Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 4. juuli 2018 - StrasbourgLõplik väljaanne
Struktuurireformi tugiprogramm: rahastamispakett ja üldeesmärk ***I
 Valimisi käsitleva Euroopa Liidu õiguse reformimine ***
 ELi ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning Armeenia partnerlusleping ***
 ELi ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning Armeenia partnerlusleping (resolutsioon)
 ELi ja Iraagi vaheline partnerlus- ja koostööleping ***
 ELi ja Iraagi vaheline partnerlus- ja koostööleping (resolutsioon)
 ELi ja Uus‑Meremaa leping kontsessioonide muutmise kohta (Horvaatia ühinemine) ***
 Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikiri ***I
 Raskete kaubaveokite maksustamine teatavate infrastruktuuride kasutamise eest *
 Paranduseelarve projekt nr 2/2018: 2017. aasta ülejäägi kandmine eelarvesse
 2018. aasta üldeelarve paranduseelarve projekt nr 3: Türgi pagulasrahastu suurendamine
 Varajaste ja sundabielude vastase ELi välisstrateegia väljatöötamise järgmised sammud
 VKEde määratlus
 ELi ja Aserbaidžaani vahelise laiaulatusliku lepingu läbirääkimised
 Läbirääkimiste alustamine ELi ja Jordaania vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
 Läbirääkimiste alustamine ELi ja Türgi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
 Läbirääkimiste alustamine ELi ja Iisraeli vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
 Läbirääkimiste alustamine ELi ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
 Läbirääkimiste alustamine ELi ja Maroko vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
 Läbirääkimiste alustamine ELi ja Liibanoni vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
 Läbirääkimiste alustamine ELi ja Egiptuse vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
 Läbirääkimiste alustamine ELi ja Alžeeria vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil

Struktuurireformi tugiprogramm: rahastamispakett ja üldeesmärk ***I
PDF 150kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 4. juulil 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2017/825, et suurendada struktuurireformi tugiprogrammi rahastamispaketti ja muuta selle üldeesmärki (COM(2017)0825 – C8‑0433/2017 – 2017/0334(COD))(1)
P8_TA(2018)0281A8-0227/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus -1 (uus)
(-1)  Liit peab liikmesriikide taotlusel aitama neil parandada oma haldussuutlikkust liidu õiguse rakendamisel.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 1
(1)  Struktuurireformi tugiprogramm (edaspidi „programm“) loodi, et parandada liikmesriikide võimet ette valmistada ja rakendada jätkusuutlikku majanduskasvu tagavaid haldus- ja struktuurireforme, sealhulgas toetades liidu fondide tõhusat ja tulemuslikku kasutamist. Komisjon annab programmi raames toetust liikmesriikide taotluse alusel ja toetus võib katta väga erinevaid poliitikavaldkondi. Tugeval majandus- ja sotsiaalsel struktuuril põhinevate vastupidavate majanduste loomine, mis võimaldab liikmesriikidel tõhusalt panna vastu šokkidele ja kiiresti neist taastuda, toetab majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Institutsionaalsed, haldus- ja jätkusuutlikku majanduskasvu tagavad struktuurireformid on sellise arengu saavutamiseks õige viis.
(1)  Struktuurireformi tugiprogramm (edaspidi „programm“) loodi, et parandada liikmesriikide võimet ette valmistada ja rakendada jätkusuutlikku majanduskasvu tagavaid Euroopa lisaväärtusega haldus- ja struktuurireforme, sealhulgas toetades liidu fondide tõhusat ja tulemuslikku kasutamist. Komisjon annab programmi raames toetust liikmesriikide taotluse alusel ja toetus võib katta väga erinevaid poliitikavaldkondi. Tugevatel majandus-, sotsiaal- ja territoriaalstruktuuridel põhinevate vastupidavate majanduste ja vastupanuvõimelise ühiskonna loomine, mis võimaldab liikmesriikidel tõhusalt panna vastu šokkidele ja neist kiiresti taastuda, toetab majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Programmist toetust saavad reformid eeldavad tulemuslikku ja tõhusat riigi ja piirkondliku tasandi avalikku haldust ning kõigi sidusrühmade isevastutust ja aktiivset osalemist. Seda eesmärki aitavad saavutada institutsionaalsed, haldus- ja jätkusuutlikku majanduskasvu tagavad riigipõhised struktuurireformid ning kohapeal tegutsejate, eelkõige kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning sotsiaalpartnerite isevastutus liidu huvides elluviidavate struktuurireformide eest.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 1 a (uus)
(1a)  Iga liikmesriigi taotlusel ellu viidud reformide tulemuste nähtavuse tagamiseks tuleb programmi tulemuste saavutamisest liidu, riigi ja piirkondlikul tasandil tõhusalt teada anda. See tagaks teadmiste, kogemuste ja parimate tavade vahetamise, mis on samuti programmi üks eesmärke.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 1 b (uus)
(1b)  Eelduste kohaselt on programmist toetuse taotlejaid väga palju, mis tähendab, et osa taotlusi tuleb lugeda esmatähtsaks. Võimaluse korral tuleks eelistada taotlusi, mille eesmärk on maksustada tööjõu asemel rohkem jõukust ja saastet, edendada tugevamat tööhõive- ja sotsiaalpoliitikat ning seega sotsiaalset kaasamist, võidelda suurema läbipaistvuse abil maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu, luua uuendusliku ja jätkusuutliku reindustrialiseerimise strateegiad ning parandada haridus- ja koolitussüsteeme. Erilist tähelepanu tuleks pöörata toetustaotlustele, millel on suur demokraatlik toetus ja kuhu on kaasatud partnerid ning millel on positiivne ülekanduv mõju teistele sektoritele. Programm peaks täiendama teisi vahendeid, et vältida kattuvust.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 1 c (uus)
(1c)   Programmi eesmärk on aidata liikmesriikidel suurendada võimet valmistada ette ja rakendada majanduskasvu toetavaid struktuurireforme, kuid see ei tohiks asendada liikmesriikide riiklikest eelarvetest tulevat rahastust ja seda ei tohiks kasutada jooksvate kulude katmiseks.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 3
(3)  Majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine struktuurireformide toetamise teel on oluline, et edukalt osaleda majandus- ja rahaliidus. Liikmesriikide jaoks, kelle rahaühik ei ole euro, on see euroalaga ühinemise ettevalmistamisel eriti oluline.
(3)  Majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamine liidule kasulike ning liidu põhimõtete ja väärtustega kooskõlas olevate struktuurireformide abil on oluline, et edukalt osaleda majandus- ja rahaliidus ja et selles tekiks suurem reaalne lähenemine, mis tagab selle pikaajalise stabiilsuse ja heaolu. Liikmesriikide jaoks, kelle rahaühik veel ei ole euro, on see euroalaga ühinemise ettevalmistamisel eriti oluline.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 4
(4)  Seepärast on asjakohane rõhutada programmi üldeesmärgi all – nimelt toetuse raames tegeleda majandus- ja sotsiaalprobleemidega – et ühtekuuluvuse, konkurentsivõime, tootlikkuse, jätkusuutliku kasvu ja töökohtade loomise edendamine peaks aitama tulevaseks euroalas osalemiseks valmistuda ka nendel liikmesriikidel, kelle rahaühik ei ole euro.
(4)  Seepärast on asjakohane rõhutada programmi üldeesmärgi all – nimelt toetuse raames tegeleda majandus- ja sotsiaalprobleemidega – et majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse, konkurentsivõime, tootlikkuse, jätkusuutliku kasvu, töökohtade loomise ja sotsiaalse kaasamise edendamine ning liikmesriikide ja piirkondade vaheliste erinevuste vähendamine peaks aitama tulevaseks euroalas osalemiseks valmistuda ka nendel liikmesriikidel, kelle rahaühik veel ei ole euro.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 5
(5)  Samuti tuleb märkida, et programmi meetmete ja tegevustega võib toetada reforme, mis võivad aidata euroga ühineda soovivatel liikmesriikidel valmistuda euroala liikmeks saama.
(5)  Pidades silmas positiivset kogemust, mille liit on saanud, pakkudes tehnilist abi teistele riikidele, kes on juba euro kasutusele võtnud, tuleb samuti märkida, et programmi meetmete ja tegevustega võib toetada reforme, mis võivad aidata liiduga hiljem ühinenud ja euroga ühineda soovivatel liikmesriikidel valmistuda euroala liikmeks saama.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 5 a (uus)
(5a)   Seitse liikmesriiki – Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Horvaatia, Ungari, Poola, Rumeenia ja Rootsi – on aluslepingu kohaselt kohustatud tegema ettevalmistusi euroalaga ühinemiseks. Teatavad liikmesriigid on teinud selles viimastel aastatel vähe edusamme, mistõttu on euroalas osalemiseks mõeldud liidu toetus järjest vajalikum. Taanil ja Ühendkuningriigil euroalaga ühinemise kohustust ei ole.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 5 b (uus)
(5b)   Piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on struktuurireformis tähtis roll, mille ulatus sõltub liikmesriigi põhiseaduslikust ja halduskorrast. Seetõttu tuleb piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi struktuurireformi ettevalmistamisel ja elluviimisel piisavalt palju kaasata ja nõustada.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 6
(6)  Et võtta arvesse liikmesriikide kasvavat nõudlust toetuse järele, ja võttes arvesse vajadust toetada struktuurireforme liikmesriikides, kelle rahaühik ei ole euro, on vaja suurendada rahalisi eraldisi programmile tasemeni, mis võimaldab liidul anda toetust taotlevate liikmesriikide vajadustele vastavalt.
(6)  Et võtta arvesse liikmesriikide kasvavat nõudlust toetuse järele ja vajadust toetada liidu huvides elluviidavaid struktuurireforme liikmesriikides, kelle rahaühik veel ei ole euro, on vaja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/20131a kohast paindlikkusinstrumenti kasutades suurendada rahalisi eraldisi programmile tasemeni, mis võimaldab liidul anda toetust taotlevate liikmesriikide vajadustele vastavalt. Eraldiste suurendamine ei tohiks mõjutada negatiivselt teisi ühtekuuluvuspoliitika prioriteete. Liikmesriigid ei tohiks ka olla sunnitud programmi rahastamise puudujääkide katmiseks kandma üle oma riiklikke ja piirkondlikke eraldisi Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest.
___________
1a Nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 884).
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 7
(7)  Et toetust anda võimalikult väikese hilinemisega, peaks komisjon saama kasutada osa rahastamispaketist, et katta ka selliste tegevuste kulud, mis toetavad programmi, nt kulutused seoses konkreetsete projektide kohapealse kvaliteedikontrolli ja seirega.
(7)  Et anda kvaliteetset toetust võimalikult väikese hilinemisega, peaks komisjon saama kasutada osa rahastamispaketist, et katta ka selliste tegevuste kulud, mis toetavad programmi, nt kulutused seoses konkreetsete projektide kohapealse kvaliteedikontrolli, seire ja hindamisega. Need kulud peaksid olema proportsionaalsed tugiprojektide kohaste kulutuste koguväärtusega.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 7 a (uus)
(7a)  Et tagada sujuv programmi elluviimist käsitlev aruandlus Euroopa Parlamendile ja nõukogule, tuleks määrata kindlaks ajavahemik, mille jooksul komisjon iga-aastased seirearuanded esitama peab.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1
Määrus (EL) 2017/825
Artikkel 4 – lõik 1
Programmi üldeesmärk on anda panus institutsioonilistesse, haldusalastesse ja jätkusuutlikku majanduskasvu tagavatesse struktuurireformidesse liikmesriikides ning osutada liikmesriigi ametiasutustele abi meetmete puhul, mis on suunatud institutsioonide, juhtimise, avaliku halduse ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna reformimisele ja tugevdamisele vastuseks majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele, et parandada ühtekuuluvust, konkurentsivõimet, tootlikkust, jätkusuutlikku majanduskasvu, töökohtade loomist ja investeerimist, mis aitab valmistuda ka euroalas osalemiseks, eelkõige majandusjuhtimise protsesside raames, sealhulgas liidu fondide tõhusa, tulemusliku ja läbipaistva kasutamise toetamise teel.
Programmi üldeesmärk on anda panus institutsioonilistesse, haldusalastesse ja jätkusuutlikku majanduskasvu tagavatesse struktuurireformidesse liikmesriikides, osutades liikmesriigi ametiasutustele, sealhulgas vajaduse korral piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele abi meetmete puhul, mis on suunatud institutsioonide, juhtimise, avaliku halduse ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna reformimisele ja tugevdamisele vastuseks majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele, et parandada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, konkurentsivõimet, tootlikkust, jätkusuutlikku majanduskasvu, töökohtade loomist, sotsiaalset kaasamist, maksudest kõrvalehoidumise ja vaesuse vastast võitlust, investeerimist ja reaalset liidusisest lähenemist, mis aitab valmistuda ka euroalas osalemiseks, eelkõige majandusjuhtimise protsesside raames, sealhulgas liidu fondide tõhusa, tulemusliku ja läbipaistva kasutamise toetamise teel.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 1 a (uus)
Määrus (EL) 2017/825
Artikkel 5 – lõige 1 – punkt d a (uus)
1a)   Artikli 5 lõikele 1 lisatakse järgmine punkt:
„da) toetada struktuurireformi meetmete ettevalmistamisel ja elluviimisel piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kaasamist ja nõustamist, kuivõrd see on liikmesriigi põhiseadusliku ja halduskorra kohaselt piirkondlike ja kohalike omavalitsuste õiguste ja ülesannetega kooskõlas.“
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 – alapunkt a
Määrus (EL) 2017/825
Artikkel 10 – lõige 1
1.  Programmi rakendamise rahastamispakett on jooksevhindades 222 800 000 eurot.“;
1.  Programmi rakendamise rahastamispakett on jooksevhindades 222 800 000 eurot, millest 80 000 000 eurot eraldatakse paindlikkusinstrumendist nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1311/2013* alusel.
_________________
* Nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 884).
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 a (uus)
Määrus (EL) 2017/825
Artikkel 16 – lõige 2 – lõik 1 – sissejuhatav osa
3a)   Artikli 16 lõike 2 sissejuhatav osa asendatakse järgmisega:
2.  Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga-aastase seirearuande programmi elluviimise kohta. Aruanne sisaldab teavet järgmise kohta:
2. Komisjon esitab alates 2018. aastast kuni 2021. aastani (k.a) Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga-aastase seirearuande programmi elluviimise kohta. Aruanne sisaldab teavet järgmise kohta:
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu määrus
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 3 b (uus)
Määrus (EL) 2017/825
Artikkel 16 – lõige 2 – lõik 1 – punkt d a (uus)
3b)  Artikli 16 lõikesse 2 lisatakse punkt da:
„da) toetusprojektide kohapealse kvaliteedikontrolli ja seire tulemused; “

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A8‑0227/2018).


Valimisi käsitleva Euroopa Liidu õiguse reformimine ***
PDF 109kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu, millega muudetakse otsestel ja üldistel valimistel esindajate Euroopa Parlamenti valimist käsitlevat akti, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom (09425/2018 – C8‑0276/2018 – 2015/0907(APP))
P8_TA(2018)0282A8-0248/2018

(Seadusandlik erimenetlus – nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (09425/2018),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 223 lõikele 1 (C8‑0276/2018),

–  võttes arvesse oma 11. novembri 2015. aasta resolutsiooni valimisi käsitleva Euroopa Liidu õiguse reformimise kohta ja sellele lisatud ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi liikmete valimist otsestel ja üldistel valimistel käsitlevat akti(1),

–  võttes arvesse Prantsusmaa Senati, Luksemburgi Saadikutekoja, Madalmaade Parlamendi Esimese Koja, Madalmaade Parlamendi Teise Koja, Rootsi Riksdagi, Ühendkuningriigi Parlamendi Alamkoja ja Ühendkuningriigi Parlamendi Ülemkoja poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni soovitust (A8‑0248/2018),

1.  annab nõusoleku nõukogu otsuse eelnõule;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 366, 27.10.2017, lk 7.


ELi ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning Armeenia partnerlusleping ***
PDF 105kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu liidu nimel sõlmimise kohta (12543/2017 – C8‑0422/2017 – 2017/0238(NLE))
P8_TA(2018)0283A8-0177/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12543/2017),

–  võttes arvesse ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahel (12548/2017),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 37 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 91, artikli 100 lõikele 2, artiklitele 207 ja 209 ning artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a, lõikele 7 ja lõike 8 teisele lõigule (C8‑0422/2017),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2018. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni(1), mis käsitleb otsuse eelnõu,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust ning rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A8‑0177/2018),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Armeenia Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA‑PROV(2018)0284.


ELi ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning Armeenia partnerlusleping (resolutsioon)
PDF 149kWORD 57k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelise ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu liidu nimel sõlmimise kohta (12543/2017 – C8‑0422/2017 – 2017/0238(NLE)2017/2269(INI))
P8_TA(2018)0284A8-0179/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (12543/2017),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ja teiselt poolt Armeenia Vabariigi vahelist ulatuslikku ja laiendatud partnerluslepingut (12548/2017),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklile 37 ja vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 91, artikli 100 lõikele 2 ning artiklitele 207 ja 209, artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a ja artikli 218 lõikele 7 ning artikli 218 lõike 8 teisele lõigule (C8‑0422/2017),

–  võttes arvesse oma asjaomaseid resolutsioone ELi ja Armeenia suhete kohta,

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta(1),

–  võttes arvesse idapartnerluse tippkohtumiste ühisavaldusi, eelkõige 2017. aastal Brüsselis kokku lepitud ühisavaldust,

–  võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse ühisteatisi Euroopa naabruspoliitika kohta, eriti 18. mai 2017. aasta aruannet läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika elluviimise kohta (JOIN(2017)0018) ja 9. juuni 2017. aasta ühist töödokumenti „Eastern Partnership – 20 Deliverables for 2020: Focusing on key priorities and tangible results“ (Idapartnerlus – 20 eesmärki aastaks 2020: keskendumine põhiprioriteetidele ja konkreetsetele tulemustele) (SWD(2017)0300), samuti 2016. aasta teatist „A Global Strategy for the European Union’s Foreign And Security Policy“ (Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika üleilmne strateegia),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone idanaabruse olukorra kohta, eriti oma 15. novembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel(2), ning 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni Armeenia genotsiidi 100. aastapäeva kohta(3),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2018. aasta seadusandlikku resolutsiooni(4) otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Armeenia partnerluse prioriteete, mis allkirjastati 21. veebruaril 2018,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 49,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 2,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0179/2018),

A.  arvestades, et Armeenia ja Euroopa Liidu vaheliste suhete praegune raamistik on 1996. aasta partnerlus- ja koostööleping, mis jõustus 1999. aastal ning asendatakse kavandatava ulatusliku ja laiendatud partnerluslepinguga;

B.  arvestades, et EL ja Armeenia on idapartnerluse kaudu võtnud oma suhete aluseks ühise kohustuse järgida rahvusvahelist õigust ja põhiväärtuseid, sealhulgas demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, head valitsemistava ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist;

C.  arvestades, et jätkuvalt ollakse mures, kas Armeenia austab täielikult teatavaid eespool nimetatud põhiväärtuseid, eelkõige demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, mida kahjustavad korruptsioon, häälte ostmine, organiseeritud kuritegevus ja ebaõiglane oligarhiline kontroll;

D.  arvestades, et Armeenia geograafiline asukoht Euroopa, Kesk-Aasia ja Lähis-Ida vahel ning piirkondlike jõudude, nagu Venemaa, Iraani ja Türgi naabruses on ühtlasi strateegiline ja keeruline; arvestades, et kõigi partnerite julgeolekut ja piirkondlikku stabiilsust ohustavad asjaolud, et teatavad riigid ei tunnista minevikus aset leidnud tragöödiaid, eelkõige Armeenia genotsiidi, et Armeenias viibivad välisväed ja Lõuna-Kaukaasias esinevad pikaleveninud konfliktid, mis mõjutavad ka Aserbaidžaani ja Gruusiat; arvestades, et Mägi‑Karabahhi konflikti on võimalik rahumeelselt lahendada üksnes kooskõlas Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 2009. aasta aluspõhimõtetega ning eelkõige OSCE Minski rühma kaasesimeeste jõupingutuste ja ettepanekute kaudu;

E.  arvestades, et EL on Armeenia peamine kaubanduspartner ja kõige olulisem arenguabi andja; arvestades, et Armeenia on ka Euraasia Majandusliidu liige, mis näitab, et EL ei sea eeltingimuseks, et partnerid peaksid valima ELiga suhete süvendamise kolmandate osapooltega sõlmitavate suhete arvelt, isegi kui selles kontekstis ei saa kasutada teatavaid võimalusi, näiteks põhjalikku ja laiaulatuslikku vabakaubanduspiirkonda ELiga;

F.  arvestades, et uus leping loob uue õigusliku aluse poliitilise dialoogi elavdamiseks ning majanduskoostöö ja teiste sektorite, nagu energia-, transpordi-, taristu- ja keskkonnaalase koostöö ulatuse laiendamiseks; arvestades, et eeldatavasti mõjutavad need sätted Armeeniat positiivselt, edendades demokraatlikke standardeid, majanduskasvu ja kestlikku arengut; arvestades, et need väljavaated on eriti tähtsad Armeenia noorte jaoks, sealhulgas parema hariduse ja rohkemate töövõimaluste tõttu; arvestades, et koostöö suurendamine on kasulik nii ELi kui ka Armeenia kodanikele;

1.  avaldab siirast heameelt ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu sõlmimise üle, mis on oluline samm ELi ja Armeenia suhetes ning kajastab pühendumist poliitiliste ja majandussuhete täiendavale süvendamisele;

2.  nendib, et lepingu sõlmimine pole ELi ja Armeenia koostöö puhul eesmärk omaette; rõhutab pigem, et oluline on lepingu kiire ja tõhus rakendamine, enne kui hakatakse kaaluma kahe poole koostöö ja integreerimise võimalikku täiendavat edendamist mõlemale poolele sobivas tempos ja ulatuses;

3.  tuletab meelde, et täiendavate koostöövõimaluste avanemiseks on määrava tähtsusega olulised edusammud selliste põhiväärtuste järgimisel nagu õigusriik, inimõigused ja põhivabadused, samuti toimiv demokraatlik süsteem, mis kaitseb kohtusüsteemi sõltumatust ja erapooletust ning tagab konkreetsed tulemused korruptsioonivastases võitluses; sellega seoses ootab huviga, et EL kaaluks õigel ajal viisanõude kaotamise dialoogi alustamist Armeeniaga, juhul kui on kehtestatud hästi hallatava ja turvalise liikuvuse tingimused, sealhulgas tõhus pooltevaheline viisalihtsustuslepingute ja tagasivõtulepingute rakendamine;

4.  peab kiiduväärseks võimu üleminekut Armeenia kodanikele, mis toimus rahumeelselt 2018. aasta aprillis ja mais ning tõi Armeenia põhiseaduse kohaselt kaasa muutuse valitsuses; peab tervitatavaks õiguskaitseorganite vaoshoitud tegutsemist, väljendab aga siiski muret rahumeelsete meeleavaldajate, sh Armeenia parlamendiliikmete põhjendamatu vahistamise pärast; õnnitleb palavalt Nikol Pašinjani tema valimise puhul Armeenia uueks peaministriks; ootab rõõmuga koostöö suurendamist temaga, tema valitsuse ja Rahvusassambleega, eelkõige et aidata neil viia ellu Armeenia ühiskonna poolt meeleavaldustel väljendatud ootusi, ning väljendab oma valmisolekut vaadelda Armeenia tulevasi parlamendivalimisi;

Reguleerimisala, üldpõhimõtted, põhiväärtused ja konflikti lahendamise kohustus

5.  rõhutab, et lepingu territoriaalne kohaldamisala hõlmab ühelt poolt neid territooriume, kus kohaldatakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Liidu toimimise lepingut ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut ja kohaldamine toimub kõnealustes lepingutes sätestatud tingimustel, ning teiselt poolt Armeenia Vabariigi territooriumi; palub komisjonil tagada, et Armeenia kaudu ei toimuks toodete ebaseaduslikku eksporti ELi;

6.  tõdeb, et leping on Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovituses väljendatud tõdemuste ja põhimõtetega kooskõlas ning et kõnealuses soovituses on selgelt öeldud, et riigiga, kes ei austa ELi väärtusi, milleks on demokraatia, õigusriik, hea valitsemistava, inimõigused ja põhivabadused, ei ratifitseerita ühtki ulatuslikku lepingut; innustab sellegipoolest Armeenia ametiasutusi ELi toetusel tagama, et nende väärtuste osas järeleandmisi ei tehta, kuna vastasel juhul võidakse lepingu kohaldamine vastavalt artiklile 379 peatada; kordab, et ELi finantsabi Armeeniale sõltub jätkuvalt reformide rakendamisest ja nende kvaliteedist;

7.  innustab Armeeniat kiiresti vastu võtma ja rakendama kahepoolselt kokku lepitud reforme, eelkõige valdkondades, mis puudutavad valimissüsteemi stabiilsust, kohtusüsteemi sõltumatust ja riigiasutuste juhtimise läbipaistvust, eriti seoses ELi ja Armeenia partnerluse prioriteetidega, mis peaksid toimima lepingu rakendamisel suunava raamistikuna, et tagada Armeenia kodanikele käegakatsutavad positiivsed tulemused;

8.  rõhutab, kui oluline on asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide sisukas osalemine ja kaasamine rakendamisetapis, sh lepingu alusel loodud uue kodanikuühiskonna platvormi kaudu, kusjuures selline osalemine peaks minema kaugemale kitsapiirilistest kohustustest tagada kodanikuühiskonna esindajate informeeritus ja vahetada nendega seisukohti, nagu on praegu ette nähtud lepingu artiklis 366; tuletab meelde, et osalevad kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid esindama võimalikult laia valikut poliitilistest ja sotsiaalsetest huvidest;

9.  palub komisjonil järgida ELi finantsabi eraldamise tingimusi, sidudes ELi toetuse (sh Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendi, makromajandusliku abi ja muude rahastamisvahendite kaudu antava toetuse) süstemaatiliselt reformide tõhusa rakendamisega, milles tehtavaid edusamme tuleks hoolikalt jälgida;

10.  tõdeb, et leping on kooskõlas Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovituses väljendatud tõdemuste ja põhimõtetega ka nõudmise osas, mille kohaselt on Armeenia või Aserbaidžaaniga sõlmitava uue lepingu ratifitseerimise tingimuseks Mägi‑Karabahhi konflikti lahendamiseks arvestatavate kohustuste võtmine ja oluliste edusammude tegemine; nõuab tungivalt, et mõlemad pooled suurendaksid hea usu põhimõtte järgi mõlemas riigis 2018. aasta valimiste järgsete läbirääkimiste kiirust ja tulemuslikkust, et teha lõpuks lõpp konfliktile, mida ei ole võimalik lõpetada sõjalisel teel, ent mille tõttu on elu kaotanud liiga palju inimesi, eriti tsiviilisikuid, ja mis ei ole mitte ainult takistanud selles piirkonnas rahu ja stabiilsuse tagamist, vaid on juba ligi kolmkümmend aastat takistanud piirkonna sotsiaal‑majanduslikku arengut; väljendab sügavat muret sõjaliste jõudude koondumise ja ülemäära suurte kaitsekulutuste pärast piirkonnas; toetab kõiki algatusi, mis edendavad rahu ja heanaaberlikke suhteid, sealhulgas kõrgetasemelisi läbirääkimisi ja vaherahu seiremehhanismi, ning kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles suurendama ELi toetust programmidele, võimaldamaks tihedamaid kontakte Armeenia ja Aserbaidžaani valitsusväliste organisatsioonide ja noorteorganisatsioonide vahel, tagades samal ajal, et ELi liikmesriigid väldivad kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia eksporti konflikti osapooltele;

