Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/2112(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0038/2019

Esitatud tekstid :

A8-0038/2019

Arutelud :

PV 11/02/2019 - 16
CRE 11/02/2019 - 16

Hääletused :

PV 12/02/2019 - 9.16
CRE 12/02/2019 - 9.16
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0077

Vastuvõetud tekstid
PDF 155kWORD 55k
Teisipäev, 12. veebruar 2019 - Strasbourg Ajutine väljaanne
Aluslepingute nende sätete rakendamine, mis käsitlevad tõhustatud koostööd
P8_TA-PROV(2019)0077A8-0038/2019

Euroopa Parlamendi 12. veebruari 2019. aasta resolutsioon aluslepingute nende sätete rakendamise kohta, mis käsitlevad tõhustatud koostööd (2018/2112(INI))

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse aluslepingute sätteid, milles käsitletakse tõhustatud koostööd, ja eelkõige Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 20, artikli 42 lõiget 6, artikleid 44, 45 ja 46 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 82, 83, 86, 87, 187, 188, 326, 327, 328, 329, 330, 331, 332, 333 ja 334,

–  võttes arvesse aluslepingute sätteid, milles käsitletakse diferentseeritud integratsiooni muid olemasolevaid vorme, ja eelkõige ELi toimimise lepingu artikleid 136, 137 ja 138, milles käsitletakse sätteid liikmesriikide kohta, kelle rahaühik on euro,

–  võttes arvesse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut,

–  võttes arvesse protokolli nr 10 ELi lepingu artikliga 42 loodud alalise struktureeritud koostöö kohta, protokolli nr 14 eurorühma kohta ja protokolli nr 19 Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ kohta,

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepingu võimalusi kasutades(1),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses(2),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni euroala eelarvesuutlikkuse kohta(3),

–  võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika põhiseadusliku, õigusliku ja institutsioonilise mõju ning Lissaboni lepingust tulenevate võimaluste kohta(4),

–  võttes arvesse oma 17. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni diferentseeritud integratsiooni kohta(5),

–  võttes arvesse komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut (COM(2017)2025) ja viit järgnevat aruteludokumenti (COM(2017)0206), COM(2017)0240, COM(2017)0291, COM(2017)0315, COM(2017)0358),

–  võttes arvesse 25. märtsi 2017. aasta Rooma deklaratsiooni,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

–  võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust (A8‑0038/2019),

A.  arvestades, et liidul on eriline huvi tõhustatud koostöö rakendamise vastu teatavates valdkondades, kus Euroopa Liidul ei ole ainupädevust, et arendada edasi Euroopa projekti ja lihtsustada kodanike elu;

B.  arvestades, et ELi lepingu artikli 20 lõike 2 kohaselt peab tõhustatud koostöö olema viimane abinõu, kui liit tervikuna ei ole võimeline selle koostöö eesmärke mõistliku aja jooksul saavutama;

C.  arvestades, et tõhustatud koostööd ei tohiks käsitada liikmesriikide välistamise või jaotamise vahendina, vaid pragmaatilise lahendusena Euroopa integratsiooni edendamiseks;

D.  arvestades, et teatavate poliitikavaldkondade tundlikkus muudab seadusandliku tavamenetluse järgimise keeruliseks mitte üksnes ühehäälsuse nõude tõttu, vaid ka väljakujunenud tava tõttu püüda nõukogus alati saavutada liikmesriikide seas üksmeel, isegi kui kvalifitseeritud enamus oleks otsuse tegemiseks piisav;

E.  arvestades, et kui finantstehingute maks välja arvata, oleks kõik tõhustatud koostöö algatused olnud võimalik nõukogus vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega, kui see oleks ühehäälsuse asemel kasutusele võetud;

F.  arvestades, et on hulk liikmesriikide alarühmi, kes teevad omavahel kahe- või mitmepoolset koostööd väljaspool aluslepingute raamistikku, näiteks sellistes valdkondades nagu kaitse; arvestades, et majandus- ja rahanduskriisist tulenev surve teha otsuseid kiiresti ja ületada teatavates valdkondades ühehäälsuse nõue viis valitsustevaheliste vahendite vastuvõtmiseni väljaspool ELi õigusraamistikku, nagu Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM) ning majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping („fiskaalkokkulepe“);

