Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/2103(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0466/2018

Esitatud tekstid :

A8-0466/2018

Arutelud :

PV 16/01/2019 - 19
CRE 16/01/2019 - 19

Hääletused :

PV 16/01/2019 - 21.9
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0032

Vastuvõetud tekstid
PDF 176kWORD 70k
Kolmapäev, 16. jaanuar 2019 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Põhiõiguste olukord Euroopa Liidus 2017. aastal
P8_TA(2019)0032A8-0466/2018

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2019. aasta resolutsioon põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus 2017. aastal (2018/2103(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

–  võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle jõustumist ELis 21. jaanuaril 2011 vastavalt nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsusele 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel(1),

–  võttes arvesse nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust(2),

–  võttes arvesse nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel(3),

–  võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsust 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega(4),

–  võttes arvesse komisjoni 2017. aasta aruannet ELi põhiõiguste harta kohaldamise kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 2014. aasta ELi korruptsioonivastase võitluse aruannet (COM(2014)0038),

–  võttes arvesse komisjoni 6. juuni 2011. aasta teatist „Võitlus korruptsiooniga Euroopa Liidus“ (COM(2011)0308),

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu vähemuste ja diskrimineerimise teist uuringut (EU‑MIDIS II),

–  võttes arvesse komisjoni 30. augusti 2017. aasta teatist „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku vahehindamine” (COM(2017)0458),

–  võttes arvesse varasemates raportites sisalduvaid viiteid põhiõiguste olukorra kohta Euroopa Liidus,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ning teiste Euroopa ja rahvusvaheliste institutsioonide ja ametite varasemaid resolutsioone,

–  võttes arvesse riikide, Euroopa ja rahvusvaheliste vabaühenduste aruandeid,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti, Euroopa Nõukogu ja Veneetsia komisjoni tööd,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannet põhiõiguste kohta 2017. aastal(6),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti uuringut „Antisemitism – ülevaade kättesaadavatest andmetest Euroopa Liidus 2006.–2016. aastal“,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikat,

–  võttes arvesse oma 15. aprilli 2015. aasta resolutsiooni rahvusvahelise romade päeva puhul romade diskrimineerimise kohta Euroopas ja II maailmasõja ajal toimunud romade genotsiidi mälestuspäeva tunnustamise kohta ELis(7),

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni põhiõiguste aspekti kohta romade integreerimisel ELis ja romavastasusega võitlemise kohta(8),

–  võttes arvesse oma 1. juuni 2017. aasta resolutsiooni antisemitismi vastu võitlemise kohta(9),

–  võttes arvesse oma 12. aprilli 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Vahemerel ja vajaduse kohta töötada välja ELi terviklik rändekäsitus(10),

–  võttes arvesse oma 7. veebruari 2018. aasta resolutsiooni vähemuste kaitse ja mittediskrimineerimise kohta ELi liikmesriikides(11),

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, põhiseaduskomisjoni, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning petitsioonikomisjoni tööd,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A8‑0466/2018),

A.  arvestades, et õigusriigi põhimõtte austamine on põhiõiguste kaitsmise eeltingimus, ning arvestades, et liikmesriikidel lasub lõplik kohustus kaitsta kõigi inimeste inimõigusi, jõustades ja rakendades rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid lepinguid ja konventsioone; arvestades, et õigusriigi põhimõtet, demokraatiat ja põhiõigusi tuleks pidevalt tugevdada; arvestades, et mis tahes katsed neid põhimõtteid õõnestada on kahjulikud mitte ainult asjaomasele liikmesriigile, vaid kogu liidule; arvestades, et korruptsioon kujutab endast ohtu demokraatiale, õigusriigi põhimõttele ja põhiõigustele ning kahjustab kõiki liikmesriike ja ELi tervikuna; arvestades, et korruptsioonivastase õigusraamistiku rakendamine on liikmesriikides jätkuvalt ebaühtlane;

B.  arvestades parlamendi resolutsioonides ja raportites tehtud arvukaid üleskutseid, et liikmesriigid rakendaksid nõuetekohaseid poliitikameetmeid, millega tagatakse puuetega inimeste, eakate ning kõige kaitsetumate isikute sotsiaal-, poliitiliste ja majanduslike õiguste austamine; arvestades, et vähemuste õigused ja õigusriigi põhimõte on tihedalt omavahel seotud; arvestades, et ELi lepingu artiklis 2 on sõnaselgelt nimetatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õigusi, ning arvestades, et need õigused väärivad samasugust käsitlemist nagu teised aluslepingutes sätestatud õigused;

C.  arvestades, et rändajate ja varjupaigataotlejate saabumine Euroopasse jätkus ka 2017. aastal, kuid piire ja sadamaid suletakse üha suuremal määral; arvestades, et see tegelikkus nõuab tõelist ELi solidaarsust, et luua adekvaatsed vastuvõtustruktuurid neile, kes kõige rohkem abi vajavad ja kes on kõige kaitsetumad; arvestades, et paljud rändajad ja varjupaigataotlejad, kes püüavad jõuda ELi, annavad end inimkaubitsejate ja kurjategijate meelevalda ning nad on kaitsetud oma õiguste rikkumise eest, sealhulgas vägivalla, väärkohtlemise ja ärakasutamise tõttu; arvestades, et naiste ja laste puhul on suurem oht, et inimkaubitsejad nendega kaubitsevad ja neid seksuaalselt väärkohtlevad, ning seetõttu on vaja luua lastekaitsesüsteemid ja neid tugevdada, et ennetada lastevastast vägivalda, laste väärkohtlemist, hooletusse jätmist ja ärakasutamist ning sellele reageerida kooskõlas Valletta tegevuskava raames võetud kohustustega ja parlamendi 3. mai 2018. aasta resolutsiooniga lapsrändajate kaitse kohta(12);

D.  arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu terrorismivastases võitluses inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse eriraportöör on oma aruandes seisukohal, et riikidel on kohustus kaitsta oma elanikkonda terroriaktide eest, kuid julgeolekumeetmed, sealhulgas terrorismivastased meetmed, tuleb ellu viia õigusriigi põhimõtte kaudu ning nendega tuleb austada põhiõigusi;

E.  arvestades, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2014. aasta märtsis avaldatud aruandest „Naistevastane vägivald: kogu Euroopa Liitu hõlmav uuring“ nähtub, et kolmandik kõikidest Euroopa naistest on kogenud vähemalt korra täiskasvanuelu jooksul füüsilist või seksuaalset vägivalda, 20 % on kogenud ahistamist veebis, ühte naist kahekümnest on vägistatud ning enam kui üks kümnest on kannatanud seksuaalvägivalla all, mis on hõlmanud jõu kasutamist, ning rõhutab, et naiste vastu suunatud vägivallaga tuleb tegeleda kõigis ELi liikmesriikides, kaasa arvatud nendes, kes ei ole veel Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (Istanbuli konventsiooni) ratifitseerinud, arvestades probleemi ulatust, vägivalla tõsiseid tagajärgi ning selle mõju naiste elule ja ühiskonnale tervikuna; arvestades, et puuetega naised kannatavad suurema tõenäosusega pere- ja seksuaalvägivalla all kui puueteta naised;

F.  arvestades, et naised ja tüdrukud kogevad ELis struktuurset soolist ebavõrdsust eri vormides ja eri keskkondades, sealhulgas soolist diskrimineerimist, seksuaalset ahistamist, soolist vägivalda ja naisi alavääristavat vihakõne, mis piirab tõsiselt nende võimalusi kasutada oma õigusi ja osaleda ühiskondlikus elus võrdsetel alustel; arvestades, et 2017. aastal suurendas #MeToo liikumine teadlikkust seksuaalse ahistamise ning seksuaalse ja soopõhise vägivalla ulatusest ja intensiivsusest, millega naised kokku puutuvad; arvestades, et #MeToo liikumine edendas positiivselt soolist võrdõiguslikkust, kuid seksuaalne ahistamine ja seksuaalne ja sooline vägivald on endiselt laialt levinud; arvestades, et viimastel aastatel on teatatud naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse vastase tegevuse hoogustumisest ELis; arvestades, et liikmesriikide erineva poliitika ja õigusaktide tõttu ei ole ELi naistel võrdset abordiõigust;

