Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2007/2629(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

RC-B6-0357/2007

Arutelud :

PV 25/09/2007 - 10
CRE 25/09/2007 - 10

Hääletused :

PV 27/09/2007 - 9.3
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2007)0418

Istungi stenogramm
Teisipäev, 25. september 2007 - Strasbourg EÜT väljaanne

10. Surmanuhtluse moratooriumi käsitleva nõukogu otsuse rakendamine (arutelu)
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu avaldus surmanuhtluse moratooriumit käsitleva nõukogu otsuse rakendamise kohta.

 
  
MPphoto
 
 

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Proua juhataja, mul on väga hea meel olla täna siin kõnelemas teemal, mis on keskne meie ühiste Euroopa väärtuste puhul. Vastuseis surmanuhtlusele on ELi inimõiguste poliitika lahutamatu osa ning oli esimeste ELi inimõiguste suuniste subjektiks. Need suunised, nagu te väga hästi teate, daamid ja härrad, on 1998. aastast alates sätestanud ELi lähenemisviisi põhiaspekte sellele küsimusele, kinnitades meie laialdaselt tuntud vastuseisu surmanuhtlusele.

Võiksime meelde tuletada liidu eesmärke seoses surmanuhtlusega, nii nagu suunistes kirjas on. Esimene eesmärk on püüelda surmanuhtluse üleüldise kaotamise suunas, see on poliitiline vaade, mille on heaks kiitnud kõik ELi liikmesriigid ja millest nad rangelt kinni peavad.

Teine eesmärk on kutsuda üles riike, kus surmanuhtlus siiani kehtib, selle kasutamist järk-järgult piirama ning nõudma, et seda teostataks kooskõlas minimaalsete rahvusvaheliste standarditega. Mul on väga hea meel täna selles istungisaalis teile kõnelda viimastest arengutest meie võitluses surmanuhtluse vastu. Nagu te teate, käivitasime hiljuti nende ELi eesmärkide edendamiseks olulise algatuse. Viitan muidugi nõukogu käesoleva aasta 18. juuni otsusele, millega Euroopa Liit võttis kohustuse osana piirkondadeülesest liidust esitada surmanuhtluse vastane resolutsioon ÜRO Peaassamblee 62. istungjärgul.

Parlament kutsus Euroopa Liitu üles selliseks algatuseks kahe resolutsiooniga, mis võeti vastu käesoleva aasta veebruaris ja aprillis. Kuna ÜRO Peaassamblee kolmanda istungjärgu avamine kiiresti läheneb, saan ma aru, et tahate teada, kuidas nõukogu on selleks sündmuseks valmistunud. Mõne hetke pärast räägin teile pisut lähemalt ettevalmistustest, mis meil parajasti käsil on.

Lubage mul enne seda teha lühike tagasivaade peaaegu 10 aasta pikkusele ajavahemikule pärast surmanuhtluse vastaste suuniste vastuvõtmist. Tahaksin rõhutada, et oleme 1998. aastast alates väga palju saavutanud. Oleme oma surmanuhtlusevastases võitluses välja arendanud suure valiku vahendeid alates poliitilistest meetmetest demaršide, deklaratsioonide ja mitmepoolse diplomaatia näol kuni rahalise toetamiseni Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse kaudu; see vahend loodi põhiliselt tänu Euroopa Parlamendi jõupingutustele.

Näiteks ajavahemikul 1. juuli 2006 kuni 30. juuni 2007 korraldas Euroopa Liit üldised surmanuhtluse vastased demaršid 28 riigis Bahreinist Sambiani; me korraldasime demarše ka üksikjuhtumite puhul eri riikides Jeemenist Iraanini; lisaks sellele esitati sel teemal sagedasi ELi deklaratsioone. Toon teile ühe näite, mis leidis üpris laialdast kajastamist meedias: käesoleva aasta augustis andis Euroopa Liit välja deklaratsiooni 400. hukkamise kohta Texases. Tahaksin veel välja tuua, et surmanuhtlus on päevakorras ka inimõiguste alastel dialoogidel ja konsultatsioonidel, mida me peame kolmandates riikides, ning me ei kohku tagasi seda teemat üles võtmast mitte ühegagi neist. Meie usk tõhusasse mitmepoolsusesse võtab ka väsimatu surmanuhtluse vastase tegevuse kuju Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ja teistes rahvusvahelistes asutustes.

Ajavahemikul 1997–2005 on Euroopa Liit igal aastal esitanud surmanuhtluse vastase resolutsiooni ÜRO inimõiguste komisjonile ning – taaskäivitades 2006. aasta detsembris meie meetme – esitas Euroopa Liit ÜRO Peaassambleel surmanuhtlust käsitleva teatise, millel esialgu oli 85 allkirja ja millele hiljem kirjutas alla veel 10 riiki. Euroopa Liidu eesistujariik kordas seda 2006. aasta detsembri deklaratsiooni inimõiguste nõukogu neljanda istungjärgu avamisel 2007. aasta märtsis.

Vaatamata kestvale murele surmanuhtluse kasutamise pärast on meil väga hea meel näha ülemaailmset suundumust surmanuhtluse kaotamisele või selle suhtes moratooriumi kehtestamisele. Rohkem kui pooltes maailma riikides on surmanuhtlus juba kaotatud kas seadusega või praktikas: Amnesty Internationali andmete kohaselt 133 riigis. Tahaksin uskuda, et Euroopa Liidul, sealhulgas muidugi ka Euroopa Parlamendil, on oma osa, kuigi ehk kõigest tagasihoidlik, selles suundumuses surmanuhtluse kaotamisele meie aastatepikkuste süstemaatiliste ja pidevate meetmete kaudu. See lühike nimekiri Euroopa Liidu surmanuhtluse vastastest meetmetest on tõestuseks meie pühendumisest sellele küsimusele ning lubab mul rõhutada, et Euroopa Parlament on olnud ustav liitlane meie töös, mis toob mu tagasi meie praeguse päevakorrapunkti juurde, milleks on resolutsioon ÜRO Peaassambleele, millega kutsutakse üles surmanuhtluse moratooriumile ja kaotamisele.

See algatus kinnitab, et Euroopa Liit on kogu maailma surmanuhtluse kaotamisega seotud jõupingutuste esirinnas ning et ta jätkab vastuseismist surmanuhtlusele kõigil juhtudel ja igas olukorras, kuna peab seda julmaks ja ebainimlikuks karistuseks. Selle algatusega on palju võita, aga ka väga palju kaotada, kui meil edu pole. Me ei tohi unustada, et see on meie kolmas katse, ma kordan, meie kolmas katse saada ÜRO Peaassambleelt resolutsioon surmanuhtluse kohta pärast meie kaht ebaõnnestumist 1994. ja 1999. aastal.

