Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on väliskomisjoni nimel Jacek Saryusz-Wolski koostatud raport Euroopa ühise energiaalase välispoliitika suunas liikumise kohta [2007/2000(INI)] (A6-0312/2007).

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE-DE), raportöör. – Proua juhataja, ma esitan teile omaalgatusliku raporti, mida toetas ka rõhuv enamik väliskomisjonis. Meie raportis toetatakse ELi ühist energiaalast välispoliitikat, et seista vastu energiajulgeoleku väljakutsetele. See annaks subsidiaarsuse põhimõttel vajaliku ja sisulise lisaväärtuse riiklikul tasandil tehtud jõupingutustele ning võimaldaks Euroopal paremini kaitsta oma energiahuvisid.

Milline see poliitika peaks olema? See peaks tuginema neljale põhimõttele: mitmekesistamine, üksmeel ELi huvide kaitsmisel ja ühel häälel rääkiv EL, solidaarsus kriisiolukordades ning suurem koostöö partneritega.

Meil tuleb töötada välja ennetav laiahaardeline energiadiplomaatia, mis on suunatud koostöö tugevdamisele kõigi peamiste tootja-, transiidi- ja tarbijariikidega, ning luua vastastikkuse põhimõttel toimiv energiaturg.

Raportis tervitatakse eelmisel nädalal komisjonis vastu võetud kolmanda energiapaketi selleteemalisi ettepanekuid, mis on kooskõlas käesoleva raportiga. EL peab olema aktiivne, pühendunud ja üksmeelne. Energiajulgeoleku geopoliitilist mõõdet ei ole siiani käsitletud ja on viimane aeg seda teha. Loodetavasti annab uus reformileping ELi energiajulgeolekule õigusliku aluse, andes ELi pädevatele asutustele võimaluse rääkida kolmandate riikidega energiajulgeoleku raamistiku kaudu. Raportis soovitatakse lisada tootja- ja transiidiriikidega sõlmitavatesse lepingutesse nn energiajulgeoleku punkt, milles on sätestatud tegevusjuhend ja eraldi esitatud meetmed tarnete katkemise korral.

Praegune ELi liikmesriikide poolt eelistatud energia unilateraalsus tuleks asendada ühise energiasolidaarsuse poliitikaga, mis põhineks mitmepoolsel lähenemisviisil. Seniks aga tuleb luua liikmesriikide vahelise konsulteerimise vorm strateegiliste otsuste jaoks, mis võivad mõjutada ELi või mõnd liikmesriiki.

Uus ühine energiaalane välispoliitika peab olema kooskõlas kõigi ELi poliitikatega, millel on välisaspekt (näit siseturg, konkurents, transport, kaubandus, keskkond, tarbijakaitse, eelarve ja muud). Uut ühist poliitikat ei ole võimalik luua üleöö. Seepärast soovitame läheneda järkjärguliselt ning selle uue poliitika tõhusaks rakendamiseks peaks kaasama asjakohased vahendid.

Meie soovitus on luua pärast uue aluslepingu loodetavat jõustumist uus ametikoht – energiaalase välispoliitika kõrge ametnik. See büroo koordineeriks ELi kõigi eespool nimetatud sektorite poliitikaid, eelkõige siiski energiajulgeoleku välistegevusega seotud aspekte, ning töötaks ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja alluvuses, kellest saab tulevikus ka Euroopa Komisjoni asepresident. See tugevdaks sünergiat ELis.

Seepärast on selline uudne institutsioon uue lähenemisviisi oluline orientiir. Samuti on meil ettepanek tegevuskava laiendada ja märkida sellesse lühiajalised, keskpikad ja pikaajalised eesmärgid koos konkreetsete rakendamistähtaegadega, loomulikult Euroopa Parlamendi järelevalve all.

Edu saavutamiseks tuleb meil käivitada ELi sisemine liikumapanev jõud ja tagada vajalik avalikkuse toetus. Kodanikke huvitab kindel ja taskukohane energia. See on meie „Tulemusliku Euroopa” lähenemisviisi üks eesmärke ja peaks olema ka projekti keskne eesmärk.

Tavapärastele ähvardustele Euroopa energiajulgeoleku tagamise kohta tuleb anda tavapärane vastus. Kuid me võime saavutada ka rohkem – uus ühine poliitika võib vallandada suurema Euroopa integratsiooni, andes sellega uue hoo ja uue jõu ELile kui üleilmsele toimijale. Euroopa Parlamendi ambitsiooniks peaks olema nõudlik ja julge lähenemisviis.

Tänane Euroopa Liit sai kaua aega tagasi alguse energiast. Siis oli see süsi, mis meie ülesehitamisele algse tõuke andis. Me ei tohiks mööda lasta võimalust, et see veel kord nii läheb. Meil on tõepoolest Euroopas energiat vaja, nii otseses kui ülekantud tähenduses.

  Andris Piebalgs, komisjoni liige. − Proua juhataja, ma tervitan täiel rinnal väliskomisjoni ja eriti selle esimehe härra Saryusz-Wolski raporti projekti Euroopa ühise energiaalase välispoliitika kohta. Hiljutised arengud on näidanud, et see algatus tuleb väga õigel ajal. Raporti eesmärk on rõhutada, et energiaküsimused muutuvad ühenduse kontekstis järjest olulisemaks, eelkõige nende välisaspektid ja see, et Euroopa Liit räägiks välistes energiaküsimustes ühel häälel.

Ma hindan seda, et raport rõhutab selgelt, et Euroopa Liit ja tema institutsioonid tegid eelmisel aastal olulisi edusamme ühel häälel rääkimise eesmärgi suunas. See hõlmab energiavarustuse tagatuse kontaktisikute võrgu (NESCO) asutamist, lisaks olemasolevatele gaasi koordineerimisrühmale ja naftatarnerühmale. NESCO on aktiivselt tegutsenud alates varasuvest, mis on teinud võimalikuks väga kasuliku varase energiaalase teabe vahetamise liikmesriikide vahel.

Veelgi varasem teabevahetus liikmesriikide kavandatavate algatuste kohta oleks siiski väga teretulnud. Seepärast, nagu raportki rõhutab, on palju veel tegemata.

Eriti oluline ja õigeaegne on nõue sobiliku asutamislepingust tuleneva õigusliku aluse järele energia ja energiajulgeoleku valdkonnas, nagu ka nõue konkreetsete sätete järele aluslepingutes, mis viiksid Euroopa ühise energiaalase välispoliitika loomiseni. Ma tõesti tervitan seda lähenemisviisi, sealhulgas tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ettepanekut, et ühise energiapoliitika põhimõtted lisataks eeloleval valitsustevahelisel konverentsil EÜ asutamislepingusse, et kolmandatele riikidele suunatud ühistegevuseks energia valdkonnas oleks olemas kindel alus.

Ma märgin ka, et komisjon on ettepaneku alusel edasi mõelnud, kuidas kinnitada energiaalane välispoliitika kindlamalt nii komisjoni kui nõukogu juurde. Me peame seda olulist teemat veel kaaluma.

Minu meelest on raporti see versioon ka geograafiliselt tasakaalus, tunnistades, et energiaalaste suhete edendamine ei ole oluline mitte üksnes meie idanaabritega, vaid ka meie Vahemere piirkonna, Lähis-Ida ja Aasia partneritega.

Juba praegu olen rõõmus tõelise energiaalase partnerluse pärast Ameerika Ühendriikidega, kuid ma usun, et selles valdkonnas on meil võimalik rohkem saavutada. Usun ka, et me peame jätkama koostööd sarnase mõtteviisiga energiapartneritega, näiteks Norra, Kanada ja Austraaliaga, et suurendada konsensust, et hinnatud on just avatud, läbipaistvad ja konkurentsivõimelised rahvusvahelised energiaturud.

Energiaharta lepingu väärtust tunnustades olen ma komisjoniga nõus, et Venemaapoolne ratifitseerimine on väga oluline. Samas usun kindlalt, et harta põhimõtted tuleb jõulise energialepingu näol lisada ka Venemaaga sõlmitavasse uude partnerlus- ja koostöölepingusse.

Mul on praktiline mure selle üle, et komisjonilt oodatakse palju aruandeid. Ma tean, et iga aruanne on eraldi võttes oluline, kuid ma usun, et enamik tõstatatud küsimusi on kaetud energia tegevuskava korrapärase läbivaatamise raames või on juba kaetud komisjoni aastaaruannetes konkurentsiõiguse rakendamise kohta.

Ma toetan siiski parlamendi suuremat kaasatust ja vaatan läbi kolleegidele kvestorite kogus esitatud ettepanekud, et kindlaks teha, mida komisjon saab praktilises mõttes tõstatatud küsimustega tegelemiseks ette võtta.

Lõpuks, sisu kohta, komisjon kavatseb jätkata eelmise aasta algusest käsil olnud tööd, mis hõlmab enamikku raportis määratletud prioriteetidest, eriti teostatavusuuringut selle kohta, milline on olemasolev õiguslik kord ELis juhtudeks, kui naabrite energiasektorid ei suuda tellimust täita, ja kuidas seda tugevdada.

Sama oluline on esitada konkreetsed ettepanekud vastastikkuse kohta ja ma tervitan asjaolu, et teie raportis tunnustatakse energia siseturu kaitsmiseks mõeldud vastastikkuse meetmete olulisust.

See raport tuleb väga õigel ajal, nii poliitiliselt kui sisu mõttes. Komisjon on viimase pooleteise aasta jooksul aktiivselt töötanud ELi energiaalase välispoliitika tugevdamise nimel ning, nagu raportis ka märgitakse, on jõutud mitmete oluliste saavutusteni.

Samas peame me siiski edasi liikuma ja seepärast toetan ma täielikult nõuet konkreetsete sätete järele aluslepingutes, mis viiksid Euroopa ühise energiaalase välispoliitika loomiseni.

