ISTUNGI JUHATAJA: JERZY BUZEK
president

(Istung algas kell 9.05.)

Ettepanek võtta vastu nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) [KOM(2009)0152 – C7-0223/2009 – 2009/0152(CNS)]

  Paolo De Castro, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni esimees. – (IT) Lugupeetud juhataja, volinik, kolleegid! Taas kord räägime piimandussektori kriisist.

Kriisi tõsidus teeb meile endiselt muret ning Euroopa põllumajandustootjad üha kurdavad raskuste ja hirmu üle tuleviku ees. Parlament on sel teemal juba arvamust avaldanud nii meie ettepanekuid sisaldava resolutsiooni vastuvõtmisega kui ka sellega, et võttis vastu komisjoni ettepaneku, millega pikendatakse piimapulbri ja või sekkumisperioodi ning millele lisasime nõude, et loodaks juustu eraladustamise meede. Rõhutasime toona, et komisjoni esitatud meetmed ei ole piisavalt kaugeleulatuvad.

Nüüd peame otsustama, kas lubada kiirmenetlust ühise turukorralduse ühtse määruse artikli 186 laiendamiseks piimandussektorile, nimelt seda, kas anda komisjonile võimalus otsustada turukriisi korral erakorraliste meetmete võtmise üle, ilma et need läbiksid tavamenetluse Euroopa Parlamendis. Seda küsimust arutati eile õhtul toimunud põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni erakorralisel koosolekul, kus osales ka Mariann Fischer Boel.

Mina ja meie paralamendikomisjon, mille esimees on mul au olla, tahaksime kõigepealt tänada volinikku, et ta tuli parlamenti kohe pärast Luxembourgis toimunud põllumajandusministrite nõukogu istungit. See oli teist väga lugupidav ja me hindame seda.

Eileõhtune arutelu oli väga elav, härra juhataja, ja meie kolleegid kritiseerisid palju. Eelkõige toodi esile seda, et komisjon tegutses väga aeglaselt ega mõistnud piisavalt kriisi tõsidust.

Seejärel esitati vastuväide, et artikliga 186 jäetakse parlament otsustusõigusest ilma ja komisjon saab nii täiesti vabad käed. Samuti öeldi, et komisjon oleks pidanud kriisiga tegelemiseks rohkem vahendeid eraldama. Selline mure on õigustatud ja nõustume osaliselt nende väidetega.

Sellegipoolest olen, lugupeetud juhataja, sunnitud möönma, et komisjon on teinud märkimisväärseid jõupingutusi ja edusamme. See näitab, et ta suhtub parlamendi arvamusse ja soovidesse tõsiselt. Komisjon selgitas, kuidas ta kavatseb kasutada 280 miljonit eurot – tuletan teile meelde, et hääletame selle üle neljapäeval 2010. aasta eelarve heakskiitmise raames –, ja esitas mõne meetme, mida ta kavatseb rakendada, näiteks juustu eraladustamine ja miinimumabi ülemmäära tõstmine 7500 eurolt 15 000 euroni, mida nõudsime septembris vastu võetud resolutsioonis.

Kuigi tean, et see ei ole ikkagi piisav, arvan siiski, austatud juhataja, et peaksime täna kiirmenetluse poolt hääletama. Euroopa põllumajandustootjad ootavad kiireid vastuseid ja liiga palju aega on juba raisatud.

Peame täna võtma vastutuse asjade kiirendamise eest, et kriisil sarvist haarata. Näidakem, head kolleegid, üles vastutustunnet, mis läbib meie ettevalmistusi jõustada Lissaboni leping, mille kohaselt toimub põllumajandusküsimuste üle otsustamine kaasotsustamismenetluse käigus.

  Martin Häusling (Verts/ALE). – (DE) Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Oleme kiirmenetluse vastu. Mitte sellepärast, et meie arvates ei oleks meetmeid hädasti vaja, vaid sellepärast, et meie arvates ei rakenda komisjon õigeid meetmeid ega taha ja suuda praegust piimandussektori kriisi lahendada.

Komisjon ei ole osa probleemi lahendusest, vaid hoopis probleem ise. Pange tähele, et komisjon on piima koguse suurendamisega osa probleeme ise põhjustanud. Ta ei suutnud kriisi jooksul kuid kuidagi reageerida. Volinik Fischer Boel ütles meile alles neli nädalat tagasi, et probleeme ei ole, et turg kosub ja peame olema kannatlikud. Just sellele komisjonile anname oma volitused ja just sellelt komisjonilt ootame abi! Ei, ma ei arva, et nii on õige.

Isegi eile ei suutnud komisjon meile öelda, millele tuleks lisaraha kulutada. Komisjon räägib ümberkorraldamisest. Viimastel aastatel on igasugune ümberkorraldamine tähendanud ainult piimakarjakasvatajate vähenemist. Samuti ei ole komisjon suutnud öelda, kuidas ta kavatseb tugevdada tootjaorganisatsioone. Ei, ta tahab jätkata eksporditoetuste maksmist. Samuti ei ole me kuulnud mingit vastust sellele, kuidas me peaksime tugevdama tootjate positsiooni võitluses supermarketite vastu. Komisjon ei suutnud sellele ka eile mingi lahendust välja pakkuda. Kõike seda arvesse võttes on meil suured kahtlused, kas komisjon ikka püüab kogu hingest seda kriisi lahendada. Anname allkirja tühjale tšekile, teadmata, mida komisjon teeb ning kuidas ja millega ta seda teeb.

Ent meie otsust selle menetlusega mitte nõustuda mõjutas märkimisväärselt veel üks asi. Parlament on võidelnud kaua selle nimel, et saada rohkem õigusi – eelkõige just põllumajandusvaldkonnaga seoses. Aga nüüd, kus Lissaboni lepingu ratifitseerimine on kohe-kohe toimumas, anname meie need õigused kohe esimese asjana ära. Sel ei tohi juhtuda lasta! Mulle kui uuele parlamendiliikmele tundub see veidi imelik. Peame oma õigusi kasutama, pidama siin parlamendis arutelusid ja ohjad enda käes hoidma. Ka meil siin on vastutus ja mul on hea meel seda kanda. Aga loobuda ei tohi me mingist vastutusest. See vastutus on meie kui parlamendiliikmete kohustus. Peame andma piimakarjakasvatajatele tõsiseltvõetavat pikaajalist abi.

(Aplaus)

  Albert Deß (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Komisjoni taotlus kasutada kiirmenetlust ei vasta muidugi kõikidele ootustele. Olen osaliselt eelkõnelejaga nõus. Aga kui me kiirmenetluse kasutamise palvele vastu ei tule, edastame täiesti vale märguande piimakarjakasvatajatele, kes ootavad vähemalt mingitki vastust. Sellepärast toetan ma kiirmenetluse kasutamist.

Selle menetluse käigus on meil võimalus ettepanekut muudatusettepanekutega parandada ja nagu Martin Häusling ütles, volitused edasi anda. Meil on ju võimalik neid volitusi ajaliselt piirata, nii et anname komisjonile sellised volitused vaid kaheks aastaks ja siis otsustame selle üle uuesti. Seega paluksin teie toetust, et saaksime kiirmenetluse taotluse päevakorda panna.

(Aplaus)

(Parlament kiitis kiirmenetluse taotluse heaks.)⁽¹⁾

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni avaldused kliimamuutuste ja arenguriikide kohta Kopenhaagenis toimuva Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste teemalise konverentsi kontekstis.

  Andreas Carlgren, nõukogu eesistuja. – (SV) Lugupeetud juhataja! Käes on otsustav hetk. Vähem kui kahe kuu pärast allkirjastatakse Kopenhaagenis kliimamuutuse vastu võitlemise leping. Leping peab vastama kolmele tingimusele: see peab hoidma üleilmse soojenemise allpool 2 °C, hõlmama kõiki riike ja kohandama tulevased jõupingutused karmimatele nõudmistele, kui saame uusi teadmisi.

Nüüd, kui ÜRO suure kliimakonverentsi alguseni on jäänud vaid 48 päeva, on viimane aeg muuta poliitiline tahe konkreetseteks tegudeks. Ent läbirääkimised edenevad liiga aeglaselt. Palju tähtsaid küsimusi on veel lahendamata. Paljud valivad kergema tee ja langevad pessimismi.

Las ma teen ühe asja selgeks: EL ei ole siin selleks.

Tahame, et EL oleks eestvedaja ja väljendaks selget poliitilist tahet. Eesistujariigile Rootsile on kõikehõlmav kõrgete sihtidega leping kliimamuutuse kohta ülim prioriteet.

ELi vastus läbirääkimisprobleemidele on see, et peame tempot lisama. Peame asju tagant utsitama, et maailma jõuaks vajaliku kokkuleppeni. Võtame endale kohustuse panna teised maailma riigid sõlmima meiega kokkulepet, millest piisab kliimamuutusega toimetulekuks. Seetõttu kasutame tugevat kahesuunalist lähenemisviisi: esiteks saadame läbirääkimispartneritele jõulise sõnumi ja teiseks koondame ELi tugeva läbirääkimisvolituse taha Kopenhaageni konverentsil. Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt 2008. aasta detsembris kokku lepitud kliima- ja energiapaketiga on EL sellele juba aluse pannud.

Iseäranis tahaksin ma tänada paljusid siin parlamendis olijaid, kes töötasid nii pühendunult selle kliima- ja energiapaketi kallal. Euroopa Parlamendi toona langetatud otsus annab ELile läbirääkimistel tugeva positsiooni. Sel nädalal asetatakse oma kohale viimased osad, mis muudavad pildi sellest tugevast positsioonist terviklikuks. Järgmisel nädalal toimuvad läbirääkimised Euroopa Ülemkogus ja tean, et paljud teist hoiavad sellel hoolega silma peal. Mul on hea meel, et mõni teist saab ka Kopenhaagenis kohal olla. Samuti kiidan heaks resolutsiooni, mida Euroopa Parlament praegu koostab.

Heitkoguseid tuleb piirata sel määral, et üleilmne soojenemine jääks alla 2 °C. See tähendab, et praegu arutusel olevad ettepanekud ei ole piisavad. EL vähendab 2020. aastaks heitkoguseid 30% tingimusel, et teised võtavad samuti piisavad kohustused. Meie arvates on 30% eesmärk viis panna teisi oma eesmärke kõrgemale seadma. Heitkoguseid tuleb 2050. aastaks vähendada vähemalt 80%. Ent ainult ELi meetmetest ei piisa, et hoida üleilmne soojenemine allpool 2 °C. Kõik peavad kaasa lööma. Oleme saanud paljulubavaid signaale, näiteks Jaapani uuelt valitsuselt. Nüüd nõuame tungivalt teistelt arenenud riikidelt – eeskätt Ameerika Ühendriikidelt – ettepanekute suurendamist.

Arengumaadel on võimalik saavutada säästev areng, kui nad vähendavad heitkoguseid. See tähendab vähem CO2-heidet tekitava majandusarengu kavandamist, kliimameetmete lõimimist ja riiklike arengustrateegiate kohandamist. See on võimalus hoolitseda selle eest, et kliima- ja arengumeetmed on kaasatud kõikidesse poliitilistesse otsustesse ning majanduskasv on kõigile kasulik. See on võimalus muuta juhtimine demokraatlikuks, edendada võrdõiguslikkust ja vähendada vaesust.

Eriti palju nõuame kõige kiiremini arenevatelt arengumaadelt – eeskätt Hiinalt, kelle heitkogused on suurimad. 2020. aastaks tuleb heitkoguseid vähendada kuni 30%, võrrelduna olukorraga, kui mingeid meetmeid ei rakendata.

Arenguküsimused peavad Kopenhaagenis sõlmitavas kokkuleppes olema kesksel kohal. Euroopa Ülemkogu on jõudnud järeldusele, et kliimamuutus õõnestab vaesuse vähendamise ja säästva arengu poole püüdlemist. Kliimamuutus ohustab aastatuhande arengueesmärke. Läbirääkimistes osalevad ka arengueksperdid. Käimasolevatel läbirääkimistel rõhutame eriti arenguküsimusi.

Kõik riigid, välja arvatud vähim arenenud riigid, peavad ühiselt katma kulutused kliimamuutuse vastu võitlemise meetmetele, kuid arenenud riigid peavad olema eestvedajad ning vähendama oma heitkoguseid ja rahastama olulisi meetmeid. Vaja on jätkusuutlikku rahvusvahelist koostöö ja arengumaade toetamise struktuuri. Selline struktuur lubaks meil aidata ka kõige vaesemaid ja haavatavamaid riike, mida kliimamuutus tabab sageli kõige rängemalt. Seetõttu on vaja kohanemismeetmeid.

Lõpetuseks tahaksin öelda, EL on valmis võtma on kohustusi tõsiselt. Nõukogu on vajaliku rahastamise määrast teadlik. Komisjoni hinnangul on kulutused arengumaades aastaks 2020 peaaegu 100 miljardit eurot aastas. EL on samuti valmis pakkuma viivitamatult rakendatavate meetmete jaoks kohest rahastamist kuni aastani 2012, et see suurendaks põhja ja lõuna vahelist usaldust kliimaläbirääkimistel. Neil viimastel nädalatel enne Kopenhaageni kohtumist on meie ees suur ülesanne. Seetõttu palun teil olla eeskujuks. Liikmesriikide valitsused peavad teed näitama, riikide parlamendid selle nimel tööd tegema ja ELi liikmesriikide elanikud seda toetama. Euroopa Parlamendil on Kopenhaagenis eesmärkide saavutamiseks tehtavas töös tähtis osa.

  Karel De Gucht, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Lubage mul kõigepealt tänada teid võimaluse eest rääkida komisjoni seisukohtadest seoses selle õrna teemaga.

Te juba teate, et Kopenhaagenis ei sõlmita kaugeleulatuvat kokkulepet, kui ei arvestata arengumaade muredega, seda mitte ainult tärkava turumajandusega riikide omadega, vaid ka kõige haavatavamate ja vaesemate arengumaade muredega.

Sellegipoolest on Kopenhaagenis hea kokkuleppe saavutamine meie kõigi huvides. Arengumaad on kliimamuutuse poolt kõige haavatavamad riigid. EL on maailmas juhtiv abiandja ja kliimamuutuse vastase võitluse eestvedaja. Peame oma jõupingutused ühendama. Kliimamuutusega tegelemisel ei ole kohta põhja ja lõuna vastasseisul.

Läheksin veelgi kaugemale ja ütleksin, et ükski teine liit ei saa olla nii otsusekindel ja tulemuslik kui see, kes haarab kaasa kõige haavatavamad riigid ja riigid, kes on läbirääkimistelauale asetanud kõige kaugeleulatuvamad ettepanekud selle katku vastu võitlemiseks, ehk siis Euroopa.

Meie üldine plaan kõige haavatavamate riikide jaoks koosneb kolmest paralleelsest omavahel seotud ja üksteist tugevdavast suunast ning seda on seni järginud ka ülemaailmne kliimamuutuste liit.

Neist suundadest esimene on poliitiliste liitude loomine tihedama kliimamuutust puudutava dialoogi kaudu. Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikidega on allkirjastatud kolm poliitilist ühisavaldust ning üks kõigi AKV riikidega korraga.

Teine suund on kliimamuutust ja arengut ühendava mõistliku poliitika ja strateegia edendamine. Minu arvates tuleks kliimataluvuse ja süsinikdioksiidi tekitamise vähendamise poliitika lõimida meie partnerite laiematesse arengukavadesse ja vaesuse vähendamise strateegiatesse. Arengustrateegiaid saab olla ainult üks ning see peab olema selline, kus säästva arengu ja vaesuse vähendamise eesmärkide poole püüdlemises kajastuvad ka kliimaprobleemid. Asi ei ole ühe või teise valimises – olulised on mõlemad.

Seetõttu toetame riiklike kohanemisprogrammide elluviimist juba 15s nõuetele vastavas vähim arenenud riigis.

Kolmas suund on ELi poolse piisava rahalise panuse tagamine, et rahastada kliimameetmeid, eelkõige kohanemiseks, mis on kliimamuutusele kõige haavatavamate riikide peamine probleem, kuigi nemad kasvuhoonegaaside tootmisele eriti kaasa ei aita.

Kopenhaageni läbirääkimisteni on vaid 50 päeva. Ootused on suured. Me oleme mures, sest läbirääkimised on praegu ummikseisule ohtlikult lähedal. Praegu on õige aeg ettepanekuid teha. Euroopa ongi seda teinud ja ootame seda ka teistelt.

Esiteks oleme teinud ettepanekud seoses kohustuste võtmisega. EL on läbirääkimiste lauale pannud juba ambitsioonikad eesmärgid ja kohustused, mis on seni ulatuselt teisel kohal. Lubasime juba ühepoolselt aastaks 2020 heitkoguste vähendamist 20% ja oleme nõus seda suurendama 30%-ni, kui teised vastavalt oma kohustustele ja võimetele samaväärseid jõupingutusi teevad.

Teiseks oleme pakkunud rahastamist. Teame kõik, et Kopenhaagenis kokkuleppe saavutamiseks peame enne jõudma kokkuleppele rahastamises. Et läbirääkimistel edasi liikuda, avaldas EÜ septembri keskel oma rahastamisettepanekud.

Üks neist on vajadus suurendada lühiajalist rahvusvahelise avaliku sektori poolset rahastamist aastateks 2010–2012, et kasutada seda eelkõige vähim arenenud riikide, arengumaade hulka kuuluvate väikeste saareriikide ja Aafrika riikide hädavajadustele reageerimiseks, nagu kirjas Bali tegevuskavas.

Teine on ELi valmidus võtta enda kanda õiglane osa hinnangulisest rahastamisvajadusest, kusjuures avaliku sektori poolse rahastamise aluseks on heitkogustega seotud vastutustunde ja maksevõime kriteeriumid. Seega võib ELi aastane rahaline panus olla 2020. aastaks 2–15 miljardit eurot. Euroopa Ülemkogu arutab neid ettepanekuid oktoobri lõpus ja loodetavasti panevad need aluse ELi täieulatuslikule positsioonile rahastamise üle peetavatel läbirääkimistel.

Ent ainuüksi ELi tegevusest ei piisa. Loodame väga, et teised arenenud riigid meid järgivad, kui surve enne Kopenhaagenit suureneb. Loodame ka arengumaadele. Nad peavad kasutama kliimaga seotud rahastamise pakutavat võimalust lõimida kohandumine täiel määral oma arengustrateegiasse ja liikuda pikemas plaanis järk-järgult vähem CO2-heidet tekitava arengu teele.

Kuigi vaeseimate ja haavatavaimate arengumaadega seoses on seni keskendutud peamiselt kohanemisele, on väike võimalus ka edendada sellise vähem CO2-heidet tekitava arengutee (s.t leevendamise) väljakujundamist, mis sobib kokku neis riikides vaesuse vähendamise eesmärkidega.

Ülioluline on pöörata eritähelepanu metsade raadamise vältimise ja metsade säästva haldamise edendamise mehhanismidele. On ju troopikametsade mahavõtmise vastane võitlus vähim arenenud riikide jaoks suurim vahetu leevendamise ülesanne ning nad võivad rahvusvahelisest rahastamisest kasu saada selliste mehhanismide kaudu nagu metsade raadamisest ja nende seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamine.

Samamoodi peaks puhta arengu mehhanismide praegu kaalutava reformi osaks olema investeeringute suurendamine vähim arenenud riikidesse, et nende mehhanismide jaotumine oleks tulevikus rohkem tasakaalus.

Lõpetuseks mõni sõna kliimaga seotud rahastamise kanalitest. Komisjon ei poolda uute fondide loomist. Kliimaga seotud uusi vahendeid tuleks jagada olemasolevate, aga võimaluse korral täiustatud kanalite kaudu, edendades detsentraliseeritud alt-üles-juhtimisstruktuuri, mis toetab riiklikke meetmeid.

  Karl-Heinz Florenz, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Mul on väga hea meel, et teie selle arutelu ajal siin olete, eelkõige sellepärast, et kuulusite varem kliimamuutuste komisjoni. Austatud nõukogu eesistuja ja volinik! On täiesti õige, et Euroopa Liit edastab Kopenhaagenisse selge signaali. Ent järgmise 50 aasta jooksul ei toimu tõeline tegevus siiski mitte Kopenhaagenis, vaid suletud uste taga toimuvatel kohtumistel. Olen selles osalenud 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud kliimakonverentsist alates. Meeleolud enne selliseid konverentse on alati samad, aga on ka võimalusi.

Lugupeetud volinik! Tahaksin, et te tegeleksite veidi aktiivsemalt Ameerika Ühendriikide kolleegidele positiivse läbirääkimissurve avaldamisega. Te jätate ikka veidi flegmaatilise mulje. Seda oleks vaja muuta. Arvan, et on õige mitte alustada mingit rahalist võistlust. Üks ütleb 15 miljardit, teine 30. Mõni lihtsalt annab raha, teeb seda nüüd kohe ja tahab seda anda 150 miljardit igal aastal. Mõelgem välja kriteeriumid, kuidas seda raha kasutada! Siis saame anda Euroopa poolt suure summa, aga mitte põhjatusse auku.

Kriisist on räägitud juba piisavalt. Tahaksin siiski taas kord mainida võimalust, mida see Ameerika Ühendriikide ja Euroopa tööstusele annab. Kui paneme paika õiged normid, saame areneda tulemuslikult. Nii on Euroopal võimalik müüa tõhusaid masinaid kogu maailmas, näiteks Hiinasse, kus toodetakse energiat praegu äärmiselt ebatõhusalt. Samuti ei näe ma kliimamuutuses ainult ohtu, vaid suuresti ka võimalust arendada äritegevust ja majandust ülimoodsa tehnoloogia väljatöötamise kaudu. Peame sellest võimalusest kinni haarama, peame olema palju julgemad ja ettevõtlikumad – poliitiliselt ettevõtlikumad, sest kui me seda ei tee, oleme hooletud ja valinud vale tee.

Härra volinik! Soovin teile edu ja jõudu! Jätkake positiivselt! Kui te ameeriklased ja indialased endaga ühte paati saate, on juba pool võitu käes.

  Véronique De Keyser, fraktsiooni S&D nimel. – (FR) Austatud juhataja! Kliima muutumise tõttu sureb igal aastal üle 300 000 inimese. See mõjutab 325 miljonit inimest, kellest üle 90% elab arengumaades. Seal leiab aset üle 90% surmajuhtumitest.

Kliimamuutusest tingitud hinnanguline majanduslik kahju on üle 125 miljardi dollari aastas ja taas kord kannavad 90% sellest arengumaad.

Neid riike muserdavad korraga finantskriis, kliima muutumine ja äärmiselt ebavõrdsed ohjeldamatu kapitalismi mehhanismid, mis laastavad neid igas maailmanurgas.

Seega, mida me nõuame? Esiteks – ja tõesti, nagu te ütlesite, pöördun siin nõukogu poole – laiahaardelisi pikaaegseid meetmeid kliimamuutuse vastu. See tähendab uut ja kaugeleulatuvamate eesmärkidega Kyoto protokolli ja seepärast ongi detsembris toimuv Kopenhaageni kliimatippkohtumine nii oluline. Teiseks, juba antud lubaduste täitmisele kaasa aitava rahalise abi suurendamist, et saavutada 2015. aastaks 0,7% SKTst; ning kolmandaks, õiguslikku kaitset neile uutele keskkonnapõgenikele, kelle tulva on peagi oodata.

Sest mida me nendega peale hakkame? Kuhu me nad tagasi saadame, kui nad peaksid Euroopasse tulla tahtma? Kas Liibüasse, nagu sätestatud selles tulevases kaubanduslepingus Liibüaga, mida ma palun teil, härra De Gucht, uurida? Peame kindlasti looma sobiva kava ja sobivad vahendid keskkonnaga seotud rändajate voogudega tegelemiseks ning peame täitma õiguslikud lüngad, mis mõjutavad selliste sisserändajate kaitset.

Arvan, et meil lasub tohutu vastutus, sest on selge, et kaalul on palju enam kui solidaarsus. Tegelikult on jutt planeedi tulevikust.

  Corinne Lepage, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Meil, parlamendiliikmetel, on topeltvastutus. Esiteks meie kodanike ees, kes ootavad meilt tõelisi jõupingutusi Kopenhaagenis, ja teiseks lõunamaade ees, keda Euroopa on alati toetanud, kui mitte rahvusvahelisel tasandil kaitsnud. Peame lõunamaadele edastama tõelise sõnumi, võttes selge rahalise kohustuse, mis võimaldab kokku leppida ka abipaketis lisaks arenguabile, mis peab kindlasti jõudma kokkulepitud tasemeni, s.t 0,7%-ni. Liidu panus ei tohiks olla aastaks 2020 väiksem kui 35 miljardit eurot aastas. Alates 2010. aastast tuleks lõunamaadele kõige pakilisemate vajaduste katteks eraldada 5–7 miljardit eurot.

Teisena pööraksin tähelepanu rahastamise meetodile. Me ei piirdu – me ei saa piirduda – vaid olemasolevate fondidega. Leida tuleb ka teisi rahastamismeetodeid, sest kui Kopenhaagenis raha ei ole, ei sõlmita seal ka kaugeleulatuvat kokkulepet. See tähendab kõige tõenäolisemalt seda – kuigi see teema on väga vastuoluline –, et peame tõstatama nn rohelise Tobini maksu kehtestamise küsimuse, rahastamaks kliimamuutuse vastu võitlemist.

Kolmandaks räägiksin metsade raadamisest, mis tekitab 20% praegustest kasvuhoonegaaside heitkogustest. Peame kindlasti seadma sihiks, et 2020. aastal metsade brutoraadamist enam üldse ei toimu. Tahaksin juhtida teie tähelepanu brutoraadamise ja netoraadamise vahele. Arvatakse, et kui varasem mets asendub paplitega, siis on tulemus sama, mis enne raadamist. Me kõik teame, et see nii ei ole.

See on tõsi, et peame oma tööstusesse suhtuma realistlikult, aga samamoodi realistlikult peame suhtuma ka oma ja meie laste ellujäämisse.

  Eva Joly, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud juhataja, härra Carlgren, volinik, kallid kolleegid! Kahtlemata on Kopenhaagenis kaalul maailma tulevik, aga enne seda on oktoobri lõpus Brüsselis kaalul Euroopa Liidu kui üleilmse soojenemise vastase võitluse liidri tõsiseltvõetavus. Liikmesriigid peavad esitama kliimaalaseid rahastamisettepanekuid, mis vastavad olukorra tõsidusele.

Koos kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustuse võtmisega, loodetavasti on see suur, on tulevastel läbirääkimistel oluline teema ka rahastamine ning kliimamuutuse vähendamine ja sellega kohanemine arengumaades.

Arvud räägivad enda eest: 100 riiki, kellest enamik on vaesed, toodavad vaid 3% kogu maailma heitkogustest. Kuigi arenguriigid on kasvuhoonegaaside tekitamisele kaasa aidanud kõige vähem, on kliimamuutuse mõju nendes juba kõige suurem.

Vaesuse ja ebaõigluse vastu võitleva organisatsiooni Oxfam hiljutise aruande kohaselt on juba 26 miljonit inimest olnud sunnitud kliimamuutuse või muu keskkonnakahju tõttu elukohta muutma. 2050. aastaks võib kliimapõgenike arv olla üle 200 miljoni. Kliimamuutuse mõju võib hävitada mõnes arenguriigis saavutatud edu ja takistada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist.