Kaalul on mitte rohkem ega vähem kui meie usaldusväärsus juhina ülemaailmsetes jõupingutustes surmanuhtluse keelamiseks. Sellepärast pidas nõukogu vajalikuks olla hästi ettevalmistatud ja saada piisavalt aega piirkondadeülese liidu ettevalmistamiseks. See poleks võimalik olnud peaassamblee 61. istungjärgu ajal, nagu mõned teist oleksid eelistanud. Mitte ainult nõukogu eksperdid polnud sellel arvamusel. Mõned valitsusvälised organisatsioonid, kes selles valdkonnas võitlust juhtisid, näiteks surmanuhtluse vastane koalitsioon, palusid meil resolutsiooni esitamisega mitte kiirustada, vaid oodata piisavalt kaua, et tagada selle edu. Täpselt nõnda me tegimegi. Nõukogu 18. juuni otsus esitada resolutsioon ÜRO Peaassamblee 62. istungjärgul märkis uue etapi algust mitmepoolses valdkonnas.

Nõukogu, eesistujariik ja liikmesriigid on kõik mänginud oma osa nõukogu otsuse elluviimisel. Ühise välis- ja julgeolekupoliitika inimõiguste töörühm otsustas juba enne suvepuhkust, milline lähenemisviis tuleb võtta – see tähendab, et ELi liikmesriigid kiidavad teksti eelnõu heaks ning teises etapis leitakse teisi kaasesitajaid maailma eri piirkondadest; seda tehtigi ja nii toimus augusti lõpus New Yorgis kõigi kaasesitajate esimene koosolek. Kahe nädala jooksul saavutati kokkulepe sõnastuse osas. Praegu me käivitame lobitöö kampaaniat, et leida meie resolutsiooni eelnõule kaasesitajaid. Sel ajal, kui ma kõnelen, otsivad meie saatkonnad kogu maailmas meie algatuse võimalikke toetajaid. Me teeme kõik võimaliku maksimaalse toetuse võitmiseks, et muuta see resolutsioon edukaks.

Selles vaimus, daamid ja härrad, palun ma teie usaldust ja toetust, mis võimaldaks meil selle protsessi ellu viia. Te kindlasti teate, kui keerulised võivad poliitilised läbirääkimised olla. Seepärast saate te aru, et eesistujariik peab teatava määrani paindlik olema ja vajab manööverdamisruumi, et asjaga hakkama saada ning leida asjakohane ajakava selliseks kombineerimiseks, sest see on piirkondadeülene algatus ning kaasesitajad peavad selle resolutsiooni teksti ja strateegia samuti läbi vaatama; peale selle peame kiiresti ühendust võtma ka suure hulga võimalike kaasesitajatega, et algatus oleks kaalukam.

Me oleme alustamas kampaaniat, mis on ka suur väljakutse, kuid ma olen veendunud, et kui võtame kooskõlastatud meetmeid, siis muudame selle algatuse edukaks.

 
  
MPphoto
 
 

  Laima Liucija Andrikienė, fraktsiooni PPE-DE nimel. (LT) Proua juhataja, volinik, riigisekretär, daamid ja härrad, täna siin Euroopa Parlamendis pöördume me tagasi surmanuhtluse moratooriumi küsimuse juurde. Oleme viimasel aastal seda küsimust juba kaks korda käsitlenud ning kaks resolutsiooni ülemaailmse surmanuhtluse moratooriumi rakendamise kohta vastu võtnud (1. veebruaril ja 26. aprillil).

Võime vaid kahetseda, et kui Euroopa Parlament pöördus mõlema resolutsiooni puhul nõukogu poole, julgustades nõukogu seda esitama ÜRO Peaassambleele, siis ei ole nõukogu seda siiamaani teinud. Nõukogu võiks seda teha enne peaassamblee 62. istungjärgu algust ning siis oleks võimalik resolutsioonid enne käesoleva aasta lõppu vastu võtta.

Surmanuhtlus on julm ja ebainimlik karistusviis, mis rikub üht sünnipärast inimõigust – õigust elada – ning me ei saa tõesti sallida olukorda, kus igal aastal on surma mõistetud tuhanded inimesed Iraanis, Hiinas ja teistes riikides. Sellepärast jääb üheks meie kõige olulisemaks poliitiliseks eesmärgiks ülemaailmne moratoorium surmanuhtlusele kuni selle täieliku kaotamiseni ning sellepärast me nõuame selles küsimuses mitte ainult meie parlamendifraktsioonide konsensust, vaid ka kõigi ELi liikmesriikide konsensust.

Ma olen kindel, et selle resolutsiooni vastuvõtmisega võiks Euroopa Parlament näidata erakordset solidaarsust ja konsensust, vaatamata arvamuste erinevusele näiteks selle suhtes, et kuulutada 10. oktoober surmanuhtluse vastaseks Euroopa päevaks.

Euroopa Parlamendil on kuldne võimalus näidata nõukogule ühtekuuluvust ja solidaarsust, eelkõige võttes vastu otsuse poliitilises küsimuses, millel on selge lisandväärtus. Poliitika ilma väärtuseta on kõigest odav politikaanlus ja populism, ent inimelu on väärtuslik meile kõigile, sõltumata geograafilistest või kultuurilistest erisustest.

Ma julgustan tõemeeli oma kaasliikmeid kõigist fraktsioonidest seda tähtsat resolutsiooni toetama.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 
 

  Martin Schulz, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Proua juhataja, riigisekretär Lobo Antunes on siin veenvalt demonstreerinud nõukogu jõupingutusi. Mul pole sellele, mida minister ütles, midagi lisada. Meie fraktsioon toetab täielikult teie jõupingutusi teha selgeks, et Euroopa Liit tahab anda tugeva toetuse mitte ainult moratooriumile, vaid ka kavatsusele surmanuhtlus kogu maailmas keelata.

