Märksõnaregister 
Vastuvõetud tekstid
Neljapäev, 18. juuli 2019 - StrasbourgLõplik väljaanne
Olukord Hongkongis
 Olukord USA ja Mehhiko piiril
 Venemaa, eelkõige mis puutub keskkonnaaktivistide ja Ukraina poliitvangide olukorda
 Olukord Venezuelas

Olukord Hongkongis
PDF 120kWORD 52k
Euroopa Parlamendi 18. juuli 2019. aasta resolutsioon olukorra kohta Hongkongis (2019/2732(RSP))
P9_TA(2019)0004RC-B9-0013/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Hongkongi kohta,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 12. juuni 2019. aasta avaldust kavandatavate väljaandmisalaste reformide vastaste jätkuvate meeleavalduste kohta Hongkongis,

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 1. juuli 2019. aasta avaldust hiljutiste sündmuste kohta Hongkongis,

–  võttes arvesse Hongkongi erihalduspiirkonna põhiseadust, mis võeti vastu 4. aprillil 1990. aastal ja jõustus 1. juulil 1997. aastal,

–  võttes arvesse Ühendkuningriigi valitsuse ja Hiina Rahvavabariigi valitsuse 19. detsembri 1984. aasta ühisdeklaratsiooni Hongkongi küsimuse kohta, mida tuntakse ka Hiina ja Suurbritannia ühisdeklaratsioonina,

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. mai 2019. aasta ühisaruannet Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Hongkongi erihalduspiirkond – 2018. aasta aruanne“,

–  võttes arvesse 9. aprillil 2019 toimunud ELi ja Hiina 21. tippkohtumisel tehtud ühisavaldust,

–  võttes arvesse ELi ja Hiina inimõigustealast dialoogi, mida alustati 1995. aastal, ja selle dialoogi 37. vooru, mis toimus 1.–2. aprillil 2019,

–  võttes arvesse komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 12. märtsi 2019. aasta ühisteatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule „ELi ja Hiina suhete strateegilised väljavaated“,

–  võttes arvesse 16. detsembri 1966. aasta kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

–  võttes arvesse piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastast ÜRO konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse Hiina inimõiguste olukorra üldist korrapärast läbivaatamist ÜROs, mis toimus 2018. aasta novembris,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et ELi ja Hiina pikaajaliste suhete keskmes peaks jätkuvalt olema inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi edendamine ja järgimine, mis on kooskõlas ELi võetud kohustusega toetada neid väärtusi oma välistegevuses ning Hiina väljendatud huviga järgida neidsamu väärtusi omaenda arengu- ja rahvusvahelises koostöös;

B.  arvestades, et Hongkongi erihalduspiirkonna valitsus on esildanud tagaotsitavate õigusrikkujate ja kriminaalasjades antava vastastikuse õigusabi õigusaktide 2019. aasta muutmisseaduse eelnõu, et muuta tagaotsitavate õigusrikkujate määrust ja kriminaalasjades antava vastastikuse õigusabi määrust;

C.  arvestades, et 9. juulil 2019 teatas Hongkongi liider Carrie Lam, et üldist vastumeelsust tekitanud õigusakt on „surnud“; arvestades, et ta ei teatanud, et seaduseelnõu tühistatakse;

D.  arvestades, et esildatud eelnõu võiks hõlbustada inimeste poliitilistel põhjustel Hiinale üleandmist ja nende kokkupuudet kohtusüsteemiga, kus on tõsiseid puudusi inimõiguste valdkonnas; arvestades, et kavandatud muudatuste kohaselt ei oleks Hongkongi kohtul selget, otsest kohtualluvust ega õiguslikku kohustust uurida mitmesuguste inimõiguste järgimist kohtuasjade puhul, mida menetlevad kohtud Mandri‑Hiinas või teistes riikides;

E.  arvestades, et Mandri‑Hiina kohtusüsteem ei ole valitsusest ja Hiina Kommunistlikust Parteist sõltumatu ning seda iseloomustavad meelevaldne kinnipidamine, piinamine ja muu väärkohtlemine, õiglase kohtumenetluse õiguse tõsised rikkumised, sunniviisilised kadumised ning mitmesugused ilma kohtumõistmiseta ja suhtlemisvõimaluseta kinnipidamise süsteemid;

F.  arvestades, et paljud Hongkongi kodanikud, alates demokraatiat pooldavatest aktivistidest kuni ettevõtjateni, kardavad Mandri‑Hiinale väljaandmist;

G.  arvestades, et enneolematult palju Hongkongi elanikke on tulnud välja tänavatele, kasutades rahumeelselt oma põhiõigust koguneda ja meelt avaldada; arvestades, et 12. juunil 2019 kogunesid kümned tuhanded meeleavaldajad Seadusandliku Kogu hoone ümber ja selle lähedal asuvatele teedele, kutsudes valitsust üles loobuma Hongkongi väljaandmisseaduse kavandatavatest muudatustest;

H.  arvestades, et rohkem kui 70 inimõiguste valdkonnas tegutsevat valitsusvälist organisatsiooni, sealhulgas Amnesty International, Human Rights Watch, Human Rights Monitor, Hongkongi advokatuur ja Hongkongi õigusliit, saatsid valitsusjuht Lamile ühise kirja, milles nõuti, et tema valitsus tühistaks väljaandmiseelnõu, kuna see ohustab inimõiguste järgimist;

I.  arvestades, et Hongkongi politsei kasutas väikese arvu meeleavaldajate vägivaldseid tegusid ettekäändena, et kasutada rahumeelse enamuse vastu tarbetut ja ülemäärast jõudu, sealhulgas pisargaasi, kummikuule, beanbag‑laskemoona ja pipragaasi, klassifitseeris vahejuhtumi massirahutusteks ja viis seetõttu läbi kümneid vahistamisi; arvestades, et mitmele inimesele esitati süüdistus massirahutustes osalemises, mille eest on ette nähtud kümneaastane vanglakaristus;

J.  arvestades, et aastate jooksul on Hongkongi rahvas olnud tunnistajaks massimeeleavaldustele demokraatia ning põhiseaduse täieliku rakendamise toetuseks, nagu nn Vihmavarjuliikumise 2014. aasta meeleavaldused, ning meeleavaldustele meediavabaduse toetusteks ja muu hulgas protesti avaldamiseks seoses Hongkongi raamatukauplejate kadumisega;

K.  arvestades, et 2015. aasta lõpus kadusid neli Hongkongi elanikku, nende hulgas Gui Minhai, ja üks mujal elav isik, kes on seotud kirjastusega Mighty Current ja selle raamatupoega; arvestades, et mitu kuud hiljem saadi teada, et nad viibisid mandri-Hiinas salastatud kinnipidamiskohtades; arvestades, et pärast seda kolis üks Hongkongi tagasi pöördunud raamatumüüjatest Taiwani, kartes väljaandmist;

L.  arvestades, et Hongkongi põhiseaduses on sätted inimõiguste ja üksikisiku vabaduste kaitse tagamise kohta; arvestades, et põhiseaduse artikliga 27 tagatakse sõna-, ajakirjandus- ja avaldamisvabadus ning ühinemis-, kogunemis-, rongkäigu- ja meeleavaldamisvabadus; arvestades, et põhiseaduse artiklites 45 ja 68 sätestatakse, et Hongkongi valitsusjuht ja kõik Seadusandliku Kogu liikmed tuleks lõppkokkuvõttes valida üldiste valimiste teel;

M.  arvestades, et EL toetab põhimõtet „üks riik, kaks süsteemi“ ning Hongkongi ulatuslikku autonoomiat;

1.  kutsub Hongkongi erihalduspiirkonna valitsust üles võtma tagasi tagaotsitavate õigusrikkujate ja kriminaalasjades antava vastastikuse õigusabi õigusaktide 2019. aasta muutmisseaduse eelnõu;

2.  kutsub Hongkongi erihalduspiirkonna valitsust üles vabastama viivitamata kõik rahumeelsed meeleavaldajad ja kõik isikud, kes vahistati oma väljendusvabaduse rahumeelse kasutamise pärast meeleavalduste eel või nende ajal, ning loobuma kõigist nende vastu esitatud süüdistustest;

3.  nõuab sõltumatut, erapooletut, tulemuslikku ja kiiret uurimist seoses Hongkongi politsei jõukasutusega meeleavaldajate vastu;

4.  rõhutab, et EL jagab paljusid Hongkongi kodanike tõstatatud muresid seoses kavandatud väljaandmisreformidega, ja on need edastanud ka Hongkongi erihalduspiirkonna valitsusele; toonitab, et kõnealusel seadusel on kaugeleulatuvad tagajärjed Hongkongi ja selle elanike ning ELi ja välisriikide kodanike jaoks, samuti Hongkongis tegutsevate ettevõtjate kindlustunde seisukohalt;

5.  nõuab tungivalt, et Hongkong tagaks ka edaspidi oma seadusandluse igakülgse kooskõla oma rahvusvaheliste inimõigustealaste kohustustega, sealhulgas kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni sätetega;

6.  tunnistab, et viimastel nädalatel on välja tänavatele tulnud ebatavaliselt palju Hongkongi elanikke (9. juunil 2019 hinnanguliselt üle miljoni ja järgnenud nädalal kuni kaks miljonit inimest), seda peamiselt rahumeelseteks meeleavaldusteks, mida põhjustas sügav mure kavandatud väljaandmisseaduste pärast;

7.  toonitab, et üldiselt on Hongkongis selle kodanike õigusi järgitud, kuid väljendab tõsist muret kodaniku- ja poliitiliste õiguste ja ajakirjandusvabaduse järjepideva vähenemise pärast; tunneb sügavat muret ajakirjanikele avaldatava pretsedenditu surve ja nende süveneva enesetsensuuri pärast eelkõige Mandri-Hiinat või Hongkongi erihalduspiirkonna valitsust puudutavate tundlike küsimuste kajastamisel;

