Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2018/0043(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A8-0390/2018

Esitatud tekstid :

A8-0390/2018

Arutelud :

PV 17/04/2019 - 24
CRE 17/04/2019 - 24

Hääletused :

PV 18/04/2019 - 10.12

Vastuvõetud tekstid :

P8_TA(2019)0432

Vastuvõetud tekstid
PDF 294kWORD 90k
Neljapäev, 18. aprill 2019 - Strasbourg Ajutine väljaanne
Pandikirjad ja pandikirjade avalik järelevalve ***I
P8_TA-PROV(2019)0432A8-0390/2018
Resolutsioon
 Terviktekst

Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (COM(2018)0094 – C8-0113/2018 – 2018/0043(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2018)0094),

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ning artikleid 53 ja 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0113/2018),

–  võttes arvesse õiguskomisjoni arvamust esitatud õigusliku aluse kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artiklit 114,

–  võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuli 2018. aasta arvamust(1),

–  võttes arvesse vastutava komisjoni poolt kodukorra artikli 69f lõike 4 alusel heaks kiidetud esialgset kokkulepet ja nõukogu esindaja poolt 20. märtsi 2019. aasta kirjas võetud kohustust kiita Euroopa Parlamendi seisukoht heaks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõikele 4,

–  võttes arvesse kodukorra artikleid 59 ja 39,

–  võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A8-0390/2018),

1.  võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  võtab teadmiseks käesolevale resolutsioonile lisatud komisjoni avalduse;

3.  palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1) ELT C 367, 10.10.2018, lk 56.


Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 18. aprillil 2019. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/… pandikirjade emiteerimise ja pandikirjade avaliku järelevalve kohta ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL(1)
P8_TC1-COD(2018)0043

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust(2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(3)

ning arvestades järgmist:

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ(4) artikli 52 lõikes 4 on sätestatud pandikirjade struktuursete elementide üldnõuded. Nende nõuetega on üksnes kehtestatud, et pandikirjade emitent peab olema krediidiasutus, kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis ning kelle suhtes kohaldatakse erilist avalikku järelevalvet ja kahekordse regressiõiguse mehhanismi. Vastavaid nõudeid käsitletakse palju üksikasjalikumalt riiklikes pandikirjade raamistikes. Nimetatud raamistikud sisaldavad ka muid struktuurseid sätteid, eelkõige reegleid tagatiste kogumi koosseisu, varade aktsepteeritavuse kriteeriumide, varade koondamise võimaluse, läbipaistvuse ja aruandluskohustuste kohta, ning likviidsusriski maandamise reegleid. Liikmesriikides on regulatsioonis ka sisulisi erinevusi. Mitmes liikmesriigis pandikirjade jaoks eraldi riiklikku raamistikku ei ole. Seetõttu ei ole liidu õiguses veel sätestatud peamisi struktuurseid elemente, millele liidus emiteeritud pandikirjad peavad vastama.

(2)  Direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 osutatud tingimusi on täiendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013(5) artikliga 129, et usaldatavusnõuete puhul oleks võimalik kohaldada leebemaid kapitalinõudeid, millega lubatakse pandikirjadesse investeerivatel krediidiasutustel omada vähem kapitali kui teistesse varadesse investeerivatel krediidiasutustel. Lisaks sellele, et lisanõuetega paraneb liidus pandikirjade ühtlustamise tase, täidavad need ka eriseemärki, mis seisneb pandikirjainvestoritele sellise sooduskohtlemise tingimuste kindlaksmääramises, ning neid ei kohaldata väljaspool määruse (EL) nr 575/2013 raamistikku.

(3)  Muudes liidu õigusaktides, näiteks komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/61(6), komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2015/35(7) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/59/EL(8) on samuti osutatud direktiivis 2009/65/EÜ sätestatud määratlusele, mille alusel teha kindlaks pandikirjad, millesse investeerijaid võib nimetatud õigusaktide kohaselt soodsamalt kohelda. Olenevalt nende õigusaktide eesmärgist ja reguleerimisesemest on need aga sõnastatud erinevalt ja seetõttu ei ole mõistet „pandikiri“ kasutatud järjepidevalt.

(4)  Pandikirjadesse investeerimise tingimuste mõttes on pandikirjade käsitlemine üldjoontes ühtlustatud. Küll aga ei ole liidus piisavalt ühtlustatud pandikirjade emiteerimise tingimusi ning sellel on mitu tagajärge. Esiteks võimaldatakse ühtviisi sooduskohelda instrumente, mis võivad erineda laadi ning kaasneva riski suuruse ja investorikaitse taseme poolest. Teiseks võivad riiklike raamistike erinevused või sellise raamistiku puudumine koos pandikirjade ühiselt kokku lepitud määratluse puudumisega takistada tõeliselt integreeritud ühtse pandikirjade turu väljakujunemist ▌. Kolmandaks võivad riiklike õigusnormidega ette nähtud kaitsemeetmete erinevused seada ohtu finantsstabiilsuse, kui erineva investorikaitse tasemega pandikirju on võimalik sellise nimetuse all osta kogu liidus ning nende suhtes võidakse kohaldada usaldatavusnõuete osas sooduskohtlemist määruse (EL) nr 575/2013 ja muude liidu õigusaktide kohaselt.

(5)  Seega tagatakse riikide korra teatavate aspektide ühtlustamisega ja kindlaks tehtud parimate tavade rakendamisega liidus hästi toimivate pandikirjaturgude sujuv ja järjepidev areng ning piiratakse võimalikke finantsstabiilsuse riske ja haavatavusi. Sellise printsiibipõhise ühtlustamisega tuleks kehtestada ühised lähtetingimused, mille alusel liidus pandikirju emiteerida. Ühtlustamiseks peavad kõik liikmesriigid kehtestama pandikirjade raamistiku, mis peaks toetama ka pandikirjaturu arendamist liikmesriikides, kus sellist turgu praegu ei ole. Selline turg oleks krediidiasutustele stabiilne rahastusallikas ja krediidiasutustel oleks tänu sellele paremad võimalused tarbijatele ja ettevõtjatele taskukohaste hüpoteeklaenude andmiseks ning investorid saaksid sellel turul turvaliselt investeerida.

(6)  Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu andis välja soovituse(9), millega kutsuti riiklikke pädevaid asutusi ja Euroopa Pangandusjärelevalvet („EBA“) üles tegema kindlaks pandikirjadega seotud parimad tavad ja soodustama riiklike raamistike ühtlustamist. Samuti soovitas Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, et EBA koordineeriks riiklike järelevalveasutuste võetavaid meetmeid, eelkõige seoses tagatiste kogumite kvaliteedi ja eraldamisega, pandikirjade pankrotivarast väljajätmise, tagatiste kogumeid mõjutavate vara ja vastutuskindlustuse riskidega ning tagatiste kogumite koosseisu avalikustamisega. Lisaks kutsutakse soovituses EBAt üles jälgima kahe aasta jooksul EBA poolt kindlaks tehtud parimatele tavadele tuginedes pandikirjade turu toimimist, et hinnata vajadust seadusandlike meetmete järele, ning teatama sellest Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule ja komisjonile.

(7)  Komisjon küsis 2013. aasta detsembris kooskõlas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 503 lõikega 1 EBA-lt nõu ▌.

(8)  Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovituse ja komisjoni 2013. aasta detsembri nõuandetaotluse alusel esitas EBA 1. juulil 2014 aruande(10). Selles soovitatakse pandikirjade riiklikke regulatiivseid, õigus- ja järelevalveraamistikke rohkem ühtlustada, et veelgi enam toetada pandikirjade suhtes ühtset riskikaalu sooduskohtlemise kohaldamist liidus.

(9)  Nagu Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu kavandas, jälgis EBA pandikirjade turu toimimist kõnealuses soovituses sätestatud parimate tavade alusel veel kahe aasta jooksul. Selle põhjal esitas EBA 20. detsembril 2016 Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogule, nõukogule ja komisjonile pandikirjade kohta teise aruande(11). Selles jõuti järeldusele, et liidus on pandikirjade ühtsemate määratluste ja ühtsema regulatiivse kohtlemise tagamiseks vaja edasist ühtlustamist. Lisaks järeldati aruandes, et ühtlustamisel tuleks eeskujuks võtta nende liikmesriikide turud, mis toimivad hästi.

(10)  Pandikirju emiteerivad tavaliselt krediidiasutused. Instrumendile on omane selle kasutamine laenude rahastamiseks ja suuremahuline laenuandmine kuulubki krediidiasutuste põhitegevuste hulka. Seetõttu on pandikirjade sooduskohtlemist võimaldavates liidu õigusaktides ette nähtud, et need peab olema emiteerinud krediidiasutus.

(11)  Jättes pandikirjade emiteerimise õiguse üksnes krediidiasutustele, tagatakse, et emitendil on tagatiste kogumisse kuuluvate laenudega seotud krediidiriski juhtimiseks vajalikud teadmised. Lisaks tagatakse sellega, et emitendi suhtes kohaldatakse kapitalinõudeid, toetades niisuguse kahekordse regressiõiguse mehhanismiga taotletavat investorikaitset, millega investoril ja tuletislepingu vastaspoolel tekib nõue nii pandikirja emitendi vastu kui ka kattevara suhtes. Seega tagatakse üksnes krediidiasutustele pandikirjade emiteerimise õiguse andmisega, et pandikirjad on ka edaspidi turvalised ja tõhusad rahastamisvahendid, aidates nii kaasa investorikaitsele ja finantsstabiilsusele, mis on tähtsad üldhuvi pakkuvad avaliku poliitika eesmärgid. Samuti oleks see kooskõlas korraldusega hästi toimivatel riiklikel turgudel, kus pandikirju on lubatud emiteerida üksnes krediidiasutustel.

(12)  Seega peaks liidu õiguse alusel olema lubatud pandikirju emiteerida üksnes määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutustel. Hüpoteegikrediidiasutusi iseloomustab asjaolu, et nad ei võta üldsuselt vastu hoiuseid, vaid pigem muid tagasimakstavaid vahendeid, ja seega nad vastavad sellele määratlusele. Ilma et see piiraks kohaldatava liikmesriigi õigusega lubatud abitegevust, annavad hüpoteegikrediidiandjad ainult hüpoteegi- ja avaliku sektori laene ja rahastavad muu hulgas muudelt krediidiasutustelt ostetud laene. Käesoleva direktiivi põhieesmärk on reguleerida, millistel tingimustel saavad need krediidiasutused pandikirju rahastamisvahendina emiteerida, sätestades kõrgetasemelise investorikaitse tagamiseks tootenõuded ja kehtestades pandikirjade suhtes kohaldatava järelevalve nõuded.

(13)  Kahekordse regressiõiguse mehhanism on põhimõtteline element, mis on paljudes olemasolevates riiklikes pandikirjaraamistikes olulisel kohal ning see on keskne ka direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 kohaste pandikirjade puhul. Seepärast on vaja seda mõistet täpsustada ja nii tagada, et investoritel ja tuletislepingute vastaspooltel on kõikjal liidus ühtlustatud tingimustel nõue nii pandikirjade emitendi vastu kui ka kattevara suhtes.

(14)  Samuti peaks pandikirjade oluline tunnus olema pankrotivarast väljajätmine, mis tagaks, et pandikirjainvestorid saavad võlakirja lõpptähtaja saabudes oma raha tagasi. Tagasimakse automaatne kiirendamine emitendi makseviivituse korral võib häirida pandikirjadesse investeerinud isikute järjestust. Seetõttu on oluline tagada, et pandikirjainvestoritele tehakse lepingujärgse graafiku kohased tagasimaksed isegi makseviivituse korral. Sellest lähtuvalt on pankrotivarast väljajätmine otseselt seotud kahekordse regressiõiguse mehhanismiga ja peaks seega olema ka pandikirjade raamistiku üks põhitunnuseid.

