Sotsiaaldialoog

Sotsiaaldialoog on Euroopa sotsiaalse mudeli oluline osa. See võimaldab sotsiaalpartneritel (tööturu osapoolte esindajatel) Euroopa sotsiaal- ja tööhõivepoliitika kujundamisele aktiivselt kaasa aidata, muu hulgas kokkulepete kaudu.

Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklid 151–156.

Eesmärgid

ELi toimimise lepingu artikli 151 kohaselt tunnustatakse tööturu osapoolte dialoogi edendamist kui ELi ja liikmesriikide ühist eesmärki. Sotsiaaldialoogi eesmärk on parandada Euroopa valitsemistava, kaasates sotsiaalpartnereid otsuste tegemisse ja rakendamisse.

Saavutused

A. (Kahepoolse) sotsiaaldialoogi arendamine ELi tasandil

1957. aasta Rooma lepingu kohaselt oli komisjoni üheks ülesandeks edendada liikmesriikide tihedat koostööd seoses ühinemisõiguse ning tööandjate ja töötajate vaheliste kollektiivläbirääkimistega. Selle sätte rakendamiseni kulus aga palju aastaid.

1985. aastal komisjoni presidendi Jacques Delors’i algatatud Val Duchesse’i sotsiaaldialoogi protsessi eesmärk oli kaasata siseturu protsessi sotsiaalpartnerid, keda esindasid Euroopa Ametiühingute Keskliit (ETUC), Euroopa Tööstuse ja Tööandjate Keskliitude Ühendus (UNICE) ning Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskus (CEEP). Selle protsessi tulemusena võeti vastu hulk ühisavaldusi tööhõive, hariduse ja koolituse ning muude sotsiaalküsimuste kohta.

Ühtse Euroopa aktiga (artikkel 118b) loodi 1986. aastal õiguslik alus kogu ühendust hõlmava sotsiaaldialoogi väljakujundamiseks. Euroopa sotsiaaldialoog hakkas arenema eeskätt juhtkomitee asutamisega, millest 1992. aastal sai sotsiaaldialoogi komitee – kahepoolse sotsiaaldialoogi peamine foorum Euroopa tasandil. Sotsiaaldialoogi komitee koguneb kolm kuni neli korda aastas.

1991. aastal võtsid UNICE, ETUC ja CEEP vastu ühise kokkuleppe, milles nõuti, et sotsiaalvaldkonna õigusaktide puhul oleks sotsiaalpartneritega konsulteerimine kohustuslik ning et sotsiaalpartneritel oleks võimalus pidada ühenduse tasandil läbirääkimisi raamkokkulepete üle. Seda nõuet tunnustati sotsiaalpoliitika kokkuleppes, mis lisati Maastrichti lepingu sotsiaalpoliitika protokollile, mille allkirjastasid kõik liikmesriigid peale Ühendkuningriigi. Riigi tasandil anti sellega sotsiaalpartneritele võimalus rakendada direktiive kollektiivlepingute kaudu.

Amsterdami lepinguga (1997) integreeriti sotsiaalpoliitika kokkulepe, mis tähendab, et lõpuks kehtestati ELis peetavale sotsiaaldialoogile ühtne raamistik. Valdkondadeüleselt olid selle protsessi tulemuseks raamkokkulepped lapsehoolduspuhkuse (1995), osalise tööajaga töö (1997) ja tähtajalise töö (1999) kohta ning neid kõiki rakendati nõukogu direktiividega.

Lissaboni lepinguga (2009) toodi sotsiaalpartnerite rolli veelgi esile (ELi toimimise lepingu artikkel 152) ning rõhutati vajadust aidata dialoogile kaasa, austades samas nende sõltumatust ja mitmekesisust.

