Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/0233(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0421/2018

Esitatud tekstid :

A8-0421/2018

Arutelud :

PV 16/01/2019 - 30
CRE 16/01/2019 - 30

Hääletused :

PV 17/01/2019 - 10.9
CRE 17/01/2019 - 10.9
Selgitused hääletuse kohta
PV 17/04/2019 - 8.12

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0039
P8_TA(2019)0404

Vastuvõetud tekstid
PDF 204kWORD 71k
Neljapäev, 17. jaanuar 2019 - Strasbourg Lõplik väljaanne
Maksustamisalase koostöö programmi „Fiscalis“ loomine ***I
P8_TA(2019)0039A8-0421/2018
Tekst
 Terviktekst

Euroopa Parlamendi 17. jaanuaril 2019. aastal vastuvõetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse maksustamisalase koostöö programm „Fiscalis“ (COM(2018)0443 – C8-0260/2018 – 2018/0233(COD))(1)
EUROOPA PARLAMENDI MUUDATUSED(2)
komisjoni ettepanekule
---------------------------------------------------------
2018/0233(COD)

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(1) Asi saadeti vastavalt kodukorra artikli 59 lõike 4 neljandale lõigule vastutavale komisjonile tagasi institutsioonidevahelisteks läbirääkimisteks (A8‑0421/2018).
(2)* Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌.


Ettepanek:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,
millega luuakse maksustamisalase koostöö programm „Fiscalis“

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 114 ja 197,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(1),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)  Programm „Fiscalis 2020“, mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1286/2013(2) ning mida komisjon rakendab koostöös liikmesriikide ja assotsieerunud riikidega, ning selle eelkäijad on märkimisväärselt aidanud lihtsustada ja tõhustada liidus maksuhaldurite koostööd. Osalevate riikide maksuhaldurid on tunnistanud kõnealuste programmide lisaväärtust, sealhulgas liidu liikmesriikide ja maksumaksjate finants- ja majandushuvide kaitsmisel. Järgmiseks kümnendiks prognoositud probleeme ei saa sageli tulemuslikult lahendada, kui liikmesriik ei vaata oma haldusterritooriumi piiridest kaugemale ega tee teiste liikmesriikidega tihedat koostööd.

(2)  Programmiga „Fiscalis 2020“ loodi liikmesriikidele kõnealuse koostöö arendamiseks liidu raamistik, mis on kulutõhusam sellest, kui iga liikmesriik looks kahe- või mitmepoolselt eraldi koostööraamistikud kas siis omavahel või kolmandate riikidega, kellega liit teeb tihedat maksustamisalast koostööd. Seetõttu on asjakohane tagada, et kõnealune programm jätkuks samas valdkonnas uue programmi „Fiscalis“ (edaspidi „programm“) loomisega.

(2a)   Programm peaks võimaldama suurendada liikmesriikide suutlikkust võidelda maksupettuse, korruptsiooni, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu, andes selleks muu hulgas tehnilist abi inimressursside koolitamiseks ja haldusstruktuuride arendamiseks. Niisugust abi tuleks anda läbipaistval viisil.

(3)  Luues meetmetele raamistiku, mille eesmärk on tugevdada ühtset turgu, edendada liidus ausat konkurentsi ning kaitsta liidu ja selle liikmesriikide finants- ja majandushuve, peaks programm aitama hoida ära maksupettusi, maksudest kõrvalehoidumist, agressiivset maksuplaneerimist ja topeltmaksuvabastust ning nende vastu võidelda; vältida ja vähendada piiriüleste tehingute puhul üksikisikute ja ettevõtjate tarbetut halduskoormust; toetada õiglasemaid ja tõhusamaid maksusüsteeme; saavutada ühtse turu täielikku potentsiaali ja edendada liidus ausat konkurentsi ning toetada ühist liidu lähenemisviisi rahvusvahelistel foorumitel.

(4)  Käesoleva määrusega nähakse programmile ette rahastamispakett, mis on iga-aastase eelarvemenetluse käigus Euroopa Parlamendi ja nõukogu peamine juhis Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel 2. detsembril 2013. aastal eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe(3) punkti 17 tähenduses.

(5)  Selleks et toetada kolmandate riikide ühinemist ja assotsieerumist, peaks programm olema teatavate tingimuste täitmise korral osalemiseks avatud ühinevatele riikidele, kandidaatriikidele, potentsiaalsetele kandidaatidele ja Euroopa naabruspoliitika partnerriikidele. Programm võib olla avatud ka muudele kolmandatele riikidele, eelkõige vähim arenenud riikidele, vastavalt tingimustele, mis on sätestatud liidu ja kõnealuste riikide vahelistes erilepingutes, millega reguleeritakse nende osalemist mis tahes liidu programmis.

(5a)   Euroopa Parlament on kehtestanud oma prioriteedid. Praegune rahaliste vahendite puudumine takistab aga Euroopa Parlamendi poolt 2020. aasta järgseks mitmeaastaseks finantsraamistikuks seatud eesmärkide [2017/2052(INI)] saavutamist. Maksuküsimustes tehtav tulemuslikum koostöö võib anda võimaluse tulevase mitmeaastase finantsraamistiku rakendamiseks vajalike vahendite tulemuslikumaks kogumiseks.

(6)  Kõnealuse programmi suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL, Euratom) 2018/1046(4) (edaspidi „finantsmäärus“). Selles sätestatakse liidu eelarve täitmise reeglid, sealhulgas reeglid toetuste, auhindade, hangete ja välisekspertide tasustamine kohta.

(7)  Programmi „Fiscalis 2020“ raames kohaldatud meetmed on osutunud asjakohasteks ja need tuleks seepärast säilitada. Et programmi elluviimist lihtsamaks ja paindlikumaks muuta ja seeläbi paremini saavutada selle eesmärke, tuleks meetmed määrata kindlaks ainult üldiste kategooriatena ning esitada loetelu konkreetseid meetmeid illustreerivatest näidetest. Meetmete eesmärk peaks siiski olema tegeleda prioriteetsete teemadega, et kaitsta liidu ja selle liikmesriikide finants- ja majandushuve. Koostöö ja suutlikkuse suurendamise kaudu peaks programm „Fiscalis“ ühtlasi edendama ja toetama innovatsiooni kasutuselevõttu ja tõhusat kasutamist, et veelgi suurendada suutlikkust maksunduse põhiprioriteetide saavutamisel.

