Asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus  

Euroopa Liidu toimimise lepingus sätestatud ja Euroopa Kohtu kohtupraktikas kaitstud asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus tagavad ettevõtjate ja spetsialistide vaba liikumise ELis. Nimetatud kahe vabaduse edasiseks rakendamiseks loodetakse suurt abi 2006. aastal vastu võetud teenuste direktiivist, sest see on siseturu lõplikuks väljakujundamiseks otsustava tähtsusega.

Õiguslik alus  

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 26 (siseturg), 49–55 (asutamine) ja 56–62 (teenused).

Eesmärgid  

Ühes liikmesriigis seaduslikult tegutsevad füüsilisest isikust ettevõtjad ja spetsialistid või juriidilised isikud ELi toimimise lepingu artikli 54 tähenduses võivad: i) tegeleda püsiva ja kestva majandustegevusega teises liikmesriigis (asutamisvabadus: ELi toimimise lepingu artikkel 49) või ii) pakkuda ja osutada oma teenuseid ajutiselt teistes liikmesriikides, jäädes ise oma päritoluriiki (teenuste osutamise vabadus: ELi toimimise lepingu artikkel 56). See tähendab kodakondsuse alusel diskrimineerimise kaotamist ja juhul, kui neid vabadusi soovitakse tõhusalt kasutada, selliste meetmete vastuvõtmist, mis lihtsustavad nende realiseerimist, kaasa arvatud siseriiklike juurdepääsueeskirjade ühtlustamine või vastastikune tunnustamine (2.1.6).

Saavutused  

A. Liberaliseerimine aluslepingus

1. Põhivabadused

Asutamisõigus on õigus alustada ja jätkata tegutsemist füüsilisest isikust ettevõtjana ning asutada ja juhtida ettevõtteid püsiva ja kestva majandustegevuse eesmärgil samadel tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle liikmesriigi õigus, kus niisugune asutamine toimub.

Teenuste osutamise vabadus kehtib kõigi tavaliselt tasu eest osutatavate teenuste suhtes niivõrd, kui need ei ole õiguslikult reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega. Teenust osutav isik võib teenuse osutamise eesmärgil ajutiselt jätkata oma tegevust liikmesriigis, kus seda teenust osutatakse, samadel tingimustel, mille see liikmesriik on seadnud oma kodanikele.

2. Erandid

ELi toimimise lepingu kohaselt ei hõlma asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus avaliku võimu teostamisega seotud tegevust (ELi toimimise lepingu artikkel 51). Selline väljaarvamine on aga piiritletud kitsendava tõlgendusega: väljajätmine hõlmab ainult avaliku võimu teostamisega seotud spetsiifilist tegevust ja ülesandeid, ning kutseala tervikuna võib välja arvata ainult juhul, kui kogu selle tegevusega teostatakse avalikku võimu või kui tegevuse avaliku võimu teostamisega seotud osa ei ole ülejäänud tegevusest eraldatav. Erandid võimaldavad liikmesriikidel välja arvata sõjavarustuse tootmise või sellega kauplemise (ELi toimimise lepingu artikli 346 lõike 1 punkt b) ning säilitada eeskirjad mittekodanikele avaliku korra, avaliku julgeoleku ja rahvatervise valdkonnas (artikli 52 lõige 1).

B. Teenuste direktiiv ja siseturu väljakujundamine

Teenuste direktiiv (12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul), millega tugevdatakse teenuste osutamise vabadust ELi piires, võeti vastu 2006. aastal ja selle rakendamise tähtaeg oli 28. detsember 2009. Direktiiv on väga tähtis siseturu väljakujundamisel, sest sellest võib olla suur kasu tarbijatele ja VKEdele. Eesmärk on luua ELi piires avatud ühtne teenusteturg ja tagada samas liidu tarbijatele osutatavate teenuste kvaliteet. Teenuste direktiivi täielik rakendamine võib suurendada äriteenuste osutamist 45% ja välismaiseid otseinvesteeringuid 25%, mis tooks kaasa SKP 0,5–1,5% kasvu (komisjoni teatis „Euroopa 2020“). Nimetatud direktiiv aitab kaasa administratiivsele ja regulatiivsele lihtsustamisele ja ajakohastamisele. See saavutatakse lisaks kehtivate õigusaktide läbivaatamisele ning vajalike õigusaktide vastuvõtmisele ja muutmisele ka pikaajaliste projektide abil (ühtsete kontaktpunktide loomine ja halduskoostöö tagamine). Direktiivi rakendamine on mitmes liikmesriigis esialgse tähtajaga võrreldes märgatavalt viibinud. Edukaks rakendamiseks on vaja poliitilist otsustavust ja ulatuslikku toetust nii Euroopa, liikmesriikide, piirkondade kui ka kohalikul tasandil.

