised ei ole poliitiliselt, kultuuriliselt ja majanduslikult meestega võrdsed, kasutatakse nende suhtes soolist vägivalda, sõltumata nende usust, rassist või rahvusest;

E.  arvestades, et Sudaani põhiseaduses on sätestatud, et „riik kaitseb naisi ebaõigluse eest ja edendab soolist võrdõiguslikkust“; arvestades, et ÜRO eriesindaja konfliktidega kaasneva seksuaalse vägivalla küsimustes Pramila Patten märkis pärast oma 18.–25. veebruaril 2018 toimunud Sudaani‑visiiti, et Sudaanis on sügavalt juurdunud seksuaalse vägivalla eitamise kultuur; arvestades, et sundabielusid, abielusisest vägistamist ja soopõhist vägivalda peetakse Sudaanis normaalseks ning kõiki neid vägivallavorme õigustatakse traditsioonidele, kultuurile ja usule viidates; arvestades, et praeguseks ei ole prokuratuuri eriosakond uurinud ühtegi konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla juhtumit;

F.  arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu volitused teha lõpp karistamatusele sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eest hõlmavad ka naiste poolt sageli kogetavaid metsikusi, sealhulgas mitmesuguseid seksuaalseid ja soopõhiseid kuritegusid; arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus andis 4. märtsil 2009 välja vahistamismääruse Sudaani Vabariigi presidendi Omar Al Bashiri kohta, keda süüdistatakse viies inimsusevastases kuriteos: mõrvas, hävitamises, sunniviisilises ümberasustamises, piinamises ja vägistamises;

G.  arvestades, et algatatud on ülemaailmne kampaania „Õiglus Hussein Noura Hammadile“, millega püütakse saavutada surmanuhtluse muutmine; arvestades, et mais 2018 kirjutas petitsioonile „Õiglus Noura Hussein Hammadile“ alla peaaegu miljon inimest; arvestades, et kaitseadvokaatide hirmutamine kujutab endast õiglase kohtuliku arutamise vastast rünnakut, ning arvestades, et vägistamisohvrina vajab Noura Hussein Hammad psühholoogilist abi;

H.  arvestades, et Noura Hussein Hammadi kohtuasi on juhtinud rahvusvahelise üldsuse tähelepanu naiste õigustele ning toonud tähelepanu keskmesse sundabielu ja abielusisese vägistamise küsimuse Sudaanis, kus seaduse kohaselt on abiellumisea alampiir kõigest 10 aastat; arvestades, et abielusisest vägistamist tunnistati Sudaani õiguses alles 2015. aastal; arvestades, et kohtuasutused keelduvad seda siiski kuriteoks tunnistamast;

I.  arvestades, et naiste ja laste õiguste eest seisjad on üha ulatuslikumalt võidelnud tütarlaste sundabielude ja alaealiste tütarlaste abielude vastu, mis on Sudaanis laialt levinud; arvestades, et igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla – sealhulgas varajaste ja sundabielude – ennetamine ning sellele reageerimine on üks Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavas aastateks 2016–2020 seatud eesmärke;

J.  arvestades, et nii Human Rights Watch kui ka ÜRO Sudaani sõltumatu ekspert (oma 2017. aasta maailma aruandes) on märkinud, et Sudaani julgeolekujõud on kogu riigis kasutanud naissoost inimõiguste kaitsjate vaigistamiseks seksuaalset vägivalda, hirmutamist ja muid väärkohtlemise vorme; arvestades, et lisaks üha intensiivsemale hirmutamiskampaaniale ei lubanud riiklik luure- ja julgeolekuteenistus Noura Hussein Hammadi advokaadil korraldada pressikonverentsi; arvestades, et Sudaani pealinnas Hartumis soolise vägivalla ohvreid toetava vabaühenduse SEEMA direktorit Nahid Gabrallat on mitu korda vangistatud, kui ta korraldas kampaaniaid Noura Hussein Hammadi toetamiseks, kuna Sudaan piirab sõnavabadust;

K.  arvestades, et Sudaan on üks seitsmest riigist, kes ei ole veel ühinenud konventsiooniga naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

L.  arvestades, et EL rahastab praegu Sudaanis projekte 275 miljoni euro väärtuses, eelkõige Euroopa Arengufondi (EAF), demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) ning stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi kaudu; arvestades, et Sudaan ei ole Cotonou lepingu muudetud versiooni ratifitseerinud;

M.  arvestades et, Sudaanis langevad naistele osaks diskrimineerimine, meelevaldne vahistamine ja alandavad karistused; arvestades, et ÜRO sõltumatu ekspert Sudaani küsimustes on seisukohal, et nn avaliku moraali vastased kuriteod, sh kuriteod, mida kasutatakse väidetavalt „ebasündsalt“ riietuvate naiste vastu, ning alandavad kehalised karistused rikuvad inimõigustealaseid norme; arvestades, et Sudaani kriminaalseaduse artiklid 151, 152, 154 ja 156 tugevdavad piiranguid naistele ning nende riietusele ja käitumisele avalikes kohtades; arvestades, et nende seaduste rikkumist karistatakse trahvi ja teatud juhtudel ka piitsutamisega;

N.  arvestades, et EL toetab Sudaani mitmesuguse arengu- ja humanitaarabiga, kuid pakub toetust ka riigi erakordselt vastuolulisele piirivalvele ning inimkaubanduse ja smugeldamisvastastele operatsioonidele, sealhulgas nn ROCK projekti kaudu;

1.  taunib surmanuhtluse määramist Noura Hussein Hammadile ja mõistab selle hukka; kutsub Sudaani ametivõime üles surmaotsust tühistama ja võtma täiel määral arvesse asjaolu, et Hussein tegutses enesekaitseks teda vägistada üritanud mehe ja mehe kaasosaliste vastu;

2.  kutsub Sudaani ametivõime üles täitma riigi õigusakte ja järgima rahvusvahelisi inimõigustealaseid norme, sh inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika harta protokolli naiste õiguste kohta Aafrikas ning Aafrika Liidu Kohtu protokolli, mis võeti vastu 11. juulil 2003; tuletab meelde, et rahvusvaheliste normide kohaselt tähendab surmaotsuse määramine hoolimata kindlatest enesekaitsele viitavatest asitõenditest meelevaldset tapmist, eriti juhtudel, kui mõrvasüüdistus on esitatud ennast kaitsnud naistele,

3.  tuletab Sudaani ametivõimudele meelde kohustust tagada põhiõigused, sh õigus õiglasele kohtumenetlusele; nõuab kindlalt, et võetaks kõik vajalikud meetmed tagamaks, et Noura Hussein Hammadi kohtumenetlus vastaks ka tegelikult kõrgeimatele õigluse ja nõuetekohase menetluse normidele;

4.  kordab, kui ülioluline on, et Sudaani olulisimad seadused, sh 2010. aasta riikliku julgeoleku seadus ning ajakirjandust ja kodanikuühiskonda käsitlevad seadused vaadataks läbi ja et neid reformitaks, et kooskõlastada need sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabadust käsitlevate rahvusvaheliste normidega; väljendab muret seoses ulatuslike vahistamis- ja kinnipidamisvolituste andmisega riiklikule luure- ja julgeolekuteenistusele, mis vahistab ja peab meelevaldselt kinni inimesi, keda sageli piinatakse ja muul moel väärkoheldakse, kusjuures seaduse kohaselt ei saa riikliku luure- ja julgeolekuteenistuse töötajaid vastutusele võtta;

5.  märgib, et kuigi kohtumenetlus on veel pooleli, on Sudaani ametivõimud sellegipoolest kohustatud näitama, et nad ei poolda vägistamist ega soolist vägivalda, ja päästma noore naise, kes on pidanud temast sõltumatute asjaolude tõttu niigi rängalt kannatama; kutsub Sudaani ametivõime üles tagama, et igasuguse soolise ja seksuaalse vägivalla, sh abielusisese vägistamise ja koduvägivalla eest esitatakse süüdistus ja kuriteo toimepanijad võetakse vastutusele; nõuab tungivalt, et Sudaani ametivõimud võitleksid lapsega sõlmitud abielude, sundabielude ja abielusisese vägistamise vastu;

6.  palub Sudaani ametivõimudel viia viivitamata läbi sõltumatu ja erapooletu uurimine seoses süüdistustega, et Sudaani julgeolekujõud on kasutanud naiste suhtes vägivalda, neid ähvardanud ja muul viisil kuritarvitanud;

7.  peab kahetsusväärseks Noura Hussein Hammadi kohtuotsuse väljakuulutamise järel tema kaitsjate korraldatud pressikonverentsi ärakeelamist riikliku luure- ja julgeolekuteenistuse poolt; mõistab teravalt hukka inimõiguslaste ja advokaatide ahistamise seoses Noura Hussein Hammadi kohtumenetlusega;

8.  nõuab tungivalt, et Sudaani ametivõimud kaitseksid Noura Hussein Hammadi kinnipidamise ajal tema ning tema advokaatide ja perekonna füüsilist ja vaimset tervist;

9.  kinnitab veel kord oma kindlat vastuseisu surmanuhtlusele kõikidel juhtudel ja mis tahes asjaoludel; on seisukohal, et surmanuhtlusega rikutakse inimväärikust ning see kujutab endast julma, ebainimlikku ja alandavat kohtlemist; palub Sudaani ametivõimudel pidada kinni surmanuhtluse ÜRO moratooriumist; palub Sudaanil ratifitseerida piinamisvastane konventsioon ja konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

10.  juhib Sudaani ametivõimude tähelepanu asjaolule, et naiste inimõiguste tõhusam kaitse ja abielusisese vägistamise kriminaliseerimine aitaks päästa palju elusid ning vältida selliseid tagajärgi nagu Noura Hussein Hammadi juhtumi puhul;

11.  mõistab teravalt hukka varajase ja sundabielu ning naiste- ja tütarlastevastase vägivalla Sudaanis ja mujal; juhib tähelepanu asjaolule, et Husseinile määratud karistuse praegune apellatsioonikaebus, mis piirdub süüdimõistva otsuse vormiliste ja õiguslike aspektidega ega võta arvesse faktilisi asjaolusid, ei ole piisav kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele pakti kohaselt, mille Sudaan on ratifitseerinud; nõuab tungivalt, et ametivõimud rakendaksid Lapse Õiguste Komitee soovitusi ning muudaksid isikustaatuse seadust, et tõsta iga, alates millest on abiellumine seaduslikult lubatud;

12.  nõuab kindlalt, et EL ja selle liikmesriigid järgiksid kõigi Sudaani ametivõimudega teostatavate projektide puhul põhimõtet mitte teha kahju, mis tähendab ka koostöö välistamist inimõiguste rikkumiste toimepanijatega;

13.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Sudaani presidendile, Aafrika Liidule, ÜRO peasekretärile, AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele ja Üleaafrikalisele Parlamendile.


Euroopa Prokuratuuri valikukomisjoni liikme määramine
PDF 103kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta otsus Antonio Mura nimetamise kohta nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939 (millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel) artikli 14 lõike 3 alusel loodud valikukomisjoni (2018/2071(INS))
P8_TA(2018)0234B8-0237/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määruse (EL) 2017/1939 (millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel)(1) artikli 14 lõiget 3,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ettepanekut (B8‑0237/2018),

–  võttes arvesse kodukorda,

A.  arvestades, et Antonio Mura vastab määruse (EL) 2017/1939 artikli 14 lõikes 3 sätestatud tingimustele;

1.  teeb ettepaneku nimetada Antonio Mura valikukomisjoni;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 283, 31.10.2017, lk 1.


Mootorsõidukite läbisõidumõõdikuga manipuleerimine: ELi õigusraamistiku läbivaatamine
PDF 162kWORD 63k
Resolutsioon
Lisa
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile mootorsõidukite läbisõidumõõdikuga manipuleerimise ja ELi õigusraamistiku läbivaatamise kohta (2017/2064(INL))
P8_TA(2018)0235A8-0155/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 225,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 91 lõiget 1 ja artiklit 114,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/45/EL(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/47/EL(2),

–  võttes arvesse komisjoni määrust (EL) 2017/1151(3), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 661/2009(4), komisjoni määrust (EÜ) nr 692/2008(5) ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni eeskirja nr 39(6),

–  võttes arvesse oma 10. detsembri 2013. aasta resolutsiooni teemal CARS 2020: Euroopa tugeva, konkurentsivõimelise ja jätkusuutliku autotööstuse nimel(7),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2017. aasta novembris avaldatud uuringut „Odometer tampering: measures to prevent it“(8) (Läbisõidumõõdiku rikkumine – kuidas manipuleerimist ära hoida) ja sellele lisatud Euroopa lisaväärtuse hinnangut „Odometer manipulation in motor vehicles in the EU“(9) (Mootorsõidukite läbisõidumõõdikutega manipuleerimine ELis),

–  võttes arvesse mootorsõidukeid ja mootorsõidukijuhte registreerivate Euroopa asutuste ühenduse (Association of European Vehicle and Driver Registration Authorities) lõpparuannet „Vehicle Mileage Registration“ (Sõidukite läbisõidu registreerimine)(10),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni uuringut „Consumer Market Study on the Functioning of the Market for Second-Hand Cars from a Consumer’s perspective“ (Tarbijaturu uuring kasutatud autode turu toimimise kohta tarbija vaatepunktist),

–  võttes arvesse 11. aprilli 2016. aasta kirjalikku deklaratsiooni 0030/2016 läbisõidunäiduga seotud pettuste vastase võitluse kohta kasutatud autode turul;

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 46 ja 52,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit (A8‑0155/2018),

Praegune olukord

A.  arvestades, et läbisõidumõõdiku rikkumine, nimelt sõiduki läbisõidumõõdikul näidatud tegeliku läbisõidu tahtlik ja loata muutmine on tõsine ja levinud probleem kogu Euroopa Liidus, eriti piiriüleses kaubanduses, ning on kahjulik kolmandatele riikidele, kes impordivad Euroopa Liidust kasutatud autosid;

B.  arvestades, et läbisõidumõõdiku rikkumisest tulenev majanduslik kasu võib olla märkimisväärne, kuna vajalike seadmete hind on madal ja kasutatud sõidukite väärtust suurendatakse kunstlikult; arvestades, et uuringute kohaselt moodustavad rikutud sõidukid riigisiseselt müüdud kasutatud autodest hinnanguliselt 5–12 % ja piiriüleselt müüdud autodest 30–50 %, millest tulenevalt on liidus saadav majanduslik kahju 5,6–9,6 miljardit eurot;

C.  arvestades, et läbitud kilomeetrite arv on sõiduki tehnilise seisundi hindamisel ostja jaoks üks olulisemaid parameetreid, ning arvestades, et läbisõidunäidul on suur mõju sõiduki turuväärtusele;

D.  arvestades, et läbisõidumõõdiku näidud salvestatakse ja neid esitatakse digitaalselt, kuid neile on väljastpoolt muutmise eesmärgil lihtne juurde pääseda, sest läbisõidumõõdikute kaitse tase on madalam kui sõidukite muudel osadel;

E.  arvestades, et läbisõidumõõdiku rikkumine on kahjulik tarbijatele, kasutatud autode müüjatele, kindlustusandjatele ja liisingufirmadele, kuid toob rahalist kasu pettuse toimepanijaile, ning arvestades, et vaja on leida tehnilised lahendused, mis võimaldavad muuta läbisõidumõõdikuga manipuleerimise tavainimesele keerulisemaks;

F.  arvestades, et rikutud läbisõidumõõdikuga autode suurem kulumine mõjub kahjulikult liiklusohutusele ning arvestades, et selliste autode ostjad võivad kanda oodatust suuremaid hooldus- ja remondikulusid, kuna sõidukeid ei kontrollita nende tegeliku läbisõidu alusel;

G.  arvestades, et rikutud läbisõidumõõdikuga autode kütusekulu ja saasteainete heide võivad olla oodatust suuremad, mis on vastuolus tüübikinnitust käsitlevates õigusaktides sätestatud kulumiskindluse nõuetega;

H.  arvestades, et liidus usaldab tarbija kaubaturgudest kõige vähem kasutatud autode turgu, mis on kaks kuni kolm korda suurem kui uute autode turg vastavalt komisjoni koostatud tarbijaturgude 2014. aasta tulemustabelile(11), ja arvestades, et läbisõidumõõdikute rikkumine vähendab märkimisväärselt tarbijate usaldust kasutatud autode müüjate vastu ning kahjustab seega siseturu toimimist ja ausat konkurentsi;

I.  arvestades, et tarbijaid ei teavitata piisavalt võimalikest viisidest, kuidas hoida ära kasutatud autode läbisõidumõõdiku näitude muutmist, samuti olemasolevatest meetoditest läbisõidu kontrollimiseks ja pettuse vältimiseks selles valdkonnas ning võimalustest nendele meetoditele juurdepääsu saada;

J.  arvestades, et paljud liikmesriigid ei suuda endiselt pakkuda tarbijatele vajalikke vahendeid, mis võimaldaksid neil kontrollida kasutatud sõiduki minevikku;

K.  arvestades, et läbisõiduga seotud pettused kahjustavad ebaproportsionaalselt rohkem väiksema sissetulekuga ühiskonnarühmi ja geograafilisi piirkondi, mille tõttu on 2004. aastal või pärast seda liiduga ühinenud liikmesriikides ja liidu vahetus läheduses asuvates riikides (eelkõige Lääne-Balkani riikides, kuhu imporditakse liidust kasutatud autosid tollimaksuvabalt või ilma märkimisväärse tollimaksuta) tarbijatel suurem oht osta manipuleeritud läbisõidumõõdikuga autot ning seepärast kahjustab selline kuritahtlik tegevus neid sagedamini;

L.  arvestades, et kuna puudub ühtne integreeritud süsteem teabe vahetamiseks liikmesriikide vahel, suureneb oht, et legaliseeritakse läbisõidunäit, mida on juba muudetud enne selle esmast kontrolli riigis, kus sõiduk lõpuks registreeritakse ning kus on juba olemas meetmed sõiduki registreerimiseks ja selle läbisõidu kontrollimiseks;

M.  arvestades, et läbisõidumõõdikuga seotud pettuste kaotamine, kehtestades kiiresti ühtsed eeskirjad manipuleerimise vältimiseks, parandab oluliselt sõidukite piiriülese ostmise turvalisust ja kindlust, vähendab seeläbi ebaausate tavade ulatust ja toob ka märkimisväärset kasu miljonitele tarbijatele liidus;

Praegused läbisõidumõõdikuga seotud pettuste vastased meetmed

N.  arvestades, et mõned liikmesriigid on juba võtnud kasutusele vahendid läbisõidumõõdikuga manipuleerimise minimeerimiseks, näiteks Car-Pass Belgias ja Nationale AutoPas Madalmaades; arvestades, et mõlemad liikmesriigid kasutavad andmebaasi, kuhu kogutakse sõiduki iga hoolduse, teeninduse, remondi või korralise ülevaatuse ajal läbisõidumõõdiku näidud, kuid mitte isikuandmeid, ja need riigid on lühikese ajaga kaotanud peaaegu täielikult läbisõidumõõdikuga seotud pettused oma territooriumil;

O.  arvestades, et Belgia süsteemi haldab seadusest tulenevalt mittetulundusühing ja Madalmaade süsteemi valitsusasutus, arvestades, et mõlemat süsteemi hallatakse mõistlike kuludega ning neid täiendavad ja nende edukust suurendavad teavitus- ja teabekampaaniad ning tugev õigusraamistik, milles on kehtestatud selged eeskirjad ja hoiatavad karistused;

P.  arvestades, et oluliselt suurem manipuleeritud läbisõidumõõdikuga autode arv riikides, kus puudub juurdepääs nendele andmebaasidele, näitab, et liikmesriikide piiriülene andmevahetus ja koostöö on süsteemide edu tagamiseks ülitähtis;

Q.  arvestades, et Euroopa mootorsõidukite ja juhilubade infosüsteem Eucaris toimib juba liikmesriikide asutuste vahel transpordiga seotud ühtlustatud andmete vahetamise ja korraldamise taristuna ning seda kasutavad kõik liikmesriigid, et täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2011/82/EL(12) tulenevaid kohustusi, kusjuures läbisõidunäitude salvestamine kuulub juba selle funktsioonide hulka;

R.  arvestades, et on ka riist- ja tarkvaraga seotud tehnilisi lahendusi, mille tootjad võivad sõidukitesse paigutada ja seeläbi hoida juba eos ära läbisõidumõõdikuga manipuleerimise; arvestades, et praegu juba kasutatakse riistvaralisi turvamooduleid ja turvalaiendusi, et kaitsta sõidukite elektroonilisi juhtseadmeid loata juurdepääsu ja manipuleerimise eest ning ka auto varguse eest, ja nende hinnanguline maksumus sõiduki kohta on üks euro;

S.  arvestades, et määruses (EL) 2017/1151 kehtestatakse tootjatele kohustus rakendada sõidukile tüübikinnituse saamiseks süstemaatiliselt omavolilise muutmise vastaseid strateegiaid ja kirjutuskaitsefunktsioone, et vältida läbisõidumõõdikute ümberprogrammeerimist, pöörates tähelepanu ka distantsilt toimuva teabevahetuse funktsioonidele; arvestades, et määruses nõutakse tootjatelt ainult teabe ja selgituste esitamist ega nähta ette läbisõidumõõdiku rikkumiskindluse katsetamist, kui samal ajal on olemas sertifitseeritud ja rahvusvaheliselt tunnustatud protsessid, näiteks infotehnoloogia turvalisuse hindamise ühised kriteeriumid; arvestades, et sellised rahvusvaheliselt tunnustatud protsessid nagu ühised kriteeriumid (ISO/IEC 15408) võivad aidata tagada kaitse rikkumiste eest;

Õigusaktid ja lüngad

T.  arvestades, et läbisõidumõõdikuga manipuleerimine on keelatud 26 liikmesriigis, kuid ainult kümnes liikmesriigis on kehtestatud klientidele kättesaadavad täiendavad meetmed läbisõidu kontrollimiseks ja ainult kuues riigis käsitletakse läbisõidumõõdikuga manipuleerimist kuriteona(13); arvestades, et läbisõidumõõdikuga manipuleerimiseks kasutatav riist- ja tarkvara on liidus vabalt kättesaadav ning seda tegevust ei liigitata kuriteoks, ning arvestades, et järjest rohkem liikmesriike tegutseb selle nimel, et kriminaliseerida mõõdikute näitude ebaseaduslik manipuleerimine;

U.  arvestades, et läbisõidumõõdikuga seotud pettus kujutab endast ohtu tehnoülevaatuse tulemuste õigsusele, millele on osutatud ka direktiivis 2014/45/EL, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama sellise manipuleerimise eest tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused; arvestades, et komisjon peaks põhjalikumalt uurima riiklike platvormide ühendamise teostatavust, et võimaldada piiriüleselt vahetada teavet tehnoülevaatuste, sealhulgas läbisõidumõõdiku näitude kohta;

V.  arvestades, et direktiivis 2014/45/EL on esitatud kohustus läbisõidunäidud korralise tehnoülevaatuse käigus registreerida ning teha need kättesaadavaks edasiste korraliste tehnoülevaatuste jaoks, kuid see puudutab ainult alates esimesest tehnoülevaatusest registreeritud läbisõidunäite; arvestades, et esimene korraline tehnoülevaatus võib toimuda alles neli aastat pärast sõiduki esmast registreerimist, jättes piisavalt aega läbisõidumõõdikuga manipuleerimiseks enne esimest ülevaatust ja ka ülevaatuste vahel ning sellest tulenevalt võidakse ametlikult registreerida vale läbisõit;

W.  arvestades, et ei Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2007/46/EÜ(14), tüübikinnitust käsitlevas komisjoni määruses (EÜ) nr 692/2008 ega ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni eeskirjas nr 39 (UNECE eeskiri nr 39) ei viidata läbisõiduga seotud pettusele ega rikkumiskindlatele läbisõidumõõdikutele; arvestades, et määruses (EÜ) nr 661/2009 viidatakse UNECE eeskirjale nr 39 kiirusmõõdiku tüübikinnituse nõuete osas, kuid ei sätestata nõudeid läbisõidumõõdiku või selle põhiomaduste kohta;

Autotööstuse edasine areng

X.  arvestades, et autotööstus on teinud suuri edusamme selliste sõidukite arendamisel ja tootmisel, mis on vastastikku ühendatud, kasutavad intelligentseid transpordisüsteeme ja vahetavad teavet oma keskkonnaga, nii et enamikul turule sisenevatel autodel on juba olemas ühenduvusfunktsioonid, mistõttu muutub autopark liidu teedel järk‑järgult enam ühendatuks;

Y.  arvestades, et mitmesuguste uuringute kohaselt on liidu teedel liikuvate autode keskmine vanus 7–11 aastat ja see suureneb pidevalt ning pärast 2004. aastat liiduga ühinenud liikmesriikides on autod ELi keskmisest tunduvalt vanemad, mistõttu koosneb autopark uuematest, omavahel suurel määral ühendatud autodest ja vanadest autodest, millel puuduvad ühenduvusvõimalused;

Z.  arvestades, et sõidukid saadavad juba praegu tootjatele korrapäraselt andmeid, sealhulgas tegeliku läbisõidu ja kogu sõiduaja kohta, mis on tähtsad andmed läbisõidunäitude usutavuse kontrollimiseks;

AA.  arvestades, et plokiaheltehnoloogia võib olla üks lahendus läbisõidumõõdiku andmete salvestamiseks tulevikus;

AB.  arvestades, et CarTrustChain on Euroopa Regionaalarengu Fondi kaasrahastatud edukas projekt, mis käsitleb plokiaheltehnoloogia kasutamise viise läbisõidumõõdikuga seotud pettuste kõrvaldamiseks;

1.  palub komisjonil esitada vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 91 lõikele 1 ja artiklile 114 õigusraamistik, millega nõutakse, et liikmesriigid looksid kaheteistkümne kuu jooksul pärast käesoleva resolutsiooni vastuvõtmist Euroopa Parlamendis õiguslikud, tehnilised ja tegevuslikud tõkked, mis muudavad läbisõidumõõdikuga manipuleerimise võimatuks, järgides käesolevas resolutsioonis ja selle lisas toodud soovitusi; palub komisjonil vaadata läbi määruses (EL) 2017/1151 esitatud kohustuslikud nõuded;

2.  palub komisjonil tagada, et kolmandatest riikidest pärit impordi suhtes kohaldataks samu õiguslikke ja tehnilisi tõkkeid;

3.  peab kiiduväärseks selliseid tehnilisi lahendusi nagu riistvaralised turvamoodulid ja turvalaiendused, mida kasutatakse juba praegu laialdaselt autodes tundlike andmete kaitsmiseks, ja rõhutab, et läbisõidumõõdiku näite tuleks kaitsta samal tasemel vältimaks, et neid saab manipuleerida;

4.  palub komisjonil karmistada autosisese turvalisuse tüübikinnituse nõudeid, eelkõige läbisõidumõõdikuga seotud pettusi puudutavate tehniliste meetmete suhtes, kuid arvestades ka vastastikku ühendatud autode arvu suurenemist;

5.  väljendab heameelt selle üle, et komisjon lisas määrusesse (EÜ) 2017/1151 läbisõidumõõdiku tehnoloogia turvalisust käsitlevad nõuded; juhib siiski tähelepanu sellele, et puuduvad sätted selle kohta, kuidas nende täitmist kontrollida, ning palub seetõttu komisjonil kehtestada selged kriteeriumid läbisõidumõõdikute turvalisuse tõhusaks kontrollimiseks, kohandada vajaduse korral neid nõudeid võimalikult lühikese aja jooksul ja esitada Euroopa Parlamendile aruanne kõnealuse määruse tõhususe kohta;

6.  märgib, et riiklikud lahendused, milles kasutatakse korraliste tehnoülevaatuste, hoolduste ja sõiduki muude kontrollide käigus salvestatud sagedaste läbisõidumõõdikunäitude andmebaase, on olnud väga edukad läbisõidumõõdikuga manipuleerimise tõkestamises vastavates liikmesriikides, ning teeb seepärast ettepaneku, et need liikmesriigid, kes ei ole seni vastavaid meetmeid võtnud, peaksid võtma võimalikult kiiresti kasutusele asjakohased lahendused;

7.  rõhutab sellega seoses, et kõikidel liikmesriikidel peaksid olema riiklikud registrid ja nad peaksid vahetama piiriüleselt neis registrites sisalduvaid andmeid, sest see on ainus viis, kuidas läbisõiduga seotud pettused liidus tõhusalt kaotada; palub seepärast komisjonil esitada ettepaneku liikmesriikidele ettenähtud õigusraamistiku kohta, et luua parimate tavade alusel võrreldavad ja üksteisega ühilduvad riiklikud andmekogumismehhanismid, millega tagatakse sage ja usaldusväärne läbisõiduandmete kogumine alates sõiduki esmasest registreerimisest ja võimaldatakse rahvusvahelist andmevahetust;

8.  rõhutab, et läbisõidumõõdiku näitudele peaks olema võimalik piiriüleselt juurde pääseda ja et kasutatud sõiduki ostja lihtne juurdepääs sellele teabele aitaks oluliselt parandada tarbijakaitset; rõhutab asjaolu, et kasutatud sõiduki ostja peaks saama kontrollida läbisõidumõõdiku näidu õigsust, olenemata sellest, kus liikmesriigis auto oli varem registreeritud; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles teavitama ennetavalt tarbijaid ja sidusrühmi läbisõidumõõdikutega seotud pettuste vältimiseks võetud meetmetest ning sellest, kuidas avastada ja ennetada läbisõidumõõdikuga manipuleerimist;

9.  rõhutab, et Eucaris pakub andmebaasilahenduse põhjal taristut läbisõidumõõdiku näitude andmete kulutõhusaks vahetamiseks kogu liidus; peab kahetsusväärseks, et 2017. aastal kasutasid Eucarise platvormi läbisõidumõõdiku näitudega seotud teabe vahetamiseks ainult Belgia, Madalmaad ja Slovakkia, ning julgustab seetõttu liikmesriike kasutama ära selle süsteemi võimalusi;

10.  palub komisjonil teha osalemine Eucarises kohustuslikuks ja rakendada seda sõidukite teabeplatvormina, hõlbustades seeläbi läbisõidu kontrollimist liidus, et vähendada läbisõidumõõdikuga manipuleerimise võimalusi;

11.  peab kahetsusväärseks, et direktiivis 2014/45/EL sätestatud elektroonilist registrit ei ole veel loodud ja et liikmesriikide karistused ei ole piisavalt hoiatavad, mistõttu ei ole täidetud andmete vahetamise eesmärke;

12.  palub komisjonil näha ette õigusraamistiku, mis võimaldaks liikmesriikidel registreerida kohustuslikus korras läbisõidumõõdiku näidud, mis on üles märgitud korraliste tehnoülevaatuste, samuti iga kontrolli, teeninduse, hoolduse ja remondi ning teiste hooldus- ja remonditöökoja külastuste käigus, alustades sõiduki esmasest registreerimisest;

13.  rõhutab, et plokiahelal põhinev lahendus oleks kulutasuvam, ja palub komisjonil teha kaheteistkümne kuu jooksul pärast käesoleva resolutsiooni vastuvõtmist Euroopa Parlamendis selle lahenduse kulude-tulude analüüs, kaasa arvatud turvalisuse, läbipaistvuse ja andmete kaitse seisukohast; rõhutab, et kuni kõnealuse tehnoloogia võimaliku kasutuselevõtmiseni tuleks viivitamata rakendada tõhusaid, lihtsalt kasutatavaid ja kiiresti toimivaid lahendusi, eelkõige andmebaase;

14.  rõhutab, et täiustatud krüptograafiliste tehnoloogiate, näiteks riistvaralistel turvamoodulitel või turvalaiendustel põhinevate lahenduste ulatuslikum rakendamine võib tagada täiendava kaitse läbisõidumõõdikutega manipuleerimise eest, kaitstes läbisõidumõõdikuid turvaliste kiipide abil loata juurdepääsu eest;

15.  rõhutab, et sõidukite ühenduvussuutlikkus on suurenenud ja see suundumus jätkub, võimaldades seega sisestada läbisõidumõõdiku andmeid automaatselt andmebaasi või plokiahelvõrgustikku; väljendab heameelt selle üle, et autotööstus on teinud pingutusi selle nimel, et töötada välja läbisõidumõõdiku rikkumiste vastu mitmesugused tehnilised kaitsemeetmed, sealhulgas andmete krüpteerimise, andmekaitse ja turvalisuse vallas, kuid palub tootjatel parandada ka oma tehniliste lahenduste tõhusust;

16.  rõhutab, et kõik andmete edastamist ja säilitamist käsitlevad meetmed peaksid olema kooskõlas Euroopa andmekaitsealaste õigusaktidega ning neid tuleb rakendada ainult läbisõidumõõdikuga manipuleerimise vältimiseks, kohaldades kõrgeimal tasemel küberkaitset;

17.  kutsub liikmesriike üles koostama või muutma läbisõidumõõdikuga manipuleerimist käsitlevaid õigusakte, et seda tegevust, sealhulgas loata manipuleerimise jaoks vajaliku riist- ja tarkvara ja vastavate teenuste pakkumist käsitletaks kuriteona, kuna läbisõidumõõdiku rikkumine põhjustab sõiduki tehnoseisundi ebaõiget hindamist ja vähendab seega liiklusohutust; kutsub liikmesriike üles tagama piisavalt töötajaid ja rahalisi vahendeid nende õigusaktide tõhusa, mittediskrimineeriva ja proportsionaalse täitmise tagamiseks;

18.  on veendunud, et sõiduki läbisõidumõõdiku vahetamist väiksema läbisõiduga sõiduki mõõdiku vastu eesmärgiga varjata tegelikku läbisõitu ja seega teenida kasu, tuleks pidada sõiduki läbisõiduga seotud pettuseks;

19.  palub komisjonil esitada vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 91 lõikele 1 ja artiklile 114 ettepanek võtta vastu õigusakt läbisõidumõõdikuga manipuleerimist tõkestavate meetmete kohta, järgides käesoleva raporti lisas toodud soovitusi;

o
o   o

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule.

RESOLUTSIOONI LISA

SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

Tehniliste lahenduste ja tüübikinnituse edendamine

Et teha läbisõidumõõdiku näitudega manipuleerimine keerulisemaks, tuleks sõidukis tagada läbisõidumõõdiku andmete parem turvalisus. Selle saavutamiseks peab ettepanek hõlmama järgmist:

—  jälgida määruse (EL) 2017/1151 artikli 5 lõike 3 punkti f rakendamist ja esitada tulemuste aruanne võimalikult kiiresti Euroopa Parlamendile;

—  kehtestada selged nõuded läbisõidumõõdiku näitude kaitsmiseks manipuleerimise vastu, sealhulgas – positiivse hinnangu korral – krüptograafiline kaitse manipuleerimise eest, manipuleerimise tuvastamise süsteemid, eraldi läbisõidu tuvastamine ja salvestamine ning riistvara turvalisus;

—  võtta kasutusele katsemeetod või kohaldada läbisõidumõõdikuga seotud pettusi ennetavate lahenduste suhtes, mis on esitatud määruses (EL) 2017/1151, infotehnoloogia turvalisuse hindamise ühiseid kriteeriumeid.