G.  arvestades, et demokraatlikus ühiskonnas on sõna- ja kogunemisvabadus vahend, mille abil inimesed saavad osaleda avalikus arutelus ja edendada sotsiaalset muutust; arvestades, et meediavabadus, pluralism ja sõltumatus on väljendusvabaduse äärmiselt olulised osad ning ELi ja selle liikmesriikide demokraatliku toimimise seisukohast väga tähtsad; arvestades, et ajakirjanikke ja muid meediaosalejaid ELis ohustavad riiklike ja valitsusväliste osalejate rünnakud, ähvardused ja surve, kusjuures ette tuleb isegi nende tapmist; arvestades, et ajakirjanik Daphne Caruana Galizia, kes uuris maksudest kõrvalehoidumise skandaale, maksupettusi, korruptsiooni ja rahapesu, mõrvati Maltal pärast seda, kui ta oli teada andnud mitmest ähvardusest, ning et kuritegude toimepanijate täielikuks tuvastamiseks ja nende kohtu ette toomiseks on vaja sõltumatuid uurimisi; arvestades ajakirjanduse, aga ka kodanikuühiskonna organisatsioonide olulist rolli demokraatlikus ühiskonnas;

H.  arvestades, et põhiõiguste harta artikli 21 lõikes 1 on sätestatud, et keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvi, puude, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, usutunnistuse või veendumuste, keele, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel; arvestades, et mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus on tagatud põhiõiguste harta artikliga 10 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 9; arvestades, et visalt püsivaid rassistlikke ja ksenofoobseid hoiakuid hakatakse liikmesriikides tavapäraseks pidama ning arvamusliidrid ja poliitikud kogu ELis võtavad neid omaks, edendades sotsiaalset kliimat, mis soodustab rassismi, diskrimineerimise ja vihakuritegude lokkamist; arvestades, et need hoiakud on vastuolus Euroopa ühiste väärtustega, mida on kohustunud kaitsma kõik liikmesriigid;

I.  arvestades, et rändajad, rändajate järeltulijad ja sotsiaal‑kultuuriliste vähemusrühmade liikmed seisavad jätkuvalt silmitsi laialt levinud diskrimineerimisega kogu ELis ja kõigis eluvaldkondades; arvestades, et FRA uuringutes rõhutatakse, et ärakasutamise ohvrid, kes elavad riigis ebaseaduslikult, kardavad oma sisserändaja staatuse tõttu ametiasutuste poole pöörduda ja see suurendab kuriteo ohvriks sattumise ohtu; arvestades, et vaatamata komisjonile tehtud mitmele üleskutsele on vähemuste tõhusaks kaitseks astutud vaid väheseid samme;

J.  arvestades, et FRAst on saanud tippkeskus põhiõigusi puudutavate tõendite esitamisel ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele;

Õigusriigi põhimõte, demokraatia ja põhiõigused

1.  kinnitab, et õigusriigi tõhusa toimimise tagamiseks igas ühiskonnas on äärmiselt oluline võimude lahusus ja kohtusüsteemi sõltumatus; tuletab meelde, et see kontseptsioon on sätestatud 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsioonis ja ELi põhiõiguste harta artiklis 47 ning eelkõige põhimõtetes, mis puudutavad võrdsust seaduse ees, süütuse presumptsiooni ning õigust õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele seaduslikult loodud, pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus; tuletab meelde, et need põhiväärtused inspireerisid Euroopa Liidu aluslepingute sissejuhatavate artiklite koostamist, mille kõik liikmesriigid on omal tahtel heaks kiitnud ja võtnud kohustuse järgida; märgib, et ei riiklik suveräänsus ega ka subsidiaarsuse põhimõte saa õigustada seda, et liikmesriik keeldub süstemaatiliselt järgimast Euroopa Liidu põhiväärtusi ja ELi aluslepinguid;

2.  tuletab meelde, et õigusriigi põhimõte on osa kõikidest ELi lepingu artiklis 2 loetletud väärtustest ja nende eeltingimus; kutsub kõiki asjaomaseid ELi ja riigi tasandil osalejaid, sealhulgas valitsusi, parlamente ja kohtuametnikke üles suurendama pingutusi õigusriigi põhimõtte järgimiseks ja tugevdamiseks; tuletab meelde, et need osalejad vastutavad õigusriigiga seotud probleemide lahendamise eest ning neil on oluline roll õigusriigi mis tahes kahjustumise vältimisel, mis ei tähenda seaduste tingimusteta rakendamist, vaid demokraatlikku nõusolekut seadustest juhinduda, järgides täielikult rahvusvahelisi konventsioone ning eelkõige demokraatliku opositsiooni ja vähemuste õigusi;

3.  mõistab kindlalt hukka mõne liikmesriigi valitsuse jõupingutused nõrgestada võimude lahusust ja kohtuasutuste sõltumatust; on mures, et hoolimata sellest, et enamik liikmesriike on võtnud vastu õigusaktid, millega tagatakse kohtuasutuste sõltumatus ja erapooletus kooskõlas Euroopa Nõukogu standarditega, esineb endiselt probleeme nende standardite kohaldamisega, mis avab riiklikud kohtuasutused poliitilisele mõjutamisele ja suurendab avalikkuse poolt tajutavat sekkumist kohtumenetlusse ja üksikute kohtunike erapoolikust; tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 17 lõike 1 kohaselt on komisjonil aluslepingute täitmise järelevalvajana õigus ja volitus kontrollida aluslepingute ja institutsioonide poolt aluslepingutega kooskõlas võetud meetmete kohaldamist, tagades sealhulgas õigusriigi põhimõtte ja muude ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtuste järgimise liikmesriikide poolt;

4.  võtab teadmiseks jõupingutused, mida komisjon ja nõukogu on teinud selleks, et kõik liikmesriigid austaksid täielikult õigusriigi põhimõtet, demokraatiat ja põhiõigusi, kuid märgib ka ELi lepingu artikli 7 lõiget 1 käsitlevate menetluste vähest mõju; on seisukohal, et ELil peaks olema lubatud alustada rikkumismenetlusi liikmesriikide suhtes, kes ei austa ELi lepingu artiklis 2 sätestatud väärtusi, ja et ELi lepingu artiklit 7 tuleks rakendada juhul, kui muud vahendid ei anna tulemusi; on arvamusel, et liidu ebatõhusus ELi lepingu artiklis 2 osutatud väärtuste oluliste ja püsivate rikkumiste lõpetamisel mõnes liikmesriigis vähendab liikmesriikidevahelist kindlustunnet ja ELi usaldusväärsust; juhib lisaks tähelepanu sellele, et jätkuv karistamatus julgustab teisi liikmesriike samal viisil tegutsema; kutsub nõukogu üles hindama kõiki rikkumismenetlusi ja võimalikke sanktsioone käsitlevaid komisjoni ja Euroopa Parlamendi ettepanekuid ning nende suhtes järelmeetmeid võtma;