Seega ei ole see heategevuse küsimus. Me peame võtma täieliku vastutuse ning panema aluse õiglasele ja rahumeelsele maailmale. Euroopa Liidu praegune strateegia ei ole keskkonnadiplomaatia juhtide väljakuulutatud eesmärkide vääriline. Läbirääkimiste taaskäivitamiseks tuleb oma kaardid lauale panna.

Ei ole mõeldav, et liit lubab avaliku sektori poolset rahastamist vähem kui 35 miljardit eurot aastas. On ütlematagi selge, et need vahendid on mõeldud täiendama juba lubatud ametlikku arenguabi, seda enam, et liikmesriigid selles valdkonnas lubatut alati ei täida.

Minister, volinik, daamid ja härrad! Meie planeedi tulevik on meie kätes. Kui me ei suuda peatada meie keskkonna kahjustamist ja ebaõiglust, peame arvestama halvimaga.

Meil on valida kõrgete sihtidega ettenägeliku Euroopa ja ujeda Euroopa vahel, mis on mestis Ameerika Ühendriikidega, kes ei hooli arengumaade tulevikust. Palun tehke õige valik!

  Miroslav Ouzký, fraktsiooni ECR nimel. – (CS) Lugupeetud juhataja, nõukogu eesistuja, volinik! Tahaksin alustuseks öelda midagi eelkõnelejale. Ma ei arva, et Euroopa Parlament või Euroopa Liit peaks piirduma selles valdkonnas tagasihoidlike eesmärkidega. Saime aasta tagasi valmis kliimapaketi, mis on selgelt kõige ajakohasem ja edasipüüdlikum maailmas. Samuti peaksime tunnistama, et sellel on ehk kõikidest viimasel kümnendil vastuvõetud õigusaktidest suurim majanduslik mõju. Kui lugesin Euroopa Parlamendi poolt Kopenhaageni jaoks koostatud deklaratsiooni, nägin seal palju meeldivat. Deklaratsioonis räägitakse vajadusest tugevdada Euroopa Parlamendi rolli, vajadusest valmistuda kliimamuutusega kohanemiseks ja kindlasti võime kõik nõustuda metsade raadamise punktiga, millega seoses tahaksin rõhutada, et raadamine ei ole ega ole olnud ainult arengumaade probleem, vaid on ka Euroopa probleem, mistõttu peame sellele tähelepanu pöörama.

Ent seal ei mainita vajadust üleilmse kokkuleppe järele, millele on tähelepanu juhtinud nii nõukogu esindajad kui ka praegu siin viibiv komisjoni esindaja. Üleilmse kokkuleppeta ei jõua me kuhugi. Räägime siin vaeseimate riikide abistamisest. See on küll väga hea, aga kui vaadata praeguseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid, on selgelt näha, et isegi kui me siin Euroopas kõrged eesmärgid seaksime ja lülitaksime välja kas või kõik oma energiaallikad, ei muudaks see kliimamuutuse seisukohalt mitte kui midagi, sest me lihtsalt ei suuda seda nähtust aeglustada. Me teame, et praegu on vaja rääkida mitte ainult Hiinaga, keda on korduvalt mainitud, vaid ka teiste kiiresti arenevate riikidega, nagu Mehhiko, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja eelkõige India. Ma ei suuda ette kujutada, mida India järgmisena tegema hakkab, aga tuleb tunnistada, et senikuuldu ei ole eriti meeldiv olnud. Tahaksin siin istungisaalis rõhutada, et kui me ei jõua üleilmsele kokkuleppele, tähendavad kõik meie jõupingutused vaid koormat Euroopa majandusele ja Euroopa konkurentsivõime masohhistlikku hävitamist.

  Bairbre de Brún, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (GA) Austatud juhataja! Peame toetama arenguriike, et aidata neil kohaneda kliimamuutusega – nähtusega, mis ei ole tekkinud nende süül, aga mille tõttu nad ebavõrdeliselt kannatavad.

Arengumaadel ei ole kliimamuutuse vastu võitlemise vahendeid, mida meil Euroopas on. Kui rääkida ÜRO läbirääkimistest Kopenhaagenis, siis vajame tõelist ja praktilist solidaarsust.

Seda solidaarsust peab näitama rahaline ja tehniline abi, mida antakse lisaks ülemeremaade arenguabile. Me ei tohiks ühe käega midagi anda ja teisega seda ära võtta.

Riikidel peab olema täielik osalus, olenemata sellest, milliste mehhanismide kaudu rahalist abi jagatakse.

Üks olulisimaid viise, kuidas hinnata Kopenhaagenis saavutatavat kokkulepet, on vaadata seda, kuidas see aitab arengumaadel kliimamuutusega toime tulla. Näiteks on laiahaardelises kokkuleppes väga tähtsal kohal märkimisväärne abi metsade raadamise vastu võitlemiseks.

Ilma rahalise solidaarsuse ja tehnosiirdeta ei näe me edu, mida meil kõigil vaja on.

Pole kahtlustki, et kliima muutumine kiireneb. Rohkem ei tohi aega raisata. Kui kliimamuutusega ei tegelda, on selle tagajärjeks katastroofid kogu maailmas. Majanduslangus peaks andma meile julguse kiiremini rohelise majanduse poole liikuda. Meie teaduslikku põhimõtet ei tohiks muuta. Me ei tohiks taganeda seni ülesnäidatud julgusest ja poliitilisest tahtest.

Rahvusvahelise tasandi meetmed peavad olema kaugeleulatuvad ja seotud meie ilmastikku puudutava teadusliku reaalsusega ning me peame minema edasi arusaamaga, et seda probleemi ei põhjustanud mitte arenguriigid, vaid meie ise.

  Anna Rosbach, fraktsiooni EFD nimel. – (DA) Austatud juhataja! Eile õhtul võttis keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon suure aplausiga vastu detsembris toimuva Kopenhaageni kliimamuutusekonverentsi jõulukingiloetelu. Selles on palju heasoovlikke ja suuri kingitusi. Aga kallis jõuluvana ehk siis komisjon, kas on üldse mingi võimalus, et need heatahtlikud soovid ka reaalsuseks saavad, kui 500 miljonil Ameerika Ühendriikide kodanikul on mõtted tervishoiu, pensionide, töökohtade ja sotsiaalhoolekande juures ning 2,5 miljardit hiinlast ja indialast tahavad lihtsalt sama elatustaset, mis meil siin Lääne-Euroopas mõnel on?

Me ei suuda mõjutada Päikest. Nagu me kõik teame, määrab see suuresti meie planeedi kliima. Teisisõnu: mida saab komisjon reaalselt ära teha, et panna Maal elavat kuut miljardit inimest kasutama vähem ressursse ja seda mitte tulevikus, vaid nüüd ja kohe?

  Nick Griffin (NI). – Austatud juhataja! Olulisimaid teemasid on kaks: esiteks kasvav lõhe poliitilise eliidi ja tavalise maksumaksja vahel ja teiseks hüsteeriline kinnisidee üleilmse soojenemise inimtekkelisusest. Need kaks teemat on tihedalt seotud.

Üleilmse soojenemise kinnisidee on klassikaline näide sellest, kuidas poliitikud on kaugenenud tavainimestest, kes peavad arved kinni maksma. Samas kui EL toetab Kopenhaageni ettepanekuid vähendada läänemaailmas tööstust ja suurendada ettevõtete poolt kolmanda maailma üle domineerimist, peab üha suurem arv tavainimesi kliimamuutust eliidi petuskeemiks – ettekäändeks nendele maksude kehtestamiseks, nende kontrollimiseks ning internatsionalistliku dogma ja üleilmse valitsuse kehtestamiseks rahvusriikide arvelt. Kas te ei näe selles kasvavas lõhes ohtu? On aeg faktidele otsa vaadata.

Inimtekkeline üleilmne soojenemine on tõestamata teooria, mille aluseks on manipuleeritav statistika. Niinimetatud üksmeel selles küsimuses ei ole mitte arutelu, vaid eriarvamusel olevate asjatundjate mahasurumise tulemus. Enne kui poliitikud ja rohelised töösturid julgevad kehtestada tavalisele maksumaksjale ühe uue maksu, nõuda mürgise elektrilambi kasutamist või kasutuid tuuleparke, peavad nad püüdma veenda avalikkust, et üleilmne soojenemine „on” inimtekkeline, et naasmine keskaja soojemasse kliimasse on halb ja Euroopa – erinevalt Ameerika Ühendriikidest, Hiinast ja Indiast – saab reaalselt midagi selle muutmiseks ära teha. Korraldage arutelu, et kaotada lõhe enda ja rahva vahel, või ärge kurtke, kui meie, natsionalistid, kes me rahvast kuulame, seda teie eest teeme.

  Andreas Carlgren , nõukogu eesistuja. – (SV) Austatud juhataja! Tahaksin tänada enam-vähem kõiki arutelus osalenuid toetuse eest ELile selles äärmiselt olulises töös kliimaläbirääkimistel. ELil on tähtis kohustus. Oma osa edukaks täitmiseks on meil tõesti vaja parlamendi toetust. Parlamendi jõupingutused ja seisukohad on selles töös otsustava tähtsusega.

Väljendaksin otse oma heameelt, et arenguküsimused on arutelu selles osas olnud nii kesksel kohal. Olen nõus Karl-Heinz Florenzi väitega, kui oluline on see, et asi ei muutuks lihtsalt n-ö iludusvõistluseks. See ei ole Londoni antiigioksjon, kus meie ülesanne on teistest rohkem pakkuda. Jutt on hoopis sellise kindla struktuuri loomisest, mis tõepoolest annab ennustatavad pikaajalised meetmed arengumaade jaoks. Sellega seoses on oluline ELi väga jõuline etegevus.

Seetõttu olen nõus ka Véronique De Keyseri üleskutsega arenenud riikidele lõpuks ometi saavutada arenguabi 0,7% eesmärk. Lõppkokkuvõttes on see solidaarsuse küsimus. Ühena rikkaimatest piirkondadest maailmas on ELil mõjuv põhjus näidata oma tugevust ja solidaarsust. Samuti ütleksin Corinne Lepage’ile, et olen täiesti nõus vajadusega uute, ulatuslikemate ja ettearvatavate algatuste ja vahendite järele. Ent ka ametlikul arenguabil on oma osa selles, et tagada arenguküsimuste lõimimine kliimapoliitikaga. Seetõttu on vaja nii ametlikku arenguabi kui ka uusi vahendeid.

Üks tähtis arenguteema on vihmametsade raadamise lõpetamine. Tahaksin Kopenhaagenis näha tugevat toetust vihmametsade raadamise vastastele ning metsa uuendamise ja säästliku metsanduse edendamise algatustele. Praegu loomisel olev süsteem raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamiseks arengumaades (REDD) saab olema selles küsimuses äärmiselt oluline.

Arvan, et kliimaprobleemi eitajad esitavad tegelikult arve tavainimestele. Lisaks on see viis varjata probleemi ja varjata põhjusi, miks tavainimesed peavad kinni maksma kliima halvenemisest tulenevad kulud. See on nii arenenud riikides ja veelgi enam arengumaades, kus kliima halvenemine tabab kõige rängemalt tõenäoliselt just kõige vaesemaid. Seepärast pöördume kõigi arenenud riikide poole korraga. Nagu Karl-Heinz Florenz ütles, peame tegema koostööd suurte riikidega nagu Ameerika Ühendriigid. Ent vaja on ka survet, suurendamaks selgitustööd, et heitkoguseid tuleb vähendada piisavalt palju. Sellepärast ongi ELi jaoks heiteprobleemi juurteni, s.t heitkoguste tegeliku suurenemiseni jõudmine nii oluline. Meil on maailma kõige kõrgemad ja kaugeleulatuvamad eesmärgid. Nüüd on vaja hoolitseda selle eest, et teised võtaksid koos meiega vajalikul määral meetmeid, mis kliima päästaksid.

Majanduskriis on suurepärane võimalus suurendada investeeringuid rohelistesse algatustesse, teisisõnu uutesse rohelistesse toodetesse, uutesse rohelise tootmisega ettevõtetesse, kasvavatesse rohelise tootmisega ettevõtetesse ja roheliste algatuste kaudu loodud uutesse rohelistesse töökohtadesse. Samuti on see võimalus meie majandust värskendada. Samuti peame esimesena liikuma vähem CO2-heidet tekitava ühiskonna poole, mis loob ka arengumaades tõelised arenguvõimalused. Peame aitama arengumaadel mööda minna fossiilkütustest sõltuva majanduse teest, mille on arenenud maade valinud, ja luua selle asemel vähem CO2-heidet tekitav majanduskasv.

Samuti on see võimalus pöörduda kiiresti kasvava majandusega arenguriikide poole ja öelda neile, et arenenud riikidel on vastutus kõige vaesemate ja haavatavamate eest, aga arengumaadest kõige kiiremini areneva majandusega riigid – Hiina on juba maailma kõige suurem saastaja – peavad seda vastutust jagama ja andma kliimaprobleemide lahendamisse ka oma panuse. Sellise arusaamaga on Euroopal oluline roll teel kaugeleulatuva kokkuleppeni Kopenhaagenis.

  Karel De Gucht, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Esiteks panin arutelus tähele, et kõik fraktsioonid on üksmeelel põhimõtetes, mida Kopenhaagenis esitada tuleks. Minu meelest on see väga tähtis joon. Parlamendis, kus on nii palju poliitilisi parteisid ja fraktsioone, ei ole kuigi tavaline, et mingit ettepanekut nii üksmeelselt toetatakse.

Teiseks, härra Florenz ja teised ütlesid, et ettepanekud ei pea omavahel võistlema – jutt on kohustuste võtmisest. See võib tõsi olla, aga teisalt on minu arvates oluline, et oleme esitanud ettepaneku ja öelnud, et oleme seda valmis teoks tegema. Muidugi, kui hiljem sel kuul Euroopa Ülemkogu selleks rohelise tule annab. See ei ole lihtsalt võistlus. Jutt on Euroopa Liidu kohustusest. Ootame põnevusega, et ka teised poliitika ja majanduse raskekaallased esitavad oma ettepanekud, mida seni paljud neist teinud ei ole. Me saame aru, et olukord Ameerika Ühendriikides ei ole praegu kerge, aga nad peavad esitama mingi ettepaneku, et me saaksime läbi rääkida. Vastasel juhul jääb praegune suluseis kahjuks kestma.

– (FR) Minu arvates on tõsi see, et arengumaid mõjutavad kõike rohkem nii majanduskriis, milles nemad kuidagi süüdi ei ole, kui ka kliimamuutus. Peame arengumaadele sellega seoses märkimisväärset abi osutama.

Ent me ei pea mitte ainult toetama arengumaid selles vaimus, vaid peame olema julged ka seoses meie oma tööstuse ja ettevõtjatega. Kui räägitakse arengumaade metsade raadamisest, on see ka meie, Euroopa Liidu riikide vastutus. Arvan, et pärast Kopenhaagenit peame tunnistama vajadust võtta vastu õigusakte väljaspool meie territooriumi jäävates küsimustes, et ei tekiks olukorda, kus me ühelt poolt rahastame kliimamuutusega kohanemist ja selle nähtuse leevendamist ning teiselt poolt avaldavad ettevõtjad arengumaadele vastupidist mõju.

komisjoni liige. – Lõpuks ametlikust arenguabist. See on minu arvates väga tähtis teema, milles peame omavahel selgusele jõudma, sest üks suurimaid hirme on, et 0,7% SKTst saavutatakse, kui kohanemismeetmed lisatakse juurde.

Ametlik arenguabi hõlmab juba praegu palju valdkondi, mis tähendavad kohanemist, ja see on täiesti normaalne. See muidugi jätkub, aga peaksime leidma mõõtemehhanismi, millega saaksime selgelt eristada praeguseid jõupingutusi ja lisajõupingutusi, mida on kliimamuutuse tõttu vaja teha. See on teema, mille juurde peame pärast Kopenhaagenit kindlasti tagasi tulema.

  Corien Wortmann-Kool (PPE). – (NL) Austatud juhataja! Pärast kümneaastasi läbirääkimisi oleme jõudmas Kopenhaageni kliimakonverentsini. Jäänud on 50 päeva, mille jooksul jõuda kaugeleulatuvale kokkuleppele, mille eesmärgid on siduvad mitte ainult Euroopa, vaid ka Ameerika Ühendriikide ja selliste riikide nagu Hiina ja India jaoks. Kõrgete sihtidega kokkuleppe jaoks on vaja piisavaid rahalisi vahendeid, nagu siin arutelus hetk tagasi öeldi, ja seda mitte ainult Euroopa Liidult. Kõik riigid peavad andma rahalisi vahendeid, et ka arenguriigid saaksid kliimakokkuleppest osa võtta. Peab ju solidaarsus kõige vaesematega olema kindlalt igas kliimakokkuleppes.

Komisjon on õigesti võtnud rahastamises endale juhtrolli, aga Karl-Heinz Florenz viitas eelkõige sellele, et püüame siin parlamendis üsnagi üksteist üle pakkuda, et kes annab kõige rohkem, ja on küsitav, kas see on ka kasulik. Olete õigesti kutsunud üles liikmesriike kaasa lööma ja samuti kiidan eesistujariigi Rootsi jõupingutusi. Ent ka Ameerika Ühendriigid ja tärkava turumajandusega riigid peavad oma rahakoti avama. Võite loota meie toetusele.

Ent ka Euroopas on veel palju teha. Kuigi meie heitenormid on maailmas ühed parimad, on meie erasektori investeeringud tehnoloogilistesse uuendustesse ja säästlikkusesse palju väiksemad kui Ameerika Ühendriikides. Minu arvates on positiivsed stiimulid ettevõtetele roheliste investeeringute tegemiseks ja uuendustegevuseks palju lootustandvamad kui uus üleeuroopaline maks. Ajal, kui meil on hädasti vaja rohkem aktiivsust ja tööhõivet, tuleb just rohkem julgustada Euroopa investoreid ja ettevõtteid andma oma osa selle vajaliku ülemineku saavutamisse Euroopas ja kogu maailmas.

  Marita Ulvskog (S&D). – (SV) Austatud juhataja! Andreas Carlgren, kes siin täna nõukogu esindab, ütles alustuseks, et paljud kipuvad enne Kopenhaageni konverentsi pessimismi laskuma. Mul jääb üle vaid nõustuda ja väga loota, et enamik Euroopa Parlamendist suudab hoolitseda selle eest, et pessimistid, kellega Andreas Carlgren peab oma eesistujariigi valitsuses ja nõukogus võitlema, ei saaks otsustavat häälteenamust.

Kui me tahame näidata, et pessimistid eksivad, peame lahendama kaks konkreetset küsimust. Esiteks selle, mida juba mainiti ja milleks on muidugi kliimaalaste jõupingutuste rahastamine arengumaades. Komisjoni ettepanek ei ole lihtsalt piisav. ELi maksed arengumaadele peavad ulatuma aastaks 2020 vähemalt 30 miljardi euroni aastas ja ümberkorraldamismeetmete jaoks peame andma märkimisväärset abi juba aastal 2012. Loomulikult peab see abi lisanduma tavapärasele abile. Juba lubatud raha ümberpaigutamine seaks ainult ohtu meie üleilmse kliimakokkuleppe saavutamise. Tahaksin Andreas Carlgrenilt küsida, kas nõukogu tema kõrgeid eesmärke toetab.

Teiseks peame kahe kraadi eesmärki tõsiselt võtma. Kui me seda saavutada tahame, ei piisa sellest, et arenenud riigid vähendavad oma kasvuhoonegaase 20%. Seetõttu paluksin Andreas Carlgrenil nõukogu esindajana taas kord öelda välja oma seisukoht selles küsimuses. Meist paljude arvates on heitkoguseid vaja aastaks 2020 vähendada 30–40%. Milline on nõukogu eesmärk ja kas nõukogu toetab Andreas Carlgreni seisukohta?

  Charles Goerens (ALDE). – (FR) Austatud juhaaja! Minu arvates on siin arutelus kolm olulist küsimust.

Esiteks on Kopenhaageni konverents mäng tulevikuga. See ei ole seni olnud edukas, nagu nõukogu eesistuja just märkis. Ma ei söandaks väita, et kõik sõltub Euroopa Liidust, aga ilma otsustavuse ja tõsiseltvõetavuseta, nagu Eva Joly just ütles, ei saavutata selles valdkonnas midagi.

Teisena tahaksin mainida seda, et me ei tohiks lisada ebakindlusele segadust. Euroopa Liit peab jääma kliimamuutuse mõjust arengumaadele rääkides tõsiseltvõetavaks. EL võttis 2005. aastal kohustuse anda ametlikku arenguabi, mis peaks aastaks 2015 moodustama 0,7% SKTst. Selle eesmärgi arvelt kokkuhoidmine ei tule kõne allagi.

Seda lubadust ei tohi vähendada ei lubatud summade vähendamise kaudu, nagu ma just selgitasin, ega ametliku arenguabina kliimamuutuse vastu võitlemiseks makstavate summade ümberpaigutamise kaudu.

Tuleks rõhutada, et Kopenhaagenis väljaöeldavad summad, mis eraldatakse arengumaadele, on lisaraha. Just äsja mainiti 35 miljardi euro suurust summat; jutt on 35 lisamiljardist.

Euroopa Liidul oleks mõistlik mitte jätta vähimatki kahtlust oma otsustavuses võidelda ühelt poolt aastatuhande arengueesmärkide saavutamise eest ja teiselt poolt kliimamuutuse vastu. Kui Euroopa Liit peaks sellelt teel kõrvale kalduma, tähendaks see poliitilist ebaõnnestumist, mis kindlasti õõnestab arengumaade usku Euroopa Liitu. Kui me suudaksime selles küsimuses üksmeelele jõuda, ei ole see arutelu luhta läinud.

Kolmandaks, meil on vaja Ameerika Ühendriike, Hiinat, Indiat ja kõiki tööstusriike, aga samuti on vaja tärkava turumajandusega riike ja muidugi arengumaid. Selleks oleks mõistlik mõelda uutele põhja ja lõuna partnerlustele, eelkõige alternatiivenergia tootmise valdkonnas. Kui me seda tahame, võiks päikeseenergia kasutamisest elektri tootmiseks Vahemerest lõunapool saada üks suurimaid põhja-lõuna ühisprojekte, mis oleks vastuseks ühelt poolt majanduskriisile ja teiselt poolt kliima muutumisega seotud kriisile. See ei tohiks mingil juhul õõnestada näiteks jõupingutusi metsade raadamise vastu, millega seoses tahan kindlasti tähelepanu juhtida sellele, et siin on tohutu vastutusekoorem just tärkava turumajandusega riikidel, kellest mõni kuulub ka G20sse.

  Satu Hassi (Verts/ALE). – (FI) Austatud juhataja, head kolleegid! Üks Soome luuletaja on võrrelnud inimkonda põrgusse suunduva rongi reisijatega, kes keskenduvad esimeses klassis asuva istekoha üle jagelemisele. ELil on taas kord aeg ohjad võtta. Parim võimalus aidata kaasa kliimakõneluste ummikseisust päästmisele on see, kui järgmisel nädalal toimuval ELi tippkohtumisel tehtaks pakkumine rahastada arengumaade kliimameetmeid.

Eile toetas keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon 30 miljardi euro andmist ELi poolt. On selge, et komisjoni pakutavad 2–15 miljardit eurot ei ole piisav. Kui aus olla, peame tunnistama oma ajaloolist vastutust kliimamuutuse eest ja seda, et meie heitkogused inimese kohta on endiselt palju suuremad kui näiteks Hiinal ja Indial.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Austatud juhataja! Kliimamuutuse tippkohtumine peab õnnestuma ning seetõttu peab Euroopa rääkima ühel häälel ja seadma läbirääkimistel kõrged sihid. Kopenhaageni tippkohtumine on oluline, sest jumala looming on äärmiselt haavatav ja inimese teod mõjutavad seda tugevalt.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata arengumaadele. Nende riikide inimeste panus kliimamuutusse on pea olematu, aga just nemad kannatavad selle tõttu kõige rohkem. Saak kuivab või uhuvad selle tulvad minema, tormid hävitavad külasid, tervete piirkondade aastatepikkune areng muudetakse ühe ööga olematuks. Meie tööstusriigid on kliimamuutusele palju kaasa aidanud ning seetõttu lasub neil kohustus anda arenguriikidele piisavat ja jätkuvalt rahalist ja tehnilist abi. Bali tegevuskavas on see ilusti välja öeldud.

Seetõttu tuleb leida ka Euroopas piisavas koguses vahendeid, sest selles just asi ongi. Sellepärast räägimegi sellest, et igal aastal peab kliimafondi minema vähemalt 15 miljardit eurot ja lisaks veel teiste maailma juhtivate majandusriikide summad. Ka nemad peavad oma kohustusele silma vaatama.

Lõpetuseks, mul on hea meel selle üle, et nõukogu eesistuja juhtis tähelepanu metsade raadamisele. Meie arvates on see oluline valdkond. Metsade raadamise vastu võitlemine on parim viis vähendada CO2.

  Kartika Tamara Liotard (GUE/NGL). – (NL) Austatud juhataja! Metsade raadamist sageli mõneti eiratakse, kui arenguabiga seoses räägitakse kliimast. Õnneks ei ole nii täna siin parlamendis toimuval arutelul. Metsad, sealhulgas troopilised vihmametsad, neelavad märkimisväärse osa CO2-heitest. Maakasutuse muutmine, nagu metsade raadamine ja vihmametsade hävitamine, moodustab vähemalt 18% tänapäeva CO2-heitest. Metsade raadamise samavõrd sünge tagajärg on see, et paljud arengumaade põlisrahvad aetakse oma maalt ära ja neil ei ole enam võimalik end ära elatada. Puhta arengu mehhanism, see tähendab arengumaade projektide rahastamine, et meie ise saaksime rohkem CO2 tekitada, ei toimi.

Kahjuks on maailmas asjad endiselt nii, et rikaste riikide ja suurte tööstusharude huvisid peetakse sotsiaalsest ja majanduslikust õiglusest olulisemaks. Metsade raadamine tuleb peatada, aga tööstusriikidel on moraalne kohustus anda arengumaadele selleks rahalist ja tehnilist abi.

  Oreste Rossi (EFD). – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Eile õhtul oli Lega Nordi delegatsioon ainus partei, kes hääletas parlamendikomisjonis selle resolutsiooni vastu. Olime vastu seepärast, et peame seda euronarruseks.

Praegusel tööstuskriisi ajal, kui väheneb konkurentsivõime ja töökohtade arv, tähendab arengumaadest kolmandate riikide tehnoloogilise uuendustegevuse rahastamine Euroopa ettevõtetele hingekella löömist. Selles tekstis on kirjas umbes 30 miljardi suurune eraldis igal aastal kuni aastani 2020 ja see makstakse sellistele riikidele nagu Hiina, India ja Brasiilia, kes on meie kõige ohtlikumad ja ebaausamad konkurendid, ning samas nõutakse seal meie tööstustelt heitkoguste suuremat vähendamist, millel on tõsised majanduslikud tagajärjed.

