Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/2098(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0373/2018

Esitatud tekstid :

A8-0373/2018

Arutelud :

PV 11/12/2018 - 17
CRE 11/12/2018 - 17

Hääletused :

PV 12/12/2018 - 12.17
CRE 12/12/2018 - 12.17
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2018)0515

Vastuvõetud tekstid
PDF 190kWORD 76k
Kolmapäev, 12. detsember 2018 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas
P8_TA(2018)0515A8-0373/2018

Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2018. aasta resolutsioon, milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas (2018/2098(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ning muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente, eeskätt kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, mis mõlemad võeti vastu 16. detsembril 1966. aastal ÜRO Peaassambleel New Yorgis,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 207,

–  võttes arvesse 20. juulil 2015. aastal nõukogu vastu võetud inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) ja selle 2017. aasta juuni vahekokkuvõtet,

–  võttes arvesse ÜRO 17 säästva arengu eesmärki ja säästva arengu tegevuskava aastani 2030,

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse OECD 1976. aastal vastu võetud ja 2011. aastal läbi vaadatud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtjatele,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu 11. mai 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon), mille EL allkirjastas 13. juunil 2017,

–  võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolli, milles käsitletakse laste müüki, lasteprostitutsiooni ja lastepornograafiat, mis jõustus 18. jaanuaril 2002,

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ühist töödokumenti „Sooline võrdõiguslikkus ja naiste mõjuvõimu suurendamine: naiste ja tütarlaste elu muutmine ELi välissuhete kaudu aastatel 2016–2020“ (SWD(2015)0182), mis võeti vastu 2015. aastal,

–  võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 (2000), 1820 (2008), 1888 (2009), 1889 (2009), 1960 (2010), 2106 (2013), 2122 (2013) ja 2242 (2015) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 2250 (2015) ja 2419 (2018) noorte, rahu ja julgeoleku kohta,

–  võttes arvesse ÜRO konventsiooni rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1820 (2008) naiste, rahu ja julgeoleku kohta, milles käsitletakse sõjakuritegudega seotud seksuaalset vägivalda,

–  võttes arvesse 28. juunil 2016. aastal komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Federica Mogherini esitletud Euroopa Liidu üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat ning selle rakendamise esimest aruannet „Ühtsest visioonist ühise tegevuseni: ELi üldise strateegia rakendamine“, mis avaldati 2017. aastal,

–  võttes arvesse nõukogu 15. mail 2017. aastal vastu võetud järeldusi põlisrahvaste kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, millega tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2003/444/ÜVJP(1),

–  võttes arvesse ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni ja ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelise täiskoguistungi ehk põlisrahvaste maailmakonverentsi 25. septembri 2014. aasta lõppdokumenti,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. septembri 2016. aasta New Yorgi deklaratsiooni pagulaste ja rändajate kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni 69/167, milles rõhutatakse vajadust kaitsta ja edendada kõigi pagulaste inimõigusi ja põhivabadusi, ning 1990. aasta rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 20. detsembri 2012. aasta resolutsiooni 67/139, millega luuakse vananemise avatud töörühm, millel on volitused kaaluda rahvusvaheliste õigusaktide ettepanekuid, et edendada ja kaitsta eakate õigusi ja väärikust,

–  võttes arvesse sõltumatu eksperdi 8. juuli 2016. aasta aruannet eakate kõigi inimõiguste kohta, mille ta esitas ÜRO inimõiguste nõukogu 33. istungjärgule(2),

–  võttes arvesse ÜRO vananemise avatud töörühma 28. juuli 2017. aasta aruannet oma kaheksanda istungjärgu kohta(3),

–  võttes arvesse 2017. aasta Lissabonis heaks kiidetud ministrite deklaratsiooni pealkirjaga „Kõigi vanuserühmade jaoks jätkusuutlik ühiskond: pikema eluea potentsiaali rakendamine“, mis võeti 22. septembril 2017. aastal vastu neljandal ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) vanadusküsimuste ministrite konverentsil,

–  võttes arvesse 13. mai 2015. aasta Euroopa rände tegevuskava (COM(2015)0240) ja komisjoni 7. juuni 2016. aasta teatist Euroopa rände tegevuskava alusel uue ELi ja kolmandate riikide partnerlusraamistiku loomise kohta (COM(2016)0385),

–  võttes arvesse ELi temaatilisi suuniseid inimõiguste, sh inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse 2014. aastal nõukogu vastu võetud ELi inimõigustealaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse 2005. aastal vastu võetud ja 2009. aastal läbi vaadatud ELi suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks(4),

–  võttes arvesse ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtteid,

–  võttes arvesse 2007. aastal vastu võetud ja 2017. aastal läbi vaadatud laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid ning ELi ja UNICEFi laste õigusi käsitlevat töövahendit „Lapse õiguste integreerimine arengukoostöösse“,

–  võttes arvesse nõukogu 2013. aastal vastu võetud suuniseid homo-, bi-, trans- ja interseksuaalide (LGBTI‑inimeste) kõikide inimõiguste edendamiseks ja kaitsmiseks,

–  võttes arvesse 2006. aasta novembris vastu võetud Yogyakarta põhimõtteid (põhimõtted ja riiklikud kohustused inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse kohaldamise kohta seoses seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, sooväljenduse ja sootunnustega) ning 10. novembril 2017. aastal vastu võetud kümmet täiendavat põhimõtet („pluss 10“),

–  võttes arvesse 2013. aastal nõukogu vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsmise kohta,

–  võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni ühisavaldust pealkirjaga „Uus Euroopa arengukonsensus: „Meie maailm, meie väärikus, meie tulevik““, mille nõukogu, parlament ja komisjon võtsid vastu 7. juunil 2017. aastal,

–  võttes arvesse nõukogu 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses,

–  võttes arvesse 2001. aastal vastu võetud ja 2012. aastal läbi vaadatud ELi suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist,

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2018. aasta resolutsiooni varajaste ja sundabielude vastase ELi välisstrateegia väljatöötamise järgmiste sammude kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 4. detsembri 2017. aasta teatist inimkaubanduse kaotamist käsitleva ELi strateegia järelmeetmete kohta (COM(2017)0728),

–  võttes arvesse oma 3. mai 2018. aasta resolutsiooni lapsrändajate kaitse kohta(6),

–  võttes arvesse ÜRO 1998. aasta detsembris vastu võetud deklaratsiooni üksikisikute, rühmituste ja ühiskondlike organite õiguse ja vastutuse kohta edendada ja kaitsta üldtunnustatud inimõigusi ja põhivabadusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2017. aasta määrust (EL) 2017/821, millega kehtestatakse konflikti- ja riskipiirkondadest pärit tina, tantaali, volframi ja nende maakide ning kulla liidu importijatele tarneahelaga seotud hoolsuskohustus(7),

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 27. juunil 1989. aastal vastu võetud konventsiooni nr 169 põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta,

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2013. aasta resolutsiooni relvaekspordi kohta: nõukogu ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine(8),

–  võttes arvesse oma 10. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni kastipõhise diskrimineerimise kohta(9) ning ÜRO vähemusküsimuste eriraportööri 28. jaanuari 2016. aasta aruannet vähemuste ja kastipõhise diskrimineerimise kohta ning ÜRO põhimõtteid päritolulise diskrimineerimise kohta,

–  võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal,

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2016. aasta aruande kohta(10), ning oma eelmisi resolutsioone varasemate aruannete kohta,

–  võttes arvesse oma resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi rikkumise juhtumite kohta 2017. aastal,

–  võttes arvesse oma Sahharovi auhinda mõttevabaduse eest, mis anti 2017. aastal Venezuela demokraatlikule opositsioonile: rahvuskogule (Julio Borges) ja kõigile organisatsiooni Foro Penal Venezolano nimekirja kantud poliitvangidele, keda esindavad Leopoldo López, Antonio Ledezma, Daniel Ceballos, Yon Goicoechea, Lorent Saleh, Alfredo Ramos ja Andrea González,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(11),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/541 terrorismivastase võitluse kohta, millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/475/JSK ning muudetakse nõukogu otsust 2005/671/JSK(12);, võttes arvesse terrorismi käsitleva erikomisjoni (TERR) tööd, mille Euroopa Parlament otsustas asutada 6. juulil 2017 ja mis nimetati ametisse 14. septembril 2017,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8‑0373/2018),

A.  arvestades, et inimõiguste, demokraatia, õigusriigi, inimväärikuse austamine ning võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtete universaalsuse ja jagamatuse austamine, edendamine ja kaitsmine on osa Euroopa Liidu eetilisest ja õiguslikust acquis’st ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) nurgakivi, samuti liidu välistegevuse alus; arvestades, et EL peaks püüdma jätkuvalt täita juhtiva osaleja rolli inimõiguste üldises edendamises ja kaitsmises, sealhulgas mitmepoolse koostöö tasandil, eelkõige aktiivse ja konstruktiivse rolli kaudu ÜRO eri organites ning järgides ÜRO põhikirja, Euroopa Liidu põhiõiguste hartat ja rahvusvahelist õigust, samuti kohustusi inimõiguste valdkonnas ning kohustusi, mis on võetud vastavalt kestliku arengu tegevuskavale aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärkidele;

B.  arvestades, et kodanikuühiskonnal on keskne roll demokraatia loomisel ja tugevdamisel, riigivõimu järelevalvel ja hea valitsemistava, läbipaistvuse ja vastutuse edendamisel; arvestades, et kodanikuühiskonna organisatsioonidel on ühiskonnas väga oluline roll; arvestades, et on olemas seos nõrgenenud kodanikuühiskonna, piiratud poliitilise ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi, suurenenud korruptsiooni, sotsiaalse ja soolise ebavõrdsuse, madala inimarengu, sotsiaalse ja majandusliku arengu ning sotsiaalsete konfliktide vahel; arvestades, et inimõiguste ja demokraatia veelgi tõhusamaks edendamiseks kolmandates riikides on vaja teha kättesaadavaks piisavad vahendid ning kasutada neid kõige tulemuslikumal viisil, ning kodanikuühiskonda ei tohiks piiravate seaduste, rahastamise lünkade, piiravate litsentsimenetluste või tõkestavate maksudega piirata;