Nagu eelmine kõneleja ütles, on Euroopa Parlament sel aastal juba kaks korda teatanud: see parlament juhib lahingut surmanuhtluse keelamiseks. Meie kui Euroopa sotsiaaldemokraatide jaoks tähendab surmanuhtlus madalaimat punkti inimeetikas. Ma olen pärit maalt, kus põhiseaduse esimene artikkel on inimväärikus. Igaühe ning valitsuse iga määruse kohus on seda säilitada ja kaitsta. See on mu kodumaa põhiseaduse sõnum. Selle sõnumi alusel oleme me Euroopa Liidus koostanud põhiõiguste harta, mille esmane sõnum on selline: inimväärikus on Euroopa Liidu kõige esimene põhimõte.

Lühidalt öeldes, surmanuhtlus käib inimväärikuse vastu. See on inimolendi alandamine tema eksistentsi madalaima punktini. Iga viimase kui ühe kõlbelise demokraadi kohus on selline asi keelata. Me võitleme selle eest, et Euroopa Liit moratooriumi toetaks. Miks siis ei ole nõukogus konsensust?

Nõukogus on üks liikmesriik, kes boikoteerib Euroopa Liidu ühist resolutsiooni. Ma ei kõhkle teda siin avalikult nimetamast. See on Poola valitsus, kes ei taha, et me selle fundamentaalse otsuse teeksime. Ta seob surmanuhtluse küsimuse teiste küsimustega ja ütleb: kui ka teised seovad oma arvamuse selles küsimuses abortide ja eutanaasia küsimusega, siis oleme meiegi valmis surmanuhtluse vastu välja astuma. See on otsitud vastuväide! Mispärast? Seletan teile hea meelega. Peaksin teile ette lugema ühe tsitaadi, mis on pärit raadiointervjuust selle aasta 28. juulil. Tsiteerin: „Mina isiklikult olin, olen ja jään ka edaspidi surmanuhtluse poolt. Tagasipöördumine selle karistuse juurde ei ole praegusel hetkel võimalik, kuid ma arvestan asjaoluga, et tulevikus võib ELis hakata valitsema soodsam keskkond.” Lech Kaczyñski, Poola Vabariigi president.

See ongi põhjus, miks siiani pole olnud Euroopa Ülemkogu resolutsiooni selle moratooriumi kohta. Poola president pooldab surmanuhtlust ja loodab, et Euroopa Liidus võib edaspidi tekkida soodsam keskkond selle taaskehtestamiseks. Sellepärast ma ütlen: see parlament on siin selleks, et tagada, et Euroopa jääb surmanuhtluse vastu. See on olulise tähtsusega punkt.

(Aplaus)

Senikaua, kui meil, Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatidel, on mingit mõjuvõimu, me teeme seda. Tahaksin siiski esitada ühe küsimuse: härra Lobo Antunes, mitte teile isiklikult, vaid ülejäänud 26 riigi riigipeadele ja valitsusjuhtidele. Kui kaua kavatsevad ülejäänud 26 riigipead ja valitsusjuhti seda taluda ja vaikida tõsiasja puhul, et surmanuhtluse pooldaja, kes üsna avalikult seda ise tunnistab, saab Euroopa Ülemkogu selles küsimuses takistada? Ka sellele tahame me vastust.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 
 

  Marco Pannella, fraktsiooni ALDE nimel. (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, teatised, mille eesistujariik on sellele parlamendile aasta jooksul saatnud, võiksid tunduda solvangutena mitte üksnes tõe, vaid ka parlamendi enda vastu – kui me oleksime niisugune parlament nagu näiteks Briti parlament või Ameerika Ühendriikide parlament.

Ei, nõukogu eesistuja, ma arvan, et teid on valesti informeerinud hetkel teie taga seisev aparaat ja struktuur, mis alates 1994. aastast on omandanud väärtusetu ja arusaamatu hoiaku selle kohta, mille eest on üksteist iga kuue kuu tagant välja vahetavad eesistujariigid vastutavad või suudavad ennast vastutavaks teha!

1994. aastal olime me võidu äärel. Me kaotasime 8 häälega, sest 20 Euroopa riiki, kes nüüd on Euroopa Liidu liikmed, mängisid üksteisega kokku ja hoidusid hääletamast. Terves maailmas oleks välja kuulutatud üldine moratoorium, kui poleks olnud seda häbi, mida me ei tohiks niisama jätta: 20 hääletamisest hoidumist Euroopas koos nõukoguga, kes täielikult ja silmakirjalikult osa võttis.

Teil, nõukogu eesistuja, oli samuti häbematust öelda 1999. aastal – kui me kõigi Euroopa suursaadikute arvates oleksime pidanud võitma, sest oli väga suur absoluutne häälteenamus – hääletamise hommikul, et Brüsselist on saabunud telegramm, millega meil kästi taanduda. See oli seletamatu! 2003. aastal deklareeris Itaalia välisminister, kes tollal oli nõukogu eesistuja, et erimeelsuste tõttu Euroopa Liidus ei hakka Itaalia esitama resolutsiooni, mille osas meil taas oli häälteenamus. Praegu on asjade seis veelgi šokeerivam.

Kas saate sellest aru, härra Antunes? Millises riigis saaksime me mingi selletaolise loo rääkida? Te ütlesite, et 173 või 192 ÜRO liikmesriiki on surmanuhtluse tegelikult ja seaduslikult juba keelanud. Kõik see on teiepoolne määratu ponnistus! Te oleksite pidanud resolutsiooni esitama eelmisel, 61. assamblee istungjärgul, te oleksite pidanud selle esitama käesoleva assamblee alguseks, see tähendab eile, ning juba me saimegi täna New Yorgist uudiseid jätkuvate edasilükkamiste kohta.

Te ütlesite ka ühe väikese või tõsise ebatõe: on õige, et 95 riiki on deklaratsioonile alla kirjutanud ja et 28. detsembril oli meil, Itaalia valitsusel, 85 allkirja, ning selle, mida te saavutasite, saavutasime me ühiselt, nimelt ainult 11 allkirja lisaks. Nii et kui te tahate kaotada, siis laske käia, aga see on häbiasi, mida me teeme…

(Juhataja katkestab kõneleja)

 
  
MPphoto
 
 

  Konrad Szymański, fraktsiooni UEN nimel. (PL) Proua juhataja, õigusemõistmisel inimsõbralikkuse poole püüdlemine on üks Euroopa Liidu olulistest ülesannetest. Me peame vastu astuma avalikele näitlikele hukkamistele, mille käigus hukatud isiku jäänused muutuvad rahvamasside ebaterve põnevuse objektiks. Me peame tegema kõik, mida saame, et vastustada ametiasutuste läbiviidud poliitilisi hukkamisi Hiinas või Iraanis.