Me ei saa muuta õigustatud lahingut keskkonna kaitsmise nimel sõjaks vaeste rahvaste vahel. Seni, kuni leidub riike nagu Hiina, kelle jaoks on kõlvatu konkurents nende tööstuspoliitika, ei saa olla keskkonnasäästlikku maailmaturgu.

Lega Nord toetab töötajaid, ettevõtjaid ja naisi, kes iga päev peavad võitlema reegleid eiravate riikide mammutlike tööstuskontsernidega. „Jah” keskkonnale, aga „ei” konkurentide rahastamisele meie töötajate arvelt.

  Zoltán Balczó (NI). – (HU) Austatud juhataja! Selle kohta, mil määral inimkond kliimamuutust mõjutab, on erinevaid arvamusi. Minu seisukoht on, et meil on sellele mõju ja Kopenhaageni kliimakonverentsi eesmärk on seda leevendada. Olen sügavalt veendunud, et tulemus otsustatakse poliitilises sfääris.

Milliste vahenditega suudame edukalt veenda suurimaid saastajaid oma heitkoguseid vähendama? See ei õnnestu, kui edastame Euroopa poolt kindla sõnumi, et me ei vähenda 20%, vaid hoopis 30 ja 40%. Peame saama maailma suurima saastaja – Ameerika Ühendriigid – oma laialdast saastamist vähendama. Selline ettepanek asjaomases komisjonis tehti. Paljud inimesed lootsid, et Barack Obama toob kaasa suured muutused ja tuleb Kopenhaagenisse. Selle asemel käis ta hoopis Rahvusvahelise Olümpiakomitee istungil, et kõneleda Chicago eest. Edutult.

Euroopa Liidu juhid tegutsevad 500 miljoni inimese eest sageli tarbetult. Tekib küsimus, miks nad ei julge nüüd otsustavamalt tegutseda, sest ainult nende sekkumisega suudame saavutada edu selles üleilmses küsimuses, mida ei saa lahendada kohalikul tasandil.

  Filip Kaczmarek (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Minu jaoks oli uudis rahandus- ja keskkonnaministrite kohtumiselt äärmiselt ebameeldiv, eriti lõppdokumendi projekt, milles puudub lahendus põhiküsimusele – kuidas tahab Euroopa Liit toetada maailma vaesemaid riike süsinikdioksiidiheite piiramisel ja kliimamuutusega kohanemisel.

See ongi ju olulisim küsimus. Dokumendi projektis isegi ei mainita Euroopa Komisjoni väljapakutud summasid – et arengumaade vajadused selles valdkonnas on hinnanguliselt 100 miljardit eurot aastas kuni aastani 2020 ja milline on ELi panus selle summa katmisse. Pole otsust isegi selle kohta, millist kaasrahastamismehhanismi liikmesriigid kasutama hakkavad, aga vastavaid ettepanekuid on teadaolevalt erinevaid.

Muidugi saame aru väidetest, et peaksime konkreetsete avalduste tegemisega ettevaatlikud olema ja ootama teiste riikide, eelkõige tugeva majandusega riikide ettepanekuid. Aga kui EL tahab olla kliimamuutuse vastase võitluse eestvedaja, peab ta esitama konkreetsed ettepanekud ja lahendused, eelkõige sellepärast, et osa probleemist on meie siseasi nagu ka kaasrahastamismehhanism.

Meie kohus on jõuda arengumaadega õiglasele kokkuleppele. Maailma vaeseimad riigid on kliimamuutusele kaasa aidanud kõige vähem, aga samal ajal kannatavad nad selle muutuse kõige rängemate tagajärgede all. Paljude vaeste riikide märkimisväärne sõltuvus põllumajandusest ja kalandusest ning nende nõrk infrastruktuur jätavad nad kliimamuutusega seoses väga keerulisse olukorda. Viimase nelja aasta jooksul on Aafrika, mis on vaeseim ja kliimamuutusest kõige haavatavam manner, saanud alla 12% kliimamuutuse vastu võitlemise jaoks eraldatud vahenditest. Nii ei veena selliseid riike selles protsessis osalema.

  Thijs Berman (S&D). – (NL) Austatud juhataja! Vaikse ookeani piirkonnas peavad tuhanded inimesed mujale kolima, kuna nende saared jäävad vee alla; Sudaanis surevad kariloomad janusse. Kõik on neid pilte näinud ning nende ja teiste kliimamuutuse mõjudega seoses on kõige olulisem asi see, et saastaja peab maksma. Detsembris on Kopenhaagenis maailma ees ajalooliselt tähtis ülesanne muuta need sõnad tegudeks.

Ent vaesuse ja ebaõigluse vastu võitleva organisatsiooni Oxfam arvutuste kohaselt on kolm neljandikku vaestes riikides tehtud muutustest toimunud nende riikide endi jõul. Samal ajal kaob nafta neist arengumaadest takistamatult ja sageli ilma et nende riigikassa selle eest õiglast tasu saaks. Tulevikus läheb kliimamuutus arengumaadele maksma rohkem kui 100 miljardit eurot aastas. See raha ei lähe mitte arenguks, vaid pelgalt arengueelduste loomiseks, kuna mõni Vaikse ookeani saar võib kliimapoliitika tulemusena pääseda vee alla jäämisest või vältida kõrbestumist, et inimesed saaksid elada ja töötada seal, kus nad tahavad.

Muidugi on ka kliimameetmeid, mis võivad vaeste riikide arengut soodustada. Puude istutamine aitab võidelda kõrbestumise vastu. Ent praegu tuleb kliimapoliitika jaoks mõeldud raha peamiselt arengupoliitika fondidest ja see ei ole vastuvõetav. „Uusi fonde ei ole vaja,” ütles volinik De Gucht. Olgu, aga siis tuleb hoolitseda selle eest, et olemasolevad fondid oleksid täis.

Arengumaad on kolmekordse löögi all. Enamik ELi riike ei suuda täita arengupoliitika raames antud lubadusi, majanduskriis on tähendanud seda, et vaestesse riikidesse investeeritakse vähem, ja arengueelarve väheneb. Võiks lisada ka neljanda asja: vaesed riid peavad ise maksma kliimamuutuse eest, mida nad ei ole põhjustanud. Peame sellest loogikast Kopenhaagenis läbi murdma, luues uued rahastamismehhanismid. Arengupoliitika tuleb edaspidi siduda ka kliimapoliitikaga. Need kaks peavad olema omavahel rohkem kooskõlas kui kunagi varem. Olulisim asi on see, et arengumaadele endile tuleb anda hääleõigus kliimafondi vahendite kasutamise läbipaistvaks muutmisel. Seega tuleb see fond luua nii ELi kui ka maailma jaoks.

  Marielle De Sarnez (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Kliimamuutuse eest vastutame peamiselt meie, aga ohvrid on eelkõige arengumaad, mistõttu arenenud riigid, kes on suurimad saastajad, peavad Kopenhaagenis suuri kohustusi võtma. See on vajalik meile, aga veelgi rohkem lõunamaadele.

Meil on pika aja jooksul kogunenud võlg, eelkõige Aafrika ees. Sellepärast peame leidma rahalise ja tehnoloogilise hüvitise õige määra. Euroopa peab seda tegema, kuigi see ei ole meie kaaskodanikele valutu. Peame aitama neil riikidel kohandada oma majandust ja võidelda kliimamuutuse vastu, aga samuti peame mõtlema välja täiesti teistsuguse arengupoliitika. Et Aafrikas saaks lõpuks ometi tekkida säästev põllumajandus, on seal vaja kaitstud turgu. Aafrika peab kaitsma oma metsi, pinnast ja ressursse arenenud riikide poolse rüüstamise eest. Kopenhaageni tippkohtumine on edukas vaid siis, kui suudame edastada jagatud vastutuse ja solidaarsuse sõnumi.

  Yannick Jadot (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Kliimamuutuse tõttu on surnud juba 300 000 inimest ja tulevikus sureb veel miljoneid.

Tegevusetus on inimsusevastane kuritegu. Tegemist on hädaolukorraga, aga läbirääkimised on sisuliselt soikunud. Jaapan, Austraalia, Norra, Hiina, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika teevad siiski jõupingutusi, mis on nende vastutusele kohased. Seda ei tee Ameerika Ühendriigid ja kahjuks enam ka Euroopa. Euroopa eesmärkide laiendamine kogu planeedile tähendaks neljakraadilist üleilmset soojenemist. See on täiesti vastuvõetamatu! Aga just Euroopa käes on Kopenhaageni võti.

Lugupeetud nõukogu eesistuja! Kui Euroopa tippkohtumisel langetatakse kuu lõpus Euroopa Parlamendi soovituste kohaselt õiged otsused, saab Euroopa läbirääkimisi ergutada 30%-lise vähendamiseesmärgi ja 35 miljardi euro suuruse abipaketiga lõunamaadele.

Lugupeetud juhataja! See, kuidas mõni liikmesriik kasutab lõunamaadele mõeldud abi läbirääkimiste abivahendina, on meie arvates täiesti kohutav. Lõunamaade häda üle ei peeta läbirääkimisi.

  Sajjad Karim (ECR). – Austatud juhataja! Kliimamuutuse ja üleilmse soojenemisega tegelemise üle rahvusvahelisele üksmeelele jõudmine on ülitähtis. Kopenhaageni tippkohtumine annab meile selleks võimaluse. Aga mõelgem korraks selle tippkohtumisega seotud probleemidele. Ameerika Ühendriigid – maailma suurim turumajandusega riik – ei ole suutnud jõuda kokkuleppele konkreetses kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamises aastaks 2020 ja paljud teised arenenud tööstusriigid kahtlevad, kas vajalikud karmid meetmed on võimalikud.

Ütleme selgelt välja: meil ei ole õigupoolest valikut. EL on aastateks 2020 ja 2050 kõrgete eesmärkide seadmisel olnud julge ja peab nüüd julgustama ka teisi sama tegema. Me ei suuda oma eesmärke saavutada, kui teised riigid koostööd ei tee. Kui tahame vältida CO2-heitega seotud protektsionistlike meetmete kehtestamise ohtu ELis, on üleilmse toimiva süsinikdioksiidituru loomine väga oluline, nagu on ka rahvusvaheline üksmeel. Peame Kopenhaagenis õhutama suurte tööstusriikide valitsusi julgelt eesliinile astuma. Kuigi Ameerika Ühendriikide mõni osariik on hakanud kliimamuutusega tegelema, on keskvalitsuse juhiroll haletsusväärselt olematu. On vaja, et Ameerika Ühendriigid ja sellised tärkava turumajandusega riigid nagu India ja Hiina meiega planeedi tuleviku nimel koostööd teeksid.

Me saame julgustada arenevaid riike valima teistsuguse, keskkonda vähem kahjustava tööstuse arengu tee. Neil on veel aega leida uus, vähem keskkonda kahjustav lähenemisviis ning meie peame neil aitama kavandada ja ehitada sellise infrastruktuuri, mis seda võimaldab.

  João Ferreira (GUE/NGL). – (PT) Austatud juhataja! Kliimamuutuse probleemi käsitlemisel on jäetud tähelepanuta teatud olulised küsimused. Arutelu on keskendunud eelkõige nn turulahendustele. Praegu katavad fossiilkütused peaaegu 85% maailma energiavajadusest. Terviklik lähenemisviis kliimamuutusele peaks keskenduma selle sõltuvuse vähendamisele. See-eest ei aita Euroopa Liidu kavandatud viis kliimamuutuse vastu võitlemiseks – süsinikdioksiidi heitkogustega kauplemine – seda sõltuvust mitte vähendada, vaid on hoopis takistus vajalikule energiaparadigma muutusele.

Kogemused näitavad, et saastekvootidega kauplemine ei aidanud kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada; hoopis vastupidi. Paljud näited lükkavad ümber turu võime heitkoguseid ohjata, samas kui teised näitavad normatiivse regulatsiooni ja sihipärase investeerimise mõjusust, eriti seoses keskkonnamõju ja -kaitsega.

Praegu seisab inimkond silmitsi paljude erinevate keskkonnaprobleemidega, mis on piisavalt tõsised, et ohustada elu meie planeedil, aga vaevalt lahenevad need selle ebaratsionaalse süsteemi raames, mis need põhjustas.

  Godfrey Bloom (EFD). – Austatud juhataja! Kasutan võimalust ja õnnitlen Ida-Euroopa linnu suusahooaja väga varase alguse puhul, kuna seal nii palju lund ja jääd. Muidugi näitab see seda, mida sõltumatud teadlased on nüüdseks kinnitanud – et kliima maakeral tegelikult hoopis külmeneb ja on teinud seda 2002. aastast alates. Keskmine temperatuur on olnud muutumatu alates aastast 1998. Seega räägime siin olematust asjast.

Olen ikka ja jälle kuulnud, kuidas parlamendiliikmed räägivad süsinikdioksiidist kui saasteainest. Saasteainest! See on eluandev looduslik gaas. Mulle jääb mulje, et mõni parlamendiliige ei ole kooliharidust saanud.

Kas tegu ei ole mitte riigi võimalusega pista käsi tavainimeste rahakotti ja nõuda neilt veel üht maksu? Kas ei ole asi lihtsalt poliitilises kontrollis? Kas ei ole asi lihtsalt poliitikas ja suures äris? Kõik see on pettus – võltshüpotees, naeruväärne jutt selle kohta, et inimtekkeline süsihappegaas põhjustab üleilmset soojenemist. Palun lõpetage, enne kui kahjustame maailma majandust jäädavalt!

  George Becali (NI). – (RO) Kuulun nende parlamendiliikmete hulka, kelle arvates on põllumajandus kliimamuutuse lahendus, mitte pelgalt põhjus. Minu arvates on see isegi üks selle nähtuse ohvreid, sest põua ja üleujutustega puutume Euroopas kõik kokku üha sagedamini, aga nende mõju tunnevad peamiselt põllumajandustootjad.

Samuti kuulun nende parlamendiliikmete hulka, kes arvavad, et meil on ühist põllumajanduspoliitikat vaja ka tulevikus. Meil on seda vaja selleks, et töötada välja uued tootmismudelid ja -meetodid, millega taastada põllumajanduses ja majapidamises kasutatavate liikide mitmekesisus, millest olime aastatuhande alguseks kaotanud juba 70%. Põllumajandusest rääkides mõtleme elusolenditele alates pinnasest kuni taimedeni, eriti puude, metsade ja karjamaadeni. Tahaksin mõelda, et sellist sõnumit ja vaatenurka kasutatakse kahe kuu pärast Kopenhaagenis ning et ELi poliitikale selles valdkonnas vaadatakse konkreetselt ja strateegiliselt, aga ka eelarvega seoses, et põllumajandust käsitataks lahendusena, nagu ma on sõnavõtu alguses mainisin.

  Richard Seeber (PPE). – (DE) Austatud juhataja, head kolleegid! Räägime siin poliitikast, mitte religioonist. Sellepärast peksmine eristama ühelt poolt fakte ja teiselt poolt hüpoteese. Tõsiasi on see, et üleilmne temperatuur on tööstusajastu eelse tasemega võrreldes tõusnud 0,7 °C. Ent samuti on tõsiasi see, et viimase kümne aasta jooksul ei ole temperatuur peaaegu üldse tõusnud.

Järgmine tõsiasi on see, et Kopenhaagenis toimub rahvusvaheline konverents ja ühenduse CO2-heide moodustab kogu maailma omast umbes 17%. Ühendus on juba kehtestanud õigusaktid, milles nõutakse CO2-heite vähendamist 20% aastaks 2020.

Vaatame nüüd hüpoteese. Üks hüpotees on see, et üleilmse temperatuuri tõus jätkub. Teine hüpotees on see, et temperatuuri tõus on seotud CO2-heite ja õhu CO2-sisaldusega. Kolmanda hüpoteesi kohaselt on aga inimkonnal reaalne mõju õhu CO2-sisaldusele. Teadlased on selle kohta eri arvamustel. See on meie, poliitikute ees olev dilemma, mille üle me peame otsuse langetama.

Ent meie poliitika jaoks pidepunktide leidmiseks oleks kasulik arvestada ka teise tähelepanekuga – et kõik ühiskonnad, kes kasutavad energiat ja ressursse äärmiselt tõhusalt, on väga edukad. Seda arvestades on mõistlik selline poliitika, mis võimaldab energia- ja ressursitõhusust ja seda ühenduse tasandil, et saaksime jätkuvalt olla rahvusvahelises majanduspoliitikas juhtrollis, aga samuti pakkuda ka abi teistele riikidele, eelkõige vähem arenenud riikidele, sama tee valimisel.

Kui nüüd vaadata sellega seoses räägitud vahendite paigutustest, on oluline märkida, et neid tuleb väga hoolega jälgida ja need peavad olema seotud tingimustega, sest vastasel juhul avame lihtsalt teise arenguabi kanali.

  Linda McAvan (S&D). – Austatud juhataja! Godfrey Bloom vist ei kuulnud Briti Rahvuspartei kõnelejat, aga kui ta oleks seda teinud, oleks ta aru saanud, et neil on nii palju ühist. Olen seda alati kahtlustanud. Need sõnavõtud olid nagu üksteise koopiad.

Kuulsime midagi küsitluste korraldamisest. Tegelikult ütles viimase uuringu kohaselt kaks kolmandikku eurooplasi, et kliimamuutus on väga tõsine probleem, ja 20% ütles, et see on üsna tõsine probleem. Ühendkuningriigis ütles 51%, et see on väga tõsine probleem, ja 30%, et see on üsna tõsine probleem. See teeb kokku 81%. Ainult 10% eurooplasi arvab, et see ei ole üldse tõsine probleem. Arvamusküsitlused näitavad, et eurooplased peavad kliimamuutust oluliseks ja nad saavad aru. Sellepärast toetavadki kõik selle parlamendi kesksed parteid Kopenhaageni küsimustes nõukogu ja komisjoni ning sellepärast toetasime eelmisel aastal asjaomast õigusaktide paketti.

Eile õhtul hääletasid keskkonnakomisjoni liikmed 55 poolt- ja ühe vastuhäälega Euroopa karmi läbirääkimispositsiooni poolt Kopenhaagenis. Rahastamise poole pealt – see on sel nädalal eriti tähtis teema ja on teada, et täna kohtuvad rahandusministrid – tahame vahendeid, lisavahendeid, mitte topeltarvestust, ja hea valitsemistava struktuure.

Vahel nähakse elu jooksul asju, mis kunagi ei unune. Käisime Fiona Halliga kolm aastat tagasi Põhja-Keenias. Külastasime üht vaeseimat kogukonda ja kohtusime seal karjakasvatusest elatuvate inimestega. Kohtasime seal noori naisi – tüdrukuid, kes pannakse Põhja-Keenias mehele üha nooremalt. Miks? Sest kui Keenias noor naine abiellub, saab tema isa tütre mehele lubamise eest lehmasid, mis on sealne maksevahend. Lehmad on Põhja-Keenias kliimamuutuse tõttu muutunud haruldaseks. Me ei tee kunagi vaesuse vastu võitlemise ajalugu, kui me ei tegele kliimamuutusega. Parlamendil on kohustus sellele palvele reageerida.

  Marit Paulsen (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Kui võtta arvesse kogu tootmisahel, siis 40% kasvuhoonegaaside heitkogustest tuleb toiduainete tootmisest. Selles kontekstis võiks öelda, et põllumajandus on suur süüdlane. Peame aru saama, et põllumajandus ja metsandus on tõenäoliselt ühed olulisimad valdkonnad, millele tähelepanu pöörata, kui tahame heitkoguste probleemi lahendada. Ent selleks peame meie, rikkad riigid, võtma julgelt kasutusele uue tehnoloogia ja hülgama oma varasemad tavad. Peame oma põllumajanduspoliitikat muutma, et me ei müüks oma üleliigset toodangut liig madalate hindadega arengumaade turgudel. Ehk oleks see üks kasulikemaid meetmeid, mida rakendada Aafrika põllumajanduse jalule aitamisel ja Aafrika naiste vabastamisel.

  Carl Schlyter (Verts/ALE). – (SV) Austatud juhataja! Lugupeetud nõukogu eesistuja, te tulete ikka siia suurepäraste kõnedega, aga mis on nende tegelik sisu? Arengumaades maa kuivab ja levivad haigused. Kliimapõgenike arv kasvab. Kas te palute neil surmale vastu naeratada?

Te saate seda pessimismi, millele te seal nõukogus aluse panete, muuta, kui annate mõne konkreetse lubaduse. Seega tahaks teada, kas te pakute kliimameetmete jaoks igaks aastaks täiendavat abi 35–40 miljardi euro ulatuses. Kas te jätate tuumaenergia ning süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise projektid abist ilma? Kas te olete nõus olulise rohelise tehnoloogia litsentside kohustusliku andmisega vaeseimatele riikidele? Kas te päästate metsad, olles vastu arengumaades raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamise programmi REDD turupõhistest mehhanismidest? Kui te saate seda kõike lubada, saab ka 40protsendiline vähendamine võimalikuks ja me kõik lahkume siit naeratus näol.

  Konrad Szymański (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Kahjuks ei ole parlamendi seisukoht CO2 vähendamisega seotud kulukohustuste üleilmses jagunemises tasakaalus. Selle resolutsiooni vastuvõtmisega kahjustame kliimapaketti, mille üle oli väga raske läbi rääkida ja mille kulud kannavad praegu ebavõrdselt Kesk-Euroopa liikmesriigid. Täna väljapakutud lahenduste vastuvõtmine suurendaks ebavõrdsust veelgi. Püüame liikmesriikidele peale suruda norme, mis tapavad nende majanduse, aga riikidelt, kes maailma mastaabis CO2-heite eest kõige rohkem vastutavad, ei nõua me midagi konkreetset. See on ebaõiglane ega anna tulemusi. Ilma üleilmse proportsionaalsuseta me ainult suurendame Hiina, India ja Brasiilia konkurentsieelist.

Resolutsioonis minnakse veel kaugemale – tahetakse abistada vaeseimaid riike. 330 miljardi euro suurune summa aastani 2020 tähendaks 16,5–40 miljardit eurot selliselt riigilt nagu Poola. See on poliitiline hullumeelsus, mis õõnestab Euroopa Liidus osalemise majanduslikku mõistlikkust. Lisaks ei anna see meetod tulemusi, nagu seda näitavad ettevalmistused Poola piiril asuvast Kaliningradi oblastist elektrienergia eksportimiseks. Kopenhaagenis ei tasu sõlmida kokkulepet, milles CO2-heite piiramisega seotud kohustused ei jagune üle maailma võrdeliselt.

ISTUNGI JUHATAJA: RODI KRATSA­TSAGAROPOULOU
asepresident

  Marisa Matias (GUE/NGL). – (PT) Austatud juhataja! Tegevuskava kaalumine arengumaade toetamiseks seoses kliimamuutusega on lihtsalt õigluse ja võrdsuse küsimus. Nemad kannatavad kõige rohkem, kuigi pole sellise olukorra tekkele kuigi palju kaasa aidanud. Just sellepärast peame liikuma pelgast tahteavaldusest kaugemale. Tahteavaldusest kaugemale minek näitab, et oleme otsustanud ja võtame selliseid tähtsaid küsimusi nagu rahastamine tõsiselt.

Kui kaugeleulatuv ka meie strateegia ei ole, ei saa meil olla mingit konkreetset poliitikat, kui rahastamisküsimused ei ole selgelt määratletud. Nõukogu räägib 100 miljardist eurost aastaks 2020. Hinnanguid on erinevaid, sealhulgas need, mis mainivad 120 miljardi euro suurust aastavajadust ehk igal aastal, et toetada arengumaid. Seetõttu on meil vaja oma vahendeid, mitte vaid leevendusvahendeid. Seepärast tuleb kindlaks määrata, kuidas seda raha kasutatakse ja kes seda annab. Me peame julgema selle teemaga tegelda ja kaasama kõik sidusrühmad, sealhulgas ka erasektori ja tööstuse. Või loodame, et nad pakuvad selleks kohustuseks ise raha?

  Timo Soini (EFD). – (FI) Austatud juhataja! Praegu propageeritava kliimamaksuga kasutab kliimamaffia kergeusklikke roheliste vaadetega poliitikuid sadade miljonite eurode liigutamiseks arenenud riikide maksuvahenditest rahvusvahelistesse ettevõtetesse, kes saavad arengumaadest tohutu kasumi, ning riiklikesse ettevõtetesse arengumaades. Näiteks Hiina saaks oma kohustuste eest ise hoolt kanda, sest see on välisvaluuta reservide seisukohast maailma rikkaim riik.

Soome ja Euroopa Liit peavad päästma oma terasetööstuse, masinaehituse ja metsanduse, nõudes Kopenhaagenis otsust, mis kehtestaks konkreetsete heitkoguste süsteemi, millega saavutada kliimatoodete kliimaeesmärgid, mitte kasutama praegusi eesmärke, mille aluseks on protsendid ja heitkogustega kauplemine. See on õiglasem valik.

(Aplaus)

  Pilar del Castillo Vera (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Tahaksin nõukogu ja komisjoni tänada. Täna arutusel olevas teemas on nii kindlaid kui ka ebakindlaid asju.

Esimene kindel asi ehk ühisjoon on see, et arvamused heitkoguste vähendamise ja puhaste energiaallikate kasutamise vajaduse kohta on suuresti lähenemas.

Teine kindel asi on see, et selle probleemiga tuleb tegelda kogu maailma tasandil. Seepärast peavad riigid, kes paiskavad atmosfääri kõige rohkem CO2, osalema kõikides rahvusvahelistes lepingutes. Suurimad CO2 tootjad on Ameerika Ühendriigid, Hiina, India ja Brasiilia.

Kolmas kindel asi on see, et Euroopa Liit esitab läbirääkimiseks pakkumise, mis on kohustuslik eesmärkide süsteem – kas 20 või 30%.

Neljas kindel asi on see, et erinevatel põhjustel puuduvad kindlad märgid selle kohta, et peamised CO2 tootvad riigid on sellise kokkuleppega nõus, ja see on reaalsus.

Kui me reaalsusele otsa vaatame, ei jäägi palju puudu, et olla optimistlik. Pessimism võidab, kui me ei ole kursis reaalsusega. Ainult reaalsust tunnistades saame luua tulemusliku poliitika ja see on optimistlikum poliitika.

Arvan, et kui Euroopa Liit selles asjas ohjad enda kätte haarab, on tal kohustus luua lisameetmed ja teha lisaettepanekud. Siin mainiti Jaapanit ja me peame rääkima sellest, kui edukad on sellised projektid nagu sektoraalse tähelepanu projekt, mis mõjutavad neid tööstusharusid, mis kõige rohkem saastavad. Võrdlusanalüüsi alusel on Jaapanis sellised projektid saavutanud erakordsed eesmärgid. Need on realistlikud kliimamuutusega tegelemise viisid.

Kopenhaagenis on olemas võimalus, aga ainult tõhususeks, mitte ilukõneks, kui võtta aluses reaalsus.

  Jo Leinen, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud juhataja! Volinik Olli Rehn kiitis parlamenti tegevuse eest kliimakaitsepaketi loomisel ja meie eesmärk on jätkuvalt kõrgeid sihte seada.

Eile õhtul hääletas keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon 55 poolt- ja ühe vastuhäälega selle poolt, et võtta vastu resolutsioon, milles seatakse Kopenhaageni läbirääkimisteks kõrged eesmärgid. See tulemus näitab, et kliimamuutust eitab ja neist ei ole teadlik kaduvväike osa inimestest siin parlamendis. Nende arvamust tulekski eirata, kuigi nad on oma seisukohtadest siin mitu korda teada andnud, sest enamik kõikide Euroopa Liidu riikide kodanikest nende arvamust ei jaga.

