Juhataja . – Järgmine päevakorrapunkt on neli resolutsiooni ettepanekut Pakistani kohta.⁽¹⁾

  David Martin (PSE), autor. – Härra juhataja, lubage mul alustada kaastundeavaldusega Karachi kohutava pommirünnaku ohvritele. Meie mõtted on kõigi nendega, keda see dramaatiline sündmus puudutas.

Pakistani rahvas on rahvas, kellest me Euroopas peaksime väga hoolima. See on suur kaubandusrahvas, see on inimeste eksportija ja mitte ainult meie kontinendile, ning see on eluliselt tähtis liitlane võitluses terrorismiga. Sellepärast on see suure kurvastuse põhjus, et oma 60-aastase ajaloo jooksul ei ole Pakistanil õnnestunud saada tõeliseks demokraatiaks; kuid teisest küljest peaks meid julgustama fakt, et see ei ole muutunud teokraatiaks või isegi püsivaks sõjaväeliseks diktatuuriks. Taas kord on Pakistanis avanenud aken demokraatiasse.

Me ootame kohtulahendi tulemust presidendivalimiste seaduslikkuse kohta. Me kutsume president Musharrafit üles aktsepteerima tulemust, mis pole talle soodne, kuid ma kutsun üles ka Pakistani rahvast ja kogu maailma aktsepteerima kohtulahendit, kui see saab olema presidendi kasuks. Ma arvan, et see on ainus alus, millele toetudes me saame selles riigis edasi liikuda.

Seoses jaanuaris toimuvate valimistega loodan ma, et valitsus püüdleb nende valimiste poole ja jätkab ettevalmistustega ning teeb Benazir Bhuttole võimalikuks turvalise kampaania. Seda öeldes ma tean, et me vihjame, et pommitamise taga seisis valitsus; ma ei usu seda, kuid meil on tarvis kindel olla, et kõigi kandidaatide turvalisus on tagatud ning et valitsus teeb oma parima Benazir Bhutto kaitsmiseks. Ma usun, et härra Sharifil tuleks lubada riiki tagasi pöörduda ja valimisvõitlusest osa võtta, kui ta seda soovib, ning jällegi tuleb tagada tema turvalisus.

Sõjavägi peaks kogu valimisvõitluse perioodiks taanduma ning ma loodan, et enne jaanuari – ja loomulikult enne kampaania algust – võtab president ise vormi seljast ning muudab riigi tõeliseks tsiviilriigiks. See on Pakistani tuleviku suhtes parim lootus ning see on parim lootus ka Euroopa ja Pakistani vahelistele suhetele; et saame jaanuaris demokraatlikult valitud parlamendi koos presidendiga, kes ei kanna vormi, vaid tsiviilrõivaid.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), autor. – (SV) Tänan, härra juhataja. Pean kõigepealt raske südamega ütlema, et peame siin parlamendis üks kuu teise järel erinevate resolutsioonide üle otsustama, kuna nii suur maailma osa meie ümber ei austa kodanikuvabadusi ja -õigusi ning rikub põhilisi inimõigusi. Ma pean seda ütlema, sest arvan, et see on nii hirmus, et see muudkui jätkub ja jätkub. Me räägime sellest siin parlamendis, me räägime sellest nii paljudes eri kontekstides ja ikkagi see jätkub.

Seoses Pakistaniga, mis on resolutsiooni subjektiks, mida me praegu arutame, tahan ma öelda, et GUE/NGL fraktsioon toetab resolutsiooni tervikuna. Resolutsioon esitab Pakistani valitsusele suure hulga väga põhjendatud nõudmisi. Meie seda ümbritsevas maailmas ei saa vaikida sõjaväelise režiimi mõjust ja otsustusõigusest ühiskonna kõigis valdkondades. Võim tuleb üle anda demokraatlikule tsiviilvalitsusele. Me peame toetama kõiki vabatahtlikke organisatsioone, igaüht, kes töötab demokraatlike vabaduste ja õiguste heaks. Eriti tahan ma rõhutada resolutsiooni lõike 16 tähtsust. Selles punktis väljendab parlament oma suurt muret fakti pärast, et suur osa Pakistani naistest ei saa demokraatlikus protsessis osaleda. Sõjaväeline režiim rõhub Pakistanis inimesi religioossel alusel, kuid me ei tohi unustada rõhumist, mille ees on kaitsetu suur osa Pakistani naistest. Meie fraktsioon soovib tugevalt toetada tervet resolutsiooni. Tänan teid.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), autor. – (ES)

Härra juhataja, ka mina soovin öelda, et vaatamata faktile, et loogiliselt võttes lasub peamine vastutus olukorra lahendamise eest Pakistani ametiasutustel, ei tohiks see lasta meil unustada, et Euroopa Liidul ja eelkõige meil, liikmesriikidel, on tohutult suur vastutus olukorda vähemalt mitte raskemaks muuta.