Andmebaasisüsteemid

Läbisõidumõõdiku näitude andmebaasid vähendavad märkimisväärselt manipuleeritud sõidukite arvu. Tähtis on jõuda kogu liitu hõlmava lahenduseni, sest eraldiseisvate riiklike algatustega ei saa ennetada läbisõidumõõdikuga seotud pettusi kasutatud sõidukite piiriüleses kaubanduses. Seepärast peaks ettepanek nägema ette järgmised meetmed:

—  direktiivis 2014/45/EL sätestatud kohustuslikud salvestatud läbisõidumõõdiku näidud tuleks teha kättesaadavaks piiriüleseks vahetamiseks ja taotluse alusel ka tarbijatele;

—  tuleks koostada õigusraamistik võrreldavate läbisõidunäitude andmebaaside loomiseks liikmesriikides, tagades rahvusvahelise teabevahetuse ja teabele juurdepääsu ning tuginedes parimale tavale, et näha ette sage ja usaldusväärne läbisõiduandmete salvestamine;

—  praegused riiklikud läbisõidumõõdiku näitude andmebaasid peaksid olema ELi tasandil omavahel ühendatud, ühilduvad ja koostalitlevad ning võimaldama andmete rahvusvahelist vahetamist, samas kui olemasolevat taristut, näiteks Eucarist tuleks kasutada kulutõhusa ja õigeaegse rakendamise tagamiseks;

—  andmekaitse-eeskirjadest tuleks kinni pidada ja vajaduse korral neid kohandada nii, et oleks võimalik salvestada ja vahetada asjakohaseid andmeid ning kaitsta eraelu puutumatust, tõhusalt vältides kogutud andmete kasutamist pettuse eesmärgil;

—  kasutatud sõidukite ostjatel peaks olema võimalik enne ostmist kontrollida sõiduki läbisõidumõõdiku näidu õigsust sõiduki kohta kogutud läbisõiduandmete alusel, olenemata sellest, millises liikmesriigis oli see varem registreeritud.

Plokiahel ja ühenduvus kui võimalikud ja üksteist täiendavad pikaajalised lahendused

Sõidukite ühenduvus ja ühendatud sõidukite osakaal liidu autopargis suurenevad järjepidevalt. Sõidukid edastavad juba tootja serverile selliseid andmeid nagu tegelik läbisõidunäit. Neid andmeid saaks juba praegu kasutada läbisõiduga seotud pettuste avastamiseks.

Plokiaheltehnoloogiast võib saada aja jooksul usaldusväärne vahend andmete kaitsmiseks võrgustikus ja andmetega manipuleerimise tõkestamiseks. Nende suundumuste ja tehnoloogia kombinatsiooni võiks uurida kui pikaajalist lahendust läbisõidumõõdikuga seotud pettusele.

Seepärast tuleks ette näha järgmised meetmed:

—  tuleks hinnata läbisõidumõõdiku näitude Euroopa plokiahelvõrgustiku loomise võimalikke kulusid ja saadavat kasu;

—  kui hinnang on positiivne: luua õigus- ja regulatiivne raamistik ühenduvusfunktsiooniga varustatud autode läbisõidumõõdiku näitude automaatseks edastamiseks ja – olenemata plokiahelat käsitlevast hindamisest – juurdepääsuks andmetele, mida hoiavad ja koguvad tootjad ning mis täiendavad korralise tehnoülevaatuse käigus käsitsi registreeritud ja muudest allikatest saadud läbisõidunäite;

—  tuleks nõuda korralise tehnoülevaatuse, hoolduse ja kontrollide käigus registreeritud läbisõidumõõdiku näitude edastamist, integreerides need seeläbi andmebaasisüsteemi ja täiendades seda;

Õigusaktid ja jõustamine

Läbisõidumõõdikuga seotud pettus ei ole kõigis liikmesriikides kuritegu, kuigi direktiiv 2014/45/EL näeb seda sõnaselgelt ette. Pettuste kaotamiseks on hädavajalik tagada tõhusate õigusmeetmete, sealhulgas trahvide ja karistuste jõustamine. Seepärast tuleks ette panna järgmised meetmed:

—  läbisõidumõõdikuga seotud pettust tuleks käsitada kui õigusrikkumist, mille on toime pannud nii isik, kes tellib mõõdiku näidu muutmise (autoomanik), kui ka isik, kes mõõdiku näitu muudab, ning selle eest tuleks karistada tõhusate, proportsionaalsete, hoiatavate ja mittediskrimineerivate karistustega, järgides kogu liidus kehtivat suurel määral võrreldavat normi.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/45/EL, milles käsitletakse mootorsõidukite ja nende haagiste korralist tehnoülevaatust ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/40/EÜ (ELT L 127, 29.4.2014, lk 51).
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/47/EL, milles käsitletakse liidus liiklevate ärilisel otstarbel kasutatavate sõidukite tehnokontrolli ja -ülevaatust ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/30/EÜ (ELT L 127, 29.4.2014, lk 134).
(3) Komisjoni 1. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1151, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite heitmetega (Euro 5 ja Euro 6) ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust, ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/46/EÜ ning komisjoni määrust (EÜ) nr 692/2008 ja komisjoni määrust (EL) nr 1230/2012 ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 692/2008 (ELT L 175, 7.7.2017, lk 1).
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 661/2009, mis käsitleb mootorsõidukite, nende haagiste ning nende jaoks ette nähtud süsteemide, osade ja eraldi tehniliste seadmestike üldise ohutusega seotud tüübikinnituse nõudeid (ELT L 200, 31.7.2009, lk 1).
(5) Komisjoni 18. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 692/2008, millega rakendatakse ja muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 715/2007, mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust (ELT L 199, 28.7.2008, lk 1).
(6) Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UN/ECE) eeskiri nr 39 – Sõidukite tüübikinnituse ühtsed sätted seoses kiirusmõõdiku ja selle paigaldamisega (ELT L 120, 13.5.2010, lk 40).
(7) ELT C 468, 15.12.2016, lk 57.
(8) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/602012/IPOL_STU%282017%29602012_EN.pdf.
(9) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/615637/EPRS_STU%282018%29615637_EN.pdf.
(10) https://www.ereg-association.eu/media/1122/final-report-ereg-topic-group-xiii-vehicle-mileage-registration.pdf.
(11) https://ec.europa.eu/info/files/consumer-markets-scoreboard-2014-edition_en.
(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/82/EL, millega hõlbustatakse piiriülest teabevahetust liiklusohutusnõuete rikkumise kohta (ELT L 288, 5.11.2011, lk 1).
(13) Euroopa tarbijakeskuste võrgustik (ECC‑Net, 2015), „Cross‑border car purchases: what to look out for when you’re bargain hunting“ (Piiriülene autoost: millele allahindlust otsides tähelepanu pöörata), lk 236.
(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiiv 2007/46/EÜ, millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta (raamdirektiiv) (EMPs kohaldatav tekst) (ELT L 263, 9.10.2007, lk 1).


Liidu kodanikukaitse mehhanism ***I
PDF 200kWORD 73k
Euroopa Parlamendi 31. mail 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse otsust nr 1313/2013/EL liidu kodanikukaitse mehhanismi kohta (COM(2017)0772/2 – C8‑0409/2017 – 2017/0309(COD))(1)
P8_TA(2018)0236A8-0180/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 1
(1)  Liidu kodanikukaitse mehhanismiga (edaspidi „liidu mehhanism“), mille tegevust reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1313/2013/EL12, tugevdatakse liidu ja liikmesriikide vahelist koostööd ning lihtsustatakse kodanikukaitsealast koordineerimist, et parandada liidu reageerimist loodus- ja inimtegevusest tingitud õnnetustele.
(1)  Liidu kodanikukaitse mehhanismiga (edaspidi „liidu mehhanism“), mille tegevust reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1313/2013/EL12, tugevdatakse liidu, liikmesriikide ja nende piirkondade vahelist koostööd ning lihtsustatakse kodanikukaitsealast koordineerimist, et parandada liidu reageerimist loodus- ja inimtegevusest tingitud õnnetustele.
_________________
_________________
12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta otsus nr 1313/2013/EL liidu kodanikukaitse mehhanismi kohta (ELT L 347, 20.12.2013, lk 924).
12 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta otsus nr 1313/2013/EL liidu kodanikukaitse mehhanismi kohta (ELT L 347, 20.12.2013, lk 924).
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 3
(3)  Loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud õnnetused võivad meid tabada ükskõik kus üle maailma, sageli ilma hoiatuseta. Kliimamuutustest tulenevad ja riikide piire ületavad loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud õnnetused on muutunud üha sagedasemaks, äärmuslikumaks ja keerukamaks. Õnnetustest tulenevad inimlikud, keskkonnaalased või majanduslikud tagajärjed võivad olla tohutud.
(3)  Loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud õnnetused võivad meid tabada ükskõik kus üle maailma, sageli ilma hoiatuseta. Kliimamuutustest tulenevad ja riikide piire ületavad loodusõnnetused ja inimtegevusest tingitud õnnetused on muutunud üha sagedasemaks, äärmuslikumaks ja keerukamaks. Õnnetustest tulenevad inimlikud, keskkonnaalased, sotsiaalsed või majanduslikud tagajärjed võivad olla ettenägematu ulatusega. Kahjuks on need õnnetused mõnikord ka tahtlikult põhjustatud, näiteks terrorirünnakute puhul.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 4
(4)  Hiljutised kogemused on näidanud, et lootmine liidu mehhanismi poolt koordineeritud ja vahendatud vabatahtlikult pakutavale abile ei taga alati õnnetusest mõjutatud inimeste põhivajaduste rahuldaval viisil täitmiseks piisavate vahendite olemasolu, samuti ei ole asjakohaselt kaitstud keskkond ja vara. Eriti kehtib see juhul, kui liikmesriike tabavad samaaegselt korduvad õnnetused ja kollektiivne suutlikkus jääb ebapiisavaks.
(4)  Hiljutised kogemused on näidanud, et lootmine liidu mehhanismi poolt koordineeritud ja vahendatud vabatahtlikult pakutavale abile ei taga alati õnnetusest mõjutatud inimeste põhivajaduste rahuldaval viisil täitmiseks piisavate vahendite olemasolu, samuti ei ole asjakohaselt kaitstud keskkond ja vara. Eriti kehtib see juhul, kui liikmesriike tabavad samaaegselt õnnetused, mis on nii korduvad kui ka ootamatud, nii looduslikud kui ka inimtegevusest põhjustatud, ja kollektiivne suutlikkus jääb ebapiisavaks. Neist puudujääkidest ja esilekerkivatest ohtudest jagusaamiseks tuleks kõiki liidu vahendeid kasutada täie paindlikkusega, sealhulgas kodanikuühiskonna aktiivse osalemise edendamise kaudu. Sellegipoolest peaksid liikmesriigid võtma asjakohaseid ennetavaid meetmeid sellise riikliku suutlikkuse säilitamiseks, mis on piisav õnnetustega toimetulekuks.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 4 a (uus)
(4a)  Metsatulekahjude ennetamine etendab väga olulist rolli ülemaailmsetes pingutustes vähendada CO2 heidet. Metsatulekahjudes paiskub puude ja turbarikka pinnase põlemise tagajärjel õhku CO2. Täpsemalt, uuringud on näidanud, et tulekahjud põhjustavad 20 % kogu maailma CO2 heitest, s.o rohkem kui on kogu maailma transpordisüsteemide (sõidukid, laevad ja õhusõidukid) heitkogused kokku.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5
(5)  Ennetustegevus on õnnetustevastases kaitses üliolulise tähtsusega ning see nõuab edasisi meetmeid. Selleks peaksid liikmesriigid regulaarselt jagama riskihindamisi ja õnnetustega seotud riskijuhtimise kavade kokkuvõtteid, et tagada õnnetuste ohjamisel integreeritud lähenemisviisi rakendamine, mis seob endas riskide ennetamise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimisega seotud meetmeid. Lisaks sellele peaks komisjon olema suuteline nõudma liikmesriikidelt spetsiaalsete, konkreetsete õnnetustega seotud ennetus- ja valmisolekukavade esitamist, seda eelkõige selleks, et maksimeerida õnnetustega seotud riskijuhtimiseks antavat üldist liidu toetust. Halduskoormust peaks vähendama ja ennetusstrateegiaid tõhustama muu hulgas tagades vajalikud seosed muude oluliste liidu tegevuspõhimõtete ja rahastamisvahenditega, eelkõige määruse (EL) nr 1303/201313 põhjenduses 2 loetletud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega.
(5)  Ennetustegevus on õnnetustevastases kaitses üliolulise tähtsusega ning see nõuab edasisi meetmeid. Selleks peaksid liikmesriigid regulaarselt jagama riskihindamisi oma riiklike ohutus- ja julgeolekuriskide kohta ning õnnetustega seotud riskijuhtimise kavade kokkuvõtteid, et tagada loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste ohjamisel integreeritud lähenemisviisi rakendamine, mis seob endas riskide ennetamise, nendeks valmisoleku ja neile reageerimisega seotud meetmeid. Lisaks sellele peaks komisjon olema suuteline nõudma liikmesriikidelt spetsiaalsete, konkreetsete, sh inimtegevusest tingitud õnnetustega seotud ennetus- ja valmisolekukavade esitamist, seda eelkõige selleks, et maksimeerida õnnetustega seotud riskijuhtimiseks antavat üldist liidu toetust, eriti Euroopa Keskkonnaameti kaudu. Oluline on vähendada halduskoormust ja tugevdada ennetuspoliitikat, sealhulgas tugevdades seoseid ja koostööd muude oluliste liidu tegevuspõhimõtete ja rahastamisvahenditega, eelkõige määruse (EL) nr 1303/201313 põhjenduses 2 loetletud Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5 a (uus)
(5a)   Risk on piirkondade arengu jaoks negatiivne stiimul. Ennetus ja riskijuhtimine eeldavad poliitika ja institutsioonilise raamistiku ümberkujundamist ning kohaliku, riikliku ja piirkondliku suutlikkuse tugevdamist, et töötada välja ja rakendada riskijuhtimismeetmeid, koordineerides paljusid eri osalejaid. Äärmiselt oluline on kaardistada riskid piirkondade ja/või liikmesriikide kaupa, tugevdada reageerimissuutlikkust ja tõhustada ennetusmeetmeid, pöörates erilist tähelepanu kliimaohtudele. Samuti on oluline, et riskide kaardid võtaksid arvesse nii praegusest kliima muutlikkusest kui ka kliimamuutuse prognoositavatest suundumustest tulenevaid riske.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5 b (uus)
(5b)   Kui liikmesriigid valmistavad ette oma riskianalüüse ja riskijuhtimiskavasid, peaksid nad arvesse võtma ka riske elusloodusele ja loomade heaolule. Komisjon peaks kogu Euroopas ergutama teabe levitamist katastroofides kannatada saanud loomade kohta. Sellega seoses tuleks edasi arendada koolitusprogramme ja -kursusi.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5 c (uus)
(5c)   Eriti pikk ja intensiivne oli paljudes liikmesriikides 2017. aasta metsatulekahjude hooaeg, mille tagajärjel hukkus ühesainsas liikmesriigis üle 100 inimese. Suutlikkuse puudujääkide aruandes1a esile tõstetud kättesaadavate vahendite puudumine ning Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse (EERC ehk „vabatahtlik ühisressurss“) võimetus reageerida õigeaegselt kõigile 17 metsatulekahjudega seotud abitaotlusele tõestasid, et liikmesriikide vabatahtlikust panustamisest ei piisa ulatuslike hädaolukordade puhul, mis mõjutavad mitut liikmesriiki korraga.
_________________
1a Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkusega seoses tehtud edusammude ja allesjäänud puudujääkide kohta, 17.2.2017.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5 d (uus)
(5d)   Kõige loomulikumad partnerid koostöö süvendamiseks on naaberliikmesriigid, kes jagavad samu eksperditeadmisi ja struktuure ning keda kõige tõenäolisemalt mõjutavad samad õnnetused ja riskid.
Muudatusettepanek 68
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 5 e (uus)
(5e)  Kliimamuutustele vastupanuvõime küsimuses on esmatähtis veevarude tagamine. Liikmesriigid peaksid olemasolevad veevarud kaardistama, et hõlbustada kliimamuutustega kohanemist ning suurendada elanikkonna suutlikkust tulla toime selliste kliimaohtudega nagu põuad, tulekahjud ja üleujutused. Kaardistamise eesmärk peaks olema toetada elanikkonna haavatavuse vähendamiseks mõeldud meetmete väljatöötamist.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 6
(6)  Tõhustada tuleb kollektiivset võimet õnnetusteks valmistuda ja nendele reageerida eelkõige Euroopas vastastikuse abi andmise kaudu. Lisaks Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse (nüüdsest „Euroopa kodanikukaitse ühisressurss“) poolt juba pakutavate võimaluste tugevdamisele peaks komisjon kasutusele võtma ka rescEU. rescEU peaks hõlmama suutlikkust reageerida sellistele hädaolukordadele nagu metsa- või maastikutulekahjud, ulatuslikud üleujutused ja maavärinad, samuti peaks sinna kuuluma Maailma Terviseorganisatsiooni standarditele vastavad välihaiglad ja meditsiini rühmad, keda on võimalik kiiresti tööle rakendada.
(6)  Tõhustada tuleb kollektiivset võimet õnnetusteks valmistuda ja nendele reageerida eelkõige Euroopas vastastikuse abi andmise kaudu. Lisaks Euroopa hädaolukordadele reageerimise suutlikkuse (nüüdsest „Euroopa kodanikukaitse ühisressurss“) poolt juba pakutavate võimaluste tugevdamisele peaks komisjon kasutusele võtma ka rescEU. rescEU peaks hõlmama suutlikkust reageerida sellistele hädaolukordadele nagu metsa- või maastikutulekahjud, ulatuslikud üleujutused ja maavärinad, terrori-, keemia-, bioloogilised, radioloogilised ja tuumarünnakud, samuti peaks sinna kuuluma Maailma Terviseorganisatsiooni standarditele vastavad välihaiglad ja meditsiini rühmad, keda on võimalik kiiresti tööle rakendada. Sellega seoses tuleb tõhustada ja kaasata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste erivahendeid, kuna just omavalitsused on need, kes hakkavad pärast õnnetust kõige esimesena tegutsema. Omavalitsused peaksid välja arendama koostöömudelid, mille raames kogukonnad saaksid jagada parimaid tavasid ja millega antaks neile võimalus aidata välja arendada oma vastupanuvõimet loodusõnnetustele.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 6 a (uus)
(6a)   Piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on õnnetuste ennetamisel ja ohjamisel väga oluline roll ning nende reageerimisvahendid tuleb asjakohaselt kaasata käesoleva otsuse alusel toimuvasse koordineerimis- ja kasutuselevõtutegevusse kooskõlas konkreetse liikmesriigi institutsioonilise ja õigusraamistikuga, et vähendada kattumisi ja soodustada koostoimimisvõimet. Asjaomased omavalitsused saavad ennetustöös palju ära teha ja nad on ka esimesed, kes pärast õnnetust koos oma vabatahtlikega tegutsema hakkavad. Seetõttu tuleb kohalikul, piirkondlikul ja piiriülesel tasandil pidevalt koostööd teha, et luua ühised häiresüsteemid kiireks reageerimiseks enne rescEU kasutuselevõttu, samuti korraldada korrapäraseid avalikke teavituskampaaniaid, milles käsitletakse esmaseid reageerimismeetmeid.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 7
(7)  Liit peaks olema suuteline toetama liikmesriike juhul, kui olemasolevad vahendid on õnnetustele tõhusalt reageerimiseks ebapiisavad, andes oma panuse liisingu- või rendilepingute rahastamisse, et tagada sellistele vahenditele kiire juurdepääsu, või rahastades nende soetamist. See tõstaks oluliselt liidu mehhanismi tõhusust, tagades vahendite olemasolu juhtumite korral, kus tõhus reageerimine õnnetustele ei oleks muidu tagatud, seda eelkõige õnnetuste puhul, millel on ulatuslik mõju ja mis mõjutavad paljusid liikmesriike. Vahendite hanked liidu poolt peaksid võimaldama mastaabisäästu ning paremat koordineerimist õnnetustele reageerimisel.
(7)  Liit peaks olema suuteline toetama liikmesriike juhul, kui olemasolevad materiaalsed ja tehnilised vahendid on õnnetustele tõhusalt reageerimiseks ebapiisavad, sealhulgas piiriüleste juhtumite korral, andes oma panuse liisingu- või rendilepingute rahastamisse, et tagada sellistele vahenditele kiire juurdepääsu, või rahastades nende soetamist. See tõstaks oluliselt liidu mehhanismi tõhusust ja kasutatavust, tagades materiaalsete ja tehniliste vahendite (sealhulgas eakate või puuetega inimeste päästmiseks) kiire kättesaadavuse juhtumite korral, kus tõhus reageerimine õnnetustele ei oleks muidu tagatud, seda eelkõige õnnetuste puhul, millel on ulatuslik mõju ja mis mõjutavad paljusid liikmesriike, nagu piiriülesed epideemiad. Eelnevalt eraldatud sobiv varustus ja vahendite hanked liidu poolt peaksid võimaldama mastaabisäästu ning paremat koordineerimist õnnetustele reageerimisel. Tuleks tagada rahaliste vahendite optimaalne ja läbipaistev kasutamine.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 7 a (uus)
(7a)   Paljudel liikmesriikidel ei ole ootamatute õnnetuste korral piisavalt materiaalseid ja tehnilisi vahendeid. Liidu mehhanism peaks seetõttu võimaldama vajaduse korral laiendada materiaalset ja tehnilist baasi, eriti puudega inimeste, eakate või haigete päästmiseks.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 9
(9)  Koolituse ja õppuste tõhususe ja tulemuslikkuse parandamiseks ning liikmesriikide riiklike kodanikukaitseasutuste ja -teenistuste vahelise koostöö tugevdamiseks on vaja luua liidu kodanikukaitsealaste teadmiste võrgustik, mis toetuks olemasolevatele struktuuridele.
(9)  Kodanikukaitse valdkonnas on tähtis koht koolitusel ning teadustegevusel ja innovatsioonil. Koolituse ja õppuste tõhusust ja tulemuslikkust, innovatsiooni edendamist ning liikmesriikide siseriiklike kodanikukaitseasutuste ja -teenistuste vahelist dialoogi ja koostööd tuleks tugevdada olemasolevate struktuuride abil, kaasates tippkeskusi, ülikoole, teadlasi ja muid liikmesriikides olemasolevaid eksperditeadmisi ning vahetades nendega teavet.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 9 a (uus)
(9a)   Kuna kodanikukaitse tugevdamine viimasel ajal aset leidnud õnnetuste, nii ilmastikutingimuste kui ka sisejulgeolekuga seotud probleemide taustal, on üks kõige olulisem prioriteet kogu liidus, on väga oluline täiendada liidu vahendeid territoriaalse ja kogukonna juhitud mõõtme tugevdamisega, kuna kohaliku kogukonna tegevus on kõige kiirem ja tõhusam viis õnnetuse põhjustatud kahju piiramiseks.
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 10
(10)  rescEU käivitamiseks tuleb kättesaadavaks teha täiendavad rahalised vahendid, et oleks võimalik rahastada meetmeid liidu mehhanismi raames.
(10)  rescEU käivitamiseks tuleb kättesaadavaks teha täiendavad rahalised vahendid, et oleks võimalik rahastada meetmeid liidu mehhanismi raames, kuid mitte rahastamispakettide arvelt, mis on eraldatud teistele olulistele liidu poliitikavaldkondadele.
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 10 a (uus)
(10a)  Läbivaadatud liidu mehhanismile tuleks tagada eraldi rahastamine ja eelarvevahendid. Selleks et käimasolevate mitmeaastaste programmide rahastamist mitte kahjustada, tuleks seoses liidu mehhanismi sihipärase läbivaatamisega selle rahastamist aastatel 2018, 2019 ja 2020 suurendada ainult nendest vahenditest, mis on kättesaadavad vastavalt nõukogu määrusele (EL, Euratom) nr 1311/20131a, eelkõige paindlikkusinstrumendi kaudu.
___________________
1a Nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 884).
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 11
(11)  Liidu mehhanismi menetlusi tuleb lihtsustada, et oleks tagatud liikmesriikide juurdepääs abile ja vahenditele, mis on vajalikud loodusõnnetustele ja inimtegevusest tingitud õnnetustele võimalikult kiireks reageerimiseks.
(11)  Liidu mehhanismi menetlusi tuleb lihtsustada, ühtlustada ja paindlikumaks muuta, et oleks tagatud liikmesriikide kiire juurdepääs abile ja vahenditele, mis on vajalikud loodusõnnetustele ja inimtegevusest tingitud õnnetustele võimalikult kiireks ja tõhusaks reageerimiseks.
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 12
(12)  Olemasolevate rahastamisvahendite kasutamise maksimeerimiseks ja liikmesriikide toetamiseks abi osutamisel, eelkõige väljaspool liitu aset leidnud õnnetustele reageerimisel tuleks rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/201214 artikli 129 lõike 1 erandit, kui tegemist on rahastamisega, milleks antakse luba tulenevalt otsuse nr 1313/2013/EL artiklitest 21, 22 ja 23.
(12)  Olemasolevate rahastamisvahendite kasutamise maksimeerimiseks ja liikmesriikide toetamiseks abi osutamisel, samuti väljaspool liitu aset leidnud õnnetustele reageerimisel tuleks rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/201214 artikli 129 lõike 1 erandit, kui tegemist on rahastamisega, milleks antakse luba tulenevalt otsuse nr 1313/2013/EL artiklitest 21, 22 ja 23. Olenemata sellest erandist peaks eelkõige kodanikukaitse alase tegevuse ja humanitaarabi rahastamine jääma liidu igas tulevases rahastamissüsteemis selgelt eraldatuks ning vastama täielikult selle süsteemi erinevatele eesmärkidele ja õiguslikele nõuetele.
__________________
__________________
14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, (ELT L 298, 26.10.2012, lk 1).
14 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, (ELT L 298, 26.10.2012, lk 1).
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 13
(13)  On oluline tagada, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et tõhusalt ennetada loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste teket ning leevendada nende tagajärgi. Sätetega tuleks tugevdada ennetamise, valmisoleku ja liidu mehhanismi raames võetavate abimeetmete vahelist seost. Sidusus tuleks tagada ka muude asjaomaste, ennetamist ja õnnetustega seotud riskijuhtimist käsitlevate liidu õigusaktidega, sealhulgas piiriüleste ennetusmeetmete puhul ja tõsistele piiriülestele terviseohtudele reageerimisel15. Samuti tuleks sidusus tagada selliste rahvusvaheliste kohustustega nagu Sendai katastroofiohu vähendamise raamistik aastatel 2015–2030, Pariisi kokkulepe ja kestliku arengu tegevuskava 2030.
(13)  On oluline tagada, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud meetmed, et tõhusalt ennetada loodusõnnetuste ja inimtegevusest tingitud õnnetuste teket ning leevendada nende tagajärgi. Sätetega tuleks tugevdada ennetamise, valmisoleku ja liidu mehhanismi raames võetavate abimeetmete vahelist seost. Sidusus tuleks tagada ka muude asjaomaste, ennetamist ja õnnetustega seotud riskijuhtimist käsitlevate liidu õigusaktidega, sealhulgas piiriüleste ennetusmeetmete puhul ja tõsistele piiriülestele terviseohtudele reageerimisel15. Ühtekuuluvuspoliitika alla kuuluvates territoriaalse koostöö programmides nähakse ette erimeetmed, et võtta arvesse katastroofidele vastupanuvõimet, riskide ennetamist ja riskijuhtimist, ning tuleks teha rohkem jõupingutusi ulatuslikuma integratsiooni ja suurema sünergia saavutamiseks. Peale selle peaksid kõik meetmed olema sidusad selliste rahvusvaheliste kohustustega nagu Sendai katastroofiohu vähendamise raamistik aastatel 2015–2030, Pariisi kokkulepe ja kestliku arengu tegevuskava 2030 ning aktiivselt kaasa aitama nende täitmisele.
__________________
__________________
15 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsus nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ (ELT L 293, 5.11.2013, lk 1).
15 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2013. aasta otsus nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ (ELT L 293, 5.11.2013, lk 1).
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 13 a (uus)
(13a)   Äärmiselt oluline on säilitada ühises hädaolukordade side- ja infosüsteemis (CECIS) varem registreeritud moodulid, et reageerida abitaotlustele ja osaleda koolitussüsteemis tavapärasel viisil.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 13 b (uus)
(13b)   Samuti on tähtis ühendada liidu mehhanism, mis on piiratud katastroofile vahetult järgneva ajavahemikuga, teiste liidu vahenditega, mis keskenduvad kahju leevendamisele, nagu solidaarsusfond.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 13 c (uus)
(13c)   Oluline on solidaarsusfondi muuta, kehtestades kohustuse heastada keskkonnale tekitatud kahju ning kasutades heakskiitmise näitajana piirkonna või liikmesriigi, mitte maailma SKPd elaniku kohta, et hoida ära olukorda, kus suured, asustatud ja vähejõukad piirkonnad ei ole abikõlblikud fondist toetust saama. Väga oluline on hinnata katastroofist mõjutatud keskkonda majanduse seisukohast, eriti kõrge loodusliku väärtusega alade puhul, nagu kaitstud alad või Natura 2000 võrgustikuga hõlmatud alad, et neid parandada.
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu otsus
Põhjendus 13 d (uus)
(13d)   Vaja on, et liidu tegevus keskenduks ka tehnilise koolituse abi pakkumisele, et suurendada kogukondade eneseabisuutlikkust, mis valmistaks nad paremini ette esmaseks reageerimiseks ja õnnetuse kontrolli alla saamiseks. Avaliku ohutuse valdkonna töötajate, nagu kogukonna juhtide, sotsiaal- ja meditsiinitöötajate, pääste- ja tuletõrjeteenistuste ning kohalike vabatahtlike reageerimisrühmade (kellel peaks olema kiiresti kättesaadav reageerimisvarustus) sihipärane koolitamine ja haridus võib aidata õnnetusi kontrolli alla saada ning vähendada surmajuhtumite arvu nii kriisi ajal kui ka selle järel.
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 – alapunkt a
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 3 – lõige 1 – punkt e
e)  suurendada õnnetusi käsitlevate teaduslikult põhjendatud teadmiste kättesaadavust ja kasutamist.
e)  suurendada õnnetusi käsitlevate teaduslikult põhjendatud teadmiste kättesaadavust ja kasutamist, sealhulgas äärepoolseimates piirkondades ning ülemeremaades ja -territooriumidel;
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 – alapunkt a a (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 3 – lõige 1 – punkt e a (uus)
aa)  lõikele 1 lisatakse järgmine punkt:
„e a) leevendada otseseid tagajärgi, mis katastroofidel võib olla seoses inimeste elude ning kultuuri- ja looduspärandiga;“
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 – alapunkt a b (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 3 – lõige 1 – punkt e b (uus)
ab)  lõikele 1 lisatakse järgmine punkt:
„e b) tõhustada koostööd ja koordineerimist piiriülesel tasandil.“
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 5 – lõige 1 – punkt a
a)  võtab meetmeid, et parandada teadmusbaasi õnnetusohtude kohta ning hõlbustada teadmiste, teadusuuringute tulemuste, heade tavade ja teabe jagamist, sealhulgas ühiste riskidega liikmesriikide hulgas;“
a)  võtab meetmeid, et parandada teadmusbaasi õnnetusohtude kohta ning paremini hõlbustada ja edendada koostööd ning teadmiste, teadusuuringute tulemuste ja innovatsiooni, heade tavade ja teabe jagamist, sealhulgas ühiste riskidega liikmesriikide hulgas;“
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 a (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 5 – lõige 1 – punkt a a (uus)
3a)  Artikli 5 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:
„aa) koordineerib teabe ja suuniste ühtlustamist häiresüsteemide kohta, sealhulgas piiriülesel tasandil;“
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 b (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 5 – lõige 1 – punkt f
3b)   Artikli 5 lõike 1 punkt f asendatakse järgmisega:
f)  kogub ja levitab liikmesriikide poolt kättesaadavaks tehtud teavet, organiseerib kogemuste vahetamise riskijuhtimissuutlikkuse hindamise osas, koostab koostöös liikmesriikidega ja 22. detsember 2014 nende hindamiste sisu, metoodikat ja struktuuri käsitlevad suunised ning hõlbustab heade tavade vahetamist ennetamise ja valmisoleku planeerimise alal, sealhulgas vabatahtlike vastastikuste eksperdihinnangute kaudu;
„f) kogub ja levitab liikmesriikide poolt kättesaadavaks tehtud teavet, organiseerib kogemuste vahetamise riskijuhtimissuutlikkuse hindamise osas, koostab koostöös liikmesriikidega ja 22. detsembriks 2019 nende hindamiste sisu, metoodikat ja struktuuri käsitlevad uued suunised ning hõlbustab heade tavade vahetamist ennetamise ja valmisoleku planeerimise alal, sealhulgas vabatahtlike vastastikuste eksperdihinnangute kaudu;
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt a
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 6 – lõige 1 – punkt a
a)  töötama välja riskihindamised riiklikul ja asjakohasel piirkondlikul tasandil ning tegema need komisjonile kättesaadavaks 22. detsembriks 2018 ning seejärel iga kolme aasta tagant;
a)  töötama välja riskihindamised riiklikul ja asjakohasel piirkondlikul tasandil, konsulteerides asjaomaste kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ning tagades vastavuse Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikuga, ning tegema need komisjonile kättesaadavaks 22. detsembriks 2018 ning seejärel iga kolme aasta tagant, lähtudes komisjoniga kokkulepitud mudelist, ning sellega seoses kasutatakse olemasolevaid riiklikke teabesüsteeme;
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt a a (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 6 – lõige 1 – punkt d
aa)  punkt d asendatakse järgmisega:
d)  osalema vabatahtlikult vastastikuste eksperdihinnangute koostamises riskijuhtimissuutlikkuse hindamise kohta.
„d) osalema vabatahtlikult vastastikuste eksperdihinnangute koostamises riskijuhtimissuutlikkuse kohta eesmärgiga teha kindlaks meetmed, mis puudusi vähendavad.
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt b
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 6 – lõik 2
Komisjonile esitatakse 31. jaanuariks 2019 ning seejärel iga kolme aasta tagant riskijuhtimise planeerimise asjaomaste elementide kokkuvõte, sealhulgas teave valitud ennetus- ja valmisolekumeetmete kohta. Lisaks sellele võib komisjon nõuda liikmesriikidelt konkreetsete ennetus- ja valmisolekukavade esitamist, mis hõlmavad nii lühiajalisi kui ka pikemaajalisi meetmeid. Liit kaalub nõuetekohaselt liikmesriikide edusamme õnnetuste ennetamisel ja nendeks valmisolekul osana tulevasest eeltingimuste mehhanismist Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide raames.
Komisjonile esitatakse 31. jaanuariks 2019 ning seejärel iga kolme aasta tagant rakendusaktiga kehtestatud vormile vastav riskijuhtimise planeerimise asjaomaste elementide kokkuvõte, sealhulgas teave valitud ennetus- ja valmisolekumeetmete kohta. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu artikli 33 lõikes 2 osutatud kontrollimenetluse korras. Lisaks sellele võib komisjon nõuda liikmesriikidelt konkreetsete ennetus- ja valmisolekukavade esitamist, mis hõlmavad nii lühiajalisi kui ka pikemaajalisi meetmeid. Sellega seoses võivad nimetatud meetmed hõlmata liikmesriikide pingutusi innustada riskihinnangutel põhinevaid investeeringuid ja tagada parem taastamine pärast katastroofe. Täiendavat halduskoormust riiklikul ja piirkondlikul tasandil hoitakse võimalikult väiksena.
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 – alapunkt b
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 6 – lõik 3
Komisjon võib luua samalaadseid õnnetusi kogevate liikmesriikide jaoks ennetamise ning valmisoleku asjakohase planeerimise ja koordineerimise edendamiseks spetsiaalseid konsulteerimismehhanisme.
Komisjon võib koostöös liikmesriikidega luua samalaadseid õnnetusi kogevate liikmesriikide jaoks ennetamise ning valmisoleku asjakohase planeerimise ja koordineerimise edendamiseks spetsiaalseid konsulteerimismehhanisme. Komisjon ja liikmesriigid soodustavad võimaluse korral ka katastroofiohu juhtimise ja kliimamuutustega kohanemise strateegiate sidusust.
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 a (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 8 – lõik 1 – punkt k
4a)  Artikli 8 esimese lõigu punkt k asendatakse järgmisega:
k)  võtab tihedas koostöös liikmesriikidega valmisolekuks vajalikke toetavaid ja täiendavaid lisameetmeid, et saavutada artikli 3 lõike 1 punktis b esitatud eesmärk.
k) võtab tihedas koostöös liikmesriikidega valmisolekuks vajalikke toetavaid ja täiendavaid lisameetmeid ning koordineerib sealhulgas tegevust muude liidu vahenditega, et saavutada artikli 3 lõike 1 punktis b esitatud eesmärk.
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 4 b (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 9 – lõige 1 a (uus)
4b)   Artiklisse 9 lisatakse järgmine lõige:
„1a. Liikmesriigid tugevdavad kooskõlas liikmesriigi institutsioonilise ja õigusraamistikuga pädevate piirkondlike ja kohalike omavalitsuste asjaomast haldussuutlikkust.“
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 5
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 10 – lõige 1
1.  Komisjon ja liikmesriigid töötavad koos selle nimel, et parandada õnnetustele reageerimise operatsioonide kavandamist liidu mehhanismi raames, sealhulgas töötades välja õnnetustele reageerimise stsenaariume, mille aluseks on artikli 6 punktis a osutatud riskihindamised ja artikli 5 lõike 1 punktis c osutatud riskide ülevaade, kaardistades vahendeid ja koostades kavasid reageerimisvahendite kasutamiseks.
1.  Komisjon ja liikmesriigid töötavad koos selle nimel, et parandada nii loodusõnnetustele kui ka inimtegevusest tingitud õnnetustele reageerimise operatsioonide kavandamist liidu mehhanismi raames, sealhulgas töötades välja õnnetustele reageerimise stsenaariume, mille aluseks on artikli 6 punktis a osutatud riskihindamised ja artikli 5 lõike 1 punktis c osutatud riskide ülevaade, kaardistades vahendeid, sealhulgas mullatöömasinaid, mobiilseid elektrigeneraatoreid ja mobiilseid tuletõrjevahendeid, ja koostades kavasid reageerimisvahendite kasutamiseks.
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6 – alapunkt b
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 11 – lõige 1
1.  Käesolevaga luuakse Euroopa kodanikukaitse ühisressurss. See koosneb liikmesriikide varem eraldatud reageerimisvahenditest ning hõlmab mooduleid, muid reageerimisvahendeid ja eksperte.
1.  Käesolevaga luuakse Euroopa kodanikukaitse ühisressurss. See koosneb liikmesriikide varem vabatahtlikkuse alusel eraldatud reageerimisvahenditest ning hõlmab mooduleid, muid reageerimisvahendeid ja eksperte.
Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6 – alapunkt b
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 11 – lõige 1a (uus)
1a.   Kuna riiklik ennetamine peaks liikmesriikide jaoks olema esmatähtis, et vähendada ohutus- ja julgeolekuriske, täiendab Euroopa kodanikukaitse ühisressurss olemasolevaid vahendeid.
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6 – alapunkt b
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 11 – lõige 2
2.  Kindlaks tehtud riskide põhjal määrab komisjon kindlaks Euroopa kodanikukaitse ühisressursi jaoks vajatavate põhiliste reageerimisvahendite liigid ja arvu („suutlikkuse eesmärgid“). Komisjon jälgib edusamme suutlikkuse eesmärkide saavutamisel ja jätkuvaid puudujääke, ning julgustab liikmesriike neid puudujääke kõrvaldama. Komisjon võib vastavalt artiklile 20, artikli 21 lõike 1 punktile i ja artikli 21 lõikele 2 liikmesriike toetada.
2.  Kohapeal kindlaks tehtud vajaduste ja riskide põhjal määrab komisjon koostöös liikmesriikide pädevate asutustega kindlaks Euroopa kodanikukaitse ühisressursi jaoks vajatavate põhiliste reageerimisvahendite liigid ja arvu („suutlikkuse eesmärgid“). Komisjon jälgib edusamme suutlikkuse eesmärkide saavutamisel ja jätkuvaid puudujääke, ning julgustab liikmesriike neid puudujääke kõrvaldama. Komisjon võib vastavalt artiklile 20, artikli 21 lõike 1 punktile i ja artikli 21 lõikele 2 liikmesriike toetada.
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6 – alapunkt c
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 11 – lõige 7
7.  Euroopa kodanikukaitse ühisressursi osaks olevad liikmesriikide reageerimisvahendid peavad olema abitaotluse esitamisel ERCC kaudu kättesaadavad liidu mehhanismi raames hädaolukordadele reageerimise operatsioonideks, välja arvatud juhul, kui liikmesriikides on erakorraline olukord, mis mõjutab oluliselt riigi ülesannete täitmist.
7.  Euroopa kodanikukaitse ühisressursi osaks olevad liikmesriikide reageerimisvahendid peavad olema abitaotluse esitamisel ERCC kaudu kättesaadavad liidu mehhanismi raames hädaolukordadele reageerimise operatsioonideks, välja arvatud riigisiseste hädaolukordade või vääramatu jõu korral või juhul, kui liikmesriikides on erakorraline olukord, mis mõjutab oluliselt riigi ülesannete täitmist. Lõpliku otsuse nende kasutamise kohta teevad liikmesriigid, kes asjaomased reageerimisvahendid registreerisid.
Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 6 – alapunkt c
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 11 – lõige 8 – lõik 1
Selliste reageerimisvahendite kasutuselevõtu korral jäävad need kättesaadavaks tegeva liikmesriigi juhtimise ja kontrolli alla ning need võib tagasi võtta, kui liikmesriike tabab erakorraline olukord, mis mõjutab oluliselt riigi ülesannete täitmist, takistades neil nimetatud reageerimisvahendeid kättesaadavana hoidmast. Sellistel juhtudel tuleb konsulteerida komisjoniga.
Selliste reageerimisvahendite kasutuselevõtu korral jäävad need kättesaadavaks tegeva liikmesriigi juhtimise ja kontrolli alla ning need võib tagasi võtta, kui seda liikmesriiki tabab riigisisene hädaolukord või vääramatu jõud, või kui erakorraline olukord takistab neil nimetatud reageerimisvahendeid kättesaadavana hoidmast. Sellistel juhtudel tuleb konsulteerida komisjoniga.
Muudatusettepanek 44
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 7
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12 – lõige 1
1.  rescEU luuakse abi osutamiseks olukorras, kus olemasolevad vahendid ei võimalda õnnetustele tõhusalt reageerida.
1.  rescEU luuakse abi osutamiseks erakorralises olukorras, kus riigi tasandi vahendid ei ole kättesaadavad või kus olemasolevad vahendid ei võimalda õnnetustele tõhusalt reageerida. RescEU vahendeid ei kasutata selleks, et asendada liikmesriikide enda vahendeid ja asjaomaseid kohustusi.
Muudatusettepanek 45
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 7
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12 – lõige 2
2.  rescEU koosneb järgmistest vahenditest:
2.  RescEU koosneb vahenditest, mis liikmesriikides juba olemasolevaid vahendeid täiendavad, et neid toetada ja tugevdada, ning nendega püütakse käsitleda praegusi ja tulevasi riske. Vahendid tehakse kindlaks reageerimisvahendite võimalike puuduste alusel, mis on seotud tervisealaste hädaolukordade, tööstus-, keskkonna-, seismiliste või vulkaaniliste katastroofidega, üleujutuste ja tulekahjude, sealhulgas metsatulekahjudega, ning terrorirünnakute ja keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaohtudega.
Tuginedes tuvastatud puudustele, peab rescEU sisaldama vähemalt järgmisi vahendeid:
a)  metsatulekahjude kustutamine õhust;
a)  metsatulekahjude kustutamine õhust;
b)  suure võimsusega pumbad;
b)  suure võimsusega pumbad;
c)  otsingu- ja päästetööd linnas;
c)  otsingu- ja päästetööd linnas;
d)  välihaiglad ja erakorralise meditsiini rühmad.
d)  välihaiglad ja erakorralise meditsiini rühmad.
Muudatusettepanek 46
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 7
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12 – lõige 2a (uus)
2a.   Nende vahendite laad jääb paindlikuks ja võib muutuda, et tegeleda muutuste ja tulevaste probleemidega, näiteks kliimamuutuste tagajärjed.
Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 7
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12 – lõige 4
4.  Kindlaks tehtud riskide põhjal ja võttes arvesse mitme ohu põhist lähenemisviisi antakse komisjonile õigus võtta vastavalt artiklile 30 vastu delegeeritud õigusakte, et määratleda, millist liiki reageerimisvahendid on vajalikud lisaks käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud reageerimisvahenditele, ning vaadata rescEU koosseis vastavalt läbi. Tagada tuleb kooskõla liidu muude tegevuspõhimõtetega.
4.  Kindlaks tehtud riskide ja suutlikkuse ning artikli 6 kohase riskijuhtimise planeerimise põhjal antakse komisjonile õigus võtta vastavalt artiklile 30 vastu delegeeritud õigusakte, et määratleda, millist liiki reageerimisvahendid on vajalikud lisaks käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud reageerimisvahenditele, ning vaadata rescEU koosseis vastavalt läbi. Tagada tuleb kooskõla liidu muude tegevuspõhimõtetega.
Kui see osutub õnnetuse või õnnetuse ohu korral tungiva kiireloomulisuse tõttu vajalikuks, kohaldatakse artiklis 31 sätestatud menetlust käesoleva artikli kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktide suhtes.
Kui see osutub õnnetuse või õnnetuse ohu korral tungiva kiireloomulisuse tõttu vajalikuks, kohaldatakse artiklis 31 sätestatud menetlust käesoleva artikli kohaselt vastu võetud delegeeritud õigusaktide suhtes.
Muudatusettepanek 48
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 7
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12 – lõige 5
5.  Komisjon määrab kindlaks rescEU moodustavate reageerimisvahendite kvaliteedinõuded. Kvaliteedinõuded põhinevad kehtivatel rahvusvahelistel standarditel, kui sellised standardid on olemas.
5.  Komisjon määrab koostöös liikmesriikidega kindlaks rescEU moodustavate reageerimisvahendite kvaliteedinõuded. Kvaliteedinõuded põhinevad kehtivatel rahvusvahelistel standarditel, kui sellised standardid on olemas.
Muudatusettepanek 49
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 7
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12 – lõige 7
7.  rescEU reageerimisvahendid peavad olema abitaotluse esitamisel ERCC kaudu kättesaadavad liidu mehhanismis sätestatud hädaolukordadele reageerimise operatsioonideks. Otsuse nende rakendamise kohta teeb komisjon, võttes endale rescEU reageerimisvahendite üle juhtimis- ja kontrollülesanded.
7.  rescEU reageerimisvahendid peavad olema abitaotluse esitamisel ERCC kaudu kättesaadavad liidu mehhanismis sätestatud hädaolukordadele reageerimise operatsioonideks. Otsuse nende rakendamise kohta teeb komisjon, kes võtab endale rescEU reageerimisvahendite strateegilise koordineerimise ülesanded ja vastutab nende kasutuselevõtmise eest, samas kui operatiivjuhtimine ja kontroll on vastuvõtvate liikmesriikide vastutavate ametnike ülesanne.
Muudatusettepanek 50
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 7
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12 – lõige 8
8.  Kasutuselevõtmise korral lepib komisjon taotlevate liikmesriikidega kokku rescEU reageerimisvahendite kasutamises. Taotlev liikmesriik lihtsustab operatsioonide käigus oma vahendite ja rescEU tegevuse kooskõlastamist.
8.  Kasutuselevõtmise korral lepib komisjon taotlevate liikmesriikidega ERCC kaudu kokku rescEU reageerimisvahendite kasutamises. Taotlev liikmesriik lihtsustab operatsioonide käigus oma vahendite ja rescEU tegevuse kooskõlastamist.
Muudatusettepanek 51
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 7
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12 – lõige 10
10.  Juhul kui komisjon hangib soetamise, liisimise või rentimise teel sellist varustust nagu metsatulekahjude õhust kustutamise varustus, tuleb tagada järgmine:
10.  Juhul kui komisjon hangib soetamise, liisimise või rentimise teel sellist varustust nagu metsatulekahjude õhust kustutamise varustus, tuleb tagada järgmine:
(a)  varustuse soetamisel sätestatakse komisjoni ja liikmesriigi vahelises lepingus varustuse registreerimine asjaomases liikmesriigis;
a)  varustuse soetamisel sätestatakse komisjoni ja liikmesriigi vahelises lepingus varustuse registreerimine asjaomases liikmesriigis;
(b)  liisimisel ja rentimisel varustuse registreerimine liikmesriigis.
b)  liisimisel ja rentimisel ei ole varustuse registreerimine liikmesriigis kohustuslik.
ba)  äriotstarbeliste õhusõidukite haldamine on usaldatud EASA sertifitseeritud ettevõtjatele.
Muudatusettepanek 52
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 8
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12a – lõik 1
Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu iga kahe aasta tagant artiklite 11 ja 12 alusel teostatud operatsioonidest ja tehtud edusammudest.
Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu igal aastal artiklite 11 ja 12 alusel teostatud operatsioonidest ja tehtud edusammudest.
Muudatusettepanek 53
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 8
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 12a – lõik 1 a (uus)
See teave peab sisaldama ülevaadet eelarve ja kulude arengust koos üksikasjaliku tehnilise ja finantshinnanguga, täpset teavet kulude suurenemise kohta ja muudatuste kohta (kui neid esineb) selles, millist liiki reageerimisvahendid on vajalikud, ning asjaomaste vahendite kvaliteedinõuete kohta, samuti suurenemise või muudatuste põhjuste kohta.
Muudatusettepanek 54
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 9
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 13 – lõige 1 – lõik 1
Komisjon loob asjaomaste kodanikukaitse ja õnnetuste ohjamise valdkonna esindajate ja institutsioonide võrgustiku, millest moodustub koos komisjoniga liidu kodanikukaitsealaste teadmiste võrgustik.
Komisjon loob asjaomaste kodanikukaitse ja õnnetuste ohjamise valdkonna esindajate ja institutsioonide võrgustiku, kuhu kuuluvad ka tippkeskused, ülikoolid ja teadlased ning millest moodustub koos komisjoniga liidu kodanikukaitsealaste teadmiste võrgustik. Komisjon võtab liikmesriikides olemasolevaid kogemusi ja kohapeal tegutsevaid organisatsioone nõuetekohaselt arvesse.
Muudatusettepanek 55
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 9
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 13 – lõige 1 – lõik 1 – sissejuhatav lause
Võrgustik täidab vajaduse korral tihedas koostöös asjaomaste teadmuskeskustega koolituste, õppuste, saadud kogemustele toetumise ja teadmiste levitamise valdkonnas järgmisi ülesandeid:
Võrgustik täidab, püüeldes sooliselt tasakaalustatud koosseisu poole ja vajaduse korral tihedas koostöös asjaomaste teadmuskeskustega koolituste, õppuste, saadud kogemustele toetumise ja teadmiste levitamise valdkonnas järgmisi ülesandeid:
Muudatusettepanek 56
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 9 a (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 13 – lõige 1 – lõik 2 – punkt a
(9a)  Artikli 13 lõike 1 punkt a asendatakse järgmisega:
a)  loob kodanikukaitse ja muude päästetöötajate väljaõppeprogrammi, mis hõlmab õnnetuste ennetamist, õnnetusteks valmisolekut ja õnnetustele reageerimist, ning haldab seda. Programmi kuuluvad ühiskursused ja ekspertide vahetamise süsteem, mis võimaldab lähetada üksikisikuid teistesse liikmesriikidesse.
a)  loob kodanikukaitse ja muude päästetöötajate väljaõppeprogrammi, mis hõlmab õnnetuste ennetamist, õnnetusteks valmisolekut ja õnnetustele reageerimist, ning haldab seda. Programmi kuuluvad ühiskursused ja ekspertide vahetamise süsteem, mis võimaldab lähetada üksikisikuid teistesse liikmesriikidesse. Luuakse uus kodanikukaitse Erasmuse programm kooskõlas määruse (EL) nr 1288/2013* eeskirjade ja põhimõtetega.
Väljaõppeprogrammi eesmärk on tõhustada koordineeritust, kokkusobivust ja vastastikust täiendavust artiklites 9 ja 11 osutatud vahendite vahel ning parandada artikli 8 esimese lõigu punktides d ja f osutatud ekspertide pädevust;
Kodanikukaitse Erasmuse programmi eesmärk on tõhustada ka koordineeritust, kokkusobivust ja vastastikust täiendavust artiklites 9, 11 ja 12 osutatud vahendite vahel ning parandada artikli 8 esimese lõigu punktides d ja f osutatud ekspertide pädevust.
Kodanikukaitse Erasmuse programm hõlmab rahvusvahelist mõõdet, mille eesmärk on toetada liikmesriikide ja partnerriikide koostöö abil liidu välistegevust, sh selle arengueesmärke.
_______________
* Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1288/2013, millega luuakse „Erasmus+“: liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1719/2006/EÜ, nr 1720/2006/EÜ ja nr 1298/2008/EÜ (ELT L 347, 20.12.2013, lk 50).“
Muudatusettepanek 57
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 9 b (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 13 – lõige 1 – lõik 2 – punkt f
9b)   Artikli 13 lõike 1 punkt f asendatakse järgmisega:
f)  soodustab ja julgustab liidu mehhanismi tarvis asjakohaste uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja kasutamist.
„f) soodustab teadus- ja uuendustegevust ning julgustab liidu mehhanismi tarvis asjakohaste uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja kasutamist.
Muudatusettepanek 58
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 9 c (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 13 – lõige 3 a (uus)
9c)  Artiklisse 13 lisatakse järgmine lõige:
„3a. Komisjon laiendab koolitusvõimekust ning suurendab teadmiste ja kogemuste jagamist liidu kodanikukaitsealaste teadmiste võrgustiku ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja kolmandate riikide vahel, et aidata täita katastroofiohu vähendamise rahvusvahelisi kohustusi, eelkõige Sendai raamistikus sisalduvaid kohustusi.“
Muudatusettepanek 59
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 11 a (uus)
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 16 – lõige 2
11a)  Artikli 16 lõige 2 asendatakse järgmisega:
2.   Käesoleva artikli kohaselt toimuvad missioonid võivad kujutada endast iseseisvaid abimissioone või toetada mõne rahvusvahelise organisatsiooni juhitavat missiooni. Liidu koordineerimine integreeritakse täielikult ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) üldisesse koordineerimistegevusse ning selle juhtrolli austatakse.
2. Käesoleva artikli kohaselt toimuvad missioonid võivad kujutada endast iseseisvaid abimissioone või toetada mõne rahvusvahelise organisatsiooni juhitavat missiooni. Liidu koordineerimine integreeritakse täielikult ÜRO humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) üldisesse koordineerimistegevusse ning selle juhtrolli austatakse. Inimtegevusest tingitud õnnetuste või keerukate hädaolukordade korral määrab komisjon humanitaarabi andjatega konsulteerides täpselt kindlaks sekkumise ulatuse ja oma suhte laiema humanitaartegevuse osalistega, tagades kooskõla Euroopa humanitaarabi konsensusega ja humanitaarpõhimõtete järgimise.“
Muudatusettepanek 60
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 12
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 19 – lõige 1 – lõik 2 a (uus)
Liidu mehhanismi jaoks vajalikud assigneeringud kiidavad järk-järgult heaks Euroopa Parlament ja nõukogu iga-aastase eelarvemenetluse käigus, võttes nõuetekohaselt arvesse kõiki nõukogu määrusega (EL, Euratom) nr 1311/2013* tagatud vahendeid, eelkõige paindlikkusinstrumenti, nagu on sätestatud I lisas.
____________________
* Nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 884).
Muudatusettepanek 61
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 13
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 20 a – lõik 1
Käesoleva otsuse alusel antud abi või rahaliste vahenditega suurendatakse liidu asjakohast nähtavust, sealhulgas tõstetakse artiklites 11, 12 ja artikli 21 lõike 2 punktis c osutatud vahendite puhul esile liidu embleemi.
Käesoleva otsuse alusel antud abi või rahaliste vahenditega suurendatakse liidu asjakohast nähtavust, sealhulgas tõstetakse artiklites 11, 12 ja artikli 21 lõike 2 punktis c osutatud vahendite puhul esile liidu embleemi. Töötatakse välja teabestrateegia, et teha liidu mehhanismi raames võetud meetmetega saavutatud konkreetsed tulemused kodanikele nähtavaks.
Muudatusettepanek 62
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 15 – alapunkt b
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 23 – lõige 2 a (uus)
2a.  Liikmesriikide vahendite puhul, mis ei ole seotud Euroopa kodanikukaitse ühisressursiga, ei tohi transpordiressurssidele antava liidu rahalise toetuse summa ületada 55 % kogu rahastamiskõlblikest kuludest. Sellise rahastamise saamiseks võtavad liikmesriigid kohustuse registreerida kõik oma käsutuses olevad vahendid koos asjakohaste juhtimisstruktuuridega lisaks neile, mis on juba eelnevalt seotud Euroopa kodanikukaitse ühisressursiga, võimaldades neil nii reageerida tervise-, tööstus-, seismilistele või vulkaanilistele katastroofidele, üleujutustele ja metsatulekahjudele, terrorirünnakutele ning keemia-, bioloogilistele, radioloogilistele ja tuumarünnakutele.
Muudatusettepanek 63
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 16
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 26 – lõige 2
2.  Taotletakse koostoimet ja vastastikust täiendavust muude liidu vahenditega, millega toetatakse selliseid valdkondi nagu ühtekuuluvus, maaelu areng, teadusuuringud, tervishoid ning ränne ja julgeolekupoliitika. Kolmandates riikides humanitaarkriisidele reageerimiseks osutatava abi korral tagab komisjon käesoleva otsuse alusel rahastatud meetmete ja määruse (EÜ) nr 1257/96 alusel rahastatud meetmete vastastikuse täiendavuse ja sidususe.
2.  Luuakse koostoime ja vastastikune täiendavus ning tagatakse parem koordineerimine muude liidu vahenditega, millega toetatakse selliseid valdkondi nagu ühtekuuluvus (sealhulgas Euroopa Liidu Solidaarsusfond), maaelu areng, teadusuuringud, tervishoid ning ränne ja julgeolekupoliitika, ilma et see tooks kaasa nende valdkondade rahaliste vahendite ümberjaotamise. Kolmandates riikides humanitaarkriisidele reageerimiseks osutatava abi korral tagab komisjon käesoleva otsuse alusel rahastatud meetmete ja määruse (EÜ) nr 1257/96 alusel rahastatud meetmete vastastikuse täiendavuse ja sidususe, võttes samal ajal arvesse nende meetmete ja nende rahastamise erilist ja sõltumatut iseloomu ning tagades, et need on kooskõlas humanitaarabi Euroopa konsensusega.
Muudatusettepanek 64
Ettepanek võtta vastu otsus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 18
Otsus nr 1313/2013/EL
Artikkel 32 – lõige 1 – punkt g
g)  rescEU loomine, juhtimine ja ülalpidamine vastavalt artiklis 12 sätestatule, sealhulgas kasutuselevõtu otsuseid ja töökorda käsitlevad kriteeriumid;
g)  rescEU loomine, juhtimine ja ülalpidamine vastavalt artiklis 12 sätestatule, sealhulgas kasutuselevõtu otsuseid käsitlevad kriteeriumid, töökord ja tingimused rescEU vahendite kasutuselevõtmiseks riiklikul tasandil liikmesriigi poolt ning sellega seotud finants- ja muu korraldus;
Muudatusettepanek 65
Ettepanek võtta vastu otsus
I lisa (uus)

