Juhataja. − Sain kuus ettepanekut(1) Venemaal toimunud inimõiguste juristide mõrvade resolutsiooni kohta (eeskiri 122).
Heidi Hautala, autor. − (FI) Austatud juhataja! Peaksime tõesti hetkeks mõtlema Põhja-Kaukasuses mõrvatud inimõiguslaste peale ja nende mälestuseks küünla süütama. Peame mälestama Natalia Estemirovat, Zarema Sadulajevat, Alik Džabrailovit ja paljusid teisi, kes inimõiguste kaitsmise nimel kannatanud või hukkunud on. Nad väärivad meie kõigi tuge! Kahjuks ei suutnud me neid piisavalt toetada siis, kui nad elus olid.
Muret tekitab asjaolu, et Venemaa pole suutnud nende mõrvade lahendamiseks ja süüdlaste kohtu ette toomiseks teostada piisavalt põhjalikke kriminaaljuurdlusi. Olen tähele pannud, et Euroopa Liit on Venemaaga sellel teemal ametlikult kõnelenud. Silmnähtavalt pole meie jõupingutused aga piisavad ja peame tõsiselt mõtlema selle peale, kuidas õigusriigi põhimõtet Venemaal toimima panna ja kuidas selle probleemi profiili olulisemaks muuta, kui alustame selle riigiga uue partnerlus- ja koostööleppe läbirääkimisi.
Peame ka mõtlema, kuidas saaksime kaitsta Venemaa inimõiguste kaitsjaid paremini kui praegu. Peaksime arutama selle üle, kas võiksime pakkuda kaitset neile, kes on ohus ja kas ELi institutsioonid saavad nende jaoks kiiresti viisad organiseerida, et nad saaksid põgeneda Venemaalt, kus nad ja nende elud on ohus. Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni arvates on oluline, et Euroopa Parlamendil oleks keskus, mis levitaks teavet nende inimõiguslaste olukorra kohta, kelle elud on hädaohus, ning mis püüaks neid koostöös teiste organisatsioonidega aidata. Me saame väga palju ära teha! Anna Politkovskaja ütles kunagi, et Lääs saab väga palju ära teha, kuid Lääs teeb ära väga vähe.
(Aplaus)
Véronique De Keyser, autor. − (FR) Austatud juhataja! Kasutan oma lühikest aega, et selgitada oma fraktsiooni seisukohta, kuna me ei kirjutanud alla ühisdeklaratsioonile ja esitame eraldiseisva resolutsiooni.
Esiteks kinnitan, et nõustume Natalia Estemirova, Zarema Sadulajeva ja Alik Džabrailovi küsimuses täielikult ühisresolutsiooniga.
Oleme šokeeritud nendest uutest salamõrvadest, mis on tegelikult vaid ühed näited inimõiguslaste salamõrvadest Tšetšeenias.
Oma resolutsioonis rõhutame täpselt samu asju, mida rõhutatakse ühisresolutsioonis: me mõistame hukka rünnaku, me nõuame juurdlust ja avaldame muret aktivistide inimõiguste halvenemise pärast Venemaal.
Meie seisukoht erineb seoses ühisresolutsiooni täiendava lisaga, mis puudutab kõiki inimõiguste kaitsjaid ja olukorda Põhja-Kaukasuses üldiselt. Leiame, et on teisi kohti, kus selliseid märkusi teha, ja ma plaanin seda teha, eriti Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisele eelnevas resolutsioonis. Soovime, et inimõiguslased ja nende kaitse teema oleks osa sellest resolutsioonist, kuid samuti kõikidest tulevastest aruteludest Venemaaga.
Niisiis on siin probleemiks lihtsalt aeg ja koht. See on poliitiline teema, millega tuleks tegeleda poliitika raames ja mitte ainult siin, kus tegeleme ainult hädajuhtumitega. Seetõttu oleme otsustanud teha eristuse, kuid probleemi sisulisest aspektist lähtudes oleme teiste fraktsioonidega nõus.