See on seotud tegevusega, mis on samuti arusaamatu, sest ei ühildu tahtega olukord lahendada, jätkata relvade eksportimist Pakistani või selleks võimalusi otsida.

Toon kõigest kolm näidet: 2006. aastal lubas Ühendkuningriigi valitsus eksportida piirkonda, sealhulgas Pakistani, 15 000 vintpüssi. Prantsusmaa jätkab võimaluste otsimist müüa Pakistanile reaktiivmürske ja radareid, et ehitada lahingulennukeid, mida Pakistan oletatavasti välja töötab koos Hiinaga; ning ka Saksamaa on vastutav märkimisväärsete laskemoonakoguste, relvade ja muud tüüpi sõjavarustuse eksportimise eest.

Ma arvan, et soov lahendada olukord Pakistanis ei ole sellise tarnepoliitikaga vastavuses. Sellepärast soovitan ma oma kolleegidele ning palun neid toetada muudatust, mille eesmärk on peatada relvade ja sõjavarustuse igasugune eksport ajani, mil saab garanteerida, et seda ei kasutata inimõiguste rikkumiseks.

  Charles Tannock (PPE-DE), autor. – Härra president, eelmisel nädalal Karachis lõhkenud suitsiidipomm tuletas meile meelde, kui eluohtlikult lähedale on Pakistan jõudnud anarhiale. Väljavaade, et tuumarelvastusega Pakistan muutub roimarlikuks riigiks, mida juhivad islami fanaatikud, on ausalt öeldes üpris kohutav.

Ma ei ole küll eriline fänn Benazir Bhuttole, kelle ametiaega peaministrina märkis laialt levinud korruptsioon, kuid lõppeks on demokraatlik ja ilmiklik tsiviiljuhtimise all olev valitsus alati eelistatavam kui sõjaväeline diktatuur, mida praegusel juhtumil kompromiteerivad tema sidemed islamiparteide ja afgaani Talibaniga. President Musharrafit peeti meie liitlaseks võitluses terrorismi vastu; mõnikord ma juurdlen, kui huvitatud on ta terrorismi väljajuurimisest tema oma riigis.

Loodetavasti võib nüüd proua Bhutto tagasipöördumine Pakistani saada inimõiguste stiimuliks. Üks suur mure on religioossete vähemuste jätkuv represseerimine, nende hulgas kristlased, hindud ja Ahmadi moslemid. Kui Bhuttot tuleb kaasaegsema Pakistani edumeelse liidrina tõsiselt võtta, siis peab ta tagama, et Pakistan austaks oma rahvusvahelisi kohustusi vastavalt inimõiguste konventsioonile.

Aga kuigi Pakistani ees seisab palju väljakutseid, peaksime me tunnistama, et teatavates valdkondades on tehtud teatavaid edusamme. Majandus jätkab kasvu ning Pakistan on ka seotud usaldust suurendavate meetmete kaudu Indiaga seoses vaidlustega Jammu ja Kashmiri üle.

Üks küsimus, mis jääb täielikult vastamata, on see, kuidas sai Pakistani valitsus seaduslikult, vaatamata sellele, et ülemkohtu otsusega lubati endisel peaministril Nawaz Sharifil eksiilist Pakistani tagasi pöörduda, saata ta viivitamatult välja Saudi Araabiasse. Kuidas saab valitsus rahvusvahelise seaduse järgi deporteerida ühe omaenda kodanikest? Nawaz Sharifil või ikka veel olla eluliselt tähtis osa mitmeparteilise demokraatliku tsiviilpoliitika kehtestamisel Pakistanis.

  Bernd Posselt, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Härra juhataja, me peame Pakistani osas võtma väga aruka seisukoha. See on suur ja oluline, keeruka ajalooga riik. Pakistani riik on kunstlikult loodud Indias elavate moslemite kodu ning seepärast on sel islami identiteet, mille vastu ei ole meil praegu enam midagi öelda. See oli enam-vähem algupärane raison d’être.

See ei tähenda, et me ei peaks võitlema islami ekstremismi vastu ning muidugi pühendavad pakistanlased ise sellele võitlusele märkimisväärseid jõupingutusi. Pakistan oli tähtis liitlane nõukogude okupatsiooni puhul Afganistanis, suhtlemisel kommunistliku Hiinaga ja nõukogude pikaajaliste katsete puhul Indias mõjuvõimu omandada. Lääne jaoks oli ta tähtis strateegiline tegur.