Poliitiline reform

11.  kutsub nii Armeeniat kui ka ELi üles seadma esmatähtsale kohale sisereformid, nagu on sätestatud artiklis 4, et tagada eelkõige sujuv üleminek presidentaalselt süsteemilt parlamentaarsele süsteemile ja riigiasutuste mittepolitiseerimine; innustab Armeenia valitsust tagama, et olulised reformid, nagu valitsuse struktuuri ja tegevuse ning kriminaalkoodeksiga seotud reformid, oleksid läbipaistvamad, ning pidama kogu Armeenia ühiskonna huvides kaasavat dialoogi opositsiooni ja kodanikuühiskonnaga;

12.  rõhutab vajadust tagada opositsioonile võrdsed tingimused ja keskkond, kus kodanikuühiskond, sealhulgas meedia esindajad ja inimõiguste kaitsjad saavad ilma kättemaksuhirmuta tööd teha; kutsub sellega seoses Armeeniat üles tagama kõigile vangidele, sh Andrias Gukasjanile, kiire, õiglane ja poliitiliste kaalutlusteta kohtumõistmine; kutsub Armeenia ametivõime üles tagama, et ajakirjanikud ei kogeks oma töö tõttu mingit survet ja hirmu kättemaksu või vägivalla pärast ning et püsiks rahumeelse kogunemise õigus, samuti palub hoiduda liigse jõu kasutamisest ning surveavaldustest, nagu põhjendamatute kriminaalsüüdistuste esitamine rahumeelsete meeleavaldajate ja nende juhtide vastu; nõuab kõikide juhtumite puhul erapooletut uurimist ja õiglast kohtupidamist, sealhulgas seoses politsei hiljutiste ebaproportsionaalsete meetmetega rahumeelsete meeleavaldajate vastu, ja seoses rühmituse „Sasna Tsrer“ (Sassuni sõgedad) juhtumiga, mille käigus takistas politsei oluliselt kaitseadvokaatide tööd;

13.  nõuab, et Armeenia ametiasutused, pidades silmas tulevasi valimisi, rakendaksid kiiresti ja täielikult kõiki Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) juhitud rahvusvaheliste vaatlusmissioonide raames esitatud soovitusi, nii nagu need on lõppraportis välja toodud, eriti mis puutub väidetavasse häälte ostmisse, hääletajate ähvardamisse, riigiametnike ja erasektori töötajate survestamisse ning lubamatusse hääletusprotsessi sekkumisse erakonna esindajate või õiguskaitsetöötajate poolt, mille tulemuseks on üldsuse usalduse vähenemine riigi valimissüsteemi vastu;

14.  innustab Armeeniat rakendama Veneetsia komisjoni soovitusi, mis esitati näiteks 2017. aasta arvamuses õigusseadustiku eelnõu kohta, mille kohaselt on seadustik aidanud ellu viia põhiseaduse reformiga kaasnenud positiivseid muutusi, kuid selles on lünki ja vasturääkivusi, mis tuleb kõrvaldada;

Õigusriigi põhimõte ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine

15.  kordab oma suurt pühendumist rahvusvahelisele õigusele ja põhiväärtustele, sh demokraatiale, õigusriigile, heale valitsemistavale ning inimõiguste ja põhivabaduste austamisele, ning innustab Armeeniat tegema neis valdkondades olulisi edusamme, eriti mis puutub meediavabadusse, kohtusüsteemi sõltumatusesse ning võitlusse korruptsiooni, organiseeritud kuritegevuse, rahapesu, maksudest kõrvalehoidumise, onupojapoliitika ja ebaõiglase oligarhilise kontrolli vastu; innustab Armeenia ametiasutusi alustama põhjalikku ja tõelist majandusreformide protsessi, et muuta praegust oligarhilist struktuuri ja kõrvaldada asjaomased monopolid; julgustab Armeenia kui ÜRO piinamisvastase konventsiooni osalisriigi ametiasutusi jätkama järjekindlalt konventsioonist tulenevate riigi kohustuste täitmist, et ennetada, menetleda ja karistada rikkumisi;

16.  peab kahetsusväärseks, et sooidentiteedi ja seksuaalse sättumuse alusel toimepandav vägivald on Armeenias endiselt tõsine probleem; võtab teadmiseks, et 8. detsembril 2017 rahvusassamblee poolt vastu võetud seaduses perevägivalla ennetamise, perevägivalla ohvrite kaitsmise ja perekonnas rahu (ühtekuuluvuse) taastamise kohta tunnistatakse koduvägivald suureks probleemiks, kuid nõuab rangemaid õigusakte, et tõhusamalt võidelda sellise vägivalla vastu ning ohvreid paremini kaitsta ja toetada; avaldab heameelt, et Armeenia allkirjastas 18. jaanuaril 2018 Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni, ning innustab Armeeniat seda konventsiooni kiiresti ratifitseerima ja põhjalikult rakendama, et täita tõhusalt oma kohustust järgida selles valdkonnas rahvusvahelisi norme;

17.  kutsub Armeeniat üles tegelema soolise võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimisvastase võitluse küsimustega ning võtma kiiresti tõhusaid meetmeid, mille eesmärk on saavutada kõigile võrdsed võimalused, eelkõige tööhõives, võrdse töötasu osas ja avalikus teenistuses, ideaaljuhul tervikliku eraldiseisva diskrimineerimisvastase seadusega, mis kaitseb ka teisi haavatavaid rühmi, nagu LGBTI‑inimesed, kooskõlas rahvusvaheliste standarditega ja Armeenia mitmete inimõigustealaste kohustustega, ning tagada tõhusad ja piisavalt varustatud kaitsemehhanismid; sellega seoses väljendab muret, et menetluses olevad õigusaktid ei sobi kokku diskrimineerimisvastast võitlust käsitlevate rahvusvaheliste standarditega;

18.  nõuab tungivalt, et Armeenia ametivõimud seaksid prioriteediks teha lõpp sünnieelsele soovalikule, mis toimub soopõhise abordi teel ning mida esineb Hiina järel kõige enam Armeenias ja Aserbaidžaanis; innustab Armeeniat tegelema oma kohustusega parandada laste elu, eeskätt puudega ja orvuks jäänud laste elu, rakendades pidevalt prioriteete, mis on paika pandud lapse õiguste kaitse riiklikus strateegias ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni rakendamise asjaomases tegevuskavas, samuti tagama 2025. aastaks kõikidele lastele kaasav haridus ja laste töö kaotamine;

19.  innustab tegema täiendavaid jõupingutusi, et suurendada koostööd kuritegeliku tegevuse, sh terrorismi, organiseeritud kuritegevuse, küberkuritegevuse ja piiriülese kuritegevuse ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning palub, et Armeenia ametivõimud järgiksid tähelepanelikumalt ELi välis- ja julgeolekupoliitikat;

20.  kutsub Armeeniat üles ratifitseerima Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, mille riik allkirjastas 1999. aastal;

Kaubandus- ja majanduskoostöö

21.  avaldab heameelt ELi ja Armeenia vaheliste kaubandus- ja majandussuhete tihenemise üle ning selle üle, et mõnel juhul läheb ulatuslik ja laiendatud partnerlusleping WTO raames võetud kohustustest kaugemale, näiteks läbipaistvuse osas ning ELi toodete ja ettevõtjate turulepääsu osas sellistes valdkondades nagu teenustega kauplemine, intellektuaalomandi õigused ja riigihanked;

22.  kutsub Armeeniat üles sõlmima ELiga usalduslikud kaubandussuhted kooskõlas WTOga liitumiseks võetud kohustustega; tuletab meelde, et WTO liikmesuse tingimusi, WTO lepingute raames võetavaid kohustusi ja nende lepingute sätteid kohaldatakse ainult nende Armeenia Vabariigi territooriumide suhtes, mida tunnustab ÜRO;

23.  avaldab lootust, et leping pakub kiiresti uusi ja atraktiivseid majandusvõimalusi Armeenias elavatele või Armeeniasse naasvatele kodanikele, sealhulgas riigis elavatele noortele;

24.  peab aga kahetsusväärseks, et leping ei sisalda tariifsete tõkete kõrvaldamist seoses Armeenia kuulumisega Euraasia Majandusliitu; avaldab siiski heameelt ELi üldise soodustuste süsteemi (kestlikku arengut ja head valitsemistava stimuleeriv erikord, GSP+) ulatusliku kasutamise üle Armeenias, kuid nendib murelikult, et GSP+ raames toimuv eksport on tugevalt koondunud ainult mõnele kaubaliigiile; märgib, et lepingus austatakse Armeenia mitmetahulist välispoliitikat, kuid palub komisjonil tagada, et ELi abi ei oleks suunatud Armeenias nendele sektoritele, mida kahjustavad Venemaa sanktsioonid ELi vastu, samuti nõuab, et komisjon jälgiks rangelt, kas ELi liikmesriigid peavad kinni nõukogu määrusest (EL) nr 833/2014, et mitte lasta Venemaal hankida Armeenia kaudu kahesuguse kasutusega kaupu ja tehnoloogiat;

25.  kiidab heaks kaubamärkide kaitse vallas saavutatud kokkuleppe, sh artiklis 237 esitatud üleminekusätted tähiste „Cognac“ ja „Champagne“ kohta, millega kaitstakse ELi huve ja võimaldatakse ühtlasi Armeenial oma majanduse olulisemates sektorites kaubandust arendada;

Energia ja muud koostöövaldkonnad

26.  väljendab heameelt, et – eelkõige artiklis 42 – on rõhutatud tuumaohutust kooskõlas Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) ja Euroopa Liidu standardite ning tavadega; peab kahetsusväärseks Armeenia ametivõimude otsust Medzamori tuumajaama kasutusea pikendamise kohta ja kordab, et on sügavalt mures kõnealuse tuumajaama ohutusstandardites sisalduvate vastuolude pärast, samuti suure ohu pärast, kuna tuumajaam paikneb maavärinaohtlikus piirkonnas; tunnustab läbirääkijaid, et ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu artiklisse 42 lisati erikoostöö, mille eesmärk on Medzamori tuumajaam sulgeda ja selle tegevus ohutult lõpetada ning võtta sel eesmärgil varakult vastu tegevuskava, pidades silmas vajadust luua selle asemele uus võimsus Armeenia Vabariigi energiajulgeoleku ja kestliku arengu tingimuste tagamiseks;

27.  kiidab heaks ka erisätted koostööks Armeenia keskkonnaprobleemide alal, pidades silmas pakilist vajadust edusammude järele selles valdkonnas, samuti alternatiivsete puhta energia allikate arendamisega kaasneda võivaid võimalusi luua töökohti ja vähendada sõltuvust imporditavast energiast; eelkõige palub komisjonil aidata ja toetada nii tehniliselt kui ka rahaliselt Armeenia valitsuse kaugeleulatuvat kava taastuvenergia valdkonna arendamise kohta;

28.  kutsub Armeenia ametiasutusi üles suurendama riigi rahanduse juhtimise, riigihangete ja erastamisprotsessi läbipaistvust ja usaldusväärsust ning tugevdama järelevalvet pangandussektori üle;

29.  toonitab, kui olulised on sätted dialoogi ja koostöö kohta sellistes valdkondades nagu tööhõivepoliitika, töötajate õigused (nt töötervishoid ja tööohutus), sooline võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine, sealhulgas haavatavates ja tõrjutud rühmades, et tagada paremate töötingimustega paremaid töökohti, eriti noortele armeenlastele, ja aidata kaasa võitlusele kõrge tööpuuduse ja sügava vaesuse vastu;

Institutsioonilised sätted

30.  kiidab heaks parlamentaarse partnerluskomitee loomise lepingu artikli 365 alusel ja võtab oma kohuseks koos Armeenia parlamendiga kiiresti koostada selle komitee kodukord, et see saaks juba varakult tegevust alustada;

31.  kordab oma palvet, et komisjon ja Euroopa välisteenistus esitaksid Euroopa Parlamendile iga kuue kuu tagant üksikasjaliku kirjaliku aruande rahvusvaheliste lepingute rakendamise kohta kooskõlas Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovitusega nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel ning milles kinnitati veel kord parlamendi otsust suurendada järelevalvet idapartneritega sõlmitud rahvusvaheliste lepingute rakendamise üle ja kontrollida hoolikamalt sellega seoses antavat ELi toetust;

32.  kutsub ELi ja Armeenia ametiasutusi üles suurendama jõupingutusi uue lepingu eesmärke käsitleva teabevahetuse vallas, et nii Armeenias kui ka ELis veelgi parandada avalikkuse teadlikkust võimalustest ja eelistest, mis lepingu sõlmimisega eeldatavasti kaasnevad; kutsub ka mõlemat poolt üles jätkama jõupingutusi, et võidelda ELi ja Armeenia suhetega seotud mis tahes väärinfo levitamise kampaaniate vastu;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Armeenia valitsusele ja parlamendile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0440.
(3) ELT C 328, 6.9.2016, lk 2.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA‑PROV(2018)0283.


ELi ja Iraagi vaheline partnerlus- ja koostööleping ***
PDF 108kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise kohta (10209/1/2012 – C8‑0038/2018 – 2010/0310(NLE))
P8_TA(2018)0285A8-0222/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10209/1/2012),

–  võttes arvesse ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu eelnõu (5784/2/2011 ja 8318/2012),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 91, 100, 207 ja 209 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8‑0038/2018),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. jaanuari 2013. aasta seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise kohta(1),

–  võttes arvesse õigusliku aluse muutmist pärast Euroopa Kohtu 11. juuni 2014. aasta otsust(2),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2018. aasta muud kui seadusandlikku resolutsiooni(3) otsuse eelnõu kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse väliskomisjoni soovitust (A8‑0222/2018),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Iraagi Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 440, 30.12.2015, lk 301.
(2) Euroopa Kohtu 11. juuni 2014. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. nõukogu, mis käsitleb Euroopa Liidu ja Filipiinide Vabariigi vahelist partnerluse ja koostöö raamlepingut (C‑377/12, ECLI: EU:C:2014:1903).
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA‑PROV(2018)0286.


ELi ja Iraagi vaheline partnerlus- ja koostööleping (resolutsioon)
PDF 151kWORD 62k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta muu kui seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahelise partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise kohta (10209/1/2012 – C8‑0038/2018 – 2010/0310M(NLE))
P8_TA(2018)0286A8-0224/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10209/1/2012),

–  võttes arvesse partnerlus- ja koostöölepingut ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Iraagi Vabariigi vahel(1),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 91, 100, 207, 209 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punktile a (C8‑0038/2018),

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2013. aasta resolutsiooni ELi ja Iraagi partnerlus- ja koostöölepingu kohta(2),

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni 8. jaanuari 2018. aasta ühisteatist ELi Iraagi strateegia elementide kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2018. aasta järeldusi uue Iraaki käsitleva strateegia loomiseks,

–  võttes arvesse komisjoni mitmeaastast sihtprogrammi (2014–2017) Iraagi kohta,

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt(3),

–  võttes arvesse oma 27. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Põhja‑Iraagis ja Mosulis(4),

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 14. juulil 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 2367 (2017) ja 21. septembril 2017. aastal vastu võetud resolutsiooni 2379 (2017),

–  võttes arvesse oma 4. juuli 2018. aasta seadusandlikku resolutsiooni(5), mis käsitleb otsuse eelnõu,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 2,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni arvamust (A8‑0224/2018),

A.  arvestades, et Euroopat ja Iraaki seob aastatuhandeid kestnud vastastikune kultuurimõju ja ühine ajalugu;

B.  arvestades, et Iraaki on laastanud aastakümned diktaator Saddam Husseini valitsemist, kes algatas kallaletungisõjad Iraani (1980) ja Kuveidi (1990) vastu, halvavad sanktsioonid ja sisekonfliktid pärast USA juhitud invasiooni 2003. aastal, sh usupõhine vägivald ja kurdi separatism ning Daeshi džihadistlik terrorism; arvestades, et kõik need tegurid annavad aimu, kui ulatuslike probleemidega Iraak peab täna silmitsi seisma, püüdes saavutada paremat valitsemist, majandusarengut ning rahvuslikku leppimist;

C.  arvestades, et liit on kinnitanud oma eesmärki sõlmida ELi ja Iraagi vahel tugev partnerlus, tuginedes partnerlus- ja koostöölepingule, ja toetada Iraagi ametiasutusi üleminekul demokraatiale ja ülesehitamisprotsessis, kõrvaldades samal ajal ka poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku ebastabiilsuse algpõhjused; arvestades, et kogu ülesehitamisprotsess läheb arvestuslikult maksma kuni 88 miljardit USA dollarit;

D.  arvestades, et 2003. aasta sõjas osalenud ELi liikmesriikidel ning liidul tervikuna on eriline vastutus Iraagi elanike aitamise ning riigis rahu ja stabiilsuse saavutamise püüdluste toetamise eest;

E.  arvestades, et parlamendivalimised toimusid 12. mail 2018; arvestades, et traditsioonilises tugevate autoritaarsete tavade ja režiimidega piirkonnas pakub Iraak üht vähestest näidetest konkurentsipõhise poliitilise keskkonna, sh mitmeparteisüsteemi ja suhteliselt vaba meedia kohta; arvestades, et riigi poliitilised jõud tunduvad mõistvat vajadust luua süsteemi legitiimsuse ja stabiilsuse suurendamiseks sektiüleseid liite; arvestades, et tõelised ja konkurentsipõhised valimised on Iraagi demokraatliku konsolideerimise seisukohast fundamentaalse tähtsusega; arvestades, et kõigi Iraagi ühiskonna liikmete täielik osalemine oleks oluline samm kaasava demokraatia ja ühise rahvustunde suunas;

F.  arvestades, et on vaja julgeolekuolukorra märkimisväärset paranemist, et edendada riigi stabiliseerimist, lepitamist, kaasavat valitsemist ning majanduslikku ja sotsiaalset arengut nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil; arvestades, et lepituse saavutamise eelduseks on kõigi osapoolte vastutuselevõtmine toime pandud kuritegude eest; arvestades, et EL toetab Iraagi julgeolekusektori reformi ELi nõuandemissiooni kaudu; arvestades, et ÜRO abimissioon Iraagis on tegutsenud riigis alates 2003. aastast ning teinud tähelepanuväärset tööd kaasava poliitilise dialoogi ja rahvusliku lepituse edendamiseks; arvestades, et NATO jätkab oma kaitsevõime ülesehitamise algatust Iraagis, mille raames pööratakse tähelepanu võitlusele isetehtud lõhkeseadeldistega, lõhkekehade kahjutustamisele, demineerimisele, tsiviil‑sõjalisele planeerimisele, nõukogude‑aegse tehnika hooldusele, sõjaväemeditsiinile ning Iraagi julgeolekuinstitutsioonide reformile;

G.  arvestades Iraagi juhtimisega seotud probleeme, eelkõige seoses institutsioonilise ja haldussuutlikkuse loomise ja õigusriigi tugevdamise, seaduste kohaldamise ning inimõiguste austamisega, sealhulgas naiste ja kõikide etnilis‑usuliste vähemuste õigustega seotud probleeme;

H.  arvestades, et on vaja võidelda töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu, eeskätt noorte hulgas, et takistada nende radikaliseerumist ning sellest tulenevat hõlpsat värbamist terroriorganisatsioonidesse või muudesse organiseeritud kuritegelikesse rühmitustesse;

I.  arvestades, et Iraagi terrorismivastase võitluse teenistus, kellel oli Mosuli vabastamisel peamine roll, on kandnud raskeid kaotusi ning vajab oma värbamisvõimekuse ja jätkusuutliku võitlusjõu taastamiseks asjakohast tunnustust ja toetust;

J.  arvestades, et Iraagi ametiasutused peaksid käsitlema riigi naftatulusid võimaluse ja vahendina jätkusuutliku sotsiaalse ja majandusliku ülesehitamise jaoks, millest saaks kasu kogu Iraagi ühiskond, selle asemel et neid klientelismi põhimõttel laiali jagada; arvestades, et Iraagi Kurdistani autonoomses piirkonnas asuvad märkimisväärsed naftamaardlad; arvestades, et on vaja normaliseerida suhted Bagdadi keskvalitsuse ja Iraagi Kurdistani autonoomse piirkonna valitsuse vahel kooskõlas põhiseaduse sätetega;

K.   arvestades, et Iraak koosneb väga mitmetest eri kogukondadest, mis tihti konkureerivad omavahel ressursside kontrollimise ja võimu pärast; arvestades, et sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude käigus mõrvas Daesh või orjastas ebainimlikult tuhandeid Iraagi kodanikke, sh vähemuskogukondade liikmeid, eriti naisi ja tütarlapsi; arvestades, et terrori- ja äärmusrühmitustel on endiselt kerge selliseid sektidevahelisi kohalikke pingeid oma huvides ära kasutada; arvestades, et 2003. aastal elas Iraagis rohkem kui 1,5 miljonit kristlasest kodanikku (kaldealased, süürlased, assüürlased ja teiste kristlike vähemuste liikmed) ning et kristlased on Iraagi ammused põliselanikud, keda ähvardab tõsine tagakiusamine ja eksiil; arvestades, et miljoneid Iraagi kodanikke, sealhulgas kristlasi sunniti vägivalla eest põgenema, s.t kas riigist lahkuma või riigisiseselt ümber asuma; arvestades, et märkimisväärse vähemuse Iraagi elanikkonnast moodustavad kurdid, kes elavad Iraagi Kurdistani autonoomses piirkonnas;

L.  arvestades, et Daesh, Al Qaeda ja nendesarnased terroriorganisatsioonid saavad inspiratsiooni salafismi/vahhabismi kõige äärmuslikumatest väljendusvormidest; arvestades, et vaatamata Daeshi sõjalistele ja territoriaalsetele kaotustele on endiselt vaja selle ideoloogia poolt kujutatava ohuga võidelda parema valitsemise, hariduse, teenuste osutamise, radikaliseerimisvastase tegevuse ning sunni kogukonna täieliku kaasamise abil Iraagi poliitilisse protsessi;

M.  arvestades, et praeguse seisuga on 26 miljoni elanikuga riigi territooriumil 11 miljonit inimest, kes vajavad humanitaarabi, üle 3 miljoni iraaklase on ümber asustatud, kellest paljud paiknevad Iraagi Kurdistani piirkonnas, ning riigis viibib 246 000 Süüria põgenikku; arvestades, et riigisiseste põgenike tagasipöördumiseks on neile vaja anda majanduslikku toetust, mis võimaldaks neil taastada oma toimetulek;

N.  arvestades, et Daeshi territoriaalsed kaotused on ülemaailmse Daeshi‑vastase koalitsiooni poolt toetatavate Iraagi relvajõudude, kuid samuti erinevate rahva mobilisatsiooniüksuste, pešmerga ja teiste liitlasjõudude tegevuse tagajärg; arvestades, et hoolimata Daeshi territoriaalsetest kaotustest Iraagis pole džihadistlik oht kuhugi kadunud, mis seab ohtu stabiilsuse ja julgeoleku kindlustamise riigis, eelkõige Süüriaga piirnevatel aladel; arvestades, et riigi taasülesehitamiseks ning Iraagi ühiskonna integratsiooniks on vaja ületada usulistel kriteeriumidel põhinevad erimeelsused, saates laiali rahva mobilisatsiooniüksused ja integreerides nende liikmed vastavalt riiklikule vajadusele, kuna ilma selleta ei ole võimalik saavutada toimivat riiki, mis põhineb demokraatial ja pluralismil; arvestades, et Iraagi parlament võttis 2016. aastal vastu seaduse, millega muudeti relvarühmituste võrk Iraagi julgeolekujõudude lahutamatuks osaks; arvestades, et ühtne, pluralistlik ja demokraatlik Iraagi riik on stabiilsuse ja nii riigi kui ka selle kodanike arengu eeltingimus;

1.  väljendab heameelt Euroopa Liidu ja Iraagi vahel partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimise üle; nõuab, et kasutataks täiel määral ära lepinguga loodavaid mehhanisme, et süvendada sidemeid ELi ja Iraagi vahel;

2.  rõhutab, et partnerlus- ja koostööleping on oluline vahend, mille abil viia ellu ELi strateegiat Iraagi kohta ning tõhustada koostööd riigi ülesehitamise, stabiliseerimise ja lepitamise pikaajalise strateegia raames riiklikul ja kohalikul tasandil; rõhutab Iraagi omavastutuse olulisust inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet austava demokraatliku, föderaalse ja pluralistliku riigi ülesehitamise protsessis;

3.  väljendab heameelt, et korraldati rahvusvaheline konverents Iraagi ülesehitamise kohta, mis toimus 12. veebruaril 2018 Kuveidis; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid täidaksid oma rahalisi ja tehnilise abi kohustusi;

4.  väljendab heameelt ELi lubaduse üle Iraaki pikema aja jooksul toetada ning asjaolu üle, et EL on katseliselt valinud Iraagi riigiks, kus paremini käsitleda ja muuta toimivaks humanitaar- ja arenguvaldkonna lõimumist, et kiirendada üleminekut humanitaarabilt pikemaajalisele stabiliseerimisele ja taastamistöödele; tuletab meelde, et Iraagi kriis on ÜRO skaalal 3. astme hädaolukord ning et praegu on seal 11 miljonit abivajajat; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid teeksid seeõttu kõigepealt rohkem peamiste humanitaarprobleemide kiireks lahendamiseks ja inimeste ning eeskätt enam kui kolme miljoni riigisisese põgeniku vajaduste rahuldamiseks;

5.  rõhutab, et vaesus on riigis laialt levinud ning ehkki Iraak kuulub jõukamate keskmise sissetulekuga riikide hulka, on seal aastaid kestnud vägivald, kokkupõrked ja sektantlus arengut tunduvalt pidurdanud; nõuab, et ELi arenguabis keskendutaks sihtotstarbeliste projektide kaudu kõige ohustatumatele rahvastikurühmadele ja enim abi vajavatele inimestele, täpsemalt naistele, lastele, noortele, riigisisestele põgenikele ja pagulastele;

Euroopa Liidu tegevuse prioriteedid Iraagis

6.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid jätkaksid humanitaarabi andmist, millega praegu aidatakse ja kaitstakse kõiki konfliktidest mõjutatud iraaklasi, kasutades abi vahendina, millega aidata konsolideerida valitsemist, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama antavast finantsabist põhjaliku ülevaate, kindlustamaks et finantsabi jõuab nendeni, kes seda vajavad; rõhutab, et kõigil iraaklastel on õigus isikutunnistustele ning diskrimineerimiseta ligipääsule humanitaarabile;

7.  nõuab, et EL tõhustaks koostööd, et hõlbustada hiljuti vabastatud piirkondade stabiliseerimist ja julgeolekut ning võimaldada nii riigisiseste põgenike turvalist, teadlikku, vabatahtlikku ja väärikat tagasipöördumist; nõuab, et EL jätkaks Iraagi ametiasutuste toetamist demokraatliku valimisprotsessi tagamisel ning aitaks Iraagi sõltumatul kõrgetasemelisel valimiskomisjonil saavutada olukord, kus ka riigisisesed põgenikud saaksid valimistel hääletada; kutsub ELi üles pakkuma tehnilist abi, et suurendada Iraagi suutlikkust vabastatud piirkondade demineerimise ja plahvatusohtude kõrvaldamise valdkonnas; kutsub Iraagi valitsust üles tegutsema demineerimisorganisatsioonide registreerimisprotsessi kiirendamise nimel;

