Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõu, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi koosseis (00007/2018 – C8-0216/2018 – 2017/0900(NLE))

P8_TA(2018)0249 A8-0207/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõu (00007/2018),

—  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille Euroopa Ülemkogu esitas vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 14 lõike 2 teisele lõigule (C8‑0216/2018),

—  võttes arvesse oma 7. veebruari 2018. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi koosseisu kohta ja sellele lisatud ettepanekut võtta vastu Euroopa Ülemkogu otsus(1),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni soovitust (A8‑0207/2018),

1.  annab nõusoleku Euroopa Ülemkogu otsuse eelnõule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht Euroopa Ülemkogule ja teavitamise eesmärgil komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0029.

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega asendatakse määruse (EL) 2015/848 (maksejõuetusmenetluse kohta) A lisa (COM(2017)0422 – C8‑0238/2017 – 2017/0189(COD))

P8_TA(2018)0250 A8-0174/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0422),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 81, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0238/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 23. mai 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0174/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/…, millega asendatakse määruse (EL) 2015/848 (maksejõuetusmenetluse kohta) A ja B lisa

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (määrus (EL) 2018/946) lõplikule kujule).

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Islandi vahelise lepingu (täiendavate normide kohta seoses Sisejulgeolekufondi osaks oleva välispiiride ja viisade rahastamisvahendiga aastateks 2014–2020) Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta (09228/2017 – C8‑0101/2018 – 2017/0088(NLE))

P8_TA(2018)0251 A8-0196/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (09228/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Islandi vahelist lepingu eelnõu (täiendavate normide kohta seoses Sisejulgeolekufondi osaks oleva välispiiride ja viisade rahastamisvahendiga aastateks 2014–2020) (09253/2017),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 77 lõikele 2 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8‑0101/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon soovitust (A8‑0196/2018),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Islandi valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (täiendavate eeskirjade kohta seoses Sisejulgeolekufondi osaks oleva välispiiride ja viisade rahastamisvahendiga aastateks 2014–2020) liidu nimel sõlmimise kohta (06222/2018 – C8-0119/2018 – 2018/0032(NLE))

P8_TA(2018)0252 A8-0195/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (06222/2018),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu eelnõu (täiendavate eeskirjade kohta seoses Sisejulgeolekufondi osaks oleva välispiiride ja viisade rahastamisvahendiga aastateks 2014–2020) liidu nimel sõlmimise kohta (06223/2018),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 77 lõikele 2 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8‑0119/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni soovitust (A8‑0195/2018),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Šveitsi Konföderatsiooni valitsusele ja parlamendile.

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu otsuse eelnõu kohta, mis käsitleb Schengeni infosüsteemiga seotud Schengeni acquis’ ülejäänud sätete jõustamist Bulgaaria Vabariigis ja Rumeenias (15820/1/2017 – C8‑0017/2018 – 2018/0802(CNS))

P8_TA(2018)0253 A8-0192/2018

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (15820/1/2017),

–  võttes arvesse Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemisakti artikli 4 lõiget 2, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0017/2018);

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0192/2018),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta resolutsioon ühtekuuluvuspoliitika ja ringmajanduse kohta (2017/2211(INI))

P8_TA(2018)0254 A8-0184/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti artiklit 3, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti artikleid 4, 11, 174–178, 191 ja 349,

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21 ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimivat konventsiooniosaliste 11. konverentsi (CMP11), mis toimus Prantsusmaal Pariisis 30. novembrist 11. detsembrini 2015,

–  võttes arvesse kliimamuutuste ja kliimameetmete kohalikke ja piirkondlikke mõõtmeid tunnistava Pariisi kokkuleppe artikli 7 lõiget 2 ja artikli 11 lõiget 2,

–  võttes arvesse ÜRO säästva arengu eesmärke, eelkõige eesmärki nr 7 „tagada kõikide jaoks juurdepääs taskukohasele, usaldusväärsele, säästvale ja kaasaegsele energiale“ ning eesmärki nr 11 „muuta linnad kaasavaks, turvaliseks, vastupidavaks ja säästvaks“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(1) (edaspidi „ühissätete määrus“),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1301/2013, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgiga seonduvaid erisätteid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1304/2013, mis käsitleb Euroopa Sotsiaalfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1081/2006(3),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1299/2013 erisätete kohta, mis käsitlevad Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgil(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1302/2013, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja toimimist(5),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1300/2013, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1084/2006(6),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002(7),

–  võttes arvesse komisjoni 16. jaanuari 2018. aasta teatist ringmajanduse seireraamistiku kohta (COM(2018)0029),

–  võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2017. aasta teatist „Jäätmetest energia tootmise roll ringmajanduses“ (COM(2017)0034),

–  võttes arvesse komisjoni 26. jaanuari 2017. aasta aruannet ringmajanduse tegevuskava rakendamise kohta (COM(2017)0033),

–  võttes arvesse komisjoni 14. detsembri 2015. aasta teatist „Investeerimine töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse: Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimine“ (COM(2015)0639),

–  võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2015. aasta teatist „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015)0614),

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2014. aasta teatist „Ringmajanduse suunas: jäätmevaba Euroopa kava” (COM(2014)0398),

–  võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2014. aasta teatist „Keskkonnahoidlik tegevuslava VKEde jaoks. Kuidas võimaldada VKEdel muuta keskkonnaalased väljakutsed ärivõimalusteks“ (COM(2014)0440),

–  võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia“ (COM(2010)2020),

–  võttes arvesse komisjoni esmaspäev, 13. veebruari 2012. aasta teatist „Innovatsioon ja jätkusuutlik majanduskasv: Euroopa biomajandus” (COM(2012)0060),

–  võttes arvesse komisjoni 10. juuli 2012. aasta teatist „Arukad linnad ja kogukonnad – Euroopa innovatsioonipartnerlus“ (C(2012)4701),

–  võttes arvesse 2017. aasta detsembris avaldatud komisjoni tellitud uurimust „Keskkonnaküsimuste integreerimine ühtekuuluvuspoliitika fondidesse (Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi – kolme programmitöö perioodi tulemused, suundumused ja arengud (2000–2006, 2007–2013, 2014–2020)“,

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni töökohtade loomisse ja majanduskasvu elavdamisse investeerimise ning Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide panuse maksimeerimise kohta: aruande hindamine ühissätete määruse artikli 16 lõike 3 alusel(8),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa territoriaalse koostöö parimate tavade ja innovatiivsete meetmete kohta(9),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2016. aasta resolutsiooni innovatsioonile suunatud koostoime kohta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, programmi „Horisont 2020“ ning muude Euroopa innovatsioonifondide ja ELi programmide vahel(10),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta(11),

–  võttes arvesse oma 19. mai 2015. aasta resolutsiooni rohelise majanduskasvu võimaluste kohta VKEde jaoks(12),

–  võttes arvesse 28. märtsi 2017. aasta arukate saarte deklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A8‑0184/2018),

A.  arvestades, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel, kes tunnevad kohalikke ja piirkondlikke küsimusi kõige paremini, on keskne roll ühtekuuluvuspoliitika tulemuslikul rakendamisel ning samuti on nad esirinnas üleminekul ringmajandusele; arvestades, et Euroopa mitmetasandilise valitsemise mudel, mis põhineb aktiivsel ja konstruktiivsel koostööl erinevate valitsustasandite ja sidusrühmade vahel, koos piisava teavitamise ja kodanike aktiivse kaasamisega, on sellise muutuse saavutamiseks keskse tähtsusega;

B.  arvestades, et linnad vastavad ainult 3 %‑le Maa pinnast, kuid annavad peavarju rohkem kui poolele maailma rahvastikust, tarbivad üle 75 % üleilmsetest ressurssidest ja eraldavad õhku 60-80 % kasvuhoonegaaside heitest, ning arvestades, et eeldatavasti asub 70 % üleilmsest rahvastikust 2050. aastaks elama linnadesse;

C.  arvestades, et tugevam, suuremal määral ringmajandusele keskendunud majandus on nii märkimisväärne võimalus kui ka katsumus ELi, selle liikmesriikide ja kodanike jaoks, et ajakohastada Euroopa majandust ja suunata seda suurema jätkusuutlikkuse poole; arvestades, et eeskätt on see võimalus kõikide Euroopa piirkondade ja kohalike omavalitsuste jaoks, mis moodustavad kohalikule kogukonnale kõige lähedasema valitsustasandi; arvestades, et see loob Euroopa piirkondades arengu ja majanduskasvu võimalusi ning aitab neil luua kestliku mudeli, mille abil saavutada majanduslik areng, kujundada ümber olemasolevad sektorid, parandada kaubandusbilanssi ja tööstuse konkurentsivõimet tootlikkuse tõhustamisega, luua uusi, kvaliteetseid ja hästitasustatud töökohti ja uusi väärtusahelaid;

D.  arvestades, et ELis ei võeta praegu ringlusse ligikaudu 60 % jäätmetest ning arvestades, et uute ringmajanduse ärimudelite uurimine ja nende ELi VKEde jaoks kasutusele võtmine annaks majanduslikku kasu ja looks häid ettevõtlusvõimalusi;

E.  arvestades, et Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamine eeldab ringmajandusele üleminekut ning aitab olulisel määral kaasa sellise majandusmudeli arendamisele, mille eesmärk ei ole mitte üksnes kasum, vaid ka keskkonnakaitse;

F.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika ei paku mitte ainult investeerimisvõimalusi, et katta Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu piirkondlikke ja kohalikke vajadusi, vaid ka ühtset poliitilist raamistikku, mis vähendab arenguerinevusi Euroopa piirkondade vahel ja aitab neil tegeleda arvukate arenguprobleemidega, sealhulgas ressursitõhususe suurendamiseks ning kestlikuks arenguks, samuti territoriaalse koostöö ja suutlikkuse suurendamiseks ning erainvesteeringute ligimeelitamiseks ja suurendamiseks edendamiseks antava toetuse kaudu;

G.  arvestades, et ühtekuuluvuspoliitika praeguses õigusraamistikus ei mainita ringmajandusele üleminekut eesmärgina ja arvestades, et kestlik areng on horisontaalne põhimõte Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamisel, nagu on sätestatud ühissätete määruse artiklis 8 ja ühises strateegilises raamistikus (I lisa), võimaldades tõhustada olemasolevate instrumentide vahelisi seoseid, et toetada rohkem ringmajandusele suunatud projekte;

H.  arvestades, et mitmed temaatilised eesmärgid, mis on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidele kehtestatud eesmärgiga tagada kooskõla aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegiaga „Euroopa 2020“, samuti sellega seotud eeltingimused, on olulised ringmajanduse eesmärkide saavutamisel;

I.  arvestades, et ühissätete määruse artiklis 6 kehtestatakse kohustus, mille kohaselt peavad Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest toetatavad tegevused olema kooskõlas kohaldatava liidu õiguse ja selle kohaldamisega seotud riikliku õigusega, sh eelkõige keskkonnaalaste õigusaktidega;

J.  arvestades, et ringmajanduse üks eesmärke on vähendada jäätmete ladestamist prügilatesse ning et liikmesriikide territooriumil asuvate seaduslike ja ebaseaduslike prügilate ohutuks muutmist ja saneerimist tuleks käsitleda prioriteedina;

K.  arvestades, et Hiina keelustas alates 1. jaanuarist 2018 plastijäätmete ja sorteerimata paberjäätmete impordi ning see keeld tekitab liidu jaoks ringlussevõtuprobleeme, millega tuleb tegeleda piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

Ühtekuuluvuspoliitika roll ringmajanduse edendamisel

1.  väljendab heameelt komisjoni jõupingutuste üle toetada ringmajandust ühtekuuluvuspoliitika abil, eelkõige näiteks teavitustegevuse kaudu, et aidata ELi liikmesriikidel ja piirkondadel võtta kasutusele ühtekuuluvuspoliitika rahalised vahendid ringmajanduse jaoks;

2.  märgib, et vastavalt komisjoni aruandele ringmajanduse tegevuskava rakendamise kohta on ajavahemikul 2014–2020 innovatsiooni, VKEde, vähese süsinikdioksiidiheitega majanduse ja keskkonnakaitsele eraldatava ELi toetuse summa 150 miljardit eurot ning paljud nendest valdkondadest aitavad kaasa ringmajanduse väljakujundamisele;

3.  märgib, et praeguse programmitöö perioodi partnerluslepingute ja Euroopa Sotsiaalfondi tegevusprogrammide üle peetud läbirääkimiste tulemuse analüüs näitas, et Euroopa Sotsiaalfondi on kasutatud, et toetada meetmeid keskkonnahoidlikumate töökorralduse mudelite kehtestamiseks ja tegevust rohelises sektoris;

4.  märgib sellegipoolest, et, nagu on rõhutatud komisjoni tellitud uuringus, praegune poliitiline raamistik ei võimalda anda ühtekuuluvuspoliitikaga ringmajandusse täielikku panust; juhib sellega seoses tähelepanu tõsiasjale, et praegu rahaeraldiste puhul kasutatav sekkumisvaldkonna määratlus ei hõlma ringmajandust;

5.  kutsub komisjoni üles rakendama kavandatud ringmajanduse meetmeid, järgides häid reguleerimistavasid, ja rõhutab vajadust rakendusmeetmeid jälgida;

6.  rõhutab, et komisjon peab täitma oma lubaduse kasutusele võtta ringmajanduse järelevalve raamistik(13), et suurendada ja hinnata ringmajandusele ülemineku edusamme ELi ja liikmesriikide tasandil, vähendades samal ajal halduskoormust;

7.  kutsub komisjoni üles sekkuma erakorraliselt, et saneerida ohtlike jäätmete ebaseaduslikuks ladestamiseks ja matmiseks kasutatavad alad, mis kahjustavad elanikkonna tervist ning majanduslikku ja sotsiaalset heaolu;

8.  rõhutab rolli, mida ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Horisont 2020“ ja 2014.–2020. aasta programm LIFE täidavad innovatiivsete projektide rahastamisel ja heite vähendamise, ringlussevõtu ja taaskasutuse projektide toetamisel, mis on ringmajanduse jaoks olulised;

9.  märgib, et paljud piirkonnad on kasutanud oma aruka spetsialiseerumise strateegiaid, et kehtestada ringmajandusega seotud prioriteete ning suunata ühtekuuluvuspoliitika raames teadusuuringutesse ja innovatsiooni tehtavaid investeeringuid selle eesmärgi saavutamise suunas, millel on oluline roll VKEde nõuetele vastavate investeeringute ja taristute toetamisel; kutsub piirkondlikke ametiasutusi üles kasutama seda head tava ühise toimimisviisina ja rakendama neid aruka spetsialiseerumise strateegiaid;

10.  peab kiiduväärseks VKEde jaoks Euroopa ressursitõhususe tippkeskuse ja ringmajanduse finantstoe platvormi loomist;

11.  kordab oma seisukohta, et ringmajandus ei hõlma mitte üksnes jäätmekäitlust, vaid on laiem mõiste ja hõlmab ka selliseid aspekte nagu rohelised töökohad; taastuvenergia; ressursitõhusus; biomajandus; põllumajandus ja kalandus oma biopõhise tööstusega, mis on suunatud asendama fossiilkütuseid; veemajandus; energiatõhusus; toidujäätmed; mereprügi; õhukvaliteedi parandamine; samuti teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon ringmajandusega seotud valdkondades; tõdeb siiski, et et jäätmekäitlustaristu on ülioluline tegur lineaarsete tootmis- ja tarbimisharjumuste vähendamisel ning et vaja on toetada innovatsiooni ökodisaini valdkonnas, et vähendada plastijäätmeid;

12.  tuletab meelde, et põhiline probleem, mis tuleb kõigepealt lahendada, on seotud teiseste materjalide turuga, sest kui tooraine maksab vähem kui ringlussevõetud materjalid, siis on selge, et jõupingutused rohelise majanduse suunas on märkimisväärselt aeglustunud ning et struktuurifondide vahendid võivad nõiaringi suubuda; on sellega seoses arvamusel, et teatavad sihtotstarbelised õigusaktid (näiteks tulevane komisjoni ettepanek ühekordse kasutusega plasttoodete kohta) koos asjakohase ELi tasandi maksustamisega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku omavahendite raames võivad anda ringmajanduse loomiseks otsustava tõuke;

13.  rõhutab tõsiasja, et ringlussevõetud materjalid rahuldavad keskmiselt ainult ligikaudu 10 % ELi nõudlusest materjalide järele; tõdeb, võttes arvesse uusi arengusuundumusi üleilmsetel turgudel, eelkõige hiljutist Hiina keeldu plastijäätmetele ja sorteerimata paberjäätmetele, et piirkondadel ja kohalikel kogukondadel on uus potentsiaal investeerida ringlussevõtu taristusse, luua uusi rohelisi töökohti ja käsitleda probleeme, millega EL praegu silmitsi seisab;

14.  rõhutab, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide puhul on kehtestatud eeltingimusteks temaatiline eesmärk säilitada ja kaitsta keskkonda ning edendada ressursitõhusust ja et nendel eeltingimustel on suur tähtsus; juhib eelkõige tähelepanu tingimusele edendada jäätmesektorisse majanduslikult jätkusuutlike ja keskkonnahoidlike investeeringute tegemist; peab siiski kahetsusväärseks, et jäätmehierarhiast ei peeta kinni ning et suure hulga Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest kaasrahastatavate projektide puhul ei ole põhjalikult hinnatud nende pikaajalist keskkonnamõju;

15.  loodab, et piirkondade, VKEde ja muude avaliku ja erasektori osalejate vahel toimub kooskõlastamine ja ulatuslikum koostöö, et luua uusi aruka spetsialiseerumise temaatilisi platvorme, eeskätt põllumajandusliku toidutööstuse, energiasektori ja tööstusharude vahel;

16.  rõhutab, kui oluline on järgida jäätmehierarhiat, sest see on ringmajanduse väljakujundamise eeltingimus, ja vajadust suurema läbipaistvuse järele tarneahelas, nii et kasutuskõlbmatuks muutunud tooteid ja materjale oleks võimalik jälgida ja tõhusalt taaskasutusse võtta; tõdeb lisaks sellele, et täheldada võib negatiivset trendi, mis seisneb Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendite investeerimises jäätmehierarhia madalamatele astmetele, eelkõige mehhaanilis-bioloogilistesse töötlemisrajatistesse ja põletamisse, mis mõningatel juhtudel toob kaasa liigse tootmisvõimsuse ja pikas perspektiivis tehnoloogilise kinnistamise ning seab seega ohtu ELi ringlussevõtu eesmärkide saavutamise; tuletab meelde, et ettevõtluskogukonna ergutamine jäätmehierarhiat järgima peaks looma täiendavaid materjale ressursivoos ja pakkuma potentsiaalset väljundit nende kasutamisele tootmises;

