Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/2155(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0449/2018

Esitatud tekstid :

A8-0449/2018

Arutelud :

PV 14/01/2019 - 21
CRE 14/01/2019 - 21

Hääletused :

PV 15/01/2019 - 8.13
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0013

Vastuvõetud tekstid
PDF 153kWORD 59k
Teisipäev, 15. jaanuar 2019 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Usu- ja veendumusvabaduse edendamist kolmandates riikides käsitlevad ELi suunised ning ELi erisaadiku asjaomased volitused
P8_TA(2019)0013A8-0449/2018

Euroopa Parlamendi 15. jaanuari 2019. aasta resolutsioon usu- ja veendumusvabaduse edendamist kolmandates riikides käsitlevate ELi suuniste ning ELi erisaadiku asjaomaste volituste kohta (2018/2155(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18, 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18, 1981. aasta deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 9 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 10, 21 ja 22, millega nähakse ette mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabaduse rahvusvaheline õiguslik kaitse,

–  võttes arvesse ÜRO Inimõiguste Nõukogu 30. juuli 1993. aasta märkust nr 22 (1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 18 kohta) ja 12. aprilli 2011. aasta resolutsiooni nr 16/18, milles käsitletakse võitlust usutunnistusel või veendumustel põhineva sallimatuse, negatiivsete stereotüüpide loomise ja häbimärgistamise ning diskrimineerimise, vägivalla õhutamise ja isikuvastase vägivalla vastu,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping), eriti selle artikleid 2 ja 21,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 17,

–  võttes arvesse nõukogu 21. veebruari 2011. aasta järeldusi usust või veendumustest tingitud sallimatuse, diskrimineerimise ja vägivalla kohta,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava, mille nõukogu võttis vastu 25. juunil 2012, ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2015–2019,

–  võttes arvesse ELi 24. juuni 2013. aasta suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

–  võttes arvesse oma 13. juuni 2013. aasta soovitust seoses ELi suuniste kavandiga usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta(1),

–  võttes arvesse oma 20. jaanuari 2011. aasta resolutsiooni kristlaste olukorra ja usuvabaduse kohta(2), 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt(3) ja 14. detsembri 2017. aasta resolutsiooni rohingjade olukorra kohta(4),

–  võttes arvesse oma 9. juuli 2015. aasta resolutsiooni ELi uue lähenemisviisi kohta inimõigustele ja demokraatiale koos hinnangu andmisega Euroopa demokraatia rahastu tegevusele selle asutamisest alates(5), eriti selle punkte 27 ja 28,

–  võttes arvesse oma 14. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2015. aasta aruande kohta(6), eriti selle punkti 14, ning 23. novembri 2017. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi ja demokraatiat maailmas 2016. aastal ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas(7), eriti selle punkti 8,

–  võttes arvesse Rabati tegevuskava diskrimineerimisele, vaenulikkusele ja vägivallale õhutava rahvusliku, rassilise ja usulise vihavaenu toetamise keelamise kohta, mille ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo avaldas 5. oktoobril 2012,

–  võttes arvesse mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse edendamisega kolmandates riikides tegeleva ELi erisaadiku volitusi,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2014. aasta määrust (EL) nr 235/2014, millega luuakse rahastamisvahend demokraatia ja inimõiguste jaoks kogu maailmas(8),

–  võttes arvesse nõukogu 19. mai 2014. aasta järeldusi, milles käsitletakse õigustel põhinevat ja kõiki inimõigusi hõlmavat arengukoostöö käsitust, ja komisjoni talituste 30. aprilli 2014. aasta samateemalist töödokumenti „Tool‑box – A rights‑based approach encompassing all human rights for EU development cooperation“ (ELi arengukoostöö õiguspõhine käsitus, mis hõlmab kõiki inimõigusi, SWD(2014)0152),

–  võttes arvesse, et 2015. aastal andis Euroopa Parlament Sahharovi mõttevabaduse auhinna Saudi Araabia blogijale ja aktivistile Raif Badawile märkimisväärsete pingutuste eest usu- ja poliitika teemalise avaliku arutelu edendamisel oma riigis; võttes arvesse, et teda süüdistati islamiusu solvamises ning talle määrati karistuseks 10‑aastane vangistus, 1 000 piitsahoopi ja suur rahatrahv ning teda peetakse siiani kinni,

