Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Kolmapäev, 14. november 2018 - StrasbourgAjutine väljaanne
Vaheraport mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 kohta - parlamendi seisukoht kokkuleppe saavutamiseks
 Riigiabi reeglid: uued riigiabi liigid *
 Relvaeksport: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine
 Konkurentsiasutustele volituste andmine ja siseturu nõuetekohase toimimise tagamine ***I
 Euroopa elektroonilise side seadustik ***I
 Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Amet ***I
 Uute raskesõidukite CO2‑heitenormid ***I
 Tervikliku demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi vajalikkus
 ELi ja Gruusia assotsieerimislepingu rakendamine
 ELi ja Moldova assotsieerimislepingu rakendamine

Vaheraport mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 kohta - parlamendi seisukoht kokkuleppe saavutamiseks
PDF 835kWORD 108k
Resolutsioon
Lisa
Lisa
Lisa
Lisa
Euroopa Parlamendi 14. novembri 2018. aasta resolutsioon, mis käsitleb mitmeaastast finantsraamistikku aastateks 2021–2027 – parlamendi seisukoht kokkuleppe saavutamiseks (COM(2018)0322 – C8-0000/2018 – 2018/0166R(APP))
P8_TA-PROV(2018)0449A8-0358/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artikleid 311, 312 ja 323,

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta teatist „Tänapäevane eelarve liidu jaoks, mis hoiab, kaitseb ja avardab võimalusi. Uus mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027“ (COM(2018)0321),

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027 (COM(2018)0322), ja komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepanekuid Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta (COM(2018)0325, COM(2018)0326, COM(2018)0327 ja COM(2018)0328),

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepanekut, mis käsitleb institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (COM(2018)0323),

–  võttes arvesse komisjoni 2. mai 2018. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus liidu eelarve kaitsmise kohta, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puudusi õigusriigi toimimises (COM(2018)0324),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ja 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku suhtes võetava parlamendi seisukoha ettevalmistamise kohta ning resolutsiooni Euroopa Liidu omavahendite süsteemi reformimise kohta(1),

–  võttes arvesse oma 30. mai 2018. aasta resolutsiooni 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ja omavahendite kohta(2),

–  võttes arvesse Pariisi kokkuleppe ratifitseerimist Euroopa Parlamendi poolt 4. oktoobril 2016(3) ja nõukogu poolt 5. oktoobril 2016(4),

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni 70/1 „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““, mis jõustus 1. jaanuaril 2016,

–  võttes arvesse ELi ühiselt võetud kohustust saavutada eesmärk eraldada 2015. aasta järgse tegevuskava perioodil ametlikuks arenguabiks 0,7 % kogurahvatulust,

–  võttes arvesse oma 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa sotsiaalõiguste samba kohta(5),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 5,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni vaheraportit, väliskomisjoni, arengukomisjoni, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja eelarvekontrollikomisjoni arvamust, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni, tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni, transpordi- ja turismikomisjoni, regionaalarengukomisjoni, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamust ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni muudatusettepanekutena esitatud seisukohta (A8-0358/2018),

A.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 311 kohaselt peab liit end varustama oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega;

B.  arvestades, et kehtiv 2014.–2020. aasta finantsraamistik on esimene, mis on nii kulukohustuste kui maksete assigneeringute poolest eelmisest väiksem; arvestades, et kuna mitmeaastane finantsraamistik ja valdkondlikud õigusaktid võeti vastu väga hilja, oli uusi programme väga keeruline ellu viima hakata;

C.  arvestades, et kiiresti sai selgeks, et vastu võetud mitmeaastasest finantsraamistikust ei piisa paljudele kriisidele ja uutele rahvusvahelistele kohustustele reageerimiseks ja uute poliitiliste ülesannete lahendamiseks, mida vastuvõtmisel sellesse ei lisatud ja/või ei osatud ette näha; arvestades, et vajalike rahasummade tagamiseks on tulnud mitmeaastane finantsraamistik ülemmääradeni ära kasutada ja rakendada pärast olemasolevate varude ammendumist muu hulgas enneolematult suures ulatuses ka paindlikkussätteid ja erivahendeid; arvestades, et väga tähtsate ELi teadus- ja taristuprogrammide eelarvet tuli juba kaks aastast pärast nende vastuvõtmist lausa kärpida;

D.  arvestades, et finantsraamistiku läbivaatamisel, mida alustati 2016. aasta lõpus, tehti kindlaks, et kehtivate paindlikkussätete kasutusvõimalusi tuleb tingimata suurendada, kuid finantsraamistiku ülemmäärasid ei muudetud; arvestades, et nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu hindasid läbivaatamise edukaks;

E.  arvestades, et uue finantsraamistiku kindlaksmääramine on 27 riigiga liidu jaoks väga tähtis, sest sellega on võimalik kinnitada, et jagatakse ühiseid pikaajalisi arusaamu, leppida kokku edasised poliitilised prioriteedid ja anda liidule nende elluviimiseks vahendid; arvestades, et 2021.–2027. aasta mitmeaastane finantsraamistik peaks andma liidule ressursid, mida on vaja kestliku majanduskasvu, teadusuuringute ja innovatsiooni suurendamiseks, noortele mõjuvõimu andmiseks, rändeprobleemide tulemuslikuks lahendamiseks, tööpuuduse, jätkuva vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks, majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edasiseks tugevdamiseks, kestlikkuse, bioloogilise mitmekesisuse ja kliimamuutuste küsimustega tegelemiseks, ELi julgeoleku ja kaitse tugevdamiseks, liidu välispiiride kaitsmiseks ja naaberriikide toetamiseks;

F.  arvestades, et pidades silmas ülemaailmseid probleeme, mida liikmesriigid üksi ei suuda lahendada, peaks olema võimalik väärtustada Euroopa ühiseid hüvesid ja teha kindlaks valdkonnad, kus Euroopa kulutused oleksid tulemuslikumad kui riiklikud kulutused, et kanda vastavad rahalised vahendid üle liidu tasandile ning tugevdada seeläbi liidu strateegilist tähtsust, ilma et avaliku sektori kogukulutused seetõttu ilmtingimata suureneksid;

G.  arvestades, et komisjon esitas 2. mail 2018. aastal 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja ELi omavahendite kohta mitu seadusandlikku ettepanekut ja ning veidi hiljem ka seadusandlikud ettepanekud uute ELi programmide ja vahendite loomise kohta;

1.  rõhutab, et 2021.–2027. aasta finantsraamistikuga tuleb kindlustada liidu kohustus ja suutlikkus katta tekkivad vajadused, lahendada esilekerkivad probleemid ja täita uued rahvusvahelised kohustused ning saavutada liidu poliitilised prioriteedid ja eesmärgid; juhib tähelepanu sellele, et 2014.–2020. aasta finantsraamistiku alarahastamine on põhjustanud suuri probleeme, ja kordab, et varasemaid vigu tuleb tingimata vältida ja selleks tuleb ELile kohe alguses järgmiseks seitsmeaastaseks perioodiks ette näha tugev ja usaldusväärne eelarve, mis toob kodanikele kasu;

2.  on seisukohal, et ettepanekud, mille komisjon on 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja liidu omavahendite süsteemi kohta esitanud, on eesseisvate läbirääkimiste lähtepunktiks; esitab nende ettepanekute kohta oma seisukoha, teadmata, millised on nõukogu läbirääkimisvolitused, mis ei ole veel kättesaadavad;

3.  rõhutab, et järgmise finantsraamistiku kogusumma, mis vastab ELi 27 riigi kogurahvatulust 1,08 %-le (kui lisada Euroopa Arengufond, siis 1,11 %-le), on kogurahvatulu protsendimäära poolest kehtivast finantsraamistikust tegelikult väiksem; on seisukohal, et mitmeaastase finantsraamistiku kavandatav tase ei võimalda liidul täita oma poliitilisi kohustusi ja lahendada tähtsaid eesseisvaid küsimusi; kavatseb seega pidada läbirääkimisi selle tõstmise üle;

4.  väljendab ka vastuseisu mis tahes kärbetele aluslepingutes sätestatud EL pikaajaliste poliitikavaldkondade, nt ühtekuuluvuspoliitika ning ühise põllumajanduspoliitika ja kalanduspoliitika mahus; on eriti kindlalt vastu kõigile äärmuslikele kärbetele, mis kahjustavad poliitikavaldkondade põhisisu ja eesmärke, näiteks kärbetele, mida tahetakse teha Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi eelarves; on seetõttu vastu ettepanekule kärpida Euroopa Sotsiaalfondi + (ESF+) eelarvet, sest selle kasutusvaldkonda on laiendatud ja sellega on liidetud neli olemasolevat sotsiaalprogrammi, eelkõige noorte tööhõive algatus;

5.  rõhutab ühtlasi, et mitmeaastane finantsraamistik ja kõik sellega seotud ELi poliitikavaldkonnad peavad tuginema üldkehtivatele põhimõtetele; kinnitab sellega seoses, et EL peab täitma lubaduse olla ÜRO kestliku arengu eesmärkide elluviimisel esimeste hulgas, ning peab kahetsusväärseks, et finantsraamistiku paketi ettepanekutes ei ole selleks seatud selget ja nähtavat eesmärki; nõuab seetõttu, et ÜRO kestliku arengu eesmärke tuleb võtta arvesse kõigis järgmise finantsraamistiku kohastes liidu meetmetes ja algatustes; rõhutab ka, et kõik järgmise mitmeaastase finantsraamistiku alla kuuluvad programmid peaksid olema kooskõlas põhiõiguste hartaga; rõhutab, kui tähtis on Euroopa sotsiaalõiguste samba elluviimine diskrimineerimise kaotamiseks, sh LGBTI-inimeste vastu, ja vähemustega (sh romad) seotud õigusaktide paketi loomiseks, mis kõik on kaasava Euroopa eesmärgi täitmiseks määrava tähtsusega; rõhutab, et Pariisi kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmiseks peaks ELi panus kliimaeesmärkide saavutamisse ulatuma mitmeaastase finantsraamistiku perioodil 2021–2027 vähemalt 25 %ni kuludest ja võimalikult kiiresti, hiljemalt 2027. aastaks 30 %ni kuludest;

6.  peab sellega seoses kahetsusväärseks, et vaatamata 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku määrusele lisatud ühisavaldusele soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kohta ei ole selles valdkonnas tehtud märkimisväärseid edusamme ning komisjon ei võtnud mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel selle rakendamist arvesse; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine on mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus täielikult kõrvale jäetud, ning taunib asjaolu, et asjaomaste ELi poliitikavaldkondade ettepanekutes puuduvad selged soolise võrdõiguslikkuse eesmärgid, nõuded ja näitajad; nõuab, et iga-aastase eelarvemenetluse käigus hinnataks ELi poliitika täielikku mõju soolisele võrdõiguslikkusele ja et seda eelarves arvestataks (sooteadlik eelarvestamine); ootab, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon pööraksid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisele ja selle tulemuslikule järelevalvele palju rohkem tähelepanu, sealhulgas mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise käigus;

7.  toonitab, et järgmise mitmeaastase finantsraamistiku aluseks peavad olema suurem aruandekohustus, lihtsustamine, nähtavus, läbipaistvus ja tulemuspõhine eelarvestamine; tuletab sellega seoses meelde, et tulevikus on kulude tegemisel vaja rohkem keskenduda tulemuslikkusele ja tulemustele, võttes aluseks kaugeleulatuvad ja asjakohased tulemuseesmärgid ning Euroopa lisaväärtuse tervikliku ja ühise määratluse; palub komisjonil, võttes arvesse eespool nimetatud horisontaalseid põhimõtteid, optimeerida tulemuslikkust puudutavat aruandlust, muuta selle käsitlus kvalitatiivseks, nii et see hõlmaks keskkonna- ja sotsiaalnäitajaid, ning esitada selge teave peamiste ELi probleemide kohta, millega tuleb veel tegeleda;

8.  on teadlik suurtest probleemidest, mis liidul tuleb lahendada, ja võtab täieliku kohustuse tagada õigeks ajaks eelarve, mis vastab ELi kodanike vajadustele ja ootustele ning mille puhul kodanike muresid on arvesse võetud; on valmis alustama nõukoguga kohe läbirääkimisi, et komisjoni ettepanekuid parandada ja realistlik finantsraamistik koostada;

9.  tuletab meelde, et Euroopa Parlament on oma seisukohta juba selgelt väljendanud 14. märtsi ja 30. mai 2018. aasta resolutsioonis, mis kujutavad endast parlamendi poliitilist seisukohta 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja omavahendite küsimustes; tuletab meelde, et need resolutsioonid võeti vastu väga suure enamusega, milles väljendub parlamendi ühtsus ja eesseisvateks läbirääkimisteks valmisolek;

10.  loodab seetõttu, et nõukogu seab finantsraamistiku oma poliitilises kavas esikohale, ja peab kahetsusväärseks, et seni ei ole selget edasiminekut märgata; on seisukohal, et korrapäraseid kohtumisi nõukogu järjestikuste eesistujate ja parlamendi läbirääkimismeeskonna vahel tuleks intensiivistada, et valmistada ette pinnas ametlikeks läbirääkimisteks; loodab, et mõistlik kokkulepe saavutatakse enne Euroopa Parlamendi 2019. aasta valimisi, sest nii saab vältida varasemalt esinenud olukorda, kus uusi programme ei saa kaua aega alustada, sest finantsraamistik võetakse vastu väga hilja; rõhutab, et selline ajakava võimaldab järgmisel parlamendikoosseisul 2021.–2027. aasta finantsraamistikku selle kohustusliku läbivaatamise käigus muuta;

11.  tuletab meelde, et tulusid ja kulusid tuleks läbirääkimistel käsitleda ühtse küsimusena; rõhutab seetõttu, et tulevases finantsraamistikus on võimalik kokku leppida ainult siis, kui vastavaid edusamme tehakse ka liidu uutes omavahendites;

12.  rõhutab, et kõik finantsraamistiku ja omavahendite paketi elemendid ja eelkõige finantsraamistiku arvnäitajad peaksid jääma läbiräägitavaks kuni lõpliku kokkuleppe sõlmimiseni; tuletab sellega seoses meelde, et Euroopa Parlament on kriitiline nii menetluse suhtes, millega kehtiv mitmeaastase finantsraamistiku määrus vastu võeti, kui ka domineeriva rolli suhtes, mis selles protsessis oli Euroopa Ülemkogul, kes tegi paljude elementide, sealhulgas ülemmäärade ja mitme valdkondliku poliitikaga seotud meetme kohta pöördumatu otsuse, rikkudes sellega nii aluslepingute mõtet kui ka sätteid; on eriti mures selle pärast, et nõukogu eesistujariigi koostatud mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimispakettide esimesed elemendid järgivad sama loogikat ja sisaldavad küsimusi, mida nõukogu ja parlament peavad uute ELi programmide loomist käsitlevate õigusaktide vastuvõtmisel koos otsustama; kavatseb seetõttu oma strateegiat vastavalt kohandada;

13.  on seisukohal, et finantsraamistiku määruse ühehäälse vastuvõtmise ja läbivaatamise nõue on protsessis suureks takistuseks; palub Euroopa Ülemkogul võtta kasutusele Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 312 lõikes 2 sätestatud sillaklausel, et nõukogu saaks finantsraamistiku määruse vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega;

14.  võtab käesoleva resolutsiooni vastu selleks, et esitada oma läbirääkimisvolitused komisjoni ettepanekute iga üksiku aspekti kohta ning teha muudatusettepanekuid nii kavandatud mitmeaastase finantsraamistiku määruse kui ka institutsioonidevahelise kokkuleppe kohta; esitab peale selle kõigi ELi poliitikavaldkondade ja programmide arvnäitajate tabeli, mis põhineb seisukohtadel, mida Euroopa Parlament on väljendanud juba varasemates finantsraamistikku puudutavastes resolutsioonides; rõhutab, et need arvnäitajad on ka üks osa Euroopa Parlamendi volitustest eelseisvateks poliitilisteks läbirääkimisteks, mille tulemusena võetakse vastu ELi 2021.–2027. aasta programmid;

A.MITMEAASTASE FINANTSRAAMISTIKUGA SEOTUD NÕUDMISED

15.  nõuab seetõttu, et nõukogu võtaks Euroopa Parlamendi alltoodud seisukohti igati arvesse, sest see on vajalik 2021.–2027. aasta finantsraamistiku läbirääkimistel mõistlike tulemusteni jõudmiseks ja Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamiseks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 312;

Arvnäitajad

16.  kinnitab, et Euroopa Parlamendi ametlik seisukoht on, et 2021.–2027. aasta finantsraamistiku kogusumma peaks 2018. aasta hindades olema 1324,1 miljardit eurot, mis vastab 1,3 %-le ELi 27 riigi kogurahvatulust, sest nii on ELi tähtsaimatele poliitikavaldkondadele tagatud vajalikud eraldised, mille abil on võimalik täita nende põhi- ja alleesmärgid;

17.  nõuab sellega seoses, et ELi programmide ja poliitika jaoks tagataks järgmine rahastamise tase, mis esitatakse komisjoni poolt pakutud mitmeaastase finantsraamistiku struktuuri kajastavas järjekorras ning mida korratakse üksikasjalikus tabelis (käesoleva resolutsiooni III ja IV lisa); nõuab asjaomaste kulukohustuste ja maksete ülemmäärade korrigeerimist, nagu on esitatud käesoleva resolutsiooni I ja II lisas:

   i. suurendada programmi „Euroopa horisont“ eelarvet nii palju, et see oleks 2018. aasta hindades 120 miljardit eurot;
   ii. suurendada InvestEU fondi eraldisi, nii et see vastaks paremini uue programmi alla aastatel 2014–2020 viidud rahastamisvahendite tasemele;
   iii. suurendada Euroopa ühendamise rahastu programmi kaudu transporditaristule („CEF-Transport“) eraldavat rahasummat;
   iv. kahekordistada VKEde sihtotstarbelist rahastamist (võrreldes COSME programmiga) ühtse turu programmi raames, et suurendada nende juurdepääsu turgudele, parandada ettevõtlustingimusi ja ettevõtete konkurentsivõimet ning edendada ettevõtlust;
   v. suurendada veelgi ühtse turu programmi, et rahastada uut turujärelevalve eesmärki;
   vi. kahekordistada ELi pettusevastase programmi rahastamise kavandatud taset ja suurendada programmi „Fiscalis“ rahastamise taset;
   vii. näha kestliku turismi jaoks ette sihtotstarbeline eraldis;
   viii. tugevdada veelgi Euroopa kosmoseprogrammi, eelkõige selleks, et tugevdada SSA/GOVSATCOMi, aga ka Copernicuse programmi;
   ix. säilitada 27 liikmesriigiga ELi ühtekuuluvuspoliitika rahastamine reaalväärtuses sama suurena kui 2014.–2020. aasta eelarves;
   x. kahekordistada noorte tööpuuduse vastaseks võitlemiseks ESF+ raames eraldatavaid vahendeid (võrreldes praeguse noorte tööhõive algatusega) ning tagada samal ajal süsteemi tulemuslikkus ja lisaväärtus;
   xi. näha lastegarantii jaoks ette sihtotstarbeline eraldis (5,9 miljardit eurot), et vähendada laste vaesust nii ELis kui ka tema välistegevuse kaudu;
   xii. kolmekordistada programmi „Erasmus+“ praegust eelarvet;
   xiii. tagada programmi „DiscoverEU“ (Interrail) piisav rahastamine;
   xiv. suurendada programmi „Loov Euroopa“ praegust rahastamist;
   xv. suurendada õiguste ja väärtuste programmi praegust rahastamist ning kehtestada sihtotstarbeline eraldis liidu uuele väärtuste tegevussuunale (vähemalt 500 miljonit eurot), et toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, kes edendavad ELis kohalikul ja riiklikul tasandil põhiväärtusi ja demokraatiat;
   xvi. eraldada ELi 27 liikmesriigi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) rahastamiseks reaalväärtuses sama suur summa kui 2014.–2020. aasta eelarves, lisades eelarvesse põllumajandusreservi esialgse summa;
   xvii. suurendada Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi eelarvet 10 %, sest fondile on antud sinise majandusega seoses uus ülesanne;
   xviii. kahekordistada praegust programmi „Life+” rahastamist, sealhulgas sihtotstarbelised rahastamispaketid bioloogilise mitmekesisuse ja Natura 2000 võrgustiku haldamise jaoks;
   xix. näha ette sihtotstarbeline eraldis (4,8 miljardit eurot) uue energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise fondi jaoks, et käsitleda sotsiaalset, sotsiaalmajanduslikku ja keskkonnamõju töötajatele ja kogukondadele, kellele üleminek söelt ja süsinikurikastelt kütustelt mõjub kahjulikult;
   xx. suurendada eraldist vahendi(te)le, millest toetatakse naabrus- ja arengupoliitikat (3,5 miljardit eurot), et toetada Aafrika investeerimiskava suurema summaga;
   xxi. taastada kõigi ametite jaoks vähemalt 2020. aasta tase, kaitstes samal ajal komisjoni pakutud kõrgemat taset, sealhulgas nende ametite jaoks, kellele on antud uued pädevused ja kohustused, ning nõuab tasudel põhineva rahastamise terviklikku käsitust;
   xxii. säilitada mitme ELi programmi (nt tuumarajatiste tegevuse lõpetamine, koostöö ülemeremaade ja -territooriumidega) rahastamise 2014.–2020. aasta tase, sealhulgas need programmid, mille kohta on tehtud ettepanek, et need ühendataks suuremate programmidega (nt abi enim puudustkannatavatele isikutele, tervishoid, tarbijaõigused), ja mille suhtes komisjoni ettepanek kujutab endast seega reaalset vähendamist;
   xxiii. kehtestada koos eespool nimetatud muudatustega kõikide muude programmide rahastamispaketid komisjoni kavandatud tasemel, sealhulgas Euroopa ühendamise rahastu energeetikaprogramm, Euroopa ühendamise rahastu digiprogramm, digitaalse Euroopa programm, Euroopa Kaitsefond ja humanitaarabi;

18.  kavatseb komisjoni ettepaneku alusel tagada piisava eraldise rubriigile 4 „Ränne ja piirihaldus“ ja rubriigile 5 „Julgeolek ja kaitse“, sh kriisile reageerimine; kinnitab oma kauaaegset seisukohta, et uute poliitiliste prioriteetide korral tuleb eraldada ka lisaraha, et mitte kahjustada olemasolevaid meetmeid ja programme ja vähendada neile uue finantsraamistiku alusel eraldatavaid summasid;

19.  kavatseb kaitsta komisjoni ettepanekut tagada piisavad rahasummad tugevale, tõhusale ja kvaliteetsele Euroopa avalikule haldusele, mis on kõigi eurooplaste teenistuses; tuletab meelde, et on ELi institutsioonid ja detsentraliseeritud asutused vähendanud kehtiva finantsraamistiku ajal personali 5 %, ja on seisukohal, et töötajate arvu rohkem vähendada ei tohiks, sest nii satuks liidu meetmete võtmine otseselt ohtu; rõhutab veel kord oma ägedat vastuseisu nn ametite ümberpaigutamisreservi süsteemi uuesti kasutuselevõtmisele;

20.  on kindlalt otsustanud ennetada järjekordset maksekriisi mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) esimestel aastatel, nagu see juhtus käesoleval perioodil; on seisukohal, et üldise maksete ülemmäära puhul tuleb arvesse võtta, et 2020. aasta lõpu seisuga oli enneolematult palju täitmata kulukohustusi, mille hinnanguline suurus on suurte rakendamisviivituste tõttu pidevalt kasvanud ja mis tuleb lahendada järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames; nõuab seetõttu, et maksete üldine tase ja maksete iga-aastased ülemmäärad, eriti perioodi alguses, määrataks kindlaks asjakohasel tasemel, võttes seda olukorda nõuetekohaselt arvesse; kavatseb järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste ja maksete vahel aktsepteerida ainult piiratud ja hästi põhjendatud lõhet;

21.  esitab selle alusel käesoleva resolutsiooni III ja IV lisas tabeli, kus on iga ELi poliitikavaldkonna ja programmi kohta märgitud täpne summa; märgib, et võrdlemise eesmärgil kavatseb Euroopa Parlament hoida kõikide ELi programmide struktuuri sellisena, nagu komisjon on kavandanud, mis ei tähenda, et seda ei võiks muuta, kui nende programmide vastuvõtmisega lõppeva seadusandliku menetluse käigus seda nõutakse;

Muutmine

22.  rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku muutmise kohustus tuleb alles jätta, sest kehtiva raamistiku puhul on see pretsedent kasulik olnud, ja nõuab

   i. mitmeaastase finantsraamistiku toimimise läbivaatamisele järgnevat kohustuslikku ja õiguslikult siduvat muutmist, milles võetakse arvesse hinnangut kliimaeesmärgi saavutamisel ja kestliku arengu eesmärkide ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisel tehtud edusammude kohta ning lihtsustamismeetmete mõju toetusesaajatele;
   ii. et komisjon esitaks vastava ettepaneku aegsasti, et Euroopa Parlamendi ja komisjoni järgmine koosseis jõuaksid 2021.–2027. aasta finantsraamistikku mõistlikult korrigeerida, tehes seda hiljemalt 1. juulil 2023;
   iii. et liikmesriikidele eelnevalt ette nähtud rahastamispaketti muutmisel ei vähendataks;

Paindlikkus

23.  peab kiiduväärseks komisjoni poolt paindlikkuse kohta tehtud ettepanekuid, mis on läbirääkimisteks hea lähtekoht; nõustub 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku paindlikkusmehhanismide üldise ülesehitusega; rõhutab, et erivahenditel on erinevad otstarbed ja nad vastavad erinevatele vajadustele, ning on vastu mis tahes katsetele need ühendada; toetab igati selget sätet, mille kohaselt tuleb erivahendite kasutamiseks vajalikud kulukohustuste ja maksete assigneeringud eelarvesse kanda finantsraamistiku vastavat ülemmäära arvestamata, ning maksete koguvaruga seotud korrigeerimistelt piirmäära kaotamist; nõuab, et paindlikkust suurendataks veel rohkem, muu hulgas järgmiste meetmetega:

   i. liidu reservi täiendamine summaga, mis on võrdne trahvidest ja muudest rahalistest karistustest laekuva tuluga;
   ii. aastal n – 2 kulukohustustest vabastatud assigneeringute (k.a need, mis vabastatakse kehtiva finantsraamistiku ajal võetud kulukohustustest) kohene taaskasutamine;
   iii. erivahendite tühistatud summad tuleb teha kättesaadavaks kõigi erivahendite jaoks ja mitte ainult paindlikkusinstrumendi puhul;
   iv. suurem eraldis paindlikkusinstrumendile, hädaabireservile, Euroopa Liidu Solidaarsusfondile ja ettenägematute kulude varule ning viimase puhul kohustusliku kompenseerimise nõude kaotamine;

Kestus

24.  rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku kestusena peaks järk-järgult kasutusele võtma kaks järjestikust viieaastast perioodi, mille keskel tuleb raamistikku kohustuslikus korras muuta; nõustub, et järgmine finantsraamistik tuleks üleminekulahendusena kehtestada veel viimast korda seitsmeks aastaks; loodab, et kahe viieaastase perioodiga seotud üksikasjalik kord on 2021.–2027. aasta finantsraamistiku muutmise ajaks kinnitatud;

Ülesehitus

25.  kiidab heaks komisjoni esitatud finantsraamistiku seitsme rubriigi üldise ülesehituse, mis vastab suuresti Euroopa Parlamendi enda ettepanekule; on seisukohal, et sellise ülesehitusega raamistik võimaldab suuremat läbipaistvust, ELi kulutused on selles paremini esitatud ja see on endiselt piisavalt paindlik; nõustub ühtlasi sellega, et luuakse programmide teemavaldkonnad, tänu millele peaks ELi eelarve ülesehitus muutuma palju lihtsamaks ja ratsionaalsemaks, ning et see viiakse finantsraamistikuga selgelt kooskõlla;

26.  võtab teadmiseks, et komisjon soovitab ELi programmide arvu rohkem kui kolmandiku võrra vähendada; rõhutab, et Euroopa Parlamendi seisukoht 37 uue programmi ülesehituse ja koosseisu kohta määratakse kindlaks asjaomaste valdkondlike õigusaktide vastuvõtmisel; loodab igal juhul, et kavandatud eelarve liigenduses kajastuvad iga programmi puhul kõik eri komponendid, nii et on tagatud läbipaistvus ja esitatud teave, mida eelarvepädevatel institutsioonidel on aastaeelarve vastuvõtmiseks ja selle täitmise järelevalveks vaja;

Eelarve ühtsus

27.  peab kiiduväärseks ettepanekut kanda Euroopa Arengufond liidu eelarvesse, sest Euroopa Parlament on seda kõigi eelarveväliste vahendite puhul nõudnud juba ammu; tuletab meelde, et ühtsuse põhimõte, mille kohaselt tuleb eelarves esitada kõik liidu tulud ja kulud, on aluslepingu nõue ja ka peamine demokraatia eeltingimus;

28.  seab seetõttu kahtluse alla, kas rahastamisvahendite loomine väljaspool eelarvet on mõistlik ja põhjendatud, kui see takistab Euroopa Parlamendil avaliku sektori raha kasutamist kontrollida ega võimalda otsuseid teha läbipaistvalt; on seisukohal, et selliste vahendite loomise otsustega minnakse sageli mööda Euroopa Parlamendist, kellel on seadusandliku, eelarvepädeva ja kontrolliorganina kolmekordne vastutus; on seisukohal, et kui leitakse, et teatavate eesmärkide saavutamiseks on vaja teha erandeid, näiteks rahastamisvahendite või usaldusfondide kasutamise abil, peavad need olema täiesti läbipaistvad, nende täiendavus ja lisaväärtus peavad olema tõendatud ning need peavad tuginema rangetele otsustusprotsessidele ja vastutust käsitlevatele sätetele;

29.  toonitab siiski, et nende vahendite integreerimine ELi eelarvesse ei tohiks vähendada muude ELi poliitikavaldkondade ja programmide rahastamist; rõhutab seetõttu vajadust langetada otsus järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üldise taseme kohta, arvestamata 0,03 % eraldist ELi kogurahvatulust, mis vastab Euroopa Arengufondile, sest see peaks lisanduma juba kokkulepitud ülemmääradele;

30.  rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärad ei tohiks liidu poliitiliste eesmärkide rahastamist liidu eelarvest takistada; loodab seetõttu, et kui raha on vaja uute poliitiliste eesmärkide elluviimiseks, tagatakse finantsraamistiku ülemmäärade tõstmine, mitte ei kasutata valitsustevahelisi rahastamismeetodeid;

B.SEADUSANDLIKUD KÜSIMUSED

Õigusriik

31.  rõhutab seda, kui oluline on uus mehhanism Euroopa Liidu lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste austamise tagamiseks, mille alusel võetakse rahalisele vastutusele liikmesriigid, kes neid väärtusi ei austa; hoiatab aga selle eest, et liidu eelarve lõplikud toetusesaajad ei tohi mingil juhul selle tõttu kannatada, et nende valitsus eirab põhiõigusi ja õigusriiklust; rõhutab seetõttu, et sellised meetmed ei tohi mõjutada valitsusüksuste või liikmesriikide kohustust teha lõplikele toetusesaajatele või vahendite saajatele makseid;

Seadusandlik tavamenetlus ja delegeeritud õigusaktid

32.  rõhutab, et programmi eesmärgid ja vahendite kasutamise prioriteedid, rahaeraldised, rahastamiskõlblikkus, valiku- ja hindamiskriteeriumid, tingimused, määratlused ja arvutusmeetodid tuleks kindlaks määrata asjaomases õigusaktis, järgides täielikult Euroopa Parlamendi õiguseid kaasseadusandjana; rõhutab, et kui sellised meetmed, mis võivad kaasa tuua olulisi poliitilisi valikuid, ei ole lisatud alusakti, tuleks need vastu võtta delegeeritud õigusaktidega; on sellega seoses seisukohal, et mitmeaastased ja/või ühe aasta töökavad tuleks üldjuhul vastu võtta delegeeritud õigusaktiga;

33.  märgib, et Euroopa Parlament kavatseb alati, kui see on vajalik, täiustada sätteid, mis puudutavad juhtimist, vastutust, läbipaistvust ja parlamentaarset kontrolli, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja nende partnerite mõjuvõimu suurendamist ning valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna kaasamist järgmise põlvkonna programmidesse; samuti kavatseb vajaduse korral parandada ja selgitada eri fondide ja poliitika sidusust ja koostoimet; tunnistab vajadust suurema paindlikkuse järele ressursside eraldamisel teatud programmide raames, kuid rõhutab, et see ei tohiks toimuda nende algsete ja pikaajaliste poliitiliste eesmärkide, prognoositavuse ja Euroopa Parlamendi õiguste arvelt;

Läbivaatamisklauslid

34.  juhib tähelepanu sellele, et kõikidesse finantsraamistiku programmidesse ja rahastamisvahenditesse tuleks lisada üksikasjalikud ja tõhusad läbivaatamisklauslid, et tagada programmide ja vahendite sisukas läbivaatamine ning Euroopa Parlamendi täielik kaasamine vajalikke kohandusi käsitleva otsuse tegemisse;

Seadusandlikud ettepanekud

35.  palub komisjonil esitada lisaks juba esitatud ettepanekutele asjakohased seadusandlikud ettepanekud, eelkõige ettepaneku võtta vastu määrus, millega luuakse energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise fond ja säästva turismi eriprogramm; toetab peale selle uude Euroopa Sotsiaalfondi (ESF+) Euroopa lastegarantii lisamist, õiguste ja väärtuste programmi spetsiaalse liidu väärtuste tegevussuuna lisamist ning Euroopa Liidu Solidaarsusfondi loomise määruse läbivaatamist; peab kahetsusväärseks, et komisjoni asjakohased ettepanekud ei sisalda Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 174 nõuetele vastavaid meetmeid väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimate piirkondade ning saarte, piiriüleste ja mägipiirkondade puhul; on seisukohal, et kui see on finantsraamistiku läbirääkimiste tõttu vajalik, tuleks läbivaatamisettepanek teha ka finantsmääruse kohta;

C.OMAVAHENDID

36.  rõhutab, et praegune omavahendite süsteem on väga keeruline, ebaõiglane, läbipaistmatu ja ELi kodanikele täiesti arusaamatu; nõuab veel kord lihtsamat süsteemi, millest ELi kodanikud saavad paremini aru;

37.  peab sellega seoses kiiduväärseks, et põhjalikuma reformi tähtsa etapina võttis komisjon uue omavahendite süsteemi kohta 2. mail 2018 vastu mitu ettepanekut; kutsub komisjoni üles võtma arvesse kontrollikoja arvamust nr 5/2018 (Euroopa Liidu uut omavahendite süsteemi käsitleva komisjoni ettepaneku kohta), milles rõhutatakse paremate arvutusmeetodite ja süsteemi täiendava lihtsustamise vajalikkust;

38.  tuletab meelde, et uute omavahendite kasutuselevõtmisel peaks olema kaks eesmärki: esiteks vähendada oluliselt kogurahvatulul põhinevate osamaksete osakaalu ja teiseks tagada ELi kulutuste piisav rahastamine 2020. aasta järgse mitmeaastase finantsraamistiku raames;

39.  toetab ettepanekut muuta olemasolevad omavahendid tänapäevasemaks, mis tähendab, et

   tollimaksud, mis on ELi traditsioonilised omavahendid, tuleb alles jätta, kuid vähendada tuleb protsendimäära, mille ulatuses võivad liikmesriigid tulu nn kogumiskulude katteks endale jätta, ning taastada tuleb algne määr, milleks on 10 %;
   käibemaksupõhine omavahend tuleb lihtsamaks muuta, st kehtestada tuleb ühtne sissenõudmismäär, millest erandeid ei tehta;
   kogurahvatulupõhine omavahend tuleb alles jätta, eesmärgiga viia selle osakaal ELi eelarves järk-järgult 40 %ni, säilitades samas selle tasakaalustava mõju;

40.  nõuab kooskõlas komisjoni ettepanekuga niisuguste uute omavahendite kavandatud kasutuselevõttu, mis (ilma et nendega suureneks kodanike maksukoormus) vastaksid ELi põhilistele strateegilistele eesmärkidele, mille Euroopa lisaväärtus on ilmselge ja asendamatu:

   ühtse turu tõrgeteta toimimine, konsolideerimine ja tugevdamine eelkõige äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi kasutuselevõtmise abil uute omavahendite alusena, kehtestades äriühingu tulumaksu ühtsest konsolideeritud maksubaasist saadavale tulule ühtse maksumäära ja maksustades ühtsest turust kasu saavaid digisektori suuri äriühinguid;
   kliimamuutuste vastane võitlus ja energiasüsteemi kiirem ümberkujundamine selliste meetmete abil nagu osa heitkogustega kauplemise süsteemi tulust;
   võitlus keskkonna kaitsmise eest, kasutades selleks osamaksu, mis põhineb ringlusse võtmata plastpakendijäätmete kogusel;

41.  nõuab võimalike uute omavahendite loetelu pikendamist nii, et sellesse lisataks

   finantstehingute maksul põhinev omavahend, kutsudes ühtlasi kõiki liikmesriike üles saavutama kokkulepet tõhusa süsteemi suhtes;
   lisatakse ka mehhanism, millega korrigeeritakse imporditavate kaupadega seotud süsinikdioksiidiheite maksustamist ning mis oleks ELi eelarves uus omavahend ja peaks ühtlasi tagama rahvusvahelises kaubanduses võrdsed tingimused ja vähendama tootmise viimist liidust välja, võttes samal ajal imporditavate kaupade hinnas arvesse kliimamuutuste kulusid;

42.  kiidab igati heaks kõikide tagasimaksete ja muude korrektsioonimehhanismide kaotamise, mida võib vajaduse korral teha järk-järgult (piiratud aja jooksul);

43.  nõuab, et võetaks kasutusele muud tuluallikad, mis peaksid ELi eelarve jaoks olema lisatulu, mille arvelt kogurahvatulul põhinevaid osamakse vastavalt vähendada ei saa:

   trahvid, mida äriühingud maksavad liidu eeskirjade rikkumise eest, või trahvid, mida makstakse osamakse tasumisega hilinemise eest;
   tulu, mis laekub Euroopa Kohtu otsuste põhjal määratud trahvidest, sealhulgas liikmesriikidele määratud ühekordsed maksed või karistusmaksed, mis tulenevad rikkumistest;

44.  toonitab ka komisjoni ettepanekutega kooskõlas muude tuluallikate kasutuselevõttu seoses järgmisega:

   tasud, mida võetakse ELiga otseselt seotud mehhanismide, nt ELi reisiinfo ja -lubade süsteemi (ETIAS) rakendamise eest;
   emissioonitulu, mis on sihtotstarbelise tulu vormis ja millest rahastatakse uut investeeringute stabiliseerimise vahendit;

45.  juhib tähelepanu sellele, et ELi eelarve peab finantsturgude jaoks olema usaldusväärne, mis tähendab, et omavahendite ülemmäärasid tuleb tõsta;

46.  palub komisjonil esitada ettepaneku, millega lahendada paradoksaalne olukord, kus Ühendkuningriigi osamaks assigneeringutesse, millest kaetakse 2021. aasta eelsed täitmata kulukohustused, kantakse eelarvesse üldtuluna ning seda võetakse seetõttu omavahendite ülemmäära puhul arvesse, samas kui see ülemmäär ise arvutatakse ELi 27 liikmesriigi kogurahvatulu põhjal, st pärast Ühendkuningriigi EList lahkumist ilma Ühendkuningriigita; on seisukohal, et Ühendkuningriigi osamaksu tuleks hoopis arvestada omavahendite ülemmäärast eraldi;

47.  juhib tähelepanu asjaolule, et tolliliit on Euroopa Liidu jaoks oluline rahaallikas; rõhutab sellega seoses vajadust ühtlustada tollikontrolle ja -korraldust kogu liidus, et ennetada liidu finantshuve kahjustavaid pettusi ja eeskirjade rikkumisi ning nende vastu võidelda;

48.  nõuab tõelist võitlust maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastu ning hoiatavate karistuste kehtestamist eelkõige meretagustele territooriumidele ja selliste tegevuste võimaldajatele või edendajatele, esmajoones neile, kes tegutsevad Euroopa mandril; on veendunud, et liikmesriigid peaksid tegema koostööd ning looma kapitali liikumise jälgimiseks kooskõlastatud süsteemi, et võidelda maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja rahapesu vastu;

49.  on seisukohal, et tulemuslikud meetmed hargmaiste ettevõtjate ja kõige jõukamate üksikisikute korruptsiooni ja maksupettuse vastu võimaldaksid tuua liikmesriikide eelarvesse tagasi Euroopa Komisjoni hinnangul triljon eurot aastas, ning leiab, et Euroopa Liit on selles valdkonnas liiga vähe meetmeid võtnud;

50.  väljendab tugevat toetust asjaolule, et komisjon esitas ettepaneku nõukogu määruse kohta, millega kehtestatakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi rakendusmeetmed (COM(2018)0327); tuletab meelde, et Euroopa Parlament peab andma selle määruse suhtes nõusoleku; tuletab meelde, et see määrus on komisjoni esitatud omavahendite paketi lahutamatu osa, ning ootab, et nõukogu käsitleks sellega seotud nelja omavahendeid käsitlevat teksti koos mitmeaastase finantsraamistikuga ühtse paketina;

D.2021.–2027. AASTA FINANTSRAAMISTIKU MÄÄRUSE ETTEPANEKU MUUTMISE ETTEPANEKUD

51.  on seisukohal, et ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027, tuleks muuta järgmiselt:

Komisjoni ettepanek   Muudatusettepanek
Muudatusettepanek 1
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 1
(1)  Võttes arvesse piisava prognoositavuse vajadust keskpika tähtajaga investeeringute ettevalmistamisel ja rakendamisel, peaks mitmeaastase finantsraamistiku kestus olema alates 1. jaanuarist 2021 seitse aastat.
(1)  Võttes arvesse piisava prognoositavuse vajadust keskpika tähtajaga investeeringute ettevalmistamisel ja rakendamisel ning vajadust tagada demokraatlik legitiimsus ja vastutus, peaks järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kestus olema alates 1.jaanuarist 2021 seitse aastat ning edaspidi tuleks kasutusele võtta 5+5 raamistik, mis oleks kooskõlas Euroopa Parlamendi ja komisjoni poliitiliste töötsüklitega.
Muudatusettepanek 2
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 2
(2)  Mitmeaastase finantsraamistikuga kehtestatud iga-aastased kulukohustuste assigneeringute ülemmäärad iga kululiigi kohta ning maksete assigneeringute iga-aastased ülemmäärad peavad järgima kulukohustuste assigneeringute ja omavahendite ülemmäärasid, mis on sätestatud vastavalt Euroopa Liidu omavahendite süsteemi käsitlevale nõukogu otsusele, mis on vastu võetud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 311 kohaselt.
(2)  Mitmeaastase finantsraamistikuga tuleks kehtestada iga-aastased kulukohustuste assigneeringute ülemmäärad iga kululiigi kohta ning maksete assigneeringute iga-aastased ülemmäärad, et tagada, et liidu kulutusi tehakse korrapäraselt ja omavahendite piires ning et liit suudab end varustada oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega, nagu on nõutud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 311 esimeses lõigus, ja on suuteline täitma oma kohustusi kolmandate isikute suhtes, nagu nõutakse ELi toimimise lepingu artiklis 323.
Muudatusettepanek 3
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 2 a (uus)
(2a)  Ülemmäärad tuleks kindlaks määrata vastavalt summadele, mida on liidu programmide ja meetmete rahastamiseks ja elluviimiseks vaja, ning varudele, mida on vaja tulevaste vajadustega kohanemiseks. Peale selle tuleb maksete ülemmäärade puhul arvesse võtta, et 2020. aasta lõpus on eeldatavasti suures summas kulukohustuste assigneeringuid täitmata. Käesolevas määruses ja 2021.–2027. aasta programmide alusaktides sätestatud summad tuleks kokku leppida 2018. aasta hindades ning lihtsustamise ja prognoositavuse huvides tuleks neid igal aastal kindlaksmääratud 2 % deflaatoriga kohandada.
Muudatusettepanek 4
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 3
(3)   Juhul kui on vaja kasutada liidu üldeelarve kohaseid tagatisi liikmesriikidele antava finantsabi puhul, mis on heaks kiidetud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr EL [xxx/201x] (edaspidi „finantsmäärus“) artikli 208 lõikele 1, võib kasutatav summa ületada mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste assigneeringute ja maksete assigneeringute ülemmäära, kuid mitte omavahendite ülemmäära.
(3)   Juhul kui on vaja kasutada liidu üldeelarve kohaseid tagatisi liikmesriikidele antava finantsabi puhul, mis on heaks kiidetud vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr EL [xxx/201x] (edaspidi „finantsmäärus“) artikli 208 lõikele 1], võib kasutatav summa ületada mitmeaastase finantsraamistiku kulukohustuste assigneeringute ja maksete assigneeringute ülemmäära ning seda tuleks seega omavahendite ülemmäära kehtestamisel arvesse võtta.
Muudatusettepanek 5
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 4
(4)  Mitmeaastases finantsraamistikus ei tuleks arvesse võtta eelarvepunkte, mida rahastatakse sihtotstarbelistest tuludest finantsmääruse tähenduses.
(4)  Eelarvepunktide rahastamist sihtotstarbelistest tuludest finantsmääruse tähenduses ei tuleks arvestada mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärade raames, kuid kogu olemasolev teave peaks olema aastaeelarve heakskiitmise menetluse ja selle rakendamise käigus läbipaistvalt esitatud ja kättesaadav.
Muudatusettepanek 6
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 6
(6)   Tagada tuleks konkreetne ja võimalikult suur paindlikkus, et võimaldada liidul täita Euroopa Liidu toimimise lepingu (EL toimimise leping) artiklist 323 tulenevad kohustused.
(6)   Mitmeaastase finantsraamistiku raames tuleks tagada võimalikult suur paindlikkus, et tagada eelkõige see, et liit suudab täita Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 311 ja 323 tulenevad kohustused.
Muudatusettepanek 7
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 7
(7)   Selleks et liit saaks reageerida ettenägematutele asjaoludele või rahastada selgelt kindlaksmääratud kulutusi, mida ei ole võimalik rahastada mitmeaastases finantsraamistikus kehtestatud ühe või enama rubriigi ülemmäära piires, ning selleks et võimaldada eelarvemenetluse sujuv toimimine, on vajalikud järgmised erivahendid: Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, Euroopa Liidu Solidaarsusfond, hädaabireserv, kulukohustuste koguvaru (liidu reserv), paindlikkusinstrument ja ettenägematute kulude varu. Hädaabireserv ei ole ette nähtud selleks, et tegeleda põllumajanduslikku tootmist või turustamist mõjutavate, turuga seotud kriiside tagajärgedega. Seepärast on vajalikud erisätted, et juhul, kui on vaja kasutada erivahendeid, oleks võimalus kanda kulukohustuste assigneeringud ja vastavate maksete assigneeringud eelarvesse suurematena, kui mitmeaastase finantsraamistikuga kehtestatud ülemmäärades ette nähtud.
(7)  Selleks, et liit saaks reageerida ettenägematutele asjaoludele või rahastada selgelt kindlaksmääratud kulutusi, mida ei ole võimalik rahastada mitmeaastases finantsraamistikus kehtestatud ühe või enama rubriigi ülemmäära piires, ja võimaldada seeläbi iga-aastasel eelarvemenetlusel sujuvalt toimida, on vajalikud järgmised erivahendid: Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, Euroopa Liidu Solidaarsusfond, hädaabireserv, kulukohustuste koguvaru (liidu kulukohustuste reserv), paindlikkusinstrument ja ettenägematute kulude varu. Seepärast on vajalikud erisätted, et juhul, kui on vaja kasutada erivahendeid, oleks võimalus kanda kulukohustuste assigneeringud ja vastavate maksete assigneeringud eelarvesse suurematena, kui mitmeaastase finantsraamistikuga kehtestatud ülemmäärades ette nähtud.
Muudatusettepanek 8
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 7 a (uus)
(7a)  Kuigi liit ja selle liikmesriigid peaksid tegema kõik võimaliku, et tagada eelarvepädevate institutsioonide poolt heaks kiidetud kulukohustuste tulemuslik ärakasutamine nende algsel eesmärgil, peaks olema võimalik võtta kasutusele kulukohustuste assigneeringuid, mida ei ole täidetud või mis on vabastatud liidu kulukohustuste reservi kaudu, tingimusel et see ei võimalda toetusesaajatel asjakohaste kulukohustuste vabastamise eeskirjade täitmisest kõrvale hoida.
Muudatusettepanek 9
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 9
(9)   Kindlaks tuleks määrata eeskirjad muudeks olukordadeks, mille puhul võib olla vaja mitmeaastast finantsraamistikku kohandada. Kohandused võivad seonduda olukorraga, kus uute eeskirjade või koostöös liikmesriikidega täidetava eelarvega programmide vastuvõtmine hilineb, või meetmetega, mis on seotud usaldusväärse majandusjuhtimisega või liidu eelarve kaitsmisega, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puuduseid õigusriigi toimimises, ja mis on vastu võetud vastavalt asjaomasele alusaktile.
(9)   Kindlaks tuleks määrata eeskirjad muudeks olukordadeks, mille puhul võib olla vaja mitmeaastast finantsraamistikku kohandada. Kohandused võivad seonduda olukorraga, kus uute eeskirjade või koostöös liikmesriikidega täidetava eelarvega programmide vastuvõtmine hilineb või eelarveliste kulukohustuste täitmine peatatakse vastavalt asjaomasele alusaktile.
Muudatusettepanek 10
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 10
(10)   Mitmeaastase finantsraamistiku toimimine tuleb selle rakendamise vahehindamise käigus läbi vaadata. Läbivaatamise tulemusi tuleks käesoleva määruse mis tahes muutmise korral mitmeaastase finantsraamistikuga hõlmatud eelseisvaid aastaid silmas pidades arvesse võtta.
(10)   Selleks et võtta arvesse uusi poliitikasuundi ja prioriteete, tuleks ette näha mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine, st selle toimimise ja rakendamise vahehindamine, mille raames tuleks koostada ka aruanne, milles esitatakse 5+5 aasta finantsraamistiku praktilise rakendamise meetodid.
Muudatusettepanek 11
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 10 a (uus)
(10a)  Selleks et täita liidu võetud kohustust olla ÜRO kestliku arengu eesmärkide, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse eesmärgi elluviimisel esirinnas, võetakse finantsraamistiku muutmisel arvesse edusamme, mis on tehtud nende eesmärkide elluviimisel kõigis ELi poliitikavaldkondades ja 2021.–2027. aasta finantsraamistiku algatustes ning mida mõõdetakse komisjoni koostatud tulemusnäitajate alusel, sealhulgas edusammud soolise aspekti arvestamisel kõigis ELi meetmetes. Mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisel tuleb samuti arvesse võtta edusamme, mida on tehtud 2021.–2027. aasta finantsraamistiku kestuse ajal üldise eesmärgi – näha 25 % ELi kulutustest ette kliimaeesmärkide täitmisele kaasaaitamisele – saavutamiseks ja selleks, et võimalikult ruttu ja hiljemalt 2027. aastaks saavutataks iga-aastaste kulutuste 30 % eesmärk, mida hinnatakse läbivaadatud tulemusnäitajate alusel, mille puhul tehakse vahet kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise vahel. Läbivaatamisel tuleks riiklike ja kohalike sidusrühmadega konsulteerides hinnata ka seda, kas vastuvõetud lihtsustamismeetmetega on ka tegelikult suudetud vähendada toetusesaajate jaoks bürokraatiat programmide rakendamisel.
Muudatusettepanek 12
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 12 a (uus)
(12a)  Kõik aluslepingutel põhineva liidu poliitika rakendamiseks liidu tasandil tehtavad kulutused on liidu kulud ELi toimimise lepingu artikli 310 lõike 1 tähenduses ning need tuleks seetõttu kanda liidu eelarvesse vastavalt ELi toimimise lepingu artiklis 314 sätestatud eelarvemenetlusele, et tagada selliste tähtsaimate põhimõtete järgimine nagu kodanike demokraatlik esindatus otsuste tegemisel, parlamentaarne järelevalve avaliku sektori rahanduse üle ja otsustamisprotsessi läbipaistvus. Mitmeaastase finantsraamistiku ülemmääradega ei tohi takistada liidu poliitiliste eesmärkide rahastamist liidu eelarvest. Seepärast on vaja näha ette võimalus mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid tõsta, kui see osutub vajalikuks liidu poliitika rahastamise hõlbustamise seisukohast, eriti seoses uute poliitiliste eesmärkidega, et ei tuleks kasutada valitsustevahelisi või muid samaväärseid rahastamismeetodeid.
Muudatusettepanek 13
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 13
(13)  Erieeskirjad on vajalikud ka selliste suuremahuliste taristuprojektidega tegelemiseks, mis kestavad mitmeaastasest finantsraamistikust oluliselt kauem. Vaja on kindlaks määrata maksimumsummad, mida makstakse nendele projektidele liidu üldeelarvest, tagades seeläbi, et neile eraldatavad summad ei mõjuta muid kõnealusest eelarvest rahastatavaid projekte.
(13)  Erieeskirjad on vajalikud ka selliste suuremahuliste taristuprojektidega tegelemiseks, mis kestavad mitmeaastasest finantsraamistikust oluliselt kauem. Nende suuremahuliste ja liidu jaoks strateegilise tähtsusega projektide rahastamine on vaja liidu üldeelarves küll tagada, kuid vaja on kindlaks määrata nendele projektidele sealt makstavad maksimumsummad, tagades seeläbi, et võimalik kulude ületamine ei mõjuta muid kõnealusest eelarvest rahastatavaid projekte.
Muudatusettepanek 14
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 14
(14)   Eelarvemenetluse käigus tehtava institutsioonidevahelise koostöö reguleerimiseks tuleks sätestada üldeeskirjad.
(14)  Läbipaistvuse ja eelarvemenetluse käigus tehtava institutsioonidevahelise koostöö reguleerimiseks tuleks sätestada üldeeskirjad, millega austatakse institutsioonidele aluslepingutega antud eelarvepädevust, tagamaks, et eelarveotsuste tegemine toimub võimalikult avatult ja kodanikulähedaselt, nagu nõutakse Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikes 3, ning et eelarvemenetlus oleks sujuv, nagu nõutakse ELi toimimise lepingu artikli 312 lõike 3 teises lõigus.
Muudatusettepanek 15
Ettepanek võtta vastu määrus
Põhjendus 15
(15)  Komisjon peaks esitama uue mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku enne 1. juulit 2025, et institutsioonidel oleks võimalik see heaks kiita piisavalt aegsasti enne järgmise mitmeaastase finantsraamistiku algust. Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 312 lõikele 4 kehtivad käesoleva määrusega ette nähtud viimase aasta ülemmäärad edasi juhul, kui käesoleva määrusega kindlaks määratud mitmeaastase finantsraamistiku kehtivuse lõpuks ei ole uut finantsraamistikku vastu võetud,
(15)  Komisjon peaks esitama uue mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku enne 1. juulit 2025. Sellise tähtaja korral on ametisse nimetataval uuel komisjonil piisavalt aega oma ettepanekute koostamiseks ja 2024. aasta valimiste tulemusel moodustaval parlamendikoosseisul on aega esitada 2027. aasta järgse finantsraamistiku kohta oma seisukoht. Nii on institutsioonidel võimalik see ka heaks kiita piisavalt aegsasti enne järgmise mitmeaastase finantsraamistiku algust. Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 312 lõikele 4 kehtivad käesoleva määrusega ette nähtud viimase aasta ülemmäärad edasi juhul, kui käesoleva määrusega kindlaks määratud mitmeaastase finantsraamistiku kehtivuse lõpuks ei ole uut finantsraamistikku vastu võetud,
Muudatusettepanek 16
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 1 – artikkel 3 – pealkiri
Omavahendite ülemmäära järgimine
Seos omavahenditega
Muudatusettepanek 17
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 1 – artikkel 3 – lõige 4
4.  Ühegi finantsraamistikuga hõlmatud aasta puhul ei tohi vajalikeks makseteks ettenähtud assigneeringute üldsumma pärast iga-aastast kohandamist ning muid kohandusi või muudatusi ja artikli 2 lõigete 2 ja 3 kohaldamist arvesse võttes olla selline, et tagajärjeks on omavahendite sissenõudemäär, mis ületab omavahendite ülemmäära, mis on sätestatud vastavalt kehtivale Euroopa Liidu omavahendite süsteemi käsitlevale nõukogu otsusele, mis on vastu võetud EL toimimise lepingu artikli 311 kolmanda lõigu kohaselt (edaspidi „omavahendite otsus“).
4.  Ühegi finantsraamistikuga hõlmatud aasta puhul ei tohi vajalikeks makseteks ettenähtud assigneeringute üldsumma pärast iga-aastast kohandamist ning muid kohandusi või muudatusi ja artikli 2 lõigete 2 ja 3 kohaldamist arvesse võttes olla selline, et tagajärjeks on omavahendite sissenõudemäär, mis ületab liidu omavahendite kogusummat, ilma et see piiraks liidu kohustust varustada end oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega, nagu nõutakse ELi toimimise lepingu artikli 311 esimeses lõigus, ning institutsioonide kohustust tagada rahaliste vahendite kättesaadavus, et liit saaks täita oma seaduslikke kohustusi kolmandate isikute suhtes, nagu nõutakse ELi toimimise lepingu artiklis 323.
Muudatusettepanek 18
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 1 – artikkel 3 – lõige 5
5.  Vajaduse korral alandatakse finantsraamistikus esitatud ülemmäärasid, et tagada kehtiva omavahendite otsuse kohaselt omavahenditele kehtestatud ülemmäära järgimine.
välja jäetud
Muudatusettepanek 19
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 2 – artikkel 5 – lõige 4
4.  Ilma et see piiraks artiklite 6, 7 ja 8 kohaldamist, ei saa asjaomase aasta suhtes teha kõnealuse aasta jooksul või siis järgnevatel aastatel tagantjärele täiendavaid tehnilisi kohandusi.
välja jäetud
Muudatusettepanek 20
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 2 – artikkel 7 – pealkiri
Kohandused, mis tulenevad meetmetest, mis on seotud usaldusväärse majandusjuhtimisega või liidu eelarve kaitsmisega, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puuduseid õigusriigi toimimises
Kohandused, mis on seotud eelarveliste kulukohustuste täitmise peatamisega
Muudatusettepanek 21
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 2 – artikkel 7
Juhul kui vastavalt asjaomastele alusaktidele tühistatakse otsus peatada liidu vahenditega seotud eelarveliste kulukohustuste täitmine meetmete tõttu, mis on seotud usaldusväärse majandusjuhtimisega või liidu eelarve kaitsmisega, juhul kui liikmesriikides esineb üldistunud puuduseid õigusriigi toimimises, kantakse peatatud kulukohustustele vastavad summad üle järgmistesse aastatesse ja finantsraamistiku ülemmäärasid kohandatakse vastavalt. Aastal n peatatud kulukohustusi ei saa eelarvesse kanda kaugemale kui aastasse n+2.
Juhul kui vastavalt asjaomastele alusaktidele tühistatakse otsus peatada eelarveliste kulukohustuste täitmine, kantakse vastavad summad üle järgmistesse aastatesse ja finantsraamistiku ülemmäärasid kohandatakse vastavalt. Aastal n peatatud kulukohustusi ei saa eelarvesse kanda kaugemale kui aastasse n+2. Alates aastast n+3 kantakse summa, mis on võrdne tühistatud kulukohustustega, artiklis 12 osutatud liidu kulukohustuste reservi.
Muudatusettepanek 22
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 10 – lõige 1
1.  Euroopa Liidu Solidaarsusfond, mille eesmärgid ja reguleerimisala on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 2012/2002, ei tohi ületada iga-aastast maksimaalset summat, milleks on 600 miljonit eurot (2018. aasta hindades). Iga aasta 1. oktoobril peab aasta lõpuni tekkivate vajaduste rahuldamiseks jääma kasutada vähemalt veerand aastasummast. Aastal n kasutamata jäänud osa iga-aastasest summast võib kasutada kuni aastani n+1. Kõigepealt võetakse kasutusele eelmisest aastast tulenev osa iga-aastasest summast. See osa iga-aastasest summast, mida ei kasutata ära aastal n+1, tühistatakse.
1.  Euroopa Liidu Solidaarsusfond on vastavalt asjaomasele alusaktile ette nähtud finantsabi andmiseks suurõnnetuste korral, mis leiavad aset liikmesriigi või kandidaatriigi territooriumil, ning see ei tohi ületada iga-aastast maksimaalset summat, milleks on 1 000 miljonit eurot (2018. aasta hindades). Iga aasta 1. oktoobril peab aasta lõpuni tekkivate vajaduste rahuldamiseks jääma kasutada vähemalt veerand aastasummast. Aastal n kasutamata jäänud osa iga-aastasest summast võib kasutada kuni aastani n+1. Kõigepealt võetakse kasutusele eelmisest aastast tulenev osa iga-aastasest summast. See osa iga-aastasest summast, mida ei kasutata ära aastal n+1, tühistatakse.
Muudatusettepanek 23
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 10 – lõige 1 a (uus)
1a.  Euroopa Liidu Solidaarsusfondi assigneeringud kantakse liidu üldeelarvesse määratlemata otstarbega assigneeringutena.
Muudatusettepanek 24
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 11 – lõige 2
2.  Reserviks on igal aastal ette nähtud 600 miljonit eurot (2018. aasta hindades) ja seda võib finantsmääruse kohaselt kasutada kuni aastani n +1. Reserv kantakse liidu üldeelarvesse määratlemata otstarbega assigneeringuna. Kõigepealt võetakse kasutusele eelmisest aastast tulenev osa iga-aastasest summast. See osa iga-aastasest summast, mida ei kasutata ära aastal n+1, tühistatakse. Iga aasta 1. oktoobriks peab aasta lõpuni tekkivate vajaduste rahuldamiseks jääma kasutada vähemalt veerand aastaks n ettenähtud summast. Iga aasta 30. septembrini kättesaadavast summast ei tohi vastavalt sise- või välisoperatsioonide jaoks kasutusele võtta rohkem kui pool. Alates 1. oktoobrist võib kättesaadava summa ülejäänud osa aasta lõpuni tekkivate vajaduste rahuldamiseks sise- või välisoperatsioonide jaoks kasutusele võtta.
2.  Hädaabireserviks on igal aastal ette nähtud 1 000 miljonit eurot (2018. aasta hindades) ja seda võib finantsmääruse kohaselt kasutada kuni aastani n +1. Reserv kantakse liidu üldeelarvesse määratlemata otstarbega assigneeringuna. Kõigepealt võetakse kasutusele eelmisest aastast tulenev osa iga-aastasest summast. See osa iga-aastasest summast, mida ei kasutata ära aastal n+1, tühistatakse. Iga aasta 1. oktoobriks peab aasta lõpuni tekkivate vajaduste rahuldamiseks jääma kasutada vähemalt 150 miljonit eurot (2018. aasta hindades) aastaks n ettenähtud summast. Iga aasta 30. septembrini kättesaadavast summast ei tohi vastavalt sise- või välisoperatsioonide jaoks kasutusele võtta rohkem kui pool. Alates 1. oktoobrist võib kättesaadava summa ülejäänud osa aasta lõpuni tekkivate vajaduste rahuldamiseks sise- või välisoperatsioonide jaoks kasutusele võtta.
Muudatusettepanek 25
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 12 – pealkiri
Kulukohustuste koguvaru (liidu reserv)
Kulukohustuste koguvaru (liidu kulukohustuste reserv)
Muudatusettepanek 26
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 12 – lõige 1
1.  Kulukohustuste koguvaru (liidu reserv), mis tehakse kättesaadavaks lisaks finantsraamistikus aastate 2022–2027 kohta kindlaks määratud ülemmääradele, koosneb järgmisest:
(a)  finantsraamistiku aasta n–1 kulukohustuste ülemmäärade raames allesjäänud varud;
(b)  alates aastast 2023 lisaks punktis a osutatud varudele summa, mis vastab aasta n–2 jooksul vabastatud assigneeringutele, ilma et see piiraks finantsmääruse artikli 15] kohaldamist.
1.  Kulukohustuste koguvaru (liidu kulukohustuste reserv), mis tehakse kättesaadavaks lisaks finantsraamistikus aastate 2021–2027 kohta kindlaks määratud ülemmääradele, koosneb järgmisest:
a)  finantsraamistiku varasemate aastate kulukohustuste ülemmäärade raames allesjäänud varud;
aa)   aasta n–1 täitmata kulukohustused;
b)   summa, mis vastab aasta n–2 jooksul vabastatud assigneeringutele, ilma et see piiraks finantsmääruse artikli 15] kohaldamist;
ba)   aasta n–3 peatatud kulukohustuste summaga võrdne summa, mida ei saa enam kanda eelarvesse vastavalt artiklile 7;
bb)   summa, mis on võrdne trahvidest ja muudest rahalistest karistustest laekuva tuluga.
Muudatusettepanek 27
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 12 – lõige 2
2.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad kulukohustuste koguvaru (liidu reservi) või selle osa kasutusele võtta EL toimimise lepingu artiklis 314 sätestatud eelarvemenetluse raames.
2.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad kulukohustuste koguvaru (liidu kulukohustuste reservi) või selle osa kasutusele võtta EL toimimise lepingu artiklis 314 sätestatud eelarvemenetluse raames. Aasta n varu võib liidu kulukohustuste reservi kaudu võtta kasutusele aastatel n ja n+1, tingimusel et see ei ole menetlemisel olevate või kavandavate paranduseelarvetega vastuolus.
Muudatusettepanek 28
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 12 – lõige 3 a (uus)
3.  2027. aasta lõpus kantakse liidu kulukohustuste reservi raames jätkuvalt kasutamata summad üle järgmisse mitmeaastasesse finantsraamistikku aastani 2030.
Muudatusettepanek 29
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 13 – lõik 1
Paindlikkusinstrumenti võib teataval eelarveaastal kasutada selliste selgelt kindlaks määratud kulude rahastamiseks, mida ei saa rahastada ühe või mitme muu rubriigi ülemmäärade piires. Teist lõiku arvesse võttes on paindlikkusinstrumendi aastane ülemmäär 1000 miljonit eurot (2018. aasta hindades).
Paindlikkusinstrumenti võib teataval eelarveaastal kasutada selliste selgelt kindlaks määratud kulude rahastamiseks, mida ei saa rahastada ühe või mitme muu rubriigi ülemmäärade piires ega ka Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist, Euroopa Liidu Solidaarsusfondist või hädaabireservist. Teist lõiku arvesse võttes on paindlikkusinstrumendi aastane ülemmäär 2 000 miljonit eurot (2018. aasta hindades).
Muudatusettepanek 30
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 14 – lõige 1
1.  Ettenägematule olukorrale reageerimiseks ja viimase võimalusena kasutamiseks luuakse ettenägematute kulude varu, mille suurus on kuni 0,03 % liidu kogurahvatulust ja mis jääb välja finantsraamistiku ülemmäärade hulgast. Selle võib kasutusele võtta üksnes seoses paranduseelarve või aastaeelarvega.
1.  Ettenägematule olukorrale reageerimiseks ja viimase võimalusena kasutamiseks luuakse ettenägematute kulude varu, mille suurus on kuni 0,05 % liidu kogurahvatulust ja mis jääb välja finantsraamistiku ülemmäärade hulgast. Selle võib kasutusele võtta üksnes seoses paranduseelarve või aastaeelarvega. Selle võib kasutusele võtta nii kulukohustuste kui ka maksete assigneeringute jaoks või ka ainult maksete assigneeringute jaoks.
Muudatusettepanek 31
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 14 – lõige 2
2.  Ettenägematute kulude varu ei tohi ühelgi eelarveaastal kasutada suuremas ulatuses kui finantsraamistikus tehtavates iga-aastastes tehnilistes kohandustes ette nähtud maksimaalne summa ning see peab olema kooskõlas omavahendite ülemmääraga.
2.  Ettenägematute kulude varu ei tohi ühelgi eelarveaastal kasutada suuremas ulatuses kui finantsraamistikus tehtavates iga-aastastes tehnilistes kohandustes ette nähtud maksimaalne summa.
Muudatusettepanek 32
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 14 – lõige 3
3.  Ettenägematute kulude varu kasutuselevõtmisega kättesaadavaks tehtud summad tuleb täielikult kompenseerida jooksva eelarveaasta või tulevaste eelarveaastate finantsraamistiku ühe või mitme rubriigi varuga.
välja jäetud
Muudatusettepanek 33
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 3 – artikkel 14 – lõige 4
4.  Lõike 3 kohaselt kompenseeritud summasid ei võeta enam kasutusele finantsraamistiku kontekstis. Ettenägematute kulude varu kasutamisel ei tohi ületada finantsraamistikus jooksvaks eelarveaastaks või tulevasteks eelarveaastateks ette nähtud kulukohustuste ja maksete assigneeringute ülemmäärasid.
välja jäetud
Muudatusettepanek 34
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 4 – pealkiri
Finantsraamistiku muutmine ja läbivaatamine
Muutmised
Muudatusettepanek 35
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 4 – artikkel 15 – lõige 1
1.  Ilma et see piiraks artikli 3 lõike 2, artiklite 16–20 ja artikli 24 kohaldamist, võib ettenägemata asjaoludel finantsraamistikku muuta, pidades seejuures kinni kehtiva omavahendite otsuse kohaselt sätestatud omavahendite ülemmäärast.
1.  Ilma et see piiraks artikli 3 lõike 2, artiklite 16–20 ja artikli 24 kohaldamist, korrigeeritakse mitmeaastase finantsraamistiku asjaomaseid ülemmäärasid ülespoole, kui see on vajalik, et hõlbustada liidu poliitika rahastamist ja eelkõige uute poliitikaeesmärkide saavutamist, kui muidu oleks vaja kehtestada täiendavad valitsustevahelised või muud samaväärsed rahastamismeetodid, millega minnakse mööda ELi toimimise lepingu artiklis 314 sätestatud eelarvemenetlusest.
Muudatusettepanek 36
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 4 – artikkel 15 – lõige 3
3.  Igas lõike 1 kohast finantsraamistiku muutmist käsitlevas ettepanekus uuritakse võimalust kulud muudetava rubriigiga hõlmatud programmide vahel ümber jaotada, pidades eeskätt silmas assigneeringute mis tahes eeldatavat alakasutamist.
välja jäetud
Muudatusettepanek 37
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 4 – artikkel 16 – pealkiri
Finantsraamistiku läbivaatamine
Finantsraamistiku muutmine
Muudatusettepanek 38
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 4 – artikkel 16
Komisjon esitab enne 1. jaanuarit 2024 finantsraamistiku toimimise läbivaatamise. Vajaduse korral lisatakse läbivaatamisele asjakohased ettepanekud.
Komisjon esitab enne 1. juulit 2023 seadusandliku ettepaneku käesoleva määruse muutmiseks vastavalt ELi toimimise lepingus sätestatud menetlustele, tuginedes finantsraamistiku toimimise läbivaatamisele. Ilma et see piiraks käesoleva määruse artikli 6 kohaldamist, ei vähendata sellise muutmisega eelnevalt kindlaks määratud riiklikke assigneeringuid.
Ettepanek koostatakse, võttes arvesse hinnangut järgmiste aspektide kohta:
–   edasiminek üldeesmärgi – suunata 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ajal 25 % ELi kulutustest kliimaeesmärkide täitmiseks – saavutamisel ja võimaliku kiire liikumine iga-aastase kulutuste eesmärgi 30 % täitmise suunas;
–   ÜRO kestliku arengu eesmärkidega arvestamine;
–   soolise perspektiivi arvestamine liidu eelarves (sooteadlik eelarvestamine);
–  lihtsustamismeetmete mõju bürokraatia vähendamisele toetusesaajate jaoks rahastamisprogrammide rakendamisel, mis toimub sidusrühmadega konsulteerides;
Muudatusettepanek 39
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 4 – artikkel 17
Euroopa Parlamendile ja nõukogule finantsraamistiku tehniliste kohanduste tulemuste teatamisel esitab komisjon vajaduse korral ettepanekud makseteks ettenähtud assigneeringute üldsumma muutmiseks, mida ta peab rakendamisest lähtuvalt vajalikuks, et tagada iga-aastaste maksete ülemmäärade nõuetekohane haldamine ja eelkõige nende korrapärane areng kulukohustuste täitmisega seotud assigneeringute suhtes.
Euroopa Parlamendile ja nõukogule finantsraamistiku tehniliste kohanduste tulemuste teatamisel või siis, kui maksete ülemmäärad võivad takistada liidu õiguslike kohustuste täitmist, esitab komisjon ettepanekud makseteks ettenähtud assigneeringute üldsumma muutmiseks, mida ta peab rakendamisest lähtuvalt vajalikuks, et tagada iga-aastaste maksete ülemmäärade nõuetekohane haldamine ja eelkõige nende korrapärane areng kulukohustuste täitmisega seotud assigneeringute suhtes.
Muudatusettepanek 40
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 5 – artikkel 21 – lõige 1
1.  [Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse XXXX/XX - kosmoseprogramm] kohaldamisalasse kuuluvate suuremahuliste projektide jaoks eraldatakse liidu üldeelarvest ajavahemikuks 2021–2027 kuni 14 196 miljonit eurot (2018. aasta hindades).
1.  Euroopa satelliitnavigatsiooniprogrammide (EGNOS ja Galileo) ja Copernicuse (Maa seire Euroopa programm) jaoks eraldatakse liidu üldeelarvest ajavahemikuks 2021–2027 ühiselt teatav maksimumsumma. Kõnealune maksimumsumma on 15 % suurem kui [Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse XXXX/XX kosmoseprogramm] kohaste ulatuslike projektide jaoks kehtestatud soovituslikud summad. Selle maksimumsumma suurendamist rahastatakse varude või erivahendite kaudu ning see ei tohi kaasa tuua muude programmide ja projektide rahastamise vähendamist.
Muudatusettepanek 41
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 5 – artikkel 21 – lõige 2 a (uus)
2a.  Kui eespool nimetatud suuremahuliste projektide jaoks on vaja liidu eelarvest lisaraha, teeb komisjon ettepaneku mitmeaastase finantsraamistiku ülemmäärasid vastavalt muuta.
Muudatusettepanek 42
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 6 – pealkiri
Eelarvemenetluse käigus tehtav institutsioonidevaheline koostöö
Läbipaistvus ja eelarvemenetluse käigus tehtav institutsioonidevaheline koostöö
Muudatusettepanek 43
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 6 – artikkel 22
Eelarvemenetluse käigus tehtav institutsioonidevaheline koostöö
Läbipaistvus ja eelarvemenetluse käigus tehtav institutsioonidevaheline koostöö
Muudatusettepanek 44
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 6 – artikkel 22 – lõik 4 a (uus)
Poliitilisel tasandil peetavatel kohtumistel esindavad nii Euroopa Parlamenti kui ka nõukogu mõlema institutsiooni liikmed.
Muudatusettepanek 45
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 6 – artikkel 22 – lõige 4 b (uus)
Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad oma seisukohad eelarveprojekti suhtes vastu avalikel kohtumistel.
Muudatusettepanek 46
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 6 – artikkel 23
Kooskõlas finantsmääruse artikliga [7] kantakse liidu üldeelarvesse kõik liidu ja Euratomi kulud ja tulud, sealhulgas kulud, mis tulenevad nõukogu poolt pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ühehäälselt tehtud mis tahes asjaomastest otsustest vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 332.
Kooskõlas ELi toimimise lepingu artikli 310 lõikega 1 kantakse liidu üldeelarvesse kõik liidu ja Euratomi kulud ja tulud, sealhulgas kulud, mis tulenevad nõukogu poolt pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga ühehäälselt tehtud mis tahes asjaomastest otsustest vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 332.
Muudatusettepanek 47
Ettepanek võtta vastu määrus
Peatükk 7 – artikkel 24
Komisjon esitab enne 1. juulit 2025 uue mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku.
Komisjon esitab enne 1. juulit 2023 koos finantsraamistiku muutmise ettepanekuga ka aruande, milles esitatakse 5+5-aastase finantsraamistiku perioodi praktilise rakendamise meetodid.
Komisjon esitab enne 1. juulit 2025 uue mitmeaastase finantsraamistiku ettepaneku.
Juhul kui nõukogu ei ole enne 31. detsembrit 2027 vastu võtnud määrust, millega määratakse kindaks uus mitmeaastane finantsraamistik, kehtivad finantsraamistiku viimase aasta ülemmäärad ja muud sätted seni, kuni võetakse vastu määrus, millega määratakse kindlaks uus finantsraamistik. Kui pärast 2020. aastat ühineb liiduga uus liikmesriik, tehakse laiendatud finantsraamistikus vajaduse korral ühinemise arvessevõtmiseks vajalikud muudatused.

E.INSTITUTSIOONIDEVAHELISE KOKKULEPPE ETTEPANEKU MUUTMISE ETTEPANEKUD

52.rõhutab, et mitmeaastase finantsraamistiku uue määruse üle peetavate läbirääkimiste ja selle vastuvõtmise tulemusena tuleks Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahelise eelarvedistsipliini, eelarvealast koostööd ning usaldusväärset finantsjuhtimist käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanekusse teha järgmised muudatused:

Muudatusettepanek 48
Institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanek
I osa
A jagu – punkt 6 a (uus)
6a.  Teave muude kui liidu üldeelarves sisalduvate toimingute ja liidu omavahendite eri kategooriate eeldatava muutumise kohta on näitlikuna esitatud eraldi tabelites. Seda teavet ajakohastatakse igal aastal koos eelarveprojektile lisatud dokumentidega.
Muudatusettepanek 49
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
I osa
A jagu – punkt 7
7.  Finantsjuhtimise usaldusväärsuse kindlustamiseks tagavad institutsioonid võimalust mööda eelarvemenetluse käigus ja eelarve vastuvõtmise ajal nii palju kui võimalik, et mitmeaastase finantsraamistiku eri rubriikide ülemmäärade piires jäetakse piisav varu.
7.  Finantsjuhtimise usaldusväärsuse kindlustamiseks tagavad institutsioonid võimalust mööda eelarvemenetluse käigus ja eelarve vastuvõtmise ajal nii palju kui võimalik, et mitmeaastase finantsraamistiku eri rubriikide ülemmäärade varusse või olemasolevatesse erivahenditesse jäetakse piisav summa.
Muudatusettepanek 50
Institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanek
I osa
A jagu – punkt 8
Pärast 2027. aastat makseteks ettenähtud assigneeringute prognooside ajakohastamine
8.  2024. aastal kohandab komisjon pärast 2027. aastat makseteks ettenähtud assigneeringute prognoose.
Seejuures arvestatakse kogu asjakohast teavet, sealhulgas eelarvete tegelikku täitmist kulukohustuste täitmisega seotud assigneeringute ja makseteks ettenähtud assigneeringute osas ning eelarve täitmise prognoose. Arvesse võetakse ka eeskirju, mis on koostatud selleks, et tagada makseteks ettenähtud assigneeringute korrapärane kujunemine võrreldes kulukohustuste täitmisega seotud assigneeringutega ja Euroopa Liidu kogurahvatulu kasvuprognoosidega.
Makseteks ettenähtud assigneeringute prognooside ajakohastamine
8.  Komisjon kohandab igal aastal kuni 2027. aastani ja pärast seda makseteks ettenähtud assigneeringute prognoose.
Seejuures arvestatakse kogu asjakohast teavet, sealhulgas eelarvete tegelikku täitmist kulukohustuste täitmisega seotud assigneeringute ja makseteks ettenähtud assigneeringute osas ning eelarve täitmise prognoose. Arvesse võetakse ka eeskirju, mis on koostatud selleks, et tagada makseteks ettenähtud assigneeringute korrapärane kujunemine võrreldes kulukohustuste täitmisega seotud assigneeringutega ja Euroopa Liidu kogurahvatulu kasvuprognoosidega.
Muudatusettepanek 51
Institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanek
I osa
B jagu – punkt 9
9.  Kui asjakohases alusaktis sätestatud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtu tingimused on täidetud, esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku vahendite ümberpaigutamiseks asjakohastele eelarveridadele.
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondiga seotud ümberpaigutused tehakse kookõlas finantsmäärusega.
9.  Kui asjakohases alusaktis sätestatud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtu tingimused on täidetud, esitab komisjon ettepaneku selle kasutuselevõtmiseks. Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise otsuse teevad Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt.
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise ettepaneku tegemisega samal ajal esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku vahendite ümberpaigutamiseks asjakohastele eelarveridadele.
Arvamuste lahknemise korral arutatakse küsimust järgmistel eelarvealastel kolmepoolsetel läbirääkimistel.
Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondiga seotud ümberpaigutused tehakse kookõlas finantsmäärusega.
Muudatusettepanek 52
Institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanek
I osa
B jagu – punkt 10
10.  Kui asjakohases alusaktis sätestatud Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtu tingimused on täidetud, teeb komisjon vastavalt finantsmäärusele ettepaneku asjaomase eelarvevahendi kohta.
10.  Kui asjakohases alusaktis sätestatud Euroopa Liidu Solidaarsusfondi kasutuselevõtu tingimused on täidetud, teeb komisjon ettepaneku selle kasutuselevõtmiseks. Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise otsuse teevad Euroopa Parlament ja nõukogu ühiselt.
Solidaarsusfondi kasutuselevõtmise ettepaneku tegemisega samal ajal esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku vahendite ümberpaigutamiseks asjakohastele eelarveridadele.
Arvamuste lahknemise korral arutatakse küsimust järgmistel eelarvealastel kolmepoolsetel läbirääkimistel.
Solidaarsusfondiga seotud ümberpaigutused tehakse kookõlas finantsmäärusega.
Muudatusettepanek 53
Institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanek
I osa
B jagu – punkt 11
11.  Kui komisjon peab vajalikuks hädaabireservi kasutada, esitab ta Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku nimetatud reservist ülekande tegemiseks asjakohastele eelarveridadele vastavalt finantsmäärusele.
11.  Kui komisjon peab vajalikuks hädaabireservi kasutada, esitab ta Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku nimetatud reservist ülekande tegemiseks asjakohastele eelarveridadele vastavalt finantsmäärusele.
Arvamuste lahknemise korral arutatakse küsimust järgmistel eelarvealastel kolmepoolsetel läbirääkimistel.
Muudatusettepanek 54
Institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanek
I osa
B jagu – punkt 12
Paindlikkusinstrument
12.  Komisjon teeb paindlikkusinstrumendi kasutamise ettepaneku pärast seda, kui ta on uurinud kõiki võimalusi jaotada assigneeringud ümber täiendavaid kulusid eeldava rubriigi piires.
Ettepanekus määratakse kindlaks rahastatavad vajadused ja summa. Sellise ettepaneku võib teha eelarveprojekti või paranduseelarve projekti kohta.
Euroopa Parlament ja nõukogu võivad paindlikkusinstrumendi kasutusele võtta ELi toimimise lepingu artiklis 314 sätestatud eelarvemenetluse raames.
Paindlikkusinstrument
12.  Komisjon teeb paindlikkusinstrumendi kasutamise ettepaneku pärast seda, kui ta on kasutanud ära kõikide asjaomaste rubriikide varud.
Ettepanekus määratakse kindlaks rahastatavad vajadused ja summa.
Euroopa Parlament ja nõukogu võivad paindlikkusinstrumendi kasutusele võtta ELi toimimise lepingu artiklis 314 sätestatud eelarvemenetluse raames.
Muudatusettepanek 55
Institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanek
I osa
B jagu – punkt 13
13.  Ettepaneku kasutada ettenägemata kulude varu või selle osa teeb komisjon pärast muude rahaliste võimaluste põhjalikku analüüsi. Sellise ettepaneku võib teha eelarveprojekti või paranduseelarve projekti kohta.
Euroopa Parlament ja nõukogu võivad ettenägematute kulude varu kasutusele võtta ELi toimimise lepingu artiklis 314 sätestatud eelarvemenetluse raames.
13.  Ettepaneku kasutada ettenägemata kulude varu või selle osa teeb komisjon pärast muude rahaliste võimaluste põhjalikku analüüsi.
Euroopa Parlament ja nõukogu võivad ettenägematute kulude varu kasutusele võtta ELi toimimise lepingu artiklis 314 sätestatud eelarvemenetluse raames.
Muudatusettepanek 56
Institutsioonidevahelise kokkuleppe ettepanek
II osa
A jagu – punkt 14 a (uus)
14a.  Selleks et hõlbustada uue mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmist või selle muutmist ning kohaldada ELi toimimise lepingu artikli 312 lõiget 5, korraldavad institutsioonid korrapäraseid kohtumisi, sh:
–  Euroopa Parlamendi presidendi, nõukogu eesistuja ning komisjoni presidendi vahelisi kohtumisi, nagu on ette nähtud aluslepingu artiklis 324;
–  Euroopa Parlamendi delegatsiooni teabe- ja aruandekohtumisi nõukogu eesistuja poolt enne ja pärast asjaomaseid nõukogu istungeid;
–  mitteametlikke kolmepoolseid kohtumisi nõukogus toimuva menetluse jooksul, et võtta arvesse parlamendi seisukohti nõukogu eesistuja koostatavates dokumentides;
–  kolmepoolseid läbirääkimisi, kui nii parlamendi kui ka nõukogu läbirääkimisvolitused on vastu võetud;
–  nõukogu eesistuja esindaja osalemisi asjaomase parlamendikomisjoni töös ja parlamendi läbirääkimisrühma esindaja osalemine vastavas nõukogu üksuses.
Nii parlament kui ka nõukogu edastavad üksteisele niipea kui võimalik kõik dokumendid, mis on nende ettevalmistavates instantsides ametlikult vastu võetud või ametlikult nende nimel esitatud.
Muudatusettepanek 57
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
II osa
B jagu – punkt 15 – taane 2
–  Euroopa Arengufondi (edaspidi „EAF“), Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (edaspidi „EFSF“), Euroopa stabiilsusmehhanismi (edaspidi „ESM“) ja teiste võimalike tulevaste mehhanismide tulude, kulude, varade ja kohustustega;
–  Euroopa Arengufondi (edaspidi „EAF“), Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (edaspidi „EFSF“), Euroopa stabiilsusmehhanismi (edaspidi „ESM“) ja teiste võimalike tulevaste mehhanismide (mida ei rahastata ELi eelarvest, vaid mis on loodud selleks, et toetada aluslepingutest tulenevate liidu poliitiliste eesmärkide täitmist) tulude, kulude, varade ja kohustustega;
Muudatusettepanek 58
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
II osa
B jagu – punkt 15 a (uus)
15a.  Eraldiseisvate ümberpaigutuste heakskiitmise korral vastavalt finantsmääruse artikli 30 lõikele 1 teavitab komisjon eelarvepädevaid institutsioone viivitamatult selliste ümberpaigutuste üksikasjalikest põhjustest. Kui parlament või nõukogu esitab eraldiseisva ümberpaigutuse kohta vastuväite, reageerib komisjon sellele ja tühistab vajaduse korral ümberpaigutamisotsuse.
Muudatusettepanek 59
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
III osa
A jagu – punkt 24 a (uus)
24a.  Kui eelarvepädevad institutsioonid teevad eelarvemenetluse raames otsuseid konkreetsete assigneeringute suurendamise kohta, ei neutraliseeri komisjon oma järgnevate aastate finantsplaneerimise käigus ühtegi sellist otsust, välja arvatud juhul, kui eelarvepädevad institutsioonid on talle selleks konkreetsed juhised andnud.
Muudatusettepanek 60
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
Lisa
A osa – punkt 1 a (uus)
1a.  Iga institutsioon hoidub edastamast teistele institutsioonidele nende puhkeaja jooksul mis tahes eelarvepositsioone, ümberpaigutusettepanekuid või muid teateid, mis ei ole kiireloomulised, aga millega kaasnevad tähtajad, tagamaks, et iga institutsioon saab oma menetluslikke õigusi nõuetekohaselt kasutada.
Institutsioonide teenistused teavitavad üksteist oma institutsiooni puhkeaegadest varakult.
Muudatusettepanek 61
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
Lisa
B osa – punkt 2
2.  Aegsasti enne seda, kui komisjon eelarveprojekti vastu võtab, peetakse kolmepoolsed läbirääkimised algava eelarveaasta võimalike prioriteetide üle.
2.  Aegsasti enne seda, kui komisjon eelarveprojekti vastu võtab, peetakse kolmepoolsed läbirääkimised algava eelarveaasta võimalike prioriteetide üle ning käimasoleva eelarveaasta eelarve täitmisega seotud küsimuste arutamiseks.
Muudatusettepanek 62
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
Lisa
C osa – punkt 8
8.  Euroopa Parlament ja nõukogu kohustuvad lojaalse ja usaldusväärse institutsioonidevahelise koostöö huvides hoidma korrapäraseid aktiivseid kontakte vastavate läbirääkijate kaudu kõikidel tasanditel kogu eelarvemenetluse jooksul ning eelkõige lepitusperioodi ajal. Euroopa Parlament ja nõukogu tagavad vajaliku teabe ja dokumentide õigeaegse ja pideva vastastikuse vahetamise nii ametlikul kui mitteametlikul tasandil ning peavad vajaduse korral tehnilisi/mitteametlikke kohtumisi lepitusperioodi jooksul koostöös komisjoniga. Komisjon tagab Euroopa Parlamendile ja nõukogule õigeaegse ja võrdse juurdepääsu teabele ja dokumentidele.
8.  Euroopa Parlament ja nõukogu kohustuvad lojaalse ja usaldusväärse institutsioonidevahelise koostöö huvides hoidma korrapäraseid aktiivseid kontakte vastavate läbirääkijate kaudu kõikidel tasanditel kogu eelarvemenetluse jooksul ning eelkõige lepitusperioodi ajal. Euroopa Parlament ja nõukogu tagavad vajaliku teabe ja dokumentide õigeaegse ja pideva vastastikuse vahetamise nii ametlikul kui mitteametlikul tasandil ning eelkõige edastavad üksteisele kõik oma asjaomastes ettevalmistavates instantsides vastu võetud menetlusdokumendid niipea, kui need on olemas. Samuti kohustuvad nad pidama vajaduse korral tehnilisi/mitteametlikke kohtumisi lepitusperioodi jooksul koostöös komisjoniga. Komisjon tagab Euroopa Parlamendile ja nõukogule õigeaegse ja võrdse juurdepääsu teabele ja dokumentidele.
Muudatusettepanek 63
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
Lisa
D osa – punkt 12 a (uus)
12a.   Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad oma seisukohad eelarveprojekti suhtes vastu avalikel kohtumistel.
Muudatusettepanek 64
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
Lisa
E osa – punkt 15
15.  Euroopa Parlament ja nõukogu on esindatud lepituskomitees asjakohasel tasandil, nii et kumbki delegatsioon saab oma institutsioonile poliitilisi kohustusi võtta ning teha tegelikke edusamme lõpliku kokkuleppe saavutamiseks.
15.  Nii Euroopa Parlamenti kui ka nõukogu esindavad lepituskomitees vastava institutsiooni liikmed, nii et kumbki delegatsioon saab oma institutsioonile poliitilisi kohustusi võtta ning teha tegelikke edusamme lõpliku kokkuleppe saavutamiseks.
Muudatusettepanek 65
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
Lisa
E osa – punkt 19
19.  Kolm institutsiooni lepivad lepituskomitee kohtumiste ja kolmepoolsete läbirääkimiste toimumiskuupäevades eelnevalt kokku.
19.  Kolm institutsiooni lepivad lepituskomitee kohtumiste ja kolmepoolsete läbirääkimiste toimumiskuupäevades eelnevalt kokku. Lepitusperioodil võib vajaduse korral korraldada täiendavaid kohtumisi, sealhulgas tehnilisel tasandil.
Muudatusettepanek 66
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
Lisa
E osa – punkt 21 a (uus)
21a.   Selleks et kasutada täielikult ära aluslepingus sätestatud 21 päeva pikkune lepitusaeg ja võimaldada institutsioonidel oma vastavaid läbirääkimispositsioone ajakohastada, kohustuvad Euroopa Parlament ja nõukogu vaatama kogu nimetatud ajavahemiku jooksul igal oma asjaomaste ettevalmistavate instantside koosolekul läbi lepitusmenetluse olukorra ning hoiduvad selle jätmisest viimastesse etappidesse.
Muudatusettepanek 67
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
Lisa
G osa – pealkiri
G osa. Täitmata kulukohustused
G osa. Eelarve täitmine, maksed ja täitmata kulukohustused
Muudatusettepanek 68
Institutsioonidevahelise kokkulepe ettepanek
Lisa
G osa – punkt 36
36.  Võttes arvesse vajadust tagada maksete koguassigneeringute korrapärane edenemine seoses kulukohustuste assigneeringutega, et vältida mis tahes ebatavalist täitmata kulukohustuste edasikandumist ühest aastast teise, lepivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kokku, et jälgivad tähelepanelikult täitmata kulukohustuste taset eesmärgiga vähendada ohtu, et liidu programmide elluviimisel võiks tekkida mitmeaastase finantsraamistiku lõpus maksete assigneeringute puudujäägi tõttu tõrked.
Selleks, et tagada kõigi rubriikide kohaste maksete hallatav tase ja profiil, kohaldatakse kõigi rubriikide puhul rangelt kulukohustuste vabastamise eeskirju, eelkõige kulukohustuste automaatse vabastamise eeskirju.
Eelarvemenetluse käigus kohtuvad kolm institutsiooni korrapäraselt, eesmärgiga hinnata ühiselt olukorra arenemist ning eelarve täitmise väljavaateid jooksval aastal ja tulevastel aastatel. See leiab aset teemakohaste institutsioonidevaheliste vastava tasandi kohtumiste näol, enne mida esitab komisjon üksikasjaliku ülevaate olukorrast fondide ja liikmesriikide kaupa ning maksete sooritamise, saadud hüvitamistaotluste ja läbivaadatud prognooside kohta. Eelkõige selleks, et tagada, et liit saab kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 323 täita kõik oma finantskohustused, mis tulenevad olemasolevatest ja tulevastest kohustustest ajavahemikul 2021–2027, analüüsivad ja arutavad Euroopa Parlament ja nõukogu komisjoni hinnanguid maksete assigneeringute nõutava taseme kohta.
36.  Võttes arvesse vajadust tagada maksete koguassigneeringute korrapärane edenemine seoses kulukohustuste assigneeringutega, et vältida mis tahes ebatavalist täitmata kulukohustuste edasikandumist ühest aastast teise, lepivad Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kokku, et jälgivad tähelepanelikult maksete assigneeringute prognoose ja täitmata kulukohustuste taset eesmärgiga vähendada ohtu, et liidu programmide elluviimisel võiks tekkida mitmeaastase finantsraamistiku lõpus maksete assigneeringute puudujäägi tõttu tõrked.
Eelarvemenetluse käigus kohtuvad kolm institutsiooni korrapäraselt, eesmärgiga hinnata ühiselt olukorra arenemist ning eelarve täitmise väljavaateid jooksval aastal ja tulevastel aastatel. See leiab aset teemakohaste institutsioonidevaheliste vastava tasandi kohtumiste näol, enne mida esitab komisjon üksikasjaliku ülevaate olukorrast fondide ja liikmesriikide kaupa ning maksete sooritamise, saadud hüvitamistaotluste ja läbivaadatud lühi- ja kaugprognooside kohta. Eelkõige selleks, et tagada, et liit saab kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 323 täita kõik oma finantskohustused, mis tulenevad olemasolevatest ja tulevastest kohustustest ajavahemikul 2021–2027, analüüsivad ja arutavad Euroopa Parlament ja nõukogu komisjoni hinnanguid maksete assigneeringute nõutava taseme kohta.