Komisjoni ettepanek

Muudatusettepanek

I LISA

TÄIENDAVATE RAHAERALDISTE SOOVITUSLIK JAOTUS AASTATEKS 2018–2020

 

 

2018

2019

2020

KOKKU

Täiendavad assigneeringud kokku rubriigis 3*

CA

19,157

115,2

122,497

256,854

 

PA

11

56,56

115,395

182,955

Täiendavad assigneeringud kokku rubriigis 4*

CA

2

2

2,284

6,284

 

PA

0,8

1,8

2,014

4,614

Täiendavad assigneeringud rubriikides 3 ja 4 kokku*

CA

21,157

117,2

124,781

263,138

 

PA

11,8

58,36

117,409

187,569

(miljonites eurodes)

* Summad antakse täies ulatuses paindlikkusinstrumendi kaudu.

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile uuesti läbivaatamiseks (A8-0180/2018).


Euroopa ühendamise rahastu pärast 2020. aastat
PDF 125kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon Euroopa ühendamise rahastu transpordisamba kohta pärast 2020. aastat (2018/2718(RSP))
P8_TA(2018)0237RC-B8-0242/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 311, 312 ja 323,

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(1), ja selle hilisemat muutmist nõukogu 20. juuni 2017. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 2017/1123(2),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) valimistejärgse muutmise ettevalmistamise ja Euroopa Parlamendi tähelepanekute kohta enne komisjoni ettepaneku valmimist(4),

–  võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2017. aasta aruteludokumenti ELi rahanduse tuleviku kohta (COM(2017)0358),

–  võttes arvesse oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni ELi rahanduse tulevikku käsitleva aruteludokumendi kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (COM(2016)0604), komisjoni teatist (COM(2016)0603) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SWD(2016)0299),

–  võttes arvesse komisjoni 14. septembri 2016. aasta ettepanekut muuta 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (COM(2016)0606),

–  võttes arvesse Pariisi kokkuleppe ratifitseerimist Euroopa Parlamendi poolt 4. oktoobril 2016. aastal ja nõukogu poolt 5. oktoobril 2016. aastal,

–  võttes arvesse oma 26. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) muutmise kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 15. juuni 2016. aasta arvamust „Mitmeaastase finantsraamistiku vahehindamine“(7),

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta teatist „Tänapäevane eelarve liidu jaoks, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi. Uus mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027“ (COM(2018)0321),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 28. märtsi 2018. aasta ühisteatist sõjaväelise liikuvuse tegevuskava kohta (JOIN(2018)0005),

–  võttes arvesse komisjoni 14. veebruari 2018. aasta aruannet Euroopa ühendamise rahastu vahehindamise kohta (COM(2018)0066),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et transporditaristu arendamine ja selle olukorra parandamine toimub ELis endiselt üsna killustatult ning see kujutab endast suutlikkuse ja rahastamise seisukohast suurt probleemi, kuid on ülimalt oluline liidus nii jätkusuutliku majanduskasvu, töökohtade ja konkurentsivõime kui ka sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamiseks, aidates seega võidelda piirkondadevahelise ebavõrdsuse vastu;

B.  arvestades, et Euroopa ühendamise rahastu on ühine ja keskselt juhitav rahastamisprogramm, mille eesmärk on edendada transpordi, energeetika ja digitaalteenuste taristu valdkonnas hästitoimiva, jätkusuutliku ja omavahel ühendatud üleeuroopalise võrgu (TEN) arendamist;

C.  arvestades, et üleeuroopalise transpordivõrgu (TEN‑T) kiire väljaarendamine annab olulise panuse Pariisi kliimakokkuleppe kohaste ELi heitkoguste vähendamise eesmärkide saavutamisse, Euroopa majanduse dekarboniseerimisse ning ELi 20‑20‑20 eesmärkidesse energia- ja kliimapoliitika valdkonnas; arvestades, et põhivõrk tuleks välja arendada 2030. aastaks ja üldine võrk 2050. aastaks;

D.  arvestades, et kümnendik eurooplastest töötab transpordisektoris üldisemalt, ja arvestades, et transporditaristusse investeerimisega kaasneb uute töökohtade loomine, kuna hinnangute kohaselt luuakse iga TEN‑T põhivõrku investeeritava miljardi euroga kuni 20 000 uut töökohta;

E.  arvestades, et Euroopa ühendamise rahastu keskendub piiriüleste ühenduste hõlbustamisele, mitmeliigiliste ja linnatranspordisõlmede loomisele, turutõrgetega tegelemisele ja kitsaskohtade kaotamisele; arvestades, et Euroopa ühendamise rahastuga on tagatud niisuguste projektide elluviimine, mida muidu ei oleks teostatud, ning seeläbi pakutakse riikidevahelise koostöö ja kooskõlastamise hõlbustamisega selget ELi lisaväärtust;

F.  arvestades, et transpordisektor on moodustanud Euroopa ühendamise rahastu 2014.–2020. aasta eelarves kõige suurema osa; arvestades, et transpordi osa oli jagatud kõikidele liikmesriikidele ette nähtud üldiseks rahastamispaketiks ning ühtekuuluvuspaketiks, mida saavad kasutada Ühtekuuluvusfondist toetust saavad liikmesriigid ja mille vahendid kantakse üle otse Ühtekuuluvusfondist;

G.  arvestades, et Euroopa ühendamise rahastu on üks edukamaid ELi programme, kuna selle toetustaotlused on kaugelt ületanud rahastamisvõimalusi; arvestades, et 2017. aasta lõpuks oli Euroopa ühendamise rahastu transpordiprogrammist eraldatud juba 21,3 miljardit eurot TENT‑T projektide toetustena, mille tagajärjel tehti omakorda investeeringuid kogumahus 41,6 miljardit eurot; arvestades, et 2018. aastal allkirjastatakse lisaks niisuguse segarahastamise projektikonkursi toetuslepingud, milles on kombineeritud Euroopa ühendamise rahastu toetused ja erasektoripoolne rahastus, sealhulgas Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) vahendid; arvestades, et kõnealuse projektikonkursi esialgset eelarvet (1 miljard eurot) suurendati 2017. aasta novembris 350 miljoni euro võrra, et toetada kooskõlas alternatiivkütuste tegevuskava eesmärkidega innovatsiooni ja uute tehnoloogiate prioriteeti;

H.  arvestades, et põhimõtte „kasuta või kaota“ kasutuselevõtt on oluliselt suurendanud Euroopa ühendamise rahastu edukust; arvestades aga ka seda, et teostamata jäänud projektide assigneeringute sissenõudmist tuleks kiirendada;

I.  arvestades, et Euroopa ühendamise rahastu eesmärk on kiirendada transporditaristusse ja innovatsiooni investeerimist ning võimendada nii avaliku kui ka erasektori rahastamist, suurendades samal ajal õiguskindlust ja järgides tehnoloogianeutraalsuse põhimõtet;

J.  arvestades, et eelduste kohaselt peaks komisjon esitama seadusandlikud ettepanekud Euroopa strateegiliste investeeringute kohta, sealhulgas ajakohastatud Euroopa ühendamise rahastu kohta 2018. aasta juunis;

1.  rõhutab, et transporditaristusse investeerimine tähendab investeerimist pikaajalisse jätkusuutlikku majanduskasvu, ühtekuuluvusse, konkurentsivõimesse ja töökohtadesse; toonitab seetõttu Euroopa ühendamise rahastu programmi strateegilist tähtsust siseturu integratsiooni, aruka liikuvuse ja võimaluse jaoks pakkuda kõnealuse programmi kaudu kodanikele käegakatsutavat ELi lisaväärtust;

2.  rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu on olnud, on ja peab ka edaspidi olema mõjus ja sihtotstarbeline vahend investeerimiseks üleeuroopalisse taristusse (TEN) transpordi, energeetika ja digitaalteenuste sektoris ning selleks, et aidata kaasa ELi prioriteetide saavutamisele töökohtade, majanduskasvu ja investeeringute, siseturu, energialiidu, kliima ja digitaalse ühtse turu valdkonnas;

3.  rõhutab, kui edukas on olnud Euroopa ühendamise rahastu (2014–2020) programm suure Euroopa lisaväärtuse pakkumisel, toetades ühenduvusprojekte, millel on piiriülene, koostalitluslik ja mitmeliigiline mõõde, ning projekte, millega tõhustatakse kõikide transpordiliikide ühenduvust, k.a merel, siseveesadamates ja siseveeteedel, pidades esmatähtsaks projekte, millega rajatakse puuduvaid ühendusi, ning kõrvaldades kitsaskohti, et saavutada kõigile juurdepääsetav Euroopa ühtne transpordipiirkond ja innovatiivne transpordisektor; kutsub komisjoni üles suurendama transpordisõlmede, näiteks meresadamate piiriülest lisaväärtust ja toetama projekte, millega parandatakse ühenduvust kolmandate partnerriikidega;

4.  tunnistab, et ELi poolt TEN‑T võrku tehtavate investeeringute täielik kasu ja potentsiaal saab avalduda üksnes pärast põhi- ja üldise võrgu väljaarendamist; kutsub komisjoni üles võtma arvesse, et nende võrkude väljaarendamine nõuab märkimisväärseid investeeringuid, millest osa sõltub ELi jätkuvast toetusest – vastasel juhul on oht, et need projektid peatatakse; toonitab, et jätkuvalt tuleb avaldada survet, et saavutada nende väljaarendamise lõpuleviimine vastavalt hiljemalt 2030. ja 2050. aastaks ning kogu protsessis 21. sajandi standardeid järgides;

5.  kutsub komisjoni üles tagama, et 2021.–2027. aasta mitmeaastast finantsraamistikku käsitleva ettepaneku raames esitatav Euroopa ühendamise rahastu programm lähtuks kehtivast programmist, kuid et see oleks poliitika eesmärkide ja rahaliste vahendite osas veelgi ambitsioonikam; rõhutab, et digitaalsetesse, innovatiivsetesse ja jätkusuutlikesse transpordiprojektidesse investeerimist tuleb kiirendada, et liikuda keskkonnahoidlikuma, tõeliselt integreeritud, kaasaegse, kõigile juurdepääsetava, turvalisema ja tõhusa transpordisüsteemi suunas;

6.  tunnistab, et Euroopa ühendamise rahastu meetmed olid enamiku projektide käivitamisel otsustava tähtsusega, eelkõige piiriülese, riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi ühenduvusprojektide puhul; rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastust on saanud avaliku ja erasektori investeeringute oluline katalüsaator; on aga veendunud, et selle täieliku potentsiaali vallandamiseks tuleks võtta lisameetmeid;

7.  palub komisjonil kaaluda täiendavaid viise, kuidas propageerida Euroopa ühendamise rahastut kui konkreetsete valdkondlike eesmärkidega poliitikapõhist vahendit, mis tegeleb keerukamate projektidega, millel on piiriülene või kogu ELi hõlmav koostalitlusvõime mõõde;

8.  on veendunud, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus peaks komisjon – olles põhjalikult läbi vaadanud perioodi 2014–2020 ning Euroopa ühendamise rahastu ning muude rahastamisprogrammide ja -vahendite, nagu programm „Horisont 2020“, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondid ning EFSI, keeruliste suhete tagajärjed ning eelkõige Euroopa ühendamise rahastu ja EFSI vahel täheldatud asendusmõju – veelgi tugevdama Euroopa ühendamise rahastu ja muude programmide (näiteks „Euroopa horisont“ ja InvestEU fond) vastastikust täiendavust ja tagama niisuguse täiendavuse, et säilitada programmi selged eesmärgid ja edendada neid, vältida kattuvusi ja optimeerida eelarvevahendeid;