(15)  Olemasolevate riiklike pandikirjade raamistike teine põhitunnus on nõue, et kattevara peaks tagatiste kogumi stabiilsuse tagamiseks olema väga kvaliteetne. Sellisele kattevarale on iseloomulikud eritunnused, mis on seotud maksenõuete ja selle kattevara tagatiseks oleva tagatisvaraga. Seepärast on asjakohane sätestada üldised kvaliteeditunnused, millele vara peaks vastama, et olla aktsepteeritav kattevara. Määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõike 1 punktides a–g loetletud vara tuleks pidada pandikirjade raamistikus aktsepteeritavaks kattevaraks. See kehtib ka juhul, kui selline kattevara ei vasta enam ühelegi nendes punktides sätestatud tingimustest, aga seda peetakse lõike 1 punkti b kohaselt aktsepteeritavaks kattevaraks eeldusel, et see vastab käesoleva direktiivi nõuetele. Komisjoni direktiivi 2006/111/EÜ artikli 2 punktis b määratletud riigi osalusega äriühingutele antud või nende tagatud laene võidakse pidada aktsepteeritavaks kattevaraks, kui riigi osalusega äriühing osutab kriitilise tähtsusega ühiskondliku tegevuse säilitamiseks olulisi avalikke teenuseid. Ühtlasi peaks riigi osalusega äriühing osutama teenuseid avaliku sektori asutuse kontsessiooni või loa alusel, tema suhtes tuleks kohaldada avalikku järelevalvet ja ta peaks suutma teenida piisavalt tulu, et tagada maksevõime. Kui liikmesriik otsustab lubada oma riiklikus raamistikus riigi osalusega äriühingutele antud või nende tagatud laenude kujul olevat vara, peaks ta kaaluma nõuetekohaselt selle varaga seotud võimalikku mõju konkurentsile. Omandisuhtest sõltumatult ei tohiks krediidiasutusi ega kindlustusseltse pidada riigi osalusega äriühinguteks. Seetõttu tuleks nõudeid krediidiasutuste vastu pidada käesoleva direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti a või b kohaselt aktsepteeritavaks kattevaraks sõltuvalt sellest, kas nad vastavad määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 nõuetele või mitte. Nõudeid kindlustusseltside vastu tuleks samuti pidada käesoleva direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt aktsepteeritavaks kattevaraks. ▌Direktiivi raames võiks aktsepteeritavaks pidada ka muud sama kvaliteetset kattevara, kui see kattevara vastab käesoleva direktiivi nõuetele, sh nõuetele, mis on seotud maksenõuet tagava tagatisvaraga. Täidetavuse tagamiseks tuleks materiaalse tagatisvara omandiõigus registreerida avalikus registris. Kui avalikku registrit ei ole, peaks liikmesriigil olema võimalik väljastada alternatiivseid omandiõigust ja nõudeid kinnitavaid tunnistusi, mis on võrreldavad tunnistustega, mille väljastab register, kus koormatud materiaalne vara on registreeritud. Kui liikmesriik kasutab sellist alternatiivset tunnistuste väljastamise viisi, peaks ta seadma sisse ka korra muudatuste tegemiseks omandiõiguse ja nõuete kajastamisel. Liikmesriikidel peaks olema ▌õigus jätta teatav vara oma riiklikest raamistikest välja. Et pandikirjainvestoritel oleks võimalik pandikirjade programmi riske paremini hinnata, peaksid liikmesriigid koostama ka riskide hajutamise reeglid seoses laenude või riskipositsioonide arvu kontsentratsiooni ja suure kontsentratsiooniga tagatiste kogumis ning vastaspoolte arvuga. Liikmesriikidel peaks olema võimalik otsustada, milline on liikmesriigi õigusega lubatav kontsentratsioon ja suur kontsentratsioon.

(16)  Pandikirjadel on spetsiifilised struktuursed tunnused, mille kaudu soovitakse investoreid igas olukorras kaitsta. Need tunnused hõlmavad nõuet, et pandikirjainvestoritel on lisaks nõudele emitendi vastu ka nõue spetsiaalsesse tagatiste kogumisse kuuluva vara suhtes. Need struktuursed tootenõuded erinevad pandikirju emiteeriva krediidiasutuse suhtes kohaldatavatest usaldatavusnõuetest. Neist esimese puhul ei peaks kõige tähtsam olema tagada emiteeriva asutuse vastavus usaldatavusnõuetele, vaid pigem kaitsta investoreid sellega, et konkreetse pandikirja suhtes kehtestatakse erinõuded. Lisaks ▌väga kvaliteetse kattevara kasutamise erinõudele on asjakohane reguleerida ka tagatiste kogumi tunnuste üldnõudeid, et investoreid veel paremini kaitsta. Need nõuded peaksid sisaldama erieeskirju tagatiste kogumi kaitsmiseks, näiteks reegleid kattevara eraldamise ▌kohta. Eraldamist on võimalik teha mitmel moel, näiteks bilansis, eriotstarbelise varakogumina või muude vahenditega. Vara eraldamise eesmärk on siiski teha see õiguslikult kättesaamatuks muudele võlausaldajatele peale pandikirjade omanike. Kattevara asukoht peaks samuti olema reguleeritud, et tagada investori õiguste täitmine ▌. Liikmesriikidel on ka oluline kehtestada reeglid tagatiste kogumi koosseisu kohta. Lisaks tuleks käesolevas direktiivis määratleda kattevara nõuded, piiramata seejuures liikmesriikide õigust lubada erinevaid võimalusi näiteks valuuta- ja intressiriski maandamiseks. Kogu liidus ühtsete kõrgete kvaliteedistandardite tagamiseks tagatiste kogumite suhtes tuleks kindlaks määrata kattevara arvutamine ja tingimused, millele tuletislepingud peavad vastama, et need võiksid tagatiste kogumisse kuuluda. Kattevara arvutamisel tuleks järgida põhisumma nimiväärtuse printsiipi. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada nimiväärtuse printsiibist erinevat arvutusmeetodit, kui see on usaldusväärsem ega too kaasa suuremat kattekordajat. Arvutatav kattevara on sellise arvutuse tegemisel lugeja ning arvutatavad pandikirjadega seotud kohustused on nimetaja. Liikmesriigil peaks olema võimalik nõuda asjaomases liikmesriigis asuva krediidiasutuse emiteeritud pandikirjade puhul ületagatuse määra, mis on suurem kui artiklis 15 osutatud kattevara nõuded.

(17)  Mitu liikmesriiki juba nõuab tagatiste kogumi järelevalvajalt, et see täidaks aktsepteeritavate varade kvaliteediga seotud konkreetseid ülesandeid ja tagaks vastavuse riiklikele kattevara nõuetele. Seepärast on kogu liidus pandikirjade käsitlemise ühtlustamiseks oluline, et juhul kui riikliku raamistikuga on ette nähtud tagatiste kogumi järelevalvaja, oleksid tema ülesanded ja vastutus selgelt kindlaks määratud. Tagatiste kogumi järelevalvaja olemasolu ei vabasta riiklikke pädevaid asutusi pandikirjade avaliku järelevalvega seotud vastutusest, eriti seoses käesoleva direktiivi artiklite 6–12 ja 14–17 nõuete täitmisega.

(17 a)  Määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 129 on sätestatud mitu tingimust, millele väärtpaberistamise ettevõtjate tagatud pandikirjad peavad vastama. Ühega neist tingimustest nähakse ette seda liiki tagatise võimaliku kasutamise määr ja piiratakse selliste struktuuride kasutamine 10–15 %-le lunastamata pandikirjade summast. Pädevad asutused võivad sellest tingimusest loobuda kooskõlas määrusega (EL) nr 575/2013. Komisjon vaatas kõnealuse erandi asjakohasuse läbi ja järeldas, et pandikirjade emiteerimisel peaks väärtpaberistamise instrumentide või pandikirjade tagatisena kasutamine olema lubatud ainult muude pandikirjade puhul („grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuurid“) ja ilma, et kehtestataks piiranguid lunastamata pandikirjade summa suhtes. Võimalikult suure läbipaistvuse tagamiseks ei tohiks väliselt emiteeritud pandikirjade tagatiste kogumid sisaldada sama grupi erineva krediidiasutuse siseselt emiteeritud pandikirju. Kuna grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride kasutamine võimaldab erandit määruse (EL) nr 573/2013 artikli 129 kohaselt krediidiasutuse riskipositsioonidele seatud piirangutest, tuleks ühtlasi nõuda, et siseselt ja väliselt emiteeritud pandikirjad liigituksid emiteerimise ajal krediidikvaliteedi astmele 1 või krediidikvaliteedi astme hilisema muutumise korral ja pädevate asutuste nõusolekul krediidikvaliteedi astmele 2. Kui siseselt või väliselt emiteeritud pandikirjad enam sellele nõudele ei vasta, ei saa siseselt emiteeritud pandikirju enam pidada aktsepteeritavaks varaks määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 kohaselt ja seetõttu ei saa asjaomasesse tagatiste kogumisse kuuluvate väliselt emiteeritud pandikirjade suhtes enam kohaldada selle määruse artikli 129 lõike 1aa kohast erandit. Kui need siseselt emiteeritud pandikirjad ei vasta enam asjaomase krediidikvaliteedi astme nõuetele, peaksid nad olema käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil siiski aktsepteeritav kattevara, juhul kui nad vastavad kõigile käesoleva direktiivi nõuetele, ning väliselt emiteeritud pandikirjade puhul, mille tagatiseks on need siseselt emiteeritud pandikirjad või muud käesoleva direktiiviga kooskõlas olevad varad, peaks seetõttu olema ka võimalik kasutada Euroopa pandikirjade märgist. Selliste struktuuride kasutamise lubamist kavandatakse liikmesriigile antava võimalusena. Selle võimaluse tegeliku kasutamise võimaldamiseks eri liikmesriikides asuvates gruppi kuuluvates krediidiasutustes peaksid kõik asjaomased liikmesriigid seda võimalust kasutama ja selle sätte oma õigusesse üle võtma.

(18)  Väikestel krediidiasutustel on pandikirjade emiteerimisel raskusi, sest pandikirjade programmide loomine eeldab sageli kohe alguses suuri väljaminekuid. Likviidsus on pandikirjade turgudel samuti eriti oluline ja oleneb suures osas lunastamata võlakirjade mahust. Seepärast on asjakohane lubada kahe või enama krediidiasutuse ühist rahastamist, et väiksematel krediidiasutustel oleks võimalik pandikirju emiteerida. Sellega sätestataks ühe krediidiasutuse emiteeritud pandikirjadele tagatisvara pakkumiseks mitme krediidiasutuse kattevara koondamine ja hõlbustataks pandikirjade emiteerimist liikmesriikides, kus hästi arenenud turgu praegu ei ole. ▌Ühisrahastamise lepingute kasutamise nõuetega tuleks tagada, et kattevara, mis müüakse või antakse emiteerivale krediidiasutusele üle direktiivi 2002/47/EÜ kohase finantstagatiskokkuleppe alusel, kui liikmesriik selle võimaluse kasutamist lubab, vastaks liidu õiguse kohastele kattevara aktsepteeritavuse ja ▌eraldamise nõuetele.

(20)  Pandikirja tagatiseks oleva tagatiste kogumi läbipaistvus on seda liiki finantsinstrumendi oluline osa, sest see suurendab võrreldavust ja võimaldab investoritel teha vajalikku riskihindamist. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/71/EÜ(12) sisaldab reegleid väärtpaberite üldsusele pakkumisel või mõnes liikmesriigis asuval või tegutseval reguleeritud turul kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti koostamise, kinnitamise ja levitamise kohta. Liikmesriikide seadusandjad ja turuosalised on direktiivi 2003/71/EÜ täiendamiseks pandikirjainvestoritele avaldatava teabe kohta aja jooksul välja töötanud mitu algatust. Liidu õiguses tuleb siiski täpsustada minimaalset teavet, millele investorid peaksid enne pandikirjade ostmist või ostmise ajal juurde pääsema. Liikmesriikidel peaks olema lubatud täiendada kõnealuseid miinimumnõudeid lisasätetega.

(21)  Pandikirjainvestorite kaitse tagamise põhielement on instrumendi likviidsusriski maandamine. See on otsustava tähtsusega, et tagada pandikirjadest tulenevate kohustustega seotud õigeaegsed tagasimaksed. Seepärast on asjakohane kehtestada tagatiste kogumi likviidsuspuhver, et maandada likviidsuspuudujäägiga seotud riske, nagu lõpptähtaegade mittevastavus ja intressimäärad, maksekatkestused, mitteeristatavuse riskid, tuletisinstrumendid ja muud tegevusega seotud kohustused, mis tuleb pandikirjade programmi kohaselt täita. Krediidiasutus võib sattuda olukorda, kus tal on tagatiste kogumi likviidsuspuhvri nõuet raske täita, näiteks stressiolukorras, kus seda puhvrit kasutatakse vahendite väljavoolu katmiseks. Artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused peaksid jälgima tagatiste kogumi likviidsuspuhvri nõude täitmist ja vajaduse korral võtma meetmeid, et nõuda krediidiasutuselt puhvri taastamist. Tagatiste kogumi likviidsuspuhver erineb liidu muude õigusaktide kohaselt krediidiasutustele kehtestatud üldistest likviidsuskatte nõuetest selle poolest, et see on otseselt seotud tagatiste kogumiga ja nii püütakse maandada just sellega seotud likviidsusriske. Regulatiivse koormuse vähendamiseks peaks liikmesriikidel olema võimalus lubada asjakohast koostoimet likviidsuskatte nõuetega, mis on kehtestatud muude liidu ▌õigusaktidega muul otstarbel kui tagatiste kogumi likviidsuspuhvri jaoks. Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, et kuni ajani, mil neid liidu õigusakte muudetakse, kohaldatakse tagatiste kogumi likviidsuspuhvri nõuet ▌krediidiasutuse suhtes ainult juhul, kui liidu ▌õiguse kohaselt ei kohaldata hõlmatud ajavahemikul krediidiasutuse suhtes muid likviidsusnõudeid. Sellise otsusega peaks välditama seda, et krediidiasutusele pannakse kohustus katta sama vahendite väljavool erineva likviidse varaga sama ajavahemiku jooksul. See säte tähendab siiski seda, et liikmesriikidele antav võimalus otsustada tagatiste kogumi likviidsuspuhvrit mitte kohaldada hinnatakse ümber seoses krediidiasutuste likviidsusnõudeid käsitlevate tulevaste muudatustega liidu õiguses, sh määruse (EL) nr 575/2013 artikli 460 kohaselt vastu võetavas delegeeritud määruses. Likviidsusriske võib käsitleda muude vahenditega kui likviidse vara tagamisega, näiteks emiteerides pandikirju, mille suhtes kohaldatakse lõpptähtaja pikendamise struktuure, mille käivitajad reageerivad likviidsuspuudujäägile või stressiolukorrale. Sellisel juhul peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et likviidsuspuhvrit arvutatakse pandikirja lõpptähtaja alusel, võttes arvesse lõpptähtaja võimalikku pikendamist, kui käivitajad reageerivad likviidsusriskile. Ka peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada, et tagatiste kogumi likviidsusnõudeid ei kohaldata pandikirjade suhtes, millele kohaldatakse kombineeritud rahastamise nõudeid, kui laekuvate maksete lepinguline tähtaeg on varasem kui väljaminevatel maksetel ning vahendid paigutatakse vahepeal väga likviidsesse varasse.