G.  arvestades, et tõhustatud koostöö on menetlus, mille puhul on vähemalt üheksal liikmesriigil lubatud ELi raamistikus teha mingis valdkonnas tihedamat koostööd, millest ülejäänud liikmesriigid osa ei võta; arvestades, et tõhustatud koostöö kaudu on osalevatel liikmesriikidel võimalik saavutada ühine eesmärk või ühiselt midagi algatada ning saada üle olukorrast, kus üks või mitu liikmesriiki võiksid nõutava ühehäälsuse korral läbirääkimisi takistada või blokeerida; arvestades, et ELi lepingu artikli 20 lõike 4 kohaselt peaksid tõhustatud koostöö raames vastu võetud õigusaktid olema siduvad ainult osalevatele liikmesriikidele; arvestades, et tõhustatud koostöö piirdub valdkondadega, milles ELil ei ole ainupädevust;

H.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artikli 328 lõike 1 kohaselt peavad komisjon ja tõhustatud koostöös osalevad liikmesriigid tagama, et nad soodustavad võimalikult paljude liikmesriikide osalemist;

I.  arvestades, et kogemus on näidanud, et koostöö on andnud rahuldavaid tulemusi lahutusõiguses(6) ja pakub huvitavaid väljavaateid seoses vararežiimi õigusnormidega(7), Euroopa ühtse patendi ja Euroopa Prokuratuuriga;

J.  arvestades, et esialgsed kogemused tõhustatud koostööga on näidanud, et selle rakendamisel on raskusi, kuna aluslepingutes on selle praktilist rakendamist vähe käsitletud ja liidu institutsioonide järelevalve on ebapiisav;

K.  arvestades, et ELi liikmesriikides ja föderatsioonides väljaspool liitu kasutatud erinevate föderaalsete mudelite analüüs näitas, et paindlikke koostöömehhanisme kasutavad sageli föderaaltasandist madalama tasandi üksused ühist huvi pakkuvates valdkondades;

L.  arvestades, et kui ei kasutata sillaklausleid nõukogus ühehäälsuselt kvalifitseeritud häälteenamusele üleminekuks ja kui aluslepinguid põhjalikult ei reformita, on võimalik, et edaspidi peavad liikmesriigid ühiste probleemide lahendamiseks ja ühiste eesmärkide saavutamiseks kasutama tõhustatud koostöö sätteid;

M.  arvestades, et tõhustatud koostöö sujuvaks kohaldamiseks on oluline luua lahendamist vajavate küsimuste loetelu ja pakkuda tegevuskava tõhustatud koostöö sujuvaks toimimiseks kooskõlas aluslepingute sätte ja mõttega;

Peamised tähelepanekud

1.  on mures selle pärast, et kuigi tõhustatud koostöö pakub lahendust ühisele probleemile, kasutades ära liidu institutsioonilist struktuuri ja vähendades seega osalevate liikmesriikide halduskulusid, ei ole see täielikult kõrvaldanud vajadust tugineda valitsustevaheliste alarühmade lahenduste vormidele väljaspool aluslepinguid, mis mõjutab negatiivselt ELi õigusraamistiku kohaldamise järjepidevust ja toob seetõttu kaasa asjakohase demokraatliku kontrolli puudumise;

2.  on arvamusel, et tuleks säilitada ELi ühtne institutsiooniline raamistik, et saavutada liidu ühised eesmärgid ning tagada kõigi kodanike võrdõiguslikkuse põhimõte; nõuab ühenduse või liidu meetodi järgimist;

3.  rõhutab, et erinevalt valitsustevahelistest aluslepingutest on tõhustatud koostöö probleemide lahendamise vahend, mis ei ole mitte üksnes seaduslik, vaid ka käepärane, sest see põhineb aluslepingute sätetel ja toimib liidu institutsioonilise struktuuri raames;

4.  juhib tähelepanu sellele, et kuigi tõhustatud koostööd ei ole alates selle kasutuselevõtust Amsterdami lepinguga eriti sagedasti kasutatud, kuna see on mõeldud viimaseks abinõuks, paistab selle tähtsus suurenevat ja see annab reaalseid tulemusi;

