Kaupade vaba liikumine  

Kaupade vaba liikumine, mis on siseturu neljast põhivabadusest esimene, on tagatud tollimaksude ja koguseliste piirangute kaotamise ning tollimaksude ja koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmete keelustamise teel. Lisaks on jätkatud siseturu väljakujundamist vastastikuse tunnustamise põhimõtte, füüsiliste ja tehniliste tõkete kõrvaldamise ning standardimise edendamise kaudu. Uue õigusraamistiku vastuvõtmisega 2008. aastal tugevdati olulisel määral toodete turustamise eeskirju, kaupade vaba liikumist, ELi turujärelevalvesüsteemi ja CE-märgist. Samuti tõhustati vastastikuse tunnustamise põhimõtet, millega hõlmatakse väga mitmesuguseid tooteid, mis ei kuulu ELi tasandil ühtlustamisele.

Õiguslik alus  

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 26 ja 28–37.

Eesmärgid  

Liikmesriikidest pärit kaupade ja liikmesriikides vabas ringluses olevate kolmandatest riikidest pärit kaupade vaba liikumise õigus on üks aluslepingu peamistest põhimõtetest (ELi toimimise lepingu artikkel 28). Algselt käsitati kaupade vaba liikumist osana liikmesriikidevahelisest tolliliidust, mis hõlmas tollimaksude, kauplemise koguseliste piirangute ja samaväärse toimega meetmete kaotamist ning ühenduse ühise välistollitariifistiku kehtestamist. Hiljem asetati rõhk kõigi ülejäänud kaupade vaba liikumise takistuste kaotamisele eesmärgiga luua siseturg – sisepiirideta ala, kus kaubad saaksid liikuda sama vabalt kui riigisisesel turul.

Saavutused  

Liikmesriikidevahelised tollimaksud ja koguselised piirangud (kvoodid) kaotati 1. juuliks 1968, st poolteist aastat enne tähtaega. Selleks ajaks jäid aga täitmata täiendavad eesmärgid – samaväärse toimega meetmete keelustamine ja asjakohaste riiklike õigusaktide ühtlustamine. Nendele eesmärkidele anti keskne tähtsus edasistes jõupingutustes kaupade vaba liikumise saavutamiseks.

A. Tollimaksudega samaväärse toimega maksude keelustamine: ELi toimimise lepingu artikli 28 lõige 1 ja artikkel 30

Kuna aluslepingus ei ole eelmainitud mõistet määratletud, tuli seda teha kohtupraktikas. Euroopa Liidu Kohus on seisukohal, et iga maksu (ükskõik kuidas seda nimetatakse või kohaldatakse), „kui sellel on mõnest liikmesriigist imporditud toote suhtes kehtestatuna, ilma et samasugust maksu kohaldataks samalaadse kodumaise toote suhtes, toote hinna muutmise tõttu samasugune mõju toodete vabale liikumisele nagu tollimaksul”, võib pidada samaväärse toimega maksuks, olenemata selle laadist või vormist (14. detsembri 1962. aasta kohtuasjad 2/62 ja 3/62 ning 25. septembri 1979. aasta kohtuasi 232/78).

B. Koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmete keelustamine: ELi toimimise lepingu artiklid 34 ja 35

Euroopa Kohus võttis Dassonville’i kohtuotsuses seisukoha, et kõiki liikmesriigi kehtestatud kaubanduseeskirju, mis võivad ühendusesisest kaubavahetust otseselt või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada, tuleb pidada koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmeteks (11. juuli 1974. aasta kohtuasi 8/74 ja 15. novembri 2005. aasta kohtuasja C-320/03 punktid 63–67). Kohtu põhjendusi arendati edasi nn Cassis de Dijoni (20. veebruari 1979. aasta kohtuasi 120/78) kohtupraktikas, millega kehtestati põhimõte, et iga toode, mis on liikmesriigis õiglaste ja traditsiooniliste eeskirjade ning selle riigi tootmisprotsesside kohaselt seaduslikult valmistatud ja turustatud, tuleb lubada iga muu liikmesriigi turule. See oli peamine põhjendus, mis ajendas arutama vastastikuse tunnustamise põhimõtte kindlaksmääramist ühtlustamise puudumisel. Selle tulemusena on liikmesriigid kohustatud isegi Euroopa ühtlustamismeetmete (ELi teiseste õigusaktide) puudumisel lubama oma turgudele teistes liikmesriikides seaduslikult toodetud ja turustatud kaupu.