(8)  Võttes arvesse maksumaksjate üha suurenevat liikuvust, piiriüleste tehingute arvu ja finantsinstrumentide rahvusvahelistumist ning sellest tulenevat maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise suuremat ohtu, mis lähevad liidu piiridest kaugemale, võib Euroopa elektrooniliste süsteemide kohandamine või laiendamine kolmandatele riikidele, kes ei ole programmiga assotsieerunud, ja rahvusvahelistele organisatsioonidele olla liidule või liikmesriikidele huvipakkuv. Eelkõige välditaks seeläbi halduskoormust ning liidusisese teabevahetuse ja rahvusvahelise teabevahetuse tarbeks kahe sarnase elektroonilise süsteemi väljaarendamise ja käitamise kulusid. Seepärast peaks Euroopa elektrooniliste süsteemide kohandamine või laiendamine juhul, kui see on põhjendatud huviga kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega tehtava koostöö vastu, kuuluma programmi alusel rahastamiskõlblike kulude alla. Eeldusel et prioriteetseid teemavaldkondi rahastatakse täies ulatuses, tuleks programmi raames vajaduse korral ergutada ka niisuguste konkreetsete meetmete võtmist, millesse on kaasatud vähim arenenud riigid, eelkõige seoses teabe automaatse jagamisega.

(9)  Võttes arvesse üleilmastumise tähtsust ning maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu võitlemise tähtsust, tuleks programmis ka edaspidi ette näha võimalus kaasata väliseksperte finantsmääruse artikli 238 tähenduses. Ekspertide valimine peaks olema läbipaistev ning põhinema konkreetse meetme jaoks asjakohastel oskustel, kogemustel ja teadmistel ning ekspertide suutlikkusel kõnealusele meetmele kaasa aidata. Tuleks tagada, et kõnealused eksperdid on erapooletud ja puudub võimalik huvide konflikt nende ametialase tegevusega. Tagada tuleks ka kõigi asjaomaste sidusrühmade tasakaalustatud esindatus.

(9a)   Võttes arvesse hiljuti vastu võetud nõukogu direktiive 2014/107/EL(5), (EL) 2015/2376(6), (EL) 2016/881(7), (EL) 2016/2258(8) ja (EL) 2018/822(9) ning käimasolevaid läbirääkimisi äriühingu tulumaksu ühtse konsolideeritud maksubaasi üle, peaks programmi eesmärk olema koolitada maksuhaldurite töötajaid, et tagada nimetatud direktiivide tulemuslik rakendamine.

(10)  Vastavalt komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta teatises „ELi eelarve läbivaatamine“(10) kindlaks määratud komisjoni kohustusele tagada rahastamisprogrammide ühtsemaks ja lihtsamaks muutmine, tuleks juhul, kui programmiga ette nähtud meetmetel on eri rahastamisvahenditega ühised eesmärgid, jagada ressursse teiste liidu rahastamisvahenditega, välistades siiski kahekordse rahastamise. Kõnealuse programmi raames võetud meetmetega tuleks tagada liidu vahendite kasutamise ühtsus maksupoliitika ja maksuhaldurite toetamisel.

(10a)  Kulutasuvuse huvides tuleks programmis „Fiscalis“ kasutada ära võimalikku koostoimet asjaomastes valdkondades võetavate muude liidu meetmetega, näiteks tollialane tegevusprogramm, ELi pettustevastase võitluse programm, ühtse turu programm ja reformide tugiprogramm.

(10b)   Üksikute liikmesriigi tasandil tehtavate pettustevastaste algatuste tagajärjel võivad pettused kanduda üle teistesse, sageli naabruses asuvatesse liikmesriikidesse ning need võivad nõuetele vastavate ettevõtjate jaoks tekitada ebaproportsionaalset halduskoormust ning rahvusvahelises kaubanduses õiguskindlusetust. Seetõttu on ülimalt oluline, et komisjon viiks liikmesriikide pettustevastased meetmed omavahel kooskõlla, koordineerides liikmesriikide parimaid tavasid liidu tasandil.

(11)  Märkimisväärset osa programmi eelarvest soovitakse saada infotehnoloogiaalase (IT‑alase) suutlikkuse suurendamise meetmetele. Seega tuleks erisätetes kirjeldada Euroopa elektrooniliste süsteemide ühiseid ja riiklikke osi. Lisaks tuleks selgelt määratleda komisjoni ja liikmesriikide meetmete ulatus ja ülesanded. Luua tuleks Euroopa elektrooniliste süsteemide ühiste ja riiklike osade tõrgeteta koostalitlusvõime ning koostoime muude asjakohaste liidu programmide elektrooniliste süsteemidega.

(12)  Praegu puudub nõue koostada liidu ühtse ja koostalitlusvõimelise elektroonilise maksustamiskeskkonna loomiseks maksustamise mitmeaastane strateegiakava. IT‑alase suutlikkuse suurendamise meetmete sidususe ja kooskõlastatuse tagamiseks tuleks programmis selline maksustamise mitmeaastane strateegiakava ette näha.

(13)  Käesolevat määrust tuleks rakendada tööprogrammide kaudu. Seatud eesmärkide keskpikka kuni pikaajalist olemust silmas pidades ning aja jooksul saadud kogemusele tuginedes peaksid tööprogrammid võimaldama hõlmata mitut aastat. Üleminek üheaastastelt tööprogrammidelt mitmeaastastele tööprogrammidele vähendab nii komisjoni kui ka liikmesriikide halduskoormust, kuid see ei tohiks mitte mingil juhul tuua maksumaksjate jaoks kaasa teabe või läbipaistvuse kadu. Mitmeaastased tööprogrammid peaksid kajastama kogu asjakohast teavet, mida kogutakse käesolevas määruses osutatud aastaaruannete või kaardistamise raames. Iga-aastased aruanded tuleks teha avalikult kättesaadavaks, et teavitada maksumaksjaid parimatest tavadest, saadud kogemustest, probleemidest ja kõrvaldamist vajavatest takistustest, mis on tuvastatud programmi raames.