(22)  Mitmes liikmesriigis on välja töötatud uuenduslikud lõpptähtaja profiilide struktuurid, et arvestada võimalike likviidsusriskidega, sealhulgas lõpptähtaegade mittevastavusega. Nende struktuuride hulka kuulub võimalus pikendada pandikirja ettenähtud lõpptähtaega teatavaks perioodiks või lubada, et kattevara rahavood läheksid otse pandikirja omanikele. Lõpptähtaja pikendamise struktuuride ühtlustamiseks kogu liidus on oluline määratleda tingimused, mille korral liikmesriigid võivad neid struktuure lubada, millega tagatakse, et need ei ole liiga keerukad ega suurenda investorite riski. Seejuures on oluline tagada, et krediidiasutus ei saaks lõpptähtaega pikendada oma äranägemisel. Lõpptähtaega tuleks lubada pikendada ainult juhul, kui on toimunud või lähitulevikus tõenäoliselt toimub liikmesriigi õiguse kohaselt kindlaks määratud objektiivne ja selgelt kindlaks määratud käivitav sündmus. Selliste käivitajate abil tuleks püüda hoida ära makseviivitust, näiteks likviidsuspuudujäägi, turutõrke või turuhäire korrigeerimise abil. Lõpptähtaja pikendamise abil võib ka lihtsustada pandikirju emiteerivate krediidiasutuste tegevuse nõuetekohast lõpetamist, tehes võimalikuks lõpptähtaegade pikendamise maksejõuetuse või kriisilahenduse korral, et hoida ära vara kiirmüük.

(23)  Erilise avaliku järelevalve raamistiku olemasolu on üks direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 kohane pandikirju iseloomustav element. Siiski ei määratleta kõnealuses direktiivis sellise järelevalve laadi, sisu ega selle tegemise eest vastutavaid asutusi. Seetõttu on ülioluline, et sellise pandikirjade avaliku järelevalve elemendid oleksid ühtlustatud ning seda järelevalvet tegevate riiklike pädevate asutuste ülesanded ja kohustused oleksid selgelt sätestatud.

(24)  Kuna pandikirjade avalik järelevalve ei kattu liidu krediidiasutuste järelevalvega, peaks liikmesriikidel olema võimalik määrata selliseid teistsuguseid järelevalveülesandeid täitma teistsugused pädevad riiklikud asutused, kes ei pruugi olla krediidiasutuste üldist järelevalvet tegevad asutused. Et tagada pandikirjade avaliku järelevalve kohaldamise ühtsus kogu liidus, tuleb siiski nõuda, et pandikirjade avalikku järelevalvet tegevad pädevad asutused teeksid tihedat koostööd krediidiasutuste üldise järelevalve eest vastutavate pädevate asutusega.

(25)  Pandikirjade avalik järelevalve peaks hõlmama krediidiasutustele pandikirjade emiteerimise loa andmist. Kuna pandikirju peaks olema lubatud emiteerida üksnes krediidiasutustel, peaks loa saamise eeltingimus olema krediidiasutuse tegevusloa olemasolu. Ühtses järelevalvemehhanismis osalevates riikides on Euroopa Keskpangale nõukogu määruse (EL) nr 1024/2013 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt antud krediidiasutustele tegevusloa väljastamise ülesanne, kuid ainult käesoleva direktiivi kohaselt määratud asutustel peaks olema pädevus väljastada pandikirjade emiteerimise luba ja teha avalikku järelevalvet pandikirjade üle. Ka peaks käesolev direktiiv ▌sisaldama sätteid, millega reguleeritakse tingimusi, mille alusel võivad liidu õiguse kohase tegevusloaga krediidiasutused saada ▌pandikirjade emiteerimise loa.

(26)  Loa kohaldamisala peaks olema seotud pandikirjade programmiga. Sellise programmi järelevalve peaks toimuma käesoleva direktiivi alusel. Krediidiasutusel võib olla rohkem kui üks pandikirjade programm. Sellisel juhul peaks iga programmi jaoks olema nõutav eraldi luba. Pandikirjade programmil võib olla üks või mitu tagatiste kogumit. Sama pandikirjade programmi mitu tagatiste kogumit või erinevad emissioonid (erinevad rahvusvahelised väärtpaberite identifitseerimisnumbrid (ISIN koodid)) ei pruugi moodustada eraldi pandikirjade programme.

(26 a)  Olemasolevate pandikirjade programmide jaoks ei ole vaja saada uut luba, kui hakatakse kohaldama direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi õigusakti kohaseid uusi reegleid. Pandikirju emiteeriv krediidiasutus peaks siiski järgima kõiki käesoleva direktiivi nõudeid. Nõuete järgimise järelevalvet peaksid tegema käesoleva direktiivi kohaselt määratud pädevad asutused pandikirjade üle tehtava avaliku järelevalve raames. Liikmesriigid peaksid andma liikmesriigi õiguse alusel suuniseid vastavushindamise menetlusliku läbiviimise kohta alates kuupäevast, mil liikmesriik peab hakkama kohaldama direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud õigusnorme. Pädevatel asutusel peaks olema võimalus pandikirjade programm läbi vaadata ja hinnata, kas sellele programmile antud luba on vaja muuta. Vajadus sellise muudatuse tegemiseks võib tuleneda olulistest muutustest pandikirju emiteeriva krediidiasutuse ärimudelis, näiteks riiklikus pandikirjaraamistikus tehtud muudatuse või krediidiasutuse otsuste tulemusel. Muudatusi võib pidada oluliseks, kui need eeldavad selliste tingimuste ümberhindamist, mille alusel anti luba pandikirju emiteerida.

(26 b)  Kui liikmesriik näeb ette erihalduri määramise, peaks liikmesriigil olema võimalik kehtestada reegleid sellise erihalduri pädevuse ja tegevusnõuete kohta. Nende reeglitega võib võtta erihaldurilt võimaluse koguda tarbijatelt või jaeinvestoritelt hoiuseid või muid tagasimakstavaid vahendeid ning lubada tal hoiuste või muude tagasimakstavate vahendite kogumist ainult kutselistelt investoritelt.

(27)  Tagamaks, et pandikirjad emiteerinud krediidiasutused täidavad neile kehtestatud kohustusi, ning tagamaks kogu liidus ühesuguse kohtlemise ja nõuete täitmise, tuleks liikmesriikidelt nõuda halduskaristuste ja muude tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate haldusmeetmete kehtestamist. Liikmesriikidel peaks olema ka võimalik näha ette kriminaalkaristused. Liikmesriigid, kus otsustatakse näha ette kriminaal- ja mitte halduskaristused, peaksid tegema asjaomased kriminaalõiguse sätted komisjonile teatavaks.

(28)  Need liikmesriikide kehtestatud halduskaristused ja muud haldusmeetmed peaksid vastama teatavatele olulistele nõuetele seoses kõnealuste karistuste või meetmete adressaatide, kohaldamisel arvesse võetavate kriteeriumide, pandikirjade avalikku järelevalvet tegevate pädevate asutuste avalikustamiskohustuste, karistuste määramise volituse ja kehtestatavate rahaliste halduskaristuste tasemega. Enne kui tehakse otsus määrata halduskaristused või muud haldusmeetmed, tuleks adressaadile anda võimalus esitada oma seisukohad. Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalus näha muude haldusmeetmete puhul ette erandid õigusest esitada oma seisukohad. Iga sellise erandi puhul tuleks piirduda juhtumitega, mil on olemas kohene oht ja on vaja kiireid meetmeid kolmandatele isikutele, näiteks pandikirjainvestoritele tekkiva märkimisväärse kahju ärahoidmiseks või selleks, et hoida ära või heastada tõsine kahju finantssüsteemile. Sellisel juhul tuleks adressaadile anda võimalus esitada oma seisukohad pärast meetme määramist.

(29)  Liikmesriikidelt tuleks nõuda selle tagamist, et halduskaristuste või muude haldusmeetmete ühtse kohaldamise tagamiseks võtaksid pandikirjade avalikku järelevalvet tegevad pädevad asutused kõikides liikmesriikides halduskaristuste või muude haldusmeetmete ja nende taseme kindlaksmääramisel arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid. Liikmesriigid võiksid näha ette haldusmeetmed seoses lõpptähtaja pikendamisega lõpptähtaja pikendamise struktuuride raames. Kui liikmesriigid näevad ette sellised meetmed, peaksid need meetmed võimaldama pädevatel asutustel lõpptähtaja pikendamise tühistada, ka võiksid liikmesriigid kehtestada sellised tühistamise tingimused, et lahendada olukorrad, kus krediidiasutus pikendab tähtaega liikmesriigi õiguses sätestatud objektiivseid käivitajaid arvestamata, või finantsstabiilsuse ja investorite kaitse tagamiseks.

(30)  Et avastada pandikirjade emiteerimise ja turustamisega seotud nõuete võimalikku rikkumist, peaksid pandikirjade avalikku järelevalvet tegevatel pädevatel asutustel olema vajalikud uurimisvolitused ja tõhusad mehhanismid, mis soodustaksid võimalikest või tegelikest rikkumistest teatamist. Mehhanismid ei tohiks piirata ühegi nende volituste ja mehhanismide kasutamisest kahjustatud isiku või üksuse õigust kaitsele.

(31)  Pandikirjade avalikku järelevalvet tegevatel pädevatel asutustel peaks samuti olema õigus määrata halduskaristusi ja võtta muid haldusmeetmeid, et tagada rikkumise järel võetava meetme võimalikult suur kohaldamisala ja aidata ära hoida edasisi rikkumisi, olenemata sellest, kas sellised meetmed on liikmesriigi õiguse kohaselt halduskaristused või muud haldusmeetmed. Liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada lisakaristusi ning suuremaid rahalisi halduskaristusi kui need, mis on ette nähtud käesolevas direktiivis.

(32)  Pandikirju käsitlevaid olemasolevaid liikmesriigi õigusakte iseloomustab asjaolu, et nende suhtes kohaldatakse liikmesriigi tasandil üksikasjalikke regulatsioone ning pandikirjade emiteerimise ja programmide järelevalvet, et tagada pandikirjade emiteerimisel investorite õiguste pidev kaitse. Järelevalve hõlmab programmi tunnusjoonte, kattevara nõuete ja tagatiste kogumi kvaliteedi pidevat jälgimist. Investoritele pandikirjade emiteerimist reguleeriva õigusraamistiku kohta antava teabe piisav tase on investorite kaitse oluline osa. Seepärast tuleb tagada, et pädevad asutused avaldaksid korrapäraselt teavet käesoleva direktiivi ülevõtmise riigisiseste meetmete ja viisi kohta, kuidas nad pandikirjade avalikku järelevalvet teevad.

(33)  Pandikirju turustatakse praegu liidus riiklike nimetuste ja märgistega, millest mõned on väga tuntud ja mõned ei ole. Seepärast oleks arvatavasti mõistlik lubada krediidiasutustel, kes liidus pandikirju emiteerivad, kasutada pandikirjade müümisel nii liidu kui ka kolmandate riikide investoritele märgist „Euroopa pandikiri“ tingimusel, et pandikirjad vastavad käesolevas direktiivis sätestatud nõuetele. Kui pandikirjad vastavad ka määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 129 sätestatud nõuetele, peaks krediidiasutustel olema lubatud kasutada märgist „Kõrge kvaliteediga Euroopa pandikiri“. Märgis, mis näitab konkreetsete täiendavate erinõuete täitmist ja mille tulemuseks on parem ja hästi mõistetav kvaliteet, võib osutuda ligitõmbavaks isegi liikmesriikides, kus on kasutusel väga tuntud riiklikud märgised. Kahe märgise – „Euroopa pandikiri“ ja „Kõrge kvaliteediga Euroopa pandikiri“ – eesmärk on aidata investoritel ▌hinnata pandikirjade kvaliteeti ja seega teha need investeerimisobjektina nii liidus kui ka mujal ligitõmbavamaks. Märgiste kasutamine peaks siiski olema vabatahtlik ja liikmesriigil peaks olema võimalik säilitada Euroopa pandikirjade märgiste kõrval oma riiklik nimetuste ja märgiste raamistik.