5.  tuletab meelde vajadust kõigis liikmesriikides õigusriigi, demokraatia ja põhiõiguste olukorra erapooletu ja regulaarse hindamise järele; rõhutab, et kõnealune hindamine peab tuginema objektiivsetele kriteeriumidele; tuletab sellega seoses meelde, et nõukogul on ka oluline roll õigusriigi põhimõtte ja teiste ELi lepingu artiklis 2 osutatud väärtuste kaitsmisel, ning tunnustab mõnede liikmesriikide jõupingutusi, et tagada nõukogus kõigi liikmesriikide õigusriigi olukorra regulaarne hindamine; kutsub nõukogu üles kiiresti selles suunas edusamme tegema; tuletab samuti meelde parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile ELi demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta(13); kordab oma üleskutset, et komisjon esitaks ELi toimimise lepingu artikli 295 alusel ettepaneku demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi käsitleva liidu pakti (ELi pakt) sõlmimiseks institutsioonidevahelise kokkuleppe vormis, milles sätestatakse liidu institutsioonide ja liikmesriikide koostöö hõlbustamise kord ELi lepingu artikli 7 raames; on seisukohal, et see oleks õiglane, tasakaalustatud, regulaarne ja ennetav mehhanism mis tahes ELi lepingu artiklis 2 loetletud väärtuste rikkumiste suhtes, mis võib toimida sarnaselt majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaastale; tuletab meelde olemuslikku seost õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste vahel ning vajadust suurendada kõigi eurooplaste teadlikkust ELi ühistest väärtustest ja põhiõiguste hartast; rõhutab, kui oluline on, et Euroopa Parlament saadaks liikmesriikidesse ad hoc delegatsioone, kui on selgeid tõendeid tõsiste demokraatia, õigusriigi põhimõtte ja põhiõiguste rikkumiste kohta;

6.  on seisukohal, et igasugune õigusriigi põhimõtte hindamine peaks põhinema kindlatel, objektiivsetel ja võrreldavatel andmetel ja analüüsil; tuletab meelde, et põhiõigused tuleks lisada kõigi seadusandlike ettepanekute mõjuhinnangutesse; väljendab sellega seoses heameelt FRA uue Euroopa Liidu põhiõiguste infosüsteemi (EFRIS) üle, mis koondab kogu olemasoleva teabe põhiõiguste kohta, mida esitatakse ÜRO, Euroopa Nõukogu ja ELi tasandi eri mehhanismide raames;

7.  juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu üheks peamiseks prioriteediks on endiselt liikmesriikide kohtusüsteemide kvaliteedi, sõltumatuse ja tõhususe parandamine, eelkõige kohtunike, prokuröride ja juristide puhul; rõhutab, et liikmesriikide õigus- ja kohtusüsteemides on vaja võtta kiiresti kasutusele sootundlik vaatenurk, sealhulgas soolise võrdõiguslikkuse komponendi arendamine ja institutsionaliseerimine kõigi kohtutöötajate koolituskavade abil;

8.  rõhutab, et korruptsioon ei kujuta endast mitte üksnes olulist süstemaatilist takistust demokraatia elluviimisele ja õigusriigi põhimõtte järgimisele, vaid see võib põhjustada ka arvukaid põhiõiguste rikkumisi, ohustades sellega kõigi kodanike võrdse kohtlemise põhimõtte järgmist; väljendab muret mõnedes liikmesriikides esitatud seadusandlike algatuste pärast, mis võivad ümber pöörata varasemalt korruptsiooni ennetamise toetamiseks tehtud reformid; kutsub sellega seoses kõiki liikmesriike ja ELi institutsioone üles kindlalt võitlema süstemaatilise korruptsiooni vastu ning välja töötama tõhusaid vahendeid korruptsiooni ennetamiseks, selle vastu võitlemiseks ja selle eest karistamiseks ning jälgima korrapäraselt avalike vahendite kasutamist; kutsub liikmesriike ja ELi institutsioone seetõttu üles hõlbustama Euroopa Prokuratuuri kiiret loomist; palub nendel liikmesriikidel, kes ei ole veel teatanud oma kavatsusest Euroopa Prokuratuuriga ühineda, seda teha; peab kahetsusväärseks komisjoni otsust mitte avaldada teist kaks korda aastas avaldatavat aruannet korruptsiooni kohta ELis ning nõuab tungivalt, et ta jätkaks oma korruptsioonivastase võitluse aruannete avaldamist; rõhutab, et korruptsioonivastased teabelehed osana Euroopa poolaastast ei ole piisavalt tõhus meede, et tagada korruptsiooni kindel võtmine päevakorda; väljendab heameelt seoses komisjoni avaldusega tema teatises „Võitlus korruptsiooniga“, et ta taotleb heakskiitu osalemiseks Euroopa Nõukogu asutatud korruptsioonivastases riikide ühenduses (GRECO);

9.  rõhutab, kui tähtis on liikumis- ja elukohavabadus, mis on üks peamine ELi tagatud põhiõigus; rõhutab, et Brexit mõjutab otseselt miljonite Euroopa kodanike elu, eelkõige Ühendkuningriigis elavate ELi kodanike ja ELi 27 liikmesriigis elavate Ühendkuningriigi kodanike elu, ning rõhutab, et inimeste põhiõiguste kaitse peaks olema sama tähtis kui muud aspektid; nõuab liikumisvabaduse alusel liidus oma elukohta vahetanud ELi kodanike ja nende perede põhiõiguste kaitsmist pärast Brexitit;

10.  rõhutab, et igasugune organiseeritud kuritegevuse või terrorismivastane tegevus või meede peab järgima demokraatiat, õigusriigi põhimõtet ja põhiõigusi ELis; märgib murelikult, et avaliku sektori asutused kasutavad üha rohkem haldusmeetmeid, mis on vastuolus õigusriigi põhimõttega, ja et selle valdkonna poliitikas sooritatakse aina enam kuritegusid ja õigusrikkumisi, eriti seoses meetmetega, mis võetakse riigi nimel erakorralises olukorras; palub liikmesriikidel tagada, et kõik erakorralist olukorda käsitlevad õigusaktid oleksid kooskõlas proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtetega ning et selles küsimuses võetud meetmed oleksid selgelt ajaliselt piiritletud ja neile oleks tagatud demokraatlik ja korrapärane järelevalve; ei kiida heaks sisserände ja terrorismi omavahelist segiajamist ning terrorismivastaste meetmete kasutamist teatavate rändeliikumiste kontrollimiseks;

Ränne

11.  mõistab hukka rändajaid ja pagulasi kahjustav väärkohtlemine ja inimõiguste rikkumine, eriti seoses territooriumile juurdepääsu, vastuvõtutingimuste, varjupaigamenetluste, sisserändajate kinnipidamise ja kaitsetute isikute kaitsega, ning tuletab meelde, kui oluline on, et liikmesriigid võtaksid täielikult üle liidus vastu võetud ühise varjupaigapaketi ja järgiksid seda; tuletab meelde, et alaealised moodustavad peaaegu kolmandiku varjupaigataotlejatest ning on eriti kaitsetud; kutsub ELi ja liikmesriike üles tõhustama oma jõupingutusi, et takistada saatjata alaealiste kadumist; tuletab meelde, et varjupaigaõigus on selgesõnaliselt kaitstud harta artiklis 18; märgib murega, et kiirmenetlused ja turvaliste riikide nimekirjad ning tagasisaatmine Dublini menetluse raames seab LGBTI‑inimestest varjupaigataotlejad kõrgendatud ohtu, et nad saadetakse tagasi enne, kui nad on jõudnud oma varjupaigataotlust kolmandas või muus liikmesriigis põhjendada, juhul, kui nad kardavad tagakiusamist nende seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi, soolise eneseväljenduse või sooliste eripärade alusel;

12.  kutsub liikmesriike üles paluma oma ametiasutustelt, et need uuriksid, kas nende õiguspäraseid eesmärke saaks saavutada vähem sunniviisiliste meetmete abil kui kinnipidamine, ja õigustama täiel määral faktide ja juriidiliste argumentidega, kui varjupaigataotlejate, pagulaste ja rändajate puhul valitakse kinnipidamine; tuletab meelde, et kõik liikmesriigid on allkirjastanud Genfi konventsioonid ja seetõttu peavad tagama nende kõikide sätete järgimise, sõltumata olukorrast; rõhutab kahekordset diskrimineerimist, millega puutuvad kokku naissoost rändajad, olles nii rändajad kui ka naised, ja erilisi asjaolusid, millega nad oma rändeteel ja eelkõige kinnipidamis- ja vastuvõtukeskustes potentsiaalselt kokku puutuma peavad, eriti ahistamist ja ründeid nende turvalisuse, füüsilise puutumatuse ja eraelu vastu, ning nende vajadust naiste hügieenitoodetele juurdepääsu ja reproduktiivtervishoiu järele; nõuab naisi kaitsvate süsteemide loomist ja nende tugevdamist, et vägivalda, väärkohtlemist, hooletusse jätmist ja ärakasutamist, mille ohvrid naised on, ennetada ja nendega võidelda vastavalt Valletta tegevuskavas sätestatud kohustustele;