(14)  Selleks et käesolevat määrust täiendada, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte tööprogrammide vastuvõtmise kohta.

(15)  Vastavalt 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe(11) punktidele 22 ja 23 tuleb ▌ programmi hinnata konkreetsete järelevalvenõuete alusel kogutud teabe põhjal, vältides samal ajal ülereguleerimist ja halduskoormust, eelkõige liikmesriikides, ning võttes seejuures arvesse ka õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse (REFIT) programmi. Need nõuded peaksid vajaduse korral hõlmama ka mõõdetavaid näitajaid, mis on aluseks käesoleva määruse mõju hindamisele kohapeal. Niisuguse järelevalve tulemusi tuleks käsitleda iga-aastases koondaruandes, mille koostab komisjon liikmesriikide esitatava sisendteabe alusel. Selles tuleks kaardistada kõrvaldamist vajavad takistused, mis ei lase liikmesriikides täita artiklis 3 sätestatud programmi eesmärke ega tegeleda artikli 7 lõikes 2 a esitatud prioriteetsete teemadega, ja esitada parimate tavade kohta soovitusi. Lisaks peaks komisjon koostama programmi vahe- ja lõpphinnangu. Nii iga-aastased aruanded kui ka hindamisaruanded tuleks asjakohasel veebisaidil teha avalikult kättesaadavaks.

(15a)   Komisjon peaks korraldama kaks korda aastas seminari, kuhu kutsutakse kaks esindajat toetatavatest liikmesriikidest, et arutada probleeme ja pakkuda välja parendusvõimalusi programmiga seotud teemadel, sealhulgas maksuhaldurite vahel toimuva teabevahetuse teemal. Seminaril osalevad sellele vastavalt üks maksuhaldurite otsustusorgani esindaja, üks maksuhaldurite töötajate ametiühingu esindaja ning üks Euroopa Parlamendi ja nõukogu esindaja.

(16)  Selleks et asjakohaselt reageerida muutustele poliitilistes prioriteetides, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta programmi erieesmärkide saavutamise mõõtmise näitajate loetelu. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(17)  Vastavalt finantsmäärusele, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL, Euratom) nr 883/2013(12) ning nõukogu määrustele (EÜ, Euratom) nr 2988/95(13), (Euratom, EÜ) nr 2185/96(14) ja (EL) 2017/1939(15) tuleb liidu finantshuve kaitsta proportsionaalsete meetmetega, mis hõlmavad õigusnormide rikkumise ja pettuste ärahoidmist, avastamist, kõrvaldamist ja uurimist, kaotatud, alusetult väljamakstud või ebaõigesti kasutatud summade tagasinõudmist ja vajaduse korral halduskaristuste kehtestamist. Eelkõige võib Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) korraldada haldusuurimisi, sealhulgas kohapealseid kontrolle ja inspekteerimisi vastavalt määrusele (EL, Euratom) nr 883/2013 ning määrusele (Euratom, EÜ) nr 2185/96, et teha kindlaks, kas on esinenud pettust, korruptsiooni või muud liidu finantshuve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust. Vastavalt määrusele (EL) 2017/1939 võib Euroopa Prokuratuur uurida pettusi ja muid kuritegusid, mis mõjutavad liidu finantshuve, ja esitada nende kohta süüdistusi, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2017/1371(16). Finantsmääruse kohaselt peab iga isik või üksus, kes saab liidu rahalisi vahendeid, tegema liidu finantshuvide kaitsel täielikult koostööd ja andma komisjonile, OLAFile, Euroopa Prokuratuurile ja Euroopa Kontrollikojale vajalikud õigused ja juurdepääsu ning tagama, et kolmandad isikud, kes on kaasatud liidu vahendite haldamisse, annaksid samaväärsed õigused.

(18)  Käesoleva määruse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt ELi toimimise lepingu artikli 322 kohaselt vastu võetud horisontaalseid finantsreegleid. Need reeglid on sätestatud finantsmääruses ning nendega on kindlaks määratud eelkõige eelarve koostamise ja täitmise reeglid, sealhulgas reeglid toetuste, hangete, auhindade ja eelarve kaudse täitmise kohta ning ette on nähtud ka finantsjuhtimises osalejate vastutuse kontroll. ELi toimimise lepingu artikli 322 kohaselt vastu võetud reeglites on käsitletud ka liidu eelarve kaitsmist juhul, kui liikmesriikides esineb üldisi puudusi õigusriigi toimimises, sest õigusriigi põhimõtte austamine on usaldusväärse finantsjuhtimise ja tulemusliku ELi-poolse rahastamise oluline eeltingimus.

(19)  Käesoleva määrusega ette nähtud rahastamisliikide ja eelarve täitmise viiside valikul tuleks lähtuda nende suutlikkusest saavutada meetmete erieesmärke ja tulemusi, võttes eelkõige arvesse kontrollidega seotud kulusid, halduskoormust ja eeldatavat nõuete täitmata jätmisega seotud riski. See peaks hõlmama ühekordsete maksete, kindlamääraliste maksete ja ühikuhindade kasutamise kaalumist ning finantsmääruse artikli 125 lõike 1 kohaste kuludega mitteseotud rahastamisvahendite kasutamist. Esmatähtsaks tuleks pidada sõidukulude katmist, et tagada riikide ekspertide osalemine ühismeetmetes.