Maa atmosfääri seisukohalt ei ole tähtis, kust CO2 tuleb. See tähendab, et vaja on üleilmset kokkulepet, kus osalevad kõik riigid, mitte mitut lepingut – üht Ameerika Ühendriikide, üht Euroopa ja üht arengumaadega, nagu väidetakse Bangkokis. See oleks kohutav! Vaja on üleilmset kliimamuutusevastast pakti. See tähendab, et vaja on ka rikaste ja vaeste riikide vahelise solidaarsuse pakti. Seda on juba mitu korda mainitud.

Kliimamuutus annab meile ja ka arengumaadele võimaluse lükata käima vähem CO2-heidet tekitav areng uue tehnoloogia ja infrastruktuuri ajakohastamise abil. Euroopa peab aitama seda teoks teha. Kui rääkida rahastamisest, siis oleme kinnitanud nõuet, et EL vajab 30 miljardit eurot aastaks 2020 ning me peame töötama välja kestvad ja ettearvatavad rahastamisvahendid. Need ei tohi lihtsalt sõltuda eelarvelistest vahenditest, vaid peab eksisteerima ka teisi rahastamisallikaid.

Tahan veel kord rõhutada, et kaasata tuleb ka meretransport ja lennundus ning muidugi on metsadel ja põllumajandusel oluline osa. Areng ja kliimakaitse ei ole vastandid, vaid need tuleb Kopenhaagenis koos toimima panna.

  Gerben-Jan Gerbrandy (ALDE). – (NL) Austatud juhataja! Kui kõik on öeldud ja tehtud, jääb ainult üks kliimamuutuse lahendus – tehnoloogia. Ainult uus tehnoloogia saab aidata meil oma eluviisi hoida. Aga tehnoloogia väljatöötamine on liiga aeglane ja selle levimine, eelkõige arengumaades, on eriti aeglane. Kliima on üleilmne probleem, aga sellega ei ole tegeldud parimat võimalikku tehnoloogiat jagades. Kyoto protokoll oli selles suhtes täielik läbikukkumine, seega õppigem sellest!

Muidugi peame arvestama intellektuaalomandiga. Eelkõige tuleb sellise arendustegevuse eesliinil olevaid ettevõtteid julgustada ja vastavalt tasustada. Aga neid teadmisi tuleb levitada kiiremini. Selleotstarbeline fond loodi seoses osooniprobleemiga Montréali protokolli alusel ja välja on käidud idee luua mitmepoolne kliimatehnoloogia fond. Kas komisjon ja nõukogu võiksid oma vastavaid seisukohti selgitada?

Lõpetuseks ütlen, et metsade raadamise peatamine on arengumaades eriti tähtis, aga ma saan aru, et Euroopa Liit ei ole metsade rollis üksmeelel, seda eelkõige „tänu” Rootsile, Soomele ja Austriale. Kuidas me saame panna arengumaid metsade raadamist peatama, kui ELil endal on oma metsade suhtes ebamäärane hoiak? Paluksin minister Carlgrenil seda kommenteerida.

  Bas Eickhout (Verts/ALE). – (NL) Austatud juhataja! Räägime kliimamuutusest, aga peaksime rääkima inimestest, keda see kõige rohkem mõjutab, nimelt vähim arenenud riikide elanikest. Maldiividel võitlevad inimesed merevee taseme tõusu vastu ja Sudaanis viljakandva maa nimel.

Komisjon eeldab, et turuosalised teevad olulise panuse kliimamuutusega kohanemisse. Aga kui rääkida kõikide investoritega, kordavad nad üht ja sama: „Jah, me anname raha, aga peamiselt tärkava turumajandusega riikidele. Me ei kavatse investeerida haavatavatesse riikidesse.” On ju need ebastabiilsed turud ja kui rääkida investeerimisest, siis kliimamuutusega kohanemise projektid on väiksemahulised. Sellistesse asjadesse investorid oma raha ei pane.

Tuleb väga selgelt välja öelda, et avaliku sektori vahendid tuleb anda vähim arenenud riikidele. Maailmapank on selgelt välja öelnud, et asjaomane summa peab olema vähemalt 80 miljardit eurot. ELil on aeg näidata üles tõelisi juhiomadusi ja teha tõsine pakkumine, mitte pakkuda ebamäärast 2–15 miljardit eurot. EL peab lihtsalt parlamendist eeskuju võtma ja pakkuma vähemalt 30 miljardit eurot.

  James Nicholson (ECR). – Austatud juhataja! Detsembris Kopenhaagenis toimuv kliimamuutuse konverents annab meile ainulaadse võimaluse selle tohutu probleemiga midagi ette võtta. Kui vaadata üleilmse soojenemise tagajärgi, on selge, et arengumaad maksavad rikkamate riikide tekitatud keskkonnakahju eest.

Kliimamuutus ei ole meie ainus keskkonnaprobleem, aga me peame kindlasti sellega Kopenhaagenis midagi ette võtma. ELil on seal võimalus rääkida ühel häälel ja leida lahendusi meid kõiki puudutavale probleemile. Eesmärkide ja säästva arengu saavutamisel peavad oma osa täitma kõik riigid. Arengumaid tuleb toetada ja julgustada, aga neile riikidele seatavad eesmärgid peavad olema reaalsed.

Tean, et on teisi, kes on minust erineval arvamusel, aga ma ei arva, et me võime endale lubada oodata 50, 60 või 70 aastat, et teada saada, kellel oli õigus ja kellel ei olnud. Meil on täna kohustus tegutseda kohe ja teha, mida suudame, kui me siin oleme.

  John Stuart Agnew (EFD). – Austatud juhataja! Milline kergendus, et ketsereid enam tuleriidale ei saadeta! Muidu oleks ma praegu suurtes leekides. Aga mu hinges leegitseb siiski vastumeelsus arvamuse suhtes, et kliima muutub inimese tegevuse tagajärjel.

Süsinikdioksiid moodustab meie atmosfäärist vaid 0,038% ja ainult 4% sellest mõjutab inimtegevus. See on taimedele oluline ja asendamatu toitaine. Mida rohkem taimed seda saavad, seda kiiremini nad kasvavad. Selle gaasi puudus oleks palju tõsisem kui üleküllus. Tarbetut ärevust tekitavaid valesid väiteid, mille kohaselt tähendab igasugune süsinikdioksiidi koguse suurenemine merevee taseme märkimisväärset tõusu, kasutavad kohalikud omavalitsused ettekäändena mitte hooldada odavaid puust merekaitseehitisi. Kui need pärast 40 aastat paratamatult ära mädanevad, ei võeta nende parandamiseks midagi ette ja inimesed kaotavad oma kodud. See tekitab rannikuelanikes meeleheite. Kui arvutisimulatsioonide abil ei suudeta ennustada täpselt lähiaja ilma, ei tohi neid mingil juhul kasutada pikaajaliste muutuste ennustamiseks.

  Romana Jordan Cizelj (PPE). – (SL) Kallid kolleegid! Tahaksin tänada minister Carlgreni ja volinik De Guchti tehtud avalduste eest, aga üks asi teeb mulle ikka veel muret. Muretsen sellepärast, et me räägime koguselistest eesmärkidest, mida tuleb täita alles aastaks 2020 ja 2050, aga asjatundjad hoiatavad, et peame hakkama maailmas heitkoguseid vähendama juba aastal 2015. Tahaksin teada, kas komisjon on selle tähtaja kogemata või sihilikult kahe silma vahele jätnud.

Teiseks ütlen seda, et peame Kopenhaagenis jõudma kõikehõlmavale kokkuleppele, milles osalevad kõik riigid. Ei piisa, kui kehtestame need kõrged keskkonnanormid ainult Euroopas, sest see tähendab ainult seda, et suuri heitkoguseid tekitav tehnoloogia läheb maailma teistesse osadesse. Tahaksin väga teada, kuidas komisjon kavatseb läbirääkimistel tõstata küsimuse kohustuse võrdsest jagamisest kõigi arenenud tööstusriikide vahel ja milliseid väiteid ta kavatseb kasutada, et julgustada arenguriike kohustusi võtma. Kuidas kavatseme vältida süsinikdioksiidi leket? Tahaksin väga, et meil oleks käes trumpkaart.

Kolmandaks tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et me ei saa reaalsuse ees silmi kinni pigistada. Peamiseks heiteallikaks on fossiilkütused ja lähimas tulevikus me neid keelustada ei saa. Oodata riikidelt, et nad lihtsalt nii sama heast peast söest loobuksid, ei ole reaalne. Arenenud riigid seda teha ei kavatse, veel vähem arengumaad. Seetõttu peame pöörama suurt tähelepanu ka rahvusvahelistele läbirääkimistele sellise tehnoloogia väljatöötamise ja kasutamise jätkamise üle, mis võimaldab fossiilkütuste tõhusat kasutamist ilma kasvuhoonegaase tekitamata. On veel üks asi, mida Euroopa saab teha kohe – saame suurendada kliimamuutusega seotud rahvusvahelise koostöö jaoks mõeldud seitsmenda raamprogrammi rahastamist.

  Matthias Groote (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja, volinik, nõukogu eesistuja, kolleegid! Kliimamuutus pakub meile kõneainet palju kauemaks kui finants- ja majanduskriis. Neil on sarnasusi – mõlemad nõuavad palju raha ning Kopenhaagenis räägitakse jõudmisest kokkuleppele kolmandale maailmale ja arengumaadele antavates rahalistes vahendites.

Kopenhaageni konverents peab olema edukas ja meie saame sellele kaasa aidata. Eile olime tublid ja võtsime resolutsiooni keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonis suure häälteenamusega vastu. Arvan, et selle resolutsiooni poolt hääletab ka suur enamus parlamendist ja seeläbi muudame enne Kopenhaagenit poliitilist kliimat. Asjal on sageli psühholoogiline pool ja me peame selle kujundamisele kaasa aitama.

Aga mul on siiski üks konkreetne mure. Oleme siin Euroopa Parlamendis teinud tööd selle nimel, et kaasata heitkogustega kauplemisse ka lennundus, ja lõpuks meil see õnnestus. Seetõttu palun komisjonil ja nõukogul hoolitseda selle eest, et selle teemaga Kopenhaagenis järjekindlalt tegeldaks. Peame saavutama rahvusvahelise kokkuleppe selles, et Kyoto protokollile järgnevas dokumendis käsitletaks nii laevandust kui ka lennundust. Seda sellepärast, et need kaks transpordisektorit kasvavad ebaproportsionaalsel määral ja aitavad seetõttu ka ebavõrdeliselt palju kaasa üleilmsele soojenemisele.

Me ei tohi 2 °C ületada. Siin lõpevad ka finantskriisi ja kliimamuutuse sarnasused. Kui me selle näitaja ületame, oleme tekitanud oma planeedile korvamatut kahju, mis tähendab, et me ei saa seda heaks teha.

  Pat the Cope Gallagher (ALDE). – Austatud juhataja! Peame vaatama võimalusi, mida võib meile anda kõikehõlmava rahvusvahelise kokkuleppe saavutamine Kopenhaagenis, et me saaksime kliimamuutuse tõhusalt peatada. Liit on võtmas kohustust hoolitseda selle eest, et aastaks 2020 kaetakse 20% meie energiavajadusest taastuvatest allikatest. Euroopa ja minugi kodumaa – Iirimaa – võib uue ja innovatiivse laine- ja tõusu-mõõna-tehnoloogia väljatöötamises asuda maailmas juhtkohale.

Selliste tehnoloogiate väljatöötamine on oluline osa meie kliimamuutuse-eesmärkide saavutamise strateegiast. Peame võimalikult palju suurendama rahastamist ELi seitsmenda ja kaheksanda teadus- ja tehnoloogiaalase raamprogrammi kaudu tänasest kuni aastani 2020.

(GA) Investeering rohelisse tehnoloogiasse aitab Euroopas majanduskriisi ajal töökohti luua. Me teame, millised suured raskused meid tabavad, kui me ei täida oma rahvusvahelisi kohustusi. Me teame, millised probleemid meid ootavad. Aga me vaatame neile silma vankumatult ja vastutustundlikult.

  Claude Turmes (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Kas te teate, mis on Vene rulett? Kas te olete seda kunagi mänginud? Muidugi mitte, sest võimalus surma või vigastada saada on üks kuuele. Kui Kopenhaageni läbirääkimised ei ole edukad, ei ole meil isegi 50% võimalust päästa see planeet ohtlikust kliimamuutusest.

Miks me oleme selles talumatus olukorras? Oleme sisuliselt kaotanud 20 aastat – 20 aastat suurest Rio de Janeiro konverentsist, 20 aastat on räpased tööstusharud – naftatööstusest söe- ja autotööstuseni – meile kärbseid pähe ajanud. 20 aastat on Ameerika Ühendriikide ja Euroopa paremtsentristid teinud rohelistele ja teistele kõrgete eesmärkide nõudmise liiga raskeks.

Seega on järgmisel nädalal Kopenhaagenis toimuv Euroopa tippkohtumine Euroopa paremtsentristidele – nõukogu eesistujariigile Rootsile ning Taanile, Prantsusmaale ja Saksamaale, keda juhivad paremtsentristid – viimane võimalus käituda vastutustundlikult.

  Bogusław Sonik (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Euroopa Liitu peetakse rahvusvahelisel areenil kliimamuutuse vastase tegevuse teemalise dialoogi edendamise ja CO2-heite vähendamise poliitika prioriteetide seadmise eestvedajaks. Kopenhaageni konverentsiks valmistudes on Euroopa Liit andnud rohkem lubadusi kui ükski teine piirkond maailmas. Tänaseks ei ole ükski suur tööstusriik – Ameerika Ühendriigid, Jaapan ega Austraalia – esitanud konkreetsete arvnäitajatega teaduslikku ettepanekut, kus on üksikasjalikult juttu abist arengumaadele CO2-heite vähendamisel ning taastuvaid energiaallikaid kasutava energiatõhusa tehnoloogia väljatöötamise toetamisest.

Euroopa saab olla tõsiseltvõetav läbirääkimistepartner ainult siis, kui esitab realistlikud, saavutatavad ja mõistlikud ettepanekud, mis on rahvusvahelise üksmeele saavutamise lähtepunktiks. Nüüd on Euroopal vaja liitlasi ja toetust oma tehtud ettepanekutele. Sellepärast peame oma lubaduste suurendamisel 20%-lt 30%-le olema ettevaatlikud, sest teised tööstusriigid ei ole näidanud üles tahet seada endale nii kõrgeid eesmärke. Rahaline abi arengumaadele peaks samuti olema realistlik kohustus. See ei tohi olla pelgalt soovide loetelu. See peab olema säästva arengu põhimõttele vastav abi andmise süsteem, mis peaks võimaldama abisaajatel oma tegevust kavandada.

Euroopa kodanike seisukohast on tähtis veel üks asi. Me ei tohiks unustada, et Kopenhaageni tippkohtumise, meie otsuste ja parlamendi ettevalmistustega selleks tippkohtumiseks peab kaasas käima selgelt määratletud süsteem kodanike, ühiskonnaga suhtlemiseks. Me ei taha, et ühiskonna ja ELi institutsioonide vahel tekiks üleilmse soojenemise kohta teabe edastamise süsteemis tõke või lõhe.

  Michael Cashman (S&D). – Austatud juhataja! Ma ei tekita palju CO2 ja teen lühidalt. Hea on näha, et olete kohal, volinik De Gucht. Hea on ka teid siin näha, eesistuja Carlgren.

Jutt aastast 2020 või 2050 ei ole piisav. Meil on vaja üksmeelt ja saavutusi nüüd, sest kliimamuutus seab ohtu vaesuse vähendamise. On näha, et ametliku arenguabi eelarved nihkuvad arengust kaugemale. See on vastuvõetamatu ja ohustab aastatuhande arengueesmärke, mis tuleb saavutada. Kopenhaagenis tegutsevad 27 riiki kui üks mees kõrgete eesmärkide saavutamise nimel.

Kuulasime siin parlamendis kliimamuutuse eitajaid. Lubage mul öelda vaid järgmist: räägitakse taimedest ja CO2-st; on metsade raadamine ja kõrbestumine. See tähendab, et mõnes kohas ei ole vett. Seal ei ole puid. Kliimamuutus tapab. Nii lihtne see ongi. Öelgem selgelt välja – liikmesriigid peaksid jätkuvalt andma 0,7% kogurahvatulust arengule ja lisama sellele kasutatavale summale veel kuni 10% ning alles siis võtma kasutusele lisavahendid, mida on vaja kliimamuutuse vastu võitlemiseks ja selle võitmiseks.

  Fiona Hall (ALDE). – Austatud juhataja! Mulle teeb muret, et komisjoni arvutused rahvusvahelise kliimarahastamise kohta on vaid silmapete.

Esiteks on komisjon väitnud, et 90% energiatõhususmeetmetest võivad rahastada arengumaad ise. Seda on 30 miljardit eurot aastas. ELis on energiatõhususmeetmete elluviimise suurimaks takistuseks nii valitsustele kui ka üksikisikutele eelrahastamise puudumine. Miks arvab komisjon, et arengumaad suudavad rahastada tõhususmeetmeid ilma eelrahastamiseta, kui ELi liikmesriigid ise on sellega jänni jäänud?

Samuti ei ole realistlik mõte, et rahvusvaheline süsinikdioksiiditurg suudab anda aastas 38 miljardit eurot. Nägime ju, kui aeglaselt ELi heitkogustega kauplemise süsteemi süsinikdioksiiditurg käima läks ja kui halvasti on majanduskriis süsinikdioksiidi hinnale mõjunud. Tõenäoliselt kulub veel kümneid aastaid enne, kui rahvusvaheline süsinikdioksiiditurg korralikult toimima hakkab. Seega on meil vaja nüüd uut lisarahastamise meedet.

  Françoise Grossetête (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Oleme hommikust saati rääkinud, et kliimamuutus tähendab lihtsalt öeldes rohkem kõrbestumist ja põuda, samuti metsade raadamist, looduskatastroofe, nälja ja vaesuse levikut – peamiselt lõunamaades – ning rändevooge.

Kopenhaageni tippkohtumisel peavad maailma riigid otsima pühendunult tasakaalu nelja tähtsa eesmärgi vahel, millest esimesel kohal on muidugi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, aga samuti ei tohi takistada majandust, tuleb tõkestada keskkonnaalast dumpingut ja edendada Euroopa uut tehnoloogiat.

Et me peame arvestama vaeseimate riikidega, tahaksin selle teemaga seoses juhtida teie tähelepanu arenguriikidele, eelkõige kõige rohkem arenenud arengumaadele. Sellistest riikidest rahvusvahelistes tekstides ei räägita ja nad kuuluvad ikkagi arengumaade kategooriasse. Seetõttu ei peeta neid riikideks, kellel on kohustus aidata kaasa kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisele, hoolimata sellest, et nad on ühed suurimad süsinikutarbijad. Muidugi mõtlen ma siin Hiinat, Indiat ja Brasiiliat, kes kindlasti peavad võtma Kopenhaagenis kohustuse saavutada samad eesmärgid nagu tööstusriigid, sest rangelt võttes ei ole nad kaugeltki mitte teiste arengumaade sarnased.

CO2 vähendamise kohustused peavad olema jagatud võimalikult õiglaselt. Peame välistama igasuguse konkurentsimoonutuse. Need läbirääkimised peavad samuti olema võimaluseks ergutada uue tehnoloogia kasutussevõtmist ning võimaldada oluliste investeeringute tegemist teadus- ja arendustegevusse.

Peame Kopenhaagenis looma tingimused vastastikustel huvidel põhineva riikidevahelise säästva kaubanduse jaoks. See on hädavajalik. Edu tähendab seda, et edendatakse tehnoloogia levikut vähim arenenud riikides ning vastutasuks tunnustavad nad intellektuaalomandiõigusi ja avavad oma turud sellisele tehnoloogiale.

  Enrique Guerrero Salom (S&D). – (ES) Austatud juhataja! Kaks suurimat kriisi maailmas on vaesus ja kliimamuutuse mõju. Need kaks kriisi on tulevikus teineteisega veelgi rohkem seotud ja muutuvad iga päevaga üha laastavamaks.

Praegu on vaeseid inimesi palju rohkem, kümneid miljoneid rohkem kui aasta tagasi. Praegu on kliimamuutuse mõju palju tõsisem ja tugevam kui kunagi varem.

Kopenhaageni kohtumiseni on poolteist kuud – vaid mõni nädal. Peame Kopenhaagenis tegema suuri jõupingutusi. Peame pöörama rohkem tähelepanu kliimamuutuse vastu võitlemisele, aga mitte kasutama selleks arenguabi ega hariduse või tervishoiu vahendeid.

Arengumaadel on vaja mõlemat liiki vahendeid. Seepärast peame andma rohkem kui 0,7% RKTst. Seda rääkisid paljud riigipead hiljuti toimunud ÜRO kohtumisel. Nii rääkis Hispaania valitsusjuht.

  Peter Liese (PPE). – (DE) Austatud juhataja, volinik, head kolleegid! Paar päeva tagasi Brüsselis toimunud kohtumisel, kus osalesid tervishoiuvolinik Androulla Vassiliou ja meditsiinieksperdid kogu Euroopast, räägiti tervishoiust ja kliimamuutusest. See oli väga informatiivne üritus, mis kandis pealkirja „Planeedi tervise retsept”. Euroopa Arstide Alalise Komitee esimees esitas väga hea võrdluse – patsient, kelleks on planeet Maa, on nagu raske haiguse käes vaevlev inimene. Mida hiljem sekkuda, seda vaevarikkam on ravi ja mingil hetkel on ravi juba hiljaks jäänud. Siis on patsiendi kahjustused ravimatud. Seepärast peame patsiendi Maa heaks tegutsema kiiresti ja otsustavalt. Loodan, et oleme kõik selles ühel meelel.

Samavõrd tõsi on see, et kliimamuutus puudutab kõiki – iga riiki maailmas ja Euroopa iga majandusharu. Mulle hakkab silma tasakaalu puudumine – paneme Euroopa heitkogustega kauplemise tavaosalejatele väga raske koorma, aga nemad toodavad alla 50% Euroopa Liidu heitkogustest. Seetõttu on selle koorma kandmiseks vaja rohkem õlgu – nii me eile õhtul otsustasime. Samuti kiitsime heaks muudatusettepanekud 198–202 lennunduse – nagu mainis Matthias Groote – ja meretranspordi kaasamise kohta. Võib-olla peaks seda paremini kavandama ja neid eristama, aga see on liikumine õiges suunas. Komisjon ja nõukogu peavad lõpuks ometi sellega rohkem tegelema hakkama. ELi tippkohtumisel enne Pittsburghi ja samuti isegi Pittsburghis ei tehtud selles valdkonnas mingeid edusamme. Nõukogu ja komisjon peavad sellega seoses rohkem ära tegema.

Lõpetuseks lisan veel ühe asja. Ka teised maailma piirkonnad peavad tegema rohkem. Mul on hea meel, et Barack Obama sai Nobeli rahupreemia, aga kui ta Kopenhaagenisse ei tule ega tee korralikku ettepanekut, kaotab ta tõsiseltvõetavuse, ja seetõttu peab ta Kopenhaagenis midagi lubama.

  Kriton Arsenis (S&D) . – (EL) Austatud juhataja! Arengumaad on kliimamuutusele kaasa aidanud kõikidest vähem. Ent samas on selle tagajärjed kõige rängemad just neis. Aafrikas peavad miljonid inimesed aastast aastasse käima vee, toidu ja toiduvalmistamise küttepuude leidmiseks üha kaugemal. Need inimesed sõltuvad looduslike ökosüsteemide pakutavast ja pole kliimamuutusele kuidagi kaasa aidanud.

Need ökosüsteemid, nagu Aafrika metsad, hoiavad endas kolm korda nii palju süsinikdioksiidi, kui nad on atmosfääri paisanud, ja kolm korda nii palju süsinikdioksiidi, kui seda praegu atmosfääris olemas on, ning nad neelavad poole meie poolt igal aastal atmosfääri paisatud süsinikdioksiidist. Seepärast peab metsade kaitsmine ja laiendamine looduslike protsesside alusel ja ilma kaubanduslike kavatsusteta olema meie poliitika ülim prioriteet, seda nii selleks, et võidelda kliimamuutusega, kui ka selleks, et arengumaad ja arenenud riigid sellega kohaneksid.

  Theodoros Skylakakis (PPE) . – (EL) Austatud juhataja! Tahaksin esitada oma seisukoha ühe konkreetse, aga väga olulise teema – laevanduse – kohta seoses Kopenhaageni kohtumise ja arengumaadega. Tahan öelda kahte asja: laevanduse ja lennunduse käsitlemine sarnasena oleks suur viga. Laevandus on kõige tõhusam ja keskkonnahoidlikum transpordiliik, aga lennundus peaaegu kõige hullem. Seepärast tuleb laevanduse jaoks seada sellised eesmärgid, mis on õiglased võrreldes eelkõige maanteeveoga, mis on laevanduse konkurent, aga palju saastavam. Kui rünnata laevandust maanteeveoga võrreldes ebaproportsionaalselt, kahjustame ebavõrdeliselt arengumaade majanduse tuuma, sest arengumaad tegelevad peamiselt toormaterjalide, põllumajandustoodete ja tööstusega, mille puhul kasutatakse peamiselt laevandust, aga meie majandus põhineb peamiselt teenindusel.

Ei tea, kas me suudame veenda arengumaid oma kavatsuste headuses, kui teeme ettepaneku, et toetame kliimamuutusevastaseid püüdlusi rahaga, mille võtame ebaproportsionaalselt laevandusest ja mis SKT protsenti arvestades koormab arengumaid rohkem kui arenenud riike.

Saanud teada, et Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon keeldus eile toetamast arutelu laevanduse ja maismaatranspordi eesmärkide korrelatsiooni viimise üle, tekib mul ka küsimus, kas sõitmine Euroopa kiirteel luksusautos 180 km/h on keskkonnasäästlikum kui toidu ja toormaterjalide vedamine planeedi majanduse heaks.

  Gilles Pargneaux (S&D). – (FR) Austatud juhataja, nõukogu eesistuja, komisjoni president! Meie ees on väljakutse inimkonnale, tulevastele põlvedele. Et seda vastu võtta, tuleb Kopenhaagenis luua tingimused üleilmseks kokkuleppeks, üheks lepinguks, sest nagu keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni esimees Jo Leinen enne ütles, on vaja üleilmset liitu, kus osalevad nii tööstusriigid kui ka tärkava turumajandusega riigid.

Täna kutsume oma aruteluga, aga ka parlamendi resolutsiooni koostamisega, Euroopa Liitu üles hoidma oma eestvedajarolli selles vajalikus kliimamuutuse vastu võitlemise poliitikas. Ärgem unustagem, et tõsiseltvõetavuse säilitamiseks peame rääkima ühel häälel.