Euroopa Parlamendi roll  

Euroopa Parlament on kaasa aidanud füüsilisest isikust ettevõtjate tegevuse liberaliseerimisele. Ta on taganud nende tegevuste range piiritlemise, mida võidakse lubada ainult kodanikele (nt avaliku võimu teostamisega seotud alad). Samuti väärib mainimist Euroopa Parlamendi hagi Euroopa Kohtule seoses nõukogu tegevusetusega transpordipoliitika valdkonnas. Selles 1983. aasta jaanuaris algatatud kohtuasjas järeldas kohus (22. mai 1985. aasta otsus kohtuasjas nr 13/83), et nõukogu pole suutnud tagada rahvusvaheliste transporditeenuste vaba osutamist ega kehtestada tingimusi, mis võimaldaksid mitteresidendist veoettevõtjatel liikmesriigis transporditeenuseid osutada. Tegemist oli aluslepingu rikkumisega. Sellest tulenevalt oli nõukogu kohustatud vajalikud õigusaktid vastu võtma. Euroopa Parlamendi roll on seoses Maastrichti lepinguga kehtestatud kaasotsustamismenetluse ja praegu selle asemel kasutatava seadusandliku tavamenetluse kohaldamisega laienenud enamikule asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse valdkondadele.

Euroopa Parlamendi osa oli oluline ka teenuste direktiivi vastuvõtmisel ja parlament jälgib tähelepanelikult selle direktiivi rakendamist. Samuti avaldab ta liikmesriikidele survet, et nad täidaksid neile direktiiviga pandud kohustusi ja tagaksid selle nõuetekohase rakendamise. Euroopa Parlament võttis 15. veebruaril 2011 vastu resolutsiooni teenuste direktiivi 2006/123/EÜ rakendamise kohta[1] ja 25. oktoobril 2011 resolutsiooni teenuste direktiiviga ette nähtud vastastikuse hindamise kohta[2]. Pärast teenuste direktiivi rakendamist käsitleva komisjoni 8. juuni 2012. aasta teatise avaldamist koostas parlamendi siseturu- ja tarbijakaitse komisjon (IMCO) raporti teenuste siseturu olukorra ülevaate ja edasiste sammude kohta, mis võeti täiskogul vastu 11. septembril 2013. aastal[3].

Samuti võttis Euroopa Parlament 7. veebruaril 2013. aastal vastu resolutsiooni soovitustega komisjonile ühtse turu juhtimise kohta[4], milles rõhutatakse teenustesektori tähtsust peamise majanduskasvu valdkonnana, teenuste osutamise vabaduse põhjapanevat iseloomu ning teenuste direktiivi täieliku rakendamise kasulikkust.

Parlament on esmajärjekorras töötanud telekommunikatsiooniteenuseid käsitlevate seadusandlike ettepanekutega, näiteks määrus e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul (määrus (EL) nr 910/2014) ja määrus, millega nähakse ette sätted, mis käsitlevad Euroopa elektroonilise side ühtset turgu ja ühendatud Euroopani jõudmiseks vajalikke meetmeid (COM(2013)0627). Selle töö tulemusel võeti vastu 25. novembri 2015. aasta määrus (EL) nr 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires. Finantsteenuseid on parlament käsitlenud põhilistele pangateenustele juurdepääsu[5], tarbijakrediidi ja hüpoteeklaenude valdkonnas (direktiiv 2014/17/EL), samuti seoses pakettreiside ja toetatud reisikorraldusteenustega (COM(2013)0512). Hüpoteeklaenu direktiiv (2014/17/EL) suurendab tarbijakaitset, tugevdades minimaalseid regulatiivseid nõudeid, mida liikmesriigid peavad täitma, et kaitsta elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid sõlminud inimesi. Liikmesriigid pidid direktiivi rakendama 2016. aasta märtsiks ja see aitab tagada, et tarbijad on informeeritud ja neil on rahaliselt võimalik oma kinnisvaralaen tagasi maksta. Peale selle on paremini reguleeritud ja läbipaistvate finantsturgude direktiivi (2014/65/EL) eesmärk tagada ELi-üleste finantsturgude reguleerimine ja läbipaistvus. Parlament osaleb ka uuenduslike teenustega seotud õigusloomes, näiteks sõidukisisene automaatsete hädaabikõnede eCall-süsteem (COM(2013)0316), ning kontrollib universaalteenuse direktiivi ja hädaabinumbri 112 rakendamist[6]. 28. aprillil 2015. aastal hääletas Euroopa Parlament selle poolt, et muuta eCall-süsteem kõigi pärast 2018. aasta aprilli toodetavate autode puhul kohustuslikuks.

Üksikasjalikumat teavet leiate IMCO-komisjoni jaoks koostatud uuringust „EU Mapping: Overview of IMCO related legislation“ (kaardistamine ELi tasandil: ülevaade IMCO-komisjoniga seotud õigusaktidest)[7].

[1]ELT C 188E, 28.6.2012, lk 1. 
[2]ELT C 131E, 8.5.2013, lk 46. 
[3]Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0366. 
[4]Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2013)0054. 
[5]Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2012)0293. 
[6]ELT C 33E, 5.2.2013, lk 1. 

Mariusz Maciejewski