17.  tuletab meelde ELi jäätmevaldkonna õigusaktide läbivaatamisel kehtestatud uusi eesmärke aastateks 2025, 2030 ja 2035, ja rõhutab, et nimetatud eesmärkide saavutamiseks on vaja riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi poliitilist otsusekindlust ning majanduslikke investeeringuid; kutsub liikmesriike üles selliste investeeringute toetamiseks täiel määral kasutama olemasolevaid liidu vahendeid, ja rõhutab, et need investeeringud toovad majanduskasvu ja uute töökohtade näol märkimisväärset kasu;

18.  rõhutab, kui olulised on piirkondlikud projektid, mille raames ringlussevõtuks täiesti sobimatud jäätmejäägid jäätmehierarhiat järgides hoolikalt eraldatakse või eraldi kogutakse ning neid niiviisi töödeldakse, et neid on võimalik kasutada teise põlvkonna säästlike biokütuste tootmiseks;

19.  palub komisjonil tagada, et kõik jäätmetega seotud määratlused oleksid kooskõlas jäätmete raamdirektiiviga ning et liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste edusammude kohta oleksid saadaval võrreldavad andmed;

20.  rõhutab, kui oluline on linnadega seotud uuenduslike meetmete algatus, millega seni on kiidetud heaks kaheksa Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastamise linnaliste asutuste innovatiivset ringmajanduse projekti, ja kutsub komisjoni üles jälgima ja hindama nende rakendamist, et kujundada välja laiemad ringmajanduse poliitikameetmed;

Ringmajandus kui kestliku ja piirkondliku arengu edendaja

21.  rõhutab partnerluspõhimõtte tähtsust ja kõikide sidusrühmade, eelkõige piirkondlike ja kohalike ametiasutuste ja valitsusvälise sektori, sh VKEde ja sotsiaalmajanduse ettevõtete olulist rolli partnerluslepingute ja rakenduskavade koostamisel; nõuab partnerite tegelikku kaasamist poliitilistesse protsessidesse, valdkonnaüleste partnerluste loomisse ja seda, et ringmajandusega seotud eesmärgid integreeritaks nõuetekohaselt programmdokumentidesse; ergutab liikmesriike töötama välja enda riiklikke strateegiaid selles valdkonnas kooskõlas ELi lähenemisviisiga ringmajandusele; rõhutab, et kohalikud omavalitsused saavad täita juhtivat rolli ringmajanduse saavutamisel;

22.  rõhutab, kui oluline osa on avaliku ja erasektori partnerlusel selliste uute toodete ja teenuste kujundamisel ja kavandamisel, mis võtavad arvesse olelusringi, et rakendada nelja kavandamismudelit, mida on võimalik kasutada ringmajanduse raames: kavandamine pikka kasutuskestust silmas pidades; kavandamine rentimiseks / teenuse osutamiseks; kavandamine tootmises taaskasutamiseks; kavandamine materjalide taaskasutamiseks;

23.  rõhutab vajadust muuta ja kohandada praeguseid strateegiaid ja turumudeleid, et toetada piirkondi üleminekul sellele kestlikumale majandusmudelile, hoogustades samal ajal majanduslikku, tööstuslikku ja keskkonnaga seotud konkurentsivõimet;

24.  nõuab tungivalt ringmajanduse rakendamist kooskõlastatud mitmetasandilise valitsemise ja partnerluse põhimõtte raames koos täieliku läbipaistvuse, kohalike kogukondade kaasamise ja laialdase üldsuse osavõtuga;

25.  rõhutab vajadust soodustada suuremat koostööd kõikide ringmajanduse protsessidesse kaasatud osalejate vahel;

26.  märgib, et ringmajandusega seotud projektid, mida on toetatud ühtekuuluvuspoliitika raames, on olnud kasutoovamad arenenumatele piirkondadele; tõdeb, et vähem arenenud piirkondades on väiksem haldussuutlikkus ning kutsub seetõttu liikmesriikide asutusi ja komisjoni üles kasutama kõiki olemasolevaid võimalusi, et anda eksprediabi ja suurendada nende piirkondade suutlikkust, et aidata neil suurendada oma jõupingutusi ja luua tingimused tehnoloogiliseks hüppeks, rakendades rohkem projekte, mis vastavad ringmajanduse põhimõtete ja arendades partnerlussuhteid ja tihedamat koostööd selliste sidusrühmadega nagu materjalieksperdid, keemikud, tootjad ja ringlussevõtjad, eelkõige algatuse „Tööstus aastal 2020 ringmajanduses“;

27.  rõhutab hinnanguid, mille kohaselt oleks bioloogilistele toorainetele ja bioloogilistele töötlemisviisidele ülemineku korral võimalik 2030. aastaks säästa kuni 2,5 miljardit tonni CO2‑ekvivalenti aastas, suurendades seega mitu korda bioloogiliste toorainete turge ning luues uusi tarbekaupu; rõhutab, et äärmiselt tähtis on hallata loodusvarasid jätkusuutlikult ja säilitada bioloogiline mitmekesisus, muutes samal ajal ressursid biopõhisteks toodeteks, materjalideks ja kütusteks;

28.  on seisukohal, et biomajandus on piirkondliku ja kohaliku arengu jaoks oluline, sest see suurendab ühtekuuluvust piirkondade vahel oma potentsiaali kaudu luua töökohti ja majanduskasvu maapiirkondades; nõuab Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ulatuslikumat kasutamist olemasolevate uuenduste rakendamisel, võttes appi sidusrühmi ergutava poliitika ning edendades jätkuvalt innovatsiooni kestlikult majandatud bioressursipõhistest toorainetest valmistatud bioressursipõhiste, biolagunevate ja kompostitavate materjalide väljatöötamisel; tuletab meelde, et biomajanduse järjepidev rakendamine võib lahendada ka toidujäätmete probleemi; nõuab riiklike, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste paremat koostööd, luues süsteemid ja platvormid, mis ühendavad eri osalejaid toiduainete tootmise, transpordi, jaemüügi, tarbija- ja jäätmesektorist ning muudest asjaomastest sidusrühmadest, et saavutada seega suurem koostoime ja luua tõhusaid lahendusi;

29.  juhib tähelepanu sellele, et lisaks kohalikele, piirkondlikele ja riiklikele ametiasutustele tuleks anda stiimuleid ka tarbijatele, keda peaks järjepidevalt teavitama ja ergutama, et nad muudaksid oma tarbimiskäitumist seoses jäätmekäitluse ja tootmise, taaskasutuse ja küsimustega, mis hõlmavad jätkusuutlikke lahendusi nende igapäevaelu jaoks;

30.  nõuab kohalikele ja piirkondlikele ametiasutustele paremat, lihtsamat ja läbipaistvamat juurdepääsu rahastamisele, muu hulgas nende haldussuutlikkuse suurendamise kaudu ja tõhusamas koostöös Euroopa Investeerimispangaga Euroopa investeerimisnõustamise keskuse raames, et võimaldada suuremat investeerimist keskkonnahoidlikesse töökohtadesse, jäätmekäitlusse, arukasse spetsialiseerumisse, maapiirkondade arengusse, sh vajalikku taristusse ja keskkonnasõbralikesse tehnoloogiatesse, üleminekusse fossiilkütustelt taastuvatele energiaallikatele ja kohalikku energiaalasesse üleminekusse, sealhulgas energiatõhususse, energia detsentraliseeritud jaotusse, puhta energeetikaga seotud innovatsiooni ja ringmajandusse; väljendab heameelt asjaolu üle, et EIP on andnud viimase viie aasta jooksul ligikaudu 2,4 miljardit eurot, et kaasrahastada ringmajanduse projektide jäätmekäitluse, veemajanduse või põllumajandusalase teadus- ja arendustegevuse valdkonnas; rõhutab, kui oluline on Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide ja Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi parem koordineerimine ringmajanduse valdkonnas, muu hulgas tagamaks, et programmid sisaldavad piirkondlikku lähenemisviisi ning kasutada paremini ära piirkondlike säästvate energiaallikate potentsiaali;

31.  kutsub liikmesriike, piirkondi ja kohalikke omavalitsusi üles ergutama taaskasutuse ja parandamise võrgustike (eriti selliste, mis toimivad sotsiaalmajanduse ettevõtetena) loomist ja toetamist et pikendada toodete eluiga korduskasutamise, parandamise ja taaskasutamise abil, hõlbustades selliste võrgustike juurdepääsu jäätmekogumispunktidele ja edendades Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide, majandusinstrumentide, riigihankekriteeriumide või muude meetmete kasutamist sellel eesmärgil;

32.  rõhutab, et olelusringi kestlikkus korduskasutamise ja ringlussevõtu kujul sõltub ka transpordi energiatarbimisest; rõhutab, et see kehtib eelkõige maapiirkondades, kus kogumis- ja töötlemiskohtade vahemaad on pikemad; kutsub komisjoni, liikmesriike ja piirkondlikke ametiasutusi üles olelusringi põhimõtet oma maapiirkondade ringmajanduse strateegiates arvesse võtma, et vältida negatiivset üldist kliima- ja keskkonnamõju;

33.  juhib tähelepanu sellele, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite puhul keskkonnaküsimuste arvessevõtmist käsitlenud uurimuse käigus vaadeldud 32 rakenduskava puhul oli üheksa kava rõhuasetus ringmajandus ja kuuel rohelised töökohad; väljendab heameelt riiklike ja piirkondlike omavalitsuste tehtavate jõupingutuste üle, kuid kutsub samas liikmesriike üles paremini integreerima ringmajanduse oma rakendus- ja piirkondlikesse kavadesse ja partnerluslepingutesse; nõuab tungivalt, et piirkondadele antaks toetust, et tagada võimalikult sujuv üleminek ringmajandusele;

34.  kutsub liikmesriike üles tagama, et ringmajandus lisatakse nõuetekohaselt haridusprogrammidesse ja kutseõppesse ja ümberõppesse valdkondadeülese teemana, et kujundada uusi hoiakuid, mis aitavad määratleda uusi ärimudeleid ja luua uusi töökohti;

35.  kutsub rakenduskavade koostamise eest vastutavaid riiklikke ja piirkondlikke ametiasutusi integreerima ringmajandust tihedamalt territoriaalse koostöö programmidesse, eelkõige piiriülese koostöö programmidesse, et rakendada piiriüleseid lahendusi, mis võivad luua tõhusamaid ja odavamaid tulemusi;

36.  on veendunud, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kavandamine järgmisel programmiperioodil peaks olema paremini lõimitud riiklike energia- ja kliimakavadega aastani 2030, kasutades selleks võimaluse korral energialiidu juhtimise määruses sisalduvaid ühiseid näitajaid; nõuab liikmesriikide jaoks edasipüüdlike eesmärkidega ja terviklikku strateegiat, et täita ELi tasandil juba olemasolevad kohustuslikud eesmärgid kliimamuutuste leevendamiseks;

37.  kutsub liikmesriike üles kasutama ära võimalust integreerida läbivaatamise perioodi jooksul veelgi rohkem ringmajandus oma praegustesse rakenduskavadesse; on veendunud, et komisjon peaks hõlbustama protsessi hõlbustama, pakkudes liikmesriikidele abi hetkeolukorra analüüsil ja võimalikes valdkondades, kus ringmajandust ja selle põhimõtteid saaks kohaldada ja lisada;

38.  leiab, et Euroopa territoriaalse koostöö rolli ringmajanduse rakendamisega seotud probleemide käsitlemisel tuleks veelgi tugevdada; kutsub liikmesriike üles tugevdama piiriülest koostööd, eelkõige Euroopa territoriaalse koostöö kaudu, eesmärgiga viia ellu ringmajanduse projekte; lisaks rõhutab, kui oluline on leida ühinemiseelsete lepingute abil jätkusuutlikud lahendused liitu mittekuuluvate riikidega, et lahendada kestvad probleemid, eriti õhureostuse valdkonnas;

39.  rõhutab, et makropiirkondlike strateegiate siiani kasutamata potentsiaal võib aidata lahendada ringmajanduse probleeme mitte ainult liikmesriikides, vaid ka samas geograafilises piirkonnas asuvates kolmandates riikides; rõhutab, et need strateegiad peaksid keskenduma prioriteetidele, mis toetavad liidus ringlussevõetud tooraine turu väljakujundamist; nõuab ELi ja naaberriikide koostööalgatuste väljatöötamist;

40.  kordab oma seisukohta, et oluline on asjakohaselt arendada kohalike, piirkondlike ja riiklike ametiasutuste suutlikkust ja säilitada see, kuna nimetatud suutlikkus on väga oluline ka ringmajandusele üleminekul; rõhutab, et selles võib olla oluline roll tehnilisel abil; märgib, et piirkondadel ja linnadel on oluline roll alt-üles suunalise energiaülemineku edendamisel ning piirkonnad ja linnad sobivad kõige paremini integreeritud energialahenduste katsetamiseks otsekontaktis kodanikega; rõhutab osa, mis arukate linnade algatustel võib ringmajanduses olla, edendades keskkonnasäästlikke tehnoloogiamudeleid jätkusuutliku linnaarenduse strateegiate osana; rõhutab, et säästvad linnad ja ringmajandusega linnad on tõhusa ringmajanduse vahend;

41.  rõhutab keskkonnahoidlike riigihangete tähtsust ringmajanduse edendajana, kusjuures riiklike ehitustööde ning avalike hüvede ja teenuste turu maht võib hinnanguliselt olla 1,8 miljardit eurot aastas(14);

42.  rõhutab vajadust energia regulatiivraamistiku järele, mis julgustab kodanikke ja energiakogukondi osalema energiaüleminekus õiguse abil ise toota ja tarbida ning kestvate toetuskavade, esmatähtsale võrgule tagatud juurdepääsu ja taastuvenergia eelisjaotuse abil;

43.  innustab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi investeerima suuremal määral haridusprogrammidesse, kutsekoolitusse ja töölitse ümberkvalifitseerimisse, samuti kõigi meetmete kasulikkuse ja eeliste osas üldsuse teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse, eesmärgiga viia ringmajandust ellu ühtekuuluvuspoliitika projektide kaudu, suurendades nii kodanike osalemist ja mõjutades tarbijate käitumist; rõhutab sellega seoses Euroopa Sotsiaalfondi potentsiaali; rõhutab, et see peab ergutama noori ettevõtjaid liikuma ringmajanduse suunas, eriti piirkondades, kus sissetulekute tase on madal ja majanduskasv väike; rõhutab samuti, et ringmajandus pakub võimaluse leevendada maapiirkondade rahvastikukadu, mitmekesistada maapiirkondade majandust ja saavutada suuremat kindlust ohtude vastu; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et maapiirkonnad vajavad stiimuleid üleminekuks jätkusuutlikele väärtusahelatele; rõhutab, kui oluline on arendada saarepiirkondade jaoks välja eristrateegia;

44.  ergutab komisjoni edendama kogukonna juhitud kohaliku arengu ja integreeritud territoriaalsete investeeringute kasutamist, et aidata kohalikel sidusrühmadel kombineerida rahastamisvoogusid ja kavandada ringmajandusele suunatud kohalikke algatusi;

45.  märgib, et 80 % mereprügist on pärit maapõhistest allikatest; seega rõhutab, et maa- ja mereprügiga on oluline tegeleda kohalike ja piirkondlike meetmete abil ning see toob kasu nii keskkonnale kui ka inimtervisele; kutsub liikmesriike, piirkondi ja kohalikke omavalitsusi üles koondama oma jõupingutused maaprügi tekitamise vältimisele;

46.  kutsub komisjoni üles võtma Euroopa poolaasta kontekstis valitsemissektori eelarve puudujäägi arvutamisel arvesse struktuuri- ja investeerimisfondide kaudu kaasrahastatavate ja ringmajanduse eesmärkidele suunatud piirkondlike ja riiklike investeeringute mõju;

47.  kiidab heaks ettepaneku vaadata läbi joogiveedirektiiv 98/83/EÜ, mis lihtsustab üleminekut ringmajandusele, vähendades pudelivee tootmisest tekkivaid plastijäätmeid, võimaldades suurt energiasäästu ja joogiveevarude tõhusat haldamist;

Ringmajandus 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas

48.  palub komisjonil töötada järgmise programmitöö perioodiks välja asjakohane metoodika koos vastavate näitajatega, et teostada paremini järelevalvet selle üle, milline on ühtekuuluvuspoliitika panus ringmajanduse väljakujundamisel, et saada täpsem ülevaade keskkonnaalastest ja sotsiaal-majanduslikest tingimustest;

49.  juhib tähelepanu sellele, et olulist tuge ringmajandusele üleminekuks pakuvad ka muud programmid, näiteks LIFE, COSME ja „Horisont 2020“; rõhutab vajadust suurendada sünergiat eespool nimetatud instrumentide vahel, et saavutada komisjoni ringmajanduse tegevuskavas sätestatud eesmärgid;

50.  kutsub komisjoni üles, pidades silmas uusi seadusandlikke ettepanekuid tulevase ühtekuuluvuspoliitika raames, töötama välja ringmajanduse saavutamisega seotud asjakohased eeltingimused; on seisukohal, et ringmajanduse strateegiad tuleks välja töötada koostöös riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste ning majandus- ja sotsiaalpartneritega;

51.  palub komisjonil tagada, et programmis „Horisont 2020“ pöörataks veelgi suuremat tähelepanu ja eraldataks rohkem vahendeid ringmajanduse valdkonna innovatsiooni- ja teadusprojektidele;

52.  rõhutab, kui tähtis on suurendada ühtekuuluvuspoliitika raames toetust linnade ja maapiirkonna säästva arengu valdkonnas ning nõuab, et sellega seoses pöörataks suuremat tähelepanu ringmajandusega seotud eesmärkidele; nõuab, et jätkataks selles valdkonnas innovatiivsete, linnade ja maapiirkonnaga seotud meetmete rakendamist, ja kutsub komisjoni üles kasutama maksimaalselt ära ajavahemikul 2014–2020 omandatud kogemusi tulevaste ettepanekute koostamisel; nõuab paindlikku, kohandatud lähenemisviisi linnalise tegevuskava rakendamisel, pakkudes stiimuleid ja suuniseid, et täiel määral ära kasutada linnade potentsiaali ringmajanduse rakendamisel;

53.  kutsub komisjoni üles tegema Euroopa ringmajanduse platvormist koha parimate tavade vahetamiseks, et kasutada parimal võimalikul viisil ära ühtekuuluvuspoliitika vahendeid üleminekuks ringmajandusele;

54.  rõhutab ringmajanduse ja kliimamuutuste leevendamise vastastikust sõltuvust, mistõttu kutsub üles tagama suuremad kulutused ringmajanduse ja kliimaga seotud investeeringutesse 2020. aasta järgses ühtekuuluvuspoliitikas; rõhutab lisaks, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleks praegusega võrreldes kliimaga seotud kulutusi üldiselt suurendada;

o
o   o

55.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 347, 20.12.2013, lk 320. (2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 289. (3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 470. (4) ELT L 347, 20.12.2013, lk 259. (5) ELT L 347, 20.12.2013, lk 303. (6) ELT L 347, 20.12.2013, lk 281. (7) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1. (8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0053. (9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0321. (10) ELT C 101, 16.3.2018, lk 111. (11) ELT C 265, 11.8.2017, lk 65. (12) ELT C 353, 27.9.2016, lk 27. (13) Komisjoni 16. jaanuari 2018. aasta teatis ringmajanduse seireraamistiku kohta (COM(2018)0029). (14) „Buying green! - A handbook on green public procurement“, kolmas trükk, Euroopa Komisjon, 2016.

