Lissaboni leping kohustab ELi kui õiguslikku objekti liituma Euroopa inimõiguste konventsiooniga, lubades seega kodanikel inimõiguste küsimustes ELi kohtusse kaevata. EP põhiseaduskomisjon tahab ka spetsiaalset ELi kohtunikku Euroopa inimõiguste kohtusse Strasbourgi. Raportöör Ramón Jáuregui (hispaania sotsiaaldemokraat) seletas pikemalt.

 

 

Liitumisega tekib kodanike jaoks uus tribunal, andes meile uued inimõiguste garantiid.

 

Kodanikud peaksid kasutama kõiki liikmesriikide pakutavaid õiguslikke vahendeid enne, kui pöörduvad Strasbourgi inimõiguste kohtu poole. Strasbourgi kohus on väline tribunal. Kui riiklikud kohtud ei taga inimõiguste kaitset, siis on kodanikul õigus pöörduda Strasbourgi kohtu poole.

 

 

Riikliku kohtuniku olemasolu Strasbourgi kohtus on fundamentaalne, et suuta seletada iga kaebuse konteksti. Näiteks Hispaanias on seadused, mis vahel keelavad ETAle lähedal seisvad poliitilised parteid. Kui Strasbourgi kohus arutas Hispaania vastu esitatud kaebust selles küsimuses, oli Hispaania kohtuniku roll seletada konteksti ning muid olulisi küsimusi. ELi ei esinda hetkel ükski kohtunik ja kui tegu on ELi vastu suunatud kaebusega, oleks see selle kohtuniku ülesanne.

 

Ütlesime oma raportis, et ELi kohtunik peab alati kohal olema, sest usume, et ükskõik millal on tegu liidu meedet puudutava kaebusega, peavad EL ja liikmesriigid kohal olema. Usume, et liikmesriikidel ja liidul peab olema õigus end kaitsta.

Euroopa Parlamendi rahvusvahelise naistepäeva kampaania keskendub sellel aastal naistevastase vägivalla lõpetamisele. EP naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni esimees rootslanna Eva-Britt Svensson (GUE-NGL) teab täpselt, kuidas ohvrid tunnevad. Ta oli üks neist. Intervjuus räägib ta plaanitavast Euroopa lähenemiskeelust.

 

Mida on Euroopa Liit ja eriti Euroopa Parlament seni teinud naistevastase vägivalla vähendamiseks?

Esiteks ma arvan, et me ei ole teinud piisavalt, sest esineb veel palju soolist ning naiste vastu suunatud vägivalda. Aga oleme hakanud sellest rääkima ning selle vastu võitlema ning meil on spetsiaalne programm nimega Daphne. Mõnedel liikmesriikidel on väga head vägivalda käsitlevad õigusaktid. Nüüd on aeg õigusaktideks ELi tasandil.

Kui oleks valida ainult kolm vahendit, mida EL peaks ohvrite aitamiseks vastu võtma, siis mis need oleksid?

Esiteks, ohvrite toetamine. Õigusaktid peavad ütlema, et see on kuritegu. Ja peab olema võimalus saada tuge ühiskondlikelt asutustelt, politseilt ja kohtunikelt. Teiseks, eesistujamaa Hispaania on teinud ettepaneku ühise telefoninumbri osas - see on hea, sest kui teil on telefoni number peas ja see on kõikjal sama, on ohvritel lihtsam abi kutsuda. Kolmandaks, liikmesriikide vägivalla kohta tuleb koguda statistikat - kui palju on ohvreid ja miks selline vägivald tekib.

Statistika näitab, et iga neljas või viies naine kogeb oma elu jooksul füüsilist vägivalda ja iga kümnes naine seksuaalset vägivalda. Kas Teil isiklikult on ka kogemusi vägivallaga? Mida ütleksite ohvritele?

Tahan kõikidele vägivaldsetes suhetes elavatele naistele öelda, et sellest on võimalik välja saada ja uut elu elustada. Ma tean, kuidas see toimib - te süüdistate iseennast, tema kontrollib kõike ja te kardate iga hetke päevast ja ööst. Te kardate inimest, kellega teil on suhe, kellesse olite armunud, kellega teil on lapsed. Ta on kõige olulisem inimene teie elus, kuid samas peidab ta ka ohtu. Tuleb aru saada, et sellist elu ei saa aktsepteerida, selle elu võib jätta ja luua uue.

Kas järgnevatel kuudel tuleb ELi õigusakte, mis võiksid ohvreid aidata?