(34)  Et hinnata käesoleva direktiivi kohaldamist, peaks komisjon tihedas koostöös EBAga pandikirjade arengut liidus jälgima ning andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru investorikaitse taseme ja pandikirjaturgude arengu kohta. Aruandes tuleks keskenduda ka pandikirjade emiteerimisel tagatiseks olevate varadega seotud arengusuundadele ▌. Lõpptähtaja pikendamise struktuuride kasutamine on sagenenud. Seepärast peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande pikendatavate lõpptähtaegadega pandikirjade emiteerimise toimimise ning sellega kaasnevate riskide ja eeliste kohta. Turuosalised ja teised on pakkunud lisainstrumendina välja uue finantsinstrumentide klassi nimetusega Euroopa tagatud võlakirjad, mille kattevara on riskantsem kui avaliku sektori riskipositsioonid ja hüpoteegid ning mis ei ole käesoleva direktiivi kohaselt aktsepteeritav kattevara, millega pangad saaksid reaalmajandust rahastada. Komisjon konsulteeris 3. oktoobril 2017 EBAga, et koostada hinnang selle kohta, mil määral võiks Euroopa tagatud võlakirjade puhul kasutada EBA poolt traditsiooniliste pandikirjade jaoks määratletud „parimaid tavasid“, ning Euroopa tagatud võlakirjade riski käsitlemise ja Euroopa tagatud võlakirjade emiteerimise võimaliku mõju kohta pankade bilansi koormatise tasemele. Vastuseks esitas EBA 24. juulil 2018 aruande. Paralleelselt EBA aruandega avaldas komisjon 12. oktoobril 2018 uuringu. Komisjoni uuringus ja EBA aruandes jõuti järeldusele, et vaja on täiendavat hinnangut näiteks regulatiivse kohtlemise kohta. Seepärast peaks komisjon jätkuvalt hindama, kas Euroopa tagatud võlakirjade õigusraamistik oleks asjakohane, ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande oma järelduste kohta, vajaduse korral koos seadusandliku ettepanekuga.

(35)  Praegu puudub samaväärsuskord kolmandate riikide krediidiasutuste emiteeritud pandikirjade liidus tunnustamiseks, välja arvatud usaldatavusnõuete täitmise kontekstis, mille puhul lubatakse mõningaid kolmanda riigi võlakirju teatavatel tingimustel likviidsuse osas soodsamalt kohelda. Seepärast peaks komisjon tihedas koostöös EBAga hindama kolmandate riikide pandikirjaemitentide ja pandikirjainvestorite tarbeks samaväärsuskorra kehtestamise vajalikkust ja asjakohasust. Komisjon peaks hiljemalt kaks aastat pärast kuupäeva, mil liikmesriigid peavad hakkama kohaldama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud õigusnorme, esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule selle kohta aruande, vajaduse korral koos seadusandliku ettepanekuga.

(36)  Pandikirjadele on iseloomulik, et nende ettenähtud lõpptähtajani on aega mitu aastat. Seetõttu on vaja lisada üleminekumeetmed, millega tagada, et enne ... [Väljaannete talitus: lisada käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäev] ▌emiteeritud pandikirjad jääksid sellest puutumata. Enne seda kuupäeva emiteeritud pandikirjad peaksid seega jätkuvalt vastama direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele ning need tuleks vabastada enamikust käesolevas direktiivis sätestatud uutest nõuetest. Selliseid pandikirju peaks jätkuvalt olema võimalik nimetada pandikirjadeks, kui käesoleva direktiivi kohaselt määratud pädevad asutused teevad järelevalvet nende vastavuse üle nende väljaandmise kuupäeval kehtinud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikele 4 ja nende suhtes kohaldatavatele käesoleva direktiivi nõuetele. Selline järelevalve ei tohiks laieneda käesoleva direktiivi nõuetele, millest sellised pandikirjad on vabastatud. Mõnes liikmesriigis on ISIN koodid avatud pikema ajavahemiku jooksul, mis võimaldab jätkuvalt pandikirju selle koodi all emiteerida (jätkuemissioonid), et suurendada kõnealuse pandikirja mahtu (emissiooni suurust). Üleminekumeetmed peaksid katma enne ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on üks päev pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] avatud ISIN koode kasutades toimunud pandikirjade jätkuemissioone, kohaldades mitut piirangut.

(37)  Pandikirjade ühtse raamistiku kehtestamise tulemusel tuleks muuta ka direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 esitatud pandikirjade kirjeldust. Direktiivis 2014/59/EL osutatakse pandikirja määratlemiseks direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikele 4 ja kuna seda kirjeldust tuleks muuta, tuleks muuta ka direktiivi 2014/59/EL. Lisaks tuleks selleks, et vältida direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõike 4 kohaselt enne ... [Väljaannete talitus: lisada käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäev] emiteeritud pandikirjade mõjutamist, osutada sellistele pandikirjadele kuni nende lõpptähtaja saabumiseni kui pandikirjadele ja neid selliselt määratleda. Seepärast tuleks direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL vastavalt muuta.

(38)  Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta(13) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(39)  Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ▌kehtestada pandikirjade ühine raamistik, et tagada pandikirjade struktuursete tunnuste vastavus kogu liidus ▌sooduskohtlemist põhjendavale madalamale riskiprofiilile, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid liidu tasandil pandikirjaturu edasise arendamise ja piiriüleste investeeringute toetamise vajaduse tõttu liidus paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(39 a)  Euroopa Keskpangaga konsulteeriti ja Euroopa Keskpank esitas oma arvamuse 22. augustil 2018.

(40)  Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 45/2001(14) artikli 28 lõikega 2 ja Euroopa Andmekaitseinspektor esitas oma arvamuse …(15). Pandikirju emiteerivad krediidiasutused töötlevad märkimisväärses koguses isikuandmeid. Selline töötlemine peaks alati toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 ( isikuandmete kaitse üldmäärus). Samuti peaks isikuandmete töötlemine EBAs toimuma kooskõlas määrusega (EÜ) nr 45/2001, kui EBA hoiab direktiivi nõuete kohaselt keskset andmebaasi halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kohta, millest liikmesriikide pädevad asutused on talle teatanud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I JAOTIS

REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesolevas direktiivis investorite kaitseks sätestatavad eeskirjad käsitlevad järgmist:

1)  pandikirjade emiteerimise nõuded;

2)  pandikirjade struktuursed tunnused;

3)  pandikirjade avalik järelevalve;

4)  ▌pandikirjadega seotud avalikustamisnõuded.

Artikkel 2

Kohaldamisala

Käesolevat direktiivi kohaldatakse liidus asutatud krediidiasutuste emiteeritud pandikirjade suhtes.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)  „pandikiri“ – vastavalt käesoleva direktiivi kohustuslike nõuete ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi õigusnormidele emiteeritud krediidiasutuse võlakohustus, mis on tagatud kattevaraga, millele ▌pandikirjainvestoritel kui eelisõigusega võlausaldajatel on regressiõigus;

2)  „pandikirjade programm“ – pandikirjade emissiooni struktuursed tunnused, mis on määratud kindlaks õigusnormide ja lepingutingimustega kooskõlas pandikirju emiteerivale krediidiasutusele antud loaga;

3)  „tagatiste kogum“ – selgelt määratletud varade kogum, millega tagatakse pandikirjadest tulenevad maksekohustused ja mis on eraldatud pandikirju emiteeriva krediidiasutuse muust varast;

3 a)  „kattevara“– tagatiste kogumisse kuuluv vara;

3 b)  „tagatisvara“ – kattevara tagatiseks olev materiaalne vara ja nõuded;

3 c)  „eraldamine“ – pandikirju emiteeriva krediidiasutuse meetmed, millega määratakse kindlaks kattevara ja tehakse see võlausaldajatele (v.a pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele) õiguslikult kättesaamatuks;

4)  „krediidiasutus“ – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus;

5)  „hüpoteegikrediidiandja“ – krediidiasutus, mis rahastab laene üksnes või peamiselt pandikirjade emiteerimisega ja millel on seadusega lubatud anda ainult hüpoteegi- ja avaliku sektori laene ning millel ei ole lubatud võtta hoiuseid, kuid mis võtab avalikkuselt muid tagasimakstavaid vahendeid;

6)  „automaatne kiirendamine“ – olukord, kus pandikiri muutub emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral automaatselt viivitamatult sissenõutavaks ja tasumisele kuuluvaks ning kus pandikirjainvestoritel on täitmisele pööratav õigus nõuda tagasimaksete tegemist esialgsest lõpptähtajast varem;

7)  „turuväärtus“ – kinnisvara puhul määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 76 määratletud turuväärus;

8)  „hüpoteekimisväärtus“ – kinnisvara puhul määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 74 määratletud hüpoteekimisväärtus;

10)  „peamine vara“ – ▌kõige suurema osa moodustav kattevara, mis määrab tagatiste kogumi laadi;

11)  „asendusvara“ – peamiste varade kõrval kattevara nõuete täitmiseks kasutatav kattevara;

12)  „ületagatus“ – seadus- või lepingujärgselt nõutav või vabatahtlik tagatise tase kokku, mis ületab artiklis 15 sätestatud kattevara nõuet;

13)  „kombineeritud rahastamise nõuded“ – reeglid, millega nõutakse, et kohustuste ja saabuva tähtajaga varade vahelisi rahavooge tuleb selliselt kombineerida, et lepinguga on tagatud ▌laenuvõtjate ning tuletislepingute vastaspoolte maksete laekumine enne pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele maksete tegemist ja see, et need summad on vähemalt samaväärsed pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele tehtavate maksete väärtusega, ning et laenuvõtjatelt ja tuletislepingute vastaspooltelt saadud summad sisalduvad tagatiste kogumis kooskõlas artikli 16 lõikega 3, kuni tuleb teha maksed pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele;

14)  „likviidsete vahendite netoväljavool“ – kõik ühele kalendripäevale langevad väljaminevad maksed, sealhulgas põhi- ja intressimaksed ning pandikirjade programmi tuletislepingute raames tehtavad maksed, millest arvatakse maha kõik samale kalendripäevale langevad kattevaraga seotud nõuete alusel saadavad maksed;

15)  „lõpptähtaja pikendamise struktuur“ – mehhanism, millega konkreetse käivitaja esinemisel nähakse ette võimalus pikendada pandikirjade ettenähtud lõpptähtaega eelnevalt kindlaks määratud perioodiks;

16)  „pandikirjade avalik järelevalve“ – pandikirjade programmide järelevalve, millega tagatakse pandikirjade emiteerimise suhtes kohaldatavate nõuete täitmine ja täitmise tagamine;

17)  „erihaldur“ – isik või üksus, kes on määratud haldama pandikirjade programmi selle programmi raames pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse korral või juhul, kui selline krediidiasutus arvatakse olevat maksejõuetuse ohus või tõenäoliselt maksejõuetusse sattuv vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 32 lõikele 1, või erandlike asjaolude korral, kui asjaomane pädev asutus otsustab, et asjaomase krediidiasutuse nõuetekohane toimimine on tõsises ohus;

17 a)  „kriisilahendus“ – kriisilahendus, nagu on määratletud direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 1;

18)  „grupp“ – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 137 määratletud grupp.

II JAOTIS

PANDIKIRJADE STRUKTUURSED TUNNUSED

1. peatükk

Kahekordne regressiõigus ja pankrotivarast väljajätmine

Artikkel 4

Kahekordne regressiõigus

1.  Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid, millega antakse pandikirjainvestoritele ja artiklile 11 vastavatele tuletislepingute vastaspooltele järgmised nõudeõigused:

a)  nõudeõigus pandikirju emiteeriva krediidiasutuse vastu;

b)  pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral eelisnõudeõigus põhisummale ja kattevaralt kogunenud ja tulevastele intressidele;

c)  pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse korral ja juhul, kui punktis b osutatud eelisnõuet ei ole võimalik täielikult rahuldada, nõudeõigus kõnealuse krediidiasutuse pankrotivarale ning see nõue kuulub samasse nõudeõiguse järku kui krediidiasutuse tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate nõuded, nagu on kindlaks määratud siseriikliku õiguse kohaste nõuete rahuldamise järkudega tavalises maksejõuetusmenetluses.

2.  Lõikes 1 osutatud nõudeõigused piirduvad pandikirjadega seotud täielike maksekohustustega.

3.  Lõike 1 punkti c kohaldamisel võivad liikmesriigid kehtestada hüpoteegikrediidiandja maksejõuetuse korral reeglid, mille kohaselt tekib pandikirjainvestoritel ja artiklile 11 vastavatel tuletislepingute vastaspooltel nõue, mis kuulub kõrgemasse nõudejärku kui selle hüpoteegikrediidiandja tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate nõuded, nagu on kindlaks määratud liikmesriigi õiguse kohaste võlausaldajate nõuete rahuldamise järkudega tavalises maksejõuetusmenetluses, kuid madalamasse järku kui teiste eelisõigusega võlausaldajate nõuded.

Artikkel 5

Pandikirjade pankrotivarast väljajätmine

Liikmesriigid tagavad, et pandikirjadega seotud maksekohustuste suhtes ei kohaldata pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral automaatset kiirendamist.

2. peatükk

Tagatiste kogum ja kattevara

I jagu

Aktsepteeritav vara

Artikkel 6

Aktsepteeritav kattevara

1.  Liikmesriigid nõuavad ▌, et pandikirjad oleksid alati tagatud▌

a)  aktsepteeritava varaga, millele on osutatud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõike 1 punktides a–g, juhul kui pandikirju emiteeriv krediidiasutus vastab kõnealuse määruse artikli 129 lõigete 1a–3 nõuetele;

b)  kvaliteetse kattevaraga, millega tagatakse, et pandikirju emiteerival krediidiasutusel on lõikes 2 sätestatud maksenõue, mis on tagatud lõikes 3 sätestatud tagatisvaraga, või

c)  laenude kujul oleva varaga, mis on antud riigi osalusega äriühingutele komisjoni direktiivi 2006/111/EÜ artikli 2 punkti b tähenduses või on nende tagatud, kui lõikest 4 ei tulene teisiti.