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus Ukrainale täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta (COM(2018)0127 – C8-0108/2018 – 2018/0058(COD))

P8_TA(2018)0255 A8-0183/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2018)0127),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 212 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0108/2018),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisdeklaratsiooni, mis võeti vastu koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. augusti 2013. aasta otsusega nr 778/2013/EL täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale(1),

–  võttes arvesse nõukogu esindaja poolt 29. mai 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni arvamust (A8-0183/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  kiidab heaks käesolevale resolutsioonile lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavalduse;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 13. juunil 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2018/… täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Ukrainale

(Kuna Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele, vastab Euroopa Parlamendi seisukoht õigusakti (otsus (EL) 2018/947) lõplikule kujule).

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

EUROOPA PARLAMENDI, NÕUKOGU JA KOMISJONI ÜHISAVALDUS

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tuletavad meelde, et makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimus on, et abi saav riik järgib mõjusaid demokraatlikke mehhanisme (nt parlamentaarne mitmeparteisüsteem) ja õigusriigi põhimõtet ning tagab inimõiguste austamise.

Komisjon ja Euroopa välisteenistus jälgivad kõnealuse eeltingimuse täitmist kogu liidu makromajandusliku finantsabi andmise perioodi jooksul.

Pidades silmas korruptsiooni vastu võitlemiseks seatud tingimuste täitmata jätmist ja asjaolu, et selle tulemusel otsusega (EL) 2015/601 ette nähtud makromajandusliku finantsabi eelmise programmi kolmas laenumakse tühistati, rõhutavad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon, et edasine makromajanduslik finantsabi sõltub Ukrainas esineva korruptsiooni vastases võitluses tehtavatest edusammudest. Sel eesmärgil hõlmavad Euroopa Liidu ja Ukraina vahel sõlmitava vastastikuse mõistmise memorandumi majanduspoliitilised ja finantstingimused muu hulgas kohustusi, mille kohaselt tuleb eelkõige Ukrainas esineva korruptsiooni vastu võitlemiseks tugevdada juhtimist, haldussuutlikkust ja institutsioonilist ülesehitust, pannes eriti rõhku varadeklaratsioonide kontrollisüsteemile, ettevõtete tegelike tulusaajate andmete kontrollimisele ning hästi toimivale korruptsioonivastasele kohtule, mis on kooskõlas Veneetsia komisjoni soovitustega. Samuti võetakse arvesse rahapesu ja maksustamise vältimise vastu võitlemise tingimusi. Kui tingimusi ei täideta, peatab komisjon ajutiselt või lõpetab makromajandusliku finantsabi väljamaksed vastavalt artikli 4 lõikele 4.

Komisjon teavitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu korrapäraselt abiga seotud asjaajamise käigust ja edastab neile asjakohased dokumendid ning esitab lisaks iga väljamakse tegemisel avaliku aruande kõigi väljamaksega seotud majanduspoliitiliste ja finantstingimuste ning eelkõige korruptsioonivastast võitlust käsitlevate tingimuste täitmise kohta.

Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tuletavad meelde, et kõnealune Ukrainale antav makromajanduslik finantsabi aitab kaasa Euroopa Liiduga jagatud väärtuste edendamisele, sealhulgas säästvale ja sotsiaalselt vastutustundlikule arengule, mille tulemuseks on töökohtade loomine ja vaesuse vähendamine, ning tugeva kodanikuühiskonna moodustamisele. Komisjon lisab vastastikuse mõistmise memorandumi heakskiitmist käsitleva komisjoni rakendusotsuse eelnõule makromajandusliku finantsabi eeldatava sotsiaalse mõju analüüsi. Kooskõlas määrusega (EL) nr 182/2011 esitatakse kõnealune analüüs liikmesriikide komiteele ning tehakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule kättesaadavaks komiteemenetluse registri kaudu.

(1) ELT L 218, 14.8.2013, lk 15.

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi ja Tšiili assotsieerimislepingu ajakohastamise läbirääkimisi (2018/2018(INI))

P8_TA(2018)0256 A8-0158/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning V jaotist, eriti selle artikleid 21 ja 36, samuti Euroopa Liidu toimimise lepingu V osa,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 218,

–  võttes arvesse Tšiili Vabariigi ja Euroopa Liidu vahelist olemasolevat assotsieerimislepingut,

–  võttes arvesse, et 16. novembril 2017 algasid Euroopa Liidu ja Tšiili läbirääkimised ajakohastatud assotsieerimislepingu üle,

–  võttes arvesse, et 13. novembril 2017 võttis nõukogu vastu läbirääkimisjuhised selle lepingu kohta,

–  võttes arvesse ELi ja Tšiili parlamentaarse ühiskomisjoni 25. kohtumise ühisdeklaratsiooni, mis võeti vastu 22. jaanuaril 2018,

–  võttes arvesse oma 14. septembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb ELi ja Tšiili assotsieerimislepingu kaubandussamba ajakohastamist käsitlevaid läbirääkimisi(1),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni ELi poliitiliste suhete kohta Ladina‑Ameerika riikidega(2),

–  võttes arvesse 11. mail 2015. aastal avaldatud ELi ning Ladina‑Ameerika ja Kariibi Riikide Ühenduse kodanikuühiskonna foorumi deklaratsiooni pealkirjaga „Euroopa, Ladina‑Ameerika ja Kariibi riikide rahvaste võrdõiguslikkus, õigused ja demokraatlik osalemine“,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 4 ja artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0158/2018),

A.  arvestades, et Tšiilil ja ELil on ühised väärtused ning tihedad kultuuri-, majandus- ja poliitilised sidemed;

B.  arvestades, et Tšiili ja EL on lähedased partnerid selliste piirkondlike ja ülemaailmsete probleemide lahendamisel nagu kliimamuutused, rahvusvaheline julgeolek, kestlik areng ja ülemaailmne juhtimine;

C.  arvestades, et Tšiili on demokraatia ja inimõiguste, vaba ja avatud kaubanduse ning mitmepoolsuse kindel pooldaja; arvestades, et Tšiili on ka Vaikse ookeani liidu, Ameerika Riikide Organisatsiooni ja Lõuna‑Ameerika Riikide Liidu mõjukas liige;

D.  arvestades, et Tšiili on tähtis toimija piirkondlikes küsimustes, näiteks garantiiandja Colombia rahuprotsessis ning Venezuela valitsuse ja opositsiooni vahelistel Santo Domingo kõnelustel; arvestades, et Tšiili loobus osalemast Venezuela tulevikku käsitlevatel läbirääkimistel, kuna demokraatlike presidendivalimiste ja institutsioonilise normaliseerimise miinimumtingimused on jäänud täitmata;

E.  arvestades, et alates 2014. aasta jaanuarist on olemas raamistik Tšiili osalemiseks ELi kriisiohjamisoperatsioonides; arvestades, et Tšiili osaleb Euroopa Liidu sõjalises operatsioonis Bosnias ja Hertsegoviinas (EUFOR Althea) ning mitmes ÜRO rahuvalveoperatsioonis, mis näitab Tšiili valmidust kaitsta ülemaailmset rahu ja julgeolekut;

F.  arvestades, et Tšiili hiljutised parlamendi- ja presidendivalimised tõendasid taas Tšiili demokraatia stabiilsust ja küpsust; arvestades, et Tšiili on saanud kasu tugevast majanduskasvust ja on üks Lõuna‑Ameerika viimastel aastakümnetel kõige kiiremini arenevatest majandusest; arvestades, et reformid riigis jätkuvad;

G.  arvestades tõsiasja, et abort ei ole viimasel ajal teatud tingimustel enam karistatav, mis on tõend Tšiili ühiskonna suuremast valmisolekust naiste ja tütarlaste võimestamiseks;

H.  arvestades, et 2016. aasta inimarengu indeksi kohaselt kuulub Tšiili väga kõrge arenguga riikide kategooriasse, olles Ladina‑Ameerika riikide hulgas esimesel ning maailma riikide hulgas 38. kohal, paiknedes seejuures seitsmest Euroopa Liidu liikmesriigist kõrgemal;

I.  arvestades, et olemasolev assotsieerimisleping on aidanud süvendada ELi ja Tšiili poliitilisi suhteid ning oluliselt kasvatada kaubandust ja investeerimisvoogusid; arvestades, et jätkuv õigusriigi põhimõtte järgimine ning stabiilse õigus- ja poliitilise raamistiku tagamine võimaldab mõlemal, nii Tšiilil kui ka ELil, tegeleda vabalt ettevõtlusega ja soodustab sobivat investeerimiskeskkonda, kus on tagatud õiguskindluse põhimõte;

J.  arvestades, et viimastel aastatel on EL ja Tšiili teiste partneritega sõlminud ambitsioonikamaid ja ulatuslikumaid lepinguid; arvestades, et seetõttu avab ELi ja Tšiili assotsieerimislepingu ajakohastamine võimaluse olemasolevaid suhteid tunduvalt süvendada, sealhulgas ka välis- ja julgeolekualaseid suhteid;

K.  arvestades, et tulevane ELi ja Tšiili vaheline assotsieerimisleping peab täielikult kajastama kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ümberkujundavat olemust ja rahvusvahelise arengualase koostöö tähtsust kestliku arengu eesmärkide saavutamisel;

L.  arvestades, et ajakohastatud assotsieerimisleping (nagu ka praegu (uuesti) läbirääkimisel olevad lepingud Mehhiko ja Mercosuri riikidega) tugevdab ELi rolli Ladina‑Ameerika olulise liitlasriigina ajal, kui sellised toimijad nagu Hiina ja Venemaa püüavad selles piirkonnas üha rohkem mõju saavutada;

M.  arvestades, et ELi ja Tšiili parlamentaarne ühiskomisjon on korduvalt väljendanud toetust assotsieerimislepingu ajakohastamisele – viimati ühiskomisjoni 25. kohtumisel 22. jaanuaril 2018 vastu võetud ühisdeklaratsioonis;

1.  soovitab nõukogul, komisjonil ja komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Tšiili Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) 1 Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0354. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0345.

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta resolutsioon ELi ja NATO suhete kohta (2017/2276(INI))

P8_TA(2018)0257 A8-0188/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Lissaboni lepingut,

–  võttes arvesse Põhja-Atlandi lepingut,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta, 26. juuni 2015. aasta, 28. juuni ja 15. detsembri 2016. aasta ning 9. märtsi, 22. juuni ja 15. detsembri 2017. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse nõukogu 18. mai 2015. aasta ja 14. novembri 2016. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, 6. detsembri 2016. aasta järeldusi ELi ja NATO koostöö kohta, 6. märtsi, 18. mai ja 17. juuli 2017. aasta järeldusi Euroopa Liidu üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta ning 19. juuni ja 5. detsembri 2017. aasta järeldusi ELi Nõukogu ja Põhja-Atlandi Nõukogu poolt 6. detsembril 2016 heaks kiidetud ühiste ettepanekute rakendamise kohta,

–  võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ühisdeklaratsiooni, ELi Nõukogu ja Põhja‑Atlandi Nõukogu poolt 6. detsembril 2016 heaks kiidetud 42 ühist ettepanekut ning 14. juuni ja 5. detsembri 2017. aasta eduaruandeid nende rakendamise kohta ning mõlema nõukogu poolt 5. detsembril 2017. aastal heaks kiidetud 32 uut ettepanekut,

–  võttes arvesse välisasjade (sealhulgas kaitseküsimuste) nõukogu 13. novembri 2017. aasta ja 6. märtsi 2018. aasta kohtumisel, millel arutati konkreetselt ELi ja NATO koostööd, saavutatud tulemusi,

–  võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2016. aasta teatist Euroopa Parlamendile, Euroopa Ülemkogule, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa kaitsealane tegevuskava“ (COM(2016)0950),

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. novembri 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule sõjaväelise liikuvuse parandamise kohta Euroopa Liidus (JOIN(2017)0041) ja sellega seotud tegevuskava, mida esitleti 2018. aasta märtsis (JOIN(2018)0005),

–  võttes arvesse komisjoni poolt 7. juunil 2017 esitletud kaitsepaketti,

–  võttes arvesse NATO peasekretäri 2017. aasta aruannet, mis avaldati 15. märtsil 2018,

–  võttes arvesse NATO parlamentaarse assamblee 9. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni 439 NATO ja ELi tihedama koostöö kohta,

–  võttes arvesse NATO parlamentaarse assamblee 9. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni 440 Euroopa kaitsesektori tööstusliku baasi kohta,

–  võttes arvesse NATO parlamentaarse assamblee kaitse- ja julgeolekukomitee 8. oktoobri 2017. aasta aruannet Varssavi tippkohtumise järgse NATO ja ELi koostöö kohta, sealhulgas selle lisa, mille koostas Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi kohta muutuvas maailmas, mis on üha rohkem ühendatud, vaidlustatum ja keerukam(1),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa kaitseliidu kohta(2),

–  võttes arvesse oma 23. novembri 2016. aasta ja 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta ja 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseadusliku, õigusliku ja institutsioonilise mõju ning Lissaboni lepingust tulenevate võimaluste kohta(5),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0188/2018),

A.  arvestades, et meie väärtused – liberaalne demokraatia, mitmepoolsus, inimõigused, rahu, areng ja õigusriigi põhimõtted, millele EL ja Atlandi-ülesed sidemed rajanevad, samuti eeskirjadel põhinev rahvusvaheline süsteem ning Euroopa ühtsus ja ühtekuuluvus on geopoliitiliselt ebastabiilsel ajal ja kiiresti halvenevas strateegilises keskkonnas ohtu sattunud;

B.  arvestades, et kaks suuremat lääneriikide organisatsiooni – nii EL kui ka NATO, suurendavad edukalt omavahelist koostööd sellistele keerukatele väljakutsetele, riskidele ning konventsionaalsetele ja hübriidohtudele reageerimises, mis on peaasjalikult pärit idast ja lõunast; arvestades, et Euroopa naabruskonda destabiliseerivate kriiside kuhjumine toob endaga kaasa nii sisemisi kui ka väliseid julgeolekuohte; arvestades, et kummalgi organisatsioonil ei ole kõiki vahendeid nende julgeolekuprobleemidega omal käel tegelemiseks ning kumbki neist suudaks nendega paremini tegeleda koostöös teisega; arvestades, et EL ja NATO on Euroopa ja selle kodanike julgeoleku tagamiseks hädavajalikud;

C.  arvestades, et ELi ja NATO koostööd ei tuleks pidada eesmärgiks iseenesest, vaid abinõuks, millega saavutada ühised julgeolekuprioriteedid ja eesmärgid üksteist täiendavate missioonide ja olemasolevate vahenditega; arvestades, et ELi liikmesriikidel ja NATO liitlastel on ühised relvajõud; arvestades, et koos suudavad nad ressursse tõhusalt kasutada ja mobiliseerida tulemuslikumalt olemasolevaid eri vahendeid, et reageerida julgeolekuprobleemidele;

D.  arvestades, et NATO on sõjaline liit ja EL ei ole; arvestades, et EL on ülemaailmne osaleja ja julgeoleku tagaja, kelle käsutuses on ainulaadne ja laialdane valik instrumente ja vahendeid, et tegeleda oma eri poliitikasuundade abil terviklikult aktuaalsete probleemidega; arvestades, et EL võtab alates üldise strateegia kasutuselevõtmisest ja kooskõlas strateegia eesmärkidega suurema vastutuse oma julgeoleku ja kaitse ning rolli eest partnerina rahu ja julgeoleku tagamisel maailmas ning tõhustab võimet tegutseda iseseisvalt, suurendades samal ajal oma panust NATO tegevusse ja edendades tihedamat koostööd;

E.  arvestades, et NATO peamine vastutus on oma liikmete kollektiivkaitse tagamine; arvestades, et NATO suunise kohaselt peavad liitlased asjakohase kaitsevõime säilitamiseks kulutama kaitsele kümne aasta jooksul 2 % oma SKPst; arvestades, et NATO on ELi peamise julgeolekupartnerina endiselt oluline liitlasvägede koostalitlusvõime ja hangete sidususe tagaja;

F.  arvestades, et ELi ja NATO julgeolekualane tegevus peaks teineteist täiendama, et tegeleda paremini uute, enneolematute ja mitmepalgeliste julgeolekuprobleemidega; arvestades, et kahe organisatsiooni ühised tegevusvaldkonnad eeldavad ka tihedamat ja tõhusamat koostööd;

G.  arvestades, et EL ja NATO oleksid mõlemad kriisiohjes tõhusamad, kui nad tegutseksid tõelises kooskõlas ning kasutaksid ära kogu oma oskusteavet ja kõiki ressursse; arvestades, et ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia järelmeetmena tugevdab EL oma ühendatud lähenemisviisi väliskonfliktidele ja kriisidele ning tegeleb sise- ja välisjulgeoleku tasakaalu järgides ohtude ja probleemidega, kasutades selleks tsiviil- ja sõjaväelisi meetmeid;

