Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 14. märts 2019 - StrasbourgAjutine väljaanne
Inimõiguste olukord Kasahstanis
 Iraan ja eelkõige inimõiguste kaitsjate juhtum
 Inimõiguste olukord Guatemalas
 Kohtualluvus, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades otsuste tunnustamine ja täitmine ning rahvusvahelised lapseröövid *
 Üldiste tariifsete soodustuste kava käsitleva määruse rakendamine
 Viivisnõuete kahju miinimumkate ***I
 Konkurentsi kaitsmine lennutranspordisektoris ***I
 2020. aasta eelarve koostamise suunised – III jagu
 Sooline tasakaal kandidaatide esitamisel majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele ELis
 Sebastiano Laviola nimetamine Ühtse Kriisilahendusnõukogu uueks liikmeks
 Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamine
 José Manuel Campa nimetamine Euroopa Pangandusjärelevalve eesistuja ametisse
 Inimõiguste rikkujate vastane Euroopa sanktsioonirežiim
 Kiireloomuline vajadus koostada kooskõlas rahapesuvastase direktiiviga kolmandate riikide kohta ELi must nimekiri
 Kliimamuutused
 Euroopa Valuutafondi loomine
 Olukord Nicaraguas
 Kestliku arengu eesmärkide elluviimise ja täitmise iga‑aastane strateegiline aruanne

Inimõiguste olukord Kasahstanis
PDF 133kWORD 56k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Kasahstanis (2019/2610(RSP))
P8_TA-PROV(2019)0203RC-B8-0204/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta seadusandlikku resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kasahstani Vabariigi vahelise laiendatud partnerlus- ja koostöölepingu liidu nimel sõlmimise kohta(1), ning oma 10. märtsi 2016. aasta resolutsiooni sõnavabaduse kohta Kasahstanis(2),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2017. aasta seadusandlikku resolutsiooni, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kasahstani Vabariigi vahelise laiendatud partnerlus- ja koostöölepingu liidu nimel sõlmimise kohta(3),

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Kasahstani kohta, sealhulgas 18. aprilli 2013. aasta(4) ja 15. märtsi 2012. aasta(5) resolutsioone, ning 17. septembri 2009. aasta resolutsiooni Jevgeni Žovtise juhtumi kohta Kasahstanis(6),

–  võttes arvesse 21. detsembril 2015. aastal Astanas allkirjastatud laiendatud partnerlus- ja koostöölepingut,

–  võttes arvesse oma 15. detsembri 2011. aasta resolutsiooni ELi Kesk‑Aasiat käsitleva strateegia rakendamise kohta(7) ja 13. aprilli 2016. aasta resolutsiooni ELi Kesk‑Aasia strateegia rakendamise ja läbivaatamise kohta(8),

–  võttes arvesse nõukogu 22. juuni 2015. aasta ja 19. juuni 2017. aasta järeldusi ELi Kesk-Aasia strateegia kohta,

–  võttes arvesse ELi ja Kasahstani iga-aastast inimõigustealast dialoogi,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et 21. detsembril 2015. aastal allkirjastasid Euroopa Liit ja Kasahstan laiendatud partnerlus- ja koostöölepingu, mis peab looma avara raamistiku süvendatud poliitiliseks dialoogiks ning koostööks sise- ja õigusküsimustes ja paljudes muudes valdkondades; arvestades, et selles lepingus rõhutatakse demokraatiat ja õigusriiki, inimõigusi ja põhivabadusi, turumajanduse ja kestliku arengu põhimõtteid ning kodanikuühiskonna koostööd, sealhulgas kodanikuühiskonna kaasamist avaliku poliitika kujundamisse;

B.  arvestades, et Kasahstan ühines 2012. aasta märtsis Euroopa Nõukogu komisjoniga „Demokraatia õiguse kaudu“ (Veneetsia komisjon);

C.  arvestades, et Kasahstani valitsus ei ole nähtavasti teinud midagi selleks, et muuta väga üldiselt sõnastatud sätteid karistusseadustiku artiklis 174, millega keelatakse sotsiaalsete, riiklike või muude ebakõlade õhutamine, ja artiklis 274, millega keelatakse teadaolevalt vale teabe levitamine, kuid kasutab neid sätteid selleks, et esitada kodanikuühiskonna aktivistidele ja ajakirjanikele süüdistusi ja neid vangistada;

D.  arvestades, et poliitiliste vangide arv Kasahstanis on kasvanud; arvestades, et 2016. aastal toimusid Kasahstani mitmes piirkonnas rahumeelsed meeleavaldused maaseaduse muutmise vastu, mille tagajärjel peeti kinni enam kui 1 000 meeleavalduses osalejat (sh 55 ajakirjanikku), kellest enam kui 30 seejärel vahistati; arvestades, et meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegelev ÜRO töörühm võttis teadmiseks kinnipidamise meelevaldsuse, õiglase kohtumenetluse puudumise ja õiguste ränga rikkumise teatavatel juhtudel; arvestades, et kodanikuühiskonna aktivist Maks Bokajev kannab vanglakaristust õiguspärase osalemise eest rahumeelses meeleavalduses;

E.  arvestades, et Kasahstani valitsus tegi koostööd Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) kõrgetasemelise missiooniga ning kohustus viima ellu tegevuskava ILO mureküsimuste lahendamiseks, kuid ei ole võtnud sisulisi meetmeid tegevuskava selliste sätete rakendamiseks nagu ametiühinguseaduse muutmine; arvestades, et ta ei ole samuti ellu viinud ILO standardite kohaldamise komitee varasemaid soovitusi ametiühinguseaduse ja töökoodeksi läbivaatamise kohta ning vajalike meetmete võtmise kohta, et tagada Kasahstani sõltumatute ametiühingute liidu ja selle liikmete suutlikkus ametiühingute õigusi teostada;

F.  arvestades, et ametiühinguaktivistid Nurbek Kušakbajev ja Amin Jeleussinov vabastati tingimisi 2108. aasta mais, kuid ametiühingutegevus on neile endiselt keelatud; arvestades, et aktivisti Larissa Harkova suhtes kehtivad sarnased piirangud, samuti jätkub tema kohtulik ahistamine, ning Erlan Baltabai, teine Šõmkenti ametiühinguaktivist, on küsitavate süüdistuste alusel kriminaaluurimise all;

G.  arvestades, et uue vabaühenduste seadusega on kodanikuühiskonna organisatsioonide raamatupidamisnorme muudetud rangemaks; arvestades, et inimõigusorganisatsioonidele avaldatakse maksusurvet seoses rahvusvahelistelt annetajatelt saadud toetustega;

H.  arvestades, et usu- ja veendumusvabadust on tõsiselt kahjustatud; arvestades, et ametivõimud kasutavad usulisi veendumusi meelevaldse kinnipidamise ettekäändena; arvestades, et Saken Tulbajev vahistati süüdistatuna usuviha õhutamises;

I.  arvestades, et 13. märtsil 2018. aastal keelasid ametivõimud Kasahstani rahumeelse opositsiooniliikumise Kasahstani Demokraatlik Valik (KDV) tegevuse ja enam kui 500 isikut ilmutasid sellele liikumisele eri vormis toetust; arvestades, et kodanikuaktivist Almat Žumagulov ja poeet Kenžebek Abišev on langenud Kasahstani ametivõimude KDV vastase võitluse ohvriks ja mõistetud üks kaheksaks ja teine seitsmeks aastaks vangi; arvestades, et Ablovas Džumajev mõisteti kolmeks ja Aset Abišev neljaks aastaks vangi ametivõimude kritiseerimise eest internetis ja KDV toetamise eest;

J.  arvestades, et kuigi ühinemisvabadus on Kasahstani põhiseadusega kaitstud, on see riigis tegelikult siiski piiratud, ja avaliku ühinemise seadusega nõutakse endiselt, et kõik avalikud ühendused võtaksid end justiitsministeeriumis arvele; arvestades, et 2015. aasta detsembris kehtestati selle seaduse uute muudatustega koormav aruandluskohustus ja rahastamise riiklik reguleerimine valitsuse poolt nimetatud organi poolt; arvestades, et registreerimata organisatsioonides tegutsevatele inimestele võidakse määrata haldus- ja kriminaalkaristusi;

K.  arvestades, et kodanikuühiskonna aktivistid ja inimõiguslased puutuvad oma tegevuses jätkuvalt kokku karistuste ja piirangutega, nende seas inimõiguslane Jelena Semjonova, kes sai reisikeelu teadaolevalt vale teabe levitamise eest, ja Šõmkentis asuv aktivist Ardak Ašim, kellele esitati kriitiliste postituste eest sotsiaalmeedias süüdistus ebakõla õhutamises ja kes määrati psühhiaatrilisele sundravile; arvestades, et 10. mail 2018, mil toimus Euroopa Parlamendi delegatsiooni visiit Kasahstani, kasutas politsei rahumeelsete protestijate vastu ülemäärast jõudu, kui need püüdsid Euroopa Parlamendi liikmetega kohtuda; arvestades, et politsei pidas kinni enam kui 150 inimest ja rohkem kui 30 protestijat pandi haldusaresti; arvestades, et 17. ja 18. septembril 2018 pidas Kasahstani politsei kinni mitu aktivisti, kes soovisid Euroopa Parlamendi delegatsiooni liikmetega kohtuda;

L.  arvestades, et 2018. aasta aprillis jõustusid meedia- ja teabeseaduse uued piiravad muudatused, juurdepääs sotsiaalmeedias postitatavale teabele on endiselt blokeeritud ning Forbes Kazakhstan ja Ratel.kz vastu võidakse algatada kriminaaluurimine teadaolevalt vale teabe levitamise pärast; arvestades, et ametivõimud kontrollivad sotsiaalvõrgustike kasutamist ja piiravad seda; arvestades, et blogijaid ja sotsiaalvõrgustike kasutajaid on mõistetud vangi, sealhulgas Ruslan Ginatullin, Igor Tšupina and Igor Sõtšev; arvestades, et blogija Muratbek Tungišbajev anti seadust rängalt rikkudes Kõrgõzstanist Kasahstanile välja ja teda väärkoheldi Kasahstanis;

M.  arvestades, et karistamatus vangide ja kahtlustatavate piinamise ja väärkohtlemise eest lokkab endiselt, kuigi valitsus on kohustunud järgima piinamise lubamatuse põhimõtet; arvestades, et ametivõimud ei ole viinud läbi Žangaözenis 2011. aasta pikaajalise naftatöötajate streigi ajal toimunud piinamise väidete usaldusväärset uurimist;

N.  arvestades, et Almatõ prokuratuur ei leidnud usaldusväärseid tõendeid ärimehe Iskander Jerimbetovi piinamise väidete kohta, kes mõisteti 2018. aasta oktoobris seitsmeks aastaks vangi, süüdistatuna ulatuslikus pettuses; arvestades, et meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegelev ÜRO töörühm järeldas 2018. aastal, et tema vahistamine ja kinnipidamine olid meelevaldsed, nõudis ärimehe vabastamist ja väljendas muret väidete pärast, et teda piinati kohtueelse kinnipidamise käigus;

O.  arvestades, et levinud naistevastane vägivald ning traditsioonilised patriarhaalsed normid ja stereotüübid kujutavad endast soolise võrdõiguslikkuse saavutamisele Kasahstanis suurt takistust; arvestades, et vabaühenduste sõnul ei teatata naistevastasest vägivallast piisavalt ning naistevastase vägivalla, nagu ka seksuaalse ahistamise juhtumite korral esitatakse vähe süüdistusi;

P.  arvestades, et LGBTI‑inimesed seisavad Kasahstanis silmitsi õiguslike probleemide ja diskrimineerimisega; arvestades, et nii mees- kui ka naissoost samasooliste isikute seksuaalsed suhted on Kasahstanis seadusega lubatud, kuid samasoolised paarid ja leibkonnad, mille peaks on samasoolised paarid, ei saa vastassooliste abielupaaridega võrdväärset õiguslikku kaitset;

Q.  arvestades, et Kasahstan paikneb maailma demokraatia indeksis 167‑st kohast 143‑ndal, mis näitab, et selles riigis valitseb autoritaarne režiim;

1.  nõuab tungivalt, et Kasahstan täidaks oma rahvusvahelisi kohustusi ning austaks inimõigusi ja põhivabadusi; palub Kasahstani ametivõimudel vastavalt laiendatud partnerlus- ja koostöölepingu artiklites 1, 4, 5 ja 235 väljendatud põhimõtetele lõpetada inimõiguste rikkumised ja igat laadi poliitilised repressioonid;

2.  rõhutab, et ELi ja Kasahstani vaheliste poliitiliste, majandus- ja kultuurisuhete edendamine peab põhinema ühistel kohustustel, mis on võetud üldiste väärtuste, eriti demokraatia, õigusriigi, hea valitsemistava ja inimõiguste austamise suhtes; eeldab, et laiendatud partnerlus- ja koostööleping edendab õigusriigi tugevdamist ja kõigi kodanike demokraatlikku osalust, mitmekesisemat poliitilist maastikku, paremini toimivat, sõltumatut ja erapooletut kohtusüsteemi, valitsuse suuremat läbipaistvust ja vastutust ning tööõiguse parandamist;

3.  väljendab heameelt selle üle, et on vabastatud mitu poliitvangi, nimelt Vladimir Kozlov, Gjuzjal Baidalinova, Seitkazõ Matajev, Edige Batõrov, Jeržan Orazalinov, Sajat Ibrajev, Aset Matajev, Zinaida Muhhortova, Talgat Ajan ja Žangaözeni naftatöölised, ning samuti ametiühingujuhid Amin Jeleussinov ja Nurbek Kušakbajev, kelle vabadus on siiski piiratud; väljendab heameelt otsuse üle vabastada Ardak Ašim psühhiaatriahaiglast; mõistab hukka sellise jõhkra meetme, nagu karistuslik psühhiaatria ning nõuab, et tühistataks Ardak Ašimi sunniviisiline ambulatoorne psühhiaatriline ravi, ning kõik aktivist Natalja Ulasiku suhtes kohaldatavad kohustuslikud meditsiinilised meetmed;

4.  nõuab kõigi praegu vanglas viibivate aktivistide ja poliitvangide, eelkõige Muhtar Džakiševi, Maks Bokajevi, Iskander Jerimbetovi, Aron Atabeki, Sanat Bukenovi, Mahhambet Abžani ja Saken Tulbajevi täielikku rehabiliteerimist ja viivitamatut vabastamist, samuti teiste isikute liikumisele seatud piirangute kaotamist;

5.  nõuab tungivalt, et Kasahstani valitsus muudaks karistusseadustiku artiklit 174, mis käsitleb sotsiaalsete, riigisiseste, klanni-, rassi- ja klassipõhiste ning usuliste ebakõlade õhutamist, ning kitsendaks seda, et vältida meelevaldsete süüdistuste esitamist, mis rikuvad inimõiguste norme, ning muudaks ka karistusseadustiku artiklit 274, mis üldises sõnastuses keelab teadaolevalt valeteabe levitamise, ning vabastaks aktivistid, ajakirjanikud ja muud kriitilised isikud, keda praegu nende artiklite alusel kinni peetakse;

6.  nõuab tungivalt, et Kasahstani valitsus lõpetaks sõltumatute ametiühingute mahasurumise ja kaotaks piirangud nende tegevusele, lõpetaks ametiühingujuhtidele poliitilistel põhjustel süüdistuste esitamise ning tühistaks Larissa Harkova, Nurbek Kušakbajevi ja Amin Jeleussinovi suhtes tehtud süüdimõistvad otsused ning võimaldaks neil jätkata oma ametiühingutegevust ilma sekkumiste või ahistamiseta; samuti nõuab tungivalt, et valitsus reageeriks Euroopa Parlamendi murele Erlan Baltabai suhtes algatatud kriminaaluurimise pärast, vaataks läbi 2014. aasta ametiühingute seaduse ja 2015. aasta töökoodeksi ning viiks need ILO standarditega vastavusse;

7.  nõuab tungivalt, et Kasahstani valitsus rakendaks ÜRO rahumeelse kogunemise ja ühinemise vabaduse õiguse eriraportööri soovitusi ning vaataks läbi vabaühenduste / avalike ühenduste seaduse ja rahastamisele juurdepääsu tingimused;

8.  nõuab tungivalt, et Kasahstani valitsus lõpetaks inimõiguste aktivistide, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja poliitilise opositsiooni liikumiste, sealhulgas KDV tegelike või arvatavate toetajate mis tahes meelevaldse kinnipidamise, tagakiusamise ja ahistamise;

9.  nõuab tungivalt, et Kasahstani valitsus vaataks läbi käesoleval aastal jõustunud meedia- ja teabeseaduse muudatused, kehtestaks moratooriumi laimamise suhtes, astuks kõik vajalikud sammud, et tunnistada kehtetuks uue karistusseadustiku laimamist käsitlevad artiklid, kehtestaks tsiviilasjades laimu eest määratava kahjutasu piiri, lõpetaks valitsuse suhtes kriitiliste ajakirjanike ahistamise ja tagakiusamise ning lõpetaks teabele juurdepääsu takistamise nii internetis kui ka mujal;

10.  nõuab meetmete võtmist seoses ÜRO inimõiguste komitee, meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva ÜRO töörühma ja ÜRO piinamisküsimustega tegeleva eriraportööri teatistega; nõuab, et piinamise ohvreid kaitstaks, neile tagataks asjakohane arstiabi ja põhjalikult uuritaks piinamise juhtumeid; nõuab, et lõpetataks Interpoli väljaandmismenetluste kuritarvitamine ja poliitilise opositsiooni ahistamine; nõuab tungivalt, et Kasahstani valitsus täidaks oma lubadust rakendada piinamise suhtes nulltolerantsi ning tagaks, et väiteid piinamiste kohta, sealhulgas seoses Žangaözeni sündmustega, uuritakse põhjalikult; nõuab tungivalt, et valitsus vaataks läbi Iskander Jerimbetovi juhtumi, võttes arvesse meelevaldse kinnipidamise küsimustega tegeleva ÜRO töörühma järeldusi, ning tagaks, et väiteid piinamise kohta uuritakse nõuetekohaselt;

11.  märgib Kasahstani paljurahvuselist ja eri usundeid järgivat olemust ning rõhutab, et vähemusi ja nende õigusi tuleb kaitsta, eelkõige seoses keelte kasutamise, usu- või veendumusvabaduse, mittediskrimineerimise ja võrdsete võimalustega; väljendab heameelt erinevate kogukondade rahumeelse kooseksisteerimise üle Kasahstanis; nõuab tungivalt, et Kasahstan lõpetaks inimeste tagakiusamise selle eest, et nad seaduslikult kasutavad oma südametunnistuse- ja usuvabaduse õigust; nõuab nende isikute viivitamatut vabastamist, kes on oma veendumuste eest süüdi mõistetud;

12.  palub ametivõimudel võidelda naistevastase vägivalla kõikide vormide vastu; nõuab lisaks meetmete võtmist, et tagada tõhusad ja kättesaadavad teatamiskanalid ja kaitsemeetmed, mis võtavad arvesse ohvrite vajadusi ja konfidentsiaalsust; nõuab tungivalt, et lõpetataks karistamatus ja võetaks meetmeid, et tagada kuritegude toimepanijatele nõuetekohaste kriminaalkaristuste määramine;

13.  nõuab tungivalt LGBTI‑kogukonna õiguste täielikku austamist; palub Kasahstani valitsusel tagada, et LGBTI‑kogukonda ei diskrimineeritaks;

14.  kutsub Kasahstani üles täies ulatuses rakendama OSCE/ODIHRi poolt 20. märtsi 2016. aasta valimistele lähetatud rahvusvahelise vaatlusmissiooni soovitusi, mille kohaselt on riigil OSCE ees seoses demokraatlike valimiste korraldamisega võetud kohustuste täitmisel käia veel pikk tee; nõuab tungivalt, et Kasahstani ametivõimud väldiksid sõltumatute kandidaatide tegevuse piiramist; nõuab ühtlasi tungivalt kodanike valimisõiguste austamist;

15.  kordab, kui oluline on ELi ja OSCE koostöö riigi demokraatliku valitsemistava heade tavade parandamisel, eelkõige inimõiguste ja õigusriigi vallas; nõuab seetõttu tungivalt, et Kasahstani ametivõimud laiendaksid OSCE mandaati riigis ning eelkõige taastaksid Astanas asuva OSCE keskuse mandaadi, mis on ELi ja Kasahstani edasise koostöö oluline tingimus;

16.  nõuab tungivalt, et EL ja eriti Euroopa välisteenistus jälgiks tähelepanelikult sündmusi Kasahstanis, väljendaks vajaduse korral oma muret Kasahstani ametivõimudele, pakkus abi ning annaks oma tegevusest regulaarselt parlamendile aru; palub, et ELi delegatsioon Astanas jälgiks ka edaspidi aktiivselt olukorda ning tõstataks kõigil asjakohastel kahepoolsetel kohtumistel sõnavabaduse küsimuse; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus osaleks aktiivselt kohtuprotsesside vaatlemise missioonidel, et teostada järelevalvet poliitiliselt tundlike kohtuprotsesside ja poliitiliselt motiveeritud süüdistuste esitamise üle, ning kontrolliks, et õigust õiglasele kohtulikule arutamisele kohaldatakse kõigi suhtes;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Kesk-Aasiasse nimetatud Euroopa Liidu eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Kasahstani valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 369, 11.10.2018, lk 2.
(2) ELT C 50, 9.2.2018, lk 38..
(3) ELT C 369, 11.10.2018, lk 179.
(4) ELT C 45, 5.2.2016, lk 85.
(5) ELT C 251 E, 31.8.2013, lk 93.
(6) ELT C 224 E, 19.8.2010, lk 30.
(7) ELT C 168 E, 14.6.2013, lk 91.
(8) ELT C 58, 15.2.2018, lk 119.


Iraan ja eelkõige inimõiguste kaitsjate juhtum
PDF 131kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon Iraani ja eelkõige inimõiguste kaitsjate juhtumi kohta (2019/2611(RSP))
P8_TA-PROV(2019)0204RC-B8-0186/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Iraani kohta, eriti 13. detsembri 2018. aasta resolutsiooni Iraani ja eelkõige Nasrin Sotoudehi juhtumi kohta(1) ning 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist(2),

–  võttes arvesse nõukogu 4. veebruari 2019. aasta järeldusi Iraani kohta,

–  võttes arvesse Iraani Islamivabariigi inimõiguste olukorra eriraportööri 30. jaanuari 2019. aasta raportit ja tema 29. novembri 2018. aasta avaldust Iraani kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 17. detsembri 2018. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Iraani Islamivabariigis,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, millega Iraan on ühinenud,

–  võttes arvesse Iraani presidendi hartat kodanike õiguste kohta,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ekspertide 29. novembri 2018. aasta avaldust „Iran must protect women’s rights advocates“ selle kohta, et Iraan peab kaitsma naiste õiguste eest võitlejaid,

–  võttes arvesse ELi suuniseid surmanuhtluse küsimuses, piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevaid ELi suuniseid ning ELi inimõiguste alaseid suuniseid sõnavabaduse kohta internetis ja mujal,

–  võttes arvesse nõukogu 12. aprilli 2018. aasta otsust pikendada piiravate meetmete kohaldamist Iraanis aset leidvate tõsiste inimõiguste rikkumiste tõttu veel 12 kuuks,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 12. märtsi 2019. aasta avaldust inimõigustele spetsialiseerunud Iraani advokaadi Nasrin Sotoudehi süüdimõistmise kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et Iraani inimõiguste kaitsjaid, ajakirjanikke, advokaate ja veebiaktiviste ahistatakse pidevalt ning neid ähvardab oma töö tõttu meelevaldne kinnipidamine, vahistamine ja kohtu alla andmine; arvestades, et Iraani luureministeerium ja teised ametivõimud on asunud viimastel kuudel kodanikuühiskonda tõsiselt survestama;

B.  arvestades, et Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2016. aasta resolutsioonis ELi strateegia kohta Iraani suhtes pärast tuumakokkuleppe saavutamist rõhutatakse vajadust järgida ELi ja Iraani suhete kontekstis ELi inimõiguste suuniseid, muu hulgas inimõiguste kaitsjate osas;

C.  arvestades, et inimõigustele spetsialiseerunud tunnustatud advokaat Nasrin Sotoudeh mõisteti hiljuti vähemalt seitsmeks aastaks vangi; arvestades, et arvatavasti kujuneb tema karistus kahe kohtuprotsessi peale kokku märkimisväärselt pikemaks, ehkki tema vanglakaristuse täpne pikkus ei ole veel teada; arvestades, et tema vangistamise tegelik põhjus on rahumeelne võitlus inimõiguste eest Iraanis; arvestades, et tema kohtuprotsessid ei olnud kooskõlas peamiste nõuetekohast menetlust käsitlevate rahvusvaheliste nõuetega;

D.  arvestades, et Nasrin Sotoudehi abikaasa Reza Khandan peeti kinni toetusavalduste pärast naistele, kes protestisid rahumeelselt pearäti kandmise kohustuse vastu ja nõudsid Nasrin Sotoudehi vabastamist; arvestades, et 2019. aasta jaanuaris mõistis Teherani revolutsioonikohus ta kuueks aastaks vangi;

E.  arvestades, et 2018. aasta jaanuaris ja veebruaris vahistati ühenduse Persian Wildlife Heritage Foundation keskkonnaaktivistid Taher Ghadirian, Niloufar Bayani, Amirhossein Khaleghi, Houman Jokar, Sam Rajabi, Sepideh Kashani, Abdolreza Kouhpayeh ja Morad Tahbaz, kellel ei lubatud kinnipidamise ajal advokaadiga konsulteerida ning kelle hiljuti toimunud kohtuprotsessid ei vastanud õiglase kohtumenetluse nõuetele; arvestades, et eelmisel aastal suri salapärastel asjaoludel vangistuses Iraani-Kanada päritolu professor Kavous Seyed-Emami, kes kuulus samasse ühendusse;

F.  arvestades, et 2018. ja 2019. aastal vangistati ka ametiühinguaktivistid Esmaeil Bakhshi, Sepideh Gholian ja Mohammad Habibi, kes korraldasid töötajate ja õpetajate õiguste kaitseks meeleavaldusi; arvestades, et 2010. aastal mõisteti jumalavaenulikkuse eest viieteistkümneks aastaks vangi inimõiguste kaitsja Maryam Akbari Monfared, kellele ei ole terviseprobleemidele vaatamata vangistuses arstiabi võimaldatud;

G.  arvestades, et pikad vanglakaristused on mõistetud veel aktivistidele Arash Sadeghile, Narges Mohammadile ja Farhad Meysamile, kes korraldasid kampaaniaid naiste õiguste, surmanuhtluse keelustamise ja inimõiguste toetuseks;

H.  arvestades, et Iraani kohtute menetlused ei ole tihti õiglased ning asitõenditena kasutatakse ka piinamisel saadud tunnistusi; arvestades, et ametivõimud käsitlevad inimõiguste eest võitlemist endiselt kuriteona ning kasutavad Iraani kriminaalmenetlusseaduse artiklit 48, et keelata kinnipeetavatel advokaadiga konsulteerida; arvestades, et kohtusüsteemi vastutustundlikkusele sundimiseks puuduvad sõltumatud mehhanismid;

I.  arvestades, et järjekindlalt vahistatakse ka mõne ELi riigi ja Iraani topeltkodakondsust omavaid isikuid, nagu Nazanin Zaghari-Ratcliffe, kellel on nii Ühendkuningriigi kui ka Iraani kodakondsus, ning tavaliselt järgneb vahistamisele sellistel juhtudel pikk üksikvangistus, ülekuulamised, nõuetele mittevastav kohtumenetlus ja pikk vanglakaristus, ebamäärane või laialivalguv ametlik süüdistus (näiteks „riiklikud julgeolekuhuvid“ või „spioneerimine“) ning vangistatu nime avalik mustamine ametivõimude heakskiidul;

J.  arvestades, et teada on antud arvukatest juhtudest, kus vangide kinnipidamistingimused on ebainimlikud ja inimväärikust alandavad ning kus kinnipeetutele ei anta vajalikku arstiabi, ehkki see on vastuolus ÜRO kehtestatud kinnipeetavate kohtlemise standardsete miinimumnõuetega;

K.  arvestades, et vabaühenduse Iran Human Rights raportis esitatud hinnangute kohaselt hukati Iraanis 2018. aastal 273 inimest (see arv oli 2018. aastal suurem vaid ühes riigis);

L.  arvestades, et 2018. aastal osalesid tuhanded inimesed rahumeelsetel meeleavaldustel ja korraldasid streike, et protestida saamata jäänud palga, halbade töötingimuste, korruptsiooni, poliitiliste repressioonide jms vastu; arvestades, et ametivõimud vahistasid selle eest sadu inimesi ja karistasid neist paljusid vanglakaristuse või piitsutamisega;

M.  arvestades, et Iraani kohtusüsteem karistab jätkuvalt ka pearäti kandmise kohustuse vastu meelt avaldavate naisõiguslaste rahumeelset vastuhakku; arvestades, et 2018. aastal vahistati selliste meeleavaldustega seoses vähemalt 39 naist ning veel 55 naist peeti kinni naiste õiguste eest võitlemise pärast;

N.  arvestades, et Iraanis piiratakse nii ajakirjandusvabadust (olenemata sellest, kas tegemist on veebipõhiste või traditsiooniliste väljaannetega), ühinemisvabadust kui ka mõttevabadust;

O.  arvestades, et Iraani ametivõimud kiusavad süstemaatiliselt taga ajakirjanikke ja nende perekondi, kaasa arvatud BBC Pärsia talituse töötajaid, kasutades kriminaaluurimisi, varade külmutamist, meelevaldseid vahistamisi, kinnipidamist, jälgimist, ahistamist ning valede ja pahatahtliku laimu levitamist; arvestades, et praegu viibib Iraanis vangistuses vähemalt kaheksa ajakirjanikku;

P.  arvestades, et Iraani president Hassan Rouhani esitas 2016. aasta detsembris kodanike õigusi käsitleva harta; arvestades, et see ei ole õiguslikult siduv;

Q.  arvestades, et usu- ja rahvusvähemuste liikmeid, sealhulgas Baha’i usu järgijaid ning aseri, kurdi, araabia ja belutši kogukondade liikmeid, sunniite, kristlasi ja usutunnistuseta inimesi diskrimineeritakse Iraanis nii tööhõives, hariduses, usuvabaduse kasutamisel kui ka poliitilises tegevuses;

1.  kutsub Iraani valitsust üles vabastama viivitamata ja tingimusteta kõik inimõiguste kaitsjad, meelsusvangid ja ajakirjanikud, keda peetakse kinni või kes on süüdi mõistetud üksnes väljendusvabaduse ja rahumeelse kogunemise õiguse kasutamise eest; rõhutab, et Iraani ametivõimud peavad igas olukorras tagama, et inimõiguste kaitsjad, advokaadid ja ajakirjanikud saavad teha oma tööd ähvarduste, hirmutamise ja takistusteta;

2.  kordab Iraani valitsusele esitatud üleskutset vabastada viivitamata ja tingimusteta Sahharovi auhinna laureaat Nasrin Sotoudeh ning tõstab esile tema vaprust ja pühendumust inimõiguste ja naiste õiguste kaitsmisele Iraanis; peab Nasrin Sotoudehi ülimalt ebaõiglast kohtuprotsessi ja süüdimõistmist õigusemõistmise rängaks veaks ning tervitab Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 12. märtsi 2019. aasta sellekohast avaldust;

3.  kutsub Iraani ametivõime üles muutma riigi kriminaalmenetlusseaduse artiklit 48, et tagada kõikidele süüdistatavatele õigus olla esindatud nende enda valitud advokaadi poolt ja õigus õiglasele kohtumenetlusele vastavalt Iraani kohustustele, mis tulenevad kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist;

4.  nõuab, et Iraani ametivõimud tagaksid kõikide kinnipeetavate turvalisuse ja heaolu, sealhulgas vajaliku arstiabi kättesaadavuse; nõuab sõltumatu uurimise läbiviimist Kavous Seyed-Emami vangistuses aset leidnud surma asjaolude üle ja väidete üle, et teisi vangistatud aktiviste on piinatud, ning mõistab hukka tava jätta poliitvangid tahtlikult arstiabita;

5.  palub Iraani ametivõimudel kiiremas korras lõpetada ajakirjanike, veebiaktivistide ja nende pereliikmete jälgimine, vahistamine, ahistamine ja neile süüdistuste esitamine, samuti internetitsensuur, ning nõuab selliste tingimuste loomist, kus aktsepteeritakse väljendus- ja meediavabadust nii internetis kui ka muudes kanalites;

6.  palub Iraani valitsusel teha koostööd ÜRO eriraportööriga, kes tegeleb inimõiguste olukorra küsimustega Iraanis, sealhulgas võimaldada tal riiki siseneda;

7.  nõuab, et ELi liikmesriigid ja institutsioonid jätkaksid vahistatud inimõiguste kaitsjate juhtumite tõstatamist nii oma Iraani partneritega suhtlemisel kui ka järgmisel ÜRO Inimõiguste Nõukogu kohtumisel Genfis;

8.  palub Euroopa välisteenistusel jätkuvalt lisada inimõigused ja eriti inimõiguste kaitsjate olukord ELi ja Iraani kõrgetasemelise dialoogi temaatikasse; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ühtlasi avalikult kinnitada, et inimõiguste austamine on ELi ja Iraani suhete arengu keskne osa;

9.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal uurida võimalust seada Iraaniga sisse ametlik inimõigustealane dialoog kooskõlas ELi suunistega kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide kohta;

10.  ergutab ELi ametnikke nõudma, et Iraani ametivõimud tagaksid vangistatud inimõiguste kaitsjate turvalisuse ja heaolu ning uuriksid igakülgselt esitatud väiteid piinamiste kohta;

11.  palub kõikidel liikmesriikidel, kellel on Teheranis diplomaatiline esindus, kasutada ELi suunistes inimõiguste kaitsjate kohta sisalduvaid mehhanisme, et neid isikuid kaitsta ja toetada, kasutades selleks muu hulgas avalikke seisukohavõtte, diplomaatilisi demarše, kohtuprotsesside jälgimist ja vanglate külastusi;

12.  nõuab, et Iraan lõpetaks naiste õiguste kaitsjate tegevuse kriminaliseerimise, sealhulgas nende puhul, kes protesteerivad rahumeelselt pearäti kandmise kohustuse vastu, ning nõuab selle diskrimineeriva ja alandava tava kaotamist;

13.  kutsub Iraani valitsust üles kaitsma kõikide usu- ja rahvusvähemustesse kuuluvate isikute õigusi ning lõpetama nende igasuguse diskrimineerimise;

14.  tervitab uimastikaubanduse seaduses tehtud muudatusi, millega on vähendatud surmanuhtluste määramist, ning nõuab kõikide surmaotsuste läbivaatamist, veendumaks, et kõik vastavad kohtuprotsessid on läbi viidud kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega; palub Iraani ametivõimudel esimese sammuna surmanuhtluse kaotamise suunas kehtestada viivitamatult moratoorium surmanuhtluse kasutamisele;

15.  soovitab enne parlamendi praeguse koosseisu ametiaja lõppemist saata Iraani inimõiguste allkomisjoni ajutise delegatsiooni, et külastada vangistatud inimõiguste kaitsjaid ja pidada vajalikud kohtumised Iraani ametivõimudega;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Iraani Islamivabariigi kõrgeimale juhile ja presidendile ning Iraani parlamendi Majlise liikmetele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0525.
(2) ELT C 215, 19.6.2018, lk 86.


Inimõiguste olukord Guatemalas
PDF 137kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon inimõiguste olukorra kohta Guatemalas (2019/2618(RSP))
P8_TA-PROV(2019)0205RC-B8-0182/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma 15. märtsi 2007. aasta resolutsiooni Guatemala kohta(1), 11. detsembri 2012. aasta resolutsiooni nõukogu otsuse eelnõu kohta, millega sõlmitakse leping, millega luuakse assotsiatsioon ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Ameerika riikide vahel(2) ning 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Guatemala ja eelkõige inimõiguste kaitsjate olukorra kohta(3),

–  võttes arvesse oma inimõiguste allkomisjoni 2016. aasta veebruaris toimunud visiiti Mehhikosse ja Guatemalasse ja selle visiidi lõppraportit,

–  võttes arvesse Kesk-Ameerika riikidega suhtlemiseks loodud delegatsiooni raportit oma visiidi kohta Guatemalasse ja Hondurasesse, mis toimus 16.–20. veebruaril 2015,

–  võttes arvesse Kesk-Ameerika riikidega suhtlemiseks loodud delegatsiooni raportit oma visiidi kohta Guatemalasse, mis toimus 28. oktoobril – 1. novembril 2018,

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides(4),

–  võttes arvesse Guatemalale suunatud mitmeaastast sihtprogrammi aastateks 2014–2020 ning selles sisalduvat lubadust aidata kaasa konfliktide lahendamisele ning rahule ja julgeolekule,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu programme Guatemala kohtusüsteemi toetamiseks, eelkõige programmi SEJUST,

–  võttes arvesse ELi suuniseid inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks ning inimõigusi ja demokraatiat käsitlevat ELi strateegilist raamistikku, mis kohustab tegema inimõiguste kaitsjatega koostööd,

–  võttes arvesse ELi 2018. aasta Guatemala tegevusprogrammi kestliku ja kaasava majanduskasvu heaks Guatemala lähialadel ja naabruses ning rahvusvahelise komisjoni toetuseks, mis uurib karistamatuse juhtumeid Guatemalas (CICIG),

–  võttes arvesse CICIGi ja Guatemala ülemkohtu vahelise konsulteerimislepingu sõlmimist 2017. aasta augustis,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 2. septembri 2018. aasta avaldust Guatemala valitsuse otsuse kohta mitte pikendada CICIGi volitusi,

–  võttes arvesse isikute sunniviisilist või tahtevastast kadumist käsitleva ÜRO töörühma esimehe ja tõe, õigluse ning reparatsioonide edendamise ja teatavate sündmuste mittekordumise tagamise ÜRO eriraportööri 6. aprilli 2018. aasta ühist kirja Guatemala presidendile,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ 10. septembri 2018. aasta avaldust Guatemala valitsuse otsuse kohta mitte pikendada CICIGi volitusi,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ 6. märtsi 2019. aasta avaldust Guatemala seaduse kohta, mis käsitleb valitsusväliseid arenguorganisatsioone,

–  võttes arvesse Human Rights Watchi raportit Guatemala kohta,

–  võttes arvesse Guatemala põhiseadust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 135 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 4,

A.  arvestades, et suurel määral tänu koostööle Guatemala riigiprokuratuuri ja CICIGi vahel, mis moodustati 2007. aastal organiseeritud kuritegevuse uurimiseks ja õigusriigi tugevdamise kohalike pingutuste tõhustamiseks, on Guatemala teinud mõningasi edusamme inimõiguste rikkumiste ja korruptsioonijuhtumite eest süüdistuste esitamisel;

B.  arvestades, et majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste ja keskkonnaalaste õiguste valdkonnas tegutsevate aktivistide, organisatsioonide ja kogukondade liikmete tapmised ja rünnakud nende vastu on viimastel aastatel sagenenud; arvestades, et Guatemala inimõiguste kaitsjate kaitseüksuse (UDEFEGUA) raporti kohaselt toimus 2018. aastal inimõiguslaste ja põlisrahva, eriti maa- ja territoriaalsete õiguste kaitsjate vastu kokku 391 rünnakut, sealhulgas 147 kriminaalõiguse valdkonda kuuluvat juhtumit ja 26 mõrva, mis tähendab 2017. aastaga võrreldes 136%-list kasvu;

C.  arvestades, et inimõiguste kaitsjad puutuvad kokku ka ähvarduste, hirmutamise, häbimärgistamise, erasektori jõudude ja Guatemala ametivõimude laimukampaaniate ja kohtuliku tagakiusamisega; arvestades, et endiselt tekitab muret kriminaalmenetluste kasutamine inimõiguste kaitsjate tegevuse takistamiseks või nende karistamiseks;

D.  arvestades, et ka ajakirjanike vastu suunatud rünnakute arv on väga murettekitav, 2017. aastal registreeriti 93 rünnakut, sealhulgas neli tapmist; arvestades, et kuna meedia koondub üha tugevamalt vähese arvu ettevõtjate kätte, jätkuvad rünnakud ja ähvardused sõltumatute meediakanalite ja ajakirjanike vastu;

E.  arvestades, et naistevastane vägivald on Guatemalas endiselt suur probleem, mida tõendab asjaolu, et naiste vägivaldsete surmajuhtumite arv kasvas 8% ehk 662 juhtumini; arvestades, et 2017. aastal hukkus rahvusvahelisel naistepäeval 41 tüdrukut, pärast seda kui valvurid olid nad kuritarvituste vastase meeleavalduse järel riigile kuuluva lastekodu hoonesse lukustanud ja hoones puhkes tulekahju; arvestades, et Guatemalas on kuritegude puhul karistamatuse määr 97%;

F.  arvestades, et alates 2007. aastast võitleb CICIG Guatemala valitsuse kutsel ja tihedas koostöös riigi institutsioonidega korruptsiooni ja karistamatuse vastu, et teha kindlaks ja likvideerida parariiklikud institutsioonid, ning see on aidanud tugevdada Guatemala kohtu- ja korrakaitseasutuste suutlikkust;

G.  arvestades, et pärast CICIGi kaheaastaste volituste neljakordset järjestikust pikendamist palus Guatemala valitsus ÜRO peasekretäril jälle komisjoni volitusi pikendada kuni 2019. aasta septembrini, millega tugevdati veelgi valitsemist CICIGi mõjukate uurimiste ja Guatemala õigusriigile antava toe abil ning kindlustati seni saavutatut, kuna korruptsiooni oli õnnestunud oluliselt vähendada ja riigiga seotud parariikliku tegevuse karistamatusele vastu astuda;

H.  arvestades, et 2018. aasta aprillis tutvustasid CICIG ja riigiprokuratuur uusi tulemusi uuringutes, mis käsitlevad valitseva erakonna FCN valimiskampaania ebaseaduslikku rahastamist; arvestades, et 2018. aasta juulis võttis ülemkohus kavva uurimise president Jimmy Moralesi ja tema valimiskampaania ebaseadusliku rahastamise suhtes;

I.  arvestades, et 2018. aasta augusti lõpus teatas Guatemala valitsus, et tühistab alates 2019. aasta septembrist CICIGi volitused; arvestades, et kohe pärast seda ei lubanud valitsus enam riiki ka CICIGi direktorit Iván Velásquezi ja tühistas nende 11 CICIGi töötaja viisad, kes tegelesid kõrgetasemeliste korruptsioonijuhtumite uurimisega; arvestades, et 2019. aasta jaanuaris tühistas valitsus ühepoolselt ja kohese kohaldamisega ÜROga sõlmitud lepingu CICIGi kohta ning palus CICIGil riigist lahkuda; arvestades, et ka Iván Velásquezi vastu on esitatud süüdistused ja tema suhtes toimuvad laimukampaaniad;

J.  arvestades, et Guatemala konstitutsioonikohus on need meetmed vaidlustanud ja tühistanud; arvestades, et konstitutsioonikohus tegi ühehäälselt otsuse, et valitsus peab lubama Iván Velásquezil riiki siseneda; arvestades, et valitsus on need kohtuotsused tähelepanuta jätnud; arvestades, et parlament on kavandanud meetmeid konstitutsioonikohtu ja selle liikmete vastu, rikkudes sellega räigelt õigusriigi põhimõtet;

K.  arvestades, et reformieelnõu 5377, millega muudetakse rahvusliku leppimise seadust ja mille kongress 2019. aasta märtsi alguses teisel lugemisel (kolmest) vastu võttis, laiendaks amnestia kohaldamist kõigile kuritegudele, mille on toime pannud valitsuse nimel tegutsevad riigi korrakaitsejõud ja üksikisikud, sealhulgas sellised inimsusvastased kuriteod nagu piinamine, kadunuks jääma sundimine ja genotsiid; arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik ja Ameerika Inimõiguste Komisjon (IACHR) on väljendanud eelnõu pärast muret ning on nõudnud kehtiva seaduse muutmata jätmist;

L.  arvestades, et IACHRi sõnul ei vasta reformieelnõu 5377 Guatemala rahvusvahelistele kohustustele, rikub väidetavalt rahvusvahelist õigust ja Guatemala põhiseaduse artikli 171 punkti g, kuna kõik vangid, kes on poliitiliste ja relvakonflikti ajal toime pandud inimsusvastaste kuritegude eest süüdi mõistetud, saaksid mõne tunniga vabaks;

M.  arvestades, et Guatemala elanikkond peab taluma äärmiselt suurt ebaturvalisust ning arvestades, et riigi tsiviilpolitsei on viimastel aastatel palju kannatada saanud; arvestades, et teatatud on hirmutamisjuhtumitest ja ähvardustest kohtunike, prokuröride ja kohtutöötajate vastu, kes on teinud koostööd CICIGga;

N.  arvestades, et jätkuvalt on väga murettekitavad õiguskaitse halb kättesaadavus, vanglatingimused, politsei käitumine ja teated piinamise kohta, ning neid probleeme raskendavad veelgi ulatuslik korruptsioon, kokkumäng ja karistamatus;

O.  arvestades, et Guatemala inimõiguste ombudsman, kelle eelarvet on kärbitud, prokuratuur ja kohtud on võtnud olulisi meetmeid võitluseks karistamatuse vastu ja inimõiguste tunnustamiseks; arvestades, et Guatemala valitsus on selgelt püüdnud kahjustada korruptsiooni ja karistamatuse vastast võitlust ning õigusriiki;

P.  arvestades, et UDEFEGUA sõnul on rünnakute ohvrid peamiselt põlisrahvaste juhid, kes kaitsevad õigust maale ja territooriumile; arvestades, et ÜRO eriraportöör on väljendanud muret põlisrahvaste õiguste pärast seoses kaebustega hüdroelektrijaamade, kaevandus- ja agrotööstusprojektide üle, mille lubamise ja tegevusega rikutakse põlisrahvaste õigusi; arvestades, et ÜRO eriraportöör on pidanud murettekitavaks ka seda, et riik ja kolmandad osapooled käsitavad kogukondade rahumeelseid meeleavaldusi kuritegeliku konfliktina, mis ohustab avalikku korda; arvestades, et Guatemala põlisrahva päritolu keskkonnakaitsja ja Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna finalist Aura Lolita Chávez lahkus riigist pärast talle osaks saanud raskeid rünnakuid, tapmisähvardusi ja laimamist, ning tagasipöördumise korral ootavad teda mitmed kohtuprotsessid;

Q.  arvestades, et 2018. aasta 9. oktoobril ründasid Ixquisise mikropiirkonna rahumeelse vastupanuliikumise liikmeid riigi tsiviilpolitsei märulipolitseinikud ja kuus meeleavaldajat sai vigastada;

R.  arvestades, et Rootsi suursaadik Guatemalas on kuulutatud ebasoovitavaks isikuks (konstitutsioonikohus tühistas hiljem selle avalduse), kuna ta toetas väidetavalt CICIGi tegevust Guatemalas;

S.  arvestades, et 16. juunil ja 11. augustil 2019 peaksid Guatemalas kavakohaselt toimuma üldvalimised ja presidendivalimised;

T.  arvestades, et demokraatia ja õigusriigi arendamine ja tugevdamine ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine peavad olema ELi välispoliitika, sealhulgas 2012. aastal Euroopa Liidu ja Kesk-Ameerika riikide vahel sõlmitud assotsieerimislepingu lahutamatu osa; arvestades, et see leping sisaldab demokraatiaklauslit, mis on lepingu oluline osa; arvestades, et Guatemala on suuruselt kolmas ELi kahepoolse arenguabi saaja Kesk-Ameerikas, et aastatel 2014–2020 on selle abi summa 167 miljonit eurot ning selle peamised sihtvaldkonnad on toiduga kindlustatus, konfliktide lahendamine, rahu, julgeolek ja konkurentsivõime;

1.  peab ülimalt murettekitavaks, et Guatemalas suureneb tapmiste ja vägivallategude arv ning kõigil inimestel, eriti naistel ja inimõiguslastel, puudub turvalisus; tuletab meelde sõltumatu ja mõjusa kohtusüsteemi tähtsust ja vajadust teha lõpp karistamatusele; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Guatemala valitsus rikub jätkuvalt õigusriigi ja võimude lahususe põhimõtteid; tuletab meelde, et võimude lahusus ja õigusriik on liberaalsete demokraatlike riikide olemuslikud põhimõtted;

2.  kutsub Guatemala ametivõime üles lõpetama kõik Guatemala kodanikuühiskonna ja eelkõige inimõigusorganisatsioonide vastu suunatud hirmutamispüüded, et järgida põhiseaduslikku korda ja kindlustada kõigi Guatemala kodanike põhiõigused; rõhutab asjaolu, et elujõuline kodanikuühiskond on väga tähtis, et muuta riik kõigil tasanditel vastutavamaks, reageerivamaks, kaasavamaks ja toimivamaks ning koos sellega ka legitiimsemaks; toonitab vajadust toetada ja tugevdada kõiki institutsioone, mis kaitsevad Guatemalas põhiseaduslikku demokraatiat ja inimõigusi; tuletab meelde, kui oluline on sõltumatu kohtusüsteemi kindlustamine ja selle sõltumatuse austamine ning erapooletu õigussüsteemi tagamine; rõhutab, et need on otsustava tähtsusega tegurid korruptsiooni ja karistamatuse vastaste pingutuste koondamiseks; on seisukohal, et teadetele kohtunike ja prokuröride väidetava hirmutamise ja ähvardamise kohta tuleks kohe reageerida, et riigi õigusasutusi ja nende esindajaid kaitsta; nõuab, et Guatemala valitsus tagaks viivitamata kohtusüsteemi sõltumatuse ning ajakirjandus- ja meediavabaduse;