8.  rõhutab, et põhiseadusega tagatakse sõna-, ajakirjandus- ja avaldamisvabadus ning ühinemis-, kogunemis-, rongkäigu- ja meeleavaldamisvabadus; kutsub Hongkongi ja Hiina ametivõime üles tagama kõigile kodanikele põhiseaduses sätestatud inimõiguste ja vabaduste kaitse;

9.  mõistab otsustavalt hukka Hiina pideva ja üha kasvava sekkumise Hongkongi siseasjadesse ning Hiina hiljutise väite, et Hiina ja Ühendkuningriigi 1984. aasta ühisdeklaratsioon on ajalooline dokument ega ole enam kehtiv; rõhutab, et ühisdeklaratsioon kohustab Hiina valitsust säilitama Hongkongi ulatusliku autonoomia ning tema õigused ja vabadused;

10.  sellega seoses märgib sügava murega, et opositsioonikandidaatidel, näiteks Agnes Chow’l ja endisel seadusandjal Lau Siu‑Lail ei lubatud nende poliitiliste vaadete tõttu Seadusandliku Kogu järelvalimistel kandideerida;

11.  nõuab, et EL, tema liikmesriigid ja rahvusvaheline kogukond tegutseksid selle nimel, et kehtestada sobivad ekspordikontrolli mehhanismid, millega Hiinale ja eelkõige Hongkongile keelataks juurdepääs põhiõiguste rikkumiseks kasutatavatele tehnoloogiatele;

12.  nõuab tungivalt süstemaatilisi reforme põhiseaduses sätestatud valitsusjuhi ja Seadusandliku Kogu otsevalimiste sisseviimiseks ning nõuab, et lepitaks kokku valimiste korras, mis oleks üldjoontes demokraatlik, õiglane, avalik ja läbipaistev ning annaks Hongkongi erihalduspiirkonna elanikele õiguse kõigile juhtivatele ametikohtadele kandidaate valida ja ise kandideerida;

13.  kordab nõudmist vabastada viivitamatult Rootsi kodakondsusega raamatukirjastaja Gui Minhai;

14.  toonitab, et EL toetab aktiivselt demokraatia, sh õigusriigi, sõltumatu kohtusüsteemi, põhiõiguste ja -vabaduste, läbipaistvuse ning teabe- ja väljendusvabaduse tugevdamist Hongkongis;

15.  tuletab meelde, kui tähtis on, et EL tõstataks kõigil Hiina ametivõimudega peetavatel poliitilistel ja inimõigustealastel dialoogidel jätkuvalt küsimusi inimõiguste rikkumisest Hiinas, kooskõlas ELi kohustusega suhelda Hiinaga jõuliselt, selgelt ja ühel häälel; tuletab ühtlasi meelde, et seoses oma jätkuva reformiprotsessi ja üha laieneva ülemaailmse tegevusega on Hiina end sidunud rahvusvahelise inimõiguste raamistikuga ning allkirjastanud terve rea rahvusvahelisi inimõigustealaseid lepinguid; nõuab seepärast, et EL püüaks Hiinaga peetava dialoogi abil tagada, et Hiina võetud kohustusi täidaks;

16.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal, Euroopa välisteenistusel ja liikmesriikidel kõik need mureküsimused tõstatada ja tagada dialoog Hongkongi erihalduspiirkonna ja Hiina valitsustega;

17.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Hiina Rahvavabariigi valitsusele ja parlamendile ning Hongkongi erihalduspiirkonna valitsusjuhile ja Seadusandlikule Kogule.


Olukord USA ja Mehhiko piiril
PDF 123kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 18. juuli 2019. aasta resolutsioon olukorra kohta USA ja Mehhiko piiril (2019/2733(RSP))
P9_TA(2019)0005RC-B9-0014/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 24, milles sätestatakse, et esikohale tuleb seada lapse huvid ning igal lapsel on õigus säilitada isiklikud suhted ja otsene kontakt mõlema vanemaga,

–  võttes arvesse kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni,

–  võttes arvesse USA Kongressi liikmete avaldusi pärast kinnipidamiskeskuste külastamist juulis 2019. aastal,

–  võttes arvesse pagulasseisundi konventsiooni (1951) ja 1967. aasta pagulasseisundi protokolli,

–  võttes arvesse 1989. aasta ÜRO lapse õiguste konventsiooni,

–  võttes arvesse 1948. aasta inimõiguste ülddeklaratsiooni,

–  võttes arvesse ELi 2008. aasta suuniseid inimõiguste kaitsjate kohta,

–  võttes arvesse USA praeguse valitsuse algatusi rände- ja varjupaigapoliitika ning rändajate kaitse protokollide osas;

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ 8. juuli 2019. aasta avaldust,

–  võttes arvesse USA sisejulgeolekuministri kohusetäitja 9. juuli 2019. aasta avaldust,

–  võttes arvesse USA sisejulgeolekuministeeriumi peainspektori büroo (OIG) 2. juuli 2019. aasta märgukirja sisejulgeolekuministri kohusetäitjale olukorra kohta Rio Grande oru vastuvõtukeskuses,

–  võttes arvesse ÜRO peaassambleel 19. detsembri 2018. aasta vastu võetud üleilmset rännet käsitlevat kokkulepet,

–  võttes arvesse Ameerika Ühendriikide 1776. aasta iseseisvusdeklaratsiooni;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 144 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 4,

A.  arvestades, et nii USA kui ka EL leiavad, et inimõigused on iga inimese sünnipärased võõrandamatud põhiõigused;

B.  arvestades, et keeruline vägivalla ja juurdunud vaesuse kriis on viimastel aastatel sundinud perekondi, sh noori ja lapsi põgenema Mehhikost ja Kesk‑Ameerika põhjakolmnurga riikidest (El Salvador, Guatemala ja Honduras) ning otsima turvalisust, kaitset ja majanduslikku stabiilsust USAst;

C.  arvestades, et USA on ajalooliselt sisseränderiik, kus elavad erinevad kogukonnad;

D.  arvestades, et igal suveräänsel riigil on õigus otsustada välisriigi kodanike riiki sisenemise ja seal viibimise tingimuste üle, kuid samal ajal tuleb pidada kinni kõigist asjaomastest rahvusvahelistest inimõigustealastest kohustustest;

E.  arvestades, et USA oli 2018. aastal ülekaalukalt suurim ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametile (UNHCR) abiandja ning eraldas ametile kokku 1 589 776 543 USA dollarit;

F.  arvestades, et USA on võtnud vastu ranged meetmed, mis mõjutavad rändajaid ja varjupaigataotlejaid, kes sisenevad riiki üle piiri, et püüda kasutada oma võõrandamatut õigust elule, vabadusele ja õnnele;

G.  arvestades, et USA ja Mehhiko piiril on humanitaarhädaolukord ning rändajaid ja varjupaigataotlejaid peetakse pärast piiri ületamist USA poolel kinni; arvestades, et laste olukord on eriti murettekitav ja taunitav, kuna sajad lapsed virelevad piiriäärsetes telklinnakutes või trellide taga kinnipidamisasutustes, mis ei vasta minimaalsetele inimõiguste normidele, kuna on ülerahvastatud ning seal puuduvad piisavad tervishoiuteenused, korralik toit ja nõuetekohased sanitaartingimused;

H.  arvestades, et USA sisejulgeolekuministeeriumi peainspektori büroo (OIG) toonitas oma märgukirjas Rio Grande oru vastuvõtukeskuse olukorra kohta kiiret lahendamist vajavaid küsimusi, mis eeldavad kohest tähelepanu ja meetmete võtmist tulenevalt tõsisest ülerahvastatusest ja saatjata välismaalt pärit laste, perekondade ja üksi reisivate täiskasvanute pikaajalisest kinnipidamisest, ning kutsus seetõttu üles võtma viivitamata meetmeid, et leevendada ohtlikku ülerahvastatust ning laste ja täiskasvanute pikaajalist kinnipidamist Rio Grande orus;

I.  arvestades, et lastelt vabaduse võtmine nende endi või nende vanemate rändestaatuse tõttu ei ole kunagi lapse parimates huvides, see ületab vajalikkuse nõuet, on äärmiselt ebaproportsionaalne ja võib kujutada endast lapsrändajate julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist; arvestades, et igasugune vabadusevõtmine täiskasvanud rändajatelt ja varjupaigataotlejatelt peaks olema viimane abinõu, ja kui see osutub vajalikuks, peaks see toimuma võimalikult lühiajaliselt ja nõuetekohast menetlust järgides ning tingimustes, mis vastavad täielikult kõigile asjaomastele rahvusvahelistele inimõiguste normidele;

J.  arvestades, et USA tolli- ja piiriteenistuse poolt Amnesty Internationalile antud andmetel lahutati 2017. aastast kuni 2018. aasta augustini pärast piiri ületamist ligikaudu 8 000 perekonda; arvestades, et need andmed ei hõlma paljusid muid lahutamisjuhtumeid, nt laste lahutamist vanematest õdedest‑vendadest, tädidest ja onudest, vanavanematest ja muudest kaugematest sugulastest;

K.  arvestades, et San Diego föderaalkohus andis 2018. aasta juunis Ameerika Ühendriikide valitsusele korralduse peatada perekondade lahutamine; arvestades, et föderaalkohtule esitatud andmete kohaselt jätkab USA tolli- ja piirivalveamet sellele vaatamata perekondade lahutamist ning alates 2018. aasta juunist on perekondadest eemaldatud vähemalt 245 last, kusjuures paljudel juhtudel puuduvad selged dokumendid, mis aitaksid laste asukohta tuvastada;

