Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu alljärgnevatel teemadel:
– suuliselt vastatav küsimus, mille esitas nõukogule ALDE fraktsiooni nimel Marco Cappato demokraatia, inimõiguste ning ELi ja Vietnami vahelise uue partnerlus- ja koostöölepingu kohta (O-0095/2008 – B6-0473/2008),
– suuliselt vastatav küsimus, mille esitas komisjonile ALDE fraktsiooni nimel Marco Pannella demokraatia, inimõiguste ning ELi ja Vietnami vahelise uue partnerlus- ja koostöölepingu kohta (O-0096/2008 – B6-0474/2008).
Marco Cappato, esitaja. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, proua volinik, lugupeetud nõukogu esindajad, Vietnamiga on käimas läbirääkimised uue koostöölepingu sõlmimise teemal ning ma usun, et Euroopa Parlamendi jaoks on oluline saada teavet läbirääkimiste sisu kohta, eriti seoses inimõiguste ja demokraatiaga.
Me ei väida, et me saame koostöölepingu abil sõrmenipsuga panna Vietnami või muu koha imekombel demokraatiat ja inimõigusi austama. Euroopa õiguse kohaselt aga ei tohi me nõustuda tõsise ja järjepideva inimõiguste ja demokraatia rikkumisega. Me teame, et meil ei ole tohutuid vahendeid, millega tekitada austust nimetatud õiguste vastu, kuid me teame ka, et koostöölepingute üle peetavad uued läbirääkimised võivad anda hea võimaluse vähemalt mingitegi edusammude tegemiseks kõige tõsisemate ja korduvamate rikkumiste vallas.
Loodan, et Euroopa Parlament saab homme vastuvõetava resolutsiooniga ning muu hulgas koos selliste inimestega nagu Kok Ksor, Vo Van Ai ja rahumeelse äärmuspartei liikmed esitada komisjonile ja nõukogule mõned eriti tõsised probleemid, mis tõusetusid ka Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni kuulamisel.
Esiteks, kristlastest degarite vähemuse olukord Kesk-Vietnami mägismaal: neid peetakse endiselt sadade kaupa kinni ning ikka veel ei ole rahvusvahelistel, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vaatlejatel, vaba juurdepääsu Kesk-Vietnami mägismaale. Nüüd, mil Vietnam on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu liige, ei tohiks seda enam juhtuda – hetkel kinnipeetavad sajad poliitvangid tuleb vabastada.
Väga suur probleem on usuvabadusega ja enne uue lepingu allkirjastamist peab Vietnam seda teemat selgitama, eriti seoses Ühendatud Budistliku Kiriku tunnustamatajätmisega. Selle kiriku pead Thich Quang Dod hoitakse endiselt kinni ja katoliiklastele kuuluv maa on ikka veel konfiskeeritud. Vietnamil on aeg tühistada seadused, mille järgi on teisitimõtlemine ja usuline tegevus kuritegu.
Proua volinik, nõukogu eesistuja, meie palve on seetõttu konkreetne: kas me saame tagada, et need probleemid või vähemalt eelnimetatud tõsised inimõiguste rikkumised lahendatakse enne uue koostöölepingu sõlmimist?
Jean-Pierre Jouyet, nõukogu eesistuja. – (FR) Härra juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, härra Cappato, mul on hea meel siin teie hulgas täna tagasi olla.
Me jälgime inimõiguste olukorda Vietnamis väga tähelepanelikult ning hiljuti oli eesistujariigil võimalus väljendada taas muret karistuste määramise üle eriti kahele korruptsioonijuhtudest kirjutanud ajakirjanikule. Nõukogu ja komisjon peavad Vietnamiga kaks korda aastas toimuvate kõneluste käigus pidevat inimõiguste alast dialoogi. Viimasel, 10. juunil 2008 Hanois toimunud kohtumine võimaldas meil juhtida tähelepanu ühest küljest üldisele inimõiguste seisule Vietnamis, eriti aga sõnavabadusele, vähemuste olukorrale, surmanuhtluse kohaldamisele ja mitmetele üksikjuhtumitele.