9.  rõhutab, et mis tahes kärbet, mis tehakse järgmises Euroopa ühendamise rahastus muude programmide kasuks, nagu seda tehti 2014.–2020. aasta Euroopa ühendamise rahastu puhul EFSI ja Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi (EDIDP) kasuks, peetaks vastuvõetamatuks; nõuab tungivalt, et komisjon säilitaks Euroopa ühendamise rahastu finantssuutlikkuse puutumatuse, sest valdav osa Euroopa ühendamise rahastu rahastamisest seondub projektidega, mis annavad laiemat piirkondlikku ja ELi tasandi kasu, kuid millel puudub piisav riiklik või turupõhine rahastamine;

10.  tunnustab praeguse Euroopa ühendamise rahastu programmi raames käivitatud segarahastamise projektikonkursi esimeste tulemuste julgustavat edukust; soovitab komisjonil seetõttu tungivalt niisuguseid konkursse tulevikus korrata ja jätkata tugevama Euroopa ühendamise rahastu kasutamist toetuste vormis, mida tuleks võimaluse korral kombineerida ELi enda ja liiduväliste rahastamisvahenditega; kutsub komisjoni ühtlasi üles otsima viise, kuidas tulemuslikumalt ergutada erasektori kaasinvestorite osalemist, ning kutsub liikmesriike üles kaotama niisuguse protsessi seadusandlikud ja haldustakistused;

11.  kutsub komisjoni üles ergutama veelgi projekti tasandil sünergia loomist kõnealuse kolme sektori vahel, mida piirab praegu eelarveraamistiku jäikus projektide rahastamiskõlblikkuse ja kulude rahastamiskõlblikkuse osas; nõuab tungivalt, et komisjon kohandaks taristu puhta ja aruka liikuvuse tulevastele nõudmistele; loodab, et tulevased sektoripõhised poliitikasuunised ja Euroopa ühendamise rahastu vahendid muudetakse paindlikumaks, et hõlbustada sünergiat ning reageerida paremini tehnika arengule ja uutele prioriteetidele, nagu digiteerimine, kiirendades samal ajal vähese heitega majanduse loomist ja käsitledes selliseid ühiseid ühiskondlikke väljakutseid nagu küberturvalisus;

12.  rõhutab otsese eelarve täitmise olulisust selleks, et tagada kõigis kolmes sektoris ühiste menetluste rakendamine, vahendite kiire eraldamine ja eelarve väga usaldusväärne täitmine; juhib tähelepanu, et Euroopa ühendamise rahastu toetuste otsene haldamine on osutunud väga tõhusaks, mida näitavad suur projektide register ja konkurentsipõhine valikumenetlus, keskendumine ELi poliitilistele eesmärkidele, koordineeritud rakendamine ja liikmesriikide täielik osalus; tunnistab, et Euroopa ühendamise rahastu edukuses on oluline roll Innovatsiooni ja Võrkude Rakendusametil (INEA), optimeerides eelarvet, eelkõige tänu tema paindlikkusele teatavate meetmete kasutamata raha kiirel ümbersuunamisel uute meetmete rahastamiseks; nõuab INEA tugevdamist, et tagada ELi vahendite nõuetekohane kasutamine;

13.  toetab põhimõtte „kasuta või kaota“ kasutamist Euroopa ühendamise rahastu eelarve otsesel täitmisel; nõuab samal ajal kindlalt, et Euroopa ühendamise rahastu tõhususe suurendamiseks säilitataks kulukohustuste ümberpaigutamise võimalus juhul, kui projektid ei saavuta kavandatud tulemusi;

14.  tunnistab, kui keeruline on projekti esitamine, eelkõige suure transporditaristu puhul, ning kui tähtis on tehnilise abi andmine, nt Euroopa ühendamise rahastu programmi toetusmeetme kaudu, eelkõige Ühtekuuluvusfondist toetust saavatele liikmesriikidele, et parandada lõpuni kavandatud ja kvaliteetsete projektide rahastamiskõlblikkust; kutsub komisjoni üles jätkama niisuguse abi andmist ja mõtlema uuesti läbi hindamiskriteeriumid, millega soositaks projektide lisaväärtuse selgemat tuvastamist; palub komisjonil ühtlasi võtta lisameetmeid, et lihtsustada märkimisväärselt haldusnõudeid mitte ainult väikeste toetuste puhul ning kohandada väiksemate projektide taotluste esitajatele antavat tehnilist abi;

15.  väljendab heameelt asjaolu üle, et 2014.–2020. aasta programmis kanti Ühtekuuluvusfondist 11,3 miljardit eurot üle Euroopa ühendamise rahastu transpordisamba ühtekuuluvuspaketti, ning juhib tähelepanu ühtekuuluvuse projektikonkursside silmapaistvale edukusele;

16.  võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku eraldada perioodiks 2021–2027 Euroopa ühendamise rahastule 42 265 miljonit eurot, sh 7 675 miljonit eurot energiaprojektidele ja 2 662 miljonit eurot (mõlemad püsivhindades) telekommunikatsiooni- ja digitaalprojektidele; peab siiski kahetsusväärseks, et püsivhindades on Euroopa ühendamise rahastu transpordisambale eraldatud summa 11 384 miljonit eurot ja Ühtekuuluvusfondi panus 10 000 miljonit eurot, mis kujutavad endast vastavalt 12 % ja 13 % suurust kärbet; võtab teadmiseks ja peab vastuvõetamatuks, et transpordisammas on ainuke valdkond, millele eraldatud vahendeid on kärbitud; rõhutab, et väljakutsed, millega transpordisektor siseturul silmitsi seisab, ja Euroopa ühendamise rahastu edukus on vastuolus transpordi rahastamispaketi summa vähendamisega, ning palub komisjonil kavandatud summa uuesti läbi vaadata;

17.  on veendunud, et Euroopa ühendamise rahastu programmi suure usaldusväärsuse ja atraktiivsuse säilitamiseks investorite silmis tuleks selle finantssuutlikkust järgmise mitmeaastase finantsraamistiku perioodi jooksul suurendada; rõhutab, et ebapiisav transpordieelarve seaks ohtu TEN‑T võrgu väljaarendamise ja et see alandaks tegelikkuses avaliku sektori vahenditest juba tehtud investeeringute väärtust;

18.  rõhutab lisaks, et ühtekuuluvuspaketil on tugev piirkondlik mõõde, mis vastab kohalikule nõudlusele, ja sellel on keskne tähtsus Ühtekuuluvusfondist toetust saavates liikmesriikides põhivõrgu osade väljaarendamise ja seetõttu ELi territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks; märgib, et investeeringud ELi transporditaristusse, kui need Ühtekuuluvusfondi panuse abil ellu viiakse, peaksid jääma keskselt täidetava ja koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise allikate tasakaalustatud süsteemiks; rõhutab, et Euroopa ühendamise rahastu raamistiku eelarve otsese täitmise raames Ühtekuuluvusfondist eraldatav summa peab järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027) jääma vähemalt samale tasemele kui eelmises mitmeaastases finantsraamistikus (2014–2020) ning et see summa peab olema piisav, et viia järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) jooksul lõpule need projektid, mida rahastatakse Ühtekuuluvusfondi eraldistest praeguse Euroopa ühendamise rahastu raames;

19.  tuletab meelde, et transpordi põhivõrgu väljaarendamine ELis ja poliitiliste prioriteetide elluviimine nõuavad jätkuvalt asjaomaste kodanike ja sidusrühmade osalemist otsustusprotsessides, läbipaistvust projektide keskkonnaalase ja rahalise elluviimise hindamisel ja järelevalves, transpordiliikide integreerimise parandamist ja eri transpordiliike ühendava tegevuse edendamist;

20.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pühenduma jätkuvalt Euroopa ühendamise rahastu peamistele poliitikaeesmärkidele transpordisektoris: 2030. aastaks TEN‑T põhivõrgu väljaarendamine, sh Euroopa lennuliikluse uue põlvkonna juhtimissüsteemi (SESAR), meremagistraalide ja Euroopa raudteeliikluse juhtimissüsteemi (ERTMS) kasutuselevõtt; üleminek puhtale, konkurentsivõimelisele, innovatiivsele ja ühendatud liikuvusele, mis hõlmab alustalana alternatiivkütuste laadimistaristu kasutuselevõttu ELis 2025. aastaks; edusammude tegemine TEN-T üldise võrgu väljaarendamisel 2050. aastaks;

21.  rõhutab, et rohkem tuleb keskenduda arukatele horisontaalsetele projektidele; palub komisjonil seetõttu kaaluda konkreetsete, eriotstarbeliste ja riikidevaheliste algatuste loomist, et kiirendada ja tagada niisuguste horisontaalsete prioriteetide nagu ERTMS nõuetekohast rakendamist, võimendades erasektori investeeringuid, osalt toetusi ja rahastamisvahendeid koondades;

22.  tuletab transpordisektorit silmas pidades meelde, kui tähtis on keskenduda mitmeliigilistele ja piiriülestele ühendustele, digitaalsetele lahendustele, ühelt transpordiliigilt teisele üleminekule ja säästvamale transpordile; usub, et ajakohastatud Euroopa ühendamise rahastu peaks seadma suuremaks prioriteediks ka otseühendused põhi- ja üldvõrgu vahel; on veendunud, et need eesmärgid peaksid kajastuma eelnevalt kindlaks määratud projektide loeteludes, mis lisatakse järgmisesse Euroopa ühendamise rahastu määrusesse;

23.  tunnistab, et transpordisektoris tuleks täielikult ära kasutada digitaal- ja innovatiivsete tehnoloogiate pakutavaid võimalusi, ning võtab teadmiseks, et uus ja innovatiivne transporditaristu on investeerimise seisukohast alati atraktiivsem, eelkõige erasektori investeeringute tegemiseks; juhib siiski tähelepanu asjaolule, et olemasolev taristu jääb ELi võrgu alustalaks ja rõhutab tungivat vajadust teha suuremaid investeeringuid olemasoleva taristu hooldamisse; palub komisjonil seetõttu suure innovatsioonialase ambitsioonikusega tagada olemasoleva taristu moderniseerimise ja uuendamise atraktiivsus;

24.  kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 349 esile toodud äärepoolseimatele piirkondadele, laiendades sadamate põhivõrku, et parandada ühendusi nende geograafilises piirkonnas, piirkondade endi vahel, mandriga ja kolmandate riikidega; on seisukohal, et äärepoolseimate piirkondade puhul peaks kaasrahastamise määr olema kõikide transpordiliikide puhul kuni 85 %, et hõlbustada nende juurdepääsu projektikonkurssidele ja luua regulaarsed mereühendused äärepoolseimate piirkondade ja mandrialade vahel; kutsub komisjoni üles kaaluma spetsiaalse projektikonkursi loomist äärepoolseimate piirkondade jaoks ning kaaluma lisaks rahastamise eraldamist innovatiivsele tehnoloogiale piirkondlike lennujaamade jaoks äärepoolseimates piirkondades, et tagada lennujaamataristu ohutus ja hooldus;

25.  väljendab heameelt ühisteatises sõjaväelise liikuvuse tegevuskava kohta seatud taristu parandamise ja koostoime võimaldamise alaste eesmärkide üle; kutsub komisjoni üles kasutama Euroopa ühendamise rahastut, et toetada TEN-T võrgu alal kahesuguse kasutusega tsiviilkaitsetaristu arendamist;

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile ja liikmesriikidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(2) ELT L 163, 24.6.2017, lk 1.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) ELT C 101, 16.3.2018, lk 64.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0401.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0412.
(7) ELT C 17, 18.1.2017, lk 20.


Olukord Nicaraguas
PDF 120kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon olukorra kohta Nicaraguas (2018/2711(RSP))
P8_TA(2018)0238RC-B8-0244/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nicaragua kohta, eriti 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni(1), 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni(2) ja 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni(3),

–  võttes arvesse ELi ja Kesk‑Ameerika riikide vahel 2012. aastal sõlmitud assotsieerimislepingut,

–  võttes arvesse ELi riigistrateegia dokumenti ja mitmeaastast sihtprogrammi (2014–2020) Nicaragua kohta,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ELi 2004. aasta juuni suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse Nicaragua põhiseadust,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 19. novembri 2016. aasta avaldust Nicaragua valimiste lõpptulemuste kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja pressiesindaja 22. aprilli 2018. aasta ja 15. mai 2018. aasta avaldusi Nicaragua kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 27. aprilli 2018. aasta pressiteadet inimõiguste olukorra kohta Nicaraguas,

–  võttes arvesse Ameerika Inimõiguste Komisjoni (IACHR) visiiti 17.–21. mail 2018, mille eesmärk oli uurida olukorda Nicaraguas, ja selle komisjoni 21. mai 2018. aasta esialgset avaldust,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste büroo pressiesindaja Liz Throsselli 20. aprilli 2018. aasta avaldust Nicaragua meeleavaldustel aset leidnud vägivallategude kohta,

–  võttes arvesse Ameerika Riikide Organisatsiooni (ARO) 14. mai 2018. aasta pressiteadet visiidi kohta, mille eesmärk oli uurida olukorda Nicaraguas,

–  võttes arvesse ARO peasekretariaadi 20. jaanuari 2017. aasta aruannet Nicaragua kohta ja tema 22. aprilli 2018. aasta avaldust, milles mõistetakse Nicaraguas aset leidnud vägivallateod hukka,

–  võttes arvesse Nicaragua piiskoppide konverentsi avaldatud kommünikeesid, eriti viimast, 23. mail 2018 avaldatud kommünikeed,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et üliõpilaste korraldatud rahumeelsete meeleavalduste tagajärjel, mis said alguse 18. aprillil 2018, et väljendada vastuseisu president Daniel Ortega välja kuulutatud sotsiaalkindlustusreformidele, on teadete kohaselt surma saanud vähemalt 84 inimest, vigastatuid on rohkem kui 860 ja kinnipeetuid üle 400; arvestades, et enamikul ohvritest olid kuulihaavad pea, kaela, rinna või kõhu piirkonnas, mis viitab kindlalt kohtuvälisele hukkamisele; arvestades, et Nicaragua ametivõimud on meeleavaldajaid avalikult halvustanud, nimetades neid vandaalideks ja süüdistades neid poliitilises manipuleerimises;

B.  arvestades, et president Daniel Ortega teatas 23. aprillil 2018 sotsiaalkindlustusreformi tühistamisest, kuid meeleavaldustest said ulatuslikud jätkuvad rahutused, milles nõuti ajutise valitsuse kehtestamist ja demokraatliku korra taastamist; arvestades, et teine rahulolematuse ja avaliku konflikti allikas on ekspordile suunatud suuremahulise kaevandustegevuse järsk suurenemine;

C.  arvestades, et 20. aprillil 2018 ründasid Managua uues katedraalis 600 üliõpilast mässupolitsei ja rühm erakonna Frente Sandinista de Liberación Nacional liikmeid, kes tegutsesid täiesti karistamatult ning politsei osalusel ja nõusolekul; arvestades, et Ameerika Inimõiguste Komisjon on dokumenteerinud rünnakud nelja ülikooli alal (Kesk‑Ameerika Ülikool (UCA), Nicaragua Polütehniline Ülikool (UPOLI), Riiklik Põllumajandusülikool (UNA) ja Nicaragua Riiklik Autonoomne Ülikool (UNAN));

D.  arvestades, et ohvrite suur hulk annab tunnistust riigivõimu poolsetest julmadest repressioonidest, mis rikuvad rahvusvahelises õiguses sätestatud vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning norme, millega seatakse piirangud jõu kasutamisele; arvestades, et Nicaragua riikliku politseiasutuse ülem Aminta Granera on ülemäärase vägivalla kasutamise tõttu tagasi astunud;

E.  arvestades, et valitsus sulges meelevaldselt meediaväljaanded, kes meeleavaldusi kajastasid, ning ajakirjanikke, kes väljendasid mis tahes vormis vastuseisu, hirmutati ja peeti kinni; arvestades, et Nicaragua ametivõimude poolne sõnavabaduse mahasurumine ja opositsioonijuhtide tagakiusamine on mõistetud hukka kui rünnak kodanikuvabaduste vastu; arvestades, et ajakirjanik Angel Gahona lasti maha otseülekande ajal;

F.  arvestades, et inimõigusorganisatsioonid on registreerinud palju väiteid selle kohta, et riiklikes haiglates ei abistata ega ravita vigastatud meeleavaldajaid;

G.  arvestades, et 27. aprillil 2018 andis Rahvusassamblee president Gustavo Porras teada tõekomisjoni moodustamisest, et uurida meeleavalduste ajal toimunut; arvestades, et 6. mail 2018 valis seitsmest seadusandjast – kellest viis kuulub president Daniel Ortega erakonda – koosnev kogu komisjoni viis liiget ja Rahvusassamblee ratifitseeris nende määramise;

H.  arvestades, et Ameerika Inimõiguste Komisjon külastas Nicaraguat 17.–21. mail 2018; arvestades, et komisjon dokumenteeris ebaseaduslikke ja meelevaldseid kinnipidamisi, piinamise ning ebainimliku, julma ja alandava kohtlemise kasutamist, meedia tsensuuri ja meediavastaseid rünnakuid ning muid hirmutamise vorme nagu ähvardused, ahistamine ja tagakiusamine, mille eesmärk oli meeleavaldused laiali ajada ning takistada neis kodanike osalemist;

I.  arvestades, et 16. mail 2018 alanud president Daniel Ortega ning Nicaragua opositsiooni ja kodanikurühmituste vahelise siseriikliku dialoogi käigus, mida vahendas katoliku kirik, ei suudetud leida kriisile lahendust ning see peatati, kuna valitsuse läbirääkijad keeldusid arutamast vahendajate esitatud 40 punktist koosnevat kava, mis sisaldas tegevuskava demokraatlike valimiste läbiviimiseks ja valimisseaduse reforme, millega tuuakse valimiste toimumisaeg varasemaks ja keelatakse presidendi tagasivalimine; arvestades, et tehti ettepanek luua ühine kuueliikmeline komitee, kuhu kuuluks kolm valitsuse esindajat ja kolm platvormi Alianza Cívica por la Justicia y la Democracia esindajat;

J.  arvestades, et alates 2007. aastast on Daniel Ortega valitud presidendiametisse kolmel järjestikustel valimistel, vaatamata asjaolule, et Nicaragua põhiseaduses on järjestikustel valimistel tagasivalimine keelatud; see asjaolu näitab, kuivõrd ulatuslik on riigis valitsev korruptsioon ja autoritaarsus; arvestades, et ELi institutsioonid ja ARO kritiseerisid teravalt 2011. aasta ja 2016. aasta valimisi eeskirjade eiramise eest, kuna valimised viidi läbi ilma nimetatud organisatsioonide vaatlejate või muude usaldusväärsete rahvusvaheliste vaatlejate kohalviibimiseta;

K.  arvestades, et avaliku sektori korruptsioon, mis hõlmab ka president Daniel Ortega sugulasi, on endiselt üks suuremaid probleeme; arvestades, et riigiametnikele altkäemaksu andmine ning ebaseaduslikud konfiskeerimised ja meelevaldsed hindamised tolli- ja maksuasutuste poolt on väga levinud; arvestades, et põhjendatult on väljendatud muret onupojapoliitika pärast Nicaragua valitsuses; arvestades, et inimõiguslaste rühmad on mõistnud hukka ühepartei valitsemisega kaasnenud võimu järkjärgulise koondumise ja institutsioonide nõrgenemise;

L.  arvestades, et demokraatia ja õigusriigi põhimõtted on Nicaraguas viimase kümne aasta jooksul alla käinud; arvestades, et demokraatia ja õigusriigi arendamine ja tugevdamine ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine peavad olema ELi välispoliitika, sealhulgas 2012. aastal Euroopa Liidu ja Kesk‑Ameerika riikide vahel sõlmitud assotsieerimislepingu lahutamatu osa;

1.  mõistab hukka Nicaraguas sotsiaalkindlustusreformi vastu rahumeelselt meelt avaldanute julma represseerimise ja hirmutamise, mille tagajärjel on Nicaragua ametivõimude, relvajõudude, politsei ja valitsust toetavate vägivallarühmituste tegevuse käigus paljud hukkunud, jäänud teadmata kadunuks või meelevaldselt vahistatud; tuletab kõikidele Nicaragua julgeolekujõududele meelde nende kohustust eelkõige kaitsta kodanikke kahju eest;

2.  avaldab kaastunnet kõikide meeleavalduste käigus surma või vigastada saanute perekondadele;

3.  kutsub Nicaragua ametivõime üles lõpetama kõik vägivallateod isikute vastu, kes kasutavad väljendus- ja kogunemisvabaduse õigust; kutsub ka meeleavaldajaid ja meeleavaldusi juhtivaid kodanikuühiskonna organisatsioone üles oma õiguste kasutamisel vägivallast hoiduma; nõuab tungivalt, et Nicaragua ametivõimud vabastaksid kõik meelevaldselt kinni peetud inimesed, hüvitaksid kõigile nende mõjutatud pereliikmetele tekitatud kahju ja tagaksid, et kinnipeetud isikute vastu ei alustata kriminaalmenetlust; nõuab tungivalt, et riigiasutused hoiduksid avaldustest, mis halvustavad meeleavaldajaid, inimõiguste kaitsjaid ja ajakirjanikke, ega kasutaks riiklikku meediat kampaaniateks, mis võivad õhutada vägivallale;

4.  kutsub Nicaragua ametivõime üles lubama viivitamata viia läbi rahvusvahelise, sõltumatu ja läbipaistva uurimise, et võtta vastutusele isikud, kes on vastutavad repressioonide ja meeleavaldustel aset leidnud surmajuhtumite eest; väljendab sellega seoses heameelt Ameerika Inimõiguste Komisjoni Nicaragua visiidi üle ning väljendab muret esialgse aruande järelduste pärast; nõuab tungivalt, et rahvusvaheline kogukond osaleks aktiivselt süüdlaste vastutusele võtmises;

5.  palub Nicaragua valitsusel tunnustada ja tugevdada Ameerika Inimõiguste Komisjoni esitatud soovituste rakendamise jälgimiseks loodud komitee pädevust ning koostada selle uute visiitide ajakava; nõuab, et loodaks avalik haiglasse pöördunud isikute register, nagu on nõudnud Ameerika Inimõiguste Komisjon;

6.  nõuab tungivalt, et Nicaragua ametivõimud annaksid ühiskonna kõigile osalejatele, sealhulgas opositsioonijõududele, ajakirjanikele, inimõiguste kaitsjaile, keskkonnaaktivistidele ja kodanikuühiskonnale piisavalt ruumi vabalt tegutseda rahvusvahelise õiguse alusel, selleks et luua kõigile vastaspooltele võimalused arutada olukorda Nicaraguas ja kaitsta inimõiguste olukorda riigis; tuletab meelde, et opositsiooni täielik osalemine, kohtusüsteemi polariseerumise vähendamine, karistamatusele lõpu tegemine ja massiteabevahendite mitmekesisus on riigis demokraatliku korra taastamise olulised tegurid;

7.  taunib nii enne meeleavalduste algust kui ka nende ajal Nicaraguas toime pandud meediavabaduse rikkumisi; on seisukohal, et meediakanalite vara konfiskeerimine ametivõimude poolt meeleavalduste ajal on vastuvõetamatu; palub valitsusel taastada riigis täieliku meedia- ja sõnavabaduse ning lõpetada ajakirjanike ahistamine;

8.  võtab teadmiseks, et hiljuti alustati riigisisest dialoogi ja loodi tõekomisjon, mis peab hõlmama kõigi sektorite sõltumatuid riigisiseseid osalejaid ja ka rahvusvahelisi osalejaid; peab kahetsusväärseks, et riigisisese dialoogi esimene voor ebaõnnestus Nicaragua valitsuse kehtestatud piirangute pärast, ning väljendab lootust, et dialoogi hiljutine jätkumine annab võimaluse kriis lahendada ja vägivald lõpetada; rõhutab, et igasugune dialoog peaks toimuma ilma vägivalla ja repressioonideta, järgides õiguskorda, põhiseadust ja põhimõtet, et kõik õiguslikud muudatused tuleb teha vastavalt õiguskorras sätestatule;

9.  mõistab hukka kohtusüsteemiga vastuolus oleva ebaseadusliku tegevuse, mis tõi kaasa põhiseaduse muutmise, millega kaotati presidendi ametiaja piirangud ja mis võimaldas Daniel Ortegal jätkata presidendiametit, rikkudes selgelt õigust demokraatlikele valimistele; rõhutab vajadust tugevate demokraatlike institutsioonide, kogunemisvabaduse ja poliitilise mitmekesisuse järele; nõuab sellega seoses valimisreformi, mille tulemuseks on rahvusvahelistele normidele vastavad õiglased, läbipaistvad ja usaldusväärsed valimised, et poliitiline kriis lahendada;

10.  kutsub ametivõime üles võitlema Nicaragua poliitilistes ringkondades lokkava korruptsiooniga, mis kahjustab kõigi riigi institutsioonide toimimist ja piirab välisinvesteeringuid; nõuab Nicaragua korruptsioonivastaste õigusaktide, sealhulgas altkäemaksu, ametiseisundi kuritarvitamist ja meelehead käsitlevate õigusaktide rakendamist; tunneb muret president Daniel Ortega ja piirkonna muude konfliktide vaheliste seoste pärast; kutsub Nicaragua ametivõime üles ühinema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga ja selle ratifitseerima;

11.  juhib tähelepanu sellele, et seoses Euroopa Liidu ja Kesk‑Ameerika riikide vahelise assotsieerimislepinguga tuleb Nicaraguale meelde tuletada vajadust järgida õigusriigi, demokraatia ja inimõiguste põhimõtteid, nagu on sätestatud lepingu inimõiguste põhipunktides; nõuab tungivalt, et EL jälgiks olukorda ja hindaks vajaduse korral võimalikke meetmeid, mida tuleb võtta; hoiatab tõsiste poliitiliste, majanduslike ja investeeringutega seotud tagajärgede eest, mis inimõiguste rikkumisega kaasneda võivad;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile, Euroopa – Ladina‑Ameerika parlamentaarsele assambleele, Kesk‑Ameerika Parlamendile, Lima rühmale ning Nicaragua Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 45 E, 23.2.2010, lk 89.
(2) ELT C 285 E, 21.10.2010, lk 74.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0043.


Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020
PDF 172kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon talituste ühise töödokumendi (SWD(2015)0182) „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ rakendamise kohta (2017/2012(INI))
P8_TA(2018)0239A8-0167/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 18. detsembri 1979. aasta ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni (CETS nr 197) ning konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest (CETS nr 201),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 11. mai 2011. aasta konventsiooni naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise kohta (Istanbuli konventsioon),

–  võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 2012. aasta aruannet „Marrying Too Young – End Child Marriage“ (Liiga noorelt abiellumine – lapsega sõlmitavate abielude lõpetamine),

–  võttes arvesse neljanda maailmakonverentsi 1995. aasta Pekingi deklaratsiooni ja Pekingi tegevusprogrammi ning läbivaatamiskonverentside tulemusi,

–  võttes arvesse rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi tegevusprogrammi ning läbivaatamiskonverentside tulemusi,

–  võttes arvesse naisi, rahu ja julgeolekut käsitlevaid ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000), 1820 (2009), 1888 (2009), 1889 (2010), 1960 (2011), 2106 (2013), 2122 (2013) ja 2242 (2015),

–  võttes arvesse 2015. aasta juulis arengu rahastamise kolmandal rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud Addis Abeba tegevuskava,

–  võttes arvesse 2015. aasta septembris vastu võetud ja 1. jaanuaril 2016 jõustunud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ning eriti kestliku arengu eesmärke 1, 5, 8 ja 10,

–  võttes arvesse ELi ja ÜRO algatust „Spotlight“,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 8 ja 208,

–  võttes arvesse ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava 2010–2015 (GAP I),

–  võttes arvesse nõukogu 7. märtsil 2011. aastal vastu võetud Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti (2011–2020),

–  võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015“ (COM(2010)0491),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 28. aprilli 2015. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) „Inimõigused ELi tegevuskava keskmes““ (JOIN(2015)0016),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2015. aasta järeldusi sooküsimuste kohta arengukoostöös,

–  võttes arvesse nõukogu poolt 26. oktoobril 2015. aastal vastu võetud ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava aastateks 2016–2020 (GAP II) ning selle 2016. aasta rakendusaruannet, mille komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldasid 29. augustil 2017. aastal,

–  võttes arvesse komisjoni 3. detsembri 2015. aasta dokumenti „Strateegiline kohustus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019“,

–  võttes arvesse 2016. aasta juunis avaldatud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 208, milles sätestatakse poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte, mille kohaselt tuleb arengukoostöö eesmärke arvesse võtta sellise poliitika puhul, mis tõenäoliselt mõjutab arengumaid,

–  võttes arvesse uut Euroopa arengukonsensust,

–  võttes arvesse oma 8. oktoobri 2015. aasta resolutsiooni soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist arengukoostöös käsitleva ELi tegevuskava uuendamise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa arengukonsensuse läbivaatamise kohta(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse poolt 2017. aasta oktoobris avaldatud ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) Euroopa tasandil rakendamise hinnangut,

–  võttes arvesse organisatsiooni COC Nederland aruannet ELi LGBTI‑suuniste rakendamise kohta(3),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni ühisarutelusid kodukorra artikli 55 alusel,

–  võttes arvesse arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A8‑0167/2018),

A.  arvestades, et naiste ja meeste võrdõiguslikkus on ELi põhiväärtus ning on sätestatud ELi aluslepingutes ja põhiõiguste hartas ning soolist aspekti tuleb järelikult arvestada kõigis ELi tegevustes ja poliitikavaldkondades, et saavutada tegelik võrdõiguslikkus ja kestlik areng; arvestades, et võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine on eeltingimused 2015. aasta järgsete kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks ning samuti on tegemist omaette inimõiguste küsimusega, millega tuleb tegeleda, sõltumata selle kasulikkusest arengule ja majanduskasvule;

B.  arvestades, et viies kestliku arengu eesmärk on saavutada sooline võrdõiguslikkus ja suurendada kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu maailmas, ning arvestades, et viiendat kestliku arengu eesmärki tuleb arvesse võtta terves kestliku arengu tegevuskavas 2030, et teha edusamme kõigi kestliku arengu eesmärkide saavutamisel;

C.  arvestades, et ükski arengustrateegia ei saa olla tõhus, kui naistel ja tütarlastel ei ole selles keskset rolli;

D.  arvestades, et esialgse I soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavaga (2010–2015, GAP I) saavutati teatav edasiminek, kuid esines ka puudujääke: kitsas ulatus, sooteadliku eelarvestamise puudumine ning asjaolu, et ELi delegatsioonides teatakse soolise võrdõiguslikkuse raamistikust vähe, ELi juhid ei ole sellele piisavalt pühendunud ning puuduvad institutsiooniline struktuur ja stiimulid töötajate motiveerimiseks ja asjakohaseks toetamiseks;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament nõudis 8. oktoobri 2015. aasta resolutsioonis kõnealuste puudujääkide kõrvaldamist ja mitmete muude muudatuste vastuvõtmist, sealhulgas GAPi ulatuse laiendamine ja juhtimistasandi vastutuse suurendamine soolise võrdõiguslikkuse eest;

F.  arvestades, et 2018. aastal tähistatakse inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise 70. aastapäeva, ja arvestades, et võrdõiguslikkuse põhimõte moodustab inimõigusi käsitleva kujutluse tuumiku ÜRO 1945. aasta põhikirjas, milles on sätestatud, et inimõigused ja põhivabadused peaksid kehtima kõigi inimeste puhul, „tegemata vahet rassi, soo, keele ja usundi alusel“;

G.  arvestades, et Euroopa Parlamendi soovituste põhjal võeti vastu uus, II soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) (GAP II), milles keskendutakse ELi institutsioonilise kultuuri muutmisele nii peakorterite kui ka delegatsioonide tasandil, et kutsuda esile süsteemne muutus ELi lähenemisviisis soolisele võrdõiguslikkusele, ning naiste ja tütarlaste elu muutmisele nelja keskse valdkonna kaudu;

H.  arvestades, et GAP II raames loodud neli keskset valdkonda on järgmised: tütarlaste ja naiste füüsilise ja psühholoogilise puutumatuse tagamine, tütarlaste ja naiste majanduslike ja sotsiaalsete õiguste edendamine / mõjuvõimu suurendamine, tütarlaste ja naiste hääle kuuldavaks tegemine ning nende osaluse tõhustamine ning horisontaalne sammas komisjoni talituste ja Euroopa välisteenistuse institutsioonilise kultuuri muutmise kohta, et täita tõhusamalt ELi võetud kohustusi;

I.  arvestades, et 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise probleemiga tegelemise kohta arengumaades(4) rõhutas Euroopa Parlament, kui tähtis on soolise võrdõiguslikkuse edendamine ja naiste mõjuvõimu suurendamine ELi välissuhete kaudu;

J.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse meetmetele eraldatud eelarvet on keeruline kindlaks teha, sest sooteadliku eelarvestamise raames ei ole soolist aspekti arvestatud veel kõigi eelarveeraldiste ja kuluotsuste puhul; arvestades, et komisjoni sõnul on ELi soolise võrdõiguslikkusega seotud finantskohustused suurenenud, kuid komisjoni ja Euroopa välisteenistuse töötajate suutlikkus selle kasvava töömahuga toime tulla ei ole suurenenud;

K.  arvestades, et naiste osalemine majandustegevuses on hädavajalik kestliku arengu ja majanduskasvu jaoks;

L.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus puudub enamasti programmide ja projektide järelevalvesüsteemidest ja hindamisprotsessist, ning arvestades, et riigipõhistes strateegilistes eesmärkides, programmides, projektides ja dialoogides võetakse võrdõiguslikkuse analüüsi väga vähe arvesse;

M.  arvestades, et praegu, kui GAP II vastuvõtmisest on möödunud üks aasta, on selle mõju täielikuks hindamiseks liiga vara; arvestades, et enne ELi meetmete hindamist on soovitatav vähemalt kolmeaastane poliitilise sekkumise või rakendamise periood; arvestades, et seetõttu ei ole käesoleva resolutsiooni eesmärk arutada GAP II eesmärkide üle, vaid kaaluda, kuidas sätestatud eesmärke on esimesel aastal rakendatud, ning soovitada meetmeid, et parandada nende rakendamist järgnevatel aastatel;

N.  arvestades, et lapse õiguste konventsioonile on alla kirjutanud 195 riiki ning see on õiguslikult siduv ja oluline vahend, mille abil käsitleda tütarlaste kaitsetust ning nende vajadust erikaitse ja -hoolitsuse järele;

O.  arvestades, et väga murettekitav on México City Policy seaduse ehk nn üldise suutropiseaduse taaskehtestamine ja kohaldamisala laiendamine, kuna sellega võetakse USA ülemaailmne terviseabi ära organisatsioonidelt, mis osutavad tütarlastele ja naistele pereplaneerimise ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuseid; arvestades, et see mõjutab programme, mis tegelevad HIVi/AIDSiga, emade ja laste tervisega, Zika viiruse vastase võitlusega ning muude tervishoidu ja haigusi puudutavate küsimustega, nagu ka organisatsioone, mis osutavad või propageerivad aborditeenuseid või vastavat nõustamist või suunavad inimesi neid kasutama, isegi kui nad teevad seda enda vahenditega, mis ei ole pärit USA‑lt, ja isegi kui abort on nende riigis seaduslik;

P.  arvestades, et ELi delegatsioonid ja missioonid on partnerriikides GAP II peamised rakendajad ning delegatsiooni- ja missioonijuhtide ja personali juhtimisoskustel ja teadmistel on märkimisväärne roll GAP II eduka rakendamise tagamisel; arvestades, et sooline barjäär takistab jätkuvalt naiste juurdepääsu ELi delegatsioonide juhtivatele ametikohtadele;