(20)  Kuna käesoleva määruse eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda selle ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21)  Käesoleva määrusega asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1286/2013, mis tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

1.  Käesoleva määrusega luuakse maksustamisalase koostöö programm „Fiscalis“ (edaspidi „programm“).

2.  Määrusega nähakse ette programmi eesmärgid, programmi eelarve ajavahemikuks 2021–2027, liidupoolse rahastamise vormid ja rahastamisvahendite andmise reeglid.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)  „maksustamine“ – järgmiste maksude ja tollimaksudega seotud küsimised, sh ülesehitus, haldamine, sissenõudmine ja nende tasumise kohustuse täitmine:

a)  nõukogu direktiivis 2006/112/EÜ(17) sätestatud käibemaks;

b)  nõukogu direktiivis 92/83/EMÜ(18) sätestatud alkohoolsete jookide aktsiis;

c)  nõukogu direktiivis 2011/64/EL(19) sätestatud tubakatoodete aktsiis;

d)  nõukogu direktiivis 2003/96/EÜ(20) sätestatud energiatoodete ja elektrienergia maksud;

e)  muud nõukogu direktiivi 2010/24/EL(21) artikli 2 lõike 1 punktis a osutatud maksud ja maksed, sealhulgas äriühingu tulumaks, kui need on seotud ühtse turuga ja liikmesriikidevahelise halduskoostööga;

2)  „maksuhaldurid“ – maksustamise või maksudega seotud tegevuse eest vastutavad avaliku sektori asutused ja muud organid;

3)  „Euroopa elektroonilised süsteemid“ − maksustamise jaoks ja maksuhaldurite ülesannete täitmiseks vajalikud elektroonilised süsteemid;

4)  „kolmas riik“ – riik, mis ei ole liidu liikmesriik;

4a)  „vähim arenenud riik“ – väikese sissetulekuga kolmas riik, kus esineb tõsiseid struktuurilisi takistusi ÜRO määratlusele vastava kestliku arengu saavutamisel.

Artikkel 3

Programmi eesmärgid

1.  Programmi üldeesmärk on toetada maksuhaldureid ja maksustamist, et tõhustada ühtse turu toimimist, edendada liidus ausat konkurentsi, kaitsta liidu ja selle liikmesriikide finants- ja majandushuve muu hulgas maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise eest ning parandada maksude kogumist.

2.  Programmi erieesmärk on toetada maksupoliitikat ja selle nõuetekohast rakendamist, edendada maksundusalast koostööd, maksuteabe vahetamist ja haldussuutlikkuse ülesehitamist, sh inimeste pädevust ning Euroopa elektrooniliste süsteemide arendamist ja käitamist, samuti liikmesriikides ühetaoliselt kasutama hakatavate aruandlus-, auditeerimis- ja tarkvaravahendite järkjärgulist kaasajastamist. Programmiga aidatakse ühtlasi maksuhalduritel hõlbustada ja parandada liidu maksustamisalaste direktiivide rakendamist ning pakkuda oma töötajatele sellealast koolitust.

Artikkel 4

Eelarve

1.  Programmi rakendamise rahastamispakett aastatel 2021–2027 on 2018. aasta hindades 300 miljonit eurot või jooksevhindades 339 miljonit eurot.

2.  Lõikes 1 osutatud summat võib kasutada muu hulgas ettevalmistus-, järelevalve-, kontrolli-, auditeerimis-, hindamis- ja muudeks toiminguteks, mida tehakse programmi juhtimiseks ja selle eesmärkide saavutamise hindamiseks. Samuti võib sellest katta kulusid, mis on seotud uuringute ja muu asjakohase kirjaliku materjali, ekspertide nõupidamiste ning info- ja kommunikatsioonimeetmetega, niivõrd kui need on seotud programmi eesmärkidega, aga ka kulusid, mis on seotud infotehnoloogiavõrgustikega, milles keskendutakse infotöötlusele ja -vahetusele, sh infotehnoloogiavahenditega ning muu tehnilise ja haldusabiga, mida on vaja seoses programmi juhtimisega.

Artikkel 5

Programmiga assotsieerunud kolmandad riigid

Programmis võivad osaleda järgmised kolmandad riigid:

a)  ühinevad riigid, kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid vastavalt nende riikide liidu programmides osalemise üldpõhimõtetele ja üldtingimustele, mis on sätestatud asjakohastes raamlepingutes ja assotsiatsiooninõukogu otsustes või muudes samalaadsetes kokkulepetes, ning vastavalt eritingimustele, mis on sätestatud liidu ja nende riikide vahelistes lepingutes;

b)  Euroopa naabruspoliitika alla kuuluvad riigid vastavalt nende riikide liidu programmides osalemise üldpõhimõtetele ja üldtingimustele, mis on sätestatud asjakohastes raamlepingutes ja assotsiatsiooninõukogu otsustes või muudes samalaadsetes kokkulepetes, ning vastavalt eritingimustele, mis on sätestatud liidu ja nende riikide vahelistes lepingutes, eeldusel et nende riikide asjakohased õigusaktid ja haldusmeetodid on liidu asjakohaste õigusaktide ja haldusmeetoditega piisavalt ühtlustatud;

c)  muud kolmandad riigid vastavalt tingimustele, mis on sätestatud erilepingus, millega reguleeritakse asjaomase kolmanda riigi osalemist mis tahes liidu programmis, tingimusel et selle lepinguga:

–  on tagatud õiglane tasakaal liidu programmides osaleva kolmanda riigi osamaksete ja saadava kasu vahel;

–  on ette nähtud programmides osalemise tingimused, sh iga programmiga seotud osamaksete ja halduskulude kalkulatsioon. Need osamaksed loetakse vastavalt finantsmääruse artikli 21 lõikele 5 sihtotstarbeliseks tuluks;

–  ei ole kolmandale riigile antud otsustusõigust programmi üle;

–  on kindlustatud liidu õigused tagada usaldusväärne finantsjuhtimine ja kaitsta oma finantshuve.

Eeldusel et prioriteetseid teemavaldkondi rahastatakse täies ulatuses, ergutatakse vähim arenenud riike programmis osalema kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtete ja tingimustega, mis on sätestatud selliste riikide ja liidu vahel sõlmitud erilepingutes, millega reguleeritakse selliste riikide osalemist programmis. Olenemata esimese lõigu punktist c on vähim arenenud riikide osalemine programmis nende jaoks tasuta ja seejuures keskendutakse rahvusvaheliste maksueesmärkide saavutamisele, näiteks maksuteabe automaatne vahetamine. Erilepinguga kindlustatakse liidu õigused tagada usaldusväärne finantsjuhtimine ja kaitsta oma finantshuve.

Artikkel 6

ELi-poolse rahastamise rakendamine ja vormid

1.  Programmi rakendatakse eelarve otsese täitmise korras vastavalt finantsmäärusele.

2.  Programmist võib anda rahalisi toetusi ükskõik millises finantsmäärusekohases vormis, eelkõige toetuste, auhindade ja hangetena ning välisekspertide reisi- ja elamiskulude hüvitisena.