Kuid majandus- ja finantskriis suurendas survet sotsiaaldialoogile, mida samal ajal nõrgendas detsentraliseerimine, läbirääkimise ulatuse vähenemine ning riigi sekkumine palgapoliitika valdkonda. Arvestades nimetatud sündmusi ja asjaolu, et kriisist tulid kõige edukamalt välja just kõige tugevama sotsiaalpartnerlusega liikmesriigid, kuulutas komisjoni president Juncker 2015. aasta märtsis toimunud kõrgetasemelisel konverentsil välja „sotsiaaldialoogi uue alguse“. Juunis 2016 kirjutasid sotsiaalpartnerid, komisjon ja Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik alla neljapoolsele kokkuleppele, milles kinnitati Euroopa sotsiaaldialoogi põhjapanevat rolli ELi poliitika kujundamises, sealhulgas Euroopa poolaastas. 2017. aasta novembris Göteborgis toimunud õiglase töö ja majanduskasvu teemalisel sotsiaaltippkohtumisel kuulutasid Euroopa Parlament, komisjon ja nõukogu välja Euroopa sotsiaalõiguste samba. Selles nähakse muu hulgas ette põhimõte austada sotsiaalpartnerite sõltumatust ja kollektiivse tegutsemise õigust ning tunnustatakse nende õigust olla kaasatud tööhõive- ja sotsiaalpoliitika väljatöötamisse ja rakendamisse, kaasa arvatud kollektiivlepingute kaudu.

B. Sotsiaaldialoogi tulemused ELi tasandil

ELi toimimise lepingu artikli 154 kohaselt peab komisjon sotsiaalpartneritega konsulteerima enne meetmete võtmist sotsiaalpoliitika valdkonnas. Sotsiaalpartnerid võivad seejärel otsustada pidada hoopis omavahel läbirääkimisi kokkuleppe üle. Neil on läbirääkimiste pidamiseks üheksa kuud, misjärel nad võivad

  1. sõlmida kokkuleppe ja ühiselt paluda, et komisjon teeks ettepaneku võtta vastu nõukogu rakendusotsus, või
  2. sõlmida kokkuleppe ja seda ise rakendada kooskõlas nende endi ja liikmesriikide konkreetsete menetluste ja tavadega („vabatahtlikud“ või hiljem „sõltumatud“ kokkulepped) või
  3. otsustada, et neil ei õnnestu kokkulepet sõlmida – sellisel juhul jätkab komisjon tööd kõnealuse ettepanekuga.

ELi toimimise lepingu artikliga 153 antakse liikmesriikidele ühtlasi võimalus usaldada sotsiaalpartneritele Euroopa tasandil sõlmitud kollektiivlepingu ratifitseerimise kohta vastu võetud nõukogu otsuse rakendamine.

Alates 1998. aastast on pärast komisjoni 20. mai 1998. aasta otsust 98/500/EÜ jõuliselt arendatud ka valdkondlikku sotsiaaldialoogi. Peamistes majandusvaldkondades loodud mitu komiteed saavutasid väärtuslikke tulemusi. Sõlmiti kolm Euroopa kokkulepet – meremeeste tööaja korralduse kohta (1998), tsiviillennunduse lennupersonali tööaja korralduse kohta (2000) ja raudteesektoris piiriüleseid koostalitlusteenuseid osutavate liikuvate töötajate töötingimuste teatavate aspektide kohta (2005), mida rakendati nõukogu otsustega. 2006. aasta aprillis allkirjastatud kokkulepe töötajate tervise kaitse tagamiseks kristallilise ränidioksiidi ja seda sisaldavate toodete nõuetekohase käitlemise ning kasutamise kaudu oli esimene mitut valdkonda hõlmav kokkulepe. Sellele järgnesid muud valdkondlikud kokkulepped, mida rakendati nõukogu direktiividega: kokkulepe, milles käsitletakse tööaja korralduse teatavaid aspekte siseveetranspordi sektoris (nõukogu direktiiv 2014/112/EL); kokkulepe, milles käsitletakse tervishoiutöötajate kaitsmist teravate meditsiiniinstrumentide põhjustatud vigastuste ja nakkuste eest (nõukogu direktiiv 2010/32/EL); kokkulepe merekalanduse sektoris (nõukogu direktiiv (EL) 2017/159); meretranspordi sektori sotsiaalpartnerite kokkulepe (nõukogu direktiiv (EL) 2018/131).