Jah, meil on ettepanek, mis käsitleb Euroopa lähenemiskeeldu. Näiteks mina olen pärit Rootsist. Kui mina kogesin vägivalda, läksin politseisse ja nad keelasid kurjategijal tulla minu kodu ja töökoha lähedale. Mul oli isegi paanikanupp, mida oleksin saanud kasutada, kui ta oleks tunginud minu korterisse. Tänu Euroopa lähenemiskeelule ja kodumaal tehtud otsusele, saab kaitset ka teistesse Euroopasse riikidesse reisimisel.

10-15 aasta pärast on teie külmkapil peal eriprogramm, mis teavitab aegumistähtaja ületanud toiduainetest? Tõenäoliselt. Kui praegu ühendab internet võrgus 1,5 miljardit inimest, siis tulevikus on interneti kaudu ühenduses nii inimesed kui asjad. EP raportöör Maria Badia i Cutchet seletab, mis asi on asjade internet ning miks peab erilist tähelepanu pöörama privaatsusküsimustele.

 

 

Asjade Internet on uus aplikatsioon interneti tehnoloogias. Arvestame, et järgmise 10-15 aasta jooksul saab see teie igapäevaelu osaks. Asjade internet kasutab teabe vastuvõtmiseks ja edastamiseks raadiosagedustuvastuse tehnoloogiat (RFID-tehnoloogia). Vaid mõne millimeetri suurune kiip on võimeline traadita talletama, vastu võtma ja edastama andmeid selle toote olemuse ja koostise kohta, mille külge ta on paigaldatud.

 

Põllumajandus saab RFID-tehnoloogia abil tagada toodete kõrge kvaliteedi, pidades silmas turustatava toote ohutust ning keemilisi, füüsikalisi ja organoleptilisi omadusi - gluteeni sisaldust, keemilisi koostisaineid jms. Kiibid tagavad ühtlasi toote parema ja kiirema jälgitavuse. Seesugused aplikatsioonid on juba kasutusel, näiteks annab kiip infot autojuhile rõhu kohta rehvides.

 

RFID-tehnoloogia lubab vaadata inimeste ja asjade omavahelist vastastikust mõju. Kõige sagedamini tuuakse näidet külmkappide kohta: kui need on vastavalt programmeeritud, suudavad need tuvastada tooted, mille aegumistähtaeg on möödas või mis on aegumistähtaja piiril, ning on võimelised tarbijat sellest teavitama.

 

 

Tegu on imelise aplikatsiooniga ja see annab lugematu arvu uusi võimalusi ettevõtluses, kliimamuutuste vastases võitluses, transpordisüsteemide parandamisel. Tekkida võib aga probleem põhiõigustega. Neid kiipe kasutavad ettevõtted ja inimesed saavad ligipääsu inimeste eraelule. Peame sellele küsimusele suurt tähelepanu osutama.

 

 

Mis puudutab transporti ja saastatuse vähendamisse, siis tehnoloogia aitab energiakasutust tõhusamaks muuta. Näiteks aitaks see tehnoloogia vältida liiklusummikuid, muutes linna valgusfooride tegevust, kui ühte kohta koguneb liiga palju autosid.

 

Mis puutub kasuteguritesse tervise puhul, siis mul on sõber, kel oli südameatakk. Hiljem pandi tema kehasse kiip, mis on ühenduses ühe Hispaania haiglaga. Nüüd saavad arstid jälgida iga muutust tema kehas, ennetades haigusi ja kontrollides sümptomeid.

 

Samas ei ole me uurinud raadiolainete mõju tervisele. Minu idee on ennetada nii palju asju kui võimalik ning põhjalikult uurida privaatsusküsimust.

Kuigi Eestis on rasedus- ja sünnituspuhkus juba praegu 20 nädalat, soovitab parlamendiliikme Edite Estrela raport pikendada ka terves ELis minimaalset rasedus- ja sünnituspuhkust 14 nädalalt 20 nädalani, makstes sealjuures emale täies mahus palka, ning kehtestada vähemalt kahenädalase tasustatud isapuhkuse. Euroopa Parlamendi naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon andis oma heakskiidu raportile 23. veebruaril.

 

Sama komisjoni aseesimees ning EP sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni liige Estrela räägib intervjuus parlamendi veebilehele oma raportist lähemalt. Raport on EP täiskogul hääletusel märtsi lõpus.

 

Täpsustuseks, et eristada tuleb rasedus- ja sünnituspuhkust ning sellele järgnevat  lapsehoolduspuhkust. Eesti emad saavad 140 päeva rasedus- ja sünnituspuhkust  ja 435 päeva vanemahüvitist.