Q.  arvestades, et kõigist ELi delegatsioonidest ainult kolmandiku töö on seotud LGBTI‑inimeste inimõigustega; arvestades, et LGBTI‑inimesi käsitlevaid ELi suuniseid ei kohaldata ühetaoliselt; arvestades, et nende rakendamine sõltub suuresti konkreetsete saadikute teadmistest ja huvist, mitte struktuursest lähenemisviisist;

R.  arvestades, et konfliktid ja konfliktijärgne aeg ning ebakindel olukord mõjutavad mehi ja naisi erinevalt; arvestades, et naised ei ole ainult ohvrid, vaid ka positiivse muutuse elluviijad, kes võivad osaleda konfliktiennetuses ja lahendamises, rahu kindlustamises, rahukõnelustes ja konfliktijärgses ülesehitamises; arvestades, et naised ja tütarlapsed võivad kokku puutuda diskrimineerimise eri vormidega ja olla suuremas vaesuse ohus; arvestades, et iga kolmas naine maailmas kannatab mingil eluhetkel tõenäoliselt füüsilise ja seksuaalse vägivalla all; arvestades, et igal aastal sunnitakse abielluma 14 miljonit tütarlast;

1.  võtab teadmiseks 2016. aasta esimese iga-aastase rakendusaruande avaldamise 2017. aasta augustis, mis näitab selget hoogu liikumisel GAP II rakendamise suunas;

2.  rõhutab, et kuigi GAP II vastuvõtmisest on möödunud alles üks aasta, on üldine edasiminek olnud soodne ja võib täheldada mitmeid positiivseid suundumusi; märgib siiski ära arvukad probleemid põhiprioriteetide ja soolise võrdõiguslikkusega seotud kestliku arengu eesmärkide aruandluses ja täitmises, kõigi eesmärkide täitmisel tehtavate edusammude seires ning soolise aspekti arvestamisel valdkondliku poliitika dialoogis;

3.  märgib, et GAP II on koostatud talituste ühise töödokumendi vormis; palub komisjonil näidata üles kindlat pühendumist ja muuta see tulevaseks teatiseks soolise võrdõiguslikkuse kohta;

4.  märgib, et kõrgetasemeliste poliitikauuringute ja kindlate tõendite kasutamine on väga oluline viis, kuidas arendada teadmisi soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta, et töötada välja meetmed ja strateegiad, mis tugevdavad liidu võimet muuta sooline võrdõiguslikkus tegelikkuseks; palub seepärast Euroopa välisteenistusel ja komisjonil pöörata eritähelepanu eesmärgile tagada GAP II 1. lisas esitatud meetmete rakendamise sõltumatu hindamise läbiviimine;

5.  märgib, et GAP II sätestab kõikehõlmava tegevuskava, mis hõlmab ELi kogu välispoliitilist päevakorda, ning tunneb sellega seoses heameelt kolme temaatilise samba valimise üle, nimelt tütarlaste ja naiste kehalise ja vaimse puutumatuse tagamine, tütarlaste ja naiste majanduslike ja sotsiaalsete õiguste edendamine ja mõjuvõimu suurendamine ning tütarlaste ja naiste hääle kuuldavaks tegemine ja osaluse tõhustamine; rõhutab, et nende sammaste eesmärk on võidelda diskrimineerimise ja tõrjumise peamiste tegurite ja põhjustega; võtab teadmiseks ka horisontaalse samba komisjoni talituste ja Euroopa välisteenistuse institutsioonilise kultuuri muutmise kohta, et täita tõhusamalt ELi võetud kohustusi soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamisel liidu välissuhete kaudu;

6.  märgib, et diskrimineerimise ja tõrjumise peamised soodustavad tegurid ja põhjused on naiste- ja tütarlastevastane seksuaalne ja sooline vägivald, sealhulgas kahjulikud praktikad, nagu lapsega sõlmitavad abielud ja naiste suguelundite moonutamine; ebapiisav juurdepääs põhisektoritele ja sotsiaalteenustele, näiteks tervishoiule, haridusele, veele, kanalisatsioonile ja toitumisele; raskused seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule juurdepääsul ning ebavõrdne osalemine avalikes ja erasektori institutsioonides ning poliitilistes otsustus- ja rahuprotsessides;

7.  märgib, et sooline ebavõrdsus ristub teiste ebavõrdsuse vormidega ja süvendab neid ning selle aspekti mõistmine peab olema aluseks meetmeid puudutavate prioriteetide ja kohustuste valikul;

8.  nõuab GAP II rakendamisel suuremat tähelepanu tütarlastele ja naistele, kes kannatavad täiendava diskrimineerimise all etnilise päritolu, seksuaalsuse, puude, kasti või vanuse alusel, ning andmete vastavat eristamist;

9.  kordab, et naiste suurem kaasatus tööturul, suurem toetus naiste ettevõtlusele, meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse palga kaitse ning töö- ja eraelu tasakaalu edendamine on tähtsad tegurid pikaajalise kaasava majanduskasvu saavutamisel, ebavõrdsusega võitlemisel ja naiste rahalise iseseisvuse ergutamisel;

10.  tunneb heameelt, et GAP II edusammude mõõtmiseks ja jälgimiseks on kehtestatud tugev järelevalve- ja aruandlusraamistik, ning märgib, et kuna kava on ambitsioonikam, annab see ELile tõelise võimaluse edendada naiste ja meeste võrdõiguslikkust ning suurendada tütarlaste ja naiste mõjuvõimu välissuhete valdkonnas; tunnistab siiski vajadust selle raamistiku parema mõistmise ja ühtlustamise järele, et hinnata asjakohaselt ELi tegevuse mõju;

11.  tunnistab tütarlaste haridust edendavate poliitika ja meetmete tugevdamise tähtsust ning selle mõju nende tervisele ja majandusliku mõjuvõimu suurendamisele; märgib, et tütarlapsed ja noored naised on eriti kaitsetud ning erilist tähelepanu tuleb pöörata neile kõigil tasandil hariduse kättesaadavaks tegemisele; palub sellega seoses kaaluda paljusid teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika valdkonna (STEM‑ained) võimalusi;

12.  märgib, et nii avaliku kui ka erasektori suurem kaasamine on ülitähtis naiste õiguste edendamiseks ja majandusliku mõjuvõimuu suurendamiseks eri majandussektorites; rõhutab vajadust naiste kaasamise ja esindamise järele kestliku arengu jaoks tähtsates uutes majandusharudes, kaasa arvatud IKT; rõhutab, et ettevõtlusel on tähtis roll naiste õiguste edendamises; kutsub sellega seoses üles suurendama toetust kohalikele VKEdele, eelkõige naisettevõtjatele, et nad saaksid osa erasektori juhitavast majanduskasvust;

13.  rõhutab vajadust suurendada maapiirkondade naiste mõjuvõimu, parandades nende juurdepääsu maale, veele, haridusele ja koolitusele, turgudele ja finantsteenustele;

14.  palub ELil edendada naiste suuremat osalust rahuvalves ja rahu kindlustamise protsessis ning ELi sõjalistes ja tsiviilkriisiohjemissioonides;

GAP II saavutused

15.  tunneb heameelt soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava laiendamise üle kõikidele ELi välisteenistustele ja liikmesriikidele ning märgib ära edusammud ELi institutsioonilise kultuuri muutmisel peakorterite ja delegatsioonide tasandil, mis on vajalik, et suurendada ELi algatuste tulemuslikkust ja mõju soolisele võrdõiguslikkusele; tunneb samuti heameelt tegevuskavaga GAP II kehtestatud kohustusliku nõude üle, mille kohaselt kõik ELi osalejad peavad esitama igal aastal aruande vähemalt ühes temaatilises valdkonnas tehtud edusammude kohta; kordab siiski vajadust tugevdada juhtimist ja jätkata ELi institutsioonide ja liikmesriikide ühtsuse ja koordineerimise parandamist, kasutades selleks olemasolevaid struktuure ja eelarvet;

16.  tunneb heameelt asjaolu üle, et komisjoni talitused ja Euroopa välisteenistus ning 81 % ELi delegatsioonidest ja 22 liikmesriiki on esitanud 2016. aasta kohta soolise võrdõiguslikkuse aruanded; on küll teadlik, et erakorralised asjaolud võivad olla põhjuseks, miks delegatsioonid aruannet ei esitanud, kuid ootab delegatsioonidelt ja liikmesriikidelt suuremaid jõupingutusi ning soovib näha aasta-aastalt pidevat liikumist olukorra poole, kus esitatakse kõik aruanded; tõdeb, et erinevused liikmesriikide vahel on endiselt märkimisväärsed; tuletab meelde, et GAPi täielik aruandlus ja rakendamine on tähtis, et saavutada GAP II eesmärk võtta 2020. aastaks soolise võrdõiguslikkuse meetmeid kõigist uutest algatustest 85 % puhul;

17.  väljendab heameelt selle üle, et kultuuri muutmise suunas on tehtud praktilisi samme ja kõigi uute välismeetmete puhul on kehtestatud kohustuslik võrdõiguslikkuse analüüs ning sellega on pandud üldine vastutus GAPi kohta aruannete esitamise eest ELi delegatsioonide juhtidele, GAP II rakendamisse on kaasatud rohkem kõrgema tasandi töötajaid ning ELi delegatsioonidesse on määratud järjest rohkem soolise võrdõiguslikkuse valdkonna autoriteetseid liidreid ja soolise võrdõiguslikkuse kontaktisikuid, kuigi praeguse seisuga on soolise võrdõiguslikkuse kontaktisik ainult pooltel ELi delegatsioonidel; nõuab, et juhtkonna tasandil pühendataks soolise võrdõiguslikkuse küsimustele rohkem aega ning et delegatsioonid, mis ei ole seda veel teinud, määraksid oma soolise võrdõiguslikkuse kontaktisikud; rõhutab, et kõikidele soolise võrdõiguslikkuse kontaktisikutele tuleks anda oma ülesannete täitmiseks piisavalt aega ja vahendeid;

18.  peab kahetsusväärseks, et vastavalt Euroopa välisteenistuse 2016. aasta novembris avaldatud aruandele korraldatakse ainult mõnel ELi ÜJKP missioonil koolitusi seksuaalse või soolise ahistamise teemal, ja märgib, et 2015. aastal ei teatatud ÜJKP missioonide raames ühestki seksuaalse või soolise ahistamise, väärkohtlemise või vägivalla juhtumist; rõhutab, kui tähtis on kohaldada seksuaalse ja soolise ahistamise juhtude suhtes täisleppimatuse põhimõtet ning toetada seksuaalse või soolise vägivalla ennetamisega tegelevaid institutsioonilisi struktuure; palub Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel toetada kõiki püüdlusi, mida tehakse rahvusvahelistes rahuvalveoperatsioonides seksuaalse või soolise vägivalla vastu võitlemisel, ja tagada, et rikkumisest teatajaid ja ohvreid kaitstaks tõhusalt;

19.  peab tervitatavaks, et soolise võrdõiguslikkuse fookusega (G1‑ ja G2‑mõõdikutega) meetmete arv on suurenenud ning delegatsioonidele on kehtestatud nõue põhjendada sellise fookuseta projekte; rõhutab, et selliste projektide üldine arv ei tohiks suureneda konkreetsete sihipäraste soopõhiste (G2‑mõõdikuga) projektide arvelt, ning soovitab seepärast kehtestada G2‑projektide jaoks eraldi eesmärgi; märgib, et on ebaselge, kuidas sihipärased (G2) ja integreeritud meetmed (G1) peaksid üksteist täiendama; nõuab lisapingutusi soolise aspekti arvestamise selgitamiseks ja sihipäraste meetmete arvu suurendamiseks;

20.  märgib, et programmitöös ja projektide valimisel kohaldatakse ainult paari korduvat soolise võrdõiguslikkuse komponenti; kutsub rakendajaid üles kasutama kõiki soolise võrdõiguslikkuse valdkondi;

21.  mõistab hukka igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla ja kõik soolise vägivalla vormid, sealhulgas inimkaubanduse, seksuaalse ärakasutamise, sundabielud, aukuriteod, naiste suguelundite moonutamise ja seksuaalse vägivalla kasutamise sõjarelvana; palub ELil ja kõigil liikmesriikidel ratifitseerida Istanbuli konventsioon kui esimene rahvusvaheline õiguslikult siduv õigusakt, millega püütakse ennetada naistevastast vägivalda ja sellega võidelda;

22.  peab kahetsusväärseks, et vägivalla all kannatanud või kannatavaid naisi ei toetata meestepoolse vägivalla puhul võrdselt seoses varjupaikade, tugiteenuste, õiguste, abitelefonide, vägistamise kriisikeskuste jms kättesaadavusega, nende teenuste osutamisega ja neid käsitleva teabega; rõhutab, et Istanbuli konventsioonis tuleks põhiteemana käsitleda meeste vägivalda naiste suhtes, aga käsitleda tuleks ka igasugust soolist vägivalda, võideldes vägivallaga, mida pannakse toime, lähtudes erinevate aluste, sealhulgas seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi ja sooväljenduse kombinatsioonist; toonitab, et strateegilised meetmed on tähtsad, et võidelda ennetavalt sooliste stereotüüpidega ning tõrjuda patriarhaadi, rassismi, seksismi, homofoobia ja transfoobia käitumismustreid ning soonormatiivsust ja heteronormatiivsust;

23.  peab väga kahetsusväärseks, et praegune programmitöö näib jätvat kõrvale soolise mõõtme kriisiolukordades või keerulistes konfliktides, mis muude tagajärgede hulgas tähendab seda, et paljudel sõja olukorras toimunud vägistamise ohvritest tütarlastel ja naistel ei ole juurdepääsu mittediskrimineerivale hoolitsusele ja eelkõige ulatuslikule arstiabile; palub komisjonil rakendada GAP II süstemaatiliselt humanitaarabi andmisel, kus see peab tagama mittediskrimineeriva juurdepääsu meditsiiniteenustele, ning kutsub komisjoni üles teavitama aktiivselt oma humanitaarvaldkonna partnereid sellest, et komisjoni poliitikas on ette nähtud, et juhul, kui rasedus ohustab naise või tütarlapse elu või põhjustab talle kannatusi, võib rahvusvaheline humanitaarõigus õigustada ohutu abordi pakkumist; rõhutab, et ELi ja selle liikmesriikide poolt humanitaarabi andmise suhtes ei tohiks kohaldada muude partneritest abiandjate nõudmisi piirangute seadmiseks vajalikule arstiabile, muu hulgas seoses relvakonfliktides vägistamise ohvriks langenud naiste ja tütarlaste ligipääsuga turvalisele abordile; tunneb heameelt asjaolu üle, et paljud ELi delegatsioonid keskenduvad võitlusele naistevastase vägivallaga; rõhutab sellega seoses vajadust tagada, et kõikide naiste ja tütarlaste õigust elule ja inimväärsele kohtlemisele kaitstakse, eelkõige kahjulike praktikate, näiteks soopõhise tapmise vastase aktiivse võitluse abil; rõhutab, et vägistamise kasutamine sõjarelva ja represseerimisvahendina tuleb kaotada ning EL peab avaldama jätkuvat survet kolmandate riikide valitsustele ja kõigile asjaomastele sidusrühmadele piirkondades, kus esineb sellist soolist vägivalda, et see praktika lõpetada, süüdlased õiguslikult vastutusele võtta ning aidata ohvritel, probleemiga kokku puutunud naistel ja kogukondadel terveneda ja taastuda;

24.  rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste üleüldine austamine ja nendele juurdepääs aitab kaasa kõigi tervisega seotud kestliku arengu eesmärkide saavutamisele, nagu sünnituseelne hooldus ja meetmed, mille eesmärk on vältida suure riskiga sünnitusi ning vähendada imikute ja laste suremust; osutab asjaolule, et juurdepääs pereplaneerimisele, emade tervishoiuteenustele ning ohutu ja seadusliku abordi teenustele on naiste elude päästmise olulised elemendid; peab siiski kahetsusväärseks, et pereplaneerimise ja reproduktiivtervisega seotud prioriteedid jäetakse nii rahastamisel kui ka programmides arvestamata; on mures selle pärast, et ükski Lähis‑Ida, Põhja‑Aafrika, Euroopa ja Kesk‑Aasia piirkonda saadetud ELi delegatsioon ei valinud ühtegi seksuaal- ja reproduktiivtervist ja seonduvaid õigusi käsitlevat näitajat, hoolimata seksuaal- ja reproduktiivtervise ja seonduvate õiguste alastest suurtest vajadustest nendes piirkondades; palub nende piirkondade ELi delegatsioonidel neid muret tekitavaid arve uuesti hinnata, et teha kindlaks, kas need võivad olla seotud valeandmete esitamisega või tuleks praeguseid programme täiendada sihipäraste meetmetega seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste kohta, kasutades ära programmitöö läbivaatamist; rõhutab, et seksuaal- ja reproduktiivtervisele ja seonduvatele õigustele pühendatud peatükk tuleb aastaaruandesse alles jätta, et tagada GAP II ümberkujundava mõju nõeutekohane hindamine ning seksuaal- ja reproduktiivtervise ja seonduvate õiguste valdkonna edusammude nõuetekohane mõõtmine aruande metoodikaga;

25.  märgib, et aruanne näitab vajadust tugevamate meetmete järele seksuaal- ja reproduktiivtervise ja seonduvate õiguste valdkonnas, mis on soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise eeltingimus, ning vajadust asjakohaste vahendite järele, millega mõõta edusamme seksuaal- ja reproduktiivtervishoiule ja seonduvatele õigustele üldise juurdepääsu tagamisel, nagu on kokku lepitud kooskõlas ELi võetud kohustusega järgida elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammi ning Pekingi tegevusprogrammi ning nende läbivaatamiskonverentside tulemusi kokkuvõtvaid dokumente vastavalt kestliku arengu eesmärgi 5 alleesmärgile 6; tuletab sellega seoses meelde ka kestliku arengu eesmärgi 3 alleesmärki 7 ja eesmärgi 5 alleesmärki 3;

26.  peab kahetsusväärseks, et kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vähenemise tingimustes saab vähe tähelepanu eesmärk 18, mis keskendub naiste õiguste organisatsioonidele ja naiste inimõiguste kaitsjatele; on mures selle pärast, et GAP II rakendamisel ei ole rõhutatud poliitiliste ja kodanikuõigustega seotud temaatilist prioriteeti ning eelkõige seda, et ka naistel ja tütarlastel on poliitilised ja kodanikuõigused;

Peamised soovitused komisjonile / Euroopa välisteenistusele

27.  kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles võtma edasisi meetmeid, et hõlbustada parimate tavade vahetamist delegatsioonide ja üksuste vahel soolise võrdõiguslikkuse suurendamiseks ja soolise aspekti laialdasemaks arvestamiseks, näiteks soolise võrdõiguslikkuse kontaktisikute võrgustiku loomine ja edendamine ning rohkemate positiivsete näidete jagamine edukate tavade kohta, muu hulgas programmide koostamisel, rakendamisel ja süsteemse võrdõiguslikkuse analüüsi läbiviimisel, ning tagama, et võrdõiguslikkuse analüüsid mõjutavad tulemuslikult ELi delegatsioonide rakendatavaid programme;

28.  märgib, et eri prioriteetsetes valdkondades on tehtud märkimisväärseid edusamme, kuid andmete kohaselt on mõnes saavutatud vähem edu, kui oleks võinud eeldada; palub komisjonil viia läbi uuring põhjuste kohta, miks ELi delegatsioonid võtavad teatavaid temaatilisi eesmärke ja prioriteetseid valdkondi sagedamini arvesse ja teevad neis suuremaid edusamme;

29.  nõuab, et komisjoni talitustes tegeleks soolise aspekti arvestamisega rohkem inimesi, mille saavutamiseks tuleb pakkuda kohandatud koolitust, korraldada ümber olemasolevaid struktuure ja võtta tööle lisatöötajaid; soovitab, et töötajate tõhusam koolitamine, mis on mõeldud eelkõige juhtivatel ametikohtadel töötajatele ja hõlmab erikoolitust kaitsetumate rühmadega seotud soolise võrdõiguslikkuse küsimustes, igasse üksusesse soolise võrdõiguslikkuse kontaktisiku määramine ning üksusteüleste soolise võrdõiguslikkuse koordineerimise töörühma loomine rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadis, naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste peadirektoraadis, Euroopa kodanikukaitse ja humanitaarabioperatsioonide peadirektoraadis ning Euroopa välisteenistuses võib aidata võtta soolist aspekti välispoliitika üksustes paremini arvesse; on arvamusel, et soolise võrdõiguslikkuse küsimuste alase koolituse täiustamine ja spetsialiseerituse suurendamine tuleks teha kättesaadavaks ka kohalikele partneritele valitsuse tasandil ja valitsusvälistele osalejatele, sealhulgas valitsusvälistele organisatsioonidele;

30.  rõhutab vajadust tagada kõigi olemasolevate ELi välistegevuse rahastamisvahendite ja poliitika sidusus ja täiendavus soolise aspekti arvestamisega, sealhulgas uus arengukonsensus, ELi vahendite pakett soolise aspekti arvestamiseks arengukoostöös ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava;

31.  tunneb heameelt 8. märtsi 2016. aasta suunise üle, milles antakse ülevaade GAP II rakendamise ressurssidest ja vahenditest ja mida kohaldatakse rahvusvahelise koostöö ja arengu peadirektoraadi ning Euroopa välisteenistuse suhtes, ning nõuab kõigi GAP II rakendamises osalevate Euroopa talituste suhtes kohaldatava suunise koostamist;

32.  tunneb heameelt ELi ja ÜRO ühise ülemaailmse soolise võrdõiguslikkuse algatuse (algatus „Spotlight“) käivitamise üle kooskõlas GAP II eesmärgiga võidelda seksuaalse ja soolise vägivalla ning kahjulike praktikate, nagu naiste suguelundite moonutamise, varajase sundabielu ja inimkaubanduse vastu; märgib siiski, et algatus „Spotlight“ tegeleb peamiselt selliste aspektidega, mida juba käsitletakse ülemaailmse ühise probleemina, nagu on tõestanud rakendusaruanne, ning rõhutab seetõttu vajadust edendada soolist võrdõiguslikkust terviklikumalt, kasutades asjakohaseid programme ja metoodikat; nõuab, et algatusele „Spotlight“ antaks lisavahendeid, mida ei ole juba eraldatud soolise võrdõiguslikkuse jaoks; palub, et komisjon kasutaks oma rahvusvaheliste koostööprogrammide läbivaatamist, et suurendada soolise võrdõiguslikkusega seotud aspektide paketi rahastamist, et saavutada GAP II kaugeleulatuvad eesmärgid, sealhulgas võtta soolisi aspekte arvesse kahepoolses koostöös ja temaatilistes programmides;

33.  rõhutab, et EL peab naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtet oma välissuhetes edendama ja arvesse võtma; märgib siiski, et kaubanduse ja soolise võrdõiguslikkuse seoseid ei ole GAP II raames piisavalt käsitletud ja üldisemalt, et soolise aspekti arvestamine on jätkuvalt mitmemõõtmeline probleem; tuletab sellega seoses meelde, et läbirääkimised kaubanduslepingute üle, eriti kaubandust ja kestlikku arengut käsitlevate peatükkide üles, mis hõlmavad tööõigusi, on tähtis vahend naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamiseks ning naiste mõjuvõimu suurendamiseks kolmandates riikides; palub seetõttu kaubanduse peadirektoraadil võtta meetmeid, et rakendada GAP II oma töös ja lisada kõikidesse ELi kaubanduslepingutesse tütarlaste ja naiste õigused ning sooline võrdõiguslikkus majanduskasvu soodustavate teguritena ning järgida ILO põhikonventsioone soolise võrdõiguslikkuse ja tööõiguste, sealhulgas sunniviisilise töö ja lapstööjõu kohta; tuletab meelde vajadust jälgida ELi kaubanduspoliitika rakendamise ajal selle mõju naiste mõjuvõimu suurendamisele ja soolisele võrdõiguslikkusele;

34.  märgib, et tütarlaste ja naiste mõjuvõimu suurendamine on üks ELi välistegevuse seatud eesmärkidest ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias; märgib, et naiste rolli rahuläbirääkimistes ja -vahendamises ei ole GAP II‑s piisaval määral arvesse võetud; rõhutab naiste tähtsat osa dialoogi edendamisel, usalduse suurendamisel, rahu nimel liitude loomisel ning erinevate seisukohtade esitamisel rahu ja turvalisuse tähenduse kohta, eelkõige konfliktide ennetamises ja lahendamises ning konfliktijärgses ülesehituses; märgib, et naiste õiguste edendamine kriisidest või konfliktidest räsitud riikides soodustab tugevamate ja vastupidavamate kogukondade teket; väljendab heameelt selle üle, et Euroopa välisteenistuses on nimetatud ametisse peanõunik soolise võrdõiguslikkuse ning naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 rakendamise küsimuses; soovitab tugevdada ÜRO kaudu ELi liikmesriikide ja rahvusvahelisi meetmeid, et leevendada tõhusamalt konfliktide ja konfliktijärgsete olukordade mõju naistele ja tütarlastele; palub komisjonil toetada uut üleilmset naiste, rahu ja julgeoleku alaste teabekeskuste võrgustikku; märgib, kui tähtis on ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2250 noorte, rahu ja julgeoleku kohta ning kui oluline on leida ELi jaoks parimad võimalused selle resolutsiooni rakendamiseks;

35.  tuletab meelde oma nõudmist, et Tšiiliga peetavatel kaubandusläbirääkimistel lisataks lepingusse eripeatükk kaubanduse, soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta; rõhutab, et ettepanek lisada kaubanduslepingusse selline eraldi peatükk on saanud esimest korda tegelikkuseks; rõhutab vajadust olla kursis selle peatüki sisuga ja seda hinnata, et teha seejärel otsuseid üldisemal tasandil; nõuab, et EL lisaks kaubanduslepingutesse valdkonnaülesed meetmed, et edendada soolist võrdõiguslikkust, vahetada parimaid tavasid ja võimaldada naistel saada kaubanduslepingutest rohkem kasu;

36.  nõuab sooliselt eristatud andmete kogumist kaubanduslepingutest enim mõjutatud sektorites, et luua kasulik vahend, millega prognoosida võimalikult täpselt mõju naiste elule ja võidelda halva mõju vastu; nõuab ka mehhanismi loomist kaubanduslepingutes soolise võrdõiguslikkuse poliitika järelevalve ja tugevdamise eesmärgil;

37.  tunneb heameelt majandusliku ja sotsiaalse mõjuvõimu suurendamise temaatilise prioriteedi ning tootmisressursside, sealhulgas maa kättesaadavust takistavate tegurite analüüsi ja vastava tegevuse üle; kordab, et kuigi EL on võtnud kohustuseks investeerida põllumajanduses soolisse võrdõiguslikkusse, ei ole naissoost põllumajandusettevõtjad põllumajandusliku ametliku arenguabi esmatähtis sihtrühm, ning palub ELil ja selle liikmesriikidel eraldada rohkem vahendeid naissoost põllumajandusettevõtjatele kooskõlas GAP II eesmärgiga nr 5;

38.  soovitab tungivalt institutsioonidel oluliselt suurendada ELi delegatsioonides naissoost liikmete ja eeskätt naissoost delegatsioonijuhtide (praegu on naissoost juht 28 delegatsioonil 138‑st) ja missioonijuhtide (praegu on naissoost juht 5 missioonil 17‑st) osakaalu; kutsub seetõttu komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tulemuslikult rakendama sihipärast poliitikat, et lihtsustada naiste juurdepääsu juhtivatele ametikohtadele; juhib tähelepanu naiste väikesele arvule otsustustasandil, mis viitab nähtamatutele takistustele, mis ei võimalda naistel pääseda suurema vastutusega ametikohtadele;

39.  rõhutab, et GAP II edu sõltub lõppkokkuvõttes kõigi ELi osalejate kõrgema taseme poliitiliste ja tippjuhtide pikaajalisest ja järjepidevast kaasamisest ning selle rakendamiseks piisavate inim- ja finantsressursside kättesaadavusest ning ELi jõupingutuste kohandamisest abisaavate riikide kohalike oludega; tunneb sellega seoses heameelt rahvusvahelise koostöö ja arengu voliniku positiivse kaastöö üle ning soovitab teistel volinikel näidata üles suuremat pühendumist; märgib, et on vaja paremat poliitilist juhtimist komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja juhtide poolt, et suurendada vahendeid ja aruandekohustust ning kooskõlastada ja tugevdada seda osalemist lähiaastatel; nõuab, et kõik ELi osalejad kasutaksid ära soolise võrdõiguslikkusega seotud aspektide paketti, tagamaks, et soolist aspekti arvestatakse järjepidevalt GAP II kaugeleulatuvate eesmärkide ellu viimiseks;

40.  mõistab kindlalt hukka México City Policy seaduse (nn üldise suutropiseaduse) taaskehtestamise ja kohaldamisala laiendamise USA poolt 2017. aasta jaanuaris ning selle mõju naiste ja tütarlaste üldisele tervishoiule ja õigustele; kordab oma üleskutset ELile ja liikmesriikidele toetada ennetavalt naiste õigusi kogu maailmas ning suurendada märkimisväärselt seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonna rahastamist nii riiklikus kui ka ELi arenguabis, eelkõige seoses diskrimineerimisvaba juurdepääsuga pereplaneerimisele ning ohutule ja seaduslikule abordile, et vähendada selles valdkonnas USA tekitatud rahastamispuudujääki;

41.  palub Euroopa välisteenistusel täiustada LGBTI‑inimesi käsitlevate ELi suuniste rakendamist ja tagada, et ELi delegatsioonid konsulteerivad korrapäraselt LGBTI‑organisatsioonidega ja teavitavad neid LGBTI‑õigustega seotud tegevusest, et tagada, et kaasatuse tase ja võetud meetmed sõltuksid riigi LGBTI‑kogukonna vajadustest ja mitte delegatsiooni töötajate isiklikust pühendumusest, ning et kooskõlastada strateegiat ja tegevust mitte ainult ELi liikmesriikide, vaid ka kolmandate riikide saatkondadega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks ÜROga;

42.  märgib, et välissuhetes soolise võrdõiguslikkuse tagamise eesmärgi poliitiliste kohustuste täitmiseks on vaja seda eesmärki piisavalt rahastada; rõhutab, et praegu on soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise meetmed jätkuvalt alarahastatud, ning nõuab tungivalt selle olukorra muutmist järgmises mitmeaastases finantsraamistikus;

Peamised soovitused ELi delegatsioonidele

43.  peab tervitatavaks, et GAP II annab delegatsioonidele paindlikkuse valida prioriteete vastavalt oma riigi kontekstile, sest see võimaldab juhtumipõhist analüüsi ja iga riigi või piirkonna konkreetsete vajaduste hindamist ning seeläbi tegeleda naiste õiguste edendamise ja majandusliku mõjuvõimu suurendamisega; soovitab siiski, et delegatsioone tuleks julgustada GAP II lõpuks saavutama edusamme vähemalt ühe prioriteedi puhul iga temaatilise samba kohta, tagamaks, et erinevad teemavaldkonnad oleksid ühtlasemalt hõlmatud, näiteks tütarlaste haridust edendavate poliitika ja meetmete tugevdamine ning nende mõju tervisele ja majandusliku mõjuvõimu suurendamisele; nõuab tungivalt tähelepanu pööramist naiste ja tütarlaste olukorrale konfliktipiirkondades ning soolisele vägivallale ja eelkõige vägistamise sõjarelvana kasutamisele; tuletab lisaks meelde, et ELi rahastatavate meetmete ja projektide süstemaatiline eesmärk peaks olema võitlus soolise ebavõrdsuse ja diskrimineerimisega;

44.  tuletab meelde aluslepingutest tulenevat kohustust arvestada soolist aspekti ELi kogu tegevuses, sealhulgas poliitilistes dialoogides ja kõikides valdkondlikes poliitikadialoogides ning sellistes valdkondades nagu energia, põllumajandus, transport, haridus ja avalik haldus, mis on seni pälvinud vähem tähelepanu; rõhutab, et soolise aspekti arvestamine tuleks integreerida riiklikesse kavadesse ja poliitikaraamistikesse, et tagada partnerriikide (ise)vastutus, tuletades meelde, kui tähtis on toetada asjaomastest riikidest pärit naiste juhitud arenguprojekte; juhib tähelepanu sellele, et on tähtis teha partnerriikidega koostööd sootundliku riigieelarve koostamise valdkonnas;

45.  nõuab soolise võrdõiguslikkuse teemale eraldi eelarverea loomist, et juhtida rohkem tähelepanu naiste poliitikas osalemise ja esindatuse määrale ELi naaberriikides ja ELis; rõhutab, et asjaomased programmid peaksid olema täielikult lõimitud ÜRO naiste õiguste agentuuri eesmärkide ja programmidega ning seadma mõõdetavad eesmärgid, et jälgida korrapäraselt ida- ja lõunanaabruses soolise võrdõiguslikkuse vallas tehtavaid edusamme ning tõhustada ja tihendada koostööd partnerriikide valitsustega, saavutamaks kahepoolsete partnerlus- ja assotsieerimislepingute kontekstis kiiremini paremaid tulemusi;

46.  märgib, et soolise aspekti arvestamise alast koolitust pakutakse ainult mõnes delegatsioonis ja et suure osa koolitatud töötajate tööleping on ajutine; kutsub ELi delegatsioone üles seda olukorda parandama;

47.  rõhutab, et tähtis on poliitilise dialoogi käigus edendada naiste osalemist hariduses, majandustegevuses, tööhõives ja ettevõtluses, kuna see on prioriteetne vahend naiste ühiskondliku positsiooni parandamiseks;

48.  rõhutab, kui oluline on süstemaatiliselt läbi viia tõenduspõhist võrdõiguslikkuse analüüsi, kasutades võimaluse korral soo ja vanuse järgi eristatud andmeid, konsulteerides ja tehes koostööd kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide, naisrühmade, inimõigusorganisatsioonide ning kohalike ja piirkondlike asutustega eesmärkide, rakendusvahendite ja järelevalveallikate valimiseks ning valiku ja tulemuste tõhususe ja kestlikkuse hindamiseks; tunneb heameelt asjaolu üle, et 42 riigi võrdõiguslikkuse analüüs on lõpule viidud, ja innustab ka kõiki teisi riike seda kiiresti lõpule viima, kasutama programmide ja projektide järelevalvesüsteemides ja hindamisprotsessides palju rohkem soolise võrdõiguslikkuse kriteeriume, ning nõuab, et võrdõiguslikkuse analüüsi võetaks arvesse riigipõhiste strateegiliste eesmärkide, programmide, projektide ja dialoogide määratlemisel; innustab ELi uurima võimalusi võrdõiguslikkuse analüüsi süstemaatilisemaks jagamiseks, haldamiseks ja ajakohastamiseks, et aidata parandada koordineerimist ning mitte piirduda võrdõiguslikkuse analüüsis ilmsete poliitikavaldkondadega, nagu haridus ja emade tervis, vaid võtma arvesse ka neid poliitikavaldkondi, mida peetakse praegu ekslikult sooneutraalseks, näiteks põllumajandus, kliima ja energia;