2.  Lõike 1 punktis b osutatud maksenõue peab vastama järgmistele õiguslikele nõuetele:

a)  vara kujutab endast maksenõuet, mille minimaalset väärtust on alati võimalik kindlaks määrata, mis on õiguslikult kehtiv ja täitmisele pööratav, mille suhtes ei kohaldata muid tingimusi kui tingimus, et nõude lõpptähtaeg on tulevikus ning nõue on tagatud hüpoteegi, koormatise, pandiõiguse või muu tagatisega;

b)  hüpoteek, koormatis, pandiõigus või muu maksenõude tagatis on täitmisele pööratav;

c)  kõik õiguslikud nõuded hüpoteegi, koormatise, pandiõiguse või maksenõude tagatise tekkimiseks on täidetud;

d)  hüpoteek, koormatis, pandiõigus või maksenõude tagatis võimaldab pandikirju emiteerival krediidiasutusel põhjendamatu viivituseta nõude sisse nõuda.

Liikmesriigid nõuavad ▌, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused hindaksid maksenõuete ja tagatisvara täitmisele pööratavust enne nende arvamist tagatise kogumisse.

3.  Lõike 1 punktis b osutatud tagatisvara peab vastama ühele järgmistest nõuetest:

a)  materiaalse vara puhul on olemas hindamisstandardid, mis on ekspertide hulgas üldtunnustatud ja mis sobivad asjaomase materiaalse vara hindamiseks, ning on olemas avalik register, kus on registreeritud selle materiaalse vara omandiõigus ja nõuded sellele materiaalsele varale;

b)  nõuete kujul oleva vara puhul määratakse nõude vastaspoole turvalisus ja usaldusväärsus maksude kogumise võime põhjal või selle alusel, et toimub pidev avalik järelevalve vastaspoole tegevuse usaldusväärsuse ja finantsstabiilsuse üle.

Käesoleva lõike punktis a osutatud materiaalne tagatisvara aitab katta pandikirjadega seotud kohustused kuni ulatuses, mis vastab kas pandiõiguste põhisummale koos kõikide eelisõigust omavate pandiõigustega või 70 %-le selle materiaalse tagatisvara väärtusest, olenevalt sellest, kumb neist on väiksem. Käesoleva lõike punktis a osutatud materiaalne tagatisvara, mis on lõike 1 punkti a alusel aktsepteeritav, ei pea vastama 70 % piirmäärale ega määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõike 1 punktides a–g sätestatud piirmääradele.

Kui konkreetse materiaalse vara kohta puudub käesoleva lõike punkti a kohaldamisel avalik register, võivad liikmesriigid ette näha selle materiaalse vara omandiõiguse ja selle suhtes esitatavate nõuete kohta tunnistuste andmise alternatiivse viisi, niivõrd kui see on võrreldav avaliku registri antava kaitsega selles mõttes, et kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega lubatakse huvitatud kolmandatele isikutele juurdepääs teabele, mis on seotud koormatud materiaalse vara kindlaksmääramise, omandiõiguse omistamise, dokumentatsiooni ning koormatiste omistamise ja tagatisega seotud huvide täidetavusega.

4.  Lõike 1 punkti c kohaldamisel kohaldatakse pandikirjade suhtes, mille peamine tagatisvara on riigi osalusega äriühingutele antud või nende poolt tagatud laenud, vähemalt 10 % suurust artikli 3 lõikes 12 määratletud ületagatust ning täidetud peavad olema järgmised tingimused:

a)  riigi osalusega äriühingud osutavad olulisi avalikke teenuseid litsentsi, kontsessioonilepingu või riigiasutuse antud muu volituse alusel;

b)  riigi osalusega äriühingute suhtes kohaldatakse avalikku järelevalvet:

c)  riigi osalusega äriühingutel on piisavad tuluallikad, mille sellised riigi osalusega äriühingud tagavad järgmiselt:

i)  omades piisavat paindlikkust koguda ja suurendada osutatavate teenuste eest võetavaid tasusid, makse ja nõudeid, et tagada rahanduslik usaldusväärsus ja maksevõime;

ii)  saades oluliste avalike teenuste osutamise eest seadusjärgselt piisavaid toetusi, et tagada rahaline usaldusväärsus ja maksevõime, või

iii)  olles sõlminud avaliku sektori asutusega kasumi ja kahjumi ülekandmise lepingu.

5.  Liikmesriigid kehtestavad reeglid lõike 1 punktides a ja b osutatud tagatisvarana kasutatava materiaalse vara hindamise meetodite ja protsessi kohta. Nende reeglitega tagatakse vähemalt järgmine:

a)  iga materiaalse tagatisvara puhul on selle lisamisel tagatiste kogumisse olemas ajakohane hinnang, mis vastab vara turuväärtusele või hüpoteekimisväärtusele või on sellest väiksem;

b)  hindamise viib läbi vajaliku kvalifikatsiooni, oskuste ja kogemustega hindaja ning

c)  hindaja on laenuandmise otsustusprotsessist sõltumatu, ei võta tagatisvara väärtuse hindamisel arvesse spekulatiivseid elemente ning kirjeldab tagatisvara väärtust läbipaistvalt ja selgelt.

6.   Liikmesriigid nõuavad ▌, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused kehtestaksid korra, mille alusel jälgida, kas lõike 1 punktides a ja b osutatud tagatisvarana kasutatav materiaalne vara on kahju tekkimise riski vastu piisavalt kindlustatud ning kas kindlustusnõue on eraldatud vastavalt artiklile 12.

7.  Liikmesriigid nõuavad ▌, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused kirjeldaksid lõike 1 punktides a ja b osutatud kattevara ja oma laenupoliitika vastavust käesolevale artiklile.

8.  Liikmesriigid kehtestavad reeglid, millega tagatakse riskide hajutamine tagatiste kogumis seoses sellise vara kontsentreerituse ja suure kontsentreeritusega, millele ei osutata lõike 1 punktis a kui aktsepteeritavale varale.

Artikkel 7

Väljaspool liitu asuv tagatisvara

1.  Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid lubada pandikirju emiteerivatel krediidiasutustel võtta tagatiste kogumisse väljaspool liitu asuva tagatisvaraga tagatud vara.

2.  Kui liikmesriigid lubavad lõikes 1 osutatud vara kogumisse võtmist, tagavad nad investorite kaitse, nõudes, et krediidiasutused kontrolliksid, kas see kattevara vastab kõigile artiklis 6 ▌ sätestatud nõuetele. Liikmesriigid tagavad, et see tagatisvara annab samasuguse kindluse nagu liidus asuv tagatisvara ja et sellise tagatisvara realiseerimine on õiguslikult täitmisele pööratav viisil ▌, mis on mõjult sama mis liidus asuva tagatisvara realiseerimise puhul.

Artikkel 8

Grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuurid

Liikmesriigid võivad kehtestada grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride kasutamise reeglid, mille kohaselt kasutatakse gruppi kuuluva krediidiasutuse emiteeritud pandikirju („siseselt emiteeritud pandikirjad“) kattevarana teise samasse gruppi kuuluva krediidiasutuse poolt pandikirjade välisel emiteerimisel („väliselt emiteeritud pandikirjad“). Need reeglid sisaldavad vähemalt järgmisi nõudeid:

a)  siseselt emiteeritud pandikirju müüakse krediidiasutusele, kes emiteerib pandikirju väliselt;▌

b)  siseselt emiteeritud pandikirju kasutatakse tagatiste kogumis väliselt emiteeritud pandikirjade kattevarana ning kajastatakse väliselt pandikirju emiteerinud krediidiasutuse bilansis;

b a)  väliselt emiteeritud pandikirjade tagatiste kogum sisaldab ainult ühe gruppi kuuluva krediidiasutuse siseselt emiteeritud pandikirju;

c)  pandikirju väliselt emiteeriv krediidiasutus kavatseb need müüa grupivälistele pandikirjainvestoritele;

d)  nii siseselt kui ka väliselt emiteeritud pandikirjad liigituvad emissiooni ajal määruse (EL) nr 575/2013 III osa II jaotise 2. peatükis osutatud krediidikvaliteedi astmele 1 ning on tagatud artiklis 6 osutatud aktsepteeritava kattevaraga;

d a)  piiriüleste grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride puhul vastab siseselt emiteeritud pandikirjade kattevara väliselt emiteeritud pandikirjade aktsepteeritavuse ja kattevara nõuetele.

Esimese lõigu punkti d kohaldamiseks võivad pädevad asutused lubada pandikirju, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 2, kui nende krediidikvaliteedi astet on alandatud, et võimaldada neil jääda kogumisse arvatud pandikirjade struktuuri osaks, eeldusel et pädevad asutused on jõudnud järeldusele, et krediidikvaliteedi astme muutus ei ole tingitud loa saamise nõuete rikkumisest, nagu on sätestatud artikli 19 lõike 2 ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi õigusnormides. Pädevad asutused teavitavad EBAt kõikidest käesoleva lõigu kohastest otsustest.

Artikkel 9

Ühine rahastamine

1.  ▌Liikmesriigid lubavad kasutada pandikirjade emiteerimisel kattevarana aktsepteeritavat kattevara, mis pärineb krediidiasutuselt ja mille on ostnud pandikirju emiteeriv krediidiasutus ▌. Liikmesriigid reguleerivad selliseid oste, et tagada artiklites 6 ja 12 sätestatud nõuete täitmine.

2.  Lisaks lõikes 1 sätestatud nõudele võivad liikmesriigid lubada direktiivi 2002/47/EÜ kohast üleandmist finantstagatiskokkuleppe alusel.

Samuti võivad liikmesriigid lubada kasutada kattevarana vara, mis pärineb ettevõtjalt, kes ei ole krediidiasutus. Kui liikmesriigid seda võimalust kasutavad, nõuavad nad, et pandikirju emiteeriv krediidiasutus kas hindaks selle ettevõtja laenuandmisstandardeid, kellelt ta kattevara ostab, või hindaks ise põhjalikult laenuvõtja krediidivõimelisust.

Artikkel 10

Tagatiste kogumi koosseis

Liikmesriigid tagavad investorite kaitse, kehtestades reeglid tagatiste kogumite koosseisu kohta. Nende reeglitega sätestatakse vajaduse korral pandikirju emiteerivatele krediidiasutustele tingimused, mille kohaselt nad peavad võtma tagatiste kogumisse asjaomase kattevara struktuuri, kasutusaja või riskiprofiili poolest erinevate omadustega peamise vara.

Artikkel 11

Tagatiste kogumisse kuuluvad tuletislepingud

1.  Liikmesriigid lubavad investorite kaitse tagamiseks arvata tagatiste kogumisse tuletislepinguid ainult juhul, kui on täidetud vähemalt järgmised nõuded:

a)  tuletislepinguid võetakse tagatiste kogumisse üksnes riskide maandamise eesmärgil, nende mahtu korrigeeritakse maandatava riski vähenemise korral ning need kõrvaldatakse, kui maandatav risk lakkab olemast;

b)  tuletislepingud on piisavalt dokumenteeritud;

c)  tuletislepingud on artikli 12 kohaselt eraldatud;

d)  tuletislepinguid ei saa lõpetada pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral;

e)  tuletislepingud vastavad lõike 2 kohaselt sätestatud eeskirjadele.

2.  Selleks et tagada lõikes 1 loetletud nõuete täitmine, kehtestavad liikmesriigid tagatiste kogumisse kuuluvaid tuletislepinguid käsitlevad reeglid ▌.

Nende reeglitega täpsustatakse asjakohasel määral järgmine:

a)  riskimaandamise vastaspoolte aktsepteeritavuse kriteeriumid;

b)   tuletislepingute kohta nõutavad dokumendid.

Artikkel 12

Kattevara eraldamine ▌

1.  Liikmesriigid kehtestavad reeglid, millega reguleeritakse kattevara eraldamine ▌. Need reeglid sisaldavad vähemalt järgmisi nõudeid:

a)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus suudab kõik kattevarad alati kindlaks teha;

b)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus peab kogu kattevara õiguslikult siduvalt ja täitmiselt pööratavalt eraldama;

c)  kogu kattevara on kaitstud kolmandate isikute nõuete eest ega kuulu pandikirju emiteeriva krediidiasutuse pankrotivara hulka enne, kui on rahuldatud artikli 4 lõike 1 punktis b osutatud eelisnõue.

Esimese lõigu kohaldamisel hõlmab kattevara seoses tuletisinstrumendi positsioonidega saadud mis tahes tagatist.

2.  Lõike 1 kohast kattevara eraldamist kohaldatakse ka pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral.

Artikkel 13

Tagatiste kogumi järelevalvaja

1.  Liikmesriigid võivad nõuda, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused määraksid tagatiste kogumi üle järelevalve tegemiseks tagatiste kogumi järelevalvaja, pidades silmas artiklites 6–12 ja artiklites 14–17 sätestatud nõudeid.