Jah, peame Kopenhaagenis jõudma kokkuleppele piirata üleilmse keskmise temperatuuri tõusu nii palju, et see ei ületaks tööstusajastu eelset taset üle kahe kraadi. Jah, peame sõlmima Kopenhaagenis kokkuleppe, hoolitsemaks koos selle eest, et aastaks 2020 on kasvuhoonegaaside heitkogused 30% väiksemad kui aastal 1990. Ent sellest ei piisa. Vajalik ei ole mitte ainult heitkoguste vähendamine arenenud riikide poolt, vaid arengumaad peavad eesmärkide saavutamisele ka kaasa aitama.

Järelikult peavad tööstusriigid andma arenguriikidele piisavat pikaajalist ja ennustatavat rahalist ja tehnilist abi, mis julgustaks neid võtma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohustust. Samuti peab Kopenhaageni konverents võimaldama arenguriikidel liikuda vähem süsinikdioksiidi tekitavate mudelite poole.

Seetõttu sooviksin rääkida kahest asjast, mis on minu arvates meie tuleviku seisukohalt vajalikud. Esiteks finantstehingute maksustamisel põhineva rahvusvahelise rahastamise loomine üleilmse soojenemise vastu võitlemiseks ja teiseks on minu arvates vajalik Euroopa piiridel kehtestada maksukorrektsioon, mis oleks suunatud sisseveetavatele kaupadele, mis on toodetud keskkonnakaitsele vähimatki tähelepanu pööramata. See maksukorrektsioon oleks seotud lepingulise kohustusega maksta lõunamaadele tagasi süsinikdioksiidimaks, mida nii Euroopa piiridel kogutaks ja mida kasutataks sellistesse vahenditesse investeerimiseks, mida need riigid vajavad üleilmse soojenemise vastu võitlemiseks.

  Rachida Dati (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Nagu viimasel G20 tippkohtumisel, mis andis Euroopale võimaluse olla eestvedaja uue majanduskorra loomisel maailmas, on Euroopal detsembris Kopenhaagenis toimuval konverentsil taas kord vastutus, aga eelkõige kohustus näidata teistele maailma riikidele teed.

Vastupidi äsjaöeldule, eelkõige mõne meie Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni liikme poolt, on Euroopa hakanud täitma oma keskkonnakaitsekohustusi, kuna 2008. aasta detsembris võeti vastu kliimamuutuse ja energiapakett. See pakett andis Euroopale vajaliku legitiimsuse suunata läbirääkimisi kaugeleulatuvate, praktiliste ja üleilmsete kliimamuutuse vastaste meetmete määratlemise poole.

Kopenhaagenis tuleb jõuda kokkuleppele, mille aluseks on ühise, aga erineva vastutuse põhimõte. Täpsemalt väljendudes, nagu Françoise Grossetête just ütles, on meie, tööstusriikide teha, kas meie partneritel, arenguriikidel, on vahendeid meist eeskuju võtta ja pürgida kliimamuutuse vastases võitluses kõrgete eesmärkide poole.

Samuti peame olema eeskujuks, eeskätt sellega, et võtame endale kohustuse luua silmapaistev programm, mille eesmärk on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80%. Äsja just öeldi, et sellest ei piisa, aga see on juba hea algus. Samal ajal peame looma tingimused, mis aitavad arengumaadel osaleda selles üleilmses jõupingutuses koos meiega.

Meil on kohustus, aga samuti on meil kohustused arengumaade ees. Lihtne tõsiasi on see, et meil on ühine ülesanne, millega toimetulekuks on vaja kõigi osalust. Aga nagu me teame, ei ole meie kõigi võimed ega ajalugu ühesugused. Seetõttu peab Kopenhaageni kohtumine olema edukas, aga see edu tuleb saavutada tõelise pühendumuse abil, mis on enam kui pelk kohustusevõtt. Euroopa Liitu hinnatakse selle pühendumuse ja kohustusevõtu alusel.

Kui Kopenhaagenis ei saavutata seda, et meie rahvusvahelised partnerid võtavad kindlad ühiskohustused konkreetseid meetmeid rakendada, peame siin Euroopas kehtestama oma piiridel süsinikdioksiidimaksu, nagu eelkõneleja just ütles. See on ainus viis end kuuldavaks teha ja hoolitseda selle eest, et meie võetud õiglasel kohustusel oleks mõtet. Euroopa peab hoolitsema selle eest, et see sõnum oleks selgelt kuulda.

  Anni Podimata (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Seitse nädalat enne Kopenhaageni tippkohtumist on meie jaoks põhimure see, kas me suudame jõuda kokkuleppele selles, kuidas üleilmselt rahastada arengumaade rakendatavat kliimamuutuse leevendamise poliitikat. Euroopa on astunud olulisi samme, määratledes rahastamisallikad ja rahastamise korraldamise, aga nüüd on meil aeg veenda teisi arenenud riike täitma enda osa kohustusest, unustamata samas seda, et arengumaade toetamine kliimamuutuse vastu võitlemisel annab ka võimaluse võidelda ebavõrdsusega ning vähendada lõhet arenenud ja arenguriikide vahel.

Ühte asja ei tohi me samuti unustada, eelkõige siin, Euroopa Liidus. Oleme loomas uut põgenikeklassi – kliimapõgenikud, kellele ei pakuta praegu kaitset ühegi rahvusvahelise konventsiooni alusel, mistõttu pole neil mingeid õigusi. Selle õigusaugu kaotamine ja kliimapõgenike märkimisväärne abistamine on rahvusvahelise kogukonna peamine ülesanne, mille täitmises peab Euroopa Liit olema eesliinil.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE). – (PT) Austatud juhataja, minister, volinik! Euroopa Liit peab jätkuvalt suunama rahvusvahelisi läbirääkimisi selle poole, et saavutada Kopenhaagenis kõrgete eesmärkidega kokkulepe. Kokkuleppe aluseks peab olema jagatud, aga erinev vastutus. Seda põhimõtet tuleb kohaldada võrdselt ka arengumaadele, aga igaüks neist vajab oma konkreetsele olukorrale sobivaid meetmeid, sest nad on väga erinevatel arengutasanditel ja erinevas seisus. Kõik arengumaad, välja arvatud vähim arenenud, peavad võtma vastu vähem CO2-heidet tekitava arengu strateegiad.

Arengumaadel on heitkoguste vähendamiseks ja kliimamuutuse mõjuga kohanemiseks vaja umbes 100 miljardit eurot. Osa rahast tuleb erasektorist, aga vaja on ka rahvusvahelise avaliku sektori vahendeid lisaks arenguabile. Et jõuda Kopenhaagenis kokkuleppele, on ülitähtis panna paika, kuidas see rahastamissüsteem on üles ehitatud, samuti see, kust see raha tuleb ja kui palju seda on.

Teisalt tuleks muuta Kyoto protokollis sätestatud puhta arengu mehhanismi nii, et punkte saaksid ainult need projektid, mis võimaldavad lisavähendamist. Majanduslikult rohkem arenenud arengumaad ja konkurentsivõimelisemad majandusharud tuleks sellest mehhanismist järk-järgult välja jätta, et see saaks keskenduda ainult vaeseimatele maadele, eelkõige Aafrikas.

  Justas Vincas Paleckis (S&D). – (LT) Euroopa Liit on meie planeeti ähvardavate ohtude vastu võitlemisega eeskujuks teistele mandritele. See tugevdab ka võitlust kliimamuutuse vastu. Euroopa Liit on valmis olema eestvedaja ka tulevikus, aga selles võitluses peavad kaasa lööma kõik riigid, kes Kopenhaageni konverentsil osalevad.

Arengumaadele on vaja lisaabi. Nende (nt Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) majanduskasvu aluseks peab olema roheline tehnoloogia. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata kõige ajakohasema tehnoloogia ja teadmiste levitamisele. EL peaks olema hea eeskuju, mitte ainult heitkoguste vähendamise kohustuste võtmisega, vaid ka taastuvenergia edendamise ja energiatõhususe suurendamisega.

Ärgem unustagem, et ka Euroopa Liidus on suur lõhe uut tehnoloogiat edukalt rakendavate ja energiat säästvate riikide ning mahajääjate vahel. Peaksime ühiselt püüdma seda lõhet kaotada ja see oleks taas hea eeskuju teistele.

  Eija-Riitta Korhola (PPE). – (FI) Austatud juhataja! Vaja on tunnistada teatud tõsiasju. Esiteks ei ole meie kliimaalased jõupingutused seni vilja kandnud. Strateegia on osutunud edutuks, sest nii absoluutsed kui ka suhtelised heitkogused on suurenenud. Vastupidi ootustele on üleilmne süsinikuheitemäär ainult kasvanud, samal ajal kui sellesse valdkonda on tegelikult tehtud rahvusvahelisi investeeringuid. Kyoto protokolli ratifitseerinud riikide heitkogused toodangutonni kohta ei ole vähenenud rohkem kui sellest kokkuleppest välja jäänud riikides. Meie leping on halb ning see tuleb asendada parema, laiahaardelisema, tulemuslikuma ja kaugeleulatuvamaga.

Teiseks tuleb öelda, et me teame vähem, kui mõni aeg tagasi arvasime. Kuigi heitkogused on suurenenud rohkem, kui ennustati, ei ole temperatuur heitkoguste kasvuga loogiliselt kaasa läinud. Selle tõus on peatunud ja tulevasteks aastateks ennustatakse üleilmse kliimajahenemise jätkumist. Järelduste tegemiseks on ajavahemik siiski liiga lühike, et võiksime varasema soojenemistrendi unustada. See üldsuses segadust tekitav teave ei tähenda seega seda, et me ei peaks enam kliimamuutuse pärast muretsema, vaid seda, et vaja on rohkem teadusuuringuid. Järelikult peavad heitkogused olema mõistlikkuse piirides igal juhul, olenemata sellest, kas kliima soojeneb kiiresti või ei. Selle lähtepunktiks peaksid olema ÜRO aastatuhande arengueesmärkide aruandes kirjeldatud säästva arengu ideed. Selles mitte ainult ei käsitleta põhjalikult süsinikuteemat, vaid see moodustab ka laiahaardelise kliimapoliitika.

Kolmandaks elame praegu majanduskriisis, mistõttu on meil kohustused oma kodanike ees. Meie teod peavad olema targad ja mõjusad. Maailm ei saa endale lubada halba kliimakokkulepet. Kyoto vead ei tohi jätkuda. Meil ei ole vaja kokkulepet, milles rahuldutakse vaid heitkoguste ühest kohast teise viimisega ilma neid tegelikult vähendamata. Et kliimapoliitika aluseks olevad kriteeriumid on praegu seotud tootmise, mitte tarbimise heitkogustega, saab probleemi põhjust nihutada mujale. Sellest tulenevat süsinikdioksiidi leket arvestades on isegi võimalik see, et kohaliku tasandi heitkogused küll vähenevad, aga üleilmsed kogused suurenevad. Selle asemel on meil vaja tohutuid investeeringuid süsinikukasutuse vähendamisse ja tehnoloogiasse, mis vähendab heitkoguseid. Saastav tootmine ei tohiks olla võimalik mitte kusagil. Me ei tohi tekitada õigusauke, kuigi ELi heitkogustega kauplemine just seda ongi!

  Ivari Padar (S&D). – (ET) Austatud president! Ambitsioonikad kliimameetmed aitaksid kaasa praeguse majanduskriisi lahendamisele uute töökohtade loomise ja kasvava majandustegevuse kaudu. Ka Rahvusvaheline Energiaagentuur peab kokkulepet Kopenhaagenis vajalikuks kriisi tõttu viivitunud investeeringute suunamiseks keskkonnasäästliku energiasektori investeeringutesse.

Näen siin ka võimalusi oma koduriigi Eesti jaoks. Vajame ulatuslikku energiasäästuprogrammi ja ambitsioonikat ning pikaajalist lähenemist taastuvenergia vallas. Ent sellega ei tuleks piirduda. Peaksime ümber vaatama oma transpordi- ja logistikakorralduse, võtma kasutusele keskkonnasõbralikud ehitusmaterjalid ja -tehnoloogiad, vähendama tööstuse materjalikulu ning kemikaalide kasutamist, korraldama ümber pakendamise viisid jaekaubanduses ja arendama mahepõllumajandust.

Need ja paljud teised lahendused on olulisteks kasvusektoriteks tulevikus. Paljud uutest lahendustest nõuavad meie teadlaste jõupingutusi, mõned ainult loovamat lähenemist meie endi poolt.

  Elisabetta Gardini (PPE). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Panin tähele, et mitu korda mainiti keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonis eile toimunud hääletust.

Ent tahaksin selgelt välja öelda, et mitte kõike ei saa ühe äärmusliku ideoloogilise seisukoha arvele panna. Kuulsime kolleegide arvamusi, mis on väga mitmekesised, palju nüansirikkamad, mõistlikumad, ja seetõttu arvan, et kuna need kajastavad reaalsust paremini, annavad need suurema tõenäosusega ka reaalseid tulemusi.

Teadus ei ole mingi püha lehm. Ekslikult võeti nii ideoloogiliselt välja üks teema, lahendusi ei pakutud ja see viis katastroofini. Euroopa peaks olema vigade mittekordamise asjatundja, isegi siis, kui need on erineva kujuga ja pealtnäha palju sõbralikuma nimetuse all. Pean juhtima tähelepanu sellele, et heitkogustega kauplemise direktiivis on täpselt kirjas, et komisjon peab konverentsi tulemuse alusel hindama Euroopa Liidu heade kavatsustega valitud teed.

Muidugi peame konverentsile minema tugeva positsiooni ja selgete ideedega, aga samuti eesmärgiga jagada oma jõupingutused õiglaselt eelkõige kõikide tööstusriikide vahel, kes peavad võtma samaväärsed heitkoguste vähendamise eesmärgid. Samuti peame meeles pidama seda, mida Françoise Grossetête nii hästi ütles, nimelt seda, et me ei saa enam arengumaid selgelt eristada: osa riike on tõesti arengumaad, aga osa tärganud turumajandusega riigid, nagu seda on India, Hiina ja Brasiilia. Ka need riigid peavad kohustusi omal jõul täitma.

Kui Kopenhaagenis tasakaalus tulemust ei saavutata, soovitan mina tungivalt, et Euroopa Liit kannaks jätkuvalt hoolt selle eest, et saastekvoote antakse ohustatud majandusharudele tasuta, nagu sätestatud direktiivis 2003/87/EÜ. Need on tähtsad küsimused. Tahame, et Kyoto protokoll oleks keskkonna seisukohast endiselt oluline, ja eelkõige tahame, et Euroopa ettevõtete arvel ei loodaks finantsmulli.

  Vincent Peillon (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Nagu kolleegid täna hommikul mitu korda on öelnud, võib arengumaade üleilmse soojenemise vastase võitluse rahastamise probleem Kopenhaageni tippkohtumise nurjata, kuigi meie kõik loodame selle edukusele.

Nagu me teame, on need riigid ju üleilmse soojenemise peamised ohvrid, kuid selle tekkes ei ole nad süüdi. Tööstusriigid on andnud olulist finantsabi. Praegu on see ebapiisav ja väljakuulutatud summadest ei peeta ka kinni. See kohustab meid leidma uusi rahastamisallikaid.

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon tunnistas arengukomisjoni eeskujul, et nüüd on vaja kaaluda Tobini maksu sarnase maksu kehtestamist finantstehingutele. See 0,01% maks spekulatiivsetelt tehingutelt tooks aastas sisse 100 miljardit USA dollarit; teisisõnu, summa, mida on hinnanguliselt vaja aastaks 2020 üleilmse soojenemise vastu võitlemiseks arengumaades.

Seetõttu on parlament teatud riikide poliitiliste liidrite eeskujul hakanud täitma oma kohustust. Tahaksin teada nõukogu ja komisjoni seisukohta ning seda, kas nad meid selles küsimuses toetavad.

  Lena Ek (ALDE). – (SV) Lugupeetud juhataja! Maailmas on praegu kolm suurt kriisi: finants-, tööhõive- ja kliimakriis. Lahendused, mille me koos välja mõtleme, peavad olema kõigi nende kolme kriisi jaoks. Meie ettevõtted seisavad silmitsi suurte katsumustega, aga on ka suuri võimalusi luua uusi töökohti ja tegelda erinevate sotsiaalsete kriisidega. Kui läbirääkimiste juhid teevad õigeid ja piisavalt karme otsuseid, mida kohaldatakse õigesti, võib maailma majandus elavneda ja tekkida uus keskkonnasäästlik majandus.

Kogu maailma inimesed ootavad Kopenhaageni konverentsilt jõulisi meetmeid. Me ei tohi unustada, et Ameerika Ühendriigid tahavad turupõhiseid lahendusi, Euroopa tahab õigusaktidele tuginevaid lahendusi ning Hiina tahab lahendada oma sotsiaalsed probleemid. Ka Euroopas järgitakse erinevaid põhimõtteid. Euroopa Parlamendis on inimesi, kes tahavad seada eesmärke nii kõrgele, et Kopenhaagenis oleks võimatu lahendust leida, aga teised jällegi tahavad ainult vabatahtlikke lahendusi.

Keskkonnahoidlik liberaalne turumajandus on meie tulevik. Peame hoolitsema selle eest, et tarbijad saaksid teadmiste ja läbipaistvuse abil kasutada turul oma jõudu.

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE). – (RO) Metsade raadamine, millele on siin arutelus sageli vihjatud, on muidugi midagi, mis puudutab eelkõige arengumaid. Ent enne nende riikide süüdistamist peame tunnistama, et see katab teatud ellujäämisvajadused.

Tahaksin tänases arutelus mainida ühe hiljuti tehtud uuringu tulemusi, mis näitavad, et peaaegu poolel maailma põllumajanduslikust maast on vähemalt 10% metsa. See metsaga kaetud põllumajanduslik maa on kokku kaks korda nii suur kui Amazonase vihmamets. Arvan, et see paneb meid mõistma, kui väärtuslik see mets on. On ütlematagi selge, et põllumajandustootjad püüavad seda rohkem kaitsta, kui neile selleks piisavaid vahendeid antakse.

Veel üks asi, millega võiks arvestada, on soodustada selliste kihiliste põllu- ja metsasüsteemide kasutamist, kus põllukultuurid kasvavad koos puudega. Sellised põllukultuurid, mis on monokultuuridest vähem elujõulised, hüljatakse sageli. Arvan, et igasugune lahendus, mille eesmärk on metsade raadamise vältimine, peab hõlmama süsteeme, millega maksta hüvitisi põllumajandustootjatele, sh selliseid kihilisi põllukultuure kasvatavatele Euroopa põllumajandustootjatele.

  Judith A. Merkies (S&D). – Austatud juhataja! Õnnestumine või läbikukkumine – selles on küsimus. Mainitud on juba kõiki liiki kriise, aga üleilmse soojenemise kõrval on üks neist ununenud. See on avalikkuse poolt poliitika usaldamise kriis.

Olen Andreas Carlgreniga nõus. Ärgem tehkem sellest iludusvõistlust, et kes on rohkem või vähem ambitsioonikas, realistlik või maksevalmis. Meil on vaja selgust neljas asjas, sest kaalul on liiga palju. Vaja on selget ja kaugeleulatuvat poliitilist seisukohta, selget kohustusevõttu, selget teed ja ajakava ning selgust rahalises abis. Kui Kopenhaageni konverents ei ole täielikult edukas, ärgem tehkem tarbetut hädakisa ja hakakem üksteist süüdistama, vaid pangem paika selge protsess ja ajakava, et tulemuseni jõuda. Näidakem, et oleme usaldusväärsed ja vastutustundlikud, seda nii eesmärkide seadmises kui ka õiglase finantsperspektiivi koostamises.

  Graham Watson (ALDE). – Austatud juhataja! Räägime palju pooluste jääkatte sulamisest, aga lisaks põhja- ja lõunapoolusele on ka nn kolmas poolus – Himaalaja jääkate ja sealsed liustikud, mis varustavad veega Hiinas, Indias ja mujal seal mandriosas umbes kaht miljardit inimest. See moodustab peaaegu kolmandiku maakera elanikkonnast.

Need liustikud taanduvad kiiresti, sest sinna koguneb tahm, mille on tekitanud peamiselt tööstus, aga ka fossiilkütusega töötavad generaatorid, mida kasutatakse põllumajanduses, ning see jätab miljardid inimesed ilma nii joogi- kui ka kastmisveest. Euroopa Liit peab tunnistama, et kasutatava tehnika kvaliteedi parandamiseks ja selle saastavuse vähendamiseks on vaja abi.

Arvan, et see tuleks panna Kopenhaageni konverentsi päevakorda, ent see peaks olema ka Euroopa Liidu ja India tulevase tippkohtumise ning teiste asjaomaste riikidega toimuvate tippkohtumiste päevakorras. Kui me neid ei aita, ei suuda me ära hoida Himaalaja liustike sulamist ega tõsiseid probleeme, mis puudutavad elanikkonna kolmandiku varustamist veega.

  Iosif Matula (PPE). – (RO) Elame mitmekesise kliimaga planeedil. Ent üks tegur mõjutab seda kõike ja see on kliimamuutus. Reaalsus näitab, et selle muutuse mõju ei tunne riigipiire ega geograafilisi piirkondi. Igaüht meid puudutab see erinevalt – kas üleujutuse, põua, tulekahju või võimsa tormi kujul.

Nende loodusõnnetuste peamine põhjus on ilmselgelt teatud tegevusharude ohjeldamatu kasv, mille tagajärjeks on süsinikdioksiidi heitkoguste suurenemine ja üleilmne soojenemine. Praeguse statistika kohaselt on süsinikdioksiidi heitkogused inimese kohta arenenud riikides sadu kordi suuremad kui arenguriikides.

Praegust olukorda arvestades pean oma kohuseks esitada retooriline küsimus. Kas ei ole mitte meie kohustus toetada arengumaid algatuste ja tehnoloogiaga, et hoida meie planeet puhas? Arvan, et vastus on ilmselge. Seega ei tohi me konkreetsete meetmete vastuvõtmisega enda ja tulevaste põlvkondade nimel kuidagi viivitada.

  Liisa Jaakonsaari (S&D). – (FI) Austatud juhataja! Väga tähtis on minna üle vähem CO2-heidet tekitavasse maailma õiglaselt ja samuti on tähtis see, et meil oleks elujõuline poliitika, sest turul ei ole kunagi aega õigluse jaoks. Sellepärast ongi Kopenhaageni kohtumine oluline.

Oleksin tahtnud, et minister Carlgren oleks asju rohkem tähtsuse järjekorda seadnud. Te seadsite prioriteediks kõik ja seetõttu ei olnud tegelikult prioriteet miski.

Minu arvates peaks kliimapoliitikal olema ka oluline osa sissetuleku jaotumise mõjudes. Kuidas me saame Euroopas kergendada madala sissetulekuga perede kohanemist? Kas ükski Euroopa riik ei ole sellele veel mõelnud? Näiteks saaks tõukefondide paindlikuma kasutamisega edendada keskkonnahoidlikke struktuurimuutusi. Maailma päästmisest ei piisa, peame päästma ka seal elavad inimesed.

  András Gyürk (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Kopenhaageni kliimakonverentsi üks olulisimaid teemasid võiks olla metsade haldamine. Ei ole juhus, et metsade raadamise tagajärjel koguneb õhku rohkem kahjulike gaase, kui neid tekitab näiteks transport. Suutmatust seda olukorda lahendada näitab asjaolu, et hinnanguliselt toimub 40% raietest maailmas ebaseaduslikult.

Raiest rääkides mõtleme eelkõige troopilistele metsadele, aga meil pole vaja kodust nii kaugele minna. Hiljuti avaldatud uuringu kohaselt on üks kolmandik Ungaris kasutatavast puudest langetatud ebaseaduslikult. Et selles valdkonnas sanktsioone ei ole, varjab taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemine tegelikult puude osaliselt ebaseaduslikku põletamist ja langetamist. Eelkirjeldatu tõttu peame karmistama metsade säästva majandamise õigusakte. Kopenhaageni kliimakonverents võib olla võimalus muuta metsade haldamine kliimakaitsesüsteemide lahutamatuks osaks.

  Mairead McGuinness (PPE). – Lugupeetud juhataja! Selles arutelus kliimamuutuse üle tuleks mainida ka toiduga varustatust, eelkõige arengumaades. Väga rakse on paluda inimestel mõelda kliimamuutuse leevendamisele, kui nende põhivajadus toidu järele ei ole rahuldatud. Peame andma neile võimaluse kasutada toidu säästlikuks tootmiseks ja kliimamuutusega tegelemiseks parimat olemasolevat tehnoloogiat, mis ei kahjusta keskkonda.

Minu mure puudutab Maailma Kaubandusorganisatsiooni ja põllumajanduskokkulepet, kus ei arvestata näiteks Brasiilia metsade raadamise mõju seoses sealt Euroopa Liidu tarnitava veiseliha tootmisega. Need on väga keerulised teemad. Võime ühes kohas probleemi lahendada, aga tekitada selle mujale. On selge, et vaja on üleilmset kokkulepet, mis käsitleb kliimamuutust, aga vaja on tunnistada toiduga varustatuse suur tähtsust.

  Andrew Henry William Brons (NI). – Austatud juhataja! Tõendid ei näita mitte seda, et CO2 koguse suurenemine põhjustab temperatuuri tõusu, vaid vastupidi. Aga muidugi ei tohi me lasta faktidel head lugu ära rikkuda!

Aga mööname hetkeks, et inimeste tekitatud heitkogused on erinevatel põhjustel halvad. Miks siis toetab Briti Tööpartei agressiivseid ja ebaseaduslikke sõdu, mis mitte ainult ei tapa britte, iraaklasi, afgaane ja tulevikus ka iraanlasi, vaid suurendavad ka tohutult üleilmseid heitkoguseid?

  Edite Estrela (S&D). – (PT) Kopenhaageni konverents on suurepärane võimalus sõlmida üleilmne kokkulepe enne, kui on liiga hilja. Ameerika Ühendriikidel on lõpuks ometi valitsus, kes tahab leida lahendusi, ja ka teistest riikidest, nagu näiteks Jaapanist, on kuulda positiivseid signaale. Aga kliimamuutusele on vaja uut lähenemisviisi, milles arvestatakse selle muutuse mõju julgeolekule, majanduse elavnemisele, sisserändele ja isegi terrorismivastasele võitlusele. Samuti ei tohi me unustada, et kliimamuutus nõuab teaduse, tehnoloogia ja majanduse jõupingutusi.

Peamine takistus Kopenhaagenis kokkuleppele jõudmisel on rahastamisküsimus. Kokkuleppele ei saa jõuda, kui ei ole loodud rahastamisvahendit arengumaade jaoks. Härra volinik! Lisaks tuleb rõhutada, et praegusest rahastamisest ei piisa. Arenenud riigid peavad olema eeskujuks, seades heitkoguste vähendamiseks kõrge eesmärgi, milleks on vähemalt 30%, ning aidates arengumaid raha ja tehnoloogiaga.

  Milan Zver (PPE). – (SL) Tere päevast, lugupeetud juhataja, härra volinik, nõukogu esindaja, kolleegid ja külastajad, ka need, kes on Sloveeniast tulnud! Lubage mul teile meelde tuletada üht – Kopenhaageni konverents toimub veidi halval ajal. Meil on kriis, mis muudab raskeks otsuste langetamise sellistel kaalukatel ja olulistel teemadel nagu need, mis detsembris Kopenhaagenis jutuks tulevad.