Teisest küljest, see toimub, ilma et ütleksime, et Pakistanil on siseprobleeme, millest peame olema teadlikud: etnilises ja religioosses mõttes keerukas ja heterogeenne elanikkonna struktuur, laialt levinud vaesus ning muidugi vajadus tugevdada demokraatiat ja õigusriiki. On selge, et peame andma riigile ajutiselt väga palju toetust vabade valimiste läbiviimiseks ja tugevama sõltumatu kohtusüsteemi kehtestamiseks ning peame julgustama sõjaväelist juhtkonda võimu valitud poliitikutele järk-järgult üle andma. Eelkõige, nagu ütles Charles Tannock, peame me Pakistani julgustama jätkama usalduse tõstmise protsessi naaberriigi Indiaga.

Selles osas on esinenud julgustavaid märke ning Pakistani tasakaalustatud poliitika eesmärk on neid märke tugevdada, väljendades samas mis tahes vajalikku kriitikat.

  Sarah Ludford, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, Pakistani rahvas ei ole ära teeninud sõjaväelist diktatuuri, vägivalda ja seadusetust. Seepärast on üks selle resolutsiooni kesksetest artiklitest see, mis kinnitab meie solidaarsust Pakistani rahvaga, kes jagab demokraatliku juhtimise eesmärke ja läbipaistvat vastutustundlikku valitsemist ning tegutseb vapralt ja sihikindlalt terrorismi ja kriminaalse vägivalla palge ees.

See on muidugi põhjus, miks me rõhutame vajadust demokraatia ja tsiviilvalitsuse juurde tagasi pöörduda vabadel ja ausatel valimistel jaanuaris, mis on ainus tee vastata Pakistani ühiskonna väljakutsetele.

Samal ajal me rõhutame ka vajadust kaotada Pakistani ühiskonna militariseerimine ning taunida president Musharrafi ebaõnnestumist esineda armee ülemjuhatajana, nagu ta lubas. Õigusriik Pakistanis on äärmiselt ebakindel. Vahel on toimunud ka teatav julgustav areng, kuid sellega on kaasnenud mõned väga represseerivad kohtuotsused. Eriti raskelt mõjutab see religioosseid ja muid vähemusi, samuti naisi. Kutsume õigusega üles muutustele selles piirkonnas.

Taunime muidugi ka eelmise nädala suitsiidiplahvatust 140 ohvri ja 500 vigastatuga. Ma kardan, et need võivad anda ettekäände poliitilise tegevuse piiramiseks, sest valitsus on juba avaldanud teadaande, et parteidel lubatakse korraldada ainult koosolekuid korralikult turvatud parkides ja avalikes kohtades, mitte organiseerida rongkäike. On kohe näha, et see võib olla ettekäändeks.

Lõpuks, üks veel tihedamalt seotud asjaolu on põhjuseks, miks ma tahan, et Pakistan võitleks nii ekstremismi kui ka militariseerimisega ja muutuks õigusriigiks, ja nimelt on see mõju Pakistani päritoluga Briti inimestele, nagu näiteks viisanõuded Ühendriikide jaoks. Kui Pakistan oleks demokraatlik ühiskond, võiks see kõrvaldada sellise ähvarduse mu valijatele.

  Ryszard Czarnecki, fraktsiooni UEN nimel. – (PL) Härra juhataja, täna näidati televisioonis veel üht teadet veel ühest rünnakust Pakistanis ja selles hukkunutest. Ka see on üks lõputa lugu. Miks me selle peale aega kulutame, eriti Euroopa maksumaksjate nimel tegutsedes? Me peaksime meeles hoidma, et Euroopa Liit saadab Pakistani märkimisväärse hulga raha tervishoiu ja hariduse edendamiseks ning vaesuse likvideerimiseks. Sel põhjusel on meil õigus huvi tunda, mis toimub selles riigis, mida osaliselt toetatakse meie valijate rahaga.

Tahaksin juhtida teie tähelepanu küsimustele, mida ei ole siin arutatud. Kõigepealt faktile, et Pakistanis kiusatakse taga ja diskrimineeritakse religioosseid vähemusi. See käib kristlaste, aga ka hindude, sikhide ja budistide kohta. Ma usun, et sellele küsimusele tasub keskenduda. See on miski, mille kaotame silmist nende rünnakute ja traagiliste surmade taustal, kuid see on pidevalt toimuv nähtus.