L.  arvestades, et USA tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeerium oli selgitanud 2018. aasta detsembriks välja 2 737 vanematest eraldatud last, kuid tunnistas samas, et alates 2017. aastast võidi peredest eraldada veel tuhandeid lapsi, ilma et administratsioon suudaks neid tõhusa tuvastussüsteemi puudumise tõttu välja selgitada;

M.  arvestades, et perekondade lahutamine ja tähtajatu kinnipidamine kujutavad endast väärkohtlemist; arvestades, et oma perest eemal hoolekandeasutuses elavad lapsed võivad väga kergesti sattuda emotsionaalse, füüsilise ja psühholoogilise väärkohtlemise ohvriks, mis võib kaasa tuua püsivad arenguprobleemid, vigastused ja sügava trauma ning millel on tõsised negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed;

N.  arvestades, et Ameerika kodanikuvabaduste liidu aruannete ning USA tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeeriumi ning sisejulgeolekuministeeriumi pressiesindajate eri avalduste kohaselt on alates möödunud aastast immigratsioonivõimude eestkoste all teadaolevalt surnud vähemalt kuus last, kusjuures sellele eelnenud peaaegu kümne aasta jooksul ei surnud USA tolli- ja piirivalveameti eestkoste all olles väidetavalt ühtegi last;

O.  arvestades, et Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) andmetel on 2019. aastal Mehhikost USA piiri ületada püüdes siiani surma saanud 197 inimest, sealhulgas vähemalt 13 last; arvestades, et surmajuhtumite arv on viimase viie aastaga pidevalt kasvanud ning aastatel 2014–2018 oli surmajuhtumeid kokku üle 1 900;

P.  arvestades, et viimastel nädalatel on Mehhiko ametiasutused märkimisväärselt karmistanud rändepoliitika jõustamismeetmeid, mille tulemusel on üha rohkem rändajaid kinni peetud ja välja saadetud;

Q.  arvestades, et peamiselt Kesk‑Ameerikast pärit rändajad on sunnitud raske olukorra tõttu USA piirile reisima ja seda ületama; arvestades, et surve lõuna- ja põhjapiirile sunnib tuhandeid rändajaid, kellest enamik on naised ja lapsed, seadma oma elu tõsisesse ohtu;

R.  arvestades, et valitsuse hinnangul seisab Mehhiko praegu silmitsi vägivaldse avaliku julgeoleku kriisiga; arvestades, et USA rändajate kaitse protokollide alusel saadetakse varjupaigataotlejad tagasi Mehhikosse, sealhulgas kahte põhjapoolsesse osariiki, mis on riigis ühed kõige vägivaldsemad (Baja California ja Chihuahua), kus nad elavad äärmiselt ohtlikes tingimustes ning võivad sattuda raskete kuritegude, sh inimröövi, seksuaalsete rünnakute ja vägivalla ohvriks;

S.  arvestades, et varjupaigataotlejate massiline tagasitõrjumine, perekondade ebaseaduslik lahutamine ning varjupaigataotlejate meelevaldne ja tähtajatu kinnipidamine vabastamise võimaluseta on julm poliitika ning nii USA varjupaigaseaduse kui ka rahvusvahelise õiguse jõhker rikkumine;

T.  arvestades, et USA Esindajatekoda võttis 27. juunil 2019 vastu 4,6 miljardi USA dollari suuruse paketi olukorra lahendamiseks USA ja Mehhiko piiril;

U.  arvestades, et ÜRO inimõiguste bürood Mehhikos ja Kesk-Ameerikas on dokumenteerinud riikide vahel liikuvate rändajate ja varjupaigataotlejate inimõiguste arvukaid rikkumisi ja kuritarvitusi, sh ülemäärase jõu kasutamist, meelevaldset vabaduse võtmist, perekondade lahutamist, teenustele juurdepääsu keelamist, piirilt tagasi saatmist ja omavolilist väljasaatmist;

V.  arvestades, et ÜRO lapse õiguste konventsiooni on allkirjastanud ja ratifitseerinud 195 osalist; arvestades, et Ameerika Ühendriigid on ainus ÜRO liige, kes ei ole seda konventsiooni ratifitseerinud;

W.  arvestades, et ajalooliselt põhineb ELi ja USA partnerlus tugevatel poliitilistel, kultuurilistel, majanduslikel ja ajaloolistel sidemetel ning ühistel väärtustel, nagu vabadus, demokraatia, rahu ja stabiilsuse edendamine, inimõigused ja õigusriik; arvestades, et tugevad suhted ELi ja USA vahel on otsustava tähtsusega demokraatlikuma, turvalisema ja jõukama maailma ülesehitamiseks;

1.  on sügavalt mures rändajate ja varjupaigataotlejate, eelkõige lapsrändajate olukorra pärast USA ja Mehhiko vahelisel piiril;

2.  peab kahetsusväärseks, et teel USA ja Mehhiko piiri poole on hukkunud palju inimesi; väljendab ülimat solidaarsust kõigi ohvrite ja nende perekondadega;

3.  tunneb muret kohutavate tingimuste pärast, milles hoitakse rändajaid ja varjupaigataotlejaid, eelkõige lapsi USA sisserändajate kinnipidamisasutustes, kus puuduvad piisavad tervishoiuteenused, korralik toit ja nõuetekohased sanitaartingimused; avaldab sügavat kahetsust, et viimastel kuudel on surnud USA sisejulgeolekuministeeriumi poolt kinni peetud seitse alaealist sisserändajat, ning toetab USA Kongressi ja administratsiooni kõiki jõupingutusi, millega püütakse saada selgust nende surmajuhtumite asjaolude kohta, korraldada selles asjas uurimine ning tagada läbipaistvus ja vastutusele võtmine;

4.  rõhutab, et piirihaldusmeetmed peavad olema kooskõlas USA rahvusvaheliste kohustustega inimõigustega alal ega tohiks põhineda piiratud poliitikal, mille eesmärk on ebaseaduslike rändajate tuvastamine, kinnipidamine ja kiire väljasaatmine;

5.  nõuab, et tagataks inimõigused, ohutus ja juurdepääs inimõigustele vastavale varjupaigamenetlusele, pidades muu hulgas kinni tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttest ning tagades inimväärsed vastuvõtutingimused;

6.  mõistab hukka asjaolu, et kasutatakse perekondade lahutamist, mis võib kaasa tuua laste ja nende lähedaste süstemaatilise traumeerimise, ning mida praegune USA administratsioon näib kasutavat sisserändepoliitika vahendina, mille eesmärk on turvalisust otsivaid inimesi eemale tõrjuda;

7.  rõhutab, et perekondade lahutamine ja sisserändajate kinnipidamine ei ole kunagi lapse parimates huvides;

8.  võtab teadmiseks peainspektori büroo märgukirja ja muud sarnased aruanded ning palub USA‑l vaadata läbi kogu praegune rändepoliitika ja kõik vastavad tavad, mis rikuvad rahvusvahelist inimõigustealast õigust, sealhulgas põhiõigust taotleda varjupaika, tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ja õigust inimväärikusele;

9.  kutsub USA valitsust üles tegema lõpp perekondade lahutamisele, ning kiiresti ühendama uuesti oma perekonnaga kõik lapsed, kes on ikka veel vanematest või hooldajatest lahus, et tagada nende rehabilitatsioon, pöörates erilist tähelepanu laste vajadustele;

10.  kutsub USA asjaomaseid ametivõime üles tagama, et kõigil kinnipeetavatel oleks juurdepääs põhiõigustele, nagu vesi, toit, tervishoid ja peavari;

11.  kutsub USA ametivõime üles leidma kiiresti vabadusekaotuseta alternatiivid rändajate ja varjupaigataotlejate, nii laste kui ka täiskasvanute jaoks; nõuab laste tagastamist nende peredele;

12.  nõuab tungivalt, et USA valitsus ratifitseeriks ÜRO lapse õiguste konventsiooni, millele USA kirjutas alla 1995. aastal, kuid mida seejärel vastu ei võetud, mistõttu on USA maailmas ainus ÜRO liikmesriik, kes ei ole seda konventsiooni vastu võtnud; nõuab tungivalt, et USA valitsus ratifitseeriks konventsiooni kolmanda fakultatiivprotokolli, mis käsitleb laste õiguste rikkumisest teatamist;

13.  väljendab tõsist muret USA rände- ja tolliameti (ICE) viimaste haarangute pärast, mis puudutavad eelkõige Kesk‑Ameerika päritolu dokumentideta rändajaid ning nende vanemaid ja lapsi, ja toovad kaasa nende kriminaliseerimise;

14.  on veendunud, et rändevoogudele reageerimine repressioonide või kriminaliseerimisega soodustab ksenofoobiat, vihkamist ja vägivalda;

15.  on mures, et Mehhiko ametivõimud on hiljuti muutnud oma rändepoliitikat ning kutsub Mehhiko valitsust üles järgima rändeküsimustes rahvusvahelisi norme ja inimõigustealaseid õigusakte;

16.  on seisukohal, et sõjavägi ei ole õige vahend rändeküsimustega tegelemiseks; juhib tähelepanu asjaolule, et olukorda piiril peaks haldama nõuetekohase väljaõppe saanud eripolitsei, kelle ülesandeks on austada inimõigusi ja rändajate väärikust;