Renate Weber, autor. − Austatud juhataja! Lubage ma tutvustan täiskogule mõnda tõsiasja! Käesoleva aasta jaanuaris tulistati Moskva kesklinnas keset päeva surnuks Stanislav Markelov, kes oli poliitilistel motiividel tapetud ajakirjanikku Anna Politkovskajat esindav inimõiguste advokaat. Sama juhtumi raames tulistati ka teda kaitsta püüdnud Anastasia Baburovat, kes samuti suri.
Juulis leiti Inguššiast surnuna vähe tuntud Venemaa inimõiguslane ja ajakirjanik Natalia Estemirova, kelle olid eelnevalt Tšetšeenias röövinud relvastatud mehed. Vähem kui kuu aega hiljem rööviti ja mõrvati veel üks valitsusväline aktvist Zarema Sadulajeva ning tema abikaasa.
Augustis tulistati Dagestanis vahetult pärast kodust lahkumist surnuks ajakirjanik Malik Akhmedilov. Kuus silmapaistvat ajakirjanikku ja inimõiguslast on surnud vähem kui kaheksa kuu jooksul.
Need röövimised ja mõrvad on kõigest jäämäe tipp, mis tulenevad inimõiguste olukorra halvenemisest Venemaal, kus sõltumatud hääled, sh advokaadid, ajakirjanikud ja teised aktivistid seisavad silmitsi vägivalla, ähvarduste ja põhjendamata tagakiusamisega.
Inimõiguste rikkumisi Venemaal ja eriti Põhja-Kaukasuses ei saa enam eirata. Me ei saa olla nii naiivsed, uskudes, et ülivõimas Venemaa, kellel on üks maailma parimaid luureteenistusi , ei suuda toimepanijaid leida ja kohtu ette tuua.
Meie kõik, hoolimata oma poliitilistest tõekspidamistest, peame mõistma, et karistamatus inimõiguste kaitsjate ründamise eest põhjustab rohkem vägivalda ja üha rohkem seadusetuse kultuuri. Venemaa ametkonnad peavad vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste kaitsjate deklaratsioonile tagama inimiõiguste kaitsjatele füüsilise ohutuse ja liikumis- ning sõnavabaduse.
Bernd Posselt, autor. – (DE) Austatud juhataja! Meie endiselt vanimalt liikmelt Otto von Habsburgilt küsiti kord, kas ta kahetseb, et on keisri asemel Euroopa Parlamendi liige. Ta vastas, et ei, sest keisrina oleks ta rumalat inimest pidanud kutsuma kui Teie Kõrgeausus, kuid parlamendiliikmena sai ta rumalat inimest rumalaks kutsuda. Mulle tuleb see iga kord meelde, kui inimõigiste probleemid päevakorras on.
Me pole diplomaatiline keha. Me oleme poliitiliselt parlamentaarne keha. Saame rääkida tõtt. Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Praegu pole see nii ja siinkohal tänan Renate Weberit sellise selge kõne eest, et need intsidendid ja mõrvad Kaukasuses oleksid kuidagi juhuslikud või mõne tumeda jõu kätetöö, vaid pigem sellest ajast peale, kui Vladimir Putin võimule sai, mis on seotud Tšetšeenia teema ja müstiliste majade plahvatustega Moskvas, on aastaid jooksnud vererida, mis alati viib tagasi Tšetšeeniasse ja mõjutab süütuid inimesi: tsiviilisikud ja eriti inimõiguslasi, kes nagu need, keda juba mainiti ja kellest paljusid tundsime isiklikult, ei tööta mitte ainult Tšetšeenide inimõiguste, vaid ka demokraatliku Venemaa, Tšetšeenia ja Venemaa rahvaste vastastikuse mõistmise ja Kaukasuse rahu nimel. Neid inimesi mõrvatakse üksteise järel.
Seetõttu olu vaja korraldada erakorraline arutelu, Véronique De Keyser. Me teeme endast naerualused, juhul kui naine, keda täiskogu kiitis ja kes külastas meid Strasbourgis, kuna ta oli pühendunud inimõigustele, mõrvatakse meie silme ees ja me lükkame arutelu selle teema üle hilisemale kuupäevale.
Venemaa jälgib lähedalt, kas me kavatseme kohe reageerida ja me peamegi koheselt reageerima, öeldes väga selgelt, et tuleb lõpetada mõrvad, inimõiguste rikkumised ja vabastada Tšetšeenia ja Venemaa, kuid ennekõike tuleb lõpetada süstemaatiline inimõiguste rikkumine ja mõrvamine salapärastel asjaoludel.
