Nice’i leping ja Euroopa Tulevikukonvent  

Nice’i leping valmistas Euroopa Liidu vaid osaliselt ette 2004. aasta ja 2007. aasta olulisteks laienemisteks itta ja lõunasse. Seetõttu tegi Euroopa Tulevikukonvent Laekeni deklaratsioonis püstitatud küsimustest lähtudes jõupingutusi, et luua Euroopa põhiseaduse lepingu vormis liidule uus õiguslik alus. Põhiseaduslepingut ei ratifitseeritud, kuna kahes liikmesriigis lõppes referendum negatiivse tulemusega.

Nice’i leping  

Leping kirjutati alla 26. veebruaril 2001. aastal ja see jõustus 1. veebruaril 2003. aastal.

A. Eesmärgid

Vastavalt Euroopa Ülemkogu 1999. aasta Helsingi kohtumise järeldustele pidi EL olema 2002. aasta lõpuks suuteline võtma vastu uued, ühinemiseks valmisolevad liikmesriigid. Kuna ainult kahes kandidaatriigis oli rahvaarv suurem kui seniste liikmesriikide keskmine, suurendas ühinemine väiksema rahvaarvuga riikide suhtelist kaalu märkimisväärselt. Nice’i lepingu eesmärk oli seetõttu muuta ELi institutsioonid tõhusamaks ja õiguspärasemaks ning valmistada EL ette uueks suureks laienemiseks.

B. Taust

Maastrichti ja Amsterdami valitsustevahelistel konverentsidel (1.1.3) käsitleti teatavaid institutsioonilisi küsimusi, kuid neile ei leitud rahuldavat lahendust (lõpetamata küsimustele viidatakse kui „Amsterdami ülejääkidele“): komisjoni suurus ja koosseis, häälte arvestamine nõukogus, kvalifitseeritud häälteenamuse laialdasem kasutamine. Eesistujariigi Soome aruande põhjal otsustati 1999. aasta lõpus Euroopa Ülemkogu kohtumisel Helsingis, et järgmine valitsustevaheline konverents peab käsitlema „Amsterdami ülejääke“ ja kõiki laienemise ettevalmistamiseks vajalikke muudatusi.

C. Sisu

Valitsustevaheline konverents algas 14. veebruaril 2000. aastal ja lõpetas töö Nice’is 10. detsembril 2000. aastal, jõudes kokkuleppele eespool nimetatud institutsioonilistes küsimustes ning reas muudes punktides: uues kohtade jaotuses Euroopa Parlamendis, paindlikumas tõhustatud koostöös, põhiõiguste ja -väärtuste järelevalves ELis ning ELi kohtusüsteemi tugevdamises.

1. Häälte arvestamine nõukogus

Vaadeldes hääletussüsteemi nõukogus, komisjoni koosseisu ja teataval määral kohtade jaotust Euroopa Parlamendis kui seotud küsimusi, mõistis Euroopa Ülemkogu tõsiasja, et selle tippkohtumise põhiülesanne oli muuta liikmesriikide suhtelist kaalu ja nende suutlikkust oma mõjujõudu kasutada – teema, mida ei olnud alates Rooma lepingust käsitlenud ükski valitsustevaheline konverents.

Kvalifitseeritud häälteenamuse määratlemiseks kavandati kaks meetodit: uus arvestamissüsteem (senise süsteemi kohandus) või (häälte ja rahvaarvu) topeltenamuse kohaldamine, lahendus, mille pakkus välja komisjon ja mida parlament toetas. Valitsustevaheline konverents valis esimese võimaluse. Kuigi kõikide liikmesriikide häälte arv on kasvanud, väheneb kõige suurema rahvaarvuga liikmesriikide osakaal: varasemalt 55%-lt häältest langes see pärast uute liikmete ühinemist 45%-le ja 1. jaanuaril 2007. aastal 44,5%-le. Seetõttu lisati uued sätted, nagu nn demograafiline turvavõrk. Selle kohaselt võib liikmesriik taotleda, et tehtaks kindlaks, kas kvalifitseeritud häälteenamuse moodustavad liikmesriigid esindavad vähemalt 62% kogu liidu rahvastikust. Kui see nii ei ole, siis kõnealust otsust vastu ei võeta.

2. Euroopa Komisjon

a. Koosseis

Alates 2005. aastast on komisjonis üks volinik igast liikmesriigist. Nõukogu võib ühehäälselt otsustada volinike arvu ja rotatsioonisüsteemi korralduse üle, arvestades, et komisjon peab kajastama liikmesriikide demograafilist ja geograafilist mitmekesisust.

b. Sisekorraldus

Nice’i leping annab komisjoni presidendile õiguse jaotada volinike vahel ülesanded, kusjuures ta võib need ametiaja jooksul ümber jaotada. Ta valib asepresidendid ja otsustab asepresidentide arvu.

