Ühenduse ökomärgise kava - Organisatsioonide vabatahtlik osalemine ühenduse keskkonnajuhtimis- ja -auditeerimissüsteemis (EMAS) (arutelu)
Gyula Hegyi, fraktsiooni PSE nimel. – Austatud juhataja, meie ühiskondades on erinevaid vahendeid keskkonnateadliku käitumise sanktsioneerimiseks. On määrused, direktiivid, resolutsioonid. Saame teatud materjale ja tegevusi ära keelata. Saame ohtlikud ained keelustada ning toetada rohelist tehnoloogiat.
Ent turumajanduses on ka teisi vahendeid. Saame sihistada tarbijaid toodete kaudu, mida nad ostavad, soovitades neid tooteid, mis on keskkonnasõbralikud ning vastavad säästliku arengu nõudmisele.
Antud direktiiv astub olulise sammu õiges suunas, lihtsustades liikumist ökomärgise saamise poole. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon toetab raportit. Minu seltsimehed ja mina oleme esitanud sellesse palju muudatusettepanekuid ning kas keskkonnakomisjon soosib neid või on nende vaim lülitatud kompromissipaketti. Seega hääletab meie fraktsioon täna lõpphääletusel raporti poolt.
Arvame, et toodete keskkonnamõju peab olema ELis väga oluline teema ning terve ökomärgise idee annab tarbijaile väga kasuliku orientiiri.
Muidugi tuleks ökomärgis anda kõige keskkonnasõbralikumatele toodetele ning teave peaks olema selge ja õige. Käesolevatel rasketel majanduskriisi aegadel peaksime austama ka tootjate huve ning ma olen kindel, et antud raport tasakaalustab tarbijate ja ettevõtluse huvisid.
Väga oluline on kaasata ökomärgise protsessi väikseid ja keskmise suurusega ettevõtteid ning seetõttu ei saa olla lubade andmise maksumus liialt kõrge. Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni variraportöörina suunasin ökomärgise protsessi veelgi madalamate kulude suunas ning tänan raportööri meie argumentide aktsepteerimise eest.
Mainitud VKEde puhul on ilmselge, et meil tuleks ära kaotada lubade andmise bürokraatlik raskus. Peame lihtsustama ökomärgise saamise korda, sest käesoleval kujul on otsusemenetlus väga aeglane ja bürokraatlik.
Enamasti pole väiksematel ettevõtetel ökomärgise saamise aeglase protsessi jaoks piisavalt raha, aega ja energiat. Väga oluline on analüüsida toote tervet elutsüklit, tootmisest hävitamiseni. Ei piisa sellest, et hinnata valmistoote keskkonnaomadusi; enne ökomärgise andmist tuleks samuti uurida toote aineid, tootmisprotsessi, kauba transporti ja selle hävitamise või lagunemise moodust.
On ilmselge, vähemalt meile, sotsiaaldemokraatidele, et ökomärgise saavutanud tooted ei tohi sisaldada ohtlikke aineid. Meie aruteludel oli see väga raske küsimus, kuid lõpuks suutsime saavutada ohtlike ainete suhtes tubli kompromissi.
Peareegel on, et ökomärgisega tooted ei tohi sisaldada ohtlikke aineid, kuid võib olla üksikuid erandeid. Konkreetsetele toodetele, millel pole võrdväärseid alternatiive ja millel on kõrgem keskkonnategevuse tulemuslikkus tervikuna, võrreldes teiste toodetega samas kategoorias, võidakse erandeid teha. Parim ja tuntuim näide on energiasäästlik valguspirn, millel on palju keskkonnaeeliseid, ent see sisaldab elavhõbedat.
Toiduainete küsimust on samuti laialdaselt arutletud. Antud juhul tuleks kriteeriume edasi arendada. Ökomärgisel on tõeline keskkonda puudutav lisandväärtus. Ta võtab arvesse toote tervet elutsüklit ning ökomärgise kasutamine ei tohiks tekitada tarbijate meeles segadust muude toidumärgistega võrreldes. Komisjon kinnitab meetmed konkreetsete ökomärgise kriteeriumide kehtestamiseks iga tooterühma, sealhulgas toiduainete tarbeks. Hiljemalt kolm kuud pärast lõplikku raportit ja kriteeriumi projekte peab komisjon antud küsimust puudutava ettepaneku projekti osas nõu Euroopa Liidu Ökomärgise Komisjoniga.
Nagu juba ütlesin, peab ökomärgis rajanema keskkonnategevuste tulemuslikkusel parimate toodete terve elutsükli jooksul siseturul. Seepärast lubab raport seada ökomärgise kriteeriumide ambitsiooni taseme üksikjuhtumite kaupa 10%–20% turu parimate näitajate toodetest, tagades seega, et kava premeerib ainult kõige keskkonnasõbralikumaid tooteid, kuid pakub tarbijaile piisavalt valikut.