8.  kutsub tungivalt ELi ja liikmesriike üles pakkuma viivitamata rahalist abi prioriteetsete taristute ülesehitamiseks ja esmaste avalike teenuste taastamiseks, näiteks juurdepääs veele ja kanalisatsiooniteenustele, elektrile, haridusele ja tervishoiuteenustele, et kindlustada inimestele elementaarne elatustase, suurendada toetust kodanikuühiskonnale ja seada esmatähtsaks selliste projektide rahastamine, mis toetavad aruandluskohustust ja demokraatiale üleminekut edendavaid osalisi; kutsub ELi liikmesriike üles toetama linnapiirkondade taastamise kavandamisprotsessi, mis võimaldab kodanikel osaleda taastamisega seotud otsustusprotsessis, et tagada linnaplaneerimisse ja taastamisse kaasamine, eesmärgiga suurendada kodanike ja riigi vahelist usaldust; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et ülesehitamiseks eraldatud vahendid jaotataks ühtlaselt abi vajavate kogukondade vahel sõltumata abisaajate etnilisest või usulisest määratlusest ja et neid osutataks pigem seaduslike riigiametite mitte riigi tasandist madalamate osalejate kaudu; on veendud, et rahalise abi võiks ka kehtestada ja jagada kohalikele ettevõtjatele ja äriühingutele, et tagada kapitali andmine VKEdele;

9.  nõuab, et EL võtaks kõik meetmed, et innustada järjepideva ja konstruktiivse dialoogi jätkamist keskvõimu ja Iraagi Kurdistani piirkonna ametiasutuste vahel, eelkõige pärast 2017. aasta septembris Kurdistanis toimunud referendumit, et luua stabiilsed suhted, mis vastaksid mõlema poole ootustele, soodustades kaasavat otsustusprotsessi kõrgeimal tasandil ja austades täielikult riigi mitmekesisust ja kõikide Iraagi ühiskonna liikmete õigusi, aga ka Iraagi põhiseaduse põhimõtteid ning Iraagi ühtsust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust; rõhutab vajadust lahendada piiride demarkatsiooni küsimus Kurdi piirkonna ja ülejäänud Iraagi vahel ÜRO toetusel toimuva dialoogi abil; on veendunud, et Iraak ja Iraagi Kurdistani autonoomse piirkonna valitsus peaksid saama oma naftaekspordist kasu ilma välise sekkumiseta; nõuab lisaks, et EL soodustaks tihedamat koostööd föderaal- ja kohalike asutuste vahel, et riik tulemuslikult uuesti üles ehitada ning saavutada pikaajaline stabiilsus ja rahumeelne kooseksisteerimine, rõhutab tungivat vajadust, et Iraagi Kurdistani piirkond viiks ellu vajalikud poliitilised ja majandusreformid, võitleks korruptsiooniga ja võimaldaks uute toimivate erakondade tekkimist ning tagaks 2018. aastal tõelised ja konkurentsipõhised piirkondliku parlamendi valimised;

10.  on veendunud, et hädaabilt arenguabile üleminekul on esmatähtis pikaajaline käsitlus, stabiliseerimine ning reformid ja edasiminek hea valitsemistava ja aruandluskohustuse, hariduse ja oskuste arendamise, elatise teenimise võimaluste ning peamiste tervishoiu- ja sotsiaalteenuste valdkonnas; rõhutab ka soolist tasakaalu parandavate ja riigi poliitikaelus naiste esindatust suurendavate reformide tähtsust; ootab konkreetseid ettepanekuid nimetatud vajaduste katmiseks kavandatud meetmete kohta ning nõuab tungivalt, et komisjon näitaks, millist mõju ja tulemusi on saavutatud aastate 2014–2017 mitmeaastase sihtprogrammi raames;

11.  väljendab muret Iraagi ühiskonna märkimisväärse killustatuse pärast; kustub ELi kooskõlas ÜRO abimissiooniga Iraagis ja Iraagi ametiasutustega üles toetama igati riikliku lepituskomisjoni tööd, mille eesmärk on soodustada kogukondadevahelist leppimist ja Iraagi poolt tunnustatud riiklikku lepitusprotsessi, et tagada Iraagi mitmekesisuse austamine ja edendada kaasavat ja esinduslikku valitsemist riigi ja kohalikul tasandil ning millega aidatakse kaasa ühtse Iraagi kodakondsustunde tugevdamisele; märgib, et vajadus konfliktiennetuseks ja julgeolekuprobleemidega tegelemiseks ning lepitus-, vahendus- ja dialoogialgatusteks nõuab olemasolevate vahendite märkimisväärset suurendamist, eelkõige stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahendi kaudu; väljendab heameelt Iraagi usujuhtide soovituste üle, et Iraagi valitsus looks Iraagis kõrgemate vaimulike ja õpetlaste nõukogu, saadaks Iraagi parlamendile taotluse kiita heaks seadus, millega kriminaliseeritakse äärmuslikud usukõned, mis õhutavad viha ja vägivalda, ning karistatakse neid, kes seda innustavad, vaataks läbi õppekavad ning paneks rõhku lepitusele ja riigi kodakondsusele, mitte usupõhisele identiteedile;

12.  innustab rahvusvahelist kogukonda ja ELi toetama Iraagi etniliste, kultuuriliste ja usuliste rühmade mitmekesisuse säilitamist; nõuab, et Iraagi põhiseaduse raames uuritaks võimalusi, kuidas tunnustada, kaitsta ja tõhustada etniliste ja usuliste vähemuste kohalikul tasandil isevalitsemist aladel, kus nad on olnud ajalooliselt tugevalt esindatud ning elanud rahumeelselt teineteise kõrval, näiteks Sinjari mägedes (jeziidid) ja Niineve tasandikul (kaldea‑süüria‑assüüria rahvad); kutsub Iraagi ametiasutusi üles lubama kurdidel, kristlastel ja jeziididel pöörduda oma algsetesse elupaikadesse tagasi ning tagama, et see on nende jaoks ohutu;

Poliitiline dialoog

13.  kutsub ELi üles tõhustama oma poliitilist dialoogi Iraagi ametiasutustega, et edendada inimõiguste austamist ja demokraatlike institutsioonide tugevdamist õigusriigi põhimõtete suurema austamise, hea valitsemistava ja tõhusa kohtusüsteemi abil; nõuab selles kontekstis, et surmanuhtluse kaotamine muudetaks selle dialoogi prioriteediks, ning kutsub Iraagi ametiasutusi üles kehtestama surmanuhtlusele viivitamata moratooriumi;

14.  rõhutab vajadust toetada Iraagi kodanikuühiskonna arengut ja selle täieõiguslikku poliitilist esindatust ja osalemist erinevates reformiprotsessides; märgib, et erilist tähelepanu tuleks pöörata naiste, noorte ning Iraagi ühiskonna kõigist etnilistest ja usulistest rühmadest pärit isikute ja eeskätt kristlaste, šiiidi ja sunniidi moslemite, jeziidide ja mandalaste, šabakkide, kurdide, türkmeenide jt esindatusele, kelle nõudmisi tuleb arvesse võtta; rõhutab samal ajal vajadust seada prioriteediks sellise kaasava ja ilmaliku poliitilise klassi kujunemine, milles on esindatud Iraagi ühiskonna kõik rühmad;

15.  nõuab, et võttes arvesse Euroopa õigustikku korruptsioonivastase võitluse kohta, viiksid EL ja liikmesriigid koos Iraagi ametiasutustega ellu õiguskoostöö ja heade tavade vahetamise programme ning kasutaksid tõhusaid vahendeid, et võidelda otsustavalt ulatusliku korruptsiooni vastu ning tagada sel viisil riigi rikkuse võrdne jaotamine; rõhutab, kui oluline on ELi roll Iraagi valitsuse nõustajana julgeoleku ja valitsemise küsimustes, et tagada Iraagi stabiilsus;

16.   tunnustab Iraagi relvajõudude panust ülemaailmsesse võitlusesse terroriorganisatsiooni Daesh vastu; jätkab toetuse pakkumist ülemaailmse Daeshi-vastase koalitsiooni ulatuslikule terrorismivastasele tegevusele, kuna Daesh kujutab endast endiselt suurt ohtu, vaatamata organisatsiooni vastu saavutatud hiljutistele sõjalistele võitudele, tagades samal ajal rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste järgimise; tunnistab, et terrorismivastast võitlust Iraagis mõjutab suuresti olukord riigi ümbruses, näiteks Süüria sõda; kutsub ELi üles alustama dialoogi terrorismivastase võitlusega seotud küsimuste kohta, et reformida terrorismivastaseid seadusi ja tõhustada riigi suutlikkust terroriohule vastu astuda, ning tegema Iraagi ametiasutustega koostööd, et võidelda karistamatusega seoses etniliste, usuliste või muude rühmade vastu suunatud kuritegude kõigi vormidega; mõistab, et terrorismiga võitlemiseks tuleb tegeleda selle algpõhjustega;

17.  palub, et EL innustaks Iraagi ametiasutusi looma riikliku strateegia, et käsitleda Daeshi toime pandud kuritegusid, ning ühinema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga, aksepteerides vabatahtlikult Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni, et uurida läbipaistvalt ja õiglaselt Daeshi toime pandud inimõiguste rikkumisi, sõjakuritegusid ja inimsusvastaseid kuritegusid ning tagada nende eest vastutusele võtmine; rõhutab, et Daeshi toime pandud kuritegude eest vastutavatele isikutele tuleb ohvrite asjakohasel osalusel esitada usutavad süüdistused ning tuleb luua nende kuritegudega seotud põhjalik karistusregister; on samal ajal mures, et süüdistuste esitamise ülemäärase ulatusega kaasneb täiendava ebaõigluse oht, mis takistab kogukondade edaspidist leppimist ja taasintegreerimist;

18.  toonitab, et kohalike ajakirjandusvaldkonnas tegutsejate rahuajakirjanduse alal koolitamisel on vaja laialdasi eriteadmisi meedia ja sõnavabadusega seotud küsimustes;

19.  nõuab, et EL tunnistaks oma vastutust nende ELi kodanike eest, kes on reisinud Iraaki, et osaleda Daeshi toime pandud kuritegudes, ning kelle suhtes tuleks algatada õigusriigi kohased kohtumenetlused; nõuab, et Iraagi ja vastavate ELi liikmesriikide vahel kehtestataks selged menetlused, mis käsitlevad asjaomaste isikute repatrieerimist ja õiguslikku vastutust;

20.  kutsub komisjoni üles toetama õigussüsteemi reformi, eeskätt üleminekuperioodi õigusemõistmise seisukohast, et tagada nõuetekohast menetlust, õiglast kohtulikku arutamist ja kohtusüsteemi sõltumatust käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktide austamine, millega tagatakse aruandekohustus valitsusstruktuurides; nõuab lisaks, et EL teeks koostööd Iraagi ametiasutustega, et võidelda karistamatusega seoses etniliste, usuliste või muude rühmade, sh vähemusrühmade vastu suunatud kuritegude kõigi vormidega;

21.  palub Iraagi ametiasutustel seada esmatähtsale kohale sooline võrdõiguslikkus ning naiste ja tütarlaste vastase igasuguse vägivalla ja diskrimineerimise, sealhulgas soolise vägivalla kaotamine; rõhutab sellega seoses, et on oluline tühistada seadus, mis vabastab vägistamises, seksuaalses rünnakus, alaealisega suguühtesse astumises, röövis või sarnastes tegudes süüdistatava kohtu alla andmisest, kui toimepanija abiellub oma ohvriga;

22.  kutsub ELi üles edendama häid ja konstruktiivseid suhteid Iraagi ja tema naaberriikide vahel ning tema rolli piirkondlikule rahule kaasa aitajana; rõhutab, et Iraak teeb laialdast koostööd Ameerika Ühendriikide ja Iraaniga ning on viimasel ajal parandanud suhteid Saudi Araabiaga, mis võiks muuta Iraagi pingelõdvendusalaste piirkondlike jõupingutuste sõlmpunktiks; kutsub kõiki osapooli üles rakendama ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 598 punkti 8, milles nõutakse Pärsia lahe äärsete riikide vahelist piirkondlikku julgeolekukokkulepet;

23.   nõuab, et EL teeks koostööd Iraagi ametiasutustega, et koostada riiklik strateegia hiljuti toimunud konfliktide aladel asuvate massihaudade kaitsmiseks ja säilmete väljakaevamiseks, eesmärgiga kaevata välja nendes olevad inimsäilmed ja neid kohtuekspertiisis analüüsida, et võimaldada ohvrite säilmed väärikalt maha matta või perekondadele üle anda ning et koguda tõendeid ja võimaldada uurida kahtlustatavaid inimsusvastaseid kuritegusid ja esitada nende eest süüdistused; nõuab lisaks, et EL ja liikmesriigid võtaksid meetmeid, et moodustada kiiresti eksperdirühm, kelle eesmärk on kõikide tõendite kogumine usuliste vähemuste vastu kõikjal toimepandavate rahvusvaheliste kuritegude, sealhulgas genotsiidi kohta, et valmistada ette süüdlaste rahvusvahelist vastutuselevõtmist;

24.  nõuab, et seataks sisse Daeshi, Al Qaeda ja sarnaste terroriorganisatsioonide julmade terroriaktide ohvrite ülemaailmne iga-aastane mälestuspäev;

Valdkondlik koostöö

25.  rõhutab, et ülesehitamise ja stabiliseerimise protsessiga peab kaasnema kõikidele iraaklastele jätkusuutlikul ja kaasaval viisil kasulik sidus poliitika majandus- ja sotsiaalarengu valdkonnas; kutsub ELi üles tegutsema igati koostöös Iraagi ametiasutustega mitte üksnes selleks, et leevendada majanduslikku ja eelarvega seotud tasakaalustamatust, vaid ka selleks, et edendada jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu, millega on võimalik luua töökohti, eriti noorte jaoks, lisaks kaubandusraamistiku kehtestamisele ja soodsa investeerimiskeskkonna loomisele; kutsub ELi üles innustama ja toetama Iraaki, et pakkuda Daeshi tõttu põgenema sunnitud ja seeläbi formaalharidusest kõrvale jäänud noortele võimalusi hinnata formaalhariduse programme, mis annavad neile teadmised ja oskused töölesaamise võimaluste parandamiseks;

26.  palub, et EL innustaks ja toetaks Iraaki majanduse mitmekesistamisel;

27.  väljendab muret mõlemast soost õpilaste suure väljalangevuse määra pärast Iraagi koolidest (mida on tauninud vabaühendused, kelle andmetel on 2015. aastal algkooli läinud õpilastest 60 % nüüdseks koolist lahkunud); märgib, et kõrgel kirjaoskuse tasemel on konfliktide rahumeelsel lahendamisel keskne tähtsus;

28.  kutsub ELi üles tõhustama koostööd haridussektoris ja haridusreformi nimel, et tagada juurdepääs kvaliteetsele haridusele kõikidel tasanditel ja kõigi jaoks, eriti alaealiste puhul; tunnistab probleemi, mis seisneb tüdrukute puudulikus juurdepääsus haridusele ja mis on tingitud tavadest, ühiskonnas kehtivatest arusaamadest, vaesusest ja turvalisusküsimustest; palub ELil edendada teadlikkust tüdrukute haridusest ja teha Iraagi valitsusega koostööd olukorra parandamiseks, kuna see on hädavajalik nende elukvaliteedi tõstmiseks;

29.  kutsub ELi üles arendama koostöövõimalusi teadus- ja uurimistegevuse valdkonnas ning eelkõige ülikoolide koostööd ja partnerlusi, eriti seoses programmiga „Erasmus+“ ja vahetusvõimalustega õpetamise ja teadusuuringute valdkonnas;

30.  kutsub ELi üles jätkama ja tugevdama kultuurikoostööd Iraagi kunsti- ja kultuuripärandi kaitsmiseks, säilitamiseks ja taastamiseks;

31.  väljendab heameelt, et Iraagi ametiasutuste taotlusel ja Iraagi julgeolekustrateegia raames käivitati missioon, mille eesmärk on toetada Iraagi julgeolekusektori reformi (Euroopa Liidu nõuandemissioon Iraagi julgeolekusektori reformi toetuseks); soovib, et see võimaldaks tõhustada avaliku sektori asutusi ning moodustada erapooletu ja kaasava politseijõu; rõhutab, et Iraagi julgeolekusektori reform on oluline eesmärk, mida peaks samuti toetama ÜRO; rõhutab, et julgeolekusektori reformimise suurema eesmärgi raames tuleb edendada relvarühmituste demobiliseerimist ja võitlejate taasintegreerimist, kusjuures vajaduse korral tuleks seda teha kohandatud taasintegreerimise programmide abil;

32.  nõuab, et EL annaks Iraagi ametiasutustele tõhusamat tehnilist abi loodusvarade mõistlikuks majandamiseks, maksukogumise parandamiseks ning ebaseaduslike rahavoogude piiramiseks, seades eesmärgiks tagada, et Iraak suudaks keskpikas perspektiivis ise oma arengut rahastada ning vähendada oma elanike ja piirkondade vahelist ebavõrdsust; rõhutab vajadust erasektorit ja investoreid aktiivselt nõustada, et suurendada nii nende konfliktiteadlikkust kui ka nende panust rahu tagamisse ja kestlikku arengusse;

33.  nõuab, et EL looks Iraagiga partnerlus- ja koostöölepingu raames dialoogi kõigi rändega seotud aspektide kohta ning kehtestaks inimõigustel põhineva käsitlusviisi rändeküsimusega tegelemiseks, pidades silmas vajadust leida pikaajalised, tõhusad ja toimivad lahendused, mis oleksid kasulikud nii ELi kui ka Iraagi kodanikele;

34.  rõhutab, et Iraak võib olla energiaga seotud taristu ülesehitamise ning Iraagi energiaallikate ja ELi tarneallikate mitmekesistamise tagamisel oluline partner; nõuab, et EL toetaks seetõttu Iraaki energiasüsteemi ümberkujundamisel ja teeks Iraagiga koostööd ühiste projektide ning heade tavade ja oskusteabe vahetamise alal sellistes põhivaldkondades nagu energiatõhusus, taastuvenergia, keskkond ja ressursside, sh veevarude tõhus majandamine, et kiirendada muu hulgas kestliku arengu eesmärkide rakendamist;

35.  tuletab meelde, et konflikt ja äärmuslus mõjutavad ebaproportsionaalsel määral naisi ja tütarlapsi, kes on vägivalla ja väärkohtlemise, sealhulgas seksuaalse vägivalla, piinamise, inimkaubanduse, orjastamise ja varajaste abielude suhtes kaitsetumad; rõhutab vajadust tegeleda naiste ja tütarlaste spetsiifiliste humanitaar- ja arenguvajadustega, eriti riigisiseste põgenike kogukondades; nõuab, et ELi edendaks rohkem meeste ja naiste võrdõiguslikkust, suurendaks oma arengutöö kaudu naiste mõjuvõimu ning rõhutaks naiste rolli taastamistöödel ja rahu tagamisel;

36.  juhib tähelepanu vajadusele investeerida Iraagi põllumajandusse, arvestades selle suurt tööhõivepotentsiaali ning konfliktide mõjul järjepidevalt tühjenevate maapiirkondade taasasustamise tähtsust;

37.  tunnustab Iraagi kindlat tahet ühineda Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ning palub komisjonil toetada Iraagi ametiasutusi nende püüdlustes ülemaailmsesse majandusse ja kaubandusse taasintegreeruda;

Institutsioonilised suhted

38.  toonitab, et liidu antava igasuguse abi tingimuseks on inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte austamise range järgimine ning sellega kaasneb pidev hindamisprotsess, mille tulemustest tuleb Euroopa Parlamenti nõuetekohaselt teavitada kooskõlas partnerlus- ja koostöölepingu artikliga 113;

39.  võtab kohustuse luua koos Iraagi parlamendiga parlamentaarne koostöökomisjon, nagu on ette nähtud partnerlus- ja koostöölepingus, et sellel oleks võimalik algatada tegevusi, sealhulgas Iraagi ja Euroopa Liidu koostööprojektide elluviimise järelevalve;

40.  soovib, et demokraatia toetamise ja valimiste koordineerimise rühm hõlmaks Iraagi oma 2019. aasta prioriteetsete riikide nimekirja ning aitaks kaasa Iraagi parlamendi suutlikkuse suurendamise programmide koostamisele; palub komisjonil neid programme toetada;

o
o   o

41.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjoni presidendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Iraagi Vabariigi valitsusele ja esindajatekogule.

(1) ELT L 204, 31.7.2012, lk 20.
(2) ELT C 440, 30.12.2015, lk 83.
(3) ELT C 35, 31.1.2018, lk 77.
(4) ELT C 215, 19.6.2018, lk 194.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA-PROV(2018)0285.


ELi ja Uus‑Meremaa leping kontsessioonide muutmise kohta (Horvaatia ühinemine) ***
PDF 108kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ja Uus‑Meremaa vahelise kirjavahetuse vormis lepingu (mis käsitleb vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus) sõlmimise kohta (10670/2017 – C8‑0121/2018 – 2017/0137(NLE))
P8_TA(2018)0287A8-0220/2018

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu otsuse eelnõu (10670/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja Uus-Meremaa vahelise kirjavahetuse vormis lepingu eelnõu, mis käsitleb vastavalt 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli XXIV lõikele 6 ja artiklile XXVIII kontsessioonide muutmist Horvaatia Vabariigi loendis selle riigi Euroopa Liiduga ühinemise käigus (10672/2017),

–  võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikele 4 ja artikli 218 lõike 6 teise lõigu punkti a alapunktile v (C8‑0121/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõikeid 1 ja 4 ning artikli 108 lõiget 7,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni soovitust (A8‑0220/2018),

1.  annab nõusoleku lepingu sõlmimiseks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Uus‑Meremaa valitsusele ja parlamendile.


Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikiri ***I
PDF 152kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 4. juulil 2018. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse eelnõule, millega muudetakse Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artiklit 22 (10850/2017 – ECB/2017/18 – C8‑0228/2017 – 2017/0810(COD))(1)
P8_TA(2018)0288A8-0219/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Keskpanga eelnõu   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Otsuse eelnõu
Põhjendus 1
(1)  Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) põhiülesanded hõlmavad liidu rahapoliitika määratlemist ja rakendamist ning maksesüsteemide tõrgeteta toimimise tagamist. Turvaline ja tõhus finantsturu infrastruktuur, eelkõige kliiringusüsteemid, on põhiülesannete täitmisel keskse tähtsusega.
(1)  Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) põhiülesanded hõlmavad liidu rahapoliitika määratlemist ja rakendamist ning maksesüsteemide tõrgeteta toimimise tagamist, mis on keskse tähtsusega finantsstabiilsuse säilitamiseks. Turvaline ja tõhus finantsturu infrastruktuur, eelkõige kliiringusüsteemid, on põhiülesannete täitmisel keskse tähtsusega.
Muudatusettepanek 2
Otsuse eelnõu
Põhjendus 3
(3)  4. märtsil 2015. aastal tegi Üldkohus otsuse kohtuasjas T-496/11: Suurbritannia vs. EKP,7 kus Üldkohus leidis, et EKP-l ei ole kliiringusüsteemide tegevuse reguleerimiseks vajalikku pädevust. Üldkohus märkis, et aluslepingu artikli 129 lõige 3 võimaldab Euroopa Parlamendil ja nõukogul EKP soovituse põhjal seadusandliku tavamenetluse kohaselt Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja (edaspidi „EKPSi põhikiri“) artiklit 22 muuta. Üldkohus järeldas, et „EKP ülesanne olukorras, kus ta leiab, et talle väärtpaberite kliiringutehinguid teostavate infrastruktuuride reguleerimise pädevuse andmine on vajalik ELTL artikli 127 lõike 2 neljandas taandes nimetatud ülesande tõrgeteta toimimiseks, nõuda liidu seadusandjalt põhikirja artikli 22 muudatust, lisades sinna otsese viite väärtpaberite kliiringusüsteemile.
(3)  4. märtsil 2015. aastal tegi Üldkohus otsuse kohtuasjas T-496/11: Suurbritannia vs. EKP,7 kus Üldkohus leidis, et EKP‑l ei ole väärtpaberite kliiringutehinguid teostavate infrastruktuuride reguleerimiseks vajaminevat pädevust, mistõttu tuleb järelevalvepoliitika raamdokument osas, mis näeb väärtpaberite kliiringuga seotud kesksetele vastaspooltele ette euroalas asumise nõu[d]e, pädevuse puudumise tõttu tühistada“. Üldkohus märkis, et aluslepingu artikli 129 lõige 3 võimaldab Euroopa Parlamendil ja nõukogul EKP soovituse põhjal seadusandliku tavamenetluse kohaselt Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja (edaspidi „EKPSi põhikiri“) artiklit 22 muuta. Üldkohus järeldas seetõttu, et „EKP ülesanne [on] olukorras, kus ta leiab, et talle väärtpaberite kliiringutehinguid teostavate infrastruktuuride reguleerimise pädevuse andmine on vajalik ELTL artikli 127 lõike 2 neljandas taandes nimetatud ülesande tõrgeteta toimimiseks, nõuda liidu seadusandjalt põhikirja artikli 22 muudatust, lisades sinna otsese viite väärtpaberite kliiringusüsteemile.
_________________
_________________
7 ECLI: EU:T:2015:133.
7 ECLI: EU:T:2015:133.
Muudatusettepanek 3
Otsuse eelnõu
Põhjendus 3 a (uus)
(3a)  Kuigi väärtpaberite kliiringusüsteemid kujutavad endast maksesüsteemide liiki, tuleb sellesse küsimusse tuua suuremat selgust, võttes arvesse Üldkohtu 4. märtsi 2015. aasta otsust kohtuasjas T-496/11, ning seetõttu tuleb Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja artikli 22 läbivaatamisega teha selgeks niisuguste süsteemidega seotud pädevuse küsimus.
Muudatusettepanek 4
Otsuse eelnõu
Põhjendus 4
(4)  Nii globaalsel kui Euroopa tasandil toimuvad olulised muutused võivad suurendada kliiringusüsteeme, eelkõige keskseid vastaspooli, mõjutavate häiretega seonduvaid riske maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ning ühtse rahapoliitika rakendamisele, mis mõjutab seeläbi eurosüsteemi põhieesmärki - hinnastabiilsuse hoidmist.
(4)  Nii globaalsel kui Euroopa tasandil toimuvad olulised muutused võivad suurendada kliiringusüsteeme, eelkõige keskseid vastaspooli, mõjutavate häiretega seonduvaid riske maksesüsteemide tõrgeteta toimimisele ning ühtse rahapoliitika rakendamisele, mis mõjutab seeläbi finantsstabiilsust, sealhulgas eurosüsteemi põhieesmärki hinnastabiilsuse hoidmist.
Muudatusettepanek 5
Otsuse eelnõu
Põhjendus 5
(5)  29. märtsil 2017 teavitas Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik Euroopa Ülemkogu oma soovist Euroopa Liidust välja astuda. Ühendkuningriigi välja astumisega kaasnevad põhjalikud muutused teatud süsteemselt oluliste eurodes vääringustatud kliiringutegevuste reguleerimises ja järelevalves, mis mõjutab negatiivselt eurosüsteemi võimet jälgida maksesüsteemide tõrgeteta toimimisega seonduvaid riske ning eurosüsteemi rahapoliitika rakendamist.
välja jäetud
Muudatusettepanek 6
Otsuse eelnõu
Põhjendus 6
(6)  Keskne kliirimine on muutumas üha enam piiriüleseks ning süsteemselt oluliseks. Liikmelisuse erinevusest ning osutatavate finantsteenuste euroopaülesest olemusest tulenevalt on kesksed vastaspooled liidus tervikuna ning eelkõige euroalal keskse tähtsusega. Sellele osutab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 648/2012,8 millega kehtestatakse kollektiivne järelevalvekord kolleegiumide vormis, mis koosnevad asjaomaste riikide ja liidu asutustest, sealhulgas eurosüsteemist euroemissiooni keskpangana.
(6)  Keskne kliirimine on muutumas üha enam piiriüleseks ning süsteemselt oluliseks. Liikmelisuse erinevusest ning osutatavate finantsteenuste euroopaülesest olemusest tulenevalt on kesksed vastaspooled liidus tervikuna ning eelkõige euroalal keskse tähtsusega. Sellele osutab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 648/2012, millega kehtestatakse kollektiivne järelevalvekord kolleegiumide vormis, mis koosnevad asjaomaste riikide ja liidu asutustest, sealhulgas eurosüsteemist eurosid, st liidu vääringut emiteeriva keskpangana.
_________________
8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta (ELT L 201, 27.7.2012, lk 1).
Muudatusettepanek 7
Otsuse eelnõu
Põhjendus 7
(7)  Nende küsimuste lahendamiseks esitas Euroopa Komisjon 13. Juunil 2017 oma seadusettepaneku finantsstabiilsuse ning liiduüleste finantsturgude seisukohast süsteemselt oluliste kesksete vastaspoolte turvalisuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Tagamaks eurosüsteemi kui euroemissiooni keskpanga võimekuse täita ellu talle seadusettepanekuga ette nähtud rolli, on väga oluline, et talle oleksid aluslepingus ja EKPSi põhikirjas antud asjakohased volitused. Eurosüsteemil peaks olema eeskätt õiguslikult siduvate hinnangute andmise ja parandusmeetmete kohaldamise nõudmise pädevus tihedas koostöös teiste liidu asutustega. Lisaks peaks EKP-l euro stabiilsuse hoidmiseks olema lisanõuete kehtestamise pädevus olulises mahus eurodes vääringustatud tehingute kliirimisega seotud kesksete vastaspoolte osas.
(7)  Nende küsimuste lahendamiseks esitas Euroopa Komisjon 13. juunil 2017 oma seadusandliku ettepaneku finantsstabiilsuse ning liiduüleste finantsturgude seisukohast süsteemselt oluliste kesksete vastaspoolte turvalisuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Tagamaks eurosüsteemi kui euroemissiooni keskpanga võimekuse täita talle seadusandliku ettepanekuga ette nähtud rolli, on väga oluline, et talle oleksid aluslepingus ja EKPSi põhikirjas antud asjakohased volitused. Eurosüsteemil peaks olema eeskätt õiguslikult siduvate hinnangute andmise ja parandusmeetmete kohaldamise nõudmise pädevus tihedas koostöös teiste liidu asutustega. Lisaks peaks EKP-l euro stabiilsuse hoidmiseks olema lisanõuete kehtestamise pädevus olulises mahus eurodes vääringustatud tehingute kliirimisega seotud kesksete vastaspoolte osas. Nende nõuetega tuleks kaitsta ühtse turu terviklikkust ning tagada, et kolmandate riikide kesksete vastaspoolte järelevalves peetakse ülimuslikuks liidu õigust ja Euroopa Liidu Kohtu praktikat.
Muudatusettepanek 8
Otsuse eelnõu
Põhjendus 8
(8)  EKPS põhikirja artikkel 22 kuulub IV peatükki „Euroopa Keskpankade Süsteemi rahapoliitilised funktsioonid ja toimingud”. Selles antud ülesandeid tuleks seega vastavalt kasutada ainult rahapoliitika eesmärkidel.
(8)  EKPS põhikirja artikkel 22 kuulub IV peatükki „Euroopa Keskpankade Süsteemi rahapoliitilised funktsioonid ja toimingud”. Selles antud ülesandeid tuleks seega vastavalt kasutada ainult rahapoliitika eesmärkidel. Seoses finantsinstrumentide kliiringusüsteemidega peaksid nõuded, mida võib kohaldada nimetatud artikli alusel, hõlmama aruandlusnõudeid ja kliiringusüsteemile kehtestatud nõudeid teha koostööd EKP ja riikide keskpankadega, kui viimased hindavad süsteemi vastupanuvõimet ebasoodsate turusuundumuste suhtes. Niisugused nõuded peaksid hõlmama ka süsteemi poolt EKPSis üleööhoiuste konto avamist kooskõlas asjakohaste juurdepääsukriteeriumide ja EKPSi nõuetega. Lisaks peaksid need hõlmama nõudeid, mis on vajalikud selleks, et käsitleda olukordi, kus finantsinstrumentide kliiringusüsteemiga võib otseselt kaasneda tõsine kahju liidu finantseerimisasutustele või finantsturgudele või liidu või mõne selle liikmesriigi finantssüsteemile, näiteks likviidsusriskide kontrolli, arveldussüsteemide, võimendustagatiste, tagatiste või koostalitluskokkulepete alaseid nõudeid. Mis puudutab kolmandate riikide süsteemselt oluliste finantsinstrumentide kliiringusüsteeme, nähakse määruses (EL) nr ... /... [Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), ja muudetakse määrust (EL) nr 648/2012 seoses kesksetele vastaspooltele tegevusloa andmise korra ja sellega seotud asutustega ning kolmandate riikide kesksete vastaspoolte tunnustamise nõuetega] EKP-le ette võimalus esitada niisugustele süsteemidele lisanõudeid.
Muudatusettepanek 9
Otsuse eelnõu
Põhjendus 8 a (uus)
(8a)   EKPSi ja EKP põhikirja muudetud artikli 22 kohaseid EKP uusi volitusi seoses finantsinstrumentide kliiringusüsteemidega kasutatakse paralleelselt liidu teiste institutsioonide, ametite ja asutuste kasutatavate volitustega, mis tulenevad Euroopa Liidu toimimise lepingu kolmandas osas sätestatud siseturu rajamist või toimimist käsitlevatest sätetest, sealhulgas nendega, mis sisalduvad komisjoni või nõukogu poolt neile antud volituste raames vastu võetud õigusaktides. Sellega seoses tuleks selleks, et tagada iga üksuse vastavate volituste järgimine ning vältida vastuolulisi eeskirju ja vastuolusid liidu eri institutsioonide, organite ja asutuste otsuste vahel, kasutada EKPSi ja EKP põhikirja muudetud artikliga 22 antud volitusi ainult kaasseadusandjate loodud siseturu üldist raamistikku nõuetekohaselt arvesse võttes ja viisil, mis on täielikult kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu õigusaktide ning selliste aktide alusel võetud meetmetega.
Muudatusettepanek 10
Otsuse eelnõu
Põhjendus 8 b (uus)
(8b)   EKP peaks seoses oma põhikirja artikli 22 kohaste volituste kasutamise ja ülesannete täitmisega tagama Euroopa Parlamendi ja nõukogu ees täieliku läbipaistvuse ja vastutuse. Eelkõige peaks ta teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu korrapäraselt kõikidest selle artikli aluselt vastu võetavatest otsustest ja reeglitest. Selleks peaks ta oma iga-aastases aruandes pühendama eraldi peatüki oma põhikirja artikli 22 kohaste volituste kasutamisele ning avaldama oma veebisaidil kõik otsused, soovitused ja arvamused, mis on seotud selle artikli alusel vastu võetavate reeglitega.
Muudatusettepanek 11
Otsuse eelnõu
Artikkel 1
Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikiri
Artikkel 22
Artikkel 22
Artikkel 22
Kliiringu- ja maksesüsteemid
Kliiringu- ja maksesüsteemid
EKP ja riikide keskpangad võivad anda vahendeid ja EKP võib kehtestada eeskirju efektiivsete ja usaldatavate kliiringu- ja maksesüsteemide ning finantsinstrumentide kliiringusüsteemide tagamiseks liidu piires ja teiste riikidega.
EKP ja riikide keskpangad võivad anda vahendeid ja EKP võib kehtestada eeskirju efektiivsete ja usaldatavate kliiringu- ja maksesüsteemide tagamiseks liidu piires ja kolmandate riikidega.
EKPSi eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete täitmiseks võib EKP kehtestada reegleid seoses finantsinstrumentide kliiringusüsteemidega liidus ja kolmandate riikidega, võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu õigusakte ja niisuguste aktide alusel võetud meetmeid ning tehes seda viisil, mis on täielikult kooskõlas kõnealuste aktide ja meetmetega.

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A8-0219/2018).


Raskete kaubaveokite maksustamine teatavate infrastruktuuride kasutamise eest *
PDF 146kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 1999/62/EÜ (raskete kaubaveokite maksustamise kohta teatavate infrastruktuuride kasutamise eest) teatavaid sõidukite maksustamist käsitlevaid sätteid (COM(2017)0276 – C8‑0196/2017 – 2017/0115(CNS))
P8_TA(2018)0289A8-0200/2018

(Seadusandlik erimenetlus – konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2017)0276),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 113, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0196/2017),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A8‑0200/2018),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku muudetud kujul heaks;

2.  palub komisjonil oma ettepanekut vastavalt muuta, järgides Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 293 lõiget 2;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

4.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb komisjoni ettepanekut oluliselt muuta;

5.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 4
(4)  Sõidukimaksud on kulu, mida maanteetranspordi sektor peab praeguse seisuga igal juhul kandma, isegi kui liikmesriikides kehtestataks teemaksud. Seega võivad sõidukimaksud tõkestada teemaksude kehtestamist.
(4)  Sõidukimaksud on kulu, mida maanteetranspordi sektor ja eelkõige VKEd peavad praeguse seisuga igal juhul kandma, isegi kui liikmesriikides kehtestataks teemaksud. Seega võivad sõidukimaksud tõkestada teemaksude kehtestamist.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 5
(5)  Seepärast tuleks liikmesriikidele anda rohkem võimalusi sõidukimaksude alandamiseks, eelkõige direktiivis 1999/62/EÜ sätestatud miinimummäärade vähendamise kaudu. Eri liikmesriikides asuvate transpordiettevõtjate vahelise konkurentsi moonutamise riski leevendamiseks peaks selline vähendamine toimuma järkjärguliselt.
(5)  Võttes arvesse läbitud vahemaaga seotud teekasutusmaksude kehtestamist ning et vähendada eri liikmesriikides asuvate transpordiettevõtjate vahelise konkurentsi moonutamise riski ja võimalikku halduskoormust, tuleks liikmesriikidele anda sõidukimaksude vähendamiseks suuremad võimalused ning selleks tuleks langetada direktiivis 1999/62/EÜ sätestatud miinimummäära.
Muudatusettepanekud 3 ja 17
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 5 a (uus)
(5a)   Liikmesriike tuleks innustada kaotama kõik vastuolulised maksusoodustused, millega ei toetata vähese heitega liikuvust, vaid ressursse raiskavaid ja saastavaid sõidukeid, nagu diiselmootoriga ametisõidukid.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Põhjendus 5 b (uus)
(5b)  Et anda liikmesriikidele sõidukite maksumäärade langetamisel suurem vabadus, et toetada vahemaapõhise teemaksu kehtestamist ja vältida võimalikku halduskoormust, tuleks maksu miinimummäärasid langetada ühes etapis alates 1. jaanuarist 2024, sest nii saavad liikmesriigid langetamise määra ja kiiruse üle otsustada võimalikult paindlikult.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu direktiiv
Artikkel 1 – lõik 1 – punkt 2 a (uus)
Direktiiv 1999/62/EÜ
Artikkel 6 – lõige 4a (uus)
2a)   Artiklile 6 lisatakse järgmine lõige:
„4a. Liikmesriigi poolt raskete kaubaveokite suhtes kohaldatava sõidukimaksu järkjärguline vähendamine kompenseeritakse täielikult lisatuluga, mis laekub liikmesriigi teemaksusüsteemist. 1. jaanuariks 2024 peavad kõik liikmesriigid olema teemaksusüsteemi kooskõlas käesoleva direktiiviga töösse rakendanud.“
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu direktiiv
I lisa – lõik 1 – alapunkt a
Direktiiv 1999/62/EÜ
I lisa – pealkiri
Tabel A. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD KUNI 31. DETSEMBRINI […]“ [sisestage käesoleva direktiivi jõustumise aasta];
Tabel A. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD KUNI 31. DETSEMBRINI 2023
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu direktiiv
I lisa – lõik 1 – punkt b
Direktiiv 1999/62/EÜ
I lisa – tabel B
„TABEL B. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST [...] [sisestage käesoleva direktiivi jõustumise aastale järgnev aasta]
välja jäetud
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu direktiiv
I lisa – lõik 1 – punkt b
Direktiiv 1999/62/EÜ
I lisa – tabel C
TABEL C. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST [...]“ [SISESTAGE KÄESOLEVA DIREKTIIVI JÕUSTUMISELE JÄRGNEV TEINE AASTA]
välja jäetud
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu direktiiv
I lisa – lõik 1 – punkt b
Direktiiv 1999/62/EÜ
I lisa – tabel D
TABEL D. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST [...]“ [sisestage käesoleva direktiivi jõustumisele järgnev kolmas aasta]
välja jäetud
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu direktiiv
I lisa – lõik 1 – punkt b
Direktiiv 1999/62/EÜ
I lisa – tabel E
TABEL E. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST [...]“ [SISESTAGE KÄESOLEVA DIREKTIIVI JÕUSTUMISELE JÄRGNEV NELJAS AASTA]
välja jäetud
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu direktiiv
I lisa – lõik 1 – punkt b
Direktiiv 1999/62/EÜ
I lisa – tabel F – pealkiri
TABEL F. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST [...]“ [SISESTAGE KÄESOLEVA DIREKTIIVI JÕUSTUMISELE JÄRGNEV VIIES AASTA]
TABEL F. RASKETE KAUBAVEOKITE SUHTES KOHALDATAVA MAKSU MIINIMUMMÄÄRAD ALATES 1. JAANUARIST 2024

Paranduseelarve projekt nr 2/2018: 2017. aasta ülejäägi kandmine eelarvesse
PDF 115kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2018. aasta paranduseelarve projekti nr 2/2018 kohta – 2017. eelarveaasta ülejäägi kandmine eelarvesse (09325/2018 – C8‑0277/2018 – 2018/2057(BUD))
P8_TA(2018)0290A8-0209/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(1), eriti selle artikli 18 lõiget 3 ja artiklit 41,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 30. novembril 2017(2),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(3),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(5),

–  võttes arvesse paranduseelarve projekti nr 2/2018, mille komisjon võttis vastu 13. aprillil 2018 (COM(2018)0227),

–  võttes arvesse 18. juunil 2018 vastu võetud ja 19. juunil 2018 Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu seisukohta paranduseelarve projekti nr 2/2018 kohta (09325/2018 – C8‑0277/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 88 ja 91,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0209/2018),

A.  arvestades, et paranduseelarve projekti nr 2/2018 eesmärk on kanda 2018. aasta eelarvesse 2017. aasta eelarve ülejääk summas 555,5 miljonit eurot;

B.  arvestades, et ülejääk tekkis peamiselt positiivsest tulude saldost (338,6 miljonit eurot), kavandatust väiksematest kuludest (383,4 miljonit eurot) ja vahetuskursi erinevustest (166,4 miljonit eurot);

C.  arvestades, et tulude poolel tuleneb suurim erinevus viiviste ja trahvide oodatust suuremast laekumisest (342,6 miljonit eurot);

D.  arvestades, et kulude poolel oli maksete alatäitmine komisjoni poolt 2017. aastal 201,5 miljonit eurot (sellest 99,3 miljonit eurot on hädaabireservist) ja 2016. aastast üle kantud assigneeringute puhul 53,5 miljonit eurot, ning alatäitmine muude institutsioonide poolt 2017. aastal 82,6 miljonit eurot ja 2016. aastast üle kantud assigneeringute puhul 45,7 miljonit eurot;

1.  võtab teadmiseks komisjoni esitatud paranduseelarve projekti nr 2/2018, milles käsitletakse üksnes 2017. aasta ülejäägi eelarvesse kandmist 555,5 miljoni euro suuruses summas vastavalt määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artiklile 18, ning nõukogu seisukoha selle kohta;

2.  tuletab meelde, et maksete vähene alatäitmine 2017. aasta lõpuks sai võimalikuks ainult tänu paranduseelarve nr 6/2017 vastuvõtmisele, millega vähendati maksete assigneeringuid 7 719,7 miljoni euro võrra seoses suurte viivitustega rakendamisel, eelkõige alamrubriigis 1b „Majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus“; tuletab lisaks meelde, et kõiki 2017. aasta paranduseelarveid – isegi juhul, kui need suurendasid kulukohustuste assigneeringuid märkimisväärselt (nt 1 166,8 miljonit eurot Itaaliale ELi Solidaarsusfondi raames, 500 miljonit eurot noorte tööhõive algatuse jaoks, 275 miljonit eurot Euroopa Kestliku Arengu Fondile) – rahastati täielikult kasutamata maksete assigneeringute ümberpaigutamise abil; peab kahetsusväärseks, et liikmesriikide poolsed rakendamise viivitused ja ebatäpsed prognoosid tunduvad jätkuvat ka 2018. aastal;

3.  võtab taas kord teadmiseks konkurentsitrahvide suhteliselt kõrge taseme, mis oli 2017. aastal 3,273 miljardit eurot; on seisukohal, et lisaks alakasutamisest tingitud ülejäägile peaks liidu eelarves olema võimalik trahvide või hilinenud maksetega seotud tulu uuesti kasutada, ilma et sellega kaasneks kogurahvatulul põhinevate maksete vähendamine; tuletab meelde oma ettepanekut, et liidu eelarves loodaks erireserv, millesse kantakse vastavalt laekumisele kõik võimalikud ettenägematud muud tulud, mis kantakse nõuetekohaselt üle, et tagada vajaduse korral kulutuste tegemiseks lisavahendid;

4.  on lisaks seisukohal, et kuna rändeprobleemile tuleb kiiresti lahendus leida ning võttes arvesse viivitusi seoses Türgi pagulasrahastu kasutusaja pikendamisega, saaks 2017. aasta 555,5 miljoni euro suurust eelarveülejääki kasutada suurepäraselt selleks, et katta sellest makse, mille liit peab 2018. aastal pagulasrahastusse tegema, kasutamata liidu üldeelarvet viimase piirini ära;

5.  kiidab nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 2/2018 kohta heaks;

6.  teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 2/2018 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

7.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, teistele asjaomastele institutsioonidele ja asutustele ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(2) ELT L 57, 28.2.2018.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(4) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(5) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.


2018. aasta üldeelarve paranduseelarve projekt nr 3: Türgi pagulasrahastu suurendamine
PDF 113kWORD 50k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb nõukogu seisukohta Euroopa Liidu 2018. aasta paranduseelarve projekti nr 3/2018 kohta, III jagu – Komisjon: Türgi pagulasrahastu suurendamine (09713/2018 – C8-0302/2018 – 2018/2072(BUD))
P8_TA(2018)0291A8-0246/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002)(1), eriti selle artikli 18 lõiget 3 ja artiklit 41,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2018. aasta üldeelarvet, mis võeti lõplikult vastu 30. novembril 2017(2),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(3) (mitmeaastase finantsraamistiku määrus),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(4),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(5),

–  võttes arvesse paranduseelarve projekti nr 3/2018, mille komisjon võttis vastu 23. mail 2018 (COM(2018)0310),

–  võttes arvesse 22. juunil 2018 vastu võetud ja 25. juunil 2018 Euroopa Parlamendile esitatud nõukogu seisukohta paranduseelarve projekti nr 3/2018 kohta (09713/2018 – C8‑0302/2018),

–  võttes arvesse väliskomisjoni kirja,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 88 ja 91,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8‑0246/2018),

A.  arvestades, et 14. märtsil 2018 muutis komisjon oma otsust Türgi pagulasrahastu (edaspidi „rahastu“) kohta, et eraldada rahastule kooskõlas ELi ja Türgi 18. märtsi 2016. aasta avaldusega täiendavad 3 miljardit eurot („teine osamakse“);

B.  arvestades, et paranduseelarve projekti nr 3/2018 eesmärk on lisada liidu 2018. aasta eelarvesse kulukohustuste assigneeringutena 500 miljonit eurot, mis moodustab liidu panuse teise osamaksesse 2018. aastal, lisandudes 50 miljonile eurole, mis eraldatakse 2018. aasta eelarves humanitaarabiks ette nähtud vahenditest;

C.  arvestades, et komisjon teeb ettepaneku kasutada vastavalt mitmeaastase finantsraamistiku määruse artiklile 14 kulukohustuste koguvaru, et rahastada 243,8 miljonit eurot, mida ei saa katta üksnes rubriigi 4 mittesihtotstarbelisest varust, mille raames on tehtud ettepanek panustada 256,2 miljonit eurot;

D.  arvestades, et komisjon tegi ettepaneku eraldada 2019. aasta eelarvekavas liidu eelarve panusena rahastusse veel 1,45 miljardit eurot;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt rõhutanud oma toetust rahastu tegevuse jätkamisele, toonitades samal ajal, et ühena kahest eelarvepädevast institutsioonist tuleb ta täielikult kaasata rahastu suurendamisega seotud otsuste tegemise protsessi, seda muu hulgas selleks, et vältida rahastu loomise menetluse kordamist; arvestades, et rahastu teise osamakse rahastamise üle ei ole Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel toimunud seni mingeid läbirääkimisi; arvestades, et oleks olnud soovitatav, et arutelud rahastu teise osamakse rahastamise üle oleksid toimunud liidu 2018. aasta eelarve lepitusmenetluse raames;

1.  võtab teadmiseks komisjoni esitatud paranduseelarve projekti nr 3/2018, milles käsitletakse üksnes liidu 2018. aasta eelarve rahastusse antava panuse rahastamist summas 500 miljonit eurot kulukohustuste assigneeringutena, ning nõukogu seisukoha selle kohta;

2.  peab äärmiselt kahetsusväärseks lahknevust ühelt poolt Euroopa Parlamendi rahastu loomise ja selle pikendamise otsuste vastuvõtmisse kaasamata jätmise ning teiselt poolt tema kui eelarvepädeva institutsiooni rolli vahel rahastu rahastamises liidu eelarvest;

3.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei kaasanud rahastu 2018. aasta rahastamist oma 2018. aasta eelarveprojekti üheski 2018. aasta eelarvemenetluse etapis; usub, et selline kaasamine oleks andnud mõlemale eelarvepädevale institutsioonile võimaluse arutada kogu rahastu teise osamakse rahastamist, kuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohad liidu eelarve panuse ulatuse suhtes lähevad lahku;

4.  nõuab kindlalt, et komisjon tugevdaks rahastu kasutamise järelevalvet ning annaks eelarvepädevale institutsioonile korrapäraselt piisavalt üksikasjalikult aru, kuidas on rahastatud meetmed kooskõlas õigusliku alusega ja kas need vastavad rahastu asutamist käsitleva komisjoni otsuse artikli 3 lõikes 2 loetletud meetmete liikidele;

5.  märgib, et paranduseelarve projekti nr 3/2018 peamine eesmärk on võimaldada sujuvalt jätkata Türgis viibivate lapspagulaste koolitamist;

6.  kiidab nõukogu seisukoha paranduseelarve projekti nr 3/2018 kohta heaks;

7.  rõhutab, et käesolev otsus ei mõjuta Euroopa Parlamendi seisukohta rahastu teise osamakse rahastamise ülejäänud osa suhtes; rõhutab, et sõltumatult nõukogu aruteludest rahastu pikendamise üle säilitab Euroopa Parlament täielikult oma eelisõigused 2019. aasta eelarvemenetluse käigus;

8.  teeb presidendile ülesandeks kuulutada paranduseelarve nr 3/2018 lõplikult vastuvõetuks ja korraldada selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

9.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, teistele asjaomastele institutsioonidele ja asutustele ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.
(2) ELT L 57, 28.2.2018.
(3) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(4) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(5) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.