53.teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

I lisa – Mitmeaastane finantsraamistik 2021–2027: ülemmäärad ja ülemmääradest välja jäävad vahendid

(miljonites eurodes – 2018. aasta hindades)

 

Komisjoni ettepanek

Parlamendi seisukoht

Kulukohustuste assigneeringud

Kokku

2021–2027

2021

2022

2023

2024

2025

2026

2027

Kokku

2021–2027

I.  Ühtne turg, innovatsioon ja digitaalvaldkond

166 303

31 035

31 006

31 297

30 725

30 615

30 757

30 574

216 010

II.  Ühtekuuluvus ja väärtused

391 974

60 026

62 887

64 979

65 785

66 686

69 204

67 974

457 540

millest: majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus

330 642

52 143

52 707

53 346

53 988

54 632

55 286

55 994

378 097

III.  Loodusvarad ja keskkond

336 623

57 780

57 781

57 789

57 806

57 826

57 854

57 881

404 718

IV.  Ränne ja piirihaldus

30 829

3 227

4 389

4 605

4 844

4 926

5 066

5 138

32 194

V.  Julgeolek ja kaitse

24 323

3 202

3 275

3 223

3 324

3 561

3 789

4 265

24 639

VI.  Naabrus ja maailm

108 929

15 368

15 436

15 616

15 915

16 356

16 966

17 729

113 386

VII.  Euroopa avalik haldus

75 602

10 388

10 518

10 705

10 864

10 910

11 052

11 165

75 602

millest: institutsioonide halduskulud

58 547

8 128

8 201

8 330

8 432

8 412

8 493

8 551

58 547

KULUKOHUSTUSTE ASSIGNEERINGUD KOKKU

1 134 583

181 025

185 293

188 215

189 262

190 880

194 688

194 727

1 324 089

protsendina kogurahvatulust

1.11  %

1.29  %

1.31  %

1.31  %

1.30  %

1.30  %

1.31  %

1.29  %

1.30  %

MAKSETE ASSIGNEERINGUD KOKKU

1 104 805

174 088

176 309

186 391

187 490

188 675

189 961

191 398

1 294 311

protsendina kogurahvatulust

1.08  %

1.24  %

1.24  %

1.30  %

1.29  %

1.28  %

1.28  %

1.27  %

1.27  %

MITMEAASTASE FINANTSRAAMISTIKU ÜLEMMÄÄRADEST VÄLJA JÄÄVAD VAHENDID

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hädaabireserv

4 200

1 000

1 000

1 000

1 000

1 000

1 000

1 000

7 000

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF)

1 400

200

200

200

200

200

200

200

1 400

Euroopa Liidu Solidaarsusfond (ELSF)

4 200

1 000

1 000

1 000

1 000

1 000

1 000

1 000

7 000

Paindlikkusinstrument

7 000

2 000

2 000

2 000

2 000

2 000

2 000

2 000

14 000

Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

Euroopa rahutagamisrahastu

9 223

753

970

1 177

1 376

1 567

1 707

1 673

9 223

MITMEAASTASE FINANTSRAAMISTIKU ÜLEMMÄÄRADEST VÄLJA JÄÄVAD VAHENDID KOKKU

26 023

4 953

5 170

5 377

5 576

5 767

5 907

5 873

38 623

MITMEAASTANE FINANTSRAAMISTIK + MITMEAASTASE FINANTSRAAMISTIKU ÜLEMMÄÄRADEST VÄLJA JÄÄVAD VAHENDID KOKKU

1 160 606

185 978

190 463

193 592

194 838

196 647

200 595

200 600

1 362 712

protsendina kogurahvatulust

1.14  %

1.32  %

1.34  %

1.35  %

1.34  %

1.34  %

1.35  %

1.33  %

1.34  %

II lisa – Mitmeaastane finantsraamistik 2021–2027: ülemmäärad ja ülemmääradest välja jäävad vahendid (jooksevhindades)

(miljonit eurot, jooksevhindades)

 

Komisjoni ettepanek

Parlamendi seisukoht

Kulukohustuste assigneeringud

Kokku

2021–2027

2021

2022

2023

2024

2025

2026

2027

Kokku

2021–2027

I.  Ühtne turg, innovatsioon ja digitaalvaldkond

187 370

32 935

33 562

34 555

34 601

35 167

36 037

36 539

243 395

II.  Ühtekuuluvus ja väärtused

442 412

63 700

68 071

71 742

74 084

76 601

81 084

81 235

516 517

millest: majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus

373 000

55 335

57 052

58 899

60 799

62 756

64 776

66 918

426 534

III.  Loodusvarad ja keskkond

378 920

61 316

62 544

63 804

65 099

66 424

67 785

69 174

456 146

IV.  Ränne ja piirihaldus

34 902

3 425

4 751

5 084

5 455

5 658

5 936

6 140

36 448

V.  Julgeolek ja kaitse

27 515

3 397

3 545

3 559

3 743

4 091

4 439

5 098

27 872

VI.  Naabrus ja maailm

123 002

16 308

16 709

17 242

17 923

18 788

19 878

21 188

128 036

VII.  Euroopa avalik haldus

85 287

11 024

11 385

11 819

12 235

12 532

12 949

13 343

85 287

millest: institutsioonide halduskulud

66 028

8 625

8 877

9 197

9 496

9 663

9 951

10 219

66 028

KULUKOHUSTUSTE ASSIGNEERINGUD KOKKU

1 279 408

192 105

200 567

207 804

213 140

219 261

228 107

232 717

1 493 701

protsendina kogurahvatulust

1.11  %

1.29  %

1.31  %

1.31  %

1.30  %

1.30  %

1.31  %

1.29  %

1.30  %

MAKSETE ASSIGNEERINGUD KOKKU

1 246 263

184 743

190 843

205 790

211 144

216 728

222 569

228 739

1 460 556

protsendina kogurahvatulust

1.08  %

1.24  %

1.24  %

1.30  %

1.29  %

1.28  %

1.28  %

1.27  %

1.27  %

MITMEAASTASE FINANTSRAAMISTIKU ÜLEMMÄÄRADEST VÄLJA JÄÄVAD VAHENDID

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Hädaabireserv

4 734

1 061

1 082

1 104

1 126

1 149

1 172

1 195

7 889

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond (EGF)

1 578

212

216

221

225

230

234

239

1 578

Euroopa Liidu Solidaarsusfond (ELSF)

4 734

1 061

1 082

1 104

1 126

1 149

1 172

1 195

7 889

Paindlikkusinstrument

7 889

2 122

2 165

2 208

2 252

2 297

2 343

2 390

15 779

Euroopa investeeringute stabiliseerimise vahend

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

p.m.

Euroopa rahutagamisrahastu

10 500

800

1 050

1 300

1 550

1 800

2 000

2 000

10 500

MITMEAASTASE FINANTSRAAMISTIKU ÜLEMMÄÄRADEST VÄLJA JÄÄVAD VAHENDID KOKKU

29 434

5 256

5 596

5 937

6 279

6 624

6 921

7 019

43 633

MITMEAASTANE FINANTSRAAMISTIK + MITMEAASTASE FINANTSRAAMISTIKU ÜLEMMÄÄRADEST VÄLJA JÄÄVAD VAHENDID KOKKU

1 308 843

197 361

206 163

213 741

219 419

225 885

235 028

239 736

1 537 334

protsendina kogurahvatulust

1.14  %

1.32  %

1.34  %

1.35  %

1.34  %

1.34  %

1.35  %

1.33  %

1.34  %

III lisa – Mitmeaastane finantsraamistik 2021–2027: jaotus programmide kaupa (2018. aasta hindades)

N.B! Võrdlemise eesmärgil sisaldab tabel kõikide ELi programmide struktuuri sellisena, nagu komisjon on kavandanud, mis ei tähenda, et seda ei võiks muuta, kui nende programmide vastuvõtmisega lõppeva seadusandliku menetluse käigus seda nõutakse.

(miljonites eurodes – 2018. aasta hindades)

 

2014–2020 mitmeaastane finantsraamistik (EL27+EAF)

Komisjoni ettepanek aastateks 2021–2027

Parlamendi seisukoht

2021–2027

I.  Ühtne turg, innovatsioon ja digitaalvaldkond

116 361

166 303

216 010

1.  Teadusuuringud ja innovatsioon

69 787

91 028

127 537

Programm „Euroopa horisont“

64 674

83 491

120 000

Euratomi teadus- ja koolitusprogramm

2 119

2 129

2 129

Rahvusvaheline katsetermotuumareaktor (ITER)

2 992

5 406

5 406

Muu

2

2

2

2.  Euroopa strateegilised investeeringud

31 886

44 375

51 798

InvestEU fond

3 968

13 065

14 065

Euroopa ühendamise rahastu (kogu rubriigi 1 osa)

sh:

17 579

21 721

28 083

Euroopa ühendamise rahastu – Transport

12 393

11 384

17 746

Euroopa ühendamise rahastu – Energeetika

4 185

7 675

7 675

Euroopa ühendamise rahastu – Digitaalvaldkond

1 001

2 662

2 662

Digitaalse Euroopa programm

172

8 192

8 192

Muu

9 097

177

177

Detsentraliseeritud asutused

1 069

1 220

1 281

3.  Ühtne turg

5 100

5 672

8 423

Ühtse turu programm (sh COSME)

3 547

3 630

5 823

ELi pettustevastase võitluse programm

156

161

322

Maksukoostöö („Fiscalis“)

226

239

300

Tollikoostöö (tolliprogramm)

536

843

843

Säästev turism

 

 

300

Muu

61

87

87

Detsentraliseeritud asutused

575

714

748

4.  Kosmos

11 502

14 404

15 225

Euroopa kosmoseprogramm

11 308

14 196

15 017

Detsentraliseeritud asutused

194

208

208

Varu

-1 913

10 824

13 026

II.  Ühtekuuluvus ja väärtused

387 250

391 974

457 540

5.  Regionaalareng ja ühtekuuluvus

272 647

242 209

272 647

ERF + Ühtekuuluvusfond

sh:

272 411

241 996

272 411

Euroopa Regionaalarengu Fond

196 564

200 622

 

Ühtekuuluvusfond

75 848

41 374

 

millest: Euroopa ühendamise rahastu – Transport

11 487

10 000

 

Toetus Küprose türgi kogukonnale

236

213

236

6.  Majandus- ja rahaliit

273

22 281

22 281

Reformide tugiprogramm

185

22 181

22 181

Euro kaitsmine võltsimise eest

7

7

7

Muu

81

93

93

7.  Investeerimine inimestesse, sotsiaalsesse sidususse ja väärtustesse

115 729

123 466

157 612

Euroopa Sotsiaalfond + (sh 5,9 miljardit eurot lastegarantii jaoks)

96 216

89 688

106 781

millest: tervishoid, tööhõive ja sotsiaalne innovatsioon

1 075

1 042

1 095

Programm „Erasmus+“

13 699

26 368

41 097

Euroopa solidaarsuskorpus

373

1 113

1 113

Programm „Loov Euroopa“

1 403

1 642

2 806

Õiglus

316

271

316

Õigused ja väärtused, sh vähemalt 500 miljonit eurot liidu väärtuste tegevussuunale

594

570

1 627

Muu

1 158

1 185

1 185

Detsentraliseeritud asutused

1 971

2 629

2 687

Varu

-1 399

4 018

4 999

III.  Loodusvarad ja keskkond

399 608

336 623

404 718

8.  Põllumajandus- ja merenduspoliitika

390 155

330 724

391 198

EAGF + EAFRD

sh:

382 855

324 284

383 255

Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF)

286 143

254 247

 

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD)

96 712

70 037

 

Euroopa Merendus- ja Kalandusfond

6 243

5 448

6 867

Muu

962

878

962

Detsentraliseeritud asutused

95

113

113

9.  Keskkond ja kliimameetmed

3 492

5 085

11 520

Keskkonna ja kliimameetmete programm (LIFE)

3 221

4 828

6 442

Energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise fond

 

 

4 800

Detsentraliseeritud asutused

272

257

278

Varu

5 960

814

1 999

IV.  Ränne ja piirihaldus

10 051

30 829

32 194

10.  Ränne

7 180

9 972

10 314

Varjupaiga- ja Rändefond

6 745

9 205

9 205

Detsentraliseeritud asutused*

435

768

1 109

11.  Piirihaldus

5 492

18 824

19 848

Integreeritud piirihalduse fond

2 773

8 237

8 237

Detsentraliseeritud asutused*

2 720

10 587

11 611

Varu

-2 621

2 033

2 033

V.  Julgeolek ja kaitse

1 964

24 323

24 639

12.  Julgeolek

3 455

4 255

4 571

Sisejulgeolekufond

1 200

2 210

2 210

Tuumarajatiste dekomisjoneerimine

sh:

1 359

1 045

1 359

Tuumarajatiste dekomisjoneerimine (Leedu)

459

490

692

Tuumaohutus ja dekomisjoneerimine (sh Bulgaarias ja Slovakkias)

900

555

667

Detsentraliseeritud asutused

896

1 001

1 002

13.  Kaitse

575

17 220

17 220

Euroopa Kaitsefond

575

11 453

11 453

Sõjaväeline liikuvus

0

5 767

5 767

14.  Kriisidele reageerimine

1 222

1 242

1 242

Liidu kodanikukaitse mehhanism (rescEU)

560

1 242

1 242

Muu

662

p.m.  

p.m.

Varu

-3 289

1 606

1 606

VI.  Naabrus ja maailm

96 295

108 929

113 386

15.  Välistegevus

85 313

93 150

96 809

Vahend(id), millest toetatakse naabrus- ja arengupoliitikat, sh EAFi mantlipärijat ja Aafrika investeerimiskava

71 767

79 216

82 716

Humanitaarabi

8 729

9 760

9 760

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)

2 101

2 649

2 649

Ülemeremaad ja -territooriumid (sh Gröönimaa)

594

444

594

Muu

801

949

949

Detsentraliseeritud asutused

144

132

141

16.  Ühinemiseelne abi

13 010

12 865

13 010

Ühinemiseelne abi

13 010

12 865

13 010

Varu

-2 027

2 913

3 567

VII.  Euroopa avalik haldus

70 791

75 602

75 602

Euroopa koolid ja pensionid

14 047

17 055

17 055

institutsioonide halduskulud

56 744

58 547

58 547

KOKKU

1 082 320

1 134 583

1 324 089

% kogurahvatulust (EL27)

1.16  %

1.11  %

1.30  %

* Euroopa Parlamendi 10. ja 11. klastri detsentraliseeritud asutuste summa hõlmab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit ning Euroopa piiri- ja rannikuvalvet käsitlevate komisjoni 12. septembri 2018. aasta ettepanekute finantsmõju.

IV lisa – Mitmeaastane finantsraamistik 2021–2027: jaotus programmide kaupa (jooksevhindades)

(miljonit eurot, jooksevhindades)

 

2014–2020 mitmeaastane finantsraamistik (EL27+EAF)

Komisjoni ettepanek aastateks 2021–2027

Parlamendi seisukoht

2021-2027

I.  Ühtne turg, innovatsioon ja digitaalvaldkond

114 538

187 370

243 395

1.  Teadusuuringud ja innovatsioon

68 675

102 573

143 721

Programm „Euroopa horisont“

63 679

94 100

135 248

Euratomi teadus- ja koolitusprogramm

2 085

2 400

2 400

Rahvusvaheline katsetermotuumareaktor (ITER)

2 910

6 070

6 070

Muu

1

3

3

2.  Euroopa strateegilised investeeringud

31 439

49 973

58 340

InvestEU fond

3 909

14 725

15 852

Euroopa ühendamise rahastu (kogu rubriigi 1 osa)

sh:

17 435

24 480

31 651

Euroopa ühendamise rahastu – Transport

12 281

12 830

20 001

Euroopa ühendamise rahastu – Energeetika

4 163

8 650

8 650

Euroopa ühendamise rahastu – Digitaalvaldkond

991

3 000

3 000

Digitaalse Euroopa programm

169

9 194

9 194

Muu

8 872

200

200

Detsentraliseeritud asutused

1 053

1 374

1 444

3.  Ühtne turg

5 017

6 391

9 494

Ühtse turu programm (sh COSME)

3 485

4 089

6 563

ELi pettustevastase võitluse programm

153

181

363

Maksukoostöö („Fiscalis“)

222

270

339

Tollikoostöö (tolliprogramm)

526

950

950

Säästev turism

 

 

338

Muu

59

98

98

Detsentraliseeritud asutused

572

804

843

4.  Kosmos

11 274

16 235

17 160

Euroopa kosmoseprogramm

11 084

16 000

16 925

Detsentraliseeritud asutused

190

235

235

Varu

-1 866

12 198

14 680

II.  Ühtekuuluvus ja väärtused

380 738

442 412

516 517

5.  Regionaalareng ja ühtekuuluvus

268 218

273 240

307 578

ERF + Ühtekuuluvusfond

sh:

267 987

273 000

307 312

Euroopa Regionaalarengu Fond

193 398

226 308

 

Ühtekuuluvusfond

74 589

46 692

 

millest: Euroopa ühendamise rahastu – Transport

11 306

11 285

 

Toetus Küprose türgi kogukonnale

231

240

266

6.  Majandus- ja rahaliit

275

25 113

25 113

Reformide tugiprogramm

188

25 000

25 000

Euro kaitsmine võltsimise eest

7

8

8

Muu

79

105

105

7.  Investeerimine inimestesse, sotsiaalsesse sidususse ja väärtustesse

113 636

139 530

178 192

Euroopa Sotsiaalfond + (sh 5,9 miljardit eurot lastegarantii jaoks)

94 382

101 174

120 457

millest: tervishoid, tööhõive ja sotsiaalne innovatsioon

1 055

1 174

1 234

Programm „Erasmus+“

13 536

30 000

46 758

Euroopa solidaarsuskorpus

378

1 260

1 260

Programm „Loov Euroopa“

1 381

1 850

3 162

Õiglus

 

305

356

Õigused ja väärtused, sh vähemalt 500 miljonit eurot 2018. aasta hindades liidu väärtuste tegevussuunale

 

642

1 834

Muu

1 131

1 334

1 334

Detsentraliseeritud asutused

1 936

2 965

3 030

Varu

-1 391

4 528

5 634

III.  Loodusvarad ja keskkond

391 849

378 920

456 146

8.  Põllumajandus- ja merenduspoliitika

382 608

372 264

440 898

EAGF + EAFRD

sh:

375 429

365 006

431 946

Euroopa Põllumajanduse Tagatisfond (EAGF)

280 351

286 195

 

Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond (EAFRD)

95 078

78 811

 

Euroopa Merendus- ja Kalandusfond

6 139

6 140

7 739

Muu

946

990

1 085

Detsentraliseeritud asutused

94

128

128

9.  Keskkond ja kliimameetmed

3 437

5 739

12 995

Keskkonna ja kliimameetmete programm (LIFE)

3 170

5 450

7 272

Energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise fond

 

 

5 410

Detsentraliseeritud asutused

267

289

313

Varu

5 804

918

2 254

IV.  Ränne ja piirihaldus

9 929

34 902

36 448

10.  Ränne

7 085

11 280

11 665

Varjupaiga- ja Rändefond

6 650

10 415

10 415

Detsentraliseeritud asutused*

435

865

1 250

11.  Piirihaldus

5 439

21 331

22 493

Integreeritud piirihalduse fond

2 734

9 318

9 318

Detsentraliseeritud asutused*

2 704

12 013

13 175

Varu

-2 595

2 291

2 291

V.  Julgeolek ja kaitse

1 941

27 515

27 872

12.  Julgeolek

3 394

4 806

5 162

Sisejulgeolekufond

1 179

2 500

2 500

Tuumarajatiste dekomisjoneerimine

sh:

1 334

1 178

1 533

Tuumarajatiste dekomisjoneerimine (Leedu)

451

552

780

Tuumaohutus ja dekomisjoneerimine (sh Bulgaarias ja Slovakkias)

883

626

753

Detsentraliseeritud asutused

882

1 128

1 129

13.  Kaitse

590

19 500

19 500

Euroopa Kaitsefond

590

13 000

13 000

Sõjaväeline liikuvus

0

6 500

6 500

14.  Kriisidele reageerimine

1 209

1 400

1 400

Liidu kodanikukaitse mehhanism (rescEU)

561

1 400

1 400

Muu

648

p.m.

p.m

Varu

-3 253

1 809

1 809

VI.  Naabrus ja maailm

93 381

123 002

128 036

15.  Välistegevus

82 569

105 219

109 352

Vahend(id), millest toetatakse naabrus- ja arengupoliitikat, sh EAFi mantlipärijat ja Aafrika investeerimiskava

70 428

89 500

93 454

Humanitaarabi

8 561

11 000

11 000

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP)

2 066

3 000

3 000

Ülemeremaad ja -territooriumid (sh Gröönimaa)

582

500

669

Muu

790

1 070

1 070

Detsentraliseeritud asutused

141

149

159

16.  Ühinemiseelne abi

12 799

14 500

14 663

Ühinemiseelne abi

12 799

14 500

14 663

Varu

-1 987

3 283

4 020

VII.  Euroopa avalik haldus

69 584

85 287

85 287

Euroopa koolid ja pensionid

13 823

19 259

19 259

institutsioonide halduskulud

55 761

66 028

66 028

KOKKU

1 061 960

1 279 408

1 493 701

% kogurahvatulust (EL27)

1.16  %

1.11  %

1.30  %

* Euroopa Parlamendi 10. ja 11. klastri detsentraliseeritud asutuste summa hõlmab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit ning Euroopa piiri- ja rannikuvalvet käsitlevate komisjoni 12. septembri 2018. aasta ettepanekute finantsmõju.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0075 ja P8_TA(2018)0076.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0226.
(3) ELT C 215, 19.6.2018, lk 249.
(4) ELT L 282, 19.10.2016, lk 1.
(5) ELT C 242, 10.7.2018, lk 24.


Riigiabi reeglid: uued riigiabi liigid *
PDF 233kWORD 47k
Euroopa Parlamendi 14. novembri 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrust (EL) 2015/1588, milles käsitletakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamist teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes (COM(2018)0398 – C8‑0316/2018 – 2018/0222(NLE))
P8_TA-PROV(2018)0450A8-0315/2018

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2018)0398),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 109, mille alusel nõukogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8‑0316/2018),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 78c,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0315/2018),

1.  kiidab komisjoni ettepaneku heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile.


Relvaeksport: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine
PDF 283kWORD 64k
Euroopa Parlamendi 14. novembri 2018. aasta resolutsioon relvaekspordi kohta: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine (2018/2157(INI))
P8_TA-PROV(2018)0451A8-0335/2018

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatud põhimõtteid, mille hulka kuuluvad demokraatia ja õigusriigi edendamine, rahu säilitamine, konfliktide ennetamine ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamine,

–  võttes arvesse nõukogu 8. detsembril 2008 vastu võetud ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad(1) (edaspidi „ühine seisukoht“),

–  võttes arvesse 19. aastaaruannet(2), mis koostati vastavalt ühise seisukoha artikli 8 lõikele 2,

–  võttes arvesse nõukogu 22. jaanuari 2018. aasta otsust (ÜVJP) 2018/101 tulemusliku relvaekspordi kontrolli edendamise kohta(3) ja nõukogu 29. mai 2017. aasta otsust (ÜVJP) 2017/915 relvakaubanduslepingu rakendamist toetava liidu teavitustegevuse kohta(4),

–  võttes arvesse sõjaliste kaupade ajakohastatud ühist Euroopa Liidu nimekirja, mille nõukogu võttis vastu 26. veebruaril 2018(5),

–  võttes arvesse nõukogu ühise seisukoha (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) kasutusjuhendit,

–  võttes arvesse 12. mail 1996 sõlmitud Wassenaari kokkulepet tavarelvastuse ning kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrolli kohta koos nende kaupade, tehnoloogia ja laskemoona nimekirjadega, mida ajakohastati 2017. aasta detsembris(6),

–  võttes arvesse ELi 25. juuni 2012. aasta inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, eelkõige tegevuskava 11. tulemuse punkti e, ning ELi 20. juuli 2015. aasta inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2015–2019), eelkõige selle 21. eesmärgi punkti d,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblees 2. aprillil 2013. aastal vastu võetud relvakaubanduslepingut(7), mis jõustus 24. detsembril 2014,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta(8),

–  võttes arvesse nõukogu 5. mai 2009. aasta määrust (EÜ) nr 428/2009, millega kehtestatakse ühenduse kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, edasitoimetamise, vahendamise ja transiidi kontrollimiseks(9), mida on muudetud 16. aprilli 2014. aasta määrusega (EL) nr 599/2014, ning selle I lisas esitatud kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia loetelu (edaspidi „kahesuguse kasutusega kaupade määrus“),

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eeskätt eesmärki nr 16 toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi, et saavutada kestlik areng,

–  võttes arvesse ÜRO desarmeerimise tegevuskava „Assurer notre avenir commun“ (Meie ühise tuleviku kindlustamine),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. novembri 2016. aasta määrust (EL) 2016/2134, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks(10),

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Ameti aruannet Inimõiguste Nõukogule relvatarnete mõju kohta inimõiguste kasutamisele(11),

–  võttes arvesse oma varasemaid selleteemalisi resolutsioone, eriti ühise seisukoha rakendamist käsitlevaid 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni(12) ja 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni(13),

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm eesmärgiga toetada Euroopa Liidu kaitsetööstuse konkurentsi- ja uuendusvõimet (COM(2017)0294), ning ettepanekut võtta vastu määrus, millega luuakse Euroopa Kaitsefond (COM(2018)0476),

–  võttes arvesse oma 25. veebruari 2016. aasta(14), 15. juuni 2017. aasta(15) ja 30. novembri 2017. aasta resolutsioone(16) humanitaarolukorra kohta Jeemenis,

–  võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvastatud droonide kasutamise kohta(17),

–  võttes arvesse Inimõiguste Nõukogu 17. augusti 2018. aasta aruannet inimõiguste olukorra kohta Jeemenis, sealhulgas rikkumiste ja riivete kohta alates septembrist 2014 (A/HRC/39/43),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ja artikli 132 lõiget 2,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0335/2018),

A.  arvestades, et ÜRO põhikirja artiklis 51 on sätestatud võõrandamatu õigus individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele;

B.  arvestades, et relvaekspordil ja relvatarnetel on vaieldamatu mõju inimõigustele, inimeste turvalisusele, sotsiaal‑majanduslikule arengule ja demokraatiale; arvestades, et relvaeksport aitab kaasa ka selliste tingimuste kujunemisele, mis sunnib inimesi oma riigist põgenema; arvestades, et seetõttu on põhjendatud range, läbipaistva, tõhusa, üldkehtiva ja ühiselt kehtestatud relvastuskontrollisüsteemi loomine;

C.  arvestades, et ühine seisukoht 2008/944/ÜVJP on õiguslikult siduv raamistik, milles on kindlaks määratud kaheksa kriteeriumi; arvestades, et rikkumise korral keeldutakse ekspordilitsentsi andmisest (kriteeriumid 1–4) või keeldumist vähemalt kaalutakse (kriteeriumid 5–8); arvestades, et vastavalt ühise seisukoha artikli 4 lõikele 2 tehakse sõjatehnoloogia ja varustuse üleandmise lubamise või keelamise otsus iga liikmesriigi puhul siseriikliku diskretsiooni alusel;

D.  arvestades, et viimased andmed(18) näitavad, et ELi 28 liikmesriigi relvaeksport moodustas aastatel 2013–2017 27 % maailma koguekspordist, mis muudab ELi tervikuna USA (34 %) järel ja Venemaa (22 %) ees suuruselt teiseks relvatarnijaks maailmas; arvestades, et ELi andmete kogumise alustamisest kuni tänaseni on kõige suuremas väärtuses relvaekspordilitsentse välja antud 2015. ja 2016. aastal, kusjuures 2015. aastal oli litsentside koguväärtus 195,95 miljardit eurot ja 2016. aastal tavarelvastuse ekspordi (COARM) töörühma viimase aruande kohaselt 191,45 miljardit eurot(19); arvestades, et kahjuks on 2015. ja 2016. aasta andmed eksitavad ja ebatäpsed, sest litsentside hulk väljendab osaliselt pigem kavatsust kui täpseid andmeid lähimas tulevikus realiseeruda võiva tegeliku ekspordi kohta;

E.  arvestades, et COARMi töörühma aastaaruanded on seni ainus vahend, mille eesmärk on käsitleda ühise seisukoha rakendamist; arvestades, et need aruanded on aidanud muuta liikmesriikide relvaeksporti läbipaistvamaks ning kasutusjuhendi suuniste ja selgituste maht on märgatavalt kasvanud; arvestades, et ühise seisukoha tõttu on kasvanud relvaekspordi litsentside andmist puudutava teabe maht;

F.  arvestades, et nii ülemaailmne kui ka piirkondlik julgeolekukeskkond on väga palju muutunud, eriti ELi lõuna- ja idanaabruse puhul, ning et see rõhutab tungivat vajadust parandada meetodeid seoses andmete esitamisega ekspordilitsentside riskihindamiste jaoks ja muuta need kindlamaks;

G.  arvestades, et vastavalt ühise seisukoha artiklile 3 on kaheksa kriteeriumiga kindlaks määratud üksnes miinimumnõuded ning need ei piira liikmesriikidel kehtestamast rangemaid relvastuskontrollimeetmeid; arvestades, et otsustamine relvaekspordi litsentsi lubamise või sellest keeldumise üle kuulub üksnes liikmesriikide pädevusse;

H.  arvestades, et kõik liikmesriigid ei edasta COARMi töörühmale täielikke andmeid; arvestades, et andmed ei ole täielikud ega samaliigilised ja relvaeksporditavad on väga erinevad, sest liikmesriikides kehtib erinev andmete kogumise ja esitamise kord ning liikmesriigid tõlgendavad kaheksat kriteeriumi erinevalt; tuletab meelde, et teabevahetusel tuleb austada iga riigi õigusakte ja haldusmenetlusi;

I.  arvestades, et praegu puudub standardne, sõltumatu mehhanism nende kaheksa ühise seisukoha kriteeriumi täitmise kontrollimiseks ja sellealaseks aruandluseks;

J.  arvestades, et viimaste aastate jooksul on võetud väike- ja kergrelvadega kauplemist käsitlevaid meetmeid ning ajakohastatud Wassenaari kokkuleppesse kuuluvat kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia nimekirja; arvestades, et kuigi sellised küsimused nagu relvavahenduse kontroll, litsentseeritud tootmine väljaspool ELi ja lõppkasutaja kontrollimine on võetud päevakorda ning teatud määral lõimitud isegi ühisesse seisukohta, on veel palju tooteid, eelkõige kahesuguse kasutusega kauba, kübertehnoloogia ja seire valdkonnas, mida kontrollisüsteem ei hõlma;

K.  arvestades, et 19. aastaaruandest selgub, et 40,5 % relvaekspordi litsentsidest väärtusega 77,5 miljardit eurot anti Lähis‑Ida ja Põhja‑Aafrika piirkonna riikidele ning suurem osa sellest, väärtusega 57,9 miljardit eurot, eksporditi Saudi Araabiasse, Egiptusesse ja Araabia Ühendemiraatidesse;

L.  arvestades, et mõnel juhul on teatavatesse riikidesse, näiteks Saudi Araabiasse, Araabia Ühendemiraatidesse ja Saudi Araabia juhitud koalitsiooni liikmesriikidesse, eksporditud relvi kasutatud konfliktides, näiteks Jeemeni konfliktis; arvestades, et selline eksport rikub selgelt ühist seisukohta;

M.  arvestades, et Euroopa Parlament palus oma 25. veebruari 2016. aasta resolutsioonis humanitaarolukorra kohta Jeemenis, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja käivitaks algatuse, mille eesmärgiks on kehtestada ELi relvaembargo Saudi Araabia suhtes;

N.  arvestades, et relvadel, mida ELi liikmesriigid on lubanud üle anda ja mida seejärel on kasutatud praeguses Jeemeni konfliktis, on olnud Jeemeni kestlikule arengule katastroofiline mõju;

O.  arvestades, et kaitsesektor on tõusnud ELi poliitikas kesksele kohale, sest Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias sätestatakse, et „jätkusuutlik, uuenduslik ja konkurentsivõimeline Euroopa kaitsetööstus on hädavajalik Euroopa strateegilise autonoomia ja tõsiselt võetava ÜJKP tagamiseks“(20); arvestades, et relvaeksport on oluline Euroopa kaitse tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tõhustamiseks ning et kaitsetööstus aitab esmajärgus tagada liidu liikmesriikide kaitset ja julgeolekut, aidates seejuures kaasa ÜJKP elluviimisele; arvestades, et Euroopa Kaitsefondi – ja sellele eelneva hiljuti kasutusele võetud Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi – põhiülesanne on toetada Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet(21);

P.  arvestades, et läbipaistvusmeetmed, näiteks relvaekspordi kontroll, aitavad kaasa liikmesriikidevahelise usalduse suurendamisele;

Q.  arvestades, et ühise seisukoha artiklis 10 on selgelt öeldud, et kaheksa kriteeriumi järgimine on tähtsam kui liikmesriikide võimalikud majanduslikud, sotsiaalsed, kaubanduslikud või tööstuslikud huvid;

Ühise seisukoha tugevdamine ja selle parem rakendamine

1.  rõhutab, et riikidel on seaduslik õigus omandada enesekaitseks sõjatehnoloogiat; rõhutab, et kaitsetööstuse säilitamine moodustab osa liikmesriikide enesekaitsest;

2.  märgib, et Euroopa kaitseturg on liikmesriikide ja liidu kodanike julgeoleku ja kaitse tagamise vahend, andes oma panuse ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP), eriti ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) rakendamisse; kutsub liikmesriike üles likvideerima kaitsekulutuste praegust mittetõhusust, mis tuleneb dubleerimisest, killustatusest ja koostalitlusvõime puudumisest, ning võtma endale eesmärgiks ELi muutmise julgeoleku tagajaks, muu hulgas parema relvaekspordi kontrollimise abil;

3.  tõdeb, et EL on ainus riikide liit, millel on õiguslikult siduv raamistik relvaekspordi kontrolli parandamiseks, sealhulgas kriisipiirkondades ja kaheldavate inimõigusalaste tulemustega riikides; tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et Euroopa ja muude maailmajagude kolmandad riigid on ühinenud relvaekspordi kontrollisüsteemiga ühise seisukoha alusel; julgustab ka ülejäänud kandidaatriike, riike, kes tegelevad kandidaatriigi staatuse saamisega, või riike, kes soovivad muul viisil asuda ELiga ühinemise teele, kohaldama ühise seisukoha sätteid;

4.  rõhutab kiireloomulist vajadust tugevdada ELi delegatsioonide rolli liikmesriikide ja Euroopa välisteenistuse abistamisel seoses ekspordilitsentsidega seotud riskihindamiste läbiviimisega ja nende rakendamisega lõppkasutajate kontrollide, saatmisjärgsete kontrollide ja kohapealsete kontrollide suhtes;

5.  märgib, et neid kaheksat kriteeriumi rakendatakse ja tõlgendatakse ELi liikmesriikides erinevalt; nõuab kaheksa kriteeriumi ühtset, järjepidevat ja kooskõlastatud kohaldamist ning ühise seisukoha ja kõigi sellest lähtuvate kohustuste täielikku rakendamist;

6.  usub, et ekspordilitsentsi andmise korral läbi viidava riskihindamise metoodika peaks hõlmama ettevaatuspõhimõtet ning et liikmesriigid peaksid lisaks selle hindamisele, kas konkreetset sõjatehnoloogiat võidakse kasutada siserepressioonideks või muul soovimatul eesmärgil, hindama ka riske, lähtudes sihtriigis valitsevast üldisest olukorrast, võttes arvesse selliseid tegureid nagu sealse demokraatia, õigusriigi ja sotsiaal‑majandusliku arengu seis;

7.  kutsub kooskõlas oma 13. septembri 2017. aasta soovitustega liikmesriike ja Euroopa välisteenistust kasutama praegust läbivaatamisprotsessi teabevahetusmehhanismide tugevdamiseks, tehes kättesaadavaks kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt paremat teavet ekspordilitsentside riskihindamiste jaoks järgmiselt:

   a) esitatakse rohkem teavet ekspordilitsentside ja tegeliku ekspordi kohta, jagades seda teavet süstemaatiliselt ja õigeaegselt, muu hulgas probleemsete lõppkasutajate, kõrvalesuunamise juhtumite, võltsitud või muul viisil probleemsete lõppkasutaja sertifikaatide ning kahtlusaluste vahendajate ja transpordiettevõtjate kohta, kooskõlas siseriiklike õigusaktidega;
   b) luuakse loetelu relvade ekspordiga seotud õigusnormide rikkumise või tuvastatud kõrvalesuunamise juhtumite eest süüdi mõistetud isikute ja üksuste kohta ning selliste isikute kohta, kes teadaolevalt või kahtluse kohaselt tegelevad ebaseadusliku relvakaubanduse või tegevusega, mis ohustab rahvusvahelist ja riiklikku julgeolekut;
   c) vahetatakse kaheksa kriteeriumi rakendamiseks vastu võetud parimaid tavasid;
   d) muudetakse praegune kasutusjuhend interaktiivseks internetiressursiks;
   e) muudetakse 2019. aasta lõpuks ELi aastaaruanne otsingut võimaldavaks andmebaasiks, rakendades 2017. aasta andmete puhul uut vormingut;
   f) edendatakse selgeid ja väljakujunenud ning teabevahetusel põhinevaid koostöömenetlusi õiguskaitseasutuste ja piirivalveasutuste vahel, et tugevdada julgeolekualast koostööd ja kaotada ebaseaduslik relvakaubandus, mis ohustab ELi ja selle kodanike julgeolekut;

8.  kutsub liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles suurendama nende töötajate arvu, kes tegelevad nii riiklikul kui ka ELi tasandil toimuva ekspordiga seotud küsimustega; innustab kasutama ELi vahendeid liikmesriikides litsentsimisega tegelevate ja õiguskaitseametnike suutlikkuse suurendamiseks;

9.  tuletab meelde, et üks põhjuseid kehtestada ühine seisukoht oli vältida Euroopa relvade kasutamist liikmesriikide relvajõudude vastu ja hoida ära inimõiguste rikkumisi ja relvakonfliktide pikenemist; kordab, et ühises seisukohas on sätestatud miinimumnõuded, mida liikmesriigid peavad relvaekspordi kontrolli valdkonnas kohaldama, ning et selles on sätestatud kohustus hinnata ekspordilitsentsi taotlust seisukohas loetletud kõigi kaheksa kriteeriumi alusel;

10.  kritiseerib liikmesriike kaheksa kriteeriumi süstemaatilise kohaldamata jätmise pärast ja asjaolu, et sõjatehnoloogia jõuab paikadesse ja lõppkasutajateni, kes ei vasta ühises seisukohas sätestatud kriteeriumidele; kordab oma üleskutset sõltumatuks hindamiseks, kas liikmesriigid täidavad kaheksat ühise seisukoha kriteeriumi; peab vajalikuks edendada kaheksa kriteeriumi kohaldamisel suuremat lähenemist; peab kahetsusväärseks asjaolu, et ei ole sätestatud sanktsioone, mida kohaldada liikmesriikide suhtes, kes ei kontrollinud litsentside andmisel eelnevalt kaheksa kriteeriumi täitmist; kutsub liikmesriike üles parandama ühise seisukoha rakendamise järjepidevust ja soovitab liikmesriikidel näha ette sõltumatute kontrollide tegemise kord;

11.  on veendunud, et eksport Saudi Araabiasse, Araabia Ühendemiraatidesse ja teistesse Saudi Araabia juhitud koalitsiooni liikmetesse Jeemenis on vastuolus vähemalt teise kriteeriumiga, sest ÜRO pädevad asutused on tuvastanud nende riikide osalemise rahvusvahelise humanitaarõiguse raskes rikkumises; kordab oma 13. septembri 2017. aasta üleskutset kiireloomulise vajaduse kohta kehtestada Saudi Araabiale relvaembargo ning kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning nõukogu laiendama sellist embargot kõigile teistele Saudi Araabia juhitud koalitsiooni liikmetele Jeemenis;

12.  usub, et on vaja algatada protsess mehhanismi loomiseks, mille abil saab kehtestada sanktsioone nendele liikmesriikidele, kes ei järgi ühist seisukohta;

13.  märgib, et mõned liikmesriigid on Saudi Araabia ja Saudi Araabia juhitud koalitsiooni liikmete tegevuse tõttu Jeemenis lõpetanud nende varustamise relvadega, samal ajal kui teised jätkavad sõjalise tehnoloogia tarnimist; tervitab liikmesriike, nagu Saksamaa ja Madalmaad, kes on muutnud oma käitumist seoses Jeemeni konfliktiga; peab aga äärmiselt kahetsusväärseks seda, et teised liikmesriigid ei tundu sihtriigi käitumist ega eksporditud relvade ja laskemoona lõppkasutust arvesse võtvat; rõhutab, et selline erinev lähenemine võib ohustada kogu Euroopa relvastuskontrollikorda;

14.  on häiritud asjaolust, et väljastati peaaegu kõik konkreetsetesse riikidesse nagu Saudi Araabiasse eksportimiseks taotletud litsentsidest, kuigi neisse riikidesse eksportimisega rikutakse vähemalt ühise seisukoha kriteeriume 1–6, ja arvestades, et kriteeriumide 1–4 täitmata jätmise korral tuleb keelduda litsentsi andmisest; peab kahetsusväärseks, et väljastati peaaegu kõik Saudi Araabiasse eksportimiseks taotletud litsentsidest (95 %) kategoorias ML9(22) (sõjalaevad, mida kasutatakse Jeemeni vastu kehtestatud mereblokaadi jõustamiseks), ning kategooriates ML10 (õhusõidukid) ja ML4 (pommid jne), mis on olnud õhurünnakutes olulised, halvendades veelgi humanitaarolukorda, kahjustades kogu riigi kestlikku arengut ja suurendades Jeemeni elanikkonna jätkuvaid kannatusi;

15.  on šokeeritud, millises koguses ELis valmistatud relvi ja lahingumoona on leitud Süürias ja Iraagis Daeshi valdusest; märgib, et Bulgaaria ja Rumeenia ei ole tõhusalt kohaldanud ühist seisukohta relvaekspordi kohta seoses lõppkasutaja sertifikaatidega vastuolus olevate edasiandmistega; kutsub kõiki liikmesriike üles keelduma tulevikus sarnastest tarnetest, eelkõige USAsse ja Saudi Araabiasse, ning palub Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel, eelkõige Bulgaarial ja Rumeenial, selgitada COARMi töörühma, kuid ka avalikult parlamendi julgeoleku ja kaitse allkomisjoni (SEDE) ees, milliseid samme on selles küsimuses astutud; palub Euroopa välisteenistusel käsitleda ettevõtte Conflict Armament Research hiljutisest aruandest ilmnenud paljusid juhtumeid ning uurida COARMi töörühmas ja teistel asjaomastel foorumitel tõhusamaid meetodeid kõrvalesuunamise ohu hindamiseks, sealhulgas muutes nimetatud dokumendi eelseisva läbivaatamise käigus liikmesriikidele kohustuslikuks keeldumise ekspordilitsentsi andmisest, kui on selge oht, et eksporditavat sõjatehnoloogiat või varustust võidakse kõrvale suunata; otsustab algatada selle küsimuse kohta uurimise;

16.  väljendab muret seoses asjaoluga, et relvasüsteemide tarnimine sõja ajal ja väga pingelises poliitilises olukorras võib ebaproportsionaalselt mõjutada tsiviilelanikke; rõhutab, et konflikte tuleks lahendada eelkõige diplomaatilisel teel; nõuab seetõttu, et ELi liikmesriigid võtaksid meetmeid tõeliselt ühise välis- ja julgeolekupoliitika saavutamiseks;

17.  tunnistab, et kaheksanda kriteeriumi parem rakendamine oleks otsustava tähtsusega panus ELi poliitikavaldkondade arengusidususe eesmärkide ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide, eelkõige kestliku arengu eesmärgi 16.4 saavutamisse; palub liikmesriikidel ja Euroopa välisteenistusel ühise seisukoha käimasolevat läbivaatamist selles suhtes ära kasutada; soovitab kasutusjuhendit selles osas ajakohastada ja keskenduda mitte ainult relvaostu mõjule vastuvõtjariigi arengule, vaid ka relvade kasutamisest tulenevale võimalikule arengukahjule, sealhulgas muudes kui vastuvõtjariikides;

18.  soovitab uurida liidu võimalusi toetada liikmesriike ühise seisukoha kaheksa kriteeriumi täitmisel, eeskätt andes teavet riskide hindamise etapi ajal, kontrollides lõppkasutajaid ja viies ellu saadetiste eelkontrolli ning tagades korrapäraselt ajakohastatava nimekirja kolmandatest riikidest, kes täidavad ühise seisukoha kriteeriume;

19.  märgib, et nõukogu hindab ühise seisukoha rakendamist ja selle eesmärkide täitmist 2018. aastal uuesti; nõuab, et ühise seisukoha läbivaatamise käigus määrataks kindlaks, kuidas ühist seisukohta rakendatakse riikide tasandil, ja et selle raames hinnataks selle eri rakendusviise riikide õigusnormides, litsentsitaotluste hindamiseks kasutatavaid meetodeid ning asjaomaseid valitsusasutusi ja ministeeriume; rõhutab sellega seoses, et äsja kasutusele võetud Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmist ja tulevasest kaitsefondist rahastatavad projektid peavad kuuluma riiklike ja ELi kontrolli- ja aruandlusmehhanismide või -korra alla ning Euroopa Parlament peab neid projekte põhjalikult kontrollima; usub, et ka kavandatava rahutagamisrahastu suhtes tuleks kohaldada Euroopa Parlamendi kontrolli;

20.  kutsub liikmesriike üles likvideerima kaitsekulutuste praegust mittetõhusust, mis tuleneb dubleerimisest, killustatusest ja koostalitlusvõime puudumisest, ning võtma endale eesmärgiks ELi muutmise julgeoleku tagajaks, muu hulgas parema relvaekspordi kontrollimise abil;

21.  on seisukohal, et tulevase määruse kontekstis, millega asutatakse Euroopa Kaitsefond (EDF) (COM(2018)0476), tuleks liidu rahastamisest välja jätta väike- ja kergrelvadega seotud tegevus, kui neid töötatakse välja peamiselt ekspordiks;

22.  peab Brexiti kontekstis oluliseks, et Ühendkuningriik jääks jätkuvalt seotuks ühise seisukohaga ja kohaldaks selle rakendussätteid, nagu seda teevad muud kolmandad Euroopa riigid;

23.  rõhutab, et soov suurendada Euroopa kaitsesektori konkurentsivõimet ei tohi mõjutada ühise seisukoha kaheksa kriteeriumi kohaldamist, sest kriteeriumid on tähtsamad kui liikmesriikide võimalikud majanduslikud, kaubanduslikud, sotsiaalsed või tööstuslikud huvid;

24.  leiab, et direktiivi 2009/43/EÜ (kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta) rakendamine peaks toimuma kooskõlas ühise seisukohaga, sealhulgas varuosade ja komponentide puhul; märgib, et ühise seisukoha kohaldamisala ei ole piiratud ja seega kohaldatakse kaheksat kriteeriumi ka ELi‑sisese tarne puhul;

25.  kordab oma seisukohta, et ELi ettevõtjad võivad küberseiretehnoloogia ebapiisavalt kontrollitud ekspordiga avaldada kahjulikku mõju ELi digitaristu turvalisusele ja inimõiguste austamisele; rõhutab sellega seoses ELi kahesuguse kasutusega kaupade määruse kiire, tõhusa ja põhjaliku ajakohastamise tähtsust, tuletab meelde komisjoni ettepanekut puudutavat seisukohta Euroopa Parlamendis, kus ettepanek kiideti 2018. aasta jaanuaris heaks ülekaaluka häälteenamusega, ning teeb nõukogule ettepaneku välja töötada ambitsioonikas seisukoht, et kaasseadusandjad jõuaksid kokkuleppele enne praeguse ametiaja lõppu; kutsub liikmesriike üles pöörama ekspordikontrolli ja kaheksa kriteeriumi kohaldamise valdkonnas suuremat tähelepanu sellistele nii tsiviil- kui ka sõjalisel otstarbel kasutatavatele kaupadele nagu seiretehnoloogia, samuti nende koostisosad, mida saab kasutada kübersõjas või mittesurmava inimõiguste riive eesmärgil; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles investeerima piisavalt rahalisi vahendeid tehnoloogiasse ja inimressurssidesse, et koolitada isikuid konkreetsete küberjulgeolekuprogrammide raames; kutsub liikmesriike üles edendama rahvusvahelisel tasandil selliste kaupade lisamist kontrollinimekirjadesse (eeskätt Wassenaari kokkuleppesse);

26.  julgustab liikmesriike põhjalikumalt uurima kolmandates riikides toimuvat litsentseeritud tootmist ja tagama tugevamad kaitsemeetmed soovimatu kasutamise vältimiseks; nõuab ühise seisukoha ranget kohaldamist kolmandates riikides toimuva litsentseeritud tootmise suhtes; nõuab litsentseeritud tootmiskorra piiramist riikidega, kes on relvakaubanduslepingu osalis- või allakirjutanud riigid, ning et need kolmandad riigid oleksid kohustatud eksportima vaid litsentsi alusel toodetud varustust, millele algne eksportiv liikmesriik on andnud sõnaselge loa;

27.  rõhutab vajadust töötada välja lähenemisviis olukordade lahendamiseks, kus liikmesriigid tõlgendavad erinevalt ühise seisukoha kaheksat kriteeriumi (oma olemuselt sarnaste toodete eksport sarnastesse sihtkohtadesse ja lõppkasutajatele), et säilitada kõigile võrdsed tingimused ja ELi usaldusväärsus väljaspool liitu;

28.  palub liikmesriikidel ja Euroopa välisteenistusel töötada välja sihtotstarbelise strateegia, et pakkuda ametlikku kaitset rikkumisest teatajatele, kes juhivad tähelepanu relvatööstusvaldkonna organisatsioonide ja ettevõtete tegevusele, mis on vastuolus ühises seisukohas sisalduvate kriteeriumide ja põhimõtetega;

29.  nõuab lisaks kaheksa kriteeriumi laiendamist või kohaldamist sõjaväe, julgeoleku- ja politseitöötajate üleviimisele, relvaekspordiga seotud teenustele, oskusteabele ja väljaõppele ning erasektori militaar- ja turvateenistustele;

30.  kutsub liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles tegema tihedat koostööd, et hoida ära relvade kõrvalesuunamisest ja varumisest tulenevaid ohte, nagu ebaseaduslik relvakaubandus ja üle piiri toimetamine; rõhutab, et kolmandatesse riikidesse eksporditud relvade puhul on olemas oht, et need võivad salakaubaveo ja ebaseadusliku relvakaubanduse kaudu Euroopa Liitu tagasi jõuda;

31.  kutsub liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles lisama ühisesse seisukohta uue kriteeriumi, millega tagataks, et litsentside väljaandmisel võetakse nõuetekohaselt arvesse ekspordi puhul esinevat korruptsiooniohtu;

COARMi aastaaruanne

32.  tunnustab COARMi pingutusi, mis on suunatud koostööle, kooskõlastamisele ja lähenemisele (eelkõige kasutades ühise seisukoha kasutusjuhendit) ning ühise seisukoha tugevdamisele ja rakendamisele, eelkõige mis puudutab teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ja lähendamist või ühtlustamist nii ELi siseselt kui ka suhetes kolmandate riikidega;

33.  peab kahetsusväärseks, et 2015. aastat puudutav 18. aastaaruanne avaldati alles 2017. aasta märtsis ja 2016. aastat puudutav 19. aastaaruanne 2018. aasta veebruaris; nõuab ühtlustatuma ja õigeaegse aruandluse ning andmete esitamise menetluse tagamist, kehtestades andmete esitamise tähtajaks selle aasta jaanuari, mis järgneb aastale, millal eksport toimus, ning kehtestades kindla avaldamise kuupäeva, mis ei oleks hiljem kui ekspordile järgneva aasta märtsis;

34.  tuletab meelde, et ühise seisukoha artikli 8 lõike 2 kohaselt peavad kõik liikmesriigid andma oma relvaekspordi kohta aru, ja nõuab, et kõik liikmesriigid täidaksid kõik neile ühises seisukohas kehtestatud kohustused; rõhutab, et kvaliteetsed ja eristatud andmed tegelike tarnete kohta on olulised, et mõista, kuidas rakendatakse kaheksat kriteeriumi;

35.  kritiseerib asjaolu, et mitu liikmesriiki ei esitanud kõiki andmeid, et 19. aastaaruannet oleks võimalik koostada üksikasjalike ja riigipõhiste andmete põhjal; on mures, et sellest tulenevalt on COARMi töörühma aastaaruandest välja jäänud olulist teavet, mistõttu ei ole aruanne ajakohane ega anna täit pilti liikmesriikide eksporditegevusest; leiab, et üksikasjalikuma ja ammendava teabe saamiseks tuleks luua standardne kontrolli- ja aruandlussüsteem; kordab oma nõuet, et kõik liikmesriigid, kes ei ole esitanud kõiki andmeid, esitaksid järgmise aastaaruande jaoks vajalikud täiendavad andmed toimunud eksporditegevuse kohta;

36.  märgib, et 19. aastaaruande kohaselt kasutati keeldumise põhjendamisel kriteeriume erinevalt: 1. kriteeriumi nimetati 82 korda; 2. kriteeriumi 119 korda; 3. kriteeriumi 103 korda, 4. kriteeriumi 85 korda, 5. kriteeriumi 8 korda; 6. kriteeriumi 12 korda; 7. kriteeriumi 139 korda ja 8. kriteeriumi ühe korra; märgib murega, et langes nii rahuldamata litsentsitaotluste suhteline kui ka koguarv (2016. aastal oli rahuldamata litsentsitaotlusi ainult 0,76 % võrreldes 2015. aastaga, kui neid oli peaaegu 1 %); märgib pettumusega, et aruanne ei sisalda endiselt andmeid keeldumisest teatamist käsitlevate konsultatsioonide tulemuse kohta, ning kutsub liikmesriike üles lisama neid andmeid tulevastesse aastaaruannetesse;

37.  teeb ettepaneku koguda liikmesriikidelt lisateavet ja avaldada see nii riigi tasandil kui ka COARMi töörühma aastaaruandes; teeb ettepaneku täiendada COARMi aastaaruannet kokkuvõttega, mis sisaldaks suundumusi võrreldes eelnevate aastatega ning koondarve;

Parlament ja kodanikuühiskond

38.  märgib, et kõigi ELi liikmesriikide parlamendid ei kontrolli riiklike litsentside andmise otsuseid; juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi kodukorrale, milles nähakse ette võimalus korrapäraselt reageerida ELi relvaekspordi aastaaruannetele, ning nõuab sellega seoses praeguse olukorra parandamist ning tagamist, et Euroopa Parlament vastab COARMi töörühma aastaaruandele oma aastaaruandega, mis peaks olema kvoodiväline; kutsub liikmesriikide parlamente üles vahetama võimaluse korral häid tavasid relvaekspordi aruandluse ja järelevalve kohta;

39.  rõhutab riikide parlamentide, Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna, relvaekspordi kontrolli asutuste ja tööstusliitude olulist rolli ühise seisukoha kokkulepitud standardite toetamisel ja edendamisel riiklikul ja ELi tasandil ning läbipaistva ja vastutustundliku kontrollisüsteemi loomisel; nõuab seepärast läbipaistvat ja töökindlat kontrollimehhanismi, mis kindlustaks parlamentide ja kodanikuühiskonna rolli; ergutab riikide parlamente, kodanikuühiskonda ja akadeemilisi ringkondi viima läbi sõltumatuid relvakaubanduse uuringuid ning kutsub liikmesriike ja Euroopa välisteenistust seda tegevust toetama, muu hulgas rahaliste vahenditega;

40.  rõhutab relvaekspordi kontrolliga ja selle kontrolli läbiviimisega seotud andmete parlamentaarse järelevalve tähtsust ja legitiimsust; nõuab sellega seoses, et nähtaks ette avaliku järelevalve funktsiooni täielikuks täitmiseks vajalikud meetmed, toetus ja teave;

41.  teeb ettepaneku loetleda COARMi töörühmale esitatavates andmetes Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmist (EDIDP) ja/või Euroopa Kaitsefondist rahastatavate toodete eksport eraldi, et tagada Euroopa eelarve vahenditest rahastatud toodete hoolikas seire; kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles kokku leppima üksikasjalikus tõlgendus- ja rakenduskorras, sealhulgas järelevalveorganis, karistusorganis ja eetikakomitees, et tagada ühise seisukoha kriteeriumide kohaldamine vähemalt Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmist ja/või Euroopa Kaitsefondist rahastatavate toodete suhtes ning et tagada asjaomastele riikidele võrdne ekspordiraamistik; on seisukohal, et perspektiivis tuleks ühtset tõlgendamist ja rakendamist kohaldada kogu liikmesriikide relvaekspordi suhtes;

Rahvusvaheline relvastuskontroll ja desarmeerimine

42.  tuletab meelde liidu eesmärki tegutseda maailmas rahu edendajana; on seisukohal, et EL peaks kandma oma üha suurenevat vastutust rahu ja julgeoleku tagamisel Euroopas ja maailmas, kasutades selleks veelgi täiustatud ekspordikontrolli mehhanisme ja desarmeerimisalgatusi, ühtlasi peaks EL vastutustundliku ülemaailmse partnerina olema eestvedajate seas ja näitama üles aktiivsust sellistes valdkondades nagu relvade leviku tõkestamine, ülemaailmne desarmeerimine ja relvatarnete kontroll, samuti sõjalisest tsiviilkasutusse ülemineku tehnoloogia ja tootmisprotsesside teadus- ja arendustegevuse edendamine, nt ekspordisoodustuste andmisega nendele kaupadele;

43.  tuletab meelde, et kõik ELi liikmesriigid on kirjutanud alla ÜRO relvakaubanduslepingule; nõuab relvakaubanduslepingu üldkehtivaks muutmist ja rohkem tähelepanu juhtimist riikidele, kes ei ole lepingule alla kirjutanud; ühtlasi tunnustab relvakaubanduslepingut puudutavat teavitustegevust ning toetab selle tulemuslikku rakendamist;

44.  kutsub liikmesriike üles toetama kolmandaid riike relvastuskontrolli süsteemi väljatöötamisel, ajakohastamisel, parandamisel ja kohaldamisel kooskõlas ühise seisukohaga;

45.  kordab oma autonoomseid surmavaid relvasüsteeme käsitlevat seisukohta; nõuab autonoomsete surmavate relvasüsteemide arendamisel ja tootmisel kasutatavate toodete ekspordi keelustamist;

46.  juhib tähelepanu asjaolule, et tõhus rahvusvaheline relvaekspordikontrolli leping peaks hõlmama kõiki, sealhulgas riikidevahelisi tarneid, tarneid riikide ja erasektori lõppkasutajate vahel, liisimist ja laenamist, kinkimist või üleandmist abi korras või muid teenuseid;

o
o   o

47.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, NATO peasekretärile ning ÜRO peasekretärile.

(1) ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.
(2) ELT C 56, 14.2.2018, lk 1.
(3) ELT L 17, 23.1.2018, lk 40.
(4) ELT L 139, 30.5.2017, lk 38.
(5) ELT C 98, 15.3.2018, lk 1.
(6) http://www.wassenaar.org/control-lists/, nimekiri „List of Dual‑Use Goods and Technologies and Munitions List“ (kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia nimekiri ning lahingumoona nimekiri) kokkuleppes „Wassenaar Arrangement on Export Controls for Conventional Arms and Dual‑Use Goods and Technologies“ (Wassenaari kokkulepe tavarelvade ning kahesuguse kasutusega kaupade ja tehnoloogia ekspordi kontrolli kohta).
(7) Relvakaubandusleping, ÜRO, 13‑27217.
(8) ELT L 146, 10.6.2009, lk 1.
(9) ELT L 134, 29.5.2009, lk 1.
(10) ELT L 338, 13.12.2016, lk 1.
(11) A/HRC/35/8.
(12) ELT C 337, 20.9.2018, lk 63.
(13) ELT C 399, 24.11.2017, lk 178.
(14) ELT C 35, 31.1.2018, lk 142.
(15) ELT C 331, 18.9.2018, lk 146.
(16) ELT C 356, 4.10.2018, lk 104.
(17) ELT C 285, 29.8.2017, lk 110.
(18) Trends in International Arms Transfers (rahvusvaheliste relvatarnete suundumused), 2017 (SIPRI teabeleht, märts 2018).
(19) http://enaat.org/eu-export-browser/licence.de.html
(20) „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, Brüssel, juuni 2016.
(21) Euroopa Kaitsefondi käivitamine, COM(2017)0295, 7.6.2017.
(22) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52016XG0406(01)&from=ET.


Konkurentsiasutustele volituste andmine ja siseturu nõuetekohase toimimise tagamine ***I
PDF 584kWORD 106k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 14. novembri 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused konkurentsieeskirjade täitmise tagamise tõhustamiseks ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine (COM(2017)0142 – C8‑0119/2017 – 2017/0063(COD))
P8_TA-PROV(2018)0452A8-0057/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0142),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikleid 103 ja 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0119/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. juuni 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit ja siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamust (A8-0057/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. novembri 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/…, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimimine

P8_TC1-COD(2017)0063


(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 103 ja 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(1),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(2)

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Liidu toimimise lepingu ( „ELi toimimise leping“) artiklid 101 ja 102 on avaliku õiguskorra osa ja neid tuleks kõikjal liidus tulemuslikult kohaldada, et tagada siseturul moonutamata konkurents. ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik täitmise tagamine on vajalik kindlustamaks, et turud oleksid liidu piires õiglasemad ja enam avatud ning konkurentsivõimelisemad, et ettevõtjad konkureeriksid sellistel turgudel pigem oma saavutustele tuginedes ilma äriühingute seatud turule sisenemise tõketeta, mis võimaldaks neil luua jõukust ja töökohti. See kaitseb tarbijaid ja siseturul tegutsevaid ettevõtjaid selliste äritavade eest, millega hoitakse kaupade ja teenuste hinnad kunstlikult kõrged, ja võimaldab neile laiemat uuenduslike kaupade ja teenuste valikut.

(2)  ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisega tegelevad avaliku õiguse tasandil vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1/2003(3) samal ajal liikmesriikide konkurentsiasutused ja komisjon. Liikmesriikide konkurentsiasutused ja komisjon, kes tihedas koostöös kohaldavad liidu konkurentsinorme, moodustavad koos ametiasutuste võrgustiku („Euroopa konkurentsivõrgustik“).

(3)  Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõikega 1 kohustatakse liikmesriikide konkurentsiasutusi ja liikmesriikide kohtuid kohaldama ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102 kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse või valitseva seisundi kuritarvitamise suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Praktikas kohaldab enamik liikmesriikide konkurentsiasutusi ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 samal ajal ka liikmesriigi konkurentsiõigust ▌. Käesolev direktiiv, mille eesmärk on tagada, et liikmesriikide konkurentsiasutustel oleks ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud sõltumatuse tagatised, vahendid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitused, mõjutab seetõttu paratamatult ka liikmesriigi konkurentsiõigust, kui liikmesriikide konkurentsiasutused seda paralleelselt kohaldavad. Lisaks sellele ei tohiks liikmesriigi konkurentsiõiguse kohaldamine liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada võivate kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste või kooskõlastatud tegevuste suhtes kaasa tuua tulemust, mis erineks sellest, milleni liikmesriigi konkurentsiasutus jõuaks, kohaldades liidu õigust määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõike 2 kohaselt. Seetõttu on liikmesriigi konkurentsiõiguse ja liidu õiguse paralleelse kohaldamise puhul ülimalt tähtis, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on samad sõltumatuse tagatised, vahendid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitused, mis on vajalikud kindlustamaks, et ei jõutaks eri tulemustele.

(4)  Lisaks peaks asjaolu, et liikmesriikide konkurentsiasutustele antakse õigus saada uurimise all oleva ettevõtja kohta kogu teavet, sealhulgas digitaalsel kujul, sõltumata teabe hoidmise kandjast, mõjutama liikmesriikide konkurentsiasutuste volituste ulatust siis, kui nad teevad menetluse algfaasis vajalikke uurimistoiminguid selle liikmesriigi konkurentsiõiguse ▌ alusel, ▌ mida kohaldatakse koos ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102. Liikmesriikide konkurentsiasutustele erineva ulatusega uurimisvolituste andmine sõltuvalt sellest, kas nad kohaldavad lõpuks üksnes liikmesriigi konkurentsiõigust ▌ või sellega paralleelselt ka ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102, võib siseturul vähendada konkurentsiõiguse täitmise tagamise tulemuslikkust. Direktiivi kohaldamisala peaks seetõttu hõlmama sama juhtumi puhul nii ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamist eraldi kui ka nende kohaldamist paralleelselt liikmesriigi konkurentsiõigusega. Leebusavalduste ja kokkuleppe sõlmimise taotluste kaitse osas peaks käesolev direktiiv hõlmama ka liikmesriigi konkurentsiõiguse kohaldamist eraldi.

(5)  Samas ei näe liikmesriigi õigus tihti liikmesriikide konkurentsiasutustele ette sõltumatuse tagatisi, vahendeid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitusi, mida nad vajavad liidu konkurentsinormide tulemuslikuks täitmise tagamiseks. See vähendab nende võimet kohaldada tulemuslikult ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102 ning liikmesriigi konkurentsiõigust paralleelselt ELi toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102. Näiteks puuduvad paljudel liikmesriikide konkurentsiasutustel liikmesriigi õiguse kohased tulemuslikud vahendid ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise kohta tõendite kogumiseks või seadust rikkunud ettevõtjate trahvimiseks või neil napib inimesi ja rahalisi vahendeid või jääb puudu tegevuse sõltumatusest, et tulemuslikult kohaldada ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102. See võib takistada liikmesriikide konkurentsiasutustel üldse meetmeid võtmast või siis piirata nende täitemeetmete ulatust. Kuna paljudel liikmesriikide konkurentsiasutustel jääb puudu ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikest sõltumatuse tagatistest, inimestest ja vahenditest ning täitmise tagamise ja trahvimise volitustest, võivad konkurentsivastases tegevuses osalevate ettevõtjate suhtes algatatud menetluste tulemused olla sõltuvalt ettevõtja tegevuse asukoha liikmesriigist väga erinevad. Nende suhtes ei pruugita kohaldada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohast täitmist või ei ole täitmine nende puhul tulemuslik. Näiteks on teatavates liikmesriikides ettevõtjatel võimalik rahatrahvi maksmisest kõrvale hoida pelgalt ettevõtte ümberkujundamise teel.

(6)  ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise ebaühtlase tagamise korral, olenemata sellest, kas neid kohaldatakse eraldiseisvalt või paralleelselt liikmesriigi konkurentsiõigusega,▌ jäävad kasutamata võimalused kõrvaldada turule sisenemise tõkkeid ja luua kogu ▌ liidus õiglasemaid konkurentsivõimelisi turge, kus ettevõtjad konkureerivad oma saavutustele tuginedes. See teeb kahju ettevõtjatele ja eeskätt tarbijatele nendes liikmesriikides, kus liikmesriikide konkurentsiasutustel on vähem võimalusi konkurentsinormide tulemuslikuks täitmise tagamiseks. Ettevõtjad ei saa oma saavutustele tuginedes konkureerida, kui liikmeriigis on võimalusi konkurentsivastaste tavade tekkeks, kuna näiteks selliste tavade kohta ei ole võimalik tõendeid koguda või on ettevõtjatel võimalik rahatrahvidest kõrvale hoida. Sellest tulenevalt puudub ettevõtjatel stiimul sellistele turgudele siseneda, kasutada seal oma asutamisõigust ning tarnida seal kaupu või osutada teenuseid. Tarbijad, kes asuvad liikmesriikides, kus konkurentsinormide täitmise tagamine on nõrgem, jäävad ilma kasust, mida toob kaasa tulemuslike konkurentsi tagamise meetmete kohaldamine. ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise ebaühtlane tagamine kogu liidus olenemata sellest, kas neid artikleid kohaldatakse eraldiseisvalt või paralleelselt liikmesriigi konkurentsiõigusega, moonutab seega siseturul konkurentsi ja takistab siseturu nõuetekohast toimimist.

(7)  Puudused ja piirangud liikmesriikide konkurentsiasutuste vahendites ja tagatistes nõrgestavad ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks ettenähtud paralleelsete volituste süsteemi, mis on mõeldud toimima ühtse tervikuna, tuginedes Euroopa konkurentsivõrgustikus tehtavale tihedale koostööle. See süsteem sõltub konkurentsiasutuste võimalusest loota asjaolude väljaselgitamisel üksteise toele, et soodustada liikmesriikidevahelist koostööd ja üksteise vastastikust abistamist. Samas ei toimi süsteem hästi seni, kuni on olemas selliseid liikmesriikide konkurentsiasutusi, kellel ei ole asjaolude väljaselgitamiseks piisavaid vahendeid. Mõnes muus olulise tähtsusega küsimuses ei ole liikmesriikide konkurentsiasutustel võimalik üksteist vastastikku abistada. Näiteks on piiriüleselt tegutsevatel ettevõtjatel võimalik enamikus liikmesriikidest rahatrahvide tasumisest kõrvale hoida pelgalt seetõttu, et neil puudub seadusjärgne asu- või tegevuskoht mõnel liikmesriigi territooriumil, kus nad tegutsevad. See vähendab motivatsiooni tegutseda ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaselt. Sellest tulenev konkurentsinormide ebarahuldav täitmise tagamine moonutab konkurentsi seaduskuulekate ettevõtjate jaoks ja vähendab tarbijate usaldust siseturu vastu, eeskätt digikeskkonnas.

(8)  Selleks et tagada liidus tõeliselt ühtne konkurentsinormide täitmise tagamine, mis annaks siseturul tegutsevatele ettevõtjatele võrdsemad võimalused ja vähendaks tarbijate jaoks ebavõrdseid tingimusi, tuleb ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning liikmesriigi konkurentsiõiguse ▌ paralleelsel kohaldamisel ette näha sõltumatuse põhitagatised, piisavad rahalised vahendid, inimesed ja tehnoloogilised vahendid ning minimaalsed täitmise tagamise ja trahvimise volitused, nii et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused saaksid tõepoolest toimida tulemuslikult.

(9)  On asjakohane, et käesoleval direktiivil on kaks õiguslikku alust – ELi toimimise lepingu artiklid 103 ja 114. Seda seetõttu, et käesolev direktiiv ei käsitle üksnes ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning nende artiklitega paralleelselt liikmesriigi konkurentsiõiguse ▌ kohaldamist, vaid ka liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks vajalike vahendite ja tagatistega seotud puudusi ja piiranguid, sest sellised puudused ja piirangud kahjustavad nii konkurentsi kui ka siseturu nõuetekohast toimimist.

(10)  Põhitagatiste kehtestamine selle kindlustamiseks, et liikmesriikide konkurentsiasutused kohaldaksid ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102 ühetaoliselt ja tulemuslikult, ei tohiks piirata liikmesriikide õigust säilitada või näha konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele ette ulatuslikumaid sõltumatuse tagatisi ja vahendeid ning üksikasjalikumaid norme liikmesriikide konkurentsiasutuste volituste kohta seoses täitmise tagamise ja trahvimisega. Eelkõige peaks liikmesriikidel olema võimalik anda enda liikmesriigi konkurentsiasutustele lisaks käesolevas direktiivis ette nähtud põhivolitustele lisavolitusi, et suurendada nende tegevuse tulemuslikkust, näiteks volitusi määrata rahatrahve füüsilistele isikutele või erandina volitusi korraldada kontrolle, kui kontrollitavad sellega nõus on.

(11)  Seevastu salajastele kartellidele leebema kohtlemise võimaldamise tingimuste valdkonnas on vaja ette näha üksikasjalikud normid. Ettevõtjad annavad salajastest kartellidest, milles nad on osalenud, teada üksnes siis, kui neile on tagatud piisav õiguskindlus, et nad on kaitstud rahatrahvide eest. Liikmesriikide leebusprogrammide vahelised olulised erinevused põhjustavad potentsiaalsete leebema kohtlemise taotlejate jaoks õiguskindlusetust. See võib vähendada nende motivatsiooni leebemat kohtlemist taotleda. Kui liikmesriikidel oleks võimalik käesoleva direktiivi kohaldamisalas rakendada või kohaldada selgemaid ja ühtlustatud leebema kohtlemise norme, aitaks see kaasa eesmärgile säilitada stiimuleid salajastest kartellidest teada anda, et muuta konkurentsinormide täitmise tagamine liidus nii tulemuslikuks kui võimalik, ja samuti tagaks see siseturul tegutsevatele ettevõtjatele võrdsed võimalused. See ei tohiks takistada liikmesriike kohaldamast leebusprogramme, mis ei hõlma mitte üksnes salajasi kartelle, vaid puudutavad ka muid ELi toimimise lepingu artikli 101 ▌ ja samaväärsete liikmesriigi konkurentsiõiguse normide ▌ rikkumisi, või võtmast vastu enda nimel tegutsevatelt füüsilistelt isikutelt leebema kohtlemise taotlusi. Samuti ei tohiks käesolev direktiiv mõjutada leebusprogramme, millega nähakse ette üksnes kaitse ELi toimimise lepingu artikli 101 täitmise tagamisega seotud kriminaalmenetlustes määratavate karistuste eest.

(12)  Käesolevat direktiivi ei peaks kohaldama liikmesriikide nende õigusaktide suhtes, millega reguleeritakse kriminaalkaristuste määramist füüsilistele isikutele, kuid erandiks on normid, millega reguleeritakse leebusprogrammide ja füüsilistele isikutele määratavate karistuste koostoimet. Samuti ei peaks direktiivi kohaldama liikmesriikide nende õigusaktide suhtes, millega sätestatakse halduskaristused füüsilistele isikutele, kes ei tegutse turul sõltumatu majandustegevuses osalejana.

(13)  Määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 35 kohaselt võivad liikmesriigid anda ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamise ülesande üksnes haldusasutusele, nagu seda on tehtud enamikus jurisdiktsioonides, või nad võivad selle ülesande usaldada nii kohtu- kui ka haldusasutusele. Viimasel juhul on haldusasutus vähemalt peamiselt vastutav uurimise läbiviimise eest, samas kui liikmesriigi kohtuasutusele antakse tavajuhul volitus võtta vastu rahatrahvide määramise otsuseid ja neil võib olla volitus teha ka muid otsuseid, näiteks tuvastada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumisi.

(14)  Liikmesriikide konkurentsiasutustele käesoleva direktiiviga antud volituste, sealhulgas uurimisvolituste teostamise suhtes peaksid kehtima sobivad tagatised, mis peaksid vastama vähemalt liidu õiguse üldpõhimõtetele ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartale kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga, eelkõige menetlustes, millega võib kaasneda karistuste määramine. Need menetluslikud tagatised peaksid hõlmama õigust heale haldusele ja ettevõtjate õigust teostada oma kaitseõigusi, mille oluline osa on õigus olla ära kuulatud. Eelkõige peaksid liikmesriikide konkurentsiasutused teavitama uurimisaluseid isikuid nende vastu ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 alusel esitatud esialgsetest etteheidetest protokolli või mõne muu toiminguga ning seda tuleks teha enne, kui liikmesriikide konkurentsiasutused teevad rikkumise tuvastamise otsuse, kusjuures menetlusosalisel peaks olema võimalus täielikult esitada oma seisukohad tehtud etteheidete suhtes enne sellise otsuse tegemist. Menetlusosalisel, kellele on ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 väidetava rikkumisega seoses tehtud teatavaks esialgsed etteheited, peaks olema õigus tutvuda liikmesriigi konkurentsiasutuses konkurentsiasja toimikuga, et tal oleks võimalik oma kaitseõigusi tulemuslikult teostada.

Toimikuga tutvumise õiguse puhul tuleks arvesse võtta ettevõtjate õigustatud huvi kaitsta oma ärisaladusi ning see ei peaks laienema liikmesriigi konkurentsiasutuste ja komisjoni käsutuses olevale konfidentsiaalsele teabele, ettevõtjate sisedokumentidele ja nendevahelisele kirjavahetusele. Lisaks peaks liikmesriikide konkurentsiasutuste otsuste, eelkõige ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise tuvastamist ning parandusmeetmete ja rahatrahvide määramist käsitlevate otsuste puhul olema adressaatidel Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Sellised ▌ otsused peaksid olema põhjendatud, et otsuse adressaatidel oleks võimalik saada teada otsuse tegemise põhjused ja teostada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama seoses õigusega heale haldusele, et ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel järgivad liikmesriikide konkurentsiasutused menetluste läbiviimisel mõistlikku ajakava, võttes arvesse iga juhtumi eripära. Need menetluslikud tagatised peaksid looma tasakaalu ettevõtjate põhiõiguste järgimise kohustuse ning ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemusliku täitmise tagamise vahel.

(15)  Teabe vahetamine liikmesriikide konkurentsiasutuste vahel ning sellise teabe kasutamine ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamise tõendamiseks peaks toimuma kooskõlas määruse (EÜ) nr 1/2003 artikliga 12.

(16)  Konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele volituste andmine ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 erapooletuks kohaldamiseks liidu konkurentsinormide tulemusliku täitmise tagamise ühistes huvides on oluline osa nende normide tulemuslikust ja ühetaolisest kohaldamisest.

(17)  Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuslikku sõltumatust tuleks tugevdada, et tagada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik ja ühetaoline kohaldamine. Seetõttu tuleks liikmesriigi õiguses näha ette selgesõnalised õigusnormid, millega tagatakse, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused on ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel kaitstud välise sekkumise ja poliitilise surve eest, mis võiks kahjustada nende menetletavate küsimuste sõltumatut hindamist. Sel eesmärgil tuleks liikmesriigi õiguses eelnevalt sätestada alus nende isikute ametist vabastamiseks, kes täidavad käesoleva direktiivi artiklites 10, 11, 12, 13 ja 16 osutatud volitusi konkurentsiküsimustes pädevates riiklikes haldusasutuses, et kõrvaldada kõik põhjendatud kahtlused nende erapooletuse ▌ ning välistest teguritest sõltumatuse suhtes. Samuti tuleks liikmesriigi õiguses eelnevalt sätestada selged ja läbipaistvad reeglid ja menetlused nende isikute valimiseks, palkamiseks ja ametisse nimetamiseks. Lisaks ei tohiks selleks, et tagada konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste erapooletus, rahastada neid otseselt rahatrahvidest, mida nad määravad ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest.

(18)  Selleks et tagada konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuslik sõltumatus, peaksid nende juhid, töötajad ning isikud, kes teevad otsuseid, tegutsema ausalt ning hoiduma igasugusest tegevusest, mis ei ole nende ametikohustustega kokkusobiv. Selleks et mitte ohtu seada juhtide, töötajate ning isikute, kes teevad otsuseid, läbi viidavat sõltumatut hindamist, peaksid nad hoiduma nii oma teenistus- või ametiajal kui ka mõistliku aja jooksul pärast seda igasugusest sellisest nende ametiülesannetega kokkusobimatust tegevusest, olgu see tasustatud või mitte.

(19)  See tähendab, et oma teenistus- või ametiajal peaks töötajatel ja isikutel, kes teevad otsuseid, puuduma võimalus tegeleda ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamise menetlustega, millega nad on seotud või mis puudutavad otseselt ettevõtjaid või ettevõtjate ühendusi, kes on olnud nende tööandjad või kellega nad on olnud muul tööalasel moel seotud, kui see võib ohtu seada nende sõltumatuse konkreetses asjas. Samuti ei tohiks töötajatel ja isikutel, kes teevad otsuseid, ning nende lähisugulastel olla huvisid ettevõtetes või organisatsioonides, mille suhtes kohaldatakse ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaseid menetlusi, milles nad ise osalevad, kui see võib ohtu seada nende ▌ sõltumatuse konkreetses asjas. Selliste isikute erapooletuse võimaliku kahjustamise hindamisel tuleks igas konkreetses asjas arvesse võtta isiku huvide laadi ja ulatust ning seotuse või kaasatuse taset. Kui see on vajalik uurimise ja otsustusprotsessi erapooletuse tagamiseks, on nõutav, et asjaomane isik taandab end konkreetse asja menetlemisest.

(20)  See tähendab samuti, et kui töötaja või isik, kes teeb otsuseid, lahkub konkurentsiküsimustes pädevast riiklikust haldusasutusest ja asub uuele töökohale, mis on seotud selliste ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamise menetlustega, millega ta oma teenistus- või ametiajal on juba tegelenud, ei tohiks ta mõistliku aja jooksul pärast lahkumist oma uuel töökohal samade juhtumitega tegeleda.

Selle perioodi kestuse kindlaksmääramisel võidakse arvesse võtta asjaomaste isikute uue töökoha laadi ning seotuse taset ja vastutust samas menetluses oma teenistus- või ametiajal konkurentsiküsimustes pädevas riiklikus haldusasutuses.

(21)  Iga konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus peaks avaldama käitumisjuhendi, mis hõlmaks huvide konflikte käsitlevaid reegleid, ilma et see mõjutaks liikmesriigi rangemate õigusnormide kohaldamist.

(22)  Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuslik sõltumatus ei peaks välistama liikmesriigigi õiguses sätestatud kohtulikku läbivaatamist või parlamentaarset järelevalvet. Ka aruandekohustus aitab kaasa konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuse usaldusväärsuse ja legitiimsuse tagamisele. Proportsionaalsete aruandlusnõuete sekka kuulub nõue, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused esitavad valitsus- või parlamendiorganile oma tegevuse kohta korrapäraselt aruandeid. Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste kulutuste suhtes võidakse samuti teostada kontrolli või järelevalvet, tingimusel et see ei kahjusta nende sõltumatust.

(23)  Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel peaks olema võimalik seada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks vajalikud menetlused tähtsuse järjekorda, et kasutada tulemuslikult oma vahendeid ning keskenduda siseturul konkurentsi moonutava konkurentsivastase käitumise ärahoidmisele ja lõpetamisele. Sel eesmärgil peaks neil olema õigus kaebusi tagasi lükata põhjendusel, et need ei ole esmatähtsad, välja arvatud nende avaliku sektori asutuste esitatud kaebuste puhul, kes jagavad asjakohastel juhtudel konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutustega ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning liikmesriigi konkurentsiõiguse täitmise tagamise pädevust. See ei tohiks mõjutada konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste õigust lükata kaebusi tagasi muudel põhjustel, nagu pädevuse puudumine, või otsustada, et neil ei ole põhjust meetmeid võtta. Ametlikult esitatud kaebuste puhul peab tagasilükkamise suhtes olema võimalik kohaldada liikmesriigi õiguse kohaseid tõhusaid õiguskaitsevahendeid. Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste õigus viia konkurentsinormide täitmise tagamiseks menetlusi läbi tähtsuse järjekorras ei mõjuta liikmesriigi valitsusasutuste õigust anda konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele suunavaid üldjuhiseid või prioriteetsussuuniseid, mis ei ole seotud majandusharus toimuva uurimise või konkreetses asjas toimuva menetlusega ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks.

(24)  Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema piisavalt kvalifitseeritud töötajad, kes on võimelised juriidilisi ja majanduslikke hindamisi asjatundlikult läbi viima, ning vahendeid, nagu rahalised vahendid, tehnilised ja tehnoloogilised oskusteadmised ja seadmed, sealhulgas asjakohased infotehnoloogiavahendid, et tagada nende võime oma ülesandeid ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel tulemuslikult täita. Kui liikmesriikide konkurentsiasutuste kohustusi ja volitusi liikmesriigi õigusnormide alusel laiendatakse, peaksid liikmesriigid tagama, et liikmesriikide konkurentsiasutustel oleks nende ülesannete tulemuslikuks täitmiseks piisavalt inimesi ja vahendeid.

(25)  Ilma et see piiraks liikmesriigi eelarvereeglite ja -menetluste kohaldamist, tuleks liikmesriikide konkurentsiasutuste sõltumatuse suurendamiseks võimaldada neil oma ülesannete täitmiseks eraldatud eelarvevahendite kasutamise üle iseseisvalt otsustada.

(26)  Konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele nende ülesannete täitmiseks vajalike vahendite tagamiseks võidakse kaaluda erinevaid rahastamisviise, näiteks rahastamist muudest allikatest kui riigi eelarve.

(27)  Selleks et tagada käesoleva direktiivi rakendamise tulemuslik seire, peaksid liikmesriigid tagama, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused esitavad oma tegevuse ja vahendite kohta valitsus- või parlamendiorganile perioodiliselt aruandeid. Nendes aruannetes tuleks esitada teave otsuseid tegeva organi liikmete ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kohta, asjaomasel aastal eraldatud inimeste arvu ja vahendite suuruse kohta ning selle kohta, kuidas inimeste arv või vahendite suurus on eelnevate aastatega võrreldes muutunud. Sellised aruanded tuleks teha üldsusele kättesaadavaks.

(28)  Liikmesriikide konkurentsiasutustel peavad olema vähemalt minimaalsed uurimis- ja otsustusvolitused selleks, et neil oleks võimalik ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmist tulemuslikult tagada.

(29)  Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel peaksid olema tulemuslikud uurimisvolitused, et tuvastada mis tahes menetlusetapis kõik kokkulepped, otsused ja igasugune kooskõlastatud tegevus, mis on keelatud ELi toimimise lepingu artikliga 101, või turgu valitseva seisundi kuritarvitused, mis on keelatud ELi toimimise lepingu artikliga 102. Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel peaks olema võimalik rakendada neid volitusi ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisega seoses uurimisaluste ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste ning teiste turuosaliste suhtes, kellel võib olla uurimise jaoks asjakohast teavet. Selliste tõhusate uurimisvolituste andmine kõigile konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele peaks tagama, et neil on võimalik üksteist tõhusalt abistada, kui neil palutakse mõne teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel või huvides viia oma territooriumil läbi kontrolle või teha asjaolude väljaselgitamiseks muid toiminguid, tuginedes määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 22.

(30)  Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste uurimisvolitused peaksid olema piisavad, et neil oleks võimalik tulla konkurentsinormide täitmise tagamisel toime digikeskkonnaga seotud probleemidega ning et liikmesriigi konkurentsisustustel oleks võimalik saada kogu teave ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kohta, kelle suhtes uurimistoimingut kohaldatakse, sealhulgas kohtuekspertiisialane teave, digitaalsel kujul, olenemata sellest, millisele andmekandjale teave on salvestatud, milleks võib olla näiteks sülearvuti, mobiiltelefon, muu mobiilseade või pilv.

(31)  Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel peaks olema võimalik läbi viia kõiki vajalikke kontrolle ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste ruumides, kui nad kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga suudavad tõendada, et neil on põhjendatud kahtlusi, et rikutud on ELi toimimise lepingu artiklit 101 või 102. Käesoleva direktiiviga ei tohiks takistada liikmesriike nõudmast, et selliste kontrollide läbiviimiseks tuleb eelnevalt saada luba liikmesriigi kohtuasutuselt.

(32)  Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste tegevuse tulemuslikkuse tagamiseks peaks nende õigus teha kontrolle võimaldama neil pääseda ligi teabele, mis on kättesaadav ettevõtjale, ettevõtjate ühendusele või kontrollitavale isikule ning mis on seotud uurimisaluse ettevõtja või ettevõtjate ühendusega. See peaks hõlmama tingimata ka õigust otsida dokumente, toimikuid ja seadmetele salvestatud andmeid, mida ei ole eelnevalt täpselt kindlaks määratud. Sellise õiguseta oleks võimatu omandada uurimise jaoks vajalikku teavet, kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused võtavad takistava hoiaku või keelduvad koostööst. Õigus vaadata läbi raamatupidamis- ja muid dokumente peaks hõlmama igasuguseid teabevahetuse vorme, sealhulgas elektroonilisi sõnumeid, olenemata sellest, kas need näivad olevat lugemata või kas need on kustutatud.

(33)  Kontrollide tarbetu pikenemise minimeerimiseks peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus teha ka edaspidi uurimisaluse ettevõtja või ettevõtjate ühenduse puhul läbiotsimisi ning teha valik nende tegevust puudutavate raamatupidamis- ja muude dokumentide koopiatest ja väljavõtetest konkurentsiasutuse ruumides või muudes selleks ettenähtud ruumides. Selliste läbiotsimiste käigus tuleks järjepidevalt tagada ettevõtjate kaitseõiguste austamine.

(34)  Kogemused näitavad, et ettevõtja äridokumente võidakse hoida juhtorgani liikmete, juhatajate või muude ettevõtja või ettevõtjate ühenduse heaks töötavate isikute kodudes, eelkõige järjest paindlikuma töökorralduse tõttu. Kontrollide tulemuslikkuse tagamiseks peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus siseneda mis tahes ruumidesse, sealhulgas kodudesse, kui nad suudavad tõendada põhjendatud kahtlust, et nendes ruumides hoitakse äridokumente, mis võivad olla asjakohased ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 ▌ rikkumise tõendamiseks. Selle õiguse teostamiseks peaks konkurentsiküsimustes pädeval riiklikul haldusasutusel olema eelnevalt vastav luba liikmesriigi kohtuasutuselt, mis võib teatavate liikmesriikide õigussüsteemis hõlmata ka prokuröri. See ei tohiks takistada liikmesriikidel anda äärmiselt pakilistel juhtudel liikmesriigi kohtuasutuse ülesandeid konkurentsiküsimustes pädevatele riiklikele haldusasutustele või lubada viia kontrollitavate nõusolekul selliseid kontrolle läbi erandkorras. Konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused võivad usaldada selliste kontrollide läbiviimise politseile või samaväärsele õiguskaitseasutusele, eeldusel et kontrolli läbiviimise juures on esindatud ka konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus. See ei tohiks mõjutada konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse õigust kontrolli ise läbi viia ning saada politseilt või samaväärselt õiguskaitseasutuselt vajalikku abi, sealhulgas ettevaatusabinõuna, et ületada kontrollitava ettevõtja võimalikku vastuseisu.

(35)  Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaksid olema tõhusad volitused, et nõuda ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt teavet, mida on vaja ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumiste tuvastamiseks. Seda eesmärki silmas pidades peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik nõuda sellise teabe avaldamist, mis võiks neil lasta uurida ka võimalikke rikkumisi. See peaks hõlmama õigust nõuda mis tahes digitaalsel kujul salvestatud teavet, sealhulgas e-kirju ja kiirsõnumeid, olenemata salvestatud teabe kandjast, milleks võib muu hulgas olla pilv või server, tingimusel et teave on teabenõude adressaadiks olevale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kättesaadav. Selle õiguse kasutamisega ei tohiks tekitada ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele uurimise vajadustega ebaproportsionaalseid kohustusi. Näiteks ei tohiks ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele põhjustada ülemääraseid kulusid ega nõuda neilt liigsete jõupingutuste tegemist. Kuigi teabe nõudmise õigus on rikkumiste avastamise seisukohast ülioluline, peaksid sellised nõuded olema proportsionaalsed. Nõuete eesmärk ei tohiks olla kohustada ettevõtjat või ettevõtjate ühendust tunnistama, et nad on rikkumise toime pannud, sest selle tõendamise ülesanne lasub liikmesriigi konkurentsiasutusel. See ei tohiks mõjutada ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste kohustust vastata faktiküsimustele ja esitada dokumente. Samuti peaksid liikmesriigi konkurentsiasutusel olema tõhusad vahendid nõuda igalt muult füüsiliselt või juriidiliselt isikult sellise teabe esitamist, mis võib olla oluline ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise jaoks. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada selliste teabenõuete kohta menetlusnormid, milles võib muu hulgas käsitleda nende õiguslikku vormi, eeldusel et need normid võimaldavad selle vahendi tõhusat kasutamist. Samuti näitavad kogemused, et teave, mis on esitatud vabatahtlikult vastusena mittekohustuslikele teabenõuetele, võib olla väärtuslik teabeallikas konkurentsinormide täitmise teabepõhist ja tulemuslikku tagamist silmas pidades. Ka võib teabe omaalgatuslik esitamine kolmandate isikute, näiteks samal turul tegutsevate konkurentide, klientide ja tarbijate poolt aidata kaasa konkurentsinormide täitmise tulemuslikule tagamisele ning liikmesriikide konkurentsiasutused peaksid sellist teavitamist soodustama.

(36)  Kogemused näitavad, et õigus menetlusosalisi küsitleda on kasulik vahend selleks, et koguda tõendeid ja aidata konkurentsiasutustel hinnata juba kogutud tõendite väärtust. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaksid olema tulemuslikud vahendid, et kutsuda küsitlusele ettevõtja või ettevõtjate ühenduse või muu juriidilise isiku mis tahes esindaja või mis tahes füüsiline isik, kel võib olla ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise seisukohalt olulist teavet. Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada küsitlusi käsitlevad normid, eeldusel et need normid võimaldavad selle vahendi tulemuslikku kasutamist.

(37)  On hädavajalik, et liikmesriikide konkurentsiasutused saavad nõuda, et ettevõtjad ja ettevõtjate ühendused lõpetaksid ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise ja seda ka siis, kui rikkumine jätkub pärast seda, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on ametlikult alustanud menetlust. Lisaks peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema turul konkurentsi taastamiseks tõhusad vahendid, mis võimaldavad neil ette näha struktuurilisi või tegevusega seotud parandusmeetmeid, mis on toimepandud õigusrikkumisega proportsionaalsed ja vajalikud rikkumise lõpetamiseks. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaksid liikmesriikide konkurentsiasutused kahe võrdselt tulemusliku parandusmeetme vahel valimisel eelistama vahendit, mis on ettevõtja jaoks vähem koormav. Struktuurilised parandusmeetmed, näiteks kohustus likvideerida osalus konkureerivas ühingus või loovutada äriüksus, mõjutavad ettevõtja vara ning seega võib eeldada, et need on ettevõtja jaoks koormavamad kui tegevusega seotud parandusmeetmed. See ei tohiks siiski takistada liikmesriikide konkurentsiasutustel leida, et konkreetse õigusrikkumise asjaolud õigustavad struktuurilise parandusmeetme määramist, kuna see oleks rikkumise lõpetamiseks tulemuslikum kui tegevusega seotud parandusmeede.

(38)  Ajutised meetmed võivad olla oluline vahend tagamaks, et uurimise ajal ei kahjustaks uuritav õigusrikkumine tõsiselt ega pöördumatult konkurentsi. Kõnealune vahend on tähtis selliste turusuundumuste ärahoidmiseks, mida võib olla menetluse lõpus liikmesriigi konkurentsiasutuse otsusega väga raske tagasi pöörata. Seepärast peaks liikmesriigi konkurentsiasutusel olema õigus määrata otsusega ajutisi meetmeid. Seda õigust peaks saama kasutada vähemalt siis, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on prima facie tuvastanud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise ja kui konkurentsi võidakse tõsiselt ja pöördumatult kahjustada. Liikmesriikidel on õigus anda liikmesriikide konkurentsiasutustele ulatuslikumaid volitusi ajutiste meetmete määramiseks. Ajutiste meetmete määramise otsus peaks kehtima ainult kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul: kuni liikmesriigi konkurentsiasutuse menetluse lõpetamiseni või kindlaksmääratud tähtajani, mida võib vajalikul ja asjakohasel juhul pikendada. Liikmesriigid peaksid tagama, et selliste meetmete õiguspärasust ja sealhulgas ka proportsionaalsust saab läbi vaadata kiirendatud vaidemenetluses või mõnes muus menetluses, mis hõlmab ka kiirendatud kohtulikku kontrolli. Lisaks peaksid liikmesriigid looma vajalikud tingimused selleks, et liikmesriikide konkurentsiasutused saaksid ajutisi meetmeid ka tegelikult kasutada. Eriti on vaja võimaldada kõikidel konkurentsiasutustel tegeleda suundumustega kiiresti muutuvatel turgudel ning seetõttu arutada ajutiste meetmete kasutamist Euroopa konkurentsivõrgustiku raames ja võtta seda kogemust arvesse mis tahes asjakohase mittesiduva meetme puhul või käesoleva direktiivi edaspidisel läbivaatamisel.