2.  Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 sätestatud võimalust, kehtestavad nad reeglid vähemalt järgmiste aspektide kohta:

a)  tagatiste kogumi järelevalvaja määramine ja ametist vabastamine;

b)  tagatiste kogumi järelevalvaja sobivuskriteeriumid;

c)  tagatiste kogumi järelevalvaja roll ja ülesanded, sealhulgas pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral;

d)  kohustus teavitada artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevaid asutusi;

e)  tagatiste kogumi järelevalvaja ülesannete täitmiseks vajalikule teabele juurdepääsu õigus.

3.   Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 sätestatud võimalust, peab tagatiste kogumi järelevalvaja ▌olema pandikirju emiteerivast krediidiasutusest ja selle audiitorist eraldi ja sõltumatu.

4.  Liikmesriigid võivad lubada, et tagatiste kogumi järelevalvaja ei ole krediidiasutusest eraldi, kui:

a)  sisene tagatiste kogumi järelevalvaja on pandikirju emiteeriva krediidiasutuse laenuandmise otsustusprotsessist sõltumatu;

b)  ilma et see piiraks lõike 2 punkti a kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et sisest tagatiste kogumi järelevalvajat ei eemaldata tagatiste kogumi järelevalvaja ülesannete täitmiselt, ilma et selle oleks eelnevalt heaks kiitnud pandikirju emiteeriva krediidiasutuse järelevalvefunktsiooni täitev juhtorgan, ning

c)  sisesel tagatiste kogumi järelevalvajal on vajaduse korral otsene juurdepääs järelevalvefunktsiooni täitvale juhtorganile.

4.  Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 sätestatud võimalust, teatavad nad sellest EBA-le.

Artikkel 14

Investorile esitatav teave

1.  Liikmesriigid tagavad, et pandikirju emiteeriv krediidiasutus annab pandikirjade programmide kohta piisavalt üksikasjalikku teavet, et investorid saaksid hinnata kõnealuse programmi profiili ja riske ning täita hoolsuskohustust.

2.  Lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et teave esitatakse investoritele vähemalt kord kvartalis ja portfelli kohta esitatakse vähemalt järgmist teavet:

a)  tagatiste kogumi ja lunastamata pandikirjade väärtus;

a a)  kõigi kõnealuse programmi alla kuuluvate pandikirjade rahvusvaheliste väärtpaberite identifitseerimisnumbrite (ISIN kood) loend;

b)  kattevara geograafiline jaotus ja liik, laenu suurus ja hindamismeetod;

c)  andmed tururiski, sealhulgas intressimäärariski ja valuutariski ning krediidi ▌ja likviidsusega seotud riskide kohta;

d)  kattevara ja pandikirjade lõpptähtaegade struktuurid, sealhulgas asjakohasel juhul ülevaade lõpptähtaja pikendamise käivitajatest;

e)  nõutud ja kättesaadava kattevara ning seadusjärgse, lepingulise ja vabatahtliku ületagatuse tase;

f)  selliste laenude osakaal, kui leitakse, et makseviivitus on toimunud vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 178, ja igal juhul, kui laenude tasumise tähtpäeva on ületatud rohkem kui 90 päeva.

Liikmesriigid tagavad, et artiklis 8 osutatud grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride alusel väliselt emiteeritud pandikirjade puhul esitatakse käesoleva lõike esimese lõigu punktides a–f osutatud teave või link selle juurde investoritele kõigi gruppi kuuluvate siseselt emiteeritud pandikirjade osas.

Liikmesriigid tagavad, et teave esitatakse investoritele vähemalt koondteabena. ▌

3.  Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused avaldaksid oma veebisaidil lõigete 1 ja 2 kohaselt investoritele kättesaadavaks tehtava teabe. Liikmesriigid ei või nõuda, et need krediidiasutused avaldaksid selle teabe paberkandjal.

II jagu

Kattevara ja likviidsuse nõuded

Artikkel 15

Kattevara nõuded

1.  Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirjade programmid vastaksid igal ajal vähemalt lõigetes 2–8 osutatud kattevara nõuetele:

2.  Pandikirjadega seotud kõik kohustused peavad olema kaetud kattevaraga seotud maksenõuetega.

3.  Lõikes 2 osutatud kohustused sisaldavad järgmist:

a)  kohustus tasuda lunastamata pandikirjade põhisumma;

b)  kohustus tasuda lunastamata pandikirjade pealt intresse;

c)  artikli 11 kohaselt hoitavate tuletislepingutega seotud maksekohustused ning

d)  haldamise ja hooldusega seotud eeldatavad kulud pandikirjade programmi likvideerimise korral.

Punkti d kohaldamisel võivad liikmesriigid lubada teha arvutuse kindla summana.

4.  Kattevara nõude täitmisel arvestatakse ▌järgmisi kattevarasid:

a)   peamised varad;

b)   asendusvarad;

c)   artikli 16 kohaselt hoitav likviidne vara ning

d)  artikli 11 kohaselt hoitavate tuletislepingutega seotud maksenõuded.

Kattevarana ei arvestata tagamata nõudeid, mille puhul peetakse tekkinuks määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 kohane makseviivitus.

5.  Lõike 3 punkti c ja lõike 4 punkti d kohaldamisel kehtestavad liikmesriigid tuletislepingute hindamise reeglid.

6.  Nõutava kattevara arvutamisega tagatakse, et kogu kattevara põhisumma kokku on vähemalt sama suur kui lunastamata pandikirjade põhisumma kokku või sellest suurem („nimiväärtuse printsiip“).

Liikmesriigid võivad lubada muid arvutuskäike, mille tulemusel ei saada kõrgemat kattekordajat kui nimiväärtuse printsiibi kohaselt arvutades.

Liikmesriigid kehtestavad reeglid lunastamata pandikirjadega seotud kõigi maksmisele kuuluvate intresside ja nõuete arvutamiseks, mis kajastavad usaldatavuspõhimõtteid kooskõlas kohaldatavate raamatupidamisstandarditega.

7.  Erandina lõike 6 esimesest lõigust võivad liikmesriigid usaldatavuspõhimõtteid järgides ja kooskõlas kohaldatavate raamatupidamisstandarditega võtta arvesse kattevara pealt saadavaid tulevasi intresse, millest on maha arvatud asjaomase pandikirja eest tasumisele kuuluvad tulevased intressid, et tasakaalustada kõik puudujäägid pandikirjaga seotud põhimaksekohustuse katmisel, kui on olemas tihe seos komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 523/2014 artikli 2 tähenduses, juhul kui on täidetud järgmised tingimused:

a)  kattevara kasutusaja jooksul saadud maksed, mis on vajalikud asjaomase pandikirjaga seotud maksekohustuse katmiseks, eraldatakse artikli 12 kohaselt või võetakse tagatiste kogumisse artiklis 6 osutatud kattevara kujul kuni maksete tähtajani ning

b)  kattevara ettemakse on võimalik ainult määruse (EL) nr 575/2013 artikli 33 lõike 4 kohaselt vastu võetud delegeeritud määruses sätestatud ülekandevõimaluse kasutamise korral või kui pandikirju emiteerival krediidiasutusel on õigus võlakirjad nimiväärtusega tagasi osta, kui kattevara laenuks võtja ostab pandikirja tagasi vähemalt nimiväärtuses.

8.   Liikmesriigid tagavad, et vara arvutamine ja kohustuste arvutamine põhinevad samal metoodikal. Liikmesriigid võivad lubada erinevaid arvutusmeetodeid, kui selle tulemusel ei ole kattekordaja suurem kui sama metoodika kohaselt arvutatud kordaja.

Artikkel 16

Tagatiste kogumi likviidsuspuhvri nõue

1.  Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et tagatiste kogum sisaldaks alati likviidsuspuhvrit kättesaadavate likviidsete varadega, millest saab katta pandikirjade programmi likviidsete vahendite netoväljavoolu.

2.  Tagatiste kogumi likviidsuspuhver peab katma maksimaalselt kumulatiivselt 180 päeva likviidsete vahendite netoväljavoolu.

3.  Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud tagatiste kogumi likviidsuspuhver koosneb järgmist liiki varadest, mis on eraldatud vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 12:

a)  ▌määruse (EL) nr 575/2013 artikli 460 kohaselt vastu võetud delegeeritud määruse artiklite 10, 11 ja 12 kohaselt 1. tasandi, 2A tasandi või 2B tasandi varaks liigituvad varad, mida on hinnatud kõnealuse delegeeritud määruse artikli 9 kohaselt ning mida ei ole emiteeritud selle delegeeritud määruse artikli 7 lõike 3 kohaselt;

b)  krediidiasutustega seotud lühiajalised riskipositsioonid, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1 või 2, või krediidiasutustega seotud lühiajalised hoiused, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1, 2 või 3, määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõike 1 punkti c kohaselt.

Liikmesriigid võivad otsustada piirata esimese lõigu punktides a ja b osutatud likviidsete varade liike.

Liikmesriigid tagavad, et määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 kohaselt makseviivituses olevaks peetavatest riskipositsioonidest tulenevaid tagamata nõudeid ei saa tagatiste kogumi likviidsuspuhvrisse võtta.

4.  Kui pandikirju emiteeriva krediidiasutuse suhtes kohaldatakse muudes liidu õigusaktides sätestatud likviidsuskatte nõudeid, mille tulemuseks on kattumine tagatiste kogumi likviidsuspuhvriga, võivad liikmesriigid otsustada mitte kohaldada nendes liidu õigusaktides ette nähtud ajavahemike jooksul ▌lõigete 1, 2 ja 3 ülevõtmiseks vastu võetud riiklikke õigusnorme. Liikmesriigid võivad seda võimalust kasutada ainult kuni kuupäevani, mil hakatakse kohaldama nende liidu õigusaktide muudatust, millega kattuvus kaotatakse, ning nad teavitavad selle võimaluse kasutamisest komisjoni ja EBAt.

5.  Liikmesriigid võivad lubada, et lõpptähtaja pikendamise struktuuride kohane põhisumma arvutatakse pandikirjade tingimuste kohaselt lõpptähtaja alusel.

6.  Liikmesriigid võivad tagada, et lõikes 1 sätestatud nõudeid ei kohaldata selliste pandikirjade suhtes, mille suhtes kohaldatakse kombineeritud rahastamise nõudeid.

Artikkel 17

Lõpptähtaja pikendamise struktuuride tingimused

1.  Liikmesriigid võivad lubada emiteerida pandikirju, mille struktuur võimaldab lõpptähtaja pikendamist, kui investorite kaitse on tagatud vähemalt järgmise viisil:

a)  lõpptähtaega võib pikendada üksnes liikmesriigi õiguses ette nähtud objektiivsete käivitajate alusel ja mitte pandikirju emiteeriva krediidiasutuse äranägemisel;

b)  lõpptähtaja pikendamise käivitajad on kindlaks määratud pandikirja lepingutingimustes;

c)  investorile esitatav teave lõpptähtaja struktuuri kohta on piisav, et võimaldada kindlaks määrata pandikirjade riski, ning sisaldab üksikasjalikku teavet järgmise kohta:

i)  lõpptähtaja pikendamiste käivitajad;

ii)  ▌pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse tagajärjed lõpptähtaja pikendamisele;

iii)  artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste ja vajaduse korral erihalduri roll seoses lõpptähtaja pikendamisega ▌;

d)  pandikirja lõpptähtaja saab alati kindaks määrata;

e)  pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral ei mõjuta lõpptähtaja pikendamine ▌pandikirjainvestorite järjestust ega muuda pandikirjade programmi esialgset lõpptähtaja graafiku järjestust;

f)  lõpptähtaja pikendamine ei muuda pandikirjade struktuurseid tunnuseid ei seoses artiklis 4 osutatud kahekordse regressiõiguse ega artiklis 5 osutatud pankrotivarast väljajätmisega.

2.  Liikmesriigid, kes lubavad emiteerida pandikirju, mille struktuur võimaldab lõpptähtaja pikendamist, teavitavad sellest EBAt.

III JAOTIS

PANDIKIRJADE AVALIK JÄRELEVALVE

Artikkel 18

Pandikirjade avalik järelevalve

1.  Liikmesriigid näevad investorite kaitse tagamiseks ette, et pandikirjade emiteerimise suhtes kohaldatakse pandikirjade avalikku järelevalvet.

2.  Liikmesriigid määravad lõikes 1 osutatud pandikirjade avaliku järelevalve jaoks ühe või mitu pädevat asutust. Nad teavitavad nendest määratud asutustest komisjoni ja EBAt, teatades ühtlasi vajaduse korral ülesannete ja kohustuste jagunemise.

3.  Liikmesriigid tagavad, et lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused jälgivad pandikirjade emiteerimist, et hinnata vastavust käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriikide õigusnormides sätestatud nõuetele.

4.  Liikmesriigid tagavad, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused registreerivad kõik pandikirjade programmiga seotud tehingud ning kehtestavad piisavad ja asjakohased dokumenteerimissüsteemid ja -protsessid.

5.  Lisaks tagavad liikmesriigid asjakohaste meetmete olemasolu, et lõike 2 kohaselt määratud pädevatel asutustel oleks võimalik saada teavet, mida on vaja käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriikide õigusnormides sätestatud nõuete täitmise hindamiseks, kõnealuste nõuete võimaliku rikkumise uurimiseks ning halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kehtestamiseks kooskõlas artikli 23 ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriikide õigusnormidega.