Lisaks kõnealusele dialoogile on võetud erinevaid valikulisemaid meetmeid üksikjuhtumite osas, kus meile tundub, et kinnipidamine või karistus ei ole kooskõlas kodanikuõiguste ega rahvusvaheliste kohustustega, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga, mille Vietnam on ratifitseerinud.
Täiendavalt selgitasime 10. oktoobril toimunud surmanuhtlusevastase Euroopa päeva puhul Vietnami võimudele veel kord oma väga ühest seisukohta kõnealuses küsimuses. Nad tundusid meie sõnumit mõistvat ja nimetasid momendil käimasolevat karistusseadustiku reformi, mis peaks vähendama surmanuhtlusega karistatavate kuritegude arvu. See on vähim, mis nad teha saavad.
Daamid ja härrad, nagu te kahtlemata näete, on inimõiguste küsimus väga tähtis osa meie suhetest Vietnamiga. See on hell teema. Härra Cappato, te mainisite kristlaste olukorda Kesk-Vietnamis; see on valdkond, mille suhtes me oleme eriti tähelepanelikud, ja ma tänan teid, et te selle ära märkisite. Tahan rõhutada, et Euroopa Liit on ainuke institutsioon, mis kujundab selles küsimuses niisugust üleilmset ja sihipärast poliitikat, ning aeg-ajalt teeb see meist meie partneri kriitika märklaua. Tahan siin siiski selgelt öelda, et me ajame oma poliitikat otsustavalt.
Nüüd soovin pöörduda tulevase partnerlus- ja koostöölepingu juurde, mis käesoleva arutelu teemaks. Praegu toimub Hanois uus kõneluste voor, mis kestab kuni 22. oktoobrini. Nagu iga leping, mille Euroopa Liit kolmanda riigiga sõlmib, peab ka see leping sisaldama äärmiselt tähtsat inimõiguste klauslit. Sellest klauslist saab tulevase lepingu oluline osa ja kui üks osaline seda ei järgi, võib lepingu peatada või isegi tühistada – seda tahan ma kindlalt nõuda. Praeguses läbirääkimiste järgus ei ole Vietnam selle klausli põhimõttele vastu seisnud. Jällegi on see vähim, mis nad teha saavad. See on Vietnami poolt hea märk ja sisuliselt võtab ta endale kohustuse austada inimõigusi. Nii saab Euroopa Liit endale võimsa õigusliku vahendi, millega tagada inimõiguste kaitse kohe, kui leping on ratifitseeritud.
Daamid ja härrad, härra Cappato, oleme teiega nõus, et inimõiguste olukord Vietnamis peab paranema. Leiame, et meie mitme aasta pikkune tegevus aitab meil nüüd seda olukorda parandada, kuid lisaks võimaldab partnerlus- ja koostöölepingu allkirjastamine meie arvates nii antud juhul kui ka muudel juhtudel kasutada inimõiguste klauslit selleks, et luua parim võimalik raamistik Vietnami tähelepanu juhtimiseks kõnealusele küsimusele. Loomulikult hoitakse parlamenti kõigiti kursis läbirääkimistega, mis, tuletan teile meelde, on praegu pooleli.
Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. – (ES) Härra juhataja, andestage mulle, palun, et segasin menetlust mõnede parlamendiliikmete kuulamisega.
Juhataja. – Proua volinik, ei ole teie süü, kui parlamendiliikmed tulevad ja segavad teid millegi tähtsusetuga, käitudes ilmselgelt ebasolidaarselt hetkel kõneleva parlamendiliikmega. Seetõttu on teile andestatud ja parlamendiliikmed peavad arvestama, et kui üks meist peab kõnet, siis ei tohi nõukogu eesistujat ega mõnda muud komisjoni nimel kõnelejat segada. Palun jätkake.
Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. – (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad nõukogust ning loomulikult daamid ja härrad siit parlamendist, härra Cappato, komisjonil on väga hea meel, et Euroopa Parlament pöörab tähelepanu Vietnami partnerlus- ja koostöölepingu üle peetavatele läbirääkimistele ja selle riigi inimõiguste olukorrale.