3.  on veendunud, et rahvusvaheline komisjon, mis uurib karistamatuse juhtumeid Guatemalas (CICIG), on Guatemalas täitnud olulist rolli ning komisjoni tegevus karistamatuse ja korruptsiooni vastases võitluses ja Guatemala institutsioonide korraldatavate uurimiste ettevalmistamisel on õigusriigi püsimise seisukohast ülimalt oluline; väljendab sügavat muret seoses CICIGi praeguse olukorraga Guatemalas ja palub Guatemala valitsusel lõpetada kõik ebaseaduslikud rünnakud CICIGi ning selle kohalike ja rahvusvaheliste töötajate vastu;

4.  tunnustab sellega seoses komisjoni 2018. aasta septembris vastu võetud rakendusotsust toetada CICIGi laiendatud volitusi viie miljoni euro eraldamisega arengukoostöö rahastamisvahendist 2018. aasta Guatemala tegevusprogrammi raames; palub komisjonil kokku lepitud viis miljonit eurot kiiresti välja maksta ning jätkata CICIGiga kõiki heakskiidetud programme; palub komisjonil olla valmis pärast 2019. aasta septembrit CICIGiga koostööd ja CICIGi rahastamist jätkama ning toetab aktiivselt koostöö ja toetuse pikendamist;

5.  on veendunud, et Guatemala rahvusliku leppimise seaduse kavandatud muutmine kujutab endast suurt ohtu Guatemala õigusriigile ning see kahjustaks tugevalt edusamme, mida tänu riigi kohtute tegevusele on võitluses karistamatuse vastu tehtud; jagab ÜRO ülemvoliniku seisukohta, et seaduseelnõus ette nähtud amnestia inimõiguste rikkujatele, inimsusvastaste kuritegude toimepanijatele ja sõjakurjategijatele õhutaks riigis veelgi rohkem vägivalda; märgib, et see võib hõlmata vabastatud vangide kättemaksu, mis võib ühiskonda destabiliseerida; nõuab seetõttu, et Guatemala Kongress (parlament) jätaks seaduseelnõu vastu võtmata;

6.  nõuab, et ÜRO egiidi all tehtaks sõltumatu uuring, mis kajastaks CICIGi töö lõppmõju Guatemala õigussüsteemile, CICIGi panust riigi poliitilisse stabiilsusesse ning CICIG’i ja valimiste ülemkohtu vahel sõlmitud kokkuleppe tulemust;

7.  on mures valitsusväliseid arenguorganisatsioone käsitleva seaduseelnõu pärast; palub Guatemala Kongressil kooskõlas ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo tehniliste nõuannetega hoiduda selle seaduseelnõu vastuvõtmisest, kuna seadus, kui see vastu võetakse, piiraks valitsusväliste organisatsioonide väljendusvabadust ja kogunemisvabadust ning juurdepääsu rahastamisele, kitsendaks valitsusvälise organisatsiooni määratlust, piirates sellega nende organisatsioonide ulatust ja takistades nende tegevust, ning võiks avada võimaluse nende meelevaldseks keelustamiseks; tuletab Guatemala ametivõimudele ja institutsioonidele meelde vajadust luua ja säilitada valitsusvälistele organisatsioonidele turvaline ja soodne keskkond, et nad saaksid vabalt väljendada oma arvamust ja teha oma tööd kogu ühiskonna hüvanguks;

8.  väljendab muret seoses kaebustega, mis on esitatud vaba, eelneva ja informeeritud konsulteerimise (ILO konventsioon nr 169) puudumise kohta; tuletab meelde ÜRO eriraportööri soovitust, et põlisrahvaste õigusi tuleks täielikult austada kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, mis hõlmavad õigust vabale, eelnevale ja informeeritud konsulteerimisele; tuletab meelde, et riigi ja rahvusvahelised korporatsioonid on otseselt seotud aluslepingute ning muude riigi ja rahvusvahelise tasandi normidega, mis puudutavad inimõigusi ja keskkonnaõigusi kogu nende väärtusahelas, ning kui leitakse, et äriühingud on põhjustanud kahju või sellele kaasa aidanud, peavad nad tagama mõjutatud isikute ja kogukondade jaoks tulemusliku heastamisprotsessi või selles osalema; märgib, et selle hulka kuulub vara tagastamine, kahju hüvitamine, rehabiliteerimine ja tegevuse kordumise vältimise tagamine; tuletab meelde, et valitsustel on kohustus kaitsta inimõigusi ja anda kohtu alla need, kes neid õigusi rikuvad;

9.  kordab oma taotlust kaitsta inimõiguste kaitsjaid, eelkõige naissoost inimõiguslasi; tervitab ja toetab meetmeid, mida Euroopa riikide saatkonnad ja ELi delegatsioon Guatemalas on siiani võtnud; nõuab, et Euroopa Liit säilitaks projektid riiklike ja rahvusvaheliste organisatsioonide töö toetamiseks Guatemalas ja vajaduse korral tõhustaks neid;

10.  nõuab, et Guatemala ametivõimud kuulutaksid välja Sahharovi auhinnale kandideerinud Lolita Chávezi õigusliku ja füüsilise turvalisuse, kui ta peaks otsustama pöörduda tagasi oma kodumaale;

11.  nõuab, et Guatemala valimistel lastaks toimuda rahumeelselt ja läbipaistvalt ning tagataks kõigi kandidaatide turvalisus; rõhutab, et valimiste ülemkohus peab tegutsema sõltumatult ning riigi institutsioonide või esindajate sekkumiseta; pakub võimalust saata Guatemalasse ELi valimisekspertide missioon;

12.  peab kahetsusväärseks, et Guatemala rahuleppeid ei ole rohkem kui 20 aasta jooksul ikka veel rakendatud ja tegelikult on oht, et need lepped lõhutakse; soovitab kõigil riigi ja rahvusvahelise tasandi toimijatel tungivalt teha kõik võimaliku nende täieliku rakendamise kiirendamiseks; kutsub Guatemala valitsust sellega seoses üles tagama demokraatliku ja poliitilise kontrolli riigi tsiviilpolitsei (PNC) ja teiste institutsioonide, näiteks suurõnnetuste korral riikliku koordineerimise üksuse (CONRED) üle ning muutma need professionaalsemaks, et vältida nende militariseerimist ja humanitaarabi suunamist sõjaväe kaudu, kuna see ei ole kooskõlas rahulepete eesmärkidega;

13.  tuletab Guatemala valitsusele meelde, et ELi ja Kesk-Ameerika riikide assotsieerimisleping sisaldab olulise elemendina inimõiguste klauslit ning liikmesus võidakse lepingu rikkumise korral peatada; nõuab, et Euroopa Liit ja selle liikmesriigid kasutaksid assotsieerimislepingus ning poliitilise dialoogi ja koostöö lepingus sätestatud mehhanismi, et innustada Guatemalat rakendama ambitsioonikat inimõiguste alast tegevuskava ja võitlema karistamatuse vastu;

14.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Guatemala Vabariigi presidendile, valitsusele ja parlamendile, rahvusvahelisele komisjonile, mis uurib karistamatuse juhtumeid Guatemalas (CICIG), Kesk-Ameerika Majandusintegratsiooni Sekretariaadile (SIECA), Kesk-Ameerika Parlamendile ning Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee kaaspresidentidele.

(1) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 257.
(2) ELT C 434, 23.12.2015, lk 181.
(3) ELT C 252, 18.7.2018, lk 196.
(4) ELT C 215, 19.6.2018, lk 125.


Kohtualluvus, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades otsuste tunnustamine ja täitmine ning rahvusvahelised lapseröövid *
PDF 116kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades otsuste tunnustamist ja täitmist, ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (15401/2018 – C8‑0023/2019 – 2016/0190(CNS))
P8_TA-PROV(2019)0206A8-0056/2019

(Seadusandlik erimenetlus – uuesti konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu eelnõu (15401/2018),

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut nõukogule (COM(2016)0411),

–  võttes arvesse oma 18. jaanuari 2018. aasta seisukohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõiget 3, mille alusel nõukogu konsulteeris uuesti Euroopa Parlamendiga (C8‑0023/2019),

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 78c ja 78e,

–  võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A8‑0056/2019),

1.  kiidab nõukogu eelnõu heaks;

2.  palub nõukogul Euroopa Parlamenti teavitada, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti muuta;

3.  palub nõukogul Euroopa Parlamendiga uuesti konsulteerida, kui nõukogu kavatseb Euroopa Parlamendi poolt heaks kiidetud teksti oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0017.


Üldiste tariifsete soodustuste kava käsitleva määruse rakendamine
PDF 157kWORD 59k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon üldiste tariifsete soodustuste kava käsitleva määruse nr 978/2012 rakendamise kohta (2018/2107(INI))
P8_TA-PROV(2019)0207A8-0090/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 978/2012 üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamise ning nõukogu määruse (EÜ) nr 732/2008 kehtetuks tunnistamise kohta(1),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta määrust (EL) nr 607/2013 (millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 552/97, millega peatatakse ajutiselt Myanmarile/Birmale antud üldised tariifsed soodustused)(2) ja Euroopa Parlamendi 23. mai 2013. aasta resolutsiooni Myanmari/Birma üldiste tariifsete soodustuste taastamise kohta(3),

–  võttes arvesse 2018. aasta juulis toimunud kehtiva GSP määruse vahehindamist(4) ja komisjoni aruannet määruse (EL) nr 978/2012 kohaldamise kohta(5), millele on lisatud komisjoni talituste 4. oktoobri 2018. aasta töödokument(6),

–  võttes arvesse komisjoni 28. jaanuari 2016. aasta ja 19. jaanuari 2018. aasta aruandeid üldiste soodustuste süsteemi kohta, mis hõlmab ajavahemikke 2014–2015(7) ja 2016–2017(8), milles hinnatakse GSP mõju, keskendudes GSP+ alusel soodustatud riikide tulemustele,

–  võttes arvesse GSPd käsitlevat avalikku kuulamist, mille korraldas 16. veebruaril 2016. aastal rahvusvahelise kaubanduse komisjon, 21. märtsi 2017. aasta arvamuste vahetust GSP+ kohaldamise kohta Sri Lanka suhtes ja 19. veebruari 2018. aasta arvamuste vahetust GSP määruse rakendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 5 ja 21,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 208,

–  võttes arvesse Euroopa Ombudsmani otsust juhtumis 1409/2014/MHZ, milles käsitletakse asjaolu, et Euroopa Komisjon ei hinnanud eelnevalt ELi ja Vietnami vabakaubanduslepingu mõju inimõigustele(9),

–  võttes arvesse oma 5. juuli 2016. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi 2010. aasta soovituste rakendamise kohta seoses sotsiaalsete ja keskkonnastandardite, inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega(10),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(11),

–  võttes arvesse oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni rõivasektorit käsitleva ELi juhtalgatuse kohta(12),

–  võttes arvesse oma 14. juuni 2017. aasta resolutsiooni Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkuleppe rakendamise hetkeseisu kohta(13),

–  võttes arvesse vabatahtlikke riigipõhiseid partnerlusi, nagu Bangladeshi jätkusuutlikkuse kokkulepe ja Myanmari töötajate õiguste algatus,

–  võttes arvesse ELi ja selle liikmesriikide 2007. aasta ühisstrateegiat „ELi kaubandusabistrateegia: ELi toetuse suurendamine kaubandusega seotud vajaduste rahuldamiseks arengumaades“,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke aastani 2030,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) peamisi konventsioone lapstööjõu kasutamise, sunniviisilise töö, diskrimineerimise, ühinemisvabaduse ja kollektiivläbirääkimiste õiguse kohta,

–  võttes arvesse nõukogu 12. mai 2016. aasta järeldusi ELi ja vastutustundlike ülemaailmsete väärtusahelate kohta,

–  võttes arvesse oma 12. septembri 2017. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse ja ELi kaubanduspoliitika mõju kohta ülemaailmsetele väärtusahelatele(14),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa(15),

–  võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning väliskomisjoni ja arengukomisjoni arvamusi (A8‑0090/2019),

A.  arvestades, et EL oli esimene, kes rakendas 1971. aastal GSPd, võttes aluseks ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi (UNCTAD) soovituse, mille kohaselt tööstusriigid annaksid arenguriikidele üldised, mittevastastikusel alusel ja mittediskrimineerivad kaubandussoodustused, aidates neil seeläbi saada rahvusvahelise kaubanduse kaudu lisatulu, et vähendada vaesust, edendada head valitsemistava ja soodustada kestlikku arengut;

B.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 207 on sätestatud, et ELi kaubanduspoliitika peab tuginema liidu välistegevuse põhimõtetele ja eesmärkidele ning edendama väärtusi, millel EL rajaneb ja mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 2, ning aitama täita artiklis 21 loetletud eesmärke, sh demokraatia ja õigusriigi põhimõtte tugevdamine, inimõiguste, põhiõiguste ja -vabaduste austamine, võrdõiguslikkus, inimväärikuse austamine ning keskkonna ja sotsiaalõiguste kaitse;

C.  arvestades, et ELi Ombudsman märkis oma järeldustes järgmist: hea juhtimistava tähendab põhiõiguste järgimist ja austamist; seal, kus põhiõigusi ei austata, ei saa olla head juhtimistava; ELi institutsioonid ja organid peavad alati kaaluma oma tegevuse kooskõla põhiõigustega ja nad peaksid püüdma ka seada eesmärgiks inimõiguste edendamist partnerriikides;

D.  arvestades, et kehtiv GSP loodi ELi toimimise lepingu artikli 207 alusel vastu võetud määruse (EL) nr 978/2012 kohaselt seadusandliku tavamenetluse korras ning Euroopa Parlament toimis esmakordselt GSP määruse kaasseadusandjana;

E.  arvestades, et GSP määruse artikli 40 kohaselt peab komisjon esitama viis aastat pärast määruse vastuvõtmist Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande GSP määruse kohaldamise kohta, mis peaks olema aluseks järgmisele GSP määrusele, mis tuleb vastu võtta 2022. aastaks; arvestades, et käesolev määrus on kehtinud alates 1. jaanuarist 2014; arvestades, et kehtiva määruse toimimise põhjalik ja sõltumatu hindamine on tehtud selleks, et anda komisjonile õigusakti läbivaatamise jaoks teavet, ning koostatud on konkreetsete soovituste loetelu;

F.  arvestades, et kava sisaldab kolme korda: üldine GSP kord, stimuleeriv erikord GSP+ ja erikord „Kõik peale relvade“ (EBA); arvestades, et standardse GSP alusel soodustatud riikidele – praegu 18 riiki – võimaldatakse tollitariifide vähendamist 66 % ELi kõigi tootekategooriate osas; arvestades, et kaheksa GSP+ alusel soodustatud riiki ekspordib ligikaudu 66 % kõikidest tootekategooriatest tollimaksuvabalt ning vastutasuks on nad kohustatud mõjusalt täitma 27 rahvusvahelist põhikonventsiooni, mis puudutavad töötaja õigusi, inimõigusi, head valitsemistava ja keskkonnaküsimusi; arvestades, et EBA alusel antakse 49 vähim arenenud riigi kõikidele toodetele tollimaksuvaba juurdepääs ELi, välja arvatud relvad ja laskemoon; arvestades, et kõik soodustatud riigid on GSP määruse alusel seotud rahvusvaheliste konventsioonidega inimõiguste ja töötaja õiguste valdkonnas ning GSP+ alusel soodustatud riikidele on siduvad ka rahvusvahelised keskkonnaalased ja hea valitsemistava konventsioonid; arvestades, et ainult GSP+ kavaga nähakse ette struktureeritud dialoog, milles hinnatakse kõnealuste konventsioonide mõjusat rakendamist soodustatud riikides; arvestades, et GSP alusel soodustatud riigid peavad ühtlasi suutma rakendada rahvusvahelisi standardeid ja norme, sealhulgas töötades välja, rakendades ja jõustades asjakohaseid õigusakte, eelkõige õigusriigi põhimõtete kehtestamise ja korruptsioonivastase võitluse valdkonnas;

G.  arvestades, et GSP 2012. aasta reformi põhieesmärgid olid parem keskendumine abi vajavatele riikidele – nii vähim arenenud riikidele kui ka muudele madala ja madalama sissetulekuga riikidele – , kestliku arengu ja hea valitsemistava aluspõhimõtete edasine edendamine ning stabiilsuse ja prognoositavuse suurendamine ning ettevõtjate kindluse parandamine;

H.  arvestades, et mitme rahvusvahelise konventsiooni, suunise ja normi eesmärk on hoida ära inimõiguste rikkumisi; arvestades, et eelkõige GSP alusel soodustatud riigid on kohustatud neid suuniseid rakendama ning looma asjakohased õiguslikud ja majanduslikud tingimused, mille raames ettevõtjad saavad ülemaailmsetes tarneahelates tegutseda ja neis oma koha leida;

I.  arvestades, et EL peaks lisaks võrdsete võimaluste tagamisele veelgi mõjusamalt reageerima sotsiaalsele ja keskkonnaalasele dumpingule ning ebaausale konkurentsile ja ebaausatele kaubandustavadele;

J.  arvestades, et mitmes riigis kehtib eksportkauba tootmise eritsoonide suhtes erand riigi tööõigusest, millega takistatakse täielikku õigust tegelda ametiühingutegevusega või taotleda õiguskaitset; arvestades, et esimene neist kujutab endast ILO peamiste standardite rikkumist ja võib inimõigusi veelgi enam kahjulikult mõjutada;

K.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 8 on kindlalt sätestatud soolise võrdõiguslikkuse nõue kõikides ELi poliitikavaldkondades; arvestades, et struktuurse soolise ebavõrdsuse tõttu mõjutavad kaubandus- ja investeerimislepingud tavaliselt naisi ja mehi erinevalt; arvestades, et ILO andmetel tegi 2012. aastal maailmas sunniviisiliselt tööd 21 miljonit inimest, kellest 55 % olid naised ja tütarlapsed ning kellest 90 % töötas erasektoris;

L.  arvestades, et GSP määruse artikli 19 lõikes 6 nõutakse, et komisjon võtaks arvesse „kogu asjakohast teavet“, sh kodanikuühiskonna esitatud teavet, et teha kindlaks, kas GSP alusel soodustatud riigid täidavad nõuetekohaselt inimõigustealaseid kohustusi; arvestades, et kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite kaasamine GSP rakendamisse võib ühise kaubanduspoliitika legitiimsust ja tulemuslikkust suurendada;

M.  arvestades, et GSP määrus võimaldab ELil peatada soodustused kõige tõsisemate inimõiguste rikkumiste juhtumite puhul vastavalt GSP määruse V peatüki artikli 19 lõike 1 punktile a, millega nähakse ette sooduskorra kohaldamise ajutine peatamine mitmel põhjusel, sealhulgas VIII lisa A osas loetletud konventsioonides sätestatud põhimõtete süstemaatilise rikkumise korral;

N.  arvestades, et komisjon on alustanud menetlust Kambodža suhtes ja algatab inimõiguste rikkumise uurimise Myanmari suhtes EBA erikorra võimaliku peatamise raames;

Peamised järeldused ja soovitused

1.  kiidab heaks vahearuande, milles hinnatakse kehtiva GSP määruse kohaldamist ja seda, kas on tõenäoline, et selles sätestatud eesmärgid saavutatakse; väljendab heameelt asjaolu üle, et uue määrusega on kaasnenud ekspordi kasv EBA ja GSP+ alusel soodustatud riikidest, mis on oluline tegur vaesuse kaotamisel;

2.  nendib rahuloluga, et 2016. aastal toodi GSP soodustuste raames Euroopa Liitu 62,6 miljardi euro väärtuses importtooteid (see on kasvav tendents), mille läbilõige oli järgmine: 31,6 miljardit eurot standardse GSP alusel soodustatud riikidest, umbes 7,5 miljardit eurot GSP+ alusel soodustatud riikidest ja 23,5 miljardit eurot EBA alusel soodustatud riikidest (Eurostati andmed 2017. aasta septembri seisuga);

3.  tuletab meelde, et GSP aitab arenguriikide tööstusharudel üle saada raskustest, millega need riigid suurte esialgsete kulude tõttu eksporditurgudel silmitsi seisavad; tuletab meelde, et kooskõlas UNCTADi eesmärkidega on GSP eesmärk suurendada eksporditulusid ja edendada industrialiseerimist arenguriikides ja seega ka vähim arenenud riikides ning kiirendada nende majanduskasvu eesmärgiga kaotada vaesus;

4.  toonitab, et GSP+ on keskse tähtsusega ELi kaubanduspoliitika vahend, mis annab parema juurdepääsu turule ja millega kaasneb range järelevalvemehhanism, et edendada inimõigusi ja töötaja õigusi, keskkonnakaitset ja head valitsemistava vähekaitstud arengumaades;

5.  märgib, et kehtiv GSP määrus on olnud jõus kolm aastat alates vahehindamise protsessi algusest ning juba on selgitatud välja komponendid, mille reformimist tuleb uues GSP määruses kaaluda; väljendab heameelt soovituste üle, mis esitati vahehindamise lõpparuandes;

6.  rõhutab, et GSP kui ELi kaubanduspoliitika osa peab rajanema ELi välispoliitika põhimõtetele (tõhusus, läbipaistvus ja väärtused), nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 21; toonitab, et ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatakse poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte ja seatakse põhieesmärgiks vaesuse kaotamine; rõhutab, et komisjoni teatises „Kaubandus kõigile“ kinnitatakse neid põhimõtteid veel kord;

7.  tunnistab asjaolu, et GSP+ täidab olulist osa rahvusvaheliste töötaja õiguste, inimõiguste, hea valitsemistava ja keskkonnakaitsestandardite edendamisel soodustatud riikides, milleks pakutakse stiimuleid nende standardite järgimiseks ning lisaks luuakse ka platvorm regulaarseks aruteluks konventsioonidega hõlmatud valdkondades ning edendatakse põhjalike reformide tegemist;

8.  võtab teadmiseks, et GSP on toonud soodustatud riikidele ja ELile majanduslikku kasu, kuna on suurenenud eksport ELi ja paranenud soodustuste kasutamise määrad EBA ja GSP+ alusel soodustatud riikides; nõuab tungivalt, et EL näeks vaeva selle nimel, et suurendada soodustatud riikides teadlikkust GSP reeglite kohta, selleks et kava kasutamist veelgi edendada; palub komisjonil hinnata võimaluse korral andmete kättesaadavust arvestades GSPga seoses saadud tulude jaotust; võtab teadmiseks, et mõnel juhul on suurenenud ekspordil ja majandusvõimalustel olnud ka ettekavatsematult kahjulik kaudne mõju põhiõigustele ja sotsiaalsele arengule, mis on viinud näiteks maa hõivamise või töötaja õiguste järgimata jätmiseni; rõhutab seetõttu, et kaubandussoodustuste puhul tuleb täita rahvusvahelisi konventsioone ja teha reforme, et hoida ära olukorrad, kus GSP programmid võivad kaasa tuua suurema keskkonnaalase ja sotsiaalse dumpingu;

9.  kiidab heaks lihtsustatud GSP+ga ühinemise mehhanismi, mis teeb selle standardse GSP alusel soodustatud riikide jaoks huvipakkuvamaks; tõstab esile asjaolu, et paljud GSP+ kandidaatriigid on ratifitseerinud mitu rahvusvahelist konventsiooni, mis on vajalikud GSP+ga ühinemiseks; rõhutab, et rakendamisprotsessi parandatud, pidev ja süstemaatiline järelevalve on ülimalt tähtis ning seda on võimalik saavutada kõigi osaliste koostöö tõhustamisega, et parandada teabe kogumist ja põhjalikku analüüsi, kasutades kogu kättesaadavat teavet ja ressursse, nagu rahvusvaheliste järelevalveorganite, sealhulgas ÜRO, ILO, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) aruanded, ning kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite otsest kaasamist sellesse protsessi; toonitab, et see on vajalik GSP+ täieliku potentsiaali tagamiseks ja olukorra parandamiseks töötajate õiguste, soolise võrdõiguslikkuse edendamise ning lapstööjõu kasutamise ja sunniviisilise töö kaotamise osas 27 konventsiooni mõjusa rakendamise abil;

10.  nõuab tungivalt, et komisjon tegeleks kodanikuühiskonna tegevusruumi ahenemise ja ohus olevate inimõiguste kaitsjate kaitsmise küsimustega suhtlemisel GSP+ alusel soodustatud riikidega ja EBA tõhustatud koostöö abil, sest need küsimused on otseselt seotud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisest paktist tulenevate kohustustega ning ILO põhikonventsioonide asjaomaste sätetega kooskõlas komisjoni teatisega „Kaubandus kõigile“; palub komisjonil ühtlasi uurida lisavõimalusi kodanikuühiskonna, ametiühingute esindajate ja erasektori struktureeritud, formaalseks ja sõltumatuks osalemiseks, mis võiks aidata järelevalveprotsessi tugevdada;

11.  rõhutab, et üldiselt näib GSP olevat loonud stiimuleid rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimiseks ja on seetõttu loonud parema raamistiku progressi jaoks; rõhutab, kui oluline on põhjalike meetmete võtmine, millega tagatakse, et GSP edendab positiivset keskkonnaarengut; soovitab lisada Pariisi kokkuleppe 27 peamise rahvusvahelise konventsiooni loetelusse, mida GSP+ alusel soodustusi saavad riigid peavad järgima; rõhutab, et kestliku arengumudeli saavutamiseks tuleb soodustatud riikidel veel palju ära teha;

12.  tunnustab mõjusa rakendamise osas tehtud edusamme, mis saavutati suurema järelevalve ja dialoogi kaudu ELi ja soodustatud riikide vahel, eelkõige jälgides 27 tähtsaima konventsiooni järgimist; toonitab, et teabekogumise parandamiseks ja järelevalve põhjalikumaks analüüsimiseks on vaja ulatuslikumat koordineerimist Euroopa välisteenistuse, liidu delegatsioonide, liikmesriikide diplomaatiliste esinduste, soodustatud riikide valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide, ettevõtjate, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel; soovitab tagada GSP peatamise käigus võimalikult suur läbipaistvus ja teabevahetus kaasseadusandjate ja sidusrühmade vahel, eelkõige komisjoni uurimismenetluses;

13.  tunnistab, et asjakohaste konventsioonide ratifitseerimine ja edasiminek nende mõjusa rakendamisega on olulised võrdlusalused, et saavutada kavas vajalikud edusammud; palub komisjonil tagada, et meetmed, mida võetakse selleks, et jälgida konventsioonide mõjusat rakendamist soodustatud riikides, oleksid täielikult kooskõlas riigistrateegia dokumentidega, et tagada poliitika sidusus, järjepidevus ja inimõiguste süvalaiendamine kaubanduspoliitikas;

14.  rõhutab, et GSP+ järelevalve peab olema jätkuvalt läbipaistev ja läbipaistvust tuleb suurendada, tagades samal ajal selle, et EL suudab säilitada selles dialoogis täieliku mõjuvõimu soodustatud riikide üle, eriti seoses tulemusaruandega; kutsub komisjoni üles kaaluma edasisi samme selles valdkonnas ja dialoogis soodustatud riikidega, et suurendada kava läbipaistvust, järelevalvet ja mõjusust;

15.  on seisukohal, et iga otsus peatada soodustuste kohaldamine peab olema täielikult kooskõlas üldise eesmärgiga leevendada vaesust, ning rõhutab, et ELi teisesed õigusaktid peavad sellega seoses olema kavandatud ja tõlgendatud kooskõlas ELi esmase õiguse ja ELi õiguse üldpõhimõtetega; rõhutab seetõttu vajadust säilitada praegune sihipärane lähenemisviis soodustuste kohaldamise peatamiseks ning tagada, et selline peatamine piirdub konkreetsete sektoritega ja on kavandatud nii, et vähendada kahjulikku mõju kohalikule elanikkonnale; kutsub komisjoni üles kasutama kaubandussoodustuste kohaldamise järkjärgulist peatamist või vajaduse korral muid ajaliselt piiratud peatamismeetmeid; rõhutab lõpetuseks, et kaubandussoodustuste kohaldamise peatamist tuleks käsitada viimase abinõuna, mida kohaldatakse ainult juhul, kui rahvusvaheliste konventsioonide mõjusas rakendamises esineb tõsiseid puudusi ning soodustatud riigid ei taha ilmselgelt nende puuduste kõrvaldamisega tegeleda; toonitab samal ajal nende kavade tingimuslikku laadi ja seda, et sellist tingimuslikkust tuleks kasutada iga kava usaldusväärsuse hoidmiseks ja meetmete võtmise tagamiseks konventsioonide tõsiste ja süstemaatiliste rikkumise korral;

16.  väljendab heameelt komisjoni hiljutiste otsuste üle alustada EBA alusel antud soodustuste peatamist Kambodža suhtes ning saata Myanmari erakorraline kõrgetasemeline ELi missioon, et reageerida inimõiguste olukorrale mõlemas riigis; ootab, et komisjon hoiaks parlamenti vahetult kursis ning kaasaks parlamendi edasistesse meetmetesse, sealhulgas soodustuste peatamise osas;

17.  märgib, et soodustatud riikide arv on reformitud kõlblikkuskriteeriumite tõttu märkimisväärselt vähenenud, mis koos toodete astmestamisega on andnud tulemuseks GSP alusel soodustatud riikidest pärit ELi impordi üldise vähenemise; võtab teadmiseks, et need reformid võimaldavad soodustuste puhul keskenduda riikidele, kes kõige enam abi vajavad; palub komisjonil tagada uue määruse mõjuhinnangus GSP ja vabakaubanduslepingu režiimide vaheline sidusus ja järjepidevus, et tagada GSP keskne roll arenguriikide jaoks ELi kaubanduspoliitikas; märgib sellega seoses, et EBA alusel soodustatud riikidele avaldavad suurenevat konkurentsisurvet ELiga vabakaubanduslepingu sõlminud riigid; märgib ühtlasi, et mõned riigid, kelle suhtes varem kohaldati GSP+ järelevalvet, on nüüd hõlmatud kaubanduse ja kestliku arengu peatükke sisaldavate vabakaubanduslepingutega, mis peaksid olema mõjusad ja jõustatavad;

18.  peab kahetsusväärseks asjaolu, et GSP ei ole – eriti 29 EBA alusel soodustatud riigi puhul – toonud kaasa mingeid muutusi ning mõnel juhul on ekspordi mitmekesistamine toodete tasandil halvenenud; peab ka kahetsusväärseks asjaolu, et GSP ei ole piisavalt kaasa aidanud majanduse mitmekesistamisele; nõuab täiendavaid meetmeid GSP alusel soodustatud riikidest pärit eksportide mitmekesistamise suurendamiseks; tunneb kahetsust asjaolu üle, et mitmekesistamist soodustatud riikide seas paistab olevat takistanud kumulatsiooni võimaluse kaotamine riikide puhul, kes on GSP alusel soodustatud riikide hulgast välja liikunud, sest nad ei saa enam kasu GSP alusel soodustatud riikidele mõeldud päritolureeglitest; nõuab kindlalt, et seda võimalust tuleb jälle lubada, eriti kõige vähemkaitstud riikidele; võtab teadmiseks ekspordi mitmekesistamise märkimisväärset vähenemise standardse GSP alusel soodustatud riikide kõigis sektorites; nõuab ühtlasi komisjonilt, et ta kaaluks määruse kohaldamisalasse kuuluvate toodete loetelu reformimist ja laiendamist, eelkõige seoses pooltoodete ja valmistoodetega, ning lihtsustaks vajaduse korral päritolureegleid kõige vähemkaitstud riikide osas; julgustab ka GSP alusel soodustatud riike võtma mõjusaid meetmeid toodete mitmekesistamiseks; toonitab sellega seoses vajadust luua juurdepääs teadmistele ja tehnoloogiale, et mitmekesistada tooteid, nii et eksport saaks olla kestlik ülemaailmses konkurentsis ja eelkõige Euroopas;

19.  kutsub GSP alusel soodustusi saavaid riike üles kehtestama ja mõjusalt rakendama õiguslikke meetmeid intellektuaalomandi kaitseks;

20.  väljendab heameelt asjaolu üle, et soodustuste kasutamise määr EBA alusel soodustatud riikide hulgas on kõrge; toonitab suutlikkuse suurendamise tähtsust soodustatud riikides, et aidata neil kavast kõige rohkem kasu saada; nõuab, et kaubandusabi algatuse raames võetavaid meetmeid kasutataks sellega seoses tõhusamalt; on seisukohal, et tähelepanu tuleks pöörata teenuste lisamisele järgmisesse GSP-määrusesse, et veelgi edendada suuremat mitmekesistamist; rõhutab sellega seoses ka ettevõtjatevahelise lähenemisviisi tähtsust; nõuab valdkondlike mitut sidusrühma hõlmavate platvormide ja veebipõhiste vahendite loomist, mis toovad kokku GSP alusel soodustatud riikide ekspordiettevõtjad, ELi impordiettevõtjad ja mõlema poole potentsiaalsed uustulnukad – need, kes praegu ei ekspordi ega impordi – selleks, et vahetada parimaid tavasid ja suurendada teadlikkust GSP normidest, tingimustest ja majandusväljavaadetest;

21.  tunneb heameelt kaitsemeetme alase esimese määrusekohase uurimise järelduste üle, ja leiab, et see klausel peaks tagama ELi finants-, majandus-, sotsiaalsete ja keskkonnahuvide kaitse; rõhutab, et tundlikele toodetele soodustuste pakkumisel tuleb neile võimaldada erikohtlemine, et vältida teatud sektorite ohtu seadmist;

22.  rõhutab, et süsteem hõlmab kõiki soodustatud riikide territooriumi osi, sealhulgas eksportkauba tootmise eritsoone, ning nende suhtes kehtivad kohustused, mis tulenevad asjaomaste konventsioonide ratifitseerimisest; nõuab tungivalt, et soodustatud riigid rakendaksid mõjusalt töönorme, ning nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks ILO standardite rikkumisi, sealhulgas kollektiivläbirääkimisi ja ühinemisvabadust praegustes või võimalikes soodustatud riikides asuvates eksportkauba tootmise eritsoonides, ning tagaks erandite kaotamise; kutsub komisjoni üles uurima võimalusi tagamaks, et eksportkauba tootmise eritsoonide tooted ei kuuluks soodustuste kavasse, kui nende suhtes ei kohaldata riigi õigusakte ja kui nad on vastuolus asjakohaste rahvusvaheliste konventsioonidega;

23.  rõhutab, et GSP on muutnud ettevõtlussektori dünaamilisemaks, aidanud teataval määral kaasa naiste majandusliku mõjuvõimu suurendamisele ja soodustanud nende osalemist tööjõus, eriti ELiga kauplevate ekspordiriikide tööstuses; rõhutab sellega seoses, et on oluline luua naistele sobiv ettevõtluskeskkond, et nad saaksid neid uusi oskusi ja kogemusi ära kasutada ning oleksid võimelised liikuma ettevõtete struktuuris edasi või asutama endale kuuluvaid uusi ettevõtteid; märgib siiski, et naisi diskrimineeritakse jätkuvalt, ning tunneb muret naiste töötingimuste pärast, eriti tekstiili- ja rõivasektoris; kordab oma 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni ja kutsub komisjoni üles seda jälgima;

24.  tunneb heameelt mõju üle, mida GSP on avaldanud puhtama ja ohutuma tehnoloogia kasutuselevõtule ning vabatahtlikele ettevõtja sotsiaalse vastutuse algatustele, millel on olnud otsene positiivne mõju töötajatele ja keskkonnale; on seisukohal, et kavandada tuleks meetmed selle arengu täiendavaks edendamiseks ja usaldusväärseks hindamiseks; tunnistab sellega seoses vajadust saavutada nõuetekohane tasakaal regulatiivsete ja vabatahtlike meetmete vahel ettevõtjate hoolsuskohustuse täitmisel, ning kutsub komisjoni üles uurima viise kehtestada hoolsuskohustuse täitmise kohustused;

25.  on arvamusel, et EL peaks tagama poliitikavaldkondade sidususe, ergutades teisi rahvusvahelisi osalisi – näiteks rahvusvahelisi ettevõtteid – osalema täiel määral inimõiguste, sotsiaalõiguste ja keskkonnastandardite parandamises kogu maailmas, eelkõige kohustades ettevõtjaid rakendama ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetele vastavaid hoolsuskohustuse täitmise tavasid; kutsub komisjoni üles võtma juhtrolli, et tagada inimõiguste ja töötaja õiguste austamine ülemaailmsetes väärtusahelates, ning andma aru Euroopa Parlamendi 2016. aasta resolutsiooni (soovituste rakendamise kohta seoses sotsiaalsete ja keskkonnastandardite, inimõiguste ja ettevõtja sotsiaalse vastutusega) rakendamise kohta, mis hõlmab ka parlamendi nõuet lisada määrusesse ettevõtja sotsiaalne vastutus ja reformida WTO norme, et kehtestada tarneahelaga seotud hoolsuskohustuse ja läbipaistvuse nõuded, tuginedes ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtetele;

26.  tuletab meelde, et sidususe tagamiseks muude rahvusvaheliste osalejate, näiteks rahvusvaheliste ettevõtjate poliitikaga peab EL innustama täielikku osalemist inimõiguste, lapse õiguste, sotsiaalõiguste, keskkonnaõiguste ja rahvatervise parandamisel kogu maailmas; nõuab, et EL tagaks ülemaailmsetes väärtusahelates, st kogu tarneahelas inimõiguste austamise seoses õigusega teha tööd;

27.  palub komisjonil uurida järgmise GSP-määrusega seoses võimalust kehtestada täiendavad tariifsed soodustused toodetele, mis on tõendatult säästvalt toodetud; on seisukohal, et toodete esitamine säästva tootmisviisi kindlakstegemiseks peaks olema vabatahtlik ja tõendid selle kohta tuleks esitada ELi importimisel;

o
o   o

28.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 303, 31.10.2012, lk 1.
(2) ELT L 181, 29.6.2013, lk 13.
(3) ELT C 55, 12.2.2016, lk 112.
(4) http://trade.ec.europa.eu/doclib/docs/2018/october/tradoc_157434.pdf
(5) COM(2018)0665.
(6) SWD(2018)0430.
(7) COM(2016)0029.
(8) COM(2018)0036.
(9) https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/64308
(10) ELT C 101, 16.3.2018, lk 19.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0515.
(12) ELT C 298, 23.8.2018, lk 100.
(13) ELT C 331, 18.9.2018, lk 100.
(14) ELT C 337, 20.9.2018, lk 33.
(15) http://www.europarl.europa.eu/RegData/organes/conf_pres_groupes/proces_verbal/2002/12-12/CPG_PV(2002)12-12(ANN01)_EN.doc.


Viivisnõuete kahju miinimumkate ***I
PDF 195kWORD 65k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 seoses viivisnõuete kahju miinimumkattega (COM(2018)0134 – C8‑0117/2018 – 2018/0060(COD))
P8_TA-PROV(2019)0208A8-0440/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2018)0134),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0117/2018),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga 12. juuli 2018. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2018. aasta arvamust(2),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 7. jaanuari 2019. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8‑0440/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. märtsil 2019. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/…, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 seoses viivisnõuete kahju miinimumkattega

P8_TC1-COD(2018)0060


(EMPs kohaldatav tekst) ▌

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Keskpanga arvamust(3),

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(4),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(5)

ning arvestades järgmist:

(1)  Kuna liit soovib finantssüsteemi vastupidavamaks muuta, on viivisnõuetega seotud probleemi lahendamiseks tervikliku strateegia kehtestamine liidu jaoks tähtis eesmärk. Kuigi viivisnõuetega tegelemine on peamiselt pankade ja liikmesriikide ülesanne, hõlmab viivisnõuete praeguse suure mahu vähendamine, viivisnõuete kuhjumise vältimine tulevikus ja väljaspool pangandussektorit süsteemsete riskide tekkimisest hoidumine ka selget liidu mõõdet. Võttes arvesse pangandus- ja finantssüsteemide omavahelist seotust kogu liidus, kus pangad tegutsevad eri jurisdiktsioonides ja liikmesriikides, on olemas märkimisväärne ülekanduva mõju oht liikmesriikides ja liidus tervikuna nii majanduskasvu kui ka finantsstabiilsuse seisukohast.

(2)   Finantskriisi tulemusel toimus pangandussektoris viivisnõuete kuhjumine. Tarbijaid mõjutasid oluliselt kriisile järgnenud majanduslangus ja elamukinnisvara hindade langus. Viivisnõuete probleemiga tegelemisel on väga oluline kaitsta tarbijate õigusi kooskõlas asjaomase liidu õigusega, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivid 2008/48/EÜ(6) ja 2014/17/EL(7). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/7/EL(8) edendab õigeaegsete maksete tegemist nii ettevõtjate kui ka avaliku sektori asutuste poolt ning aitab hoida ära sellise viivisnõuete kuhjumise nagu finantskriisi aastatel.

(3)  Integreeritud finantssüsteem parandab majandus- ja rahaliidu võimet panna vastu negatiivsetele vapustustele, hõlbustades erasektori piiriülest riskijagamist ja vähendades samal ajal vajadust avaliku sektori riskijagamise järele. Nende eesmärkide saavutamiseks peaks liit kujundama välja pangandusliidu ja arendama edasi kapitaliturgude liitu. Pangandusliidu tugevdamiseks on oluline viivisnõuete ▌võimaliku tulevase kuhjumise ärahoidmine, sest see on väga tähtis konkurentsi tagamiseks pangandussektoris, finantsstabiilsuse säilitamiseks ning laenuandmise soodustamiseks, et luua liidus töökohti ja edendada majanduskasvu.

(4)  Oma 11. juuli 2017. aasta tegevuskavas viivislaenude vähendamiseks Euroopas kutsus nõukogu eri institutsioone üles võtma asjakohaseid meetmeid, millega viivisnõuete suurt hulka liidus vähendada ja hoida ära nende kuhjumist tulevikus. Tegevuskavas esitatakse terviklik lähenemisviis, mis keskendub erinevatele üksteist täiendavatele poliitikameetmetele neljas valdkonnas: i) järelevalve; ii) maksejõuetuse ja võlgade sissenõudmise raamistike struktuurireformid; iii) raskustes pankade varade jaoks järelturgude loomine; iv) pangandussüsteemi ümberkorraldamise soodustamine. Meetmeid tuleks nendes valdkondades vastavalt vajadusele võtta kas liidu või liikmesriigi tasandil. Komisjon teatas sarnasest kavatsusest oma 11. oktoobri 2017. aasta teatises pangandusliidu väljakujundamise kohta, milles tehti teatavaks liidus viivislaenudega tegelemiseks mõeldud terviklik meetmete pakett.

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 575/2013(9) koos Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2013/36/EL(10) moodustavad krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete õigusraamistiku. Määrus (EL) nr 575/2013 sisaldab muu hulgas krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes otse kohaldatavaid sätteid omavahendite kindlaksmääramise kohta. Seepärast on vaja omavahenditega seotud usaldatavusnõudeid käsitlevaid kehtivaid määruse (EL) nr 575/2013 sätteid täiendada sätetega, millega nähakse ette viivisnõuete mahaarvamine omavahenditest, kui need ei ole piisavalt kaetud eraldiste või muude korrigeerimistega. Selle nõudega luuakse tegelikult viivisnõuetele laienevate usaldatavusnõuete kaitsekord, mida kohaldataks ühtmoodi kõigi liidu krediidiasutuste ja investeerimisühingute, sealhulgas järelturul tegutsevate krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes.

(6)  Usaldatavusnõuetest ajendatud kaitsekord ei tohiks takistada pädevaid asutusi rakendamast järelevalvevolitusi vastavalt direktiivile 2013/36/EL. Kui pädevad asutused teevad igal üksikjuhul eraldi kindlaks, et hoolimata käesoleva määruse kohase usaldatavusnõuete kaitsekorra kohaldamisest viivisnõuete suhtes ei ole konkreetse krediidiasutuse või investeerimisühingu viivisnõuded piisavalt kaetud, peaks neil olema võimalik kasutada direktiiviga 2013/36/EL ette nähtud järelevalvevolitusi, sealhulgas volitus nõuda, et krediidiasutused ja investeerimisühingud kohaldaksid konkreetset eraldiste moodustamise korda või käsitleksid aktivaid tulenevalt omavahenditele esitatavatest nõuetest. Seetõttu on pädevatel asutustel võimalik viivisnõuete jaoks piisava katte tagamisel minna kaugemale käesoleva määruse kohastest nõuetest, kui seda on konkreetsel juhul vaja.

(7)  Usaldatavusnõuetest ajendatud kaitsekorra kohaldamiseks on asjakohane lisada määrusesse (EL) nr 575/2013 selged tingimused, mille alusel viivisnõudeid liigitatakse. Kuna komisjoni rakendusmäärusega (EL) nr 680/2014(11) on juba sätestatud viivisnõuetega seotud kriteeriumid järelevalvelise aruandluse eesmärgil, on asjakohane tugineda viivisnõuete liigitamisel sellele kehtivale raamistikule. Rakendusmääruses (EL) nr 680/2014 on osutatud makseviivituses olevatele nõuetele, nagu on määratletud krediidiriski omavahendite nõuete arvutamise eesmärgil, ja kohaldatava raamatupidamistava kohastele langenud väärtusega nõuetele. Kuna võla restruktureerimise meetmed võivad mõjutada seda, kas nõue liigitatakse viivisnõudeks, täiendatakse liigitamiskriteeriumeid selgete kriteeriumidega, mille alusel määratakse kindlaks võla restruktureerimise meetmete mõju. Võla restruktureerimise meetmete eesmärk peaks olema taastada laenuvõtja võime teha korrapäraselt tagasimakseid ning need peaksid olema kooskõlas liidu tarbijakaitsealaste õigusnormidega, eeskätt direktiividega 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL, kuid neil võivad olla erinevad põhjused ja tagajärjed. Seepärast on asjakohane ette näha, et viivisnõude suhtes kohaldatav võla restruktureerimise meede ei tohiks lõpetada nõude liigitamist viivisnõudeks, välja arvatud juhul, kui on täidetud teatavad ranged kriteeriumid.

(8)  Mida kauem on viivisnõue püsinud, seda väiksem on selle väärtuse sissenõudmise tõenäosus. Seepärast peaks nõude osa, mis tuleks katta eraldiste, muude korrigeerimiste või mahaarvamistega, aja jooksul vastavalt kindlaks määratud ajakavale suurenema. Krediidiasutuse või investeerimisühingu ostetud viivisnõuete puhul tuleks seetõttu kasutada ajakava, mis algab kuupäevast, mil viivisnõue algselt viivisnõudeks liigitati, mitte selle ostmise kuupäevast. Seetõttu peaks müüja ostjale teada andma, millisel kuupäeval nõue viivisnõudeks liigitati.

9)  Spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste arvutamisel tuleks võtta arvesse osalisi mahakandmisi. Et mitte võtta mahakandmist arvesse kaks korda, on vaja kasutada esialgset väärtust, mis oli nõudel enne osalist mahakandmist. Osaliste mahakandmiste lisamine nende kirjete hulka, millega võib kaitsekorra nõudeid täita, peaks suurendama krediidiasutuste ja investeerimisühingute motivatsiooni mahakandmisvajadust õigel ajal mõista. Viivisnõuete puhul, mille krediidiasutus või investeerimisühing on ostnud madalama hinnaga kui summa, mille võlgnik peab tasuma, peaks ostja käsitlema ostuhinna ja võlgniku võlasumma vahelist erinevust samamoodi, nagu usaldatavusnõuete kaitsekorra puhul käsitletakse osalist mahakandmist.

(10)  Tagatud viivisnõuete puhul eeldatakse, et üldiselt on tekkiv kahju vähem oluline kui tagamata viivisnõuete puhul, sest tänu krediidiriski kaitsele, millega viivisnõue on tagatud, tekib krediidiasutusel või investeerimisühingul kindel nõue vara suhtes või kolmanda isiku vastu, kusjuures samal ajal jääb kehtima ka tema üldine nõue makseviivituses oleva laenuvõtja vastu. Tagamata viivisnõude puhul oleks tal üksnes üldine nõue makseviivituses oleva laenuvõtja vastu. Kuna tagamata viivisnõuete puhul võib eeldada suuremat kahju, tuleks kohaldada rangemat ajakava.

(11)   Nõuet, mis on aktsepteeritud krediidiriski kaitsega kaetud vaid osaliselt, tuleks käsitada selliselt, et aktsepteeritud krediidiriski kaitsega kaetud osa on tagatud ja sellega mittekaetud osa on tagamata. Selleks et teha kindlaks, millist osa viivisnõudest tuleb käsitada tagatuna ja millist mitte, tuleks omavahendite nõuete arvutamisel kasutatud krediidiriski kaitse aktsepteerimise ning täielikult ja terviklikult hüpoteegiga tagatuse kriteeriume kohaldada vastavalt asjaomasele meetodile määruse (EL) nr 575/2013 alusel, sealhulgas kohaldatavale väärtuse korrigeerimisele.