6.  Liikmesriigid tagavad, et lõike 2 kohaselt määratud pädevatel asutustel on pädevus, vahendid, tegevusvõime, volitused ja sõltumatus, mida pandikirjade avaliku järelevalvega seotud ülesannete täitmine eeldab.

Artikkel 19

Pandikirja programmide luba

1.  Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirjade programmi luba tuleb hankida enne selle programmi raames pandikirjade emiteerimist. Liikmesriigid annavad selliste lubade andmise õiguse artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele.

2.  Liikmesriigid sätestavad lõikes 1 osutatud loa saamise nõuded, sealhulgas vähemalt järgmised nõuded:

a)  asjakohane tegevuskava, milles on paika pandud pandikirjade emiteerimine;

b)  piisavad investorikaitse põhimõtted, protsessid ja metoodikad, mida rakendada tagatiste kogumisse kuuluvate laenude heakskiitmisel, muutmisel, uuendamisel ja refinantseerimisel;

c)  juhtkonnal ja pandikirjade programmiga tegelevatel töötajatel on piisav kvalifikatsioon ja piisavad teadmised pandikirjade emiteerimise ja pandikirjade programmi haldamise kohta;

d)  tagatiste kogumi halduskorraldus ja järelevalve vastab käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriikide õigusnormides sätestatud nõuetele.

Artikkel 20

Pandikirjade avalik järelevalve maksejõuetuse või kriisilahenduse korral

1.  Artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad pandikirju emiteeriva krediidiasutuse kriisilahenduse korral koostööd asjaomase kriisilahendusasutusega, et tagada pandikirjainvestorite õiguste ja huvide kaitse, kontrollides sealhulgas kriisilahenduse protsessi ajal vähemalt pandikirjade programmi pidevat ja usaldusväärset haldamist.

2.  Liikmesriigid võivad ette näha ▌erihalduri määramise, et tagada pandikirjainvestorite õiguste ja huvide kaitse, sealhulgas seeläbi, et vajaliku perioodi jooksul kontrollitakse vähemalt pandikirjade programmi pidevat ja usaldusväärset haldamist.

Kui liikmesriigid seda võimalust kasutavad, võivad nad nõuda, et nende artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused kiidaksid erihalduri määramise ja ametist vabastamise heaks, ning nõuavad vähemalt, et erihalduri määramisel ja ametist vabastamisel konsulteeritaks ▌pädevate asutustega.

3.  Kui liikmesriigid näevad lõike 2 kohaselt ette erihalduri määramise, võtavad nad vastu reeglid, milles sätestatakse kõnealuse erihalduri ülesanded ja vastutus vähemalt seoses järgmisega:

a)  pandikirjadega seotud kohustuste täitmine;

b)  kattevara valitsemine ja realiseerimine, sealhulgas nende ülekandmine koos pandikirjadega seotud kohustustega teisele pandikirju emiteerivale krediidiasutusele;

c)  selliste juriidiliste tehingute tegemine, mida on vaja tagatiste kogumi nõuetekohaseks haldamiseks, pandikirjadega seotud kohustuste kattevara pidevaks jälgimiseks, menetluste algatamiseks, et tuua varad tagasi tagatiste kogumisse ja kanda pärast pandikirjaga seotud kõigi kohustuste täitmist ülejäänud varad pandikirjad emiteerinud krediidiasutuse pankrotivara hulka. Selleks võivad liikmesriigid lubada erihalduril tegutseda pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse korral kõnealuse krediidiasutuse tegevusloa alusel, kohaldades samu tegevusnõudeid.

4.  Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused, määramise korral ka erihaldur, ja kriisilahendusasutus kooskõlastavad oma tegevust maksevõimetus- või kriisilahendusmenetluses ja vahetavad teavet.

Artikkel 21

Pädevale asutusele aru andmine

1.  Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused esitaksid artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele pandikirjade programmide kohta lõikes 2 sätestatud teabe. Aruandlus toimub korrapäraselt ja nende pädevate asutuste taotluse korral. Liikmesriigid kehtestavad korrapärase aruandluse sageduse eraldi reeglitega.

2.  Lõike 1 kohaselt kehtestatavate aruandluskohustustega nõutakse, et esitatav teave sisaldaks vähemalt järgmisi andmeid:

c)  vara aktsepteeritavus ja tagatiste kogumi nõuded artiklite 6–11 kohaselt;

d)  kattevara eraldamine artikli 12 kohaselt;

e)  tagatiste kogumi järelevalvaja toimimine artikli 13 kohaselt;

g)  kattevara nõuded artikli 15 kohaselt;

h)  tagatiste kogumi likviidsuspuhver artikli 16 kohaselt;

i)  lõpptähtaja pikendamise struktuuride tingimused artikli 17 kohaselt.

3.  Liikmesriigid kehtestavad reeglid pandikirju emiteeriva krediidiasutuse poolt tema maksejõuetuse või kriisilahenduse korral artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele lõikes 2 sätestatud nõuete kohta aru andmiseks.

Artikkel 22

Pädevate asutuste volitused pandikirjade avaliku järelevalve tegemisel

1.  Liikmesriigid annavad investorite kaitse tagamiseks artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele kõik järelevalve-, uurimis- ja karistuste kehtestamise volitused, mida on vaja pandikirjade avaliku järelevalve tegemiseks.

2.  Lõike 1 kohased volitused hõlmavad vähemalt järgmist:

a)  artikli 19 kohaste lubade andmise või nende andmisest keeldumise volitus;

b)  käesoleva direktiivi täitmise hindamiseks pandikirjade programmi korrapärase läbivaatamise volitus;

c)  kohapealse ja väliskontrolli elluviimise volitus;

d)  halduskaristuste ▌ja muude haldusmeetmete kehtestamise volitus kooskõlas artikli 23 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormidega;

e)  pandikirjade emiteerimisega seonduvate järelevalvesuuniste vastuvõtmise ja rakendamise volitus.

Artikkel 23

Halduskaristused ja muud haldusmeetmed

1.  Ilma et see piiraks liikmesriikide õigust sätestada kriminaalkaristusi, sätestavad liikmesriigid reeglid, millega kehtestatakse vähemalt järgmistes olukordades kohaldatavad asjakohased halduskaristused ja muud haldusmeetmed:

a)  krediidiasutus on saanud pandikirjade programmi loa valeandmeid esitades või muul ebaseadusliku viisil;

b)  krediidiasutus ei vasta enam pandikirjade programmi loa andmise tingimustele;

c)  krediidiasutus emiteerib pandikirju ilma artikli 19 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormide kohast luba hankimata;

d)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 4 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud nõudeid;

e)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus emiteerib pandikirju, mis ei vasta artikli 5 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud nõuetele;

f)  pandikirju emiteeriva krediidiasutuse emiteeritavad pandikirjad ei ole artikli 6 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormide kohaselt tagatud;

g)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus emiteerib pandikirju, mis on tagatud väljaspool liitu asuvate varadega, rikkudes artikli 7 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud nõudeid;

h)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus kasutab pandikirjade tagamiseks grupisiseselt koondatud pandikirjade struktuuri, rikkudes artikli 8 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud nõudeid;

i)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 9 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud ühise rahastamise tingimusi;

j)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 10 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud tagatiste kogumi koosseisu tingimusi;

k)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus hoiab tuletislepinguid tagatiste kogumis muul eesmärgil kui riskide maandamiseks või ei täida artikli 11 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud nõudeid;

l)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 12 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud kattevara eraldamise nõudeid;

m)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei esita teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet, rikkudes artikli 14 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnorme;

n)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei hoia korduvalt või püsivalt tagatiste kogumi likviidsuspuhvrit, rikkudes artikli 16 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnorme;

o)  lõpptähtaja pikendamise struktuuriga pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 17 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud lõpptähtaja pikendamise struktuuride tingimusi;

p)  pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei esita oma kohustuste kohta teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet, rikkudes artikli 21 lõike 2 punkte a–i ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud kohustusi.

Liikmesriigid võivad otsustada mitte näha ette halduskaristusi või muid haldusmeetmeid rikkumiste eest, mille suhtes liikmesriigi õiguses kohaldatakse kriminaalkaristusi. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid komisjoni asjakohastest kriminaalõiguse sätetest.

2.  Lõikes 1 osutatud karistused ja meetmed on tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning hõlmavad vähemalt järgmist:

a)  pandikirjade programmi loa kehtetuks tunnistamine;

b)  avalik teadaanne, milles on märgitud füüsilise või juriidilise isiku nimi ja rikkumise laad kooskõlas artikliga 24;

c)  korraldus, millega nõutakse, et füüsiline või juriidiline isik lõpetaks sellise tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest;

d)  rahalised halduskaristused.

3.  Liikmesriigid tagavad ka, et lõikes 1 osutatud karistusi ja meetmeid rakendatakse tõhusalt.

4.  Liikmesriigid tagavad, et halduskaristuste või muude haldusmeetmete laadi ja rahaliste halduskaristuste suuruse kindlaksmääramisel võtavad pädevad asutused, kui see on kohane, arvesse kõiki järgmisi asjaolusid:

a)  rikkumise raskus ja kestus;

b)  rikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku vastutuse ulatus;

c)  rikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku finantsseisund, nimetades sealhulgas juriidilise isiku kogukäibe või füüsilise isiku aastase sissetuleku;

d)  rikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku poolt rikkumisega teenitud kasumi või välditud kahju suurus, kui seda saab kindlaks teha;

e)  rikkumisega kolmandatele isikutele tekitatud kahju, kui seda kahju saab kindlaks teha;

f)  kuivõrd rikkumise toime pannud füüsiline või juriidiline isik tegi pädevate asutustega koostööd;

g)  rikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku varasemad rikkumised;

h)  rikkumise tegelikud või võimalikud süsteemsed tagajärjed.

5.  Kui lõikes 1 osutatud sätteid kohaldatakse juriidiliste isikute suhtes, tagavad liikmesriigid ka, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused kohaldavad käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid juhtorgani liikmete ja teiste liikmesriigi õiguse kohaselt rikkumise eest vastutavate isikute suhtes.

6.  Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused annavad enne lõikes 2 sätestatud halduskaristuste või muude haldusmeetmete kehtestamist käsitleva otsuse tegemist asjaomasele füüsilisele või juriidilisele isikule võimaluse esitada oma seisukohad. Selliste haldusmeetmete vastuvõtmisel võib kohaldada erandeid õigusest esitada oma seisukohad, kui on vaja võtta kiireid meetmeid kolmandatele isikutele tekkiva märkimisväärse kahju ärahoidmiseks või selleks, et hoida ära märkimisväärne kahju finantssüsteemile. Sellisel juhul antakse asjaomasele isikule võimalus esitada oma seisukohad võimalikult kiiresti pärast kõnealuse haldusmeetme vastuvõtmist ja vajaduse korral seda meedet muudetakse.

7.  Liikmesriigid tagavad, et iga otsus, millega kehtestatakse lõikes 2 sätestatud halduskaristused või muud haldusmeetmed, on nõuetekohaselt põhjendatud ja et selle võib edasi kaevata.

Artikkel 24

Halduskaristuste ja muude haldusmeetmete avaldamine

1.  Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormid sisaldavad reegleid, millega nõutakse, et teave halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kohta avaldatakse põhjendamatu viivituseta artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste ametlikel veebisaitidel. Samu kohustusi kohaldatakse juhul, kui liikmesriik otsustab näha ette kriminaalkaristused vastavalt artikli 23 lõike 1 esimesele lausele ja viimasele lõigule.

2.  Lõike 1 kohaselt vastu võetud eeskirjadega nõutakse vähemalt nende otsuste avaldamist, mida ei ole edasi kaevatud või mida ei saa enam edasi kaevata ja mis on kehtestatud käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormide rikkumise eest.

3.  Liikmesriigid tagavad, et selline avalikustamine sisaldab teavet õigusrikkumise liigi ja laadi ning ▌füüsilise või juriidilise isiku identiteedi kohta, kellele karistus või meede on määratud. Kui lõikest 4 ei tulene teisiti, tagavad liikmesriigid ühtlasi põhjendamatu viivituseta sellise teabe avaldamise pärast adressaadi teavitamist kõnealusest karistusest või meetmest ning kui pädevad asutused on avaldanud oma ametlikel veebisaitidel kõnealuse karistuse või meetme kehtestamise otsuse.

4.  Kui liikmesriigid lubavad avaldada karistuse määramise otsuse, mille kohta esitatud kaebus on menetlemisel, avaldavad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused põhjendamatu viivituseta oma ametlikel veebisaitidel ka teabe kaebuse seisu ja tulemuse kohta.

5.  Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused avaldavad järgmistel juhtudel karistuste või meetmete määramise otsuse anonüümselt ja kooskõlas liikmesriigi õigusega:

a)  kui karistust või meedet kohaldatakse füüsilise isiku suhtes ja isikuandmete avaldamist peetakse ebaproportsionaalseks;

b)  kui avalikustamine ohustaks finantsturgude stabiilsust või käimasolevat kriminaaluurimist;

c)  kui avalikustamine põhjustaks asjaomastele krediidiasutustele või investeerimisühingutele või füüsilistele isikutele ebaproportsionaalset kahju (kui seda on võimalik kindlaks teha).

6.  Kui liikmesriik avaldab karistuse või meetme määramise otsuse anonüümselt, võib liikmesriik lubada asjaomaste andmete avaldamise edasi lükata.