13.  juhib tähelepanu, et UNICEF on mitmel korral väitnud, et kinnipidamine ei saa mitte mingil juhul olla seotud lapse parimate huvidega, ning et on vaja töötada välja alternatiivid kinnipidamisele, olenemata sellest, kas lapsed on koos perekonnaga või saatjata; nõuab erimenetluste väljatöötamist ja kehtestamist, et tagada kõikide laste kaitse kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga; rõhutab, et perekonnaliikmetest eraldamisel, isegi kinnipidamise korral, satuvad naised ja lapsed suuremasse ohtu; rõhutab lisaks, kui oluline on püüda kõigis lastega seotud küsimustes järgida põhimõtet, et lapse parimaid huve tuleb arvesse võtta, ning kui oluline on see, kuidas praktikas rakendatakse õigust olla ära kuulatud; tuletab meelde, et põhiõiguste harta artikliga 14 ja lapse õigusi käsitlevate ÜRO konventsiooni artikliga 28 tagatakse õigus haridusele igale lapsele, sealhulgas lapsrändajatele ja -pagulastele, olenemata nende õiguslikust seisundist, ja nii saatjata kui ka saatjaga lastele, ning sellega ei tohiks kaasneda eraldi kooliskäimist ega segregatsiooni; kutsub seetõttu liikmesriike üles tagama, et lapsrändajatele ja -pagulastele antaks kiiresti pärast nende saabumist juurdepääs formaalharidusele ja informaalsele haridusele; rõhutab, et liikmesriigid peaksid tagama, et lapsrändajatele ja -pagulastele pakutaks tõhusat keelelist, sotsiaalset ja psühholoogilist tuge, mis põhineb nende vajaduste individuaalsel hindamisel; on mures marginaliseeritud rühmadesse kuuluvate varjupaigataotlejate erivajaduste ja kaitsetuse pärast ning kutsub liikmesriike üles tagama, et turvalisuse, tervishoiu ja õigusliku tunnustamisega seotud erivajadused on rahuldatud;

14.  juhib tähelepanu, et liidu meetmed rände valdkonnas peavad tuginema solidaarsuse põhimõttele ning mõistab hukka need liikmesriigid, kes seda põhimõtet selgelt rikuvad; kutsub nõukogu üles liikuma kiiresti edasi Dublini määruse reformimisega, mida ta praegu blokeerib ja mis takistab Euroopa ühise varjupaigasüsteemi korralikku toimimist; rõhutab, et liikmesriigid peaksid jätkama kaitsega seotud mitmesuguste kavade kehtestamist näiteks sellistes valdkondades nagu ümberasustamine ja humanitaarsetel põhjustel vastuvõtmine, mis võib rahvusvahelist kaitset vajavatele isikutele anda võimaluse siseneda ELi, et seal varjupaika taotleda; julgustab liikmesriike hõlbustama humanitaarviisade ja korrapäraste liikuvuskavade kehtestamist, et edendada seaduslikke ja turvalisi võimalusi ELi sisenemiseks, eriti kaitset vajavate isikute jaoks, ning tagada nende juurdepääs teenustele ja põhiõigustele, sõltumata nende õiguslikust seisundist; rõhutab, et liikmesriigid peavad vastutama ELi rändepoliitika hajutamise eest, sealhulgas koostöö eest selliste kolmandate riikidega, kus ÜRO pagulaste ülemvolinik on teatanud tõsistest inimõiguste rikkumistest ja kuritarvitamistest; on seisukohal, et liit peaks kandma juhtrolli ümberasustamise alastes jõupingutustes üleilmsel tasandil; tuletab meelde, et kõik liikmesriigi võetavad meetmed, kui ta tegutseb ELi õiguse raames, peavad järgima põhiõiguste hartas sätestatud õigusi ja põhimõtteid; kutsub liikmesriike üles tõhusalt tagama üksikisikute õigust varjupaigale ning nõustuma pagulaste ümberasustamisega liikmesriikidest, kus on kõige arvukamalt saabujaid; kutsub liikmesriike samuti üles järgima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning kehtestama oma varjupaiga- ja piirimenetlustele piisavad menetluslikud tagatised; mõistab kindlalt hukka tõsiasja, et mõned liikmesriigid ei täida ELi varjupaiga andmise ja tagasisaatmise alaseid õigusakte ning rikuvad rändajate ja varjupaigataotlejate õigusi, näiteks ei paku tõhusat juurdepääsu varjupaigamenetlusele, ei anna selget teavet tagasisaatmise otsuse korral olemasolevate õiguskaitsevahendite kohta, jätavad rändajad ja varjupaigataotlejad ilma toiduta või kasutavad automaatset ja süstemaatilist kinnipidamist;

15.  tunnustab mitmesuguste Vahemere piirkonnas tegutsevate vabaühenduste tööd ja nende pingutusi päästa elusid ja anda humanitaarabi neile, kes seda vajavad; tuletab meelde, et merepääste on juriidiline kohustus, mis tuleneb rahvusvahelisest õigusest, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (mille on ratifitseerinud nii Euroopa Liit kui ka kõik selle liikmesriigid) artiklist 98, millega nõutakse abi osutamist kõikidele merehädas olevatele isikutele; tuletab meelde oma 5. juuli 2018. aasta resolutsiooni, mis käsitleb liikmesriikidele määratud suuniseid selle kohta, kuidas vältida humanitaarabi andmise kriminaliseerimist(14); kutsub liikmesriike üles vabaühenduste töö takistamise asemel neid toetama ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama ja tagama otsingu- ja päästetegevust; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võimaldaksid kogu liitu hõlmava humanitaaroperatsiooni kontekstis piisavaid vahendeid otsingu- ja päästetöödeks; kutsub liikmesriike üles võtma kaasaaitamise direktiivi kohase humanitaarabi andmise erandi riiklikusse õigusesse üle eesmärgiga vähendada soovimatuid tagajärgi, mis on kaasmeetmete paketil rändajatele humanitaarabi andvatele kodanikele ja organisatsioonidele ning vastuvõtva ühiskonna sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

16.  rõhutab, et rändajate kaitsetuse ja erivajadustega tegelemine peaks olema integratsiooniprotsessi lahutamatu osa; tuletab meelde, et rändajate vajaduste hindamine peaks toimuma korrapäraselt ja nii kaua kui vaja, sest rändajate olukord ja vajadused võivad muutuda ning olla sõltuvalt päritoluriigist väga erinevad; rõhutab asjaolu, et perekonna taasühinemine on võimas vahend, millega võimestada rändajaid ja anda neile tunne, et nad saavad ennast uues vastuvõtvas ühiskonnas sisse seada ja lõimuda; tuletab meelde, et vaid vastuvõtupoliitikast ei piisa ning et ELi ees on ülesanne luua tõhus integratsioonipoliitika; kutsub sellega seoses üles liikmesriikidevahelise integratsioonialaste heade tavade vahetamise tugevdamisele;