Rääkides energiajulgeolekust, räägime me oma majanduse ja meie elulaadi julgeolekust. Kuna EL satub järjest suuremasse sõltuvusse energia importimisest, on ülioluline, et me reageeriksime sellega seotud väljakutsetele sidusalt ja fokusseeritult, seda ka meie suhetes peamiste väliste energiatarnijatega. See juba kajastub komisjoni viimases paketis elektri- ja gaasi siseturu kohta ja ma tõesti tervitan, et te seda ettepanekut hinnata oskate.

Ma annan ka teada, et komisjon kavatseb teha kiire ja põhjaliku ülevaate ELi energiaalase välispoliitika laiematest aspektidest ning me avaldame selle töö tulemused kindlasti.

Ma tahaksin tänada väliskomisjoni ja eriti esimeest härra Saryusz-Wolskit algatuse eest ning selle eest, et ta andis parlamendile võimaluse arutleda sellel Euroopa jaoks äärmiselt olulisel teemal, ning ootan huviga meie tulevast koostööd.

  Jean-Pierre Audy (PPE-DE), rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamuse koostaja. – (FR) Proua juhataja, volinik, daamid ja härrad, mu esimesed sõnad on õnnitlus kolleegile ja sõbrale härra Saryusz-Wolskile eeskujuliku raporti puhul.

Euroopal on nüüd aeg rääkida ühel häälel energiast, sest meid ähvardavad tõsised ohud varustuskindlusele, transiidile ja investeeringutele.

See on siiski häbiasi, et raporti lõige 62 on nii kategooriline seoses täieliku omandiõiguse eraldamisega energia tootmisest, ülekandmisest ja jaotamisest, kuna on olemas ka muid lahendusi Euroopa energiaturu loomise sobitamiseks põhiliste poliitiliste tagatistega, mille me peame on võrgustike osas säilitama.

Rahvusvahelise kaubanduse mõttes on meil tarvis nõuda energia peatüki lülitamist kõigisse uutesse kaubanduslepingutesse. Tuleb kehtestada aus konkurents rahvusvahelisel tasandil, eriti Maailma Kaubandusorganisatsiooni kaudu ja tema järelevalve all.

Lõpuks, me peame toetama rahvusvahelisi teadusalgatusi, näiteks ITERi termotuumareaktori eksperimentaalprogrammi, mis peale Euroopa Liidu kaasab veel mitmeid muid partnereid kõikjalt maailmast.

  Umberto Guidoni (GUE/NGL), keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamuse koostaja. – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, fossiilsete kütuste ammendumine ja muudatused geopoliitilises olukorras on tõstnud energiajulgeoleku Euroopa Liidu poliitikakava tippu.

Euroopa Liidu kasvav sõltuvus energiast, mida tarnitakse väljastpoolt, peamiselt ebastabiilsetest riikidest, põhjustab muret seoses liikmesriikide majandus- ja poliitikahuvidega, samuti seoses ELi üldise julgeolekuga. Ma ei usu siiski, et saame vastata neile väljakutsetele ja probleemidele ainult toodangu ja piiri tagant tulevate tarnete suurendamisega, vaid me peaksime vastust energianõudlusele otsima pigem Euroopast endast.

Just sel põhjusel nõuabki keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon tungivalt, et järgmise kümne aasta jooksul keskendutaks energiatõhususele ja taastuvenergia allikatele kui peamistele viisidele õli- ja gaasisõltuvuse vähendamiseks. Kuna energia tootmine ja tarbimine on kasvuhoonegaaside peamised allikad, siis on jätkusuutliku energiapoliitika eesmärkide saavutamiseks tarvis integreeritud lähenemist keskkonna- ja energiaküsimustele.

Seepärast ei tohiks kliimamuutuste vastu võitlemine jääda keskkonnapoliitika reservi, vaid peaks asuma Euroopa Liidu poliitikate keskmes nii sisemises kui ka kaubanduslikus mõttes. Näiteks biokütuste osas on Euroopa Liidul eluliselt tähtis tagada, et need ei hakkaks ähvardama ülemaailmset toiduga kindlustatust ega avaldaks maailma lõunaosade majandusele survet laiendada monokultuuride kasvatamist ja metsade raadamist.

Toetuse taastuvkütuste arendamisele ja kasutamisele saab tagada tehnoloogiate ausa ülekandmisega ELi mittekuuluvatesse riikidesse ning soodustuste tegemisega Euroopa juhtimisel rahvusvaheliste turgude arendamisel. Seepärast on oluline ettepanek energiapartnerluseks Aafrikaga ning me peaksime lisama samasuguse partnerluse Hiina ja Indiaga, pidades silmas nende riikide kiiret kasvu. Prioriteediks on arengumaade aastatuhande eesmärkide saavutamine.

  Lena Ek (ALDE), tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamuse koostaja. – Proua juhataja, Euroopa Liidu energiapoliitika nurgakivid on läbipaistvus, vastastikkus ja õigusriik. Ja nagu me kõik viimase kahe aasta jooksul oleme kogenud, on see eluliselt oluline teema, kui rääkida energiaalastest ja välissuhetest.

Meil Euroopas on juba probleemid tarnekindlusega, tarbijate õigustega ja keskkonna säästmisega ning midagi tuleb ette võtta kasvuhooneefektiga.

Meil on tõsine segadus ka turul, mida Neelie Kroesi raport meile väga selgelt näitas ning mis nõuab lahtiharutamist – ka see on välissuhete teema. See on selle teema juures väga oluline. Nii et meil tuleb Euroopas ehitada ümber oma energiasüsteemi tootmise, jaotamise ja tarbimise osa.

Ma tahaksin tänada raportööri härra Saryusz-Wolskit väga hea koostöö eest. Ta on võtnud arvesse kõiki tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni tekste. Mis mulle enam nii väga ei meeldi, on see Solana-stiilis funktsioon, mille ta lisas, et Euroopa saaks rääkida ühel häälel. See uus institutsioon põhjustaks minu nägemuses ebakindlust rollides, jaga ja valitse mentaliteeti ning võtaks täiesti vastupidise lähenemisviisi meie energiapoliitika nurgakividele. Sellise institutsiooniga ei saa me kontrollida vastastikkust, välistatud on läbipaistvus ja vähenevad parlamendi volitused, mis on ka täielikus vastuolus kõigega, mida me tahame teistes valdkondades. Seepärast oleme palunud homme sellel teemal osade kaupa hääletust.

Lõpuks tahan ma nõustuda volinikuga, et on eluliselt oluline, et energiaküsimus lisataks uude aluslepingusse.

  Christopher Beazley, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Proua juhataja, see on tõsine, põhjalik ja inspireeriv raport. Raportöör on kogunud toetust väliskomisjonis, aga ka neljas ülejäänud komisjonis, kelle esindajaid me just kuulsime. Arvan, et see saavutab homme ühise heakskiidu, ka minu toetuse, ja mul on heameel öelda, et ka minu Briti kolleegide toetuse.

Volinik Piebalgs, oma sissejuhatuses andsite te kindla toetuse algatusele, mida komisjoni esimees härra Saryusz-Wolski, ütleme nii, et märkimisväärse innovaatilisuse ja oskustega edendas, sest paljude jaoks oli see problemaatiline.

Mul on kaks konkreetset küsimust, millele te ehk saaksite vastata. Ühe meie peamise tarnija, Venemaa kohta väitsite te, et ootate tegevuskava alusel uut lepingut. Mis siis vanal lepingul, mille ka Venemaa on allkirjastanud, energiahartal ja selle transiidiprotokollil viga on? Sest kui meie naabrid ja tarnijad, kellega meil on vastastikune sõltuvus, pidevalt lepingutest taganeksid, siis mis kindlus saab meil tuleviku suhtes olla? Me tahame harmoonilisi suhteid, kuid peame kaitsma ka oma väravat ja mitte üksnes leppima tarnijate tingimustega.

Ma ei nõustu proua Eki kahtlustega – ta võiks sellele tähelepanu pöörata – kõrge ametniku kohta. Mulle tundub, et härra Saryusz-Wolskil on täiesti õigus, et meil peab olema institutsionaalne esindaja, olete see siis teie või, nagu meie seda näeme, on tegemist topeltkompetentsiga komisjoni ja nõukogu vahel. Ma olen proua Ekiga täiesti eri meelt. See suurendab läbipaistvust, sest parlamendil oleks selle kõrge ametniku näol otsekontakt komisjoni asepresidendiga.

Kas te võiksite oma vastuses pisut lahti seletada seda institutsionaalset küsimust, mis minu jaoks tundub ülimalt oluline ja mida parlament kavatseb väga tugevalt rõhutada.

  Justas Vincas Paleckis, fraktsiooni PSE nimel. – (LT) Proua juhataja, tahaksin õnnitleda raportööri ja väljendada oma tänu hea koostöö eest sellesse uut, julget küsimust käsitlevasse raportisse tehtud muudatuste koordineerimisel.

Euroopa Liit rakendab kohmetult oma ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning hakkab just looma oma energiapoliitikat. See on kavandatud veelgi laiemalt, see tähendab tahetakse luua Euroopa ühine energiaalane välispoliitika. Ma usun, et see on õige samm, sest välis- ja energiapoliitika põimumine hakkab aina rohkem ilmseks saama ning meil on tarvis tulevikku vaadata.

Need riigid, kes energiaallikaid majandavad, võivad langeda kiusatusse hakata majandama tervet maailma või vähemalt avaldada teatavatele piirkondadele erilist mõju. Selles raportis on esitatud võimalused selle vältimiseks, kasutades ELi õigustatud meedet – solidaarsust. Olen kindel, et energiaalase välispoliitika kõrge esindaja kahekordse alluvusega ametikoha loomine on väga oluline. Tuletades meelde Henry Kissingeri hästituntud väljendit, võiksid energiat tarnivate riikide ja transiidiriikide ametnikud ning suurte kompaniide esindajad tema poole pöörduda ning ta ei suudaks peatada pöördumisi ELi liikmesriikide kapitalilt.

Euroopa Parlamendi liikmed võiksid eeldada Euroopa Komisjonilt saadavaid raporteid kavandatava poliitika rakendamise kohta ning hinnanguid, kuidas kolmandad riigid on vastavuses läbipaistvuse ja vastastikkuse põhimõtetega. Kui see poliitika on Euroopa Liidule vastuvõetav hoiame me ära igasuguseid vääratusi, kui oma Euroopa Liidu naabritest mööda minnes kahepoolseid lepinguid sõlmitakse.