H.  arvestades, et NATO tippkohtumisel Varssavis 2016. aastal tõid allianss ja EL esile tugevdatud koostöö valdkonnad, arvestades ühiseid probleeme idas ja lõunas, sealhulgas hübriidohtudega võitlemine, vastupidavus ja kaitsevõime suurendamine ning õppused; arvestades, et NATO välisministrid leppisid 2016. aasta detsembris kokku 42 meetmes NATO ja ELi koostöö edendamiseks kokkulepitud valdkondades ning 2017. aasta detsembris lepiti kokku täiendavates koostöövaldkondades;

I.  arvestades, et hübriidohtude, sealhulgas eksitava ja väärinfo vastu võitlemiseks ja vastupanujõu tugevdamiseks on vaja ELi ja NATO partnerlust; arvestades, et kummagi institutsiooni pädevusvaldkondi ja poliitikameetmeid tuleb selgelt eristada;

J.  arvestades Venemaa aktiivsuse suurenemist; arvestades, et ehkki endiselt on oht, et Atlandi-ülesed sidemed ja ELi liikmesriikide vaheline solidaarsus nõrgenevad, tuleb tõhustada ühist strateegilist lähenemisviisi Venemaa suhtes; arvestades, et nii EL kui ka NATO tunnevad muret Venemaa aktiivsema sõjalise käitumise pärast; arvestades, et muret tekitavad ka poliitiline manipuleerimine ja küberrünnakud; arvestades, et EL on reageerinud Venemaa poolsele Euroopa siseasjadesse sekkumisele, millega Venemaa rikub rahvusvahelist õigust ja norme; arvestades, et vastupanuvõime on ja jääb kollektiivkaitse otsustavaks teguriks;

K.  arvestades, et lõunanaabrus seisab silmitsi enneolematu ebastabiilsusega ja kujutab endast strateegiliselt olulist väljakutset nii ELi liikmesriikide kui ka NATO liikmesriikide jaoks, eriti nende jaoks, kes asuvad välispiiridel;

L.  arvestades, et küberrünnakud muutuvad aina sagedamaks ja keerukamaks; arvestades, et NATO arvas 2014. aastal küberkaitse alliansi kollektiivkaitse põhiülesannete hulka ning tunnistas 2016. aastal küberruumi operatiivtegevuse valdkonnaks maa, õhu ja mere kõrval; arvestades, et EL ja NATO saavad teineteise jõupingutusi täiendada; arvestades, et edendada tuleb ELi liikmesriikide tõhustatud koostööd küberjulgeoleku valdkonnas ja kõikides ELi liikmesriikides on selles valdkonnas vaja kooskõlastatud lähenemisviisi;

M.  arvestades, et 2017. aasta detsembris otsustasid NATO ja EL suurendada oma koostööd võitluses terrorismi vastu, peamiselt suurendades teabevahetust ja riikide vastupanuvõimet;

N.  arvestades, et EL ja NATO kasutavad Euroopas sama transporditaristut, mis on võtmetähtsusega tegur sõjaliste jõudude kiirel paigutamisel, ning arvestades, et hiljuti nimetati sõjaväeline liikuvus kahe organisatsiooni vahelise koostöö tähtsaimate valdkondade hulka;

O.  arvestades, et organisatsiooni Pew Research Center viimaste küsitluste kohaselt on avalikkuse toetus NATO‑le tugev ja kasvab enamikus NATO liikmesriikides;

Sisukam partnerlus

1.  on veendunud, et EL ja NATO jagavad rahvusvahelise rahu ja julgeoleku poole püüdlemisel samasid väärtusi ning nad seisavad silmitsi sarnaste strateegiliste probleemidega ja kuna 22 riiki kuuluvad samaaegselt mõlemasse organisatsiooni, on neil sarnased julgeoleku- ja kaitsehuvid, mille hulka kuulub oma kodanike kaitse mistahes ohtude eest; on seisukohal, et nimetatud julgeolekuprobleemidega tegelemisel on äärmiselt oluline ELi ja NATO strateegiline partnerlus; rõhutab, et ELi ja NATO peaksid koostöö tegemisel teineteist täiendama ning võtma arvesse teineteise eripära ja ülesandeid;

2.  rõhutab, et ELi ja NATO strateegilise partnerluse tähtsad põhimõtted on avatus ja läbipaistvus, seejuures tuleb täiel määral austada kummagi organisatsiooni sõltumatust otsuste tegemisel ja menetlusi, samuti on sellisteks põhimõteteks kaasavus ja vastastikkus, ilma et see piiraks mis tahes liikmesriigi julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära; rõhutab, et ELi ja NATO koostöö lahutamatu osa on koostöö NATOsse mittekuuluvate ELi liikmesriikidega ja ELi mittekuuluvate NATO liikmesriikidega;

3.  on veendumusel, et NATO on oma liikmete jaoks kollektiivkaitse ja heidutustegevuse alus Euroopas; on samuti veendunud, et tugevam EL tõhusama ÜJKPga, mille avalduseks on arvukad liikmesriikide vahelised projektid, ja kes on suuteline täitma Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 sätteid, mille kohaselt liikmesriigid saavad taotleda abi, annab panuse tugevama NATO kujundamisse; rõhutab, et ELi ja NATO koostöö puhul tuleb arvesse võtta ka nende kuue ELi liikmesriigi julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, kes ei ole NATO liikmed, ja nende seitsme NATO liikme julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, kes ei ole ELi liikmed;

4.  on sügavalt veendunud, et tõhus reageerimine kõigile julgeolekuprobleemidele eeldab nii ELilt kui ka NATO‑lt strateegilist visiooni, struktuuride täiendavat kohandamist ning tugeva ja pehme jõu vahendite kombineerimist; rõhutab, et ELi ja NATO partnerluse tugevdamisel on tähtis tegur aeg, võttes arvesse kummagi organisatsiooni erinevusi;

5.  märgib, et Euroopa ühise strateegilise kultuuri edasiarendamisel tuleb kasuks, kui ohtudest valitseb ühine arusaam; on seisukohal, et liit peab püüdma suurendada oma strateegilist sõltumatust; ergutab seetõttu ELi liikmesriike kujundama koostöös ELi institutsioonidega välja ühise arusaama muutuvast ohukeskkonnast ja jätkama jõupingutusi, korraldades näiteks ühiseid infotunde, kodanikukaitse õppusi ning koostades ühiseid ohuhinnanguid; väljendab heameelt hiljutiste jõupingutuste üle selles suunas;

6.  rõhutab, et Euroopa kodanikud, kes saavad aru, et üksnes riigi tasandi meetmetest ei piisa terrorismi ja ebakindlusega võitlemiseks, ootavad, et EL kaitseks neid nimetatud ohtude eest, ja toonitab, et ELi ja NATO tihe koostöö võimaldaks liikmesriikidel üksteise tegevust paremini täiendada ja olla tõhusam;

7.  rõhutab vajadust tugevdada ELi ja NATO koostööd missioonide ja operatsioonide valdkonnas nii strateegilisel kui ka taktikalisel tasandil;

8.  rõhutab, et ELi ja NATO strateegiline partnerlus on ühevõrra tähtis nii ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arendamise, alliansi tuleviku kui ka ELi ja Ühendkuningriigi Brexiti‑järgsete suhete seisukohast;

9.  leiab, et ELi ja NATO suhetest tulenevaid võimalusi saab suuremal määral ära kasutada ning et partnerluse edasine areng ja süvenemine ei tohiks ainult tähendada ühist reageerimist Euroopa-välistele, eelkõige naaberpiirkondade kriisidele, vaid ka Euroopa kriisidele;

10.  rõhutab, et uute ohtudega ühiselt võitlemiseks tuleb teha koostööd ennetuse, analüüsi ja varajase hoiatamise valdkonnas, jagades tõhusalt teavet;

11.  leiab, et ELi ja NATO ühisdeklaratsioon ning sellest tulenevad meetmed selle rakendamiseks tähistavad uut ja olulist strateegilise partnerluse etappi; tunneb heameelt ühisdeklaratsiooni rakendamise reaalsete tulemuste üle, eelkõige hübriidohtudega võitlemise, strateegilise kommunikatsiooni, asjaomaste kaitseplaneerimise protsesside väljundite sidususe ja merendusalase koostöö valdkonnas; ergutab täiendavate edusammude tegemist ja tunneb heameelt 5. detsembril 2017. aastal lisatud uue meetmete paketi üle, eriti terrorismivastast võitlust, sõjaväelist liikuvust ning naisi, rahu ja julgeolekut puudutavate meetmete üle; pooldab muutust kaasamiskultuuris ja tunnustab kahe organisatsiooni töötajate vahelise koostöö sujuvat toimimist iga meetme rakendamisel; kordab, et kuigi protsessi ennast juhivad institutsioonid, sõltub kokkulepitud ühiste eesmärkide ja meetmete rakendamise edu kõikide liikmesriikide kestvast poliitilisest tahtest; tunneb sellega seoses heameelt nii ELi liikmesriikide kui ka NATO liikmete kaasamise üle ja rõhutab, et ühisdeklaratsiooni edukas rakendamine sõltub eranditult kõigi liikmesriikide poliitilisest tahtest; on arvamusel, et oluline on tõhustada ELi ja NATO koostööd ja dialoogi ning tagada poliitiline tahe ja asjakohased vahendid koostöö jätkamiseks ja parandamiseks; ootab uue ELi ja NATO deklaratsiooni vastuvõtmist NATO tippkohtumisel Brüsselis 11.–12. juulil 2018;

12.  võtab teadmiseks komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja NATO peasekretäri korrapärased ühised infotunnid ELi välisasjade nõukogus ja NATO Põhja‑Atlandi Nõukogus ning ELi poliitika- ja julgeolekukomitee ja Põhja-Atlandi Nõukogu jätkuvad korrapärased kohtumised;

13.  tunneb heameelt, et USA kinnitas uuesti oma pühendumust NATO‑le ja Euroopa julgeolekule; tuletab meelde, et EL ja Ameerika Ühendriigid on teineteise peamised rahvusvahelised partnerid ja et selle partnerluse üheks kinnituseks on NATO; rõhutab ELi liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikide vaheliste kahepoolsete suhete väärtust; on sügavalt veendunud, et ELi ja NATO tugevam koostöö tugevdab Atlandi‑ülest suhet ning et NATO suutlikkus missioonide elluviimisel on seotud Atlandi‑üleste suhetega; märgib seetõttu, et hiljutine poliitiline areng võib mõjutada Atlandi‑ülese suhte tugevust; märgib, et Ameerika Ühendriigid, kes on üldiselt kiitnud ja pooldanud ELi kaitsesektori olulisimaid edusamme, peaksid jätkuvalt üritama paremini mõista Euroopa strateegilisi huve, sealhulgas Euroopa kaitsevõime arendamise valdkonnas; rõhutab, et ELi jõupingutused strateegilise autonoomia saavutamiseks tugevdavad alliansi julgeolekukeskkonda;

14.  peab kiiduväärseks NATO tugevdatud kohalolekut NATO idapiiril; tunneb heameelt NATO nelja mitmerahvuselise lahingurühma paigutamise üle Eestisse, Lätisse, Leedusse ja Poola, mida vastavalt juhivad Ühendkuningriik, Kanada, Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid; peab mõlema organisatsiooni julgeoleku seisukohast vajalikuks ELi ja NATO koostöö tugevdamist ELi ida- ja lõunapiiril ning leiab, et Venemaa kas hübriidset või konventsionaalset laadi sissetungi ka idapiiri äärsetesse riikidesse tuleb ära hoida ja seda asjakohaselt tõrjuda; rõhutab, et Euroopa praegust peamiselt lääne-idasuunalist taristut tuleks täiendada uue põhja-lõuna mõõtme väljatöötamisega, et reageerida sõjaväelise liikuvuse suurendamise nõuetele; rõhutab, et sõjaväelise liikuvuse meetmetega tuleks kaasa aidata ÜJKP missioonide ja operatsioonide elluviimise tõhususele ja alliansi kaitsepositsioonile; leiab, et maanteid, sildu ja raudteid tuleks täiustada, et võimaldada sõjaväepersonali ja -varustuse kiiret paigutamist;

15.  rõhutab sellega seoses, kui oluline on parandada NATO kiirreageerimise suutlikkust ELi ja riikliku taristu parandamise abil, kõrvaldada vägede kiiret liikumist takistavad bürokraatlikud ja taristualased tõkked ning paigutada sõjaline varustus ja varud eelnevalt sobivasse kohta, mis suurendab meie ühist julgeolekut;

16.  väljendab heameelt alalise struktureeritud koostöö (PESCO) sisseseadmise üle; rõhutab PESCO potentsiaali tõhustada Euroopa panust NATOs; on seisukohal, et see võib suurendada koostoimet ja tõhusust ning on oluline samm, mis aitab parandada ELi julgeoleku- ja kaitsevõimet ning NATO Euroopa liikmete potentsiaalset tõhusust, ja on veendunud, et tugevam EL ja NATO tugevdavad teineteist;

17.  rõhutab, et PESCO täiendab NATOt ning peaks edendama ELi ja NATO koostööd võimete arendamisel, kuna PESCO eesmärk on tugevdada ELi kaitsevõimet ning üldiselt muuta ÜJKP tõhusamaks ja asjakohasemaks tänapäevaste sõja- ja julgeolekuvaldkonna probleemidega tegelemisel; rõhutab, kui oluline on PESCO läbipaistvus ning Ameerika Ühendriikide ja teiste NATO liikmete teavitamine alalisest struktureeritud koostööst, et vältida mis tahes vääriti mõistmist;

18.  rõhutab, et järgmises ELi ja NATO ühisdeklaratsioonis tuleks nõuda, et ELi liikmesriikide ja NATO liikmete poolt rahvusvaheliselt arendatud suutlikkus, sealhulgas alalise struktureeritud koostöö raames, oleks kättesaadav nii ELi kui ka NATO operatsioonide jaoks; rõhutab, et ELi hiljutised otsused (kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine, alaline struktureeritud koostöö, Euroopa Kaitsefond), mille eesmärk on tagada, et eurooplased võtavad suurema vastutuse enda julgeoleku tagamise eest, aitavad kaasa NATO tugevdamisele ja Atlandi‑ülese koormuse õiglasele jaotamisele, pidades samas silmas eesmärki tegeleda koos ühiste julgeolekuprobleemidega, vältides tarbetut dubleerimist ja arendades sidusat, vastastikku täiendavat ja koostoimivat kaitsevõimet; leiab, et ühiste standardite, menetluste, koolituste ja õppuste arendamist tuleks pidada tõhusama ELi ja NATO koostöö oluliseks võimaldajaks;

19.  märgib, et Brexiti järel hakkab 80 % NATO kaitsekuludest tulema väljastpoolt ELi ja neljast pataljonist kolme hakkavad idas juhtima ELi mittekuuluvad riigid;

20.  nõuab tungivalt, et EL ja NATO korraldaksid korrapäraseid strateegilise tasandi õppusi, kus osaleks mõlema organisatsiooni poliitiline tippjuhtkond; tunneb sellega seoses heameelt Eesti õppuse EU CYBRID 2017 ja asjaolu üle, et see oli esimene kord, kui NATO peasekretär osales ELi õppusel;

Peamised koostöövaldkonnad

21.  märgib, et julgeolekuohud on muutunud kombineerituks ja vähem konventsionaalseks ning nendega tuleb võidelda rahvusvahelise koostöö abil; nõuab, et EL ja NATO suurendaksid veelgi vastupanuvõimet ja töötaksid välja ühise hübriidohtude olukorrateadlikkuse; soovitab ELil ja NATO‑l kooskõlastada oma kriisidele reageerimise mehhanismid, et reageerida hübriidohtudele sidusalt; tunneb heameelt selle üle, et Helsingis asuva Euroopa Hübriidohutõrje Oivakeskuse hiljutisel avamisel osalesid nii NATO peasekretär kui ka komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning ergutab ELi liikmesriike looma Helsinkis asuva keskuse eeskujul oma hübriidohutõrje oivakeskusi; tunneb sellega seoses heameelt eraldiseisvate, kuid paralleelsete õppuste PACE17 ja CMX17 üle, mis toimusid 2017. aastal ning mille käigus katsetasid ELi ja NATO töötajad oma teabevahetuse ja teabe jagamise korda puhkeva fiktiivse hübriidohu ajal; väljendab heameelt lääneliitlaste kooskõlastatud tegevuse üle vastusena kahtlustatavale Venemaa keemiarünnakule Ühendkuningriigis;

22.  leiab, et järgmises ELi ja NATO ühisdeklaratsioonis tuleks tunnustada tehtud edusamme ning nõuda mõlema institutsiooni vastu võetud kõikide ettepanekute konkreetset elluviimist; on veendunud, et paljude juba võetud kohustuste täitmisel tuleb teha rohkem jõupingutusi;

23.  on sellega seoses veendunud, et algatused, millega tõhustada kaitsele suunatud Euroopat, peavad olema kasulikud mõlemale organisatsioonile, võimaldades nii ELi liikmesriikidel suurendada oma strateegilist autonoomiat kui ka koos tulemuslikul viisil sõjaliselt sekkuda; tuletab meelde, et need algatused täiendavad NATO algatusi;

24.  peab samuti oluliseks tagada, et järgitakse selliseid põhimõtteid, nagu kaasamine, vastastikkus ja mõlema organisatsiooni otsuste tegemise sõltumatuse täielik austamine, nagu on sätestatud nõukogu 5. detsembri 2017. aasta järeldustes;

25.  väljendab heameelt 2017. aasta edukalt kulgenud paralleelse ja koordineeritud kriisiohjeõppuse üle, mis pakkus kasuliku väljundi parimate tavade jagamiseks; jääb ootama võimalust analüüsida omandatud kogemusi ning jätkata koostööd ELi ja NATO ühisõppuste, sealhulgas 2018. aastaks kavandatud ELi eestvedamisel toimuva õppuse korraldamisel;

