Juhataja. – Järgmisena käsitleme härra Corbetti põhiseaduskomisjoni nimel esitatud raportit (A6-0273/2009) parlamendi kodukorra (2007/2124(REG) üldise läbivaatamise kohta.

  Richard Corbett, raportöör. − Härra juhataja, ma soovin kasutada praegu selle tutvustamisele pisut vähem aega kui mulle eraldatud neli minutit ning lõpus selgitust vajavatele küsimustele vastates võib-olla pisut rohkem aega.

Käesolev raport on mahuka töö vili. Nende reformide allikad, mida loodame oma kodukorda sisse viia, tulenevad osalt tööst, mida teeb esimeeste konverentsi rajatud ja reformimisega tegelev töörühm, mille eesistujaks on olnud võimekas kolleeg Dagmar Roth-Behrendt, kes tegi mitmeid ettepanekuid, mis leidsid esimeeste konverentsil heakskiitu ning on meile edastatud selleks, et saaksime anda endast parima nende kodukorra osaks muutmisel.

Teiseks allikaks on paljud väiksemad muudatused, mis on olnud mitmeti pikaaegsel ettevalmistamisel ega kujuta endast vähemoluliste punktide artiklimuudatuste raportite jada. Oleme need omavahel kokku liitnud. Osa neist on tehnilised, osa selgitavad ning muudavad meie artiklid paremini loetavateks – nagu näiteks see, mis ühendab artikleid 141, 142 ja 143 ühtseks kodifitseeritud tekstiks, millega juhitaks meie täiskogu istungitel arutelude tegelikku korraldamist. Sellega seondub uuenduslik muudatusettepanek, milles leitakse, et meil peaks olema üksteise katkestamise võimaldamiseks sinise kaardi andmise toiming. Näiteks härra Duff võib soovida praegu esitada mulle küsimuse äsja öeldu kohta ning selle artikli järgi laseks ma seda tal 30 sekundi jooksul teha, juhul kui see vastu võetakse. Härra juhataja, olen kindel, et laseksite soovi korral tal seda ka praegu teha, kuid paraku ei soovi ta seda.

Seega on seal nüüd mõningaid uuenduslikke tunnuseid, mis peaks meie arutelusid pisut elavdama. Ma mäletan, kui tegin esmakordselt ettepaneku tavapärase arutelu lõpus kohapealt küsimuste esitamise ajaks ja kõik ütlesid: oh ei, me ei saa seda teha, see lööb sassi fraktsioonide sõnavõtuaja ja nii edasi. Ometi teeme seda nüüd ning see on meie toimingute heaks kiidetud osa ning sel on minu arust enamiku parlamendiliikmete toetus. Pakun, et võib-olla oleks asjalood sinise kaardi toiminguga samasugused: praegu esineb mõningaid kahtlusi, kuid proovigem see järele, vaadakem, kuidas see toimib ja ma olen veendunud, et suudame selle toimima panna.

Ühtlasi on tehtud mõningaid muudatusettepanekuid, mis kerkivad arutelu käigus esile, kas siis komisjonis arutusel olemise etapis või praegu, täiskogu istungil. Näiteks tehti ettepanek, et õigusaktide üle toimuval lõpphääletusel peaks toimima automaatselt nimeline hääletus – kui ma ei eksi, siis tegi selle ettepaneku proua Dahl. Toetan seda muudatusettepanekut ning lisasime selle minu raportisse. Mitmed parlamendiliikmed on esitanud soovitusi, et lisaksime artiklisse midagi rühmadevahelisest erisusest, et tegelikult piiritleda seda, mis nad on ja mida nad ei ole, näidata, et need on mitteametlikud rühmad ning et need ei või võtta üle parlamentaarsete asutuste kohustusi.