5.  märgib, et seniste kogemuste põhjal tekib tõhustatud koostöö vajadus kõige sagedamini valdkondades, mida reguleeritakse ühehäälsust nõudva seadusandliku erimenetlusega, ning seda on valdavalt kasutatud justiits- ja siseküsimuste puhul;

6.  juhib tähelepanu sellele, et seni on tõhustatud koostöösse kaasamise ja selle rakendamise menetlus olnud küllaltki pikk, eelkõige seetõttu, et ebaselgelt on määratletud mõistlik ajavahemik, mille jooksul tuleb kindlaks teha, et vajalikku hääletuskünnist ei ole võimalik saavutada ja puudub tugev poliitiline tahe liikuda kiiremini edasi;

7.  märgib, et tõhustatud koostöö algatamiseks ja haldamiseks vajalike selgete tegevussuuniste, näiteks ühiste institutsioonide suhtes kohaldatava õiguse või juba käimasolevast koostööst loobumise korra puudumine võib olla muutnud tõhustatud koostöö kasuks otsustamise vähem tõenäoliseks;

8.  tuletab meelde, et kuigi tõhustatud koostöö tugineb liidu institutsionaalsele ja õiguskorrale, ei ole selle automaatset integreerimist liidu õigustikku ette nähtud;

9.  usub, et kuigi tõhustatud koostööd käsitatakse paremuselt teise stsenaariumina, on see siiski jätkusuutlik liidu tasandil probleemi lahendamise ja mõnede institutsiooniliste ummikseisude ületamise vahend;

10.  on seisukohal, et neile küsimustele tuleb leida lahendus, et tõhustatud koostööd sujuvalt rakendada ja korraldada, sõltumata poliitikavaldkonnast, mida see käsitleb, või selle vormist;

Soovitused

11.  teeb seetõttu ettepaneku, et tõhustatud koostöö sujuvaks ja tõhusaks rakendamiseks tuleb vastata mitmetele küsimustele ja koostada seejärel tegevuskava, nagu on allpool näidatud;

Otsustamisprotsess

12.  juhib tähelepanu sellele, et poliitiline tõuge tõhustatud koostööks peaks tulema liikmesriikidelt, kuid arutelud selle sisu üle peaksid tuginema komisjoni ettepanekule;

13.  tuletab meelde, et ELi toimimise lepingu artikliga 225 antakse parlamendile õigus teha kvaasiseadusandlikke algatusi, mida tuleks tõlgendada parlamendi võimalusena algatada tõhustatud koostöö komisjoni ettepaneku alusel, mille kohta ei suudetud saavutada kokkulepet tavapärase otsustamismenetluse kaudu kahel järjestikusel eesistumisperioodil;

14.  on seisukohal, et kui kahel järjestikusel eesistumisperioodil ei ole nõukogus sisulisi edusamme tehtud, tuleks järeldada, et liit tervikuna ei ole ELi lepingu artikli 20 nõude kohaselt võimeline koostöö eesmärke saavutama;

15.  soovitab, et liikmesriikide tõhustatud koostöö algatamise taotlused peaksid põhimõtteliselt lähtuma eesmärkidest, mis on vähemalt sama kaugeleulatuvad nagu komisjoni esitatud eesmärgid, enne kui saab selgeks, et liit tervikuna ei ole võimeline neid eesmärke mõistliku aja jooksul saavutama;

16.  soovitab tungivalt võtta kasutusele ELi toimimise lepingu artiklis 333 sätestatud spetsiaalse sillaklausli, et minna ühehäälsuselt üle kvalifitseeritud häälteenamusele ning seadusandlikult erimenetluselt seadusandlikule tavamenetlusele kohe, kui nõukogu on tõhustatud koostöö algatamist käsitleva kokkuleppe heaks kiitnud, et vältida uusi takistusi, kui osalevate liikmesriikide arv on suur;

17.  peab vajalikuks, et tõhustatud koostööd lubavas otsuses määrataks kindlaks suhete raamistik mitteosalevate liikmesriikidega; leiab, et sellises tõhustatud koostöös mitteosalevad liikmesriigid peaksid siiski olema kaasatud koostöö eesmärki puudutavate otsuste tegemisse;

18.  tuletab meelde, et nii komisjoni kui ka nõukogu sekretariaatidel on oluline roll selle tagamisel, et tõhustatud koostöös mitteosalevaid liikmesriike ei jäetaks kõrvale viisil, mis raskendaks nende osalemist hilisemas etapis;