17.  tunnistab, et ränne on ülemaailmne probleem, ning kutsub päritolu-, transiit- ja sihtriike tegema koostööd, et tegeleda tervikliku lähenemisviisi kaudu rändevoogude algpõhjustega; kordab sellega seoses oma täielikku toetust üleilmse pagulasi käsitleva kokkuleppe ja ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkuleppe väljatöötamisele ja rakendamisele, mis annab märkimisväärse võimaluse parandada rände juhtimist ja tegeleda sellega seotud probleemidega;

18.  väljendab veelkord oma pühendumust avatud ja õiglasele kaubandusele, ning väljendab kindlat veendumust, et majanduslikud sunnimeetmed ja karistustariifidega ähvardamine on kahjulikud ega aita suveräänsetel riikidel leida konstruktiivseid ja jätkusuutlikke lahendusi poliitiliste probleemide, sh rändeküsimuste lahendamiseks;

19.  avaldab austust üksikisikutele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes on mõlemal pool piiri ja kogu piirkonnas taganud, et rändajad saaksid kasutada kõige elementaarsemaid õigusi, nt õigust veele, toidule, tervisele, piisavale peavarjule, ja on andnud muud sarnast abi; kordab oma üleskutset hoiduda humanitaarabi andmise kriminaliseerimisest ning palub uuesti tungivalt, et Euroopa Komisjon võtaks kooskõlas oma 5. juuli 2018. aasta resolutsiooniga selles küsimuses vastu suunised;

20.  väljendab heameelt ÜRO inimõiguste ülemvoliniku avalduse üle; oleks rahul, kui ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo või asjaomased ÜRO eksperdid korraldaksid inimõiguste olukorra uurimiseks USA ja Mehhiko piiril teabekogumismissiooni;

21.  kutsub Euroopa Parlamenti üles tähelepanelikult jälgima ELi arenguabi andmist sellele piirkonnale, et tagada tõhusad arengustandardid, kuna see võib aidata võidelda sundrände algpõhjustega;

22.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, Ameerika Ühendriikide presidendile Donald Trumpile ning Ameerika Ühendriikide valitsusele ja kongressile ning Mehhiko valitsusele ja parlamendile.


Venemaa, eelkõige mis puutub keskkonnaaktivistide ja Ukraina poliitvangide olukorda
PDF 138kWORD 58k
Euroopa Parlamendi 18. juuli 2019. aasta resolutsioon Venemaa ning eelkõige keskkonnaaktivistide ja Ukraina poliitvangide olukorra kohta (2019/2734(RSP))
P9_TA(2019)0006RC-B9-0012/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venemaa kohta ja olukorra kohta Krimmis, eelkõige 11. juuni 2015. aasta resolutsiooni strateegilise ja sõjalise olukorra kohta Musta mere piirkonnas pärast Krimmi ebaseaduslikku annekteerimist Venemaa poolt(1), 10. septembri 2015. aasta resolutsiooni Venemaa kohta, eelkõige seoses Eston Kohveri, Oleg Sentsovi ja Oleksandr Koltšenko juhtumitega(2), 4. veebruari 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Krimmis ja eriti krimmitatarlaste seas(3), 12. mai 2016. aasta resolutsiooni krimmitatarlaste kohta(4), 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Ukraina vangide kohta Venemaal ja olukorra kohta Krimmis(5), 5. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni krimmitatari liidrite Ahtem Tšiigozi ja Ilmi Umerovi ning ajakirjanik Mõkola Semena juhtumite kohta(6), 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni Venemaa, Ojub Titijevi ja inimõiguste keskuse Memorial juhtumi kohta(7), 14. juuni 2018. aasta resolutsiooni Venemaa ning eelkõige ukrainlasest poliitvangi Oleg Sentsovi kohta(8), 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni olukorra kohta Aasovi merel(9), 14. veebruari 2019. aasta resolutsiooni olukorra kohta Tšetšeenias ja Ojub Titijevi juhtumi kohta(10), 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni ELi ja Ukraina assotsieerimislepingu rakendamise kohta(11) ning 12. märtsi 2019. aasta resolutsiooni ELi ja Venemaa poliitiliste suhete olukorra kohta(12),

–  võttes arvesse Euroopa välisteenistuse pressiesindaja 25. mai 2018. aasta avaldust juhtumite kohta seoses ebaseaduslikult annekteeritud Krimmist ja Sevastopolist pärit või seal asuvate kinnipeetavatega, 10. jaanuari 2019. aasta avaldust ebaseaduslikult kinnipeetud Ukraina kodanike juhtumite kohta, 17. jaanuari 2019. aasta avaldust Ukraina sõjaväelaste jätkuva ebaseadusliku kinnipidamise kohta Venemaa poolt, 22. märtsi 2019. aasta avaldust Pavlo Grõbi süüdimõistmise kohta ning 17. aprilli 2019. aasta avaldust Ukraina sõjaväelaste ebaseadusliku kinnipidamise pikendamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 28. juuni 2018. aasta resolutsiooni Ukraina kodanike kohta, keda Venemaa Föderatsioon on poliitvangidena kinni pidanud,

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 24. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni Aasovi ja Kertši väina ümbruse pingete suurenemise ning Euroopa julgeolekut ähvardavate ohtude kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 25. juuni 2019. aasta resolutsiooni parlamentaarse assamblee volitusi ja hääletamist puudutava otsustusprotsessi tugevdamise kohta,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu (ITLOS) 25. mai 2019. aasta otsust kohtuasjas nr 26 kolme Ukraina mereväe laeva kinnipidamise kohta,

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

–  võttes arvesse Venemaa Föderatsiooni põhiseadust, eriti selle 2. peatükki inimese ja kodaniku õiguste ja vabaduste kohta,

–  võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 27. märtsi 2014. aasta resolutsiooni 68/262 Ukraina territoriaalse terviklikkuse kohta ning 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni 71/205 inimõiguste olukorra kohta Krimmi Autonoomses Vabariigis ja Sevastopolis (Ukrainas),

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste konventsiooni ja selle protokolli, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelist pakti, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni,

–  võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni – millega Venemaa Föderatsioon on ühinenud – artiklit 5 ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklit 7, milles mõlemas on sätestatud, et kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamist või julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistust, inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 9, milles on sätestatud, et kedagi ei või meelevaldselt vahistada, kinni pidada või pagendada, ning inimõiguste ülddeklaratsiooni artikleid 19 ja 20, milles on sätestatud vastavalt õigus arvamus- ja väljendusvabadusele ning õigus ühinemisvabadusele ja õigus rahumeelselt kogunemisele,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni 18. märtsi 2019. aasta aruannet ühenduste rahastamise kohta,

–  võttes arvesse Veneetsia komisjoni 13. juuni 2016. aasta arvamust Venemaa föderaalseaduse nr 129‑FZ kohta (föderaalseadus välisriikide ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide ebasoovitava tegevuse kohta),

–  võttes arvesse 12. augusti 1949. aasta Genfi konventsiooni tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta,

A.  arvestades, et Venemaa Föderatsioon on inimõiguste ülddeklaratsiooni ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalisena ning Euroopa Nõukogu ja Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni täisliikmena kohustunud järgima demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ning austama põhivabadusi ja inimõigusi;

B.  arvestades, et Euroopa Liit ei tunnusta Venemaa õigusaktide jõustamist Krimmis ja Sevastopolis ning ootab, et kõik Krimmi poolsaarel ja Venemaal ebaseaduslikult kinnipeetavad Ukraina kodanikud vabastataks viivitamata;

C.  arvestades, et EL toetab jätkuvalt täielikult Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust tema rahvusvaheliselt tunnustatud piirides ning kordab, kui oluline on Krimmi ja Sevastopoli ebaseadusliku annekteerimise mittetunnustamise poliitika;

D.  arvestades, et Venemaa ametivõimud ja poliitiline juhtkond jätkavad repressiivset ja autoritaarset režiimi oma kodanike, kodanikuühiskonna, poliitilise opositsiooni ja meediatöötajate vastu; arvestades, et Venemaa kaldumine autoritaarsele valitsemisele on kahjustanud ELi ja Venemaa suhteid ning stabiilsust Euroopas ja maailmas; arvestades, et üks represseerimisviise on ka opositsioonikandidaatide mittelubamine valimistele, nagu praegu toimub Moskva munitsipaalvalimistel kandidaatide Ilja Jasini, Ljubov Soboli ja Ivan Ždanoviga;

E.  arvestades, et 2015. aasta nn ebasoovitava organisatsiooni seadus lubas Venemaa peaprokuröril keelata ilma kohtumenetluseta välis- ja rahvusvahelised organisatsioonid, keda peetakse soovimatuks; arvestades, et seda seadust kasutatakse üha enam Venemaa valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna aktivistide karistamiseks;

F.  arvestades, et mitmetel juhtudel on teatatud piinamisest ning julmast ja inimväärikust alandavast kohtlemisest; arvestades, et neid väiteid ei ole praeguseks piisavalt uuritud; arvestades, et tunnistuste saamiseks ja võltsitud süütõendite toetamiseks on kasutatud piinamist; arvestades, et rünnatud on ka Krimmi juriste, kes annavad õigusabi ohvritele ja inimõiguste kaitsjatele, kes on inimeste poliitilistel põhjustel kadumisest Krimmis teada andnud, samuti ajakirjanikke, kes annavad teada krimmitatarlaste olukorrast;

G.  arvestades, et paljud vangid ja kinnipeetavad on vanglates kogenud karme ja ebainimlikke tingimusi, mis ohustavad nende vaimset ja füüsilist tervist; arvestades, et vangid vajavad kiiret arstiabi ja ravi;

H.  arvestades, et 25. novembril 2018. aastal võttis Venemaa Föderatsioon Kertši väina lähedal sõjalist jõudu kasutades kinni 24 Ukraina meremeest ja hõivas nende kolm laeva; arvestades, et need Ukraina sõjaväelased on alates 25. novembrist 2018 ebaseaduslikult vahi all;