Teiste kokkulepete puhul otsustas komisjon siiski mitte teha ettepanekut nõukogu otsuse vastuvõtmiseks.

2012. aasta aprillis sõlmisid juuksuriteenuste sektori sotsiaalpartnerid kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusjuhendite kohta ning palusid nõukogul võtta vastu sellekohase rakendusotsuse. Mõni liikmesriik oli sellele siiski vastu. 2016. aasta juunis allkirjastas juuksuriteenuste sektor uue töötervishoiu ja tööohutuse alase Euroopa raamkokkuleppe ning taotles taas selle rakendamist nõukogu otsuse alusel. Komisjon otsustas enne nõukogu otsust käsitleva ettepaneku esitamist viia läbi proportsionaalse mõjuhindamise, osutades parema õigusloome tegevuskavale. President Junckerile adresseeritud avalikus kirjas olid sotsiaalpartnerid vastu sellele, et mõjuhindamise protsessi põhjenduseks tuues ei esitata kokkulepet nõukogule. 2018. aasta alguses teavitas komisjon sotsiaalpartnereid, et ta ei tee ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus ja tegi selle asemel ettepaneku toetada kokkuleppe iseseisvat rakendamist tegevuskava kaudu. Sotsiaalpartnerid nõustusid, kuid jätsid endale õiguse nõuda hilisemas etapis nõukogu otsust, kui tulemused ei ole rahuldavad.

5. märtsil 2018 teavitas komisjon keskvalitsuste sotsiaalpartnereid, et ei esita nõukogule ettepanekut rakendada direktiivina nende 2015. aasta kokkulepet õiguse kohta saada teavet ja olla ära kuulatud (2.3.6).

Kooskõlas eespool nimetatud teise variandiga oli kaugtööd käsitlev kokkulepe (2002) esimene sõltumatu kokkuleppena rakendatud kokkulepe. Sellele järgnesid muud sõltumatud kokkulepped, näiteks tööga seotud stressi ja piiriüleseid koostalitlusteenuseid osutavate vedurijuhtide Euroopa litsentsi kohta (mõlemad 2004), ahistamise ja vägivalla kohta töökohal (2007), kaasavate tööturgude kohta (2010) ning aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise lähenemisviisi kohta (2017).

Kolmanda variandi korral ei jõudnud sotsiaalpartnerid mitmel juhul kokkuleppele. Näiteks läbirääkimised renditööd käsitleva raamkokkuleppe üle lõppesid 2001. aasta mais läbikukkumisega. Seepärast tegi komisjon 2002. aasta märtsis sotsiaalpartnerite saavutatud konsensuse alusel ettepaneku võtta vastu direktiiv ning renditöö direktiiv (2008/104/EÜ) võeti vastu 2008. aastal. Samuti esitas komisjon 2004. aastal pärast seda, kui sotsiaalpartnerid olid väljendanud soovimatust läbirääkimistel osaleda, ettepaneku vaadata läbi tööaja direktiiv (2003/88/EÜ). Parlament, komisjon ja nõukogu ei jõudnud selles küsimuses 2009. aastal kokkuleppele ning aasta väldanud läbirääkimised Euroopa sotsiaalpartnerite vahel lõppesid 2012. aasta detsembris samuti edutult suurte erimeelsuste tõttu valveaja käsitlemises. Komisjon jätkas 2013. aastal läbivaatamise ja mõjuhindamise protsessi, korraldas 2015. aastal avaliku konsultatsiooni ning avaldas 2017. aastal rakendamisaruande ja tõlgendava teatise. Mõned tööaja jaoks olulised aspektid on hiljem lisatud muudesse direktiividesse, nagu töö- ja eraelu tasakaalustamise direktiiv, läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste direktiiv ning muudetud sõiduaja määrus, mille kõik parlament on vastu võtnud ja mis ootavad nõukogu lõplikku heakskiitu.