(12)  Ühtset ajakava tuleks kohaldada sõltumata sellest, mil põhjusel peetakse nõuet viivisnõudeks. Usaldatavusnõuetest ajendatud kaitsekorda tuleks kohaldada üksikute nõuete tasandil. Tagamata viivisnõuete suhtes tuleks kohaldada kolme aasta pikkust ajakava. Et krediidiasutused ja investeerimisühingud ning liikmesriigid saaksid restruktureerimis- või sissenõudmismenetlust tõhustada ning arvestada sellega, et viivisnõudel, mis on tagatud kinnisvaraga, ja eluasemelaenudel, mille on taganud määruses (EL) nr 575/2013 määratletud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, on pärast laenu viivisnõudeks muutumist jääkväärtus pikema aja jooksul, on asjakohane ette näha üheksa aasta pikkune ajakava. Muude tagatud viivisnõuete suhtes tuleks kuni täieliku katte saavutamiseni kohaldada seitsme aasta pikkust ajakava.

13)  Asjaomase katteteguri kohaldamisel peaks olema võimalik võtta arvesse võla restruktureerimise meetmeid. Täpsemalt tuleks nõuet pidada endiselt viivisnõudeks, kuid likviidsuskatte nõue peaks jääma samaks veel üheks täiendavaks aastaks. Seetõttu peaks tegur, mida kohaldatakse selle aasta jooksul, mil võla restruktureerimise meedet rakendatakse, olema kohaldatav kahe aasta jooksul. Kui nõue on lisa-aasta lõppedes endiselt viivisnõue, tuleks kohaldatav tegur määrata kindlaks nii, nagu võla restruktureerimise meedet ei oleks rakendatud, võttes arvesse kuupäeva, mil nõue algselt viivisnõudeks liigitati. Kuna võla restruktureerimise meetmete rakendamine ei tohiks kaasa tuua arbitraaži, tuleks lisa-aastat lubada üksnes võla esimese restruktureerimise meetme suhtes, mida rakendati alates nõude viivisnõudeks liigitamisest. Peale selle ei tohiks üheaastane ajavahemik, mille jooksul kattetegur jääb samaks, tuua kaasa eraldiste moodustamise ajakava pikenemist. Seega ei tohiks ükski võla restruktureerimise meede, mida rakendatakse kolmandal aastal pärast seda, kui viivisnõudeks liigitati tagamata nõue, või seitsmendal aastal pärast seda, kui viivisnõudeks liigitati tagatud nõue, tuua kaasa viivisnõude täieliku kaetuse saavutamise edasilükkumist.

(14)  Tagamaks et krediidiasutuste ja investeerimisühingute viivisnõuete krediidiriski kaitse hindamine on usaldusväärne, peaks Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve) (EBA) kaaluma ühise metoodika vajadust ning vajaduse korral töötama selle välja, eelkõige seoses sissenõutavuse ja täitmisele pööratavuse eeldustega, nähes sealhulgas vajaduse korral ette ajalisest seisukohast krediidiriski kaitse ümberhindamise miinimumnõuded.

(15)  Et hõlbustada uuele usaldatavusnõuetest ajendatud kaitsekorrale sujuvat üleminekut, ei tohiks uusi norme kohaldada enne ... [käesoleva muutmismääruse jõustumise kuupäev] tekkinud nõuete suhtes.

(16)  Selleks et tagada käesoleva määrusega määrusesse (EL) nr 575/2013 tehtavate muudatuste õigeaegne kohaldamine, peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

(17)  Määrust (EL) nr 575/2013 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EL) nr 575/2013 muudetakse järgmiselt:

1)  Artikli 36 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:"

„m) kohaldatav viivisnõuete ebapiisava likviidsuskatte summa.“

"

2)  Lisatakse järgmised artiklid:"

„Artikkel 47a

Viivisnõuded

1.  Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel hõlmab „viivisnõue“ järgmisi kirjeid, eeldusel et neid ei kajastata krediidiasutuse või investeerimisühingu kauplemisportfellis:

   a) võlainstrument, sealhulgas võlaväärtpaber, laen, ettemakse ▌ja ▌nõudmiseni hoius;
   b) võetud siduv laenuandmiskohustus, antud finantsgarantii või muu võetud kohustus, sõltumata sellest, kas see on tühistatav või mitte, välja arvatud kasutamata krediidilimiidid, mille võib igal ajal tingimusteta ja ette teatamiseta tühistada või mille puhul on ette nähtud automaatne tühistamine laenuvõtja krediidivõimelisuse halvenemise korral.

2.  Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel on võlainstrumendi riskipositsiooni väärtus selle bilansiline väärtus, mille mõõtmisel ei võeta arvesse spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi, artiklite 34 ja 105 kohaseid täiendavaid väärtuse korrigeerimisi, artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summasid ▌, muid riskipositsiooniga seonduvaid omavahendite vähendamisi ega osalisi mahakandmisi, mille krediidiasutus või investeerimisühing on teinud alates viimasest korrast, mil nõue viivisnõudeks liigitati.

Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel peab sellise võlainstrumendi riskipositsiooni väärtuses, mis osteti madalama hinnaga kui summa, mille võlgnik peab tasuma, sisalduma ostuhinna ja võlgniku võlasumma vaheline erinevus.

Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel on võetud siduva laenuandmiskohustuse, antud finantsgarantii või muu käesoleva artikli lõike 1 punktis b osutatud kohustuse riskipositsiooni väärtus selle nimiväärtus, mis kajastab krediidiasutuse või investeerimisühingu maksimaalset krediidiriski positsiooni, võtmata arvesse otsest või kaudset krediidiriski kaitset. Võetud siduva laenuandmiskohustuse nimiväärtus on kasutusele võtmata summa sellest summast, mille krediidiasutus või investeerimisühing on lubanud laenuks anda ning antud finantsgarantii nimiväärtus on maksimaalne summa, mille isik peaks garantii realiseerimise korral maksma.

Käesoleva lõike kolmandas lõigus osutatud nimiväärtuses ei võeta arvesse spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi, artiklite 34 ja 105 kohaseid täiendavaid väärtuse korrigeerimisi, artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summasid ega muid riskipositsiooniga seonduvaid omavahendite vähendamisi.

3.  Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel liigitatakse viivisnõueteks järgmised nõuded:

   a) nõue, mida käsitatakse makseviivituses olevana vastavalt artiklile 178;
   b) nõue, mida käsitatakse langenud väärtusega nõudena vastavalt kohaldatavale raamatupidamistavale;
   c) nõue, mille suhtes kohaldatakse vastavalt lõikele 7 katseaega, kui on võetud täiendavaid võla restruktureerimise meetmeid või kui nõude maksetähtaega on ületatud üle 30 päeva;
   d) nõue sellise siduva kohustuse vormis, mida selle väljamaksmise või muul viisil kasutamise korral ei maksta tõenäoliselt täies ulatuses tagasi ilma tagatist realiseerimata;
   e) nõue sellise finantsgarantii vormis, mille garantii saanud pool tõenäoliselt realiseerib, sealhulgas juhul, kui aluseks olev garanteeritud nõue vastab viivisnõudeks liigitamise kriteeriumidele.

Kui krediidiasutusel või investeerimisühingul on võlgniku vastu bilansilised nõuded, mille puhul on maksetähtaega ületatud üle 90 päeva ja mis moodustavad rohkem kui 20 % kõigist kõnealuse võlgniku vastu olevatest bilansilistest nõuetest, käsitatakse punkti a kohaldamisel kõiki kõnealuse võlgniku vastu olevaid bilansilisi ja bilansiväliseid nõudeid viivisnõuetena.

4.  Nõudeid, mille suhtes ei ole kohaldatud võla restruktureerimise meetmeid, ei liigitata enam viivisnõueteks artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

   a) nõue vastab väljumiskriteeriumidele, mille alusel krediidiasutus või investeerimisühing lõpetab nõude liigitamise langenud väärtusega nõudeks vastavalt kohaldatavale raamatupidamistavale ja makseviivituses olevaks nõudeks vastavalt artiklile 178;
   b) võlgniku olukord on paranenud niivõrd, et krediidiasutus või investeerimisühing on veendunud, et võlgnetavad summad makstakse tõenäoliselt täielikult ja õigel ajal tagasi;
   c) võlgnikul ei ole ühtegi tähtajaks tasumata summat, mille tasumise tähtaega on ületatud rohkem kui 90 päeva.

5.  Viivisnõude liigitamine müügiks hoitavaks põhivaraks vastavalt kohaldatavale raamatupidamistavale ei lõpeta selle liigitamist viivisnõudeks artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel.

6.  Viivisnõudeid, mille suhtes kohaldatakse võla restruktureerimise meetmeid, ei liigitata enam viivisnõueteks artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel, kui täidetud on kõik järgmised tingimused:

   a) nõuded ei ole enam olukorras, mille pärast tuleks need liigitada viivisnõudeks vastavalt lõikele 3;
   b) on möödunud vähemalt aasta kuupäevast, kui rakendati võla restruktureerimise meetmeid või kuupäevast, kui nõuded liigitati viivisnõueteks, olenevalt sellest, kumb toimus hiljem;
   c) pärast võla restruktureerimise meetmete rakendamist ei ole enam tähtajaks tasumata summasid ja krediidiasutus või investeerimisühing on võlgniku finantsseisundi analüüsi põhjal veendunud, et nõue makstakse tõenäoliselt täielikult ja õigel ajal tagasi.

Täielikku ja õigeaegset tagasimaksmist peetakse tõenäoliseks juhul, kui võlgnik on korrapäraselt ja õigel ajal maksnud tagasi summad, mis võrduvad ühega järgmistest:

   a) summa, mis oli tähtajaks tasumata enne võla restruktureerimise meetmete rakendamist, kui olid olemas tähtajaks tasumata summad;
   b) summa, mis on maha kantud võla restruktureerimise meetmete rakendamise raames, kui tähtajaks tasumata summasid ei olnud.

7.  Kui nõude liigitamine viivisnõudeks vastavalt lõikele 6 lõpetatakse, kohaldatakse sellise nõude suhtes katseaega, kuni täidetud on kõik järgmised tingimused:

   a) on möödunud vähemalt kaks aastat sellest, mil restruktureeritud võlanõue liigitati ümber nõuetekohaselt teenindatavaks nõudeks;
   b) vähemalt poole sellise ajavahemiku jooksul, mil nõude suhtes kohaldatakse katseaega, on tehtud regulaarseid ja õigeaegseid makseid, mille tulemusel on kokku tagasi makstud olulises summas põhiosa või intresse;
   c) ükski võlgniku vastu olev nõue ei ole tasumata rohkem kui 30 päeva.

Artikkel 47b

Võla restruktureerimise meetmed

1.  Võla restruktureerimise meede hõlmab krediidiasutuse või investeerimisühingu järeleandmist võlgnikule, kellel on või võib tõenäoliselt tekkida raskusi oma siduvate finantskohustuste täitmisel. Järeleandmine võib laenuandjale tuua kahju ja osutab ühele järgmistest tegevustest:

   a) võlakohustuse tingimuste muutmine, kui seda ei oleks tehtud juhul, kui ▌ võlgnikul ei oleks siduvate finantskohustuste täitmisel raskusi tekkinud;
   b) võlakohustuse täielik või osaline refinantseerimine, kui seda ei oleks tehtud juhul, kui ▌ võlgnikul ei oleks siduvate finantskohustuste täitmisel raskusi tekkinud.

2.  Võla restruktureerimise meetmetena käsitatakse vähemalt järgmisi olukordi:

   a) uued lepingutingimused, mis on võlgnikule soodsamad kui varasemad lepingutingimused, kui võlgnikul on või võib tõenäoliselt tekkida raskusi siduvate finantskohustuste täitmisel;
   b) uued lepingutingimused on võlgnikule soodsamad kui lepingutingimused, mida sama krediidiasutus või investeerimisühing pakub samal ajal sarnase riskiprofiiliga võlgnikele, kui võlgnikul on või võib tõenäoliselt tekkida raskusi siduvate finantskohustuste täitmisel;
   c) algsete lepingutingimuste alusel liigitati nõue viivisnõudeks enne lepingutingimuste muutmist või see oleks liigitatud viivisnõudeks juhul, kui lepingutingimusi ei oleks muudetud;
   d) meetme tulemusel tühistatakse võlakohustus täielikult või osaliselt;
   e) krediidiasutus või investeerimisühing lubab kasutada lepingusätteid, mis võimaldavad võlgnikul muuta lepingutingimusi, ja nõue oli liigitatud viivisnõudeks enne kõnealustele lepingusätetele tuginemist või oleks liigitatud viivisnõudeks juhul, kui kõnealustele lepingusätetele ei oleks tuginetud;
   f) laenu andmisel või ligikaudu samal ajal maksis võlgnik tagasi sama krediidiasutuse või investeerimisühingu ees oleva muu sellise võlakohustuse põhiosa või intressid, mis oli liigitatud viivisnõudeks või oleks liigitatud viivisnõudeks, kui kõnealuseid makseid ei oleks tehtud;
   g) lepingutingimuste muutmine hõlmab tagatise enda valdusesse võtmise kaudu tehtavaid tagasimakseid, kui selline muudatus kujutab endast järeleandmist.

3.  Järgmised asjaolud näitavad, et võla restruktureerimise meetmeid võib olla võetud:

   a) algse lepingu puhul oli maksetähtaega ületatud üle 30 päeva vähemalt üks kord lepingu muutmisele eelnenud kolme kuu jooksul või ilma lepingu muutmiseta oleks maksetähtaega ületatud üle 30 päeva;
   b) krediidilepingu sõlmimisel või ligikaudu sel ajal maksis võlgnik tagasi sama krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes oleva muu sellise võlakohustuse põhiosa või intressid, mille puhul oli maksetähtaega ületatud 30 päeva vähemalt üks kord uue laenu andmisele eelnenud kolme kuu jooksul;
   c) krediidiasutus või investeerimisühing lubab tugineda lepingusätetele, mis võimaldavad võlgnikul muuta lepingutingimusi, ja nõude puhul on maksetähtaega ületatud 30 päeva või oleks maksetähtaega ületatud 30 päeva, kui kõnealustele lepingusätetele ei oleks tuginetud.

4.  Käesoleva artikli kohaldamisel hinnatakse võlgniku raskusi siduvate finantskohustuste täitmisel võlgniku tasandil, võttes arvesse kõiki võlgniku gruppi kuuluvaid juriidilisi isikuid, kes jäävad grupi raamatupidamise konsolideerimise ulatusse, ja füüsilisi isikuid, kellel on grupi üle kontroll.

Artikkel 47c

Mahaarvamine seoses viivisnõuetega

1.  Artikli 36 lõike 1 punkti m kohaldamisel määravad krediidiasutused ja investeerimisühingud iga viivisnõude jaoks eraldi kindlaks kohaldatava ebapiisava katte summa, mis arvatakse maha esimese taseme põhiomavahendite kirjetest, lahutades käesoleva lõike punkti b alusel arvutatud summa käesoleva lõike punkti a alusel arvutatud summast, kui punktis a osutatud summa ületab punktis b osutatud summat:

   a) järgmiste summa:
   i) iga viivisnõude tagamata osa, kui see on olemas, korrutatud lõikes 2 osutatud kohaldatava teguriga;
   ii) iga viivisnõude tagatud osa, kui see on olemas, korrutatud lõikes 3 osutatud kohaldatava teguriga;
   b) järgmiste kirjete summa, kui need on seotud sama viivisnõudega:
   i) spetsiifilised krediidiriskiga korrigeerimised;
   ii) artiklite 34 ja 105 kohased täiendavad väärtuse korrigeerimised;
   iii) muud omavahendite vähendamised;
   iv) krediidiasutuste ja investeerimisühingute puhul, kes kasutavad riskiga kaalutud varade arvutamiseks sisereitingutel põhinevat meetodit, seoses viivisnõuetega artikli 36 lõike 1 punkti d kohaselt maha arvatud summade absoluutväärtus, kui igale viivisnõudele omistatava absoluutväärtuse kindlaksmääramiseks korrutatakse artikli 36 lõike 1 punkti d kohaselt maha arvatud summad viivisnõude puhul oodatava kahju osakaaluga makseviivituses olevate või mitteolevate nõuete oodatavasse kogukahjusse, kui see on kohaldatav;
   v) kui viivisnõue osteti madalama hinnaga kui summa, mille võlgnik peab tasuma, siis ostuhinna ja võlgniku võlasumma vaheline erinevus;
   vi) summad, mille krediidiasutus või investeerimisühing on nõude viivisnõudeks liigitamisest alates maha kandnud.

Viivisnõude tagatud osa on nõude see osa, mis loetakse III osa II jaotise kohaste omavahendite nõuete arvutamisel tagatuks otsese krediidiriski kaitsega või kaudse krediidiriski kaitsega või mis on täielikult ja terviklikult hüpoteegiga tagatud.

Viivisnõude tagamata osa vastab artikli 47a lõikes 1 osutatud nõude väärtuse ja nõude tagatud osa vahele, kui see on olemas.

2.  Lõike 1 punkti a alapunkti i kohaldamisel kohaldatakse järgmisi tegureid:

   a) 0,35 viivisnõude tagamata osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul alates ▌ nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kolmanda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani ▌;

   b) 1 viivisnõude tagamata osa puhul, mida kohaldatakse alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva neljanda aasta esimesest päevast ▌.

3.  Lõike 1 punkti a alapunkti ii kohaldamisel kohaldatakse järgmisi tegureid:

   a) 0,25 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva ▌ neljanda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani ▌;
   b) 0,35 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul alates ▌ nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva ▌ viienda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani ▌;
   c) 0,55 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kuuenda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani ▌;
   d) 0,70 viivisnõude ▌osa puhul, mis on tagatud kinnisvaraga III osa II jaotise kohaselt või mis on eluasemelaen, mille on taganud artiklis 201 osutatud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva seitsmenda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani ▌;
   e) 0,80 viivisnõude ▌ osa puhul, mis on tagatud muu otsese või kaudse krediidiriski kaitsega III osa II jaotise kohaselt, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva seitsmenda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani ▌;
   f) 0,80 viivisnõude ▌osa puhul, mis on tagatud kinnisvaraga III osa II jaotise kohaselt või mis on eluasemelaen, mille on taganud artiklis 201 osutatud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kaheksanda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani ▌;
   g) 1 viivisnõude osa puhul, mis on tagatud muu otsese või kaudse krediidiriski kaitsega III osa II jaotise kohaselt, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kaheksanda aasta esimesest päevast ▌;
   h) 0,85 viivisnõude osa puhul, mis on tagatud kinnisvaraga III osa II jaotise kohaselt või mis on eluasemelaen, mille on taganud artiklis 201 osutatud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, mida kohaldatakse ajavahemikul alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva üheksanda aasta esimesest päevast kuni viimase päevani ▌;
   i) 1 viivisnõude ▌osa puhul, mis on tagatud kinnisvaraga III osa II jaotise kohaselt või mis on eluasemelaen, mille on taganud artiklis 201 osutatud aktsepteeritav krediidiriski kaitse andja, mida kohaldatakse alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kümnenda aasta esimesest päevast ▌.

4.   Erandina lõikest 3 kohaldatakse viivisnõude osa puhul, mille on garanteerinud või kindlustanud ametlik ekspordikrediidi agentuur, järgmisi tegureid:

   a) 0 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse ajavahemikul üks aasta kuni seitse aastat pärast nõude liigitamist viivisnõudeks; ning
   b) 1 viivisnõude tagatud osa puhul, mida kohaldatakse alates nõude viivisnõudeks liigitamisele järgneva kaheksanda aasta esimesest päevast.

5.  EBA hindab tagatud viivisnõuete hindamise tavasid ja võib välja töötada suunised, et määrata kindlaks ühine metoodika, sealhulgas võimalikud ajalisest seisukohast ümberhindamise miinimumnõuded ja erimeetodid, nõuetekohase otsese ja kaudse krediidiriski kaitse usaldatavusnõuete kohaseks hindamiseks, eelkõige seoses sissenõutavuse ja täitmisele pööratavuse eeldustega. Need suunised võivad sisaldada ka lõikes 1 osutatud viivisnõude tagatud osa kindlaksmääramise ühtset metoodikat.

Kõnealused suunised esitatakse määruse (EL) nr 1093/2010 artiklis 16 sätestatud korras.

6.   Erandina lõikest 2, kui nõude suhtes on rakendatud võla restruktureerimise meedet ajavahemikul üks kuni kaks aastat pärast nõude viivisnõudeks liigitamist, kohaldatakse võla restruktureerimise meetme rakendamise ajal vastavalt lõikele 2 kohaldatavat tegurit veel ühe aasta jooksul.

Erandina lõikest 3, kui nõude suhtes on rakendatud võla restruktureerimise meedet ajavahemikul kaks aastat kuni kuus aastat pärast nõude viivisnõudeks liigitamist, kohaldatakse võla restruktureerimise meetme rakendamise ajal vastavalt lõikele 3 kohaldatavat tegurit veel ühe aasta jooksul.

Käesolevat lõiget võib kohaldada üksnes esimese võla restruktureerimise meetme puhul, mida on rakendatud alates nõude viivisnõudeks liigitamisest.“

"

3)  Artikli 111 lõike 1 esimese lõigu sissejuhatav tekst asendatakse järgmisega:"

„1. Varakirje riskipositsiooni väärtus vastavalt artiklile 110 on selle bilansiline väärtus pärast spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste, artiklite 34 ja 105 kohaste täiendavate väärtuse korrigeerimiste, artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summade ja muude varakirjega seotud omavahendite vähendamiste kohaldamist. I lisas loetletud bilansivälise kirje riskipositsiooni väärtus on järgmine protsent selle nimiväärtusest pärast spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste ja artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatavate summade mahaarvamist:“.

"

4)  Artikli 127 lõige 1 asendatakse järgmisega:"

„1. Riskipositsiooni tagamata osale, mille puhul võlgnik on makseviivituses vastavalt artiklile 178, ja jaenõuetele, mille krediidilimiidi tagamata osa puhul on tekkinud makseviivitus vastavalt artiklile 178, määratakse riskikaal järgmiselt:

   a) riskikaal 150 %, kui spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste ja artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summade summa on väiksem kui 20 % riskipositsiooni väärtuse tagamata osast, mis on leitud selliselt, nagu kõnealuseid spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ja mahaarvamisi ei oleks kohaldatud;
   b) riskikaal 100 %, kui spetsiifiliste krediidiriskiga korrigeerimiste ja artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt maha arvatud summade summa ei ole väiksem kui 20 % riskipositsiooni väärtuse tagamata osast, mis on leitud selliselt, nagu kõnealuseid spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ja mahaarvamisi ei oleks kohaldatud.“

"

5)  Artikkel 159 asendatakse järgmisega:"

„Artikkel 159

Oodatava kahju käsitlemine

Krediidiasutused ja investeerimisühingud lahutavad artikli 158 lõigete 5, 6 ja 10 kohaselt arvutatud oodatava kahju asjaomaste riskipositsioonidega seotud üldistest ja spetsiifilistest krediidiriskiga korrigeerimistest vastavalt artiklile 110 ning täiendavatest väärtuse korrigeerimistest vastavalt artiklitele 34 ja 105 ning muudest kõnealuste riskipositsioonidega seonduvatest omavahendite vähendamistest, välja arvatud artikli 36 lõike 1 punkti m kohaselt tehtud mahaarvamised. Artikli 166 lõike 1 kohaselt ostmise hetkel makseviivituses olevate, bilansis kajastatud varast tulenevate riskipositsioonide allahindlusi käsitletakse samal viisil kui spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi. Makseviivituses olevate riskipositsioonide spetsiifilisi krediidiriskiga korrigeerimisi ei kasutata muude riskipositsioonide oodatava kahju katmiseks. Väärtpaberistatud riskipositsioonidest tulenev oodatav kahju ning selliste riskipositsioonidega seonduvad üldised ja spetsiifilised krediidiriskiga korrigeerimised jäetakse sellest arvutusest välja.“

"

6)  Artikli 178 lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega:"

„b) võlgnik on jätnud tema vastu oleva olulise krediidinõude krediidiasutusele või investeerimisühingule, tema emaettevõtjale või selle tütarettevõtjatele üle 90 päeva tasumata. Jaenõuete klassi kuuluvate elamukinnisvara või VKE ärikinnisvaraga tagatud nõuete puhul ning samuti avaliku sektori asutuste vastu esitatavate nõuete puhul võivad pädevad asutused asendada 90 päeva 180 päevaga. 180 päeva ei kohaldata artikli 36 lõike 1 punkti m ja artikli 127 kohaldamisel.“

"

7)  Lisatakse järgmine artikkel:"

„Artikkel 469a

Erandid viivisnõuetele esimese taseme põhiomavahendite kirjetest tehtavatest mahaarvamistest

Erandina artikli 36 lõike 1 punktist m ei arva krediidiasutused ega investeerimisühingud esimese taseme põhiomavahendite kirjetest maha kohaldatavat viivisnõuete ebapiisava katte summat, kui nõue tekkis enne ... [käesoleva muutmismääruse jõustumise kuupäev].

Kui krediidiasutus või investeerimisühing muudab enne ... [käesoleva muutmismääruse jõustumise kuupäev] tekkinud nõude tingimusi nii, et tema nõue võlgniku vastu kasvab, käsitatakse nõude tekkimise kuupäevana kuupäeva, mil muudatused hakkasid kehtima, ja nõude suhtes ei kohaldata enam esimeses lõigus sätestatud erandit.“

"

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

…,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 79, 4.3.2019, lk 1.
(2) ELT C 367, 10.10.2018, lk 43.
(3)ELT C 79, 4.3.2019, lk 1.
(4)ELT C 367, 10.10.2018, lk 43.
(5)Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta seisukoht.
(6)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66).
(7)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34).
(8)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT L 48, 23.2.2011, lk 1).
(9)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).
(10)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.6.2013, lk 338).
(11)Komisjoni 16. aprilli 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 680/2014, millega sätestatakse rakenduslikud tehnilised standardid seoses krediidiasutuste ja investeerimisühingute järelevalvelise aruandlusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr 575/2013 (ELT L 191, 28.6.2014, lk 1)


Konkurentsi kaitsmine lennutranspordisektoris ***I
PDF 229kWORD 81k
Resolutsioon
Terviktekst
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse konkurentsi kaitsmist lennutranspordisektoris ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 868/2004 (COM(2017)0289 – C8‑0183/2017 – 2017/0116(COD))
P8_TA-PROV(2019)0209A8-0125/2018

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2017)0289),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artikli 100 lõiget 2, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8‑0183/2017),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 17. jaanuari 2018. aasta arvamust(1),

–  pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 12. detsembri 2018. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

–  võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni raportit ning majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A8‑0125/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab oma ettepaneku, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 14. märtsil 2019. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2019/…, mis käsitleb konkurentsi kaitsmist lennutranspordisektoris ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 868/2004

P8_TC1-COD(2017)0116


EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 100 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Lennundussektoril on ▌oluline roll liidu majanduses ja liidu kodanike igapäevaelus ning tegemist on ühe tulemuslikuma ja dünaamilisema sektoriga liidu majanduses. Lennundussektor soodustab märkimisväärselt majanduskasvu, töökohtade loomist, kaubandust ja turismi ning ettevõtete ja kodanike ühendatust ja liikuvust, eelkõige liidu lennutranspordi siseturul. Lennutransporditeenuste kasv viimastel kümnenditel on märkimisväärselt aidanud parandada ühendatust liidus ja kolmandate riikidega ning andnud märkimisväärse panuse ▌liidu majandusse.

(2)  Liidu lennuettevõtjatel on keskne koht üleilmses võrgustikus, mis ühendab omavahel Euroopas ja kogu maailmas asuvaid sihtkohti. Liidu lennuettevõtjatel peaks olema võimalik konkureerida kolmandate riikide lennuettevõtjatega keskkonnas, kus ▌on tagatud avatud ja aus konkurents. See on vajalik selleks, et tuua kasu tarbijatele, säilitada tingimused, millega tagatakse liidus head ▌lennuühendused, ja tagada läbipaistvus, võrdsed tingimused ja liidu lennuettevõtjate jätkuv konkurentsivõime ning kvaliteetse tööhõive kõrge määr liidu lennundussektoris.

(3)  Kogu maailma lennuettevõtjate vahelise suurenenud konkurentsi tingimustes on aus konkurents rahvusvaheliste lennutransporditeenuste osutamise ▌lahutamatu üldpõhimõte. Eelkõige on seda põhimõtet tunnustatud 7. detsembri 1944. aasta Chicago rahvusvahelises tsiviillennunduse konventsioonis („Chicago konventsioon“), mille preambulis tõdetakse vajadust luua rahvusvahelised lennutransporditeenused võrdsete võimaluste alusel. Lisaks on Chicago konventsiooni artiklis 44 märgitud, et Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni (ICAO) eesmärk peaks olema soodustada rahvusvahelise lennutranspordi arengut, et tagada õiglased võimalused osalisriigi jaoks rahvusvahelise lennuliiklusega seotud lennuettevõtete käitamisel ja vältida osalisriikide diskrimineerimist.

(4)  Liidus on ausa konkurentsi põhimõte sügavalt juurdunud ja turgu moonutavate tavade suhtes kohaldatakse liidu õigust, millega tagatakse võrdsed võimalused ning ausa konkurentsi tingimused kõikidele liidu ja kolmandate riikide lennuettevõtjatele, kes käitavad lende liidus.

(5)  Vaatamata liidu ja mõne kolmanda riigi ▌jätkuvatele jõupingutustele ei ole ikka veel kindlaks määratud ausa konkurentsi põhimõtteid konkreetsete mitmepoolsete normide kaudu, pidades eelkõige silmas ICAOd või Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) lepinguid, näiteks teenustekaubanduse üldleping (GATS) ja selle lisa õhuveoteenuste kohta, mille kohaldamisalast on lennutransporditeenused ▌suures osas välja jäetud(4).

(6)  Seepärast tuleks ICAO ja WTO raames teha täiendavaid jõupingutusi, et aktiivselt toetada selliste rahvusvaheliste normide väljatöötamist, millega tagatakse ausa konkurentsi tingimused kõikidele lennuettevõtjatele.

(7)  Lennuettevõtjate vahelise ausa konkurentsi tingimusi oleks kõige parem käsitleda kolmandate riikidega sõlmitavates lennutranspordi- või lennuliikluse lepingutes. Siiski ei sisalda ühelt poolt liidu või selle liikmesriikide või nii liidu kui ka selle liikmesriikide ja teiselt poolt kolmandate riikide vahel sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepingud enamasti ka praegu sobivaid norme ausa konkurentsi tagamiseks. Seepärast tuleks teha täiendavaid jõupingutusi, et pidada läbirääkimisi ausa konkurentsi sätete lisamiseks kehtivatesse ja kolmandate riikidega tulevikus sõlmitavatesse lennutranspordi- või lennuliikluse lepingutesse.

(8)  Ausa konkurentsi lennuettevõtjate vahel saab tagada ka asjakohaste liidu õigusaktide, näiteks nõukogu määruse (EMÜ) nr 95/93(5) ja nõukogu direktiivi 96/67/EÜ(6) abil. Ausat konkurentsi käsitleti varem Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 868/2004(7) niivõrd, kuivõrd see eeldas liidu lennuettevõtjate kaitset kolmandate riikide või selliste riikide lennuettevõtjate poolt kasutusele võetud teatavate tavade vastu. Siiski on selgunud, et määrus (EÜ) nr 868/2004 ei olnud oma üldeesmärgi ehk ausa konkurentsi saavutamiseks tõhus. See kehtib eeskätt määruse teatavate normide puhul, mis on ▌seotud asjaomaste tavade (välja arvatud subsideerimine) määratlustega ning uurimise algatamist ja läbiviimist käsitlevate nõuetega. Lisaks ei ole määrusega (EÜ) nr 868/2004 õnnestunud tagada täiendavust liidu osalusega lennutranspordi- või lennuliikluse lepingutega ▌. Arvestades eespool nimetatud probleemide lahendamiseks vajalike muudatuste arvu ja olulisust, on asjakohane asendada määrus (EÜ) nr 868/2004 uue õigusaktiga.

(9)  Liidu lennundussektori konkurentsivõimelisus sõltub lennunduse väärtusahela iga osa konkurentsivõimelisusest ja seda on võimalik säilitada vaid üksteist täiendavate poliitikameetmetega. Liit peaks pidama sisukat dialoogi kolmandate riikidega, et leida alus ausale konkurentsile. Seoses sellega on jätkuvalt vaja tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid õigusnorme, et säilitada tingimused, mis aitavad tagada liidus hea ühendatus ning ausa konkurentsi liidu ja kolmandate riikide lennuettevõtjate vahel. Selleks tuleks komisjonile anda volitused uurimiste korraldamiseks ja vajaduse korral meetmete võtmiseks. Sellised meetmed peaksid olema kättesaadavad juhul, kui ▌ konkurentsi moonutavad tavad ▌tekitavad liidu lennuettevõtjatele kahju.

(10)  Diskrimineerimine võib hõlmata olukordi, kus liidu lennuettevõtjat koheldakse ilma objektiivse põhjenduseta erinevalt, eelkõige seoses juurdepääsuga maapealsele teenindusele, lennujaama taristule ja aeronavigatsiooniteenustele ja nende hindadega, teenindusaegade jaotamise ja haldusmenetlustega, näiteks viisade andmine välisriigi lennuettevõtja töötajatele, lennuteenuste müügi ja levitamise üksikasjalik kord või muud „äritegevusega seotud küsimused“, näiteks koormavad tollivormistusmenetlused, või muud finantsküsimuste või tegevusega seotud ebaausad tavad.

(11)  Menetlus ▌tuleks lõpetada käesoleva määruse kohaseid tasakaalustavaid meetmeid võtmata, kui sellised meetmed ei ole kooskõlas liidu huvidega, pöörates erilist tähelepanu mõjule, mida need meetmed avaldavad teistele isikutele, eelkõige liidu tarbijatele või ettevõtjatele, samuti heale ühendatusele avalduvale mõjule kogu liidus. Liidu huvide hindamisel tuleks pöörata erilist tähelepanu nende liikmesriikide olukorrale, kes tuginevad ülejäänud maailmaga ühendatuse puhul ainult või märkimisväärselt lennutranspordile, ning tagada ühtsus liidu teiste poliitikavaldkondadega. Menetlus tuleks lõpetada tasakaalustavaid meetmeid võtmata ka siis, kui selliste meetmete võtmiseks vajalikud nõuded ei ole või ei ole enam täidetud.

( ▌12) Selle kindlakstegemisel, kas tasakaalustavate meetmete võtmine oleks vastuolus liidu huvidega, peaks komisjon võtma arvesse kõigi huvitatud isikute arvamust. Selleks et korraldada konsultatsioone kõikide huvitatud isikutega ning anda neile võimalus olla ära kuulatud, tuleks uurimise algatamise teates täpsustada teabe esitamise või ärakuulamise taotlemise tähtaegu. Huvitatud isikud peaksid olema teadlikud enda esitatud teabe avaldamise tingimustest ning neil peaks olema õigus vastata teiste isikute märkustele.

(13)  Selleks et komisjon saaks adekvaatset teavet võimalike tegurite kohta, mis annavad põhjust algatada uurimist, peaks kõikidel liikmesriikidel, liidu lennuettevõtjatel ja liidu lennuettevõtjate ühendustel olema õigus esitada kaebus, millega tuleks tegeleda mõistliku aja jooksul.

(14)  Määruse tõhususe tagamiseks on väga oluline, et komisjonil on võimalik algatada menetlus kaebuse alusel, milles esitatakse prima facie tõendid kahju ohu kohta.

(15)  Uurimise käigus peaks komisjon pöörama tähelepanu konkurentsi moonutavatele tavadele asjaomases kontekstis. Arvestades võimalike tavade mitmekesisust, võib tava ja selle mõju mõnel juhul piirduda lennutransporditegevusega linnadevahelisel mõlemasuunalisel lennuliinil, kuid muudel juhtudel võib olla asjakohane kaaluda tava ja selle mõju lennutranspordivõrgustikule laiemalt.

(16)  Oluline on tagada, et uurimist saaks laiendada võimalikult paljudele asjakohastele teguritele. Selleks peaks komisjonil olema võimalik korraldada uurimisi kolmandates riikides ▌, kui kolmanda riigi asjaomased üksused annavad selleks nõusoleku ning asjaomased kolmandad riigid sellele vastu ei ole. Samadel põhjustel ja samal eesmärgil peaksid liikmesriigid olema kohustatud toetama komisjoni parimal võimalikul viisil. Komisjon peaks uurimise lõpule viima parimate kättesaadavate tõendite põhjal.

(17)  ▌Uurimise käigus võib komisjon kaaluda, kas konkurentsi moonutav tava kujutab endast ka liidu osalusega rahvusvahelise lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavate muude lepingute rikkumist. Sellisel juhul võib komisjon leida, et konkurentsi moonutava tavaga, mis kujutab endast ka liidu osalusega rahvusvahelise lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavate muude lepingute rikkumist, saaks asjakohasemalt tegeleda asjaomase lepinguga kehtestatud vaidluste lahendamise menetluste kohaldamise kaudu. Sellisel juhul peaks komisjonil olema õigus käesoleva määruse kohaselt algatatud uurimine peatada. Kui liidu osalusega rahvusvahelise lennutranspordi- või lennuliikluse lepinguga või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavate muude lepingutega kehtestatud vaidluste lahendamise menetluste kohaldamise teel olukorda piisavalt ei parandata, peaks komisjonil olema võimalik uurimist jätkata.

(18)  Lennuliikluse lepingud ja käesolev määrus peaksid hõlbustama dialoogi asjaomaste kolmandate riikidega, et vaidlused tõhusalt lahendada ja aus konkurents taastada. Kui komisjoni korraldatud uurimine on seotud kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepinguga või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepinguga, milles liit ei ole osaline, tuleks tagada, et komisjon oleks uurimise käigus täielikult teadlik kõikidest menetlustest, mida asjaomane liikmesriik on sellise lepingu alusel algatanud või kavatseb algatada ja mis on seotud komisjoni uuritava olukorraga. Seega peaksid liikmesriigid olema kohustatud komisjoni sellistest menetlustest teavitama. Sel juhul peaks kõikidel asjaomastel liikmesriikidel olema õigus teatada komisjonile oma kavatsusest käsitleda konkurentsi moonutavat tava üksnes vaidluste lahendamise menetluse raames, mis on sätestatud nende poolt kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepingus või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavas muus lepingus, milles liit ei ole osaline. Kui kõik asjaomased liikmesriigid komisjoni teavitavad ning vastuväiteid ei esitata, peaks komisjon oma uurimise ajutiselt peatama.

(19)  Kui asjaomased liikmesriigid kavatsevad käsitleda konkurentsi moonutavat tava üksnes vaidluste lahendamise menetluste raames, mis on sätestatud nende poolt asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepingus või muus lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavas lepingus, eesmärgiga täita neist lepingutest tulenevaid omapoolseid kohustusi, peaksid liikmesriigid püüdma kahepoolsed vaidluste lahendamise menetlused kiirelt ellu viia ning nad peaksid komisjoni sellest igakülgselt teavitama. Kui konkurentsi moonutav tava püsib ning komisjon jätkab uurimist, tuleks võtta arvesse sellise lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu kohaldamise käigus saadud teavet, eesmärgiga tagada ausa konkurentsi taastamine niipea kui võimalik.

(20)  Tuleks võtta arvesse liidu või liikmesriigi osalusega rahvusvahelise lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepinguga kehtestatud vaidluste lahendamise menetluste kohaldamise käigus saadud teavet.

(21)  Haldustõhususe huvides ja meetmeid võtmata lõpetamise võimalust silmas pidades peaks olema võimalik menetlus peatada juhul, kui asjaomane kolmas riik või kolmanda riigi asjaomane üksus on astunud otsustavaid samme, et kaotada konkurentsi moonutav tava või tekitatud kahju või kahju oht.

(22)  Liidu lennuettevõtjatele tekitatud kahjuga või kahju ohuga seotud tähelepanekute tegemisel tuleks olukorda realistlikult hinnata ja seetõttu peaks arvesse võtma kõiki asjakohaseid tegureid, eelkõige asjaomase lennuettevõtja olukorda ning mõjutatud lennutranspordituru üldist olukorda.

(23)  On vaja sätestada tingimused, mille kohaselt menetlus tuleks lõpetada kas tasakaalustavate meetmete võtmisega või meetmeid võtmata.

(24)  Konkurentsi moonutavate tavade suhtes võetavate tasakaalustavate meetmete eesmärk on hüvitada kahju, mille asjaomased tavad ▌on tekitanud. Seega peaksid need meetmed kujutama endast finantskohustusi või muid mõõdetava rahalise väärtusega meetmeid, millel on samasugune mõju. ▌Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ei tohi ükski meede minna kaugemale sellest, mis on vajalik ▌kindlakstehtud kahju hüvitamiseks. Tasakaalustava meetme puhul tuleks võtta arvesse liidu lennutranspordituru nõuetekohast toimimist ning selle tulemuseks ei tohiks olla ühegi lennuettevõtja või lennuettevõtjate rühma ebaõiglane eelistamine.

(25)  Käesoleva määruse eesmärk ei ole kehtestada standardeid kolmandate riikide lennuettevõtjatele, näiteks seoses subsiidiumitega, nähes ette liidu lennuettevõtjate suhtes kohaldatavatest kohustustest piiravamaid kohustusi.

(26)  Käesoleva määruse kohaselt uuritavad olukorrad ja nende võimalik mõju liikmesriikidele võivad asjaoludest lähtuvalt erineda. Seetõttu peaks olema võimalik ▌võtta tasakaalustavaid meetmeid olenevalt juhtumist kas kolmanda riigi ühe või mitme lennuettevõtja suhtes või konkreetses geograafilises piirkonnas või konkreetse ajavahemiku jooksul või näha ette kuupäev tulevikus, millest alates hakatakse kõnealuseid meetmeid kohaldama.

(27)  Tasakaalustavad meetmed ei tohiks peatada ega piirata liikmesriigi poolt kolmandale riigile antud liiklusõigusi.

(28)  Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peaksid konkurentsi moonutavate tavade korral võetavad tasakaalustavad meetmed kehtima üksnes nii kaua ja üksnes sellises ulatuses, mis on vajalik asjaomase tava ja sellega tekitatud kahju seisukohast ▌. Seega tuleks asjaomased meetmed läbi vaadata, kui see on asjaoludest lähtuvalt vajalik.

(29)  Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011(8).

(30)  Komisjon peaks aruande vormis regulaarselt teavitama Euroopa Parlamenti ja ▌nõukogu käesoleva määruse rakendamisest. Nimetatud aruanne peaks sisaldama teavet, mis käsitleb tasakaalustavate meetmete kohaldamist, uurimiste lõpetamist tasakaalustavaid meetmeid võtmata, tasakaalustavaste meetmete läbivaatamist ning koostööd liikmesriikide, huvitatud isikute ja kolmandate riikidega. Aruanne tuleks koostada ja seda tuleks käsitleda vastavalt nõuetekohasele konfidentsiaalsuse tasemele.

(31)  Kuna käeoleva määruse eesmärke, nimelt tagada kõikidele liidu lennuettevõtjatele võrdselt ühtsetel kriteeriumidel ja menetlustel põhinev tõhus kaitse ühele või mitmele liidu lennuettevõtjale kolmanda riigi või kolmanda riigi üksuse poolt konkurentsi moonutava tava kohaldamisest tekitatud ▌kahju või kahju ohu vastu, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ▌Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(32)  Kuna käesoleva määrusega asendatakse määrus (EÜ) nr 868/2004, tuleks määrus (EÜ) nr 868/2004 kehtetuks tunnistada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

1.  Käesolevas määruses sätestatakse õigusnormid, mis käsitlevad komisjoni korraldatavaid uurimisi ja tasakaalustavate meetmete võtmist seoses tavadega, mis ▌moonutavad liidu lennuettevõtjate ja kolmandate riikide lennuettevõtjate vahelist konkurentsi ning tekitavad liidu lennuettevõtjatele kahju või kahju ohu.

2.  Käesoleva määruse kohaldamine ei piira määruse (EMÜ) nr 95/93 artikli 12 ja direktiivi 96/67/EÜ artikli 20 kohaldamist.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)  „lennuettevõtja“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1008/2008(9) määratletud lennuettevõtja;

2)  „lennutransporditeenus“ – lend või lendude sari, et vedada reisijaid, lasti või posti tasu või rendi eest;

3)  „huvitatud isik“ – füüsiline või juriidiline isik või ametiasutus, mis võib olla eraldi juriidiline isik või mitte, ning millel võib olla märkimisväärne huvi menetlustulemuse vastu, sealhulgas, kuid mitte ainult lennuettevõtjad;

4)  „asjaomane liikmesriik“ – liikmesriik, kes

a)  andis lennutegevusloa asjaomasele liidu lennuettevõtjale vastavalt määrusele (EÜ) nr 1008/2008 või

b)  on sõlminud asjaomase kolmanda riigiga lennutranspordilepingu, lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu, mille alusel tegutsevad asjaomased liidu lennuettevõtjad;

5)  „kolmanda riigi üksus“ – kolmanda riigi jurisdiktsiooni alla kuuluv füüsiline või juriidiline (tulunduslik või mittetulunduslik) isik või ametiasutus, mis võib olla eraldi juriidiline isik või mitte, ning mis on või ei ole kolmanda riigi valitsuse kontrolli all ja mis on otseselt või kaudselt seotud lennutransporditeenuste või lennutranspordiga seotud teenuste osutamisega või pakub lennutransporditeenuste või lennutranspordiga seotud teenuste osutamiseks kasutatavat taristut või selleks kasutatavaid teenuseid;

6)  „konkurentsi moonutavad tavad“ – diskrimineerimine ja subsiidiumid;

7)  „kahju oht“ – oht, mille puhul kahju tekkimine on selgelt prognoositav, väga tõenäoline ja peatne ning mille on põhjendatud kahtluseta tekitanud kolmanda riigi või kolmanda riigi üksuse tegevus või otsus;

8)  „diskrimineerimine“ – objektiivse põhjenduseta eristuste tegemine kaupade või teenuste, sealhulgas lennutransporditeenuste käitamisega seotud avalike teenuste tarnimise suhtes või nende kaupade või teenuste käsitlemise suhtes asjaomaste teenustega seotud avaliku sektori asutuste poolt, sealhulgas tavad, mis on seotud navigatsiooni- või lennujaamarajatiste ja -teenustega, kütusega, maapealse teenindusega, julgestusega, arvutipõhiste ettetellimissüsteemidega, teenindusaegade jaotamisega, tasudega ning lennutransporditeenuste käitamiseks kasutatavate muude rajatiste või teenustega;

9)  „subsiidium“ – rahaline abi,

a)  mis on saadud kolmanda riigi valitsuselt või muult avaliku sektori organisatsioonilt ja mida antakse mõnes järgmises vormis:

i)  valitsuse või muu avaliku sektori organisatsiooni tegevus, mis hõlmab rahaliste vahendite otsest ülekandmist ning rahaliste vahendite või kohustuste (nt toetused, laenud, paigutused omakapitali, laenutagatised, tegevuskahjumi tasaarvestamine või avaliku sektori asutuste kehtestatud finantskohustuste hüvitamine) võimalikku otsest ülekandmist;

ii)  valitsus või muu avaliku sektori organisatsioon loobub tavaliselt laekuvatest tuludest või jätab need sisse nõudmata (näiteks sellised maksusoodustused või -stiimulid nagu maksuvähendused);

iii)  valitsus või muu avaliku sektori organisatsioon, sealhulgas avaliku sektori kontrolli alla kuuluv ettevõtja, pakub või ostab kaupu või teenuseid;

iv)  valitsus või muu avaliku sektori organisatsioon teeb makseid rahastamismehhanismi või volitab või suunab mõnda eraettevõtjat täitma ühte või mitut punktides i, ii ja iii osutatud ülesannet, mis tavaliselt kuuluks valitsuse pädevusse ja mille menetlus ei erine tegelikult tavalisest valitsuse järgitavast menetlusest;

b)  millest saadakse kasu ning

c)  mis piirdub juriidiliselt või faktiliselt üksusega või majandussektoriga (üksuste või majandussektorite rühmaga), mis kuulub (kuuluvad) toetust andva asutuse jurisdiktsiooni alla;

10)  „liidu lennuettevõtja“ – lennuettevõtja, kellel on liikmesriigis vastavalt määrusele (EÜ) nr 1008/2008 välja antud kehtiv lennutegevusluba;

11)  „asjaomane liidu lennuettevõtja“ – lennuettevõtja, millele on väidetavalt tekitatud kahju või mille puhul on väidetavalt kahju tekkimise oht vastavalt artikli 4 lõike 1 punktile b.

Artikkel 3

Liidu huvi

1.  Liidu huvid artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses määrab kindlaks komisjon, hinnates tervikuna kõiki eri huve, mis on konkreetse olukorra kontekstis olulised. Liidu huvide kindlaksmääramisel peetakse esmatähtsaks vajadust kaitsta tarbijate huve ning säilitada reisijate ja liidu jaoks väga hea ühendatus. Kogu lennuahela kontekstis võib komisjon võtta arvesse ka asjakohaseid sotsiaalseid tegureid. Komisjon kaalub samuti vajadust kaotada konkurentsi moonutav tava, taastada tõhus ja aus konkurents ning vältida siseturu moonutamist.