Tomasz Piotr Poræba (ECR) , autor. – (PL) Jälle kord on inimõiguste rikkumine Venemaal ilmunud Euroopa Parlamendi päevakorda.
Lisaks sellele, et kiusatakse süstemaatiliselt taga religioosseid ja etnilisi vähemusi, mõrvatakse ka regulaarselt inimõiguslasi. Ajakirjnikud ja valitsusväliste organisatsioonide töötajad Venemaal seavad oma elu oma töö raames igapäevaselt ohtu. Ähvardused, röövimised, piinamine, omavolised kinnipidamised ja mõrvad on muutumas igapäevasteks. Asjaolu, et Venemaa ametkonnad ei uuri neid mõrvu aktiivselt, pole saavutatud reaalseid tulemusi ja toimepanijad on ikka veel vabad, ei tõesta mitte ainult ametkondade tegevuste täielikku ebaefektiivsust, vaid demonstreerib ka nende vaikivat heakskiitu ja ükskõiksust.
Inimõiguste austamine peaks olema Euroopa ja Venemaa vahelistes suhetes oluline teema. Meie kohus on nõuda, et Venemaa tagaks korralike ja tõhusate juurdluste läbiviimise, et toimepanijad saaks karistatud ja see paneb nendele kohutavatele mõrvadele punkti.
Cornelia Ernst, autor. – (DE) Austatud juhataja, head kolleegid! Uue Euroopa Parlamendi liikmena alustan sellega, et inimõiguste küsimus on minu parteile Saksa Vasakpoolsed väga oluline ja me mõistame igasugused inimõiguste rikkumised hukka, hoolimata sellest, kus need toime pandi või kes seda tegi. Sellel pole mingit pistmist riigiasjadesse sekkumisega.
Olen aastaid olnud tõeliselt mures ja vihane selle pärast, et ikka ja jälle mõrvatakse Tšetšeenia olukorraga seotud inimõiguslasi. Natalia Estemirova, Stanislav Markelov, Zarema Sadulajeva on näited tõeliselt šokeerivatest mõrvadest. Seetõttu on oluline, et meie siin täiskogul viiksime ennast teemaga kurssi.
Olen mures selle pärast, et selliseid juhtumeid nagu Anna Politkovskaja mõrv ei uurita. Kui see protsess nüüd taasavatakse, siis loodan siiralt, et toimepanijad leitakse ja nad arreteeritakse, sest vastasel juhul võib toimuda veel verevalamisi ja karistamatust tõlgendatakse loana teostada veel selliseid kuritegusid. Me ootame lihtsalt, et neid mõrvu hakataks kohe ja põhjalikult uurima ja et olukorraga tegeletaks otsustavalt, sest Venemaa ei saa enam oodata, vaid peab ise võitlusesse asuma, et oma inimõigusi kaitsta. Ei saa olla nii, et inimõiguste kaitsmine mõistab inimesed kuidagi surma. Arvan ka, et eelseisval ELi-Venemaa tippkohtumisel peavad need teemad olema arutlusel oluliste teemadena, mitte kõrvalteemadena, vaid saama just sellise silmapaistvuse osaliseks, mida väärivad.
Isiklikult eeldan, et inimõiguste küsimuste üle arutletakse siin täiskogul ausalt. Ma oleksin eelistanud sellistel teemadel neljapäeva pärastlõunal arutleda, ning arvan, et peaksime seda teemat arvesse võtma, isegi kui see haakuks ettevõtluse ja kaubandusega. Sellised teemad jäävad sageli teisejärgulisteks. Seda tahame muuta ja seda tahtsin ka siin öelda.
Filip Kaczmarek, fraktsiooni PPE nimel. – (PL) Austatud juhataja! Kõrge kuritegevuse määrga riigi puhul võiks teoretiseerida, et inimõiguslaste surmad on kokkusattumus. Need on kokkusattumused, sest üldiselt öeldes, paljud inimesed langevad nendes riikides kuritegevuse ohvriks. Täna, 17. septembril, pean teile meelde tuletama kurba aastapäeva. Nimelt möödub 70 aastat Nõukogude sissetungist Poola. Sissetungi järel lasksid Nõukogude väed maha vähemalt 21 768 Poola kodanikku. Miks ma seda mainisin? Seda seetõttu, et venelased väidavad, et siis oli tegemist tavalise kuritegevusega, nii nagu inimõiguslaste mõrvad on n-ö tavalised kuriteod.