–  võttes arvesse Pakistanist pärit kristlasest naise Asia Bibi juhtumit, kes jumalateotuse eest vangistati ja surma mõisteti, kuid hiljuti õigeks mõisteti,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8‑0449/2018),

A.  arvestades, et mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadus, mida nimetatakse ELi dokumentide raamistikus ja käesolevas resolutsioonis kokkuvõtvalt usu- ja veendumusvabaduseks, on teistega võrdväärne inim- ja põhiõigus, mis tuleb tagada kõigile, ning selle alusel ei tohi kedagi mingil viisil diskrimineerida, nagu on nähtud ette rahvusvahelistes ja Euroopa tasandi alusdokumentides, sh inimõiguste ülddeklaratsioonis, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas; arvestades, et inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt on igaühel õigus sellele, et tema inimõigusi austatakse, ja arvestades, et diskrimineerimine rassi, rahvuse, võimete, soo, seksuaalse sättumuse, usuliste veendumuste või nende puudumise alusel on keelatud; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 21 kohaselt peab liidu tegevus rahvusvahelisel areenil tuginema põhimõtetele, millest on juhindunud liidu enda loomine; arvestades, et aluslepingu artikli 2 kohaselt on liidu aluspõhimõtted ühiskonnas pluralism ja sallivus;

B.  arvestades, et kiriku ja riigi lahusus on kogu maailmas ja Euroopas oluline põhiseaduslik juhtmõte;

C.  arvestades, et Euroopa Parlament määratleb sekularismi kui usulise ja poliitilise võimu ranget lahushoidmist, mis tähendab, et usuline ja poliitiline võim ei tohi üksteise tegevusse sekkuda, välja arvatud juhul, kui on vaja tagada ohutuse ja avaliku korra kaitse (kaasa arvatud teiste inimeste vabaduste kaitse) või kindlustada, et kõigile – nii usklikele, agnostikutele kui ka ateistidele – on tagatud teistega võrdne südametunnistusevabadus;

D.  arvestades, et usu- ja veendumusvabadus hõlmab inimese õigust valida, mida uskuda või mitte uskuda, õigust oma usutunnistust ja veendumusi ilma piiranguteta muuta, õigust neist loobuda ning õigust oma valitud seisukohti, südametunnistust, usku ja veendumusi järgida ja väljendada nii üksikult, koos teistega, eraviisiliselt kui ka avalikult; arvestades, et seisukohti, südametunnistust, usku või veendumusi võib väljendada usutalitustes, kombestikus, tavades ja õpetuses; arvestades, et usu- ja veendumusvabadus hõlmab usukogukondade ja mitteusklike kogukondade õigust järgida oma eetost ja selle alusel tegutseda või sellest loobuda, samuti kõigi usuliste, ilmalike ja mitteusuliste organisatsioonide õigust olla tunnustatud juriidilise isikuna; arvestades, et inimestele võrdsetel alustel usu- ja veendumusvabaduse tagamise eeltingimuseks on kõigi usutunnistusega ja usutunnistuseta inimeste kaitse ning tõhus võitlus usu- ja veendumusvabaduse rikkumiste, näiteks diskrimineerimise või usutunnistusest või veendumustest kantud õiguslike piirangute vastu;

E.  arvestades, et kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 18 on kaitstud ka õigus järgida teistlikke, mitteteistlikke ja ateistlikke veendumusi ning õigus mitte omada usutunnistust või veendumusi; arvestades, et usu või veendumuste omamine või mitteomamine on absoluutne õigus, mida ei tohi mitte mingil juhul piirata;

F.  arvestades, et kõik inimõigused ja põhivabadused on jagamatud, üksteisest sõltuvad ja omavahel seotud; arvestades, et usu- ja veendumusvabadus hõlmab paljude teiste inimõiguste ja põhivabaduste (näiteks sõna-, kogunemis- ja ühinemisvabaduse) elemente ja on nendest sõltuv ning sellel on usul või veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kõigi vormide vastu võitlemise seisukohast väga oluline roll;

G.  arvestades, et usuvabadus lõpeb seal, kus selle kasutamisega rikutaks teiste isikute õigusi ja vabadusi, ning arvestades, et usu või veendumuste järgimine ei tohi kunagi ega ühelgi ettekäändel õigustada vägivaldset äärmuslust või kellegi vigastamist, samuti ei anna see õigust käituda viisil, mis kahjustab kellegi inimväärikust;