II PEATÜKK

RAHASTAMISKÕLBLIKKUS

Artikkel 7

Rahastamiskõlblikud meetmed

1.  Rahastamiskõlblikud on üksnes meetmed, millega täidetakse artiklis 3 osutatud eesmärke.

2.  Lõikes 1 osutatud meetmed hõlmavad järgmist:

a)  koosolekud ja sarnased ühekordsed üritused;

b)  projektipõhine struktureeritud koostöö, sealhulgas kohapealsed kontrollid ja ühised auditid; [ME 2 ja 3]

c)  IT-alase suutlikkuse suurendamise meetmed, eelkõige Euroopa elektrooniliste süsteemide arendamine ja käitamine, või ühiste registrite loomise meetmed;

d)  inimeste pädevuse ja suutlikkuse suurendamise meetmed;

e)  toetus ja muud meetmed, sh:

1)  uuringud ja muu asjakohane kirjalik materjal;

2)  innovatsioonitegevus, eelkõige kontseptsiooni tõestamised, katseprojektid ja prototüüpide loomise algatused;

3)  ühiselt välja töötatud teavitusmeetmed;

4)  mis tahes muu artiklis 13 osutatud tööprogrammides sätestatud asjakohane meede, mis on vajalik artiklis 3 osutatud eesmärkide saavutamiseks või toetamiseks.

Punktides a, b ja d osutatud asjakohaste meetmete võimalike vormide mitteammendav loetelu on esitatud 1. lisas.

2a.   Lõikes 1 osutatud meetmed hõlmavad järgmiste prioriteetsete teemavaldkondade loetelu:

a)  nõukogu direktiivi 2011/16/EL(22) muudetud versiooni tulemuslikul rakendamisel esinevate lünkade kõrvaldamine;

b)  tulemuslik teabevahetus, sealhulgas rühmataotlused, ja kasutatavate vormingute arendamine, võttes arvesse rahvusvahelise tasandi algatusi;

c)  piiriülese koostöö takistuste kõrvaldamine;

d)  nõukogu direktiivi 2011/16/EL muudetud versiooni alusel tegelikku tulusaajat käsitleva teabe juurdepääsetavuse takistuste kõrvaldamine;

e)  piiriülese käibemaksupettuse vastu võitlemine;

f)  maksude, sealhulgas Euroopa hoiuste intresside maksustamise direktiivi kohaselt tasumata maksude sissenõudmise alaste parimate tavade vahetus;

g)  ühtsete riiklike IT-vahendite rakendamine, et töötada välja ühised liidesed, mis võimaldaksid riikide IT-süsteeme omavahel ühendada.

3.  Meetmed, mis kujutavad endast Euroopa elektrooniliste süsteemide ühiste osade kohandamist või laiendamist programmiga assotsieerumata kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega tehtava koostöö eesmärgil, on rahastamiskõlblikud liidu huvi korral. Komisjon kehtestab vajaliku halduskorra, millega võidakse ette näha nende meetmetega seotud kolmandate isikute rahaline osalus.

4.  Kui lõike 2 punktis c osutatud IT-alase suutlikkuse suurendamise meetme puhul on tegemist mõne Euroopa elektroonilise süsteemi arendamise ja käitamisega, peetakse programmi alusel rahastamiskõlblikeks ainult komisjonile artikli 11 lõike 2 kohaselt usaldatud ülesannetega seotud kulusid. Liikmesriigid kannavad artikli 11 lõike 3 kohaselt neile usaldatud ülesannetega seotud kulud.

Artikkel 8

Välisekspertide osalemine

1.  Kui see on kasulik artiklis 3 osutatud eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete võtmiseks, võivad programmi raames korraldatavates meetmetes välisekspertidena osaleda valitsusasutuste esindajad, sealhulgas selliste kolmandate riikide valitsusasutuste esindajad, kes ei ole vastavalt artiklile 5 programmiga assotsieerunud, ning asjakohasel juhul rahvusvaheliste ja muude asjakohaste organisatsioonide ning ettevõtjate ja ettevõtjaid esindavate organisatsioonide ja kodanikuühiskonna esindajad. Komisjon hindab muu hulgas kõnealuste välisekspertide erapooletust, tagab selle, et puudub huvide konflikt nende ametialase tegevusega, ning teeb otsuse nende osalemise kohta juhtumipõhiselt ja vajadustest lähtuvalt.

2.  Lõikes 1 osutatud välisekspertide kulud loetakse programmi alusel hüvitamiskõlblikeks vastavalt finantsmääruse artikli 238 sätetele.

3.  Komisjon valib väliseksperdid läbipaistva ja tasakaalustatud menetluse raames konkreetse meetme jaoks asjakohaste oskuste, kogemuse ja teadmiste ning sellele meetmele kaasaaitamise alase suutlikkuse alusel. Komisjon tagab kõigi asjaomaste sidusrühmade tasakaalustatud esindatuse. Ta täpsustab, kas väliseksperdid osalevad enda või mõne muu organisatsiooni või ettevõtja nimel. Välisekspertide loetelu tehakse komisjoni veebisaidil avalikult kättesaadavaks.

III PEATÜKK

TOETUSED

Artikkel 9

Toetuste andmine, vastastikune täiendavus ja kombineeritud rahastamine

1.  Programmi raames antakse ja hallatakse toetusi kooskõlas finantsmääruse VIII jaotisega.

2.  Meede, mis on saanud toetust liidu mõne teise programmi alusel, võib saada toetust ka programmist, tingimusel, et neist toetustest ei kaeta samu kulusid. Igast liidu programmist antud rahastuse suhtes kohaldatakse asjakohase programmi reegleid. Kumulatiivne rahastus ei tohi ületada meetme rahastamiskõlblikke kogukulusid ning erinevatest liidu programmidest antava toetuse võib arvutada proportsionaalselt vastavalt toetuse andmise tingimusi käsitlevatele dokumentidele.

3.  Kooskõlas finantsmääruse artikli 198 punktiga f antakse toetusi ilma toetustaotluste esitamise kutseta, kui toetuskõlblike üksuste näol on tegemist liikmesriikide maksuhaldurite või käesoleva määruse artikli 5 kohaste programmiga assotsieerunud kolmandate riikide maksuhalduritega, eeldusel et kõnealuses artiklis sätestatud tingimused on täidetud.