17.  märgib mitmete uute suuremahuliste infosüsteemide loomist ning eesmärki parandada nende koostalitlusvõimet, säilitades samal ajal vajalikud kaitsemeetmed, sealhulgas seoses andmekaitse ja eraelu puutumatusega; kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele konkreetsed kaitsemeetmed tagamaks, et suuremahuliste IT‑süsteemide koostalitlusvõimega austataks kõigi kodanike põhiõigusi, pöörates erilist tähelepanu laste ja kaitstute isikute õigustele, näiteks rahvusvahelise kaitse taotlejate ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute õigustele, ning profiilianalüüsidele; kutsub liikmesriike üles tagama, et koostalitlusvõime rakendamine täidaks ka lastekaitse eesmärke, näiteks tuvastada kadunud lapsi ja toetada perekonna taasühinemist;

Naiste õigused

18.  märgib murelikult, et FRA 2017. aasta dokumendis „Naiste inimõigustega seotud probleemid ELis“ kinnitatakse, et naised ja tüdrukud kogevad ELis pidevat soolist diskrimineerimist, seksistlikku vihakõne ja soolist vägivalda, ning et see piirab tõsiselt nende võimalusi kasutada oma õigusi ja osaleda ühiskonnas võrdsetel alustel;

19.  märgib murelikult, et Euroopa Puuetega Inimeste Foorumi aruandes „Puuetega naiste ja tütarlaste sundsteriliseerimise lõpetamine“ sedastatakse, et puuetega naised kannatavad jätkuvalt meelevaldsete steriliseerimisotsuste tõttu, mis tehakse nende teadmata, nõusolekuta või loata;

20.  kutsub sellega seoses liikmesriike üles kaaluma kuut peamist sekkumisvaldkonda, et täita oma kohustust kaitsta naiste ja tüdrukute väärikust ja õigusi, nagu on soovitatud FRA aruandes, nimelt võimestada võrdõiguslikkuse küsimustega tegelevaid asutusi, et need tegeleksid kõigi aspektidega, mis mõjutavad naiste õigusi, alates soolisest võrdõiguslikkusest kuni naiste vastu suunatud vägivallani; parandada turvalisust internetis; edendada tõhusamalt soolist võrdõiguslikkust hariduses ja elukestvas õppes; võtta kasutusele sookvoodid kui julge samm positiivsete meetmete suunas; võtta soolist võrdõiguslikkust arvesse ELi majanduspoliitika koordineerimisel Euroopa poolaasta abil; täiustada andmete kogumist ja teadmiste levitamist naiste ja tütarlaste vastu suunatud diskrimineerimise ja vägivalla kõigi vormide kohta;

21.  mõistab teravalt hukka kõik naistevastase vägivalla vormid ja seepärast kutsub komisjoni üles esitama õigusakti liikmesriikide toetamiseks igasuguse naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ja soolise vägivalla tõkestamisel ja selle vastu võitlemisel; palub nõukogul kasutada sillaklauslit, võttes vastu ühehäälse otsuse, millega naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda (ja soolise vägivalla muid vorme) tunnistataks ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatud kuriteoliigina; väljendab heameelt ELi ühinemise üle Istanbuli konventsiooniga 13. juunil 2017, kuna see on esimene põhjalik õiguslikult siduv vahend naistevastase vägivalla ja soolise vägivalla, sealhulgas perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks rahvusvahelisel tasandil, vaatamata sellele, et piirduti vaid kahe mandaadiga; väljendab kahetsust, et praeguseks on konventsiooni ratifitseerinud vaid 20 liikmesriiki; peab kahetsusväärseks, et mõnes liikmesriigis on Istanbuli konventsiooni ratifitseerimisega seotud aruteluga kaasnenud soolise vägivalla ja soo määratluse eksitav tõlgendamine; kutsub ülejäänud liikmesriike ja nõukogu üles ELi konventsiooniga ühinemise protsessi viivitama lõpule viima ja leppima kiiresti kokku käitumisjuhendis, et tagada konventsiooni rakendamine ELi poolt; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid kodanikuühiskonna organisatsioone, kes tegelevad soolise vägivalla ohvritega, igal võimalikul viisil, muu hulgas korrapärase finantstoetuse abil;

22.  rõhutab, et seksismil ja soostereotüüpidel, mis on toonud kaasa naiste üle domineerimise ja nende diskrimineerimise, on suur mõju naiste põhiõigustele kõikides eluvaldkondades; tuletab meelde, et naised on sageli muu hulgas vähemusrahvusse kuulumise, seksuaalse sättumuse, puude või rändaja staatuse tõttu mitmekordselt diskrimineeritud; toonitab asjaolu, et diskrimineerimise kõigi vormide tõhusaks käsitlemiseks on vaja naiste ja meeste võrdõiguslikkuse, mittestereotüüpsete soorollide ja inimväärikuse austamise valdkonna haridust kõigis astmetes ja igas vanuses; julgustab liikmesriike seda asjakohaselt koolide õppekavades käsitlema; peab kahetsusväärseks asjaolu, et naised on endiselt sunnitud taluma ebavõrdsust töökohal, mida näitab näiteks nende madalam tööhõives osalemise määr, palgalõhe, osalise tööajaga töötamise suurem määr, kehvemad pensioniõigused, karjäärialane segregatsioon ja halvemad edasiliikumise võimalused; kutsub liikmesriike üles kõrvaldama naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamist takistavad peamised tõkked ja tegelema naiste alaesindatusega tööl, otsuste tegemisel ja poliitikas, mis tuleneb mitmekordsetest ja läbipõimunud ebavõrdsuse vormidest, stereotüüpidest ja diskrimineerimisest era- ja avalikus sfääris; kutsub liikmesriike üles võtma meetmeid avalikes kohtades, töökohal, internetis ja väljaspool internetti toime pandava seksuaalse ahistamise ja vägivalla vastu tõhusaks võitlemiseks ning tagama soolise vägivalla ohvritele piisava arvu varjupaiku ning sihipärased ja integreeritud tugiteenused, sh traumaabi ja nõustamise; palub liikmesriikidel vahetada parimaid tavasid ning pakkuda politsei- ja kohtuametnikele regulaarseid koolitusi naistevastase vägivalla kõikide vormide kohta;

23.  väljendab toetust mitmes liikmesriigis 2017. aastal toimunud meeleavaldustele, mis järgnesid seksuaal- ja reproduktiivtervisealaste õigustega seotud olukorra halvenemisele, ning seksuaalse ahistamise juhtumite ulatuslikule meediakajastusele; on kindlal veendumusel, et seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste ja teenuste, sealhulgas ohutu ja seadusliku abordi võimaldamisest keeldumine on naiste- ja tütarlastevastase vägivalla üks vorm; toonitab veel kord, et naistel ja tütarlastel peab olema kontroll oma keha ja seksuaalsuse üle; ergutab ELi liikmesriike võtma tõhusaid meetmeid, et austada ja kaitsta naiste seksuaal- ja reproduktiivõigusi seoses mitmesuguste kodaniku-, poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õigustega, kaasa arvatud õigus füüsilisele puutumatusele, tervisele, õigus elada piinamise ja väärkohtlemiseta, õigus eraelu puutumatusele, võrdsusele ja mittediskrimineerimisele; rõhutab sellega seoses, et puuetega inimestel on õigus teistega võrdsetel alustel kasutada kõiki oma põhiõigusi; palub liikmesriikidel tagada laiaulatuslik seksuaalharidus, naiste juurdepääs pereplaneerimisele ja kõigile reproduktiiv- ja seksuaaltervise teenustele, sealhulgas tänapäevastele rasestumisvastastele vahenditele ning ohutule ja seaduslikule abordile; märgib, et see peaks hõlmama selliste seaduste, poliitika ja tavade kaotamist, mis rikuvad kõnealuseid õigusi, ning olemasoleva kaitse vähenemise ennetamist; rõhutab, et liidul peab olema oma roll nendes küsimustes teadlikkuse suurendamisel ja parimate tavade edendamisel;

Meedia-, väljendus- ja kogunemisvabadus

24.  tuletab meelde, et põhiõiguste harta artikli 11 kohaselt on igal isikul õigus sekkumiseta oma veendumustest kinni pidada, õigus väljendusvabadusele ning õigus teavet ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata;