Oluline on märkida, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 34 kohaldamist piirab Kecki kohtuotsus, mille kohaselt jäävad teatavad müügi korralduse üksikasjad väljapoole selle artikli reguleerimisala, kui need ei ole diskrimineerivad (st neid kohaldatakse kõikide riigi territooriumil tegutsevate asjaomaste ettevõtjate suhtes ning need mõjutavad õiguslikult ja faktiliselt ühtmoodi kodumaiste ja teistest liikmesriikidest pärit toodete turustamist) (24. novembri 1993. aasta liidetud kohtuasjad C-267/91 ja C-268/91).

C. Koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmete keelustamise erandid

ELi toimimise lepingu artiklis 36 lubatakse liikmesriikidel kohaldada koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmeid, kui need on õigustatud üldistel, mittemajanduslikel kaalutlustel (nt kõlblus, avalik kord või avalik julgeolek). Selliseid erandeid üldpõhimõttest tuleb tõlgendada rangelt ja riiklikud meetmed ei tohi kujutada endast suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud piiramist. Erandid ei ole enam õigustatud, kui samas valdkonnas on jõustunud liidu õigusaktid, millega need ei ole lubatud. Meetmetel peab olema ka otsene mõju kaitsmist vajavatele avalikele huvidele ja nad ei tohi minna kaugemale vajalikust tasemest (proportsionaalsuse põhimõte).

Lisaks on Euroopa Kohus tunnistanud oma kohtupraktikas (Cassis de Dijon), et liikmesriigid võivad teha erandeid samaväärse toimega meetmete keelust kohustuslike nõuete alusel (mis on muu hulgas seotud maksujärelevalve tõhususe, rahvatervise kaitse, äritehingute aususe ja tarbijakaitsega). Liikmesriigid peavad erandi tegemiseks võetud riiklikest meetmetest komisjoni teavitama. Selliste riiklike meetmete järelevalve hõlbustamiseks kehtestati teabevahetamise kord ja järelevalvemehhanism (vastavalt ELi toimimise lepingu artiklitele 114 ja 117, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 1995. aasta otsusele 3052/95/EÜ ning nõukogu 7. detsembri 1998. aasta määrusele (EÜ) nr 2679/98). See vormistati hiljem ametlikult vastastikust tunnustamist käsitleva määrusega (EÜ) nr 764/2008, mis võeti vastu 2008. aastal osana nn uue õigusliku raamistiku õigusaktidest.

D. Siseriiklike õigusaktide ühtlustamine

Alates 1970. aastate lõpust on riiklike õigusaktide ühtlustamiseks tehtud märkimisväärseid jõupingutusi. Ühtlustavate õigusaktide vastuvõtmine on võimaldanud kaotada riiklike sätetega loodud tõkked, muutes need kohaldamatuks, ning kehtestada ühised eeskirjad, mille eesmärk on tagada nii kaupade ja toodete vaba ringlus kui ka muude EÜ aluslepingu eesmärkide, nagu keskkonna- ja tarbijakaitse, konkurentsi jne austamine.

Ühtlustamist on täiendavalt hõlbustatud kvalifitseeritud häälteenamuse kehtestamisega, mis on nõutav enamiku ühtse turu väljakujundamise direktiivide puhul (EÜ asutamislepingu artikkel 95, muudetud Maastrichti lepinguga), ja 1985. aasta juunis komisjoni valges raamatus kavandatud uue lähenemisviisi vastuvõtmisega, mille eesmärk on vältida koormavat ja üksikasjalikku ühtlustamist. Uues lähenemisviisis, mis põhines nõukogu 7. mai 1985. aasta resolutsioonil (mida kinnitati nõukogu 21. detsembri 1989. aasta resolutsioonis ja nõukogu otsuses 93/465/EMÜ) on juhtpõhimõtteks riiklike eeskirjade vastastikune tunnustamine. Ühtlustamine peab piirduma peamiste nõuetega ja on õigustatud, kui riiklikke eeskirju ei saa pidada samaväärseteks ja need tekitavad piiranguid. Sellise uue lähenemisviisi kohaselt vastu võetud direktiividel on kahesugune eesmärk: kindlustada kaupade vaba liikumine kogu sektori tehnilise ühtlustamise abil ja tagada ELi toimimise lepingu artikli 114 lõikes 3 nimetatud avaliku huvi eesmärkide kaitstuse kõrge tase (nt mänguasjade, ehitusmaterjalide, masinate, gaasiseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete puhul).