Artikkel 10

Kaasrahastamise määr

1.  Erandina finantsmääruse artiklist 190 võib programmist rahastada kuni 100 % meetme rahastamiskõlblikest kuludest.

2.  Artiklis 13 osutatud mitmeaastases tööprogrammis sätestatakse kohaldatav kaasrahastamise määr juhuks, kui meede vajab toetust.

IV PEATÜKK

ERISÄTTED IT-SUUTLIKKUSE SUURENDAMISE MEETMETE KOHTA

Artikkel 11

Ülesanded

1.  Komisjon ja liikmesriigid tagavad ühiselt artiklis 12 osutatud maksustamise mitmeaastases strateegiakavas loetletud Euroopa elektrooniliste süsteemide arendamise ja käitamise, sh projekteerimise, spetsifitseerimise, vastavustestimise, kasutuselevõtu, hoolduse, edasiarendamise, turvalisuse, kvaliteedi tagamise ja ‑kontrolli.

2.  Komisjon tagab eelkõige järgmise:

a)  ühiste osade arendamine ja käitamine, nagu on ette nähtud artiklis 12 sätestatud maksustamise mitmeaastases strateegiakavas;

b)  Euroopa elektrooniliste süsteemide arendamise ja käitamise üldine koordineerimine nende toimivuse, vastastikuse ühenduvuse ja pideva täiustamise ning samaaegse rakendamise tagamiseks;

c)  Euroopa elektrooniliste süsteemide koordineerimine liidu tasandil nende edendamiseks ja rakendamiseks riigi tasandil;

d)  Euroopa elektrooniliste süsteemide arendamise ja käitamise koordineerimine kolmandate isikutega toimuva suhtluse osas, v.a riigisiseste nõuetega vastavusseviimiseks kavandatud meetmed;

e)  Euroopa elektrooniliste süsteemide koordineerimine muude asjakohaste e‑valitsusega seotud meetmetega liidu tasandil;

ea)   riigi tasandil võetavate pettustevastaste meetmete koordineerimine liidu tasandil liikmesriikide parimate tavade väljaselgitamise ja nende kohta teabe edastamisega.

3.  Liikmesriigid tagavad eelkõige järgmise:

a)  riiklike osade arendamine ja käitamine, nagu on ette nähtud artiklis 12 sätestatud maksustamise mitmeaastases strateegiakavas;

b)  Euroopa elektrooniliste süsteemide riiklike osade arendamise ja käitamise koordineerimine riigi tasandil;

c)  Euroopa elektrooniliste süsteemide koordineerimine muude asjakohaste e‑valitsusega seotud meetmetega riigi tasandil;

d)  komisjoni korrapärane teavitamine võetud meetmetest, millega tagatakse, et nende asjaomastel asutustel või ettevõtjatel oleks võimalik Euroopa elektroonilisi süsteeme täielikult kasutada;

e)  Euroopa elektrooniliste süsteemide rakendamine riigi tasandil.

Artikkel 12

Maksustamise mitmeaastane strateegiakava

1.  Komisjon koostab maksustamise mitmeaastase strateegiakava, milles on loetletud kõik Euroopa elektrooniliste süsteemide arendamise ja käitamise seisukohalt asjakohased ülesanded ning kus iga süsteem või selle osa on järgmiselt klassifitseeritud, ning ajakohastab seda:

a)  „ühine osa“ – kõikidele liikmesriikidele kättesaadav või komisjoni poolt tõhususe, turvalisuse ja ratsionaalsuse tõttu ühisena käsitatav osa ELi tasandil välja töötatud Euroopa elektroonilistest süsteemidest;

b)  „riiklik osa“ – niisugune riigi tasandil välja töötatud osa Euroopa elektroonilistest süsteemidest, mis on kättesaadav sellise osa loonud või selle ühisele loomisele kaasa aidanud liikmesriigile;

c)  või eespool nimetatute kombinatsioon.

2.  Maksustamise mitmeaastane strateegiakava hõlmab ka innovatsiooni ja katsemeetmeid ning Euroopa elektrooniliste süsteemidega seotud toetavaid meetodeid ja vahendeid.

3.  Liikmesriigid teatavad komisjonile iga neile lõikes 1 osutatud maksustamise mitmeaastase strateegiakava alusel antud ülesande täitmisest. Nad annavad komisjonile korrapäraselt aru kogu programmiga seotud ülesannete täitmisel tehtud edusammudest.

4.  Hiljemalt iga aasta 31. märtsil esitavad liikmesriigid komisjonile lõikes 1 osutatud maksustamise mitmeaastase strateegiakava rakendamist käsitleva iga-aastase eduaruande, mis hõlmab eelmise aasta ajavahemikku 1. jaanuarist 31. detsembrini. Kõnealused aastaaruanded koostatakse eelnevalt kindlaks määratud vormis. Iga‑aastastes eduaruannetes annavad liikmesriigid aru takistustest, mis on esinenud artiklis 3 sätestatud programmi eesmärkide täitmisel ja artikli 7 lõikes 2a esitatud prioriteetsete teemadega tegelemisel, ning esitavad parimate tavade kohta soovitusi.

5.  Hiljemalt iga aasta 31. oktoobriks koostab komisjon liikmesriikidelt saadud, lõikes 4 osutatud iga-aastaste aruannete põhjal koondaruande, milles hinnatakse liikmesriikide ja komisjoni poolt lõikes 1 osutatud kava rakendamisel tehtud edusamme ning artiklis 3 osutatud programmi eesmärkide täitmisel ja artikli 7 lõikes 2 a osutatud prioriteetsete teemadega tegelemisel tehtud edusamme. Tehtud edusammude hindamiseks kaardistab komisjon oma iga-aastases koondaruandes niisugused kõrvaldamist vajavad takistused, mis ei lase liikmesriikides täita artiklis 3 sätestatud programmi eesmärke ega tegeleda artikli 7 lõikes 2 a esitatud prioriteetsete teemadega, ja esitab parimate tavade kohta soovitusi. Komisjoni iga-aastane koondaruanne tehakse komisjoni asjakohasel veebilehel avalikult kättesaadavaks ning sellest lähtutakse artiklis 13 osutatud tulevaste mitmeaastaste tööprogrammide ja artiklis 15 osutatud hindamisaruannete koostamisel.