2.  Liidu huvid määratakse kindlaks komisjoni majandusanalüüsi alusel. Komisjon võtab oma analüüsi aluseks huvitatud isikutelt kogutud teabe. Kõnealuse huvi kindlaksmääramisel otsib komisjon ka muud teavet, mida ta peab vajalikuks, ning võtab eeskätt arvesse artikli 12 lõikes 1 sätestatud tegureid. Teavet võetakse arvesse üksnes siis, kui seda toetab tegelik tõendusmaterjal, mis kinnitab selle õigsust.

3.  Liidu huvid artikli 13 lõike 2 punkti b tähenduses määratakse kindlaks vaid siis, kui kõikidele huvitatud isikutele on antud võimalus anda endast teada, esitada kirjalikult oma seisukohad, esitada komisjonile teavet või taotleda komisjonilt ärakuulamist, kooskõlas artikli 4 lõike 8 punktis b sätestatud tähtaegadega. Ärakuulamise taotlustes tuuakse ära liidu huvidega seotud põhjused, millele tuginedes isikud soovivad, et neid ära kuulataks.

4.  Käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 osutatud huvitatud isikud võivad taotleda, et neile tehakse kättesaadavaks asjaolud ja kaalutlused, mille põhjal otsus tõenäoliselt tehakse. Selline teave tehakse võimaluste piires kättesaadavaks kooskõlas artikliga 8 ning see ei piira komisjoni ühegi võimaliku hilisema otsuse tegemist.

5.  Lõikes 2 osutatud majandusanalüüs edastatakse teavitamise eesmärgil Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

II PEATÜKK

ÜLDISED MENETLUSSÄTTED

Artikkel 4

Menetluse algatamine

1.  Uurimine algatatakse pärast seda, kui liikmesriik, üks või mitu liidu lennuettevõtjat või liidu lennuettevõtjate ühendus on esitanud kirjaliku kaebuse, ▌või komisjoni enda algatusel, kui leidub prima facie tõendeid ▌kõikide järgmiste asjaolude olemasolu kohta:

a)  kolmas riik või kolmanda riigi üksus kasutab konkurentsi moonutavat tava,

b)  ühele või mitmele liidu lennuettevõtjale on põhjustatud kahju või on sellise kahju oht ning

c)  põhjuslik seos väidetava tava ning väidetava kahju või kahju ohu vahel.

2.  Kui komisjon saab kaebuse ▌vastavalt lõikele 1, teavitab ta sellest kõiki liikmesriike.

3.  Komisjon ▌kontrollib õigel ajal kaebuses esitatud või komisjoni käsutuses olevate andmete täpsust ja asjakohasust, et teha kindlaks, kas lõike 1 kohase uurimise algatamiseks on piisavalt tõendeid.

4.  Komisjon otsustab uurimist mitte algatada, kui ▌ta leiab, et kaebuses esitatud faktid ei osuta süsteemsele probleemile ega avalda ühele või mitmele liidu lennuettevõtjale märkimisväärset mõju.

5.  Komisjon teavitab kaebuse esitajat ja kõiki liikmesriike, kui ta on otsustanud uurimist mitte algatada. Esitatud teave sisaldab otsuse põhjuseid. Teave edastatakse ka Euroopa Parlamendile kooskõlas artikliga 17.

6.  Kui esitatud tõendid ei ole lõike 1 kohaldamiseks piisavad, teatab komisjon sellest kaebuse esitajale 60 päeva jooksul alates kaebuse esitamise kuupäevast. Kaebuse esitajale antakse 45 päeva täiendavate tõendite esitamiseks. Kui kaebuse esitaja ei esita selle aja jooksul täiendavaid tõendeid, võib komisjon otsustada uurimist mitte alugatada.

7.  Kui lõigetest 4 ja 6 ei tulene teisiti, võtab komisjon vastavalt lõikele 1 vastu otsuse uurimise algatamise kohta hiljemalt viie kuu möödumisel alates kaebuse esitamise kuupäevast.

8.  Kui komisjon leiab vastavalt lõikele 4, et uurimise algatamiseks on piisavalt tõendeid, teeb komisjon järgmist:

a)  algatab menetluse ja teavitab sellest liikmesriike ja Euroopa Parlamenti;

b)  avaldab teate Euroopa Liidu Teatajas; kõnealuses teates teatatakse uurimise algatamisest, märgitakse selle ulatus, ▌kolmas riik või kolmanda riigi üksus, mis väidetavalt on kasutanud konkurentsi moonutavaid tavasid, väidetav kahju või kahju oht, asjaomased liidu lennuettevõtjad ning ajavahemik, mille jooksul huvitatud isikud võivad endast teada anda, esitada kirjalikke arvamusi ja teavet või taotleda komisjonilt ärakuulamist. See ajavahemik peab olema vähemalt 30 päeva;

c)  esitab asjaomase kolmanda riigi ja selle asjaomase üksuse esindajatele ametliku teate uurimise algatamise kohta;

d)  teatab kaebuse esitajale ja artikli 16 kohaselt loodud komiteele uurimise algatamisest.

9.  Kui kaebus võetakse tagasi enne uurimise algatamist, loetakse, et kaebust ei ole esitatud. See ei mõjuta komisjoni õigust algatada uurimine omal algatusel vastavalt lõikele 1.

Artikkel 5

Uurimine

1.  Pärast menetluse algatamist alustab komisjon uurimist.

2.  Uurimise eesmärk on teha kindlaks, ▌kas kolmanda riigi või selle üksuse kasutatud tava, mis moonutab konkurentsi, on tekitanud asjaomasele liidu lennuettevõtjale kahju või asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatava kahju ohu.

3.  Kui käesoleva artikli lõikes 2 osutatud uurimise käigus leiab komisjon tõendeid selle kohta, et asjaomane tava võib negatiivselt mõjutada konkreetse piirkonna, liikmesriigi või liikmesriikide rühma lennuühendusi ning seeläbi ka reisijaid, võetakse neid tõendeid arvesse artiklis 3 osutatud liidu huvide kindlaksmääramisel.

4.  Komisjon nõuab asjaomaselt liidu lennuettevõtjalt või asjaomaselt kolmandalt riigilt, huvitatud isikult või kolmanda riigi asjaomaselt üksuselt kogu teavet, mida ta peab uurimise läbiviimiseks vajalikuks, ning kontrollib talle esitatud või tema kogutud teabe õigsust.

5.  Kui lõike 4 kohaselt esitatud teave on puudulik, võetakse seda siiski arvesse juhul, kui see ei ole vale ega eksitav.

6.  Tõendite või teabe vastu võtmata jätmise korral teatatakse selle põhjused viivitamata teabeandjale ning talle antakse võimalus esitada kindlaksmääratud tähtaja jooksul täiendavad selgitused.

7.  Komisjon võib taotleda asjaomastelt liikmesriikidelt komisjoni toetamist uurimises ▌. Komisjoni taotluse saamisel võtavad nad ▌vajalikud meetmed, et toetada komisjoni uurimises, andes asjakohast ja kättesaadavat teavet. Komisjoni taotluse saamisel püüavad liikmesriigid aidata kaasa asjakohasele kontrollimisele ja analüüsile.

8.  Vajaduse korral võib komisjon korraldada uurimisi kolmanda riigi territooriumil, kui ▌kolmanda riigi asjaomane üksus on andnud oma nõusoleku ning kolmanda riigi valitsust on sellest ametlikult teavitatud ja valitsus ei ole vastuväiteid esitanud.

9.  Huvitatud isikud, kes on uurimise algatamise teates kindlaksmääratud aja jooksul endast teada andnud, kuulatakse ära pärast seda, kui nad on esitanud asjakohase taotluse, milles näidatakse, et tegemist on huvitatud isikuga.

10.  Kaebuse esitajad, huvitatud isikud, liikmesriigid ▌ja asjaomase kolmanda riigi või kolmanda riigi asjaomase üksuse esindajad võivad tutvuda kogu komisjoni käsutusse antud teabega, välja arvatud komisjonile ning liidu ja asjaomase liikmesriigi asutustele ametialaseks kasutuseks mõeldud dokumendid, kui see teave ei ole artikli 8 tähenduses konfidentsiaalne ja kui nad on esitanud komisjonile asjakohase kirjaliku taotluse.

Artikkel 6

Peatamine

1.  Komisjon võib uurimise peatada, kui konkurentsi moonutavat tava tundub asjakohasem käsitleda üksnes vaidluste lahendamise menetluste raames, mis on kindlaks määratud kohaldatavates lennutranspordilepingutes või lennuliikluse lepingutes, mille osaline liit on, või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavates muudes lepingutes, mille osaline liit on. Komisjon teatab uurimise peatamisest liikmesriikidele.

Komisjon võib jätkata uurimist kõikidel järgmistel juhtudel:

a)  kohaldatava lennutranspordilepingu või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu kohase menetluse tulemuseks on lepingu teis(t)e osalis(t)e toimepandud rikkumise tuvastamine, mis on kõnealus(t)e teis(t)e osalis(t)e jaoks muutunud lõplikuks ja siduvaks, kuid parandusmeetmeid ei ole võetud ei kohe ega asjaomaste menetluste kohaselt kindlaks määratud tähtaja jooksul;

b)  konkurentsi moonutavat tava ei ole kaotatud 12 kuu jooksul alates uurimise peatamise kuupäevast.

2.  Komisjon peatab uurimise, kui 15 päeva jooksul alates uurimise algatamist käsitleva teate kuupäevast

a)  on artikli 2 punkti 4 alapunktis b osutatud asjaomane liikmesriik andnud komisjonile teada oma kavatsusest käsitleda konkurentsi moonutavat tava üksnes nende vaidluste lahendamise menetluste raames, mida kohaldatakse lennutranspordilepingu või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu kohaselt, mille nad on asjaomase kolmanda riigiga sõlminud, ning

b)  ei ole ükski artikli 2 punkti 4 alapunktis a osutatud asjaomane liikmesriik vastuväiteid esitanud.

Sellistel peatamise juhtudel kohaldatakse artikli 7 lõikeid 1 ja 2.

3.  Komisjon võib jätkata uurimist kõikidel järgmistel juhtudel:

a)  artikli 2 punkti 4 alapunktis b osutatud asjaomane liikmesriik ei ole algatanud asjaomase rahvusvahelise lepingu kohast vaidluste lahendamise menetlust kolme kuu jooksul alates lõike 2 punktis a teatamiseks ettenähtud kuupäevast;

b)  artikli 2 punkti 4 alapunktis b osutatud asjaomane liikmesriik teavitab komisjoni, et käesoleva artikli lõikes 2 osutatud vaidluste lahendamise menetluste tulemust ei ole nõuetekohaselt ja kiirelt jõustatud;

c)  asjaomane liikmesriik palub komisjonil uurimist jätkata;

d)  komisjon järeldab, et konkurentsi moonutavat tava ei ole kaotatud 12 kuu jooksul alates lõike 2 punktis a osutatud asjaomase liikmesriigi poolse teatamise kuupäevast;

e)  artikli 11 lõikes 3 ettenähtud kiireloomulistel juhtudel, kui konkurentsi moonutavat tava ei ole kaotatud üheksa kuu jooksul alates artikli 2 punkti 4 alapunktis b osutatud asjaomase liikmesriigi poolse käesoleva artikli lõike 2 punktis a osutatud teatamise kuupäevast; asjaomase liikmesriigi taotluse korral võib komisjon nimetatud ajavahemikku pikendada nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel kõige rohkem kolme kuu võrra.

Artikkel 7

Koostöö liikmesriikidega III peatüki kohaste juhtumite menetlemisel

1.  Lõikes 2 osutatud asjaomane liikmesriik teatab komisjonile ▌kõikidest asjakohastest kohtumistest, mida ta kavatseb pidada asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordilepingu või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu raames, et arutada uurimisega hõlmatud probleemi. Asjaomane liikmesriik edastab komisjonile kohtumise päevakorra ja kogu asjakohase teabe, mis aitab kohtumistel arutusele tulevaid teemasid mõista.

2.  Asjaomane liikmesriik teavitab komisjoni asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordilepingus või lennuliikluse lepingus või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldavas muus lepingus sätestatud vaidluste lahendamise menetluse käigust ja kutsub komisjoni vajaduse korral menetluses osalema. Komisjon võib nõuda asjaomaselt liikmesriigilt lisateavet.

Artikkel 8

Konfidentsiaalsus

1.  Komisjon käsitleb asjakohase põhjendatuse korral konfidentsiaalsena igasugust teavet, mis on olemuselt konfidentsiaalne, sealhulgas, kuid mitte ainult teavet, mille avalikustamine annaks konkurendile märkimisväärse eelise või millel oleks oluliselt kahjustav mõju teabeandjale või isikule, kellelt teabeandja teavet sai, või mida uurimisosalised on konfidentsiaalselt edastanud.

2.  Konfidentsiaalset teavet edastavad huvitatud isikud on kohustatud esitama sellise teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte. Nimetatud kokkuvõtted peavad olema piisavalt üksikasjalikud ning võimaldama vajalikul määral aru saada konfidentsiaalsena esitatud teabe sisust. Erandlike asjaolude korral võivad huvitatud isikud märkida, et konfidentsiaalsest teabest ei ole võimalik kokkuvõtet teha. Selliste erandlike asjaolude korral tuleb põhjendada, miks kokkuvõtet ei ole võimalik teha.

3.  Käesoleva määruse kohaselt saadud teavet kasutatakse ainult sel eesmärgil, milleks seda nõuti. Käesolev lõige ei välista uurimise käigus saadud teabe kasutamist selleks, et vastavalt käesolevale määrusele algatada mõni teine uurimine.

4.  Komisjon, liikmesriigid ega nende ametnikud ei tohi teabeandja eriloata avaldada käesoleva määruse alusel saadud konfidentsiaalset teavet ega muud uurimisosalise konfidentsiaalsena edastatud teavet. Komisjoni ja liikmesriikide vahel vahetatavat teavet ning liidu või liikmesriikide asutuste sisedokumente ei tohi avalikustada, välja arvatud juhul, kui see on käesolevas määruses sätestatud erijuhtudel ette nähtud.

5.  Kui selgub, et teabe konfidentsiaalsena käsitamise taotlus ei ole põhjendatud, ning kui teabeandja kas ei soovi teavet avalikustada või ei luba seda üldsõnalises või kokkuvõtlikus vormis avaldada, võib asjaomase teabe jätta arvesse võtmata.

6.  Käesolev artikkel ei takista liidu asutusi avalikustamast üldteavet ja eriti põhjendusi, millele tuginevad käesoleva määruse alusel vastu võetud otsused, või tõendeid, millele liidu asutused toetuvad, kui seda on vaja kõnealuste põhjenduste selgitamisel kohtumenetluse käigus. Sellise avalikustamise puhul tuleb arvesse võtta asjaomaste isikute õigustatud huvi, et nende äri- või riigisaladusi ei avaldata.

7.  Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud ja asjakohased meetmed, mille eesmärk on tagada käesoleva määruse kohaldamise seisukohast olulise ja määruse tingimustele vastava teabe konfidentsiaalsus.

Artikkel 9

Järelduste tegemine koostööst keeldumise korral

Kui juurdepääsu vajalikule teabele ei lubata või muul viisil ei võimaldata käesolevas määruses sätestatud tähtajaks või kui uurimist märkimisväärselt takistatakse, võib esialgseid või lõplikke ning ▌positiivseid või negatiivseid järeldusi teha kättesaadavate faktide ja tõendite alusel ▌. Kui komisjon leiab, et talle on esitatud vale või eksitav teave, jäetakse selline teave arvesse võtmata.

Artikkel 10

Avalikustamine

1.  Komisjon avalikustab asjaomasele kolmandale riigile, kolmanda riigi üksusele või kolmanda riigi lennuettevõtjale ning kaebuse esitajale, ▌huvitatud isikutele, liikmesriikidele ja liidu lennuettevõtjatele olulised faktid ja kaalutlused, mille põhjal ta kavatseb võtta tasakaalustavad meetmed või lõpetada menetlus ilma tasakaalustavaid meetmeid võtmata, hiljemalt üks kuu enne artiklis 16 osutatud komitee kokkukutsumist vastavalt artikli 13 lõikele 2 või artikli 14 lõikele 1 ▌.

2.  Lõikes 1 osutatud avalikustamine ei mõjuta komisjoni võimaliku hilisema otsuse tegemist. Kui komisjon kavatseb teha otsuse täiendavate või esialgsest erinevate faktide ja kaalutluste põhjal, avalikustatakse need esimesel võimalusel.

3.  Pärast avalikustamist esitatud lisateavet ▌võetakse arvesse ainul juhul, kui see on esitatud komisjoni poolt iga juhtumi kohta eraldi määratud tähtaja jooksul, mille pikkus on vähemalt 14 päeva, kusjuures arvesse võetakse küsimuse pakilisust. Kui peab toimuma täiendav lõplik avalikustamine, võib määrata lühema tähtaja.

Artikkel 11

Menetluse kestus ja menetluse peatamine

1.  Menetlus viiakse lõpule 20 kuu jooksul. Seda ajavahemikku võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel pikendada. Kui menetlus artikli 4 kohaselt peatatakse, ei loeta seda peatamisperioodi menetluse kestuse sisse.

2.  Uurimine viiakse lõpule 12 kuu jooksul. Seda ajavahemikku võib nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel pikendada. Kui uurimine artikli 6 kohaselt peatatakse, ei loeta seda peatamisperioodi menetluse kestuse sisse. Kui uurimisperioodi pikendatakse, lisatakse pikendatud ajavahemik menetluse kogukestusele, mis on sätestatud käesoleva artikli lõikes 1.

3.  Kiireloomulistel juhtudel ehk olukordades, kus kaebuse esitaja või huvitatud isikud on esitanud selgeid tõendeid, mille kohaselt võib kahju liidu lennuettevõtjatele olla pöördumatu, võib menetlust lühendada üheksa kuuni.

4.  Komisjon peatab menetluse juhul, kui asjaomane kolmas riik või kolmanda riigi asjaomane üksus on astunud otsustavaid samme, et kaotada ▌konkurentsi moonutav tava või asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju või sellise kahju oht.

5.  Lõikes 4 osutatud juhtudel ja kui mõistliku aja jooksul ei ole konkurentsi moonutavat tava ▌või asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju või sellise kahju ohtu kaotatud, jätkab komisjon menetlust, kuid mitte kauem kui kuus kuud.

III PEATÜKK

KONKURENTSI MOONUTAVAD TAVAD

Artikkel 12

Kahju või kahju ohu kindlakstegemine

1.  Käesoleva peatüki kohaldamisel tehakse kahju kindlaks tõendite alusel, võttes arvesse asjakohaseid tegureid, eelkõige järgmist:

a)  asjaomase liidu lennuettevõtja olukord, pidades eelkõige silmas selliseid tegureid nagu teenuse osutamise sagedus, läbilaskevõime kasutamine, mõju võrgule, müük, turuosa, kasum, kapitalitootlus, investeeringud ja tööhõive;

b)  asjaomase lennutranspordituru üldine olukord, eelkõige hinnad või tariifid, lennutransporditeenuste maht ja sagedus või võrgu kasutamine.

2.  Kahju ohu kindlakstegemisel tuginetakse selgetele tõenditele ning mitte üksnes vihjetele, oletustele ega kaudsetele võimalustele. Kahju tekkimine peab olema selgelt prognoositav, väga tõenäoline ja peatne ning selle peab põhjendatud kahtluseta olema tekitanud kolmanda riigi või kolmanda riigi üksuse tegevus või otsus.

3.  ▌Tehes kindlaks kahju ohu olemasolu, võetakse arvesse järgmiseid tegureid:

a)  liidu asjaomase lennuettevõtja olukorra prognoositav areng, pidades eelkõige silmas selliseid tegureid nagu teenuse osutamise sagedus, läbilaskevõime kasutamine, mõju võrgule, müük, turuosa, kasum, kapitalitootlus, investeeringud ja tööhõive;

b)  asjaomase lennutranspordituru üldise olukorra prognoositav areng, pidades eelkõige silmas selliseid tegureid nagu hinnad või tariifid, lennutransporditeenuste maht ja sagedus või võrgu kasutamine.

Kuigi ükski punktides a ja b loetletud tegureist ei pruugi eraldi olla otsustamisel tingimata määrav, peab kõigi vaadeldavate tegurite arvessevõtmine viima järeldusele, et peatselt on oodata konkurentsi moonutava tava elluviimist ning, kui meetmeid ei võeta, tekitatakse kahju.

4.  Komisjon valib uurimisperioodi, mis hõlmab muu hulgas, kuid mitte ainult perioodi, mille käigus kahju väidetavalt tekitati, ning analüüsib seda perioodi käsitlevaid asjakohaseid tõendeid.

5.  Uuritava tavaga ▌ei seostata ja arvesse ei võeta sellist asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju või sellise kahju ohtu, mille on põhjustanud muud tegurid kui konkurentsi moonutav tava.

Artikkel 13

Uurimise lõpetamine ilma tasakaalustavaid meetmeid võtmata

1.  Komisjon lõpetab uurimise ▌tasakaalustavaid meetmeid võtmata juhul, kui kaebus võetakse tagasi, välja arvatud siis, kui komisjon jätkab uurimist omal algatusel.

2.  Komisjon lõpetab rakendusaktiga artikli 5 kohase uurimise tasakaalustavaid meetmeid võtmata järgmistel juhtudel:

a)  komisjon leiab, et tõendatud ei ole üks järgmistest:

i)  kolmas riik või kolmanda riigi üksus kohaldab konkurentsi moonutavat tava;

ii)  asjaomasele liidu lennuettevõtjale on tekitatud kahju või on tekkinud sellise kahju oht;

iii)  kahju või kahju ohu ning uuritava tava vahel on põhjuslik seos;

b)  komisjon leiab, et tasakaalustavate meetmete võtmine vastavalt artiklile 14 oleks vastuolus liidu huvidega;

c)  asjaomane kolmas riik või kolmanda riigi asjaomane üksus on kaotanud konkurentsi moonutava tava või

d)  asjaomane kolmas riik või kolmanda riigi asjaomane üksus on asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju hüvitanud või sellise kahju ohu kõrvaldanud.

Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

3.  Otsus lõpetada uurimine vastavalt lõikele 2 peab olema põhjendatud ning see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 14

Tasakaalustavad meetmed

1.  Ilma et see piiraks artikli 13 kohaldamist, võtab komisjon rakendusaktidega vastu tasakaalustavad meetmed, kui artikli 5 kohaselt tehtud uurimise käigus tehakse kindlaks, et kolmandas riigis või kolmanda riigi üksuse poolt kasutusele võetud konkurentsi moonutav tava on tekitanud kahju asjaomasele liidu lennuettevõtjae)le.

Rakendusaktid, millega võetakse käesoleva artikli lõike 3 punktis a osutatud tasakaalustavad meetmed, võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Rakendusaktid, millega võetakse käesoleva artikli lõike 3 punktis b osutatudtasakaalustavad meetmed, võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõigetes 2 ja 3 osutatud kontrollimenetlusega.

2.  Ilma et see piiraks artikli 13 kohaldamist, võib komisjon rakendusaktidega vastu võtta tasakaalustavad meetmed, kui artikli 5 kohaselt tehtud uurimise käigus tehakse kindlaks, et kolmandas riigis või kolmanda riigi üksuse poolt kasutusele võetud konkurentsi moonutav tava põhjustab asjaomastele liidu lennuettevõtjatele tekitatava kahju ohu artikli 12 lõike 2 ja 3 kohaselt. Need tasakaalustavad meetmed ei jõustu enne, kui kahju ohust on saanud tegelik kahju.

Rakendusaktid, millega võetakse käesoleva artikli lõike 3 punktis a osutatud tasakaalustavad meetmed, võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Rakendusaktid, millega võetakse käesoleva artikli lõike 3 punktis b osutatud tasakaalustavad meetmed, võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõigetes 2 ja 3 osutatud kontrollimenetlusega.

3.  Lõigetes 1 ja 2 osutatud tasakaalustavaid meetmeid võetakse sellise kolmanda riigi lennuettevõtja suhtes, kes saab konkurentsi moonutavast tavast kasu, ja need meetmed võivad olla ühes järgmises vormis:

a)  finantskohustused;

b)  samaväärne või väiksema väärtusega operatiivmeede, näiteks kontsessioonide, vastuteenuste osutamise või kolmanda riigi lennuettevõtja muude õiguste peatamine. Esmatähtsaks peetakse vastastikuseid operatiivmeetmeid, eeldusel et need ei ole vastuolus liidu huvidega, liidu õigusega või rahvusvaheliste kohustustega.

4.  Lõigetes 1 ja 2 osutatud tasakaalustavad meetmed ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik asjaomasele liidu lennuettevõtjale tekitatud kahju ▌hüvitamiseks. Sel eesmärgil võidakse neid tasakaalustavaid meetmeid kohaldada ▌konkreetses geograafilises piirkonnas või piiratud aja jooksul.

5.   Tasakaalustavad meetmete hulka ei kuulu kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepingu või lennutransporditeenuseid käsitlevaid sätteid sisaldava muu lepingu kohaselt liikmesriigi poolt sellele kolmandale riigile antud liiklusõiguste peatamine või piiramine ▌.

6.  Liit või asjaomased liikmesriigid ei kohalda lõigetes 1 ja 2 osutatud tasakaalustavaid meetmeid nii, et see oleks vastuolus asjaomase kolmanda riigiga sõlmitud lennutranspordi- või lennuliikluse lepinguga või kaubanduslepingu lennutransporditeenuseid käsitlevate sätetega või mis tahes muu lepinguga.

7.  Otsus lõpetada uurimine lõigetes 1 ja 2 osutatud tasakaalustavate meetmete võtmisega peab olema põhjendatud ning see avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 15

Tasakaalustavate meetmete läbivaatamine

1.  Artiklis 14 osutatud tasakaalustavad meetmed jäävad kehtima üksnes nii kauaks ja üksnes sellises ulatuses, mis on konkurentsi moonutava tava jätkuva kohaldamise ja sellest põhjustatud kahju seisukohalt vajalik ▌. Selleks kohaldatakse käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 4 sätestatud läbivaatamismenetlust. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule regulaarselt kirjaliku aruande tasakaalustavate meetmete tõhususe ja mõju kohta.

2.  Kui asjaolud seda nõuavad, võib meetmed komisjoni või kaebuse esitaja algatusel või asjaomase liikmesriigi, asjaomase kolmanda riigi või kolmanda riigi asjaomase üksuse põhjendatud taotluse korral läbi vaadata, et kontrollida, kas tasakaalustavaid meetmeid on nende esialgsel kujul vaja jätkuvalt kohaldada.

3.  Läbivaatamise käigus hindab komisjon, kas konkurentsi moonutav tava, tekitatud kahju ▌ning asjaomase tava ning tekitatud kahju vaheline põhjuslik seos on jätkuvalt olemas või mitte ▌.

4.  Komisjon tunnistab artiklis 14 sätestatud tasakaalustavad meetmed rakendusaktiga kehtetuks, muudab neid või jätab need kehtima, kui see on asjakohane. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 16 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

IV PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 16

Komiteemenetlus

1.  Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.  Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

3.  Kui komitee arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

Artikkel 17

Aruandlus ja teave

1.  Komisjon annab Euroopa Parlamendile ja nõukogule regulaarselt aru käesoleva määruse kohaldamise ja rakendamise kohta. Pidades nõuetekohaselt silmas konfidentsiaalse teabe kaitset artikli 8 tähenduses, sisaldab aruanne teavet tasakaalustavate meetmete kohaldamise kohta, uurimiste lõpetamise kohta tasakaalustavaid meetmeid võtmata ning tasakaalustavate meetmete läbivaatamiste kohta ja koostöö kohta liikmesriikide, huvitatud isikute ja kolmandate riikidega.

2.  Euroopa Parlament ja nõukogu võivad kutsuda komisjoni üles tutvustama ja selgitama kõiki küsimusi, mis on seotud käesoleva määruse kohaldamisega.

Artikkel 18

Kehtetuks tunnistamine

Määrus (EÜ) nr 868/2004 tunnistatakse kehtetuks. Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele.

Artikkel 19

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

▌…,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

(1) ELT C 197, 8.6.2018, lk 58.
(2)ELT C 197, 8.6.2018, lk 58.
(3)Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta seisukoht.
(4)
(5)Nõukogu 18. jaanuari 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 95/93 ühenduse lennujaamades teenindusaegade jaotamise ühiste eeskirjade kohta (EÜT L 14, 22.1.1993, lk 1).
(6)Nõukogu 15. oktoobri 1996. aasta direktiiv 96/67/EÜ juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades (EÜT L 272, 25.10.1996, lk 36).
(7)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 868/2004, mis käsitleb kaitset kolmandate riikide poolse subsideerimise ja ebaõiglase hinnakujunduse vastu, mis põhjustab ühenduse lennuettevõtjatele lennuteenuste pakkumisel kahju (ELT L 162, 30.4.2004, lk 1).
(8)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).
(9)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 293, 31.10.2008, lk 3).


2020. aasta eelarve koostamise suunised – III jagu
PDF 160kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon 2020. aasta eelarve koostamise üldsuuniste kohta, III jagu – Komisjon (2019/2001(BUD))
P8_TA-PROV(2019)0210A8-0172/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 314,

–  võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklit 106a,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrust (EL, Euratom) 2018/1046 (mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012)(1) (edaspidi „finantsmäärus“),

–  võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2013. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1311/2013, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2014–2020(2) (edaspidi „mitmeaastase finantsraamistiku määrus“),

–  võttes arvesse 2. detsembri 2013. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini, eelarvealase koostöö ning usaldusväärse finantsjuhtimise kohta(3),

–  võttes arvesse nõukogu 26. mai 2014. aasta otsust 2014/335/EL, Euratom Euroopa Liidu omavahendite süsteemi kohta(4),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu 2019. aasta üldeelarvet(5) ja sellele lisatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldusi,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni 70/1 „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““, mis jõustus 1. jaanuaril 2016, ja komisjoni hiljuti esitatud aruteludokumenti „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“,

–  võttes arvesse nõukogu 12. veebruari 2019. aasta järeldusi 2020. aasta eelarve suuniste kohta (06323/2019),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 86a,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A8-0172/2019),

A.  arvestades, et läbirääkimised liidu 2020. aasta eelarve üle toimuvad paralleelselt läbirääkimistega järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ning ELi omavahendite süsteemi reformi üle; arvestades, et 2019. aasta on 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku seitsmes aasta;

B.  arvestades, et nõukogu on viimastel aastatel korduvalt iseendale vastu rääkinud, esitades ELi jaoks uusi poliitilisi prioriteete, kuid olemata seejuures valmis eraldama nende rahastamiseks uusi assigneeringuid; arvestades, et ELi uusi poliitilisi prioriteete ja uusi suuri ülesandeid tuleks rahastada uutest assigneeringutest, mitte olemasolevatele programmidele ettenähtud assigneeringuid kärpides;

C.  arvestades, et praeguse finantsplaneerimise perioodi lõpu poole nõuab mitmeaastaste programmide rakendamine asjakohaseid finantsvahendeid ning seega tuleb 2020. aastaks ette näha vajalike maksete tegemine, et ennetada mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) esimestel aastatel veel üht maksekriisi;

Eelarve 2020: sild tuleviku-Euroopasse – investeerimine innovatsiooni, kestlikku arengusse, kodanikukaitsesse ja julgeolekusse

1.  toonitab, et liidu 2020. aasta eelarve on sild järgmise mitmeaastase finantsraamistikuni (2021–2027) ning peaks aitama kujundada ühist pikaajalist nägemust liidu tulevaste poliitiliste prioriteetide kohta ja pakkuma suurimat Euroopa lisaväärtust; loodab, et parlament peab eelarve vastuvõtmise ajal 2020. aastal nõukoguga täiemahulisi mitmeaastase finantsraamistiku läbirääkimisi, mille aluseks on Euroopa Ülemkogus saavutatud poliitiline kokkulepe; on veendunud, et tugev, vastutustundlik ja tulevikku vaatav 2020. aasta eelarve hõlbustab kokkuleppele jõudmist ja üleminekut järgmisse mitmeaastasesse finantsraamistikku; kavatseb seetõttu kasutada täielikult ära olemasolevat paindlikkust ja muid mitmeaastase finantsraamistiku määruse ja finantsmääruse sätteid, et tugevdada ELi põhiprogramme 2020. aasta eelarves, võttes nõuetekohaselt arvesse ELi eelarve tulemuspõhise eelarvestamise põhimõtet;

2.  nõuab konkreetseid põllumajandusprogramme, et edendada ühelt poolt lühikesi tarneahelaid, õiglasi tootjahindu, stabiilset ja vastuvõetavat põllumajandustootjate sissetulekut ning teiselt poolt toetuste õiglast ümberjagamist eri riikide, tootmisviiside ja tootjate vahel, kõrvaldades praegused erinevused ja tuues kasu suurima tootmispuudujäägiga liikmesriikidele, samuti väikestele ja keskmise suurusega tootjatele;

3.  on seetõttu seisukohal, et ELi järgmise aasta eelarves tuleks kindlaks määrata selged poliitilised prioriteedid ning võimaldada liidul luua kestlikku ja kaasavat majanduskasvu ja töökohti, investeerida lahenduste leidmiseks rohkem innovatsiooni ja teadusuuringute suutlikkusse, suurendada konkurentsivõimet, tagada turvaline, kindel ja rahumeelne Euroopa, parandada kodanike töö- ja elutingimusi, tugevdada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, toetada liitu võitluses keskkonnaprobleemide ja kliimamuutuste vastu, et ta suudaks täita Pariisi kokkuleppe kohustused, aidata kaasa ÜRO kestliku arengu eesmärkide täielikule täitmisele ja viia ellu Euroopa sotsiaalõiguste sammas;

4.  juhib tähelepanu asjaolule, et kuna 2020. aasta on praeguse mitmeaastase finantsraamistiku viimane aasta, tuleb veelgi kiirendada ELi programmide rakendamist, eelkõige ühtekuuluvuse, ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika koostöös liikmesriikidega toimuva eelarve täitmise raames, et kompenseerida varasemaid viivitusi ja jõuda sulgemisetapini; eeldab, et see kajastub maksetaotluste olulises suurenemises, ja ootab seetõttu, et 2020. aastal saavutatakse maksete assigneeringute iga-aastase taseme osas kõrgpunkt; rõhutab, et parlament on võtnud kohustuse tagada 2020. aastal vajalikud maksed ning hoida mitmeaastase finantsraamistiku (2021–2027) esimestel aastatel ära järjekordne maksekriis, nagu juhtus kehtiva finantsraamistiku ajal; rõhutab vajadust pidevalt täiustada kontrolli- ja korrigeerimismehhanisme, et tagada ELi programmide nõuetekohane ja kiire rakendamine;

5.  juhib tähelepanu detsentraliseeritud asutuste olulisele ülesandele ELi seadusandlike prioriteetide elluviimise ja seega ka ELi poliitikaeesmärkide saavutamise tagamisel – need on seotud näiteks konkurentsivõime, kestliku majanduskasvu ja tööhõive ning praeguste rände- ja pagulasvoogude haldamisega; ootab, et läbirääkimised 2020. aasta eelarve üle viiksid ELi asutuste piisava tegevus- ja halduskulude rahastamiseni, mis võimaldab neil täita suurenevaid ülesandeid ja saavutada parimad võimalikud tulemused; kordab oma seisukohta, et 2018. aasta oli töötajate arvu 5 %-lise vähendamise ja nn ümberpaigutamisreservi rakendamise viimane aasta; eeldab, et komisjon ja nõukogu ei kärbi 2020. aasta eelarves asutuste vahendeid veelgi;

Innovatsioon ja teadusuuringud tulevaste lahenduste jaoks: kestliku ja kaasava majanduskasvu toetamine, et olla valmis muutusteks ja suurendada konkurentsivõimet

6.  rõhutab, kui tähtis on Euroopa tahe saavutada juhtroll põhitehnoloogiates, nimelt sellistes valdkondades nagu kosmos, tervishoid, keskkond, põllumajandus, ohutus ja transport; rõhutab vajadust tagada, et teadus- ja innovatsioonitegevus pakuks Euroopa vajaduste, probleemide ja konkurentsivõime jaoks jätkuvalt lahendusi, ning tuletab sellega seoses meelde alusuuringute olulist rolli; rõhutab, et üleminek programmilt „Horisont 2020“ programmile „Euroopa horisont“ peab olema sujuv, et tagada ettevõtetele, teadusasutustele ja akadeemilistele ringkondadele stabiilsus; tunneb väga suurt muret programmi „Horisont 2020“ märkimisväärse alarahastatuse pärast kogu perioodi vältel, mille tagajärjeks oli ka väga heade taotluste väike edukusmäär; kavatseb seetõttu tagada programmile „Horisont 2020“ järgmise aasta eelarves võimalikult suure iga-aastase eraldise, kasutades täielikult ära mitmeaastase finantsraamistiku määruse ja finantsmääruse paindlikkussätteid; rõhutab ühtlasi, kui tähtis on süvendada koostoimet Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega;

7.  rõhutab Euroopa tehnoloogia muutustest tulenevat majanduskasvu potentsiaali ja nõuab, et ELi eelarvest tehtaks asjakohased assigneeringud Euroopa tööstuse digiteerimise ning digioskuste ja digiettevõtluse edendamise toetamiseks; toonitab, kui oluline on investeerimine strateegilisse digisuutlikkusse, nagu ELi kõrgjõudlusega andmetöötlus, tehisintellekt ja küberturvalisus; rõhutab, et digitaalse Euroopa programmi assigneeringud peaksid 2021.–2027. aasta mitmeaastases finantsraamistikus eeldatavasti märkimisväärselt suurenema, ning kavatseb seetõttu suurendada selle valdkonna rahastamist järgmise aasta eelarves;

8.  rõhutab Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI) edu ELi täiendavate investeeringute käivitamisel, et täita 2020. aastaks pärast selle kestuse pikendamist vähemalt 500 miljardi euro suurune investeerimiseesmärk; juhib siiski tähelepanu Euroopa Kontrollikoja soovitustele, et selle fondi rakendamist tuleks seoses valitud projektide täiendavusega veelgi parandada; tuletab meelde, et EFSI tagatisfondi rahastati osaliselt vahendite ümberpaigutamisega programmist „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastust, ning kordab oma pikaajalist seisukohta, et uusi algatusi tuleb täielikult rahastada uutest vahenditest;

9.  on täielikult veendunud, et õigluse suurendamine ja võrdsete võimaluste pakkumine Euroopa sotsiaalses turumajanduses on liidu kestliku arengu eeltingimus; kavatseb tagada piisava rahastamise sellistele programmidele nagu COSME ning tulevased ja kujunemisjärgus tehnoloogiad, mis aitavad märkimisväärselt kaasa selliste idufirmade ja väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) edule, kes moodustavad Euroopa majanduse selgroo ning on majanduskasvu, töökohtade loomise, innovatsiooni ja sotsiaalse integratsiooni peamised edasiviijad; tõstab esile nimetatud programmide elluviimise kõrget määra ja juhib tähelepanu nende suutlikkusele kasutada veelgi rohkem rahalisi vahendeid;

Ohutus, turvalisus ja rahu Euroopa kodanikele

10.  on seisukohal, et ELi välispiiride ja sisejulgeoleku kaitse Euroopa piiri- ja rannikuvalvet ja Europoli tugevdades, sisepiirideta Euroopa Liit, Schengeni ala nõuetekohane toimimine ja ELi-sisene liikumisvabadus on lahutamatult seotud ja vastastikku kasutoovad; rõhutab samas, kui olulised on kindlad ELi investeeringud sisejulgeoleku valdkonnas, et tõhustada Eurojusti ja Euroopa Prokuratuuri tõhustatud toetusel muu hulgas ELi õiguskaitse- ja kohtuasutuste reageerimist piiriülese kuritegevuse ohule ning edendada teabevahetust; on seisukohal, et kõigile julgeolekuvaldkonnas tegutsevatele asutustele tuleb kohustuslikus korras tagada piisavad rahalised vahendid, töötajad ja töötajate koolitus, kuna nende rahastamise praegune tase on ebapiisav, arvestades nende kohustuste märkimisväärset suurenemist, nendevahelise koostöö tähtsust, vajadust tehnoloogiliste uuenduste ja kohanduste järele ning nende olulist rolli liikmesriikide vahelise koostöö ja koordineerimise tugevdamisel;

11.  rõhutab ühtlasi ELi rändealaseid humanitaarkohustusi ning tunnistab Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti põhirolli ühiste varjupaigaga seotud tavade väljatöötamisel ja rakendamisel liikmesriikides; peab kohustuseks tagada kõigi rände-, varjupaiga- ja inimõiguste valdkonnas tegutsevate asutuste piisav rahastamine, personal ja töötajate koolitamine, kindlustades neile piisavad rahalised vahendid ja inimressursid, et nad saaksid nõuetekohaselt oma ülesandeid täita;

12.  väljendab heameelt liikmesriikide pühendumuse üle ELi uuele kaitsealasele tegevuskavale ja nende valmisoleku üle süvendada Euroopa kaitsealast koostööd; rõhutab, kui tähtis on, et Euroopa Kaitsefondi esimese etapina käivitatakse Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm; nõuab, et liidu kaitse-eelarvet suurendataks veelgi ja seda rahastataks üksnes uutest assigneeringutest, et parandada Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet ja innovatsiooni;

13.  toetab kindlalt ELi pingutusi, mille raames võideldakse kasvavate julgeolekuohtudega, nagu radikaliseerumine ja vägivaldne äärmuslus Euroopas ja naaberriikides, ning selliste programmide paremat koordineerimist ELi tasandil;

14.  rõhutab, et küberturvalisus on liidu jõukuse ja julgeoleku ning kodanike eraelu puutumatuse seisukohalt määrava tähtsusega, et küberründed, küberkuritegevus ja manipuleerimine ohustavad avatud ühiskondi ning majandusspionaaž takistab digitaalse ühtse turu toimimist ja ohustab Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet; nõuab piisavaid rahalisi vahendeid, et varustada kõik asjaomased asutused piisavate vahenditega, et nad saaksid täita oma võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse tagamise, kübervastupidavusvõime suurendamise ja küberkuritegevusega võitlemisega seotud operatiiv- ja haldusülesandeid; toetab sellega seoses strateegilist koostööd ELi Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) ja Europoli vahel;

15.  tuletab meelde, et rahu ja stabiilsus on põhiväärtused, mida toetatakse Euroopa Liidu eelarvest, ja rõhutab sellega seoses, et liit on aidanud suurel määral kaasa rahu ja leppimise saavutamisele Iiri saarel, eelkõige tänu suure reede kokkuleppe toetamisele ning PEACE’i ja INTERREGi programmide rahastamisele; rõhutab, kui oluline on säilitada nende programmide rahastamine pärast Brexitit;

16.  on veendunud, viidates oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsioonile Facebooki kasutajate andmete kasutamise kohta Cambridge Analytica poolt ja selle mõju kohta andmekaitsele(6), et võitlus väärinfo vastu, eelkõige väärinfo ja mis tahes muud liiki välise sekkumise jälgimine ja paljastamine on prioriteetne, et tagada õiglased ja demokraatlikud valimised, eriti Euroopa Parlamendi valimiste aastal; nõuab rahalisi lisavahendeid, et edendada strateegiliste kommunikatsioonivahendite süstemaatilist kasutamist, et võimaldada ELil jõuliselt ja koordineeritult reageerida; toetab suuniseid, mille komisjon on kehtestanud selle kohta, kuidas rakendada kehtivaid ELi norme, et võidelda isikuandmete kasutamise vastu selleks, et oma sõnum valimisperioodil sotsiaalmeedias konkreetsete kodanikeni viia, ning tagada valimisprotsessi õiglus;

17.  tunneb muret, et selliseid Euroopa Liidu kodanikke, kes arvavad, et Euroopa Liit töötab nende heaks ja toob neile olulist kasu, ei ole piisavalt; nõuab seepärast piisavaid rahalisi vahendeid, et komisjon saaks investeerida sellistesse vahenditesse nagu hiljutine Euroopa Parlamendi algatus „Mida Euroopa minu heaks teeb“ ja mobiilirakendus Citizens’ App, et teavitada kodanikke liidu tegevusest ja tuua esile pingutused, mida on tehtud rahu, demokraatia, õigusriigi ja sõnavabaduse edendamiseks; on seisukohal, et selliseid vahendeid tuleks pigem levitada riikide tasandil;

18.  juhib tähelepanu asjaolule, et ühine põllumajanduspoliitika ja ühine kalanduspoliitika on Euroopa integratsiooni alustalad, millega püütakse tagada kõigile eurooplastele ohutud kvaliteetsed toiduvarud, põllumajanduse ühtse turu nõuetekohane toimimine, maapiirkondade kestlikkus paljudeks aastateks ning loodusvarade kestlik haldamine; tuletab meelde, et nende poliitikameetmetega aidatakse kaasa ELi elujõulisusele ja stabiilsusele; palub komisjonil jätkata põllumajandustootjate toetamist kogu Euroopas, et nad turu ootamatu volatiilsuse korral hakkama saaksid ning et tagada turvalised ja kvaliteetsed toiduvarud; palub pöörata erilist tähelepanu väikesemahulisele põllumajandusele ja väikesemahulisele kalandusele;

Solidaarsuse ja vastastikuse mõistmise tugevdamine

19.  nõuab täiendavaid rahalisi vahendeid, et rahuldada programmiga „Erasmus+“ seotud edaspidist nõudlust – see on Euroopas peamine haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm – võttes arvesse ka programmi välismõõdet; rõhutab, et vaja on piisavaid vahendeid, et seda programmi n-ö demokratiseerida, muutes selle rahastamise igasuguse taustaga inimestele kättesaadavaks ning töötades kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistiku suunas, et võidelda noorte töötuse vastu; tuletab meelde, et Euroopa Parlament on nõudnud, et selle programmi rahastamist järgmise mitmeaastase finantsraamistiku raames kolmekordistataks; nõuab hariduse, õpipoisiõppe, kultuuri ja teadusuuringute vahelise koostöö tugevdamist;

20.  tuletab meelde, et ajal, mil Euroopa projekt seatakse kahtluse alla, on ülioluline korrata kindlat pühendumist Euroopale kultuuri, teadmiste, loometegevuse ja innovatsiooni kaudu; leiab seepärast, et programme „Loov Euroopa“ ja „MEDIA“ tuleks toetada asjakohasel tasemel;

21.  rõhutab, et võitlus noorte tööpuuduse vastu eeldab märkimisväärseid rahalisi lisapingutusi, et luua võimalusi hariduseks, koolituseks ja tööhõiveks; rõhutab sellega seoses noorte tööhõive algatuse (millega kuni 2017. aasta lõpuni toetati ligikaudu 1,7 miljonit noort) positiivset mõju; peab kiiduväärseks tõsiasja, et Euroopa Parlamendi tungival nõudmisel otsustati 2019. aasta eelarve läbirääkimiste tulemusena suunata noorte tööhõive algatusele 2019. aastal kokku 350 miljonit eurot; ootab, et 2020. aasta eelarve sisaldaks selle programmi jaoks veelgi suuremaid ambitsioone, et tagada järgmises mitmeaastases finantsraamistikus sujuv üleminek Euroopa Sotsiaalfond+ programmile; rõhutab vajadust kiirendada selle programmi rakendamist ja veelgi parandada selle tõhusust, et see annaks riiklikule tööhõivepoliitikale rohkem Euroopa lisaväärtust;

22.  on veendunud, et sotsiaalne ühtekuuluvus Euroopas peab aitama kaasa kestlike lahenduste väljatöötamisele, et võidelda vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja diskrimineerimise vastu, puuetega inimeste parema kaasamise nimel ning saavutada pikaajalised struktuursed demograafilised muutused; rõhutab, et ELi asjakohastele teadusuuringutele, mis aitavad tagada Euroopa vananevale elanikkonnale piisava toe seoses juurdepääsuga liikuvusele, tervishoiule ja avalikele teenustele, on vaja rahalisi vahendeid;

23.  tuletab meelde, et liikmesriikide vahel peaks rände- ja varjupaigavaldkonnas valitsema solidaarsus ja jagatud vastutus, ning kutsub liikmesriike üles Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi (AMIF) oma riiklike programmide kaudu hästi ära kasutama; nõuab, et sellele fondile eraldataks 2020. aastal piisav eelarve, et toetada varjupaigataotlejate vastuvõtmist liikmesriikides, tulemuslikke tagasisaatmisstrateegiaid, ümberasustamisprogramme, seadusliku rände poliitikat ja kolmandate riikide kodanike tegeliku integreerimise edendamist; on seisukohal, et linnade ja kohalike omavalitsuste toetust Euroopa varjupaigasüsteemile tuleks tugevdada;

24.  tuletab meelde, et pikaajaline lahendus praegusele rändenähtusele peitub rändevoogude päritoluriikide poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses arengus; nõuab, et Euroopa naabruspoliitika rahastamisvahendile ja arengukoostöö rahastamisvahendile antaks selle prioriteedi toetamiseks ning kestlike ja vastastikku kasulike partnerlussuhete edasiseks arendamiseks (nt Aafrika riikidega) piisavalt rahalisi ressursse; kinnitab sellega seoses veel kord vajadust tagada rahvusvahelistele organisatsioonidele, sealhulgas ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsioonile Lähis-Idas (UNRWA), ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile (UNHCR) ja Rahvusvahelisele Migratsiooniorganisatsioonile (IOM) piisav ja pidev rahaline toetus; nõuab suuremat rahalist ja korralduslikku toetust programmidele, mis edendavad ELi ja partnerriikide vahelist teabevahetust sellistes valdkondades nagu kutsealane koolitus, idufirmade loomine, VKEde toetamine, tervishoid ja haridus ning puhta vee, reovee puhastamise ja jäätmete kõrvaldamisega seotud poliitika;

25.  on veendunud, et sooline diskrimineerimine on lubamatu ja vastuolus ELi väärtustega; juhib tähelepanu sellele, et Daphne programmi ja muude naiste- ja tütarlastevastase vägivalla vastu võitlemisele suunatud vahendite edukuse määr on murettekitavalt madal, ning kavatseb selle programmi rahastamist suurendada; on ka seisukohal, et soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine on tõhus soolise võrdõiguslikkuse saavutamise ja diskrimineerimise vastu võitlemise strateegia, ning nõuab soolise võrdõiguslikkuse mõõtme integreerimist asjaomastesse ELi poliitikavaldkondadesse ja kuluprogrammidesse; loodab, et komisjon esitab esimesel võimalusel liidu eelarves soolise aspekti arvestamise raamistiku;

26.  kordab veel kord, kui oluline on Euroopa naabruspoliitikas tugevdada suhteid naaberriikidega, toetada rahuprotsessi, edendada majandus- ja sotsiaalset kasvu ning kestlikku piiriülest koostööd; märgib, et tugevad suhted ELi ja Lääne-Balkani riikide vahel on piirkonna stabiliseerimiseks ja nende ühinemiseelse protsessi jaoks hädavajalikud; tuletab meelde, et liidu eelarvest pärit rahastust tuleb kohandada nii, et sellega suurendatakse riikide suutlikkust jätkata vajalikke õigus-, poliitilisi, sotsiaalseid ja majandusreforme, tõhustatakse eeskätt riigiasutuste nõuetekohast toimimist ning toetatakse demokraatlike institutsioonide vastupanuvõimet ja õigusriigi elluviimist;

Keskkonnaprobleemide lahendamine ja kliimamuutustega tegelemine

27.  rõhutab, et 2020. aasta eelarve peab aitama lahendada keskkonnaprobleeme ja tegelda kliimamuutustega, et kaotada ELi praegune mahajäämus ja täita oma kohustused; tuletab meelde liidu lubadust võtta vähese CO2-heitega ja kliimaneutraalsele majandusele üleminekul juhtpositsioon, kuid peab kahetsusväärseks, et liit ei suuda täita oma kliimaeesmärke, eelkõige seoses sellega, et kulutada aastatel 2014–2020 20 % liidu kulutustest kliimale; on seetõttu seisukohal, et kliimaga seotud kulutuste oluline suurendamine on liidu kliimapoliitika ja Pariisi kokkuleppe eesmärkide suunas liikumisel kriitilise tähtsusega; on veendunud, et kliimaküsimustega arvestamist kõigis liidu poliitikavaldkondades tuleks täiendavalt edendada ja optimeerida ning vajaduse korral tuleks kehtestada kliima ja kestlikkuse tõendamise vahend; nõuab suuremaid rahalisi vahendeid liidu kõigile asjakohastele programmidele, et toetada projekte, millel on Euroopa lisaväärtus ja mis aitavad edendada puhtale energiale üleminekut ja ressursitõhusust, kestliku rohelise ja sinise majanduse edendamist ja looduskaitset, keskendudes bioloogilisele mitmekesisusele, elupaikadele ja ohustatud liikidele;

28.  rõhutab, et selleks, et saavutada ühtne ja tõhus kliimamuutuste vastase võitluse käsitlus, peaks EL seadma Pariisi kokkuleppe ratifitseerimise ja rakendamise tulevaste kaubanduslepingute eeltingimuseks; tuletab sellega seoses meelde oma 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni kliimadiplomaatia kohta(7) ning selles esitatud üleskutset komisjonile anda põhjalik hinnang selle kohta, kas olemasolevad vabakaubanduslepingud on kooskõlas Pariisi kokkuleppe kohustustega; on seisukohal, et kui ELi partner ei täida neid kohustusi, võib komisjon ELi kaubanduse liberaliseerimise kohustused asjaomaste partnerite ees ajutiselt peatada;

2020. aasta menetluse lahendamata küsimused

29.  eeldab, et Ühendkuningriigi väljaastumine liidust 2019. aasta märtsis ei avalda otsest mõju 2020. aasta eelarvele, kuna Ühendkuningriik annab oma panuse eelarve täitmisse ja osaleb selles; nõuab siiski tungivalt, et komisjon hindaks ja valmistaks ette kõik võimalikud stsenaariumid, et tagada liidu eelarve usaldusväärne finantsjuhtimine, ning tagaks hädaolukorrakava, milles on määratud selged kohustused ja kirjeldatud mehhanisme, mis kaitsevad ELi eelarvet juhul, kui Ühendkuningriik ei panusta ELi 2020. aasta eelarve täitmisse või ei osale selles;

30.  tuletab meelde, et järgides 2019. aasta eelarvet käsitlevates ühistes järeldustes esitatud Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldust alamrubriigi 1a tugevdamise kohta paranduseelarve kaudu, esitab komisjon paranduseelarve, milles suurendatakse assigneeringuid programmile „Erasmus+“ ja programmile „Horisont 2020“, niipea kui mitmeaastase finantsraamistiku tehniline kohandamine 2020. aastaks on 2019. aasta kevadel lõpule viidud, et nõukogu ja parlament saaksid seda kiiresti menetleda;

31.  rõhutab, et finantsmääruse artikli 15 lõige 3 võimaldab teadusprojektide täieliku või osalise elluviimata jätmise korral vabastatud kulukohustustele vastavad assigneeringud iga-aastase eelarvemenetluse raames teadusprogrammi jaoks uuesti kättesaadavaks teha ega kehtesta selle rakendamisele mingeid eeltingimusi; palub komisjonil esitada aruanne konkreetselt teadusuuringute programmide kulukohustustest vabastatud summade kohta ning kogu nimetatud artikli kohane asjakohane teave ja üksikasjad; palub nõukogu eesistujal täpsustada, kas kõik liikmesriigid on nüüd seda artiklit täielikult mõistnud; nõuab, et selle sätte ja vastava menetlusega tegeletaks igal juhul 2020. aasta eelarvemenetluse raames, alustades selle lülitamisest eelarveprojekti;

32.  usub, et Euroopa Parlament kui kodanike poolt otse valitud eelarvepädev institutsioon peaks täitma oma poliitilist ülesannet ja esitama ettepanekuid selliste katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete kohta, mis väljendavad parlamendi poliitilist tulevikuvisiooni; võtab sellega seoses kohustuse esitada ettepanek katseprojektide ja ettevalmistavate meetmete paketi kohta, mis on välja töötatud tihedas koostöös kõikide parlamendikomisjonidega, et leida õige tasakaal poliitilise tahte ja komisjoni poolt analüüsitud tehnilise teostatavuse vahel;

o
o   o

33.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja kontrollikojale.