25.  rõhutab, et avalik mõttevahetus ja arutelu on demokraatia toimimise jaoks ülimalt oluline ning ergutab sellega seoses ELi ja liikmesriike astuma edasisi samme sõna- ja kogunemisvabaduse kui põhiõiguste ja demokraatlike protsesside aluspõhimõtete kaitsmiseks; tuletab meelde, et vastavalt Euroopa Nõukogu peasekretäri 2017. aasta aruandele demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi olukorra kohta on rahumeelse protesteerimise võimalused piiratud seal, kus avalike kogunemiste suhtes kehtivad põhjendamatud piirangud; mõistab sellega seoses teravalt hukka üha suuremad kogunemisvabaduse piirangud, mida ametiasutused on mõnel juhul kehtestanud, kasutades rahumeelsete meeleavaldajate vastu ebaproportsionaalset jõudu; tuletab meelde, et õiguskaitseametnikud peavad oma ülesannete täitmisel austama ja kaitsma inimväärikust ning hoidma alal ja tagama kõigi isikute inimõigusi; rõhutab, et politseijõudude eesmärk on eeskätt julgeoleku ja kodanike kaitse tagamine ning et mis tahes liigset ja põhjendamatut jõu kasutamist õiguskaitseametnike poolt peavad iga liikmesriigi asjakohased asutused erapooletult ja põhjalikult uurima;

26.  kutsub liikmesriike üles võtma asjakohaseid meetmeid mitmekesise, sõltumatu ja vaba meedia tagamiseks ja edendamiseks; mõistab tugevalt hukka teatavate liikmesriikide suundumuse koondada meediaväljaanded valitsusesõbralike ettevõtjate kätesse ning kasutada avalik-õiguslikku meediat üksnes valitsuse sõnumite levitamiseks; märgib, et meedia ülesanne on edendada tõhusat arutelu ning seetõttu on meedia demokraatia alustalaks;

27.  väljendab muret, et ELi liikmesriikide riiklikul tasandil on vaid mõned konkreetsed õigus- või poliitikaraamistikud, mis kaitsevad ajakirjanikke ja meediatöötajaid vägivalla, ähvarduste ja hirmutamise eest; tuletab meelde, et Euroopa Nõukogu arvamuse kohaselt võivad ajakirjanike vastu suunatud väärkohtlemine ja kuriteod põhjustada suurt enesetsensuuri, mis iseenesest avaldab tõsist mõju väljendusvabadusele ja kahjustab kodanike õigust teabele ja osalusele; väljendab sügavat muret ajakirjanike jätkuva tapmise pärast liikmesriikides; nõuab tungivalt, et riiklikud õiguskaitseasutused võtaksid kõik meetmed sellise vägivalla ennetamiseks ning teeksid täiendavat koostööd Europoliga, et kiirendada ajakirjanike surmade uurimist ELis; väljendab lisaks muret paljude ajakirjanike ja meediatöötajate ebakindlate töötingimuste ja nende suhtes rakendatava füüsilise ja psühholoogilise vägivalla ulatuse pärast, mis võib takistada nende suutlikkust oma tööd teha ja kahjustada kvaliteetset ajakirjandust ja ajakirjandusliku mitmekesisuse väljendamist; rõhutab selliste kogu ELi hõlmavate projektide tähtsust nagu meedia mitmekesisuse seire ja meediavabaduse kaardistamine, mis hindavad kogu Euroopas meedia mitmekesisusele avalduvaid ohte, kaardistavad meediavabadust mõjutavaid piiranguid, ohte ja rikkumisi, viivad läbi teadlikkuse suurendamise kampaaniaid ning pakuvad tuge ohtu sattunud ajakirjanikele ja piiriülesele uurivale ajakirjandusele; toonitab, et selliste ja sarnaste küsimuste rahastamine tuleks tagada uues mitmeaastases finantsraamistikus;

28.  rõhutab rikkumisest teatajate tähtsat rolli avaliku huvi tagamisel ning avaliku aruandekohustuse täitmise ja ausa käitumise soodustamisel nii avalikus kui ka erasektoris; rõhutab asjaolu, et rikkumisest teatamine on uuriva ajakirjanduse ja meediavabaduse oluline osa; mõistab hukka ohud, survemeetmed ja hukkamõistu, millega rikkumisest teatajad endiselt ELis kokku puutuvad; tuletab sellega seoses meelde oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni õiguspäraste meetmete kohta üldsuse huvides äriühingute ja avalik-õiguslike asutuste konfidentsiaalset teavet avaldavate rikkumisest teatajate kaitseks(15); juhib tähelepanu sellele, et vastavalt komisjoni 23. aprilli 2018. aasta teatisele rikkumisest teatajate kaitse tugevdamise kohta ELi tasandil(16) on ainult kümme liikmesriiki kehtestanud ulatuslikud õigusaktid rikkumisest teatajate kaitsmiseks; väljendab heameelt komisjoni 23. aprilli 2018. aasta ettepaneku üle võtta vastu horisontaalne direktiiv liidu õiguse rikkumisest teatavate isikute kaitse kohta(17) ning toonitab, et oluline on kaasseadusandjate kiire tegutsemine, et ettepaneku saaks enne käesoleva ametiaja lõppu vastu võtta;

29.  väljendab heameelt komisjoni 26. aprilli 2018. aasta teatise üle Euroopa lähenemisviisi kohta veebis leviva väärinfoga võitlemiseks(18) ning selles sisalduvate meetmete üle, mille eesmärk on luua läbipaistvam, usaldusväärsem ja vastutustundlikum veebikeskkond, parandada valimisprotsesside turvalisust ja vastupidavust, edendada haridust ja meediakirjaoskust, suurendada toetust kvaliteetsele ajakirjandusele ning tugevdada liidu strateegilise kommunikatsiooni suutlikkust; väljendab muret võimaliku ohu pärast, mida libauudiste mõiste võib endast kujutada sõna- ja väljendusvabadusele ning meedia sõltumatusele, rõhutades samas libauudiste leviku negatiivset mõju poliitilise arutelu kvaliteedile ning kodanike teadlikule osalemisele demokraatlikus ühiskonnas; leiab, et sõltumatu arvamuse kujundamine toimub eeskätt hariduse arendamise ja kriitilisel mõtlemisel põhineva õppe kaudu; toonitab, et poliitilist esiletõstmist, väärinfot ja teabega manipuleerimist võivad parteid ning era- ja avalikud üksused kasutada nii ELis kui ka väljaspool ning see võib ohustada ELi demokraatlikke väärtusi, nagu see oli Facebook – Cambridge Analytica skandaali puhul; kutsub komisjoni üles jätkama oma tegevust selliste tavade ennetamiseks ning andmekaitse, läbipaistvuse ja küberjulgeoleku tagamiseks;

30.  väljendab muret inimõiguste kaitsjate, sealhulgas põhiõiguste ja demokraatia valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonide töö ees seisvate takistuste pärast, sealhulgas nende organisatsioonide ja kodanike kogunemis- ja sõnavabaduse tõsise piiramise ning rahastamise piiramise pärast; tunnistab nende organisatsioonide võtmerolli põhiõiguste ja väärtuste reaalseks muutmisel igaühe jaoks ning rõhutab, et nad peaksid saama oma tööd teha turvaliselt ja hästi toetatud keskkonnas; tunneb muret kodanikuühiskonna ruumi kahanemise pärast teatavates liikmesriikides; kutsub ELi ja liikmesriike üles tegelema kodanikuühiskonna ruumi vähenemise algpõhjustega ning kaitsma põhiõigusi; nõuab veel kord piisavaid ELi rahalisi vahendeid, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi 19. aprilli 2018. aasta resolutsioonis Euroopa väärtuste rahastamisvahendi loomise kohta(19), et toetada kodanikuühiskonna organisatsioone, kes on kaasatud põhiväärtuste edendamisse liidus, ning vältida sellise rahastamise väärkasutamist;