(39)  Kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused teevad liikmesriigi konkurentsiasutusele sellise menetluse käigus, mille tulemusel võidakse teatav kokkulepe või tegevus keelustada, ettepaneku võtta endale kohustusi, mis konkurentsiasutuse tuvastatud probleemid lahendaks, peaks liikmesriigi konkurentsiasutusel olema võimalik teha otsuseid, millega muudetakse sellised kohustused asjaomaste ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste suhtes siduvaks ja täitmisele pööratavaks. Kohustuse kohta tehtud otsus ei ole põhimõtteliselt asjakohane salajaste kartellide korral, sest nende puhul peaks liikmesriigi konkurentsiasutus määrama rahatrahvi. Kohustuse kohta tehtud otsuses tuleks sedastada, et liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt meetmete võtmiseks on alus ära langenud ning kinnitamist ei ole leidnud, kas tegemist on ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumisega või mitte. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema kaalutlusõigus selliste kohustuste võtmisega nõustuda või mitte. Kohustuse kohta tehtud otsus ei piira konkurentsiasutuste ja liikmesriikide kohtute õigust leida, et tegemist on õigusrikkumisega ja teha otsus konkreetses asjas. Konkurentsiasutuste jaoks on osutunud kasulikuks ka omada tõhusaid vahendeid, et jälgida, kuidas ettevõtjad või ettevõtjate ühendused oma kohustusi täidavad, ning et määrata kohustuste täitmata jätmise eest tõhusal viisil karistusi. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaksid olema tõhusad vahendid menetluse uuesti alustamiseks, kui on toimunud oluline muutus kohustuste kohta tehtud otsuse aluseks olnud mis tahes asjaoludes või kui ettevõtja või ettevõtjate ühenduse tegevus on vastuolus tema kohustustega või kui kohustuste kohta tehtud otsus põhines menetlusosaliste esitatud mittetäielikul, ebaõigel või eksitaval teabel.

(40)  Selleks et tagada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik ja ühetaoline täitmise tagamine, peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve kas oma menetluses, eeskätt haldusmenetluses, eeldusel, et selline menetlus võimaldab liikmesriigi tasandil tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve määrata vahetult, või taotleda selliste rahatrahvide määramist muus kohtumenetluses kui kriminaalmenetlus. See ei mõjuta liikmesriikide õigusakte, milles sätestatakse ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele ELi lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest kriminaalmenetluses kohtulike karistuste määramine, kui rikkumine kujutab endast liikmesriigi õiguse kohaselt kuritegu ning eeldusel, et see ei mõjuta ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikku ja ühetaolist täitmise tagamist.

(41)  Tagamaks, et ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel oleks stiimul alluda liikmesriikide konkurentsiasutuste uurimistoimingutele ja täita uurimise käigus tehtavaid otsuseid, peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema võimalik määrata artiklites 6, 8, 9, 10, 11 ja 12 osutatud toimingutele allumatuse ja otsuste täitmata jätmise eest tõhusaid rahatrahve ise oma menetluste raames või taotleda rahatrahvide määramist muus kohtumenetluses kui kriminaalmenetlus. See ei mõjuta liikmesriikide õigusakte, millega nähakse ette selliste rahatrahvide määramine ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele kohtute poolt kriminaalmenetluses. ▌

(42)  Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt tuleks konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse menetluses rahatrahvid määrata või taotleda rahatrahvide määramist muus kohtumenetluses kui kriminaalmenetlus, kui rikkumine on toime pandud tahtlikult või hooletusest. Tahtlikkuse ja hooletuse mõisteid tuleks tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise küsimuses, mitte lähtudes tahtlikkuse ja hooletuse mõistetest kriminaaluurimisasutuste toimetatavas kriminaalmenetluses. See ei mõjuta liikmesriikide õigusakte, mille kohaselt tugineb rikkumise tuvastamine mittesüülise vastutuse kriteeriumile, eeldusel et see on kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga. Käesolev direktiiv ei mõjuta tõendamisstandardit käsitlevaid liikmesriigi õigusnorme ega liikmesriikide konkurentsiasutuste kohustusi teha kindlaks juhtumi asjaolud, tingimusel et need normid ja kohustused on kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtetega. ▌

(43)  Rahatrahvide suurus tuleks kindlaks määrata proportsionaalse osana asjaomaste ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste üleilmsest kogukäibest.

(44)  Tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutuste käsutuses oleks tõhus vahend, et reageerida artiklites 6, 8, 9, 10, 11 ja 12 osutatud toimingutele allumatusele ja otsuste jätkuvale täitmata jätmisele ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste poolt, on oluliseks vahendiks sunniraha. Sunniraha ei tohiks kohaldada siis, kui tuvastatakse minevikus toimepandud rikkumisi. Sunniraha rakendamise õigus ei mõjuta liikmesriikide konkurentsiasutuste õigust karistada artikli 13 lõikes 2 osutatud toimingutele allumatuse eest. Sunniraha suurus tuleks kindlaks määrata proportsionaalse osana asjaomaste ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest.

(45)  Rahatrahvi määramise ja sunniraha rakendamise puhul peaks mõiste „otsus“ hõlmama igasuguseid meetmeid, mis toovad kaasa siduva õigusliku tagajärje ning mis suudavad mõjutada adressaadi huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras.

(46)  Selleks et tagada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik ja ühetaoline kohaldamine, tuleks ELi toimimise lepingu artiklites 101 ja 102 kasutatud mõistet „ettevõtja“ kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu praktikaga, mille kohaselt on ettevõtja majandusüksus, isegi kui see koosneb mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. Sellele vastavalt peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik kohaldada ettevõtja mõistet, et teha kindlaks vastutav emaettevõtja ja määrata talle rahatrahv tütarettevõtja tegevuse eest, kui emaettevõtja ja tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse. Selleks et hoida ära olukordi, kus ettevõtjad hoiavad kõrvale ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest määratavast rahatrahvist, tehes õiguslikke või organisatsioonilisi muudatusi, peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik tuvastada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest vastutava ettevõtja õigusjärglane või tema majandustegevuse jätkaja ning määrata talle sellise rikkumise eest rahatrahv, lähtudes Euroopa Liidu Kohtu praktikast.

(47)  Tagamaks, et ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise eest määratud rahatrahvid kajastavad rikkumise majanduslikku olulisust, peaks liikmesriikide konkurentsiasutused võtma arvesse rikkumise raskusastet. Samuti peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik määrata rahatrahve, mis on proportsionaalsed rikkumise kestusega. Neid tegureid tuleks hinnata kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu asjakohase praktikaga ning viisil, mis tagab rahatrahvide hoiatava mõju. Mis tahes laadi rikkumise raskusastet tuleks hinnata iga juhtumi puhul eraldi, võttes arvesse juhtumi kõiki asjaolusid ▌. Teguriteks, mida võidakse arvesse võtta, on muu hulgas rikkumise laad, kõikide asjassepuutuvate ettevõtjate kogu turuosa, rikkumise geograafiline ulatus, asjaolu, kas rikkumine on lõpule viidud või mitte, ettevõtja nende kaupade ja teenuste müügiväärtus, millega rikkumine on otse või kaudselt seotud, ning asjassepuutuva ettevõtja suurus ja turujõud. Kui sama rikkuja on rikkumisi toime pannud korduvalt, näitab see tema kalduvust selliseid rikkumisi toime panna ja on ▌ sellest tulenevalt väga kindlaks märgiks, et karistust on vaja hoiatava mõju saavutamiseks suurendada. Vastavalt sellele peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalus suurendada rahatrahvi, mis määratakse ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele, kui komisjon või liikmesriigi konkurentsiasutus on eelnevalt teinud otsuse, mille kohaselt on see ettevõtja või ettevõtjate ühendus rikkunud ELi toimimise lepingu artiklit 101 või 102 ning et nimetatud ettevõtja või ettevõtjate ühendus jätkab sama rikkumist või paneb toime sarnase rikkumise. Direktiivi 2014/104/EL kohaselt peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalus võtta arvesse mis tahes hüvitist, mis on makstud konsensusliku kokkuleppe tulemusel. Lisaks sellele peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema erandjuhtudel võimalus võtta arvesse asjassepuutuva ettevõtja majanduslikku elujõulisust.

(48)  Kogemused näitavad, et ettevõtjate ühendused osalevad järjepidevalt konkurentsinormide rikkumises, ning liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks seega olema võimalik selliseid ühendusi tõhusalt trahvida. Kui ettevõtjate ühenduse vastu seoses ühenduse liikmete tegevusega algatatud menetluse käigus hinnatakse rahatrahvi suuruse määramisel rikkumise raskusastet, peaks olema võimalik võtta arvesse ühenduse liikmeks olevate ettevõtjate selliste kaupade ja teenuste müügi summat, millega rikkumine on otseselt või kaudselt seotud. Kui rahatrahvi ei määrata üksnes ühendusele, vaid ka selle liikmetele, ei tohiks ühendusele määratava rahatrahvi suuruse arvutamisel arvesse võtta nende liikmete käivet, kellele rahatrahv määratakse. Ettevõtjate ühendustele nende toimepandud rikkumiste eest määratud rahatrahvide tulemusliku sissenõudmise tagamiseks on vaja sätestada tingimused, mille puhul on liikmesriikide konkurentsiasutustel õigus nõuda rahatrahvi tasumist ühenduse liikmetelt, kui ühendus on maksejõuetu. Sel puhul peaks liikmesriigi konkurentsiasutus arvesse võtma ühendusse kuuluvate ettevõtjate suhtelist suurust ning eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate olukorda. Rahatrahvi tasumine ühe või mitme ühendusse kuuluva liikme poolt ei piira selliste liikmesriigi õigusnormide kohaldamist, milles nähakse ette makstud summa sissenõudmine teistelt ühenduse liikmetelt.

(49)  Rahatrahvide hoiatav mõju on liidu piires väga erinev ja mõnes liikmesriigis on määratavate rahatrahvide maksimumsumma väga väike. Selleks et liikmesriikide konkurentsiasutused saaksid määrata hoiatavaid rahatrahve, peaks iga ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest võimaliku määratava rahatrahvi määr olema vähemalt 10 % asjaomase ettevõtja üleilmsest kogukäibest. See ei tohiks takistada liikmesriike säilitamast või kehtestamast määratava rahatrahvi kõrgemat ülemmäära.

(50)  Leebusprogrammid on põhiline vahend salajaste kartellide avastamiseks ja need aitavad tõhusalt kaasa kõige raskemate konkurentsiõiguse rikkumiste eest vastutusele võtmisele ja karistuste määramisele. Siiski on liikmesriikide kohaldatavates leebusprogrammides praegu suuri erinevusi. Need erinevused põhjustavad rikkumise toime pannud ettevõtjatele õiguskindlusetust seoses tingimustega, mille alusel neil on võimalik taotleda leebemat kohtlemist ning samuti kindlusetust neile asjaomas(t)e leebusprogrammi(de) alusel antava kaitse seisundi osas. Niisugune õiguskindlusetus võib vähendada ettevõtjate soovi taotleda leebemat kohtlemist. See võib omakorda muuta konkurentsinormide täitmise tagamise liidus vähem tulemuslikuks, kuna avastatakse vähem salajasi kartelle.

(51)  Erinevused liikmesriikide tasandil kohaldatavates leebusprogrammides ohustavad ka võrdsete võimaluste tagamist siseturul tegutsevatele ettevõtjatele. Seetõttu on asjakohane suurendada õiguskindlust siseturul tegutsevate ettevõtjate jaoks ning suurendada leebusprogrammide atraktiivsust kogu liidus, andes kõnealuste erinevuste vähendamiseks liikmesriikide konkurentsiasutustele võimaluse pakkuda kaitset rahatrahvide vastu, vähendada rahatrahve ning võtta vastu lihtsustatud taotlusi samadel tingimustel. Tulevikus võib vajalikuks osutuda, et Euroopa konkurentsivõrgustik teeks leebusprogrammide ühtlustamiseks täiendavaid jõupingutusi.

(52)  Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema võimalik pakkuda ettevõtjatele kaitset rahatrahvide vastu või rahatrahve vähendada, kui täidetud on teatavad tingimused. Nendel ettevõtjate ühendustel, kes tegelevad majandustegevusega iseenda nimel, peaks olema võimalus saada kaitset rahatrahvide vastu ja rahatrahvide vähendamist, juhul kui nad osalevad väidetavas kartellis iseenda ja mitte oma liikmete nimel.

(53)  Selleks et kartelli käsitada salajase kartellina, ei pea kõik selle tegevuse asjaolud olema salajased. Kartelli võib käsitada salajase kartellina eeskätt siis, kui üldsusele, klientidele või tarnijatele ei ole teada kartelli asjaolud, mis raskendab selle tegevuse kogu ulatuse tuvastamist.

(54)  Leebema kohtlemise saamiseks peaks taotleja lõpetama oma osalemise väidetavas salajases kartellis, välja arvatud juhtudel, kui liikmesriigi konkurentsiasutus leiab, et taotleja jätkuv osalemine on mõistlikult vajalik kõnealuse konkurentsiasutuse uurimise terviklikkuse säilitamiseks, näiteks tagamaks, et kartelli teised väidetavad osalised ei avasta, et liikmesriigi konkurentsiasutus sai väidetavast kartellist teadlikuks, enne kui ta on teinud uurimistoiminguid, nagu etteteatamata kontrollid.

(55)  Leebema kohtlemise saamiseks peaks taotleja tegema liikmesriigi konkurentsiasutusega tõelist, täielikku, pidevat ja viivituseta koostööd. See tähendab muu hulgas seda, et liikmesriigi konkurentsiasutusele taotluse esitamist kaaludes ei tohiks taotleja hävitada, võltsida ega varjata tõendeid väidetava salajase kartelli kohta. Kui ettevõtja kaalub taotluse esitamist, esineb oht, et selle juhtorgani liikmed, juhatajad või muud töötajad võivad hävitada tõendeid, et varjata oma osalemist kartellis, kuid tõendeid võidakse hävitada ka teistel põhjustel. Liikmesriikide konkurentsiasutused peaksid seetõttu arvesse võtma konkreetseid asjaolusid, mis põhjustasid tõendite hävitamist, ning sellise hävitamise tähtsust, kui nad kaaluvad, kas tõendite hävitamine seab kahtluse alla taotleja soovi teha tõelist koostööd.

(56)  Selleks et täita tõelise, täieliku, pideva ja viivituseta koostöö tingimust liikmesriigi konkurentsiasutusele taotluse esitamise kaalumisel, ei tohiks taotleja olla avaldanud oma kavandatava taotluse esitamise asjaolu ega mis tahes sisu, välja arvatud teistele liikmesriikide konkurentsiasutustele, komisjonile või kolmandate riikide konkurentsiasutustele. See ei takista taotlejal teavitada teisi riigiasutusi oma tegevusest kooskõlas asjaomaste õigusaktidega, kuid ei luba tal avaldada nendele asutustele asjaolu, et ta kavatseb taotleda leebemat kohtlemist, ega esitada nendele asutustele leebusavaldusi. Nende asjaomaste õigusaktide kohaste kohustuste täitmisel peaks taotleja siiski ka kaaluma, kui tähtis on mitte mõjutada negatiivselt liikmesriigi konkurentsiasutuse potentsiaalset uurimist.

(57)  Taotlejal peaks olema võimalus esitada leebusavaldusi, nii täielikke kui lihtsustatud taotlusi, kirjalikult ning liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema ka süsteem, mis võimaldab neil võtta selliseid avaldusi vastu suulises vormis või muul kujul esitatuna, mis võimaldab taotlejatel selliseid esitatud avaldusi oma omandis, valduses või kontrolli all mitte hoida. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema võimalik valida, mis kujul nad leebusavaldusi vastu võtavad.

(58)  Ettevõtjatel, kes soovivad esitada taotluse saada kaitset rahatrahvide vastu, peaks olema esialgu võimalik tellida liikmesriikide konkurentsiasutustelt järjekoha märkimine enne, kui nad esitavad ametliku rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluse, et anda taotlejale aega koguda vajalikku teavet ja tõendeid eesmärgiga täita kaitse saamiseks vajalikud tõendamisnõuded. See ei mõjuta liikmesriikide võimalust lubada ettevõtjatel rahatrahvide vähendamise taotlustes taotleda järjekoha märkimist.

(59)  Lisaks sellele peaks haldus- ja muu märkimisväärse, ajaga seotud koormuse vähendamiseks andma taotlejale võimaluse esitada leebusavaldusi täielike või lihtsustatud taotluste korral ning seoses järjekoha taotlustega kas asjaomase liikmesriigi konkurentsiasutuse ametlikus keeles või mõnes muus liidu ametlikus keeles, milles liikmesriigi konkurentsiasutus ja taotleja on kahepoolselt kokku leppinud. Selline kokkulepe tuleks lugeda olemasolevaks siis, kui liikmesriikide konkurentsiasutused võtaksid selliseid taotlusi üldjuhul selles keeles vastu.

(60)  Võttes arvesse komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste jagatud pädevusi ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamise valdkonnas, on ülioluline tõrgeteta toimiva lihtsustatud taotluste süsteemi olemasolu. Taotlejatel, kes on palunud väidetava salajase kartelliga seoses leebemat kohtlemist komisjonilt, peaks olema võimalik esitada liikmesriikide konkurentsiasutustele sama kartelli käsitlev lihtsustatud taotlus, eeldusel et komisjonile esitatud taotlus hõlmab mõjutatud territooriumina rohkem kui kolme liikmesriiki. See ei takista komisjoni võimalust tegeleda juhtumitega, kui need on tihedalt seotud muude liidu õigusnormidega, mille kohaldamine kuulub üksnes komisjoni pädevusse või mida komisjon kohaldab tulemuslikumalt, kui liidu huvide tõttu on vaja võtta vastu komisjoni otsus, et arendada liidu konkurentsipoliitikat vastusena uuele konkurentsiprobleemile või tagada õigusnormide täitmine.

(61)  Lihtsustatud taotluste süsteem peaks võimaldama ettevõtjatel esitada liikmesriikide konkurentsiasutustele piiratud andmeid sisaldav leebema kohtlemise taotlus, kui komisjonile on asjaomase väidetava kartelliga seoses esitatud täielik taotlus. Sellest tulenevalt peaksid liikmesriikide konkurentsiasutused vastu võtma lihtsustatud taotlusi, mis sisaldavad väidetava kartelli kohta minimaalseid andmeid kõikide artikli 22 lõikes 2 märgitud punktide osas. See ei mõjuta taotleja võimalust esitada hiljem üksikasjalikumat teavet. Leebema kohtlemise taotleja palvel peaks liikmesriikide konkurentsiasutused esitama talle taotluse vastuvõtmise kohta tõendi, millel on märgitud vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus ei ole mõnelt teiselt leebema kohtlemise taotlejalt sama väidetava salajase kartelli kohta sellist eelnevat leebema kohtlemise taotlust saanud ning leiab, et lihtsustatud taotlus vastab artikli 22 lõikes 2 sätestatud nõuetele, peaks ta sellest teavitama taotluse esitajat.

(62)  Lihtsustatud taotluste süsteemi eesmärk on vähendada nende taotlejate halduskoormust, kes esitavad komisjonile leebema kohtlemise taotluse seoses väidetava salajase kartelliga, mis hõlmab territooriumina rohkem kui kolme liikmesriiki. Kuna sellistel juhtudel saab täieliku taotluse komisjon, peaks just tema olema leebema kohtlemise taotleja jaoks peamine kontaktpunkt enne, kui on selgunud, kas komisjon hakkab juhtumit menetlema täies ulatuses või osaliselt, eelkõige seoses taotlejale juhiste andmisega mis tahes järgneva siseuurimise korraldamiseks. Komisjon püüab asjakohase juhtumi puhul teha otsuse mõistliku aja jooksul ning teavitada vastavalt ka liikmesriikide konkurentsiasutusi, ilma et see mõjutaks määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 kohaldamist. Erandlikel asjaoludel, kui see on rangelt vajalik juhtumi piiritlemiseks või menetleja määramiseks, peaks liikmesriigi konkurentsiasutusel olema võimalik nõuda taotlejalt täieliku taotluse esitamist enne, kui on selgunud, kuidas komisjon juhtumit menetleb. Seda võimalust tuleks kasutada väga harva. Muudel juhtudel peaks lihtsustatud taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutus nõudma taotlejalt täieliku taotluse esitamist vaid siis, kui on selge, et komisjon ei kavatse juhtumit täies ulatuses või osaliselt menetlema hakata.

(63)  Taotlejale tuleks anda võimalus esitada täielik leebema kohtlemise taotlus sellele liikmesriigi konkurentsiasutustele, millele nad on esitanud lihtsustatud taotluse. Kui taotleja esitab liikmesriigi konkurentsiasutuse määratud ajavahemiku jooksul täieliku taotluse, loetakse selles taotluses sisalduv teave esitatuks lihtsustatud taotluse esitamise ajal, eeldusel et lihtsustatud taotlus puudutab samu mõjutatud tooteid ja territooriume ning väidetava kartelli sama kestust kui komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlus, mida on võidud ajakohastada. Taotlejal peaks olema kohustus teavitada liikmesriikide konkurentsiasutusi, kellele ta on esitanud lihtsustatud taotluse, kui komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotluse ulatus on muutunud ning ajakohastada seeläbi lihtsustatud taotlust. Liikmesriigi konkurentsiasutustel peaks olema võimalus kontrollida lihtsustatud taotluse ulatuse vastavust komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotluse ulatusele Euroopa konkurentsivõrgustiku kaudu.

(64)  Õiguskindlusetus selles osas, kas kaitse taotlejate praegused ja endised juhtorganite liikmed, juhatajad ja muud töötajad on kaitstud individuaalsete karistuste, näiteks rahatrahvide, õiguste äravõtmise või vangistuse eest, võib pärssida potentsiaalsete leebema kohtlemise taotlejate soovi taotlust esitada. Pidades silmas nende isikute panust salajaste kartellide tuvastamisse ja uurimisse, peaksid nad seetõttu olema põhimõtteliselt kaitstud karistuste eest, mida riigivõimu asutus määraks neile seoses nende osalusega taotluses käsitletud kartellis kriminaalmenetluses, haldusmenetluses ja muus kohtumenetluses kui kriminaalmenetlus kooskõlas liikmesriigi õigusaktidega, mille eesmärgid on valdavalt samad mis ELi toimimise lepingu artiklil 101, näiteks pakkumismahhinatsioone käsitlevad liikmesriigi õigusaktid, kui käesolevas direktiivis sätestatud tingimused on täidetud. Üheks tingimuseks on see, et kaitse taotlus tuleb esitada enne, kui kõnealused isikud said pädevatelt riigiasutustelt teada menetlusest, mille tulemusel võidakse karistusi määrata. Sellise menetluse hulka arvatakse ka ajahetk, kui neid isikuid hakatakse kahtlustama liikmesriigi kõnealuste õigusaktide rikkumises.

Liikmesriikidel on võimalik kehtestada oma riigi õiguse kohaselt kord, kuidas kõnealused isikud peaksid asjaomaste asutustega koostööd tegema, et tagada nimetatud kaitse tulemuslik toimimine. Kaitse kriminaalkaristuste eest hõlmab juhtumeid, mille puhul pädevad riigiasutused hoiduvad süüdistuse esitamisest teatavatel tingimustel või annavad juhiseid isiku edaspidise käitumise kohta.

(65)  Tagamaks, et isikute kaitse neile kriminaalmenetluses määratavate karistuste eest on vastavuses liikmesriikide õigussüsteemi kehtivate põhimõtetega, võivad liikmesriigid sätestada, et pädevatel asutustel on võimalik valida isiku karistuste eest kaitsmise või üksnes nende karistuste leevendamise vahel, olenevalt sellest, millisele järeldusele jõuti, kui kaaluti isikute süüdistamise ja/ või karistamise eeliseid võrreldes isikute poolt kartelli tuvastamisse ja uurimisse antava panusega. Isikute süüdistamise või karistamise eeliseid hinnates võib muu hulgas arvesse võtta nende isiklikku vastutust või panust seoses rikkumisega.

(66)  Liikmesriikidel ei ole keelatud kaitsta ka rahatrahvide vähendamise taotlejate praeguseid ja endisi juhtorganite liikmeid, juhatajaid ja muid töötajaid karistuste eest, ega selliseid karistusi leevendada.

(67)  Selleks et kaitse saaks toimida mitut jurisdiktsiooni hõlmavates olukordades, peaksid liikmesriigid sätestama, et selliste juhtumite puhul, kus karistust määrav või süüdistuse ettevalmistamise eest vastutav pädev asutus ei kuulu sama jurisdiktsiooni alla kui juhtumit menetlev konkurentsiasutus, peaks nende asutuste vahelised vajalikud kontaktid tagama karistust määrava või süüdistuse ettevalmistamise eest vastutava pädeva asutuse jurisdiktsiooni alla kuuluv liikmesriigi konkurentsiasutus.

(68)  Süsteemis, kus komisjonil ja liikmesriikide konkurentsiasutustel on paralleelsed volitused kohaldada ELi toimimise lepingu artikleid 101 ja 102, tuleb liikmesriikide konkurentsiasutustel omavahel ja komisjoniga tihedat koostööd teha. Eelkõige juhul, kui ühe liikmesriigi konkurentsiasutus teeb kontrolli või küsitleb oma riigi õiguse kohaselt vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 22 lõikele 1 teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel, peaks taotluse esitanud asutuse töötajatel olema lubatud viibida nende kontrollide ja küsitluste juures ning neile kaasa aidata, pakkudes nende tulemuslikkuse suurendamiseks lisavahendeid, oskusteavet ja tehnilist tuge. Liikmesriikide konkurentsiasutused peaksid olema volitatud küsima teiste liikmesriikide konkurentsiasutustelt abi selle asjaolu kindlakstegemisel, kas ettevõtjad või ettevõtjate ühendused ei ole allunud uurimistoimingutele või täitnud otsuseid, mille on teinud taotluse esitanud liikmesriigi konkurentsiasutused.

(69)  Ette tuleks näha kord, et võimaldada liikmesriikide konkurentsiasutustel taotleda vastastikust abi piiriüleselt ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamisega seotud dokumentidest teatamiseks menetlusosalistele või muudele ettevõtjatele, ettevõtjate ühendustele või füüsilistele isikutele, kes võivad olla selliste teavituste adressaadid. Samamoodi peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik pöörata täitmisele teiste liikmesriikide asutuste kehtestatud rahatrahvide määramise või sunniraha rakendamise otsuseid, kui taotlev asutus on teinud mõistlikke jõupingutusi selle kindlakstegemiseks, et ettevõtjal, kelle käest võib rahatrahvi või sunniraha sisse nõuda, ei ole taotleva asutuse liikmesriigis piisavalt vara. Samuti peaksid liikmesriigid sätestama, et eelkõige siis, kui selle ettevõtja, kelle käest rahatrahvi või sunniraha sisse nõutakse, asukoht ei ole taotleva asutuse liikmesriigis, võib taotluse saanud asutus pöörata sellised taotleva asutuse tehtud otsused täitmisele taotleva asutuse nõudmisel. See tagaks ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemusliku täitmise tagamise ja edendaks siseturu nõuetekohast toimimist. Tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutused eraldavad vastastikuse abi taotluste täitmiseks piisavalt vahendeid, ning et soodustada sellise abi osutamist, peaks taotluse saanud asutustel olema võimalik nõuda abitaotluse täitmisel tekkinud kulude hüvitamist. Selline vastastikune abi ei mõjuta nõukogu raamotsuse 2005/214/JSK kohaldamist(4).

(70)  Tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on võimalik ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmist tulemuslikult tagada, on vaja kehtestada toimivad normid aegumistähtaegade ▌ kohta. Eelkõige tuleks paralleelsete volituste süsteemis riigisisesed aegumistähtajad peatada või katkestada ajaks, mil kestab menetlus teise liikmesriigi konkurentsiasutuses või komisjonis. Selline peatamine või katkestamine ei tohiks takistada liikmesriikidel säilitamast või kehtestamast lõplikke aegumistähtaegu, tingimusel et lõplike aegumistähtaegade pikkus ei muuda ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikku täitmise tagamist sisuliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks.

(71)  Selleks et tagada juhtumite tõhus ja tulemuslik menetlemine Euroopa konkurentsivõrgustikus, peaks nendes liikmesriikides, kus on vastavalt käesoleva direktiivi artiklites 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13 ja 16 osutatule liikmesriigi konkurentsiasutuseks määratud ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks nii konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus ▌kui ka konkurentsiküsimustes pädev liikmesriigi kohtuasutus, olema konkurentsiküsimustes pädeval riiklikul haldusasutusel võimalik esitada kaebus otse konkurentsiküsimustes pädevale liikmesriigi kohtuasutusele. Lisaks peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema ▌ liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses, mis on algatatud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 täitmise tagamise kohta liikmesriigi konkurentsiasutuste poolt tehtud ▌ otsuste suhtes, täielik õigus osaleda menetluses süüdistaja, kostja või vastustajana ja neil peaks olema samad õigused nagu nimetatud avaliku võimu esindajatel selles menetluses.

(72)  Oht, et ennastsüüstavaid tõendeid avaldatakse väljaspool uurimismenetlust, mille tarbeks need esitati, võiks vähendada potentsiaalsete leebema kohtlemise taotlejate soovi teha konkurentsiasutustega koostööd. Sellest tulenevalt tuleks mis tahes kujul esitatud leebusavalduses sisalduvat teavet, mis saadi toimikuga tutvumise käigus, kasutada üksnes siis, kui see on vajalik liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses kaitseõiguste teostamiseks teatavate väga piiratud arvu juhtumite puhul, mis on vahetult seotud selle juhtumiga, millega seoses toimikuga tutvuda lubati. See ei tohiks takistada konkurentsiasutustel avaldamast oma otsuseid vastavalt kohaldamisele kuuluvale liidu või liikmesriigi õigusele.

(73)  Tõenditel on ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel oluline osa. Liikmesriikide konkurentsiasutustel peaks olema võimalus võtta arvesse asjassepuutuvaid tõendeid, olenemata sellest, kas need on kirjalikud, suulised või elektroonilised või esitatud salvestisena ▌. See peaks hõlmama selliste füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt tehtud salajasi salvestisi, kes ei esinda avalikku võimu, tingimusel et nende salvestiste näol ei ole tegemist ainsa tõendiga. See ei tohiks piirata isiku õigust ärakuulamisele ega avaliku võimu esindaja tehtud või omandatud salvestiste vastuvõetavust. Samamoodi peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik võtta asjakohaste tõenditena arvesse elektroonilisi sõnumeid, olenemata sellest, kas need sõnumid näivad olevat lugemata või on kustutatud.

(74)  Liikmesriikide konkurentsiasutustele konkurentsinormide tulemusliku täitmise tagamiseks vajalike volituste andmine suurendab vajadust tiheda koostöö ning tulemusliku mitme- ja kahepoolse suhtluse järele Euroopa konkurentsivõrgustikus. See peaks hõlmama mittesiduvate meetmete väljatöötamist direktiivi rakendamise hõlbustamiseks ja toetamiseks.

(75)  Selleks et toetada tihedat koostööd Euroopa konkurentsivõrgustikus, peaks komisjon käigus hoidma, arendama, majutama, käitama ja toetama keskset infosüsteemi (Euroopa konkurentsivõrgustiku süsteem) kooskõlas asjakohaste konfidentsiaalsuse, andmekaitse ja andmeturbe normidega. Euroopa konkurentsivõrgustik toetub oma toimimise tulemuslikkuse ja tõhususe tagamisel koostalitlusvõimele. Liidu üldeelarves tuleks katta Euroopa konkurentsivõrgustiku hooldus-, arendus-, majutus-, kasutajatoe- ja käitamiskulud ning muud Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevusega seotud halduskulud, eeskätt nõupidamiste korraldamise kulud. Kuni 2020. aastani kaetakse Euroopa konkurentsivõrgustiku süsteemi kulud kavandatu kohaselt Euroopa haldusasutuste, ettevõtete ja kodanike jaoks loodud koostalitlusvõimealaste lahenduste ja ühiste raamistike programmist (ISA2 programm), mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega (EL) 2015/2240(5), vastavalt selle programmi alusel kasutada olevatele vahenditele, kõlblikkuskriteeriumidele ja prioriseerimisega seotud kriteeriumidele.

(76)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt tagada liikmesriikide konkurentsiasutustele ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning nendega koos kohaldatava liikmesriikide konkurentsiõiguse tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud sõltumatuse tagatised, vahendid ning täitmis- ja trahvimisvolitused ning tagada siseturu ja Euroopa konkurentsivõrgustiku nõuetekohane toimimine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid eesmärke ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemusliku ja ühetaolise kohaldamise vajaduse tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võttes eelkõige arvesse direktiivi territoriaalset kohaldamisala, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(77)  Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta(6) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja liikmesriigi ülevõtvate õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul peetakse nimetatud dokumentide esitamist põhjendatuks,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja kohaldamisala

1.  Käesolevas direktiivis sätestatakse teatavad normid tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutustele tagatakse vajalik sõltumatus, vahendid ning täitmise tagamise ja trahvimise volitused ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks kohaldamiseks, nii et konkurents siseturul ei oleks moonutatud ning et tarbijaid ja ettevõtjaid ei pandaks ebasoodsasse olukorda selliste liikmesriigi õigusaktide ja meetmete tõttu, mis takistavad liikmesriikide konkurentsiasutustel tulemuslikult konkurentsinormide täitmist tagada.

2.  Käesolev direktiiv hõlmab ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning liikmesriigi konkurentsiõiguse normide paralleelset kohaldamist ühe ja sama juhtumi suhtes. Käesoleva direktiivi artikli 31 lõigete 3 ja 4 puhul laieneb käesolev direktiiv ka liikmesriigi konkurentsiõiguse eraldiseisvale kohaldamisele.

3.  Käesolevas direktiivis kehtestatakse teatavad normid vastastikuse abi kohta, et tagada siseturu tõrgeteta toimimine ja tiheda koostöö süsteemi tõrgeteta toimimine Euroopa konkurentsivõrgustiku raames.

Artikkel 2

Mõisted

1.  Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)  „liikmesriigi konkurentsiasutus“ – asutus, mille liikmesriik on vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 35 määranud vastutama ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise eest; liikmesriigid võivad määrata ühe või mitu konkurentsiküsimuste haldusasutust (konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus) ja kohtuasutust (konkurentsiküsimustes pädev liikmesriigi kohtuasutus);

2)  „konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus“ – haldusasutus, mille liikmesriik on määranud täitma liikmesriigi konkurentsiasutuse kõiki või teatavaid ülesandeid;

3)  „konkurentsiküsimustes pädev liikmesriigi kohtuasutus“ – kohtuasutus, mille liikmesriik on määranud täitma liikmesriigi konkurentsiasutuse kõiki või teatavaid ülesandeid;

4)  „konkurentsiasutus“ – asjaoludest sõltuvalt kas liikmesriigi konkurentsiasutus, ▌ komisjon või mõlemad;

5)  „Euroopa konkurentsivõrgustik“ – ametiasutuste võrgustik, mille moodustavad liikmesriikide konkurentsiasutused ja komisjon ning mis kujutab endast foorumit aruteludeks ja koostööks seoses ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise ja nende täitmise tagamisega;

6)  „liikmesriigi konkurentsiõigus“ – ▌ liikmesriigi õigusnormid, mille eesmärk on valdavalt sama mis ELi toimimise lepingu artiklitel 101 ja 102 ning mida kohaldatakse samade juhtumite suhtes paralleelselt liidu konkurentsiõigusega vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 3 lõikele 1, ning liikmesriigi õiguse normid, mille eesmärk on valdavalt sama, mis ELi toimimise lepingu artiklitel 101 ja 102 ning mida kohaldatakse eraldiseisvalt seoses käesoleva direktiivi artikli 31 lõigetega 3 ja 4, välja arvatud liikmesriigi õigusnormid, millega nähakse ette kriminaalkaristused füüsilistele isikutele;

7)  „liikmesriigi kohus“ – liikmesriigi kohus ELi toimimise lepingu artikli 267 tähenduses;

8)  „asja läbi vaatav kohus“ – liikmesriigi kohus, mis on edasikaebuse korras pädev vaatama läbi liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuseid või neid otsuseid käsitlevaid kohtuotsuseid, olenemata sellest, kas see kohus iseenesest on pädev konkurentsiõiguse rikkumist tuvastama;

9)  „täitmise tagamise menetlus“ – menetlus, mille viib ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamiseks läbi konkurentsiasutus kuni nimetatud konkurentsiasutus teeb menetluse lõpetamiseks käesoleva direktiivi artiklis 10, 12 või 13 osutatud otsuse, kui tegu on liikmesriigi konkurentsiasutusega, või kuni ta teeb määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 7, 9 või 10 osutatud otsuse, kui tegu on komisjoniga, või kuni konkurentsiasutus ei ole jõudnud järeldusele, et tal puudub asja edasiseks menetlemiseks alus;

10)  „ettevõtja“ – ELi toimimise lepingu artiklites 101 ja 102 osutatud tähenduses – igasugune majandustegevuses osalev üksus, olenemata tema õiguslikust seisundist või rahastamise viisist ▌;

11)  ▌„kartell“ – kahe või enama konkurendi vaheline kokkulepe ▌või kooskõlastatud tegevus, mille eesmärk on koordineerida turul oma konkureerivat käitumist ▌ või mõjutada vastavaid konkurentsiparameetreid muu hulgas sellise tegevuse kaudu nagu ostu- või müügihindade või muude kauplemistingimuste kindlaksmääramine või kooskõlastamine, sealhulgas intellektuaalomandi õiguste puhul, tootmis- või müügikvootide määramine, turgude ja klientide jagamine, sealhulgas pakkumismahhinatsioonid, impordi- või ekspordipiirangute seadmine ▌ või konkurentsivastane tegevus teiste konkurentide suhtes ▌;

12)  „salajane kartell“ – kartell, mille olemasolu on ▌ osaliselt või täielikult varjatud;

13)  „kaitse rahatrahvide vastu“ – ettevõtja vabastamine talle muidu salajases kartellis osalemise eest määratavatest rahatrahvidest, et premeerida teda konkurentsiasutusega leebusprogrammi raames koostöö tegemise eest;

14)  „rahatrahvide vähendamine“ – ettevõtjale muidu salajases kartellis osalemise eest määratava rahatrahvi summa vähendamine, et premeerida teda konkurentsiasutusega leebusprogrammi raames koostöö tegemise eest;

15)  „leebem kohtlemine“ – nii kaitse rahatrahvide vastu kui ka rahatrahvide vähendamine;

16)  „leebusprogramm“ – programm, mis puudutab ELi toimimise lepingu artikli 101 või liikmesriigi konkurentsiõiguse vastava normi kohaldamist ning mille alusel teeb salajases kartellis osaleja teistest kartellis osalevatest ettevõtjatest sõltumatult konkurentsiasutusega uurimise raames koostööd, esitades vabatahtlikult teavet kartelli ja oma osa kohta selles, mille eest tagatakse talle vastava otsusega või menetluse lõpetamisega kaitse kartellis osalemise eest määratavate rahatrahvide vastu või vähendatakse selliseid rahatrahve;

17)  „leebusavaldus“ – konkurentsiasutusele ettevõtja või füüsilise isiku poolt või nende nimel vabatahtlikult esitatud suuline või kirjalik avaldus või avalduse salvestis, milles antakse teavet, mis kõnealusel ettevõtjal või füüsilisel isikul on kartelli kohta, ja kirjeldatakse tema osalemist selles, ning mis on koostatud spetsiaalselt konkurentsiasutusele esitamiseks eesmärgiga saada kaitset rahatrahvide vastu või rahatrahvi summa vähendamist leebusprogrammi raames; see ei hõlma täitmise tagamise menetlusest sõltumata olemas olevaid tõendeid, olenemata sellest, kas selline teave on konkurentsiasutuse toimikus olemas või mitte, ehk siis eelnevalt olemasolevat teavet;

18)  „kokkuleppe sõlmimise taotlus“ – konkurentsiasutusele ettevõtja poolt või tema nimel vabatahtlikult esitatud avaldus, milles ettevõtja tunnistab oma osalemist ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 või liikmesriigi konkurentsiõiguse rikkumises või loobub oma osalemise vaidlustamisest ja tunnistab oma vastutust kõnealuse rikkumise eest ning mis on koostatud spetsiaalselt selleks, et konkurentsiasutusel oleks võimalik kohaldada lihtsustatud või kiirmenetlust;

19)  „taotleja“ – ettevõtja, kes taotleb leebusprogrammi raames kaitset rahatrahvide vastu või rahatrahvide vähendamist;

20)  „taotlev asutus“ – liikmesriigi konkurentsiasutus, kes esitab artiklis 24, 25, 26, 27 või 28 osutatud vastastikuse abi taotluse;

21)  „taotluse saanud asutus“ – liikmesriigi konkurentsiasutus, kes on saanud vastastikuse abi taotluse, ning artiklis 25, 26, 27 või 28 osutatud abitaotluse puhul pädev avalik-õiguslik asutus, mille peamine vastutusala hõlmab selliste otsuste täitmise tagamist vastavalt liikmesriigi õigusaktidele ja haldustavale;

22)  „lõplik otsus“ – otsus, mida ei saa või enam ei saa edasikaebuse korras edasi kaevata.

2.  Kõiki viiteid käesolevas direktiivis ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisele või rikkumisele tuleb mõista nii, et need hõlmavad sama juhtumi suhtes liikmesriigi konkurentsiõiguse ▌ paralleelset kohaldamist.

II PEATÜKK

PÕHIÕIGUSED

Artikkel 3

Menetluslikud tagatised

1.  ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumist käsitlevad menetlused, sealhulgas käesolevas direktiivis osutatud volituste täitmine liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt, peavad olema kooskõlas liidu õiguse üldpõhimõtete ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

2.  Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud volituste täitmisel järgitakse menetlusliku tagatisena ettevõtja kaitseõiguseid, mille hulka kuuluvad õigus olla ära kuulatud ja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ▌.

3.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuses viiakse täitmise tagamise menetlus läbi mõistliku aja jooksul. Liikmesriigid tagavad, et enne käesoleva direktiivi artikli 10 kohase otsuse tegemist koostab liikmesriigi konkurentsiasutus etteheidete protokolli.

III PEATÜKK

SÕLTUMATUS JA VAHENDID

Artikkel 4

Sõltumatus

1.  Selleks et tagada konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste sõltumatus ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel, tagavad liikmesriigid, et need asutused täidavad oma ülesandeid ja volitusi erapooletult kõnealuste sätete tulemusliku ja ühetaolise kohaldamise huvides, järgides proportsionaalseid aruandlusnõudeid ja ilma et see mõjutaks tihedat koostööd Euroopa konkurentsivõrgustikku kuuluvate konkurentsiasutuste vahel.

2.  Eeskätt tagavad liikmesriigid vähemalt selle, et töötajad ja isikud, kes teevad konkurentsiküsimustes pädevates riiklikes haldusasutustes otsuseid käesoleva direktiivi artiklites 10–13 ja artiklis 16 osutatud volituste täitmisel:

a)  on võimelised täitma oma ülesandeid ja volitusi ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks poliitilisest ja muust välisest mõjust sõltumatult;

b)  ei küsi ega võta vastu ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisega seotud ülesannete või volituste täitmisel juhiseid valitsusasutustelt ega muudelt avalik-õiguslikelt või eraõiguslikelt üksustelt, ilma et see mõjutaks liikmesriigi valitsuse õigust kehtestada asjakohastel juhtudel suunavaid üldjuhiseid, mis ei ole seotud majandusharus toimuva uurimise või konkreetses asjas toimuva täitmise tagamise menetlusega; ning

c)  hoiduvad igasugusest tegevusest, mis ei ole neile ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks antud ülesannete ja/või volituste täitmisega kooskõlas, ning nende suhtes kohaldatakse menetlusi, millega tagatakse, et mõistliku aja jooksul pärast ametist lahkumist hoiduvad nad tegelemisest selliste täitmise tagamise menetlustega, mis võivad tekitada huvide konflikte.

3.  Isikuid, kes teevad otsuseid käesoleva direktiivi artiklites 10–13 ja artiklis 16 osutatud volituste täitmisel konkurentsiküsimustes pädevates riiklikes haldusasutustes, ei vabastata sellistes asutustes ametist põhjustel, mis on seotud nende ülesannete või volituste nõuetekohase täitmisega ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisel vastavalt käesoleva direktiivi artikli 5 lõikes 2 osutatule. Neid võib ametist vabastada üksnes siis, kui nad neile antud ülesannete täitmiseks nõutud tingimustele enam ei vasta või nad on liikmesriigi õiguse kohaselt süüdi tõsises üleastumises. Neile antud ülesannete täitmiseks nõutud tingimused ja tõsise üleastumise määratlus sätestatakse eelnevalt liikmesriigi õiguses, võttes arvesse tulemusliku täitmise tagamise vajadust.

4.  Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse otsuseid tegeva organi liikmed valitakse, palgatakse ja nimetatakse ametisse liikmesriigi õigusaktides eelnevalt kehtestatud selgete ja läbipaistvate menetluste kohaselt.

5.   Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on õigus seada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks käesoleva direktiivi artikli 5 lõikes 2 osutatud ülesannete täitmisel prioriteete. Kuivõrd konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused on kohustatud neile ▌ esitatud ametlikud kaebused läbi vaatama, on neil ka õigus sellised kaebused tagasi lükata, kui nad ei pea kaebust konkurentsinormide täitmise tagamise seisukohalt prioriteetseks. See ei piira konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse õigust lükata kaebusi tagasi liikmesriigi õiguses ette nähtud muudel alustel.

Artikkel 5

Vahendid

1.  Liikmesriigid tagavad vähemalt selle, et liikmesriikide konkurentsiasutuste käsutuses on piisaval arvul kvalifitseeritud töötajaid ning piisavalt rahalisi, tehnilisi ja tehnoloogilisi vahendeid, mida neil on vaja ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise eesmärgil käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud ülesannete ja volituste tulemuslikuks täitmiseks.

2.  Lõikes 1 osutatud liikmesriikide konkurentsiasutused on vähemalt võimelised korraldama ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks uurimisi, võtma vastu otsuseid nende sätete kohaldamiseks määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 5 alusel ning tegema Euroopa konkurentsivõrgustikus tihedat koostööd, et tagada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslik ja ühetaoline kohaldamine. Samuti on liikmesriikide konkurentsiasutustel liikmesriigi õiguses sätestatud ulatuses võimalik anda asjakohastel juhtudel avalik-õiguslikele asutustele ja organitele nõu seadusandlike, regulatiivsete ja haldusmeetmete kohta, mis võivad mõjutada konkurentsi siseturul, ning edendada üldsuse teadlikkust ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 vallas.

3.  Ilma et see mõjutaks liikmesriigi eelarvereeglite ja -menetluste kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et liikmesriikide konkurentsiasutused on lõikes 2 sätestatud ülesannete täitmiseks eraldatud eelarvevahendite kasutamisel sõltumatud.

4.  Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused esitavad valitsus- või parlamendiorganile oma tegevuse ja vahendite kohta korrapäraselt aruandeid. Liikmesriigid tagavad, et aruannetes esitatakse teave otsuseid tegeva organi liikmete ametisse nimetamise ja ametist vabastamise kohta, asjaomasel aastal eraldatud vahendite suuruse ja selle kohta, kuidas see on eelnevate aastatega võrreldes muutunud. Need aruanded tehakse üldsusele kättesaadavaks.

IV PEATÜKK

VOLITUSED

Artikkel 6

Volitus kontrollida ettevõtja äriruume

1.  Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused on võimelised ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi ette teatamata kontrollima. Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt selliste kontrollide tegemiseks volitatud või määratud ametnikel ja nendega kaasasolevatel isikutel on vähemalt järgmised õigused:

a)  siseneda kõikidesse ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste ruumidesse, kogu nende territooriumile ja kõikidesse transpordivahenditesse;

b)  vaadata läbi raamatupidamis- ja muid äridokumente, olenemata sellest, millisel kandjal neid hoitakse, ning pääseda ligi kontrollitava üksuse jaoks kättesaadavale igasugusele teabele;

c)  teha või saada raamatupidamis- ja muudest dokumentidest koopiaid või väljavõtteid ning, kui nad peavad seda asjakohaseks, jätkata teabe otsimist ning koopiatest ja väljavõtetest valiku tegemist liikmesriikide konkurentsiasutuste ruumides või muudes kindlaks määratud ruumides;

d)  pitseerida äriruume ning raamatupidamis- ja muid dokumente selliseks ajavahemikuks ja sellises ulatuses, mida on kontrolli tegemiseks vaja;

e)  küsida ettevõtja või ettevõtjate ühenduse mis tahes esindajalt või töötajalt selgitusi kontrolli põhjuse ja eesmärgiga seotud asjaolude või dokumentide kohta ning vastused talletada.

2.  Liikmesriigid tagavad, et ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi kohustatakse konkurentsiküsimustes tehtavale lõikes 1 osutatud kontrollile alluma. Liikmesriigid tagavad samuti, et kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse korraldusel ja/või liikmesriigi kohtuasutuse loal tehtava kontrolliga ei nõustu, on liikmesriikide konkurentsiasutustel võimalik taotleda politseilt või teiselt samaväärselt õiguskaitseasutuselt abi, et neil oleks võimalik kontrolli läbi viia. Sellist abi võib taotleda ka ettevaatusabinõuna.

3.  Käesolev artikkel ei mõjuta liikmesriigi õiguse kohaseid nõudeid liikmesriigi kohtuasutuse eelneva loa kohta selliste kontrollide puhul.

Artikkel 7

Volitus kontrollida muid ruume

1.  Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui tekib põhjendatud kahtlus, et raamatupidamis- ja muid äridokumente, mis puudutavad kontrolli käigus uuritavaid küsimusi ja mida võib olla vaja ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise tõendamiseks, hoitakse muudes kui käesoleva direktiivi artiklis 6 osutatud ruumides või muul territooriumil või muus transpordivahendis, sealhulgas ettevõtja või ettevõtjate ühenduse juhtorganite liikmete, juhatajate või teiste töötajate kodus, võivad konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused teha nendes ruumides, transpordivahendites ja nendel territooriumidel etteteatamata kontrolle.

2.  Neid kontrolle ei tehta ilma liikmesriigi kohtuasutuse eelneva loata.

3.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt käesoleva artikli lõike 1 kohaste kontrollide tegemiseks volitatud või määratud ametnikel ja nendega kaasasolevatel isikutel on vähemalt artikli 6 lõike 1 punktides a, b ja c ning artikli 6 lõikes 2 sätestatud volitused.

Artikkel 8

Teabenõuded

Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused võivad ▌ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt nõuda, et nad esitaksid kindlaksmääratud ja mõistliku aja jooksul kogu teabe, mida on vaja ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks. Sellised teabenõuded peavad olema proportsionaalsed ning nendega ei tohi sundida teabenõude saajat end ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumises süüdi tunnistama. Kohustus esitada kogu vajalik teave hõlmab teavet, mis on kõnealusele ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kättesaadav. Liikmesriikide konkurentsiasutusetel on samuti õigus igalt muult füüsiliselt või juriidiliselt isikult nõuda, et nad esitaksid kindlaksmääratud ja mõistliku aja jooksul teavet, mis võib olla oluline seoses ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamisega.

Artikkel 9

Küsitlused

Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on vähemalt õigus kutsuda küsitlusele ettevõtja või ettevõtjate ühenduse või muu juriidilise isiku esindajat või füüsilist isikut, kui sellisel esindajal või isikul võib olla ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise seisukohalt olulist teavet.

Artikkel 10

Rikkumise tuvastamine ja lõpetamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused tuvastavad ▌ ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise, võivad nad võtta vastu otsuse nõuda ettevõtjalt või ettevõtjate ühenduselt selle rikkumise lõpetamist. Selleks võivad nad ette näha tegevusega seotud või struktuurilisi õiguskaitsevahendeid, mis on toimepandud rikkumisega proportsionaalsed ja rikkumise tulemuslikuks lõpetamiseks vajalikud. Kahe võrdselt tõhusa õiguskaitsevahendi vahel valides peab liikmesriigi konkurentsiasutus valima proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vahendi, mis on ettevõtja jaoks vähem koormav.

Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused võivad leida, et ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumine on toimunud minevikus.

2.  Kui liikmesriikide konkurentsiasutused otsustavad pärast määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 11 lõike 3 kohast komisjoni teavitamist, et täitmise tagamise menetluse jätkamiseks puudub alus, mistõttu nad nimetatud täitmise tagamise menetluse lõpetavad, tagavad liikmesriigid, et liikmesriikide konkurentsiasutused teavitavad sellest komisjoni.

Artikkel 11

Ajutised meetmed

1.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide ▌ konkurentsiasutused oleksid volitatud võtma omal algatusel vastu otsuse kehtestada ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste suhtes ajutisi meetmeid vähemalt sellistel kiireloomulistel juhtudel, kus on olemas oht, et konkurentsi võidakse rängalt ja korvamatult kahjustada ning kui ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 rikkumise kohta on olemas prima facie tõendeid. Niisugused otsused peavad olema proportsionaalsed ja neid võib kohaldada kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul, mida võib pikendada sedavõrd, kui see on vajalik ja asjakohane, või kuni tehakse lõplik otsus. Liikmesriikide konkurentsiasutused teavitavad vastuvõetud ajutistest meetmetest Euroopa konkurentsivõrgustikku.

2.  Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud ajutiste meetmete õiguspärasuse, sealhulgas proportsionaalsuse saab läbi vaadata kiirendatud edasikaebekorra kohaselt.

Artikkel 12

Kohustused

1.  Liikmesriigid tagavad, et täitmise tagamise menetluses, mis on algatatud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise lõpetamist nõudva otsuse vastuvõtmiseks, võivad liikmesriikide konkurentsiasutused võtta pärast ametlikku või mitteametlikku turuosalistelt arvamuse küsimist ▌vastu otsuse, millega muudetakse siduvaks kohustused, mille ettevõtjad või ettevõtjate ühendused on võtnud, kui need kohustused on võetud liikmesriikide konkurentsiasutusete poolt nimetatud probleemide lahendamiseks. Otsuse võib teha kindlaksmääratud ajavahemikuks ja selles tuleb sätestada, et liikmesriikide konkurentsiasutustel ei ole enam põhjust meetmeid võtta.

2.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on toimivad volitused jälgida lõikes 1 osutatud kohustuste täitmist.

3.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused saavad täitmise tagamise menetlust uuesti alustada, kui lõikes 1 osutatud otsuse vastuvõtmise aluseks olnud asjaolud on oluliselt muutunud, kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused käituvad vastupidiselt oma kohustustele või kui lõikes 1 osutatud otsus tugines menetlusosaliste poolt esitatud puudulikule, valele või eksitavale teabele.

V PEATÜKK

RAHATRAHVID JA SUNNIRAHA

Artikkel 13

Ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määratavad rahatrahvid

1.  ▌ Liikmesriigid tagavad, et nende konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on võimalik ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määrata täitmise tagamise menetluses tehtud otsusega või nõuda muus kui kriminaalkohtumenetluses, et ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määrataks tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad rahatrahvid, kui ettevõtjad või ettevõtjate ühendused on tahtlikult või hooletusest rikkunud ELi toimimise lepingu artiklit 101 või 102.

2.  ▌ Liikmesriigid tagavad, et nende konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on vähemalt võimalik ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määrata täitmise tagamise menetluses tehtud otsusega või nõuda muus kui kriminaalkohtumenetluses, et ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele määrataks tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad rahatrahvid. Sellised rahatrahvid arvutatakse proportsionaalse osana nende üleilmsest kogukäibest, kui nad kas tahtlikult või hooletusest:

a)  ei allu artikli 6 lõikes 2 osutatud kontrollile;

b)  on eemaldanud liikmesriigi konkurentsiasutuse volitatud ametnike või nendega kaasas olnud muude volitatud isikute poolt paigaldatud artikli 6 lõike 1 punktis d osutatud pitserid;

c)  on andnud mõnele artikli 6 lõikes 1 punktis e osutatud küsimusele ebaõigeid või eksitavaid vastuseid, jätnud täieliku vastuse andmata või keeldunud seda tegemast ▌;

d)  on esitanud mõne artiklis 8 osutatud ▌ teabenõude täitmiseks ebaõiget, mittetäielikku või eksitavat teavet või jätnud teabe ettenähtud aja jooksul esitamata;

e)  ei ilmu artiklis 9 osutatud küsitlusele;

f)  ei järgi artiklis 10, 11 või 12 osutatud otsust.

3.   Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud menetlustes on võimalik määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve.

4.  Käesolev artikkel ei mõjuta liikmesriigi õigusakte, mis võimaldavad määrata kriminaalkohtumenetluses karistusi, eeldusel et selliste õigusaktide kohaldamine ei mõjuta ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 tulemuslikku ja ühetaolist täitmise tagamist.

5.  Liikmesriigid tagavad, et ettevõtja mõistet kohaldatakse rahatrahvide määramisel emaettevõtjate ning ettevõtjate õigusjärglaste ning nende majandustegevust jätkavate isikute suhtes.

Artikkel 14

Rahatrahvide arvutamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused võtavad ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest määratava rahatrahvi suuruse kindlaksmääramisel arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.

2.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused võivad ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest määratava rahatrahvi suuruse kindlaksmääramisel võtta kooskõlas direktiivi 2014/104/EL artikli 18 lõikega 3 arvesse konsensusliku kokkuleppemenetluse raames makstavat hüvitist.

3.  Liikmesriigid tagavad, et kui ettevõtjate ühendusele määratakse ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest rahatrahv selle liikmete käibe alusel ja ühendus on maksejõuetu, on ühendus kohustatud nõudma rahatrahvisumma tasumiseks osamakse ühenduse liikmetelt.

4.  Liikmesriigid tagavad, et kui lõikes 3 osutatud osamaksed ei ole liikmesriigi konkurentsiasutuse kindlaksmääratud tähtpäevaks ettevõtjate ühendusele täies ulatuses tasutud, võivad liikmesriikide konkurentsiasutused nõuda ▌ rahatrahvi maksmist otse igalt ettevõtjalt, kelle esindajad on nimetatud ettevõtjate ühenduse otsuseid tegevate organite liikmed. Kui on vaja tagada rahatrahvi täies ulatuses tasumine, võivad liikmesriikide konkurentsiasutused pärast seda, kui on nõudnud nimetatud ettevõtjatelt maksete tegemist, nõuda ka rahatrahvi tasumata osa maksmist igalt ühenduse liikmelt, kes on tegutsenud turul, kus rikkumine aset leidis. Käesoleva lõike alusel ei nõuta siiski rahatrahvi maksmist neilt ettevõtjatelt, kes tõendavad, et nemad ühenduse rikkuvat otsust täide ei viinud ja nad kas ei olnud rikkumisest teadlikud või on rikkumises osalemisest enne uurimise algust aktiivselt hoidunud.

Artikkel 15

Rahatrahvi ülemmäär

1.  Liikmesriigid tagavad, et ▌ liikmesriikide konkurentsiasutused võivad ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise eest määrata rahatrahvi, mille ülemmäär on vähemalt 10 % ettevõtja või ettevõtjate ühenduse üleilmsest kogukäibest artikli 13 lõikes 1 osutatud otsuse tegemise kuupäevale eelnenud majandusaastal.

2.  Kui ettevõtjate ühenduse toimepandud rikkumine on seotud ühenduse liikmete tegevusega, ei või rahatrahvisumma olla väiksem kui 10 % iga sellise liikme üleilmsest kogukäibest, kes tegutseb turul, mida ühenduse toimepandud rikkumine mõjutas. Samas ei või ühegi ettevõtja rahaline vastutus rahatrahvi tasumise eest ületada lõike 1 alusel kindlaksmääratud ülemmäära.

Artikkel 16

Sunniraha

1.  Liikmesriigid tagavad, et nende konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on võimalik otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele tulemusliku, proportsionaalse ja hoiatava sunniraha maksmise kohustus. Selline sunniraha määratakse proportsionaalse osana nimetatud ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest eelmisel majandusaastal ühe päeva kohta ning arvutatakse alates otsuses nimetatud kuupäevast, et nimetatud ettevõtjad või ettevõtjate ühendused vähemalt:

a)  esitaksid täieliku ja tõese teabe artiklis 8 osutatud taotluse korral;

b)  ilmuksid artiklis 9 osutatud küsitlusele.

2.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on võimalik otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele tõhusa, proportsionaalse ja hoiatava sunniraha maksmise kohustus. Selline sunniraha määratakse proportsionaalse osana ettevõtja või ettevõtjate ühenduse keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest eelmisel majandusaastal ühe päeva kohta ning arvutatakse alates otsuses nimetatud kuupäevast, et sundida neid vähemalt:

a)  alluma artikli 6 lõikes 2 osutatud kontrollile;

b)  täitma artiklites 10, 11 ja 12 osutatud otsust.

VI PEATÜKK

LEEBUSPROGRAMMID SALAJASTE KARTELLIDE JAOKS

Artikkel 17

Kaitse rahatrahvide vastu

1.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on olemas leebusprogrammid, mis võimaldavad neil anda kaitset rahatrahvide vastu sellistele ettevõtjatele, kes annavad teada oma osalusest salajases kartellis. See ei mõjuta liikmesriikide konkurentsiasutuste leebusprogramme, mis puudutavad muid rikkumisi kui salajases kartellis osalemine, ega leebusprogramme, mis võimaldavad neil anda füüsilistele isikutele kaitset rahatrahvide vastu.

2.  Liikmesriigid tagavad, et rahatrahvide vastu antakse kaitse üksnes siis, kui taotleja:

a)  vastab artiklis 19 sätestatud tingimustele;

b)  annab teada oma osalusest salajases kartellis ning

c)  esitab esimesena tõendid, mis

i)  võimaldavad liikmesriigi konkurentsiasutusel viia läbi taotluse saamise ajal seoses salajase kartelliga sihipärast kontrolli, tingimusel et seni ei olnud liikmesriigi konkurentsiasutuse käsutuses piisavaid tõendeid, mis andnuks alust sellist kontrolli läbi viia, või ei olnud ta sellist kontrolli veel läbi viinud, või

ii)  annavad liikmesriigi konkurentsiasutuse arvates talle piisava aluse leebusprogrammiga hõlmatud rikkumine tuvastada, tingimusel et ▌ ametil ei olnud selle rikkumise tuvastamiseks seni piisavaid tõendeid ja varem ei ole ükski teine ettevõtja selle salajase kartelliga seoses alapunkti i alusel rahatrahvide vastu kaitset saanud.

3.  Liikmesriigid tagavad, et kaitset rahatrahvide vastu on võimalik taotleda kõigil ettevõtjatel, välja arvatud ettevõtjad, kes on sundinud teisi ettevõtjaid salajase kartelliga ühinema või sellesse jääma.

4.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused annavad rahatrahvide vastu kaitse taotlejale teada, kas talle on tingimuslik kaitse rahatrahvide vastu antud või mitte. Taotleja võib nõuda, et liikmesriikide konkurentsiasutused annaksid talle tema taotluse menetlemise tulemusest teada kirjalikult. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluse tagasi lükkab, võib asjaomane taotleja nõuda liikmesriigi konkurentsiasutuselt, et see käsitaks tema taotlust rahatrahvi vähendamise taotlusena.

Artikkel 18

Rahatrahvide vähendamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on olemas leebusprogrammid, mis võimaldavad neil vähendada rahatrahve, mis määratakse ettevõtjatele, kes ei kvalifitseeru rahatrahvide vastu kaitset saama. See ei mõjuta liikmeriikide konkurentsiasutuste leebusprogramme, mis puudutavad muid rikkumisi kui salajastes kartellides osalemine, ega leebusprogramme, mis võimaldavad neil vähendada füüsilistele isikutele määratud rahatrahve.

2.  Liikmesriigid tagavad, et rahatrahve vähendatakse üksnes juhul, kui taotleja:

a)  on täitnud artiklis 19 sätestatud tingimused;

b)  on teada andnud oma osalusest salajases kartellis ning

c)  esitab väidetava salajase kartelli kohta tõendeid, mille abil on leebusprogrammiga hõlmatud rikkumist märkimisväärselt hõlpsam tõendada kui tõenditega, mis olid liikmesriigi konkurentsiasutuse käsutuses juba taotluse esitamise ajal.

3.  Liikmesriigid tagavad, et kui taotleja ▌ esitab veenvaid tõendeid, mida liikmesriigi konkurentsiasutus kasutab selliste uute asjaolude tõendamiseks, mille tulemusel määratakse suuremad rahatrahvid kui need, mis oleks salajases kartellis osalenutele muidu määratud, ei võta liikmesriigi konkurentsiasutus selliseid uusi asjaolusid arvesse rahatrahvi määramisel rahatrahvi vähendamise taotlejale, kes kõnealused tõendid esitas.

Artikkel 19

Leebema kohtlemise üldtingimused

Liikmesriigid tagavad, et leebema kohtlemise saamiseks osalemise eest salajases kartellis peab taotleja vastama järgmistele kumulatiivsetele tingimustele:

a)  taotleja lõpetas väidetavas salajases kartellis osalemise kõige hiljemalt kohe pärast leebema kohtlemise taotluse esitamist, välja arvatud osas, mis on liikmesriigi konkurentsiasutuse arvates põhjendatult vajalik uurimise terviklikkuse tagamiseks;

b)  taotleja teeb taotluse esitamise hetkest alates liikmesriigi konkurentsiasutusega tõelist, täielikku, pidevat ja kiiret koostööd seni, kuni asjaomane konkurentsiasutus on täitmise tagamise menetluse kõigi uurimisaluste poolte suhtes lõpetanud kas otsusega või muul alusel. See koostöö hõlmab järgmist:

i)  taotleja esitab liikmesriigi konkurentsiasutusele väidetava salajase kartelli kohta viivitamata kogu tema käsutuses oleva või taotlejale kättesaadava teabe ja kõik tõendid, eelkõige järgmise:

—  taotleja nimi ja aadress;

—  kõikide teiste väidetavas salajases kartellis osalevate või osalenud ettevõtjate nimed;

—  väidetava salajase kartelli üksikasjalik kirjeldus, sealhulgas mõjutatud tooted ja territooriumid ning väidetava salajase kartelli tegevuse kestus ja olemus;

—  teave muude taotluste kohta, mis on väidetava salajase kartelliga seoses mis tahes muule konkurentsiasutusele või kolmanda riigi konkurentsiasutusele varem esitatud või võidakse tulevikus esitada;

ii)  taotleja jääb liikmesriigi konkurentsiasutusele kättesaadavaks, et vastata mis tahes teabenõudele, mis võib asjaolude tuvastamisele kaasa aidata;

iii)  taotleja võimaldab liikmesriigi konkurentsiasutusel küsitleda oma juhtorgani liikmeid, juhatajaid ja teisi töötajaid ning ta teeb mõistlikke jõupingutusi selleks, et võimaldada liikmesriigi konkurentsiasutusel küsitleda ka endiste ▌ juhtorgani liikmeid, juhatajaid ja teisi töötajaid;

iv)  taotleja ei hävita, võltsi ega varja asjakohast teavet ega asjakohaseid tõendeid ning

v)  taotleja ei avalda oma leebema kohtlemise taotluse esitamise asjaolu või mis tahes sisu enne, kui liikmesriigi konkurentsiasutus on esitanud asjaomases täitmise tagamise menetluses etteheited, kui ei ole kokku lepitud teisiti, ning

c)  liikmesriigi konkurentsiasutusele leebema kohtlemise taotluse esitamist kavandades ei või taotleja:

i)  olla hävitanud, võltsinud ega varjanud tõendeid väidetava salajase kartelli kohta või

ii)  olla avaldanud oma kavandatava taotluse esitamise asjaolu ega mis tahes sisu muudele kui teistele konkurentsiasutustele või kolmandate riikide konkurentsiasutustele.

Artikkel 20

Leebusavalduste esitamise viis

1.  Liikmesriigid tagavad, et taotlejatel oleks võimalik esitada leebusavaldusi seoses täielike või lihtsustatud taotlustega kirjalikult ning et liikmesriikide konkurentsiasutustel on olemas ka süsteem, mis võimaldab neil võtta selliseid avaldusi vastu suuliselt või muul viisil, mis võimaldab taotlejatel selliseid esitatud avaldusi oma omandis, valduses või kontrolli all mitte hoida.

2.  Taotleja palvel kinnitab liikmesriigi konkurentsiasutus taotleja täieliku või lihtsustatud leebema kohtlemise taotluse kättesaamist kirjalikult, märkides ära kättesaamise kuupäeva ja kellaaja.

3.  Taotlejad saavad esitada leebusavaldusi seoses täielike või lihtsustatud taotlustega asjaomase liikmesriigi konkurentsiasutuse liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest või mõnes muus liidu ametlikus keeles, milles liikmesriigi konkurentsiasutus ja taotleja on kahepoolselt kokku leppinud.

Artikkel 21

Rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluste järjekohad

1.  Liikmesriigid tagavad, et kaitset taotleda soovivatele ettevõtjatele võib esialgu anda nende enda taotlusel võimaluse olla leebema kohtlemise saamise järjekorras ajavahemikus, ▌ mille määrab juhtumipõhiselt kindlaks liikmesriigi konkurentsiasutus, et võimaldada taotlejal koguda vajalikku teavet ja tõendeid, et ta saaks täita rahatrahvide vastu kaitse saamiseks vajalikke tõendamisnõudeid.

2.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutustel on õigus otsustada, kas lõike 1 kohaselt esitatud taotlus rahuldada või mitte.

Taotlust esitav ettevõtja esitab liikmesriigi konkurentsiasutusele talle kättesaadava teabe, nagu:

a)  taotleja nimi ja aadress;

b)  taotluse tinginud probleemi alus;

c)  kõikide teiste väidetavas salajases kartellis osalevate või osalenud ettevõtjate nimed;

d)  mõjutatud tooted ja territooriumid;

e)  väidetava salajase kartelli tegevuse kestus ja olemus;

f)  teave muude leebema kohtlemise taotluste kohta, mis on väidetava salajase kartelliga seoses mis tahes muule konkurentsiasutusele või kolmanda riigi konkurentsiasutusele varem esitatud või võidakse tulevikus esitada.

3.  Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul taotleja poolt esitatud teave ja tõendid loetakse esitatuks ajal, millal ta esitas esialgse taotluse.

4.  Taotlejad saavad esitada lõike 1 kohase taotluse asjaomase liikmesriigi konkurentsiasutuse liikmesriigi ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest või mõnes muus liidu ametlikus keeles, milles liikmesriigi konkurentsiasutus ja taotleja on kahepoolselt kokku leppinud.

5.  Liikmesriigid võivad ka rahatrahvide vähendamise taotlust esitada soovivate ettevõtjate jaoks ette näha võimaluse taotleda esialgu võimalust olla leebema kohtlemise saamise järjekorras.

Artikkel 22

Lihtsustatud taotlused

1.  Liikmesriigid tagavad et, liikmesriikide konkurentsiasutused võtavad vastu lihtsustatud taotlusi taotlejatelt, kes on taotlenud leebemat kohtlemist komisjonilt, taotledes kas järjekohta või esitades täieliku taotluse seoses sama väidetava salajase kartelliga, eeldusel et need taotlused hõlmavad mõjutatud territooriumina rohkem kui kolme liikmesriiki.

2.  Lihtsustatud taotlus koosneb kõigi järgmiste elementide lühikirjeldusest ▌:

a)  taotleja nimi ja aadress;

b)  muude väidetavas salajases kartellis osalejate nimed;

c)  mõjutatud tooted ja territooriumid;

d)  kestus ja väidetava salajase kartellitegevuse olemus;

e)  liikmesriik (liikmesriigid), kus tõendid väidetava salajase kartelli olemasolu kohta tõenäoliselt asuvad, ning

f)  teave muude leebema kohtlemise taotluste kohta, mille taotleja on väidetava salajase kartelliga seoses teistele konkurentsiasutustele või kolmanda riigi konkurentsiasutustele varem esitanud või võib tulevikus esitada.

3.   Kui komisjonile esitatakse täielik taotlus ja liikmesriikide konkurentsiasutustele lihtsustatud taotlused seoses sama väidetava kartelliga, on leebema kohtlemise taotleja jaoks peamiseks kontaktpunktiks komisjon, kes eelkõige annab taotlejale juhiseid mis tahes järgneva siseuurimise läbiviimiseks, enne kui saab selgeks, kas komisjon hakkab juhtumit menetlema täies ulatuses või osaliselt. Sellel ajavahemikul esitab komisjon asjaomastele liikmesriikide konkurentsiasutustele nende nõudmisel ülevaate olukorrast.

Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused võivad küsida taotlejalt konkreetseid selgitusi üksnes lõikes 2 sätestatud andmete kohta, enne kui nad nõuavad täieliku taotluse esitamist vastavalt lõikele 5.

4.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused, kellele esitatakse lihtsustatud taotlus, kontrollivad taotluse saamisel, kas nad on juba saanud lihtsustatud või täieliku leebema kohtlemise taotluse seoses sama väidetava salajase kartelliga ▌ mõnelt teiselt taotlejalt. Kui liikmesriigi konkurentsiasutus ei ole mõnelt teiselt taotlejalt sellist taotlust saanud ning leiab, et lihtsustatud taotlus vastab lõikes 2 sätestatud nõuetele, teavitab ta sellest taotlejat.

5.  Liikmesriigid tagavad, et taotlejatel on võimalus esitada ▌ liikmesriikide konkurentsiasutustele täielikud taotlused, kui komisjon on teatanud asjaomastele liikmesriikide konkurentsiasutustele, et ta ei kavatse juhtumit täies ulatuses või osaliselt menetlema hakata. Üksnes eriolukorras, kui see on rangelt vajalik juhtumi piiritlemiseks või jaotamiseks, võib liikmesriigi konkurentsiasutus nõuda taotlejalt täieliku taotluse esitamist enne, kui komisjon on teatanud asjaomastele liikmesriikide konkurentsiasutustele, et ta ei kavatse juhtumit täies ulatuses või osaliselt menetlema hakata. Liikmesriikide konkurentsiasutustel on õigus määrata mõistlik ajavahemik, mille jooksul peab taotleja esitama täieliku taotluse koos vastavate tõendite ja asjaomase teabega. See ei mõjuta taotleja õigust esitada täielik taotlus vabatahtlikult juba varem.

6.  Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui taotleja esitab liikmesriigi konkurentsiasutuse määratud ajavahemiku jooksul lõike 5 kohaselt täieliku taotluse, loetakse täielik taotlus esitatuks lihtsustatud taotluse esitamise kuupäeval ja kellaajal, eeldusel et lihtsustatud taotlus puudutab sama mõjutatud toodet ja territooriumi (samu mõjutatud tooteid ja territooriume) ning väidetava salajase kartelli sama kestust kui komisjonile esitatud leebema kohtlemise taotlus, mida on võidud ajakohastada.

Artikkel 23

Rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluste ja füüsilistele isikutele määratavate karistuste koostoime

1.  Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiasutustelt rahatrahvide vastu kaitset taotlevate taotlejate praegused ja endised ▌juhtorganite liikmed, juhatajad ja teised töötajad on täielikult kaitstud ▌haldus- ja muudes kui kriminaalmenetlustes määratavate karistuste eest seoses nende osalusega rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluses käsitletud salajases kartellis selliste liikmesriigi õigusaktide rikkumiste puhul, mille eesmärk on valdavalt sama mis ELi toimimise lepingu artiklil 101, kui:

a)  ettevõtja poolt juhtumit menetlevale konkurentsiasutusele esitatav rahatrahvide vastu kaitse saamise taotlus vastab artikli 17 lõike 2 punktides b ja c sätestatud nõuetele;

b)  need praegused ja endised juhtorganite liikmed, juhatajad ja teised töötajad teevad seoses sellega juhtumit menetleva konkurentsiasutusega aktiivselt koostööd ning

c)  ettevõtja rahatrahvide vastu kaitse saamise taotlus esitati varem, kui liikmesriigi pädevad asutused andsid juhtorgani liikmetele, juhatajatele ja teistele töötajatele teada menetlusest, mille tulemusel käesolevas lõikes osutatud karistused kehtestatakse.

2.  Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiasutustelt rahatrahvide vastu kaitset taotlevate taotlejate praegused ja endised juhtorgani liikmed, juhatajad ja teised töötajad on kaitstud kriminaalmenetluses määratavate karistuste eest seoses nende osalusega rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluses käsitletud salajases kartellis selliste liikmesriigi õigusaktide rikkumiste puhul, mille eesmärk on valdavalt sama mis ELi toimimise lepingu artiklil 101, kui nad täidavad lõikes 1 sätestatud tingimusi ja teevad aktiivselt koostööd süüdistuse ettevalmistamise eest vastutava pädeva asutusega. Kui tingimus teha koostööd süüdistuse ettevalmistamise eest vastutava pädeva asutusega ei ole täidetud, võib see süüdistuse ettevalmistamise eest vastutav pädev asutus uurimist jätkata.

3.  Selleks et tagada kooskõla oma õigussüsteemide kehtivate aluspõhimõtetega, võivad liikmesriigid erandina lõikest 2 sätestada, et pädevatel asutustel on õigus karistus määramata jätta või kriminaalmenetluses määratavat karistust üksnes leevendada niivõrd, kui lõikes 2 osutatud isikute panus kartelli tuvastamisse ja uurimisse on suurem kui huvi nendele isikutele süüdistus esitada ja/või karistus määrata.

4.  Selleks et lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud kaitse saaks toimida mitut jurisdiktsiooni hõlmavates olukordades, sätestavad liikmesriigid, et selliste juhtumite puhul, kus karistust määrav või süüdistuse ettevalmistamise eest vastutav pädev asutus kuulub teise jurisdiktsiooni alla kui juhtumit menetleva konkurentsiasutuse jurisdiktsioon, tagab nendevahelised vajalikud kontaktid karistust määrava või süüdistuse ettevalmistamise eest vastutava pädeva asutuse jurisdiktsiooni alla kuuluv liikmesriigi konkurentsiasutus.

5.  Käesolev artikkel ei mõjuta konkurentsiõiguse rikkumise tõttu kahju kannatanud ohvrite õigust nõuda kõnealuse kahju täielikku hüvitamist kooskõlas direktiiviga 2014/104/EL.

VII PEATÜKK

VASTASTIKUNE ABI

Artikkel 24

Liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö

1.  Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui nende konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused viivad määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 22 alusel läbi kontrolli või küsitluse teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel või huvides, lubatakse taotleva liikmesriigi konkurentsiasutuse volitatud ametnikel ja nendega kaasasolevatel isikutel viibida taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutuse ametnike järelevalve all taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutuse tehtava kontrolli või korraldatava küsitluse juures ja sellele aktiivselt kaasa aidata, kui taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutus täidab käesoleva direktiivi artiklites 6, 7 ja 9 sätestatud volitusi.

2.  Liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on liikmesriigi enda territooriumil õigus täita käesoleva direktiivi artiklites 6 – 9 osutatud volitusi kooskõlas oma liikmesriigi õigusega teiste liikmesriigi konkurentsiasutuste nimel või huvides, et tuvastada, kas ettevõtjad või ettevõtjate ühendused ei ole allunud taotleva liikmesriigi konkurentsiasutuse uurimistoimingutele või täitnud selle otsuseid, nagu on osutatud käesoleva direktiivi artiklites 6 ja 8–12. Taotleval liikmesriigi konkurentsiasutusel ja taotluse saanud liikmesriigi konkurentsiasutusel on õigus teavet sel eesmärgil tõendusmaterjalina vahetada ja kasutada, järgides määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 12 sätestatud tagatisi.

Artikkel 25

Esialgsetest etteheidetest ja muudest dokumentidest teavitamise taotlused

Ilma et see piiraks muid teavitamise viise, mida taotlev asutus oma liikmeriigis kehtivate normide alusel kasutab, tagavad liikmesriigid, et taotleva asutuse nõudmisel teeb taotluse saanud asutus taotleva asutuse nimel adressaadile teatavaks:

a)  esialgsed etteheited seoses ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 väidetava rikkumisega ja neid artikleid kohaldava otsuse ▌;

b)  muud menetlusdokumendid, mis on võetud vastu täitmise tagamise menetluse kontekstis ja millest tuleb liikmesriigi õiguse kohaselt teavitada, ning

c)  muud asjakohased dokumendid, mis on seotud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 kohaldamisega, sealhulgas rahatrahvide või sunniraha määramise otsuse täitmist käsitlevad dokumendid.

Artikkel 26

Taotlused rahatrahvi või sunniraha määramise otsuste täitmise tagamiseks

1.  Liikmesriigid tagavad, et taotleva asutuse nõudmisel pöörab taotluse saanud asutus täitmisele rahatrahvi või sunniraha määramise otsused, mille taotlev asutus on vastu võtnud artiklite 13 ja 16 kohaselt. See kehtib üksnes siis, kui taotlev asutus on pärast oma territooriumil mõistlike jõupingutuste tegemist kindlaks teinud, et ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, kellelt rahatrahvi või sunniraha sisse ▌nõutakse, puuduvad taotleva asutuse liikmeriigis piisavad vahendid, et selline rahatrahv või sunniraha sisse nõuda.

2.  Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisalast välja jäävate juhtumite puhul ning eelkõige siis, kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kellelt rahatrahvi või sunniraha sisse nõutakse, asukoht ei ole taotleva asutuse liikmesriigis, tagavad liikmesriigid, et taotleva asutuse nõudmisel võib taotluse saanud asutus täitmisele pöörata rahatrahvi või sunniraha määramise otsused, mille on vastu võtnud taotlev asutus artiklite 13 ja 16 kohaselt.

Käesoleva lõike puhul ei kohaldata artikli 27 lõike 3 punkti d.

3.  Taotlev asutus võib nõuda üksnes lõpliku otsuse täitmist.

4.  Rahatrahvide või sunniraha sissenõudmise aegumistähtaega käsitlevate küsimuste puhul kohaldatakse taotleva asutuse liikmesriigi õigusakte.

Artikkel 27

Koostöö üldpõhimõtted

1.  Liikmesriigid tagavad, et artiklites 25 ja 26 osutatud taotlused täidab taotluse saanud asutus oma taotluse saanud asutuse liikmesriigi õigusaktide kohaselt.

2.  Artiklites 25 ja 26 osutatud taotlused täidetakse põhjendamatu viivituseta ühtse juriidilise dokumendi abil, millega on kaasas teavitatava või täitmisele pööratava dokumendi koopia. Sellises ühtses juriidilises dokumendis on märgitud järgmine teave:

a)  adressaadi nimi, teadaolev aadress ning muud andmed ja muu teave, mis on vajalikud adressaadi identifitseerimiseks;

b)  oluliste asjaolude kokkuvõte;

c)  kaasasoleva teavitatava või täitmisele pööratava dokumendi kokkuvõte;

d)  taotluse saanud asutuse nimi, aadress ja muud kontaktandmed ning

e)  ajavahemikud, mille jooksul teavitamine või täitmine peaks toimuma, näiteks kohustuslikud tähtajad või aegumistähtajad.

3.  Artiklis 26 osutatud taotluste puhul peab ühtses juriidilises dokumendis olema märgitud lisaks käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud nõuetele järgmine teave:

a)  teave otsuse kohta, mis lubab täitmisele pööramist taotleva asutuse liikmesriigis;

b)  kuupäev, millal otsus lõplikuks muutub;

c)  rahatrahvi või sunniraha summa ning

d)  teave, mis näitab, et taotlev asutus on teinud mõistlikke jõupingutusi otsuse täitmiseks oma territooriumil.

4.  Taotluse saanud asutuse poolset täitmisele pööramist lubav dokument on ainus alus taotluse saanud asutuse võetavatele täitemeetmetele, eeldusel et täidetud on lõikes 2 sätestatud nõuded. Seda ei pea taotlust saava asutuse liikmesriigis tunnustama, täiendama ega asendama. Taotluse saanud asutus võtab kõik meetmed, mis on vajalikud kõnealuse taotluse täitmiseks, välja arvatud juhul, kui taotluse saanud asutus kohaldab lõiget 6.

5.  Taotlev asutus tagab, et ühtne juriidiline dokument saadetakse taotlust saavale asutusele taotlust saava asutuse liikmesriigi ametlikus või ühes ametlikus keeles, välja arvatud juhul kui taotlust saav asutus ja taotlev asutus on konkreetse juhtumi puhul kahepoolselt kokku leppinud, et ühtne juriidiline dokument saadetakse muus keeles. Kui see on taotlust saava asutuse liikmesriigi õiguse kohaselt nõutav, esitab taotlev asutus teavitatava dokumendi või rahatrahvi või sunniraha täitmisele pööramise tagamise otsuse tõlke taotlust saava asutuse liikmesriigi ametlikku või ühte ametlikku keelde. See ei piira taotleva ja taotlust saava asutuse õigust leppida konkreetse juhtumi puhul kahepoolselt kokku, et nimetatud tõlge võib olla muusse keelde.

6.  Taotluse saanud asutusel ei ole kohustust artiklis 25 või 26 osutatud taotlust täita, kui:

a)  taotlus ei vasta käesolevas artiklis sätestatud nõuetele või

b)  taotluse saanud asutus suudab mõistlikult põhjendada, kuidas taotluse täitmine oleks selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus täitmisele pööramist taotletakse.

Kui taotluse saanud asutus kavatseb artiklites 25 või 26 sätestatud abitaotluse täitmisest keelduda või nõuab lisateavet, võtab ta ühendust taotleva asutusega.

7.  Liikmesriigid tagavad, et taotluse saanud asutuse nõudmisel kannab taotlev asutus seoses artikli 24 või 25 kohaselt võetud meetmetega täies ulatuses kõik mõistlikud lisakulud, sealhulgas tõlke-, tööjõu- ja halduskulud.

8.  Taotluse saanud asutus võib katta artikli 26 kohaselt võetud meetmetega seoses tekkinud kulud, sealhulgas tõlke-, tööjõu- ja halduskulud, täies ulatuses rahatrahvidest või sunnirahast, mille ta on taotleva asutuse nimel kogunud. Kui taotluse saanud asutusel ei õnnestu rahatrahve või sunniraha koguda, võib ta tekkinud kulude katmist nõuda taotlevalt asutuselt.

Liikmesriikidel on õigus ette näha, et taotluse saanud asutus võib selliste otsuste täitmise tagamisega seoses tekkinud kulud sisse nõuda ka ettevõtjalt, kellelt rahatrahvi või sunniraha tasumist nõutakse.

Taotluse saanud asutus nõuab saadaolevad summad sisse oma liikmesriigi vääringus kooskõlas õigusnormide ja haldusmenetlustega, mida selles liikmesriigis kohaldatakse.

Vajaduse korral konverteerib taotluse saanud asutus rahatrahvi või sunniraha rahatrahvi või sunniraha määramise kuupäeval kehtinud vahetuskursi järgi oma liikmesriigi õiguse ja tavade kohaselt taotluse saanud asutuse liikmesriigi vääringusse.

Artikkel 28

Teavitamise taotlusi ning rahatrahve või sunniraha määravate otsuste täitmise taotlusi puudutavad vaidlused

1.  Vaidlused kuuluvad ▌taotluse saanud asutuse liikmesriigi pädevate asutuste pädevusse ja nende suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigust kui nad puudutavad:

a)  artikli 25 kohaselt teavitamisele kuuluva tegevuse või artikli 26 kohaselt täitmisele pööratava otsuse õiguspärasust ning

b)  taotluse saanud asutuse liikmesriigis täitmisele pööramist lubava ühtse juriidilise dokumendi õiguspärasust

2.  Vaidlused taotluse saanud asutuse ▌liikmesriigis võetud meetmete või taotluse saanud asutuse teavituse kehtivuse üle kuuluvad ▌taotluse saanud asutuse liikmesriigi pädevate asutuste pädevusse ja nende suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigust.

VIII PEATÜKK

AEGUMISTÄHTAJAD

Artikkel 29

Normid aegumistähtaegade kohta rahatrahvide ja sunniraha määramise ajal

1.  Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtajad, mille jooksul liikmesriikide konkurentsiasutused võivad artiklite 13 ja 16 kohaselt rahatrahve või sunniraha määrata, peatatakse või katkestatakse teiste liikmesriikide konkurentsiasutustes või komisjonis sama kokkulepet, ettevõtjate ühenduse otsust või kooskõlastatud tegevust või muud ELi toimimise lepingu artikliga 101 või 102 keelatud tegevust puudutava rikkumise suhtes algatatud täitmise tagamise menetluse ajaks.

Aegumistähtaja peatamine või katkestamine hakkab kehtima siis, kui vähemalt ühele ettevõtjale, kelle suhtes täitmise tagamise menetlust kohaldatakse, on teatatud esimesest ametlikust uurimistoimingust. Seda kohaldatakse kõikide ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste suhtes, kes on rikkumises osalenud.

Aegumistähtaja peatamine või katkestamine lõpeb päeval, mil asjaomane konkurentsiasutus lõpetab menetluse, võttes vastu käesoleva direktiivi artiklis 10, 12 või 13 osutatud otsuse või määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 7, 9 või 10 kohase otsuse, või leiab, et tal puudub asja edasiseks menetlemiseks alus. Aegumistähtaja peatamise või katkestamise kestus ei piira liikmesriigi õiguses ette nähtud lõplike aegumistähtaegade kohaldamist.

2.  Liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt rahatrahvide või sunniraha määramiseks kehtestatud aegumistähtaeg peatatakse või katkestatakse seniks, kuni kestab selle liikmesriigi konkurentsiasutuse otsuse suhtes toimuv asja läbi vaatava kohtu menetlus.

3.  Komisjon tagab, et liikmesriigi konkurentsiasutuselt vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 11 lõikele 3 saadud teade esimese ametliku uurimistoimingu kohta tehakse teiste liikmesriikide konkurentsiasutustele Euroopa konkurentsivõrgustiku süsteemis kättesaadavaks.

IX PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 30

Konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste roll liikmesriikide kohtute menetluses

1.  Liikmesriigid, kes määravad ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamise eest vastutavaks nii konkurentsiküsimustes pädeva riikliku haldusasutuse ▌kui ka konkurentsiküsimustes pädeva liikmesriigi kohtuasutuse, tagavad, et menetluse konkurentsiküsimustes pädevas liikmesriigi kohtuasutuses võib algatada vahetult konkurentsiküsimustes pädev riiklik haldusasutus.

2.  Kui ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks, sealhulgas seoses sellega määratud rahatrahvide ja sunniraha kohaldamiseks käesoleva direktiivi IV peatükis ja artiklites 13 ja 16 osutatud volitusi täitvate liikmesriikide konkurentsiasutuste tehtud otsuste suhtes algatatud menetlus toimub liikmesriigi kohtus, tuleb liikmesriigil tagada, et konkurentsiküsimustes pädeval riiklikul haldusasutusel on täielik õigus osaleda vajaduse korral selles menetluses süüdistaja, kostja või vastustajana ja et tal on samad õigused mis avalik-õiguslikel menetlusosalistel.

3.  Konkurentsiküsimustes pädeval riiklikul haldusasutusel on samad õigused, mis on sätestatud lõikes 2 esitada edasikaebusi seoses järgmisega:

a)  liikmesriikide kohtute otsused liikmesriikide konkurentsiasutuste nende käesoleva direktiivi VI peatükis ning artiklites 13 ja 16 sätestatud otsuste kohta, mis käsitlevad ELi toimimise lepingu artiklite 101 või 102 kohaldamist, sealhulgas seoses sellega määratud rahatrahvide ja sunniraha kohaldamisega, ning

b)  liikmesriigi kohtuasutuse keeldumine anda eelnev luba käesoleva direktiivi artiklites 6 ja 7 osutatud kontrolliks, kui selline luba on nõutav.

Artikkel 31

Menetlusosaliste juurdepääs toimikule ja teabe kasutamise piirangud

1.  Liikmesriigid võivad sätestada, et kui liikmesriigi konkurentsiasutus nõuab füüsiliselt isikult teabe esitamist artikli 6 lõike 1 punktis e, artiklis 8 või artiklis 9 osutatud toimingu raames, ei või seda teavet kasutada tõendina sellele füüsilisele isikule või tema lähisugulastele karistuste määramiseks.

2.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused, nende ametnikud, töötajad ja teised nende asutuste järelevalve all töötavad isikud ei avalda teavet, mille nad on saanud käesolevas direktiivis osutatud volituste alusel ja mille suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus, välja arvatud siis, kui selline avaldamine on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud.

3.  Liikmesriigid tagavad, et leebusavalduste ja kokkuleppe sõlmimise taotlustega lubatakse tutvuda ▌vaid nendel menetlusosalistel, kelle suhtes kohaldatakse asjakohaseid menetlusi, ja üksnes selleks, et teostada nende kaitseõigusi.

4.  Liikmesriigid tagavad, et menetlusosaline, kellel on lubatud tutvuda liikmesriigi konkurentsiasutuse täitmise tagamise menetluse toimikuga võib kasutada leebusavaldustest ja kokkuleppe sõlmimise taotlustest pärit teavet üksnes seetõttu, et see on vajalik tema kaitseõiguste teostamiseks liikmesriigi kohtu menetluses, mis on vahetult seotud juhtumiga, mille suhtes luba anti ja üksnes juhul kui selline menetlus puudutab:

a)  liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt kartellis osalenutele solidaarselt määratud rahatrahvi jagamist või

b)  sellise otsuse läbivaatamist, millega liikmesriigi konkurentsiasutus on tuvastanud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 või liikmesriigi konkurentsiõiguse normide rikkumise.

5.  Liikmesriigid tagavad, et kui täitmise tagamise menetluse osaline saab konkurentsiküsimustes pädevas riiklikus haldusasutuses toimuvas täitmise tagamise menetluses alljärgnevalt loetletud teavet, ei kasuta nimetatud menetlusosaline seda liikmesriigi kohtu menetluses seni, kuni liikmesriigi konkurentsiasutus on täitmise tagamise menetluse kõigi uurimisaluste osaliste suhtes lõpetanud otsusega, milles osutatakse artiklitele 10 või 12, või muul alusel :

a)  teave, mille teine füüsiline või juriidiline isik kogus konkreetselt liikmesriigi konkurentsiasutuse täitmise tagamise menetluse tarbeks; ▌

b)  teave, mille liikmesriigi konkurentsiasutus koostas ja saatis menetlusosalistele oma täitmise tagamise menetluse käigus, ning

c)  kokkuleppe sõlmimise taotlused, mis on tagasi võetud.

6.  Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutused vahetavad omavahel leebusavaldusi määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 12 alusel üksnes:

a)  taotleja nõusolekul või

b)  siis, kui leebusavalduse saanud liikmesriigi konkurentsiasutus on saanud sama rikkumisega seoses ka leebema kohtlemise taotluse samalt taotlejalt kui leebusavalduse edastanud liikmesriigi konkurentsiasutus, tingimusel et leebusavalduse edastamise ajal ei ole taotlejal võimalik tagasi võtta teavet, mille ta on leebusavalduse saanud liikmesriigi konkurentsiasutusele esitanud.

7.  Artikli 20 alusel esitatava leebusavalduse vorm ei mõjuta käesoleva artikli lõigete 3–6 kohaldamist.

Artikkel 32

Tõendite vastuvõetavus liikmesriigi konkurentsiasutuse menetluses

Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi konkurentsiasutuse menetluses vastuvõetavad tõendid hõlmavad dokumente, suulisi avaldusi, elektroonilisi sõnumeid, salvestisi ja muid teabeallikaid, sõltumata nende kujust ja kandjast, millel teavet hoitakse.

Artikkel 33

Euroopa konkurentsivõrgustiku toimimine

1.  Kulud, mida komisjon kannab seoses Euroopa konkurentsivõrgustiku keskse infosüsteemi (Euroopa konkurentsivõrgustiku süsteem) toimimise tagamise ja arendamise ning seoses Euroopa konkurentsivõrgustikus tehtava koostööga, kaetakse liidu üldeelarvest eraldatavate assigneeringute piires.

2.  Euroopa konkurentsivõrgustik on võimeline välja töötama ning vajaduse korral avaldama parimaid tavasid ja soovitusi sellistel teemadel nagu sõltumatus, vahendid, volitused, rahatrahvid ja vastastikune abi.

X PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 34

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt ... [kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist] ▌. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad ▌ nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 35

Läbivaatamine

Hiljemalt … [kuue aasta möödumisel käesoleva direktiivi vastuvõtmise kuupäevast] esitab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kohta. Vajaduse korral võib komisjon käesoleva direktiivi läbi vaadata ning, kui see on vajalik, esitada seadusandliku ettepaneku.

Artikkel 36

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 37

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Komisjoni avaldus

Komisjon võtab teadmiseks Euroopa Parlamendis ja nõukogus kokku lepitud artikli 11 teksti vahemeetmete kohta.