E. Siseturu väljakujundamine

Ühtse turu loomiseks oli vaja kaupade vabalt liikumiselt kõrvaldada kõik allesjäänud takistused. Komisjoni 1985. aasta juuni valges raamatus toodi välja füüsilised ja tehnilised tõkked, mis tuleb kaotada, ja meetmed, mis ühendus peab selleks võtma. Enamik nendest meetmetest on nüüdseks vastu võetud. Ühtne turg vajab siiski veel põhjalikke reforme tehnoloogia arenguga seotud ülesannete lahendamiseks, mis on esmatähtis ELi konkurentsivõime parandamiseks maailmaturgudel.

Euroopa Parlamendi roll  

Parlament toetas siseturu väljakujundamist ja on alati eriliselt toetanud kaupade vaba liikumise puhul uut lähenemisviisi, selgitades selle määratlust oma 1987. aasta raportis. Ta on pakkunud ka ühtlustamisdirektiividele suurt seadusandlikku tuge. Parlament andis märkimisväärse panuse uue õigusraamistiku paketile, mis võeti vastu 2008. aastal. Läbirääkimistel nõukoguga olid parlamendi jaoks peamisteks teemadeks sellise kokkuleppe tagamine, mille kohaselt kõik asjaomased ettevõtjad vastutaksid veelgi suuremal määral nende toodete nõuetekohasuse ja turvalisuse tagamise eest, mida nad turule viivad, ning CE-märgise edasine tugevdamine, tehes tarbijad sellest paremini teadlikuks. Parlament jätkab selles valdkonnas tööd ühtlustamispaketiga, mis koosneb üheksast direktiivist, millega hõlmatakse mitmesuguseid tooteid, muu hulgas lifte, pürotehnilisi tooteid ja lõhkeaineid.

Parlament kutsus oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsioonis[1] komisjoni üles looma ühtse turujärelevalvesüsteemi kõigi (nii ühtlustatud kui ka ühtlustamata) toodete jaoks ning võtma seejuures aluseks ühe õigusakti, mis hõlmaks nii üldist tooteohutuse direktiivi kui ka turujärelevalve määrust nr 765/2008, sest nii saavutataks tooteohutuse ja turujärelevalve kõrge tase ning muudetaks õiguslikku alust selgemaks. Komisjon esitas 13. veebruaril 2013 parlamendi taotlusel tooteohutuse ja turujärelevalve paketi, mille eesmärk on parandada liikmesriikides turujärelevalvesüsteeme. Paketti kuuluvad kaupade siseturu uued rakenduseeskirjad, mille abil riiklikud turujärelevalveasutused saavad õigusnorme jõustada ning näha ette paremaid ja ulatuslikumaid tarbijakaitsevahendeid. Asutustel on eelkõige võimalik ohtlikke tooteid paremini tuvastada ja samas lihtsustatakse tarbekaupade ohutuse eeskirju, mis on koondatud ühtsesse õigusakti.

Paketi kolm peamist osa on:

  1. ettepanek uue tarbekaupade ohutuse määruse kohta;
  2. ettepanek ühtse toodete turujärelevalve määruse kohta, millega ühtlustatakse ja lihtsustatakse olemasolevaid killustatud õigusakte;
  3. komisjoni poolt kolme järgneva aasta jooksul võetava 20 üksikmeetme turujärelevalve mitmeaastane kava.

Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kõrval on siseturu nõuetekohaseks toimimiseks keskse tähtsusega ka standardimine. Ühtlustatud Euroopa standardid aitavad tagada kaupade vaba liikumist siseturul ja võimaldavad ELis tegutsevatel ettevõtetel muutuda konkurentsivõimelisemaks. Need standardid aitavad kaitsta Euroopa tarbijate tervist ja ohutust ning toetavad ka keskkonnakaitset. Soovides edendada standardimise reformi sisu, võttis parlament 21. oktoobril 2010 vastu resolutsiooni[2], milles ta nõudis standardimissüsteemi mitmete edukate elementide säilitamist ja parandamist ning sobiva tasakaalu leidmist riikliku, Euroopa ja rahvusvahelise mõõtme vahel. Parlament väitis lisaks, et väga tähtis on lisada asjakohase esindatuse põhimõte, sest kui asjaga on seotud avalik huvi, on ülimalt tähtis asjakohaselt arvestada kõikide sidusrühmade seisukohti, eelkõige selliste standardite väljatöötamisel, mille eesmärk on toetada ELi õigusloomet ja poliitikat.

Parlament ja nõukogu võtsid 25. oktoobril 2012 vastu määruse (EL) nr 1025/2012, mis käsitleb Euroopa standardimist ning millega ajakohastatakse ja parandatakse Euroopa standardite kehtestamise mehhanismi.