H.  arvestades, et usu- ja veendumusvabaduse austamine aitab otseselt kaasa demokraatiale, arengule, õigusriigile, rahule ja stabiilsusele; arvestades, et usu- ja veendumusvabaduse rikkumised on laialdaselt levinud, mõjutavad inimesi kõikjal maailmas, ohustavad inimväärikust, põhjustavad või võimendavad sallimatust ja on sageli esimene märk võimalikust vägivallast ja konfliktidest; arvestades, et riigid peavad olema hoolikad, et usutunnistusest või veendumustest tingitud isikuvastaseid vägivallaakte ja ähvardusi ennetada, uurida ja sanktsioneerida, ning ühtlasi peavad riigid tagama selliste rikkumiste toimepanijate vastutusele võtmise;

I.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 21 kohaselt edendab ja kaitseb EL oma välispoliitika juhtpõhimõtete raames inimõiguste ja põhivabaduste universaalsust ja jagamatust ning inimväärikuse austamist;

J.  arvestades, et paljudes riikides esineb endiselt valitsuse või ühiskonna põlistatud usulisi piiranguid ja vastuolusid; arvestades, et riiklikud ja valitsusvälised osalejad ähvardavad ja kiusavad teatavaid usuvähemusi teistest rohkem; arvestades, et kogu maailmas ähvardatakse ja rünnatakse usu- ja veendumusvabaduse eest võitlevaid inimõiguste kaitsjad üha enam;

K.  arvestades, et nõukogu võttis selleks, et edendada ELi välispoliitika kaudu mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust, 2013. aasta juunis vastu ELi suunised mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse edendamise ja kaitse kohta ning 2016. aasta mais nimetas komisjon ametisse esimese erisaadiku mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse edendamiseks väljaspool ELi, kelle üheaastast mandaati on praeguseks kaks korda uuendatud;

L.  arvestades, et EL edendab usu- ja veendumusvabadust rahvusvahelisel tasandil ja mitmepoolsete foorumite kaudu, eelkõige etendades ÜRO Peaassamblees ja ÜRO Inimõiguste Nõukogus usu- ja veendumusvabaduse teemaliste resolutsioonide osas juhtrolli ning toetades ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööri mandaati ja tegevust, aga ka tehes koostööd samu seisukohti jagavate kolmandate riikidega;

M.  arvestades, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (2014–2020) üks peamisi rahastamisprioriteete on mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse edendamine, sh andes kodanikuühiskonnale usklike, mitteusklike ja eriti usu- ja veendumusvähemustesse kuuluvate isikute õiguste kaitsmiseks rohkem toetust, toetades inimõiguste kaitsjaid, võideldes usu ja veendumuste tõttu toimuva diskrimineerimise vastu ning edendades kultuuride- ja religioonidevahelist dialoogi; arvestades, et projekte, mis aitavad luua parema keskkonna mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse jaoks, on toetatud ka Euroopa Arengufondist ja ELi rahastamisvahenditest, nagu arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend, stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend ning ühinemiseelse abi rahastamisvahend;

1.  rõhutab, et mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadus, mida nimetatakse ELi dokumentide raamistikus ja käesolevas resolutsioonis kokkuvõtvalt usu- ja veendumusvabaduseks, on universaalne inimõigus, ELi alusväärtus ning inimväärikuse oluline ja vaieldamatu nurgakivi, mis mõjutab arvestataval määral iga inimest, sh tema identiteeti ja arengut, aga ka kogu ühiskonda; rõhutab, et igal inimesel peab olema vabadus korraldada oma eraelu vastavalt oma veendumustele; rõhutab, et usu- ja veendumusvabadus hõlmab ka õigust mitte uskuda, õigust uskuda teistlikke, mitteteistlikke, agnostitsistlikke või ateistlikke seisukohti ja õigust usust taganeda; kordab, et kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooni artikliga 18 ning Euroopa Liidu lepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud ELi väärtustega peavad kõik toimijad usu- ja veendumusvabadust igati kaitsma, edendama ja hoidma ning et seda tuleb usu- ja kultuuridevahelise dialoogi kaudu edendada; tuletab meelde riikide kohustust tagada usu- ja veendumusvabadus ja kõikide inimeste võrdne kohtlemine ilma kedagi usu või veendumuste alusel diskrimineerimata, et säilitada rahumeelne, demokraatlik ja pluralistlik ühiskond, kus austatakse mitmekesisust ja erinevaid veendumusi;