Vahemeetmed võivad olla konkurentsiasutuste jaoks üks põhivahenditest, mille abil tagada konkurentsi säilimine uurimise ajal.

Et võimaldada konkurentsiasutustel kiiresti muutuvate turuoludega tõhusamalt toime tulla, kohustub komisjon alates direktiivi ülevõtmise kuupäevast kahe aasta jooksul analüüsima, kas on võimalik lihtsustada vahemeetmete vastuvõtmist Euroopa konkurentsivõrgustiku raames. Tulemused esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(1)ELT C 345, 13.10.2017, lk 70
(2) Euroopa Parlamendi 14. novembri 2018. aasta seisukoht.
(3)Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT L 1, 4.1.2003, lk 1).
(4)Nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsus 2005/214/JSK rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta (ELT L 76, 22.3.2005, lk 16).
(5)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta otsus (EL) 2015/2240, millega luuakse Euroopa haldusasutuste, ettevõtete ja kodanike jaoks koostalitlusvõime alaste lahenduste ja ühiste raamistike programm (ISA2 programm) kui avaliku sektori ajakohastamise vahend (ELT L 318, 4.12.2015, lk 1).
(6)ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.


Euroopa elektroonilise side seadustik ***I
PDF 1978kWORD 319k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 14. novembri 2018. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (uuesti sõnastatud) (COM(2016)0590 – C8‑0379/2016 – 2016/0288(COD))
P8_TA-PROV(2018)0453A8-0318/2017

(Seadusandlik tavamenetlus – uuesti sõnastamine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2016)0590),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0379/2016),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse protokolli nr 1 riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse Rootsi Riksdagi poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamust, mille kohaselt õigusakti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 26. jaanuari 2017. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 8. veebruari 2017. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(3),

–  võttes arvesse vastavalt kodukorra artikli 104 lõikele 3 saadetud õiguskomisjoni 17. oktoobri 2016. aasta kirja tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni komisjonile,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 29. juuni 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 104 ja 59,

–  võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni, kultuuri- ja hariduskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A8‑0318/2017),

A.  arvestades, et Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma arvamuse kohaselt ei sisalda komisjoni ettepanek muid sisulisi muudatusi peale nende, mis on ettepanekus esile toodud, ning arvestades, et varasemate õigusaktide muutmata sätete ja nimetatud muudatuste kodifitseerimise osas piirdub ettepanek üksnes kehtivate õigusaktide kodifitseerimisega ilma sisuliste muudatusteta;

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha, võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni õigusteenistuste konsultatiivse töörühma soovitusi;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. novembril 2018. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2018/…, millega kehtestatakse Euroopa elektroonilise side seadustik (uuesti sõnastatud)

P8_TC1-COD(2016)0288


(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(4),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust(5),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(6)

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2002/19/EÜ,(7) 2002/20/EÜ,(8) 2002/21/EÜ(9) ja 2002/22/EÜ(10) on oluliselt muudetud. Kuna neisse tuleb teha uusi muudatusi, tuleks need direktiivid selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)  Komisjon vaatab korrapäraselt läbi elektroonilise side võrkude ja teenuste kehtivasse reguleerivasse raamistikku kuuluva viie direktiivi, nimelt direktiivid 2002/19/EÜ, 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ ja 2002/22/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/58/EÜ(11) toimimise eelkõige selleks, et teha kindlaks tehnoloogia ja turu arengust tulenev muudatuste tegemise vajadus.

(3)  Oma 6. mai 2015. aasta teatises esitatud Euroopa digitaalse ühtse turu strateegias sedastas komisjon, et telekommunikatsiooniraamistiku läbivaatamisel keskendutakse meetmetele, mis pakuksid stiimuleid investeerida kiiretesse lairibavõrkudesse, muudaksid lähenemise spektripoliitikale ja raadiospektri haldamisele järjekindlamaks ja siseturuga paremini kokku sobivaks, looksid õigusliku killustatuse vähendamisega tingimused tõeliselt siseturu jaoks, tagaksid tarbijate tõhusa kaitse, kõigile turuosalistele võrdsed tingimused ja nõuete järjekindla kohaldamise ning muudaksid reguleeriva institutsioonilise raamistiku tulemuslikumaks.

(4)  Käesolev direktiiv on osa õigusloome ja tulemuslikkuse programmist (REFIT), mis hõlmab nelja direktiivi, nimelt direktiivid 2002/19/EÜ, 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ ja 2002/22/EÜ, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1211/2009(12). Iga nimetatud direktiiv sisaldab meetmeid, mida kohaldatakse elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujate suhtes kooskõlas õigusnormidega, mis kõnealuses sektoris kehtisid ja mille kohaselt olid ettevõtjad vertikaalselt integreeritud, st tegelesid nii võrkude kui ka teenuste pakkumisega. Läbivaatamine annab võimaluse neli direktiivi uuesti sõnastada, et kehtivat ülesehitust lihtsustada ning tugevdada selle ühtsust ja juurdepääsetavust kooskõlas REFITi eesmärkidega. Samuti annab see võimaluse kohandada süsteemi turul valitsevate uute oludega: sideteenuste pakkumine ei pruugi enam olla paketis võrgu pakkumisega. 28. novembri 2001. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes õigusaktide uuesti sõnastamise tehnika süstemaatilise kasutamise kohta(13) on kirjas, et uuesti sõnastamise tulemusena võetakse vastu uus õigusakt, milles pannakse ühte teksti kokku varasemasse õigusakti tehtud sisulised muudatused ja sama õigusakti muutmata sätted. Uuesti sõnastamise ettepanek puudutab varasemasse õigusakti tehtavaid sisulisi muudatusi ning selle käigus kodifitseeritakse nimetatud sisuliste muudatustega teisesel tasandil varasema õigusakti muutmata sätted.

(5)  Käesolev direktiiv loob õigusliku raamistiku selleks, et tagada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise vabadus, mida piiraksid vaid käesolevas direktiivis sätestatud tingimused ning piirangud, mis on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 52 lõikega 1, eelkõige avaliku korra ja julgeoleku ning rahvatervisega seotud meetmete osas, ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta („põhiõiguste harta“) artikli 52 lõikega 1.

(6)  Käesolev direktiiv ei piira ühegi liikmesriigi võimalust võtta õigustatud vajalikke meetmeid selleks, et tagada oma oluliste turvalisusega seotud huvide kaitse, tagada avalik kord ▌ ja julgeolek ning võimaldada kriminaalkuritegude uurimist, avastamist ja nende eest vastutusele võtmist, võttes arvesse asjaolu, et põhiõiguste hartaga, eelkõige selle artiklitega 7, 8 ja 11 tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamise piiramine, näiteks andmete töötlemise piiramine, tuleb näha ette seadusega, et järgida tuleb nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning et nende suhtes tuleb kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet kooskõlas põhiõiguste harta artikli 52 lõikega 1.

(7)  Telekommunikatsiooni-, meedia- ja infotehnoloogiasektori lähenemine tähendab seda, et kõik elektroonilise side võrgud ja teenused peaksid olema võimalikult suures ulatuses hõlmatud ühe direktiiviga kehtestatud ühtse Euroopa elektroonilise side seadustikuga, kui tegemist ei ole küsimustega, mida saab paremini lahendada määrustega kehtestatavate vahetult kohaldatavate normide kaudu. Elektroonilise side võrkude ja teenuste reguleerimine tuleb lahutada sisu reguleerimisest. Seepärast ei hõlma käesolev direktiiv elektroonilise side võrkude kaudu elektroonilise side teenuseid kasutades osutatud teenuste sisu, näiteks ringhäälingu sisu, finantsteenuseid ja teatavaid infoühiskonna teenuseid, ega piira selliste teenuste kohta liidu või riigi tasandil võetud meetmeid, mis on kooskõlas ühenduse õigusega ning mille eesmärk on edendada kultuurilist ja keelelist mitmekülgsust ja tagada meediakanalite paljusus. Teleprogrammide sisu reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/13/EL(14). Audiovisuaalpoliitika ja sisu reguleerimise eesmärk on saavutada sellised üldist huvi pakkuvad eesmärgid nagu sõnavabadus, meediakanalite paljusus, erapooletus, kultuuriline ja keeleline mitmekülgsus, sotsiaalne kaasamine, tarbijakaitse ja alaealiste kaitse. Elektroonilise side ja sisu reguleerimise lahusus ei mõjuta nendevaheliste seoste arvessevõtmist eelkõige selleks, et tagada meediakanalite paljusus, kultuuriline mitmekülgsus ja tarbijakaitse. Pädevad asutused peaksid oma pädevuse piires aitama tagada selle eesmärgi edendamisele suunatud poliitikate rakendamise.

(8)  Käesolev direktiiv ei mõjuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/53/EL(15) kohaldamist raadioseadmete suhtes, kuid hõlmab siiski autoraadioid ning tarbijatele mõeldud raadiovastuvõtjaid ja tarbijatele mõeldud digitaaltelevisiooniseadmeid.

(9)  Et võimaldada riigi reguleerivatel asutustel ja muudel pädevatel asutustel saavutada käesolevas direktiivis sätestatud eesmärke, eelkõige otspunktide vahelise koostalitlusvõime osas, peaks käesolev direktiiv hõlmama raadioseadmete, nagu need on määratletud direktiivis 2014/53/EL, teatavaid aspekte ning digitaaltelevisiooni tarbijaseadmeid, et hõlbustada puuetega lõppkasutajate juurdepääsu. On oluline, et riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused julgustaksid võrguoperaatoreid ja seadmete tootjaid tegema omavahel koostööd, et soodustada puuetega lõppkasutajate juurdepääsu elektroonilise side teenustele. Raadiospektri kasutamine ainuõiguseta lõppseadme kasutamisena isiklikul otstarbel ei ole küll majandustegevus, kuid selle suhtes tuleks siiski kohaldada käesolevat direktiivi, et tagada koordineeritud lähenemine lubade andmise korrale.

(10)  Teatavad käesoleva direktiivi kohased elektroonilise side teenused võiksid samuti kuuluda Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535(16) artiklis 1 sätestatud infoühiskonna teenuse mõiste alla. Selle direktiivi infoühiskonna teenuseid reguleerivaid sätteid kohaldatakse selliste elektroonilise side teenuste suhtes niivõrd, kui käesolevas direktiivis või muudes liidu õigusaktides puuduvad elektroonilise side teenuste suhtes kohaldatavad erisätted. Käesolev direktiiv hõlmab siiski selliseid elektroonilise side teenuseid nagu kõneside, sõnumiteenused ja elektronpost. Üks ja sama ettevõtja, näiteks internetiteenuse pakkuja, võib pakkuda nii elektroonilise side teenuseid, näiteks juurdepääsu internetile, kui ka käesoleva direktiiviga hõlmamata teenuseid, näiteks veebipõhise, aga mitte sidega seotud sisu pakkumist.

(11)  Üks ettevõtja, näiteks kaabellevivõrgu operaator, võib pakkuda nii elektroonilise side teenuseid (näiteks telesignaalide edastamist) kui ka käesoleva direktiiviga hõlmamata teenuseid (näiteks heli- või televisiooniringhäälingu sisuteenuste kaubanduslikku pakkumist) ja seepärast võib nimetatud ettevõtjale seoses tema tegevusega sisu pakkuja või levitajana kehtestada lisakohustusi sätete kohaselt, mis ei ole ette nähtud käesoleva direktiiviga, ja ilma et see piiraks käesoleva direktiivi lisas sätestatud tingimuste kohaldamist.

(12)  Õigusraamistik peaks hõlmama raadiospektri kasutamist kõigis elektroonilise side võrkudes, kaasa arvatud raadiospektri isiklikuks otstarbeks kasutamist uut liiki võrkudes, mis koosnevad üksnes raadiolingiga ühendatud mobiilsete raadioseadmete autonoomsetest süsteemidest, millel ei ole keskset juhtimist ega keskset võrguoperaatorit ning mida ei kasutata ilmtingimata ühe konkreetse majandustegevuse jaoks. Arenevas 5G traadita side keskkonnas luuakse selliseid võrke tõenäoliselt enamasti väljapoole hooneid ja teedel ning on mõeldud kasutamiseks transpordi, energeetika, teadus- ja arendustegevuse, e-tervise, avaliku julgeoleku ja katastroofiabi, asjade interneti ning masinatevahelise raadioside ja võrku ühendatud autode jaoks. Seoses tulemusliku ja tõhusa raadiospektrikasutuse ja kahjulike raadiohäirete vältimisega peaksid liikmesriigid selliste raadioseadmete kasutuselevõttu või kasutamist või mõlemat käsitlevate täiendavate riigisiseste nõuete kohaldamisel direktiivi 2014/53/EL artikli 7 alusel juhinduma siseturu põhimõtetest.

(13)  Nõudmised elektroonilise side võrkude suutlikkusele kasvavad pidevalt. Kui varem keskenduti peamiselt üldiselt ja igale üksikule kasutajale kättesaadava ribalaiuse suurendamisele, siis nüüd muutuvad üha olulisemaks sellised parameetrid nagu hilistus, käideldavus ja töökindlus. Selle nõudluse rahuldamiseks püütakse praegu tuua kasutajale järjest lähemale kiudoptilisi võrke ning ühtlasi peaksid tulevaste väga suure läbilaskevõimega võrkude tööparameetrid olema sellised, mida suudetakse pakkuda vähemalt kuni teenuse pakkumise kohas asuva jaotuspunktini kiudoptikal põhinevate võrkudega. Püsiliiniühenduse mõttes on see samaväärne võrgu jõudlusega, mis saavutatakse teenuse pakkumise kohaks peetava korterelamuni paigaldatud kiudoptilise kaabliga. Traadita ühenduse mõttes on see sarnane sellega, mis saavutatakse teenuse pakkumise kohaks peetava tugijaamani paigaldatud kiudoptilise kaabliga. Kui tehakse kindlaks, kas raadiovõrgu pakutavat jõudlust võib pidada sarnaseks võrgu jõudluseks, ei tuleks arvesse võtta seda, kui lõppkasutajate kogemused varieeruvad võrku ja võrgu lõpp-punkti ühendava meediumi erinevate omaduste tõttu. Vastavalt tehnoloogianeutraalsuse põhimõttele ei tohiks muid tehnoloogiaid ja edastusmeediume kõrvale jätta, kui nende jõudlus on kirjeldatud lähtestsenaariumiga võrreldav. Selliste väga suure läbilaskevõimega võrkude rajamine suurendab tõenäoliselt veelgi võrkude jõudlust ja rajab teed traadita võrkude uutele põlvkondadele, mis põhinevad täiustatud raadioliidestel ja tihedamal võrguarhitektuuril.

(14)  Määratlusi on vaja kohandada nii, et need vastaksid tehnoloogianeutraalsuse põhimõttele ja tehnoloogia arengule, kaasa arvatud uutele võrguhaldusvormidele, nagu tarkvara abil emuleeritavad või tarkvarapõhised võrgud. Tehnoloogia ja turu arengu tulemusena on võrgud üle läinud internetiprotokolli (IP) kasutamisele ning lõppkasutajatel on võimalus valida mitmete konkureerivate kõneteenuste pakkujate vahel. Seepärast tuleks direktiivis 2002/22/EÜ kasutatud termin „üldkasutatav telefoniteenus“, mille puhul peeti üldiselt silmas tavapäraseid analoogtelefoni teenuseid, asendada nüüdisaegsema terminiga „kõnesideteenus“, mis on tehnoloogiliselt neutraalne. Teenuse pakkumise tingimused tuleks eraldada kõneside teenuse määratlusest, mis on üldkasutatava elektroonilise side teenus, mis otse või kaudselt võimaldab riigisiseste või riigisiseste ja rahvusvaheliste kõnede algatamist ja vastuvõtmist riigi või rahvusvahelisse ▌numeratsiooniplaani kuuluva(te) numbri(te) abil, olenemata sellest, kas teenus põhineb ahelkommuteeritud või pakettkommuteeritud andmesideteenuste tehnoloogial. Selline teenus on laadilt kahesuunaline, võimaldades mõlemal poolel sidet pidada. Teenus, mis ei vasta kõigile neile tingimustele, näiteks läbiklikkimise rakendus klienditeeninduse veebisaidil, ei ole selline teenus. Kõneside teenus hõlmab samuti sidepidamisvõimalusi, mis on mõeldud spetsiaalselt ▌puuetega lõppkasutajatele, kes kasutavad tekstiteenuseid või spetsiaalseid kõneteenuseid.

(15)  Sidepidamiseks kasutatavad teenused ja nende pakkumise tehnilised vahendid on märkimisväärselt arenenud. Lõppkasutajad kasutavad traditsiooniliste telefonikõnede, tekstsõnumite (SMSide) ja elektronposti edastamise teenuste asemel üha enam samaväärsete funktsioonidega internetipõhiseid teenuseid, näiteks IP-kõnesid, sõnumiteenuseid ja veebipõhiseid meiliteenuseid. Tagamaks, et lõppkasutajad ja nende õigused on samaväärsete funktsioonidega teenuste kasutamisel tulemuslikult ja samaväärselt kaitstud, ei tohiks elektroonilise side teenuste tulevikkuvaatav määratlus põhineda üksnes tehnilistel parameetritel, vaid peaks toetuma pigem funktsionaalsele lähenemisviisile. Vajaliku regulatsiooni ulatus peaks olema asjakohane, et saavutada selle üldist huvi pakkuvad eesmärgid. Kuigi käesoleva direktiivi kohaldamisalasse jäävate teenuste kindlaksmääramise seisukohast on signaalide edastamine ka edaspidi üks olulisi parameetreid, peaks määratlus hõlmama ka muid sidepidamist võimaldavaid teenuseid. Lõppkasutaja jaoks ei ole oluline, kas teenusepakkuja edastab signaale ise või toimub sidepidamine internetiühenduse teenuse kaudu. Seepärast peaks elektroonilise side teenuste määratlus hõlmama kolme liiki teenuseid, mis võivad omavahel osaliselt kattuda: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/2120(17) artikli 2 lõikes 2 esitatud määratluse kohased internetiühenduse teenused, käesolevas direktiivis määratletud isikutevahelise side teenused ja teenused, mis seisnevad täielikult või peamiselt signaalide edastamises. Elektroonilise side teenuse määratlus peaks kõrvaldama enne käesoleva direktiivi vastuvõtmist kehtinud määratluse rakendamisel täheldatud ebamäärasuse ja võimaldama kohaldada konkreetseid raamistikus sisalduvaid õigusi ja kohustusi kalibreeritult säte-sätte haaval eri liiki teenuste suhtes. Elektroonilise side teenuste raames tasuna või muul moel toimuv isikuandmete töötlemine peaks olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679.(18)

(16)  Selleks, et teenus kuuluks elektroonilise side teenuse määratluse alla, tuleb seda tavapäraselt pakkuda tasu eest. Digitaalmajanduse tingimustes leiavad turuosalised üha enam, et kasutajate kohta käival teabel on rahaline väärtus. Elektroonilise side teenuseid pakutakse lõppkasutajale sageli mitte üksnes raha eest, vaid üha enam eriti vastutasuks isikuandmete või muude andmete esitamise eest. Seega peaks tasu mõiste hõlmama ka olukordi, kus teenusepakkuja palub lõppkasutajalt määruse (EL) 2016/679 tähenduses isiku- või muid andmeid ning lõppkasutaja esitab need teadlikult kas otse või kaudselt teenusepakkujale. Samuti peaks see hõlmama olukordi, kus lõppkasutaja annab oma andmetele (näiteks isikuandmed, sh IP-aadress, või muu automaatselt genereeritav teave, nt küpsiste kaudu kogutav ja edastatav teave) juurdepääsu ▌ seda aktiivselt esitamata. Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu (Euroopa Kohus) kohtulahendile, mis käsitleb ELi toimimise lepingu artiklit 57,(19) on tasu ELi toimimise lepingu tähenduses olemas ka siis, kui teenusepakkujale maksab kolmas isik ja mitte teenusesaaja. Seega peaks tasu mõiste hõlmama ka olukordi, kus teenusele juurdepääsu eeltingimuseks on lõppkasutaja kokkupuude reklaamiga või kus teenusepakkuja teeb kogutud isikuandmed määruse (EL) 2016/679 kohaselt rahaks ▌.

(17)  Isikutevahelise side teenused on teenused, mis võimaldavad isikutevahelist interaktiivset teabevahetust ja mille hulka kuuluvad sellised teenused nagu tavapärane häälkõne kahe isiku vahel, aga ka igat liiki e-kirjad, sõnumiteenused ja grupivestlused. Isikutevahelise side teenused hõlmavad sidepidamist lõpliku, st tõenäoliselt mitte piiramatu arvu füüsiliste isikute vahel, kelle arvu määrab side algataja. Sidepidamine juriidiliste isikutega peaks olema määratlusega hõlmatud, kui füüsilised isikud tegutsevad juriidiliste isikute eest või osalevad sidepidamises vähemalt ühe poolena. Interaktiivne side tähendab, et teenus võimaldab teabe vastuvõtjal reageerida. Teenuseid, mis neile nõuetele ei vasta, näiteks lineaarne ringhääling, tellitavad videod, veebisaidid, suhtlusvõrgustikud, blogid või masinatevaheline teabevahetus, ei tohiks pidada isikutevahelise side teenusteks. Erandlike asjaolude korral ei tohiks teenust pidada isikutevahelise side teenuseks, kui isikutevahelise ja interaktiivse sidepidamise vahend on mõne muu teenuse väheoluline ja selgelt täiendav võimalus ja objektiivsetel tehnilistel põhjustel ei saa seda kasutada ilma põhiteenuseta, ning selle integreerimine ei ole võimalus hoida kõrvale elektroonilise side teenuseid reguleerivate normide kohaldamisest. Määratluse alla mitte kuulumise kindlakstegemisel tähtsust omavaid termineid „väheoluline“ ja „üksnes täiendav võimalus“ tuleks tõlgendada kitsalt ja objektiivsest lõppkasutaja seisukohast lähtudes. Isikutevahelise side pidamise võimalust võiks käsitada väheolulisena, kui selle objektiivne kasu lõppkasutaja jaoks on väga väike ja kui tegelikult kasutavad lõppkasutajad seda väga harva. Isikutevahelise side teenuse määratluse alt välja jääva võimaluse näiteks võiks olla veebimängude suhtluskanal, mis sõltub teenuse sidevõimaluste omadustest.

(18)  Riigi või rahvusvahelisse ▌numeratsiooniplaani kuuluvaid numbreid kasutavad isikutevahelise side teenused võimaldavad luua ühenduse avalikult eraldatud numeratsiooniressurssidega. Sellised numbripõhised isikutevahelise side teenused hõlmavad nii teenuseid, mille puhul eraldatakse lõppkasutajatele läbivühenduse tagamiseks numbrid, kui ka teenuseid, mis võimaldavad lõppkasutajatel saada ühendust isikutega, kellele sellised numbrid on eraldatud. Numbri kasutamist tunnusena ei tohiks pidada samaväärseks sellega, kui numbrit kasutatakse avalikult eraldatud numbritega ühenduse loomiseks, ning seega ei tohiks seda pidada iseenesest piisavaks, et pidada teenust numbripõhiseks isikutevahelise side teenuseks. Numbrivaba isikutevahelise side teenuste suhtes tuleks kohustusi kehtestada üksnes siis, kui avalik huvi nõuab konkreetsete regulatiivsete kohustuste kohaldamist isikutevahelise side teenuste kõigi liikide suhtes olenemata sellest, kas teenuse pakkumiseks kasutatakse numbreid või ei. Numbripõhiste isikutevahelise side teenuste teistsugune kohtlemine on põhjendatud, sest sellised teenused on avalikult tagatud koostalitlusvõimelise ökosüsteemi osa ja saavad sellest ka kasu.

(19)  Võrgu lõpp-punkt moodustab reguleerimisotstarbelise piiri, mis eraldab elektroonilise side võrke ja teenuseid reguleerivat raamistikku telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmeid reguleerivast raamistikust. Võrgu lõpp-punkti asukoha määratlemise eest vastutab riigi reguleeriv asutus. Pidades silmas riigi reguleerivate asutuste tegevust ja arvestades püsivõrkude ja raadiovõrkude mitmekesisust, peaks Elektroonilise Side Euroopa Reguleerivate Asutuste Ühendatud Amet (BEREC) tihedas koostöös komisjoniga võtma vastu suunised ühiste lähenemisviiside kohta võrgu lõpp-punktide tuvastamiseks vastavalt käesolevale direktiivile.

(20)  Tänu tehnika arengule ei ole lõppkasutajatel juurdepääs hädaabiteenistustele mitte ainult häälkõne kaudu, vaid ka muude isikutevahelise side teenuste kaudu. Seepärast peaks hädaolukorra side mõiste hõlmama kõiki neid isikutevahelise side teenuseid, mis võimaldavad juurdepääsu sellistele hädaabiteenistustele. Mõiste tugineb liidu õiguses juba olemas olevatele hädaabisüsteemi elementidele: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2015/758(20) määratletud mõistetele „häirekeskus“ ja „kõige sobivam häirekeskus“ ning komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 305/2013(21) määratletud mõistele „hädaabiteenistused“.

(21)  Riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused peaksid käesolevast reguleerivast raamistikust tulenevate ülesannete täitmisel toetuma oma töös ühtlustatud eesmärkidele ja põhimõtetele ning vajaduse korral koordineerima oma tegevust teiste liikmesriikide asutuste ja BERECiga.

(22)  Käesoleva direktiiviga pädevatele asutustele pandud ülesanded aitavad kaasa laiema tegevuspoliitika rakendamisele kultuuri, tööhõive, keskkonna, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja asulaplaneerimise alal.

(23)  Reguleeriv raamistik peaks lisaks senisele kolmele peamisele eesmärgile (edendada konkurentsi, siseturgu ja lõppkasutajate huve) püüdlema veel andmesidega seotud eesmärkide poole, mille tulemused võiksid olla järgmised: kõigile liidu kodanikele ja ettevõtjatele mõistlike hindade ja valikuvõimalustega pakutav laialdane juurdepääs väga suure läbilaskevõimega võrkudele, ▌tulemuslik ja õiglane konkurents, ▌avatud innovatsioon, tõhus raadiospektrikasutus, ▌ühised õigusnormid ja prognoositav regulatiivne lähenemine siseturul ning ▌liidu kodanike huvide tagamiseks vajalikud sektorispetsiifilised õigusnormid. Liikmesriikide, riigi reguleerivate ja muude pädevate asutuste ning sidusrühmade jaoks tähendab see andmesidega seotud eesmärk ühest küljest, et püütakse kasutada kõige suurema läbilaskevõimega võrke ja teenuseid, mis oleksid konkreetses piirkonnas majanduslikult jätkusuutlikud, ning teisest küljest püüeldakse territoriaalse ühtekuuluvuse poole, mis väljenduks eri piirkondades kättesaadavate andmeedastusmahtude ühtlustumises.

(24)  Käesoleva direktiivi üldeesmärkide suunas tehtud edusamme tuleks toetada liikmesriikide järjepideva ja kindla hindamis- ja võrdlussüsteemiga, mida viib läbi komisjon ja millega vaadeldakse väga suure läbilaskevõimega võrkude kättesaadavust kõigile peamistele sotsiaal-majanduslikele mõjukatele üksustele (koolid, transpordisõlmed ja peamised avalike teenuste pakkujad), ning suurel määral digitaliseerunud ettevõtetega, katkematu 5G leviala kättesaadavusega linnapiirkondades ja peamistel maapealsetel transporditeedel ning selliste elektroonilise side võrkude kättesaadavusega iga liikmesriigi kõigile kodumajapidamistele, mis suudavad pakkuda vähemalt 100 Mbit/s kiirust ja mida saab kiiresti suurendada gigabiti kiirusteni. Selleks peaks komisjon jätkama liikmesriikide tegevuse kontrollimist, muu hulgas jälgides näiteks indekseid, milles võetakse kokku liidu digitaalvaldkonna tulemuslikkuse asjakohased näitajad ning jälgitakse liikmesriikide digitaalse konkurentsivõime kujunemist, näiteks digitaalmajanduse ja ‑ühiskonna indeks, ja vajaduse korral kehtestama uusi meetodeid ja eesmärke ning konkreetseid ja mõõdetavaid kriteeriumeid liikmesriikides tõhususe võrdlemiseks.

(25)  Põhimõte, et liikmesriigid peaksid kohaldama liidu õigust tehnoloogiliselt neutraalsel viisil, st et riigi reguleeriv või muu pädev asutus ei tohiks soosida ega halvustada konkreetset liiki tehnoloogia kasutamist, ei välista proportsionaalsete meetmete võtmist teatavate konkreetsete teenuste edendamiseks, kui see on põhjendatud (näiteks digitaaltelevisioon kui raadiospektrikasutuse tõhususe suurendamise vahend), et saavutada õigusliku raamistiku eesmärgid. Ühtlasi ei välista see põhimõte arvestamist asjaoluga, et teatavate edastuskanalite füüsikalised ja arhitektuurilised omadused võivad olla teenusekvaliteedi, läbilaskevõime, hoolduskulude, energiatõhususe, haldamise paindlikkuse, töökindluse ja skaleeritavuse ning lõpuks ka jõudluse mõttes paremad ning see võib avalduda ka mitmesuguste regulatiivsete eesmärkide saavutamiseks võetavates meetmetes.

(26)  Tulemuslikku investeerimist ja konkurentsi tuleks soodustada üheaegselt, et hoogustada majanduskasvu ja innovatsiooni ning suurendada tarbijate valikuvõimalusi.

(27)  Konkurentsi on parim soodustada majanduslikult tõhusa investeerimistaseme abil uutesse ja olemasolevatesse infrastruktuuridesse, täiendades seda vajaduse korral reguleerimisega, et saavutada tulemuslik konkurents jaemüügiteenuste valdkonnas. Infrastruktuuril rajaneva konkurentsi tõhus tase võrdub sellise infrastruktuuri dubleerimise ulatusega, mille saavutamisel investorid võivad eeldada õiglase kasu saamist turuosade arenemist puudutavate mõistlike ootuste alusel.

(28)  Luua tuleb asjakohaseid soodustusi investeeringute tegemiseks uutesse väga suure läbilaskevõimega võrkudesse, mis toetavad innovatsiooni sisumahukate internetiteenuste valdkonnas ja tugevdavad liidu rahvusvahelist konkurentsivõimet. Sellistel võrkudel on ülisuur potentsiaal tuua kasu tarbijatele ja äritegevusele kogu liidus. Seetõttu on ülimalt oluline edendada pidevat investeerimist nende uute võrkude arendamisse, kindlustades samas konkurentsi, sest infrastruktuuri tasandil on turule sisenemisel endiselt kitsaskohti ja tõkkeid, ning tagades prognoositava ja järjekindla reguleerimise kaudu tarbijatele paremad valikuvõimalused.

(29)  Käesoleva direktiivi eesmärk on konkurentsi arenedes turgudel eelnevalt järk-järgult vähendada valdkonnaspetsiifilisi nõudeid tagamaks, et elektrooniline side oleks reguleeritud üksnes konkurentsiõigusega. Võttes arvesse asjaolu, et viimastel aastatel on konkurents elektroonilise side turgudel jõudsalt arenenud, on äärmiselt oluline, et regulatiivseid eelkohustusi ▌kehtestataks vaid juhul, kui ▌asjaomastel turgudel puudub tõhus ja püsiv konkurents. Eelneva reguleerimise eesmärk on jätkusuutlikul tõhusal konkurentsil põhinev jaeturg, millest saab kasu lõppkasutaja. Kohustused hulgimüügi tasandil tuleks kehtestada juhul, kui kõnealuste kohustuste puudumisel ei toimiks üks või mitu jaeturgu konkurentsinõuete kohaselt. Arvestades innovatsiooni ja konkurentsi eeldatavat paranemist, on tõenäoline, et riigi reguleerivad asutused suudavad järk-järgult turuanalüüsi abil leida, et jaeturud on konkurentsivõimelised isegi ilma hulgituru reguleerimiseta. Sellisel juhul peaksid riigi reguleerivad asutused jõudma järeldusele, et hulgituru reguleerimine ei ole enam vajalik, ja hindama vastavat hulgiturgu eesmärgiga eelnev reguleerimine lõpetada. Seda tehes peaksid riigi reguleerivad asutused arvesse võtma võimendavaid mõjusid hulgi- ja nendega seotud jaeturgude vahel, mis võivad vajada takistuste kõrvaldamist infrastruktuuri tasandil sisenemisel, et tagada pikaajaline konkurents jaeturu tasandil.

(30)  Elektrooniline side muutub eluliselt oluliseks üha suurema hulga sektorite jaoks. Asjade internet on hea näide sellest, kuidas elektroonilise side aluseks olev raadiosignaalide edastamine pidevalt areneb ning kujundab ühiskonna ja ärimaailma reaalsust. Et sellest arengust võimalikult palju kasu saada, on oluline võtta raadiospektrihalduses kasutusele uusi traadita side tehnoloogiaid ja -rakendusi ning harjuda neid kasutama. Nõudlus muude raadiospektrile toetuvate tehnoloogiate ja rakenduste järele kasvab samuti ning neid saab tänu elektroonilise side integreerimisele või sellega kombineerimisele veelgi parendada; seepärast tuleks raadiospektrikasutuse tõhusamaks muutmise huvides läheneda raadiospektrihaldusele võimaluse korral sektoriüleselt.

(31)  Strateegiline planeerimine, koordineerimine ja vajaduse korral liidu tasandil toimuv ühtlustamine võib aidata tagada, et raadiospektri kasutajad saavad siseturust täit kasu ja liidu huvisid on võimalik kogu maailmas tulemuslikult kaitsta. Nendel eesmärkidel peaks vajaduse korral olema võimalik vastu võtta raadiospektripoliitikat käsitlevaid mitmeaastaseid programme. Esimene selline programm loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 243/2012/EL,(22) et esitada liidus raadiospektri kasutamise strateegilise planeerimise ja ühtlustamise poliitika suundi ja eesmärke. Kõnealustes poliitikasuundades ja -eesmärkides peaks olema võimalik käsitleda siseturu loomiseks ja toimimiseks vajaliku raadiospektri kättesaadavust ja tõhusat kasutamist, kooskõlas käesoleva direktiiviga.

(32)  Riigipiiridel on raadiospektri optimaalse kasutuse kindlaksmääramisel üha väiksem tähtsus. Riikide poliitika tarbetu killustatus ▌põhjustab kulude kasvu ja raadiospektrikasutajate turuvõimaluste kaotust ning pärsib innovatsiooni, kahjustades seeläbi siseturu nõuetekohast toimimist, tarbijaid ja kogu majandust.

(33)  Käesolevas direktiivis sisalduvad raadiospektri haldamist käsitlevad sätted peaksid olema kooskõlas raadiospektri haldamisega tegelevate rahvusvaheliste ja piirkondlike organisatsioonide, näiteks Rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu (ITU) ja Euroopa Postside- ja Telekommunikatsiooniadministratsioonide Konverentsi (CEPT) tegevusega, et tagada raadiospektri tõhus haldamine ja raadiospektri kasutamise ühtlustamine liidus ning liikmesriikide ja teiste ITU liikmete vahel.

(34)  Kooskõlas reguleerija ja operaatori tegevuse lahususe põhimõttega peaksid liikmesriigid kindlustama riigi reguleerivate ja muude pädevate asutuste sõltumatuse, et tagada nende otsuste erapooletus. Nimetatud sõltumatuse nõue ei piira liikmesriikide institutsionaalset sõltumatust, nende põhiseaduslikke kohustusi ega neutraalsuse põhimõtet seoses omandi õigusliku režiimiga, nagu on ette nähtud ELi toimimise lepingu artiklis 345. Riigi reguleerivate ja muude pädevate asutuste käsutuses peaksid olema kõik nende tööks vajalikud vahendid, nii personal, oskusteave kui ka rahalised vahendid.

(35)  Teatavate direktiivist tulenevate ülesannetega nagu turu eelnev reguleerimine, kaasa arvatud juurdepääsu ja vastastikuse sidumise suhtes kohustuste kehtestamine, ja ettevõtjatevaheliste vaidluste lahendamine, peaksid tegelema üksnes riigi reguleerivad asutused, nimelt organid, mis on sõltumatud nii kõnealusest sektorist kui ka igasugusest välisest poliitilisest survest. Kui ei ole sätestatud teisiti, peaks liikmesriikidel olema õigus määrata muid käesolevas direktiivis sätestatud regulatiivseid ülesandeid kas riigi reguleerivatele asutustele või muudele pädevatele asutustele. Ülevõtmise käigus peaksid liikmesriigid edendama riigi reguleerivate asutuste pädevusstabiilsust seoses 2009. aastal muudetud liidu elektroonilise side õigusraamistiku ülevõtmisest tulenevate ülesannete ja eelkõige nende ülesannete jaotusega, mis on seotud turukonkurentsi ja turule sisenemisega. Kui ülesanded antakse muule pädevale asutusele, peaks ta enne otsuse tegemist konsulteerima riigi pädeva asutusega. Vastavalt hea koostöö põhimõttele peaksid riigi reguleerivad ja muud pädevad asutused oma ülesannete täitmisel vahetama teavet.

(36)  Käesolev direktiiv ei hõlma materiaalõiguslikke sätteid ei avatud internetiühenduse neutraalsuse ega rändluse kohta ega piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 531/2012(23) ega määruse (EL) 2015/2120 kohast pädevuse jaotamist riigi reguleerivatele asutustele. Käesoleva direktiiviga nähakse siiski ette, et riigi reguleeriv asutus peaks olema pädev hindama ja jälgima tähelepanelikult turulepääsu ja konkurentsiga seotud küsimusi, mis võivad mõjutada lõppkasutajate õigust avatud internetiühendusele.

(37)  Riigi reguleerivate asutuste sõltumatust tugevdati liidu elektroonilise side õigusraamistiku 2009. aastal lõppenud läbivaatamise käigus, et tagada reguleeriva raamistiku tõhusam kohaldamine ning suurendada nende autoriteeti ja otsuste prognoositavust. Selleks tuli liikmesriigi õiguses sõnaselgelt tagada, et riigi reguleeriv asutus on oma ülesannete täitmisel kaitstud välise sekkumise ja poliitilise surve eest, mis võiks kahjustada tema poolt menetletavate küsimuste sõltumatut hindamist. Sellise välise mõju tõttu ei sobi riigisisene õigustloov asutus täitma reguleeriva raamistiku raames riigi reguleeriva asutuse ülesandeid. Sel eesmärgil tuli eelnevalt kehtestada normid riigi reguleeriva asutuse juhi ametist vabastamise põhjuste kohta, et kõrvaldada kõik põhjendatud kahtlused kõnealuse asutuse erapooletuse ning välistest teguritest sõltumatuse suhtes. Meelevaldse ametist vabastamise vältimiseks peaks ametist vabastataval isikul olema õigus taotleda pädevalt kohtult, et see kontrolliks, kas ametist vabastamiseks olid mõjuvad põhjused, mis on sätestatud käesolevas direktiivis. Selline ametist vabastamine peaks olema seotud ainult juhi või liikme isiklike või tööalaste omadustega. On oluline, et riigi reguleerivatel asutustel oleks oma eelarve, mis võimaldaks neil eelkõige tööle võtta piisava arvu kvalifitseeritud töötajaid. Läbipaistvuse tagamiseks tuleks see eelarve igal aastal avaldada. Asutused peaksid saama oma eelarve piires iseseisvalt oma ressursse hallata, nii rahalisi kui ka inimressursse. Kui ettevõtjad, kes panustavad riigi reguleeriva või muu pädeva asutuse eelarvesse haldustasude kaudu, kuuluvad liikmesriigile või kui liikmesriigid kontrollivad selliseid ettevõtjaid, peaksid need liikmesriigid erapooletuse huvides tagama, et omandi või kontrolliga seotud tegevused on struktuuriliselt lahutatud eelarve kontrollimisest.

(38)  Riigi reguleerivate asutuste sõltumatust tuleks veelgi kindlustada, et selle juht ja liikmed ei laseks end mõjutada välisel survel, ning selleks tuleks ette näha minimaalne ametisse määramise kvalifikatsioon ja ametiaja minimaalne kestus. Peale selle peaksid liikmesriigid seaduste ostmise riski maandamiseks, järjepidevuse tagamiseks ja sõltumatuse suurendamiseks kaaluma juhatuse juhi või liikmete ametiaja pikendamise võimaluse piiramist ning looma juhatuse ja tippjuhtkonna asjakohase rotatsiooni korra. Selle võiks korraldada näiteks nii, et esinduskogu esimesed liikmed nimetatakse ametisse erineva pikkusega ajavahemikuks, et nii nende kui ka edaspidi nende järglaste ametiajad ei lõpeks samal ajal.

(39)  Riigi reguleerivad asutused peaksid kandma vastutust selle eest, mil viisil nad oma ülesandeid täidavad, ning neil peaks olema kohustus sellest aru anda. Kohustus peaks tavapäraselt seisnema pigem iga-aastases aruande esitamise kohustuses kui vajaduspõhistes aruandenõuetes; kui vajaduspõhiseid aruandenõudeid peaks esitatama ebaproportsionaalselt, piiraks see asutuste sõltumatust ja takistaks neid oma ülesannete täitmisel. Hiljutistes Euroopa Kohtu lahendites(24) on välja toodud, et liiga ulatuslikud või tingimusteta aruandluskohustused võivad avaldada kaudset mõju asutuse sõltumatusele.

(40)  Liikmesriigid peaksid teatama komisjonile riigi reguleeriva asutuse ja muude pädevate asutuste nimed. Trasside rajamise õiguste andmiseks pädevate asutuste puhul peaks olema võimalik viidata teatamiskohustuse täitmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/61/EL(25) kohaselt loodud ühtsele teabepunktile.

(41)  Kasutada tuleks võimalikult lihtsat lubade andmise süsteemi, mis võimaldaks elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumist, et stimuleerida uute sideteenuste ning üleeuroopaliste sidevõrkude ja -teenuste arengut, ja laseks ühtlasi teenusepakkujatel ja tarbijatel kasutada siseturu mastaabisääste.

(42)  Siseturu hüvesid on teenusepakkujate ja lõppkasutajate jaoks kõige parem saavutada elektroonilise side võrkude ja elektroonilise side teenustega (v.a numbrivaba isikutevahelise side teenused) seotud üldloaga, mis ei eelda riigi reguleeriva asutuse konkreetset otsust või haldusakti ja mille puhul menetlusnõuded piirduvad ainult kinnitava teatamisega. Kui liikmesriigid nõuavad, et elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujad esitaksid tegevuse alustamise korral vastava teate, ei tohiks see teavitamine põhjustada teenuse või võrgu pakkujatele halduskulusid ning selleks võiks kasutada pädevate asutuste veebisaidil olevat kontaktpunkti. Et toetada tõhusat piiriülest kooskõlastamist, eriti üleeuroopaliste operaatorite jaoks, peaks BEREC looma selliste teadete andmebaasi ja seda haldama. Pädevad asutused peaksid BERECile edastama ainult täielikud teatised. Liikmesriigid ei tohiks mitte mingil viisil takistada võrkude või teenuste pakkumist, sealhulgas teatise mittetäielikkuse põhjendusega.

(43)  ▌ Teatis peaks sisaldama kõigest pakkuja kinnitust, et ta kavatseb alustada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumist. Pakkujalt peaks nõudma üksnes seda, et ta lisaks sellisele kinnitusele käesolevas direktiivis kirjeldatud teabe. Liikmesriigid ei tohiks kehtestada täiendava ega eraldi teavitamise nõudeid.

(44)  Erinevalt teistest käesolevas direktiivis määratletud elektroonilise side võrkude ja teenuste kategooriatest ei kasuta numbrivaba isikutevahelise side teenused üldkasutatavaid numeratsiooniressursse ega osale avalikult tagatud koostalitlusvõimelises ökosüsteemis. Seepärast ei ole otstarbekas kohaldada seda liiki teenuste suhtes üldloa korda.

(45)  Raadiospektri või numeratsiooniressursside kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õiguste andmisel peaksid pädevad asutused teatama asjakohased tingimused ettevõtjatele, kellele nad selliseid õigusi annavad. Liikmesriikidel peaks olema õigus kehtestada sellised tingimused raadiospektri kasutamiseks individuaalsete kasutusõiguste või üldloa andmise raames.

(46)  Üldload peaksid sisaldama ainult elektroonilise side sektorile iseloomulikke tingimusi. Üldloaga ei tohiks siduda tingimusi, mida juba kohaldatakse muu kehtiva liikmesriigi õigusega, eriti seoses tarbijakaitsega, mis ei käsitle konkreetselt side sektorit. Näiteks peaksid pädevatel asutustel olema õigus teavitada ▌ettevõtjaid keskkonna- ja asulaplaneerimise nõuetest. Üldloa alusel kehtestatud tingimused ei mõjuta kohaldatava õiguse kindlaksmääramist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 593/2008.(26)

(47)  Tingimused, mida võiks üldlubadele lisada, peaksid sisaldama konkreetseid sätteid seoses puuetega lõppkasutajate juurdepääsuga ning riigiasutuste ja hädaabiteenistuste vajadusega edastada omavahel ja riigi elanikkonnale teavet enne ja pärast suurõnnetusi ning nende ajal.

(48)  Ettevõtjate üldloal põhinevad õigused ja kohustused peavad selgelt sisalduma sellistes lubades, et tagada kogu liidus samaväärsed võimalused ja soodustada üldkasutatavate elektroonilise side võrkude vastastikust sidumist käsitlevate piiriüleste läbirääkimiste pidamist.

(49)  Üldluba võimaldab üldsusele elektroonilise side võrke ja teenuseid pakkuvatel ettevõtjatel pidada läbirääkimisi vastastikuse sidumise üle tingimuste kohaselt, mis on kehtestatud käesoleva direktiiviga. Elektroonilise side võrke ja teenuseid pakkuvad ettevõtjad, kes ei paku oma võrke ja teenuseid üldsusele, võivad pidada läbirääkimisi vastastikuse sidumise üle kaubandustingimuste kohaselt.

(50)  Pädevad asutused peaksid üldloa suhtes tingimuste kehtestamisel ja haldustasude kohaldamisel võtma nõuetekohaselt arvesse olukordi, kus elektroonilise side võrke või teenuseid pakuvad füüsilised isikud mittetulunduslikul alusel. Kui elektroonilise side võrke ja teenuseid ei pakuta üldsusele, on asjakohane kehtestada üldsusele pakutavate elektroonilise side võrkude ja teenuste puhul otstarbekaks peetavatest tingimustest vähem ja leebemaid tingimusi või neid üldse mitte kehtestada.

(51)  Erikohustused, mida liidu õiguse kohaselt kehtestatakse elektroonilise side võrke ja elektroonilise side teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele, kes on tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks vastavalt käesoleva direktiivi määratlusele, tuleks kehtestada üldloa alusel tekkinud üldistest õigustest ja kohustustest eraldiseisvatena.

(52)  On võimalik, et elektroonilise side võrke ja teenuseid pakkuvad ettevõtjad vajavad üldloa alusel saadud õiguste kinnitamist seoses vastastikuse sidumisega ja trasside rajamise õigusega eelkõige selleks, et edendada läbirääkimisi muude valitsustasandite (piirkondlike või kohalike) esindajatega või teiste liikmesriikide teenusepakkujatega. Selleks peaksid pädevad asutused esitama ettevõtjatele deklaratsiooni kas nende taotluse korral või vastusena üldloa alusel saadud teatisele. Selline deklaratsioon ei tohiks iseenesest anda õigusi ning samuti ei tohiks üldloa alusel saadavad õigused ega selliste õiguste kasutamine sõltuda deklaratsioonist.

(53)  Selleks, et rahastada riigi reguleeriva või muu pädeva asutuse tegevust üldloasüsteemi haldamisel ja kasutusõiguste andmisel, peaks olema võimalik kehtestada elektroonilise side teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele haldustasusid. Sellised tasud peaksid katma nimetatud tegevuse haldamise tegelikud kulud. Selleks tuleks tagada, et riigi reguleerivate ja teiste pädevate asutuste tulud ja kulud oleksid kogutud haldustasude ja halduskulude kogusummasid kajastavate aastaaruannete kaudu läbipaistvad, et ettevõtjad saaksid kontrollida, kas halduskulud ja -tasud on tasakaalus.

(54)  Haldustasusüsteem ei tohiks moonutada konkurentsi ega luua takistusi turuletulijatele. Üldloasüsteem teeb võimatuks üksikute ettevõtjate halduskulude ja seega ka tasude eristamise, kui tegemist ei ole numeratsiooniressursside või raadiospektri kasutamise ja seadmete paigaldamise õiguste andmisega. Kõik kohaldatavad haldustasud peaksid olema kooskõlas üldlubade süsteemi põhimõtetega. Käibega seotud jaotuskava võiks olla õiglane, lihtne ja läbipaistev alternatiiv tasude eristamise kriteeriumidele. Kui haldustasud on väga madalad, võib kasutada ka ühtse määraga makse või makse, mille puhul ühtne määr on ühendatud käibeteguriga. Kui üldloasüsteem laieneb väga väikese turuosaga ettevõtjatele, nt kogukonnapõhised võrgu pakkujad, või teenusepakkujatele, kelle ärimudeliga teenitav tulu on väga piiratud ka siis, kui nad on mahtude mõistes hõlvanud väga suure turu, peaksid liikmesriigid hindama võimalust määrata haldustasude kehtestamiseks sobiv miinimumkünnis.

(55)  Liikmesriikidel võib tekkida vajadus muuta üldlubade ja kasutusõigusega seotud õigusi, tingimusi, menetlusi, haldus- ja muid tasusid, kui see on objektiivselt põhjendatud. Sellistest asjaoludest tingitud muudatustest tuleks kõigile huvitatud isikutele teatada nõuetekohaselt ja õigel ajal, andes neile piisava võimaluse väljendada oma arvamust. Kui tehakse väikesi muudatusi kehtivates seadmete paigaldamise õigustes või raadiospektri või numeratsiooniressursside kasutamise õigustes, tuleks vältida ▌ebavajalikke menetlusi, kui sellised muudatused ei mõjuta kolmandate isikute huve. Õiguste ja kohustuste ▌väiksemad muudatused on peamiselt halduslikud muudatused, mis ei muuda üldlubade ja individuaalsete kasutusõiguste olemust ning seega ei anna muudele ettevõtjatele konkurentsieelist.

(56)  Võttes arvesse, et turvalise investeermiskeskkonna kujundamiseks on tähtis tagada õiguskindlus ja edendada reguleerimise prognoositavust, eelkõige uue traadita lairibaside jaoks, tuleks iga kehtiva raadiospektri või numeratsiooniressursside kasutusõiguse või seadmete paigaldamise õiguse piiramise või tühistamise korral kohaldada prognoositavaid ja läbipaistvaid põhjendusi ja menetlusi. Seetõttu võiks kehtestada rangemad nõuded või teavitamise mehhanismi eriti juhuks, kui kasutusõigused on määratud konkurentsil või võrdlemisel põhineva menetluse alusel, ja juhul, kui traadita elektroonilise lairibaside teenuste („traadita lairibaside teenused“) puhul kasutatakse ühtlustatud raadiospektreid. Tulemuslikule ja tõhusale raadiospektri kasutusele ja tehnoloogia arengule osutavad põhjendused võiksid tugineda Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 676/2002/EÜ(27) kohaselt vastu võetud tehnilistele rakendusmeetmetele. Lisaks võib eelnevalt konsulteerida huvitatud isikutega, välja arvatud juhul, kui kavandatud muudatused on väikesed, kui üldlubasid ja raadiospektri kasutamise individuaalseid õigusi tuleb piirata, tühistada või muuta ilma õiguste omaniku nõusolekuta. Et üldlubade või õiguste piiramisel või tühistamisel võivad olla nende omanike jaoks märkimisväärsed tagajärjed, peaksid pädevad asutused olema eriti hoolikad ja hindama eelnevalt selliste meetmete võimalikku kahju enne nende võtmist.

(57)  Oma ülesannete tulemuslikuks täitmiseks peavad riigi reguleerivad asutused▌, muud pädevad asutused ja BEREC koguma andmeid turul tegutsevatelt ettevõtjatelt, sealhulgas hindamist, kas üldtingimused on kooskõlas käesoleva direktiiviga, peatamata nende tingimuste kohaldamist hindamise ajaks. Erandina võib samuti olla vaja koguda teavet teistelt ettevõtjatelt, kes tegutsevad sektorites, mis on tihedalt seotud elektroonilise side teenuste sektoriga, nt sisu pakkujad, kelle käsutuses on vajalik teave oma ülesannete täitmiseks liidu õiguse kohaselt. Võib juhtuda, et sellist teavet tuleb koguda ka komisjoni nimel ▌, et ta saaks täita oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Teabenõuded peaksid olema proportsionaalsed ega tohiks ettevõtjaid liigselt koormata. Riigi reguleeriva asutuse ja muude pädevate asutuste kogutud teave peab olema avalikkusele kättesaadav , välja arvatud juhul, kui teave on konfidentsiaalne vastavalt siseriiklikele normidele, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu teabele, ja kui ärisaladusi käsitlevatest liidu ja liikmesriigi normidest ei tulene teisiti.

(58)  Tagamaks, et riigi reguleerivad asutused täidavad oma reguleerimisülesandeid tõhusalt, peaksid nende kogutavad andmed sisaldama raamatupidamisandmeid jaeturgude kohta, mis on seotud selliste hulgimüügiturgudega, kus mõni ettevõtja on tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks ja mida seetõttu reguleerib riigi reguleeriv asutus. Need andmed peaksid ka sisaldama andmeid, mis võimaldaksid riigi reguleerival asutusel hinnata kasutusõigustele seatud tingimuste täitmist, kavandatavate võrgutopoloogia täienduste ja muudatuste mõju konkurentsi arengule ja hulgimüügitoodetele, mida pakutakse teistele isikutele. Teave raadiospektri kasutusõigustele seatud levialaliste kohustuste täitmise kohta on oluline, et oleks tagatud võrkude kasutuselevõtu geograafiliste ülevaadete täielikkus ▌. Seoses sellega peaks pädeval asutusel olema võimalik nõuda, et teave esitataks kohaliku tasandi järgi liigitatuna ja piisavalt detailselt, et saaks teha võrkude geograafilise ülevaate.

(59)  Et leevendada asjaomastele võrgu ja teenuste pakkujatele ja pädevatele asutustele kehtestatud aruande- ja teavitamiskohustusest tulenevat koormust, peaksid sellised kohustused olema proportsionaalsed ja objektiivselt põhjendatud ning piirduma ainult hädavajalikuga. Eriti tuleks vältida pädeva asutuse ja BERECi teabenõuete dubleerimist ning süstemaatilist ja korrapärast tõendite nõudmist kõigi üldloa või kasutusõiguse tingimuste täitmise kohta. Ettevõtjad peaksid teadma, millisel eesmärgil kavatsetakse küsitud teavet kasutada. Teabe esitamine ei tohiks olla turulepääsu eeltingimus. Statistika eesmärgil võib elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujatelt nõuda teatist, kui nad lõpetavad oma tegevuse.

(60)  See ei tohiks mõjutada liikmesriikide kohustust esitada teavet liidu huvide kaitsmiseks rahvusvaheliste kokkulepete alusel ega ka sellistest õigusest, näiteks konkurentsiõigusest tulenevaid aruandekohustusi, mis ei ole eriti seotud elektroonilise side sektoriga.

(61)  Teavet, mida pädev asutus peab konfidentsiaalseks vastavalt ärisaladusi ja isikuandmete kaitset käsitlevatele liidu ja liikmesriikide normidele peaks olema võimalik vahetada komisjoni, BERECi ja teiste asutustega, kui selline teabevahetus on vajalik käesolevat direktiivi üle võtva liikmesriigi õigusakti kohaldamiseks. Vahetada võib ainult teavet, mis on sellise teabevahetuse eesmärgi seisukohast oluline ja proportsionaalne.

(62)  Elektroonilise side lairibavõrkude tehnoloogia, topoloogia, kasutatavad vahendid ja omandisuhted muutuvad üha mitmekesisemaks. Et regulatiivne sekkumine oleks tulemuslik ja sihtotstarbeline, peab see seega tuginema üksikasjalikule teabele ▌võrkude rajamise kohta. See teave on väga oluline investeeringute edendamiseks, ühenduvuse suurendamiseks kogu liidus ning kõigile asjaomastele asutustele ja kodanikele teabe tagamiseks. See teave peaks hõlmama uuringuid nii väga suure läbilaskevõimega võrkude kavandatava kasutuselevõtu kui ka olemasolevate vaskkaablivõrkude või muude selliste võrkude olulise uuendamise või laiendamise kohta, mille jõudlusenäitajad ei pruugi kõigis aspektides vastata väga suure läbilaskevõimega võrkude omadele, näiteks kiudvõrgu rajamine kaablikapini koos aktiivsete tehnoloogiatega nagu vektortehnoloogia (i.k. vectoring). Asjaomased prognoosid peaksid hõlmama kuni kolme aasta pikkuseid ajavahemikke. Pädevate asutuste kogutava teabe üksikasjalisuse ja territoriaalse detailsuse tase peaks lähtuma konkreetsest regulatiivsest eesmärgist ning olema selle regulatiivse eesmärgi jaoks piisav. See tähendab, et territoriaalsete üksuste suurus erineb liikmesriigiti olenevalt konkreetse riigi regulatiivsetest vajadustest ja kohalike andmete kättesaadavusest. Tõenäoliselt ei ole ühise statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) 3. tasand enamikel juhtudel piisavalt väike territoriaalne üksus. Riigi reguleerivad asutused ja/või muud pädevad asutused peaksid lähtuma BERECi juhtnööridest selle kohta, millised on parimad tavad sellise ülesande täitmiseks; ühtlasi peaks selliste juhtnööride jaoks saama ära kasutada riigi reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste seniseid kogemusi, mis on saadud võrkude rajamise geograafiliste ülevaadete koostamisel. Ilma et see piiraks ärisaladuse hoidmise nõudeid, peaksid pädevad asutused, juhul kui see teave ei ole juba turul kättesaadav, tegema andmed kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/98/EÜ(28) avatud vormingus vahetult kättesaadavaks ilma selliste uuringute käigus kogutud teabe taaskasutuse piiranguteta ning tegema lõppkasutajatele kättesaadavaks teenusekvaliteediga seotud vahendid, et oleks võimalik aidata suurendada nende teadlikkust kättesaadavatest juurdepääsuteenustest. Selle teabe kogumisel peaksid kõik asjaomased asutused järgima konfidentsiaalsuse põhimõtet ning vältima mis tahes ettevõtja asetamist ebasoodsasse konkurentsiolukorda.

(63)  Et võimaldada kõigile liidu kodanikele juurdepääs internetile ja digiteenustele, on äärmiselt oluline ületada digitaalne lõhe liidus. Sel eesmärgil peaks asjaomastel asutustel olema konkreetsetes ja täpselt kindlaks määratud ▌piirkondade puhul võimalus paluda ettevõtjatel ja avaliku sektori asutustel anda teada oma kavatsusest võtta kasutusele väga suure läbilaskevõimega võrke nendes piirkondades, jättes neile piisavalt aega põhjalikult läbi mõeldud vastuse andmiseks. Nendes prognoosides sisalduv teave peaks kajastama elektroonilise side võrkude sektori majanduslikke väljavaateid ning ettevõtjate investeerimisplaane teabe kogumise hetke seisuga, et saaks kindlaks teha, milline saab olema ühenduvus eri piirkondades. Kui ettevõtja või avaliku sektori asutus teatab oma kavatsusest võtta asjaomases piirkonnas selline võrk kasutusele, peaks riigi reguleerival asutusel või muul pädeval asutusel olema õigus nõuda ka teistelt ettevõtjatelt ja avaliku sektori asutustelt teatamist, kas nad kavatsevad võtta asjaomasel alal kasutusele väga suure läbilaskevõimega võrke või oluliselt uuendada või laiendada oma võrku, et selle jõudlus ulatuks vähemalt 100 Mbit/s allalaadimiskiiruseni. Nimetatud menetlus loob läbipaistvust ettevõtjate ja avaliku sektori asutuste jaoks, kes on väljendanud huvi kõnealuse võrgu kasutuselevõtmise vastu selles piirkonnas, et nad saaksid oma äriplaanide koostamisel hinnata tõenäolist konkurentsi teiste võrkudega. Läbipaistvuse positiivne mõju sõltub sellest, kas turuosalised vastavad ausalt ja heas usus.

(64)  Kuigi turuosalised saavad oma kasutuselevõtukavasid ettenägematutel, objektiivsetel ja õigustatud asjaoludel muuta, peaksid pädevad asutused sekkuma juhul, kui ettevõtja või avaliku sektori asutus on neile teadlikult või raske hooletuse tõttu esitanud eksitavat, vigast või ebatäieliku teavet, ja muu hulgas juhul, kui see mõjutab avaliku sektori vahenditest rahastamist, ning vajaduse korral kehtestama karistusi. Karistusi käsitleva asjakohase sätte kohaldamisel peaks mõiste „raske hooletus“ osutama olukorrale, kus ettevõtja või avaliku sektori asutus annab eksitavat, vale või ebatäielikku teavet käitumise või sisemise korralduse tõttu, mis erineb suurel määral esitatud teabega seotud hoolsuskohustust. Raske hooletuse puhul ei peaks olema nõutav, et ettevõtja või avaliku sektori asutus teab, et esitatud teave on eksitav, vale või ebatäielik, vaid et ta oleks pidanud seda teadma, kui tema tegevus või korraldus oleks olnud kooskõlas hoolsuskohustusega. On oluline, et karistused oleksid piisavalt hoiatavad, võttes arvesse negatiivset mõju konkurentsile ja avaliku sektori vahenditest rahastatavatele projektidele. Karistusi käsitlevad sätted ei tohiks piirata õigust nõuda kahju hüvitamist vastavalt liikmesriigi õigusele.

(65)  Investeerimistingimuste prognoositavuse huvides peaksid pädevad asutused saama jagada ettevõtjatega ja avaliku sektori asutustega, kes on väljendanud huvi väga suure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtu suhtes, teavet selle kohta, kas kõnealuses piirkonnas esineb või kavandatakse muud liiki võrgu uuendamist, kaasa arvatud alla 100 Mbit/s allalaadimiskiiruse puhul.

(66)  On oluline, et riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused konsulteeriksid kavandatavate otsuste üle kõigi huvitatud isikutega, annaksid neile asja keerukust arvestades piisavalt aega oma arvamuse esitamiseks ja võtaksid enne lõpliku otsuse tegemist arvesse nende arvamusi. Tagamaks, et riigi tasandil tehtud otsused ei kahjusta siseturu toimimist ega muid ELi toimimise lepingu eesmärke, peaksid riigi reguleerivad asutused teatama teatavatest otsuse eelnõudest ka komisjonile ja teistele riigi reguleerivatele asutustele, et neil oleks võimalus esitada oma arvamus. Pädevad asutused peaksid käesolevas direktiivis määratletud juhtudel konsulteerima huvitatud isikutega kõigi selliste meetmete eelnõude puhul, mis mõjutavad liikmesriikidevahelist kaubandust.

(67)  Konkurentsile rajatud keskkonnas ▌tuleks arvesse võtta huvitatud isikute, sealhulgas ka kasutajate ja tarbijate arvamusi. Kodanike huvide paremaks esindamiseks peaksid liikmesriigid looma sobiva konsultatsioonimehhanismi. Selliseks mehhanismiks võib olla asutus, mis uurib riigi reguleerivast asutusest ja teenusepakkujatest sõltumatult tarbijatega seotud küsimusi, näiteks tarbijakäitumist ja teenusepakkuja vahetamise mehhanisme, ning mille tegevus oleks läbipaistev ja toetaks sidusrühmadega konsulteerimise mehhanisme. Lisaks sellele võiks luua mehhanismi, et võimaldada kohast koostööd õiguspärase sisuga teabe edendamise küsimustes. Sellise mehhanismi kohaselt kokku lepitud koostöökord ei tohiks siiski võimaldada interneti kasutuse süstemaatilist jälgimist.

(68)  Vaidluste kohtuvälise lahendamise kord võib olla lõppkasutajatele, eeskätt tarbijatele ning komisjoni soovituse 2003/361/EÜ(29) lisas määratletud mikroettevõtetele ja väikeettevõtetele oma õiguste kaitsmiseks kiire ja kulutõhus viis. ▌Liikmesriigid peaksid võimaldama lõppkasutaja õiguste eest vastutavatel riigi reguleerivatel asutustel või muudel pädevad asutustel, või vähemalt lõppkasutaja õigustega tegelemise vallas tõendatud kogemusi omavatel sõltumatutel asutustel tegutseda vaidluste kohtuvälise lahendamise üksusena. Seoses selliste vaidluste lahendamisega ei tohi nimetatud asutustele anda mitte mingisuguseid juhiseid. Mitmed liikmesriigid on kehtestanud vaidluste lahendamise menetlused ka lõppkasutajate jaoks, kes ei ole tarbijad, kelle suhtes ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/11/EL,(30) ja seepärast on mõistlik säilitada sektorispetsiifiline vaidluste lahendamise menetlus tarbijate jaoks, ja kui liikmesriigid otsustavad seda laiendada, ka muude lõppkasutajate, eelkõige mikroettevõtete ja väikeettevõtete jaoks. Vaidluste kohtuvälise lahendamise osas peaks liikmesriikidel olema õigus säilitada või kehtestada rangemaid norme kui on sätestatud direktiivis 2013/11/EL, et tagada tarbijakaitse kõrgem tase.

(69)  Kui sama liikmesriigi ettevõtjate vahel tekib vaidlus käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkonnas, näiteks seoses juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohustustega või lõppkasutajate nimekirjade edasiandmisega, peaks olema heas usus läbirääkimisi pidanud kannatajal poolel, kellel ei õnnestunud kokkuleppele jõuda, võimalus taotleda, et riigi reguleeriv asutus lahendaks vaidluse. Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalus teha lahendus vaidluse osapooltele siduvaks. Kui riigi reguleeriv asutus sekkub liikmesriigis elektroonilise side võrkude või teenuste või seotud vahendite pakkujate vahelise vaidluse lahendamisse, peaks sellise sekkumise eesmärk olema tagada käesoleva direktiivi alusel tekkivate kohustuste täitmine.

(70)  Lisaks liidu või liikmesriigi õigusest tulenevale kaebeõigusele on vaja lihtsat menetlust, mille võiks algatada ükskõik kumb vaidluspool, et lahendada piiriülesed vaidlused ettevõtjate vahel, kes pakuvad elektroonilise side võrke ja teenuseid või kellel on luba seda teha eri liikmesriikides.

(71)  Üks BERECile antud oluline ülesanne on vajaduse korral võtta vastu arvamusi piiriüleste vaidluste kohta. Seepärast peaksid riigi reguleerivad asutused mõne ettevõtja suhtes kohustusi kehtestades või muul moel vaidlusi lahendades võtma sellistel juhtudel täies ulatuses arvesse BERECi arvamusi.

(72)  Kui liikmesriikide vahel puudub oma territooriumil raadiospektrikasutuse korraldamisel piisav koordineerimine ning seda ei lahendata liikmesriikidevahelistel kahepoolsetel läbirääkimistel, võib see tekitada ulatuslikke e raadiohäireprobleeme, mis takistavad oluliselt digitaalse ühtse turu arengut. Liikmesriigid peaksid võtma kõik vajalikud meetmed, et vältida omavahelisi piiriüleseid kahjulikke raadiohäireid. Komisjoni otsusega 2002/622/EÜ(31) loodud raadiospektripoliitika töörühmale tuleks teha ülesandeks toetada vajalikku piiriülest koordineerimist ning tegutsema foorumina, kes on määratud lahendama liikmesriikidevahelisi vaidlusi piiriülestes küsimustes. Raadiospektripoliitika töörühma pakutud lahendusele toetudes on mõningatel juhtudel vaja rakendusmeetmeid, et piiriüleste raadiohäirete probleem lõplikult lahendada või tagada liidu õiguse alusel kahe või enama liikmesriigi kahepoolsete läbirääkimiste käigus kokkulepitud koordineeritud lahenduse täitmine. Puudulik koordineerimine liikmesriikide ja liidu naaberriikide vahel võib samuti tekitada ulatuslikke raadiohäireprobleeme. Liikmesriigid peaksid võtma sobivaid meetmeid, et vältida piiriüleseid kahjulikke raadiohäireid liidu naaberriikidega, ning tegema üksteisega selle huvides koostööd. Nende liikmesriikide taotluse korral, keda piiriülesed kolmandatest riikidest lähtuvad raadiohäired mõjutavad, peaks liit neid täieliku toetama.

(73)  Raadiospektripoliitika töörühm on komisjoni kõrgetasemeline nõuanderühm, mis loodi otsusega 2002/622/EÜ, et aidata kaasa siseturu arengule ja toetada liidu tasandi raadiospektripoliitika arengut, võttes arvesse nii majanduslikke, poliitilisi, kultuurilisi, strateegilisi, tervishoiualaseid ja sotsiaalseid kaalutlusi kui ka tehnilisi parameetreid. Töörühm peaks koosnema selliste asutuste juhtidest, kellel lasub üldine poliitiline vastutus strateegilise raadiospektripoliitika eest. Töörühm peaks komisjoni raadiospektripoliitika valdkonnas abistama ja nõustama. See peaks veelgi suurendama raadiospektripoliitika nähtavust mitmesugustes liidu poliitikavaldkondades ja aitama tagada sektoriülese ühtsuse nii liidu kui liikmesriikide tasandil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu taotluse korral peaks töörühm andma nõu ka neile. Lisaks peaks raadiospektripoliitika töörühm olema see koht, kus liikmesriigid saaksid koordineerida käesoleva direktiivi kohaste raadiospektriga seotud kohustuste rakendamist; samuti peaks töörühmal olema keskne roll sellistes siseturu jaoks olulistes valdkondades nagu piiriülene koordineerimine või standardimine. Luua võib ka tehnilisi või spetsialistidest koosnevaid töörühmi, kes oleksid abiks üldkoosolekutel, kus liikmesriikide ja komisjoni kõrged esindajad tegelevad strateegilise poliitika väljatöötamisega. Komisjon on viidanud oma kavatsusele muuta kuue kuu jooksul pärast käesoleva direktiivi jõustumist otsust nr 2002/622/EÜ, et võtta arvesse käesoleva direktiiviga raadiospektripoliitika töörühmale antud uusi ülesandeid.

(74)  Pädevad asutused peaksid kontrollima üldloa ja kasutusõiguse tingimuste täitmist ja tagama nende täitmise ning eeskätt peaksid nad tagama raadiospektri tõhusa ja tulemusliku kasutamise ning levialaliste ja teenusekvaliteediga seotud kohustuste täitmise rahaliste või halduskaristustega, sealhulgas võib nende tingimuste rikkumise korral teha ettekirjutusi ja tühistada kasutusõigused. Ettevõtjad peaksid pädevatele asutustele esitama võimalikult täpse ja täieliku teabe, et asutused saaksid täita oma jälgimisega seotud ülesandeid ▌.

(75)  Üldlubadega või individuaalsete kasutusõigustega võib siduda ainult tingimusi, mis on hädavajalikud, et tagada liikmesriigi õiguse ja liidu õiguse kohaste nõudmiste ja kohustuste täitmine.

(76)  Kui pädev asutus teeb otsuse, peab kõigil isikutel, keda see puudutab, olema õigus kaevata see otsus edasi organile, mis ei sõltu asjaomastest isikutest ega mistahes välisest sekkumisest või poliitilisest survest, mis võiks seada ohtu tema poolt käsitletavate küsimuste sõltumatu hindamise. See organ võib olla kohus. Lisaks sellele peab igal ettevõtjal, kes leiab, et tema taotlust seadmete paigaldamise õiguste kohta ei ole läbi vaadatud käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtete kohaselt, olema õigus selline otsus edasi kaevata. Kõnealune edasikaebekord ei tohiks piirata pädevuse jaotust riigi õigussüsteemis ega juriidiliste isikute või füüsiliste isikute liikmesriigi õigusest tulenevaid õigusi. Igal juhul peaksid liikmesriigid võimaldama selliste otsuste puhul tõhusat kohtulikku kontrolli.

(77)  Turuosalistele õiguskindluse tagamiseks peaksid edasikaebusi käsitlevad organid täitma oma funktsioone tõhusalt. Eelkõige tuleks vältida kaebuse lahendamise menetluste põhjendamatut pikalevenimist. Ajutisi meetmeid, mis peatavad pädeva asutuse otsuse elluviimise, tuleks kohaldada ainult kiireloomulistel juhtudel, et vältida neid meetmeid taotlenud isikule tõsise ja pöördumatu kahju tekitamist, ning kui seda nõuab huvide tasakaal.

(78)  Edasikaebusi käsitlevad organid on riigi reguleerivate asutuste või muude pädevate asutuste otsuste peatamiseks kohaldanud ajutisi meetmeid väga erineval viisil. Lähenemisviisi ühtlustamise suurendamiseks tuleks kohaldada ühiseid standardeid vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale. Edasikaebusi käsitlevatel organitel peaks samuti olema õigus taotleda BERECi poolt avaldatud kättesaadavat teavet. Arvestades, et kaebused on reguleeriva raamistiku üldise toimimise seisukohalt olulised, tuleks kõikides liikmesriikides luua mehhanism esitatud kaebusi ning pädevate asutuste tehtud otsuste peatamise otsuseid käsitleva teabe kogumiseks ja edastamiseks komisjonile ja BERECile. Selline mehhanism peaks tagama, et komisjon või BEREC saavad liikmesriikidelt kätte otsuste ja kohtuotsuste tekstid, et luua andmebaas.

(79)  Kodanike ja sidusrühmade huvides ja selleks, et võimaldada asjaomastel pooltel esitada oma seisukohad, tuleks kasutada läbipaistvamalt liidu mehhanismi elektroonilise side siseturu konsolideerimiseks, kehtestades sealhulgas reguleerivatele asutustele nõude avaldada meetme eelnõu samal ajal, kui see edastatakse komisjonile, BERECile ja teiste liikmesriikide riigi reguleerivatele asutustele. Iga sellise meetme eelnõu peaks olema põhjendatud ja sisaldama üksikasjalikku analüüsi.

(80)  Komisjonil peaks olema võimalus pärast BERECi arvamuse hoolikalt arvessevõtmist nõuda, et riigi reguleeriv asutus tühistaks meetme eelnõu, kui see käsitleb asjaomaste turgude määratlemist või ettevõtjate tunnistamist või tunnistamata jätmist märkimisväärse turujõuga ettevõtjateks ning kui sellised otsused looksid siseturul tõkkeid või oleksid vastuolus liidu õigusega ja eelkõige nende poliitika eesmärkidega, mida riigi reguleerivad asutused peaksid järgima. Kõnealune kord ei piira direktiivis (EL) 2015/1535 sätestatud teatamiskorda ega ELi toimimise lepingust tulenevaid komisjoni õigusi liidu õiguse rikkumise korral.

(81)  Enne liidu tasandi konsultatsiooni tuleks läbi viia riigisisene konsultatsioon huvitatud isikutega eesmärgiga konsolideerida elektroonilise side siseturgu parandusmeetme järjekindla kohaldamise korra raames, et huvitatud isikute seisukohad kajastuksid liidu tasandi konsultatsioonis. See välistaks ka vajaduse teise liidu tasandi konsultatsiooni järele juhul, kui kavandatavat meedet riigisisese konsultatsiooni tulemusena muudetakse.

(82)  On oluline, et reguleerivat raamistikku rakendataks ellu õigeaegselt. Kui komisjon on vastu võtnud otsuse, millega nõutakse riigi reguleerivalt asutuselt kavandatud meetme tagasivõtmist, peaks riigi reguleeriv asutus kavandatud meetme tagasi võtma või esitama komisjonile meetme muudetud versiooni. Tuleks kehtestada tähtaeg, mille jooksul tuleb komisjonile teatada muudetud meetmest, et turuosalisi teavitada turu läbivaatamise kestusest ja et suureneks õiguskindlus.

(83)  Liidu mehhanism, mis võimaldab komisjonil nõuda, et riigi reguleerivad asutused loobuksid kavandatavad turu määratlemise ja ettevõtja tunnistamisega märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks seotud meetmetest, on olulisel määral aidanud saavutada järjekindlat lähenemisviisi selliste olukordade ja ettevõtjate kindlaksmääramisel, kus ja kelle puhul võib kohaldada eelnevat reguleerimist. Direktiivi 2002/21/EÜ artikli 7 ja artikli 7a kohaste menetlustega saadud kogemused on näidanud, et kui riigi reguleerivad asutused kohaldavad sarnaste turutingimuste korral parandusmeetmeid erinevalt, õõnestab see elektroonilise side siseturgu. Seetõttu peaksid komisjon ja BEREC osalema oma vastavate vastutusalade piires selliste meetmete järjekindlama kohaldamise tagamises, mis käsitlevad riigi reguleerivate asutuste kavandatavate meetmete eelnõusid. Kui BEREC jagab komisjoni muret, peaks komisjonil olema lisaks võimalik nõuda riigi reguleerivalt asutuselt sellise meetme eelnõu puhul, mis on seotud kohustuste laiendamisega esimesest kontsentratsiooni- või jaotuspunktist kaugemale, kui on vaja käsitleda suuri ja püsivaid majanduslikke või füüsilisi dubleerimistõkkeid ettevõtjatele olenemata sellest kas nad tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjateks, või kaasinvesteeringute regulatiivse kohtlemisega, meetme eelnõust loobumist. Selleks et ära kasutada riigi reguleerivate asutuste turuanalüüsialaseid ekspertteadmisi, peaks komisjon enne otsuse või soovituse vastuvõtmist konsulteerima BERECiga.

(84)  Liidu tasandi konsultatsioonimehhanismi lühikesi tähtaegu silmas pidades tuleks komisjoni volitada võtma vastu soovitusi või suuniseid komisjoni ja riigi reguleerivate asutuste vahelise teabevahetuse korra lihtsustamiseks – näiteks juhtudel, mis puudutavad stabiilseid turgusid või üksnes eelnevalt teatatud meetmete väheolulisi muudatusi. Komisjoni tuleks volitada ka vabastama teatamiskohustusest, et teatavate juhtumite puhul menetlusi lihtsustada.

(85)  Riigi reguleerivad asutused peaksid olema kohustatud tegema omavahel, BERECiga ja komisjoniga läbipaistvat koostööd, et tagada käesoleva direktiivi järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides.

(86)  Riigi reguleerivate asutuste kaalutlusõigus tuleks viia kooskõlla järjepideva reguleerimistava arengu ning reguleeriva raamistiku järjepideva kohaldamisega, et siseturu arengule ja lõplikule väljakujundamisele tõhusalt kaasa aidata. Riigi reguleerivad asutused peaksid seetõttu toetama komisjoni ja BERECi siseturuga seotud tegevust.

(87)  Liimesriikidevahelist kaubandust mõjutada võivad meetmed on meetmed, millel võiks olla otsene või kaudne, tegelik või tõenäoline mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele viisil, mis võib tekitada tõkkeid siseturul. Nende hulka kuuluvad meetmed, millel on märkimisväärne mõju teiste liikmesriikide ettevõtjatele või kasutajatele, ja meetmed, mis mõjutavad teiste liikmesriikide kasutajatelt nõutavat hinda, meetmed, mis mõjutavad teises liikmesriigis tegutseva ettevõtja suutlikkust pakkuda elektroonilise side teenust, eelkõige meetmed, mis mõjutavad riikidevaheliste teenuste pakkumise suutlikkust, ning meetmed, mis mõjutavad turu struktuuri või turulepääsu ja mis võivad teiste liikmesriikide ettevõtjatele kaasa tuua tagasilööke.

(88)  Valikumenetluste elementide ja raadiospektri kasutusõigustele seatud tingimuste, millel on turutingimustele ja konkurentsiolukorrale märkimisväärne mõju, sh turule sisenemise ja turu laiendamise tingimuste ▌, ühetaolisemat kasutamist ja määratlemist tõhustaks koordineerimismehhanism, mille puhul raadiospektripoliitika töörühm kutsuks riigi reguleeriva või muu pädeva asutuse taotluse korral või erandkorras omal algatusel kokku vastastikuse hindamise foorumi, et parimate tavade vahetamiseks analüüsida meetmete eelnõusid enne, kui konkreetne liikmesriik annab kasutusõiguse. Vastastikuse hindamise foorum on vastastikuse õppe vahendiks. See peaks aitama parandada liikmesriikidevahelist parimate tavade vahetamist ja suurendama asjakohase valikumenetluste läbipaistvust. Vastastikuse hindamise protsess ei peaks olema riikide loamenetluste ametlik tingimus. Arvamuste vahetusel tuleks lähtuda vastastikuse hindamise foorumi korraldamist taotlenud riigi reguleeriva või muu pädeva asutuse esitatud teabest ning see peaks olema sellise ulatuslikuma riigisisese meetme alamelement, mis seisneb üldisemalt kasutusõiguste andmises, nendega kauplemises või nende rentimises, nende kestuses, pikendamises või muutmises. Seepärast peaks riigi reguleeriv või muu pädev asutus olema suuteline esitama meetme eelnõust teatades ka teavet teiste riigisiseste meetme eelnõude või nende aspektide kohta, mis on seotud raadiospektri kasutuse võrdlushindamisega hõlmamata raadiospektri kasutusõiguste piiramise asjaomase valikumenetlusega. Halduskoormuse vähendamiseks peaks riigi reguleerival või muul pädeval asutusel olema võimalik kasutada raadiospektripoliitika töörühma liikmetele teabe esitamiseks olemasolevat ühtset aruandlusvormi.

(89)  Kui raadiospektri ühtlustatud eraldamine teatud ettevõtjatele on kokku lepitud liidu tasandil, peaksid liikmesriigid riiklikku sageduste jaotamise plaani kuuluva raadiospektri kasutusõiguste andmisel selliseid kokkuleppeid rangelt järgima.

(90)  Liikmesriikidel peaks olema lubatud kaaluda kasutusõiguste andmisel lubade andmise ühise menetluse kasutamist, kui eeldatav kasutus hõlmab ka piiriüleseid olukordi.

(91)  Käesoleva direktiivi ühtse kohaldamise tagamiseks peaksid komisjoni tehtud otsused piirduma reguleerimispõhimõtete, lähenemisviiside ja metoodikatega. Kahtluste vältimiseks ei tohiks neis ette näha üksikasju, mis tavapäraselt peaksid kajastama riikide eripärasid ning nendega ei tohiks keelata alternatiivseid lähenemisviise, millel võiks mõistlike ootuste kohaselt olla samaväärne mõju. Selline otsus peaks olema proportsionaalne ega tohiks mõjutada riigi reguleerivate asutuste ega muude pädevate asutuste otsuseid, mis ei takista siseturu toimimist.

(92)  Liit ja liikmesriigid on võtnud endale Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames kohustusi seoses telekommunikatsioonivõrkude ja -teenuste standardite ja reguleeriva raamistikuga.

(93)  Standardimine peaks edaspidigi olema eelkõige turumajanduslik protsess. Siiski võib esineda olukordi, kus on otstarbekas nõuda liidu tasandil vastavust teatavatele standarditele, et parandada koostalitlusvõimet, kasutajate valikuvabadust ning soodustada vastastikust sidumist siseturul. Riigi tasandil peavad liikmesriigid võtma arvesse direktiivi (EL) 2015/1535. Käesoleval direktiivil põhinevad standardimismenetlused ei piira direktiivide 2014/30/EL,(32) 2014/35/EL(33) ja 2014/53/EL kohaldamist.

(94)  Üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või teenuste või mõlema pakkujatelt tuleks nõuda, et nad võtaksid meetmeid vastavalt oma võrkude ja teenuste turvalisuse kaitsmiseks ning selleks, et vältida või minimeerida turvaintsidentide mõju. Tehnika taset arvesse võttes peaksid need meetmed tagama võrkude ja teenuste turvalisuse sellise taseme, mis on vastavuses olemasolevate riskidega. Turbemeetmete puhul tuleks arvesse võtta vähemalt järgmiste elementide kõiki asjaomaseid aspekte: võrkude ja seadmete turvalisuse puhul: füüsiline ja keskkonna turvalisus, tarnete turvalisus, võrkudele juurdepääsu kontrollimine ja võrkude terviklus; turvaintsidentide käsitluse puhul: käsitlemise menetlused, turvaintsidentide tuvastamise suutlikkus, turvaintsidente käsitlev aruandlus ja teavitus; talitluspidevuse haldamise puhul: teenuste toimepidevuse strateegia ja hädaolukordade lahendamise plaan, avariitaastesuutlikkus; ning seire, auditeerimise ja testimise puhul: seire- ja logimispõhimõtted, hädaolukorra lahendamise harjutuskavad, võrgu ja teenuste testimine, turvalisuse hindamine ja nõuetele vastavuse seire; ning vastavus rahvusvahelistele standarditele.

(95)  Arvestades et numbrivaba isikutevahelise side teenuste olulisus kasvab, on vaja tagada, et ka nende suhtes kehtivad asjakohased turvalisuse nõuded, mis on vastavuses nende iseärasuse ja majandusliku olulisusega. Seepärast peaksid selliste teenuste pakkujad samuti tagama riskile vastava turvalisuse taseme▌. Arvestades et numbrivaba isikutevahelise side teenuste pakkujatel puudub tavaliselt tegelik kontroll võrkudes signaalide edastamise üle, võib selliste teenuste riske pidada mõnes mõttes väiksemateks kui tavapäraste elektroonilise side teenuste puhul. Seepärast peaksid numbrivaba isikutevahelise side teenuste pakkujate puhul võetavad meetmed olema leebemad alati, kui see on asjaomaste turvalisuseriskide tegeliku hindamise valguses põhjendatud. ▌Samasugust lähenemisviisi tuleks mutatis mutandis kohaldada ka selliste isikutevahelise side teenuste suhtes, mille jaoks kasutatakse numbreid, kuid mille puhul puudub tegelik kontroll signaalide edastamise üle.

(96)  Üldkasutatavate elektroonilise side võrkude pakkujad või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkujad peaksid kasutajaid teavitama konkreetsetest ja tõsistest turvaohtudest ning meetmetest, mida viimased saavad võtta oma side turvalisuse kaitseks, kasutades näiteks teatavat liiki tarkvara või krüpteerimistehnoloogiaid. Nõue teavitada kasutajaid sellistest ohtudest ei vabasta teenusepakkujat kohustusest võtta oma kulul viivitamata sobivaid meetmeid, et kõrvaldada võimalikud turvaohud ning taastada teenuse turvalisuse tavapärane tase. Selline teave turvaohtude kohta tuleks kasutajale esitada tasuta.

(97)  Selleks et tagada võrkude ja teenuste turvalisus ning ilma et see piiraks liikmesriikide õigust tagada oma oluliste turvalisusega seotud huvide kaitse ja avalik julgeolek ning võimaldada kuritegude uurimist, avastamist ja nende eest vastutusele võtmist, tuleks edendada näiteks otspunktkrüpteerimise kasutamist, kui see on asjakohane, ning vajaduse korral tuleks krüpteerimine teha kohustuslikuks kooskõlas lõimitud ja vaikimisi turvalisuse ning lõimprivaatsuse ja privaatsuse vaikesätete põhimõtetega.

(98)  Pädevad asutused peaksid tagama üldkasutatavate elektroonilise side võrkude tervikluse ja käideldavuse säilimise. Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) peaks toetama elektroonilise side turvalisuse suurendamist, pakkudes muu hulgas oskusteavet ja nõu ning edendades parimate tavade vahetamist. Pädevatel asutustel peaksid olema oma kohususte täitmiseks vajalikud vahendid, sealhulgas volitused nõuda võrkude ja teenuste turvalisuse taseme hindamiseks vajalikku teavet. Samuti peaksid neil olema volitused nõuda täielikke ja usaldusväärseid andmeid tegelike turvaintsidentide kohta, mis on oluliselt mõjutanud võrkude või teenuste toimimist. Vajaduse korral peaksid neid abistama Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2016/1148(34) loodud küberturbe intsidentide lahendamise üksused (CSIRT). Eeskätt võidakse nõuda, et CSIRTid esitaksid pädevatele asutustele teavet üldkasutatavaid elektroonilise side võrke ja üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid mõjutavate riskide ja turvaintsidentide kohta ning soovitaksid, kuidas nendega toime tulla.

(99)  Kui elektroonilise side pakkumine sõltub üldkasutatavatest ressurssidest, mille kasutamiseks on vaja eriluba, peaks liikmesriikidel olema õigus anda selliste lubade andmiseks pädevale asutusele õigus kehtestada nende ressursside optimaalse kasutuse tagamiseks tasusid kooskõlas käesolevas direktiivis kavandatud meetmetega ▌. Kooskõlas Euroopa Kohtu kohtulahenditega ei või liikmesriigid kehtestada sidevõrkude ja elektroonilise side teenuste pakkumise eest muid makse või tasusid kui need, mis on ette nähtud käesoleva direktiiviga. Liikmesriikide lähenemine selliste maksude või tasude kehtestamisele peaks olema ühtne, et mitte tekitada elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujatele seoses üldloa või kasutusõiguste menetlusega põhjendamatut finantskoormust.

(100)  Ressursside optimaalse kasutuse tagamiseks peaksid tasud peegeldama asjaomase turu majanduslikku ja tehnilist olukorda ning muid olulisi tegureid, millest nende väärtus sõltub. Ühtlasi tuleks tasud kehtestada sellisel viisil, mis tagab raadiospektri tõhusa eraldamise ja kasutamise. Käesoleva direktiivi sätted ei piira eesmärke, milleks kasutusõiguse ja seadmete paigaldamise õiguste tasusid kasutatakse. Neid tasusid peaks olema võimalik kasutada näiteks riigi reguleerivate ja muude pädevate asutuste sellise tegevuse finantseerimiseks, mida ei kata haldustasud. Kui konkurentsil või võrdlustel põhineva valikukorra puhul koosnevad tasud raadiospektri kasutusõiguste eest tervikuna või osaliselt ühekordselt makstavast summast, tuleks maksmiskorraga tagada, et sellised tasud ei põhjustaks tegelikkuses valikut kriteeriumide põhjal, mis ei ole seotud raadio spektri optimaalse kasutamise eesmärgiga. Komisjonil peaks olema lubatud avaldada korrapäraselt võrdlevaid uuringuid ja vajadusel muid suuniseid raadiospektri eraldamise, numeratsiooniressursside eraldamise ja trasside rajamise õiguse parimate tavade kohta.

(101)  Ettevõtetele raadiospektri kasutusõiguste eest kehtestatud tasud võivad mõjutada otsuseid, mis puudutavad selliste õiguste taotlemist ja raadiospektri ressursside kasutuselevõttu. Seepärast peaksid liikmesriigid raadiospektri optimaalse kasutuse tagamiseks kehtestama baashinnad viisil, mis toob kaasa nende õiguste tõhusa andmise, olenemata kasutatava valikumenetluse liigist. Samuti võiksid liikmesriigid võtta arvesse võimalikke kulusid, mis on seotud põhimõtteliste eesmärkide edendamiseks kehtestatud loatingimuste täitmisega ▌. Selle käigus tuleks arvesse võtta ka konkurentsiolukorda asjaomasel turul, sealhulgas ressursside võimalikke alternatiivseid kasutamisvõimalusi.

(102)  Raadiospektri ressursside optimaalne kasutamine oleneb sobivate võrkude ja seotud vahendite kättesaadavusest. Sellega seoses peaksid liikmesriigid püüdma tagada, et kui riigi reguleerivad asutused või muud pädevad asutused kohaldavad raadiospektri kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õiguste puhul tasusid, võtavad nad arvesse vajadust soodustada infrastruktuuri pidevat arengut, et ressursside kasutamine muutuks võimalikult tõhusaks. Liikmesriigid peaksid püüdma tagada, et raadiospektri kasutusõiguste eest tasude maksmise puhul kohaldatakse võimalikult suurel määral selliseid võimalusi, mis on seotud ressursi tegeliku kättesaadavusega, ning see peaks toimuma viisil, mis toetab investeeringuid, mis on vajalikud sellise infrastruktuuri arenguks ja seonduvate teenuste pakkumiseks. Maksmisega seotud võimalused tuleks objektiivselt, läbipaistvalt, proportsionaalselt ja mittediskrimineerivalt paika panna enne, kui alustatakse raadiospektri kasutusõiguste andmise menetlust.

(103)  Õiglase ja tulemusliku konkurentsi tingimuste kindlustamiseks tuleks tagada, et on olemas vähe aega võttev, mittediskrimineeriv ja läbipaistev kord seadmete paigaldamise õiguste andmiseks. Käesolev direktiiv ei piira sundvõõrandamist ja omandi kasutamist reguleerivaid siseriiklikke sätteid, omandiõiguste tavapärast teostamist, avalike hüvede tavapärast kasutamist ega neutraalsuse põhimõtet seoses omandiõiguse süsteemi reguleerivate liikmesriikide normidega.

(104)  Load, mis antakse elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujatele ning mis võimaldavad neil saada juurdepääsu avalikule või eraomandile, on hädavajalikud elektroonilise side võrkude või uute võrguelementide rajamiseks. Seepärast võib trasside rajamise õiguse saamise menetluste tarbetu keerukus või viivitamine märkimisväärselt takistada konkurentsi arengut. Seetõttu tuleks lihtsustada luba omavatel ettevõtjatel trasside rajamise õiguse saamist. Pädevad asutused peaksid trasside rajamise õiguse saamist koordineerima, tehes vajaliku teabe kättesaadavaks oma veebisaitidel.

(105)  On vaja tugevdada liikmesriikide volitusi trasside rajamise õiguste omanike suhtes, et tagada turuletulek või uue võrgu rajamine õiglasel, tõhusal ja keskkonnasõbralikul viisil ning sõltumatult sellest, kas märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjal on kohustus anda juurdepääs oma elektroonilise side võrgule. Vahendite parem ühine kasutamine võib vähendada keskkonnaalaseid kulutusi, mis on seotud elektroonilise side infrastruktuuri kasutuselevõtmisega, toetada rahvatervist ja avalikku julgeolekut ning aidata saavutada asulaplaneerimise eesmärke. Pärast asjakohase kestusega avalikku konsultatsiooni, mille käigus peaks kõigile huvitatud isikutele antama võimalus esitada oma seisukohad, peaks pädevatel asutustel olema õigus nõuda, et ettevõtjad, kes on saanud kasu õigusest paigaldada vahendeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla, kasutaksid selliseid vahendeid või vara ühiselt (kaasa arvatud füüsiline ühispaiknemine), konkreetsetes piirkondades, kus selline ühiskasutus on vajalik üldiste huvide tõttu. Selline olukord võib tekkida näiteks siis, kui aluspinnas on intensiivses kasutuses või kui tuleb ületada looduslikke tõkkeid. Pädevatel asutustel peaks eelkõige olema võimalik kohustada ühiselt kasutama võrguelemente ja nendega seotud vahendeid nagu kaablikanalid, juhtmed, mastid, pääseluugid, kaablikapid, antennid, tornid ja muud tugikonstruktsioonid, ehitised või ehitistesse sissepääsud, ning ehitustöid paremini kooskõlastama keskkonna või avaliku korraga seotud põhjustel. Vahendite või vara ühiskasutusest tulenevate kulude jaotamise reeglite kindlaks määramine peaks aga jääma riigi reguleerivate asutuste ülesandeks, et tagada asjakohane riskide jaotus asjaomaste ettevõtjate vahel. Direktiiviga 2014/61/EL kehtestatud kohustusi silmas pidades peaksid pädevad asutused, eelkõige kohalikud asutused, kehtestama koostöös riigi reguleerivate asutustega ka riiklike ehitustööde ning muude asjaomaste riiklike vahendite või asjaomase riigivaraga seotud asjakohase koordineerimiskorra, millesse peaks olema võimalik lisada menetlusi, mis tagavad, et huvitatud isikud saavad teavet asjaomaste riiklike vahendite või asjaomase riigivara ning käimasolevate ja kavandatud riiklike ehitustööde kohta, et neid teavitatakse sellistest töödest õigeaegselt, ning et ühiskasutust soodustatakse võimalikult suurel määral.