EL ja Venemaa sõltuvad teineteisest energia impordi ja ekspordi valdkondades. Mõlemad otsivad mitmekesisemaid võimalusi ega lõpeta oma otsinguid. Nad võivad siiski jääda loomulikeks partneriteks, kes teineteist veel mõnda aega täiendavad. On väga oluline, et ELi ja Venemaa vahelised lepingud põhinevad rahvusvahelisel õigusel ning on läbipaistvad ja selgelt jälgitavad. Ka selle tegevuse jätkamise moodused on siin raportis esitatud.

(Aplaus)

  István Szent-Iványi, fraktsiooni ALDE nimel. – (HU) Proua juhataja, volinik, kõigepealt tahaksin õnnitleda härra Saryusz-Wolskit, kes on kirjutanud suurepärase raporti väga tähtsal ja päevakajalisel teemal, ning ma tahaksin teid tänada koos töötamise eest, teie koostöö eest ja teie tahtmise eest kompromissile jõuda.

Pole kahtlust, et energiajulgeoleku teema on üks suurimaid Euroopa Liidu ees seisvaid väljakutseid. Tänapäeval ei ole see enam eelkõige tehniline küsimus või majandusküsimus või isegi energiasektori juhtimise küsimus. Põhiliselt on see strateegiline küsimus.

Euroopa Liit tervikuna saab praegu 50% oma energiavajadusest väljastpoolt ELi. Ekspertide prognooside kohaselt hakkab ta 2030. aastaks importima 70% oma energiavajadustest. See tähendab, et tema energiasõltuvus on väga suur. Isegi praegu sõltuvad paljud liikmesriigid palju suuremal määral välismaalt tulevatest tarnetest ja üsna mitu uut liikmesriiki sõltuvad ainult ühest välistarnijast. Pealegi on see tarnija niisugune, et kasutab energiat aina rohkem vahendina oma poliitiliste huvide saavutamiseks. Mõnikord kaldub ta liikmesriike karistama, teinekord neid lahutama. Daamid ja härrad, ma räägin Venemaast.

Ühist energiapoliitikat on hädasti tarvis, energiapoliitikat, mis põhineb ühtsusel ja solidaarsusel, täpselt nagu härra Sayusz-Wolski just ütles. On eluliselt tähtis, et mitmekesistaksime oma allikaid ja oma transpordikoridore, sest maailma osad, millega meil tegemist, on väga ebastabiilsed ning ka see kujutab endast ohtu meie energiajulgeolekule.

Raportis tehakse ettepanek määrata energiaalase välispoliitika kõrge ametnik, kuid ALDE fraktsioon seda ei toeta. Me kardame, et see võib viia pädevuskonfliktideni; me oleme mures, et Euroopa Parlamendi kontrollimisvolitusi kärbitakse, ja kardame, et see ei esinda tõelist lisaväärtust.

Samal ajal me siiski usume, et raporti väga oluline aspekt on energiaprojektide tähtsuse rõhutamine, eriti Nabucco kui Euroopa Liidu ühine energiaettevõtmine, mis võiks esindada esimest sammu tõelise ühise energiaalase välispoliitika suunas.

Raport ja härra Saryusz-Wolski väärivad erilist tänu tähelepanu juhtimise eest probleemidele, mis kaasnevad Nord Streami torujuhtmega. Need probleemid on osalt keskkondlikud, kuid vähemalt samavõrra ka poliitilised, ning seda torujuhet saab ehitada vaid siis, kui me kõigile neile probleemidele rahuldavad lahendused ja rahuldavad vastused leiame. Energiaharta leping on eriti oluline sellepärast, et see on aluseks Euroopa energiaalasele koostööle, ning ka Venemaa peab selle ratifitseerima. Tänan teid.

  Konrad Szymański, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Meil on hea võimalus ühine energiapoliitika saavutada. Komisjoni kõige viimane teatid näitab, et oleme õigel teel. Ka härra Saryusz-Wolski raport on tähtis samm sinnapoole.

Kõigepealt on meil siin mõistlik pilt energiakaubanduse probleemidest välispoliitika kontekstis. Euroopa Liit on seda pikka aega vältinud. See sunnib meid Venemaa vaenuliku energia kuritarvitamise kaudu mõistma, et energiakaubandus on muutunud kitsalt poliitiliseks vahendiks. Raport asetab energiajulgeoleku ELi julgeolekuprioriteetide hulka.

Mida me siin leiame, on hästi määratletud solidaarsuspõhimõte ja nõue mitmekesistada tarnijaid ja transpordikoridore. Me leiame väga põhjendatud kahtlusi Nord Streami torujuhtme kohta, nõudmise Venemaale energiaharta põhimõtteid austada, WTO kaasatuse ning meie energiapoliitika laienemise väljapoole Euroopa Liidu liikmesriike.

Kõigil nendel põhjustel on meie poliitilisel fraktsioonil hea meel seda raportit toetada. Ma õnnitlen raportööri.

  Rebecca Harms, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, jagan teie hinnangut raportöörile härra Saryusz-Wolskile seoses impordisõltuvusprobleemidega ja kasvava sõltuvusega energiakütuste impordist ning mul pole selle kohta lahkarvamusi – raport kirjeldab kõike väga hästi. Ma ei nõustu siiski lahendustega, mida see raport pakub ning olen arvamusel, et raport peaks peegeldama sisemisi, Euroopasisese energiapoliitika tähtsaid strateegilisi eesmärke.

Minu arvates on kõige tähtsam instrument sellise kasvava impordisõltuvuse vähendamiseks kõigi valdkondade energiatarbimise kärpimine ning ma olen ka arvamusel, et suurendades energiatõhusust 20% võrra, mille Euroopa on võtnud kohustuseks saavutada 2020. aastaks, on eesmärk, mis peab jätma oma jälje strateegilisele energiaalasele välispoliitikale. Kui me mõistame, et üksi Venemaa ehitussektoris on tarbetult kasutatud sama palju gaasi, kui eksporditi Venemaalt Euroopa Liitu, siis on selge, kui palju meil on võimalik kasu saada, kui rakendame oma tõhususstrateegiaid kodus ning seejärel muudame Euroopa Liidu väljapoole suunatud energiastrateegia toimivaks meetodiks ka Venemaa jaoks. See võiks kaasa tuua ka Venemaa sisemise energiapoliitika mõjutamise eeskuju kaudu.

Nafta kohta – võttes arvesse tuliseid debatte Venemaa teemal on sõltuvus OPECist alati kahjulik – võiksin ma öelda: kui Euroopa suudab teha säästlike, tõhusate autode katseeksemplare ning rakendab lennukikütusele lennukikütuse maksu, siis oleks sellest rohkem kasu kui tulistest debattidest OPECiga turgude ja ekspordivõimaluste üle.

Me toetame mõningaid osi, härra Saryusz-Wolski, aga teisi osi mitte!

  Tobias Pflüger, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Proua juhataja, mõnes mõttes on see väga aus raport. See on selgelt sõnastatud. Siiani ei ole selle energiapoliitika jaoks lepingulist alust olnud. Täpselt! Siis on minu jaoks küsimus: miks on see algatus tehtud?

See algatus on ette võetud – oleme seda nüüd selgemini kuulnud sõnavõttudest kui võib välja lugeda raportist endast – Venemaa energiapoliitika tõttu. See põhiliin ongi juhtlõng, mis jookseb läbi terve raporti. See on üks Venemaa-vastane raport – nagu mitmes kohas on mitmel viisil selgelt välja öeldud – ja see on raport, mis selgelt konstateerib, et Euroopa Liit tahab olla ülemaailmne tegija ning energiaalane välispoliitika on niisama hästi kui vahend selle saavutamiseks. Ka see on mõnes mõttes aus ning miski, mis võib olla või mitte olla poliitiliselt ihaldusväärne. Me ei taha seda!

Seoses teatavate projektidega on esitatud selgeid nõudmisi. Sellest raportist võib leida ka lobipoliitikat Nabucco torujuhtme projekti kasuks, mida samuti siin parlamendis arutati. Riikidega tegeldakse kollektiivselt: Türgit vaadeldakse peaaegu eranditult energiavarustuse transiidi keskmena. Türgi on siiski midagi pisut enamat. Ma leidsin Ameerika Ühendriikidega seoses eriti hea sõnastuse. Siin see on: „rõhutada laiendatud energiadialoogi tähtsust Ameerika Ühendriikidega ja teiste oluliste energiapartneritega, kes jagavad ELi väärtusi”. Tahaksin teile lihtsalt meelde tuletada, et Ameerika Ühendriigid koos oma liitlastega peavad praegu Iraagis sõda osalt samuti energiaprobleemide pärast. Kui need on samad väärtused, siis peame niisugusele arengule selgelt „ei” ütlema!

Selge sõnaga on öeldud, et G8 raames hakkavad asjaomased eri liikmesriigid kaitsma huve energiasektoris ning kehtestatakse militaarsete komponentidega seosed. Nagu ma juba ütlesin: mõnes mõttes on see väga aus raport. Üks mu kolleeg kirjeldas seda nii: Selles raportis on tunda külma sõja hõngu. Ma arvan, et nii see on ning sellepärast on mu fraktsioon selle raporti vastu.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Proua juhataja, aeg pressib peale, et võetaks konkreetseid samme Euroopa energiaalase välispoliitika heaks. Härra Saruysz-Wolski raport ei edenda just eriti Nabucco projekti ilma hea põhjuseta. Meie energiavolinik härra Piebalgs ristis selle gaasijuhtme ilmekalt „Euroopa ühise energiapoliitika eksistentsi kehastuseks”. Tõsi küll, sõnade järel peavad tulema teod ning just sel põhjusel me tervitame suuresti Jozias van Aartseni nimetamist Nabucco projekti ELi koordinaatori kohale.