C.  arvestades, et paljud maailma riigid seisavad silmitsi karistamatuse ja ebaõiglusega ning et neis ei pakuta terrorismiohvritele piisavalt ravivõimalusi, ohvriabi teenuseid ja rahalist abi, seda eelkõige riikides, kus suur osa elanikest on terrorismiga kokku puutunud;

D.  arvestades, et 2017. aastal koges väga suur hulk kodanikuühiskonna esindajaid kogu maailmas, nende hulgas juristid, intellektuaalid, ajakirjanikud, usutegelased ja inimõiguste kaitsjad, sealhulgas keskkonnaaktivistid, et kodanikuühiskonna tegutsemisruum jääb ahtamaks, ning on sagenenud nende ründamine, tagakiusamine, meelevaldne vahistamine, kinnipidamine ja isegi tapmised; arvestades, et ELi inimõiguste kaitsjate toetamise mehhanism ProtectDefenders.eu on andnud tulemuslikku abi sadadele aktivistidele, kuid seisab vastamisi üha kasvavate vajadustega; arvestades, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peaksid suunama rohkem ressursse kodanikuühiskonna kaasatuse suurendamisse ja pingutama rohkem, et inimõiguste kaitsjaid kaitsta ja toetada;

E.  arvestades, et inimõiguste ja demokraatia toetamist tuleks integreerida kõikidesse teistesse välismõõtmega ELi poliitikavaldkondadesse, nagu areng, ränne, julgeolek, terrorismivastane võitlus, naiste õigused ja sooline võrdõiguslikkus, laienemine ja kaubandus, eeskätt inimõiguste tingimuslikkuse rakendamise kaudu; arvestades, et ELi sise- ja välispoliitika ning samuti ELi välispoliitika eri suundade vaheline suurem sidusus on ELi eduka ja tulemusliku inimõiguste poliitika põhieeldus;

F.  arvestades, et territooriumi või mõne selle osa ebaseaduslik okupeerimine on jätkuv rahvusvahelise õiguse rikkumine, mis paneb rahvusvahelise humanitaarõiguse alusel okupatsioonivõimule vastutuse tsiviilelanikkonna eest;

Üldised kaalutlused

1.  väljendab sügavat muret selle üle, et demokraatia, inimõigused ja õigusriik on 2017. aastal kogu maailmas tagasilöögi saanud, ning nõuab, et EL ja liikmesriigid järgiksid tingimusteta nende jaoks siduvate inimõiguste, demokraatia, õigusriigi ja vähemuste õiguste Euroopa ja rahvusvaheliste standardite süvalaiendamist, ning tagaksid suurema sidususe ELi inimõigustealase sise- ja välispoliitika vahel ning paremini kooskõlastatud liikmesriikide välispoliitika sellistes valdkondades nagu ränne, terrorismivastane võitlus ja kaubandus, kuna ELi kui usaldusväärse ja seadusliku rahvusvahelise osaleja rolli mõjutab suuresti tema suutlikkus edendada inimõiguste ja demokraatia austamist nii sees- kui ka väljaspool;

2.  kinnitab veel kord, et riikidel lasub lõplik vastutus kõigi inimõiguste kaitsmise eest, jõustades ja rakendades rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid ja konventsioone, viies läbi järelevalvet inimõiguste rikkumiste suhtes ning tagades ohvritele tõhusad õiguskaitsevahendid; juhib tähelepanu sellele, et rahu, julgeolek ja areng tugevdavad üksteist ning sõltuvad sellest, kuidas suudetakse käsitleda kuritarvitamisi, inimsusvastaseid kuritegusid, sõjakuritegusid ja genotsiidi; hoiatab liikumisvabaduse, kogunemisvabaduse ja sõnavabaduse piiramise eest;

3.  tuletab meelde, et meeste ja naiste võrdõiguslikkus on ELi ja selle liikmesriikide keskne põhimõte, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3, ja selle edendamine soolise võrdõiguslikkuse arvessevõtmise teel, sealhulgas välispoliitika kaudu ka teistes maailma riikides, on üks ELi põhieesmärkidest;

4.  rõhutab, et ELil on aluslepingutes sätestatud kohustus edendada soolist võrdõiguslikkust ja tagada kõigis oma meetmetes selle arvessevõtmine, nii et sooline võrdõiguslikkus kujuneks prioriteediks kõigis ELi suunistes, töösuhetes, poliitikas ja tegevuses, sealhulgas välistegevuses; toetab sellega seotud kooskõlastatud jõupingutusi ELi delegatsioonide, näiteks valimiste vaatlemise missioonide mitmepoolses dialoogis ja tegevuses; rõhutab, et tuleb tugevdada Euroopa välisteenistuse soolise võrdõiguslikkuse peanõuniku tegevust kolmandates riikides, et edendada rahu, julgeolekut ja põhivabadusi, ning et selleks tuleb tema pädevusvaldkonnale tagada eraldi eelarve;

5.  on seisukohal, et tõeliselt sõltumatu, pluralistlik ja dünaamiline kodanikuühiskond aitab kaasa arengule ja stabiilsusele, tagab demokraatliku konsolideerimise, sealhulgas võimude lahususe, sotsiaalse õigluse ja inimõiguste austamise, ning edendab läbipaistvust, vastutust ja head valitsemistava, eelkõige korruptsiooni ja äärmusluse vastaste meetmete abil; rõhutab inimõiguste kaitsjate ja valitsusväliste organisatsioonide kriitilise tähtsusega ja keskset osa tähtsamates inimõigustealastes lepingutes sätestatud õiguste edendamisel ja toetamisel, sealhulgas hariduslike programmide korraldamise kaudu ja teadlikkuse suurendamise kaudu selliste rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusest; rõhutab, kui tähtis on rakendada ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta ning liidu suutlikkus toetada jätkuvalt demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) kaudu inimõiguste kaitsjaid ja valitsusväliseid organisatsioone sellistes olukordades, kus nad on kõige enam ohustatud, eelkõige tagades inimõiguste kaitsjate mehhanismi ProtectDefenders.eu suurema suutlikkuse;

6.  märgib, et oluline on pakkuda inimõiguste kaitsjatele erakorralist toetust ning et kõigi vangide kohtlemine peab vastama rahvusvahelistele standarditele; rõhutab muret inimõiguste kaitsjate turvalisuse pärast ja seda, et kuritegude toimepanijad tuleb vastutusele võtta; kiidab heaks Euroopa demokraatia rahastu pidevad pingutused demokraatia edendamiseks ning põhiõiguste ja -vabaduste austamiseks ELi ida- ja lõunanaabruses; tunnistab ohte, millega seisavad silmitsi inimõiguste kaitsjad, sealhulgas naissoost inimõiguste kaitsjad, kes puutuvad kokku eriliste riskide ja ohtudega, mis tulenevad nende soost, samuti keskkonnaaktivistid, ning kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles pöörama neile inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes erilist tähelepanu; rõhutab, et EL peab inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna valdkonnas kolmandate riikide ametiasutustega suhtlemist tugevalt koordineerima, ning tunnustab liikmesriikide individuaalseid algatusi lisaks ELi tegevusele;

7.  tunneb heameelt ELi aktiivse osalemise üle ÜRO inimõiguste nõukogus (UNHRC), kus ta on olnud resolutsioonide toetaja ja kaastoetaja, teinud avaldusi, sekkunud interaktiivsetesse dialoogidesse ja aruteludesse ning nõudnud edukalt eriistungjärke seoses inimõiguste olukorraga; tunnustab ELi võetud kohustust käsitleda riikides valitsevat olukorda UNHRCis; rõhutab, kui tähtis on ELi osalemine inimõigustealastes mitmepoolsetes dialoogides ja koostöös; toetab täielikult ÜRO inimõiguste nõukogu tegevust ja osalemist inimõiguste kaitsmises üle kogu maailma; tunnustab tööd, mille ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo on teinud Zeid al‑Husseini juhtimise all; ootab tihedat ja aktiivset koostööd äsja ametisse nimetatud ülemvoliniku Michelle Bachelet’ga; palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada enam ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürood ja erimenetlusi;

8.  avaldab tunnustust komisjoni inimõiguste talituse ja Euroopa välisteenistuse peakorteris ja ELi delegatsioonides tehtud tööle ning Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidise tööle inimõiguste tulemuslikkuse, sidususe ja märgatavuse suurendamisel ELi välispoliitikas ning tuletab meelde oma taotlust, et ELi eriesindaja volitused muudetaks alaliseks ja suurendataks tema aruandekohustust; kiidab heaks sellise lähenemisviisi, mida näitas hiljuti ELi inimõigustealane algatus „Good Human Rights Stories“, milles keskendutakse eri riikide parimatele tavadele; nõuab veel kord volituste läbivaatamist, et anda ELi eriesindajale algatusõigused, piisavad vahendid ja õigus avalikult sõna võtta, et anda aru kolmandatesse riikidesse toimunud visiitide tulemustest ja edastada ELi seisukoht inimõiguste küsimustes;

9.  kiidab heaks ELi aruande inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ning märgib, et see võeti sel aastal palju varem vastu, nagu parlament varasemates raportites taotles; palub, et nõukogu püüaks ka edaspidi need aastaaruanded varem valmis saada; ärgitab nõukogu tagama, et järgmine aastaaruanne põhineks piisaval konsulteerimisel; peab aastaaruannet hädavajalikuks vahendiks, et kontrollida ELi üleilmset poliitikat inimõiguste ja demokraatia valdkonnas, koguda selle kohta teavet ning teemat arutada, ning palub, et seda edendataks avalikult kogu maailmas;

10.  tunnustab aruandluse korra ja vormi osas tehtud edusamme, kuid ootab siiski, et nõukogu ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja võtaks veelgi paremini arvesse parlamendi resolutsioonide ja/või soovituste seisukohti, et tagada inimõigustealastes küsimustes ELi institutsioonide ja liikmesriikide vahel sügavam ja tõhusam suhtlus;