Haldustegevus

19.  soovitab komisjonil olla aktiivne tõhustatud koostöö kõikides etappides alates ettepanekust ja otsustest kuni tõhustatud koostöö rakendamiseni;

20.  kinnitab, et ELi institutsioonide ühtsus tuleks säilitada ja tõhustatud koostöö ei tohiks viia paralleelse institutsionaalse korra loomiseni, vaid see võiks võimaldada vajadusel luua ELi õigusraamistikust lähtuvalt konkreetseid asutusi, ilma et see piiraks liidu institutsioonide ja asutuste pädevust ja rolli;

Parlamentaarne kontroll

21.  tuletab meelde, et parlament vastutab tõhustatud koostöö parlamentaarse kontrolli eest; nõuab liikmesriikide parlamentide ja piirkondlike parlamentide (liikmesriikides, kus need on olemas) suuremat osalemist tõhustatud koostöö demokraatlikus kontrollis koos Euroopa Parlamendiga, kui koostöö puudutab jagatud pädevusega poliitikavaldkondi; rõhutab võimalust luua vajaduse korral parlamentidevaheline foorum, mis sarnaneks näiteks majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu artikli 13 kohasele parlamentidevahelisele konverentsile ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) parlamentidevahelisele konverentsile, ilma et see piiraks parlamendi volitusi;

22.  rõhutab, et tõhustatud koostöös osalevad liikmesriigid peavad kaasama piirkonnad, millel on neid puudutavates küsimustes seadusandlik võim, et järgida pädevuste sisemist jaotust ja tugevdada sellise tõhustatud koostöö sotsiaalset legitiimsust;

23.  soovitab parlamendil tugevdada oma rolli tõhustatud koostöös, esitades komisjonile ettepanekuid uute koostöövormide kohta ELi toimimise lepingu artikli 225 alusel ning jälgides ettepanekuid või käimasolevat koostööd; on veendunud, et selle asemel, et piirduda nõusoleku andmisega, tuleks parlament kaasata menetluse igasse etappi ja ta peaks saama korrapäraselt aruandeid ning tal peaks olema võimalus tõhustatud koostöö rakendamise kohta arvamust avaldada;

24.  kutsub nõukogu üles tegema parlamendiga koostööd võimaliku tulevase tõhustatud koostöö menetluse raames enne lõpliku teksti kohta parlamendi nõusoleku taotlemist, et tagada liidu kaasseadusandjate maksimaalne koostöö;

25.  peab siiski kahetsusväärseks, et hoolimata parlamendi konstruktiivsest ja kaalutletud lähenemisviisist tõhustatud koostöö menetlusele ei ole nõukogu näidanud üles huvi ametliku koostöö vastu parlamendiga enne lõpliku läbiräägitud teksti kohta parlamendi nõusoleku taotlemist;

26.  peab vajalikuks, et parlament parandaks tõhustatud koostööga seoses oma sisemist töökorraldust; on sellega seoses veendunud, et tõhustatud koostööd peaks alati jälgima asjaomane alaline komisjon, ning soovitab, et parlamendi kodukorras tuleks anda luba luua ajutisi allkomisjone, mille täisliikmeks saavad eelkõige need parlamendiliikmed, kes on valitud sellises tõhustatud koostöös osalevates liikmesriikides;

Eelarve

27.  on seisukohal, et tõhustatud koostööga seotud tegevuskulud peaksid kandma osalevad liikmesriigid ja kui need kulud kaetakse ELi eelarvest, tuleks see mitteosalevatele liikmesriikidele hüvitada, välja arvatud juhul, kui nõukogu otsustab pärast parlamendiga konsulteerimist vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 332, et sellist koostööd rahastatakse ELi eelarvest, millisel puhul see saab osaks eelarvest ja selle suhtes kohaldatakse iga‑aastast eelarvemenetlust;

28.  leiab, et kui tõhustatud koostöö kaudu reguleeritav tegevus toob tulu, tuleks see tulu suunata tõhustatud koostööga seotud tegevuskulude katteks;