(106)  Kui mobiilsideoperaatorid peavad keskkonnakaitselistel põhjustel kasutama ühiseid torne või maste, võiks sellisest kohustuslikust ühiskasutusest tuleneda igale operaatorile lubatud maksimaalse edastusmahu vähenemine rahvatervisega seotud põhjustel ja see omakorda võiks sundida operaatoreid paigaldama rohkem edastusjaamu riiki hõlmava leviala tagamiseks. Pädevad asutused peaksid püüdma ühitada kõnealused keskkonna ja rahvatervisega seotud kaalutlused, võttes nõuetekohaselt arvesse nõukogu soovituses 1999/519/EÜ(35) sätestatud ettevaatusprintsiipi.

(107)  Raadiospekter on piiratud üldkasutatav ressurss, millel on oluline avalik ja turuväärtus. See on raadiopõhiste elektroonilise side võrkude ja teenuste oluline osa ja kuivõrd see on selliste võrkude ja teenustega seotud, peaksid riigi reguleerivad või muud pädevad asutused seda tõhusalt eraldama ja määrama oma tegevust reguleerivate ühtsete eesmärkide ja põhimõtete ning objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt, võttes arvesse raadiospektri kasutamisega seotud demokraatlikke, sotsiaalseid, keelelisi ja kultuurilisi huve ▌. Otsusega nr 676/2002/EÜ on kehtestatud raadiospektri ühtlustamise raamistik.

(108)  Raadiospektripoliitikaga seotud tegevused liidus ei tohiks piirata liidu või riikide tasandil liidu õigusega kooskõlas üldist huvi pakkuvate eesmärkide täitmiseks võetavaid meetmeid, eelkõige seoses valitsussektori ja kaitsevaldkonna üldkasutatavate võrkudega ning infosisu reguleerimise ja audiovisuaal- ja meediapoliitikaga, ega liikmesriikide õigust korraldada ja kasutada raadiospektrit avaliku korra, julgeoleku ja riigikaitse jaoks. ▌

(109)  Laialdase internetiühenduse tagamine igas liikmesriigis on ülimalt oluline majanduse ja ühiskonna arengu, avalikus elus osalemise ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jaoks. Kuna ühenduvusest ja elektroonilise side kasutamisest on saanud Euroopa ühiskonna ja heaolu lahutamatu osa, peaksid liikmesriigid püüdma tagada kogu ELi hõlmava traadita lairibaühenduse. Sellise ühenduse saavutamiseks peaksid liikmesriigid kehtestama asjakohased levialanõuded, mida tuleks kohandada vastavalt igale teenindatavale piirkonnale ja mis peaksid piirduma proportsionaalse koormusega, et mitte takistada teenusepakkujatepoolset kasutuselevõttu. Arvestades olulist rolli, mida mängivad näiteks raadio-kohtvõrgud (RLAN) kiire traadita lairibaühenduse pakkumisel siseruumides, peaks meetmed olema suunatud piisava raadiospektri eraldamise tagamisele sellistel sagedusaladel, mis kujutavad endast eriti väärtuslikku ressurssi üleüldise kättesaadavusega traadita sidevõrgu kulutõhusaks sisseseadmiseks, eelkõige siseruumides. Peale selle peaksid kvaliteetse maapealse traadita võrguühenduse kogu liidus kättesaadavaks tegemiseks võetavad ühtsed ja kooskõlastatud meetmed, mis tuginevad operaatorite sagedusloast tulenevate kohustuste puhul parimatele riiklikele tavadele, püüdma täita raadiospektripoliitika programmi eesmärki, mille kohaselt peaks 2020. aastaks olema kõigile liidu kodanikele nii sise- kui ka välistingimustes kättesaadav kiireim lairibaühendus, mis on vähemalt 30 Mbit/s, ning püüdma viia liidus ellu ambitsioonikat gigabitiühiskonna visiooni. Selliste meetmetega edendatakse innovatiivseid digitaalteenuseid ja tagatakse pikaajaline sotsiaal-majanduslik kasu. Tagada tuleks, et kõigis liikmesriikides oleks maksimaalne ja usaldusväärne ühtlane territoriaalne kaetus ja ühenduvus, et toetada ühe riigi piires pakutavaid ja piiriüleseid teenuseid ja rakendusi nagu võrku ühendatud autod ja e-tervis. ▌

(110)  Ülimalt tähtis on tagada, et kodanikud ei puutuks kokku elektromagnetväljadega, mille tugevus on rahvatervise seisukohast kahjulik. Liikmesriigid peaksid selle teema käsitlemiseks tegutsema kogu liidus kooskõlastatult ning eriti soovituse 1999/519/EÜ kohast ettevaatusprintsiipi arvesse võttes, et keskenduda oma töös ühtsemate kasutuselevõtutingimuste tagamisele. Liikmesriigid peaksid vajaduse korral kohaldama direktiivis (EL) 2015/1535 sätestatud korda, muu hulgas selleks, et tagada läbipaistvus sidusrühmade jaoks ning võimaldada teistel liikmesriikidel ja komisjonil reageerida.

(111)  Raadiospektri ühtlustamine ja koordineerimine ning standardimisele tuginev seadmete reguleerimine täiendavad üksteist ning neis küsimustest tuleb teha tihedat koostööd raadiospektripoliitika töörühma toetusel, et nende ühised eesmärgid tulemuslikult saavutada. CEPTi mandaatide sisu ja ajastuse koordineerimine otsuse nr 676/2002/EÜ alusel ning standardimisorganitele (nt Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite Instituut) esitatavad standardimistaotlused muu hulgas raadiovastuvõtjate parameetrite kohta peaksid hõlbustama tulevaste süsteemide kasutuselevõttu, toetama raadiospektri ühiskasutamise võimalusi ja kindlustama tõhusa raadiospektrihalduse.

(112)  Nõudlus ühtlustatud raadiospektri järele ei ole kõigis liidu osades ühetaoline. Kui piirkondlikul või riigi tasandil puudub nõudlus täiesti ühtlustatud sagedusala või selle osa järele, võiksid liikmesriigid erandina lubada sagedusala alternatiivset kasutamist seni, kuni nõudlus puudub, näiteks selleks, et katta teatava kasutuse puhul pakkumise puudumine turul, ning eeldusel, et alternatiivne kasutus ei kahjusta kõnealuse sagedusala ühtlustatud kasutamist teistes liikmesriikides ja et see lõpetatakse, kui tekib nõudlus ühtlustatud kasutuse järele.

(113)  Raadiospektri haldamise ja raadiospektrile juurdepääsu paindlikkus on tagatud tehnoloogia ja teenuste suhtes neutraalsete lubade abil, et võimaldada raadiospektri kasutajatel valida kooskõlas liidu õigusega asjakohaste riiklike sageduse jaotamise plaanide kohaselt elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud konkreetsete raadiospektri sagedusalade jaoks parim tehnoloogia ja parimad teenused („tehnoloogianeutraalsuse põhimõte ja teenuseneutraalsuse põhimõte“). Tehnoloogia ja teenuste halduskorras kindlaksmääramist tuleks kohaldada üksnes siis, kui seda on vaja üldistest huvidest lähtuvate eesmärkide täitmiseks, ning see peaks olema selgelt põhjendatud ja kuuluma korrapäraselt läbivaatamisele.

(114)  Tehnoloogianeutraalsuse põhimõtte suhtes kohaldatavad piirangud peaksid olema asjakohased ja põhjendatud vajadusega vältida kahjulikke raadiohäireid, näiteks spektrimaskide ja võimsuse taseme kehtestamise teel, tagada rahvatervise kaitse piirates üldsuse kokkupuudet elektromagnetväljadega, tagada teenuse piisava tehnilise kvaliteedi kindlustamise abil teenuste nõuetekohane toimimine, samal ajal välistamata võimalust kasutada samas raadiospektri sagedusalas rohkem kui üht teenust, tagada raadiospektri asjakohane jagamine, eelkõige juhtudel, kus selle kasutamiseks on vaja üksnes üldlube, kindlustada raadiospektri tõhus kasutamine, või täita üldistest huvidest lähtuvaid eesmärke kooskõlas liidu õigusega.

(115)  Raadiospektri kasutajad peaksid saama ka vabalt valida teenuseid, mida nad soovivad raadiospektri kaudu osutada. Teiselt poolt, kui see on vajalik ja proportsionaalne, tuleks võimaldada meetmeid, millega nõutakse konkreetse teenuse pakkumist, et saavutada selgelt määratletud ja üldist huvi pakkuvaid eesmärke, nagu inimelu kaitse, vajadus toetada sotsiaalset, piirkondlikku ja territoriaalset ühtekuuluvust, või et vältida raadiospektri ebatõhusat kasutamist. Sellisteks eesmärkideks peaksid muu hulgas olema kultuurilise ja keelelise mitmekülgsuse ning meediakanalite paljususe edendamine, nagu need on liikmesriikide poolt määratletud kooskõlas liidu õigusega. Välja arvatud juhul, kui see on vajalik inimelu kaitseks või erandjuhtudel muude üldistest huvidest lähtuvate eesmärkide täitmiseks, nagu need on liikmesriikide poolt määratletud kooskõlas liidu õigusega, ei tohiks erandiga anda teatavate teenuste kasutamise ainuõigust, vaid üksnes eelisõiguse, nii et samas raadiospektri sagedusalas saaks võimaluse piires kasutada teisi teenuseid ja tehnoloogiaid. Liikmesriikide pädevusse kuulub erandite ulatuse ja laadi kindlaksmääramine, arvestades kultuurilise ja keelelise mitmekülgsuse ning meediakanalite paljususe edendamist.

(116)  Kuna raadiospektri jaotamine konkreetsetele tehnoloogiatele või teenustele on erand tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse põhimõtetest ning vähendab vabadust valida osutatav teenus või kasutatav tehnoloogia, siis peab iga selline jaotamine olema läbipaistev ning selleks peaks korraldama avaliku konsultatsiooni.

(117)  Kui liikmesriigid otsustavad erandkorras piirata elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise vabadust avaliku korra, julgeoleku või rahvatervisega seotud põhjustel, peaksid liikmesriigid selgitama sellise piiramise põhjuseid.

(118)  Raadiospektrit tuleks hallata nii, et tagatud oleks kahjulike raadiohäirete vältimine. Seepärast tuleks kahjulike raadiohäirete mõiste nõuetekohaselt määratleda, et häirete vältimise tagamisel piirdutaks üksnes vajalike regulatiivsete meetmete võtmisega, võttes sealjuures arvesse ka vajadust uurida kahjulike raadiohäirete eest kaitsmise täiustatud meetodeid, eesmärgiga kasutada neid tehnoloogiaid ja raadiospektri haldamise meetodeid kasutada, et vältida maksimaalselt häirete ja kaitse puudumise põhimõtte kohaldamist. Transporti iseloomustab tugev piiriülesus ning selle digitaliseerimine on keerukas. Sõidukid (näiteks metroo, buss, autod, veokid, rongid) muutuvad üha autonoomsemaks ja võrku ühendatumaks. Siseturul liiguvad sõidukid väga lihtsalt üle riigipiiride. Usaldusväärne side ja kahjulike raadiohäirete vältimine on sõidukite turvalise ja hea juhtimise ja nende sõidukisiseste sidesüsteemide jaoks hädavajalikud.

(119)  Nõudlus raadiospektri järele kasvab ning mitmesuguste uute rakenduste ja tehnoloogiate tõttu peab juurdepääs raadiospektrile ja selle kasutamine olema paindlikum ning seega peaksid liikmesriigid propageerima raadiospektri ühiskasutust sellega, et määravad kindlaks iga stsenaariumi puhul kõige sobivamad lubade režiimid ja kehtestavad selle jaoks otstarbekad ja läbipaistvad normid ja tingimused. Raadiospektri ühiskasutus tagab üha enam tulemusliku ja tõhusa raadiospektrikasutuse, sest mitmel sõltumatul kasutajal või seadmel on samal ajal juurdepääs samale raadiospektri sagedusalale eri liiki õiguslike režiimide alusel; see vabastab täiendavaid raadiospektriressursse, suurendab kasutuse tõhusust ja hõlbustab uute kasutajate juurdepääsu raadiospektrile. Ühiskasutuse aluseks võib olla üldluba või loavaba kasutus, mis võimaldab mitmele kasutajale spetsiifiliste ühiskasutustingimuste alusel juurdepääsu samale raadiospektrile eri geograafilistes piirkondades või eri aegadel. Samuti võib see põhineda individuaalsetel kasutusõigustel näiteks sellise korra alusel nagu loaga ühiskasutus, mille puhul kõik kasutajad (olemasolev kasutaja ja uued kasutajad) lepivad ühise juurdepääsu tingimustes kokku pädevate asutuste juhendamisel ja teevad seda selliselt, et tagatud oleks raadioedastuse minimaalne garanteeritud kvaliteet. Kui liikmesriigid võimaldavad ühiskasutust eri loarežiimide alusel, et tohiks kasutamise kestus eri loarežiimide alusel väga palju varieeruda.

(120)  Raadiospektri kasutamine üldlubade alusel võib hõlbustada raadiospektri kõige tõhusamat kasutamist ja soodustada mõnel juhul uuendustegevust ning olla konkurentsisõbralik, samas kui mõnel muul juhul võib kõige sobivamaks loakorraks olla raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste alusel. Individuaalseid kasutusõigusi tuleks kaaluda näiteks olukorras, kus raadiospektri sagedusvahemiku soodsad leviomadused või kavandatav edastusvõimsus tähendab seda, et üldload ei saa käsitleda häirete probleeme, pidades silmas nõutavat teenuse kvaliteeti. Üldlubade kasutamist või spektri ühiskasutust võiksid võimaldada sellised tehnilised meetmed nagu vastuvõtja toimekindluse suurendamise tehnilised lahendused ning need võivad vältida häirete puudumise ja kaitse põhimõtete süstemaatilist kasutamist.

(121)  Selleks et tagada prognoositavus ja säilitada õiguskindlus ja investeerimisstabiilsus, peaksid liikmesriigid eelnevalt kehtestama sobivad kriteeriumid, mille põhjal teha kindlaks, kas õiguste omanikud täidavad individuaalsetele kasutusõigustele ja üldlubadele seatud tingimuste rakendamisel raadiospektri tõhusa kasutamise eesmärki. Selliste tingimuste määratlemisse tuleks kaasata huvitatud isikud, keda tuleks läbipaistval viisil teavitada sellest, kuidas nende kohustuste täitmist hindama hakatakse.

(122)  Et vältida turulepääsu tõkete tekitamist näiteks konkurentsi kahjustava liigsete varude soetamise tõttu, peaks raadiospektri kasutamise õiguste tingimuste täitmine olema liikmesriikide poolt tagatud ning vajaduse korral peaksid osalema kõik pädevad asutused. Täitmise tagamise tingimuste hulka peaks kuuluma klausli „võta või jäta“ kohaldamine. Et tagada õiguskindlus seoses võimalike karistustega raadiospektri kasutamatajätmise eest, tuleks eelnevalt kehtestada kasutuskünnised, sealhulgas aja, hõivatuse ja sagedusala osas. Raadiospektriga kauplemine ja raadiospektri rentimine peaks tagama õiguse tegeliku kasutamise algse õiguse omaniku poolt.

(123)  Kui otsuse nr 676/2002/EÜ alusel kehtestatakse raadiospektri sagedusala ühtlustatud tingimused, peavad pädevad asutused otsustama, milline loakord on kõige sobivam vastava sagedusala või selle riba puhul kohaldamiseks. Kui tõenäoliselt esinevad sarnased probleemid kõigis liikmesriikides, mille puhul võivad erinevad lahendused killustada seadmete siseturgu ning lükata seetõttu edasi 5G-süsteemide kasutuselevõtu, võib olla vaja, et komisjon soovitaks raadiospektripoliitika töörühma arvamust hoolikalt arvesse võttes ühiseid lahendusi, tunnistades kehtivaid ühtlustamismeetmeid. See võiks anda liikmesriikidele ühised vahendid, mida nad saaksid kasutada, kui nad tegelevad teatud sagedusalade või nende ribade suhtes kohaldatavate sobivate sidusate loakordade kindlaks määramisega tegurite järgi, nagu rahvastiku tihedus, sagedusalade leviomadused, erinevused linna- ja maapiirkondade kasutuse vahel, võimalik vajadus kaitsta olemasolevaid teenuseid ja sellest tulenev mõju mastaabisäästule tootmises.

(124)  Võrguinfrastruktuuri ühiskasutus ja mõningatel juhtudel ka raadiospektri ühiskasutus võivad võimaldada raadiospektri tulemuslikumat ja tõhusamat kasutamist ning tagada võrkude kiire kasutuselevõtu eriti hõredamalt asustatud piirkondades. Raadiospektri kasutusõigustele seatavaid tingimusi kehtestades peaksid pädevad asutused kaaluma ka seda, kas lubada ettevõtjate vahel mingil kujul ühiskasutust või koordineerimist, et tagada raadiospektri tulemuslik ja tõhus kasutamine või levialaliste kohustuste täitmine kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega.

(125)  Tehnoloogia- ja teenuseneutraalsuse nõue kasutusõiguste andmisel ning võimalus anda õigusi üle ühelt ettevõtjalt teisele toetavad üldsusele elektroonilise side teenuste pakkumise vabadust ja võimalusi ning hõlbustavad seeläbi ühtlasi üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamist. Käesolev direktiiv ei puuduta seda, kas raadiospektrit eraldatakse vahetult elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujatele või üksustele, kes neid võrke ja teenuseid kasutavad. Sellisteks üksusteks võivad olla raadio- või teleringhäälingu sisu pakkujad. Raadiospektri kasutusõigusega seotud tingimuste ja üldloaga seotud asjaomaste tingimuste täitmise eest peaks igal juhul vastutama ettevõtja, kellele on antud raadiospektri kasutusõigus. Teatavad kohustused, mis on ringhäälinguorganisatsioonidele audiovisuaalse meedia teenuste pakkumiseks üldistes huvides kehtestatud, võivad eeldada raadiospektri kasutamise õiguste andmise puhul konkreetsete kriteeriumite ja konkreetse korra kasutamist, et saavutada konkreetne üldist huvi pakkuv eesmärk, mille liikmesriigid on kehtestanud kooskõlas lidu õigusega. Selliste õiguste andmise menetlus peaks igal juhul olema objektiivne, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne.

(126)  Euroopa Kohtu kohtulahendite kohaselt peaksid ELi toimimise lepingu artikliga 56 tagatud õigusi käsitlevad riiklikud piirangud olema objektiivselt põhjendatud ja proportsionaalsed ega tohiks ületada seda, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vältimatult vajalik. Ühtlasi ei tohiks ilma avatud menetluseta antud raadiospektrit kasutada muul otstarbel kui see üldist huvi pakkuv eesmärk, milleks see anti. Sellisel juhul tuleks anda huvitatud isikutele võimalus esitada mõistliku aja jooksul oma märkused. Õiguste andmisega seotud taotluse esitamise korra osana peaksid liikmesriigid kontrollima, kas taotleja suudab täita sellistele õigustele seatavaid tingimusi. Nimetatud tingimused peaksid kajastuma kõlblikkuskriteeriumites, mis sätestatakse objektiivsetes, läbipaistvates, proportsionaalsetes ja mittediskrimineerivates tingimustes enne konkurentsipõhise valikumenetluse käivitamist. Selliste kriteeriumide kohaldamisel võib nõuda, et taotleja esitaks vajalikud andmed, tõendamaks oma suutlikkust täita kõnealuseid tingimusi. Kui selliseid andmeid ei esitata, võib raadiospektri kasutusõigust käsitleva taotluse tagasi lükata.

(127)  Enne õiguste andmist peaksid liikmesriigid kehtestama üksnes selliste elementide kontrollimise, mida tavapärase hoolsusega tegutsev taotleja saab mõistlikult tõendada, võttes nõuetekohaselt arvesse raadiospektri kui piiratud üldkasutatava ressursi olulist avalikku ja turuväärtust. See ei piira võimalust kõlblikkuskriteeriumide täitmist edaspidi kontrollida näiteks verstapostide kaudu, kui esialgu ei olnud võimalik kriteeriume mõistlikult täita. Raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutuse säilitamiseks ei tohiks liikmesriigid anda õigusi, kui nad tuvastavad läbivaatamise käigus, et taotleja ei suuda tingimusi täita, ilma et see piiraks võimalust soodustada ajaliselt piiratud eksperimentaalset kasutust. Raadiospektri kasutamise lubade piisav ajaline kestus peaks suurendama investeeringute prognoositavust, et aidata kaasa võrkude kiiremale rajamisele ja parematele teenustele, ning stabiilsust, et toetada raadiospektriga kauplemist ja selle rentimist. Kui raadiospektri kasutamise luba ei ole tähtajatu, peaks loa kestus lähtuma taotletavatest eesmärkidest ja olema piisav, et hõlbustada tehtud investeeringute tagasiteenimist. Kuigi loa pikk kestus võib tagada investeeringute prognoositavuse, aitavad raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutamise tagamise meetmed, näiteks pädeva asutuse volitused kasutusõigustele seatud tingimuste täitmata jätmise korral õigusi muuta või need tühistada, või raadiospektriga kauplemise või selle rentimise hõlbustamine vältida raadiospektri sobimatut koondumist ja toetada raadiospektriressursside jaotamise suuremat paindlikkust. Aastatasude ulatuslikum kasutamine on samuti üks vahend, et tagada õiguse omaniku poolse raadiospektrikasutuse pidev hindamine.

(128)  Arvestades tehnilise innovatsiooni olulisust peaks liikmesriikidel olema õigus anda lube raadiospektri kasutamiseks eksperimentaalsel otstarbel vastavalt eripiirangutele ja -tingimustele, mis on rangelt põhjendatud selliste õiguste eksperimentaalse iseloomuga.

(129)  Juba antud ühtlustatud raadiospektri kasutusõiguste pikendamise üle otsustades peaksid pädevad asutused arvesse võtma, kuivõrd edendaks pikendamine õigusraamistiku eesmärke ning muid liidu ja liikmesriigi õiguse kohaseid eesmärke. Kõik sellised otsused tuleks teha avatud, mittediskrimineeriva ja läbipaistva menetluse kohaselt ning need peaksid põhinema asjaomastele õigustele seatud tingimuste täitmise läbivaatamisel. Kui liikmesriigid hindavad, kas kasutusõigusi tuleks pikendada, peaksid nad kaaluma määratud õiguste pikendamise mõju konkurentsile ning toetust tõhusamale kasutamisele või uutele innovatiivsetele kasutusviisidele, mis võiksid kaasneda sagedusala uutele kasutajatele avamisega. Pädevatel asutustel peaks olema õigus sellisel juhul otsustada, et lubatud on ainult piiratud tähtajaga pikendamine vältimaks senise kasutuse tõsiseid katkestusi. Kuigi otsused enne käesoleva direktiivi kohaldamist määratud õiguste pikendamise või pikendamata jätmise kohta peaksid järgima kõiki juba kohaldatavaid norme, peaksid liikmesriigid ka tagama, et nad ei kahjusta käesoleva direktiivi eesmärke.

(130)  Olemasolevaid ühtlustatud raadiospektri kasutusõigusi pikendades peaksid liikmesriigid õiguse pikendamise vajadust hinnates vaatama läbi ka sellega seotud tasud, et tagada, et need tasud soodustavad ka edaspidi optimaalset kasutust, võttes muu hulgas arvesse turu arengut. Õiguskindluse tõttu on otstarbekas tugineda kehtivate tasude kohandamisel samadele põhimõtetele kui need, mida kohaldatakse uute kasutusõiguste andmisel.

(131)  Raadiospektri tulemusliku haldamise tagamiseks tuleb aidata kaasa juba määratud raadiospektri jätkuvalt tõhusale kasutamisele. Selleks, et õiguste omajatele oleks tagatud õiguskindlus, tuleks kasutusõiguste pikendamise võimalust kaaluda sobiva aja jooksul enne asjaomaste õiguste lõppemist, näiteks vähemalt kaks aastat enne õiguste lõppemist, kui need on antud 15 aastaks või kauemaks, välja arvatud juhul, kui pikendamise võimalus õiguste andmise ajal sõnaselgelt välistati. Pideva ressursihalduse huvides peaks pädevatel asutustel olema võimalik seda teha omal algatusel ja selle isiku taotluse peale, kellele õigused on määratud. Kasutusõigust tohiks pikendada, kui isik, kellele õigused on määratud, ei soovi seda.

(132)  Raadiospektri kasutusõiguste üleandmine võib olla tulemuslik vahend, mille abil suurendada spektrikasutuse tõhusust. Paindlikkuse ja tõhususe huvides ning selleks, et turg saaks raadiospektri väärtust hinnata, peaksid liikmesriigid vaikimisi lubama raadiospektrikasutajatel oma raadiospektri kasutusõigusi kolmandatele isikutele üle anda või rentida lihtsa menetluse kohaselt ja kooskõlas sellistele õigustele seatud tingimuste ja konkurentsieeskirjadega nende riigi reguleerivate asutuste järelevalve all, kelle vastutuse alla see kuulub. Kui otsuse nr 676/2002/EÜ alusel vastu võetud tehnilistest rakendusmeetmetest peetakse kinni, peaksid liikmesriigid kaaluma ka raadiospektri kasutamise õiguste geograafilises või raadiosageduste mõttes osadeks jaotamise taotlusi ja kasutustingimuste läbivaatamise taotlusi.

(133)  Raadiospektri kasutusõiguste andmise või pikendamise korral konkreetselt konkurentsi edendamiseks võetavate meetmete üle peaksid otsustama riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused, kellel on vajalikud teadmised majanduse, tehnika ja turu kohta. Raadiospektri eraldamise tingimused võivad mõjutada konkurentsiolukorda elektroonilise side turgudel ja turule sisenemise tingimusi. Piiratud juurdepääs raadiospektrile võib eriti raadiospektrinappuse korral luua turule sisenemise tõkke või kahjustada investeeringuid, võrkude rajamist, uute teenuste või rakenduste pakkumist, innovatsiooni ja konkurentsi. Senist konkurentsi võivad mõjutada ka uued kasutusõigused, sh kasutusõigused, mis on omandatud õiguste üleandmise või rentimise tulemusena, ning raadiospektrikasutuse uute paindlike kriteeriumite kehtestamine. Kui teatavaid konkurentsi edendamiseks kasutatud tingimusi kohaldatakse ebaotstarbekalt, võib sellel olla teistsugune mõju; näiteks raadiospektripiirangute kasutamine või raadiospektri reserveerimine võib tekitada kunstliku spektri nappuse, hulgitasandi juurdepääsu kohustused võivad turujõu puudumisel asjata ärimudeleid piirata ning üleandmise piiramine võib takistada järelturgude arengut. Seetõttu on selliste tingimuste kehtestamise jaoks vaja järjekindlat ja objektiivset konkurentsitesti, mida tuleks kohaldada järjepidevalt. Seega tuleks selliste meetmete kasutamisel lähtuda riigi reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste tehtud põhjalikust ja objektiivsest turu ja selle konkurentsitingimuste hindamisest. Riigi pädevad ametiasutused peaksid siiski alati tagama raadiospektri tõhusa ja tulemusliku kasutamise ning vältima konkurentsi kahjustavast liigsete varude soetamisest põhjustatud konkurentsi moonutamist.

(134)  Toetudes raadiospektripoliitika töörühma arvamustele võib ühise tähtaja vastuvõtmine, et lubada kasutada otsuse nr 676/2002/EÜ alusel ühtlustatud raadiospektri sagedusala, osutuda vajalikuks, et vältida piiriüleseid raadiohäireid; ühtlasi võib see olla kasulik, et tagada igakülgne kasu seotud tehnilise ühtlustamise meetmete jaoks seadmeturgudel ja ülikiirete võrkude ja teenuste kasutuselevõtu jaoks. Raadiospektri sagedusala kasutamise lubamisega kaasneb raadiospektri eraldamine üldloa korra või individuaalsete kasutusõiguste alusel, et lubada kasutada raadiospektrit niipea, kui eraldamise protsess on lõpule viidud. Sagedusalade eraldamiseks võib tekkida vajadus vabastada teiste kasutajate poolt juba kasutatav raadiospektri sagedusala ning neile see hüvitada. Ühtse tähtaja kehtestamine selleks, et lubada elektroonilise side teenuste, kaasa arvatud 5G jaoks ühtlustatud sagedusalade kasutamist, võib siiski mõnes liikmesriigis tekitada probleeme, mis on seotud lahendamata piiriüleste kooskõlastusküsimustega liikmesriikide vahel või kolmandate riikidega; sagedusala juba kasutavate kasutajate tehnilise ülemineku tagamise keerukusega; sagedusala kasutamise piiranguga üldhuvi eesmärgil, riigi julgeoleku ja kaitsega seotud kaitsemeetmetega või vääramatu jõuga. Igal juhul peaksid liikmesriigid võtma kõik meetmed, et viia geograafilise ulatuse, ajakava ja raadiospektri sagedusalaga seotud mis tahes viivitused miinimumini. Peale selle peaks liikmesriikidel olema võimalik taotleda asjakohasel juhul liidult omaenda olukorrahinnangust lähtuvalt õigusalast, poliitilist ja tehnilist tuge, et lahendada liidu ja selle naaberriikide, seahulgas kandidaat- ja ühinevate riikide vahelisi raadiospektriga seotud kooskõlastusprobleeme, et asjaomased liikmesriigid saaksid täita oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

(135)  Et tagada 2020. aastaks raadiospektri ulatuslikum koordineeritud kättesaadavus eesmärgiga saavutada ülikiired püsi- ja traadita side võrgud 5G kontekstis, on raadiospektripoliitika töörühm määranud sagedusalad 3,4–3,8 GHz ja 24,25–27,5 GHz kui prioriteetsed sagedusalad, mis sobivad 5G tegevuskava eesmärkide saavutamiseks aastaks 2020. Edasise uuringu jaoks on samuti määratud sagedusalad 40,5–43,5 GHz ja 66–71 GHz. Seepärast on vaja tagada, et 31. detsembriks 2020 on 3,4–3,8 GHz ja 24,25–27,5 GHz sagedusalad või nende osad kättesaadavad maapealsetele süsteemidele, mis suudavad osutada traadita traadita lairibaside teenuseid otsuse nr 676/2002/EÜ kohaselt vastu võetud tehniliste rakendusmeetmete kehtestatud ühtlustatud tehniliste tingimuste alusel, mis täiendavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust (EL) 2017/899(36), sest nimetatud sagedusaladel on spetsiifilised omadused seoses leviala ja andmeedastusmahuga, mis võimaldab neid 5G nõudmistele vastamiseks sobival viisil kombineerida. Siiski võivad liikmesriike mõjutada häired, mis tõenäoliselt tekivad kolmandatest riikidest, kes kooskõlas ITU raadioeeskirjadega on need sagedusalad määranud muude teenuste jaoks kui rahvusvaheline mobiilside. See võib mõjutada kohustust järgida ühist rakendamiskuupäeva. 26 GHz sagedusala kasutamisel maapealse traadita 5G‑teenuste jaoks keskendutakse tulevikus tõenäoliselt muu hulgas linnapiirkondadele ja linnalähedastele tiheda asustusega piirkondadele, samas kui mõningast kasutust võib ette näha piki suuri maanteid ja raudteid maapiirkondades. See annab võimaluse kasutada 26 GHz sagedusala muude teenuste kui 5G traadita side jaoks väljaspool neid geograafilisi piirkondi, näiteks äriotstarbelise side jaoks või sisetingimustes, ja seetõttu on liikmesriikidel võimalik määrata see sagedusala ja teha see kättesaadavaks mittevälistaval viisil.

(136)  Kui nõudlus raadiospektri teatud sagedusalal on suurem kui selle kättesaadavus, ja kui selle tulemusena jõuab liikmesriik järeldusele, et raadiospektri kasutusõigusi tuleb piirata, tuleb selliste õiguste andmisel kohaldada asjakohaseid ja läbipaistvaid menetlusi, et vältida igasugust diskrimineerimist ja kasutada olemasolevaid nappe vahendeid optimaalselt. Sellised piirangud peaksid olema õigustatud ja proportsionaalsed ning põhinema turutingimuste põhjalikul analüüsil ja võtma nõuetekohaselt arvesse üldist kasu kasutajate ning riigisiseste ja siseturu eesmärkide seisukohast. Igasuguste piiramismenetluste eesmärgid peaksid olema eelnevalt selgelt kindlaks määratud. Kõige sobivama valikumenetluse üle otsustades peaksid liikmesriigid kooskõlas liidu tasandil võetud koordineerimismeetmetega õigeaegselt ja läbipaistvalt konsulteerima kõigi huvitatud isikutega menetluse põhjendatuse, eesmärkide ja tingimuste üle. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada raadiospektri või erandliku majandusliku väärtusega numeratsiooniressursside eraldamiseks muu hulgas konkurentsil või võrdlustel põhinevat valikukorda. Selliste kavade haldamisel peaksid pädevad asutused võtma arvesse käesoleva direktiivi eesmärke. Kui liikmesriik leiab, et teatava sagedusala kasutamise õigusi võiks olla rohkem, peab ta algatama sellekohase menetluse.

(137)  Nõudlus raadiospektri järele ja lõppkasutajate nõudlus traadita lairibaühenduste järele tähendab, et vaja on alternatiivseid, üksteist täiendavaid ja tõhusa spektrikasutusega lahendusi, mille hulka kuuluvad väikese leviala ja väikese võimsusega raadiovõrgu juurdepääsusüsteemid, näiteks raadio-kohtvõrgud ja väikese võimsusega ja levialaga kärgvõrkude juurdepääsupunktid. Sellised täiendavad raadiovõrgu juurdepääsusüsteemid, eeskätt üldkasutatavad raadioside-kohtvõrkude juurdepääsupunktid suurendavad lõppkasutajate juurdepääsu internetile ning võimaldavad mobiilsideoperaatoritel mobiilse andmeliikluse mujale suunata. Raadioside-kohtvõrgud kasutavad ühtlustatud raadiospektrit ilma, et selleks oleks vaja individuaalset luba või raadiospektri kasutusõigust. Siiani kasutavad enamikku raadio-kohtvõrkude juurdepääsupunkte eraisikutest kasutajad oma paikse lairibaühenduse laiendamiseks raadio-kohtvõrguga. Lõppkasutajaid ei tohiks takistada jagamast juurdepääsu oma raadioside-kohtvõrgule nende internetiteenuse lepingus sätestatud piirides, et suurendada kasutatavate juurdepääsupunktide arvu eriti tiheasustusega piirkondades, maksimeerida andmeedastusmahte raadiovõrgus tänu raadiospektri taaskasutamisele ja luua kulutõhus täiendav lairibalise raadiovõrgu infrastruktuur, mis oleks juurdepääsetav ka teistele lõppkasutajatele. Seepärast tuleks kõrvaldada ka raadioside-kohtvõrkude juurdepääsupunktide kasutuselevõtu ja omavahelise sidumise tarbetud piirangud.

(138)  Riigiasutused ja avalike teenuste pakkujad, kes kasutavad oma ruumides oma töötajate, külastajate või klientide jaoks raadioside-kohtvõrke näiteks selleks, et hõlbustada juurdepääsu e-valitsuse teenustele või pakkuda teavet ühistranspordi või liikluskorralduse kohta, võiksid pakkuda sellistele juurdepääsupunktidele juurdepääsu ka üldotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse poolt ning teha seda neis ruumides üldsusele pakutavate teenuste kõrvalteenusena piirides, mis on lubatud konkurentsi- ja riigihankenormidega. Isiku suhtes, kes pakub sellist juurdepääsu elektroonilise side võrkudele eravaldustes või nende ümber või piiratud avalikus ruumis mitteärilistel alustel või kõrvalteenusena mõnele muule tegevusele, mis ei sõltu sellisest juurdepääsust, näiteks raadioside-kohtvõrgu leviala, mis on tehtud kättesaadavaks selles piirkonnas olevatele muu äritegevuse klientidele või üldsusele, võib kehtida kohustus täita raadiospektri kasutusõiguste üldloa tingimusi, kuid tema suhtes ei tohiks rakendada tingimusi või nõudeid, mis on seatud üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või -teenuste pakkujate suhtes kohaldatavatele üldlubadele, ega lõppkasutajate või vastastikuse sidumisega seotud kohustusi. Samas peaksid sellise juurdepääsu pakkuja suhtes siiski kehtima Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/31/EÜ(37) sätestatud vastutust käsitlevad õigusnormid. Kasutusele tulevad uued tehnoloogiad (nt LiFi), mis täiendavad raadio-kohtvõrkude ja raadiovõrgu juurdepääsupunktide praeguseid raadiospektriga seotud omadusi, et hõlmata ka optilisi, nähtaval valgusel põhinevaid juurdepääsupunkte, mille tulemuseks oleksid hübriidsed kohtvõrgud, võimaldaksid optilist traadita sidet.

(139)  Kuna väikese võimsuse ja levialaga traadita juurdepääsupunktid, nagu femto-, piko-, metro- ja mikrorakud, võivad olla väga väikesed ja nende jaoks kasutatakse märkamatuid seadmeid, mis on sarnased kodumajapidamistes kasutatavate raadioside-kohtvõrkude marsruuteritega, mis ei vaja muid lube kui on vaja raadiospektri kasutamiseks, ning arvestades selliste juurdepääsupunktide positiivset mõju raadiospektri kasutamisele ja traadita side arengule, peaksid nende kasutuselevõtu piirangud olema võimalikult minimaalsed. Seetõttu, et soodustada väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõttu ning piiramata ühtegi raadiospektri haldamisega seotud kohaldatavat nõuet, ei tohiks liikmesriigid kohaldada mingisugust individuaalse loa nõuet selliste seadmete kasutuselevõtmisele hoonetes, mis ei ole teatava keskkonna tõttu ametliku kaitse all või hoone enda spetsiifilise arhitektuurilise või ajaloolise väärtuse tõttu, välja arvatud avaliku korra kaalutlustel. Sel eesmärgil tuleks määratleda liidu tasandil proportsionaalsel viisil nende omadused (näiteks maksimaalne suurus, kaal ja emissioon) kohaliku kasutuselevõtu jaoks ja selleks, et tagada rahvatervise kaitse kõrge tase, nagu on sätestatud soovituses 1999/519/EÜ. Väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide käitamise suhtes tuleks kohaldada direktiivi 2014/53/EL artiklit 7. See ei piira liidu ja liikmesriigi õiguses sätestatud eraomandi õigusi. Loataotluste läbivaatamise korda tuleks ühtlustada ning see ei tohiks mõjutada mis tahes ärikokkuleppeid, ja kõik seotud haldustasud peaks piirduma taotluse menetlemise halduskuludega. Loataotluse hindamise protsess peaks olema võimalikult lühike ja põhimõtteliselt mitte pikem kui neli kuud.

(140)  Avalikke hooneid ja muud avalikku infrastruktuuri külastab ja kasutab iga päev suur hulk lõppkasutajaid, kes vajavad internetiühendust, et tarbida e-valitsuse, e-transpordi ja muid teenuseid. Muu avalik infrastruktuur, näiteks tänavalambid, valgusfoorid jms pakub tänu paiknemistihedusele väga väärtuslikke punkte väikese raadiusega tugijaamade kasutamiseks. Piiramata pädevate asutuste võimalust kehtestada väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõtu suhtes individuaalse eelneva loa nõue, peaks operaatoritel olema õigus nõudluse piisavaks täitmiseks nendele avalikele punktidele juurde pääseda. Liikmesriigid peaksid seetõttu tagama, et sellised avalikud hooned ja muu avalik infrastruktuur tehakse mõistlikel tingimustel kättesaadavaks väikese raadiusega tugijaamade kasutuselevõtuks direktiivi 2014/61/EL täiendamise eesmärgil, piiramata käesolevas direktiivis sätestatud põhimõtteid. Direktiivis 2014/61/EL kasutatakse funktsionaalset lähenemist ja kehtestatakse füüsilise infrastruktuuri kättesaadavust käsitlevad kohustused ainult juhul, kui see on osa võrgust ja kui selle omanik või kasutaja on võrguoperaator, millega jäetakse paljud avaliku sektori asutuste omandis või kasutuses olevad hooned direktiivi kohaldamisalast välja. Seevastu ei ole konkreetne kohustus vajalik intelligentsete transpordisüsteemide kasutatava füüsilise infrastruktuuri, näiteks kaablite või postide korral, mis kuuluvad võrguoperaatoritele (transporditeenuste pakkujad või üldkasutatavate elektroonilise side võrkude pakkujad) ja kus hostitakse võrguosi, mistõttu selline infrastruktuur kuulub direktiivi 2014/61/EL kohaldamisalasse.

(141)  Käesoleva direktiivi juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevaid sätteid kohaldatakse üldkasutatavate elektroonilise side võrkude suhtes. Käesolev direktiiv ei loo juurdepääsu ega vastastikuse sidumise kohustusi muudele kui üldkasutatavate elektroonilise sise võrkude pakkujatele, välja arvatud juhul, kui juurdepääsu tõttu üldkasutatavale võrgule võidakse nende suhtes kohaldada liikmesriikide sätestatud tingimusi.

(142)  Mõistel „juurdepääs” on palju eri tähendusi ja seepärast tuleb nimetatud mõiste kasutamine käesolevas direktiivis täpselt määratleda, ilma et see piiraks mõiste kasutamist muudes liidu meetmetes. Operaator võib olla asjaomase võrgu või sellega seotud vahendite omanik või rentida neid tervikuna või osaliselt.

(143)  Avatud ja konkurentsile rajatud turul ei tohiks olla piiranguid, mis ei lase ettevõtjatel pidada omavahelisi läbirääkimisi juurdepääsu ja võrkude vastastikuse sidumise tingimuste üle, eelkõige ELi toimimise lepingus sätestatud konkurentsinormidega arvestavate piiriüleste lepingute puhul. Selleks et luua tõhusamalt toimiv, tõeliselt üleeuroopaline turg, mis toimib konkurentsinõuete kohaselt ning mis pakub lõppkasutajatele suuremat valikut ja konkurentsivõimelisi teenuseid, peaksid ettevõtjad, kes saavad mõnelt teiselt üldloa alusel tegutsevalt ettevõtjalt elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumiseks juurdepääsu või vastastikust sidumist käsitleva taotluse, sellised lepingud sõlmima kaubanduspõhimõtetest lähtuvalt ning pidama läbirääkimisi heas usus.

(144)  Turgudel, kus erinevused ettevõtjate läbirääkimispositsioonides on jätkuvalt väga suured ja kus ühed ettevõtjad sõltuvad oma teenuste pakkumisel teiste ettevõtjate infrastruktuuridest, on otstarbekas luua reguleeriv raamistik, mis tagaks turu tõhusa toimimise. Kaubandusläbirääkimiste ebaõnnestumise korral peaksid riigi reguleerivatel asutustel olema volitused, et tagada lõpptarbijate huvides piisav juurdepääs ja vastastikune sidumine ning teenuste koostalitlusvõime. Eelkõige võivad nad tagada läbivühenduvuse sellega, et kehtestavad proportsionaalsed kohustused nendele üldloa alusel tegutsevatele ettevõtjatele, kes kontrollivad juurdepääsu lõpptarbijatele. Kontroll juurdepääsuvõimaluste üle võib hõlmata lõpptarbijani viiva füüsilise ühenduse (püsi- või mobiilse) omamist või kontrolli selle üle või võimalust muuta või tühistada lõpptarbija võrgu lõpp-punktile juurdepääsuks vajalik riigisisene number või riigisisesed numbrid. Selline olukord tekib näiteks juhul, kui võrguoperaator peaks põhjendamatult piirama lõpptarbijate võimalusi pääseda juurde internetiportaalidele ja -teenustele.

(145)  Mittediskrimineerimise põhimõtet silmas pidades peaksid riigi reguleerivad asutused tagama, et läbivühenduse ja internetile juurdepääsu pakkumiseks on vastastikune sidumine mõistlikel tingimustel võimalik kõigil ettevõtjatel olenemata nende suurusest ja ärimudelist ning sellest, kas nad on vertikaalselt integreeritud või eraldiseisvad.

(146)  Kui riigisisesed õigus- ja haldusmeetmed seovad juurdepääsu- või vastastikuse sidumise tingimused vastastikust sidumist taotleva poole tegevusega, eriti tema investeeringutega võrgu infrastruktuuri, mitte aga pakutavate vastastikuse sidumise ja juurdepääsuteenustega, võib see tekitada konkurentsimoonutusi ega pruugi seega olla kooskõlas konkurentsinormidega.

(147)  Võrguoperaatorid, kes kontrollivad juurdepääsu oma klientidele, kasutavad selleks individuaalnumbreid või -aadresse avaldatud numbrite või aadresside vahemikust. Teised võrguoperaatorid peavad samuti suutma juhtida liikluse nende klientideni ja seega peavad olema võimelised siduma vastastikku võrke otse või kaudselt. Seepärast tuleks kehtestada vastastikuse sidumise läbirääkimisi käsitlevad õigused ja kohustused.

(148)  Koostalitlusvõime on lõpp-kasutajatele kasulik ja see on käesoleva reguleeriva raamistiku oluline eesmärk. Koostalitlusvõime tugevdamine on käesoleva raamistiku kohaselt riigi reguleerivate ja muude pädevate asutuste üks eesmärke. Nimetatud raamistikuga nähakse ette, et komisjon peaks avaldama elektroonilise side ühtlustamise aluseks oleva standardite või spetsifikatsioonide loetelu, mis hõlmab teenuste pakkumist, tehnilisi liideseid või võrgufunktsioone. Liikmesriigid peaksid toetama avaldatud standardite või spetsifikatsioonide kasutamist ainult sel määral, kui see on hädavajalik teenuste koostalitlusvõime tagamiseks ja kasutajate valikuvabaduse suurendamiseks.

(149)  Praegu eeldab nii läbivühenduvus kui ka juurdepääs hädaabiteenistustele, et lõppkasutajad kasutavad numbripõhiseid isikutevahelise side teenuseid. Tehnika edasine areng ja numbrivaba isikutevahelise side teenuste üha laiem levik võivad kaasa tuua ebapiisava koostalitlusvõime sideteenuste vahel. Selle tagajärjel võivad tekkida märkimisväärsed tõkked turule sisenemisele ja takistused edasiseks innovatsiooniks ning suurde ohtu võib sattuda ▌ lõppkasutajate vaheline tulemuslik läbivühenduvus▌.

(150)  Kui sellised koostalitlusvõimega seotud teemad peaksid esile kerkima, peaks komisjonil olema võimalik taotleda BERECilt aruannet, milles esitatakse faktipõhine hinnang turuolukorrale liidu ja liikmesriigi tasandil. Komisjon peaks BERECi aruannet ja muid kättesaadavaid tõendeid hoolikalt arvesse võttes ning siseturule avalduvat mõju arvestades otsustama, kas on vaja riigi reguleerivate või muude pädevate asutuste regulatiivset sekkumist. Kui komisjon leiab, et riigi reguleerivad või muud pädevad asutused peaksid kaaluma sellist regulatiivset sekkumist, peaks tal olema õigus võtta rakendusmeetmeid, milles täpsustatakse, mis laadi ja millise ulatusega võiks riigi reguleeriva või muu pädeva asutuse sekkumine olla, muu hulgas eeskätt ametiasutuste ja muude pakkujate kohustus avaldada asjakohast teavet ja võimaldada seda teavet kasutada, muuta ja jagada ning meetmed standardite või spetsifikatsioonide kohustusliku kasutamise kehtestamise kohta kõigi või konkreetsete pakkujate suhtes.

(151)  Riigi reguleerivad või muud pädevad asutused peaksid konkreetse riigi olukorrast lähtudes hindama, kas sekkumine on läbivühenduse tagamiseks vajalik ja õigustatud ▌, ning jaatava vastuse korral kehtestama kooskõlas komisjoni rakendusmeetmetega proportsionaalsed kohustused nende numbrivaba isikutevahelise side teenuste pakkujatele, kellel on märkimisväärne ulatus ja märkimisväärselt kasutajaid. Termini „märkimisväärne“ all peetakse silmas seda, et asjaomase pakkuja geograafiline haare ja lõppkasutajate hulk moodustavad lõppkasutajate vahelise läbivühenduse tagamiseks kriitilise massi. Väikese hulga lõppkasutajatega või väikese geograafilise haardega pakkujate suhtes, kes aitaksid ainult vähesel määral kaasa selle eesmärgi saavutamisele, ei tohiks kõnealused koostalitlusvõime kohustused olla üldjuhul kohaldatavad.

(152)  Olukordades, kus ettevõtjatel puudub juurdepääs juhtmestiku, kaablite ja seotud vahendite elujõulistele mittedubleeritavatele alternatiividele hoonetes või kuni esimese kontsentratsiooni- või jaotuspunktini, ning edendamaks konkurentsivõimelisi tulemusi lõppkasutajate jaoks, peaks riigi reguleerivatel asutustel olema õigus kehtestada kõigile ettevõtjatele juurdepääsukohustused olenemata nende tunnistamisest märkimisväärse turujõuga ettevõtjateks. Seoses sellega peaksid riigi reguleerivad asutused võtma arvesse kõiki võrkude tulevase dubleerimise tehnilisi ja majanduslikke tõkkeid. Kuna aga sellised kohustused võivad teatavatel juhtudel olla sekkuvad, pärssida investeerimisstiimuleid ja tugevdada turgu valitsevate osaliste seisundit, tuleks need kehtestada üksnes juhul, kui see on põhjendatud ja proportsionaalne asjaomastel turgudel jätkusuutliku konkurentsi saavutamiseks. Üksnes asjaolu, et juba on olemas rohkem kui üks selline infrastruktuur, ei tähenda ilmtingimata, et selle varad on dubleeritavad. Vajaduse korral peaksid ettevõtjad olema suutelised tuginema koos selliste juurdepääsukohustustega ka kohustustele võimaldada direktiive 2014/61/EL alusel juurdepääs füüsilisele infrastruktuurile . Kõik käesoleva direktiivi alusel riigi reguleeriva asutuse kehtestatud kohustused ja direktiivi 2014/61/EL alusel teiste pädevate asutuste tehtavad muud otsused juurdepääsu tagamiseks hoonesisesele füüsilisele taristule või füüsilisele taristule esimese kontsentratsioonipunktini peaksid olema ühtsed.

(153)  Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema õigus kehtestada ettevõtjatele vajalikus ulatuses kohustus võimaldada juurdepääs käesoleva direktiivi lisas osutatud vahenditele, eelkõige rakendusliidestele ja elektroonilistele saatekavadele (electronic programme guides - EPG), et mitte tagada lõppkasutajatele üksnes juurdepääsu digitaalsetele raadio‑ ja teleprogrammide edastamise teenustele, vaid ka nendega seotud täiendavatele teenustele. Need täiendavad teenused peaksid hõlmama programmiga seotud teenuseid, mis on spetsiaalselt mõeldud parandama juurdepääsu puuetega lõppkasutajate jaoks, ja programmiga seotud ühendatud televisiooniteenuseid.

(154)  On oluline, et kui riigi reguleerivad asutused hindavad kontsentratsiooni- või jaotuspunkti, milleni nad kavatsevad juurdepääsukohustused kehtestada, siis nad valivad punkti kooskõlas BERECi suunistega. Punkti valimine lõppkasutajatele lähemal on kasulikum infrastruktuuri alasele konkurentsile ja väga suure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtuks. Sel viisil peaks riigi reguleeriv asutus kaaluma kõigepealt punkti valimist hoone sees või väljaspool hoonet selle vahetus läheduses. Võiks olla õigustatud juurdepääsukohustuste laiendamine juhtmestikule ja kaablitele esimesest kontsentratsiooni- või jaotuspunktist kaugemal, ▌kuid sellised kohustused peaksid puudutama punkte, mis on lõppkasutajatele võimalikult lähedal ja suutelised majutama piisava arvu lõppkasutajaid, kui tõendatakse, et dubleerimisel on suured ja püsivad füüsilised või majanduslikud tõkked, mis põhjustavad suuri konkurentsiprobleeme või turutõrkeid jaemüügi tasandil lõppkasutajate kahjuks. Võrguelementide dubleeritavuse hindamiseks on vaja turuanalüüsi, mis on erinev märkimisväärse turujõu hindamise analüüsist, ja seega ei pea riigi reguleeriv asutus nende kohustuste kehtestamiseks määrama kindlaks märkimisväärse turujõuga ettevõtjaid. Teisest küljest nõuab selline analüüs turutingimuste piisavat majanduslikku hindamist, et teha kindlaks, kas väljaspool esimest kontsentratsiooni- või jaotuspunkti juurdepääsukohustuste kehtestamiseks vajalikud kriteeriumid on täidetud. Selliste laiendatud juurdepääsukohustuste kehtestamine on pigem vajalik geograafilistes piirkondades, kus äritegevus alternatiivse infrastruktuuri rajamiseks on riskantsem, näiteks väikese rahvastikutiheduse või korterelamute arvu tõttu. Seevastu suur rahvastikutihedus võiks viidata sellele, et selliste kohustuste kehtestamine ei ole vajalik. Samuti peaksid riigi reguleerivad asutused kaaluma, kas sellised kohustused võivad tugevdada märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjate positsiooni. Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik kehtestada juurdepääsukohustused sellises infrastruktuuris teenuste pakkumiseks kasutatavatele aktiivse või virtuaalse võrgu elementidele, kui juurdepääsu andmine passiivsetele elementidele oleks majanduslikult ebatõhus või füüsiliselt teostamatu ning kui riigi reguleerivad asutused leiavad, et ilma sellise sekkumiseta hoidutaks kõrvale juurdepääsukohustuste kehtestamise eesmärgist. Reguleerimistavade järjepidevuse edendamiseks kogu liidus peaks komisjonil olema võimalik nõuda, et riigi reguleeriv asutus võtaks tagasi oma meetmete eelnõu, millega laiendatakse juurdepääsukohustusi esimesest kontsentratsiooni- või jaotuspunktist kaugemale, kui BEREC jagab komisjoni tõsiseid kahtlusi selles osas, kas meetme eelnõu on kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige käesoleva direktiivi regulatiivsete eesmärkidega.

(155)  Sellistel juhtudel võib olla proportsionaalsuse põhimõtte järgimiseks otstarbekas, et riigi reguleeriv asutus vabastab teatavad omanike või ettevõtjate või mõlemate kategooriad kohustustest, mis ulatuvad kaugemale esimesest kontsentratsiooni- või jaotuspunktist, mille peaks kindlaks määrama riigi reguleeriv asutus, sest juurdepääsukohustus, mis ei põhine ettevõtja tunnistamisel märkimisväärse turujõuga, võib kahjustada nende tegevuse ärilist mõttekust hiljuti eelkõige väikeset kohalike projektide poolt kasutusele võetud võrguelementide puhul. Üksnes hulgimüügiga tegelevate ettevõtjate suhtes ei tohiks kohaldada selliseid juurdepääsukohustusi, kui nad pakuvad ärilistel alustel tegelikult alternatiivset juurdepääsu väga suure läbilaskevõimega võrgule õiglastel, mittediskrimineerivatel ja mõistlikel tingimustel, muu hulgas hinna osas. Samadel tingimustel peaks seda olema võimalik laiendada teistele ettevõtjatele. Erand ei pruugi olla asjakohane ettevõtjate puhul, kellele antakse avaliku sektori rahalisi vahendeid.

(156)  Elektroonilise side teenuste pakkumiseks kasutatava raadiovõrgu passiivse ▌ infrastruktuuri ühiskasutus ▌ kooskõlas konkurentsiõiguse põhimõtetega võib olla eriti kasulik väga suure läbilaskevõimega andmeside maksimeerimiseks liidus, eriti hõredamalt asustatud piirkondades, kus dubleerimine ei ole praktiline ja lõppkasutajatel on oht jääda sellisest ühendusest ilma. Riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused peaksid erandkorras saama kehtestada sellist ühiskasutust ▌ või asukohapõhist juurdepääsu rändlusele kooskõlas liidu õigusega, kui selline võimalus on selgelt kindlaks määratud kasutusõiguse algtingimustes ja kui nad toovad välja sellise ühiskasutuse positiivsed aspektid (st ülesaamine ületamatutest majanduslikest või füüsilistest takistustest, mille tõttu on juurdepääs võrkudele või teenustele äärmiselt puudulik või puudub üldse) ja võtavad arvesse muid asjaolusid, sealhulgas eriti vajadust tagada levi piki peamisi transporditeid, valik ja kõrgem teenusekvaliteet lõppkasutajate jaoks ning vajadust säilitada motivatsioon infrastruktuuri rajamiseks. Olukorras, kus lõppkasutajatel puudub juurdepääs ning passiivse infrastruktuuri jagamisest üksi ei piisa olukorra lahendamiseks, peaks riigi reguleerivatel asutustel olema õigus kehtestada kohustusi aktiivse infrastruktuuri jagamiseks. Seejuures säilitavad riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused paindlikkuse seoses kõige asjakohasema ühiskasutuse või juurdepääsu kohustuse valimisega, mis peaks olema proportsionaalne ja põhjendatud lähtuvalt kindlaks tehtud probleemi laadist.

(157)  Kuigi teatud juhtudel on riigi reguleerival asutusel või muul pädeval asutusel vaja kehtestada ettevõtjatele kohustusi olenemata nende tunnistamisest märkimisväärse turujõuta ettevõtjateks, et saavutada näiteks läbivühenduvus või teenuste koostalitlusvõime või suurendada tõhusust ja püsivat konkurentsi ning tagada maksimaalne kasu lõppkasutajatele, on vaja siiski tagada, et selliste kohustuste kehtestamisel järgitakse reguleerivat raamistikku ja eelkõige teatamismenetlusi. Sellised kohustused tuleks kehtestada üksnes siis, kui see on käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks põhjendatud ning kui kohustused on objektiivselt põhjendatud, läbipaistvad, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning edendavad tõhusust, püsivat konkurentsi, tõhusat investeerimist ja innovatsiooni, ning annavad maksimaalset kasu lõppkasutajatele, ning kui need kehtestatakse kooskõlas asjaomase teatamismenetlusega.

(158)  Selleks et ületada ületamatud majanduslikud või füüsilised takistused lõppkasutajatele raadiospektri kasutamisel põhinevate teenuste või võrkude pakkumiseks, ja kui mobiililevi lüngad on endiselt alles, võib nende lünkade kõrvaldamiseks vajalik olla juurdepääs passiivsele infrastruktuurile ja selle ühiskasutus, või kui see ei ole piisav, siis aktiivse infrastruktuuri ühiskasutus, või asukohapõhise rändlusjuurdepääsu lepingud. Ilma et see piiraks ühiskasutuse kohustuste, eelkõige konkurentsi edendamise meetmete täitmist, mis on seotud kasutusõigustega käesoleva direktiivi muude sätete alusel siis kui riigi reguleerivad või muud pädevad asutused kavatsevad võtta meetmeid, et kehtestada passiivse infrastruktuuri ühiskasutus, või kui juurdepääs passiivsele infrastruktuurile ja selle ühiskasutus ei ole piisav, siis aktiivse infrastruktuuri ühiskasutus, või sõlmida asukohapõhise rändlusjuurdepääsu lepingud, võib neid siiski paluda ka kaaluda turuosaliste võimalikku riski puuduliku ühendusega piirkondades.

(159)  Konkurentsinormid üksi ei pruugi olla piisavad selleks, et tagada digitaaltelevisiooni alal kultuuriline mitmekülgsus ja meediakanalite paljusus. Tehnoloogia ja turu arengu tõttu on vaja õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel tingimusjuurdepääsu pakkumise kohustused ▌liikmesriikides nende riigisiseste turgude seisukohast korrapäraselt läbi vaadata ▌, eelkõige selleks, et teha kindlaks, kas on põhjendatud kohustuste laiendamine elektroonilistele saatekavadele (electronic programme guides – EPG) ja rakendusliidestele , sellisel määral, mis on vajalik, et tagada lõppkasutajate juurdepääs teatavatele digitaalsetele ringhäälinguteenustele. Liikmesriikidel peaks olema õigus kindlaks määrata need digitaalsed ringhäälinguteenused, millele tuleb tagada lõppkasutajate juurdepääs selliste õiguslike vahenditega, mida nad vajalikuks peavad.

(160)  Samuti peaks liikmesriikidel olema õigus lubada oma riigi reguleerival asutusel uuesti läbi vaadata kohustused seoses tingimusjuurdepääsuga digitaalsetele ringhäälinguteenustele, et teha turuanalüüsi abil kindlaks, kas oleks vaja tühistada või muuta tingimusi, mis on kehtestatud ettevõtjatele, kellel ei ole asjaomasel turul märkimisväärset turujõudu. Tühistamine või muutmine ei tohiks kahjustada lõppkasutajate juurdepääsu nendele teenustele ega tulemuslikku konkurentsi.

(161)  Teatavate asjaolude korral on vaja kehtestada eeltingimused, et tagada areng konkurentsile rajatud turul, mille tingimused soodustavad väga suure läbilaskevõimega võrkude ja teenuste kasutuselevõttu ja käibeleminekut ning lõppkasutajatele võimalikult suure kasu pakkumist. Käesolevas direktiivis kasutatud „märkimisväärse turujõu“ mõiste on samaväärne Euroopa Kohtu kohtulahendites määratletud turgu valitseva seisundi mõistega.

(162)  Võib juhtuda, et kahel või enamal ettevõtjal on ühine turgu valitsev seisund mitte ainult siis, kui nende vahel on struktuurilised või muud seosed, vaid ka siis, kui asjaomase turu struktuur soodustab koordineeritud mõju, st see toetab paralleelset või ühtset konkurentsivastast käitumist turul.

(163)  On oluline, et regulatiivseid eelkohustusi kehtestataks vaid hulgiturul, kus on üks või mitu märkimisväärse turujõuga ettevõtjat, et tagada jätkusuutlik konkurents ▌, ning kus probleemi lahendamiseks ei piisa liidu ja liikmesriigi konkurentsiõiguse vahenditest. Komisjon on koostanud liidu tasandil konkurentsiõiguse põhimõtete kohased suunised, mida riigi reguleerivad asutused teatava turu konkurentsi tulemuslikkuse ja märkimisväärse turujõu hindamisel peavad järgima. Riigi reguleerivad asutused peaksid analüüsima, kas teatavas geograafilises piirkonnas (kas asjaomase liikmesriigi kogu territooriumil või selle osal või liikmesriikide territooriumide lähestikku paiknevatel osadel koos vaadelduna) on konkurents asjaomasel toote- või teenuseturul tulemuslik. Konkurentsi tulemuslikkuse analüüs peaks hõlmama ka analüüsi selle kohta, kas turg vastab tulevikus konkurentsinõuetele ja kas tulemusliku konkurentsi puudumine on seega kestev või ei. Kõnealustes suunistes tuleks tähelepanu pöörata ka uutele tekkivatele turgudele, kus turuliidril on tegelikult tõenäoliselt oluline turuosa, kuid kus talle ei tohiks kehtestada põhjendamatuid kohustusi. Komisjon peaks suunised regulaarselt läbi vaatama, eelkõige kehtiva õiguse läbivaatamisel, võttes arvesse Euroopa Kohtu kohtupraktikat, majanduslikku mõtlemist ja tegelikke turukogemusi ning selleks, et tagada nende asjakohasus kiiresti areneval turul. Kui selgub, et asjaomane turg on riikidevaheline, peavad riigi reguleerivad asutused tegema omavahel koostööd.

(164)  Otsustades selle üle, kas ettevõtjal on märkimisväärne turujõud või ei, peavad riigi reguleerivad asutused tegutsema kooskõlas liidu õigusega ja võtma hoolikalt arvesse komisjoni suuniseid turuanalüüsi ja märkimisväärse turujõu hindamise kohta.

(165)  Riigi reguleerivad asutused peaksid määratlema oma riigi territooriumil paiknevad asjaomased geograafilised turud, võttes hoolikalt arvesse käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud komisjoni soovitust asjaomaste toote- ja teenuseturgude kohta („soovitus“) ning arvestades riigisiseseid ja kohalikke olusid. Seepärast peaksid riigi reguleerivad asutused analüüsima vähemalt soovitusega hõlmatud turge, sealhulgas neid, mis on loetletud, kuid mida enam ei reguleerita konkreetses liikmesriigi või kohalikus kontekstis. Riigi reguleerivad asutused peaksid analüüsima ka turge, mis ei ole soovitusega hõlmatud, kuid mida reguleeritakse nende jurisdiktsiooni all oleval territooriumil, tuginedes eelnevatele turuanalüüsidele, ja muid turge, kui neil on piisavalt põhjust arvata, et käesolevas direktiivis sätestatud kolm kriteeriumi on täidetud.

(166)  Riikidevahelisi turge võidakse määratleda, kui seda põhjendab geograafilise turu määratlus, võttes vastavalt konkurentsiõiguse põhimõtetele arvesse kõiki nii pakkumise kui ka nõudluse poole tegureid. Kõige asjakohasem asutus sellise analüüsi tegemiseks on BEREC, kes saab toetuda riigi reguleerivate asutuste ulatuslikele kogemustele, määratledes turge liikmesriigi tasandil. Riigisiseseid tingimusi tuleks potentsiaalsete riikidevaheliste turgude analüüsis arvesse võtta. Kui määratletakse riikidevahelised turud ning esineb vajadus reguleeriva sekkumise järele, peaksid asjaomased riigi reguleerivad asutused tegema koostööd, et asjakohane regulatiivne lähenemine paika panna, seda ka komisjoni teavitamise menetluse käigus. Nad võivad samal moel koostööd teha ka siis, kui riikidevahelisi turge ei määratleta, kuid nende territooriumide turutingimused on piisavalt sarnased, et saada kasu koordineeritud regulatiivsest lähenemisviisist, näiteks seoses sarnaste kulude, turu struktuuride või turuosalistega või siis, kui tegemist on riikidevahelise või võrreldava lõppkasutajate nõudlusega.

(167)  Mõnikord määratletakse geograafilisi turge riigi või sellest madalamal tasandil (näiteks tulenevalt võrkude rajamise riiklikust või kohalikust iseloomust, mis määrab kindlaks ettevõtjate võimaliku turuvõimu piirid seoses hulgitarnetega), kuid ühe või mitme lõppkasutajate kategooria poolt on jätkuvalt oluline riikidevaheline nõudlus. Eelkõige võib see nii olla eri liikmesriikides mitmes kohas tegutsevate ettevõtjatest lõppkasutajate nõudluse puhul. Kui riikidevaheline nõudlus ei saa tarnijate poolt piisavalt rahuldatud, näiteks kui nad on riigiti või piirkonniti killustunud, võib tekkida siseturu tõke. Seetõttu peaks BERECil olema volitus esitada riigi reguleerivatele asutustele suuniseid ühiste regulatiivsete lähenemisviiside kohta, et tagada riikidevahelise nõudluse asjakohane täitmine, mis paneb aluse hulgitasandi juurdepääsutoodete koostalitlusvõimele terves liidus ning võimaldab tõhusust ja mastaabisäästu, hoolimata pakkumise poole killustatusest. BERECi suunised peaksid kujundama riigi reguleerivate asutuste valikuid, kui nad püüdlevad riigi tasandil märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjate suhtes regulatiivseid kohustusi kehtestades siseturu eesmärgi poole, andes samal ajal suuniseid, et ühtlustada siseturu huvides sellisele kindlaks tehtud riikidevahelisele nõudlusele vastata suutvate hulgitasandi juurdepääsutoodete tehnilised kirjeldused.

(168)  Eelneva reguleerimise eesmärk on jätkusuutlikul tõhusal konkurentsil põhinev jaeturg, millest kokkuvõttes saab tarbija kasu hinna, kvaliteedi ja valiku osas. Arvestades innovatsiooni ja konkurentsi eeldatavat paranemist, leiavad riigi reguleerivad asutused tõenäoliselt, et jaeturul on üha enam konkurentsi, kuigi hulgiturgu ei reguleerita.

(169)  Selleks, et määrata kindlaks hulgiturud, mis vajavad eelnevat reguleerimist, peaksid riigi reguleerivad asutused kõigepealt analüüsima vastavaid jaeturgusid. Jae- ja hulgimüügi tasandi tõhusa konkurentsi analüüs toimub ettevaatavalt, teatava ajavahemiku jooksul ning juhindudes konkurentsiõigusest ja vajaduse korral Euroopa Kohtu asjaomasest kohtupraktikast. Kui järeldatakse, et jaeturgudel valitseks tõhus konkurents juhul, kui asjaomaseid hulgiturgusid eelnevalt ei reguleerita, peaks riigi reguleeriv asutus jõudma järeldusele, et hulgituru reguleerimine ei ole enam vajalik.

(170)  Järkjärgulisel üleminekul reguleerimata turgudele muutuvad ettevõtjatevahelised kaubandus-, sh kaasfinantseerimis- ja juurdepääsulepingud järjest tavalisemaks ning kui need on jätkusuutlikud ja parandavad konkurentsidünaamikat, võivad need toetada järeldust, et asjaomane hulgiturg ei vaja eelnevat reguleerimist. Sarnane loogika kehtib ka vastupidises olukorras, kaubanduslepingute ettenägematu lõpetamise suhtes dereguleeritud turul. Kõnealuseid lepinguid analüüsides tuleks arvestada seda, et reguleerimise väljavaade võib võrguomanikke motiveerida algatama kaubandusläbirääkimisi. Selleks et asjaomase turu eelneva reguleerimise vajalikkuse kindlaksmääramisel võtta asjakohasel määral arvesse mõju, mida avaldab seonduvate turgude suhtes kehtestatud reguleerimine, peaksid riigi reguleerivad asutused tagama, et turge analüüsitakse ühtsel viisil ja võimaluse korral samal ajal või ajaliselt võimalikult lähedal.

(171)  Jaetasandi probleemide lahendamiseks hulgitasandi reguleerimist hinnates peaksid riigi reguleerivad asutused pidama silmas, et mitmed hulgiturud saavad pakkuda esmaseid hulgimüügisisendeid konkreetsele jaeturule ning samas saab üks hulgiturg pakkuda esmaseid hulgimüügisisendeid ka mitmele jaeturule. Lisaks võivad konkreetse turu konkurentsidünaamikat mõjutada turud, mis on lähedased, kuid ei oma vertikaalset suhet, nagu on olukord näiteks teatavate püsiühenduse ja mobiilsideturgude vahel. Riigi reguleerivad asutused peaksid sellise hindamise korraldama eraldi iga hulgituru puhul, mille suhtes kaalutakse reguleerimist, alates parandusmeetmetest, mis seonduvad juurdepääsuga tsiviilinfrastruktuurile, kuna sellised meetmed suurendavad harilikult konkurentsi jätkusuutlikkust ja ka infrastruktuuri konkurentsi, ning seejärel analüüsides hulgiturge, mis arvatavasti vajavad eelnevat reguleerimist, lähtudes nende tõenäolisest sobivusest jaetasandil tuvastatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks. Konkreetse kehtestatava parandusmeetme üle otsuse langetamisel peaksid riigi reguleerivad asutused hindama selle tehnilist teostatavust ja tegema kulude-tulude analüüsi, võttes arvesse selle sobilikkust jaetasandil tuvastatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks ja võimaldades konkurentsi, tuginedes eristamisele ja tehnoloogianeutraalsusele. Riigi reguleerivad asutused peaksid kaaluma konkreetsete parandusmeetmete kehtestamise tagajärgi, mis üksnes teatava topoloogiaga võrkude suhtes kohaldatuna võiksid pärssida lõppkasutajate huvides olevat väga suure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõttu.

(172)  Piiramata tehnoloogianeutraalsuse põhimõtte kohaldamist, peaksid riigi reguleerivad asutused tagama stiimulid parandusmeetmete kehtestamise kaudu ning võimaluse korral enne infrastruktuuri kasutuselevõttu stiimulid paindliku ja avatud võrguarhitektuuri väljaarendamiseks, mis vähendaks lõppkokkuvõttes hiljem kehtestatavate parandusmeetmetega seotud koormust ja keerukust. Enne, kui riigi reguleeriv asutus teeb kindlaks, kas märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtja suhtes tuleks kehtestada mingeid täiendavaid, koormavamaid parandusmeetmeid, peaks ta hindamise igal etapil püüdma selgeks teha, kas asjaomane jaeturg oleks tõhusalt konkurentsivõimeline, võttes arvesse ka mis tahes asjaomaseid kaubanduskokkulepped või muid hulgituru tingimusi, sealhulgas muid juba kehtivaid reguleerimisviise, näiteks üldiseid juurdepääsukohustusi dubleerimatutele varadele või direktiivi 2014/61/EL kohaselt kehtestatud kohustusi või riigi reguleeriva asutuse poolt märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtja puhul juba otstarbekaks peetud mis tahes muud reguleerimisviisi. Selline hindamine, mille eesmärk on tagada, et turuanalüüsis kindlaks tehtud probleemide tõhusaks lahendamiseks kehtestatakse vaid kõige sobivamaid parandusmeetmeid, ei välista riigi reguleeriva asutuse võimalikku järeldust, et selle probleemi käsitlemiseks pakub kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega kõige vähem sekkuvat moodust selliste parandusmeetmete kombinatsioon, isegi kui need on erineva intensiivsusega. Isegi kui erinevused ei too kaasa erinevate geograafiliste turgude määratlemist, peaks neil olema võimalik õigustada vahetegu asjakohaste parandusmeetmete vahel, mis on kehtestatud konkurentsipiirangute erinevat intensiivsust silmas pidades.

(173)  Selleks et lahendada võimalikke konkurentsiprobleeme seotud järgneval turul või järgnevatel turgudel, peaks piisama hulgiturgude eelnevast reguleerimisest, mis on jaemüügi reguleerimisest põhimõtteliselt vähem sekkuv. Alates elektroonilise side reguleeriva raamistiku kehtestamisest on konkurentsi toimimise arengut ilmestanud jaeturgude järkjärguline dereguleerimine kogu liidus. Lisaks tuleks võimaluse korral lihtsustada ja prognoositavamaks muuta õigusnorme, mis seonduvad eelnevate parandusmeetmete kehtestamisega märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjatele. Seega peaks ülekaalus olema reguleerivate eelkontrollide ▌ kehtestamine, võttes aluseks ettevõtja tunnistamist märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks hulgiturgudel.

(174)  Kui riigi reguleeriv asutus tühistab jaemüügi reguleerimise, peaks ta kindlaks määrama piisava etteteatamisaja, et tagada jätkusuutlik üleminek dereguleeritud turule. Kõnealust etteteatamisaega kindlaks määrates peaks riigi reguleeriv asutus arvestama juurdepääsu pakkujate ja taotlejate vahelisi olemasolevaid lepinguid, mis on sõlmitud kehtestatud regulatiivsete kohustuste alusel. Sellised lepingud võivad kindlaksmääratud aja vältel pakkuda juurdepääsu taotlejatele eelkõige lepingulist õiguskaitset. Riigi reguleeriv asutus peaks silmas pidama ka turuosaliste reaalset võimalust võtta vastu turul esindatud kaubanduslikke hulgitasandi juurdepääsu või kaasinvesteerimise pakkumisi ning vajadust vältida võimalikku pikemaajalist regulatiivset arbitraaži. Riigi reguleeriva asutuse kehtestatud üleminekukorra puhul tuleks arvesse võtta varasemate lepingute regulatiivse järelevalve ulatust ja ajastust, kui algab etteteatamisaeg.

(175)  Turuosalistele regulatiivsete tingimuste osas kindlustunde andmiseks on vaja kehtestada turu läbivaatamise tähtaeg. Oluline on teha turuanalüüse korrapäraselt ning mõistliku ja sobiva tähtaja jooksul. Esineb risk, et riigi reguleeriva asutuse suutmatus turgu kindla tähtaja jooksul analüüsida ohustab siseturgu ning tavapärased rikkumismenetlused ei anna õigeks ajaks soovitavat tulemust. Teise võimalusena peaks riigi reguleerival asutusel olema võimalik paluda BERECilt abi turuanalüüsi lõpuleviimiseks. Abistamine võiks toimuda näiteks teiste riigi reguleerivate asutuste esindajatest koosneva konkreetse töökonna vormis.

(176)  Elektroonilise side sektori turgudele omase kõrge tehnilise innovatsiooni taseme ja dünaamilisuse tõttu on vaja reguleerimist liidu tasandil kiiresti, koordineeritult ja ühtlustatult kohandada, kuna kogemus on näidanud, et reguleeriva raamistiku erinev rakendamine riigi reguleerivate asutuste poolt võib takistada siseturu toimimist.

(177)  Regulatiivsete meetmete suurema stabiilsuse ja prognoositavuse huvides tuleks turuanalüüside vahelist lubatud maksimaalset ajavahemikku pikendada kolmelt aastalt viieni, eeldusel et vahepealsel ajal toimuvad turumuudatused ei nõua uut analüüsi. Kui tehakse kindlaks, kas riigi reguleeriv asutus on täitnud oma kohustust turge analüüsida ning on teatanud vastavast meetme eelnõust vähemalt iga viie aasta järel, loetakse uue viieaastase turutsükli alustajaks vaid teatist, mis hõlmab turumääratluse ja märkimisväärse turujõu uut hindamist. Kõnealust kohustust ei loeta täidetuks, kui teavitatakse üksnes uutest või muudetud regulatiivsetest parandusmeetmetest, mis on kehtestatud eelneva ja kaasajastamata turuanalüüsi põhjal. Kui riigi reguleeriv asutus ei täida käesolevas direktiivis sätestatud kohustust turge korrapäraste ajavahemike tagant analüüsida, ei peaks seda iseenesest käsitama põhjusena, mille alusel tunnistada selle riigi reguleeriva asutuse poolt kõnealusel turul kehtestatud olemasolevad kohustused kehtetuks või kohaldamatuks.

(178)  Konkreetse kohustuse kehtestamine märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjale ei eelda täiendavat turuanalüüsi, vaid pigem põhjendust selle kohta, et kõnealune kohustus on kõnealusel turul ja seotud jaeturul kindlakstehtud probleemi olemusest lähtudes asjakohane ja proportsionaalne.

(179)  Kehtestatavate kohustuste ja tingimuste proportsionaalsuse hindamisel peaksid riigi reguleerivad asutused arvestama nende liikmesriikide eri piirkondades valitseva konkurentsiolukorraga, võttes eelkõige arvesse käesoleva direktiivi kohaselt läbiviidud geograafilise ülevaate tulemusi.

(180)  Riigi reguleerivad asutused peaksid hindade kontrollimise meetmete kehtestamise ja nende võimaliku vormi kaalumisel püüdma võimaldada investorile õiglast kasu konkreetse uue investeerimisprojekti puhul. Eelkõige esineb riske seoses konkreetsete uute juurdepääsuvõrgu investeerimisprojektidega, kuna võrk toetab tooteid, mille nõudlus investeerimise hetkel ei ole teada.

(181)  Märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjate suhtes kehtestatud kohustuste analüüsimine turuanalüüsi vältel peaks võimaldama riigi reguleerivatel asutustel võtta arvesse mõju, mida konkurentsitingimustele avaldavad uued arengud, näiteks ettevõtjate vahel sõlmitud uued vabatahtlikud lepingud nagu juurdepääsu ja kaasinvesteerimise lepingud, pakkudes seega paindlikkust, mis on pikemate regulatiivsete tsüklite kontekstis eriti vajalik. Sarnast loogikat tuleks kohaldada kaubanduslepingu ettenägematu rikkumise või lõpetamise korral või kui nende mõju on turuanalüüsist erinev. Kui olemasoleva lepingu lõpetamine leiab aset turul, mille toimimine ei ole reguleeritud, on võimalik, et on vaja teha uus turuanalüüs. Kui turul ei toimu ühte olulist muutust, vaid tegemist on dünaamiliste turgudega, võib olla vajalik teha turuanalüüsi sagedamini kui iga viie aasta tagant, näiteks iga kolme või enama aasta tagant, nagu see oli kuni käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevani. Turge tuleks pidada dünaamiliseks, kui tehnoloogiline areng ja lõppkasutajate nõudlus tunduvad muutuvat viisil, et analüüsis esitatud järeldused aeguvad keskpika perioodi jooksul riigi reguleeriva asutuse määratletud geograafilise turu ja tooteturu suure hulga geograafiliste alade või lõppkasutajate puhul.

(182)  Juurdepääsu- ja vastastikuse sidumise tingimuste, sealhulgas hindade läbipaistvus aitab muuta läbirääkimised kiiremaks, vältida vaidlusi ja annab turul tegutsevatele ettevõtjatele kindlustunde selle kohta, et teenuste pakkumise tingimused ei ole diskrimineerivad. Koostalitlusvõime tagamisel võib eriti oluliseks osutuda tehniliste liideste avatus ja läbipaistvus. Kui riigi reguleeriv asutus kehtestab kohustuse muuta teave avalikuks, peaks ta olema suuteline ta täpsemalt määratlema ka teabe kättesaadavaks muutmise viisi ja selle, kas teave on tasuline, võttes seejuures arvesse asjaomase teabe laadi ja eesmärke.

(183)  Arvestades seda, et 2002. aastast alates on tekkinud erinevaid võrgutopoloogiaid, juurdepääsutooteid ja muutunud on turuolud, saab direktiivi 2002/19/EÜ II lisa eesmärke seoses kliendiliinide eraldamise ning digitelevisiooni- ja -raadioteenuste pakkujate juurdepääsutoodetega saavutada paremini ja paindlikumalt BERECi väljatöötatavate ja regulaarselt ajakohastatavate suuniste kehtestamisega standardpakkumise miinimumnõuete kohta. Seepärast tuleks see lisa välja jätta.

(184)  Mittediskrimineerimise põhimõte tagab, et märkimisväärse turujõuga ettevõtjad ei moonuta konkurentsi eelkõige juhul, kui tegemist on vertikaalselt integreeritud ettevõtjatega, kes pakuvad teenuseid ettevõtjatele, kellega nad konkureerivad järgneval turul.

(185)  Hinnavälise diskrimineeriva käitumise käsitlemiseks ja ärahoidmiseks on sisendite võrdväärsus põhimõtteliselt kindlaim viis, kuidas tagada tõhus kaitse diskrimineerimise eest. Teisalt, kui reguleeritud hulgimüügisisendeid pakutakse sisendite võrdväärsuse põhimõtte alusel, on nõuete järgimisega kaasnevad kulud tõenäoliselt suuremad kuludest, mis kaasneksid muus vormis esitatud mittediskrimineerimiskohustustega. Kõnealuseid nõuete järgimisega kaasnevaid suuremaid kulusid tuleks võrrelda kasuga, mis kaasneks elavama konkurentsiga järgneval turul ning mittediskrimineerimise tagatiste tähtsusega olukorras, kus märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtja suhtes ei kohaldata otseseid hinnakontrolle. Riigi reguleerivad asutused võiksid eeskätt arvesse võtta, et hulgimüügisisendite pakkumine uute süsteemide kaudu sisendite võrdväärsuse põhimõttest lähtuvalt võib palju tõenäolisemalt luua piisavalt puhaskasu ning see oleks seega proportsionaalne, võttes arvesse suhteliselt väiksemaid lisakulusid, mis tulenevad nõuete järgimisest ja mille abil tagatakse, et uute süsteemidega on kindlustatud sisendite võrdväärsuse põhimõtte järgimine. Teisest küljest peaksid riigi reguleerivad asutused kaaluma ka seda, kas kohustused on mõjutatud ettevõtjate jaoks proportsionaalsed, näiteks rakenduskulusid arvesse võttes, ning kaaluma uute süsteemide kasutuselevõttu takistavaid võimalikke asjaolusid, võrreldes järkjärgulisema uuendamisega, juhul kui esimese suhtes kohaldataks piiravamaid regulatiivseid kohustusi. Liikmesriikides, kus on palju väikeseid märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjaid, ei pruugi sisendite võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine kõigi nende ettevõtjate suhtes olla proportsionaalne.

(186)  Raamatupidamise lahusus võimaldab muuta sisemised ülekandehinnad nähtavaks ja seega saavad riigi reguleerivad asutused vajaduse korral kontrollida mittediskrimineerimise kohustuse täitmist. Seoses sellega avaldas komisjon soovituse 2005/698/EÜ.(38)

(187)  Uute ▌ võrkude kasutuselevõtul on otsustava tähtsusega tsiviilehituse infrastruktuuri varad, mis saavad majutada elektroonilise side võrku, sest nende dubleerimisega kaasnevad suured kulud ning nende korduskasutamisega võiks kaasneda märkimisväärne kokkuhoid. Seetõttu on lisaks direktiiviga 2014/61/EL kehtestatud füüsilist infrastruktuuri käsitlevatele normidele tarvis konkreetset parandusmeedet olukordades, kus tsiviilehituse infrastruktuuri varad kuuluvad märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjale. Kui tsiviilehituse infrastruktuuri varad on olemas ja korduskasutatavad, on neile tõhusa juurdepääsu saavutamise positiivne mõju konkureeriva infrastruktuuri rajamise korral väga suur. Seepärast on tarvis tagada, et juurdepääsu sellistele varadele saab kasutada eraldiseisva meetmena parandamaks mis tahes järgneva turu konkurentsi- ja kasutuselevõtu dünaamikat. Seda tuleks kaaluda enne muude võimalike parandusmeetmete kehtestamise vajaduse hindamist ning mitte üksnes muid hulgitooteid või -teenuseid täiendava parandusmeetmena või parandusmeetmena, mida kohaldatakse üksnes ettevõtjatele, kes kasutavad selliseid muid hulgitooteid või -teenuseid. Riigi reguleerivad asutused peaksid väärtustama korduskasutatavaid, tsiviilehituse pärandinfrastruktuuri varasid sellise raamatupidamisväärtuse alusel, millest on maha arvatud arvutamise hetke akumuleeritud kulum ning mida on indekseeritud asjakohase hinnaindeksi, näiteks jaehinnaindeksiga, jättes kõrvale varad, mis on mitte vähem kui 40aastase ajavahemiku jooksul täielikult amortiseeritud, kuid siiski kasutuses.

(188)  Riigi reguleerivad asutused peaksid uutele ja täiustatud infrastruktuuridele juurdepääsukohustusi kehtestades tagama, et juurdepääsutingimused peegeldavad investeerimisotsuse aluseks olevaid asjaolusid, võttes muu hulgas arvesse väljaarendamiskulusid, uute toodete ja teenuste eeldatavat kasutuselevõtu määra ja eeldatavaid jaehinna tasemeid. Lisaks sellele peaksid riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik kehtestada vajaduse korral juurdepääsutingimusi, mis on järjepidevad asjakohastel läbivaatamisperioodidel, et anda investoritele planeerimiskindlust. Kui hinnakontrolle peetakse asjakohaseks, võivad selliste tingimuste hulka kuuluda hinnakujundussüsteemid, mis sõltuvad lepingu mahust või pikkusest kooskõlas liidu õigusega ja tingimusel, et need ei ole diskrimineerivad. Kõikide kehtestatud juurdepääsutingimuste puhul tuleb arvestada vajadusega säilitada tõhusat konkurentsi teenuste pakkumisel tarbijatele ja ettevõtetele.

(189)  Juurdepääsu võimaldamine võrgu infrastruktuurile võib olla põhjendatud konkurentsi suurendamise vahend, kuid riigi reguleerivad asutused peavad tasakaalustama infrastruktuuri omaniku õigused kasutada oma infrastruktuuri enda huvides ja teiste teenusepakkujate õigused kasutada vahendeid, mis on olulised konkureerivate teenuste pakkumiseks.

(190)  Turgudel, kus tulevikus võib oodata rohkem juurdepääsuvõrke, saavad lõppkasutajad tänu infrastruktuuripõhisele konkurentsile võrgukvaliteedi paranemisest tõenäoliselt rohkem kasu kui vaid ühe võrguga turgudel. See, kas konkurents on piisav muude parameetrite nagu hinna ja valiku puhul, sõltub tõenäoliselt riigisisestest ja kohalikest konkurentsitingimustest. Hinnates konkurentsi piisavust selliste parameetrite puhul ja vajadust regulatiivse sekkumise järele, peaksid riigi reguleerivad asutused võtma arvesse ka seda, kas hulgitasandi juurdepääs on igale huvitatud ettevõtjale kättesaadav sellistel mõistlikel kaubandustingimustel, mis võimaldavad lõppkasutajatele jaeturul konkurentsi seisukohast jätkusuutlikke tulemusi. ▌Turgudel, mida iseloomustab jätkusuutlik ja tõhus infrastruktuuripõhine konkurents, peaks piisama üldiste konkurentsinormide kohaldamisest.

(191)  Kui ettevõtjatele kehtestatakse kohustus võtta arvesse põhjendatud taotlusi, mis käsitlevad juurdepääsu võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele, võib sellised taotlused tagasi lükata ainult objektiivsete kriteeriumide põhjal (näiteks tehniline teostatavus või vajadus säilitada võrgu terviklikkus). Juurdepääsu andmisest keeldumise puhul peaks kannatajal poolel olema õigus taotleda asja lahendamist käesoleva direktiivi kohaste vaidluste lahendamise korras. Kui ettevõtjale on kehtestatud juurdepääsu võimaldamise kohustus, ei või nõuda, et ta pakuks muud liiki juurdepääsu, mida ta ei ole volitatud pakkuma. Kui riigi reguleerivad asutused kehtestavad juurdepääsu võimaldamise kohustuse, mis suurendab lühiajaliselt konkurentsi, ei tohiks see vähendada konkurentide stiimulit investeerida alternatiivsetesse vahenditesse, mis tagaks jätkusuutlikuma konkurentsi või suurema jõudluse ja lõppkasutajate kasu pikemas perspektiivis. Kõige vähem sekkuva reguleerimisviisi valimisel ja kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega võiksid riigi reguleerivad asutused näiteks otsustada vaadata läbi märkimisväärse turujõuga ettevõtjateks tunnistatud ettevõtjate suhtes kehtestatud kohustused ja muuta varasemaid otsuseid, sealhulgas kohustusi tühistades või uusi juurdepääsukohustusi kehtestades või kehtestamata jättes, kui see on kasutajate ja püsiva teenuskonkurentsi huvides. Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema võimalik kehtestada tehnilisi ja töötingimusi kohustusliku juurdepääsu pakkujatele või selle kasutajatele liidu õigusaktide kohaselt. Tehniliste standardite kehtestamine peaks olema eelkõige kooskõlas direktiiviga (EL) 2015/1535.

(192)  Hinnakontroll võib osutuda vajalikuks, kui turuanalüüs näitab, et konkurents konkreetsel turul ei ole tulemuslik. Eelkõige peaksid märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjad vältima hindade kokkusurumist, mille korral ei ole erinevus nende tarbijahindade ja samasuguste teenuste jaemüügiga tegelevatelt konkurentidelt nõutavate vastastikuse sidumise või juurdepääsu tasude vahel piisav, et tagada püsiv konkurents. Kui riigi reguleeriv asutus arvutab välja käesoleva direktiivi alusel kohustusliku teenuse loomisega kaasnevad kulud, on otstarbekas arvestada mõistliku kasumi saamisega kasutatud kapitalilt, kaasa arvatud kulutused tööjõule ja ehituskulud, ning kohandada vajaduse korral kapitali väärtust, et see kajastaks varade väärtust ja tegevuse tõhusust kõnealusel ajal. Kulude tagasiteenimise meetod peaks olema kooskõlas oludega ning võtma arvesse vajadust suurendada tõhusust, püsivat konkurentsi ja väga suure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõttu ning seeläbi võimalikult suurendama lõppkasutajate kasu, arvestades lisaks vajadusega tagada kooskõlas komisjoni soovitusega 2013/466/EL(39) prognoositavad ja stabiilsed hulgihinnad, mis on kõigi operaatorite huvides, kes soovivad võtta kasutusele uued ja täiustatud võrgud.

(193)  Kuna ei ole kindel, kui suur nõudlus tekib järgmise põlvkonna lairibateenuste pakkumise järele, on tõhusate investeeringute ja innovatsiooni edendamiseks oluline võimaldada uutesse või ajakohastatud võrkudesse investeerivatele operaatoritele teatavat hinnastamispaindlikkust. Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema õigus säilitada hulgitasandi reguleeritud juurdepääsuhinnad järgmise põlvkonna võrkude suhtes või jätta need kehtestamata, kui on olemas piisavad konkurentsi kaitsemeetmed. Täpsemalt öeldes, liiga kõrgete hindade vältimiseks turgudel, kus tegutsevad märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjad, peaksid konkurentsi ja lõppkasutajate huvide kaitsmiseks kaasnema hinnastamispaindlikkusega sellised täiendavad kaitsemeetmed nagu ranged mittediskrimineerimiskohustused, järgneva turu toodete tehnilise ja majandusliku jäljendatavuse tagamise meetmed ning infrastruktuuri konkurentsist tulenev tõendatav jaehinnapiirang või muudest reguleeritud juurdepääsutoodetest tulenev hinnaankur või mõlemad. Kõnealused konkurentsi kaitsemeetmed ei takista riigi reguleerivaid asutusi määratlemast muid asjaolusid, mille alusel oleks asjakohane mitte kehtestada reguleeritud juurdepääsuhindu teatavate hulgimüügisisendite suhtes, näiteks juhul, kui lõppkasutajate nõudluse kõrge hinnaelastsus teeb märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtja jaoks konkurentsivõimelisest tasemest märgatavalt kõrgemate hindade küsimise mittekasumlikuks või kui hõredam asustustihedus vähendab stiimuleid väga suure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtuks ning riigi reguleerivad asutused teevad kindlaks, et tegelik ja mittediskrimineeriv juurdepääs on tagatud käesoleva direktiivi kohaselt kehtestatud kohustuste kaudu.

(194)  Kui riigi reguleeriv asutus kehtestab kohustuse rakendada hinnakontrolli toetamiseks kuluarvestussüsteem, peaks tal olema õigus võtta enda peale iga-aastane auditeerimiskohustus, millega tagatakse kõnealuse kuluarvestussüsteemi järgimine, eeldusel, et asutuses on olemas piisava väljaõppega töötajad, või nõuda, et kõnealuse auditi teostab mõni muu asjaomasest ettevõtjast sõltumatu pädev asutus.

(195)  Häälkõne lõpetamise hulgiteenuse hinda arvestatakse liidus põhimõttel „kes helistab, see maksab“. Nõudluse ja pakkumise asendatavuse analüüs näitab, et praegu ja lähitulevikus puuduvad hulgimüügi tasandil veel asendustooted, mis võiksid piirata kõne lõpetamise hindade kehtestamist asjaomases võrgus. Arvestades, et lõpetamisturgudel on tegemist kahesuunalise juurdepääsuga, võib konkurentsiprobleemiks kujuneda ka operaatoritevaheline ristsubsideerimine. Nimetatud probleeme võib esineda nii püsivõrkudes kui ka mobiilsidevõrkudes kõnede lõpetamise turgudel. Pidades silmas, et kõne lõpetavatel operaatoritel on võimalik tõsta teenuse hinda märksa kõrgemaks tegelikest kuludest ja selleks on ka stiimulid, peetakse selle probleemi sobivaimaks lahenduseks keskpikas perspektiivis hindade kehtestamist kulude põhjal. Tulevased turusuundumused võivad muuta nimetatud turgude dünaamikat sedavõrd, et reguleerimine ei ole enam vajalik.

(196)  Et vähendada liidus häälkõne lõpetamise hulgiteenusega seotud konkurentsiprobleemide ühtse lahendamise regulatiivset koormust, peaks komisjon kehtestama delegeeritud õigusaktiga ühtse kõne lõpetamise maksimummäära mobiilside ja püsivõrgu side teenustele, mida kohaldatakse kogu liidus.

(197)  Käesolevas direktiivis tuleks kehtestada üksikasjalikud kriteeriumid ja parameetrid, mille alusel sätestatakse häälkõne lõpetamise hindade väärtused. Kõne lõpetamise hinnad on liidus pidevalt vähenenud ja eeldatavalt vähenevad veelgi. Kõne lõpetamise maksimummäärade kehtestamisel käesoleva direktiivi alusel vastu võetava esimese delegeeritud õigusaktiga ei peaks komisjon võtma arvesse põhjendamatut erandlikku riigisisest kõrvalekaldumist sellest suundumusest.