11.  kordab, kui tähtis on ELi meetmete tõhususe hindamiseks ülevaade peamistest positiivsetest ja negatiivsetest suundumustest; märgib sellest lähtuvalt, et vajaduse korral põhjalikum avalik aruandlus, mis põhineb eeskätt ELi inimõiguste riigistrateegiates määratletud prioriteetidel ja näitajatel, edendaks muuseas suuremat sidusust inimõiguste tingimuslikkuse klauslite rakendamisel ja selle hindamise korrigeerimisel, millist mõju avaldavad inimõigused ELi poliitikale; rõhutab, et olemasolevaid ELi suuniseid tuleb jälgida ja täielikult rakendada;

12.  tunnistab, et ELi inimõigustealased dialoogid kujutavad endast väärtuslikku kombineeritud diplomaatilist vahendit kahepoolsetes suhetes kolmandate riikidega inimõiguste ja demokraatia edendamiseks; märgib siiski inimõiguste kaitsjate abil konkreetsete tulemuste saavutamisel esinevaid püsivaid takistusi, näiteks topeltstandardite levikut, ja nõuab sellega seoses, et liikmesriikide seisukohad oleksid ühtsemad; palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel otsida viise, kuidas muuta inimõigustealased dialoogid tõhusamaks ja sihipärasemaks ning reageerida kiiresti ja neid täiendada, kui nad ei ole konstruktiivsed, kasutades poliitilist dialoogi või avalikku diplomaatiat; julgustab komisjoni ja Euroopa välisteenistust suurendama dialoogide läbipaistvust muu hulgas kodanikuühiskonna osalejate osavõtu tõhustamise kaudu ning kasutama selgeid võrdlusaluseid iga dialoogi edukuse hindamiseks; rõhutab, kui oluline on, et EL tõstataks inimõiguste alastes dialoogides konkreetsete ohus olevate inimõiguste kaitsjate juhtumid, avaldaks survet vangistatud kaitsjate vabastamiseks ja ohus olevate inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks; soovitab lisaks, et ELi institutsioonid tagaksid ELi delegatsiooni ametnikele ja töötajatele piisavad vahendid ja väljaõppe inimõiguste ja demokraatia valdkonnas;

13.  kordab, et 2015.–2019. aasta inimõiguste ja demokraatia tegevuskava ning selle 2017. aasta vahekokkuvõte peavad olema inimõigustealase tegevuse põhivahendid, ning rõhutab sellega seoses vajadust piisavate ressursside ja teadmiste kasutamise kavandamise järele, et rakendada nõuetekohaselt ELi peamisi prioriteete; palub ELi institutsioonidel ja liikmesriikidel tagada kehtiva tegevuskava tulemuslik ja ühtne elluviimine, sealhulgas tõelise kodanikuühiskonna organisatsioonidega tehtava koostöö kaudu;

14.  palub ELil tugevdada oma vahendeid ja poliitikat seoses institutsioonilise arengu ja õigusriigiga ning lisada kriteeriumid, millega tagada vastutus ja püüda ära hoida karistamatust inimõiguste rikkumiste eest; nõuab, et võetaks kasutusele piisavad vahendid, et veelgi edendada inimõigusi ja demokraatiat;

15.  tuletab sellega seoses meelde EIDHRi pakutavat olulist tuge ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilise raamistiku ja tegevuskava ning selle inimõiguste alaste suuniste ja riigistrateegiate rakendamisele, mis on võimaldanud ELil selles valdkonnas strateegilisemalt tegutseda ja taganud aruandekohustuse, nähtavuse ja tõhususe; nõuab tungivalt, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend lisataks 2021.–2017. aasta mitmeaastasesse finantsraamistikku kui eraldiseisev ja sõltumatu vahend, et selle selge mitmekesisus ei hajuks suuremas välistegevuse fondis; soovitab tungivalt teha ELi välisrahastamisvahendite vahel koostööd, et vältida dubleerimist ja kattumist ning aidata kindlaks teha võimalikud lüngad ja rahastamisvajadused;

16.  tuletab meelde, et kogemused ja õppetunnid, mis on saadud demokraatiale üleminekust laienemis- ja naabruspoliitika raames, võivad aidata teha kindlaks parimad tavad, mida võiks kasutada muude demokratiseerimisprotsesside toetamiseks ja tugevdamiseks kõikjal maailmas; väljendab veendumust, et läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika peaks toetama majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi reforme, kaitsma inimõigusi ning aitama kaasa õigusriigi loomisele, säilitades samal ajal ELi kohustused oma partnerite ees; kordab, et inimõiguste ja demokraatia edendamine on nii partnerriikide kui ka ELi huvides; tuletab meelde vajadust arendada ELi ja selle partnerriikide parlamentide vahelisi suhteid ausa dialoogi raames, mis põhineb vastastikusel mõistmisel ja usaldusel, et edendada tõhusalt inimõigusi;

17.  juhib tähelapanu tööle, mida teeb inimõiguste allkomisjon, mis hoiab tihedaid töösuhteid teiste ELi institutsioonide, ELi eriesindaja, Euroopa välisteenistuse, kodanikuühiskonna, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonidega, ja inimõiguste valdkonna mitmepoolsete institutsioonidega; märgib, et inimõiguste allkomisjon koostas 2017. aastal kolm raportit, mis võeti täiskogul vastu resolutsioonidena kodakondsusetuse kohta Lõuna‑ ja Kagu‑Aasias(13), inimõiguste rikkumistega tegelemise kohta sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kontekstis(14), ning korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides(15);

18.  teeb ettepaneku luua 2019. aasta esimese trimestri jooksul sisemine rakkerühm, et koostada ülevaade sellest, kuidas välismandaadiga parlamendikomisjonid ja kolmandate riikidega suhtlemiseks loodud delegatsioonid on parlamendi 2014.–2019. aasta koosseisu ametiajal inimõigusi edendanud ja süvalaiendanud; kavatseb esitada ülevaate põhjal soovitused, et tõhustada järgmise parlamendikoosseisu ametiaja jooksul parlamendi tegevust inimõiguste valdkonnas, muu hulgas sellistes aspektides nagu kontroll Euroopa välisteenistuse ja komisjoni tegevuse üle, institutsiooni sisestruktuur ja inimõiguste süvalaiendamine selle organites;

19.  usub, et kodukorra artiklil 135 põhinevate kiireloomuliste resolutsioonide rolli on võimalik edasi arendada, et tugevdada inimõigusi ja demokraatiat, suurendades õigeaegset kajastamist, sihipärasust ja tõhusust;

Konkreetsed inimõigustega seotud probleemid

20.  väljendab sügavat muret kodanikuühiskonna tegutsemisruumi järkjärgulise ahenemise pärast 2017. aastal ja mõistab hukka asjaolu, et inimõiguste kaitsjad, ajakirjanikud ja valitsusvälised organisatsioonid langevad liiga sageli ahistamise, hirmutamise ja vägivalla, sealhulgas tapmiste sihtmärgiks; on mures, et inimõiguste aktivistide suhtes, kes soovivad osaleda istungitel ÜRO Inimõiguste Nõukogus Genfis ja teistes rahvusvahelistes institutsioonides, kehtestatakse jätkuvalt reisikeelde, mõistab need keelud kindlalt hukka ning kutsub asjaomaseid valitsusi üles neid tühistama; rõhutab, et on lubamatu takistada kodanikuühiskonna esindajatel ja meedial osaleda rahvusvaheliste organisatsioonide töös, ning nõuab kodanikuühiskonna esindajate põhiliste inim- ja poliitiliste õigusi austamist; tunneb muret asjaolu pärast, et mõned inimõiguste aktivistid on pärast rahvusvahelistes institutsioonides ärakuulamist oma riiki tagasipöördumisel kinni peetud;

21.  peab kahetsusväärseks, et kodanikuühiskonna tegutsemisruumi ahenemise üha sagenev ülemaailmne nähtus võib esineda ka arenenud demokraatlikes ning keskmise ja suure sissetulekuga riikides; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles näitama eeskuju; mõistab hukka õigusaktid, millega piiratakse kodanikuühiskonna tegevust, nagu valitsusväliste organisatsioonide sulgemine või nende varade külmutamine; nõuab, et tunnistataks kehtetuks õigusaktid, millega on valitsusväliste organisatsioonide tegevusele kehtestatud meelevaldsed või sekkuvad nõuded, sealhulgas sätted välisrahastamise piirangute kohta; mõistab hukka asjaolu, et levitatakse avalikke narratiive, mis üha enam õõnestavad kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli; kutsub ELi delegatsioone ja liikmesriikide diplomaatilisi esindusi üles endiselt jälgima kogunemis- ja ühinemisvabaduse rikkumise juhtumeid, sealhulgas kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende tegevuse suhtes kehtestatavaid eri keelde ja piiranguid või valitsustelt toetust saavate valitsusväliste võltsorganisatsioonide edendamist, ning võtma need arutlusele; innustab neid jätkama inimõiguste kaitsjate aktiivset toetamist, jälgides pidevalt kohtuprotsesse, külastades kinnipeetud aktiviste ja tehes vajaduse korral avaldusi üksikjuhtumite kohta;