Sellegipoolest tahaksin rõhutada, et Kopenhaageni konverents on edukas, kui seal käsitletakse nii keskkonna kui ka sotsiaalseid teemasid, muidugi kui me suudame heitkoguste vähendamises kokku leppida. Selles küsimuses ei ole nõukogu ja komisjon veel 2020. aastaks seatavates eesmärkides kokku leppinud. Kopenhaageni konverents saab edukas olla ka vaid siis, kui see tagab säästva arengu, kui arvestatakse sotsiaalsete küsimustega ja eelkõige siis, kui meie – arenenud riigid – saame hakkama arengumaade rahastamisega. Kui seda ei juhtu, on see põlvkond minu arvates jätnud kasutamata ühe erakorralise, ajalooliselt tähtsa võimaluse.

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Tahaksin meie arutelus juhtida tähelepanu kahele asjale. Esiteks ei tohi me unustada CO2-heite piiramise ja arengumaadele eraldatavate vahendite ettepaneku tegemisel üleilmse kriisi põhjustatud majanduslikku ja rahalist olukorda, sest kõrgete eesmärkide seadmine on väga oluline, aga nende saavutamine on minu arust tähtsam.

Teiseks peaksime pöörama tähelepanu kodanike teadlikkusele ja muutuste vajadusele ökoloogiateemade puhul. Eelmisel aastal Poznańis toimunud kliimakonverentsi ajal korraldatud uuring näitas, et ühiskond peab küll kliimamuutust tõsiseks probleemiks, aga arvab, et selle lahendamine on ainult võimude asi. Seetõttu on vaja üleskutset, teavituskampaaniat, mis muudaks inimeste suhtumist ja propageeriks koduse energiatarbimise tõhustamist või vähendamist. Vaja on kampaaniat, mis paneks inimesed mõistma, et meie elu- ja tööviis on majanduslikult ja keskkondlikult kulukas.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D). – (RO) Arengu- ja koostöömehhanismid ning märkimisväärsete vahendite eraldamine arengumaadele kliimamuutusega tegelemiseks on rahvusvahelise Kyoto-järgse kokkuleppe sõlmimise seisukohast olulised meetmed.

Ent parim põhjendus, millega veenda teisi riike järgima Kyoto-järgset kokkulepet, on meetmed, mida Euroopa Liit võtab, et täita oma kohustusi.

Heitkogustega kauplemise süsteemi välistele majandusharudele suunatud meetmed võiksid olla järgmised: väikse energiatõhususega hoonete renoveerimine, igas liikmesriigis energiatõhususfondi loomine ning Euroopa Regionaalarengu Fondi maksemäära märkimisväärne suurendamine, et kasutada neid vahendeid hoonete energiatõhususe tõstmiseks ja ühistranspordi arendamiseks. Nende meetmete abil saaksime luua Euroopas 2020. aastaks umbes seitse miljonit töökohta.

Heitkogustega kauplemise süsteemi kaasatud majandusharudes on vaja vähem CO2-heidet tekitava majanduse rahastamise mehhanisme. Euroopa energiatootmisettevõtete või metallurgiasektori kasutatava tehnoloogia ajakohastamine võimaldab neil kasutada keskkonnasäästlikke tootmismeetodeid.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Paljudes sõnavõttudes on mainitud metsade raadamist ja täiesti õigustatult – tähelepanu tuleb pöörata nii tööstuslikule kui ka individuaalsele raadamisele.

Kui ma töötasin Aafrikas vabatahtlikuna, panin tähele, et iga päev ronisid inimesed mäe otsa, langetasid seal oma väikse kirvega terve päeva puid ja tulid pärastlõunal sealt alla väike puukimp pealael või jalgrattal.

On täiesti selge, et seda ei saa lahendada, kui ei tegelda üleilmse vaesusega, sest inimesed ei lõpeta ühiskonna suurema heaolu nimel puude mahavõtmist, kui see tähendab neile endile nälga. Seega peab kliimamuutuse ja üleilmse vaesusega tegelemine käima käsikäes.

  Diane Dodds (NI). – Austatud juhataja! Siin istungisaalis on täna hommikul palju räägitud arengumaade rollist kliimamuutusega tegelemises ja see on tõsi. Nagu paljud teised juhin teie tähelepanu sellele, et kui me tahame, et see juhtuks äärmiselt vaestes piirkondades, peavad parlament, nõukogu ja komisjon olema teadlikud asjaomastest kuludest ning peab eksisteerima strateegia sellega tegelemiseks.

Ent ma ei tahaks siit istungisaalist lahkuda ütlemata, et sellistes piirkondades nagu minu kodukohas Põhja-Iirimaal, kus energiakulud on suured, on kliimamuutusega tegelemise kuludega seoses vaja samuti midagi ära teha, et arvestada ebasoodsas olukorras inimestega, kuna seal on laialt levinud kütteostuvõimetus ja väikeettevõtetel põhinev majandus.

  Zoran Thaler (S&D). – (SL) Tahaksin öelda, et olen nõus meie strateegia põhieesmärkidega, s.t mitte lasta kliimal soojeneda keskmiselt rohkem kui kaks kraadi. Strateegia aluseks on eelkõige piiramine – mida väiksemas koguses kasvuhoonegaase tekitame, seda vähem temperatuur tõuseb.

Ent tahaksin siin juhtida tähelepanu veel ühele asjale, nimelt vajalikule tehnoloogilisele läbimurdele. Mina näiteks usun tehnoloogiasse. Ainult piiramisega me eesmärke ei saavuta. Peame investeerima rohkem tehnoloogia arendamisse ja eelkõige kasvuhoonegaaside tehislikku vähendamisse atmosfääris ning termotuumareaktori väljatöötamisse. Seetõttu kutsun komisjoni üles tegutsema võimalikult mõjusalt ja kiirelt selle nimel, et sellised investeeringud päevakorda võtta.

  Andreas Carlgren, nõukogu eesistuja. – (SV) Lugupeetud juhataja! Tahaksin tänada parlamendiliikmeid arutelus osalemise ja kaugelenägelike mõtete eest. Muidugi on Euroopa Parlamendi laial poliitilisel toetusel väga oluline osa selle otsustamisel, millise seisukoha võtab Euroopa läbirääkimisteks. Samuti on mul väga hea meel keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni koostatud kliimamuutuseresolutsiooni üle. Parlamendi osalus on nende 48 päeva jooksul, mis on jäänud Kopenhaageni konverentsini, väga tähtis. Peame kasutama neid päevi võimalikult hästi. See tähendab, et peame minema maailma ja teistele riikidele survet avaldama. Üleilmne oht nõuab üleilmset vastust. Arutelus mainiti üleilmset partnerlust. Olen sellega nõus. Mainiti vajadust saavutada kogu maailmas vähem CO2-heidet tekitav areng. Olen sellega nõus. Mainiti vajadust uue keskkonnahoidliku tehnoloogia järele. Olen ka sellega nõus. Samuti tahaksin öelda, et meil on vaja üleilmset solidaarsuspakti.

Lähen nüüd nõukogu keskkonnateemalisele istungile Luxembourgis, kus paneme ka paika ELi volituse Kopenhaageni konverentsi jaoks. Räägime siin ELi pikaajalistest eesmärkidest, milleks peab olema heitkoguste vähendamine enam kui 80% aastaks 2050. Räägime sellest, kuidas julgustada teisi riike oma heitkoguseid rohkem vähendama, et saaksime enda heitkoguseid vähendada 30%. Eeskätt puudutab see siin arutelus mainitut – nimelt meetmeid metsade raadamise vastu võitlemiseks ja säästva metsanduse poole liikumiseks ning rahastamist, mille üle majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu otsustama peab. Ja viimasena – jutt on sellest, et oleks volitus, mille on heaks kiitnud Euroopa Ülemkogu. Tahaksin tänada parlamenti toetuse eest.

  Karel De Gucht, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Ütlen väga lühidalt paar asja. Arvan, et pärast seda arutelu, pärast nõukogu sõnavõttu võime öelda, et oleme Kopenhaageni konverentsiks valmis. Täheldasin suurt toetust meie ettepanekutele. See puudutab meie tehtud ettepanekuid läbirääkimistel ja rahalisi lubadusi.

Samuti on väga tähtis üksteisemõistmine arengumaadega – lubadused, mida oleme neile andnud, ja ehk eelkõige on väga tähtis kokkulepe jagada jõupingutused Euroopa Liidu sees ümber, sest kui võtame endale kohustusi ja anname lubadusi, aga ei jõua omavahel üksmeelele, ei ole tulemusi eriti oodata. Saame liikuda edasi, kui Euroopa Ülemkogu selle kuu lõpupoole neid ettepanekuid toetab. Mina selles ei kahtle.

Samuti ootame teiste ettepanekuid. Seejärel räägime Ameerika Ühendriikidest, samuti räägime Brasiiliast, Venemaast, Indiast ja Hiinast. Ka nemad peavad oma ettepanekud tegema. Arvan, et Kopenhaagenis on vaja rääkida ausalt ja avatult. Muidugi ei ole lihtne, kaugeltki mitte, aga räägime ju meie ühisest tulevikust.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Me ei tohiks pidada puhastele energiaallikatele üleminekuga seotud kulutusi rahaliseks koormaks, mis suurendab ettevõtete tootmiskulusid ja avaliku sektori kulutusi riigieelarves, vaid investeeringuks, mis annab käegakatsutavat kasu – luuakse uusi töökohti, tehakse tehnilisi uuendusi ja ehitatakse üles keskkonnahoidlik infrastruktuur, mis toetab meie riikide säästvat arengut.

Kliimamuutus ohustab keskkonnatasakaalu ja meie elukeskkonda. Euroopa peab näitama üles julgust ja võtma üleilmse soojenemise vastase võitluse juhtimisel ühtse seisukoha. Kui võtta aluseks õiglus ja ajalooline vastutus, tuleb aidata vaeseid riike; seda mitte ainult selleks, et nad saaksid oma majandust tugevdada ja kohandada seda uutele ülesannetele vastavaks, vaid ka selleks, et nad saaksid end kaitsta üleilmse soojenemise eest, mis neid kõige rohkem mõjutab.

Loodetavasti saavad detsembris toimuval konverentsil osalejad aru, et saastavate heitkoguste vähendamisele alternatiivi ei ole ja et Kopenhaagenis kohustuslike eesmärkide üle otsuse langetamise edasilükkamine ei tähenda mitte ainult konverentsi läbikukkumist, vaid ka meie kõigi tulevikku mõjutavatel üleilmsetel teemadel peetava mitmepoolse dialoogi läbikukkumist.

  Nessa Childers (S&D), kirjalikult. – Läbirääkimised uue üleilmse kliimakokkuleppe üle on nüüd noateral. Näib, et Ameerika Ühendriigid ei suuda võtta vastu õigusakti, mis kärbiks nende liigset CO2-heidet, ja Hiina ei taha nõustuda siduvate eesmärkidega. Arengumaad väidavad õigusega, et nemad seda kriisi ei põhjustanud.

Eurooplastel on ajalooline kohustus likvideerida see kliimasegadus, mille tekitamises me osalesime. On ju meie hoolimatus keskkonna suhtes viinud selle ohtliku kliimamuutuseni. See ei ole mitte ainult keskkonna- või majandusküsimus, vaid ka rahvusvahelise sotsiaalse õigluse küsimus. Ühinen kolleegide üleskutsetega, et Euroopa esitaks arengumaadele reaalse rahastamispakkumise, et nad saaksid võidelda kliimamuutuse vastu, ja nii praegused läbirääkimised taas ellu äratada.

See rahastamispakkumine peab olema uus ja teistest eraldiseisev (tehtud 0,7% lubadusi ei tohi puudutada), sellest peab piisama arengumaadele kliimamuutuse vastu võitlemiseks ning see peab sisaldama vajalikke leevendus- ja kohanemismeetmeid. Mõnede väitel ei saa me endale sellist uut rahastamist lubada. Aga kui pangad meilt anuma tulid, andis enamik valitsusi (sh Iirimaa valitsus) neile väga kiiresti maksumaksja rahast miljardeid. Meie majandus kosub, aga keskkond mitte ...

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Kliimamuutus on üks tõsisemaid ohte mitte ainult keskkonnale, vaid ka majandusele ja ühiskonnale. Saagikus kõigub aastast aastasse ja seda mõjutab palju äärmuslike kliimaolude vaheldumine. See mõjutab iga majandusharu, aga kõige haavatavam on põllumajandus.

Arvan, et selle probleemiga peab tegelema kahel viisil.

– Kõige rohkem mõjutatud alade jaoks on vaja tegevuskava, mis sisaldab uutele kliimatingimustele vastupidavate taimeliikide kasutamist, põllumajandustegevuse ajakava kohandamist uute tingimustega, metsastamist, kasvuhoonete ehitamist, põllumajandusvee haldamist ja saastatud maa muutmist vähem keskkonda kahjustavaks.

– Teine abinõu on tulevikukava, mille eesmärk on kliimamuutuse põhjuste kaotamine, edendades üleilmset väiksemal süsinikdioksiidiheitel põhinevat majandust ja energiajulgeolekut.

Samuti arvan, et tuleb luua strateegiad loodusõnnetuste ärahoidmiseks ja nendega toimetulekuks, sest viimase kümne aasta jooksul on esinenud sageli põuda ja üleujutusi, mis mõjuvad halvasti nii põllumajandustootmisele kui ka taimedele ja loomadele.

Toetan jõuliselt Euroopa Liitu, et see säilitaks kliimamuutuse vastases võitluses liidripositsiooni. See tegevus ei tohi praeguses majanduskriisis jääda teisejärguliseks.

  Adam Gierek (S&D), kirjalikult. – (PL) Olen siin parlamendis olnud viis aastat tunnistajaks sellele, kuidas üks rühm inimesi kõikidest fraktsioonidest, aga peamiselt roheliste ja sotsiaaldemokraatide seast, on tekitanud enneolematu kliimahüsteeria. Seda hüsteeriat on nutikalt toetanud Euroopa Komisjoni president ja samuti parlamendi endine president oma sõnavõttudega, milles esitatakse meile kujuteldamatuid kataklüsme, mis nende väitel on tingitud kliimamuutusest.

Sellesse teemasse mõistlikult suhtujaid süüdistatakse moraalsete põhimõtete puudumises ja – nagu täna minuga juhtus – neile ei anta „demokraatlikult” sõna. Kliima- ja energiapaketis kajastuvad majandusotsused, mis langetati mitte kuigi usaldusväärse hüpoteesi alusel kliimamuutuse põhjuse kohta, mitte ainult ei irvita küüniliselt terve mõistuse üle, vaid annavad ka aimu tulevasest majanduse ja tsivilisatsiooni katastroofist. Peame nõudma ausat arutelu, mille aluseks on kogu objektiivse teadusmaailma arvamused kliimamuutuse ja selle põhjuste ning eelkõige selle mõjudega tegelemise kohta.

  Zita Gurmai (S&D), kirjalikult. – (HU) Et tagada kliimamuutuse vastase võitluse edukus, tuleb Kopenhaagenis sõlmida kaugeleulatuv ja laiaulatuslik üleilmne kokkulepe. Rahastamisküsimusest on saanud Kopenhaageni kokkuleppe võti. Iga riik peab oma võimaluste kohaselt andma oma osa rahast võitluseks kliimamuutuse vastu. Euroopa Liidul on tähtis roll kliimaprogrammi rahastamisel ja ta võtab endale kohustuse seda teha. Arengumaadele antava abi hinnanguline suurus aastateks 2010–2012 on 5–7 miljardit eurot aastas, mis on nii ELi kui ka riikide eelarvetele märkimisväärne koorem.

Ent viimasega seoses on minu arvates oluline, et kui EL mõtleb selle üle, kuidas jagada sellest tulevasest kliimarahastamise kohustusest tulenev finantskoormus, arvestab ta iga liikmesriigi võimeid. Samuti arvan, et iga eurooplane peab osalema kliimamuutuse vastases võitluses ja selleks on vaja laiaulatuslikke energiasäästukampaaniaid.

  Edit Herczog (S&D), kirjalikult. – (HU) Juba on selge, et tänapäeval Maad ähvardavatest ohtudest on kõige ebameeldivama probleemi põhjustanud kasvuhoonegaasid, eelkõige süsinikdioksiidiheide. Kuigi see võib praegu võimul olevates poliitilistes ringkondades tunduda ideoloogilise aruteluna, määrab see teema ära majanduslike võimaluste ja arengu piirid ning tulevased investeeringud nendesse valdkondadesse. Kui me siin Euroopa Parlamendis räägime kliimamuutusest ja ettevalmistustest Kopenhaageni konverentsiks, ei tohi me unustada, et meie heakskiit energia- ja kliimapaketile pani aluse Euroopa energiapoliitikale, mis soodustab mitte ainult konkurentsivõime ja varustuskindluse paranemist, vaid ka energiatõhusust, keskkonnasäästlikku energiatootmist ja tarbijahuvide kaitset. Kolmas energiapakett lõi turu seisukohalt ja kliimapakett õigusloome seisukohalt võimaluse uutel investoritel ja ettevõtjatel siseneda Euroopa energiaturule. See on Euroopa kliimamuutusepoliitika ja Kopenhaageni eesmärkide võti. Meil on vaja uusi investeeringuid energiasse, uusi innovatiivseid tehnoloogiavahendeid ja uusi ettevõtjaid. On ju võimalik süsinikdioksiidiheidet nii Euroopas kui ka maailmas märkimisväärselt vähendada ainult siis, kui töötame välja ja võtame kasutusse uue tehnoloogia. Euroopa hiljutised otsused soodustavad seda. Me peame sel teel edasi minema.

  Marian-Jean Marinescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Kopenhaagenis kokkuleppele jõudmine annab kliimamuutusevastaste meetmete üleilmseks kooskõlastamiseks vajaliku tõuke. Kliimakriis tuleb lahutamatult seostada majanduskriisiga. See annab võimaluse minna piiratud loodusvaradel põhinevalt mittesäästvalt majanduselt üle säästvale majandusele. Lisaks energiavarustuse ja -tõhususe strateegia edendamisele, peab Euroopa koostama uude energiatehnoloogiasse investeerimise kava. Keskkonnahoidliku tehnoloogia edendamine ühenduse tasandil ei tähenda mitte ainult energiakriisile lahenduse leidmist, vaid ka majanduskasvu suurendamist ja uute töökohtade loomist. Teisalt annab Kopenhaagenis kokkuleppele jõudmine võimaluse siduda tulevikus ELi heitkogustega kauplemise süsteem Ameerika Ühendriikide ja teiste riikide piirkondlike või föderaalsete kauplemissüsteemidega. Lõpetuseks, EL peab asuma ühisele seisukohale, et säilitada läbirääkimistel juhiroll. Samuti peab ta aktiivselt tegelema arengumaadega sõlmitud kliimapartnerluste tugevdamise ja uute sõlmimisega.

  Wojciech Michał Olejniczak (S&D), kirjalikult. – (PL) Poolteist kuud enne Kopenhaageni tippkohtumist ootab maailm meilt vältimatut kliimamuutust arvestades konkreetseid abinõusid – tegutsemist, mis näitab vastutustunnet ning läbimõeldust inimeste ja nende ohutuse tagamisel. Oleme kõik kursis valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma aruannetega, milles on selgelt kirjas, et suures osas on viimase 50 aasta jooksul toimunud soojenemine inimtegevuse tagajärg. Kliimaküsimused on 21. sajandil saanud geopoliitiliseks ja majanduslikuks prioriteediks, mis nõuab julgeid otsuseid pikaajaliste meetmete kohta.

Maailmas üksmeelele jõudmiseks on vaja sõlmida kliimalepingud, mille aluseks on uued kasvuhoonegaaside vähendamise mudelid pärast 2012. aastat. Kyoto protokoll oli esimene samm maailma valitsuste mõttelaadi muutmises seoses keskkonnakaitsega. Me peame sellise mõttelaadiga jätkama. Aga me ei saa piirduda kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega ainult arenenud riikides nagu Ameerika Ühendriigid ja Hiina.

Vaja on toetada väiksemaid ja vaesemaid riike, kellel on probleeme alternatiivsete, roheliste energiaallikate juurutamisega. See ei tähenda ainult rahalist abi, vaid ka koolitamist ja kogemuste jagamist seoses rohelise majanduse loomisega. Otsuste langetamisel peaksime mõtlema ka inimestele. Peaksime neid teavitama ja harima ning veenma neid investeerima keskkonnakaitsesse. Nagu iga poliitilise ohutusmeetme puhul on inimeste toetus ja koostöö asendamatu.

  Sirpa Pietikäinen (PPE), kirjalikult. – (FI) Austatud juhataja, head kolleegid! Kliimamuutuse kulu uurimine annab uut teavet iga päev ning see viitab sellele, et muutus toimub pidevalt ja kiiremini, kui ennustati. Kui me tahame säilitada maal sellist keskkonda, millega elu on kohanenud, peame aastaks 2050 rajama süsinikuneutraalse majanduse. Neid uuringuid arvestades ei saa ELi kliimaeesmärke pidada liiga kõrgeks. Kõik teavad, kui tõsine see probleem on. Sellest hoolimata kulutatakse aega arutelule selle üle, kas me ikka oleme täiesti kindlad, et inimesed on kliimamuutuse põhjustajad. See soovimatus õiget asja teha on arusaamatu, eriti kui me juba ammu teame, kuidas muutusi ellu viia ja milline on selleks vajalik tehnoloogia, mis parandab samas ka elukvaliteeti. Sellele loidusele on psühholoogiline seletus. Mõni meie käitumismall on visa muutuma, aga teised muutuvad aeglaselt. Ainult probleem on selles, et meil ei ole enam aega. Üks suurimaid küsimusi selle aasta lõpus on ELi valmidus tegutseda otsustavalt selle nimel, et saavutada Kopenhaagenis kokkulepe, mis vastab kliimamuutusele. Liit peab võtma selge kohustuse vähendada heitkoguseid 2020. aastaks 30% ja 2050. aastaks 80%. Osa kokkuleppest on ELi tõsiseltvõetav lubadus aidata arengumaid teabe ja tehnosiirdega ning piisavate abisummadega.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Järgmise 50 aasta jooksul avaldab kliimamuutus märkimisväärset mõju tähtsatele majandusharudele, nagu põllumajandus, energeetika, transport, ökosüsteemid, turism ja tervishoid.

Kliimamuutus mõjutab ka leibkondi, ettevõtteid ja teatud elanikkonnarühmi, eelkõige eakaid, puuetega inimesi ja madala sissetulekuga perekondi. EL on kindlalt otsustanud võtta koheseid meetmeid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks. Ent kliimamuutuse mõju kahandamiseks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisest ei piisa. Vaja on lisameetmeid selle probleemi leevendamiseks lühemas perspektiivis.

Kliimamuutuse mõju on eeldatavasti tõsisem, kui prognoositud ja avaldub selle leevendamise meetmete rakendamisest olenemata. Järelikult on vaja meetmeid, mis suurendaks looduslike ja inimeste loodud süsteemide vastupidavust kliimamuutuse mõjule, ehk kohanemispoliitikat.

Seda poliitikat ELis kohaldatakse, aga vaja on ka maailma tasandi poliitikat. Sellepärast peabki Kopenhaageni konverents olema rahvusvahelises plaanis edukas. Areneva keskkonnahoidliku majandusega riikide jaoks on vaja üleilmset solidaarsuspakti, millega edendatakse teatud puhast tehnoloogiat, mis tagab töökohad ning kaitseb keskkonda ja inimeste tervist.

  Pavel Poc (S&D), kirjalikult. – (CS) EL on maailmas kliimamuutuse vastase võituse eestvedaja. See positsioon paneb meile kohustuse aidata arengumaid. Kui anname abi, peame suurel määral vastutama selle tagajärgede eest. Kui arengumaadele anda igal aastal 30 miljardit eurot kliimamuutuse mõju leevendamiseks, peab meetme eesmärk olema õiglus ja solidaarsus kliimavaldkonnas. Me ei tohi lubada eesmärki või tulemust, mis tekitaks uusi pingeid, kuna põhjustab uusi moonutusi sotsiaalses ja poliitilises arengus. Arengumaade ja arenenud riikide vahelised seosed on keerulised. Vahendeid andes peame mõtlema arenguabi igasugusele võimalikule mõjule, sealhulgas poliitika ja elanikkonnaga seotud tagajärjed. Suurim osa vahenditest peaks minema hariduse ja infoühiskonna toetamiseks. Isegi Euroopa Parlamendis ei usu kõik, et kliimamuutus on reaalne oht. Kui sihtmaades ei saada aru kliimamuutuse ja selle tagajärgede tõsidusest, ei ole meie abi midagi muud kui altkäemaks meie rikkuse eest vaese elanikkonnaga riikide valitsustele. Kui teised olulised osalised – Ameerika Ühendriigid, Hiina, India ning Lõuna- ja Kesk-Ameerika riigid – ELi kõrgete eesmärkidega kaasa ei tule, peab EL tugevdama oma kohanemismeetmeid ja -mehhanisme, eelkõige seoses ELi elanike tervise ja julgeolekuga.

  Daciana Octavia Sârbu (S&D), kirjalikult. – Kopenhaageni tippkohtumise edu seisukohalt on tähtsad läbirääkimised arengumaadele antava rahastamise üle. Mõni Aafrika riik on juba öelnud, et ta ei saa osaleda kokkuleppes, mida meil Kopenhaagenis vaja on, kui selles ei ole sobivaid meetmeid arengumaade leevendamis- ja kohandamistegevuse rahastamiseks. Siin on kaks olulist asja – esiteks see, et avaliku sektori raha, mis neile arengumaadele antakse, peab olema uus, lisaraha ja see ei tohi tulla olemasolevatest abieelarvetest, ning teiseks see, et selleks saab kasutada mitte ainult avaliku sektori raha, vaid peale otseabi saab rakendada ka meetmeid, julgustamaks erasektorit tegema investeeringuid vähem CO2-heidet tekitavasse majandusse. Erasektori valmisolek investeerida arengumaadesse sõltub rahvusvahelistest lepingutest heitkogustega kauplemise süsteemide kohta. Kokkulepped selles küsimuses muudavad poliitika ühtseks ja stabiilseks. See annab erasektorile julguse arengumaadesse palju investeerida. Seetõttu peab läbirääkimiste eesmärgiks olema nii laiaulatuslikud avaliku sektori poolse rahastamise kohustused kui ka konkreetsed erasektori investeeringute tagamise meetmed.

(Istung katkestati kell 11.55 ja see jätkus kell 12.00.)

ISTUNGI JUHATAJA: GIANNI PITTELLA
asepresident

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on hääletamine.

(Hääletuse tulemused ja muud üksikasjad: vt protokoll)

– Pärast komisjoni ettepaneku hääletust:

  Karel De Gucht, komisjoni liige. – (FR) Lugupeetud juhataja! Eile rõhutas minu kolleeg, komisjoni asepresident Barrot, et nende ettepanekute eesmärk on viia hindamismehhanism ühenduse tasandile ja muuta see tõhusamaks, säilitades samas vastastikuse usalduse liikmesriikide vahel.

Komisjon on veendunud, et erinevalt praegusest olukorrast peaks Euroopa Parlament osalema Schengeni hindamises. Kodanikel peab olema võimalus saada hindamise tulemuste kohta teavet.