(198)  Kuna praegu ei ole teada, kui suur nõudlus tekib ülikiirete lairibateenuste järele ja ka milline saab olema üldine mastaabi- ja tihedussääst, pakuvad kaasinvesteerimise lepingud olulisi eeliseid seoses kulude ja riskide koondamisega, võimaldades väiksematel ettevõtjatel investeerida majanduslikult ratsionaalsetel tingimustel ning edendades seega jätkusuutlikku ja pikaajalist konkurentsi, sealhulgas piirkondades, kus infrastruktuuripõhine konkurents ei pruugi olla tõhus. Selline kaasinvesteerimine võib toimuda eri kujul, muu hulgas võrgu vara kaasomandina või pikaajalise riskide jagamisena kaasrahastamis- või ostulepingute kaudu. Sellega seoses kaasneb kaasinvesteeringu vormis ostulepingutega konkreetsete õiguste omandamine struktuurset laadi jõudluse suhtes, sealhulgas teatava kaasotsustamisõigus ning sellised ostulepingud võimaldavad kaasinvestoritel konkureerida pikas perspektiivis tõhusalt ja jätkusuutlikult järgmise etapi turgudel, milles märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtja on aktiivne. Seevastu kaubanduslikku juurdepääsu käsitlevad lepingud, mis piirduvad jõudluse rentimisega, selliseid õigusi ei anna ja seetõttu ei tuleks neid kaasinvesteeringuna käsitada.

(199)  Kui märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtja teeb pakkumise õiglastel, mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel kaasinvesteeringute tegemiseks ▌väga suure läbilaskevõimega võrkudesse, mis koosnevad kuni lõppkasutaja ruumideni või tugijaamani optilisest kiust, ning pakub seeläbi eri suuruse ja finantssuutlikkusega ettevõtjatele võimaluse saada infrastruktuuri kaasinvestoriteks, peaks riigi reguleerival asutusel olema võimalik hoiduda käesoleva direktiivi kohaste kohustuste kehtestamisest uue väga suure läbilaskevõimega võrgu suhtes, kui vähemalt üks potentsiaalne kaasinvestor on sõlminud ettevõtjaga kaasinvesteerimise lepingu. Kui riigi reguleeriv asutus otsustab muuta siduvaks kaasinvesteerimispakkumise, mille kohta ei ole veel lepingut sõlmitud, ja otsustab täiendavaid regulatiivseid kohustusi mitte kehtestada, võib ta seda teha, tingimusel et selline leping sõlmitakse enne dereguleerimismeetme jõustumist. Kui tehniliselt ei ole võimalik kasutada optilist kiudu kuni lõppkasutaja ruumideni, võivad väga suure läbilaskevõimega kiudoptilised võrgud ulatuda ka kuni selliste ruumide vahetu läheduseni, st olla lihtsalt õues ning väljaspool lõppkasutaja ruumi tuleks kohaldada samasugust regulatsiooni.

(200)  Kui riigi reguleerivad asutused otsustavad hoiduda kohustuste kehtestamisest, peaksid nad enne seda kindlaks tegema, et kaasinvesteerimispakkumised vastavad vajalikele kriteeriumidele ja on tehtud heas usus. Uute väga suure läbilaskevõimega võrkude erinev regulatiivne käsitlemine tuleks läbi vaadata järgnevates turuanalüüsides, milles võidakse nõuda, eeskätt pärast teatava ajavahemiku möödumist, reguleerimise kohandamist. Nõuetekohaselt põhjendatud asjaoludel peaks riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik kehtestada selliste uute võrguelementide suhtes kohustusi, kui nad on teinud kindlaks, et teatavatel turgudel võivad ilma regulatiivse sekkumiseta tekkida märkimisväärsed konkurentsiprobleemid. Eeskätt, kui on palju järgmise etapi turgusid, milles konkurents ei pruugi olla samal tasemel, võivad riigi reguleerivad asutused nõuda konkreetsete asümmeetriliste parandusmeetmete võtmist tõhusa konkurentsi edendamiseks, näiteks vähemalt sellistel nišijaeturgudel nagu elektroonilise side tooted ettevõtjatest lõppkasutajatele. Turgude konkurentsivõime säilitamiseks peaksid riigi reguleerivad asutused tagama ka asjaomases kaasinvesteeringus mitte osalevate juurdepääsu taotlejate õigused. Seda tuleks teha olemasolevate juurdepääsutoodete säilitamise kaudu või – juhul, kui pärandvõrgu elemendid kuuluvad peagi lammutamisele – selliste juurdepääsutoodete pakkumise kohustuse kehtestamise kaudu, millel on pärandinfrastruktuuris varasemalt kättesaadavatega vähemalt võrreldavad funktsioonid ja kvaliteet, mõlemal juhul vastavalt riigi reguleeriva asutuse valideeritud asjakohasele kohandatavale mehhanismile, mis ei vähenda kaasinvestorite stiimuleid.

(201)  Reguleerimistavade järjepidevuse suurendamiseks kogu liidus peaks juhul, kui riigi reguleerivad asutused otsustavad, et kaasinvesteerimise lepingus sätestatud tingimused on täidetud, olema komisjonil võimalik nõuda, et riigi reguleeriv asutus võtaks tagasi oma meetme eelnõud, millega kas hoidutakse kohustuste kehtestamisest või siis sekkutakse reguleerivate kohustuste kehtestamisega, et käsitleda märkimisväärseid konkurentsiprobleeme, kui BEREC jagab komisjoni tõsiseid kahtlusi selles osas, kas meetme eelnõu on kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige käesoleva direktiivi regulatiivsete eesmärkidega. Tõhususe huvides peaks riigi reguleerival asutusel olema võimalik esitada komisjonile ühtne teade meetme kavandi kohta, mis on seotud kaasinvesteerimiskavaga, mis vastab asjaomastele tingimustele. Kui komisjon ei kasuta oma volitusi nõuda meetme kavandi tagasivõtmist, oleks järgnevate lihtsustatud teadete suhtes, mis käsitlevad riigi reguleeriva asutuse poolt sama kava alusel tehtud üksikute otsuste eelnõusid (mis lisaks sisaldavad tõendeid vähemalt ühe kaasinvestoriga lepingu tegeliku sõlmimise kohta), ebaproportsionaalne kohaldada otsust, millega nõutakse meetme kavandi tagasivõtmist juhul, kui asjaolud ei muutu. Lisaks kohaldatakse jätkuvalt kohustusi, mis on ettevõtjate suhtes kehtestatud käesoleva direktiivi alusel või direktiivi 2014/61/EL alusel olenemata sellest, kas nad on tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjateks. Kaasinvesteerimise lepingutega seotud kohustused ei piira liidu õiguse kohaldamist.

(202)  Funktsioonipõhine eraldamine, mis kohustab vertikaalselt integreeritud ettevõtjat looma eraldiseisvalt tegutsevaid majandusüksusi, on ette nähtud selleks, et tagada kõikidele järgmise tasandi ettevõtjatele – sealhulgas vertikaalselt integreeritud ettevõtja järgmise tasandi üksustele – täiesti võrdsed juurdepääsutooted. Funktsioonipõhine eraldamine võimaldab parandada konkurentsi mitmel asjaomasel turul, vähendades oluliselt diskrimineerimise ajendeid ning hõlbustades võrdse kohtlemise kohustuste täitmise kontrollimist ja tagamist. Erandjuhtudel peaks olema võimalik funktsioonipõhist eraldamist kui parandusmeedet põhjendada, kui mitmel asjaomasel turul ei ole suudetud pika aja jooksul saavutada tegelikku mittediskrimineerimist ning infrastruktuuri alase konkurentsi võimalus mõistliku aja jooksul on väike või olematu pärast seda, kui on võetud üks või mitu eelnevalt asjakohaseks peetud parandusmeedet. On siiski väga oluline tagada, et selle meetme kehtestamisel säiliks asjaomasel ettevõtjal motivatsioon oma võrku investeerida ning see ei kahjustaks mingil viisil tarbijate heaolu. Selle kehtestamine eeldab erinevate juurdepääsuvõrguga seotud asjaomaste turgude kooskõlastatud analüüsi vastavalt turuanalüüsi korrale. Turuanalüüsi tehes ja selle parandusmeetme üksikasju välja töötades peaksid riigi reguleerivad asutused pöörama erilist tähelepanu eraldi majandusüksuste haldusse antavatele toodetele, võttes arvesse võrgu katvust ja tehnoloogia arengu taset, mis võib mõjutada püsivõrkude ja raadiovõrkude abil pakutavate teenuste asendatavust. Et siseturul konkurentsimoonutusi vältida, peaks komisjon funktsioonipõhise eraldamise ettepanekud eelnevalt heaks kiitma.

(203)  Funktsioonipõhise eraldamise rakendamine ei tohiks välistada eri majandusüksuste vahelisi asjakohaseid kooskõlastusmehhanisme, millega tagatakse emaettevõtja majanduslike ja juhtimisalaste õiguste kaitse.

(204)  Kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja otsustab olulise osa oma paiksest juurdepääsuvõrgust või kogu võrgu üle anda eraldiseisvale juriidilisele isikule, millel on teised omanikud, või luues juurdepääsutoodetega tegelemiseks eraldiseisva majandusüksuse, peaks riigi reguleeriv asutus hindama kavandatava tehingu, sealhulgas kõigi kõnealuse ettevõtja välja pakutud juurdepääsukohustuste mõju kõikidele kehtivatele regulatiivsetele kohustustele, mis on sellele vertikaalselt integreeritud ettevõtjale kehtestatud, et tagada mis tahes uue korralduse vastavus käesolevale direktiivile. Asjaomane riigi reguleeriv asutus peaks uuesti analüüsima neid turge, kus eraldatud üksus tegutseb, ning vastavalt kas kehtestama kohustusi või neid säilitama, muutma või tühistama. Selleks peaks riigi reguleerival asutusel olema võimalik ettevõtjalt teavet nõuda.

(205)  Praegu on mõnel turul juba võimalik, et osana turuanalüüsist saavad märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjad välja pakkuda kohustusi, mille eesmärk on kõrvaldada riigi reguleeriva asutuse tuvastatud konkurentsiprobleeme ning mida riigi reguleeriv asutus asjakohaste turgu reguleerivate kohustuste kohta otsuse tegemisel arvesse võtab. Kõige asjakohasemate parandusmeetmete kohta otsuse tegemisel tuleks arvesse võtta mis tahes uusi turusuundumusi. Ilma et see piiraks kaasinvesteeringute regulatiivse kohtlemise sätete kohaldamist, ei piira välja pakutud kohustuste kui selliste laad siiski riigi reguleerivale asutusele antud kaalutlusõigust. Läbipaistvuse suurendamiseks ja kogu liidus õiguskindluse tagamiseks tuleks käesolevas direktiivis sätestada menetlus, mida järgides ettevõtjad pakuvad välja kohustusi ja riigi reguleerivad asutused neid hindavad, võttes turuanalüüsi abil arvesse turuosaliste seisukohti, ning teevad need asjakohasel juhul siduvaks kohustusi võtva ettevõtja jaoks ja jõustatavaks riigi reguleeriva asutuse poolt. Välja arvatud siis, kui riigi reguleeriv asutus on muutnud kaasinvesteerimiskohustused siduvaks ning otsustanud kohustuste kehtestamisest loobuda ei piira kõnealune menetlus turuanalüüsi menetluse kohaldamist ning kohustust kehtestada asjakohased ja proportsionaalsed parandusmeetmed tuvastatud turuhäirete kõrvaldamiseks.

(206)  Pärast seda, kui riigi reguleerivad asutused on teinud huvitatud isikutega avalikult konsulteerides turuanalüüsi, peaks neil olema võimalik muuta mõned või kõik kohustused siduvaks konkreetseks ajavahemikuks, mis ei tohiks olla pikem kui ajavahemik, milleks need välja pakuti. Kui kohustused on muudetud siduvaks, peaks riigi reguleeriv asutus uurima selle otsuse tagajärgi oma turuanalüüsis ja võtma neid arvesse kõige asjakohasema(te) turgu reguleeriva(te) meetmete valimisel. Riigi reguleerivad asutused peaksid võetud kohustusi kaaludes lähtuma tulevikku suunatud jätkusuutlikkuse perspektiivist, eelkõige valides ajavahemikku, mille suhtes need muudetakse siduvaks, ning peaksid võtma arvesse väärtust, mida sidusrühmad omistavad stabiilseid ja prognoositavaid turutingimusi käsitlevale avalikule konsultatsioonile. Siduvad kohustused, mis on seotud sellise vertikaalselt integreeritud ettevõtja vabatahtliku eraldamisega, kes on tunnistatud ühel või mitmel asjaomasel turul märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks, saavad muuta protsessi prognoositavamaks ja läbipaistvamaks, sätestades kavandatud eraldamise rakendusprotsessi, nähes näiteks ette rakenduse tegevuskava koos selgete vahe-eesmärkide ja prognoositavate tagajärgedega, kui teatavaid vahe-eesmärke ei täideta.

(207)  Kõnealused kohustused võivad hõlmata järelevalve eest vastutava usaldusisiku ametisse nimetamist. Tema isiku ja mandaadi peaks heaks kiitma riigi reguleeriv asutus ning ettevõtjatel peaks olema kohustus esitada talle regulaarseid rakendusaruandeid.

(208)  Võrguomanikud, ▌kelle ärimudel on ▌ piiratud teistele hulgiteenuste pakkumisega, võivad aidata kaasa elujõulise hulgituru loomisele ja mõjutada seeläbi positiivselt jaemüügikonkurentsi järgmise etapi turgudel. Lisaks võib nende ärimudel olla atraktiivne finantsinvestorite jaoks, kes võiksid investeerida vähem volatiilsetesse infrastruktuuri varadesse ning kes on huvitatud väga suure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtust pikemas perspektiivis. Siiski ei too üksnes hulgimüügile suunatud ettevõtjate olemasolu tingimata kaasa tõhusa konkurentsiga jaeturge ning nad võidakse tunnistada konkreetsel toote- või geograafilisel turul märkimisväärset turujõudu omavaks ettevõtjaks. Üksnes hulgimüügile suunatud ärimudeleid järgivate ettevõtjate käitumisest tulenevad teatavad konkurentsiriskid võivad olla väiksemad kui vertikaalselt integreeritud ettevõtjatel, eeldusel et hulgimüügimudel on tõeline ning puuduvad stiimulid järgneva turu pakkujate vaheliseks diskrimineerimiseks. Regulatiivne reaktsioon peaks seega olema samas mahus vähem sekkuv, kuid säilitama eeskätt võimaluse kehtestada kohustusi seoses õiglase ja mõistliku hinnastamisega. Samas peaks riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik sekkuda, kui on tekkinud lõppkasutajaid kahjustavad konkurentsiprobleemid. Hulgiturul tegutsevat ettevõtjat, kes tarnib jaemüügiteenuseid ainult väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatest suurematele ärikasutajatele, tuleks käsitada üksnes hulgimüügiga tegeleva ettevõtjana.

(209)  Et hõlbustada lõppkasutajate huvides olevat üleminekut pärandvaskkaablivõrkudelt järgmise põlvkonna võrkudele, peaks riigi reguleerivatel asutustel olema võimalik jälgida võrguoperaatorite endi sellekohaseid algatusi ning kehtestada vajaduse korral asjakohase üleminekumenetluse tingimused, näiteks eelneva teavitamise, läbipaistvuse ja alternatiivse, vähemalt võrreldava kvaliteediga juurdepääsutoote kättesaadavuse alusel, kui võrguomanik on tõendanud oma kavatsust ja valmisolekut ▌ajakohastatud võrkudele üle minna. Üleminekul põhjendamatute viivituste ärahoidmiseks peaks riigi reguleerivatel asutustel olema õigus tühistada vaskkaablivõrguga seotud juurdepääsukohustused, kui asjakohane üleminekumenetlus on kehtestatud ning tagatud pärandinfrastruktuurilt ülemineku tingimuste ja menetluse järgimine. Võrguomanikel peaks siiski olema võimalik pärandvõrgud kasutusest kõrvaldada. Juurdepääsu taotlejatel, kes lähevad pärandinfrastruktuuril põhinevalt juurdepääsutootelt üle arenenumal tehnoloogial või meediumil põhinevale juurdepääsutootele, peaks soovi korral olema võimalik ajakohastada oma juurdepääs mis tahes reguleeritud toote tasemele, mis on suurema läbilaskevõimega, kuid neilt ei peaks seda nõudma. Ajakohastamise korral peaksid juurdepääsu taotlejad järgima suurema võimsusega tootele juurdepääsu reguleerivaid tingimusi, mille riigi reguleeriv asutus on oma turuanalüüsi käigus kindlaks määranud.

(210)  Telekommunikatsioonisektori liberaliseerimise ning tihedama konkurentsi ja sideteenuste suurema valikuga kaasnevad samaaegsed meetmed, mille eesmärk on luua ühtne reguleeriv raamistik, mis tagaks universaalteenuse pakkumise. Universaalteenuse mõiste peaks arenema nii, et selles kajastuksid tehnoloogia ja turu areng ning muudatused kasutajate nõudmistes.

(211)  Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 169 peab liit edendama tarbijakaitset.

(212)  Kui sellise juurdepääsu puudumisest tulenev sotsiaalse tõrjutuse risk ei võimalda kodanikel olla ühiskonda täiel määral sotsiaalselt ja majanduslikult kaasatud, on universaalteenus see turvaabinõu, mis tagab, et vähemalt teenuste miinimumkogum on tarbijate jaoks taskukohase hinnaga ja kõigile lõppkasutajatele kättesaadav.

(213)  Lairibaühenduse baasteenus on liidus pea kõigile kättesaadav ning seda kasutatakse laialdaselt paljudeks tegevusteks. Üldise käibelemineku määr on kättesaadavusest siiski madalam, sest jätkuvalt leidub neid, kel teadlikkuse, maksumuse, oskuste või valikutega seotud põhjustel ühendus puudub. Taskukohane piisav lairibaühendus on muutunud ühiskonnale ja majandusele laiemalt ülioluliseks. Elementaarsete internetiteenuste kaudu loob see aluse digitaalmajanduses ja ühiskonnas osalemiseks.

(214)  Universaalteenusega seotud põhinõue on tagada kõigile tarbijatele taskukohase hinnaga juurdepääs kättesaadava piisava lairibaühenduse ja kõneside teenustele ▌ määratud asukohas. Liikmesriikidel peaks samuti olema võimalus tagada liikvel olevatele kodanikele piisava lairibaühenduse ja kõneside teenuste taskukohasus mujal kui määratud asukohas ▌, kui nad peavad seda vajalikuks, et tagada tarbijate täielik sotsiaalne ja majanduslik kaasatus ühiskonda. Seejuures tuleks erilist tähelepanu pöörata selle tagamisele, et puuetega lõppkasutajatel oleks samaväärne juurdepääs. Ühenduse pakkumise tehnilistele vahenditele ei tohiks kehtestada piiranguid ning lubatud peaksid olema nii traadiga kui ka traadita tehnoloogia; piirata ei tohiks ka seda, mis kategooria ettevõtjad täidavad osaliselt või täies mahus universaalteenuse pakkumisega seotud kohustusi.

(215)  Konkreetse kasutaja internetiühenduse kiirus sõltub hulgast teguritest, sealhulgas internetiteenuse pakkuja ühenduvusest ja rakendusest, mille jaoks ühendust kasutatakse. Võttes arvesse BERECi aruannet parimate tavade kohta, peavad liikmesriigid määratlema piisava lairibaühenduse, pidades silmas riigisiseseid tingimusi ja liikmesriigi territooriumil tarbijate enamiku poolt kasutatavat minimaalset ribalaiust, et võimaldada oma territooriumil piisaval tasemel sotsiaalset kaasatust ja osalust digitaalmajanduses ja -ühiskonnas. Taskukohasel piisava lairibaühenduse teenusel peaks olema piisav ribalaius, et toetada juurdepääsu vähemalt põhiteenuste miinimumkogumile, mis vastab enamiku lõppkasutajate kasutatavatele teenustele, ning nende põhiteenuste kasutust. Selleks peaks komisjon jälgima internetikasutuse arengut, et teha kindlaks need internetipõhised teenused, mida kasutab liidus lõppkasutajate enamik ja mis on vajalikud ühiskonnas sotsiaalse ja majandusliku osalemise jaoks, ning seda loetelu vastavalt ajakohastama. Iga piisava lairibaühenduse teenuse suhtes tuleks kohaldada avatud internetiühendust käsitlevaid liidu õigust, eeskätt määrust (EL) 2015/2120.

(216)  Tarbijatele ei tohiks teha kohustuslikuks selliste teenuste kasutamist, mida nad ei taha, ning seega peaks teatud tingimustele vastavatel tarbijatel olema taotluse korral võimalik piirata taskukohaseid universaalteenuseid kõneside teenustega.

(217)  Liikmesriikidel peaks olema õigus laiendada taskukohasusega seotud meetmeid ja kulude kontrollimise meetmeid mikroettevõtjatele, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning mittetulundusühendustele, kui nad täidavad vastavaid tingimusi.

(218)  Riigi reguleerivad asutused peaksid koostöös muude pädevate asutustega suutma jälgida universaalteenuse pakkumise kohustusega hõlmatud teenuste jaemüügitariifide arengut ja taset. Järelevalve peaks toimuma viisil, mis ei põhjustaks liigset halduskoormust riigi reguleerivatele asutustele ja muudele pädevatele asutustele ega selliste teenuste pakkujatele.

(219)  Taskukohased hinnad on liikmesriikides riigisisesel tasandil riigi konkreetseid tingimusi arvesse võttes määratletud hinnad. Kui liikmesriigid teevad kindlaks, et piisava lairibaühenduse ja kõneside teenuste jaehinnad ei ole taskukohased väikese sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega tarbijate jaoks, sealhulgas eakamate inimeste, puuetega lõppkasutajate ning maapiirkondades või geograafiliselt eraldatud piirkondades elavate tarbijate jaoks, peaksid nad võtma asjakohaseid meetmeid. Sel eesmärgil võiksid liikmesriigid anda neile tarbijatele sidepidamiseks otsetoetust kas sotsiaaltoetuste raames või vautšeritena otsemakseteks või otsemaksetena. See võib olla asjakohaseks alternatiiviks, võttes arvesse vajadust vähendada turumoonutusi. Teise võimalusena või sellele lisaks võiksid liikmesriigid nõuda, et selliste teenuste pakkujad pakuksid kõnealustele tarbijatele põhitariifivõimalusi või -pakette.

(220)  Taskukohase hinna tagamisega võib kaasneda eritariifi võimaluste või pakettide pakkumine, et rahuldada väikese sissetulekuga või sotsiaalsete erivajadustega kasutajate vajadusi ▌. Turu toimimise moonutuste vältimiseks peaksid sellised pakkumised hõlmama põhifunktsioone. Individuaalsete tarbijate puhul peaks hinna taskukohasus põhinema õigusel sõlmida teenusepakkujaga leping, numbri kättesaadavusel, teenuse jätkuvusel ning nende suutlikkusel jälgida ja kontrollida oma kulutusi.

(221)  Kui liikmesriik nõuab, et teenusepakkujad pakuksid väikese sissetulekuga või sotsiaalsete erivajadustega tarbijatele tariifivõimalusi või -pakette, mis on erinevad tavaliste äritingimuste kohaselt pakutavatest, peaksid neid tariifivõimalusi või -pakette pakkuma kõik internetiühenduse ja kõneside teenuste pakkujad. Kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ei peaks kõikidelt internetiühenduse ja kõneside teenuste pakkujatelt tariifivõimaluste või -pakettide pakkumise nõudmine põhjustama neile ega liikmesriikidele liigset haldus- või rahalist koormust. Kui liikmesriik tõendab objektiivse hinnangu alusel sellise liigse haldus- või rahalise koormuse olemasolu, võib ta erandkorras otsustada, et kohustab eritariifivõimalusi või -pakette pakkuma ainult määratud teenusepakkujad. Objektiivses hinnangus tuleks arvesse võtta ka seda, millised on teenusepakkujate valimisest tekkivad hüved väikese sissetulekuga või sotsiaalsete erivajadustega tarbijatele ja millised on kõigile nendele teenusepakkujatele tekkivad hüved, kes saavad osutada universaalteenust. Kui liikmesriik otsustab erandkorras kehtestada eritariifivõimaluste või -pakettide pakkumise kohustuse ainult määratud teenusepakkujatele, peaks ta tagama, et väikese sissetulekuga või sotsiaalsete erivajadustega tarbijad saavad sotsiaalseid tariife pakkuvate teenusepakkujate vahel valida. Siiski ei pruugi liikmesriikidel olla teatavates olukordades võimalik teenusepakkujate valimist tagada, näiteks siis, kui tarbija elukoha piirkonnas pakub teenuseid ainult üks ettevõtja või kui valiku võimaldamine põhjustaks liikmesriigile liigset täiendavat korralduslikku ja rahalist koormust.

(222)  Kallidus ei peaks enam olema takistuseks tarbijate juurdepääsul ühenduvusteenuste miinimumkogumile. Õigus sõlmida teenusepakkujaga leping peaks tähendama seda, et eelkõige madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega tarbijatel, kelle soov võib saada tagasi lükatud, peaks olema võimalik sõlmida leping taskukohase ja piisava lairibaühenduse ja kõneside teenuste pakkumiseks vähemalt määratud asukohas kõigi teenusepakkujatega, kes asjaomases asukohas selliseid teenuseid pakuvad, või määratud teenusepakkujaga, kui liikmesriik on erandkorras otsustanud määrata ühe või mitu teenusepakkujat, kes neid tariifivõimalusi või -pakette peavad pakkuma. Selliste finantsriskide, nagu arvete maksmata jätmine, vähendamiseks peaks teenusepakkujatel olema õigus sõlmida leping ettemakse tingimusel, tuginedes taskukohastele individuaalsetele ettemakstud ühikutele.

(223)  Selle tagamiseks, et kodanikud oleksid kõneside teenuste abil kättesaadavad, peaksid liikmesriigid tagama numbri kasutatavuse mõistliku ajavahemiku jooksul, samuti ajal, kui kõneside teenuseid ei kasutata. Teenusepakkujad peaksid saama kehtestada mehhanisme, et kontrollida tarbija jätkuvat huvi numbri kasutatavana hoidmise vastu.

(224)  Kompensatsiooni maksmine teenusepakkujatele, kes osutavad sellistes oludes kõnealuseid teenuseid, ei pruugi põhjustada konkurentsi moonutamist, kui neile kompenseeritakse konkreetne netokulu ja kui netokuluga kaasnev koormus kaetakse konkurentsi seisukohast neutraalsel viisil.

(225)  Taskukohasuse meetmete tarviduse hindamiseks peaks riigi reguleerivatel asutustel koostöös muude pädevate asutustega olema võimalik jälgida madala sissetuleku või sotsiaalsete erivajadustega tarbijatele suunatud tariifivõimaluste või pakettide pakkumuste muutumist ja üksikasju.

(226)  Liikmesriigid peaksid kehtestama meetmed, et edendada taskukohaste toodete ja teenuste, sealhulgas puuetega tarbijatele mõeldud abitehnoloogiaga seadmeid hõlmavate vahendite turu loomist. Selle võib saavutada muu hulgas Euroopa standarditele osutamisega või toetades selliste liidu õiguse kohaste nõuete täitmist, mis ühtlustavad toodete ja teenuste ligipääsetavusnõudeid. Liikmesriigid peaksid kehtestama riiklikule olukorrale vastavad asjakohased meetmed, võimaldades liikmesriikidele paindlikkust võtta konkreetseid meetmeid näiteks siis, kui turg ei paku tavapärastel majandustingimustel taskukohaseid tooteid ja teenuseid, mis hõlmaksid puuetega tarbijatele mõeldud vahendeid. Need meetmed võiksid hõlmata otsest rahalist toetust lõppkasutajatele. Vahendusteenuste hind puuetega tarbijatele peaks olema võrdne kõnesideteenuste keskmise hinnaga.

(227)  Vahendusteenused on teenused, mis võimaldavad kahepoolset kaugsidet eri sideviise, näiteks tekst, märgid, kõne kasutavate lõppkasutajate vahel, pakkudes nende sideviiside teisendamist ühest viisist teise, tavaliselt inimoperaatori poolt. Reaalajas tekstiedastus määratletakse kooskõlas toodete ja teenuste ligipääsetavusnõudeid ühtlustava liidu õigusega ning see osutab kakspunkt- või multipunkt-ühendusel põhinevale tekstivestlusele, kus sisestatava teksti tähemärgid edastatakse järjekorras, nii et kasutaja tajub kommunikatsiooni pidevana.

(228)  Piisavat lairibaühendust võimaldava andmeedastuskiirusega andmeside puhul on püsiliiniühendused pea kõigile kättesaadavad ning neid kasutab enamik liidu kodanikke. Standardse lairiba püsiühenduse leviala ja kättesaadavuse ulatus liidu kodudes 2015. aastal 97 %ni, keskmine kasutuse määr oli 72 % ning traadita tehnoloogial põhinevatel teenustel on veelgi suurem ulatus. Liikmesriigiti esineb linna- ja maapiirkondades siiski erinevusi lairiba püsiühenduse kättesaadavuses ja taskukohasuses.

(229)  Turg peab etendama juhtrolli pidevalt kasvava kiirusega lairibaühenduse kättesaadavuse tagamisel. Piirkondades, kus turg ei suuda soovitut pakkuda, näivad muud piisava lairibaühenduse kättesaadavuse toetamisele suunatud riiklikud poliitikavahendid olevat universaalteenuse pakkumise kohustustest põhimõtteliselt kulutõhusamad ja turgu vähem häirivad. Sellisteks näideteks on näiteks Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi ja Euroopa ühendamise rahastu raames pakutavate rahastamisvahendite kasutamine, Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidest pärinevate riiklike vahendite kasutamine, levialaliste kohustuste seadmine raadiospektri kasutusõigustele, et toetada lairibavõrkude kasutuselevõttu hõredamalt asustatud piirkondades, ning liidu riigiabi normidele vastavad avaliku sektori investeeringud.

(230)  Kui pärast nõuetekohast hindamist, võttes arvesse pädeva asutuse poolt läbi viidud võrkude kasutuselevõtu geograafilise ülevaate tulemusi või liikmesriikide jaoks kättesaadavat viimast teavet enne esimese geograafilise ülevaate tulemuste avaldamist, selgub, et tõenäoliselt ei paku ei turusekkumismehhanism ega riikliku sekkumise mehhanism lõppkasutajatele teatavates piirkondades ühendust, mis oleks suuteline tagama piisava lairibaühenduse teenuse, mille liikmesriigid määratlevad, ja kõneside teenuseid määratud asukohas, peaks liikmesriikidel olema erandjuhtudel võimalik määrata kõnealuste teenuste pakkumiseks riigi territooriumi erinevates asjaomastes osades eri teenusepakkujad või teenusepakkujate rühmad. Lisaks geograafilisele ülevaatele peaks liikmesriikidel olema õigus vajaduse korral kasutada mis tahes täiendavaid tõendeid, et määrata kindlaks, millises ulatuses on piisava lairibaühenduse ja kõneside teenused määratud asukohas kättesaadavad. Täiendavad tõendid võiksid hõlmata andmeid, mis on riigi reguleerivatele asutustele kättesaadavad turuanalüüsi menetluse kaudu, ja kasutajatelt kogutud andmeid. Liikmesriikidel peaks olema õigus piirata piisava lairibaühenduse teenuse kättesaadavust toetava universaalteenuse pakkumise kohustust lõppkasutaja peamise asukohaga/elukohaga. Määratud asukohas pakutava piisava lairibaühenduse ja kõneside teenuste tehnilistele vahenditele ei tohiks kehtestada piiranguid ning lubatud peaksid olema nii traadiga kui ka traadita tehnoloogia; piirata ei tohiks ka seda, millised ettevõtjad täidavad osaliselt või täies mahus universaalteenuse pakkumise kohustusi.

(231)  Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt peavad liikmesriigid objektiivsete kriteeriumide põhjal otsustama, millised ettevõtjad määratakse universaalteenuse pakkujaks, võttes vajaduse korral arvesse ettevõtjate suutlikkust ja tahet aktsepteerida kõiki universaalteenuse pakkumise kohustusi või osa nendest. See ei takista liikmesriike kehtestamast sellise pakkuja määramise käigus tulemuslikkuse põhjendusel eritingimusi, sealhulgas geograafiliste piirkondade või komponentide rühmitamine või universaalteenuse pakkumise miinimumperioodi sätestamine.

(232)  Kulusid, mis tulenevad sellest, et universaalteenuse kohustuste raames tagatakse käesoleva direktiivi kohaselt kindlaks määratud piisava lairibaühenduse teenust võimaldava ühenduse ning kõneside teenuste kättesaadavus määratud asukohas ja taskukohase hinnaga, tuleks hinnata. Seejuures tuleks eelkõige hinnata eeldatavat rahalist koormust elektroonilise side sektori teenusepakkujate ja kasutajate jaoks.

(233)  Määramismenetluse raames kehtestatud kogu riigi territooriumi levialaga katmise tagamise nõuded tähendavad a priori tõenäoliselt, et teatavad ettevõtjad jäetakse universaalteenuse pakkujaks määramise taotlemisest kõrvale või loobuvad sellest. Universaalteenuse pakkumise kohustusega pakkujate määramine ülemäära pikaks ajaks või tähtajatult võib samuti tuua kaasa teatavate teenusepakkujate a priori väljajätmise. Kui liikmesriik otsustab määrata ühe või mitu teenusepakkujat taskukohase teenusetagamiseks, peaks nimetatud teenusepakkujatel olema võimalik erineda nendest, kes määrati universaalteenuse kättesaadavust silmas pidades.

(234)  Kui teenusepakkuja, kes on erandkorras määratud pakkuma tariifivõimalusi või -pakette, mis on erinevad tavaliste äritingimuste kohaselt pakutavatest, nagu need on määratletud käesoleva direktiivi kohaselt või tagama määratud asukohas piisava lairibaühenduse teenuse või kõneside teenuste kättesaadavuse, nagu see on määratletud käesoleva direktiivi kohaselt, otsustab seoses universaalteenuse pakkumise kohustusega kogu oma riigi territooriumil asuva kohaliku juurdepääsuvõrgu vara või selle osa üle anda erineva lõpliku omandilise kuuluvusega eraldiseisvale juriidilisele isikule, peaks pädev asutus hindama tehingu mõju, et tagada universaalteenuse pakkumise jätkumine kogu riigi territooriumil või selle osades. Selleks peaks teenusepakkuja võõrandamisest eelnevalt teavitama universaalteenuse pakkumise kohustuse määranud pädevat asutust. Pädeva asutuse hinnang ei tohiks piirata tehingu sooritamist.

(235)  Stabiilsuse tagamiseks ja järkjärgulise ülemineku toetamiseks peaks liikmesriikidel olema käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeval õigus jätkata oma territooriumil selliste universaalteenuste pakkumise tagamist, mille hulka ei kuulu piisav lairibaühendus ja kõneside teenused määratud asukohas, mis kuuluvad direktiivi 2002/22/EÜ alusel nende universaalteenuse pakkumise kohustuste ulatusse, tingimusel et teenused või võrreldavad teenused ei ole tavalistel kaubandustingimustel kättesaadavad. Avalike taksofonide, mille eest tasutakse müntide, krediitkaartide või deebetkaartide või ettemaksekaartidega, sealhulgas koodikaartidega, kataloogide ja numbriinfoteenuste universaalteenuse korra raames üldsusele pakkumise jätkuv võimaldamine seni, kuni nende järele on nähtav vajadus, pakuks liikmesriikidele vajalikku paindlikkust liikmesriikide eri olude nõuetekohaseks arvestamiseks. See võib hõlmata avalike taksofonide olemasolu peamistes riiki sisenemise punktides, nagu lennu-, rongi- ja bussijaamad, ning hädaolukorraga seotud kohtades, nagu haiglad, politseijaoskonnad ja kiirteede hädapeatuskohad, et täita lõppkasutajate, eelkõige puuetega lõppkasutajate mõistlikke vajadusi.

(236)  Liikmesriigid peaksid jälgima tarbijate olukorda seoses piisava lairibaühenduse ja kõneside teenuste kasutamise ja eelkõige nende teenuste hinna taskukohasusega. Piisava lairibaühenduse ja kõneside teenuste hinna taskukohasus on seotud teabega, mida kasutajad saavad kasutamise kulude kohta ja kasutamise suhtelise kulu kohta võrreldes teiste teenustega, ning lisaks sellele on see seotud ka kasutajate suutlikkusega kontrollida kulutusi. Seega tähendab taskukohasus, et teenusepakkujatele kehtestatud kohustustega antakse tarbijatele teatavad volitused. Kõnealuste kohustuste hulka kuuluvad näiteks arvete kindlaksmääratud detailsusaste, tarbijate võimalus blokeerida teatavad kõned, näiteks kulukad kõned tasulistele teenustele, kontrollida kulutusi ettemaksete abil ja tasaarvestada eelnevalt makstud liitumistasud. Selliseid meetmeid võib turu arengut silmas pidades läbi vaadata ja muuta. Üksikasjalikel arvetel internetikasutuse kohta peaks olema näidatud ainult aeg, kestus ja kasutusmaht ühe kasutuskorra ajal, mitte aga selle kasutuskorra ajal külastatud veebisaidid või interneti lõpp-punktid.

(237)  Kui tegemist ei ole pideva maksmisega hilinemise või arvete tasumata jätmisega, peaksid tarbijad, kel on õigus taskukohastele hindadele, olema kuni vaidluse lahendamiseni kaitstud viivitamatu ühenduse katkestamise eest maksmata arve tõttu, ja eelkõige juhul, kui tegemist on tasuliste teenuste eest nõutavat suurt arvet käsitleva vaidlusega, peaks neil säilima juurdepääs olulistele kõneside teenustele ja liikmesriikide määratletud internetiühenduse miinimumteenustele. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, et sellise juurdepääsu pakkumist jätkatakse ainult juhul, kui abonent jätkab liinitasu või interneti baasteenuse eest maksmist.

(238)  Kui piisava lairibaühenduse ja kõneside teenuste pakkumisega või muude ▌teenuste käesoleva direktiivi kohase pakkumisega kaasneb teenusepakkujale ebaõiglane koormus, võttes nõuetekohaselt arvesse kulusid ja tulusid ning asjaomaste teenuste pakkumisest tulenevat immateriaalset kasu, võib seda võtta arvesse universaalteenuse pakkumise kohustuse netokulu arvestuses.

(239)  Vajaduse korral peaksid liikmesriigid looma mehhanismid universaalteenuse pakkumise kohustuste netokulude rahastamiseks juhul, kui on tõendatud, et teenust on võimalik osutada ainult kahjumiga või netomaksumusega, mis ei mahu tavaliste kaubandusstandardite raamidesse. Oluline on tagada, et universaalteenuse pakkumise kohustuste netokulud on arvestatud nõuetekohaselt ning et võimalik rahastamine mõjutab turgu ja ettevõtjaid võimalikult vähe ning on kooskõlas ELi toimimise lepingu artiklitega 107 ja 108.

(240)  Universaalteenuse pakkumise kohustuse netokulude arvestamisel tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta kulusid ja tulusid ning universaalteenuse pakkumisega kaasnevaid immateriaalseid hüvesid, kuid selline arvestamine ei tohiks takistada kulude kajastamist hinnakujunduses. Kõigi universaalteenuse pakkumise kohustuste netokulude arvestamiseks tuleks kasutada läbipaistvaid menetlusi.

(241)  Immateriaalse kasu arvessevõtmine tähendab seda, et üldkulude kindlaksmääramiseks lahutatakse universaalteenuse pakkumise kohustuste otsestest netokuludest see kaudne kasu, mis tuleneb ettevõtja universaalteenuse pakkuja seisundist.

(242)  Kui universaalteenuse pakkumise kohustusega kaasneb teenusepakkujale ebaõiglane koormus, on otstarbekas lubada liikmesriikidel luua mehhanisme netokulude tulemuslikuks katmiseks. Üks võimalus universaalteenuse pakkumise kohustuste netokulude katmiseks on riigi vahendite kasutamine. Teiseks meetodiks on jagada universaalteenuse pakkumise kohustuste netokulu elektroonilise side võrkude ja -teenuste pakkujate vahel. Liikmesriikidel peaks olema võimalik rahastada universaalteenuse eri elementide netokulud eri mehhanismide abil või rahastada mõne või kõigi elementide netokulud kahest mehhanismist ühe või nende kahe kombineerimise abil. Piisav lairibaühendus on kasulik nii elektroonilise side sektorile kui ka laiemale digitaalmajandusele ja ühiskonnale tervikuna. Lairibaühenduse kiirust toetava ühenduse pakkumine aina rohkematele lõppkasutajatele võimaldab neil kasutada internetipõhiseid teenuseid ja seeläbi aktiivselt osaleda digiühiskonnas. Selliste ühenduste tagamine universaalteenuse pakkumise kohustuste alusel teenib nii avalikku huvi kui ka elektroonilise side pakkujate huve. Neid asjaolusid peaksid liikmesriigid arvesse võtma, kui nad valivad ja kujundavad mehhanisme netokulude katmiseks.

(243)  Kui kulude katmisel jagatakse universaalteenuse pakkumise kohustuste netokulu elektroonilise side võrkude ja -teenuste pakkujate vahel, peaksid liikmesriigid tagama, et teenusepakkujate vahelise eraldamise meetod põhineb objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel ning on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. See põhimõte ei takista liikmesriikidel vabastada lõivust uusi turuletulijaid, kes ei ole saavutanud märkimisväärset turuosa. Kõigi rahastamismehhanismide puhul tuleks tagada, et turul tegutsevad ettevõtjad osalevad ainult universaalteenuse pakkumise kohustuste rahastamises ega toeta toiminguid, mis ei ole otseselt seotud universaalteenuse pakkumise kohustustega. Kulude katmise mehhanismid peaksid alati olema kooskõlas liidu õigusega ja eriti jagamismehhanismide puhul ka mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Kõik rahastamismehhanismid peaksid tagama, et ühe liikmesriigi kasutajad ei aita katta universaalteenuse pakkumise kulusid teises liikmesriigis. Universaalteenuse pakkumise kohustuste kulud peaks olema võimalik jagada kõigi teenusepakkujate või kindlaksmääratud klassi kuuluvate teenusepakkujate vahel. Liikmesriigid peaksid tagama, et jagamismehhanismi puhul järgitakse läbipaistvuse, minimaalse turumoonutuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Minimaalne turumoonutus tähendab seda, et maksed tuleb sisse nõuda nii, et lõppkasutajate kanda jääv rahaline koormus on võimalikult väike, kasutades selleks näiteks maksere võimalikult ulatuslikku jaotamist.

(244)  Teenusepakkujad, kes saavad kasu universaalteenuse rahastamisest, peaksid esitama riigi reguleerivatele asutustele oma taotluse põhjendamiseks piisavad üksikasjad konkreetsete elementide kohta, mille jaoks sellist rahastamist vaja on. Liikmesriikide skeemid universaalteenuse pakkumise kohustuste kuluarvestuse ja finantseerimise kohta tuleks edastada komisjonile, kes kontrollib nende vastavust ELi toimimise lepingule. Liikmesriigid peaksid tagama universaalteenuse pakkumise kohustuste rahastamiseks sissenõutavate tasude tegeliku läbipaistvuse ja kontrolli nende summade üle. Universaalteenuse pakkumise netokulude arvutamine peaks baseeruma objektiivsel ja läbipaistval metoodikal, et tagada universaalteenuse kulutõhus pakkumine ja edendada võrdsete tingimuste loomist turuosaliste jaoks. Läbipaistvust võiks aidata suurendada see, kui universaalteenuse üksikelementide netokulude arvutamiseks kasutatav metoodika tehtaks eelnevalt teatavaks.

(245)  Liikmesriigid ei või turuosalistele kehtestada rahalist osalust seoses meetmetega, mis ei kuulu universaalteenuse pakkumise kohustuste hulka. Individuaalselt on liikmesriikidel vabadus kehtestada erimeetmeid (väljaspool universaalteenuse pakkumise kohustuste ulatust) ja rahastada neid liidu õiguse kohaselt, kuid mitte turuosaliste osamakseid kasutades.

(246)  Selleks, et tõhusalt toetada kaupade, teenuste ja isikute vaba liikumist liidus, peaks olema võimalik teatavaid riiklikke numeratsiooniressursse, eelkõige teatavaid mittegeograafilisi numbreid, kasutada territooriumiväliselt, väljaspool määrava liikmesriigi territooriumi. Isikutevahelise sidega seonduvat arvestatavat pettuse ohtu arvesse võttes peaks selline territooriumiväline kasutus olema lubatud ainult nende elektroonilise side teenuste pakkumiseks, mis ei ole isikutevahelise side teenused. Liikmesriigid peaksid tagama asjaomaste õigusnormide, eelkõige tarbijakaitse normide ja numeratsiooniressursside kasutusega seotud muude normide jõustamise sõltumata sellest ▌, kus kasutusõigused ▌on antud ja kus numeratsiooniressursse liidus kasutatakse. Liikmesriikidele jääb pädevus kohaldada oma õigust tema territooriumil kasutatavate numeratsiooniressursside suhtes, sealhulgas siis, kui õigused on antud teises liikmesriigis.

(247)  Teise liikmesriigi numeratsiooniressursse kasutavate liikmesriikide riigi reguleerivatel asutustel või muudel pädevatel asutustel ei ole kõnealuste numeratsiooniressursside üle kontrolli. Seetõttu on oluline, et territooriumivälise kasutuse õiguse andnud liikmesriigi reguleeriv asutus või muu pädev asutus tagaks ka lõppkasutajate tõhusa kaitse liikmesriikides, kus neid numbreid kasutatakse. Tõhusa kaitse tagamiseks peaksid territooriumivälise kasutuse õiguse andnud riigi reguleerivad asutused või muud pädevad asutused kehtestama kooskõlas käesoleva direktiiviga tingimused, mis käsitlevad tarbijakaitsenormide ja numeratsiooniressursside kasutamisega seotud muude normide järgimist teenusepakkuja poolt nendes liikmesriikides, kus neid ressursse kasutatakse.

(248)  Teise liikmesriigi numeratsiooniressursse kasutavate liikmesriikide reguleerivatel asutustel või muudel pädevatel asutustel peaks olema võimalik taotleda numeratsiooniressursside kasutusõigused andnud riigi reguleerivatelt asutustelt või muudelt pädevatelt asutustelt abi nende normide jõustamisel. Kasutusõigused andnud riigi reguleerivate asutuste või muude pädevate asutuste poolt võetavad jõustamismeetmed peaksid hõlmama hoiatavaid karistusi, eeskätt olulise rikkumise korral eelkõige asjaomasele ettevõtjale määratud numeratsiooniressursside territooriumivälise kasutamise õiguse äravõtmist. Territooriumivälise kasutuse nõuded ei tohiks piirata liikmesriikide voli tõkestada juhtumipõhiselt juurdepääs numbritele või teenustele, kui see on põhjendatud pettuse või väärkasutuse tõttu. Numeratsiooniressursside territooriumiväline kasutus ei tohiks piirata rändlusteenuste pakkumisega seonduvaid liidu norme, sealhulgas neid, mis seonduvad selliste rändlusteenuste anomaalse või lubamatu kasutamise ärahoidmisega, mille suhtes kohaldatakse jaehinna reguleerimist ja mille puhul saab kasutada reguleeritud rändlusteenuse hulgihindu. Liikmesriikidel peaks jätkuvalt olema võimalik sõlmida kolmandate riikidega numeratsiooniressursside territooriumivälist kasutust käsitlevaid erilepinguid.

(249)  Liikmesriigid peaksid elektroonilise side pakkujate vahetamise hõlbustamiseks soodustama numeratsiooniressursside eraldamist raadiolainete abil. Numeratsiooniressursside eraldamine raadiolainete abil võimaldab kommunikatsiooniseadmete tunnuste ümberprogrammeerimist ilma, et oleks vaja füüsilist juurdepääsu asjaomastele seadmetele. See võimalus on iseäranis oluline masinatevaheliste teenuste puhul, st teenuste puhul, mis hõlmavad andmete ja teabe automaatset edastamist seadmete või tarkvarapõhiste rakenduste vahel nii, et inimeste sekkumine on piiratud või puudub täielikult. Selliste masinatevaheliste teenuste pakkujatel ei pruugi olla füüsilist juurdepääsu oma seadmetele, kuna neid kasutatakse kaugel või kasutatavate seadmete arv on suur või tulenevalt nende kasutustavadest. Pidades silmas tärkavat masinatevahelist turgu ja uusi tehnoloogiaid, peaksid liikmesriigid püüdlema selle poole, et tagada raadiolainete abil eraldamise tehnoloogianeutraalsus.

(250)  Läbipaistvatel, objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel põhinev juurdepääs numeratsiooniressurssidele on ettevõtjatele äärmiselt oluline konkureerimiseks elektroonilise side sektoris. Liikmesriikidel peaks olema õigus anda numeratsiooniressursside kasutusõigusi muudele ettevõtjatele kui elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujad, võttes arvesse numbrite kasvavat olulisust asjade interneti mitmesuguste teenuste jaoks. Kõiki riikliku numeratsiooniplaani elemente, sealhulgas võrkudes adresseerimiseks kasutatavaid punktikoode, peaksid haldama riigi reguleerivad asutused või muud pädevad asutused. Kui üleeuroopaliste teenuste või piiriüleste teenuste, eelkõige selliste uute masinatevaheliste teenuste nagu võrku ühendatud autod, arendamiseks on vaja ühtlustada liidu numeratsiooniressursside kasutamist ning kui olemasolevate numeratsiooniressursside alusel ei ole nõudlust võimalik täita, võib komisjon võtta BERECi abil rakendusmeetmeid.

(251)  Numeratsiooniressursside kasutusõiguste andmise otsuste avaldamise nõude täitmiseks peaks olema võimalik teha kõnealused otsused avalikult kättesaadavaks koduleheküljel.

(252)  Arvestades kadunud lastest teavitamise eriomaseid aspekte, peaksid liikmesriigid järgima võetud kohustust tagada, et nende territooriumil oleks hästitoimiv kadunud lastest teavitamise teenus numbri 116000 all kättesaadav. Liikmesriigid peaksid võtma asjakohaseid meetmeid, et tagada numbri 116000 piisav teenusekvaliteet.

(253)  Üheaegselt kadunud lastest teavitamise abitelefoni numbriga 116000 tagavad paljud liikmesriigid lastele kasutamiseks lapsesõbraliku nõuandetelefoni (number 116111), millelt saavad abi hoolt ja kaitset vajavad lapsed. Nimetatud liikmesriigid ja komisjon peaksid tagama elanikkonna, ennekõike laste, ja riigisiseste lastekaitsesüsteemide suurema teadlikkuse abiliini 116111 olemasolust.

(254)  Siseturg tähendab seda, et liidu mittegeograafilisi numbreid kasutades on lõppkasutajatel juurdepääs kõigile teiste liikmesriikide numeratsiooniplaani numbritele ja juurdepääsuteenustele, sealhulgas tasuta ja tasulistele numbritele, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja, kellele helistatakse, on ärilistel põhjustel otsustanud piirata juurdepääsu teatavatest geograafilistest piirkondadest. Lõppkasutajatel peaks olema juurdepääs ka rahvusvahelistele tasuta numbritele. Piiriülest juurdepääsu numeratsiooniressurssidele ning seotud teenustele ei tohiks keelata, välja arvatud objektiivselt põhjendatud juhtudel, näiteks vajaduse korral võidelda pettuse ja kuritarvitamisega, näiteks seoses teatavate tasuliste teenustega, kui number on määratud ainult riigisiseseks kasutamiseks (näiteks riigisisene lühinumber) või kui see ei ole ▌ majanduslikult teostatav. Väljastpoolt asjaomast liikmesriiki helistavate isikute puhul ei pea nõutavad hinnad olema samasugused kui sellest liikmesriigist helistavate isikute puhul. Kasutajaid tuleks varem selgelt teavitada kõigist tasuta numbrite puhul rakendatavatest tasudest, näiteks tasudest standardsete rahvusvaheliste koodide valimise abil tehtavate rahvusvaheliste kõnede eest. Kui elektroonilise side teenuste pakkujad peatavad pettuse või väärkasutuse tõttu vastastikuse sidumise või muude teenuste müügi, peaksid liikmesriigid tagama, et peatatud teenustelt saadud tulu makstakse võimaluse korral tagasi lõppkasutajatele, keda asjaomane pettus või väärkasutus mõjutab.

(255)  Kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega tuleks jätta mitmed käesoleva direktiivi lõppkasutajate õigusi käsitlevad sätted kohaldamata numbrivaba isikutevahelise side teenuseid pakkuvate mikroettevõtjate suhtes. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb mikroettevõtjaid hõlmavat väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate määratlust tõlgendada rangelt. Selleks et hõlmata ainult need ettevõtjad, kes on tõepoolest sõltumatud mikroettevõtjad, on vaja hinnata selliste mikroettevõtjate struktuuri, kes moodustavad ühest niisugusest ettevõtjast võimsama majanduskontserni, ning tagada, et mikroettevõtjate määratlust ei kasutataks ära puhtformaalsetel põhjendustel.

(256)  Elektroonilise side ühtse turu lõpuleviimine eeldab nende tõkete kõrvaldamist, mis takistavad lõppkasutajate juurdepääsu elektroonilise side teenustele kogu liidus. Üldsusele elektroonilise side pakkujad ei tohiks keelata ega piirata lõppkasutajate juurdepääsu või neid diskrimineerida kodakondsuse ▌, elukohaliikmesriigi või asutamise liikmesriigi alusel. Eristamine peaks siiski olema kulude ja riskide objektiivselt põhjendatavate erinevuste alusel võimalik jaemüügitasandil osutatavate reguleeritud rändlusteenuste anomaalse või lubamatu kasutamise suhtes, mitte piirduma määruses (EL) nr 531/2012 sätestatud meetmetega.

(257)  Lõppkasutajate kaitse normide erinev rakendamine on loonud olulisi siseturu tõkkeid, mis mõjutavad nii elektroonilise side teenuste pakkujaid kui ka lõppkasutajaid. Kõnealuseid tõkkeid tuleks vähendada samade normide kohaldamisega, mis tagaks kõrge ja ühtse kaitsetaseme kogu liidus. Käesoleva direktiiviga hõlmatud lõppkasutajate õiguste kohandatud ja täielik ühtlustamine peaks nii lõppkasutajate kui ka elektroonilise side teenuste pakkujate jaoks suurendama märkimisväärselt õiguskindlust ning märgatavalt alandama killustunud normidest johtuvaid turulepääsu tõkkeid ja tarbetut nõuete täitmise koormust. Täielik ühtlustamine aitab ületada siseturu toimimise tõkked, mis on tingitud sellistest lõppkasutajaid käsitlevatest siseriiklikest sätetest, mis samaaegselt kaitsevad siseriiklikke pakkujaid teistest liikmesriikidest tuleneva konkurentsi eest. Ühtse ja kõrge kaitsetaseme saavutamiseks tuleks käesolevas direktiivis mitmeid lõppkasutajaid käsitlevaid sätteid tõhustada, tuginedes liikmesriikide parimatele tavadele. Õiguste täielik ühtlustamine suurendab lõppkasutajate usaldust siseturu vastu, sest elektroonilise side teenuseid kasutades laieneb neile võrdselt kõrge kaitsetase mitte üksnes oma liikmesriigis, vaid ka teistes liikmesriikides elades, töötades või reisides. Täielik ühtlustamine peaks laienema ainult küsimustele, mis on hõlmatud käesolevas direktiivis lõppkasutajate õigusi käsitlevate sätetega. Seetõttu ei peaks see mõjutama liikmesriigi õigust seoses lõppkasutajate kaitse nende aspektidega, sealhulgas teatavate läbipaistvusmeetmete aspektidega, mida need sätted ei hõlma. Näiteks läbipaistvuskohustustega seotud meetmeid, mida käesolev direktiiv ei hõlma, tuleks pidada kokkusobivaks täieliku ühtlustamise põhimõttega, samas kui käesoleva direktiiviga hõlmatud läbipaistvusküsimustega seotud lisanõudeid, näiteks teabe avaldamist, tuleks pidada selle põhimõttega kokkusobimatuks. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik säilitada või kehtestada riigisiseseid õigusnorme küsimuste kohta, mida käesolevas direktiivis konkreetselt ei käsitleta, eelkõige uutmoodi probleemidega tegelemiseks.

(258)  Lepingud on lõppkasutajatele oluline vahend, et tagada teabe läbipaistvus ja õiguskindlus. Konkurentsile rajatud turul sõlmib suurem osa teenusepakkujaid oma klientidega lepingud, sest see on kaubanduslikult soovitav. Lisaks käesolevale direktiivi kohaldatakse elektroonilise side võrkude ja teenustega seotud tarbijatehingute suhtes lepingunõudeid, mis on sätestatud kehtivas liidu tarbijakaitseõiguses, eelkõige nõukogu direktiivis 93/13/EMÜ(40) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/83/EL(41). Käesolevasse direktiivi selliste teabenõuete lisamine, mida võidakse esitada ka direktiivi 2011/83/EL alusel, ei tohiks kaasa tuua teabe dubleerimist lepingueelsetes dokumentides ja lepingudokumentides. Käesoleva direktiivi alusel asjakohase, sealhulgas mis tahes ettekirjutavama või üksikasjalikuma nõude kohase teabe esitamist tuleks pidada direktiivi 2011/83/EL vastavate nõuetega kooskõlas olevaks.

(259)  Teatavaid lõppkasutajate kaitse sätteid, mida kohaldatakse a priori ainult tarbijate suhtes, täpsemalt sätteid lepingulise teabe, lepingu maksimaalse kestuse ja pakettide kohta, ei tuleks kohaldada mitte ainult tarbijate, vaid ka mikroettevõtjate ja väikeettevõtjate ning siseriiklikus õiguses määratletud mittetulundusühenduste suhtes. Nende ettevõtjate ja ühenduste kategooriate läbirääkimispositsioon on võrreldav tarbijate omaga ja seetõttu peaks neile laienema samaväärne kaitse, välja arvatud siis, kui nad sõnaselgelt neist õigustest loobuvad. Käesolevas direktiivis sätestatud kohustusi lepingulise teabe kohta, sealhulgas direktiivis 2011/83/EL sätestatud kohustusi, millele on käesolevas direktiivis osutatud, tuleks kohaldada olenemata tarbija poolt mis tahes makse tegemisest ja selle makse summast. Lepingulist teavet käsitlevaid kohustusi, sealhulgas direktiivis 2011/83/EL sisalduvaid kohustusi tuleks kohaldada mikroettevõtjate, väikeste ettevõtjate ja mittetulundusühenduste suhtes automaatselt, välja arvatud siis, kui nad eelistavad individuaalsete lepingutingimuste üle elektroonilise side teenuste pakkujatega läbi rääkida. Erinevalt mikroettevõtjatest ja väikeettevõtjatest ning mittetulundusühendustest on suurematel ettevõtjatel tavaliselt tugevam läbirääkimispositsioon ning seetõttu ei sõltu nad samadest lepingulise teabe nõuetest kui tarbijad. Muid sätteid, nagu näiteks numbri liikuvust, mis on olulised ka suuremate ettevõtjate jaoks, tuleks jätkuvalt kohaldada kõigi lõppkasutajate suhtes. „Mittetulundusühendused“ on juriidilised isikud, mis ei teeni oma omanikele või liikmetele kasumit. Mittetulundusühendused on tavaliselt heategevuslikud või muud liiki üldsuse huvisid esindavad organisatsioonid. Pidades silmas võrreldavat olukorda, on käesoleva direktiivi kohaselt seega õiguspärane kohelda selliseid organisatsioone mikroettevõtjate ja väikeettevõtjatega samaväärselt määral, mil tegemist on lõppkasutajate õigustega.

(260)  Elektroonilise side sektori spetsiifika nõuab lisaks horisontaalsetele lepingunormidele piiratud arvu täiendavaid kaitsesätteid lõppkasutajate kohta. Lõppkasutajaid tuleks muu hulgas teavitada pakutavatest teenusekvaliteedi tasemetest, soodustuste ja lepingu lõpetamise tingimustest, kohaldatavatest hinnakirjadest ja nende teenuste tariifidest, mille suhtes kohaldatakse eraldi hinnatingimusi. Kõnealune teave on oluline muude üldkasutatavate elektroonilise side teenuste kui masinatevaheliste teenuste pakkumiseks kasutatavate ülekandeteenuste pakkujatele. Ilma et see piiraks isikuandmete kaitse suhtes kohaldatavaid norme, ei tuleks üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkuja suhtes kohaldada kohustuslikke teavitamisnõudeid lepingute puhul, kui pakkuja ja temaga seotud äriühingud või isikud ei saa mingisugust tasu, mis on otseselt või kaudselt seotud elektroonilise side teenuste pakkumisega, näiteks kui ülikooli annab oma külastajatele tasuta juurdepääsu ülikoolilinnaku WiFi-võrgule ning ei saa selle elektroonilise side teenuse pakkumise eest mingisugust tasu, ei kasutajate maksete ega ka reklaamitulude kujul.

(261)  Selleks, et võimaldada lõppkasutajal langetada teadlikke otsuseid, on oluline, et nõutav asjakohane teave esitatakse lepingu sõlmimise eel selges ja mõistetavas keeles ning püsival andmekandjal või, kui see ei ole teostatav ja ilma et see piiraks direktiivis 2011/83/EL sätestatud püsiva andmekandja määratlust, dokumendis, mis tehakse teenusepakkujale kättesaadavaks ja millest teatatakse kasutajale ning mida on kerge alla laadida, avada ja lugeda tarbijate poolt tavaliselt kasutatavate seadmetega. Valiku lihtsustamiseks peaksid pakkujad esitama oluliste lepingutingimuste kokkuvõtte. Võrreldavuse hõlbustamiseks ja nõuete täitmise kulude vähendamiseks peaks komisjon võtma pärast BERECiga konsulteerimist vastu lepingu kokkuvõtliku vormi. Lepingueelselt esitatud teave ja kokkuvõtlik vorm peaksid olema lõpliku lepingu lahutamatud osad. Lepingu kokkuvõte peaks olema lühike ja lihtsalt loetav, ideaaljuhul mitte pikem kui üks A4 lehekülg või juhul kui üks leping käsitleb mitut eri teenust, kuni kolm ühepoolset A4 lehte.

(262)  Määruse (EL) 2015/2120 vastuvõtmise järel on aegunud käesoleva direktiivi sätted, milles käsitletakse teavet tingimuste kohta, mis piiravad teenustele ja rakendustele juurdepääsu või nende kasutamist ning samuti andmeliikluse juhtimist, ja need tuleks kehtetuks tunnistada.

(263)  Seoses lõppseadmetega tuleks tarbijalepingus täpsustada tingimused, mille teenusepakkuja on kehtestanud seadme kasutamisele, näiteks mobiilsidevahendite lukustamine SIM-kaardiga, kui sellised tingimused ei ole siseriikliku õigusega keelatud, ning lepingu ennetähtaegse või kokkulepitud kehtivusaja lõpul selle lõpetamise kulud, sealhulgas seadme endale jätmisega seotud kulud. Kui lõppkasutaja otsustab endale jätta lõppseadmed, mis olid lepinguga seotud selle sõlmimisel, ei tohiks nende eest nõutav hüvitis ületada seadmete pro rata temporis väärtust, mis arvutatakse lepingu sõlmimise hetkel oleva väärtuse alusel, või kuni lepingu lõppemiseni maksta jäänud teenustasu osast, olenevalt sellest, kumb summa on väiksem. Liikmesriikidel peaks olema õigus valida hüvitise määra arvutamiseks teisi meetodeid, kui see määr on võrdne arvutatud hüvitisega või sellest väiksem. Teenusepakkuja peaks tasuta kaotama kõik lõppseadmete muudes võrkudes kasutamise piirangud hiljemalt nimetatud hüvitise maksmisel.

(264)  Piiramata teenusepakkuja käesoleva direktiivi kohast sisulist kohustust seoses turvalisusega, peaks leping täpsustama nende meetmete liigi, mida teenusepakkuja võib võtta turvaintsidentide või turvaohtude puhul. Lisaks tuleks lepingus täpsustada ka võimalikud hüvitised ja tagasimaksekord juhul, kui teenusepakkuja reageerib turvaintsidendile ebapiisavalt, sealhulgas juhul, kui teenusepakkujale teada antud turvaintsident leiab aset teadaolevate tarkvara või riistvara turvaohtude tõttu, mille jaoks on tootja või arendaja väljastanud parandused ja teenusepakkuja ei ole neid kohaldanud ega võtnud muid asjakohaseid vastumeetmeid.

(265)  Selliste konkurentsipõhiste turgude puhul, kus teenusepakkujaid on rohkem, on tarbijate jaoks suurima tähtsusega pakkumisi ja teenuseid käsitleva läbipaistva, ajakohastatud ja võrreldava teabe olemasolu. Lõppkasutajatel peaks olema kergesti kättesaadaval kujul avaldatud teabe põhjal võimalik lihtsalt võrrelda turul pakutavate eri teenuste hindu. Selleks et teha neile hindade ja teenuste võrdlemine lihtsaks, peaks pädevatel asutustel olema vajadusel oma tegevust riigi reguleerivate asutustega koordineerides võimalik nõuda internetiühenduse teenuste või üldkasutatavate isikutevahelise side teenuste pakkujatelt teabe, sealhulgas tariifid, teenusekvaliteet, tarnitud lõppseadme tingimused ja muu asjakohane statistika, suuremat läbipaistvust. Kõigi selliste nõuete puhul peaks nõuetekohaselt arvesse võtma kõnealuste võrkude või teenuste omadusi. Nad peaksid samuti tagama, et kolmandatel isikutel on õigus tasuta kasutada selliste ettevõtjate poolt võrdlusvahendina üldkasutatavat teavet.

(266)  Lõppkasutajad ei ole sageli teadlikud oma tarbimisharjumustega kaasnevatest kuludest või neil on elektroonilise side teenuseid kasutades raske hinnata kulunud aega või andmemahtu. Läbipaistvuse suurendamiseks ning sideteenuste eelarve parema kontrollimise võimaldamiseks on oluline pakkuda lõppkasutajatele vahendid, mis võimaldaksid neil pidevalt jälgida oma tarbimist. Lisaks peaks liikmesriikidel olema õigus säilitada või kehtestada sätteid tarbimispiirangute kohta, et kaitsta lõppkasutajaid arvetega seotud halbade üllatuste eest, sealhulgas seoses tasuliste teenustega ja muude teenustega, mille suhtes kohaldatakse eraldi hinnatingimusi. See võimaldab pädevatel asutustel nõuda, et selliseid hindu käsitlev teave esitataks enne teenuse pakkumist ja see ei piira liikmesriikide võimalust säilitada või kehtestada üldiseid kohustusi tasuliste teenuste osas, et tagada lõppkasutajate tõhus kaitse.

(267)  Sõltumatud võrdlusvahendid, nagu veebisaidid, on lõppkasutajatele tõhus vahend, et hinnata internetiühenduse teenuste ja isikutevahelise side teenuste erinevate pakkujate eeliseid seoses korrapäraste või tarbimispõhiste otseste rahaliste tasudega ning saada erapooletut teavet, eelkõige võrreldes ühes kohas hindu, tariife ja kvaliteediparameetreid. Sellised vahendid peaksid toimima teenusepakkujatest sõltumatult, ühtegi teenusepakkujat ei tohiks kohelda otsingutulemustes soodsamalt. Kõnealuste vahendite eesmärk peaks olema pakkuda teavet, mis on üheaegselt selge, täpne, täielik ja põhjalik. Selliste vahendite eesmärk peaks samuti olema hõlmata pakkumisi võimalikult laial skaalal, et anda esinduslik ülevaade ja katta märkimisväärne osa turust. Selliste vahendite kaudu pakutav teave peaks olema usaldusväärne, erapooletu ja läbipaistev. Lõppkasutajaid tuleks teavitada selliste vahendite kättesaadavusest. Liikmesriigid peaksid tagama lõppkasutajatele vaba juurdepääsu vähemalt ühele sellisele vahendile nende vastaval territooriumil. Juhul kui liikmesriigis on kasutusel ainult üks võrdlusvahend ja see lõpetab töö või ei vasta enam kvaliteedinõuetele, peaks liikmesriik tagama, et lõppkasutajad saavad mõistliku aja jooksul riigi tasandil juurdepääsu mingile muule võrdlusvahendile.

(268)  Sõltumatuid võrdlusvahendeid ▌ võidakse hallata eraettevõtjate poolt või pädevate ametiasutuste poolt või nimel. Nende haldamine peab siiski toimuma kooskõlas kindlaksmääratud kvaliteedinõuetega, mille hulka kuulub nõue esitada andmeid nende omanike kohta, anda täpset ja ajakohastatud teavet, märkida viimase ajakohastamise aeg, esitada selged ja objektiivsed kriteeriumid, millel võrdlused põhinevad, ning võrrelda võimalikult laia skaalat pakkumisi ▌, hõlmates märkimisväärse osa turust. Liikmesriikidel peaks olema õigus teha kindlaks, kui sageli tuleks võrdlusvahendite puhul vaadata üle ja ajakohastada lõppkasutajatele pakutavat teavet, võttes arvesse seda, millise sagedusega internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate ▌isikutevahelise side teenuste pakkujad üldiselt oma tariife ja kvaliteeti käsitlevat teavet ajakohastavad. ▌

(269)  Internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste kasutamist puudutavate üldist huvi pakkuvate küsimustega tegelemiseks ning teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse edendamiseks peaks liikmesriikidel olema õigus selliste teenusepakkujate abiga koostada ja levitada või lasta levitada selliste teenuste kasutamist käsitlevat üldist huvi pakkuvat teavet. See teave võiks hõlmata üldist huvi pakkuvat teavet kõige levinumate rikkumiste ning nende õiguslike tagajärgede kohta, näiteks seoses autoriõiguste rikkumise, muude ebaseaduslike kasutamisviiside ja kahjustava sisu levitamisega ning nõuandeid ja kaitsevahendeid juhuks, kui ohus on isiku turvalisus, mis võib juhtuda näiteks isikuandmete teatud tingimustel avalikustamisel, või kui ohus on eraelu puutumatus või isikuandmed, samuti teavet kergesti kasutatava ja konfigureeritava tarkvara või tarkvara suvandite kohta, mis võimaldavad kaitsta lapsi või kergesti mõjutatavaid isikuid. Teavet võiks koordineerida käesoleva direktiiviga kehtestatud koostöömenetluse korras. Sellist üldist huvi pakkuvat teavet tuleks vajaduse korral ajakohastada ja see tuleks esitada kergesti arusaadaval viisil, mille üksikasjad määrab kindlaks iga liikmesriik, ning avaldada ametiasutuse veebisaidil. Liikmesriikidel peaks olema õigus kohustada internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujaid levitama seda standardset teavet kõikidele oma klientidele viisil, mida ▌liikmesriikide ametiasutused peavad sobivaks. Sellise teabe levitamine ei tohiks samas põhjustada teenusepakkujatele liigset koormust. Vastasel juhul peaksid liikmesriigid edendama teabe levitamist nende sidevahendite teel, mida teenusepakkujad kasutavad lõppkasutajatega sidepidamiseks tavapärase äritegevuse käigus.

(270)  Asjakohaste liidu normide puudumisel loetakse sisu, rakendusi ja teenuseid õiguspärasteks või kahjulikeks riigisisese materiaal- ja menetlusõiguse kohaselt. Selle üle, kas sisu, rakendused või teenused on õiguspärased või kahjulikud, teevad nõuetekohase menetluse kohaselt otsuse liikmesriigid, mitte elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujad. Käesolev direktiiv ▌ ja direktiiv 2002/58/EÜ ei piira võimalust kohaldada direktiivi 2000/31/EÜ, mis muu hulgas sisaldab „pelga edastamise“ reeglit vahendusteenuse pakkujate jaoks.

(271)  Riigi reguleerivatel asutustel peaks olema muude pädevate asutustega koordineeritult või, kui see on asjakohane, muudel pädevatel asutustel peaks koordineeritult riigi pädevate asutustega olema õigus jälgida teenuste kvaliteeti ja koguda süstemaatiliselt teavet internetiühenduse teenuste ja üldkasutatavate isikutevahelise side teenuste pakkujate pakutavate teenuste kvaliteedi kohta sellisel määral, et viimased oleksid suutelised pakkuma teenusekvaliteedi miinimumtaset, kas siis kontrollides vähemalt mõningaid võrguelemente või selleks sõlmitud teenustaseme kokkuleppe alusel, sealhulgas kvaliteeti seoses teenuste pakkumisega ▌puuetega lõppkasutajatele. Kõnealuse teabe kogumisel tuleks lähtuda kriteeriumidest, mis võimaldavad võrrelda teenusepakkujaid ja liikmesriike. On tõenäoline, et konkurentsil põhinevas keskkonnas selliste elektroonilise side teenuste pakkujad muudavad piisava ja ajakohastatud teabe avalikult kättesaadavaks äriliste eeliste saavutamiseks. Sellest hoolimata peaks riigi reguleerivatel asutustel olema koordineeritult muude pädevate asutustega või, kui see on asjakohane, muudel pädevatel asutustel peaks koordineeritult riigi pädevate asutustega olema võimalik nõuda sellise teabe avaldamist, kui on tõendatud, et teave ei ole tegelikult avalikult kättesaadav. Kui üldkasutatavate isikutevahelise side teenuste kvaliteet sõltub mis tahes välistest teguritest, näiteks signaali edastamise kontrollist või võrguühendusest, peaks riigi reguleerivatel asutustel olema muude pädevate asutustega kooskõlastatud viisil võimalik nõuda, et selliste teenuste pakkujad oma tarbijaid vastavalt teavitaksid.

(272)  Riigi reguleerivad asutused peaksid muude pädevate asutustega koordineeritult kehtestama ka teenusepakkujate kohaldatavad mõõtmismeetodid, et parandada esitatud teabe võrreldavust. Võrreldavuse hõlbustamiseks liidus ja nõuete täitmise maksumuse vähendamiseks peaks BEREC võtma vastu suunised asjakohaste teenusekvaliteedi parameetrite kohta, mida riigi reguleerivad asutused peaksid muude pädevate asutustega koordineeritult hoolikalt arvesse võtma.

(273)  Konkurentsikeskkonna kõigi eeliste ärakasutamiseks peaks tarbijatel olema võimalik teha teadlikke otsuseid ning vahetada teenusepakkujat, kui see on nende parimates huvides. Samuti on oluline tagada, et neile ei tehtaks sealjuures õiguslikke, tehnilisi ega praktilisi takistusi, sealhulgas seoses lepingutingimuste, menetluste ja tasudega. See ei välista tarbijalepingutes mõistlike minimaalsete ja kuni 24 kuu pikkuste lepinguperioodide kehtestamist teenusepakkujate poolt. Siiski peaks liikmesriikidel olema võimalus säilitada või kehtestada sätteid lühema maksimaalse kestuse kehtestamiseks ja lubada tarbijatel lepinguperioodil hinnakirju muuta või leping lõpetada ilma lisakuludeta, võttes arvesse tingimusi oma riigis, nagu näiteks konkurentsi taset ja võrguinvesteeringute stabiilsust. Elektroonilise side teenuse lepingust sõltumatult võivad tarbijad eelistada füüsiliste ühenduste puhul pikemat hüvitamise aega ja sellest kasu saada. Sellised tarbija kohustused võivad olla oluline tegur, et hõlbustada ülikiirete võrkude kasutuselevõttu kuni lõppkasutaja valduseni või sellele väga lähedale, sealhulgas nõudluse koondamise mehhanismide kaudu, mis võimaldavad võrguinvestoritel vähendada algseid käibelemineku riske. Siiski ei tohiks füüsilisi ühendusi käsitlevates lepingutes sätestatud hüvitamise ajad piirata käesoleva direktiiviga kehtestatud tarbijate õigust vahetada elektroonilise side teenuste pakkujaid ning sellised lepingud ei tohiks hõlmata terminali- või internetiühenduse seadmeid, nagu mobiiltelefonid, ruuterid või modemid. Liikmesriigid peaksid tagama selliste üksuste, kaasa arvatud operaatorid, võrdse kohtlemise, kes rahastavad ülisuure läbilaskevõimega füüsilise ühenduse loomist lõppkasutaja valdustes, sealhulgas juhul, kui selline rahastamine toimub järelmaksulepingu alusel.

(274)  Samuti on võimalik elektroonilise side teenuste lepingut automaatselt pikendada. Sellisel juhul peaks lõppkasutajatel olema õigus oma leping ▌pärast selle ▌kehtivusaja ▌ lõppemist ilma lisakuludeta lõpetada.

(275)  Üldkasutatavate elektroonilise side teenuste, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuste pakkujate poolt lepingutingimustes kavandatud olulisi muudatusi, mis ei ole lõppkasutajale ▌ kasulikud, näiteks seoses tasude, tariifide, andmemahu või kiirusepiirangu, leviala või isikuandmete töötlemisega, peaks andma lõppkasutajale õiguse lõpetada leping ilma lisakuludeta, isegi kui need on seotud mõningate kasulike muudatustega. Seetõttu peaks pakkuja poolne lepingutingimuste mis tahes muutmine andma lõppkasutajale õiguse leping lõpetada, välja arvatud siis, kui kõik muudatused on iseenesest lõppkasutajale kasulikud või kui muudatused on puhtalt halduslikku laadi, näiteks pakkuja aadressi muutumine, ega mõjuta lõppkasutajat negatiivselt või kui muudatused on rangelt tingitud õiguslikest või regulatiivsetest muudatustest, näiteks liidu või liikmesriigi õigusega kehtestatud uutest lepinguteabe nõuetest. Seda, kas muudatus on üksnes lõppkasutaja huvides, tuleks hinnata objektiivsete kriteeriumide alusel. Lõppkasutaja õigus leping lõpetada tuleks välistada ainult siis, kui pakkuja suudab tõendada, et kõik muudatused lepingus on üksnes lõppkasutaja huvides või on puhtalt halduslikku laadi ega avalda lõppkasutajale mingit negatiivset mõju.

(276)  Lõppkasutajatele tuleks teatada lepingutingimuste kõikidest muudatustest püsiva andmekandja kaudu. Lõppkasutajad, kes ei ole tarbijad, mikroettevõtjad või väikeettevõtjad või mittetulundusühingud, ei peaks saama õigust leping selle muutumise korral lõpetada, kui tegemist on masinatevaheliste teenuste pakkumiseks kasutatavate ülekandeteenustega. Liikmesriikidel peaks olema õigus pakkuda lõppkasutajale erikaitset seoses lepingu lõpetamisega lõppkasutaja elukohavahetuse tõttu. Lepingu lõpetamist käsitlevad sätted ei tohiks piirata liidu või liikmesriigi õiguse muude sätete kohaldamist, mis käsitlevad põhjusi, mille alusel saavad teenusepakkuja või lõppkasutaja lepinguid lõpetada või lepingutingimusi muuta.

(277)  Teenusepakkujate vahetamine on konkurentsitihedas keskkonnas tõhusa konkurentsi võimaldaja. Teenusepakkuja vahetamise kohta läbipaistva, täpse ja õigeaegse teabe kättesaadavus peaks suurendama lõppkasutajate usaldust vahetamise vastu ja ka nende tahet osaleda aktiivselt konkurentsiprotsessis. Teenusepakkujad peaksid tagama teenuse järjepidevuse nii, et lõppkasutajal oleks teenusepakkujat võimalik vahetada, ilma et teda ohustaks teenuse katkemine, ning tehnilise teostatavuse korral võimaldama vahetust lõppkasutaja soovitud kuupäeval.

(278)  Numbri liikuvus on põhiline toetav tegur tarbijate valiku ja konkurentsile rajatud elektroonilise side turgude tulemusliku konkurentsi puhul. Lõppkasutajatel, kes seda taotlevad, peaks olema võimalik säilitada oma numbrid olenemata teenusepakkujast ja piiratud aja jooksul ühe teenusepakkuja juurest teise juurde siirdumise vahel. Käesolev direktiiv ei reguleeri kõnealuse võimaluse pakkumist üldkasutatava telefonivõrgu ühenduste vahel määratud asukohas ja määratlemata asukohas. Liikmesriikidel peaks olema siiski õigus kohaldada sätteid numbrite liikuvuse suhtes määratud asukohas teenuseid osutavate võrkude ja mobiilsidevõrkude vahel.

(279)  Numbri liikuvuse mõju suureneb märgatavalt, kui on olemas läbipaistev teave tariifide kohta nii oma numbreid mujale viia soovivate lõppkasutajate kui ka sellistele teisaldatud numbritele helistavate lõppkasutajate jaoks. Kui võimalik, peaksid riigi reguleerivad asutused soodustama asjakohast tariifide läbipaistvust kui osa numbri liikuvuse rakendamisest.

(280)  Tagades, et numbri liikuvusega seotud vastastikuse sidumise hinnad on kuludele orienteeritud, peaks riigi reguleerivatel asutustel olema õigus võtta arvesse ka hindu võrreldavatel turgudel.

(281)  Kõige olulisem tegur, mis tagab konkurentsipõhistel elektroonilise side turgudel tõhusa konkurentsi ning aitab tarbijatel teha valikuid, on numbri liikuvus, mida peaks olema võimalik rakendada võimalikult väikese viivitusega, nii et number oleks funktsionaalselt aktiveeritud ühe tööpäeva jooksul ning et lõppkasutaja ei peaks teenuse puudumist taluma kauem kui üks tööpäev alates kokkulepitud kuupäevast. Õigus numbri teisaldamisele tuleks anda lõppkasutajale, kellel on teenusepakkujaga sõlmitud asjakohane (ette- või järelmakstav) leping. Teenusepakkuja vahetamist lõppkasutajate jaoks sujuvaks muutva ühtse kontaktpunkti töö hõlbustamiseks peaks vahetusprotsessi juhtima üldsusele elektroonilist sidet pakkuv vastuvõttev teenusepakkuja. Riigi reguleerivatel asutustel või, kui see on asjakohane, muudel pädevatel asutustel, peaks olema õigus kehtestada teenusepakkuja vahetamise ja numbrite liikuvuse üldine kord, võttes arvesse lepinguid käsitlevaid riigisiseseid sätteid ja tehnoloogia arengut. Võimaluse korral peaks see hõlmama nõuet, et teisaldamine teostatakse raadiolainete abil, välja arvatud juhul, kui lõppkasutaja palub teha teisiti. Mõne liikmesriigi kogemused on näidanud, et teenusepakkujat võidakse vahetada ilma lõppkasutajate nõusolekuta. Kuigi kõnealuse küsimusega peaksid tegelema eeskätt õiguskaitseasutused, peaks liikmesriikidel olema õigus sellise ohu vähendamiseks kehtestada teenusepakkuja vahetamise suhtes vajalikud proportsionaalsed miinimummeetmed, sealhulgas kohased karistused, ja tagada lõppkasutajate kaitse kogu vahetusprotsessi jooksul, ilma et see protsessi atraktiivsust nende silmis vähendaks. Lepingutingimused ei tohiks piirata õigust numbri teisaldamisele.

(282)  Tagamaks, et teenusepakkujate vahetamine ja numbrite teisaldamine toimub käesolevas direktiivis sätestatud tähtaja jooksul, peaksid liikmesriigid sätestama, et teenusepakkujad maksaksid lõppkasutajatele lihtsal ja õigeaegsel viisil hüvitist, juhul kui teenusepakkuja ja lõppkasutaja vahelist lepingut ei täideta. Sellised meetmed peaksid olema proportsionaalsed kokkuleppe täitmisel tekkiva viivituse pikkusega. Lõppkasutajad peaksid hüvitist saama vähemalt viivituste eest, mis on pikemad kui üks tööpäev teenuse aktiveerimise, numbri teisaldamise või teenuse lõpetamise korral, ning juhul, kui teenusepakkuja ei ilmu kokkulepitud ajal kohale seadme hoolduseks või paigaldamiseks. Lisahüvitis võiks olla ka tasu automaatse vähendamise vormis, juhul kui üleandev teenusepakkuja peab jätkama oma teenuste pakkumist kuni vastuvõtva teenusepakkuja teenuste aktiveerimiseni.

(283)  Paketid, mis sisaldavad vähemalt kas ühte internetiühenduse teenust või üldkasutatavat numbripõhist isikutevahelise side teenust ja samuti muud teenust, nagu üldkasutatavad numbrivaba isikutevahelise side teenused, ▌lineaarsed ringhäälinguteenused ning masinatevahelised teenused või lõppseadmed, on muutunud üha levinumaks ja konkurentsi seisukohast väga oluliseks. Käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil tuleks paketti pidada olemasolevaks, kui paketi elemente pakutakse või müüakse sama teenusepakkuja poolt sama lepingu või tihedalt seotud või liidetud lepingu alusel. Ehkki paketid on sageli tarbijate jaoks kasulikud, võivad need teha teenusepakkuja vahetamise raskemaks või kulukamaks ning suurendada lepinguga seotuks jäämise ohtu. Kui paketi osaks olevate erinevate teenuste ja lõppseadmete suhtes kohaldatakse erinevaid lepingu lõpetamist ja teenusepakkuja vahetamist või lõppseadme omandamist käsitlevaid lepingutingimusi, takistab see tarbijatel kasutada käesoleva direktiivi kohast õigust kogu paketti või selle osa konkureeriva pakkumise vastu välja vahetada. Seepärast tuleks käesoleva direktiivi teatavaid peamisi sätteid, mis käsitlevad lepingu kokkuvõtlikku teavet, läbipaistvust, lepingu pikkust ja lõpetamist ning teenusepakkuja vahetamist, kohaldada paketi kõigi elementide suhtes, sealhulgas lõppseadme, muude teenuste, näiteks digitaalse sisu või digiteenuste, ning nende elektroonilise side teenuste suhtes, mida asjaomaste sätete kohaldamisala otseselt ei hõlma. Kõiki käesoleva direktiivi alusel kohaldatavaid lõppkasutajate kohustusi konkreetse elektroonilise side teenuse korral, mida pakutakse või müüakse eraldi teenusena, tuleks kohaldada ka siis, kui see on osa paketist, kuhu kuulub vähemalt internetiühenduse teenus või üldkasutatav numbripõhine isikutevahelise side teenus. Muude lepinguliste küsimuste, näiteks lepingu täitmata jätmise korral kohaldatavate õiguskaitsevahendite suhtes peaksid kehtima normid, mida kohaldatakse paketi vastava elemendi suhtes, näiteks kaupade müüki või digitaalse infosisu pakkumist käsitlevad lepingueeskirjad. Lepingu tingimuste täitmatajätmise või teenuse pakkumata jätmise korral peaks õigus lõpetada enne lepingu kokkulepitud tähtaja lõppu mis tahes element paketist, kuhu kuulub vähemalt internetiühenduse teenus või üldkasutatav numbripõhine isikutevahelise side teenus, andma tarbijale siiski õiguse lõpetada kõik selle paketi elemendid. Et säilitada võimalus pakkujaid hõlpsalt vahetada, ei tohiks tarbijad jääda teenusepakkujaga seotuks lepingu esialgse kehtivusaja lepingulise de facto pikendamise kaudu.

(284)  Numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujad peavad pakkuma hädaolukorra side kaudu juurdepääsu hädaabiteenistustele. Erandjuhtudel, nimelt siis, kui see ei ole tehniliselt teostatav, ei pruugi nad olla võimelised pakkuma juurdepääsu hädaabiteenistustele või helistaja asukohale või mõlemale. Sellisel juhul peaksid nad oma tarbijaid sellest lepingus teavitama. Need teenusepakkujad peaksid andma oma tarbijatele esialgses lepingus ja seejärel hädaabiteenistustele juurdepääsu iga muudatuse korral selget ja läbipaistvat teavet näiteks arvetes. Nimetatud teave peaks hõlmama kõiki territoriaalset leviala puudutavaid piiranguid, põhinedes side teenuse kavandatavatel tehnilistel tööparameetritel ning kasutadaoleval infrastruktuuril. Kui teenust ei pakuta ühenduse kaudu, mida hallatakse tagamaks ettenähtud teenusekvaliteeti, peaks teave hõlmama ka juurdepääsu ja helistaja asukohateabe usaldusväärsuse taset võrreldes teenusega, mida pakutakse sellise ühenduse kaudu, võttes arvesse praegust tehnoloogiat ja kvaliteedistandardeid ning käesolevas direktiivis täpsustatud teenuse kvaliteedi parameetreid.

(285)  Lõppkasutajatele peaks olema tagatud tasuta ja maksevahendeid mitte eeldav juurdepääs hädaabiteenistustele hädaolukorra side kaudu ning mis tahes seadme kaudu, mis võimaldavad numbripõhiseid isikutevahelise side teenuseid, sealhulgas liikmesriigis rändlusteenuseid kasutades. Hädaolukorra side on sidevahend, mis hõlmab lisaks kõneside teenustele ka lühisõnumeid, kiirsõnumeid, videot või muid sideliike, näiteks reaalajas tekstiedastust, spetsiaalseid kõneteenuseid ja vahendusteenuseid. Häirekeskuste suutlikkust ja tehnilist varustust arvesse võttes peaksid liikmesriigid saama otsustada, millised numbripõhised isikutevahelise side teenused on asjakohased hädaabiteenistuste jaoks, sealhulgas võimaluse üle piirata need valikud kõneside teenustega ja nende vastega puuetega lõppkasutajate jaoks või lisada kokkuleppel riiklike häirekeskustega täiendavaid võimalusi. Hädaolukorra side saab isiku asemel käivitada sõidukisisese hädaabikõne või määruses (EL) 2015/758 määratletud eCall-kõne abil.

(286)  Liikmesriigid peaksid tagama, et numbripõhise isikutevahelise side teenuste pakkujad tagaksid usaldusväärse ja täpse juurdepääsu hädaabiteenistustele, arvestades riigisiseseid nõudeid ja kriteeriume ning riiklike häirekeskuste suutlikkust. Liikmesriigid peaksid uurima häirekeskuste võimet pidada hädaolukorras sidet rohkem kui ühes keeles. Kui numbripõhist isikutevahelise side teenust ei pakuta ühenduse kaudu, mida hallatakse tagamaks ettenähtud teenusekvaliteeti, ei pruugi teenusepakkuja olla võimeline tagama, et nende teenuse kaudu tehtavad hädaabikõned suunatakse sama usaldusväärsusega kõige sobivamale häirekeskusele. Selliste võrgust sõltumatute teenusepakkujate, st üldkasutatavate elektroonilise side võrkude teenuse pakkujaga integreerimata teenusepakkujate puhul ei pruugi helistaja asukohateabe esitamine olla alati tehniliselt võimalik. Liikmesriigid peaksid tagama, et standardid, mis võimaldavad kõnede täpset ja usaldusväärset suunamist ja ühendamist hädaabiteenistustega, rakendatakse niipea kui võimalik, et võimaldada võrgust sõltumatutel numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujatel täita hädaabiteenistustele juurdepääsuga ning helistaja asukohateabega seonduvaid kohustusi teistelt selliste teenuste pakkujatelt nõutavaga võrreldaval tasemel. Kui asjaomaseid standardeid ja seonduvaid häirekeskuste süsteeme ei ole veel rakendatud, ei peaks võrgust sõltumatutelt numbripõhistelt isikutevahelise side teenustelt nõudma hädaabiteenistuste kättesaadavuse tagamist, välja arvatud tehniliselt võimalikul või majanduslikult tasuval viisil. See võib näiteks tähendada, et liikmesriik määrab hädaolukorra side vastuvõtuks ühe keskse häirekeskuse. Asjaomased teenusepakkujad peaksid siiski teavitama lõppkasutajaid sellest, kui nad ei toeta juurdepääsu Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112 või helistaja asukohateavet.

(287)  Selleks et parandada liikmesriikidepoolset aruandlust ja tulemuslikkuse mõõtmist seoses hädaabikõnedele vastamise ja nende käsitlemisega, peaks komisjon iga kahe aasta tagant andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru Euroopa ühtse hädaabinumbri 112 kasutamise tulemuslikkuse kohta.

(288)  Liikmesriigid peaksid võtma erimeetmeid, et tagada võrdväärne juurdepääs hädaabiteenistustele, sealhulgas Euroopa ühtsele hädaabinumbrile 112, ▌ puuetega lõppkasutajate, eelkõige kurtide, kuulmis- või kõnepuudega ning pimekurtide lõppkasutajate jaoks kooskõlas toodete ja teenuste ligipääsetavusnõudeid ühtlustava liidu õigusega. Meetmed võiksid sisaldada puuetega lõppkasutajatele eriotstarbeliste lõppseadmete pakkumist, kui muud kommunikatsiooniviisid ei ole neile sobivad.

(289)  Selleks et parandada liidus reisivate kodanike kaitset ja turvalisust, on vaja Euroopa ühtset hädaabinumbrit 112 rohkem tutvustada. Selleks tuleks mis tahes liikmesriigis reisivatele kodanikele selgitada, eelkõige rahvusvahelistes bussiterminalides, raudteejaamades, sadamates ja lennujaamades ning telefonikataloogides, lõppkasutajale suunatud materjalides ja arvetel antava teabe kaudu, et Euroopa ühtne hädaabinumber 112 kehtib kogu liidus. See on peamiselt liikmesriigi ülesanne, kuid komisjon peaks jätkuvalt toetama ja täiendama liikmesriikide algatusi, mille eesmärk on parandada teadlikkust Euroopa ühtse hädaabinumbri 112 kohta, ja hindama korrapäraselt üldsuse teadlikkust sellest numbrist.

(290)  Helistaja asukohateave, mis on kohaldatav igasuguse hädaolukorra side suhtes, suurendab kaitstuse taset ja lõppkasutajate julgeolekut ning aitab hädaabiteenistustel täita oma tööülesandeid tingimusel, et häirekeskuste riikliku süsteemi kaudu on tagatud hädaolukorra side ja sellega seotud andmete edastamine asjaomastele hädaabiteenistustele. Helistaja asukohateabe vastuvõtmine ja kasutamine, mis hõlmab nii võrgupõhist asukohateavet kui ka võimaluse korral täiustatud mobiiltelefonipõhist helistaja asukohateavet, peaks olema kooskõlas asjaomaste liidu õigusnormidega isikuandmete töötlemise kohta ja turvameetmetega. Võrgupõhist helistaja asukohateavet pakkuvad ettevõtjad peaksid tegema helistaja asukohateabe hädaabiteenistustele kättesaadavaks kohe, kui kõne jõuab nimetatud teenistusse, sõltumata kasutatavast tehnoloogiast. Samas on käsiseadmepõhised asukoha määramise tehnoloogiad osutunud palju täpsemaks ja kulutõhusamaks tänu Euroopa Geostatsionaarse Navigatsioonilisasüsteemi, Galileo satelliitsüsteemi ning muude globaalsete satelliitnavigatsioonisüsteemide ja WiFi pakutavate andmete kättesaadavusele. Seepärast peaks mobiiltelefoni kaudu saadav helistaja asukohateave täiendama võrgupõhist asukohateavet isegi siis, kui mobiiltelefoni kaudu saadav asukohateave muutub kättesaadavaks üksnes pärast hädaolukorra side loomist. Liikmesriigid peaksid tagama, et kui mobiiltelefoni kaudu saadav helistaja asukohateave on kättesaadav, edastatakse see kõige asjakohasemale häirekeskusele. See ei pruugi alati olla võimalik, näiteks siis, kui asukohateave ei ole kättesaadav mobiiltelefoni või kasutatava isikutevahelise side teenuse kaudu või kui sellise teabe saamine ei ole tehniliselt teostatav. Lisaks peaksid liikmesriigid tagama, et häirekeskused on suutelised hankima ja haldama kättesaadavat helistaja asukohateavet, kui see on teostatav. Helistaja asukohateabe kindlakstegemine ja edastamine peaks olema nii lõppkasutaja kui ka hädaolukorra sidet käsitleva asutuse jaoks tasuta, olenemata side loomise vahendist, näiteks mobiiltelefoni või võrgu kaudu, või edastusvahenditest, näiteks kõnekanal, lühisõnum või IP‑l põhinev.