49.  märgib, et komisjon tunnistas talituste ühises töödokumendis raamistiku 2016–2020 kohta, et ELi rahalisi investeeringuid soolisesse võrdõiguslikkusesse ei ole süstemaatiliselt mõõdetud; palub komisjonil võtta omaks selge tulemustele keskenduv lähenemisviis, millega kehtestatakse aruandlus-, hindamis- ja vastutusmehhanismidele kõrged standardid, ning edendada tõenditel põhinevat otsuste tegemist, et kasutada olemasolevaid rahalisi vahendeid tõhusamalt ja tulemuslikumalt; nõuab aruande koostamist, et teha täpselt kindlaks, kui palju rahalisi vahendeid on eraldatud konkreetselt soolise aspekti arvestamisele, ja tuua välja kõige olulisemad saavutatud eesmärgid;

50.  rõhutab vajadust täiustada veelgi andmekogumist riigi tasandil ja töötada välja erinäitajad koos neil näitajatel põhinevate eesmärkidega ning rõhutab, et nende järelevalve tuleb viia kooskõlla kestliku arengu eesmärkide raamistikuga;

51.  tuletab meelde, et naiste õigused on inimõigused, ning ergutab jätkama tööd sotsiaalsete ja kultuuriliste normide ja sooliste stereotüüpidega tegelemiseks ühiskonnas, tehes selleks rohkem koostööd kodanikuühiskonnaga ning naiste õigusi ja mõjuvõimu suurendamist toetavate rohujuuretasandi organisatsioonidega, eelkõige ebakindlates ja konfliktiriikides ning hädaolukorras; on veendumusel, et hädavajalik on luua uusi ja arendada olemasolevaid võrgustikke ning kaasata kõik peamised osalejad, sealhulgas erasektor, ning võimaluse korral luua avaliku ja erasektori partnerlusi; rõhutab, et kohalikes kogukondades ja valitsusvälistes organisatsioonides peab suurenema naiste roll järelevalves ja kohalikelt asutustelt vastutuse võtmise nõudmisel; kordab, et selle asemel, et käsitleda naisi ja tütarlapsi kaitsetuna, tuleks rõhutada nende rolli muutuste ja arengu käivitajana ning rahu kindlustajana konfliktide lahendamises; rõhutab, et naiste ja meeste vahelise tõelise võrdõiguslikkuse tagamiseks on vajalik poiste ja meeste kaasamine ja aktiivne osalemine; pooldab seetõttu laiapõhjalist haridust soolise vägivallaga seotud käitumise muutmiseks, mis kaasab kõik mehed, poisid ja kogukonnad; rõhutab, et nais- ja meesrollide sotsiaalsed normid asetavad naised kaitsetumasse olukorda, eelkõige seoses nende seksuaal- ja reproduktiivtervisega, ning toovad kaasa kahjulikke praktikaid, nagu naiste suguelundite moonutamine, lapsega sõlmitavad abielud, varajane abielu ja sundabielu;

52.  palub ELil edendada õigusraamistikke ja strateegiaid, mis toetavad naiste suuremat ja tõhusamat osalust rahuvalve, rahu kindlustamise ja vahendamise protsessides ning ELi sõjalistes ja tsiviilkriisiohjemissioonides kooskõlas naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1325, keskendudes eelkõige konfliktidega seotud seksuaalse vägivalla probleemile; on arvamusel, et sellel eesmärgil võib kogukonnapõhiste osalejate ja naisorganisatsioonidega konsulteerides läbiviidav sootundlik konfliktianalüüs aidata paremini mõista naiste rolli konfliktides;

53.  toonitab, et eelarvest tuleb eraldada vahendeid laste abiellumise ennetamise programmidele, mille eesmärk on luua selline keskkond, kus tütarlapsed saavad kasutada ära kõik oma võimalused, sealhulgas kooli pooleli jätnud tütarlastele ette nähtud haridus-, sotsiaal- ja majandusprogrammide, lastekaitsekavade, tütarlaste ja naiste varjupaikade, õigusnõustamise ja psühholoogilise toetuse abil;

54.  rõhutab, et tähtis on suurendada kodanikuühiskonna organisatsioonide ja teiste sidusrühmade, näiteks inimõiguste, tervishoiu või keskkonnaga tegelevate osalejate koostööd korrapärase dialoogi ja kooskõlastamise kaudu ELi delegatsioonidega, sest selline koostöö aitab suurendada GAP II nähtavust ja edendada selle rakendamist, suurendades seeläbi avalikku vastutust soolise võrdõiguslikkuse edendamise eest;

55.  on mures, et naiste õiguste kaitsjatele ja naiste õiguste organisatsioonidele pööratakse ebapiisavalt tähelepanu, arvestades, et nad on praegu tohutu surve all kodanikuühiskonna tegutsemisruumi vähenemise tõttu paljudes piirkondades; on mures ka selle pärast, et GAP II rakendamisel ei ole rõhutatud poliitiliste ja kodanikuõigustega seotud temaatilist prioriteeti ning eelkõige seda, et ka naistel ja tütarlastel on poliitilised ja kodanikuõigused;

56.  palub ELi delegatsioonidel tagada naiste- ja tütarlastevastast vägivalda käsitlevate andmete tõhus ja korrapärane kogumine, koostada riigipõhised soovitused ning edendada kaitsemehhanismide ja asjakohaste tugistruktuuride loomist ohvrite jaoks;

Peamised soovitused Euroopa Parlamendile

57.  innustab Euroopa Parlamendi delegatsioone partnerriikidega tehtava töö käigus esitama süstemaatiliselt järelepärimisi soolist aspekti arvestava programmitöö, võrdõiguslikkuse analüüsi tulemuste ning soolise võrdõiguslikkuse edendamise ja naiste mõjuvõimu suurendamise alase tegevuse kohta ning lisama missioonide programmidesse kohtumised naisorganisatsioonidega; palub Euroopa Parlamendil tagada oma delegatsioonide liikmeskonna parem sooline tasakaal;

58.  nõuab, et komisjon teeks kättesaadavaks riigipõhised võrdõiguslikkuse analüüsi aruanded ja et need lisataks kõigi kolmandatesse riikidesse saadetavate Euroopa Parlamendi delegatsioonide taustateabesse;

59.  soovitab Euroopa Parlamendil vaadata tulevased GAP II rakendusaruanded korrapäraselt (võimaluse korral iga kahe aasta järel) läbi;

Peamised soovitused tulevaseks aruandluseks

60.  toonitab vajadust lihtsustatud aruandlusmeetodi järele, mis hoiaks bürokraatia miinimumtasemel; nõuab, et tulevased rakendusaruanded töötataks välja ja avaldataks lühema aja jooksul; nõuab veebipõhise aruandluse väljatöötamist, selgeid mudeleid ja juhiste avaldamist, et hõlbustada delegatsioonide tööd;

61.  rõhutab naiste kaasamise ja esindatuse vajalikkust kestliku arengu jaoks olulistes majandusvaldkondades; rõhutab, et ettevõtlusel on oluline osa naiste õiguste suurendamisel; nõuab sellega seoses suuremat toetust kohalikele VKEdele, eelkõige naisettevõtjatele, mikrolaenude andmise kaudu, et nad saaksid osa erasektoripõhisest majanduskasvust;

62.  rõhutab vajadust toetada partnerriikides statistilise suutlikkuse ja statistikamehhanismide tugevdamist ning tehnilise ja finantsabi tõhusat koordineerimist, et võimaldada paremini mõõta, seirata ja hallata soolise aspekti arvestamise valdkonnas saavutatud tulemusi;

63.  palub komisjonil koguda sooliselt eristatud andmeid ELi rahastatavate, naiste mõjuvõimu suurendamist käsitlevate programmide rakendamisel;

64.  märgib, et lisaks usaldusväärsele soolise aspekti arvestamise poliitikale on vaja ka aruandlust konkreetsete praktiliste meetmete kohta, eelkõige sellistes tundlikes valdkondades nagu seksuaal- ja reproduktiivtervis, millega mõõta tõelist mõju naiste ja tütarlaste, kuid ka meeste ja poiste elule;

65.  tuletab aga meelde, et soolist võrdõiguslikkust käsitlevad andmed tähendavad enamat kui sooliselt eristatud andmete kogumist, ja nõuab andmekogumise täiustamist, et võimaldada kvalitatiivselt analüüsida naiste olukorda, näiteks seoses töötingimustega;

66.  rõhutab vajadust suurendada võrdõiguslikkuse analüüsi usaldusväärsust, ühtlustades ELi delegatsioonide kogutud andmeid nii, et neid saaks võrrelda;

67.  märgib, et on vaja konsulteerida rahvusvaheliste ja riiklike partnerite, akadeemiliste ringkondade, mõttekodade ja naisorganisatsioonidega, aga ka tagada, et nende panust ja oskusteavet kasutatakse soolist võrdõiguslikkust käsitlevate ELi rahastatavate tegevuste ja programmide järelevalves;

68.  tuletab meelde, et EL ja selle liikmesriigid on kohustatud austama ELi rändepoliitika rakendamisel ja väljatöötamisel tütarlaste ja naiste kui rändajate, pagulaste ja varjupaigataotlejate õigusi; nõuab sellega seoses, et hinnataks uuesti operatsiooni EUNAVFOR MED Sophia osalemist Liibüa rannikuvalves, võttes arvesse teateid süstemaatilise naistevastase seksuaalse vägivalla kohta Liibüa territooriumil asuvates kinnipidamiskeskustes;

69.  märgib, et sageli ei mõisteta soolise aspekti arvestamise kontseptsiooni ikka veel piisavalt ja vaja on paremat kvalitatiivset aruandlust, mis võimaldaks hinnata GAPi rakendamist olemasolevates poliitikameetmetes ja projektides; juhib tähelepanu vajadusele siduda tõelised eesmärgid ja tegevusvaldkonnad selgete ja konkreetsete viitepunktide ja range ajakavaga ning sellele, et andmete kvalitatiivne hindamine peab näitama tõelist mõju, mida rakendatud meetmed on abisaavatele riikidele avaldanud, eesmärgiga tagada, et GAP II toimib tõelise prioriseerimise ja poliitika rakendamise mehhanismina, mitte pelgalt sisemise teavitusvahendina;

o
o   o

70.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 349, 17.10.2017, lk 50.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0026.
(3) https://www.ilga-europe.org/sites/default/files/Attachments/report_on_the_implementation_of_the_eu_lgbti_guidelines_2016.pdf
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0365.


ELi noortestrateegia rakendamine
PDF 167kWORD 68k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon ELi noortestrateegia rakendamise kohta (2017/2259(INI))
P8_TA(2018)0240A8-0162/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 9, 165 ja 166,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 14, 15, 21, 24 ja 32,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille EL ratifitseeris 2010. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1288/2013, millega luuakse „Erasmus+”: liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1719/2006/EÜ, nr 1720/2006/EÜ ja nr 1298/2008/EÜ(1),

–  võttes arvesse nõukogu resolutsiooni Euroopa Liidu noorte töökava (2016–2018) kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 22. aprilli 2013. aasta soovitust noortegarantii loomise kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 7.–8. veebruari 2013. aasta järeldusi noorte tööhõive algatuse kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni hinnangut ELi noortestrateegiale(6),

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (HK 2020)(7),

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni programmi „Erasmus+“ tuleviku kohta(8),

–  võttes arvesse oma 2. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1288/2013 (millega luuakse „Erasmus+“: liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm ning tunnistatakse kehtetuks otsused nr 1719/2006/EÜ, nr 1720/2006/EÜ ja nr 1298/2008/EÜ) kohta(9),

–  võttes arvesse ELi haridusministrite 17. märtsi 2015. aasta mitteametlikul kohtumisel Pariisis vastu võetud Pariisi deklaratsiooni kodanikuaktiivsuse ning vabaduse, sallivuse ja mittediskrimineerimise ühiste väärtuste edendamise kohta hariduse kaudu,

–  võttes arvesse nõukogus 23. novembril 2015. aastal vastu võetud nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruannet Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) rakendamise kohta(10),

–  võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta(11),

–  võttes arvesse komisjoni 26. augusti 2015. aasta teatist „Nõukogu ja komisjoni 2015. aasta ühisaruande projekt hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö strateegilise raamistiku (HK 2020) rakendamise kohta. Hariduse ja koolituse valdkonna üleeuroopalise koostöö uued prioriteedid“ (COM(2015)0408),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni 17. jaanuari 2018. aasta teatist digiõppe tegevuskava kohta (COM(2018)0022),

–  võttes arvesse oma 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi noorsoostrateegia (2013–2015) hindamise kohta(12),

–  võttes arvesse nõukogu 10. märtsi 2014. aasta soovitust praktika kvaliteediraamistiku kohta(13),

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 25. novembri 2008. aasta resolutsiooni CM/Res(2008)23 Euroopa Nõukogu noortepoliitika kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 31. mai 2017. aasta soovitust CM/Rec(2017)4 noorsootöö kohta,

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi käsitleva õppe kohta koolides(14),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni noorte ettevõtluse edendamise kohta hariduse ja koolituse kaudu(15),

–  võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee arvamust „Euroopa koostöö noortevaldkonnas (2010–2018)“(16),

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2016. aasta resolutsiooni kultuuridevahelise dialoogi, kultuurilise mitmekesisuse ja hariduse rolli kohta ELi põhiväärtuste edendamisel(17),

–  võttes arvesse Euroopa Noortefoorumi avaldatud noortepoliitika variaruannet,

–  võttes arvesse Euroopa Noortefoorumi resolutsiooni ELi noortestrateegia kohta(18),

–  võttes arvesse Euroopa noorte teabe- ja nõustamisameti (ERYICA) seisukohavõttu „Engage. Inform. Empower“ (Kaasa. Teavita. Võimesta),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A8‑0162/2018),

A.  arvestades, et majanduslanguse negatiivne mõju noorte väljavaadetele oma täit potentsiaali välja arendada on jätkuvalt tuntav kogu Euroopa Liidus;

B.  arvestades, et paljudes, eriti Lõuna-Euroopa liikmesriikides, ei ole veel saavutatud mitmete noortega seotud näitajate (näiteks tööhõive, heaolu ja sotsiaalkaitse) kriisieelseid tasemeid;

C.  arvestades, et kogu ELis toimub ilmne erinevuste vähenemine piirkondlikul tasandil; arvestades, et paljudes piirkondades on tööhõive määr endiselt allpool kriisieelset taset;

D.  arvestades, et noorte töötus on viimastel aastatel järk-järgult vähenenud, kuigi see oli Eurostati andmetel 2018. aasta jaanuaris 16,1 % ja mõnes liikmesriigis isegi üle 34 %; arvestades, et võrreldes 2008. aasta näitajatega (15,6 %) näeme, et töötuse määr on tõusnud; arvestades, et need arvud näitavad, et noorte potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks ei ole olemas kõigile ühtmoodi sobivat lahendust; arvestades, et äärsepoolseimates piirkondades on noorte töötuse määr murettekitavalt kõrge ning mõnes neist, näiteks Mayotte’is, on see üle 50 %;

E.  arvestades, et sotsiaal‑majanduslik kriis mõjutab kõige enam ebasoodsas olukorras olevaid rühmi – rahvusvähemusi, erivajadustega inimesi, naisi, seksuaalvähemusi, rändajaid ja pagulasi, kellel on raske tööturule pääseda ning saada juurdepääsu kultuurile, sotsiaalteenustele ja haridusele;

F.  arvestades, et haridus aitab vähendada sotsiaal‑majandusliku ebavõrdsuse mõju, pakkudes oskusi ja pädevusi, mis on vajalikud ebasoodsate asjaolude põlvkondadevahelise ülekandumise vähendamiseks;

G.  arvestades, et üldine vähene investeerimine noortesse ja noorte õigustesse takistab noortel oma õigusi nõuda, kasutada ja kaitsta ning aitab kaasa selliste nähtuste süvenemisele nagu vähenev elanikkond, haridussüsteemist varakult lahkumine, vähesed töö- ja kutseoskused, hiline sisenemine tööturule, majandusliku sõltumatuse puudumine, sotsiaalkindlustussüsteemide võimalikud tõrked, laialtlevinud ebakindel tööhõive ja sotsiaalne tõrjutus;

H.  arvestades, et noorte probleemid tööhõives, hariduses ja koolituses, samuti sotsiaalses ja poliitilises kaasatuses ei ole ühetaolised, kuna mõnda rühma mõjutavad need ebaproportsionaalselt rohkem kui teisi; arvestades, et vaja on rohkem jõupingutusi, et toetada inimesi, kes on tööturust kõige kaugemal või sellest täiesti eraldatud;

I.  arvestades, et elukohalähedaste koolide ja haridusasutuste säilimine kõikides Euroopa piirkondades on noorte väljaõppe parandamiseks keskse tähtsusega ning EL peaks piirkondi selle ülesande täitmisel igati toetama;

J.  arvestades, et haridusel, kultuuridevahelisel dialoogil, strateegilisel teabevahetusel ja liikmesriikidevahelisel tihedamal koostööl on keskne tähtsus noorte tõrjutuse ja radikaliseerumise ennetamisel ning nende vastupanuvõime suurendamisel;

K.  arvestades, et noored peaksid olema aktiivselt kaasatud kõigi neid mõjutavate poliitikameetmete kavandamisse, väljatöötamisse, rakendamisse, järelevalvesse ja hindamisse; arvestades, et 57 % ELi noorteorganisatsioonidest on seisukohal, et nende eksperditeadmisi ei võeta noortepoliitika väljatöötamisel arvesse(19);

L.   arvestades, et täieliku õiguspärasuse saavutamiseks on oluline, et noorteorganisatsioonid tagaksid noorte piisava esindatuse ja kaasatuse;

M.  arvestades, et kuigi ELi noortestrateegia on muutuv ja pidevalt täiendatav strateegia, on selle eesmärgid jätkuvalt väga lennukad ja ulatuslikud; arvestades, et puuduvad nõuetekohaselt kindlaks määratud võrdlusnäitajad;

N.  arvestades, et ELi noortestrateegias 2010–2018 rõhutatakse noorte ja poliitikakujundajate vahelise struktureeritud dialoogi vajalikkust;

O.  arvestades, et ELi noortestrateegia lõppeesmärk on pakkuda rohkem võimalusi ja tagada kõigile noortele eurooplastele võrdsed võimalused;

P.  arvestades, et kohaliku, piirkondliku, riigi ja ELi tasandi majandus-, tööhõive- ja sotsiaalpoliitika sihtotstarbelisema kasutamise, noortepoliitika asjakohasema, tõhusama ja parema koordineerimise ning paranenud ja kättesaadava hariduse abil tuleks noori aidata nende praeguste tõsiste probleemide lahendamisel ja tulevikus nende ees seisvate väljakutsetega toime tulekul ning neile tuleks selleks anda suurem mõjuvõim;

Q.  arvestades, et viimastel aastatel on EL oma noortestrateegia raames käivitanud mitmesuguseid algatusi, nagu noorte tööhõive algatus ja noortegarantii, mille eesmärk on luua kõigile noortele hariduses ja tööturul rohkem ja võrdsemaid võimalusi ning edendada noorte kaasatust, võimestamist ja aktiivset osalemist ühiskonnas;

R.  arvestades, et noorsoovaldkonnas on tarvis ELi meetmeid edendada, kaasates noorte mõõtme praegustesse ja tulevastesse kavadesse ning kehtestades selle kõikides peamistes poliitikavaldkondades, nagu majandus, tööhõive, sotsiaalvaldkond, ühtekuuluvus, tervishoid, naised, ühine otsustamine, ränne, kultuur, meedia ja haridus;

S.  arvestades, et erinevates poliitikavaldkondades ja institutsioonides on vaja tulevase Euroopa noortestrateegia rakendamist koordineerida;

T.  arvestades, et noortepoliitika vallas otsuste langetamisel tuleb silmas pidada ka soo aspekti, võttes arvesse eriti erinevate kultuuriliste ja religioossete seostega noorte naiste ja tütarlaste eriprobleeme ja -olukorda; arvestades, et noortepoliitikasse tuleks kaasata sellised konkreetsed sootundlikud meetmed nagu naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ennetamine, soolist võrdõiguslikkust käsitlev haridus ja seksuaalharidus; arvestades, et naistel on meestega võrreldes keskmiselt 1,4 korda suurem tõenäosus mitte töötada, õppida ega kutseoskusi omandada(20), ning et vaja on jätkata jõupingutusi noorte naiste (eriti raseduspuhkuse lõpetanute ja üksikemade), koolist väljalangenute, madala kvalifikatsiooniga inimeste, puuetega noorte ja kõigi diskrimineerimisohus olevate noorte tööturul osalemise taseme tõstmiseks;

U.  arvestades, et noorte ühiskonnas osalemise suurendamiseks on tarvis pidevaid jõupingutusi, eriti puuetega isikute, rändajate, pagulaste, mitteõppivate ja mittetöötavate noorte ning sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate noorte puhul;

V.  arvestades, et haridus on keskne tegur sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel ning oskustesse ja pädevustesse investeerimine on seepärast ülioluline, et vähendada kõrget töötuse määra, eriti mitteõppivate ja mittetöötavate noorte hulgas;

W.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 9 on sätestatud, et oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse nõudeid, mis on seotud tööhõive kõrge taseme edendamise, sotsiaalkaitse, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega;

X.  arvestades, et Euroopa noortestrateegia lõi hea aluse viljakaks ja tulemuslikuks koostööks noorsoovaldkonnas;

Y.  arvestades, et Euroopa noortestrateegia (2010–2018) viimase kolmeaastase tsükli eesmärkide saavutamist ei ole võimalik nõuetekohaselt ja täpselt hinnata ning eri liikmesriikide vastavate olukordade võrdlemine on väga raske, kuna vahe-eesmärgid ja näitajad puuduvad ning rakendamisvahendid kattuvad;

Z.  arvestades, et karjäärinõustamine ja juurdepääs teabele nii tööhõive- kui ka haridusvõimaluste kohta on olulised edasise haridusalase arengu ja tööturule suundumise jaoks;

AA.  arvestades, et noortestrateegia eesmärkide kehtestamisel ning selle rakendamisel ja hindamisel peab EL tegema tihedat koostööd riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutustega;

Noorte probleemid ja praegusest ELi noortepoliitika kujundamise protsessist saadud õppetunnid

1.  tõdeb kahetsusega, et pikaajalistel kokkuhoiumeetmetel, eriti hariduse, kultuuri ja noortepoliitika rahastamise vähendamisel, on olnud noortele ja nende elutingimustele negatiivne mõju; hoiatab, et noori, eriti kõige ebasoodsamas olukorras olevaid, näiteks puuetega noori, noori naisi, rahvusvähemusi, seksuaalvähemusi ja erivajadustega noori mõjutab oluliselt ebavõrdsuse kasv ning tõrjutuse, ebakindluse ja diskrimineerimise oht;

2.  avaldab heameelt noorsoovaldkonnas tehtud Euroopa koostöö tulemuste üle, mis on näidanud Euroopa suutlikkust lahendada enamiku eurooplaste ees seisvaid probleeme ja toetada liikmesriikide poliitikakujundajaid, tagades neile eksperditeadmised, soovitused ja legitiimsuse ning mobiliseerides edukalt rohkem ELi rahalisi vahendeid;

3.  peab avatud koordinatsiooni meetodit noortepoliitika kujundamisel asjakohaseks, kuid siiski ebapiisavaks vahendiks, mida tuleb täiendada muude meetmetega; kordab oma üleskutset tõhustada koostööd ja vahetada parimaid tavasid noortega seotud küsimustes kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil; julgustab liikmesriike leppima kokku selged näitajad ja võrdlusalused, et jälgida, mida on saavutatud;

4.  tunnustab Euroopa noortestrateegia häid tulemusi, mis on saavutatud sektoriülese töö arendamisega ja struktureeritud dialoogi rakendamisega noorte osalemise tagamiseks, ning on veendunud, et tuleb parandada asjaomaste osapoolte ja sidusrühmade üldist teadlikkust Euroopa noortestrateegia eesmärkidest ja vahenditest; märgib, et eeskätt struktureeritud dialoogil kasutatud alt üles lähenemisviis on lisaväärtus, mida tuleks säilitada; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles võtma uue strateegia väljaarendamisel arvesse struktureeritud dialoogi kuuendat tsüklit, milles keskendutakse uue strateegia väljatöötamisel ELi noortestrateegia tulevikule;

5.  soovitab kaasata noortepoliitikasse piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, eriti liikmesriikides, kus nad on selles valdkonnas pädevad;

6.  kiidab heaks ELi noorte toetamiseks mõeldud poliitilised algatused, eriti Euroopa noortesse investeerimise, Euroopa solidaarsuskorpuse ja noorte tööhõive algatuse; on aga seisukohal, et need vahendid tuleks paremini Euroopa noortestrateegiaga ühendada ja peaksid põhinema alt üles lähenemisviisil; palub seepärast komisjonil ühendada süstemaatiliselt kõik noortega seotud poliitikaettepanekud üldise strateegiaga ja kaasata kõik asjakohased sidusrühmad, näiteks sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond, lähtudes pikaajalisest ja terviklikust käsitlusest ja hästi määratletud horisontaalse tasandi eesmärkidest;

7.  nõuab, et komisjon moodustaks tulevase Euroopa noortestrateegia elluviimise kooskõlastamiseks valdkonnaülese töörühma, milles osaleksid ELi institutsioonid, sealhulgas Euroopa Parlament, liikmesriigid ja kodanikuühiskond, eelkõige ametiühingud ja noorteorganisatsioonid;

8.  kutsub komisjoni üles looma tõhusad teenistustevahelised kooskõlastamisvahendid ja määrama noorteküsimuste peavoolustamise probleemidekompleksi eest vastutama ühe komisjoni asepresidentidest;

9.  õhutab liikmesriike tuginema noori käsitlevate õigusaktide koostamisel Euroopa sotsiaalõiguste sambale;

10.  rõhutab, kui tähtis on haiguste ennetamiseks edendada tervislikku eluviisi, ning peab vajalikuks noorte täpset teavitamist ja abistamist seoses selliste tõsiste vaimse tervise probleemidega nagu tubaka, alkoholi ja narkootikumide tarbimine ja nendest tekkiv sõltuvus;

11.  juhib tähelepanu sellele, kui tähtis on, et komisjon hindaks liikmesriikides noortestrateegia rakendamist, et võimaldada kohapeal rohkem kontrolle ja järelevalvet; nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks iga liikmesriigi või piirkonna eripära arvestades ELi noortestrateegia eesmärgid, mida saab kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt hinnata; kutsub komisjoni üles suurendama noori tööeluks ette valmistavate programmide ja meetmete rahastamist;

Noorte hääle kuuldavaks tegemine Euroopa noortestrateegias

12.  soovitab, et tulevane Euroopa noortestrateegia peaks olema kaasav ning keskenduma noortele ja heaolu suurendamisele, peaks kajastama kõigi Euroopa noorte vajadusi, püüdlusi ja mitmekesisust ning seejuures laiendama nende juurdepääsu uut tehnoloogiat hõlmavatele loomevahenditele;

13.  on veendunud, et EL peaks väljendama solidaarsust noortega ja andma neile jätkuvalt mõjuvõimu ühiskonnas osalemiseks ning arendama selleks konkreetseid meetmeid (vabatahtliku töö edendamine, noorsootöö toetamine, uute, eelkõige uue tehnoloogiaga seotud vahendite väljatöötamine) ning ühtlasi edendama solidaarsusel, kogukondade kaasamisel, vabal ruumil ja demokraatlikul dialoogil põhinevaid mõttevahetusi; tunnistab seetõttu noorteühenduste tähtsust, sest need soodustavad isiklikku arengut ja aktiivse kodanikutunde väljakujunemist; kutsub liikmesriike üles hõlbustama noorte aktiivset osalemist vabatahtlike organisatsioonides; rõhutab, et noorte ulatuslikum osalemine ühiskonnas, mis on iseenesest oluline saavutus, võib saada ka suurema poliitikas osalemise lähtepunktiks;

14.  rõhutab sellega seoses mitteformaalse ja informaalse õppe ning spordis ja vabatahtlikus tegevuses osalemise tähtsust kodaniku-, sotsiaalsete ja kultuuridevaheliste pädevuste ja oskuste arendamise soodustamiseks noorte eurooplaste seas;

15.  palub liikmesriikidel luua vabatahtliku tegevuse jaoks sobivad riiklikud õigusraamistikud ja rahalised vahendid;

16.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid innustaksid noori, eelkõige neid, kellel on vähem võimalusi ja kes ei kuulu ametlikesse organisatsioonistruktuuridesse, aktiivselt ja kriitiliselt avalikus elus osalema ning olema valmis osalema poliitikakujundamisel, nii et noored saaksid mõjutada nende elu puudutavaid otsuseid; selleks tuleb noortele pakkuda nii veebipõhiseid kui ka muid demokraatlikke abivahendeid ning seejuures arvestada sotsiaalmeedia ohtude ja piirangutega, samuti kaasata sobivaid sidusrühmi, näiteks sotsiaalpartnereid, kodanikuühiskonda ja noorteorganisatsioone noortepoliitika kujundamisse, elluviimisse, jälgimisse ja hindamisse;

17.  kutsub liikmesriike üles julgustama noori osalema täiel määral valimisprotsessis;

18.  väljendab vajadust jätkata järgmise Euroopa noortepoliitika koostööraamistiku raames noorte ja otsusetegijate vahelist struktureeritud dialoogi; on veendunud, et struktureeritud dialoogi raames tuleks süstemaatiliselt jõuda arvukamate ja erinevate noorterühmadeni, ning märgib, et selle tagamiseks tuleks tagada piisav rahaline tugi riiklikele ja üleeuroopalistele töörühmadele; kutsub liikmesriike üles ergutama riiklike, piirkondlike ja kohalike poliitikakujundajate osalust noortega peetavas struktureeritud dialoogis;

19.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid järgiksid oma raamatupidamisaruannete esitamisel ja noorte kestlike tööhõivevõimaluste edendamiseks mõeldud rahaliste vahendite kasutamisel läbipaistvuse põhimõtet; kordab seejuures, kui oluline on, et liikmesriigid esitaksid nõudmise korral üksikasjaliku teabe nende noorte olukorra kohta;

20.  juhib tähelepanu süstemaatiliste uuenduste ja usaldusväärsete andmete puudumisele Euroopa noortestrateegia rakendamisel; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon edendaksid tihedamat koostööd riiklike ja piirkondlike statistikaametite vahel seoses niisuguste noori käsitlevate asjakohaste ja ajakohastatud statistiliste andmete esitamisega, mis on olulised rakendatava strateegia edukuse taseme hindamiseks; on seisukohal, et sellised statistilised andmed tuleb lisada kord kolme aasta jooksul esitatavatele aruannetele;

21.  tuletab meelde, et praegu väheneb noorte osalemine riiklikel ja kohalikel valimistel ning et noored vajavad poliitilisi kohustusi ja peaksid nägema oma tegude tulemusi; tuletab meelde, et oma keskkonnas ja kohalikes kogukondades poliitikas osalemise kogemise võimalus juba varases eas on oluline selleks, et noortest saaksid aktiivsed kodanikud ja nad tunneksid ennast rohkem Euroopa kodanikena; kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles õhutama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tagama, et noored ja noorteorganisatsioonid saaksid täielikult ja tõhusalt osaleda ja oleksid kaasatud valimis- ja otsustusprotsessidesse;

22.  kutsub liikmesriike üles lülitama riiklikud noortenõukogud Euroopa noortestrateegia järelevalve- ja rakenduskomiteedesse;

23.  rõhutab potentsiaali, mis on tehnoloogial noorteni jõudmiseks, ja kutsub ELi üles tugevdama noorte võimet osaleda ühiskonnas e‑platvormide kaudu;

24.  märgib kahetsusega, et hoolimata komisjoni pidevatest püüetest teavitada noori erinevate liidu programmide toel pakutavatest võimalustest leiavad paljud noored endiselt, et nende juurdepääs neile programmidele on raskendatud; nõuab, et komisjon täiustaks oma teavitusvahendeid;

Võrdsed võimalused, et tagada kestlik osalemine tööturul

25.  avaldab suurt muret jätkuvalt kõrge noorte töötuse taseme pärast kogu ELis, eriti Lõuna-Euroopas; tuletab meelde, et tagada tuleks kvaliteetsete töökohtade loomine ja kvaliteetne tööhõive ning see peaks olema keskne noortega seotud ülesanne, ja nõuab sellega seoses meetmeid, mille abil hõlbustada noorte üleminekut koolist tööellu, tagades kvaliteetse praktika ja väljaõppe; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama struktuurseid tööturureforme, õiglasi töötingimusi ja -tasusid, tagamaks, et tööellu astuvaid noori ei diskrimineeritaks; toonitab, kui oluline on määratleda uute tööhõivevormide ja õiglase kutsepraktika puhul sotsiaalõigused ning tagada sotsiaaldialoog;

26.  toonitab, et kõigi mitteõppivate ja mittetöötavate noorteni jõudmiseks on oluline, et riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud asutused võtaksid kohandatud meetmeid ja pakuksid individuaalset tuge; tuletab meelde vajadust kaasata kohalikud sidusrühmad, näiteks sotsiaalpartnerid, ametiühingud, kodanikuühiskond ja noorteorganisatsioonid;

27.  väidab, et tuleks võtta erimeetmeid, et tegeleda noorte naiste ebakindla seisundiga tööturul, pöörates erilist tähelepanu soolisele palgalõhele ja naiste üleesindatusele ebatüüpilistes tööhõivevormides, mille puhul puudub sotsiaalkaitse;

28.  toonitab vajadust edendada nende töötajate õiglasi töötingimusi ja piisavat sotsiaalkaitset, kes töötavad nn uutes tööhõivevormides ja kelle seas on ebaproportsionaalselt palju noori;

29.  on veendunud vajaduses võtta meetmeid ka noorte sisserändajate tööturule integreerimiseks, järgides täiel määral võrdse kohtlemise põhimõtet;

30.  rõhutab, et kaasav noortepoliitika peaks kaitsma ja edendama sotsiaalprogramme, millega hõlbustatakse poliitikas ja kultuuris osalemist; on lisaks veendunud, et noorte sotsiaalse heaolu seisukohalt on oluline inimväärne ja reguleeritud töö, mis põhineb kollektiivlepingutel, kindlatel töösuhetel, piisaval töötasul ning kvaliteetsetel ja kõigile kättesaadavatel avalikel teenustel; palub komisjonil ja liikmesriikidel edendada õiglasi töötingimusi ning piisavat sotsiaalkaitset, seda ka tööhõive uute vormide puhul;

31.  tuletab meelde, et tööhõive ja ettevõtlus kuuluvad ELi noortestrateegias (2010–2018) loetletud kaheksa prioriteedi hulka; rõhutab, et noorsootöö ja mitteformaalne õppimine, eriti kui seda arendatakse noorteorganisatsioonide raames, on noorte potentsiaali, sealhulgas ettevõtlusoskuste arendamisel tähtsal kohal, võimaldades neil omandada väga laialdasi pädevusi, mis võivad suurendada nende võimalusi tööturul;

32.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama piiriüleseid ameti- ja kutsealaseid võimalusi, laiendama ja suurendama investeeringuid kutsehariduse ja -õppe sektorisse ning tutvustama seda kui köitvat valikuvõimalust;

33.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi ning investeerima uutesse noorte loomingulisuse ja täispotentsiaali arendamise võimalustesse, toetama noorte ettevõtlust ning edendama noorte sotsiaalset kaasamist nende kogukondade hüvanguks;

34.  palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada noorte ja tööhõive puhul õigustepõhist käsitlust; kutsub liikmesriike üles tagama, et noortel oleks juurdepääs kvaliteetsetele praktika- ja töökohtadele, mis kaitseksid nende õigusi, sh õigust stabiilsele töökohale, mis tagab elatise, sotsiaalkaitse ning väärika ja iseseisva elu;