(1) ELT L 193, 30.7.2018, lk 1.
(2) ELT L 347, 20.12.2013, lk 884.
(3) ELT C 373, 20.12.2013, lk 1.
(4) ELT L 168, 7.6.2014, lk 105.
(5) ELT L 67, 7.3.2019.
(6) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0433.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0280.


Sooline tasakaal kandidaatide esitamisel majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele ELis
PDF 124kWORD 51k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon soolise tasakaalu kohta kandidaatide esitamisel ELi majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele (2019/2614(RSP))
P8_TA-PROV(2019)0211RC-B8-0171/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 8,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23,

–  võttes arvesse komisjoni strateegilist kohustust soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks aastatel 2016–2019,

–  võttes arvesse nõukogu 11. veebruari 2019. aasta soovitust Euroopa Keskpanga (EKP) juhatuse liikme ametisse nimetamise kohta,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga,

–  võttes arvesse protokolli nr 4 Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta, eriti selle artiklit 11.2,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0144/2019),

–  võttes arvesse, et Euroopa Pangandusjärelevalve järelevalvenõukogu valis 19. veebruaril 2019 Euroopa Pangandusjärelevalve eesistujaks José Manuel Campa,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1093/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ)(1) artikli 48 lõiget 2,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0146/2019),

–  võttes arvesse komisjoni 30. jaanuari 2019. aasta ettepanekut nimetada Ühtse Kriisilahendusnõukogu liikmeks Sebastiano Laviola,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014 (millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010)(2) artikli 56 lõiget 6,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0148/2019),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 5. märtsi 2019. aasta kirju komisjoni presidendile ja Euroopa Liidu Nõukogu ametisolevale eesistujale,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 5. märtsi 2019. aasta kirja komisjoni presidendile ja komisjoni presidendi 11. märtsi 2019. aasta vastust,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 23. märtsi 2018. aasta kirja nõukogu eesistujale,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni esimehe 8. märtsi 2018. aasta kirja eurorühma esimehele,

–  võttes arvesse Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) 2017. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksit,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4 ning artiklit 228a,

A.  arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 8 on sätestatud soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamine horisontaalse põhimõttena ning ELi lepingu artiklis 2 on sätestatud sooline võrdõiguslikkus liidu väärtusena;

B.  arvestades, et võrdsed võimalused ja diskrimineerimise lubamatus on Euroopa Liidu põhiväärtused;

C.  arvestades, et nõukogu võttis 7. märtsil 2011 vastu Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti ajavahemikuks 2011–2020;

D.  arvestades, et Euroopa Parlament peab kahetsusväärseks asjaolu, et naised on pangandus- ja finantsteenuste valdkonna juhtivatel ametikohtadel endiselt alaesindatud; arvestades, et kõik ELi ja liikmesriikide institutsioonid ja organid peaksid rakendama soolise tasakaalu tagamiseks konkreetseid meetmeid;

E.  arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni esimehed on fraktsioonide nimel aastate jooksul korduvalt teavitanud nõukogu eesistujat, eurorühma esimeest ja komisjoni presidenti ning Euroopa Liidu Nõukogu ametisolevat eesistujat soolise mitmekesisuse puudumisest EKPs, aga ka ELi teistes majandus-, finants- ja rahandusinstitutsioonides;

F.  arvestades, et EIGE 2017. aasta soolise võrdõiguslikkuse indeksis toodi välja, et majandusotsuste tegemine on endiselt valdkond, kus ELil on soolise võrdõiguslikkuse ja naiste esindatuse seisukohast kõige halvemad tulemused;

G.  arvestades, et ainult üks EKP juhatuse kuuest liikmest on naine; arvestades, et ainult kaks EKP nõukogu 25 liikmest on naised;

H.  arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalve (EBA), Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve (EIOPA) ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve (ESMA) eesistujad on mehed;

I.  arvestades, et ühtse järelevalvemehhanismi esimehe ametiülesandeid asus äsja täitma mees, misjärel on Ühtne Kriisilahendusnõukogu ELi finants- ja majandusinstitutsioonide hulgas ainus ELi organ, mida juhib naine;

J.  arvestades, et hoolimata arvukatest taotlustest, mille Euroopa Parlament on nõukogule esitanud, et kõrvaldada soolise tasakaalu puudumise probleem EKP juhatuses, ei ole nõukogu seda taotlust tõsiselt võtnud;

K.  arvestades, et vaatamata Euroopa Parlamendi mitmetele varasematele üleskutsetele pidada kandidaatide nimekirja esitamisel silmas soolist tasakaalu, olid kõik EBA eesistuja kandidaadid mehed;

L.  arvestades, et Ühtse Kriisilahendusnõukogu esimehe, aseesimehe ja liikmete valikumenetluses on seni küll arvesse võetud üldise soolise tasakaalu põhimõtet, kuid antud juhul koosnes Euroopa Parlamendile esitatud kandidaatide nimekiri ainult meestest, vaatamata määruse (EL) nr 806/2014 artikli 56 lõikes 4 sätestatud kohustustele;

M.  arvestades, et kuigi ei saa välistada võimalust, et üksikus individuaalsetel taotlustel põhinevas valikumenetluses ei ole mõlemast soost kvalifitseeritud kandidaate, tuleks EKP ja järelevalveasutuste juhatuste koosseisu puhul järgida soolise tasakaalu üldist põhimõtet;

N.  arvestades, et praegused kandidaadid EKP peaökonomisti, EBA eesistuja ja Ühtse Kriisilahendusnõukogu liikme ametikohtadele on Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjonis kõik hinnatud kogenud ja kvalifitseeritud kandidaatideks ning neid on salajasel hääletusel toetanud märkimisväärne enamus;

O.  arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamine ei ole mitte naiste probleem, vaid sellesse peaks olema kaasatud kogu ühiskond;

1.  rõhutab, et sooline tasakaal juhatustes ja valitsustes tagab laialdasema pädevuse ja ulatuslikumad perspektiivid ning soolise tasakaalu puudumise korral võivad institutsioonid jääda ilma võimalikest suurepärastest kandidaatidest;

2.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ja valdav enamik ELi liikmesriikide valitsusi ei ole seni suutnud edendada suuremat soolist tasakaalu ELi institutsioonides ja organites, eelkõige kõrgetel ametikohtadel majandus-, finants- ja rahandusvaldkonnas; ootab, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid parandaksid kiiresti juhtivatel ametikohtadel soolist tasakaalu;

3.  kutsub liikmesriikide valitsusi, Euroopa Ülemkogu, nõukogu, eurorühma ja komisjoni üles töötama aktiivselt selle nimel, et tagada sooline tasakaal oma edaspidistes ettepanekutes kandidaatide nimekirjade ja ametisse nimetamise kohta, püüdes esitada vähemalt ühe nais- ja ühe meeskandidaadi ametisse nimetamise menetluse kohta;

4.  rõhutab, et Euroopa Parlament võtab endale kohustuse mitte võtta tulevikus arvesse selliseid kandidaatide nimekirju, mille puhul ei ole valikuprotsessis lisaks kvalifikatsiooni ja kogemust käsitlevatele nõuetele järgitud soolise tasakaalu põhimõtet;

5.  soovitab kehtestada Euroopa Parlamendi tulevases soolise võrdõiguslikkuse tegevuskavas (mis on ette nähtud parlamendi kodukorra artiklis 228a) nõude, mille kohaselt ei toetata kandidaatide ELi asutuste juhatustesse ja muudesse organitesse ametisse nimetamist, kui institutsiooni või organi esitatud kandidaatide nimekirjas ei järgita soolist tasakaalu;

6.  tunnistab, et Euroopa Parlament ise ei ole neid norme täitnud ja lubab parandada oma tulemusi soolise tasakaalu edendamisel majandus- ja rahandusvaldkonnas;

7.  tõdeb, et sooline tasakaal liidu institutsioonide ja organite juhtkonna tasandil eeldab sobivaid kandidaate liikmesriikidest; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma konkreetseid meetmeid, et parandada soolist tasakaalu liikmesriikide institutsioonides ja seeläbi luua tingimused nii mees- kui ka naissoost kõrgelt kvalifitseeritud kandidaatide pääsemiseks ELi juhtivatele ametikohtadele pangandus- ja finantsteenuste valdkonnas;

8.  kutsub komisjoni ja nõukogu üles suurendama ELi asutuste tegevdirektorite töölevõtmise ja ametisse nimetamise menetluste läbipaistvust, avaldades taotlejate ja väljavalitud kandidaatide nimekirja ning nende väljavalimise põhjused, et võimaldada avalikku kontrolli nende protsesside avatuse, konkurentsivõime ja sootundlikkuse üle;

9.  nõuab tihedamat koostööd ELi institutsioonide vahel, et tagada nende meetmete tõhusus;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele, Euroopa Keskpangale, ühtsele järelevalvemehhanismile, Ühtsele Kriisilahendusnõukogule, Euroopa Pangandusjärelevalvele, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvele, Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele ja liikmesriikide pädevatele asutustele.

(1) ELT L 331, 15.12.2010, lk 12.
(2) ELT L 225, 30.7.2014, lk 1.


Sebastiano Laviola nimetamine Ühtse Kriisilahendusnõukogu uueks liikmeks
PDF 119kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta otsus komisjoni ettepaneku kohta nimetada ametisse Ühtse Kriisilahendusnõukogu liige (N8-0021/2019 – C8-0042/2019 – 2019/0901(NLE))
P8_TA-PROV(2019)0212A8-0148/2019

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 30. jaanuari 2019. aasta ettepanekut nimetada Sebastiano Laviola Ühtse Kriisilahendusnõukogu liikmeks (N8-0021/2019),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014 (millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010)(1) artikli 56 lõiget 6,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 122a,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0148/2019),

A.  arvestades, et määruse (EL) nr 806/2014 artikli 56 lõikes 4 on sätestatud, et selle määruse artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud Ühtse Kriisilahendusnõukogu liikmete ametisse nimetamisel lähtutakse nende saavutustest, oskustest, pangandus- ja finantsalastest teadmistest ning finantsjärelevalve, -regulatsiooni ning pankade kriisilahenduse valdkonna jaoks olulistest kogemustest;

B.  arvestades, et vaatamata määruse (EL) nr 806/2014 artikli 56 lõikes 4 sätestatud kohustustele ja hoolimata Euroopa Parlamendi arvukatest üleskutsetest pidada kandidaatide nimekirja esitamisel silmas soolist tasakaalu, peab parlament kahetsusega nentima, et kõik kandidaadid olid mehed; arvestades, et parlament peab kahetsusväärseks, et naised on jätkuvalt alaesindatud pangandus- ja finantsteenuste valdkonna juhtivatel ametikohtadel, ning nõuab, et järgmisel ametisse nimetamisel võetaks seda nõuet arvesse; arvestades, et kõik ELi ja liikmesriikide institutsioonid ja organid peaksid rakendama soolise tasakaalu tagamiseks konkreetseid meetmeid;

C.  arvestades, et komisjon võttis 7. detsembril 2018. aastal määruse (EL) nr 806/2014 artikli 56 lõike 6 kohaselt vastu nimekirja kandidaatidest selle määruse artikli 43 lõike 1 punktis b osutatud Ühtse Kriisilahendusnõukogu liikme ametikohale;

D.  arvestades, et nimekiri edastati määruse (EL) nr 806/2014 artikli 56 lõike 6 kohaselt Euroopa Parlamendile;

E.  arvestades, et 30. jaanuaril 2019. aastal võttis komisjon vastu ettepaneku nimetada Sebastiano Laviola Ühtse Kriisilahendusnõukogu liikmeks ning kriisilahenduspoliitika kujundamise ja koordineerimise direktoriks ning edastas selle ettepaneku Euroopa Parlamendile;

F.  arvestades, et parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon hindas seejärel Ühtse Kriisilahendusnõukogu liikme ametikohale esitatud kandidaadi sobivust, pidades eelkõige silmas määruse (EL) nr 806/2014 artikli 56 lõikes 4 kehtestatud nõudeid;

G.  arvestades, et parlamendikomisjon korraldas 26. veebruaril 2019. aastal Sebastiano Laviola kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele;

1.  annab nõusoleku Sebastiano Laviola nimetamiseks Ühtse Kriisilahendusnõukogu liikmeks viieks aastaks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 225, 30.7.2014, lk 1.


Euroopa Keskpanga juhatuse liikme ametisse nimetamine
PDF 118kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta otsus nõukogu soovituse kohta nimetada ametisse Euroopa Keskpanga juhatuse liige (05940/2019 – C8-0050/2019 – 2019/0801(NLE))
P8_TA-PROV(2019)0213A8-0144/2019

(Konsulteerimine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse nõukogu 11. veebruari 2019. aasta soovitust (05940/2019)(1),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõike 2 teist lõiku, mille alusel Euroopa Ülemkogu konsulteeris Euroopa Parlamendiga (C8-0050/2019),

–  võttes arvesse protokolli nr 4 Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja kohta, eriti selle artiklit 11.2,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 122,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0144/2019),

A.  arvestades, et Euroopa Ülemkogu konsulteeris 14. veebruari 2019. aasta kirjas Euroopa Parlamendiga Philip R. Lane’i Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks nimetamise küsimuses ametiajaga kaheksa aastat alates 1. juunist 2019;

B.  arvestades, et majandus- ja rahanduskomisjon hindas esitatud kandidaadi kvalifikatsiooni, pidades eelkõige silmas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 283 lõikes 2 esitatud tingimusi ja artiklis 130 sätestatud EKP täieliku sõltumatuse nõuet; arvestades, et hindamise käigus sai parlamendikomisjon kandidaadilt elulookirjelduse ning vastused talle saadetud kirjalikule küsimustikule;

C.  arvestades, et seejärel korraldas parlamendikomisjon 26. veebruaril 2019. aastal kandidaadi kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele;

D.  arvestades, et hoolimata arvukatest taotlustest, mille Euroopa Parlament esitas nõukogule, et käsitleda uuesti soolise tasakaalu puudumist EKP juhatuses, peab Euroopa Parlament kahetsusega nentima, et Euroopa Ülemkogu ei ole seda taotlust tõsiselt võtnud, ja nõuab, et järgmisel ametisse nimetamisel võetaks seda taotlust arvesse; arvestades, et naised on pangandus- ja finantsteenuste valdkonna juhtivatel ametikohtadel jätkuvalt alaesindatud; arvestades, et kõik ELi ja liikmesriikide institutsioonid ja organid peaksid rakendama soolise tasakaalu tagamiseks konkreetseid meetmeid;

1.  toetab nõukogu soovitust nimetada Philip R. Lane Euroopa Keskpanga juhatuse liikmeks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus Euroopa Ülemkogule, nõukogule ja liikmesriikide valitsustele.

(1) Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata.


José Manuel Campa nimetamine Euroopa Pangandusjärelevalve eesistuja ametisse
PDF 118kWORD 48k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta otsus ettepaneku kohta nimetada ametisse Euroopa Pangandusjärelevalve eesistuja (N8-0028/2019 – C8-0052/2019 – 2019/0902(NLE))
P8_TA-PROV(2019)0214A8-0146/2019

(Nõusolek)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse, et Euroopa Pangandusjärelevalve järelevalvenõukogu valis 19. veebruaril 2019 Euroopa Pangandusjärelevalve eesistujaks José Manuel Campa (C8-0052/2019),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1093/2010 (millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Pangandusjärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/78/EÜ)(1) artikli 48 lõiget 2,

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 122a,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0146/2019),

A.  arvestades, et määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 48 lõikes 2 on sätestatud, et Euroopa Pangandusjärelevalve eesistuja nimetatakse ametisse pärast avalikku valikumenetlust, arvestades pädevust, oskusi ning teadmisi finantseerimisasutuste ja finantsturgude kohta ning kogemusi finantsjärelevalve ja -regulatsiooni valdkonnas;

B.  arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalve avaldas 12. detsembril 2018 teate, et järelevalveasutuse eesistuja ametikoht on vaba; arvestades, et taotluste esitamise tähtaeg oli 11. jaanuar 2019;

C.  arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalve järelevalvenõukogu võttis 5. veebruaril 2019 vastu järelevalveasutuse eesistuja ametikohale esitatud kandidaatide nimekirja;

D.  arvestades, et Euroopa Pangandusjärelevalve järelevalvenõukogu valis 19. veebruaril 2019 järelevalveasutuse eesistujaks José Manuel Campa ja teavitas sellest Euroopa Parlamenti;

E.  arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon hindas seejärel Euroopa Pangandusjärelevalve järelevalvenõukogu poolt välja valitud kandidaadi sobivust, pidades eelkõige silmas määruse (EL) nr 1093/2010 artikli 48 lõikes 2 kehtestatud nõudeid;

F.  arvestades, et Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjon korraldas 26. veebruaril 2019 José Manuel Campa kuulamise, kus kandidaat esines avasõnavõtuga ja vastas seejärel parlamendikomisjoni liikmete küsimustele;

G.  arvestades, et vaatamata Euroopa Parlamendi mitmetele varasematele üleskutsetele austada kandidaatide nimekirja koostamisel soolist tasakaalu, olid kõik kandidaadid mehed ning parlament taunib seda asjaolu ja nõuab, et järgmise ametisse nimetamise puhul võetaks seda taotlust arvesse; arvestades, et naised on pangandus- ja finantsteenuste valdkonna juhtivatel ametikohtadel jätkuvalt alaesindatud; arvestades, et kõik ELi ja liikmesriikide institutsioonid ja organid peaksid rakendama soolise tasakaalu tagamiseks konkreetseid meetmeid;

1.  annab nõusoleku José Manuel Campa nimetamiseks Euroopa Pangandusjärelevalve eesistujaks viieaastaseks ametiajaks;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev otsus nõukogule, komisjonile, Euroopa Pangandusjärelevalvele ning liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 331, 15.12.2010, lk 12.


Inimõiguste rikkujate vastane Euroopa sanktsioonirežiim
PDF 135kWORD 55k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi kohta (2019/2580(RSP))
P8_TA-PROV(2019)0215RC-B8-0177/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone, milles nõutakse kogu ELi hõlmava mehhanismi loomist sihipäraste sanktsioonide rakendamiseks inimõiguste ränkade rikkumistega seotud üksikisikute suhtes, sealhulgas oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni aastaaruande kohta, mis käsitleb inimõigusi maailmas 2009. aastal ja Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas(1) ning 11. märtsi 2014. aasta resolutsiooni piinamise kaotamise kohta maailmas(2),

–  võttes arvesse oma varasemaid kodukorra artikli 135 kohaseid resolutsioone, milles nõutakse sihipäraste sanktsioonide rakendamist inimõiguste ränkades rikkumistes osalenud üksikisikute suhtes, sh 19. jaanuari 2017. aasta resolutsiooni olukorra kohta Burundis(3), 5. juuli 2018. aasta resolutsiooni Burundi kohta(4), 18. mai 2017. aasta resolutsiooni Lõuna‑Sudaani kohta(5), 14. juuni 2017. aasta resolutsiooni olukorra kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis(6), 18. jaanuari 2018. aasta resolutsiooni Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta(7), 14. septembri 2017. aasta resolutsiooni Gaboni ja sealse opositsiooni represseerimise kohta(8), 5. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni olukorra kohta Maldiividel(9), 5. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni krimmitatari liidrite Ahtem Tšiigozi ja Ilmi Umerovi ning ajakirjanik Mõkola Semena juhtumite kohta(10), 30. novembri 2017. aasta(11) ja 4. oktoobri 2018. aasta(12) resolutsioone olukorra kohta Jeemenis, 14. detsembri 2017. aasta resolutsiooni Kambodža olukorra ja eelkõige erakonna CNRP tegevuse lõpetamise kohta(13), 14. detsembri 2017. aasta resolutsiooni rohingjade olukorra kohta(14), 15. märtsi 2018. aasta resolutsiooni olukorra kohta Süürias(15), 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(16), 13. septembri 2018. aasta resolutsiooni Myanmari ja ajakirjanike Wa Lone ja Kyaw Soe Oo juhtumi kohta(17), 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni olukorra kohta Aasovi merel(18), 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni ajakirjaniku Jamal Khashoggi tapmise kohta Saudi Araabia konsulaadis Istanbulis(19) ning 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni olukorra kohta Tšetšeenias ja Ojub Titijevi juhtumi kohta(20),

–  võttes arvesse oma 2. aprilli 2014. aasta soovitust nõukogule ühiste viisapiirangute kehtestamise kohta Sergei Magnitski juhtumiga seotud Venemaa ametnikele(21),

–  võttes arvesse oma 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2017. aastal ja Euroopa Liidu poliitika kohta selles valdkonnas(22),

–  võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides(23),

–  võttes arvesse oma 12. märtsi 2019. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa suhete seisu kohta(24),

–  võttes arvesse oma 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni usuvähemuste süstemaatilise massilise tapmise kohta nn ISISe/Daeshi poolt(25),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatükki sanktsioonide kehtestamise kohta ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) raames,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 215 sätteid sanktsioonide kehtestamise kohta kolmandate riikide ja üksikisikute, rühmituste ja mitteriiklike üksuste suhtes,

–  võttes arvesse Lissaboni lepingu deklaratsiooni nr 25, milles käsitletakse vajadust tagada nõuetekohased menetlusõigused füüsilistele isikutele ja üksustele, keda puudutavad ELi piiravad meetmed või ELi terrorismivastased meetmed,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle juurde kuuluvaid protokolle,

–  võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilist raamistikku ja tegevuskava (2015–2019),

–  võttes arvesse avaldust, mille president Jean‑Claude Juncker tegi oma 12. septembri 2018. aasta kõnes liidu olukorra kohta, ja milles ta tegi ettepaneku, et liikmesriigid kasutaksid olemasolevaid ELi norme, et teatavates ELi ÜVJP küsimustes (näiteks siis, kui soovitakse ühiselt reageerida inimõiguste rikkumistele ja kohaldada tõhusaid sanktsioone) minna ühehäälselt hääletamiselt üle kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisele;

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. detsembri 2018. aasta avaldust, mille ta tegi pärast ELi välisasjade nõukogu 2018. aasta detsembris toimunud istungit,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 22. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni Sergei Magnitski kohta ja sihipäraste sanktsioonide abil karistamatuse vastu võitlemise kohta,

–  võttes arvesse oma 2018. aasta aprillis avaldatud uuringut inimõiguste raskete rikkumiste korral üksikisikute suhtes rakendatavate sihipäraste sanktsioonide ning nende mõju, suundumuste ja väljavaadete kohta ELi tasandil,

–  võttes arvesse 14. novembri 2018. aasta ettepanekut luua inimõigustega seotud Euroopa sisenemiskeelu komisjon,

–  võttes arvesse inimõiguste rikkujate vastase ELi ülemaailmse sanktsioonirežiimi teemalist kohtumist, mis toimus 20. novembril 2018 Madalmaades,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artiklis 21 sätestatakse, et liidu tegevus tugineb sellistele põhimõtetele nagu demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsus ning jagamatus, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamine;

B.  arvestades, et EL on kohustunud süstemaatiliselt rakendama ÜRO Julgeolekunõukogu poolt ÜRO põhikirja VII peatüki alusel otsustatud sanktsioone ja ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi puudumisel kehtestab ise sanktsioone juhtudel, kus ÜRO Julgeolekunõukogu ei ole volitatud meetmeid võtma või ei saa seda teha, kuna tema liikmed ei jõua kokkuleppele;

C.  arvestades, et ELi sanktsioonid (nimetatud ka piiravateks meetmeteks) on muutunud viimase paarikümne aasta jooksul liidu välissuhtlusvahendite lahutamatuks osaks, kusjuures praegu on kehtestatud 34 riigi suhtes rohkem kui 40 erinevat piiravat meedet; arvestades, et hinnangute kohaselt on umbes kaks kolmandikku ELi riigipõhistest sanktsioonidest kehtestatud inimõiguste ja demokraatlike eesmärkide toetamiseks;

D.  arvestades, et sanktsioonid kindlatele isikutele kavandatakse nii, et teha võimalikult vähe kahju neile, kes ei ole sanktsioone ajendanud poliitika või tegevuse eest vastutavad, eelkõige kohalikele tsiviilelanikele ja asjaomases riigis või selle riigiga toimuvale seaduslikule tegevusele; arvestades, et sanktsioonid mõjutavad vahetult rikkumiste eest vastutavaid isikuid ja mõjuvad hoiatavalt;

E.  arvestades, et kõik ELi poolt vastu võetud sanktsioonid on täielikult kooskõlas rahvusvahelisest õigusest tulenevate, sealhulgas inimõigusi ja põhivabadusi puudutavate kohustustega; arvestades, et sanktsioonid tuleks korrapäraselt läbi vaadata, tagamaks et nad teenivad seatud eesmärke;

F.  arvestades, et lisaks riigipõhistele sanktsioonidele, millega püütakse muuta riikide käitumist, võttis EL hiljuti kasutusele keemiarelvade leviku ja kasutamise vastased ning küberrünnakute vastased piiravad meetmed ja terrorismivastased erimeetmed;

G.  arvestades, et praegused ELi sanktsioonid on suunatud nii riiklike kui ka valitsusväliste toimijate, näiteks terroristide ja terroristlike rühmituste vastu;

H.  arvestades, et viimasel paaril kuul on esinenud arvukalt juhtumeid, kus Euroopa ettevõtted või isegi ELi liikmesriigid on rikkunud ELi sanktsioone; arvestades, et need juhtumid viitavad vajadusele täpsustada praegu kehtivate sanktsioonide kohaldamisala ja ulatust ning teha kindaks, mil määral peavad riigid ja ettevõtted tagama, et nende kaupade ja teenuste lõppkasutus või sihtkoht ei oleks sanktsioonidega hõlmatud;

I.  arvestades, et ELi liikmesriikide asjaomased ametiasutused vastutavad sanktsioonide jõustamise eest, samas kui nende meetmete kehtestamine otsustatakse Euroopa tasandil;

J.  arvestades, et USA kongress võttis 2016. aastal vastu ülemaailmse Magnitski seaduse (Global Magnitsky Act), jätkuna 2012. aastal vastu võetud Sergei Magnitski juhtumi eest vastutavaid isikuid käsitlevale õigusaktile (Sergei Magnitsky Rule of Law Accountability Act), mille eesmärk oli karistada isikuid, kes on vastutavad Sergei Magnitski surma eest eelvangistuse ajal Venemaa vanglas, kus tema surmale eelnesid ebainimlikud kinnipidamistingimused, tahtlik abita jätmine ja piinamine;

K.  arvestades, et Eesti, Läti, Leedu, Ühendkuningriik, Kanada ja Ameerika Ühendriigid on vastu võtnud inimõiguste rikkujate vastaste sanktsioonide korda reguleerivad nn Magnitski seadused; arvestades, et Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud samasuguse, kogu maailmas inimõiguste rikkujate suhtes rakendatava ELi sanktsioonirežiimi kehtestamist, et tagada varade külmutamise, viisakeeldude ning üksikisikute ja üksuste suhtes liikmesriikide ja ELi tasandil rakendatavate muude sanktsioonide tõhusus ja järjepidevus;

L.  arvestades, et Madalmaade valitsus algatas 2018. aasta novembris ELi liikmesriikide vahelise arutelu ELi tasandil inimõiguste rikkujate suhtes sihipärase sanktsioonirežiimi kehtestamise poliitilise otstarbekuse üle; arvestades, et esialgsed arutelud jätkuvad nõukogu töörühma tasandil;

1.  mõistab teravalt hukka kõik inimõiguste rikkumised kogu maailmas; kutsub nõukogu üles kiiresti kehtestama sõltumatu, paindliku ja reageerimisvõimelise kogu ELi hõlmava sanktsioonirežiimi, mille sihtmärgiks võiks olla mis tahes üksikisik, riiklik või valitsusväline osaleja või muu üksus, kes on vastutav inimõiguste raskete rikkumiste eest või on nendega seotud;

2.  rõhutab, et inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim peaks tuginema varasemates resolutsioonides tehtud ettepanekutele, milles nõuti kogu liitu hõlmavat sihipäraste sanktsioonide kehtestamise mehhanismi; on seisukohal, et inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim inimõiguste rikkumistega seotud isikute karistamiseks kõikjal maailmas peaks sümboolselt kandma Sergei Magnitski nime; väljendab heameelt asjaolu üle, et mitmetes riikides on vastu võetud sarnased õigusaktid, mis on suunatud inimõiguste rikkujate vastu kogu maailmas; rõhutab, et inimõiguste rikkujate vastutusele võtmiseks on vaja Atlandi‑ülest koostööd; õhutab teisi riike välja töötama sarnaseid vahendeid;

3.  on kindlalt veendunud, et selline režiim on ELi inimõigustealaste ja välispoliitiliste vahendite oluline osa ning et see aitaks tugevdada ELi rolli ülemaailmse inimõiguste kaitsjana, eelkõige võitluses karistamatuse vastu ning väärkohtlemise ohvrite ja inimõiguste kaitsjate toetamisel kogu maailmas;

4.  rõhutab, et see režiim peaks võimaldama kehtestada piiravad meetmed, eelkõige varade külmutamise ja ELi sisenemise keeldu kõigi selliste isikute või üksuste suhtes, kes on vastutavad inimõiguste ränkade rikkumiste, kuritarvituste ja inimõiguste ränkade rikkumistega seotud süsteemse korruptsiooni eest, on sellega seotud või on seda toetanud, rahastanud või selle kavandamisele, juhtimisele või teostamisele kaasa aidanud; rõhutab vajadust määratleda selgelt rikkumiste ulatus ning luua sobivad seaduslikud võimalused, mille kaudu saab vastavasse nimekirja kandmist vaidlustada;

5.  on veendunud, et selline uus režiim mõjutab soodsalt isikute ja üksuste käitumist ning et sellel on ka hoiatav mõju; rõhutab, et selleks peavad kõik ELi liikmesriigid sanktsioone tõlgendama, selgitama ja nende kohaldamise tagama ühetaolisel ja järjekindlal viisil; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon tõhustaksid koostööd ja üksteisega teabe jagamist ning töötaksid välja Euroopa järelevalve- ja jõustamismehhanismi;

6.  väljendab heameelt komisjoni presidendi ettepaneku üle loobuda nõukogus ÜVJP valdkonnas otsuste tegemisel ühehäälsuse nõudest ja nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks selle uue sanktsioonivahendi vastu nii, et inimõiguste rikkumiste eest sanktsioonide kehtestamise otsuseid saaks nõukogus vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega;

7.  toetab esialgseid arutelusid nõukogu tasandil sellise sanktsioonivahendi loomise üle; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja tema talitused püüaksid konstruktiivselt ja energiliselt viia need arutelud eduka lõpptulemuseni enne parlamendi praeguse ametiaja lõppu, ning eeldab, et ta annab sellest parlamendile aru; rõhutab, kui oluline on parlamendi järelevalve selle tulevase režiimi üle, eelkõige seoses nimekirja kandmise ulatuse ja selleks kriteeriumide määratlemisega ning samuti edasikaebeõiguse kasutamise võimalustega;

8.  kutsub kõiki liikmesriike üles tagama, et nii nende ametivõimud kui ka nende territooriumil registreeritud äriühingud ja muud isikud täielikult täidaksid nõukogu otsuseid, mis käsitlevad üksikisikute ja üksuste vastu suunatud piiravaid meetmeid, eelkõige inimõiguste rikkumiste tõttu nimekirja kantud isikute varade külmutamist ja nende oma territooriumile lubamise piiranguid; väljendab muret hiljutiste teadete pärast selliste otsuste rikkumiste kohta ja tuletab liikmesriikidele meelde nende rahvusvahelisest õigusest tulenevat kohustust tagada oma territooriumil jõhkrates massikuritegudes kahtlustatavate isikute vahistamine ja vastutuselevõtmine;

9.  toonitab, et tihedam koostöö ja teabevahetus ametiasutuste vahel, samuti Euroopa jõustamismehhanism on väga olulised selleks, et tagada kehtivate ELi piiravate meetmete ühtne jõustamine ja tõlgendamine ning võimaldada Euroopa ettevõtjatel tegutseda võrdsetes tingimustes;

10.  rõhutab selle olulisust, et tulevane inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim oleks toimivate ELi poliitikavaldkondade ning riigipõhiste ja horisontaalsete piiravate meetmetega kooskõlas ja täiendaks neid; nõuab sellega seoses tungivalt, et uus režiim ei tohi asendada kehtivate riigipõhiste meetmete inimõiguste mõõdet; on lisaks seisukohal, et igasugune tulevane režiim peab igati täiendama kehtivat rahvusvahelist, eelkõige ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonide raamistikku ja olema sellega kooskõlas;

11.  toonitab, et kõnealuse režiimi usaldusväärsus ja õiguspärasus tuleneb sellest, kas see vastab täiel määral kõrgeimatele võimalikele asjaomaste üksikisikute või üksuste nõuetekohaste menetlusõiguste kaitse ja järgimise normidele; nõuab sellega seoses tungivalt, et põhjaliku kohtuliku kontrolli ja õiguskaitse tagamiseks peavad üksikisikute või üksuste nimekirja kandmise või sellest kustutamise otsused põhinema selgetel, läbipaistvatel ja eristatavatel kriteeriumidel ning olema otseselt seotud toime pandud kuriteoga; nõuab selgete ja spetsiifiliste kriteeriumide ja meetodite süstemaatilist kasutuselevõtmist sanktsioonide tühistamiseks ja mustast nimekirjast eemaldamiseks;

12.  rõhutab, et karistamatuse vastu võitlemisel peaksid ELi ja liikmesriikide jõupingutused olema eelkõige suunatud inimõiguste ränkade rikkumiste ja massikuritegude toimepanijate kriminaalvastutusele võtmisele kas riiklikus või rahvusvahelises kohtus; rõhutab sellega seoses üldise kohtualluvuse põhimõtet; kutsub nõukogu üles lisama sanktsioonirežiimi kohaldamisalasse piiriülesed rikkumised; rõhutab, et sanktsioonidest kõrvalehoidmise tõkestamiseks on vaja kooskõlastatud mitmepoolset koostööd;

13.  palub, et komisjon eraldaks pärast sanktsioonirežiimi kehtestamist piisavad vahendid ja annaks oskusteavet režiimi jõustamiseks ja järelevalveks, ning pööraks erilist tähelepanu sellele, et nii ELis kui ka asjassepuutuvates riikides antaks üldsusele nimekirjade kohta teavet;

14.  avaldab austust kodanikuühiskonna aktivistidele nende väsimatu tegevuse eest sellise režiimi toetuseks; soovitab moodustada ELi tasandi nõuandekomitee;

15.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO peasekretärile ning Euroopa Nõukogu peasekretärile.

(1) ELT C 169 E, 15.6.2012, lk 81.
(2) ELT C 378, 9.11.2017, lk 52.
(3) ELT C 242, 10.7.2018, lk 10.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0305.
(5) ELT C 307, 30.8.2018, lk 92.
(6) ELT C 331, 18.9.2018, lk 97.
(7) ELT C 458, 19.12.2018, lk 52.
(8) ELT C 337, 20.9.2018, lk 102.
(9) ELT C 346, 27.9.2018, lk 90.
(10) ELT C 346, 27.9.2018, lk 86.
(11) ELT C 356, 4.10.2018, lk 104.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0383.
(13) ELT C 369, 11.10.2018, lk 76.
(14) ELT C 369, 11.10.2018, lk 91.
(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0090.
(16) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0436.
(17) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0345.
(18) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0435.
(19) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0434.
(20) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0115.
(21) ELT C 408, 30.11.2017, lk 43.
(22) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0515.
(23) ELT C 337, 20.9.2018, lk 82.
(24) Vastuvõetud tekstid, P8_TA-PROV(2019)0157.
(25) ELT C 35, 31.1.2018, lk 77.


Kiireloomuline vajadus koostada kooskõlas rahapesuvastase direktiiviga kolmandate riikide kohta ELi must nimekiri
PDF 129kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon kiireloomulise vajaduse kohta koostada kooskõlas rahapesuvastase direktiiviga kolmandate riikide kohta ELi must nimekiri (2019/2612(RSP))
P8_TA-PROV(2019)0216B8-0176/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 13. veebruari 2019. aasta delegeeritud määrust (EL) 2019/…, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849, määrates kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 290,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (neljas rahapesuvastane direktiiv), eriti selle artikli 9 lõiget 2 ja artikli 64 lõiget 5(1), ning mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL (viies rahapesuvastane direktiiv), eriti selle artikli 1 lõiget 5(2),

–  võttes arvesse komisjoni tegevuskava, mis käsitleb uue metoodika väljatöötamist suure riskiga kolmandate riikide kohta ELi hinnangu andmiseks vastavalt direktiivile (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist(3),

–  võttes arvesse komisjoni talituste 22. juuni 2018. aasta töödokumenti, mis käsitleb metoodikat suure riskiga kolmandate riikide kindlaksmääramiseks vastavalt direktiivile (EL) 2015/849 (SWD(2018)0362) ja milles muu hulgas on määratletud prioriteetsusastmega 1 ja 2 kolmandad riigid,

–  võttes arvesse finantskuritegusid, maksudest kõrvalehoidumist ja maksustamise vältimist käsitleva erikomisjoni (TAX3) 25. veebruari 2019. aasta kirja volinik Jourovale delegeeritud õigusakti kohta, mis käsitleb suure riskiga kolmandaid riike, kelle rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras esineb strateegilisi puudusi,

–  võttes arvesse TAX3-komisjoni esimehe 5. märtsi 2019. aasta kirja nõukogu seisukoha kohta, mis käsitleb komisjoni loetelu suure riskiga kolmandatest riikidest, kus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamises esineb puudusi,

–  võttes arvesse 6. märtsil 2019. aastal volinik Jourova ja Euroopa Parlamendi majandus- ja rahanduskomisjoni (ECON) ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni (LIBE) vahel toimunud arvamuste vahetust,

–  võttes arvesse nõukogu avaldust komisjoni 13. veebruari 2019. aasta delegeeritud määruse (EL) 2019/… (millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849, määrates kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb strateegilisi puudusi) (C(2019)1326) kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõiget 2,

A.  arvestades, et delegeeritud määrus ja selle lisa ning muutvad delegeeritud määrused on mõeldud selleks, et määrata kindlaks suure riskiga kolmandad riigid, kus esineb rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamisel strateegilisi puudusi, mis kujutavad endast ohtu ELi finantssüsteemile ja mille puhul ELi kohustatud isikud peavad kooskõlas neljanda rahapesuvastase direktiiviga kohaldama kliendi suhtes tugevdatud nõuetekohase hoolsuse meetmeid;

B.  arvestades, et neljanda rahapesuvastase direktiivi artikli 9 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole ühe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet;

C.  arvestades, et parlament lükkas viiest esildatud muutvast delegeeritud määrusest tagasi kaks (C(2016)07495 ja C(2017)01951) põhjendusega, et menetlus, mida komisjon kasutas suure riskiga kolmandate riikide kindlaksmääramiseks, ei olnud piisavalt sõltumatu;

D.  arvestades, et parlament toetab komisjoni sellise uue metoodika kehtestamisel, mis ei tugine nende jurisdiktsioonide kindlaksmääramisel, kus rahapesu või terrorismi rahastamise tõkestamisel esineb strateegilisi puudusi, üksnes välistele teabeallikatele;

E.  arvestades, et loetelu eesmärk on kaitsta liidu finantssüsteemi ja siseturu terviklikkust; arvestades, et riigi lisamine suure riskiga kolmandate riikide loetellu ei too kaasa majanduslike või diplomaatiliste sanktsioonide kehtestamist, vaid nõuab pigem asjaomastelt üksustelt, nagu pangad, kasiinod ja kinnisvarabürood, et nad kohaldaksid selliste riikidega tehtavate tehingute suhtes tugevdatud hoolsusmeetmeid, ning tagab, et ELi finantssüsteem on varustatud vahenditega, millega hoitakse ära kolmandatest riikidest tulenevaid rahapesu ja terrorismi rahastamise riske;

F.  arvestades, et riigi võib loetelust eemaldada, kui ta kõrvaldab oma rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud puudused;

G.  arvestades, et 13. veebruaril 2019 võttis komisjon vastu delegeeritud õigusakti, mis sisaldab loetelu, kuhu kuulub 23 riiki ja territooriumi: Afganistan, Ameerika Samoa, Bahama, Botswana, Korea Rahvademokraatlik Vabariik, Etioopia, Ghana, Guam, Iraan, Iraak, Liibüa, Nigeeria, Panama, Pakistan, Puerto Rico, Samoa, Saudi Araabia, Sri Lanka, Süüria, Trinidad ja Tobago, Tuneesia, USA Neitsisaared ja Jeemen;

H.  arvestades, et oma 7. märtsi 2019. aasta avalduses põhjendas nõukogu oma vastuväidet delegeeritud õigusaktile sellega, et ettepanek ei olnud koostatud läbipaistva ja paindliku menetluse teel, mis innustaks asjaomaseid riike aktiivselt otsustavaid meetmeid võtma ja austaks ühtlasi nende õigust ärakuulamisele.