Millega me siiski leppida ei saa, on vähene arusaamine kogu sellest probleemist. Eriti ei saa me nõustuda selle teema arutamise lõpetamisega. Me ei saa nõustuda teatava tsensuuriga, mille kohta härra Schulz tegi ettepaneku oma sõnavõtus. Ei sõltu temast, kui kauaks Lech Kaczyñski Poola presidendiks jääb, ükskõik kui väga ta ka ei sooviks, et sõltuks. See sõltub poolakatest, kellel on nende omad kahtlused. Ja need ei ole ainult poolakad, kellel on kahtlusi seoses ülemaailmse moratooriumiga või komisjoni kavandatava propaganda ja sotsiaalsete kampaaniatega.

Mul on üks küsimus – kas tegelikult on üldse võimalik mugavalt valitsusistmelt Pariisis või Lissabonis välja saata taotlust surmanuhtluse peatamiseks piirkondades, mis on pilgeni täis julmust ja vägivalda? Kas pole silmakirjalik eeldada, et surmanuhtlus keelatakse täna Iraagis või Afganistanis, tegemata samal ajal midagi julgeoleku ja õigluse taastamiseks nendes riikides?

Ma ei jaga veendumust, et surmanuhtluse kaotamine maailma teistes osades toob kaasa lahenduse vägivallale ja julmusele. Igatahes on Poola kaotanud surmanuhtluse 1988. aastal, nüüd juba peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Me tegime seda meie oma avaliku arvamuse soovil. Me tegime seda Euroopa ühtsuse nimel. Me tahame täna seda otsust jätkuvalt toetada.

Võib-olla saab meie osa maailmast endale tegelikult lubada alternatiive surmanuhtluse asemel. Me soovime näidata solidaarsust, tehes selles küsimuses koostööd ka ÜRO foorumil, kuid me ei saa nõustuda Euroopa tsensuuriga surmanuhtlusele, nagu tegi ettepaneku härra Schulz.

Resolutsiooni ettepanek muudab ebavajalikuks viitamise surmanuhtluse vastase Euroopa päeva probleemile. Kas tohin teile meelde tuletada, et surmanuhtlus pole ainus küsimus, kus me põrkame kokku elu ja surma teemaga poliitikas ja õigusloomes. Kui tahame Euroopas ellu viia dialoogi kaasaegsetest väljakutsetest inimsõbralikkusele, siis ei saa me piirduda ainult surmanuhtlusega, mille kohta meil on ühine arvamus olemas. Me ei saa vältida arutelu abordi kohta selle taotluse tõttu, mida nii agaralt kaitseb Euroopas ja mujal maailmas see parlament ja härra Schulzi klubi. Me ei saa vältida arutelu eutanaasia, inimväärikuse tagatiste või biomeditsiinilise teaduse algava arengu kohta. Kui üks päevadest Euroopa kalendris peab olema päev, mis peegeldab inimsõbralikkuse aspekti seadusandjate ja ka meie töös, ei saa me kõige selle eest lihtsalt silmi sulgeda, või laskume muidu silmakirjalikkusesse.

 
  
MPphoto
 
 

  Monica Frassoni, fraktsiooni Verts/ALE nimel. (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, tahaksin jätkata härra Pannella poolt juba mahapandud rajal ning paluksin presidendil vastata, kui võimalik.

Tahaksin teada, miks eesistujariik on tagasi võtnud taotluse või ettepaneku surmanuhtluse vastase Euroopa päeva kehtestamiseks. Kuskile pole ju kirja pandud, et see on otsus, mis tuleb vastu võtta ühehäälselt. Kui saate mulle näidata eeskirja, kus see kirjas on, siis oleksin tänulik – kuigi poliitilisest koostööst rääkides olen ma täiesti veendunud, et kui oleksite tahtnud, oleksite te saanud läbi suruda hääletamise ning saanud tulemuseks ülekaaluka enamuse miinus üks. Ma usun, et see oleks olnud Euroopa jaoks tähtis päev. Kahjuks on võimalus käest lastud.

Teiseks olen ma väga segaduses, härra Antunes, teie tõlgenduse tõttu selle kurva looga moratooriumi eri esitamiste ja tagasivõtmiste kohta. Tahaksin teile esitada konkreetse küsimuse: kuna teie olete Portugali eesistumise ajal otsustanud tegutseda praktiliselt üksi, jättes teised riigid, ka minu kodumaa, ÜRO läbirääkimistest välja – aga mitte see pole teema praegusele foorumile – tahaksin ma teada, millal te resolutsiooni esitate. Ka see on ebaselge, ning kui te esitate selle liiga hilja, siis on see täiesti kasutu.

Kolmandaks, te ütlesite kaks asja, mis mind pisut muretsema panevad. Olin üleval oma ruumis, sest mul oli üks probleem, aga ma kuulasin seda originaalis, teie oivalises keeles. Te ütlesite, et on tarvis olla paindlik ja jätta manööverdamisruumi, ning see panigi mind väga muretsema. Mida te sellega öelda tahate? Te rääkisite ka nõndanimetatud esirinnast, mis taotleb kaotamist ega usu kuigi palju moratooriumisse. See on isegi veel rohkem muretsemapanev, sest just täpselt sellesama võltsi kahestumise pärast oleme me siiani kaotajaks jäänud. Sellepärast tahaksin, et annaksite meile mõned konkreetsed vastused, ja ma loodan, et need vastused tulevad varsti.

 
  
MPphoto
 
 

  Luisa Morgantini, fraktsiooni GUE/NGL nimel. (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma olin väga haaratud, kuulates proua Frassonit, kelle küsimusi ja kirge ma täielikult jagan, ning samuti toetan ma härra Pannella öeldut.

Täna olen ma tõesti kurb; härra Szymański sõnavõtu kuulamine viis mind tõepoolest endast välja. Mõeldes, et Euroopa – mille eest me kõik oleme lahingut löönud ja võidelnud, millesse oleme uskunud – kannatab selliseid takistusi – selliseid seisukohti – see on tõepoolest meie kõigi jaoks põhjus olla kurb. Täna olen ma siiski kurb ka sellepärast, et suur mees, Palestiina ajalooline kuju, suri Gaza sektoris vähki ja tal polnud võimalik arstiabi saada. Gaza on ümber piiratud, aga ta oleks arvatavasti surnud niikuinii, sest ta oli väga vana. Ta oli mees, kes uskus sügavalt rahusse, demokraatiasse ja põlisesse, vägivallatusse Palestiinasse. Ta nimi oli Haider Abdel Shafi ja ma tahaksin talle siinkohal tunnustust avaldada, sest maailmas kasutatakse nii palju surmanuhtlust, mille vastu me peame võitlema.