22.  mõistab hukka asjaolu, et Piirideta Reporterite aastaindeksi andmetel oli meediavabadus 2017. aastal suures ohus ning ajakirjanduse vastased rünnakud saavutasid 2017. aastal enneolematu taseme; rõhutab, et inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 19 sätestatud arvamus- ja sõnavabaduse põhimõtteid tuleb järgida; kordab, et sõnavabadus nii internetis kui ka mujal on demokraatlike kogukondade korrektse toimimise oluline osa, kuna see soodustab pluralismi, mis annab kodanikuühiskonnale ja kodanikele suurema mõjuvõimu tagada oma valitsuste ja poliitikakujundajate aruandekohustus, ning tugevdab õigusriigi järgimist; mõistab karmilt hukka ajakirjanike, sõltumatu meedia, blogijate ja rikkumisest teatajate ähvardamise, hirmutamise ja ründamise, samuti vihakõne, laimu eest vastutuselevõtmise seadused ja vägivalla õhutamise, kuna need kujutavad endast ohtu õigusriigile ja väärtustele, mis tulenevad inimõigustest; rõhutab, et 2017. aastal vahistati sadu rahumeelseid meeleavaldajaid ja ajakirjanikke ning paljusid neist väärkoheldi, peeti meelevaldselt kinni ja sunniti maksma suuri trahve kohtuprotsessides, kus menetluslikud miinimumnõuded ei olnud tagatud; innustab ELi suurendama jõupingutusi, et kaitsta suhetes kolmandate riikidega arvamus- ja sõnavabadust; rõhutab, kui oluline on tagada sõnavabadust internetis ja mujal käsitlevate ELi suuniste tõhus ja süstemaatiline rakendamine ja jälgida korrapäraselt nende mõju;

23.  rõhutab, et akadeemiline vabadus kui rahvusvaheliste lepingutega kaitstud inimõigus on keskse tähtsusega; mõistab karmilt hukka akadeemilise vabaduse igasuguse ründamise, näiteks tapmised, sunniviisilised kadumised, vägivalla, vangistamise, töökoha kaotamise, maine riivamise ja alusetu süüdistamise; rõhutab akadeemilise vabaduse vastaste kõikide rünnakute tõsidust, kuna akadeemiline vabadus on pluralistliku ja demokraatliku ühiskonna loomisel esmatähtis;

24.  mõistab teravalt hukka asjaolu, et nii paljud inimõiguste kaitsjad seisid 2017. aastal silmitsi digitaalohtudega, sealhulgas andmete ohtu seadmisega seadmete konfiskeerimise, kaugseire ja andmelekete tõttu; mõistab hukka veebiseire ja häkkimise, mille eesmärk on koguda teavet, mida saab kasutada kohtuasjades või laimukampaaniates; väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et teatavat kahesuguse kasutusega küberseiretehnoloogiat kasutatakse üha rohkem poliitikute, aktivistide, blogijate ja ajakirjanike vastu; kutsub sellega seoses ELi institutsioone tungivalt üles kahesuguse kasutusega kaupade ekspordikontrolli korda kiiresti ja tõhusalt ajakohastama;

25.  kinnitab veel kord, et sõltumatu kohtusüsteem ja täielikult läbipaistev õigusemõistmise süsteem, kus kõik osalised peavad täitma oma rolli õiglaselt ja sõltumatult, on demokraatliku riigi arengu ja inimõiguste õigusliku kaitse eeltingimused; mõistab kindlalt hukka kõik katsed piirata kohtunike, riigiprokuröride ja juristide vabadust ning kõik nende vastu kasutatavad otsese ja kaudse vägivalla vormid; palub ELil pöörata diplomaatilistes suhetes kolmandate riikidega sellele teemale erilist tähelepanu;

26.  tunnistab, et avatud internet ja tehnoloogilised edusammud on võimaldanud inimõiguste rikkumistest kiiremini teatada; kritiseerib teatavate valitsuste katseid kontrollida massiteabevahendeid, sealhulgas internetti; tunneb muret riiklike ja valitsusväliste osalejate loodud võltsuudiste ja väärteabe sagedase esinemise pärast 2017. aastal, mis on aidanud levitada inimõiguste vastaseid narratiive, piirata juurdepääsu tasuta, täpsele ja erapooletule teabele, õhutada vägivalda, vihkamist või teatud rühmade või üksikisikute diskrimineerimist ja mõjutada valimiste tulemusi, õõnestades sel viisil demokraatiat; rõhutab sellega seoses, et EL peab välja töötama tugevama positiivse inimõiguste narratiivi, seisma vastu valitsustele, kes spondeerivad väärteavet või seavad kahtluse alla inimõiguste universaalsuse ja jagamatuse, ning suurendama jõupingutusi, et toetada kogu maailmas vaba ja sõltumatut meediat; rõhutab hariduse, kultuuri, teadmiste ja kriitilise mõtlemise keskset rolli võitluses võltsuudiste ja nende levitamise vastu;

27.  nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja nimetaks ametisse ELi kübervaldkonna saadiku, kes peaks koordineerima ELi välispoliitikas diplomaatilisi jõupingutusi, et saavutada avatud, koostalitlusvõimeline, turvaline ja usaldusväärne internet, kus austatakse inimõigusi ja edendatakse riikide vastutustundlikku käitumist internetis;

28.  kinnitab veel kord, et mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust, sealhulgas vabadust uskuda või mitte uskuda, oma valitud usutavasid järgida või järgimata jätta, usust loobuda või seda muuta, ning õigust usust taganeda ja võtta omaks ateistlikke seisukohti, tuleb religioonide- ja kultuuridevahelise dialoogi kaudu tingimusteta edendada; mõistab hukka kõikide etniliste ja usuliste rühmade diskrimineerimise mõtteviisi, südametunnistuse, usutunnistuse või veendumuste alusel, nende tagakiusamise ja nende vastased rünnakud, mis pandi toime 2017. aastal; nõuab, et usku ei kasutataks ära poliitilistel eesmärkidel; mõistab hukka riiklike ja valitsusväliste osalejate püüdlused piirata mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust, kogunemisvabadust ja sõnavabadust, muu hulgas võttes vastu ja rakendades pühaduseteotust käsitlevaid seadusi; nõuab, et võetaks edasisi meetmeid, et kaitsta usuvähemusi, mitteusklikke ja ateiste, sealhulgas pühaduseteotust käsitlevate seaduste ohvreid; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid osaleksid rohkem poliitilistes aruteludes selliste seaduste kehtetuks tunnistamiseks, teeksid suuremaid jõupingutusi, et tugevdada mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse austamist ning edendada suhetes kolmandate riikidega religioonidevahelist ja veendumuste tunnistajate vahelist dialoogi; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles täitma aktiivset rolli, et aidata vabatahtlikkuse alusel ohutult tagasi pöörduda inimestel, kes on usul või veendumustel põhineva tagakiusamise tõttu olnud sunnitud kodust põgenema; nõuab konkreetseid samme ELi usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse alaste suuniste tõhusaks rakendamiseks; toetab ELi tava võtta juhtroll seoses mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse teemaliste resolutsioonidega ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja ÜRO Peaassambleel; toetab usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku Ján Figeli tööd;

29.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et paljudes riikides üle maailma rakendatakse jätkuvalt piinamist, ebainimlikku või alandavat kohtlemist ja surmanuhtlust, ning nõuab, et EL suurendaks oma jõupingutusi nendele tavadele lõpu tegemiseks; leiab, et kinnipidamistingimused, sealhulgas raviteenuste ja ravimite kättesaadavus, ning vanglate olukord on mitmes riigis väga murettekitavad; väljendab heameelt piinamisvaba kaubanduse liidu ametliku käivitamise üle 18. septembril 2017 ja piinamise tõkestamise ELi koordineerimisrühma loomise üle, mille ülesanne on jälgida selle rakendamist; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et ajakohastati ELi õigusakti, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul ebainimlikul moel kohtlemiseks või karistamiseks; märgib, et 2017. aastal vähenes kogu maailmas täide viidud hukkamiste arv 4 % võrreldes eelneva aastaga; palub, et riigid, kes ei ole seda veel teinud, kehtestaksid viivitamata surmanuhtlusele moratooriumi, mis on samm selle kaotamise suunas; peab hädavajalikuks võidelda kinnipeetavate piinamise ja väärkohtlemise kõikide vormide, kaasa arvatud psühholoogilise piinamise vastu ning suurendada jõupingutusi, et tagada rahvusvahelise õiguse järgimine selles valdkonnas ja ohvritele hüvitise maksmine;

30.  mõistab karmilt hukka kõik koletud kuriteod ja inimõiguste rikkumised, mille on toime pannud riiklikud ja valitsusvälised osalejad, muu hulgas selliste kodanike vastu, kes kasutavad rahumeelselt oma inimõigusi; tunneb õudust tohutu hulga sooritatud kuritegude pärast, nagu mõrvad, piinamine, vägistamine, orjastamine ja seksuaalne orjastamine, lapssõdurite värbamine, sunniviisiline usuvahetus ja süstemaatiline tapmine, mille sihtmärgiks on usu- ja etnilised vähemused; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid võitleksid genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude ja sõjakuritegude vastu ning tagaksid, et nende toimepanijad tuuakse kohtu ette; nõuab, et EL pakuks tuge organisatsioonidele ja ÜRO uurimisrühmadele, mis koguvad, säilitavad ja kaitsevad nende konfliktide mis tahes osalejate sooritatud kuritegude kohta (digitaalseid või muid) tõendeid, et hõlbustada nende vastutuselevõtmist rahvusvahelisel tasandil; märgib, et internetiplatvormid on terroristliku sisu ja propaganda eemaldamise töö käigus võimalike sõjakuritegudega seotud videotõendeid kustutanud;

31.  toetab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu keskset rolli juhtumite puhul, kus asjaomased riigid ei saa või ei taha oma kohtualluvust rakendada; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid annaksid Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule diplomaatilist ja rahalist toetust; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid ergutaksid kõiki ÜRO liikmesriike ratifitseerima ja rakendama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, ning on hämmeldunud statuudist taandumiste ja sellekohaste ähvarduste üle; kutsub ühtlasi kõiki Rooma statuudile allakirjutanuid üles Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kooskõlastama ja koostööd tegema; palub kõigil liikmesriikidel ratifitseerida Kampala muudatused agressioonikuritegude kohta ning lisada jõhkrad massikuriteod nende kuritegude loetelusse, mis on ELi pädevuses; kordab, kui olulised on muud põhimehhanismid, mille eesmärk on teha lõpp karistamatusele, sealhulgas universaalse jurisdiktsiooni kasutamine, ning palub liikmesriikidel võtta vastu vajalikud õigusaktid; tuletab sellega seoses meelde, et ohvrite õigused peavad olema kõigis meetmetes kesksel kohal; kordab oma nõudmist komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale nimetada ametisse rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonna ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, kinnistada ja esindada ELi kohustust võidelda karistamatusega;