Parlamendi seitsmenda koosseisu ametiajal viidi lõpule ühtlustamispaketti kuuluva üheksa direktiivi läbivaatamine, mis käsitlesid selliseid valdkondi nagu madalpingeseadmed, elektromagnetiline ühilduvus, mitteautomaatkaalud, mõõtevahendid, tsiviilotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud lõhkematerjalid, plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavad seadmed ja kaitsesüsteemid, pürotehnilised tooted ning lihtsad surveanumad, samuti surveseadmeid ja raadioseadmeid käsitlevate direktiivide läbivaatamine. Parlament viis samuti lõpule õigusloometöö, mis hõlmas järgmist: määrus, millega sätestatakse ehitustoodete ühtlustatud turustustingimused; tekstiiltoodete kiukoostise märgistamine ja tähistamine; kahe- ja kolmerattaliste mootorsõidukite ja väikeste neljarattaliste mootorsõidukite ohutus- ja keskkonnanäitajad; ning direktiiv väikelaevade ja jettide kohta (millega parandatakse ohutust veesõidukite parema liigitamise kaudu)[3]. Parlamendi kaheksas koosseis on jätkanud neid jõupingutusi, käsitledes õigusakte köisteede, küttegaasiseadmete, meditsiiniseadmete ja isikukaitsevahendite kohta. Parlament on viinud edukalt lõpule töö eCall-süsteemi määruse[4] ja Euroopa haldusasutuste, ettevõtjate ja kodanike jaoks koostalitlusvõime alaste lahenduste programmi (ISA2) loomist käsitleva otsuse[5] kallal. Ringmajanduse paketi raames koostab parlament praegu õigusakti CE-märgisega väetisetoodete ühtsel turul kättesaadavaks tegemise kohta[6].

Parlament toetab vajadust suurema koostöö järele ELi ja liikmesriikide ametiasutuste vahel, et parandada ELi õigusaktide kvaliteeti ja teha kindlaks lihtsustamist või kodifitseerimist vajavad õigusaktid kooskõlas eesmärgiga teha suuremaid jõupingutusi paremaks reguleerimiseks, kiireks ülevõtmiseks ja nõuetekohaseks rakendamiseks. Parlament kutsub samuti teisi institutsioone üles toetama igal võimalusel kaasreguleerimist ja vabatahtlikke kokkuleppeid kooskõlas sama parema õigusloome põhimõttega.

Hiljutised uuringud näitavad, et käimasolev Brexiti protsess tekitab märkimisväärset ebakindlust ja negatiivset mõju ühtsele turule ning Euroopa kodanike õigustele[7]. Euroopa Parlament peab mängima olulist rolli selles, et kõnealuses protsessis oleks tagatud demokraatlik legitiimsus ja kodanike õiguste austamine[8].

[1]ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 1. 
[2]ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 56. 
[3]Lisateavet leiate Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni jaoks koostatud uuringust „EU Mapping: Overview of IMCO related legislation“: http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2015/536317/IPOL_STU(2015)536317_EN.pdf 
[4]Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrus (EL) 2015/758, mis käsitleb hädaabinumbri 112 teenusel põhineva sõidukisisese eCall-süsteemi kasutuselevõtmisega seotud tüübikinnituse nõudeid ning millega muudetakse direktiivi 2007/46/EÜ (ELT L 123, 19.5.2015, lk 77.). 
[5]Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega luuakse Euroopa haldusasutuste, ettevõtjate ja kodanike jaoks koostalitlusvõime alaste lahenduste programm (ISA2). Koostalitlusvõime kui avaliku sektori ajakohastamise vahend (EMPs kohaldatav tekst) (COM(2014) 0367), http://ec.europa.eu/isa/documents/isa_2_proposal_en.pdf 
[6]Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse eeskirjad CE-märgisega väetisetoodete turul kättesaadavaks tegemise kohta ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 1069/2009 ja (EÜ) nr 1107/2009 (COM(2016) 0157).  
[7]Eeckhout P., „The Consequences of Brexit for the Customs Union and the Internal Market Acquis for Goods“ (Brexiti tagajärjed tolliliidule ja kaupade siseturu õigustikule), 2017, http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/BRIE/2017/602053/IPOL_BRI(2017)602053_EN.pdf 
[8]Stoll P.T., „The Role and Powers of the European Parliament in the Brexit Process“ (Euroopa Parlamendi roll ja volitused Brexiti protsessis), 2017, http://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/IDAN/2017/602054/IPOL_IDA(2017)602054_EN.pdf 

Mariusz Maciejewski