Meie arutelu on täiesti õigeaegne, sest just täna toimuvad Hanois kõnelused nimetatud lepingu üle, nagu nõukogu eesistuja ka mainis. Võin öelda teile, et inimõiguste olukord tekitab Euroopa Liidu jaoks ülimalt suurt muret suhetes Vietnamiga. On tõsi, et vaatamata kõigele teeb see riik nimetatud valdkonnas mõningaid edusamme. Pean eelkõige silmas hiljutisi püüdeid vähendada surmanuhtluse kohaldamise ulatust, kehtestada näiteks õiguslik raamistik, mis sätestab usuvabaduse kasutamise tingimused, ning tulla paremini toime nende rahvusvähemuste küsimusega, kes põgenesid Kambodžasse ja pöörduvad nüüd tagasi Vietnami.
Sellegipoolest – ja siin on teil õigus – on selge, et viimaste kuude jooksul on esile kerkinud mõned murettekitavad suundumused eriti seoses usu- ja sõnavabadusega. Nende suundumuste konkreetseteks näideteks on katoliikliku kogukonna tagakiusamine Hanois ja eelmisel nädalal ajakirjanike karistamine korruptsiooni uurimise eest.
Nagu ma ütlesin Vietnami asepeaministrile Khiêmile, kui ta viibis hiljuti, 17. septembril Brüsselis, hävitaks see rahvusvahelisel tasandil Vietnami pikaajalise stabiilsuse ja usaldusväärsuse, kui praegused majanduslikud ja sotsiaalsed raskused viiksid riigi alateadlikult tagasi autoritaarsuse ja repressioonide juurde.
Vastupidi, Vietnam peab nüüd rohkem kui kunagi varem looma võimalusi selleks, et lubada rahumeelselt välja elada riigis tekkinud pinged ja väljendada sotsiaalset pettumust. Seda sõnumit kordab ka komisjoni president Barroso sel nädalal, kui ta kohtub Pekingis Aasia-Euroopa tippkohtumise käigus peaminister Dungiga. Selline on Euroopa Liidu sõnum ELi ja Vietnami inimõiguste alase dialoogi järgmises voorus, mis toimub detsembris samuti Hanois. EL on Vietnamile välja pakkunud partnerlus- ja koostöölepingu projekti, milles kinnitatakse ja suurendatakse inimõiguste tähtsust suhetes kõnealuse riigiga.
Nagu ütles ka nõukogu eesistuja, sisaldab praegune lepingu projekt tõepoolest äärmiselt olulist inimõiguste edasilükkavat klauslit, kindlustab korrapärase ELi ja Vietnami vahelise dialoogi inimõiguste teemal, andes sellele õigusliku seisundi, ning näeb ette abi Vietnami riikliku inimõigustealase tegevuskava koostamisel. Projektis on terve hulk üksikasjalikke sätteid tööõigusaktide täitmise, hea valitsemistava ja õigusriigi põhimõtete edendamise kohta. See sisaldab ka Rahvusvahelist Kriminaalkohut puudutavat tingimust. Kõnealune leping on seega õiguslik dokument ja poliitilise tegevuse mõjuvahend, mida minu arvates on vaja selleks, et suurendada meie osalust inimõiguste ja demokratiseerimise valdkondades.
Charles Tannock, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Härra juhataja, pean ütlema – ja päris kurvalt – et jään kahtlevale seisukohale, kas inimõiguste klausel ELi ja Vietnami vahelises koostöölepingus on tõesti väärt paberit, millele see on kirjutatud.
Selles sisalduvad üllad kavatsused kajastavad arusaadavalt meie ühiseid Euroopa väärtusi, kuid usun, et siin on tegemist vaid pisut rohkema kui puru silmaajamisega ja mõistetava järeleandmisega liidusisesele võimsale inimõiguste alasele lobitööle. On ju Hiina nüüd ELi suuruselt teine kaubanduspartner, ometi ei pööra Pekingi kommunistlik diktatuur mingit tähelepanu meie murele inimõiguste pärast. Ma mõtlen tõepoolest mõnikord, kas on üldse mõtet seda küsimust enam tõstatada.