Seega sisaldub siin paljutki huvitavat. Ühtlasi on esitatud muudatusettepanek tegeleda veidra süsteemiga, mille kohaselt meie avaistungijärku juhatab vanim parlamendiliige, selle asemel, et seda teeks näiteks lahkuv president, mis toimub mõningates parlamentides – või lahkuv asepresident, isegi kui president ei ole tagasi valitud. See oleks üsnagi mõistlik parandus meie protseduurireeglitesse.

Siinkohal lõpetan. Ma ei kasutanud ära kogu mulle võimaldatud aega, kuid vajadusel tulen lõpus hea meelega tagasi ning vastan küsimustele või päringutele.

  József Szájer , fraktsiooni PPE-DE nimel. – Härra juhataja, ka mina pooldan seda ettepanekut ning soovin ühtlasi tänada Richard Corbetti tehtud raske ning sageli mitte meelepärase töö eest.

Sageli, muutes kodukorda, tunnevad kolleegid muret juhtumahakkava pärast. Enamik neist märkab seda, mis on toimunud ning milliseid muudatusi oleme kehtestanud, alles siis, kui need on jõustunud ja neid enam muuta ei saa. Toetan kindlalt valdavat osa päevakorda võetud ettepanekutest, eriti kuna need ei peegelda üksnes teie rasket tööd, vaid ka – nagu mainitud – parlamendi reformimisega tegeleva töörühma tööd, mille eesistujaks on Dagmar Roth-Behrendt, kes valmistas käesoleva ettepaneku väga hästi ette.

Siiski tegin ma parlamendireformi protsessi ajal meie fraktsioonile arutelude käigus täiesti selgeks, et käesolev raport parlamendireformist tuleb heaks kiita, viies sisse muudatused kodukorda. See on demokraatlik toiming, mis lõpeb hääletusega. Midagi ei saa muuta üksnes selles fraktsioonis toimuva aruteluga ning me nägime selles osas pidevalt palju vaeva.

Ühtlasi soovin öelda, et ma olin äsja mainitu suhtes mõnevõrra kriitiline, nimelt selle suhtes, et osa parlamendi mitteametlikke toiminguid on institutsionaliseeritud. Kardan mõnevõrra, sest kui meil on tava, siis on parem seda tavana säilitada, mitte ilmtingimata reegleid muuta.

Meie fraktsioonile on aga olulisem proportsionaalsus. Meie parlamendis on komisjonidel väga tugev roll. Siin, parlamendis hääletuse ettevalmistamisel võtavad nad täiskogult suure töökoorma, teostades hääletuse komisjonis. See ei ole üksnes lihtne protseduurialane küsimus, vaid demokraatia küsimus, et komisjonides kajastuks oluliste küsimuste lahendamisel täiskogu proportsioonid. Ma usun, et see on demokraatia põhiküsimus ning fraktsiooni PPE-DE nimel toetan seda raportit.

  Costas Botopoulos, fraktsiooni PSE nimel. – Härra juhataja, ma olen üks neid veidraid põhiseadushuvilisi olendeid, kes arvab, et kodukord peegeldab meie tehtud tööd siin parlamendis. Seega leian, et Richard Corbetti kui antud valdkonna silmapaistva spetsialisti töö näol on tegemist tähtsa asjaga. Tema tunnustuseks tuleb mul mainida, et tegemist on kodukorra teistkordse muutmisega. On asju, mis muutusid alles hiljuti ning mida muudame taas, sest on ilmnenud, et meie parlamendi tegevus nõuab nende muudatuste tegemist.

Mul on teile täna õhtul esitada üks üldine ja kolm konkreetset vahemärkust. Üldine märkus oleks selline, et minu arust on äärmiselt oluline rääkida Richard Corbetti raporti teisest aspektist – Lissaboni lepingu mõjust kodukorrale. Ühtlasi on sellest kõnelemine ülimalt oluline, sest kodukorramuudatus ilma selle teise osata oleks puudulik.

