Andrei Sahharovist inspireeritud auhind

Andrei Sahharov, portree
Vene füüsik ja 1975. aasta Nobeli rahupreemia laureaat Andrei Dimitrievitš Sahharov (1921-1989) sai kõigepealt tuntuks Nõukogude Liidu vesinikupommi loojana.
 
Tundes muret oma tegevuse tagajärgede pärast inimkonna tulevikule, püüdis ta laiemalt tutvustada ohte, mida tuumavõidurelvastumine endas kätkeb. 1963. aastal saatis tema püüdlusi osaliselt edu: allkirjastati tuumarelvakatsetuste keelustamise leping.

Sahharov, keda NSVLis peeti mässumeelseks teisitimõtlejaks, lõi 1970. aastal poliitilise tagakiusamise ohvrite ja inimõiguste kaitse komitee. Hoolimata valitsuse kasvavast survest ei piirdunud Sahharov nõudmistega, et Nõukogude Liidus vabastataks dissidendid, vaid ta kujunes ka Nõukogude režiimi üheks kõige julgemaks kritiseerijaks ja põhiõiguste eest võitlejaks. Tema jõupingutusi kroonis 1975. aastal Nobeli rahupreemia.

Nõukogude võimukandjad pagendasid Andrei Sahharovi Gorkisse, et piirata tema kontakte välismaalastega. Seal jõudis temani kuuldus, et Euroopa Parlament soovib hakata andma välja temanimelist auhinda mõttevabaduse eest. 1987. aastal saatis ta pagulusest Euroopa Parlamendile kirja, milles lubas anda auhinnale oma nime ning väljendas siirast rõõmu. Ta nägi auhinnas õigustatult julgustust kõikidele neile, kes sarnaselt temale võitlevad pühendunult inimõiguste järgimise eest.

Temanimelise auhinnaga tunnustatakse inimõiguslasi ja teisitimõtlejaid kõikjal maailmas. See auhind ületab piirid, isegi rõhuvate režiimide piirid.