 

 

Ühelt poolt jätkata ja edendada rasedate, sünnitusjärgsete ja rinnaga toitvate naiste tunnustamist ja kaitsmist nende töökohal. Teiselt poolt kaasata seadusandlusesse sugude võrdsuse teemad nagu perekondlik leppimine ning töö- ja eraelu vahekord.

 

Samuti sisaldab minu raport mõnda uuenduslikku ettepanekut eesmärgiga edendada õiglust ja võrdsust, nimelt anda vanemapuhkusega võrdseid õigused koduabilistele, kes on hetkel Euroopa seadusandlusest välja jäetud ja vanematele, kes adopteerivad noorema kui 12kuuse lapse.

 

 

On kahte tüüpi vastuseisu. Esmalt maailmavaateline vastuseis -  EP esindab erinevat päritolu, erinevatest kultuuridest ja erinevatest riikidest inimesi, kellel on erinevad maailmavaated ja elukogemused – see kerkib esile, kui me arutame teemasid nagu näiteks naiste koju jäämine.  

 

Ja siis on ka rahaline vastuseis, nende poolt, kes arutlevad kulude üle. Aga see direktiiv on 18 aastat vana, õigusloome ei pea rakenduma homnepäev, liikmesriigid saavad kolm aastat selle sobitamiseks riiklikesse seadusandlustesse.

 

Samuti peame me olema järjekindlad: ühelt poolt hoiatavad Euroopa Komisjon ja ELi Nõukogu meid demograafilise defitsiidi eest, kuid hetkel, mil jõutakse sündivuse suurendamise rakendamiseks vajalike meetmeteni, hakkame me sente lugema.

 

 

Mis saab olema madala sündivuse tagajärjeks? Tänased lapsed on tulevased maksumaksjad, kes vastutavad sotsiaalkindlustuse jätkusuutlikkuse eest. Meil on vaja aktiivset rahvastikku ja me peame võitlema stereotüüpiga, et emadus on haigus, seda ei saa vaadata kui ühiskonna koormat, kuna emadus on ühiskonnale pakutav teenus. Naistel ei tohi lasuda kohustus valida, kas olla ema või omada näiteks juhtimisalaseid kohustusi.

 

Kesklass ei saa endale lubada liiga pikalt ilma mingisuguse sissetulekuta kojujäämist ja pikk eemalolek teeb tööturule naasmise raskemaks. Ettepanek on tasakaalukas ja mõistlik, vastab inimeste, perede ja naiste ootustele. Peale selle, poole kohaga töötamine võib paista hea lahendusena, aga kui naised jõuavad pensionile jäämise ikka, leiavad nad, et neid karistatakse just selle pärast, et nad jäid koju hoolitsemaks laste eest või töötasid poole kohaga.

 

 

Me peame edendama ja vastu võtma aina rohkem poliitilisi otsuseid ning meetmeid, mille eesmärgiks on ametialaste ja avalike kohustuste jagamine. Ma kaitsen vanemapuhkust, kuna Euroopa õigusloome seda ei käsitle, kuigi see eksisteerib juba paljudes liikmesriikides eesmärgiga võidelda arusaamise vastu, mille järgi ainult naistel lasub vastutus laste ja nende hariduse eest. Põhjamaades peetakse meest, kes ei võta vanemapuhkust ja ei ole kunagi kodus, halvaks isaks. Lõunas loetakse meest, kes võtab vanemapuhkust, halvaks töötajaks.

 

See [raport] lubab suuremat harmooniat, võttes arvesse laste huvisid. Naistel on võimalik saada varem lapsi ja saada soovitud arv lapsi. Uuringute järgi ei ole eurooplastel nii palju lapsi nagu nad tahavad. Ma seisan kõiksugu kohustuste jagamise eest.  

2008. aastal said ELi riigid, kel kõigil on väga erinevad asüülipoliitikad, kokki ligi 250 000 varjupaigataotlust. Sel istungil kiidavad parlamendiliikmed heaks ettepaneku asutada Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet, et ühtlustada liikmesriikide varjupaigapoliitikad. Raportöör Jean Lambert (briti roheline) selgitab ameti loomisega seotud küsimusi.

Euroopal on Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet vaja, sest meil on suured erinevused erinevate liikmesriikide asüüliseaduste vahel. On liikmesriike, kes peaaegu kunagi ei anna kellelegi varjupaigaluba, on väga avatuid ja kompetentseid süsteeme.

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet aitab idee järgi tõsta standardeid, et inimesed, kes vajavad kaitsed, ka seda saavad. See on põhjus, miks tegu on kiireloomulise küsimusega ja liikmesriigid, kes on surve all, tahad näha, et neid toetatakse ja et nende probleeme võetakse tõsiselt.