26.  märgib, et praegune kahe organisatsiooni vaheline salastatud teabe jagamise kord on jätkuvalt tülikas ja ebatõhus; arvab, et mõlemal organisatsioonil on samad strateegilised probleemid ja kaudselt tegelevad nad tagajärgedega koos; leiab, et vastastikuse usalduse suurendamisega tuleb edendada salastatud teabe ja luureandmete analüüside vahetamise alast koostööd, ka terrorismivastase võitluse valdkonnas; rõhutab, et EL peab suurendama oma suutlikkust, tagades enamatele ELi töötajatele julgeolekukontrolli, erikoolituse salastatud teabega töötamiseks ja investeerides turvalisse teabevahetusse; arvab, et ka mõlema organisatsiooni missioonide ja operatsioonide seisukohast oleks kasulik, kui asjakohast teavet vahetataks vastastikku ja vajaduspõhiselt; on seisukohal, et hübriidohtudega oleks võimalik koos tõhusamalt võidelda, kasutades luureteabe paralleelset ja koordineeritud hindamist;

27.  kutsub ELi ja NATOt üles suurendama strateegilise kommunikatsiooni valdkonna koostööd, sealhulgas tugevdades NATO strateegilise kommunikatsiooni tippkeskuse ja Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni osakonna vahelist partnerlust;

28.  väljendab heameelt uue ELi hübriidohtude ühisüksuse loomise ja selle koostöö üle NATO hübriidohtude analüüsiüksusega olukorrateadlikkuse jagamise ja võimalike hübriidohtude analüüside vahetamise valdkonnas;

29.  on veendunud, et koostöö ning teabe vahetamine ja jagamine küberjulgeoleku valdkonnas on väga tähtsad ning tunnustab selles vallas tehtud edusamme; rõhutab vajadust parandada küberintsidentide ennetust, tuvastamist ja neile reageerimist; palub mõlemal organisatsioonil kooskõlastada oma seiretegevust ja vahetada vajaduse korral küberkaitsega seotud andmeid, aidates nii kaasa ELi ja NATO luuretegevusele; soovitab ELil ja NATO‑l suurendada operatiivkoostööd ja kooskõlastamist ning edendada koostegutsemisvõimet, jagades parimaid tavasid küberrünnakute päritolu kindlakstegemisel kasutatavate vahendite, meetodite ja protsesside kohta; peab teabe suuremal määral jagamist ELi ja NATO vahel prioriteediks, et oleks võimalik kindlaks teha kõik küberrünnakute eest vastutajad ja võtta sellest tulenevalt õiguslikke meetmeid; peab samuti tähtsaks ühtlustada koolitustegevust ja teha kübervaldkonnas teaduse ja tehnika alast koostööd; toetab ELi infoturbeintsidentidega tegeleva rühma ja NATO küberturbeintsidentidele reageerimise üksuse vahelist kokkulepet; on seisukohal, et Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) uues tegevusraamistikus võivad NATO‑le huvi pakkuda uued ülesanded küberkaitsekoostöö valdkonnas;

30.  peab tähtsaks tagada merendusalaste võimete tugevdamisega seotud jõupingutuste vastastikune täiendavus ja vältida tarbetut dubleerimist, et kaitsta tõhusamalt meresõidu turvalisust; tunneb heameelt ELi ja NATO operatiivkoostöö ja kooskõlastamise suurendamise, kaasa arvatud olukorrateadlikkuse jagamise üle, tuginedes Vahemere ja Aafrika Sarve piirkonnas omandatud kogemusele, püüdes seega leida täiendavaid võimalusi operatiivtegevuses, kaasa arvatud ebaseadusliku rändega seotud tegevuses vastastikuseks logistilise abi andmiseks ja mõlema organisatsiooni töötajate vahel teabe vahetamiseks;

31.  peab kiiduväärseks taktikalise ja operatiivkoostöö suurendamist, sealhulgas NATO mereväe juhatuse ja Frontexi ning operatsioonide Sea Guardian ja EUNAVFOR MED Sophia vaheliste otseste sidemete kaudu, mis aitab ELil ja selle missioonidel vähendada ebaseaduslikku rännet ja võidelda ebaseaduslike kaubitsemisvõrgustikega, kaasa arvatud ebaseaduslike relvakaubandusvõrgustikega; märgib, et NATO võib taotluse korral pakkuda logistilist abi ja muid vahendeid, näiteks merel tankimist ja meditsiinilist abi; märgib, et see järgneb edukale ELi ja NATO koostööle operatsioonide Ocean Shield ja EUNAVFOR Atalanta vahel Aafrika Sarve piirkonnas piraatlusega võitlemisel;

32.  kannustab suurendama ELi ja NATO koostoimet kohapeal ja tegema muid parendusi, eelkõige luure, seire ja rekke kooskõlastamise valdkonnas;

33.  kordab, et Euroopa julgeoleku- ja kaitsesektori tugevdamiseks tehtavad ELi algatused peaksid ühtlasi aitama tagada, et NATO liikmetest ELi liikmesriigid täidavad neile NATO raames pandud kohustused; on seisukohal, et korraga nii ELi liikmesriigiks kui ka NATO liikmeks olemine ei tohiks ühtegi riiki ebasoodsasse olukorda asetada; rõhutab ühtlasi, et kui teatavad ELi liikmesriigid ei kuulu NATOsse, peaksid neil Euroopa kaitsekoostöö liidu osas teised kohustused olema; rõhutab, et ELi liikmesriigid peaksid suutma korraldada iseseisvaid sõjalisi missioone ka seal, kus NATO ei ole nõus tegutsema või kus ELi tegevus on asjakohasem;

34.  peab kiiduväärseks endiselt jõus olevat suundumust, mille kohaselt NATO liikmed suurendavad oma kaitsekulutusi; ergutab kõiki ELi liikmesriike, kes on ühtlasi NATO liikmed, tegema suuri edusamme, et saavutada eesmärk eraldada kaitsekulutustele 2 % SKPst, kusjuures 20 % sellest tuleks kulutada uuele suuremahulisele varustusele; leiab, et NATO kaitsekulutuste suuniseid järgima kohustatud ELi liikmesriigid peaksid vastavalt suunisele, mille kohaselt hangetele nähakse ette 20 % kulutustest, kaaluma konkreetse summa eraldamist teadusuuringutele ja arendustegevusele, tagamaks miinimumsumma investeerimise innovatsiooni, millel omakorda võib olla tehnoloogiline ülekanduv mõju tsiviilsektorile;

35.  tuletab meelde, et ELi ja NATO Varssavi ühisdeklaratsiooni üleskutset soodustada tugevamat kaitsetööstust ja enamaid kaitsealaseid teadusuuringuid; on sügavalt veendunud, et ELi liikmesriigid ja NATO liikmed peavad võimetealaste prioriteetide saavutamiseks oma tehnoloogilise ja tööstusliku baasi tugevdamisel ja arendamisel koostööd tegema ja taotlema koostoimet, eelkõige kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise ja NATO kaitseplaneerimise protsessi kaudu; leiab, et tõhus ja tasakaalustatud Atlandi‑ülene kaitsevaldkonna tehnoloogiline ja tööstusalane koostöö peaks kindlasti olema mõlema organisatsiooni strateegiline prioriteet; pooldab Euroopa Kaitsefondi raames ette nähtud meetmeid, millega ergutatakse Euroopa kaitsevõimete alast ühist teadus- ja arendustegevust; leiab, et suurem keskendumine teadusuuringutele ja suutlikkuse planeerimisele võib kaasa tuua suurema tõhususe;

36.  kordab, et tagada tuleb ELi kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise, võimearendusplaani ja NATO asjakohaste protsesside (nt NATO kaitseplaneerimine) väljundite ja ajakavade sidusus; rõhutab vajadust tagada, et nii ELi kui ka NATO rahvusvahelised algatused võimete arendamisel täiendavad ja tõhustavad üksteist; toonitab, et ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas rakendatav ja alalise struktureeritud koostöö raames arendatav suutlikkus jääb liikmesriikide omandusse ning liikmesriigid võivad teha selle ka teistele raamistikele kättesaadavaks;

37.  rõhutab, et füüsilised ja õiguslikud tõkked, mis ei lase sõjaväepersonalil ja varustusel ELi piires ja väljaspool ELi kiiresti liikuda, tuleb kaotada ELi ja NATO tihedas koostöös, tagamaks vajaduse korral varustuse ja vägede takistusteta liikumine mis tahes vajalikku kohta Euroopas, see hõlmab ka elutähtsa taristu, nagu maanteede, sildade ja raudteede kasutatavust, seda saab saavutada eelkõige juhul, kui viia ellu komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni esitatud töökava, mis põhineb ELi liikmesriikide poolt Euroopa Kaitseagentuuri raames välja töötatud tegevuskaval; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kiiresti järelmeetmeid praeguseks väljakujunenud dünaamika ärakasutamiseks; rõhutab, vajadust tagada ühildatav kaitsevõime, et hõlbustada kogu ELi ja NATOt hõlmavat vägede paigutamist ja koostööd; soovitab ELil ja NATO‑l tegeleda ühtlasi ELi mittekuuluvate NATO riikide jõudude Euroopa territooriumil liikumise küsimusega;

38.  leiab, et EL ja NATO peaksid rohkem ühiselt tegutsema, et suurendada mõlema organisatsiooni naabrite ja partnerite vastupanuvõimet, kaitset ja julgeolekut; pooldab kindlalt seisukohta, et abi naaber- ja partnerriikidele nende suutlikkuse ja vastupanuvõime suurendamiseks, sealhulgas terrorismivastase võitluse, strateegilise kommunikatsiooni, küberkaitse, laskemoonaladude kaitse ja julgeolekusektori reformi valdkonnas, on ühine eesmärk, eelkõige kolmes katseprojektis osalevas riigis (Bosnia ja Hertsegoviina, Moldova ja Tuneesia);

39.  tuletab meelde, et nii ELi kui ka NATO huvides on tegeleda julgeolekuküsimustega nii Lääne-Balkanil kui ka ELi naabruses ja teha koostööd teatavates kindlates valdkondades; väljendab heameelt ELi ja NATO jõupingutuste üle poliitilise ja praktilise toe osutamisel Lääne‑Balkani, Ida‑Euroopa ja Lõuna‑Kaukaasia riikides; soovitab ELi liikmesriikidel jätkata neid jõupingutusi, et tagada demokraatliku arengu jätkumine ja julgeolekusektori reformimine; rõhutab, et koostöö ELi ja NATO ning Lääne‑Balkani riikide vahel on keskse tähtsusega kogu maailmajao julgeolekuohtudega tegelemisel;

40.  rõhutab, kui olulised on Viini dokumendis kinnitatud põhimõtted, eelkõige avatuse ja läbipaistvuse põhimõte; tunneb sellega seoses heameelt selle üle, et ELi ja NATO sõjalised õppused ja ühisõppused on avatud rahvusvahelistele vaatlejatele;

41.  kordab naiste olulist rolli ÜJKP ja NATO missioonidel, eelkõige konfliktipiirkondades naiste ja lastega tegelemisel; tunneb heameelt tõsiasja üle, et nii EL kui ka NATO on tunnistanud seda olulist rolli; soovitab ELil ja NATO-l edendada ennetavalt soolist mitmekesisust oma struktuurides ja operatsioonidel;

42.  rõhutab, kui oluline on, et EL tagaks Brexiti järel tihedad julgeoleku- ja kaitsealased suhted Ühendkuningriigiga, tunnistades, et Ühendkuningriik jääb peamiseks Euroopa kaitsesse panustajaks nii NATO liikme kui ka Euroopa riigina, isegi kui ta enam ELi ei kuulu;

o
o   o

43.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, NATO peasekretärile, ELi julgeoleku- ja kaitsevaldkonna ametitele, ELi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning NATO parlamentaarsele assambleele.

(1) ELT C 58, 15.2.2018, lk 109. (2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0435. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0440 ja P8_TA(2017)0492. (4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0503 ja P8_TA(2017)0493. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0092.

Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta resolutsioon küberkaitse kohta (2018/2004(INI))

P8_TA(2018)0258 A8-0189/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

–  võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa – Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 20. detsembri 2013. aasta, 26. juuni 2015. aasta, 15. detsembri 2016. aasta, 9. märtsi 2017. aasta, 22. juuni 2017. aasta, 20. novembri 2017. aasta ja 15. detsembri 2017. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2017. aasta teatist „Aruteludokument Euroopa kaitse tuleviku kohta” (COM(2017)0315),

–  võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2017. aasta teatist Euroopa Kaitsefondi käivitamise kohta (COM(2017)0295),

–  võttes arvesse komisjoni 30. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa kaitsealane tegevuskava“ (COM(2016)0950),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 7. veebruari 2013. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa Liidu küberjulgeoleku strateegia: avatud, ohutu ja turvaline küberruum“ (JOIN(2013)0001),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 13. septembri 2017. aasta töödokumenti „Assessment of the EU 2013 Cybersecurity Strategy“ (ELi 2013. aasta küberjulgeoleku strateegia hindamine) (SWD(2017)0295),

–  võttes arvesse 18. novembri 2014. aasta ELi küberkaitsepoliitika raamistikku,

–  võttes arvesse nõukogu 10. veebruari 2015. aasta järeldusi küberdiplomaatia kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 19. juuni 2017. aasta järeldusi pahatahtlikule kübertegevusele ELi ühise diplomaatilise reageerimise raamistiku kohta („küberdiplomaatia meetmete kogum“),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 13. septembri 2017. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vastupidavusvõime, heidutus ja kaitse: tugeva küberturvalisuse tagamine ELis“ (JOIN(2017)0450),

–  võttes arvesse käsiraamatut „Tallinn Manual 2.0 on the International Law Applicable to Cyber Operations“ (Tallinna käsiraamat 2.0 küberoperatsioonidele kohalduva rahvusvahelise õiguse kohta)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus(2),

–  võttes arvesse küberruumi stabiilsuse ülemaailmse komisjoni tööd,

–  võttes arvesse komisjoni 28. aprilli 2015. aasta teatist „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ (COM(2015)0185),

–  võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 6. aprilli 2016. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Hübriidohtudega võitlemise ühine raamistik. Euroopa Liidu lahendus“ (JOIN(2016)0018),

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(3),

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja, komisjoni presidendi ja NATO peasekretäri 8. juuli 2016. aasta ühisdeklaratsiooni, ELi Nõukogus ja Põhja-Atlandi Nõukogus 6. detsembril 2016. aastal ja 5. detsembril 2017. aastal heaks kiidetud ühiseid ettepanekute kogusid ühisdeklaratsiooni rakendamiseks ning 14. juuni ja 5. detsembri 2017. aasta eduaruandeid selle rakendamise kohta,

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2012. aasta resolutsiooni küberjulgeoleku ja -kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni Euroopa kaitseliidu kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2017. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb ENISAt ehk ELi küberturvalisuse ametit, millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 ja mis käsitleb info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist („küberturvalisust käsitlev õigusakt“) (COM(2017)0477),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) rakendamise aastaaruande kohta(6),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) rakendamise aastaaruande kohta(7),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0189/2018),

A.  arvestades, et küber- ja hübriidprobleemid, -ohud ja -ründed kujutavad endast tõsist ohtu ELi, selle liikmesriikide ja kodanike julgeolekule, kaitsele, stabiilsusele ja konkurentsivõimele; arvestades, et küberkaitsel on selgelt nii sõjaline kui ka tsiviilmõõde;

B.  arvestades, et ELi ja selle liikmesriike ähvardab enneolematu oht, mis seisneb poliitiliselt motiveeritud ja riigi toetatud küberrünnetes ning küberkuritegevuses ja terrorismis;

C.  arvestades, et sõjalises operatiivtegevuses käsitatakse küberruumi üldiselt viienda operatiivse valdkonnana, mis võimaldab küberkaitsevõime väljaarendamist; arvestades, et käimas on arutelud, kas tunnustada küberruumi sõjalise tegevuse viienda valdkonnana;

D.  arvestades, et ELi lepingu artikli 42 lõikes 7 ehk vastastikuse kaitse klauslis on sätestatud, et kui üks liikmesriik langeb oma territooriumil relvastatud kallaletungi ohvriks, on teised liikmesriigid kohustatud andma talle abi kõigi nende käsutuses olevate vahenditega; arvestades, et see ei mõjuta teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära; arvestades, et vastastikuse kaitse klauslit täiendavas solidaarsusklauslis (ELi toimimise lepingu artikkel 222) on sätestatud, et kui liikmesriiki tabab terrorirünnak või kui ta langeb loodusõnnetuse või inimtegevusest tingitud õnnetuse ohvriks, tegutsevad liit ja selle liikmesriigid üheskoos solidaarselt; arvestades, et solidaarsusklausel hõlmab nii tsiviil- kui ka sõjaliste struktuuride kasutamist;

E.  arvestades, et kuigi küberkaitse on endiselt liikmesriikide põhipädevus, on ELil määravalt tähtis roll näha ette Euroopa koostööplatvorm ning tagada algusest peale nende uute ettevõtmiste tihe kooskõlastamine rahvusvahelisel tasandil ja Atlandi‑ülese turvaarhitektuuri raames, et vältida lünki ja ebatõhusust, mis iseloomustab paljusid traditsioonilisi kaitsealaseid jõupingutusi; arvestades, et peame tegema rohkem, kui koostöö ja kooskõlastamise tõhustamine; arvestades, et peame tagama tõhusa ennetamise, tugevdades ELi võimekust avastada, kaitsta ja ära hoida; arvestades, et ELi tulemusliku küberturvalisuse saavutamiseks on vaja tõsiseltvõetavat küberkaitset ja -heidutust, tagades samal ajal, et riigid, kes on selleks kõige vähem ette valmistunud, ei saaks küberrünnetele hõlpsaks sihtmärgiks, ning arvestades, et tugev küberkaitse peaks olema oluline osa ÜJKP‑st ja Euroopa kaitsekoostöö liidu väljakujundamisest; arvestades, et küberkaitse valdkonnas napib pidevalt kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste; arvestades, et tiheda kooskõlastamine relvajõudude kaitsel küberrünnete vastu on tähtis osa tõhusa ÜJKP väljakujundamisest;

F.  arvestades, et ELi liikmesriigid langevad tihti küberrünnete ohvriks, mida panevad tsiviil- ja sõjaliste sihtmärkide vastu toime vaenulikud ja ohtlikud valitsusega seotud ja valitsusvälised osalejad; arvestades, et praegune kaitsetus on tingitud peamiselt meie Euroopa kaitsestrateegiate ja kaitsevõime killustatusest, mis võimaldab välisluureagentuuridel korduvalt ära kasutada julgeoleku jaoks otsustava tähtsusega IT‑süsteemide ja -võrgustike turvaauke; arvestades, et liikmesriikide valitsused ei ole tihti asjaomaseid sidusrühmi õigeaegselt teavitanud, et võimaldada neil turvaaugud oma toodetest ja teenustest kõrvaldada; arvestades, et sellised ründed nõuavad Euroopa ründe- ja kaitsevõime kiiret tugevdamist ning arendamist tsiviil- ja sõjalistel tasanditel, et vältida küberintsidentide võimalikku piiriülest mõju majandusele ja ühiskonnale;