2.  on suures mures selle pärast, et viimastel aastatel on usu- ja veendumusvabaduse rikkumised ning usklike ja mitteusklike tagakiusamine kogu maailmas märkimisväärselt sagenenud; mõistab hukka usuküsimuste ärakasutamise poliitilistel eesmärkidel ning isikute või rühmade vastu suunatud vägivalla ja nende ahistamise ja sotsiaalse survestamise mõtete, südametunnistuse, usu või veendumuste tõttu; mõistab hukka etniliste ja usuliste rühmade, mitteusklike, ateistide ja kõigi muude vähemuste tagakiusamise ja nende vastu suunatud rünnakud, aga ka naiste ja tütarlaste või seksuaalsel sättumusel põhineva tagakiusamise; mõistab hukka usuvahetusele sundimise, sellised kahjulikud tavad nagu naiste suguelundite moonutamine või sundabielud ja teatavad muud usu või veendumustega seostatavad või nende ilmingutena tajutavad tavad, ning nõuab selliste rikkumiste puhul toimepanijate viivitamatut vastutusele võtmist; rõhutab, et usu- ja veendumusvabaduse rikkumised on sageli sõdade ja muude relvakonfliktide ajendiks või õhutajaks, põhjustades humanitaarõiguse rikkumisi, sh massimõrvu või genotsiidi; toonitab, et usu- ja veendumusvabaduse rikkumised õõnestavad demokraatiat, takistavad arengut ning kahjustavad muude põhivabaduste ja -õiguste kasutamist; rõhutab, et seetõttu peavad rahvusvaheline kogukond, EL ja selle liikmesriigid kinnitama oma tahet tagada kõigile usu- ja veendumusvabadus ning tugevdama selleks võetavaid meetmeid;

3.  toonitab, et kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 21 on EL ja selle liikmesriigid võtnud ELi välispoliitika üheks juhtpõhimõtteks kohustuse edendada inimõiguste austamist; peab väga kiiduväärseks asjaolu, et ELi 2013. aasta suunistega on usu- ja veendumusvabaduse edendamine ja kaitse integreeritud ka ELi välispoliitikasse ja -tegevusse, ning palub sellega seoses tungivalt tõhustada meetmeid, mille eesmärk on suuniste tutvustamine ja rakendamine;

4.  toonitab, et kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 17 on EL võtnud endale ülesandeks pidada kirikute ning usuliste, filosoofiliste ja mitteusuliste organisatsioonidega avatud, läbipaistvat ja korrapärast dialoogi; tõstab esile sellise dialoogi mõju muude inimõiguste austamisele; rõhutab, et mõned ELi rahvusvahelised partnerid on selliste religioonide- ja kultuuridevaheliste dialoogide suhtes väga avatud ning et sellised dialoogid on heaks lähtekohaks ka muudes valdkondades edusammude tegemiseks;

5.  rõhutab, kui oluline on jõuda mitteusklike inimesteni riikides, kus neil ei ole võimalik organiseeruda ega kogunemisvabadust kasutada;

ELi strateegia usu- ja veendumusvabaduse edendamiseks ja kaitsmiseks rahvusvaheliste suhete ja koostöö kaudu

6.  peab kiiduväärseks, et viimastel aastatel on usu- ja veendumusvabadust ELi välispoliitikas ja -tegevuses rohkem edendatud, eelkõige ELi üldise välis- ja julgeolekupoliitika strateegia ning ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava 2015–2019 kaudu; peab kiiduväärseks, et paljud partnerriigid on selle taustal hakanud suurema kohusetundega järgima inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 18;

7.  võtab teadmiseks, et vastusena parlamendi 4. veebruari 2016. aasta resolutsioonile lõi komisjoni president 2016. aastal usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva erisaadiku ametikoha; leiab, et erisaadiku nimetamine on oluline edusamm ja selge märk sellest, et usu- ja veendumusvabadust tunnustatakse ELi välispoliitikas ning nii kahepoolses kui ka mitmepoolses välistegevuses ja arengukoostöös järgitavate inimõiguste põhimõtete ühe osana; ergutab erisaadikut jätkama tegutsemist ja koostööd ning vastastikku täiendavat tööd ELi inimõiguste eriesindajaga, muu hulgas ELi suuniste edendamisel; märgib rõõmuga, et rahvusvahelise koostöö ja arengu volinik ning DG DEVCO toetavad erisaadikut aktiivselt;