Ma toetan ka seda, mida teised parlamendiliikmed on öelnud. Istungjärk on alanud ja ma loodan, et 28. septembril, kui eesistujariik Portugal ja Itaalia valitsus kõigiga kohtuvad, otsustavad nad tõesti surmanuhtluse üldise moratooriumi kasuks resolutsiooni esitada.

On tõsi, et üle 14 aasta on seda resolutsiooni ohustanud vead ja edasilükkamised, kui mitte lausa takistamine. Seekord võib meil edu olla ja me peame seda tegema. Itaalia hakkab koos Euroopaga üles ehitama liitude võrgustikku, mis ühendab kõiki mandreid. Selle resolutsiooni poolt on rahvusvahelise kogukonna suur enamus ning surmanuhtlust pooldavaid riike on väga vähe. Kindlasti ei tohiks kasutada kahestumist moratooriumi ja surmanuhtluse kaotamise vahel.

Me oleme surmanuhtluse kaotamise poolt, kuid praegu on moratoorium see, mis saab meid ühendada ja võidu tuua. Me teame, et see on raske, me teame, et ei saa seda tagatuks pidada, ning suudame seda näha sisemiselt positsioonilt, mitte ainult Poola, vaid maailma kodanike omalt, ning Euroopa poliitiliste liidrite omalt, kes on surmanuhtluse poolt. Kui aga meie rahvusvaheliste suhete vaatepunkt on rajatud väärtuste moraalsele võrgustikule, milles on ülekaalus inimelu ja õiglus ning õigused, siis me peame võitma. Niisiis on järgmised paar nädalat otsustavad ning moratoorium on tõepoolest põhjapanev etapp rahvusvahelise üldsuse lahtiütlemisel barbaarsetest tavadest, mis peavad õigluseks kättemaksu. Meil peab see tõepoolest õnnestuma ja me peame tõepoolest isoleerima hääled, mis ütlevad „ei”.

 
  
MPphoto
 
 

  Jean-Claude Martinez, fraktsiooni ITS nimel. – (FR) Proua juhataja, nõukogu liikmed, 1977. aastal lennutati Carteri valitsuse ajal kosmosesse kaks uurimisraketti, Voyager 1 ja Voyager 2. Te võite arvata, et sel pole meie aruteluga midagi pistmist. Siiski, nendesse kahte raketti paigutas lahkunud füüsik Carl Sagan sõnumi president Waldheimilt, joonistuse mehest ja naisest, Maa peal tuntud põhilised matemaatikavõrrandid ning helilindistused tuule, traktori ja imiku tekitatud helidega ning katkendid Mozarti, Beethoveni ja Chuck Berry muusikast. Eelmisel aastal lahkusid need kaks raketti päikesesüsteemist või heliosfäärist, nagu seda nimetatakse, et rännata 42 000 valgusaastat kuni lähima täheni; teisisõnu 200 000 kilomeetrit korda 3 600 korda 24 korda 365 korda 42 000.

30 aasta jooksul pole need kaks uurimisraketti saatnud tagasi ühtki signaali, sest ei ole mitte ühtegi leidnud. Siiani leidub ainus teadaolev elu Maal. Sellest seisukohast on selge, et Texase või Hiina karistusseadustikud, mis lubavad millelegi nii haruldasele kui elu lõppu teha, on tõeline meeltesegadus. Kontrastina peegeldab Portugali ettepanek elu ja inimväärikuse konverentsi korraldamiseks selle maadeavastajate rahvuse perspektiivi, sest surmanuhtluse vastu seismine on vaid üks selle raske ülesande ja poliitilise teleoloogia aspekt.

Mis tahes poliitika eesmärk saab olla ainult rikkalik ja mitmekesine elu. Surmanuhtluse vastu olla on väga hea, aga nagu eutanaasiagi, on see ainult üks aspekt kesksest poliitilisest probleemist: mis on poliitika mõte? Luua majanduslikke, ühiskondlikke ja poliitilisi tingimusi, nii et see mõistatuslik asi, mida nimetatakse eluks, saaks õitseda või malthusiaanlik poliitika, milles pole tulevikku, vaid on kasinuse kokkulepped, toiduratsioonid, keelud, Herodese autasud ning Briti veresaunad ja tuleriidad? See ongi küsimuse tuum ja surmanuhtluse tegelik mõõde: see on see poliitiline valik tulevikuta olemise ja elu vahel.

 
  
MPphoto
 
 

  Irena Belohorská (NI). – (SK) Ma toetan selgesõnaliselt algatust kehtestada surmanuhtluse vastane Euroopa päev, isegi kui selleks pole 27 liikmesriigi ühehäälset otsust.

Ma toetan selle keelu kehtestamist, mille hiljuti, osalt Euroopa Liidu surve all, võtsid vastu teatavad Aafrika riigid. Näiteks keelasid surmanuhtluse Rwanda ja Gabon. Ka need riigid jõudsid mõistmisele, et surmanuhtlusel pole kohta demokraatlikus ühiskonnas. Ma usun, et on tarvis avaldada survet ka teistele riikidele, näiteks Ameerikale ja Hiinale, et see nähtus ajalukku vajuks. Teisest küljest on ka tarvis pöörata tähelepanu teatavatele Euroopa riikidele, kes on pidevalt jätnud ratifitseerimata protokollid, mis surmanuhtluse kasutamise keelavad.

Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolli nr 6, millega tingimusteta keelatakse surmanuhtlus rahu ajal, ratifitseerisid 27 liikmesriiki. Protokollile nr 13, mis keelab surmanuhtluse mis tahes asjaoludel, kirjutasid alla 27 liikmesriiki, kuid see on siiski alles ratifitseerimata viiel riigil, nimelt Prantsusmaal, Itaalial, Poolal, Hispaanial ja Lätil. Sellepärast, isegi vaatamata asjaolule, et peamine kriitika seoses surmanuhtluse vastase Euroopa päeva kehtestamisega langes täna osaks Poolale, olen ma täiesti nõus ning toetan härra Schulze, proua Frassoni ja proua Morgantini seisukohta, et näpuga tuleks näidata ka nendele riikidele.