3. Euroopa Parlament

a. Koosseis

Amsterdami lepingus määrati Euroopa Parlamendi liikmete maksimaalseks arvuks 700. Nice’is aga tundus Euroopa Ülemkogule vajalik vaadata laienemist silmas pidades uuesti läbi iga liikmesriigi Euroopa Parlamendi liikmete arv. Parlamendi uut koosseisu kasutati ka vastukaaluna muudetud häälte arvestamisele nõukogus. Seetõttu määrati parlamendiliikmete maksimaalseks arvuks 732.

b. Volitused

Euroopa Parlament, nagu nõukogu, komisjon ja liikmesriigidki, võis vaidlustada kohtus nõukogu, komisjoni või Euroopa Keskpanga akte pädevuse puudumise, olulise menetlusnormi rikkumise, aluslepingu või selle rakendusnormi rikkumise või võimu kuritarvitamise alusel.

Komisjoni ettepaneku kohaselt muudeti artikkel 191 menetluslikuks õiguslikuks aluseks, mis võimaldab võtta kaasotsustamismenetluse teel vastu Euroopa tasandi erakondi reguleerivad eeskirjad ja nende rahastamist käsitlevad sätted.

Parlamendi volitusi suurendati, laiendades veidi kaasotsustamismenetluse kohaldamisala ja nõudes, et parlament peab andma oma nõusoleku tõhustatud koostöö sisseseadmisele kaasotsustamismenetluse alla kuuluvates valdkondades. Lisaks tuleb küsida parlamendi arvamust, kui nõukogu esitab arvamuse põhiõiguste olulise rikkumise ohu kohta mõnes liikmesriigis.

4. Kohtusüsteemi reform

a. Euroopa Liidu Kohus

Euroopa Liidu Kohtule anti õigus tulla kokku mitmel erineval viisil: kolmest või viiest kohtunikust koosnevate kodadena, suurkojana (11 kohtunikku) või täiskoguna. Nõukogu võib ühehäälselt suurendada kohtujuristide arvu. Euroopa Liidu Kohus säilitab pädevuse küsimustes, mille kohta taotletakse eelotsust, aga ta võib oma põhikirja kohaselt suunata Esimese Astme Kohtusse kohtuasjade liigid, mis ei ole loetletud EÜ asutamislepingu artiklis 225.

b. Esimese Astme Kohus

Esimese Astme Kohtu volitusi suurendati nii, et need hõlmaksid teatavaid eelotsuste kategooriaid. Kohtukolleegiume võib moodustada nõukogu ühehäälse otsusega. Kõik need toimimist puudutavad sätted, eelkõige Esimese Astme Kohtu volitused, sätestati nüüd aluslepingus.

5. Seadusandlikud menetlused

Kuigi suure hulga (27) uute poliitikavaldkondade ja meetmete puhul sai nõutavaks kvalifitseeritud häälteenamus nõukogus, laiendati kaasotsustamist ainult mõnele vähetähtsale valdkonnale (endised EÜ asutamislepingu artiklid 13, 62, 63, 65, 157, 159 ja 191), endise artikli 161 valdkondades sätestati parlamendi nõusoleku vajalikkus.

6. Tõhustatud koostöö

Nagu Amsterdami lepingki, sisaldab Nice’i leping üldsätteid, mis kehtivad kõikide tõhustatud koostöö valdkondade suhtes, ja asjaomase samba erisätteid. Kuid kui Amsterdami lepingus sätestati tõhustatud koostöö ainult esimese ja kolmanda samba raames, nähakse see Nice’i lepingus ette kõigi kolme samba jaoks.

Lisaks tehti Nice’i lepinguga veel muudatusi: Euroopa Ülemkogusse suunamine ei olnud enam võimalik ja „mõistliku aja“ mõistet täpsustati. Kõikides valdkondades, kus tõhustatud koostöö on seotud kaasotsustamismenetluse alla kuuluva küsimusega, on nüüd nõutav parlamendi nõusolek.

7. Põhiõiguste kaitse

ELi lepingu artiklile 7 lisati lõige, mis puudutab otsuseid juhul, kui põhiõiguste ilmset rikkumist ei ole tegelikult toimunud, aga on „ilmne oht“, et see võib toimuda. Nõukogu teeb pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist oma liikmete neljaviiendikulise häälteenamusega kindlaks ohu olemasolu ja adresseerib kõnealusele liikmesriigile kohased soovitused. Kuulutati välja mittesiduv Euroopa Liidu põhiõiguste harta (4.1.2).