I.  arvestades, et Venemaa toetatavad separatistlikud jõud hoiavad Donbassi piirkonnas vangis vähemalt 130 ukrainlast, sealhulgas vähemalt 25 sõdurit;

J.  arvestades, et Rahvusvahelise Mereõiguse Kohus otsustas 25. mail 2019. aastal 19 poolt- ja ühe vastuhäälega, et Venemaa Föderatsioon peab viivitamata vabastama Ukraina sõjalaevad Berdjansk, Nikopol ja Yany Kapu ning tagastama need Ukraina valdusesse, peab viivitamata vabastama 24 kinnipeetud Ukraina sõjaväelast ja võimaldama neil naasta Ukrainasse, ning et mõlemad osapooled peavad hoiduma meetmetest, mis võivad vaidlust süvendada või pikendada;

K.  arvestades, et vastuseks olukorra halvenemisele Kertši väinas ja Aasovi meres, sealhulgas 24 Ukraina sõjaväelase ebaseaduslikule kinnipidamisele lisas Euroopa Liit 15. märtsil 2019 kaheksa Venemaa ametnikku nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega;

L.  arvestades, et ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 25. juuni 2019. aasta aruande kohaselt otsis Venemaa 27. märtsil 2019 läbi 26 kodu ja vahistas seejärel 24 inimest, kellest enamik on krimmitatarlaste aktivistid ja keda ootab nüüd ebaseaduslik vangistus kuni 20 aastat; arvestades, et 2019. aasta esimese kuue kuu jooksul vahistas Venemaa ebaseaduslikult okupeeritud Krimmis seadusevastaselt vähemalt 37 Ukraina kodanikku; arvestades, et peaaegu kõik vahistatud kuuluvad krimmitatarlaste põlisrahva hulka;

M.  arvestades, et 2018. aasta juuni algusest on Venemaa Föderatsiooni erinevates piirkondades ja okupeeritud Krimmis poliitilistel põhjustel kinni peetud üle 70 Ukraina kodaniku; arvestades, et inimõiguste keskuse Memorial hinnangul on Venemaal 2019. aasta märtsi seisuga 297 poliitvangi (neli aastat tagasi oli vaid 50), sh filmitegija Oleg Sentsov, kes on 2018. aasta Sahharovi mõttevabaduse auhinna laureaat;

N.  arvestades, et detsembris 2017 ründasid maskides mehed julmalt Põhja‑Kaukaasia keskkonna‑alase valitsusvälise organisatsiooni juhti Andrei Rudomahhat ning tema kolleege Viktor Tširikovi, Aleksandr Saveljevit ja Vera Holodnajat, misjärel Andrei Rudomahhal diagnoositi ajupõrutus ja mitmed luumurrud; arvestades, et kuigi ametiasutuste käsutuses on olulisi tõendeid, sealhulgas videovalve salvestus ja ründajate sõrmejäljed, ei ole uurimine andnud käegakatsutavaid tulemusi ning jõhkra rünnaku kavandajad ja toimepanijad on jätkuvalt karistamata; arvestades, et selle asemel on kriminaaluurimise all Andrei Rudomahha, keda süüdistatakse riigiduuma liikme laimamises;

O.  arvestades, et Venemaa nn välisagentide seaduses nõutakse, et välismaalt raha saavad ja „poliitilist tegevust“ arendavad vabaühendused peavad taotlema enda kandmist valitsuse välisagentide nimekirja, millega nad allutatakse täiendavale rangele valitsuse kontrollile, samuti peavad nad kõikides oma väljaannetes, pressiteadetes ja aruannetes märkima, et need on koostanud välisagent;

P.  arvestades, et riigi üks vanimaid ja silmapaistvaimaid keskkonnakaitsjaid, Aleksandra Koroleva, Kaliningradis asuva valitsusvälise organisatsiooni Ekozaštšita! juht, pidi riigist põgenema ja taotlema varjupaika välismaal, kuna talle esitati kriminaalsüüdistus trahvi maksmata jätmise eest seoses sellega, et organisatsioon keeldub registreerimast end nn välisagendina; arvestades, et süüdimõistmise korral võib teda oodata kuni kaheaastane vanglakaristus;

Q.  arvestades, et Ekozaštšita! on üks 49 Venemaa valitsusvälisest organisatsioonist, kes on esitanud taotlused Euroopa Inimõiguste Kohtule (taotlus nr 9988/13), väites, et välisagentide seadus rikub mitmeid inimõiguste norme, sealhulgas sõna- ja ühinemisvabadust, ning selle järelduse on heaks kiitnud Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik;

R.  arvestades, et viimastel kuudel on algatatud vähemalt kaks kriminaalasja keskkonnakaitsjate Andrei Borovikovi ja Vjatšeslav Jegorovi vastu avalike kogunemiste seaduste korduva rikkumise eest seoses keskkonnaprotestidega Arhangelskis ja Moskva piirkonnas;

S.  arvestades, et Euroopa Liit ja Ukraina nõudsid 8. juulil 2019. aastal toimunud ELi ja Ukraina tippkohtumise järel ühisavalduses, et kõik ebaseaduslikult kinni peetud ja vangistatud Ukraina kodanikud Krimmi poolsaarel ja Venemaal, sealhulgas krimmitatarlaste aktivistid, viivitamata vabastataks;

T.  arvestades, et neli Ukraina poliitvangi – 2018. aasta Sahharovi mõttevabaduse auhinna laureaat Oleg Sentsov, Oleksandr Koltšenko, Oleksandr Šumkov ja Volodõmõr Baluhh – pidasid 2018. aasta juunis näljastreiki protestiks Ukraina poliitvangide jätkuva kinnipidamise vastu Venemaa poolt;

U.  arvestades, et Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee lubas Venemaa Föderatsiooni delegatsioonil pöörduda tagasi Euroopa Nõukogusse, mis on Euroopa juhtiv inimõiguste organisatsioon, ja ennistas 25. juunil 2019 Venemaa hääleõiguse, nõudes, et ennistamisega kaasneks Euroopa Nõukogu väärtuste ja normide järgimine;

1.  kutsub Venemaa ametivõime üles viivitamata ja tingimusteta vabastama kõik ebaseaduslikult ja meelevaldselt kinnipeetavad Ukraina kodanikud(13) nii Venemaal kui ka ajutiselt okupeeritud Ukraina territooriumil ning nägema ette nende ohutu tagasipöördumise, sealhulgas krimmitatarlased ja hiljuti 10. juulil 2019 Punasel väljakul toimunud rahumeelsel meeleavaldusel kinni peetud, Ukraina kodanikud, keda peetakse kinni poliitiliselt motiveeritud süüdistuste alusel ning Ukraina mereväe laevade 24 meeskonnaliiget;

2.  kutsub Venemaa ametivõime üles viivitamata ja tingimusteta lõpetama igasuguse Aleksandra Koroleva ja keskkonnakaitseorganisatsiooni Ekozaštšita! ahistamise, sealhulgas kohtutasandil, samuti kõikide inimõiguste kaitsjate ja keskkonnaaktivistide ahistamise riigis ning võimaldama neil ilma sekkumiseta teostada oma seaduslikku tööd;

3.  nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud tühistaksid nn välisagentide seaduse ning toetaksid ja rakendaksid täielikult kõiki Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni soovitusi kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega selles valdkonnas;

4.  kutsub Venemaad üles avaldama okupeeritud Ukraina territooriumil Donbassis ja Luganskis kinnipeetavate vangide täieliku nimekirja ning lihtsustama nende kontakte perekonna ja juristidega;

5.  mõistab teravalt hukka Venemaa poolse rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtete ja normide jätkuva rikkumise, eelkõige selle, et Venemaa keeldub rahvusvaheliste tribunalide ja kohtute otsuste täitmisest; nõuab tungivalt, et Venemaa Föderatsioon täidaks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid, mis käsitlevad Krimmi poolsaarel ja Venemaa Föderatsioonis kinnipeetavate isikute inimõiguste rikkumist;

6.  rõhutab, et Venemaa kohtud, olgu need sõjaväe- või tsiviilkohtud, ei ole pädevad mõistma kohut tegude üle, mis on toime pandud väljaspool Venemaa rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumi, ning juhib tähelepanu sellele, et selliste kohtuasjade menetlusi ei saa pidada õiguspäraseks;

7.  kutsub Venemaa Föderatsiooni üles tagama takistamatu pääsu okupeeritud Ukraina territooriumidele Krimmis ja Donbassis selliste rahvusvaheliste valitsustevaheliste organisatsioonide jaoks nagu ÜRO inimõiguste järelevalvemissioon, OSCE inimõiguste hindamise missioon Krimmis, Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik, muud Euroopa Nõukogu konventsioonid ja institutsioonilised mehhanismid, samuti rahvusvahelised humanitaarabiorganisatsioonid, eelkõige Rahvusvaheline Punase Risti Komitee;

8.  kutsub Venemaa ametivõime üles tagama täieliku koostöö ÜRO erimenetlustega, esitades teiste hulgas kutse külastada riiki inimõiguste ja keskkonna valdkonna eriraportöörile, inimõiguste kaitsjate olukorra eriraportöörile ning rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabaduse õigustega tegelevale eriraportöörile, et nad saaksid keskkonnakaitsjate ja inimõiguste kaitsjate olukorrast aru anda;