Kohtualluvus

29.  on seisukohal, et tõhustatud koostöö peaks kuuluma Euroopa Liidu Kohtu otsesesse kohtualluvusse, välistamata võimalust algatada vahekohtumenetlus või luua vaidluste lahendamiseks esimese astme kohus, mis võib olla vajalik mõne konkreetse tõhustatud koostöö juhtumi lahendamiseks, kui aluslepingutes ei ole ette nähtud teisiti, ning see tuleks kindlaks määrata tõhustatud koostöö algatamist käsitlevas õigusaktis;

30.  rõhutab, et kui tõhustatud koostöö juhtumi puhul tekib vajadus eraldi vahekohtumehhanismi või kohtu loomise järele, peaks lõplik arbitraažiorgan alati olema Euroopa Liidu Kohus;

Liidu institutsioonilise struktuuri kohandused

31.  teeb ettepaneku luua komisjonis tõhustatud koostöö eriüksus, mida juhib institutsioonidevaheliste suhete eest vastutav volinik ning mis koordineerib ja ühtlustab tõhustatud koostöö algatuste institutsioonilist ülesehitust;

32.  peab vajalikuks muuta nii komisjoni kui ka nõukogu sekretariaatide roll tõhustatud koostöö kontekstis ennetavamaks ning teeb seega ettepaneku, et nad otsiksid aktiivselt valdkondi, kus tõhustatud koostöö võiks olla Euroopa projekti edendamise jaoks kasulik, või valdkondi, mis on lähedased senistele tõhustatud koostöö vormidele, et vältida kattuvusi või vastuolusid;

Liikmesriikide väljaastumine või väljaheitmine

33.  rõhutab, et kui alaline struktureeritud koostöö (PESCO) välja jätta, siis puuduvad aluslepingutes sätted, milles käsitletakse liikmesriikide võimalust käimasolevast tõhustatud koostööst välja astuda või võimalust liikmesriike välja heita;

34.  peab vajalikuks sätestada selged normid kõikidel tõhustatud koostöö juhtudel selliste liikmesriikide väljaastumiseks, kes enam ei soovi osaleda, ja selliste liikmesriigi väljaheitmiseks, kes enam ei täida tõhustatud koostöö tingimusi; soovitab liikmesriigi võimaliku väljaastumise või väljaheitmise tingimused sätestada tõhustatud koostöö algatamist käsitlevas õigusaktis;

Tõhustatud koostöö edasist arengut käsitlevad soovitused

35.  peab vajalikuks töötada välja menetlus tõhustatud koostöö kiireks lubamiseks kõrge poliitilise profiiliga valdkondades, milles eesmärk tuleb saavutada lühema aja jooksul kui kahe järjestikuse nõukogu eesistumise kestus;

36.  kutsub liikmesriike üles osalema tõhustatud koostöös, et valmistada ette tõhustatud koostöö kaasamist ühenduse õigustikku;

37.  kutsub komisjoni üles esitama ELi toimimise lepingu artikli 175 kolmanda lõigu või artikli 352 alusel ettepaneku võtta vastu määrus tõhustatud koostööd käsitleva õigusraamistiku lihtsustamiseks ja ühtlustamiseks (näiteks põhimõtted, mis puudutavad ühistele institutsioonidele kohaldatavat õigust või liikmesriigi väljaastumist), et hõlbustada tõhustatud koostöö kasuks otsustamist;

38.  soovitab aluslepingute järgmise läbivaatamise käigus kaaluda võimalust anda piirkondadele või piirkondlikele üksustele tõhustatud koostöös kindel roll, kui koostöö puudutab asjaomase tasandi ainupädevusse kuuluvat valdkonda, järgides seejuures riigi põhiseadust;

o
o   o

39.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 252, 18.7.2018, lk 215.
(2) ELT C 252, 18.7.2018, lk 201.
(3) ELT C 252, 18.7.2018, lk 235.
(4) ELT C 263, 25.7.2018, lk 125.
(5) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0044.
(6) Nõukogu 20. detsembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas (ELT L 343, 29.12.2010, lk 10).
(7) Nõukogu 24. juuni 2016. aasta määrus (EL) 2016/1103, millega rakendatakse tõhustatud koostööd kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ning otsuste tunnustamise ja täitmise valdkonnas abieluvararežiime käsitlevates asjades (ELT L 183, 8.7.2016, lk 1).

Viimane päevakajastamine: 22. veebruar 2019Õigusalane teave