Poliitilised repressioonid ja inimõiguste rikkumised Hiinas kipuvad juhtima meie tähelepanu kõrvale sellelt, mis toimub naaberriigis Vietnamis, kus asjade seis on täpselt sama jõhker. Demokraatiat pooldavaid teisitimõtlejaid ja usuvähemuste esindajaid vangistatakse, ajakirjanikke hirmutatakse vaikima ning vabadusi, mida meie peame siin Euroopas enesestmõistetavaks, näiteks tsenseerimata Interneti olemasolu, lihtsalt ei eksisteeri.
Seetõttu tegin eelmisel aastal koos härra Cappato ja teistega ettepaneku kaaluda Nobeli rahupreemia andmist Thich Quang Dole. See julge budistist munk on oma usuvabaduse ja inimõiguste otsingute teel kannatanud aastaid tagakiusamise ja vangistamise all.
Vietnam kehastab Euroopa Liidu ees olevat dilemmat. Kui palju kaalu peaks olema inimõigustel meie kaubandussuhetes kolmandate riikidega, kui inimõigused on formaalselt kaubandus- ja partnerluslepingutesse lisatud? Kas ainuüksi tugevamad majandussidemed saavad olla positiivseks tõukejõuks poliitilistele, inimõigustealastele ja demokraatlikele reformidele?
Need on keerulised küsimused, millega Suurbritanniast pärit kaubandusvolinik paruness Ashton peab hakkama maadlema. Usun, et meie ühised väärtused ei ole asjad, mille üle võiks pidada läbirääkimisi. Seetõttu nõuan tungivalt, et komisjon ja nõukogu oleks ausad ja lõpetaks teeskluse, tühistades kõnealused inimõiguste ja demokraatia klauslid, või võtaks kolmandad riigid nende ohjeldamatu ja meile kõigile ülipühade väärtuste kuritarvitamise eest ka tegelikult ja avalikult vastutusele. Minu erilised tänusõnad kuuluvad härra Cappatole ja kogu tema heale tööle selles valdkonnas.
Barbara Weiler, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, meie siin Euroopas mõistame vietnamlasi suurepäraselt, tunneme nende vastu elavat huvi ja suurt poolehoidu. Minu fraktsioon mäletab veel liigagi hästi kohutavaid kannatusi ja hävitustööd, mida ei põhjustanud mitte üksnes Ameerika Ühendriikide, vaid ka Euroopa riikide sõjategevus ja okupatsioon Vietnamis.
Vietnam areneb nüüd eriti kiiresti muutuvas ja põnevas Kagu-Aasia piirkonnas. Kümme Kagu-Aasia riikide assotsiatsiooni (ASEAN) liikmesriiki ei ole kõik demokraatlikud nõnda, nagu meie Euroopas demokraatiat mõistame, kuid asjad on muutumas. Härra Tannock, uus ASEANi harta näitab konkreetselt, et inimõiguste rikkumisi ei saa eirata; harta kehtestamisele eelnenud läbirääkimised tõendavad, et inimõiguste rikkumised on vägagi päevakajaline teema.
Praegu on eriti hea aeg, sest läbirääkimisi on taasalustatud; uued läbirääkimised käivad 1995. aasta koostöölepingu üle. On tõsi, et Hiina järel on Euroopa Liit Vietnami suuruselt teine kaubanduspartner ning just sel põhjusel saame me edasi liikuda. Partnerluslepingud ei ole kindlasti mitte mõttetud.
Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioon kutsub komisjoni üles tagama, et ajakirjandusvabadus, vähemuste ja demokraatia eest võitlejate vabadus, usuvabadus ja loomulikult ÜRO vaatlejate tegevusvabadus oleks kindlustatud. Siis saame arendada edasi veelgi lähedasemat sõprust selle ilusa riigiga.
Athanasios Pafilis, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (EL) Härra juhataja, me mõistame täiesti, et imperialism ja selle esindajad Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid ning kõik nende toetajad ei suuda tõenäoliselt Vietnamit unustada, sest tegemist oli üleilmse sümboliga – vietnamlased alistasid nii Prantsuse kui ka Ameerika imperialismi ja võitsid endale iseseisvuse.