8.  rõhutab, kui oluline on ühendada üksteist täiendaval ja vastastikku tõhustaval viisil jõud usu- ja veendumusvabaduse ning religioonidevaheliste ja -siseste, aga ka usundite, veendumuste, kultuuride ja filosoofiasuundade vaheliste dialoogide edendamiseks ja usuäärmusluse ennetamiseks, sest see aitab kaitsta usu- ja veendumusvabadust kogu maailmas ning eelkõige naaberriikides ja teistes riikides, kellega ELil on erisuhted; rõhutab, et ka mitteusulistel, humanistlikel ja ilmalikel organisatsioonidel on usuäärmusluse ennetamisel keskne roll;

9.  nõuab suurema koostöö tegemist, et vältida vähemuste tagakiusamist mõtete, südametunnistuse, usu või veendumuste pärast ja luua tingimused rahumeelseks kooseksisteerimiseks mitmekesises ühiskonnas, ning soovib pidevat dialoogi usujuhtide ja osaliste, õpetlaste, kirikute ja muude usuorganisatsioonide, mitteusklike rühmituste, riiklike inimõiguste institutsioonide, inimõiguste kaitsjate, naisõiguslaste, noorteorganisatsioonide, kodanikuühiskonna esindajate ja meedia vahel; palub Euroopa välisteenistusel ja ELi delegatsioonidel määrata koos oma arvukate koostööpartneritega kindlaks ühised eesmärgid usu- ja veendumusvabaduse edendamiseks inimõiguste alase dialoogi kaudu;

10.  on seisukohal, et usuküsimuste vähene tundmine ning asjaolu, et seda, millist rolli religioon suure osa inimkonna jaoks mängib, ei teata ega tunnistata, tekitab eelarvamusi ja stereotüüpe, mis suurendavad pingeid ja vääritimõistmist ning lugupidamatut ja ebaõiglast kohtlemist, mis tuleneb suurte elanikkonnarühmade seisukohtadest ja käitumisest; rõhutab, et haridus on maailmas usu- ja veendumusvabaduse säilitamiseks ja edendamiseks ning sallimatusega võitlemiseks väga oluline; palub meedias ja sotsiaalmeedias mõju omavatel isikutel osaleda positiivselt ja lugupidavalt avalikes aruteludes, vältida religioonide ja usklike kohta negatiivsete eelarvamuste ja stereotüüpide tekitamist ning kasutada oma sõnavabadust vastutustundlikult, nagu nõutakse ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 10;

11.  peab kahetsusväärseks, et mõnes riigis on juba olemas, jõustatakse või püütakse kehtestada seadusi, mille alusel on jumalateotus, usuvahetus või usust taganemine karistatavad tegevused, mille eest võib karistada ka surmanuhtlusega; mõistab hukka asjaolu, et üldiselt on nende seaduste eesmärk usu- ja veendumusvabaduse ning sõnavabaduse piiramine, kusjuures neid kasutatakse tihti vähemuste mahasurumiseks ja poliitiliseks rõhumiseks; juhib tähelepanu olukorrale teatavates riikides, kus on puhkenud või ähvardavad puhkeda konfliktid, mille ajendiks või õhutajaks on usuküsimused; nõuab, et EL näitaks välja suuremat poliitilist tahet ja seaks kõigile sellistele riikidele suunatud välispoliitikas prioriteediks diskrimineerivate seaduste kehtetuks tunnistamise ning inimõiguste kaitsjate represseerimise ja kodanikuühiskonna tegutsemisruumi usulistel põhjustel ahendamise lõpetamise; nõuab tungivalt, et EL alustaks kolmandate riikidega lepingute sõlmimise eesmärgil peetavate läbirääkimiste osana alati ka inimõiguste dialoogi, et käsitleda usu- ja veendumusvabaduse austamist;

12.  mõistab hukka Sahharovi auhinna laureaadi Raif Badawi jätkuva kinnipidamise ja ebaseadusliku kohtuprotsessi ning nõuab tungivalt, et Saudi Araabia ametiasutused vabastaksid ta viivitamatult ja tingimusteta;

13.  soovib, et Pakistani ametivõimud tagaksid Asia Bibi ja tema perekonna turvalisuse;

Usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegelev ELi erisaadik

14.  peab kiiduväärseks, et erisaadik on loonud tõhusad töövõrgustikud nii komisjonis kui ka nõukogu, Euroopa Parlamendi ja muude sidusrühmadega; palub erisaadikul anda igal aastal aru külastatud riikide ja temaatiliste prioriteetide kohta;

15.  palub nõukogul ja komisjonil hinnata erisaadiku mandaadi uuendamise käigus läbipaistvalt ja põhjalikult erisaadiku ametikoha vajalikkust ja sellega loodavat lisaväärtust; palub, et nõukogu ja komisjon läheneksid erisaadiku institutsioonilistele volitustele, suutlikkusele ja ülesannetele selle hinnangu põhjal asjakohaselt, kaaludes võimalust näha erisaadiku jaoks ette mitmeaastane ametiaeg ja iga-aastase aruandluse kohustus ning töötades kõikides asjakohastes ELi institutsioonides välja töövõrgustikud;

16.  toonitab, et erisaadik peaks eelkõige edendama mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadust ning õigust mitte uskuda, usust taganeda või järgida ateistlikke seisukohti, kuid samuti peaks ta pöörama tähelepanu mitteusklike olukorrale paigus, kus neid ähvardab oht; leiab, et erisaadiku ülesannete sekka võiks kuuluda ka ELi usu- ja veendumusvabaduse poliitika märgatavuse, tõhususe, sidususe ja usaldusväärsuse suurendamine kolmandates riikides, ta peaks esitama Euroopa Parlamendile, nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjonile iga‑aastasi eduaruandeid ning mandaadi lõpus ka põhjaliku tegevusaruande, samuti peaks ta tegema tihedat koostööd nõukogu inimõiguste töörühmaga;

17.  peab kiiduväärseks Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja tegevust, muu hulgas usu- ja veendumusvabaduse küsimuses; rõhutab, et institutsiooniliste volituste väljatöötamisel on oluline vältida erisaadiku ning Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ülesannete ja pädevuste kattumist;

18.  märgib, et mitu liikmesriiki on loonud hiljuti usu- ja veendumusvabaduste küsimusega tegelemiseks uusi ametikohti, mille tööülesanded sarnanevad erisaadiku omadele; rõhutab, et vaja on järjepidevat käsitust, mis hõlmaks kõigi usukogukondade ja mitteusklike õigusi; pooldab erisaadiku koostööd riikide ametnikega, kes tegelevad usu- ja veendumusvabaduse küsimusega väljaspool nende oma riiki, ning nõukogu inimõiguste töörühma ja Euroopa Parlamendiga; nõuab, et ELi delegatsioonid ja liikmesriikide saatkonnad tõhustaksid koostööd ning teeksid ühiseid ja vastastikuseid jõupingutusi, et tagada usu- ja veendumusvabaduse edendamisel kolmandates riikides järjepidev ja ühtne tegevus ning toetada usu- ja veendumusvabaduse rikkumistega kokku puutuvaid kogukondi ja üksikisikuid;

19.  soovitab kaaluda võimalust luua mitteametlik nõuandev töörühm, kuhu kuuluksid esindajad liikmesriikide usu- ja veendumusvabaduse küsimusega tegelevatest asutustest, muudest asjakohastest institutsioonidest ja Euroopa Parlamendist ning lisaks ka eksperdid, õpetlased ja kodanikuühiskonna esindajad, sh kirikute ja muude usuorganisatsioonide, aga ka mitteusuliste organisatsioonide esindajad;

20.  soovitab erisaadikul arendada veelgi edasi koostööd kolleegidega väljaspool ELi ja teha eelkõige tihedat koostööd Euroopa Liidu inimõiguste eriesindajaga ja ÜRO eriraportööridega, eriti usu- ja veendumusvabaduse eriraportööriga, ning toetada nende tegevust ja uurida võimalust käivitada ELi ja ÜRO ühiseid algatusi, mille käigus tegeletakse usurühmade ja -vähemuste, mitteusklike, usuvahetajate või -kritiseerijate ja usust taganejate diskrimineerimise probleemiga ning esitatakse ühiseid ettepanekuid sellise diskrimineerimise kaotamiseks; võtab teadmiseks ettepaneku luua ametlik iga‑aastane ÜRO egiidi all korraldatav rahvusvaheline usulise tagakiusamise ohvrite mälestuspäev;