32.  väljendab heameelt ELi jõupingutuste üle toetada rahvusvahelist, erapooletut ja sõltumatut mehhanismi, mille ÜRO on loonud Süürias eesmärgiga aidata kaasa raskete kuritegude uurimisele; rõhutab vajadust luua sarnane sõltumatu mehhanism muudes riikides; nõuab, et ELi ja need liikmesriigid, kes ei ole seda veel teinud, toetaksid rahvusvahelist, erapooletut ja sõltumatut mehhanismi rahaliselt;

33.  kordab, et riigid võivad anda teisi riike rahvusvaheliste lepingute, nagu ÜRO piinamisvastane konventsioon, rikkumiste eest Rahvusvahelisse Kohtusse riigi vastutuse kindlakstegemiseks, mis toimib kaudse meetmena individuaalse kriminaalvastutuse kohtulikuks tuvastamiseks hilisemas etapis;

34.  peab äärmiselt kahetsusväärseks, et rahvusvahelist humanitaarõigust ei järgita, ning mõistab karmilt hukka surmavad rünnakud, mis sellise ärevusttekitava sagedusega haiglate, koolide ja muude tsiviilsihtmärkide vastu relvakonfliktides üle maailma 2017. aastal toime pandi; on veendunud, et rünnakute rahvusvahelist hukkamõistmist peab toetama sõltumatu uurimine ja tegelik vastutusele võtmine; tunnustab abitöötajate tehtud tööd humanitaarabi andmisel; nõuab, et liikmesriigid, ELi institutsioonid ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tagaksid, et rahvusvahelise humanitaarõigusega seotud ELi poliitikat ja meetmeid töötatakse välja sidusalt ja tõhusalt, ning kasutaksid selle küsimusega tegelemiseks kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid; järeldab, et ELi ja selle liikmesriikide üksikasjalikum aruandlus konkreetsetes konfliktiolukordades rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimise edendamise suuniste rakendamise kohta ja sealhulgas eelkõige ELi aastaaruanne inimõiguste ja demokraatia kohta oleks tulnud teha kättesaadavaks; palub rahvusvahelisel kogukonnal luua vägivaldsete konfliktide tekke, taaspuhkemise ja eskaleerumise ennetamiseks vahendid, mis lühendavad hoiatamise ja reageerimise vahelist aega, sarnaselt ELi varajase hoiatamise süsteemile; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid oma rahalist panust humanitaar- ja arenguabisse; juhib tähelepanu asjaolule, et 2017. aastal anti ametlikku arenguabi 2,4 % vähem kui 2016. aastal ning et ametlik arenguabi ei küündi eesmärgiks seatud 0,7 %‑ni kogurahvatulust;

35.  tuletab meelde oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvastatud droonide kasutamise kohta(16); väljendab tõsist muret relvastatud droonide kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku; nõuab veel kord, et EL töötaks kiiresti välja õiguslikult siduva raamistiku relvastatud droonide kasutamise kohta, millega tagatakse, et liikmesriigid ei pane oma õiguslikke kohustusi järgides toime ebaseaduslikke sihipäraseid tapmisi ega lihtsusta selliseid tapmisi muude riikide jaoks; palub, et komisjon teavitaks Euroopa Parlamenti korrakohaselt ELi vahendite kasutamisest droonide ehitamisega seotud teadus- ja arendusprojektideks; nõuab, et tulevaste droonide arendamise projektide puhul hinnataks nende mõju inimõigustele;

36.  kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja liikmesriike üles laiendama ELi piiravate meetmete korda, et see hõlmaks ELi inimõigustega seotud sanktsioonide korda, mille kohaselt saaks ÜVJP sanktsioone käsitlevate otsuste puhul võtta aluseks inimõiguste rängad rikkumised, sarnaselt Magnitski aktile;

37.  nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja liikmesriigid püüaksid saavutada selliste relvasüsteemide rahvusvahelise keelustamise, mille jõukasutuse üle puudub inimkontroll, nagu Euroopa Parlament on mitmel juhul nõudnud, ning ÜRO tasandi asjakohaseid kohtumisi ette valmistades kujundaksid kiiresti välja ja võtaksid vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, väljendaksid asjakohastel foorumitel ühtset seisukohta ja tegutseksid sellele vastavalt;

38.  rõhutab, et korruptsioon õõnestab õigusriiki, demokraatiat ja majanduse konkurentsivõimet ning seab ohtu inimõigused; rõhutab vajadust toetada korruptsiooni vastu võitlevaid inimõiguste kaitsjaid ja rikkumisest teatajaid; nõuab korruptsioonivastaste mehhanismide ja tavade täiustamist, nagu sanktsioonide kehtestamine nendele üksikisikutele ja riikidele, kes panevad toime korruptsiooniga seotud raskeid õigusrikkumisi; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles kavandama ühist inimõigusi ja korruptsioonivastast võitlust käsitlevat programmi, eelkõige algatusi läbipaistvuse suurendamiseks, karistamatuse vastu võitlemiseks ja korruptsioonivastase võitlusega tegelevate asutuste tugevdamiseks ning ELi vahendite kasutamise läbipaistvuse ja jälgitavuse suurendamiseks; kutsub komisjoni üles pidama läbirääkimisi korruptsioonivastast võitlust käsitlevate sätete üle tulevastes kaubanduslepingutes; tuletab meelde korruptsiooni ja inimõigusi käsitlevaid soovitusi oma 13. septembri 2017. aasta resolutsioonis korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides(17) ning nõuab, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid võtaksid järelmeetmeid;

39.  väljendab muret kultuurimälestiste hävitamise, ebaseadusliku rüüstamise ja nende vastu suunatud vandalismi pärast ning toetab kindlalt teabekogumist, kultuuripärandi kaitsmist ja päästealgatusi;

40.  rõhutab vabade ja õiglaste valimiste olulisust demokraatlike protsesside jaoks ning tunneb muret ebaseaduslike valimiste suureneva arvu pärast kogu maailmas; tuletab meelde, et sõltumatu meedia ja arvamuste paljusus on vabade ja õiglaste valimiste tagamiseks hädavajalikud; nõuab, et EL ei tunnustaks manipuleeritud või võltsitud valimiste tulemusi ning kasutaks kõiki enda käsutuses olevaid diplomaatilisi, majanduslikke ja poliitilisi vahendeid, et säilitada valimiste usaldusväärsus kogu maailmas ning sundida riike täitma vabade ja õiglaste valimise kriteeriumeid; leiab, et tugi, mida EL pakub valimisprotsessidele ja demokraatiale üle maailma – selle valimismissioonid ja järgnevad järelmeetmed, valimisabi ja eelkõige Euroopa Parlamendi aktiivne roll selles valdkonnas – on äärmiselt oluline; rõhutab, kui oluline on valimiste vaatlemine rahumeelsete demokraatlike üleminekute, õigusriigi tugevdamise, poliitilise pluralismi ja valimisprotsessides naiste osalemise suurendamise ning läbipaistvuse ja inimõiguste austamise aspektist; tuletab meelde, et kohalikud kodanikuühiskonna organisatsioonid tuleb kaasata valimisvaatlusprotsessi ja valimisvaatlusmissioonide raames esitatud soovituste rakendamisse; on seisukohal, et küberoperatsioonide kaudu teiste riikide valimistesse sekkumisega rikutakse inimeste õigust oma esindajaid vabalt valida;

41.  peab tervitatavaks, et EL allkirjastas Istanbuli konventsiooni, ja rõhutab, et kõigi vahendite abil on vaja naistevastast vägivalda ja sealhulgas koduvägivalda ennetada ja selle vastu võidelda; palub liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, konventsiooni võimalikult kiiresti ratifitseerida ja rakendada; toetab sellega seoses ühist ELi ja ÜRO ühist algatust „Spotlight“; nõuab tungivalt, et riigid tõhustaksid oma õigusakte, et võidelda võimalikult varases etapis soolise vägivalla, naiste suguelundite moonutamise ja seksuaalvägivalla vastu; tuletab meelde, et naistevastane vägivald on sügavalt juurdunud soolises ebavõrdsuses, mistõttu tuleb sellega terviklikult tegeleda, ning rõhutab sotsiaalteenuste ja -kaitse tähtsust; rõhutab, et usaldusväärne statistika igasugust liiki naistevastase vägivalla levimuse, põhjuste ja tagajärgede kohta on oluline, et töötada välja tõhusad õigusaktid ja strateegiad soolise vägivalla vastu võitlemiseks; nõuab seetõttu, et EL aitaks riikidel tõhustada andmete kogumist selles valdkonnas ja täita rahvusvahelised õiguslikud kohustused; palub ELil teha koostööd teiste riikidega, et tõhustada seksuaalse ja soolise vägivalla ennetamise ja sellele reageerimise rahastamist ja kavandamist; mõistab hukka igasuguse füüsilise, seksuaalse ja psühholoogilise vägivalla ja ärakasutamise, massivägistamise, inimkaubanduse ning naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumise; rõhutab, et kõigile naistele tuleks tagada nõuetekohane ja taskukohane tervishoid ning seksuaal- ja reproduktiivõiguste üldine austamine ja juurdepääs nendele ning seonduvale haridusele ning et neil peaks olema võimalik teha vabu ja vastutustundlikke otsuseid oma tervise, keha ning seksuaal- ja reproduktiivõiguste kohta; juhib tähelepanu asjaolule, et haridus on oluline vahend, millega võidelda naiste ja laste diskrimineerimise ja nendevastase vägivallaga; mõistab hukka nn üldise vaikimisseaduse taaskehtestamise;

42.  rõhutab, et EL peab jätkuvalt pühenduma naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitlevas konventsioonis, Pekingi tegevusprogrammis ning elanikkonna ja arengu rahvusvahelise konverentsi tegevusprogrammis võetud naiste õiguste kaitsmise kohustuste täielikule täitmisele ning austama nende dokumentide läbivaatamiskonverentside tulemusi;