Tänased ühetaolised resolutsiooni ettepanekud ei ole vastuvõetavad ning kutsuvad Vietnamit üles täitma Euroopa Liidu soovitusi. Seda, mida teil ei õnnestunud saavutada relvadega, püüate nüüd saavutada majandusliku väljapressimisega. Niisugune mõte on teie kehtestatud klauslil, mis on kasutusele võetud inimõiguste ja demokraatia niinimetatud austamiseks.
Kuna te tõstatasite inimõiguste küsimuse, siis palun teil kõigil, sealhulgas härra Cappatol, meile vastata: Vietnamis on kümneid tuhandeid inimesi, kes kannatavad Agent Orange’i, Ameerika Ühendriikide kasutatud ebainimliku keemia- ja bioloogilise relva tõttu. Tuhanded linnud on muteerunud, tuhanded inimesed on surnud vähki ning terved piirkonnad on muutunud kasutuks tuntud ettevõtte Monsanto toodetud relva kasutamise tagajärjel.
Kas nendel inimestel, kes ikka veel kannatavad ja surevad, ei ole inimõigusi, sealhulgas ülimat inimõigust – õigust elule? Miks te siis ei toeta Vietnami valitsuse ja ohvrite hüvitisnõuet ega nõuet tegelda selle keelatud biokeemilise sõja tagajärgedega, aga toetate väidetavat inimõigust, mis seisneb rahvale kuuluvate kirikuvarade tagastamises?
Seepärast on silmakirjalik viidata inimõigustele. Ainult Vietnami rahval on õigus oma probleeme lahendada, mitte inimestel, kes lõppkokkuvõttes oleks pidanud nende ees vabandama miljoni inimese mõrvamise eest vietnamlaste vastu alustatud sõjas. Vaja on tasakaalukat, vastastikust ja kasutoovat majanduslikku koostööd ilma poliitilise ja majandusliku väljapressimiseta.
ISTUNGI JUHATAJA: EDWARD McMILLAN-SCOTT asepresident
Jim Allister (NI). - Härra juhataja, hoolimata Vietnami valitsuse varasematest väidetest selle kohta, et nad tagavad usuvabaduse, ning hoolimata viimase kõneleja parimatest püüetest Vietnami režiimi puhtaks pesta, on tegelikkus hoopis teistsugune – eriti isolatsioonis olevate kristlike rühmituste jaoks. Samal ajal, kui kirikuvarade konfiskeerimine on igapäevane nähtus, on registreerimata evangeelsete kodukirikutega seotud isikud olnud erilised riigipoolse tagakiusamise sihtmärgid. Vaid mõned kuud tagasi suri ametliku ülekuulamise käigus tekitatud vigastuste tagajärjel noor hõimuliige, kes keeldus ristiusust taganemast; sajad on oma usu pärast endiselt vangis, kus lokkab väärkohtlemine. Ma austan nende julgust ja mõistan hukka tagakiusajad, kuid eelkõige palun ELil mitte seada nende tugeva usuga inimeste põhiõiguste kaitsmise ja nendele õiguste nõudmise asemel tähtsamale kohale suhete parandamist Vietnamiga. Me ei tohi kaubanduse ja muu lühiajalise tulu nimel unustada Hanoi häbiväärseid inimõiguste rikkumisi.
Bernd Posselt (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, Vietnam on riik, mis muutub Euroopa Liidule üha avatumaks, kuid tal on üks tõsine komistuskivi – inimõigused ja põhivabadused. Sellega seoses tahan pöörata meie tähelepanu eelkõige usuvabadusele, nagu seda tehakse õnneks ka kõnealuses resolutsioonis. Kristlasi kiusatakse Vietnamis taga ning täna on siin tagakiusatud kristlaste pärast eriti mures olev Augsburgi piiskop, et meiega sel teemal kõnelda. Ka budiste ja teisi usurühmitusi takistatakse oma usu praktiseerimisel ja vaenatakse selle eest.