G.  arvestades, et küberruumis hägustuvad piirid tsiviil- ja sõjalise sekkumise vahel;

H.  arvestades, et suur hulk küberintsidente toimub era- ja avaliku võrgutaristu nõrkuse, halvasti kaitstud või turvamata andmebaaside ja muude elutähtsa infotaristu puuduste tõttu; arvestades, et vaid vähesed liikmesriigid võtavad oma asjaomaste võrgu- ja infosüsteemide ning nendega seotud andmete kaitset vastutuse osana oma riiklikust kohusest, mistõttu ei investeerita ka koolitusse ja uusimasse turvatehnoloogiasse ega asjakohaste suuniste koostamisse;

I.  arvestades, et eraelu puutumatuse ja andmekaitse õigused on sätestatud ELi põhiõiguste hartas ning ELi toimimise lepingu artiklis 16 ning neid reguleeritakse ELi isikuandmete kaitse üldmäärusega, mis jõustus 25. mail 2018. aastal;

J.  arvestades, et aktiivne ja tõhus küberpoliitika võimaldab tõrjuda vaenlasi ja ühtlasi katkestada ja halvata nende ründevõime;

K.  arvestades, et mitmed terrorirühmitused ja -organisatsioonid kasutavad küberruumi soodsa vahendina, mille abil liikmeid värvata ning radikaliseerumist ja terroristliku propagandat levitada; arvestades, et terrorirühmitused, valitsusvälised osalejad ja rahvusvahelised kuritegelikud võrgustikud kasutavad küberruumi, et koguda anonüümselt raha ja luureandmeid ning töötada välja küberrelvi küberterrorikampaaniate korraldamiseks, et lõhkuda, kahjustada või hävitada elutähtsat taristut, rünnata finantssüsteeme ja tegeleda muu ebaseadusliku tegevusega, mis avaldab mõju Euroopa kodanike julgeolekule;

L.  arvestades, et Euroopa relvajõudude ja elutähtsate taristute küberkaitsest ja -heidutusest on saanud oluline küsimus kaitse ajakohastamist, Euroopa ühiseid kaitsealaseid jõupingutusi, relvajõudude tulevast väljakujundamist ja nende operatsioone ning Euroopa Liidu strateegilist autonoomiat käsitlevas arutelus;

M.  arvestades, et mitu liikmesriiki on märkimisväärselt investeerinud nende uute ülesannete täitmiseks ja kübervastupidavusvõime suurendamiseks vajalike küberkeskuste loomisse, kuid teha tuleb palju rohkem, sest liikmesriigi tasandil küberrünnetele vastulööki anda on üha raskem; arvestades, et liikmesriikide küberkeskused on ründe- või kaitsemandaadi osas erinevad; arvestades, et muud küberkaitsestruktuurid on liikmesriigiti väga erinevad ja on sageli endiselt killustatud; arvestades, et küberkaitset ja -heidutust on kõige parem ellu viia ühiselt Euroopa tasandil ning koostöös meie partnerite ja liitlastega, sest selle tegevusvaldkond ei tunnista ei riigi- ega organisatsioonilisi piire; arvestades, et sõjaline ja tsiviilküberjulgeolek on tihedalt seotud ning seega on tsiviil- ja sõjaliste spetsialistide vahel vaja suuremat koostoimet; arvestades, et eraettevõtjatel on selles valdkonnas märkimisväärses ulatuses oskusteavet, mis tekitab põhimõttelisi küsimusi valitsemise ja julgeoleku kohta ning riikide võime kohta oma kodanikke kaitsta;

N.  arvestades, et tekkinud on kiireloomuline vajadus suurendada ELi võimeid küberkaitse valdkonnas, kuna muutuvas küberturvalisuse keskkonnas ei suudeta õigeaegselt reageerida; arvestades, et kiire reageerimine ja asjakohane valmisolek on küberturvalisuse tagamisel peamised elemendid;

O.  arvestades, et nii alaline struktureeritud koostöö kui ka Euroopa Kaitsefond on uued algatused, millel on vajalik haare sellise ökosüsteemi soodustamiseks, mis loob võimalused VKEdele ja idufirmadele, ning küberkaitse valdkonna koostööprojektide edendamiseks, ning mõlemad aitavad kaasa reguleeriva ja institutsioonilise raamistiku kujundamisele;

P.  arvestades, et alalises struktureeritud koostöös osalevad liikmesriigid on võtnud kohustuse tagada järjest suuremad küberkaitsekoostöö alased jõupingutused, nagu teabevahetus, väljaõpe ja operatiivtugi;

Q.  arvestades, et PESCO 17 valitud projekti seast kaks projekti on küberkaitse valdkonnas;

R.  arvestades, et Euroopa Kaitsefond peab toetama Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet maailmas ja innovatsiooni, investeerides digitaal- ja kübertehnoloogiatesse, samuti hõlbustama arukate lahenduste väljatöötamist, pakkudes VKEdele ja idufirmadele selles tegevuses osalemisvõimalusi;

S.  arvestades, et Euroopa Kaitseagentuur on algatanud mitu projekti eesmärgiga rahuldada liikmesriikide küberkaitsevõime arendamise vajadus, sealhulgas hariduse ja koolituse valdkonnas, näiteks küberkaitsekoolituse ja -õppuste koordineerimisplatvorm (CD TEXP), küberkaitsekoolituse nõudluse ühendamine, Exercise support by the private sector (DePoCyTE) ja projekt Cyber Ranges;

T.  arvestades, et on ka teisi käimasolevaid ELi projekte, näiteks olukorrateadlikkuse või pahavara avastamise ja teabe jagamise valdkonnas (Malware Information Sharing Platform (MISP) ning Multi-Agent System For Advanced persistent threat Detection (MASFAD);

U.  arvestades, et suutlikkuse suurendamine ja vajadus küberkaitsealase väljaõppe järele on märkimisväärne ja suureneb ning et kõige tõhusam viis selle rahuldamiseks on ELi ja NATO tasandite koostöö;

V.  arvestades, et ÜJKP missioonid ja operatsioonid sõltuvad nagu kõik nüüdisaegsed organisatsioonilised ettevõtmised ulatuslikult toimivatest IT‑süsteemidest; arvestades, et küberoht ÜJKP missioonidele ja operatsioonidele võib esineda eri tasanditel, alates taktika- (ÜJKP missioonid ja operatsioonid) ja operatiivtasandist (ELi võrgud) kuni laiema üldise IT‑taristu tasandini;

W.  arvestades, et juhtimis- ja kontrollisüsteemid, teabevahetus ja logistika tuginevad salastatud ja avalikule IT‑taristule, eelkõige taktika- ja operatiivtasandil; arvestades, et need süsteemid on atraktiivne sihtmärk pahatahtlikele osalejatele, kes soovivad rünnata missioone; arvestades, et küberrünnetel võivad olla tõsised tagajärjed ELi taristule; arvestades, et eelkõige ELi energiataristu vastu suunatud küberrünnetel oleks rasked tagajärjed ning seetõttu tuleb sellist taristut rünnete eest kaitsta;

X.  arvestades, et hästi on teada, et küberkaitset tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta ÜJKP missioonide ja operatsioonide kavandamisprotsessi kõigis etappides, et see nõuab pidevat järelevalvet ning et selle täielikuks kaasamiseks missioonide kavandamisse ja pideva vajaliku kriitiliselt tähtsa abi andmiseks on vaja piisavat suutlikkust;

Y.  arvestades, et Euroopas pakub ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika struktuuridele, missioonidele ja operatsioonidele koolitusi ainult Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledži (ESDC) võrgustik; arvestades, et praegu kavatsetakse selle rolli Euroopa koolitussuutlikkuse koondamisel kübervaldkonnas märgatavalt suurendada;

Z.  arvestades, et Varssavis toimunud NATO 2016. aasta tippkohtumisel vastu võetud deklaratsioonis käsitletakse küberruumi valdkonnana, milles NATO peab end kaitsma sama tõhusalt nagu õhus, maal ja merel;

AA.  arvestades, et EL ja NATO on aidanud edendada liikmesriikide küberkaitsevõimet Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) ja NATO koordineeritavate kahesuguse kasutusega seotud uurimisprojektidega ning liikmesriikide kübervastupidavusvõime tugevdamisega, pakkudes selleks tuge Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) kaudu;

AB.  arvestades, et 2014. aastal lõi NATO küberturvalisuse operatsioonid osana oma kollektiivsest kaitsest ning 2016. aastal tunnustas ta küberruumi operatiivse valdkonnana lisaks maale, õhule ja merele; arvestades, et EL ja NATO on kübervastupidavuse ja küberkaitsevõime arendamisel teineteist täiendavad partnerid; arvestades, et küberturvalisus ja -kaitse on juba praegu kahe partneri vahelise koostöö üks tugevamaid alussambaid ning elutähtis valdkond, kus mõlemal on ainulaadne võime; arvestades, et 8. juuli 2016. aasta ELi ja NATO ühisdeklaratsioonis leppisid EL ja NATO kokku ulatuslikus koostöökavas; arvestades, et 42 koostööettepanekust neljas ettepanekus käsitletakse küberturvalisust ja -kaitset, koos täiendavate ettepanekutega, milles käsitletakse hübriidohtudega tegelemist laiemalt; arvestades, et eeltoodut on 5. detsembril 2017 täiendatud veel ühe ettepanekuga küberturvalisuse ja -kaitse valdkonnas;

AC.  arvestades, et infoturbe valdkonna ÜRO valitsusekspertide rühma (UNGGE) viimane aruteluvoor on lõppenud; arvestades, et kuigi 2017. aastal ei suutnud rühm koostada konsensusaruannet, kehtivad endiselt 2013. ja 2015. aasta aruanded, sealhulgas arusaam, et kehtiv rahvusvaheline õigus ja eelkõige ÜRO põhikiri on jätkuvalt kohaldatav ning hädavajalik rahu ja stabiilsuse säilitamiseks ning avatud, turvalise, rahumeelse ja ligipääsetava IKT‑keskkonna edendamiseks;

AD.  arvestades, et hiljuti loodud pahatahtlikule kübertegevusele ELi ühise diplomaatilise reageerimise raamistikus ehk küberdiplomaatia meetmete kogumis – mille eesmärk on suurendada ELi ja liikmesriikide suutlikkust, et mõjutada võimalike agressorite käitumist – nähakse ette ühise välis- ja julgeolekupoliitika proportsionaalsete, sealhulgas piiravate meetmete kasutamine;

AE.  arvestades, et erinevad riigid – muu hulgas Venemaa, Hiina ja Põhja‑Korea, kuid samuti riikidelt, julgeolekuagentuuridelt või eraettevõtetelt innustust saanud, nende palgatud või toetatud valitsusvälised osalejad (sealhulgas organiseeritud kuritegelikud rühmitused) – on poliitilistel, majanduslikel või julgeolekuga seotud eesmärkidel osalenud pahatahtlikus kübertegevuses, mis hõlmab rünnakuid elutähtsate taristute vastu, küberspionaaži ja ELi kodanike massilist jälgimist, väärteabe levitamise kampaaniaid ja pahavara levitamist (näiteks Wannacry ja NonPetya jne) ning internetile ja toimivatele IT‑süsteemidele juurdepääsu piiramist; arvestades, et sellised tegevused eiravad ja rikuvad rahvusvahelist õigust, inimõigusi ja ELi põhiõigusi, ohustades samal ajal demokraatiat, julgeolekut, avalikku korda ja Euroopa Liidu strateegilist sõltumatust, ning peaksid seega tooma kaasa ELi ühise reaktsiooni, näiteks ELi ühise diplomaatilise reageerimise raamistiku kasutamise, sealhulgas ELi küberdiplomaatia meetmete kogumisse kuuluvate piiravate meetmete kasutamise, nagu turulepääsu piirangud ja trahvid eraettevõtete puhul;

AF.  arvestades, et selliseid laialdasi rünnakuid IT‑taristu vastu on minevikus korduvalt toime pandud, sealhulgas 2007. aastal Eesti ja 2008. aastal Gruusia vastu, ning et praegu korraldatakse neid pea igapäevaselt Ukraina vastu; arvestades, et praegusel ajal kasutatakse enneolematus mahus küberründevahendeid ELi ja NATO liikmesriikide vastu;

AG.  arvestades, et küberturvalisuse tehnoloogiad, mis on olulised nii sõjalises kui ka tsiviilsfääris, on kahese kasutusega tehnoloogiad, mis pakuvad hulgaliselt võimalusi tsiviil- ja sõjaliste osalejate vaheliseks koostoimeks mitmetes valdkondades, nagu krüpteerimisel, julgeoleku ja kaitsetuse haldamise vahendite ning sissetungide tuvastamise ja tõkestamise süsteemide puhul;

AH.  arvestades, et lähiaastatel mõjutab kübertehnoloogiate areng uusi valdkondi, näiteks tehisintellekti, asjade internetti, robootikat ja mobiilseid seadmeid, ning et sellel kõigel võib olla ka mitmesuguseid julgeolekumõjusid kaitsevaldkonnas;

AI.  arvestades, et mitmetes liikmesriikides loodud küberkeskused võivad olulisel määral aidata elutähtsaid tsiviiltaristuid kaitsta, ning arvestades, et küberkaitsevaldkonna teadmised on sageli sama kasulikud ka tsiviilsfääris;

Küberkaitse- ja -heidutusvõime arendamine

1.  toonitab, et ühine küberkaitsepoliitika ja märkimisväärne küberkaitsevõime peaksid olema Euroopa kaitsekoostöö liidu väljakujundamisel kesksed elemendid;

2.  tervitab komisjoni küberturvalisuse paketi algatust ELi küberkaitse, -heidutuse ja -vastupanuvõime tugevdamiseks;

3.  tuletab meelde, et küberkaitsel on nii tsiviil- kui ka sõjaline mõõde ning et see tähendab, et vaja on ühtset poliitilist käsitlust ning tsiviil- ja sõjaliste sidusrühmade tihedat koostööd;

4.  kutsub üles ühtselt arendama kõigi ELi asutuste ja institutsioonide ja liikmesriikide kübervõimekusi ning pakkuma vajalikke poliitilisi ja praktilisi lahendusi, et kõrvaldada küberkaitsealast koostööd ikka veel takistavad poliitilised, seadusandlikud ja korralduslikud tõkked; peab küberkaitse vallas eluliselt tähtsaks korrapärast ja süvendatud teabevahetust ning koostööd ELi ja riikliku tasandi asjaomaste avaliku sektori sidusrühmade vahel;

5.  rõhutab eriti, et võimalikult tõhusa tegevuse tagamiseks peaks liikmesriikide küberkaitsevõime olema Euroopa kaitsekoostöö liidu väljatöötamise alguses esirinnas ja seda tuleks kohe võimalikult jõuliselt kaasata; nõuab seepärast tungivalt, et liikmesriigid teeksid oma küberkaitse arendamisel tihedalt koostööd, kasutades selget tegevuskava, edendades sel viisil komisjoni, Euroopa välisteenistuse ja Euroopa Kaitseagentuuri kooskõlastatavat protsessi, eesmärgiga täielikumalt integreerida liikmesriikide küberkaitsestruktuurid, viies kiirelt ellu olemasolevad lühiajalised meetmed ja soodustades kogemuste vahetamist; on seisukohal, et peaksime välja arendama turvalise Euroopa võrgustiku elutähtsa teabe ja elutähtsate taristute haldamiseks; tunnistab, et mõjusa küberkaitse ja küberheidutuse tähtis osa on tugev vastutuse omistamise võime ning et tõhus ennetamine nõuaks märkimisväärse tehnoloogilise oskusteabe edasiarendamist; nõuab, et liikmesriigid eraldaksid rohkem rahalisi ja inimressursse, eelkõige kohtueksperte, et parandada küberrünnete eest vastutuse omistamise võimet; toonitab, et selline koostöö peaks toimuma ka ENISA tugevdamise kaudu;

6.  mõistab, et riiklik küberkaitsevõime on paljude liikmesriikide julgeolekustrateegia keskmes ja lahutamatu osa nende riiklikust suveräänsusest; rõhutab siiski, et kuna küberruum on oma olemuselt piirideta, ei ole ühelgi liikmesriigil võimalik üksi saavutada tõeliselt ulatuslike ja mõjusate jõudude loomiseks vajalikku haaret ja teadmisi, mis tagaks küberruumis ELi strateegilise sõltumatuse, vajades seega kõigilt liikmesriikidelt jõulisemat ja kooskõlastatud reageerimist ELi tasandil; seda arvestades märgib, et selliste jõudude arendamiseks on ELi ja tema liikmesriikide käsutuses olev aeg piiratud ja tegutseda tuleb viivitamata; märgib, et tänu sellistele ELi algatustele nagu digitaalne ühtne turg on ELil head võimalused võtta endale Euroopa küberkaitsestrateegiate väljatöötamisel liidriroll; kinnitab, et küberkaitse arendamine ELi tasandil peab tugevdama ELi suutlikkust ennast kaitsta; väljendab sellega seoses heameelt ettepaneku üle anda ENISA‑le alalised volitused ja tugevdada selle rolli;

7.  nõuab sellega seoses tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid koostööprojektide väljapakkumiseks võimalikult hästi ära alalise struktureeritud koostöö ja Euroopa Kaitsefondi raamistikku;

8.  võtab teadmiseks ELi ja liikmesriikide küberkaitsealase suure töö; peab märkimisväärseks eelkõige Euroopa Kaitseagentuuri küberharjutusvälja (cyber range) projekte, strateegilist küberkaitsealaste teadusuuringute kava ja küberolukorrateadlikkuse juurutuspakettide väljatöötamist peakorteritele;