7.  Liikmesriigid tagavad, et avaldatakse ka kõik lõplikud kohtuotsused, millega tühistatakse karistuse või meetme määramise otsus.

8.  Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 2–6 osutatud avaldatav teave jääb artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste ametlikele veebisaitidele pärast avaldamise kuupäeva vähemalt viieks aastaks. Avaldatud isikuandmeid hoitakse ametlikul veebisaidil ainult nii kaua, kui see on kohaldatavate isikuandmete kaitse eeskirjade kohaselt vajalik. Selline säilitamisaeg määratakse kindlaks, võttes arvesse asjaomaste liikmesriikide õigusaktidega ette nähtud aegumistähtaegu, kuid see ei tohi mingil juhul olla pikem kui kümme aastat.

9.  Artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teavitavad EBAt kõigist määratud halduskaristustest ja muudest haldusmeetmetest, sealhulgas vajaduse korral mis tahes seonduvatest kaebustest ja selliste kaebuste tulemustest. Liikmesriigid tagavad, et pädevaid asutusi teavitatakse lõplikust otsusest määrata kriminaalkaristus ja sellise otsuse üksikasjadest ning pädevad asutused esitavad kõnealuse teabe ka EBA-le.

10.  EBA haldab talle teatatud halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid kajastavat keskset andmebaasi. Sellele andmebaasile pääsevad ligi ainult pädevad asutused ja seda ajakohastatakse lõike 9 kohaselt pädevate asutuste esitatud teabe põhjal.

Artikkel 25

Koostöökohustus

1.  Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad tihedat koostööd krediidiasutuste üldist järelevalvet tegevate pädevate asutustega kooskõlas nende krediidiasutuste suhtes kohaldatavate asjaomaste liidu õigusaktidega ning pandikirju emiteeriva krediidiasutuse kriisilahenduse korral kriisilahendusasutusega.

2.  Lisaks tagavad liikmesriigid, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad üksteisega tihedat koostööd. Kõnealune koostöö hõlmab ka üksteisele teabe andmist, kui see on asjakohane muude asutuste järelevalveülesannete täitmiseks käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriikide õigusnormide kohaselt.

3.  Lõike 2 teise lause kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad järgmist:

a)  edestavad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud teise ▌pädeva asutuse nõudmisel kogu asjakohase teabe;

b)  teatavad omal algatusel mis tahes olulise teabe teistele artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele teistes liikmesriikides.

4.  Samuti tagavad liikmesriigid, et lõikes 1 osutatud pädevad asutused teevad käesoleva direktiivi kohaldamisel koostööd EBAga või vajaduse korral ESMAga.

5.  Käesoleva artikli kohaldamisel loetakse teave oluliseks, kui see võib oluliselt mõjutada teises liikmesriigis pandikirjade emiteerimise hindamist.

Artikkel 26

Avalikustamisnõuded

1.  Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused avaldavad oma ametlikel veebisaitidel järgmise teabe:

a)  pandikirjade emiteerimise kohta vastu võetud liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ning üldiste suuniste tekst;

b)  loetelu krediidiasutustest, kellel on lubatud pandikirju emiteerida;

c)  loetelu pandikirjadest, mille puhul võib kasutada märgist „Euroopa pandikiri“, ja loetelu pandikirjadest, mille puhul võib kasutada märgist „Kõrge kvaliteediga Euroopa pandikiri“.

2.  Lõike 1 kohaselt avaldatud teave peab olema piisav, et võimaldada eri liikmesriikide pädevate asutuste vastuvõetud meetodeid asjakohaselt võrrelda. Seda teavet ajakohastatakse, kui on vaja võtta arvesse muutusi.

3.  Lõike 1 punktide b ja c kohaldamisel teavitavad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused igal aastal EBAt krediidiasutuste ja pandikirjade loeteludest.

IV JAOTIS

MÄRGISTAMINE

Artikkel 27

Märgistamine

1.   Liikmesriigid tagavad, et märgist „Euroopa pandikiri“ ja selle ametlikku tõlget kõigisse liidu ametlikesse keeltesse kasutatakse ainult pandikirjade puhul, mis vastavad käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud nõuetele.

2.  Liikmesriigid tagavad, et märgist „Kõrge kvaliteediga Euroopa pandikiri“ ja selle ametlikku tõlget kõigisse liidu ametlikesse keeltesse kasutatakse ainult pandikirjade puhul, mis vastavad käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormides sätestatud nõuetele ja määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 129 sätestatud nõuetele.

V JAOTIS

MUUDE DIREKTIIVIDE MUUTMINE

Artikkel 28

Direktiivi 2009/65/EÜ muutmine

Direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõiget 4 muudetakse järgmiselt:

1)  esimene lõik asendatakse järgmisega:"

„Liikmesriigid võivad lõike 1 esimese lõiguga ettenähtud 5 % piirmäära suurendada kuni 25 protsendini, kui võlakirjad emiteeriti enne [Väljaannete talitus: lisada kuupäev, mis on üks päev pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] ja need vastavad käesolevas lõikes sätestatud nõuetele, mis kehtisid nende emiteerimise kuupäeval, või kui võlakirjad vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 20XX/XX artikli 3 punkti 1 kohasele pandikirjade määratlusele*.

____________________________

* [Väljaannete talitus: lisada viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu … direktiivile (EL) …/… pandikirjade emiteerimise ja pandikirjade avaliku järelevalve kohta ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (ELT C […], […], lk […])].“;

"

2)  kolmas lõik jäetakse välja.

Artikkel 29

Direktiivi 2014/59/EL muutmine

Direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punkt 96 asendatakse järgmisega:"

„96) „pandikiri“ – emiteerimise kuupäeval kehtinud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ* artikli 52 lõikes 4 osutatud instrument, mis emiteeriti enne ...[Väljaannete talitus: lisada kuupäev, mis on üks päev pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva], või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 20XX/XX artikli 3 lõikes 1 sätestatud määratluse kohane pandikiri**;

__________________________________

* Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).

** [Väljaannete talitus: palun sisestada viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu … direktiivile (EL) …/…pandikirjade emiteerimise ja pandikirjade avaliku järelevalve kohta ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (ELT C […], […], lk […])].“

"

VI JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 30

Üleminekumeetmed

1.   Liikmesriigid tagavad, et enne ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on üks päev pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] emiteeritud ja emiteerimise kuupäeval kehtinud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele vastavate pandikirjade suhtes ei kohaldata käesoleva direktiivi artiklites 5–12 ning artiklites 15, 16, 17 ja 19 sätestatud nõudeid, kuid neile võib kuni nende lõpptähtaja saabumiseni osutada käesoleva direktiiviga kooskõlas kui pandikirjadele.

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad järelevalvet enne ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on üks päev pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] emiteeritud pandikirjade vastavuse üle direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele, mis kehtisid nende emiteerimise kuupäeval, ning käesoleva direktiivi nõuetele, mida kohaldatakse vastavalt käesoleva lõike esimesele lõigule.

2.  Liikmesriigid võivad lubada kohaldada esimest lõiget kuni 24 kuud pärast ... [Väljaannete talitus: palun sisestada käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäev] ja enne ... [Väljaannete talitus: palun sisestada käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäev] avatud ISIN koode kasutades toimunud pandikirjade jätkuemissioonide suhtes, kui need emissioonid vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

a)  pandikirja lõpptähtaeg on enne ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on viis aastat pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva];

b)  pärast ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on üks päev pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] toimunud jätkuemissioonide kogumaht ei ületa rohkem kui kahekordselt ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on üks päev pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] seisuga lunastamata pandikirjade emissiooni kogumahtu;

c)  pandikirjade emissiooni kogumaht ei ületa lõpptähtajal 6 000 000 000 eurot või samaväärset summat omavääringus;

d)  tagatisvarad asuvad selles liikmesriigis, mis kasutas seda võimalust käesoleva direktiivi ülevõtmisel.

Artikkel 31

Läbivaatamised ja aruanded

1.  Komisjon esitab tihedas koostöös EBAga hiljemalt ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on kaks aastat pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kas pandikirju emiteerivate kolmandate riikide krediidiasutuste ja pandikirjainvestorite jaoks võiks kehtestada samaväärsuskorra ja kuidas seda teha ning, kui see on asjakohane, ka seadusandliku ettepaneku, võttes arvesse rahvusvahelisi arengusuundi pandikirjade valdkonnas, eelkõige kolmandate riikide õigusraamistiku muutumist.

2.  Komisjon esitab tihedas koostöös EBAga hiljemalt ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on kolm aastat pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta seoses investorikaitse taseme ja liidus pandikirjade emiteerimises toimunud muutustega ja soovitused edasise tegevuse kohta. Aruanne sisaldab järgmisi muutusi:

a)  muutused pandikirjade emiteerimise lubade arvus;

b)  muutused käesoleva direktiivi ja määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 ülevõtmiseks vastu võetud õigusnormide kohaselt emiteeritud pandikirjade arvus;

c)  pandikirjade emiteerimisel tagatiseks olevate varadega seotud muutused;

d)  ületagatuse tasemega seotud muutused;

e)  piiriülesed investeeringud pandikirjadesse, sealhulgas investeeringud kolmandatest riikidest ja kolmandatesse riikidesse;

f)  lõpptähtaja pikendamist võimaldava struktuuriga pandikirjadega seotud muutused;

g)  määruse (EL) nr 575/2013 artiklis 129 osutatud riskipositsioonide kasutamisega seotud riskide ja eeliste muutused;

h)  pandikirjade turgude toimimine.

3.  Lõike 2 kohaldamisel edastavad liikmesriigid punktide a–g kohase teabe komisjonile hiljemalt ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on kaks aastat pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva].

4.  Olles tellinud ja saanud kätte uuringu pikendatavate lõpptähtaegadega pandikirjade struktuuride riskide ja eeliste hinnanguga ning olles konsulteerinud EBAga, võtab komisjon hiljemalt ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on kaks aastat pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] vastu aruande ning edastab nimetatud uuringu ja aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule koos seadusandliku ettepanekuga, kui see on asjakohane.

5.  Komisjon võtab hiljemalt ... [Väljaannete talitus: palun sisestada kuupäev, mis on kaks aastat pärast käesoleva direktiivi artikli 32 lõike 1 teises lõigus sätestatud kuupäeva] vastu aruande võimaluse kohta võtta kasutusele kahekordse regressiõiguse vahend nimetusega Euroopa tagatud võlakirjad. Komisjon esitab selle aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule, vajaduse korral koos seadusandliku ettepanekuga.

Artikkel 32

Ülevõtmine

1.  Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt ... [lisada kuupäev, mis on 18 kuud pärast jõustumist]. Nad edastavad kõnealuste õigus- ja haldusnormide teksti viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad neid norme hiljemalt alates ... [12 kuud pärast ülevõtmise tähtaega].

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 33

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 34

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

SEADUSANDLIKU RESOLUTSIOONI LISA

Avaldus delegeeritud määruse (EL) 2015/61 muutmise kohta seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatavate likviidsuskatte nõuetega

Pandikirjade likviidsuspuhvri nõuded, mis on sätestatud [Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (pandikirjade emiteerimise ja pandikirjade avaliku järelevalve kohta ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL)] ettepaneku artiklis 16, võivad tingida kattumise nõuetega, mille kohaselt peavad krediidiasutused hoidma üldist likviidsuspuhvrit, nagu on sätestatud delegeeritud määruses (EL) 2015/61.

Et lahendada kõnealuse kattumise probleem ja tagada samal ajal, et pandikirjade likviidsuspuhvri nõuet kohaldatakse ka perioodil, mil kohaldatakse likviidsuskattekordajat, soovib komisjon muuta delegeeritud määrust (EL) 2015/61, et võtta arvesse pandikirjade eriolukorda. Kõnealune muudatus tuleks vastu võtta õigel ajal, et see jõustuks enne pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade järelevalvet käsitleva direktiivi kohaldamise kuupäeva.

(1)* TEKST EI OLE ÕIGUSKEELELISELT TOIMETATUD.
(2)ELT C 367, 10.10.2018, lk 56.
(3) Euroopa Parlamendi 18. aprilli 2019. aasta seisukoht.
(4)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).
(5)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT L 176, 27.6.2013, lk 1).
(6)Komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/61, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 575/2013 seoses krediidiasutuste suhtes kohaldatava likviidsuskatte nõudega (ELT L 11, 17.1.2015, lk 1).
(7)Komisjoni 10. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/35, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 12, 17.1.2015, lk 1).
(8)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190).
(9)Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovitus krediidiasutuste rahastamise kohta (ESRN/2012/2) (ELT C 119, 25.4.2013, lk 1).
(10)EBA aruanne ELi pandikirjade raamistike ja kapitalikäsitluse kohta (2014).
(11)Euroopa Pangandusjärelevalve aruanne – Pandikirjad: soovitused pandikirjade raamistike ühtlustamise kohta ELis (2016), EBA-Op-2016-23.
(12)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti ja direktiivi 2001/34/EÜ muutmise kohta (ELT L 345, 31.12.2003, lk 64).
(13)ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.
(14)Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT L 8, 12.1.2001, lk 1).
(15)[ELT C (…).]

Viimane päevakajastamine: 24. aprill 2019Õigusalane teave