I.  arvestades, et uus metoodika esitati komisjoni talituste 22. juunil 2018. aastal avaldatud töödokumendis, milles kohaldatakse suure riskiga kolmandate riikide kindlaksmääramise muudetud kriteeriume;

J.  arvestades, et komisjon alustas alates 23. jaanuarist 2019 delegeeritud õigusaktis loetletud kolmandate riikidega konsulteerimist ning kohtus kõigi nende riikidega, kes nõudsid rohkem teavet oma loetellu kandmise põhjuste kohta;

K.  arvestades, et 7. märtsil 2019 lükkas nõukogu delegeeritud õigusakti justiits- ja siseküsimuste nõukogus tagasi;

1.  peab tervitatavaks asjaolu, et komisjon võttis 13. veebruaril 2019 vastu uue loetelu 23 kolmandast riigist, kelle on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise korras on strateegilisi puudusi;

2.  peab kahetsusväärseks, et nõukogu oli komisjoni esildatud delegeeritud õigusaktile vastu;

3.  julgustab komisjoni võtma arvesse kõiki väljendatud mureküsimusi ja esitama võimalikult kiiresti uue delegeeritud õigusakti;

4.  kiidab heaks komisjoni töö, mille eesmärk on võtta vastu eraldiseisev loetelu, mis põhineb kaasseadusandjate poolt kokku lepitud rangetel kriteeriumidel; rõhutab, kui oluline on, et liidul oleks sõltumatu loetelu suure riskiga kolmandatest riikidest, kus esinevad rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud puudused, ning väljendab heameelt komisjoni suure riskiga riikide kindlaksmääramise uue metoodika üle vastavalt neljandale ja viiendale rahapesuvastasele direktiivile;

5.  tuletab meelde, et direktiivi (EL) 2015/849 (mida on muudetud viienda rahapesuvastase direktiiviga) artikli 9 lõikega 2 kohustatakse komisjoni sõltumatult hindama strateegilisi puudusi mitmes valdkonnas;

6.  on seisukohal, et suure riskiga riikide loetelu terviklikkuse tagamiseks tuleks sõelumis- ja otsustamisprotsess läbi viia ainult vastavalt metoodikale ning seda ei tohi mõjutada kaalutlused, mis lähevad kaugemale rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamisega seotud puuduste valdkonnast;

7.   märgib, et loetellu kantud riikide lobitöö ja diplomaatiline surve on olnud suure riskiga riikide kindlakstegemise protsessi osa ja on seda ka tulevikus; rõhutab, et selline surve ei tohiks kahjustada ELi institutsioonide suutlikkust võidelda tulemuslikult ja sõltumatult ELiga seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu;

8.  palub komisjonil avaldada oma hinnangud loetellu kantud riikide kohta, et tagada avalik kontroll nii, et neid ei saaks kuritarvitada;

9.   palub komisjonil tagada läbipaistev protsess selgete ja konkreetsete kriteeriumidega nende riikide jaoks, kes on lubanud oma loetellu kandmise vältimiseks reforme läbi viia;

10.  märgib, et Venemaa Föderatsiooni hindamine on veel pooleli; ootab, et komisjon lisaks oma hinnangusse uusimad paljastused Troika Laundromati (rahapesupangad) kohta; tuletab meelde, et ECON‑, LIBE‑ ja TAX3‑komisjoni parlamendi praeguse koosseisu ametiaja jooksul tehtud töös on ilmnenud, et Venemaa Föderatsiooni rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise kord on murettekitav;

11.  kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidega koostööd, et suurendada nõukogu vastutust komisjoni kavandatava metoodika suhtes;

12.  palub liikmesriikidel, kes ei ole veel neljandat ja viiendat rahapesuvastast direktiivi oma riigi õigusesse üle võtnud, seda teha;

13.  nõuab, et komisjoni pädeva peadirektoraadi, st õigus- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadi asjaomasele üksusele eraldataks rohkem inim- ja rahalisi ressursse;

14.  palub komisjonil teha prioriteetsusastmega 2 kolmandate riikide hindamises märgatavaid edusamme;

15.  tuletab meelde, et ELi delegeeritud õigusakt on rahapesuvastase töökonna loendist eraldiseisev protsess, mis peaks jääma üksnes ELi küsimuseks;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 141, 5.6.2015, lk 73.
(2) ELT L 156, 19.6.2018, lk 43.
(3) Vt: https://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-11189-2017-INIT/en/pdf.


Kliimamuutused
PDF 177kWORD 60k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon kliimamuutuste kohta – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni kooskõlas Pariisi kokkuleppega (2019/2582(RSP))
P8_TA-PROV(2019)0217RC-B8-0195/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni 28. novembri 2018. aasta teatist „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)0773),

–  võttes arvesse komisjoni teatist toetavat analüüsi(1),

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli,

–  võttes arvesse Pariisi kokkulepet, otsust 1/CP.21, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärku (COP21) ning Kyoto protokolli osaliste koosolekuna toimiva konventsiooniosaliste konverentsi 11. istungjärku (CMP11), mis toimus 30. novembrist 11. detsembrini 2015 Prantsusmaal Pariisis,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 24. istungjärku (COP24), Kyoto protokolli osaliste koosoleku 14. istungjärku (CMP14) ja Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva osaliste konverentsi esimese istungjärgu kolmandat osa (CMA1.3), mis peeti 2.–14. detsembril 2018 Poolas Katowices,

–  võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

–  võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni Poolas Katowices toimuva 2018. aasta ÜRO kliimamuutuste konverentsi (COP24) kohta(2),

–  võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2018. aasta järeldusi,

–  võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) eriaruannet „Globaalne soojenemine 1,5 °C“, 5. hindamisaruannet (AR5) ja selle kokkuvõtvat aruannet,

–  võttes arvesse 27. novembril 2018. aastal vastu võetud ÜRO Keskkonnaprogrammi 9. aruannet heitkoguste erinevuse kohta,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

1.  väljendab heameelt komisjoni teatise „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ üle, milles rõhutatakse võimalusi ja probleeme, mida üleminek kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele Euroopa kodanike ja Euroopa majanduse jaoks kaasa toob, ning millega luuakse alus laiaulatuslikuks aruteluks ELi institutsioonide, riikide parlamentide, ettevõtlussektori, valitsusväliste organisatsioonide, linnade ja kogukondade ning kodanikega; toetab eesmärki saavutada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netonullheide ning nõuab tungivalt, et ka liikmesriigid toetaksid seda Euroopa tuleviku teemalise arutelu raames, mis toimub 2019. aasta mais Sibius ELi erakorralisel tippkohtumisel; kutsub liikmesriike üles võtma piisavalt ambitsioonikaid kohustusi, et see eesmärk saavutada;

2.  tunnistab, et kliimamuutustega kaasnevad tõsised riskid on meie kodanike üks keskseid muresid; peab tervitatavaks asjaolu, et inimesed üle Euroopa, eelkõige nooremad põlvkonnad, on muutunud kliimaalase õigluse eest väljaastumisel üha aktiivsemaks; väljendab heameelt selle üle, et need aktivistid kutsuvad üles seadma ambitsioonikamaid eesmärke ja kiirelt tegutsema, et 1,5 °C temperatuuritõusu piirangut mitte ületada; on veendunud, et riikide valitsused, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning EL peaksid neid üleskutseid arvesse võtma;

3.  rõhutab, et kliimamuutused mõjutavad Euroopa kodanikke juba praegu vahetult; rõhutab, et Euroopa Keskkonnaameti andmetel oli aastatel 2010–2016 äärmuslikest ilmastiku- ja kliimaoludest põhjustatud iga-aastane keskmine kahju liidus ligikaudu 12,8 miljardit eurot ning et kui edasisi meetmeid ei võeta, võivad kliimakahjud ELis ulatuda 2080. aastaks vähemalt 190 miljardi euroni, mis tähendab heaolu netovähenemist suurusjärgus 1,8 % liidu praegusest SKPst; rõhutab, et suurte heitkoguste stsenaariumi kohaselt võivad üleujutuste iga-aastased kulud ELis tõusta 2100. aastaks 1 triljoni euroni ning et ilmastikuga seotud loodusõnnetused võivad 2100. aastaks mõjutada praeguse 5 %ga võrreldes umbes kahte kolmandikku Euroopa kodanikest; rõhutab samuti, et Euroopa Keskkonnaameti andmetel kannatab 2030. aastaks 50 % ELi asustatud aladest tõsise veepuuduse all;

4.  rõhutab, et IPCC 1,5 °C käsitlev eriaruanne kujutab endast kõige põhjalikumat ja ajakohasemat teaduslikku hinnangut kliimamuutuste leevendamise stsenaariumitele kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

5.  rõhutab, et IPCC 1,5 °C käsitleva eriaruande kohaselt tähendab globaalse soojenemise piiramine 1,5 °Cga ilma selle ületamiseta või piiratud ületamisega, et kogu maailmas tuleb hiljemalt 2067. aastaks saavutada kasvuhoonegaaside netonullheide ning ülemaailmset kasvuhoonegaaside heitkogust tuleb vähendada 2030. aastaks maksimaalselt 27,4 gigatonni CO2-ekvivalendini (GtCO2eq) aastas; rõhutab, et neid märkusi arvesse võttes peab liit kui ülemaailmne liider ja selleks, et hoida üleilmne temperatuuri tõus 2100. aastaks suure tõenäosusega alla 1,5 °C, püüdma saavutada kasvuhoonegaaside netonullheite võimalikult kiiresti ja hiljemalt 2050. aastaks;

6.  väljendab muret ÜRO Keskkonnaprogrammi 2018. aasta aruande pärast heitkoguste erinevuse kohta, kus leitakse, et praegused tingimatud riiklikult kindlaksmääratud panused ületavad oluliselt Pariisi kokkuleppe soojenemispiirangut, mis on tunduvalt alla 2 °C, ja toovad selle asemel 2100. aastaks kaasa hinnangulise soojenemise 3,2 °C(3); rõhutab, et kõik ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osalised peavad tingimata oma kliimaeesmärke 2020. aastaks ajakohastama;

Sajandi keskpaigaks heiteneutraalsuse saavutamise Euroopa strateegia stsenaariumid

7.  usub, et Euroopa võib olla kliimaneutraalsuse suunas liikumisel teejuhiks, investeerides innovaatilistesse tehnoloogialahendustesse, suurendades kodanike osalust ja kooskõlastades tegevust sellistes olulistes valdkondades nagu energeetika, tööstuspoliitika ja teadusuuringud, tagades õiglaseks üleminekuks ühtlasi sotsiaalse õigluse;

8.  märgib, et strateegias esitatakse kaheksa stsenaariumit majanduslikuks, tehnoloogiliseks ja sotsiaalseks ümberkujundamiseks, mis on vajalik selleks, et liit saaks täita Pariisi kokkuleppe pikaajalist temperatuurieesmärki; märgib, et ainult kaks neist stsenaariumitest võimaldaksid liidul saavutada kasvuhoonegaaside netonullheite hiljemalt 2050. aastaks; rõhutab, et see nõuab kiiret tegutsemist ning märkimisväärseid jõupingutusi kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil ning ka kõigi valitsusväliste osaliste kaasamist; tuletab meelde liikmesriikide kohustust võtta vastu riiklikud pikaajalised strateegiad, nagu on sätestatud energialiidu juhtimise määruses; kutsub seetõttu liikmesriike üles kehtestama selged lühi- ja pikaajalised eesmärgid ja poliitikameetmed, mis on kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega, ning pakkuma netonullheite stsenaariumitele investeeringutoetust;

9.  rõhutab, et strateegias esitatud esimest liiki stsenaariumite eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks vaid ligikaudu 80 % võrreldes 1990. aasta tasemega; märgib murega, et selline eesmärk tähendab globaalse soojenemise hoidmist vaevu alla 2 °C ega ole seetõttu kooskõlas Pariisi eesmärgiga hoida see tunduvalt alla 2 °C ega kaugema sihiga hoida see alla 1,5 °C;

10.  juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni hinnangute kohaselt peaks ELi SKP kasvama nullheite stsenaariumite kohaselt rohkem kui stsenaariumite puhul, kus heidet vähendataks vähem, kusjuures mõju jaotub ELis mõlemal juhul ebaühtlaselt, mis on tingitud liikmesriikide vahelistest erinevustest, muu hulgas seoses SKPga elaniku kohta ja energiaallikate jaotuse CO2-mahukusega; on seisukohal, et tegevusetus oleks kõige kulukam stsenaarium ja selle tagajärjeks poleks mitte ainult SKP märkimisväärne kahanemine Euroopas, vaid see suurendaks ka liikmesriikide ja piirkondade vahelist ja sisest majanduslikku ebavõrdsust, sest tegevusetuse tagajärjed tabavad ühtesid eeldatavasti valusamalt kui teisi;

11.  märgib murega, et EL sõltub praegu ligikaudu 55 % ulatuses imporditavast energiast; rõhutab, et netonullheite stsenaariumi korral väheneks sõltuvus 2050. aastaks 20 %ni, mis avaldaks positiivset mõju ELi kaubandusbilansile ja geopoliitilisele positsioonile; märgib, et fossiilkütuste impordi kulude kumulatiivne sääst aastatel 2031–2050 oleks ligikaudu 2–3 triljonit eurot, mida oleks võimalik kulutada Euroopa kodanike muudele prioriteetidele;

12.  väljendab heameelt kahe stsenaariumi lisamise üle, mille eesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside netonullheide 2050. aastaks, ja komisjoni toetuse üle neile, ning leiab, et sajandi keskpaiga eesmärk on ainsana kooskõlas Pariisi kokkuleppe raames võetud liidu kohustustega; peab kahetsusväärseks asjaolu, et strateegias ei kaalutud ühtegi kasvuhoonegaaside netonullheite enne 2050. aastat saavutamise stsenaariumit;

13.  märgib, et strateegias väljapakutud stsenaariumid hõlmavad mitme süsinikdioksiidi kõrvaldamise tehnoloogia kasutamist, sealhulgas süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise (CCS) või süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise (CCU) ja otse õhust kogumise abil, mida ei ole veel laiaulatuslikult kasutusele võetud; on siiski seisukohal, et ELi netonullheite strateegias tuleks seada esikohale heitkoguste otsene vähendamine ning meetmed ELi looduslike neeldajate ja reservuaaride säilitamiseks ja tugevdamiseks ning et selle eesmärk peaks olema süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiate kasutamine üksnes juhul, kui otsene heite vähendamine ei ole võimalik; on veendunud, et 2030. aastaks tuleb võtta täiendavaid meetmeid, kui liit tahab vältida toetumist sellistele süsiniku kõrvaldamise tehnoloogiatele, mis ohustaksid tõsiselt ökosüsteeme, bioloogilist mitmekesisust ja toiduga kindlustatust, nagu on kinnitatud ka IPCC 1,5 °C käsitlevas eriaruandes;

Kliimamuutuste sotsiaalsed aspektid ja õiglane üleminek

14.  väljendab heameelt komisjoni hinnangu üle, et netonullheide on võimalik ilma reaalse töökohtade kaotuseta, ning võtab rahuloluga teadmiseks energiamahukas tööstuses toimuva ülemineku üksikasjaliku hindamise; rõhutab järeldust, et kui seda tehakse hästi ning kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja kodanikke asjakohaselt toetades, võib õiglane üleminek kasvuhoonegaaside netonullheitele luua liidus töökohti – tööhõive kogu majanduses suureneb netonullheite stsenaariumi puhul 2050. aastaks 2,1 miljoni täiendava töökoha võrra, võrreldes heitkoguste 80 % vähendamise stsenaariumiga, mille puhul loodaks 1,3 miljonit täiendavat töökohta; on seetõttu seisukohal, et komisjon peaks ELi oskuste ülevaate raames välja töötama uuendatud oskuste auditi koos piirkondlike andmetega oskuste vajaduse kohta kliimaneutraalses Euroopas, et toetada kõige haavatavamaid piirkondi, sektoreid ja inimesi ümberõppel tulevikukindlate ja kvaliteetsete töökohtade jaoks nendessamades piirkondades;

15.  rõhutab mitmeid kliimaneutraalse ühiskonnaga kaasnevaid hüvesid rahvatervisele, sealhulgas hoolduskulude kokkuhoiu ja kergema koormuse näol kindlustus- ja riiklikele tervishoiusüsteemidele, samuti Euroopa kodanike üldisele heaolule tänu suuremale bioloogilisele mitmekesisusele, õhusaaste vähenemisele ja väiksemale kokkupuutele saasteainetega; märgib, et sellise stsenaariumi kohaselt väheneksid tervisekahjud aastas ligikaudu 200 miljardi euro võrra;

16.  rõhutab, kui oluline on luua õiglase ülemineku fond, eriti CO2-heite vähendamisest kõige rohkem mõjutatud piirkondade jaoks, nagu kaevanduspiirkonnad, koos sotsiaalse mõju üldise arvessevõtmisega olemasoleva kliimameetmete rahastamise puhul; rõhutab sellega seoses, et pikaajaline strateegia vajab üldsuse laialdast heakskiitu, võttes arvesse mõnes sektoris vajalikke muutusi;

17.  rõhutab, et teatavates ELi piirkondades, nagu söepiirkonnad, oleks vaja puhtale energiale üleminekuks rohkem meetmeid ja suuremaid jõupingutusi; kordab sellega seoses oma üleskutset eraldada uuele energiasüsteemi õiglase ümberkujundamise fondile 4,8 miljardit eurot, mis lisatakse mitmeaastasesse finantsraamistikku 2021–2027, et toetada töötajaid ja kogukondi piirkondades, mida selline üleminek kahjulikult mõjutab;

18.  rõhutab vajadust ennetava lähenemisviisi järele, et tagada ELi kodanike jaoks õiglane üleminek ja toetada piirkondi, mida CO2-heite vähendamine kõige rohkem mõjutab; on veendunud, et kliimamuutustega seotud üleminek Euroopas peab olema ökoloogiliselt, majanduslikult ja sotsiaalselt kestlik; rõhutab, et kõigi kodanike poliitilise heakskiidu tagamiseks on oluline võtta arvesse kliimapoliitika ja CO2-heite vähendamise poliitika ümberjaotavat mõju, eriti väikese sissetulekuga inimestele; on seetõttu seisukohal, et ELi ja liikmesriikide kliimapoliitikas tuleks täiel määral arvesse võtta sotsiaalset mõju, et tagada Euroopas sotsiaalne ja ökoloogiline ümberkujundamine; rõhutab sellega seoses, et kaasavate protsesside alusel ning tihedas koostöös kohalike ja piirkondlike ametiasutuste, ametiühingute, haridusasutuste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja erasektoriga tuleb kõikidel tasanditel kavandada kohandatud ja piisavalt rahastatud strateegiad, et tagada kõigile Euroopa kodanikele selles üleminekus võrdsed ja õiglased võimalused;

19.  tuletab meelde, et umbes 50–125 miljonit Euroopa kodanikku ähvardab praegu energiaostuvõimetuse risk(4); rõhutab, et energiasüsteemi ümberkujundamisel võib olla ebaproportsionaalne mõju väikese sissetulekuga inimestele ja see võib energiaostuvõimetust veelgi suurendada; kutsub liikmesriike üles hindama energiaostuvõimetute majapidamiste arvu oma lõimitud riiklikes energia- ja kliimakavades ning võtma vajaduse korral järelmeetmeid, nagu nõutakse energialiidu juhtimise määruses; kutsub liikmesriike üles võtma tulevikku suunatud meetmeid, et tagada energiasüsteemi õiglane ümberkujundamine ja kõigi ELi kodanike juurdepääs energiale;

20.  usub, et noored on sotsiaalselt ja keskkonna-alaselt üha teadlikumad, mis võib muuta meie ühiskonnad tulevikus kliimamuutustele vastupanuvõimeliseks, ning et noorte harimine on üks tõhusamaid viise võidelda kliimamuutuste vastu; rõhutab vajadust kaasata aktiivselt nooremaid põlvkondi, et sõlmida rahvusvahelisi, kultuuride- ja põlvkondadevahelisi suhteid, mille põhjal algatada kultuurilisi muutusi, mis toetavad ülemaailmseid jõupingutusi kestlikuma tuleviku nimel;

Vahe-eesmärgid

21.  tunnistab, et 2020–2030 on äärmiselt oluline aastakümme, kui EL soovib saavutada netonullheite 2050. aastaks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama jõulist keskpika ajavahemiku eesmärki aastaks 2030, et tagada investeeringute piisav stabiilsus turul, rakendada täiel määral tehnoloogilise innovatsiooni võimalusi ja suurendada Euroopa ettevõtete väljavaateid saada vähese heitega tootmises üleilmseks turuliidriks;

22.  rõhutab, et selleks, et saavutada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netonullheide kõige kulutasuvamal viisil, tuleb püstitada 2030. aastaks ambitsioonikamad eesmärgid ja viia need kooskõlla 2050. aastaks netonullheite saavutamise stsenaariumitega; peab ülimalt tähtsaks, et liit annaks hiljemalt septembris 2019 New Yorgis toimuval ÜRO kliimatippkohtumisel selgelt märku, et on valmis oma panust Pariisi kokkuleppesse uuesti läbi vaatama;

23.  toetab liidu riiklikult kindlaksmääratud panuse ajakohastamist; kogu majandust hõlmava eesmärgiga vähendada liidusisest kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastaks 55 % võrreldes 1990. aasta tasemetega; kutsub seetõttu ELi liidreid üles toetama liidu riiklikult kindlaksmääratud panuse vastavat suurendamist 2019. aasta mais Sibius toimuval ELi erakorralisel tippkohtumisel, pidades silmas 2019. aasta septembris toimuvat ÜRO kliimatippkohtumist;

24.  leiab, et komisjon peaks hiljemalt 2022.–2024. aastal oma 2030. aasta kliimapaketi ja muude asjakohaste õigusaktide läbivaatamisel esitama seadusandlikud ettepanekud, et suurendada eesmärke kooskõlas ajakohastatud riiklikult kindlaksmääratud panuste ja netonullheite eesmärgiga; on veendunud, et kui 2030. aastaks ei seata piisavaid eesmärke, piirab see tulevasi võimalusi ja võib näiteks piirata teatavate CO2-heite kulutõhusa vähendamise variantide kättesaadavust; peab neid läbivaatamisi oluliseks nurgakiviks ELi võetud kliimakohustuste täitmise tagamisel;

25.  on veendunud, et turgude suurema stabiilsuse tagamiseks oleks ELil kasulik kehtestada 2040. aastaks veel üks heite vähendamise vahe-eesmärk, et suurendada stabiilsust ja tagada pikaajalise 2050. aasta eesmärgi täitmine;

26.  on arvamusel, et ELi netonullheite strateegias tuleks lähtuda iga viie aasta tagant tehtavast ülemaailmsest kokkuvõttest, nagu on sätestatud Pariisi kokkuleppes, ning võtta arvesse tehnoloogia ja ühiskonna arengut ning valitsusväliste osaliste ja Euroopa Parlamendi panust;

Valdkondlikud panused

27.  rõhutab, et netoheide tuleb vähendada nullilähedaseks kõigis majandussektorites ja kõik valdkonnad peaksid ühistele heite vähendamise pingutustele kaasa aitama; palub komisjonil seepärast töötada välja kõigi sektorite kliimaneutraalsuse stsenaariumid; rõhutab sellega seoses põhimõtte „saastaja maksab“ tähtsust;

28.  rõhutab eri poliitikavaldkondades vastu võetud mitmesuguste kliimapoliitika meetmete ja õigusaktide tähtsust, kuid hoiatab, et hajutatud lähenemisviis võib tekitada vastuolusid ega võimalda ELil jõuda 2050. aastaks kasvuhoonegaaside netonullheitega majanduseni; on veendunud, et vaja on terviklikku lähenemisviisi;

29.  palub komisjonil uurida võimalust CO2-heite maksustamise ja energia hinnakujunduse ühtlustamiseks ELis, et toetada üleminekut netonullheitega majandusele, eelkõige sektorites, mida ELi heitkogustega kauplemise süsteem (HKS) ei hõlma; palub komisjonil uurida, milline oleks parim võimalik viis raskete olukordade vältimiseks, ning toonitab, et kodanike üldine koormus ei tohiks suureneda;

30.  võtab teadmiseks enamikus IPCC 1,5 °C käsitleva eriaruande 1,5 °C stsenaariumitest süsinikdioksiidi kogumisele ja säilitamisele omistatud rolli; rõhutab, et EL peab selles valdkonnas püüdlema kõrgemate eesmärkide poole; võtab samuti teadmiseks liikmesriikide seatud eesmärgid energiatehnoloogia strateegilise kava (SET-kava) raames, et võtta 2020. aastatel Euroopa energia- ja tööstussektoris kasutusele tööstuslik süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine; peab vajalikuks suurendada keskkonnaohutut süsinikdioksiidi kogumist ja kasutamist ning kogumist ja säilitamist tööstusprotsessides, et saavutada heite vältimise või CO2 püsiva säilitamise teel netoheite vähenemine; märgib murelikult, et paljud süsinikdioksiidi kogumise ja kasutamise tehnoloogiad ei võimalda veel heitkoguste püsivat vähendamist; palub seetõttu komisjonil välja töötada tehnilised kriteeriumid, mis tagavad üksnes selliste tehnoloogiate toetamise, mis annavad kontrollitavaid tulemusi;

31.  juhib tähelepanu sellele, et strateegias kinnitatakse, et transpordisektoris jätkub endiselt kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemine ning et praegusest poliitikast ei piisa, et transpordisektori CO2-heide 2050. aastaks nulli viia; rõhutab, kui tähtis on tagada üleminek lennutranspordilt raudteetranspordile, sealhulgas koostalitlusvõimelise ELi-sisese raudteevõrgu kiire valmisehitamise ja tõhustatud investeeringute kaasamise kaudu, samuti võtta suund ühistranspordile ja jagatud liikuvusele; märgib, et maanteetransport tekitab umbes viiendiku ELi CO2 koguheitest; kutsub seetõttu liikmesriike ja komisjoni üles võtma otsustavaid meetmeid, et võimaldada kõigi liikmesriikide tarbijatele juurdepääsu heiteta ja vähese heitega sõidukitele, samas vältides madala sissetulekuga liikmesriikides vanade ja väga saastavate sõidukite kasutamise suurenemist; rõhutab ühtlasi aruka tehnoloogia, näiteks aruka laadimistaristu tähtsust koostoime loomisel transpordi elektrifitseerimise ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu vahel;

32.  rõhutab, et kogu ELi majanduse kliimaneutraalsuse saavutamiseks peavad sellesse oma panuse andma kõik sektorid, sealhulgas rahvusvaheline lennundus ja laevandus; märgib komisjoni analüüsi põhjal, et Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni praegused ülemaailmsed eesmärgid ja kavandatud meetmed, isegi kui neid täielikult rakendada, ei ole vajalikuks heitkoguste vähendamiseks piisavad ning et tuleb võtta olulisi lisameetmeid, mis on kooskõlas netonullheite saavutamise kogu majandust hõlmava eesmärgiga; rõhutab, et nendes sektorites on vaja investeerida heiteta ja vähese CO2-heitega tehnoloogiatesse ja kütustesse; kutsub komisjoni üles rakendama nendes sektorites põhimõtet „saastaja maksab“; tuletab meelde, et prognooside kohaselt suureneb rahvusvahelisest laevandusest tulenev kasvuhoonegaaside heide 2050. aastaks lausa 250 %; väljendab heameelt asjaolu üle, et rahvusvaheline laevandussektor on seadnud endale kasvuhoonegaaside heite absoluutse vähendamise eesmärgi; märgib murega, et selle eesmärgi teisendamisel lühiajalisteks ja keskmise tähtajaga meetmeteks ning muudeks konkreetseteks meetmeteks ei ole tehtud edusamme; märgib, et eri transpordiliikide koormus on erinev; nõuab, et suurenevaid HKS-tulusid kasutataks keskkonnasõbralike transpordiliikide, näiteks busside või raudtee edendamiseks;

33.  märgib, et ligikaudu 60 % maakera atmosfääri eralduvast metaanist pärineb allikatest nagu põllumajandus, prügilad ja reovesi ning fossiilkütuste tootmine ja torutransport; tuletab meelde, et metaan on tugevatoimeline kasvuhoonegaas, mille globaalse soojendamise potentsiaal 100 aasta jooksul on 28 korda suurem kui CO2 puhul(5); kordab oma üleskutset, et komisjon uuriks võimalikult peatselt poliitilisi valikuid metaaniheite probleemi kiireks lahendamiseks liidu strateegilises plaanis metaani kohta ning esitaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule vastavad seadusandlikud ettepanekud;

34.  rõhutab, et põllumajandusest saab 2050. aastaks üks peamisi ELi kasvuhoonegaaside allesjäänud heite allikaid, eelkõige metaani ja dilämmastikoksiidi heite tõttu; rõhutab põllumajandussektori potentsiaali kliimamuutustega seotud probleemide lahendamisel, näiteks ökoloogiliste ja tehnoloogiliste uuenduste ning süsiniku sidumise kaudu mullas; nõuab sellist ühist põllumajanduspoliitikat, mis aitaks vähendada kasvuhoonegaaside heidet kooskõlas üleminekuga kliimaneutraalsele majandusele; kutsub komisjoni üles tagama, et põllumajanduspoliitika, eelkõige ELi ja riiklikud vahendid, oleksid kooskõlas Pariisi kokkuleppe eesmärkidega;

35.  rõhutab vajadust lõimida kliimaeesmärgid kõigisse ELi poliitikavaldkondadesse, sealhulgas kaubanduspoliitikasse; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kõigi ELi allkirjastatud kaubanduslepingute täieliku kooskõla Pariisi kokkuleppega, sest nii mitte ainult ei tõhustata ülemaailmset kliimamuutuste vastast tegevust, vaid tagatakse ka asjaomastele sektoritele võrdsed tingimused;

36.  toetab aktiivset ja kestlikku riigi tasandi metsamajandust koos konkreetsete vahenditega ELi tõhusa ja kestliku biomajanduse edendamiseks, arvestades metsade suurt potentsiaali võimendada Euroopa kliimapüüdlusi (CO2 sidumise, säilitamise ja asendamise kaudu) ning saavutada 2050. aastaks nullheite eesmärk; tunnistab vajadust kohaneda kliimamuutustega ning peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja ökosüsteemi teenuste halvenemine ELis aastaks 2020 ning töötada välja tõenditepõhine poliitika, mis aitab rakendada ja rahastada ELi bioloogilise mitmekesisuse kaitsemeetmeid;

37.  rõhutab asjaolu, et pinnases on seotud rohkem süsinikku kui biosfääris ja atmosfääris kokku; rõhutab seetõttu, kui tähtis on peatada ELis mulla degradatsioon ja tagada ELi ühised meetmed, et säilitada ja parandada pinnase kvaliteeti ja süsiniku sidumise võimet;

Energiapoliitika

38.  rõhutab energiatõhususe panust tarnekindlusesse, majanduse konkurentsivõimesse, keskkonnakaitsesse, energiaarvete vähendamisse ja kodude kvaliteedi parandamisse; kinnitab energiatõhususe olulist rolli ärivõimaluste ja töökohtade loomisel ning selle ülemaailmset ja piirkondlikku kasu; tuletab sellega seoses meelde energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte kehtestamist energialiidu juhtimist käsitleva määruse alusel ning et seda tuleks kogu energiaahelas täiel määral kulutõhusalt ära kasutada ning 2050. aasta netonullheite eesmärgi saavutamise stsenaariumi alusena arvesse võtta;

39.  rõhutab, et kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele üleminekus on keskne roll energial; tuletab meelde, et liit on viimastel kümnenditel suutnud edukalt lahutada majanduskasvu kasvuhoonegaaside heitkoguste kasvust ning on heitkoguseid vähendanud, eelkõige energiatõhususe ja taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu abil; rõhutab, et puhtale energiale üleminek peaks jätkuma, et ergutada Euroopa majanduse ajakohastamist, edendada jätkusuutlikku majanduskasvu ning pakkuda Euroopa kodanikele ühiskondlikke ja keskkonnaalaseid hüvesid;

40.  on veendunud, et ELi juhtpositsioon taastuvenergia ja energiatõhususe valdkonnas näitab ülejäänud maailmale, et puhtale energiale üleminek on võimalik ja kasulik ka laiemalt kui ainult kliimamuutuste vastu võitlemise seisukohast;

41.  märgib, et kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele üleminek nõuab praeguse tasemega võrreldes märkimisväärseid lisainvesteeringuid ELi energiasüsteemi ja sellega seotud taristusse, suurusjärgus 175–290 miljardit eurot aastas;

42.  rõhutab, et kuna lähtetasemed on energiasüsteemi ümberkujundamisel erinevad, võivad kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ja ELis kliimaneutraalsuse saavutamiseks vajalikud jõupingutused jaotuda ELis ebaühtlaselt;

43.  kutsub liikmesriike üles rakendama viivitamata puhta energia paketti; tuletab meelde, et liikmesriikidel on pädevus otsustada ELi kliima- ja energiapoliitika raamistikus oma energiaallikate jaotuse üle ise;

44.  nõuab väga energiatõhusat ja taastuvenergial põhinevat energiasüsteemi ning palub komisjonil ja liikmesriikidel võtta seoses sellega kõik vajalikud meetmed, kuna see omab ülekanduvat mõju kõigile majandussektoritele; rõhutab, et kõik komisjoni esitatud stsenaariumid eeldavad fossiilkütuste järsku vähendamist ja taastuvate energiaallikate kiiret kasvu;

45.  rõhutab, et ökodisaini direktiiv(6) on ELi kliimaeesmärkide saavutamisele oluliselt kaasa aidanud, vähendades kasvuhoonegaaside heidet aastas 320 tonni CO2-ekvivalendi võrra, ning prognoositakse, et 2020. aastaks säästavad ELi tarbijad selle direktiivi tulemusena igal aastal kuni 112 miljardit eurot, s.o 490 eurot majapidamise kohta; nõuab, et ökodisaini direktiivi raames reguleeritaks täiendavaid tooteid, sealhulgas tahvelarvuteid ja nutitelefone, ning et kehtivaid standardeid ajakohastataks, et arvestada tehnoloogia arengut;

46.  rõhutab vajadust tagada Euroopa energiaturu edasine integreerimine, et kõige tõhusamal viisil vähendada energiasektori CO2-heidet, soodustada investeeringuid, mis võimaldavad saavutada kõige suurema taastuvenergia tootmise, ja ergutada kodanike aktiivset osalemist, et kiirendada energiasüsteemi ümberkujundamist CO2-neutraalse ja kestliku majanduse saavutamiseks; peab väga oluliseks suurendada liikmesriikide omavahelist ühendatust ja toetada rohkem piiriüleseid toetuskavu;

47.  märgib, et ELi ehitussektori arvele langeb praegu 40 % energia lõpptarbimisest Euroopas ja 36 % CO2 heitkogustest(7); nõuab sektori energiasäästu ja CO2-jalajälje vähendamise potentsiaali ärakasutamist kooskõlas hoonete energiatõhususe direktiivis(8) seatud eesmärkidega saavutada 2050. aastaks ülimalt energiatõhus ja vähese CO2-heitega hoonefond; rõhutab, et hoonete energiatarbimise tõhusamaks muutmisel on märkimisväärne potentsiaal aidata veelgi vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid Euroopas; leiab ühtlasi, et täielikult taastuvatest energiaallikatest varustatavate madalenergiahoonete ehitamine on Pariisi kokkuleppe ja ELi majanduskasvu, kohalike töökohtade ja kodanike elutingimuste parandamise tegevuskava vältimatu eeltingimus;

48.  palub kõigil valitsemistasanditel, nii riiklikul, piirkondlikul kui ka kohalikul, võtta kasutusele meetmed, millega ergutada kodanike osalemist energiasüsteemi ümberkujundamises ja soodustada parimate tavade vahetamist; rõhutab, et üleminekul kasvuhoonegaaside netonullheitele on äärmiselt oluline kaasata energiasüsteemi ka kodanikud, kasutades selleks taastuvenergia detsentraliseeritud tootmist oma tarbeks, energia salvestamist ning osalemist tarbimiskajas ja energiatõhususe süsteemides; nõuab seetõttu, et kodanike aktiivne osalus integreeritaks täies ulatuses eelmainitud tegevuskavadesse, eriti nõudluse osas;

Tööstuspoliitika

49.  leiab, et majanduslik jõukus, tööstuse ülemaailmne konkurentsivõime ja kliimapoliitika tugevdavad üksteist vastastikku; kordab, et üleminek kasvuhoonegaaside netonullheitega majandusele tähendab ELi jaoks nii probleeme kui ka võimalusi, ning selleks, et ergutada majanduskasvu ja tugevdada konkurentsivõimet, edendada tulevasi oskusi ja luua miljoneid töökohti, näiteks kasvavas ringmajanduses ja biomajanduses, on vaja investeeringuid tööstusinnovatsiooni, sealhulgas digitaaltehnoloogiasse, ja puhtasse tehnoloogiasse;

50.  rõhutab, et stabiilne ja prognoositav kliima- ja energiapoliitika raamistik on väga oluline selleks, et tagada hädavajalik investorite usaldus ja võimaldada Euroopa tööstusel teha Euroopas pikaajalisi investeeringuid käsitlevaid otsuseid, kuna enamiku tööstusrajatiste eluiga on pikem kui 20 aastat;

51.  tõstab esile energiamahukate tööstusharude rolli ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste pikaajalise vähendamise saavutamisel; on seisukohal, et ELi vähese CO2-heitega tööstuse juhtpositsiooni ja tööstusliku tootmise säilitamine ELis, Euroopa tööstuse konkurentsivõime kaitsmine, fossiilkütustest sõltuvuse ja fossiilkütuste muutlikest ja tõusvatest impordihindadest tulenevate riskide vähendamine ning süsinikdioksiidi lekke ohu vältimine nõuab arukaid ja sihipäraseid poliitikaraamistikke; palub komisjonil esitada energiamahukate tööstusharude jaoks uus ja lõimitud ELi tööstuse kliimastrateegia, et toetada üleminekut konkurentsivõimelisele ja netonullheitega rasketööstusele;

52.  palub komisjonil töötada välja tööstusstrateegia, mis sisaldaks meetmeid, mis võimaldavad Euroopa tööstusel ülemaailmselt võrdsetel tingimustel konkureerida; on seisukohal, et selle poliitika raames tuleks komisjonil uurida olemasolevaid süsinikdioksiidi lekke meetmeid asendavate, kohandavate või täiendavate lisameetmete tõhusust ja kooskõla Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega, et kaitsta toodete impordi tõttu süsinikdioksiidi lekke ohus olevaid tööstusharusid;

53.  märgib, et mitmed esilekerkivad turud on omandamas olulist rolli ülemaailmse turu vajaduste täitmisel üleminekul netonullheitega majandusele, näiteks heitevaba transpordi ja taastuvenergia valdkonnas; rõhutab, et EL peab jääma juhtivaks jõuks keskkonnasäästliku innovatsiooni ja rohelisse tehnoloogiasse tehtavate investeeringute alal;

54.  märgib, et komisjoni 2018. aasta aruandes Euroopa energiahindade ja -kulude kohta (COM(2019)0001)(9) rõhutatakse muutlike ja tõusvate fossiilkütuste hindade jätkuvalt suurt mõju ELi majandusele ning seda, et eeldatavasti fossiilkütustest elektrienergia tootmise kulud edaspidi kasvavad, samas kui taastuvenergia tootmise kulud kahanevad; rõhutab, et ELi energiaimpordi kulutused suurenesid 2017. aastal 26 %, ulatudes 266 miljardi euroni, mis oli peamiselt tingitud naftahinna tõusust; märgib ka aruandes toodud hinnangut, et naftahinna tõus on negatiivselt mõjutanud ELi majanduskasvu (-0,4 % SKPst 2017. aastal) ja inflatsiooni (+ 0.6);

Teadusuuringud ja innovatsioon

55.  rõhutab, et liidu ja liikmesriikide teadus- ja innovatsiooniprogrammid on väga olulised, et toetada Euroopa Liitu juhtrollis, mille ta on võitluses kliimamuutuste vastu endale võtnud, ning on veendunud, et kliimamuutuse küsimused peaksid olema piisaval määral integreeritud teadus- ja innovatsiooniprogrammide ettevalmistamisse ja rakendamisse;

56.  on seisukohal, et järgmise kahe kümnendi jooksul on vaja teha märkimisväärseid jõupingutusi teadusuuringute ja innovatsiooni vallas, et muuta heiteta ja vähese CO2-heitega lahendused kõigile kättesaadavaks ning sotsiaalselt ja majanduslikult elujõuliseks ning leida uusi lahendusi kasvuhoonegaaside netonullheitega majanduseni jõudmiseks;

57.  rõhutab oma seisukohta, et programmi „Euroopa horisont“ kuludest tuleb vähemalt 35 % suunata kliimaeesmärkide saavutamisse, vastavalt vajadusele ja osana liidu üldisest eesmärgist kliimaküsimused peavoolustada;

Rahastamine

58.  nõuab ELi HKSi innovatsioonifondi kiiret rakendamist ja esimese projektikonkursi alustamist 2019. aastal, et suurendada investeeringuid vähese CO2-heitega tööstusliku läbimurdetehnoloogia demonstreerimisse paljudes sektorites ja mitte ainult elektri tootmises, vaid ka kaugkütte ja tööstusprotsesside valdkonnas; nõuab, et 2021.–2027. aasta mitmeaastane finantsraamistik ja selle programmid oleksid täielikult kooskõlas Pariisi kokkuleppega;

59.  leiab, et netonullheite saavutamiseks hiljemalt 2050. aastaks tuleb liidus kaasata märkimisväärselt erainvesteeringuid; on veendunud, et see nõuab pikaajalist planeerimist ning regulatiivset stabiilsust ja prognoositavust investorite jaoks ja seega ka piisavat arvessevõtmist tulevastes ELi õigusaktides; rõhutab seetõttu, et esikohale tuleks seada 2018. aasta märtsis vastu võetud kestliku rahanduse tegevuskava rakendamine;

60.  on seisukohal, et mitmeaastasesse finantsraamistikku 2021–2027 tuleks enne selle vastuvõtmist hinnata, pidades silmas eesmärki jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalse majanduseni, ning et tuleks välja töötada standardtest selle tagamiseks, et ELi eelarvekulutused oleksid kliimamuutustele vastupanuvõimelised;

61.  peab kahetsusväärseks, et fossiilkütuste toetused endiselt suurenevad ja ulatuvad ligikaudu 55 miljardit euroni aastas(10); nõuab, et EL ja liikmesriigid alustaksid kohe kõigi liidu ja riiklike fossiilkütuste toetuste järkjärgulist kaotamist;

62.  rõhutab, kui oluline on, et üleminek CO2-neutraalsele majandusele toimuks õiglaselt, ja palub liikmesriikidel võtta kasutusele asjakohane poliitika ja asjakohased investeeringud; rõhutab, et ELi võiks vajaduse korral anda täiendavat toetust ka asjakohastest fondidest;

Tarbijate ja ringmajanduse roll

63.  rõhutab käitumise muutumise olulist mõju kasvuhoonegaaside heite vähendamisel; palub komisjonil võimalikult peatselt kaaluda poliitilisi võimalusi, sealhulgas keskkonnaga seotud maksustamist, et saavutada muutus käitumismallides; rõhutab altpoolt tulevate algatuste, näiteks linnapeade pakti tähtsust käitumismallide muutmisel;

64.  rõhutab, et väga suur osa energiakasutusest ja seega ka kasvuhoonegaaside heitest on otseselt seotud ressursside omandamise, töötlemise, transpordi, muundamise, kasutamise ja jaotamisega; rõhutab, et ressursside haldamise ahela igas etapis on võimalik saavutada märkimisväärset säästu; rõhutab seetõttu, et ressursside tootlikkuse suurendamine tõhususe suurendamise ja ressursside kokkuhoiu teel, rakendades korduskasutamist, ringlussevõttu ja ümbertöötlemist, võib oluliselt vähendada nii ressursside tarbimist kui ka kasvuhoonegaaside heitkoguseid, parandades samas konkurentsivõimet ning luues ärivõimalusi ja töökohti; rõhutab ringmajanduse meetmete kulutõhusust; rõhutab, et täiustatud ressursitõhusus ja ringmajandus ning ringmajandusel põhinev tootedisain aitavad kaasa tootmise ja tarbimismudelite muutumisele ning vähendavad jäätmekoguseid;

65.  rõhutab tootepoliitika, näiteks keskkonnahoidlike riigihangete ja ökodisaini tähtsust, mis võib oluliselt suurendada energiasäästu ja vähendada toodete CO2-jalajälge, parandades samal ajal kasutatud materjalide jalajälge ja üldist keskkonnamõju; rõhutab vajadust kehtestada ELi ökodisaini standardite raames ka ringmajanduse nõuded ja laiendada praegust ökodisaini metoodikat peale energiakasutamisega seotud toodete ka muudele tootekategooriatele;

66.  on seisukohal, et tuleb jätkata tööd usaldusväärse mudeli väljatöötamiseks, mis võimaldaks mõõta tarbimise mõju kliimamuutustele; võtab teadmiseks komisjoni analüüsi järelduse, mille kohaselt ELi jõupingutustele tootmisel tekkivate heitkoguste vähendamiseks mõjub mõnevõrra tühistavalt suurema CO2-jalajäljega kaupade import, kuid et tänu suurenenud kaubavoole ja oma ekspordi paremale CO2-tõhususele on EL aidanud oluliselt vähendada heitkoguseid teistes riikides;

EL ja ülemaailmsed kliimameetmed

67.  rõhutab ulatuslikumate algatuste ja pideva dialoogi olulisust asjaomastel rahvusvahelistel foorumitel ning tulemusliku kliimadiplomaatia tähtsust, eesmärgiga kannustada sarnaseid poliitilisi otsuseid kliimaalaste eesmärkide suurendamiseks ka teistes piirkondades ja kolmandates riikides; nõuab, et EL suurendaks oma kliimameetmete rahastamist ja töötaks aktiivselt selle nimel, et ergutada liikmesriike suurendama kliimaabi kolmandatele riikidele (pigem arenguabi kui laenudena), mis peaks täiendama ülemeremaadele antavat arenguabi ja mida ei tohiks arvestada kaks korda – nii arenguabina kui ka abina kliimameetmete rahastamiseks;

68.  rõhutab, et 2019. aasta septembris toimuv ÜRO kliimatippkohtumine on riigijuhtidele just paras aeg, et teatada oluliselt suurematest riiklikult kindlaksmääratud panustest; on seisukohal, et EL peaks oma seisukoha riiklikult kindlaksmääratud panuste ajakohastamise kohta võtma vastu piisavalt varakult, et tulla tippkohtumisele hästi ettevalmistatult ja tihedas koostöös ulatuslikumaid kliimaeesmärke toetavate konventsiooniosaliste rahvusvahelise koalitsiooniga;

69.  rõhutab, kui suurt kasu annaks ELi ja kolmandate riikide poliitikameetmete koostoime tugevdamine, eelkõige seoses CO2-heite maksustamise mehhanismidega; kutsub komisjoni üles jätkama ja tugevdama koostööd ja toetust CO2-heite maksustamise mehhanismide väljatöötamisel väljaspool Euroopat, et saavutada suurem heitkoguste vähendamine ja võrdsemad tingimused kogu maailmas; rõhutab keskkonnakaitsemeetmete kehtestamise olulisust, et tagada kasvuhoonegaaside tegelik ja täiendav vähendamine; kutsub seetõttu komisjoni üles toetama rangeid ja tugevaid rahvusvahelisi eeskirju, et hoida ära lüngad ja topeltarvestamine heitkoguste vähendamise arvestamisel;

o
o   o

70.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) https://ec.europa.eu/clima/sites/clima/files/docs/pages/com_2018_733_analysis_in_support_en_0.pdf.
(2) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0430.
(3) ÜRO Keskkonnaprogramm, „Emissions Gap Report 2018“ (2018. aasta aruanne heitkoguste erinevuse kohta), lk 10.
(4) http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/563472/IPOL_STU(2015)563472_EN.pdf.
(5) Van Dingenen, R., Crippa, M., Maenhout, G., Guizzardi, D., Dentener, F., Metaani heitkoguste ülemaailmsed suundumused ja nende mõju osoonikontsentratsioonile, EUR 29394 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2018, ISBN 978-92-79-96550-0, doi:10.2760/820175, JRC113210.
(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).
(7) https://ec.europa.eu/energy/en/topics/energy-efficiency/buildings.
(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/844, millega muudetakse direktiivi 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27/EL energiatõhususe kohta ning selle nõudeid tervisliku sisekeskkonna saavutamiseks (ELT L 156, 19.6.2018, lk 75).
(9) https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?qid=1548155579433&uri=CELEX:52019DC0001.
(10) Euroopa energiahinnad ja -kulud, lk 10–11.