Tahaksin rõhutada, et puuduvad igasugused tõendid, nagu oleks surmanuhtlusel hirmutav mõju raskete kuritegude toimepanekule. Selle pöördumatu loomus tähendab, et õigusemõistmise vigasid, mis on igas õigussüsteemis vältimatud, ei saa enam parandada.

 
  
MPphoto
 
 

  Maria da Assunção Esteves (PPE-DE). (PT) Tahaksin teile meelde tuletada, mida Victor Hugo ütles vere kohta, mis tuleb maha pesta pisaratega, mitte verega. Kui Euroopa pani paika oma väärtused ja tegi surmanuhtluse keelamise üheks siinolemise tingimuseks, sätestas ta oma põhimõtete koodi, mis märgistab teda valgustatuse kantsina ning piirkonnana, milles pole olemas seadust ilma üleva inimväärikuse moraalse aluseta.

Võitlus surmanuhtluse vastu on inimühiskonna võitlus barbaarsuse vastu. Võitlus ametliku, organiseeritud, kaalutletud, külmaverelise surma vastu. See on surm vastavalt eeskirjadele, mitte seadusele, sest surmanuhtlus jääb väljapoole mis tahes seaduse piire, mis oma nime väärib. Surm vastavalt julmadele ja seadusetutele eeskirjadele. Võitlus surmanuhtluse vastu on üldise õigluse küsimus, sest see puudutab inimkonna inimlikkuse olemust ja määrab kindlaks meie suhted maailmaga. Sellepärast ei saa Euroopa mööda vaadata tõsiasjast, et sellised riigid nagu Hiina, Iraan, Pakistan, Iraak, Sudaan ja Ameerika Ühendriigid traagilisel kombel seda surmanuhtluse barbaarset mehhanismi kasutavad.

Euroopal pole õigust kõigest sellest vaikida. Samuti ei saa ta vaikida omaenda sisemiste liikumiste kohta. Euroopa peab meelde tuletama Poolale, et võitlus surmanuhtluse vastu on kätketud õigluse esmastesse põhimõtetesse, ilma milleta ei saa olla eurooplane. Mis puutub surmanuhtluse vastasesse Euroopa päeva, siis oleks asjakohane küsida, ja ma küsingi eesistujariigilt Portugalilt, millistel asjaoludel on riigil õigus otsustada Euroopa Liidu lepingu artikli 6 konsensuslike väärtuste vastu? Küsiksin ka eesistujariigilt Portugalilt, kas ühehäälsust saaks kasutada konsensuslikes valdkondades seoses eeskirjadega, mille alusel liit on loodud. Kas ühehäälsus on pigem ette nähtud ainult küsimuste puhul, mis meid lõhestavad, mitte põhilise konsensuse puhul, millele Euroopa on rajatud.

Need on mu küsimused eesistujariigile ja mu mõtted surmanuhtluse vastase Euroopa päeva kohta.

 
  
MPphoto
 
 

  Pasqualina Napoletano (PSE). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, see on kolmas kord sel aastal, kui Euroopa Parlament moratooriumi teema juurde tagasi pöördub. Me usume, et seda eesmärki on võimalik saavutada aasta lõpuks, ning sellepärast me palumegi tungivalt eesistujariigil Portugalil esitada see tekst lähemate tundide jooksul ÜRO asjakohasele komisjonile. Me palume seda teha tihedas koostöös Itaaliaga, riigiga, kes kampaania algatas, ning ühiselt mitte ainult Euroopa Liidu riikidega, vaid ka kõigi nendega, kes on üles näidanud tahet olla kaasesitajad ja kaasautorid.

Tahaksin veel kord seletada, et moratooriumi eesmärk ei ole vastuolus üldisema eesmärgiga surmanuhtlus keelata, ning igal juhul on see moratoorium, mille me loodame praegu saavutada, osalt justkui esimene konkreetne samm keelamise suunas. Miski sellest ei tohi vett sogaseks ajada! Lõpuks ühinen oma kolleegidega uskumatuses, et üks nii mõjukas Euroopa riik nagu Poola võiks kõrvale jääda 10. oktoobri nimetamisest surmanuhtluse vastaseks Euroopa päevaks ning et selle tulemusena üritus peatatakse.

Proua juhataja, nõukogu eesistuja, me palume teil sellest eesmärgist mitte loobuda. Palun ärge hajutage seda vähest vahvust, mis meil on õnnestunud sisendada Euroopasse, mis majanduspoliitika, kaubanduspoliitika ja monetarismi küsimuste tõttu ikka veel liiga tugevalt vangub.

 
  
MPphoto
 
 

  Hélène Flautre (Verts/ALE). (FR) Proua juhataja, keelavate riikide ja moratooriumi kehtestanud riikide arv kasvab iga aastaga. Inimesed kõhklevad, isegi Ameerika Ühendriikides, kus surmanuhtlus ikka veel kehtib, ning islamiriikides moodustatakse koalitsioone.

Iga päev astutakse samme hukkamiste ärahoidmiseks. Mõnedes riikides on homoseksuaalsus ikka alles surmaga karistatav ning kahjuks meenutab praegune Euroopa õhkkond, et selles osas tuleb pidada väga tõsine lahing.

Seoses moratooriumi ja ÜRO Peaassambleega palub parlament teid, nõukogu eesistuja, kolmandat korda sel aastal ja ülimalt pidulikult moel: me peame tegema oma parima, et saada ÜRO Peaassambleelt nii kiiresti kui võimalik ja enne aasta lõppu resolutsioon surmanuhtluse moratooriumi ja keelamise strateegia kohta. Ma arvan, et kõik me ütleme siin sama asja: nüüd on teie kord tegutseda.

Kuidas me seoses surmanuhtluse vastase Euroopa päevaga seletame, miks me pole öelnud sõnagi Euroopa praeguse olukorra kohta? Kuidas on see mõeldav, et üks riik saab kasutada seda küsimust poliitilistel eesmärkidel, asudes vastuollu ülejäänud Euroopa riikidega, põhiõiguste harta artikliga 2 ning arvatavasti oma välispoliitika kõige pikaajalisemate ühiseesmärkidega? Euroopa Liidu institutsioonid ja teie kui nõukogu eesistuja ei tohi sellist olukorda sallida.

Maailma surmanuhtluse vastane päev on 10. oktoober. Euroopa Parlamendil on Brüsselis osaistungjärgu kohtumine. Parlamendi jaoks on eluliselt tähtis seda sündmust võimalikult pidulikult ja otsustavalt tähistada.