Tugiametist endast ei piisa täielikult, kuid see aitab kaasa. Üheks tema rolliks saab anda standardiseeritud teavet pagulaste päritoluriikide kohta.

Inimesed näiteks Iraagist, Tšetšeeniast ja teiste probleemsetest piirkondadest peavad tundma, et neid koheldakse õiglaselt ning et neid ei kohelda vaid nende riigi poliitika järgi.

Peame olema väga hoolikad, et Malta enda teemad ei hakkaks domineerima. Teame, et Malta on suure surve all ja sinna satub palju inimesi, kellest osad on asüülitaotlejad ja osad ei ole. Kindlasti on Malta palju investeerinud oma asüülipoliitikasse ja nad tahavad väga seda ametit saada.

Osaliselt näitab Malta asukoht sümboolselt seda, et Euroopa Liit on nendega solidaarne. Samas on see ikka terve ELi asüülikontor.

Tahtsime, et ameti roll oleks pigem toetav kui jälgiv. Liikmesriigid aga soovisid teatud põhjustel, et sellest saab tugiamet.

ELi ühise põllumajanduspoliitika (CAP) bürokraatlikkus "võtab põllumeestelt aja tegeleda igapäevaselt oma karja ja põllumaaga", ütles raportöör Richard Ashworth CAPi eesolevat reformi kommenteerides. Reeglite lihtsustamine on reformi üks põhielemente, ütles ta intervjuus.

CAP moodustab täna endiselt 40% ELi eelarvest. Samas, kui mainida CAPi inimesele tänavalt, siis esimesed assotsiatsioonid tekivad tal veinijärvede ja toidumägedega, mis toetavad ebatõhusust. Selline arutelu toimus 15 aastat tagasi, aga tänasel päeval tähendab CAP 500 miljoni eurooplase varustamist toiduga, mis on mõistliku hinnaga.

CAPi reform pole võimalik enne eelarvereformi. Majanduskriis, töötus ja paljud teemad polnud veel vaateväljas, kui me viimati CAPi reformisime. Siis olid teemadeks energiajulgeolek, kliimamuutus, rändekontroll. Kodanikud ootavad ka nende teemadega tegelemist, kuid sama eelarvega, mis varem. Põllumajandus peab tugevalt võitlema, et säilitada oma 40 protsendiline osakaal eelarvest.

Põllumehed peavad täitma keskkonna, tervise ja heaolu standardeid. Tänane CAP on liiga bürokraatlik - on palju reegleid, mis ei ole riskidega proportsioonis.

Paljud põllumehed peavad juba täna täitma väga kõikehõlmavaid kvaliteedistandardeid. On väga ärritav, kui nädal hiljem tuleb mees ministeeriumist, joonlaud näpus, taaskord inspekteerima. Kogu paberimajandus tuleb taas esitada, sest skeemid ei ühildu. See võtab põllumeestelt aja tegeleda igapäevaselt oma karja ja põllumaaga.

Teine põllumeeste seas viha tekitav element on see, et ankeedis tehtud pisimagi vea eest ootab karistus - karistused on standardiseeritud ja väikenegi viga toob ebaproportsionaalselt suure karistuse. Tihtilugu tekivad need vead tahtmatult ning kohaliku toiduameti valeteabe tõttu. See on ebaaus. Esimese eksimuse korral ei tohiks kohe karistus järgneda.

Tegu oli üleminekuaja reeglitega, mis järkjärgult ühilduvad EL15 omadega. Seal on oma loogika, kuid mul on teatud kahetsustunne EL12 põllumeeste osas, kes vaatavad üle aia oma briti, saksa ja prantsuse kolleegide poole, kes naudivad täistoetusi.

Teisest küljest annab üleminekuaeg teisi eeliseid - näiteks oluliselt madalamaid kulusid. Tahan, et põllumajandus oleks lihtsam, ausam ja läbipaistvam. Vastasel juhul näen ma ette, et uued liikmesriigid võivad blokeerida igasuguse CAPi või eelarve reformi. Ma saan neist aru.

Esiteks teeksin selgeks, et suures osas ei soovi Euroopa põllumehed olla toetustest sõltuvad, vaid täielikult iseseisvad. Peame aga olema realistlikud - me ei ole Uus-Meremaal. Siinse põllumehe keskmine sissetulek on märgatavalt kõrgem kui Uus-Meremaal, samas kui farmerite keskmine sissetulek on vaid pool keskmisest palgast üldiselt. Ilma toetuseta oleksime me kriisis.