Mõrvatud inimõiguslaste hulk Venemaal on nii suur, et tõlgendada seda fenomeni kui tavalist kuritegevust on täiesti hoolimatu suhtumine. Teooria selle kohta, et need mõrvad on kokkusattumus, ei kannata kriitikat. Selliste tapmiste süstemaatiline iseloom tähendab, et Venemaa poliitilises ja sotsiaalses kliimas on midagi, mis sellised sagedased tapmised põhjustas. Selle riigi moraalikriis, tendents suhtuda pealiskaudselt surma, dehumaniseerimine, relativism ja kaduvad väärtused on põhjused, miks sellesse probleemi ei suhtuta tõsiselt. Arvan, et meie resolutsioon on hästi tasakaalustatud ja aitab venelastel sellele probleemile lahenduse leida.
Justas Vincas Paleckis, fraktsiooni S&D nimel. – (LT) Sotsiaaldemokraatide fraktsioon ei saa jääda ükskõikseks Venemal hiljuti aset leidnud inimõiguslaste mõrvade suhtes. Anna Politkovskaja, Natalia Estemirova, Zarema Sadulajeva, Andrei Kulagini surmad ei tohi jääda tähtsusetuks. Mõistame täielikult hukka nende barbaarsete tegevuste toimepanijad ja asjaolu, et kahjuks eksisteerib mõningates Venemaa piirkondades karistamatuse atmosfäär ja poliitilisi mõrvu ei uurita.
Venemaa president Dmitri Medvejev lubas, et mõrvade toimepanijad leitakse ja neid karistatakse. Tema reaktsioon oli eelmisest presidendist tugevam, kuid siiani on need olnud ainult sõnad. Aeg näitab, kas Venemaa ametkonnad on suutelised ellu viima endale võetud kohustusi, mis on väga olulised nii riigi kodanike kui ka rahvusvahelise üldsuse jaoks. Meie arvates ületas Venemaa tegevusi Põhja-Kaukaasias puudutanud resolutsiooni hinnang resolutsiooni kohaldamisala ja seetõttu otsustasid sotsiaaldemokraadid oma eraldiseisva dokumendi vastu võtta. Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et inimõiguste olukord Venemaal paraneks tõepoolest, kui ELi ja Venemaa vahelised inimõiguste arutelud intensiivsemaks muutuksid. Euroopa Parlament, riigiduuma, kodaniku-, sotsiaal- ja inimõiguste organisatsioonid ELis ja Venemaal peaksid nendesse aruteludesse aktiivselt panustama. Rõhutame, et inimõiguslaste kaitsmist tuleb järgmisel ELi ja Venemaa juhtide kohtumisel pikalt käsitleda. Teema on muutumas loomulikuks osaks uuest ELi ja Venemaa leppest.
Laima Liucija Andrikienė (PPE). – (LT) See arutelu ja Euroopa Parlamendi resolutsioon Venemaa inimõiguslaste mõrvade kohta on eriti oluline just nüüd, kui kuuleme üksteise järel uudiseid inimõiguste kaitsjate Natalia Estemirova, Alik Džbrailovi, Zarema Sadulajeva ja teiste mõrvadest Venemaal. Euroopa Liit ei saa inimõiguslaste brutaalsete tapmiste suhtes ükskõikseks jääda. Meie suhetes Venemaaga peame rõhutama, ja seda me ka teeme, et nende mõrvade juurdlused kestavad liiga kaua ja reeglina lõppevad süüdlase kindlaksmääramiseta. Selline vastuvõetamatu praktika on Venemaal muutumas normiks, eriti Tšetšeenia kuritegevusjuhtumite korral, kus vohab karistamatus. Üks meie põhiväärtusi on austus inimõiguste, inimliku väärikuse ja inimelu vastu ning mitte ükski pragmaatiline huvi ei saa nendest väärtustest tähtsam olla. Arvan, et auküsimusena peaks Venemaa president Dmitri Medvedjev tagama, et tehtaks kõik, mis võimalik, et inimõiguste kaitsjate mõrvu põhjalikult uurida ja süüdlased kohtu ette tuua.
Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Inimõiguste olukord Venemaal on halvenenud. Kutsume nüüd Venemaa ametkondi üles tegema kõike, mis nende võimuses, et kindlustada inimõiguste kaitsjate turvalisus. Teame, et oluline puuduv asjaolu on soov seda kõike teha. Seda on võimalik teha, kuna Kremlil on Venemaa jõustruktuuride ja kohtuvõimu üle määrav mõjuvõim. Seetõttu tekib arvamus, et kui Venemaa kohtuvõim ei suuda kaitsta inimõiguste kaitsjaid, peab asjasse olema segatud riigikord.
Meie tänane sõnum tuleks läkitada ELi valitsustele ja komisjonile. Niikaua, kuni Kremlin eeldab, et mured inimõiguste kaitsjate saatuse kohta võivad jääda deklaratsioonide tasandile, millele ei järgne majandussuhetes tagajärgi, võivad Vladimir Putin ja Dmitri Medvedjev järeldada, et EL pole suutnud Anna Politkovskaja julutunud mõrvast õppust võtta.
Bogusùaw Sonik (PPE). – (PL) Tõepoolest arutleme inimõiguste rikkumisi Venemaal märkimisväärse sümboolse tähendusega päeval. Täpselt 70 aastat tagasi, 1939. aasta 17. septembril, okupeeris Punaarmee, olles sõlminud salakokkuleppe Hitleriga, ühe kolmandiku Poolast, mis võitles sel ajal Saksamaa sissetungi vastu. Stalini väed mõrvasid tuhandeid poolakaid ja sadu tuhandeid küüditati Nõukogude töölaagritesse. Katõnis mõrvati Stalini käsul tuhandeid Poola politseinikke. Meie jaoks jääb 17. september igavesti Stalini Venemaa häbipäevaks.
Täna pole Venemaal piisavalt julgust selle kohutava tõega silmitsi seista. Riigi praegune valitsus esitab oma endise liidu kohta Hitleriga ebaveenvaid õigustusi. Tänaseni keeldub Moskva andmast juurdepääsu Katõni massimõrva arhiividele.
Paljude riikide ajaloos on kohutavaid sündmusi. Riigi täiskasvanuks saamise mõõde on see, kui suudetakse seista silmitsi minevikuga ja mõista hukka seda, mis selle ajaloos tuleb hukka mõista. Tänane Saksamaa on sellise suhtumise hea näide. Ainult sellisel juhul lakkab minevik olemast tänapäeva Venemaa koorem ja tekib võimalus astuda sirge seljaga vabade ja demokraatlike riikide ühendusse. Ainult siis suudab Venemaa lõplikult heita enda kaelast Stalini mineviku veskikivi ja lõpetada võitluse oma kodanikega, kes praegu riskivad oma eludega, et kaitsta põhi- ja inimõigusi.
Austame nende mõrvade ohvreid. Mäletame teid kõiki.
Rui Tavares (GUE/NGL). – (PT) Tere päevast head kolleegid! Natalia Estemirova mõrv tekitas meis kõigis suurt kurbust, sest saime tema roovimisest teada päeval, kui kogunesime siin esimest korda ja kuulsime tema mõrvast ainult mõned tunnid hiljem. See liigutab kindlasti kõiki asukohast hoolimata. Nagu minu kolleeg Cornelia Ernst juba ütles, usun kindlalt, et vasakpoolsed peavad kaitsma inimõigusi ja inimõiguste kaitsjaid kõikjal, hoolimata nende asukohariigist.
Need rünnakud, see pealetung inimõiguslastele Venemaal, on avaldanud väga murettekitavat mõju. Need mõjuvad heidutamisena ja on kindlasti eriti traumaatilised nende jaoks, kes tahavad Venemaal inimõigusi kaitsta. Nemad on seetõttu esimene liin rünnakus, kelle langemise tulemusena halveneb terve inimõiguste olukord, rääkimata aktivistide endi inimõigustest.