35.  nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid teostaksid järelevalvet ettevõtjate üle, kes pakuvad järjestikuseid praktikavõimalusi ilma järgneva tööpakkumiseta, tagamaks, et töökohti ei asendata nn praktikakohtadega;

36.  avaldab heameelt asjaolu üle, et noorte tööhõive algatuse meetmetega on toetatud enam kui 1,6 miljonit noort(21); rõhutab, et vaja on rohkem tegusid ja rahaliste kohustuste võtmist; rõhutab vajadust parandada tegelemist mitmesuguseid takistusi kogevate mitteõppivate ja mittetöötavate noortega ning parandada noortegarantii raames tehtavate pakkumiste kvaliteeti, määrates kindlaks selged kvaliteedikriteeriumid ja -nõuded, mis hõlmavad sotsiaalkaitse kättesaadavust, miinimumsissetulekut ja töötajate õigusi; palub liikmesriikidel sisuliselt parandada järelevalve-, aruandlus- ja toimivussüsteeme ning tagada, et noorte tööhõive algatuse vahendid täiendaksid ja mitte ei asendaks riiklikke rahastamisvahendeid;

37.  rõhutab lisaks vajadust tegeleda mentorluse ja juhendamise kvaliteediga, tegeliku individuaalse koolituse, praktika või töö kvaliteedi ja asjakohasusega ning samuti tulemuste kvaliteediga, võrreldes seatud eesmärkidega; toonitab sellega seoses vajadust tagada, et noorte tööhõive algatuse raames kohaldataks juba olemasolevaid kvaliteediraamistikke, näiteks Euroopa kvaliteediraamistikku; on seisukohal, et noored peaksid olema kaasatud ka pakkumiste kvaliteedi järelevalvesse;

38.  tuletab meelde, et mitteõppivate ja mittetöötavate noorte tööturule integreerimise meetmeid, sh kvaliteetset tasustatud praktikat, õppepraktikat või õpipoisiõpet, tuleb noorte tööhõive algatuse või tulevaste ELi vahendite kaudu rahaliselt toetada ning nendega ei tohi mingil moel töökohti asendada ega noori töötajaid väärkohelda;

39.  märgib, et noorte seas ettevõtliku meelelaadi toetamine on prioriteet ning et noorte ettevõtluse edendamiseks on formaalsed ja mitteformaalsed haridussüsteemid kõige tõhusamad meetmed; toonitab, et ettevõtlus on vahend noorte töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks ning innovatsiooni ergutamiseks; on seetõttu veendunud, et Euroopa noortestrateegia peaks toetama noorte ettevõtluse jaoks sobiva keskkonna kujundamist;

40.  tuletab meelde, et noorte tööhõive algatuse peamine eesmärk on jõuda mittetöötavate ja mitteõppivate noorteni, ning seetõttu nõuab tungivalt liikmesriikidelt suuremaid pingutusi selliste noorte (eriti kõige kaitsetumate, näiteks puuetega noorte) väljaselgitamiseks ja nendega tegelemiseks, võttes arvesse nende erivajadusi;

41.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles looma haridus- ja koolitusvaldkonnas uuenduslikke ja paindlikke toetusi andekate ning kunsti ja spordi alal võimekate õpilaste toetamiseks; toetab liikmesriike, kes püüavad luua stipendiumikavasid akadeemiliselt võimekatele ning spordi ja kunsti alal andekatele õpilastele;

42.  toonitab, et 38 %‑l noortest on raskusi teabe saamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et oluline on tagada noorte suunamise ja toetamise ning nende õigustest ja võimalustest teavitamise ühine käsitlus;

43.  rõhutab lisaks vajadust keskenduda noorte tööhõive algatuses mitte üksnes kõrgelt haritud mitteõppivatele ja mittetöötavatele noortele, vaid ka madala kvalifikatsiooniga, passiivsetele ning avalikes tööturuasutuses arvele võtmata noortele;

44.  rõhutab, et hoolimata töötuse kõrgest määrast on tööjõu liikuvus ELis endiselt väike; juhib seetõttu tähelepanu töötajate liikuvuse olulisusele konkurentsivõimelise tööturu jaoks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama selle saavutamiseks piiriüleseid ameti- ja kutsealaseid võimalusi;

45.  kordab, kui tähtis on, et üle 55‑aastased täiskasvanud annaksid noortele töökohtades väljaõpet; toetab koos komisjoniga selliste programmide loomist, mis võimaldavad niisuguste isikute järkjärgulist tööturult lahkumist enne pensioniea kättejõudmist, minnes esmalt üle osalisele tööajale, mille raames nad koolitavad ka noori ja aitavad neil järk-järgult töökohta integreeruda;

46.  märgib ettevõtjate olulisust oskuste omandamise ja noortele töökohtade loomisega seotud küsimustes; märgib, et haridus ja koolitus ettevõtluse edendamisega seotud valdkondades võib soodustada pikaajalist arengut, Euroopa konkurentsivõime edendamist ja töötuse vastu võitlemist;

47.  nõuab tungivalt, et liikmesriigid esitaksid oma tegevuskavades teavet võetavate meetmete oodatava mõju kohta; rõhutab seepärast, kui oluline on saada liikmesriikidelt tagatisi selle kohta, et kehtestatud meetmed on tööhõivet tulemuslikult suurendanud; kordab vajadust hinnata rakendatavate poliitikameetmete jätkusuutlikkust;

Kestlik areng: noorte tulevik

48.  on kindlalt veendunud, et kvaliteetne formaalne, mitteformaalne ja informaalne haridus ja koolitus on inimeste põhiõigus; on seepärast seisukohal, et igal tasemel kvaliteetse hariduse kättesaadavus tuleks tagada kõigile eurooplastele sõltumata nende sotsiaal-majanduslikust olukorrast, rahvusest, soost ning füüsilistest või kognitiivsetest puuetest; rõhutab formaalse, mitteformaalse ja informaalse hariduse tähtsust noortele vajalike teadmiste, oskuste ja pädevuste andmisel, et nad saaksid olla pühendunud kodanikud ja osaleda Euroopa projektis; kutsub seepärast liikmesriike üles kujundama konkreetseid poliitikameetmeid ning soovitab väärtustada koolide õppekavades loomingulist ja kunstiharidust võrdväärselt teaduslike ja tehnoloogiliste distsipliinidega;

49.  toonitab hariduse kaasajastamise olulisust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ergutama uute oskuste ja pädevuste (näiteks kodakondsus, kriitilise mõtlemise võime ja ettevõtlik meelelaad) lisamist haridusse ning edendama uue, hariduses osalemist ja selle kättesaadavust suurendava abivahendi väljatöötamist;

50.  on väga mures eriti terava laste vaesuse probleemi pärast, mis mõjutab ELis kuni 25 miljonit last (üle 26,4 % kõigist alla 18‑aastastest eurooplastest) peredes, kes kannatavad igapäevaselt piisava sissetuleku ja põhiteenuste puudumise tõttu; on veendunud, et noortepoliitika võib toetada näiteks laste- ja perepoliitikat;

51.  tunneb sügavat muret haridussüsteemist varakult lahkumise nähtuse pärast ning nõuab, et strateegia „Euroopa 2020“ eesmärke silmas pidades tuleb leida sellele probleemile asjakohased lahendused;

52.  õhutab komisjoni toetama algatusi, mille eesmärk on edendada aktiivset ja kriitilist kodanikupositsiooni, austust, sallivust, väärtusi ja kultuuridevahelist õpet, ning juhib sellega seoses tähelepanu selliste ELi programmide nagu Erasmus+, Loov Euroopa ja Kodanike Euroopa kesksele tähtsusele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama võimalusi dialoogiks noortega mitmesugustel eri teemadel, nagu seks, sugu, poliitika, solidaarsus ja keskkond, õigus, ajalugu ja kultuur;

53.  on kindlalt veendunud, et kirjaoskus, sh digitaalne ja meediakirjaoskus, arvutusoskus ja põhioskused, mis toimivad noorte sõltumatuse ja lootustandva tuleviku tagamise peamise vahendina, peavad olema prioriteediks nii Euroopa, riiklikul kui ka kohalikul tasandil; nõuab seetõttu komisjonilt ja liikmesriikidelt suuremaid jõupingutusi, et tagada kõigile põhilised õppimisoskused ja põhipädevused;

54.  kutsub komisjoni üles ergutama formaalse hariduse ja informaalse õppe algatusi, mis toetavad noorte seas innovatsiooni, loomingulisust ja ettevõtlust ning edendavad eri rühmadesse kuuluvate noorte ühtekuuluvust ja üksteisemõistmist;

55.  märgib sellega seoses murega, et vähese või probleemse kirjaoskusega, sh funktsionaalse, digitaalse ja meediakirjaoskusega Euroopa kodanike arv on jätkuvalt kõrge, mis raskendab tõsiselt piisavat osalemist avalikus elus ja tööturul;

56.  tuletab meelde, et Euroopa sotsiaalõiguste samba esimese põhimõttega kinnitatakse, et igaühel on õigus kvaliteetsele ja kaasavale haridusele, koolitusele ja elukestvale õppele, et säilitada ja omandada oskused, mis võimaldavad kõigil ühiskonnas täielikult osaleda ja aitavad suunduda edukalt tööturule; rõhutab seetõttu, kui oluline on aastate 2021–2027 mitmeaastase finantsraamistiku uuel programmitöö perioodil seada prioriteediks ja tagada sotsiaalsed investeeringud haridusse ja koolitusse;

57.  on kindlalt veendunud, et Euroopa noortestrateegia järelevalveks tuleks kasutada Euroopa sotsiaalõiguste samba raames kasutusele võetud sotsiaalset tulemustabelit; palub komisjonil võtta Euroopa noortestrateegia järelevalve jaoks kasutusele konkreetne kogum sellistest näitajatest nagu haridus, oskused ja elukestev õpe, sooline võrdõiguslikkus tööturul, tervishoid, digitaalteenuste kättesaadavus, elutingimused ja vaesus;

58.  rõhutab perede ja õpetajate keskset rolli koolikiusamise ja küberkiusamise all kannatavate noorte toetamisel; nõuab tungivalt komisjonilt ja liikmesriikidelt meetmeid, et välja juurida sellised käitumismallid, mis mõjutavad noorte vaimset heaolu, eeskätt arendades juba algkoolist alates välja piisavad digitaaloskused, nagu on ette nähtud digiõppe tegevuskavas;

59.  väidab, et hariduse, noorte ja spordi valdkonna meetmete tulemuslikkuse suurendamiseks tuleb rahvusvaheliste uuringute põhjal välja töötada ühtsed eesmärgid ja vahendid poliitika mõju mõõtmiseks;

60.  toonitab stressi kahjulikku mõju noorte heaolule nii koolis, väljaõppel ja tööturul kui ka eraelus; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima vaimse tervise programmidesse ja innustama asjakohaseid osapooli noori selles vallas abistama;

61.  toonitab noorte eurooplaste vaimse ja füüsilise heaolu tagamise olulisust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama koolivälist sportimist ning suurendama noorte teadlikkust toitumisalaste kampaaniate abil;

62.  toonitab kultuuridevahelise dialoogi edendamise tähtsust spordis, muu hulgas noori ning pagulasi ja rändajaid kaasavate platvormide abil;

63.  on veendunud, et noortepoliitika keerukust ja selle mõju silmas pidades tuleb stimuleerida teaduskoostööd, et töötada välja empiiriliselt põhjendatud vastuseid ja sekkumismeetmeid ning ennetavaid lahendusi, mis edendavad noorte heaolu ja vastupidavust;

64.  rõhutab kultuuri tähtsust lisaks vägivalla, rassismi, radikaliseerumise ja sallimatuse vastu võitlemisele ka Euroopa identiteedi kujundamisel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kultuuri edendama ja sellesse investeerima ning tagama selle võrdse kättesaadavuse;

65.  rõhutab, et noorteorganisatsioonidel on noorte ühiskonnas osalemises ja sellesse kaasamises oluline osa; kutsub seetõttu liikmesriike üles noorteorganisatsioone toetama, tunnistama nende tähtsust pädevuste arendamisel ja ühiskonnaellu kaasamisel, toetama kõigil tasanditel noortekogude loomist ja tegema noortega koostööd;

66.  rõhutab mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise olulisust, kuna need on sotsiaalsel õiglusel ja võrdsetel võimalustel põhineva ühiskonna arenguks olulised ning soodustavad kodanikuoskuste arendamist ja eneseteostust; kahetseb, et tööandjad ja formaalse hariduse pakkujad ei tunnusta piisavalt mitteformaalse ja informaalse õppe teel omandatud oskuste, pädevuste ja teadmiste väärtust ja asjakohasust; juhib tähelepanu sellele, et täiendavaks takistuseks on ELi riikides valideerimisel järgitavate lähenemisviiside puudulik võrreldavus ja sidusus; kutsub liikmesriike üles jätkama jõupingutusi mitteformaalse õppetegevuse käigus omandatud oskuste riikliku tunnustamis- ja valideerimissüsteemi rakendamiseks ja nende piisava rahastamise tagamiseks, tuletades meelde nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitust mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kohta;

Rahastamisvahendite parem koordineerimine ja kasutamine Euroopa noortestrateegia toetamiseks

67.  on seisukohal, et Euroopa noortestrateegia peaks järgima mitmeaastast finantsraamistikku ning olema kooskõlas kestliku arengu eesmärkide ja kõigi asjakohaste juhtalgatuste, programmide ning poliitikastrateegiatega, nii et vastavate asutuste vahel käivituks süstemaatiline dialoog, määratletaks selged sihid ja eesmärgid ning loodaks sobiv kooskõlastusmehhanism;

68.  tuletab meelde, et noorsooküsimustes saab EL kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ellu viia vaid liikmesriikide meetmeid toetavaid, koordineerivaid ja täiendavaid tegevusi; märgib, et oluline on ELi ja liikmesriikide rahastamisvahendite sidusus ning kutsub seetõttu komisjoni üles soodustama riiklike, piirkondlike ja kohalike algatuste koostoimet, et vältida dubleerivaid, kattuvaid ja korduvaid meetmeid.

69.  nõuab liikmesriikidelt ja komisjonilt suuremaid avaliku sektori investeeringuid hariduse ja noortega seotud küsimustesse;

70.  on kindlalt veendunud, et noortega seotud mitmesuguste algatuste ja poliitikastrateegiate, nt Erasmus+ programmi, noorte tööhõive algatuse ja programmi „Kodanike Euroopa“ toetamiseks ette nähtud rahalisi vahendeid tuleks järgmises mitmeaastases finantsraamistikus oluliselt suurendada, et anda noortele rohkem võimalusi ning vältida tõrjutust;

71.  avaldab heameelt Euroopa solidaarsuskorpuse üle, mis on noorte eurooplaste solidaarsuse edendamiseks ning vabatahtliku tegevuse ja kaasava kodanikkonna kujundamiseks mõeldud programm; tuletab meelde Euroopa Parlamendi seisukohta, et uut algatust tuleb uute vahendite abil korralikult rahastada ja mitte kasutada seda programmi kui võimalust võidelda noorte töötuse vastu;

72.  on kindlalt veendunud, et programm „Kodanike Euroopa“ peaks jätkuma, et edendada kodanikuaktiivsust, kodanikuharidust ja dialoogi ning tekitada Euroopa identiteedi tunne; nendib, et programmi vähest edukust on põhjustanud puudulik rahastamine; nõuab programmile eraldatud rahaliste vahendite olulist suurendamist;

73.  nõuab tungivalt, et komisjon säilitaks programmi „Erasmus noortele ettevõtjatele“; õhutab liikmesriike ja komisjoni investeerima selle programmi edendamisse koos kaubanduskodade, ettevõtjate ja noortega, ilma et nad seejuures eiraksid oma põhitegevusi;

74.  kinnitab oma toetust programmi „Loov Euroopa“ tõhustamisele, millega tagatakse kultuuri- ja loomevaldkonnas töötavatele noortele kunstnikele ja spetsialistidele spetsiaalsed liikuvusprogrammid;

75.  toonitab, kui oluline on Erasmus+ kui hädavajalik vahend aktiivsete ja pühendunud noorte kodanike kujundamiseks; on kindlalt veendunud, et Erasmus+ peaks olema suunatud kõigile, sealhulgas ka väiksemaid võimalusi omavatele noortele ning et programmi täispotentsiaali vallandamiseks peab järgmiseks Erasmus+ programmitöö perioodiks kavandatud ambitsioonikamate eesmärkidega kaasnema oluliselt suurem rahastamine, samuti tuleb lihtsustada menetlusi selliste elektrooniliste süsteemide abil nagu projekt „e‑Card“, mis võimaldavad juurdepääsu piiriülestele teenustele ja üliõpilaste andmetele;

76.  nõuab ELi noortestrateegia ning programmi „Erasmus+“ paremat ühildamist, viies kooskõlla nende rakendamise ajakavad, muutes Erasmus+ määrust nii, et see toetaks ühiste noortevaldkonna eesmärkide kaudu selgelt strateegia eesmärke, ning määrates kolmanda põhimeetme strateegia peamiseks rakendusvahendiks;

77.  rõhutab, et noorte tööhõive algatuse eelarve ei ole programmi eesmärkide täitmiseks piisav; nõuab seepärast järgmises mitmeaastases finantsraamistikus noorte tööhõive algatuse rahalise eraldise olulist suurendamist ning liikmesriikide riigieelarvetest noorte tööhõive programmidele vahendite eraldamist; toonitab lisaks vajadust tõsta abikõlblikkuse vanusepiiri 25‑lt aastal 29‑le, et paremini kajastada asjaolu, et paljud värsked ülikoolilõpetajad ja tööturule sisenejad on hilistes kahekümnendates;

78.  toetab noorte mõiste ühtlustamist, ilma et see piiraks subsidiaarsuse põhimõtet, sätestades selleks kogu ELis kohaldatava vanusepiirangu; soovitab kõigil liikmesriikidel panustada selle mõiste ühtlustamisse ning selleks kõrvaldada saavutuste mõõtmist segavad takistused ja kehtestada rakendatavad meetmed;

79.  soovitab edendada ELi tulevast teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi integreeritud ja tõenduspõhiste meetmete ning ennetavate ja sekkumislahenduste väljatöötamiseks, mis edendaksid noorte heaolu ja vastupidavust;

80.  juhib tähelepanu järeldustele ja ohtudele, mis osutavad sellele, et liikmesriikide ametiasutused peavad komisjoni hallatavaid meetmeid (sealhulgas õpilasvahetuse programme) noortestrateegia nõuetele vastavaks ning et mõned liikmesriigid suunavad vahendeid ELi eelarvest toetust saavatest poliitikavaldkondadest mujale(22);

o
o   o

81.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 50.
(2) ELT C 417, 15.12.2015, lk 1.
(3) ELT C 120, 26.4.2013, lk 1.
(4) EUCO 37/13.
(5) ELT C 311, 19.12.2009, lk 1.
(6) http://ec.europa.eu/assets/eac/dgs/education_culture/more_info/evaluations/docs/youth/youth-strategy-2016_en.pdf.
(7) ELT C 119, 28.5.2009, lk 2.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0359.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0018.
(10) ELT C 417, 15.12.2015, lk 17.
(11) ELT C 398, 22.12.2012, lk 1.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0426.
(13) ELT C 88, 27.3.2014, lk 1.
(14) ELT C 58, 15.2.2018, lk 57.
(15) ELT C 316, 22.9.2017, lk 76.
(16) ELT C 120, 5.4.2016, lk 22.
(17) ELT C 11, 12.1.2018, lk 16.
(18) https://www.youthforum.org/resolution-eu-youth-strategy-0.
(19) Euroopa Noortefoorumi avaldatud noortepoliitika variaruanne.
(20) Aruanne „Society at a Glance 2016 – OECD Social Indicators“ (Ülevaade ühiskonnast aastal 2016. OECD sotsiaalvaldkonna näitajad).
(21) Euroopa Parlamendi 18. jaanuari 2018. aasta resolutsioon noorte tööhõive algatuse elluviimise kohta liikmesriikides (P8_TA(2018)0018).
(22) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2018/615645/EPRS_STU(2018)615645_EN.pdf.


Ökodisaini direktiivi rakendamine
PDF 156kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon ökodisaini direktiivi (2009/125/EÜ) rakendamise kohta (2017/2087(INI)
P8_TA(2018)0241A8-0165/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiivi 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks(1), (edaspidi „ökodisaini direktiiv“) ning selle direktiivi alusel vastu võetud rakendusmääruseid ja vabatahtlikke kokkuleppeid,

–  võttes arvesse komisjoni ökodisaini tööplaani aastateks 2016–2019 (COM(2016)0773), mis võeti vastu kooskõlas direktiiviga 2009/125/EÜ,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrust (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL(2) (edaspidi „energiamärgistuse direktiiv“),

–  võttes arvesse liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise ja energiatõhususe eesmärki,

–  võttes arvesse kliimamuutusi käsitlevat Pariisi kokkulepet ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21),

–  võttes arvesse Pariisi kokkuleppe ratifitseerimist Euroopa Liidu ja liikmesriikide poolt,

–  võttes arvesse selles kokkuleppes seatud pikaajalist eesmärki, nimelt hoida maailma keskmise temperatuuri tõus tunduvalt alla 2 °C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega ning püüelda selle suunas, et temperatuuri tõus ei oleks suurem kui 1,5 °C,

–  võttes arvesse liidu üldist keskkonnaalast tegevusprogrammi aastani 2020 (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsus nr 1386/2013/EL(3)),

–  võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2015. aasta teatist „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015)0614),

–  võttes arvesse komisjoni 16. jaanuari 2018. aasta teatist „Euroopa strateegia plasti kohta ringmajanduses“ (COM(2018)0028),

–  võttes arvesse komisjoni 16. jaanuari 2018. aasta teatist ja talituste töödokumenti ringmajanduse paketi rakendamise kohta: võimalused kemikaale, tooteid ja jäätmeid käsitlevate õigusaktide vahelise seose tugevdamiseks (COM(2018)0032 – SWD(2018)0020),

–  võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2017. aasta teatist „ELi 2017. aasta kriitiliste toorainete loetelu“ (COM(2017)0490),

–  võttes arvesse nõukogu järeldusi „Ökoinnovatsioon: ringmajandusele ülemineku võimaldamine“, mis võeti vastu 18. detsembril 2017(4),

–  võttes arvesse ÜRO Keskkonnaprogrammi poolt novembris 2017 avaldatud aruannet Emissions Gap Report 2017 (aruanne heitkoguste erinevuste kohta 2017. aastal),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta(5),

–  võttes arvesse ELi jäätmeid käsitlevaid õigusakte,

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni toodete kasutusea pikendamise ning sellega tarbijatele ja ettevõtetele kaasnevate eeliste kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenuste peadirektoraadi koostatud Euroopa tasandil rakendamise hinnangut, mis kaasneb ökodisaini direktiivi rakendamise kontrolliga,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A8‑0165/2018),

A.  arvestades, et ökodisaini direktiivi eesmärk on suurendada energiatõhusust ja keskkonnakaitse taset ühtlustatud nõuete abil, mis tagavad siseturu toimimise ja soodustavad energiamõjuga toodete üldise keskkonnamõju jätkuvat vähendamist; arvestades, et neil meetmetel on ühtlasi positiivne mõju energiajulgeolekule, sest need vähendavad energiatarbimist;

B.  arvestades, et ökodisaini direktiivis nähakse ette meetmed, mis tuleb võtta energiamõjuga toodete olelusringi jooksul avalduva keskkonnamõju vähendamiseks; arvestades, et seni on direktiivi alusel tehtud otsustes valdavalt keskendutud energiatarbimise vähendamisele toodete kasutamise etapis;

C.  arvestades, et direktiivi rakendamine võiks anda suurema panuse ELi püüdlustesse suurendada energiatõhusust ja aidata saavutada kliimameetmete eesmärke;

D.  arvestades, et märkimisväärseid võimalusi töökohtade loomiseks võib pakkuda energiamõjuga toodete keskkonnamõju vähendamine ökodisaini etapis, nähes ette miinimumkriteeriumid nende olelusringi ja ajakohastatavuse, parandatavuse ning ringlussevõtu ja taaskasutamise potentsiaali kohta;

E.  arvestades, et 2018. aasta alguse seisuga oli vastu võetud 29 ökodisaini erimäärust, milles käsitleti eri tooterühmi, ja lisaks oli vastu võetud kolm direktiivis tunnustatud vabatahtlikku lepingut;

F.  arvestades, et ökodisaini direktiivis tunnustatakse vabatahtlikke kokkuleppeid ja muid eneseregulatsioonimeetmeid alternatiivina rakendusmeetmetele, kui teatavad kriteeriumid on täidetud; arvestades, et mitte kõik olemasolevad vabatahtlikud kokkulepped ei ole osutunud tõhusamaks kui reguleerivad meetmed;

G.  arvestades, et ökodisain toob tööstusele ja tarbijatele majanduslikku kasu ning aitab oluliselt kaasa liidu kliima-, energia- ja ringmajanduse poliitika elluviimisele;

H.  arvestades, et ökodisaini käsitlev õigusakt on tihedalt seotud ELi energiamärgistust käsitleva õigusaktiga ja eeldatavasti toovad nende kahe direktiivi alusel võetud meetmed tööstussektorile ning hulgi- ja jaemüügi sektoritele aastas 55 miljardit eurot lisakasumit ning hinnangute kohaselt säästavad 2020. aastaks 175 miljonit naftaekvivalenttonni primaarenergiat aastas, täites kuni poole liidu 2020. aasta energiasäästu eesmärgist ja vähendades sõltuvust energiaimpordist; arvestades, et see õigusakt aitab samuti märkimisväärselt kaasa ELi kliimaeesmärkide saavutamisele, vähendades igal aastal kasvuhoonegaaside heidet 320 miljonit CO2‑ekvivalenttonni; arvestades, et energiasäästu potentsiaal on pikemas perspektiivis veelgi suurem;

I.  arvestades, et aruande „Ecodesign Impact Accounting“ (Ökodisaini mõjuarvestus) (Euroopa Komisjon, 2016) kohaselt säästavad ELi tarbijad 2020. aastaks kokku kuni 112 miljardit eurot ehk ligikaudu 490 eurot kodumajapidamise kohta aastas;

J.  arvestades, et enam kui 80 % energiamõjuga toodete keskkonnamõjust tehakse kindlaks projekteerimisel;

K.  arvestades, et enamikul sidusrühmadel takistab direktiivi täielikku rakendamist kolm põhitegurit: selge poliitilise toetuse ja suuniste puudumine, regulatiivsete protsesside aeglus ja turujärelevalve ebapiisavus liikmesriikides;

L.  arvestades, et hinnangute kohaselt ei vasta 10–25 % turutoodetest ei ökodisaini ega energiamärgistuse direktiivile, mistõttu läheb raisku ligikaudu 10 % prognoositud energiasäästust ja tekib kõlvatu konkurents;

M.  arvestades, et komisjoni määrustega (EÜ) nr 244/2009(7) ja (EL) nr 1194/2012(8) lavavalgustusele tehtud erand on olnud sobiv ja tõhus viis, et arvestada teatritele ja kogu meelelahutustööstusele eriomase vajadusega ning seda tuleks pikendada;

N.  arvestades, et kuigi 2009. aastal laiendati ökodisaini direktiivi kohaldamisala, et hõlmata kõiki energiamõjuga tooteid (välja arvatud transpordivahendid), ei kehti ökodisaini nõuded veel ühelegi energiat mittetarbivale tootele;

O.  arvestades, et ELis peaksid kõik tooted olema projekteeritud, valmistatud ja turustatud nii, et ohtlikke aineid kasutataks minimaalselt, tagades samal ajal toote ohutuse, et hõlbustada selle korduskasutamist ja ringlussevõttu ning säilitades ühtlasi kõrgetasemelise inimeste tervise ja keskkonna kaitse;

P.  arvestades, et ökodisaini direktiivis sedastatakse, et selle täiendavus kemikaale käsitleva REACH‑määrusega peaks aitama suurendada nende mõju ja tootjatele esitatavate selgete ja ühtsete nõuete väljatöötamist; arvestades, et nõuded, mis on seotud ohtlike kemikaalide kasutamise ja nende ringlussevõtuga, on seni olnud piiratud;

Q.  arvestades, et uue energiamärgistuse määruse alusel töötatakse välja uut andmebaasi ning turujärelevalve info- ja teavitussüsteemi (ICSMS) andmebaasi kasutatakse mõnes, kuid mitte kõigis liikmesriikides;

R.  arvestades, et liidu üldise keskkonnaalase tegevusprogrammi aastani 2020 üks esmaseid eesmärke on muuta liidu majandus ressursitõhusaks, keskkonnahoidlikuks ja konkurentsivõimeliseks vähese CO2‑heitega majanduseks; arvestades, et keskkonnaalase tegevusprogrammi kohaselt tuleks liidu poliitikaraamistikuga tagada, et liidu turule lastavad esmatähtsad tooted on ökodisainitud eesmärgiga optimeerida ressursside ja materjali tõhusat kasutust;

S.  arvestades, et ELi ringmajanduse loomise tegevuskava sisaldab kohustust panna edaspidi ökodisaini direktiivist tulenevates tootedisaini nõuetes rõhku ringmajanduse aspektidele, analüüsides süstemaatiliselt selliseid küsimusi nagu parandatavus, kestvus, uuendatavus, ringlussevõetavus ning teatud materjalide või ainete kindlakstegemine;

T.  arvestades, et Pariisi kokkuleppes on püstitatud pikaajaline eesmärk, mis on kooskõlas eesmärgiga hoida üleilmne temperatuuri tõus tunduvalt alla 2° C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega ning jätkata jõupingutusi temperatuuri tõusu hoidmiseks alla 1,5° C võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega; arvestades, et EL on võtnud kohustuse anda oma õiglane panus nende eesmärkide saavutamisse, vähendades heidet kõigis sektorites;

U.  arvestades, et ökodisaini meetmed peaksid hõlmama toodete kogu olelusringi, et parandada liidus ressursitõhusust, võttes arvesse asjaolu, et rohkem kui 80 % toote keskkonnamõjust määratakse kindlaks projekteerimise ajal, ning seepärast on sel väga oluline roll, et edendada toote ringmajanduse aspekte, vastupidavust, asjakohastatavust, parandatavust, korduskasutust ja ringlussevõttu;

V.  arvestades, et lisaks kestlikumale ja ressursitõhusamale tootmisele tuleks tugevdada jagamismajanduse ja teenustemajanduse põhimõtteid, ning tutvustades programme, mille eesmärk on ärgitada inimesi kasutama kõige ressursitõhusamaid tooteid ja teenuseid, peaksid liikmesriigid pöörama erilist tähelepanu madala sissetulekuga majapidamistele, sh neile, keda ohustab energiaostuvõimetus;

W.  arvestades, et liit on püsivate orgaaniliste saasteainete Stockholmi konventsiooni osaline ja et seetõttu peab ta võtma meetmeid nende ohtlike ainete järkjärguliseks kasutuselt kõrvaldamiseks, piirates nende kasutamist ka toote projekteerimisel;

Tulemuslik kulutõhusa energiasäästu vahend

1.  leiab, et ökodisaini direktiiv on olnud edukas õigusakt energiatõhususe suurendamisel ning vähendanud märkimisväärselt kasvuhoonegaaside heidet ja pakkunud tarbijaile majanduskasu;

2.   soovitab komisjonil jätkata enamate tootegruppide hõlmamist, mis valitakse välja vastavalt nende ökodisaini potentsiaalile, sealhulgas nii energia- ja materjalitõhususe potentsiaalile kui ka muudele keskkonnaaspektidele, kasutades direktiivi artiklis 15 sätestatud meetodit, ja kaasajastada olemasolevaid standardeid, et saada direktiivi kohaldamisalast ja eesmärkidest täit kasu;

3.   rõhutab, et ökodisaini direktiiv parandab ELi siseturu toimimist, kuna selles määratakse kindlaks ühised standardid; rõhutab, et jätkuv ühtlustatud tootenõuete vastuvõtmine ELi tasandil toetab innovatsiooni, teadusuuringuid ja ELi tootjate konkurentsivõimet ning tagab ausa konkurentsi, vältides samal ajal tarbetut halduskoormust;

4.  tuletab meelde, et direktiivis nõutakse, et komisjon esitaks rakendusmeetmed, kui toode vastab kriteeriumidele, st märkimisväärses koguses müüdud tooted, märkimisväärne keskkonnamõju ja potentsiaal olukorra parandamiseks; rõhutab, et komisjonil on vastutus seda volitust täita ning tagada, et tarbijad, ringmajandus ja keskkond saavad sellest ka tegelikult kasu, tõdedes, et selliseid tootestandardeid saab kohaldada üksnes ELi tasandil ning et seetõttu sõltuvad liikmesriigid komisjonist, kes peab võtma vajalikke meetmeid;

5.  on arvamusel, et kooskõlastamine ringmajandusega seotud algatustega muudaks direktiivi veelgi tulemuslikumaks; nõuab seetõttu, et koostataks kaugeleulatuv ökodisaini ja ringmajanduse kava, mis tekitab keskkonnakasu ning pakub võimalusi kestlikuks majanduskasvuks ja töökohtade loomiseks – sealhulgas VKEde sektoris – ning eeliseid tarbijaile; märgib, et suurem ressursitõhusus ja teiseste toorainete kasutamine pakub märkimisväärseid võimalusi töötleva tööstuse jäätmete vähendamiseks ja ressursside säästmiseks;

6.  rõhutab, et ökodisaini direktiiv kuulub paljude erinevate vahendite kogumisse ja et direktiivi tulemuslikkus sõltub teiste õigusaktidega, eelkõige energiamärgistuse direktiiviga tekkivast sünergiast; leiab, et tuleks vältida õigusaktide kattumist;

Otsustusprotsessi tugevdamine

7.  rõhutab nõuandefoorumi tähtsat osa tööstuse, kodanikuühiskonna ja teiste otsustusprotsessis osalevate sidusrühmade kokku toomisel ning leiab, et see üksus toimib hästi;

8.  peab murettekitavaks rakendusmeetmete väljatöötamisel ja vastuvõtmisel mõnikord esinevaid suuri viivitusi, mis tekitavad majandustegevuses osalejatele ebakindlust, on põhjustanud oluliste energiasäästu ja seonduvate kasvuhoonegaaside heite vähendamise võimaluste raiskuminekut tarbijate jaoks ning võivad põhjustada vastuvõetud meetmete mahajäämist tehnoloogia arengust;

9.  märgib, et viivitused rakendamisel on osaliselt tingitud komisjoni piiratud ressurssidest; kutsub komisjoni üles kasutama piisavaid vahendeid ökodisaini protsessiks, arvestades õigusakti märkimisväärset ELi lisaväärtust;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon väldiks viivitusi rakendusmeetmete vastuvõtmisel ja avaldamisel ning soovitab määrata selged tähtajad ja vahe-eesmärgid nende lõpuleviimiseks ning kehtivate määruste läbivaatamiseks; rõhutab, et ökodisaini meetmed tuleks vastu võtta eraldi ja avaldada niipea, kui need on valmis;

11.  rõhutab vajadust järgida ökodisaini tööplaanis aastateks 2016–2019 ettenähtud ajakava;

12.  toonitab vajadust rajada ökodisaini nõuded usaldusväärsele tehnilisele analüüsile ja mõjuhinnangutele, võttes võrdlusaluseks turu kõige toimivamad tooted või tehnoloogiad ja iga sektori tehnoloogilise arengu; kutsub komisjoni üles seadma prioriteediks selliste toodetega seotud meetmete rakendamise ja läbivaatamise, millel on suurim potentsiaal nii primaarenergia säästu kui ka ringmajanduse seisukohast;