Minu kolm konkreetset märkust on järgmised: esimene puudutab muudatust, mille koostamisel oli ka minul mõningane roll. See on tõsi, et me üritame kodukorda sisse viia agoraa põhimõtet, mille kohaselt on ka kodanikel võimalus pöörduda Euroopa Parlamendi poole ning osaleda arutelus Euroopa Parlamendi ees. Minu meelest on tegemist sümboolselt tähtsa algatusega, mille tõstatasin koos sõbra ja kolleegi Gérard Onestaga ning minu arvates oleks hea, kui seda peetaks kodukorras seisukohalt pühaks.

Teiseks minu hinnangul oluliseks asjaks on algatusraportitesse tehtud muudatused: tulenevalt tõsiasjast, et oleme näinud, kuidas algatusraporteid praktikas on rakendatud, rakendame uuesti muudatusettepanekute võimaluse, kuigi see võimalus on tagatud vaid 1/10 parlamendi liikmete osakaalu korral. Kolmas aspekt on sinise kaardi menetlus. Ma toetan kõike seda, mis elavdab arutelu parlamendis, seega võimalus parlamendi liikmetel üksteist tsiviliseeritud viisil katkestada ning sel moel sõna võtta on hea mõte.

  Andrew Duff, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, esiteks soovin tänada härra Corbetti tema tehtud töö eest. Fraktsioon ALDE toetab seda paketti. See on täiskogu moderniseeriv reform, mida hindame seetõttu, et see tõhustab ja mitmekesistab meie tegevust ning muudab selle loodetavasti lõpuks ka avaliku arvamuse ja koguni ajakirjanduse jaoks paeluvamaks.

Sellegipoolest esineb paar-kolm punkti, mille kallal sooviksin norida. Esimene neist on punkt, millest härra Szájer kõneles: püüe muuta komisjonid parlamendis olevate parteide jaotusega jäigalt proportsionaalseteks. Minu arvates on tegelikult täiesti kohane see, kui poliitiline fraktsioon väljendab oma eelistusi, asetades rohkem oma parlamendiliikmeid komisjoni, mille käsitlusala nad endile eriti oluliseks peavad. Minu arust valmistab muudatusettepaneku 42 vastuvõtmine pettumust nii fraktsioonidele kui ka liikmetele ning lõppkokkuvõttes on selleks vaja suuremat paindlikkust.

Ühtlasi soovin avaldada tugevat toetust põhiseaduskomisjonis artikli 45 lõikes 2 kokku lepitud muudatustele, millest kõneles äsja Costas Botopoulos. Meil peaks olema taganemispositsioon, et parandada algatusraporteid, kui need seda nõuavad ning meie kogemus alates juulist, mil eelnev muudatus sisse viidi, on näidanud, et need vajavad sageli täiskogus täiustamist.

Ühtlasi soovin kiita heaks muudatusettepaneku 68, mis puudutab uuestisõnastamise menetluskäiku. Leian, et parlament on seadnud endale liiga palju piiranguid ning meil tuleks paremini kajastada 2001. aasta institutsioonidevahelise menetluse lepingut, võimaldamaks komisjonidel võtta sõna direktiivide või määruste osade tegelike muudatuste teemal, mida komisjon soovib uuesti sõnastada, kuid seda äärmiselt piiratud kujul.

Lõpetuseks sooviksin jätta kõrvale osade kaupa ja eraldi hääletamise lisamise menetlusele, mis võimaldab presidendil saata komisjonile tagasi raporti, millele on lisatud üle 50 olulise muudatusettepaneku.

  Monica Frassoni, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioonil ei ole kunagi olnud eriti aega härra Corbetti – kes on minu sõber ning kellega oleme palju aastaid koos töötanud, kes on sellest teadlik ega pane seda pahaks – teostatud parlamentaarsete reformide jaoks, sest nad üritavad muuta parlamenti bürokraatiamasinaks, kus üksikute parlamendiliikmete ja vähemusesinduste ning koguni komisjonide roll peaks olema allutatud kasvavale, paiguti piiramatule otsuseid langetavale esimeeste konverentsi ja juhatuse võimule. Lisaks sellele loovad nad õigusmenetluses seose aluskomisjoni ja arvamuskomisjonide vahel, tekitades segadust ning olles sisuliselt vastuolus.

