Speech by Professor Jerzy Buzek, President of the European Parliament

HD root

Austatud spiiker Degutienė,
austatud spiiker Daudze,
austatud minister Åsenius,  
austatud Vytautas Landsbergis,
austatud kolleegid,
head sõbrad

Mul on suur au võtta teid täna vastu Euroopa Parlamendis. Tahaksin eriti tänada kolme spiikrit nende algatuse eest korraldada see tähtis konverents Brüsselis.

1939. aasta augustis, kui maailma demokraatlikke riike vapustas teade Molotovi-Ribbentropi pakti allkirjastamisest, nimetas Time Magazine seda ,,kommunatslikuks paktiks", mis ongi ehk õigem nimetus kahe totalitaarse režiimi vahelisele sobingule, mille alusel asuti Kesk- ja Ida-Euroopat omavahel jagama.

Poola jagati Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, Soome kaotas 10% oma territooriumist ja 12% rahvastikust, Ida- ja Põhja-Rumeenia ning kolm Balti riiki annekteeriti Nõukogude Liidu poolt.

Eesti, Läti ja Leedu kuuest miljonist elanikust küüditati ligi 700 000 inimest. Poolast küüditati ligi 1,5 miljonit inimest, kellest 760 000 surid, paljud neist lapsed. Neid arve vaadates võime ette kujutada kogu traagika suurust.

Iga kümnes täiskasvanud mees arreteeriti. Paljud hukati kohaliku eliidi likvideerimise poliitika käigus.

Euroopa Parlament võttis aprillis vastu resolutsiooni ,,Euroopa südametunnistus ja totalitarism", milles nõutakse 23. augusti kuulutamist kõikide totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite üleeuroopaliseks mälestamise päevaks ning kutsutakse Euroopa üldsust üles mälestama neid ohvreid väärikalt ja erapooletult.  

Me ei tohi neid ohvreid kunagi unustada, sest nad tuletavad meile meelde, kust me tuleme, ning näitavad meile, kui palju oleme saavutanud.


Head sõbrad

Seitsmekümne aasta tagused sündmused, kui suurriigid pidasid omavahel läbirääkimisi väikeste rahvaste saatuse üle, on nüüd tänu Euroopa Liidule võimatuks muutunud.

Me elame täna teistsuguses Euroopas. Täna määrab Euroopa Liidu põhiolemuse solidaarsus. See solidaarsus avaldub kõigis vormides: nii majandusliku, sotsiaalse kui ka poliitilise solidaarsusena. Rohkem kui kunagi varem peame rääkima ühel häälel, kui pöördume Euroopa Liiduna muu maailma poole.

Majanduskriisi ilmnedes näitas Euroopa üles solidaarsust ning nii Euroopa Keskpank kui ka Euroopa Komisjon pakkusid välja lahendusi, mis on aidanud kaasa meie riikide majanduse taastumisele.

Kui Venemaa kehtestas embargo Poola ja Balti riikide toodetele, astus liidu nimel kõnelenud Euroopa Komisjon Venemaa Föderatsioonile vastu.

Kui arutame energiajulgeoleku või Läänemerre kavandatavate torujuhtmete üle, tuleb kõige väiksemate liikmesriikide häält kuulata samavõrd kui suuremate häält.

See on Euroopa solidaarsus, see on ühenduse meetod, millest Euroopa viimase viiekümne aasta jooksul on kasu saanud. Just see teeb meid tugevaks.


Austatud kolleegid

Meie kohuseks on ka üles näidata solidaarsust meie idanaabritega.

Me peame täitma Valgevenele ja Ukrainale antud lubadused, sest nende riikide ajalugu on osa Euroopa ühisest ajaloost.  

Valgevene näib olevat õigel teel ja peame hoolitsema selle eest, et ta ei langeks tagasi autoritaarsuse lõksu.

Ukraina presidendivalimised aitavad tugevdada demokraatiat riigis ning näitavad, missugust Ukrainat ukrainlased soovivad. See on nende, mitte meie otsustada. Me tahame üksnes Ukrainat sellel teel aidata.

Viimastel kuudel oleme olnud tähtsate demokraatlike muudatuste tunnistajaks Moldovas. See annab lootust, et riik pöördub tagasi Euroopa kursile.

Me peame jätkama koostööd ka Venemaa Föderatsiooniga, et ta täidaks oma allkirjastatud kohustusi ja tegutseks partnerina.

Tahame näidata, et idapartnerlus ei ole suunatud ühegi üksiku riigi vastu, vaid et selle eesmärk on suurendada stabiilsust ja heaolu kogu piirkonnas.

See on meie eriline kohus, sest teame, et solidaarsuseta ei ole stabiilsust, stabiilsuseta ei ole heaolu ja heaoluta ei ole rahu.


Head sõbrad

Kui uued liikmesriigid Euroopa Liiduga viis aastat tagasi ühinesid, tõime kaasa oma ajaloo ja omad lood. Üks nendest traagilistest lugudest on ,,Molotovi-Ribbentropi pakt".

Poolas öeldi, et Teine maailmasõda lõppes aastal 1989 nii nagu Rumeeniaski, kolmes Balti riigis lõppes see 1990. aastal. Ent kui lähtume viimase Nõukogude sõduri lahkumisest, siis lõppes Teine maailmasõda Poolas septembris 1992, Leedus septembris 1993 ning Eestis ja Lätis augustis 1994.

Täna oleme taasühinenud ja integreerunud Euroopas, sest oleme õppust võtnud Teisest maailmasõjast ja selle valla päästnud paktist.

Tänan.