43.  tuletab meelde, et 2017. aasta augustis avaldati ELi soolise võrdõiguslikkuse teise tegevuskava (2016–2020) esimene iga-aastane rakendusaruanne 2016. aasta kohta, milles tuuakse esile mitmeid positiivseid suundumusi tütarlaste ja naiste elu muutmises nende kehalise ja vaimse puutumatuse tagamise, nende majanduslike ja sotsiaalsete õiguste edendamise ning nende hääle kuuldavaks tegemise ja osalemise tõhustamise teel; on veendunud, et EL peaks jätkama naiste toetamise integreerimist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) operatsioonidesse, konfliktide ennetamisse ja konfliktijärgsesse ülesehitamisse; kinnitab veel kord naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325 (2000) olulisust; rõhutab, et avaliku ja erasektori suurem kaasatus on oluline, et kaitsta naiste õigusi ning nende osalemist avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes asutustes, poliitikakujundamises, majanduselus ja rahuprotsessides; rõhutab, et ettevõtlussektoril on naiste õiguste tugevdamises oluline roll; nõuab tungivalt, et komisjon asuks juhtima võitlust seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamisega humanitaar- ja arenguabi sektorites, kuna asjaomastes sektorites peaksid töö suhtes kehtima vastutuse ja aruandekohustuse kõrgeimad standardid; rõhutab kaitsemenetluste ja jõukasutusreeglite läbivaatamise ja tugevdamise tähtsust;

44.  kutsub Euroopa välisteenistust üles tagama, et naiste staatuse komisjoni 62. istungjärgu tulemused lõimitakse tema poliitikasse ja et need annavad uut hoogu maapiirkondade naiste ja tütarlaste majandusliku võimestamise ja soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele;

45.  rõhutab, kui tähtis on teha naistele ja tütarlastele kättesaadavaks haridus ja koolitus nii teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika kui ka humanitaarteaduste vallas, pöörates erilist tähelepanu nende annete ja pädevuse arendamisele ning suuremale osalemisele teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika sektoris;

46.  kutsub komisjoni üles uurima võimalusi ja vahendeid ELi ühepoolseks ühinemiseks ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, arvestades, et kõik ELi liikmesriigid on selle konventsiooni ratifitseerinud ning et ELi esmane ja teisene õigus sisaldab lapse õiguste kaitse kohta sisulisi sätteid; kutsub üles riike, kes ei ole ÜRO lapse õiguste konventsiooni veel ratifitseerinud, seda kiiremas korras tegema; väljendab heameelt lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevate ELi läbivaadatud suuniste vastuvõtmise üle ning rõhutab vajadust tagada, et jõutakse kõigi lasteni, sealhulgas kõige kõrvaletõrjutumateni ja nendeni, kes on kaitsetus olukorras; rõhutab tõsiasja, et lapsed kogevad sageli konkreetseid kuritarvitamise vorme, nagu lapsega sõlmitud abielu, laste prostitutsioon, lapssõdurite kasutamine, suguelundite moonutamine, lapstööjõu kasutamine ja lastega kaubitsemine, eriti humanitaarkriiside ja relvakonfliktide korral, ja seetõttu vajavad nad paremat kaitset; nõuab, et EL teeks koostööd kolmandate riikidega varajaste, lapsega sõlmitud ja sundabielude lõpetamiseks, kehtestades abiellumiseks vajaliku seadusliku vanuse alampiiri 18 aastat, nõudes mõlema abikaasa vanuse kontrollimist ning nende täielikku ja vaba nõusolekut, kehtestades kohustuslikud abieluregistrid ja tagades nende normide järgimise; rõhutab vajadust suurendada ELi osalust selles, mis puudutab laste, eriti saatjata alaealiste kaitsmise käsitlemist, ja pöörata erilist tähelepanu haridusele ja psühhosotsiaalsele toele; nõuab, et rakendataks nõuetekohaselt suuniseid, mis käsitlevad koolide ja ülikoolide kaitsmist sõjalise kasutamise eest relvastatud konfliktides; nõuab kiiret lahendust kodakondsuseta laste probleemile ELis ja väljaspool ning eelkõige väljaspool oma vanemate päritoluriiki sündinud laste ja lapsrändajate puhul; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid töötaksid kooskõlas pagulasi ja rändajaid käsitlev New Yorgi deklaratsiooniga välja tegevuskava, et lõpetada laste kinnipidamine nende rändestaatuse tõttu; tuletab meelde õigust erikaitsele lapse parimates huvides;

47.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid tagaksid täieliku läbipaistvuse kolmandatele riikidele rändealaseks koostööks eraldatud vahendite osas ja nende jälgimise ning tagaksid, et sellest koostööst ei saaks otsest ega kaudset kasu inimõiguste rikkumises osalevad julgeoleku- ja kohtusüsteemid ning politsei; rõhutab võimalust lahutada arengukoostöö koostööst tagasivõtmise ja rände juhtimise valdkonnas; väljendab muret selle pärast, et ELi välispoliitikat võidakse kasutada rände haldamise vahendina, ning rõhutab, et kõik katsed teha rändealast koostööd kolmandate riikidega, sealhulgas päritolu- ja transiitriikidega, peavad toimuma koos inimõiguste olukorra parandamisega nendes riikides ning rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja pagulaste õigust järgides; väljendab tõsist muret paljude pagulaste, rändajate ja riigisiseste põgenike pärast, kes konfliktide, tagakiusamise ja valitsuste ebaõnnestumiste ning inimkaubitsemise ja ebaseaduslikult üle piiri toimetamisega tegelevate võrgustike ohvritena peavad taluma raskeid inimõiguste rikkumisi, ning väljendab nendega solidaarsust; rõhutab tungivat vajadust tegeleda rändevoogude algpõhjustega ning seejuures rände kui nähtuse välismõõtmega, otsides muu hulgas kestlikke lahendusi konfliktidele ja majanduslikule mahajäämusele nii meie naabruses kui ka kogu maailmas, arendades koostööd ja partnerlust asjaomaste kolmandate riikidega, kes järgivad rahvusvahelist õigust, tagavad inimõiguste austamise ja hoiavad ELi usaldusväärsust nii ELis kui ka väljaspool; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid pakuksid humanitaarabi hariduse, eluaseme leidmise, tervishoiu vallas ja muudes valdkondades, kus rändajad ja pagulased abi vajavad, ning nõuab tagasisaatmispoliitika nõuetekohast rakendamist; tõstab esile, et EL peab ergutama asjaomaseid riike allkirjastama maa-, mere- ja õhuteed pidi üle riigipiiri välismaalase ebaseaduslikku toimetamist tõkestava protokolli; märgib, et ÜRO registreeris fakti, et 2017. aastal elas umbes 258 miljonit inimest riigis, mis pole nende sünniriik; kutsub komisjoni üles jätkuvalt käsitlema rändajate ja pagulaste õiguste kaitsmist ja edendamist oma poliitikas prioriteedina; rõhutab vajadust arendada ja paremini rakendada rändajate ja pagulaste kaitse raamistikke, eelkõige ohutute ja seaduslike rändeteede ning humanitaarviisade andmise abil; nõuab, et parlamendil oleks rändekokkulepete üle järelevalveõigus; avaldab kahetsust mis tahes katse üle koormata, rikkuda või isegi kriminaliseerida humanitaarabi ning rõhutab vajadust suurendada otsingu- ja päästetegevuse võimekust merel ja maal hädas olevate inimeste jaoks, et täita meie peamised rahvusvahelisest õigusest tulenevad kohustused; rõhutab, et 1. jaanuari 2017. aasta seisuga oli liikmesriikides elavate mitteliikmesriigi kodakondsusega inimeste arv 21,6 miljonit, mis moodustab 4,2 % 28 liikmesriigiga ELi elanikkonnast; kutsub liikmesriike üles osalema tõsises dialoogis, et määrata kindlaks ühine kaasav arusaam, jagatud vastutus ja eesmärkide ühtsus seoses rändega; avaldab heameelt ÜRO algatuse üle, mis käsitleb ülemaailmset turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkulepet, ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku üleilmse pagulasi käsitleva kokkuleppe ning inimõigustele omistatud otsustava rolli üle;

48.  peab kahetsusväärseks jätkuvat inimkaubandust; rõhutab tõsiasja, et inimkaubandus samastab inimesi kaubaga ja kujutab endast üht kõige hullemat inimõiguste rikkumise vormi; rõhutab siinkohal ELi poliitika sise- ja välismõõtme järjepideva lähenemisviisi olulisust inimkaubandusega võitlemisel kõikidel tasanditel; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suurendama koostööd kolmandate riikidega, et uurida kõiki inimkaubanduse etappe ja kõiki inimeste, eriti naiste ja laste ärakasutamise vorme, nagu elundikaubandus, sunniviisiline töö ja seksuaalne ärakasutamine ning tegema selles valdkonnas koostööd ÜRO ja kodanikuühiskonnaga; nõuab selgeid põhimõtteid ja õiguslikke vahendeid asendusemadusega seotud inimõiguste rikkumistega tegelemiseks; väljendab sügavat muret rändajate ja põgenike, eeskätt naiste ja laste äärmise kaitsetuse pärast seoses ärakasutamise, inimsmugeldamise ja -kaubandusega, sealhulgas rändajate esmase vastuvõtu keskustes; rõhutab vajadust edendada ohvrikeskset poliitikat, ennetada ja vähendada seda liiki kuritegevust ning võidelda inimkaubandusest tuleneva kasumi vastu;