Hiljutised Briti ja Austria missioonid seoses potentsiaalsete gaasitarnijatega Nabuccos, Turkmenistanis ja Aserbaidžaanis annavad samuti tunnistust Euroopa otsusekindlusest. Igatahes pakuvad positiivsed vastused Ashgabatist ja Bakuust perspektiive. Olulise tähtsusega on Nabucco projekti tulemuslikul järgimisel kaks küsimust, mille maksumus ulatub miljarditesse eurodesse. Kõigepealt peab praeguste huvitatud ühenduste omanike vahel valitsema kooskõla. Lühidalt, Austria projektijuht OMV peab otsekohe lõpetama oma jonnakad katsed vaenulikuks ülevõtmiseks oma ühenduse partnerilt, Ungari õli- ja gaasifirmalt MOL. Selgelt pakiline ülesanne uuele Nabucco koordinaatorile ja ELi nimel on härra Van Aartsenile olla valvel Venemaa järgmiste katsete suhtes sellesse huvitavasse energia mitmekesistamise projekti sisse imbuda.

Proua juhataja, juhul kui Nabucco projekt ja sellesarnased Euroopa plaanid on edutud, ei jätku ELi uute liikmesriikide jaoks piisavalt energia mitmekesistamist. Selle tulemuseks võib olla Euroopa energiaturu killustumine ning kahjuks langeb siis Euroopa energiaalase välispoliitika ette diplomaatiline eesriie. Euroopa institutsioonid ei tohi lasta kunagi selleni minna.

  Alessandro Battilocchio (NI). – (IT) Proua juhataja, daamid ja härrad, samuti nagu raportöör usun ka mina, et on hädavajalik ja oluline joondada välispoliitika energiapoliitikaga.

Ma loodan, et ei ole tarvis näha vaeva asjakohase sidususe loomisega poliitikate vahel, mis mõlemad võiksid muutuda ühisest strateegiast tugevamaks, luua Euroopa kodanikele majanduskasvu ja õitsengut ning maailmale suuremat poliitilist stabiilsust ning arvatavasti tekitada doominoefekti meie peamistele Euroopa partneritele.

Prioriteeti ei peaks siiski seostama eranditult varustuskindlusega, vaid me peaksime samal ajal keskenduma jätkusuutlikule tõhusale energiapoliitikale, mis muudab Euroopa üha enam ise oma energiavajadusi rahuldavaks ning seega sõltumatuks välisest survest, mis võivad mõju avaldada, ning aja jooksul ka tugevasti ELi kohustusele edendada demokraatiat, inimõigusi ja rahu.

Tulemuslik ühine poliitika peab põhinema suurematele rahalistele vahenditele taastuva energia uuringuteks, samuti investeeringutele aatomienergiasse, ning me peaksime keskenduma sellele, mis meil on: oskused, professionaalsus ja tehnoloogiad. Kui lisame siia ka poliitilise tahte, võime Euroopa energiakriisi transformeerida ainulaadseks võimaluseks: saada täielik tehnoloogiline eelisseisund, kui tohutu ülemaailmne energiakriis on kätte jõudnud, et majanduslike väljakutsete puhul lüüa meie peamisi konkurente.

  Tunne Kelam (PPE-DE). – Proua juhataja, tänane arutelu võiks vabalt kanda pealkirja „Kes saab ülemvõimu ELi välispoliitika juhtimiseks?” Kas suurettevõtted ja kolmandad riigid või ikkagi ELi institutsioonid?

Härra Saryusz-Wolski välja pakutud ühise energiapoliitika loomisega muutub EL maailmaareenil palju olulisemaks toimijaks ja saab parema positsiooni kõigi oma liikmete huvide kaitsmisel. Ühine energiapoliitika peab saama oluliseks osaks meie ühisest julgeolekupoliitikast.

Alles 2006. aasta jaanuaris hakkasid ELi riigid aru saama, et Venemaa on kasutanud ja kasutab tulevikus energiat oma välispoliitika keskse vahendina. President Putin on selle rolli avalikult omistanud riigiettevõttele Gazprom. Minu riigi, Eesti, jaoks ei ole selles midagi uut – Eesti elas 16 aastat tagasi üle täismahus energiablokaadi, kui Venemaa karistas endist kolooniat tõelise iseseisvumise tahte eest.

See raport näitab, et viimane aeg on läheneda teemale ühiselt. Liiga tihti on kahepoolsed lepingud juhtinud tegelikult tähelepanu kõrvale demokraatlikelt standarditelt ning kahjustanud tõsiselt ELi ühtsust ja usaldusväärsust. Nii näiteks peaks Läänemere gaasitoru projektis nägema eelkõige poliitilist vahendit, mis aitab Putini Venemaal ELi veelgi killustada, mängides ühed riigid teiste vastu välja.

Seepärast toetan ma kindlalt selle raporti kaht peamist ideed: ELi eriametniku loomist välispoliitika energiaaspektide koordineerimiseks ning energiasolidaarsuse punkti lisamist tulevastesse aluslepingutesse. Eriti julgustab mind volinik Piebalgsi tõeliselt professionaalne, konstruktiivne ja ettenägelik lähenemisviis ning ma ootan meie head koostööd.

  Hannes Swoboda (PSE). – (DE) Proua juhataja, tahaksin kõigepealt tänada raportööri härra Saryusz-Wolskit võimaluse eest koos temaga hästi töötada ning kompromissi saavutada. Üht neist kompromissidest praegu just mainiti ning see puudutab neid, kes vastutavad energiaalase välispoliitika eest. Ma tean, et see valdkond on raske ja vastuoluline, ning volinikul on ikka veel tarvis selle suhtes palju tööd ära teha. Kui sellest rääkida, siis peaksid olema kaasatud mitte ainult välispoliitikud, vaid ka komisjoni energiapoliitikud.

Üks meie energiaalase välispoliitika tähtis eesmärk on mitmekesistamine. See ei tähenda, et tahame võtta meetmeid nende riikide vastu, kellelt me saame toornaftat või maagaasi, vaid tahame leida ka teisi allikaid. Isegi venemaa püüab saada juurdepääsu allikatele, et võiks tarnida toornaftat või maagaasi Euroopasse. On meie põhjendatud õigus püüda samuti sellist juurdepääsu saada. Peale selle on suhetes Venemaaga vastutasu küsimus üks oluline aspekt. Meie fraktsiooni arvates nõuab see Venemaaga mitte vis-à-vis poliitikat, vaid võrdsete õiguste poliitikat. Kui Venemaa avab oma turud, teeme meie sedasama. Kuid meilt ei saa nõuda kõige avamist, kui Venemaa kõik sulgeb. Sel pole meie jaoks mõtet.

Viimane punkt, mida tahaksin nimetada, on väga keeruline küsimus, mis ka muudatusettepanekus sisaldub, ning see on energiapoliitika ja inimõiguste poliitika omavahelised suhted. Kui olime kolleegidega lühikest aega Aserbaidžaanis, siis arutasime seda. Kahjuks asub suurem osa tarneallikatest riikides, kus inimõiguste küsimus ei ole ülim prioriteet. See aga ei sunni meid ütlema, et nendest riikidest me energiat enam ei osta. Kuid see peab tähendama – kui tahame jääda usaldusväärseks – et me ajame kaht asja: energiapoliitikat, aga ka inimõiguste poliitikat, parandades inimõiguste olukorda nendes riikides. See ei saa tähendada, et me ütleksime: “me ostame energiat; miski muu meid ei huvita”. Me peame pakkuma paralleelstrateegiat. See on ainus usaldusväärne asi, mida teha.

  Samuli Pohjamo (ALDE). – (FI) Proua juhataja, ka mina soovin õnnitleda härra Saryusz-Wolskit suurepärase raporti puhul väga olulisel teemal. Raport näitab, et Liidul on ühise energiapoliitika kehtestamiseks ikka veel palju teha.

Tahaksin rõhutada taastuvenergia tähtsust kui moodust energiaalase isemajandamise parandamiseks, energiaallikate mitmekesistamiseks ja kliimamuutuste kontrollimiseks. Meil on ikka veel tarvis märkimisväärselt investeerida uurimis- ja tootearendustegevusse, kui tahame suurendada taastuvenergia osatähtsust.

Liikmesriikidel peab olema võimalik säilitada õigus teha energiaalaseid otsuseid ja kasutada nende oma energiaallikaid, kuid samal ajal me vajame koostööd, parimate kogemuste vahetamist ning ka ühist reglementi ühise energiapoliitika kehtestamise edendamiseks.

Oluline on ka taastuvenergia ühisprojektide rakendamine koostöös liidu naabermaadega, nii et kõiki Euroopa taastuvenergia allikaid saaks kasutada tulemuslikumalt, tõhusamalt ja jätkusuutlikumalt.

  Inese Vaidere (UEN). – (LV) Daamid ja härrad, esiteks tahaksin ma tänada raportööri härra Saryusz-Wolskit tema väga laiahaardelise ja äärmiselt päevakajalise raporti eest. Energeetika on valdkond, milles ELi pädevus on jagatud liikmesriikidega. On selge, et sellises olukorras ei ole ühise energiaalase välispoliitika heaks tegutsemine kerge ülesanne. Selle olukorra lahendamine nii kiiresti kui võimalik muudab meid aga energiatarnete osas sõltuvaks ebastabiilsetest riikidest, kelle demokraatlikud volikirjad on kahtlase väärtusega. Energiavarustuse kindlus on üldise julgeoleku oluline tegur. Tänini on kogemused näidanud, et energia võib olla ülimalt tõhus vahend poliitilise surve avaldamiseks. Ainus vastumeede on ühispoliitika ja solidaarsus. Euroopa Liidu üks suurimaid tarnijaid on Venemaa, kellega praegu valmistatakse ette uut partnerluse ja koostöö lepingut. Sellesse lepingusse tuleb võtta kaks energiaharta põhimõtet ning muidugi peab Venemaa harta ratifitseerima. ELi mitte kuuluvatele riikidele, kelle kasvavat energiavajadust on näha, võiks Euroopa Liit tagada, et taastuvate energiaallikatega seotud tehnoloogia antakse neile eelistingimustel. See tasub ennast tulevikus kindlasti mitmel moel. Eelmisel nädalal avaldas komisjon ettepaneku turu edasiseks liberaliseerimiseks. Kahjuks leidis see otsekohe vastuseisu mõnedelt liikmesriikidelt ja Venemaalt. On iseloomulik, et vastuseis tuleb nendest riikidest, kus ettevõtted on hiljutises minevikus üritanud eriliste kahepoolsete suhete loomisest kasu lõigata, teiste liikmesriikide huve eirates, nagu see oli näiteks seoses Põhja-Euroopa gaasijuhtme projektiga. Tahaksin loota, et suudame siiski kokkuleppele jõuda ning et see teeb meid tugevamaks välissuhetes. Tänan teid.