(291)  Helistaja asukoha täpse teabe, ▌puuetega lõppkasutajate võrdväärse juurdepääsu ning kõige sobivamale häirekeskusele kõne suunamisega seonduva tehnoloogia arengule reageerimiseks peaks komisjonil olema õigus võtta delegeeritud õigusaktiga meetmeid, mis on vajalikud hädaolukorra side ühilduvuse, koostalitlusvõime, kvaliteedi, usaldusväärsuse ja järjepidevuse tagamiseks liidus, näiteks funktsionaalseid sätteid, millega määratletakse sideahela eri osapoolte (nt numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujate, võrguoperaatorite ja häirekeskuste) rollid, ning ka tehnilisi sätteid, millega määratakse funktsionaalsete sätete täitmiseks tehnilised vahendid. Sellised meetmed ei tohiks piirata hädaabiteenistuste korraldust liikmesriikides.

(292)  Ühes liikmesriigis asuv kodanik ei saa vajaduse korral ühendust võtta teise liikmesriigi hädaabiteenistustega, kuna hädaabiteenistustel ei pruugi olla teiste liikmesriikide hädaabiteenistuste kontaktandmeid. Seetõttu tuleks luua iga riigi juhtivale hädaabiteenistusele liiduülene turvaline numbrite andmebaas. Kui turvalist andmebaasi ei halda muu organisatsioon, peaks liikmesriikide hädaabiteenistuste E.164 numbrite turvalist andmebaasi haldama BEREC tagamaks, et ühe liikmesriigi hädaabiteenistused saaksid võtta ühendust teise liikmesriigi hädaabiteenistustega.

(293)  Elektroonilise side teenuste abil üldsuse hoiatamine peatse või kujuneva suure hädaolukorra või katastroofi korral on liikmesriikide õiguses erinevalt reguleeritud. Et õigust kõnealuses valdkonnas ühtlustada, tuleks käesoleva direktiivis sätestada, et kui üldsuse hoiatamise süsteemid on sisse seatud, peaksid numbripõhiste isikutevahelise mobiilside teenuste pakkujad edastama üldsusele mõeldud hoiatusi kõigile asjaomastele lõppkasutajatele. Asjaomasteks lõppkasutajateks tuleks pidada neid lõppkasutajaid, kes asuvad geograafilises piirkonnas, mida peatne või kujunev suur hädaolukord või katastroof võib potentsiaalselt tabada hoiatusperioodil, mille on kindlaks määranud pädevad asutused.

(294)  Kui on tagatud tõhus jõudmine kõikide asjaomaste lõppkasutajateni sõltumata nende asukohast või elukohaliikmesriigist ning see vastab andmeturbe kõrgeimale tasemele, peaks liikmesriikidel olema õigus ette näha üldsusele mõeldud hoiatuste edastamist muude üldkasutatavate elektroonilise side teenuste kaudu kui numbripõhised isikutevahelised mobiilside teenused ja ringhäälingu jaoks kasutatavad ülekandeteenused, või internetiühenduse teenuste vahendusel edastatava mobiilirakenduse kaudu. Selleks et teavitada liikmesriiki sisenevaid lõppkasutajaid sellistest olemasolevatest üldsuse hoiatamise süsteemidest, peaks vastav liikmesriik tagama, et nimetatud lõppkasutajad saavad automaatselt, viivitamata ja tasuta lühisõnumi, mis sisaldab hõlpsalt arusaadavat teavet selle kohta, kuidas saada üldsusele mõeldud hoiatusi, kaasa arvatud mobiilse lõppseadme abil, millel puudub juurdepääs internetiteenustele. Muud kui numbripõhiste isikutevahelise mobiilside teenuste kaudu üldsusele saadetavad hoiatused tuleks lõppkasutajatele edastada kergelt kättesaadaval viisil. Kui üldsuse hoiatamise süsteem põhineb rakendusel, ei peaks see nõudma lõppkasutajatelt sisselogimist või registreerumist ametiasutuste või rakenduse pakkuja juures. Lõppkasutajate asukohaandmeid tuleks kasutada vastavalt direktiivile 2002/58/EÜ. Üldsusele antavate hoiatuste edastamine peaks olema lõppkasutajatele tasuta. Käesoleva direktiivi rakendamise läbivaatamisel võiks komisjon samuti hinnata seda, kas liidu õiguse kohaselt on võimalik ja kas on otstarbekas luua ühtne kogu liitu hõlmav üldsuse hoiatamise süsteem peatsest või kujunevast katastroofist või ulatuslikust hädaolukorrast erinevates liikmesriikides.

(295)  Liikmesriikidel peaks olema õigus määrata kindlaks, kas väljapakutud alternatiivsed süsteemid, mis ei kasuta numbripõhiseid isikutevahelise mobiilside teenuseid, on tõepoolest selliste teenustega samaväärsed, võttes hoolikalt arvesse BERECi vastavaid suuniseid. Need suunised tuleks koostada pärast konsulteerimist riikide häirekeskuste eest vastutavate ametiasutustega, et tagada päästeekspertide osalus nende suuniste väljatöötamises ning eri liikmesriikide ametiasutuste ühine arusaam sellest, mida on vaja selliste üldsuse hoiatamise süsteemide täieliku rakendamise tagamiseks liikmesriikides ning selle tagamiseks, et liidu kodanikud oleksid teise liikmesriiki reisides tõhusalt kaitstud.

(296)  Vastavalt harta eesmärkidele ning ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis sätestatud kohustustele peaks reguleeriv raamistik tagama kõikidele lõppkasutajatele, sealhulgas ▌ puuetega lõppkasutajatele, eakatele ning sotsiaalsete erivajadustega isikutele hõlpsa ja võrdse juurdepääsu soodsa hinnaga kvaliteetsetele teenustele, sõltumata nende elukohast liidus. Amsterdami lõppaktile lisatud 22. deklaratsioonis on sätestatud, et liidu institutsioonid võtavad ELi toimimise lepingu artikli 114 kohaste meetmete kavandamisel arvesse puuetega inimeste vajadusi.

(297)  Tagamaks, et ▌puuetega lõppkasutajad saavad kasu konkurentsist ja teenusepakkujate valimise võimalusest, nagu enamik lõppkasutajaid, peaksid pädevad asutused vajaduse korral ja riigisiseseid tingimusi arvestades ning pärast puuetega lõppkasutajatega konsulteerimist täpsustama puuetega lõppkasutajatega seonduvaid tarbijakaitsenõudeid, mida üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkujad peavad täitma. Sellised nõuded võivad eelkõige sisaldada teenusepakkujate kohustust tagada, et ▌puuetega lõppkasutajad saaksid nende teenuseid kasutada samaväärsetel tingimustel, sealhulgas nii hinna, tariifide kui ka kvaliteedi mõttes, kui teised lõppkasutajad, sõltumata kõnealustele teenusepakkujatele tekkivatest mis tahes lisakuludest. Muud nõuded võivad käsitleda teenusepakkujatevahelist hulgimüügikorda. Teenusepakkujatele üleliigse koormuse tekitamise vältimiseks peaksid pädevad asutused kontrollima, kas võrdse juurdepääsu ja valiku eesmärke oleks võimalik saavutada ilma selliste meetmeteta.

(298)  Lisaks toodete ja teenuste ligipääsetavusnõudeid ühtlustavale liidu õigusele sätestatakse käesolevas direktiivis uued tugevdatud taskukohasuse ja kättesaadavuse nõuded seonduvate lõpp- ja eriseadmete kohta ning puuetega lõppkasutajatele pakutavate eriteenuste kohta. Seepärast on direktiiviga 2002/22/EÜ ettenähtud vastav kohustus, mille kohaselt liikmesriigid pidid soodustama ▌puuetega lõppkasutajatele suunatud lõppseadmete kättesaadavust, aegunud ja see tuleks kehtetuks tunnistada.

(299)  Numbriinfoteenuse ja kataloogide pakkumise vallas on tulemuslik konkurents välja arenenud muu hulgas komisjoni direktiivi 2002/77/EÜ(42) artikli 5 kohaselt. Selle tõhusa konkurentsi hoidmiseks peaksid kõik ▌ numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujad, kes jagavad oma lõppkasutajatele numeratsiooniplaani numbreid, olema jätkuvalt kohustatud muutma asjaomase teabe kättesaadavaks õiglasel, kuludele orienteeritud ja mittediskrimineerival viisil.

(300)  Lõppkasutajaid tuleks teavitada nende õigusest otsustada, kas nad soovivad oma andmete lisamist kataloogi. Numbripõhiste isikutevahelise side teenuste pakkujad peaksid kataloogiteenuse pakkujale andmeid kättesaadavaks tehes austama lõppkasutajate otsust. Direktiivi 2002/58/EÜ artikliga 12 tagatakse lõppkasutajate õigus eraelu puutumatusele seoses nende isikuandmete avaldamisega telefonikataloogis.

(301)  Hulgimüügi tasandi meetmed, millega tagatakse lõppkasutajate andmete lisamine andmebaasidesse, peaksid järgima isikuandmete kaitse meetmeid vastavalt ▌ määrusele (EL) 2016/679 ning direktiivi 2002/58/EÜ artiklile 12. Ette tuleks näha kulupõhine andmete edastamine teenusepakkujatele (kusjuures liikmesriikidel peaks olema võimalus kehtestada keskne mehhanism mitmekülgse koondteabe andmiseks kataloogiteenuse pakkujatele), samuti võrgule juurdepääsu võimaldamine mõistlikel ning läbipaistvatel tingimustel, et tagada lõppkasutajatele täielik kasu konkurentsist, mis on suuresti võimaldanud teha võimalikuks jaemüügi reguleerimise kaotamise nende teenuste puhul ja kataloogiteenuste pakkumise mõistlikel ning läbipaistvatel tingimustel.

(302)  Pärast kataloogiteenustega seonduva universaalteenuse pakkumise kohustuse kaotamist ning arvestades, et kõnealustel teenustel on olemas toimiv turg, ei ole enam vaja õigust juurdepääsuks numbriinfoteenustele. Riigi reguleerivatel asutustel peaks kõnealusel turul juurdepääsu ja konkurentsi säilitamiseks siiski olema võimalik kehtestada kohustusi ja tingimusi ettevõtjatele, kes kontrollivad lõppkasutajatele juurdepääsu ▌.

(303)  Lõppkasutajatele peaks kõigi liidus uute M-kategooria sõidukite raadiovastuvõtu ja digitaaltelevisiooni vastuvõtu jaoks müüdavate seadmete puhul olema tagatud nende koostalitlusvõime. Liikmesriikidel peaks selliste seadmete puhul olema õigus nõuda ühtlustatud miinimumstandardite kohaldamist. Selliseid standardeid tuleks aeg-ajalt kohandada, pidades silmas tehnoloogia ja turu arengut.

(304)  Kui liikmesriigid otsustavad kooskõlas direktiiviga (EL) 2015/1535 vastu võtta meetmeid tarbijate raadiovastuvõtjate koostalitlusvõime kohta, peaksid raadioseadmed olema suutelised vastu võtma ja taasesitama raadioteenuseid, mida edastatakse maapealse raadio digitaalringhäälingu või IP-võrkude kaudu, et tagada koostalitlusvõime säilitamine. See võib suurendada ka avalikku julgeolekut, võimaldades kasutajatel kasutada laiemat valikut tehnoloogiaid, et pääseda liikmesriikides juurde hädaolukorda käsitlevale teabele ja sellist teavet vastu võtta.

(305)  Tarbijatele tuleks tagada digitaalteleviisorite võimalikult ulatuslik ühenduvus. Dünaamilistel turgudel on koostalitlusvõime muutuv mõiste. Standardiorganisatsioonid peaksid tegema kõik võimaliku, et tagada asjaomaste standardite areng vastavalt asjaomastele tehnoloogiatele. Sama oluline on ka see, et digitaal televiisorite puhul tagataks selliste ühenduste olemasolu, mis suudavad edastada kõiki vajalikke digitaalsignaali elemente, sealhulgas audio- ja videovooge, ning teavet tingimusjuurdepääsu, teenuse, API ja koopiakaitse kohta. Seega tuleks käesoleva direktiiviga tagada, et võrguoperaatorid, teenusepakkujad ja seadmete tootjad ei piira ühendustega seotud või neis rakendatud funktsioone ja need arenevad edasi vastavalt tehnoloogia arengule. Ühendatud televisiooniteenuste kuvamise ja esitamise seisukohast on ühtse standardi rakendamine turukeskse mehhanismi kaudu tarbijatele kasulik. Liikmesriikidel ja komisjonil peaks olema õigus teha kõnealuse suundumuse toetamiseks poliitikasuundumuste algatusi kooskõlas aluslepingutega.

(306)  Tarbijate raadio- ja televisiooniseadmete koostalitlusvõimet käsitlevad sätted ei piira uute M-kategooria sõidukite raadiovastuvõtjate võimet võtta vastu ja taasesitada ka raadioteenuseid, mida edastatakse maapealse raadio analoogringhäälingu kaudu, samuti ei takista need sätted liikmesriikidel kehtestada kohustusi selleks, et tagada digitaalsete raadiovastuvõtjate võime vastu võtta ja taasesitada maapealse raadio analoogringhäälingu kaudu edastavaid raadioteenuseid.

(307)  Ilma et see piiraks liidu õiguse kohaldamist, ei takista käesolev direktiiv liikmesriikidel võtta vastu tehnilisi norme seoses digitaaltelevisiooni maapealsete seadmetega, et valmistada ette tarbijate üleminekut uutele maapealse ringhäälingu standarditele ning vältida seadmete tarnimist, mis kasutuselevõetavatele standarditele ei vastaks.

(308)  Liikmesriikidel peaks olema õigus kehtestada nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatele ettevõtjatele proportsionaalseid edastamiskohustusi seoses avaliku poliitika õigustatud huvidega, kuid selliseid kohustusi tuleks määrata ainult siis, kui need on vajalikud liikmesriikides vastavalt liidu õigusnormidele selgelt määratletud üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks, ning need peaksid olema proportsionaalsed ja läbipaistvad. Edastamiskohustusi peaks olema võimalik kohaldada kindlaksmääratud meediateenuste pakkujate pakutavate kindlate raadio- ja televisioonikanalite ning lisateenuste suhtes. Liikmesriikide kehtestatavad edastamiskohustused peaksid olema mõistlikud, see tähendab, et selgelt määratletud üldist huvi pakkuvaid eesmärke silmas pidades peaksid need olema proportsionaalsed ja läbipaistvad. Tagamaks, et edastamiskohustused on läbipaistvad, proportsionaalsed ja selgelt määratletud, peaksid liikmesriigid oma õigusega kehtestatavaid edastamiskohustusi objektiivselt põhjendama. Kohustused tuleks kavandada selliselt, et need soodustaksid piisavalt tõhusate investeeringute tegemist infrastruktuuri.

(309)  Selleks et edastamiskohustused arvestaksid tehnoloogia ja turu arengut ning taotletavate eesmärkidega proportsionaalsuse säilitamiseks, tuleks edastamiskohustused korrapäraselt läbi vaadata vähemalt iga viie aasta järel. Vajaduse korral peaks kohustuste puhul olema sätestatud ka proportsionaalse tasu võimalus, mis tuleks kindlaks määrata liikmesriigi õiguses. Sellisel juhul tuleks liikmesriigi õiguses määrata kindlaks ka asjakohase tasu arvutamiseks kohaldatav meetod. Selle meetodi puhul tuleks vältida ebakõla juurdepääsu parandusmeetmetega, mida riigi reguleerivad asutused võivad kehtestada ringhäälingu jaoks kasutatavate ülekandeteenuste pakkujate suhtes, kes on tunnistatud märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks. Kui enne ... [käesoleva direktiivi jõustumiskuupäev] allkirjastatud tähtajalises lepingus nähakse ette erinev meetod, võib seda meetodit erandina jätkuvalt kohaldada kuni lepingu kehtivuse lõpuni. Kui puuduvad riigisisesed sätted tasu osas, peaksid raadio- ja televisioonikanalite pakkujad ning nende kanalite edastamiseks kasutatavate elektroonilise side võrkude pakkujad saama proportsionaalse tasu kokku leppida lepingus.

(310)  Üldsusele raadio- ja televisiooniülekannete edastamiseks kasutatavate elektroonilise side võrkude ja teenuste hulka kuuluvad kaabellevivõrgud, IP-televisioon, satelliitvõrgud ja maapealsed ringhäälinguvõrgud. Lisaks sellele võivad sellised võrgud hõlmata ka muid võrke, kuivõrd märkimisväärse hulga lõppkasutajate jaoks on sellised võrgud raadio- ja televisiooniülekannete vastuvõtmiseks peamine vahend. Televisiooni analoogedastusega seotud edastamiskohustuste kehtestamist tuleks kaaluda üksnes juhul, kui sellise kohustuse puudumine põhjustaks märkimisväärseid häireid märkimisväärsele hulgale lõppkasutajatele või kui kindlaksmääratud televisioonikanalite puhul puuduvad muud edastusvõimalused. Edastamiskohustuste hulka võib kuuluda selliste teenuste edastamine, mis on välja töötatud spetsiaalselt puuetega lõppkasutajatele võrdväärse juurdepääsu võimaldamiseks. Seega hõlmavad lisateenused puuetega lõppkasutajate juurdepääsu parandamiseks mõeldud teenuseid, näiteks videoteksti, subtiitreid kurtidest ja vaegkuuljatest lõppkasutajatele, audiokirjeldust, helisubtiitreid ja viipekeele tõlget, ning võivad vajaduse korral hõlmata juurdepääsu seonduvatele töötlemata andmetele. Arvestades ühendatud televisiooniteenuste kasvavat pakkumist ja vastuvõtmist ning elektrooniliste saatekavade jätkuvat tähtsust lõppkasutajate valikute jaoks, võivad edastamiskohustused hõlmata saatega seonduvate andmete edastamist, mida on vaja ühendatud tele- ja elektroonilise saatekava funktsioonide toetamiseks. Saadetega seonduvad andmed peaksid hõlmama teavet saate sisu kohta ja selle kohta, kuidas saatele juurde pääseda, mitte saate sisu ennast.

(311)  Helistaja numbri kuvamise võimalused on tänapäevaste telefonijaamade puhul üldjuhul kättesaadavad ja seega saab neid üha enam pakkuda vähese kuluga või kulutusi tegemata. Liikmesriigid ei ole kohustatud kehtestama selliste võimaluste pakkumise kohustusi, kui need on juba olemas. Direktiiviga 2002/58/EÜ kaitstakse kasutajate eraelu puutumatust üksikasjalike arvete puhul, andes kasutajatele võimaluse kaitsta oma õigust eraelu puutumatusele, kui rakendatakse helistaja numbri kuvamist. Selliste teenuste üleeuroopaline arendamine oleks tarbijatele kasulik ja käesolev direktiiv toetab seda. Internetiühenduse teenuste pakkujate levinud tava on anda tarbijatele oma ärinime või kaubamärgiga e-posti aadress. Et tagada, et lõppkasutajatel ei tekiks seotuse efekti, st ohtu kaotada internetiühenduse teenuse muutmise korral juurdepääs e-postile, peaks liikmesriikidel olema õigus kehtestada selliste teenuste pakkujatele kohustus võimaldada taotluse korral kas juurdepääsu e-postile või saata asjaomas(t)ele meilikonto(de)le saadetud e-post edasi. Selliste süsteemi tuleks pakkuda tasuta ja aja jooksul, mida riigi reguleeriv asutus peab sobivaks.

(312)  Teabe avaldamine liikmesriikides tagab, et turul tegutsevad ettevõtjad ja tõenäolised uued turuletulijad mõistavad oma õigusi ja kohustusi ning teavad, kust leida asjakohast üksikasjalikumat teavet. Teabe avaldamine riigi ametlikus väljaandes aitab teistest liikmesriikidest pärit huvilistel leida asjakohast teavet.

(313)  Üleeuroopalise elektroonilise side turu tõhususe ja toimivuse tagamiseks peaks komisjon kontrollima lõppkasutajate jaoks kehtestatava hinna määramisel arvessevõetavaid tasusid ja avaldama sellekohase teabe.

(314)  Liidu õigusnormide õigeks kohaldamiseks peab komisjon teadma, milliseid ettevõtjad tunnistatakse märkimisväärse turujõuga ettevõtjateks ja millised kohustused on riigi reguleerivad asutused turul tegutsevatele ettevõtjatele kehtestanud. Seepärast on lisaks kõnealuse teabe avaldamisele liikmesriigis vaja, et liikmesriigid esitaksid selle teabe komisjonile. Kui liikmesriigid peavad saatma teabe komisjonile, peaksid nad saama seda teha elektrooniliselt, võttes arvesse kokkulepitud autentimiskorda.

(315)  Turu, ühiskonna ja tehnika arengu, sealhulgas tehniliste standardite muutumise arvessevõtmiseks, võrkude ja teenuste turvalisusega seotud riskide maandamiseks ning hädaabiteenistustele hädaolukorra side kaudu tõhusa juurdepääsu tagamiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, milles ▌ sätestatakse üleliiduline kõnede lõpetamise ühtne maksimummäär püsiühenduse ja mobiilside turgudel ▌, millega võetakse vastu liidu hädaolukorra sidega seonduvad meetmed ning kohandatakse käesoleva direktiivi ▌ lisasid. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes(43) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(316)  Selleks et tagada käesoleva direktiivi ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et võtta vastu otsuseid, millega lahendatakse liikmesriikide vahelisi kahjulikke piiriüleseid raadiohäireid; määrata kindlaks ühtlustatud või kooskõlastatud lähenemisviis eesmärgiga tegeleda probleemidega, milleks on reguleerimispõhimõtete ebajärjekindel rakendamine riigi reguleerivate asutuste poolt elektroonilise side turgude reguleerimise suhtes, samuti numbrid, sealhulgas numbrivahemikud, numbrite ja tunnuste liikuvus, numbrite ja aadresside translatsioonisüsteemide ning hädaabiteenuste kättesaadavus Euroopa ühtsel hädaabinumbril 112; muuta standardite ja spetsifikatsioonide rakendamine kohustuslikuks või eemaldada standardite nimekirja kohustuslikust osast standardeid või spetsifikatsioone; võtta vastu tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, et asjakohaselt maandada võrkude ja teenuste turvalisusega seotud riske, ning turvaintsidentide teatamisnõuete suhtes kohaldatavaid asjaolusid, vorminguid ja menetlusi; täpsustada kaubeldavate individuaalsete õiguste asjaomaseid üksikasju standardiseeritud elektroonilisel kujul radiospektri kasutusõiguste loomise ajal; täpsustada väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide füüsilised ja tehnilised näitajad; lubada või takistada reguleerival asutusel kehtestada märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjatele teatavaid juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega seotud kohustusi; ühtlustada teatavaid numbreid või numeratsioonialasid, et käsitleda piiriülest või üleeuroopalist rahuldamata nõudlust numeratsiooniressursside järele ning täpsustada tarbijatele pakutava lepingukokkuvõtte vormi. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011(44).

(317)  Lisaks peaks komisjonil olema õigus võtta vajaduse korral vastu soovitusi seoses asjaomaste toote- ja teenuseturgude kindlaksmääramise, siseturu konsolideerimise menetluse kohaste teavituste ning reguleeriva raamistiku sätete ühtlustatud kohaldamisega, olles võtnud hoolikalt arvesse BERECi arvamust.

(318)  Komisjon peaks käesoleva direktiivi toimimise korrapäraselt läbi vaatama eelkõige selleks, et teha kindlaks vajadus seda muuta seoses tehnoloogia ja turutingimuste muutumisega.

(319)  Käesoleva direktiivi toimimise läbivaatamisel hindab komisjon, kas turu arengusuundi ning konkurentsi ja tarbijakaitset arvesse võttes on vajadus sektorispetsiifilise eelneva reguleerimise järele või kas neid sätteid tuleks muuta või kehtetuks tunnistada. Kuna käesolevas direktiivis kehtestatakse elektroonilise side sektorite reguleerimise suhtes uued lähenemisviisid, näiteks laiendatud võimalus laiendada sümmeetrilisi kohustusi esimesest kontsentratsiooni- või jaotuspunktist kaugemale ja kaasinvesteeringute regulatiivset kohtlemist, tuleks eelkõige hinnata nende toimimist.

(320)  Tulevased tehnoloogia- ja turuarengud, eelkõige muutused eri elektroonilise side teenuste kasutamises ja nende võimes tagada tõhus juurdepääs hädaabiteenistustele, võivad ohustada käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamist. Seetõttu peaks BEREC neid arenguid liikmesriikides jälgima ja avaldama korrapäraselt arvamuse, mis sisaldab hinnangut selle kohta, milline on nende arengute mõju käesoleva direktiivi sätete praktilisele kohaldamisele seoses lõppkasutajatega. Komisjon peaks BERECi arvamust hoolikalt arvesse võttes avaldama aruande ja esitama seadusandliku ettepaneku, kui ta peab seda käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamiseks vajalikuks.

(321)  Direktiivid 2002/19/EÜ, 2002/20/EÜ, 2002/21/EÜ, 2002/22/EÜ ja otsuse nr 243/2012/EL artikkel 5 tuleks kehtetuks tunnistada.

(322)  Komisjon peaks jälgima üleminekut kehtivalt raamistikult uuele.

(323)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, milleks on elektroonilise side võrkude, elektroonilise side teenuste, nendega seotud vahendite ja teenuste, võrkude ja teenustega seotud lubade andmise tingimuste, raadiospektrikasutuse ja numeratsiooniressursside, elektroonilise side võrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise ning lõppkasutaja kaitse reguleerimise ühtlustatud ja lihtsustatud raamistiku loomine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(324)  Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta(45) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(325)  Kohustus võtta käesolev direktiiv üle liikmesriigi õigusesse piirdub sätetega, mida on võrreldes kehtetuks tunnistatud direktiividega oluliselt muudetud. Muutmata sätete ülevõtmise kohustus tuleneb kehtetuks tunnistatud direktiividest.

(326)  Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud XII lisa B osas osutatud direktiivide liikmesriigi õigusesse ülevõtmise ja kohaldamise tähtpäevadega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I OSA

RAAMISTIK (SEKTORI KORRALDUSE ÜLDNORMID)

I JAOTIS

KOHALDAMISALA, EESMÄRK JA MÕISTED

I PEATÜKK

REGULEERIMISESE, EESMÄRK JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese, kohaldamisala ja eesmärgid

1.  Käesoleva direktiiviga kehtestatakse elektroonilise side võrke, elektroonilise side teenuseid ja nendega seotud vahendeid ja teenuseid ning teatavaid lõppseadmetega seotud aspekte reguleeriv ühtlustatud raamistik. Käesolevas direktiivis sätestatakse riigi reguleerivate asutuste ja, kui see on kohaldatav, muude pädevate asutuste kohustused ning kehtestatakse kord reguleeriva raamistiku ühtse kohaldamise tagamiseks kogu liidus.

2.  Käesoleva direktiivi eesmärgid on

a)  viia ellu elektroonilise side võrkude ja teenuste siseturg, millega saavutataks väga suure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõtt ja käibelevõtmine, jätkusuutlik konkurents, elektroonilise side teenuste koostalitlusvõime, juurdepääsetavus, võrkude ja teenuste turvalisus ning lõppkasutajate kasu, ning

b)  tagada tulemusliku konkurentsi ja valikuvabaduse abil kogu liidus hea kvaliteedi ja taskukohase hinnaga üldkasutatavate teenuste pakkumine, käsitleda olukordi, kus turg ei rahulda tulemuslikult lõppkasutajate, sh ▌puuetega kasutajate vajadusi, et nad saaksid teistega võrdsetel alustel teenustele juurde pääseda, ning kehtestada vajalikud lõppkasutajate õigused.

3.  Käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta:

a)  kohustusi, mis on elektroonilise side võrkude või teenuste abil osutatavate teenuste kohta kehtestatud liidu õiguse kohaselt liikmesriigi õigusega või liidu õigusega;

b)  meetmeid, mis on võetud liidu tasandil või liikmesriikide tasandil liidu õiguse kohaselt, et saavutada üldist huvi pakkuvad eesmärgid, eriti eesmärgid, mis on seotud isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitse, sisu reguleerimise ja audiovisuaalpoliitikaga;

c)  liikmesriikide poolt avaliku korra, avaliku julgeoleku ja kaitse eesmärgil võetud meetmeid;

d)  määruste (EL) nr 531/2012 ja (EL) 2015/2120 ning direktiivi 2014/53/EL kohaldamist.

4.  Komisjon, elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste amet (BEREC) ja asjaomased asutused tagavad isikuandmete töötlemise vastavuse liidu andmekaitsenormidele.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)  „elektroonilise side võrk“ – ülekandesüsteemid, mis võivad, aga ei pruugi põhineda püsitaristul või kesksel juhtimisel, ja vajaduse korral lülitus- ja marsruutimisseadmed ning muud vahendid, sealhulgas võrguelemendid, mis ei ole aktiivsed, mis võimaldavad edastada signaale kaabli kaudu, raadio teel, optiliselt või muude elektromagnetiliste vahendite abil, kasutades sealhulgas satelliitvõrke, püsivõrke (ahel- ja pakettkommuteeritud võrgud, k.a internet) ja mobiilsidevõrke, elektrikaabelsüsteeme, kui neid kasutatakse signaalide edastamiseks, raadio- ja teleringhäälinguvõrke ja kaabeltelevisioonivõrke, olenemata sellest, millist teavet nende kaudu edastatakse;

2)  „väga suure läbilaskevõimega võrk“ – kas elektroonilise side võrk, mis ▌ koosneb vähemalt kuni teenuse pakkumise kohas asuva jaotuspunktini täielikult optilisest kiust, või elektroonilise side võrk, mis suudab sideliikluse tippkoormuse tingimustes pakkuda kättesaadava alla- ja üleslüli ribalaiuse, toimekindluse, vigadega seotud parameetrite ning hilistuse ja selle varieeruvuse näitajate osas samalaadset võrgu jõudlust; võrgu jõudlust võib pidada samalaadseks hoolimata sellest, et lõppkasutaja kogemus võib varieeruda, kuna võrku ja võrgu lõpp-punkti ühendavate meediumide omadused on erinevad;

3)  „riikidevahelised turud“ – artikli 65 kohaselt kindlaks määratud rohkem kui ühes liikmesriigis asuvad turud, mis hõlmavad kogu liidu või märkimisväärse osa sellest;

4)  „elektroonilise side teenus“ – elektroonilise side võrkude kaudu tavaliselt tasu eest osutatav teenus, välja arvatud teenused, millega osutatakse või mille abil teostatakse elektroonilise side võrkude ja teenuste abil edastatava sisu redigeerimist, mis hõlmab järgmist tüüpi teenuseid:

a)  määruse (EL) 2015/2120 artikli 2 teise lõigu punktis 2 määratletud internetiühenduse teenus;

b)  isikutevahelise side teenus;

c)  teenused, mis seisnevad tervikuna või peamiselt signaalide edastamises, näiteks masinatevaheliste teenuste pakkumiseks ja ringhäälingu jaoks kasutatavad ülekandeteenused;

5)  „isikutevahelise side teenus“ – tavaliselt tasu eest osutatav teenus, mis võimaldab elektroonilise side võrkude kaudu isikutevahelist otsest ja interaktiivset teabevahetust lõpliku arvu isikute vahel ning mille puhul side algatanud või selles osalevad isikud määravad kindlaks teabe saaja(d), see ei hõlma teenuseid, mis võimaldavad isikutevahelist ja interaktiivset suhtlust teise teenusega lahutamatult seotud vähemolulise lisavõimalusena;

6)  „numbripõhine isikutevahelise side teenus“ – isikutevahelise side teenus, mis ühendub avalikult eraldatud numeratsiooniressurssidega, nimelt riigi või rahvusvahelisse ▌numbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbritega, või riigi või rahvusvahelisse ▌numbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbritega side võimaldamise kaudu;

7)  „numbrivaba isikutevahelise side teenus“ – isikutevahelise side teenus, mis ei ühendu avalikult eraldatud numeratsiooniressursside abil, nimelt riigi või rahvusvahelisse ▌numbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbrite abil, või mis ei võimalda sidet riigi või rahvusvahelisse ▌numbrite numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbritega;

8)  „üldkasutatav elektroonilise side võrk“ – elektroonilise side võrk, mida kasutatakse ainult või peamiselt avalikult kättesaadavate elektroonilise side teenuste pakkumiseks ning mis toetab teabe edastamist võrgu lõpp-punktide vahel;

9)  „võrgu lõpp-punkt“ – füüsiline koht, kus lõppkasutajale pakutakse juurdepääsu üldkasutatavale elektroonilise side võrgule ning kus identifitseeritakse võrgu lõpp-punkt konkreetse võrguaadressi abil juhul kui võrgus kasutatakse kommuteerimist või marsruutimist, mis võib olla seotud lõppkasutaja numbri või nimega;

10)  „seotud vahendid“ – elektroonilise side võrgu või teenusega seotud teenused, füüsilised infrastruktuurid ja muud vahendid või elemendid, mis võimaldavad või toetavad teenuste pakkumist kõnealuse võrgu või teenuse kaudu või võivad seda teha, ning mis hõlmavad ehitisi või ehitiste sissepääse, hoonesiseseid juhtmestikke, antenne, torne ja muid tugikonstruktsioone, kaablikanalisatsiooni, juhtmeid, maste, pääsuluuke ja kaablikappe;

11)  „seotud teenus“ – elektroonilise side võrgu või teenusega seotud teenus, mis võimaldab või toetab teenuste pakkumist, iseteenindust või automaatteenuseid kõnealuse võrgu või teenuse kaudu või võib seda teha, ning mis hõlmab numbri transleerimist või samaväärset funktsionaalsust pakkuvaid süsteeme, tingimusjuurdepääsusüsteeme ja elektroonilisi saatekavasid, samuti muid teenuseid nagu identifitseerimise, asukoha ja kohaloleku teenus;

12)  „tingimusjuurdepääsusüsteem“ – tehniline vahend, autentimissüsteem ja/või kord, millega tehakse arusaadaval kujul juurdepääs kaitstud raadio- või teleringhäälinguteenusele sõltuvaks abonementlepingust või muul kujul antavast eelnevast individuaalsest loast;

13)  „kasutaja“ – juriidiline või füüsiline isik, kes kasutab üldkasutatavat elektroonilise side teenust või taotleb selle kasutamist;

14)  „lõppkasutaja“ – kasutaja, kes ei paku üldkasutatavaid elektroonilise side võrke ega üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid;

15)  „tarbija“ – füüsiline isik, kes kasutab üldkasutatavat elektroonilise side teenust või taotleb selle kasutamist eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandustegevuse, äritegevuse, oskustöö või erialaga;

16)  „elektroonilise side võrgu pakkumine“ — elektroonilise side võrgu loomine, käitamine, juhtimine või teistele kasutada andmine;

17)  „täiustatud digitaaltelevisiooniseadmed“ – teleritega ühendatavad digiboksid või integreeritud seadmetega digitelerid, mis suudavad vastu võtta interaktiivseid digitaaltelevisiooni teenuseid;

18)  „rakendusliides“ – ringhäälinguorganisatsioonide või teenusepakkujate pakutav rakendustevaheline tarkvaraliides ja täiustatud digitaaltelevisiooniseadmete vahendid digitaaltelevisiooni- ja -raadioteenuste jaoks;

19)  „raadiospektri jaotamine“ – kindlaksmääratud raadiospektri sagedusala määramine üht või mitut liiki raadiosideteenuste kasutamiseks, vajaduse korral konkreetsete tingimuste kohaselt;

20)  „kahjulik raadiohäire“ – häire, mis seab ohtu raadionavigatsiooniteenuse või muude turvateenuste kasutamise või mis muul viisil oluliselt moonutab, takistab või korduvalt katkestab raadiosideteenust, mis toimib vastavalt kohaldatavatele rahvusvahelistele, liidu või riigi normidele;

21)  „võrkude ja teenuste turvalisus“ – elektroonilise side võrkude ja teenuste suutlikkus panna teatava kindlusega vastu mis tahes tegevusele, mis kahjustab nende elektroonilise side võrkude või teenuste endi, nende võrkude või teenuste kaudu pakutavate või kättesaadavate salvestatud, edastatud või töödeldud andmete või seotud teenuste käideldavust, autentsust, terviklust või konfidentsiaalsust;

22)  „üldluba” – liikmesriigi loodud õiguslik raamistik, millega tagatakse elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise õigused ja kehtestatakse sektorispetsiifilised kohustused, mida võib kohaldada kõigi või teatud liiki elektroonilise side võrkude ja teenuste suhtes vastavalt käesolevale direktiivile;

23)  „väikese levialaga traadita juurdepääsupunkt“ – raadiovõrguühendust võimaldav väikese võimsuse ja tööulatusega väikeseade, mis kasutab loaalust või loavaba spektrit või neid mõlemat, mida võib kasutada osana üldkasutatavast elektroonilise side võrgust, mis võib olla varustatud ühe või mitme väikese või peidetud antenniga ja mis võimaldab kasutajatele traadita juurdepääsu mobiilsetele elektroonilise side võrkudele või püsivõrkudele;

24)  „raadio-kohtvõrk“ (RLAN) − väikese võimsuse ja tööulatusega traadita juurdepääsusüsteem, mille puhul oht tekitada raadiohäireid teiste kasutajate poolt vahetus läheduses kasutatavatele muudele süsteemidele on väike ja mis kasutab ainuõiguseta ühtlustatud raadiospektrit;

25)  „ühtlustatud raadiospekter“ – raadiospekter, mille kättesaadavuse ja tõhusa kasutamisega seotud ühtlustatud tingimused on kehtestatud tehniliste rakendusmeetmetega vastavalt otsuse nr 676/2002/EÜ artiklile 4;

26)  „raadiospektri ühiskasutus“ – kahe või enama kasutaja juurdepääs samade raadiospektri sagedusalade kasutamisele kindlaksmääratud ühiskasutuskorra alusel, mis on ▌üldloa või raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste või nende kahe kombinatsiooni põhjal lubatud, sh vastab sellistele õiguslikele lähenemisviisidele nagu litsentsitud ühiskasutus, mille eesmärk on hõlbustada raadiospektri sagedusala ühiskasutust vastavalt kõigi asjaosaliste vahelisele siduvale kokkuleppele kooskõlas raadiospektri kasutusõigustes sisalduvate ühiskasutusreeglitega, et tagada kõigile kasutajatele prognoositav ja usaldusväärne ühiskasutuse kord, ilma et see piiraks konkurentsiõiguse kohaldamist;

27)  „juurdepääs“ – vahendite või teenuste kättesaadavaks tegemine teistele ettevõtjatele määratletud tingimustel kas ainuõiguse alusel või mitte, eesmärgiga pakkuda elektroonilise side teenuseid, sealhulgas kui neid kasutatakse infoühiskonna teenuste või ringhäälingu sisuteenuste pakkumiseks; muu hulgas hõlmab see järgmist: juurdepääs võrguelementidele ja nendega seotud vahenditele, millega võib kaasneda seadmete ühendamine fikseeritud või fikseerimata vahenditega (eelkõige hõlmab see juurdepääsu kliendiliinile ning kliendiliini vahendusel teenuste pakkumiseks vajalikele vahenditele ja teenustele); juurdepääs füüsilisele infrastruktuurile, sealhulgas hoonetele, kaablikanalisatsioonile ja mastidele; juurdepääs vajalikele tarkvarasüsteemidele, sealhulgas kasutuse tugisüsteemidele; juurdepääs eeltellimise, teenuste pakkumise, tellimise, tehnilise hoolduse ja remondi taotluste ning arvelduse teabesüsteemidele või andmebaasidele; juurdepääs numbrite transleerimisele või samaväärset funktsiooni pakkuvatele süsteemidele; juurdepääs püsivõrkudele ja mobiilsidevõrkudele, ▌eelkõige rändluseks; juurdepääs digitaaltelevisiooniteenuste tingimusjuurdepääsusüsteemidele; juurdepääs virtuaalvõrguteenustele;

28)  „vastastikune sidumine“ – spetsiifiline juurdepääsu liik, mida kasutatakse üldkasutatava võrgu operaatorite vahel ühe ja sama ettevõtja või eri ettevõtjate kasutatavate üldkasutatavate elektroonilise side võrkude füüsilise ja loogilise ühendamise teel, mis võimaldab ühe ettevõtja tarbijatel suhelda sama või muu ettevõtja tarbijatega või kasutada teise ettevõtja osutatavaid teenuseid, kui teenuseid võivad osutada seotud isikud või muud isikud, kellel on juurdepääs võrgule;

29)  „operaator“ – ettevõtja, kes pakub või kes on volitatud pakkuma üldkasutatavat elektroonilise side võrguteenust või sellega seotud vahendeid;

30)  „kliendiliin“ – füüsiline ühendus, mida mööda liiguvad elektroonilise side signaalid ja mis ühendab võrgu lõpp-punkti jaotajaga või samaväärse vahendiga üldkasutatavas püsivõrgus;

31)  „kõne” – üldkasutatava isikutevahelise side teenuse abil loodud ühendus, mis võimaldab kahepoolset kõnesidet;

32)  „kõneside teenus“ – üldkasutatav elektroonilise side teenus, mis otse või kaudselt võimaldab riigisiseste või riigisiseste ja rahvusvaheliste kõnede algatamist ja vastuvõtmist riigi või riigi ja rahvusvahelisse ▌numeratsiooniplaani kuuluva numbri või numbrite abil;

33)  „geograafiline number“ – liikmesriigi ▌numeratsiooniplaani number, milles osa numbrikohti tähistab geograafilist piirkonda ja mida kasutatakse kõnede suunamiseks võrgu lõpp-punkti füüsilisse asukohta;

34)  „mittegeograafiline number“ – liikmesriigi ▌numeratsiooniplaani number, mis ei ole geograafiline number , näiteks mobiiltelefonide numbrid ning tasuliste ja tasuta teenuste numbrid;

35)  „spetsiaalne kõneteenus“ – reaalajas multimeedia-kõneteenus, mis võimaldab kahesuunalist sümmeetrilist liikuva video, reaalajas teksti ja hääle reaalajas edastamist kahes või enamas asukohas olevate kasutajate vahel;

36)  „häirekeskus” – füüsiline koht, kus ametiasutuse või liikmesriigi poolt tunnustatud eraorganisatsiooni vastutusel hädaolukorra side esimesena vastu võetakse;

37)  „kõige sobivam häirekeskus“ – häirekeskus, mis on vastutavate ametiasutuste poolt määratud vastama teatavast piirkonnast tulevale või teatavat liiki hädaolukorra sidele;

38)  „hädaolukorra side“ – isikutevahelise side teenuse kaudu lõppkasutaja ja häirekeskuse vahel toimuv side, mille eesmärk on paluda ja saada hädaabi hädaabiteenistuselt;

39)  „hädaabiteenistus” – teenistus, mida liikmesriik sellisena tunnustab ning mis annab kooskõlas siseriikliku õigusega viivitamatut ja kiiret abi olukordades, kus on eelkõige vahetu oht inimeste elule või tervisele, rahvatervisele või avalikule ohutusele, era- või riigivarale või keskkonnale;

40)  „helistaja asukohateave“ – avaliku mobiilsidevõrgu kontekstis - töödeldud andmed, mis on saadud võrgu infrastruktuurist või mobiiltelefonist ning viitavad lõppkasutaja mobiilse lõppseadme geograafilisele asukohale, ja üldkasutatava püsivõrgu kontekstis - andmed võrgu lõpp-punkti füüsilise aadressi kohta;

41)  „lõppseade“ – komisjoni direktiivi 2008/63/EÜ(46) artikli 1 punktis 1 määratletud lõppseade;

42)  „turvaintsident“ – sündmus, mis tegelikult kahjustab elektroonilise side võrkude ja teenuste turvalisust.

II PEATÜKK

EESMÄRGID

Artikkel 3

Üldised eesmärgid

1.  Liikmesriigid tagavad, et käesolevas direktiivis sätestatud reguleerimisülesannete täitmisel võtavad riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused kõik mõistlikud meetmed, mis on vajalikud ja proportsionaalsed, et saavutada lõikes 2 sätestatud eesmärgid. Nende eesmärkide saavutamisele aitavad kaasa ka liikmesriigid, komisjon, raadiospektripoliitika töörühm ja BEREC.

Riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused aitavad oma pädevuste piires kaasa sõna- ja teabevabaduse, kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse ja meediakanalite paljususe edendamisele suunatud põhimõtete rakendamisele.

2.  Käesoleva direktiivi kontekstis järgivad riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused, samuti BEREC, komisjon ja liikmesriigid kõiki alljärgnevaid üldeesmärke, mis ei ole loetletud tähtsuse järjekorras:

a)  edendavad kõigi liidu kodanike ja ettevõtjate ühendust väga suure läbilaskevõimega võrkudega, sealhulgas püsi-, mobiilside- ja traadita võrkudega, nende juurdepääsu neile võrkudele ja nende võrkude käibelevõtmist;

b)  toetavad konkurentsi elektroonilise side võrkude ja nendega seotud vahendite pakkumisel, sh tõhusat infrastruktuuripõhist konkurentsi, ning elektroonilise side teenuste ja seotud teenuste pakkumisel;

c)  aitavad kaasa siseturu arengule ning kõrvaldavad selleks kogu liidus allesjäänud takistused, mis mõjutavad ühest küljest investeeringuid elektroonilise side võrkudesse, elektroonilise side teenustesse, nendega seotud vahenditesse ja teenustesse ning teisest küljest nende võrkude, vahendite ja teenuste pakkumist, ning soodustavad nende jaoks ühetaoliste tingimuste loomist; selleks töötavad nad välja ühised normid ja prognoositava regulatiivse lähenemisviisi, soosivad tegelikku, tõhusat ja koordineeritud raadiospektri kasutust, avatud innovatsiooni, üleeuroopaliste võrkude loomist ja arendamist, üleeuroopaliste teenuste pakkumist, kättesaadavust ja koostalitlusvõimet ning läbivühenduvust;

d)  edendavad liidu kodanike huve sellega, et tagavad ühenduse väga suure läbilaskevõimega võrkudega, sealhulgas püsi-, mobiilside- ja traadita võrkudega ning elektroonilise side teenustega, ja nende laialdase kättesaadavuse ja käibelevõtmise, võimaldades tulemusliku konkurentsi põhjal maksimaalset kasu valikuvõimaluste, hinna ja kvaliteedi näol, hoiavad ülal võrkude ja teenuste turvalisust, tagavad vajalike sektorispetsiifiliste normide kaudu lõppkasutajate kaitse kõrge ja ühtse taseme ning pööravad tähelepanu konkreetsete sotsiaalsete rühmade, eeskätt puuetega lõppkasutajate, eakate lõppkasutajate ja sotsiaalsete erivajadustega lõppkasutajate vajadustele, näiteks taskukohaste hindade järele, ning valikule ja võrdväärsele juurdepääsule puuetega lõppkasutajate jaoks.

3.  Kui komisjon kehtestab võrdlusaluseid ja koostab aruandeid liikmesriikide meetmete tõhususe kohta lõikes 2 osutatud eesmärkide saavutamisel, abistavad komisjoni vajaduse korral liikmesriigid, riigi reguleerivad asutused, BEREC ja raadiospektripoliitika töörühm.

4.  Riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused tegutsevad lõikes 2 osutatud ja käesolevas lõikes nimetatud üldiste eesmärkide saavutamiseks ▌muu hulgas järgmiselt:

a)  edendavad reguleerimise prognoositavust, tagades asjakohastel läbivaatamisperioodel järjepidevad reguleerimispõhimõtted ning tehes koostööd omavahel, BERECi, raadiospektripoliitika töörühma ja komisjoniga;

b)  tagavad, et ühesugustes olukordades ei toimu elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujate diskrimineerimist;

c)  kohaldavad liidu õigust tehnoloogianeutraalsuse põhimõtete kohaselt, kuivõrd see on kooskõlas lõikes 2 sätestatud eesmärkide saavutamisega;

d)  edendavad tulemuslikku investeerimist uutesse ja täiustatud infrastruktuuridesse ning nende infrastruktuuride alast innovatsiooni, tagades seejuures, et juurdepääsukohustustes võetakse asjakohaselt arvesse investeerivate ettevõtjate riske, ning võimaldades erinevaid koostöövorme investorite ja juurdepääsu soovivate isikute vahel, et hajutada investeerimisriske, tagades samal ajal turukonkurentsi ja mittediskrimineerimise põhimõtte säilitamise;

e)  võtavad nõuetekohaselt arvesse infrastruktuuri, konkurentsi, lõppkasutajatega seotud tingimuste eripära ning eelkõige tarbijaid liikmesriikide erinevates geograafilistes piirkondades, sh kohalikku infrastruktuuri, mida haldavad mittetulunduslikul eesmärgil füüsilised isikud;

f)  kehtestavad regulatiivseid eelkohustusi ainult ulatuses, mis on vajalik, et tagada tõhus ja jätkusuutlik konkurents lõppkasutajate huvides ning lõdvendavad või kaotavad sellised nõuded niipea, kui see tingimus on täidetud.

Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused tegutsevad erapooletult, objektiivselt, läbipaistvalt, mittediskrimineerivalt ja proportsionaalselt.

Artikkel 4

Raadiospektripoliitika strateegiline planeerimine ja koordineerimine

1.  Liikmesriigid teevad omavahel ja komisjoniga koostööd raadiospektri kasutamise strateegilisel planeerimisel, koordineerimisel ja ühtlustamisel liidus kooskõlas elektroonilise side siseturu rajamist ja toimimist käsitleva liidu poliitikaga. Selleks võtavad nad muu hulgas arvesse liidu poliitika majanduslikke, julgeoleku, tervise, avalike huvide, sõnavabadusega seonduvaid, kultuurilisi, teaduslikke, sotsiaalseid ja tehnilisi aspekte ning raadiospektri kasutajaskondade erinevaid huve, et tagada raadiospektri optimaalne kasutamine ning vältida kahjulikke raadiohäireid.

2.  Liikmesriigid edendavad raadiospektripoliitikaga seotud lähenemisviiside koordineerimist liidus ning vajaduse korral ühtlustatud tingimusi seoses elektroonilise side siseturu loomiseks ja toimimiseks vajaliku raadiospektri kättesaadavuse ja tõhusa kasutamisega, tehes koostööd omavahel ja komisjoniga.

3.  Liikmesriigid teevad kooskõlas lõikega 1 omavahel ja komisjoniga ning nende taotlusel ka Euroopa Parlamendi ja nõukoguga koostööd raadiospektripoliitika töörühma kaudu, et toetada liidus raadiospektripoliitika lähenemisviiside strateegilist planeerimist ja koordineerimist, tehes järgmist:

a)  töötades käesoleva direktiivi rakendamiseks välja parimad tavad raadiospektriga seotud küsimustes;

b)  hõlbustades liikmesriikidevahelist koordineerimist, et rakendada käesolevat direktiivi ja muid liidu õigusakte ning panustada siseturu väljaarendamisse;

c)  koordineerides oma lähenemisviise raadiospektri eraldamisele ja kasutamise lubamisele ning avaldades aruandeid või arvamusi raadiospektriga seotud küsimuste kohta.

BEREC osaleb töös, mis aitab lahendada nende pädevuse küsimusi seoses raadiospektrialase turu reguleerimise ja konkurentsiga.

4.  Komisjon võib esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule õigusakti ettepanekuid raadiospektripoliitikat käsitlevate mitmeaastaste programmide algatamiseks, raadiospektri kasutuse strateegilise planeerimise ja ühtlustamise poliitikasuundade ja eesmärkide sätestamiseks vastavalt käesolevale direktiivile ning ühtlustatud raadiospektri vabastamiseks ühiskasutuseks ja kasutuseks, mille suhtes ei kehti individuaalsed kasutusõigused, võttes seejuures hoolikalt arvesse ▌raadiospektripoliitika töörühma arvamust.

II JAOTIS

INSTITUTSIONAALNE KORRALDUS JA JUHTIMINE

I PEATÜKK

RIIGI REGULEERIVAD ASUTUSED JA MUUD PÄDEVAD ASUTUSED

Artikkel 5

Riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused

1.  Liikmesriigid tagavad, et iga käesoleva direktiiviga ette nähtud ülesandega tegeleb selleks pädev asutus.

Käesoleva direktiivi kohaldamisala raames vastutavad riigi reguleerivad asutused vähemalt järgmiste ülesannete täitmise eest:

a)  rakendavad turu eelreguleerimismeetmed, sh kehtestavad juurdepääsu- ja vastastikuse sidumise kohustused;

b)  tagavad ettevõtjatevaheliste ▌vaidluste lahendamise;

c)   haldavad raadiospektrit ja viivad ellu otsuseid, või kui need ülesanded on antud mõnele muule pädevale asutusele, annavad nõu raadiospektri kasutusõiguste osas elektroonilise side võrkude ja teenuste puhul seoses riiklike protsesside nende elementidega, mis käsitlevad turu kujundamist ja konkurentsi;

d)   annavad panuse elektroonilise side sektoris lõppkasutajate õiguste kaitsesse, asjakohasel juhul teiste pädevate asutustega koordineeritult;

e)  hindavad ja jälgivad tähelepanelikult turu kujunemist ja konkurentsiküsimusi seoses avatud internetiühendusega;

f)   ▌hindavad ebaõiglast koormust ja arvutavad universaalteenuse pakkumise netokulu;

g)  tagavad numbrite liikuvuse teenusepakkujate vahel;

h)  tegelevad kõikide muude käesoleva direktiiviga riigi reguleerivatele asutustele pandud ülesannetega.

Liikmesriigid võivad riigi reguleerivatele asutustele määrata muid käesolevas direktiivis ja liidu õigusaktides sätestatud ülesandeid, eelkõige turukonkurentsi või turule sisenemisega seotud ülesandeid, näiteks üldloa andmine, ning BERECile antud rolliga seotud ülesandeid. Kui turukonkurentsi või turule sisenemisega seotud ülesanded antakse mõnele muule pädevale asutusele, peab viimane enne otsuse tegemist konsulteerima riigi reguleeriva asutusega. BERECi abistamise eesmärgil on riigi reguleerivatel asutustel õigus koguda turuosalistelt vajalikke andmeid ja muud teavet.

Liikmesriigid võivad riigi reguleerivatele asutustele panna siseriikliku õiguse, sealhulgas liidu õigust rakendava siseriikliku õigusega muid ülesandeid.

Eelkõige peavad liikmesriigid edendama käesoleva direktiivi ülevõtmisel riigi reguleerivate asutuste pädevuse stabiilsust seoses ülesannete jaotusega, mis tuleneb 2009. aastal muudetud liidu elektroonilise side õigusraamistikust.

2.  Sama liikmesriigi või teiste liikmesriikide reguleerivad ja muud pädevad asutused sõlmivad vajaduse korral regulaarse koostöö soodustamiseks üksteisega koostöölepinguid.

3.  Liikmesriigid avaldavad oma reguleerivate ja muude pädevate asutuste ülesanded lihtsalt juurdepääsetaval kujul eelkõige juhul, kui kõnealuste ülesannete täitmine on määratud mitmele organile. Vajaduse korral tagavad liikmesriigid ühist huvi pakkuvates küsimustes konsulteerimise ja koostöö kõnealuste asutuste vahel ning kõnealuste asutuste ja nende riigiasutuste vahel, kes vastutavad konkurentsiõiguse ja tarbijakaitseõiguse rakendamise eest. Kui asutusi, kes on pädevad tegelema selliste küsimustega, on rohkem kui üks, tagavad liikmesriigid, et iga asutuse vastavad ülesanded avaldatakse lihtsalt juurdepääsetaval kujul.

4.  Liikmesriigid teatavad komisjonile kõik oma reguleerivad ja muud pädevad asutused, kellele on käesoleva direktiivi alusel ülesandeid määratud, ja nende kohustused ning kõik muudatused nimetatud teabes.

Artikkel 6

Riigi reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste sõltumatus

1.  Liikmesriigid kindlustavad riigi reguleerivate asutuste ja muude pädevate asutuste sõltumatuse, tagades, et kõnealused asutused on juriidiliselt eraldiseisvad ja funktsionaalselt sõltumatud kõigist elektroonilise side võrke, seadmeid ja teenuseid pakkuvatest füüsilistest või juriidilistest isikutest. Liikmesriigid, kes säilitavad omandi või kontrolli elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuvates ettevõtjates, tagavad reguleeriva funktsiooni tõhusa struktuurilise eraldatuse omandi või kontrolliga seotud toimingutest.

2.  Liikmesriigid tagavad, et nende reguleerivad ja muud pädevad asutused teostavad oma õigusi erapooletult, läbipaistvalt ja õigeaegselt. Liikmesriigid tagavad, et neil on neile määratud ülesannete täitmiseks vajalikud tehnilised, rahalised ja inimressursid.

Artikkel 7

Riigi reguleeriva asutuse liikmete ametisse nimetamine ja ametist vabastamine

1.  Riigi reguleeriva asutuse juht või riigi reguleerivas asutuses seda funktsiooni täitva esinduskogu liikmed või nende asendusliikmed määratakse ametisse vähemalt kolme aasta pikkuseks ametiajaks ning valitakse tunnustatud ja erialaste kogemustega isikute seast nende teenete, oskuste, teadmiste ja kogemuste põhjal avatud ja läbipaistva valikumenetluse kohaselt. Liikmesriigid tagavad otsustuste tegemise järjepidevuse.

2.  Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleeriva asutuse juhti või, kui see on asjakohane, vastavat ülesannet täitva esinduskogu liikmeid, või nende asendusliikmed saab nende ametiaja jooksul ametist vabastada üksnes juhul, kui nad ei vasta enam tingimustele, mis on nende ametiülesannete täitmiseks eelnevalt liikmesriigi õiguses sätestatud.

3.  Asjaomase riigi reguleeriva asutuse juhi või, kui see on asjakohane, vastavat ülesannet täitva esinduskogu liikmete ametist vabastamise otsus tuleb ametist vabastamise ajal avalikustada. Riigi reguleeriva asutuse ametist vabastatud juhile või, kui see on asjakohane, vastavat ülesannet täitva esinduskogu liikmetele esitatakse vabastamise põhjused. Kui vabastamise põhjuseid ei ole avaldatud, avaldatakse need nimetatud isiku taotluse korral. Liikmesriigid tagavad, et sellise otsuse faktiline ja juriidiline külg vaadatakse läbi kohtus.

Artikkel 8

Riigi reguleerivate asutuste poliitiline sõltumatus ja vastutus

1.  Ilma et see piiraks artikli 10 kohaldamist, tegutsevad riigi reguleerivad asutused, sealhulgas sisemenetluste väljatöötamisel ja personali töö korraldamisel, sõltumatult ja objektiivselt, toimivad läbipaistvalt ja vastutustundlikult kooskõlas liidu õigusega ning nad ei taotle ega täida ühegi teise organi juhiseid kõnealuste ülesannete täitmisel, mis on neile määratud liidu õigust rakendava liikmesriigi õigusega. See ei välista siseriikliku riigiõiguse kohast järelevalvet. Riigi reguleeriva asutuse otsuseid võivad peatada või tühistada üksnes artikli 31 kohaselt asutatud edasikaebusi käsitlevad organid.

2.  Riigi reguleerivad asutused annavad igal aastal muu hulgas aru elektroonilise side turu olukorra, enda tehtud otsuste, oma personali ja rahaliste ressursside ning nende ressursside jaotuse, aga ka tulevikuplaanide kohta. Nende aruanded avalikustatakse.

Artikkel 9

Riigi reguleerivate asutuste regulatiivne suutlikkus

1.  Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivatel asutustel on eraldiseisev aastaeelarve ja nad on eraldatud eelarve täitmisel sõltumatud. Eelarved avalikustatakse.

2.  Ilma et see piiraks kohustust tagada, et riigi reguleerivatel asutustel on piisavad rahalised ja inimressursid, et tulla toime neile pandud ülesannetega, ei välista rahaline sõltumatus järelevalvet või kontrolli vastavalt liikmesriigi riigiõigusele. Kontrolli riigi reguleeriva asutuse eelarve üle teostatakse läbipaistvalt ja selle tulemused avaldatakse.

3.  Liikmesriigid tagavad samuti, et riigi reguleerivatel asutustel on piisavad rahalised ja inimressursid, mis võimaldavad neil aktiivselt osaleda BERECi töös ja sellele kaasa aidata.

Artikkel 10

Riigi reguleerivate asutuste osalemine BERECi töös

1.  Liikmesriigid tagavad, et asjaomased riigi reguleerivad asutused toetavad aktiivselt BERECi eesmärke reguleerimise koordineeritumaks ja ühtsemaks muutmisel.

2.  Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad asutused järgivad riigisiseseid turgusid käsitlevate otsuste vastuvõtmisel hoolikalt BERECi vastu võetud suuniseid, arvamusi, soovitusi, ühiseid seisukohti, parimaid tavasid ja metoodikaid.

Artikkel 11

Koostöö riigi ametiasutustega

Riigi reguleerivad asutused, muud käesoleva direktiivi kohased pädevad asutused ja riigi konkurentsiasutused varustavad üksteist teabega, mis on vajalik käesoleva direktiivi kohaldamiseks. Vahetatava teabe puhul kohaldatakse liidu andmekaitsenorme ning teabe vastu võtnud asutus peab tagama sama konfidentsiaalsustaseme kui asutus, kust teave pärit on.

II PEATÜKK

ÜLDLUBA

1. JAGU

ÜLDNORMID

Artikkel 12

Elektroonilise side võrkude ja teenuste üldluba

1.  Liikmesriigid tagavad elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise vabaduse käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel. Selle saavutamiseks ei tee liikmesriigid ettevõtjatele takistusi elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumisel, välja arvatud juhul, kui see on vajalik ELi toimimise lepingu artikli 52 lõikes 1 sätestatud põhjustel. Elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumise vabaduse piirangud peavad olema piisavalt põhjendatud ja nendest tuleb komisjonile teatada.

2.  Ilma et see piiraks artikli 13 lõikes 2 osutatud erikohustusi või artiklites 46 ja 94 osutatud kasutusõigusi, võib elektroonilise side võrke ja teenuseid, välja arvatud numbrivaba isikutevahelise side teenuseid, pakkuda ainult üldloa alusel.

3.  Kui liikmesriik leiab, et teatamiskohustus on üldloa alusel tegutseva ettevõtja puhul põhjendatud, võib liikmesriik ettevõtjalt nõuda üksnes teatise esitamist riigi reguleerivale asutusele või muule pädevale asutusele. Liikmesriik ei nõua sellistelt ettevõtjatelt, et need peavad saama kõnealuselt asutuselt või muult ametiasutuselt selgesõnalise otsuse või muu haldusakti enne, kui nad hakkavad üldloast tulenevaid õigusi teostama.

Kui teatise esitamine on nõutav, võib ettevõtja pärast teatise esitamist hakata tegutsema, järgides käesoleva direktiivi kohaseid kasutusõigusi käsitlevaid sätteid. ▌

4.  Lõikes 3 osutatud teatis ei sisalda muud kui füüsilise või juriidilise isiku deklaratsiooni riigi reguleerivale asutusele või muule pädevale asutusele selle kohta, et alustatakse elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumist, ja minimaalset teavet, mis on vajalik, et BEREC ja nimetatud asutus saaks pidada elektroonilise side võrkude ja -teenuste pakkujate registrit või nimekirja. Kõnealune teave peab piirduma järgmiste andmetega:

a)  pakkuja nimi;

b)  pakkuja õiguslik staatus, vorm ja registreerimisnumber, kui pakkuja on liidus registreeritud äriregistris või muus samalaadses avalikus registris;

c)  pakkuja peamise tegevuskoha geograafiline aadress liidus, kui see on olemas, ja kui tal on mõnes liikmesriigis täiendav filiaal, siis ka selle geograafiline aadress;

d)  pakkuja veebiaadress, mis on seotud elektroonilise side võrkude ja/või teenuste pakkumisega, kui see on olemas;

e)  kontaktisik ja kontaktandmed;

f)  nende võrkude või teenuste lühike kirjeldus, mida kavatsetakse pakkuda;

g)  asjaomased liikmesriigid ning

h)  tegevuse alustamise eeldatav kuupäev.

Liikmesriigid ei tohi kehtestada täiendava ega eraldi teavitamise nõudeid.

Et ühtlustada teavitamisnõudeid, avaldab BEREC suunised teatise vormide kohta ja haldab liidu andmebaasi pädevatele asutustele esitatud teadetest. Selleks edastavad pädevad asutused BERECile põhjendamatu viivituseta elektrooniliselt iga saadud teate. Teated, mis on pädevatele asutustele esitatud enne … [kaks aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva], edastatakse BERECile hiljemalt … [kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva].

Artikkel 13

Üldloa ning raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõigustega seotud tingimused ja erikohustused

1.  Elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumise üldloale ning raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõigustele võib seada ainult I lisas loetletud tingimusi. Need tingimused peavad olema mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja läbipaistvad. Raadiospektri kasutusõiguste osas peavad need tingimused tagama raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutuse vastavalt artiklitele 45 ja 51 ning numeratsiooniressursside kasutusõiguste osas artiklile 94.

2.  Erikohustused, mida võib kehtestada elektroonilise side võrkusid ja teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele artikli 61 lõigete 1 ja 5 ning artiklite 62, 68 ja 83 kohaselt, või universaalteenust pakkuma määratud ettevõtjatele käesoleva direktiivi kohaselt, on õiguslikult lahus üldloast tulenevatest õigustest ja kohustustest. Selleks, et süsteem oleks läbipaistev, viidatakse üldloas kriteeriumidele ja korrale, mida kohaldatakse selliste erikohustuste kehtestamisel üksikettevõtjatele.

3.  Üldluba sisaldab ainult kõnealusele sektorile iseloomulikke tingimusi, mis on sätestatud käesoleva direktiivi I lisa A, B ja C osades, ega kattu tingimustega, mida kohaldatakse muu siseriikliku õiguse põhjal.

4.  Raadiospektri või numeratsiooniressursside kasutusõiguse andmisel ei dubleeri liikmesriigid üldloa tingimusi.

Artikkel 14

Seadmete paigaldamise õiguste ja võrkude vastastikuse sidumise õiguste kasutamist soodustavad deklaratsioonid

Ettevõtja taotluse korral väljastavad pädevad asutused ühe nädala jooksul standarddeklaratsiooni, milles kinnitatakse vajaduse korral, et ettevõtja on esitanud artikli 12 lõike 3 kohase teatise. Nimetatud deklaratsioonides täpsustatakse, millistel tingimustel on üldloa alusel elektroonilise side võrke ja teenuseid pakkuval ettevõtjal õigus taotleda seadmete paigaldamise õigusi, pidada läbirääkimisi vastastikuse sidumise üle ja saada juurdepääs või vastastikune sidumine, selleks et soodustada kõnealuste õiguste kasutamist näiteks muudel valitsustasanditel või suheldes teiste ettevõtjatega. Olenevalt asjaoludest võib selliseid deklaratsioone väljastada ka automaatse vastusena artikli 12 lõikes 3 osutatud teatisele.

2. JAGU

ÜLDLOAGA SEOTUD ÕIGUSED JA KOHUSTUSED

Artikkel 15

Üldloast tulenevate miinimumõiguste nimekiri

1.  Artikli 12 alusel üldloa saanud ettevõtjatel on järgmised õigused:

a)  pakkuda elektroonilise side võrke ja teenuseid;

b)  lasta seadmete paigaldamiseks vajalikke õigusi käsitlevad taotlused läbi vaadata artikli 43 kohaselt;

c)  kasutada raadiospektrit seoses elektroonilise side võrkude ja teenustega vastavalt artiklitele 13, 46 ja 55;

d)  lasta numeratsiooniressursside kasutamiseks vajalikke õigusi käsitlev taotlus läbi vaadata kooskõlas artikliga 94.

2.  Kui sellised ettevõtjad pakuvad üldsusele elektroonilise side võrke ja teenuseid, annab üldluba neile järgmised õigused:

a)  pidada läbirääkimisi võrkude vastastikuse sidumise üle liidu piires üldloa alusel tegutsevate üldkasutatavate elektroonilise side võrkude ja -teenuste pakkujatega ning vajaduse korral saada neilt juurdepääs või võrkude vastastikune sidumine käesoleva direktiivi kohaselt;

b)  saada võimalus olla määratud pakkuma universaalteenuse eri elemente või hõlmama riigi territooriumi eri osi vastavalt artiklile 86 või 87.

Artikkel 16

Haldustasud

1.  Kui üldloa alusel elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele või kasutusõiguse saanud ettevõtjatele on kehtestatud haldustasud, vastavad need järgmistele tingimustele:

a)  haldustasud kokku katavad ainult halduskulusid, mis tekivad üldloa süsteemi, kasutusõiguste ja artikli 13 lõikes 2 nimetatud erikohustuste juhtimise, kontrollimise ja jõustamise käigus ja mis võivad sisaldada kulusid, mis on seotud rahvusvahelise koostöö, ühtlustamise ja standardimise, turuanalüüsi, tingimuste täitmise kontrollimise ja muu turukontrolliga ning regulatiivse tööga, millega kaasneb teiseste õigusaktide ja haldusotsuste, näiteks juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevate otsuste ettevalmistamine ja jõustamine, ning

b)  haldustasud määratakse üksikule ettevõtjatele objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil, mis muudab võimalikult väikseks lisahalduskulud ja muud kaasnevad tasud.

Liikmesriigid võivad otsustada mitte nõuda haldustasusid ettevõtjatelt, kelle käive ei ulatu teatava künniseni või kelle tegevus ei kata minimaalset turuosa või toimub väga piiratud territooriumil.

2.  Kui riigi reguleerivad või muud pädevad asutused kehtestavad haldustasud, avaldavad nad iga-aastase ülevaate halduskulude ja laekunud tasude kogusumma kohta. Erinevuste korral tasude kogusumma ja halduskulude vahel tehakse asjakohane korrigeerimine.

Artikkel 17

Raamatupidamise lahusus ja finantsaruanded

1.  Liikmesriigid nõuavad, et üldkasutatavaid elektroonilise side võrke või üldkasutatava elektroonilise side teenuseid pakkuvad ettevõtjad, kellel on eri- või ainuõigused muudes sektorites teenuste pakkumiseks samas või mõnes muus liikmesriigis,

a)  peaksid eraldi raamatupidamisarvestust elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumisega seotud toimingute kohta sellises ulatuses, mis oleks kohustuslik juhul, kui kõnealuseid toiminguid teostaksid õiguslikult üksteisest sõltumatud üksused, et teha kindlaks kõik sellised kulu- ja tuluelemendid koos nende arvutamisaluste ja kasutatud üksikasjalike omistamismeetoditega, sealhulgas põhivara ja struktuuriliste kulude liigendus, või

b)  eraldaksid elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumisega seotud toimingud struktuuriliselt muudest toimingutest.

Liikmesriigid võivad otsustada, et ei kohalda esimeses lõigus sätestatud kohustusi ettevõtjate suhtes, kelle elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumisega seotud toimingute käive liidus on alla 50 miljoni euro.

2.  Kui üldkasutatavaid elektroonilise side võrke või üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid pakkuvate ettevõtjate suhtes ei kohaldata äriühinguõigusest tulenevaid nõudeid ja nad ei vasta väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kriteeriumidele, mis on ette nähtud liidu õiguse raamatupidamisnormidega, siis antakse nende koostatud finantsaruanded läbivaatamiseks sõltumatule audiitorile ja avaldatakse. Audit toimub asjakohaste liidu ja siseriiklike normide kohaselt.

Käesoleva lõike esimest lõiku kohaldatakse ka lõike 1 esimese lõigu punkti a alusel nõutavate eraldi raamatupidamisarvestuste suhtes.

3. JAGU

MUUTMINE JA TÜHISTAMINE

Artikkel 18

Õiguste ja kohustuste muutmine

1.  Liikmesriigid tagavad, et raadiospektri või numeratsiooniressursside üldlubade ja kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õigustega seotud õigusi, tingimusi ja korda saab muuta ainult objektiivselt põhjendatud juhtudel ja proportsionaalselt, võttes vajaduse korral arvesse üleantavate raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõiguste suhtes kohaldatavaid eritingimusi.

2.  Kui kavandatud muudatused on väikesed ja nendes on üldloas või õiguse omanikuga kokku lepitud, teatatakse asjakohasel viisil kavatsusest teha selliseid muudatusi. Huvitatud isikutele ning kasutajatele ja tarbijatele antakse piisavalt aega, et nad saaksid väljendada oma seisukohti kavandatud muudatuste kohta. Nimetatud tähtaeg peab olema vähemalt neli nädalat, kui tegemist ei ole erandlike asjaoludega.

Muudatused avaldatakse koos nende põhjustega.

Artikkel 19

Õiguste piiramine või tühistamine

1.  Olenemata artikli 30 lõigetest 5 ja 6 ei piira ega tühista liikmesriigid seadmete paigaldamise õigusi ega raadiospektri ega numeratsiooniressursside kasutusõigusi enne selliste õiguste kehtivusaja lõppemist, kui piiramine või tühistamine ei ole põhjendatud vastavalt käesoleva artikli lõikele 2 või vajaduse korral I lisa ja õiguste tühistamise kompenseerimist käsitlevate siseriiklike sätete kohaselt.

2.  Kooskõlas vajadusega tagada raadiospektri tulemuslik ja tõhus kasutamine või otsuse nr 676/2002/EÜ artikli 4 alusel vastu võetud tehniliste rakendusmeetmete rakendamine, võivad liikmesriigid lubada raadiospektri kasutusõigusi, sealhulgas käesoleva direktiivi artiklis 49 osutatud õigusi, piirata või tühistada, tuginedes eelnevalt kehtestatud ja selgelt määratletud korrale ning järgides proportsionaalsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid. Sellistel juhtudel võib selliste õiguste omanikele maksta kohast hüvitist, kui see on asjakohane ning kooskõlas liidu õiguse ja asjaomaste siseriiklike sätetega.

3.  Kui artikli 45 lõike 4 või 5 kohaldamise tulemusena muudetakse raadiospektri kasutamist, ei õigusta see iseenesest raadiospektri kasutusõiguse tühistamist.

4.  Kui kavatsetakse piirata üldloa kohaseid õigusi või raadiospektri või numeratsiooniressursside individuaalseid kasutusõigusi või need tühistada ilma õiguste omaniku nõusolekuta, tuleb konsulteerida huvitatud isikutega vastavalt artiklile 23.

III PEATÜKK

Teabe esitamine, ülevaated ja konsultatsioonimehhanismid

Artikkel 20

Teabenõuded ettevõtjatele

1.  Liikmesriigid tagavad, et elektroonilise side võrke ja teenuseid, seotud vahendeid või seotud teenuseid pakkuvad ettevõtjad esitavad kogu teabe, sealhulgas finantsteabe, mida riigi reguleeriv asutus, muu pädev asutus või BEREC vajab, et tagada käesoleva direktiivi ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/ ...(47)(48) sätete või nimetatud õigusaktide kohaselt vastu võetud otsuste või esitatud arvamuste täitmine. Riigi reguleerivatel asutustel ja muudel pädevatel asutustel juhul, kui see on vajalik nende ülesannete täitmiseks, on õigus nõuda neilt ettevõtjatelt eelkõige teabe esitamist võrgu ja teenuste edasiarendamise kohta, mis võib mõjutada nende poolt konkurentidele kättesaadavaks tehtavaid hulgimüügiteenuseid ning ka elektroonilise side võrke ja seotud vahendeid käsitlevat teavet, mis oleks kohaliku tasandi järgi liigitatud ja piisavalt üksikasjalik, et võimaldada geograafilist ülevaadet ja alade kindlaks määramist vastavalt artiklile 22. ▌

Kui esimese lõigu kohaselt kogutud teave ei ole piisav, et riigi reguleerivad asutused, muud pädevad asutused ja BEREC saaks oma liidu õigusest tulenevaid reguleerimisülesandeid täita, võib sellist teavet küsida muudelt asjaomastelt ettevõtjatelt, kes tegutsevad elektroonilise side sektoris või sellega tihedalt seotud sektorites.

Hulgimüügiturgudel märkimisväärse turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtjatelt võidakse samuti nõuda raamatupidamisandmeid nimetatud hulgimüügiturgudega seotud jaeturgude kohta.

Riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused võivad nõuda teavet direktiivi 2014/61/EL kohaselt loodud ühtsetest teabepunktidest.

Teabenõue peab olema ülesande täitmise seisukohast proportsionaalne ja põhjendatud.

Ettevõtjad esitavad nõutava teabe viivitamata ning nõutava ajakava ja täpsusastme kohaselt.

2.  Liikmesriigid tagavad, et nende reguleerivad ja muud pädevad asutused esitavad komisjonile pärast põhjendatud taotluse saamist teabe, mida komisjon vajab ELi toimimise lepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Komisjoni nõutav teave peab olema kõnealuste ülesannete täitmise seisukohast proportsionaalne. Kui esitatud teabes viidatakse teabele, mille ettevõtjad on varem esitanud asutuse taotlusel, teatatakse sellest nendele ettevõtjatele. Kui see on vajalik ja kui teavet esitav asutus ei ole selgelt ja põhjendatult taotlenud teisiti, teeb komisjon esitatud teabe kättesaadavaks teistele sellistele asutustele teistes liikmesriikides.

Võttes arvesse lõike 3 nõudeid, tagavad liikmesriigid, et ühele asutusele esitatud teabe võib teha kättesaadavaks teisele sellisele asutustele samas liikmesriigis või mõnes muus liikmesriigis ja BERECile pärast põhjendatud taotlust, kui see on vajalik selleks, et kumbki asutus, või BEREC saaks täita liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

3.  Kui riigi reguleeriv asutus või muu pädev asutus peab lõike 1 kohaselt kogutud teavet, sealhulgas geograafilise ülevaate raames kogutud teavet, konfidentsiaalseks ärisaladusi käsitlevate liidu või siseriiklike normide kohaselt, tagavad komisjon, BEREC ja mis tahes muud asjaomased pädevad asutused sellise konfidentsiaalsuse. Selline konfidentsiaalsusnõue ei takista teabe õigeaegset jagamist pädeva asutuse, komisjoni, BERECi ja muude asjaomaste pädevate asutustega käesoleva direktiivi kohaldamise läbivaatamise, seire ja järelevalve eesmärgil.

4.  Liikmesriigid tagavad, et tegutsedes kooskõlas siseriiklike normidega, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu teabele, ja võttes arvesse ärisaladusi ja isikuandmete kaitset käsitlevaid liidu ja siseriiklikke norme, avaldavad riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused teavet, mis toetab avatud ja konkurentsile rajatud turgu.

5.  Riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused avaldavad lõikes 4 osutatud tingimused üldsuse juurdepääsuks teabele, sealhulgas sellise juurdepääsu korra.

Artikkel 21

Seoses üldloa, kasutusõiguste ja erikohustustega nõutav teave

1.  Ilma et see piiraks artikli 20 kohaselt nõutavat teavet ning siseriiklikust õigusest tulenevaid teabe ja aruandmisega seotud kohustusi, mis ei põhine üldloal, võivad riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused nõuda, et ettevõtjad esitaksid seoses üldloa või kasutusõiguste ja artikli 13 lõikes 2 osutatud erikohustustega teavet, mis on proportsionaalne ja objektiivselt põhjendatud, eelkõige järgmiste eesmärkide seisukohast:

a)  käesoleva direktiivi I lisa A osa tingimuse 1, D osa tingimuste 2 ja 6 ja E osa tingimuste 2 ja 7 täitmise ja artikli 13 lõikes 2 nimetatud kohustuste täitmise kontrollimine süstemaatiliselt või üksikjuhtude kaupa;

b)  käesoleva direktiivi I lisas sätestatud tingimuste täitmise kontrollimine üksikjuhtude kaupa, kui on saabunud kaebus või kui pädeval asutusel on mingil muul põhjusel alust arvata, et teatavat tingimust ei täideta, või pädeva asutuse enda algatusel toimuva uurimise korral;

c)  kasutusõiguste andmist käsitlevate taotluste esitamise ja hindamise kord;

d)  teenuste kvaliteeti ja hinda võrdlevate ülevaadete avaldamine tarbijate huvides;

e)  täpselt määratletud statistika, aruannete või uuringute koostamine;

f)  turuanalüüs käesoleva direktiivi kohaldamiseks, sh andmed järgmise etapi turgude või jaeturgude kohta, mis on seotud turuanalüüsi aluseks olevate turgudega;

g)  raadiospektri ja numeratsiooniressursside tulemusliku kasutamise kindlustamine ja nende tõhusa haldamise tagamine;

h)  võrgu või teenuse edasise arengu hindamine, mis võiks mõjutada konkurentidele kättesaadavaks tehtud hulgimüügiteenuseid, territoriaalset leviala, lõppkasutajatele kättesaadavaks tehtud ühenduvust või alade nimetamist vastavalt artiklile 22;

i)  geograafiliste ülevaadete tegemine;

j)  BERECi põhjendatud teabenõuetele vastamine.

Esimese lõigu punktides a ja b ning d–j nimetatud teavet ei tohi nõuda enne turulepääsemist või turulepääsu eeltingimusena.

BEREC võib vajaduse korral töötada välja teabetaotluste vormid, et hõlbustada saadud teabe konsolideeritud esitamist ja analüüsi.

2.  Raadiospektri kasutusõiguste puhul viitab lõikes 1 osutatud teave eeskätt raadiospektri tulemuslikule ja tõhusale kasutamisele ning raadiospektri kasutusõigustega seotud igasuguste leviala ja teenusekvaliteedi kohustuste täitmisele ning nende kontrollimisele.

3.  Kui riigi reguleerivad asutused või muud pädevad asutused nõuavad, et ettevõtjad esitaksid lõikes 1 nimetatud teavet, teatavad nad, mis otstarbel sellist teavet kasutatakse.

4.  Riigi reguleerivad asutused ega muud pädevad asutused ei või dubleerida teabenõudeid, mille BEREC on vastavalt määruse (EL) 2018/...(49) artiklile 40 juba esitanud, kui BEREC on teinud saadud teabe neile asutustele kättesaadavaks.

Artikkel 22

Võrkude kasutuselevõtu geograafiline ülevaade

1.  Riigi reguleerivad ja/või muud päevad asutused teevad geograafilise ülevaate sellest, milline on lairibaühendust pakkuvate elektroonilise side võrkude („lairibavõrgud“) ulatus … [viis aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] ning ajakohastavad ülevaadet seejärel vähemalt iga kolme aasta tagant.

Geograafiline ülevaade sisaldab ülevaadet lairibavõrkude geograafilisest ulatusest nende territooriumil, mis on nõutav riigi reguleerivate ja/või muude pädevate asutuste käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmiseks ja riigiabi normide kohaldamiseks vajalike ülevaadete jaoks.

Geograafiline ülevaade võib samuti sisaldada nende territooriumi lairibavõrkude, sealhulgas väga suure läbilaskevõimega võrkude ulatuse prognoosi perioodi kohta, mille on kindlaks määranud asjaomane asutus.

Prognoos peab sisaldama kogu asjakohast teavet, sealhulgas teavet kõikide ettevõtjate või avaliku sektori asutuste kavandatud väga suure läbilaskevõimega võrkude kasutuselevõttude kohta ▌ning vähemalt 100 Mbit/s allalaadimiskiirusega võrkude oluliste uuenduste ja laienduste kohta▌. Selleks nõuavad riigi reguleerivad asutused ja/või muud pädevad asutused ettevõtjatelt ja avaliku sektori asutustelt sellise teabe esitamist määral, mil see teave on kättesaadav ja mõistlikke pingutusi tehes esitatav.

Riigi reguleeriv asutus otsustab seoses ülesannetega, mis talle on käesoleva direktiivi alusel antud, millises ulatuses on asjakohane tugineda sellise prognoosi raames kogutud teabele või selle osale.

Kui riigi reguleeriv asutus geograafilist ülevaadet ei koosta, tuleb see koostada koostöös kõnealuse asutusega ulatuses, mis võib olla tema ülesannete seisukohast asjakohane.

Geograafilise ülevaate jaoks kogutud teave peab sisaldama parajalt üksikasju kohalike olude kohta ja piisavalt teavet teenusekvaliteedi ja selle parameetrite kohta ning seda tuleb käsitleda kooskõlas artikli 20 lõikega 3.

2.  Riigi reguleerivad asutused ja/või muud pädevad asutused võivad määrata kindlaks ▌territoriaalselt selgelt piiritletud ala, mille kohta on lõikes 1 kogutud teabe ja koostatud prognoosi põhjal kindlaks tehtud, et prognoosiga hõlmatud aja jooksul ei ole ükski ettevõtja ega avaliku sektori asutus seal väga suure läbilaskevõimega võrke kasutusele võtnud ega plaani seda teha ega plaani oluliselt uuendada ega laiendada oma võrku, et selle jõudlus ulatuks vähemalt 100 Mbit/s allalaadimiskiiruseni ▌. Riigi reguleerivad asutused ja/või muud pädevad asutused avaldavad ▌kindlaks määratud alad.

3.  Asjaomased asutused võivad ▌esitada kindlaks määratud ala piires ettevõtjatele ja avaliku sektori asutustele üleskutse, et nad teataksid oma kavatsustest võtta asjaomase prognoosiga hõlmatud aja jooksul kasutusele väga suure läbilaskevõimega võrke. Kui selle üleskutse tulemusel teatab mõni ettevõtja või avaliku sektori asutus oma kavatsusest seda teha, võib asjaomane asutus nõuda, et teised ettevõtjad ja avaliku sektori asutused teataksid kavatsusest võtta asjaomasel alal kasutusele väga suure läbilaskevõimega võrke või oluliselt uuendada või laiendada oma võrku, et selle jõudlus ulatuks vähemalt 100 Mbit/s allalaadimiskiiruseni. Asjaomane asutus täpsustab, millist teavet peaks selline esildis sisaldama, et tagada vähemalt samasugune üksikasjalikkuse tase nagu see, millel põhineb lõike 1 kohane prognoos. Ühtlasi teatab ta igale huvi väljendanud ettevõtjale või avaliku sektori asutusele, kas ▌kindlaks määratud ala on kaetud või saab tõenäoliselt kaetud järgmise põlvkonna juurdepääsuvõrguga, mille allalaadimiskiirus on alla 100 Mbit/s, lähtudes lõike 1 kohaselt kogutud teabest.

4.  Lõike 3 kohaseid meetmeid võetakse tulemusliku, objektiivse, läbipaistva ja mittediskrimineeriva korra kohaselt ilma ühtegi ettevõtjat eelnevalt välistamata. ▌

5.  Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleerivad ja muud pädevad asutused ning kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud asutused, mis vastutavad oma territooriumil elektroonilise side võrkude kasutuselevõtu, lairibaühenduste riiklike kavade väljatöötamise, raadiospektri kasutusõigustega seotud levialaliste kohustuste määratlemise ja universaalteenuse pakkumise kohustuse kohaste teenuste kättesaadavuse kontrollimise jaoks mõeldud riigi vahendite jaotamise eest, võtavad arvesse lõigete 1, 2 ja 3 kohaselt tehtud geograafilise ülevaate tulemusi ja kindlaks määratud alasid.

Liikmesriigid tagavad, et geograafilise ülevaate teinud asutused jagavad neid tulemusi tingimusel, et vastuvõttev asutus tagab sama konfidentsiaalsuse ja ärisaladuse hoidmise taseme kui andmed esitanud asutus ning teavitab teabe esitanud pooli. Nimetatud tulemused tehakse samadel tingimustel kättesaadavaks ka BERECile ja komisjonile, kui need seda soovivad.

6.  Kui asjaomane teave ei ole turul kättesaadav, teevad pädevad asutused geograafiliste ülevaadete muud kui ärisaladuse hoidmise kohustusega hõlmatud andmed vahetult kättesaadavaks vastavalt direktiivile 2003/98/EL, et võimaldada nende taaskasutamist. Kui sellised vahendid ei ole turul kättesaadavad, teevad nad ühtlasi kättesaadavaks teabevahendid, mis võimaldavad lõppkasutajatel kindlaks teha ühenduvuse kättesaadavuse eri piirkondades piisavalt üksikasjalikult, et sellest oleks kasu operaatori või teenusepakkuja valimisel.

7.  Et aidata kaasa geograafiliste ülevaadete ja prognooside järjepidevale kohaldamisele, annab BEREC hiljemalt … [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva] pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja tihedas koostöös komisjoni ja asjakohase riigi ametiasutustega välja suunised, et aidata riigi reguleerivatel ja/või muudel pädevatel asutustel järjepidevalt täita oma käesolevast artiklist tulenevad kohustusi.

Artikkel 23

Konsulteerimis- ja läbipaistvusmehhanism

1.  Liikmesriigid tagavad, välja arvatud artikliga 26 või 27 või artikli 32 lõikega 10 hõlmatud juhtudel, et juhul kui riigi reguleeriv või muu pädev asutus kavatseb käesoleva direktiivi kohaselt võtta meetmeid või kui ta kavatseb kehtestada artikli 45 lõigete 4 ja 5 kohaseid piiranguid, millel on märkimisväärne mõju asjaomasele turule, annab ta huvitatud pooltele võimaluse esitada meetme eelnõu kohta arvamuse mõistliku aja jooksul, võttes arvesse küsimuse keerukust, kui tegemist ei ole erakorraliste asjaoludega, jättes selleks aega igal juhul vähemalt 30 päeva.

2.  Artikli 35 kohaldamiseks teavitavad pädevad asutused raadiospektripoliitika töörühma iga kavandatava meetme avaldamisest, mille suhtes kohaldatakse artikli 55 lõike 2 alusel konkurentsil või võrdlustel põhinevat valikumenetlust ning mis on seotud sellise raadiospektri kasutamisega, mille suhtes on otsuse nr 676/2002/EÜ kohaste tehniliste rakendusmeetmetega kehtestatud ühtlustatud tingimused, et võimaldada lairibaühendust pakkuvate traadita elektroonilise side võrkude („traadita lairibavõrgud ja -teenused“) kasutamist.

3.  Riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused avaldavad siseriikliku konsulteerimiskorra.

Liikmesriigid tagavad, et luuakse üks teabepunkt, mille kaudu on võimalik saada teavet kõigi käimasolevate konsultatsioonide kohta.

4.  Konsulteerimismenetluse tulemused avalikustatakse, kui ärisaladuse hoidmise kohustust käsitleva liidu ja liikmesriigi õiguse kohaselt ei ole tegu konfidentsiaalse teabega.

Artikkel 24

Konsulteerimine huvitatud isikutega

1.  Liikmesriigid tagavad, kui see on asjakohane, et pädevad asutused võtavad asjakohasel juhul koostöös riigi reguleerivate asutustega arvesse lõppkasutajate, eelkõige tarbijate ja puuetega lõppkasutajate, tootjate ning elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuvate ettevõtjate arvamusi küsimustes, mis käsitlevad kõiki üldkasutatavate elektroonilise side teenustega seotud lõppkasutajate ja tarbijate õigusi, sealhulgas samaväärset juurdepääsu ja valikut puuetega lõppkasutajate jaoks, eelkõige juhul, kui neil on märkimisväärne mõju turule.

Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused loovad asjakohasel juhul koostöös riigi reguleerivate asutustega puuetega lõppkasutajatele kättesaadava konsultatsioonimehhanismi, tagades sellega, et otsuste tegemisel küsimustes, mis puudutavad lõppkasutajate ja tarbijate õigusi seoses üldkasutatavate elektroonilise side teenustega, võetakse piisavalt arvesse tarbijate huve elektroonilise side sektoris.

2.  Huvitatud isikud võivad pädevate asutuste juhendamisel, kes teevad asjakohasel juhul koostööd riigi reguleerivate asutustega, töötada välja mehhanismid, mis hõlmavad tarbijaid, kasutajarühmi ja teenusepakkujaid ja mis aitaksid tõsta teenuste pakkumise üldist kvaliteeti muu hulgas tegevusjuhendite ja tööstandardite väljatöötamise ja jälgimise kaudu.

3.  Ilma et see piiraks liidu õigusega kooskõlas olevaid siseriiklikke norme, millega edendatakse selliseid kultuuri- ja meediapoliitika eesmärke nagu kultuuriline ja keeleline mitmekesisus ning meediakanalite paljusus, võivad pädevad asutused edendada asjakohasel juhul koostöös riigi reguleerivate asutustega koostööd elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuvate ettevõtjate ning elektroonilise side võrkude ja -teenuste puhul õiguspärase sisu edendamisest huvitatud sektorite vahel. Kõnealune koostöö võib hõlmata ka artikli 103 lõike 4 kohaselt osutatava üldist huvi pakkuva teabe koordineerimist.

Artikkel 25

Vaidluste kohtuväline lahendamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleeriv või muu pädev asutus, kes vastutab käesoleva direktiivi artiklite 102–107 ja artikli 115 kohaldamise eest, või vähemalt üks sõltumatu asutus, kellel on nimetatud kohaldamises tõendatud kogemusi, kantakse direktiivi 2013/11/EL artikli 20 lõike 2 kohaselt vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste nimekirja, et ta tegutseks käesoleva direktiivi alusel teenusepakkujate ja tarbijate vahel tekkivate ja lepingute täitmisega seotud vaidluste lahendajana. Liikmesriigid võivad laiendada muude lõppkasutajate kui tarbijate, eeskätt mikro- ja väikeettevõtjate juurdepääsu kõnealuse asutuse või organi pakutavatele vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele.

2.  Kui selliste vaidluste osapooled on pärit eri liikmesriikidest, kooskõlastavad liikmesriigid oma jõupingutused, et vaidlus lahendada, ilma et see piiraks direktiivi 2013/11/EL kohaldamist.

Artikkel 26

Ettevõtjatevaheliste vaidlusküsimuste lahendamine

1.  Kui tekib vaidlus seoses käesolevast direktiivist tulenevate kohustustega liikmesriigis elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujate vahel või sellise ettevõtja ja liikmesriigi muude ettevõtjate vahel, kes saavad kasu juurdepääsu või vastastikuse sidumise kohustustest, või liikmesriigis elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujate ja seotud vahendite pakkujate vahel, teeb asjaomase riigi reguleeriv asutus ühe poole taotlusel ja ilma et see piiraks lõike 2 kohaldamist, siduva otsuse vaidluse lahendamiseks nii kiiresti kui võimalik selgete ja tõhusate menetluste alusel ning igal juhul nelja kuu jooksul, kui tegemist ei ole erandlike asjaoludega. Asjaomane liikmesriik nõuab, et kõik pooled teeksid riigi reguleeriva asutusega tihedat koostööd.

2.  Liikmesriigid võivad sätestada, et riigi reguleeriv asutus võib keelduda vaidluse lahendamisest, kui on olemas muid vahendeid, nagu lepitus, mis aitaksid paremini kaasa vaidluse kiirele lahendamisele artiklis 3 sätestatud eesmärkide kohaselt. Riigi reguleeriv asutus teatab sellest pooltele viivitamatult. Kui vaidlust ei ole lahendatud nelja kuu jooksul ja kui kaebuse esitanud pool ei ole vaidlusküsimusega kohtusse pöördunud, teeb riigi reguleeriv asutus ükskõik kumma poole taotlusel siduva otsuse vaidluse lahendamiseks nii kiiresti kui võimalik ja igal juhul nelja kuu jooksul.

3.  Vaidlusküsimuste lahendamisel juhindub riigi reguleeriv asutus artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamisest. Kui riigi reguleeriv asutus määrab vaidlusküsimuse lahendamisel ettevõtjale kohustusi, peavad need olema kooskõlas käesoleva direktiiviga.

4.  Riigi reguleeriva asutuse otsus tehakse avalikult teatavaks, võttes arvesse ärisaladuse hoidmise nõuet. Riigi reguleeriv asutus esitab asjaomastele pooltele kõik otsuse põhjendused.

5.  Lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud kord ei takista kumbagi poolt kohtule hagi esitamast.

Artikkel 27

Piiriüleste vaidlusküsimuste lahendamine

1.  Kui eri liikmesriikides paiknevate ettevõtjate vahel tekib käesoleva direktiivi alusel vaidlus, kohaldatakse käesoleva artikli lõikeid 2, 3 ja 4. Neid sätteid ei kohaldata artiklis 28 käsitletud raadiospektri koordineerimisega seotud vaidluste suhtes.

2.  Vaidluspool võib pöörduda vaidlusküsimusega riigi reguleerivale asutuse või asjaomaste asutuste poole. Kui vaidlus mõjutab liikmesriikidevahelist kaubandust, teatab/teatavad riigi pädev(ad) reguleeriv(ad) asutused vaidlusest BERECile, et lahendada vaidlus järjepidevalt artiklis 3 sätestatud eesmärkide kohaselt.