Tahaksin ka välja tuua, et juba on tõstatatud küsimus naiste diskrimineerimisest. Selleks on olemas spetsiaalsed hudude dekreedid. Ka seda tuleb hukka mõista ning mul on hea meel, et me teeme seda oma fraktsioonidest üsna sõltumatult.

  Koenraad Dillen, fraktsiooni ITS nimel. – (NL) Härra juhataja, oleme muidugi kõik väljendanud oma õudust Pakistanis eelmisel nädalal toimunud šokeerivate rünnakute üle, mis eelmise kõneleja sõnul on üks lõputa lugu.

See ei peaks siiski takistama meil rõhutamast olulist fakti, et Pakistanis on kahtlemata sõjaväeline diktatuur, et ametlikult toimub Pakistanis ulatuslik inimõiguste rikkumine ning et selle juht seisab endiselt seadusest kõrgemal. Pakistan on siiski ka range islamiriik, milles pole kohta teistsuguste vaadete või religioosse vähemuse pooldajatele, ning nagu öeldud, on sellel riigil aatomirelv.

Võib-olla – aga võib-olla ei saa siin öelda – on Islamabad tegelikult tugevam kui Teheran. Ma ei tea. Mul on Pakistani puhul ka kerge déjà vu tunne, sest täpselt samamoodi nagu teistes riikides, näiteks omal ajal Alžeerias, takistab sõjaväeline diktatuur või režiim, milles sõjavägi mängib domineerivat osa, islami fundamentalistidel võimu haarata. Õnnetuseks tähendab demokraatia suurendamine tihtipeale Islami fundamentalismi suurenemist ning paradoksaalselt – demokraatia vähenemist. See on dilemma, mida pole võimalik niisama lihtsalt lahendada.

  Marios Matsakis (ALDE). - Härra juhataja, 18. oktoobril Karachis toimunud mõrvarlik rünnak Benazir Bhutto pahaaimamatute toetajate vastu, kes tema tagasitulekut tervitasid, on järjekordne kalk terroriakt demokraatlike muutuste Pakistani toomise vastu.

Rahvusvaheline kogukond jälgib õudusega, kuidas veel rohkem süütuid tsiviilisikuid ohverdatakse rahvuse heaks, kui kindral Musharrafi diktaatorlik režiim viib riigi samal ajal hirmu ja seaduserikkumise seisundisse. See julm isik koos oma liitlaste korrumpeerunud juhtrühmaga avaldab Pakistani rahvale samasugust mõju nagu vähkkasvaja. Kahjuks on ta ikka veel võimul, peamiselt selle tõttu, et saab toetust Läänest, eriti USAst, kuid kindlasti ka ühest või kahest ELi liikmesriigist.

Nüüd on saabunud aeg, et Lääs peab otsekohe tõmbama vaiba härra Musharrafi jalge alt ning avaldama toetust mitte talle, vaid Pakistani demokraatlikele reformijõududele.

  Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. − Härra juhataja, kui Pakistan valmistub olulisteks parlamendivalimisteks, siis on olukord, nagu me kõik teame, väga keeruline ja murelik, ning ma tahaksin, nagu paljud meie hulgast, öelda, et olen sügavalt vapustatud Karachi nurjatust pommirünnakust, kui Benazir Bhutto eelmisel nädalal riiki tagasi pöördus, ning samuti paljude elude kohutav röövimine, mis mõjutas nii paljusid süütuid inimesi. Tahaksime avaldada kogu oma kaastunnet ohvrite perekondadele ning pöördume ka Pakistani ametivõimude poole, et selle eest vastutavad ametivõimud õigluse ette tuua.

Selline rahumeelsete kogunemiste ründamine on taas kord selgelt näidanud Pakistani rahvast ähvardavaid terrorismi- ja fundamentalismiohtusid. Proua Bhuttol oli õigus, kui ta kirjeldas neid kohutavaid sündmusi kui hoopi demokraatia, eelkõige riigi praeguse valimissüsteemi vastu.

Parlament soovib Pakistani rahvale toetust väljendada nii väga asjakohaselt kui ka õigeaegselt. Meie Euroopas peaksime julgustama avatumat, demokraatlikumat ühiskonda ning muidugi tugevat tsiviilühiskonda Pakistanis.

On ka põhimõtteliselt oluline, et valimised võiksid järgnevatele täiskogudele pakkuda maksimaalselt demokraatlikku legitiimsust ning ka hääletamine peab olema demokraatlik, läbipaistev ja kõigile poliitilistele võistlejatele võrdseid võimalusi pakkuv.