Rassism, ksenofoobia, diskrimineerimine, vihakõne ja muu sallimatus

31.  juhib tähelepanu sellele, et EL ja selle liikmesriigid peaksid tegelema ja tõhusalt võitlema diskrimineerivate ja vägivaldsete juhtumitega, mis kahjustavad rändajate ja pagulaste laste, roma laste ja vähemuste hulka kuuluvate laste haridust, nii õiguslikult reageerides kui ka vastastikuse mõistmise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamise abil; ergutab liikmesriike tagama, et tavakoolide õppekavad sisaldaksid tõhusaid meetmeid mitmekesisuse austamise, kultuuridevahelise mõistmise ja inimõiguste tagamiseks ja edendamiseks; julgustab sellega seoses liikmesriike edendama koolides kaasavat haridust juba varasest east;

32.  juhib tähelepanu, et vägivald ja kuriteod, mis on ajendatud rassismist, ksenofoobiast, usulisest sallimatusest või eelarvamusest isiku puude, seksuaalse sättumuse või sooidentiteedi suhtes, on kõik näited vihakuritegudest; mõistab hukka kõik ELis igapäevaselt aset leidvad vihakuriteod ja vihakõne, mis on mõnes liikmesriigis muutunud tavapäraseks; mõistab resoluutselt hukka paremäärmuslike liikumiste suurenemise ja tunneb muret poliitikute tegevusest tingitud vihakõne trivialiseerumise pärast; nõuab nulltolerantsipõhist lähenemisviisi mis tahes alusel diskrimineerimise suhtes; kutsub nõukogu üles avama kohe ja viima lõpule läbirääkimised võrdse kohtlemise direktiivi üle; tuletab meelde, et nõukogu 28. novembri 2008. aasta raamotsusega 2008/913/JSK teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse vahenditega, mille liikmesriigid oleksid pidanud rakendama 28. novembriks 2010, nähakse ette õiguslik alus karistuste määramiseks juriidilistele isikutele vägivallale või vihkamisele avaliku kihutamise eest vähemusrühma vastu;

33.  tuletab meelde, et liikmesriigid, kes süstemaatiliselt talletavad, koguvad ja avaldavad igal aastal eristatud andmeid diskrimineerimise ja vihakuritegude kõikide vormide kohta, teevad seda ainult diskrimineerimise põhjuste kindlakstegemise ja selle vastu võitlemise eesmärgil, ning et need andmed on täiesti anonüümsed, et vältida profiilianalüüside koostamist ja etnilisel teabel põhinevat statistikat, võimaldades samal ajal liikmesriikidel ja teistel peamistel sidusrühmadel töötada nimetatud nähtuste suhtes välja tõhusad ja tõendipõhised õiguslikud ja poliitilised meetmed; tuletab meelde, et andmeid tuleks koguda vastavalt riiklikele õigusraamistikele ja ELi andmekaitsealastele õigusaktidele; väljendab heameelt õiguskaitse- ja kriminaalasutustele suunatud vihakuritegusid käsitlevate juhtpõhimõtete ning vihakuritegude ohvrite juurdepääsu õigusmõistmisele ning nende kaitset ja toetamist käsitlevate juhtpõhimõtete koostamise üle rassismi, ksenofoobia ja muus vormis sallimatusega võitlemise kõrgetasemelise töörühma poolt; kordab taas, et kontakti otsimine seksuaalsuhte eesmärgil, küberkiusamine ja kättemaksu pornograafia on uued internetikuritegevuse vormid, millel võivad olla väga tõsised tagajärjed, eriti noorte ja laste seas; tuletab sellega seoses meelde meedia ja infokirjaoskuse vajalikkust, eriti laste puhul, et tagada interneti vastutustundlik kasutamine; väljendab muret, et ohvrid ei teata vihakuritegudest, kuna kaitsemeetmed on ebapiisavad ja ametiasutused ei suuda vihakuritegusid liikmesriikides nõuetekohaselt uurida ja nende eest süüdi mõista; rõhutab seetõttu vajadust julgustada ohvreid andma vihakuritegudest või diskrimineerimisest teada ning pakkuda neile nõuetekohast kaitset ja tuge;

34.  kutsub liikmesriike üles jätkama jõupingutusi nõukogu direktiivi 2000/43/EÜ (millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust) (rassilise võrdsuse direktiiv)(20) tõhusa praktilise jõustamise tagamiseks ning tagama rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemist käsitleva raamotsuse tõhusa jõustamise, et võidelda romade jätkuva diskrimineerimise, antisemitismi, islamofoobia, afrofoobia, romavastasuse ja aporofoobia vastu; juhib tähelepanu sellele, et liikmesriigid peaksid esitama või läbi vaatama oma riiklikud integratsioonistrateegiad ja vajaduse korral neid muutma tagamaks, et kõik inimesed saaksid tõeliselt kaasamisprotsessis tõhusalt osaleda, edendades ja kaitstes nende inimõigusi;

35.  väljendab muret selle pärast, et 2017. aastal ei toimunud mingit olulist paranemist romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate eesmärkide saavutamise osas; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide vahendid ei ole seotud romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiatega ja romad ei saa nendest sageli kasu; mõistab hukka diskrimineerimise, segregeerimise, vihakõne, vihast motiveeritud kuritegude ja sotsiaalse tõrjutuse juhud, mida romad kogevad; mõistab hukka romade jätkuva diskrimineerimise juurdepääsul eluasemele (eriti sundväljatõstmised), tervishoiule, haridusele, tööturule, õiguskaitsele ja seoses nende võrdsusega seaduse ees; hoiatab, et roma lapsed ja naised on eriti kaitsetus olukorras;

36.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2017. aastal olid LGBTI‑inimesed ikka veel kiusamise, ahistamise ja vägivalla ohvrid ning kogesid mitmekordset diskrimineerimist ja viha hariduse, tervishoiu, eluaseme ja tööhõive valdkondades; tunneb muret LGBTI‑inimeste jätkuvate kokkupuudete pärast soolise häbimärgistamise, vägivalla ja diskrimineerimisega ning õiguskaitseasutuste puudulike teadmiste ja vähese sekkumise pärast, eriti transsooliste inimeste ja marginaliseeritud LGBTI‑inimeste puhul, ning ergutab liikmesriike võtma vastu homofoobia- ja transfoobiavastaseid seadusi ja meetmeid; mõistab kindlalt hukka LGBTI sättumuse muutmise teraapiate edendamise ja praktiseerimise ning julgustab liikmesriike selliseid tavasid kriminaliseerima; mõistab samuti kindlalt hukka trans- ja intersoolise identiteedi patologiseerimise; tuletab meelde, et isiku sooidentiteedi, sooväljenduse, sooliste tunnuste või seksuaalse sättumusega seotud vägivalla vastu võitlemine kuulub ELi pädevusse soolise vägivalla valdkonnas; kutsub komisjoni üles integreerima sellesse pädevusse sooidentiteedi aspekti; nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid võtaksid vastu meetmed, millega austatakse ja kaitstakse sarnaselt õigust sooidentiteedile, sooväljendusele, füüsilisele puutumatusele ja enesemääramisele; kutsub liikmesriike üles ajakohastama oma karistusseaduseid vastavalt rassilise võrdõiguslikkuse direktiivile; on seisukohal, et seksuaalne sättumus ja puue tuleks lisada kõikidesse diskrimineerimise eest kaitstud omaduste loeteludesse; tunneb heameelt mõne meetme rakendamise üle komisjoni tegevuste loetelust LGBTI‑inimeste võrdõiguslikkuse edendamiseks; kutsub komisjoni selles valdkonnas üles kinni pidama oma edasipüüdlikust mitmeaastasest kavast, tehes tihedat koostööd selles valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