  Marie Anne Isler Béguin (Verts/ALE). – (FR) Proua juhataja, tahaksin tänada meie raportööri. Energia on jälle kord geostrateegiliseks probleemiks muutunud. See on ka Euroopa Achilleuse kand. Kuna EL oma energiavajaduse rahuldamisega ise toime ei tule, üritab ta oma tarneallikaid mitmekesistada Ladina-Ameerika, Aafrika ja Euraasia riikidega sõlmitud kaubanduslepingutega.

Hiljutised lahkhelid energiaharta pärast Euroopa Liidu ja Venemaa vahel on märgiks, et energiajulgeolek on astunud uude ajajärku. Seatuna silmitsi kahanevate õlivarudega, pidevalt ähvardava aatomiohuga ning esilekerkivate energiahiiglastega nagu Venemaa ja Brasiilia, on eluliselt tähtis uuesti sõnastada ka ELi jätkusuutlik arengupoliitika. Selles suhtes hakkab järjekindel välispoliitika peegeldama taastuvenergia eesmärke, mille püstitas Euroopa Ülemkogu kevadine istungjärk. Samuti muudab see energiatõhususe meie välissuhete eelduseks. Ei piisa sellest, et nõuda garantiisid katkematule tarnimisele teistest riikidest, eriti naaberriikidest. Me peame ka tagama, et 27 liikmesriigi vahel oleks tõeline koordineeritus.

Tegelikult tähendab energiajulgeolek suveräänsuse vähenemist selles Euroopa sektoris, mis nüüd on muutunud strateegiliseks. Surve, mida energiavarustus avaldab valitsustele ei tohiks meid sundida nende otsustega kiirustama või hooletusse jätma põhimõtted, mille kallal oleme koos töötanud. Nagu Euroopa Parlamendi eelmine president tuletas meelde president Putinile ei saa inimõiguste üle tingida vastutasuks meie energiavajadusele. Vastupidi, me peame muutma oma tarned sõltuvaks inimõiguste austamisest.

  Miguel Portas (GUE/NGL). – (PT) See raport algab tõelise probleemiga – liidu energiasõltuvusega – kuid jõuab valele järeldusele. Vaenlane pole mitte Venemaa, ükskõik mis arvamusel me Putinist ka oleksime, mitte Alžeeria, ükskõik kas tunnustame nende relvajõudusid või mitte. Kliimamuutused, fossiilkütuse koorem ja eluviis, mis kaasab kõrge energiatarbimise, need on meie vaenlased – sise- ja välisvaenlased. Me ei saa neist võitu, keskendudes külma sõja ajajärku kuuluvatele julgeolekuprobleemidele.

Kinnismõte julgeolekust õõnestab koostööd ja viib sisepoliitikani “kõik kõlbab”: alates aatomisünteesist ja lõpetades lootusega biokütustele. Alles eile avaldas Le Monde Paul Crutzeni järeldused: üks liiter põllumajanduskütust panustab kaks korda nii palju kasvuhooneefekti kui sama suur kogus fossiilkütust.

Lõpetuseks tahaksin parafraseerida José Sócratest: “Oleks vist hea mõte hakata jälle kuulama pigem teadlasi ja ökonomiste, mitte sohval vedelevaid geostrateege.”

  Thomas Wise (IND/DEM). – Proua juhataja, kui EL räägib ühisest energiaalasest välispoliitikast, peab väga hästi mõistma, kellega äri aetakse. Dokumentaalselt on tõestatud, et president Putin on öelnud: „Komisjonil ei tohiks olla mingeid illusioone. Kui ta tahab osta Vene gaasi, tuleb tegemist teha Vene riigiga.”

Gazprom ei ole eraettevõte. See on riigi poolt kontrollitav Vene välispoliitika vahend. Peale selle on see President Putini poliitiliste käsilaste ja väidetavalt organiseeritud kuritegevuse käes. Võtke, näiteks, Ališer Usmanov. See härrasmees, kommunistist apparatšiku poeg, on Gazpromi välisharu Gazprom Invest Holdings nõukogu esimees. Temaga ajame me äri. Tema on see mees, kes katkestab gaasitarned, kui klientriigid julgevad Gazpromi nõudeid küsimuse alla seada. Väidetavalt bandiit ja väljapressija, istus ta 1980ndatel Nõukogude Liidus vanglas, tema lõplik armuandmine tuli Usbeki maffiapealiku ja heroiinilordi Gafur Rakhimovi korraldusel, keda kutsuti Usmanovi mentoriks.

Usmanov ostis ajalehe Kommersant. Kolm kuud hiljem, kott äsja tehtud sisseostudega kramplikus haardes, kukkus oma korteri aknast surnuks ajakirjanik Ivan Safronov, Putini režiimi kriitik, keda oli vaid nädalaid enne FSBs (mis on KGB uus nimi) jõuliselt üle kuulatud.

Endise Briti suursaadiku Usbekistanis Craig Murray sõnul oli see Usmanov, kes andis selle aasta alguses käsu lõpetada tarned Gruusiale. Palun pange tähele, proua president, Kreml on nüüd keeldunud ehitamast torujuhet ELi üle Gruusia territooriumi. Sellised on inimesed, kellega te tahate äri teha. Selliste inimeste ümber tahate te vormida oma energiaalase välispoliitika. Volinik, palju edu! Seda läheb teil vaja.

  Godelieve Quisthoudt-Rowohl (PPE-DE). – (DE) Proua juhataja, tahaksin kõigepealt tunnustada raportööri härra Saryusz-Wolskit. Võite ka ise näha väga suurest osavõtust nii hilisel tunnil, kui tähtis see raport on, ning kuulete, kui emotsionaalselt laetud on õhkkond, kui kuulame erinevaid sõnavõtte erinevatelt rahvustelt ja fraktsioonidelt. Seega on see tunnustuseks, et selline paber tõesti kirjutatud ja vastu võetud on.

ELi ja Venemaa vaheliste kaubandus- ja majandussuhete raportöörina tahaksin ma tõstatada kaks aspekti ning seejärel teha üldise kommentaari.

Esimene aspekt on seotud kahepoolsete energialepingutega. Kui ma õigesti lugesin, püüdleb Saryusz-Wolski raport “Euroopa ühise energiaalase välispoliitika suunas”. Teisisõnu, seda ühist energiaalast välispoliitikat veel ei eksisteeri. Kuni seda veel ei eksisteeri, peab olema võimalik leida teisi teid energiast rääkimiseks. Liikmesriigid suudavad omavahel tulemuslikult kokkuleppele jõuda – see on ülimalt soovitav, see ei ole tüütu kohustus. Kahepoolsetele lepingutele on võimatu vetot panna. Tuleb tunnustada raportööri realismi – sest ma tean, et ta tahtis midagi muud – et ta on raportis sel moel kirjutanud.

Mu teine punkt: kombineerida energiaharta Venemaa WTO liikmelisusega. Siduda energiaharta ratifitseerimine WTOsse astumisega on samm tagasi. Ka ELile on kasulik, et Venemaa oleks WTO liige. Peale selle ei saa me selle kohta üksinda otsust teha.

Raportööri raport ühise energiapoliitika kasuks kaldub Venemaa poole, kuid see on lihtsalt vastavuses praeguse olukorraga.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Daamid ja härrad, Euroopa Liit muutub aina rohkem sõltuvaks traditsioonilistest energiaallikatest, eriti naftast ja maagaasist. Tuleb võtta palju tähtsaid meetmeid, et seda sõltuvust piirata ja vähendada. Näiteks on tarvis alustada märkimisväärset energia kokkuhoidu ja algatada selles valdkonnas teadusuuringud. On tarvis hakata rohkem kasutama alternatiivkütuseid, alates tuulest, veest ja biomassist kuni tuumareaktoriteni. On tarvis tagada tarnimise territoriaalne mitmekesistamine koos riikide ja marsruutide suurema valikuga.

Kõiki neid väljakutseid ja ülesandeid ei saa saavutada sõltumatult, ainult riigi tasandil. Saab selgeks – ja isegi paljude euroskeptiliste riikide poliitikud on hakanud juba mõistma – et peame lahenduse leidma üheskoos, meie ühiste Euroopa poliitikate kaudu. See eeldab ka Euroopa ühist energiaalast välispoliitikat.

Sellepärast ma tervitan härra Saryusz-Wolski raportit kui vajalikku sammu ja elulist tegurit arutelus selle poliitika rakendamise üle. Raport sisaldab tähtsaid põhimõtteid ja soovitusi: Euroopa Liit peaks neid järgima, nii et saaks kaitsta kõigi oma liikmete huve, nii et saaks rääkida ühel häälel, võttes arvesse ka neid, kes jäävad Liidust väljapoole. Nende tõekspidamiste ja tähtsate põhimõtete hulgas on väga oluline solidaarsuse, kriisiolukordade solidaarsuse põhimõte. Kõiki neid tõekspidamisi ja põhimõtteid on võimalik toetada. Nende elluviimiseks on meil siiski vaja uut, tugevamat õiguslikku alust, teisisõnu, meil on vaja reformilepingut. Minu arvates peaksime seda aspekti meeles pidama, kui arutame oma ühise energiaalase välispoliitika kehtestamist.