49.  ergutab kõiki riike, sealhulgas liikmesriike ja ELi, alustama läbirääkimisi, et võtta vastu rahvusvaheliste äriühingute ja muude ettevõtjate jaoks õiguslikult siduv rahvusvaheline inimõigusi käsitlev õigusakt, osaledes aktiivselt ÜRO loodud valitsustevahelises avatud töörühmas; rõhutab veel kord vajadust ÜRO äritegevust ja inimõigusi käsitlevate tegevuspõhimõtete kiire rakendamise järele, eelkõige seoses kolmanda sambaga õiguskaitsevahenditele juurdepääsu kohta; tunnistab ÜRO ülemaailmse kokkuleppe ning ettevõtluse ja inimõiguste riiklike tegevuskavade suurt tähtsust; rõhutab ELi äritegevuse ja inimõiguste alase tegevuskava tähtsust ning nõuab tungivalt, et komisjon kiirendaks selle väljatöötamist, saavutamaks ÜRO äritegevust ja inimõigusi käsitlevate tegevuspõhimõtete täielik rakendamine; ergutab kõiki ettevõtteid, sealhulgas ELis asuvaid ettevõtteid järgima hoolsuskohustust, ja kinnitab veel kord, kui tähtis on ettevõtja sotsiaalse vastutuse edendamine ning see, et Euroopa ettevõtetel oleks juhtiv roll äritegevuse ja inimõiguste rahvusvaheliste standardite edendamises; kutsub kõiki riike üles rakendama tulemuslikult ja kiiresti ÜRO äritegevust ja inimõigusi käsitlevaid tegevuspõhimõtteid ja tagama, et nende jurisdiktsioonides asuvad ettevõtjad järgivad inimõigusi ja sotsiaalseid tööstandardeid; ergutab kõiki riike tegelema äriühingutega, mis kasutavad konfliktipiirkondadest pärit tooraineid või muid kaupu; kordab oma nõudmist lisada ELi ja kolmandate riikide vahelistesse kokkulepetesse normid, mis käsitlevad ettevõtjate vastutust inimõiguste rikkumise eest; rõhutab, et ettevõtlusega seotud inimõiguste rikkumiste ohvritele tuleks tagada asjakohane ja tõhus juurdepääs õiguskaitsevahenditele; rõhutab uuesti tungivat vajadust tegeleda inimõiguste rikkumistega ja korruptsiooniga ettevõtetes kohe, kui need aset leiavad, ja tagada, et ettevõtteid saab nende eest vastutusele võtta; peab kahetsusväärseks, et komisjon ei võtnud meetmeid seoses nõudmistega, mis on esitatud parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides(18); nõuab, et võetaks meetmeid, millega kohustatakse tööstust lõpetama lapstööjõu kasutamise ja hoidma ära inimõiguste rikkumisi; kutsub komisjoni üles looma institutsioonidevahelise äritegevuse ja inimõigustega tegeleva rakkerühma ning uurima ELi tasandil hoolsuskohustuse algatuse võimalust;

50.  tuletab meelde ELi lubadust seada inimõigused ja demokraatia oma suhetes kolmandate riikidega kesksele kohale; rõhutab seetõttu, et inimõiguste ja demokraatia põhimõtete, sealhulgas rahvusvahelistes lepingutes sisalduvate inimõigusi käsitlevate tingimusklauslite rakendamise edendamist tuleb toetada kõikides ELi poliitikavaldkondades, millel on välismõõde, kaasa arvatud kaubanduspoliitika; rõhutab rolli, mida kaubandussuhted võivad etendada arenevate riikide majanduskasvu suurendamise ja nende kohalike turgude säilitamise jaoks; märgib, et demokraatlike süsteemide toetamine ja inimeste vabaduse poole püüdlemine peaksid jätkuvalt olema ELi majandushuvide juhtivad põhimõtted; tuletab meelde, et poliitikavaldkondade sidusus on arengu jaoks oluline, ja rõhutab, kui tähtis on peavoolustada inimõigused kaubandus- ja arengupoliitika kõikides etappides; nõuab, et EL tagaks, et tema territooriumil eetiliste sertifitseerimiskavade alusel levitatavad kaubad oleksid sunniviisilisest ja laste tööst vabad; nõuab sellise vahendi loomist, mille eesmärk on konkreetselt jälgida ja tugevdada soolise võrdõiguslikkuse poliitikat kaubanduslepingutes; väljendab heameelt ELi programmide, projektide ja rahastamise üle kolmandates riikides ning rõhutab vajadust rikkumiste hindamise ja ennetamise järele, luues üksikisikute ja rühmade jaoks kaebuste esitamise mehhanismi;

51.  leiab, et kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra kauplemise kavad on ühed peamised ELi kaubanduspoliitika vahendid kolmandate riikidega demokraatia, inimõiguste, kestliku arengu ja keskkonnastandardite edendamiseks; kutsub komisjoni üles vaatama läbi ja jälgima paremini kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra kavasid, tagamaks, et toetust saavad riigid järgivad inimõiguste standardeid; rõhutab, et komisjoni eesmärk peaks kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra läbivaadatud raamistikus olema suurendada selle mehhanismi läbipaistvust ja usaldusväärsust, kehtestades kodanikuühiskonna organisatsioonide mõttekaks ja tõhustatud osalemiseks selge korra ning tehes tulemuslikud inimõiguste mõjuhinnangud enne kaubandussoodustuste andmist ja nende rakendamise ajal; nõuab, et kaalutaks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi lisamist kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriva erikorra staatuse saamiseks nõutavate konventsioonide loendisse; nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks nende kodanikuühiskonna algatuste rahastamist, millega jälgitakse kõnealuse süsteemi rakendamist; rõhutab, kui oluline on rakendada koostöövorme, et hõlbustada kolmandate riikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut, pöörates erilist tähelepanu nende rahva vajadustele;

52.  palub kõikidel liikmesriikidel rangelt järgida ELi relvaekspordi toimimisjuhendit ja eelkõige peatada igasugune selliste relvade ning jälgimis- ja luureseadmete ja vahendite üleandmine, mida valitsused võiksid kasutada inimõiguste mahasurumiseks ja tsiviilisikute ründamiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et ülemaailmne relvade ja sõjavarustuse kaubandus hõlbustab nende kasutamist paljudes kolmandates riikides toimuvates konfliktides; märgib, et ELi liikmesriigid kuuluvad maailma suurimate relvaeksportijate hulka, ning peab hädavajalikuks relvamüüki reguleerivate rahvusvaheliste standardite jõustamist ja tugevdamist ülemaailmsel tasandil;

53.  mõistab kindlalt hukka kõik diskrimineerimise vormid, sealhulgas diskrimineerimise rassi, usundi, kasti kuuluvuse ja sarnaste päritud seisundil põhinevate süsteemide, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi, puude või mis tahes muu staatuse tõttu; on mures paljude rassismi, ksenofoobia ja muude sallimatuse vormide avaldumise ning kõige kaitsetumate rühmade, nagu etniliste, keeleliste ja religioossete vähemuste, puuetega inimeste, LGBTI‑kogukonna, naiste ja laste poliitilise esindatuse puudumise pärast; kutsub ELi üles suurendama jõupingutusi selle nimel, et likvideerida eranditult kõik diskrimineerimise vormid ja edendada teadlikkust, sallivuse kultuuri ja kaasamist ning erikaitset kõige kaitsetumatele rühmadele inimõiguste ja poliitiliste dialoogide, ELi delegatsioonide töö ning avaliku diplomaatia abil; kutsub kõiki riike üles tagama, et nende institutsioonid pakuksid oma jurisdiktsioonide piires tõhusat õiguskaitset; rõhutab koolides haridusstrateegiate arendamise olulisust, et suurendada laste teadlikkust ja anda neile vahendid, mida nad vajavad kõigi diskrimineerimise vormide kindlakstegemiseks;

54.  toonitab vajadust peavoolustada üldise juurdepääsu põhimõte ja puuetega inimeste õigused kindlalt kõikidesse ELi asjaomastesse poliitikavaldkondadesse, kaasa arvatud arengukoostöö, ning rõhutab selle teema ettekirjutavat ja horisontaalset olemust; nõuab, et EL lisaks puude alusel diskrimineerimise vastu võitlemise oma välistegevuse ja arenguabiga seotud poliitikameetmetesse; palub kolmandate riikide valitsustel vaadata läbi kõik õigusaktid, et ühtlustada need puuetega inimeste õiguste ÜRO konventsiooniga; nõuab, et kõik riigid ratifitseeriksid puuetega inimeste õiguste konventsiooni, ja kordab, kui oluline on selle tõhus rakendamine;

55.  tunnustab ELi ja selle liikmesriikide osalemist ÜRO vananemist käsitleva avatud töörühma kaheksandal istungil ning eelkõige nende ühist panust ja ühiseid avaldusi võrdõiguslikkuse, diskrimineerimiskeelu, vägivalla, väärkohtlemise ja eakate hooletusse jätmise kohta; on jätkuvalt mures vanuselise diskrimineerimise ja muude tõkete esinemise pärast, mis takistavad eakatel oma inimõigusi kasutada; nõuab, et EL ja liikmesriigid toetaksid töörühma protsessi täiel määral, sealhulgas eraldades ja/või toetades selle toimimiseks piisavate vahendite eraldamist, ning vastaksid eelseisvatele ettepanekutele, milles kutsutakse üles esitama arvamusi, konsulteerima ja kaasama eakaid inimesi nende ettevalmistamisse, ning kaasaksid eakaid oma delegatsioonide töösse;

56.  väljendab heameelt ELi aktiivse osalemise üle Madridi rahvusvahelise vananemist käsitleva tegevuskava rakendamise Euroopa piirkondliku strateegia läbivaatamises, mis toimus 2017. aastal Lissabonis; rõhutab, et Madridi rahvusvaheline vananemist käsitlev tegevuskava võib anda olulise panuse eakate õiguste tõhusamasse teostamisse;