37.  rõhutab vajadust võidelda usuvähemuste diskrimineerimise vastu; väljendab muret antisemitismi ja islamofoobia levimise pärast; rõhutab, et vihakõne ja -kuritegudega tuleb võidelda, et ennetada rassistide ja ksenofoobide radikaliseerumise intensiivistumist, ning juhib tähelepanu sellele, et rassism ja ksenofoobia on kuritegelikud suundumused, mitte lihtsalt oma arvamuse avaldamine;

38.  tuletab meelde, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon on õiguslikult siduv rahvusvaheline leping, mille EL on allkirjastanud ja ratifitseerinud ning mida praegu rakendatakse puuetega inimesi käsitleva Euroopa strateegia 2010–2020 kaudu, et tagada võrdsed võimalused seoses ligipääsetavuse, osaluse, võrdsuse, tööhõive, hariduse ja koolituse, sotsiaalkaitse, tervishoiu ja ELi välistegevusega; rõhutab, et komisjon märkis oma 2017. aasta veebruaris avaldatud puuetega inimesi käsitleva Euroopa strateegia rakendamisaruandes, et ehkki edusamme on tehtud, eelkõige 2015. aastal esildatud Euroopa ligipääsetavuse aktiga, on puuetega inimesed endiselt töö leidmise, hariduse ja sotsiaalse kaasatuse osas ebasoodsamas olukorras ja diskrimineeritud; rõhutab sellega seoses, et strateegia eesmärgid on endiselt täitmata, et aastatel 2017–2020 tuleks võtta erimeetmeid ning et Euroopa Parlamendi 30. novembri 2017. aasta resolutsioonis Euroopa puuetega inimeste strateegia elluviimise kohta(21) soovitati kohustuslikke nõudeid, mis tagaksid juurdepääsu üldkasutatavatele ruumidele, puuetega inimeste töölevõtmise miinimumprotsenti, kaasava hariduse tagatisi, sealhulgas algatuste, nagu programmi „Erasmus+“ kättesaadavust ning erilise tähelepanu pööramist puuetega naistele ja lastele;

39.  kutsub liikmesriike üles töötama välja riikliku kava, et võidelda lastevastase vägivalla kõigi vormidega; kordab taas oma üleskutset komisjonile uuendada oma kohustust uue ELi lapse õiguste tegevuskava ning lapse õiguste strateegia kehtestamiseks ning püüda kaasata laste õigused kõikidesse ELi poliitikameetmetesse, õigusaktidesse ja finantsotsustesse ning võtta neid arvesse regionaal- ja ühtekuuluvuspoliitika kavandamisel ja rakendamisel;

40.  peab kahetsusväärseks mitmekordset ja valdkonnaülest diskrimineerimist, mis saab vananevas Euroopa ühiskonnas osaks eakatele; kutsub kõiki valitsuse tasandeid üles seda mõõdet poliitikameetmete koostamisel ja rakendamisel, sealhulgas Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamisel, paremini arvesse võtma;

41.  leiab, et kiiresti muutuv digitaalne maailm nõuab tõhusamat isikuandmete ja eraelu puutumatuse kaitset; rõhutab, et kuigi internet, sotsiaal- ja muu meedia on suurepärased sidevahendid, eeskätt üldsuse teavitamiseks, võib neid samal ajal kasutada ka kodanikuühiskonda kontrollivate tehnoloogiliste vahenditena, seades ohtu kaitsetud rühmad, eelkõige lapsed ja naised, näiteks jälitamise, ahistamise ja ilma nõusolekuta seksuaalsete või alastust kujutavate fotode avaldamise teel; palub, et liikmesriigid tagaksid tõhusalt õiguse saada ja levitada teavet kooskõlas harta artikliga 11 veebisisu määruses sätestatud tasakaalustatud käsitluse kaudu; võtab teadmiseks komisjoni ettepaneku võtta vastu määrus terroristliku veebisisu levitamise tõkestamise kohta ning kutsub nõukogu ja parlamenti üles teksti edasi arendama, et tagada kohtulik kontroll veebisisu eemaldamise otsuste üle;

FRA roll ja volitused

42.  väljendab heameelt ajavahemikku 2013–2017 (oktoober 2017) puudutava FRA teise sõltumatu välishindamise positiivsete tulemuste ning sellega seotud FRA haldusnõukogu soovituste üle;

43.  väljendab heameelt FRA operatiivtöö üle erinevates valdkondades, nagu rändekolletes Kreekas ja Itaalias ning seoses teadlikkuse suurendamise ja inimõigustealaste koolitustega; nõuab ameti üldiste seadusjärgsete põhiülesannete laiendamist, et sinna kuuluksid operatiivülesanded pakkuda tehnilist abi, koolitusi ja suutlikkuse suurendamist inimõiguste küsimustes ELi institutsioonidele, organistele ja asutusetele, samuti liikmesriikidele seoses ELi õiguse kohaldamisega;

44.  võtab teadmiseks FRA arvamused ning soovitab liikmesriikidel tungivalt võtta arvesse ja rakendada ameti soovitusi, et tagada põhiõiguste range järgimine ELis;

45.  kordab oma üleskutset viia FRA volitused vastavusse Lissaboni lepinguga, sealhulgas sätestades selgesõnaliselt, et asutamismäärus hõlmab politsei- ja õiguskoostööd;

46.  väljendab heameelt FRA seisukohtade üle ELi õigusaktide eelnõude kohta ja nõustub FRA haldusnõukogu soovitusega, et „[k]ui ELi seadusandja käsitleb õigusakte, milles käsitletakse põhiõigustega seotud küsimusi, peaks amet suutma pakkuda abi ja ekspertteadmisi siis, kui see on vajalik, ning mitte ainult siis, kui seda ametlikult taotletakse“ ning „et kasutada täielikult ära ameti asjatundlikkust õigusloomeprotsessis, peaks asutamismäärus võimaldama ametil esitada omal algatusel mittesiduvaid arvamusi ELi õigusaktide eelnõude kohta“;

47.  leiab, et ELi institutsioonid peaksid pakkuma konsulteerimise, mõjuhindamise ja õigusliku kontrolli tugevdatud vorme, muu hulgas taotledes nõu asjakohastelt sõltumatutelt ekspertorganitelt, nagu FRAlt, kui mis tahes õigusloomeakt võib edendada või negatiivselt mõjutada põhiõigusi; on sellega seoses seisukohal, et institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe läbivaadatud versioonis tuleks sätestada korrapärasem konsulteerimine FRAga;

48.  soovitab ELi seadusandjatel taotleda FRAlt sõltumatut ja välist inimõigustealast nõustamist iga kord, kui õigusaktidega seoses tõusevad päevakorda tõsised põhiõigustega seotud küsimused; kutsub komisjoni üles tagama, et ametile antaks vajalikud vahendid, mis võimaldaksid tal kõiki oma ülesandeid täiel määral täita;

o
o   o

49.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 23, 27.1.2010, lk 35.
(2) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.
(3) EÜT L 303, 2.12.2000, lk 16.
(4) ELT L 328, 6.12.2008, lk 55.
(5) Euroopa Komisjon, Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, http://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/1/2018/ET/COM-2018-396-F1-ET-MAIN-PART-1.PDF.
(6) Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruanne põhiõiguste kohta 2017. aastal, http://fra.europa.eu/en/publication/2017/fundamental-rights-report-2017.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2015)0095.
(8) ELT C 346, 27.9.2018, lk 171.
(9) ELT C 307, 30.8.2018, lk 183.
(10) ELT C 58, 15.2.2018, lk 9.
(11) ELT C 463, 21.12.2018, lk 21.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0201.
(13) ELT C 215, 19.6.2018, lk 162.
(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0314.
(15) ELT C 346, 27.9.2018, lk 143.
(16) COM(2018)0214.
(17) COM(2018)0218.
(18) COM(2018)0236.
(19) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0184.
(20) EÜT L 180, 19.7.2000, lk 22.
(21) ELT C 356, 4.10.2018, lk 110.

Viimane päevakajastamine: 12. november 2019Õigusalane teave