Pean nentima, et olen rivist välja löödud sellega, et täna õhtul, käimasolevas arutelus, ei kõnele me asjadest, mida peame praeguses menetlusreformis põhiprobleemideks. Esimene asi on segadus, mida tekitataks paratamatult aluskomisjonide ja arvamuskomisjonide vahel, sest kui aluskomisjon lükkab tagasi arvamuskomisjoni muudatusettepanekud, siis võib need muudatusettepanekud saata otse parlamendikotta, tekitades ilmselgelt äärmise õigusliku segaduse tekkimise ohu – selline olukord ilmnes juhtumisi REACHi küsimuses.

Ükski arvamuskomisjon ei ole tegelikult oma töö teostamises vaba, seda tänu segadusttekitavale ja täiesti vastuvõetamatule mehhanismile, mida esindab ühise hääletamise ja ühisraportööride omamise võimalus teemadel, mis on meie seadusandlikule võimule erilise tähtsusega.

Lõpetuseks, härra juhataja, on veel üks asjaolu, mis teeb meile väga muret. Üks sisereformi töörühmaga – mille töös osalesin – seoses ilmnevaid tulemeid, mida pidasime algselt positiivseks, oli ettepanek märkimisväärselt tugevdada petitsioonikomisjoni võimu ja rolli. Käesolevas reformis on aga petitsioonikomisjoni roll likvideeritud selles mõttes, et enam ei ole tal võimalik pöörduda otseselt koja poole, välja arvatud pärast ennekuulmatuid komplikatsioone ja võimalikke vastuolusid pädeva komisjoniga.

Kõigil neil põhjustel peab meie fraktsioon seda reformi mittetäielikuks ning meie hinnangul oleks parlamendi enamuse poolt selle vastuvõtmine viga.

  Juhataja. – Proua Frassoni, tänan teid. Loomulikult on härra Corbettil õigus vastata, kuid ma ei saa jätta märkimata, et proua Frassoni kasutas punast kaarti sel ajal, kui ootas sinise kaardi järeleproovimise võimalust.

  Hanne Dahl, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (DA) Härra juhataja, kodukord moodustab kogu demokraatlikult valitud täiskogu töö põhja. Selged reeglid tagavad võrdse kohtlemise igale poliitilises protsessis osalejale. Te ei saa teatud fraktsioonide, isikute või suhtumiste mõju avaldamise takistamiseks muuta nõudmisi. Te ei saa reegleid painutada üksnes seetõttu, et selliselt toimimine sobib teile.

Näiteks eelmisel nädalal arutas esimeeste konverents Bart Staesi raporti küsimuses hääletamisest möödahiilimist. Õnneks lükkas õigusteenistus selle tagasi. Hääletuse tulemus peab püsima. Sellest tulenevalt on ka minu fraktsioon võtnud päevakorda muudatusettepanekud, millega muuta kogu hääletamine elektrooniliseks. See võimaldaks meil vigu vältida, tagades samaaegselt kvoorumi. Ma kutsun parlamendiliikmeid üles nende muudatusettepanekute poolt hääletama.

  Jo Leinen (PSE). – (DE) Härra juhataja, Euroopa Liidu reformimine on keerukas, kuid Euroopa Parlamendi reformimine on veelgi keerukam, nagu on ilmnenud väitluses kodukorra läbivaatamise ning meie parlamendi kaasliikme Richard Corbetti töö üle. Soovin tänada härra Corbetti tema poolt ilmutatud tõelise ja ülima pühendumuse eest sellele, et ühendada palju erinevaid huve ning tuua käesolev kodukorra läbivaatamine täiskogu ette. Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon toetab käesolevat raportit.