V PEATÜKK

PROGRAMMITÖÖ, JÄRELEVALVE, HINDAMINE JA KONTROLL

Artikkel 13

Tööprogramm

1.  Programmi rakendatakse finantsmääruse artiklis 108 osutatud mitmeaastaste tööprogrammide kaudu.

2.  Komisjon võtab mitmeaastased tööprogrammid vastu delegeeritud õigusaktidega. Kõnealused delegeeritud õigusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 17 osutatud menetlusega.

Artikkel 14

Järelevalve ja aruandlus

1.  Näitajad, mille abil antakse aru artiklis 3 sätestatud programmi erieesmärkide saavutamisel tehtud edusammude kohta, on esitatud 2. lisas.

2.  Selleks et tagada programmi eesmärkide täitmisel tehtud edusammude tulemuslik hindamine, antakse komisjonile õigus võtta artikli 17 kohaselt vastu delegeeritud õigusakte, et näitajate läbivaatamise ja vajaduse korral täiendamise teel muuta 2. lisa ning täiendada käesolevat määrust järelevalve- ja hindamisraamistiku kehtestamist käsitlevate sätetega.

3.  Tulemusaruannete süsteem peab tagama, et programmi rakendamise ja tulemuste järelevalveks vajalikke andmeid kogutakse tõhusalt, tulemuslikult ja õigeaegselt. Selleks kehtestatakse liidu vahendite saajatele proportsionaalsed aruandlusnõuded.

Artikkel 15

Hindamine

1.  Hindamised tehakse piisavalt aegsasti, et tulemusi saaks kasutada otsustamisprotsessis. Komisjon teeb hindamised avalikult kättesaadavaks oma asjakohasel veebilehel.

2.  Programmi vahehindamine toimub siis, kui programmi rakendamise kohta on saadud piisavalt teavet, ent mitte hiljem kui kolm aastat pärast programmi rakendamise algust.

3.  Programmi rakendamise lõpul, ent mitte hiljem kui üks aasta pärast artiklis 1 nimetatud ajavahemikku teeb komisjon programmi lõpphindamise.

4.  Komisjon edastab hindamiste tulemused koos oma märkustega Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

Artikkel 16

Auditid ja uurimised

Kui kolmas riik osaleb programmis rahvusvahelise lepingu kohase otsuse alusel või muu õigusliku vahendi alusel, annab kolmas riik vastutavale eelarvevahendite käsutajale, Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) ja Euroopa Kontrollikojale vajalikud õigused ja nõutava juurdepääsu, et nad saaksid täielikult kasutada oma vastavaid volitusi. OLAFi puhul hõlmavad need õigused ka õigust teha juurdlusi, sealhulgas teha kohapealseid kontrolle ja inspekteerimisi, kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi.

VI PEATÜKK

DELEGEERITUD VOLITUSTE RAKENDAMINE JA KOMITEEMENETLUS

Artikkel 17

Delegeeritud volituste rakendamine

1.  Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2.  Artikli 13 lõikes 2 ja artikli 14 lõikes 2 osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile kuni 31. detsembrini 2028.

3.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 13 lõikes 2 ja artikli 14 lõikes 2 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4.  Enne delegeeritud õigusakti vastuvõtmist konsulteerib komisjon kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega iga liikmesriigi määratud ekspertidega.

5.  Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

6.  Artikli 13 lõike 2 ja artikli 14 lõike 2 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Artikkel 18

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab komitee, mida nimetatakse programmi „Fiscalis“ komiteeks. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

VII PEATÜKK

ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 19

Teave, kommunikatsioon ja avalikustamine

1.  Liidu vahendite saajad tunnistavad liidu rahaliste vahendite päritolu ja tagavad selle nähtavuse (eriti meetmeid ja nende tulemusi tutvustades), andes eri sihtrühmadele, sh meediale ja üldsusele selle kohta sidusat, tulemuslikku ja proportsionaalset suunatud teavet.

2.  Komisjon võtab programmi, võetud meetmete ja saadud tulemustega seoses teabe- ja kommunikatsioonimeetmeid. Programmile eraldatud rahalised vahendid peavad ühtlasi aitama kaasa liidu poliitiliste prioriteetide tutvustamisele, niivõrd kui need on seotud artiklis 3 osutatud eesmärkidega.

Artikkel 20

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EL) nr 1286/2013 tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2021.

Artikkel 21

Üleminekusätted

1.  Käesolev määrus ei mõjuta määruse (EL) nr 1286/2013 alusel rakendatavate meetmete jätkumist või muutmist kuni nende meetmete lõpetamiseni ning nimetatud määrust kohaldatakse nende meetmete suhtes kuni nende lõpetamiseni.

2.  Programmi rahastamispaketist võib katta ka tehnilise ja haldusabi kulud, mis on vajalikud selleks, et tagada üleminek programmi ja selle eelkäija, määruse (EL) nr 1286/2013 alusel vastu võetud meetmete vahel.

3.  Vajaduse korral võib kanda eelarvesse assigneeringuid ka pärast 2027. aastat, et katta artikli 4 lõikes 2 sätestatud kulusid, et oleks võimalik hallata meetmeid, mis ei ole 31. detsembriks 2027 veel lõpule viidud.