Kehtivate aluslepingute järgi ei saa aga Euroopa Parlamenti kaasotsustamismenetluse raames kaasata. Komisjon jääb seega oma ettepanekute juurde, tuginedes kehtivatele aluslepingutele.

Kui Lissaboni leping jõustub, saab selle küsimusega uuesti tegelema hakata ning komisjon otsustab, kui aeg on käes, milline on kavandatud mehhanismi sobivaim õiguslik alus, ja kaasab Euroopa Parlamendi nii suures ulatuses kui võimalik.

Komisjon võib seega olenevalt olukorrast esitada muudetuid või uusi ettepanekuid.

  Carlos Coelho, raportöör. – (PT) Ma tänan komisjoni selle selgituse eest, kuid meenutaksin, et – nagu arutelu käigus öeldi – kuigi Euroopa Parlamendi õigusteenistus tunnistab komisjoni algatuse õigusliku aluse legitiimsust, on ta ka öelnud, et komisjonil oleks kehtivatele aluslepingutele tuginedes olnud võimalik esitada see algatus teistsuguse õigusliku aluse kohaselt, mis võimaldab Euroopa Parlamendil osaleda kaasotsustamismenetluses.

Kuna Euroopa Komisjon seda ei teinud, teen ma ettepaneku suunata see algatus tagasi kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni, et Euroopa Komisjon saaks oma algatuse ümber kujundada. Seejärel võiks Euroopa Parlament oma kodukorra artiklis 56 kehtestatud tähtaja jooksul oodata Euroopa Komisjonilt algatust, mis austab kaasotsustamismenetlust ja annab Euroopa Parlamendile õiguse osaleda Schengeni ala suurema turvalisuse tagamises – õiguse, mida Euroopa Parlament väärib.

  Juhataja. – Tänan teid, härra Coelho. Seda taotlust ei ole vaja hääletada, sest kui komisjon on otsustanud jääda oma ettepaneku juurde, läheb see automaatselt tagasi vastutavale parlamendikomisjonile, nagu härra Coelho taotleski.

– Pärast komisjoni ettepaneku hääletust:

  Karel De Gucht, komisjoni liige. – (FR) Lugupeetud juhataja! Olukord on samasugune ja ka komisjoni seisukoht on seetõttu sama.

  Juhataja. – Järelikult läheb seegi raport tagasi vastutavale parlamendikomisjonile, sest Euroopa Komisjon on otsustanud jääda oma ettepaneku juurde.

Suulised selgitused hääletuse kohta

– Raport: Simon Busuttil (A7-0013/2009)

  Antonio Masip Hidalgo (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja! Ma hääletasin Bahamat, Barbadost, Saint Kittsi ja Nevist ning Seišelle käsitlevate raportite poolt. Mulle meeldib nende raportite puhul lepingutega kaasnevate bürokraatlike protsesside vähendamine, kodanike vaba liikumine ja asjaolu, et kõik need meetmed peavad olema vastastikused.

Kuid oma suure austuse juures kõikide nende suveräänsete riikide vastu, kes on meie sõbrad, tahaksin ma tugineda meie omavahelistele headele suhetele, mille tunnistuseks on kõnealused lepingud, et aidata kõikidel nendel riikidel, kes – ma kordan – on suveräänsed riigid ja meie sõbrad, vaktsineerida end gripist veelgi ohtlikuma pandeemia vastu. Selleks pandeemiaks on maksuparadiisid. Seda teemat on juba arutatud G20 riikide kohtumisel ja paljudel teistel foorumitel.

Maksuparadiisidel oli väga suur ja kahetsusväärne roll praeguse majanduskriisi tekkes. Midagi juba tehakse kõige aktiivsemate maksuparadiiside likvideerimiseks, ehkki ilmselt mitte kuigi palju. Ärgem olgem naiivsed! Tekkida võivad uued maksuparadiisid.

Hispaanias on päevakorda kerkinud Gürteli juhtum, mis ei ole seotud üksnes tohutu korruptsioonivõrgustikuga, vaid ka kapitali väljavooluga. Seetõttu kutsun ma komisjoni ja nõukogu esindajaid üles kasutama neid lepinguid selleks, et nõuda seda „vaktsineerimist”. Me peame seda varem või hiljem niikuinii nõudma, kui me tahame ulatuslikumat ja radikaalsemat poliitikat maksuparadiiside vastu.

– Raport: Carlos Coelho (A7-0034/2009)

  Czesław Adam Siekierski (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Schengeni lepingu tulemuseks oli kvalitatiivne muutus enamiku Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumil. Ehkki selle lepingu jõustumisest on möödunud väga vähe aega, unustame sageli, milline oli piiridega Euroopa ja kui keeruline oli liikuda ühest liikmesriigist teise. Schengeni leping on Euroopa lõimimise edukuse järjekordne näide, kuid sellega kaasneb ka suur vastutus. Meie maismaapiiridest suure osa eest on võtnud enesele vastutuse uued liikmesriigid.

Positiivsete aspektide kõrval on ka negatiivseid, sest Euroopa Liiduga, s.t eelkõige uute riikidega, näiteks Poola ja Lätiga piirnevate riikide elanike liikumisele on kehtestatud ülemääraseid piiranguid. Nende probleemide tõttu on muu hulgas märkimisväärselt piiratud liikumist üle meie idapiiride. On tekkinud uus lõhe, teatav barjäär riikide vahel, kellel olid ja on praegugi lähedased suhted, mis tulenevad ühisest ajaloost, inimeste sugulussidemetest ja eelkõige sellest, et tegu on naaberriikidega.

Schengeni lepingu sätete alusel on loodud ühine sisekontrollisüsteem, mida rakendavad lepingu osapoolteks olevate liikmesriikide asjakohased teenistused. Tundub siiski, et seda kontrollisüsteemi rakendatakse ülemäära rangelt, ja see ei aita luua Euroopa Liidu ühtsusest positiivset kuvandit.

Kirjalikud selgitused hääletuse kohta

– Raport: Herbert Reul (A7-0026/2009)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Ma hääletasin selle raporti poolt. Ma toetan täielikult Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri (IRENA) põhikirja sõlmimist Euroopa Ühenduse poolt. Selle organisatsiooni põhieesmärk on levitada taastuvenergia valdkonna parimaid tavasid nii Euroopa Liidus kui ka üleilmselt. Agentuuri põhikiri näeb ette kogu maailmas taastuvate ressursside kasutamise edendamist ja toetamist.

Agentuuri põhikirja sõlmimine ühenduse poolt tagab parema ja otsesema juurdepääsu teabele, mis käsitleb nii Euroopas kui ka mujal maailmas taastuvenergiasektoris toimuvat. Peale selle võimaldab agentuuri liikme staatus ühendusel tugevdada kontrolli liikmesriikide edasimineku üle seoses taastuvenergia valdkonnas 2020. aastaks püstitatud siduvate eesmärkide täitmisega.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – Ma hääletasin selle raporti poolt. Praegu puudub taastuvaid energiaallikaid käsitlev kooskõlastatud strateegia nii Euroopa kui ka maailma tasandil. Seetõttu on riike, kes on taastuvenergia valdkonnas teinud suuri edusamme, ja riike, kus selles valdkonnas on veel arenguruumi. Erinevused nende riikide vahel on väga suured.

Kui me tahame kiirendada taastuvate energiaallikate osakaalu suurenemist, peaksid eri riigid tegutsema kooskõlastatult ning juhtivad riigid peaksid jagama oma parimaid tavasid teistega. Minu arvates aitab see agentuur neid eesmärke saavutada ning annab uut hoogu ja näitab teed taastuvenergia valdkonnas üldiselt.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on hea meel, et Euroopa Ühendus on nüüd Rahvusvahelises Taastuvenergia Agentuuris (IRENA) esindatud. Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri eesmärk on edendada kõikide taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmist ja säästvat kasutamist, võttes arvesse nende osatähtsust keskkonna ja kliima kaitsmisel, majanduskasvus ja sotsiaalses ühtekuuluvuses (eriti vaesuse vähendamisel ja säästvas arengus), energia kättesaadavuses ja varustuskindluses, regionaalses arengus ja põlvkondadevahelises vastutuses.

Agentuuri eesmärk on samuti pakkuda arengumaade valitsustele tehnilisi, finantsalaseid ja poliitilisi nõuandeid, aidates sellega kaasa nende üleminekule vähem CO2-heidet tekitavale ühiskonnale.

Taastuvenergia kasutamine on ELi kliima- ja energiapaketi üks peamisi eesmärke. See agentuur aitab kaasa paketi eesmärkide saavutamisele, eriti mis puudutab eesmärki suurendada aastaks 2020 taastuvenergia kasutamise osakaalu 20%-ni energia kogutarbimisest.

  David Casa (PPE), kirjalikult. – IRENA loodi ametlikult 26. jaanuaril 2009. Selle organisatsiooni eesmärk on saada säästva energia kasutamisele kiire ülemineku peamiseks edendajaks. Organisatsiooni põhikiri on sõlmitud. On väga tähtis, et see organisatsioon hakkaks võimalikult kiiresti toimima. Ma toetan esitatud põhikirja vastuvõtmist ja hääletasin seetõttu raporti poolt.

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. – Ma toetan Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri põhikirja sõlmimist Euroopa Ühenduse poolt. Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri eesmärk on saada taastuvenergia tippkeskuseks, et tal oleks võimalik abistada valitsusi taastuvate energiaallikate kasutuselevõtul, levitada oskusteavet ja parimaid tavasid ning korraldada kõnealuses valdkonnas koolitusi. Seetõttu on soovitav, et ühendus oleks esindatud institutsioonis, mille eesmärgid langevad kokku tema pädevusvaldkonnaga ja mille põhikirja on juba allkirjastanud 20 liikmesriiki.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Portugal on energiasõltuvuselt kuuendal kohal olev EL 27 liikmesriik. Seega on investeerimine keskkonnahoidlikku tehnoloogiasse väga tähtis.

Ma toetan riiklikku taastuvenergia tegevuskava, mille puhul pööratakse erilist tähelepanu tuule- ja laineenergiale (arvestades neid erakordseid tingimusi, mida pakub Portugali rannik), päikeseenergiale, fotoelektrilisele energiale ja mikrokoostootmisele.

Ma pooldan ka ülejääva taastuvenergia salvestamise meetodite, tehnoloogia ja strateegiate uurimist ja väljatöötamist.

Ma toetan energiapoliitikat, mille puhul võetakse arvesse majanduslikke probleeme ja sotsiaalseid vajadusi, edendades samas säästvat arengut, tekitamata keskkonnakaitselisi kulusid, mis jäävad tulevaste põlvkondade kanda.

Ma olen alati muret tundnud selle pärast, kuidas vähendada meie energiasõltuvust. Olen kindel, et õige tee edasiliikumiseks on edendada ja arendada taastuvenergiat. Seega on mul hea meel, et Portugal on Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri (IRENA) asutajaliige.

Seetõttu toetan ma ka Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri (IRENA) põhikirja heakskiitmist Euroopa Ühenduse poolt.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Selle raporti poolt hääletamisel tahaksin ma rõhutada, kui tähtis on luua selline rahvusvaheline organisatsioon, kes edendab ja toetab taastuvate ressursside kasutamist kogu maailmas, pidades silmas kasu, mida võidakse saada taastuvate ressursside panusest keskkonna ja kliima kaitsmisse, majanduskasvu ja sotsiaalsesse ühtekuuluvusse, sealhulgas vaesuse vähendamisse, ning energia varustuskindluse ja piirkondliku arengu tagamisse.

Bonnis 2009. aasta jaanuaris toimunud konverentsil oli Rumeenia esimene riik, kes selle organisatsiooniga liitus. Rumeenia esindaja valiti ka selle esimese istungi üheks asejuhatajaks. Samuti kutsuti Rumeenia liituma IRENA halduskomisjoniga – põhiorganiga, mis tegutseb ajutiselt agentuuri sekretariaadina, kuni agentuur korralikult toimima hakkab. Praeguseks on põhikirja allkirjastanud 137 riiki, sealhulgas 24 ELi liikmesriiki.

– Raport: Paolo De Castro (A7-0018/2009)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin raporti poolt, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks teatavad nõukogu vananenud õigusaktid ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas, sest ühenduse õigustikust tuleks välja jätta aktid, mis ei ole enam asjakohased, et parandada ühenduse õiguse läbipaistvust ja õiguskindlust, nagu on ette nähtud paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel. Seda kinnitati hiljuti taas komisjoni teatises „Lihtsustatud ühine põllumajanduspoliitika Euroopas toob kõigile edu”, mille kohta mina koostasin Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni nimel Euroopa Parlamendi raporti. Niisiis tasub selle strateegia raames kehtivate õigusaktide seast kõrvaldada õigusaktid, millel ei ole enam tegelikku mõju.

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Arvestades Euroopa õigusaktide suurt hulka, on oluline tõhusalt kehtetuks tunnistada kõik vananenud tekstid. Seepärast hääletasin selle raporti poolt.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Minu arvates on tähtis, et kõik ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) sidusrühmad oleksid teadlikud kehtivast õiguslikust raamistikust ja antud ajahetkel kohaldatavatest eeskirjadest.

Ma nõustun arvamusega, mille järgi on õiguskindluse seisukohalt vaja tagada, et vananenud õigusaktid ei jääks määramata ajaks ühenduse õigussüsteemis kehtima.

Arvestades ÜPP suurt tähtsust Euroopa Liidu valitsuste ja kodanike jaoks, väidan ma, et see peaks olema rakendamise ja kehtivate eeskirjade seisukohalt võimalikult lihtne ja selge.

ÜPP-l on liidu elus keskne roll ja väga suur praktiline tähtsus. Et see poliitika toimiks hästi, ei tohi see olla sasipundar, mis koosneb eeskirjadest, määrustest, aktidest ja otsustest, mida enam ei kohaldata.

Kõike seda arvestades toetan ma komisjoni ettepanekut tunnistada kehtetuks vananenud õigusaktid ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas.

  Alan Kelly (S&D), kirjalikult. – Hääletusele pandud küsimus on seotud Euroopa institutsioonide vajadusega tunnistada kehtetuks nõukogu õigusaktid, mis on aja möödudes ja tehnoloogia arenedes muutunud vananenuks ning Euroopa Liidu korraliku toimimise seisukohalt asjakohatuks. See hääletus puudutab teatavaid nõukogu õigusakte ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Minu arvates oleks ühise põllumajanduspoliitika teatud aspektid tulnud juba ammu üle vaadata. Et seda poliitikat õigesti ellu rakendataks ja kasutataks Euroopa kodanike hüvanguks, peavad selle raames kehtestatud õigusaktid olema tänapäevase põllumajanduse seisukohast asjakohased. Samuti on minu kindel veendumus, et midagi tuleb teha selleks, et Euroopa kodanikud ei seostaks liitu bürokraatiaga. Kõnealused õigusaktid tekitavad lihtsalt segadust ega teeni mingit tegelikku eesmärki. ELi poliitika sellised omadused rikuvad liidu mainet kodanike silmis ja sunnivad inimesi liiduga suhtlemisest loobuma. Lõpetuseks, ma olen kindlalt veendunud, et kui Euroopa Liit tahab jätkuvalt olla oluline, tuleb alati hääleta liidu õigusaktide ja poliitika ajakohastamise poolt.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Ma hääletasin suure rõõmuga ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas teatavate vananenud õigusaktide kehtetuks tunnistamise resolutsiooni vastuvõtmise poolt, sest alatihti räägitakse sellest, et ELis on liiga palju reguleerimist ja see mõjub halvasti turumajanduse nõuetekohasele toimimisele. Eriti kehtib see ühise põllumajanduspoliitika kohta, mille raames – vaatamata arvukatele lihtsustustele ja hulga normide kõrvaldamisele – kehtib endiselt palju tarbetuid õigusakte.

Paljudel neist õigusaktidest ei ole enam mingeid õiguslikke tagajärgi, samas kui teiste sisu on kirja pandud hilisematesse dokumentidesse. See tekitab meie põllumajandustootjatele suurt aja- ja rahakulu ning nõuab ulatuslikku haldamist. Seega arvan ma, et ELi õiguse edasine ajakohastamine, konsolideerimine ja lihtsustamine on oluline, nagu ka paljude tarbetute õigusaktide kehtetuks tunnistamine, nii et jõus olevad õigusnormid oleksid lihtsad, selged ja arusaadavad. See toob Euroopa Liidu oma kodanikele lähemale.

  Oldřich Vlasák (ECR), kirjalikult. – (CS) Ma tahaksin selgitada, kuidas ma hääletasin ettepaneku üle võtta vastu nõukogu määrus, millega tunnistatakse kehtetuks hulk nõukogu vananenud õigusakte ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Euroopa lõimimise käigus on Euroopa Parlamendis ja nõukogus võetud vastu palju õigusakte. Sel ajal, kui meie ühinesime Euroopa Liiduga, hõlmas ühenduse õigustik peaaegu 80 000 tekstilehekülge, millest pool oli seotud põllumajandusega. Seetõttu on hea, et ELi institutsioonid on sõlminud institutsioonidevahelise kokkuleppe ühenduse õiguse ajakohastamise ja tihendamise kohta.

Aktid, mis ei ole enam asjakohased, tuleks ühenduse õigustikust välja jätta, et parandada ühenduse õiguse läbipaistvust ja kindlust. Hiljuti teatas komisjon ligikaudu 250 põllumajanduse valdkonna õigusakti vananemisest. Praegu on tegemist 28 õigusaktiga, mis on praktilisest seisukohast tarbetud, ent ametlikult siiski jõus, ning kuue õigusaktiga, mis on vananenud. Kuigi ma toetasin seda määruse eelnõud, olen veendunud, et on veelgi võimalusi Euroopa õiguse tihendamiseks ja Brüsseli bürokraatia vähendamiseks. Seetõttu kutsun ma komisjoni üles jätkama tööd Euroopa õiguse lihtsustamiseks.

– Raport: Paolo De Castro (A7-0017/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Laborikatseid tuleb teha selleks, et tuvastada kahjulikke organisme, mida ELis ei esine. Praegu kehtivad õigusaktid ei võimalda teatavatel laboritel, kellele sellise töö võiks delegeerida, seda tööd teha, sest nad ei vasta direktiivi 2000/29/EÜ artikli 2 lõike 1 punkti g alapunktile ii. Ma olen selle poolt, et lubada neil laboritel sedalaadi tööd teha, kui teatavad tingimused on täidetud. Seepärast hääletasin ma selle raporti poolt.

– Raport: Danuta Maria Hübner (A7-0039/2009)

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin raporti poolt, millega lubatakse Portugalil kohaldada madalamat aktsiisimäära liköörile, kangetele alkohoolsetele jookidele ja rummile, mida toodetakse ja tarbitakse Madeira autonoomses piirkonnas ning Assooride autonoomses piirkonnas, sest minu arvates aitab see ellu jääda neid tooteid valmistava sektori väikestel ettevõtetel, mis on turgude avanemise ja neis piirkondades alkohoolsete jookide kasvavate müügimahtude tõttu väga ebasoodsas konkurentsiolukorras.

Lisaks aitab selle maksu vähendamine parandada majanduslikku ja sotsiaalset tasakaalu neis piirkondades, tagades töökohtade allesjäämise ja võimaldades koguni luua uusi töökohti, mis on kohaliku majanduse kaitsmisel elulise tähtsusega.

  John Attard-Montalto (S&D), kirjalikult. – Malta valitsus peaks rakendama sarnaseid meetmeid Gozo saare puhul. Kõik ELi liikmesriigid, millel on saartepiirkondi, on taotlenud samasuguseid meetmeid ja EL on andnud neile võimaluse neid erimeetmeid võtta. Meetmed ise on saartepiirkonniti erinevad. Samas on neil kõigil üks ühine eesmärk: pakkuda majanduslikku tuge, et tasakaalustada saartepiirkondade negatiivseid aspekte. Gozo saar peab toime tulema raskete probleemidega, mille hulka kuuluvad kahekordne isoleeritus, eraldatus, väiksus ja keeruline pinnamood. Maltast palju suuremad riigid, näiteks Portugal, Itaalia ja Kreeka, on saanud õiguse rakendada saarte arengu edendamiseks erimeetmeid. Malta saarestiku väikesaared on eriti haavatavad.

Gozo saart tuleb aidata samasuguste erimeetmete kehtestamise kaudu. Malta valitsuse kohus on teha kindlaks, millised erimeetmed oleksid kõige sobivamad, ja seejärel taotleda ELilt õigust nende meetmete rakendamiseks. Malta valitsuse ülesanne on vähendada probleeme, mille all kannatab eriti Gozo saar.

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Tegemist on 2002. aastal Portugalile teatud autonoomsete piirkondade suhtes võimaldatud maksustamiserandi pikendamisega. Ma toetan seda pikendamist ja hääletasin seetõttu selle raporti poolt.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma hääletasin Danuta Maria Hübneri raporti poolt, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega lubatakse Portugalil kohaldada Madeira autonoomses piirkonnas toodetud ja kohapeal tarbitavale rummile ja liköörile ning Assooride autonoomses piirkonnas toodetud ja kohapeal tarbitavale liköörile ja kangetele alkohoolsetele jookidele madalamat aktsiisimäära. Arvestades nende äärepoolseimate piirkondade eripära, olen seisukohal, et selline pikendamine on hädavajalik neid tooteid valmistavate ettevõtete püsimajäämiseks ja tööhõive kaitsmiseks kõnealuses sektoris.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Pidades silmas rummi, likööri ja kangete alkohoolsete jookide tootmise tähtsust Madeira ja Assooride kui Portugali autonoomsete piirkondade põllumajandusele ning seeläbi ka majandusele ja tööhõivele, on oluline pikendada õigust kohaldada nendele toodetele vähendatud aktsiisimäära. Ka ei tekita see kõlvatut konkurentsi siseturul.

Nende aktsiisimäärade kaotamisest tulenev jaehindade kasv vähendaks veelgi kõnealuste toodete konkurentsivõimet võrreldes sarnaste toodetega, mida imporditakse mujalt EList, ja ohustaks seega traditsiooniliste toodete püsimajäämist. Sellel oleksid kohalikule tööstusele ja piirkondlikule majandusele sotsiaal-majanduslikul tasandil laastavad tagajärjed, kui arvestada mõju, mida see avaldaks nende piirkondade pereettevõtetele.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Tänasel täiskogu istungil suure häälteenamusega heaks kiidetud ettepanek võimaldab pikendada Portugalile 2002. aastal antud luba kohaldada vähendatud aktsiisimäära Madeira autonoomses piirkonnas toodetud ja kohapeal tarbitavale rummile ja liköörile ning Assooride autonoomses piirkonnas toodetud ja kohapeal tarbitavale liköörile ja kangetele alkohoolsetele jookidele. Selle protsessi algusest saadik tegin ma kõik võimaliku, tagamaks, et kõnealust meedet, mille kehtivus lõppes 2008. aasta lõpus, kiiremas korras pikendataks. See ettepanek pälvis regionaalarengukomisjoni üksmeelse toetuse ja sama tulemus saavutati ka tänasel hääletusel, mille kohaselt maksuvähendus säilib aastatel 2009–2013.

Madeira rummi- ja likööritootjad seisavad silmitsi püsivate takistustega, mis tulenevad äärepoolseimast geograafilisest asendist, isoleeritusest, keerulisest maastikust ja kliimast ning põllumajandusettevõtete väiksusest. Kui maksusoodustus neile enam ei laieneks, oleksid nad sunnitud tõstma oma toodete hindu. See mõjutaks nende tegevust ja sellega seotud tööhõivet. Sellel omakorda oleksid kohutavad tagajärjed kogu piirkonnale.

– Raport: Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (A7-0024/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Tegemist on lihtsalt tekstide kodifitseerimisega, millega ei kaasne sisulisi muudatusi. Ma toetan seda kodifitseerimist ja hääletasin seetõttu selle raporti poolt.

– Raport: Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (A7-0025/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Jällegi on tegu kodifitseerimisega, millega ei kaasne sisulisi muudatusi. Ma toetan seda ja seetõttu hääletasin selle raporti poolt.

– Raport: Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (A7-0029/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Tegemist on lihtsalt olemasolevate tekstide kodifitseerimisega, mistõttu ma andsin oma poolthääle.

  Cătălin Sorin Ivan (S&D), kirjalikult. – (RO) Teleprogrammide edastamist käsitlevate teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimine on vajalik sellise meediaruumi loomiseks, kus põhiteemaks on ühtsus mitmekesisuses. Sama tähtis on, et meil oleks võimalik muuta Euroopa õigusaktid kõikide kodanike jaoks võimalikult hästi haaratavaks. Raport käsitleb ettepanekut võtta vastu audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv kodifitseeritud vormis ja see esitati enne täiskogu istungjärku. Tegemist on puhtalt tehnilise ja õigusliku meetmega, millest saadav kasu on aga siiski vaieldamatu. Pidevalt muutuvate õigusaktide kodifitseerimine tagab ühenduse õiguse suurema selguse ja läbipaistvuse, aidates ELi kodanikel seda paremini mõista. Antud juhul puudutab kodifitseerimise ettepanek vana 1989. aasta direktiivi asendamist uue direktiiviga (sisu muutmata), millele on lisatud aktid, millega eelmist direktiivi on aastate jooksul täiendatud. Ma toetasin seda algatust, sest lisaks ettepaneku tehnilisele olemusele ei saa me jätta tähelepanuta kasu, mis tekib audiovisuaalmeedia teenuste korrektse toimimise toetamisest, rääkimata ka läbipaistvusest.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) Ma toetan kõnealuse raporti teksti, sest teabe mitmekesisus peaks olema Euroopa Liidus oluline põhimõte. Meedia mitmekesistamine aitab kaasa eri seisukohtade levikule, mis on demokraatliku ühiskonna tähtis tunnusjoon.

Ka majanduslikku külge ei saa tähelepanuta jätta. Traditsioonilised audiovisuaalmeedia teenused (nagu televisioon) ja viimastel aastatel esile kerkinud teenused (näiteks nõudevideo) pakuvad Euroopas märkimisväärseid tööhõivevõimalusi, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kaudu. See omakorda suurendab majanduskasvu ja investeeringuid.

– Raport: Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (A7-0033/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Tegemist on nende õigusaktide kodifitseerimisega, mis käsitlevad töötajate kaitsmist asbestiga kokkupuutest tulenevate ohtude eest. Ma toetan seda kodifitseerimist ja hääletasin seetõttu selle raporti poolt.

  Elisabeth Morin-Chartier (PPE), kirjalikult. – (FR) Nagu enamik minu kolleege hääletasin ma selle poolt, et muuta ühenduse õigusaktid selgemaks ja läbipaistvamaks. Selle resolutsiooni vastuvõtmisega toetab Euroopa Parlament komisjoni kavatsust tekste korrastada, kodifitseerides õigusaktid, mis käsitlevad töötajate kaitsmist asbestiga kokkupuutest tulenevate ohtude eest. See resolutsioon tähendab seda, et neid töötajatele vajalikke eeskirju on võimalik paremini rakendada.

– Raport: Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (A7-0028/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Tegemist on Euroopa Liitu toodavate loomade veterinaarkontrolli käsitleva õigusakti kodifitseerimisega ja ma hääletasin selle ettepaneku poolt.