57.  mõistab hukka LGBTI‑inimeste meelevaldse kinnipidamise, piinamise, tagakiusamise ja tapmise; tunnistab, et seksuaalne sättumus ja sooline identiteet võivad suurendada diskrimineerimise, vägivalla ja tagakiusamise riski; märgib, et mitmes riigis üle maailma seisavad LGBTI‑inimesed oma seksuaalse sättumuse tõttu silmitsi tagakiusamise ja vägivallaga; mõistab hukka naiste ja vähemusrühmade õiguste rikkumised, mis rikuvad põhiõigust kehalisele puutumatusele ja identiteedile, nagu naiste suguelundite moonutamine ja intersooliste inimeste suguelundite moonutamine; märgib, et 72 riiki kriminaliseerivad ikka veel samasoolisi suhteid, sealhulgas on neist 13 riiki kehtestanud isegi surmanuhtluse; nõuab tungivalt, et need riigid muudaksid viivitamata oma õigusakte; väljendab heameelt ELi jõupingutuste üle parandada LGBTI‑inimeste õigusi ja õiguskaitset; nõuab, et ELi delegatsioonid ja liikmesriikide saatkonnad rakendaksid ELi LGBTI‑suuniseid täiel määral; kutsub komisjoni üles esitama sel eesmärgil igal aastal aruande nõukogu järelduste rakendamise kohta; märgib, et vastavalt ELi soolise võrdõiguslikkuse teise tegevuskava (2016–2020) esimese aasta toimivuse hindamisele edendas LGBTI‑õigusi vaid kolmandik delegatsioonidest;

58.  mõistab hukka jätkuvad inimõiguste rikkumised isikute puhul, kes puutuvad kokku kastihierarhia ja kastipõhise diskrimineerimisega, segregatsiooni ja kastidest tingitud tõketega, sealhulgas juurdepääsu keeld tööhõivele, õigussüsteemile ja muudele põhilistele inimõigustele; väljendab sügavat muret järgneva institutsionaliseeritud diskrimineerimise pärast ja kastipõhiste vägivaldsete rünnakute murettekitava sageduse pärast; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles suurendama jõupingutusi ning toetama algatusi ÜRO ja delegatsioonide tasandil, et kastipõhine diskrimineerimine kaotada;

59.  rõhutab, kui oluline on viia ellu võrdõiguslikkuse poliitikat, mis võimaldab kõikidel rahvus- või etnilistel, usu- ja keelevähemustel ning põlisrahvastel kasutada oma põhiõigusi; väljendab heameelt ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni 71/178 üle, mis käsitleb põlisrahvaste õigusi ja millega kuulutatakse 2019. aasta rahvusvaheliseks põlisrahvaste keelte aastaks; tuletab meelde, et ÜRO põlisrahvaste õiguste eriraportööri sõnul on viimastel aastatel murettekitavalt sagenenud diskrimineerimine, rünnakud ja ähvardused põlisrahvaste vastu ja nende ning eriti naiste kriminaliseerimine ja tapmine, kui nad kaitsevad oma maad, territooriumi ja varasid; rõhutab, et EL peab tagama nende kaitsjate kaitse ning kõigi kuritegude uurimise ja kuritegude toimepanijate vastutusele võtmise; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid võtaksid meetmeid, et põlisrahvaste õigusi täiel määral tunnustada, kaitsta ja edendada; kutsub riike üles ratifitseerima ILO konventsiooni nr 169 (põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta) sätted;

60.  võtab teadmiseks mitmesugused hüved, mida internet pakub; väljendab siiski muret selle pärast, et suured äriettevõtjad koguvad turustamise eesmärgil ilma kasutajate täieliku teadlikkuse ja/või nõusolekuta massiliselt nende isikuandmeid, mida saaks seejärel kasutada potentsiaalselt kahjulikul viisil, näiteks inimõiguste kaitsjate represseerimiseks, väljendusvabaduse piiramiseks ning valimistulemuste ja poliitiliste otsuste tegemise mõjutamiseks; kutsub andmeettevõtjaid üles tegema inimõiguste hinnanguid; taunib ettevõtlusmudeleid, mis põhinevad inimõiguste rikkumistel, ja nõuab, et isikuandmeid kogutaks vastavalt andmekaitse-eeskirjadele ja inimõigustele; kutsub sellega seoses rahvusvahelist kogukonda, sealhulgas ELi ja selle liikmesriike üles võimalikult kiiresti tõhustama ja rakendama selles valdkonnas tulemuslikke õigusakte;

61.  tunnistab, et terrorism ja radikaliseerumine kujutavad endast suurt ohtu demokraatiale ja inimõigustele ning kahjustavad seejuures ühiskonda, ning väljendab kahetsust tõsiasja üle, et 2017. aastal toime pandud rünnakud olid sageli suunatud neile samadele üksikisikutele või rühmadele, kes neid väärtusi kehastavad; mõistab karmilt hukka asjaolu, et 2017. aastal pandi üleilmselt toime rohkem kui 1 000 terroriakti, mille tagajärjel sai surma ligikaudu 6 123 inimest; toetab ELi jõupingutusi ennetada terrorismi ja radikaliseerumist ning nende vastu võidelda, sealhulgas kogu ELi hõlmavaid algatusi ja võrgustikke, nagu radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustik, kuid kordab veel kord, et kõik jõupingutused peavad vastama rahvusvahelisele inimõiguste alasele õigusele; juhib tähelepanu asjaolule, et haridus on radikaliseerumisega võitlemiseks parim vahend; rõhutab, et terrorismiohvritele tuleb pöörata erilist tähelepanu ja pakkuda tuge, sealhulgas psühholoogilist tuge, iga ohvri individuaalset hindamist, õigusabi, juurdepääsu õigusemõistmisele, kirjaliku ja suulise tõlke teenuseid ning tõhusaid ohvriabiteenuseid üldiselt; rõhutab, et terrorismivastase võitluse strateegiad peavad järgima õigusriiki ja tagama inimõiguste austamise; soovitab lisada terrorismivastast võitlust käsitlevasse koostöösse kolmandate riikidega põhjalikke põhivabaduste ja inimõiguste järgimise riskihindamisi ja et see sisaldaks rikkumiste korral võetavaid kaitsemeetmeid; kutsub komisjoni üles täiustama teabe vahetamist ja kooskõlastamist oma kanalite ja ametite kaudu, et kiiresti ennetada ja tuvastada terroriohtusid ning tuua süüdlased kohtu ette;

62.  tuletab meelde, et karistused on ühise välis- ja julgeolekupoliitika oluline vahend; nõuab tungivalt, et nõukogu kohaldaks ELi õigusaktides sätestatud karistusi, kui need on vajalikud ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamiseks, eelkõige seoses inimõiguste kaitse ning demokraatia tugevdamise ja toetamisega, tagades samas, et need ei mõjuta tsiviilelanikkonda; palub, et need karistused määrataks eelkõige inimõiguste rikkumiste eest vastutavaks tunnistatud ametnikele, et neid nende sooritatud kuritegude ja väärkohtlemise eest karistada;

63.  on arvamusel, et spordil võib olla inimõiguste edendamisel positiivne osa; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et eksisteerib konkreetne seos teatavate inimõiguste rikkumiste ja suurte spordiürituste vahel riikides, kus neid korraldatakse või kes selliste sündmuste toimumispaigaks kandideerivad; tuletab meelde, et need rikkumised hõlmavad väljatõstmisi, kodanikuühiskonna ja inimõiguste kaitsjate vaigistamist ning töötajate ekspluateerimist suurte spordirajatiste ehitamisel; nõuab, et EL töötaks välja spordi- ja inimõiguste valdkonda reguleeriva liidu tasandi poliitikaraamistiku ning teeks koostööd riiklike spordialaliitude, äriühingute ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega seoses nende osalemisviisiga sellistel üritustel; kutsub rahvusvahelisi ja riiklikke spordiasutusi ja -organisatsioone ning oluliste ürituste korraldajariike üles pühenduma heale valitsemistavale ja inimõiguste kaitsele, sealhulgas tööõigused, meediavabadus ja keskkonnakaitse, ning rakendama korruptsioonivastaseid meetmeid vahetult enne suuri spordiüritusi ja nende ajal, ja pakkuma kõigi inimõiguste rikkumiste eest hüvitust; väljendab heameelt 2017. aasta novembris Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni poolt tehtud otsuse üle sulgeda juhtum Katari vastu seoses riigipoolse võõrtöötajate kohtlemisega 2022. aasta FIFA maailmameistrivõistluste ettevalmistuste ajal; märgib, et on jõutud kokkuleppele reformide osas, mis tõhusa rakendamise korral tagavad töötajatele parema kaitse;

64.  nõuab tungivalt, et EL võtaks üleilmse kliimamuutuse vastu võitlemiseks kasutusele tõhusad ja kestlikud poliitikameetmed; rõhutab, et kliimamuutus on üks peamisi riigisisese põgenemise ja sundrände põhjusi; kutsub rahvusvahelist üldsust üles töötama välja meetmeid selle vastu võitlemiseks ja sellest mõjutatud inimeste kaitsmiseks; märgib, et ELi välispoliitikas tuleks arendada välja suutlikkus jälgida kliimamuutusega seotud riske, sealhulgas kriisiennetus ja konfliktitundlikkus; on arvamusel, et põhjuslikud ja kiired kliimameetmed aitavad põhimõtteliselt kaasa sotsiaalsete ja majanduslike, aga ka julgeolekuriskide, konfliktide ja ebastabiilsete olukordade ennetamisele ning lõppkokkuvõttes suurte poliitiliste, sotsiaalsete ja majanduslike kulude ärahoidmisele; rõhutab seetõttu, kui tähtis on peavoolustada kliimadiplomaatia ELi konfliktiennetamise poliitikas ning laiendada ja reguleerida ELi missioonide ja programmide kohaldamisala ulatust kolmandates riikides ja konfliktipiirkondades; rõhutab seetõttu vajadust viia kiiresti ellu poliitikat, et vähendada kliimamuutuse mõju kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

o
o   o

65.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 70. istungjärgu presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.

(1) ELT L 76, 22.3.2011, lk 56.
(2) A/HRC/33/44.
(3) A/AC.278/2017/2.
(4) ELT C 303, 15.12.2009, lk 12.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0292.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0201.
(7) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1.
(8) ELT C 75, 26.2.2016, lk 111.
(9) ELT C 181, 19.5.2016, lk 69.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0494.
(11) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(12) ELT L 88, 31.3.2017, lk 6.
(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0247.
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0288.
(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0346.
(16) ELT C 285, 29.8.2017, lk 110.
(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0346.
(18) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0405.

Viimane päevakajastamine: 7. oktoober 2019Õigusalane teave