Artikkel 22

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

1. LISA

Artikli 7 lõike 2 esimese lõigu punktides a, b ja d osutatud meetmete võimalike vormide

mitteammendav loetelu

Artikli 7 lõike 2 esimese lõigu punktides a, b ja d osutatud meetmed võivad esineda muu hulgas järgmises vormis:

a)  koosolekute ja sarnaste ühekordsete ürituste korral:

–  seminar ja õpikoda, kus harilikult osalevad kõik riigid ja kus tehakse ettekandeid ning kus osalejad on kaasatud konkreetse teemaga seotud aktiivsesse arutelusse ja tegevusse;

–  töövisiit, mis on korraldatud selleks, et ametnikud saaksid omandada või täiendada oskusi ja teadmisi maksunduse valdkonnas;

–  viibimine haldusasutuste ametiruumides ja osalemine haldusuurimistes;

b)  struktureeritud koostöö korral:

–  projektirühmad, kuhu üldjuhul kuulub piiratud arv riike ja mis tegutsevad piiratud aja jooksul, et saavutada eelnevalt kindlaks määratud eesmärke ja täpselt määratletud tulemusi, sealhulgas koordineerimist või võrdlusuuringuid;

–  ajutiste või alaliste struktureeritud koostöö vormidena tegutsevad töörühmad, kes koondavad asjatundjate arvamusi, et täita ülesandeid konkreetsetes valdkondades, või teevad operatiivtööd ja keda toetatakse näiteks veebipõhiste koostööteenuste, haldusabi, taristu ja seadmetega;

–  mitmepoolne või üheaegne kontroll, mis seisneb ühe või mitme seotud maksukohustuslase maksuseisundi koordineeritud kontrollimises, mille korraldavad kaks või enam riiki, sealhulgas vähemalt kaks liikmesriiki, kellel on ühine või vastastikku täiendav huvi;

–  ühine audit, mis seisneb ühe või mitme seotud maksukohustuslase maksuseisundi ühises kontrollimises ühe auditirühma poolt, mis koosneb kahest või enamast riigist, sealhulgas vähemalt kahest liikmesriigist, kellel on ühised või vastastikku täiendavad huvid;

–  mis tahes muu halduskoostöö vorm, mis on ette nähtud direktiiviga 2011/16/EL, määrusega (EL) nr 904/2010, määrusega (EL) nr 389/2012 või direktiiviga 2010/24/EL;

d)  inimeste pädevuse ja suutlikkuse suurendamise meetmete korral:

–  ühised koolitused või e-õppe arendamine, et täiendada maksustamisega seotud vajalikke ametialaseid oskusi ja teadmisi;

–  tehniline abi haldusmenetluste parandamiseks, haldussuutlikkuse suurendamiseks ning maksuhaldurite töö ja toimingute parandamiseks heade tavade algatamise ja jagamise teel.

2. LISA

Näitajad

Erieesmärk: toetada maksupoliitikat, maksualast koostööd ja haldussuutlikkuse suurendamist, sh inimpädevust ning Euroopa elektrooniliste süsteemide arendamist ja käitamist.

1.  Suutlikkuse suurendamine (haldus-, inimressursside alane ja IT-suutlikkus)

1)  liidu õiguse ja poliitika kohaldamise ja rakendamise indeks (programmi raames selles valdkonnas võetud meetmete arv ja nende meetmete tulemusena antud soovituste arv)

2)  õppeindeks (kasutatud õppemoodulid; koolitatud ametnike arv; osalejate antud kvaliteedipunktid)

3)  Euroopa elektrooniliste süsteemide kättesaadavus (aeg protsentides)

4)  ühise teabevõrgu kättesaadavus (aeg protsentides)

5)  lihtsustatud IT-menetlused riigiasutuste ja ettevõtjate jaoks (registreeritud ettevõtjate arv, taotluste arv ja programmi raames rahastatavates erinevates elektroonilistes süsteemides tehtud otsingute arv)

2.  Teadmiste jagamine ja võrgustike loomine

6)  koostöö tõhususe indeks (loodud võrgustike arv, isiklike kohtumiste arv, interneti teel tegutsevate koostöörühmade arv)

7)  parimate tavade ja suuniste indeks (asjaomases valdkonnas programmi alusel võetud meetmete arv; niisuguste maksuhaldurite protsent, kes kasutasid programmi toetusega välja töötatud töötavasid või suuniseid)

2a.  Lisanäitajad

1)  ühise auditi käigus maksupettuse, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastasest võitlusest saadud tulu

2)   iga liikmesriigi puhul esitatud, saadud ja vastatud haldus- ja õigusalase koostöö taotluste arv

(1) ELT C […], […], lk […].
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrus (EL) nr 1286/2013, millega luuakse tegevusprogramm Euroopa Liidu maksusüsteemide toimimise parandamiseks aastateks 2014–2020 („Fiscalis 2020“) ning tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1482/2007/EÜ (ELT L 347, 20.12.2013, lk 25).
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).
(5) Nõukogu 9. detsembri 2014. aasta direktiiv 2014/107/EL, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas (ELT L 359, 16.12.2014, lk 1).
(6) Nõukogu 8. detsembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2376, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas (ELT L 332, 18.12.2015, lk 1).
(7) Nõukogu 25. mai 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/881, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas (ELT L 146, 3.6.2016, lk 8).
(8) Nõukogu 6. detsembri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2258, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses maksuhaldurite juurdepääsuga rahapesuvastasele teabele (ELT L 342, 16.12.2016, lk 1).
(9) Nõukogu 25. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/822, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL seoses kohustusliku automaatse teabevahetusega maksustamise valdkonnas aruantavate piiriüleste skeemide puhul (ELT L 139, 5.6.2018, lk 1).
(10) COM(2010)0700.
(11) Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni vahel 13. aprillil 2016 sõlmitud institutsioonidevaheline parema õigusloome kokkulepe (ELT L 123, 12.5.2016, lk 1).
(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999, (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1).
(13) Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1).
(14) Nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrus (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest (EÜT L 292, 15.11.1996, lk 2).
(15) Nõukogu 12. oktoobri 2017. aasta määrus (EL) 2017/1939, millega rakendatakse tõhustatud koostööd Euroopa Prokuratuuri asutamisel (ELT L 283, 31.10.2017, lk 1).
(16) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2017. aasta direktiiv(EL) 2017/1371, mis käsitleb võitlust liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu kriminaalõiguse abil (ELT L 198, 28.7.2017, lk 29).
(17) Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1).
(18) Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/83/EMÜ alkoholi ja alkohoolsete jookide aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta (EÜT L 316, 31.10.1992, lk 21).
(19) Nõukogu 21. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/64/EL tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta (ELT L 176, 5.7.2011, lk 24).
(20) Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51).
(21) Nõukogu 16. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/24/EL vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel (ELT L 84, 31.3.2010, lk 1).
(22) Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 64, 11.3.2011, lk 1).

Viimane päevakajastamine: 12. november 2019Õigusalane teave