D. Euroopa Parlamendi roll

Nagu varasemate valitsustevaheliste konverentside puhulgi, osales Euroopa Parlament aktiivselt 2000. aasta valitsustevahelise konverentsi ettevalmistamisel, esitades oma seisukohad konverentsi päevakorra, selle toimumise ja eesmärkide kohta. Lisaks väljendas EP arvamust põhiõiguste harta (4.1.2) sisu ja õigusliku tähenduse kohta. Euroopa Parlament nõudis eelkõige, et järgmine valitsustevaheline konverents oleks läbipaistev protsess, millesse on kaasatud Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide liikmed, komisjon ja tavainimeste panus ning mille tulemusena koostatakse põhiseaduse tüüpi dokument.

Euroopa Tulevikukonvent  

A. Alus ja eesmärgid

Kooskõlas Nice’i lepingule lisatud deklaratsiooniga nr 23 otsustati Laekenis 14. ja 15. detsembril 2001. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel korraldada konvent, kuhu tuleksid kokku Euroopa Liidu tuleviku üle peetava mõttevahetuse peamised osalised. Konvendi eesmärk oli valmistada võimalikult läbipaistvalt ette järgmine valitsustevaheline konverents, käsitledes nelja põhiküsimust, mis tõstatuvad seoses ELi tulevase arenguga: pädevuste parem jaotus, liidu vahendite lihtsustamine, rohkem demokraatiat, läbipaistvust ja tõhusust ning põhiseaduse väljatöötamine Euroopa kodanikele.

B. Töökorraldus

Konventi kuulusid president (Valéry Giscard d’Estaing), kaks asepresidenti (Guiliano Amato ja Jean-Luc Dehaene), 15 liikmesriikide riigipeade või valitsusjuhtide esindajat, 30 liikmesriikide parlamentide liiget (kaks igast liikmesriigist), 16 Euroopa Parlamendi liiget ja kaks Euroopa Komisjoni esindajat. Ka liiduga ühinemist taotlenud riigid võisid aruteludes võrdsel alusel osaleda, kuid nad ei saanud blokeerida liikmesriikide vahel kujunevat võimalikku konsensust. Seega oli konvendil kokku 105 liiget.

Peale presidendi ja asepresidentide kuulusid konvendi juhatusse üheksa konvendi liiget ning kandidaatriikide valitud nn kutsutud esindaja. Juhatuse ülesanne oli konvendi töö käima lükata ning anda konvendi tööle alus.

C. Tulemused

Konvendi töö hõlmas kuulamise etappi, mille jooksul konvent püüdis teha kindlaks liikmesriikide ja Euroopa kodanike ootused ja vajadused, väljendatud ideede uurimise etappi ning soovituste väljatöötamist arutelu tuumast lähtudes. Üksteist töörühma esitasid oma järeldused konvendile 2002. aasta lõpus. 2003. aasta esimesel poolel koostas konvent ja arutas mitme etapina teksti, millest sai Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu.

Lepingu I osa (põhimõtted ja institutsioonid, 59 artiklit) ja II osa (põhiõiguste harta, 54 artiklit) esitati Euroopa Ülemkogu kohtumisele Thessaloníkis 20. juunil 2003. aastal. III osa (poliitika, 338 artiklit) ja IV osa (lõppsätted, 10 artiklit) esitati eesistujariik Itaaliale 18. juulil 2003. aastal. Valitsustevaheline konverents võttis 18. juunil 2004. aastal selle teksti vastu mitmete muudatustega, kuid konvendi koostatud eelnõu põhistruktuur jäi alles. Kahes riigis, Prantsusmaal ja Madalmaades, negatiivse tulemusega lõppenud referendumi tulemusel jäi Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimisprotsess lõpuni viimata (1.1.5).

D. Euroopa Parlamendi roll

Enamiku vaatlejate arvates oli Euroopa Parlamendi liikmete roll Euroopa tuleviku konvendi töös otsustava tähtsusega. Mitu asjaolu, näiteks rahvusvahelises keskkonnas läbirääkimiste pidamise kogemus ja see, et konvent tuli kokku Euroopa Parlamendi ruumides, võimaldasid Euroopa Parlamendi liikmetel konvendi arutelusid ja nende tulemusi oluliselt mõjutada. Lisaks aitasid Euroopa Parlamendi liikmed aktiivselt kaasa Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide liikmetest koosnevate poliitiliselt lähedaste rühmituste tekkimisele. Euroopa Parlament suutis seega saavutada märkimisväärse arvu algselt seatud eesmärke. Enamik neist kindlustati Lissaboni lepinguga.

Ina Sokolska