|
Euroopa Komisjoni andmetel on Euroopas ligi 300 000 ala, kus pinnas või vesi on reostatud. Sellega ei saa leppida. Looma- ja taimeliike ähvardab väljasuremine. Ka sellega ei saa leppida. Seetõttu tahavad Euroopa Liidu seadusandjad keskkonnareostajad tulevikus otsustavalt vastutusele võtta: kes tekitab kahju, peab kandma ka kulud. Nii on võimalik tekkinud kahju kõrvaldada ja võimalikke keskkonnareostajaid saastamast hoida.
Euroopa Liit loodab, et uus õigusakt sunnib näiteks keemiatehaste või prügilate käitajaid muutma oma rajatised algusest peale ohutuks, nii et kahjusid ja kulusid üldse ei tekigi. Euroopa Keskkonnaagentuuri 2000. aastast pärineva hinnangu kohaselt oli ainult ühe osa saastatud veekogude ja pinnase puhastamiseks Euroopas vaja kuni 160 miljardit eurot, olgugi et mitme aasta peale jagatult. Ainuüksi umbes 100 000 hektari saastatud pinnase puhastamiseks Suurbritannias arvestati kuni 39 miljardit eurot. Üleliiduliselt kehtivat õigusakti, mis reguleeriks vastutust keskkonnakahjude korral, seni ei olnud. Nii oli keskkonnakahju tekitajatel lihtne vastutusest kõrvale hoiduda. Ühtseid õigusnorme oli seega hädasti vaja. Uue direktiivi üksikute valdkondade üle peeti vastuolulisi arutelusid. Protsessi jälgisid kriitiliselt ühelt poolt tööstus ja teiselt poolt keskkonnakaitsjad.
Õigusakt hõlmab kahte valdkonda, milles vastutus on erineva rangusega reguleeritud: teatud riskirohkete tegevuste puhul, näiteks keemiatehases töötamisel või teatud taimekaitsevahendite tootmisel ja käitlemisel, vastutab ettevõtja kahjujuhtumi korral üldiselt. Kahjude puhul, mis ei ole tekkinud taoliste riskirohkete tegevuste tagajärjel, mis aga siiski ohustavad loomade ja taimede mitmekesisust, vastutab samuti ettevõtja, kuid seda ainult juhul, kui ta toimis tahtlikult või ettevaatamatult.
Keskkonnareostajate hirmutamine
Juhul, kui käitaja jääb kangekaelseks ja ei muuda oma rajatisi ohutuks ega kõrvalda juba tekkinud kahjusid, võivad siseriiklikud ametiasutused õigusaktile vastavalt meetmeid kasutusele võtta. Nad võivad ettevõtjale ettekirjutusi teha või ise sekkuda, kusjuures arve peab tasuma käitaja. Kui viimane ei suuda kulusid kanda või kui kahju põhjustajat ei ole võimalik kindlaks teha, peavad liikmesriigid reostuse ikkagi kõrvaldama. Kuidas liikmesriigid need kulud katavad, on nende endi otsustada. Näiteks on tehtud ettepanek rajada spetsiaalseid fonde.
Õigusakti eelnõu olulised osad olid vaieldavad, mistõttu algatati lepitusmenetlus. Lõpuks jõuti kokkuleppele ka keskkonnakahjude rahalise katte küsimuses. Nii näeb õigusakt nüüd ette, et Euroopa Komisjon peab kuus aastat pärast selle jõustumist kontrollima, kas liikmesriikides on piisavalt võimalusi võimalike puhastusmeetmete rahastamiseks õiglase hinnaga, näiteks vastavate kindlustuste kaudu. Kui see nii ei ole, peab komisjon esitama õigusaktide eelnõud, mis käsitlevad kohustuslikku rahalist kindlustust keskkonnakahjude korral. See oli parlamendi kindel nõudmine.
Nõukogu pooldas direktiivi mõõdukat versiooni. Kattekindlustuse puhul toetas ta näiteks seda, et seda esialgu ainult edendataks, kuid ei tehtaks kohustuslikuks. Samuti lükkas nõukogu tagasi parlamendiliikmete nõudmise laiendada keskkonnavastutust mõni aasta pärast õigusakti jõustumist igat liiki tegevustele, mitte ainult direktiivis loetletud riskirohkeks kuulutatud tegevustele.
Elupaikade ja liikide mitmekesisuse kaitsmiseks ainult hirmutamisest ei piisa - kaitse peab olema mitte ainult üleeuroopaline, vaid ka ülemaailmne. Seepärast esitasid Euroopa Parlamendi liikmed enne Johannesburgi maailmaliidrite tippkohtumist 2002. aastal säästvat arengut käsitleva resolutsiooni, milles nad nendivad, et Rio tippkohtumisel kokku lepitud rahvusvahelisi keskkonnakaitsealaseid eesmärke ei ole saavutatud. Nad nõuavad tungivalt, et keskkonnakaitsealased kokkulepped tuleb lõpuks ellu viia, käsitleda säästvat arengut ja keskkonnakaitset rahvusvaheliste kaubandusläbirääkimiste teemana ning võtta ennetuspõhimõte kõikidesse ülemaailmsetesse kokkulepetesse.
|