Me ootame Lissaboni lepingut, seejärel on parlamendil suuremad õiguslikud volitused ning peame valmistuma selleks, et asetada seadusloome meie töö keskmesse. Algatusraportid peavad asuma teisele kohale, seadusloome peab olema esmane.

Mis puudutab meie tööd üle maailma, siis meil tuleb oma töös olla vastupidavam. Parlamendi delegatsioonide reisid erinevatesse riikidesse, erinevatesse maailma osadesse peavad olema seotud parlamendi tehniliste komisjonidega. Kui delegatsioon käsitleb selliseid teemasid nagu kliimamuutused või sotsiaalkaitse, siis peavad olema kaasatud ka vastavate tehniliste komisjonide eksperdid.

Tervitan tõsiasja, et muudame oma väitlused paeluvamaks: tulevikus parandab dünaamikat punase kaardi asemel sinine kaart. See on suurepärane. Komisjonidevahelist koostööd testitakse katsetamisjärgus ühiskomisjonides, sest eelnev praktika on olnud mitterahuldav. Olgem ausad, nõuandekomisjonil puudub praktiliselt igasugune võimalus tegutseda. Selles mõttes on kahe komisjoni ühisistungite katsetamine uus püüe leiutada midagi paremat.

Käesolev reform on ülimalt oluline. Ühtlasi on hea, et teeme seda enne valimisi ning ei lükka seda edasi järgnevasse õigusloome perioodi. Soovin veel kord tänada härra Corbetti ja kõiki töös osalenuid.

  Andrzej Wielowieyski (ALDE). – (FR) Härra juhataja, vaatamata sellele, et härra Corbetti raport on suurepärane, peitub selles paraku üks tõsine viga. Meie eesmärk on pakkuda kõrgkvaliteetseid parlamentaarseid teenuseid. Seetõttu tuleb meil vältida vigu ning meil peab olema võimalus tekste täiustada.

Üksnes muudatusettepanek 8 artiklile 45 võimaldab meil 75 parlamendiliikme toetusel – mille saavutamine ei ole lihtne – võtta kojas päevakorda muudatusettepanekuid. Raportöör ja põhiseaduskomisjon on otsustanud selle menetluse tagasi lükata hirmust, et nad ujutatakse muudatusettepanekutega üle.

Meie ettepanekud on tehtud Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni ja Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni nimel, taotledes selle õiguse andmist kahele või kolmele poliitilisele fraktsioonile. Meil on pädevad koordinaatorid ja variraportöörid, kes järgivad õigusloome protsessi.

Põhiseaduskomisjoni muudatusettepaneku tagasilükkamine võrdub teksti täiustamisvõime eitamisega tavamenetluse raames, mis oleks tõsine viga.

  Nils Lundgren (IND/DEM). - (SV) Tänan teid, härra juhataja. Küünik ütleb, et kahjurõõm on ainus tõeline rõõm. Kuigi isegi need meist, kes ei ole loomult küünikud, tunnistavad, et kahjurõõm on rõõmu vorm ning sellelaadset rõõmu ma just praegu tunnegi. Miks? Niisiis, hakkasime eelmisel aastal juuninimekirjas ja fraktsioonis Iseseisvus ja Demokraatia nõudma nimelist hääletust kõigil lõpphääletustel. Ma mäletan, kuidas president Hans-Gert Pöttering manitses ja pilkas meid ning väitis, et see läheks terve varanduse maksma. Nüüd teeb komisjon ettepaneku, et kõigi seadusettepanekute lõpphääletused toimuks nimelise hääletusena. Seda täie õigusega! Selleks, et saaks nõuda parlamendiliikmetelt poliitilist vastutust, peab valijatel olema võimalus kontrollida seda, kuidas nad hääletasid. Kuidas hääletas Daniel Hannan, Diana Wallis või Eva-Britt Svensson – kui nimetada mõned minu lemmik parlamendiliikmetest? Käesolev ettepanek on oluliseks sammuks demokraatliku protsessi suunas ning see tugevdab selles täiskogus hääletajate kontrolli jah-sõna andjate üle. Soovin tänada härra Corbetti selle eest ning juhatajat selle eest, et ta lasi mul kõneleda.