13.  tõdeb, et ökodisaini direktiiv võimaldab kasutada vabatahtlikke kokkuleppeid; rõhutab, et rakendusmeetmete asemel võib kasutada vabatahtlikke kokkuleppeid, kui need katavad suure osa turust ja neid peetakse suuteliseks tagama vähemalt samaväärse keskkonnatoime, ning et need peaksid tagama kiirema otsustamisprotsessi; on seisukohal, et vabatahtlike kokkulepete tõhususe järelevalvet tuleks tugevdada ja tagada kodanikuühiskonna piisav kaasamine; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni soovituse (EL) 2016/2125 üle, mis käsitleb suuniseid tööstusharu eneseregulatsiooni meetmete kohta, ning palub, et komisjon jälgiks tähelepanelikult kõiki ökodisaini direktiivi raames tunnustatud vabatahtlikke kokkuleppeid;

14.  soovitab integreerida tehnoloogia õppeprotsessi energiamõjuga toodete ökodisaini metoodikaga, et olla valmis tehnoloogilisteks täiustusteks määruste jõustumisajaks ning tagada määruste ajakohasus;

15.  kutsub komisjoni üles lisama vajaduse korral ökodisaini meetmetesse hindamised, mis puudutavad mikroplastide laskmist veekeskkonda; kutsub komisjoni üles kehtestama kodumajapidamises kasutatavate pesumasinate ja -kuivatite ökodisaini meetmete läbivaatamise käigus kohustuslikud nõuded mikroplastfiltritele;

Energiasäästust ressursitõhususeni

16.  kordab oma nõudmist anda uut hoogu toodete ringmajandusega seotud aspektidele ja on seisukohal, et ökodisaini direktiiv kätkeb endas märkimisväärseid ressursitõhususe suurendamise võimalusi, mida ei ole seni kasutatud;

17.  on seetõttu seisukohal, et lisaks pidevatele energiatõhususe suurendamise pingutustele tuleb ökodisaini direktiivi rakendamisel nüüd süstemaatiliselt tähelepanu pöörata kõigi direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate tooterühmade kogu olelusringile, kehtestades ressurssitõhususe miinimumkriteeriumid, mis hõlmavad muu hulgas kestvust, vastupidavust, parandatavust ja uuendatavust, kuid ka ühiskasutuse potentsiaali, korduskasutamist, skaleeritavust, ringlussevõetavust, ümbertöötlemise võimalust, ringlussevõetud või teisese tooraine sisaldust ja kriitilise tähtsusega toorainete kasutamist;

18.  on seisukohal, et ringmajanduse kriteeriumide valik iga tooterühma puhul peab olema spetsiifiline ning selgelt ja objektiivselt kindlaks määratud, samal ajal peavad need kriteeriumid olema kergesti mõõdetavad ja saavutatavad proportsionaalsete kuludega, et tagada direktiivi rakendatavus;

19.  nõuab iga tootekategooriaga seotud konkreetsete ökodisaini nõuete kindlaksmääramise ettevalmistavate uuringute käigus süstemaatilist põhjalikku analüüsi ringmajanduse potentsiaali kohta;

20.  rõhutab, et oluline on, et tootjad annaksid selged ja objektiivsed juhised, mis võimaldavad kasutajatel ja sõltumatutel remonditöökodadel tooteid hõlpsamalt ja ilma erivarustuseta parandada; rõhutab ka, kui tähtis on pakkuda võimaluse korral teavet varuosade kättesaadavuse ja toodete olelusringi kohta;

21.  rõhutab võimalikku kasu sellest, kui keskenduda lisaks energiakasutusele ka muudele keskkonnaaspektidele, nagu ohtlikud kemikaalid, mikroplasti sattumine keskkonda, jäätmete teke ja sisendmaterjal, ning nõuab, et kõnealuse direktiivi raames kasutataks vahendeid selleks, et suurendada läbipaistvust tarbijate jaoks;

22.  on seisukohal, et kuna rohkem kui 80 % toote keskkonnamõjust kujuneb välja kavandamisetapis, siis saab just selles etapis suurel määral vältida, asendada või piirata probleemsete ainete kasutamist; rõhutab, et laiendatud ökodisaini kriteeriumides tuleks eraldi käsitleda kriitilise tähtsusega materjalide ja ainete, nt haruldaste muldmetallide või toksiliste või murettekitavate ainete, nt püsivate orgaaniliste saasteainete ja endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalide kasutamist, et nende kasutamist piirata või need asendada või vähemalt tagada võimalus need olelusringi lõpus kokku koguda/eraldada, ilma et see piiraks nende ainete kohta liidu tasandil sätestatud muude ühtlustatud õiguslike nõuete kohaldamist;

23.  nõuab, et energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete puhul ei seataks eesmärke, mida ELi tootjad, eelkõige väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ei suuda täita, kuna nende suutlikkus kasutada patenditud tehnoloogiaid on tunduvalt väiksem kui turgu valitsevatel ettevõtetel;

24.  väljendab sellega seoses heameelt 2016.–2019. aasta ökodisaini tööplaani üle, mis sisaldab materjalitõhususe nõuete ja standardite väljatöötamise kohustust, ning nõuab tungivalt, et komisjon viiks selle töö lõpule esmajärjekorras; on seisukohal, et sellised kriteeriumid peaksid olema tootespetsiifilised, põhinema usaldusväärsel analüüsil ja käsitlema eeskätt ilmse arengupotentsiaaliga valdkondi, ning turujärelevalveasutustel peab olema võimalik neid jõustada ja kontrollida; on seisukohal, et parimate tavade väljaselgitamisel tuleb edendada elektri- ja elektroonikaseadmete romude ringlussevõttu käsitlevate varasemate ja käimasolevate teadusuuringute tulemuste ja innovaatiliste lahenduste kasutamist;

25.  on seisukohal, et ressursitõhususe edukuse puhul muutub üha määravamaks süsteemne lähenemisviis, mis ei võta arvesse mitte ainult toodet, vaid kogu selle toimimiseks vajalikku süsteemi ökodisaini protsessis ning nõuab tungivalt, et komisjon kaasaks järgmisse ökodisaini tööplaani rohkem selliseid süsteemseid võimalusi;

26.  on veendunud, et erilist tähelepanu tuleb pöörata vett tarbivatele toodetele, mille puhul võib saavutada märkimisväärset keskkonnakasu ja tarbijate jaoks olulist kokkuhoidu;

27.  kutsub komisjoni üles soodustama kriitilise tähtsusega toorainete taaskasutamist ka kaevandusjäätmetest;

28.  võtab teadmiseks, et komisjon on edasi lükanud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, näiteks mobiil- ja nutitelefone puudutavad meetmed, oodates lisahindamiste tulemusi ja arvestades asjaolu, et selles tooterühmas muutub tehnoloogia kiiresti; on aga seisukohal, et just nende toodete osas, mida müüakse arvukalt ja vahetatakse tihti uute vastu välja on olemas selge potentsiaal paremate tulemuste saavutamiseks, eriti ressursitõhususe osas, ning seepärast tuleks nende suhtes ökodisaini kriteeriume kohaldada ja teha pingutusi reguleerimisprotsessi tõhustamiseks; rõhutab vajadust hoolikalt hinnata, kuidas saaks parandada selliste tooterühmade ökodisaini, mille puhul on peamisteks ökodisaini parameetriteks parandatavus ja varuosade asendamine;

29.  rõhutab, et on vaja hõlbustada parandatavust, tehes varuosad kättesaadavaks kogu toote elutsükli jooksul toote kogumaksumusega võrreldes mõistliku hinnaga;

30.  tuletab meelde oma nõudmist vaadata põhjalikult läbi ELi tootepoliitika raamistik, et võtta selles arvesse ressursitõhusust; sellega seoses palub komisjonil hinnata, kas kehtivat ökodisaini metoodikat saaks kasutada lisaks energiamõjuga toodetele ka teiste tootekategooriate puhul ja esitada vajaduse korral ettepanekud uute õigusaktide kohta;

31.  rõhutab, et ringlussevõetud/teiseste materjalide kasutamise tagamiseks on hädavajalik kvaliteetsete teiseste materjalide kättesaadavus ja seetõttu tuleks luua teiseste materjalide hästi korraldatud turg;

32.  rõhutab, kui tähtis on panna tootjatele vastutus ning pikendada garantiiaegu ja laiendada garantiitingimusi, kohustades tootjaid võtma vastutuse toote olelusringi jäätmeetapi majandamise eest kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktidega, edendades parandatavust, uuendatavust, moodulitest komplekteeritavust ja ringlussevõetavust ning tagades, et tooraine ja jäätmete käitlemine toimub Euroopa Liidus;

33.  nõuab miinimumtagatiste laiendamist kestvuskaupadele;

Turujärelevalve edendamine

34.  rõhutab vajadust tugevdada siseturule lastud toodete järelevalvet liikmesriikide ning komisjoni ja liikmesriikide ametiasutuste vahelise parema koostöö ja kooskõlastuse abil, nähes selleks turujärelevalveasutustele ette piisavad rahalised ressursid;

35.  kutsub komisjoni üles uurima võimalusi luua toote digitaalne teabeleht (nn tootepass), nagu on soovitatud nõukogu 18. detsembri 2017. aasta järeldustes ökoinnovatsiooni kohta; tootepass oleks vahend, mis annab teavet tootes sisalduvate materjalide ja ainete kohta ning see hõlbustaks ka turujärelevalvet;

36.  nõuab ökodisaini direktiivi nõuete täitmiseks sidusama ja kulutõhusama turujärelevalve süsteemi loomist liidus, ning esitab järgmised soovitused:

   tuleks nõuda, et liikmesriikide ametiasutused kasutaksid turujärelevalve info- ja teavitussüsteemi (ICSMS), et jagada kõikide ökodisaini õigusnormidega hõlmatud toodete vastavuskontrolli ja testimise tulemusi; see andmebaas peaks sisaldama kogu asjakohast teavet nõuetele vastavate ja mittevastavate toodete kohta, et vältida tarbetuid teste teises liikmesriigis, samuti peaks andmebaas olema kasutajasõbralik ja hõlpsasti kättesaadav;
   energiamärgistusega toodete registreerimise üldandmebaasi tuleks laiendada kõigile ökodisaini õigusnormidega hõlmatud toodetele;
   liikmesriikide ametiasutused peaksid koostama konkreetsed kavad oma turujärelevalvetegevuseks ökodisaini valdkonnas, millest teatatakse teistele liikmesriikidele ja komisjonile, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 765/2008(9); liikmesriigid peaksid lisama nendesse kavadesse pistelised kontrollid;
   õigusnormidele mittevastavate toodete tuvastamiseks tuleks kohaldada kiirkontrolli meetodeid, mis tuleks välja töötada koostöös valdkonna ekspertidega ja mida tuleks jagada avaliku sektori asutustega;
   komisjon peaks kaaluma turule lastud ja kontrollimisele kuuluvate toodete minimaalse protsendimäära kehtestamist, samuti välja töötama mandaadi oma sõltumatu turujärelevalve tegemiseks ning esitama asjakohased ettepanekud;
   soovitab vastu võtta hoiatavad meetmed, sealhulgas kehtestada nõudeid rikkuvate tootjate suhtes karistused, mis on vastavuses nõuete rikkumisest tuleneva mõjuga kogu Euroopa turule, ja hüvitised, sh kollektiivse õiguskaitsega, nõuetele mittevastava toote ostnud tarbijatele, isegi kui seaduses ette nähtud garantiiaeg on möödas;
   erilist tähelepanu tuleks pöörata väljastpoolt ELi imporditud toodetele ja internetis müüdavatele toodetele;
   tuleks tagada kooskõla komisjoni ettepanekuga võtta vastu määrus, milles sätestatakse tooteid käsitlevate liidu ühtlustamisõigusaktide järgimise ja täitmise tagamise eeskirjad ja kord (COM(2017)0795), mille kohaldamisala hõlmab ka ökodisaini direktiiviga reguleeritud tooteid; sellega seoses toetab ELi tasandil ühise testimise soodustamist;

37.  toonitab asjakohaste ja selgelt kindlaks määratud ühtlustatud testimisstandardite olulisust ja rõhutab, et tuleks välja töötada reaalsete tingimustega võimalikult sarnased katseprotokollid; rõhutab, et katsemeetodid peaksid olema töökindlad ning välja töötatud ja rakendatavad viisil, mis välistab manipuleerimise ning tahtliku või tahtmatu tulemuste parandamise; on seisukohal, et testimisega ei tohiks kaasneda tarbetut koormust ettevõtjatele, eriti VKEdele, kellel ei ole samasugust suutlikkust nagu nende suurematel konkurentidel; väljendab heameelt komisjoni määruse (EL) nr 2016/2282 (kontrollimisel kasutatavate lubatud hälvete kohta) üle;

38.  nõuab, et komisjon toetaks liikmesriike jõustamistegevuses, samuti tõhustatud koostööd juhul, kui tuvastatakse nõuetele mittevastav toode; rõhutab vajadust anda tootjatele ja importijatele juhiseid turujärelevalveasutuste nõutavate dokumentide üksikasjade osas;

Muud soovitused

39.  rõhutab vajadust tagada ühtsus ja vastastikune lähenemine ökodisaini õigusnormide ja horisontaalsete õigusnormide vahel, sh näiteks sellised kemikaale ja jäätmeid käsitlevad liidu õigusaktid nagu kemikaalimäärus, elektroonikaromude direktiiv ja ohtlike ainete kasutamise piiramise direktiiv, ning rõhutab vajadust tugevdada sünergiat keskkonnahoidlike riigihangete ja ELi ökomärgisega;

40.  rõhutab ökodisaini direktiivi ja hoonete energiatõhususe direktiivi vahelist seost; palub liikmesriikidel stimuleerida energiatõhusate toodete ja teenuste turgu ning tõhustada järelevalve- ja nõustamistegevust; on seisukohal, et energiamõjuga toodete ökodisaini parendamine võib omakorda avaldada positiivset mõju hoonete energiatõhususele;

41.  rõhutab vajadust anda üldsusele ja eelkõige meediale selget teavet ökodisaini kasulikkuse kohta, enne kui see meede kasutusele võetakse, ning ergutab komisjoni ja liikmesriike jagama ennetavalt teavet ökodisaini meetmete kasulikkusest lahutamatu osana nende meetmete vastuvõtmise protsessist, samuti kaasama aktiivsemalt sidusrühmi, et inimesed neid õigusnorme paremini mõistaksid;

42.  rõhutab, et üleminek kestlikule ja ringmajandusele pakub palju võimalusi, kuid tekitab ka sotsiaalseid probleeme; on seisukohal, arvestades, et kedagi ei tohiks kõrvale jätta, et komisjon ja liikmesriigid peaksid kõige energiatõhusamate toodete kasutuselevõtu ergutamise kavade esitamisel pöörama erilist tähelepanu energiaostuvõimetuse ohus olevatele väikese sissetulekuga leibkondadele; on veendunud, et sellised programmid ei tohiks takistada innovatsiooni, vaid peaksid võimaldama tootjatel jätkuvalt pakkuda tarbijatele laias valikus kvaliteetseid tooteid, samuti peaksid need soodustama selliste energiamõjuga ja vett tarbivate toodete turule jõudmist, mille abil on võimalik saavutada suurem ressursitõhusus ja kokkuhoid tarbijate jaoks;

43.  kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles andma head eeskuju ja kasutama täiel määral ära ringmajandust ja keskkonnahoidlikke riigihankeid, et seada kõigis investeeringutes esikohale tõestatult kestlikud tooted, nt ökomärgisega tooted, ja kõrgeimad ressursitõhususe standardid, ning edendada keskkonnahoidlike hangete laialdast kasutamist, sh erasektoris;

o
o   o

44.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 285, 31.10.2009, lk 10.
(2) ELT L 198, 28.7.2017, lk 1.
(3) ELT L 354, 28.12.2013, lk 171.
(4) http://www.consilium.europa.eu/media/32274/eco-innovation-conclusions.pdf.
(5) ELT C 265, 11.8.2017, lk 65.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0287.
(7) Komisjoni 18. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 244/2009, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/32/EÜ seoses kodumajapidamises kasutatavate suunamata valgusvooga lampide ökodisaini nõuetega (ELT L 76, 24.3.2009, lk 3).
(8) Komisjoni 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1194/2012, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/125/EÜ seoses suundvalguslampide, leedlampide ja nende lisaseadmete ökodisaini nõuetega (ELT L 342, 14.12.2012, lk 1).
(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega (ELT L 218, 13.8.2008, lk 30).


Tähtajaliste lepingutega seotud ebakindluse ja kuritarvituste kaotamist käsitlevatele petitsioonidele vastamine
PDF 127kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 31. mai 2018. aasta resolutsioon tähtajaliste töölepingutega seotud ebakindluse ja kuritarvituste kaotamist käsitlevatele petitsioonidele vastamise kohta (2018/2600(RSP))
P8_TA(2018)0242B8-0238/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punkte a ja b, artikli 155 lõiget 1 ja artiklit 352,

–   võttes arvesse Euroopa sotsiaalharta artikleid 4 ja 30 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 31 ja 32,

–  võttes arvesse nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiivi 97/81/EÜ (Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta – Lisa: osalist tööaega käsitlev raamkokkulepe)(1) (osalise tööaja direktiiv) diskrimineerimis- ja kuritarvituste vastaseid meetmeid,

–  võttes arvesse nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta(2) (tähtajalise töö direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta(3) (tööaja direktiiv),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/104/EÜ renditöö kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/38/EÜ Euroopa töönõukogu asutamise või töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise korra sisseseadmise kohta liikmesriigiülestes ettevõtetes või kontsernides(5) (Euroopa töönõukogu direktiiv),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 98 organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse kohta ning konventsiooni nr 175 osalise tööaja kohta,

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi liidu sisepoliitika peadirektoraadi 2017. aasta novembris avaldatud uuringut „Temporary contracts, precarious employment, employees’ fundamental rights and EU employment law“(7) (Ajutised lepingud, ebakindlad töösuhted, töötajate põhiõigused ja ELi tööõigus),

–  võttes arvesse arvukaid petitsioone, mis käsitlevad tähtajalise töö direktiivi rikkumisi avalikus sektoris(8), nulltunnilepingu alusel töötavate töötajate ebakindlaid töötingimusi erasektoris(9), ametiühingute esindamise ja sotsiaalkindlustussüsteemide vahelisi erinevusi(10) ning vastuseisu ajutiste töölepingute üha sagedasemale kasutamisele(11),

–  võttes arvesse komisjoni uusi ettepanekuid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, millega luuakse Euroopa Tööjõuamet (COM(2018)0131) ning nõukogu soovituse kohta, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele (COM(2018)0132),

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni 22. novembril 2017. aastal korraldatud kuulamise „Ajutises või ebakindlas töösuhtes olevate töötajate õiguste kaitse saadud petitsioonide alusel“ tulemusi,

–  võttes arvesse nõukogu 14. oktoobri 1991. aasta direktiivi 91/533/EMÜ tööandja kohustuse kohta teavitada töötajaid lepingu või töösuhte tingimustest(12),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta Euroopa Liidus, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 91/533/EMÜ (COM(2017)0797),

–  võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust tähtajaliste töölepingutega seotud ebakindluse ja kuritarvituste kaotamist käsitlevatele petitsioonidele vastamise kohta (O‑000054/2018 – B8‑0022/2018),

–  võttes arvesse petitsioonikomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et tähtajalise ja osalise tööajaga töölepingu alusel töötavate isikute arv on ELis kokkuhoiumeetmete ja töötajate õiguste piirangute elluviimise tagajärjel viimase 15 aasta jooksul kasvanud, mis on suurendanud ebakindlust ja tööjõu ebastabiilsust; arvestades, et vaja on tõhusat poliitikat, mis hõlmab erinevaid tööhõivevorme ja tagab töötajate piisava kaitse;

B.  arvestades, et ebakindlad töötingimused tulenevad sellest, et reguleerimise eri tasanditel, sealhulgas ELi esmastes ja teisestes õigusaktides ning liikmesriikide õigusaktides on suuri puudusi seoses töötajate õiguste tulemusliku kaitsmisega; arvestades, et petitsioone, mis on seotud eri liiki töösuhetega, tuleks käsitleda täielikus kooskõlas selle liikmesriigi õigusaktidega, kust need pärit on, ja asjaomase ELi õigusega; arvestades, et ELi sotsiaal- ja tööpoliitika aluseks on subsidiaarsuse põhimõte;

C.  arvestades, et poliitilisi lahendusi tuleb kohandada nii, et need kajastaks tõsiasja, et ebakindlus on kõiki isiklikke töösuhteid mõjutav dünaamiline aspekt; arvestades, et ebakindla töö vastu tuleb võidelda integreeritud ja mitmetasandilise poliitikameetmete paketi abil, millega edendatakse kaasavaid ja tulemuslikke tööstandardeid ning tulemuslikke meetmeid, et tagada võrdsuse põhimõtte järgimine;

D.  arvestades, et tulemuslikus võitluses ebaausate tööhõivetavade vastu, mis põhjustavad ebakindlust, tuleks järgida ka ILO inimväärse töö tagamise suuniseid, milles käsitletakse töökohtade loomist, tööõigusi, sotsiaalset kaitset ja sotsiaalset dialoogi, lähtudes soolisest võrdõiguslikkusest kui valdkonnaülesest eesmärgist;

E.  arvestades, et Eurostati ja Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi (Eurofound) andmete kohaselt, mis käsitlevad mittevabatahtlikku ajutist töötamist, soo ja vanuse erinevusi ajutisel töötamisel ning osalise tööajaga töötajate suurt osakaalu vaeghõives, esineb järjest enam mittestandardseid ja ebatüüpilisi tööhõivevorme; arvestades, et soo- ja vanusepõhised andmed tööpuuduse kohta näitavad, et selle määr on alates 2009. aastast madalaimal tasemel;

F.  arvestades, et mitmes liikmesriigis on ebatüüpiliste ja ajutiste töölepingute arv nii avalikus kui ka erasektoris aastate jooksul märkimisväärselt suurenenud, kuna õigusraamistik ei võimalda tulemuslike ja proportsionaalsete parandusmeetmete puudumise tõttu paljude järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist piisavalt ennetada ega selle eest karistada; arvestades, et see on kahjustanud Euroopa tööhõivet käsitlevate õigusaktide usaldusväärsust ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat;

G.  arvestades, et kehtestatud on laiaulatuslik ELi õigusaktide raamistik, mis peaks vähendama teatavat liiki töösuhete ebakindluse ohtu ja mis hõlmab tähtajaliste töölepingute direktiivi, osalise tööaja direktiivi, renditöö direktiivi, tööaja direktiivi, direktiivi, mis käsitleb võrdset kohtlemist töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, direktiivi võrdse kohtlemise põhimõtte kohta sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust ning meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise direktiivi;

H.  arvestades, et komisjon viivitas kaua selliste rikkumismenetluste käsitlemisel, mis on seotud ELi tööõigusaktide rikkumisega teatavates liikmesriikides, võimaldades aastaid kuritarvitada tähtajalisi töölepinguid ja rikkuda töötajate õigusi;

I.  arvestades, et hiljutine teave, mis on seotud avalikus sektoris tähtajaliste töölepingute kuritarvitusi käsitlevate petitsioonidega, on toonud esile mõningate ajutiste töötajate olukorra, kus avaliku sektori asutus, kelle heaks nad töötasid, vabastas nad töölt pärast seda, kui kohtuotsustes tunnistati, et nad olid kannatanud tähtajalise töölepingu kuritarvitusliku kasutuse tõttu, mis on vastuolus direktiiviga 1999/70/EÜ, milles käsitletakse organisatsioonide ETUC, UNICE ja CEEP sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta;

J.  arvestades, et töötingimused on liikmesriigiti erinevad, sest kõigil liikmesriikidel on töölepingute reguleerimiseks oma konkreetsed õigusaktid;

K.  arvestades, et petitsioonikomisjon on saanud kindlat teavet, et ebakindla töö hulk kasvab;

L.  arvestades, et nulltunnilepingu alusel töötavaid isikuid tuleb pidada ELi õiguse kohaselt töötajateks, kuna nad töötavad teise isiku alluvuses ja saavad tasu selle töö eest, mistõttu tuleb kohaldada ELi sotsiaalõigusnorme;

M.  arvestades, et ebakindlad töösuhted, sealhulgas nulltunnilepingud, ei võimalda piisavat sotsiaalkaitset ja kahjustavad kollektiivläbirääkimiste õigust, eriti seoses hüvitiste ja kaitsega ebaõiglase töölt vabastamise eest, mõjutades ka tööalase arengu ja koolitusvõimalusi; arvestades, et ebakindel töösuhe põhjustab üldist ebakindlust elus;

N.  arvestades, et naised töötavad tõenäolisemalt osalise tööajaga või tähtajalise või madala palgaga lepingu alusel ja on seetõttu tööturul esineva diskrimineerimise tõttu suuremas ebakindluse ohus, mis aeglustab edu saavutamist soolise palga- ja pensionilõhe vastu võitlemisel ja nende kaotamisel;

1.  mõistab ebakindla töösuhte all töösuhet, mis tuleneb muu hulgas ajutiste töölepingute kuritarvitamisest, millega rikutakse töötingimusi käsitlevaid rahvusvahelisi standardeid, töötajate õigusi ja ELi õigust; rõhutab, et ebakindel töösuhe tähendab suuremat sotsiaal‑majandusliku kaitsetuse ohtu, ebapiisavaid vahendeid inimväärse elu jaoks ja ebapiisavat sotsiaalkaitset;

2.  rõhutab, et oluline on eristada ebatüüpilist tööd ja ebakindla töösuhte olemasolu; toonitab, et mõisteid „ebatüüpiline“ ja „ebakindel“ ei saa kasutada sünonüümidena;

3.  võtab teadmiseks parlamendi 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni töötingimuste ja ebakindlate töösuhete kohta ja laekunud petitsioonid ning rõhutab, et ebakindluse oht sõltub lepingu liigist, aga ka järgmistest teguritest:

   vähene või puuduv töökohakindlus töö ajutise olemuse tõttu, näiteks mittevabatahtliku ja sageli vähese tähtsusega osalise tööajaga lepingute ning mõnedes liikmesriikides ka määratlemata tööaja ja töökohustuste korral, mis muutuvad vastavalt nõudetööle;
   algeline kaitse töölepingu ülesütlemise vastu ning piisava sotsiaalkaitse puudumine vallandamise korral;
   ebapiisav tasu, mis ei võimalda inimväärset elatustaset;
   puuduvad või piiratud sotsiaalkaitseõigused või hüved;
   puuduv või piiratud kaitse diskrimineerimise kõigi vormide vastu;
   puuduvad või piiratud väljavaated tööturul edasijõudmiseks või karjääri arendamiseks ja koolituseks;
   madal kollektiivsete õiguste tase ja piiratud õigus kollektiivsele esindatusele;
   töökeskkond, mis ei vasta tervishoiu ja ohutuse miinimumnõuetele;

4.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võitlema ebakindlate töösuhete, näiteks nulltunnilepingute vastu uute vahendite väljatöötamise ja Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktika järjepideva järgimise, aga ka riiklikul tasandil ELi ja riigisiseste õigusaktide konkreetse jõustamise tagamise abil, et kõrvaldada inimväärse töö nappus ning rakendada õigustel põhinevat lähenemisviisi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd kõigi tööturu osapooltega – eriti ametiühingutega – ja asjaomaste sidusrühmadega, edendades kvaliteetset, kindlat ja hästi tasustatud tööd, et muu hulgas tugevdada tööinspektsioone;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon võtaks oma õigusaktides viivitamata meetmeid, millega tulemuslikult käsitleda tööhõivetavasid, mis põhjustavad ebakindlust;

6.  kutsub komisjoni üles pingutama rohkem selle nimel, et kaotada töölepingutes ebaõiglased tingimused kõigi kuritarvituste ja lünkade kõrvaldamise abil; võtab teadmiseks uue ettepaneku võtta vastu direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta, millega tahetakse kehtestada kõigile töötajatele uued õigused, eelkõige selleks, et parandada uutes ja mittestandardsetes tööhõivevormides töötavate isikute töötingimusi, vähendades samal ajal tööandjate koormust ja säilitades tööturu kohanemisvõime;

7.  väljendab iseäranis heameelt sätete üle, mis käsitlevad õigust otsida lisatööd, keelustades ainuõigusklauslid ja piirates kokkusobimatusklauslite kasutamist, ning õigust saada teavet töö alustamise kuupäeva kohta mõistliku aja jooksul enne asjaomast kuupäeva;

8.  rõhutab, et nulltunnilepingu alusel töötavate isikute suhtes saab ja tuleb kohaldada tööaja direktiivi ja et seepärast kehtivad neile nõuded minimaalse puhkeaja ja maksimaalse tööaja kohta;

9.  kutsub liikmesriike üles arvestama töösuhte olemasolu kindlakstegemisel ILO näitajaid, et lahendada ebakindlast töösuhtest tulenev kaitse puudumise probleem;

10.  märgib, et juurdepääs sotsiaalkaitsele on väga oluline selleks, et tagada tööjõu majanduslik ja sotsiaalne turvalisus ning hästi toimivad tööturud, kus luuakse töökohti ja jätkusuutlikku majanduskasvu;

11.  rõhutab, et vaja on tagada kontroll, et ajutiste või paindlike kokkulepete alusel töötajatele kehtiks vähemalt samaväärne kaitse nagu kõigile teistele töötajatele; märgib, et vaja on sihipärast tegevust, et kasutada ILO vahendeid konkreetses ebakindla töö vastu võitlemise kampaanias, ning tõsiselt tuleb kaaluda vajadust uute siduvate vahendite ja õiguslike meetmete järele, mis piiraksid ja vähendaksid ebakindlat tööd ja muudaksid ebakindlad töölepingud tööandjatele vähem huvipakkuvaks;

12.  on kindlalt veendunud, et tuleb teha tähtajalise töölepingu pikendamisega seotud asjaolude üldhindamine, kuna töötajalt nõutavad teenused ei vastanud üksnes ajutistele vajadustele, mis viitab direktiivi 1999/70/EÜ raamkokkuleppe klauslis 5 sätestatud kuritarvituse olemasolule;

13.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles täiel määral tagama samal töökohal võrdse töö eest võrdse tasu maksmise;

14.  nõuab, et komisjon ja liikmesriigid hindaksid ebakindlat tööd käsitlevaid õigusakte nende soolise mõju aspektist; peab vajalikuks keskenduda mitmesugustele olemasolevatele meetmetele ebakindlat tööd tegevate naiste vajadustest lähtuvalt, kuna selle juba niigi üleesindatud rühma kahjustamine jätkub;

15.  tuletab meelde, et tähtajalise töö kohta sõlmitud raamkokkulepet käsitlev direktiiv 1999/70/EÜ tugineb eeldusele, et üldine töösuhte vorm on määramata tähtajaga töölepingud, samal ajal kui tähtajalised töölepingud on tüüpiline töötamise vorm vaid teatavate sektorite või kutse- ja tegevusalade puhul;

16.  mõistab hukka tähtajalise töölepingu pikendamise selleks, et katta vajadusi, mis ei ole olemuselt ajutised, vaid on kindlad ja püsivad, sest see kujutab endast direktiivi 1999/70/EÜ rikkumist;

17.  märgib, et Euroopa Liidu Kohus on sedastanud, et tähtajalise töölepingu muutmine määramata tähtajaga töölepinguks kujutab endast liidu õigusest tulenevate nõuetega kooskõlas olevat meedet, sest see aitab vältida tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist ja viib kuritarvituse tagajärgede lõpliku kõrvaldamiseni(13);

18.  rõhutab, et tähtajalise lepingu muutmist määramata tähtajaga lepinguks tuleb pidada meetmeks, mis aitab tulemuslikult ära hoida tähtajaliste töölepingute kuritarvitamist nii avalikus kui ka erasektoris ja selle eest karistada, ning kõik liikmesriigid peavad lisama selle meetme selgelt ja järjepidevalt oma asjakohasesse tööõiguse õigusraamistikku;

19.  rõhutab, et tähtajalise töölepingu muutmine määramata tähtajaga töölepinguks töötaja puhul, kes on kannatanud tähtajalise töölepingu kuritarvituse tõttu, mis on vastuolus direktiiviga 1999/70/EÜ, ei vabasta liikmesriiki kohustusest karistada selle kuritarvituse eest, tagades muu hulgas mõjutatud töötajale ka võimaluse saada kantud kahju eest hüvitist;

20.  rõhutab, et kui liikmesriik otsustab määrata karistuseks ajutise töötaja suhtes toime pandud ja ELi õigusega vastuolus oleva diskrimineerimise või väärkohtlemise eest mõjutatud töötajale hüvitise, peab see olema igal juhul piisav ja tõhus ning hüvitama täielikult kogu tekitatud kahju;

21.  rõhutab, et liikmesriigi sotsiaalpoliitika valiku aluseks olev eelarveline kaalutlus ei saa õigustada selliste tulemuslike meetmete puudumist, mille eesmärk on ennetada järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamist ja selle eest nõuetekohaselt karistada; rõhutab, et tegelikult on selliste tulemuslike, ELi õigusega täielikus kooskõlas olevate meetmete vastuvõtmine vajalik, et heastada töötajate õiguste rikkumise tagajärjed;

22.  mõistab hukka asjaolu, et töötajad, kelle pädevad õigusasutused olid tunnistanud direktiiviga 1999/70/EÜ vastuolus oleva tähtajaliste töölepingute kuritarvituse ohvriks, koondati; on kindlalt veendunud, et järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitamise korral saab kuritarvituse nõuetekohaseks karistamiseks ja ELi õiguse rikkumise tagajärgede heastamiseks ning mõjutatud töötajate ametikoha tagamiseks kohaldada meedet, milles on ette nähtud töötajate kaitse tõhusad ja võrdväärsed tagatised;

23.  palub liikmesriikidel parandada ebatraditsiooniliste töökohtade töönorme, tagades vähemalt sotsiaalkaitse, miinimumpalga taseme ning koolitusele ja arenguvõimalustele juurdepääsu miinimumstandardid;

24.  kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid, millega järgitakse, edendatakse ja täpsustatakse mitteametlikus majanduses töötavate inimeste kohta käivaid tööalaseid aluspõhimõtteid ja põhiõigusi, ning kehtestama asjakohased mehhanismid või vaatama kehtivad mehhanismid läbi, et tagada riigisiseste õigusnormide ja eeskirjade järgimine, tunnustada töösuhteid ja tagada neid käsitlevate nõuete järgimine nii, et see hõlbustaks üleminekut ametlikule majandusele;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) EÜT L 14, 20.1.1998, lk 9.
(2) EÜT L 175, 10.7.1999, lk 43.
(3) ELT L 299, 18.11.2003, lk 9.
(4) ELT L 327, 5.12.2008, lk 9.
(5) ELT L 122, 16.5.2009, lk 28.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0290.
(7) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2017/596823/IPOL_STU(2017)596823_EN.pdf
(8) 0389/2015, 1328/2015, 0044/2016, 0988/2016, 1108/2016, 1202/2016, 1310/2016, 0188/2017, 0268/2017, 0283/2017, 0640/2017, 0701/2017.
(9) 0019/2016, 0020/2016, 0021/2016, 0099/2017, 1162/2017.
(10) 0019/2016, 0442/2017.
(11) 1043/2017.
(12) EÜT L 288, 18.10.1991, lk 32.
(13) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 26. november 2014, Mascolo, C‑22/13, ECLI:EU:C:2014:2401, punkt 55.

Õigusalane teave