9.  juhib tähelepanu sellele, et Venemaa Föderatsiooni inimõiguste kaitsjad, sealhulgas keskkonnaaktivistid, langevad sageli ahistamise, järelevalve, füüsiliste rünnakute, ähvarduste, haarangute, ametiruumide ja kodude läbiotsimiste, laimu ja laimukampaaniate, kohtuliku ahistamise, meelevaldse kinnipidamise ja väärkohtlemise ohvriks ning nende sõna-, ühinemis- ja kogunemisvabaduse õigust rikutakse;

10.  teeb ettepaneku, et Euroopa Liit kaaluks Venemaa Föderatsioonis ja okupeeritud Krimmis toimuva poliitilise tagakiusamise ohvrite üle kohtumõistmise suhtes alalise järelevalve kehtestamist ning nõuab, et ELi delegatsioon Venemaal ja liikmesriikide saatkonnad jätkaksid inimõigusaktivistide ja Ukraina poliitvangide kohtuprotsesside üle järelevalve teostamist ja osaleksid nendel kohtuistungitel, samuti korraldaksid koos sõltumatute arstidega Venemaa Föderatsioonis ja okupeeritud Krimmis poliitilistel põhjustel kinni peetud Ukraina kodanikega seotud missioone, et jälgida nende kinnipidamistingimusi ja tervislikku seisundit;

11.  nõuab tungivalt, et Venemaa kõigi tasandite ametivõimud tunnustaksid keskkonnakaitsjate üliolulist rolli keskkonna kaitsmisel ja keskkonnaalaste õiguste järgimise tagamisel ning mõistaksid avalikult hukka keskkonnakaitsjate vastu suunatud rünnakud, hirmutamise, ahistamise ja kriminaliseerimise;

12.  nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud lõpetaksid keskkonnaorganisatsioonide rahumeelse ja õiguspärase tegevuse piiramise, fabritseerides kriminaalasju kohalike keskkonnaaktivistide vastu, vahistades rahumeelsetel meeleavaldustel osalejaid ja määrates neile ebaproportsionaalselt suuri trahve;

13.  kutsub Venemaa ametivõime üles võtma asjakohaseid õiguslikke meetmeid ja kasutama kõiki kättesaadavaid õiguslikke vahendeid, et peatada keskkonnaaktivistide vastu suunatud rünnakud ja neid ennetada; nõuab tungivalt, et Venemaa ametivõimud tagaksid Andrei Rudomahha juhtumi ja muude keskkonnakaitsjate vastu suunatud rünnakujuhtumite tõhusa uurimise ja süüdlaste vastutusele võtmise;

14.  nõuab, et Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja, ELi Venemaa delegatsioon ja ELi liikmesriikide saatkonnad pööraksid pidevalt tähelepanu keskkonnakaitsjate olukorrale; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid täiendavaid meetmeid, et toetada keskkonnakaitsjaid ja inimõiguste kaitsjaid Venemaal;

15.  väljendab muret teadete pärast halbade kinnipidamistingimuste kohta, sealhulgas väidetava piinamise ja väärkohtlemise ning hädavajalikule arstiabile juurdepääsu keelamise pärast, ning kordab seetõttu oma üleskutset Venemaa ametivõimudele tagada kõigi kinnipeetavate õiguste täielik austamine, tagada, et kõik vangid saaksid nõuetekohast arstiabi ja ravi ning et austataks meditsiinieetikat, sealhulgas ei kasutataks soovimatut ravi ja sundtoitmist näljastreikide korral, mis võivad endast kujutada piinamist ja muud väärkohtlemist;

16.  väljendab heameelt nõukogu otsuse üle pikendada piiravate meetmete kohaldamist; kordab oma kindlat veendumust, et ELi sanktsioone ei tohi tühistada enne, kui Venemaa täidab oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas järgides Minski kokkuleppeid; nõuab, et liikmesriigid jääksid Venemaa vastu kokkulepitud sanktsioonide osas vankumatuks ja ühtseks ning kaaluksid sihipäraste meetmete võtmist nende isikute suhtes, kes vastutavad poliitvangide kinnipidamise ja nendega seotud kohtuprotsesside eest; kutsub rahvusvahelist üldsust üles tugevdama survet, et tagada kõikide Venemaa poolt okupeeritud aladel kinnipeetavate poliitvangide vabastamine;

17.  palub komisjoni järgmisel asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal töötada välja uus igakülgne ELi ja Venemaa strateegia, mille eesmärk on rahu ja stabiilsuse tugevdamine; rõhutab, et vajalik dialoog peaks põhinema kindlatel põhimõtetel, sealhulgas rahvusvahelise õiguse ja Venemaa naabrite territoriaalse terviklikkuse austamisel, tugevdades samal ajal inimestevahelisi kontakte Venemaa kodanikega; rõhutab, et Venemaa-vastaseid sanktsioone saab tühistada ainult siis, kui riik täidab täielikult oma kohustusi; rõhutab siiski, et vastuseks Venemaa edasisele tegevusele peaks EL olema valmis kehtestama ka täiendavaid sanktsioone, sealhulgas konkreetsete isikute suhtes, ning piirama juurdepääsu rahastamisele ja tehnoloogiale, juhul kui Venemaa jätkab rahvusvahelise õiguse rikkumist;

18.  kordab, et toetab inimõiguste rikkujate vastase Euroopa sanktsioonirežiimi ehk nn Magnitski akti kehtestamist, millega nähtaks ette karistused inimõiguste raskete rikkumiste toimepanijatele, ning kutsub nõukogu üles selles valdkonnas viivitamatult tööd jätkama; rõhutab, et inimõiguste rikkumiste toimepanijatele ei tohiks anda ELi viisasid ja neil ei tohi olla lubatud hoida vara liikmesriikides;

19.  mõistab veel kord karmilt hukka Venemaa Föderatsiooni poolt 25. novembril 2018. aastal Ukraina vastu toime pandud agressiooniakti Kertši väina lähedal ebaseaduslikult okupeeritud Krimmi rannikuvetes; rõhutab, et Rahvusvahelise Mereõiguse Kohus (ITLOS) tegi Venemaale korralduse laevad ja sõjaväelased viivitamatult ja tingimusteta vabastada; rõhutab, et ITLOSi korralduse rakendamata jätmine on veel üks rahvusvaheliste kohustuste ränk rikkumine; on seisukohal, et Venemaa 25. juuni 2019. aasta teatises Ukrainale esitatud laevade ja sõdurite vabastamiseks vajalikud „tingimused“ on kohtu korraldusega selgelt vastuolus ning võivad seda vaidluse süvendamise või pikendmaisega veelgi raskemalt rikkuda;

20.  palub ELi inimõiguste eriesindajal pöörata pidevat tähelepanu inimõiguste olukorrale Krimmi poolsaarel ja valitsuse kontrollile mittealluvates Ida-Ukraina piirkondades;

21.  kutsub Venemaa Föderatsiooni üles täielikult rakendama ÜRO Peaassamblee 27. märtsi 2014. aasta resolutsiooni Ukraina territoriaalse terviklikkuse kohta, 19. detsembri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Krimmi Autonoomses Vabariigis ja Sevastopoli linnas (Ukraina), 19. detsembri 2017. aasta ja 22. detsembri 2018. aasta resolutsiooni ning Rahvusvahelise Kohtu korraldust seoses ajutiste meetmetega kohtuasjas Ukraina vs. Venemaa, mis käsitleb rassilise diskrimineerimise kõikide vormide kõrvaldamist käsitleva rahvusvahelise konventsiooni kohaldamist;

22.  tuletab murega meelde, et paljud Venemaa kohtulahendid Ukraina poliitvangide vastu on seotud spionaažiga (sealhulgas Pavlo Grõbi, Oleksii Stogni, Gleb Šabli, Volodõmõr Prõsõhi, Volodõmõr Dudka, Dmitri Štõblikovi, Jevlen Panovi, Andrii Zahtei, Valentõn Võgovskõi, Viktor Šuri ja Dmõtro Dolgopolovi juhtumid), mis tuletab meelde 1930. aastatest 1950. aastate keskpaigani kestnud repressiooniperioodi eelmisel sajandil, mil paljud tollase Nõukogude Liidu kodanikud samasuguste süüdistustega kinni peeti ja süüdi mõisteti;

23.  protesteerib Venemaa peaprokuröri otsuse vastu, milles kuulutati Ukraina maailmakongress ohuks Venemaa riiklikule julgeolekule;

24.  loodab, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 25. juuni 2019. aasta otsus parandab viivitamata inimõiguste järgimist ja Euroopa Nõukogu standardeid Venemaal, eelkõige seoses Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste rakendamisega;

25.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Nõukogule, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonile, Venemaa Föderatsiooni presidendile, valitsusele ja parlamendile ning Ukraina presidendile, valitsusele ja parlamendile.