Varajaste ja sundabielude vastase ELi välisstrateegia väljatöötamise järgmised sammud
PDF 139kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon varajaste ja sundabielude vastase ELi välisstrateegia väljatöötamise järgmiste sammude kohta (2017/2275(INI))
P8_TA(2018)0292A8-0187/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 4. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni lapsega sõlmitud abielude kaotamise kohta(1),

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni, eriti selle artiklit 16, ja kõiki muid ÜRO inimõigustealaseid lepinguid ja inimõigusi käsitlevaid dokumente,

–  võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 23,

–  võttes arvesse majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 10 lõiget 1,

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 20. novembril 1989, ja selle nelja aluspõhimõtet: mittediskrimineerimine (artikkel 2), lapse parimad huvid (artikkel 3), ellujäämine, areng ja kaitse (artikkel 6) ning lapse kaasamine (artikkel 12), ja võttes arvesse oma 27. novembri 2014. aasta resolutsiooni ÜRO lapse õiguste konventsiooni 25. aastapäeva kohta(2),

–  võttes arvesse naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva ÜRO konventsiooni artiklit 16,

–  võttes arvesse ÜRO konventsiooni abielu sõlmimisele nõusoleku andmise, abiellumise vanuse alampiiri ja abielude registreerimise kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2014. aasta ja 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 2. juuli 2015. aasta resolutsiooni 29/8, milles käsitletakse pingutuste suurendamist lapsega sõlmitud, varajase ja sundabielu ennetamiseks ja likvideerimiseks, 9. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni 24/23, milles käsitletakse pingutuste suurendamist lapsega sõlmitud, varajase ja sundabielu ennetamiseks ja likvideerimiseks: ülesanded, saavutused, parimad tavad ja rakendamise puudujäägid, ja 22. juuni 2017. aasta resolutsiooni 35/16 lapsega sõlmitud, varajase ja sundabielu kohta humanitaarkriisi kontekstis,

–  võttes arvesse 2015. aasta juunis Lõuna‑Aafrika Vabariigis Johannesburgis toimunud Aafrika Liidu riigi- ja valitsusjuhtide konverentsil vastu võetud seisukohta lapsega sõlmitud abielude kohta,

–  võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjoni ning lapse õiguste ja heaolu Aafrika ekspertide komitee ühiseid üldiseid järeldusi lastega abielu sõlmimise lõpetamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsioon) artikleid 32 ja 37 ning artikli 59 lõiget 4,

–  võttes arvesse ÜRO Rahvastikufondi 2012. aasta aruannet „Marrying Too Young – End Child Marriage“ (Liiga noorelt abiellumine: lõpetada abielude sõlmimine lastega),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 9,

–  võttes arvesse nõukogu 26. oktoobri 2015. aasta järeldusi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 3. aprilli 2017. aasta järeldusi lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse aluspõhimõtteid, mis on kindlaks määratud Euroopa välisteenistuse 2016. aastal avaldatud teatises ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia kohta,

–  võttes arvesse inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat ELi strateegilist raamistikku ja tegevuskava(3), mille nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012, võttes arvesse inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019)(4), mille nõukogu võttis vastu 20. juulil 2015, võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 27. juuni 2017. aasta ühist töödokumenti, mis käsitleb ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019) 2017. aasta juunis koostatud vahearuannet (SWD(2017)0254),

–  võttes arvesse 6. märtsil 2017. aastal vastu võetud lapse õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi muudetud suuniseid „Ühtegi last ei tohi kõrvale jätta“,

–  võttes arvesse 7. juunil 2017. aastal vastu võetud Euroopa arengukonsensust, milles rõhutatakse ELi kohustust integreerida inimõigused ja sooline võrdõiguslikkus kestliku arengu tegevuskavasse 2030,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A8‑0187/2018),

A.  arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud on raske inimõiguste ja eelkõige naiste õiguste, sealhulgas võrdse kohtlemise, autonoomia ja kehalise puutumatuse õiguse, haridusele juurdepääsu õiguse ning ärakasutamisest ja diskrimineerimisest vaba olemise õiguse rikkumine ning et see ei ole mitte ainult kolmandate riikide probleem, vaid võib esineda ka mõnes ELi liikmesriigis; arvestades, et nende tavade likvideerimine on üks ELi välistegevuse prioriteete naiste õiguste ja inimõiguste edendamise valdkonnas; arvestades, et mitmesugused rahvusvahelised hartad ja õigusaktid, näiteks ÜRO lapse õiguste konventsioon ja selle fakultatiivprotokollid, keelavad abielu sõlmimise alaealistega; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajasel ja sundabielul on äärmiselt kahjulik mõju asjaomaste isikute füüsilisele ja vaimsele tervisele ning isiklikule arengule, sellest abielust sündivatele lastele ja lõppkokkuvõttes kogu ühiskonnale; arvestades, et lapsega sõlmitud abielu on üks sundabielu vorme, sest lapsed ei ole loomupäraselt võimelised andma oma täielikku, vaba ja teadlikku nõusolekut abielu või selle sõlmimise aja suhtes; arvestades, et lapsed kuuluvad eriti haavatavasse elanikkonnarühma;

B.  arvestades, et EL on võtnud kohustuse edendada lapse õigusi, ja arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud kujutavad endast nende õiguste rikkumist; arvestades, et EL on võtnud kohustuse igakülgselt kaitsta ja edendada oma välispoliitikas lapse õigusi;

C.  arvestades, et ilma mõlema osapoole täieliku ja vaba nõusolekuta ei ole õiguspäraselt lubatud abielu sõlmida ning et abielu ei tohi sõlmida isikuga, kes on noorem kui kehtiv abiellumisiga;

D.  arvestades, et lapsega sõlmitud abielud on üleilmne probleem, mida esineb paljudes riikides, kultuurides ja religioonides; arvestades, et lapspruute leidub kõigis maailma piirkondades – Lähis‑Idast Ladina‑Ameerika, Aasiast Euroopa ning Aafrikast Põhja‑Ameerikani; arvestades, et lapsega sõlmitud abielud puudutavad ka poisse, kuid tunduvalt vähem kui tüdrukuid;

E.  arvestades, et siiani on üle 750 miljoni naise abiellunud enne 18‑aastaseks saamist ja 250 miljonit neist abiellus enne 15‑aastaseks saamist; arvestades, et praegu on ligikaudu 40 miljonit 15–19‑aastast tütarlast abielus või vabaabielus; arvestades, et igal aastal abiellub enne 18‑aastaseks saamist ligikaudu 15 miljonit tütarlast ja neist neli miljonit enne 15‑aastaseks saamist; arvestades, et umbes 156 miljonit poissi on samuti abiellunud enne 18‑aastaseks saamist ja neist 25 miljonit enne 15‑aastaseks saamist; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud on sagedasemad vaestes ja vähem arenenud piirkondades; arvestades, et koos maailma rahvaarvu kasvuga kasvab ka lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude arv; arvestades, et ÜRO Lastefondi hiljutises aruandes prognoositakse, et 2050. aastal on neid tütarlapsi, kes on abiellunud enne 18‑aastaseks saamist, ligikaudu 1,2 miljardit; arvestades, et neist kümnest riigist üheksa, kus on lapsega sõlmitud abielude määr kõige kõrgem, on liigitatud ebakindlateks riikideks;

F.  arvestades, et lapsega sõlmitud abielude algpõhjused on üldiselt vaesus, puudulik haridus, sügavalt juurdunud sooline ebavõrdsus ja stereotüübid, arusaam, et abielu pakub kaitset, perekonna au, poiste ja tüdrukute õiguste tõhusa kaitse puudumine, kahjulikud tavad, arusaamad ja kombed ning diskrimineerivad normid; arvestades, et nende tegurite mõju suurendavad sageli puudulik juurdepääs kvaliteetsele haridusele ja töövõimalustele ning teatavad juurdunud sotsiaalsed normid lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude kohta;

G.  arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud on seotud varajases eas ja soovimatu raseduse suure ohuga, laste ja emasuremuse kõrge määraga, pereplaneerimise harvema kasutamisega, soovimatu rasedusega, millega kaasnevad suuremad terviseohud, ja puuduliku või puuduva juurdepääsuga seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuseid käsitlevale teabele ning tähistavad tavaliselt tütarlapse hariduse omandamise lõppu; arvestades, et mõnedes riikides on rasedatele tütarlastele ja noortele emadele kooli naasmine koguni keelatud; arvestades, et lapsega sõlmitud abieludega võib kaasneda ka sunniviisiline töö, orjus ja prostitutsioon;

H.  arvestades, et kuigi ÜRO lapse õiguste konventsioonis rõhutatakse regulaarset kooliskäimist soodustavate meetmete tähtsust, ei osale paljud tütarlapsed hariduses mitmesugustel põhjustel, näiteks seetõttu, et koolid on neile kättesaamatud või kulukad; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud avaldavad oma ohvritele ebaproportsionaalselt kahjulikku mõju, mis kestab kogu elu, ja võtavad väga sageli neilt tütarlastelt võimaluse oma õpinguid jätkata, kuna nad langevad abieluks ettevalmistumise perioodil või vahetult pärast seda tihti koolist välja; arvestades, et haridus, sealhulgas seksuaalharidus on tõhus viis ennetada lapsega sõlmitud, varajasi ja sundabielusid, sest hariduse ja koolituse võimaldamine aitab suurendada mõjuvõimu, töövõimalusi ja valikuvabadust ning edendada õigust enesemääramisele ja aktiivset osalust ühiskonnas, mis võimaldab inimestel end nende õigusi kahjustavast kontrollist vabastada, ilma milleta on naiste ja tütarlaste majanduslik, õiguslik, tervisealane ja sotsiaalne olukord ning kogu ühiskonna areng jätkuvalt pärsitud;

I.  arvestades, et igal aastal sünnitab lapse 17 miljonit alaealist, mis sunnib neid võtma endale täiskasvanu kohustused ning seab ohtu nende tervise, hariduse ja majanduslikud väljavaated; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabieludega kaasneb tütarlaste jaoks varajane lapseootus, mis on seotud suurte ohtude ja raskustega raseduse ja sünnitamise ajal, eelkõige kuna juurdepääs arstiabile, sealhulgas kvaliteetsetele tervisekeskustele puudub või on ebapiisav, mis põhjustab sageli emasuremust ja haigestumist; arvestades, et neil on suurem oht nakatuda nakkushaigustesse, sealhulgas HIVi; arvestades, et väikeste või keskmiste tuludega riikides on rasedus- ja sünnitusaegsed tüsistused 15–19‑aastaste tütarlaste peamine surmapõhjus; arvestades, et alaealiste emade sünnitatud laste suremus on ligikaudu 50 % suurem ning nendel lastel on suurem füüsilise ja kognitiivse arengu probleemide oht; arvestades, et sagedased ja varajases eas rasedused võivad põhjustada ka erinevaid pikaajalisi terviseprobleeme ja isegi surma;

J.  arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud on lapse õiguste rikkumine ning tütarlaste- ja poistevastase vägivalla vorm, ning arvestades, et riikidel on seega kohustus väidetavaid juhtumeid uurida, rikkumise toimepanijad vastutusele võtta ja tagada ohvritele – kes on peamiselt naised ja lapsed – õiguskaitse; arvestades, et need abielud tuleb hukka mõista ja neid ei saa õigustada ükski kultuuriline või usuline põhjus; arvestades, et lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud suurendavad soolise vägivalla ohtu ning põhjustavad sageli kodu- ja perevägivalda, seksuaalset, füüsilist, psühholoogilist, emotsionaalset ja finantsalast väärkohtlemist ning muid tütarlastele ja naistele kahjulikke tavasid, nagu naiste suguelundite moonutamine ja aukuriteod, samuti suurendavad nad tütarlaste ja naiste ohtu langeda elu jooksul diskrimineerimise ja soolise vägivalla ohvriks;

K.  arvestades, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude arv kasvab oluliselt ebastabiilsete olukordade, relvastatud konfliktide ning loodus- ja humanitaarkatastroofide ajal, mil psühholoogiline ja arstiabi või juurdepääs haridusele, aga ka elatise teenimise võimalus tihti puuduvad ning sotsiaalsed võrgustikud ja väljakujunenud kord on häiritud; arvestades, et hiljutiste rändekriiside ajal ei näinud mõned lapsevanemad, kes püüdsid kaitsta oma lapsi, eriti tütreid, seksuaalsete rünnakute eest, või kuna pidasid neid perele rahaliselt koormavaks, muud võimalust, kui panna nad enne 18-aastaseks saamist mehele, uskudes, et see päästab neid vaesusest;

L.  arvestades, et Istanbuli konventsioonis käsitletakse sundabielu naistevastase vägivalla vormina ja nõutakse lapse abielluma sundimise ja abielluma sundimiseks lapse välisriiki meelitamise kriminaliseerimist; arvestades, et kuna ohvritel puudub juurdepääs õiguslikule, meditsiinilisele ja sotsiaalsele toele, võib probleem veelgi süveneda; arvestades, et 11 ELi liikmesriiki ei ole konventsiooni veel ratifitseerinud;

M.  arvestades, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude olemuse tõttu jäetakse sageli paljudest juhtumitest, sealhulgas riikide ja kultuuride piiridest kaugemale ulatuvatest väärkohtlemise juhtumitest teatamata ning need võivad kujutada endast teatavat laadi inimkaubandust, millega kaasneb orjapidamine, ärakasutamine ja/või kontroll;

N.  arvestades, et 2014. aasta juulis toimus Londonis esimene tütarlasteteemaline tippkohtumine (Girl Summit), mille eesmärk oli suunata riigisisesed ja rahvusvahelised püüdlused sellele, et lõpetada naiste suguelundite moonutamine ning lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud ühe põlvkonna jooksul;

O.  arvestades, et igasuguse tütarlaste- ja naistevastase vägivalla, sealhulgas lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude ennetamine ning neile reageerimine on üks ELi soolise võrdõiguslikkuse tegevuskava (2016–2020) eesmärke;

P.  arvestades, et lapsega sõlmitud abielud lähevad arenguriikidele 2030. aastaks maksma triljoneid dollareid(5);

Q.  arvestades, et varajased ja lapsega sõlmitud abielud on jätkuvalt tabuteema, mida tuleb käsitleda avalikult, et lõpetada nendega seotud väikeste ja teismeliste tüdrukute igapäevased kannatused ja nende inimõiguste pidev rikkumine; arvestades, et üks viis selle saavutamiseks oleks varajase abielu teemat käsitlevate ajakirjanike, kunstnike, fotograafide ja aktivistide töö ja teoste toetamine ja tutvustamine;

1.  märgib, et mõnes ELi liikmesriigis on lubatud abielluda vanemate nõusolekul 16‑aastaselt; kutsub nii ELi liikmesriikide kui ka kolmandate riikide seadusandjaid üles kehtestama ühtseks abiellumiseaks 18 aastat ning võtma vastu vajalikud haldus-, õigus- ja finantsmeetmed, mis aitavad tagada selle nõude tulemusliku täitmise, näiteks edendades abielude ja sündide registreerimist ning tagades, et tütarlastel oleks juurdepääs institutsioonilistele toetusmehhanismidele – sealhulgas psühhosotsiaalsele nõustamisele –, kaitsemehhanismidele ja majandusliku mõjuvõimu suurendamise võimalustele; kordab, et lapsega sõlmitud, varajasi ja sundabielusid tuleks käsitleda asjaomaste laste inimõiguste ja põhiõiguste raske rikkumisena, esmajoones käsitleb see õigust vabale tahteavaldusele, füüsilisele puutumatusele ja vaimsele tervisele, kuid kaudselt ka õigust haridusele ning õigust kasutada täiel määral oma poliitilisi ja kodanikuõigusi; mõistab lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud hukka ning on seisukohal, et mis tahes õigusnormi rikkumist tuleks käsitleda proportsionaalselt ja tulemuslikult;

2.  on seisukohal, et tegeleda tuleb lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude arvukate põhjustega, mille hulka kuuluvad kahjulikud traditsioonid, sügav vaesus, konfliktid, kombed, loodusõnnetuste tagajärjed, stereotüübid, soolise võrdõiguslikkuse ning naiste ja tütarlaste õiguste, tervise ja heaolu mitteaustamine, asjakohaste haridusvõimaluste vähesus ning nõrgad õiguslikud ja poliitilised meetmed, pöörates sealjuures eritähelepanu ebasoodsamatest kogukondadest pärit lastele; nõuab sellega seoses, et EL ja selle liikmesriigid teeksid koostööd ÜRO asjaomaste asutuste ja teiste partneritega, et juhtida tähelepanu lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude probleemile; nõuab, et EL ja liikmesriigid täidaksid kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärgid võidelda tulemuslikumalt selliste kahjulike tavadega nagu naiste suguelundite moonutamine ja võtta rikkumise toimepanijad vastutusele; toetab ELi ja selle liikmesriikide rahalise panuse suurendamist arenguabimehhanismide raames, millega edendatakse soolist võrdõiguslikkust ja haridust, et parandada tütarlaste ja naiste juurdepääsu haridusele ning luua neile paremad võimalused osaleda ühiskonna arengus ning majanduse ja poliitika juhtimises, et käsitleda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude põhjusi;

3.  tunnistab, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude õiguslik keelamine iseenesest ei taga nende tavade kaotamist; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid koordineeriksid paremini ja tugevdaksid rahvusvaheliste lepingute, õigusaktide ja programmide täitmise tagamist muu hulgas diplomaatiliste suhete abil kolmandate riikide valitsuste ja organisatsioonidega, et tegeleda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabieludega seonduvate probleemidega; nõuab mis tahes pingutuste tegemist selleks, et tagada õiguslike keeldude täitmine ja täiendada neid üldisemate õigusaktide ja poliitikameetmetega; tunnistab, et see nõuab kõikehõlmavate ja terviklike poliitikameetmete, strateegiate ja programmide vastuvõtmist ja rakendamist, sealhulgas abielu käsitlevate diskrimineerivate õigusnormide tühistamist ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamist toetavate meetmete vastuvõtmist;

4.  märgib, et lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastase võitluse suurimad takistused on muu hulgas sooline ebavõrdsus, tütarlaste ja naiste üldine vähene austamine ning tütarlaste ja naiste diskrimineerimise jätkumist põhjustavate sotsiaalsete ja kultuuritraditsioonide järgimine; tunnistab ka seost lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude ning auvägivalla vahel ja nõuab asjaomaste kuritegude nõuetekohast uurimist ja süüdistatavate vastutusele võtmist; märgib lisaks, et ka poisid ja noored mehed võivad olla sellise vägivalla ohvrid; nõuab, et neid tavasid käsitletaks ELi kõigis asjakohastes programmides ja ELi poliitilises dialoogis partnerriikidega, et näha ette mehhanismid nende kaotamiseks, ning et nende vastu võideldaks partnerriikides haridusalaste ja teadlikkuse suurendamise püüdluste abil;

5.  märgib, et selleks, et tegeleda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude probleemiga terviklikult, peab EL täitma üleilmse arengu ja inimõiguste valdkonna peamise osalejana piirkondlike organisatsioonide ja kohalike kogukondadega tehtavas koostöös juhtrolli; palub ELil ja liikmesriikidel teha kolmandate riikide õiguskaitse- ja kohtuasutustega koostööd ning pakkuda koolitust ja tehnilist abi, et aidata võtta vastu ja jõustada õigusaktid, millega keelustatakse lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud ning kaotatakse õigus- ja sotsiaalsed normid ning kultuuritraditsioonid, mis piiravad tütarlaste ja naiste õigusi ja vabadusi; kutsub liikmesriike üles panustama sellistesse algatustesse nagu ELi ja ÜRO algatus „Spotlight“, mis on suunatud igasuguse naiste- ja tütarlastevastase vägivalla kaotamisele;

6.  palub seetõttu nendel liikmesriikidel, kes ei ole seda veel teinud, kehtestada oma riigisisestes õigusaktides lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude täielik keeld, rakendada kriminaalõigust ja ratifitseerida Istanbuli konventsioon; palub liikmesriikidel teha koostööd kodanikuühiskonnaga, et koordineerida kodanikuühiskonna tegevust selle probleemiga tegelemisel; rõhutab, kui tähtis on piisav ja pikaajaline toetus naistele ja pagulastele ning saatjata ja põgenikest lastele varjupaika pakkuvatele asutustele, et kedagi ei jäetaks kaitsest ilma vahendite puudumise tõttu; palub kõigil liikmesriikidel tagada õigusaktidega kehtestatud abiellumisea järgimine ja jälgida olukorda, kogudes sooliselt eristatud andmeid ja tõendeid sellega seotud tegurite kohta, et probleemi ulatust oleks võimalik paremini hinnata; palub komisjonil luua sundabielude olukorra jälgimiseks Euroopa andmebaas, mis hõlmaks ka kolmandatelt riikidelt saadud teavet;

7.  kutsub ELi üles pakkuma oma partneritele välis- ja arengukoostöö poliitika raames strateegilist kokkulepet ja nõudma sellega seoses, et:

   a) kõik partnerriigid keelustaksid lapsega sõlmitud, varajased ja sundabielud, kõrvaldades kõik õiguslüngad, ja tagaksid rahvusvahelistele inimõigustealastele normidele vastavate õigusaktide täitmise, sealhulgas kõrvaldaksid asjaomaste õigusaktide konkreetselt kehtetuks tunnistamise või muutmise abil sätted, mis võivad lubada või õigustada lapsega sõlmitud, varajasi või sundabielusid või anda põhjust nendeks, kaasa arvatud sätted, mis võimaldavad vägistamise, seksuaalse väärkohtlemise ja ärakasutamise ja inimröövi toimepanijatel või inimestega kaubitsejatel või tänapäevase orjuse elluviijatel vastutusele võtmisest ja karistuse kandmisest hoiduda, kui nad abielluvad oma ohvriga;
   b) seda keeldu järgitaks ja tagataks selle täitmine kõikidel tasanditel pärast asjaomase õigusakti jõustumist, et kehtestataks lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude ennetamiseks ja likvideerimiseks mõõdetavate progresseeruvate eesmärkidega laiaulatuslikud ja terviklikud strateegiad ja programmid ja et neid rahastataks ja hinnataks asjakohaselt, eelkõige tagades õiguskaitse ning juurdepääsu õigusemõistmisele ja vastutusmehhanismidele;
   c) partnerriikide valitsused näitaksid üles püsivat juhtrolli ja poliitilist tahet lõpetada abielude sõlmimine lastega ning töötaksid välja põhjalikud õigusraamistikud ja tegevuskavad, millel on selged vahe-eesmärgid ja tähtajad lastega abielu sõlmimist ennetavate meetmete integreerimiseks eri valdkondadesse ning milles nõutakse sellise poliitilise, majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja kodanikukeskkonna loomist, mis kaitseb naisi ja tüdrukuid, suurendab nende mõjuvõimu ning toetab soolist võrdõiguslikkust;
   d) võetaks kasutusele selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud ressursid, kandes hoolt selle eest, et see koostöö oleks avatud kõigile lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude valdkonna institutsioonilistele osalejatele, näiteks kohtu-, haridus- ja tervishoiutöötajatele, õiguskaitseasutustele ning kogukonna- ja usujuhtidele, aga ka kodanikuühiskonnale;
   e) valitsusasutustele eraldatava ametliku arenguabi määr seataks sõltuvusse abisaava riigi püüdlustest täita eelkõige inimõigusi käsitlevaid nõudeid, sealhulgas võidelda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastu;
   f) ÜRO Rahvastiku Fondi ja ÜRO Lastefondi programmi rakendataks neid organisatsioone, ELi, selle liikmesriike ja nende asjaomases valdkonnas tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone ning partnerriike hõlmava kolmepoolse koostöö abil, võideldes lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastu eelarvetoetusega riiklike tegevuskavade kaudu, prioriseerides selliseid programme ja meetodeid, mis ei piirdu tõenäoliselt n-ö kultuuriliste, usuliste või hõimutavadega, mis tegelikkuses kujutavad endast kõige raskemaid lapse õiguste ja väärikuse rikkumisi; nõuab, et selles koostöös käsitletaks ka seonduvat auvägivalla teemat;
   g) nende programmide rakendamisel võetaks aluseks asjakohased konventsioonid ja tekstid ning konkreetsed eesmärgid, mis on vastu võetud ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooniga kestliku arengu tegevuskava 2030 raames, ja kestliku arengu eesmärgid, eelkõige eesmärk 3 (tagada kõikidele vanuserühmadele hea tervis ja heaolu), eesmärk 4 (tagada kaasav ja kvaliteetne haridus võrdsetel alustel ning edendada elukestva õppe võimalusi kõigi jaoks), eesmärk 16 (toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi, et saavutada säästev areng, tagada õiguskaitse kõikidele ning luua kõikidel tasanditel tõhusad, vastutustundlikud ja kaasavad institutsioonid) ja eriti selle alleesmärk lõpetada laste väärkohtlemine ja ärakasutamine, lastega kaubitsemine ning igasugune lastevastane vägivald ja laste piinamine;
   h) nende programmide rakendamisel tuleks aluseks võtta ka kestliku arengu eesmärk 5 (saavutada sooline võrdõiguslikkus ning suurendada kõigi naiste ja tütarlaste mõjuvõimu), sealhulgas tütarlastele pereplaneerimise võimaldamine ning kõigi üldiste seksuaal- ja reproduktiivtervisega seonduvate õiguste, eelkõige nüüdisaegsete rasestumisvastaste vahendite ning ohutu ja seadusliku abordi tagamine; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles toetama liikumist „SheDecides“ ning eraldama rahvusvahelise abi raames täiendavaid vahendeid seksuaal- ja reproduktiivtervise teenuste, kaasa arvatud ohutu abordi ja abordiga seotud teavitustöö jaoks, astudes sellega vastu Ameerika Ühendriikide valitsuse poolt 2017. aasta alguses taas kehtestatud nn üldisele vaikimisseadusele;
   i) lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabieludega seotud probleemid tõstatataks Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja Stavros Lambrinidise ja kolmandate riikide vahelises dialoogis; julgustab komisjoni ja liikmesriike integreerima soolise perspektiivi rahu kindlustamise ja konfliktijärgse ülesehituse programmidesse, töötama välja elatise teenimise ja haridusprogrammid tütarlastele ja naistele, kes on lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude ohvrid, ning hõlbustama konfliktipiirkondades nende juurdepääsu tervishoiu- ja reproduktiivtervise teenustele;

8.  on seisukohal, et väga oluline on luua võimalused vastastikku austavaks dialoogiks kogukonnajuhtidega ning suurendada üldsuse ja eelkõige ohus olevate inimeste teadlikkust, tehes seda lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastase võitluse raames hariduse ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate ning suhtlusvõrgustike ja uue meedia abil; nõuab seetõttu selliste valdkonnaüleste riiklike, õiguslike, ühiskondlike ja diplomaatiliste meetmete väljatöötamist, mille eesmärk on selliseid tavasid ära hoida; peab väga vajalikuks teha kohalikes kogukondades kogukonnapõhiste või konkreetsete teadlikkuse suurendamise programmide raames koostööd peamiste sidusrühmadega, nagu teismelised mees- ja naissoost õpilased, õpetajad, lapsevanemad, kogukonna- ja usujuhid, et juhtida tähelepanu kahjulikule mõjule, mida avaldab lapsega sõlmitud abielu lastele, perekondadele ja kogukondadele, samuti lastega abielu sõlmimist ja soolist ebavõrdsust käsitlevatele kehtivatele õigusaktidele ja sellele, kuidas saada probleemi lahendamiseks rahastamisvahendeid;

9.  on seisukohal, et naiste ja tütarlaste mõjuvõimu suurendamine hariduse, sotsiaalse toe ja majanduslike võimaluste kaudu on äärmiselt tähtis vahend kõnealuste tavade vastu võitlemiseks; soovitab ELil edendada ja kaitsta naiste ja tütarlaste võrdõiguslikkust haridusele juurdepääsul, pannes rõhku tasuta ja kvaliteetsele põhi- ja keskharidusele, lisades koolide õppekavadesse seksuaal- ja reproduktiivtervise alase õppe ning pakkudes tütarlaste perekondadele rahalisi stiimuleid ja/või abi kooli sisseastumisel ja kooli lõpetamisel; rõhutab vajadust tagada lapspagulastele täielik juurdepääs haridusele ning toetada nende integreerimist ja kaasamist riiklikesse haridussüsteemidesse; tunnistab vajadust toetada ja kaitsta neid, kellel on oht sattuda lapsega sõlmitud, varajaste või sundabielude ohvriks, ning neid, kes on juba sellises abielus, seoses hariduse, psühholoogilise ja sotsiaalse toe, eluaseme ja muude kvaliteetsete sotsiaalteenustega, aga ka vaimse, seksuaal- ja reproduktiivtervishoiu teenuste ning arstiabiga;

10.  nõuab, et Euroopa Liit võtaks meetmeid, et valitsusametnikele, sealhulgas nende diplomaatilistele töötajatele, sotsiaaltöötajatele, usu- ja kogukonnajuhtidele, kõigile õiguskaitseasutuste ja kolmandate riikide kohtuasutuste töötajatele, õpetajatele ja haridustöötajatele ning muudele võimalike ohvritega kokku puutuvatele töötajatele tagataks koolitus, et nad reageeriksid lapsega sõlmitud abielu ja soolise vägivalla juhtudele ning oskaksid paremini teha kindlaks ja toetada tüdrukuid ja poisse, kes puutuvad kokku lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude, koduvägivalla, seksuaalvägivalla ohu ja muude tavadega, mis kahjustavad inimõigusi ja -väärikust, ning et nad suudaksid võtta tulemuslikult meetmeid nende isikute õiguste ja väärikuse austamise tagamiseks;

11.  nõuab, et EL tagaks õiguskaitseasutuste töötajate koolitamise, et nad suudaksid paremini kaitsta varajaste ja sundabielude, koduvägivalla, vägistamise ohu ning muude inimväärikust kahjustavate tavadega kokku puutuvate tütarlaste õiguseid;

12.  palub liikmesriikidel tagada rändajatest naistele ja tütarlastele, eriti füüsilise ja psühholoogilise vägivalla, sealhulgas sund- või korraldatud abielu ohvritele sõltumatu elamisluba, mis ei olene nende abikaasa või partneri staatusest, ning tagada, et nende kaitsmiseks võetakse kõik haldusmeetmed, sealhulgas tagatakse tõhus juurdepääs abile ja kaitsemehhanismidele;

13.  nõuab, et EL ja selle liikmesriigid kaaluksid kolmandates riikides selliste kaitsemeetmete toetamist ja tugevdamist nagu turvalised varjupaigad lapsega sõlmitud, varajase ja sundabielu ohvritele ning õigus- ja arstiabi ja vajaduse korral konsulaarabi kättesaadavaks tegemine neile;

14.  tunnistab, et EL, kes on võtnud kohustuse kaitsta inimõigusi ja põhiväärtusi, sealhulgas austada inimväärikust, peab olema liikmesriikide tasandil laitmatu, ning palub komisjonil algatada ulatuslik teadlikkuse suurendamise kampaania ning pühendada Euroopa aasta lapsega sõlmitud, varajaste ja sundabielude vastasele võitlusele;

15.  avaldab tugevat toetust ülemaailmse partnerluse Girls Not Brides raames tehtavale tööle, et lõpetada lastega abielu sõlmimine ja anda tütarlastele võimalus rakendada oma potentsiaali;

16.  väljendab heameelt Aafrika Liidu käimasoleva kampaania üle, mille eesmärk on lõpetada abielu sõlmimine lastega, ning selliste organisatsioonide töö üle nagu Royal Commonwealth Society, kes toetab aktiivsemat tegutsemist selle nimel, et lõpetada abielude sõlmimine lastega ja kaotada sooline ebavõrdsus;

17.  rõhutab, et hädavajalik on teavitada ja harida mehi ja poisse, et saada nende toetus meetmetele, mis aitavad kaitsta inimõigusi, sealhulgas laste ja naiste õigusi;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO‑le.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0379.
(2) ELT C 289, 9.8.2016, lk 57.
(3) https://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/EN/foraff/131181.pdf.
(4) https://eeas.europa.eu/sites/eeas/files/eu_action_plan_on_human_rights_and_democracy_en_2.pdf.
(5) Wodon, Quentin T.; Male, Chata; Nayihouba, Kolobadia Ada; Onagoruwa, Adenike Opeoluwa; Savadogo, Aboudrahyme; Yedan, Ali; Edmeades, Jeff; Kes, Aslihan; John, Neetu; Murithi, Lydia; Steinhaus, Mara; Petroni, Suzanne, „Economic Impacts of Child Marriage: Global Synthesis Report“ (Ülemaailmne kokkuvõttev aruanne lapsega sõlmitud abielude majandusmõju kohta), Washington, D. C., Maailmapanga Grupp, 2017.