  Henrik Lax (ALDE). – (SV) Proua juhataja, ma mõtlen, et raportöör tahtis Vene-Saksa Nord Streami projekti muuta ELi ühiseks mureks. See ta tegelikkuses ka tõepoolest on. EL vajab gaasi ja Venemaa vajab oma eksporditulu. Samal ajal tekitab projekt kasvavat hirmu ja ärevust Balti piirkonna elanike hulgas ning seda tajutakse ohuna. Meil on vaja usaldust suurendavaid meetmeid, et seda umbusku hajutada. Venemaa ei saa jätkata vaenuleekide õhutamist enda ja oma ülimalt olulise eksporditee ümbruses elavate rahvaste vahel. Kuid ainult ühendatud EL saab muuta selle, mida praegu ohuna tajutakse, heaks võimaluseks ja edusammuks suhetes Venemaaga.

Et projektile antaks roheline tuli, peab EL nõudma järgmist: usaldusväärset hinnangut tagajärgede kohta keskkonnale, hüvitise tagatisi juhuks, kui gaasitoru peaks õnnetuse põhjustama, ning täielikke järelevalvetoiminguid järelevalveasutuse poolt, millesse kuuluvad Balti mere äärsete riikide esindajad.

  Zbigniew Krzysztof Kuźmiuk (UEN). – (PL) Proua juhataja, volinik, tahaksin teha tähelepaneku, et üksikute riikide ja ühiskondade seisukohast on olemas kolme liiki julgeolekut, mis on ülima tähtsusega: energiaga kindlustatus, toiduainetega kindlustatus ja isiklik julgeolek. Nii et mu tänu kuulub Euroopa energiaalase välispoliitika raporti autorile härra Saryusz-Wolskile selle eest, et ta Euroopa Liidu energiajulgeoleku kohta sellise ideede komplekti visandas. Kas võin samal ajal väljendada lootust, et ühine energiapoliitika pannakse kirja Euroopa Liidu reformilepingus.

Poola, mida ma esindan, tunneb üksikute liikmesriikide energiapoliitika huvide lahknevuse mõjusid omal nahal. Silmatorkav näide selle kohta on viis, mismoodi Venemaa ja Saksamaa rakendavad oma Balti mere gaasitoru investeeringuid, et kahjustada nii Poola kui ka teiste Balti riikide huve.

Kaks aastat tagasi tegi Poola Euroopa Liidu Nõukogus teatavaks ettepaneku ühise energiapoliitika kohta, mida võiks kirjeldada loosungiga “üks kõigi ja kõik ühe eest”. See on hea, et tookord arutatud raport liigub nüüd selles suunas ühiste ettepanekute tegemise kaudu, mis võiksid eespool nimetatud põhimõtte toimima panna. Lõppeks ei saa ju kahtlusi olla, et ilma ühtsuseta Euroopa Liidu energiahuvide kaitsmisel, ilma solidaarsuspõhimõtte järgimiseta kriisiolukorras ei saa Euroopa Liitu vaadelda ühtse tervikuna.

  Jana Hybášková (PPE-DE). – Proua juhataja, volinik, ma tahaksin teid ja härra Saryusz-Wolskit õnnitleda ning tänada tehtud töö ja saavutuste eest.

Lubage mul avada täna arutelu uue ettepaneku kohta, mitte ülemvoliniku kohta, vaid täiesti uuel teemal. Me peaksime looma Euroopa alternatiivsete energiaallikate fondi. Teid võib-olla üllatab, miks ma sellest räägin. Kas te olete kunagi kuulnud ühest vahvast ööst üleni jäätunud Ameerika Ühendriikides 1965. aastal, millest sai alguse beebibuum. Teile tuleb kindlasti meelde 1986. aasta mai algus – Tšernobõl – tunnid, päevad ja kuud pärast seda. Ja, volinik, teil ilmselt ei olnud võimalust maanduda ja peatuda 1991. aastal Kuveidis, kui põles 300 naftavälja.

Need on kõik näited energiajulgeoleku puudumisest. Miks meil on selline energiajulgeoleku puudus? Sest meil ei ole valikuvabadust – me oleme suures sõltuvuses. Energiakontserni ČEZ asutaja lapselapsena võin ma öelda, et Tšehhi Vabariik ei ole enam Tšehhi, vaid ČEZki.

Kui te küsisite 2020. aastaks 20% taastuvenergiat, tuli peaminister Topolánek meie juurde ja ütles, et võib sellele alla kirjutada küll, sest tegemist on täieliku nonsensiga. Sellise lähenemisega jäämegi ebakindlasse olukorda, sest meil ei ole valikuvabadust. Kuidas seda saavutada? Muidugi peame meie, eurooplased, leidma oma vahendeid, mitte lootma üksnes välisele mitmekesistamisele. Seepärast võib abiks olla energiatariifide kasutamine, et luua Euroopa alternatiivenergia fond, mitte uus Lissaboni tegevuskava aastaks 2020, vaid selleks, et tõepoolest jõuda selliste inimesteni nagu Topolánek ning leida uusi allikaid, mitte olla sõltuv.

  Ana Maria Gomes (PSE). – (PT) See resolutsioon paljastab Euroopa energiaalaste poliitikate silmatorkava küündimatuse. Tegelikult ei ole Euroopa Liit siin peamine tegur. Need, kes minu kombel usuvad, et Euroopa Liit suudaks tagada iseendale strateegilise autonoomia miinimumi, võivad ainult jahmatusega jälgida meie haavatavust selles küsimuses. Küsimuse all pole mitte Utoopia isemajandamine, vaid pigem vajaduse tunnistamine riiklike poliitikate parema koordineerimise järele, mis tagaks solidaarsuse liikmesriikide vahel ja arendaks ülemaailmsete partneritega suhteid, mis on vähem asümmeetrilised ja rohkem ettearvatavad ning põhinevad õigel Euroopa lähenemisviisil. Näiteks oleneb meist, eurooplastest, võitlus “jaga ja valitse” suhtumise vastu, mis on märgistanud suhteid Venemaaga selles piirkonnas.

See raport rõhutab Euroopa energiaturu poliitilist dimensiooni. Senikaua, kui liikmesriigid, kelle lähenemisviis on võrreldav Euroopa kaitsevarustuse turul vastuvõetuga, jätkavad nõudmist, et sisemiselt tuleb edendada suveräänset ja anakronistlikku protektsionismi ning väliselt liberalismi, mis on rohkem “Adam Smith’lik” kui Adam Smith ise, seni jääb Euroopa sammu võrra maha maailmast, milles kõik põhilised tegurid suhtuvad energiasse kui äärmiselt poliitilisse ja strateegilisse küsimusse. Raportööri ettepanek luua kõrge ametniku koht on sellepärast kasulik ja me peaksime nõnda tegema võimalikult kiiresti.

Selles valdkonnas astub EL siiski vastu mitte ainult strateegilistele imperatiivile tagada tarnekindlus. Euroopa energiapoliitika ning meie energiaallikate mitmekesisuse puudumise keskkondlikud tagajärjed nõuavad kiiret kursimuutust. Seepärast ei saa Euroopa jätkata korrumpeerunud ja rõhuvate režiimide toetamist naftat tootvates riikides. ELi energiaalane välispoliitika peab sisaldama imperatiive seoses inimõigustega, heade valitsemistavadega ja keskkondliku jätkusuutlikkusega.

Lõpetuseks, saaste ja Kyoto-järgne stsenaarium, naftahinnad, moraali ja inimõiguste imperatiivid, poliitiline ja majanduslik ebastabiilsus sõltuvuse tõttu süsivesikutest, potentsiaalsed uued keskkonnasõbralikud tehnoloogiad, et stimuleerida uut tööstusrevolutsiooni Euroopas ja kogu maailmas, kõik meie ümber tähendab, et EL peab välja arendama mitmekülgse, ent siiski järjekindla välispoliitika.

Lõpuks, proua juhataja, tahaksin raportööri härra Saryusz-Wolskit õnnitleda.

  Šarūnas Birutis (ALDE). – (LT) Daamid ja härrad, ma tahaksin raportööri tänada suurepärase töö eest. Kordan ennast veel kord, öeldes, et see on väga vajalik ja õigeaegne, kui mitte juba hiljaks jäänud. Olen juba mitu korda rõhutanud ühise energiapoliitika ja energia varustuskindluse küsimusi, sest need on elulise tähtsusega küsimused Leedu ja teiste Balti riikide jaoks.

Mul on meeles proua Laperrouze raport üleeuroopaliste võrkude suuniste kohta arvatavasti kaks aastat tagasi. Kahjuks siin parlamendis olid täiesti erinevad arusaamad ja need on siiani jäänud erinevaiks mõnedes riikides, näiteks seoses Nord Streami projektiga. Eks elu näitab, kellel on õigus.

Täna on väga tänuväärt, et olukord on muutunud ja Euroopa Komisjon teinud vapra algatuse. Selle raporti pakett hakkas 19. septembril viimaks meie ootustele vastama.

  Anna Ibrisagic (PPE-DE). – (SV) Proua juhatajat, lubage mul kõigepealt raportööri õnnitleda raporti puhul, mis on mitte ainult äärmiselt hea, vaid ka õigeaegne. Härra Saryusz-Wolski on teinud äärmiselt tähtsat tööd, nihutades tähelepanu keskpunkti energialt, mis on meile üks mugav asi, energiale, mis on geopoliitilise tähtsusega probleem. See on täpselt seesama geopoliitika ja julgeoleku mõõde, mis on ülimalt tähtis nende meeltes, kes sündinud raudse eesriide taga, kuid mida Lääne-Euroopa on pikka aega ignoreerinud. Võib-olla sel põhjusel ongi see kõige tähtsam tegur, mille raportöör sellele arutelule toob.

Meil on vaja välja arendada ühispoliitika, et meie ühiseid huve selles äärmiselt olulises strateegilises valdkonnas paremini kaitsta. Ma olen härra Saryusz-Wolskile tänulik, et tal jätkus vaprust esitada oma raport, mis sisaldab palju tähtsaid ja uuenduslikke ideid. Muidugi peame me meeles pidama, et turvaline energiavarustus on sadade miljonite Euroopa kodanike eluline huvi.