9.  väljendab heameelt kahe alalise struktureeritud koostöö raames ellu viidava kübervaldkonna projekti, nimelt küberohtude ja küberintsidentide valdkonna teabevahetusplatvormi ja kiirreageerimisrühmade ning küberturvalisuse alase vastastikuse abistamise üle; toonitab, et need kaks projekti keskenduvad küberkaitsepoliitikale, mille eesmärk on jagada küberohtusid käsitlevat teavet võrgustikku ühendatud liikmesriikide platvormi ja küberintsidentide kiirreageerimisrühmade loomise kaudu, nii et liikmesriigid saaksid üksteist aidata parema kübervastupidavusvõime tagamisel ning küberohte ühiselt avastada, tuvastada ja leevendada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tuginema alalise struktureeritud koostöö küberturbe kiirreageerimisrühmade ja küberturvalisuse alase vastastikuse abistamise projektile ning selleks moodustama Euroopa küberturbe kiirreageerimisrühma, mis osalevate liikmesriikide tegevust täiendades kooskõlastaks meetmeid, tuvastaks kollektiivseid küberohte ja võtaks nende suhtes vastumeetmeid;

10.  märgib, et ELi võime küberkaitseprojekte arendada sõltub tema kontrollist tehnoloogiate, seadmete, teenuste, andmete ja andmetöötluse üle, mis peab tuginema usaldusväärsetele valdkondlikele sidusrühmadele;

11.  tuletab meelde, et juhtimissüsteemide ühtlustamise üks eesmärk on omada ELi mittekuuluvate NATO riikide ja ühekordsete partneritega koostalitlusvõimelisi juhtimisvahendeid ning tagada sujuv teabevahetus, et kiirendada otsustustsüklit ja säilitada küberohu tingimustes teabe üle kontroll;

12.  soovitab leida viise NATO aruka kaitse projektide täiendamiseks (näiteks rahvusvaheline küberkaitsevõime arendamise projekt (Multinational Cyber Defence Capability Development), pahavara-alase teabe jagamise platvorm (Malware Information Sharing Platform – MISP) ning rahvusvaheline küberkaitsekoolitus ja -väljaõpe (Multinational Cyber Defence Education & Training – MN CD E&T));

13.  võtab teadmiseks arengud sellistes valdkondades nagu nanotehnoloogia, tehisintellekt, suurandmed, elektroonikaromud ja arenenud robootika; nõuab seetõttu tungivalt, et liikmesriigid ja EL pööraksid erilist tähelepanu võimalusele, et vaenulikud riigid ja kuritegelikud rühmitused neid valdkondi ära kasutavad; nõuab väljaõpet ja võimekuste arendamist kaitseks selliste uudsete keeruliste kuritegelike kombinatsioonide eest nagu komplitseeritud identiteedipettused ja kaupade võltsimine;

14.  rõhutab vajadust muuta küberruumi turvalisuse mõistestik selgemaks ning vajadust küber- ja hübriidohtusid ühtselt käsitleda ja nende vastu ühiselt võidelda, tuvastada ja likvideerida kurjategijate ja äärmuslaste internetiturvapaigad ning selleks tugevdada ja laiendada teabe jagamist ELi ja selle asutuste, näiteks Europoli, Eurojusti, Euroopa Kaitseagentuuri ja ENISA vahel;

15.  toonitab tehisintellekti üha kasvavat tähtsust nii küberrünnete kui ka küberkaitse jaoks; nõuab, et EL ja liikmesriigid pööraksid sellele valdkonnale erilist tähelepanu nii teadusuuringutes kui ka oma küberkaitsevõime väljaarendamisel;

16.  rõhutab tungivalt, et nii relvadega kui ka relvadeta mehitamata õhusõidukite kasutuselevõtmisel tuleks võtta täiendavaid meetmeid nende võimalike küberturvaaukude parandamiseks;

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide küberkaitse

17.  rõhutab, et küberkaitset tuleks käsitleda ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide operatiivülesandena ning et see tuleks kaasata kõikidesse ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kavandamisprotsessidesse, tagamaks et kogu kavandamisprotsessi kestel arvestatakse küberturvalisuse küsimustega ja tänu sellele piiratakse küberturvaaukude esinemise võimalusi;

18.  mõistab, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika eduka missiooni või operatsiooni kavandamine eeldab ulatuslikku küberkaitsealast oskusteavet ning turvalist IT‑taristut ja -võrgustikke nii operatsiooni peakorteris kui ka missioonil, et hinnata põhjalikult ohte ja tagada kohapeal piisav kaitse; palub Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel, kus asuvad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioonide peakorterid, tugevdada oma küberkaitsealast oskusteavet ELi missioonidel ja operatsioonidel; märgib, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ettevalmistamisel saab neid küberrünnete eest kaitsta vaid teatud piirini;

19.  rõhutab, et kõikide ÜJKP missioonide ja operatsioonide kavandamisega peab kaasnema põhjalik hinnang küberohualase olukorra kohta; märgib, et Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) koostatud ohukaart annab sobiva vormi, mida sellisel hindamisel aluseks võtta; soovitab luua ÜJKP peakorterite juures kübervastupidavusvõime hindamise üksused;

20.  peab eriti tähtsaks, et ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide nn küberjalajäljed ja rünnatavad pinnad hoitaks võimalikult väikesed; nõuab tungivalt, et asjaomased kavandajad võtaksid seda arvesse kavandamisprotsessi algusest peale;

21.  võtab teadmiseks Euroopa Kaitseagentuuri koolitusvajaduste analüüsi, millest nähtub, et otsustajatel ja mitte ainult liikmesriikides on küberkaitseoskustes ja -pädevustes olulised puudujäägid, ja väljendab heameelt Euroopa Kaitseagentuuri algatuse üle korraldada liikmesriikides ÜJKP missioonide ja operatsioonide kavandamise toetamiseks kõrgemate otsusetegijate kursusi;

Küberkaitseharidus ja -koolitus

22.  märgib, et ELi ühtlustatud küberkaitseharidus ja -koolitus leevendaks ohte märkimisväärselt, ning kutsub ELi ja liikmesriike üles suurendama hariduse, koolituse ja õppuste alast koostööd;

23.  toetab igati programmi Military Erasmus ning muid ühiseid koolitusi ja vahetusalgatusi, mille eesmärk on edendada liikmesriikide relvajõudude koostegutsemisvõimet ja töötada välja ühine strateegiakultuur noorte sõjaväelaste vahetuse suurendamise kaudu, arvestades et selline koostegutsemisvõime on vajalik kõigi liikmesriikide ja NATO liitlaste vahel; on siiski veendunud, et üleminek küberkaitsehariduse ja -koolituse valdkonnas ei peaks piirduma üksnes nimetatud algatusega ning kaasata tuleks igas vanuses ja igasuguse auastmega sõjaväelasi ning üliõpilasi kõigist küberjulgeolekuõpet pakkuvatest akadeemilistest keskustest;

24.  rõhutab, et küberkaitse valdkond vajab rohkem eksperte; kutsub liikmesriike üles hõlbustama koostööd akadeemiliste tsiviilinstitutsioonide ja sõjaväeakadeemiate vahel, et see lõhe ületada, eesmärgiga luua küberkaitsehariduse ja -koolituse valdkonnas rohkem võimalusi, ning eraldama spetsialiseerunud küberoperatiivväljaõppele, sealhulgas tehisintellektile, rohkem ressursse; palub sõjaväeakadeemiatel lisada küberkaitseharidus oma õppekavadesse, aidates sel viisil suurendada ÜJKP missioonide jaoks vajalike küberkaitseekspertide arvu;

25.  kutsub kõiki liikmesriike üles ettevõtjaid, koole ja kodanikke küberjulgeolekust ja digitaalohtudest piisavalt ja ennetavalt teavitama, nende sellealast teadlikkust suurendama ja neid nõustama; väljendab sellega seoses heameelt küberjulgeoleku suuniste üle vahendina, mis suunab kodanikke ja organisatsioone parema küberjulgeoleku strateegia poole, suurendab küberjulgeolekualaseid teadmisi ja parandab üldist kübervastupidavusvõimet;

26.  märgib, et arvestades vajadust eriteadmistega personali järele, peaksid liikmesriigid keskenduma mitte üksnes pädeva relvajõudude isikkoosseisu värbamisele, vaid ka vajalike spetsialistide hoidmisele;

27.  väljendab heameelt selle üle, et 11 liikmesriiki (Austria, Belgia, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Soome, Iirimaa, Läti, Madalmaad, Portugal ja Rootsi) on asunud ellu viima küberharjutusväljade projekti Cyber Ranges Federation, mis on esimene Euroopa Kaitseagentuuri panustamis- ja jagamiskava raames ellu viidavast neljast küberkaitseprojektist; kutsub teisi liikmesriike üles selle algatusega ühinema; kutsub liikmesriike üles suurendama virtuaalse küberkaitsekoolituse ja küberharjutusväljade vastastikust kättesaadavust; märgib, et sellega seoses tuleks kaaluda ka ENISA rolli ning selle ekspertteadmisi;

28.  arvab, et sellised algatused aitavad parandada ELi tasandi küberkaitsehariduse kvaliteeti, eelkõige laiaulatuslike tehniliste platvormide loomise ja ELi ekspertide ühendamise kaudu; usub, et Euroopa relvajõud võivad suurendada oma atraktiivsust, pakkudes ulatuslikku küberkaitsekoolitust, mis köidab ja hoiab kohal küberjulgeoleku alal andekaid inimesi; rõhutab vajadust teha kindlaks nii liikmesriikide kui ka ELi institutsioonide arvutisüsteemide puudused; tunnistab, et inimlik eksitus on üks kõige sagedamini küberkaitsesüsteemides tuvastatav puudus, ja nõuab seetõttu ELi institutsioonide heaks töötavale sõjaväe- ja tsiviilpersonalile korrapärast koolitust;

29.  palub Euroopa Kaitseagentuuril küberkaitsekoolituse ja -õppuste koordineerimisplatvorm (CD TEXP) võimalikult kiiresti kasutusele võtta, et toetada projekti Cyber Ranges Federation, keskendudes koostööle ühtlustatud nõuete vallas, edendades küberkaitsealaseid teadusuuringuid ja tehnoloogiauuendusi ning abistades ühiselt kolmandaid riike nende võimete suurendamisel, et luua küberkaitsealast vastupanuvõimet; palub komisjonil ja liikmesriikidel täiendada neid algatusi spetsiaalse Euroopa küberkaitseõppuste tippkeskusega, et pakkuda osalevate liikmesriikide küberjulgeoleku alase koolituse täienduseks kõige lootustandvamatele värvatutele tipptasemel väljaõpet;

30.  toetab igati küberkaitsehariduse, -koolituse ja -õppuste ning hindamisplatvormi loomist Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledžis, et parandada liikmesriikides koolitus- ja haridusvõimalusi;

31.  julgustab olukorrateadlikkuse alast teabevahetust küberõppuste ettevalmistamise ning vastavate võimearenduseks tehtavate jõupingutuste koordineerimise kaudu, et saavutada suurem koostegutsemisvõime ning tulevaste rünnakute parem ennetamine ja neile tõhusam reageerimine; nõuab selliste projektide elluviimist koos NATO liitlaste, liikmesriikide relvajõudude ja muude partneritega, kellel on suur kogemus küberrünnete vastu võitlemisel, eesmärgiga arendada operatiivset valmisolekut, ühiseid menetlusi ja standardeid, et erinevatele küberohtudele ulatuslikult vastu seista; peab sellega seoses tervitatavaks ELi osalemist sellistes õppustes nagu CODE (Cyber Offence and Defence Exercise – küberründe ja -kaitse õppus);

32.  tuletab meelde, et vastupanuvõimeline küberruum nõuab laitmatut küberhügieeni; kutsub kõiki avaliku ja erasektori sidusrühmi üles korraldama kõigile oma töötajatele regulaarselt küberhügieeni koolitusi;

33.  soovitab suurendada oskusteabe ja saadud kogemuste vahetamist relvajõudude, politsei ja liikmesriikide muude küberohtude vastases võitluses aktiivsete riigiasutuste vahel;

ELi ja NATO küberkaitsekoostöö

34.  kordab, et ELil ja NATO‑l on oma ühiste väärtuste ja strateegiliste huvide kohaselt eriline vastutus ja võimekus lahendada suurenevaid küberjulgeoleku- ja küberkaitseprobleeme tõhusamalt ja tihedas koostöös, otsides võimalikke täiendavusi, vältides dubleerimist ning järgides oma asjaomaseid vastutusalasid;

35.  kutsub nõukogu üles kaaluma koostöös teiste asjaomaste ELi institutsioonide ja struktuuridega viise, kuidas tagada tihedas koostöös NATOga võimalikult kiiresti liidu tasandi toetus kübervaldkonna ühtlustatud viisil integreerimisele liikmesriikide sõjalistesse doktriinidesse;

36.  nõuab juba kokku lepitud meetmete rakendamist; nõuab uute algatuste käivitamist ELi ja NATO koostöö edendamiseks, võttes arvesse ka võimalust teha koostööd NATO Küberkaitsekoostöö Keskuses (CCD COE) ning NATO kommunikatsiooni- ja infoakadeemias, mille eesmärk on suurendada koolitussuutlikkust IT- ja kübersüsteemide alal seoses küberkaitsega seotud tarkvara ja riistvaraga; märgib, et see võiks hõlmata dialoogi NATOga võimaluse üle, et EL ühineb keskusega ühe osapoolena, et suurendada vastastikust täiendavust ja koostööd; tunneb heameelt hiljuti loodud Euroopa Hübriidohutõrje Oivakeskuse üle; nõuab tungivalt, et kõik asjaomased asutused ja liitlased kohtuksid korrapäraselt oma tegevuse arutamiseks, et vältida kattuvust ja edendada küberkaitse koordineeritud käsitust; usub, et ELi liikmesriikide ja NATO vahelist küberohtusid käsitleva teabe vahetamist vastastikuse usalduse alusel on tingimata vaja stimuleerida;

37.  on veendunud, et ELi ja NATO koostöö suurendamine küberkaitse valdkonnas on oluline ja kasulik, et küberründeid ennetada, avastada ja ära hoida; kutsub seepärast mõlemat organisatsiooni üles suurendama omavahelist operatiivkoostööd ja koordineerimist ning laiendama ühiseid suutlikkuse suurendamise jõupingutusi, eelkõige tsiviilisikutest ja sõjaväelastest küberkaitsetöötajate ühiste õppuste ja ühise koolitamise kujul ning liikmesriikide osalemise kaudu NATO aruka kaitse projektides; peab hädavajalikuks, et EL ja NATO tõhustaksid teabe jagamist, et vastutust küberrünnete eest oleks võimalik ametlikult toimepanijale omistada ja seega nende eest vastutavatele isikutele piiravad sanktsioonid kehtestada; nõuab tungivalt, et mõlemad organisatsioonid teeksid tihedamat koostööd ka kriisijuhtimise küberaspektide valdkonnas;

38.  väljendab heameelt mõistete teemal toimuva arutelu üle, eesmärgiga integreerida küberkaitsenõuded ja -normid koostegutsemisvõime edendamiseks missioonide ja operatsioonide planeerimisse ja läbiviimisse, ja väljendab lootust, et sellele järgneb operatiivsem koostöö asjaomaste missioonide küberkaitse ja operatiivsete käsituste sünkroniseerimise tagamiseks;

39.  peab tervitatavaks ELi infoturbeintsidentidega tegeleva rühma (CERT‑EU) ja NATO küberturbeintsidentidele reageerimise üksuse (NCIRC) kokkulepet, mille eesmärk on hõlbustada teabevahetust, pakkuda logistilist tuge, hinnata ühiselt riske ja jagada parimaid tavasid, et reageerida ohtudele reaalajas; rõhutab, et tähtis on innustada CERT‑EU ja NCIRCi vahelist teabevahetust ja töötada usalduse suurendamise nimel; on seisukohal, et CERT‑EU valduses olevat teavet peetakse küberkaitsealaste teadusuuringute ja NATO jaoks kasulikuks ning kõnealust teavet tuleks jagada nii, et kooskõla ELi andmekaitsealaste õigusaktidega oleks täielikult tagatud;

40.  tunneb heameelt kahe organisatsiooni küberkaitseõppuste alase koostöö üle; võtab teadmiseks ELi esindajate osalemise iga‑aastasel õppusel Cyber Coalition; tunnustab edusamme, millele osutab ELi osalemine NATO kriisiohjeõppusel Crisis Management Exercise 17 samaaegsete ja kooskõlastatud õppuste (Parallel and Coordinated Exercises 17, PACE) kaudu, ning väljendab eriti suurt heameelt küberkaitsekomponendi kaasamise üle; nõuab tungivalt, et mõlemad organisatsioonid suurendaksid neid jõupingutusi;

41.  nõuab tungivalt, et EL ja NATO korraldaksid korrapäraseid strateegilise tasandi õppusi, kus osaleks mõlema organisatsiooni poliitiline tippjuhtkond; tunneb sellega seoses heameelt Eesti õppuse EU CYBRID 2017 ja asjaolu üle, et see oli esimene kord, kui NATO peasekretär osaleb ELi õppusel;

42.  märgib, et küberkaitsekoostöö programmi on võimalik muuta palju kaugeleulatuvamaks ja konkreetsemaks, nii et see hõlmaks enamat, kui vaid koostöö kontseptuaalne tasand konkreetsetes operatsioonides; nõuab tungivalt, et mõlemad organisatsioonid rakendaksid praktikas tulemuslikult kõik selle, mis on juba olemas, ja esitaksid ühisdeklaratsiooni rakendamise järgmise läbivaatamise ajaks põhjalikumad ettepanekud;

43.  väljendab heameelt NATO poolt 2014. aastal loodud tööstuse ja küberjulgeoleku partnerluse üle (NICP) ning soovib, et EL osaleks NICPi koostööpüüdlustes, et siduda NATO ja ELi koostöö küberjulgeoleku tehnoloogiatele spetsialiseerunud tööstusliidritega, eesmärgiga edendada küberjulgeolekut jätkuva koostöö kaudu, pöörates erilist tähelepanu järgmisele: koolitused, õppused ja haridus ELi, NATO ja tööstuse esindajatele; ELi ja tööstuse kaasamine NATO aruka kaitse projektidesse; ELi, NATO ja tööstuse esindajate ühine teabe jagamine ning valmisoleku ja taastamise parimad tavad; küberkaitsevõimekuse ühine arendamine; vajaduse korral ühine küberintsidentidele reageerimine;