  Miroslav Mikolášik (PPE), kirjalikult. – (SK) Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel selle üle, et kiideti heaks proua Geringer de Oedenbergi raport, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega nähakse ette Euroopa Liitu kolmandatest riikidest saabuvate loomade veterinaarkontrolli korraldamise põhimõtted. Uus direktiiv aitab selgelt kaasa selle valdkonna praeguse õigusliku korralduse selgitamisele ja paremale mõistmisele. Direktiiv keskendub õigusaktide kodifitseerimisele nende tegelikku sisu muutmata.

Euroopa kodanike seisukohalt aitab ühenduse õiguse lihtsustamine ja täpsustamine kaasa suurema õiguskindluse saavutamisele ning seetõttu on direktiivi kaudu tehtav kodifitseerimine minu arvates samm õiges suunas, mis võimaldab positiivset õigust tulemuslikult kohaldada. Samas olen ma nõus ka sellega, et põhimõtete ühtlustamine ühenduse tasandil aitab lisaks varustuskindluse tagamisele stabiliseerida siseturgu, kus sisepiiridel on kontroll kaotatud, ning kaitsta ühendusse toodavaid loomi.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Kui ametivõimud on avastanud loomakaitseseadustega vastuolus oleva veose, peavad nad praegu kehtivate eeskirjade järgi pärast loomade kaitsmise eesmärgil „kinnipidamist” andma omanikule probleemi lahendamise järel tagasi kõik vaktsineerimata noorloomad, kes on oma emadest liiga vara eraldatud. Tegelikkuses kasutatakse seda olukorda muidugi häbitult ära.

Kodifitseerimine annaks hea võimaluse muuta ELi transpordiregulatsiooni nii, et eeskirjadele mittevastavate veoste puhul oleks noorloomad võimalik alaliselt kinni pidada, sulgedes nii selle tagaukse. Kahjuks jätsime selle võimaluse kasutamata. Sellegipoolest tundub kodifitseerimine üldiselt kaasa aitavat loomade kaitset käsitlevate õigusnormide tõhustamisele, mistõttu ma hääletasin selle raporti poolt.

  Franz Obermayr (NI), kirjalikult. – (DE) Arvestades seda, et toitumine on rahva tervise seisukohalt tähtis tegur ja et loomad kuuluvad põhiliste toiduainete hulka, on eriti oluline tagada selles vallas igakülgne kaitse. Seda tuleks muu hulgas teha veterinaarkontrolli abil. Veterinaarkontroll on eriti tähtis ühenduse välispiiridel, arvestades iseäranis asjaolu, et asjaomastes kolmandates riikides ei ole vastavad normid sageli nii ranged kui Euroopas.

Tagamaks, et võrreldav impordikontroll toimuks kõikidel välispiiridel, on vaja sihipärasemaid, ühtsemaid ja selgemaid õigusnorme. Komisjoni ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv, millega nähakse ette ühendusse kolmandatest riikidest saabuvate loomade veterinaarkontrolli korraldamise põhimõtted (kodifitseeritud versioon), on samm selles suunas ja ma toetan seda.

– Raport: Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (A7-0031/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Tegemist on kodifitseerimisega, millega ei kaasne sisulisi muudatusi, ja seetõttu andsin ma oma poolthääle.

  Elisabeth Morin-Chartier (PPE), kirjalikult. – (FR) Nagu enamik minu kolleege hääletasin ma selle poolt, et muuta õigusakt, mis puudutab põllumajandustootjate tulusid ja majandustegevust käsitlevate raamatupidamisandmete kogumise võrku, selgemaks ja läbipaistvamaks, eesmärgiga parandada seda õigusakti ja ennekõike muuta selle tekst loetavamaks.

– Raport: Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (A7-0027/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – See raport hõlmab ühendusesisese kaubanduse raames loomatervishoiutingimusi käsitleva õigusakti kodifitseerimist. Ma toetan seda kodifitseerimist ja hääletasin seetõttu selle raporti poolt.

  Franz Obermayr (NI), kirjalikult. – (DE) Esiteks moodustab linnukasvatus märkimisväärse osa majandustegevusest põllumajandussektoris ja annab sissetuleku osale põllumajanduses hõivatud tööjõust. Teiseks kuuluvad munad ja kodulinnud kõige tavapärasemate toiduainete hulka. Seetõttu peaks nende toodetega kauplemine olema selgelt ja ühtselt reguleeritud, muu hulgas ka selleks, et kaitsta inimeste tervist.

Komisjoni ettepanek võtta vastu nõukogu direktiiv kodulindude ja haudemunade ühendusesisest kaubandust ning kolmandatest riikidest importimist reguleerivate loomatervishoiunõuete kohta (kodifitseeritud versioon) teenib põllumajandussektoris töötavate ja kaubandusega tegelevate inimeste, aga ka ELi kodanike kui tarbijate huve, mistõttu ma toetan seda.

– Raport: Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (A7-0032/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Tegemist on kodifitseerimisega, millega ei kaasne sisulisi muudatusi, ja seetõttu hääletasin ma selle poolt.

– Raport: Simon Busuttil (A7-0019/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Raport käsitleb lepingut, mis võimaldab viisavaba reisimist Mauritiuse ja ELi liikmesriikide vahel. Ma toetan sellise lepingu sõlmimist ja hääletasin seetõttu kõnealuse raporti poolt.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma toetan seda Euroopa Ühenduse ja Mauritiuse Vabariigi vahelist lepingut, millega kehtestatakse viisavabastus sissesõidu ja lühiajalise viibimise korral, et hõlbustada kodanike liikumist. Lepinguga nähakse Euroopa Liidu ja Mauritiuse kodanikele ette võimalus reisida viisavabalt teise lepinguosalise territooriumile kuni kolmeks kuuks kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul. Eranditeks on Ühendkuningriik ja Iirimaa, kellele see leping ei laiene. Samuti nähakse ette territoriaalne piirang seoses Prantsusmaa ja Madalmaadega, kelle puhul laieneb leping üksnes nende riikide Euroopas paiknevatele territooriumidele.

Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et viisavabadus ei laiene neile, kelle reisi eesmärk seisneb lühiajalise tasustatava töö tegemises. Nende isikute suhtes kohaldatakse jätkuvalt ühenduse ja vastava liikmesriigi õigusakte, mis puudutavad viisanõuet või sellest loobumist ja töötamisvõimalusi. Leping võidakse peatada või kehtetuks tunnistada, kuid selle otsuse võib teha vaid kõikide liikmesriikide suhtes korraga. Ma toetan ka lepingu ajutist täitmist enne selle jõustumist.

  Franz Obermayr (NI), kirjalikult. – (DE) See leping Euroopa Ühenduse ja Mauritiuse Vabariigi vahel näeb ette viisanõudest loobumise, kui lepinguosaliste kodanikud reisivad teise lepinguosalise territooriumile kuni kolmeks kuuks kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul.

Ma hääletan selle lepingu sõlmimise vastu, sest viisanõude allesjätmine aitab teatud määral kontrollida soovimatut sisserännet, samas kui viisanõude kaotamine kuni kolmekuuliste külastuste puhul annaks neile, kes tegelikult kavatsevad jääda pikemaks ajaks, piisavalt aega sotsiaalse võrgustiku loomiseks.

– Raport: Simon Busuttil (A7-0012/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Raport käsitleb lepingut, mis võimaldab viisavaba reisimist Seišellide ja ELi liikmesriikide vahel. Ma toetan sellise lepingu sõlmimist ja hääletasin seetõttu kõnealuse raporti poolt.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma toetan seda Euroopa Ühenduse ja Seišelli Vabariigi vahelist lepingut, millega kehtestatakse viisavabastus sissesõidu ja lühiajalise viibimise korral, et hõlbustada kodanike liikumist. Lepinguga nähakse Euroopa Liidu ja Seišellide kodanikele ette võimalus reisida viisavabalt teise lepinguosalise territooriumile kuni kolmeks kuuks kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul. Eranditeks on Ühendkuningriik ja Iirimaa, kellele see leping ei laiene. Samuti nähakse ette territoriaalne piirang seoses Prantsusmaa ja Madalmaadega, kelle puhul laieneb leping üksnes nende riikide Euroopas paiknevatele territooriumidele.

Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et viisavabadus ei laiene neile, kelle reisi eesmärk seisneb lühiajalise tasustatava töö tegemises. Nende isikute suhtes kohaldatakse jätkuvalt ühenduse ja vastava liikmesriigi õigusakte, mis puudutavad viisanõuet või sellest loobumist ja töötamisvõimalusi. Leping võidakse peatada või kehtetuks tunnistada, kuid selle otsuse võib teha vaid kõikide liikmesriikide suhtes korraga. Ma toetan ka lepingu ajutist täitmist enne selle jõustumist.

– Raport: Simon Busuttil (A7-0013/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Raport käsitleb lepingut, mis võimaldab viisavaba reisimist Barbadose ja ELi liikmesriikide vahel. Ma toetan sellise lepingu sõlmimist ja hääletasin seetõttu kõnealuse raporti poolt.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma toetan seda Euroopa Ühenduse ja Barbadose vahelist lepingut, millega kehtestatakse viisavabastus sissesõidu ja lühiajalise viibimise korral, et hõlbustada kodanike liikumist. Lepinguga nähakse Euroopa Liidu ja Barbadose kodanikele ette võimalus reisida viisavabalt teise lepinguosalise territooriumile kuni kolmeks kuuks kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul. Eranditeks on Ühendkuningriik ja Iirimaa, kellele see leping ei laiene. Samuti nähakse ette territoriaalne piirang seoses Prantsusmaa ja Madalmaadega, kelle puhul laieneb leping üksnes nende riikide Euroopas paiknevatele territooriumidele.

Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et viisavabadus ei laiene neile, kelle reisi eesmärk seisneb lühiajalise tasustatava töö tegemises. Nende isikute suhtes kohaldatakse jätkuvalt ühenduse ja vastava liikmesriigi õigusakte, mis puudutavad viisanõuet või sellest loobumist ja töötamisvõimalusi. Leping võidakse peatada või kehtetuks tunnistada, kuid selle otsuse võib teha vaid kõikide liikmesriikide suhtes korraga. Ma toetan ka lepingu ajutist täitmist enne selle jõustumist.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Meile esitatud raportid käsitlevad Euroopa Ühenduse ja mitme väikse saareriigi (näiteks Mauritiuse ja Barbadose) vahelisi lepinguid, millega nähakse ette viisanõudest loobumine, kui lepinguosaliste kodanikud reisivad teise lepinguosalise territooriumile kuni kolmeks kuuks kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul. Ma ei nõustu sissesõidunõuete sellise leevendamisega ja hääletasin nimetatud lepingute sõlmimise vastu, sest viisanõude allesjätmine aitaks kindlasti tõkestada kuritegevust ja piirata olulisel määral soovimatut sisserännet.

Lisaks tuleb silmas pidada, et need, kes jäävad sellise viisavabastuse alusel ELi kolmeks kuuks, võivad sõlmida palju kontakte, mida nad võiksid kasutada ebaseaduslikuks sisserändeks. Ebaseaduslike sisserändajate kuritegevuse kasvu tuleb iga hinna eest vältida.

– Raport: Simon Busuttil (A7-0014/2009)

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma toetan seda Euroopa Ühenduse ning Saint Kittsi ja Nevise Föderatsiooni vahelist lepingut, millega kehtestatakse viisavabastus sissesõidu ja lühiajalise viibimise korral, et hõlbustada kodanike liikumist. Lepinguga nähakse Euroopa Liidu ning Saint Kittsi ja Nevise Föderatsiooni kodanikele ette võimalus reisida viisavabalt teise lepinguosalise territooriumile kuni kolmeks kuuks kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul. Eranditeks on Ühendkuningriik ja Iirimaa, kellele see leping ei laiene. Samuti nähakse ette territoriaalne piirang seoses Prantsusmaa ja Madalmaadega, kelle puhul laieneb leping üksnes nende riikide Euroopas paiknevatele territooriumidele.

Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et viisavabadus ei laiene neile, kelle reisi eesmärk seisneb lühiajalise tasustatava töö tegemises. Nende isikute suhtes kohaldatakse jätkuvalt ühenduse ja vastava liikmesriigi õigusakte, mis puudutavad viisanõuet või sellest loobumist ja töötamisvõimalusi. Leping võidakse peatada või kehtetuks tunnistada, kuid selle otsuse võib teha vaid kõikide liikmesriikide suhtes korraga. Ma toetan ka lepingu ajutist täitmist enne selle jõustumist.

– Raport: Simon Busuttil (A7-0015/2009)

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma toetan seda Euroopa Ühenduse ning Antigua ja Barbuda vahelist lepingut, millega kehtestatakse viisavabastus sissesõidu ja lühiajalise viibimise korral, et hõlbustada kodanike liikumist. Lepinguga nähakse Euroopa Liidu ning Antigua ja Barbuda kodanikele ette võimalus reisida viisavabalt teise lepinguosalise territooriumile kuni kolmeks kuuks kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul. Eranditeks on Ühendkuningriik ja Iirimaa, kellele see leping ei laiene. Samuti nähakse ette territoriaalne piirang seoses Prantsusmaa ja Madalmaadega, kelle puhul laieneb leping üksnes nende riikide Euroopas paiknevatele territooriumidele.

Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et viisavabadus ei laiene neile, kelle reisi eesmärk seisneb lühiajalise tasustatava töö tegemises. Nende isikute suhtes kohaldatakse jätkuvalt ühenduse ja vastava liikmesriigi õigusakte, mis puudutavad viisanõuet või sellest loobumist ja töötamisvõimalusi. Leping võidakse peatada või kehtetuks tunnistada, kuid selle otsuse võib teha vaid kõikide liikmesriikide suhtes korraga. Ma toetan ka lepingu ajutist täitmist enne selle jõustumist.

– Raport: Simon Busuttil (A7-0016/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Raport käsitleb lepingut, mis võimaldab viisavaba reisimist Bahama Ühenduse ja ELi liikmesriikide vahel. Ma toetan sellise lepingu sõlmimist ja hääletasin seetõttu kõnealuse raporti poolt.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma toetan seda Euroopa Ühenduse ja Bahama Ühenduse vahelist lepingut, millega kehtestatakse viisavabastus sissesõidu ja lühiajalise viibimise korral, et hõlbustada kodanike liikumist. Lepinguga nähakse Euroopa Liidu ja Bahama Ühenduse kodanikele ette võimalus reisida viisavabalt teise lepinguosalise territooriumile kuni kolmeks kuuks kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul. Eranditeks on Ühendkuningriik ja Iirimaa, kellele see leping ei laiene. Samuti nähakse ette territoriaalne piirang seoses Prantsusmaa ja Madalmaadega, kelle puhul laieneb leping üksnes nende riikide Euroopas paiknevatele territooriumidele.

Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et viisavabadus ei laiene neile, kelle reisi eesmärk seisneb lühiajalise tasustatava töö tegemises. Nende isikute suhtes kohaldatakse jätkuvalt ühenduse ja vastava liikmesriigi õigusakte, mis puudutavad viisanõuet või sellest loobumist ja töötamisvõimalusi. Leping võidakse peatada või kehtetuks tunnistada, kuid selle otsuse võib teha vaid kõikide liikmesriikide suhtes korraga. Ma toetan ka lepingu ajutist täitmist enne selle jõustumist.

– Raport: Jutta Haug (A7-0023/2009)

  Gerard Batten (EFD), kirjalikult. – Ühendkuningriigi Iseseisvusparteisse kuuluvad Euroopa Parlamendi liikmed loobusid hääletamast, sest meie arvates ei pea Euroopa Liit saatma maksumaksjate raha Itaalia maavärina ohvritele. Me tunneme ohvritele küll igati kaasa, kuid leiame, et sellised annetused peaksid tulema liikmesriikide valitsustelt või heategevusorganisatsioonidelt.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Nagu ma varem mainisin ka seoses Reimer Böge raportiga (A7-0021/2009) Abruzzo maavärina kohta, edastab Euroopa Liidu liikmesriikide solidaarsus ja Euroopa toetus katastroofide ohvriks langenud liikmesriikidele selge märguande, et eritoetusmeetmete rakendamisega, näiteks Euroopa Liidu solidaarsusfondi kaudu, näitab Euroopa Liit end suutvat jääda õnnetuste korral ühtseks, ja see on asi, mille üle me võime tõesti uhkust tunda.

Seega, arvestades komisjoni võimalust esitada paranduseelarveid, kui ilmnevad „vältimatud, erandlikud või ettenägematud asjaolud”, mille hulka kuulub ka Itaalias aset leidnud maavärin, hääletasin ma Euroopa Liidu eelarve muutmist käsitleva raporti poolt, mille kohaselt ELi solidaarsusfondist eraldatakse 493,78 miljonit eurot, et maavärinast tingitud purustused saaks kiiremini likvideerida ja et kahju saanud piirkonna elanikud saaksid kiiresti naasta tavapärase elu juurde.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Et Itaaliale Euroopa Liidu solidaarsusfondist 493 771 159 euro eraldamine on heaks kiidetud ja et sellel fondil ei ole oma eelarvet, siis on vaja muuta ühenduse eelarvet, tagamaks kokkulepitud summa kättesaamine. Kuigi me nõustume vajadusega eraldada raha nii kiiresti kui võimalik, on meie arvates kahetsusväärne, et komisjoni ettepanek eeldab muude eelarverubriikide hulgas ühenduse oluliste programmide rahastamise vähendamist võrreldes eelmise ja praeguse mitmeaastase finantsraamistikuga.

Näidetena võib nimetada Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi ning Kalanduse Arendusrahastu kui ühenduse eelmises raamistikus (2002–2006) sisalduvate ühenduse programmide ning keskkonna rahastamisvahendi LIFE+ kavandatud vähendamist. Me oleme seisukohal, et peale vajalike korrektsioonide, mille eesmärk on anda solidaarsusfondile oma eelarverubriik ja vahendid, ei tohiks solidaarsusfondi rahastada eespool nimetatud ühenduse programmide arvelt, kui samal ajal nõutakse sõjaliste eesmärkide ja propagandaga seotud kulutuste suurendamist. Praegu solidaarsusfondile eraldatavad vahendid oleks võidud võtta hoopis nendest eelarverubriikidest.

  Barry Madlener (NI), kirjalikult. – (NL) Hollandi Vabaduspartei pooldab erakorralise abi andmist, kuid see peaks tulema liikmesriikidelt, mitte Euroopa Liidult.

– Raport: Reimer Böge (A7-0022/2009)

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Ma olen nõus, et on vaja anda täiendavat abi töötajatele, kes kannatavad maailmakaubanduses toimunud oluliste struktuurimuutuste tagajärgede tõttu, ning aidata neil uuesti tööturule integreeruda. On vajalik teha rahaline abi koondatud töötajatele võimalikult kiiresti kättesaadavaks ja tagada, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi (EGF), mis on väga vajalik koondatud töötajate uuesti tööturule integreerimiseks, kasutataks tõhusamalt. Tahaksin rõhutada, et liikmesriigid peaksid andma üksikasjalikumat teavet oluliste soolise võrdõiguslikkuse ja mittediskrimineerimise tagamise eesmärkide rakendamise kohta EGFist rahastatavate meetmete abil.

  David Casa (PPE), kirjalikult. – See raport toetab Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist. Olen nõus, et selle fondi kasutuselevõtmine on antud juhul vajalik, ja hääletasin seega raporti poolt.

  Lena Ek, Marit Paulsen, Olle Schmidt ja Cecilia Wikström (ALDE), kirjalikult. – (SV) Me oleme teadlikud negatiivsest mõjust, mida majanduskriis avaldab tööturule ja ühiskonnale tervikuna. Me tunneme väga kaasa kõigile neile, keda kriis mõjutab, ja pooldame selliseid meetmeid nagu koolitus, mis aitavad inimestel kriisist üle saada. Siiski oleme veendunud, et vabakaubandus on põhimõtteliselt positiivne nähtus, mis aitab kaasa kogu Euroopa arengule. Seetõttu tuleks meie arvates finantskriisiga tegelda eelkõige turupõhiste vahenditega, mis edendavad vaba ja õiglast kaubandust.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Tööpuudus on üks peamisi probleeme, mis Euroopa Majanduspiirkonda mõjutab. Juba enne praegust finantskriisi, mis on suurendanud ja süvendanud mõningaid varasemaid sümptomeid, oli üleilmastumise ja sellest tuleneva ettevõtete ümberkolimise ränk mõju paljude inimeste elule selgelt nähtav. Praegust aega iseloomustavad erilised raskused saavad ilmseks, kui me lisame nimetatud probleemidele praeguse usaldamatuse turgudel ja investeeringute vähenemise. Kuigi ma pooldan siseturu reguleerimist, olen ma siiski seisukohal, et erandlik kriis õigustab erakorraliste vastumeetmete võtmist.

Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond on üks vahendeid, mida Euroopa Liit saab sellises olukorras kasutada töötute abistamiseks. Ma leian, et Saksamaal Bochumi piirkonnas asuva Nokia GmbH töötajate olukord õigustab Euroopa Liidu abi andmist, nagu seda varem anti Portugalile. Lisaks abi andmisele, mis on kahtlemata kasulik, peab Euroopa Liit võtma meetmeid, et edendada tugevamat ja loovamat Euroopa turgu, kus tehakse investeeringuid ja luuakse töökohti. Ainult nii on võimalik see probleem tulemuslikult, tõsiseltvõetavalt ja jätkusuutlikult lahendada.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Kõnealune raport puudutab vastust Saksamaa abitaotlusele seoses koondamistega telekommunikatsioonisektoris, eriti Nokia GmbH töötajate seas. Taotlus vastas Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi määruses sätestatud abikõlblikkuse kriteeriumidele.

Tegelikkuses aga aitab selle fondi kasutuselevõtmine vaid leevendada majandus- ja finantskriisi mõningaid tõsiseid tagajärgi. Tuleb teha lõpp uusliberaalsele poliitikale, mis põhjustab tõelise majandusliku ja sotsiaalse katastroofi paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides, eriti Portugalis.

Kuigi me hääletasime selle raporti poolt, ei saa me eirata, et selles käsitletud meetmed on ebapiisavad ja pelgalt leevendavad olukorda. Samuti ei saa eirata kõnealuse määruse ebaõiglast olemust, sest see on soodsam riikide jaoks, kus sissetulekud ja töötushüvitised on suuremad.

Seepärast nõuame poliitika muutmist ja rõhutame vajadust koostada reaalne kava tootmise ja õigustega töökohtade loomise toetamiseks.

  Eija-Riitta Korhola (PPE), kirjalikult. – Austatud juhataja! Ma hääletasin selle poolt, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist (EGF) eraldataks ligi 5,6 miljonit eurot Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumale, kus alates 1990. aastatest on toimunud kollektiivsed koondamised. Kuna Soome telekommunikatsiooniettevõte Nokia sulges oma tehase Bochumis 2008. aastal ja kolis majanduslikult tasuvamatesse turupiirkondadesse, koondati selles piirkonnas veel 2300 inimest. Soomlasena tunnen ma eriti kaasa töötajatele, kes sattusid raskesse olukorda, kaotades töö, kui Nokia lõpetas tootmise Bochumis. Nokia Bochumi tehase sulgemine oli tõepoolest viimane sündmus selles jadas, mis on piirkonnas tööpuudust süvendanud. Seetõttu toetan ma täielikult EGFist abi andmist, et parandada Nordrhein-Westfaleni liidumaa elanike tööhõivevõimalusi.

  Jean-Luc Mélenchon (GUE/NGL), kirjalikult. – (FR) Me hääletasime selle raporti poolt, pidades silmas Nokia töötajaid ja nende ebaõiglast koondamist. Samas tahame rõhutada oma rahulolematust, sest valida tuli kahest halvast parem variant: töö otsimisel abistamine, kuna maailma juhtiv mobiiltelefonide tootja Nokia paneb toime absurdseid kollektiivseid koondamisi, kusjuures koondamisi nimetatakse üheks üleilmastumisega kaasnevaks riskiks, millega me peaksime lihtsalt leppima.

Me taunime seda „globaliseerumisega kohanemise” ideed – just nii viitab Euroopa Liit sellistele sotsiaalsetele ja inimlikele tragöödiatele nagu raportis käsitletu. Need saavad alguse sellest, et rekordkasumeid teenivad ettevõtted viivad oma tegevuse veelgi suurema kasumi saamiseks teise kohta, hävitades nii sadade töötajate ja kogu piirkonna elu. Kavandatav heategevuslik abinõu (Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond) ei pane inimesi unustama, et tegelikult vastutab koondatud töötajate tragöödia eest otseselt Euroopa Liit, kuna on otsustanud vaba ja õiglase konkurentsi kasuks. Selle asemel, et toetada „kohanemist” selle tohutu ebakindlusega, mida tekitab globaliseerunud kapitalistlik majandus, peaks Euroopa Liit sellised tegutsemisviisid keelustama ja kaitsma Euroopa kodanikke.

  Elisabeth Morin-Chartier (PPE), kirjalikult. – (FR) See raport toetab Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmist seoses Saksamaal toimunud koondamistega. Ma kiidan selle fondi kasutuselevõtmise täielikult heaks, sest see on antud juhul vajalik, ja nagu enamik minu kolleege hääletasin ma selle raporti poolt. Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond on üks mehhanisme, mida Euroopa Liit saab kasutada selleks, et aidata üleilmastumise negatiivsete mõjude tõttu koondatud töötajaid. Ma leian, et Nokia GmbH töötajate ja Saksamaa Bochumi piirkonna juhtum õigustab Euroopa abi andmist, nagu varem on tehtud Portugali puhul.

– Raport: Diana Wallis (A7-0030/2009)

  David Casa (PPE), kirjalikult. – Marek Siwieci süüdistati teiste isikute usuliste tunnete haavamises sündmuse ajal, mis leidis aset mõni aasta tagasi. Olles juhtumi asjaoludega tutvunud, leian, et puutumatust ei tohi mingil juhul ära võtta. See on ka raportööri seisukoht ning seetõttu hääletasin ma raporti poolt.

  Ole Christensen, Dan Jørgensen ja Christel Schaldemose (S&D), kirjalikult. – (DA) Me hääletasime täna Marek Siwiecilt puutumatuse äravõtmise üle. See tähendaks, et ta saaks Poolas kohtu ette astuda nagu iga teine kodanik. Me tunneme härra Siwiecile kaasa ja nõustume (kui meie arvamus loeb), et tema vastu esitatud süüdistused on alusetud ja poliitiliselt motiveeritud.

Samas peaks tal meie arvates olema võimalik astuda kohtu ette nagu igal teisel inimesel, sest me peame uskuma, et Poola austab peamisi demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid, mis on Euroopa Liidu liikmesuse eelduseks. Seetõttu hääletame alati põhimõtteliselt Euroopa Parlamendi liikmete puutumatuse äravõtmise poolt konkreetse juhtumi asjaoludest olenemata.

– Raport: Carlos Coelho (A7-0035/2009)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Schengeni ala loomine sisepiiridel kontrolli kaotamise teel ja ELi territooriumil vaba liikumise võimaldamine kuuluvad Euroopa Liidu tähtsamate saavutuste hulka. Arvestades seda, et palju inimesi liigub üle piiride, on meil vaja Schengeni õigustiku praktikas rakendamisel rangeid norme, et tagada suurem vastastikune usaldus liikmesriikide vahel. See hõlmab ka nende suutlikkust rakendada meetmeid, mis kaasnevad piirikontrolli kaotamisega sisepiiridel.