Me võime väga selgesõnaliselt võtta oma kohuseks teha tööd selle nimel, et muuta Vietnam võrdseks partneriks, avatumaks ja meile lähedasemaks. Kuid see ei tohi toimuda põhiõiguste arvelt, vaid peab põhinema õiglasel, inimõigustele tugineval partnerlusel.
Richard Howitt (PSE). - Härra juhataja, meie tänane resolutsioon ei väljenda üksnes meie muret sõnavabaduse, teisitimõtlejate represseerimise ja usulise diskrimineerimise pärast Vietnamis. See kutsub Euroopa Liitu üles andma aru inimõiguste alase dialoogi käigus saavutatust ning määrama selged vahe-eesmärgid, et jõuda Vietnamiga partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimisel paremate tulemusteni.
Me ei saa lubada olukorda, kus vanglast leiab end ajakirjanik, kes paljastab 750 000 USA dollari suuruse kelmuse transpordiministeeriumis, kusjuures osa sellest summast on kasutatud Inglismaa esiliiga jalgpallimängudega seotud kihlvedudeks.
Me ei saa iialgi nõustuda surmanuhtlusega 29 erineva süüteo eest, kui meie ise ei rakenda sellist karistust ühegi süüteo eest. Meile on räägitud, et hukkamised toimuvad kell neli hommikul ilma ette hoiatamata, mis tähendab, et vangid ei jää kunagi enne kella kuut hommikul magama, sest nad kardavad, et nüüd on nende kord.
Samuti ei saa me mingil juhul olla nõus katoliku kiriku sellise ähvardamise ja hirmutamisega, mis järgnes rahumeelsele massiprotestile Hanois eelmisel kuul. Amnesty International dokumenteeris juhtumi, kus üks kirikust lahkuv naine sattus peale jõugule, kes skandeeris: „Tapke peapiiskop!”, „Tapke preestrid!”
Vietnam on olnud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti osaline alates 1982. aastast. Praegu on selgelt tõendatud artiklite 2 ja 18 rikkumine. Veelgi enam, juulis asus Vietnam ÜRO Julgeolekunõukogu eesistuja kohale. Me kutsume Euroopa läbirääkijaid üles selgitama Vietnami valitsusele, et igasugune püüdlus toetada rahvusvahelistes institutsioonides rahvusvahelise õiguse järgimist peab olema kooskõlas rahvusvahelise õiguse austamisega oma kodus.
Konrad Szymański (UEN). - (PL) Arvan, et Vietnami inimõiguste rikkumiste nimekirjas vajab rõhutamist riigi vägivald katoliiklaste vastu. Hanoi kontrollib ühepoolselt katoliku kiriku varasid, mis on vastuolus varem võetud kohustustega. Löökrühmad ründavad katoliiklasi, kes on Hanois asuvate ja apostellikule nuntsiatuurile kuuluvate hoonete arestimise vastu. Meelsusvangide arv kasvab. Hiljuti toimusid uued kinnipidamised Thai Has Lunastaja kloostri maadel. Hanoi peapiiskop Quang Kiêt on koduarestis, jääb jälgimisele ja elab oma elu pärast kartes. Kuigi Vietnam tundub olevat majanduslikus ja sotsiaalses mõttes avanenud, on sellest saanud riik, kus kristlasi kiusatakse üha enam taga. Uus Euroopa Liidu ja Vietnami vaheline leping peab käsitlema usuvabaduse küsimust kõnealuses riigis. Vastasel juhul ei tohiks seda allkirjastada.
Marco Cappato (ALDE). - (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahan öelda härra Pafilisele, et tänane sõda Vietnamis on sõda, mida peab Vietnami režiim oma rahva – vietnamlaste, khmer kromide ja degarite – vastu.
Uus leping hakkab sisaldama inimõiguste klauslit. See on hea, kuid kehtivas lepingus juba on üks klausel ja me ei suuda kindlustada selle täitmist. Seega seisneb meie palve – mis on minu arvates väga oluline – selles, et enne uue lepingu sõlmimist saavutaks me järeleandmised nendes põhiküsimustes, kus praegu toimub pidev inimõiguste rikkumine – võimaldataks juurdepääs Kesk-Vietnami mägismaale, vabastataks poliitvangid ning tunnustataks budistlikku kirikut ja katoliiklaste varasid, sest kui me enne lepingu allkirjastamist midagi ei saavuta, siis pärast selle sõlmimist on võimatu nõuda Euroopa ja rahvusvahelise õiguse austamist.