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Härra juhataja, kujutage ette, mis tegelikult juhtuks, kui kvoorum rakenduks meie aruteludele. Täna on meist kohal vaid 11, kes osalevad arutelus äärmiselt olulises küsimuses, mis puudutab järgneva parlamendi koosseisu tegevust. Seetõttu arvan, et nende muudatuste aluseks olev põhimõte on vägagi küsitatava väärtusega.

Vaatamata härra Corbetti tehtud tööle on veelgi kahtlasema väärtusega põhiseaduskomisjonis tagasi lükatud muudatusettepanek, mis saadeti meile tagasi kahe täiskogu peamise fraktsiooni poolt selleks, et muuta – asjaoludel, mida me teame ning mis puudutavad konkreetseid isikuid – traditsioonilist kõikidele maailma parlamentidele ühist sätet, mille kohaselt juhib avaistungit vanim parlamendiliige.

See säte on iseäranis siduv ning soov seda muuta üksnes seetõttu, et järgmine vanim parlamendiliige ei pruugi meeldida suurematele fraktsioonidele, on ilmselgelt eriti salalik meede. Seetõttu võetakse sellega kokku parlamendi probleem. Peagi olen ma olnud parlamendi liige 20 aastat. Olen märganud, et kui vähemus kasutab mingit õigust, siis toimub alati kodukorra muutmine. Parem oleks kodukord tühistada ning seejärel lihtsalt tunnustada enamusfraktsioonide tahet.

  Richard Corbett, raportöör. − Härra juhataja, soovin alustuseks tänada variraportööre, kes käsitlesid selle problemaatika detaile: József Szájer, Andrew Duff, Monica Frassoni ja Hanne Dahl. Ilma nende abi ja tööta ei oleks me suutnud seda tööd teostada.

Teiseks kinnitaksin seda, mida on juba eelnevalt mainitud. Käesolev raport oli tegelikult kaheks osaks jagatud. Olemas on ka teine raport, mida me ei ole veel täiskogule esitanud – see tuleb järgmises parlamendi koosseisus taas üle vaadata –, mis puudutab seda, kuidas kohandada meie menetluskorda selle jõustumisel Lissaboni lepinguga. Loomulikult vaatlesime seda ettevalmistusena, tundmata eelarvamusi ratifitseerimise suhtes, mis leiab loodetavasti aset homme Tšehhi senatis ning hiljem sel aastal Iirimaal, kuid me pöördume selle juurde tagasi aluslepingu ratifitseerimisel, mille eeltöö on juba tehtud.

Teiseks kinnitan, et tõepoolest on siin artikleid, mis on hiljutistes reformides taas üle vaadatud, mis tulenesid Dagmar Roth-Behrendti reformi töörühma esimesest raportist, millele juhtis juba eelnevalt tähelepanu härra Szájer. See puudutab algatusraportite küsimust, mille menetluskorda peavad paljud parlamendiliikmed hetkel liiga paindumatuks. Me oleme seda pisut paindlikumaks muutnud. Kõigepealt ei pea arutelu olema üksnes lühike raportööripoolne esitlus, millele järgneb komisjoni vastus ning sellega loetakse asi lõpetatuks. Sellistel puhkudel saab olema võimalik kuni 10-minutiline kohapealt sõnavõtmise aeg.

Teiseks, mis puudutab muudatusettepanekuid, siis need on praegu algatusraportite puhul keelatud. Selle asemel saavad fraktsioonid võtta päevakorda resolutsiooni alternatiivse ettepaneku. See õigus püsib, kuid lisaks sellele võimaldaksime muudatusettepanekuid siis, kui nende päevakorda võtmise poolt on täiskogu liikmetest üks kümnendik. Härra Wielowieyski, kes äsja lahkus, on seda punkti kritiseerinud, kuid hetkel puudub igasugune õigus algatusraporteid muuta. See võimaldab piiratud õigust.