C. Kolmepoolne sotsiaaldialoog

Euroopa integratsiooni algusest saadik on peetud oluliseks kaasata ühenduse õigusaktide koostamisse majandus- ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmi. Seda tõendab söe ja terase nõuandekomitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee loomine. Alates 1960. aastatest on komisjoni toetanud hulk nõuandekomiteesid. Aastail 1970–2003 oli üks keskne kolmepoolse sotsiaaldialoogi foorum Euroopa tasandil alaline tööhõivekomitee. Sotsiaalpartnerite ühise tegevuse tulemusel asendati alaline komitee 2003. aastal majanduskasvu- ja tööhõivealase kolmepoolse sotsiaaltippkohtumisega. Tippkohtumine toob kokku ELi nõukogu ametisoleva eesistujariigi, kahe järgmise eesistujariigi, komisjoni ja sotsiaalpartnerite kõrgetasemelised esindajad, et hõlbustada käimasolevaid konsultatsioone. Tippkohtumine toimub vähemalt kaks korda aastas, enne Euroopa Ülemkogu kevadist ja sügisest kohtumist.

Euroopa Parlamendi roll

Euroopa Parlament on võtnud seisukoha, et sotsiaaldialoog on liikmesriikide traditsioonide oluline osa, ja nõudnud sotsiaaldialoogile suurema tähtsuse omistamist ELi tasandil. Euroopa Parlamendi tööhõive- ja sotsiaalkomisjon on sageli kutsunud ELi tasandi sotsiaalpartnereid üles oma seisukohti esitama. Samuti on parlament komisjonile korduvalt meelde tuletanud, et vaja on sidusat ELi tööstuspoliitikat, milles sotsiaalpartneritel peaks olema keskne roll. Lissaboni lepinguga nähti ette Euroopa Parlamendi õigus saada teavet liidu tasandil sõlmitud kollektiivlepingute rakendamisest (ELi toimimise lepingu artikkel 155) ja algatustest, mida komisjon teeb liikmesriikide koostöö edendamiseks (ELi toimimise lepingu artikkel 156), sealhulgas ühinemisõigust ning kollektiivläbirääkimisi puudutavates küsimustes.

Majanduskriisi ajal juhtis parlament oma 6. juuli 2010. aasta resolutsioonis ebatüüpiliste lepingute, kaitstud töökarjääri, turvalise paindlikkuse ja sotsiaalse dialoogi uute vormide kohta tähelepanu asjaolule, et sotsiaaldialoog on strateegia „Euroopa 2020“ tööhõive-eesmärkide saavutamiseks möödapääsmatu. 2012. aasta jaanuaris toonitas parlament, et kui iga-aastase majanduskasvu analüüsi soovitustes seatakse esikohale eelarve konsolideerimine, ei takista see mitte üksnes töökohtade loomist ja sotsiaalset heaolu, vaid ka sotsiaaldialoogi. Parlament nõudis oma 13. märtsi 2014. aasta resolutsioonis troika rolli ja tegevuse tööhõivealaste ja sotsiaalsete aspektide kohta ning uuesti oma 15. veebruari 2017. aasta resolutsioonis ühtse turu juhtimise kohta 2017. aasta Euroopa poolaasta raames sotsiaalpartnerite rolli tugevdamist uues majanduse juhtimise protsessis. Alates 2014. aastast on sotsiaalpartnerite kaasamine ELi tasandil mõnevõrra suurenenud, kuid see on riigiti väga erinev, ning mõlemal tasandil leiavad sotsiaalpartnerid, et nende kaasamisel on tegemist pigem teavitamise kui tõelise konsulteerimisega.

Oma 19. aprilli 2018. aasta resolutsioonis, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, kutsus parlament samuti komisjoni ja liikmesriike üles suurendama konkreetset toetust tõelisele sotsiaaldialoogile, mis ei piirduks vaid konsulteerimisega. Parlament kinnitas oma 16. aprilli 2019. aasta resolutsioonis, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu uus direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta, ja resolutsioonis Euroopa Tööjõuameti loomise kohta, et sotsiaalpartnerite autonoomiat, suutlikkust tegutseda töötajate ja tööandjate esindajatena ning riiklike töösuhete süsteemide mitmekesisust tuleks alati austada.

 

Aoife Kennedy