Jean-Pierre Jouyet, nõukogu eesistuja. – (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, härra Cappato, usun ühelt poolt, et me ei tohiks imperialismi ohvriks olemist ajada segamini nüüdisaja teadmisega selle kohta, mida tähendab inimõiguste austamine. Mina ise ei võrdleks biokeemiliste relvade ohvreid usuvabaduse vastaste rünnakute ohvritega. Kõik see moodustab ühtse, täiesti jagamatu terviku.
Vastuseks härra Tannockile ja mingil määral ka härra Cappatole – me ei tohiks inimõiguste puhul alahinnata edasilükkava klausli väärtust. Me peame lihtsalt arvestama, kui keeruline on sõlmida teiste riikide rühmadega lepinguid, sest nende üle on läbirääkimisi peetud sageli peaaegu 20 aastat – pean siin silmas Pärsia lahe riike. Me peame kaaluma ka rolli, mida mängis selline klausel teatud riikide puhul Cotonou lepingus. See näitab, et Euroopa Liidu muret inimõiguste edendamise pärast võetakse nendes lepingutes tõsiselt.
Mis puudutab härra Cappato nõutud täiendavaid järeleandmisi, siis just komisjoni peetavad läbirääkimised peavad võimaldama meil näha – ja volinik rõhutas seda asjaolu –, kas Vietnami võimud on selles valdkonnas edusamme teinud. Seda edasiminekut hinnatakse tervikuna. Jällegi usun, et dialoog on see, mis näitab meile nende riikide ja Euroopa Liidu vaheliste suhete edenemist ning selliste lepingute ja klauslitega saab liit kõige paremini propageerida neid väärtusi, mida teie ja meie, härra Cappato ja teised siin istungisaalis viibijad vaieldamatult kalliks peavad.
Benita Ferrero-Waldner, komisjoni liige. – Härra juhataja, minu arvates on täiesti selge, et me kõik tahaksime juhtida tähelepanu inimõiguste küsimusele võimaluse korral igal pool ja igal ajal. Nagu ma ütlesin, tegin ma seda just mõned nädalad tagasi ja tegin seda ka siis, kui käisin seal kahe aasta eest. Mäletan, et suutsin tollal saavutada ka mõne vangi vabastamise, seega teatud võimalus on tõepoolest olemas. Me esitame neile ka nimekirju ning ütleme, et siin, siin ja siin tuleb midagi ette võtta.
Leian, et seetõttu oli tegemist olulise aruteluga, sest see on suunanud meie mõtted ümber konkreetsele usukogukondade küsimusele, antud juhul kristlastele ja katoliiklastele. Kahtlemata peame neile küsimustele keskenduma, kuid samas tahan öelda, et meile teadaolevalt seisab Vietnamgi nüüd silmitsi raske majandusliku ja sotsiaalse olukorraga, nii et kui Vietnam ei ole hoolikas, võivad investeeringud välisriikidest, eelkõige Euroopa riikidest, tulemata jääda. Ka see on meil väga hea vahend lisaks pelgale dialoogile.
Näiteks kindlasti palume Vietnami võimudel tulla vastu ja anda armu nendele kahele ajakirjanikule, kes vangistati äsja ja kelle üle mõisteti Hanois kohut selle eest, et nad kasutasid oma sõnavabadust. Sellegi märgime me kindlasti uuesti ära.
Lõpetuseks tahan öelda, et järgmisel korral tehakse Genfis perioodiline ja üldine ülevaade inimõiguste olukorrast Vietnamis, mis on veel üks suurepärane võimalus väga konkreetsete küsimuste esitamiseks ja senisaavutatu nägemiseks.
Juhataja. – Arutelu on lõppenud.
Mulle on kodukorra artikli 108 lõike 5 alusel esitatud neli resolutsiooni ettepanekut(1).