Lõpuks, härra Saryusz-Wolski, on päris õige öelda, et peame rääkima sel teemal ühel häälel nimelt sellepärast, et energiaküsimus on üpris selgelt julgeolekuküsimus. Kõik meie välis- ja julgeolekupoliitika kogemused näitavad, et iga kord, kui meil pole õnnestunud rääkida ühel häälel, oleme me kaotanud ja selle eest on maksnud meie kodanikud. Seega saan ma ainult tungivalt paluda, et me härra Saryusz-Wolski raportit täielikult toetaksime.

  Adrian Severin (PSE). – Proua president, hr Saryusz-Wolski raport on oluline ja õigesti ajastatud. Energia on täna Euroopa Liidu jaoks strateegiline küsimus, nii nagu süsi ja teras olid aastakümneid tagasi. Euroopa Liit tõepoolest vajab ühist energiaalast välispoliitikat. Seda öelnud, usun ma, et tuleb esitada kaks küsimust.

Esiteks, kuidas on võimalik ühine energiaalase välispoliitika ilma ühtse energia sisepoliitikata? Meil on selle valdkonna jaoks vaja ühtset tehnoloogilise arendamise ametit, meil on vaja asjakohaselt ja asjakohastest allikatest rahastatud Euroopa eelarvet, meil on vaja sidusat energiatootmise strateegiat, meil on vaja energiaülekande integreeritud võrku, ühilduvaid jaotussüsteeme ning Euroopa Liidu poliitikat tarbimise ja tootmise tasakaalustamiseks. Meil on vaja tõeliselt vaba energia siseturgu.

Teiseks, kuidas on võimalik ühine energiaalane välispoliitika ilma üldise ühise välispoliitikata? Vene tegur on ülioluline. Kahjuks näeb Venemaa Euroopa iga ühist energiaalast strateegiat oma huvide vastu suunatuna. Kuidas meie suhetes Venemaaga välja nuputada veenev ja mõlemale poolele kasulik energiaalane strateegia? Venemaa käitumine täna on vastuvõetamatu. Me mitte ainult ei peaks Venemaad korrale kutsuma, vaid motiveerima teda hästi käituma. Seepärast usun ma, et peaksime tervitama härra Saryusz-Wolski raportit, kuid nägema selles üht olulist vajalikku sammu pikal teel meie ühise eesmärgi suunas.

  Alejo Vidal-Quadras (PPE-DE). – (ES) Proua juhatajat, härra Saryusz-Wolskit tuleks õnnitleda, sest tema raportis öeldakse selgelt välja olulised punktid, mida ühendus peaks arvesse võtma seoses tõelise ühise energiaalase välispoliitika kehtestamisega: vastastikune kasu eksportivate maadega, vajadus meie energiadiplomaatiat Euroopa tasandil paremini koordineerida ning integreeritud ja konkurentsivõimelise turu asutamise tähtsus.

Energiaalase välispoliitika valdkonnas on olulise tähtsusega meeles pidada, et ettevõtlus, mis kontrollib oma turgu selle loomisest kuni lõppmüügini, nagu on elektri puhul, pole samasugune nagu teine ettevõtlus, kelle toode sõltub teguritest, mis on suurelt osalt tema kontrolli alt väljas, nagu see on gaasi puhul.

Peale selle me ei tohiks segi ajada protektsionismi, mida me hukka mõistame, protektsiooniga, mis on ettevaatusabinõu. Meil on tarvis probleemile uuesti fokuseeruda sõltumatuse seisukohast, sest liit esindab umbes 500 miljonit tarbijat, mis annab meile märkimisväärse kaalukuse maailmaturul.

Me siiski kordame sama viga, jättes ühtlustamata diplomaatilised jõupingutused riiklikul ja Euroopa tasandil, mis nõrgendab meid majanduslikult ja geopoliitiliselt. Meil on tarvis tagada, et kahepoolsed lepingud liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel ei kahjusta Euroopa tasandil tehtud jõupingutusi. Märkimisväärne arv liikmesriike sõltub impordist rohkem kui 90% ulatuses nende energiatarbimisest, mis kohustab meid tootjariikidega hästi toimivaid ja stabiilseid suhteid säilitama.

Siiski esineb aegu, mil sidemed nõrgenevad ootamatute sündmuste tõttu, mis kalduvad piirkondadevahelisele kaubandusele tooma negatiivseid tagajärgi, mille all me praegu kannatame Hispaanias ja mida alles hiljuti nägime Poolas ja teistes liikmesriikides.

Ma lõpetan, proua juhataja; ainult tõelise Euroopa energiaalase välispoliitika abil suudame me tulevikus samasuguseid olukordi vältida ning seepärast sellepärast peab iga uus õiguslik alus ja iga uus institutsiooniline instrument, mis selle ülesehitamisele kaasa aitab…

(Juhataja katkestab kõneleja

  Roberta Alma Anastase (PPE-DE). – (RO) Daamid ja härrad, tahaksin kõigepealt õnnitleda raportööri visa töö ja avatuse eest, mida ta üles näitas oma lähenemisviisis ühise Euroopa energiaalase poliitika arvukatele aspektidele.

Üks neist aspektidest, mida ma oma sõnavõtus mainida tahaksin, on Musta mere piirkonna tähtsus eespool nimetatud tulevases poliitikas. Oleme viimastel aastatel olnud tunnistajaks mitmele energiakriisile, mis on mõjutanud ka Euroopa Liitu. Esmatähtsad eesmärgid kehtestada stabiilne energiatarnimine ning läbipaistev turg on saanud Euroopa Liidu Vaieldamatuteks prioriteetideks.

Selles kontekstis esindab Musta mere piirkond tähtsat võtmetegurit Euroopa energiasektori julgeolekus, mitmekesistades energiaallikaid ja transiidivõrke, ning Euroopa algatust konsolideerida Musta mere piirkondlik koostöö sünergiate loomise kaudu tuleks selleks otstarbeks maksimaalselt ära kasutada. Eriti rõhutan ma Nabucco ja Constanta-Trieste projektide strateegilist tähtsust.

Seega tervitan ma tähelepanu, mis neile projektidele on härra Saryusz-Wolski raportis antud, samuti hiljutist Euroopa koordinaatori määramist Nabucco projektile. Eesmärgid konsolideerida energiakoordinaatorite võrgustik ja rakendada energiaühenduse leping ei ole sugugi vähem olulised. Ma loodan, et neile algatustele järgnevad veelgi kindlamad sammud ühise energiapoliitika kehtestamisel, sammud, mis pööravad Musta mere piirkonna arve positiivsele poolele ning panevad aluse dialoogile välispartneritega, mis põhineb vastastikusel kasul ja mõlemapoolsel kindlusel, ühisväärtustel ning loomulikult rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.

  Bogdan Klich (PPE-DE). – (PL) Proua juhataja, see Jacek Saryusz-Wolski suurepärane raport näitab, et ELi energiapoliitika tähtsaim aspekt on praegu tagada tarnimise kindlus. Me oleme juba poolenisti sõltuvad välistarnetest: gaasi puhul tegelikult 57% ja nafta puhul 82%. See tähendab, et mis tahes kriisidel, millesse on segatud tarnija ja Euroopa Liit või tarnija ja transiidiriik, võib olla katastroofiline mõju meie majandusele ja meie kodanikele. See muudab veel tähtsamaks vajaduse võtta tarvitusele kriisiolukorra solidaarsuspõhimõtted liikmesriikide vahel meie õigusaktidesse koos reformilepinguga.

Et seda põhimõtet saaks praktikas järgida on siiski oluline, et kehtestaksime strateegiliste reservide süsteemi, suurendades ühenduste arvu transpordivõrgustike vahel ning, lühidalt öeldes, töötava vastumehhanismi, mis võiks pakkuda tehnilist abi riikidele, kes on kriisi tagajärjel kõige rohkem kannatada saanud. Solidaarsust liikmesriikide vahel tuleb kuulutada ka ühise energiaalase välispoliitika kujul ning on hea, et komisjon meile kinnitab, et kavatseb sellise välispoliitika luua, nagu oleme volinik Piebalgsi suust kuulnud. Liikmesriike tuleb selles endiselt alles veenda, saada nad loobuma oma isiklikest huvidest ühise lähenemisviisi kasuks ja ühiseks hüvanguks.

On tähtis, et see poliitika põhineks nii allikate kui ka tarnijate ning peale selle veel ka energia kohaletoimetamise marsruutide ja meetodite mitmekesistamise põhimõttel. Sellepärast on tarvis tagada poliitiline ja finantstoetus uute infrastruktuuride projektidele nagu Odessa-Brody-Pùocki torujuhe või Nabucco gaasijuhe. Me oleme siiski kohustatud tegutsema projektide vastu, mis on killustavad, näiteks Balti gaasi torujuhe. Ja lõpuks, püsiv tegur mängus, mida Euroopa Liit mängib oma naabritega, eriti oma lähimate naabritega, peaks olema energiaklausel, mis on koostatud terrorismivastase klausli eeskujul ja mille kohta me nõuame siin, selles kohas, Euroopa Parlamendis, et see peab olema lülitatud kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse.

  Andris Piebalgs, komisjoni liige. − Proua juhataja, kõigepealt tahan ma tänada raportööri.

Ma arvan, et näete, kui keerulise teemaga on tegemist ning on väga raske käsitleda kõiki selle külgi, kuid seda teemat on hea käsitleda kompleksselt. Ma ei kujuta ette, et mina olen oma töös "härra Energia". Energiaalastes välissuhetes on kolm sammast: esiteks tarnete transiit (siin teen koostööd kolleegide Benita Ferrero-Waldneri ja Peter Mandelsoniga), teiseks puhas energia ja energiatõhusus, näiteks üleilmse energiatõhususe platvormi käivitamine (siin teen koostööd kolleegide Stavros Dimasi ja Janez Potočnikuga) ning kolmandaks energiapuudus (kus teen koostööd Louis Micheliga).

Sellest on näha kui kompleksse teemaga on tegemist ja peale selle on veel liikmesriigid. Asutamisping ja ka reformileping ütlevad üht väga olulist asja: iga liikmesriik vastutab oma energialiikide eest ise. Ma arvan, et sellepärast raportis nõutaksegi rääkimist ühel häälel. Ma arvan, et see on peamine sõnum, mille ma raportist sain. See oleks palju lihtsam ja meil on selleni veel pikk tee käia. Ma usun, et see raport annab meile hea võimaluse kogu ELiga selles suunas edasi liikuda.