3.  Kui selline teade on esitatud, avaldab BEREC arvamuse, milles palutakse riigi reguleerival asutusel või asjaomastel asutustel võtta konkreetseid meetmeid vaidluse lahendamiseks või hoiduda meetmetest nii kiiresti kui võimalik ja igal juhul nelja kuu jooksul, kui tegemist ei ole erandlike asjaoludega.

4.  Riigi reguleeriv asutus või asjaomased asutused ootavad enne vaidluse lahendamiseks meetmete võtmist ära BERECi arvamuse. Erandlike asjaolude korral, kui tuleb kiiresti tegutseda, et kaitsta konkurentsi ja lõppkasutajate huve, võib ükskõik milline riigi pädev reguleeriv asutus poolte taotlusel või omal algatusel võtta ajutisi meetmeid.

5.  Kui riigi reguleeriv asutus kehtestab vaidlusküsimuse lahendamise osana ettevõtjale kohustusi, peavad need olema kooskõlas käesoleva direktiiviga ning arvestama hoolikalt BERECi vastu võetud arvamusega ja need tuleb vastu võtta ühe kuu jooksul pärast sellise arvamuse esitamist.

6.  Lõikes 2 sätestatud kord ei takista kumbagi poolt kohtule hagi esitamast.

Artikkel 28

Raadiospektri koordineerimine liikmesriikide vahel

1.  Liikmesriigid ja nende pädevad asutused tagavad, et raadiospektri kasutamine on nende territooriumil korraldatud nii, et see ei takista ühtegi teist liikmesriiki lubamast eelkõige liikmesriikide vaheliste piiriüleste kahjulike raadiohäirete tõttu oma territooriumile ühtlustatud raadiospektri kasutamist vastavalt liidu õigusele.

Liikmesriigid võtavad selleks kõik vajalikud meetmed, ilma et see piiraks nende kohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest ja asjakohastest rahvusvahelistest lepingutest, näiteks ITU raadioeeskirjadest ja ITU raadio piirkondlikest kokkulepetest.

2.  Liikmesriigid teevad omavahel ja asjakohasel juhul raadiospektripoliitika töörühma kaudu raadiospektri kasutamise piiriülese koordineerimise alal koostööd, et

a)  tagada lõike 1 järgimine;

b)  lahendada piiriülese koordineerimise või piiriüleste kahjulike raadiohäiretega seotud probleemid ja vaidlused liikmesriikide vahel ja kolmandate riikidega, mis ei lase liikmesriikidel oma territooriumil ühtlustatud raadiospektrit kasutada.

3.  Et tagada lõike 1 järgimine, võib iga mõjutatud liikmesriik paluda raadiospektripoliitika töörühmalt abi mis tahes probleemi või vaidlusega tegelemiseks seoses piiriülese koordineerimise või piiriüleste kahjulike raadiohäiretega. Kui see on asjakohane, võib raadiospektripoliitika töörühm anda arvamuse, pakkudes välja koordineeritud lahenduse sellisele probleemile või vaidlusele.

4.  Kui lõigetes 2 või 3 osutatud meetmetega ei ole suudetud probleemi või vaidlust lahendada ja kui mõjutatud liikmesriik seda taotleb, võib komisjon, võttes hoolikalt arvesse raadiospektripoliitika töörühma arvamust, milles soovitatakse lõike 3 kohast koordineeritud lahendust, võtta rakendusaktidena vastu nendele asjaomastele liikmesriikidele adresseeritud otsuseid, keda lahendamata kahjuliku raadiohäire probleem puudutab, et lahendada kahe või enama liikmesriigi vahelised piiriülesed kahjulikud raadiohäired, mis ei lase neil oma territooriumil ühtlustatud raadiospektrit kasutada.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 118 lõikes 4 osutatud kontrollimenetlusega.

5.  Liit annab iga mõjutatud liikmesriigi taotlusel õigusalast, poliitilist ja tehnilist tuge, et lahendada liidu ja selle naaberriikide, seahulgas kandidaat- ja ühinevate riikide vahelisi raadiospektriga seotud kooskõlastusküsimusi, et asjaomased liikmesriigid saaksid täita oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi. Sellise toe andmisel edendab liit oma poliitiliste strateegiate elluviimist.

III JAOTIS

RAKENDAMINE

Artikkel 29

Karistused

1.  Liikmesriigid kehtestavad karistusnormid, sealhulgas trahvide ja vajaduse korral muude kui kriminaalõiguslike eelnevalt kindlaks määratud või perioodiliste karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide või komisjoni, riigi reguleeriva asutuse või muu pädeva asutuse poolt käesoleva direktiivi alusel tehtud siduva otsuse rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada kõnealuste normide rakendamine. ▌ Siseriikliku õigusega ettenähtud piirides on selliste karistuste määramise õigus riigi reguleerivatel asutustel ja muudel pädevatel asutustel. Kehtestatud karistused peavad olema asjakohased, tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. ▌

2.  Artikli 22 lõikes 3 osutatud menetlusega seoses näevad liikmesriigid karistused ette üksnes juhul, kui ettevõtja või avaliku sektori asutus esitab teadlikult või raske hooletuse tõttu eksitavat, vigast või ebatäielikku teavet.

Artikli 22 lõikes 3 osutatud menetluse kontekstis teadlikult või raske hooletuse tõttu eksitava, vigase või ebatäieliku teabe esitamise eest ettevõtjale või avaliku sektori asutusele määratud trahvi või perioodilise karistuse summa kindlaksmääramisel võetakse muu hulgas arvesse, kas ettevõtja või avaliku sektori asutuse käitumine on avaldanud kahjulikku mõju konkurentsile ja eelkõige kas erinevalt algselt esitatud teabest või selle ajakohastustest on ettevõtja või avaliku sektori asutus võrgu kasutusele võtnud, seda laiendanud või uuendanud või ei ole võrku kasutusele võtnud ja ei ole plaanimuutust objektiivselt põhjendanud.

Artikkel 30

Üldloa või raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõiguste tingimuste ning erikohustuste täitmine

1.  Liikmesriigid tagavad, et nende asjaomased pädevad asutused kontrollivad ja jälgivad üldloa või raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõiguste tingimuste, artikli 13 lõikes 2 osutatud erikohustuste ja artiklis 4, artikli 45 lõikes 1 ning artiklis 47 sätestatud raadiospektri tulemusliku ja tõhusa kasutamise kohustuse täitmist.

Pädevatel asutustel on õigus nõuda, et üldloa alusel tegutsevad ettevõtjad või raadiospektri või numeratsiooniressursside kasutusõigustega ettevõtjad esitaksid kooskõlas artikliga 21 kogu teabe, mis on vajalik üldloa või raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõiguste tingimuste või artikli 13 lõikes 2 või artiklis 47 osutatud erikohustuste täitmise kontrollimiseks.

2.  Kui ▌pädev asutus leiab, et ettevõtja ei täida üht või mitut üldloa või raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõiguste tingimust või artikli 13 lõikes 2 osutatud erikohustusi, teavitab ta ettevõtjat sellest ja annab ettevõtjale võimaluse esitada mõistliku aja jooksul oma seisukoht.

3.  Pädeval asutusel on õigus nõuda, et lõikes 2 osutatud rikkumine lõpetataks viivitamatult või mõistliku aja jooksul, ning ta võtab täitmise tagamiseks asjakohased ja proportsionaalsed meetmed.

Seoses sellega annavad liikmesriigid pädevatele asutustele järgmised volitused:

a)  määrata vajaduse korral hoiatav rahatrahv, mis võib sisaldada perioodilisi makseid, millel on tagasiulatav jõud, ning

b)  anda korraldus lõpetada või edasi lükata sellise teenuse või teenuste paketi pakkumine, mis võib põhjustada konkurentsi tõsist kahjustamist, kuni vastavuse saavutamiseni juurdepääsukohustustega, mis on kehtestatud vastavalt artikli 67 kohasele turuanalüüsile.

Pädevad asutused teatavad meetmed ja nende põhjused asjaomasele ettevõtjale viivitamata ning määravade mõistliku tähtaja, mille jooksul ettevõtja peab meetmed täitma.

4.  Olenemata käesoleva artikli lõigetest 2 ja 3 annavad liikmesriigid pädevale asutusele volitused määrata ettevõtjatele vajaduse korral rahatrahv, kui nad ei ole ▌pädeva asutuse sätestatud mõistliku aja jooksul esitanud teavet vastavalt artikli 21 lõike 1 esimese lõigu punkti a või b ja artikli 69 alusel kehtestatud kohustustele.

5.  Kui üldloa või raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõiguste tingimuste või artikli 13 lõikes 2 või artikli 47 lõikes 1 või 2 osutatud erikohustuste raske või korduva rikkumise korral ei ole käesoleva artikli lõikes 3 osutatud täitmise tagamiseks võetud meetmed andnud tulemusi, tagavad liikmesriigid, et ▌ pädevad asutused võivad takistada ettevõtjal elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumist või peatada või tühistada nimetatud kasutusõigused. Liikmesriigid annavad pädevale asutusele volitused määrata karistusi, mis on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Sellised karistused võib määrata kogu rikkumise aja eest, isegi kui rikkumine on hiljem lõpetatud.

6.  Olenemata käesoleva artikli lõigetest 2, 3 ja 5, võib pädev asutus võib kiireloomulisi ajutisi meetmeid olukorra heastamiseks enne lõpliku otsuse tegemist, kui tal on tõendeid üldloa või raadiospektri ja numeratsiooniressursside kasutusõiguse tingimuste või artikli 13 lõikes 2 või artikli 47 lõigetes 1 või 2 osutatud erikohustuste rikkumise kohta, mille näol on tegemist vahetu ja suure ohuga avalikule korrale, julgeolekule või rahvatervisele või mis võivad põhjustada tõsiseid majanduslikke või toimimisprobleeme teistele elektroonilise side võrkude või teenuste pakkujatele või kasutajatele või muudele raadiospektri kasutajatele. Pädev asutus annab asjaomasele ettevõtjale mõistliku võimaluse oma seisukoha väljendamiseks ja heastamisettepanekute tegemiseks. Vajaduse korral võib pädev asutus kiita heaks ajutised meetmed kestusega kuni kolm kuud, ent kui jõustamismenetlusi ei ole veel lõpule viidud, võib kestust pikendada maksimaalselt veel kolme kuu võrra.

7.  Ettevõtjatel on õigus kaevata käesoleva artikli alusel võetud meetmed edasi artiklis 31 osutatud korras.

Artikkel 31

Kaebeõigus

1.  Liikmesriigid tagavad, et riigi tasandil on olemas toimivad mehhanismid, mille alusel on pädeva asutuse otsuse mõjuvälja jäävatel kasutajatel ja elektroonilise side võrke ▌ või teenuseid või seotud vahendeid pakkuvatel ettevõtjatel õigus esitada kaebus sellise otsuse vastu edasikaebusi käsitlevale organile, mis on ▌ sõltumatu asjaomastest pooltest ja igasugusest välisest sekkumisest või poliitilisest survest, mis võiks seada ohtu tema poolt menetletavate küsimuste sõltumatu hindamise . Kõnealusel organil, milleks võib olla kohus, on oma funktsioonide tõhusaks täitmiseks asjakohased teadmised. Liikmesriigid tagavad, et juhtumi asjaolusid võetakse nõuetekohaselt arvesse.

Kuni kaebuse lahendamiseni kehtib pädeva asutuse otsus, kui vastavalt liikmesriigi õigusele ei kohaldata ajutisi meetmeid.

2.  Kui käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud kaebusi käsitlev organ ei ole oma olemuselt õigustmõistev, peab ta oma otsuse põhjendused esitama alati kirjalikult. Lisaks saab sellisel juhul tema otsuse kaevata edasi kohtusse ELi toimimise lepingu artikli 267 tähenduses.

Liikmesriigid tagavad, et edasikaebamise mehhanism on toimiv.

3.  Liikmesriigid koguvad teavet kaebuste üldise sisu, kaebuste arvu, kaebuste lahendamise menetluse kestuse ning ajutiste meetmete kohaldamise otsuste arvu kohta. Liikmesriigid esitavad komisjonile ja BERECile nende põhjendatud taotluse korral nimetatud teabe ning otsused või kohtu otsused.

IV JAOTIS

SISETURU MENETLUSED

I PEATÜKK

Artikkel 32

Elektroonilise side siseturu konsolideerimine

1.  Käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete täitmisel võtab riigi reguleeriv asutus hoolikalt arvesse artiklis 3 sätestatud eesmärke.

2.  Riigi reguleerivad asutused teevad siseturu arengule kaasaaitamiseks omavahel ning komisjoni ja BERECiga läbipaistval viisil koostööd, et tagada käesoleva direktiivi järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides. Selleks püüavad nad koostöös komisjoni ja BERECiga eelkõige kindlaks määrata vahendite ja parandusmeetmete liigid, mis sobivad konkreetse turuolukorraga toimetulekuks kõige paremini.

3.  Kui riigi reguleeriv asutus – välja arvatud juhul, kui artikli 34 kohaselt vastu võetud soovitustes või suunistes on sätestatud teisiti – kavatseb pärast nõutaval juhul artikli 23 kohase avaliku konsultatsiooni läbiviimist võtta meetme, mis

a)  kuulub artikli 61, 64, 67, 68 või 83 kohaldamisalasse ja

b)  mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust,

avaldab ta meetme eelnõu ja edastab selle artikli 20 lõike 3 kohaselt samaaegselt komisjonile, BERECile ja teiste liikmesriikide riigi reguleerivatele asutustele, põhjendades meetme vajalikkust ▌. Riigi reguleerivad asutused, BEREC ja komisjon võivad esitada ühe kuu jooksul oma arvamusi nimetatud meetme eelnõu kohta. Ühe kuu pikkust tähtaega ei või pikendada.

4.  Käesoleva artikli lõikes 3 osutatud meetme eelnõu vastuvõtmine lükatakse veel kaks kuud edasi kui kõnealuse meetme eesmärk on

a)  määratleda asjaomane turg, mis erineb artikli 64 lõikes 1 osutatud soovituses määratletud turgudest, või

b)  otsustada, kas konkreetsel ettevõtjal on kas üksi või teistega ühiselt märkimisväärne turujõud artikli 67 lõike 3 või 4 alusel,

ja kui see meede mõjutaks liikmesriikidevahelist kaubandust ning komisjon on andnud riigi reguleerivale asutusele teada, et tema arvates looks meede takistusi siseturul, või kui komisjonil on alust kahelda meetme vastavuses liidu õigusele ja eelkõige artiklis 3 nimetatud eesmärkidele. Nimetatud kahekuulist tähtaega ei või pikendada. Komisjon teavitab sellisel juhul BERECit ja riigi reguleerivaid asutusi oma reservatsioonidest ja avalikustab need samaaegselt.

5.  BEREC avaldab lõikes 4 osutatud komisjoni reservatsiooni kohta arvamuse, milles märgib, kas tema arvates tuleks meetme eelnõu juurde jääda, seda tuleks muuta või see tuleks tagasi võtta, ning esitab asjakohasel juhul selleks konkreetsed ettepanekud.

6.  Lõikes 4 nimetatud kahekuulise tähtaja jooksul võib komisjon

a)  teha otsuse, et asjaomase riigi reguleeriv asutus peab meetme eelnõu tagasi võtma, või

b)  teha otsuse oma reservatsioonide tagasivõtmiseks lõikes 4 nimetatud meetme eelnõu suhtes.

Enne otsuse tegemist võtab komisjon hoolikalt arvesse BERECi arvamust.

Esimese lõigu punktis a osutatud otsusele lisatakse üksikasjalik ja objektiivne analüüs selle kohta, miks komisjon leiab, et meetme eelnõu ei tohiks vastu võtta, ja konkreetsed ettepanekud selle muutmiseks.

7.  Kui komisjon on vastu võtnud käesoleva artikli lõike 6 esimese lõigu punkti a kohase otsuse, milles nõutakse riigi reguleerivalt asutuselt meetme eelnõu tagasivõtmist, muudab riigi reguleeriv asutus meetme eelnõu või võtab selle tagasi kuue kuu jooksul alates komisjoni otsuse kuupäevast. Meetme eelnõu muutmise korral viib riigi reguleeriv asutus läbi avaliku konsultatsiooni vastavalt artiklile 23 ning teatab muudetud meetme eelnõust komisjonile vastavalt käesoleva artikli lõikele 3.

8.  Asjaomane riigi reguleeriv asutus võtab hoolikalt arvesse teiste riigi reguleerivate asutuste, BERECi ja komisjoni arvamusi ning, kui tegemist ei ole lõikes 4 ja lõike 6 punktis a osutatud juhtumiga, võib lõpliku meetme eelnõu vastu võtta ning edastada selle seejärel komisjonile.

9.  Riigi reguleeriv asutus teeb komisjonile ja BERECile teatavaks kõik lõike 3 punktide a ja b kohaselt vastu võetud lõplikud meetmed.

10.  Kui riigi reguleeriv asutus leiab erandlike asjaolude korral, et on vaja kiiresti tegutseda, et kindlustada konkurentsi ja kaitsta kasutajate huvisid, võib ta erandina lõigetes 3 ja 4 sätestatud korrast võtta viivitamata proportsionaalseid ja ajutisi meetmeid. Riigi reguleeriv asutus teeb kõnealused meetmed koos kõigi põhjendustega viivitamata teatavaks komisjonile, teistele riigi reguleerivatele asutustele ja BERECile. Riigi reguleeriva asutuse otsus selliste meetmete alaliseks muutmise või nende kohaldamisaja pikendamise kohta peab vastama lõigetele 3 ja 4.

11.  Riigi reguleeriv asutus võib meetme eelnõu igal ajal tagasi võtta.

Artikkel 33

Parandusmeetmete järjekindla kohaldamise kord

1.  Kui artikli 32 lõike 3 kohase kavandatud meetme eesmärk on kehtestada, muuta või tühistada ettevõtja kohustus vastavalt artiklile 61 või artiklile 67 koostoimes ▌ artiklitega 69–76 ja artiklile 83, võib komisjon artikli 32 lõikes 3 osutatud ühekuulise tähtaja jooksul teatada asjaomase riigi reguleerivale asutusele ja BERECile põhjused, miks ta arvab, et meetme eelnõu oleks takistuseks siseturule, või et tal on tõsiseid kahtlusi selle vastavuse osas liidu õigusele. Sellisel juhul ei võeta meetme eelnõu vastu kolme kuu jooksul alates komisjonilt teatamise saamisest.

Sellise teatamise puudumise korral võib asjaomase riigi reguleeriv asutus võtta meetme eelnõu vastu, arvestades hoolikalt komisjoni, BERECi või teise riigi reguleeriva asutuse märkustega.

2.  Käesoleva artikli lõikes 1 viidatud kolmekuulise tähtaja jooksul teevad komisjon, BEREC ja asjaomase riigi reguleeriv asutus tihedat koostööd, et selgitada välja kõige sobivam ja tõhusam meede artiklis 3 sätestatud eesmärkide täitmiseks, arvestades samas nõuetekohaselt turuosaliste arvamustega ja vajadusega tagada õigusaktide järjekindel kohaldamine.

3.  Kuue nädala jooksul alates lõikes 1 viidatud kolmekuulise tähtaja algusest avaldab BEREC ▌ arvamuse lõikes 1 osutatud komisjoni teatamise kohta, milles märgib, kas meetme eelnõu tuleks muuta või see tuleks tagasi võtta, ning esitab vajaduse korral selleks konkreetsed ettepanekud. Kõnealune põhjendatud arvamus avalikustatakse.

4.  Kui BEREC jagab oma arvamuses komisjoni tõsiseid kahtlusi, teeb ta tihedat koostööd asjaomaste riigi reguleerivate asutustega, et selgitada välja asjakohaseim ja tulemuslikem meede. Enne lõikes 1 osutatud kolmekuulise tähtaja lõppemist võib riigi reguleeriv asutus

a)  oma meetme eelnõud muuta või tagasi võtta, võttes hoolikalt arvesse lõikes 1 osutatud komisjoni teatamist ning BERECi arvamust ja soovitust, või

b)  oma meetme eelnõu juurde jääda.

5.  Komisjon võib ühe kuu jooksul pärast lõikes 1 osutatud kolmekuulise tähtaja lõppemist ning võttes hoolikalt arvesse BERECi võimalikku arvamust

a)  esitada soovituse, milles nõutakse, et asjaomase riigi reguleeriv asutus muudaks oma meetme eelnõu või võtaks selle tagasi, ning antakse soovituse põhjendused, eelkõige juhul, kui BEREC ei jaga komisjoni tõsiseid kahtlusi, ja sellega seonduvad konkreetsed ettepanekud;

b)  teha otsuse oma reservatsioonide tagasivõtmise kohta vastavalt lõikele 1 või

c)  artikli 61 lõike 3 teise lõigu või artikli 76 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluvate meetmete eelnõude puhul teha otsuse, milles nõutakse, et asjaomane riigi reguleeriv asutus võtaks kavandatud meetme eelnõu tagasi, kui BEREC jagab komisjoni tõsiseid kahtlusi. Otsusele lisatakse üksikasjalik ja objektiivne analüüs selle kohta, miks komisjon leiab, et meetme eelnõu ei tohiks vastu võtta, ja konkreetsed ettepanekud meetme eelnõu muutmiseks. Sellisel juhul kohaldatakse artikli 32 lõikes 7 osutatud korda mutatis mutandis.

6.  Asjaomase riigi reguleeriv asutus edastab komisjonile ja BERECile vastu võetud lõpliku meetme ühe kuu jooksul alates lõike 5 punkti a kohasest komisjoni soovituse väljaandmisest või lõike 5 punkti b kohasest reservatsioonide tagasivõtmisest.

Seda tähtaega võib pikendada, et võimaldada riigi reguleerival asutusel avaliku konsultatsiooni läbiviimist vastavalt artiklile 23.

7.  Kui riigi reguleeriv asutus otsustab lõike 5 punkti a kohaselt antud soovituse alusel meetme eelnõu mitte muuta või tagasi võtta, siis esitab ta oma põhjenduse.

8.  Riigi reguleeriv asutus võib meetme eelnõu tagasi võtta menetluse mis tahes etapis.

Artikkel 34

Rakendussätted

Pärast avalikku konsultatsiooni ja pärast konsulteerimist riigi reguleerivate asutustega ning võttes hoolikalt arvesse BERECi arvamust, võib komisjon vastu võtta artikliga 32 seotud soovitused või suunised, millega määratakse kindlaks artikli 32 lõike 3 kohaste teatiste vorm, sisu ja üksikasjalikkuse tase, olukorrad, kus teatamist ei nõuta, ning tähtaegade arvutamine.

II PEATÜKK

JÄRJEKINDEL RAADIOSPEKTRI ERALDAMINE

Artikkel 35

Vastastikuse hindamise protsess

1.  Kui riigi reguleeriv või muu pädev asutus kavatseb viia läbi valikumenetluse vastavalt artikli 55 lõikele 2 seoses raadiospektriga, mille suhtes on otsuse nr 676/2002/EÜ kohaselt kehtestatud tehnilised rakendusmeetmed, et seda oleks võimalik kasutada traadita lairiba võrkude ja teenuste jaoks, teavitab ta vastavalt artiklile 23 raadiospektripoliitika töörühma kõigist meetmete eelnõudest, mille suhtes kohaldatakse artikli 55 lõike 2 alusel konkurentsil või võrdlustel põhinevat valikumenetlust, ja märgib, kas ja millal taotleb ta raadiospektripoliitika töörühmalt vastastikuse hindamise foorumi kokkukutsumist.

Kui raadiospektripoliitika töörühm sellise taotluse saab, korraldab ta vastastikuse hindamise foorumi eesmärgiga arutada edastatud meetmete eelnõusid ja nende üle arvamusi vahetada ning hõlbustab kogemuste ja parimate tavade vahetamist seoses nimetatud meetmete eelnõudega.

Vastastikuse hindamise foorum koosneb raadiospektripoliitika töörühmaliikmetest ning selle tööd korraldab ja juhib raadiospektripoliitika töörühma esindaja.

2.   Hiljemalt artikli 23 kohaselt läbiviidava avaliku konsultatsiooni ajal võib raadiospektripoliitika töörühm kutsuda erandjuhul omal algatusel ja kooskõlas foorumi korraldamiseks kehtestatud korraga kokku vastastikuse hindamise foorumi, et vahetada kogemusi ja parimaid tavasid seoses valikumenetlusega seotud meetme eelnõuga, kui ta leiab, et meetme eelnõu piiraks märkimisväärselt riigi reguleeriva asutuse või muu pädeva asutuse suutlikkust täita artiklites 3, 45, 46 ja 47 sätestatud eesmärke.

3.  Raadiospektripoliitika töörühm määrab eelnevalt kindlaks ja avaldab objektiivsed kriteeriumid vastastikuse hindamise foorumi erandlikuks kokkukutsumiseks.

4.  Vastastikuse hindamise foorumi ajal selgitab riigi reguleeriv asutus või muu pädev asutus, mil viisil meetme eelnõu

a)  soodustab siseturu arengut, teenuste piiriülest pakkumist ja konkurentsi ning pakub võimalikult suuri hüvesid tarbijatele ja üldiselt saavutab käesoleva direktiivi artiklites 3, 45, 46 ja 47 ning otsustes 676/2002/EÜ ja 243/2012/EL sätestatud eesmärgid;

b)  tagab raadiolainete tõhusa ja tulemusliku kasutamise ning

c)  tagab raadiospektri praegustele ja tulevastele kasutajatele stabiilsed ja prognoositavad investeerimistingimused raadiospektril põhinevate elektroonilise side teenuste pakkumise jaoks vajalike võrkude kasutusele võtmiseks.

5.  Vastastikuse hindamise foorumi töös võivad vabatahtlikkuse alusel osaleda teiste pädevate asutuste ja BERECi eksperdid.

6.  Ühte või mitut raadiospektri sagedusala käsitleva koondvalikumenetluse üldise riikliku ettevalmistus- ja konsultatsiooniprotsessi ajal kutsutakse vastastikuse hindamise foorum kokku ainult üks kord, välja arvatud juhul, kui riigi või muu pädev asutus taotleb foorumi kokkukutsumist.

7.  Koosoleku kokkukutsumist taotlenud riigi reguleeriva või muu pädeva asutuse taotluse alusel võib raadiospektripoliitika töörühm võtta vastu aruande, milles kirjeldatakse, kuidas aitab meetme eelnõu saavutada lõikes 4 sätestatud eesmärke, kajastades vastastikuse hindamise foorumi raames vahetatud seisukohti.

8.  Raadiospektripoliitika töörühm avaldab iga aasta veebruaris aruande, mis käsitleb meetmete eelnõusid, mida on arutatud vastavalt lõigetele 1 ja 2. Aruandes märgitakse teadmiseks võetud kogemused ja parimad tavad.

9.  Pärast vastastikuse hindamise foorumit võib raadiospektripoliitika töörühm koosolekut taotlenud riigi reguleeriva või muu pädeva asutuse taotluse alusel võtta meetme eelnõu kohta vastu arvamuse.

Artikkel 36

Raadiospektri ühtlustatud eraldamine

Kui raadiospektri kasutamine on ühtlustatud, juurdepääsutingimused ja -kord kokku lepitud ja ettevõtjad, kellele raadiospekter eraldatakse, valitud kooskõlas rahvusvaheliste kokkulepete ja liidu normidega, annavad liikmesriigid sellise raadiospektri kasutusõiguse nende kohaselt. Kui lubade andmise ühise valikumenetluse puhul on kõik kõnealuse raadiospektri kasutamisega seotud siseriiklikud tingimused täidetud, ei kehtesta liikmesriigid muid tingimusi, lisakriteeriume ega menetlusi, mis piiraksid, muudaksid või lükkaksid edasi sellise raadiospektri ühise eraldamise asjakohase rakendamise.

Artikkel 37

Lubade andmise ühine menetlus raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste andmiseks

Kaks või enam liikmesriiki võivad teha koostööd üksteise ja raadiospektripoliitika töörühmaga, võttes arvesse turuosaliste väljendatud mis tahes huve, ning koos kehtestada lubade andmise menetluse ühised aspektid ja, kui see on asjakohane, viia koos läbi ka raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste andmiseks vajaliku valikumenetluse. ▌

Lubade andmise ühise menetluse väljatöötamisel võivad liikmesriigid võtta arvesse järgmisi kriteeriume:

a)  individuaalse loa andmise riigisiseseid menetlusi algatavad ja viivad läbi pädevad asutused vastavalt ühiselt kokku lepitud ajakavale;

b)  vajaduse korral nähakse sellega ette ühised tingimused ja menetlused valiku tegemiseks ja raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste andmiseks asjaomastes liikmesriikides;

c)  vajaduse korral nähakse sellega ette ühised või võrreldavad tingimused, mis seotakse raadiospektri individuaalsete kasutusõigustega asjaomastes liikmesriikides, võimaldades muu hulgas määrata kasutajatele sarnaseid raadiospektri plokke;

d)  kuni lubade andmise ühise menetluse lõpuleviimiseni on see igal ajal avatud teistele liikmesriikidele.

Kui vaatamata turuosaliste väljendatud huvile ei tegutse liikmesriigid ühiselt, teavitavad nad asjaomaseid turuosalisi oma otsuse põhjustest.

III PEATÜKK

ÜHTLUSTAMISKORD

Artikkel 38

Ühtlustamiskord

1.  Kui komisjon leiab, et käesolevas direktiivis sätestatud reguleerimisülesannete erinev täitmine riigi reguleerivate või muude pädevate asutuste poolt võib takistada siseturu toimimist, võib ta, võttes hoolikalt arvesse BERECi või asjakohasel juhul raadiospektripoliitika töörühma arvamust, anda soovitusi või kooskõlas käesoleva artikli lõikega 3 võtta rakendusaktidega vastu otsuseid, et tagada käesoleva direktiivi ühtlustatud kohaldamine ning aidata kaasa artiklis 3 sätestatud eesmärkide saavutamisele.

2.  Liikmesriigid tagavad, et riigi reguleeriv asutus ja muud pädevad asutused võtavad oma ülesannete täitmisel lõikes 1 osutatud soovitusi hoolikalt arvesse. Kui riigi reguleeriv või muu pädev asutus otsustab soovitust mitte järgida, teatab ta sellest komisjonile ja põhjendab oma seisukohta.

3.  Lõike 1 kohaselt vastu võetavad otsused võivad hõlmata üksnes ühtlustatud või kooskõlastatud lähenemisviisi kindlaksmääramist järgmiste küsimuste lahendamise eesmärgil:

a)  reguleerimispõhimõtete ebajärjekindel rakendamine riigi reguleerivate asutuste poolt artiklite 64 ja 67 kohaldamisel elektroonilise side turgude reguleerimise suhtes, kui see takistab siseturgu. Sellised otsused ei viita artikli 32 alusel riigi reguleerivate asutuste poolt edastatud eriteatamistele. Sellisel juhul teeb komisjon üksnes otsuse eelnõu ettepaneku

i)  vähemalt kaks aastat pärast komisjoni samateemalise soovituse vastuvõtmist ning

ii)  võttes hoolikalt arvesse BERECi arvamust sellise otsuse vastuvõtmise kohta, mille BEREC esitab kolme kuu jooksul alates komisjoni taotlusest;

b)  numbrid, sealhulgas numbrivahemikud, numbrite ja tunnuste liikuvus, numbrite ja aadresside translatsioonisüsteemid ning hädaabiteenistuste kättesaadavus Euroopa ühtsel hädaabinumbril 112.

4.  Käesoleva artikli lõikes 1 osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 118 lõikes 4 osutatud kontrollimenetlusega.

5.  BEREC võib omal algatusel komisjonile soovitada, kas meede tuleks lõike 1 kohaselt vastu võtta või mitte.

6.  Kui komisjon ei ole alates BERECi vastu võetud otsuse kuupäevast ühe aasta jooksul võtnud vastu soovitust ega otsust, milles ta osutab, et riigi reguleerivad või muud pädevad asutused täidavad käesolevas direktiivis sätestatud reguleerimisülesandeid erinevalt ning see võib takistada siseturu toimimist, teavitab ta Euroopa Parlamenti ja nõukogu selle põhjustest ja avalikustab need.

Kui komisjon on vastu võtnud soovituse vastavalt lõikele 1, kuid siseturu toimimist takistav ülesannete ebajärjekindel täitmine jätkub kaks aastat pärast soovituse vastuvõtmist, võtab komisjon lõiget 3 järgides rakendusaktiga vastu otsuse vastavalt lõikele 4.

Kui komisjon ei ole otsust vastu võtnud ühe aasta jooksul pärast teise lõigu kohaselt vastu võetud soovitust, teavitab ta Euroopa Parlamendile ja nõukogule selle põhjustest ja avalikustab need põhjused.

Artikkel 39

Standardimine

1.  ▌ Komisjon koostab ja avaldab Euroopa Liidu Teatajas mittekohustuslike standardite või spetsifikatsioonide loetelu, mille alusel soodustatakse elektroonilise side võrkude ja teenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste ühtlustatud pakkumist. Pärast konsulteerimist direktiivi (EL) 2015/1535 kohaselt loodud komiteega võib komisjon vajaduse korral nõuda, et Euroopa standardiorganisatsioonid (Euroopa Standardikomitee (CEN)), Euroopa Elektrotehnika Standardikomitee (Cenelec) ja Euroopa Telekommunikatsiooni Standardite instituut (ETSI)) koostaksid standardid.

2.  Liikmesriigid toetavad lõikes 1 nimetatud standardite või spetsifikatsioonide kasutamist teenuste, tehniliste liideste või võrgufunktsioonide pakkumisel ulatuses, mis on hädavajalik selleks, et tagada teenuste koostalitlusvõime, läbivühenduvus, hõlpsam teenuspakkuja vahetamine ja numbri ja tunnuste liikuvus ja suurendada kasutajate valikuvabadust.

Kuni standardeid või spetsifikatsioone ei ole lõike 1 kohaselt avaldatud, soodustavad liikmesriigid Euroopa standardiorganisatsioonide vastu võetud standardite või spetsifikatsioonide rakendamist.

Selliste standardite või spetsifikatsioonide puudumise korral soodustavad liikmesriigid Rahvusvahelise Telekommunikatsiooniliidu (ITU), Euroopa postiside- ja telekommunikatsiooniadministratsioonide konverentsi (CEPT), Rahvusvahelise Standardimisorganisatsiooni (ISO) ja Rahvusvahelise Elektrotehnika komisjoni (IEC) vastu võetud rahvusvaheliste standardite või soovituste rakendamist.

Kui on olemas rahvusvahelised standardid, soovitavad liikmesriigid Euroopa standardiorganisatsioonidel neid või nende asjakohaseid osi kasutada koostatavate standardite alusena, välja arvatud juhul, kui selliste rahvusvaheliste standardite või nende asjakohaste osade kasutamine ei oleks tulemuslik.

Ükski lõikes 1 või käesolevas lõikes osutatud standard või spetsifikatsioon ei tohi takistada juurdepääsu, nagu seda käesoleva direktiivi kohaselt võidakse teostataval juhul nõuda.

3.  Kui lõikes 1 nimetud standardeid või spetsifikatsioone ei ole piisavalt rakendatud, nii et ühes või enamas liikmesriigis ei saa tagada teenuste koostalitlusvõimet, võib selliste standardite või spetsifikatsioonide rakendamise muuta kohustuslikuks lõikes 4 nimetatud korra kohaselt, kui see on hädavajalik sellise koostalitlusvõime tagamiseks ja kasutajate valikuvabaduse suurendamiseks.

4.  Kui komisjon kavatseb teatavate standardite või spetsifikatsioonide rakendamise kohustuslikuks muuta, avaldab ta sellekohase teatise Euroopa Liidu Teatajas ja palub kõigil asjaomastel pooltel esitada oma avalik arvamus. Komisjon teeb rakendusaktidega asjaomaste standardite rakendamise kohustuslikuks, viidates neile kui kohustuslikele standarditele Euroopa Liidu Teatajas avaldatud standardite või spetsifikatsioonide loetelus.

5.  Kui komisjon leiab, et lõikes 1 osutatud standardid või spetsifikatsioonid ei aita enam kaasa ühtlustatud elektroonilise side teenuste pakkumisele, ei vasta enam tarbijate vajadustele või pidurdavad tehnoloogia arengut, eemaldab komisjon need lõikes 1 osutatud standardite või spetsifikatsioonide loetelust.

6.  Kui komisjon leiab, et lõikes 4 osutatud standardid või spetsifikatsioonid ei aita enam kaasa ühtlustatud elektroonilise side teenuste pakkumisele, ei vasta enam tarbijate vajadustele või pidurdavad tehnoloogia arengut, eemaldab komisjon rakendusaktidega need standardid või spetsifikatsioonid lõikes 1 osutatud nimekirjast.

7.  Käesoleva artikli lõigetes 4 ja 6 nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 118 lõikes 4 osutatud kontrollimenetlusega.

8.  Käesoleva artikli sätteid ei kohaldata selliste oluliste nõuete, liideste spetsifikatsioonide ega harmoneeritud standardite suhtes, mille puhul kohaldatakse direktiivi 2014/53/EL.

V JAOTIS

TURVALISUS ▌

Artikkel 40

Võrkude ja teenuste turvalisus

1.  Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkujad võtavad asjakohased ja proportsionaalsed tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, et asjakohaselt maandada võrkude ja teenuste turvalisusega seotud riske. Tehnika taset arvesse võttes tagatakse nende meetmetega olemasolevale ohule vastav turvalisuse tase. Eelkõige võetakse meetmeid, mis asjakohasel juhul hõlmavad krüpteerimist, selleks, et vältida ja minimeerida turvaintsidentide mõju kasutajatele ja teistele võrkudele ja teenustele.

Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA) hõlbustab kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 526/2013(50) liikmesriikide tegevuse koordineerimist eesmärgiga vältida riigisiseste nõuete lahknemist, mis võib põhjustada turvariske ja takistada siseturu toimimist.

2.  Liikmesriigid tagavad, et üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkujad teatavad pädevale asutusele ilma põhjendamatu viivituseta igast turvaintsidendist ▌, mis on olulisel määral mõjutanud võrkude või teenuste toimimist.

Turvaintsidendi mõju olulisuse kindlaks tegemisel võetakse kättesaadavuse korral arvesse eeskätt järgmisi parameetreid:

a)  kasutajate arv, keda turvaintsident mõjutab;

b)  turvaintsidendi kestus;

c)  turvaintsidendi mõjuala geograafiline ulatus;

d)  kui suures ulatuses on võrgu või teenuse toimimine mõjutatud;

e)  majanduslikule ja ühiskondlikule tegevusele avalduva mõju ulatus.

Asjaomane pädev asutus teavitab vajaduse korral teiste liikmesriikide pädevaid asutusi ning ENISAt. Kui asjaomane pädev asutus leiab, et avalik huvi nõuab turvaintsidendi avalikustamist, võib ta teavitada üldsust või nõuda asjaomastelt võrkude või teenuste pakkujatelt üldsuse teavitamist.

Asjaomane pädev asutus esitab kord aastas komisjonile ja ENISA-le koondaruande käesoleva lõike kohaselt saadud teadetest ja võetud meetmetest.

3.  Liikmesriigid tagavad, et kui üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste puhul esineb konkreetne ja märkimisväärne turvaintsidendi oht, teavitavad selliste võrkude või teenuste pakkujad oma kasutajaid, keda selline oht võib mõjutada, kõigist võimalikest kaitse- või parandusmeetmetest, mida kasutajad saavad võtta. Kui see on asjakohane, peaksid võrkude või teenuste pakkujad ka oma kasutajaid ohust endast teavitama.

4.  Käesolev artikkel ei piira määruse (EL) 2016/679 ja direktiivi 2002/58/EÜ kohaldamist.

5.  Komisjon võib ENISA arvamust hoolikalt arvesse võttes võtta vastu rakendusaktid, milles kirjeldatakse üksikasjalikult lõikes 1 osutatud tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid ning lõike 2 kohaste teatamisnõuete suhtes kohaldatavaid asjaolusid, vorminguid ja menetlusi. Rakendusaktid põhinevad võimalikult suurel määral Euroopa ja rahvusvahelistel standarditel ning need ei takista liikmesriike võtmast vastu lisanõudeid lõikes 1 esitatud eesmärkide saavutamiseks.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 118 lõikes 4 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 41

Rakendamine ja jõustamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et artikli 40 rakendamiseks on pädevatel asutustel volitused anda üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkujatele siduvaid suuniseid, sealhulgas meetmete kohta, mida on vaja, et turvaintsident heastada või märkimisväärse ohu tuvastamise korral ära hoida, ja rakendamise ajaliste piirangute kohta.

2.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on volitused üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkujatelt nõuda, et nad

a)  esitaksid oma võrkude ja teenuste turvalisuse ▌ hindamiseks vajaliku teabe, sealhulgas dokumenteeritud turvalisusnõuded ning

b)  telliksid pädeva sõltumatu asutuse või pädeva asutuse läbi viidava turvaauditi ning teeksid selle tulemused pädevale asutusele kättesaadavaks. Auditi läbiviimisega seotud kulud katab võrkude või teenuste pakkuja.

3.  Liikmesriigid tagavad, et pädeval asutusel on kõik vajalikud volitused rikkumiste, samuti nende võrkude ja teenuste turvalisusele avalduvate mõjude uurimiseks.

4.  Liikmesriigid tagavad, et pädevatel asutustel on artikli 40 rakendamiseks õigus saada abi direktiivi (EL) 2016/1148 artikli 9 kohaselt määratud küberturbe intsidentide lahendamise üksuselt (CSIRT), kui tegemist on küsimustega, mis kuuluvad CSIRTi ülesannete hulka vastavalt nimetatud direktiivi I lisa punktile 2.

5.  Pädevad asutused konsulteerivad asjaomase liikmesriigi õigusega, direktiivi (EL) 2016/1148 artikli 8 lõike 1 tähenduses pädevate asutustega ja riigi andmekaitseasutustega ning teevad nendega koostööd asjakohasel juhul ja kooskõlas liikmesriigi õigusega.

II OSA

VÕRGUD

I JAOTIS

TURULE SISENEMINE JA KASUTUSELEVÕTT

I PEATÜKK

TASUD

Artikkel 42

Tasu raadiospektri kasutusõiguste ja seadmete paigaldamise õiguste eest

1.   Liikmesriigid võivad lubada pädeval asutusel kehtestada tasu raadiospektri kasutusõiguste eest või elektroonilise side võrkude või teenuste ning seotud vahendite pakkumiseks kasutatavate seadmete paigaldamise eest riigivara või eraomandi peale, kohale või alla, et tagada kõnealuste vahendite optimaalne kasutamine. Liikmesriigid tagavad, et sellised tasud on objektiivselt põhjendatud, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed, võrreldes nende kavandatud eesmärgiga, ja et nende puhul on arvesse võetud käesoleva direktiivi üldeesmärke.

2.  Seoses raadiospektri kasutusõigustega püüavad liikmesriigid tagada, et kohaldatavad tasud kehtestatakse tasemel, mis tagab raadiospektri tõhusa eraldamise ja kasutamise, ning teevad muu hulgas järgmist:

a)  kehtestavad baashinnad raadiospektri kasutusõiguste miinimumtasuna, võttes arvesse nimetatud õiguste väärtust nende võimaliku alternatiivse kasutamise korral;

b)  võtavad arvesse nimetatud õigustega seotud tingimustega kaasnevaid kulusid ning

c)  kohaldavad võimalikult suures ulatuses makseviise, mis on seotud raadiospektri tegeliku kasutamiseks kättesaadavusega.

II PEATÜKK

JUURDEPÄÄS MAALE

Artikkel 43

Trasside rajamise õigus

1.  Liikmesriigid tagavad, et kui pädev asutus vaatab läbi avaldust, millega

–  üldkasutatavate elektroonilise side võrkude pakkumise loaga ettevõtja taotleb õigust paigaldada seadmeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla, või

–  ettevõtja, kellel on luba pakkuda muid kui üldkasutatavaid elektroonilise side võrke, taotleb õigust paigaldada seadmeid avaliku omandi peale, kohale või alla,

siis pädev asutus

a)  tegutseb lihtsate, tõhusate, läbipaistvate ja avalikult kättesaadavate menetluste kohaselt, mida kohaldatakse diskrimineerimata ja viivitusteta, ning teeb oma otsuse igal juhul hiljemalt kuus kuud pärast avalduse esitamist, välja arvatud sundvõõrandamisega seotud juhtumite korral, ja

b)  järgib selliste õiguste sidumisel teatavate tingimustega läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtteid.

Punktides a ja b nimetatud menetlused võivad olla erinevad, olenevalt sellest, kas taotleja pakub üldkasutatavaid elektroonilise side võrke või mitte.

2.  Kui üldkasutatavaid elektroonilise side võrke või üldkasutatavaid elektroonilise side teenuseid pakkuvad ettevõtjad jäävad riigi- või kohalike asutuste omandisse või nimetatud asutused säilitavad kontrolli nende üle, siis tagavad liikmesriigid, et lõikes 1 osutatud õiguste andmise funktsioon ja omandi või kontrolliga seotud toimingud on üksteisest struktuuriliselt tõhusalt lahutatud.

Artikkel 44

Võrguelementide ja seotud vahendite ühispaiknemine ja ühiskasutus elektroonilise side võrkude pakkujate puhul

1.  Kui operaator on kasutanud siseriikliku õiguse kohast õigust paigaldada seadmeid avaliku või eraomandi peale, kohale või alla või on kasutanud vara sundvõõrandamise või avalikuks kasutamiseks määramise menetlust, ▌ on pädevatel asutustel võimalik kehtestada sellisel alusel paigaldatud võrguelementide ja seotud vahendite ühispaiknemise või ühiskasutuse kohustus, et kaitsta keskkonda, rahvatervist ja avalikku julgeolekut või järgida linnade või maapiirkondade planeerimiseesmärke.

Paigaldatud võrguelementide ja vahendite ühispaiknemise või ühiskasutuse ja vara ühiskasutuse kohustuse võib kehtestada üksnes pärast asjakohase kestusega avaliku konsultatsiooni perioodi, mille jooksul antakse kõigile huvitatud pooltele võimalus oma seisukohtade väljendamiseks, ja ainult konkreetsetes piirkondades, kus sellist ühiskasutust peetakse vajalikuks, et saavutada esimeses lõigus sätestatud eesmärgid. Pädevad asutused võivad kehtestada selliste vahendite või vara, sh maa, ehitiste, ehitistesse sissepääsude, hoonesisese juhtmestiku, mastide, antennide, tornide ja muude tugikonstruktsioonide, kaablikanalite, juhtkanalite, pääsuluukide, kaablikappide ühise kasutamise kohustuse või kehtestada meetmed riiklike ehitustööde koordineerimise hõlbustamiseks. Vajaduse korral võib liikmesriik määrata ühe või enama alljärgneva ülesandega tegelema riigi reguleeriva asutuse või muu pädeva asutuse:

a)  käesolevas artiklis sätestatud menetluse koordineerimine;

b)  ühtse teabepunktina tegutsemine;

c)  vahendite või vara ühiskasutusest ja riiklike ehitustööde koordineerimisest tulenevate kulude jaotamise eeskirjade kehtestamine.

2.  Meetmed, mida pädev asutus käesoleva artikli alusel võtab, peavad olema objektiivsed, läbipaistvad, mittediskrimineerivad ja proportsionaalsed. Asjakohasel juhul viiakse need meetmed ellu riigi reguleerivate asutustega koordineeritult.

III PEATÜKK

JUURDEPÄÄS RAADIOSPEKTRILE

1. jagu

Load

Artikkel 45

Raadiospektri haldamine

1.  Võttes arvesse asjaolu, et raadiospekter on ühiskondlik vara millel on oluline sotsiaalne, kultuuriline ja majanduslik väärtus, tagavad liikmesriigid oma territooriumil elektroonilise side võrkude ja teenuste jaoks kasutatava raadiospektri tulemusliku haldamise kooskõlas artiklitega 3 ja 4. Nad tagavad, et pädevad asutused jaotavad elektroonilise side võrkude ja teenuste jaoks kasutatavat raadiospektrit ja annavad raadiospektri kasutamise üldlube või individuaalseid kasutusõigusi objektiivsete, läbipaistvate, konkurentsi soodustavate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete kriteeriumite põhjal.

Käesoleva artikli kohaldamisel järgivad liikmesriigid asjaomaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid, sealhulgas ITU raadioeeskirju ja muid ITU raames vastu võetud raadiospektri suhtes kohaldatavaid kokkuleppeid, näiteks 2006. aasta piirkondlikul raadiosidekonverentsil sõlmitud kokkulepe, ja võivad võtta arvesse avaliku korraga seotud kaalutlusi.

2.  Liikmesriigid toetavad elektroonilise side võrkude ja teenuste käsutuses oleva raadiospektri kasutuse ühtlustamist liidus kooskõlas vajadusega tagada raadiospektri tõhus ja tulemuslik kasutamine ning selleks, et tarbijad saaksid kasu konkurentsist, mastaabisäästust ning võrkude ja teenuste koostalitlusvõimest. Seda tehes toimivad nad kooskõlas käesoleva direktiivi artikliga 4 ja otsusega nr 676/2002/EÜ ning teevad muu hulgas järgmist:

a)  seavad eesmärgiks tagada oma riigi territooriumi ja rahvastiku kaetus kvaliteetse ja kiire traadita lairibaühendusega, samuti peamiste riigisiseste ja Euroopa transporditeede kaetus, sh Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1315/2013(51) osutatud üleeuroopalise transpordivõrgustiku puhul;

b)  hõlbustavad liidus uute traadita side tehnoloogiate ja rakenduste kiiret arendamist, sealhulgas asjakohasel juhul ka sektoriülese lähenemise kaudu;

c)  tagavad raadiospektri kasutusõiguste andmisel, pikendamisel, muutmisel, piiramisel või tühistamisel prognoositavuse ja järjepidevuse, et edendada pikaajalisi investeeringuid;

d)  tagavad piiriüleste või riigisiseste kahjulike raadiohäirete vältimise kooskõlas vastavalt artiklitega 28 ja 46 ning võtavad selleks sobivaid ennetavaid ja parandusmeetmeid;

e)  edendavad raadiospektri ühiskasutust samalaadsete või erinevate raadiospektri kasutamise viiside vahel ▌ kooskõlas konkurentsiõigusega;

f)  kohaldavad kõige sobivamat ja kõige vähem töömahukat loasüsteemi kooskõlas artikliga 46 selliselt, et maksimeerida raadiospektri paindlikku, ühist ja tõhusat kasutamist;

g)  kohaldavad raadiospektri kasutusõiguste andmise, üleandmise, pikendamise, muutmise ja tühistamise norme, mis on selgelt ja läbipaistvalt kindlaks määratud ▌, et tagada õiguskindlus, järjepidevus ja prognoositavus;

h)  seavad eesmärgiks, et rahvatervise kaitse valdkonnas toimub raadiospektri kasutamise lubade andmine kogu liidus järjekindlalt ja prognoositavalt, võttes arvesse soovitust 1999/519/EÜ.

Esimese lõigu kohaldamiseks ning raadiospektri sagedusala tehniliste rakendusmeetmete otsuse nr 676/2002/EÜ kohase väljatöötamise kontekstis võib komisjon küsida raadiospektripoliitika töörühma arvamust selle kohta, millised on kõige asjakohasemad soovituslikud lubade andmise menetlused raadiospektri kasutamiseks kõnealusel sagedusalal või selle osades. Komisjon võtab sellist arvamust hoolikalt arvesse võttes vajaduse korral vastu soovituse, mille eesmärk on edendada liidus kõnealuse sagedusala kasutamise lubade andmise puhul sidusat lähenemisviisi.

Kui komisjon kaalub artikli 39 lõigete 1, 4, 5 ja 6 kohaste meetmete vastuvõtmist, võib ta küsida raadiospektripoliitika töörühma arvamust selle kohta, kuidas mõjutaksid sellised standardid või spetsifikatsioonid raadiospektri koordineerimist, ühtlustamist ja kättesaadavust. Kõigis edasistes sammudes võtab komisjon raadiospektripoliitika töörühma arvamust hoolikalt arvesse.

3.  Kui riigis või piirkonnas puudub turunõudlus sellise ühtlustatud raadiospektri sagedusala kasutamise järele , võivad liikmesriigid ▌ lubada seda sagedusala osaliselt või täies ulatuses kasutada alternatiivsel otstarbel, sealhulgas senisel kasutusotstarbel, kooskõlas käesoleva artikli lõigetega 4 ja 5, kui on täidetud järgmised tingimused:

a)  tõdemus, et puudub turunõudlus sellise sagedusala kasutamise järele, põhineb avalikul konsultatsioonil vastavalt artiklile 23, sealhulgas tulevase turunõudluse prognoosil;

b)  alternatiivne kasutusotstarve ei välista ega takista sellise sagedusala kättesaadavust ega kasutamist teistes liikmesriikides; ning

c)  asjaomane liikmesriik võtab nõuetekohaselt arvesse sellise sagedusala pikaajalist kättesaadavust või kasutamist liidus ning seadmetega seotud mastaabisäästu, mis tuleneb ühtlustatud raadiospektri kasutamisest liidus.

Mis tahes otsus lubada erandkorras alternatiivset kasutusotstarvet ▌ vaadatakse läbi korrapäraselt ja igal juhul kiiresti siis, kui tulevane kasutaja esitab pädevale asutusele nõuetekohaselt põhjendatud taotluse sagedusala kasutamiseks kooskõlas tehnilise rakendusmeetmega. Liikmesriik teatab komisjonile ja teistele liikmesriikidele tehtud otsusest ja selle põhjustest ning kõigi läbivaatamiste tulemustest.

4.  Ilma et see piiraks teise lõigu kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et vastavalt liidu õigusele riikliku sageduste jaotamise plaaniga elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud raadiospektris võib kasutada elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumiseks kasutatavat igat liiki tehnoloogiat.

Liikmesriigid võivad elektroonilise side teenuste jaoks kasutatava raadiovõrgu või traadita juurdepääsu tehnoloogia liikide osas siiski kehtestada proportsionaalseid ja mittediskrimineerivaid piiranguid, kui see on vajalik

a)  kahjulike raadiohäirete vältimiseks;

b)  rahvatervise kaitsmiseks elektromagnetväljade eest, võttes hoolikalt arvesse soovitust 1999/519/EÜ;

c)  teenuse tehnilise kvaliteedi tagamiseks;

d)  raadiospektri ▌ maksimaalse ühiskasutuse tagamiseks;

e)  raadiospektri tõhusa kasutamise kindlustamiseks või

f)  üldistest huvidest lähtuva eesmärgi järgimise tagamiseks vastavalt lõikele 5.

5.  Ilma et see piiraks teise lõigu kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et vastavalt liidu õigusele riikliku sageduste jaotamise plaaniga elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud raadiospektris võib osutada ükskõik millist liiki elektroonilise side teenuseid. Liikmesriigid võivad pakutavate elektroonilise side teenuste liikide osas siiski kehtestada proportsionaalseid ja mittediskrimineerivaid piiranguid, sealhulgas vajaduse korral ITU raadioeeskirjade nõuete täitmiseks.

Meetmed, millega nõutakse elektroonilise side teenuse pakkumist konkreetses elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks tehtud sagedusalas, peavad olema vajalikud selleks, et täita liikmesriikide poolt liidu õiguse kohaselt sätestatud üldistest huvidest lähtuvaid eesmärke, mille hulka kuuluvad muu hulgas, kuid mitte ainult

a)  inimelu kaitse;

b)  sotsiaalse, piirkondliku või territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine;

c)  ebatõhusa spektrikasutuse vältimine või

d)  kultuurilise ja keelelise mitmekülgsuse ning meediakanalite paljususe edendamine, näiteks raadio- ja teleringhäälinguteenuste pakkumine ▌.

Meetme, millega konkreetses sagedusalas keelatakse mis tahes muude elektroonilise side teenuste pakkumine, võib kehtestada üksnes juhul, kui see on vajalik inimelu kaitsega seotud teenuste tagamiseks. Liikmesriigid võivad erandjuhtudel samuti laiendada nimetatud meetme ulatust muude üldistest huvidest lähtuvate eesmärkide täitmiseks, nagu need on liikmesriikide poolt kooskõlas liidu õigusega sätestatud.

6.  Liikmesriigid vaatavad korrapäraselt läbi lõigetes 4 ja 5 osutatud piirangute vajalikkuse ning avaldavad nimetatud läbivaatamiste tulemused.

7.  Enne 25. maid 2011 kehtestatud piirangud tuleb viia kooskõlla lõigetega 4 ja 5 hiljemalt … [käesoleva direktiivi jõustumise kuupäevaks].

Artikkel 46

Raadiospektri kasutamise luba

1.  Liikmesriigid hõlbustavad raadiospektri kasutamist, sh ühiskasutust, üldloa alusel ning annavad raadiospektri individuaalseid kasutusõigusi ainult olukorras, kus sellised õigused on vajalikud, et kasutus oleks võimalikult tõhus, pidades silmas nõudlust ja võttes arvesse teises lõigus esitatud kriteeriume. Kõigil muudel juhtudel kehtestavad nad raadiospektri kasutamise tingimused üldloas.

Selleks otsustavad liikmesriigid raadiospektri kasutamise lubade andmise kõige asjakohasema korra, võttes arvesse järgmist:

a)  asjaomase raadiospektri konkreetsed omadused;

b)  vajadus kaitsta kahjulike raadiohäirete eest;

c)  raadiospektri ühiskasutuse töökindlate tingimuste väljatöötamine, kui see on asjakohane;

d)  vajadus tagada side või teenuse tehniline kvaliteet;

e)  liikmesriikide poolt kooskõlas liidu õigusega sätestatud üldist huvi pakkuvad eesmärgid;

f)  vajadus kindlustada raadiospektri tõhus kasutamine.

Selle kaalumisel, kas kohaldada üldloasüsteemi või anda ühtlustatud raadiospektri individuaalsed kasutusõigused, ja võttes arvesse otsuse nr 676/2002/EÜ artikli 4 alusel vastu võetud tehnilised rakendusmeetmeid, püüavad liikmesriigid minimeerida kahjulike raadiohäirete põhjustatavaid probleeme, muu hulgas juhul, kui tegemist on raadiospektri ühiskasutusega, mis põhineb üldloa ja individuaalsete kasutusõiguste kombineerimisel. ▌

Kui see on asjakohane, kaaluvad liikmesriigid võimalust lubada raadiospektri kasutamist üldloa ja individuaalsete kasutusõiguste kombinatsioonina, võttes arvesse seda, milline on üldlubade ja individuaalsete kasutusõiguste erinevate kombinatsioonide ning järkjärgulise ühest kategooriast teise ülemineku arvatav mõju konkurentsile, innovatsioonile ja turule sisenemisele.

Liikmesriigid püüavad minimeerida raadiospektri kasutamise piiranguid, võttes asjakohaselt arvesse tehnoloogilisi lahendusi kahjulike raadiohäirete ohjamiseks, et kehtestada võimalikult vähe koormav loakord.

2.  Kui pädev asutus teeb raadiospektri ühiskasutuse hõlbustamiseks otsuse vastavalt lõikele 1, tagab ta, et raadiospektri ühiskasutuse ▌ tingimused on ▌ selgelt sätestatud ▌. Sellised tingimused hõlbustavad raadiospektri tõhusat kasutamist, konkurentsi ja innovatsiooni.

Artikkel 47

Raadiospektri individuaalsete kasutusõigustega seotud tingimused

1.  Pädevad asutused seavad raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste suhtes tingimused kooskõlas artikli 13 lõikega 1 sellisel viisil, et tagatud oleks raadiospektri optimaalne ning kõige tulemuslikum ja tõhusam kasutamine ▌. Enne selliste õiguste andmist või pikendamist kehtestavad nad kõik sellised tingimused, muu hulgas määratakse kindlaks nõutav kasutustase ning võimalused saavutada see kauplemise ja rentimise kaudu, et tagada nende tingimuste täitmine kooskõlas artikliga 30. Raadiospektri kasutusõiguse pikendamisega seotud tingimused ei või anda põhjendamatuid eeliseid nende õiguste senistele omanikele.

Selliste tingimustega määratakse kindlaks kohaldatavad parameetrid, sealhulgas õiguste kasutuselevõtmise tähtpäev, millest kinnipidamata jätmine annaks pädevale asutusele õiguse kasutusõigus tühistada või muid meetmeid kehtestada.

Pädevad asutused konsulteerivad aegsasti ja läbipaistval viisil huvitatud isikutega ja teavitavad neid individuaalsete kasutusõigustega ▌ seotud tingimustest enne nende kehtestamist. Nad määravad eelnevalt kindlaks kriteeriumid, mille põhjal hinnatakse nende tingimuste täitmist, ja teavitavad huvitatud isikuid neist läbipaistval viisil.

2.  Raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste suhtes tingimusi seades võivad pädevad asutused, eeskätt selleks, et tagada raadiospektri tulemuslik ja tõhus kasutus või leviala kasv, näha ette järgmised võimalused:

a)  kasutada ühiselt raadiospektril põhinevat passiivset või aktiivset infrastruktuuri või raadiospektrit;

b)  sõlmida äriotstarbelisi rändlusjuurdepääsulepinguid;

c)  võimaluse rajada ühiselt infrastruktuur raadiospektrit kasutavate võrkude või teenuste pakkumiseks.

Pädevad asutused ei takista raadiospektri ühiskasutust raadiospektri kasutusõigustega seotud tingimustel. Ettevõtjad täidavad käesoleva lõike kohaselt seatud tingimusi vastavalt konkurentsiõigusele.

2. jagu

Kasutusõigused

Artikkel 48

Raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste andmine

1.  Kui on vaja anda raadiospektri individuaalseid kasutusõigusi, annavad liikmesriigid sellised õigused taotluse alusel igale ettevõtjale elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumiseks artiklis 12 osutatud üldloa alusel, võttes arvesse artikli 13, artikli 21 lõike 1 punkti c ja artikli 55 sätteid ning muid norme, millega tagatakse kõnealuste vahendite tulemuslik kasutamine kooskõlas käesoleva direktiiviga.

2.  Ilma et see piiraks liikmesriigi eelnevalt määratletud konkreetseid kriteeriume ja korda, mille alusel antakse raadiospektri individuaalseid kasutusõigusi raadio või televisiooni sisuteenuste pakkujatele üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks kooskõlas liidu õigusega, antakse raadiospektri individuaalseid kasutusõigusi avatud, objektiivse, läbipaistva, mittediskrimineeriva ja proportsionaalse menetlusega vastavalt artiklile 45.

3.  Avatud menetluse nõudest võib teha erandi, kui raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste andmine raadio või televisiooni sisuteenuste pakkujatele on vajalik, et saavutada liikmesriigi sätestatud üldist huvi pakkuv eesmärk kooskõlas liidu õigusega.

4.  Pädevad asutused kaaluvad raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste taotlusi valikumenetluste käigus, lähtudes objektiivsetest, läbipaistvatest, proportsionaalsetest ja mittediskrimineerivatest kõlblikkuskriteeriumidest, mis on eelnevalt paika pandud ja milles kajastuvad selliste õigustega seotavad tingimused. Pädevatel asutustel peab olema võimalik nõuda taotluse esitajatelt kogu vajalikku teavet, et hinnata nimetatud kriteeriumide põhjal nende suutlikkust nimetatud tingimusi täita. Kui pädev asutus jõuab järeldusele, et taotleja ei ole selleks suuteline, esitab ta selle kohta nõuetekohaselt põhjendatud otsuse.

5.  Raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste andmisel täpsustavad liikmesriigid, kas ja millistel tingimustel võib õiguste omanik neid õigusi üle anda või rentida. Kohaldatake artikleid 45 ja 51.

6.  Pädev asutus võtab vastu, edastab ja avalikustab raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste andmist käsitlevad otsused võimalikult kiiresti pärast seda, kui on täidetud taotluse kätte saanud, riiklikus raadiosagedusplaanis elektroonilise side teenuste jaoks kättesaadavaks kuulutatud raadiospektri puhul kuue nädala jooksul. See tähtaeg ei piira artikli 55 lõike 7 ning raadiospektri või orbitaalpositsioonide kasutamist käsitlevate kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist.

Artikkel 49

Õiguste kestus

1.  Kui liikmesriigid annavad loa raadiospektri kasutamiseks individuaalsete kasutusõigustega piiratud ajavahemikuks tagavad nad, et kasutusõigus antakse ajavahemikuks, mis on sobiv, arvestades artikli 55 lõike 2 kohaselt taotletavaid eesmärke, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust tagada konkurents ning eelkõige raadiospektri tulemuslik ja tõhus kasutus ning edendada innovatsiooni ning soodustada tõhusaid investeeringuid, muu hulgas võimaldades investeeringute puhul asjakohast amortisatsiooniperioodi.

2.  Kui liikmesriigid annavad piiratud ajavahemikuks raadiospektri individuaalsed kasutusõigused, millele on otsusega nr 676/2002/EÜ kohaste tehniliste rakendusmeetmetega kehtestatud ühtlustatud tingimused eesmärgiga võimaldada selle kasutamist traadita elektroonilise lairibaside teenuste („traadita lairibaside teenused“) pakkumiseks, tagavad nad õiguste omanikele õiguskindluse vähemalt 20 aastaks seoses sellise raadiospektri kasutamisele tuginevasse infrastruktuuri investeerimise tingimustega, võttes arvesse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud nõudeid. Käesoleva artikli kohaldamisel võetakse asjakohasel juhul arvesse nende kasutusõigustega seotud tingimuste muutmist vastavalt artiklile 18.

Selleks tagavad liikmesriigid, et sellised õigused kehtivad vähemalt 15 aastat ja kui see on vajalik esimeses lõigus sätestatud nõude täitmiseks, sisaldavad kehtivusaja asjakohast pikendamist käesolevas lõikes sätestatud tingimustel.

Artikli 55 lõigetes 3 ja 6 sätestatud tingimuste osana teevad liikmesriigid kasutusõiguste kehtivusaja pikendamise üldised kriteeriumid läbipaistval viisil kättesaadavaks kõigile huvitatud isikutele enne kasutusõiguste andmist. Sellised kriteeriumid on seotud järgmisega:

a)  vajadus tagada asjaomase raadiospektri tõhus ja tulemuslik kasutamine, artikli 45 lõike 2 punktides a ja b sätestatud eesmärkide täitmine või vajadus täita üldist huvi pakkuvad eesmärgid, mis on seotud inimelude, avaliku korra ja avaliku julgeoleku kaitsega või riigikaitsega, ja

b)  vajadus tagada moonutusteta konkurents.

Hiljemalt kaks aastat enne individuaalse kasutusõiguse esmakordse kehtivusaja lõppemist viib pädev asutus läbi asjaomase kasutusõiguse kehtivusaja pikendamiseks kehtestatud üldiste kriteeriumide objektiivse ja tulevikku suunatud hindamise, võttes arvesse artikli 45 lõike 2 punkti c. Tingimusel et ta ei ole algatanud kasutusõiguste tingimuste täitmata jätmise korral jõustamismenetlust vastavalt artiklile 30, pikendab pädev asutus kasutusõiguse kehtivusaega, välja arvatud juhul, kui ta leiab, et selline kehtivusaja pikendamine ei oleks kooskõlas käesoleva lõike kolmanda lõigu punktide a ja b kohaselt kehtestatud üldiste kriteeriumidega.

Selle hindamise alusel teatab pädev asutus õiguste omanikule, kas tema kasutusõiguse kehtivusaega saab pikendada.

Kui sellist pikendamist ei saa lubada, kohaldab pädev asutus artiklit 48, et anda kasutusõigused selle konkreetse raadiospektri sagedusala jaoks.

Kõik käesoleva lõike kohaselt võetavad meetmed on proportsionaalsed, mittediskrimineerivad, läbipaistvad ja põhjendatud.

Erandina artiklist 23 on huvitatud isikutel võimalus avaldada käesoleva lõike kolmanda ja neljanda lõigu kohaselt võetavate meetmete eelnõude suhtes arvamust vähemalt kolme kuu pikkuse ajavahemiku jooksul.

Käesolev lõige ei piira artiklite 19 ja 30 kohaldamist.

Kasutusõiguste eest võetavate tasude kehtestamisel võtavad liikmesriigid arvesse käesoleva lõike kohaselt ette nähtud mehhanismi.

3.  Liikmesriigid võivad teha erandi käesoleva artikli lõikest 2 järgmistel juhtudel:

a)  piiratud geograafilistes piirkondades, kus juurdepääs kiiretele võrkudele on äärmiselt puudulik või puudub üldse ja kus see on vajalik, et tagada artikli 45 lõike 2 eesmärkide saavutamine;

b)  konkreetsete lühiajaliste projektide puhul;

c)  testimise puhul;

d)  sellise raadiospektri kasutamise puhul, mis kooskõlas artikli 45 lõigetega 4 ja 5 saab eksisteerida koos traadita lairiba teenustega, või

e)  artikli 45 lõike 3 kohase raadiospektri alternatiivse kasutamise puhul.

4.  Liikmesriigid võivad kohandada käesoleva artikli kohaselt kindlaks määratud kasutusõiguste kestust, et tagada õiguste kehtivusaja üheaegne lõppemine ühes või mitmes sagedusalas.

Artikkel 50

Ühtlustatud raadiospektri kasutusõiguste pikendamine

1.  Riigi reguleerivad või muud pädevad asutused teevad otsuse ühtlustatud raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste pikendamise kohta aegsasti enne nende õiguste kehtivusaja lõppemist, välja arvatud juhul, kui pikendamise võimalus on õiguste andmise ajal sõnaselgelt välistatud. Sel eesmärgil hindavad need asutused sellise pikendamise vajadust ▌ omal algatusel või õiguse omaniku taotlusel ning viimati nimetatud juhul ei tee nad seda varem kui viis aastat enne asjaomaste õiguste kehtivusaja lõppemist. See ei piira olemasolevate õiguste suhtes kehtivate pikendamisklauslite kohaldamist.

2.  Käesoleva artikli lõike 1 kohase otsuse tegemisel võtavad pädevad asutused muu hulgas arvesse järgmist:

a)  artikli 3, artikli 45 lõike 2 ja artikli 48 lõike 2 eesmärkide ning siseriikliku või liidu õiguse kohaste avaliku poliitika eesmärkide täitmine;

b)  otsuse nr 676/2002/EÜ artikli 4 kohaselt vastu võetud tehnilise rakendusmeetme rakendamine;

c)  asjaomasele õigusele seatud tingimuste nõuetekohase rakendamise läbivaatamine;

d)  vajadus edendada konkurentsi või vältida selle igasugust moonutamist kooskõlas artikliga 52;

e)  vajadus muuta raadiospektri kasutamine tõhusamaks, pidades silmas tehnika või turu arengut;

f)  vajadus hoiduda tõsistest teenusekatkestustest.

3.  Kui pädevad asutused kaaluvad individuaalsete kasutusõiguste võimalikku pikendamist vastavalt käesoleva artikli lõikele 2 sellise ühtlustatud raadiospektri puhul, mille kasutusõiguste arv on piiratud, viivad nad läbi avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva menetluse ▌ ning teevad muu hulgas järgmist:

a)  annavad kõigile huvitatud isikutele ▌ võimaluse väljendada oma arvamust avaliku konsultatsiooni käigus kooskõlas artikliga 23 ning

b)  esitavad selgelt sellise võimaliku pikendamise põhjused.

Kui riigi reguleeriv asutus või muu pädev asutus teeb otsuse selle kohta, kas kasutusõigusi pikendada või korraldada uus valikumenetlus, et anda kasutusõigused vastavalt artiklile 55, võtab ta arvesse käesoleva lõike esimese lõigu ▌ kohase konsulteerimise käigus ilmnevaid mis tahes tõendeid turunõudluse olemasolu kohta muudel ettevõtjatel kui neil, kellel on raadiospektri kasutusõigused asjaomasel sagedusalal.

4.  Koos ühtlustatud raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste kehtivusaja pikendamise otsuse tegemisega võib läbi vaadata ka nendega seotud tasud ning muud tingimused. Vajaduse korral võib riigi reguleeriv asutus või muu pädev asutus kasutusõiguste eest võetavaid tasusid kohandada kooskõlas artikliga 42.

Artikkel 51

Raadiospektri individuaalsete kasutusõiguste üleandmine või rentimine

1.  Liikmesriigid tagavad ettevõtjatele võimaluse ▌ raadiospektri individuaalseid kasutusõigusi ▌ teistele ettevõtjatele üle anda või rentida.

Liikmesriigid võivad ▌ otsustada, et käesoleva lõike sätteid ei kohaldata, kui ettevõtja raadiospektri kasutamise individuaalne õigus oli algselt tasuta antud või eraldatud ülekandeteenuste jaoks.

2.  Liikmesriigid tagavad, et ettevõtja kavatsusest raadiospektri kasutusõigusi üle anda või rentida ja nende õiguste tegelikust üleandmisest teavitatakse siseriiklike menetluste kohaselt ▌ pädevat asutust ning et see teave avaldatakse ▌. Ühtlustatud raadiospektri puhul peab selline üleandmine olema kooskõlas kõnealuse raadiospektri ühtlustatud kasutamisega.

3.  Liikmesriigid lubavad raadiospektri kasutusõiguste üleandmist või rentimist, kui kasutusõigustele algselt seatud tingimustest peetakse kinni. Ilma et see piiraks vajadust tagada konkurentsimoonutuste puudumine, eeskätt kooskõlas artikliga 52, teevad liikmesriigid järgmist:

a)  kohaldavad üleandmiste ja rentimiste suhtes võimalikult vähe koormavaid menetlusi;

b)  ei keela raadiospektri kasutusõiguste rentimist, kui rendileandja kohustub jääma vastutavaks kasutusõigustele algselt seatud tingimuste täitmise eest;

c)  ei keela raadiospektri kasutusõiguste üleandmist, välja arvatud juhul, kui on selge oht, et õiguste uus omanik ei suuda täita kasutusõigustele algselt seatud tingimusi.

Mis tahes haldustasu, mida kohaldatakse ettevõtjate suhtes seoses raadiospektri kasutusõiguste üleandmise või rentimise taotluse menetlemisega, on kooskõlas artikliga 16.

Esimese lõigu punktid a, b ja c ei piira liikmesriikide pädevust tagada igal ajal kasutusõigustele seatud tingimuste täitmine nii rendileandja kui ka rendilevõtja puhul kooskõlas nende liikmesriigi õigusega.

Pädevad asutused hõlbustavad raadiospektri kasutusõiguste üleandmist või rentimist, kaaludes kõiki õigusele seatud tingimuste kohandamise taotlusi õigeaegselt ja tagades, et õigusi või asjaomast raadiospektrit võib optimaalses ulatuses osadeks jaotada või lahutada.

Raadiospektri kasutusõiguste võimalikku üleandmist või rentimist silmas pidades avaldavad pädevad asutused kaubeldavate individuaalsete õiguste asjaomased üksikasjad standardiseeritud elektroonilisel kujul õiguste loomise ajal ning säilitavad need üksikasjad, kuni õigused on olemas.

Komisjon võib nende asjaomaste üksikasjade täpsustamiseks vastu võtta ▌ rakendusaktid ▌.

Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu vastavalt artikli 118 lõikes 4 osutatud kontrollimenetlusele.

Artikkel 52

Konkurents

1.  Käesoleva direktiivi kohaselt elektroonilise side võrkude ja teenuste jaoks raadiospektri kasutusõiguste andmise, muutmise või pikendamise üle otsustades edendavad riigi reguleerivad ja muud pädevad asutused tõhusat konkurentsi ja hoiduvad konkurentsimoonutustest siseturul.

2.  Kui liikmesriigid annavad, muudavad või pikendavad raadiospektri kasutusõigusi, võib asjaomase riigi reguleeriv või muu pädev asutus riigi reguleeriva asutuse nõuande alusel võtta asjakohaseid meetmeid, näiteks:

a)  piirata sellise raadiospektri sagedusala mahtu, mille kasutusõigusi antakse mis tahes ettevõtjatele, või põhjendatud asjaoludel seada sellistele kasutusõigustele tingimused – näiteks hulgitasandi juurdepääsu, riigisisese või piirkondliku rändluse pakkumine – teatavatel sagedusaladel või samalaadsete omadustega sagedusalade rühmades;

b)  reserveerida raadiospektri sagedusala teatava osa või sagedusalade kogumi uutele turuletulijatele eraldamiseks, kui see on vajalik ja põhjendatud konkreetse olukorra tõttu riigi turul;

c)  keelduda uute raadiospektri kasutusõiguste andmisest või mitte lubada uut raadiospektri kasutust teatavatel sagedusaladel või seada uute raadiospektri kasutusõiguste andmisele või uute raadiospektri kasutusviiside lubamisele tingimused, et vältida konkurentsi moonutamist kasutusõiguste eraldamise, üleandmise või koondumise tõttu;

d)  kehtestada tingimused, millega keelatakse raadiospektri kasutusõiguste üleandmine, või seada sellele tingimused, kui üleandmise suhtes ei kohaldata liidu või riigi tasandil ühinemiskontrolli, kui sellised üleandmised võivad oluliselt kahjustada konkurentsi;

e)  muuta olemasolevaid õigusi vastavalt käesolevale direktiivile, kui see on vajalik, et kõrvaldada tagantjärele konkurentsimoonutus, mis on tekkinud raadiospektri kasutusõiguste üleandmise või koondumise tõttu.

Riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused võtavad arvesse turutingimusi ja kättesaadavaid võrdlusandmeid ning lähtuvad otsuste tegemisel objektiivsest ja tulevikku suunatud hinnangust turul valitsevatele konkurentsitingimustele ja sellele, kas sellised meetmed on vajalikud tõhusa konkurentsi säilitamiseks või saavutamiseks, ning sellele, milline on selliste meetmete tõenäoline mõju turuosaliste tehtud ja tulevastele investeeringutele eeskätt seoses võrkude rajamisega. Selliselt toimides võtavad nad arvesse artikli 67 lõikes 2 sätestatud lähenemisviisi turuanalüüsile.

3.  Käesoleva artikli lõike 2 kohaldamisel toimivad riigi reguleerivad asutused ja muud pädevad asutused artiklites 18, 19, 23 ja 35 sätestatud korras.

3. JAGU

MENETLUSED

Artikkel 53

Eraldamiste koordineeritud ajastamine

1.  Selleks et koordineerida ühtlustatud raadiospektri kasutamist liidus elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumiseks, ▌ teevad liikmesriigid koostööd, võttes nõuetekohaselt arvesse riikide erinevaid turuolukordi ▌. Koostöö võib hõlmata ühe või asjakohasel juhul mitme sellise ühise lõppkuupäeva kindlaksmääramist, enne mida tuleb anda luba konkreetsete ühtlustatud raadiospektri sagedusalade kasutamiseks.

2.  Kui otsuse nr 676/2002/EÜ kohaste tehniliste rakendusmeetmetega kehtestatakse ühtlustatud tingimused raadiospektri kohaldamiseks, et seda saaks kasutada traadita lairiba võrkude ja teenuste pakkumiseks, annavad liikmesriigid nimetatud raadiospektri sagedusala kasutamise loa võimalikult kiiresti ja hiljemalt 30 kuud pärast nimetatud meetme vastuvõtmist või võimalikult kiiresti pärast mis tahes sellise otsuse tühistamist, millega lubatakse erandkorras alternatiivset kasutusotstarvet vastavalt käesoleva direktiivi artikli 45 lõikele 3. See ei piira otsuse (EL) 2017/899 täitmist ja komisjoni algatusõigust esitada seadusandlike aktide ettepanekuid.

3.  Liikmesriik võib käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tähtpäeva konkreetse sagedusala puhul edasi lükata järgmistel tingimustel:

a)  sellises ulatuses, nagu on põhjendatud asjaomase sagedusala kasutamisele seatud piiranguga, mis tuleneb artikli 45 lõike 5 punktis a või d sätestatud üldist huvi pakkuvast eesmärgist, või

b)  juhul kui lahendamata piiriülesed koordineerimisküsimused põhjustavad kahjulikke raadiohäireid kolmandate riikidega, tingimusel et mõjutatud liikmesriik on taotlenud asjakohasel juhul liidu abi vastavalt artikli 28 lõikele 5;

c)  riikliku julgeoleku ja riigikaitse tagamiseks või

d)  vääramatu jõu korral.

Asjaomane liikmesriik vaatab sellise edasilükkamise läbi vähemalt iga kahe aasta järel.

4.  Liikmesriik võib lõikes 2 sätestatud tähtpäeva konkreetse sagedusala puhul edasi lükata vajalikus ulatuses ja 30 kuud järgmistel juhtudel:

a)  eksisteerivad piiriülesed koordineerimisprobleemid, mille lahendamata jätmine põhjustab kahjulikke raadiohäireid liikmesriikide vahel, tingimusel et mõjutatud liikmesriik võtab õigeaegselt kõik vajalikud meetmed vastavalt artikli 28 lõigetele 3 ja 4;

b)  on vaja tagada asjaomase sagedusala olemasolevate kasutajate tehniline üleviimine ning see on keerukas.

5.  Lõikes 3 või 4 sätestatud edasilükkamise korral teavitab asjaomane liikmesriik sellest õigeaegselt teisi liikmesriike ja komisjoni, esitades edasilükkamise põhjused.

Artikkel 54

Eraldamiste koordineeritud ajastamine konkreetsete 5G sagedusalade puhul

1.  Liikmesriigid võtavad 31. detsembriks 2020 selliste maapealsete süsteemide puhul, mis suudavad osutada traadita lairiba teenuseid, vajaduse korral 5G tehnoloogia kasutuselevõtu hõlbustamiseks kõik asjakohased meetmed eesmärgiga

a)  korraldada ümber piisavalt suured 3,43,8 GHz sagedusala plokid ja lubada nende kasutamist;

b)  lubada kasutada vähemalt 1 GHz 24,2527,5 GHz sagedusalast, tingimusel et on olemas selged tõendid turunõudluse kohta ja puuduvad märkimisväärsed piirangud olemasolevate kasutajate üleviimiseks või sagedusala puhastamiseks.

2.  Liikmesriigid võivad põhjendatud juhul käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tähtaega siiski pikendada vastavalt artikli 45 lõikele 3 või artikli 53 lõikele 2, 3 või 4.

3.  Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt võetud meetmed on kooskõlas otsuse nr 676/2002/EÜ artikli 4 kohaste tehniliste rakendusmeetmetega kehtestatud ühtlustatud tingimustega.

Artikkel 55

Raadiospektri kasutamiseks antavate kasutusõiguste arvu piiramise kord

1.  Ilma et see piiraks ▌ artikli 53 ▌ kohaldamist, kui liikmesriik jõuab järeldusele, et raadiospektri kasutamise õigust ei saa anda üldloa alusel, ja kaalub, kas piirata raadiospektri kasutamiseks antavate kasutusõiguste hulka, siis ta muu hulgas

a)  esitab selgelt põhjused, miks kasutusõiguste arvu piiratakse, eeskätt võttes piisavalt arvesse vajadust võimalikult suurendada kasutajate heaolu ja soodustada konkurentsi arengut, ning vaatab piirangu asjakohasel juhul läbi korrapäraste ajavahemike järel või mõjutatud ettevõtjate põhjendatud taotluse korral;

b)  annab kõigile huvitatud isikutele, sealhulgas kasutajatele ja tarbijatele, võimaluse väljendada oma arvamust võimalike piirangute kohta avaliku konsultatsiooni käigus artikli 23 kohaselt. ▌

2.  Kui liikmesriik jõuab järeldusele, et kasutusõiguste arv peab olema piiratud, kehtestab ta selgelt käesoleva artikli kohase konkurentsil või võrdlustel põhineva valikumenetluse eesmärgid ja põhjendab neid ning võimaluse korral esitab need arvuliste näitajatena, võttes nõuetekohaselt arvesse vajadust täita riigisisesed ja siseturu eesmärgid. Eesmärgid, mida liikmesriik võib konkreetse valikumenetluse kavandamisel seada, piirduvad lisaks konkurentsi edendamisele ühe või mitmega järgmistest:

a)  leviala kasvu soodustamine;

b)  nõutava teenusekvaliteedi tagamine;

c)  raadiospektri tõhusa kasutuse edendamine, sealhulgas kasutusõigustele seatud tingimuste ja tasude suuruse arvessevõtmisega;

d)  innovatsiooni ja ettevõtluse arengu edendamine ▌.

Riigi reguleeriv asutus või muu pädev asutus määrab valikumenetluse selgelt kindlaks ja põhjendab sellist valikut, seda ka kõigi valikumenetluses osalemisele eelnevate etappide puhul. Ta teatab samuti selgelt kõigi turu konkurentsialast, tehnilist ja majanduslikku olukorda käsitlevate seotud hindamiste tulemused ning põhjendab meetmete võimalikku kasutamist ja valikut vastavalt artiklile 35.

3.  Liikmesriigid avaldavad kõik valitud valikumenetlust ja seotud reegleid käsitlevad otsused koos selgete põhjendustega ▌. Ühtlasi avaldavad nad tingimused, mis kasutusõigustele seatakse.

4.  Pärast valikumenetluse kindlaksmääramist kutsub liikmesriik üles esitama taotlusi kasutusõiguste saamiseks.

5.  Kui liikmesriik jõuab järeldusele, et ▌ raadiospektri kasutusõigusi või üldloa ja individuaalsete kasutusõiguste kombinatsioone võib lisada, avaldab ta selle järelduse ja algatab selliste õiguste andmise protsessi.

6.  Kui raadiospektri kasutusõiguste andmist tuleb piirata, annavad liikmesriigid selliseid õigusi objektiivsete, läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja proportsionaalsete valikukriteeriumide ja ▌ valikumenetluste põhjal. Kõigi selliste valikukriteeriumide puhul tuleb asjakohaselt arvesse võtta artiklites 3, 4, 28 ja 45 sätestatud eesmärkide ja nõuete täitmise saavutamist.

7.  Kui kasutatakse konkurentsil või võrdlustel põhinevat valikumenetlust, võivad liikmesriigid pikendada artikli 48 lõikes 6 nimetatud maksimaalselt kuue nädala pikkust tähtaega nii palju kui vaja, tagamaks, et selline menetlus on kõigi huvitatud isikute jaoks õiglane, mõistlik, avatud ja läbipaistev, kuid mitte rohkem kui kaheksa kuu võrra, võttes arvesse mis tahes konkreetseid ajakavasid, mis on kehtestatud vastavalt artiklile 53.

Nimetatud tähtajad ei piira raadiospektri kasutamist ja satelliitide koordineerimist käsitlevate kehtivate rahvusvaheliste kokkulepete kohaldamist.

8.  Käesoleva artikli sätted ei piira raadiospektri kasutusõiguste üleandmist artikli 51 kohaselt.

III PEATÜKK

TRAADITA VÕRGU SEADMETE KASUTUSELEVÕTT JA KASUTAMINE

Artikkel 56

Juurdepääs raadio-kohtvõrkudele

1.  Pädevad asutused lubavad pakkuda juurdepääsu üldkasutatavale elektroonilise side võrgule raadio-kohtvõrkude kaudu ning kasutada sellise juurdepääsu pakkumiseks ühtlustatud raadiospektrit üksnes artikli 46 lõikes 1 osutatud raadiospektri kasutamise suhtes kohaldatava üldloa tingimuste alusel.

Kui juurdepääsu pakkumine ei ole majandustegevuse osa või kui tegemist on mõne muu sellise majandustegevuse või avaliku teenuse tugiteenusega, mis ei sõltu signaalide edastamisest sellistes võrkudes, ei nõuta sellist juurdepääsu pakkuvalt ettevõtjalt, riigiasutuselt või lõppkasutajalt elektroonilise side võrkude või teenuste pakkumise üldluba vastavalt artiklile 12 ning tema suhtes ei kohaldata lõppkasutajate õigustega seotud kohustusi vastavalt ▌ III osa II jaotisele ega oma võrkude vastastikuse sidumise kohustust vastavalt artikli 61 lõikele 1.

2.  Kohaldatakse direktiivi 2000/31/EÜ artiklit 12.

3.  Pädevad asutused ei takista üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkujaid lubamast avalikku juurdepääsu oma võrkudele raadio-kohtvõrkude kaudu, mis võivad asuda lõppkasutaja valdustes, eeldusel et täidetud on kohaldatavad üldloa tingimused ja olemas on lõppkasutaja eelnev teadlik nõusolek.

4.  Kooskõlas eeskätt määruse (EL) 2015/2120 artikli 3 lõikega 1 tagavad pädevad asutused, et üldkasutatavate elektroonilise side võrkude või üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkujad ei piira ühepoolselt ega takista lõppkasutajatel

a)  saada juurdepääsu kolmandate isikute pakutavatele vabalt valitud raadio-kohtvõrkudele või

b)  lubada teistele lõppkasutajatele vastastikku või üldisemalt juurdepääsu selliste pakkujate võrkudele raadio-kohtvõrkude kaudu, sealhulgas ka kolmandate isikute selliste algatuste alusel, millega koondatakse ühte eri lõppkasutajate raadio-kohtvõrgud ja tehakse need avalikult kättesaadavaks.

5.  Pädevad asutused ei piira lõppkasutajate õigust lubada ega takista neid lubamast teistele lõppkasutajatele vastastikku või muul viisil juurdepääsu oma raadio-kohtvõrkudele, sealhulgas ka kolmandate isikute selliste algatuste alusel, millega koondatakse ühte eri lõppkasutajate raadio-kohtvõrgud ja tehakse need avalikult kättesaadavaks.

6.  Pädevad asutused ei piira põhjendamatult avalikku juurdepääsu pakkumist raadio-kohtvõrkudele,

a)  kui seda pakuvad avaliku sektori asutused või kui see toimub avalikes ruumides selliste avaliku sektori asutuste ruumide lähedal ja kui tegemist on neis ruumides pakutavate avalike teenuste tugiteenustega;

b)  kui see põhineb valitsusväliste organisatsioonide või avaliku sektori asutuste algatustel, millega koondatakse ühte eri lõppkasutajate raadio-kohtvõrgud ning tehakse need vastastikku või üldisemalt kättesaadavaks, sealhulgas asjakohasel juhul raadio-kohtvõrgud, millele pakutakse avalikku juurdepääsu vastavalt punktile a.

Artikkel 57

Väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõtt ja käitamine

1.  Pädevad asutused ei piira põhjendamatult väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõttu. Liikmesriigid püüavad tagada, et kõik väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõttu reguleerivad normid on riigiti ühtsed. Sellised normid tuleb avaldada enne nende kohaldamist .

Eelkõige ei kehtesta pädevad asutused lõike 2 kohaselt sätestatud näitajatele vastavate väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõtu suhtes ühegi individuaalse linnaplaneerimisalase loa või muu individuaalse eelneva loa nõuet.

Erandina käesoleva lõike teisest lõigust võivad pädevad asutused nõuda luba väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõtuks selliste arhitektuuriliselt, ajalooliselt või looduslikult väärtuslike hoonete või kohtade puhul, mida kaitstakse kooskõlas liikmesriigi õigusega, või juhul, kui see on vajalik avaliku julgeoleku kaalutlustel. Nimetatud lubade andmisel kohaldatakse direktiivi 2014/61/EL artiklit 7.

2.  Komisjon võtab vastu rakendusaktid, milles täpsustatakse selliseid väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide füüsilisi ja tehnilisi näitajaid nagu maksimaalne suurus, kaal ja asjakohasel juhul kiirgusvõimsus.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 118 lõikes 4 osutatud kontrollimenetlusega.

Esimene rakendusakt võetakse vastu hiljemalt 30. juunil 2020.

3.  Käesolev artikkel ei piira direktiivis 2014/53/EL sätestatud põhinõudeid ega asjaomase raadiospektri kasutamise suhtes kohaldatavat loa andmise korda.

4.  Kohaldades asjakohasel juhul kooskõlas direktiiviga 2014/61/EL vastu võetud menetlusi, tagavad liikmesriigid, et ettevõtjatel on juurdepääsuõigus mis tahes füüsilisele infrastruktuurile, mida kontrollivad riigi, piirkonna või kohalikud avaliku sektori asutused ja mis on tehniliselt sobiv väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide hostimiseks või mis on vajalik selliste juurdepääsupunktide ühendamiseks tuumvõrguga, sealhulgas tänavainventar, nagu valgustuspostid, tänavasildid, valgusfoorid, reklaamtahvlid, bussi- ja trammipeatused ning metroojaamad. Avaliku sektori asutused rahuldavad kõik mõistlikud juurdepääsutaotlused õiglastel, mõistlikel, läbipaistvatel ja mittediskrimineerivatel tingimustel, mis avalikustatakse ühtse teabepunkti kaudu.

5.  Ilma et see piiraks mis tahes ärikokkuleppeid, ei kohaldata väikese levialaga traadita juurdepääsupunktide kasutuselevõtu suhtes lõive ega tasusid, mis on suuremad, kui kooskõlas artikliga 16 kehtestatud haldustasud.

Artikkel 58

Elektromagnetväljade tehnilised normid

Direktiivis (EL) 2015/1535 sätestatud menetlusi kohaldatakse liikmesriigi iga kavandatava meetme kohta, millega kehtestataks elektromagnetväljade suhtes nõuded, mis erinevad väikese levialaga raadiovõrgu juurdepääsupunktide kasutuselevõttu käsitlevas soovituses 1999/519/EÜ esitatud nõuetest.

II JAOTIS

JUURDEPÄÄS

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED, JUURDEPÄÄSU PÕHIMÕTTED

Artikkel 59

Juurdepääsu ja vastastikuse sidumise üldine raamistik

1.  Liikmesriigid tagavad, et ei kehtesta mingeid piiranguid, mis takistaksid sama liikmesriigi või eri liikmesriikide ettevõtjatel pidada omavahelisi läbirääkimisi juurdepääsu või vastastikuse sidumise tehnilisi ja kaubanduslikke aspekte käsitlevate kokkulepete üle kooskõlas liidu õigusnormidega. Juurdepääsu või vastastikust sidumist taotlev ettevõtja ei vaja luba, et tegutseda liikmesriigis, kus juurdepääsu või vastastikust sidumist taotletakse, kui ta ei osuta kõnealuses liikmesriigis teenuseid ega ole võrguoperaator.

2.  Ilma et see piiraks artikli 114 kohaldamist, ei säilita liikmesriigid õiguslikke ega haldusmeetmeid, mis kohustaksid ettevõtjaid juurdepääsu või vastastikuse sidumise lubamisel pakkuma eri ettevõtjatele samaväärsete teenuste korral erinevaid tingimusi ja/või meetmeid, millega kehtestataks kohustusi, mis ei ole seotud tegelike juurdepääsu- ja vastastikuse sidumise teenustega, ilma et see piiraks I lisas esitatud tingimusi.

Artikkel 60

Ettevõtjate õigused ja kohustused

1.  Üldkasutatavate elektroonilise side võrkude operaatoritel on õigus ja artikli 15 kohast luba omavate teiste ettevõtjate taotluse korral ka kohustus pidada vastastikust sidumist käsitlevaid läbirääkimisi üldkasutatavate elektroonilise side teenuste pakkumiseks, et tagada teenuste pakkumine ja koostalitlusvõime kogu liidus. Operaatorid pakuvad teistele ettevõtjatele juurdepääsu ja vastastikust sidumist tingimustel, mis on kooskõlas riigi reguleeriva asutuse poolt artiklite 61, 62 ja 68 kohaselt kehtestatud kohustustega.

2.  Ilma et see piiraks artikli 21 sätete kohaldamist, nõuavad liikmesriigid, et ettevõtjad, kes saavad teiselt ettevõtjalt teavet enne juurdepääsu või vastastikuse sidumise korra üle peetavaid läbirääkimisi, läbirääkimiste ajal või pärast neid, kasutaksid kõnealust teavet ainult sel eesmärgil, milleks see on antud, ja peaksid alati kinni edastatud või salvestatud teabe konfidentsiaalsusnõudest. Ettevõtjad ei edasta saadud teavet ühelegi kolmandale isikule, eelkõige teistele üksustele, tütarettevõtjatele ega partneritele, kellele selline teave võiks anda konkurentsieeliseid.

3.  Liikmesriigid võivad ette näh