44.  märgib käimasolevat tööd määruse ettepanekuga, millega muudetakse Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeametit (ENISA) käsitlevat määrust (EL) nr 526/2013 ja millega kehtestatakse Euroopa IKT turvalisuse sertifitseerimise ja märgistamise raamistik; palub ENISA‑l sõlmida NATOga kokkulepe, mis näeks ette nendevahelise praktilise koostöö suurendamist, sealhulgas teabe vahetamist ja küberkaitsealastes õppustes osalemist;

Küberruumile kohalduvad rahvusvahelised normid

45.  nõuab küberkaitse suutlikkuse peavoolustamist ühises välis- ja julgeolekupoliitikas ning ELi ja liikmesriikide välistegevuses kui valdkondadeülest ülesannet ning nõuab küberkaitse valdkonnas tihedamat koostööd liikmesriikide, ELi institutsioonide, NATO, ÜRO, Ameerika Ühendriikide ja muude strateegiliste partnerite vahel, eelkõige küberruumiga seotud eeskirjade, normide ja jõustamismeetmete osas;

46.  peab kahetsusväärseks, et mitu kuud kestnud läbirääkimiste järel ei suutnud ÜRO 2016.–2017. aasta valitsusekspertide rühm (UNGGE) koostada uut konsensusaruannet; tuletab meelde, et nagu märgiti 2013. aasta aruandes, kohaldatakse ja tuleks jõustada küberruumi suhtes kehtivat rahvusvahelist õigust ja eelkõige ÜRO põhikirja – milles keelatakse jõuga ähvardada või jõudu tarvitada mis tahes riigi poliitilise sõltumatuse vastu, sealhulgas sunniviisilised küberoperatsioonid, mille eesmärk on häirida tehnilist taristut, mis on hädavajalik teise riigi ametlike osalusmenetluste läbiviimiseks, kaasa arvatud valimised; märgib, et ÜRO valitsusekspertide rühma 2015. aasta aruandes esitatakse riigi vastutustundliku käitumise normide loend, sealhulgas keeld, mis ei luba riikidel tegeleda kübertegevusega, mis on vastuolus nende rahvusvahelistest normidest tulenevate kohustustega, ega sellist tegevust teadlikult toetada; palub ELil võtta endale küberruumi rahvusvahelisi norme käsitlevates käimasolevates ja tulevastes aruteludes ning nende normide rakendamises juhtroll;

47.  peab asjakohaseks käsiraamatut „Tallinn Manual 2.0“ kui arutelubaasi ja analüüsivahendit selle kohta, kuidas kehtivat rahvusvahelist õigust saaks küberruumile kohaldada; palub liikmesriikidel asuda analüüsima ja kohaldama käsiraamatus esitatud eksperditeavet ja leppida kokku rahvusvahelise käitumise vabatahtlikud lisanormid; märgib eelkõige, et kübervõimekuse mis tahes kasutamine ründe eesmärgil peab põhinema rahvusvahelisel õigusel;

48.  kinnitab oma kohustust tagada avatud, vaba, stabiilne ja turvaline küberruum, kus austatakse selliseid põhiväärtusi nagu demokraatia, inimõigused ja õigusriigi põhimõte ning kus rahvusvahelised vaidlused lahendatakse rahumeelselt ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete alusel; kutsub liikmesriike üles jätkuvalt rakendama ühist ja terviklikku ELi lähenemisviisi küberdiplomaatiale ja olemasolevatele kübernormidele ning koostama koos NATOga ELi tasandi kriteeriumid ja määratlused selle kohta, mis on küberrünne, et parandada ELi võimet jõuda küberründe kujul aset leidnud rahvusvahelise õiguse vastase teo järel kiiresti ühisele seisukohale; toetab igati ÜRO valitsusekspertide rühma 2015. aasta aruandes toodud riikide vastutustundlikku käitumist küberruumis käsitlevate vabatahtlike ja mittesiduvate normide rakendamist, mis hõlmavad kodanike eraelu puutumatuse ja põhiõiguste austamist ning usaldust suurendavate piirkondlike meetmete väljatöötamist; toetab sellega seoses küberruumi stabiilsuse ülemaailmse komisjon tööd, et koostada ettepanekud rahvusvahelise julgeoleku ja stabiilsuse suurendamist käsitlevate normide ja poliitika väljatöötamiseks ning vastutustundliku riikliku ja mitteriikliku käitumise suunamiseks küberruumis; toetab ettepanekut, et riiklikud ja mitteriiklikud osalised ei tohiks viia läbi või teadlikult lubada tegevust, mis kahjustab tahtlikult ja oluliselt interneti avaliku tuuma üldist kättesaadavust või terviklikkust ja seeläbi küberruumi stabiilsust;

49.  tunnistab, et enamik tehnoloogiataristust kuulub erasektorile või on erasektori poolt käitatav ning seetõttu on tiheda koostöö tegemine erasektori ning kodanikuühiskonna rühmadega, nendega konsulteerimine ning mitme sidusrühma arutelu kaudu kaasamine väga oluline, et tagada avatud, vaba, stabiilne ja turvaline küberruum;

50.  möönab, et jõustamisega seotud raskuste tõttu ei saavutata riikide kahepoolsete kokkulepetega alati oodatud tulemusi; on seetõttu seisukohal, et konsensusele altite ja sarnaselt mõtlevate riikide rühmades koalitsioonide loomine on tõhus mitme sidusrühma jõupingutuste täiendamise vahend; rõhutab kohalike omavalitsuste rolli tähtsust tehnoloogiliste uuenduste ja andmete jagamise protsessis, et tugevdada võitlust kuritegevuse ja terroristliku tegevuse vastu;

51.  väljendab heameelt, et nõukogu võttis vastu raamistiku pahatahtlikule kübertegevusele ühiseks diplomaatiliseks reageerimiseks ELis, nn küberdiplomaatia meetmete kogumi; toetab ELile võimaluse andmist võtta piiravaid meetmeid vastaste suhtes, kes ründavad liikmesriike küberruumis, sealhulgas sanktsioonide kehtestamist;

52.  kutsub ühtlasi üles küberjulgeoleku ja -kaitse selgele ennetavale käsitusele ning ELi küberdiplomaatia kui välispoliitikas valdkondadeülese ülesande ning selle suutlikkuse ja vahendite tugevdamisele kõigis valdkondades, et need tugevdaksid tõhusalt ELi norme ja väärtusi ning aitaksid asjaomastel pooltel saavutada üleilmse konsensuse küberruumiga seotud eeskirjade, normide ja täitmise tagamise meetmete kohta; märgib, et kolmandate riikide kübervastupidavusvõime arendamine aitab kaasa rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule ning lõppkokkuvõttes suurendab Euroopa kodanike turvalisust;

53.  leiab, et sellised küberründed nagu NotPetya ja WannaCry on kas riiklikult juhitud või toimuvad riigi teadmisel ja heakskiidul; märgib, et sellised küberründed, mis põhjustavad tõsist ja kestvat majanduslikku kahju ning ohustavad elusid, kujutavad endast rahvusvahelise õiguse ja õigusnormide selget rikkumist; usub seetõttu, et NotPetya ja WannaCry kujutavad endast rahvusvahelise õiguse rikkumist, milles on süüdi vastavalt Venemaa Föderatsioon ja Põhja‑Korea, ning EL ja NATO peaksid sellele samaulatuslikult ja asjakohaselt reageerima;

54.  nõuab küberkuritegevusega tegelevate õiguskaitseüksuste ja valitsusasutuste koordinatsioonikeskuse loomist Europoli küberkuritegevuse vastase võitluse keskuses, mille peamine ülesanne oleks juhtida nii .eu domeenide kui ka ELi võrgustike elutähtsa taristu kaitset ründe ajal; rõhutab, et selline koordinatsioonikeskus peaks samuti olema kohustatud vahetama teavet ja andma liikmesriikidele abi;

55.  rõhutab, kui oluline on normide väljatöötamine eraelu puutumatuse ja turvalisuse, krüpteerimise, vihakõne, väärinfo ja terrorismiohtude kohta;

56.  soovitab, et iga liikmesriik võtaks endale kohustuse aidata küberründe sihtmärgiks sattunud mistahes muud liikmesriiki ning tagada tihedas koostöös NATOga riiklik kübervastutus;

Tsiviil- ja sõjandusvaldkonna koostöö

57.  palub kõigil sidusrühmadel tugevdada teadmussiirde partnerlusi, rakendada asjakohaseid ärimudeleid ja luua usaldus ettevõtjate, kaitsetööstuse lõppkasutajate ja tsiviilkasutajate vahel ning edendada akadeemiliste teadmiste praktilist rakendamist, et luua koostoimet ja lahenduste liikumist tsiviil- ja sõjaliste toodete turgudel, mis moodustavad sisuliselt Euroopa ühtse küberjulgeoleku- ja küberjulgeolekutoodete turu, tuginedes läbipaistvatele menetlustele ja järgides ELi ja rahvusvahelist õigust eesmärgiga hoida ning tugevdada ELi strateegilist sõltumatust; juhib tähelepanu erasektori küberturbeettevõtjate kesksele rollile varajase hoiatamise ja küberrünnete eest vastutuse omistamise puhul;

58.  rõhutab tungivalt teadus- ja arendustegevuse tähtsust, eelkõige arvestades kaitsetööstuse turu turvanõuete kõrget taset; nõuab tungivalt, et EL ja liikmesriigid toetaksid praktilisemalt Euroopa küberjulgeolekutööstust ja muid asjaomaseid majandusvaldkonnas tegutsejaid, vähendaksid bürokraatlikku koormust, eelkõige VKEde ja idufirmade osas (peamised uuenduslike lahenduste loojad küberkaitse valdkonnas), ning edendaksid tihedamat koostööd ülikoolide teadusorganisatsioonide ja peamiste osalejatega, et vähendada sõltuvust ELi-väliste tootjate küberjulgeolekutoodetest ja luua ELis strateegiline tarneahel, tugevdamaks liidu strateegilist sõltumatust; võtab sellega seoses teadmiseks Euroopa Kaitsefondi ja mitmeaastase finantsraamistiku muude instrumentide võimaliku väärtusliku panuse;

59.  julgustab komisjoni integreerima küberkaitse elemente Euroopa küberturvalisuse uurimis- ja pädevuskeskuste võrgustikku, tehes seda ka eesmärgiga tagada piisavad vahendid kahese kasutusega kübervõimekuse ja -tehnoloogiate jaoks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal;

60.  märgib, et elutähtsa avaliku ja muu tsiviiltaristu vara, eriti teabesüsteemide ja nendes sisalduvate andmete kaitse on muutunud liikmesriikide ja eelkõige teabesüsteemide turvalisuse eest vastutavate asutuste jaoks esmatähtsaks ülesandeks ning see ülesanne peaks kuuluma kas riiklike küberkaitsestruktuuride või nimetatud asutuste pädevusse; rõhutab, et see eeldab teatavat usaldust ja võimalikult tihedat koostööd sõjatööstuse osalejate, küberkaitseasutuste, muude asjaomaste asutuste ja mõjutatud tööstusharude vahel, mida on võimalik saavutada üksnes juhul, kui määratakse selgelt kindlaks tsiviil- ja sõjaliste osalejate ülesanded, rollid ja vastutus, ning nõuab tungivalt, et kõik sidusrühmad võtaksid seda oma kavandamisprotsessides arvesse; nõuab tungivalt ulatuslikumat piiriülest õiguskaitsealast koostööd pahatahtlikule kübertegevusele lõpu tegemise osas, järgides seejuures täielikult ELi andmekaitsealaseid õigusakte;

61.  kutsub kõiki liikmesriike üles keskenduma riiklikes küberjulgeoleku strateegiates teabesüsteemide ja nendes sisalduvate andmete kaitsele ning käsitlema selle keskse tähtsusega taristu kaitset oma hoolsuskohustuse osana; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid vastu strateegiad, suunised ja vahendid, mille abil võimaldatakse mõistlik kaitse mõistlikul määral etteaimatava ohu eest, ning rakendaksid neid, nii et kaitsekulud ja -koormus oleksid proportsionaalsed asjaomaste osaliste võimaliku kahju suurusega; kutsub liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid selleks, et kohustada oma jurisdiktsiooni alla kuuluvaid juriidilisi isikuid kaitsma nende vastutuse all olevaid isikuandmeid;

62.  tunnistab, et küberohtude keskkonna muutumise tõttu võiks soovitada tihedamat ja struktureeritumat koostööd politseijõududega, eriti mõningates elutähtsates valdkondades, näiteks jälgides ohte, nagu küberterrorism ja küberdžihaad, radikaliseerumine internetis ning radikaalsete või äärmusorganisatsioonide rahastamine;

63.  ergutab tihedat valdkonnaülest koostööd ELi ametite (nt Euroopa Kaitseagentuur, Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet ning küberkuritegevuse vastase võitluse Euroopa keskus) vahel, et edendada koostoimet ja vältida tegevuse kattumist;

64.  palub komisjonil töötada tihedas koostöös liikmesriikide, Euroopa Kaitseagentuuri, Euroopa Parlamendi ning Euroopa välisteenistusega välja tegevuskava Euroopa küberkaitse kooskõlastatud lähenemisviisi välja arendamiseks, mis hõlmab ka ELi küberkaitsepoliitika raamistiku ajakohastamist, et tagada selle kui ELi küberkaitse eesmärkide täitmiseks asjakohase poliitilise mehhanismi eesmärgipärasus; märgib, et see protsess peab olema osa ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika laiemast strateegilisest lähenemisviisist;

65.  nõuab küberjulgeolekualase suutlikkuse arendamist arengukoostöö kaudu ning pidevat hariduse andmist ja küberteadlikkuse alaste koolituste korraldamist, tugevdades seeläbi riikide ja ühiskondade vastupanuvõimet küber- ja hübriidohtudele, võttes arvesse, et eelolevatel aastatel liitub internetiga miljoneid uusi kasutajaid, enamik neist arenguriikides;

66.  nõuab rahvusvahelist koostööd ja mitmepoolseid algatusi, et ehitada üles ranged küberkaitse- ja küberjulgeolekuraamistikud, mille abil võidelda korruptsiooni, finantspettuse, rahapesu ja terrorismi rahastamise teel toimuva riigi kaaperdamise vastu ning selleks, et lahendada probleemid, mis tulenevad küberterrorismist ja krüptorahast ja muudest alternatiivsetest makseviisidest;

67.  märgib, et sellised küberründed nagu NotPetya levivad kiiresti, tekitades seeläbi valimatut kahju, juhul kui ülemaailmselt puudub laialdane vastupanuvõime; usub, et küberkaitsealane koolitus ja haridus peaksid kuuluma ELi välistegevuse juurde ning kolmandate riikide kübervastupidavusvõime arendamine aitab kaasa rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule ning lõppkokkuvõttes suurendab Euroopa kodanikele turvalisust;

Institutsiooniline tugevdamine

68.  kutsub liikmesriike üles ambitsioonikamale koostööle kübervaldkonnas alalise struktureeritud koostöö raames; soovitab liikmesriikidel võtta alalise struktureeritud koostöö raames kasutusele uus küberkoostöö programm, et toetada ELi käimasolevate ja tulevaste operatsioonide ja missioonide kiiret ja tulemuslikku planeerimist, juhtimist ja kontrolli; märgib, et see peaks aitama paremini kooskõlastada toimevõimet küberruumis ning võib viia ühise küberkaitse üksuse väljaarendamiseni, kui Euroopa Ülemkogu niiviisi otsustab;

69.  kordab oma üleskutset liikmesriikidele ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale esitleda ELi julgeoleku ja kaitse valget raamatut; kutsub liikmesriike ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles kujundama küberkaitsest ja -heidutusest valge raamatu nurgakivi, nii et see hõlmab nii kübervaldkonna kaitset ELi lepingu artiklis 43 sätestatud operatsioonide kui ka ELi lepingu artikli 42 lõikes 7 sätestatud ühise kaitse osas;

70.  märgib, et uut küberkoostöö programmi alalise struktureeritud koostöö raames peaksid juhtima rotatsiooni korras nii kõrged sõjaväelased kui ka tsiviilpersonal igast liikmesriigist, kes annaksid aru ELi kaitseministritele alalise struktureeritud koostöö vormis ning komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, et edendada usalduse põhimõtteid liikmesriikide ning ELi institutsioonide ja ametite vahel seoses teabe ja jälitusteabe vahetamisega;

71.  kordab oma üleskutset luua Euroopa Kaitseagentuuri senise juhtorgani ja ELi kaitseministrite alalise struktureeritud koostöö vormis toimuva tegevuse põhjal ELi Kaitsenõukogu, et tagada ressursside prioriseerimine ja kasutuselevõtmine ning tulemuslik koostöö ja integratsioon liikmesriikide vahel;

72.  tuletab meelde, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus tuleb tagada Euroopa Kaitsefondi säilitamine või isegi suurendamine koos küberkaitseks ettenähtud piisava eelarvega;

73.  nõuab vahendite suurendamist, et ajakohastada ja integreerida küberjulgeolek ja teabe levitamine Euroopa välisteenistuse / ELi luure- ja situatsioonikeskuse (INTCEN), nõukogu ja komisjoni vahel;

Avaliku ja erasektori partnerlus

74.  tunnistab, et eraettevõtjatel on keskne roll küberjulgeoleku intsidentide ennetamisel, avastamisel, ohjamisel ja neile reageerimisel mitte üksnes tehnoloogiatarnijana, vaid ka muude kui IT‑teenuste pakkujana;

75.  tunnistab erasektori rolli küberjulgeoleku intsidentide ennetamisel, avastamisel, ohjamisel ja neile reageerimisel ning erasektori rolli küberkaitse uuendustegevuse stimuleerimisel ning nõuab seetõttu ulatuslikumat koostööd erasektoriga, et tagada ühine arusaamine ELi ja NATO nõuetest ja abi, et aidata leida ühiseid lahendusi;

76.  kutsub ELi üles vaatama põhjalikult läbi institutsioonides kasutatav tarkvara, IT- ja sideseadmed ja taristu, et välistada potentsiaalselt ohtlikud programmid ja seadmed ning keelustada kinnitust leidnud pahavara, nt Kaspersky Labi toodete kasutamine;

o
o   o

77.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi kaitse- ja küberjulgeoleku valdkonna ametitele, NATO peasekretärile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Cambridge University Press, veebruar 2017, ISBN 9781316822524, https://doi.org/10.1017/9781316822524. (2) ELT L 194, 19.7.2016, lk 1. (3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366. (4) ELT C 419, 16.12.2015, lk 145. (5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0435. (6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493. (7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0492.