ELi suunised usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta

21.  on seisukohal, et ELi suunistes on esitatud selged poliitilised suunad, põhimõtted, normid ja teemad prioriteetsete meetmete jaoks, samuti töövahend ELi esindajatele järelevalveks, hindamiseks, aruandluseks ja demaršideks kolmandates riikides, ning nendega tagatakse ELile ja selle liikmesriikidele tugev strateegiline lähenemisviis, et mängida kolmandates riikides mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse edendamisel tõhusat rolli;

22.  nõuab, et usu- ja veendumusvabadust käsitlevaid ELi suuniseid hakataks kiiremas korras tõhusalt rakendama, et muuta EL usu- ja veendumusvabaduse edendamisel maailmas veelgi mõjukamaks; rõhutab, et usu- ja veendumusvabaduse paremaks edendamiseks ELi välispoliitika ja rahvusvahelise koostöö raames on äärmiselt oluline mõista, kuidas ideed, religioon ning muud kultuuri vormid ja veendumused, sh mitte uskumine, ühiskonda kujundavad ja mõjutavad; nõuab, et tagakiusamise, diskrimineerimise ja vägivallaga silmitsi seisvate mitteusklike, ateistide ja usust taganejate olukorrale pöörataks sama palju tähelepanu;

23.  nõuab usu- ja veendumusvabadust puudutavate teadmiste suurendamist ning peab sellega seoses kiiduväärseks jõupingutusi, mida Euroopa välisteenistus ja komisjon on seni teinud, et pakkuda ELi ametnikele ja liikmesriikide diplomaatidele koolitusi religioonide ja veendumuste ning nende ajaloo, aga ka usuvähemuste ja mitteusklike olukorra kohta, järgides samal ajal pluralismi ja neutraalsuse põhimõtteid; rõhutab aga vajadust laiemate ja süstemaatilisemate koolitusprogrammide järele, mis suurendaksid ELi ja liikmesriikide ametnike ja diplomaatide seas ELi suuniste tundmist ja kasutamist ning tugevdaksid koostööd erisaadikuga; soovitab kaasata sellesse koolitusprotsessi õpetlased ning kõik kirikud, usukogukonnad ja -ühendused, aga ka mitteusulised organisatsioonid ning inimõiguste ja kodanikuühiskonna organisatsioonid; palub komisjonil ja nõukogul tagada selliste koolitusprogrammide jaoks piisavad vahendid;

24.  palub komisjonil ja Euroopa välisteenistusel tagada, et ELi aastaaruannetesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas lisatakse edaspidi peatükk usu- ja veendumusvabaduse kohta ning et ELi suuniste täitmise kohta koostatakse eduaruanded, mis esitatakse Euroopa Parlamendile ja nõukogule; nendib, et ELi suunistes on ette nähtud, et nõukogu inimõiguste töörühm hindab nende suuniste rakendamist pärast kolme aasta möödumist, kuid sellist hindamist ei ole esitatud ega avalikustatud; nõuab hindamise viivitamatut avalikustamist; on seisukohal, et selles hindamises tuleks tõsta esile parimad tavad, teha kindlaks valdkonnad, kus on arenguruumi, ja esitada rakendamise kohta konkreetsed soovitused koos kindlaksmääratud ajakava ja vahe‑eesmärkidega, mida igal aastal regulaarselt hinnatakse; nõuab, et see hindamine lisataks ELi aastaaruannetesse inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas;

25.  rõhutab vastutust, mis lasub kõigi ELi delegatsioonide ning ÜJKP missioonide inimõiguste keskustel, muu hulgas seoses usu- ja veendumusvabadusega; nõuab, et nendele delegatsioonidele ja missioonidele eraldataks piisavad vahendid, et neil oleks võimalik täita oma ülesandeid, st jälgida ja hinnata inimõiguste ja muu hulgas usu- ja veendumusvabaduse seisukohast murettekitavaid olukordi ja neist teatada;

26.  tuletab meelde, kui olulised on inimõigustealased riigistrateegiad, millega kohandatakse ELi meetmeid iga riigi konkreetse olukorra ja vajaduste järgi; nõuab, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusega seotud teemadele pöörataks piisavat tähelepanu ning ELi meetmed kavandataks nii, et juhul, kui mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on ohus, saab neid probleeme lahendada inimõigustealaste riigistrateegiate raames; kordab oma nõudmist, et Euroopa Parlamendi liikmetele antaks juurdepääs inimõigustealaste riigistrateegiate sisule;

Mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadust edendavad EL meetmed mitmepoolsetel foorumitel

27.  kiidab heaks ELi pühendumise usu- ja veendumusvabaduse edendamisele mitmepoolsetel foorumitel, eriti ÜROs, Euroopa Nõukogus, OSCEs ja Islami Koostöö Organisatsiooniga (OIC); toetab sellega seoses ELi koostööd ÜRO usu- ja veendumusvabaduse eriraportööriga ning ÜRO inimõiguste ülemvoliniku bürooga; soovitab, et EL jätkaks usu- ja veendumusvabaduse teemaliste resolutsioonide valdkonnas juhtiva rolli etendamist ÜRO Peaassamblees ja ÜRO Inimõiguste Nõukogus ning püüaks jätkuvalt luua liite ja kaitsta ühiseid seisukohti kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega; palub Euroopa Liidul ja Islami Koostöö Organisatsioonil kaaluda võimalust koostada ÜRO raamistikus ühine resolutsioon usu- ja veendumusvabaduse kohta;

ELi rahastamisvahendid

28.  on rahul, et usu- ja veendumusvabadus on seatud demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi üheks prioriteediks; tõdeb, et alates ELi suuniste vastuvõtmisest on demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist usu- ja veendumusvabaduse edendamisega seotud projektidele eraldatud rohkem vahendeid; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tagama, et ELi diplomaatiline töö inimõiguste (sh usu- ja veendumusvabaduse) edendamiseks ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendist rahastatavad projektid täiendavad üksteist, ning nõuab, et vahendite eraldamisel järgitaks pluralismi, neutraalsuse ja õigluse põhimõtteid; rõhutab, et usu- ja veendumusvabadust saab toetada ka muudest rahastamisvahenditest kui inimõigustele suunatud fondidest, muu hulgas näiteks konfliktide ennetamisele või haridusele ja kultuurile suunatud rahastamisvahenditest; palub komisjonil ja nõukogul tagada, et ELi välisrahastamisvahenditest eraldatakse usu- ja veendumusvabadusega seotud projektidele mitmeaastase finantsraamistiku 2021–2027 ajal piisavalt vahendeid; nõuab, et demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendile eraldataks vahendid, millest rahastada ähvarduste või tagakiusamise ohvriks langenud vabamõtlejate ja inimõiguslaste kaitset või päritoluriigist välja toimetamist;

29.  nõuab, et rahaliste vahendite läbipaistvaks eraldamiseks tehtaks suuremaid jõupingutusi ning et usuorganisatsioonide tegevust ja seda, kuidas nad neid vahendeid kasutavad, jälgitaks;

30.  toonitab, et ELi rahu, julgeoleku, konfliktiennetuse, arengu ja koostöö poliitikas seistakse silmitsi probleemidega, millele lahenduste leidmiseks tuleb teha koostööd muu hulgas kirikute, usujuhtide, õpetlaste, usu- ja veendumuskogukondade ja -ühendustega ning nii usu- kui ka mitteusuliste organisatsioonidega, sest neil kõigil on kodanikuühiskonnas väga oluline osa; tunnistab, kui oluline on võtta arvesse kogukondade heaks ja koos kogukondadega tegelikku arendus- ja humanitaartööd tegevate kirikute, usu- ja veendumuskogukondade ja -ühenduste ning usu- ja mitteusuliste organisatsioonide mitmekesisust; palub nõukogul ja komisjonil võtta usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitsega seotud eesmärke ja meetmeid vajaduse korral arvesse nendele poliitikavaldkondadele suunatud rahastamisvahendite tegevuse kavandamisel (Euroopa Arengufond, arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahend, stabiilsuse ja rahu edendamise rahastamisvahend ja ühinemiseelse abi rahastamisvahend ning muud rahastamisvahendid, mis võidakse asjaomastes valdkondades pärast 2020. aastat luua);

o
o   o

31.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO‑le.

(1) ELT C 65, 19.2.2016, lk 174.
(2) ELT C 136 E, 11.5.2012, lk 53.
(3) ELT C 35, 31.1.2018, lk 77.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0500.
(5) ELT C 265, 11.8.2017, lk 130.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0502.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0494.
(8) ELT L 77, 15.3.2014, lk 85.

Viimane päevakajastamine: 12. november 2019Õigusalane teave