Me ei soovi avada lüüsiväravaid ja saada sadu muudatusettepanekuid, milles kirjutatakse enam kui 700 parlamendiliikme poolt ümber pikad resolutsioonid, kuid teisalt tundsime tungivat vajadust piiratud muudatusõiguse järele, mis oli meie arust mõistlik kompromiss ning millega saavutataks vajalik tasakaal.

Teine moodus, kuidas eelmist aastatetagust reformi taas üle vaadata, on fraktsiooni ALDE esitatud muudatusettepanek uuestisõnastamise kohta. Pean seda ühtlasi tervitatavaks kohanduseks hetkel olemasolevale menetluskorrale.

Ühtlasi kinnitan, et palju värskeid ideid pärineb teistelt parlamendiliikmetelt. Mõningaid neist mainisin eelnevalt. Ma unustasin mainida agoraad puudutavat artiklit, mille loojateks on Costas Botopolous ja Gérard Onesta. Õigusloomega seotud raportite üle toimuva nimelise hääletuse kohta on esitatud ka muid mõtteid – rakendada seda mitte kõigil lõpphääletustel, kuid õigusloomega seotud raportite lõpphääletustel, mida ma arvatavasti varem ka mainisin.

Lõpetuseks kõnelen punktidest, milles ma ei ole osade parlamendiliikmetega ühel meelel. Härra Duff, mis puudutab määrust sellest, kui täiskogule esitatakse arvukalt muudatusettepanekuid ning president võib paluda komisjonil anda sellele hinnang: see ei ole raportit koostanud komisjonile tagasi saatmine. Komisjon toimib täiskogu istungitel üksnes muudatusettepanekute filtrina, niisiis ei tule meil kulutada mitmeid tunde hääletamisele, vaid üksnes neile muudatustele, millel on teatud toetusaste. See ei ole tagasisaatmine.

Teiseks ei nõustu ma proua Frassoni tõstatatud punktiga arvamuskomisjonidest, millel on õigus täiskogu istungitel muudatusettepanekuid päevakorda võtta. Mul isiklikult on tõsiseid kahtlusi selle suhtes, kas tegemist on ikka hea mõttega, kuid see tuli reformi töörühmalt, mille töös te osalesite. Selle kinnitas esimeeste konverents. Selles küsimuses valitses märkimisväärne konsensus ning seetõttu esitame selle täiskogule, kas siis heakskiitmiseks või siis tõepoolest tagasilükkamiseks. Eks näis, mida täiskogu homme otsustab.

Lõpetuseks, ma ei käsitle petitsioonikomisjoni küsimust, sest meil algab kohe selleteemaline arutelu ning ma pöördun siis selle punkti juurde tagasi. Ütlen vaid lõpetuseks, vastusena härra Gollnischile, et tal ei ole kahes küsimuses õigus. See ei ole sama muudatusettepanek, mis lükati komisjonis tagasi. See on teine ettepanek ning selles käsitletakse teemat erinevalt seisukohalt. Mul olid komisjonile esitatud muudatusettepanekute osas tõsised lisatingimused. Mul on hea meel toetada seda, mis on täiskogule esitatud.

Teiseks ei ole tema väide vanima parlamendiliikme avaistungil kasutamisest kõigis maailma parlamentides tõene. Seda esineb paljudes kohtades, kuid see ei ole sugugi ainus olemasolev süsteem ning meile kui Euroopa Parlamendile on üsnagi õiguspärane anda hinnang erinevatele olemasolevatele süsteemidele ning valida nendest meie asjaoludega sobivaim. Otsustamine jääb täiskogule.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub kolmapäeval 6. mail 2009. aastal.