Nende mõrvade mõjud on seetõttu ettearvamatud ja murettekitavad. Ilma sujuva ja efektiivse õigusalase juurdluse ja garantiita, et inimõiguslaste ohutust austatakse, võib olukord muutuda tegelikult väga murettekitavaks. Seetõttu hääletan hea meelega selle resolutsiooni ja sellele järgnevate Venemaa ametkondadele esitatud palvete poolt, et kaitsta inimõiguslasi.
Tulen Portugalist, teisest Euroopa otsast ja järgmisel nädalal lähen Venemaale. Lähen homme Venemaa saatkonda oma viisat saama. Arvan, et suhted Euroopa ja Venemaa vahel on väga olulised ja Euroopa võlgneb Venemaale palju. Esimene asi, mida Euroopa Venemaale võlgneb, on siirus ja selgus meie Euroopas elavate venelastest kaaskodanike inimõiguste ja vabaduste kaitsmisel.
Eija-Riitta Korhola (PPE). – (FI) Austatud juhataja! Teie keel on nii ilus, et otsustasin proovida tänada teid ungari keeles: köszönöm. Rui Tavares, vastan teie kommentaaridele. Töö inimõiguste nimel ei puuduta ainult vasakpoolseid, vaid see puudutab ka meid, paremtsentriste ja loodame, et see aitab kaasa meie koostööle. Cornelia Ernst mainis midagi, mis on täiesti õige. Meie arutame seda siin samal ajal, kui enamik täiskogu liikmeid on juba teel koju. Ka meie peame tegema koostööd, et sellest saaks poliitiline prioriteet.
Olin kunagi väliskomisjoni liige ja kui loodi inimõiguste allkomisjon, siis olin ka selle liige. Kui esitasin muudatusettepanekuid, siis vahel esitasin neid ka väliskomisjonile. Minu kolleegid küsisid, miks ma endiselt esitan inimõiguste muudatusettepanekuid sinna, kui meil on selleks olemas inimõiguste allkomisjon. Sel ajal arvasin, et midagi oli valesti, kui meie inimõiguste allkomisjon oli muutumas eraldatud rühmaks või meie uks on selliste teemade käsitlemiseks suletud. Teeme koostööd, et inimõigustega nii ei juhtuks.
Kristian Vigenin (S&D). – (BG) Austatud juhataja, volinik! Bernd Posselti avaldus häirib mind. Rõhutan, et Véronique De Keyseri saavutusi inimõiguste kaitsmisel ei saa sellise iseloomuga arutelu käigus kahtluse alla seada. Siin täiskogul selle teemaga tegeledes on ta oma olulisust isikuna selle teema raames tõestanud.
Ma ei luba mitte mingisugusel juhul, ja ka ei usu, et meil on õigus kahtluse alla seada S&D fraktsiooni pühendumust inimõiguste kaitsmisel, sest me tegime seda ka siis, kui teie fraktsioon, Bernd Posselt, püüdis labastada Guantanamo kuritegusid ja vangide kohtlemist Iraagis USA vägede poolt.
Venemaal on inimõigustega tõsine probleem, mida me ka tunnistame, ja see resolutsioon, mille me esitame, on piisavalt karm ja terav. Samas arvame, et parlament peab keskenduma probleemidele, mitte iga kord koostama pikka loendit probleemidest meie suhetes Venemaaga, juhul kui see ei avalda seal mingisugust mõju.
Selle küsimuse raames saadame jälle kord S&D fraktsiooni delegatsiooni järgmise nädala Moskva läbirääkimistele, kus see teema ka üles võetakse. Ärge kasutage inimõigustega seotud hädaolukordi nagu praegust olukorda, et koostada pikka probleemideloendit! See pole tänase arutelu eesmärk.
Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Väljendan oma kurbust ja suurt muret sündmuste pärast, mis käesoleva aasta juunis Venemaa Föderatsioonis aset leidsid. Venemaa aktivistide, nagu Natalia Estemirova ja Andrei Kulagini ning teiste, kes olid seotud inimõiguste toetamisega ja propageerisid tõtt ja õiglust, brutaalsed mõrvad vapustasid mind. Mõrvarite kinnipidamiseks ja karistamiseks tuleb teha kõik, mis võimalik. Tervitan toetusmeetmeid, mis tuleb kasutusele võtta, et need mõrvad lahendada.