Nagu te kõik hästi teate, on see üks neist riikidest, kus me võiksime kavandada võimaliku elektroonilise jälgimise. Selles kontekstis on mu talitused juunis täitnud uurimusliku ülesande ning pean ütlema, et nad on avastanud olulisi puudujääke raamistikus ja valimistingimustes, sealhulgas teeb muret valimiskomisjoni sõltumatus, hääletusnimekirjade täielikkus ja täpsus, kandidaatidele esitatavad piirangud ning läbipaistvuse puudumine lõpptulemuste osas.

Siiski on tugeva poliitilise soovi korral ikka veel aega, et parandada suuremat hulka neist problemaatilistest valdkondadest ning seetõttu ei ole ma veel langetanud täielikku otsust, kas peaksime kasutama täielikult väljakujundatud valimiste vaatlemist. Ma tõesti pean eespool mainitud tegureid arvesse võtma.

Ma usun, et enamikule Pakistani elanikest meeldiks mõõdukas, stabiilne ja demokraatlik Pakistan, ning me peaksime neid selle eesmärgi saavutamisel toetama. Me teeme näiteks väga palju ära kaubanduslikus mõttes, aidates inimestel vaesusest pääseda, kuid me teeme palju ka hariduse alal, vältides õpilaste ja väikeste laste harimist madrasah-koolis ning nende väljaõpetamist ekstremismi ja fundamentalismi alal. Ent me peaksime seda ka toetama, sest see on eluliselt tähtis, nagu juba öeldud, kogu piirkonna jaoks, kaasa arvatud sellised tähtsad riigid nagu Afganistan.

Sellepärast on meil kõik põhjused muret tunda. Seda me püüamegi teha ja sellepärast on ka see arutelu väga õigeaegne.

  Juhataja . – Arutelu on lõppenud.

Hääletame sel teemal varsti, pärast arutelude lõppemist.

Kirjalikud avaldused (artikkel 142)

  Eija-Riitta Korhola (PPE-DE), kirjalikult. – (FI) Härra juhataja, tahaksin kõigepealt tänada kõiki neid, kes on toetanud Pakistani kohta kirjaliku resolutsiooni koostamist. Demokraatlike jõudude populariseerimine ning inimõiguste, mitte relvastuse selge rõhutamine on suurim takistus radikaalsete rühmituste võimu saavutamisel. See on põhjus, miks praegu nõuavad meie toetust need asjad, samuti nagu religioossed vähemused.

Inimõigusalase töö kogemus näitab, et usuvabadus on oluline tegur inimõiguste austamise olukorras – see on justkui lakmustest. Need probleemid ilmnevad eelkõige religioossete rühmituste staatuses ning kanduvad sealt sõnavabaduse ja kogunemisvabaduse valdkonda. Demokraatia olukorra ja vähemuste seisundi vahel on vastastikune seos: kui inimeste võimalused ühiskondlikus elust osavõtuks on viletsad, kannatavad ka vähemused.

Võiksime öelda, et Pakistani konkreetne probleem on jumalateotuse seaduse väärkasutus religioossete vähemuste suhte. Peaks eksisteerima religioossete väärtuste kaitsmise süsteem, mitte teist usku olevate inimeste aktiivne tagakiusamine. Kuigi seadus pole suunatud mingile kindlale religioossele rühmitusele selle sisu põhjal, on igapäevane tõsielu teistsugune. Surmanuhtlusi mõistetakse peamiselt vähemuste esindajatele. Õiguslik reform on eluliselt vajalik.

Selle saab muuta võimalikuks üksnes demokraatia. Musharrafi õnnetu otsus säilitada oma positsiooni armee ülemjuhatajana on neil viimastel aastatel avaldanud mõju Pakistani sotsiaalsele arengule ning seda nõrgestanud. Ühiskonna järkjärguline militariseerumine on olnud kahetsusväärne.

Teisest küljest avaldame me Pakistanile toetust tema võitluses talibaniseerumise vastu. Me tunneme solidaarsust nende pakistanlastega, kes said kannatada eelmise nädala laastavas pommirünnakus.

Eelmisel kuul sain ma võimaluse isiklikult tutvuda poliitilise olukorraga Pakistanis. Mul oli au kohtuda eri parteide esindajatega, senaatoritega ja parlamendiliikmetega. Tahan siiski eraldi ära märkida Pakistani kõigi vähemuste allianssi, kelle tähtis töö paljude vähemusrühmituste esindajana väärib tähelepanu ja toetust muu maailma poolt.