 
  
MPphoto
 
 

  Piia-Noora Kauppi (PPE-DE). – Proua juhataja, mul oli väga hea meel kuulda komisjoni algatusest määrata 10. oktoober surmanuhtluse vastaseks Euroopa päevaks ja ma toetan täielikult seda algatust ja nõuan tungivalt kõigilt kolleegidelt selle toetamist, mida paljud siinses arutelus on ka juba teinud. Minu jaoks on šokeeriv kuulda, et kõik ELi riigid seda algatust ei toeta. Poola seisukoht seab ohtu ELi usaldusväärsuse surmanuhtluse kaotamise eestvedajana ja ma loodan siiralt, et Poola valitsus oma seisukoha uuesti läbi vaatab.

Surmanuhtlus on julm ja ebainimlik karistus. See kahjustab inimväärikust ja ei ole absoluutselt mingeid tõendeid, mis viitavad, et surmanuhtluse kasutamine oleks kuritegude vastane hoiatav eeskuju. Õnneks on suundumus maailmas surmanuhtluse kaotamise suunas. Kogu Euroopa, välja arvatud Valgevene, on juba surmanuhtluse kaotanud ning üha rohkem riike kõigil mandritel ühineb surmanuhtluse kaotanud riikide järjest kasvava hulgaga.

Ma arvan ka, et me peaksime jätkama oma Ameerika kolleegidelt surmanuhtluse kaotamise tungivalt nõudmist. Täideviimiste peatamine on esimene samm kaotamise suunas. EL peab jätkama tungivalt nõudmist, et kõik riigid, kus surmanuhtlus ikka veel eksisteerib, selle kaotaksid. Loodetavasti mängib selles olulist osa ÜRO Peaassamblee resolutsioon surmanuhtluse vastu.

Me peaksime siiski jälgima, et olukord ei areneks nii, nagu juhtus 1999. aastal, kui minu kodumaa Soome püüdis saavutada surmanuhtluse resolutsiooni vastuvõtmist ÜRO Peaassamblees. Seda lahjendati nii palju, et see oleks põhjustanud rohkem kahju kui kasu. Nüüd, kui Itaalia on selle teema tagasi ÜRO päevakorda toonud, loodan ma, et EL tervikuna ettepanekut toetab ja me saame selle kohta ÜRO Peaassamblee resolutsiooni.

 
  
MPphoto
 
 

  Józef Pinior (PSE). – (PL) Proua juhataja, volinik, minister, ma olen kohustatud alustama seda pöördumist isiklike vastukajadega. Kui ma natuke aega tagasi kuulasin kõnet, mille siin parlamendis pidas Poola paremtiiba esindav Konrad Szymañski, tuli mulle meelde üks seik president Ahmadinejadi eilsest kõnest New Yorgi Columbia ülikoolis. Härra Szymañski, teie Seaduse ja Õigluse valitsus, Poola paremtiib, on paigutanud mu riigi, mu kodumaa, selliste riikide hulka nagu Iraan ja Valgevene. President Ahmadinejad viitas eile uhkusega Ameerika kui ikka veel surmanuhtlust teostava riigi eeskujule.

Poola avalik arvamus on raevus, et Varssavi valitsusel on õnnestunud Euroopa Liidul takistada surmanuhtluse vastase päeva kehtestamist. Lõpuks on see küsimus, mis on ühendanud Euroopa Liidu, see ühendab Euroopa avalikku arvamust, see ühendab Euroopa erakondi ning see loob Euroopa ideoloogilisest jaotumisest olenemata demokraatlik-liberaalse konsensuse. Ma usun, et saabuvad valimised Poolas toovad esile Poola ühiskonna, mis on otsustanud, et Euroopa Liit on võimeline seoses surmanuhtluse vastase algatusega ÜRO foorumil ühiselt tegutsema.

 
  
MPphoto
 
 

  Ana Maria Gomes (PSE). (PT) Mu kodumaa Portugal oli 1867. aastal surmanuhtluse kaotamise eelkäija ning seepärast olen ma väga uhke eesistujariigi Portugali algatuse üle kehtestada surmanuhtluse vastane Euroopa päev kooskõlas Portugali kõigi meetmetega rahvusvahelisel tasandil ning kaotada Euroopa ja ÜRO raamistikus surmanuhtlus ja protesteerida nende riikide valitsuste vastu, kes on selle ebainimliku tava peamised toimepanijad, eelkõige Hiina, Ameerika Ühendriigid ja Iraan.

Ma leian, et on täiesti šokeeriv, et Poola valitsus üritaks takistada seda algatust niisuguste oportunistlike ja vasturääkivate argumentidega. Poola rahvas peab teadlikuks saama, et Kaczynski valitsus teeb mitte ainult karuteene Euroopa Liidule ja selle põhiväärtustele, vaid tekitab ka kohutavat kahju Poola heale nimele ja prestiižile. Kaalul on kõige põhilisemad väärtused, mis eristavad inimühiskonda barbaarsusest. Portugal ei saa lõpetada oma eesistumist ega tohi lasta Poola valitsuse vastuseisul ennast heidutada. Ta peab ettepaneku päevakorras hoidma, selle üldasjade ja välissuhete nõukogus kiiresti hääletusele panema, Poola valitsuse tema enda valitud isolatsiooni jätma ning jätkama surmanuhtluse vastase Euroopa päeva tähistamisega 10. oktoobril.

 
  
MPphoto
 
 

  Genowefa Grabowska (PSE). – (PL) Proua juhataja, ma distantseerun oma kaasliikme Konrad Szymañski äärmustest ning ühinen täielikult härra Pinioriga. Poola kirjutas alla kuuendale protokollile, millega keelustatakse surmanuhtlus, ning võttis endale ametliku kohustuse kaotada see karistuse liik meie maalt. Eelmise aasta 17.–18. juunil kiitsid Luxembourgis Euroopa välisministrid, kõik Euroopa välisministrid, kaasa arvatud Poola välisminister, heaks, et Euroopa Liit peaks esitama ühise resolutsiooni eelnõu surmanuhtluse vastu.