(1) ELT C 407, 4.11.2016, lk 74.
(2) ELT C 316, 22.9.2017, lk 198.
(3) ELT C 35, 31.1.2018, lk 38.
(4) ELT C 76, 28.2.2018, lk 27.
(5) ELT C 263, 25.7.2018, lk 109.
(6) ELT C 346, 27.9.2018, lk 86.
(7) ELT C 463, 21.12.2018, lk 31.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0259.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0435.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0115.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0518.
(12) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0157.
(13) Sellesse nimekirja, mis ei ole lõplik, kuuluvad: Oleh Sentsov, Oleksandr Kolchenko, Oleksiy Chyrniy, Mykola Karpyuk, Stanislav Klykh, Valentyn Vyhivskyi, Yurii Primov, Rustem Vaitov, Ruslan Zeytullayev, Ferat Sayfullayev, Viktor Shur, Andriy Kolomiyets, Roman Sushchenko, Pavlo Hryb, Oleksiy Syzonovych, Enver Mamutov, Rustem Abiltarov, Zevri Abseitov, Remzi Memetov, Henadii Lymeshko, Yevhen Panpv, Hlib Shablii, Volodymyr Prisich, Ihor Kyiashko, Teimur Abdillaiev, Uzeir Adsullaiev, Rustem Ismailov, Aider Saledinov, Emil Dzhemadenov, Volodymyr Balukh, Dmytro Shtyblikov, Muslim Aliyev, Emir Usein Kuku, Vadym Siruk, Inver Bekirov, Refat Alimov, Arsen Dzhepparov, Oleksandr Shumkov, Tofik Abdulgaziev, Izzet Abdullaev, Vladlen Abdulkadyrov, Mejit Abdurakhmanov, Bilyal Adilov, Osman Arifmemetov, Farkhod Bazarov, Servet Gaziev, Dzhemil Gafarov, Reza Izetov, Alim Karimov, Seyran Murtaza, Yashar Muyedinov, Erfan Osmanov, Seytveli Sietabdiev, Rustem Siethalilov, Ruslan Suleymanov, Shaban Umerov, Marlen Asanov, Seiran Sakiiev, Memet Belialov, Tymur Ibrahimov, Server Zekiriaiev, Ernes Ametov, Oleksiy Bessarabov, Volodymyr Dudka, Oleksii Stohnii, Mykola Shyptur, Evhen Karakashev, Nariman Memedeminov, Oleksandr Steshenko, Enver Seitosmanov, Server Mustafaiev, Edem Smailov, Edem Bekirov, Diliaver Gafarov, Renat Suleimanov, Eskender Abdulganiev, Rustem Emiruseinov, Arsen Abkhairov, Raim Aivazov, Aider Dzepparov, Taliat Abdurakhmanov, Seiran Mustafaiev, Arsen Kubedinov, Mustafa Dehermendzhi, Ali Asanov, Arsen Yunusov, Eskender Kantemyrov, Eskender Emirvaliev, Suleiman Kadyrov, Taliat Yunusov, Mykola Semena, Musa Abkerimov, Vitaliy Kuharenko Asan Chapukh, Bekir Dehermendzhi, Kiazim Ametov, Ruslan Trubach, Shaban Umerov, Rustem Seytkhalilov, Riza Izetov, Farid Bazarov, Dzemil Gafarov, Seyran Murtazi, Alim Kerimov, Tofik Abdulgariev, Bilyala Adilov, Medzhit Abdurakhmanov, Rustem Sheykhaliev, Alim Sheykhaliev, Seytveli Seytabdiev, Yashar Muedinov, Asan Yanikov, Enver Ametov, Ruslan Suleymanov, Akim Bekirov, Erfan Osmanov, Server Gaziev, Remzi Bekirov, Osman Arifmetov, Vlaslen Abdulkadyrov, Izzet Abdullaiev, Tair Ibragimov, Ayder Dzepparov, Eldar Kantermirov, Ruslan Mesutov, Ruslan Nagaiev, Enver Omerov, Riza Omerov, Eskander Suleymanov ja Lenur Khalilov.


Olukord Venezuelas
PDF 123kWORD 54k
Euroopa Parlamendi 18. juuli 2019. aasta resolutsioon olukorra kohta Venezuelas (2019/2730(RSP))
P9_TA(2019)0007RC-B9-0006/2019

Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Venezuela kohta, eriti 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(1), 18. detsembri 2014. aasta resolutsiooni demokraatliku opositsiooni tagakiusamise kohta Venezuelas(2), 12. märtsi 2015. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(3), 8. juuni 2016. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(4), 27. aprilli 2017. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(5), 8. veebruari 2018. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(6), 3. mai 2018. aasta resolutsiooni valimiste kohta Venezuelas(7), 5. juuli 2018. aasta resolutsiooni rändekriisi ja humanitaarolukorra kohta Venezuelas ning selle maismaapiiridel Colombia ja Brasiiliaga(8), 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(9), 31. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni olukorra kohta Venezuelas(10) ja 28. märtsi 2019. aasta resolutsiooni hädaolukorra kohta Venezuelas(11),

–  võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 4. juuli 2019. aasta aruannet Venezuela kohta,

–  võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. jaanuari 2019. aasta, 26. jaanuari 2019. aasta, 24. veebruari 2019. aasta, 28. märtsi 2019. aasta, 4. aprilli 2019. aasta, 30. aprilli 2019. aasta, 18. juuni 2019. aasta ja 16. juuli 2019. aasta avaldusi Venezuela kohta,

–  võttes arvesse Ameerika Riikide Organisatsiooni 8. märtsi 2019. aasta aruannet Venezuela rändajate ja pagulaste kohta,

–  võttes arvesse 4.–5. juulil 2019. aastal Buenos Aireses toimunud Quito protsessi neljandat rahvusvahelist tehnilist kohtumist,

–  võttes arvesse Lima rühma 30. aprilli 2019. aasta avaldust,

–  võttes arvesse Lima rühma 3. mai 2019. aasta deklaratsiooni,

–  võttes arvesse rahvusvahelise kontaktrühma ja Lima rühma 3. juuni 2019. aasta ühiskohtumisel tehtud avaldust olukorra kohta Venezuelas,

–  võttes arvesse nõukogu 6. novembri 2018. aasta otsust (ÜVJP) 2018/1656 (millega muudetakse otsust (ÜVJP) 2017/2074 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Venezuelas)(12), millega pikendatakse praeguste sihipäraste piiravate meetmete kehtivust 14. novembrini 2019,

–  võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti,

–  võttes arvesse Venezuela põhiseadust,

–  võttes arvesse kodukorra artikli 132 lõikeid 2 ja 4,

A.  arvestades, et aastatel 2018–2019 on poliitiline, majanduslik, institutsiooniline, sotsiaalne ja mitmemõõtmeline humanitaarkriis märkimisväärselt süvenenud; arvestades, et suurenenud ravimi- ja toidunappus, massilised inimõiguste rikkumised, hüperinflatsioon, poliitiline surve, korruptsioon ja vägivald ohustavad inimeste elu ja sunnivad neid riigist põgenema;

B.  arvestades, et 19.–21. juunil 2019. aastal külastas riiki ÜRO inimõiguste ülemvolinik Michelle Bachelet; arvestades, et ta nõudis tungivalt, et Venezuela de facto valitsus võtaks viivitamata konkreetseid meetmeid riigis dokumenteeritud inimõiguste raskete rikkumiste peatamiseks ja heastamiseks; arvestades, et ühtlasi on võetud teadmiseks, et Venezuela on rohkem kui kümne aasta jooksul võtnud vastu ja rakendanud mitmeid seadusi, poliitikameetmeid ja tavasid, millega on piiratud demokraatlikku ruumi, nõrgestatud avalikke institutsioone ja mõjutatud kohtusüsteemi sõltumatust;

C.  arvestades, et Venezuelas vajab humanitaarabi rohkem kui seitse miljonit inimest; arvestades, et Maduro de facto valitsus on rikkunud õigust toidule, sealhulgas riigi kohustust tagada, et rahvas ei kannataks nälga; arvestades, et ÜRO andmetel kannatab Venezuelas 3,7 miljonit inimest alatoitumuse all, mis on eriti kahjulik laste ja rasedate jaoks; arvestades, et 94 % elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri ja 62 % elab äärmises vaesuses; arvestades, et 70 % lastest ei käi koolis; arvestades, et mõned naised on pidanud pakkuma toidu eest seksi ja paljudel juhtudel taluma vägivalda;

D.  arvestades, et tervishoiu olukord on riigis kohutav, kuna haiglatel ei ole piisavalt töötajaid, varusid, ravimeid ega elektrit, mistõttu on 2018. aasta novembrist kuni 2019. aasta veebruarini surnud vähemalt 1557 inimest; arvestades, et Venezuela neljas suuremas linnas, sealhulgas Caracases valitseb esmavajalike ravimite puudus (suurusjärgus 60–100 %); arvestades, et emasuremus on suurenenud ja paljud naised on pidanud sünnitamiseks riigist lahkuma;

E.  arvestades, et riigist on pidanud põgenema rohkem kui 3,4 miljonit Venezuela elanikku; arvestades, et 2019. aasta lõpuks ületab Venezuelast välja rändama sunnitud inimeste arv viie miljoni piiri, mistõttu on tegemist maailma suuruselt teise rände- ja pagulaskriisiga; arvestades, et selline rändevoog koormab eelkõige naaberriike, kuid üha rohkem ka Euroopa Liitu ja ELi liikmesriikide territooriume Kariibi piirkonnas;

F.  arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu andemetel on Venezuelas viimase pooleteise aasta jooksul julgeolekuoperatsioonide käigus tapetud kohtuväliselt ligi 7 000 inimest; arvestades, et de facto ametivõimud kasutavad ühiskondliku kontrolli poliitika raames Venezuela riikliku politsei eriüksust FAES ja muid julgeolekujõudusid; arvestades, et meeleavalduste käigus kohtuväliselt tapetute pereliikmetel takistatakse jätkuvalt kasutada oma õigust tõele, õiglusele ja hüvitisele;

G.  arvestades, et võimud kasutavad meeleavaldajate hirmutamiseks ja heidutamiseks süstemaatiliselt piinamist ning loovad sellega terroriõhkkonna; arvestades, et ÜRO Inimõiguste Nõukogu aruandes leiti, et julgeoleku- ja luureteenistused, eelkõige SEBIN (Venezuela luureteenistus) ja DGCIM (sõjaväe vastuluure peadirektoraat), on niisuguseid võtteid kasutanud pidevalt; arvestades, et Venezuelas piinatakse poliitvange ja paljud neist on praegu isolatsioonis, omamata mingitki võimalust võtta ühendust oma advokaatide või pereliikmetega, kes kardavad nende elu ja kehalise puutumatuse pärast;