VKEde määratlus
PDF 137kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon VKEde määratluse kohta (2018/2545(RSP))
P8_TA(2018)0293B8-0304/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 6. mai 2003. aasta soovitust 2003/361/EÜ, milles käsitletakse mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlust(1),

–  võttes arvesse komisjoni 23. veebruari 2011. aasta teatist „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” läbivaatamine“ (COM(2011)0078) ja sellel põhinevat Euroopa Parlamendi 12. mai 2011. aasta resolutsiooni(2),

–  võttes arvesse oma 23. oktoobri 2012. aasta resolutsiooni väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) konkurentsivõime ja ärivõimaluste kohta(3),

–  võttes arvesse oma 8. septembri 2015. aasta resolutsiooni pereettevõtete kohta Euroopas,(4)

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu Üldkohtu 15. septembri 2016. aasta otsust,

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist „Euroopa uued liidrid: idu- ja kasvufirmade algatus“ (COM(2016)0733),

–  võttes arvesse komisjonile VKEde määratluse kohta esitatud küsimust (O‑000050/2018 – B8‑0031/2018),

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 128 ning artikli 123 lõikeid 2–8,

A.  arvestades, et ELi 23 miljonis VKEs, mis moodustavad umbes 99 % kõigist ettevõtetest ja annavad tööd ligikaudu kahele kolmandikule Euroopa tööealisest elanikkonnast, on üle 90 miljoni töökoha ja nad loovad 3,9 triljonit eurot lisandväärtust; arvestades, et nad annavad suure panuse ELi majanduskasvu, sotsiaalsesse sidususse ning kestlike ja kvaliteetsete töökohtade loomisse ja säilitamisse ning on peamised energiasüsteemi ümberkujundamise, kliimamuutuste vastu võitlemise ja ELi keskkonnahoidliku tehnoloogia alase konkurentsivõime mõjurid, aga ka peamine innovatsiooni allikas;

B.  arvestades, et 90 % ELi VKEdest ja 93 % kõikidest ELi finantssektorivälistest ettevõtjatest on mikroettevõtjad, kes loovad VKEdest kõige rohkem lisandväärtust ja panustavad enim tööhõivesse, andes tööd ligikaudu 30 %-le ELi tööjõust, nii et neile tuleks pöörata erilist tähelepanu;

C.  arvestades, et suuremate ettevõtetega võrreldes on VKEde finants- ja halduskoormus (olenemata ettevõtte struktuurist) ebaproportsionaalselt suur ning piirab nende konkurentsivõimet, eksporti ja töökohtade loomist; arvestades, et kuigi neile on ELi, liikmesriikide, piirkondade ja kohaliku tasandi poolt ette nähtud spetsiaalsed tugimeetmed, sh rahastamisvõimalused ja lihtsustatud menetlused, saaks lihtsama ja VKEde jaoks soodsama keskkonna loomisel lisaks juba antud poliitilistele lubadustele teha täiendavaid jõupingutusi;

D.  arvestades, et VKEde määratlust kasutatakse umbes sajas ELi õigusaktis, eriti sellistes valdkondades nagu konkurentsipoliitika, finantsturu reguleerimine, struktuurifondid, teadustegevus ja innovatsioon, kuid ka tööhõivet, keskkonda, energiat, tarbijakaitset ja sotsiaalkindlustust käsitlevates õigusaktides, nagu kemikaalimäärusega REACH seotud teisesed õigusaktid ja energiatõhususe direktiiv;

E.  arvestades, et sidus ja selgetel eeskirjadel põhinev õiguslik keskkond on kasulik kõikidele ettevõtetele ja et VKEde rangem määratlus võib leevendada turutõrkeid ja probleeme, mis kaanevad erineva suuruse, varade mahu ja ärimudeliga ettevõtete omavahelise konkureerimisega;

F.  arvestades, et komisjon jälgib korrapäraselt ELi VKEde määratluse rakendamist; arvestades, et aastatel 2006, 2009 ja viimati aastal 2012 viidi läbi korduvad hindamised, mille tulemuste põhjal järeldati, et ELi VKEde määratluse arvestatavaks läbivaatamiseks ei ole vajadust;

G.  arvestades, et VKEde sektoriülene väärtusahel võimaldab vähendada institutsioonilisi, tehnilisi ja bürokraatlikke takistusi, ning arvestades, et ettevõtetevaheliste võrgustike loomiseks on vaja tõhusaid toetavaid poliitikameetmeid;

H.  arvestades, et VKEde määratlus peab aitama hõlbustada kvaliteetsete töökohtade loomist, parandada töötingimusi ja -ohutust ning jätma võimalikult vähe ruumi kuritarvitustele;

VKEde määratlus

Komisjoni tegevus

1.  kiidab heaks komisjoni esialgse mõjuhinnangu ning põhitähelepanu pööramise ettevõtetele, kes vajavad toetust ja lihtsaid eeskirju, et optimeerida VKEde jaoks tegevuse kavandamist ja õiguskindlust; peab seetõttu tervitatavaks komisjoni läbi viidud konsultatsioone avalikkusega;

2.  on seisukohal, et 2003. aasta soovituses pakutud paindlikkus tuleks säilitada, võttes arvesse selle strateegilise vahendi eripära ning VKEde ja liikmesriikide paljusid erinevusi; on veendunud, et määratluse üldine struktuur tuleb säilitada ja et seda kohaldades tuleb kasutada juba kindlaks määratud kriteeriumide õiget kombinatsiooni;

VKEde määratluse ümberhindamine

3.  palub, et komisjon väldiks olukorda, kus suuremad turuosalised hakkavad moodustama kunstlikke ettevõttestruktuure, et VKEde määratlusest kasu saada, sest see võib põhjustada olukorra, kus ette nähtud toetus jagatakse valesti liiga paljude ettevõtete vahel, nii et seda ei jätku VKEdele, kes seda tõepoolest vajavad; rõhutab, et VKEde määratluse kohandamine peaks alati olema VKEde huvides ja hõlbustama nende juurdepääsu avaliku sektori toetustele;

4.  palub, et komisjon võtaks VKEde määratluse ajakohastamisega tegeledes arvesse komisjoni koostatud inflatsiooni ja tootlikkust käsitlevaid majandusprognoose, et järgmise paari aasta jooksul ei oleks vaja uuesti kiiresti kohandusi teha; usub, et VKEde määratlust tuleb kohandada alati nii, et tagatud oleks selle pikaajaline stabiilsus;

5.  juhib tähelepanu asjaolule, et töötajate arvust on saanud üleüldiselt tunnustatud kriteerium ning see peaks ka jääma peamiseks kriteeriumiks; tunnistab, et töötajate arvul kui kriteeriumil on teatavad miinused, pidades silmas üleliiduliste võrdluste täpsust, ning on seetõttu veendunud, et määratluse seisukohast on olulised ka käive ja bilansimaht; rõhutab lisaks, kui oluline on põhjalikult teadvustada ka idufirmasid ja mikroettevõtjaid, mistõttu tuleks rääkida mikro-, väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest (MVKEd);

6.  rõhutab, et täpsustada oleks vaja mõisteid „sidusettevõtja“ ja „partnerettevõtja“ ning ka VKEde seisundit ühinemiste korral; peab seda menetluste ja kehtivate eeskirjade lihtsustamise ning bürokraatia vähendamise seisukohast väga tähtsaks; kutsub komisjoni sellega seoses üles kehtivaid eeskirju lihtsustama; on seisukohal, et kui idufirmad teevad koostööd ühisettevõttega, ei tohiks ühisettevõttega seotud ettevõtteid idufirma VKE staatuse hindamisel arvesse võtta, tingimusel et tegemist ei ole kunstliku konstruktsiooniga ja et idufirmal ja sidusettevõtjatel ei ole omavahel muid sidemeid;

7.  kutsub komisjoni üles toetama ettevõtjate koondumist ning eelkõige klastrite ja ettevõtlusvõrgustike moodustamist, et soodustada kulude ratsionaliseerimist ning teadmiste ja kogemuste vahetamise parandamist, pöörates erilist tähelepanu nii toodete/teenuste kui ka protsesside innovatsioonile;

Muud VKEde määratlusega seotud teemad

8.  peab komisjoni idu- ja kasvufirmade algatust kiiduväärseks; peab ettevõtluse edendamist ELi majanduskasvu jaoks väga tähtsaks; peab tervitatavaks kaheaastast üleminekuperioodi, mille jooksul võivad näiteks kiiresti kasvavad ettevõtted oma VKE staatuse säilitada; nõuab, et hinnataks ka üleminekuaja pikendamise vajadust; palub, et komisjon jätkaks ettevõtjate, idufirmade ja VKEde abistamist rahakogumisalgatuste asjus, muu hulgas seoses uute lahendustega, nagu ühisrahastamine;

9.  leiab, et ELi tasandi majandusdiplomaatia vahendid, näiteks majanduskasvu missioon, võimaldaksid ülemaailmsel tasandil majanduslike katsumuste ja võimalustega paremini toime tulla; kutsub komisjoni sellega seoses üles ELi tööstuspoliitika strateegia raames tehtavaid jõupingutusi suurendama, vältides samas struktuuride dubleerimist; nõuab seetõttu ettevõtte suurusest lähtuva ekspordipotentsiaaliga seotud VKE-indikaatori väljatöötamist, et parandada teadmisi rahvusvahelistumisvõimaluste ja VKEde rahvusvahelise konkurentsivõime kohta ja ergutada parimate tavade jagamist, ning nõuab lisaks suure ekspordipotentsiaaliga VKEdele täiendava eritoetuse pakkumist;

10.  tunneb muret selle pärast, et ettevõtted, mis ei mahu enam VKEde määratluse alla, kuid millel on tüüpiline keskmise suurusega ettevõtte struktuur – nn keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtted – ei pälvi piisavalt poliitikakujundajate tähelepanu, kuigi nad annavad oma tootlikkusega tööhõivesse ja majanduskasvu suure panuse; nõuab seetõttu, et komisjon kaaluks selliste ettevõtete mõiste eraldi määratlemist, et teha võimalikuks just keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtetele suunatud meetmete võtmine, vältides samal ajal VKEde määratluse liigset laiendamist, mis kahjustaks määratluse algseid eesmärke;

11.  märgib, et lisaks VKEdele, vabakutselisena tegutsejatele ja suurtele ettevõtetele aitavad ka keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtted tööhõivele ja majanduskasvule kaasa, eriti oma tootlikkuse tõttu, ning seetõttu väärivad nad ELi poliitikameetmetes õiglast tähelepanu;

12.  kutsub komisjoni üles uurima lisaks ELi VKEdele suunatud meetmete prioriseerimisele võimalust luua algatus, mis hõlmaks konkreetselt keskmise turukapitalisatsiooniga ettevõtete probleemidega tegelemise ning täpsemalt teaduskoostöö võimalustele juurdepääsu andmise, digiteerimisstrateegiate ning eksporditurgude kujundamise rahastamist;

Aruandekohustus, statistika, uuringud ja mõjuhinnangud

13.  usub, et tulevases COSME programmis, üheksandas raamprogrammis ja järgmise mitmeaastase finantsraamistiku struktuurifondide programmides tuleks jätkata piisavate summade eraldamist VKEde innovatsiooni ja töökohtade loomise edendamiseks;

14.  rõhutab VKEde selge ja ühtse määratluse säilitamise tähtsust seoses Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise üle käivate läbirääkimistega, sest VKEdel on ELi õigusaktides oma koht ja liidu kaubanduslepingutes on neile sageli antud eristaatus;

15.  kutsub komisjoni üles uurima põhjalikult VKEde määratluse võimalikku mõju ettevõtete arengule ja seotuse efekti, mis väljendub selles, et ettevõtted loobuvad vabatahtlikult kasvust, et vältida bürokraatiat ja muid kohustusi, mis VKE staatuse kaotamisel tekiksid;

16.  rõhutab, et väikesed kohalikud avalikke teenuseid osutavad ettevõtted, kes vastavad VKEde kriteeriumitele, täidavad kohalike kogukondade jaoks olulisi ülesandeid, on kohalikul ettevõtlusmaastikul oma koha leidnud ning aitavad muu hulgas luua kõikide teiste VKEde kasvu soodustavaid eeltingimusi; märgib, et riigi omandisse kuulumine ei tähenda ilmtingimata avaliku sektori asutuse rahalist või õiguslikku toetust (riiklike seaduste, riigiabi käsitlevate eeskirjade või avaliku sektori asutuste vähese finantsalase suutlikkuse tõttu); ärgitab seetõttu komisjoni uurima määratluse mõju rahaliselt sõltumatutele, kuid riigile kuuluvatele ettevõtetele, mis tegutsevad eraõiguslike põhimõtete järgi või konkureerivad turul erasektori ettevõtetega;

17.  palub komisjonil uurida VKEde sektoripõhiste määratluste kasutatavust ja keskenduda eelkõige sellele, millist mõju avaldaks selline lähenemine vastavatele sektoritele ning millist lisaväärtust see annaks;

18.  nõuab, et lisaks komisjoni enda algatustele tehtaks kõikide ELi seadusandlike ettepanekute puhul kohustuslikuks test, mille abil mõõta mõju VKEdele ja rakendada põhimõtet „kõigepealt mõtle väikestele“; rõhutab, et selle testi tulemused tuleks kõikide seadusandlike ettepanekute mõju hindamisel selgesti esile tõsta; palub, et komisjon teeks järgmises institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes vastava algatuse, ning on seisukohal, et kaaluda võiks ka Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act“ kohandamist;

Määratlusega seotud suunised VKEdele

19.  kutsub liikmesriike ja komisjoni üles andma ettevõtetele suuniseid VKE staatuse kindlaksmääramisel kasutatavate menetluste kohta ning teavitama neid õigeaegselt ja optimaalselt VKEde määratluse võimalikest muutustest ja menetlustest;

o
o   o

20.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 124, 20.5.2003, lk 36.
(2) ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 102.
(3) ELT C 68 E, 7.3.2014, lk 40.
(4) ELT C 316, 22.9.2017, lk 57.


ELi ja Aserbaidžaani vahelise laiaulatusliku lepingu läbirääkimised
PDF 155kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi ja Aserbaidžaani vahelise laiaulatusliku lepingu läbirääkimisi (2017/2056(INI))
P8_TA(2018)0294A8-0185/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2, 3 ja 8 ning V jaotist, eriti selle artikleid 21, 22 ja 36, samuti Euroopa Liidu toimimise lepingu V osa,

–  võttes arvesse, et Euroopa Liit ja Aserbaidžaan alustasid 7. veebruaril 2017 läbirääkimisi uue laiaulatusliku lepingu üle, mis peaks asendama Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Aserbaidžaani Vabariigi vahel 1999. aastal sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingu(1),

–  võttes arvesse kõnealuse lepingu läbirääkimisjuhiste vastuvõtmist nõukogus 7. novembril 2016. aastal,

–  võttes arvesse 7. novembril 2006. aastal Brüsselis ELi ja Aserbaidžaani vahel allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumit strateegilise partnerluse kohta energia valdkonnas,

–  võttes arvesse 9. veebruaril 2018. aastal toimunud Euroopa Liidu ja Aserbaidžaani koostöönõukogu 15. kohtumise peamisi tulemusi,

–  võttes arvesse komisjoni 19. detsembri 2017. aasta aruannet ELi ja Aserbaidžaani suhete kohta läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika raamistikus (SWD(2017)0485),

–  võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee juhatuse 30. oktoobri 2017. aasta läkitust riigipeadele või valitsusjuhtidele,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel(2),

–  võttes arvesse oma 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta(3),

–  võttes arvesse idapartnerluse tippkohtumiste ühisavaldusi, sealhulgas 24. novembri 2017. aasta ühisavaldust,

–  võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 2016. aasta juunis avaldatud üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat, eriti selles sätestatud peamisi põhimõtteid,

–  võttes arvesse oma 15. juuni 2017. aasta resolutsiooni Aserbaidžaani ajakirjaniku Afgan Muhtarli juhtumi kohta(4) ning teisi resolutsioone Aserbaidžaani kohta, eelkõige inimõiguste olukorda ja õigusriigi põhimõtet käsitlevaid resolutsioone,

–  võttes arvesse välisasjade ja julgeolekupoliitika ning Euroopa naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste pressiesindaja 14. jaanuari 2018. aasta avaldust ajakirjanik Afgan Mukhtarlile karistuse määramise kohta Aserbaidžaanis,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 11. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni demokraatlike institutsioonide toimimise kohta Aserbaidžaanis,

–  võttes arvesse, et Euroopa Nõukogu ministrite komitee algatas 5. detsembril 2017 rikkumismenetluse, sest Aserbaidžaani ametivõimud keelduvad jätkuvalt rakendamast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kohtuasjas Ilgar Mammadov vs. Aserbaidžaan,

–  võttes arvesse Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (OSCE/ODIHR) 2. märtsi 2018. aasta vajaduste hindamise missiooni aruannet Aserbaidžaani ennetähtaegsete presidendivalimiste kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 4 ja artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8‑0185/2018),

A.  arvestades, et idapartnerlus põhineb Armeenia, Aserbaidžaani, Valgevene, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Euroopa Liidu ühistel kohustustel tugevdada oma suhteid ning järgida rahvusvahelist õigust ja põhiväärtusi, sealhulgas demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, head valitsemistava, inimõiguste ja põhivabaduste austamist; arvestades, et ELi ja Aserbaidžaani vahelises uues lepingus tuleks soodustada liidu huvisid piirkonnas ning edendada liidu väärtusi;

B.  arvestades, et Euroopa Parlament soodustab suhete süvendamist kõigi idapartnerluse liikmetega sel määral, mil nad neid põhiväärtusi austavad; arvestades, et idapartnerlust käsitlevas Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta resolutsioonis soovitatud atraktiivne pikemaajaline idapartnerluse EaP+ mudel, mis võiks lõpuks viia muu hulgas tolliliidu, energialiidu, digitaalse liidu ja Schengeni alaga ühinemiseni, tuleks teha idapartnerluse poliitika raames kättesaadavaks ka riikidele, kellel ei ole ELiga assotsieerimislepingut – näiteks Aserbaidžaanile – , kui need riigid on selliste suurte kohustuste võtmiseks valmis ja nad on teinud ühtlasi märkimisväärseid edusamme vastastikku kokku lepitud reformide elluviimisel;

C.  arvestades, et ELi ja Aserbaidžaani suhted on praegu reguleeritud 1999. aastal sõlmitud partnerlus- ja koostöölepinguga; arvestades, et EL on Aserbaidžaani peamine kaubanduspartner ning riigi suurim impordi ja eksporditurg, seejuures moodustab kaubavahetus ELiga 48,6 % kogu Aserbaidžaani kaubanduse mahust, samuti pärineb kõige rohkem Aserbaidžaani välismaiseid otseinvesteeringuid EList; arvestades, et Aserbaidžaan on ELi strateegiline energiapartner, tänu millele on võimalik ELi energiaallikaid mitmekesistada; arvestades siiski, et Aserbaidžaani majandus toetub naftale ja gaasile, mille maht moodustab 90 % riigi ekspordist, muutes riigi tundlikuks väliste vapustuste ja maailma naftahindade kõikumise suhtes; arvestades, et kuna Aserbaidžaan ei ole veel Maailma Kaubandusorganisatsiooni liige, takistavad riigi kaubandus- ja ärisuhteid ELiga tõsised tariifsed ja mittetariifsed tõkked;

D.  arvestades, et EL ja Aserbaidžaan rõhutasid 24. novembri 2017. aasta idapartnerluse tippkohtumise ühisavalduses, et „EL jätkab ühiselt iga partnerriigiga (sh Armeenia, Aserbaidžaani ja Valgevenega) ja iga partnerriigi erisusi arvestades selliste atraktiivsete ja realistlike võimaluste arutamist vastastikuste kaubandussuhete tugevdamiseks ja investeeringute innustamiseks, mis kajastaksid ühiseid huve, reformitud investeerimispoliitikat seoses investeeringute kaitsega ning rahvusvahelisi kaubandusnorme ja kaubandusega seotud rahvusvahelisi standardeid, sealhulgas intellektuaalomandiõiguse valdkonnas, ning aitaksid kaasa majanduse ajakohastamisele ja mitmekesistamisele“;

E.  arvestades, et uuel lepingul peaks ootuste kohaselt olema Aserbaidžaanile positiivne mõju, eelkõige demokraatlike standardite, majanduskasvu ja -arengu edendamise valdkonnas; arvestades, et sellised väljavaated on eriti olulised Aserbaidžaani noorte jaoks, et toetada uue haritud põlvkonna arengut Aserbaidžaanis, kaitsta põhiväärtusi ja edendada riigi kaasajastamist; arvestades, et täielikult toimiv kodanikuühiskond on oluline eeltingimus majanduse mitmekesistamiseks;

1.  soovitab nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale järgmist:

Üldpõhimõtted, põhiväärtused ja konflikti lahendamise kohustus

Poliitiline dialoog ja piirkondlik koostöö

Õigusriigi põhimõte ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine

Kaubandus ja majanduskoostöö

Energia ja muud koostöövaldkonnad

Institutsioonilised sätted

   a) tagada, et mõlema poole ja eelkõige nende kodanike huvides oleks ELi ja Aserbaidžaani suhete süvendamise tingimuseks lähtumine ja kinnipidamine põhiväärtustest ja demokraatia põhimõtetest, õigusriigi põhimõtetest, heast valitsemistavast ning inimõiguste ja põhiõiguste, sh väljendus- ja ühinemisvabaduse, vähemuste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse austamine;
   b) tuletada Aserbaidžaani ametivõimudele meelde idapartnerlust käsitlevas Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovituses väljendatud seisukohta, milles nõutakse, et Aserbaidžaan täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi ja nenditakse selgelt, et laiaulatuslikku lepingut ei sõlmita ühegi riigiga, kes ei austa ELi põhiväärtusi ja -õigusi, eelkõige seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste rakendamata jätmisega ning inimõiguste kaitsjate, valitsusväliste organisatsioonide, opositsiooniliikmete, advokaatide, ajakirjanike ja keskkonnaaktivistide ahistamise, hirmutamise ja tagakiusamisega; tagada, et enne mis tahes uue ELi ja Aserbaidžaani vahelise lepingu sõlmimist vabastatakse poliit- ja meelsusvangid, nagu Aserbaidžaani ametivõimud teada andsid; kindlustada, et uude lepingusse lisatakse spetsiaalne peatamismehhanism koos selgete sätetega õigusriigi põhimõtete, inimõiguste ja põhivabaduste austamise kohta;
   c) tuletada Aserbaidžaani ametivõimudele meelde Euroopa Parlamendi samas soovituses väljendatud seisukohta, mille kohaselt ELi ja Mägi‑Karabahhi konflikti iga poolega sõlmitavate uute lepingute ratifitseerimise tingimuseks tuleb seada sisuliste kohustuste võtmine ja olulised edusammud konflikti rahumeelseks lahendamiseks, näiteks relvarahu säilitamine ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 2009. aasta peamiste põhimõtete rakendamise ning OSCE Minski rühma kaasesimeeste jõupingutuste toetamine; rõhutada, et läbirääkimisprotsessi tuleb kaasata nii Armeenia kui ka Aserbaidžaani kodanikuühiskond;
   d) tagada, et Aserbaidžaaniga sõlmitav tulevane leping oleks ammendav, laiaulatuslik ja tulevikku suunatud, oleks ühiste väärtuste ja huvide osas kooskõlas nii ELi kui ka Aserbaidžaani püüdlustega ja järgiks kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma“ ning tooks ilmset ja konkreetset kasu mõlemale lepinguosalisele, võtaks arvesse mitte üksnes suurettevõtjaid, vaid ka VKEde eriomadusi, ning oleks kasulik nii ELi ja kui ka Aserbaidžaani kodanikele;
   e) tagada läbirääkimiste kiire ja järjepidev areng, et sõlmida kõnealune uus leping enne järgmist idapartnerluse tippkohtumist 2019. aastal eeldusel, et eespool nimetatud tingimused on täidetud;
   f) jagada aktiivselt ja selgel viisil teavet uue lepingu eesmärkide ja tingimuste ning läbirääkimiste protsessi kohta, et suurendada nii Aserbaidžaanis kui ka ELis läbipaistvust ja üldsuse teadlikkust, ning lepingu sõlmimisest loodetavatest võimalustest ja kasust, võideldes selle kaudu kõigi väärinfo levitamise kampaaniate mõju vastu;
   g) näha ette korrapärane ja intensiivne dialoog, et soodustada ulatuslikke reforme eesmärgiga tugevdada institutsioone ja edendada nendevahelist võimude lahusust, mis aitaks muuta need demokraatlikumaks ja sõltumatumaks, järgida inimõigusi ning meediavabadusi ning arendada välja reguleeriv keskkond, kus kodanikuühiskond saab toimida ilma ebavajaliku sekkumiseta, k.a reformiprotsess;
   h) kehtestada erimeetmed, mille eesmärk on rakendada OSCE/ODIHRi ja Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni soovitusi, mis tagaksid edu selliste kaasavate, konkurentsipõhiste ja läbipaistvate vabade valimiste ja rahvahääletuste läbiviimisel, millega kindlustatakse Aserbaidžaani kodanikele vaba ja õiglane võimalus väljendada oma seisukohti ja püüdlusi;
   i) toetada täielikult OSCE ja Euroopa Nõukogu valimiste vaatlusmissiooni esialgseid järeldusi 11. aprilli 2018. aasta ennetähtaegsete presidendivalimiste kohta, mille kohaselt puudus valimistel tegelik konkurents, mille põhjuseks oli piirav poliitiline keskkond, põhiõigusi ja -vabadusi piirav õiguslik raamistik, pluralismi puudumine, sh meedias, ulatuslik kohustuslike menetluste eiramine, läbipaistvuse puudumine ja arvukad tõsised eeskirjade rikkumised, nagu hääletussedelite ebaseaduslik valimiskasti lisamine;
   j) püüda võtta vastu sätted, mis tugevdaksid koostööd rahu ja rahvusvahelise õigusemõistmise valdkonnas ning eelkõige nõuda, et Aserbaidžaan täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi, sh Euroopa Nõukogu liikmena, ning täidaks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid; nõuda tungivalt, et Aserbaidžaan allkirjastaks ja ratifitseeriks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi; leida ka mõjusaid koostöömeetmeid massihävitusrelvade leviku tõkestamise ning väike- ja kergrelvade ebaseadusliku kaubanduse tõkestamise valdkonnas;
   k) näha ette tihedam koostöö välis-, kaitse- ja julgeolekupoliitika küsimustes, et tagada võimalikult suur lähenemine, eelkõige seoses reageerimisega üleilmsetele ohtudele ja probleemidele, sh terrorismile, ning samuti konfliktiennetuse, kriisiohjamise ja piirkondliku koostöö valdkonnas, võttes samas arvesse Aserbaidžaani eriilmelist välispoliitikat; toetada ELi ja Aserbaidžaani vahelise osalemise raamlepingu allkirjastamist, et sätestada õiguslik ja poliitiline alus koostööks ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonides ja operatsioonides;
   l) tagada, et esmatähtsana käsitletaks Aserbaidžaani ja Armeenia vahelist dialoogi ning ELi suuremat osalemist Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelses lahendamises kooskõlas OSCE 2009. aasta peamiste põhimõtetega ja eriti OSCE Minski rühma kaasesimeeste toetusel, edendades kõiki rahu kindlustamist soodustavaid algatusi, nagu kõigi poolte kinnipidamine relvarahust, dialoog kõigil tasanditel, sh kõrgetasemelised kõnelused, vihakõne ohjeldamine, tõelised usalduse suurendamise meetmed, OSCE rahvusvaheliste vaatlejate arvu märkimisväärne suurendamine ning Armeenia ja Aserbaidžaani kodanikuühiskonna intensiivsem dialoog, sh usu- ja kultuuritegelaste vahel, et valmistada Armeenia ja Aserbaidžaani ühiskondi ette rahulikuks kooseksisteerimiseks; väljendada sügavat muret sõjalise võimekuse suurendamise ja ebaproportsionaalsete kaitsekulutuste pärast piirkonnas;
   m) kehtestada erisätted, millega toetatakse ametivõimude olulisi jõupingutusi suure hulga pagulaste ja riigisiseste põgenike abistamisel, ning toetada Aserbaidžaani rahvusvaheliselt tunnustatud piiridesse jäävates konfliktipiirkondades elavaid tsiviilisikuid; nõuda, et austataks kõigi ajutiselt või püsivalt Aserbaidžaani piirides elavate inimeste õigusi; toetada eelkõige nende õigust naasta koju ja oma valdustesse ning saada vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustele konflikti kõikidelt pooltelt hüvitist;
   n) toetada kohtureformi, mille eesmärk on tagada kohtusüsteemi erapooletus ja sõltumatus täidesaatvast võimust ja tugevdada õigusriigi põhimõtet; eelkõige tagada õigusala töötajate sõltumatus, kaotades igasuguse põhjendamatu sekkumise juristide töösse, võimaldada sõltumatutel praktiseerivatel advokaatidel esindada kliente notariaalselt kinnitatud volikirja alusel ja lõpetada Aserbaidžaani advokatuuri meelevaldsed volitused advokaatide ametist kõrvaldamiseks ja uute liikmete vastuvõtmisest keeldumiseks;
   o) toetada tugeva inimõiguste kaitse, põhivabaduste ja soolise võrdõiguslikkuse raamistiku väljatöötamist; rõhutada, et naiste esindatus kõikidel valitsustasanditel on oluline, samuti nende võrdne, täielik ja aktiivne osalemine konfliktide ennetamises ja lahendamises, ning nõuda tungivalt, et Aserbaidžaan kirjutaks alla naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsioonile;
   p) kehtestada erisätted, et toetada Aserbaidžaani võitluses majanduskuritegevuse, sealhulgas korruptsiooni, rahapesu ja maksudest kõrvalehoidumise vastu; hoolitseda selle eest, et suureneks läbipaistvus ettevõtete ja usaldusfondide omanike hulgas ning suurte ettevõtete finantstegevuse puhul, mis puudutab eelkõige saadud tulu ja makstud makse; toetada rahapesuskeemide, eelkõige nn rahapesumasina (Laundromat) juhtumi uurimist ning kehtestada konkreetsed järelevalve- ja kontrollimehhanismid, nagu rahapesu ja pettuse skeemidega seotud isikute juurdepääsu piiramine Euroopa pangandussüsteemile;
   q) võimaldada tihedamat koostööd ja toetada Aserbaidžaani terrorismi, organiseeritud kuritegevuse ja küberkuritegevuse vastases võitluses ning radikaliseerumise ja piiriülese kuritegevuse ennetamises; teha koostööd eelkõige terroristlike organisatsioonide värbamiskampaaniate vastu võitlemisel;
   r) lisada sätted kriminaalõiguse rakendamise kohta Aserbaidžaanis seoses inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmisega, et lõpetada poliitiline tagakiusamine ja inimröövid, meelevaldsed reisikeelud ning teisitimõtlejate ründamine, muu hulgas laimamise teel, ning sõltumatute ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate, vabaühenduste esindajate ja kõige kaitsetumate ühiskonnaliikmete, nagu osa vähemusrühmade, sh LGBTQI‑kogukonna liikmete vastu suunatud tegevusele; tagada, et lepingusse lisatakse konkreetsed nende rühmade olukorda regileerivad viited; tuletada meelde, et sellised tavad on võimalike ELi partnerriikide puhul vastuvõetamatud; luua tugevdatud foorum tõhusaks ja tulemustele orienteeritud inimõigusi käsitlevaks dialoogiks ELi ja Aserbaidžaani vahel, konsulteerides peamiste rahvusvaheliste ja tõeliselt sõltumatute Aserbaidžaani valitsusväliste organisatsioonidega ning mille raames saavutatud edusamme tuleks igal aastal hinnata konkreetsetele võrdlusalustele toetudes;
   s) nõuda õigusaktide asjakohast muutmist, et võimaldada kodanikuühiskonna seaduslikku tegevust, kõrvaldada põhjendamatud piirangud nende registreerimisnõuetele, tegevusele ning juurdepääsule välisrahastuse ja toetuste saamiseks registreerimisele, ning lõpetada põhjendamatud kriminaaluurimised, ebavajalikud aruandmiskohustused eri valitsusasutustele, kontorite läbiotsimised, pangaarvete külmutamised, reisikeelud ja nende juhtide tagakiusamine;
   t) tagada enne läbirääkimiste lõppu, et Aserbaidžaan vabastab oma poliit- ja meelsusvangid, kellest kõige rohkem tähelepanu on pälvinud Ilgar Mammadov, Afgan Muhtarli, Mehman Huseynov, Ilkin Rustamzada, Seymur Haziyev, Rashad Ramazanov, Elchin Ismayilli, Giyas Ibrahimov, Beyram Mammadov, Asif Yusifli ja Fuad Gahramanli, ning tühistada nende vabastamise järel neile, k.a ajakirjanik Khadija Ismayilovale ja advokaat Intigam Aliyevile, kehtivad reisikeelud ning järgida täielikult Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, eelkõige Ilgar Mammadovi kohta; tagada nende isikute vabastamine ja nende (k.a nende perekonna) olukorra parandamine ja nende rehabiliteerimine kohtusüsteemi ja õigusriigi põhimõtte kohaldamise kaudu, ning kaitsta Aserbaidžaani teisitimõtlejaid Euroopa Liidus; mõista hukka asjaolu, et vastupidiselt Aserbaidžaani ametivõimude teadaannetele ei vabastatud ühtegi eespool nimetatud poliitvangi ning oma põhiseaduslike õiguste rahumeelse kasutamise eest peeti kinni veel isikuid, kaasa arvatud opositsioonierakondade liikmed ja inimõiguste advokaat Emin Aslan; nõuda inimõiguste advokaadi Emin Aslani viivitamatut haldusarestist vabastamist ning kaheldavate politseile allumatuse süüdistuste täielikku tagasivõtmist; tagada, et Aserbaidžaan lõpetab valitsuse kritiseerijate summutamiseks haldusaresti kasutamise;
   u) tagada, et Aserbaidžaan austab rahumeelse kogunemise vabadust, et ta hoidub seda õigust piiramast viisil, mis on oleks vastuolus tema rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega, sealhulgas Euroopa inimõiguste konventsiooniga, ning et ta uurib viivitamatult ja tulemuslikult kõiki ülemäärase jõu kasutamise juhtumeid, meelevaldseid vahistamisi ja rahumeelsete meeleavaldajate ebaseaduslikku kinnipidamist, sealhulgas seoses 2017. aasta septembris ja 2018. aasta märtsis toimunud opositsiooni sanktsioneeritud meeleavaldustega, ning võtab nende tegude toimepanijad vastutusele;
   v) püüda enne läbirääkimiste lõppu saavutada seda, et Aserbaidžaani ametivõimud kohustuksid järgima ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast konventsiooni, ning et nad ka tegelikult uuriksid kõiki poliit- ja meelsusvangide väärkohtlemise juhtumeid, eelkõige hiljutist Mehman Galandarovi juhtumit, kes suri Aserbaidžaanis eelvangistuses, ning LGBTQI‑inimeste juhtumeid, keda 2017. aasta septembris massiliselt ahistati ja vahi alla võeti;
   w) rõhutada ELi muret ajakirjandusvabaduse praeguse seisukorra pärast Aserbaidžaanis, mis on Piirideta Reporterite 2018. aasta pressivabaduse indeksi kohaselt 180 riigi seas 163. kohal; rõhutada vaba ja sõltumatu meedia tähtsust nii veebis kui ka väljaspool seda ning kindlustada ELi suurem poliitiline ja rahaline toetus Aserbaidžaani vabale ja mitmekesisele meediale, kus toimetus oleks domineerivatest poliitilistest ja oligarhilistest rühmadest sõltumatu, ning mis oleks kooskõlas ELi standarditega; paluda ametivõimudel vabastada juurdepääs ajalehe Azadliq ja kolme uudistekanali (Raadio Vaba Euroopa /Vabaduse Aserbaidžaani raadio, Meydan TV ja Azerbaycan Saati) – mis peavad tegutsema välismaalt – veebisaitidele;
   x) lisada õiglased ja ulatuslikud kaubandus- ja investeerimissätted, mis on täielikult kooskõlastatud ELi standarditega ega kahjusta neid, eelkõige sanitaar- ja fütosanitaar-, keskkonna-, töö-, sotsiaal-, soolise tasakaalu ja diskrimineerimist mittelubavad standardid, ning mis tagavad intellektuaalomandiõiguste, sealhulgas geograafiliste tähiste kaitse, eelkõige veinide ja piiritusjookide puhul määral, mil need vastavad Aserbaidžaani kui WTOsse mittekuuluva riigi staatusele; toetada Aserbaidžaani WTOga ühinemise protsessis;
   y) võtta tugevad meetmed, mis parandaksid kiiresti Aserbaidžaani ettevõtlus- ja investeerimiskliimat, eelkõige maksustamise ning riigi rahanduse juhtimise ja riigihangete valdkonnas – viidates WTO riigihankelepingus sätestatud eeskirjadele – et võimaldada suuremat läbipaistvust, paremat juhtimist ja vastutust, võrdset juurdepääsu ja ausat konkurentsi;
   z) võimaldada suuremat koostööd energiasektoris kooskõlas ELi ja Aserbaidžaani strateegilise energiapartnerlusega ja võttes arvesse Aserbaidžaani senist tegevust usaldusväärse energiatarnijana, võttes samal ajal aga arvesse, et 2017. aasta märtsis peatas EITI (mäetööstuse läbipaistvuse algatus) Aserbaidžaani liikmesuse, kuna Aserbaidžaani valitsusväliseid organisatsioone käsitlevates õigusaktides tehti muudatusi, mis ei vastanud rühma kodanikuühiskonna nõuetele; avaldada Aserbaidžaanile survet, et ta täidaks neid nõudeid ja jätkaks oma tegevust EITIs;
   aa) toetada ka Aserbaidžaani energiaallikate jaotuse mitmekesistamist, edendades süsinikku mittesisaldavaid energiaallikaid ja valmistudes süsinikujärgseks ajastuks fossiilkütustest sõltuvuse vähendamise ja alternatiivkütuste kasutamist soodustamise teel, seda ka energiajulgeoleku huvides; toetada lõunapoolse gaasikoridori lõpuleviimist, pärast seda, kui on käsitletud kliimamuutustega seotud olulisi mureküsimusi ja mõju, mida avaldab kohalikele kogukondadele Euroopa Investeerimispanga otsus Anatoolia torujuhtme rahastamise kohta;
   ab) kehtestada uue lepingu osana ammendavad sätted keskkonnakaitse ja kliimamuutuste vähendamise kohta vastavalt liidu kliimamuutuste vastu võitlemise tegevuskavale ning mõlema poole Pariisi kokkuleppe kohastele kohustustele, sh selle poliitika integreerimise kaudu muudesse poliitikavaldkondadesse;
   ac) otsida uusi väljavaateid tõhustatud koostööks energiaga mitteseotud valdkondades, eelkõige haridus-, tervishoiu-, transpordi-, ühenduvuse ja turismisektoris, et mitmekesistada Aserbaidžaani majandust, luua rohkem töökohti, kaasajastada tööstus- ja teenindussektorit ning edendada kestlikku arengut äri- ja teadusuuringute valdkonnas; elavdada inimestevahelist suhtlust nii Euroopa tasandil kui ka Armeenia valitsusväliste organisatsioonidega piirkondlikul tasandil;
   ad) süvendada koostööd noorte-, õpilas- ja üliõpilasvahetuste valdkonnas juba olemasolevate edukate programmide, nagu „Noorte Euroopa naabrite“ võrgustik, täiustamise ning uute stipendiumiprogrammide ja koolituste väljatöötamise teel, samuti hõlbustada osalemist kõrghariduse valdkonna programmides, eelkõige programmis „Erasmus+“, mis toetab oskuste, sh keeleoskuse arendamist ning võimaldab Aserbaidžaani elanikel tutvuda ELi ja selle väärtustega;
   ae) edendada transpordi ja ühenduvuse kaudu ka majanduskasvu; laiendada üleeuroopalist transpordivõrku (TEN‑T) Aserbaidžaanile;
   af) kaaluda idapartnerluse tippkohtumise ühisavaldusele toetudes sobival ajal ja kui olukord võimaldab viisanõude kaotamise dialoogi alustamist Armeenia ja Aserbaidžaaniga, eeldusel et on loodud tingimused hästi toimivaks ja turvaliseks liikuvuseks, mis hõlmaks ka viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute tulemuslikku rakendamist poolte vahel;
   ag) tagada, et lepingul oleks ulatuslik parlamentaarne mõõde, mis tugevdaks praeguseid koostöösätteid ja -mehhanisme, et suurendada panust lepingu rakendamisse ja selle rakendamise kontrolli, eelkõige parlamentidevahelise laiendatud struktuuri kaudu, et võimaldada korrapärast ja sisukat dialoogi Euroopa Parlamendi ja Aserbaidžaani parlamendi vahel nende suhete kõikide aspektide, kaasa arvatud lepingute rakendamise kohta;
   ah) viia läbirääkimised läbi võimalikult läbipaistvalt; teavitada Euroopa Parlamenti nende läbirääkimiste igas etapis vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõikele 10, mille kohaselt „Euroopa Parlamenti teavitatakse viivitamata ja täielikult kõigil menetluse etappidel“; esitada Euroopa Parlamendile ka läbirääkimiste tekstid ja iga läbirääkimisvooru protokollid; tuletada nõukogule meelde, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõike 10 varasemate rikkumiste tõttu on Euroopa Liidu Kohus juba tühistanud nõukogu otsused mitme lepingu allkirjastamise ja sõlmimise kohta; pidada meeles, et ka tulevikus võib Euroopa Parlament keelduda uutele lepingutele oma nõusoleku andmisest seni, kuni nõukogu täidab oma seadusjärgsed kohustused;
   ai) tagada, et uue lepingu ajutiseks kohaldamiseks on vaja Euroopa Parlamendi eelnevat nõusolekut; rõhutada, et kui sellest kinni ei peeta, võib Euroopa Parlament keelduda uutele lepingutele oma nõusoleku andmisest;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning Aserbaidžaani Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT L 246, 17.9.1999, lk 3.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0440.
(3) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0493.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0267.


Läbirääkimiste alustamine ELi ja Jordaania vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
PDF 125kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Jordaania ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)07982018/2060(INI))
P8_TA(2018)0295A8-0232/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Jordaania ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0798),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(6),

–  võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0232/2018),

A.  arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui selline edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, ELi toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

B.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.  arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.  arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis(7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamist;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

F.  arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid selliste kolmandate riikidega nagu Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

G.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

1.  on seisukohal, et seda, kas Jordaania Hašimiidi Kuningriigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Türgi ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

2.  on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täita komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

3.  võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Jordaania Hašimiidi Kuningriigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

4.  rõhutab, et lepingust tulenev kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui sellist taset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

5.  nõuab, et leping sisaldaks rangeid ja konkreetseid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja selged tingimused edastatud isikuandmete töötlemiseks, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja ELi toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

6.  nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Jordaania Hašimiidi Kuningriigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

7.  nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Jordaania Hašimiidi Kuningriigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

8.  nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, millega määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamisperiood ja nõutakse edastatud isikuandmete kustutamist andmete säilitamisperioodi lõppemisel; nõuab, et lepingus sätestataks menetlustoimingud täitmise tagamiseks; nõuab, et erandjuhtudel, kui andmete pikemaajalisem säilitamine, mis ületab andmete säilitamisperioodi, on nõuetekohaselt põhjendatud, edastataks need põhjendused ja kaasnevad dokumendid Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile;

9.  eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Jordaania pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.  on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peaksid olema kooskõlas ELi kuritegude määratlusega; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Jordaania Hašimiidi Kuningriigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

12.  on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada nõue koostada korrapäraselt lepingu täitmise hinnang, et hinnata lepingukohustuste täitmist partneri poolt;

13.  on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik andmete edastamise vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamiseks; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

14.  on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

15.  rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Jordaania Hašimiidi Kuningriigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.  rõhutab vajadust sõnaselgelt märkida, et Jordaania Hašimiidi Kuningriigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Jordaania Hašimiidi Kuningriigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.  rõhutab vajadust sõnaselgelt märkida, et Jordaania Hašimiidi Kuningriigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.  on seisukohal, et rahvusvaheline leping Jordaania Hašimiidi Kuningriigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.  juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Jordaania Hašimiidi Kuningriigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Jordaania Hašimiidi Kuningriigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged kaitsemeetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Jordaania Hašimiidi Kuningriik peab põhiõiguste puhul täitma ja mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.  on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ja on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

21.  palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Jordaania Hašimiidi Kuningriigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.
(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.
(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.


Läbirääkimiste alustamine ELi ja Türgi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
PDF 125kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Türgi ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)07992018/2061(INI))
P8_TA(2018)0296A8-0233/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Türgi ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0799),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(6),

–  võttes arvesse, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0233/2018),

A.  arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui selline edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, ELi toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

B.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.  arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.  arvestades, et viimastel aastatel on Türgi Vabariigis ilmsiks tulnud palju inimõiguste rikkumise juhtumeid; arvestades, et eelkõige on halastamatult maha surutud teisitimõtlejaid, sealhulgas ajakirjanikke, poliitikaaktiviste ja inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et jätkuvalt on teatatud piinamisjuhtumitest, kaasa arvatud pärast 2016. aasta juulis toimunud riigipöördekatset; arvestades, et riigiametnike toime pandud inimõiguste rikkumise juhtumeid ei ole saadud korrektselt uurida, sest valitseb üldine karistamatus, ning arvestades, et relvastatud rühmituste toime pandud kuritarvitused jätkuvad;

E.  arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis(7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamine;

F.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

G.  arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid kolmandate riikidega; näiteks Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

H.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

1.  on seisukohal, et seda, kas Türgi Vabariigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Türgi Vabariigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Türgi ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

2.  on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täiendada komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

3.  on seisukohal, et Türgi Vabariigis on põhiõiguste austamisega suuri probleeme, mis puudutavad eelkõige väljendusvabadust, usuvabadust ja õigust mitte saada piinamise või ebainimliku kohtlemiseks osaliseks, nagu on sätestatud põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis;

4.  rõhutab, et selleks, et Türgiga saaks üldse läbirääkimisi alustada, peab Türgi täitma üldise kohustuse teha kõigi liikmesriikidega, sh Küprose Vabariigiga, justiits- ja siseküsimustes täielikku, tõhusat ja mittediskrimineerivat koostööd;

5.  võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Türgi Vabariigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

6.  rõhutab, et lepingust tulenev kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui sellist taset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

7.  nõuab, et leping sisaldaks rangeid ja konkreetseid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja selged tingimused edastatud isikuandmete töötlemiseks, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja ELi toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

8.  nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Türgi Vabariigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

9.  nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Türgi Vabariigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

10.  nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, millega määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamisperiood ja nõutakse edastatud isikuandmete kustutamist andmete säilitamisperioodi lõppemisel; nõuab, et lepingus sätestataks menetlustoimingud täitmise tagamiseks; nõuab, et erandjuhtudel, kui andmete pikemaajalisem säilitamine, mis ületab andmete säilitamisperioodi, on nõuetekohaselt põhjendatud, edastataks need põhjendused ja kaasnevad dokumendid Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile;

11.  eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Türgi pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

12.  on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peaksid olema kooskõlas ELi kuritegude määratlusega; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

13.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Türgi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

14.  on arvamusel, et komisjon peaks Türgile isikuandmete edastamisega kaasnevate riskide ulatuse suhtes olema ettevaatlik, sest kodanikud on esitanud palju kaebusi selle kohta, et Türgi Vabariigis rikutakse inimõigusi;

15.  on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt vastavalt lepingu tingimustele töödelda; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata lepingukohustuste täitmist partneri poolt;

16.  on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratluses tuleks arvesse võtta ainult tegelikke kriminaaluurimisi, mitte kriminaalluureoperatsioone, mis puudutavad konkreetseid isikuid, keda peetakse kahtlusaluseks;

17.  on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

18.  rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Türgi Vabariigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

19.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Türgi Vabariigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Türgi Vabariigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

20.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Türgi Vabariigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

21.  on seisukohal, et rahvusvaheline leping Türgi Vabariigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

22.  juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Türgi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Türgis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Türgi peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ning mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

23.  on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ja on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

24.  palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

25.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

26.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Türgi Vabariigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.
(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.
(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.


Läbirääkimiste alustamine ELi ja Iisraeli vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
PDF 125kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Iisraeli Riigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Iisraeli ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)08062018/2062(INI))
P8_TA(2018)0297A8-0235/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Iisraeli Riigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Iisraeli ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0806),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(6),

–  võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0235/2018),

A.  arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui selline edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, ELi toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

B.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning need peaksid olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.  arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.  arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis(7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamine;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

F.  arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid selliste kolmandate riikidega nagu Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

G.  arvestades, et Iisraeli Riik kanti nõukogu 30. novembri 2009. aasta otsuses 2009/935/JHA(8) kindlaks määratud kolmandate riikide ja organisatsioonide loetellu, kellega Europolil tuleks sõlmida kokkulepped; arvestades, et operatiivkoostööd käsitleva kokkuleppe sõlmimiseks alustati läbirääkimisi 2010. aastal, kuid neid ei viidud lõpule enne Europoli määruse (määrus (EL) 2016/794) jõustumist 1. mail 2017;

H.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

1.  on seisukohal, et seda, kas Iisraeli Riigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjaliku mõjuhinnangu; toonitab, et Euroopa Liidu ja Iisraeli Riigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Iisraeli ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

2.  on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täita komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

3.  võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Iisraeli Riigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

4.  rõhutab, et lepingust tuleneva kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui sellist taset ei ole võimalik nii seadustega kui ka praktikas tagada, ei saa lepingut sõlmida; väljendab seoses sellega heameelt asjaolu üle, et komisjon tunnistas Iisraeli 2011. aastal ametlikult riigiks, kes pakub piisavat andmekaitse taset seoses isikuandmete automaatse töötlemisega vastavalt direktiivile 95/46/EÜ,

5.  nõuab, et leping sisaldaks rangeid ja konkreetseid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja selged tingimused edastatud isikuandmete töötlemiseks, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja ELi toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

6.  nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Iisraeli Riigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

7.  nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Iisraeli Riigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

8.  nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, millega määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamisperiood ja nõutakse edastatud isikuandmete kustutamist andmete säilitamisperioodi lõppemisel; nõuab, et lepingus sätestataks menetlustoimingud täitmise tagamiseks; nõuab, et erandjuhtudel, kui andmete pikemaajalisem säilitamine, mis ületab andmete säilitamisperioodi, on nõuetekohaselt põhjendatud, edastataks need põhjendused ja kaasnevad dokumendid Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile;

9.  eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Iisraeli pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.  on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peaksid olema kooskõlas ELi kuritegude määratlusega, kui see teave on olemas; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Iisraeli valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

12.  on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata lepingukohustuste täitmist partneri poolt;

13.  on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

14.  on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

15.  rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Iisraeli Riigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Iisraeli Riigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Iisraeli Riigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Iisraeli Riigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.  on seisukohal, et rahvusvaheline leping Iisraeli Riigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.  juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Iisraeli Riigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Iisraeli Riigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Iisraeli Riik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ning mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.  on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ja on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja ‑põhimõtetega;

21.  palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Iisraeli Riigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(3) ELT L 201, 31.7.2002, lk 37.
(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.
(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017 , EDOC# 856927v18.
(8) ELT L 325, 11.12.2009, lk 12.