2008. aasta augustis rikuti ka rahvusvahelisi kokkuleppeid, kui Venemaa ja Gruusia vahelise konflikti ajal ründasid Venemaa relvajõud asustatud alasid ja ei suutnud tsiviilelanikkonda kaitsta nende õiguste rikkumiste eest, mida viisid läbi Lõuna-Osseetia relvastatud võitlejad territooriumil, mis tegelikult käis Venemaa kontrolli alla. Venemaa valitsus peab selgesõnaliselt kinnitama, et inimõiguste rikkumisi ei taluta.
Charles Tannock (ECR). – Austatud juhataja! Inimõiguslaste tagakiusamisega seoses on Venemaal arenemas kriminaalse karistamatuse kultuur. Ametlikku seisukohta kahtluse alla seadvaid ajakirjanikke ahistatakse; etnilised vähemused saavad kannatajatena ebaproportsionaalselt palju vägivaldsete kuritegevuse osaliseks ning need tunduvad jäävad lahenduseta; suuremate vabaduste propageerijaid parimal juhul marginaliseeritakse ja havimal juhul vaigistatakse jõuga.
Raske on täpselt öelda, kust suunast oht Venemaa inimõiguslaste kaitsjatele pärineb, kuid ikka ja jälle näeme, kuidas kuritahtlikud rünnakud jäävad karistamata ja kohtuvõimude suhtumine on selles suhtes loid.
Venemaa on ELi ebamäärasusega ära harjunud. Seda ilmestab liidu reaktsioon Venemaa terroriseerimisele Ukraina suhtes või see, kui Venemaa eelmisel suvel tungis Gruusia territooriumile ning okupeeris selle.
Selge on see, et ELi ja Venemaa heade suhetega seoses on kaalul olulised strateegilised küsimused, kuid me ei saa lubada nendel teemadel olematuks teha meie kohustust kaitsta oma põhivabadusi ja jagatud Euroopa ühiseid väärtusi, vabadusi ja väärtusi, mida Venemaa inimesed peaksid saama täieulatuslikult rahulikus ja turvalises keskkonnas jagada.
Krisztina Morvai (NI). – (HU) Olen ametialaselt olnud inimõiguste kaitsmisega seotud 25 aastat. Seetõttu, eriti juristina, tunnen suurt kaastunnet, kui mõtlen oma kolleegidele, kes on selle üpris suurepärase erialaga seotult oma elud kaotanud. Sellega seoses avaldan siirast kaastunnet nende perekondadele ja lähedastele isikutele!
Milline tegutsemisviis oleks sellises olukorras õige? Nõuda kohest ja põhjalikku juurdlust, mida teostavad asjakohased riiklikud asutused! Soovin, et parlamendil oleks enesekindlust ja moraalset õigust seda teha. Samas kardan, et seda ei juhtu. Miks? Sest selliseid nõudmisi esitatakse ainult Euroopa Liitu mittekuuluvatele riikidele. Samas on asjalood teistsugugused, kui inimõigusi rikutakse räigelt Euroopa Liidu liikmesriigis, nagu juhtus minu riigis Ungaris, kus tuhandetest inimestest koosneval massimiitingul, kus mälestati 1956. aasta revolutsiooni ja võideldi vabaduse eest, tulistati inimesi silmadesse. Selle korraldas praegust istungijärku juhatava mehe asepresidendi Pál Schmitti partei. Parlament pole ei seda juhtumit ega ka pärast neid sündmusi tekkinud ja endiselt kestvat kriisiolukorda uurinud.
Kahjuks niikaua, kuni seda ei juhtu, ja niikaua, kuni keegi, kes oli selle valitsuse liige, mis kiitis heaks inimeste tulistamise, saab olla parlamendi kodanikuvabaduste-, justiits- ja sisesjade komisjoni aseesinaine, ei saa meil teises riigis olla enesekindlust ja moraalset õigust paluda sellist juurdlust Euroopa Liitu mittekuuluvas riigis läbi viia. Seetõttu soovin, et teeksite ettepaneku ja nõuaksite inimõiguste rikkumiste kohta Ungaris kohest juurdlust. Tänan teid!