Euroopa Valuutafondi loomine
PDF 130kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Valuutafond (COM(2017)08272017/0333R(APP))
P8_TA-PROV(2019)0218A8-0087/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Valuutafond (COM(2017)0827),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni võimalike muutuste ja kohanduste kohta Euroopa Liidu praeguses institutsioonilises ülesehituses(1),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu toimimise parandamise kohta Lissaboni lepingu võimalusi kasutades(2),

–  võttes arvesse Regioonide Komitee 5. juuli 2018. aasta arvamust majandus- ja rahaliidu reformiettepanekute kohta,

–  võttes arvesse eurorühma esimehe 25. juuni 2018. aasta kirja Euroopa Ülemkogu eesistujale majandus- ja rahaliidu täiendava süvendamise kohta ning euroala tippkohtumisel 29. juunil 2018 tehtud avaldust Euroopa stabiilsusmehhanismi reformi kohta,

–  võttes arvesse eurorühma 4. detsembri 2018. aasta aruannet juhtidele Euroopa majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta,

–  võttes arvesse 14. detsembril 2018. aastal euroala tippkohtumisel tehtud avaldust,

–  võttes arvesse 14. novembri 2018. aasta ühist seisukohta Euroopa Komisjoni ja Euroopa stabiilsusmehhanismi vahelise edaspidise koostöö kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 11. aprilli 2018. aasta arvamust ettepaneku kohta võtta vastu määrus, millega luuakse Euroopa Valuutafond(3),

–  võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 18. septembri 2018. aasta arvamust nr 2/2018 „Liidu õigusraamistikule tugineva Euroopa Valuutafondi loomise 6. detsembri 2017. aasta ettepanekut puudutavad auditeerimise ja aruandekohustusega seotud kaalutlused“,

–  võttes arvesse viie juhi 22. juuni 2015. aasta aruannet Euroopa majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimise kohta, komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valget raamatut Euroopa tuleviku kohta ning komisjoni 31. mai 2017. aasta aruteludokumenti majandus- ja rahaliidu süvendamise kohta,

–  võttes arvesse oma 12. juuni 2013. aasta resolutsiooni Euroopa demokraatia tugevdamise kohta tulevases majandus- ja rahaliidus(4),

–  võttes arvesse oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsiooni troika (Euroopa Keskpank, Euroopa Komisjon ja Rahvusvaheline Valuutafond) rolli ja tegevuse kohta seoses euroala programme kohaldavate riikidega(5),

–  võttes arvesse oma 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni euroala eelarvesuutlikkuse kohta(6),

–  võttes arvesse oma 30. mai 2018. aasta resolutsiooni 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ja omavahendite kohta(7),

–  võttes arvesse kodukorra artikli 99 lõiget 5,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid eelarvekomisjoni ning majandus- ja rahanduskomisjoni ühisarutelusid,

–  võttes arvesse eelarvekomisjoni ja majandus- ja rahanduskomisjoni vaheraportit ning eelarvekontrollikomisjoni ja põhiseaduskomisjoni arvamusi (A8-0087/2019),

A.  arvestades, et euro kasutuselevõtt on Euroopa projekti üks kõige olulisemaid poliitilisi saavutusi ning majandus- ja rahaliidu ülesehitamise tugisammas;

B.  arvestades, et finants- ja majanduskriis on toonud esile eurosüsteemi nõrgad kohad, tõstes esile vajaduse viia majandus- ja rahaliidu väljakujundamine ja selle demokraatliku vastutuse ja läbipaistvuse tugevdamine kiiresti lõpule;

C.  arvestades, et euro pakub ELi kodanikele kaitset ja võimalusi; arvestades, et tugev ja stabiilne euroala on selle liikmete ja ELi jaoks äärmiselt oluline;

D.  arvestades, et ühisraha ala liikmetel on tarvis järgida ühiseid eeskirju ja kohustusi, näiteks neid, mis on kehtestatud stabiilsuse ja kasvu paktis, samuti ühiseid vahendeid tõsistele majanduslikele ja finantsšokkidele reageerimiseks ning vastutuse, solidaarsuse, ning ülespoole suunatud sotsiaal-majanduslikuks lähenemise edendamiseks; arvestades, et Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepinguga (ESMi asutamisleping) nähakse ette selge seos Euroopa makromajanduslike järelevalvemehhanismidega, eelkõige stabiilsuse ja kasvu pakti nõuete, sealhulgas selle paindlikkuse klauslitega, ning jätkusuutlike ja kaasavate struktuurireformide rakendamisega; arvestades, et majandus- ja rahaliidu süvendamisega samal ajal peaks toimuma riskide vähendamine ja jaotamine;

E.  arvestades, et Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) loomine ja hilisem ümberkujundamine Euroopa stabiilsusmehhanismiks (ESM) on olnud oluline samm Euroopa kriisiohjemehhanismi loomise suunas ning on aidanud tugevdada majandus- ja rahaliitu ning anda rahalist abi mitmetele kriisist mõjutatud Euroopa riikidele;

F.  arvestades, et Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) valitsustevaheline olemus mõjutab sellega seotud otsustusprotsessi, ja eelkõige tema suutlikkust majanduslikele ja finantsšokkidele kiirelt reageerida;

G.  arvestades, et ESMi tulevast integreerimist ELi õigusraamistikku tuleks jätkuvalt käsitada osana majandus- ja rahaliidu lõpuleviimise projektist;

H.  arvestades, et käimasolev arutelu Euroopa tuleviku ning majandus- ja rahaliidu teemal on tõstnud esile liikmesriikide erinevad poliitilised seisukohad majandus- ja rahaliidu kaugema tuleviku kohta, kuid annab ka hea aluse oluliseks esimeseks sammuks, et tugevdada selle rolli, arendada välja selle finantsvahendid ning suurendada selle tõhusust ja demokraatlikku vastutust ESMi reformi raames; arvestades, et majandus- ja rahaliidu süvendamise arutelu tulemus peaks olema poliitiline lahendus ESMi reformimiseks;

I.  arvestades, et lühemas perspektiivis peaks ESMi reform aitama kaasa pangandusliidule, kuna sellega tagatakse nõuetekohane ühine eelarvepõhine kaitsemeede ühtse kriisilahendusfondi jaoks;

1.  kiidab heaks komisjoni 6. detsembri 2017. aasta ettepaneku võtta vastu nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Valuutafond, ning peab seda kasulikuks panuseks käimasolevasse arutellu Euroopa tuleviku, majandus- ja rahaliidu süvendamise ning ESMi reformi teemal; väljendab eelkõige heameelt komisjoni ettepaneku üle integreerida ESM liidu õiguskorda;

2.  märgib, et reformitud ESMi täidetavad ülesanded kuuluvad majanduspoliitika valdkonda ning nime „Euroopa Valuutafond“ kasutamine võib olla eksitav; märgib, et Euroopa Keskpank (EKP) tegi oma 11. aprilli 2018. aasta arvamuses ettepaneku säilitada ESMi õigusjärglasele nimi „ESM“; nõuab ülaltoodut arvesse võttes, et nime valimise mõju Euroopa stabiilsusmehhanismi õigusjärglasele hinnataks enne sellise otsuse tegemist nõuetekohaselt ja põhjalikult, et tagada võimalikult väike mõju reformitud ESMi tõrgeteta toimimisele; soovitab jätta alles ESMi praeguse nime, mida tunnustatakse kapitaliturul, et oleks selge, et euroala rahapoliitika jääb ka edaspidi Euroopa Keskpanga pädevusse;

3.  juhib tähelepanu asjaolule, et majandus- ja rahaliidu nõuetekohast toimimist toetab viimase instantsi laenuandjana toimiva institutsiooni olemasolu; võtab seda silmas pidades teadmiseks ESMi positiivse panuse majandus- ja rahaliidu institutsioonilise raamistiku puuduste kõrvaldamisse, eelkõige mitmetele globaalsest finantskriisist ja võlakriisist mõjutatud liikmesriikidele finantsabi andmise teel;

4.  tuletab meelde oma varasemaid seisukohti, milles pooldati ESMi integreerimist ELi õigusraamistikku, tehes sellest täieõigusliku ELi asutuse; rõhutab, et selle integreerimise puhul tuleks samuti arvesse võtta riikide parlamentide rolli ja seda tuleks jätkuvalt käsitada osana majandus- ja rahaliidu lõpuleviimise projektist; on seisukohal, et selline integreerimine muudaks võimalikuks juhtimise ühenduse meetodi kohaselt, tagaks eelarve-eeskirjade ja -kohustuste täieliku järjepidevuse, hõlbustaks majandus- ja rahanduspoliitika koordineerimist ning suurendaks demokraatlikku legitiimsust ja vastutust Euroopa Parlamendi kaudu;

5.  rõhutab, et kui tulevikus on kaasatud ELi eelarvelised vahendid, peaks parlamendil olema poliitiline võim kasutada eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluse raames kõiki ESMi üle kohaldatavaid eelarvekontrolli alaseid õigusi; märgib, et sel juhul tuleks Euroopa Kontrollikoda pidada sõltumatuks välisaudiitoriks ning talle tuleks eelarve täitmisele heakskiidu andmise menetluses anda selge ja ametlik roll;

6.  tuletab meelde riikide parlamentide eelisõiguse teha eelarve- ja demokraatlikku järelevalvet; on seisukohal, et tuleks veelgi parandada riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi kontrolli reformitud ESMi üle; on veendunud, et riikide parlamentidel peaks olema õigus saada reformitud ESMi tegevuste kohta teavet ning alustada reformitud ESMi haldusdirektoriga dialoogi;

7.  nendib, et komisjoni ettepanek on tekitanud elava arutelu selle poliitilise, rahandusliku ja õigusliku mõju üle; rõhutab aga, et arutelu ESMi institutsioonilise raamistiku pikaajalise nägemuse teemal ei tohiks lükata edasi samme, mida on kiiresti vaja teha, et tugevdada majandus- ja rahaliidu demokraatlikku vastutust ning selle suutlikkust edendada finantsstabiilsust ja lähenemist ning reageerida majanduslikele šokkidele; nõuab seepärast lühemas perspektiivis asjalikku ESMi reformi, mis hõlmab ESMi lepingu läbivaatamist, ilma et see piiraks edasipüüdlikumaid arengusuundi tulevikus;

8.  toonitab, et reformitud ESMi esmane ülesanne peaks olema jätkuvalt anda abivajavatele liikmesriikidele kohandamisprogrammides kokkulepitud eritingimuste alusel üleminekuabi, võttes arvesse komisjoni, Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa Keskpanga hallatud varasematest finantsabi programmidest saadud õppetunde; rõhutab, et reformitud ESMil peavad olema selleks vajalikud vahendid; on seepärast vastu mis tahes püüdlustele muuta reformitud ESM üksnes pankadele mõeldud vahendiks või vähendada selle suutlikkust liikmesriike rahaliselt toetada;

9.  tuletab meelde, et praegu ESMile kättesaadavate finantsinstrumentide valik peaks olema kättesaadav ka reformitud ESMile, sh võimalus anda piisavat ennetavat finantsabi, mis võimaldab liikmesriikidel saada EMFi abi enne, kui neil tekivad suured raskused rahastamise leidmisel kapitaliturgudel; toonitab, et juurdepääs ennetavale tingimuslikule krediidiliinile peaks olema kättesaadav kavatsusavalduse alusel ja selle suhtes tuleks kohaldada kriteeriume; märgib, et neid rahalisi vahendeid tuleb kasutada liikmesriikide abistamiseks tõsiste majanduslike ja finantsšokkide korral; tuletab meelde, et liikmesriikidele antavat finantsabi saab täiendada tulevase lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendiga, et edendada majanduslikku ja rahalist stabiliseerimist, investeeringuid ja ülespoole suunatud sotsiaal-majanduslikku lähenemist euroalal;

10.  rõhutab, et majandus- ja rahaliitu kuuluvad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, kes kõik (v.a Taani ja Ühendkuningriik) peavad võtma kasutusele euro ning ühinema euroalaga, mistõttu peaks mis tahes ESM olema osalemiseks avatud kõigile ELi liikmesriikidele;

11.  on seisukohal, et reformitud ESMil peaks olema finantsabi programmide juhtimisel komisjoni kõrval ja koostöös EKPga olulisem roll, tagamaks, et ELi institutsioonilisel raamistikul on vajaduse korral suurem autonoomsus, mis ei takista aga asjakohaseid partnerlusi teiste institutsioonidega, nagu Rahvusvaheline Valuutafond;

12.  rõhutab, et reformitud ESMil peaksid olema oma teadmised, et koostada fondi põhikirjaga nõutud osad ja neid hinnata; rõhutab aga, et ESMi tehtavate finantsabitaotluste hindamine ja selle kohandamisprogrammide kavandamisega seotud otsustusprotsess koostöös teiste institutsioonidega ei tohiks mingilgi viisil asendada, korrata ega dubleerida tavapärast makromajanduslikku ja eelarvejärelevalvet, mis on ette nähtud ELi eelarve-eeskirjade ja -määrustega, mis peavad jääma komisjoni ainupädevusse;

13.  on veendunud, et võimalike tulevaste kohandamisprogrammide puhul tuleks võtta arvesse kavandatud meetmete sotsiaalset mõju, seda ka võrreldes ka poliitika muutmata jätmise pikaajalise mõjuga, lähtudes varasema ja mõtestatud sotsiaalse mõju hindamisest;

14.  rõhutab vajadust tagada, et reformitud ESMis oleks tõhus otsustusprotsess, eriti kiireloomulistes olukordades; nõuab sellega seoses praeguse juhtimiskorralduse hindamist;

15.  nõuab ESMi kiiret reformi, millega määratletakse ümber ESMi roll, funktsioonid ja finantsvahendid, et reformitud ESM saaks pakkuda likviidset abi kriiside lahendamiseks ja olla eelarvepõhine kaitsemeede ühtse kriisilahendusfondi jaoks; palub tungivalt, et ühine kaitsemeede võetaks kasutusele kokkulepitud tingimustel nii ruttu kui võimalik 2020. aastaks ja igal juhul enne 2024. aastat;

16.  rõhutab pangandusliidu süvendamise viivitustest tulenevaid ohte; väljendab heameelt eurorühma 4. detsembri 2018. aasta juhtidele esitatud aruande järelduste üle, mis kõik kiideti heaks euroala 14. detsembri 2018. aasta tippkohtumisel; väljendab eriti heameelt ühtse kriisilahendusfondi ühise kaitsemeetme kasutuselevõtu ettepoole toomise üle, tingimusel et riski vähendamise valdkonnas on tehtud piisavaid edusamme, mida hinnatakse 2020. aastal, ja et kiidetakse heaks ESMi reformi tingimused; tuletab meelde oma varasemat seisukohta viia lõpule Euroopa hoiuste tagamise skeemi loomine, tunnistades, et riskide vähendamine ja riskide jagamine peaksid käima käsikäes; märgib, et ei ole saavutatud mingit otsest tulemust tulevase euroala eelarve ja stabiliseerimisfunktsiooni osas, kuid võtab teadmiseks volitused töötada lähenemise ja konkurentsivõime rahastamisvahendiga; rõhutab, et on tehtud märkimisväärseid edusamme riskide vähendamise valdkonnas; tuletab meelde, et Euroopa Parlament on selle võimaldamiseks andnud märkimisväärse panuse, seda eelkõige panganduspaketi ja viivislaenude mõistliku toe valdkonnas;

17.  teeb ettepaneku võtta kasutusele protokolli vahetult jõustuva ajutise vastastikuse mõistmise memorandumi sõlmimiseks ESMi ja parlamendi vahel, et parandada institutsioonidevahelist dialoogi ja suurendada ESMi läbipaistvust ja vastutust, täpsustades parlamendi ja tema liikmete õigusi seoses küsimustega, mida esitatakse reformitud ESMile, korraliste kuulamistega, nimetamiste õigustega ja asjakohaste eelarvekontrolliõigustega; tuletab meelde oma taotlust võtta vastu institutsioonidevaheline kokkulepe majanduse juhtimise kohta; rõhutab, et reformitud ESMi tegevdirektori peaks valima Euroopa Parlament nõukogu ettepaneku alusel ja ta peaks olema parlamendi ees aruandekohustuslik; nõuab tungivalt, et reformitud ESMi juhtorganite koosseisus tagataks sooline tasakaal;

18.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, komisjonile, nõukogule, eurorühmale, Euroopa Keskpangale, Euroopa stabiilsusmehhanismi tegevdirektorile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 252, 18.7.2018, lk 201.
(2) ELT C 252, 18.7.2018, lk 215.
(3) ELT C 220, 25.6.2018, lk 2.
(4) ELT C 65, 19.2.2016, lk 96.
(5) ELT C 378, 9.11.2017, lk 182.
(6) ELT C 252, 18.7.2018, lk 235.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0226.


Olukord Nicaraguas
PDF 131kWORD 53k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon olukorra kohta Nicaraguas (2019/2615(RSP))
P8_TA-PROV(2019)0219RC-B8-0165/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Nicaragua kohta, eriti 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni(1), 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni(2), 16. veebruari 2017. aasta resolutsiooni(3) ja 31. mai 2018. aasta resolutsiooni(4),

–  võttes arvesse ELi ja Kesk-Ameerika riikide vahel 2012. aastal sõlmitud assotsieerimislepingut,

–  võttes arvesse ELi riigistrateegia dokumenti ja mitmeaastast sihtprogrammi (2014–2020) Nicaragua kohta,

–  võttes arvesse 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ELi 2004. aasta juuni suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse Nicaragua põhiseadust,

–  võttes arvesse välisasjade nõukogu 21. jaanuari 2019. aasta järeldusi Nicaragua kohta,

–  võttes arvesse avaldusi, mille komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegi ELi nimel 2. oktoobril 2018, 15. mail 2018, 22. aprillil 2018 ja 15. detsembril 2018 Nicaragua olukorra kohta ning 1. märtsil 2019 riigisisese dialoogi jätkamise kohta,

–  võttes arvesse 18. veebruaril 2019. aastal vastu võetud nõukogu järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO 2019. aasta inimõiguste teemalistel foorumitel,

–  võttes arvesse Ameerika Inimõiguste Komisjoni 21. juunil 2018 vastu võetud raportit „Rängad inimõiguste rikkumised seoses kodanike meeleavaldustega Nicaraguas“,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku raportit inimõiguste rikkumiste ja inimeste väärkohtlemise kohta seoses Nicaraguas 18. aprillist kuni 18. augustini 2018 toimunud meeleavaldustega,

–  võttes arvesse eri valdkondade sõltumatute ekspertide rühma (Interdisciplinary Group of Independent Experts, GIEI) 20. detsembri 2018. aasta raportit Nicaraguas 18. aprillist 30. maini 2018 aset leidnud vägivallajuhtumite kohta,

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ 22. veebruari 2019. aasta avaldust teisitimõtlemise kuriteoks kuulutamise kohta Nicaraguas,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 123 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et Euroopa Parlament võttis 31. mail 2018 vastu resolutsiooni olukorra kohta Nicaraguas, milles ta sealse olukorra resoluutselt hukka mõistis; arvestades, et selle resolutsiooni järelmeetmena külastas 11 parlamendiliikmest koosnev delegatsioon 23.–26. jaanuaril 2019 riiki, et olukorda kohapeal hinnata;

B.  arvestades, et parlamendiliikmete delegatsioonil õnnestus oma programmi järgida ja Nicaragua valitsus lubas neil külastada kõiki taotletud objekte, sealhulgas kahte vanglat; arvestades, et Nicaragua valitsus andis garantii, et praeguse olukorra vastu protestinuid ei karistata; arvestades, et delegatsioon oli tunnistajaks temaga suhelnud inimõiguslaste ja vabaühenduste tagakiusamis-, laimamis- ja hirmutamiskampaaniale; arvestades, et valitsuse korraldatud hirmutamise ja ähvarduste tõttu keeldusid paljud organisatsioonid delegatsiooniga kohtumast; arvestades, et pärast delegatsiooni visiiti on repressioonid riigis hoogustunud;

C.  arvestades, et delegatsioon lükkas avalikult tagasi Nicaragua valitsuse ametliku väite, nagu oleks valitsus langenud USA juhitud riigipöördekatse ja desinformatsioonikampaania ohvriks; arvestades, et meeleavalduste peamine põhjus on sügav demokraatia, institutsioonide ja poliitika kriis, mis on riigis viimase aastakümne jooksul takistanud õigusriigi põhimõtete järgimist ning põhjustanud põhivabaduste, näiteks rahumeelse kogunemise ja ühinemise ning meeleavaldamisvabaduse piiramist;

D.  arvestades, et paljude inimeste väljendus-, kogunemis- ja meeleavaldamisvabadust, sealhulgas õigust kasutada riigihümni, on märkimisväärselt piiratud; arvestades, et suur osa poliitvange on vangistatud lihtsalt oma õiguste kasutamise pärast; arvestades, et on tulnud murettekitavaid teateid kinnipeetavate olukorra halvenemisest, sh nende ebainimlikust kohtlemisest;

E.  arvestades, et nende kinnipeetavate kohtumenetlustel rikutakse rahvusvahelisi norme, eeskätt õiglast kohtupidamist kindlustavaid menetluslikke ja kriminaalõiguslikke tagatisi; arvestades, et ka tingimused vanglates ei vasta rahvusvahelistele normidele; arvestades, et Nicaraguas puudub selgelt võimude lahusus;

F.  arvestades, et õigus teabele on tõsises ohus; arvestades, et ajakirjanikke vahistatakse, ähvardatakse ja saadetakse riigist välja; arvestades, et audiovisuaalmeediakanaleid suletakse või korraldatakse nende ruumides ilma kohtu eelneva loata läbiotsimisi; arvestades, et ajalehtede trükkimist takistab paberi ja trükivärvi puudus, kuna Nicaragua valitsus on need konfiskeerinud;

G.  arvestades, et Nicaragua valitsus on maalt välja saatnud mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, nende seas eri valdkondade sõltumatute ekspertide rühma (GIEI) ja Nicaragua erakorralise järelevalvemehhanismi (MESENI), kes püüdsid saavutada konflikti rahumeelset lahendamist ja rahvuslikku leppimist; arvestades, et vabaühenduste tegevuse mahasurumine on ägenenud ning nõrga institutsioonilise raamistikuga riigis on neilt võetud õiguslik staatus, mis tähendab repressiooniohvrite kahekordset karistamist;

H.  arvestades, et akadeemiline vabadus on samuti ohus; arvestades, et demokraatiat ning suuremaid vabadusi ja inimõigusi nõudvatel meeleavaldustel osalemise eest on ligi 200 üliõpilast ülikoolidest välja heidetud;

I.  arvestades, et demokraatia ja õigusriigi arendamine ja tugevdamine ning inimõiguste ja põhivabaduste austamine peavad olema ELi välispoliitika, sealhulgas 2012. aastal Euroopa Liidu ja Kesk-Ameerika riikide vahel sõlmitud assotsieerimislepingu lahutamatu osa; arvestades, et see leping sisaldab demokraatiaklauslit, mis on lepingu oluline osa;

J.  arvestades, et president Ortega ning Nicaragua opositsiooni ja kodanikurühmituste vahel 16. mail 2018 algatatud riigisisese dialoogi käigus, mida vahendas katoliku kirik, ei suudetud kriisile lahendust leida; arvestades, et Nicaragua valitsuse ja Alianza Civica vahelist riigisisest dialoogi ettevalmistavaid kõnelusi taasalustati 27. veebruaril 2019; arvestades, et Alianza Civica tahab läbirääkimiste käigus saavutada kolm peamist eesmärki: poliitvangide vabastamine ja üksikisiku õiguste austamine, vajalikud muudatused valimissüsteemis, mis peavad tipnema valimiste korraldamisega, ning õigluse võidulepääs; arvestades, et Nicaragua valitsus on vabastanud 100 poliitvangi, nõustudes asendama nende vanglakaristuse koduarestiga; arvestades, et enamikku neist ahistatakse ja vahistamised jätkuvad; arvestades, et väga paljud vahistatud (üle 600) viibivad endiselt vanglas; arvestades, et riigisisene dialoog peatati 10. märtsil 2019. aastal pärast seda, kui Alianza Civica läbirääkimisest loobus;

1.  toonitab, et 2018. aasta aprillis ja mais toimunud sündmuste tagajärjel rikutakse Nicaraguas tõsiselt demokraatia põhimõtteid, inimõigusi ja õigusriigi põhimõtet; kinnitab taas oma 31. mai 2018. aasta resolutsiooni tähtsust;

2.  mõistab hukka Nicaragua valitsuse repressiivse tegevuse; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi delegatsiooni visiit aitas saada valitsevast olukorrast tõese pildi; tõdeb, et kahtlemata on opositsiooni mahasurumine ja põhivabaduste piiramine viimastel kuudel ja eriti pärast delegatsiooni visiiti ägenenud; mõistab sellega seoses hukka üldised repressioonid ning väljendus-, kogunemis- ja meeleavaldusvabaduse piiramise, vabaühenduste ja kodanikuühiskonna seadusevastaseks kuulutamise, rahvusvaheliste organisatsioonide riigist väljasaatmise, meediakanalite sulgemise ja ründamise, teabevabaduse piiramise, üliõpilaste ülikoolidest väljaheitmise, olukorra halvenemise vanglates ja vangide ebainimliku kohtlemise;

3.  on seisukohal, et valitsuse, valitsusasutuste ja valitsuse poolpoliitiliste organisatsioonide selline tegevus on kooskõlas varem välja töötatud strateegiaga, mis nägi ette mulluseid meeleavaldusi juhtinud poliitilise opositsiooni hävitamise; on veendunud, et seda strateegiat rakendatakse metoodiliselt, süsteemselt ja valikuliselt kõigi selliste juhtide, vabaühenduste, meediakanalite ja ühiskondlike liikumiste vastu, kes õiguspäraselt nõuavad vabadust ja demokraatiat;

4.  väljendab muret riiki ja rahvast demokraatia, poliitika ja majanduse vallas ähvardavate ülisuurte ohtude pärast, mis praegusi sisevastuolusid, ühiskonna lõhenemist ja majanduse allakäiku arvestades kasvavad veelgi, kui midagi kiiresti ette ei võeta; nõuab tungivalt riigisisest sisulist dialoogi kestliku ja rahumeelse lahenduse leidmiseks, mis annaks kõigile ühiskonnarühmadele tegevusruumi ja vaba eneseväljenduse võimaluse ning taastaks nende kodanikuõigused, näiteks õiguse rahumeelselt meelt avaldada; kinnitab, et igasuguse lahenduse korral tuleks kõik rikkumiste toimepanijad vastutusele võtta; palub, et kõik poliitilised parteid, ühiskondlikud liikumised, juhid, üliõpilased ja vabaühendused jääksid kindlaks otsusele lahendada kriis rahumeelsete vahenditega ja kinnitaksid seda; kinnitab oma täielikku toetust kohtusüsteemi ja valimisseaduste reformimisele ning nõuab, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja vastavalt tegutseks; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ning ELi delegatsioonil tähelepanelikult jälgida riigis valitsuse ja Alianza Civica vahel toimuvaid läbirääkimisi ning tegeleda jätkuvalt inimeste probleemidega, mis on tingitud riigi olukorrast ja puudutavad vange, üliõpilasi, meeleavaldajaid, ajakirjanikke jne;

5.  taunib MESENI tegevuse peatamist ja Ameerika Inimõiguste Komisjoni eri valdkondade sõltumatute ekspertide rühma volituste tühistamist; mõistab otsustavalt hukka ÜRO ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega koostööd tegevate isikute tagakiusamise, vahistamise ja hirmutamise;

6.  palub Nicaragua valitsusel kinnitada oma head tahet käimasolevas dialoogis sellega, et viib ellu järgmised kolm kiireloomulist abinõu: poliitvangide kohene ja tingimusteta vabastamine, Nicaragua kodanike vastaste igasuguste repressioonide, sealhulgas opositsiooniliidrite ahistamise, hirmutamise, tagakiusamise ja nende järel luuramise kohene lõpetamine, kõigi eelnimetatud vabadustele seatud piirangute kaotamine, inimõigusorganisatsioonide juriidilise staatuse taastamine ja neile varade tagastamine ning rahvusvaheliste organisatsioonide riiki tagasi lubamine;

7.  juhib tähelepanu sellele, et neid tingimusi järgides tuleks jõuda selleni, et tühistatakse poliitvangide vastu algatatud kohtumenetlused ning tagatakse neile füüsiline ja moraalne puutumatus, eraelu puutumatus ja nõuetekohased menetlused, pagendatutel, sealhulgas ajakirjanikel ja üliõpilastel lubatakse tagasi pöörduda, linnatänavad demilitariseeritakse ja sõjaväestatud üksused desarmeeritakse ning koostatakse selge tegevuskava vabade, ausate ja läbipaistvate valimiste korraldamiseks lähiajal ja rahvusvaheliste vaatlejate juuresolekul;

8.  nõuab, et Itaaliale antaks viivitamata välja Alessio Casimirri, kes praegu elab Managuas Nicaragua valitsuse kaitse all ja on Itaalias lõplikult süüdi ja kuueks eluajaks vangi mõistetud kristlik-demokraatliku erakonna endise esimehe, Itaalia peaministri ja Euroopa Ülemkogu eesistuja Aldo Moro röövimise ja tema ihukaitsjate tapmise eest, mis pandi toime 16. märtsil 1978. aastal Roomas;

9.  nõuab, et Euroopa välisteenistus ja liikmesriigid rakendaksid Nicaragua valitsuse ja inimõiguste rikkumiste eest vastutavate isikute suhtes kooskõlas nõukogu 21. jaanuari 2019. aasta järeldustega ja kohalikku elanikkonda kahjustamata järkjärgult sihipäraseid ja individuaalseid sanktsioone (näiteks viisakeelud ja varade külmutamine), seni kuni riigis, nagu seda dialoogis nõutakse, on inimõigused ja põhivabadused täielikult taastatud ja neid järgitakse täiel määral; nõuab seetõttu praegust olukorda arvestades tungivalt, et tuleb rakendada ELi ja Kesk-Ameerika riikide vahelise assotsieerimislepingu (millega Nicaragua on ühinenud) demokraatiaklauslit ning Nicaragua osalemine selles lepingus peatada;

10.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarsele assambleele, Kesk‑Ameerika Parlamendile, Lima rühmale ning Nicaragua Vabariigi valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 45E, 23.2.2010, lk 89.
(2) ELT C 285E, 21.10.2010, lk 74.
(3) ELT C 252, 18.7.2017, lk 189.
(4) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0238.


Kestliku arengu eesmärkide elluviimise ja täitmise iga‑aastane strateegiline aruanne
PDF 194kWORD 69k
Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsioon kestliku arengu eesmärkide elluviimise ja täitmise iga‑aastase strateegilise aruande kohta (2018/2279(INI))
P8_TA-PROV(2019)0220A8-0160/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse ÜRO resolutsiooni, mis käsitleb kestliku arengu tegevuskava 2030 „Muudame oma maailma“ ja mis võeti vastu 25. septembril 2015. aastal New Yorgis toimunud ÜRO kestliku arengu tippkohtumisel,

–  võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ning Pariisi kokkulepet, mis võeti vastu Pariisis 12. detsembril 2015. aastal toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21), ning asjaolu, et Läti Vabariik ja Euroopa Komisjon esitasid 6. märtsil 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsile ELi ja selle liikmesriikide kavatsetavad riiklikult kindlaks määratud panused,

–  võttes arvesse 13.–16. juulil 2015. aastal Addis Abebas toimunud arengu rahastamise kolmandat rahvusvahelist konverentsi,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 208,

–  võttes arvesse ELi toimimise lepingu artiklit 7, milles kinnitatakse, et EL „tagab erinevate poliitikavaldkondade ja meetmete kooskõla, võttes arvesse kõiki oma eesmärke“,

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja Euroopa Komisjoni 7. juuni 2017. aasta ühisdeklaratsiooni pealkirjaga „Uus Euroopa arengukonsensus, meie väärikus, meie tulevik“(1),

–  võttes arvesse komisjoni 22. novembri 2016. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ (COM(2016) 0739),

–  võttes arvesse komisjoni 30. jaanuaril 2019. aastal avaldatud aruteludokumenti „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“,

–  võttes arvesse kestliku arengu eesmärkide täitmist käsitlevat kõrgetasemelist sidusrühmade platvormi ja selle 11. oktoobri 2018. aasta ühist seisukohta, milles soovitatakse, et EL arendaks ja rakendaks kõikehõlmavat, tulevikku suunatud ja muutusi kaasa toovat strateegiat „Kestlik Euroopa aastaks 2030“, mille abil suunatakse kõiki ELi poliitikapõhimõtteid ja programme, sealhulgas nii vahe- kui ka pikaajalisi eesmärke, ning esitaks ELi nägemuse Euroopa kestlikust arengust pärast 2030. aasta tegevuskava;

–  võttes arvesse 28. jaanuaril 2019. aastal avaldatud ELi 2019. aasta aruannet poliitikavaldkondade arengusidususe kohta,

–  võttes arvesse liidu üldist keskkonnaalast tegevuskava aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“(2),

–  võttes arvesse oma 19. mai 2015. aasta resolutsiooni arengu rahastamise kohta(3),

–  võttes arvesse oma 12. mai 2016. aasta resolutsiooni kestliku arengu tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamise kohta(4),

–  võttes arvesse oma 7. juuni 2016. aasta resolutsiooni poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva ELi 2015. aasta aruande kohta(5),

–  võttes arvesse oma 22. novembri 2016. aasta resolutsiooni arengukoostöö tulemuslikkuse suurendamise kohta(6),

–  võttes arvesse oma 6. juuli 2017. aasta resolutsiooni ELi kestliku arengu meetmete kohta(7),

–  võttes arvesse oma 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni majanduspoliitika koordineerimise 2018. aasta majanduskasvu analüüsi(8),

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta(9),

–  võttes arvesse nõukogu 20. juuni 2017. aasta järeldusi, mis käsitlevad ELi vastust kestliku arengu tegevuskavale 2030 (10502/17),

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni 30. mai 2018. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) kohta (COM(2018)0382),

–  võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast,

–  võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni ja Euroopa Parlamendi 20. novembri 2018. aasta ühisavaldust tervisega seotud kestliku arengu eesmärkide kohta „United to accelerate progress to health related Sustainable Development Goals – leaving no one behind“,

–  võttes arvesse Eurostati 2018. aasta seirearuannet edusammude kohta kestliku arengu eesmärkide saavutamisel ELi kontekstis,

–  võttes arvesse strateegiat „Euroopa 2020“,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 19. septembri 2018. aasta arvamust „Kestliku arengu eesmärkide hindamiseks paremini sobivad näitajad – kodanikuühiskonna panus“,

–  võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 18. oktoobri 2018. aasta järeldusi (EUCO 13/18), milles kinnitatakse, et EL ja selle liikmesriigid on täielikult pühendunud kestliku arengu tegevuskavale 2030 ja selle rakendamisele, ning milles Euroopa Ülemkogu väljendas heameelt komisjoni kavatsuse üle avaldada 2018. aastal oma aruteludokument, mis peaks viima tervikliku rakendamisstrateegia koostamiseni 2019. aastal,

–  võttes arvesse ELi prioriteete Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja ÜRO Peaassamblee 73. istungjärgul (september 2018 – september 2019), mille nõukogu võttis vastu 25. juunil 2018,

–  võttes arvesse kestliku arengu eesmärke käsitleva sidusrühmade platvormi panust komisjoni 12. oktoobri 2018. aasta aruteludokumenti „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030”,

–  võttes arvesse 2018. aastal avaldatud ülemaailmset rännet käsitlevat kokkulepet ja ülemaailmset pagulasi käsitlevat kokkulepet,

–  võttes arvesse Sendai katastroofiohu vähendamise raamistikku 2015–2030, mille ÜRO liikmesriigid võtsid vastu 18. märtsil 2015. aastal toimunud ÜRO kolmandal katastroofiohu vähendamise ülemaailmsel konverentsil,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu ja ÜRO 27. septembri 2018. aasta ühiskommünikeed „Uuendatud partnerlus arengukoostöö vallas“(10),

–  võttes arvesse 23. septembril 2018. aastal New Yorgis toimunud Aafrika Liidu – Euroopa Liidu – ÜRO kolmanda kolmepoolse kohtumise järel avaldatud ühiskommünikeed(11),

–  võttes arvesse ELi ja ÜRO 23. septembri 2018. aasta ühist pressiavaldust(12),

–  võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 55 kohaseid arengukomisjoni ja keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni ühisarutelusid,

–  võttes arvesse arengukomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit (A8‑0160/2019),

A.  arvestades, et kestliku arengu tegevuskava 2030 (edaspidi „tegevuskava“) võib osutuda murranguliseks ning sellega seatakse üldised, ambitsioonikad, terviklikud, jagamatud ja omavahel seotud eesmärgid, et kaotada vaesus, võidelda suureneva ebavõrdsuse ja diskrimineerimise vastu, edendada jõukust, jätkusuutlikkust, keskkonnaalast vastutust, sotsiaalset kaasatust, soolist võrdõiguslikkust ja inimõiguste austamist, tagada majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus ning tugevdada rahu ja julgeolekut; arvestades, et kõigil tasanditel viivitamata võetavad meetmed koos tõhusa Euroopa rakendamisstrateegia, järelevalve- ja läbivaatamismehhanismiga on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks otsustavad;

B.  arvestades, et kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärgid kujutavad endast julget nägemust jõukamast, kaasavamast ja vastupanuvõimelisemast maailmast; arvestades, et tegevuskava 2030 põhineb liidu põhiväärtustel ehk demokraatial, osalusel, heal valitsemistaval, sotsiaalsel õiglusel, solidaarsusel, jätkusuutlikkusel ning õigusriigi ja inimõiguste austamisel ELis, selle liikmesriikides ja kogu maailmas; arvestades, et kestliku arengu eesmärkide saavutamise poole püüdlemine on seega loomulik järg Euroopa Liidu plaanidele luua Euroopa jaoks parem, tervislikum ja jätkusuutlikum tulevik, mis peaks kuuluma ELi strateegiliste prioriteetide hulka;

C.  arvestades, et tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärkide saavutamine on raske ettevõtmine; arvestades, et need 17 eesmärki ja 169 sihti eeldavad ELi ja selle liikmesriikide, Euroopa Parlamendi, riikide parlamentide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste vahelist koordineerimist ning mitmetasandilist juhtimist, mis põhineb samuti avaliku, kodanikuühiskonna ja erasektori aktiivsel ja laiaulatuslikul osalusel;

D.  arvestades, et sotsiaalpartnerite kaasamine on olnud algusest peale 2030. aasta tegevuskavas ja kestliku arengu eesmärkides kesksel kohal, edendades selliseid prioriteete nagu inimväärne töö, ebavõrdsuse vastu võitlemine ja kodanikuühiskonna osalus; arvestades, et nende aktiivne osalemine tehtud edusammude hindamisprotsessis ning tegevuskava 2030 rakendamises ja kestliku arengu eesmärkide täitmises on esmatähtis;

E.  arvestades, et komisjon ei ole veel tegevuskava 2030 rakendamiseks terviklikku strateegiat koostanud, mis hõlmaks ELi sise- ja välispoliitikavaldkondi koos üksikasjaliku ajakavaga kuni 2030. aastani, eesmärke ja konkreetseid meetmeid, nagu on nõudnud parlament, nõukogu ja Euroopa Ülemkogu, ning komisjon ei ole lisanud ka kestliku arengu eesmärke kui kõikehõlmavat raamistikku 2017. aastal avaldatud läbivaadatud parema õigusloome suunistesse; arvestades, et vaja on ühiseid näitajaid ja võrdlusaluseid, et süstemaatiliselt mõõta ja jälgida sellise strateegia rakendamist ning teha kindlaks nii praegused kui ka tulevased puudused;

F.  arvestades, et kestlikkus ning üleminek kliimaneutraalsele ja sotsiaalselt kaasavale ringmajandusele on otsustava tähtsusega ELi pikaajalise majanduskasvu ja konkurentsivõime tagamisel, mis on võimalik ainult siis, kui arvestatakse täielikult planeedi taluvuspiiridega;

G.  arvestades, et Euroopa arengukonsensuses tunnistatakse, et poliitikavaldkondade arengusidusus on ELi suurim panus kestliku arengu eesmärkide saavutamisse ning et kestliku areng jaoks on vaja terviklikku ja horisontaalset poliitilist lähenemisviisi, mis on lõppkokkuvõttes juhtimise küsimus, mida tuleb ellu viia koostöös kõigi sidusrühmadega ja kõigil tasanditel; arvestades, et poliitikavaldkondade arengusidususe tõhus rakendamine on kestliku arengu tegevuskava 2030 elluviimiseks väga oluline;

H.  arvestades, et ELi poliitika- ja juhtimisraamistik sisaldab juba teatavaid siduvaid ja mittesiduvaid poliitilisi eesmärke, võrdlusaluseid ja näitajaid sellistes valdkondades nagu eelarve, sotsiaalküsimused, energia ja kliima, tuginemata terviklikule, sidusale ja ühisele poliitilisele strateegiale;

I.  arvestades, et kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamiseks on vaja kodanike suuremat teadlikkust;

J.  arvestades, et eel- ja järelhindamised on olulised vahendid tagamaks, et ELi poliitikal ei ole negatiivset mõju kestlikule arengule, eelkõige arengumaades, ning et selle positiivne mõju on maksimaalne; arvestades, et täieliku läbipaistvuse ja vastutuse tagamiseks tuleks need hinnangud avaldada;

K.  arvestades, et tegevuskava 2030 on üldine tegevuskava, mida tuleks rakendada igas riigis; arvestades, et kõikehõlmavuse põhimõtte järgi peaks iga riik kaaluma oma tegevuse mõju teistele, et tagada poliitikavaldkondade arengusidusus, mis on ELi poliitika keerukuse ja killustatuse tõttu liidu jaoks tõeline katsumus;

L.  arvestades, et seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kohaselt peab komisjon hindama liidu toidu- ja mittetoidukaupade tarbimise globaalset keskkonnamõju;

M.  arvestades, et tulemusliku arengukoostöö ülemaailmsel partnerlusel (GPEDC) võiks olla oluline roll järelevalve ja aruandluse tõenduspõhiste aspektide puhul, mis puudutavad kestliku arengu eesmärkide saavutamisega seotud tulemuslikkuse põhimõtet, ning nende täielikuma rakendamise toetamisel kõigi osalejate poolt riiklikul tasandil; arvestades, et GPEDC peaks tagama selgelt määratletud koostöökanalid teatud arengukoostöö osalistele, kes ei ole OECD rahastajad, sh uued rahastajad, kodanikuühiskonna organisatsioonid, eraisikutest filantroobid, finantsinstitutsioonid ja erasektori ettevõtted;

N.  arvestades, et kestliku arengu eesmärkide rahastamine on suur katsumus, mis ei eelda ainult ELi ja selle liikmesriikide suurt poliitilist pühendumust, vaid ka tugevat ja ülemaailmset partnerlust ning kõigi erinevate rahastamisviiside (riigisisesed ja rahvusvahelised vahendid, avaliku ja erasektori vahendid ning innovaatilised rahastamisallikad) kasutamist; arvestades, et erasektori rahastamine on erakordselt oluline, kuid ei tohiks asendada avaliku sektori rahastamist;

O.  arvestades, et kestliku arengu eesmärkide saavutamine ei sõltu üksnes piisavast rahastamisest, vaid ka muudest kui rahalistest meetmetest, nagu on tunnistatud tegevuskavas 2030;

P.  arvestades, et siseriiklike vahendite tõhus kasutuselevõtt on asendamatu tegur selleks, et saavutada kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärgid; arvestades, et ettevõtete maksudest kõrvalehoidumine ja maksustamise vältimine mõjutab eriti arengumaid;

Q.  arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208 sätestatakse, et liidu arengukoostöö poliitika esmane eesmärk on vaesuse vähendamine ja pikemas plaanis selle kaotamine;

R.  arvestades, et ÜRO kestliku arengu kõrgetasemeline poliitiline foorum (edaspidi „kõrgetasemeline foorum“) kohtub tippkohtumisel ÜRO Peaassamblee egiidi all 2019. aasta septembris, et teha kokkuvõte kestliku arengu tegevuskava rakendamisest tervikuna, vaadates põhjalikult läbi kestliku arengu eesmärkide täitmiseks tehtud edusammud, ning kohtub ministrite tasandil 2019. aasta juulis, et vaadata läbi kestliku arengu eesmärkide nr 4 („Kvaliteetne haridus“), nr 8 („Inimväärne töö ja majanduskasv“), nr 10 („Ebavõrdsuse vähendamine2), nr 13 („Kliimameetmed“), nr 16 („Rahu, õigus ja tugevad institutsioonid“) ja nr 17 („Partnerlus eesmärkide nimel“) valdkonnas tehtud edusammud, ning selle järel igal aastal, et hinnata nende eesmärkide saavutamiseks tehtud edusamme, mida ei käsitletud 2019. aasta temaatilises ülevaates;

S.  arvestades, et ÜRO Peaassamblee kestliku arengu eesmärke käsitlev tippkohtumine annab ELile ja selle liikmesriikidele võimaluse tõsta esile nende edusammud, mida nad on teinud kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärkide kõikehõlmaval edendamisel;

T.  arvestades, et tegevuskava 2030 järelmeetmete ja läbivaatamisprotsessil ÜROs ei ole EL alati üksmeelselt hääletanud, eelkõige seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste valdkonnas;

U.  arvestades, et kõrgetasemeline foorum annab ELile ja selle liikmesriikidele võimaluse vaadata läbi oma edusammud tegevuskava 2030 edendamisel vabatahtlike riiklike ülevaadete kaudu ning olla juhtivas rollis suurima ametliku arenguabi andjana ning kestlikkusmeetmete ja keskkonnapoliitika edasiviiva jõuna; arvestades, et nende vabatahtlike riiklike ülevaadete eesmärk on hinnata kestliku arengu eesmärkide täitmisel tehtud edusamme ning juhtida tähelepanu olemasolevatele puudujääkidele ja probleemidele;

V.  arvestades, et ametlikul arenguabil on väga oluline roll kestliku arengu tegevuskava 2030 täitmisel, eelkõige madala sissetulekuga riikides ning äärmise vaesuse ja ebavõrdsuse vastu võitlemisel, juhul, kui peetakse kinni arengu tõhususe põhimõtetest, nagu riigi isevastutus, läbipaistvus ja aruandekohuslus, keskendumine tulemustele ja kaasavus;

W.  arvestades, et tegevuskava 2030 keskmes on põhimõte, et kedagi ei jäeta kõrvale; arvestades, et 2017. aastal oli ligikaudu 22,5 % ELi elanikkonnast vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus ning 6,9 % ELi elanikkonnast elas endiselt suures materiaalses puuduses(13); arvestades, et ebavõrdsusel on palju sotsiaalseid tagajärgi, näiteks suured erinevused heaolu ja elukvaliteedi vahel, sealhulgas kutsealaste võimaluste ja tervishoiu puhul;

X.  arvestades, et laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse tase on liidus püsivalt kõrge (2017. aastal 26,4 %); arvestades, et Euroopa sotsiaalõiguste samba kohaselt on lastel õigus kaitsele vaesuse eest ja et ebasoodsatest oludest pärit lastel on õigus erimeetmetele, et suurendada võrdseid võimalusi; arvestades, et varakult lastesse investeerimine toob kaasa märkimisväärset kasu lastele ja ühiskonnale tervikuna ning on ülioluline ebasoodsate olude nõiaringist välja murdmiseks varajases lapsepõlves;

Y.  arvestades, et viimase viie aasta jooksul on EL teinud edusamme peaaegu kõigi kestliku arengu eesmärkide täitmisel ja et 27 liikmesriigist 7 on ülemaailmse kestliku arengu eesmärkide indeksi järgi 10 esimese riigi hulgas, ning arvestades, et kõik 27‑liikmelise ELi liikmesriigid on esimese 50 riigi hulgas (156 riigi seas)(14); arvestades, et mõned liikmesriigid isegi juhivad kestliku arengu eesmärkide täitmist; arvestades, et ELil ikka veel puudub kestliku arengu eesmärkide rakendamise strateegia;

Z.  arvestades, et riikide vahel ja riikide sees valitsev suur ja kasvav ebavõrdsus võib kaasa tuua märkimisväärseid sotsiaalseid ja majanduslikke kulusid; arvestades, et ebavõrdsus on selges vastuolus kestliku arengu eesmärgiga;

AA.  arvestades, et komisjoni teatises on paremat õigusloomet selgesõnaliselt mainitud kui veel üht võimalust, et tagada kestliku arengu edasine integreerimine ELi poliitikasse(15);

AB.  arvestades, et komisjoni 19. juuli 2018. aasta töödokumendis HIVi/AIDSi, viirusliku hepatiidi ja tuberkuloosi vastase võitluse kohta Euroopa Liidus ja selle naaberriikides (SWD(2018)0387) rõhutatakse, et viirusliku hepatiidi seireandmetes on lünki ja puudujääke, mistõttu on keeruline hinnata seda, kui kaugel on ELi liikmesriigid kestliku arengu eesmärgi saavutamisest;

AC.  arvestades, et komisjoni 1. märtsi 2017. aasta valge raamat Euroopa tuleviku kohta (COM (2017) 2025) ei sisaldanud kestlikku arengut ega tegevuskava 2030 ELi tuleviku visiooni või narratiivina;

AD.  arvestades, et ÜRO Lastefondi 2018. aasta märtsis avaldatud aruandes „Progress for Every Child in the SDG Era“ tuvastati, et puuduvad andmed 64 riigi kohta ning et 37 riigis ei ole kestliku arengu eesmärkide saavutamisel tehtud piisavalt edusamme; arvestades, et rohkem kui pool miljardit last elab riikides, kus ei ole võimalik kestliku arengu eesmärke mõõta;

AE.  arvestades, et inimväärne töö on õiglase ja kaasava majanduskasvu alus ning arengu ja sotsiaalse arengu keskne tegur; arvestades, et koos sotsiaalse kaitsega neile, kes ei leia tööd või ei saa tööd teha, võib see vähendada ebavõrdsust ning aidata oluliselt kaasa sotsiaalsele ja majanduslikule arengule;

Euroopa juhtpositsioon universaalsete väärtuste edendamisel mitmepoolses raamistikus inimeste, planeedi ja jõukuse nimel

1.  rõhutab, et ülemaailmsete keeruliste probleemide lahendamiseks on vaja terviklikku ja integreeritud reageerimist ning kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 võib seda pakkuda;