Mis juhtus pärast 17. juunit, mis sundis Poolat septembris oma seisukohta muutma? Nähtavasti pidi see olema siseolukord ja nähtavasti pidid need olema valimised. Kuid kas me saame ka tegelikult öelda, et Poola on meelt muutnud? See ei ole Poola, see on Poola valitsus. Poolakad ei ole barbarid, nad ei tunnusta surmanuhtlust. Poolakad on olnud surmanuhtluse vastu mitmel puhul. Ja ma pean ütlema teile ning eriti härra Szymañskile, et avaliku arvamuse uuring näitab, et 57% poolakatest surmanuhtlust ei taha. Palun pidage seda Poolat esindades meeles ning vahendage Poola ühiskonna arvamusi, seda suundumust mäletades.

 
  
MPphoto
 
 

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) Tänan teid väga, proua juhataja, daamid ja härrad, teie mõtete, märkuste ja küsimuste eest.

See oli nõukogu jaoks üks lihtne arutelu ja ma teadsin, et nii see lähebki. Kerge sellepärast, et nõukogu ja Euroopa Parlament on kokkuleppele jõudnud, mis on põhiline, ning et tuleb esitada ÜRO Peaassamblee järgmisele istungjärgule resolutsioon surmanuhtluse moratooriumi ja kaotamise kohta. Muidugi paluti mul vaadata, et oleksime ühel meelel keskse eesmärgi suhtes sellel arutelul, mille me maha pidasime, ning teeksime koostööd selle võimalikuks muutmisel.

Nagu mainis üks Portugali parlamendiliige, olen ka mina sellest arutelust Portugali esindajana osa võttes väga uhke, sest me olime Euroopa esimene riik, kes surmanuhtluse keelas. See on teema, küsimus, probleem, mille suhtes portugallased on eriti tundlikud, ja ma olen uhke, et saan siin seda öelda ning et mul on võimalus sel hetkel juhtida nõukogu jõupingutusi ÜROs väljavaatega saavutada eesmärk, mille oleme endale seadnud.

Ma pole siin selleks, et minevikust rääkida. Muidugi peame me mineviku õppetundidest õppust võtma ning sellepärast peame loomulikult vältima kõiki vigu, mida võiksime teha ja mis meil minevikus takistasid saavutamast endale seatud eesmärke. Minevik on minevik; keskendugem nüüd tulevikule. Keskendugem kindlameelselt, otsustavalt, teadmisega, et see ülesanne ei ole poliitilises mõttes kerge, aga et see on teostatav. Rääkides paindlikkusest, räägime me usaldusest eesistujariigi töö vastu. Mida me otsime ja eriliselt taotleme – ja me oleme kindlad, et Euroopa Parlament annab meile selle, sest mõistab, et tegemist on poliitiliselt keeruka ja mõnikord isegi raske probleemiga – on loomulikult Euroopa Parlamendi usaldus eesistujariigi ja tema jõupingutuste vastu, et viimaks me suudame saavutada selle eesmärgi eduka lõpuleviimise.

Me esitame resolutsiooni ettepaneku oktoobri algul – ajavahemikus oktoobri algusest keskpaigani. See on meie kavatsus ja ma võin teile öelda, et paljud läbiviidud demaršid ja sõlmitud sidemed annavad meile teatava enesekindluse. Me loodame, et meie enesekindlus aja möödudes kasvab, sest meie alus on õigustatud alus. Ma tahaksin lõpetuseks veel ka öelda, et Euroopa Liidul on juba kaasesitajad, kes sellele resolutsiooni ettepanekule koos meiega alla kirjutavad; ma pean teile ka ütlema, et olen väga uhke, et nende kaasesitajate hulka kuuluvad portugali keelt kõnelevad riigid, kes esindavad Aafrikat, esindavad Aasiat ja esindavad ka Ladina-Ameerikat – maad, mis meie kombel portugali keelt armastavad, tunnevad samamoodi austust elu täieliku väärtuse vastu.

Ma kordan, et oleme kindlad, et teie toetuse ja usaldusega viib eesistujariik Portugal võiduka lõpuni selle eesmärgi, mille oleme endale seadnud ÜRO Peaassamblee 62. istungjärguks, ning et tegelikult oleme me resolutsiooni heaks kiitnud nendel tingimustel, mil Euroopa Parlament ja nõukogu soovisid seda heaks kiidetavat.

 
  
MPphoto
 
 

  Martin Schulz (PSE). (DE) Proua juhataja, tahaksin teha artikli 145 põhjal isikliku märkuse. Poola parlamendiliige, kes kõneles fraktsiooni UEN nimel, tõlgendas mu sõnavõttu kommenteerides mu sõnu täiesti valesti ja ma tahaksin teda parandada.

Ma küsisin nõukogult, kui kaua nad kavatsevad taluda Poola presidendi härra Kaczyñski niisugust suhtumist. Ma tsiteerisin härra Kaczyñskit, kes väga soovib paremat õhkkonda, et muuta võimalikuks surmanuhtluse uuesti kehtestamine Euroopas. Seega esitasin ma nõukogule küsimuse: kui kaua kavatseb nõukogu seda taluda? Kui kaua kavatsevad ülejäänud 26 valitsust selles küsimuses vaikida? Ma ei kavatsenudki öelda midagi selle kohta (ja kuidas ma oleksingi saanud?), kui kaua härra Kaczyñski veel jätkab Poola presidendina. See on Poola rahva täiesti suveräänne õigus valida oma valitsus ja president. Ma anun siiski Poola rahvast olema nii tark, et nad selle valitsuse võimalikult kiiresti tema kabinettidest välja ajavad!

 
  
MPphoto
 
 

  Juhataja. − Aitäh, et te seda selgitasite.

 
  
MPphoto
 
 

  Monica Frassoni (Verts/ALE). (PT) Ma esitasin väga konkreetse küsimuse. Tahaksin teada, millisele artiklile tuginedes eesistujariik ütleb, et ühehäälsust vajatakse seda tüüpi küsimuste otsustamisel, nagu on näiteks surmanuhtluse vastane päev, ja miks ta ei nõua nõukogus hääletamist. Ma tahaksin teada, miks eesistuja ei ütle midagi selle punkti kohta, mida kõik kõnelejad nimetasid.

 
  
MPphoto
 
 

  Manuel Lobo Antunes, nõukogu eesistuja. – (PT) See on nõukogu tõlgendus, et sedalaadi küsimused nõuavad ühehäälsust.

 
  
MPphoto
 
 

  Juhataja. − Mulle on kodukorra artikli 103 lõike 2 kohaselt esitatud viis resolutsiooni ettepanekut(1).

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub neljapäeval, 27. septembril 2007.

 
  

(1)Vt protokoll.

Õigusteave - Privaatsuspoliitika