Läbirääkimiste alustamine ELi ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
PDF 124kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus lubada alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)08072018/2063(INI))
P8_TA(2018)0298A8-0237/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni soovitust üle võtta vastu nõukogu otsus lubada alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0807),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(6),

–  võttes arvesse, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0237/2018),

A.  arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui andmete edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

B.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis järgida eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas selgelt sätestatud, ning olema Europoli ülesannete täitmiseks vajalikud ja proportsionaalsed;

C.  arvestades, et isikuandmete edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks ette piisavad turvameetmed;

D.  arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis(7) rõhutatakse, et parem valdkondadeülene käsitlusviis muutub järjest tähtsamaks ning sealhulgas tuleb koondada eksperdiarvamused ja teave, mida Europoli ülesannete täitmiseks saadakse üha rohkematelt partneritelt;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

F.  arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid selliste kolmandate riikidega nagu Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

G.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

1.  on seisukohal, et seda, kas Tuneesiaga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Tuneesia vahelise lepingu (mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Tuneesia ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga) läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

2.  on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täiendada komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

3.  võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud mõjuhinnangut, milles oleks põhjalikult analüüsitud, milliseid ohte Tuneesiale isikuandmete edastamine üksikisikute õigusele eraelu puutumatusele ja andmekaitsele ning teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele tekitab; palub komisjonil mõju põhjalikult hinnata, et teha kindlaks, millised turvameetmed tuleb lepingusse lisada;

4.  rõhutab, et lepinguga antav kaitse peaks suures osas olema samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitsega; rõhutab, et kui samaväärset kaitset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

5.  nõuab, et leping sisaldaks selgesõnalisi rangeid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja edastatud isikuandmete töötlemise selged tingimused, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

6.  nõuab, et juhisesse B lisataks selgesõnaline viide kokkuleppele, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama Tuneesiale edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsu puhul kõiki piiranguid, mis liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele on kehtestatud;

7.  nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et andmete edasiseks töötlemiseks on igal juhul vaja Europoli kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks load registreerima ja need tuleks taotluse korral Euroopa Andmekaitseinspektorile kättesaadavaks teha; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Tuneesia pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja sätestama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

8.  nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, milles määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamise aeg ja nõutakse, et pärast selle aja lõppemist tuleb edastatud isikuandmed kustutada; nõuab, et lepingus sätestataks täitmise tagamiseks vajalikud menetlustoimingud; nõuab, et kui esineb erandjuhte, kus andmete säilitamine ettenähtud ajast kauem on põhjendatud, edastataks Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile põhjendused ja seotud dokumendid;

9.  eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, st isikuandmete edastamisel peavad Europolilt isikuandmeid saavad Tuneesia pädevad asutused täitma konfidentsiaalsuskohustust ja tuleb järgida sihtotstarbelisuse põhimõtet, ning et isikuandmeid ei kasutata mingil juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.  on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peaksid olema kooskõlas ELi kuritegude määratlusega; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale koos Tuneesia valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus harta artikli 8 lõike 3 tähenduses vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et see asutus tuleks kokku leppida ja kindlaks määrata enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi nimetataks lepingu lisas;

12.  on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et ka sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kuidas pooled lepingut täidavad;

13.  on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratluses tuleks osutada tegelikele kriminaaluurimistele;

14.  on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratluses tuleks osutada tegelikele kriminaaluurimistele;

15.  rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi mingil juhul töödelda muud asutused ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Tuneesia pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas asutuste pädevuste kirjeldus; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.  rõhutab, et tuleb selgesõnaliselt märkida, et Tuneesia pädevad asutused tohivad teabe muudele Tuneesia ametiasutustele edasi saata ainult selsamal algsel eesmärgil, miks Europol andmed edastas, ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile igal juhul teada anda;

17.  rõhutab, et tuleb selgesõnaliselt märkida, et Tuneesia pädevatel asutustel on keelatud saata teave edasi teistele riikidele ja, kui seda tehakse, lõpetatakse rahvusvaheline leping viivitamata;

18.  on seisukohal, et rahvusvaheline leping Tuneesiaga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.  juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt delikaatne ja tekitab tõsist muret, arvestades Tuneesia ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab, et kuriteo määratlus liidus ja Tuneesias on erinev; on arvamusel, et andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata turvameetmed, mida Tuneesia peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ja mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.  on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus see korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ning on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

21.  palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Tuneesia valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1
(3) ELT L 201, 31.7.2002, lk 37.
(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.
(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.


Läbirääkimiste alustamine ELi ja Maroko vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
PDF 124kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Maroko ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)08082018/2064(INI))
P8_TA(2018)0299A8-0238/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Maroko ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0808),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(6),

–  võttes arvesse, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0238/2018),

A.  arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui selline edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, ELi toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

B.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.  arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.  arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis(7) rõhutatakse, et parem valdkondadeülene käsitlusviis muutub järjest tähtsamaks ning sealhulgas tuleb koondada eksperdiarvamused ja teave, mida Europoli ülesannete täitmiseks saadakse üha rohkematelt partneritelt;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

F.  arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid selliste kolmandate riikidega nagu Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

G.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

1.  on seisukohal, et seda, kas Maroko Kuningriigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise lepingu (mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Maroko ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga) läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

2.  on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täiendada komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

3.  võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Maroko Kuningriigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

4.  rõhutab, et lepingust tulenev kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui samaväärset kaitset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

5.  nõuab, et leping sisaldaks rangeid ja konkreetseid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja selged tingimused edastatud isikuandmete töötlemiseks, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja ELi toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

6.  nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Maroko Kuningriigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

7.  nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et andmete edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Maroko Kuningriigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

8.  nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, millega määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamisperiood ja nõutakse edastatud isikuandmete kustutamist andmete säilitamisperioodi lõppemisel; nõuab, et lepingus sätestataks menetlustoimingud täitmise tagamiseks; nõuab, et erandjuhtudel, kui andmete pikemaajalisem säilitamine, mis ületab andmete säilitamisperioodi, on nõuetekohaselt põhjendatud, edastataks need põhjendused ja kaasnevad dokumendid Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile;

9.  eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Maroko pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.  on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus, järgides ELi kuritegude määratlusi, kui need on olemas; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Maroko Kuningriigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et see asutus tuleks kokku leppida ja kindlaks määrata enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi esile;

12.  on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et ka sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kuidas pooled lepingut täidavad;

13.  on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

14.  on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

15.  rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Maroko Kuningriigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Maroko Kuningriigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Maroko Kuningriigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Maroko Kuningriigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.  on seisukohal, et rahvusvaheline leping Maroko Kuningriigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.  juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Maroko Kuningriigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Maroko Kuningriigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Maroko Kuningriik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ja mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.  on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus see korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ning on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

21.  palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Maroko Kuningriigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.
(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.
(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.


Läbirääkimiste alustamine ELi ja Liibanoni vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
PDF 132kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Liibanoni Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Liibanoni ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)08052018/2065(INI))
P8_TA(2018)0300A8-0234/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Liibanoni Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Liibanoni ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0805),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(6),

–  võttes arvesse asjaolu, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0234/2018),

A.  arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui selline edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, ELi toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

B.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning need peaksid olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.  arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.  arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis(7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamist;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

F.  arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid selliste kolmandate riikidega nagu Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

G.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

1.  on seisukohal, et seda, kas Liibanoni Vabariigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja kas see on proportsionaalne, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Liibanoni Vabariigi vahelise lepingu (mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Liibanoni ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga) läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

2.  on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täita komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

3.  võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Liibanoni Vabariigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

4.  rõhutab, et lepingust tulenev kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui sellist taset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

5.  nõuab, et leping sisaldaks rangeid ja konkreetseid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja selged tingimused edastatud isikuandmete töötlemiseks, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja ELi toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

6.  nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Liibanoni Vabariigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

7.  nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Liibanoni Vabariigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

8.  nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, millega määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamisperiood ja nõutakse edastatud isikuandmete kustutamist andmete säilitamisperioodi lõppemisel; nõuab, et lepingus sätestataks menetlustoimingud täitmise tagamiseks; nõuab, et erandjuhtudel, kui andmete pikemaajalisem säilitamine, mis ületab andmete säilitamisperioodi, on nõuetekohaselt põhjendatud, edastataks need põhjendused ja kaasnevad dokumendid Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile;

9.  eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Liibanoni pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.  on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peaksid olema kooskõlas ELi kuritegude määratlusega; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Liibanoni Vabariigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

12.  on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada nõue koostada korrapäraselt lepingu täitmise hinnang, et hinnata lepingukohustuste täitmist partneri poolt;

13.  on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

14.  on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

15.  rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Liibanoni Vabariigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Liibanoni Vabariigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Liibanoni Vabariigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Liibanoni Vabariigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.  on seisukohal, et rahvusvaheline leping Liibanoni Vabariigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

19.  juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Liibanoni Vabariigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Liibanoni Vabariigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Liibanoni Vabariik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ning mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.  on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus see korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ning on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

21.  palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Liibanoni Vabariigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.
(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.
(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.


Läbirääkimiste alustamine ELi ja Egiptuse vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
PDF 125kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Egiptuse ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)08092018/2066(INI))
P8_TA(2018)0301A8-0236/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Egiptuse ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0809),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artikleid 16 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu konventsiooni üksikisikute kaitse kohta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel (ETS nr 108) ja selle konventsiooni 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, milles käsitletakse järelevalveasutusi ja andmete liikumist üle piiri (ETS nr 181),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(6),

–  võttes arvesse, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0236/2018),

A.  arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui selline edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, ELi toimimise lepingu artikli 218 kohase rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

B.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.  arvestades, et kõnealune edastamine peab põhinema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelisel lepingul, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.  arvestades, et viimastel aastatel on Egiptuse Araabia Vabariigis ilmsiks tulnud palju inimõiguste rikkumise juhtumeid; arvestades, et eelkõige on halastamatult maha surutud teisitimõtlejaid, sealhulgas ajakirjanikke, poliitikaaktiviste ja inimõiguste kaitsjaid; arvestades, et jätkuvalt on teada antud piinamisjuhtumitest; arvestades, et riigiametnike toime pandud inimõiguste rikkumise juhtumeid ei ole saadud korrektselt uurida, sest valitseb üldine karistamatus;

E.  arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis(7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamist;

F.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

G.  arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid selliste kolmandate riikidega nagu Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

H.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

1.  on seisukohal, et seda, kas Egiptuse Araabia Vabariigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises proportsioonis see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjalik mõjuhinnang; toonitab, et Euroopa Liidu ja Egiptuse Araabia Vabariigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Egiptuse ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

2.  on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täita komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

3.  on seisukohal, et Egiptuse Araabia Vabariigis on põhiõiguste austamisega suuri probleeme, mis puudutavad eelkõige väljendusvabadust, usuvabadust ja õigust mitte saada piinamise või ebainimliku kohtlemiseks osaliseks, nagu on sätestatud põhiõiguste hartas ja Euroopa inimõiguste konventsioonis;

4.  võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Egiptuse Araabia Vabariigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teistele hartaga kaitstud põhiõigustele ja -vabadustele; palub, et komisjon viiks läbi asjakohase mõjuhindamise, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

5.  rõhutab, et lepingust tulenev kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui sellist taset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

6.  nõuab, et leping sisaldaks rangeid ja konkreetseid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte austamine ja selged tingimused edastatud isikuandmete töötlemiseks, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja ELi toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust seoses liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumisega, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

7.  nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 austama kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Egiptuse Araabia Vabariigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

8.  nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Egiptuse Araabia Vabariigi pädevaid asutusi neid piiranguid austama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

9.  nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, millega määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamisperiood ja nõutakse edastatud isikuandmete kustutamist andmete säilitamisperioodi lõppemisel; nõuab, et lepingus sätestataks menetlustoimingud täitmise tagamiseks; nõuab, et erandjuhtudel, kui andmete pikemaajalisem säilitamine, mis ületab andmete säilitamisperioodi, on nõuetekohaselt põhjendatud, edastataks need põhjendused ja kaasnevad dokumendid Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile;

10.  eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Egiptuse pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

11.  on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus, järgides ELi kuritegude määratlusi, kui need on olemas; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

12.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjoni määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Egiptuse Araabia Vabariigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

13.  on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks ette näha lepingu korrapärane läbivaatamine, et hinnata, kuidas pooled lepingut täidavad;

14.  on arvamusel, et mõiste „üksikjuhud“ tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

15.  on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

16.  rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Egiptuse Araabia Vabariigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas kirjeldus asutuste pädevustest; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles olev pädev asutus asendatakse või loetellu lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

17.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Egiptuse Araabia Vabariigi pädevad asutused tohivad teavet täiendavalt edastada muudele Egiptuse Araabia Vabariigi ametiasutustele ainult Europolilt andmete edastamise algsel eesmärgil ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

18.  rõhutab vajadust selgesõnaliselt märkida, et Egiptuse Araabia Vabariigi pädevatel asutustel on keelatud teabe täiendav edastamine teistele riikidele ja see toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

19.  on seisukohal, et rahvusvaheline leping Egiptuse Araabia Vabariigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitseõigusaktides;

20.  juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Egiptuse Araabia Vabariigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus on liidus ja Egiptuse Araabia Vabariigis erinev; on arvamusel, et asjaomane andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata konkreetsed turvameetmed, mida Egiptuse Araabia Vabariik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ning mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

21.  on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja leping tuleks korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ja on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja -põhimõtetega;

22.  palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

23.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

24.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Egiptuse Araabia Vabariigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.
(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.
(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.


Läbirääkimiste alustamine ELi ja Alžeeria vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist raske kuritegevuse ja terrorismiga võitlemise eesmärgil
PDF 126kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Alžeeria ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)08112018/2067(INI))
P8_TA(2018)0302A8-0239/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni soovitust võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse luba alustada läbirääkimisi Euroopa Liidu ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise lepingu üle, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Alžeeria ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga (COM(2017)0811),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikleid 7 ja 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artiklit 6, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise lepingut), eriti selle artikleid 16 ja 218,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta määrust (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol) ning millega asendatakse ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsused 2009/371/JSK, 2009/934/JSK, 2009/935/JSK, 2009/936/JSK ja 2009/968/JSK(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus)(2),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiivi 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv)(3),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/977/JSK kriminaalasjades tehtava politsei- ja õigusalase koostöö raames töödeldavate isikuandmete kaitse kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK(5),

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooni (ETS nr 108) ja selle 8. novembri 2001. aasta lisaprotokolli, mis käsitleb järelevalveasutusi ja andmete piiriülest liikumist (ETS nr 181),

–  võttes arvesse Euroopa Andmekaitseinspektori arvamust 2/2018, milles käsitletakse kaheksat läbirääkimiste mandaati, et sõlmida rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad vahetada andmeid Europoli ja kolmandate riikide vahel,

–  võttes arvesse oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni küberkuritegevuse vastase võitluse kohta(6),

–  võttes arvesse, et Euroopa Parlament ja nõukogu jõudsid kokkuleppele ettepanekus võtta vastu määrus üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (COM(2017)0008), ja võttes eelkõige arvesse peatükki operatiivsete isikuandmete töötlemise kohta, mida kohaldatakse liidu institutsioonide, organite ja asutuste suhtes, kes viivad ellu tegevusi, mis kuuluvad ELi toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise peatükkide 4 ja 5 kohaldamisalasse,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 1,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0239/2018),

A.  arvestades, et määrus (EL) 2016/794, mis käsitleb Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ametit (Europol), võimaldab edastada isikuandmeid kolmanda riigi ametiasutusele või rahvusvahelisele organisatsioonile, kui selline edastamine on vajalik Europoli ülesannete täitmiseks, võttes aluseks komisjoni piisava kaitse otsuse vastavalt direktiivile (EL) 2016/680, ELi toimimise lepingu artikli 218 alusel sõlmitud rahvusvahelise lepingu, millega nähakse ette piisavad turvameetmed, või enne 1. maid 2017 sõlmitud koostöölepingud, mis võimaldavad isikuandmeid vahetada, ning erandjuhtudel konkreetse juhtumi piires, määruse (EL) 2016/794 artikli 25 lõikes 5 sätestatud rangetel tingimustel ja eeldusel, et tagatud on piisavad turvameetmed;

B.  arvestades, et rahvusvahelised lepingud, mis võimaldavad Europolil ja kolmandatel riikidel teha koostööd ja vahetada isikuandmeid, peaksid olema kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 7 ja 8 ning ELi toimimise lepingu artikliga 16, mistõttu tuleks neis arvestada eesmärgi piiritlemise põhimõtet, õigust andmeid kasutada ja õigust andmete parandamisele ning nende suhtes tuleks kohaldada sõltumatu asutuse kontrolli, nagu on hartas konkreetselt sätestatud, ning need peaksid olema vajalikud ja proportsionaalsed Europoli ülesannete täitmise seisukohast;

C.  arvestades, et kõnealuse edastamise aluseks peab olema liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel ELi toimimise lepingu artikli 218 kohaselt sõlmitud rahvusvaheline leping, millega nähakse ette piisavad turvameetmed üksikisikute eraelu puutumatuse ning põhiõiguste ja -vabaduste tagamiseks;

D.  arvestades, et Europoli 2018.–2020. aasta programmdokumendis(7) rõhutatakse tõhustatud valdkondadeülese lähenemisviisi suurenevat asjakohasust, sealhulgas Europoli ülesannete täitmiseks üha rohkematelt partneritelt vajalike eksperdiarvamuste ja teabe koondamist;

E.  arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas oma 3. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis küberkuritegevuse vastase võitluse kohta, et Europoli ja kolmandate riikide vahelised strateegilise ja operatiivkoostöö lepingud hõlbustavad küberkuritegevuse vastases võitluses nii teabevahetust kui ka praktilist koostööd;

F.  arvestades, et Europol on varem juba sõlminud mitmeid andmevahetuse alaseid lepinguid selliste kolmandate riikidega nagu Albaania, Austraalia, Bosnia ja Hertsegoviina, Kanada, Colombia, endine Jugoslaavia Makedoonia vabariik, Gruusia, Island, Liechtenstein, Moldova, Monaco, Montenegro, Norra, Serbia, Šveits, Ukraina ja Ameerika Ühendriigid;

G.  arvestades, et Euroopa Andmekaitseinspektor on alates 1. maist 2017 Europoli inspektor ning on ka ELi institutsioonide nõustaja andmekaitsealaste poliitikameetmete ja õigusaktide valdkonnas;

1.  on seisukohal, et seda, kas Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigiga on õiguskaitse valdkonnas vaja Euroopa Liidu julgeolekuhuvide tagamiseks teha koostööd, ja millises ulatuses see peaks toimuma, tuleb hoolikalt hinnata; palub komisjonil koostada sellega seoses põhjaliku mõjuhinnangu; toonitab, et Euroopa Liidu ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi vahelise lepingu, mis käsitleb isikuandmete vahetamist Euroopa Liidu Õiguskaitsekoostöö Ameti (Europol) ja Alžeeria ametiasutuste vahel, kelle pädevusse kuulub võitlemine raske kuritegevuse ja terrorismiga, läbirääkimiste mandaadi kindlaksmääramisel tuleb rakendada asjakohast ettevaatlikkust;

2.  on seisukohal, et vastuvõtvates kolmandates riikides tuleks tagada täielik kooskõla harta artiklitega 7 ja 8 ning muude hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub sellega seoses nõukogul täiendada komisjoni esitatud läbirääkimisjuhiseid käesolevas resolutsioonis sätestatud tingimustega;

3.  võtab teadmiseks, et seni ei ole koostatud asjakohast mõjuhinnangut, et põhjalikult hinnata Alžeeria Demokraatlikule Rahvavabariigile isikuandmete edastamisest tulenevaid ohte seoses üksikisikute õigusega eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, aga ka teiste hartaga kaitstud põhiõiguste ja -vabadustega; palub komisjonil viia läbi asjakohane mõjuhindamine, et määrata kindlaks vajalikud turvameetmed, mis tuleb lepingusse lisada;

4.  rõhutab, et lepingust tuleneva kaitse tase peaks olema põhimõtteliselt samaväärne ELi õiguses sätestatud kaitse tasemega; rõhutab, et kui sellist taset ei ole võimalik nii õiguses kui ka tegelikkuses tagada, ei saa lepingut sõlmida;

5.  nõuab, et leping sisaldaks rangeid ja konkreetseid sätteid, millega nähakse ette eesmärgi piiritlemise põhimõtte järgimine ja selged tingimused edastatud isikuandmete töötlemiseks, et täielikult järgida harta artiklit 8 ja ELi toimimise lepingu artiklit 16 ning vältida Europoli võimalikku vastutust liidu andmekaitsealaste õigusaktide rikkumise eest, mis on tingitud isikuandmete edastamisest ilma vajalike ja asjakohaste turvameetmeteta;

6.  nõuab juhise B täitmist, et selgelt osutada lepingule, mille kohaselt peab Europol vastavalt Europoli määruse artiklile 19 järgima kõiki piiranguid, mis on kehtestatud liikmesriikide või muude andmeesitajate poolt Europolile edastatud isikuandmetele seoses Alžeeria Demokraatlikule Rahvavabariigile edastatavate andmete kasutamise ja neile juurdepääsuga;

7.  nõuab, et lepingus sätestataks selgelt, et igasuguseks edasiseks töötlemiseks on alati vaja Europoli eelnevat kirjalikku luba; rõhutab, et Europol peaks need load dokumenteerima ja need tuleks taotluse korral teha kättesaadavaks Euroopa Andmekaitseinspektorile; nõuab, et leping sisaldaks ka sätet, mis kohustab Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi pädevaid asutusi nendest piirangutest kinni pidama ja täpsustama, kuidas nende piirangute järgimine tagatakse;

8.  nõuab, et leping sisaldaks selget ja täpset sätet, millega määratakse kindlaks edastatud isikuandmete säilitamisperiood ja nõutakse edastatud isikuandmete kustutamist andmete säilitamisperioodi lõppemisel; nõuab, et lepingus sätestataks menetlustoimingud täitmise tagamiseks; nõuab, et erandjuhtudel, kui andmete pikaajalisem säilitamine, mis ületab andmete säilitamisperioodi, on nõuetekohaselt põhjendatud, edastataks need põhjendused ja kaasnevad dokumendid Europolile ja Euroopa Andmekaitseinspektorile;

9.  eeldab, et kohaldatakse direktiivi (EL) 2016/680 põhjenduses 71 esitatud kriteeriume, s.t seoses isikuandmete edastamisega kohaldatakse konfidentsiaalsuse kohustust Alžeeria pädevatele asutustele, kes saavad Europolilt isikuandmeid, ja sihtotstarbelisuse põhimõtet ning et isikuandmeid ei kasutata ühelgi juhul selleks, et taotleda surmanuhtlust või muud julma ja ebainimlikku kohtlemist, anda selleks käsk või viia see täide;

10.  on seisukohal, et õiguserikkumiste kategooriad, mille puhul isikuandmeid vahetatakse, tuleb selgelt kindlaks määrata ja loetleda asjaomases rahvusvahelises lepingus ning määratlused peavad olema võimaluse korral kooskõlas ELi kuritegude määratlusega; rõhutab, et loetelus tuleks selgelt ja täpselt kindlaks määrata selliste kuritegudega hõlmatud tegevused ning isikud, rühmad ja organisatsioonid, keda edastamine tõenäoliselt mõjutab;

11.  nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon määraksid vastavalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale ja harta artikli 8 lõike 3 tähenduses koos Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi valitsusega kindlaks, milline sõltumatu järelevalveasutus vastutab rahvusvahelise lepingu rakendamise järelevalve eest; nõuab tungivalt, et kõnealune asutus tuleks leppida kokku ja määrata kindlaks enne rahvusvahelise lepingu jõustumist; nõuab, et selle asutuse nimi toodaks lepingu lisas eraldi välja;

12.  on seisukohal, et mõlemal lepinguosalisel peaks olema võimalik rahvusvaheline leping selle rikkumise korral peatada või kehtetuks tunnistada ja et sõltumatul järelevalveasutusel peaks lepingu rikkumise korral olema samuti õigus teha ettepanek lepingu peatamise või lõpetamise kohta; on seisukohal, et kõiki lepingu kohaldamisalasse kuuluvaid isikuandmeid, mis on edastatud enne selle peatamist või lõpetamist, võib endiselt töödelda vastavalt lepingu tingimustele; on seisukohal, et tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata lepingukohustuste täitmist partneri poolt;

13.  on arvamusel, et üksikjuhu mõiste tuleb selgelt määratleda, kuna see mõiste on vajalik andmete edastamise vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamiseks; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

14.  on arvamusel, et määratleda tuleb mõiste „kui on alust“, et hinnata andmete edastamise vajalikkust ja proportsionaalsust; rõhutab, et määratlus peaks viitama tegelikele kriminaaluurimistele;

15.  rõhutab, et vastuvõtvale asutusele edastatud andmeid ei tohi muud asutused kunagi täiendavalt töödelda ning seetõttu tuleks koostada ammendav loetelu Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi pädevatest asutustest, kellele Europol võib andmeid edastada, sealhulgas asutuste pädevuste kirjeldus; on seisukohal, et iga kord, kui loetelu muudetakse nii, et selles oleva pädeva asutuse asemel määratakse uus või lisatakse uus pädev asutus, tuleb rahvusvaheline leping läbi vaadata;

16.  rõhutab vajadust märkida sõnaselgelt, et Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi pädevad asutused tohivad teavet edastada muudele Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi ametiasutustele ainult Europoli-poolse andmete edastamise algse eesmärgi täitmiseks ning sellest tuleks sõltumatule asutusele, Euroopa Andmekaitseinspektorile ja Europolile alati teada anda;

17.  rõhutab vajadust märkida sõnaselgelt, et Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi pädevatel asutustel on keelatud edastada teavet teistele riikidele ja keelu rikkumine toob kaasa rahvusvahelise lepingu viivitamatu lõpetamise;

18.  on seisukohal, et rahvusvaheline leping Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigiga peaks hõlmama andmesubjektide õigust saada teavet, lasta andmeid parandada või need kustutada, nagu on sätestatud muudes liidu andmekaitsealastes õigusaktides;

19.  juhib tähelepanu sellele, et selliste isikuandmete edastamine, mis paljastavad rassilise või etnilise päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused, kuuluvuse ametiühingusse, geneetilised andmed või andmed tervisliku seisundi või seksuaalelu kohta, on äärmiselt tundlik ja tekitab tõsist muret, arvestades Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi ja Euroopa Liidu erinevat õigusraamistikku, ühiskondlikke tunnusjooni ja kultuurilist tausta; toonitab asjaolu, et kuriteo määratlus liidus ja Alžeeria Demokraatlikus Rahvavabariigis on erinev; on arvamusel, et selline andmete edastamine peaks seetõttu toimuma üksnes väga erandlikel juhtudel ning sealjuures peaksid andmesubjektile ja temaga seotud isikutele olema kehtestatud selged turvameetmed; on seisukohal, et tuleb kindlaks määrata kaitseklauslid, mida Alžeeria Demokraatlik Rahvavabariik peab põhiõiguste ja -vabaduste puhul täitma ja mis käsitlevad muu hulgas väljendusvabaduse, usuvabaduse ja inimväärikuse austamist;

20.  on seisukohal, et lepingus tuleks sätestada ka järelevalvemehhanism ja tuleks kehtestada kohustus leping korrapäraselt läbi vaadata, et hinnata, kas see aitab täita Europoli operatiivtegevusega seotud vajadusi ja on kooskõlas Euroopa andmekaitseõiguste ja ‑põhimõtetega;

21.  palub komisjonil enne rahvusvahelise lepingu lõplikku vormistamist küsida kooskõlas määrusega (EL) 2016/794 ja määrusega (EÜ) nr 45/2001 Euroopa Andmekaitseinspektorilt nõu;

22.  rõhutab, et Euroopa Parlamendi nõusolek lepingu sõlmimiseks sõltub sellest, kas Euroopa Parlament kaasatakse kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 218 menetluse kõikidesse etappidesse piisaval määral;

23.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Alžeeria Demokraatliku Rahvavabariigi valitsusele.

(1) ELT L 135, 24.5.2016, lk 53.
(2) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.
(3) EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37.
(4) ELT L 350, 30.12.2008, lk 60.
(5) ELT L 119, 4.5.2016, lk 89.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0366.
(7) Europoli 2018.–2020. aasta programmdokument, mille Europoli haldusnõukogu võttis vastu 30. novembril 2017, EDOC# 856927v18.

Õigusalane teave