2.  rõhutab, et kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärk on saavutada kõigi jaoks suurem heaolu maakera võimaluste piires ja õiglane maailm, jätmata kedagi tagaplaanile, ning et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks tuleb kestliku arengu nelja peamist sammast (sotsiaal-, keskkonna-, majandus- ja juhtimise sammast) käsitleda terviklikult; rõhutab asjaolu, et kestlik areng on liidu põhieesmärk, nagu on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3, ning sellel peaks olema Euroopa tulevikku käsitlevas arutelus ja narratiivis keskne roll; rõhutab lisaks, et kestliku arengu eesmärkide rakendamine peaks viima paradigmamuutuseni ja looma ELi üldise pikaajalise majandusmudeli, mis asendaks praeguse strateegia „Euroopa 2020“;

3.  rõhutab, et kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamine on tihedalt seotud Euroopa väärtuste ja huvidega ning kujutab endast märkimisväärset uuendust, mis võib elavdada mitmepoolsusel ja rahvusvahelisel koostööl põhinevat maailmakorda;

4.  tuletab meelde, et kõikide eesmärkide puhul on kõiki asjakohaseid näitajaid käsitlevaid andmeid vaja süstemaatiliselt esitada sugupoolte ja muude omaduste lõikes;

5.  rõhutab, et liit peaks uuendama oma kohustust olla koos liikmesriikide ning nende kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kestliku arengu tegevuskava 2030 ja kestliku arengu eesmärkide rakendamisel ülemaailmse teerajaja rollis, kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega ja tihedas koostöös rahvusvaheliste partneritega; tuletab meelde, et ELi poliitiline pühendumus peaks kajastuma mitmeaastases finantsraamistikus 2021–2027; rõhutab, et kestliku arengu tegevuskava 2030 peab veelgi kiirendama ELi sise- ja välistegevuse ja selle muude poliitikavaldkondade koordineeritud käsitlust ning liidu rahastamisvahendite sidusust, et võimaldada ülemaailmset reageerimist ja pühendumist kestlikule majanduskasvule ja arengule;

6.  rõhutab, et kestliku arengu eesmärkide elluviimine nõuab tõhusat koostööd ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning seejuures subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimist; rõhutab, et selles koostöös on tähtis roll keskkonna ja kestliku arengu nõuandekomisjonidel, ning on seisukohal, et nende kaasamist tuleks kõigil valitsemistasanditel suurendada;

7.  peab tervitatavaks asjaolu, et paljud liikmesriigid ja ELi mittekuuluvad partnerriigid on teinud märkimisväärseid jõupingutusi, et töötada välja kestliku arengu eesmärkide rakendamiseks vajalikud mehhanismid ja strateegiad ning integreerida need oma poliitikasse ja valitsemisraamistikku; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes ei ole veel selliseid mehhanisme välja töötanud, seda teeksid; rõhutab, et kui EL aitab kolmandatel riikidel sarnaseid meetmeid võtta ja julgustab neid seda tegema, aitab see kaasa võrdsete tingimuste saavutamisele; tunnistab, et ELi tasandil on endiselt vaja teha täiendavaid parandusi;

8.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama oma poliitikas kestliku arengu eesmärkide horisontaalse käsitluse;

9.  tunnistab, et 2015. aastal kohustusid kõik Euroopa riigid, nii ELi kui ka ELi-välised riigid, pidama kinni kestliku arengu tegevuskavast 2030; on seisukohal, et seoses aruteluga Euroopa tuleviku üle tuleks kaaluda kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks üleeuroopalise raamistiku loomist, millesse kuuluksid ELi liikmesriigid, Euroopa Majanduspiirkond, ELiga assotsieerimislepingu sõlminud riigid, ELi kandidaatriigid ja EList lahkumise järel ka Ühendkuningriik; rõhutab, kui oluline on edendada kõikidel tasanditel toimuvaid parlamendi arutelusid;

10.  kiidab heaks komisjoni aruteludokumendi „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“, milles on esitatud kolm stsenaariumi selle kohta, kuidas EL võiks kestliku arengu eesmärke edendada; pooldab esimest stsenaariumi, milles on välja pakutud kestliku arengu eesmärkide rakendamiseks vajalikku ELi ja liikmesriikide tegevust suunav üldstrateegia; on seisukohal, et Euroopa tuleviku kontekstis võib vaid säästev Euroopa olla edasiviiv lahendus kodanike ja planeedi heaolu ja jõukuse tagamiseks;

11.  peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole veel välja töötanud integreeritud ja terviklikku kestliku arengu eesmärkide rakendusstrateegiat;

12.  rõhutab, kui oluline on ametlik arenguabi kui peamine vaesuse kaotamise vahend, ning tuletab meelde ELi ja liikmesriikide vastavat ametliku arenguabi kohustust, sealhulgas kohustust eraldada 0,7 % kogurahvatulust ametlikule arenguabile, kusjuures 0,15–0,20 % kogurahvatulust vähim arenenud riikidele suunatud ametlikule arenguabile; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles taaskinnitama viivitamata oma pühendumist eesmärgile, mille kohaselt eraldatakse ametlikule arenguabile 0,7 % kogurahvatulust, ning ametlikku arenguabi järk-järgult suurendama, et jõuda selle eesmärgini selge tähtaja jooksul; kutsub liikmesriike üles koostama individuaalsete ametliku arenguabi eesmärkide saavutamiseks kontrollitavaid iga-aastaseid tegevuskavu; rõhutab, et kuna ametlikule arenguabile 0,7 % kogurahvatulust eraldamise eesmärgi saavutamise eest vastutavad nii EL kui ka liikmesriigid, on liikmesriigid aruandekohustuslikud nii riikide parlamentide kui ka Euroopa Parlamendi ees;

13.  tunnistab, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks tuleb kaitsta tervisele tekkivat kasu ja edusamme on vaja kiirendada; märgib, et kuigi maailmas on tervishoiu alal tehtud mitmel rindel märkimisväärseid edusamme, on endiselt lahendamata palju probleeme, näiteks stabiilsete riikide elanikkonna ning ebakindlas ja vähekaitstud keskkonnas elavate inimeste vahelise tervisealase ebavõrdsuse vähendamine, samuti tervisealase ebavõrdsuse vähendamine igas riigis endas;

14.  tunnistab, et kestliku arengu tegevuskava 2030 on tõhustanud ülemaailmse tervishoiu käsitlemist poliitilise prioriteedina; märgib, et terve elanikkond on kestliku arengu seisukohast ning seega vaesuse kaotamise, rahumeelse ja kaasava ühiskonna edendamise ning keskkonna kaitsmise jaoks otsustava tähtsusega; rõhutab, et tervis on samuti tulemus ja näitaja, mis kajastab paljude eesmärkide ja kogu kestliku arengu tegevuskava 2030 edu;

15.  rõhutab, et EL on üldiselt suutnud oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada ja lahutada need majanduskasvust, aidates nii jõuliselt kaasa üleilmsetele jõupingutustele, ning seejuures on võetud arvesse ka ELi impordis ja ekspordis sisalduvat heidet(16); märgib siiski, et nii ELi kui ka maailma tasandil on vaja rohkem pingutada;

ELi strateegiliste ja ühismeetmete tõhustamine ülemaailmsete eesmärkide saavutamiseks

16.  palub komisjonil analüüsida põhjalikult praeguse poliitika ja selle rakendamise puudusi, et teha kindlaks koostoime ja ebakõlade kriitilised valdkonnad; palub komisjonil määrata edasiste viivitusteta selgelt kindlaks, milliseid meetmeid tuleb 2030. aastaks võtta seoses poliitika ja õigusaktide, statistika ja eristatud andmete kogumise ning juhtimise ja rakendamisega, et luua 2019. aasta lõpuks kestliku arengu tegevuskava 2030 täitmist käsitlev terviklik strateegia;

17.  nõuab tungivalt, et komisjon koostaks kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamiseks põhjaliku, üldise ja kõikehõlmava strateegia, lõimides kestliku arengu eesmärgid täielikult ELi poliitikasse ja juhtimisse, andes nii ELi institutsioonidele kui ka liikmesriikidele suuniseid kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamise, järelevalve ja läbivaatamise kohta ning esitades üksikasjalikud tegevuskavad, konkreetsed eesmärgid ja tähtajad; palub komisjonil tagada, et see strateegia käsitleks kestliku arengu eesmärkide omavahelisi seoseid;

18.  palub komisjonil tugevdada oma koostööd ÜRO ja ELi liikmesriikidega, et toetada ÜRO käimasolevat reformi, nii et see võimaldaks rakendada kestliku arengu tegevuskava 2030;

19.  tuletab meelde, et kõik kestliku arengu eesmärgid on laste õiguste täitmise seisukohast asjakohased; rõhutab, kui oluline on rakendada ELi välissuhete kontekstis laste õiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid; palub komisjonil jälgida lapse õiguste alaseid edusamme liidu välisprogrammides ning selle kohta aru anda;

20.  palub komisjonil, kes paneb keskse aluse säästva Euroopa ülesehitamisele, juhtida sellise säästva toidutootmise ja -tarbimise mudeli arendamist, mis kaitseb ja hoiab ära toidusüsteemide survet tervisele ja keskkonnale ning toob majanduslikku kasu põllumajandustootjatele, ettevõtetele ja kodanikele;

21.  palub komisjonil teha koostööd peamiste sidusrühmadega kõigil tasanditel, et tagada tervislik elu ja edendada kõigi inimeste heaolu igas vanuses, pidades eelkõige silmas vajadust muuta tervishoid kergemini kättesaadavaks, taskukohasemaks, tõhusamaks ja jätkusuutlikumaks, käsitleda mittenakkuslike haiguste riskifaktoreid terviklikumalt, vahetades parimaid tavasid ning tugevdades suutlikkust ennetada ja ohjata ülemaailmseid terviseohte, nagu antimikroobikumiresistentsus;

22.  kutsub komisjoni üles ühtlustama programmilist, rahastamis- ja tegevuspoliitikat, lähenemisviise ja metoodikaid ÜRO ja selle partneritega, kui see võib suurendada tõhusust ja tulemuslikkust, et parandada tõhusust mitmete ühiste prioriteetide puhul, nagu sooline võrdõiguslikkus, reproduktiivtervis, emade, vastsündinute, laste ja noorukite tervis, kliimamuutused ja keskkond, ning võidelda ebavõrdsuse ja vaesuse vastu;

23.  rõhutab, et kestliku arengu tegevuskava 2030 rahastamiseks on äärmiselt oluline tagada õiglane maksustamine ja läbipaistvus, võidelda maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, kaotada ebaseaduslikud rahavood ja maksuparadiisid ning suurendada riigisiseste vahendite kasutuselevõtmist; kordab oma üleskutset hinnata liikmesriikide ja ELi maksupoliitika ülekanduvat mõju arenguriikidele, tagades poliitikavaldkondade arengusidususe;

24.  rõhutab, kui tähtis on nii ELis kui ka kogu maailmas vähendada sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust ning edendada soolist võrdõiguslikkust; tuletab meelde kestliku arengu tegevuskava 2030 aluspõhimõtet, mille kohaselt ei tohi kedagi kõrvale jätta; kutsub seetõttu komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu ühiskonna kõige tõrjutumale ja vähemkaitstud osale, et tagada täielik kaasatus;

25.  kutsub komisjoni üles edendama jätkusuutlikke ülemaailmseid väärtusahelaid koos nõuetekohase hoolsuse süsteemide kehtestamisega äriühingutele, pöörates tähelepanu kogu tarneahelale, kuna see ergutaks ettevõtteid investeerima vastutustundlikumalt ja stimuleeriks kestlikkust käsitlevate peatükkide tõhusamat rakendamist vabakaubanduslepingutes, sh korruptsioonivastase võitluse, läbipaistvuse, maksustamise vältimise vastase võitluse ja vastutustundliku ärikäitumise valdkonnas;

26.  on seisukohal, et kestliku arengu eesmärgid peaksid olema ELi kestliku arengu ja kaasava majanduskasvu strateegia keskmes; rõhutab vajadust sätestada selgelt ühised näitajad, võrdlusalused ja eesmärgid ning analüüsida, kui kaugel on sihtide ja eesmärkide saavutamine, millised on nende saavutamiseks vajalikud meetmed ja milliste vahendite abil neid rakendatakse; rõhutab, et ELi kestliku arengu tegevuskava 2030 strateegias tuleks samuti kirjeldada, millal ja kuidas viib liit läbi kestlikkuse mõjuhinnanguid, et tegeleda olemasolevate lünkadega, anda olemasolevale poliitikale uus suund ja töötada välja uusi seadusandlikke ettepanekuid või vaadata liidu õigusaktid läbi, tagades samal ajal järjepidevuse ja koordineerivad meetmed nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil; kutsub seetõttu komisjoni ja nõukogu kõigis oma koosseisudes seda tööd viivitamata jätkama;

27.  on seisukohal, et Euroopa poolaasta peaks hõlmama parlamenti ja olema kooskõlas kestliku arengu tegevuskavaga 2030 ning et protsessi tuleks kaasata jätkusuutlikkuse kontroll; kutsub seetõttu komisjoni üles olemasolevat Euroopa poolaasta protsessi täiendavalt kohandama; rõhutab, et seejuures oleks eelkõige nõutav, et Euroopa poolaasta puhul võetakse terviklikult arvesse kestliku arengu eesmärkide kõiki aspekte;

28.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja tervikliku strateegia, et toetada investeeringuid, mis suurendavad keskkonnasäästlikkust, ning tagada nõuetekohane seos kestliku arengu eesmärkide ja Euroopa poolaasta vahel;

29.  rõhutab vajadust määrata selgelt kindlaks, milliseid samme tuleb igal valitsemistasandil eesmärkide ja sihtide rakendamiseks astuda, järgides samal ajal subsidiaarsuse põhimõtet; nõuab selgete ja sidusate kestliku arengu meetmete kehtestamist asjakohasel (riiklikul, piirkondlikul, kohalikul) tasandil neis liikmesriikides, kus neid veel kehtestatud ei ole; rõhutab, et ühtse lähenemisviisi tagamiseks peaks komisjon andma selle protsessi kohta suuniseid; nõuab mitmetasandilist lähenemisviisi, et luua kestliku arengu eesmärkide rakendamise küsimuses parem mõistmine, suur kaasatus ja jagatud vastutus;

30.  väljendab heameelt selle üle, et kestliku arengu kohta ELis avaldati teine Eurostati seirearuanne, mis on samm edasi täieõigusliku ELi seiremehhanismi loomise suunas;

31.  rõhutab, et komisjon peab kestliku arengu eesmärkide ja kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamiseks ja peavoolustamiseks välja töötama integreeritud, tõhusa ja osalusel põhineva seire-, aruandlus- ja läbivaatamisraamistiku, mis on kooskõlas ÜRO ülemaailmse näitajate raamistikuga ning mis kogub riiklikul ja piirkondlikul tasandi teavet ja asjakohaseid eristatud andmeid, tunnistades samas, et Eurostatil ei ole üksinda võimalik kestliku arengu eesmärkide saavutamisel tehtavate edusammude kõiki aspekte täielikult arvesse võtta; rõhutab, et eesmärkide ülekanduvat mõju ning omavahelist seotust ja jagamatut olemust on vaja arvesse võtta, ning nõuab, et Eurostatile antaks ka volitus esitada iga liikmesriigi kohta järjepidevalt aruande, milles käsitletakse kestliku arengu eesmärkide saavutamise tulemuslikkust, võttes aluseks ühtsed näitajad;

32.  rõhutab vajadust mitmesuguste näitajate järele, mis ei ole oma olemuselt üksnes majanduslikud ja mis kajastavad kestliku arengu eesmärkide ümberkujundavat olemust, eelkõige seoses eesmärgiga kaotada vaesus kõigis selle vormides, ning mida tuleks mõõta kestliku arengu eesmärkide saavutamise seisukohast oluliste eristatud andmete alusel; rõhutab, et Eurostat peab kehtestama konkreetsed edunäitajad, mis käsitlevad kestliku arengu eesmärkide ELi sisest rakendamist vastavatel valitsemistasanditel;

33.  tuletab meelde ELi olulist rolli läbipaistvuse, vastutuse ja jätkusuutlikkuse standardite tõhustamisel ülemaailmsetes väärtusahelates; rõhutab, et EL on õigustloov jõud ja majandusjõud ning peab seetõttu olema hea tava ja ülemaailmsete normide kehtestamise eestvedajaks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama läbirääkimisi siduva ÜRO lepingu sõlmimiseks, mis käsitleb rahvusvahelisi korporatsioone ja inimõigusi;

34.  kutsub ELi liikmesriike üles esitama andmeid viirusliku hepatiidi tõhusaks seireks kooskõlas Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse kehtestatud näitajatega ning kutsub komisjoni üles seda protsessi tähelepanelikult jälgima kooskõlas oma 2016. aasta novembri teatises „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud“ võetud kohustusega;

35.  rõhutab, kui oluline on tõsta teadlikkust kestliku arengu tegevuskava 2030 ja selle eesmärkide ümberkujundavast potentsiaalist; tuletab meelde vajadust kaasata kodanikke ja kodanikuühiskonna organisatsioone kogu rakendus- ja järelevalveprotsessi; rõhutab Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide olulist rolli;

36.  toonitab, kui oluline on kestliku arengu tegevuskava 2030 küsimuses tehtud ELi edusammude järelevalve puhul läbipaistvus ja demokraatlik aruandekohustus, ning rõhutab sellest tulenevalt kaasseadusandjate rolli selles protsessis; on seisukohal, et ELi toimimise lepingu artikli 295 kohase siduva institutsioonidevahelise kokkuleppe sõlmimine oleks selles valdkonnas sobiv koostööraamistik;

37.  palub komisjonil ja liikmesriikidel täiendada kättesaadavat teavet ja suurendada kodanike teadlikkust kestliku arengu tegevuskava 2030 täitmise vajadusest;

38.  rõhutab, et mitmeaastane finantsraamistik peab vastama kestliku arengu tegevuskavale 2030 ja tagama kestliku arengu suurema integreerimise kõikidesse rahastamismehhanismidesse ja eelarveridadesse; kutsub seetõttu komisjoni üles suurendama aruandekohustust ühiste tulemuste saavutamise eest mitmeaastase finantsraamistiku kaudu; kordab oma seisukohta, milles ta nõuab tulevase mitmeaastase finantsraamistiku kohustuslikku muutmist, mis toimub pärast mitmeaastase finantsraamistiku toimimise läbivaatamist ja milles võetakse arvesse kestliku arengu eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude hinnangut; rõhutab vajadust kontrollida olemasolevate poliitikameetmete kavandatud rahastamispakette, et tagada sidusus kestliku arenguga;

39.  on seisukohal, et kestliku arengu tegevuskava 2030 õigeaegseks ja edukaks rakendamiseks on vaja ELis märkimisväärselt kiirendada keskkonnahoidlikke investeeringuid, innovatsiooni ja majanduskasvu, ning rõhutab, kui oluline on uuenduslike ja olemasolevate rahastamisvahendite, näiteks keskkonnahoidlike riigihangete ulatuslikum kasutuselevõtt, ning et praegusele investeerimispoliitikale on kiiresti vaja erinevaid lähenemisviise, pidades eelkõige silmas keskkonnale kahjulike toetuste järkjärguliselt kaotamist;

40.  tunneb heameelt, et institutsioonid ja erasektor eraldavad kestliku arengu eesmärkide rahastamiseks üha rohkem rahalisi vahendeid, ning rõhutab, kui oluline on tugev jätkusuutlik finantsraamistik, sh pankadele kehtestatud kapitalinõuete kalibreerimine ja süsinikurikaste varade usaldatavusnõuded, kindlustusettevõtete suhtes kohaldatavad usaldatavusnõuded ning institutsionaalsete investorite ja varahaldurite kohustuste ajakohastamine;

Poliitikavaldkondade sidusus, koordineerimine ja kestliku arengu eesmärkide peavoolustamine

41.  rõhutab, kui tähtis on kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamise ja poliitikavaldkondade kestliku arengu sidususe saavutamise seisukohast otsuseid tegevate organite, eri organisatsioonide ja asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas kohalike omavalitsuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vaheline ja nende sisene parem koordineerimine ja koostöö;

42.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon võttis vastu 2019. aasta aruande poliitikavaldkondade arengusidususe kohta ja et poliitikavaldkondade arengusidusust püütakse paremini integreerida ELi lähenemisviisi kestliku arengu eesmärkide rakendamisel; tuletab meelde, et poliitikavaldkondade arengusidusus on ELi toimimise lepingu artiklis 208 sätestatud põhimõte, mis on ühtlasi oluline kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks;

43.  tunnistab, et poliitikavaldkondade arengusidususe vahenditega on ELi poliitika kujundamist edukalt mõjutatud; nõuab täiendavaid jõupingutusi selle tagamiseks, et poliitikavaldkondade arengusidususe mehhanismide tulemusena võetaks arengueesmärke arvesse ka arenguga mitteseotud poliitikas;

44.  rõhutab, et poliitikavaldkondade arengusidusus on poliitikavaldkondade kestliku arengu sidususe keskse tähtsusega element ja annab sellesse suure panuse; soovitab tungivalt, et poliitikavaldkondade arengusidususe parimaid tavasid ja sellest saadud õppetunde kasutataks poliitikavaldkondade kestliku arengu sidususe edasi arendamiseks ja juurutamiseks;

45.  kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kinnitama oma pühendumist poliitikavaldkondade arengusidususele, kuna see annab olulise panuse suurema poliitikavaldkondade kestliku arengu sidususe saavutamisse kestliku arengu tegevuskava 2030 rakendamiseks võetavates meetmetes; rõhutab vajadust tõhustada poliitikavaldkondade arengusidususe mehhanisme kõigis ELi institutsioonides ja poliitika kujundamise protsessides ning tagada, et seda põhimõtet järgitakse piisavalt mõju korrapärase eelhindamise käigus ning kehtestades asjakohased aruandlus- ja leevendamismehhanisme;

46.  on seisukohal, et poliitikavaldkondade kestliku arengu sidusus tähendab seda, et edaspidi tuleb kõik ELi tasandi rahastamisvahendid ja muud abivahendid kavandada, rakendada ja neid kontrollida kestliku arengu eesmärkide saavutamist silmas pidades, mistõttu komisjonil tuleb kiiresti tekitada igal tasandil selleks vajalik poliitiline suutlikkus;

47.  nõuab, et komisjon võtaks vastu järelmeetmete tegevuskava kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe välishindamisega, milles nõutakse selget normide kogumit nimetatud kontseptsiooni rakendamiseks; kordab oma üleskutset määratleda selgelt kõigi ELi institutsioonide kohustused poliitikavaldkondade arengusidususe saavutamiseks;

48.  kordab oma nõudmist arutada poliitikavaldkondade arengusidususe küsimust Euroopa Ülemkogu tasandil, et anda impulss selle mehhanismide rakendamiseks 2030. aasta kestliku arengu tegevuskava eesmärkide täitmist silmas pidades; on veendunud, et nagu poliitikavaldkondade arengusidususe välishindamisel märgiti, saab selle käsitlus edeneda ja anda tulemusi üksnes juhul, kui ELis on selleks olemas poliitiline tahe;

49.  ELi toimimise lepingu artiklis 208 väljendatud poliitikavaldkondade arengusidususe edendamise õiguslikku kohustust arvestades rõhutab, et EL peab aktiivselt alustama dialoogi arenguriikide ja -piirkondadega, et arutada olulisemaid poliitikaalgatusi, mis võivad neid mõjutada;

50.  rõhutab, et ELil on ühed maailma rangeimad keskkonnastandardid, ja et ELi ettevõtted edestavad ülemaailmseid konkurente, mistõttu nähakse ELi ka kui vabaduse ja demokraatia kantsi, mille stabiilsed institutsioonid tuginevad õigusriigile ja elujõulisele kodanikuühiskonnale; on seisukohal, et EL võiks seetõttu otsustavamalt edendada oma praeguseid keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisstandardeid;

51.  peab tervitatavaks, et üldasjade nõukogu raames loodi 2030. aasta tegevuskava käsitlemiseks töörühm; sidusa poliitika tagamiseks nõuab kestliku arengu eesmärkide kooskõlastamis- ja koostöömehhanismide loomist nii Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel kui ka nende siseselt; toonitab, et institutsioonidevahelises kokkuleppes kestliku Euroopa saavutamiseks aastaks 2030 tuleks sellised mehhanismid selgelt piiritleda ja kindlaks määrata, kuna 2030. aasta tegevuskava edukaks rakendamiseks on kolme institutsiooni vaheliste poliitiliste protsesside sidususel kriitiline tähtsus; nõuab edaspidi kõigi kolme institutsiooni kaasamist kestliku arengu eesmärke käsitleva mitmeid sidusrühmi ühendava platvormi töösse ning märgib, kuivõrd tähtis on kaasata sellesse platvormi kõik asjaomased osapooled, sealhulgas vabaühendused;

52.  on veendunud, et vastavalt partnerlusi käsitlevale kestliku arengu eesmärgile nr 17 tuleks praeguse kestliku arengu eesmärke käsitleva mitmeid sidusrühmi ühendava platvormi rolli kaasajastada ja kaasata see ametlike ja institutsioonidevaheliste konsultatsioonide raamistikku;

53.  rõhutab arengukoostöö tähtsust 2030. aasta tegevuskava rakendamise toetamiseks arengumaades; tervitab kestliku arengu eesmärkide integreerimist uude Euroopa arengukonsensusesse; tuletab meelde, et vaesuse kaotamine (kestliku arengu eesmärk nr 1) peab jääma ELi arengukoostöö peaeesmärgiks; tuletab meelde, et kestliku arengu eesmärgid nr 1 ja 2 on olemuslikult seotud; kinnitab, et saavutatule vaatamata ei suudeta ilmselt rakendamise praeguse tempo ja kohaldamisala juures edendada kestliku arengu eesmärgi nr 2 eesmärkide saavutamiseks vajalikku pöördelist muutust; nõuab, et tehtaks rohkem, et järgida 2017. aastal kestliku arengu kõrgetasemelise poliitilise foorumi korraldatud kestliku arengu eesmärgi nr 2 temaatilise läbivaatamise põhjal antud soovitusi;

54.  kordab oma nõudmist integreerida kestliku arengu eesmärkide järgimine kõigisse poliitikavaldkondadesse; tervitab komisjoni lubadust integreerida kestliku arengu eesmärgid oma parema õigusloome tegevuskavasse ning toonitab võimalust strateegiliselt kasutada parema õigusloome vahendeid komisjoni teostatavatel sõltumatutel hindamistel, mis käsitlevad ELi poliitikavaldkondade sidusust 2030. aasta tegevuskavaga ja tema arengukoostöö poliitikat; palub komisjonil kiiresti läbi vaadata parema õigusloome tegevuskava suunised ning veelgi tõhustada ja kontrollida oma eelhinnanguid, selleks et tagada kestliku arengu eesmärkide täitmisel täielik poliitikavaldkondade arengusidusus ning nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil edendada sünergiat, saada kaasnevat kasu ja vältida kasuga kaasnevaid kaotusi;

55.  nõuab parlamendikomisjonide tegevuse kooskõlastamist, et jälgida, kuidas EL täidab 2030. aasta tegevuskavaga võetud kohustusi, ja võtta järelmeetmeid;

56.  palub, et Euroopa Parlamendi esimeeste konverents ja komisjonide esimeeste konverents hindaksid parlamendi praeguse ülesehituse sobivust, et tagada parlamendi suutlikkus kõiki poliitikavaldkondi läbivalt, põhjalikult ja tulemuslikult jälgida seda, mida ELi sise- ja välispoliitikas tehakse kestliku arengu eesmärkide täitmiseks;

57.  nõuab, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon teeksid tööd ühtse kestlikkusdeklaratsiooni koostamiseks, mis seoks kestliku arengu eesmärgid parlamendi järgmise ametiaja mitmeaastaste institutsioonidevaheliste prioriteetidega;

58.  toonitab mõjude korrapäraste ja piisavate eel- ja järelhinnangute tähtsust 2030. aasta tegevuskava parema integreerimise ja paremate tulemuste tagamisel; toonitab, kui oluline on hinnata poliitikameetmete lühi- ja pikaajalisi tagajärgi ja nende võimalikku panust kestlikku arengusse; tuletab meelde aluslepingust tulenevat kohustust võtta arengukoostöö eesmärke arvesse kõigis poliitikavaldkondades, mis võivad arengumaid mõjutada;

59.  tuletab meelde, et arengumaades on kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks oluline mobiliseerida oma sisemaised ressursid; rõhutab, et ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (UNCTAD) dokumendis „2015. aasta maailma investeerimisaruanne – rahvusvahelise investeerimisjuhtimise reformimine“(17) toodud hinnangu kohaselt kaotavad arengumaad igal aastal vähemalt 100 miljardit dollarit ettevõtte tulumaksu seetõttu, et suurfirmad hoiduvad maksudest kõrvale; väljendab seetõttu rahulolu komisjoni talituste töödokumendiga „Collect More – Spend Better, Achieving Development in an Inclusive and Sustainable Way“ (SWD(2015)0198), milles püütakse seda probleemi käsitleda; väljendab samas kahetsust, et ei ole tehtud midagi konkreetset eelnimetatud komisjoni strateegia rakendamise tagamiseks; palub komisjoni esitada sisemaiste ressursside mobiliseerimise juhtprogrammi ettepanek, mis tagaks suuremad maksulaekumised ja võimaldaks kestliku arengu eesmärke rahastada;

60.  rõhutab vajadust tugevdada kohtadel tegutsejaid kui kestliku arengu vedajaid ning nõuab, et riikide parlamendid ning piirkondlikud ja kohalikud ametivõimud osaleksid rohkem kestliku arengu eesmärkide rakendamise kõigil etappidel, kavandamisest ja programmeerimisest kuni seire ja hindamiseni; palub ka, et komisjon rohkem abistaks linnu ja kohalikke ametivõime kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks vajalike tulemuslike strateegiate ja poliitikaalgatuste väljatöötamisel, elluviimisel ja seirel;

61.  tervitab erasektori kasvavat toetust kestliku arengu eesmärkide saavutamisele; rõhutab, kui tähtis on luua keskkond, mis soodustaks uusi algatusi ning avaliku ja erasektori partnerlusi ning innustaks ettevõtjaid ühildama oma äristrateegiad kestliku arengu eesmärkidega;

62.  tuletab meelde, et ÜRO hinnangu kohaselt tuleb kestliku arengu eesmärkide täitmiseks igal aastal investeerida 5–7 triljonit USA dollarit; rõhutab seepärast investeeringute mobiliseerimise vajadust ning väljendab rahulolu ELi välisinvesteeringute kava vastava potentsiaali üle;

Vabatahtlikud riiklikud ülevaated ja ELi aruanne ÜRO Peaassamblee 2019. aasta kestliku arengu kõrgetasemelisele poliitilisele foorumile

63.  õhutab liikmesriike korrapäraselt koostama kaasavaid ülevaateid saavutatust; soovitab liikmesriikidel, kes ei ole veel kohustunud vabatahtlikke riiklikke ülevaateid koostama, teha seda vastavalt 2030. aasta tegevuskavale, ning neil liikmesriikidel, kes on juba ülevaated esitanud, panna kokku tulevaste regulaarsete ülevaadete koostamise ajakava;

64.  kutsub komisjoni üles liikmesriikide vabatahtlikke ülevaateid korrapäraselt analüüsima, et hinnata edusamme ja häid tavasid; lisaks nõuab, et analüüsitaks vähimarenenud riikide vabatahtlikke riiklikke ülevaateid, et teha kindlaks vajadused, täita tühikud ja tõhustada abi ja koostööd, ning teha tihedalt koostööd OECDga, et töötada välja kestliku arengu eesmärkide eduka täitmise strateegiate ja sise- ja välispoliitiliste meetmete vastastikuse hindamise mehhanismid ning parandada kogemustevahetust ja kahjulike välismõjude seiret;

65.  soovitab komisjonil ja liikmesriikidel laiendada arengukoostöö ühist programmeerimist ja elluviimist, tuginedes kestliku arengu eesmärke käsitlevatele poliitilistele dialoogidele partnerriikidega, riiklikele arengukavadele ja vabatahtlikele riiklikele ülevaadetele ning võttes nõuetekohaselt arvesse riikide vastutust ja muid arengutõhususe põhimõtteid;

66.  rõhutab kestliku arengu kõrgetasemelise poliitilise foorumi tähtsust kestliku arengu eesmärkide järelmeetmetes ja järelevalves; toetab jõuliselt kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil liidu võetud kohustust koostada vabatahtlik ülevaade; palub, et komisjon tunnustaks ELi juhtrolli 2030. aasta tegevuskava koostamisel ja elluviimisel ning et ta esitaks kõiki kestliku arengu eesmärke käsitleva põhjaliku kokkuvõtliku aruande; toonitab, et ELi aruandlus, sealhulgas tulevane ühine kokkuvõtlik aruanne arenguriikidele antava ELi toetuse kohta peaks sisaldama hetkeseisu ning praeguste puuduste ja lünkade analüüsi;

67.  kutsub komisjoni olema kõrgetasemelise poliitilise foorumi protsessis eeskujuks; kutsub komisjoni tegema kolmandate riikidega koostööd 2030. aasta tegevuskava eesmärkide täitmiseks, sealhulgas ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni kaudu;

68.  nõuab, et kõrgetasemelise poliitilise foorumi ettevalmistustööde käigus tuleb korraldada Euroopas iga-aastane kestliku arengu eesmärke käsitlev foorum, millel saaksid osaleda ja nende eesmärkide täitmist arutada nii väljaspoolsed sidusrühmad kui ka vabaühendused ja parlamendiliikmed;

69.  väljendab heameelt seoses 2019. aasta septembris ÜRO Peaassamblee egiidi all toimuval tippkohtumisel korraldatava kõrgetasemelise poliitilise foorumiga ja selle tulevase korraldamisega tippkohtumiste raames, kuna see võimaldab teha 2030. aasta tegevuskava raames kokkuvõtteid kõigi kestliku arengu eesmärkide täitmisest, ning ootab, et liit võtaks sellel tippkohtumisel liidrirolli; märgib, et liikmesriikide tulemused on erinevad, sõltuvalt muu hulgas asjaomastest kestliku arengu eesmärkidest ning riikide prioriteetsetest eesmärkidest ja sihtidest; rõhutab, et kestliku arengu eesmärgid on tihedalt seotud ning et nende täitmisel tuleks järgida ühtset, põhjalikku ja süsteemset käsitlust;

Pöörata 2019. aasta kõrgetasemelisel poliitilisel foorumil peatähelepanu kestliku arengu eesmärkidele

70.  peab tervitatavaks kestliku arengu eesmärkide nr 4 („Kvaliteetne haridus“), nr 8 („Inimväärne töö ja majanduskasv“), nr 10 („Ebavõrdsuse vähendamine“), nr 13 („Kliimameetmed“), nr 16 („Rahu, õigus ja tugevad institutsioonid“) ja nr 17 („Partnerlus eesmärkide nimel“) eelseisvat põhjalikku läbivaatamist ning eeldab, et liit osaleb selles täiel määral; ootab, et lähiaastatel vaadatakse põhjalikult läbi ka kõik teised kestliku arengu eesmärgid, ning rõhutab 2030. aasta tegevuskava jagamatust ja eesmärkide vastastikust seotust;

71.  kinnitab, et kestliku arengu ja jätkusuutliku ühiskonna saavutamiseks ning noorte võimaluste ja tööalase konkurentsivõime suurendamiseks on hädavajalik kvaliteetne haridus ja alghariduse üldkättesaadavus (kestliku arengu eesmärk nr 4); tunnistab, et kvaliteetne haridus pälvib paljudes liikmesriikides suurt tähelepanu ning rõhutab, et noorte töölesobivuse ja kvalifikatsiooni nõudva töö saamise tähtsaks eelduseks on tehniline ja kutseharidus; taunib samas asjaolu, et nii ELis kui ka väljaspool sõltuvad haridusvõimalused sageli ikka veel õppuri soost ja elukohast (maal või linnas); nõuab seepärast rohkem investeeringuid, et parandada hariduse kvaliteeti ja vastavat taristut, pöörates suurimat tähelepanu ELi vähemarenenud piirkondadele ja muu maailma vähimarenenud riikidele;

72.  soovitab komisjonil ja liikmesriikidel tegeleda oma arengukoostöö poliitikas ja (ühisel) programmeerimisel süstemaatilisemalt kestliku arengu eesmärgi nr 8 („Inimväärne töö ja majanduskasv“) sihtidega; nõuab suuremat panustamist kestliku arengu eesmärgi nr 8 saavutamisse, kusjuures parandada tuleb tootmisvõimsusi, tulu tootmist, industrialiseerimist, säästva tarbimise ja tootmise skeeme, kaubandust, erasektori arengut, ärikeskkonda, taristut ja turismi;

73.  tunnustab väikeste, keskmise suurusega ja mikroettevõtete, ühistute, kaasavate ärimudelite ja teadusinstituutide tähtsust majanduskasvu, tööhõive ja kohaliku innovatsiooni mootoritena; nõuab, et kodumaise majandus- ja inimarengu stimuleerimiseks ja kiirendamiseks ning kestliku arengu eesmärkide ja Pariisi kokkuleppega kooskõlas oleva pikaajalise kestliku majanduskasvu toetamiseks tuleb edendada võrdseid tingimusi kestlikeks investeeringuteks, industrialiseerimiseks ja (muu hulgas vastutustundlikuks) äritegevuseks, edendada rahandust ja maksustamist, teadust, tehnoloogiat, teadusuuringuid ja innovatsiooni; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles õhutama looma uusi ärimudeleid ning kasutama uute tehnoloogiate, näiteks tehisintellekti eeliseid;

74.  toonitab erasektori keskset tähtsust kestliku arengu eesmärkide täitmise suunas liikumisel, kusjuures eriti olulised on vastutustundlikud ja kestlikud investeeringud ning kaasava majanduskasvu kiirendamine, samuti vastutustundliku äritegevuse propageerimine ja omaksvõtmine; rõhutab sellega seoses vajadust investeerida sõbralikesse poliitikaraamistikesse, sealhulgas kestlikkuse tulemusnäitajatesse ja nõuetesse, mis võimaldaks integreerida kestlikkusriskid investeerimisotsustesse ja õigusriiki;

75.  tunnistab, et ELi teadus-, arendus- ja innovatsioonikeskused ja -inkubaatorid on olulised kestliku arengu tugistruktuurid; palub seepärast liikmesriikidel ja komisjonil edendada äri ja teaduse vaheliste sidemete tugevdamist, et vahetada parimaid tavasid ja ergutada innovatsiooni; toonitab, et teaduse ja innovatsiooni rahastamisele peab lisanduma investeeringute strateegiline käsitlus, mis aitab uuenduslikel lahendustel turule jõuda, kuna selleks on tihtipeale tarvis kapitalimahukaid ja riskantseid investeeringuid;

76.  palub, et komisjon, kui ta kujundab oma arvamust tulevase ESF+ ja vajalike summade eraldamise kohta, peaks silmas kestliku arengu eesmärke; toonitab, et kestliku arengu eesmärkide edu liidus sõltub ambitsioonikast poliitikast ja selle toetamisest piisavate vahenditega;

77.  kahetseb seda, et liikmesriikide saavutused kestliku arengu eesmärgi nr 10 täitmisel, täpsemalt tuluerinevuste ning vanusest, soost, puudest, rahvusest, päritolust, usutunnistusest, majanduslikust seisundist ja muudest teguritest tingitud ebavõrdsuse vähendamisel (mis võib suurendada sotsiaalset sidusust) on endiselt küllaltki erinevad ja need erinevused ei vähene, vaid hoopis kasvavad, nii riikide siseselt kui riikidevaheliselt, nii ELi sees kui ka väljaspool ELi; nõuab kasvava ebavõrdsuse kiiremat vähendamist ja kõigi jaoks võrdsete võimaluste edendamist, kaitsetumate ja puudustkannatavate elanikerühmade otsest abistamist ning kestliku ja kaasavama majanduskasvu, samuti inimarengu tekitamist; palub, et komisjon kestliku arengu eesmärgi nr 10 läbivaatamisel võtaks muu hulgas kasutusele paremad majandusliku ebavõrdsuse kriteeriumid;

78.  tunnistab, et EL ja liikmesriigid on allkirjastanud ja ratifitseerinud Pariisi kokkuleppe ning et enamik liikmesriike nimetavad seda, koos 2030. aasta tegevuskavaga, oma rahvusvahelise koostöö poliitika nurgakiviks, ning mõned neist on lugenud esmatähtsaks võitluse kliimamuutuste ja nende mõjude vastu (kestliku arengu eesmärk nr 13); kutsub komisjoni ja liikmesriike üles teavitusstrateegiate ja -tegevuste abil suurendama üldsuse ja poliitikute toetust kliimameetmetele ning tõstma teadlikkust kliimamuutuste vastaste meetmete kasulikest kaasmõjudest (näiteks õhukvaliteedi ja rahvatervise paranemine, loodusvarade kaitse, majanduskasv ja tööhõive kasv, suurem energiavarustuse kindlus ja energiaimpordi kulude vähenemine);

79.  nõuab tegevuskava 2030 rakendamist tervikuna ning kooskõlastatult ja sidusalt Pariisi kliimakokkuleppega, sealhulgas seoses vajadusega ületada kiiremas korras puudujääk selles, mida tuleb teha ülemaailmse soojenemise piiramiseks ning kliimamuutustega kohanemiseks ja selle suuremaks rahastamiseks; tuletab meelde ELi võetud kohustust eraldada 20 % oma 2014–2020. aasta eelarvest (umbes 180 miljardit eurot) võitlusele kliimamuutuste vastu, sealhulgas oma välis- ja arengukoostöö poliitika kaudu;

80.  kahetseb seda, et mõned Pariisi kokkuleppe osalised ei ole ikka veel oma kliimaeesmärke rangemaks muutnud, vaatamata sellele, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma eriaruandes toodi välja, milline hävitav mõju on üleilmse keskmise temperatuuri tõusul 1.5° C võrra, ning kuivõrd rängemad tagajärjed on temperatuuri tõusul 2° C võrra; väljendab heameelt saastekvootidega kauplemisel tehtava rahvusvahelise koostöö ning kolmandate riikide ja piirkondlike CO2‑turgude ühendamise üle; kutsub liitu üles õhutama rajama arengumaades ja tärkava turumajandusega riikides turupõhiseid heitkoguste piiramise skeeme; märgib, et tänu tingimuste ühtlustamisele kogu maailmas aitab see piirata ülemaailmseid heitkoguseid, anda säästu, suurendada tegevustõhusust ja vähendada süsinikulekete ohtu;

81.  rõhutab üleilmsete kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise vajalikkust ning arengumaade keskset rolli Pariisi kokkuleppe, 2030. aasta kestliku arengu tegevuskava ja Addis Abeba tegevuskava täitmisel, samuti pakilist vajadust aidata neil maadel anda nende riiklikult kindlaksmääratud panused; siinkohal väljendab heameelt selle üle, et võitlus kliimamuutuste vastu on hiljuti loodud Euroopa Kestliku Arengu Fondi prioriteet ning fondi eesmärk on mobiliseerida Aafrika ja ELi naabruskonna partnerriikides avaliku ja erasektori investeeringud;

82.  toonitab, et EL peaks täielikus kooskõlas ÜRO 2030. aasta tegevuskava ja 17 kestliku arengu eesmärgiga jätkama üleminekut vähese CO2‑heitega, kliimaneutraalsele, ressursitõhusale ja suure elurikkusega majandusele, et leevendada loodusvarade ülemäärasel ekspluateerimisel põhinevaid, jätkusuutmatutest tootmis- ja tarbimismudelitest tingitud jätkusuutmatuid arenguid ja elurikkuse vähenemist; märgib, kui tähtis on, et EL kiirendaks oma kestliku ja vastutustundliku tootmise ja tarbimise edendamise algatusi ning võtaks ringmajandusele üleminekul liidrirolli;

83.  rõhutab, et kestliku arengu eesmärgis nr 16 („Rahumeelsed ja kaasavad ühiskonnad“) nimetatud demokraatia, hea valitsemistava, õigusriik ja inimõigused on universaalsed väärtused ja kestliku arengu eeltingimused; väljendab sügavat kahetsust selle pärast, et maailmas on ikka veel palju vägivalda ja relvakonflikte; väljendab muret selle pärast, et paljudes riikides ei ole õigusriigi järgimise ja õiguskaitse kättesaadavuse osas edasiminekut olnud; tuletab meelde Euroopa arengukonsensuses väljendatud liikmesriikide lubadust tegeleda igakülgselt konfliktide ja kriisidega, ebakindluse ja inimeste turvalisuse küsimustega, pöörata erilist tähelepanu nõrkadele ja konfliktidest haaratud riikidele ning tunnistada, et kestlik areng, humanitaartegevuse ning rahu ja julgeolek on omavahel seotud; rõhutab, et rahumeelsete, kaasavate ja kõigile õiguskaitset tagavate ühiskondade rajamise eesmärk tuleks integreerida ELi välistegevusse, millega võib, kohalikke sidusrühmi toetades, aidata tugevdada vastupanuvõimet, edendada inimeste julgeolekut, tugevdada õigusriiki ning lahendada ebakindluse, turvatunde puudumise ja demokraatiale ülemineku keerukaid probleeme;

84.  rõhutab, et kogu ELi arengupoliitika läbivad eesmärgid peavad olema riikidesisese ja -vahelise ebavõrdsuse vähendamine, diskrimineerimise vähendamine ning osalusdemokraatia, hea valitsemistava, õigusriigi ja inimõiguste edendamine;

85.  väljendab heameelt ELi püüdluste üle maksimeerida eri poliitikameetmete sidusust ja luua nende vahel sünergiat, et tugevdada rakendamisvahendeid ning taaselustada üleilmne partnerlus kestliku arengu nimel;

86.  rõhutab, et kestliku arengu eesmärkide saavutamiseks on eriti olulised kaasav ja võrdne haridus, teadus, tehnoloogia, uuringud ja innovatsioon, ning tunnistab vajadust täiustada selle valdkonna valitsemistava; väljendab kahetsust, et teadlaste võimalikku panust ei ole siiani täielikult rakendatud; juhib tähelepanu sellele, et kestliku arengu kontseptsioon ja ühiskondlikud probleemid tuleb paremini integreerida programmi „Horisont 2020“ ja tulevastesse teadusuuringute raamprogrammidesse; tuletab meelde vajadust lihtsustada arengumaadesse sisulise tehnosiirde teostamise mehhanisme;

87.  palub komisjoni lisada kestliku arengu eesmärke puudutavad andmed avatud andmeid ja avaliku sektori teavet käsitlevas direktiivis määratletud kõrgväärtuslikesse andmekogumitesse ning soovitada liikmesriikidel tasuta avaldada kõik kestliku arengu eesmärke käsitlevad aruanded;

88.  rõhutab vajadust kasutada täiel määral praegusi ja tulevasi ELi programme ja vahendeid, näiteks programme Horisont ja LIFE, mis võimaldavad kolmandate riikide osalemist energia, kliimamuutuste ja kestliku arengu valdkonnas;

89.  nõuab kestliku arengu muutmist ELi eelarve esmatähtsaks eesmärgiks; tuletab meelde, et võitlus pettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu seondub solidaarsuse arendamisega;

90.  rõhutab, et kestliku arengu eesmärkide saavutamine toidu, põllumajanduse, energia, materjalide, linnade ning tervise ja heaolu valdkonnas võib tekitada enam kui 10 triljoni euro väärtuses turuvõimalusi(18); toonitab siiski, et ELis ressursitõhusa majanduse eesmärgi saavutamiseks peavad EL ja tema liikmesriigid olema teaduses, tehnoloogias ja moodsa taristu osas teerajajateks;

91.  juhib tähelepanu sellele, et tarneahelate kasvavat keerukust ja globaliseerumist arvestades on tähtis edendada, ka kolmandates riikides, kõrgete kestlikkusnõuete kohaldamist;

o
o   o

92.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioonile ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile.

(1) ELT C 210, 30.6.2017, lk 1.
(2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta otsus nr 1386/2013/EL. (ELT L 354, 28.12.2013, lk 171).
(3) ELT C 353, 27.9.2016, lk 2.
(4) ELT C 76, 28.2.2018, lk 45.
(5) ELT C 86, 6.3.2018, lk 2.
(6) ELT C 224, 27.6.2018, lk 36.
(7) ELT C 334, 19.9.2018, lk 151.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0077.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0279.
(10) http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-18-5927_en.htm
(11) http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-18-5882_en.htm
(12) http://europa.eu/rapid/press-release_STATEMENT-18-5870_en.htm
(13) Eurostat 2017, 16. oktoobri 2018. aasta andmed.
(14) Aruteludokument „Euroopa kestliku arengu saavutamine aastaks 2030“, lk 7 (https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/rp_sustainable_europe_30-01_en_web.pdf).
(15) Komisjoni teatis „Euroopa jätkusuutliku tuleviku järgmised sammud. Euroopa tegevus jätkusuutlikkuse tagamiseks“ (COM(2016) 0739).
(16) Komisjoni teatist „Puhas planeet kõigi jaoks. Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni“ (COM(2018)0773) toetav analüüs.
(17) http://unctad.org/en/PublicationChapters/wir2015ch0_KeyMessage_en.pdf
(18) Äri ja kestlikku arengut käsitlev komisjoni aruanne Better Business, Better World (Parem äri, parem maailm), jaanuar 2017.

Õigusalane teave