H.  arvestades, et 22 parlamendiliikmelt, sealhulgas rahvuskogu presidendilt, on ära võetud parlamendiliikme puutumatus; arvestades, et kaks parlamendiliiget on kinni peetud ning 16 on kas otsinud kaitset saatkondadest, lahkunud riigist või varjavad ennast;

I.  arvestades, et põlisrahvaste suhtes pannakse toime vägivalla- ja kuritegusid; arvestades, et põliskogukonna 63 liiget on meelevaldselt kinni peetud ja neid on piinatud, seitse on surnud ja rohkem kui 23 on saanud vigastada ning pidanud ravi saamiseks suunduma teistes riikides asuvatesse haiglatesse;

J.  arvestades, et kaevandustegevus ja nafta ammutamine, eelkõige kaugemates ja suure bioloogilise mitmekesisusega piirkondades, hävitab vähemuste, nt põlis- ja mustanahaliste kogukondade elatise, ning kui nad astuvad sellisele tegevusele vastu või nõuavad oma õiguste austamist, kasutavad relvajõud, organiseeritud kuritegelikud rühmitused ja relvarühmitused nende suhtes ränka vägivalda ja asustavad neid sunniviisiliselt ümber;

K.  arvestades, et 29. juunil 2019 suri vahi all mereväekapten Rafael Acosta Arévalo, kes vahistati ja keda piinati kahtlustatuna vandenõus Nicolás Maduro mõrvamiseks; arvestades, et de facto ametivõimud konfiskeerisid tema säilmed ja varjasid neid ebaseaduslikult 11 päeva enne nende matmist, austamata tema perekonna põhiõigusi ja soovi lahkunut leinata;

L.  arvestades, et 2. juulil 2019 majapidamisgaasi puuduse pärast toimunud meeleavaldusel tulistasid valitsuse jõustruktuuride esindajad näkku 16‑aastasele Venezuela noormehele Rufo Chacónile, kes jäi selle tagajärjel pimedaks;

M.  arvestades, et EL on kriisile reageerimiseks eraldanud 117,6 miljonit eurot hädaabi ja arenguabi ning teinud koostööd vähekaitstud elanikkonnarühmadega nii Venezuelas (60 % rahastamisest) kui ka naaberriikides (40 % rahastamisest); arvestades, et praeguseks moodustab ÜRO piirkondliku pagulas- ja rändeküsimuse tegevuskava raames kogutud toetus vaid umbes 22 % taotletud kogusummast (159 miljonit USA dollarit taotletud 738 miljonist USA dollarist);

1.  kordab, et parlament tunneb sügavat muret Venezuela tõsise hädaolukorra pärast, mis ohustab tõsiselt riigi kodanike elu;

2.  kordab, et toetab täielikult seaduslikku ajutist presidenti Juan Guaidód ja rahvuskogu kui Venezuela legitiimset demokraatlikku organit, kelle volitused on vaja taastada ja tagada, sealhulgas austada rahvuskogu liikmete eesõigusi ja turvalisust; mõistab hukka 22 parlamendiliikme puutumatuse äravõtmise ja kahe parlamendiliikme vangistamise; kordab oma muret 2018. aasta mais toimunud presidendivalimiste legitiimsuse puudumise pärast;

3.  mõistab hukka rängad repressioonid ja vägivalla, mille tagajärjeks on tapmised ja inimohvrid; väljendab solidaarsust Venezuela rahvaga ja avaldab siirast kaastunnet kannatanute perekondadele ja sõpradele;

4.  juhib kooskõlas ÜRO Inimõiguste Nõukogu inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ aruandega tähelepanu Nicolás Maduro ja tema ebaseadusliku režiimi teenistuses olevate relva- ja luurejõudude otsesele vastutusele valimatu vägivalla kasutamise eest, et summutada demokraatiale ülemineku protsess ja muuta võimatuks õigusriigi taastamine Venezuelas; mõistab hukka eranditult kõik meelevaldsed vahistamised, piinamised ja kohtuvälised tapmised, mis on keelatud rahvusvaheliste konventsioonidega, sealhulgas ka nendega, millega Venezuela on ühinenud;

5.  mõistab kooskõlas ÜRO Inimõiguste Nõukogu inimõiguste ülemvoliniku Michelle Bachelet’ aruandega hukka õiguskaitseametnike toime pandud rikkumised ja julgeolekujõudude poolt toime pandud jõhkrad repressioonid; nõuab rahvusvahelise üldsuse toetusel erapooletu ja sõltumatu riikliku mehhanismi loomist, et uurida julgeolekuoperatsioonide käigus toimunud kohtuväliseid hukkamisi ja tagada nende eest vastutavate isikute vastutusele võtmine ning tagada ohvrite perekondadele õiguskaitse ja kaitse hirmutamise ja kättemaksu eest;

6.  nõuab tungivalt, et tagataks toidu, ravimite ja tervishoiuteenuste olemasolu ja kättesaadavus ning pöörataks erilist tähelepanu emadele ja lastele osutatavatele teenustele; kutsub Venezuela de facto ametivõime üles tagama, et humanitaarabi jagatakse kogu elanikkonnale ilma igasuguse poliitilise eelarvamuseta;

7.  rõhutab, et igasugune poliitilistel põhjustel toimuv tagakiusamine ja valikulised repressioonid tuleb lõpetada ja avalikult hukka mõista, ära hoida ja nende eest tuleb karistada; nõuab kõigi isikute vabastamist, kellelt on meelevaldselt võetud vabadus;

8.  tuletab meelde, et põlisrahvaste, muu hulgas nende juhtide hirmutamine ja ründamine tuleb lõpetada ning et ametiasutused peaksid tagama nende kaitse ja võtma kõik vajalikud meetmed, et kaitsta nende isiklikke ja kollektiivseid õigusi, sealhulgas õigust maale;

9.  rõhutab vajadust hoiduda osalemast suurprojektides, et leida tuluallikaid majanduskriisist väljumiseks, sest need kahjustavad selle piirkonna keskkonda, kliimat ja kogukondade elatise teenimise võimalusi; nõuab tingimusteta kaitset kõrvaliste piirkondade põlisrahvaste ja mustanahaliste kogukondadele, kes kaitsevad keskkonda selliste tegevuste eest nagu kulla kaevandamine Venezuela Arco Minero del Orinoco piirkonnas;

10.  juhib tähelepanu kogu piirkonnas süvenevale tõsisele rändekriisile ja avaldab tunnustust naaberriikide, eriti Colombia, Ecuadori ja Peruu pingutustele ja solidaarsusele; palub komisjonil jätkata nende riikidega koostööd mitte ainult humanitaarabi andmise, vaid ka rohkemate vahendite eraldamise ja arengupoliitika kaudu;

11.  kordab, et ainus võimalus praegusest poliitilisest ummikseisust ja selle tagajärjel tekkinud rängast sotsiaalsest ja humanitaarkriisist püsivalt väljuda on leida rahumeelne, demokraatlik ja kaasav lahendus; juhib tähelepanu sellele, et jätkuvas dialoogis peab arvestama Venezuela rahvuskogus vastu võetud tegevuskava; toetab Norra juhitavat käimasolevat lepitusprotsessi ning väljendab heameelt mõlema poole kokkuleppe üle pidada rahu saavutamiseks dialoogi; rõhutab, et lepitusprotsessi edu tagamiseks tuleks kehtestada usaldust suurendavad miinimummeetmed; rõhutab, et dialoogi ainueesmärk peab olema tingimuste loomine vabade, läbipaistvate ja usaldusväärsete presidendivalimiste korraldamiseks kindla ajakava alusel, kõigi osalejate jaoks õiglastel tingimustel, läbipaistvalt ja usaldusväärsete rahvusvaheliste vaatlejate juuresolekul;

12.  kutsub nõukogu üles kehtestama lisasanktsioone de facto ametivõimude suhtes, kes vastutavad inimõiguste rikkumiste ja repressioonide eest; usub, et ELi ametiasutused peavad piirama nii asjaomaste isikute kui ka nende lähisugulaste liikumist ning külmutama nende varad ja peatama nende viisade kehtivuse;

13.  palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal juhtida ELi poliitikat seoses olukorraga Venezuelas ning jätkata koostööd kontaktrühma ja piirkonna demokraatlike riikidega, keda esindab Lima rühm;

14.  kordab oma toetust Venezuela režiimi poolt toime pandud ulatuslike kuritegude ja repressioonide uurimisele Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt; nõuab tungivalt, et EL ja tema liikmesriigid ühineksid mitme Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriigi algatusega uurida Maduro de facto valitsuse toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid ja võtta süüdlased vastutusele;

15.  toetab algatust moodustada ÜRO Inimõiguste Nõukoguga uurimiskomisjon, et teha kindlaks, kes on isiklikult vastutavad inimõiguste süstemaatilise rikkumise eest Venezuelas;

16.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Venezuela seaduslikule ajutisele presidendile ja Venezuela Bolívari Vabariigi rahvuskogule, Lima rühma riikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa – Ladina‑Ameerika parlamentaarsele assambleele ning Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretärile.

(1) ELT C 285, 29.8.2017, lk 145.
(2) ELT C 294, 12.8.2016, lk 21.
(3) ELT C 316, 30.8.2016, lk 190.
(4) ELT C 86, 6.3.2018, lk 101.
(5) ELT C 298, 23.8.2018, lk 137.
(6) ELT C 463, 21.12.2018, lk 61.
(7) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0199.
(8) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0313.
(9) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2018)0436.
(10) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0061.
(11) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2019)0327.
(12) ELT L 276, 7.11.2018, lk 10.

Õigusalane teave