Nüüd härra Beazley küsimuse juurde, sest mulle tundub, et see tabas kogu protsessi tuuma: miks peaks Venemaaga käsitlema energiaküsimusi uues partnerlus- ja koostöölepingus, kui meil on olemas energiaharta?

Energiaharta on mitmepoolne leping. Venemaa jaoks on meie energiaküsimused kindlasti laiemad. Me investeerime Venemaale. Venemaa investeerib Euroopasse. Võimalik, et Valgevenes hakatakse ehitama Vene tuumareaktorit. See tähendab, et meil on vaja luua mõlemapoolne usaldus ning usaldust on võimalik luua siis, kui on olemas väga selged õiguslikud nõuded mõlema poole kohustuste ja ka õiguste kohta.

Kui need on kirja pandud, siis võime jõuda järelduseni, et teatud valdkondades on meil vaja energiaalast välisesindajat. Ma kuulen vajadusest kõrge ametniku järele ka teistelt partneritelt. Kui meil on asutamislepingus sätestatud ELi arendamine, siis peaksime me kokku leppima mandaadis – mandaadi all pean ma silmas sellist alust nagu on väliskaubanduses 133 komitee – ja selle mandaadi alusel võiks mandaadi saanud isik rääkida välistarnijatega, transiidiriikidega või teiste energiaturul osalejatega.

Kui käsitleme seda eraldi, siis kaotab see kindlasti kogu mõjujõu. Me peaksime seda nägema sümbioosina, sest tegemist ei ole ühel häälel rääkimisest eraldiseisva teemaga. Kui ei räägita ühel häälel, siis ei ole sõnumiviijat vaja. Kui räägitakse ühel häälel, siis on kindlasti vaja sõnumiviijat.

Nii et mina jään selle seisukoha juurde. Ma tahaksin teid tänada väga hea arutelu eest. Oli väga huvitav. Usun, et pärast energiaalaste välissuhete komisjoni dokumendi valmimist pöördub parlament selle teema juurde tagasi, sest seda teemat ei ole võimalik lahendada vaid ühe raportiga. See oleks liiga optimistlik. Tahaksin raportööri veel kord hea töö eest tänada.

  Juhataja. − Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub kolmapäeval.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  John Attard-Montalto (PSE), kirjalikult. – Täna rüselevad majandusjõud energiaallikate pärast rohkem kui kunagi varem. Hiina annab arengumaadele energiatarnete vastu tohutus koguses abi ilma igasuguste kohustusteta. Venemaa kasutab oma gaasi ja nafta mõjuvõimu, et rahvusvahelistes asjades taas kord kaasa rääkida. Ameerika Ühendriigid näevad tulevikku, mis sõltub tuumatehnoloogiast. Kuhu mahub Euroopa Liit?

Ridade koondamine energiajulgeoleku valdkonnas on muutunud ülioluliseks. Selliste riikide probleeme nagu Malta, kellel on potentsiaal saada energiatootjaks, tuleb käsitleda Euroopa Liidu tasandil. Nagu ebaseadusliku sisserände puhul, peab Euroopa Liit sekkuma ka siis, kui kerkivad energiaküsimused. Ühine energiaalane välispoliitika ei peaks piirduma mitte üksnes tarnimise ja julgeolekuga, vaid peab hõlmama kaht olulist teemat: kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja alternatiivenergia otsimist. Ühisel energiaalasel välispoliitikal on mõtet üksnes sellises laiemas kontekstis ehk kolmnurgas, mille tipus on tarnimine ja julgeolek ning alusel kliimamuutused ja alternatiivsed allikad.

  Avril Doyle (PPE-DE), kirjalikult. – Oma jõupingutustes kliimamuutuste vastu võitlemisel ei tohiks me seada ohtu bioloogilise mitmekesisuse, ökosüsteemide ja Euroopa toiduga varustatuse kaitsmise jõupingutusi. 8.–9. märtsi nõukogu lõppjäreldustes on märgitud, et biokütuste 10% eesmärk on asjakohane üksnes siis, kui tootmine on säästlik. Esimese põlvkonna biokütuste mõju võib olla suurem kui esialgu arvatud, nii on näiteks Ameerika Ühendriikide soov kasutada bioetanooli viinud teravilja kasutamise massilise suurenemiseni biokütuste tootmises. Sellel nõudlusel on negatiivne mõju Euroopa teravilja pakkumisele ning prognoosid on halvenemise suunas, kui Ameerika Ühendriikide teravilja ülejäägid vähenevad. OECD ja FAO näevad biokütuste tootmise olulist mõju põllumajandussaaduste hindadele, mis võib edasi kanduda ka toitu importivatele riikidele. Seepärast on vaja biokütuste üldist rahvusvahelist sertifitseerimissüsteemi – millele on viidatud ka Saryusz-Wolski ja Thomseni raportites – nii ELi ekspordi kui impordi sertifitseerimiseks. Sertifitseerimiskriteeriumid tuleb koostada selliselt, et oleks tagatud, et biokütused annavad kogu olelustsükli jooksul olulist kasvuhoonegaaside kokkuhoidu ning et nende tootmine ei kahjustaks bioloogilist mitmekesisust ega tekitaks suuremaid sotsiaalmajanduslikke probleeme (näiteks tõsist toiduainete hindade tõusu).

  András Gyürk (PPE-DE), kirjalikult. – (HU) Raportis pealkirjaga “Euroopa ühise energiaalase välispoliitika suunas” tehakse oluline tähelepanek, et Euroopa energiavarustus hakkab aina rohkem sõltuma ebastabiilsetest ja ebademokraatlikest riikidest. See aina silmnähtavamaks muutuvat sõltuvust teravdab asjaolu, et energiat kasutatakse aina sagedamini poliitilise surve avaldamise vahendina.

Need protsessid muudavad aina pakilisemalt vajalikuks solidaarsusel põhineva ühise Euroopa energiapoliitika loomise.

Laiaulatuslikud Euroopa energiajuhtimise projektid võivad olla moodus ühist poliitikat praktikas rakendada. Seepärast on tervitatav, et Euroopa Liit määras hiljutine kohale koordinaatori, et juhtida kõige tähtsamat neist projektidest, Nabuccot. See koos asjaoluga, et senini vastupunniv Ungari valitsus on otsustanud torujuhtme ehitust toetada, võib tähendada, et Euroopa tarbijaid Kaspia mere piirkonnaga ühendav gaasijuhe võib nüüd muutuda eduka ühise energiapoliitika sümboliks, selle asemel, et olla kõhklemise embleem. Mõne aasta pärast võib Nabucco torujuhe, mis esindab mitmekesistamist nii allikate kui ka transpordikoridoride osas, demonstreerida, et ühistegevus tähendab varustuskindluse suurendamist ja taskukohaseid hindu tarbijatele. See on kõigi liikmesriikide huvides, aga eriti oluline on see Ungarile, kes praegu loodab ainult Venemaa gaasile.

  Marian-Jean Marinescu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO)

Euroopa energiapoliitika on keskendunud siseturu loomisele, tasakaalustamisele ja reguleerimisele, see on ka Euroopa Komisjoni viimase energiapaketi silmnähtav suundumus.

On arvatud, et siseturu liberaliseerimine muudab ELi oluliseks teguriks rahvusvahelisel energialaval, kuid siis on avastatud, et tegelikult puudub liidul väline ja ühtne energiapoliitika mõõde.

Uus tegelikkus, milles konkurents ja liberaliseerimine on seotud kliimamuutuste ja ressursside julgeolekuga, toodab mitte ainult väliseid väljakutseid (hirm energiasõltuvuse ees ainsast tarnijast, kes kasutab oma positsiooni poliitilise relvana), vaid ka tähtsaid sisemisi väljakutseid, mis panevad proovile liikmesriikide suutlikkuse oma riiklikud huvid teisele kohale asetada, et teha ruumi ühisele ja ühtsele energiapoliitikale.

Järgmine samm on ressursside mitmekesistamine, tõhustades koostööd naaberriikidega, eriti Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia riikidega. Sel moel on liikmesriikide üksteisele lähenev areng tagatud ning piirkondlik ja piirkondadevaheline koostöö tugevdatud, mis on Euroopa energiaalase välispoliitika tõhusamaks muutmisel asendamatu.

Euroopa energiaühenduse laiendamine ida poole võiks kiirendada energia liberaliseerimise lõpuleviimist, pakkudes ühist kasu Euroopa Liidu võimalikul edaspidisel laiendamisel.

  Gay Mitchell (PPE-DE), kirjalikult. – ELi arengupoliitika põhimõtteid ja eesmärke tuleb kindlasti jälgida ka energia ja välispoliitika valdkonnas ettenähtud meetmetes. Juurdepääs energiale on hädavajalik tegur majanduskasvu edendamiseks ja kõigile inimestele elementaarsete elutingimuste võimaldamiseks.

ELi liikmesriigid ja Euroopa energiaettevõtted teevad energia valdkonnas arengumaadega ulatuslikku koostööd, samas ei ole siiski alati selge, kui palju nende vahendite saajad tegelikult kasu saavad. Sel põhjusel toetan ma kõiki samme, mille eesmärk on läbipaistvuse suurendamine, õigusriik ja energiasektori parem juhtimine.

Majandusareng ei pea tähendama tööstusriikide saastava praktika kordamist. Paljud arengumaad on suures sõltuvuses kõrge süsinikuheitega energiaallikatest. Neil on vaja abi, et nad saaksid oma energiaallikaid mitmekesistada, et saavutada sobivam kooslus. Ma taunin söe põletamisel põhinevate elektrijaamade laialdast kasutamist Hiinas. Me peaksime võtma kõik mõistlikud meetmed, et julgustada neid üle minema puhtale tehnoloogiale taastuvenergia võimsuse ülesehitamise ja puhta tehnoloogia ülekandmise hõlbustamise kaudu.