Cristian Dan Preda (PPE). – (RO) Kõigepealt tahtsin öelda seda, et esiteks olen pettunud, et piimakriisi arutamise ajal oli saal täis ja nüüd, kui arutletakse inimõiguste üle, tundub mulle, et siia pole jäänud meid rohkem kui 40. Kahju, et asjaolood on niimoodi. Ma ei väida, et piimakriis pole oluline, kuid inimõiguste probleem on poliitiliselt meie kõigi jaoks väga oluline.
Mainin ka seda, et minu arvates on vastuvõetamatu kogu see mõte, et käesoleval aastal, kui on väga hästi teada, et mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa riigid tähistavad kommunismi kokkuvarisemise 20ndat aastapäeva, siis meie vahetus naabruses asuv võim, kes oli nende kommunistlike režiimide alusepanijaks, demonstreerib sellist ükskõiksust inimõiguslaste suhtes toimepandud kuritegude üle. Arvan, et totalitarismist eraldumist peaks meist igaüks selgelt tunnustama.
Meglena Kuneva, komisjoni liige. − Austatud juhataja! Tänane arutelu inimõiguste kaitsjate õiguste üle Venemaal on väga ajakohane ja sobiv. Hiljutised inimõiguste kaitsjate vastu suunatud vägivallalained on koondanud tähelepanu tõsistele ohtudele, millega nad oma töö jooksul kokku puutuvad. Paljud on maksnud inimõiguste päevavalgele toomise eest kõige kallimat hinda. Me austame kõiki, kes on oma elud kaotanud ja kes jätkavad sellises keskkonnas oma töö tegemist.
Suur osa inimõiguste kaitsjate vastu suunatud vägivallategudest on toimunud Põhja-Kaukaseses, kus on taustaks kasvav ebastabiilsus. Komisjon tunneb neist mitmeid. Nad on inimõiguste projektide rakendamisel väga hinnatud partnerid. Süütud tsiviilisikud, õiguskaitstöötajad ja valitsusametnikud on selles piirkonnas toimuvate püüdluste käigus oma elud kaotanud.
Ininmõiguste rikkumiste kaitsjate vastu suunatud vägivald ei piirdu Põhja-Kaukasusega. Aktivistide, juristide ja sõltumatute ajakirjanike vastu suunatud vägivallast, ahistamisest ja ähvardamisest on raporteid üle kogu Venemaa Föderatsiooni. EL peab jätkama sellise vägivalla suhtes oma vastuseisu väljendamist ja nõudma, et Venemaa täidaks oma kohustusi, mis ta endale Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, OSCE ja Euroopa Nõukogu liikmena võttis.
Ülioluline on, et rünnakuid kodanikuühiskonna aktivistide vastu ja nende vägivaldseid surmi uuritaks korralikult ning toimepanijad leitaks kiiresti ja neid karistataks. Hirmu ja karistamatuse tunnet saab hajutada ainult siis, kui nende tapmiste eest esitatakse tõhusalt ja kiirelt süüdistus.
President Medvedjev väljendas oma vastuseisu Venemaal võimutseva nn juriidilise nihilismi suhtes. EL on valmis toetama Venemaad oma õigussüsteemi jätkuvas reformimises. EL väärtustab väga oma võimalust kõneleda Venemaa ametnikega oma muredest, mis on seotud inimõigustega. Tervitame president Medvedjevi avatumat suhtumist ELi aruteludesse nendel teemadel.
Järgmisel ELi ja Venemaa tippkohtumisel on veel üks võimalus neid kõnelusi jätkata. Seda peavad täiendama ekspertidevahelised mõttevahetused. Regulaarsed ELi ja Venemaa vahelised inimõiguste nõupidamised võimaldavad kasvatada nende arutelude ulatust ja kõnelustest osavõtjate hulka, kellega saame inimõiguste probleemide üle arutleda.
Inimõiguste kaitsjate ohutus peab olema meie peamine mure. Kutsume Venemaa ametiasutusi üles tegema võimalikult palju jõupingutusi, tagamaks, et need, kes teevad tööd inimõiguste rikkumiste päevavalgele toomise nimel, saaksid seda teha, ilma et tunneksid muret vägivalla või ähvardamiste pärast.